Jaak Siim Teie 30.04.2020
Cuesta Advokaadibüroo OÜ
[email protected] Meie 09.06.2020 nr 6-1/200898/2003387
Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 16 põhiseaduspärasus
Austatud Jaak Siim
Palusite kontrollida kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 16 vastavust
põhiseadusele. See säte näeb ette ühekordse hüvitise, mis makstakse kinnisasja omanikule lisaks
KAHOS § 11 lõike 2 alusel makstavale kinnisasja avalikes huvides omandamisel tasule. KAHOS
§ 11 lg 2 ette nähtud tasu koosneb kinnisasja väärtusest ja hüvitisest kinnisasja omandamisega
otseselt kaasneva varalise kahju ja saamata jääva tulu eest. KAHOS § 16 kohaselt makstakse
alaliseks või perioodiliseks elamiseks kasutatava eluruumi, hoone või hoone osa
sundvõõrandamisel 10 % eelkirjeldatud summast omanikule veel juurde.
Kirjeldasite avalduses ühe turismitalu sundvõõrandamise juhtumit. Kõnealuse turismitalu maa ja
hoonete omanikuga jõuti sundvõõrandamise tasus kokkuleppele ning rendilepingu alusel
turismitalu pidanud perele kuuluvale ettevõttele maksti KAHOS §-s 20 ette nähtud hüvitist.
Turismitalus elab ka selle omaniku tütar oma perega, kes sundvõõrandamise tõttu kaotab oma
kodu. Sundvõõrandaja keeldus KAHOS § 16 kohast hüvitist omanikule maksmast, sest
turismitalus elanud pere ei kuulu omaniku perekonda, kuna nad ei jaga ühist eluaset ja tütre
perekond ei olnud enam oma isa (talu omaniku) ülalpidamisel. Seega tõlgendas ostja sätet nii, et
omanik saab § 16 kohase täiendava hüvitise vaid juhul, kui avalikes huvides omandatakse tema
enda kasutuses olnud eluase.
Teie hinnangul on KAHOS § 16 vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 12 sätestatud
võrdsuspõhiõigusega.
Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt on KAHOS § 16 eesmärk hüvitada omanikule elamispinna
kaotusega kaasnev emotsionaalne (moraalne) kahju. Märkisite, et kodu kaotamisega kaasneb
moraalne kahju ka teistele elamispinda õiguspäraselt kasutavatele isikutele. Kuna kõnealusel juhul
ei kasutanud omanik sundvõõrandatud kinnisasjal asunud hooneid enda elamispinnana, jäeti
KAHOS § 16 kohaselt ettenähtud täiendav hüvitis maksmata. Teie hinnangul on seadus, mis lubab
kahju hüvitada vaid omanikule, mitte aga rentnikule või teistele kinnisasja kasutajatele vastuolus
ka PS §-s 14 sätestatud õigusega kohasele menetlusele ja korraldusele, kuna ei näe ette kohustust
hüvitada kodu kaotusega kaasnevat emotsionaalset kahju isikule, kes ei ole sundvõõrandatava
elamispinna omanik.
2
Kinnisasja sundvõõrandamisel lähtutakse PS § 32 lõikest 1, mille kohaselt tuleb omandi üldistes
huvides võõrandamise korral maksta õiglast ja kohest hüvitist. See hüvitis on KAHOS § 11 lg 2
kohaselt sisustatud otseselt kaasneva varalise kahjuga ja saamata jäänud tuluga. Otseselt kaasnevat
varalist kahju hinnatakse turuväärtuse alusel (KAHOS § 13). Seejuures võib Euroopa Inimõiguste
Kohtu praktika kohaselt avaliku huvi korral maksta ka turuhinnast väiksemat hüvitist (nt James vs.
Ühendkuningriik, 21.02.1986, p 54).
KAHOS § 16 sätestatud jm täiendavad hüvitised ei ole mõeldud kahju hüvitamiseks, vaid selleks,
et soodustada sundvõõrandamisel kokkuleppe saavutamist. Sundvõõrandamisel täiendavate
hüvitiste, sh moraalse kahju hüvitamise reguleerimine on olnud õiguspoliitiline valik. Põhiseadus
ei nõua, et sundvõõrandamisel makstav õiglane hüvitis peaks tingimata korvama ka moraalse
kahju.
Mõistetavalt võib sundvõõrandamine põhjustada ebameeldivusi paljudele isikutele, kuid KAHOS
§ 16 ei ole siiski vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. Sundvõõrandatava kinnisasja
omanik ja seda kinnisasja kasutav muu isik on erinevas õiguslikus positsioonis. Üks on omanik,
kellel on õigus oma omandit käsutada ja kasutada oma äranägemise järgi, teiste isikute
kasutusõigus sõltub aga omanikust ning käsutusõigus neil sootuks puudub. Seetõttu ei saa pidada
omaniku ja teiste omandit kasutavate isikute positsiooni PS § 12 alusel võrdseks. Seega ei saa
nõuda, et sundvõõrandamisel peaks moraalse kahju eest maksma hüvitist nii omanikule kui ka
teistele isikutele.
PS §-le 14 tuginedes ei saa paraku nõuda, et seaduses peaks tingimata olema teistsugune
regulatsioon, mis kohustaks sundvõõrandamise korral hüvitama kodu kaotusega kaasnevat
emotsionaalset kahju ka neile, kes ei ole sundvõõrandatava elamispinna omanikud.
Kui sundvõõrandaja ja omanik ei saavuta kokkulepet vara võõrandamise tingimustes, sh pakutava
hüvitise suuruses, tuleb PS § 32 lg 1 kohaselt pöörduda kohtusse. Seega on juba põhiseaduse
omandipõhiõigust käsitlevas sättes vaidluste lahendamis kord ette nähtud. KAHOS § 16 ega ka
ükski teine selle seaduse säte ei välista põhiseadusest tulenevat kohtusse pöördumise õiguse
kasutamist. Seetõttu ei saa avalduses toodud põhjustel näha vastuolu ka PS §-ga 14 ega heita ette
seda, et Riigikogu on jätnud teistsuguse või täiendava regulatsiooni kehtestamata.
Sundvõõrandamisel on vaidlused ootuspärased ka siis, kui seaduses oleks teistsugune
regulatsioon. Niisiis, kui arvate, et kodu kaotusega kaasnenud moraalse kahju peaks hüvitama
lisaks omanikule ka teistele isikutele, tuleb Teil selle nõudega pöörduda kohtusse. Siiski ei saa me
anda hinnangut sellise nõude perspektiivikusele.
Teie avalduses kirjeldatud juhtumi puhul on võimalik, et omanikule tulnuks hüvitist maksta,
vaatamata sellele, et ta avalikes huvides temalt ära ostetud talus ise ei elanud. KAHOS § 16
sõnastus ja selle kohta seletuskirjas antud selgitus ei välista võimalust tõlgendada sätet nii, et
täiendav hüvitis võib kaasneda ka siis, kui sundvõõrandatav hoone on kasutuses eluruumina, kuid
omanik ise seda ei kasuta. Seaduse seletuskirjas ei pruugi olla avatud sätte kõik võimalikud
tõlgendus- ja rakendusvõimalused.
Täiendav hüvitis võib olla mõeldav ka sel juhul, kui hoone omanik ise sundvõõrandatavat eluruumi
alaliseks või perioodiliseks elamiseks ei kasuta, kuid hoone on siiski õiguspäraselt kasutuses kas
rendi- või üürilepingu alusel või mõnel muul alusel, näiteks omaniku pereliikme koduna. Kuigi
3
kinnisasja omanik ja tema tütar ei moodusta enam ühte leibkonda ega ela koos, on nad endiselt
perekond. Ei ole välistatud, et hinnang, mille kohaselt sundvõõrandatud hooned ei olnud omaniku
eluruum ning et selle eest ei pea omanikule KAHOS § 16 kohast hüvitist maksma, võib olla ekslik.
Paraku saab siin siduva otsuse teha üksnes kohus.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Ago Pelisaar 693 8407
[email protected]