Värner Lootsmann, Ivar Raig, Uno Teie 27.05.2020 nr 13-10/617/2020
Silberg
Loksa Linnavalitsus Meie 18.06.2020 nr 14-3/201043/2003584
[email protected]
Enesekorraldusõigusest ja õiguse tõlgendamisest
Lugupeetud Värner Lootsmann, Ivar Raig ja Uno Silberg
Küsisite kohaliku omavalitsuse autonoomia ja õiguse tõlgendamise kohta.
Soovisite teada, kas õiguskantsler jagab seisukohta, et kohalikud omavalitsused võivad ilma
seadusest tuleneva volitusnormita kehtestada oma autonoomia põhimõtte rakendamiseks
õigustloovaid akte. Jah, see seisukoht on korrektne.
Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 154 lg 1 sätestab, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja
korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Sellest PS sättest
tuleneb omavalitsusüksuse universaalpädevus kohaliku elu valdkonnas.
Universaalpädevus on kohaliku omavalitsuse üksuse õigus ilma erivolituseta otsustada ja
korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi. Õigus lahendada kõiki kohaliku elu küsimusi välistab
kohaliku elu küsimuste ammendava loetelu seadustes. Vallal ja linnal peab olema õigus lahendada
ka neid tunnustelt kohaliku elu küsimusi, mida seadus ei reguleeri. Sellest järeldub, et
omavalitsusüksus saab kohaliku elu küsimuse lahendamiseks anda määruse ka juhul, kui puudub
seadusest tulenev volitusnorm.1
Sellest põhimõttest lähtub ka haldusmenetluse seadus (HMS). HMS § 90 lg 2 sätestab: „Kohaliku
elu küsimuse korraldamiseks võib kohaliku omavalitsuse organ anda määruse volitusnormita,
välja arvatud juhul, kui seaduses on volitusnorm olemas.“
Samal seisukohal on ka Riigikohus: „Seega võib kohalik omavalitsus sellekohase volitusnormita
otsustada iga küsimust, mis ei ole riigielu küsimus. Kui kohalik omavalitsus ei võiks
volitusnormita otsustada kohaliku elu küsimusi, siis ei saaks ta otsustada ja korraldada kõiki
selliseid küsimusi. See tuleneb ka asjaolust, et kõiki kohaliku elu küsimusi on võimatu ette näha.“
(RKPJKo 22.12.1998, 3-4-1-11-98, II).
Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus (otsustus- ja valikudiskretsioon – RKPJKo
16.01.2007, 3-4-1-9-06, p 22) kohaliku elu küsimuste (PS § 154 lg 1) lahendamisel ei sea mingil
1
Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Neljas, parandatud ja täiendatud väljaanne. – Tallinn: Juura,
2017, § 154, komm. 1.1, lk 938.
2
moel kahtluse alla kohaliku omavalitsuse tegevuse seaduslikkuse nõuet. PS § 154 lg 1 tekstiosa
„tegutsevad seaduste alusel“ tuleb mõista kui seaduslikkuse nõuet. Selline järeldus tuleneb
PS § 154 lg 1 ja § 3 lg 1 võrdlevast analüüsist. PS § 3 lg 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes
põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Mõlemal juhul on mõiste „seaduste
alusel“ sisuks seaduslikkuse nõue (RKPJKo 22.12.1998, 3-4-1-11-98, II).
Kohaliku elu küsimustes antavaid volikogu ja valitsuse määrusi nimetatakse õigusteoorias
statuutideks. Statuudiõigus on kohalikule omavalitsusele antud kohaliku elu küsimuste iseseisvaks
reguleerimiseks. See võimaldab kohalikul omavalitsusel arvestada kohalikku olustikku ja vabastab
seadusandja vajadusest detailselt reguleerida kohalikku elu, mille üksikasju ta ei tunne. Selles
mõttes aitavad statuudid vähendada distantsi normiloojate ja normiadressaatide vahel. Statuutide
õiguslik olemus tuleneb autonoomsetele institutsioonidele antud enesekorraldusõigusest, mille
raames võivad nad iseseisvalt vastavaid valdkondi reguleerida. Statuudid on praeter legem
määrused.2
Küsisite, milliseid tagajärgi võib selline autonoomia kaasa tuua Eesti riigi terviklikkusele ja
suveräänsusele.
Autonoomia mõiste on mitmetähenduslik. Riigikohus on kahel korral välistanud rahvuslik-
territoriaalse autonoomia põhjendusega, et PS-s ei ole sellist autonoomiat ette nähtud ja seega on
rahvuslik-territoriaalne autonoomia vastuolus PS mõttega (RKPJKo-d 11.08.1993, III-4/1-2/93;
06.09.1993, III-4/1-3-93).
Kohaliku omavalitsuse autonoomia all tuleks mõista selle põhiseadusliku institutsiooni
enesekorraldusõigust (PS § 154 lg 1; Euroopa kohaliku omavalitsuse harta (EKOH) art 4 lg 2
koostoimes art 3 lg-ga 1). Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus (PS § 154 lg 1 –
„iseseisvalt“) on tema põhiseadusliku tagatise kese. Autonoomiata muutuks kohalik omavalitsus
sisutühjaks. Riigikohtu üldkogu on sedastanud: „Oma küsimuste iseseisev otsustamine tähendab
omavalitsuse autonoomiat, mis on EKOH aluspõhimõte. Kohaliku omavalitsuse autonoomia
põhimõte eksisteerib avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja
tasakaalustamise huvides. /…/ Kohaliku autonoomia põhimõte on Eesti põhiseaduse kohaselt
üheks demokraatia aluspõhimõtteks.“ (RKÜKo 19.04.2005, 3-4-1-1-05, p-d 17 ja 30; vt ka EKOH
sissejuhatus).
Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei ole piiramatu. Riigikogu võib kehtestada kohaliku
omavalitsuse enesekorraldusõiguse (vahetuid või kaudseid) piiranguid. Neid piiranguid
kehtestades peab seadusandja taotlema õiguspärast eesmärki ega tohi enesekorraldusõigust
ülemääraselt kitsendada.
Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus kohaliku elu küsimuste lahendamisel (PS § 154 lg 1)
ei ole vastuolus unitaarriigi põhimõttega (PS § 2 lg 2). Eesti Vabariik teostab riigivõimu vahetult
nii isikute kui ka kohaliku omavalitsuse üksuste üle, nende vahel puuduvad muud riigiga
sarnanevate tunnustega üksused.3
Kohaliku omavalitsuse iseseisvus kohaliku elu küsimuste otsustamisel ja korraldamisel pole
absoluutne, sest see on allutatud seadusereservatsioonile („seaduste alusel“ – PS § 154 lg 1). See
tähendab seaduslikkuse nõuet: vald ja linn peab oma tegevuses järgima riigivõimu kehtestatud
seadusi ega saa neid jätta kohaldamata ka siis, kui need tema hinnangul on PS-ga vastuolus
2
K. Merusk. I. Koolmeister. Haldusõigus. Õpik Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilastele. – Tartu: Juura,
1995, lk 98-99; V. Olle. Kohaliku omavalitsuse õigus. I osa. – Tallinn: Juura, 2014, lk 21.
3
Vt mrk 1, § 2, komm. 5, lk 50.
3
(RKPJKo-d 22.12.1998, 3-4-1-11-98, II; 09.02.2000, 3-4-1-2-00, p 17; 09.06.2009, 3-4-1-2-09,
p 33). PS kohaselt tuleb Riigikogul reguleerida mitmeid kohaliku omavalitsuse olulisi aspekte (vt
§ 155 lg 2; § 156 lg 2; § 157; § 160; § 2 lg 2; § 30 lg 1). Lisaks sellele saab riik seaduse alusel
määrata kohalikule omavalitsusele täitmiseks riiklikke ülesandeid (PS § 154 lg 2).
Kuigi kohaliku omavalitsuse üksused (nende autonoomia) eksisteerivad avaliku võimu
detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides (RKÜKo 19.04.2005,
3-4-1-1-05, p 17), pole need PS kohaselt „riigid riigis“. Valdadel ja linnadel puudub föderatsiooni
subjektidele omane seadusandlik üldpädevus (unitaarriigi põhimõte – PS § 2 lg 2) ja tegu on riigist
madalama võimutasandiga (RKPJKo-d 09.06.2009, 3-4-1-2-09, p 33; 19.03.2009, 3-4-1-17-08,
p 46).
Kohaliku omavalitsuse üksustel pole põhiõigusvõimet (RKPJKo 19.03.2009, 3-4-1-17-08, p 25;
19.01.2010, 3-4-1-13-09, p 18).
Küsisite, kas õiguskantsler jagab seisukohta, et lisaks kohtutele võivad ka ministeeriumid
tõlgendada seadusi ja isegi põhiseadust. Teie hinnangul muudab see ja (Rahandus)ministeeriumi
õigus anda seaduse rakendamise kohta selgitusi kohalikud omavalitsused ministeeriumi
allasutusteks.
Kindlasti ei ole kohalik omavalitsus ministeeriumi allasutus ega muuda teda selleks ka
ministeeriumi tõlgendused ja õiguslikud selgitused.
Põhiseaduse 14. ptk (§-d 154, 155, 157−160) koostoimes EKOH-ga sätestab kohaliku
omavalitsuse tagatised: kohalikule omavalitsusele on avaliku halduse süsteemis kindlustatud
(vormiline ja sisuline) olemasolu ning igale vallale ja linnale on riigi ja teiste omavalitsusüksuste
suhtes antud kindlad õigused. Kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi pole
ministeeriumidel võimalik ignoreerida.
Selgitan nüüd väga kokkuvõtlikult õiguse tõlgendamist.
Iga tõlgendamine on millestki arusaamine, millegi mõtestamine. Nii seaduse kui ka PS
tõlgendamine on normiteksti mõttest arusaamine, mille käigus asendatakse teksti
mitmetimõistetavus argumentide abil ühetähenduslikkusega.4
Õigusnorme tõlgendamata pole üldjuhul võimalik õigust rakendada (subsumeerida). Selleks et
seadust rakendada, peab rakendajale olema selge seaduse mõte. Küsimusele õigusnormi(de) mõtte
kohta ei saa vastata loendamist või eksperimenti kasutades. Jurisprudents ei saa seda teha
kvantitatiivselt. Vastates küsimusele õigusnormi mõttest, tuleb jurisprudentsil normi tõlgendada
ehk interpreteerida.5
Tõlgendamise peamine eesmärk on seaduse mõtte väljaselgitamine, st selle kindlakstegemine, mis
on tõlgendatava sätte sisu, eelkõige seega siis reegli, põhimõtte või mõiste sisu.6
Seaduse kui teksti kohaldamine tegelikkuse asjaoludele algab alati grammatilisest tõlgendamisest
ehk sõnade tavatähenduse väljaselgitamisest. Siiski võib selguda, et seaduse teksti, mis tundub
selge ja ühemõtteline, ei saa konkreetsele elulisele juhusele otse kohaldada (st seda tuleb
4
M. Ernits. Tõlgendamisest Riigikohtu praktikas (2010). – Põhiõigused, demokraatia, õigusriik. – Tallinn: Juura,
2011, lk 87.
5
R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Õigusteaduse õpik. – Tallinn: Juura, 2007, lk 138.
6
P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. – Tallinn:
Juura, 2010, § 3, lk 9.
4
tõlgendada) või et vastav regulatsioon seaduses puudub (seadus- või õiguslünk). Tõlgendama peab
ka mitmemõttelist seaduseteksti. Kui aga vastav regulatsioon seaduses üldse puudub, tuleb
kohaldada analoogiat kui seaduse- ja õiguslünkade täitmise meetodit.
Seaduse tõlgendamine on seega alati teksti tõlgendamine, mis allub teatud reeglitele (vt allpool)
ja millel võib olla väga erinev eesmärk. Seaduse tekst ise koosneb eelkõige reeglitest, põhimõtetest
ja mõistetest, mille mõte ja sisu selgub teksti tõlgendamise kaudu. Teksti tähendus selgub ka
seaduse ülesehituse ja üksikute sätete omavahelise suhte väljaselgitamise kaudu. Vahel võib
juhtuda, et seaduse vastuvõtmisel silmas peetud tähendus on majanduslike või õigussuhete
muutumise tõttu oluliselt muutunud. Seaduse koostamisel kasutatud terminite tähendust
kujundavad ja arendavad pidevalt ka vastav praktika ja õigusteadus7. Seaduse teksti taga ja kohal
tuleb osata näha neid väärtusi, millele toetub õigus.
Aegade jooksul on välja kujunenud mõned üldkasutatavad ning õigusteoorias ja -praktikas
tunnustatud meetodid, kuidas paremini õiguse adekvaatse sisuni jõuda (tekstoloogilis-literaarne,
süstemaatiline, teleoloogiline ja ajalooline tõlgendamine; rakendamispraktika;
8
tõlgendamistehnikad). Tõlgendamisel tuleb arvestada sellega, et „seadust ei tohi tõlgendada viisil,
mis muudaks seaduse või selle sätte mõttetuks“ (RKPJKo 02.11.1994, III-4/1-6/94, p 1).
Olenemata tõlgendaja subjektist ei saa ükski tõlgendus olla absoluutselt õige ja kehtida lõplikult
igas järgnevas ajas ja ruumis. Lõplik ei saa olla ka ükski grammatiline tõlgendus. Selle tingivad
ühiskondlike suhete mitmekesisus ja nende pidev muutumine.9
Muidugi on autoriteetseim õiguse tõlgendaja (isikuliselt ja objektiivselt sõltumatu) kohtunik, kuid
õigust ei rakenda ega ka tõlgenda ainuüksi kohus. Kohtul on õigusemõistmise monopol (PS § 146).
Kohtuvõimu olemuslik funktsioon on õigusemõistmine (PS § 146 esimene lause) – vaieldava,
kaheldava või ohustatud õiguse siduv tuvastamine konkreetsel juhul riikliku, sõltumatu ja
erapooletu kohtu poolt. Kõrgeim kohus on Riigikohus, kes ühtlasi täidab põhiseaduslikkuse
järelevalve kohtu funktsiooni (PS § 149 lg 3 teine lause). Otsuse jõustumise tagajärgede kohta vt
tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 457, halduskohtumenetluse seadustiku § 177,
kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 409.
Põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve Eesti mudeli normatiivsed alused on PS 1. ja 13. ptk-s,
konkreetsemalt §-des 15, 149 ja 152 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses,
osalt veel kohtute seaduses.10
Avatud ühiskonnas on õiguse tõlgendajaid palju: kodanikud, ühiskondlikud grupid, riigiorganid ja
avalikkus. Nii näiteks on Riigikohus sedastanud: „Vaidlustatud sätte õigusselguse hindamisel
lähtub kolleegium asjaolust, et nende adressaadid ja rakendajad on asjakohase kutsealase
ettevalmistusega avalikud teenistujad, kes peavad olema võimelised tõlgendamise teel ületama
võimalikud ebaselgused või rakendamisraskused.“ (RKPJKo 19.03.2009, 3-4-1-17-08, p 27). Ka
Teie seisukohad volikogude tegevuse seaduslikkuse kohta rajanevad kehtiva õiguse
tõlgendamisel.
Õiguskirjanduses on esitatud näiteks järgmine PS tõlgendamise subjektide liigitus (mida võib
vaadelda ka laiemalt – õiguse tõlgendamise subjektidena). Tõlgendamisel võib eristada nelja
vajalikku ja koostoimivat tasandit ja vastavalt ka subjekte: argi- ehk n-ö igamehe tasand;
ametikohaga kaasneva kohustuse tasand; nn doktrinäärne ehk õpetlastõlgendus; PS ametlikud, ex
7
Ibid., lk 9, 10.
8
R. Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. – Tallinn: Juura, 2004, lk 132.
9
R. Narits. Op. cit., lk 152.
10
R. Maruste. Op. cit., lk 160.
5
officio tõlgendajad. Viimased võib omakorda jagada kahte gruppi: hindavad-järelevalvavad
subjektid (Riigikogu; Vabariigi Valitsus; Vabariigi President; õiguskantsler; I ja II astme kohtud);
hindavad-otsustavad subjektid (Riigikohus – PS § 149 lg 3 teine lause).11
Tõlgendamine on ka seaduse tasandil reguleeritud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 3
sätestab, et seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest,
mõttest ja eesmärgist. Teistsugusest põhimõttest lähtub KrMS, mille § 7 lg 3 sätestab:
„Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus
tõlgendatakse tema kasuks.“
Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 3
(„Õigusalaste selgituste andmine“) kohaselt annab riigi- ja kohaliku omavalitsuse üksuse asutus
tasuta selgitusi enda väljatöötatud õigusaktide, nende eelnõude ja asutuse tegevuse aluseks olevate
õigusaktide ning asutuse pädevuse ja õigusloome tegevuse kohta. Näiteks KOKS kohta annab
õiguslikke selgitusi Rahandusministeerium. See ülesanne on oluline ka õigusloome arengu
seisukohalt. Rahandusministeeriumi pädevuses on ka kohaliku omavalitsuse üksuste arendamine
ja nõustamine (Vabariigi Valitsuse seaduse § 65 lg 1).
Näiteks koostas Rahandusministeerium oma seadusjärgset ülesannet täites kohalikule
omavalitsusele soovitused, kuidas korraldada oma tööd koroonaviirusest tingitud eriolukorra ajal.
Need soovitused ei ole kohalikule omavalitsusele õiguslikult siduvad.
Teie arvates võivad elektroonilisi koosolekuid korraldada valla- või linnavalitsus ja komisjonid
või ka volikogu, kui sellega ei kaasne õigustloovate aktide – otsuste või määruste – vastuvõtt.
Volikogu ja valitsuse töövorm on istung, volikogu komisjoni ja valitsuse komisjoni töövorm on
koosolek (KOKS § 40). Volikogul ja valitsusel on õigus anda üldaktidena määrusi (KOKS § 7
lg 1). Volikogul on õigus üksikaktidena vastu võtta otsuseid, valitsusel anda korraldusi (KOKS § 7
lg 2). Õigustloov akt on üldakt ehk õigusnorme sisaldav õigusakt.
Kuna nimetate õigustloovateks aktideks nii otsuseid kui ka määrusi, mõistan Teie seisukohta nii:
volikogu ja valitsus ning nende komisjonid saavad vastavalt elektroonilisel istungil või koosolekul
korraldada üksnes arutelusid, mitte vastu võtta õigusakte (otsuseid, määrusi).
Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Volikogu töövorm on istung (KOKS § 40). Volikogu õigusaktid
võetakse vastu volikogu istungil. Kui volikogul puuduks õigus elektroonilist istungit korraldada,
siis puuduks tal ka seadusjärgne õigus sellises töökorralduslikus vormis pidada arutelusid. KOKS
ei kirjuta volikogule ette (ega saagi seda teha), kas istungi päevakorras peab olema õigustloovate
või üksikaktide eelnõude menetlemine või mingi(te) küsimus(t)e arutelu. KOKS-s kasutatakse
volikogu töövormi tähistusena üldmõistet „istung“.
TsÜS § 331 sätestab, et juriidilise isiku organi liige võib organi koosolekul osaleda ja teostada oma
õigusi elektrooniliste vahendite abil ilma koosolekul füüsiliselt kohal olemata, reaalajas toimuva
kahesuunalise side abil või muul sarnasel elektroonilisel viisil, mis võimaldab organi liikmel eemal
viibides koosolekut jälgida ja sõna võtta ning otsuste vastuvõtmisel hääletada, kui seaduse või
juriidilise isiku põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti (lg 1). Elektrooniliste vahendite abil peetavale
koosolekule kohaldatakse vastava organi koosoleku otsuse tegemise kohta sätestatut (lg 2).
11
Ibid., lk 142-146.
6
Õiguskantsler on volikogude elektrooniliste istungite suhtes avaldanud mitu seisukohta (vt „KOV
volikogu istungid eriolukorras“, „Virtuaalne osavõtt vallavolikogu istungist“, „Skype’i teel Ruhnu
Vallavolikogu istungil osalemine“; https://www.facebook.com/ylle.madise).
Volikogu, valitsuse ja nende komisjonide elektroonilised töövormid olid mitmete
omavalitsusüksuste põhimäärustes ette nähtud juba enne eriolukorra kehtestamist. Tõsi, nii ei
olnud see kõigis valdades ja linnades. Kohaliku elu küsimused vajasid aga otsustamist.
Eriolukorra tingimustes ei saanud alati kõiki menetlusnõudeid täiel määral järgida, sest volikogu
liikmete samas ruumis viibimine võis ohustada nende endi ja teiste inimeste elu ja tervist.
Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving on eriolukorra kontekstis öelnud: „On täiesti
selge, et kõiki tavapäraseid protseduurireegleid pole haldusasutustes ja kohtutes mõistlik praegu
täht-tähelt järgida, näiteks koguneda hulgakaupa avalikele istungitele. Detailides ja formaalsustes
tuleb nii haldus- kui kohtumenetluses teha mööndusi.“12 Kuna praeguseks on eriolukord riigis
lõpetatud, tuleb menetlusnõudeid taas täpsemalt järgida.
Haldusmenetluses kehtib HMS § 58: haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes
seetõttu, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud
mõjutada asja otsustamist. Niisiis, selleks et tunnistada haldusakt kehtetuks, peab tegu olema
olulise menetlusveaga (menetlusnõuete järgimisel oleks lõppotsustus olnud teistsugune).
Toetan Teie seisukohta, et volikogu elektrooniliste istungite korraldamise võimalus tuleks KOKS-
s sätestada sõnaselgelt. Teadaolevalt kavatseb Rahandusministeerium koostöös ekspertidega
KOKS revisjoni käigus asjakohased sätted ka välja töötada.
Palusite õiguskantsleril juhtida Riigikogu, Vabariigi Valitsuse ja selle allasutuste tähelepanu
asjaolule, et ka kriisiolukorras on vaja täita põhiseadust ja seadusi.
Õiguskantsler on seda põhiseaduslikku ülesannet täitnud. Õiguskantsleri seisukohad (sh
eriolukorra ajal) on avaldatud õiguskantsleri veebilehel. Eriolukorra ajal esines õiguskantsler ka
korduvalt massiteabevahendites, käsitledes kriisiolukorras kerkinud probleeme. Need seisukohad
ja sõnavõtud on kantud ideest, et ka eriolukorra ajal tuleb järgida põhiseaduse norme ja
põhimõtteid. 17.06.2020 tegi õiguskantsler Riigikogus ettekande „Õigusriik eriolukorras“.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Vallo Olle 693 8445
[email protected]
12
Ivo Pilving: põhiseadus ei luba viirusetõrjega üle võlli minna. – Eesti Päevaleht, 31.03.2020.