dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seadus

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 15. jaanuar 2021
Viit
2-7/21-0006/295
Registreeritud
15. jaanuar 2021
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Rahandusministeerium
Saabumis/saatmisviis
EIS
Funktsioon
2/S Õigusalane teenindamine
Sari
2-7/S Ettepanekud, arvamused ja seisukohad ministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide/dokumentide eelnõude kohta
Toimik
2-7/21-0006
Vastutaja
Henrik Kutberg (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Majandusarengu valdkond, Majandusarengu osakond)
Lahendamise tähtaeg
5. veebruar 2021

Failid

  • 📎13-1.1420-1 15.01.2021 Väljaminev kiri.asice5004 KB
  • 📎Kooskõlastatavad dokumendid.txt1 KB

Sisu (failidest)

Kilvar Kessler Finantsinspektsioon Meie 15.01.2021 nr 13-1.1/420-1 [email protected] Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse eelnõu Austatud härra Kessler Edastame käesolevaga arvamuse avaldamiseks ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse eelnõu, mille kohta ootame tagasisidet hiljemalt 5. veebruariks 2021. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Martin Helme rahandusminister Lisad: 1. Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse eelnõu 2. Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse eelnõu seletuskiri Paula Etti 6113502, [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee registrikood 70000272 Lisaadressaadid: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Siseministeerium Eesti Pank Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet FinanceEstonia MTÜ Eesti Pangaliit MTÜ Eesti Advokatuur Politsei- ja Piirivalveamet Kaitsepolitseiamet Politsei- ja Piirivalveamet (Rahapesu andmebüroo) Nasdaq Tallinn AS Eesti Krüptoraha Liit Notarite Koda Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Audiitorkogu Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon MTÜ 2 Nõuded investeerimisinstrumendi põhiteabedokumendile ja selles sisalduvate andmete loetelu Määrus kehtestatakse ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse (edaspidi seadus) § 51 lõike 11 alusel. § 1. Reguleerimisala Käesolev määrus sätestab nõuded investeerimisinstrumendi põhiteabedokumendile ja sisalduvate andmete loetelu. § 2. Teave rahastuse taotleja ja investeerimisprojekti kohta (1) Seaduse § 51 lõigetes 2, 3 ja 9 nimetatu kohta avalikustatakse järgmised andmed: 1) rahastuse taotleja (äri)nimi, õiguslik seisund, osaluse struktuur, juhtkond ja kontaktandmed; 2) põhiteabedokumendis esitatud teabe õigsuse eest vastutavate isikute nimi ja funktsioon, juriidiliste isikute puhul registrijärgne asukoht; 3) rahastuse taotleja põhitegevusala ning asjakohasel juhul rahastuse taotleja pakutavad tooted või teenused; 4) viide rahastuse taotleja viimasele finantsaruandele, kui see on kättesaadav; 5) rahastuse taotleja peamised aastased finantsnäitajad ja suhtarvud viimase kolme aasta kohta, kui need on kättesaadavad; 6) investeerimisprojekti, sealhulgas investeerimisinstrumendi otstarbe ja põhiomaduste kirjeldus. (2) Kui rahastuse taotleja on asutatud vähem kui kolm aastat tagasi ja rahastuse taotleja tegevusajaloo pikkus ei võimalda esitada käesoleva § lõike 1 punktis 4 nimetatud viimast finantsaruannet või sama lõike punktis 5 nimetatud suhtarvusid viimase kolme aasta kohta, siis esitab ta selle asemel olemasolevad finantsnäitajad ja finantsprognoosi järgneva aasta kohta. (3) Lisaks lõikes 1 sätestatule esitab rahastuse taotleja järgneva vastutust käsitleva avalduse: „Rahastuse taotleja kinnitab, et talle teadaolevalt ei ole välja jäetud teavet, mis võib mõjutada investeerimisinstrumendi kohta tehtava investeerimisotsuse tegemist, ning et põhiteabedokumendis esitatud teave ei ole sisuliselt eksitav või ebatäpne. Käesoleva põhiteabedokumendi koostamise ja teabe õigsuse eest vastutab projektiomanik.“ § 3. Investeerimisprojekti põhiomaduste ja rahastuse taotlemise tingimuste kohta avalikustatav teave (1) Investeerimisprojekti kohta esitatakse järgmised andmed: 1) ühe investeerimisinstrumendi pakkumisega kaasatav minimaalne kapitalimaht või laenatavad minimaalsed vahendid ning rahastuse taotleja või investeerimisinstrumendi vahendaja poolt investeerimisinstrumendi pakkumise jaoks korraldatud pakkumiste arv; 2) kaasatava kapitali või laenatavate vahendite eesmärgi saavutamise hiliseim tähtpäev; 3) teave tagajärgede kohta, mis tekivad juhul, kui tähtpäevaks ei õnnestu kaasata piisavalt kapitali või laenata piisavalt vahendeid; 4) rahastuse taotleja poolt investeerimisinstrumendi pakkumisega kaasatud vahendite summa. (2) Lepingueelse järelemõtlemisaja kohta avalikustatakse: 1) lepingueelse järelemõtlemisaja olemasolu; 2) tingimused mittekogenud investorite jaoks. § 4. Investeerimisinstrumendi pakkumisega otseselt ja kaudselt seotud riskide avalikustamine Põhiteabedokumendis avalikustatakse peamised riskid või riskitegurid, mis on seotud järgnevaga: 1) investeerimisinstrumendiga; 2) investeerimisinstrumendi pakkumise rahastamisega; 3) investeerimisprojektiga; 4) rahastuse taotlejaga; 5) valdkonnaga; 6) geograafilised riskid. § 5. Investeerimisinstrumentide pakkumisega seotud teabe avalikustamine (1) Põhiteabedokumendis avalikustatakse teave seaduse § 3 lõike 1 punktides 1 ja 3 nimetatud investeerimisinstrumentide pakkumise kohta, sealhulgas avalikustatakse: 1) pakutavate investeerimisinstrumentide kogusumma ja liik; 2) investeerimisinstrumentide märkimishind; 3) kui investeerimisinstrumentide ülemärkimine on lubatud, siis ülemärkimise jaotamise viis; 4) investeerimisinstrumentide märkimise ja makse tingimused; 5) investeerimisinstrumentide hoidmine ja üleandmine investoritele. (2) Kui investeeringu on taganud tagatise andja, siis avalikustatakse järgmine teave: 1) kas tagatise andja on juriidiline isik; 2) tagatise andja nimi, õiguslik seisund ja kontaktandmed; 3) teave tagatise olemuse ja tingimuste kohta. (2) Kui see on kohaldatav, siis siduv kohustus osta investeerimisinstrumendid tagasi ja tagasiostmise tähtaeg. (3) Seaduse § 3 lõike 1 punktis 2 või 3 nimetatud instrumendi puhul nominaalne intressimäär, esimese intressi tasumise kuupäev, intressimaksete tähtpäevad, lunastustähtpäev ja tootlus. (4) Käesolevat paragrahvi ei kohaldata seaduse § 3 lõike 1 punktis 2 nimetatud investeerimisinstrumentide korral. § 6. Teave eriotstarbeliste üksuste kohta Kui investeerimisinstrumendi pakkumiseks või vahendamiseks kasutatakse seaduse § 38 lõikes nimetatud eriotstarbelist üksust, avalikustatakse järgmine teave: 1) eriotstarbelise üksuse kasutamise eesmärk; 2) eriotstarbelise üksuse kontaktandmed; 3) eriotstarbelise üksuse kasutamisega seotud võimalikud riskid. § 7. Teave kolmandate isikute kohta (1) Kui pakkumise tulemusena saadud raha või rahalised vahendid antakse, laenatakse või tehakse muul moel kättesaadavaks kolmandale isikule, kes ei ole investeerimisinstrumendi pakkuja või vahendaja, avalikustatakse põhiteabedokumendis sellise isiku kohta järgnev teave: 1) isiku kaasamise eesmärk; 2) isiku kontaktandmed; 3) isiku kasutamisega seotud riskid. (2) Kui lõikes 1 nimetatud kolmandaid isikuid on rohkem kui üks, avalikustatakse lõike 1 punktides 1-3 nimetatud teave iga nimetatud kolmanda isiku kohta eraldi. § 8. Investori õigustega seotud teabe avalikustamine (1) Põhiteabedokumendis avalikustatakse järgmised investori õigused: 1) investeerimisinstrumentidega seotud õigused; 2) piirangud, mida kohaldatakse investeerimisinstrumentide suhtes, sealhulgas lepingud või muud kokkulepped, mis takistavad nende võõrandatavust; 3) investeerimisinstrumentide võõrandamise võimalike piirangute kirjeldus; 4) investeeringust väljumise võimalused. (2) Seaduse § 3 lõike 1 punktis 1 nimetatud instrumentide puhul avalikustatakse kapitali jaotus ja hääleõigused enne ja pärast pakkumise tulemusena kapitali suurenemist (eeldusel, et kõik investeerimisinstrumendid märgitakse). (3) Käesolevat paragrahvi ei kohaldata ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse § 3 lõike 1 punktis 2 nimetatud investeerimisinstrumentide korral. § 9. Tasude ja õiguskaitsega seotud teabe avalikustamine (1) Põhiteabedokumendis avalikustatakse tasude ja õiguskaitsega seotud järgnev teave: 1) investorilt seoses investeeringuga nõutavad tasud ja tema kantud kulud, sealhulgas halduskulud, mis tulenevad investeerimisinstrumendi müügist; 2) kas ja kuidas on võimalik hankida tasuta lisateavet investeerimisprojekti, rahastuse taotleja ja asjakohasel juhul eriotstarbelise üksuse kohta; 3) kuidas ja kellele saab investor esitada kaebuse investeeringu kohta või rahastuse taotleja tegevuse või investeerimisinstrumendi vahendaja kohta. § 10. Teave eelseadistatud investeerimisteenuse osutamise korral Kui investeerimisinstrumendi vahendamiseks kasutatakse § 50 lõikes nimetatud eelseadistatud investeerimist, avalikustatakse järgmine teave: 1) teenuseosutaja nimi, õiguslik seisund, tegelikud kasusaajad, juhtkond ja kontaktandmed; 2) investorite individuaalsete investeerimisportfellide jaoks kättesaadavate krediitide minimaalne ja maksimaalne intressimäär; 3) investorite individuaalsete investeerimisportfellide jaoks kättesaadavate krediitide minimaalne ja maksimaalne lõpptähtaeg; 4) kui seda kasutatakse, siis krediitide riskikategooriate ulatus ja jaotus, samuti makseviivituse määrad ja kaalutud keskmine intressimäär iga riskikategooria kohta, jaotatuna täiendavalt selle aasta kaupa, mil krediidid teenuseosutaja kaudu anti; 5) üksikute investeerimisprojektide krediidiriski hindamise ja riskikategooriate kindlaksmääramise sisemise metoodika põhielemendid; 6) kui pakutakse investeeringutasuvuse sihtmäära, siis aastane sihtmäär ja selle aastase sihtmäära usaldusvahemik kogu investeerimisperioodi jooksul, võttes arvesse tasusid ja makseviivituse määrasid; 7) menetlused, sisemeetodid ja kriteeriumid, mida kasutatakse investeerimisprojektide valimiseks investori individuaalsesse krediidiportfelli; 8) kohaldatavate kapitaligarantiide ulatus ja tingimused; 9) teave portfelli kuuluvate krediitide teenindamise kohta, sealhulgas olukordades, kus rahastuse taotleja ei täida oma kohustusi; 10) riskide hajutamise strateegia; 11) rahastuse taotleja ning investori makstavad tasud, sealhulgas võimalikud mahaarvamised projektiomaniku makstavast intressist. Investeerimisinstrumentide vahendamise ja virtuaalvääringu teenuse osutaja majandusaasta püsivate üldkulude arvutamise põhimõtted ning Finantsinspektsioonile esitatavate aruannete sisu, vormid, koostamise metoodika ja esitamise kord 1. peatükk Üldsätted Määrus kehtestatakse ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse § 67 lõike 5 ja § 70 lg 7 alusel. § 1. Reguleerimisala Käesolev määrus sätestab investeerimisinstrumentide vahendamise ja virtuaalvääringu teenuse osutaja (edaspidi teenuseosutaja) majandusaasta püsivate üldkulude arvutamise põhimõtted ning Finantsinspektsioonile esitatavate aruannete koostamise metoodika ja esitamise korra. § 2. Kohaldamine Määrust kohaldatakse kõikidele ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse (edaspidi seadus) § 2 lõike 1 punktis 1 nimetatud isikutele. 2. peatükk Omavahendid § 3. Teenuseosutaja omavahendid (1) Teenuseosutaja omavahendite minimaalsuuruse arvutamisel lähtutakse seaduse §-s 67 sätestatust. (2) Finantsinspektsioonil on õigus pärast teenuseosutaja majandusaasta aruande kinnitamist nõuda omavahendite minimaalsuuruse arvutamisel aluseks võetud püsivate üldkulude suuruse korrigeerimist juhul, kui on põhjendatud alus arvata, et esitatud üldkulude summa ei vasta tegelikkusele, või kui teenuseosutaja äritegevuses on toimunud olulisi muudatusi. § 4. Püsivate üldkulude arvutamine (1) Püsivate üldkulude arvutamisel võetakse aluseks viimane aktsionäride üldkoosolekul või osanike koosolekul kinnitatud majandusaasta aruanne. (2) Püsivate üldkulude arvutamiseks summeeritakse järgmised näitajad: 1) „Mitmesugused tegevuskulud”; 2) „Põhivara kulum ja väärtuse langus”; 3) „Muud ärikulud”. (3) Mitmesugused tegevuskulud on administratiivsetel ja muudel põhitegevusega mitte otseselt seotud eesmärkidel ostetud teenuste ja abimaterjalide kulud. (4) Põhivara kulum ja väärtuse langus on materiaalselt ja immateriaalselt põhivaralt ja soetusmaksumuse meetodil kajastatavatelt kinnisvarainvesteeringutelt arvestatud amortisatsioonikulu ja väärtuse langusest tekkinud kulud. (5) Muud ärikulud on ebaregulaarselt äritegevuse käigus tekkinud kulud, sealhulgas kahjum materiaalse ja immateriaalse põhivara ning kinnisvarainvesteeringute müügist; trahvid ja viivised, netokahjum valuutakursimuutustest nõuetelt ostjate vastu ja kohustustest müüjate ees. (6) Finantsinspektsiooni eelneva kirjaliku nõusoleku alusel võib püsivate üldkulude suuruse arvutamisel maha arvata ühekordsed aruandeaasta erakorralistest asjaoludest tingitult püsivate kulude hulka kuuluvad kulud. 3. peatükk Aruannete sisu, vormid, koostamise metoodika ja esitamine § 5. Koostatavad aruanded (1) Teenuseosutaja koostab ja esitab Finantsinspektsioonile: 1) „Tehingute aruande” vastavalt lisale 1; 2) „Klientide vara aruande” vastavalt lisale 2; 3) „Omavahendite aruande” vastavalt lisale 3; 4) „Teenuseosutaja bilansi” vastavalt lisale 4; 5) „Teenuseosutaja kasumiaruande” vastavalt lisale 5. (2) Aruannete esitamisel peab teenuseosutaja kasutama järgmisi aruannete koode: 1) „Tehingute aruanne” koodiga xxxa; 2) „Klientide vara aruanne” koodiga xxxb; 3) „Omavahendite aruanne” koodiga xxxc; 4) „Teenuseosutaja bilanss” koodiga xxxd; 5) „Teenuseosutaja kasumiaruanne” koodiga xxxf; § 6. Aruannete koostamise alused (1) Aruanded koostatakse eurodes. (2) Paragrahvi 5 lõikes 1 nimetatud aruannetes kajastatavad andmed esitatakse täisühikutes, kui õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. (3) Välisvaluutas fikseeritud summad arvutatakse eurodesse ümber aruandeperioodi viimase tööpäeva Euroopa Keskpanga kursiga. (4) Muude käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 nimetamata varade puhul kajastatakse nende varade turuväärtus eurodes aruandeperioodi viimase tööpäeva seisuga. (5) Omavahendite aruandes esitatakse andmed omavahendite koostisosade kohta aruandeperioodi lõpu seisuga. (6) Omavahendite minimaalsuurus esitatakse omavahendite aruandes eelneva majandusaasta lõpu seisuga sõltuvalt kasutatavast meetodist, kui aruande kirjete selgituses ei ole sätestatud teisiti. (7) Finantsinspektsioonile esitatavates aruannetes kajastatakse õiglases väärtuses mõõdetavate finantsvarade õiglase väärtuse muutus teenuseosutaja kasumiaruandes ja finantsvarade ümberhindluse reservi selle tarbeks ei kasutata. (8) Teenuseosutaja kasumiaruandes näidatakse õiglases väärtuses mõõdetavate finantsinvesteeringutega seotud tekkepõhiselt arvestatud intressid ning välja kuulutatud dividendid finantstulude ja -kulude vastavatel alamkirjetel. § 7. Aruannete esitamine (1) Aruanded esitatakse Finantsinspektsioonile elektrooniliselt XMLis (Extensible Markup Language) vormindatud dokumentidena. (2) Teenuseosutaja on aruannete esitamisel kohustatud järgima tehnilisi nõudeid, mis on avaldatud Finantsinspektsiooni veebilehel. (3) Aruande valdkonda kuuluvate andmete puudumisel tuleb esitada tühi aruanne. § 8. Esitatud aruannete kontroll (1) Finantsinspektsioon kontrollib esitatud aruannete vastavust käesolevas määruses esitatud nõuetele kohe pärast aruande laekumist. (2) Kui Finantsinspektsioon tuvastab aruandes puudusi, teavitab ta sellest viivitamatult aruande esitajat. (3) Aruande esitaja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul puudused kõrvaldama ning esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande. Korrigeeritud aruanne tuleb esitada ka juhul kui aruande esitaja on varasemalt esitatud andmetes tuvastanud vea. § 9. Andmete säilitamine Inspektsioon säilitab kõik saadud aruanded püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. § 10. Aruande esitamise turvamine Teenuseosutaja on aruannete esitamisel kohustatud järgima tehnilisi nõudeid, mis on avaldatud Finantsinspektsiooni veebilehel. § 11. Isikusamasuse tuvastamine aruannete esitamisel EELNÕU MÄÄRUS Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse eelnõu Määrus kehtestatakse Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõike 4 alusel. Rahandusministri 21. veebruari 2011. a määruses nr 10 „Finantsinspektsiooni veebilehel andmete avalikustamise ulatus ja kord“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) krediidiasutuse, kindlustusandja, fondivalitseja, investeerimisühingu, aruandlusteenuse osutaja, makseasutuse, e-raha asutuse ning krediidiandja ja -vahendaja, sealhulgas hüpoteekkrediidiandja ja -vahendaja, investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse ja virtuaalvääringute teenuse osutaja kohta; 2) paragrahvi 3 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses: /…/ 3) määrust täiendatakse §-ga 81 järgmises sõnastuses: „§ 81. Registreeritud põhiteabedokument Ühisrahastuse- ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse § 54 lõike 1 kohaselt registreeritud põhiteabedokumendi kohta avalikustatakse järgmised andmed: 1) /…/; 2) /…./. (allkirjastatud digitaalselt) Martin Helme rahandusminister (allkirjastatud digitaalselt) ….. EELNÕU JAANUAR 2021 Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seadus 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Seaduse reguleerimisala (1) Käesoleva seadusega reguleeritakse: 1) ühisrahastusteenuse osutamist, täpsustades ja täiendades sätteid, mis sisalduvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2020/1503, mis käsitleb ettevõtjatele Euroopa ühisrahastusteenuse osutajaid ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/1129 ja direktiivi (EL) 2019/1937 (ELT L 347, 20.10.2020, lk 1–49); 2) käesoleva lõike punktis 1 nimetamata investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutamist; 3) investeerimisinstrumentide pakkumist; 4) virtuaalvääringu teenuse osutamist; 5) käesoleva lõike punktides 2 ja 4 nimetatud teenuste osutajate asutamist, tegevust, lõpetamist, vastutust ja järelevalve teostamist käesoleva lõike punktides nimetatud teenuste osutajate üle ning punktis 1 nimetatud teenuseosutajate üle niivõrd, kui see on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 kohaselt lubatud. (2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi. § 2. Seaduse kohaldamine (1) Käesolevat seadust kohaldatakse: 1) Eestis asutatud investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse ja virtuaalvääringu teenuse osutajale (edaspidi ühiselt teenuseosutaja); 2) teenuseosutajale, kes on saanud tegevusloa vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2020/1503 ning kes on asutatud Eestis või kes osutab Eestis teenuseid; 3) käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetamata isikule, kes taotleb rahalisi vahendeid või pakub investeerimisinstrumente (edaspidi rahastuse taotleja). (2) Käesoleva seaduse 5. ja 6. peatükis sätestatut ei kohaldata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 2 lõike 1 punktis b nimetatud lepingust tuleneva nõude ja punktis n nimetatud instrumendi pakkumisele või vahendamisele, välja arvatud juhul kui nende investeerimisinstrumentide pakkumise koguväärtus kõigi Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide kohta kokku selle pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul ületab 5 000 000 eurot. (3) Eestis asutatud teenuseosutajale, kes on saanud tegevusloa vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2020/1503, ning Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis (edaspidi lepinguriik) asutatud krediidiasutusele, investeerimisühingule, makseasutusele ja e-raha 1 asutusele kohaldatakse üksnes käesoleva seaduse 2., 5., 6., 11. ja 12. peatükis sätestatut, kui nad osutavad käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud teenuseid. (4) Käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud teenuste piiriülesele osutamisele või filiaali asutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 25 sätestatut. (5) Rahastuse taotlejale, kes ei tegutse teenuseosutajana, kohaldatakse üksnes käesoleva seaduse 5., 11. ja 12. peatükis sätestatut. (6) Füüsilisest isikust tarbijakrediiti taotleva rahastuse taotleja suhtes ei kohaldata käesolevas seaduses sätestatut. (7) Käesolevat seadust ei kohaldata finantstuluta ühisrahastusteenuse ja muu samaväärse teenuse osutamisele, millega ei kaasne või ei pidanudki kaasnema teenuseosutaja või rahastuse taotleja vastusooritust või muud varaliselt hinnatavat hüve või kus isik saab vastu üksnes mitterahalist hüvitist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eelnimetatud ettevõtjal on kohustus esitada enne majandustegevuse alustamist registripidajale teade asjaomasel tegevusalal majandustegevuse alustamise kohta vastavalt majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatule. Tegevusalaks märgitakse finantstuluta ühisrahastusteenus. (8) Käesolevat seadust ei kohaldata ka: 1) väärtpaberitele ja väärtpaberite pakkumisele vastavalt väärtpaberituru seadusele; 2) investeerimisteenuste osutamisele väärtpaberituru seaduse §-de 43 ja 44 tähenduses; 3) investeerimisriskiga elukindlustuslepingutele kindlustustegevuse seaduse § 222 lõike 1 tähenduses; 4) investeerimisriskiga pensionilepingule kogumispensionide seaduse § 461 tähenduses; 5) investeerimisriski sisaldavate krediidiasutuste hoiustele krediidiasutuste seaduse § 891 tähenduses. (9) Rahalisi või muid vahendeid, mis teenuseosutaja on saanud oma klientidelt investeeringute tegemise, edasilaenamise või tagasimaksmise eesmärgil, ei käsitata hoiuse ega muu tagasimakstava vahendina krediidiasutuste seaduse § 4 tähenduses. (10) Krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja peab tarbijale krediidi vahendamisel või tarbijakrediidilepinguga seotud nõustamisteenuse osutamisel järgima krediidiandjate ja - vahendajate seaduse §-des 47–531 sätestatut. § 3. Investeerimisinstrument ja sellega seotud teenused ning rahastuse taotleja (1) Investeerimisinstrument käesoleva seaduse tähenduses on investeerimise eesmärgil kasutatav: 1) väärtpaberituru seaduse § 2 lõike 1 punktides 1–8 nimetamata väärtpaber või väärtpaberi sarnane instrument või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 2 lõike 1 punktis n nimetatud instrument, mis annab selle omanikule hääle-, kasumi- või muid õigusi, mida tavapäraselt seostatakse osaluse omamisega või muul viisil kontrolli teostamisega juriidilises isikus või juriidilise isiku staatust mitteomava isikute ühenduses või muus esemes; 2) krediidilepingust, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 2 lõike 1 punktis b nimetatud lepingust tulenev nõue; 2 3) tuletisinstrument, mis annab selle omanikule õiguse käesoleva lõike punktis 1 või 2 nimetatud instrument omandada. (2) Investeerimisinstrumendi pakkumine on mistahes vormis ja viisil ning mistahes vahendi, sealhulgas finantsvahendusplatvormi või muu tehnilise või õigusliku lahenduse abil avalikkusele investeerimisinstrumendi omandamise võimaluse kohta kättesaadavaks tehtud teave, mis on piisavalt täpne nii pakkumise tingimuste kui ka pakutava investeerimisinstrumendi kohta, et võimaldab investoril otsustada selle investeerimisinstrumendi omandamise üle. (3) Investeerimisinstrumendi pakkumiseks ei loeta investeerimisinstrumendi kohta teabe avaldamist ilma võimaluseta investeerimisinstrument omandada. (4) Investeerimisinstrumendi pakkumine, mille koguväärtus kõigi lepinguriikide kohta kokku pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul ületab 5 000 000 eurot, tuleb registreerida Finantsinspektsioonis käesoleva seaduse §-s 54 sätestatud korras. (5) Ühisrahastusteenus käesoleva seaduse tähenduses on: 1) krediidipõhine, kus investoril võimaldatakse omandada käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud investeerimisinstrument, lubadusega pakkumisse investeeritud vahendid kokkulepitud tähtajaks koos intressi- või muu finantstulu näol tagastada; 2) investeerimis- või omakapitalipõhine, kus investoril võimaldatakse omandada käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3 nimetatud investeerimisinstrument, lubadusega anda vastutasuks osalus, võlainstrument või muus vormis teatud osa pakkumise tulust. (6) Investeerimisinstrumendi pakkuja käesoleva seaduse tähenduses on: 1) füüsilisest või juriidilisest isikust rahastuse taotleja, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 2 lõike 1 punktis h nimetatud projektiomanik; 2) investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja (edaspidi investeerimisinstrumentide vahendaja). (7) Rahastuse taotleja võib investeerimisinstrumendi pakkumise korraldada ise või investeerimisinstrumentide vahendaja kaudu. (8) Investeerimisinstrumentide vahendaja, sealhulgas ühisrahastusteenuse osutaja, on isik, kes oma majandus- või kutsetegevuse raames pakub avalikkusele enda või kolmandate isikute investeerimisinstrumente ning peab arvestust investeerimisinstrumentide registri üle. Investeerimisinstrumendi vahendaja võib tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina. (9) Kui isik on samal ajal nii rahastuse taotleja kui ka investeerimisinstrumentide vahendaja, kohaldatakse talle investeerimisinstrumentide vahendaja kohta sätestatut. (10) Investeerimisinstrumendi vahendaja on finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse § 5 tähenduses. § 4. Virtuaalvääring ja sellega seotud teenused (1) Virtuaalvääring on digitaalsel kujul esitatud väärtus, mis on digitaalselt ülekantav, säilitatav või kaubeldav ja mida füüsilised või juriidilised isikud tunnustavad maksevahendina, kuid mis ei pruugi olla seotud ühegi ametliku valuutaga ning mida ei käsitata ametliku valuuta või rahana 3 ega rahalise vahendina Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127) artikli 4 punkti 25 tähenduses ega makseinstrumendi või maksetehinguna sama direktiivi artikli 3 punktide k ja l tähenduses. (2) Virtuaalvääringu teenus käesoleva seaduse tähenduses on: 1) virtuaalvääringu rahakotiteenus; 2) virtuaalvääringu vahetamise teenus; 3) virtuaalvääringutega kauplemise platvormi korraldamise teenus. (3) Virtuaalvääringu rahakotiteenus on teenus, mille raames luuakse klientidele või hoitakse klientide krüpteeritud võtmeid, mida saab kasutada virtuaalvääringute hoidmise, talletamise ja ülekandmise eesmärgil. (4) Virtuaalvääringu vahetamise teenus on teenus, mille raames vahetab isik virtuaalvääringu raha vastu või raha virtuaalvääringu vastu või ühe virtuaalvääringu teise vastu. (5) Virtuaalvääringutega kauplemise platvormi korraldamise teenus on teenus, millega virtuaalvääringu teenuse osutaja haldab platvormi, kus virtuaalvääringu ostust või müügist huvitatud kolmandad isikud saavad suhelda viisil, mille tulemuseks on leping, vahetades ühe virtuaalvääringu teise vastu või raha vastu. (6) Virtuaalvääringu teenuse osutaja on juriidiline isik, kes majandus- või kutsetegevuse raames osutab virtuaalvääringu teenuseid avalikkusele. Virtuaalvääringu teenuse osutaja võib tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina. (7) Virtuaalvääringu teenuse osutaja on finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse § 5 tähenduses. § 5. Seaduses kasutatud muud terminid (1) Avalikkuse all käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse eelnevalt kindlaks määramata isikute ringi. (2) Eriotstarbeline üksus on juriidiline isik, mis on loodud teatud kitsamate või ajutiste eesmärkide täitmiseks ning finants- ja maksuriski või regulatiivse riski eraldamiseks, sageli väärtpaberistamise vahendusettevõte või üksus, mille ainsaks eesmärgiks on väärtpaberistamine Euroopa Keskpanga määruse (EL) nr 1075/2013, 18. oktoober 2013 (ELT L 297, 7.11.2013, lk 107—121), väärtpaberistamise tehingutes osalevate finantsvahendusettevõtete varade ja kohustuste statistika kohta artikli 1 lõike 2 tähenduses. (3) Finantsvahendusplatvorm on tehniline lahendus või tehniliste lahenduste süsteem, mis võimaldab investeerimisinstrumente või virtuaalvääringuid pidevalt ja korrapäraselt omandada ning võõrandada. (4) Investeerimisprojekt on finantseerimise taotlemise eesmärgil avaldatud rahastuse taotleja tegevuste kavand või kirjeldus. 4 (5) Investor on isik, kellele kuulub investeerimisinstrument või kes on võtnud kohustuse või kellel on õigus omandada investeerimisinstrument. Potentsiaalne investor on isik, kellele soovitakse investeerimisinstrumenti pakkuda, kuid kellega ei ole veel lepingulisse suhtesse astutud. Investor võib olla kogenud või mittekogenud. (6) Kogenud investor on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 2 lõike 1 punktis j nimetatud investor, sealhulgas kutseline investor väärtpaberituru seaduse § 6 tähenduses. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetamata investor on mittekogenud investor. (7) Klient on käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud teenuse kasutaja, sealhulgas investor või rahastuse taotleja. (8) Krüptovaral põhinev investeerimisinstrument on investeerimisinstrument, mis on esitatud elektroonilisel kujul, mis on digitaalselt üle kantav, säilitatav või kaubeldav ja mis on registreeritud hajusraamatusüsteemis või muul sarnasel tehnoloogial põhinevas turvalises süsteemis või mis põhineb krüptograafial (edaspidi investeerimistoken). 2. peatükk TEENUSEOSUTAJANA TEGUTSEMISE ÕIGUS § 6. Tegevusluba (1) Käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktides 1, 2 ja 4 nimetatud teenuste osutamiseks peab teenuseosutajal olema vastav tegevusluba, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevusloa annab ja tunnistab kehtetuks Finantsinspektsioon oma otsusega. (3) Kui tegevusloa aluseks olnud tingimused ei ole enam täidetud, peab teenuseosutaja sellest viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni. Teenuseosutaja peab viima oma tegevuse vastavusse tegevusloa saamise aluseks olnud tingimuste ja käesoleva seaduse nõuetega, või 30 päeva jooksul pärast eelmises lauses nimetatud teate esitamist esitama tegevusloa kehtetuks tunnistamise avalduse ja lõpetama vastava teenuse osutamise. (4) Käesoleva seaduse alusel antud teenuse osutamise tegevusload on tähtajatud ja need ei ole teisele isikule üleantavad. (5) Lepinguriigis asutatud krediidiasutus, investeerimisühing, makseasutus ja e-raha asutus, kes osutab Eestis teenuseid, ei pea käesoleva seaduse § 1 lõike punktides 2 ja 4 nimetatud teenuste osutamiseks tegevusluba taotlema. § 7. Tegevusloa taotlemine (1) Tegevusloa taotlemiseks esitavad asutatava või tegutseva äriühingu (edaspidi taotleja) asutamislepingusse või äriregistri registrikaardile kantud juhatuse liikmed Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse (edaspidi tegevusloa taotlus) ning järgmised dokumendid ja andmed: 5 1) põhikirja ärakiri, tegutseva äriühingu puhul üldkoosoleku otsus põhikirja muutmise kohta ja põhikirja muudetud tekst; 2) äriühingu asutamise puhul asutamislepingu või -otsuse notariaalselt kinnitatud ärakiri; 3) varade ja aktsia- või osakapitali suurus ning selle sissemaksmist ja omavahendite olemasolu tõendavad dokumendid; 4) taotleja algbilanss ja ülevaade tuludest, kuludest, kasumist ja rahavoogudest ning nende aluseks olevatest eeldustest või tegutseva äriühingu puhul bilanss ja kasumiaruanne tegevusloa taotluse esitamisele eelneva kuu lõpu seisuga ning olemasolu korral viimase kolme majandusaasta aruanded; 5) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele vastav äriplaan; 6) sise-eeskirjad või nende projektid vastavalt käesolevas seaduses sätestatud nõuetele; 7) raamatupidamise sise-eeskiri või selle projekt; 8) andmed kavandatavate teenuste osutamiseks vajalike infotehnoloogiliste süsteemide ja muude tehnoloogiliste vahendite ning süsteemide kohta, sealhulgas teenuse järjepidevuse tagamiseks kasutatud turvameetmete kirjeldus ja tegevuse tehnilise korralduse tase; 9) turvapoliitika või -eeskirjad ja andmed turvalisuse tagamise kohta, sealhulgas meetmed küberturvalisuse tagamiseks; 10) sisekontrollieeskirjad ja protseduurireeglid, mis tagavad kohustuste täitmise seoses rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega, sealhulgas taotleja tegevuse finantseerimisel; 11) taotleja organisatsioonilise struktuuri kirjeldus, mille taotleja on kehtestanud selleks, et rakendada kõiki vajalikke meetmeid oma klientide õigustatud huvide kaitsmiseks ja teenuste toimimise jätkuvuse ning usaldusväärsuse tagamiseks ning mis sisaldab vajaduse korral teenuseosutajate kasutamist või teenuse edasiandmise korra kirjeldust ning vahendajad ja andmeid muude isikute ja teenuste kohta, keda või mida kasutatakse taotleja äritegevuses; 12) taotleja aktsionäride, osanike või liikmete nimekiri, milles on näidatud neist igaühe nimi, olemasolu korral registrikood või isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ning andmed iga aktsionäri või osaniku omandatavate või talle kuuluvate aktsiate või osade ja häälte arvu kohta; 13) käesoleva seaduse §-s 18 nimetatud andmed taotlejas olulist osalust omavate isikute kohta; 14) andmed taotleja juhtide kohta, mis sisaldavad neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega, elukohta, hariduse kirjeldust, töö- ja ametikohtade täielikku loetelu ning juhatuse liikmete puhul nende vastutusvaldkonna kirjeldust, samuti juhtide usaldusväärsust ja käesoleva seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid, mida taotleja peab oluliseks esitada; 15) andmed äriühingute kohta, milles taotleja või tema juhtorgani liikme osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust; 16) andmed taotleja audiitorettevõtja ja siseaudiitori kohta, mis sisaldavad nende nime, elu- või asukohta, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega või registrikoodi; 17) tegutseva äriühingu puhul omavahendite suurust tõendavad dokumendid koos vandeaudiitori aruandega; 18) teenuseosutaja nimel peetavate maksekontode loetelu koos iga maksekonto kordumatu tunnuse ja kontopidaja nimega ning asjakohasel juhul ka teenuseosutaja nimel peetava virtuaalvääringu rahakoti või muu vahendi kordumatu tunnus, millel hoiustatakse või kavatsetakse hoiustada kliendi vara; 19) tõend Finantsinspektsiooni seaduse § 455 lõikes 2 sätestatud menetlustasu maksmise kohta. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 9 nimetatud turvapoliitika või -eeskirjade kirjeldus sisaldab: 1) põhjalikku osutatavate teenustega seotud riskide hinnangut ning nende turvalisuskontrolli ja riskide maandamise meetmete kirjeldust, mis on võetud tarvitusele klientidele piisava kaitse 6 pakkumiseks välja selgitatud ohtude, sealhulgas pettuse ning tundlike ja isikuandmete ebaseadusliku kasutamise eest; 2) selgitust, kuidas turvalisuskontrolli ja riskide maandamise meetmetega tagatakse andmekaitse ja tehnilise turvalisuse kõrge tase, muu hulgas infosüsteemide jaoks, mida kasutavad taotleja või kolmandad isikud, kellele antakse edasi teenuse osutamisega seotud tegevusi või tööülesandeid; 3) sõltumatu eksperdi hinnangut taotleja kasutatavate tehnoloogiliste lahenduste ja küberturvalisuse tagamise kohta. (3) Kui tegevusloa taotluse menetlemise ajal toimuvad käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmetes või dokumentides muudatused, esitab taotleja viivitamata pärast muudatuste tegemist või nendest teadasaamist Finantsinspektsioonile need andmed või dokumendid uuendatud kujul. (4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nõutule esitab taotleja kinnituse, et kõigil teenuseosutaja juhtkonda kaasatud isikutel puuduvad äriühinguõiguse, maksejõuetusõiguse, finantsteenuseid käsitlevate õigusaktide, rahapesu- ja terrorismivastaste õigusaktide, pettuse või ametialase vastutuse valdkonnas kehtiva siseriikliku õiguse rikkumisest tulenevate süüdimõistvate kohtuotsuste ja sanktsioonidega seotud karistused. (5) Kui taotleja juhtorgani liige, prokurist, tegelik kasusaaja või füüsilisest isikust omanik on välisriigi kodanik, tuleb taotlejal esitada lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatule: 1) tema päritoluriigi karistusregistri tõend või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, tingimusel et selle väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud; 2) tema kõigi kodakondsusjärgsete riikide kohta isikut tõendavate dokumentide koopiad ja käesoleva lõike punktis 1 nimetatud karistuse puudumist tõendavad dokumendid. (6) Äriühing, kellele on väljastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 alusel tegevusluba, esitab käesolevas peatükis sätestatud tegevusloa taotlemiseks Finantsinspektsioonile kirjaliku avalduse, millele on lisatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3–10 ja 17–19 nimetatud andmed ja dokumendid. § 8. Äriplaan (1) Äriplaan peab sisaldama taotleja kavandatava äritegevuse olemuse, organisatsioonilise ülesehituse, sisekontrolli süsteemi ja juhtimisstruktuuri kirjelduse ning plaanitavate teenuste osutamisega seotud isikute õiguste, kohustuste ja vastutuse kirjelduse, samuti järgmiste asjaolude kirjelduse, prognoosi ja analüüsi: 1) tulude ja kulude suurus tegevusalade kaupa; 2) teenuse osutamisega seotud kohustused; 3) taotleja varade ja aktsia- või osakapitali suurus; 4) tegevusstrateegia ja tegutsemiseks kavandatav turuosa; 5) kavandatav tegevus, osutatavad teenused, pakutavad tooted ning eeldatavad kliendid ja konkurendid; 6) aastabilansside ja finantsnäitajate plaanid, milles on muu hulgas nimetatud tulud, kulud, kasum ja rahavood ning nende aluseks olevad eeldused; 7) riskide juhtimise üldpõhimõtted ja riskide juhtimise strateegia; 8) investeerimis- ja tegevuse finantseerimise poliitika; 9) vahendajad ning muud isikud ja teenused, mida kasutatakse taotleja äritegevuses; 7 10) tegevuskava äritegevuse lõppemise kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 80 sätestatule; 11) muud tähtsust omavad asjaolud. (2) Äriplaan esitatakse vähemalt kolme aasta kohta. (3) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui tema hinnangul: 1) ei ole äriplaanis esitatud finantsnäitajad ja muud andmed usaldusväärsed ning omavahendite minimaalsuurus, mis on arvutatud äriplaanis planeeritud kohustusi arvestades, ei vasta teenuseosutajale õigusaktidega kehtestatud nõuetele; 2) ei ole äriplaani põhjal võimalik veenduda taotleja suutlikkuses rakendada usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, vahendeid ja protseduure. § 9. Tegevusloa taotluse läbivaatamine (1) Kui taotleja ei ole tegevusloa taotlemisel esitanud kõiki käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud andmeid ja dokumente või need on ebaõiged, eksitavad või mittetäielikud või ei ole nõuetekohaselt vormistatud, on Finantsinspektsioonil õigus nõuda taotlejalt puuduste kõrvaldamist. (2) Kui käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik veenduda, kas tegevusloa taotlejal on vastava teenuse pakkumiseks piisavad võimalused ja kas ta vastab käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega ettevõtja suhtes kehtestatud nõuetele, või kui on vaja kontrollida muid taotlejaga seotud asjaolusid, võib Finantsinspektsioon nõuda lisaandmete ja -dokumentide esitamist. (3) Taotleja esitatud andmete kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon teostada kohapealset kontrolli, määrata ekspertiise ja erakorralist audiitorkontrolli, saada teavet riigiasutustelt ja kohaliku omavalitsusüksuste asutustelt, teostada päringuid riigi andmekogudest, saada taotleja juhtidelt, audiitorettevõtjalt, tema esindajalt ning vajaduse korral kolmandatelt isikutelt suulisi selgitusi esitatud dokumentide sisu ja tegevusloa andmise otsustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta. (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse Finantsinspektsioonile tema määratud mõistliku tähtaja jooksul. (5) Kui taotleja ei ole kõrvaldanud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud puudusi ettenähtud tähtaja jooksul või ei ole tähtpäevaks esitanud Finantsinspektsiooni nõutud andmeid või dokumente, võib Finantsinspektsioon jätta tegevusloa taotluse läbi vaatamata. Taotluse läbi vaatamata jätmise korral tagastab Finantsinspektsioon esitatud dokumendid. § 10. Tegevusloa andmise otsus (1) Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul kõigi vajalike nõuetekohaste dokumentide ja andmete saamisest arvates, kuid hiljemalt kuus kuud pärast tegevusloa taotluse saamist. (2) Finantsinspektsioon võib tegevusloa andmisel taotlejale kehtestada: 1) soodsamaid kõrvaltingimusi, millega lubatakse põhjendatuse korral taotlejal osaliselt kõrvale kalduda tegevusloa saamise aluseks olevatest asjaoludest; 8 2) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajast pikema tähtaja, mille jooksul peab taotleja viima end tegevusloa saamise aluseks olevate nõuetega kooskõlla. (3) Kui esitatud dokumentidest ja andmetest nähtub, et tegevusloaga hõlmamata teenuse osutamine takistab teenuseosutaja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist või taotleja äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid ei ole piisavalt kaetud, sealhulgas tema organisatsiooniline ülesehitus ja juhtimisstruktuur ei ole piisavad teenuseosutaja järjepidevaks tegevuseks ning tema siseprotseduurid ja -kontroll ei taga piisavat riskide juhtimist, võib Finantsinspektsioon taotleja klientide huvide kaitseks lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule tegevusloa andmisel ette näha taotlejale kõrvaltingimusi, millega: 1) piiratakse vastavate teenuste või nendega seotud kõrvalteenuste osutamist; 2) nõutakse tegevusloaga hõlmamata teenuste osutamiseks eraldi tütarettevõtja asutamist. (4) Tegevusloa kohta tehtavas otsuses märgitakse vähemalt: 1) selle isiku nimi ja registrikood, kelle kohta otsus tehakse; 2) selle teenuse liik või liigid, mille kohta otsus tehakse; 3) otsuse tegemise ja jõustumise kuupäev. (5) Tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse toimetab Finantsinspektsioon viivitamata taotlejale kätte. § 11. Tegevusloa andmisest keeldumise alused (1) Finantsinspektsioonil on õigus keelduda taotlejale tegevusloa andmisest, kui: 1) taotleja ei vasta käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega teenuseosutaja suhtes kehtestatud nõuetele; 2) äriühingu aktsia- või osakapital ei ole täielikult sisse makstud; 3) taotleja omavahendite minimaalsuurus ei vasta käesoleva seaduse §-s 67 kehtestatud nõuetele; 4) taotleja juhtorgani liikmed, audiitor, aktsionärid, osanikud või liikmed ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele; 5) taotleja ja teise isiku vaheline märkimisväärne seos takistab taotleja üle piisava järelevalve teostamist või see on takistatud teise riigi, kus isik, kellega taotlejal on märkimisväärne seos, on asutatud, õigusaktidest tulenevate nõuete või nende rakendamise tõttu; 6) taotlejal ei ole piisavalt vahendeid ja kogemusi, mis on vajalikud järjepidevaks tegutsemiseks teenuseosutajana; 7) taotleja esitatud andmetest selgub, et ta kavatseb tegutseda peamiselt välisriigis; 8) taotluses esitatud sise-eeskirjad ei ole taotleja tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet arvestades piisavad, proportsionaalsed ja üheselt mõistetavad või on need kehtiva õigusega vastuolus; 9) taotlejat või tema juhti on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ja vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või taotleja või tema juhtorgani liikme suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni; 10) teenuseosutajale ei ole avatud maksekontot krediidiasutuses, e-raha asutuses või makseasutuses, mis on asutatud lepinguriigis ja mis osutab Eestis teenuseid piiriüleselt või mis on asutanud Eestis filiaali. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 sätestatu hindamisel arvestatakse muu hulgas: 9 1) taotleja tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse taset; 2) taotleja juhtimisega seotud isikute haridust, nende töökogemust, ärisidemeid, usaldusväärsust ja reputatsiooni; 3) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud äriplaani adekvaatsust ja piisavust; 4) taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate isikute tegevust, finantsseisundit, reputatsiooni ja kogemusi. (3) Taotleja ei või kolme kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest keeldumise otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust esitada. Kui Finantsinspektsioon jätab tegevusloa taotluse läbi vaatamata käesoleva seaduse § 9 lõikes 5 sätestatu alusel, ei või taotleja uut tegevusloa taotlust esitada enne ühe kuu möödumist taotluse läbi vaatamata jätmisest. § 12. Tegevusloa kehtivuse lõppemine (1) Tegevusloa kehtivus lõpeb, kui: 1) tehakse teenuseosutaja lõpetamise otsus; 2) tegevusluba tunnistatakse kehtetuks; 3) teenuseosutaja ühendatakse – luba lõpeb ühendataval isikul; 4) ühinemise teel asutatakse uus teenuseosutaja – luba lõpeb ühinevatel isikutel; 5) kuulutatakse välja teenuseosutaja pankrot. (2) Tegevusloa kehtivuse lõppemisel kaotab juriidiline isik õiguse osutada teenust, milleks talle tegevusluba oli antud. § 13. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine (1) Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on tegevusloaga antud õiguse äravõtmine. (2) Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui: 1) teenuseosutaja ei ole alustanud tegevust kuue kuu jooksul tegevusloa andmisest arvates või tema asutajad on oma tegevusega näidanud, et teenuseosutaja ei suuda tegevust alustada nimetatud aja jooksul, või tema tegevus on peatunud kauemaks kui kuueks järjestikuseks kuuks; 2) teenuseosutaja on tegevusloa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli loa andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kui teenuseosutaja on esitanud või tema eest on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid; 3) teenuseosutaja ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele; 4) teenuseosutaja ei täida käesoleva seaduses sätestatud kohustusi; 5) teenuseosutaja on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut; 6) teenuseosutajat või tema juhti on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ja vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud; 8) teenuseosutaja avaldab oma tegevuse või juhtide kohta oluliselt ebaõiget või eksitavat teavet või reklaami; 9) teenuseosutaja ei ole võimeline täitma endale võetud kohustusi või tema tegevus kahjustab muul põhjusel klientide huve, raharinglust või teenuseosutaja stabiilsust või usaldusväärsust oluliselt; 10) teenuseosutaja omavahendite suurus ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele; 10 11) teenuseosutaja kuulub konsolideerimisgruppi, mille struktuur ei võimalda saada konsolideeritud järelevalveks vajalikku informatsiooni, või teenuseosutajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluv äriühing tegutseb välisriigi õigusaktide alusel ja seetõttu on piisava järelevalve teostamine takistatud; 12) teenuseosutaja ja muu isiku vahel olev märkimisväärne seos takistab piisava järelevalve teostamist; 13) teenuseosutaja on toime pannud rahapesu või rahastanud või toetanud terrorikuriteo toimepanemist või rikub rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korda; 14) ilmneb, et teenuseosutaja on valinud tegevusloa taotlemise ja registreerimise kohaks Eesti eesmärgiga hoida kõrvale välisriigis, kus ta peamiselt tegutseb, teenuseosutajale kehtestatud rangemate nõuete täitmisest; 15) lepinguriigi või kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse poolt Finantsinspektsioonile esitatud teabe kohaselt on teenuseosutaja rikkunud lepinguriigi või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud või nende riikide finantsjärelevalve asutuste esitatud tingimusi; 16) teenuseosutaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust. (3) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamist võib Finantsinspektsioon teha teenuseosutajale ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks. (4) Tegevusluba tunnistatakse kehtetuks teenuseosutaja taotluse alusel järgmistel juhtudel: 1) kui teenuseosutaja ei soovi enam osutada käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud teenuseid; 2) kui teenuseosutaja ühineb ja tegevust jätkab ühendav ühing, siis tunnistatakse kehtetuks ühendatava ühingu tegevusluba; 3) kui teenuseosutaja ühineb uue ühingu asutamisega, siis tunnistatakse kehtetuks ühinevate teenuseosutajate tegevusload. (5) Finantsinspektsioon võib keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on põhjendatud alus arvata, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine võib kahjustada teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate õigustatud huve. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse vaatab Finantsinspektsioon läbi ja teeb otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse saamisest arvates. (7) Otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta toimetatakse viivitamata otsuse adressaadile kätte. § 14. Avalikkuse teavitamine (1) Tegevusloa andmise, selle muutmise ja kehtetuks tunnistamise teeb Finantsinspektsioon avalikult teatavaks oma veebilehel hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval. (2) Käesoleva seaduse § 13 lõikes 2 sätestatud alusel tehtud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse teeb Finantsinspektsioon avalikult teatavaks lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule veel vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval. 11 3. peatükk OLULINE OSALUS § 15. Oluline osalus (1) Oluline osalus käesoleva seaduse tähenduses on otsene või kaudne osalus teenuseosutaja aktsia- või osakapitalis, mis on vähemalt kümme protsenti äriühingu aktsia- või osakapitalist, seda väljendavatest kõigist õigustest või kõigist häältest äriühingus või mis võimaldab olulise mõju omamist äriühingu juhtorganite üle. (2) Osalus on otsene, kui isik omab või teostab seda isiklikult. (3) Osalus on kaudne, kui: 1) seda omab või teostab isik koos ühe või mitme kontrollitava äriühinguga; 2) seda omab või teostab üks või mitu isiku kontrollitavat äriühingut; 3) seda omab või teostab isik või tema kontrollitav äriühing kokkuleppel kolmanda isikuga; 4) sellest tulenev hääleõigus loetakse isikule kuuluvaks. (4) Käesolevas peatükis aktsiakapitali ja aktsiate suhtes sätestatut kohaldatakse ka osakapitali ja osade suhtes. § 16. Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded Teenuseosutajas võib olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada ning teenuseosutaja üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada iga isik: 1) kes on laitmatu ärialase mainega ning kelle tegevus seoses omandamisega vastab teenuseosutaja kindla ja usaldusväärse juhtimise põhimõtetele; 2) kelle finantsseisund on piisavalt tugev, et tagada teenuseosutaja korrapärane ja usaldusväärne tegevus, ning juriidilise isiku puhul peavad tema raamatupidamise aruanded nende olemasolu korral võimaldama adekvaatselt tema finantsseisundi hindamist; 3) kes on võimeline tagama, et teenuseosutaja on suuteline järgima käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõudeid, juriidilise isiku puhul sealhulgas nõuet, et konsolideerimisgrupil, mille osaks teenuseosutaja saab, on olemas struktuur, mis võimaldab teostada tõhusat järelevalvet, vahetada teavet ja teha koostööd finantsjärelevalve asutuste vahel; 4) kelle suhtes ei ole põhjendatud kahtlust, et omandamine on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega või selle katsega või olulise osaluse omandamine suurendab selliseid riske. § 17. Osaluse omandamisest teavitamine (1) Isik, kes kavatseb teenuseosutajas otsese või kaudse olulise osaluse omandada või suurendada osalust üle 20, 30 või 50 protsendi teenuseosutaja aktsiakapitalist või aktsiatega esindatud häälte arvust või teha tehingu, mille tulemusel teenuseosutaja muutuks tema kontrollitavaks äriühinguks (edaspidi omandaja), teavitab oma kavatsusest Finantsinspektsiooni ning esitab käesoleva seaduse § 18 lõike 3 alusel kehtestatud määruses nimetatud andmed ja dokumendid. (2) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik omandab mõne muu sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel teenuseosutajas olulise osaluse või tema osalus suureneb üle 20, 30 või 50 protsendi teenuseosutaja aktsiakapitalist või aktsiatega esindatud häälte arvust või kui teenuseosutaja muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema 12 kontrollitavaks äriühinguks. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast teenuseosutaja üle kontrolli saamist või olulise osaluse omandamisest või osaluse suurenemisest teadasaamist viivitamata teavitama sellest Finantsinspektsiooni. (3) Finantsinspektsioon teavitab omandajat kirjalikult kahe tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud teate või lisaandmete ja -dokumentide kättesaamisest ning menetlustähtaja võimalikust lõppkuupäevast. § 18. Osaluse omandamisest teavitamisel esitatavad andmed (1) Finantsinspektsioonile teatatakse selle äriühingu nimi, milles olulist osalust omandatakse, suurendatakse või mis muudetakse omandaja kontrollitavaks, ja selles äriühingus omandatava osaluse suurus ning esitatakse järgmised andmed ja dokumendid: 1) omandatava äriühingu kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsiate nimekirja ning andmeid omandaja omandatavate või talle varem kuulunud aktsiate tüübi ja häälte arvu kohta ning vajaduse korral muud informatsiooni; 2) füüsilisest isikust omandaja elulookirjeldus, mis sisaldab muu hulgas omandaja nime, elukohta, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku ning isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega; 3) juriidilisest isikust omandaja osanike või aktsionäride või liikmete nimekiri ning andmed igale aktsionärile või liikmele kuuluvate aktsiate või osa ja häälte arvu kohta; 4) juriidilisest isikust omandaja või varakogumit valitseva (juriidilise) isiku nimetus, asukoht, registrikood, registritunnistuse kinnitatud ärakiri ja põhikirja olemasolu korral selle ärakiri; 5) andmed juriidilisest isikust omandaja juhatuse ja nõukogu liikmete kohta, mis sisaldavad neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku, ning nende isikute usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust ja laitmatut ärialast mainet kinnitavad dokumendid; 6) kinnitus, et osaluse omandamise tulemusel teenuseosutaja juhtorgani liikmeks saavat isikut ei ole karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ega terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest või et vastavad karistusandmed on karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud; 7) kirjeldus omandaja tegevuste kohta ettevõtluses ning omandamisega seotud isikute majanduslike ja mittemajanduslike huvide kirjeldus; 8) kinnitus, et käesoleva lõike punktis 6 nimetatud isiku puhul ei ole esinenud ega esine asjaolusid, mis seaduse kohaselt välistavad isiku õiguse olla teenuseosutaja juht; 9) olemasolu korral omandaja kolme viimase majandusaasta aruanded. Kui viimase majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud, esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine on õigusaktiga ette nähtud; 10) võimaluse korral füüsilisest isikust omandaja ning temaga seotud äriühingute finantsseisundi hindamiseks vajalikud reitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded, juriidilisest isikust omandaja puhul tema ning konsolideerimisgrupi suhtes väljastatud krediidireitingud; 11) konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul konsolideerimisgrupi struktuuri kirjeldus koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded; 12) füüsilisest isikust omandaja varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme viimase aasta kohta; 13 13) andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille eest kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada; 14) osaluse omandamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721; 15) pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721; 16) teenuseosutajat kontrollivaks äriühinguks muutumise korral äriplaan ning muud kontrolli teostamisega ja saamisega seotud asjaolud; 17) ülevaade teenuseosutajas seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui teenuseosutaja omandamise tulemusel ei muutu kontrollitavaks äriühinguks. (2) Välisriigi kodaniku korral on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 nimetatud kinnituse asemel vajalik esitada tema päritoluriigi karistusregistri tõend või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, mille väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud. (3) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määruse, milles täpsustatakse Finantsinspektsioonile esitatavaid käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmeid ja dokumente. (4) Finantsinspektsioonile esitatavad andmed ja dokumendid peavad olema koostatud eesti keeles. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada ka mõnes muus keeles. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide täpsustamiseks ja kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon nõuda lisaandmeid ja -dokumente, täpsustades, millist lisateavet ta vajab. § 19. Menetlus ja menetlustähtajad (1) Finantsinspektsioon hindab omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud nõuetele ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise 60 tööpäeva jooksul (edaspidi menetlustähtaeg) hindamiseks vajalike andmete ja dokumentide saamist kinnitava § 17 lõikes 3 nimetatud teate esitamisest arvates. (2) Finantsinspektsioonil on õigus käesoleva seaduse § 18 lõikes 5 nimetatud lisaandmeid ja - dokumente nõuda 50 tööpäeva jooksul menetlustähtaja algusest alates. (3) Finantsinspektsiooni poolt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud lisaandmete ja - dokumentide esmakordse nõude esitamise ja omandajalt nõutud lisaandmete ja -dokumentide saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid peatumine ei kesta kauem kui 20 tööpäeva. Täiendava lisaandmete ja -dokumentide nõudmise korral menetlustähtaeg ei peatu. (4) Kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet või omandaja üle teostab järelevalvet kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud menetlustähtaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani. 14 (5) Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel vajadusel koostööd lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud koostöö raames konsulteerib Finantsinspektsioon teiste finantsjärelevalve asutustega. Finantsinspektsioon ja vastavad finantsjärelevalve asutused edastavad viivitamata üksteisele kõik andmed, mis on olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel olulised. (7) Kui olulist osalust soovib samal ajal omandada mitu isikut, peab Finantsinspektsioon neid kohtlema võrdsete asjaolude korral võrdselt. § 20. Osaluse omandamise tingimused (1) Finantsinspektsioonil on õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul tal on õigus oluline osalus omandada, seda suurendada või muuta teenuseosutajas kontrollitavaks äriühinguks. Finantsinspektsioon võib ettenähtud tähtaega pikendada, kuid tähtaeg ei või kokku ületada 12 kuud. Omandaja on kohustatud nimetatud tähtaja jooksul teavitama olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise tehingu teostamisest või teostamata jätmise otsusest viivitamata Finantsinspektsiooni. (2) Olulise osaluse võib omandada, seda suurendada või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muuta, kui Finantsinspektsioon seda oma ettekirjutusega ei keela. § 21. Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta (1) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise, kui: 1) omandaja ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele; 2) omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud käesolevas seaduses sätestatud või seaduse alusel nõutud andmeid või dokumente; 3) Finantsinspektsioonile esitatud andmed või dokumendid ei vasta õigusaktidega sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või esitatud andmete ja dokumentide alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivuses ja selles, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele; 4) teenuseosutaja muutuks kolmandas riigis elava või asuva isiku kontrollitavaks äriühinguks ja selle isiku üle ei teostata tema elu- või asukohariigis piisavat järelevalvet või selle kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalust teha Finantsinspektsiooniga koostööd. (2) Finantsinspektsioon edastab omandajale otsuse olulise osaluse omandamise lubamise kohta või keelava ettekirjutuse kahe tööpäeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist, kuid enne menetlustähtaja lõppu. Kui omandaja üle teostab finantsjärelevalvet teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, tuleb otsuses muu hulgas märkida tema hinnang olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise kohta. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud ilmnevad pärast olulise osaluse omandamist või suurendamist või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmist, võib 15 Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse omandamine või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmine käesoleva seadusega vastuolus olevaks. (4) Finantsinspektsioonil on õigus oma ettekirjutusega iga kord keelata või piirata omandajal või isikul, kes teenuseosutajas olulist osalust omab või kelle kontrollitavaks äriühinguks teenuseosutaja on, teenuseosutajas hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamist, kui esinevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud asjaolud. Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse, olenemata käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud ettekirjutuse tegemisest. Finantsinspektsioon avalikustab ettekirjutuse oma veebilehel omandaja nõudmisel või vajaduse korral omal algatusel. (5) Kui omandaja või isik, kes omab teenuseosutajas olulist osalust või kelle kontrollitavaks äriühinguks teenuseosutaja on, on teises lepinguriigis registreeritud krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik või eelnimetatud isikuga ühte konsolideerimisgruppi kuuluv isik, teatab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi pädevale finantsjärelevalve asutusele. (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste järgimine on kohustuslik ka teenuseosutajale, tema aktsiaraamatu pidajale või muule isikule, kes korraldab hääleõiguste teostamist. § 22. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed (1) Olulise osaluse omandamise või suurendamise tehingu tagajärjel ei omanda isik aktsiatega, osadega või muul moel kaasnevat hääleõigust ning osalusega esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku kvoorumisse, kui: 1) tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni ettekirjutusega; 2) Finantsinspektsioon on teinud käesoleva seaduse § 21 lõikes 3 või 4 nimetatud ettekirjutuse; 3) tehingust ei ole Finantsinspektsiooni käesoleva seaduse §-s 17 sätestatud korras teavitatud; 4) tehing on tehtud pärast käesoleva seaduse § 20 lõikes 1 või enne §-s 23 nimetatud tähtaja möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine oli käesoleva seaduse alusel lubatud. (2) Tehingu tulemusel, mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, ei teki isikul õigusi, mis muudaksid teenuseosutaja tema kontrollitavaks äriühinguks. (3) Kui niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esines mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati üldkoosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist, on üldkoosoleku otsus tühine. Kohus võib Finantsinspektsiooni, aktsionäri või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tuvastada üldkoosoleku otsuse tühisuse, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates. (4) Kui teostati tehingust, millega teenuseosutaja pidi muutuma isiku kontrollitavaks äriühinguks ja mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, tulenevaid kontrolli võimaldavaid õigusi, võib kohus Finantsinspektsiooni, aktsionäri või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tunnistada selliste õiguste teostamise tühiseks, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates. 16 § 23. Olulise osaluse muutumisest teavitamine (1) Kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse teenuseosutajas või vähendab oma osalust alla mõne käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud määra või loobub kontrollist teenuseosutaja üle, peab ta kavatsusest Finantsinspektsiooni viivitamata teavitama, näidates teates ära tema omatavate, võõrandatavate ja pärast tehingut talle jäävate aktsiate või osade arvu. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik kaotab mõne muu sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel kontrolli teenuseosutaja üle või olulise osaluse teenuseosutajas või tema osalus väheneb alla mõne käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud määra. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse või kontrolli kaotamisest või osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni. (3) Teenuseosutaja on käesoleva seaduse § 17 lõigetes 1 ja 2 ning käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni. (4) Teenuseosutaja esitab koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile andmed isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli teenuseosutajas oluline osalus, näidates ära isikule kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt käesoleva seaduse §-dele 15 ja 17 ning väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721. 4. peatükk JUHTIMINE JA NÕUDED TEGEVUSELE 1. jagu Teenuseosutaja juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus § 24. Teenuseosutaja asukoht ja peakontor (1) Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud teenuseosutaja registrijärgne asukoht ja peakontor peavad olema Eestis. (2) Teenuseosutaja ühinguleping või põhikiri peab kindlaks määrama, et tema registrijärgne asukoht ja peakontor on Eestis. § 25. Teenuseosutaja tegevus välisriigis (1) Kui tegevusloa saanud teenuseosutaja soovib tegutseda välisriigis, sealhulgas asutada välisriigis filiaali või osutada välisriigis piiriüleselt teenust, esitab ta Finantsinspektsioonile avalduse ning järgmised andmed ja dokumendid: 1) selle välisriigi nimi, kus kavatsetakse filiaal asutada või piiriülest teenust osutada (edaspidi sihtriik); 2) tegevuskava, mis sisaldab andmeid kõigi sihtriigis osutatavate teenuste kohta, ja käesoleva seaduse § 33 lõikes 5 nimetatud teavitus, kui seoses filiaali asutamise või teenuste piiriülese osutamisega antakse sihtriigis tegevusi või tööülesandeid edasi kolmandale isikule; 17 3) filiaali asutamise korral filiaali asukoha aadress sihtriigis, organisatsioonilise struktuuri kirjeldus ning juhtimise eest vastutavate isikute nimed ja isikukoodid või nende puudumise korral sünniajad ja elukohad; 4) filiaali asutamise korral käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele vastav äriplaan filiaalina sihtriigis tegutsemise kohta, filiaali sise-eeskirjad ja filiaalis rakendatav raamatupidamise sise- eeskiri. (2) Käesoleva paragrahvis nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse eesti keeles. Finantsinspektsiooni nõudmisel esitatakse andmed ja dokumendid koos vandetõlgi tehtud tõlkega selle riigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest, kus teenuseosutaja soovib filiaali asutada. (3) Finantsinspektsioon on kohustatud ühe kuu jooksul kõigi nõutud andmete ja dokumentide saamisest arvates tegema otsuse, millega Finantsinspektsioon: 1) kiidab heaks sihtriigis filiaali asutamise või piiriülese teenuse osutamise või 2) keelab teenuseosutajal sihtriigis filiaali asutamise või piiriülese teenuse osutamise. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 või 2 nimetatud otsuse teeb Finantsinspektsioon viivitamata teenuseosutajale teatavaks. (5) Finantsinspektsioon võib teha käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 nimetatud otsuse keeldumise kohta, kui tema hinnangul esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: 1) teenuseosutaja finantsseisund, organisatsiooniline ülesehitus või muud võimalused ei ole piisavad tegevuskavas nimetatud teenuste osutamiseks sihtriigis; 2) filiaali asutamine või teenuseosutaja esitatud tegevuskava rakendamine võib kahjustada tema klientide huve, tema finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust; 3) esitatud andmed või dokumendid on ebaõiged või eksitavad või ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele; 4) filiaali asutamine või teenuseosutaja esitatud tegevuskava rakendamine võib olla seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega või selle katsega või suurendab selliseid riske. (6) Enne tegevuse alustamist teatab teenuseosutaja Finantsinspektsioonile kuupäeva, millal sihtriigis teenuste osutamist alustatakse. (7) Teenuseosutaja teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni muudatusest käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides, võimaluse korral vähemalt üks kuu enne muudatuse rakendumist. (8) Sihtriigis uue filiaali asutamiseks esitab teenuseosutaja Finantsinspektsioonile avalduse ning asjakohased käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumentide ja andmete täiendused. Sellisel juhul kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 2–7 sätestatut. § 26. Nõuded juhtorgani liikmetele ja töötajatele (1) Teenuseosutaja juhtorgani liikmeks võib valida või määrata vaid isiku, kellel on: 1) teenuseosutaja juhtimiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsealane sobivus ja laitmatu ärialane maine; 2) vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks vastaval ametikohal. 18 (2) Arvestades ametikohaga seotud ülesandeid ja vastutust, peavad teenuseosutaja juhtorgani liikmetel olema vajalikud teadmised, oskused ja kogemused, mis on seotud järgmiste teenuse osutamise aspektidega: 1) teenuse osutamise aluseks oleva tehnoloogia mõistmine; 2) riskide ennetamine ja vältimine; 3) klientide huvide kaitse; 4) finantsstabiilsuse säilitamine; 5) õigusvastaste tegevuste vältimine. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku ärialane maine ei ole laitmatu muu hulgas, kui: 1) tema tegevus või tegevusetus on kaasa toonud teenuseosutaja või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise finantsjärelevalve asutuse algatusel; 2) ta on pannud toime esimese astme kuriteo; 3) tema suhtes on kohus vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud tegutsemiskeeldu või §-le 491 ettevõtluskeeldu, samuti kui tema suhtes on kohaldatud seaduses või kohtulahendis ette nähtud ärikeeldu või teataval erialal või ametikohal töötamise keeldu või teda on karistatud sellise keelu rikkumise eest; 4) ta ei ole suuteline korraldama teenuseosutaja tegevust selliselt, et investorite ja rahastuse taotlejate huvid oleksid piisavalt kaitstud; 5) ta on esitanud Finantsinspektsioonile valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni esitamata; 6) teda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni. (4) Teenuseosutaja juhatuses on vähemalt kaks liiget. (5) Teenuseosutaja juhtorganite liikmed ja töötajad on kohustatud tegutsema nendelt oodatava ettenägelikkuse ja kompetentsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, lähtudes teenuseosutaja ja tema klientide huvidest. Teenuseosutaja tagab, et tema äritegevuse protsessis osalevatel töötajatel on tööülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja kogemused. (6) Teenuseosutaja määrab sise-eeskirjas juhtorganite liikmete ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste taseme, mis on vajalik teenuseosutaja organisatsioonis ameti- või töökohtadel ülesannete täitmiseks. Teadmiste ja pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või töökohaga seotud ülesannete täitmiseks vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust. (7) Teenuseosutaja juhtorganite liikmed ja töötajad on kohustatud seadma teenuseosutaja ning tema klientide majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest. Lisaks on teenuseosutaja juhtorganite liikmed ja töötajad kohustatud tagama majandustegevuseks vajalike finantsvahendite pideva olemasolu, osutama teenuseid õiguspäraselt, piisava asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega ning andma kliendile nõuetekohast teavet pakutavate või vahendavate teenuste kohta. (8) Teenuseosutaja juhtorganite liikmed peavad tagama, et teenuseosutaja organisatsiooniline struktuur on läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide 19 tuvastamise, mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest raporteerimise protseduurid, mis on teenuseosutaja tegevuse laadi, ulatust ning keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed. (9) Teenuseosutaja juhtorganite liikmed on kohustatud regulaarselt üle vaatama käesoleva seaduse alusel kehtestatud eeskirjad ja muud protseduurireeglid, hindama nende tulemuslikkust ning rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks. (10) Teenuseosutaja juhatus kehtestab asjakohase korra ja menetlused, et tagada tõhus ja usaldusväärne juhtimine, sealhulgas ülesannete lahusus, talitluspidevus ja huvide konfliktide vältimine, ning teostab järelevalvet nende rakendamise üle, tehes seda turu usaldusväärsust ja klientide huve toetaval viisil. (11) Töötaja käesoleva seaduse tähenduses on teenuseosutaja heaks töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik, kelle tööülesannete hulka kuuluvad teenuseosutaja nimel teenuse osutamisega seotud tegevused, sealhulgas teenuseosutaja esindamine või teenuseosutaja juhtimine või kontrollimine. (12) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded teenuseosutaja juhtorganite liikmete ja töötajate erialastele teadmistele, oskustele ning kogemustele. § 27. Juhtorganite liikmetest ja audiitorettevõtjast teavitamine ning juhtorgani liikme tagasikutsumine (1) Teenuseosutaja juhtorgani liikme valimiseks või määramiseks on vajalik isiku kirjalik nõusolek. Koos kirjaliku nõusolekuga esitab isik: 1) andmed enda kohta, mis sisaldavad tema ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta, elukohta, hariduse kirjeldust, töö- ja ametikohtade täielikku loetelu ning juhatuse liikme puhul tema vastutusvaldkonna kirjeldust, samuti tema usaldusväärsust ja käesoleva seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid; 2) andmed äriühingute kohta, milles tema osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust ja tegevusalade loetelu; 3) kinnituse, et tal puuduvad käesolevas seaduses sätestatud teenuseosutaja juhtimist välistavad asjaolud. (2) Teenuseosutaja esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja kinnituse Finantsinspektsioonile. (3) Teenuseosutaja esitab audiitorettevõtja valimise või määramise korral Finantsinspektsioonile tema nime ja audiitorettevõtja kinnituse, et tema suhtes puuduvad asjaolud, mis välistavad õiguse olla teenuseosutaja audiitor. (4) Teenuseosutaja on kohustatud juhtide ja audiitorettevõtja valimise või määramise kavatsusest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist. (5) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda teenuseosutaja juhtorgani liikme tagasikutsumist järgmistel juhtudel: 20 1) isik ei vasta käesolevas seaduses juhtorgani liikmele kehtestatud nõuetele; 2) isik on seoses enda valimise või määramisega esitanud eksitavaid, tegelikkusele mittevastavaid andmeid või võltsitud dokumente; 3) isiku tegevus teenuseosutaja juhtorgani liikmena on näidanud, et ta ei ole suuteline teenuseosutajat usaldusväärselt ja kindlalt juhtima või ta ei ole suuteline korraldama teenuseosutaja juhtimist selliselt, et klientide ja võlausaldajate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud. (6) Kui teenuseosutaja ei ole täielikult või tähtaegselt täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ettekirjutust, on Finantsinspektsioonil õigus nõuda teenuseosutaja juhtorgani liikme tagasikutsumist kohtu poolt või tunnistada teenuseosutaja tegevusluba kehtetuks. (7) Tagasikutsutud nõukogu liikme asemele võib uue liikme määrata kohus Finantsinspektsiooni, teenuseosutaja juhatuse, nõukogu, osaniku või aktsionäri nõudel. Kohtu määratud nõukogu liikme volitused kestavad kuni üldkoosolek on valinud uue nõukogu liikme. § 28. Nõuded juhtorgani liikmete ja töötajate tasustamisele Teenuseosutaja juhtorgani liikmete või töötajate tasustamise ning juhatorgani liikme ülesannete või töötajate tööga kaasnevate hüvede ja muude soodustuste määramise alused ja põhimõtted (edaspidi tasustamise põhimõtted) ning nende rakendamine peab: 1) olema selge ja läbipaistev ning kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskide juhtimise põhimõtetega, teenuseosutaja pikaajaliste huvidega ning mitte soodustama ülemääraste riskide võtmist; 2) lähtuma teenuseosutaja äristrateegiast ja väärtustest, arvestades tema majandustulemusi ning klientide õigustatud huve; 3) olema proportsionaalne teenuseosutaja tegevuse laadi ja ulatusega ning juhtorgani liikme või töötaja vastutusvaldkonnaga; 4) hõlmama huvide konflikti maandamise või vältimise meetmeid. § 29. Sise-eeskirjad (1) Teenuseosutaja peab kehtestama ja rakendama teenuseosutaja ning tema juhtorganite liikmete ja töötajate tegevust reguleerivad protseduurireeglid (edaspidi sise-eeskirjad), mis tagavad teenuseosutaja tegevust reguleerivate õigusaktide ja teenuseosutaja juhtorganite otsuste täitmise. (2) Teenuseosutaja kehtestatud ja rakendatud sise-eeskirjad peavad tagama teenuste õigus- ja korrapärase osutamise. Teenuseosutaja hindab regulaarselt sise-eeskirjade toimivust ja vastavust tegelikkusele ning ajakohastab sise-eeskirju nii, et oleks tagatud klientide huvide kaitse. (3) Sise-eeskirjadega määratakse muu hulgas kindlaks: 1) asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord, sealhulgas teabe esitamise ja edastamise nõuded; 2) teenuste osutamise kord, sealhulgas kava nimetatud teenuste osutamisega seotud äritegevuse katkemise ohu määramiseks, selle riski maandamiseks või vältimiseks; 3) tehingute ja toimingute tegemise kord teenuseosutaja nimel ja arvel ning klientide nimel ja arvel; 4) töötajate töö- või ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise 21 protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe teenuseosutaja nimel kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises ja aruannetes ning riskide hindamisel; 5) huvide konfliktide maandamise ja vältimise kirjeldus ja tegevuskava ning maandamise meetmed; 6) teenuse osutamisega seotud tegevuste edasiandmise kord; 7) registripidamise, andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord; 8) sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kasutatavate infotehnoloogiaalaste ning klientide vara hoidmise süsteemide turvalisus ja nende regulaarne kontrollimine; 9) sisekontrolli süsteemi toimimise kord, vastavuskontrolli ja riskijuhtimise reeglid ning nende rakendamise kord; 10) sisemised protseduurireeglid rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse rakendamiseks ning nende täitmise kontrollimise sisekontrollieeskirjad; 11) sisemised protseduurireeglid teenuseosutaja tegevust reguleerivates õigusaktides kehtestatud kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks, töötlemiseks ja edastamiseks ning tagajärgedega tegelemiseks; 12) turvaintsidentide väljaselgitamise ja lahendamise ning nende suhtes meetmete rakendamise kord, sealhulgas intsidentidest teatamise kord, ning oluliste operatsiooni- ja turvaintsidentide avastamise ja klassifitseerimise menetlus; 13) tundlikele andmetele juurdepääsu registreerimise, seire, jälgimise ja piiramise kord; 14) talitluspidevuse tagamise kord, sealhulgas nende plaanide asjakohasuse ja tõhususe regulaarse katsetamise ja läbivaatamise menetlus; 15) raamatupidamise sise-eeskirjad; 16) filiaalide olemasolu korral kohase tegevuse nõuetele vastavuse kontrollimise kord; 17) kliendi kaebuste lahendamise kord. (4) Lisaks käesolevas paragrahvis nimetatud nõuetele peavad krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja sise-eeskirjad olema kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega. (5) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada sise-eeskirjadele esitatavad täpsemad nõuded. § 30. Sisekontroll ja vastavuskontrolli funktsioon (1) Teenuseosutajas peab olema loodud ja toimiv piisav sisekontrolli süsteem, mille eesmärk on tagada teenuseosutaja tegevuse vastavus kehtivatele sise-eeskirjadele, õigusaktidele ja vastu võetud otsustele teenuseosutaja kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel, ning otsuste vastuvõtmine usaldusväärse ja nõuetekohase informatsiooni alusel. (2) Teenuseosutajas peab kehtestama ja rakendama õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed sõltumatu vastavuskontrolli teostamiseks. (3) Teenuseosutaja juhatus nimetab vastavuskontrolli teostamise eest vastutava töötaja või muu isiku, kellega sõlmitakse leping kirjalikus vormis. (4) Vastavuskontroll peab tagama, et: 1) regulaarselt kontrollitakse teenuseosutaja, selle juhtide ja töötajate tegevuse vastavust õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele, juhtorganite otsustele, sise-eeskirjadele, 22 teenuseosutaja sõlmitud lepingutele ja heale tavale ning hinnatakse teenuseosutajas kehtestatud sise-eeskirjade ja otsuste vastavust õigusaktidele ning teenuseosutaja kohustuste täitmisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmete sobivust ja tulemuslikkust; 2) teenuse osutamise eest vastutavaid isikuid nõustatakse käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmisega seotud küsimustes; 3) teenuseosutaja juhatusele esitatakse regulaarselt aruandeid. (5) Sõltumatu vastavuskontrolli teostamiseks peab teenuseosutaja sise-eeskirjadega kehtestama tegevuspõhimõtted ja reeglid seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise õigusriskide ning nendega seonduvate muude riskide tuvastamiseks, maandamiseks või vältimiseks seoses klientidele teenuste osutamisega (edaspidi tegevuspõhimõtted). (6) Tegevuspõhimõtted peavad Finantsinspektsioonil võimaldama efektiivselt täita järelevalveülesandeid. (7) Vastavuskontrolli teostaja ei tohi tegeleda teenuste osutamisega ega tegevusega, mille üle ta järelevalvet teostab, välja arvatud juhul, kui teenuseosutaja on võimeline tõendama, et arvestades tema tegevuse laadi, ulatust ja keerukusastet, ei ole nimetatud kohustus proportsionaalne ja et vastavuskontrolli ülesannete täitmine on ka ilma kõnealuseid kohustusi täitmata tegelikkuses tulemuslik. (8) Vastavuskontrolli teostaja tasustamise alused ja kord ei tohi ohustada tema objektiivsust. (9) Vastavuskontrolli teostaja on kohustatud talle teenuseosutaja kohta teatavaks saanud teabe, mis osutab teenuseosutaja õigusrikkumisele või klientide huvide kahjustamisele, viivitamata edastama teenuseosutaja juhtidele. (10) Teenuseosutaja tagab sisekontrolli ja vastavuskontrolli teostajale kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud õigused, töötingimused ja juurdepääsu kogu vajalikule teabele, sealhulgas õiguse saada selgitusi ning teavet teenuseosutaja juhtidelt ja töötajatelt ning jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute täitmist. § 31. Teenuseosutaja töötaja kohustus Finantsinspektsiooni teavitada (1) Teenuseosutaja töötaja on kohustatud Finantsinspektsioonile viivitamata kirjalikult teatama asjaoludest, mille tagajärjeks on või võib olla: 1) teenuseosutaja tegevust reguleerivate õigusaktide oluline või korduv rikkumine; 2) teenuseosutaja juhtorgani liikme või töötaja tekitatud oluline varaline kahju teenuseosutajale või tema klientidele. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt Finantsinspektsioonile andmete esitamisega ei riku teenuseosutaja töötaja või muu teenuseosutaja tegevusega seotud kolmas isik talle õigusakti või lepinguga pandud andmete saladuses hoidmise kohustust. (3) Teenuseosutaja kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise korra, mis võimaldab sõltumatut õigusrikkumisest teavitamist. (4) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega näha ette täpsemad alused nõuete rikkumisest teavitamise kohta. 23 § 32. Andmete säilitamine (1) Teenuseosutaja säilitab käesolevas seaduses sätestatud andmeid muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana viis aastat, kui Finantsinspektsioon ei ole kehtestanud teistsugust tähtaega või seaduses ei ole sätestatud pikemat tähtaega. (2) Teenuseosutaja säilitab dokumente, milles sätestatakse teenuse osutamise lepingu kohased teenuseosutaja ja kliendi õigused ja kohustused või tingimused, mille alusel kliendile teenust osutatakse, nii kaua, kuni lepinguline või muu teenuse osutamisega seotud õigussuhe kliendiga ei ole lõppenud, kui käesolevas seaduses või muus õigusaktis ei ole sätestatud pikemat tähtaega. (3) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda, et pärast teenuseosutajale antud tegevusloa lõppemist peab teenuseosutaja säilitama käesolevas seaduses sätestatud andmeid muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana viis aastat, kui andmete säilitamisele ei ole seaduses ettenähtud pikemat tähtaega. 2. jagu Teenuseosutaja tegevusnõuded § 33. Teenuseosutaja tegevuse edasiandmine ja kolmanda isiku teenuste kasutamine (1) Teenuseosutajal on oma kohustuste paremaks täitmiseks õigus teenuse osutamisega seotud tegevusi edasi anda kolmandale isikule (edaspidi tegevuse edasiandmine), kui: 1) tegevuse edasiandmisega ei delegeeri juhtorgani liikmed oma vastutust või tegevuse edasiandmine ei kahjusta muul viisil klientide huve ning teenuseosutaja jääb tegevuse edasiandmise korral täielikult vastutavaks edasiantud tegevuse nõuetekohase täitmise eest; 2) tegevuse edasiandmine ei takista teenuseosutaja tegevust ja tema kohustuste täitmist vajalikul tasemel ega vähenda teenuse osutamise kvaliteeti; 3) isikul, kellele tegevused edasi antakse, on vajalikud teadmised ja oskused ning ta on võimeline neid kohustusi täitma; 4) teenuseosutaja suhted klientidega ja kohustused klientide ees ei muutu tegevuse edasiandmise tõttu; 5) tegevuse edasiandmine ei põhjusta olukorda, kus teenuseosutaja ei tegele reaalselt temale edasi antud teenuse osutamisega; 6) tegevuse edasiandmine ei tühista ega muuda mis tahes muid tingimusi, mille alusel teenuseosutajale tegevusluba anti; 7) tegevuste edasiandmisel võtab teenuseosutaja tarvitusele kõik meetmed, et vältida täiendavaid operatsioonilisi riske; 8) operatsiooniliste funktsioonide edasiandmine ei mõjuta sise- ja vastavuskontrolli kvaliteeti ega toimimist ning Finantsinspektsiooni võimalusi finantsjärelevalve teostamisel. (2) Tegevusi ei või edasi anda sellisel viisil, mis võib takistada teenuseosutaja sisekontrolli läbiviimist või teenuseosutaja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist. Teenuseosutaja peab hindama igakülgselt ja põhjalikult tegevuse edasiandmise vajalikkust. (3) Tegevuse edasiandmise korral peab teenuseosutaja hindama, kas isik, kellele tegevus edasi antakse, on edasiantud tegevuseks pädev ja sobiv. (4) Teenuseosutajal on õigus saada isikult, kellele ta on oma tegevuse edasi andnud, teavet edasiantud tegevuse kohta ja anda talle kohustuslikke juhiseid. 24 (5) Teenuseosutaja teavitab enne tegevuse edasiandmist Finantsinspektsiooni. (6) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, millega nõutakse konkreetsele isikule teenuseosutajaga seotud tegevuse või ülesande edasiandmise lõpetamist või kõigi teenuseosutaja poolt kolmandate isikutega sõlmitud tegevuste või ülesannete edasiandmise lepingute lõpetamist, kui: 1) kolmandal isikul puudub käesolevas seaduses sätestatud teenuste osutamiseks või ülesannete tegemiseks vajalik kvalifikatsioon; 2) rikutakse teenuseosutaja klientide õigustatud huve või on sellise rikkumise oht; 3) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel, kes teostab järelevalvet kolmanda riigi isiku üle, ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks; 4) kolmas isik, kellele käesoleva seaduse tähenduses teenuse osutamine on edasi antud, ei vasta vähemalt samaväärsetele nõuetele, mis on ette nähtud käesoleva seadusega; 5) rikutakse käesolevas seaduses sätestatud muid tingimusi. (7) Krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutamisega, kui pakutakse tarbijakrediiti, seotud tegevuste edasiandmisele kohaldatakse laenude vahendamise osas krediidiandjate ja - vahendajate seaduse §-s 46 krediidivahendaja kohta sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. § 34. Huvide konflikti maandamise ja vältimise nõuded (1) Teenuseosutaja kehtestab huvide konflikti maandamise ja vältimise korra, milles sätestatakse õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed, arvestades teenuseosutaja tegevuse laadi ja ulatust. (2) Teenuseosutaja rakendab huvide konflikti maandamise ja vältimise korda, et tuvastada, maandada ja võimaluse korral vältida teenuse osutamisel teenuseosutaja sisest huvide konflikti, huvide konflikti teenuseosutaja ja tema üle kontrolli teostava isiku vahel, teenuseosutaja ja tema klientide vahel ning klientide omavahelisi huvide konflikte. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kord peab muu hulgas hõlmama: 1) iga teenuse või tegevusega seotud asjaolusid, millest tuleneb või võib tuleneda huvide konflikt või mis toovad kaasa klientide huvide kahjustamise olulise riski; 2) meetmeid, mida tuleb rakendada huvide konflikti lahendamiseks; 3) seda, kuidas potentsiaalsetest või tegelikest huvide konflikti olukordadest kliente teavitatakse. § 35. Teenuseosutaja või temaga seotud isikute osalemine investeerimisprojektides (1) Teenuseosutaja juhtorgani liikmed ja töötajad ning teenuseosutajas olulist osalust omavad isikud või mis tahes isikud, kes otseselt või kaudselt on kontrolli kaudu nendega seotud, võivad teenuseostuja vahendusel pakutavates investeerimisprojektides osaleda üksnes järgmisel juhul: 1) teenuseosutaja veebilehel avalikustatakse informatsioon eelnimetatud isikute investeerimishuvi või osaluste kohta; 2) teenuseostaja tagab, et eelnimetatud isikute investeeringud tehakse samadel tingimustel teiste investoritega ja eelnimetatud isikutele ei võimaldata sooduskohtlemist, eelisjuurdepääsu teabele või muid hüvesid või eeliseid võrreldes teiste investoritega. 25 (2) Teenuseosutaja juhtorgani liikmed ja töötajad ning teenuseosutajas olulist osalust omavad isikud või mis tahes isikud, kes otseselt või kaudselt on kontrolli kaudu nendega seotud, ei või omada ega omandada finantsilist huvi rahastuse taotleja äritegevuses muul viisil kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul. § 36. Tasu või hüve seoses teenuse osutamisega Teenuseosutaja ei maksa või anna ega saa tasu, allahindlust või mitterahalist hüve investorite korralduste suunamise eest konkreetse investeerimisinstrumendi pakkumise juurde oma finantsvahendusplatvormil või kolmanda osapoole platvormil. § 37. Konto avamise kohustus ja sellest teavitamine (1) Teenuseosutaja peab avama maksekonto krediidiasutuses, e-raha asutuses või makseasutuses, mis on asutatud Eestis või teises lepinguriigis, mis osutab Eestis teenuseid piiriüleselt või mis on asutanud Eestis filiaali. (2) Teenuseosutaja esitab Finantsinspektsioonile viivitamata asjaomase teabe kõigi tema nimel avatud maksekontode kohta ning teavitab Finantsinspektsiooni, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave muutub. (3) Kui teenuseosutaja kasutab lisaks maksekontodele ka muid kontosid või meetmeid kliendi vara hoiustamiseks, sealhulgas virtuaalvääringu rahakotti, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ka sellistele kontodele. (4) Käesolevas paragrahvis sätestatud asjaolude muutumise korral teavitab teenuseosutaja viivitamata Finantsinspektsiooni ning esitab ajakohased andmed teenuseosutaja makse- või muude kontode kohta. § 38. Nõuded eriotstarbelise üksuse kasutamisele ühisrahastusteenuse osutamisel Teenuseosutajal on õigus kasutada eriotstarbelist üksust ühe mittelikviidse või jagamatu vara pakkumiseks investeerimisinstrumendi kaudu ja kanda eriotstarbelisele üksusele üle ühe investeerimisprojektiga seotud vara. § 39. Nõuded finantsvahendusplatvormile (1) Teenuseosutaja, kes haldab finantsvahendusplatvormi, kehtestab sise-eeskirjadega täpsed õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed ja rakendab neid, et tuvastada ja maandada platvormiga seotud õigus- ja korrapärase toimimise riske. (2) Teenuseosutaja rakendab meetmeid, et usaldusväärselt hallata finantsvahendusplatvormi korraldamiseks kasutatava infotehnoloogilise süsteemi või muu tehingute tegemist vahendava ja andmeid salvestava süsteemi tehnilisi toiminguid ning toime tulla süsteemide riketega. (3) Teenuseosutaja kehtestab finantsvahendusplatvormil läbipaistvalt ja ühetaoliselt kohaldatavad reeglid, millega tagatakse investeerimisinstrumentide ja virtuaalvääringute õiglane ning korrapärane omandamine ja võõrandamine finantsvahendusplatvormi ning tehingute täitmine objektiivsete kriteeriumide alusel. 26 (4) Teenuseosutaja rakendab meetmeid, et tagada tema süsteemides täidetud tehingute tõhus ja õigeaegne lõpuleviimine. (5) Teenuseosutaja tagab finantsvahendusplatvormil korrapäraseks toimimiseks piisavate finantsvahendite pideva olemasolu, võttes arvesse finantsvahendusplatvormil tehtavate tehingute laadi ja mahtu ning finantsvahendusplatvormi toimimist mõjutavate riskide ulatust ja taset. (6) Teenuseosutaja ei või ühelgi enda hallataval finantsvahendusplatvormil täita oma arvel kliendi korraldusi ega kaubelda oma arvel ostu- ja müügihuvide sobitamisel. (7) Oma arvel kauplemine ostu- ja müügihuvide sobitamisel on tehing, mille täitja asub ostja ja müüja vahele sellisel viisil, et ei võta ostu- ja müügitehingu samaaegsel täitmisel tururiski ning tehing tehakse hinnaga, mille arvelt tehingu täitja ei saa kasu ega kahju, välja arvatud eelnevalt avaldatud vahendus-, teenus- või muu tasu. (8) Teenuseosutaja rakendab õiguslikke, tehnilisi ja organisatsioonilisi meetmeid, et tagada finantsvahendusplatvormi tehingute tegemise süsteemi töökindlus, piisav võimsus korralduste ja sõnumite tippmahtudega toimetulekuks, korrapärane toimimine pingelises olukorras ning tehingute künniseid ja piirmäärasid ületavate või selgelt ekslike korralduste tagasilükkamine. (9) Teenuseosutaja tagab finantsvahendusplatvormi tehingute tegemise süsteemi igakülgse testimise ja selle vastavuse käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatule. Korraldajal on tõhus talitluspidevusplaan teenuste osutamise jätkuvuse tagamiseks finantsvahendusplatvormi tehingute tegemise süsteemi tõrgete korral. (10) Vastava valdkonna minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded finantsvahendusplatvormil tehingute tegemise kohta. 5. peatükk TEENUSE OSUTAMINE JA RAHASTUSE TAOTLEMINE 1. jagu Teenuse osutamisele esitatavad üldnõuded § 40. Üldnõuded teenuse osutamisele (1) Teenuseosutaja on teenuse osutamisel kohustatud: 1) tegutsema lähtuvalt kliendi huvist ja õigusaktides esitatud nõuetest, teenuse keerukusastmele vastava hoolsuse ning teenuseosutajalt eeldatava ettenägelikkuse ja pädevusega ning järgima oma sise-eeskirju; 2) tagama teenuse osutamisega seotud asjaolude, sealhulgas investeerimisinstrumendi pakkumise kohta ajakohase, selge, tõese, täpse ja täieliku teabe avalikustamise ning tegema selle ühetaoliselt kättesaadavaks kõigile klientidele; 3) teavitama klienti teenuse olemusest ja sellega seonduvatest riskidest; 4) hoidma ja kaitsma kliendi raha ja sellega sarnaseid vahendeid, mis on antud teenuseosutajale hoiule või tema käsutusse; 5) andma kliendile regulaarselt teavet teenuse osutamisest; 27 6) avalikustama osutatavate teenuste eest võetavad tasud selgel ja arusaadaval viisil ning nende suuruse ja arvestamise korra; 7) avalikustama veebilehel kirjelduse selle kohta, milliste teenuste osutamisega seoses tekib või võib tekkida huvide konflikt ja kuidas seda maandatakse või välditakse; 8) teavitama kliente teenuseosutaja juhtorgani liikmete ja töötajate ning teenuseosutajas olulist osalust omavad isikute või mis tahes isikute, kes otseselt või kaudselt on kontrolli kaudu nendega seotud, osalustest investeerimisprojektides; 9) registreerima ja säilitama teenuse osutamisel kogutud ning käesoleva seadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega registreerimiseks ning säilitamiseks nõutud andmeid; 10) lahendama kliendi kaebuse seoses teenuse osutamisega võimalikult kiiresti ja läbipaistvalt; 11) tagama oma tegevuseks vajalike finantsvahendite pideva olemasolu; 12) rakendama teenuse osutamisel ühetaolisi reegleid ning mitte diskrimineerima kliente või klientide gruppe, kellele teenust osutatakse või kellele teenuse osutamisest keeldutakse. (2) Investeerimisinstrumendi vahendaja on kohustatud: 1) avaldama ühetaolisel viisil investeerimisprojektide kirjeldused, et tagada investoritele nende võrreldavus; 2) hindama investeerimisinstrumendi asjakohasust investorile ning selle tarvis kindlaks tegema investori kogemuse finantsturul tegutsemiseks ja teadlikkuse finantsturust, võttes investori liigitamisel aluseks käesoleva seaduse §-s 47 sätestatu; 3) mõistma investoritele pakutavate investeerimisinstrumentide omadusi, hindama investeerimisinstrumendi sihtrühma arvesse võttes selliste investeerimisinstrumentide vastavust investori vajadustele ja pakkuma investeerimisinstrumente üksnes siis, kui see on kooskõlas investori huvidega; 4) tagama, et teenuseosutaja vahendatav investeerimisinstrument vastab selle instrumendi kindlaks määratud sihtrühma kuuluvate lõppklientide vajadustele vastavalt klientide liigitusele, investeerimisinstrumendi turustamisstrateegia vastab sihtrühmale ja investeerimisinstrumenti turustatakse üksnes sellele sihtrühmale; 5) mitte jätma avalikustamata olulist infot rahastuse taotleja tegevuse kohta, mis on teenuseosutajale teada ja mis võib potentsiaalselt mõjutada investorit investeerimisotsuse tegemisel; 6) täitma investori korralduse parimal viisil ning vastavalt käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatule; 7) kontrollima rahastuse taotleja makse- või krediidivõimelisust; 8) kontrollima, et rahastuse taotleja juhtorgani liikmed on laitmatu ärialase mainega ja nende tegevus rahastuse taotleja juhtidena vastab usaldusväärse juhtimise põhimõtetele. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 7 nimetatud rahastuse taotleja on füüsiline isik, kellele vahendatakse käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktis 2 nimetatud investeerimisinstrumenti, kohaldatakse krediidivõimelisuse hindamise korral krediidiandjate ja -vahendajate seaduse 6. peatükis ja võlaõigusseaduse §-s 4034 sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisti. (4) Teenuseosutaja on kohustatud kliendi nõudmisel andma talle järgmist teavet: 1) teenuseosutajas olulist osalust omavate isikute ja nende osaluse suurus teenuseosutaja aktsia- või osakapitalis; 2) teenuseosutaja juriidiline vorm ja organisatsiooniline ülesehitus; 3) andmed teenuseosutaja juhtorganite liikmete kohta, sealhulgas ees- ja perekonnanimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg, hariduse kirjeldus ning viimase viie aasta töö- ja ametikohtade täielik loetelu; 28 4) teenuseosutaja juhtorganite liikmete ülesanded teenuseosutajas; 5) osutatavad teenused. (5) Teenuseosutaja võib kasutada oma kliendi nimel otsustusõigust seoses kliendi korralduste täitmise kriteeriumidega, avaldades kliendile otsustusõiguse täpse meetodi ja kriteeriumid ning võttes kõik vajalikud meetmed kliendi jaoks parima võimaliku tulemuse saamiseks. (6) Teenuseosutaja keeldub lepingu sõlmimisest või peab lõpetama sõlmitud lepingu mõistliku aja jooksul, kui rahastuse taotleja ei avalda käesoleva seaduse § 45 kohaselt teenuseosutajale investeerimisprojekti kohta nõutud andmeid või ei täida rahastuse taotlejale pandud kohustusi vastavalt käesoleva seaduse §-le 41. (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud teave esitatakse kliendile tema taotlusel püsival andmekandjal. (8) Käesoleva seaduse §-des 47 ja 48 sätestatut ei kohaldata teenuse osutamisel kogenud investorile. § 41. Üldnõuded rahastuse taotlejale Rahastuse taotleja on kohustatud: 1) tegema teenuseosutajaga koostööd ning esitama talle teenuse osutamiseks ja käesolevast seadusest või muust õigusaktist tulenevate nõuete täitmiseks vajalikud andmed; 2) koostama ja esitama teenuseosutajale finantsvahendusplatvormil või muul viisil avaldatava investeerimisprojekti kirjelduse, mis vastab käesoleva seaduse §-s 45 ja selle alusel kehtestatud nõuetele; 3) avalikustama põhiteabedokumendi vastavalt käesoleva seaduse §-s 51 ja selle alusel kehtestatud nõuetele, kui rahastuse taotleja ise on investeerimisinstrumendi pakkuja. § 42. Teabe avalikustamine majandustegevuse kohta (1) Teenuseosutaja avalikustab oma veebilehel nelja kuu jooksul majandusaasta lõpust arvates: 1) majandusaasta aruande; 2) ülevaate teenuseosutaja lõppenud majandusaasta majandustegevuse tulemuste kohta. (2) Investeerimisinstrumentide vahendaja avalikustab oma veebilehel nelja kuu jooksul majandusaasta lõpust alates: 1) üldise teabe kõigi teenuseosutaja avalikustatud investeerimisprojektide kohta, sealhulgas teabe ebaõnnestunud investeerimisprojektide kohta; 2) investeerimisprojektidega kaasatud rahaliste vahendite kogumahu, keskmise investeerimisprojekti suuruse ja raha paigutanud isikute arvu iga investeerimisprojekti kohta; 3) andmed majandusaastal investeerimisobjektide kohta esitatud prognooside kohta võrdluses tegelike tulemustega, sealhulgas tegeliku investeeringu tootlikkusega ja ka tegelikult saadud tulu juhul, kui ühisrahastusteenuse osutaja pakub eelseadistatud investeerimisega seoses krediidiportfelli valitsemisega tootluse sihtmäära; 4) kohaldatavuse korral kõigi ühisrahastusteenuse osutaja vahendatud laenude eeldatava ja tegeliku makseviivituse määra riskikategooriate kaupa viitega riskijuhtimisraamistikus sätestatud riskikategooriatele; 5) kohaldatavuse korral eeldatavate makseviivituse määrade kindlaksmääramisel kasutatud eelduste kokkuvõtte. 29 (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmed tuleb avalikustada käesoleva seaduse §-des 3 ja 4 sätestatud instrumendi liigi või teenuse kohta eraldi. (4) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täiendavalt avalikustamisele kuuluvate andmete loetelu, aruannete vormid ja koostamise metoodika ning avalikustamise tähtajad. § 43. Nõuded teenuseosutajale, kes osutab teenust, mille raames on võimalik vahetada virtuaalvääringut või investeerimisinstrumenti raha vastu (1) Teenuseosutaja, kes võimaldab investeerimisinstrumendi või virtuaalvääringu vahetamist raha vastu, avalikustab veebilehel investeerimisinstrumendi või virtuaalvääringu hinna või metoodika, mille alusel investeerimisinstrumendi või virtuaalvääringu hind on kujunenud. (2) Teenuseosutaja, kes võimaldab investeerimisinstrumendi või virtuaalvääringu vahetamist raha vastu, täidab kliendi korralduse selle hinnaga, mis on kehtiv kliendi korralduse saamise ajal. (3) Lisaks käesoleva seaduse §-s 42 sätestatule peab virtuaalvääringu teenuse osutaja, kes võimaldab virtuaalvääringu vahetamist raha vastu, avaldama kliendile teabe korralduste ja tehingute kohta, sealhulgas tehingu esemeks olnud virtuaalvääringu koguse ja hinna. 2. jagu Investeerimisinstrumendi pakkumise ja vahendamise nõuded § 44. Üldised teabe avalikustamise nõuded (1) Investeerimisinstrumendi vahendaja avalikustab oma veebilehel järgmise teabe: 1) investeerimisega seotud üldiste riskide kirjeldus ja hoiatus investeerimisega kaasnevate riskide kohta; 2) üleskutse hinnata konkreetse investeerimisprojektiga seotud riske investori jaoks sõltuvalt tema majanduslikust olukorrast ja pidada enne investeerimisotsuse tegemist vajadusel nõu vastava ala spetsialistiga; 3) finantsvahendusplatvormi või muul viisil tehtavate tehingute tegemise protsessi ja tasude kirjeldus; 4) teave finantsvahendusplatvormil investeerimisinstrumendiga tehtud tehingute hindade kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 46 sätestatule; 5) investorite vahendite hoidmise ja investeeringute üle arvestuse pidamise kirjeldus; 6) teave selle kohta, millised on teenuseosutaja põhilised tehingupartnerid; 7) hoiatus selle kohta, et teenuseosutaja käsutusse antud vahendid ei ole tagatud Tagatisfondi poolt ja nende suhtes ei kohaldata väärtpaberituru seaduses sätestatud investorikaitse nõudeid; 8) kirjeldus investorite õigustest ja kohustustest ning teenuse kasutus- ja muud tingimused; 9) makseteenuste pakkumise tingimused, sealhulgas ka juhul, kui makseteenuseid pakub kolmas isik. (2) Teenuseosutaja ei või rõhutada investeerimisinstrumendi omandamisest saadavat võimalikku tulu, kui samal ajal ja samas kohas ei viidata selgelt sellise vahendite paigutamisega 30 seotud riskidele, sealhulgas investeeritud vahendite kaotamise riskile. Eelnimetatud riskid tuleb esitada võrdväärselt ja samal kujul muu infoga. (3) Investeerimisprojekti kohta avalikustatav teave ei tohi anda näilist tagatist investeeringu tulususe või väljamaksete kohta ega sisaldada ennustusi või prognoose finantstulemuste kohta, võttes arvesse käesolevas seaduses investeerimisprojekti tootluse garanteerimise kohta sätestatut. (4) Kui teenuseosutaja on makseraskustes või tema suhtes on algatatud saneerimis- või pankrotimenetlus või muu sarnane menetlus, teavitab teenuseosutaja sellest esimesel võimalusel kirjalikult kõiki kliente või avaldab vastava teabe oma veebilehel. § 45. Teabe avalikustamine investeerimisprojekti kohta (1) Investeerimisinstrumendi vahendaja või rahastuse taotleja avalikustab investeerimisprojekti kohta vähemalt järgmise teabe: 1) investeerimisprojekti põhiteabedokumendi vastavalt käesoleva seaduse §-s 51 sätestatule; 2) märkus selle kohta, kas investeerimisinstrumendi pakkumine on registreeritud Finantsinspektsioonis või muu finantsjärelevalve asutuse juures või mitte; 3) kui see on asjakohane, siis nimekirja kuludest, mille suurus väljendatakse protsendina või konkreetse arvuna, millega investorite investeeringute arvelt kaetakse rahastuse taotlejaga seotud vaidlused või mida kasutatakse laenude või võlgade sissenõudmiseks või muude toimingute või kulude katmiseks. (2) Investeerimisinstrumentide vahendaja või rahastuse taotleja teavitab viivitamata investoreid, kes on teinud oferdi või avaldanud huvi investeerimisinstrumendi pakkumise vastu, igast muutusest põhiteabedokumendis, mis tekitab või võib tekitada investoris äratuntavat huvi selle muudatusega tutvuda ning mis võib mõjutada investori poolt investeerimisotsuse tegemist. (3) Investeerimisinstrumendi pakkuja avalikustab oma veebilehel investeerimisinstrumendiga seotud riskide suurenemise või realiseerumise kohta teavituse, kui: 1) põhiteabedokumendis kajastatud investeeringu tulusus või lubatud intressimäär ei vasta tegelikkusele või on tõenäoline, et investeerimisinstrumendi pakkujal või muul kohustatud isikul ei ole võimalik kokkulepitud tähtajaks investorile tasuda põhiteabedokumendis sisalduvat investeeringu tulusust või lubatud intressimäära; 2) rahastuse taotleja ei ole ette nähtud ajaks krediiti tagasi maksnud; 3) rahastuse taotleja on makseraskustes või tema suhtes on algatatud saneerimis- või pankrotimenetlus või muu sarnane menetlus. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teavitus tuleb avalikustada esimesel võimalusel, kuid hiljemalt esimesel tööpäeval pärast sama lõike punktides 1–3 nimetatud asjaolude ilmnemist ja see peab sisaldama järgmist teavet: 1) investeerimisprojekti nimi või selle puudumisel seda identifitseeriv tunnus; 2) teavituse aluseks olevate asjaolude kirjeldus; 3) võimalused riskide kõrvaldamise või vähendamise kohta; 4) kui see on asjakohane, siis käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud teave. (5) Kokkulepe, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud kulud moodustavad rohkem kui 25 protsenti rahastuse taotlejaga seotud vaidluste või võlgade sissenõudmisega seotud kogukuludest, on tühine. 31 (6) Kui krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja kasutab rahastuse taotleja makseviivituse puhul teatud jaotusi, peab teenuseosutaja tagama, et kasutatud jaotuste nimetused on asjakohased ja vastavad tegelikkusele. Teenuseosutaja on kohustatud esimesel võimalusel ajakohastama makseviivituse jaotuste nimetusi. (7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded investeerimisprojekti kohta avalikustatavale teabele. § 46. Teabe avalikustamine investeerimisinstrumendiga tehtavate tehingute hindade kohta finantsvahendusplatvormil (1) Kui investeerimisinstrumendiga võimaldatakse teha omandamise või võõrandamise tehinguid finantsvahendusplatvormi kaudu, tuleb kõigi investeerimisinstrumentidega tehtud tehingute kohta finantsvahendusplatvormil avalikustada vähemalt järgmine teave: 1) investeerimisinstrumendi identifitseerimistunnus; 2) tehingu hind; 3) tehingu maht; 4) tehingu aeg; 5) tehingu vääring. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavet avalikustatakse piisava regulaarsusega. (3) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täiendavad tehingute kohta käivate andmete avalikustamise nõuded, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete avalikustamise sageduse. § 47. Investeerimisinstrumendi asjakohasuse hindamine investorile (1) Investeerimisinstrumendi pakkuja peab enne teenuse osutamist, sealhulgas finantsvahendusplatvormile juurdepääsu võimaldamist, hindama investeerimisinstrumendi asjakohasust investorile. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjakohasuse hindamiseks kogub investeerimisinstrumendi pakkuja investorilt teavet, et teha kindlaks tema: 1) investeerimisalased teadmised ja kogemused, et selgitada välja, kas investor mõistab investeerimisega kaasnevaid riske, sealhulgas riske finantsvahendusplatvormi abil või muul viisil investeerimisinstrumenti investeerimisel; 2) investeerimiseesmärgid ja rahaline olukord, sealhulgas tema kahju kandmise võime. (3) Investeerimisinstrumendi pakkuja kogub käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 sätestatu hindamiseks investorilt muu hulgas teavet tema: 1) varasemate erinevate investeeringute kohta; 2) investeerimisinstrumentidesse investeerimise kogemuse kohta ja teadmiste kohta riskidest, mis on seotud investeerimisega eelkõige investeerimisinstrumentidesse. (4) Investeerimisinstrumendi pakkuja teeb käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kahju kandmise võime arvutamise võimalused kättesaadavaks oma veebilehel. Investori kahju kandmise võime on kümme protsenti tema varade netoväärtusest, mille moodustavad investori: 1) regulaarne sissetulek; 32 2) varad, välja arvatud peamise elukohana kasutatav kinnisvara ja pensionifondide varad; 3) regulaarsed finantskohustused. (5) Investor kinnitab oma kahju kandmise võime arvutuse tulemuse. (6) Investeerimisinstrumendi pakkuja esitab investorile riskihoiatuse, kui: 1) saadud andmete alusel on põhjust arvata, et investeerimisinstrument ei ole investori jaoks asjakohane; 2) investori ühte investeerimisprojekti investeeritav summa on suurem kui 1000 eurot või rohkem kui viis protsenti investori varade netoväärtusest; 3) investori esitatud teave ei ole piisav või investor on jätnud teabe esitamata, mistõttu ei ole võimalik hinnata investeerimisinstrumendi asjakohasust ning investori huvid võivad olla seetõttu vähem kaitstud. (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud riskihoiatuse võib esitada standardvormis ja see peab sisaldama teavet selle kohta, et investor võib kaotada kogu investeeritud vara. (8) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul annab investor kinnituse, et on hoiatusega tutvunud ja mõistab selle sisu. (9) Investeerimisinstrumendi pakkuja ei või kaasa aidata asjakohasuse hindamiseks vajaliku teabe esitamata jätmisele. Investeerimisinstrumendi pakkujal on õigus tugineda investori esitatavale teabele, välja arvatud juhul, kui investeerimisinstrumendi pakkuja teadis või pidi teadma, et teave on aegunud, ebatäpne või mittetäielik. (10) Investeerimisinstrumendi pakkuja vaatab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hindamise tulemused ja selle aluseks olevad kriteeriumid ning hoiatusteated üle iga kahe aasta tagant. Investor arvutab oma kahju kandmise võime vähemalt ühe korra iga kalendriaasta jooksul. § 48. Lepingueelne järelemõtlemisaeg investeerimisinstrumendi pakkumisel (1) Teenuseosutaja peab ette nägema lepingueelse järelemõtlemisaja, mille jooksul investor võib oma pakkumisega seotud oferdi või huviavalduse ilma põhjuseta tagasi võtta. Oferdi või huviavalduse tagasivõtmise kasutamine ei tohi põhjustada investorile kulusid ega põhjendamatuid ebamugavusi. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud järelemõtlemisaeg on minimaalselt neli kalendripäeva investori oferdi või huviavalduse tegemisest arvates. (3) Teenuseosutaja peab arvestust talle esitatud ofertide ja huviavalduste ning nende saamise aja kohta. (4) Teenuseosutaja peab selgelt ja õigeaegselt avalikustama käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud järelemõtlemisaja, selle kestuse ning oferdi või huviavalduse tagasivõtmisega seotud tingimused. Kohe pärast seda, kui teenuseosutaja on potentsiaalselt investorilt saanud oferdi või huviavalduse, teavitab teenuseosutaja finantsvahendusplatvormi kaudu või muul viisil potentsiaalset investorit järelemõtlemisaja tingimustest. 33 (5) Oferdi või huvi avaldamise tagasivõtmise kord hõlmab vähemalt sama viisi, millega potentsiaalne investor saab teha oferdi või avaldada huvi investeerimisinstrumendi pakkumise vastu. (6) Lepingutingimus, mis raskendab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õiguse kasutamist, sealhulgas kokkulepe, millega taganemine seotakse käsiraha või leppetrahvi maksmisega, on tühine. (7) Käesoleva seaduse §-s 50 sätestatud eelseadistatud investeerimise korral kohaldatakse käesolevas paragrahvis sätestatut üksnes investori antud algse investeerimisvolituse suhtes, mitte selle volituse alusel konkreetsetesse investeerimisprojektidesse tehtud investeeringute suhtes. Eelmises lauses nimetatud algne investeerimisvolitus on investori antud volitus teenuseosutajale tema varakogumi valitsemiseks. (8) Investeerimisinstrumendi pakkumise puhul kohaldatakse käesolevas paragrahvis sätestatut ainult investeerimsinstrumendi esmapakkumise korral. § 49. Ettenägematute kulude reserv, investeerimisinstrumendi tulususe või tootluse garanteerimine ja tagasiostugarantii (1) Teenuseosutaja võib moodustada ettenägematute kulude reservi. Sellisel juhul edastab ta investorile järgmise teabe: 1) milliste vahendite kaudu reservi rahastatakse ja kellel on õigus reservist tehtavatele väljamaksetele; 2) info reservi juhtimise ja haldamise kohta; 3) kaalutlused, mis teenuseosutaja võtab arvesse otsustamaks, kas või kuidas kasutada reservis olevaid vahendeid väljamakse tegemiseks koos näidetega; 4) info, kas reservis on piisavalt raha väljamakse tegemiseks; 5) selgitus reservist väljamakse tegemise kohta; 6) reservis olevate vahendite hoiustamise kord ja asjakohasel juhul reservi vahendite vääring; 7) kirjeldus selle kohta, mismoodi käsitatakse reservi kogutud raha teenuseosutaja maksejõuetuse korral. (2) Teenuseosutaja edastab investorile lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabele ka asjaomaseid riskihoiatusi. (3) Teenuseosutaja avalikustab vähemalt kord kvartalis oma veebilehel ettenägematute kulude reservi suuruse võrreldes selle jaoks oluliste lepingute täitmata jäävate summadega ja teabe selle kohta, kui suur osa lepingutest tulenevatest krediitidest on tasutud ettenägematute kulude reservi kaudu. (4) Investeerimisinstrumendi pakkumisel võib investeerimisinstrumendi tootlust või tulusust garanteerida või pakkuda tagasiostugarantiid (edaspidi garantii). (5) Garantii on käesoleva seaduse tähenduses investeerimisinstrumendi pakkuja lubadus osta investori käest investeerimisinstrument tagasi, juhul kui sellega seotud maksed või investorile lubatud tulu ei laeku, sealhulgas kui maksed on rohkem kui 60 kalendripäeva viivituses. 34 (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud garantii andjaks võib olla vaid lepinguriigi kindlustusandja või krediidiasutus, või investeerimisinstrumendi vahendaja. (7) Kui garantii andjaks on investeerimisinstrumendi vahendaja, peab ta moodustama garantiifondi, kuhu kogutakse regulaarselt makseid. (8) Investeerimisinstrumendi pakkuja teeb garantiifondist investorile kompensatsioonimakseid, kui garantii tingimused on realiseerunud. (9) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täiendavad nõuded ettenägematute kulude reservi tingimuste ja investeerimisinstrumendi tulususe või tootluse garanteerimisele või tagasiostugarantii rakendamisele, sealhulgas garantiifondi tingimuste ja riskihoiatuste kohta. § 50. Eelseadistatud investeerimine ühisrahastusteenuse korral (1) Eelseadistatud investeerimine käesoleva seaduse tähenduses on investori poolt ühisrahastusteenuse osutajale antud volituse alusel enda nimel ja arvel selle teenuseosutaja finantsvahendusplatvormil ühe või mitme investeerimisprojekti rahastamine või ühe või mitme krediidipõhise investeerimisinstrumendi (edaspidi käesolevas paragrahvis krediidiportfell) omandamine või võõrandamine. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud volituses määrab investor kindlaks vähemalt kaks kriteeriumi järgmistest: 1) krediidi tähtaeg ja intressimäära vahemik; 2) krediidi riskikategooria lubatud ulatus ja jaotus; 3) aastase intressimäära või muu investeeringu tulususe määra pakkumisel või lubamisel selle saavutamise tõenäosus; 4) intressitulu taasinvesteerimise tingimused. (3) Ühisrahastusteenuse osutaja säilitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud volitust püsival andmekandjal kolm aastat krediidi lõpptähtajast arvates. (4) Ühisrahastusteenuse osutaja hindab usaldusväärsete ja täpselt määratletud kriteeriumide alusel ning võttes arvesse kõiki asjaolusid, millel võib olla ebasoodne mõju krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmisele: 1) krediidiriski krediidiportfelli tasandil ja iga krediidi kohta eraldi; 2) rahastuse taotleja krediidivõimet. (5) Ühisrahastusteenuse osutaja teavitab investorit käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud hindamise kriteeriumidest. (6) Ühisrahastusteenuse osutaja edastab investori nõudmisel krediidiportfelli kohta järgmise teabe: 1) teave investori volituse alusel välja valitud iga krediidi kohta, sealhulgas intressimäär või muu investorile makstav hüvitis, krediidi lõpptähtaeg ja krediidi põhisumma ja intressi tagasimaksegraafik ning kuidas rahastuse taotleja on täitnud tagasimaksegraafikut; 2) krediidiportfelli kaalutud keskmine aastane intressimäär; 3) krediitide jaotus riskikategooriate kaupa või lõikes protsentides ja absoluutarvudes; 4) iga krediidi riskimaandamismeetmete kirjeldus; 35 5) kui see on asjakohane, ülevaade rahastuse taotleja krediidlepingute rikkumiste kohta viimase viie aasta jooksul; 6) kõik investori, rahastuse taotleja ja ühisrahastusteenuse osutaja makstavad tasud iga krediidi kohta; 7) krediidi hindamise korral viimane hinnang krediidi kohta, hindamiskuupäev, põhjus, miks hindamine on läbi viidud ning asjakohane ja õiglane kirjeldus võimalikust saadaolevast tulust võttes arvesse tasusid ja makseviivituse määrasid. (7) Ühisrahastusteenuse osutaja peab määrama sise-eeskirjadega kindlaks, millist metoodikat, sealhulgas millise päritoluga andmeid, kasutab ta eelseadistatud investeerimise korral. (8) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded eelseadistatud investeerimise, eelkõige volituse andmisel kasutatavate kriteeriumide ja investorile asjakohase teabe andmise kohta. 3. jagu Põhiteabedokument, kahju nõudmine ja investeerimisinstrumendi pakkumise peatamine § 51. Nõuded põhiteabedokumendile (1) Investeerimisinstrumendi pakkumiseks koostatakse põhiteabedokument, milles tuleb esitada käesoleva paragrahvi kohaselt avalikustamisele kuuluv teave ja mis peab olema koostatud selliselt, et investoril oleks sellest lihtne vajalikku teavet leida. (2) Põhiteabedokument peab sisaldama lihtsalt analüüsitavas ja arusaadavas vormis kogu iseloomulikku teavet rahastuse taotleja ja avalikkusele pakutava investeerimisinstrumendi kohta, mis on investoritele vajalik, et teadvalt hinnata muu hulgas rahastuse taotleja kohustusi, finantsseisundit, kasumit ja kahjumit, tulevikuväljavaateid ning pakutava investeerimisinstrumendiga kaasnevaid õigusi. (3) Põhiteabedokumendis esitatakse investeerimisinstrumendi pakkumise kohta vähemalt järgmised andmed: 1) rahastuse taotlejaga seotud riskide ja peamiste tunnusjoonte, sealhulgas varade, kohustuste ja finantsseisundi lühikirjeldus; 2) investeerimisinstrumenti tehtava investeeringuga seotud riski ja investeeringu põhiliste tunnusjoonte, sealhulgas investeerimisinstrumendi omamisega kaasnevate õiguste lühikirjeldus; 3) investeerimisinstrumendi pakkumise üldtingimused, sealhulgas eeldatavad kulud, mille peab katma investor; 4) investeerimisinstrumendi pakkumise eesmärk ja laekuva tulu kasutamine; 5) asjakohasel juhul investeerimisinstrumendi registri pidamise kord ja registri pidamise eest vastutav isik; 6) asjakohasel juhul investeerimisinstrumendi omandamise või võõrandamise tingimused finantsvahendusplatvormil ja sellega seonduvad tasud. (4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatule tuleb krediidipõhise investeerimisprojekti puhul põhiteabedokumendis esitada järgmised andmed: 1) krediidi olemus, kestus ja tingimused; 36 2) intressimäär või investorile makstav muu hüvitis; 3) riskimaandamismeetmed, sealhulgas tagatise andjate või garantide või muud liiki garantiide olemasolu; 4) põhiosa ja intressi tagasimakse kavandatud amortisatsioon; 5) rahastuse taotleja poolt krediidilepingute täitmata jätmine viimase viie aasta jooksul; 6) krediidi teenindamine, sealhulgas olukordades, kus rahastuse taotleja ei täida oma kohustusi. (5) Põhiteabedokumendis sisalduv peab olema selge, mitteeksitav ja täielik ning vastama investeerimisinstrumendi pakkumise eripärale. Põhiteabedokument koostatakse selliselt, et isikul, kes ei ole kogenud investor, on selle sisust võimalik aru saada ka viideteta muudele dokumentidele. (6) Põhiteabedokument peab sisaldama selget viidet, et tegemist on põhiteabedokumendiga, ning põhiteabedokumendi koostamise kuupäeva. Põhiteabedokument peab olema esitatud eraldiseisvana muust teabest, sealhulgas reklaamteabest, mis on seotud vastava pakkumise või rahastuse taotlejaga. (7) Põhiteabedokument avalikustatakse vähemalt investeerimisinstrumendi pakkuja veebilehel ja see tuleb koostada püsival andmekandjal eraldiseiseva dokumendina, mis on selgelt eristatav turundusmaterjalidest ja on trükituna maksimaalselt kuuel A4 leheküljel. (8) Põhiteabedokumendis peab sisalduma kuupäev, mis seisuga on põhiteabedokumendis sisalduvad andmed esitatud. (9) Põhiteabedokumendis sisalduvate andmete õigsust ja täielikkust peab kinnitama investeerimisinstrumendi pakkuja juhatus. Investeerimisinstrumendi pakkuja kinnituse allkirjastavad kõik tema juhatuse või seda asendava organi liikmed. Põhiteabedokumendi koostamise ja investeerimisinstrumendi pakkumise eest vastutavad isikud märgitakse selgelt põhiteabedokumendis, esitades füüsiliste isikute puhul nende nime ja ametikoha, ning juriidiliste isikute puhul nende nime ja registrijärgse asukoha, samuti nende isikute kinnituse, et neile teadaolevalt on põhiteabedokumendis sisalduv teave tõene ja et põhiteabedokumendist ei ole välja jäetud asjaolusid, mis mõjutavad või võivad mõjutada investori investeerimisotsuse tegemist. (10) Põhiteabedokument avalikustatakse vähemalt eesti või inglise keeles. Kui põhiteabedokumenti eesti keeles ei avalikustata, võib Finantsinspektsioon investorite huvide kaitseks nõuda selle eesti keelde tõlkimist ja tõlke avalikustamist. Kui avalikustatud dokumentide muukeelsed tõlked ei ole eestikeelse dokumendiga vastavuses või on eelnimetatud dokumentide versioonid erinevalt tõlgendatavad, lähtutakse eestikeelsest dokumendist või muukeelse dokumendi tõlkest eesti keelde. (11) Täpsemad nõuded põhiteabedokumendile ja selles sisalduvate andmete loetelule kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (12) Tarbijakrediidipõhise investeerimisprojekti põhiteabedokumendile kohaldatakse käesolevas paragrahvis sätestatud nõudeid, võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artiklites 23 ja 24 krediidilepingute kohta kehtestatud erisusi. 37 § 52. Eksitav, vigane või ebatäpne teave põhiteabedokumendis ja põhiteabedokumendi muutmine (1) Rahastuse taotleja on kohustatud investoreid viivitamata teavitama põhiteabedokumendis oleva teabe muutmisest ja põhiteabedokumenti ajakohastama, edastades muudetud või täiendatud põhiteabedokumendi teenuseosutajale avalikustamiseks. (2) Kui investeerimisinstrumendi pakkuja on investeerimisinstrumentide vahendaja, esitab rahastuse taotleja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavituse investeerimisinstrumentide vahendajale, kes seejärel kohustub viivitamata teavitama investoreid käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludest. (3) Kui investeerimisinstrumendi vahendaja tuvastab põhiteabedokumendis väljajätmise, vea või ebatäpsuse, millel võib olla oluline mõju investeeringu tulususele, tuleb sellest viivitamata teavitada rahastuse taotlejat, kes peab põhiteabedokumenti täiendama või muutma ja esitama selle uuendatud kujul avaldamiseks. (4) Investoreid, kes on teinud oferdi või avaldanud huvi investeerimisinstrumendi pakkumise vastu, teavitatakse viivitamata tuvastatud rikkumistest, teenuseosutaja võetud ja võetavatest meetmetest ning võimalusest tühistada oma ofert või huvi avaldamine investeerimisinstrumendi pakkumise vastu. (5) Põhiteabedokumendi muutmisel tuleb selgel viisil avaldada põhiteabedokumendi muutmise kuupäev ja viide teabele või andmetele, mida on muudetud võrreldes viimati avaldatud või registreeritud põhiteabedokumendiga. (6) Kui põhiteabedokumenti ei ole täiendatud või muudetud 30 kalendripäeva jooksul rikkumise tuvastamisest arvates, tühistab teenuseosutaja asjaomase investeerimisinstrumendi pakkumise. § 53. Finantsinspektsiooni kohustused seoses põhiteabedokumendiga ja õigus nõuda põhiteabedokumendi muutmist (1) Finantsinspektsioon ei vastuta põhiteabedokumendi sisu õigsuse eest ja avalikustatud põhiteabedokumendi ajakohasuse eest ega võta kohustust värskendada avalikustatud teavet või teatada selles tehtud muudatustest, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 54 lõikes 1 nimetatud juhul. (2) Finantsinspektsioon võib kontrollida põhiteabedokumendi vastavust käesoleva seaduses sätestatud nõuetele ning seda, kas põhiteabedokumendis esitatud teave on esitatud lihtsalt analüüsitavas ja arusaadavas vormis, samuti olulist teavet rahastuse taotleja ja avalikkusele pakutavate investeerimisinstrumentide kohta. (3) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega nõuda põhiteabedokumendi muutmist ja muudatuste avalikustamist, kui põhiteabedokument ei vasta õigusaktides sätestatud tingimustele. (4) Finantsinspektsioon avaldab vähemalt oma veebilehel teatise selle kohta, et investeerimisinstrumendi pakkumise käigus investeerimisinstrumente omandada kavatsevad isikud peaksid tutvuma põhiteabedokumendis investeerimisinstrumendi ja rahastuse taotleja 38 kohta esitatuga ning hindama teavet oma investeerimiseesmärkidest ja riskitaluvusest lähtuvalt. Vajadusel peaksid investorid pöörduma vastavat kutseoskust ja tegevusluba omava isiku poole. § 54. Põhiteabedokumendi esitamine või registreerimine (1) Põhiteabedokumendi avalikustamisest tuleb teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada põhiteabedokument Finantsinspektsioonile teadmiseks. (2) Kui investeerimisinstrumendi pakkumise koguväärtus ületab käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 sätestatud piirmäära, tuleb põhiteabedokument enne investeerimisinstrumendi pakkumise avalikustamist registreerida Finantsinspektsioonis. (3) Põhiteabedokumendi registreerimiseks Finantsinspektsioonis tuleb esitada taotlus, millega koos esitatakse põhiteabedokument ja menetlustasu tasumise tõend vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 455 lõikele 2. (4) Kui registreerimisel esitatud dokumendid ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele, sealhulgas põhiteabedokument ei sisalda Finantsinspektsiooni hinnangul investorite huve silmas pidades kogu vajalikku teavet, nõuab Finantsinspektsioon kümne tööpäeva jooksul taotluse esitamisest arvates dokumentide õigusaktidega vastavusse viimist või täiendamist. (5) Registreerimisel esitatud andmete ja dokumentide kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon nõuda täpsustavate andmete ja dokumentide esitamist, määrata ekspertiisi ja erakorralist audiitorkontrolli, teostada päringuid riigi andmekogudest, saada suulisi selgitusi taotleja juhtorgani liikmetelt ja tema töötajatelt ning põhjendatud vajaduse korral kolmandatelt isikutelt esitatud dokumentide sisu ja põhiteabedokumendi registreerimise otsustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta. (6) Finantsinspektsioon teeb otsuse põhiteabedokumendi registreerimise või registreerimisest keeldumise kohta kümne tööpäeva jooksul registreerimise taotluse või õigusaktidega kooskõlla viidud või täiendatud dokumentide Finantsinspektsioonile esitamisest arvates. (7) Finantsinspektsioonil on õigus käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud otsuse tegemise tähtaega pikendada 20 tööpäevani, kui investeerimisinstrumendi pakkumine hõlmab investeerimisinstrumente, mille on väljastanud rahastuse taotleja, kes ei ole varem investeerimisinstrumente avalikkusele pakkunud. (8) Otsuse põhiteabedokumendi registreerimise või sellest keeldumise kohta toimetab Finantsinspektsioon viivitamata taotluse esitajale kätte. Kui Finantsinspektsioon ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 6 või 7 sätestatud tähtaja jooksul otsust teinud, ei loeta põhiteabedokumenti registreerituks. (9) Finantsinspektsioonil on õigus keelduda põhiteabedokumendi registreerimisest, kui: 1) pakkumise tingimused on vastuolus kehtivate õigusaktide või rahastuse taotleja põhikirjaga; 2) põhiteabedokument ei vasta õigusaktidega kehtestatud nõuetele ja tegemist on oluliste puudustega; 3) rahastuse taotleja ei ole taotlemisel esitanud kõiki õigusaktidega ette nähtud dokumente või nimetatud dokumendid on omavahel vastuolus või ei ole täidetud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud nõuet. 39 (10) Investeerimisinstrumendi pakkumisel põhiteabedokumendi avalikustamise kaudu ei anna Finantsinspektsioon investeerimissoovitust. (11) Põhiteabedokumendi registreerimise puhul kontrollib Finantsinspektsioon õigusaktidega nõutud minimaalse teabe olemasolu põhiteabedokumendis ja seda, et teave oleks esitatud lihtsalt analüüsitavas ja arusaadavas vormis ning sisaldaks rahastuse taotleja kinnitusel kogu iseloomulikku teavet tema ja pakutavate investeerimisinstrumentide kohta. § 55. Investoritele kahju hüvitamine (1) Kui põhiteabedokument sisaldab investeerimisinstrumendi väärtuse hindamise seisukohalt olulist teavet, mis ei vasta tegelikkusele, hüvitab investeerimisinstrumendi pakkuja investoritele põhjustatud kahju, mis tuleneb tõese teabe esitamata jätmisest, kui investeerimisinstrumendi pakkuja teadis või oleks pidanud teadma sellest erinevusest. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kehtib ka järgmistel juhtudel: 1) põhiteabedokumendi puudulikkuse, sealhulgas asjakohaste faktide väljajätmise korral, kui põhiteabedokumendi puudulikkus tuleneb teabe varjamisest investeerimisinstrumendi pakkuja poolt; 2) põhiteabedokumendi muutmise korral, kui põhiteabedokumendi muutmise aluseks oli asjaolu, mis oluliselt mõjutas või võis oluliselt mõjutada investori investeerimisotsuse tegemist. (3) Investeerimisinstrumendi pakkujal on investori nõusolekul õigus käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kahju hüvitada, võttes investeerimisinstrumendi tagasi hinna eest, millega investor investeerimisinstrumendi selle pakkujalt omandas. Sellisel viisil investeerimisinstrumendi tagasivõtmise korral vabaneb investeerimisinstrumendi pakkuja investorile muu kahju hüvitamise kohustusest. Sellisel viisil kohustub investor ka tagastama omandatud investeerimisinstrumendi, kui see on asjakohane. (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kahju hüvitamise kohustus on investeerimisinstrumendi pakkujal ka juhul, kui põhiteabedokumendis on märgitud teabe allikana kolmas isik. Investeerimisinstrumendi pakkuja vabaneb sellisel juhul vastutusest vaid siis, kui põhiteabedokumendis viidatud või avaldatud teave on esitatud viitega investeerimisinstrumendi pakkujast sõltumatule teabeallikale ja investeerimisinstrumendi pakkuja ei teadnud ega pidanud teadma, et selle viite aluseks olev teave ei ole õige. (5) Investeerimisinstrumendi pakkuja ei ole käesoleva paragrahvi alusel kohustatud kahju hüvitama, kui kahju kannatanu investeerimisinstrumendi omandamise hetkel teadis või pidi teadma põhiteabedokumendi mittetäielikkusest või selles sisalduvast valeteabest. Sama kehtib juhul, kui kogenud investorist kannatanu oleks pidanud investeerimisinstrumendi omandamisel oma tegevuses tavapärase hoolsuse korral aru saama, et põhiteabedokument sisaldab valeteavet või et see ei ole täielik, välja arvatud juhul, kui kahju on tekitatud tahtlikult. (6) Käesolevas paragrahvis sätestatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on viis aastat valeteavet sisaldava või mittetäieliku põhiteabedokumendi avalikustamisest arvates. (7) Käesolevas paragrahvis sätestatud hüvitamist ja aegumistähtaega välistavad, piiravad või vähendavad kokkulepped on tühised. 40 § 56. Investeerimisinstrumendi pakkumise peatamine (1) Finantsinspektsioonil on õigus oma ettekirjutusega nõuda investeerimisinstrumendi pakkumise lõpetamist või peatamist, kui: 1) ei ole täidetud või on alust arvata, et ei täideta investeerimisinstrumendi pakkumise kohta käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud või muudes õigusaktides sätestatud nõudeid; 2) ei ole kinni peetud põhiteabedokumendis sätestatud investeerimisinstrumendi pakkumise tingimustest; 3) põhiteabedokumendis registreerimisel esitatud teave on osutunud olulisel määral ebaõigeks; 4) esinevad muud asjaolud, millest tulenevalt Finantsinspektsioonil on põhjendatud kahtlus investeerimisinstrumendi pakkuja kohustuste täitmise suhtes. (2) Investeerimisinstrumendi pakkumise peatamisel kohustab Finantsinspektsioon oma ettekirjutusega rahastuse taotlejat või investeerimisinstrumendi vahendajat kõrvaldama investeerimisinstrumendi pakkumise peatamise aluseks olnud asjaolud. Nimetatud asjaolude kõrvaldamisel võib investeerimisinstrumendi pakkuja Finantsinspektsiooni loal selle pakkumist jätkata. (3) Rahastuse taotleja või investeerimisinstrumendi vahendaja võib peatada investeerimisinstrumendi pakkumise Finantsinspektsiooni eelneval nõusolekul. (4) Investeerimisinstrumendi pakkumine peatatakse Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui kümneks järjestikuseks tööpäevaks. Kui pärast nimetatud tähtaega investeerimisinstrumendi pakkumist ei jätkata, on rahastuse taotleja või investeerimisinstrumendi vahendaja kohustatud kümne tööpäeva jooksul tähtaja möödumisest arvates tehingu tühistama ja investorile tema vara tagastama. (5) Rahastuse taotleja või investeerimisinstrumendi vahendaja on kohustatud viivitamata teavitama investeerimisinstrumendi pakkumise peatamisest ja selle jätkamisest vähemalt oma veebilehel ja asjakohasel juhul muus kohas, kus võimaldatakse investeerimisinstrumendi omandamist või võõrandamist. Finantsinspektsioon avalikustab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutuse ja lõikes 3 nimetatud nõusoleku oma veebilehel. 4. jagu Siseteabe väärkasutamine ja turumanipulatsioon § 57. Siseteabe väärkasutamist ja turumanipulatsiooni reguleerivate sätete kohaldamine Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse sellise investeerimisinstrumendi suhtes: 1) mida on võimalik omandada või võõrandada finantsvahendusplatvormil; 2) mille pakkumise koguväärtus on suurem kui 1 000 000 eurot investeerimisinstrumendi pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul. § 58. Siseteabe avalikustamine investeerimisinstrumendi kohta (1) Rahastuse taotleja on kohustatud viivitamata avalikustama otseselt teda puudutava siseteabe. Siseteave avalikustatakse viisil, mis võimaldab avalikkusel sellele juurdepääsu ning 41 seda kiiresti, täielikult, täpselt ja õigesti hinnata. Rahastuse taotleja ei tohi siseteabe avalikustamisel seda eksitusse viival moel siduda oma tegevuse reklaamimisega. (2) Siseteave on avalikustamata täpne teave, mis otseselt või kaudselt puudutab investeerimisinstrumenti või rahastuse taotlejat ja mis avalikustatuna võib tõenäoliselt oluliselt mõjutada investeerimisinstrumendi hinda. Siseteabeks ei loeta avalikkusele kättesaadavate andmete alusel tehtud uuringuid ja hinnanguid. (3) Siseteabe avalikustamisega ei tohi viivitada asjaolu või sündmuse ametlikuks muutumise ootamise ettekäändel. Kui siseteabe avalikustamine võib kahjustada rahastuse taotleja õigustatud huve, võib rahastuse taotleja omal vastutusel viivitada siseteabe avalikustamisega tingimusel, et sellega viivitamine ei vii avalikkust eksitusse ning rahastuse taotleja tagab siseteabe konfidentsiaalsuse. (4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on rahastuse taotleja kohustatud avalikustama siseteabe esimesel võimalusel oma veebilehel. (5) Iga varem avalikustatud siseteabe oluline muudatus tuleb viivitamata avalikustada varem avalikustamiseks kasutatud kanali kaudu, järgides seejuures käesolevas jaos siseteabe avalikustamisele kehtestatud nõudeid. § 59. Siseteabe väärkasutamise keeld (1) Siseteabe väärkasutamine on keelatud. (2) Siseteabe väärkasutamine on: 1) siseteabe objektiks oleva investeerimisinstrumendi otseselt või kaudselt enda või kolmanda isiku arvel omandamine või võõrandamine või omandamise või võõrandamise katse; 2) siseteabe avalikustamine kolmandale isikule, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine on seotud tavapärase töö- või ametiülesande või kohustuse täitmisega; 3) soovituste andmine kolmandale isikule või kolmanda isiku mõjutamine siseteabe objektiks oleva investeerimisinstrumendi omandamiseks või võõrandamiseks. (3) Siseteabe väärkasutamiseks ei loeta siseteabe objektiks oleva investeerimisinstrumendi omandamist või võõrandamist üheks lepingu pooleks oleva isiku poolt sellise lepingu täitmiseks, mis sõlmiti enne, kui ta oli siseteabest teadlik. § 60. Turumanipulatsioon ja selle toimepanemise keeld (1) Turumanipulatsiooni toimepanemine on keelatud. (2) Turumanipulatsioon käesoleva seaduse tähenduses on: 1) investeerimisnstrumendi pakkumise, nõudluse või hinna suhtes eksitusse viiv või tõenäoliselt eksitusse viiv tehing ja tehingukorraldus, kui tehingu või tehingukorralduse teinud isikul puuduvad õigustatud põhjendused oma tehtud tehingule või tehingukorraldusele ning kui selline tehing või tehingukorraldus ei vasta üldiselt tunnustatud tavale; 2) isiku või isikute koostöös tehtav investeerimisnstrumendi hinda tavapäratul või kunstlikul tasemel hoidev või sinna viiv tehing või tehingukorraldus, kui tehingu või tehingukorralduse teinud isikul puuduvad õigustatud põhjendused oma tehtud tehingule või tehingukorraldusele ning kui selline tehing või tehingukorraldus ei vasta üldiselt tunnustatud tavale; 42 3) tehing ja tehingukorraldus, mis sisaldab näilikke elemente, ning muu pettuslik käitumine; 4) niisuguse teabe levitamine meediakanalites, sealhulgas Internetis, või muul viisil, mis annab või tõenäoliselt annab investeerimisnstrumendi kohta valesid või eksitavaid märguandeid, kui teavet levitanud isik teadis või oleks pidanud teadma, et teave on vale või eksitav; 5) muud käesoleva lõike punktides 1–4 sätestatud tehingute või toimingutega sarnased turumanipulatsiooni iseloomuga tehingud või toimingud. (3) Turumanipulatsioon on sealhulgas: 1) investeerimisnstrumendi nõudluse või pakkumise suhtes endale turgu valitseva seisundi kindlustamine isiku või kooskõlastatult tegutsevate isikute poolt, kui selle käigus määratakse otse või kaudselt kindlaks ostu- või müügihinnad või luuakse muid ebaõiglaseid kauplemistingimusi; 2) investeerimisnstrumendi omandamine või võõrandamine finantsplatvormil tehtavate tehingute sulgemisel, eksitades sulgemishinna alusel tegutsevaid investoreid; 3) investeerimisnstrumendi või rahastuse taotleja kohta meediakanalites teabe, sealhulgas arvamuse või kuulujutu levitamine, kui eelnevalt on sõlmitud investeerimisnstrumendi ostu- või müügileping, millega mõjutatakse investeerimisnstrumendi hinda ning saadakse kasu selle mõjust investeerimisnstrumendi hinnale, ilma et samal ajal oleks huvide konflikt nõuetekohaselt ja tõhusalt avalikustatud. (4) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega kehtestada turumanipulatsiooni iseloomuga käitumise tunnuste ja turumanipulatsiooni tuvastamisel arvestatavate asjaolude näidisloetelu ning üldised tunnustatud tavad. 5. jagu Kliendi kaebused § 61. Kliendi kaebuse lahendamine (1) Teenuseosutaja peab sise-eeskirjadega kehtestama toimiva ja läbipaistva korra klientidelt saadud kaebuste mõistlikuks ja kiireks lahendamiseks. (2) Kliendil peab olema võimalik esitada teenuseosutajale kaebus tasuta. (3) Teenuseosutaja avalikustab kaebuste lahendamise korra ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhja oma veebilehel. (4) Teenuseosutaja registreerib kõik saadud kaebused, säilitab asjaomast teavet esitatud kaebuste ja kaebustega tegelemiseks võetud meetmete ning kaebuste lahendamise tulemuste kohta. (5) Teenuseosutaja avaldab oma veebilehel viited Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile ning Finantsinspektsioonile. (6) Teenuseosutaja on kohustatud kliendi esitatud kaebusele kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastama ja teavitama klienti kaebuse võimalikust lahendusest mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui 15 tööpäeva pärast kaebuse saamist. 43 (7) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud tähtaja jooksul ei ole teenuseosutajast mitteoleneval põhjusel võimalik kaebusele vastata või kaebuse lahendamiseks kõiki vajalikke toiminguid teha, on teenuseosutaja kohustatud kliendile viivitust põhjendama ning määrama vajalike toimingute lõpetamise eeldatava tähtaja, mis ei või olla pikem kui 35 tööpäeva. (8) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded kaebuste käsitlemisele ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhjale. 6. peatükk INVESTEERIMISINSTRUMENDI REGISTRI PIDAMINE JA KANDED INVESTEERIMISINSTRUMENTIDEGA § 62. Investeerimisinstrumendi registreerimine (1) Investeerimisinstrumendid registreeritakse elektroonilises vormis peetavas investeerimisinstrumentide registris (edaspidi register). (2) Registrit peab investeerimisinstrumendi vahendaja või muu isik, kellele on registri pidamise ülesanded edasi antud (edaspidi registripidaja). (3) Kõik sama liiki investeerimisinstrumendid peavad olema registreeritud ühe ja sama registripidaja juures. Kui investeerimisinstrumendi pakkuja pakub mitut investeerimisinstrumenti, võivad eri investeerimisinstrumendid olla registreeritud eri registripidaja juures. § 63. Nõuded registripidajale (1) Registripidajaks võib käesoleva seaduse § 62 lõikes 2 nimetatud registripidamise ülesannete edasiandmise korral olla: 1) lepinguriigis asutatud krediidiasutus, investeerimisühing, makseasutus, e-raha asutus, väärtpaberite keskdepositoorium või käesolevas seaduses nimetatud teenuseosutaja; 2) lepinguriigis asutatud isik, kelle tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse tase, juhtimis- ja tegevusriskide maandamiseks rakendatavad sisekontrolli meetmed, finantsseisund, asjaomaste töötajate pädevus ja kogemused ning muud võimalused on küllaldased, et tagada käesolevas seaduses ja registripidamise lepingus nimetatud ülesannete täitmine. (2) Kui registripidamise ülesanne on käesoleva seaduse § 62 lõike 2 kohaselt edasi antud, vastutab investeerimisinstrumendi vahendaja registri toimivuse eest ning peab hüvitama registri pidamisel oma kohustuste rikkumisega tekitatud kahju. (3) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata teenuseosutajal registri pidamise, kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole teenuseosutaja tegevus käesolevas jaos sätestatud nõuetega kooskõlas. § 64. Registrisse kantavad andmed ja nende töötlemine (1) Registrisse kantakse vähemalt järgmised andmed: 1) rahastuse taotleja ärinimi, asukoht ja registrikood; 2) investeerimisinstrumendi nimetus; 44 3) investeerimisinstrumendi omaniku nimi, aadress ja isikukood, selle puudumisel sünniaeg, või juriidilisest isikust omaniku puhul tema ärinimi, registrikood ja registrijärgne asukoht; 4) investeerimisinstrumendi pakkumise eest vastutav isik. (2) Juhul kui register ei ole avalik, peab registrisse kantud andmetega olema õigus tutvuda ja neist väljavõtteid saada investeerimisinstrumendi vahendaja kliendil või tema volitatud isikul, Finantsinspektsioonil ning järgmistel isikutel ja asutustel: 1) kohtul asja menetlemisel; 2) kohtueelse uurimise asutusel ja prokuratuuril alustatud kriminaalmenetluses, asjaomastel organitel rahvusvahelise õigusabitaotluse menetlemisel või Euroopa Liidu õigusest tuleneva kohustuse täitmiseks rahvusvahelise konventsiooni või muu välislepingu või politsei või muu sellesarnase pädeva asutuse koostöölepingu täitmiseks; 3) julgeolekuasutusel julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses nimetatud julgeolekukontrolli teostamiseks; 4) Maksu- ja Tolliametil vastavalt maksukorralduse seaduses sätestatule, sealhulgas alustatud väärteomenetluses põhistatud määruse alusel, või riikliku järelevalve teostamiseks hasartmänguseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks; 5) kohtutäituril täitemenetluse seadustikus sätestatud ülesannete täitmiseks; 6) ajutisel halduril ja pankrotihalduril pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks; 7) Riigikontrollil Riigikontrolli seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks; 8) pärima õigustatud isikul või tema volitatud isikul ning notaril seoses ametitoimingu tegemisega, notari või kohtu määratud pärandvara inventuuri tegijal, kohtu määratud pärandvara hooldajal, samuti välisriikide konsulaaresindustel pärimismenetluse käigus pärandvara ja sellega seotud andmete kohta kirjalike dokumentide esitamiseks; 9) korruptsioonivastase seaduse alusel huvide deklaratsiooni üle kontrolli teostajal deklaratsioonis esitatud andmete õigsuse kontrollimiseks; 10) rahapesu andmebürool ja Kaitsepolitseiametil rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduses ja rahvusvahelise sanktsiooni seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks; 11) muul isikul, kes tõendab, et andmete saamise eesmärk on rahapesu või terrorismi tõkestamine. (3) Registripidaja esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed arusaadaval ja loetaval viisil, sealhulgas koondab ühele isikule kuuluvad investeerimisinstrumendid selliselt, et oleks võimalik mõistlikult aru saada ühele isikule kuuluvatest osalustest või muude investeerimisinstrumendiga seotud õigustest või hüvedest. (4) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega täiendavad registri pidamise nõuded. § 65. Erisused investeerimistokeni registreerimisel hajusraamatu- või muu turvalisel tehnoloogial põhineva süsteemi abil (1) Investeerimistokeni omanikule tekivad sellega seotud õigused pärast investeerimistokeni ülemineku kohta kande kinnitamist hajusraamatu- või muus turvalisel tehnoloogial põhinevas süsteemis, kui seadusest ei tulene teisiti. (2) Kolmandate isikute suhtes loetakse investeerimistokeniga seotud õigused kehtivaks selle kohta kande kinnitamisega turvalisel tehnoloogial põhinevasse süsteemi. 45 (3) Investeerimistokeni omanike nimekiri turvalisel tehnoloogial põhinevas süsteemis on avalik ning kasutatav turvaline tehnoloogia peab tagama igaühele õiguse registreeringuga tutvuda. (4) Turvalisel tehnoloogial põhinev süsteem peab tagama investeerimistokeni ja selle omanike ning piirangute kohta teabe digitaalse esitamise ja avalikustamise, samuti investeerimistokeniga tehtud tehingute kohta terviklike andmete esitamise ja tähtajatu säilimise muutumatul kujul. (5) Turvalisel tehnoloogial põhineva süsteemi kasutamisel vastutab investeerimistokeni registripidaja, et registriandmed säilivad ja on asjakohaselt kaitstud loata muutmise või hävitamise eest. (6) Vastava valdkonna minister võib investeerimistokeni registripidamisele kehtestada määrusega täpsemad nõuded. 7. peatükk NÕUDED KAPITALILE, OMAVAHENDITELE JA VARADE HOIDMISELE § 66. Teenuseosutaja osa- või aktsiakapital (1) Teenuseosutaja osa- või aktsiakapital peab olema vähemalt 25 000 eurot. (2) Teenuseosutaja asutamisel uue äriühinguna võib osa- või aktsiakapitalina näidata ainult reaalselt sisse makstud summasid. (3) Teenuseosutaja aktsiad või osad peavad olema registreeritud lepinguriigis asutatud väärtpaberite keskdepositooriumis. § 67. Nõuded teenuseosutaja omavahenditele (1) Teenuseosutaja omavahendid peavad igal hetkel vastama ühele järgmistest suurustest, olenevalt sellest, kumb on suurem: 1) käesoleva seaduse § 66 lõikes 1 sätestatud aktsia-, osa- või algkapitali suurus; 2) vähemalt neljandik eelmise majandusaasta püsivatest üldkuludest. (2) Teenuseosutaja omavahendid koosnevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337) artiklites 26–30 sätestatud esimese taseme põhiomavahenditest koos nimetatud määruse artiklis 36 sätestatud mahaarvamistega, sealjuures ei kohaldata mahaarvamisele nimetatud määruse artiklites 46 ja 48 sätestatud künnisega seotud erandeid. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud püsivad üldkulud vaadatakse üle igal aastal. Krediidipõhise ühisrahastuse korral võetakse üldkuludes muu hulgas arvesse laenude teenindamise kulud eelmise majandusaasta kolme kuu keskmise kohta. (4) Kui teenuseosutaja on tegutsenud vähem kui 12 kuud, võib ta püsivate üldkulude arvutamisel kasutada majandustegevuse prognoose tingimusel, et ta hakkab kasutama varasemate perioodide andmeid niipea, kui need on kättesaadavad. 46 (5) Majandusaasta püsivate üldkulude arvutamise põhimõtted kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (6) Teenuseosutaja on kohustatud rakendama meetmeid, mis tagavad igal ajal võimaluse omavahendite arvutamiseks piisava täpsusega. § 68. Kliendi vara hoidmise nõuded (1) Kui teenuseosutaja on oma klientidelt saanud investeeringute tegemise, edasilaenamise või tagasimaksmise eesmärgil rahalisi või muid vahendeid (edaspidi käesolevas paragrahvis vara), on teenuseosutaja kohustatud kliendi varaga seotud huvide kaitseks: 1) hoidma teenuse osutamisega seoses talle usaldatud kliendi vara lahus ja eraldi kontol või kontodel teenuse osutamisega mitteseotud tegevusaladega seotud ja oma varast; 2) informeerima klienti vara hoidmisega seotud nõuetest, sealhulgast sellest, kui vara hoidmise teenuseid pakub kolmas osapool; 3) säilitama andmeid ning pidama selliseid registreid ja raamatupidamisarvestust, mis võimaldab tal igal ajal viivitamata eristada kliendi jaoks hoitavat vara teiste klientide jaoks hoitavast varast ja klientide vara oma varast ning mis tagab selle täpsuse ja vastavuse tegelikkuses klientide jaoks hoitavale klientide rahale; 4) kontrollima regulaarselt teenuseosutaja raamatupidamisarvestuse, andmete ja registrite vastavust selliseid varasid hoidvate kolmandate isikute arvestusele, andmetele ja registritele; 5) rakendama vastavaid organisatsioonilisi meetmeid kliendi vara või sellega seotud õiguste kaotamise või vähenemise niisuguse riski maandamiseks, mis tuleneb vara väärkasutamisest, pettusest, haldamises esinevatest puudustest, ebakorrektsest registripidamisest või hooletusest. (2) Teenuseosutaja määrab sise-eeskirjadega täpsemalt kindlaks oma klientide vara kaitsmise ja hoidmise põhimõtted. (3) Kui teenuseosutaja pakub talle usaldatud kliendi varaga seoses makseteenuseid, sealhulgas täidab klientide maksejuhised makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses, peab tal olema makseasutuse tegevusluba. (4) Kui teenuseosutaja ei paku talle usaldatud kliendi varaga seoses makseteenuseid ise või kolmanda osapoole kaudu, peab ta tagama, et tema vahendusel investeerimisinstrumente pakkuvad rahastuse taotlejad saavad raha makseteenuse osutaja kaudu vastavalt makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses sätestatule. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil hoitav kliendi vara kuulub kliendile ja ei kuulu teenuseosutaja pankrotivara hulka ning selle arvel ei saa rahuldada teenuseosutaja võlausaldajate nõudeid. (6) Käesoleva seaduse § 49 lõikes 7 nimetatud garantiifondis olev raha ei kuulu teenuseosutaja vara hulka. (7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada teenuseosutajale täpsemad vara hoidmise nõuded. 47 8. peatükk RAAMATUPIDAMINE JA ARUANNETE ESITAMINE FINANTSINSPEKTSIOONILE § 69. Raamatupidamise korraldamine Raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldatakse vastavalt käesolevas seaduses, raamatupidamise seaduses, teenuseosutaja põhikirjas ja raamatupidamise sise-eeskirjas ning muudes õigusaktides sätestatule. § 70. Aruannete esitamine Finantsinspektsioonile (1) Teenuseosutaja koostab ja esitab Finantsinspektsioonile aruanded käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras. (2) Teenuseosutaja esitab Finantsinspektsioonile majandusaasta aruande, vandeaudiitori aruande ärakirja, kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepaneku ja otsuse ning üldkoosoleku protokolli väljavõtte majandusaasta aruande kinnitamise või kinnitamata jätmise otsuse kohta kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või osanike üldkoosoleku toimumist. (3) Teenuseosutaja esitab Finantsinspektsioonile järelevalve eesmärgil regulaarselt vähemalt järgmised aruanded: 1) tehingute aruanne; 2) klientide vara aruanne; 3) omavahendite aruanne; 4) teenuseosutaja bilansi aruanne; 5) teenuseosutaja kasumiaruanne. (4) Finantsinspektsioonile esitatavate regulaarsete aruannete periood on kvartal ning aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile 20 päeva jooksul pärast aruandeperioodi lõppu, kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kui aruande esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, tuleb regulaarne aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. (5) Finantsinspektsioonile esitatud aruannete põhjal esitab Finantsinspektsioon või teenuseosutaja andmeid Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ja Eesti Pangale seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. (6) Finantsinspektsioonil on lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule õigus nõuda ühekordselt või regulaarselt esitatavaid aruandeid ja andmeid, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses. (7) Eestis teenuseid osutavate isikute Finantsinspektsioonile esitavate aruannete sisu, vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (8) Eesti Pangal on õigus Eesti Panga seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks nõuda teenuseosutajalt täiendavaid ühekordseid või regulaarseid aruandeid. Aruannete vormid, aruannete koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab Eesti Pank. 48 § 71. Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontroll ja puuduste kõrvaldamine (1) Finantsinspektsioon kontrollib järelevalve eesmärgil esitatud aruande vastavust nõuetele viivitamata pärast aruande laekumist. (2) Kui Finantsinspektsioon tuvastab järelevalve eesmärgil esitatud aruandes puudusi, teavitab ta sellest viivitamata aruande esitajat. (3) Järelevalve eesmärgil esitatud aruande esitaja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul puudused kõrvaldama ning esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande. Korrigeeritud aruanne tuleb Finantsinspektsioonile esitada ka juhul, kui aruande esitaja on ise varem esitatud andmetes tuvastanud vea või eelmiste aruandeperioodide arvestuspõhimõtted on muutunud. (4) Järelevalve eesmärgil esitatud aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks olevaid dokumente on aruande esitaja kohustatud säilitama vähemalt viis aastat. § 72. Audiitorkontroll (1) Teenuseosutaja raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud. (2) Audiitorettevõtjaks võib nimetada audiitortegevuse seaduse § 7 lõikes 2 nimetatud isiku. (3) Teenuseosutaja audiitorettevõtja võib nimetada ühekordse audiitorkontrolli tegemiseks või teatud tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks. Viieks aastaks nimetatud audiitorettevõtja nimetamine vahetult järgnevaks perioodiks ei ole lubatud. (4) Teenuseosutaja auditeerimise käigus peab audiitorettevõtja kontrollima järgmiste nõuete täitmist ning esitama teenuseosutajale ja Finantsinspektsioonile arvamuse nende kohta: 1) omavahendite kohta kehtestatud nõuete täitmine; 2) sisekontrolli meetmete piisavus ja tõhusus; 3) infosüsteemide turvalisus. (5) Teenuseosutaja asukohajärgne kohus määrab Finantsinspektsiooni avalduse alusel audiitorettevõtja, kui: 1) üldkoosolek ei ole audiitorettevõtjat nimetanud; 2) üldkoosoleku nimetatud audiitorettevõtja loobus audiitorkontrolli tegemisest; 3) Finantsinspektsiooni hinnangul on audiitorettevõtja kaotanud usalduse. (6) Kohtu määratud audiitorettevõtja volitused kestavad kuni üldkoosolek nimetab uue audiitorettevõtja. § 73. Audiitorettevõtja informeerimiskohustus (1) Audiitorettevõtja on kohustatud viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni teenuseosutaja auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tagajärjeks on või võib olla: 1) teenuseosutaja tegevust reguleerivate õigusaktide oluline rikkumine; 2) teenuseosutaja või tema tütarettevõtja edasise tegevuse katkemine; 49 3) audiitorettevõtja eitav või märkustega vandeaudiitori aruanne raamatupidamise aastaaruande kohta; 4) olukord, mille tõttu teenuseosutaja ei ole võimeline täitma oma kohustusi, või oht sellise olukorra tekkeks; 5) teenuseosutaja juhtorgani liikme või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju teenuseosutajale või tema klientidele. (2) Audiitorettevõtja on kohustatud viivitamata kirjalikult teavitama Finantsinspektsiooni teenuseosutajaga märkimisväärses seoses oleva isiku auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tulemuseks on või võib olla käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaolu. (3) Käesoleva paragrahvi kohaselt Finantsinspektsioonile andmete edastamisega ei rikuta õigusakti või lepinguga audiitorettevõtjale pandud konfidentsiaalsusnõudeid. 9. peatükk ISIKUANDMETE KAITSE JA TEENUSEOSUTAJA TALITLUSPIDEVUS § 74. Isikuandmete töötlemine ja isikuandmete kaitse nõuded (1) Teenuseosutaja kogub klientide andmeid ulatuses, milles see on asjakohane ja vajalik teenuse osutamiseks ja lepingu täitmiseks. (2) Teenuseosutaja võib klientide kohta koguda järgmisi andmeid: 1) kliendi isikuandmed; 2) teave kliendiga seotud juriidiliste ja füüsiliste isikute kohta; 3) maksekonto või muu konto või meetme, sealhulgas virtuaalvääringu rahakoti, mille kaudu rahalisi vahendeid kaasatakse ja investeeritakse, unikaalne tunnus; 4) isikut tõendava dokumendi number; 5) muud käesoleva lõike punktides 1–4 nimetamata andmed, mida teenuseosutaja vajab õigusaktidele vastavate teenuste osutamiseks või lepingu täitmiseks. (3) Teenuseosutaja nõuab klientidelt õigete andmete esitamist. (4) Kui teenuseosutaja saab teada kliendi esitatud andmete ebaõigsusest või teenuseosutajal tekib sellekohane kahtlus, nõuab teenuseosutaja oma kliendilt olukorra selgitamist ja vajadusel andmete parandamist. Kui klient keeldub teenuseosutaja nõudel andmete parandamisest või kui kliendi esitatud selgitused või parandused ei veena teenuseosutajat nende õigsuse osas või klient keeldub teenuseosutaja nõudel tema isikut või esindusõigust tõendava dokumendi või muu asjaomase info esitamisest, keeldub teenuseosutaja sellise potentsiaalse kliendiga lepingu sõlmimisest või lõpetab kliendiga sõlmitud lepingu. (5) Teenuseosutajal on õigus isikuandmeid säilitada kuni teenuse osutamise lepingust või seadusest tuleneva nõude aegumistähtaja möödumiseni, kui õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. (6) Teenuseosutaja kehtestab ja avalikustab oma veebilehel isikuandmete töötlemist puudutavad põhimõtted. 50 (7) Teenuseosutaja töötaja, juht, aktsionär või osanik, kellel on juurdepääs kliendi isikuandmetele, on kohustatud hoidma saladuses talle teatavaks saanud isikuandmeid tähtajatult, kui isikuandmete kaitse seaduses või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88) või muus õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. § 75. Teenuseosutaja talitluspidevuse tagamine (1) Talitluspidevuse planeerimine on protsess, mille kaudu teenuseosutaja kindlustab ärikatkestuste või erakorraliste sündmuste esinemisel oma tegevuse jätkuvuse või taastamise, sealhulgas teenuste osutamise klientidele. (2) Teenuseosutaja peab pidevalt hindama oluliste ärikatkestuste mõju äri- ja muudele protsessidele, võimalikke ohtusid ning selgitama välja olulisemad riskid. (3) Teenuseosutaja peab oluliste ärikatkestuste juhtimiseks ja oma tegevuste jätkamiseks välja töötama ning rakendama ärimõju analüüsi abil tuvastatud taaste-eesmärkidel põhineva talitluspidevuse plaani. Teenuseosutaja vaatab plaanid regulaarselt üle, testib ja vajaduse korral uuendab neid. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud plaanis peab määrama vähemalt: 1) talituspidevuse plaani otstarbe, ulatuse ja eesmärgid; 2) plaani kasutuselevõtu tingimused; 3) rakendusprotseduurid; 4) rollid, kohustused ja volitused; 5) kommunikatsiooniprotseduurid asutusesiseseks ja oluliste osapooltega väliseks suhtlemiseks; 6) ettevõttesisesed ja -välised sõltuvused; 7) ressursinõuded; 8) dokumendihalduse. (5) Talitluspidevuse planeerimise raames tuleb koostada süsteemide taasteplaanid, mis kirjeldaksid, kuidas oluliste ärikatkestuse korral erinevad süsteemid saavad taas tegevust alustada. § 76. Turvalisusega seotud intsidentide tuvastamine ja lahendamine (1) Teenuseosutaja rakendab kõiki asjakohaseid meetmeid, et vähendada operatsiooni- ja turvaintsidentide mõju osutatava teenuse jätkusuutlikkusele. (2) Teenuseosutaja töötab välja turvalisusega seotud kliendikaebuste ning operatsiooni- ja turvaintsidentide väljaselgitamise ja lahendamise ning nende suhtes meetmete rakendamise korra, mis sisaldab vähemalt: 1) teenuseosutaja võrgu- ja infosüsteemide pidamise nõudeid; 2) intsidentidest teatamise korda. (3) Teenuseosutaja ajakohastab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud korda vähemalt üks kord kalendriaasta jooksul. 51 (4) Teenuseosutaja teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni olulisest operatsiooni- või turvaintsidendist, mis on seotud tema pakutavate teenustega. (5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud intsidendil on või võib olla mõju klientide finantshuvidele, teavitab teenuseosutaja viivitamata kliente intsidendist ja kõigist abinõudest, mida saab võtta kasutusele intsidendi negatiivse mõju leevendamiseks. (6) Teenuseosutajale kohaldatakse küberturvalisuse seaduses digitaalse teenuse osutaja kohta sätestatut. 10. peatükk TEENUSEOSUTAJA ÜMBERKUJUNDAMINE, ÜHINEMINE, LÕPETAMINE JA PANKROT § 77. Ümberkujundamine (1) Teenuseosutaja ümberkujundamine on lubatud üksnes osaühingust aktsiaseltsiks. (2) Teenuseosutaja ümberkujundamine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. (3) Ümberkujundamiseks on vajalik Finantsinspektsiooni eelnev luba (edaspidi ümberkujundamisluba) ja selle saamiseks esitab teenuseosutaja Finantsinspektsioonile: 1) üldkoosoleku otsuse põhikirja muutmise kohta; 2) üldkoosoleku protokolli; 3) põhikirja uue teksti; 4) audiitori kontrollitud ümberkujundamisaruande vastavalt äriseadustiku §-le 479. (4) Finantsinspektsioon teeb otsuse ümberkujundamisloa andmise või sellest keeldumise kohta ühe kuu jooksul kõigi nõuetekohaste dokumentide ja andmete saamisest arvates, kuid hiljemalt kolm kuud pärast taotluse saamist. (5) Finantsinspektsioon võib keelduda ümberkujundamisloa andmisest, kui: 1) ümberkujundamisluba taotleva teenuseosutaja juhtorgani liikmed ei vasta käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevatele nõuetele; 2) ümberkujundamisluba taotleva teenuseosutaja finantsseisund ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele; 3) ümberkujundamisega seotud dokumentatsioon ei vasta käesolevas seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõuetele; 4) teenuseosutaja ümberkujundamine takistab teenuseosutaja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist; 5) ümberkujundamine võib muul põhjusel kahjustada teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate huve; 6) esineb muu oluline alus ümberkujundamise mittelubamiseks. (6) Äriregistrile esitatavale avaldusele lisatakse Finantsinspektsiooni luba teenuseosutaja ümberkujundamiseks. 52 (7) Finantsinspektsioon avalikustab ümberkujundamisloa andmise otsuse hiljemalt otsuse tegemisele järgneval tööpäeval oma veebilehel. § 78. Ühinemine (1) Teenuseosutaja võib ühendava ühinguna ühineda: 1) lepinguriigi teise teenuseosutajaga; 2) finantseerimisasutuse või abiettevõtjaga, mille peamine ja püsiv tegevus on finantsteenuste, infotehnoloogiateenuste, vastavuskontrolli teenuste või mõne muu eelnimetatud teenuse osutamine või tegevus, mis abistab või täiendab teenuseosutaja põhitegevust, kui selline äriühing on teenuseosutaja konsolideerimisgrupi ettevõte. (2) Kui investeerimisinstrumentide vahendaja või virtuaalvääringu teenuse osutaja ühinevad uue investeerimisinstrumentide vahendaja või virtuaalvääringu teenuse osutaja asutamise teel, peab ühinemise tulemusel asutatav investeerimisinstrumentide vahendaja või virtuaalvääringu teenuse osutaja taotlema tegevusluba käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatud korras. (3) Teenuseosutaja ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. (4) Ühinemiseks on vajalik Finantsinspektsiooni eelnev luba (edaspidi ühinemisluba) ja loa saamiseks esitab teenuseosutaja Finantsinspektsioonile: 1) ühinemislepingu; 2) ühinemisaruande; 3) ühinemisotsused, kui nende tegemine on nõutav; 4) audiitori aruande; 5) andmed olulist osalust omavate isikute kohta vastavalt käesoleva seaduse §-le 18; 6) andmed äriühingute kohta, milles teenuseosutaja või tema juhtorgani liikme osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust, tegevusalade loetelu ning teenuseosutaja ja iga juhtorgani liikme osaluse suurust; 7) käesoleva seaduse nõuetele vastav äriplaan ühinemisele järgneva kolme aasta kohta; 8) käesoleva seaduse nõuetele vastav sise-eeskirjade projekt. (5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 1 nimetatud ühinemisleping ei või olla sõlmitud edasilükkava või äramuutva tingimusega. Ühinemislepingus võib sätestada üksnes tingimuse, mille kohaselt ühinemisleping jõustub pärast seda, kui Finantsinspektsioon on ühinemisloa andnud. (6) Finantsinspektsioon teeb otsuse ühinemisloa andmise või sellest keeldumise kohta ühe kuu jooksul kõigi nõuetekohaste dokumentide ja andmete saamisest arvates, kuid hiljemalt kolm kuud pärast taotluse saamist. (7) Ühinemisloa taotluse menetlemisele, esitatud andmete ja dokumentide kontrollimisele ja selle kontrollimisele, kas ühinemisloa taotlejal on teenuse osutamiseks piisavad võimalused ja kas ühendav äriühing vastab käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevatele nõuetele, kohaldatakse käesoleva seaduse tegevusloa taotluse läbivaatamise kohta sätestatut. (8) Finantsinspektsioon võib keelduda ühinemisloa andmisest, kui: 53 1) ühendava teenuseosutaja või uue ühingu juhtorgani liikmed ei vasta käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevatele nõuetele; 2) ühinemise tagajärjel rikutakse käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud investeerimispiiranguid; 3) ühendava teenuseosutaja või uue ühingu finantsseisund ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele; 4) ühinemisleping ei vasta käesolevas seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõuetele; 5) ühendava teenuseosutaja või uue ühingu ja teise isiku vaheline märkimisväärne seos takistab teenuseosutaja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist; 6) ühinemine võib muul põhjusel kahjustada teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate huve. (9) Ühinevad äriühingud peavad avaldama ühinemisteate ühinemisloa saamise kohta viivitamata vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes ja oma veebilehel. (10) Ühinemise äriregistrisse kandmise avalduse esitab teenuseosutaja viivitamata pärast käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud ühinemisteate avaldamist. § 79. Jagunemine Teenuseosutaja jagunemine ei ole lubatud. § 80. Tegevuskava äritegevuse lõppemise kohta (1) Teenuseosutaja peab tegevuse alustamisel välja töötama ja avalikustama tegevuskava oma äritegevuse lõppemise puhuks. Nimetatud tegevuskava peab sisaldama vähemalt järgmist teavet: 1) teenuseosutaja kaudu sõlmitud lepingute jätkumise, üleandmise, haldamise ja lõppemise tingimused; 2) informatsioon kehtivate lepingute, teenuseosutajatele antud raha paigutajate vara ning sõlmitud lepingute jätkumise, üleandmise, haldamise ja lõppemise tingimuste kohta. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuskava tuleb ajakohastada vähemalt üks kord aastas. § 81. Lõpetamine (1) Teenuseosutaja lõpetamine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. (2) Teenuseosutaja lõpetamine võib toimuda üksnes Finantsinspektsiooni loal. (3) Teenuseosutaja lõpetamise loa saamiseks esitab teenuseosutaja Finantsinspektsioonile avalduse, millele lisatakse järgmised andmed ja dokumendid: 1) teenuseosutaja üldkoosoleku otsus lõpetamise ja selleks loa taotlemise kohta; 2) teenuseosutaja hinnang enda lõpetamise mõju kohta tema klientide huvidele; 3) teenuseosutaja regulaarne aruanne perioodi kohta viimasest regulaarse aruande esitamisest kuni käesoleva lõike punktis 1 nimetatud otsuse tegemiseni. 54 (4) Teenuseosutaja lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja selle kontrollimisele, kas teenuseosutaja lõpetamine vastab tema klientide huvidele, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 13 sätestatut. (5) Otsuse teenuseosutaja lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon ühe kuu jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide ja andmete esitamist, kuid hiljemalt kaks kuud pärast vastava avalduse saamist. (6) Finantsinspektsioon võib keelduda teenuseosutaja lõpetamise loa andmisest, kui teenuseosutaja lõpetamine on vastuolus tema klientide huvidega. (7) Otsuse teenuseosutaja lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata teenuseosutajale teatavaks. § 82. Pankrot (1) Teenuseosutaja suhtes võivad pankrotiavalduse esitada: 1) Finantsinspektsioon; 2) likvideerijad; 3) võlausaldajad. (2) Tegutsev teenuseosutaja teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni pankrotiavalduse esitamisest enda suhtes. (3) Tegutsev teenuseosutaja kui võlgnik võib pankrotiavalduse esitada ainult Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul. (4) Teenuse osutamisega seoses teenuseosutajale usaldatud kliendi vara, samuti selle arvel omandatud vara, kuulub teenuse osutamisega seotud kliendile ning seda ei arvata teenuseosutaja pankrotivara hulka ja selle arvel ei rahuldata teenuseosutaja teiste võlausaldajate nõudeid. (5) Teenuseosutaja pankrotimenetluses rahuldatakse nõuded pankrotiseaduses sätestatud järkudes, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti. (6) Sellise teenuseosutaja puhul, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 68 lõikes 3 sätestatut, rahuldatakse võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes: 1) pandiga tagatud tähtajaks esitatud tunnustatud nõuded pankrotiseaduse § 153 lõikes 2 sätestatud ulatuses; 2) klientide tähtajaks esitatud tunnustatud nõuded; 3) muud tähtajaks esitatud tunnustatud nõuded; 4) tähtajaks esitamata, kuid tunnustatud nõuded. 11. peatükk JÄRELEVALVE § 83. Järelevalve alused ja ulatus ning järelevalve teostamine 55 (1) Järelevalve eesmärk on tagada teenuseosutaja asutamise ja tegevuse ning teenuste osutamise ja lõpetamise vastavus seadustele ja teistele õigusaktidele, pidades eelkõige silmas teenuseosutaja klientide, sealhulgas investorite ja rahastuse taotlejate huvide ja õiguste kaitset. (2) Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus hõlmab: 1) kõiki teenuseosutajaid, kes on asutatud Eestis; 2) Eesti teenuseosutaja välisriikides asutatud filiaale, kui nende üle ei teosta järelevalvet välisriigi finantsjärelevalve asutus või kui selle riigi finantsjärelevalve asutusega on sõlmitud vastav kokkulepe; 3) kolmandaid isikuid, kellele on teenuseosutaja ülesanded edasi antud; 4) isikuid, kellel on teenuseosutajas oluline osalus. (3) Järelevalve teostamiseks Finantsinspektsioon: 1) otsustab käesolevas seaduses sätestatud lubade andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise; 2) kontrollib osaluste omandamise, suurendamise ja vähendamisega seonduvat; 3) annab käesolevas seaduses sätestatud juhtudel loa või nõusoleku või teostab käesolevas seaduses sätestatud registreerimisi ja kooskõlastamisi; 4) jälgib aruandeid ja muid dokumente, kontrollides ka kohapeal teenuseosutaja tegevuse vastavust seadustele; 5) teeb vastavalt vajadusele täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi ja annab korraldusi; 6) täidab muid käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid ülesandeid. (4) Finantsinspektsioon võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks rakendada korrakaitseseaduse §-s 31 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid. (5) Pädev asutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 29 tähenduses on Finantsinspektsioon. Finantsinspektsioonil on õigus eelnimetatud määruse alusel Eestis asutatud teenuseosutaja tegevusele rakendada selles määruses sätestatud nõuetega kooskõlla viimiseks kõiki käesolevas seaduses ja viidatud määruses nimetatud meetmeid, sealhulgas teenuseosutajale kohalduvaid vastutuse sätteid. (6) Finantsinspektsioon avalikustab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 kohaste meetmete alusel tehtud otsuse kohta teate oma veebilehel vastavalt nimetatud määruse artiklile 42 ja muudel juhtudel vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 54 lõikele 5. § 84. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses (1) Finantsinspektsioon selgitab vajaduse korral menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi järelevalvemenetluses. (2) Menetlusosalisel on õigus tutvuda Finantsinspektsiooni poolt tema kohta kogutud andmetega ning teha neist koopiaid ja väljavõtteid. Finantsinspektsioonil on õigus menetlusosalisele andmete esitamisest keelduda, kui see kahjustab või võib kahjustada kolmanda isiku õigustatud huve või andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses. (3) Menetlusosalisel on õigus esitada järelevalvemenetluses Finantsinspektsiooni kaudu tunnistajale küsimusi. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste 56 tunnistajale edastamisest küsimuste asjassepuutumatuse korral või tunnistaja õiguste või huvide rikkumise vältimiseks. § 85. Finantsinspektsiooni õigused informatsiooni saamisel (1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda aruandeid, tasuta teavet, dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta järgmistelt isikutelt: 1) teenuseosutaja juhtorgani liige ja töötaja; 2) teenuseosutajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu juhtorgani liige ja töötaja; 3) teenuseosutaja aktsionär või osanik; 4) muu kolmas isik, üksnes põhjendatud vajaduse korral; 5) teenuseosutaja likvideerija või pankrotihaldur; 6) riigiasutus ja kohaliku omavalitsusüksuse asutus, riiklik põhiregister, riiklik register ja riigi andmekogu vastutav ja volitatud töötleja. (2) Järelevalvetegevuse eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus: 1) teostada teenuseosutajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute kohapealset kontrolli Finantsinspektsioonile edastatud informatsiooni kontrollimiseks ning nõuda järelevalve teostamiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamist; 2) nõuda teenuseosutajalt kõiki andmeid, mis on vajalikud usaldatavusnõuete täitmise kontrollimiseks; 3) saada informatsiooni teenuseosutaja siseaudiitorilt ja teha temaga koostööd. (3) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon kohustada isikut ilmuma selgituste andmiseks Finantsinspektsiooni määratud ajal Finantsinspektsiooni ametiruumidesse. (4) Järelevalve teostamise eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus saada teenuseosutajaga seotud teavet kolmandalt isikult ilma teabe edastamisest teenuseosutajat teavitamata. Kolmandal isikul on kohustus teabe edastamisest teenuseosutajat mitte teavitada. (5) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon teha korralduse, milles ta määrab käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud kohustuste täitmiseks tähtaja. (6) Kui see ei kahjusta järelevalve teostamist, selgitab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud isikutele teabe nõudmise eesmärke. (7) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus saada krediidiasutustelt pangasaladust sisaldavaid andmeid teenuseosutaja ja nende klientide kohta, samuti kolmanda isiku kohta, kellele on edasi antud teenuseosutaja ülesanded. § 86. Selgituste andmisest keeldumise alused Selgituste andmiseks kohustatud isik võib keelduda Finantsinspektsioonile selgituse andmisest kriminaalmenetluse seadustiku §-s 71 või 73 sätestatud alustel. § 87. Kohapealne kontroll 57 (1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus teha teenuseosutaja ja selle kolmanda isiku, kellele teenuseosutaja ülesanded on edasi antud, asu- või tegevuskohas kohapealne kontroll. (2) Kohapealset kontrolli on õigus teha, kui: 1) on vaja kontrollida esitatud andmete vastavust tegelikkusele; 2) Finantsinspektsioonil on kahtlus, et on rikutud käesolevas seaduses või muudes seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatut; 3) välisriigi finantsjärelevalve asutuse vastava taotluse alusel on vaja kontrollida välisriigi teenuseosutajalt saadud teavet; 4) see on vajalik järelevalveülesannete täitmiseks. (3) Finantsinspektsioon annab kohapealse kontrolli tegemiseks korralduse, kuhu märgitakse kontrolli eesmärk ja ulatus, perioodi pikkus ning kontrollimise aeg. Korraldus toimetatakse kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, välja arvatud juhul, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset kontrolli teostab Finantsinspektsiooni volitatud töötaja, kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti. (4) Kohapealse kontrolli käigus on kontrollijal õigus: 1) siseneda kõikidesse ruumidesse, järgides kontrollitava suhtes kehtivaid turvaeeskirju; 2) kasutada tööks vajalikku eraldi ruumi; 3) piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha nendest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid ning jälgida tööprotsesse; 4) saada suulisi ja kirjalikke selgitusi kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt. (5) Kontrollitav on kohustatud määrama kompetentse esindaja, kelle juuresolekul kontrollimine toimub ning kes esitab kontrollijale tema ülesannete täitmiseks vajalikke dokumente ja muud teavet, kaasa arvatud vandeaudiitori aruanded ja vandeaudiitori eriotstarbelised raportid kontrollitava aruannete kohta, ning annab nende kohta vajalikke selgitusi. (6) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud juhul võib Finantsinspektsioon volitada kohapealset kontrolli teostama välisriigi finantsjärelevalve asutuse või tema nimetatud audiitorettevõtja või eksperdi. (7) Kontrollija on kohustatud koostama kontrollimise tulemuste kohta kahe kuu jooksul pärast kohapealse kontrolli lõppemist akti kavandi, mille Finantsinspektsioon teeb kontrollitavale viivitamata teatavaks. (8) Kontrollitava juhtorgani liikmel ja töötajal on õigus ühe kuu jooksul akti kavandi kättetoimetamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi. (9) Pärast kontrollitava kirjalike selgituste saamist, kuid hiljemalt neli kuud pärast kohapealse kontrolli lõppemist koostab Finantsinspektsioon akti, mis toimetatakse kontrollitavale kätte. Aktis esitatud asjaoludega mittenõustumise korral on kontrollitaval õigus lisada aktile kirjalik eriarvamus. (10) Kui pärast kohapealset kontrolli või kontrollitava kirjalike selgituste saamist selguvad täiendavad asjaolud või Finantsinspektsioon saab lisainformatsiooni, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud akti kavandi või lõikes 9 nimetatud akti koostamise 58 tähtaega pikendada kuni kahe kuu võrra, tehes akti kavandi või akti koostamise uue tähtaja kontrollitavale viivitamata teatavaks ja esitades esialgse tähtaja pikendamise põhjuse. § 88. Ekspertiis ja erakorraline audiitorkontroll järelevalvemenetluses (1) Finantsinspektsioon võib järelevalvemenetluses eriteadmisi nõudvate tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks menetlusse kaasata eksperdi. (2) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda erakorralist audiitorkontrolli, kui: 1) on põhjendatud kahtlus, et Finantsinspektsioonile või avalikkusele esitatud aruanded või teave on eksitavad või tegelikkusele mittevastavad; 2) on tehtud tehinguid, mille tulemusel võidakse tekitada või on tekitatud teenuseosutajale, teenuseosutaja konsolideerimisgruppi kuuluvale äriühingule või klientidele olulist kahju; 3) järelevalvemenetluses vajab täiendavat selgitamist teenuseosutaja või teenuseosutaja asutuse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu finantsseisundiga seotud muu oluline küsimus. (3) Finantsinspektsioon kaasab eksperdi või erakorraliseks audiitorkontrolliks audiitorettevõtja omal algatusel või menetlusosalise taotlusel. Eksperdi või audiitorettevõtja nimi ja tema kaasamise põhjus tehakse menetlusosalisele teatavaks enne eksperdi või audiitorettevõtja kaasamist, välja arvatud juhul, kui asja on vaja menetleda kiiresti või kui teavitamine võib takistada ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli eesmärgi saavutamist. (4) Kui ekspert või erakorralist audiitorkontrolli teostav audiitor teeb kindlaks järelevalvemenetluses tähtsust omavad asjaolud, mille selgitamist ei olnud Finantsinspektsioon talle otseselt ülesandeks teinud, esitab ta oma arvamuse või hinnangu ka nende asjaolude kohta. (5) Eksperdil ja erakorralist audiitorkontrolli teostaval audiitorettevõtjal on õigus kasutada käesoleva seaduse § 87 lõikes 4 sätestatud õigusi üksnes temale antud ülesannete täitmise eesmärgil ning teha ettepanekuid Finantsinspektsioonile ja menetlusosalisele täiendavate andmete ja dokumentide esitamiseks. Ekspert ja erakorralist audiitorkontrolli teostav audiitor võivad kasutada käesoleva seaduse § 87 lõikes 4 sätestatud õigust üksnes kontrollitava loal või tema juuresolekul. (6) Ekspert on kohustatud hoidma saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet, mis sai talle teatavaks seoses käesolevas paragrahvis nimetatud ülesannete täitmisega. (7) Ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli kulud katab Finantsinspektsioon. Kui ekspert või audiitor kaasatakse menetlusosalise taotlusel, tasub ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli kulud menetlusosaline. § 89. Ettekirjutus (1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui: 1) järelevalve tulemusel on avastatud seaduse või selle alusel kehtestatud õigusakti nõuete rikkumine; 2) on vaja ära hoida käesoleva lõike punktis 1 nimetatud õigusrikkumine; 3) teenuseosutaja võetud riskid on oluliselt suurenenud või esineb muu tema tegevust, tema klientide huve või finants- või väärtpaberituru kui terviku usaldusväärsust või läbipaistvust ohustavaid või ohustada võivaid asjaolusid. 59 (2) Ettekirjutuse saaja peab pärast selle teatavakstegemist viivitamata asuma ettekirjutust täitma. (3) Kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui Finantsinspektsioon ei ole ette näinud teisiti. (4) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega: 1) keelata teatud tehingute või toimingute tegemine või piirata nende mahtu; 2) keelata osaliselt või täielikult teenuseosutaja kasumist väljamaksete tegemine; 3) nõuda teenuseosutaja tegevuskulude piiramist; 4) nõuda teenuseosutaja sise-eeskirjade muutmist; 5) nõuda teenuseosutaja juhtorgani liikme tagasikutsumist või tema volituste ajutist peatamist; 6) teha teenuseosutaja üldkoosolekule ettepanek teenuseosutaja audiitorettevõtja vahetamiseks; 7) nõuda teenuseosutaja töötaja töölt kõrvaldamist; 8) nõuda teenuseosutaja tegevuse edasiandmisel antud teenuse osutamise õiguse tagasivõtmist; 9) nõuda likviidsete vahendite ja jooksvate kohustuste suhte vastavusse viimist käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktiga; 10) nõuda teenuseosutajalt teabe viivitamatut avalikustamist, kui sellise teabe avalikustamise kohustus tuleneb õigusaktidest; 11) nõuda põhiteabedokumendi muutmist ja muudatuste avalikustamist, kui need ei vasta õigusaktides sätestatud tingimustele; 11) esitada muid nõudmisi teenuseosutaja tegevust reguleerivate õigusaktide täitmiseks. (5) Lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule võib Finantsinspektsiooni ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada muid käesolevas seaduses ette nähtud meetmeid, sealhulgas: 1) tunnistada kehtetuks teenuseosutaja tegevusluba; 2) tunnistada kehtetuks filiaali asutamise luba; 3) nõuda teenuseosutaja juhtorgani liikme tagasikutsumist kohtu poolt. § 90. Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel (1) Teenuseosutaja juhatus peab üldkoosoleku ja nõukogu koosoleku toimumisest teatama Finantsinspektsioonile vähemalt kaks nädalat ette. Erakorralise üldkoosoleku toimumisest peab võimaluse korral teatama vähemalt üks nädal ette. (2) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus: 1) teenuseosutaja juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku kokkukutsumiseks; 2) Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse võtmiseks juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku päevakorda. (3) Finantsinspektsioonil on õigus saata koosolekule oma esindajad, kellel on õigus esitada seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli. (4) Teenuseosutaja asukohajärgne kohus võib Finantsinspektsiooni avalduse alusel tunnistada kehtetuks seadusega, selle alusel antud õigusaktiga või põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest arvates. 60 § 91. Finantsinspektsiooni informeerimise kohustus (1) Teenuseosutaja on kohustatud viivitamata informeerima Finantsinspektsiooni kõigi andmete ja asjaolude muutumisest, mis olid aluseks teenuseosutaja tegevusloa andmise otsustamisel, sealhulgas esitama järgmised andmed ja dokumendid: 1) teenuseosutaja ärinimi, asukoha aadress või kontaktandmete muutumise korral uus ärinimi, asukoha aadress ja kontaktandmed; 2) põhikirja muutmise korral põhikirja muudatused ja muudetud tekst; 3) sise-eeskirjadega kindlaks määratud korra või reeglite muutmise korral muudetud sise- eeskirjad; 4) juhtorgani liikmete vahetumise korral käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktis 15 nimetatud andmed; 5) audiitorettevõtja vahetumise korral käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktis 17 nimetatud andmed; 6) asjaolud, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada teenuseosutaja finantsseisundit; 7) muu informatsioon, kui see on ette nähtud käesolevas seaduses. (2) Teenuseosutaja peab Finantsinspektsiooni nõudmisel viivitamata avalikustama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid, välja arvatud punktides 3 ja 6 nimetatu. § 92. Sunniraha (1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud Finantsinspektsiooni ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. (2) Haldusakti täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ja järgnevatel kordadel kuni 50 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui 5 000 000 eurot, ning juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 32 000 eurot ja järgnevatel kordadel kokku kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui kümme protsenti kogu juriidilise isiku aastasest netokäibest. 12. peatükk VASTUTUS § 93. Põhiteabedokumendiga seotud nõuete rikkumine (1) Põhiteabedokumendi koostamise, avalikustamise, teavitamise või registreerimisega seotud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 94. Muu teabe avalikustamise nõuete rikkumine 61 (1) Investeerimisprojekti või investeerimisinstrumendi kohta ebapiisava, ebaõige, eksitava või mitteõigeaegse teabe avalikustamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 95. Teenuse osutamisega seotud kohustuse rikkumine (1) Käesoleva seaduse §-des 40, 42, 43, 47, 48, 50, 55 ja 61 sätestatud teenuse osutamisega seotud kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 96. Vastutuse siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni eest (1) Käesoleva seaduse §-des 57–60 kehtestatud nõuete rikkumise eest, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 97. Finantsinspektsioonile teabe esitamata jätmine (1) Käesolevas seaduses sätestatud aruannete, dokumentide, selgituste või muu teabe või muude andmete esitamisest keeldumise või mitteõigeaegse esitamise või ebaõige või puuduliku teabe esitamise või avalikustamise kohustuse rikkumise eest või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 98. Investeerimisinstrumendi registreerimisega seotud nõuete rikkumine (1) Käesoleva seaduse 6. peatükis sätestatud investeerimisinstrumendi registreerimise korra või registriandmetega tutvumisele kehtestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 99. Olulise osaluse omandamise korra rikkumine (1) Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 või 3 nimetatud ettekirjutuse vastaselt teenuseosutajas osaluse omandamise, selle võõrandamise või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise eest, samuti Finantsinspektsiooni ettekirjutuse vastaselt teenuseosutajas hääleõiguse või muude 62 kontrolli võimaldavate õiguste teostamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 100. Sise-eeskirjade ja sisekontrolli nõuete rikkumine Teenuseosutaja poolt käesolevas seaduses sise-eeskirjade ning sisekontrolli kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, − karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 101. Teenuseosutaja ülesannete edasiandmise korra rikkumine (1) Käesoleva seaduse §-s 33 sätestatud kolmandale isikule teenuseosutaja ülesannete edasiandmise nõuete rikkumise või Finantsinspektsiooni ülesannete edasiandmisest teavitamata jätmise eest − karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, − karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 102. Teenuseosutaja juhtorgani kohustuste rikkumine (1) Teenuseosutaja juhtorgani liikme poolt käesoleva seaduse §-s 26 sätestatud kohustuste rikkumise eest, millega kaasnes teenuseosutaja või tema klientide huvide kaitseta jätmine või selle oht, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 103. Omavahendite nõuete rikkumine (1) Käesolevas seaduses ja selle alusel sätestatud omavahendite nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, − karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 104. Vara hoidmise nõude rikkumine (1) Kliendi vahendite hoidmise või muu sarnase kohustuse täitmata jätmise või mitteõigeaegse või ebapiisava täitmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, − 63 karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 105. Huvide konflikti maandamise nõuete rikkumine (1) Teenuse osutamisega seoses tekkida võiva huvide konflikti maandamise ja vältimise meetmete kehtestamata, ajakohastamata või rakendamata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, − karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 106. Teenuseosutaja tegevusega seotud õigusrikkumisest teavitamise korra rikkumine (1) Käesoleva seaduse § 31 lõikes 3 nimetatud õigusrikkumisest teavitamise korra kehtestamata või rakendamata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, − karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 107. Isikuandmete kaitse ning talitluspidevuse ja turvalisuse tagamisega seotud nõuete rikkumine (1) Käesolevas seaduses sätestatud isikuandmete kaitse ja teenuseosutaja talitluspidevuse tagamiseks ette nähtud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, − karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 108. Teenuseosutaja jagunemise, ümberkujundamise, ühinemise ja lõpetamisega seotud nõuete rikkumine (1) Käesolevas seaduses sätestatud teenuseosutaja jagunemise, ümberkujundamise, ühinemise ja lõpetamisega seotud piirangute või nõuete rikkumise eest − karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, − karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 109. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2020/1503 nimetatud nõuete rikkumine (1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artiklis 3, 4 või 5, artikli 6 lõigetes 1–6, artikli 7 lõigetes 1–4, artikli 8 lõigetes 1–6, artikli 9 lõigetes 1 ja 2, artiklites 10 ja 11, artikli 12 lõikes 1, artikli 13 lõikes 2, artikli 15 lõigetes 2 ja 3, artikli 16 lõikes 1, artikli 18 lõigetes 1 ja 4, artikli 19 lõigetes 1–6, artikli 20 lõigetes 1 ja 2, artikli 21 lõigetes 1–7, artiklis 22, artikli 23 lõigetes 2–13, artiklites 24–26 ning artikli 27 lõigetes 1–3 või artikli 30 lõikes 1 sätestatud nõude või kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. 64 (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 110. Menetlus Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon. 13. peatükk RAKENDUSSÄTTED 1. jagu Üleminekusätted § 111. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega (1) Krediidivahendaja, kes on asutatud ja tegutsenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja kellel on kehtiv tegevusluba krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 lõike 2 alusel, peab taotlema Finantsinspektsioonilt investeerimisinstrumendi vahendaja tegevusluba ja viima oma tegevuse ja dokumendid käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse 2022. aasta 1. juuniks. (2) Virtuaalvääringu teenuse osutaja, kellele on enne käesoleva seaduse jõustumist väljastatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse alusel tegevusluba, peab taotlema Finantsinspektsioonilt käesolevas seaduses sätestatud tegevusluba ning viima oma tegevuse ja dokumendid käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse 2021. aasta 1. oktoobriks. (3) Otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud isikule tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kuue kuu jooksul kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning nõuete täitmisest arvates, kuid hiljemalt kaheksa kuud pärast tegevusloa taotluse saamist. (4) Kui teenuseosutaja on esitanud vastavalt käesolevale seadusele tegevusloa taotluse enne 2022. aasta 1. jaanuari ja vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud tähtajaks ei ole Finantsinspektsioon tegevusloa andmist või sellest keeldumist otsustanud, ei loeta krediidiandja või -vahendaja või virtuaalvääringu teenuseosutaja tegevust tegevusloata tegevuseks karistusseadustiku tähenduses. Sellisel juhul ei ole teenuseosutajal lubatud alates 2022. aasta 1. juunist ja virtuaalvääringu teenuseosutajal alates 2021. aasta 1. oktoobrist kuni tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsustamiseni teenuseid osutada. (5) Käesolevas seaduses sätestatud nõudeid ei kohaldata lepingute suhtes, mis on sõlmitud enne teenuseosutajale käesoleva seaduse alusel tegevusloa andmist. Kui leping on sõlmitud enne käesoleva seaduse alusel teenuseosutajale tegevusloa andmist, kohaldatakse teenuse osutamisele ja sellega seotud toimingutele või asjaoludele teenuseosutajale tegevusloa andmisest arvates või hiljemalt 2022. aasta 1. juunist käesolevas seaduses sätestatut. (6) Teenuseosutaja, kes on asutatud ja tegutsenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja kes alates 2021. aasta 1. juulist ei anna ega vahenda krediiti või ei osuta virtuaalvääringu teenust, ei pea taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba. Krediidilepingule või virtuaalvääringu teenusega seotud lepingule, mille käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud krediidiandja või 65 -vahendaja või virtuaalvääringu teenuse osutaja on sõlminud enne 2022. aasta 1. juunit, ei kohaldata käesolevas seaduses sätestatut. (7) Käesolevat seadust kohaldatakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 531 lõike 2 punktis 51 nimetatud krediidilepingule, mis on sõlmitud 2022. aasta 1. juunil või hiljem. (8) Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse alusel antud virtuaalvääringu teenuse pakkuja tegevusluba muutub kehtetuks käesoleva seaduse alusel virtuaalvääringu teenuse osutaja tegevusloa andmisega või andmisest keeldumisega või 2022. aasta 1. jaanuaril. 2. jagu Muudatused kehtivates seadustes § 112. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Riiklik finantsjärelevalve (edaspidi finantsjärelevalve) käesoleva seaduse tähenduses on järelevalve riikliku finantsjärelevalve subjektide (edaspidi finantsjärelevalve subjekt) üle ning käesolevas seaduses, krediidiasutuste seaduses, krediidiandjate ja -vahendajate seaduses, kindlustustegevuse seaduses, investeerimisfondide seaduses, kogumispensionide seaduses, väärtpaberituru seaduses, liikluskindlustuse seaduses, makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses, pandikirjaseaduses, väärtpaberite registri pidamise seaduses ja ühisrahastus- ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduses ning nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tegevuse üle.“; 2) paragrahvi 38 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Investeerimisühing, väärtpaberite keskdepositoorium ja pensioniregistri pidaja, väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, kindlustusandja, krediidiasutus, makseasutus, e-raha asutus, krediidiandja, fondivalitseja, määratud väljamaksetega tööandja pensionifond, investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja ja virtuaalvääringu teenuse osutaja maksavad järelevalvetasu kapitali- ja mahuosa, välja arvatud käesoleva seaduse § 43 lõigetes 5–8 sätestatud juhtudel.“; 3) paragrahvi 38 lõiget 8 täiendatakse punktidega 61 ja 62 järgmises sõnastuses: „61) äriühing, kellel on investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja ja makseasutuse tegevusluba, maksab järelevalvetasu selle järelevalvesubjektina, kelle järelevalvetasu on suurem; 62) ühisrahastusteenuse osutaja, kes ei ole krediidiandja või krediidivahendaja, maksab järelevalvetasu üksnes ühisrahastusteenuse osutajana.“; 4) paragrahvi 39 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) investeerimisühingu, makseasutuse, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, e-raha asutuse, krediidiandja, fondivalitseja, määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi, investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja ja virtuaalvääringu teenuse osutaja 66 korral tegevusloas märgitud tegevusalaga tegelemiseks õigusakti kohaselt nõutavast kõrgeimast minimaalsest aktsia-, osa- või algkapitali summast;“; 5) paragrahvi 39 lõiget 2 täiendatakse punktidega 21–26 järgmises sõnastuses: „21) laenupõhise ühisrahastusteenuse osutaja korral 0,001–0,1 protsendiga teenuseosutaja vahendatud krediidi summast; 22) investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja korral 0,001–0,1 protsendiga teenuseosutaja vahendatud investeeringutena käsitatavast summast; 23) virtuaalvääringu rahakotiteenuse osutaja korral 0,001–0,1 protsendiga teenuseosutaja hoitavate klientidele kuuluvate virtuaalvääringute väärtusest; 24) virtuaalvääringu vahetamise teenuse osutaja korral 0,001–0,1 protsendiga teenuseosutaja osutatava teenuse aastasest käibest; 25) virtuaalvääringutega kauplemise platvormi korraldamise teenuse osutaja korral 0,001–0,1 protsendiga teenuseosutaja osutatava teenuse aastasest käibest; 26) käesoleva lõike punktides 21 ja 22 nimetamata investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja korral 0,001–0,1 protsendiga teenuseosutaja vahendatud investeeringutena käsitatavast summast.“; 6) paragrahvi 41 täiendatakse lõigetega 53–56 järgmises sõnastuses: „(53) Laenupõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendatud krediidi summa. (54) Investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendatud investeeringutena käsitatav summa. (55) Virtuaalvääringu teenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks teenuseosutaja aastane käive. (56) Käesoleva lõike punktides 53 ja 54 nimetatud investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendatud investeeringutena käsitatav summa.“; 7) paragrahvi 42 täiendatakse lõigetega 53–56 järgmises sõnastuses: „(53) Laenupõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendatud investeeringutena käsitatav summa. (54) Investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendatud investeeringutena käsitatav summa. (55) Virtuaalvääringu teenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks teenuseosutaja aastane käive. (56) Investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendatud investeeringutena käsitatav summa.“; 67 8) paragrahvi 453 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, aruandlusteenuse osutaja, väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja, makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja, krediidiandja või -vahendaja, investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja või virtuaalvääringu teenuse osutaja tegevusloa taotlemisel tasutakse menetlustasu 1000 eurot.“; 9) paragrahv 454 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Krediidiasutuse, kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, aruandlusteenuse osutaja, fondivalitseja, makseasutuse, e-raha asutuse, krediidiandja või -vahendaja, investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja või virtuaalvääringu teenuse osutaja täiendava tegevusloa taotlemisel, olemasoleva tegevusloaga lubatavate teenuste ringi laiendamise või makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 11 lõigetes 1–3 või § 12 lõikes 1 sätestatud erandi kohaldamise lõpetamise taotlemise korral tasutakse menetlustasu 500 eurot.“; 10) paragrahv 455 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 455. Väärtpaberite prospekti ja selle lisa kinnitamise ning investeerimisinstrumendi või virtuaalvääringu põhiteabedokumendi registreerimise taotlemine (1) Väärtpaberite, välja arvatud investeerimisfondide esmase emissiooni aktsiad ja osakud, prospekti kinnitamise taotlemisel tasutakse menetlustasu 600 eurot ning prospekti lisa kinnitamise taotlemise korral tasutakse menetlustasu 200 eurot. (2) Investeerimisinstrumendi või virtuaalvääringu põhiteabedokumendi registreerimise taotlemise korral tasutakse menetlustasu 600 eurot.“. § 113. Kindlustustegevuse seaduse muutmine Kindlustustegevuse seaduse § 109 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kindlustusandja juhatuse liige ei või olla teise kindlustusandja, kindlustusmaakleri, liisinguandja, krediidiasutuse, makseasutuse, e-raha asutuse, investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja, virtuaalvääringu teenuse osutaja, fondivalitseja või investeerimisühingu juhatuse liige ega töötaja, välja arvatud selle kindlustusandjaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja juhatuse liige või töötaja.“. § 114. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses: „(71) Käesolevat seadust ei kohaldata ühisrahastusteenuse osutajale, kui ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduses ei ole sätestatud teisiti.“. § 115. Krediidiasutuste seaduse muutmine Krediidiasutuste seaduse § 2 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses: „(7) Krediidiasutusele, kes pakub investeerimisinstrumentide või virtuaalvääringute vahendamise teenust, kohaldatakse ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse 2., 5., 6., 11. ja 12. peatükis sätestatut.“. 68 § 116. Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõiget 4 täiendatakse punktiga 61 järgmises sõnastuses: „61) ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse tähenduses investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse ja virtuaalvääringu teenuse osutajana tegutsemine;“. § 117. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine Makseasutuste ja e-raha asutuste § 2 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Makseasutusele või e-raha asutusele, kes pakub investeerimisinstrumentide või virtuaalvääringute vahendamise teenust, kohaldatakse ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse 2., 5., 6., 11. ja 12. peatükis sätestatut.“. § 118. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 lõike 2 punkt 10 ja lõige 5, § 3 punktid 9–101, § 70 lõike 1 punkt 4, § 72 lõike 1 punktid 4–6 ning §-d 1181 ja 118² tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 6 lõiget 2 täiendatakse punktiga 13 järgmises sõnastuses: „13) investeerimisinstrumentide vahendaja ja virtuaalvääringu teenuse osutaja ühisrahastusrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse tähenduses.“; 3) paragrahvi 25 pealkirjast jäetakse välja sõnad „virtuaalvääringu teenuse pakkuja“; 4) paragrahvi 70 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmetele lisatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tegevusala tegevusloa taotluse korral info selle kohta, millist finantsteenust osutama hakatakse.“. § 119. Väärtpaberite registri pidamise seaduse muutmine Väärtpaberite registri pidamise seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud väärtpaberitele võib registris registreerida teisi aktsiaid, märkimisõigusi, osasid, osakuid, emiteeritud võlakohustusi ja muid eelnevalt nimetamata investeerimisinstrumente ning muid seesuguseid õigusi ja kohustusi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.“; 2) paragrahvi 2 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses: „(41) Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduses sätestatud investeerimisinstrumentide registreerimisel keskdepositooriumis ei kohaldata käesolevas seaduses väärtpaberikonto ja sama seaduse 5. peatükis kontohaldurite suhtes sätestatut. 69 (42) Vastava valdkonna minister kehtestab määrusega täpsemad nõuded investeerimisinstrumentide registreerimisele ja nendega tehingute tegemisele keskdepositooriumis.“. § 120. Väärtpaberituru seaduse muutmine Väärtpaberituru seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 1. Reguleerimisala ja kohaldamisala“; 2) paragrahvi 1 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Käesolevat seadust ei kohaldata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503, 7. oktoober 2020, mis käsitleb ettevõtjatele Euroopa ühisrahastusteenuse osutajaid ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/1129 ja direktiivi (EL) 2019/1937 (ELT L 347, 20.10.2020, lk 1–49), artikli 2 lõike 1 punktis e nimetatud ühisrahastusteenuse osutajatele.“; 3) paragrahvi 40 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Investeerimisühingule, kes pakub investeerimisinstrumentide või virtuaalvääringute vahendamise teenust, kohaldatakse lisaks käesolevale seadusele ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse 2., 5., 6., 11. ja 12. peatükis sätestatut.“; 4) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/1504, millega muudetakse direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta (ELT L 347, 20.10.2020, lk 50–51)“. 3. jagu Seaduse jõustumine § 121. Seaduse jõustumine (1) Käesolev seadus jõustub 2021. aasta 1. juulil. (2) Käesoleva seaduse § 118 punktid 1, 3 ja 4 jõustuvad 2022. aasta 1. jaanuaril. 70 JAANUAR 2021 Seletuskiri Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse eelnõu juurde 1. SISSEJUHATUS 1.1.1. Sisukokkuvõte Käesolev eelnõu reguleerib uudseid või innovaatilisi kapitali kaasamise viise eelkõige sooviga tagada senisest suurem investorite kaitse. Lihtsustatult öeldes reguleeritakse käesoleva eelnõuga märkimisväärne osa Eesti FinTech sektorist. OECD on avaldanud, et Eestis tegutsevad ühed kõige innovaatilisemad fintech iduettevõtted ja toimib hästi ka uudne või alternatiivne rahastus.1 Täpsemalt kehtestatakse eelnõuga tegevusnõuded, sh investorikaitse alased nõuded, ja järelevalve Eestis tegutsevatele:  ühisrahastusplatvormidele;  krüptovarasid pakkuvatele ettevõtjatele, sh virtuaalvääringu teenuse osutajatele;  muudele ettevõtjatele, kes pakuvad nö alternatiivseid investeerimisvõimalusi, kuid ei ole seni järelevalvele allutatud. Järgmisel joonisel on näha tuntumad FinTech ettevõtted, kes tegutsevad või on asutatud Eestis. Mitmetele neist võib hakata kohalduma ka käesolev seadus. Joonis 1. Eestis tegutsevad FinTech ettevõtted2 1 OECD Economic Surveys, Estonia, September 2017, Overview, lk 45, http://www.oecd.org/economy/surveys/Estonia-2017- OECD-economic-survey-overview.pdf. 2Allikas: https://fintechbaltic.com/2020/02/14/estonia-fintech-startups-map-2020-first/, ringidega on tähistatud need ettevõtted, kes võiksid potentsiaalselt kuuluda eelnõu kohaldamisalasse (tegemist ei ole õigusliku hinnangu andmisega ja igal ettevõtjal on kohustus ise oma ärimudelit hinnata). 1 See võib tähendada nende jaoks ka Finantsinspektsioonilt tegevusloa taotlemise kohustust. Eelnõu hakkab kohalduma eelkõige nendele ettevõtjatele, kes pakuvad erinevaid uuenduslikke (alternatiivseid) investeerimisvõimalusi (kas läbi ühisrahastusplatvormi või nn krüptovarade vahetamise platvormi) ja kes osutavad virtuaalvaluutaga (virtuaalvääringuga) seotud teenuseid. 1.2. Märkused Rahandusministeeriumi arengukavas aastate 2020–2023 kohta on esitatud ühe strateegilise eesmärgina konkurentsivõimeline ja usaldusväärne finantskeskkond (lk 9)3. Vaadeldava perioodi eesmärk on tagada finantskeskkonna usaldusväärsus, kuid samas luua eeldusi selle konkurentsivõime tõstmiseks viisil, kus teenusepakkujate ärihuvid ja avalikkuse huvid seoses finantsstabiilsuse tagamise ning tarbijakaitseliste ja sotsiaalsete riskide maandamisega oleksid omavahel tasakaalustatud. Uudseid finantstehnoloogiaid toetava õigusliku raamistiku toetamine on kooskõlas ülalnimetatud Rahandusministeeriumi arengukava eesmärkidega. Lisaks on Vabariigi Valitsuse aastate 2019–2023 tegevusprogrammi punktis 12.7 tehtud Rahandusministeeriumile ülesandeks analüüsida krüptovarade ja ühisrahastuse reguleerimise vajadust. Rahandusministeerium on koostanud ja avalikustanud 2019. a novembris väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK)4, et selgitada välja, kas ja kuidas uusi kapitali kaasamise viise (eelkõige krüptovaradega seonduvat) reguleerida. Tagasiside põhjal saab asuda seisukohale, et valdvalt toetatakse vastava valdkonna põhjalikumat reguleerimist (kokkuvõte laekunud tagasisidest on esitatud käesoleva seletuskirja lisas nr 2). Eelnõu on seotud osaliselt EL õiguse rakendamisega:  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/1503, mis käsitleb ettevõtjatele Euroopa ühisrahastusteenuse osutajaid ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/1129 ja direktiivi (EL) 2019/1937 (ELT L 347, 20.10.2020, lk 1–49) ja mida kohaldatakse alates 10.11.2021;  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/1504, millega muudetakse direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta (ELT L 347, 20.10.2020, lk 50—51) ja mis tuleb riigisisesesse õigusesse üle võtta hiljemalt 10.05.2021 ja mida hakatakse kohaldama alates 10.11.2021. Eelnõuga muudetakse:  finantsinspektsiooni seadust (edaspidi FIS) (RT I, 21.11.2020, 4);  kindlustustegevuse seadust (RT I, 04.12.2019, 8);  krediidiandjate ja –vahendajate seadust (edaspidi KAVS) (RT I, 04.12.2019, 9);  makseasutuste ja e-raha asutuste seadust (RT I, 10.07.2020, 21);  rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise tõkestamise seadust (edaspidi RahaPTS) (RT I, 21.11.2020, 11);  majandustegevuse seadustiku üldosa seadust (edaspidi MsÜS) (RT I, 13.03.2019, 22);  väärtpaberite registri pidamise seadust (RT I, 27.10.2020, 14);  väärtpaberituru seadust (edaspidi VPTS) (RT I, 04.12.2019, 4). Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. 1.3. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna jurist Paula Etti (611 3390, [email protected]), peaspetsialist Kristen Leppik (611 3093, [email protected]), nõunik Janika Aben (teenistussuhe peatatud) ja sama osakonna juhataja Thomas 3https://www.rahandusministeerium.ee/system/files_force/document_files/finantspoliitika_programmi_eelnou_01.10_2019.p df?download=1 4 Krüptovarade reguleerimise väljatöötamiskavatsus, https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f2673bd9-766e-4fb0- aa8a-c11593bd1e0c (dokumendi nr 19-1169/01); vt ka https://www.rahandusministeerium.ee/et/uudised/rahandusministeerium-uurib-kruptovarade-reguleerimise-voimalusi 2 Auväärt (611 3633, [email protected]) ning kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist Kristiina Kubja (611 3658, [email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Rahandusministeeriumi õigusosakonna keeletoimetaja Sirje Lilover (611 3638, [email protected]). Eelnõu juriidilist kvaliteeti ja seletuskirja kontrollis Rahandusministeeriumi juriidilise osakonna nõunik Agnes Peterson (611 3161, [email protected]). 2. SEADUSE EESMÄRK JA KOHALDUMISALA 2.1. Reguleerimise vajadus Investeerimise ja kapitali kaasamise põhimõtted ei ole aja jooksul oluliselt muutunud. Muutunud on aga tehnoloogia arengust tulenevad investeerimisvõimalused, mis on kapitali kaasamist lihtsustanud. Tehnoloogiline innovatsioon muudab seega ühiskonda ja ka ärimudeleid. Turule tulevad uued finantstehnoloogiad ja need mõjutavad omakorda ka finantsteenuste arengut, sh milliseid teenuseid osutatakse ja millisel viisil neid pakutakse. Uus tehnoloogia kätkeb nii võimalusi kui ka ohtusid, seetõttu on oluline, et ühelt poolt toetatakse innovatsiooniga tegelemist ja uute teenuste loomist, ja teiselt poolt kaitstakse eelnevaga seotud soovimatute tagajärgede eest. Samas ei ole kehtiv regulatsioon uudsete võimalustega sammu pidanud, mistõttu kaasneb vajadus laiendada investorkaitset ka kapitali kaasamise mudelitele, mis jäävad kehtiva regulatsiooni kohaldamisalast välja. Eesti Pank viitab oma 2018. aasta esimese poolaasta finantsstabiilsuse ülevaates5, et näiteks krüptovarade puhul puuduvad nii tarbijatel kui ka investoritel reguleeritud finantsteenuste ja investeeringutega kaasnevad õiguslikud garantiid ja tagatised. See tähendab näiteks seda, et kui digitaalse rahakoti pakkuja lõpetab oma tegevuse ükskõik millisel põhjusel (nt küberrünnak, suutmatus täita eeskirju või muud ärilised probleemid), ei pruugi kliendid saada oma krüptovara enam kasutada ega ka rahaks vahetada. Samas toob Eesti Pank eelviidatud ülevaates välja ka uudsete tehnoloogiatega seonduvaid positiivseid külgi, märkides, et kuigi krüptovaraga kauplemine põhjustab teatud riske, ei tohiks alahinnata nende aluseks oleva tehnoloogia pakutavaid võimalusi. Seoses ühisrahastusega märgib Eesti Pank 2020. aasta esimese poolaasta finantsstabiilsuse ülevaates 6, et ühisrahastusse investeerimine on madala sisenemisbarjääriga ja see on mitmekesistanud keskmise investori profiili, samas võib ühisrahastuse investorite seas olla enam lühemaajalise kogemusega investoreid. Ülevaates märgitakse, et ühisrahastus on praegu vähereguleeritud valdkond, kus reeglid võivad jääda segaseks, puudub investorikaitse ja rahastuse taotlejate regulaarne kohustus oma finantsseisu kajastada. Suurem osa Eestis tegutsevatest ühisrahastusettevõtetest pakub raha kaasamise võimalusi juriidilistele isikutele ega anna finantseeringut oma nimel, tegeledes osapoolte kokkuviimisega. Nii ei pruugi ühisrahastusettevõtja omada Finantsinspektsiooni krediidivahendaja tegevusluba ega kuuluda tegevuse poolest KAVS kohaldamisalasse. Arusaamatusi võib tekkida ka juhul, kui kasutajatingimused lubavad rahastamise tingimusi ja tähtaega projekti kestel muuta. Tasub märkida, et Finantsinspektsioon tegi juba 2016. a septembris ettepaneku7, mil viisil ühisrahastust reguleerida. Nagu eespool märgitud, siis viis Rahandusministeerium 2019. a novembris läbi antud teemal avaliku konsultatsiooni (st avalikustas asjaomase VTK). Kokkuvõttes – kapitali kaasamine Eestis (samuti ka mujal) uute innovaatiliste lahenduste kaudu on aastatega järjest kasvanud. Sellisel viisil kapitali kaasamine on samas reguleeritud kas osaliselt või ei ole tihti selge, kas väärtpaberituru või muu regulatsioon kohaldub või mitte. Seetõttu ei pruugi investorite õigused olla piisavalt kaitstud. Kui sellisel kapitali kaasamisel ei järgita piisavaid investorkaitse nõudeid, näiteks ei avalikustata kaalutletud investeerimisotsuse tegemiseks piisavat 5 https://www.eestipank.ee/publikatsioon/finantsstabiilsuse-ulevaade/2018/finantsstabiilsuse-ulevaade-12018, vt lk 21 6 https://www.eestipank.ee/publikatsioon/finantsstabiilsuse-ulevaade/2020/finantsstabiilsuse-ulevaade-12020, vt lk 27 7 https://www.fi.ee/et/uudised/finantsinspektsioon-tegi-ettepaneku-uhisrahastuse-reguleerimiseks 3 teavet, sh kaasnevaid riske, on suur tõenäosus, et investeeritud summa kaotab ebapiisava teabe tõttu oluliselt oma väärtust või investor jääb sootuks oma investeeritud summast ilma. Tulenevalt eeltoodust on Rahandusministeerium otsustanud välja töötada vastavat valdkonda reguleeriva täiesti eraldiseisva seaduse, mille eesmärgid võib üldiselt jagada järgmisteks: a) RISKIDE MAANDAMINE – investoritele tagatakse primaarne kaitse, eelkõige sätestatakse vajaliku teabe avalikustamise kohustus, samas säilitades investoritele investeerimisotsuste tegemisel piisav paindlikkus. Kapitalikaasajatele ja -vahendajatele kehtestatakse vajalikud tegevusnõuded, sh tegevusloa nõue ning nõuded nende juhtide pädevusele ja mainele, nõuded kapitalile ja varade hoidmisele, riskide maandamise nõuded jne; b) SUUREM ÕIGUSSELGUS – uue regulatsiooniga soovitakse kapitali kaasamist uutel viisidel muuta senisest õiguskindlamaks. Näiteks ei ole alati selge, millisel juhul allub kapitali kaasamisel kasutatav instrument EL väärtpaberiõiguse raamistikku ja millal on tegemist reguleerimata olukorraga; c) PAINDLIKUM REGULATSIOON – see peaks ühelt poolt kaasajastama uut tüüpi finantsinstrumentidega (nt tokeniseeritud väärtpaberi laadsete instrumentidega) tehingute tegemise ja looma eeldused selliste instrumentide laiemaks kasutamiseks. 2.2. Seosed kehtiva väärtpaberituru regulatsiooniga ja eelnõu kohaldumisala EL väärtpaberituruõigus reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2014/65/EL, 15. mai 2014, finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (ELT L 173, 12.6.2014, lk 349—496) (käesolevas seletuskirjas ka MiFIDII) tulenevalt selliseid väärtpabereid, mille olemuslikuks tunnuseks on, et nad peaksid olema kapitaliturul vabalt võõrandatavad („transferable and negotiable on the capital market“)8. Tüüpiliselt on väärtpaberid börsil (reguleeritud väärtpaberiturul) kauplemisele võetud aktsiad või võlakirjad (edaspidi MiFID- väärtpaberid). MiFID väärtpaberi määratluse alt võib välja jääda suur osa nt ühisrahastusest, kuna osalus konkreetses ühisrahastuse projektis ei pruugi kvalifitseeruda vabalt kaubeldavaks instrumendiks. Lisaks ühisrahastusinstrumentidele ei pruugi krüpteeritud kujul emiteeritud nn uut tüüpi investeerimis- või makse iseloomuga instrumendid (tokenid)9 olla käsitletavad MiFID väärtpaberitena. Ehk MiFIDi väärtpaberi määratluse alt võivad välja jääda ka osaluspõhised krüptovarad, kuna nn osalus juriidilises isikus ei pruugi kvalifitseeruda vabalt kaubeldavaks instrumendiks MiFIDII direktiivi mõistes. Eeltoodu tulemus on, et majanduslikult sarnase sisuga tooteid koheldakse regulatiivselt erinevalt ja vähemalt osale investeerimisinstrumentidest tavapärane investorkaitse režiim ei kohaldu.10 Eelnõuga saavad ühisrahastusinstrumendid olema vähemalt osaliselt reguleeritud sarnaselt tavaliste väärtpaberitega (kaubeldavad aktsiad, võlakirjad). Eelnõu reguleerimisalasse kuuluvad seetõttu ka sellised investeerimisriski sisaldavad instrumendid, mis on esitatud krüpteeritud vormis, muuhulgas kui selline vara on kajastatud näiteks plokiahelas või muus hajusraamatu tehnoloogias. Käesoleva eelnõu eesmärgiks ei ole aga otseselt reguleerida uut tüüpi investeerimisinstrumentidega seotud tehnoloogilisi aspekte. Samas uudsete tehnoloogiate (eelkõige hajusraamatu tehnoloogia) abil korraldatav kapitali kaasamine ei ole asi iseeneses, pigem on see paindlikum ja teatud juhtudel ka odavam (väiksemate või üldse ilma vahendustasudeta) võimalus teenuseid ja tooteid pakkuda. 8 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=celex%3A32014L0065, artikkel 4 p 1(44). 9 Krüptograafilisel kujul plokiahelas kajastatud õigusi nimetatakse inglisepäraselt eelkõige „tokeniteks". Kuivõrd selline termin on jõudnud rahvusvahelise kasutatavuse tõttu ka eesti sektoripõhisesse käibekeelde, siis ühiselt mõistetavuse huvides on viidatud käesolevas seletuskirjas krüptovara kõrval ka tokenitele. 10 Allikas: Krüptovarade reguleerimise VTK, 2019. 4 Tulenevalt eeltoodust on käesoleva eelnõu peamiseks eesmärgiks reguleerida mitte-MiFID väärtpaberitesse investeerimisel just primaarseid investorkaitse nõudeid. Eelnõus nimetatakse selliseid mitte-MiFID väärtpabereid läbivalt investeerimisinstrumentideks. Järgmisel joonisel on illustratiivsel kujul esitatud instrumendid, mida kehtiv õigus reguleerib ja millised instrumendid kuuluksid eelnõu kohaldamisalasse. Joonis 2. Instrumentide liigitus kehtiva õiguse järgi11 Kehtiv õigus/spetsiifiliste Kas eelnõu Instrumendi Instrumentide liigitus investorikaitse nõuete adresseerib seda iseloom olemasolu instrumenti investeerimis Väärtpaberituru seadus, -instrument investeerimisfondide seadus, äriseadustik = eraldi on Ei ettenähtud spetsiifilised investorikaitse nõuded investeerimis Võlaõigusseadus, äriseadustik -instrument = spetsiifilised investorikaitse nõuded puuduvad Jah (digitaalne) Võlaõigusseadus = teenus spetsiifilised investorikaitse nõuded puuduvad Ei makse- Makseasutuste ja e-raha instrument asutuste seadus, rahapesu ja terrorismi rahastamise Jah (osaliselt) tõkestamise seadus = spetsiifilised investorikaitse nõuded on osaliselt ette nähtud 2.3. „Klassikaliste“ väärtpaberite ja uut viisi rahastamisviiside võrdlus MiFID-väärtpaberile kohalduvad juba täna erinevad EL õigusest tulenevad nõuded. Esiteks, kui tegemist on MiFID-väärtpaberiga ja kui neid väärtpabereid soovitakse pakkuda avalikkusele12, siis kohalduvad avaliku pakkumise nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusel (EL) 2017/1129, 14. juuni 2017, mis käsitleb väärtpaberite avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel avaldatavat prospekti ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/71/EÜ (ELT L 168, 30.6.2017, lk 12—82) (edaspidi EL prospektimäärus)13, väärtpaberituru seadusele ja selle alusel kehtestatud rahandusministri 21.01.2003. a vastu võetud määrusele nr 14 „Noteerimisnõuded“. Mudelit, mille puhul ettevõtja kaasab investoritelt investeeringuid mõnes ametlikus valuutas või virtuaalvääringus ja väljastab selle vastu plokiahelas kirjendatud ühikuid ehk tokeneid, nimetatakse erinevate terminitega, näiteks ICO (ingl initial coin offering), STO (ingl security token offering) ja TGE (ingl token generation event). Sisu mõttes võib olla tegemist väärtpaberite emiteerimisele üsna sarnase protsessiga. Praktikas koostab ja avalikustab investeerimistokeni emitent oma projekti kohta teabedokumendi (ingl white paper), mille sisule tüüpiliselt ei ole regulatsioonidega kindlaks määratud nõudeid ja millele kohaldub võlaõigusseaduses sätestatud lepingueelsete läbirääkimiste regulatsioon. Lisaks teeb väärtpaberitokeni emitent tavaliselt kättesaadavaks müügilepingu (tokenite puhul 11 Autorite joonis. 12 EL õigus näeb ette täpsemad tingimused, mis juhul loetakse pakkumist avalikuks ja mis juhul mitte. 13 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A32017R1129. 5 nimetatakse müügilepingut inglise keeles token sale contract-iks), mida käsitatakse võlaõigusliku kokkuleppena. Järgmisel joonisel on kajastatud klassikalise IPO ja ICO võrdlust, mis puudutab eelkõige väärtpaberite ja tokenite pakkumist, turustamist ning järelturgu ehk hiljem kauplemisele võtmist. Joonis 3. IPO ja ICO võrdlus14 Eeltoodu põhjal võib tekkida küsimus, kas just tehnoloogilised eripärad (plokiahel vms) on need, mis võimaldavad ICO-de puhul ajaliselt vastavaid raha kaasamise pakkumisi kiiremini läbi viia kui klassikalised IPO-d? Mingil määral võib see kindlasti tehnoloogiast sõltuda, kuid pigem sõltub see täna ikkagi kehtivast regulatsioonist ja järelevalvekorraldusest, mis näevad ette, millised etapid ja protsetuurid on vaja läbida kaasamaks vahendeid erinevate investeerimisprojektide tarvis (nt kas on vajalik saada eelnev järelevalveasutuse heakskiit jms). Samas olemuslikult (majanduslikust käsitlusest) ei ole tegelikult vahet, mis viisil vahendeid investorite käest kaasatakse – pigem on uued tehnoloogiad teinud vahendite kaasamise viisid investorite jaoks mugavaks ja eelduslikult ka odavamaks (viinud tehingukulud alla). Samas tehingukulu sõltub jällegi üksjagu kehtiva regulatsiooni intensiivsusest või sügavusest (nt kas rakenduvad ka järelevalvetasud, kapitalinõuded, muud tegevusnõuded jne). Teiseks, MiFID väärtpaberitele on nähtud ette ka vastav registreerimise ja nende väärtpaberite hoidmise režiim (vastavalt keskdepositooriumite määrusele ehk CSDR-le15, mida täpsustab Eesti õiguses eelkõige väärtpaberite registri pidamise seadus; edaspidi EVKS). EVKS kohaselt tuleb registreerida avalikult pakutavad väärtpaberid. MiFID väärtpaberite registripidamist illustreerib järgmine joonis. Sellelt on näha, et registripidamise korraldusse on hõlmatud mitmed erinevad osapooled ja vastav ahel, mille kaudu emitendi väärtpaber jõuab lõppinvestorini, võib olla päris pikk (eelkõige juhul, kui emitent ja investor on erinevatest riikidest). 14 Allikas: OECD, https://www.oecd.org/finance/ICOs-for-SME-Financing.pdf. Autorite kohendused. 15 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 909/2014, 23. juuli 2014, mis käsitleb väärtpaberiarvelduse parandamist Euroopa Liidus ja väärtpaberite keskdepositooriume ning millega muudetakse direktiive 98/26/EÜ ja 2014/65/EL ning määrust nr 236/2012 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 1—72); enimlevinud ingliskeelse lühendina kutsutakse nimetatud määrust „CSDR“- ks. 6 Joonis 4. „Klassikaliste“ väärtpaberite (MiFID väärtpaberite) registreerimine16 Mitte-MiFID väärtpaberitele eeltoodud EL õiguse registreerimise nõuded ei kohaldu. Mitte-MiFID väärtpaberid (mis ei ole vabalt võõrandatavad) või muud sarnased instrumendid, mis samas kannavad endas investeerimiseesmärki (ehk on käsitatavad investeerimisinstrumendina), võivad olla kajastatud plokiahelas (võttes arvesse äriseadustikus sätestatut). Järgmisel joonisel on illustreeritud registripidamist läbi plokiahela. Selline korraldus on üksjagu teistsugune kui nn klassikaline väärtpaberite registripidamine (vähem vahendajad, keskset osapoolt ei pruugi olla jne). Joonis 5. „Uudsete“ investeerimisinstrumentide registreerimine17 Et kehtiva väärtpaberituru regulatsiooni seoseid käesoleva eelnõuga oleks võimalik paremini mõista, siis on järgmises tabelis esitatud rahastamise kaasamise viiside lõikes peamised nõuded, mida adresseerivad kehtiv väärtpaberituru õigus ja käesolev eelnõu. Nagu tabelist näha, siis on mitmed lähtekohad samad (mis puudutab info avalikustamist, tegevusloa nõudeid jms). Siiski tuleb silmas pidada, et antud tabel on esitatud suure üldistusastmega ja detailsema arusaama jaoks tuleb kindlasti tutvuda käesoleva seletuskirja 4. peatükiga. 16 Allikas: OECD, https://www.oecd.org/finance/ICOs-for-SME-Financing.pdf. Autorite kohendused. 17 Allikas: OECD, https://www.oecd.org/finance/ICOs-for-SME-Financing.pdf. Autorite kohendused. 7 Tabel 1. Kehtiva väärtpaberituruõiguse ja käesolevas eelnõus sätestatu üldine võrdlus Muud investeerimisinstrumendid ja Ühisrahastus krüptovarad Väärtpaber Investeerimis- Peamised nõuded (aktsia, võlakiri vms Tarbimiskrediidi põhised krüptovarad Ettevõtete põhine Virtuaal- MiFIDi väärtpaber) põhine ja muud ühisrahastus vääringud ühisrahastus investeerimis- instrumendid* EL väärtpaberiõigus EL ühisrahastuse Kohalduv õigus (MiFID, prospektimäärus, määrus (osaliselt Käesolev eelnõu Käesolev eelnõu Käesolev eelnõu CSDR) käesolev eelnõu) Nõuded Prospekti koostamise Põhiteabedokumendi PTD koostamise PTD koostamise PTD koostamise pakkumise kohta kohustus: (PTD) koostamise kohustus kohustus vastavalt kohustust ei ole. info - kui pakkumise kohustus vastavalt EL vastavalt käesolevale eelnõule avalikustamisele koguväärtus on üle määrusele on juhul, kui: käesolevale on: 2,5 mln euro; või - kui pakkumine on eelnõule on: - kui pakkumine on - kui pakkumine on suunatud - kui pakkumine suunatud suunatud rohkem kui avalikkusele on suunatud avalikkusele. 150 jaeinvestorile. (määratlemata); ja avalikkusele. - kui pakkumine on alla 5 mln euro (juhul kui pakkumine on üle 5 mln euro, kohaldub kas EL väärtpaberi- õigus või käesolev eelnõu). Pakkumise Prospekt tuleb Finants- Kui pakkumise koguväärtus on üle 5 mln euro, siis tuleb prospekt või dokumendi FI-s inspektsioonis PTD Finantsinpektsioonis registreerida (sõltuvalt sellest, kas tegemist registreerimise registreerida on väärtpaberi või muu instrumendiga). kohustus Nõuded muu Regulaarne Regulaarne aruandluskohustus ja eraldi nõuded konkreetse Üldine teabe regulaarse info aruandluskohustus (kui investeerimisprojekti kohta. avalikustamis- avalikustamisele emitendi väärtpaberitega kohustus kaubeldakse). majandus- tegevuse kohta. Tegevusloa nõue Vajalik krediidiasutuse Juhul kui vahendeid kaasatakse läbi ühisrahastusplatvormi või kui isik Erinevate virtuaal- investeerimisühingu, või vahendab investeerimisinstrumentide pakkumisi, siis on vajalik vääringutega fondivalitseja tegevusluba Finantsinspektsiooni tegevusluba. Ühekordse pakkumise jaoks seotud teenuste (kui väärtpabereid tegevusluba vajalik taotleda ei ole. osutamise jaoks pakutakse investeerimis- on vajalik Finants- teenuse osutamise inspektsiooni raames). tegevusluba. Nõuded Eraldi nõuded Eraldi nõuded nn Eraldi nõuded finantsvahendusplatvormi Eraldi nõuded kauplemiskohale kauplemiskohtadele bulletin board stiilis korraldamisele, sh nõuded ka siseteabe finantsvahendus- (börsile ja kauplemiskeskkonna väärkasutamisele ja turumanipulatsioonile platvormi alternatiivbörsile). korraldamisele. kui pakkumise maht on suurem kui 1 mln korraldamisele. eurot. Nõuded Kauplemiskohas Investeerimisinstrumendi registrit võib pidada investeerimis- Eraldi registripidamisele kauplemisele võetud instrumentide vahendaja, väärtpaberite keskdepositoorium, registripidamise väärtpaberid tuleb krediidiasutus või muu isik, kellel on piisav organisatsioonilise ja nõudeid ette väärtpaberite kesk- tehnilise korralduse tase.** nähtud ei ole. depositooriumis registreerida. Märkused: * muu investeerimisinstrument võib olla ka mitte-vabalt võõrandatav väärtpaber (sh osaühingu osa). * osaühingu osade registripidamisele kohaldatakse äriseadustiku 16. peatükis sätestatut. 8 3. KEHTIV REGULATSIOON JA TURUÜLEVAADE Väärtpaber ja investeerimisinstrument EL ja Eesti õiguses Nagu eespool märgitud, siis MiFID II artikli 4 lõige 1 punkt 44 määratleb võõrandatavad väärtpaberid, mis on kapitaliturul kaubeldavad (ja üleantavad), mh: i) äriühingute aktsiad, osad ja muud väärtpaberid, mis on samaväärsed äriühingute, seltsingute või muude üksuste aktsiate või osadega, ning aktsiate hoidmistunnistused; ii) võlakirjad18 või muus vormis väärtpaberistatud võlad, sealhulgas selliste väärtpaberite hoidmistunnistused; iii) muud väärtpaberid, mis annavad õiguse omandada või võõrandada selliseid vabalt võõrandatavaid väärtpabereid või millest tuleneb rahaline arveldus, mille kindlaksmääramise aluseks on vabalt võõrandatavad väärtpaberid, valuutad, intressimäärad või tootlused, kaubad või muud indeksid või näitajad. EL prospektimääruses on väärtpaberite üldiste liikidena toodud välja omakapitali- ja mitteomakapitaliväärtpaberid. MiFID II kohaselt on seega väärtpaberi üheks tunnuseks kapitaliturul kaubeldavus. Euroopa Komisjon on seisukohal, et kapitaliturg on laiem kui reguleeritud turg ja selle all mõistetakse kõiki olukordi, kus saavad kokku väärtpaberite ostmise ja müümise huvid.19 Vabalt võõrandatavuse mõiste sisustamisel on EL liikmesriikidel olnud erinev praktika. Eestis on väärtpaberi defineerimisel kriteeriumiks võetud ühepoolse tahteavalduse alusel üleantavus ning tegemist peab olema varalise õiguse, kohustuse või lepinguga (VPTS § 2 lg 1). Vastavalt VÕS § 917 lg-le 1 on väärtpaber iga dokument, millega on seotud mingi varaline õigus selliselt, et seda ei ole võimalik dokumendist eraldi teostada. Seadusega sätestatud juhtudel loetakse väärtpaberiks ka õigusi, mida väljendatakse ja antakse üle üksnes registrikande vahendusel (VÕS § 917 lg 2 esimene lause). Sisuliselt võib kõiki muid väärtpaberi sarnaseid objekte (mis ei klassifitseeru väärtpaberiks VPTS § 2 tähenduses) käsitada nõuetena. Nõude ja väärtpaberi vahel ei ole praktikas alati kerge vahet teha, arvestades nõuete ja väärtpaberitega tehtavate tehingute võimalikke sarnaseid eesmärke. Seetõttu tuleks igakordselt hinnata ka ettevõtja poolt pakutava teenuse sisulist poolt. Ka Euroopa Komisjon on sedastanud, et nõuete loovutamise valdkonnas valitseb ebakindlus, kuivõrd väärtpaberite ja nõuetega tehakse enamjaolt sarnaseid tehinguid.20 Lisaks tuleb mainida, et loovutamistehingud arenevad pidevalt ja need võivad hõlmata ka mitme nõude loovutamist korraga või nii olemasolevate kui ka tulevaste nõuete loovutamist. Osade ärimudelite puhul võivad investeeringud olla struktureeritud mh selliselt, et vältida teatud regulatsioonide kohaldumist, investeeringute puhul nt vältides väärtpaberina kvalifitseerumist. Lisaks kapitaliturul kaubeldavuse aspektile on väärtpaberi tunnuseks ka selle üleantavus, mille väljaselgitamiseks on vajalik hinnata, kas ja mis tingimustel on väärtpaber üleantav. Üleantavuse tähenduse kohta VPTS otsest vastust ei anna. Selle kohta on komisjon viidanud aga olukorrale, kui väärtpaberitega kauplemine on võimalik reguleeritud- või alternatiivturgudel.21 VPTS § 2 lg 1 sõnastuse ja kapitalituru laiema definitsiooni alusel võib Eesti õiguse kontekstis üleantavuse kohta öelda, et see tähendab väärtpaberite vabalt võõrandatavust, mis on võimalik eelkõige juhul, kui võõrandamiseks ei ole takistusi. Seega on oluline hinnata ka väärtpaberi võõrandatavuse ja kaubeldavusega seotud küsimusi. Võõrandatavuse osas on õiguskirjanduses välja toodud, et see tähendab üksnes ringlusesse laskmise 18 Näiteks võlakirjade puhul on õiguskirjanduses välja toodud kolm peamist kriteeriumit: i) nominaalväärtus, ii) intressimäär ja iii) lunastamise tähtaeg. 19 Committee of European Securities Regulators. Your questions on MiFID. Markets in Financial Instruments Directive 2004/39/EC and implementing measures. Questions and answers. 2008, lk 45-46. Kättesaadav: http://ec.europa.eu/internal_market/securities/docs/isd/questions/questions_en.pdf. 20 Euroopa Komisjon, Nõudeõiguse loovutamise või ülemineku kehtivusest kolmandate isikute suhtes ning loovutatud nõudeõiguse eelisseisundist teise isiku õiguste suhtes, http://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52016DC0626&from=EN. 21 Ibid. 9 võimalust, kaubeldavus eeldab, et väärtpabereid on võimalik turustada, st teatud väärtuse olemasolu.22 Hinnangu andmisel tuleks lisaks väärtpaberi tunnuste analüüsimisele arvesse võtta ka investeeringu mahtusid, investorite jaoks kaasnevaid riske ja kapitali kaasamise eesmärke. Väärtpaberit tuleks vaadata kui tervikut, koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 mõistes, kuivõrd muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise sisuks on võlaõigusliku nõude tehingu alusel ülekandmine seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale, st toimub võlausaldaja vahetus. Nõuete loovutamise üldtingimused on sätestatud VÕS-is. Seadus eristab nõuete ja kohustuste üleminekut. Võlausaldaja võib oma nõude tulenevalt VÕS § 164 lg-st 1 võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Nõude osaline loovutamine võib toimuda mh sellisel juhul, kui nõude esemeks on rahalise kohustuse täitmine (nt nõudega seotud kõrvalnõuete 23 loovutamine). Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). See tähendab, et toimub loovutatud nõude üleminek uuele võlausaldajale ja senine võlausaldaja asendub uuega. Kui nõudeid loovutatakse osaliselt, siis ühe võlausaldaja asemele tekivad osavõlausaldajad, kes võivad teistest sõltumatult panna maksma osa endisest kohustusest. Laenunõuete loovutamise piirangute osas võivad arvesse tulla eelkõige seaduslikud piirangud või vastavad kokkulepped. Üldiselt tuleb nõude loovutamisel arvestada piirangutega, mis tulenevad VÕS §-dest 166 ja 164. Võlaõigusseaduse § 164 lõike 1 teise lause esimese alternatiivi kohaselt ei või nõuet loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud. Sellisel juhul võivad olla asjakohased seadusest tulenevad piirangud, nt KAS § 63 lg 4 ja KAVS § 46 lg 2. Ühisrahastus  Eesti õigus Ühisrahastamine on alternatiivne võimalus finantseerida selliseid projekte, mida teised finantsteenused ei pruugi rahuldada. Käesoleval ajal ei ole Eestis ühisrahastusega tegelevate ettevõtete äritegevust eriseadustega reguleeritud ja Eesti õiguses puuduvad selged alused ühisrahastuse investeeringute määratlemiseks. Ühisrahastusettevõtja investeeringutele kohalduv regulatsioon on siiani sõltunud eelkõige ettevõtja ärimudelist ja rahastusprojekti struktureerimisest. Kui ühisrahastusettevõtja soovib vahendada tarbijale krediiti krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 2 lg 2 kohaselt, peab nimetatud ettevõtja taotlema Finantsinspektsioonilt krediidivahendaja tegevusloa.24 Viidatud seadus aga ei kohusta teenuseosutajaid järgima investorkaitse nõudeid. Samas võivad ühisrahastusele, sõltuvalt selle eesmärkidest ja tegevusmudelist, kohalduda ka näiteks väärtpaberituruseadus (VPTS), krediidiasutuste seadus (KAS), makseasutuste ja e-raha asutuste seadus (MERAS) või investeerimisfondide seadus (IFS). Ühisrahastusteenuse osutajal lasub oma ärimudeli hindamise kohustus. Teenuseosutaja peab analüüsima, kas tulenevalt tema tegevustest on tal kohustus järgida mõnda eelnimetatud seadust ja kas tema tegevuses võivad esineda sellised tunnused, mille kohaselt on vaja taotleda tegevusluba või registreerida oma tegevus Finantsinspektsioonis. KAS kohaselt on õigus avalikkuselt hoiuseid või muid tagasimakstavaid rahalisi vahendeid kaasata ainult krediidiasutustel (§ 4 lg 1). Teatud tingimustel võib selliseks tegevuseks olla ka väärpaberite pakkumine. KAS tähenduses loetakse avalikkuselt kaasatuks hoiused või muud tagasimakstavad 22 G.G. Castellano. Towards a General Framework for a Common Definition of ‘Securities’: Financial Markets Regulation in Multilingual Contexts. Uniform Law Review/Revue de Droit Uniforme Vol XVII, 2012. Lk 470. Kättesaadav: https://ssrn.com/abstract=2187812. 23 Sellisteks kõrvalnõueteks võivad olla nt intressi-, viivise- ja leppetrahvi nõuded. 24 Krediidiandjate ja –vahendajate seadus sätestab nõuded ühisrahastusplatvormi kaudu tarbija krediteerimisele, kuna laenuplatvormi vahendusel krediiti võtnud tarbijatele tuleb tagada võrdne kaitse KAVS kohaselt tegevusluba omavalt krediidiandjalt krediiti saanud tarbijaga. Seetõttu on KAVS § 2 lg 2 laiendatud krediidivahendaja mõistet ja sätestatud, et ka laenuplatvormidele kohalduvad krediidivahendaja nõuded. Allikas: Seletuskiri krediidiandjate ja –vahendajate seaduse eelnõu juurde, lk 12. Eelnõu seletuskiri on leitav Riigikogu veebileheküljelt: Krediidiandjate ja –vahendajate seadus 795 SE, https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/950bdd45-ccf9-468c-b66e-511edb1d6e3f/Krediidiandjate%20ja%20– vahendajate%20seadus. 10 rahalised vahendid, mille puhul ettepanek raha hoiustamiseks või muude tagasimakstavate rahaliste vahendite muul viisil kaasamiseks on tehtud avalikkusele (§ 4 lg 2). Avalikkuse all mõistetakse eelnevalt kindlaksmääramata isikute ringi (KAS § 4 lg 3). Ühisrahastamine toimub tavapäraselt avalike internetiplatvormide kaudu ja selle näol on tegemist peamiselt üldsusele suunatud avatud pakkumisega tahteavalduse tegemiseks osaleda konkreetse projekti rahastamises. Seega on üldjuhul tegemist investeeringu avaliku pakkumisega, mida pakutakse määratlemata hulgale isikutele. Mitte-avaliku pakkumisega on tegemist üksnes juhul, kui pakkumine on suunatud konkreetselt kitsale ringile investoritele. Käesoleva eelnõuga täpsustatakse antud aspekti ka ühisrahastusteenuste puhul (vt eelnõu § 2 lg 10 ning § 3 lg-d 2 ja 9 ning § 5 lg 1).  Euroopa Liidu õigus 2018. aastal avaldati Euroopa Komisjoni FinTech tegevuskava, mille eesmärk on suurendada Euroopa finantssektori konkurentsivõimelisust ja innovaatilisust. Tegevuskava raames esitati ka ettepanek teatud ühisrahastumudelite reguleerimiseks EL-s. 7.10.2020 võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/1503 (edaspidi nimetatud ka EL ühisrahastuse määrus).25 Nimetatud määruse eesmärk on, et ühisrahastusteenuse osutajad saaksid kergesti oma teenuseid pakkuda terves ELis, mis aitaks mitmekesistada Euroopa finantssüsteemi, toetades finantsstabiilsust, investorikaitset ja turuosalistevahelist konkurentsi. Piiriülese teenuse osutamiseks on ette nähtud tegevuslubade andmise kord, mis võimaldab ELis piiriüleselt tegutseda ilma edaspidi igas liikmesriigis tegevusluba taotlemata. Samas kindlustatakse, et ühisrahastusteenuse osutajad on allutatud raamistikule, mis tagab nende nõuetekohase haldamise ja rahastajate kaitse, keskendudes usaldusväärsele riskijuhtimisele, eriti ärikäitumisele, sobivusele ja nõuetele vastavusele, hoolsuskohustusele ja nõuetekohasele teabe avalikustamisele. See peaks suurendama ühtlasi ka investorite kaitset. Määrust kohaldatakse alates 10.11.2021. Lisaks EL ühisrahastuse määrusele võeti 7.10.2020 vastu ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/1504, millega muudetakse direktiivi 2014/65/EL ehk MiFID II direktiivi).26 Nimelt lisatakse direktiivi 2014/65/EL artikli 2 lõikesse 1 punkt p, millega välistatakse MiFIDII regulatsiooni kohaldamisalast EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktis e määratletud ühisrahastusteenuse osutajad. Liikmesriikidel on viidatud direktiivi kohaselt kohustus nõue siseriiklikku õigusesse implementeerida hiljemalt 10. maiks 2021 ja hakata seda kohaldama alates 10.11.2021. Seoses eelnevaga tehakse käesoleva eelnõuga muudatus ka VPTS-is. Käesoleva eelnõuga sätestatakse muu hulgas normid, mis rakendavad määrust (EL) 2020/1503 ja normid, millega võetakse üle direktiiv (EL) 2020/1504 ning kehtestatakse vastutus ja järelevalve käesolevas lauses viidatud õigusaktides nimetatud teenuseosutajate üle. Oluline on mainida, et EL ühisrahastusmäärus kõikidele ühisrahastuse viisidele või vormidele ei kohaldu ehk teatud ühisrahastusmudelitele ei ole EL tasemel nõudeid ühtlustatud. See puudutab eelkõige tarbijakrediidi vahendamisega tegelevaid ühisrahastusteenuse osutajajaid. Käeoleva eelnõuga hõlmatakse ka sellised ühisrahastusteenuse osutajad, kes võimaldavad investeerimist ka tarbijakrediidi projektidesse. Krüptovarad  Eesti õigus Krüptovarad on Eesti õiguses defineerimata mõiste, kuid krüptovarade alla võib tinglikult liigitada kõiki instrumente, mis on esitatud krüptograafilisel kujul. Krüptovarasid on võimalik jagada kolmeks lähtuvalt nende peamisest funktsioonist ja kasutusotstarbest (vt allolev Tabel 2). 25 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32020R1503&from=EN. 26 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32020L1504&qid=1606384145932&from=EN. 11 Tabel 2. Tokenite klassifitseerimine üldistatud kujul 27 Maksetokenid (ehk Investeerimislaadsed tokenid Kasutustokenid virtuaalvääringud) Eeskätt maksete tegemiseks või väärtuse Selliseid instrumente võib Üldiselt võimaldavad sellised ülekandmiseks kasutatavad krüptovarad, pidada väärtpaberiteks või krüptovarad juurdepääsu millega tavaliselt ei kaasne õigusi tokeni väärtpaberitega sarnanevateks konkreetsele tootele või väljastaja enda või tema poolt pakutava instrumentideks, mis annavad teenusele, mida sageli toote või teenuse suhtes (erinevalt tokeni omanikele hääle-, kasumi pakutakse kasutades investeerimis- või kasutustoken’itest). jaotamise- või muid õigusi, mida hajusraamatu platvormi, kuid Teisisõnu kasutatakse virtuaalvääringuid tavapäraselt seostatakse aktsia mida ei aktsepteerita kui pigem vahetusvääringuna (nt kaupade/ või osaühingu osa omamisega. maksevahendit. teenuste müümiseks või ostmiseks Krüptograafilisel kujul esitatud kellegi käest, kes ise ei ole tokenite investeerimisinstrumente väljastaja) või ka investeerimise nimetatakse käesolevas eelnõus eesmärgil läbi tokeni enda väärtuse ka investeerimistokeniteks. säilitamise/suurendamise. Tuntum ja esimene näide on bitcoin. Uuem nähtus on „varaga tagatud token“, mis on suhteliselt uus vorm viis maksmiseks ja mis on tagatud teatud varaga (riiklik valuuta, kaup või toorme, või ka teine krüptovara). 1) Virtuaalvääringud ja nendega seotud teenused Rahapesu andmebüroo väljastab alates 27.11.2017 tegevuslubasid Eestis virtuaalvääringu teenuse pakkumiseks.28 Virtuaalvääring on defineeritud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RahaPTS) § 3 punktis 9, mille kohaselt virtuaalvääring on digitaalsel kujul esitatud väärtus, mis on digitaalselt ülekantav, säilitatav või kaubeldav ja mida füüsilised või juriidilised isikud aktsepteerivad maksevahendina, kuid mis ei ole ühegi riigi seaduslik maksevahend ega rahaline vahend Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127) artikli 4 punkti 25 tähenduses ega makseinstrument või maksetehing sama direktiivi artikli 3 punktide k ja l tähenduses. Virtuaalvääringu teenus on kehtiva RahaPTS järgi virtuaalvääringu rahakotiteenus ja virtuaalvääringu vahetamise teenus. Rahakotiteenuse puhul klientidele luuakse või hoitakse nende krüpteeritud võtmeid, mida kasutatakse virtuaalvääringute hoidmiseks, säilitamiseks ja ülekandmiseks. Virtuaalvääringu vahetamise teenus jaguneb omakorda kaheks: virtuaalvääringu vahetamine raha vastu või raha vahetamine virtuaalvääringu vastu ja ühe virtuaalvääringu vahetamine teise vastu. 2) Investeerimise eesmärki kandvad krüptovarad Täna turul pakutavate investeerimise eesmärki kandvate krüptovarade alla võib liigitada sellised instrumendid, mille omamisega kaasnevad õigused ja kohustused sarnanevad eeskätt osalusele äriühingus või mille omajal on võimalik teenida tulu vastavalt instrumendi pakkumises esitatud tingimustele. Näiteks aktsiast ja ka ostueesõigusega piiratud osaühingu osast tulenevad õigused ja kohustused on sätestatud äriseadustikus. Seega, kui investeerimistoken esindab plokiahelasse kantud ühikuna osa või muud instrumenti, mida seostatakse osaluse omamisega, on võimalik selgitada selle tokeniga seotud igakordse omaniku õigusi osalusele ja hüvedele äriseadustiku regulatsiooni põhjal. Siiski jäävad määratlemata näiteks plokiahelas tehingute kajastamisega (ehk registri pidamisega) seotud küsimused, samuti tokeniga tehingu tegemise ja selle hoidmisega (virtuaalse rahakoti ja selle võtmetega) seotud temaatika ning muud tokeni tehnoloogilisest eripärast tulenevad aspektid. 27 Allikas: EBA raport krüptovarade kohta, 9.01.2019. a, joonisel autorite kohendused. Täpsema tokenite kategoriseerimise võib leida siit: http://www.untitled-inc.com/the-token-classification-framework-a-multi-dimensional-tool-for-understanding- and-classifying-crypto-tokens/ 28 Rahapesu andmebüroo, majandustegevuse luba. Kättesaadav: https://www.politsei.ee/et/juhend/majandustegevuse-luba. 12 Seoses eelnõus esitatud investeerimisinstrumendi definitsiooniga tuleb märkida, et selle mõiste alla lähevad ka instrumendid, mille omamine on funktsionaalselt sarnane osaühingu osa omamisega. 2020. aastal jõustusid äriseadustiku § 149 muudatused, mis lubavad osaühingul põhikirjaga loobuda osa võõrandamise käsutustehingu notariaalsest vorminõudest, kui sellega on nõus kõik osanikud ja kui osaühingu osakapital on vähemalt 10 000 eurot. See võimaldab osa võõrandamise käsutustehinguid teha ka vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (vt viidatud sätte lõiked 4 ja 6). Kui aga eesmärk ei ole mitte tokeniseerida olemasolevat õigust, vaid token ise esindabki investeerimisinstrumenti (näitena nn fragmenteeritud õigus, mis ei ole aktsia, kuid annab õiguse dividendidele lähtuvalt teatud arvestuspõhimõtetest, või hääleõiguse äriühingus), ei pruugi kehtiv õigus tokeni olemusega seotud aspektidele piisavat selgitust anda ning pooltevahelised suhted saavad rajaneda üksnes lepingul ehk tokeni välja andmisel koostatud teabedokumendil (nimetatakse ka white paper’iks). 3) Kasutustokenid Kasutustokenite alla liigituvad üldjuhul sellised krüptovarad, mida on võimalik vahetada kaupade või teenuste vastu või mida on võimalik näiteks kasutada tokeni väljastaja teenusele ligi pääsemiseks. Teisisõnu on tegemist piiratud kasutusfunktsiooniga tokeniga, mida aktsepteerib tokeni müüja ise enda poolt osutatava teenuse või kauba maksevahendina. Sellisest funktsioonist lähtuvalt võib kasutustokeneid mõista ka kui vautšereid (voucher) või kinkekaardi sarnast instrumenti. Ka kasutustokenite pakkumine ja käitlemine on Eesti õiguses suuresti reguleerimata, ning konkreetselt kasutustokenid alluvad eelkõige poolte (teenuseosutaja ja kliendi) vahelisele võlaõiguslikule suhtele, mille keskseks elemendiks on kasutustokeni pakkumisel esitatud teabedokument (white paper). Kõigi kolme tokeni liigi puhul on ühendavaks jooneks siiski tehnoloogiast tulenevad riskid, mida kehtiv õigus ei kajasta. Seega võib regulatsiooni täiendamise seisukohalt olulise kohana välja tuua sellekohase lünga, mis vajab täpsustamist. Käesoleva eelnõu eesmärk on kehtivat regulatsiooni täpsustada selliste instrumentide osas, mis kannavad investeerimise eesmärki29.  Euroopa Liidu õigus Nagu eespool juba märgitud, siis EL väärtpaberituruõigus reguleerib finantsinstrumentide turgude direktiivist (MiFIDII) tulenevalt selliseid väärtpabereid, mille olemuslikuks tunnuseks on, et nad peaksid olema kapitaliturul vabalt võõrandatavad. Tüüpiliselt on sellisteks väärtpaberiteks börsil (reguleeritud väärtpaberiturul) kauplemisele võetud aktsiad või võlakirjad.30 29 Ka Saksa õiguses on analüüsitud vajadust pöörata tähelepanu eelkõige investeerimise eesmärki sisaldavatele tokenitele. Blockchain Technology – Thoughts on Regulation. BaFin 01.08.2018. https://www.bafin.de/SharedDocs/Veroeffentlichungen/EN/BaFinPerspektiven/2018/bp_18-1_Beitrag_Fusswinkel_en.html “Tehnilises võtmes, tokeni üleantavus nõuab, et tokenit saab üle anda teistele kasutajatele. Vastavalt sellele peab token olema üleantav “vastavalt oma tüübile”, st selle fundamentaalne õiguslik struktuur või tehnilised omadused peavad jääma muutumatuks, kui token antakse kolmandale osapoolele. Piirangud üleantavuse kordadele ja üleantavusele ise on aspektid, mis võivad välistada tokeni üleandmisele väärtpaberi kohta sätestatu kohaldamise. Üldine standardiseerimine on vajalik tokeni vabalt võõrandatavusest [“negotiability”] lähtuvalt. Kui tokenid väljendavad konkreetseid õigusi, mis on igal juhul erinevad, siis need tokenid võivad olla üleantavad, aga vabalt võõrandatavuse kriteerium ei ole täidetud. Peab olema võimalik kindlaks määrata tehingus kasutatud tokenite tüüpi ja kogust, st nad peavad olema asendatavad. Lisaks, vabalt võõrandatavus peab kehtima finantsturgudel. Vabalt võõrandatavuse võimalus on piisav; tegelik võõrandamine ei ole vajalik. Sellest tulenevalt peaks reeglina tsentraalseid või mitte-tsentraalseid krüptovarade kauplemise platvorme käsitada finantsturgudena. Token peab endas kätkema aktsia-sarnaseid liikmelisuse õigusi või muid lepinguliseid omandiõigusi, mis on piisavalt võrreldavad võõrandavate väärtpaberitega WpHG § 2 lg 1 tähenduses, eriti seoses võlakirjade või võlaõiguslike instrumentidega. Igal konkreetsel juhul tuleb hinnata, eriti seoses tokenite hübriidse loomusega, et kas käsitletav instrument on finantsinstrument või vara, mis on samastatav üldises majanduslikus käibes oleva instrumendiga. Oluline side tegeliku majandusliku varaga on eriti küsitav, kui tokeni eest ei ole võimalik osta kaupu või teenuseid, kuivõrd neid ei ole veel olemas. Sellistel juhtudel sõltub tokeni väljaandja pingutustest see, kas white paper’is ja mujal dokumentides lubatud funktsionaalsus tegelikult ka realiseerub. Seetõttu token teenib pigem raha kaasamise eesmärki, mis võib olla argument teatud tokeni käsitlemiseks finantsinstrumendina, kui token ka hõlmab väärtpaberile sarnaseid funktsioone. Jällegi sõltub selline hinnang iga konkreetse tokeni kohta läbiviidud analüüsi tulemusest.“ 30 Allikas: Krüptovarade reguleerimise VTK, 2019. 13 Eraldi krüptovarasid EL väärtpaberituru või investorikaitse alane õigus ei reguleeri. Krüptovaraside liik, mille kohta on olemas EL regulatsioon, on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2015/849, 20. mai 2015, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141, 5.6.2015, lk 73—117), sätestatud raamistik sätestab ainult tegevusloa taotlemise nõuded vastava sektori ettevõtjatele ning nendele rakendatavad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise nõuded, jättes sealjuures reguleerimata teenuse osutamisele seatavad nõuded või ka üldisema finantsjärelevalve raamistiku. Lisaks on septembris 2020 Euroopa Komisjon avalikustanud digitaalse rahanduse paketi31, mille üks osa on krüptovaraturge käsitlev määrus (ingl Markets in Crypto Assets ehk MiCA). MiCA peamiseks eesmärgiks on kehtestada ühtne reeglistik krüptovarade reguleerimiseks EL määruse näol. Määruse kohaldumisalasse kuuluksid kõik krüptovarad (mis ei ole finantsinstrumendid või investeerimishoiused, e-raha, hoius Euroopa Parlamendi ja Nõukogu hoiuste tagamise skeemide direktiivi 2014/49/EL tähenduses või väärtpaberistamine), ja varaga tagatud krüptovara (laiemalt tuntud kui nn stablecoin) ning nimetatud krüptovarade emiteerimise ja käitlemisega seotud teenuseosutajad. Krüptovara emitentidele olulisi muudatusi ei kaasne – kohustuslikuks tehakse põhiteabedokumendi, mille sisu peab vastama määruse nõuetele, avalikustamine, aga järelevalveasutused ei kontrolliks selle sisu. Kõige rangemalt on reguleeritud e-raha tokenid ja varapõhised tokenid, mille puhul peab emitent taotlema tegevusloa ning saama oma instrumendi põhiteabedokumendi sisule eelneva heakskiidu finantsjärelevalveasutuselt. Samas märgime, et MiCA-ga seonduv EL seadusandlik protsess on käesoleva eelnõu esitamise ajal alles algusjärgus ja määruse jõustumiseni kulub eelnõu koostajate hinnangul minimaalselt 2-3 aastat. 3.1. Turuülevaade 3.1.1. Eesti finantsturg Eesti kapitaliturg on panganduskeskne, st alternatiivsed kapitali kaasamise mahud on pangalaenudega võrreldes üsna väikesed. Järgmisel joonisel on näha, kuidas suhestuvad erinevad finantssektori valdkonnad SKP-ga. Kuigi pärast 2008. aasta majanduslangust on pankade osatähtsus mõnevõrra vähenenud, moodustavad pankade varad endiselt ligikaudu kaks kolmandikku finantssektori varadest. Joonis 6. Eesti finantssektori varade ja SKP suhtarv 2013. ja 2018. a lõpus32 31 Kättesaadav: https://ec.europa.eu/info/publications/200924-digital-finance-proposals_et. 32 Allikas: Eesti Panga finantsstabiilsuse ülevaade 2019. 14 Finantsinspektsiooni hinnangul pärssis kevadel 2020 puhkenud COVID-19 kriis mitmete finantsteenuste mahu kasvu, nt kindlustus- ja fndisektorit. Kokkuvõttes aga kasvas 2020. aasta esimesel poolel säästmisele ja investeerimisele suunatud finantsteenustesse – sh investeerimis- ja pensionifondid, individuaalportfellid, muud finantsinstrumendid, tähtajalised ja säästuhoiused ning investeerimis- ja muud hoiused – paigutatud varade maht 2% ja ulatus juuni lõpuks 10,9 miljardi euroni (2019. aasta lõpus 10,7 miljardit eurot). Arvelduskontodel hoitavad vahendid kasvasid poolaastaga 11%, jõudes juuni lõpuks 18,1 miljardi euroni. Seega ulatus kõikidesse finantsteenustesse paigutatud varade maht Eestis kokku 29 miljardi euroni.33 Tegevuslubadega finantsteenuste osutajate kohta on võimalik rohkem lugeda Finantsinspektsiooni Eesti finantsuru ülevaadetest: https://www.fi.ee/sites/default/files/2020-05/fi_finantsturg_2019.pdf ja https://www.fi.ee/sites/default/files/fi_eesti_finantsteenusteturg_6_2020_c_est.pdf. 3.1.2. Ühisrahastusteenuse osutajate sektori ülevaade Ühisrahastust peetakse üheks kõige suurema potentsiaaliga jagamismajanduse valdkonnaks. 2015. aasta alguses viidi läbi üleeuroopaline uuring alternatiivsete rahastamisviiside kohta, mille tulemusena selgus, et Euroopas tegutseb üle 255 ühisrahastusplatvormi ning aastane tehingute maht nendel platvormidel on hinnanguliselt ligi 2,957 miljardit eurot (2014), seejuures olid mahud võrreldes 2013. a kasvanud ligi 144%34.35 Eesti on olnud ühisrahastamise turul Euroopas eesrinnas. Ühisrahastamine sai Eestis hoo sisse 2009. aastal, kui alustati P2P tüüpi laenude andmisega. 2015. aastal hinnati Eesti teisele kohale on kapitali kogumahust Euroopas.36 Joonis 7. Ühisrahastus Euroopas (2015). Maht eurodes elanike kohta. Allikas: Cambridge Centre for Alternative Finance, OECD ülevaade.37 Technopolis Group & EY 2015. aasta raporti kohaselt tegutses 15 Eestis registreeritud ühisrahastusteenuse osutajat.38 Eestis registreeritud platvormidel tehtud tehingute kogumahud ulatusid 128 miljoni euroni, hinnanguline turumaht (platvormide ja teenusosutajate müügitulu kokku) oli 2015. aastal 8 miljonit eurot. Prognoosi kohaselt leiti, et hinnanguliselt kasvab finantsvaldkonna 33 Allikas: https://www.fi.ee/et/publikatsioonid/eesti-finantsteenuste-turg-30juuni-2020-seisuga. 34 Wardrop, et al., 2015. 35 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, https://www.mkm.ee/sites/default/files/lisa_c_finantsteenused.pdf. 36 Current State of Crowdfunding in Europe, lk 27 jj. Kättesaadav: https://www.sbs.ox.ac.uk/sites/default/files/Entrepreneurship_Centre/Docs/OxEPR2/current-state-crowdfunding-europe- 2016.pdf. 37 OECD Economic Surveys, Estonia, September 2017, Overview, lk 45, http://www.oecd.org/economy/surveys/Estonia-2017- OECD-economic-survey-overview.pdf. 38 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, https://www.mkm.ee/sites/default/files/lisa_c_finantsteenused.pdf. 15 jagamismajanduse maht 2020. aastaks ligikaudu 130-450%, saavutades turumahu 32 miljonit eurot (platvormide ja teenuseosutajate müügitulu kokku). 2016. a avaldas Hollandis asuv Euroopa alternatiivse ja kogukondliku rahastuse ekspertiisikeskus CrowdfundingHub ulatusliku uuringu ühisrahastuse hetkeolukorrast 27 Euroopa riigis.39 Keskus töötas välja ka viieteistkümnel näitajal põhineva alternatiivrahastuse küpsusindeksi (ingl Alternative Finance Maturity Index), mille kohaselt paigutus Eesti 4. kohale.40 Eesti paistis seega silma positiivse näitena, olles ühisrahastuse edenemise osas Euroopas Suurbritannia, Hollandi ja Prantsusmaa järel neljandal positsioonil. Eelviidatud alternatiivse ja kogukondliku rahastuse ekspertiisikeskuse CrowdfundingHub uuringust selgus, et nii investorid kui ettevõtjad on ühisrahastuse suhtes aina optimistlikumalt meelestatud. Nüüdseks näitab praktika, et ühisrahastus on juurdunud tõsiseltvõetava finantseerimisallikana. Ühisrahastuse jõulisele laienemisele on kaasa aidanud asjaolu, et tegu on rahvusvahelise sektoriga. Samuti on Euroopa Investeerimisfond võrrelnud erakapitali-investeeringute osakaalu SKPs, st Baltikum vs EL, ja seal on Balti riigid keskmisele (0,3% SKP-st) viimastel aastatel järele jõudnud.41 Joonis 8. Kaasatud kogusumma, 10 parimat ELi liikmesriiki (miljonites eurodes)42 Ühisrahastusteenuseosutajate arv ja nende vahendatud rahastuse maht on Eestis kiiresti kasvanud. Selle maht elaniku kohta on Eestis üks Euroopa suurimaid.43 2018. aasta lõpus oli Eestis registreeritud ligi 20 ettevõtet, kes haldasid ühisrahastusplatvorme. Nende platvormide kaudu vahendatud rahastuse jääk oli 2018. aasta lõpus 150–180 miljonit eurot ehk kuni 0,7% SKPst. 2013-2018 aastate tehingute koguväärtus ulatus ligi 500 miljoni euroni ja suure osa sellest moodustasid viimaste aastate tehingud. Uute platvormide lisandumisest hoolimata on ühisrahastusturg suhteliselt kontsentreeritud. Viie suurima ettevõtte väljastatud rahastuse maht on üle 90% kogu rahastuse mahust.44 39 Current State of Crowdfunding in Europe. Kättesaadav: https://www.sbs.ox.ac.uk/sites/default/files/Entrepreneurship_Centre/Docs/OxEPR2/current-state-crowdfunding-europe- 2016.pdf. Euroopa riikide ühisrahastuse seisukorra analüüsimiseks moodustas CrowdfundingHub 15 näitajast koosneva indeksi, millest 8 on seotud regulatsioonidega ning ülejäänud peegeldavad turu suurust, ühisrahastuse erinevate vormide esindatust konkreetses riigis, samuti saadavaloleva info organiseeritust ja ligipääsetavust. 40 Äripäev, https://www.aripaev.ee/reklaamartiklid/2016/05/27/eesti-on-uhisrahastuse-kupsusindeksi-jargi-euroopas-4-kohal. Alternatiivrahastuse küpsusindeks aitab mõista iga uuringus osalenud riigi ühisrahastuse turu hetkeolukorra põhjuseid. Viieteistkümnest näitajast kaheksa on seotud regulatsioonidega. Teised näitajad on nt turu suurus, ühisrahastuse erinevate vormide esindatus konkreetses riigis, samuti saadavaloleva info organiseeritus ja ligipääsetavus. Küpsusindeks keskendub erinevate riikide ühisrahastuse ekspertide esitatud info analüüsile positiivse ja negatiivse poole pealt. Nt ühisrahastuse maksusoodustuste poolest on Suurbritannia võrreldes teiste Euroopa riikide eesrinnas. Allikas: Ibid. 41 Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi mitteametlik tagasiside käesolevale dokumendile. 42 Allikas: https://bruegel.org/wp-content/uploads/2019/03/PC-06_2019_-1.pdf, lk 3. 43 Allikas: https://www.jbs.cam.ac.uk/fileadmin/user_upload/research/centres/alternative-finance/downloads/2018-ccaf-exp- horizons.pdf. 44 Eesti Pank, Finantssektori struktuuri ülevaade, 2019, lk 20. 16 Teadaolevalt tegutseb Eestis käesoleval ajal üle 30 ühisrahastusteenuse osutaja. Täpset nimekirja ei ole võimalik koostada, kuna nimetatud ettevõtetel puudub teavitamis-, registreerimis- või loakohustus. Eesti Panga statistikas kajastuvad hetkel vaid suuremad teenuseosutajad. Täpseid ühisrahastussektori mahtusid seega hinnata ei ole võimalik ja käesolevas seletuskirjas esitatud mahud on ligikaudsed. Eesti Panga andmetel ulatub ühisrahastusteenuste osutajate vahendatud rahastuse maht45 2020. a sügiseks hinnanguliselt ligikaudu 1 miljardi euroni. Kuigi kriisiperiood võib tuua teatud muudatusi turul, siis eeldavasti jätkub ühisrahastusturu mahtude kasv ka tulevikus (vt tabel 3). Ligikaudu 60 % rahastusest on seotud Eestiga ja ülejäänu liigub välismaale. Võib eeldada, et välismaale suunatud rahastuse maht kasvab tulevikus, kuivõrd ühisrahastusteenuse osutajad laiendavad oma tegevust välisturgudele. Lainemist välisturgudele hakkab tõenäoliselt soodustama ka 2021. aasta novembris rakenduv EL ühisrahastusteenuse määrus. Tabel 3. Ühisrahastuse mahud Eestis46 Aasta 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020* Vahendatud 29 41 66 95 168 313 196 rahastuse maht (mln eur) Rahastuse jääk 29 50 93 144 235 370 414 perioodi lõpus (mln eur) Eesti Panga hiljutise leibkondade finantskäitumise küsitluse tulemuste järgi on 2% leibkondadest oma säästusid paigutanud ühisrahastusplatvormidesse. Samas investeerivad paljud Eesti väikeinvestorid ka välismaa ühisrahastusteenuste osutajate portaalidesse, eeskätt Läti suurtesse ühisrahastusplatvormidesse (nt Mintos, Twino). 3.1.3. Ülevaade krüptovarade turust Järgmine joonis illustreerib küptoraha laadsete varade kasvu. Eeldatakse, et kasvavad investeeringud krüptovara haldamise tehnoloogiasse suurendavad krüptovara haldamise lahenduste kasutamist kogu maailmas.47 Joonis 9. Krüptovarde globaalse turu kasv48 45 Palume arvestada, et antud arvutused on ligikaudsed ja hinnangulised, kuivõrd käesoleval ajal puudub ühisrahastusteenuse osutajatel registreerimis- või loakohustus, mistõttu on ülevaadet turust keeruline saada. 46 Allikas: Eesti Pank. 47 Crypto Asset Management Market by Solution (Custodian and Wallets), Application Type (Web-based and Mobile), End user (Individual and Enterprise (Institutions (BFSI, Hedge Funds), Retail and eCommerce)), Region - Global Forecast to 2025, allikas: https://www.marketsandmarkets.com/Market-Reports/crypto-asset-management-market-201925303.html. 48 Examining Regulatory Frameworks for Digital Currencies and Blockchain”, July 30, 2019. 17 Maailmas on ringluses ligi 8 000 erinevat virtuaalvääringut, turuväärtusega 560 miljardit USA dollarit (467 miljardit eurot).49 Suure osas aga moodustavad sellest tehingud bitcoin’ga. Konkreetselt Eestiga seoses ametlikku statistikat tokenite kaudu kapitali kaasamise mahtude kohta ei ole. 2018. aastal avaldatud Ernst & Young uuringu kohaselt ulatus Eestiga seotud ICO-de maht 63 miljoni USA dollarini (53 mln euroni), mis on teiste riikide võrdluses märkimisväärne. Uuringus peeti Eestiga seotuse all silmas seda, et tokeni emitent on Eestis asutatud või tokeni emitendi asutajad või juhid on Eestist pärit. Eesti ühingutega seotud ICO statistikat on kogunud ka advokaadibüroo NJORD Law Firm. Nende avaldatud andmete põhjal on Eesti ühingute kaasatud ICO mahud järgmised: Tabel 4. Kapitali kaasamine läbi ICO-de (millel on seos Eestiga) ICO-de koguarv ICO-de arv, ICO-de maht (eurodes) kaasatud kapitali maht on teada 2017 28 24 198 mln 2018 110 50 148 mln Lisaks on koostanud rahvusvahelisi võrdlusi token’te emiteerimisest ka teine audiitorbüroo – PWC. Nend avaldatud ülevaate kohaselt oli Eesti hoidmas maailmas 6. kohta aastal 2019 läbi viidud emissioonide osas.50 Selle ülevaate kohaselt peetakse Eestit jätkuvalt üheks atraktiivseks kohaks, kus selliseid emissioone korraldada. Samas tuleb märkida, et ei pruugi olla selge, mis tingimustel klassifitseeritakse vastavad kapitali kaasamise viisid ICO-deks või hoopis pigem STO-deks (securities token offering).51 3.1.4. Virtuaalvääringu teenuse osutajad Eestis Kõige hilisema ülevaate Eesti virtuaalvääringu teenuse osutajate kohta on võmalik leida Rahapesu andmebüroo 22.09.2020 avalikustatud uuringust.52 Käesoleval ajal tegutseb Eestis ligikaudu 350 teenuseosutajat. 2020. aasta 1. augusti seisuga kehtis erinevaid virtuaalvääringute tegevuslube kokku 611 (295 virtuaalvääringu raha vastu vahetamise teenuse, 261 rahakotiteenuse ja 55 virtuaalvääringu teenuse luba), mida on 2020. aasta talve lõpuga võrreldes ligikaudu kolm korda vähem. 53 Hiljutised seadusemuudatused annavad alust arvata, et viidatud tegevusloaga ettevõtete arv Eestis võib veel täiendavalt langeda. Novembri lõpu seisuga on tegevusluba umbes 340 ettevõttel. 2020. aasta märtsi seisuga Eestis tegevusluba omanud ettevõtted olid noored, valdavalt asutatud kas 2018. või 2019. aastal (vastavalt 47% ja 41%). 96% ettevõtetest olid asutatud mitte varem kui 2016. aastal.54 Eesti turul tegutsevate virtuaalvääringute teenuste pakkujate vahendatud teenuste kogukäive on kiiresti kasvanud. Kui 2018. aastal oli see suurusjärgus 590 miljonit eurot, siis 2019. a esimesel poolaastal juba kaks korda kõrgem – 1,2 miljardit eurot. Virtuaalvääringu teenuse vahendamise käibed varieeruvad ettevõtete puhul väga suurtes piirides. Mõlemal perioodil kuulus suurim käive ühele ettevõttele, vastavalt 420 miljonit eurot 2018. aastal ja 820 miljonit eurot 2019. a esimesel poolaastal. Teenuse pakkumisega alustanud ettevõtete seas oli vahendatud tehingute mediaankäive 2018. aastal 94 tuhat eurot ja 2019. aasta esimeses pooles 50 tuhat eurot. 83 ehk ligikaudu kolmandik virtuaalvääringu 49 Veebilehe coinmarketcap.com andmetel (seisuga 15. detsember 2020). 50 https://www.pwc.com/ee/et/publications/pub/Strategy&_ICO_STO_Study_Version_Spring_2020.pdf 51 Allikas: Krüptovarade reguleerimise VTK, 2019. 52 Virtuaalvääringu teenuse pakkujate uuring, kättesaadav: https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse- pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b. 53 Allikas: https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b. 54 Allikas: https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b. 18 ettevõtet olid 2018. aastal teenuseid vahendanud; 2019. aasta I poolaasta kohta tegi seda juba 188 ettevõtet.55 Joonis 10. Ettevõtete jagunemine vahendatud tehingute käibe alusel56 91% Eestis tegevust alustanud virtuaalvääringu teenust pakkuvatest ettevõtetest võimaldasid küsitlusele vastamise hetkel kaubelda või hoiustada Bitcoini. Levinud virtuaalvääringud, millega kaubeldakse, on ka Ethereum (67%), Litecoin (44%) ja Bitcoin Cash (44%). 8% ettevõtetest aktsepteerisid teenuse osutamisel sularaha. 57 Tabel 5. Eestis tegevust alustanud virtuaalvääringu teenuse pakkujate ärisuhete arv ja vahendatud tehingute käive58 55 Allikas: https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b. 56Allikas: RABi uuring, PPA joonis, https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate- uuring.pdf?9fd7e5611b. 57 Allikas: https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b. 58 Allikas: Virtuaalvääringu teenuse pakkujate uuring, kättesaadav: https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b. 19 Üldine võrdlus Kui võrrelda Eesti finantssektori kogumahtusid, siis virtuaalvääringu teenuse osutajate ja ühisrahastusteenuse osutajate poolt vahendatavate teenuste kogukäive on endiselt marginaalne. Joonis 11. Finantsteenuste sektori kogumaht võrreldes virtuaalvääringu ja ühisrahastuse sektoriga 4. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS 4.1. Ülevaade eelnõu ülesehitusest EELNÕU Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seadus 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Seaduse reguleerimisala § 2. Seaduse kohaldamine § 3. Investeerimisinstrument ja sellega seotud teenused ning rahastuse taotleja § 4. Virtuaalvääringud ja nendega seotud teenused § 5. Seaduses kasutatud muud terminid 2. peatükk TEENUSEOSUTAJANA TEGUTSEMISE ÕIGUS § 6. Tegevusluba § 7. Tegevusloa taotlemine § 8. Äriplaan § 9. Tegevusloa taotluse läbivaatamine § 10. Tegevusloa andmise otsus § 11. Tegevusloa andmisest keeldumise alused § 12. Tegevusloa kehtivuse lõppemine § 13. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine § 14. Avalikkuse teavitamine 20 3. peatükk OLULINE OSALUS § 15. Oluline osalus § 16. Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded § 17. Osaluse omandamisest teavitamine § 18. Osaluse omandamisest teavitamisel esitatavad andmed § 19. Menetlus ja menetlustähtajad § 20. Osaluse omandamise tingimused § 21. Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta § 22. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed § 23. Olulise osaluse muutumisest teavitamine 4. peatükk JUHTIMINE JA NÕUDED TEGEVUSELE 1. jagu Teenuseosutaja juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus § 24. Teenuseosutaja asukoht ja peakontor § 25. Teenuseosutaja tegevus välisriigis § 26. Nõuded juhtorgani liikmetele ja töötajatele § 27. Juhtorganite liikmetest ja audiitorettevõtjast teavitamine ning juhtorgani liikme tagasikutsumine § 28. Nõuded juhtorgani liikmete ja töötajate tasustamisele § 29. Sise-eeskirjad § 30. Sisekontroll ja vastavuskontrolli funktsioon § 31. Teenuseosutaja töötaja kohustus Finantsinspektsiooni teavitada § 32. Andmete säilitamine 2. jagu Teenuseosutaja tegevusnõuded § 33. Teenuseosutaja tegevuse edasiandmine ja kolmanda isiku teenuste kasutamine § 34. Huvide konflikti maandamise ja vältimise nõuded § 35. Teenuseosutaja või temaga seotud isikute osalemine investeerimisprojektides § 36. Tasu või hüve seoses teenuse osutamisega § 37. Konto avamise kohustus ja sellest informeerimine § 38. Nõuded eriotstarbelise üksuse kasutamisele ühisrahastusteenuse osutamisel § 39. Nõuded finantsvahendusplatvormile 5. peatükk TEENUSE OSUTAMINE JA RAHASTUSE TAOTLEMINE 1. jagu Teenuse osutamisele esitatavad üldnõuded § 40. Üldnõuded teenuse osutamisele § 41. Üldnõuded rahastuse taotlejale § 42. Teabe avalikustamine majandustegevuse kohta § 43. Nõuded teenuseosutajale, kes osutab teenust, mille raames on võimalik vahetada virtuaalvääringut või investeerimisinstrumenti raha vastu 2. jagu Investeerimisinstrumendi pakkumise ja vahendamise nõuded § 44. Üldised teabe avalikustamise nõuded 21 § 45. Teabe avalikustamine investeerimisprojekti kohta § 46. Teabe avalikustamine investeerimisinstrumendiga tehtavate tehingute hindade kohta finantsvahendus-platvormil § 47. Investeerimisinstrumendi asjakohasuse hindamine investorile § 48. Lepingueelne järelemõtlemisaeg investeerimisinstrumendi pakkumisel § 49. Ettenägematute kulude reserv, investeerimisinstrumendi tulususe või tootluse garanteerimine ja tagasiostugarantii § 50. Eelseadistatud investeerimine ühisrahastusteenuse korral 3. jagu Põhiteabedokument, kahju nõudmine ja investeerimisinstrumendi pakkumise peatamine § 51. Nõuded põhiteabedokumendile § 52. Eksitav, vigane või ebatäpne teave põhiteabedokumendis ja põhiteabedokumendi muutmine § 53. Finantsinspektsiooni kohustused seoses põhiteabedokumendiga ja õigus nõuda põhiteabedokumendi muutmist § 54. Põhiteabedokumendi registreerimine või pakkumisest teavitamine § 55. Investoritele kahju hüvitamine § 56. Pakkumise peatamine 4. jagu Siseteabe väärkasutamine ja turumanipulatsioon § 57. Siseteabe väärkasutamist ja turumanipulatsiooni reguleerivate sätete kohaldamine § 58. Siseteabe avalikustamine investeerimisinstrumentide kohta § 59. Siseteabe väärkasutamise keeld § 60. Turumanipulatsioon ja selle toimepanemise keeld 5. jagu Kliendi kaebused § 61. Kliendi kaebuse lahendamine 6. peatükk INVESTEERIMISINSTRUMENDI REGISTRI PIDAMINE JA KANDED INVESTEERIMISINSTRUMENTIDEGA § 62. Investeerimisinstrumendi registreerimine § 63. Nõuded registripidajale § 64. Registrisse kantavad andmed ja nende töötlemine § 65. Investeerimistokeni registreerimine ja registrikande õiguslik tähendus 7. peatükk NÕUDED KAPITALILE, OMAVAHENDITELE JA VARADE HOIDMISELE § 66. Teenuseosutaja osa- või aktsiakapital § 67. Nõuded teenuseosutaja omavahenditele § 68. Kliendi vara hoidmise nõuded 22 8. peatükk RAAMATUPIDAMINE JA ARUANNETE ESITAMINE FINANTSINSPEKTSIOONILE § 69. Raamatupidamise korraldamine § 70. Aruannete esitamine Finantsinspektsioonile § 71. Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontroll ja puuduste kõrvaldamine § 72. Audiitorkontroll § 73. Audiitorettevõtja informeerimiskohustus 9. peatükk ISIKUANDMETE KAITSE JA TEENUSEOSUTAJA TALITLUSPIDEVUS § 74. Isikuandmete töötlemine ja isikuandmete kaitse nõuded § 75. Teenuseosutaja talitluspidevuse tagamine § 76. Turvalisusega seotud intsidentide tuvastamine ja lahendamine 10. peatükk TEENUSEOSUTAJA ÜMBERKUJUNDAMINE, ÜHINEMINE, LÕPETAMINE JA PANKROT § 77. Ümberkujundamine § 78. Ühinemine § 79. Jagunemine § 80. Tegevuskava äritegevuse lõppemise kohta § 81. Lõpetamine § 82. Pankrot 11. peatükk JÄRELEVALVE § 83. Järelevalve alused ja ulatus ning järelevalve teostamine § 84. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses § 85. Finantsinspektsiooni õigused informatsiooni saamisel § 86. Selgituste andmisest keeldumise alused § 87. Kohapealne kontroll § 88. Ekspertiis ja erakorraline audiitorkontroll järelevalvemenetluses § 89. Ettekirjutus § 90. Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel § 91. Finantsinspektsiooni informeerimise kohustus § 92. Sunniraha 12. peatükk VASTUTUS § 93. Põhiteabedokumendiga seotud nõuete rikkumine § 94. Muu teabe avalikustamise nõuete rikkumine § 95. Teenuse osutamisega seotud kohustuse rikkumine § 96. Vastutuse siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni eest § 97. Finantsinspektsioonile teabe esitamata jätmine § 98. Investeerimisinstrumendi registreerimisega seotud nõuete rikkumine § 99. Olulise osaluse omandamise korra rikkumine § 100. Sise-eeskirjade ja sisekontrolli nõuete rikkumine § 101. Teenuseosutaja ülesannete edasiandmise korra rikkumine § 102. Teenuseosutaja juhtorgani kohustuste rikkumine § 103. Omavahendite nõuete rikkumine § 104. Vara hoidmise nõude rikkumine 23 § 105. Huvide konflikti maandamise nõuete rikkumine § 106. Teenuseosutaja tegevusega seotud õigusrikkumisest teavitamise korra rikkumine § 107. Isikuandmete kaitse ning talitluspidevuse ja turvalisuse tagamisega seotud nõuete rikkumine § 108. Teenuseosutaja jagunemise, ümberkujundamise, ühinemise ja lõpetamisega seotud nõuete rikkumine § 109. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2020/1503 nimetatud nõuete rikkumine § 110. Menetlus 13. peatükk RAKENDUSSÄTTED 1. jagu Üleminekusätted § 111. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega 2. jagu Muudatused kehtivates seadustes § 112. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine § 113. Kindlustustegevuse seaduse muutmine § 114. Krediidiandjate ja –vahendajate seaduse muutmine § 115. Krediidiasutuste seaduse muutmine § 116. Majandustegevuse seadustiku üldosa seadu § 117. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine § 118. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus § 119. Väärtpaberite registri pidamise seaduse muutmine § 120. Väärtpaberituru seaduse muutmine 3. jagu Seaduse jõustumine § 121. Seaduse jõustumine Eelnõuga ei reguleerita küsimusi, mis EL ühisrahastusmäärusele tuginedes on otsekohalduva iseloomuga. Euroopa Liidu õiguse kohaselt on keelatud otsekohalduva õigusakti sisu ümber kirjutada riigi õigusesse. Eelnõuga reguleeritakse küsimusi, milles EL ühisrahastusmäärus on liikmesriigile selle õiguse andnud või vastava kohustuse pannud. 4.2. Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seadus (edaspidi ÜMIVS) Paragrahv 1 määratleb seaduse reguleerimisala. Selles nimetatud mõisted on defineeritud eelnõu paragrahvides 3 ja 4. Lõike 1 punkti 1 kohaselt on seadusega reguleeritud ühisrahastusteenuse osutamine ulatuses, milles see täpsustab ja täiendab sätteid, mis sisalduvad EL ühisrahastusmääruses. Käesoleva lõike kohaselt kehtestatakse eelnõuga EL ühisrahastusteenuse osutajatele nõuded niivõrd, kuivõrd see on lubatud või nõutud viidatud EL määrusega. Eeskätt antakse eelnõuga pädevale asutusele järelevalvetegevuseks asjaomased meetmed ja kehtestatakse võimalus nõuete rikkumisel puhul sekkuda, sh määrata karistusi või võtta tarvitusele muid haldusmeetmeid. EL ühisrahastusmääruse artikli 29 tähenduses pädevaks asutuseks Eestis on Finantsinspektsioon (vt eelnõu § 83 lõige 5). Finantsinspektsioonil on seega kõik õigused, mis on sätestatud EL ühisrahastusmääruses ja mis eelnõuga sätestatakse. 24 Lõike 1 punkt 2 sätestab, et seadust kohaldatakse investeerimisinstrumentide vahendamise teenuste osutajatele. Nimetatud lõike alusel reguleeritakse neid ühisrahastusteenuse osutajaid, kes lõikes 1 nimetatud EL ühisrahastusmääruse kohaldamisalasse ei kuulu. Siia on hõlmatud nt tarbijakrediidipõhised ühisrahastusmudelid ning muud teenuseosutajad, kes vahendavad kolmandate isikute investeerimisinstrumente. Täpsemalt on investeerimisinstrumentide vahendaja mõiste lahti seletatud eelnõu § 3 lõike 8 selgitustes. Lõike 1 punkti 3 kohaselt reguleerib seadus investeerimisinstrumentide pakkumist. Investeerimisinstrumendi pakkumise kohta vt lähemalt eelnõu § 3 lõigete 2-4 selgitusi. Lõike 1 punktiga 4 sätestatakse, et seadust kohaldatakse ka virtuaalvääringu teenuse osutajatele. Seega, võrreldes kehtiva õigusega on virtuaalvääringu teenuste osutamisega seotud õiguslik regulatsioon toodud RahaPTS-ist eriseaduse ehk ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse kohaldamisalasse. Lõike 1 punktiga 5 sätestatakse, et § 1 lõike 1 punktides 2 ja 4 nimetatud teenuseosutajate üle kehtestatakse eelnõuga nõuded asutamisele, tegevusele, lõpetamisele, samuti vastutuse ja järelevalve teostamise sätted. Lõike 1 punktis 1 nimetatud teenuseosutajatele kehtestatakse eelviidatud nõuded ulatuses, milles see on lubatud ja võimalik EL ühisrahastusmääruse alusel. Eelnõu üheks eesmärgiks ongi rakendada EL ühisrahastusmääruse valikukohti ja kehtestada nõuded, mis selle alusel liikmesriikidele pannakse, ning võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/1504, millega muudetakse direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta. Lõike 2 näol on tegemist tüüpilise finantsjärelevalvesubjekti kohta käiva normiga, millega täpsustatakse, et seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades eriseadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi. Paragrahvis 2 loetletakse teenused ja instrumendid, millele seadust kohaldatakse. Eelnõu kohaldumisala illustreerib lihtsustatud kujul järgmine tabel. Tabel 6. Eelnõu kohaldumisala vastavalt instrumendi liigile ÜLDNIMETUS INSTRUMENDI LIIK KAS EL KAS EELNÕU INSTRUMENDI ÜHISRAHASTUS- (ÜMIVS) PAKKUMISEL MÄÄRUS REGULEERIB AVALIKUSTATAV REGULEERIB TEAVE INVESTEERIMIS- Mitte-MiFID instrument Jah Osaliselt Põhiteabedokument INSTRUMENT [EL ühisrahastusmääruse art (kui pakkumise (järelevalve, (ÜVIMS 5. ptk) 2(1) punkt n] ehk vabalt koguväärtus on alla karistused jm) võõrandatav mitte-MiFID 5 mln euro) instrument Muu mitte-MiFID Ei Jah instrument, nt OÜ osad, mis ei ole vabalt võõrandatavad Ettevõtte laen läbi Jah Osaliselt ühisrahastuse (kui pakkumise (järelevalve, koguväärtus on alla karistused jm) 5 mln euro) Tarbijakrediit läbi Ei Jah ühisrahastuse VÄÄRTPABER MiFID finantsinstrument Jah Osaliselt RM prospektimäärus (VPTS § 2 väärtpaber) (kui pakkumise (järelevalve, (VPTS) koguväärtus on alla karistused jm) 5 mln euro) KRÜPTOVARA Virtuaalvääring Ei Jah ÜVIMS üldised teabe avalikustamise nõuded (5. ptk) Lõikes 1 on sätestatud loetelu isikutest ja teenustest, millele seadust kohaldatakse. Nimetatud teenuseosutajate hulka kuuluvad sama lõike neljas punktis nimetatud isikud. 25 Punkti 1 järgi kohaldatakse seadust Eestis asutatud investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse ja virtuaalvääringu teenuse osutajale (nimetatud teenuseosutajat nimetatakse seaduses ja käesolevas seletuskirjas edaspidi koos teenuseosutajateks). Teisisõnu kohaldatakse seadust kõikidele teenuseosutajatele, kes on Eestis asutatud ja osutavad Eesti füüsilistele ja juriidilistele isikutele investeerimisinstrumentide ja virtuaalvääringutega seotud teenuseid. Kuna investeerimisinstrumendi vahendamise teenus hõlmab ka ühisrahastusteenust EL ühisrahastumääruse järgi, tuleb viimase osas arvestada ka § 1 lõike 1 punktis 1 toodud piirangut ja selles osas kohaldatakse seadust niivõrd kuivõrd see on lubatud EL ühisrahastusmäärusega. Eestis asutatud investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja ja virtuaalvääringu teenuse osutaja mõisted on avatud eelnõu § 3 lõikes 8 ning virtuaalvääringu teenuse osutaja mõiste eelnõu § 4 lõikes 2. Punkti 2 järgi kohaldatakse seadust ka kes on saanud tegevusloa vastavalt EL ühisrahastusmäärusele ja kes on asutatud Eestis või kes osutavad Eestis teenuseid. Sätet kohaldatakse koosmõjus eelnõu § 1 lõike 1 punktiga 1 (vt viidatud sätte selgitusi eespool). Punkti 3 järgi kohaldatakse seadust ka käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetamata isikule, kes taotleb rahalisi vahendeid või pakub investeerimisinstrumente (viidatud isikuid nimetatakse eelnõus ja käesolevas seletuskirjas edaspidi rahastuse taotlejaks). Käesoleva punkti alla kuuluvad need isikud, kes pakuvad enda tegevuse või äritegevusega seotud investeerimisinstrumente ise, st ilma teenuseosutajata, kes investeerimisinstrumente vahendaks. Nimetatud isikuid ei käsitleta eelnõu tähenduses teenuseosutajatena, st nad ei pea endaga seotud investeerimisinstrumendi pakkumiseks taotlema tegevusluba vastavalt eelnõu paragrahvi 7 lõikele 1, kuid endaga seotud investeerimisinstrumentide pakkumisel kohaldub analoogselt VPTS-is sätestatud väärtpaberite avaliku pakkumise korral siiski eeskätt teabe andmise, st põhiteabedokumendi avalikustamise või Finantsinspektsioonis registreerimise kohustus (vt eelnõu 5. peatükk, eeskätt §-d 45 ja 51). Lõige 2 täpsustab, et käesoleva seaduse 5. ja 6. peatükis sätestatut ei kohaldata EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktis b nimetatud lepingust tuleneva nõude ja punktis n nimetatud instrumendi pakkumisele või vahendamisele, välja arvatud juhul kui nende investeerimisinstrumentide pakkumise koguväärtus kõikide Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide kohta kokku selle pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul ületab 5 000 000 eurot. Kuna investeerimisinstrumendi alla kuuluvad ka EL ühisrahastusmääruse kohased mitte-MiFID väärtpaberid ja ettevõtluslaenud, siis nende investeerimisinstrumentide pakkumisele või vahendamisele eelnõu teenuse osutamise nõudeid ei kohaldata, vaid sellisel juhul kohaldatakse EL ühisrahastusmäärust. Samas, kui nimetatud instrumendi pakkumise koguväärtus kõikide Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide kohta kokku pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul ületab 5 000 000 eurot, siis kohaldatakse sellisele teenuseosutajale käesoleva seaduse 5. ja 6. peatükke. Lõike 3 järgi kohaldatakse Eestis asutatud teenuseosutajale, kes on saanud tegevusloa vastavalt EL ühisrahastusmäärusele ning lepinguriigis asutatud krediidiasutusele, investeerimisühingule, makseasutusele ja e-raha asutusele üksnes käesoleva seaduse 2., 5., 6., 11. ja 12. peatükis sätestatut. Käesoleva lõike eesmärk on tagada, et nende ettevõtjate, kellele on väljastatud tegevusluba muu õigusakti kui käesoleva seaduse alusel (st EL ühisrahastusmääruse, KAS, VPTS, MERAS), tegevus oleks kooskõlas käesoleva seaduse nõuetega (st eelnõu 5. peatüki nõuetega), ning teisalt, et käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisel kohaldataks nimetatud ettevõtjate suhtes ka sarnast järelevalvet ja vastutuse sätteid nõuete rikkumise eest (vastavalt eelnõu 11. ja 12. peatükid). Ühtlasi vähendatakse sellise konstruktsiooniga ka ettevõtjate halduskoormust, kuna finantssektori järelevalvesubjektide tegevusnõuded on suures ulatuses sarnased, siis eelnõus reguleeritud teenuste pakkumisel peab eelpool viidatud ja juba olemasoleva finantstegevuse loaga isik täitma üksnes konkreetseid spetsiifilisi nõudeid, mis tagavad teenuseosutajate võrdse kohtlemise ja investorite ühetaolise kaitse. Lõike 4 kohaselt on teenuseosutajal õigus osutada § 1 lõike 1 punktides 1, 2 ja 4 nimetatud teenuseid (ehk investeerimisinstrumentide vahendamise ja virtuaalvääringu teenust) välisriigis piiriüleselt või asutades selleks filiaali, misjuhul kohaldatakse sellisele piiriülese teenuse osutamisele või välisriigi filiaali asutamisele käesoleva seaduse §-i 25. Viimatinimetatud sätte kohaselt tuleb enne teenuste 26 piiriülest osutamist või filiaali asutamist eelnevalt Finantsinspektsiooni teavitada ning esitada samas sättes märgitud andmed ja dokumendid. Sellega seonduvalt tuleb märkida, et eelnõuga ei ole ette nähtud võimalust välisriigi teenuseosutajal osutada Eestis teenust piiriüleselt, mis tähendab, et Eestis püsivalt teenuse osutamiseks peab teenuseosutaja asutama eraldi juriidilise isiku ja taotlema Eestis vastava tegevusloa. Nimetatud piirangu põhjus seisneb selles, et käesoleva eelnõuga luuakse teenuseosutajatele väga spetsiifiline õiguslik raamistik (kehtestatavad nõuded ei ole EL tasandil ühtlustatud) ja teadaolevalt paljudes liikmesriikides samaväärseid nõudeid veel kehtestatud ei ole. Lõike 5 kohaselt kohaldatakse rahastuse taotlejale, kes ei tegutse teenuseosutajana, üksnes eelnõu 5., 11. ja 12. peatükis sätestatut. Eeltoodu kehtib juhul, kui rahastuse taotleja ei ole samaaegselt investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja (vt ka § 3 lõiked 7 ja 9). Sätte eesmärk on tagada, et isikule, kes pakub endaga seotud investeerimisinstrumente, peaks rakendama oma tegevuses vähemalt samaväärseid nõudeid kui tegevusloaga teenuseosutaja, vähemalt selles osas, mis puudutab teabe andmist, järelevalvet ja vastutust. Nimetatud kohustus on analoogne VPTS-is sätestatud väärtpaberi (avaliku) pakkumisega, st enda äriühinguga seotud väärtpaberite emiteerimise puhul tuleb avaldada teabedokument (väärtpaberite puhul prospekt), kuid teise äriühingu väärtpaberite pakkumist käsitletakse investeerimisteenusena, mille jaoks tuleb pakkumise korraldajal taotleda investeerimisühingu tegevusluba. Lõike 6 kohaselt ei kohaldata füüsilisest isikust tarbijakrediidi taotleva rahastuse taotleja suhtes käesolevas seaduses sätestatut. Välistuse eesmärk on mitte kohustada füüsilist isikut, kes tarbijakrediidi näol taotleb eelduslikult rahastust väikses mahus ja enda tarbeks, järgima käesolevas seaduses sätestatud nõudeid, mis tavapäraselt rahastuse taotlemisega kaasnevad (sh põhiteabedokumendi avalikustamine). Samas tasub märkida, et juhul, kui füüsiline isik taotleb tarbijakrediiti, siis kohaldatakse sellisele rahastuse taotlemisele siiski asjakohaseid tsiviilõigussuhteid reguleerivaid õigusakte, sh ka KAVSi ajaomaseid sätteid. Lõike 7 kohaselt on seaduse kohaldamisalast välistatud finantstuluta ühisrahastusteenuse osutajad. Seadus ei kohaldu ka muude samaväärsete teenuste osutamisel, kui investorile või teenuse kliendile ei kaasne ega pidanudki kaasnema teenuseosutaja või rahastuse taotleja poolset vastusooritust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nimetatud lõike eesmärk on välistada seaduse kohaldumisalast mittetulunduslikud ja heategevusliku eesmärgiga ühisrahastusprojektid; samuti sellised ettevõtmised, mille puhul on selgelt enne kliendi või investori poolset kapitali panustamist temale kommunikeeritud, et üleantud kapitali ei tagastata või oma panustatud kapitali eest ei pakuta vastutasuks asju, õiguseid või muid hüvesid. Hoolimata eeltoodust tuleb annetuspõhised ja finantstuluta ühisrahastusteenuse osutajatel esitada enne majandustegevuse alustamist registripidajale teade annetuspõhisel ja finantstuluta ühisrahastusteenuse osutamisel vastavalt majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatule. Nimetatud säte on vajalik selleks, et finantsjärelevalveasutusel oleks võimalik saada ülevaadet Eestis tegutsevatest finantstuluta ühisrahastusteenuse osutajate kohta ning kaardistada vastavas sektoris tegutsevad ettevõtjad kui ka nendega seotud riskid. Muus osas käesolevat seadust finantstuluta ühisrahastusele ei kohaldata. Nimetatud raamistik peaks tagama lihtsustatud korra nendele, kelle tegevuseks on finantstuluta ühisrahastus, ning avalikus registris märgitud finantstuluta tegevusala peaks andma investoritele enam kindlust selles osas, et kõikide vastava ühisrahastusteenuse pakkuja poolt läbiviidud rahakogumiste näol on tegemist tõepoolest finantstuluta ettevõtmisega ning investor ei saa oma panustatud kapitali või muu varalise hüve vastu midagi. Lisaks leiavad eelnõu koostajad, et finantsjärelevalvel ja seadusloojal peaks olema adekvaatne ülevaade finantstuluta ühisrahastusteenuse osutajatest, et mõista nimetatud teenustega seotud rahapesu ja terrorismi rahastamise riske ning reageerida, kui see peaks osutuma vajalikuks. Lõike 8 järgi ei kohaldata seadust finantsinstrumentidele ja –teenustele, mille kohta käiv on reguleeritud teistes finantsjärelevalvesubjektide kohta käivates eriseadustes, sealhulgas ei kohaldata seadust järgmistele teenustele ja finantsinstrumentidele: 1) väärtpaberitele, mille emiteerimine, registreerimine ja tehingute tegemine on reguleeritud väärtpaberituru seaduses (vt ka EL ühisrahastusmääruse artikkel 1 lõike 2 punkt b); 27 2) investeerimisteenuste osutamisele väärtpaberituru seaduse § 43 ja § 44 mõistes; 3) investeerimisriskiga elukindlustuslepingutele kindlustustegevuse seaduse § 222 lõike 1 mõistes; 4) investeerimisriskiga pensionilepingutele kogumispensionide seaduse § 461 mõistes; 5) investeerimisriski sisaldavate krediidiasutuste hoiustele krediidiasutuste seaduse § 891 mõistes. Eeltoodud erandite eesmärk on välistada olukorrad, kus võib tekkida normide konkurents ning anda õiguskindlus instrumentide ja teenuste puhul, mille kohta on olemas kehtivad eriseadused ja –normid. Lõike 9 järgi ei käsitata hoiuse ega muu tagasimakstava vahendina KAS § 4 tähenduses selliseid rahalisi või muid vahendeid, mille teenuseosutaja on saanud oma klientidelt investeeringute tegemise, edasilaenamise või tagasimaksmise eesmärgil. Sellega seoses on oluline märkida, et teenuseosutajal, sarnaselt teiste finantseerimisasutustega ning ettevõtjatega, kes ei ole krediidiasutused, ei ole lubatud avalikkuselt vastu võtta hoiuseid ja muid taolisi tagasimakstavaid rahalisi vahendeid (vt ka KAS § 4 lg 1). Teenuseosutaja võib enda makse- või muule kontole kogutavat investori raha või rahalisi vahendeid kasutada üksnes investori korralduse täitmiseks (vara lahususe kohta vt ka eelnõu § 68 selgitusi). Lõike 10 järgi peab krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja tarbijale krediidi vahendamisel (vt KAVS § 4) või tarbijakrediidilepinguga seotud nõustamisteenuse (vt KAVS §-id 7 ja 51) osutamisel järgima KAVS §-des 47–531 sätestatut. Nimetatud säte põhineb suuresti samasisulisel KAS § 83 lõikel 31 ning sätte idee on tagada tarbijakrediidi vahendamise puhul samasuguste nõuete järgimine hoolimata sellest, kas teenust osutab krediidiandja, -vahendaja, krediidiasutus või ühisrahastusteenuse osutaja. Paragrahv 3 sätestab investeerimisinstrumendi, sellega seotud teenuste ja rahastuse taotleja mõisted. Lõikes 1 on defineeritud investeerimisinstrumendi mõiste käesoleva seaduse tähenduses. Lõike sissejuhatava teksti kohaselt on investeerimisinstrument investeerimise eesmärgil kasutatav. See tähendab, et investeerimisinstrument on finantsvara (finantsinstrument), mille (peamine) eesmärk on teenida instrumendi hoidjale tulu. Sarnaselt väärtpaberituru seaduses reguleeritud väärtpaberitega peaks investeerimisinstrumendi puhul investeerimise eesmärk tähendama seda, et investeerimisinstrumendi soetamisest ja hoidmisest tuleneda võiv tulu põhineb suuresti kellegi muu isiku kui investori panusel rahastuse taotleja käekäigu suhtes, st investor omandab investeerimisinstrumendi, jäädes sellega kaasnevas õigussuhtes suuresti passiivseks rahastuse taotleja ja/või vahendaja suhtes. Punktis 1 on esitatud loetelu konkreetsetest väärtpaberitest ja instrumentidest, mida käsitatakse seaduse tähenduses investeerimisinstrumendina. Sellisteks instrumentideks on väärtpaberituru seaduse §-s 2 lõike 1 punktides 1-8 nimetamata väärtpaberid või EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktis n nimetatud instrument. Seadusega on hõlmatud sellised eelnimetatud finantsinstrumendid, mis annavad selle omanikule hääle-, kasumi või muid õigusi, mida tavapäraselt seostatakse osaluse omamisega või muul viisil kontrolli teostamisega juriidilises isikus või juriidilise isiku staatust mitteomava isikute ühenduses või muus esemes. Eeskätt kuuluvad selle määratluse alla osaühingu osad, osalus tulundusühistus ja usaldusfondis, aga ka kontrolliõigus sihtasutuste üle ning muud väärtpaberid ja finantsinstrumendid, mis ei ole finantsinstrumendid MiFIDII-i mõistes, kuid millega kaasneb eeltoodud omadustega instrumendi omamine või käsutusõigus. Punkti 2 kohaselt hõlmab investeerimisinstrumendi mõiste ka krediidilepingust, sealhulgas EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktis b nimetatud lepingust tulenevat nõuet. Punkt 2 tuleneb üldjoontes viidatud EL ühisrahastusmääruse sättest, kuid siseriiklikku õigusesse on nimetatud punkt 2 toodud üle laiendavalt, st krediidilepinguga käesoleva seaduse tähenduses on hõlmatud nii laenulepingud EL ühisrahastusmääruse mõistes, kuid ka tarbijakrediit KAVS-i tähenduses. Eelnõu koostajate hinnangul on tarbijakrediidil põhinev ühisrahastusmudel nii rahastuse taotleja kui ka investori puhul vähemalt samaväärsete riskidega. Lisaks tekiks käesolevas seaduses tarbijakrediidi reguleerimata jätmise korral õigusselgusetus, et kas ühisrahastusmudelil põhineva tarbijakrediidi puhul (vt KAVS § 2 lg 2) kohaldataks KAVS-i või käesolevat seadust. Muud tarbijakrediidi andmist ja vahendamist eelnõu ei reguleeri ja see jääb endiselt KAVSi kohaldamisalasse. 28 Punkti 3 järgi kuuluvad investeerimisinstrumendi mõiste alla ka tuletisinstrumendid, mis annavad selle omanikule õiguse sama lõike punktis 1 ja 2 nimetatud investeerimisinstrument omandada. Käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse nimetatud tuletisinstrumentide all erinevaid instrumente, mis võimaldavad selle omandajal tulevikus investeerimisinstrument omandada. Eeskätt liigituvad sellise määratluse alla võlainstrumendid, mida iseenesest ei saa pidada investeerimisinstrumentideks, kuid mille (esma)pakkumise ajal on avaldatud, et tulevikus on võimalik nimetatud võlainstrumendi omandajal nimetatud instrument investeerimisinstrumendiks konverteerida. Lisaks peetakse käesoleva punkti all silmas ka praktikas kasutatavaid konverteeritavad instrumente (sh laenud; ingl. k convertible loan, convertible note), mille omandaja saab valida, kas sellise instrumendi rahastuse taotleja poolne vastusooritus seisneb raha tagasi maksmises või osaluse või muu õiguse üleandmises. Lõige 2 sätesab investeerimisinstrumendi pakkumise mõiste, mille kohaselt investeerimisinstrumendi pakkumine on mistahes vormis ja vahendite, sealhulgas finantsvahendusplatvormi või muu tehnilise lahenduse abil abil avalikkusele investeerimisinstrumendi omandamise võimaluse kohta kättesaadavaks tehtud teave, mis on piisavalt täpne nii pakkumise tingimuste kui ka pakutava investeerimisinstrumendi osas, et võimaldab investoril otsustada investeerimisinstrumendi omandamise üle. Teisisõnu tuleb käsitleda investeerimisinstrumendi pakkumisena iga teadet, milles on viidatud võimalusele investeerimisinstrumente soetada ning milles on antud investorile või kliendile võimalus teha omapoolne sooritus tehingu tegemiseks. Selliste võimaluste hulka kuulub näiteks investeerimisinstrumendi pakkuja või investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja maksekonto, virtuaalvääringu rahakoti või muu sarnase väärtuse ülekandmiseks võimaldatud konto andmete edastamine investorile või kliendile koos lubadusega teha tulevikus omapoolne vastusooritus investeerimisinstrumendi üleandmise näol. Seevastu ei käsitleta investeerimisinstrumendi pakkumisena sellist teabe avaldamist, mille puhul ei anta investorile võimalust investeerimisinstrument omandada (vt sama paragrahvi lõike 9 selgitused). Käesolevas lõikes märgitud avalikkuse definitsioon on avatud seaduse § 5 lõikes 1. Sellest tulenevalt on sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud erand, mille kohaselt tegemist ei ole investeerimisinstrumendi pakkumisega tegemist juhul, kui teabe avaldamisega ei kaasne võimalust investeerimisinstrument omandada. Praktikas kuuluvad selliste teabe avaldamiste alla näiteks uudislood, viitamine veebilehele, kus pakkumist läbi viiakse ja muud kolmandate isikute poolt tehtud pakkumise tutvustamised või reklaamid, kus investoril ei ole võimalik teha omapoolset sooritust investeerimisinstrumendi omandamiseks. Lõike 4 kohaselt tuleb investeerimisinstrumendi või virtuaalvääringu pakkumine, mille koguväärtus kõikide lepinguriikide kohta kokku pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul ületab viis miljonit eurot, registreerida Finantsinspektsioonis käesoleva seaduse §-s 54 sätestatud korras. Eelnõu koostajad pidasid vajalikuks sätestada künnis, millest alates kehtivad rahastuse taotlejale (või asjakohasel juhul investeerimisinstrumentide vahendajale) kõrgendatud teabe avalikustamise ja seejärgse Finantsinspektsiooni teabedokumendi kontrolli nõuded. Teiselt poolt ei oleks proportsionaalne nõuda teabedokumendi avalikustamist, vähemalt käesolevas seaduses nõutud kujul. Sarnane režiim kehtib ka väärtpaberituru seaduses väärtpaberite avaliku ja mitteavaliku pakkumise puhul. Esimeses lauses toodud pakkumise registreerimiskohustust ei kohaldata aga sellistele instrumentidele, mis kuuluvad EL ühisrahastusmääruse kohaldamisalasse (vt ka määruse artikkel 1 lõike 2 punkt c). Lõige 5 sätestab ühisrahastusteenuse mõiste, mis on defineeritud kahe erineva ühisrahastusteenuse vormi kaudu. Krediidipõhine ühisrahastus tähendab investorile antud võimalust omandada investeerimisinstrument, millega rahastatakse krediiti või lõike 1 punktis 3 nimetatud tuletisinstrumenti, millega kaasneb lubaduspakkumisse investeeritud vahendid kokkulepitud tähtajaks intressidega või muu finantstulu näol tagastada (punkt 1). Nimetatud määratlus eeldab ka seda, et ettevõtjad, kes on saanud varasemalt KAVS § 2 lg 2 alusel krediidivahendaja tegevusloa, peavad eelnõu kohaselt edaspidi hakkama järgima käesoleva seaduse nõudeid lisaks teatud KAVSi sätetele (§§ 47–531; vt eelnõu § 2 lõiget 10). Sama lõike punkti 2 järgi kuulub ühisrahastusteenuse alla ka investeerimis- või omakapitalipõhine ühisrahastus. Nimetatud teenuse käsitleb laiendavalt EL ühisrahastusmääruses sätestatut, st ühisrahastusteenusena käsitatakse ka § 3 lõike 1 punktis 1 nimetatud instrumenti või selle 29 tuletisinstrumenti vastavalt sama lõike punktile 3. Nimetatud laiendus tuleneb sellest, et nii MiFID II kui ka EL ühisrahastusmäärus nimetatud instrumente ei käsitle (st MiFID II räägib vabalt võõrandatavatest finantsinstrumentidest), kuigi vastavad instrumendid on turul levinud ning Eesti investoritele laialt kättesaadavad, samuti kujutavad samaväärseid või isegi suuremaid finantsriske võrreldes laenu- või krediidipõhiste instrumentidega. Osaühingu osade võõrandamise kohta vt täpsemalt käesoleva seletuskirja punktist 2.1. Lõikes 6 on nimetatud isikud, keda käsitatakse investeerimisinstrumendi pakkujana käesoleva seaduse tähenduses. Punkti 1 kohaselt võib investeerimisinstrumendi pakkujaks olla füüsilisest või juriidilisest isikust rahastuse taotleja, sealhulgas ka EL ühisrahastusmääruses nimetatud projektiomanik (vt artikkel 2 lõike 1 punkt h). Punkti 2 järgi käsitatakse pakkujana ka investeerimisinstrumentide vahendamise teenuseosutajat ehk investeerimisinstrumentide vahendajat (vastava mõiste seletuse kohta vt sama paragrahvi lõiget 8). Lõige 7 täpsustab lõiget 6 ning loetleb isikud, kes võivad investeerimisinstrumenti pakkuda. Lõike sõnastuse kohaselt võib rahastuse taotleja investeerimisinstrumendi pakkumist korraldada ise või investeerimisinstrumentide vahendaja kaudu. Juhul, kui rahastuse taotleja vahendab kolmanda isiku poolt pakutavaid investeerimisinstrumente, siis sellist rahastuse taotlejat käsitletakse teenuseosutajana ja sellisel juhul tuleb lähtuda seaduses investeerimisinstrumendi pakkumise kohta sätestatust. Lõige 8 sätestab investeerimisinstrumentide vahendaja mõiste. Investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse näol on tegemist teenusega, mille kaudu juriidiline isik pakub teise juriidilise isiku poolt pakutud investeerimisinstrumente avalikkusele ning peab arvestust investeerimisinstrumentide registri üle. Sisuliselt on tegemist igasuguse teenusega, mille käigus teenuseosutaja võimaldab kolmanda isiku ehk mõne teise isikuga seotud investeerimisinstrumentidega kauplemist või nende omandamist või võõrandamist. Analoogia korras võib mõista investeerimisinstrumentide vahendamise teenust kui väärtpaberituru seaduses reguleeritud väärtpaberi pakkumise või emiteerimise korraldamise teenust (VPTS § 43 lg 1 p 7), kuid teenusena osutatakse mitte väärtpaberite pakkumist sama seaduse paragrahvi 2 lõikes 1 toodud väärtpaberite, vaid käesoleva seaduse reguleerimisalas olevate investeerimisinstrumentide näol. Lisaks vajab märkimist, et investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajaks loetakse igat juriidilist isikut, kes pakub ükskõik millise teise isiku poolt väljastatud investeerimisinstrumente kas esmapakkumisena või võimaldab selliste investeerimisinstrumentide kauplemist järelturul. Investeerimisinstrumentide registri pidamise kohta vt lähemalt eelnõu § 62 jj selgitusi. Lõike 8 teine lause täpsustab, et investeerimisinstrumendi vahendaja võib tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina. Sarnaselt teiste finantssektori ettevõtjatega ning eeskätt Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluvate turuosalistega on teenuseosutaja poolt kasutatav äriühingu vorm piiratud osaühingu ja aktsiaseltsiga, kuivõrd nimetatud äriühingute puhul on kõige täpsemini ja finantssektori ettevõtjale kohasemalt kindlaks määratud kohustuslikud juhtimise alused, osaluse omandamise ja osalusega seotud õiguste teostamine, vastutuse klauslid jm sätted. Täiendava piiranguna on ette nähtud osaühingu vormis tegutseva teenuseosutaja kohustus registreerida oma osad väärtpaberite keskdepositooriumis (vt § 66 lg 3). Lõike 9 näol on tegemist täpsustusega lõike 8 suhtes. Nimetatud lõikes on sätestatud, et kui isik on üheaegselt nii rahastuse taotleja kui investeerimisinstrumentide vahendaja, kohaldatakse talle investeerimisinstrumentide vahendaja kohta sätestatut. Erand sellest sättest oleks olukorras, kus investeerimisinstrumentide vahendaja pakub ise endaga seotud investeerimisinstrumenti, misjuhul käsitletaks sellist vahendaja-poolset pakkumist investeerimisinstrumendi pakkumisena ning vahendajale kohaldataks rahastuse taotleja kohta sätestatut. Nimetatud lõike eesmärk on eeskätt tagada investoritele samaväärne kaitse (sh teabe andmise kohustuse täitmine) sõltumata sellest, kas pakkumise viib läbi rahastuse taotleja ise või investeerimisinstrumentide vahendaja. Lõike 10 järgi on investeerimisinstrumentide vahendaja finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse § 5 tähenduses. Kuivõrd investeerimisinstrumentide vahendajal on lubatud korraldada investeerimisinstrumentide (esma)pakkumisi ja kauplemist järelturul, siis on oluline, et investeerimisinstrumentide vahendaja oleks kohustatud isik RahaPTS-i mõistes (vt ka RahaPTS § 2 lg 30 1 p 2 ja § 3 p 3) ning seeläbi kohaldaks samast seadusest tulenevad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisele seatud hoolsusmeetmed. Paragrahv 4 sätestab virtuaalvääringu mõiste ning seaduse kohaldamisalasse kuuluvad virtuaalvääringu teenused. Sätte näol on tegemist kehtiva RahaPTS vastavate sätete koondamisega käesolevasse eriseadusesse (vt näiteks §-d 2 ja 3). Võrreldes virtuaalvääringute ja virtuaalvääringu teenustele kohalduva regulatsiooniga RahaPTS-is on nimetatud varadele ja teenustele kohalduvad normid jäetud suures osas muutumata, välja arvatud virtuaalvääringu mõiste (lõige 1), mis tuleneb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivist 2018/843, millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL, kohta, , mille eestikeelse versiooni kohaselt on virtuaalvääring digitaalsel kujul esitatud väärtus, mis on digitaalselt ülekantav, säilitatav või kaubeldav ja mida füüsilised või juriidilised isikud tunnustavad maksevahendina, kuid mis ei ole ühegi riigi seaduslik maksevahend ega rahaline vahend Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 4 punkti 25 mõistes ega makseinstrument või maksetehing sama direktiivi artikli 3 alapunktide (k) ja (l) tähenduses. Nimetatud mõistet kasutab ka kehtiv RahaPTS redaktsioon. Selle direktiivi kohaselt on seega välistatud teenused, mis põhinevad konkreetsetel makseinstrumentidel, mida saab kasutada üksnes piiratud viisil ja mis vastavad ühele järgmistest tingimustest:  makseinstrumendid, millega on nende valdajal võimalik omandada kaupu või teenuseid ainult väljastaja ruumides või väljastajaga sõlmitud otsese kaupade müügi või teenuste osutamise lepingu alusel teenusepakkujate piiratud võrgus;  makseinstrumendid, mida saab kasutada üksnes väga piiratud valiku kaupade või teenuste omandamiseks;  makseinstrumendid, mis kehtivad vaid ühes liikmesriigis ja mis antakse ettevõtja või avaliku sektori asutuse taotluse korral ning mida reguleerib riiklik või piirkondlik avaliku sektori asutus konkreetsetel sotsiaalsetel või maksustamisega seotud eesmärkidel, et omandada konkreetseid kaupu või saada teenuseid tarnijatelt, kes on sõlminud väljaandjaga kaupade müügi või teenuste osutamise lepingu;  elektroonilise side võrkude või teenuste pakkuja maksetehingud, mis tehakse lisaks elektroonilise side teenustele võrgu kliendi või teenuse tellija jaoks: - digitaalse infosisu ja häälepõhiste teenuste ostmiseks, olenemata digitaalse infosisu ostmiseks või tarbimiseks kasutatavast seadmest, ning mis lisatakse seonduvale arvele; või - mis täidetakse elektroonilisest seadmest või selle kaudu ning mis lisatakse seonduvale arvele heategevuse raames või piletite ostmiseks; - tingimusel et ükski nendes punktides osutatud maksetehing ei ole suurem kui 50 eurot ning: - maksetehingute kogusumma ei ületa üksiku võrgu kliendi või teenuse tellija kohta 300 eurot kuus; või - kui võrgu klient või teenuse tellija eelrahastab oma elektroonilise side võrgu või teenuse pakkuja juures asuvat kontot, ei ületa maksetehingute kogusumma 300 eurot kalendrikuus. Võrreldes RahaPTS-is toodud sõnastusega on virtuaalvääringu mõiste puhul keelelise korrektsuse huvides „seaduslik maksevahend“ asendatud „seotud ühegi ametliku valuutaga“, ning „aktsepteerivad maksevahendina“ asendatud „tunnustavad maksevahendina“, et paremini väljendada inglisekeelse algteksti mõtet. Lisaks tasub märkida, et maksevahendina kasutamine või virtuaalvääringu maksevahendina tunnustamine ei pea olema virtuaalvääringu loomise või (esma)pakkumise ajal kindlaks määratud, vaid virtuaalvääring võib ajapikku areneda maksevahendiks, mida tunnustavad füüsilised ja juriidilised isikud.59 Sisulisi muudatusi võrreldes RahaPTS-is toodud sõnastusega ei tehta. Virtuaalvääringu teenused käesoleva seaduse tähenduses (lõige 2) on virtuaalvääringu rahakotiteenus, virtuaalvääringu vahetamise teenus ja virtuaalvääringutega kauplemise platvormi korraldamise teenus. Nimetatud teenuste mõisted on avatud sama paragrahvi järgmises kolmes lõikes. Virtuaalvääringu rahakotiteenus on (lõige 3) on teenus, mille raames luuakse klientidele või hoitakse klientide krüpteeritud võtmeid, mida saab kasutada virtuaalvääringute hoidmise, talletamise ja 59 Samale seisukohale on jõudnud Šveits oma 2018. aasta riiklikus rahapesu riskihinnangus. Vt lähemalt: https://www.newsd.admin.ch/newsd/message/attachments/56166.pdf, lk 14-15. 31 ülekandmise eesmärgil. Krüpteeritud võtmete hoidmine teenusena eeldab seda, et teenuseosutaja nõustub võtmeid teatud tasu eest hoidma, sealhulgas võtmete turvalisuse tagamise eesmärgiga. Samas krüptograafiliste võtmete hoidmine tähendab ka seda, et teenuseosutaja säilitab kontrolli võtmete üle ning tal on võimalik teha võtmetega teatud tehinguid (näiteks varukoopiaid). Seega saab teenusena pakkuda ainult selliseid rahakotte, mis asuvad teenusepakkuja serveris või pilveteenuses, mistõttu ei liigitu riistvaralised rahakotid, mille üle teenuseosutaja ei saa kontrolli teostada, käesoleva rahakotiteenuse mõiste alla. Virtuaalvääringu vahetamise teenus (lõige 4) on teenus, mille raames teenuseosutaja vahetab virtuaalvääringu raha vastu või üht virtuaalvääringut teise vastu. Teenuste osutamise all mõistetakse ka vahendamist, kus juriidiline isik aktsepteerib raha või virtuaalvääringuid ning kannab need vahetamiseks edasi kolmandale isikule, sealjuures ise mitte vahetamist teostades, ning saadud raha või vääringu lõpp-kliendile tagasi kandes. Lisaks tasub märkida, et virtuaalvääringu teenuse osutamise alla liigituvad kõik teenused, milles teenuseosutaja võtab vastu ametlikult käibel olevat valuutat või virtuaalvääringuid ning annab kliendile tagasi teist liiki virtuaalvääringuid või vahetab valuuta virtuaalvääringute vastu, või vastupidi. Virtuaalvääringutega kauplemise platvormi korraldamise teenuse (lõige 5) all mõistetakse käesoleva seaduse tähenduses sellist teenust, mille raames virtuaalvääringu teenuse osutaja haldab platvormi, kus mitu virtuaalvääringu ostust või müügist huvitatud kolmandad isikud saavad suhelda viisil, mille tulemuseks on leping, ning lepingu esemeks on vahetada ühe virtuaalvääringu teise vastu või raha vastu. Nimetatud platvormi puhul ei tegutse virtuaalvääringu teenuseosutaja ise lepingupoolena, kes vahetab virtuaalvääringut teise virtuaalvääringu või raha vastu, vaid haldab platvormi, millel sobitatakse virtuaalvääringu ostja ja müüja (või virtuaalvääringu vahetajate) samasisulised huvid. Tulenevalt virtuaalvääringutega ja nende teenuseosutajatega kaasnevast kõrgendatud riskist60 on mõistlik reguleerida ka selliste teenuseosutajate tegevust, mis võimaldavad ka kolmandatel isikutel virtuaal- vääringutega tehinguid teha. Samasisulise ettepaneku on esitanud ka FATF oma soovituslikes juhendites ja Euroopa Komisjon septembris 2020 avalikustatud MiCA ettepanekus. Virtuaalvääringu teenuse osutaja (lõige 6) on juriidiline isik, kes osutab üht või mitut virtuaalvääringu teenust kolmandatele isikutele püsiva tegevusena. Sätte sõnastus on jäetud muutumata võrreldes senikehtinud RahaPTS redaktsiooniga. Muutumata on jäänud ka virtuaalvääringu teenuse osutajate määratlus finantseerimisasutuseks krediidiasutuste seaduse § 5 tähenduses, et tagada kehtiva regulatsiooni alusel kohaldatavate hoolsusmeetmete jätkuvus. Lõike 6 teise lause kohaselt võib virtuaalvääringu teenuse osutaja tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina. Lõike 7 kohaselt on virtuaalvääringu teenuse osutaja finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse § 5 tähenduses. Tegemist on kehtiva RahaPTS § 2 lõike 5 sõnastuse ülevõtmisega käesolevasse seadusesse, muid muudatusi ei tehta. Teisisõnu, võrreldes kehtiva RahaPTS normidega ei muudeta käesoleva seadusega virtuaalvääringu teenuseosutajate rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud hoolsuskohustusi. Kokkuvõttes on paragrahvi 4 (v.a lõikega 5 lisatav virtuaalvääringutega kauplemise platvormi korraldamise teenus) näol tegemist kehtiva RahaPTS-is paragrahvi 3 vastavate sätete koondamisega käesolevasse eriseadusesse ning tunnistada seeläbi kehtetuks samasisulised RahaPTS normid (vt allpool eelnõu § 118 selgitusi). Paragrahvis 5 on loetletud muud seaduses kasutatud terminid, st terminid, mille tähendus on erinev võrreldes muudes seadustes kasutatavate samade terminitega või terminid, mis tuuakse Eesti seadusesse esmakordselt käesoleva seadusega. Lõikes 1 on sätestatud avalikkuse mõiste. Käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse avalikkust kui eelnevalt kindlaksmääramata isikute ringi. Väärtpaberite esmapakkumisel on tähtis hinnata, kas tegemist on avaliku pakkumisega, kuivõrd väärtpaberite avaliku pakkumise määratlusest tulenevad 60 „Virtuaalvääringu teenuse pakkujate uuring“, Rahapesu andmebüroo, 22.09.2020. Kättesaadav internetis: https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b 32 emitendile teabedokumendi avalikustamise ja registreerimise kohustused. Käesolevas eelnõus mõistetakse avalikkust lähtuvalt KAS-is kasutatud määratlusest ning laiemalt võrreldes VPTS-iga, st iga investeerimisinstrumendi pakkumine, mis on suunatud kindlaksmääramata isikute ringile, näiteks tehes rahastuse taotleja või investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja veebilehel kättesaadavaks teabe pakkumise kohta, tuleks käsitleda käesoleva seaduse tähenduses avaliku pakkumisena. Määratlus hõlmab ka selliseid pakkumisi, kui investeerimisinstrumendi kohta avaldatav teave edastatakse kindlaksmääramata isikutele näiteks juhuvalimi, sh teadmata isikutele või tundmatutele telefoninumbritele helistamise, või teenuseosutaja veebilehel teabe avalikustamise puhul, isegi kui pakkumise kohta teabe ligipääsemiseks on vajalik esmalt luua konto ning teostada isikusamasuse tuvastamine või muud rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamise hoolsusmeetmed. Avalikkuse all on mõeldud ka „registreeri huvi“ kontsepti, kus esialgu ei edastata investorile teabedokumenti või üldse terviklikku teavet pakkumise kohta, vaid kogutakse potentsiaalsete investorite andmeid ning hiljem pakutakse investeerimisinstrumente piiratud hulgal investoritele. Seevastu konkreetsetele ning eelnevalt kindlaksmääratud isikutele, muuhulgas rahastuse taotleja juhtorganite ja osalust omavate isikutele suunatud pakkumist, ei käsitleta avaliku pakkumisena. Eriotstarbeline üksus (lõige 2) (ingl keeles special purpose vehicle või SPV) on juriidiline isik, mis on loodud teatavate kitsamate või ajutiste eesmärkide täitmiseks ning finantsriski, maksu- või regulatiivse riski eraldamiseks, sageli väärtpaberistamise vahendusettevõte või üksus, mille ainsaks eesmärgiks on väärtpaberistamine Euroopa Keskpanga määruse (EL) nr 1075/2013, 18. oktoober 2013, väärtpaberistamise tehingutes osalevate finantsvahendusettevõtete varade ja kohustuste statistika kohta (ELT L 297, 7.11.2013, lk 107—121) artikli 1 lõike 2 tähenduses. Eriotstarbelise üksuse määratlemise näol on tegemist EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punkti q ülevõtmisega Eesti õigusesse, ning selle mõiste määratlemise vajadus tuleneb seaduseelnõu §-st 38, milles täpsustatakse nõuded eriotstarbelise üksuse kasutamisele ühisrahastusteenuse osutamisel. Finantsvahendusplatvorm (lõige 3) on tehniline lahendus või tehniliste lahenduste süsteem, mis võimaldab investeerimisinstrumente või virtuaalvääringuid pidevalt ja korrapäraselt omandada. Teisisõnu on finantsvahendusplatvorm selline tehniline lahendus, mille kaudu osutatakse eelnõu § 1 lõike 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud teenust, kusjuures finantsvahendusplatvormi määratluse alla lähevad kõik platvormid, millel on võimalik osaleda ja korraldada investeerimisinstrumentide ja virtuaalvääringute esmapakkumisi kui ka teha nimetatud instrumentidega tehinguid (sealhulgas edastada korraldusi teenuseosutajale tehingute tegemiseks) pärast esmapakkumist (st järelturul). Investeerimisprojekt (lõige 4) on finantseerimise taotlemise eesmärgil avaldatud rahastuse taotleja tegevuste kavand või kirjeldus. Teisisõnu on tegemist rahastuse taotleja äritegevuse kirjeldusega, millele finantseerimist otsitakse. Investeerimisprojekti mõiste on osaliselt EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktist l üle võetud sõnastus („ühisrahastusprojekt“ – äritegevus, mida projektiomanik soovib rahastada ühisrahastuspakkumise kaudu;), kuid samas on tegemist mõnevõrra laiema määratlusega, et investeerimisprojekti mõiste hõlmaks ka investeerimisinstrumentide ja virtuaalvääringute pakkumisi, ning ka selliseid investeerimisinstrumentide pakkumisi, mida rahastatakse ühisrahastusprojekti raames. Investorina (lõige 5) käsitatakse käesoleva eelnõu tähenduses isikut, kellele kuulub investeerimisinstrument või kes on võtnud kohustuse või kellel on õigus omandada investeerimisinstrument. Investori mõiste hõlmab EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punkti i toodud sõnastust, kuid seda on täiendatud selliselt, et see kohalduks ka investeerimisinstrumentide pakkumise puhul (vt lisaks EL ühisrahastusmääruse pp 42). Sama lõike teise lause kohaselt on investor ka potentsiaalne investor, kellele soovitakse investeerimisinstrumenti pakkuda, kuid kellega ei ole veel lepingulisse suhtesse astutud. Potentsiaalse investori määratlus tuleneb EL ühisrahastusmäärusest (vt nt artikkel 2 lõike 1 punkti g jne). Sama lõike kolmanda lause kohaselt võib investor olla kogenud või mittekogenud. Kolmanda lause täpsustus on vajalik eelkõige investeerimisinstrumendi asjakohasuse hindamisel käesoleva seaduse § 42 mõistes. Sarnaselt potentsiaalse investoriga tuleneb ka kogenud ja mittekogenud investori mõiste ühisrahastusmäärusest (vt sama § järgmine lõige). Kogenud investor (lõige 6) on EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktis j sätestatud investor, sealhulgas kutseline investor väärtpaberituru seaduse § 6 tähenduses. Viidatud EL ühisrahastusmääruse kohaselt on „kogenud investor“ füüsiline või juriidiline isik, kes on kutseline klient vastavalt direktiivi 33 2014/65/EL II lisa I jao punktile 1, 2, 3 või 4, või füüsiline või juriidiline isik, kelle ühisrahastusteenuse osutaja tunnistab kogenud investoriks vastavalt käesoleva määruse II lisas sätestatud kriteeriumidele ja korrale. Lõike 6 teise lause kohaselt on mittekogenud investor isik, kes ei vasta lõike 6 esimeses lauses nimetatud määratlusele. Lõige 7 sätestab kliendi mõiste. Selle kohaselt mõeldakse kliendi all käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 1, 2 ja 4 nimetatud teenuse kasutajat, sealhulgas investorit või rahastuse taotlejat. Sõnastus on sarnane ka EL ühisrahastusmääruses sätestatud kliendi mõistega (artikkel 2 lõike 1 punkt g), mille kohaselt on „klient“ potentsiaalne või tegelik investor või projektiomanik, kellele ühisrahastusteenuse osutaja osutab või kavatseb osutada ühisrahastusteenuseid. Samas on EL ühisrahastusmääruse nimetatud sätet käsitletud eelnõus laiemalt, et kliendi mõistega oleksid hõlmatud ka teiste eelnõus sätestatud teenuste kasutajad. Lõikes 8 on esitatud krüptovaral põhineva investeerimisinstrumendi ehk investeerimistokeni mõiste. Lõike sõnastuse kohaselt on tegemist investeerimisinstrumendiga, mis on esitatud elektroonilisel kujul, mis on digitaalselt ülekantav, säilitatav või kaubeldav ning mis on registreeritud hajusraamatusüsteemis või muul sarnasel tehnoloogial põhinevas turvalises süsteemis või mis põhineb krüptograafial. Nimetatud määratlus põhineb eelkõige MiCA ettepanekul, ning võrreldes teiste eelnõuga reguleeritavate investeerimisinstrumentidega on investeerimistokeni keskne omadus selle elektrooniline vorm ning registreerimine ja pidamine hajusraamatusüsteemis või muus turvalises süsteemis. Käesoleva seaduse tähenduses on investeerimistokeni ja investeerimisinstrumendi vahetegu kõige olulisem investeerimistokeni registreerimise seisukohalt (vt lähemalt käesoleva seaduse § 65 selgitusi). Paragrahvis 6 toodud esimese nelja lõike näol on tegemist finantsjärelevalvesubjektide kohta kehtestatud üldnormidega, mille sarnased sätted on kehtestatud kõikides analoogsetes finants- järelevalvesubjektide kohta käivates eriseadustes. Lõike 1 kohaselt peab äriühing käesoleva seaduse paragrahvis 1 lõike 1 punktides 1, 2 ja 4 nimetatud teenuste osutamiseks eelnevalt tegevusluba taotlema. Sealjuures tasub märkida, et investeerimisinstrumentide pakkumisel (kui investeerimisinstrumendi väljastab rahastuse taotleja ise) ja finantstuluta ühisrahastusteenuse osutamisel ei ole vajalik taotleda tegevusluba käesoleva peatüki alusel, ning sätte kohaldamisalasse kuuluvad vastavalt ühisrahastusteenuste osutamine (niivõrd kui osutatavad ühisrahastusteenused ei ole hõlmatud EL ühisrahastusmäärusega), investeerimisinstrumentide vahendamise teenus ja virtuaalvääringu teenused. Lõikes 2 toodu kohaselt väljastab Eestis asutatud äriühingule tegevusloa ja tunnistab tegevusloa kehtetuks Finantsinspektsioon oma otsusega. Lõike 3 järgi tuleb teenuseosutajal viivitamata teavitada Finantsinspektsiooni, kui tegevusloa aluseks olnud tingimused ei ole enam täidetud. Alates nimetatud teate esitamisest peab teenuseosutaja 30 päeva jooksul taotlema tegevusloa kehtetuks tunnistamist ja lõpetama vastava teenuse osutamise. Lõike 4 kohaselt on käesoleva seaduse alusel antud teenuse osutamise tegevusload tähtajatud ja need ei ole teisele isikule üleantavad. Lõige 5 tagab vastavuse seaduse § 2 lõikega 3. Selle kohaselt lepinguriigis asutatud krediidiasutus, investeermisühing, makseasutus ja e-raha asutus, kes osutab Eestis teenuseid, ei pea käesoleva seaduse § 1 lõike punktides 2 ja 4 nimetatud teenuste osutamiseks tegevusluba taotlema. Paragrahv 7 sätestab protseduuri tegevusloa taotlemiseks. Tegevusloa taotlemiseks tuleb esitada Finantsinspektsioonile dokumendid, mis kinnitavad teenuseosutajale seatud nõuete täitmist. Näiteks tuleb esitada põhikiri, asutamislepingu ärakiri, aktsia- või osakapitali sissemaksmist ning omavahendite olemasolu tõendavad dokumendid, äriplaan, sise-eeskirjad või nende projektid, raamatupidamise sise- eeskirjad, andmed infotehnoloofiliste süsteemide ja tehnoloogiliste vahendite kohta, turvapoliitika või –eeskirjad, sisekontrollieeskirjad ja protseduurireeglid, organisatsioonilises struktuuri kirjelduse jne (lõige 1). Ühe erisusena võrreldes muude finantsjärelevalvesubjektide kohta kehtestatud eriseadustega on lõike 1 punktis 18 ette nähtud tegevusloa taotleja kohustus esitada iga maksekonto andmed (sh 34 maksekonto IBAN ja krediidi-, makse- või e-raha asutus, mille juures konto on avatud), ning virtuaalse rahakoti või muu vahendi kordumatu tunnus, mida teenuseosutaja kasutab kliendilt raha või rahaliste vahendite vastuvõtmiseks või hoiustamiseks. Nimetatud andmete edastamine Finantsinspektsioonile on vajalik, et viimasel oleks võimalik saada ülevaadet teenuseosutaja klientide seadusest tulenevate vara hoidmise nõuete järgimise kohta ning seeläbi kaitsta teenuseosutaja klientide huve. Siinkohal tasub märkida, et uue maksekonto, virtuaalvääringu rahakoti või muu sarnase meetme avamisel tegevusloa taotlejale või tegevusluba omavale juriidilisele isikule tuleb sellekohased andmed edastada viivitamata Finantsinspektsioonile (vt allpool sama paragrahvi lõiget 3). Lõikes 2 on selgitatud tegevusloa taotlemisel esitatava turvapoliitika kirjelduse sisu. Kuivõrd käesolevas seaduses sätestatud teenuste näol on tegemist valdavalt elektroonilistel süsteemidel põhinevate teenustega, mille puhul on iseäranis oluline süsteemide turvalisus ja ka klientide ning investorite andmete kaitse, siis tuleb tegevusloa taotlejal erilist rõhku asetada teenuse osutamisel kasutatavate lahendustega seotud riskide hindamisele ja maandamisele (lõige 2 punkt 1) ja teenuseosutaja valduses olevate andmete turvalisus (lõige 2 punkt 2). Lisaks lõike 2 punktides 1-2 nimetatud teabele peab tegevusloa taotlemisel esitatatud turvapoliitika või –eekirjade kirjeldus sisaldama sõltumatu eksperdi hinnangut taotleja poolt kasutusel olevate tehnoloogiliste lahenuste ja küberturvalisuse tagamise kohta. Tegemist ei pea olema tingimata kvalifitseeritud IT-audiitoriga, kuid hinnangu andnud ekspert peab suutma kontrollida turvapoliitika või –eeskirjade sisu ning nende praktikas rakendamist; samuti seda, et eeskirjades toodu on kas tegelikult taotlejal kasutusel või on taotleja võimeline eeskirjades nimetatud meemeid rakendama (lõige 2 punkt 3). Taotlusega esitatud dokumentide muudatustest tuleb Finantsinspektsiooni viivitamata teavitada (lõige 3). Lõike 4 kohaselt tuleb tegevusloa taotlusele lisada ka taotleja kinnitus, et kõikidel tegevusloa taotleja juhtkonda kuuluvatel isikutel puuduvad äriühinguõiguse, maksejõuetusõiguse, finantsteenuseid käsitlevate õigusaktide, rahapesu- ja terrorismivastaste õigusaktide, pettuse või ametialase vastutuse valdkonnas kehtiva siseriikliku õiguse rikkumisest tulenevad süüdimõistvad kohtuotsused ja sanktsioonid. Lõike 5 järgi tuleb juhul, kui taotleja juhtorgani liige, prokurist, tegelik kasusaaja või füüsilisest isikust omanik on välisriigi kodanik, taotlejal esitada nimetatud välisriigi kodaniku kohta tema päritoluriigi ning iga kodakondsusjärgse riigi kohta karistusregistri väljavõtted ning dokumentide koopiad. Nimetatud käsitlus ühtib RahaPTS-i (vt RahaPTS § 70 lõige 3 punktid 8 ja 9) kui ka erinevates finantssektori ettevõtjate kohta kehtestatud eriseadustes sisalduvate tegevusloa taotlemise sätega. Lõikes 6 on täpsustatud tegevusloa taotlemise erikorda nende juriidiliste isikute jaoks, kes on saanud tegevusloa ühisrahastusmääruse alusel, kuid kes soovivad lisaks osutada muid eelnõus reguleeritud teenuseid. Sellisel juhul tuleb tegevusloa taotlemisel esitada Finantsinspektsioonile käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3-10 ja 17-19 nimetatud andmed ja dokumendid. Paragrahv 8 avab äriplaani sisu eraldi paragrahvina. Üheks kõige olulisemaks teenuseosutaja tegevust hindavaks dokumendiks on äriplaan, mistõttu on eelnõus ka äriplaani sisu eraldi paragrahvis täpselt avatud. Vähemalt kolme aasta kohta esitatav äriplaan peab kajastama näiteks teenuseosutaja majandusnäitajate prognoosi, juhtimisstruktuuri ja tehnilise korralduse taset (lõiked 1 ja 2). Lisaks on Finantsinspektsioonil õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui taotleja finantsnäitajad ja muud andmed ei ole usaldusväärsed, kui omavahendite minimaalsuurus ei vasta õigusaktidega kehtestatud nõuetele või kui äriplaani põhjal ei ole võimalik veenduda taotleja suutlikkuses rakendada usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, vahendeid ja protseduure (lõige 3). Paragrahvis 9 on sätestatud tegevusloa taotluse läbivaatamise protseduur. Tegevusloa taotlemise menetluse raames on Finantsinspektsioonil vajadusel õigus nõuda taotlejalt esitatud andmetest puuduste kõrvaldamist või kui teave ei ole piisav, siis lisateabe esitamist (lõiked 1 ja 2). Lisaks on Finantsinspektsioonil õigus teostada kohapealset kontrolli, määrata ekspertiise ja erakorralist audiitorkontrolli, teostada päringuid riigi andmekogudest ja viia läbi teisi toiminguid (lõige 3). Lisaandmete esitamiseks või puuduste kõrvaldamiseks annab Finantsinspektsioon mõistliku tähtaja (lõige 4). Viimaks, kui puudusi ei ole ettenähtud tähtaja jooksul kõrvaldatud või andmed või 35 dokumendid on jäetud Finantsinspektsioonile esitamata, siis on viimasel õigus jätta tegevusloa taotlus läbivaatamata, misjuhul Finantsinspektsioon tagastab esitatud dokumendid taotlejale (lõige 5). Paragrahv 10 sätestab tegevusloa andmise otsusega seonduva. Finantsinspektsioon teavitab taotlejat viivitamatult tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsusest. Otsuse tegemiseks on Finantsinspektsioonile aega kolm kuud, arvates kõigi vajalike dokumentide ja andmete saamisest (lõige 1). Kui taotleja ei ole tähtpäevaks esitanud Finantsinspektsiooni nõutud andmeid, dokumente või teavet, võib Finantsinspektsioon oma otsusega jätta taotluse läbi vaatamata. Finantsinspektsioon peab tegema otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta kuue kuu jooksul pärast nõuetekohase taotluse saamist. Nõuetekohane taotlus tähendab kõikide § 7 lõikes 1 loetletud dokumentide esitamist. Olukorras, kus tulenevalt näiteks taotlusega esitatud dokumentide muutmisest on ette näha, et menetlustähtaega on vaja pikendada (sealhulgas mitme tegevusloa taotluse samaaegsel esitamisel), võib Finantsinspektsioon kehtestada tegevusloa taotluse menetlemiseks pikema tähtaja, kuid nimetatud tähtaeg peab siiski jääma kuue kuu sisse alates tegevusloa taotluse saamisest alates. Lõike 2 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus kehtestada tegevusloa taotlejale soodsamaid kõrvaltingimusi, millega lubatakse põhjendatuse korral taotlejal osaliselt kõrvale kalduda tegevusloa saamise aluseks olevatest asjaoludest, ning pikema tähtaja, mille jooksul peab taotleja ennast tegevusloa saamise aluseks olevate nõuetega kooskõlla viima. Tegemist on finantsjärelevalvele antud diskretsiooniõigusega (vt ka nt MERAS § 18 lg 3). Tegevusloa saamise aluseks olevatest asjaoludest kõrvalekaldumise all on silmas peetud eeskätt tegevusloa taotluses esitatud dokumente ja andmeid, mida ei pruugi olla vajalik esitada näiteks täiendava tegevusloa taotlemise puhul, st kui taotleja juba omab Finantsinspektsiooni poolt väljastatud tegevusluba. Nimetatud andmeid ja dokumente hindab Finantsinspektsioon juhtumipõhiselt iga taotleja ning osutatava teenuse osas vastavalt muuhulgas sellele, mis andmed ja dokumendid on taotleja Finantsinspektsioonile varasemalt muu tegevusloa taotlemise käigus esitanud. Lõige 3 käsitleb teenuseosutaja poolt pakutavaid kõrvalteenuseid käesoleva seaduse alusel tegevusloa andmise ajal. Nimelt, kui teenuseosutaja osutab teenuseid, mis ei ole hõlmatud käesoleva seadusega, ja kui nimetatud teenuse osutamine takistab taotleja üle vajalikul määral järelevalve teostamist, siis võib Finantsinspektsioon näha ette tegevusloa andmisel kõrvaltingimusi, millega piiratakse tegevusloaga hõlmamata teenuste osutamist või nõutakse nimetatud kõrvalteenuste osutamiseks tütarettevõtja asutamist. Nimetatud piirangu vajalikkus tõusetub juhul, kui Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud teenuseosutaja osutab niivõrd suures mahus või ulatuses kõrvalteenuseid, et see pärsib tegevusloaga reguleeritud teenuste osutamist. Lõikes 4 on sätestatud andmed, mida tuleb märkida tegevusloa kohta tehtavas otsuses, ning lõike 5 kohaselt toimetatakse taotlejale viivitamata kätte otsus tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta. Paragrahvis 11 on loetletud tegevusloa andmisest keeldumise alused ning taotleja tegevus pärast tegevusloa andmisest keeldumist. Lõike 1 punktides 1-10 on loetletud alused, millal Finantsinspektsioon võib keelduda taotlejale tegevusloa andmisest. Finantsinspektsioon võib muu hulgas keelduda tegevusloa andmisest, kui taotlejal ei ole tegutsemiseks piisavalt teadmisi või kogemusi või tema juhid, audiitor või aktsionärid ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Säte on sarnane muude finantsteenuste pakkujate kohta kehtivate õigusnormidega. Lõikega 2 täpsustatakse lõike 1 punktis 6 teenuseosutajana järjepidevaks tegutsemiseks piisavate vahendite ja kogemuste hindamise aluseks olevaid kriteeriume. Selleks võetakse arvesse muu hulgas:  taotleja tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse taset;  taotleja juhtimisega seotud isikute haridust, nende töökogemust, ärisidemeid, usaldusväärsust ja reputatsiooni;  käesoleva seaduse paragrahvis 8 sätestatud äriplaani adekvaatsust ja piisavust;  taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate isikute tegevust, finantsseisundit, reputatsiooni ja kogemusi. 36 Lõikes 3 sätestatakse, et taotleja ei või kolme kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest keeldumise otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust esitada. Kui Finantsinspektsioon jätab tegevusloa taotluse läbi vaatamata käesoleva seaduse § 9 lõikes 5 sätestatud alusel, ei või taotleja uut tegevusloa taotlust esitada enne ühe kuu möödumist taotluse läbi vaatamata jätmisest. Paragrahvis 12 on loetletud tegevusloa kehtivuse lõppemise alused ja täpsustatakse tegevusloa kehtivuse lõppemise tagajärge. Lõike 1 punktides 1-5 on nimetatud tegevusloa kehtivuse lõppemise alused. Nendeks on teenuseosutaja lõpetamise otsuse tegemisel (punkt 1), tegevusloa kehtetuks tunnistamisel (punkt 2), teenuseosutaja ühendamisel (misjärel muutub tegevusluba kehtetuks ühendataval isikul; punkt 3), uue teenuseosutaja asutamisel ühinemise teel (ühinevatel isikutel; punkt 4) ning teenuseosutaja pankroti väljakuulutamisel (punkt 5). Lõike 2 järgi kaotab tegevusloa lõppemisel juriidiline isik õiguse osutada teenust, milleks talle oli antud tegevusluba. Paragrahv 13 sätestab tegevusloa kehtetuks tunnistamise mõiste ja selle õiguslikud alused. Lõike 1 kohaselt on tegevusloa kehtetuks tunnistamine tegevusloaga antud õiguse äravõtmine. Sama paragrahvi alusel võib tegevusloa kehtetuks tunnistada kas teenuseosutaja taotlusel (lõige 4) või Finantsinspektsiooni algatusel (lõige 2). Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada lõikes 2 sätestatud alustel, millised on analoogilised teistes finantssektori ettevõtjate kohta kehtivate seadustega. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus kui haldusakti (tegevusloa andmise otsus) kehtetuks tunnistav otsus peab sisaldama jõustumise kuupäeva ja vastama muudele seaduses sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldustele ja tingimustele. Kehtetuks tunnistamise otsus edastatakse teenuseosutajale haldusmenetluse seaduses sätestatud korras. Lõike 4 punkti 1 kohaselt tunnistatakse tegevusluba kehtetuks teenuseosutaja taotluse alusel, kui teenuseosutaja ei soovi enam osutada käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktides 1, 2 või 4 nimetatud teenuseid. Sellisteks teenusteks on investeerimisinstrumentide vahendamise teenus, EL ühisrahastusmääruse kohane ühisrahastusteenus ja virtuaalvääringu teenus. Lõike 4 punktides 2 ja 3 on täpsustatud, mis saab teenuseosutajale väljastatud tegevusloast pärast teenuseosutaja ühinemist teise juriidilise isikuga. Punkti 2 kohaselt, kui teenuseosutaja ühineb ja tegevust jätkab ühendav ühing, siis tunnistatakse kehtetuks ühendatava ühingu tegevusluba. Punkt 3 sätestab, et kui teenuseosutaja ühineb uue ühingu asutamisega, siis tunnistatakse kehtetuks ühinevate teenuseosutajate tegevusload. Lõike 5 kohaselt võib Finantsinspektsioon keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on põhjendatud alus arvata, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine võib kahjustada teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate õigustatud huve. Lõige 6 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse vaatab Finantsinspektsioon läbi ja teeb otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse saamisest arvates. Lõike 7 kohaselt tuleb otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta toimetatada viivitamata otsuse adressaadile kätte. Paragrahvi 14 lõige 1 kohustab Finantsinspektsioon avalikustama informatsiooni tegevusloa andmise või selle osalise või täieliku kehtetuks tunnistamise otsuste kohta oma veebilehel. Lõike 2 kohaselt, kui tegevusluba on kehtetuks tunnistatud eelnõu §-s 13 lõikes 2 nimetatud alustel, avalikustab Finantsinspektsioon ise teate teenuseosutaja tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval. Paragrahv 15 jt käesoleva peatüki §-d sätestavad teenuseosutajas olulise osaluse omandamisega seotud nõuded. Sisuliselt on tegemist samaväärse õigusraamistikuga, mis täna kehtib nii pankade, investeerimisühingute, makse- ja e-raha asutuste, krediidiandjate ja –vahendajate, fondivalitsejate ja 37 kindlustusandjate puhul. Tegemist on finantssektoris osaluse omandamise ja selle suurendamise tehingute suhtes rakendatava usaldusväärsuse hindamise menetluskorra ja kriteeriumitega. Kui makseasutuses või e-raha asutustes soovitakse omandada olulist osalust (üle 10%), peab sellest teavitama Finantsinspektsiooni, kes hindab omandaja sobivust, mille järgselt peab omandaja läbima vastava loamenetluse ning vajalikud protseduurid. See omakorda peaks soodustama finantssektori institutsioonide ühinemisi ja ülevõtmisi ning efektiivse järelevalve teostamist nende protsesside üle. Lõikes 1 sätestatakse olulisuse osaluse mõiste. Oluline osalus käesoleva seaduse tähenduses on otsene või kaudne osalus teenuseosutaja aktsia- või osakapitalis, mis on vähemalt 10 protsenti aktsia- või osakapitalist, seda väljendavatest kõigist õigustest või kõigist häältest äriühingus või mis võimaldab olulise mõju omamist äriühingu juhtorganite üle. Sama 10-protsendiline määr kui ka otsese ja kaudse osaluse määratlused kehtivad ka investeerimisühingutele, makse- ja e-raha asutustele, fondivalitsejatele jne. Otsest osalust reguleerib lõige 2 ja kaudset lõige 3. Lõikes 4 sätestatakse, et 3. peatükis aktsiakapitali ja aktsiate suhtes sätestatut kohaldatakse ka osakapitali ja osade suhtes. Paragrahv 16 sätestab olulist osalust omandavatele ja omavatele isikutele esitatavad nõuded, st eelnõuga nähakse ette olulise osaluse hindamiskriteeriumid, mille põhjal järelevalveasutus hindab, kas omandaja on sobiv ja nõuetele vastav. Paragrahvis toodud kriteeriumid kattuvad teiste finantsjärelevalvesubjektide kohta kehtestatud eriseadustes samasisuliste normidega. Teenuseosutajas olulist osalust omav või omandav isik peab olema laitmatu ärialase mainega ning tema tegevus peab vastama teenuseosutaja kindla ja usaldusväärse juhtimise põhimõtetele (punkt 1); tema finantsseisund peab olema piisavalt tugev, et tagada teenuseosutaja korrapärane ja usaldusväärne tegevus (punkt 2); ta peab olema võimeline tagama makseasutuse ja e-raha asutuse kindla ja usaldusväärse juhtimise ning tema omanike struktuur ja ärisidemed peavad olema läbipaistvad ega tohi takistada tõhusa järelevalve teostamist (punkt 3); ning viimaks tuleb olulist osalust omandava isiku puhul välistada kahtlus, et omandamine on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega (punkt 4). Olulise osaluse omandaja hindamisel ja olulise osaluse omandamiseks loa andmise otsuse tegemisel lähtub Finantsinspektsioon nõuetele vastavusest või mittevastavusest ning sisustab diskretsiooniruumi kooskõlas õigusnormidega. Paragrahv 17 kirjeldab protsessi olulise osaluse omandamisel või suurendamisel. Lõike 1 kohaselt teatab olulist osalust omandav või suurendav isik ehk omandaja Finantsinspektsiooni ning esitab järgmises paragrahvis nõutud andmed ja dokumendid. Lõige 2 täpsustab, et käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isiku osalus suureneb muu sündmuse või tehingu tulemusel või kui teenuseosutaja muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema kontrollitavaks äriühinguks. Lõike 2 all mõeldakse eeskätt olukordi, kus olulise osaluse omandamine äriühingus ei pruukinud olla omaette eesmärk, näiteks osaluse omandamine pärandusega, abielludes või muul sarnasel moel. Lõike 3 idee on sätestada, et Finantsinspektsioon peab kahe tööpäeva jooksul omandajale kirjalikult edastama kinnituse selle kohta, et ta on omandamise soovist teavitava teate ning hindamiseks vajalikud andmed ja dokumendid kätte saanud. Omandajale tuleb edastada kirjalik kinnitus teabe kättesaamise kohta ka juhul, kui Finantsinspektsioon on palunud omandajalt lisaandmeid- ja dokumente, mis on vajalikud hindamise lõpuleviimiseks. Samuti antakse omandajale teada menetlustähtaja võimalik lõppkuupäev. Paragrahvis 18 sätestatakse olulise osaluse omandamisel Finantsinspektsioonile esitavate andmete ja dokumentide nimekiri. Lõike 1 esimese punkti kohaselt tuleb finantsjärelevalvele esitada omandatava äriühingu kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsiate nimekirja ning andmeid omandaja poolt omandatavate või talle varem kuulunud aktsiate tüübi ja häälte arvu kohta ning vajaduse korral muud informatsiooni. Lõike 1 teises punktis täpsustatakse, et füüsilisest isikust omandaja peab Finantsinspektsioonile esitama lisaks teistele seaduses ette nähtud andmetele ka elulookirjelduse, mis sisaldab muuhulgas tema nime, elukohta, senist haridus, töö ja teenistuskäiku ning olemasolul isikukoodi. Kolmanda punkti kohaselt tuleb finantsjärelevalvele esitada omandaja osanike või aktsionäride või liikmete nimekiri koos täpsustavate andmetega. Punktiga 4 tuleb esitada täpsustavad andmed juriidilisest isikust omandaja või varakogumit valitseva isiku kohta, sh nimi, asukoht, registritunnus jne. Viienda punkti alusel esitatakse andmed omandaja juhatuse ja nõukogu liikmete 38 kohta. Nõukogu liikmete kohta tuleb andmed esitada juhul, kui äriühingul on nõukogu loomise kohustus. Kuuenda punkti eesmärgiks on tagada, et omandajal ei oleks kehtivaid karistusandmeid. Nende puudumise kinnitamiseks tuleb Finantsinspektsioonile esitada vastav tõend. Nimelt ei saa kehtivate seaduste kohaselt finantsasutuse juhtorgani liikmeks olla isik, keda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja kelle karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud. Punkti 7 puhul tuleb esitada kirjeldus oma senise tegevuse kohta ettevõtluses. Punkt 8 näeb aga ette juhtorgani liikmeks saava isiku kinnituse oma usaldusväärsuse kohta ehk selle, et on enda kohta esitanud ainult tõeseid andmeid ning ei esine asjaolusid, millised välistaksid tema õiguse olla teenuseosutaja juhtorgani liige. Punktist 9 leiab ka kohustuse audiitori järeldusotsuse, kui see on õigusaktiga ette nähtud. See peaks peegeldama võimalikku olukorda, kui rahvusvahelisel tasandil kehtestatakse täiendavaid nõudeid finantsaruandlusele ning sellisel puhul täienevad seaduse sätted selliste kohustuste võrra. Punkti 10 korral esitatakse võimaluse korral füüsilisest isikust omandaja ning temaga seotud äriühingute finantsseisundi hindamiseks vajalikud reitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded, juriidilisest isikust omandaja puhul tema ning konsolideerimisgrupi suhtes väljastatud krediidireitingud. Punkt 11 sätestab konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul konsolideerimisgrupi struktuuri kirjelduse esitamise kohustuse koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded. Lisaks esitatakse füüsilisest isikust omandaja varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme viimase aasta kohta (punkt 12), andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille eest kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada (punkt 13), osaluse omandamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721 (punkt 14), pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721 (punkt 15), teenuseosutajat kontrollivaks äriühinguks muutumise korral äriplaan ning muud kontrolli teostamisega ja saamisega seotud asjaolud (punkt 16) ning ülevaade teenuseosutajas seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui teenuseosutaja omandamise tulemusel ei muutu kontrollitavaks äriühinguks(punkt 17). Lõige 2 täpsustab lõike 1 punkti 6 ja selle kohaselt tuleb viidatud punktis nimetatud kinnituse asemel esitada välisriigi kodaniku päritoluriigi karistusregistri tõend või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, mille väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud. Nimetatud lähenemine ühtib teiste finantsjärelevalvesubjektide kohta käivate normidega kui ka RahaPTS-is sätestatuga. Paragrahvi lõikes 3 sätestatakse ka volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile, mille alusel saab kehtestada täpsustavaid nõudeid sellele, milliseid andmeid tuleb Finantsinspektsioonile esitada. Kuna kehtivates seadustes pole reguleeritud, mis keeles tuleb Finantsinspektsioonile andmed ja dokumendid esitada, on täpsustatud, et andmed ja dokumendid esitatakse Finantsinspektsioonile eesti keeles või muus keeles (lõige 4). Lõikes 5 täpsustatakse, et juhul kui Finantsinspektsioon soovib omandajalt saada andmete ja dokumentide täpsustamiseks ja kontrollimiseks lisaandmeid, peab ta selleks esitama kirjaliku taotluse, milles on selgitatud, millist täiendavat teavet hindamise lõpuleviimiseks omandajalt soovitakse. Paragrahvis 19 sätestatakse olulise osaluse hindamise protseduur, menetluse tähtajad ja koostöö finantsjärelevalve asutuste vahel. Lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil hindamise teostamiseks aega 60 tööpäeva ning seda alates hetkest, mil ta edastab omandajale kirjaliku kinnituse selle kohta, et on olulise osaluse omandamissoovi kohta teate ja hindamiseks vajalikud andmed ja dokumendid omandajalt kätte saanud. Seejärel hindab Finantsinspektsioon menetlustähtaja jooksul omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 18 esitatud nõuetele ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise nimetatud aja jooksul. Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon menetlusaja jooksul, kuid mitte pärast viiekümnendat tööpäeva, nõuda lisateavet (lõige 2). Omandajale saadetakse kirjalik teade ning selles täpsustatakse, millist täiendavat teavet on hindamiseks vaja. Teabepäringu ja sellele kavandavalt omandajalt vastuse saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid see peatumine ei tohi kesta kauem kui 20 39 tööpäeva. Edaspidised täiendavat või selgitavat teavet nõudvad teabepäringud on Finantsinspektsiooni kasutada tema äranägemisel, kuid nende tulemusel ei tohi menetlustähtaeg enam peatuda. Hindamisaega võib pikendada kuni 30 tööpäevani, kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet või kui omandaja üle teostab järelevalvet kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus (lõige 3). Paragrahvis sätestatakse ka finantsjärelevalve asutuste vahelise koostöö alused (lõiked 4-6). Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse hindamisel koostööd lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui omandaja on lepinguriigis tegevusloa saanud finantsasutus või muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik, lepinguriigis tegevusloa saanud finantsasutuse või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku emaettevõtja või isik kelle kontrollitavaks äriühinguks on teises liikmesriigis tegevusloa saanud finantsasutus või muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik. Koostöö raames konsulteerib Finantsinspektsioon teiste finantsjärelevalve asutustega, edastades viivitamata üksteisele kõik andmed, mis on olulised hindamise läbi viimiseks. Kui Finantsinspektsioonile on esitatud kaks või enam ettepanekut osaluse omandamise või suurendamise kohta ühes ja samas finantsasutuses, tagab ta, et olenemata paragrahvis sätestatud menetlustähtaegadest, koheldakse kõiki omandajaid mittediskrimineerival viisil (lõige 7). Paragrahvi 20 lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul ta peab olulist osalust omandama, seda suurendama või muutma finantsasutuse kontrollitavaks äriühinguks. Kehtivates finantssektori seadustes on selleks tähtajaks juba varasemalt sätestatud 12 kuud ning Finantsinspektsioon võib omandamiseks ette nähtud tähtaega küll pikendada, kuid eelnõu kohaselt ei tohi ka sellisel juhul omandamise tähtaeg ületada 12 kuud. Lõike 2 eesmärgiks on sätestada nn “vaikimisi nõusolek” osaluse omandamiseks. Kui Finantsinspektsioon ei esita ette nähtud menetlustähtaja jooksul keelavat ettekirjutust, võib omandaja osalust omandada, seda suurendada ja muuta makseasutuse või e-raha asutuse kontrollitavaks äriühinguks olenemata ka asjaolust, et Finantsinspektsioon pole 60 (+30) tööpäeva jooksul omandajale ühtegi teadet omandamise otsuse kohta saatnud. Seega, kui Finantsinspektsioon ei esita menetlustähtaja jooksul omandamisele vastuväidet, loetakse see heakskiidetuks. Viidatakse ka keelamiste alustele, kuna Finantsinspektsioon võib keelava otsuse tegemisel lähtuda ainult hindamise kriteeriumitest ning neile mittevastavusest. Paragrahvis 21 sätestatakse keelamise alused, millest lähtuvalt võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või finantsasutuse kontrollitavaks äriühinguks muutmise keelamise kohta. Lõike 1 kohaselt võib Finantsinspektsioon esitada omandajale vastuväite üksnes juhul, kui ta ei vasta olulist osalust omavatele isikutele esitatavatele nõuetele või kui omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud seaduses ette nähtud või Finantsinspektsiooni poolt täiendavalt nõutud andmeid ja dokumente. Samuti võib Finantsinspektsioon teha keelava otsuse, kui omandaja poolt esitatud andmed ja dokumendid ei vasta õigusaktidega sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või kui esitatud andmete või dokumentide alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivusest ning sellest, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või kui teenuseosutaja muutuks kolmandas riigis elava või asuva isiku kontrollitavaks äriühinguks ning selle isiku üle ei teostata tema elu- või asukohariigis piisavat järelevalvet või kui nimetatud kolmanda riigi finantsjärelevalveasutus ei saa teha Finantsinspektsiooniga koostööd (lõike 1 punktid 1-4) Lõige 2 sätestab Finantsinspektsiooni kohustuse teavitada omandajat kirjalikult kahe tööpäeva jooksul, kui valminud hindamise alusel otsustatakse seista vastu kavandatavale omandamisele. Samuti tuleb omandajat teavitada positiivsest otsusest. Sealjuures ei tohi menetlustähtaega ületada ning esitada tuleb ka oma otsuse põhjendused. Lõike 3 kohaselt võib Finantsinspektsioon pärast olulise osaluse omandamist, selle suurendamist või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmist teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse omandamine või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmine seadusega vastuolus olevaks, kui omandaja on esitanud eksitavaid andmeid või dokumente või valeandmeid või –dokumente, olulist 40 osalust omava aktsionäri või tema esindaja tegevus ohustab oluliselt teenuseosutaja kindlat ja usaldusväärset juhtimist või kui ilmnevad muud keelamiste alustes nimetatud asjaolud. Eesmärgiks on vältida sätete dubleerimist ning piisab, kui viidata ainult keelamise alustele, kuna sellisel juhul on kaetud ka kõik eelpool nimetatud asjaolud. Lõike 4 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus oma ettekirjutusega iga kord keelata või piirata omandajal või isikul, kes teenuseosutajas olulist osalust omab või kelle kontrollitavaks äriühinguks teenuseosutaja on, teenuseosutajas hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamist, kui esinevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud asjaolud. Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse, olenemata käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud ettekirjutuse tegemisest. Finantsinspektsioon avalikustab ettekirjutuse oma veebilehel omandaja nõudmisel või vajaduse korral omal algatusel. Lõige 5 sätestab, et kui omandaja või isik, kes omab teenuseosutajas olulist osalust või kelle kontrollitavaks äriühinguks teenuseosutaja on, on teises lepinguriigis registreeritud krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik või eelnimetatud isikuga ühte konsolideerimisgruppi kuuluv isik, teatab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi pädevale finantsjärelevalve asutusele. Lõige 6 täpsustab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste järgimine on kohustuslik ka teenuseosutajale, tema aktsiaraamatu pidajale või muule isikule, kes korraldab hääleõiguste teostamist. Paragrahvi 22 eesmärgiks on täpsustada, et isik ei omanda aktsiatega kaasnevat hääleõigust ning aktsiatega esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku kvoorumisse, kui tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni ettekirjutusega, või kui tehingust ei ole Finantsinspektsiooni kohaselt teavitatud või kui üldkoosoleku otsus on tehtud pärast Finantsinspektsiooni poolt ette nähtud omandamise tähtaja möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine on käesoleva seaduse alusel lubatud. Kui lõikes 1 nimetatud asjaolu(de) esinemisel arvati hääled üldkoosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist, on üldkoosoleku otsus tühine. Avaldus üldkoosoleku tühisuse tuvastamiseks tuleb esitada kolme kuu jooksul üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates (lõige 3). Sarnaselt lõikega 3, kui teostati tehingust tulenevaid kontrolli võimaldavaid õigusi, siis võib kohus tunnistada sellise õiguste teostamise tühiseks, kui avaldus tühisuse tuvastamiseks on kohtule esitatud kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates (lõige 4). Paragrahv 23 on osaluse muutumisest teavitamise regulatsioon, mida kohaldatakse juhul, kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osasid ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse teenuseosutajas või vähendab oma osalust alla määra või loobub kontrollist teenuseosutaja üle. Lõike 1 kohaselt, kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse teenuseosutajas või vähendab oma osalust alla mõne käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud määra või loobub kontrollist teenuseosutaja üle, peab ta kavatsusest Finantsinspektsiooni viivitamata teavitama, näidates teates ära tema omatavate, võõrandatavate ja pärast tehingut talle jäävate aktsiate või osade arvu. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka juhul, kui isik kaotab mõne muu sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel kontrolli teenuseosutaja üle või olulise osaluse teenuseosutajas või tema osalus väheneb alla mõne käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud määra. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse või kontrolli kaotamisest või osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni. Lõike 3 kohaselt on teenuseosutaja on käesoleva seaduse § 17 lõigetes 1 ja 2 ning käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni. 41 Lõikega 4 sätestatakse, et teenuseosutaja esitab koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile andmed isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli teenuseosutajas oluline osalus, näidates ära isikule kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt käesoleva seaduse §-dele 15 ja 17 ning väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721. Seaduse 4. peatükk sätestab nõuded teenuseosutaja juhtimisele ja tegevusele. Paragrahv 24 sätestab üldised alused teenuseosutaja asukohale ja peakontorile. Lõike 1 kohaselt peavad Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud teenuseosutaja registrijärgne asukoht ja peakontor olema Eestis. Lõike 2 järgi peab teenuseosutaja ühinguleping või põhikiri kindlaks määrama, et teenuseosutaja registrijärgne asukoht ja peakontor on Eestis. Finantsturul kehtib põhimõte, et finantssektori ettevõtja peamine tegevuskoht ja registrijärgne asukoht peavad olema samas liikmesriigis. Finantsjärelevalve riigisisese õiguse kujundamisel on arvestatud kehtiva TsÜS § 29 lõike 1 regulatsiooniga. Igas finantsvaldkonna eriseaduses ei ole eraldi välja toodud, et Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud turuosalise juhatuse asukoht ja peakontor peavad asuma Eestis. Terminit „peakontor“ Eesti õiguses otseselt ei defineerita. Seda terminit kasutatakse laialdaselt nii tavakeeles kui ka Euroopa Liidu õiguses. Näiteks juba 1989. a vastuvõetud Euroopa Nõukogu 15. detsembri 1989. a direktiivis 89/646/EÜ kehtestati nõue, et krediidiasutusel peab peakontor olemas samas liikmesriigis, kus on registrijärgne asukoht. Lisaks finantssektori ettevõtjate kohta kehtivatele direktiividele kasutatakse terminit „peakontor“ ka Nõukogu määruse (EÜ) nr 2157/2001, Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta (EÜT L 294, 10.11.2001, lk 1—21), põhjenduspunktides ja artiklites 2, 7, 64, 69. Tulenevalt eelnimetatud määruse artiklist 7 käsitletakse Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ) nr 2157/2001 „Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta“ rakendamise seaduse §-s 29 peakontori asukohana juhatuse asukohta. Uuemas Eesti õiguskirjanduses käsitletakse peakontorit kohana, kus toimub äriühingu juhtimine. Peakontor on finantsvaldkonna ettevõtja juhatuse füüsiline asukoht, kus täidetakse valdkonna õigusaktides ettenähtud peamisi juhtimis- ja kontrollifunktsioone ning kus toimub finantsteenuste osutamine, sh tagatakse kriitiliste funktsioonide jätkuvus. Finantssektoris ja ka vastavas EL regulatsioonis laiemalt kasutusel olev mõiste „peakontor“ on finantsjärelevalve subjekte reguleerivates eriseadustes niisiis käsitatav „juhatusena“, kelle asukoht peab langema kokku registreeritud asukohaga. Kui on tegemist Eesti registrisse kantud äriühingust finantsjärelevalve subjektiga, peab tema juhatus asuma igal juhul Eestis ning TsÜS-i muudatustest tulenevad leevendused juhatuse asukoha regulatsioonis finantsjärelevalve subjektidele ei laiene. Nõue, et juhatuse asukoht oleks seotud konkreetse järelevalvesubjekti asukohaga, tuleneb paljuski Euroopa Liidu õigusest. Finantssektoris tegutseva ettevõtja asukoha regulatsioonil ei ole tähtsust mitte ainult tavapärases ühinguõiguslikus tähenduses, vaid see on otseselt seotud majandushaldusõigusega, s.h. muude oluliste terminitega (näiteks „varipank“) ning finantssektori ettevõtjate üle järelevalve teostamisega. Tulenevalt kapitali ja teenuste vaba liikumise põhimõttest, kehtib finantssektori ettevõtjatele Euroopa Liidus ühtse tegevusloa režiim (nn Euroopa pass). Finantsjärelevalveasutus annab tegevusloa oma riigis vastavasse registrisse (äriregistrisse) kantud ettevõtjale. Kui ettevõtjale on päritoluriigis antud välja tegevusluba, võib ta seaduses nimetatud teenuseid osutada teises liikmesriigis, ilma vastuvõtva riigi pädevalt järelevalveasutuselt luba taotlemata - päritoluriigi järelevalveasutus teostab järelevalvet ka ettevõtja poolt teises lepinguriigis asutatud filiaali ja piiriüleselt osutatavate teenuste üle. Euroopa Liidu õiguse kohaselt on päritoluriik liikmesriik, kus on ettevõtja registrijärgne asukoht ja asub ettevõtja peakontor. Peakontori asukoha kriteerium on oluline finantsvaldkonna ettevõtja teises liikmesriigis asuvate tegevuskohtade, s.o filiaalide kindlaksmääramisel ja kolmandates riikides asuvate finantsvaldkonna ettevõtjate Euroopa Liidus asuvate tegevuskohtade, s.o filiaalide kindlaks määramisel. 42 Paragrahv 25 sätestab nõuded ja protsessi, mida tuleb järgida, kui teenuseosutaja kavatseb teenust osutada välisriigis kas teenuse piiriülese osutamise või filiaali asutamise kaudu. Välisriigina mõistetakse käesoleva paragrahvi tähenduses igat riiki, mis ei ole Eesti. Lisaks, kuivõrd käesoleva seaduse reguleerimisalas on enamjaolt digitaalse loomuga teenused või turundatakse nimetatud teenuseid tihti ka teistes riikides, siis mõistet „teises riigis tegutsemine“ tuleb igakordselt osutatava teenuse põhjal analüüsida vähemalt (kuid mitte ainult) seda, kas teenuseosutaja osutab teises riigis teenust püsivalt, mis nõuaks ka välisriigi äriõiguse normistiku sätete kohaselt filiaali asutamist teises teises riigis (sh kas teenust osutatakse püsivalt; vt analoogia korras äriseadustiku § 384 lõiget 1) ning kas nimetatud välisriigis eeldab osutatav teenus tegevusluba või finantsjärelevalvet. Lõike 1 kohaselt tuleb juhul, kui tegevusloa saanud teenuseosutaja soovib tegutseda välisriigis, sealhulgas asutada välisriigis filiaal või osutada välisriigis piiriülest teenust, teenuseosutajal esitada Finantsinspektsioonile sellekohane avaldus ning sama lõike 1 punktides 1-4 nimetatud andmed ja dokumendid. Esitada tuleb: ▪ selle välisriigi nimi, kus kavatsetakse filiaal asutada või piiriülest teenust osutada (edaspidi sihtriik) (punkt 1); ▪ tegevuskava, mis sisaldab andmeid kõigi sihtriigis osutatavate teenuste kohta, ja käesoleva seaduse § 33 lõikes 5 nimetatud teavitus, kui seoses filiaali asutamise või teenuste piiriülese osutamisega antakse sihtriigis tegevusi või tööülesandeid edasi kolmandale isikule (punkt 2); ▪ filiaali asutamise korral filiaali asukoha aadress sihtriigis, organisatsioonilise struktuuri kirjeldus ning juhtimise eest vastutavate isikute nimed ja isikukoodid või nende puudumise korral sünniajad ja elukohad (punkt 3); ▪ filiaali asutamise korral käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele vastav äriplaan filiaalina sihtriigis tegutsemise kohta vastavad filiaali sise-eeskirjad ning filiaalis rakendatav raamatupidamise sise-eeskiri (punkt 4). Lõike 2 kohaselt tuleb lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid esitada eesti keeles, ning Finantsinspektsiooni nõudmisel tuleb lisada ka vandetõlgi tõlge selle riigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest, kus teenuseosutaja soovib filiaali asutada. Säte põhineb suuresti MERAS § 25 lõikel 3. Lõike 3 järgi tuleb Finantsinspektsioonil teha ühe kuu jooksul otsus kõigi nõutud andmete ja dokumentide saamisest arvates, millega Finantsinspektsioon kas kiidab heaks või keelab teenuseosutajal sihtriigis filiaali asutamise või teenuse piiriülese osutamise (vastavalt punktid 1 ja 2). Sama paragrahvi lõike 4 järgi teeb Finantsinspektsioon otsuse viivitamata teenuseosutajale teatavaks. Lõike 5 punktides 1-4 on nimetatud asjaolud, mille tuvastamisel on Finantsinspektsioonil õigus keelduda filiaali asutamisest või teenuse piirülese osutamisest. Nende hulka kuuluvad teenuseosutaja finantsseisundi, organisatsioonilise ülesehituse või muude võimaluste ebapiisavus nimetatud teenuste osutamiseks sihtriigis (punkt 1), kui esitatud tegevuskava rakendamine võib kahjustada klientide huve, teenuseosutaja finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust (punkt 2), kui esitatud dokumendid on ebaõiged või ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele (punkt 3), või kui tegevuskava rakendamine võib olla seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega või selle katsega või suurendab selliseid riske (punkt 4). Antud lõige põhineb enamjaolt MERAS §-il 27. Lõike 6 järgi kohustub teenuseosutaja teavitama Finantsinspektsioonile enne sihtriigis tegevuse alustamist kuupäeva, millal filiaal sihtriigis teenust osutama asub. Lõike 7 alusel kohustub teenuseosutaja viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni kui sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides on toimunud muudatusi. Eelduslikult tuleb Finantsinspektsiooni teavitada ennetavalt, st vähemalt üks kuu enne muudatuste rakendumist, kuid kui see ei ole võimalik, tuleks muudatustest teavitada viivitamata. Lõike 8 kohaselt tuleb teenuseosutajal uue filiaali asutamiseks esitada Finantsinspektsioonile avaldus ning asjakohased sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide täiendused. Uue filiaali 43 asutamisele kohaldatakse sama paragrahvi lõikes 2-7 sätestatut ehk samasugust protsessi nagu juba olemasoleva filiaali asutamisel. Paragrahvis 26 on sätestatud juhtorgani liikmetele esitatavad nõuded, mis peavad vastama sobivuse ja nõuetele vastavuse (nn fit&proper) tingimustele nagu on sätestatud ka teiste finantsturu osaliste puhul. Sobivuse ja nõuetele vastavuse kriteeriumid on käsitletavad Põhiseaduse § 29 sätestatud tegevusala, elukutse ja töökoha vaba valiku põhiõiguse piiranguna. Sarnaselt teiste finantsturul tegutsevate ettevõtjatega, esitatakse teenuseosutaja juhtorgani liikmetele kõrgendatud nõuded võrreldes muude ettevõtluse valdkondadega. Teenuseosutaja juhtorgani nõuetele vastavusele tuleb erilist tähelepanu pöörata ning viia juhtorgani liikmete kogenematusest, ebakompetentsusest, halvast mainest vms asjaoludest tingitud võimalik kahju klientidele miinimumini. Juhtorgani liikmetele esitatavatele nõuetele vastavus on ka tegevusloa andmise üheks eelduseks, mis tähendab, et järelevalveasutus hindab enne tegevusloa väljastamist, kas äriühingu juhtorgani liige on sobiv ja vastab seaduses sätestatud nõuetele. Nõuetele mittevastavus võib olla tegevusloa andmisest keeldumise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks. Lõige 1 sisaldab selle kahes punktis finantsjärelevalvesubjektidele kohaldatavat üldklauslit, mille kohaselt võib teenuseosutaja juhtorgani liikmeks valida või määrata vaid isiku, kellel on selleks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsealane sobivus, laitmatu ärialane maine ning kellel on vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks vastaval ametikohal. Nimetatud aspektidele sobivust hindab Finantsinspektsioon eeskätt loa taotlemisel aga ka juhtorgani liikme vahetumisel pärast tegevusloa väljastamist. Lõike 2 punktid 1-5 nimetavad teenuse osutamise aspektid, millest juhtorgani liikmed peaksid olema teadlikud ja varasema ettevõtluskogemuse jooksul kokku puutunud. Lõige 3 täpsustab lõikes 1 märgitud „laitmatu ärialase maine“ kriteeriumit, mille kuus punkti loetlevad juhud, mil juhtorgani liikme mainet ei saa eelduslikult pidada laitmatuks, sh (kuid mitte ainult) juhul kui tema tegevus on kaasa toonud finantsjärelevalve poolt tegevusloa kehtetuks tunnistamise, kui tema suhtes on kohaldatud tegutsemiskeeldu või ettevõtluskeeldu, või kui Finantsinspektsioonile on esitatud valeinformatsiooni või jäetud oluline informatsioon esitamata. Sarnaselt mitmetele teistele finantsjärelevalvesubjekte käsitlevatele seadustele on käesoleva seaduse mõistes teenuseosutaja juhtimisel vajalik rakendada vähemalt nn nelja silma põhimõtet, millest tulenevalt on kehtestatud nõue, et juhatuses peab olema vähemalt kaks liiget (lõige 4). Lõike 5 kohaselt on teenuseosutaja juhtorganite liikmed ja töötajad kohustatud tegutsema nendelt oodatava ettenägelikkuse ja kompetentsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, lähtudes teenuseosutaja ja tema klientide huvidest. Teenuseosutaja tagab, et tema äritegevuse protsessis osalevatel töötajatel on tööülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja kogemused. Lõige 6 sätestab, et teenuseosutaja määrab sise-eeskirjas juhtorganite liikmete ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste taseme, mis on vajalik teenuseosutaja organisatsioonis ameti- või töökohtadel ülesannete täitmiseks. Teadmiste ja pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või töökohaga seotud ülesannete täitmiseks vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust. Lõike 7 kohaselt on teenuseosutaja juhtorganite liikmed ja töötajad kohustatud seadma teenuseosutaja ning tema klientide majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest. Lisaks on teenuseosutaja juhtorganite liikmed ja töötajad kohustatud tagama majandustegevuseks vajalike finantsvahendite pideva olemasolu, osutama teenuseid õiguspäraselt, piisava asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega ning andma kliendile nõuetekohast teavet pakutavate või vahendavate teenuste kohta. Lõike 8 järgi peavad teenuseosutaja juhtorganite liikmed tagama, et teenuseosutaja organisatsiooniline struktuur on läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide tuvastamise, mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest raporteerimise protseduurid, mis on teenuseosutaja tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed. 44 Lõige 9 sätestab, et teenuseosutaja juhtorganite liikmed on kohustatud regulaarselt üle vaatama käesoleva seaduse alusel kehtestatud eeskirjad ja muud protseduurireeglid, hindama nende tulemuslikkust ning rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks. Lõige 10 kohustab teenuseosutaja juhtkonda kehtestama asjakohase korra ja menetlused, et tagada tõhus ja usaldusväärne juhtimine, sealhulgas ülesannete lahusus, talitluspidevus ja huvide konfliktide vältimine, ja teostab järelevalvet nende rakendamise üle, tehes seda turu usaldusväärsust ja klientide huve toetaval viisil. Lõige 11 täpsustab töötaja mõiste, mis käesoleva seaduse tähenduses on teenuseosutaja heaks töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik, kelle tööülesannete hulka kuuluvad teenuseosutaja nimel teenuse osutamisega seotud tegevused, sealhulgas teenuseosutja esindamine või teenuseosutaja juhtimine või kontrollimine. Lõige 12 sätestab valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnormi, mis lubab nimetatud ministril kehtestada määrusega nõuded teenuseosutaja juhtorganite liikmete ja töötajate erialastele teadmistele, oskustele ning kogemustele. Paragrahv 27 sätestab selle, millest peab valitud audiitor või teenuseosutaja juhtorgani liige nö uut tööandjat teavitama, kes omakorda teavitab sellest Finantsinspektsiooni. Eeltoodu tugineb rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõttel, mille kohaselt kannavad finantssektori ettevõtja usaldusväärse ja kindla juhtimise eest vastutust ettevõtja ja selle aktsionärid (või asjakohasel juhul osanikud). Samuti sätestatakse, et juhtide või audiitorite nimetamisest tuleb eelnevalt teavitada ka Finantsinspektsiooni. Järelevalveasutusel peab olema võimalus hinnata isiku sobivust ja nõuetele vastavust enne tema valimist või määramist. Sama paragrahvi lõigete 5-7 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda teenuseosutaja juhtorgani liikmete tagasikutsumist. Sarnased sätted on analoogsed teistes finantsturgu reguleerivates seadustes sätestatuga. Arvestades finantssektori ettevõtjate kindla ja usaldusväärse juhtimise olulisust tsiviilkäibes, on antud avalikkuse kaitse huvidest lähtuvalt järelevalveasutusele laialdased volitused ettevõtja privaatautonoomiasse sekkumisel sellisel juhul, kui juhtorgani liige ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, kui isik on esitanud enda valimise või määramisega seoses valeandmeid või kui isiku tegevus on näidanud, et ta ei sobi teenuseosutaja juhtorgani liikmeks (lõige 5). Lõikes 6 on sätestatud, et kui teenuseosutaja ei täida Finantsinspektsiooni ettekirjutust juhi tagasikutsumise kohta, võib Finantsinspektsioon nõuda juhtorgani liikme tagasikutsumist kohtu kaudu või tunnistada tegevusloa kehtetuks. Lõikega 7 on ette nähtud erisäte tagasikutsutud nõukogu liikme puhuks, mille kohaselt võib uue nõukogu liikme määrata kohus Finantsinspektsiooni, juhatuse, nõukogu, osaniku või aktsionäri nõudel, ning nimetatud nõukogu liikme volitused kestavad kuni uue nõukogu liikme valimiseni üldkoosoleku poolt. Paragrahvis 28 käsitletakse juhtorgani liikmete ja töötajate tasustamisele kohalduvaid põhimõtteid. Nimetatud paragrahvi neljas punktis on loetletud põhimõtted, millele peab vastama töötajate ja juhtorgani liikmete tasustamine ning nendele antavate hüvede ja soodustuste määramise alused. Sealhulgas peab juhtorgani liikmete ja töötajate tasustamise põhimõtted või tööga kaasnevate hüvede määramise alused olema selged ja läbipaistvad ning kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskide juhtimise põhimõtetega, teenuseosutaja pikaajaliste huvidega ning mitte soodustama ülemääraste riskide võtmist (punkt 1), tasustamine peab lähtuma teenuseosutaja äristrateegiast, väärtustest ja majandustulemustest (punkt 2), saadavad tasud või hüved peavad olema proportsionaalsed teenuseosutaja tegevuse laadi ja ulatusega ning tasu või hüve saaja vastutusvaldkonnaga (punkt 3), ning viimaks peavad tasustamise või hüvede andmise põhimõtted hõlmama huvide konflikti maandamise või vältimise meetmeid (punkt 4). Paragrahvis 29 sätestatakse, millised protseduurireeglid ehk sise-eeskirjad peab teenuseosutaja kehtestama. Sise-eeskiri on põhiline ja peamine dokument, kus organisatsioonilised toimimismehhanismid peavad kirjas olema ning mis peab tagama teenuseosutaja tegevuse vastavuse õigusaktidele ja teenuseosutaja juhtorganite otsustele (lõige 1). Täiendavalt sätestatakse, et nõutav on mitte üksnes sise-eeskirjade olemasolu, vaid ka nende jätkuv ning ühetaoline rakendamine teenuseosutaja kõikidel juhtimistasanditel. Samuti sätestatakse, et sise-eeskirju tuleb pidevalt 45 kaasajastada (lõige 2). Analoogiline säte on ka teiste finantssektori ettevõtjate tegevust reguleerivates seadustes. Lõike 3 eesmärk on täpsustada sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatut ning loetleda, millised protseduurid ja tegevused peavad olema teenuseosutaja sise-eeskirjaga hõlmatud. Nende alla kuuluvad:  asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord (punkt 1), teenuse osutamise kord (punkt 2), huvide konflikti vältimise kirjeldus (punkt 5), jne. Võrreldes teiste finantssektoris tegutsevate ettevõtjatega on käesoleva seaduse puhul erilist rõhku pandud punktile 11, mille järgi peab sise-eeskiri käsitlema ka sisemisi protseduurireegleid teenuseosutaja tegevust reguleerivates õigusaktides kehtestatud kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks ja töötlemiseks ning selle tagajärgede kõrvaldamiseks. Lisaks eelnevale määratakse sise-eeskirjas veel tehingute ja toimingute tegemise kord teenuseosutaja nimel ja arvel ning klientide nimel ja arvel (punkt 3);  töötajate töö- või ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe teenuseosutaja nimel kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises ja aruannetes ning riskide hindamisel (punkt 4);  teenuse osutamisega seotud tegevuste edasiandmise kord (punkt 6);  registripidamise, andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord (punkt 7);  sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kasutatavate infotehnoloogiaalaste ning klientide vara hoidmise süsteemide turvalisus ning nende regulaarne kontrollimine (punkt 8); sisekontrolli süsteemi toimimise kord, vastavuskontrolli ja riskijuhtimise reeglid ning nende rakendamise kord (punkt 9);  sisemised protseduurireeglid rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse rakendamiseks ning nende täitmise kontrollimise sisekontrollieeskirjad (punkt 10);  sisemised protseduurireeglid teenuseosutaja tegevust reguleerivates õigusaktides kehtestatud kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks, töötlemiseks ja edastamiseks ning tagajärgedega tegelemiseks (punkt 11);  turvaintsidentide väljaselgitamise ja lahendamise ning nende suhtes meetmete rakendamise kord, sealhulgas intsidentidest teatamise kord, ning oluliste operatsiooni- ja turvaintsidentide avastamise ja klassifitseerimise menetlus (punkt 12);  tundlikele andmetele juurdepääsu registreerimise, seire, jälgimise ja piiramise kord (punkt 13);  talitluspidevuse tagamise kord, sealhulgas nende plaanide asjakohasuse ja tõhususe regulaarse katsetamise ja läbivaatamise menetlus(punkt 14);  raamatupidamise sise-eeskirjad (punkt 15);  filiaalide olemasolu korral kohase tegevuse nõuetele vastavuse kontrollimise kord (punkt 16);  kliendi kaebuste lahendamise kord (punkt 17). Lõike 4 kohaselt peavad krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja sise-eeskirjad olema lisaks käesolevas paragrahvis nimetatud nõuetele kooskõlas ka vastutustundliku laenamise põhimõttega. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel tuleks lähtuda krediidiandjate ja –vahendajate seaduse 6. peatükis sätestatust. Kuna käesoleva seaduse tähenduses on teenuseosutaja näol tegemist üsna uudse ettevõtlusvaldkonnaga, siis on sätestatud lõikes 5 volitusnorm valdkonna eest vastutava ministri määrusega täpsemate nõuete kehtestamiseks teenuseosutaja sise-eeskirjadele. Paragrahv 30 sätestab nõuded sisekontrolli funktsiooni ja andmete säilitamise kohta. Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtete kohaselt on sisekontrolli funktsioon kõikehõlmav, mis muuhulgas sisaldab siseauditi funktsiooni. Siseauditi teostaja peamiseks ülesandeks on seirata ning hinnata kriitiliste protsesside ja süsteemide toimimist. Siseauditi funktsiooni teostaja ei saa hinnata (auditeerida) selle funktsiooni toimimist, mida ta ise teostab (nö enesekontrolli risk, huvide konflikt). Sama põhimõte kehtib ka selles osas, et siseauditi funktsiooni teostaja (siseaudiitor) ei tohiks 46 osaleda eelnimetatud sise-eeskirjade väljatöötamisel, kuivõrd hiljem ta peab auditeerima sisekontrolli süsteemi toimimist, mille üheks osaks on ka erinevad sise-eeskirjad. Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutajas olema loodud ja toimiv sisekontrolli süsteem, mille eesmärk on tagada teenuseosutaja tegevuse vastavus sise-eeskirjadele, õigusaktidele ja teenuseosutaja juhtorganite vastuvõetud otsustele, ning teenuseosutaja otsuste vastuvõtmine usaldusväärse ja nõuetekohase informatsiooni alusel. Lõigete 2 ja 3 kohaselt peab teenuseosutaja kehtestama ja rakendama õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed sõltumatu vastavuskontrolli teostamiseks. Vastavuskontrolli teostab teenuseosutaja juhatuse poolt määratud vastutava töötaja või muu isik, kellega sõlmitakse kirjalikus vormis leping. Lõike 4 järgi peab vastavuskontroll tagama sama lõike kolmes punktis toodud tegevuste ja ülesannete täitmist. Sealhulgas peab vastavuskontroll tagama, et regulaarselt kontrollitakse teenuseosutaja, selle juhtide ja töötajate tegevuse vastavust õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele, juhtorganite otsustele, sise-eeskirjadele, teenuseosutaja sõlmitud lepingutele ja heale tavale ning hinnatakse teenuseosutajas kehtestatud sise-eeskirjade ja otsuste vastavust õigusaktidele ning teenuseosutaja kohustuste täitmisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmete sobivust ja tulemuslikkust (punkt 1); et teenuse osutamise eest vastutavaid isikuid nõustatakse käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmisega seotud küsimustes (punkt 2) ning et teenuseosutaja juhatusele esitatakse regulaarselt aruandeid (punkt 3). Lõike 5 kohaselt peab teenuseosutaja sõltumatu vastavuskontrolli teostamiseks kehtestama sise- eeskirjadega tegevuspõhimõtted ja reeglid seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise õigusriskide ning nendega seonduvate muude riskide tuvastamiseks, maandamiseks või vältimiseks seoses klientidele teenuste osutamisega. Nimetatud põhimõtteid ja reegleid nimetatakse samas paragrahvis edaspidi tegevuspõhimõteteks. Needsamad põhimõtted peavad Finantsinspektsioonil võimaldama efektiivselt täita ka järelevalveülesandeid (lõige 6). Lõike 7 järgi ei tohi vastavuskontrolli teostaja tegeleda teenuste osutamisega ega tegevusega, mille üle ta järelevalvet teostab, välja arvatud juhul, kui teenuseosutaja on võimeline tõendama, et arvestades tema tegevuse laadi, ulatust ja keerukusastet, ei ole nimetatud kohustus proportsionaalne ja et vastavuskontrolli ülesannete täitmine on ka ilma kõnealuseid kohustusi täitmata tegelikkuses tulemuslik. Antud keelu eesmärk on ühelt poolt vältida huvide konflikti ning teiselt poolt on suunatud selle kindlustamisele, et vastavuskontrolli teostajal oleks piisavalt aega ja vahendeid oma (põhi)funktsiooni täitmiseks. Lõike 8 kohaselt ei tohi vastavuskontrolli teostaja tasustamise alused ja kord ohustada tema objektiivsust. Lõike 9 järgi on vastavuskontrolli teostaja kohustatud talle teenuseosutaja kohta teatavaks saanud teabe, mis osutab teenuseosutaja õigusrikkumisele või klientide huvide kahjustamisele, viivitamata edastama teenuseosutaja juhtidele. Lõike 10 järgi kohustub teenuseosutaja tagama sisekontrolli ja vastavuskontrolli teostajale kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud õigused, töötingimused ja juurdepääsu kogu vajalikule teabele, sealhulgas õiguse saada selgitusi ning teavet teenuseosutaja juhtidelt ja töötajatelt ning jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute täitmist. Paragrahv 31 sätestab teenuseosutaja töötaja kohustuse Finantsinspektsiooni teavitada. Finansinspektsiooni teavitamise vajadus tekib eeskätt juhul, kui töötajale saavad ilmsiks asjaolud, mille tagajärg on või võib olla teenuseosutaja tegevust reguleerivate õigusaktide oluline või korduv rikkumine, või kui teenuseosutaja juhtorgani liige või töötaja on tekitanud või võib tekitada olulist varalist kahju teenuseosutajale või tema klientidele (lõige 1). 47 Töötaja kaitse kord on täpsustatud sama paragrahvi lõikes 2, mille kohaselt ei riku teenuseosutaja töötaja või muu teenuseosutaja tegevusega seotud kolmas isik Finantsinspektsiooni teavitamisega talle õigusakti või lepinguga pandud andmete saladuses hoidmise kohustust (lõige 2). Tegemist on viitega Euroopa Parlamendi ja ja nõukogu direktiivile (EL) 2019/1937, 23. oktoober 2019, liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (ELT L 305, 26.11.2019, lk 17—56), mille eesmärk on kaitsta neid rikkumisest teavitajaid, kes on ise seotud finantsteenuste osutamisega (vt ka direktiivi artikkel 2 punkti 1(a)(ii)). Lõike 3 järgi kehtestab teenuseosutaja oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise korra, mis võimaldab sõltumatut õigusrikkumisest teavitamist. Lõige 4 sätestab volitusnormi, millega võib valdkonna eest vastutav minister määrusega näha ette täpsemad alused nõuete rikkumisest teavitamise kohta. Paragrahv 32 käsitleb andmete säilitamist. Vastavalt lõikele 1 kohustub teenuseosutaja säilitama käesolevas seaduses sätestatud andmeid viie aasta jooksul muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana, kui Finantsinspektsioon ei ole kehtestanud teistsugust tähtaega või kui seaduses ei ole sätestatud pikemat tähtaega. Nimetatud viieaastane tähtaeg rakendub teenuseosutajale ka siis, kui Finantsinspektsioon nõuab, et pärast teenuseosutajale väljastatud tegevusloa lõppemist tuleb teenuseosutajal andmeid säilitada muutumatuna ja finantsjärelevalvele kättesaadavana viie aasta jooksul (lõige 3). Lõige 2 käsitleb kohustust säilitada teenuse osutamise lepingust tulenevaid teenuseosutaja ja kliendi õiguseid ja kohustusi või teenuse osutamise tingimusi vähemalt kuni teenuse osutamisega seotud kliendisuhte kestuse lõpuni. Lepingutingimuste säilitamise kohustuslikkus peaks ennetama võimalikke vastuolusid ja vaidlusi, kui vähemalt teenuseosutaja kui üks lepingupool on kohustatud alles hoidma lepingut, mille alusel teenust kliendile osutatakse. Kui teenuseosutaja osutab teenuseid vastavalt oma tüüptingimustele, siis kohustub teenuseosutaja säilitama kõiki versioone tüüptingimustest juhul, kui nimetatud tingimusi on muudetud kliendisuhte kestuse ajal. Dokumentide säilitamise kohta tasub märkida, et muudest seadustest võib tulla kohustus säilitada teatud andmeid ja dokumente kauem kui käesoleva seaduse §-s 32 märgitud. Näiteks raamatupidamisdokumente tuleb säilitada seitse aastat raamatupidamise seaduse alusel ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise regulatsioon nõuab teenuseosutajalt kui finantseerimisasutuselt hoolsusmeetmete kohaldamiseks kogutud andmete säilitamist viis aastat pärast kliendiga ärisuhte lõppemist. Paragrahv 33 sätestab teenuse edasiandmise tingimused. Teenuseosutaja võib oma tegevust edasi anda kolmandale isikule ainult juhul, kui kolmandal isikul on olemas vastav tegevusluba, kui Finantsinspektsiooni on sellest teavitatud ning kui teenuseosutaja kliendi või järelevalveasutuse jaoks ei toimu teenuse edasiandmisega olulisi muudatusi (loetletud lõike 1 punktides 1-8). Sealjuures on tegevuse edasiandmisel oluline, et teenuseosutaja tegevusi ei anta edasi sellisel viisil, mis takistab teenuseosutaja sisekontrolli või järelevalve toimimist ning et teenuse edasiandmine oleks igakülgselt vajalik (lõige 2). Lõike 1 punktide 1-8 alusel on teenuseosutajal oma kohustuste paremaks täitmiseks õigus teenuse osutamisega seotud tegevusi edasi anda kolmandale isikule (tegevuse edasiandmine), kui:  tegevuse edasiandmisega ei delegeeri juhtorgani liikmed oma vastutust või tegevuse edasiandmine ei kahjusta muul viisil klientide huve ning teenuseosutaja jääb tegevuse edasiandmise korral täielikult vastutavaks edasiantud tegevuse nõuetekohase täitmise eest;  tegevuse edasiandmine ei takista teenuseosutaja tegevust ja tema kohustuste täitmist vajalikul tasemel ega vähenda teenuse osutamise kvaliteeti;  isikul, kellele tegevused edasi antakse, on vajalikud teadmised ja oskused ning ta on võimeline neid kohustusi täitma;  teenuseosutaja suhted klientidega ja kohustused klientide ees ei muutu tegevuse edasiandmise tõttu; 48  tegevuse edasiandmine ei põhjusta olukorda, kus teenuseosutaja ei tegele reaalselt temale edasi antud teenuse osutamisega;  tegevuse edasiandmine ei tühista ega muuda mis tahes muid tingimusi, mille alusel teenuseosutajale tegevusluba anti;  tegevuste edasiandmisel võtab teenuseosutaja tarvitusele kõik meetmed, et vältida täiendavaid operatsioonilisi riske;  operatsiooniliste funktsioonide edasiandmine ei mõjuta sise- ja vastavuskontrolli kvaliteeti ega toimimist ning Finantsinspektsiooni võimalusi finantsjärelevalve teostamisel. Lõike 3 järgi tuleb tegevuse edasiandmise korral hinnata, kas isik, kellele tegevus edasi antakse, on edasiantud tegevuseks pädev ja sobiv. Lõike 4 kohaselt on teenuseosutajal õigus saada teavet edasiantud tegevuse kohta ja anda kohustuslikke juhiseid sellele, kellele tegevus on edasi antud. Lõike 5 järgi tuleb teenuseosutajal enne tegevuse edasiandmist Finantsinspektsiooni teavitada. Teavituse eesmärk on anda Finantsinspektsioonile õigus hinnata, kas isik, kellele tegevus edasi antakse, vastab käesoleva paragrahvi lõikes 6 ning muudes sama seadusega kehtestatud nõuetele. Lõike 6 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus teha ettekirjutus, millega nõutakse konkreetsele isikule teenuseosutajaga seotud tegevuse või ülesande edasiandmise lõpetamist või kõigi teenuseosutaja poolt kolmandate isikutega sõlmitud tegevuste või ülesannete edasiandmise lepingute lõpetamist, kui: 1) kolmandal isikul puudub käesolevas seaduses sätestatud teenuste osutamiseks või ülesannete tegemiseks vajalik kvalifikatsioon; 2) rikutakse teenuseosutaja klientide õigustatud huve või on sellise rikkumise oht; 3) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel, kes teostab järelevalvet kolmanda riigi isiku üle, ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks; 4) kolmas isik, kellele käesoleva seaduse tähenduses teenuse osutamine on edasi antud, ei vasta vähemalt samaväärsetele nõuetele, mis on ette nähtud käesoleva seadusega; 5) rikutakse käesolevas seaduses sätestatud muid tingimusi. Lõige 7 sätestab erisuse krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutamisele, kui pakutakse tarbijakrediiti. Nimetatud teenusepakkujaga seotud tegevuste edasiandmisele kohaldatakse laenude vahendamise osas krediidiandjate ja –vahendajate seaduse §-is 46 krediidivahendaja kohta sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Paragrahv 34 sätestab huvide konflikti maandamise ja vältimise nõuded. Lõike 1 kohaselt tuleb teenuseosutajal kehtestada huvide konflikti maandamise ja vältimise kord, milles sätestatakse õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed, arvestades teenuseosutaja tegevuse laadi ja ulatust. Lõike 2 järgi rakendab teenuseosutaja huvide konflikti maandamise ja vältimise korda, et tuvastada, maandada ja võimaluse korral vältida teenuse osutamisel teenuseosutaja sisest huvide konflikti, huvide konflikti teenuse osutaja ja tema üle kontrolli teostava isiku vahel, teenuse osutaja ja tema klientide vahel ning klientide omavahelisi huvide konflikte. Säte põhineb EL ühisrahastusmääruse artiklil 8 punktil 4, mida on laiendatud ka teistele seadusega hõlmatud teenuseosutajatele. Huvide konflikti maandamist tuleks silmas pidada ka finantsvahendusplatvormi haldamise puhul (§ 39). Lõike 3 kohaselt peab teenuseosutaja huvide konflikti maandamise kord muuhulgas (st vähemalt aga mitte ainult) hõlmama: 1) iga teenuse või tegevusega seotud asjaolusid, millest tuleneb või võib tuleneda huvide konflikt või mis toovad kaasa klientide huvide kahjustamise olulise riski; 2) meetmeid, mida tuleb rakendada huvide konflikti lahendamiseks. 3) seda, kuidas potentsiaalsetest või tegelikest huvide konflikti olukordadest kliente teavitatakse. 49 Paragrahv 35 käsitleb teenuseosutaja või temaga seotud isikute osalemist investeerimisprojektides. Kuivõrd sellises olukorras võib tekkida samuti huvide konflikt, siis tuleks käesolevat paragrahvi vaadata koosmõjus §-ga 34 ülal. Lõike 1 kohaselt võivad teenuseosutaja juhtorgani liikmed ja töötajad ning teenuseosutajas olulist osalust omavad isikud või mis tahes isikud, kes otseselt või kaudselt on kontrolli kaudu nendega seotud, teenuseostuja vahendusel pakutavates investeerimisprojektides osaleda üksnes juhul, kui teenuseosutaja veebilehel avalikustatakse informatsioon eelnimetatud isikute investeerimishuvi või osaluste kohta, ja kui teenuseostaja tagab, et eelnimetatud isikute investeeringud tehakse samadel tingimustel teiste investoritega ja eelnimetatud isikutele ei võimaldata sooduskohtlemist, eelisjuurdepääsu teabele või muid hüvesid või eeliseid võrreldes muude investoritega (punktid 1 ja 2). Lõike 2 kohaselt ei või eelmises lõikes nimetatud isikud omada ega omandada finantsilist huvi rahastuse taotleja äritegevuses muul viisil kui osaledes investeerimisprojektis, mis on teenuseosutaja kaudu avalikult kättesaadav. Säte põhineb EL ühisrahastusmääruse artikli 8 punktil 1, mida on laiendatud ka teistele seadusega hõlmatud teenuseosutajatele. Paragrahv 36 sätestab teenuseosutajale keelu maksta või anda või saada tasu, allahindlust või mitterahalist hüve investori korralduse suunamise eest konkreetse investeerimisinstrumendi pakkumise juurde enda finantsvahendusplatvormil või kolmanda osapoole platvormil. Nimetatud keeluga soovitakse tagada, et teenuseosutaja ei suunaks investoreid mingi konkreetse investeerimisinstrumendi pakkumise juurde või muul moel ei eelistaks üht pakkumist teisele. Samas ei ole selle sättega välistatud teatud objektiivsete kategooriate (nt uued pakkumised) loomine. Paragrahv 37 sätestab (makse)konto avamise kohustuse ning sellest Finantsinspektsiooni teavitamise. Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutaja avama maksekonto krediidiasutuses, e-raha asutuses või makseasutuses, mis on asutatud Eestis või teises lepinguriigis, mis osutab Eestis teenuseid piiriüleselt või mis on asutanud Eestis filiaali. Nimetatud kohustus põhineb sellel, et nii järelevalveasutusel kui ka vastavuskontrolli teostajal peaks olema võimalik saada ülevaade selle kohta, kus (st millistel kontodel) ja mis mahus hoitakse teenuseosutaja kontodel investorite rahalisi vahendeid. Sama kohaldatakse ka virtuaalvääringu rahakottidele, kui teenuseosutaja võtab vastu virtuaalvääringuid või muud raha, mida tavapäraselt maksekontodel ei hoiustata (lõige 3). Lõigete 2 ja 4 kohaselt tuleb teenuseosutajal esitada teavet kõigi tema nimel avatud maksekontode ja muude kontode (vt sama paragrahvi lg-t 3) ning teavitama Finantsinspektsiooni, kui avatakse täiendav konto või kui kontodega seotud andmed muutuvad. Paragrahv 38 käsitleb eriotstarbelise üksuse kasutamist teenuseosutaja majandustegevuses. Eriotstarbeline üksus on juriidiline isik, mis on loodud teatavate kitsamate või ajutiste eesmärkide täitmiseks ja finantsriski, maksu- või regulatiivse riski eraldamiseks, sageli väärtpaberistamise vahendusettevõte või üksus, mille ainsaks eesmärgiks on väärtpaberistamine Euroopa Keskpanga määruse (EL) nr 1075/2013 artikli 1 lõike 2 tähenduses. Nimetatud paragrahv põhineb samasisulisel EL ühisrahastusmääruse artikli 4 punktil 5. Paragrahvi sõnastuse kohaselt on teenuseosutajal, kes osutab ühisrahastusteenust ning eelnimetatud teenuse osutamiseks eriotstarbelist üksust, õigus kasutada eriotstarbelist üksust ühe mittelikviidse või jagamatu instrumendi pakkumiseks ja kanda eriotstarbelisele üksusele üle ühe investeerimisprojektiga seotud vara. Nimetatud piirang peaks tagama, et ühisrahastusteenuse osutaja kasutaks vaid üht eriotstarbelist üksust ühe mittelikviidse või jagamatu instrumendi pakkumiseks ning ei kannaks nimetatud eriotstarbelisele üksusele rohkem vara, kui see, mis on seotud ühe investeerimisprojektiga. Paragrahv 39 sätestab erinõuded finantsvahendusplatvormile (mõiste kohta vt ka § 5 lg 3 selgitusi). Finantsvahendusplatvormile sätestatud nõuded on teataval määral sarnased väärtpaberituru seaduses sätestatud reguleeritud turu regulatsiooniga, kuid need on käesolevas seaduses esitatud lihtsustatud kujul, arvestades investeerimisinstrumentide ja väärtpaberite erinevusi. 50 Lõike 1 järgi kohustub teenuseosutaja, kes haldab finantsvahendusplatvormi, kehtestama sise- eeskirjadega täpsed õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed ja rakendab neid, et tuvastada ja maandada platvormiga seotud õigus- ja korrapärase toimimise riske. Kuivõrd finantsvahendusplatvormi näol on tegemist uudse tehnoloogilise lahendusega, millel on võimalik kaubelda (senireguleerimata) finantsinstrumentidega, siis on oluline, et teenuseosutaja, kes finants- vahendusplatvormi haldab, oleks eelnevalt kehtestanud sise-eeskirjad, millega maandatakse platvormi toimimisega kaasnevaid riske. Lõike 2 järgi tuleb teenuseosutajal rakendada meetmeid, et usaldusväärselt hallata finantsvahendusplatvormi korraldamiseks kasutatava infotehnoloogilise süsteemi või muu tehingute tegemist vahendava ja andmeid salvestava süsteemi tehnilisi toiminguid ning toime tulla süsteemide riketega. Sisuliselt on tegemist sama paragrahvi esimese lõike täpsustusega, mis puudutab finants- vahendusplatvormi spetsiifiliselt tehnoloogilist poolt. Lõige 3 kohustab teenuseosutajat kehtestama finantsvahendusplatvormil läbipaistvalt ja ühetaoliselt kohaldatavad reeglid, millega tagatakse investeerimisinstrumentide ja virtuaalvääringute õiglane ning korrapärane omandamine ja võõrandamine finantsvahendusplatvormi ning tehingute täitmine objektiivsete kriteeriumide alusel. Lõike 4 järgi tuleb teenuseosutajal rakendada meetmeid, et tagada tema süsteemides täidetud tehingute tõhus ja õigeaegne lõpuleviimine. Lõike 5 järgi peab teenuseosutaja tagama finantsvahendusplatvormil korrapäraseks toimimiseks piisavate finantsvahendite pideva olemasolu, võttes arvesse finantsvahendusplatvormil tehtavate tehingute laadi ja mahtu ning finantsvahendusplatvormi toimimist mõjutavate riskide ulatust ja taset. Lõike 6 kohaselt ei või teenuseosutaja ühelgi enda hallataval finantsvahendusplatvormil täita oma arvel kliendi korraldusi ega kaubelda oma arvel ostu- ja müügihuvide sobitamisel. Oma arvel kauplemisena ostu- ja müügihuvide sobitamisel mõeldakse tehingut, mille täitja asub ostja ja müüja vahele sellisel viisil, et ei võta ostu- ja müügitehingu samaaegsel täitmisel tururiski ning tehing tehakse hinnaga, mille arvelt tehingu täitja ei saa kasu ega kahju, välja arvatud eelnevalt avaldatud vahendus-, teenus- või muu tasu (lõige 7). Lõigete 8 ja 9 kohaselt tuleb finantsvahendusplatvormi haldaval teenuseosutajal rakendada igakülgseid meetmeid, et tagada finantsvahendusplatvormi tehingute tegemise süsteemi töökindlus, piisav võimsus korralduste ja sõnumite tippmahtudega toimetulekuks, korrapärane toimimine pingelises olukorras ning tehingute künniseid ja -piirmäärasid ületavate või selgelt ekslike korralduste tagasilükkamine. Eelneva kindlustamiseks on vajalik süsteeme igakülgselt testida, et veenduda süsteemide vastavuses eeltoodud nõuetega, ning ette näha plaan, mis tagab teenuste jätkuvust süsteemi tõrgete korral. Lõikes 10 on ette nähtud volitusnorm vastava valdkonna ministri jaoks, kes võib kehtestada määrusega täpsemad nõuded finantsvahendusplatvormil tehingute tegemise kohta. Seaduse 5. peatükk kehtestab nõuded teenuse osutamisele ja rahastuse taotlemisele. Paragrahv 40 kehtestab üldnõuded teenuse osutamisele. Lõikes 1 täpsustatakse teenuse osutamise nõuded, mis kohalduvad standardsena kõikidele teenuseosutajatele. Punktiga 1 kehtestatakse kohustus, et teenuseosutaja peab teenuse osutamisel tegutsema lähtuvalt kliendi huvist ja õigusaktides esitatud nõuetest, teenuse keerukusastmele vastava hoolsuse ning teenuseosutajalt eeldatava ettenägelikkuse ja pädevusega ning järgima oma sise-eeskirju. Punkti 2 kohaselt peab teenuseosutaja tagama teenuse osutamisega seotud asjaolude, sealhulgas investeerimisinstrumendi pakkumise kohta ajakohase, selge, tõese, täpse ja täieliku teabe avalikustamise ning tegema selle ühetaoliselt kättesaadavaks kõikidele klientidele. Täieliku teabe all mõeldakse mh ka sellist teavet, mis seondub investeerimisinstrumendiga ka kaudselt, nt on käimas sama investeerimisprojektiga seotud ühisrahastuskampaaniad korraga või järgemööda mitmel erineval 51 platvormil ehk raha kaasatakse ühe või mitme seotud projekti osas erinevatest kohtadest. Eelnev info võib mõjutada investeerimisotsust, mistõttu on oluline, et selline teave oleks investoritele kättesaadav. Punkti 3 kohaselt peab teenuseosutaja teavitama klienti piisavalt teenuse olemusest ja sellega seonduvatest riskidest. Punkt 4 kohustab teenuseosutajat hoidma ja kaitsma kliendi raha ja sellega sarnaseid vahendeid, mis on antud teenuseosutajale hoiule või tema käsutusse. Punkti 5 kohaselt peab teenuseosutaja andma kliendile regulaarselt teavet teenuse osutamisest. Punktides 6-9 on sätestatud üldised teabe avalikustamise ja klientide teavitamise põhimõtted; sealhulgas tuleb teenuseosutajal kliente teavitada teenuste eest võetavatest tasudest, potentsiaalsetest või tegelikest huvide konflikti situatsioonidest ning asjakohasel juhul ka juhtorgani liikmete ja töötajate kui ka olulist osalust omavate isikute osalusest investeerimis-projektides. Punkti 9 kohaselt peab teenuseosutaja registreerima ja säilitama teenuse osutamisel kogutud ja käesoleva seadusega ning selle alusel kehtestatud õigusaktidega registreerimiseks ning säilitamiseks nõutud andmeid. Andmete kogumise kohta vt täpsemalt käesoleva seaduse 9. peatükis sätestatut. Punkt 10 paneb teenuseosutajale kohustuse lahendada kliendi kaebus seoses teenuse osutamisega võimalikult kiiresti ja läbipaistvalt. Punkti 11 kohaselt peab teenuseosutaja tagama oma tegevuseks vajalike finantsvahendite pideva olemasolu. Viimaks, punkti 12 järgi tuleb teenuseosutajal rakendada teenuse osutamisel ühetaoliseid reegleid ning mitte diskrimineerima kliente või klientide gruppe, kellele teenust osutatakse või kellele teenuse osutamisest keeldutakse. Lõige 2 täpsustab üldiseid tegevusnõudeid investeerimisinstrumendi vahendajatele. Punkti 1 kohaselt on investeerimisinstrumendi vahendaja kohustatud avaldama ühetaolisel viisil nõuded finantsvahendusplatvormil või muul viisil avaldatavate investeerimisprojektide kirjeldusele, et tagada investoritele nende võrreldavus. Punkti 2 kohaselt peab investeerimisinstrumendi vahendaja hindama teenuse ja investeerimisinstrumendi asjakohasust investorile ning selle tarvis kindlaks tegema investori kogemuse finantsturul tegutsemiseks ja teadlikkuse finantsturust, võttes investori liigitamisel aluseks käesoleva seaduse §-s 47 sätestatut. Punkt 3 kehtestab kohustuse, et investeerimisinstrumendi vahendaja peab mõistma investoritele pakutavate investeerimisinstrumentide omadusi, hindama investeerimisinstrumendi sihtrühma arvesse võttes selliste investeerimisinstrumentide vastavust investori vajadustele ja pakkuma või soovitama investeerimisinstrumente üksnes siis, kui see on kooskõlas investori huvidega. Punkti 4 kohaselt peab investeerimisinstrumendi vahendaja tagama, et tema vahendatav investeerimisinstrument vastab selle instrumendi kindlaks määratud sihtrühma kuuluvate lõppklientide vajadustele vastavalt klientide liigitusele, investeerimisinstrumendi turustamisstrateegia vastab sihtrühmale ja investeerimisinstrumenti turustatakse üksnes sellele sihtrühmale. Punkt 5 kohustab investeerimisinstrumendi vahendajat mitte jätma avalikustamata olulist infot rahastuse taotleja tegevuse kohta, mis on temale teada ja mis võib potentsiaalselt mõjutada investeerimisotsuse tegemist. Vt siinkohal § 40 lõike 1 punktis 2 täieliku teabe kohta selgitatut. Nimetatud teabe avalikustamine hõlmab ka teisi käesolevas lõikes nimetatud andmeid, sh ka punktis 7 ja 8 sätestatut, kuivõrd teenuseosutaja peaks eeskätt tegutsema investorite huvides ning avalikustama temale teadaolevaid andmeid, kui nendel võib olla kahjulik mõju investori poolt investeeringu tegemisele. Punkt 6 kohustab investeerimisinstrumendi vahendajat täitma investori korralduse parimal viisil vastavalt käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatule. Punkti 7 kohaselt tuleb investeerimisinstrumendi vahendajal kontrollida rahastuse taotleja makse- või krediidivõimelisust ning kontrollida, et rahastuse taotleja juhtorgani liikmed on laitmatu ärialase mainega ja nende tegevus rahastuse taotleja juhtidena vastab usaldusväärse juhtimise põhimõtetele (punkt 8). Kui rahastuse taotleja on füüsiline isik, siis tuleb lähtuda krediidivaldkonnas ettenähtud krediidivõimelisuse hindamise nõuetest. Samuti sätestab käesoleva seaduse § 2 lg 10, et krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja peab tarbijale krediidi vahendamisel /…/ järgima krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 47– 531 sätestatut. Teisisõnu tuleb investeerimisinstrumendi vahendajal rahastuse taotlejat kliendiks võttes kontrollida, et rahastuse taotleja suudaks tagasi maksta investeerimisprojektiga võetud võlakohustusi ning et tema juhtorganite liikmed on laitmatu ärialase mainega ja nende tegevus juhtorganite liikmetena on usaldusväärne. Samuti täpsustab lõige 3, et kui paragrahvi lõike 2 punktis 7 nimetatud rahastuse taotleja on füüsiline isik, kellele vahendatakse käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktis 2 nimetatud investeerimisinstrumenti, kohaldatakse krediidivõimelisuse hindamise korral krediidiandjate ja –vahendajate seaduse 6. peatükis 52 ja võlaõigusseaduse §-is 4034 sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisti. Viidatud KAVSi peatükk kehtestab nõuded muuhulgas krediidi vahendamisele, krediiditoimiku pidamisele, tarbija krediidivõimelisuse hindamisele ja tarbija poolt esitatud teabe kontrollimisele. Lisaks tuleb lähtuda ka krediidivaldkonnas vastutustundliku laenamisele kehtestatud üldnõuetega, sh järgida VÕS §-is 4034 sätestatud nõudeid vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohta. Lõige 4 sätestab, millist teavet peab teenuseosutaja andma kliendi nõudmisel. Selliseks infoks on teenuseosutajas olulist osalust omavate isikute ja nende osaluse suuruse kohta teenuseosutajas aktsia- või osakapitalis (punkt 1); teenuseosutaja juriidilise vormi ning organisatsioonilise ülesehituse kohta (punkt 2); teenuseosutaja juhtide kohta, sealhulgas ees- ja perekonnanimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg, hariduse kirjeldus, viimase viie aasta töö- ja ametikohtade täielik loetelu (punkt 3); teenuseosutaja juhatuse liikmete ülesannete kohta teenuseosutajas (punkt 4); osutatavate teenuste kohta (punkt 5). Lõikes 4 märgitud teabe avaldamise vormi täpsustatakse sama paragrahvi lõikes 7, mille kohaselt tuleb kliendile tema nõudmisel esitada lõikes 4 toodud teave püsival andmekandjal. Lõike 5 kohaselt võib teenuseosutaja kasutada oma kliendi nimel otsustusõigust seoses kliendi korralduste täitmise kriteeriumidega, avaldades kliendile otsustusõiguse täpse meetodi ja kriteeriumid ning võttes kõik vajalikud meetmed kliendi jaoks parima võimaliku tulemuse saamiseks. Sarnaselt sellele on ka EL ühisrahastusmääruse artikli 3 lõike 4 teises lõigus sätestatud, et „ühisrahastusteenuse osutajad, kes pakuvad individuaalset laenuportfelli valitsemist, peavad järgima investorite esitatud parameetreid ja võtma kõik vajalikud meetmed, et saavutada investorite jaoks parim võimalik tulemus. Ühisrahastusteenuse osutajad avalikustavad investoritele otsustusprotsessi, mille alusel täidetakse investori enda äranägemisel antud volitusi.“ Lõige 6 kohustab teenuseosutajat võtma meetmeid, kui rahastuse taotleja ei tee vajalikku koostööd või ei anna investeerimispakkumise koostamiseks vajaminevat teavet. Selle kohaselt keeldub teenuseosutaja lepingu sõlmimisest või peab lõpetama sõlmitud lepingu mõistliku aja jooksul, kui rahastuse taotleja ei avalda käesoleva seaduse § 45 kohaselt teenuseosutajale investeerimisprojekti kohta nõutud andmeid või ei täida rahastuse taotlejale pandud kohustusi vastavalt käesoleva seaduse §-le 41. Lõige 8 sätestab, et kogenud investorile ei kohaldata teenuse osutamisel järgmisi paragrahve 47 ja 48. Nimetatud paragrahvides on käsitletud vastavalt asjakohasuse hindamist (§ 47) ja lepingueelset järelemõtlemisaega (§ 48). Eeltoodu on vajalik eeskätt teenuseosutaja mõistliku halduskoormuse säilitamiseks. Samuti võimaldab see kogenud investoril vältida pidevat asjakohasuse hindamist, kuivõrd kogenud investorina käsitatakse juba finantsturu kutselist osalist. Paragrahv 41 kehtestab üldnõuded rahastuse taotlejale. Punkti 1 kohaselt on rahastuse taotleja kohustatud tegema teenuseosutajaga koostööd ja esitama teenuseosutajale andmed, mis on vajalikud teenuse osutamiseks ja teenuseosutajale käesolevast seadusest või muust õigusaktist tulenevate nõuete täitmiseks. Punkti 2 kohaselt peab rahastuse taotleja koostama ja esitama teenuseosutajale finantsvahendusplatvormil või muul viisil avaldatava investeerimisprojekti kirjelduse, mis vastab käesoleva seaduse § 45 ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Punkti 3 kohaselt on rahastuse taotlejal kohustus avaldada põhiteabedokument ise, kui rahastuse taotleja on investeerimisinstrumendi pakkuja. Nimetatud lõige kohaldub rahastuse taotlejale, kes pakub endaga seotud investeerimisinstrumente. Antud punkt kohaldub ka juriidilisest isikutest rahastuse taotlejatele, kes annavad välja enda (ühinguga) seotud investeerimisinstrumendi. Paragrahv 42 kehtestab spetsiifilised teabe avalikustamise nõuded nii kõikidele teenuseosutajatele kui ka spetsiifiliselt investeerimisinstrumentide vahendajale. Lõikes 1 on nimetatud andmed ja dokumendid, mida teenuseosutaja peab avalikustama oma veebilehel nelja kuu jooksul majandusaasta lõppemisest arvates. Nende hulka kuuluvad majandusaasta aruanne ning ülevaade teenuseosutaja lõppenud majandusaasta majandustegevuse tulemuste kohta. Nimetatud ülevaade peaks andma võimaluse objektiivselt hinnata teenuseosutaja majandustegevust eeskätt selles osas, mis puudutab bilansiväliseid andmeid, sealhulgas (kuid mitte ainult): klientide arv, vahendatud investeerimisinstrumentide või asjakohasel juhul virtuaalvääringute pakkumiste kogumaht. Tegemist ei 53 ole kinnise loeteluga, st teenuseosutaja võib lisada muid andmeid ja teavet, mis annab investorile võimaluse teha informeeritud investeerimisotsus. Lõige 2 sätestab teabe avalikustamise erinõuded investeerimisinstrumentide vahendajale punktides 1-5. Lõige 3 täpsustab sama paragrahvi esimest ja teist lõiget selles osas, et nendes nimetatud teave tuleb esitada iga investeerimisinstrumendi liigi või käesolevas seaduses nimetatud teenuse lõikes eraldi. Lõikes 4 on sätestatud valdkonna eest vastutava ministri õigus kehtestada määrusega avalikustamisele kuuluvate andmete loetelu, aruannete vormid ja koostamise metoodika ning avalikustamise tähtaegade täpsemad nõuded. Paragrahvis 43 on ette nähtud erinõuded teenuseosutajale, kes pakub virtuaalvääringu või investeerimisinstrumendi raha vastu vahetamise teenust. Käesoleva paragrahvi sätted põhinevad MiCA ettepanekul, kuid paragrahvis sisalduvad neli lõiget on suunatud spetsiifiliselt ka täna toimivate teenustega kaasnevate probleemide (eeskätt ebaõige hinnateabe edastamine) lahendamisele. Lõike 1 kohaselt tuleb teenuseosutajal, kes võimaldab investeerimisinstrumendi või virtuaalvääringu vahetamist raha vastu, avalikustada investeerimisinstrumendi või virtuaalvääringu hinna või metoodika, mille alusel investeerimisinstrumendi või virtuaalvääringu hind on kujunenud. Teisisõnu tuleb teenuseosutajal lähtuda kindlast ettemääratud hinnast või avalikustada metoodika või valem, mille alusel on kujunenud hind, millega investeerimisinstrumenti või virtuaalvääringut lõpuks kliendile müüakse või nimetatud instrumente neilt ostetakse. Lõike 2 kohaselt tuleb kliendi korraldus täita selle hinnaga, mis on kehtiv kliendi korralduse saamise ajal. See lõige puudutab eelkõige korraldusi, milles on soovitus täita tehing turuhinnaga, ning mida tuleb teenuseosutajal ka kasutada tehingu täitmisel, mitte lähtuda oma äranägemisest instrumendi hinna määramisel. Lõike 3 järgi tuleb virtuaalvääringu teenuse osutajal avaldada klientidele teavet korralduste ja tehingute kohta, sealhulgas tehingu esemeks olnud virtuaalvääringu koguse ja hinna kohta. Nimetatud teabe avaldamiskohustuse all mõeldakse teabe avalikustamist püsivalt ja regulaarselt ning vähemalt teenuse osutamise kohas, sh teenuseosutaja veebilehel või rakenduses, mille abil võimaldatakse investoril tehinguid teha. Paragrahvis 44 on sätestatud üldised teabe avalikustamise nõuded. Paragrahvi näol on tegemist üldnormiga, milles sisalduvad nõuded kohalduvad investeerimisinstrumendi vahendajale, eeskätt ühisrahastusteenuse osutajale. Lõike 1 kohaselt tuleb investeerimisinstrumendi vahendajal avalikustada oma veebilehel vähemalt sama lõike punktides 1-9 nimetatud teave. Selle alla kuuluvad investeerimisega seotud üldiste riskide kirjeldus ja hoiatus investeerimisega kaasnevate riskide kohta (punkt 1), üleskutse hinnata konkreetse investeerimisprojektiga seotud riske investori jaoks sõltuvalt tema majanduslikust olukorrast ja pidada enne investeerimisotsuse tegemist vajadusel nõu vastava ala spetsialistiga (punkt 2), tehingute tegemise protsessi ja tasude kirjeldus (punkt 3), teavet platvormil tehtud tehingute hindade kohta vastavalt käesoleva seaduse §-is 46 sätestatule (punkt 4), investorite vahendite hoidmise ja investeeringute üle arvestuse pidamise kirjeldus (punkt 5), informatsiooni selle kohta, millised on teenuseosutaja põhilised tehingupartnerid (punkt 6), hoiatus selle kohta, et teenuseosutaja käsutusse antud vahendeid ei tagata Tagatisfondi poolt ja nimetatud vahendite suhtes ei kohaldata väärtpaberituru seaduses sätestatud investorikaitse nõudeid (punkt 7), ning kirjelduse investoritele kaasnevatest õigustest ja kohustustest koos teenuse kasutus- ja muude tingimustega (punkt 8) ning asjakohasel juhul ka teave makseteenuste pakkumise tingimuste kohta, sealhulgas ka juhul kui makseteenuseid ei paku teenuseosutaja ise (punkt 9). 54 Lõike 2 kohaselt ei või teenuseosutaja rõhutada investeerimisinstrumendi omandamisest saadavat võimalikku tulu, kui samaaegselt ja samas kohas ei viidata selgelt sellise vahendite paigutamisega seotud riskidele, sealhulgas investeeritud vahendite kaotamise riskile. Sama lõike teine lause täpsustab eeltoodut ning märgib, et eelnimetatud riskid tuleb esitada võrdväärselt ja samal kujul muu infoga, st investeeringust saadavat võimalikku tulu. Sätte eesmärk on tagada, et investoril oleks investeerimisotsuse tegemisel võimalik arvesse võtta kõiki investeeringu tegemisel asjakohaseid faktoreid, sealhulgas olla teadlik ka riskidest, mis vastava rahapaigutusega kaasnevad. Lõike 3 järgi ei tohi investeerimisprojekti kohta avalikustatav teave anda näilist tagatist investeeringu tulususe või väljamaksete kohta ega sisaldada ennustusi või prognoose finantstulemuste kohta, võttes arvesse käesolevas seaduses investeerimisprojekti tootluse garanteerimise kohta sätestatut. Sätte eesmärk on tagada, et investoritele (sh potentsiaalsetele investoritele) ei antaks garantiid investeeringu tootlikkuse kohta, kui see ei ole garanteeritud – sama kehtib ka investorile edastatavas teabes, mis puudutab ennustusi ja prognoose finantstulemuste kohta. Nimetatud piirangud on samasisulised investeerimisfondide seaduse § 80 lõikes 3 sätestatuga, mille kohaselt ei tohi anda tagatist fondi tulususe kohta, kui see ei ole garanteeritud. Käesolevat lõiget tuleb vaadata koosmõjus käesoleva seaduse § 47 lg-tega 5-7. Lõige 4 sätestab teenuseosutaja-poolse teavitamiskohustuse oma klientidele või avalikult veebilehe vahendusel sellisel juhul, kui teenuseosutaja ise on makseraskustes või tema suhtes on algatatud saneerimis- või pankrotimenetlus või muu sarnane menetlus. Viimase osa puhul on mõeldud maksejõuetusega seotud menetlusi, mis võivad teistes riikides kanda teistsuguseid nimetusi, kuid on sisult sarnased samas lõikes toodud eestikeelsete vastetega. Paragrahv 45 käsitleb investeerimisprojekti kohta avalikustatavat teavet. Tegemist on keskse teabe avalikustamise paragrahviga, millest tuleb juhinduda nii investeerimisinstrumendi vahendajal kui ka rahastuse taotlejal igal juhul, kui investeerimisprojekti pakutakse. Lõike 1 kohaselt tuleb investeerimisinstrumendi vahendajal või rahastuse taotlejal avalikustada vähemalt sama lõike punktides 1-3 nimetatud investeerimisprojektiga seotud teave. Teave tuleb avalikustada investeerimisinstrumendi vahendajal või rahastuse taotlejal olenevalt sellest, kumb investeerimisinstrumendi pakkumist korraldab. Punkti 1 kohaselt tuleb esitada investeerimisprojekti põhiteabedokument vastavalt käesoleva seaduse §-s 51 sätestatule. Põhiteabedokumendi kohta vt lähemalt § 51 selgitusi. Punkti 2 järgi tuleb lisaks eeltoodule esitada asjakohasel juhul teave selle kohta, et investeerimisinstrumendi pakkumine ei ole registreeritud Finantsinspektsioonis või muu finantsjärelevalve asutuse juures. Pakkumise registreerimiskohustuse kohta vt lähemalt § 54 selgitusi. Punkti 3 kohaselt soovitakse tagada selgus investorite jaoks, millised on võimalikud kaasnevad kulud, millega investeeringut tehes arvestama peab. Investorile peab olema selge, kui tema investeeringute arvelt kaetakse mistahes kulusid. Sõnastuses on välja toodud ka muud toimingud või kulud, mistõttu on teenuseosutajal kohustus välja tuua ja kirjeldada ka need tasud, mis ei lähe rahastuse taotlejaga seotud vaidluste või võlgade sissenõudmisega seotud kulude alla. Näiteks on praktikas juhtumeid, kus ühisrahastusteenuse osutajad katavad investorite investeeringute arvelt muid kulusid ja seega ammendava loetelu kehtestamine ei ole mõistlik, kuivõrd ei tagaks investorite kaitse eesmärki. Punkti 3 raames esitatud kulud peavad olema põhjendatud ja vastama reaalselt tehtud kulutustele. Sissenõudmiskulud peaksid olema üldjuhul seotud konkreetse investeeringuga. Lõike 2 järgi tuleb investeerimisinstrumentide vahendajal või rahastuse taotlejal teavitada viivitamata investoreid, kes on teinud oferdi või avaldanud huvi investeerimisinstrumendi pakkumise vastu, igast olulisest muutusest põhiteabedokumendis. Nimetatud teavitamiskohustus laieneb igale muutusele, mille suhtes investoril võib olla äratuntav huvi või mis võib mõjutada investeerimisotsuse tegemist (vt ka § 52 lg-te 1-5 selgitusi). 55 Lõige 3 sätestab, et investeerimisinstrumendi pakkuja avalikustab oma veebilehel investeerimisinstrumendiga seotud riskide suurenemise või realiseerumise kohta teavituse, kui põhiteabedokumendis kajastatud tulusus või lubatud intressimäär ei vasta tegelikkusele või kui on tõenäoline, et investeerimisinstrumendi pakkujal või muul kohustatud isikul ei ole võimalik kokkulepitud tähtajaks investorile tasuda põhiteabedokumendis sisalduvat investeeringu tulusust või lubatud intressimäära (punkt 1), kui rahastuse taotleja ei ole ette nähtud ajaks krediiti tagasi maksnud (punkt 2), või kui rahastuse taotleja on makseraskustes või tema suhtes on algatatud saneerimis- või pankrotimenetlus või muu sarnane menetlus (punkt 3). Lõige 4 täpsustab eelmises lõikes sätestatut selles osas, mis puudutab teavituse ajalisi ja sisulisi nõudeid. Nimelt tuleb riskide suurenemise või realiseerumise teavitus avalikustada esimesel võimalusel, kuid hiljemalt ühe tööpäeva jooksul, kui realiseeruvad samas lõikes toodud asjaolud. Teavitus ise peab sisaldama järgmist teavet: investeerimisprojekti nime või selle puudumisel seda identifitseeriv tunnus (punkt 1), teavituse aluseks olevate asjaolude kirjeldust (punkt 2), võimalusi riskide kõrvaldamise või vähendamise kohta (punkt 3) ning kui see on asjakohane, siis selliste kulude selge kirjeldus, kus investorite investeeringute arvelt kaetakse rahastuse taotlejaga seotud vaidlused või mida kasutatakse laenude või võlgade sissenõudmiseks või muude toimingute või kulude katmiseks (punkt 4). Punktiga 4 soovitakse tagada selgus investorite jaoks. Investorile peab olema selge, kui tema investeeringute arvelt kaetakse mistahes kulusid. Lõike 5 kohaselt on tühine selline kokkulepe, mille kohaselt kaetakse investorite investeeringute arvelt vaidluste lahendamisega ning laenude või võlgade sissenõudmisega kaasnevaid kulusid rohkem kui 25 protsendi ulatuses. Lõikes nimetatud 25-protsendiline määr on sellisena kehtestatud kahel põhjusel. Esiteks, ühest küljest on põhjendatud, et investorid võtavad omale ka teatava riski investeerimisinstrumendi ostmisega, et rahastuse taotleja võib jätta lepingu täitmata, misjärel on vajalik katta asjakohasel juhul kohtu- või muu menetluse kulud ning võla sissenõudmise kulud. Teisalt aga peaks nimetatud vastutus olema piiratud kindlasti madalama määraga võrreldes teenuseosutajaga, et viimasel oleks rohkem motivatsiooni valida klientideks selliseid rahastuse taotlejad, kelle krediidi- või maksevõimelisuses teenuseosutaja on veendunud, ning kelle mainet ja senist ettevõtluskäiku on teenuseosutaja põhjalikult kontrollinud (vt ka § 40 lg 2 p-d 7 ja 8). Lõige 6 sätestab, et kui laenupõhise ühisrahastusteenuse osutaja kasutab rahastuse taotleja makseviivituse puhul teatud jaotusi, peab teenuseosutaja tagama, et kasutatud jaotuste nimetused on asjakohased ja vastavad tegelikkusele. Nimetatud makseviivituste jaotuste all on mõeldud erinevaid termineid, mida teenuseosutajad kasutavad või võivad kasutada selleks, et märkida põhjuseid, miks investor ei ole saanud oma rahalisi vahendeid kokkulepitud ajaks tagasi, sealhulgas näiteks terminid „ootel“, „60 päeva viivises“ või „pankrotistunud“. Lisaks sellele on teenuseosutaja kohustatud esimesel võimalusel ajakohastama makseviivituse jaotuste nimetusi, et tagada vastavalt asjaolude muutumisele ajakohane teave selle kohta, miks teenuseosutaja on makseviivituses investorite ees. Lõike 7 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister kehtestada määrusega täpsemad nõuded investeerimisprojekti kohta avalikustatava teabe osas. Paragrahv 46 käsitleb investeerimisinstrumendiga tehtavate tehingute hindade kohta teabe avalikustamise nõudeid. Lõike 1 kohaselt tuleb kõikide investeerimisinstrumentidega tehtud tehingute kohta, mida võimaldatakse teha läbi finantsvahendusplatvormi või selle kaudu, avalikustada vähemalt sama lõike punktides 1-5 nimetatud andmed, st avalikustada tuleb iga investeerimisinstrumendi identifitseerimistunnus, tehingu hind, tehingu maht, tehingu aeg ning tehingus kasutatud vääring. Samas lõikes on viidatud ka sellele, et sama lõike punktides 1-5 nimetatud andmed tuleb avalikustada vähemalt finantsvahendusplatvormil, st investoril peaks olema võimalik tehingu tegemise kohas ehk finantsvahendusplatvormil võimalik tutvuda investeerimisinstrumendi peamiste andmetega. Samas ei ole piiratud investeerimisinstrumendi kohta avalikustavate andmete koht, st andmed võib avalikustada ka veebilehel koos § 44 nimetatud andmetega. 56 Lõike 2 järgi tuleb avalikustada lõikes 1 nimetatud teavet piisava regulaarsusega. Antud sätte mõistes tuleb mõelda „piisavat regulaarsust“ nii kiiresti kui see on võimalik, arvestades kasutatavat tehnilist lahendust ja lõike 3 alusel kehtestatud määrust. Lõikes 3 sisaldub volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale ministrile õiguse kehtestada määrusega täiendavaid tehinguandmete ja -hindade avalikustamise nõudeid, sealhulgas andmete avalikustamise sagedust. Kuivõrd tegemist on reguleerimata valdkonnaga, siis on eelnõu koostajate arvates vajalik võimaldada teabe avalikustamise sageduse muutmist, kui selline vajadus praktikas ilmneb. Paragrahv 47 kehtestab nõuded investeerimisinstrumendi asjakohasuse hindamise kohta. Paragrahvis kasutatakse teadlikult terminit “asjakohane”, kuivõrd nii MiFIDII-s kui ka kindlustusvaldkonnaga seotud õigusaktides hinnatakse sobivust (suitability), kui tegemist on nõustamisega müügiga (st teenuseosutaja annab nõu, millisesse instrumenti investeerida) ning asjakohasust (appropriateness), kui teenuseosutaja ei nõustamist ei paku. Riskihoiatuse andmine ei ole nõustamine selles tähenduses. Käesolevas seaduses sätestatud asjakohasuse hindamisel on lähtutud eeskätt EL ühisrahastusmääruse artiklis 21 sätestatust. Lõike 1 kohaselt peab investeerimisinstrumendi pakkuja enne teenuse osutamist, sealhulgas finantsvahendusplatvormile juurdepääsu võimaldamist, hindama investeerimisinstrumendi asjakohasust investorile. Lõige 2 täpsustab, et käesolev paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjakohasuse hindamiseks kogub investeerimisinstrumendi pakkuja investorilt teavet, et teha kindlaks tema: 1) investeerimisalased teadmised ja kogemused, et selgitada välja, kas investor mõistab investeerimisega kaasnevaid riske, sealhulgas riske finantsvahendusplatvormi abil või muul viisil investeerimisinstrumenti investeerimisel; 2) investeerimiseesmärgid ja rahaline olukord, sealhulgas tema kahju kandmise võime. Lõige 3 täpsustab lõike 2 punkti 1 ja selle kohaselt peab investeerimisinstrumendi pakkuja koguma käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 sätestatu hindamiseks investorilt muu hulgas teavet: 1) tema varasemate erinevate investeeringute kohta; 2) investeerimisinstrumentidesse investeerimise kogemuse kohta ja teadmiste kohta riskidest, mis on seotud investeerimisega eelkõige investeerimisinstrumentidesse. Lõike 4 kohaselt teeb investeerimisinstrumendi pakkuja teeb käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kahju kandmise võime arvutamise võimalused kättesaadavaks oma veebilehel. Investori kahju kandmise võime on kümme protsenti tema varade netoväärtusest, mille moodustavad investori: 1) regulaarne sissetulek; 2) varad, välja arvatud peamise elukohana kasutatav kinnisvara ja pensionifondide varad; 3) regulaarsed finantskohustused. Lõige 5 sätestab kohustuse ka investorile, mille kohaselt kinnitab investor oma kahju kandmise võime arvutuse tulemuse. Lõike 6 kohaselt esitab investeerimisinstrumendi pakkuja investorile riskihoiatuse järgmistel juhtudel: 1) saadud andmete alusel on põhjust arvata, et investeerimisinstrument ei ole investori jaoks asjakohane (punkt 1); 2) investori investeeritav summa on suurem kui 1 000 eurot või rohkem kui viis protsenti investori varade netoväärtusest (punkt 2); 3) investori esitatud teave ei ole piisav või investor on jätnud teabe esitamata, mistõttu ei ole võimalik hinnata investeerimisinstrumendi asjakohasust ning investori huvid võivad olla seetõttu vähem kaitstud (punkt 3). Lõige 7 täpsustab, et käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud riskihoiatuse võib esitada standardvormis ja see peab sisaldama teavet selle kohta, et investor võib kaotada kogu investeeritud vara. 57 Lõige 8 paneb kohustuse investorile. Selle kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul annab investor kinnituse, et on hoiatusega tutvunud ja mõistab selle sisu. Kehtestatud nõue on vastavuses EL ühisrahastusmääruse ideega, mis on väljendatud määruse põhjenduspunktis 45: „selle tagamiseks, et mittekogenud investorid on lugenud neile ühisrahastusteenuse osutaja tehtud riskihoiatusi ja mõistavad neid, peaksid nad ühisrahastusprojekti investeerimisel sõnaselgelt teadvustama võetavaid riske. Heal tasemel investorikaitse tagamiseks ja arvestades, et sellise teadvustamise puudumine viitab võimalikule teadmatusele kaasnevatest riskidest, peaksid ühisrahastusteenuse osutajad võtma investeeringuid vastu vaid mittekogenud investoritelt, kes on sõnaselgelt teatanud, et nad on hoiatused kätte saanud ja mõistavad neid“. Lõike 9 kohaselt ei või investeerimisinstrumendi pakkuja aidata kaasa asjakohasuse hindamiseks vajaliku teabe esitamata jätmisele. Pakkujal on õigus tugineda investori esitatavale teabele, välja arvatud juhul, kui pakkuja teadis või pidi teadma, et teave on aegunud, ebatäpne või mittetäielik. Lõike 10 kohaselt peab investeerimisinstrumendi pakkuja vaatama käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hindamise ja selle aluseks olevad kriteeriumid ning hoiatusteated üle iga kahe aasta tagant. Lõike 10 teine lause täpsustab, et investor arvutab oma kahju kandmise võime üks kord igal kalendriaastal. Paragrahv 48 käsitleb lepingueelset järelemõtlemisaega investeerimisinstrumendi pakkumisel. Paragrahvi keskne idee on suurendada mittekogenud investoritele võimalus tagasi võtta tahteavaldus, mis on suunatud investeerimisinstrumendi omandamisele ning seeläbi anda investorile võimalus taganeda investeerimisinstrumendi omandamise lepingust sarnasel viisil, mis oleks tarbijast investorile ette nähtud kaupade kaugmüügi puhul tarbijaõiguse alusel. Sätte eesmärk on vältida ka olukorda, kus potentsiaalne investor, kes nõustub pakkumisega, on automaatselt väljendanud nõusolekut ka olla seotud õiguslikke tagajärgi omava lepinguga, omamata sealjuures võimalust mõistliku aja jooksul lepingust taganeda. Samas tasub märkida, et järelemõtlemisaega ei ole vaja kohaldada, kui investor võib väljendada huvi investeerimisinstrumendi pakkumise suhtes, kui sellisel moel ei seo ta end lepinguga. Rahastuse taotleja peaks talitama selliselt, et investorilt ei koguta raha enne järelemõtlemisperioodi lõppu. EL ühisrahastusmääruse põhjenduspunkti 47 kohaselt „selleks et tugevdada mittekogenud investorite kaitset, on vaja sätestada järelemõtlemisaeg, mille jooksul potentsiaalne mittekogenud investor võib põhjenduste ja tagajärgedeta tühistada investeerimispakkumuse või huvi avaldamise konkreetse ühisrahastuspakkumise vastu. See on vajalik vältimaks olukorda, kus potentsiaalne mittekogenud investor võtab koos ühisrahastuspakkumisega vastu ka pakkumise sõlmida õiguslikult siduv leping, millest ei ole võimalik mõistliku aja jooksul taganeda. Järelemõtlemisaeg ei ole vajalik, kui potentsiaalne mittekogenud investor saab avaldada huvi konkreetse ühisrahastuspakkumise vastu, ilma et ta seoks end seeläbi lepinguga, välja arvatud juhul, kui investeerimispakkumine tehti või huvi avaldati pakkumise kavandatud lõppkuupäeva või rahastamise sihteesmärgi saavutamise kuupäeva lähedal. Ühisrahastusteenuse osutajad peaksid tagama, et enne järelemõtlemisaja lõppemist ei koguta investorilt raha ega kanta seda üle projektiomanikule“. Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutaja ette nägema lepingueelse järelemõtlemisaja, mille jooksul investor võib oma pakkumisega seotud oferdi või huviavalduse ilma põhjuseta tagasi võtta. Nimetatud õiguse kasutamine ei tohi põhjustada investorile kulusid ega põhjendamatuid ebamugavusi. Põhjendamatu ebamugavusena antud lõike tähenduses tuleks käsitleda iga toimingut või tegevust, mis ei ole sarnane esialgselt antud oferdi tegemisele investori poolt, sealhulgas, kuid mitte ainult, muu suhtlus- või vahenduskanali kasutamise kohustus, isiklikult kohale ilmumise kohustus (kui ofert edastati algselt elektroonilisi kanaleid kasutades), täiendavate andmete edastamise kohustus (kui täiendavad andmed ei ole suunatud isikutuvastamisele), jne (vt ka käesoleva § lõiget 5). Lõike 2 kohaselt on lõikes 1 nimetatud järelemõtlemiseaeg minimaalselt neli kalendripäeva investori oferdi või huviavalduse tegemisest arvates. Nimetatud ajaline tähtaeg põhineb EL ühisrahastusmääruse 58 artiklil 22 punktil 3. Kuivõrd teenuseosutaja on kohustatud investori oferdi tagasivõtmisel viimasele rahalised vahendid tagasi kandma, siis tuleks teenuseosutajal hoiduda iga konkreetse investori rahaliste vahendite kasutamisest kuni järelemõtlemisaja lõpuni. Lisaks tasub märkida, et käesolevas lõikes sätestatud järelemõtlemisaeg kestab neli kalendripäeva sõltumata sellest, millal investor omapoolse oferdi tegi ning millal lõppeb rahaliste vahendite kaasamine investoritelt. Nimetatud lahendus peaks tagama, et investoritel, kes paigutavad raha investeerimisprojekti vahetult enne raha kaasamise tähtaja lõppu või just enne, kui täitub kaasavate rahaliste vahendite eesmärgi-järgne summa, on võimalik kasutada järelemõtlemisaega täies seadusega ette nähtud ulatuses ehk neli päeva. Lõike 3 järgi peab teenuseosutaja arvestust talle esitatud ofertide ja huviavalduste ning nende saamise aja kohta. Kohustus tuleneb EL ühisrahastusmääruse artikli 22 punktist 4. Lõike 4 alusel peab teenuseosutaja selgelt ja õigeaegselt avalikustama käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud järelemõtlemisajast, selle kestusest ning oferdi või huviavalduse tagasivõtmisega seotud tingimustest. Selguse huvides tasub märkida, et järelemõtlemisajaga seotud tingimused tuleb avaldada nähtaval kohal teenuseosutaja veebilehel või muus kohas, kaasa arvatud asjakohasel juhul teenuseosutaja mobiilirakenduses. Lisaks kohustub teenuseosutaja teavitama mittekutselist investorit järelemõtlemisaja tingimustest kohe pärast seda, kui teenuseosutaja on potentsiaalselt mittekogenud investorilt saanud oferdi või huviavalduse. Lõike 5 järgi peab oferdi või huvi avaldamise tagasivõtmise kord olema teostatav vähemalt samal viisil, millega potentsiaalne investor saab teha oferdi või avaldada huvi pakkumise vastu. Teisisõnu ei tohi olla järelemõtlemisaja kasutamine ja seejärgne lepingust taganemine põhjendamatult keerukam, kui enda lepinguliste suhetega sidumine. Lõike 6 kohaselt on tühine selline lepingutingimus, mis raskendab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õiguse kasutamist, sealhulgas kokkulepe, millega taganemine seotakse käsiraha või leppetrahvi maksmisega. Antud lõige on laiendus võlaõigusseaduses sätestatud tarbijaregulatsioonile, mida kohaldatakse ka investeerimisinstrumendi ostmise lepingust taganemisele, et tagada (mittekogenud) investorile võimalus ilma suuremate takistusteta vastavast lepingust taganeda. Lõike 7 järgi kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 50 sätestatud eelseadistatud investeerimise korral käesolevas paragrahvis sätestatut üksnes investori antud algse investeerimisvolituse suhtes, mitte volituse alusel konkreetsetesse investeerimisprojektidesse tehtud investeeringute suhtes. Teisisõnu on järelemõtlemisaega võimalik kasutada ainult sellise volituse suhtes, millega investor on teenuseosutajale andnud õiguse tema varakogumit (st laenuportfelli) valitseda, mitte individuaalsete rahapaigutuste suhtes, mis teenuseosutaja investori varaga on teinud. Selline lahendus peaks tagama teenuseosutajale kindlustunde selles osas, et tema poolt tehtud igakordsest rahapaigutusest ei hakka investor järelemõtlemisaega kasutades taganema; küll aga peaks investoril olema võimalik tagasi võtta tahteavaldus enne esimese rahapaigutuse tegemist teenuseosutaja poolt. Lisaks on lõikes 8 vajalik täpsustada, et taganemisõigust on võimalik kasutada vaid esmapakkumise korral, st kui investor omandab investeerimisinstrumendi rahastuse taotlejalt või vahendajalt, ning mitte juhul, kui investor omandab investeerimisinstrumendi näiteks järelturult või teiselt investorilt (kui just pooled pole kokku leppinud teisiti). Põhjus seisneb selles, et kahe investori kui võrdsete osapoolte puhul oleks ostja ja seejärgne taganemisõiguse kasutanud investor eelisseisundis võrreldes müüjaga, kuivõrd ilma põhjuseta taganemine laieneks ka muu hulgas hinnakõikumistele, mille negatiivse muutuse korral peaks instrumendi müüa sisuliselt vastutama. Paragrahv 49 käsitleb tulususe või tootluse garanteerimist ning tagasiostugarantiid. Teisisõnu reguleerib nimetatud paragrahvis sätestatu selliseid investeerimisinstrumendi pakkumisi, mille puhul on investeerimisinstrumendi pakkuja lubanud pakkumises osalenud investorile teatud tootlust või tulusust või on lubanud investeerimisinstrumendi teatud ajaperioodi jooksul tagasi osta ning mis peavad olema tagatud vastavalt paragrahvis sätestatule. 59 Lõige 1 käsitleb teenuseosutaja võimalust moodustada ettenägematute kulude reserv ning nimetatud reservi kohta investoritele teabe andmist. Vt täiendavalt ka EL ühisrahastusmääruse artikkel 6 lõiget 5. Sama lõike punktide 1-7 kohaselt tuleb investoritele anda teavet selgituse kohta, kuidas reservi rahastatakse ja kes omab õigust reservis olevale rahale (punkt 1), teavet reservi juhtimise ja haldamise kohta (punkt 2), tingimusi, mille alusel teenuseosutaja otsustab, kas ja kellele tehakse väljamakseid koos näidetega (punkt 3), teavet selle kohta, kas reservil on piisavalt raha väljamakse tegemiseks (punkt 4), selgitusi reservist väljamakse tegemise kohta (punkt 5), reservis olevate vahendite hoiustamise kord ja asjakohasel juhul reservi vahendite vääring (punkt 6) ning kirjeldus selle kohta, kuidas käsitatakse reservi kogutud raha teenuseosutaja maksejõuetuse korral (punkt 7). Antud lõike sõnastamisel on eeskuju võetud EL ühisrahastusmääruse artikli 6 punktist 5. Lõige 2 sätestab teenuseosutaja kohustuse esitada ka asjaomaseid riskihoiatusi. Täpsemad nõuded kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega (vt lõige 9 ja nt EL ühisrahastusmääruse artikkel 6 lõige 5 punkt a. Lõike 3 alusel kohustub ühisrahastusteenuse osutaja avalikustama vähemalt kord kvartalis oma veebilehel ettenägematute kulude reservi suuruse võrreldes selle jaoks oluliste lepingute täitmata jäävate summadega ja teabe selle kohta, kui suurt osa krediitidest on tasutud ettenägematute kulude reservi kaudu. Lõikes 4 on sätestatud võimalus investeerimisinstrumendi pakkumisel garanteerida investeerimis- instrumendi tootlust või tulusust, või pakkuda tagasiostugarantiid. Lõiget 4 tuleb vaadata koostoimes sama paragrahvi järgmise lõikega. Tagasiostugarantii pakkumine on muutunud teenuseosutajate poolt viimastel aastatel väga populaarseks. See peaks oma olemuselt pakkuma investoritele kindlust ja tõstma omakorda investeeringu usaldusväärsust. Samas on leidnud aset mitmeid juhtumeid, kus tagasiostugarantiid, mida on lubatud, ei rakendata. Lisaks on senini olnud tagasiostugarantii sisustamine teenuseosutajate pärusmaa, mis ei anna investoritele aga selgust ja võimalusi nimetatud garantiitingimusi võrrelda. Seetõttu näeb seadusandja vajadust tagasiostugarantii kasutamisel näha ette konkreetsed tingimused. Lõikes 5 on lahti seletatud garantii mõiste, milleks on investeerimisinstrumendi pakkuja lubadus osta investori käest investeerimisinstrument tagasi juhul, kui sellega seotud maksed või tulu ei laeku, sealhulgas kui maksed on rohkem kui 60 kalendripäeva viivituses. Investeerimisinstrumendi pakkuja võib olla nii selle vahendaja kui rahastuse taotleja. Nimetatud maksete all on silmas peetud kõiki makseid, mida kas investeerimisinstrumendi vahendaja või rahastuse taotleja peaks lepingule vastavalt tegema investorile. Lõike 6 järgi võib garantii andjaks olla vaid lepinguriigi kindlustusandja või krediidiasutus, või investeerimisinstrumendi vahendaja. Nimetatud sätte eesmärgiks on ühelt poolt laiendada investeerimisinstrumendi vahendaja võimalusi kas võtta ise garantii andja roll või määrata garantii andja nii Eesti kui muude liikmesriikide kindlustusandjate ja krediidiasutuste seast. Viimastel juhtudel on garantii andja piiratud liikmesriikidega, et tagada garantii andja nõuete ühetaoline kohaldatavus Euroopa Liidu piires ning seeläbi kaitsta investorite õigustatud ootusi antava garantii suhtes. Lõikes 5 nimetatud garantii tingimused kehtivad ka rahastuse taotlejale, kui ta soovib investeerimisinstrumendi puhul ise asjaomast garantiid pakkuda. Lõike 7 kohaselt peab investeerimisinstrumendi vahendaja moodustama garantiifondi, kui garantii andjaks on investeerimisinstrumendi vahendaja ise, ning koguma nimetatud garantiifondi regulaarselt makseid. Nimetatud piirang on seatud seetõttu, et investeerimisinstrumendi vahendajale kehtivad madalamad kapitali- ja vastutuse nõuded, kui krediidiasutustele või kindlustusandjatele, mistõttu peaks investeerimisinstrumendi vahendaja poolt antud garantii puhul olema nö kõrvale pandud ka garantiifondina raha, millest on võimalik vajaduse korral rahuldada investorite kui võlausaldajate nõudeid. Vt ka käesoleva seaduse§ 68 lõike 6 (vara hoidmise nõuded) selgitusi. Lõike 8 kohaselt teeb tulu mittelaekumisel garantii andja garantiifondist investoritele kompensatsioonimakseid. 60 Lõige 9 sätestab volitusnormi, mis annab valdkonna eest vastutavale ministrile õiguse kehtestestada määrusega täiendavaid nõudeid garantiile ning tagasiostugarantiile, sealhulgas garantiifondi tingimusi ja riskihoiatusi. Kuivõrd garantiifondi haldamine, sellesse maksete kogumine ning väljamaksete tegemine on Eesti õiguses seni reguleerimata valdkond, mis sõltub paljuski turu praktikast, siis on käesoleva sättega jäetud ministrile õigus kehtestada määrus täiendavate nõuete seadmiseks garantiifondile, mis peaks andma võimaluse kiiresti ja efektiivselt reageerida muutustele investorite kaitseks. Paragrahv 50 sätestab üldnõuded eelseadistatud investeerimisele ühisrahastusteenuse korral. Säte tugineb peaasjalikult EL ühisrahastusmääruse artiklile 6 (individuaalne laenuportfelli valitsemine). Lõike 1 järgi on eelseadistatud investeerimine investori poolt ühisrahastusteenuse osutajale volituse andmine, mille kohaselt ühisrahastusteenuse osutaja teeb enda nimel ja arvel tehinguid krediidipõhise investeerimisinstrumendi omandamiseks või võõrandamiseks ühe või mitme investeerimisprojekti rahastamiseks (edaspidi käesolevas paragrahvis krediidiportfell). Lõikes 2 on märgitud nimekiri kriteeriumidest, mida investor peab kindlaks määrama eelseadistatud investeerimise volitust andes. Nimetatud kriteeriumite hulka kuuluvad krediidi tähtaeg ja intressimäära soovitud vahemik (punkt 1), krediidi riskikategooria lubatud ulatus ja jaotus (punkt 2), aastase intressimäära või muu investeeringu tulususe või intressimäära pakkumisel või lubamisel selle saavutamise tõenäosus (punkt 3) ning intressitulu taasinvesteerimise tingimused (punkt 4). Seoses eeltoodud punktiga 3 tasub märkida, et tulususe või intressimäära pakkumisel või lubamisel selle saavutamise tõenäosust tuleks väljendada protsentides või protsentide vahemikus, ning nimetatud näitaja peaks põhinema ühisrahastusteenuse osutaja poolt väljatöötatud metoodikal ning sise- eeskirjadel. Lõike 3 kohaselt peab ühisrahastusteenuse osutaja säilitama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud volituse püsival andmekandjal kolm aastat krediidi lõpptähtajast arvates. Sätte eesmärk on tagada, et ühisrahastusteenuse osutajal oleks muutumatuna kättesaadav volitus, mille alusel ta eelseadistatud investeerimise ühisrahastusteenust osutas, ning kolmeaastane tähtaeg, mis hakkab kulgema krediidi lõpptähtajast arvates, peaks tagama osutatava teenuse sisu ja tingimuste üheselt mõistetavuse. Lõige 4 kohustab ühisrahatusteenuse osutajat hindama usaldusväärsete ja täpselt määratletud kriteeriumide alusel ning võttes arvesse kõiki asjaolusid, millel võib olla ebasoodne mõju krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmisele krediidiriski krediidiportfelli tasandil ja iga krediidi kohta eraldi ning rahastuse rahastuse taotleja krediidivõimet. Nimetatud kriteeriumidest tuleb investorit ka teavitada (lõige 5). Lõike 6 järgi edastab ühisrahastusteenuse osutaja investorile tema nõudmisel krediidiportfelli kohta sama lõike punktides 1-7 nimetatud teabe. Nimetatud punktides toodu hõlmab teavet, mille saamise vastu on eelnõu koostajate arvates investoril äratuntav huvi, kui ta teeks ise investeerimisotsuse.  teave investori volituse alusel välja valitud iga krediidi kohta, sealhulgas intressimäär või muu investorile makstav hüvitis, krediidi lõpptähtaeg ja krediidi põhisumma ja intressi tagasimaksegraafik ning kuidas rahastuse taotleja on täitnud tagasimaksegraafikut (punkt 1).  krediidiportfelli kaalutud keskmine aastane intressimäär (punkt 2);  krediitide jaotus riskikategooriate kaupa või lõikes protsentides ja absoluutarvude (punkt 3);  iga krediidi riskimaandamismeetmete kirjeldus (punkt 4). Punktid 4 ja 5 käsitlevad ühisrahastusteenuse osutaja tegevust eelseadistatud investeerimise teenuse osutamisel. Teenuseosutaja esitab asjakohasel juhul ülevaate rahastuse taotleja krediidlepingute rikkumiste kohta viimase viie aasta jooksul (punkt 5) ning kõik investori, rahastuse taotleja ja ühisrahastusteenuse osutaja makstavad tasud iga krediidi kohta (punkt 6). Lisaks tuleb teenuseosutajal esitada punkti 7 kohaselt krediidi hindamise korral viimane hinnang krediidi kohta, hindamiskuupäev, põhjus, miks hindamine on läbi viidud ning asjakohane ja õiglane kirjeldus võimalikust saadaolevast tulust võttes arvesse tasusid ja makseviivituse määrasid. 61 Lõike 7 kohaselt peab ühisrahastusteenuse osutaja määrama sise-eeskirjadega kindlaks, millist metoodikat, sealhulgas millise päritoluga andmeid, ta kasutab eelseadistatud investeerimise korral. Lõikes 8 on sätestatud valdkonna eest vastutava ministri õigus kehtestada eelseadistatud investeerimisele täpsemad nõuded määrusega. Paragrahv 51 sätestab põhiteabedokumendi sisule ja avalikustamisele kehtestatud nõuded. Lõike 1 kohaselt tuleb koostada põhiteabedokument iga investeerimisinstrumendi pakkumise puhul. Põhiteabedokumendis avaldatud teabe puhul tuleb järgida samas paragrahvis sätestatut ning põhiteabedokument ise peab olema koostatud selliselt, et investoril oleks sellest lihtne vajalikku teavet leida. Põhiteabedokument on oma sisult ja vormilt teataval määral sarnane väärtpaberite avaliku pakkumise puhul avalikustatava prospektiga, kuid teatavate erisustega, mis tulenevad investeerimisinstrumentide nii funktsionaalsest kui ka vormilisest (peamiselt krüptograafial vm tehnoloogial põhinevad) erinevustest võrreldes väärtpaberitega. Seetõttu on käesolevas seaduses ka kasutusele võetud mõiste „põhiteabedokument“, et ei tekiks segadust käesoleva seaduse ja väärtpaberituru seaduse prospekti vahel. Lõige 2 kehtestab üldnõuded põhiteabedokumendis sisalduvale teabele. Sätte kohaselt peab põhiteabedokument sisaldama lihtsalt analüüsitavas ja arusaadavas vormis kogu iseloomulikku teavet rahastuse taotleja ja avalikkusele pakutava investeerimisinstrumendi kohta. Täpsustuseks on lisatud, et eeltoodud teave on investoritele vajalik, et teadvalt hinnata rahastuse taotleja kohustusi, finantsseisundit, kasumit ja kahjumit, tulevikuväljavaateid ning pakutavate investeerimisinstrumentidega kaasnevaid õigusi. Lõike alguses märgitud „lihtsalt analüüsitava ja arusaadava vormi“ all peetakse silmas seda, et ilma eriteadmisteta isikul peaks põhiteabedokumendiga tutvudes olema võimalik aru saada käesolevas lõikes (ja ka muudest käesolevas paragrahvis) toodud pakkumise ja rahastuse taotlejaga seotud aspektidest (vt ka sama paragrahvi lõiget 5). Lõige 3 sätestab üldised nõuded põhiteabedokumendi sisule. Punktide 1-6 kohaselt tuleb põhiteabedokumendis esitada investeerimisinstrumendi pakkumise kohta vähemalt järgmised andmed:  rahastuse taotlejaga seotud riskide ja peamiste tunnusjoonte, sealhulgas varade, kohustuste ja finantsseisundi lühikirjeldus ( punkt 1);  investeerimisinstrumenti tehtava investeeringuga seotud riski ja investeeringu põhiliste tunnusjoonte, sealhulgas investeerimisinstrumendiga kaasnevate õiguste lühikirjeldus (punkt 2);  investeerimisinstrumendi pakkumise üldtingimused, sealhulgas eeldatavad kulud, mille tasumist pakkuja investorilt nõuab (punkt 3);  investeerimisinstrumendi pakkumise põhjused ja laekuva tulu kasutamine (punkt 4). Asjakohasel juhul (st eeskätt juhul, kui pakutav instrument on käesoleva seaduse § 3 lg 1 punktis 1 nimetatud investeerimisinstrument või § 5 lõikes 8 nimetatud investeerimistoken, siis tuleb täpsustada ka investeerimisinstrumendi registri pidamise kord, registri pidamise eest vastutav isik ning investeerimisinstrumendi omandamise või võõrandamise tingimused finantsvahendusplatvormil, ja seonduvad tasud (punktid 5 ja 6). Lõikes 4 on märgitud erisused krediidipõhise investeerimisinstrumendi puhul. Nimelt tuleb krediidipõhise instrumendi pakkumisel esitada põhiteabedokumendis lõike 4 punktides 1-6 nimetatud andmed. Nimetatud andmed põhinevad EL ühisrahastusmääruse lisa 1 osasl G, mis puudutab laenuga seotud avalikustamise kohustust. Lõike 5 kohaselt peab põhiteabedokumendis sisalduv olema selge, mitteeksitav ja täielik ning vastama investeerimisinstrumendi pakkumise eripärale. Sama lõike teise lause kohaselt koostatakse põhiteabedokument selliselt, et isikul, kes ei ole kogenud investor, on selle sisust kerge aru saada ka viideteta muudele dokumentidele. Lõike eesmärk on tagada, et põhiteabedokumendis esitatud teave on esitatud arusaadaval kujul, teisisõnu peaks ilma eriteadmisteta isikul olema võimalik aru saada 62 pakkumise tingimustest ja põhiteabedokumendi sisust (eeskätt käesoleva paragrahvi lõikes 3 ja asjakohasel juhul ka lõikes 4 sätestatust), kusjuures põhiteabedokument ise peab olema terviklik ning sisaldama kogu nõutud teavet ilma viideteta muudele dokumentidele selles osas, millekohane teave peab sisalduma põhiteabedokumendis käesoleva paragrahvi nõuete järgi. Lõike 6 kohaselt peab põhiteabedokument sisaldama selget viidet, et tegemist on põhiteabedokumendiga, ning põhiteabedokumendi koostamise kuupäeva. Sama lõike teise lause järgi peab põhiteabedokument olema esitatud eraldiseisvana muust teabest, sealhulgas reklaamteabest, mis on seotud vastava pakkumise või rahastuse taotlejaga. Nimetatud täpsustuste eesmärk on selgelt eristada põhiteabedokumenti muudest turundus- ja tutvustavatest materjalidest, mis on investeerimisinstrumendi kohta avaldatud ning mis ei pruugi sisaldada kogu teavet investeerimisinstrumendi kohta või mis ei pruugi vastata käesoleva seaduse nõuetele. Lõikes 7 on sätestatud, et põhiteabedokument tuleb avalikustada vähemalt investeerimisinstrumendi pakkuja veebilehel ning põhiteabedokument tuleb koostada püsival andmekandjal eraldiseiseva dokumendina, mis on selgelt eristatav turundusmaterjalidest ja on trükituna maksimaalselt kuuel A4 leheküljel. Põhiteabedokumendi vormistamine püsival andmekandjal peaks tagama pakkumise tingimuste muutmatuse pakkumise kestuse ajal (välja arvatud pakkumistingimuste muutmisel § 52) ning põhiteabedokumendi maksimaalse mahu fikseerimine peaks aitama esitada nõutavat teavet kokkuvõtlikul ja arusaadaval viisil. Lõike 8 kohaselt peab põhiteabedokumendis olema näidatud, millise kuupäeva seisuga on selle andmed esitatud. Ühest küljest on kuupäeva fikseerimine vajalik selleks, et investor saaks hinnata põhiteabedokumendis sisalduvaid andmeid, eriti andmeid pakkuja majandusliku seisu kohta, teatud kuupäeva seisuga; teisalt on kuupäeva fikseerimine vältimatult vajalik andmete õigsuse ja vastutuse tagamiseks ebaõigete andmete esitamise korral. Lõikes 9 on toodud sätted põhiteabedokumendis sisalduvate andmete eest vastutamise ja kinnitamise kohta. Lõike esimese lause kohaselt peab põhiteabedokumendis sisalduvate andmete õigsust ja täielikkust kinnitama investeerimisinstrumendi pakkuja juhatus. Lisaks on samas lõikes täpsustatud, et pakkuja kinnituse andmete õigsuse ja täielikkuse kohta allkirjastavad kõik pakkuja juhatuse või seda asendava organi liikmed. Teisisõnu vastutab põhiteabedokumendis toodud andmete õigsuse eest kas investeerimisinstrumendi vahendaja või rahastuse taotleja olenevalt sellest, kumba käsitletakse pakkujana käesoleva seaduse tähenduses konkreetsel juhul (vt ka käesoleva seaduse § 3 lõike 3 selgitusi). Sama lõike kolmanda lause kohaselt märgitakse põhiteabedokumendi koostamise ja pakkumise eest vastutavad isikud selgelt põhiteabedokumendis, esitades füüsiliste isikute puhul nende nime ja ametikoha või juriidiliste isikute puhul nende nime ja registrijärgse asukoha ning nende isikute kinnituse, et neile teadaolevalt on põhiteabedokumendis sisalduv teave tõene ja et põhiteabedokumendist ei ole välja jäetud asjaolusid, mis võivad mõjutada selle sisu. Lõike viimase osa ehk asjaolude all, mis võivad mõjutada põhiteabedokumendi sisu, mõeldakse kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada investori poolt investeerimisotsuse tegemist. Lõike 10 kohaselt avalikustatakse põhiteabedokument vähemalt eesti või inglise keeles. Kui põhiteabedokumenti eesti keeles ei avalikustata, võib Finantsinspektsioon investorite huvide kaitseks nõuda selle eesti keelde tõlkimist ja tõlke avalikustamist. Kui avalikustatud dokumentide tõlked ei ole tõlgituga vastavuses või on erinevalt tõlgendatavad, lähtutakse eestikeelsest dokumendist või muukeelse dokumendi tõlkest eesti keelde. Nimetatud lähenemine on sarnane väärtpaberituru seaduses sätestatud prospektile seatud keelenõuetega. Lõikes 11 on sätestatud volitusnorm kehtestada määrusega täpsemad nõuded põhiteabedokumendile ja selles sisalduvate andmete loetelule. Nimetatud määruse kavand on toodud käesoleva eelnõu seletuskirja lisas 1. Lõike 12 alusel kohaldatakse tarbijakrediidipõhise investeerimisprojekti põhiteabedokumendile Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artiklites 23 ja 24 krediidilepingutele kohaldatavaid erisusi. 63 Paragrahv 52 käsitleb eksitavat, vigast või ebatäpset teavet põhiteabedokumendis ning seejärgset põhiteabedokumendi muutmist. Nimetatud paragrahvi kohaldatakse juhul, kui investeerimisinstrumendi pakkumist korraldab rahastuse taotleja nimel või asemel investeerimisinstrumendi vahendaja ehk teenuseosutaja. Lõike 1 järgi on rahastuse taotleja kohustatud kohustatud teenuseosutajat viivitamata teavitama põhiteabedokumendis oleva teabe muutumisest ja põhiteabedokumenti ajakohastama, edastades muudetud või täiendatud põhiteabedokumendi teenuseosutajale avalikustamiseks. Teenuseosutaja- poolset investorite teavitamist käsitleb sama paragrahvi lõiked 2 ja 3. Lõikes 2 on täpsustatud investorite teavitamise kohustus, st kui investeerimisinstrumendi vahendaja pakub investeerimisinstrumenti, siis kohustub nimetatud vahendaja teavitama investoreid põhiteabedokumendis oleva teabe muutumisest. Lõike 3 kohaselt tuleb teenuseosutajal põhiteabedokumendis väljajätmise, vea või ebatäpsuse, millel võib olla oluline mõju eeldatavale investeeringu tasuvusele, tuvastamisel viivitamata teavitada rahastuse taotlejat, kes peab põhiteabedokumenti täiendama või muutma. Seejärel avaldab teenuseosutaja muudetud dokumendi uuendatud kujul viitega kuupäevale, mille seisuga on põhiteabedokumendis muudatused tehtud. Lõike 4 näeb ette, et teenuseosutaja kohustub teavitama investoreid, kes on teinud oferdi või avaldanud huvi investeerimisinstrumendi pakkumise vastu, viivitamata tuvastatud rikkumistest, teenuseosutaja võetud ja võetavatest meetmetest ning võimalusest tühistada oma ofert või huvi avaldamine pakkumise vastu. Oferdi või huvi avaldamise tühistamise kohta vt § 43 selgitusi. Lõike 5 järgi tuleb põhiteabedokumendi muutmisel selgel viisil avaldada põhiteabedokumendi muutmise kuupäev ja viide teabele või andmetele, mida on muudetud võrreldes viimase (avaliku) põhiteabedokumendi versiooniga. Nimetatud kohustus peaks hõlbustama investoritel muudetud teabega tutvumist ning hoidma ära eraldi põhiteabedokumentide eri versioonide võrdlemise. Lõike 6 kohaselt on teenuseosutaja kohustatud tühistama investeerimisinstrumendi pakkumise, kui põhiteabedokumenti ei ole muudetud 30 kalendripäeva jooksul rikkumise tuvastamisest arvates. Sättega tahetakse välistada olukord, kus teenuseosutaja on teadlik rahastuse taotleja poolt vale- või puudulike andmete esitamisest, kuid rahastuse taotleja ei ole esitanud muudetud põhiteabedokumenti, misjuhul teenuseosutaja laseks teadvalt jätkuda pakkumisel, mille kohta on esitatud nõuetele mittevastav põhiteabedokument. Paragrahv 53 sätestab Finantsinspektsiooni õiguse nõuda põhiteabedokumendi muutmist. Lõike 1 kohaselt ei vastuta Finantsinspektsioon põhiteabedokumendi sisu õigsuse eest ja avalikustatud põhiteabedokumendi ajakohasuse eest ega võta kohustust värskendada avalikustatud teavet või teatada selles tehtud muudatustest, välja arvatud seaduse § 54 lõikes 1 nimetatud juhul. Viimasel juhul on peetud silmas põhiteabedokumendi registreerimise protsessi Finantsinspektsiooni juures, mida kohaldatakse suuremahulistele pakkumistele (vt § 54 lõiget 1 ja § 3 lõiget 4). Lõike 2 kohaselt võib Finantsinspektsioon kontrollida õigusaktidega nõutud teabe olemasolu põhiteabedokumendis ja seda, et see oleks esitatud lihtsalt analüüsitavas ja arusaadavas vormis, ning olulist teavet rahastuse taotleja ja avalikkusele pakutavate investeerimisinstrumentide kohta. Viimasel juhul on silmas peetud teavet, mis otseselt ei sisaldu või mille olemasolu põhiteabedokumendis ei ole nõutav, kuid mida on Finantsinspektsioonil võimalik koguda muudest allikatest oma järelevalvetegevuse käigus. Sellest tulenevalt ei pea Finantsinspektsiooni tegevus põhiteabedokumendi registreerimise osas olema nimetatud dokumendi läbivaatamine ja seaduse ning vastava ministri määruse kooskõla kontroll, vaid Finantsinspektsioon võib koguda ka muid andmeid, mis tema hinnangul on olulised pakkumise ning pakkumise korraldaja usaldusväärsuse tuvastamisel, samuti äärmisel juhul nõuda pakkumise peatamist (vt § 56 lg 1). 64 Lõike 3 alusel võib Finantsinspektsioon oma ettekirjutusega nõuda põhiteabedokumendi muutmist ja muudatuste avalikustamist, kui põhiteabedokument ei vasta õigusaktides sätestatud tingimustele. Finantsinspektsioonil võib olla alus ettekirjutusega põhiteabedokumendi muutmist nõuda, kui näiteks põhiteabedokumendis on esitatud vale- või ebatäpseid andmeid või kui teatud põhiteabedokumendis nõutavad andmed on jäetud avaldamata. Lõike 4 järgi avaldab Finantsinspektsioon oma veebilehel teatise selle kohta, et investeerimis- instrumentide pakkumise käigus investeerimisinstrumente omandada kavatsevad isikud peaksid tutvuma põhiteabedokumendis investeerimisinstrumendi ja rahastuse taotleja kohta esitatuga ning hindama teavet oma investeerimiseesmärkidest ja riskitaluvusest lähtuvalt ning vajadusel peaksid investorid pöörduma vastavat kutseoskust ja tegevusluba omava isiku poole. Tegemist on üldise riskihoiatusega, mis on suunatud investorite teadlikkuse suurendamisele investeerimisinstrumentidega tehtavate tehingute osas. Paragrahv 54 käsitleb põhiteabedokumendi esitamist Finantsinspektsioonile või selle registreerimist Finantsinspektsioonis. Lõikes 1 on sätestatud, et põhiteabedokument tuleb esitada teadmiseks Finantsinspektsioonile juhul, kui investeerimisinstrumendi pakkumise koguväärtus jääb alla § 3 lõikes 4 toodud piirmäära. Sellisel juhul on tegemist väiksemahulise pakkumisega, mistõttu tuleks oma väärtusest hoolimata info koos põhiteabedokumendiga Finantsinspektsioonile teadmiseks esitada, et viimasel oleks objektiivne ülevaade Eestis korraldatud investeerimisinstrumentide pakkumisest. Lõikes 2 sätestatud juhul on tegemist suuremahulise pakkumisega ehk pakkumisega, mille koguväärtus ületab 5 miljonit eurot. Nimetatud suuremahuliste pakkumiste puhul on tegemist väärtpaberituru seadusest tuleneva prospekti registreerimise analoogiga (vt ka § 3 lg 4). Sellisel juhul kaasneb põhiteabedokumendi registreerimise kohustus, mille täpsemad nõuded tulenevad antud paragrahvi järgmistest lõigetest. Lõigetes 3-9 on sätestatud protsess põhiteabedokumendi registreerimiseks Finantsinspektsiooni juures. Sisuliselt on tegemist väärtpaberituru seaduses sätestatud prospekti registreerimisega võrreldavate sätetega, mida kohaldatakse ainult suuremahuliste pakkumiste puhul (vt lg 2 ülal). Lõikes 10 on täpsustatud Finantsinspektsiooni rolli põhiteabedokumendi registreerimisel, st Finantsinspektsioon ei anna põhiteabedokumendi avalikustamisega investeerimissoovitust investeerimisinstrumendi ostmiseks. Lõige 11 täpsustab eeltoodud lõiget 10 sellega, et Finantsinspektsiooni roll põhiteabedokumendi registreerimise puhul on kontrollida õigusaktidega (eeskätt käesoleva seaduse § 51 lg 11 toodud määruse nõuetele) nõutud minimaalse teabe olemasolu ja et see teave oleks esitatud lihtsalt analüüsitavas ja arusaadavas vormis ning sisaldaks rahastuse taotleja kinnitusel kogu iseloomulikku teavet tema ja pakutavate investeerimisinstrumentide kohta. Paragrahv 55 käsitleb investoritele kahju hüvitamist. Kahju hüvitamine on investori keskne õigsukaitsevahend, ning investori nõue tekib investeerimisinstrumendi pakkuja vastu üldjuhul mittenõuetekohase pakkumise puhul. Lõike 1 kohaselt on investeerimisinstrumendi pakkuja kohustatud hüvitama investorile kahju, mis tuleneb erinevusest tegelikkuse ja põhiteabedokumendis esitatud teabe vahel, kui investeerimisinstrumendi pakkuja teadis või oleks pidanud teadma sellest erinevusest, juhul kui põhiteabedokument sisaldab investeerimisinstrumendi väärtuse hindamise seisukohalt olulist teavet, mis osutub tegelikkusest erinevaks. Lõike 2 järgi kohaldub lõikes 1 toodud kahju hüvitamise kohustus ka siis, kui põhiteabedokument on puudulik, sealhulgas kui põhiteabedokumendist on jäetud välja asjakohased faktid, sellisel juhul, kui 65 põhiteabedokumendi puudulikkus tuleneb teabe varjamisest investeerimisinstrumendi pakkuja poolt. Käesolevat lõiget tuleks kohaldada juhul, kui rahastuse taotleja on edastanud muudetud põhiteabedokumendi teenuseosutajale, kuid teenuseosutaja on jätnud muudetud teabe avalikustamata ning jätkanud pakkumisega, mis põhineb ebaõigetel või puudulikel andmetel. Lõikes 3 on sätestatud, et investeerimisinstrumendi pakkujal on investori nõusolekul õigus käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kahju hüvitada, võttes investeerimisinstrumendi tasuta tagasi hinna eest, millega investor investeerimisinstrumendi pakkujalt omandas. Sellisel viisil pakkuja kulul investeerimisinstrumendi tagasivõtmise korral vabaneb investeerimisinstrumendi pakkuja investorile muu kahju hüvitamise kohustusest. Teisisõnu võivad investeerimisinstrumendi pakkuja ja investor kokku leppida, et kahju hüvitamise kohustus seisneb investorile tema poolt tasutud investeerimisinstrumendi ostuhinna tagastamises, misjuhul on teenuseosutaja oma rikkumise heastanud (vähemalt selles osas, mis puudutab kahju hüvitamist). Lisaks on märgitud, et sellisel juhul kohustub investor ka tagastama omandatud investeerimisinstrumendi, kui see on asjakohane. Asjakohasus nimetatud juhul väljendub selles, et kui investoril on ka praktikas võimalus nimetatud instrument tagasi anda (st instrument võib olla juba teenuseosutaja valduses, või võib teatud juhtudel olla võimalik ka investeerimisinstrument teenuseosutaja poolt kustutada või muul moel kasutuskõlbmatuks teha). Lõige 4 täpsustab sama paragrahvi lõiget 1 ja 2 ning märgib, et kahju hüvitamise kohustus on investeerimisinstrumendi pakkujal ka juhul, kui põhiteabedokumendis on märgitud teabe allikana kolmas isik. Teisisõnu ei või investeerimisinstrumendi pakkuja tugineda kolmandalt isikult saadud andmetele vastutust välistava asjaoluna. Sama lõike teise lause kohaselt vabaneb investeerimisinstrumendi pakkuja sellisel juhul vastutusest vaid juhul, kui põhiteabedokumendis viidatud või avaldatud teave on esitatud viitega pakkujast sõltumatule teabeallikale ja investeerimisinstrumendi pakkuja ei teadnud ega pidanud teadma, et selle viite aluseks olev teave ei ole õige. Selline olukord võib tekkida, kui põhiteabedokumendis sisalduv viide on tehtud ametlikest andmekogudest, näiteks Äriregistrist, saadud andmete põhjal. Lõige 5 sätestab erandi investeerimisinstrumendi pakkuja kahju hüvitamise kohustusele. Nimelt ei ole pakkuja kohustatud kahju hüvitama, kui kannatanu investeerimisinstrumendi omandamise hetkel teadis või pidi teadma põhiteabedokumendi mittetäielikkusest või nendes sisalduvast valeteabest. Sama kehtib juhul, kui kogenud investorist kannatanu oleks pidanud investeerimisinstrumendi omandamisel oma tegevuses tavapärase hoolsuse korral aru saama, et põhiteabedokument sisaldab valeteavet või et see ei ole täielik, välja arvatud juhul, kui kahju on tekitatud tahtlikult. Nimetatud käsitlus kattub väärtpaberite pakkumisel ebaõigest või puudulikust teabe esitamisest tuleneva kahju hüvitamise normidega (vt ka väärtpaberituru seaduse § 26 lg 2). Lõike 6 kohaselt on käesolevas paragrahvis sätestatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on viis aastat valeteavet sisaldava või mittetäieliku põhiteabedokumendi avalikustamisest arvates. Antud käsitlus kattub väärtpaberite pakkumisel ebaõigest või puudulikust teabe esitamisest tuleneva kahju hüvitamise normidega (vt ka väärtpaberituru seaduse § 27). Lõige 7 lisab, et kokkulepped, millega välistatakse, piiratakse või vähendatakse käesolevas paragrahvis sätestatud hüvitamist ja aegumistähtaega on tühised. Antud käsitlus kattub väärtpaberite pakkumisel ebaõigest või puudulikust teabe esitamisest tuleneva kahju hüvitamise, täpsemalt vastutuse piiramise keelu, normiga (vt ka väärtpaberituru seaduse § 28). Paragrahv 56 käsitleb Finantsinspektsiooni õigust peatada investeerimisinstrumendi pakkumine. Paragrahv põhineb suuremas osas väärtpaberituru seaduse §-s 36 sätestatul. Lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus oma ettekirjutusega nõuda investeerimisinstrumendi pakkumise lõpetamist või peatamist, kui: 1) rikutakse või on alust arvata, et rikutakse investeerimisinstrumendi pakkumise kohta käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud või muudes õigusaktides sätestatud nõudeid; 2) ei ole kinni peetud põhiteabedokumendis sätestatud investeerimisinstrumendi pakkumise tingimustest; 66 3) põhiteabedokumendis registreerimisel esitatud teave on osutunud olulisel määral ebaõigeks; 4) esinevad muud asjaolud, millest tulenevalt Finantsinspektsioonil on põhjendatud kahtlus investeerimisinstrumendi pakkuja poolsete kohustuste täitmise kohta. Lõike 2 järgi kohustab Finantsinspektsioon investeerimisinstrumendi pakkujat pakkumise peatamisel oma ettekirjutusega kõrvaldama pakkumise peatamise aluseks olnud asjaolud. Sama lõike lause 2 kohaselt võib nimetatud asjaolude kõrvaldamisel investeerimisinstrumendi pakkuja Finantsinspektsiooni loal pakkumist jätkata. Pakkuja võib ka ise pakkumise peatada, kui on saanud selleks Finantsinspektsiooni eelneva nõusoleku (lõige 3). Finantsinspektsiooni ettekirjutuse saamisel tuleb investeerimisinstrumendi pakkumine peatada ettekirjutuses toodud tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui 10 järjestikuseks tööpäevaks. Lisaks, kui Finantsinspektsiooni ettekirjutuses toodud tähtaja möödumisel ei jätka investeerimisinstrumendi pakkuja investeerimisinstrumendi pakkumist, siis on pakkuja kohustatud 10 tööpäeva jooksul pakkumise tühistama ja tagastama investorile tema vara (lõige 4). Lõige 5 käsitleb pakkumise peatamisest teavitamist. Esimese lause kohaselt tuleb pakkujal viivitamata teavitada investeerimisinstrumendi pakkumise peatamisest ja selle jätkamisest või tühistamisest vähemalt oma veebilehel. Lisaks sellele avalikustab Finantsinspektsioon investeerimisinstrumendi pakkumise peatamise aluseks oleva ettekirjutuse ja pakkumise peatamiseks antud nõusoleku oma veebilehel. Paragrahv 57 sätestab tingimused, mille täitumisel või ületamisel kohaldatakse siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni sätteid ning vastutuse sätteid vastavate kohustuste rikkumiste puhul. Nimelt kuuluvad antud sätted kohaldamisele, kui (avalikkusele) pakutavat investeerimisinstrumenti on võimalik omandada või võõrandada finansvahendusplatvormil (punkt 1) või kui investeerimisinstrumendi pakkumise koguväärtus on suurem kui üks miljon eurot investeerimisinstrumentide pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul (punkt 2). Nimetatud künniste näol on tegemist juba selliste tingimustega, mis tekitavad kõrgendatud riski investorite jaoks, st investeerimisinstrumendiga kauplemise võimalikkus finantsvahendusplatvormil ning pakkumise kõrgem maht, ning mille täitmisel tuleks siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni sätteid kohaldada. Käesolevas jaos toodud sätted põhinevad väärtpaberituru seaduses ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 596/2014, 16. aprill 2014 , mis käsitleb turukuritarvitusi (turukuritarvituse määrus) ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6/EÜ ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ, 2003/125/EÜ ja 2004/72/EÜ (ELT L 173, 12.6.2014, lk 1—61) väärtpaberiturgude kohta kasutusel olnud siseteabe ja turumanipulatsiooni sätetel, mida on laiendatud käesoleva jaoga ka investeerimisinstrumentidele. Paragrahv 58 sätestab siseteabe avalikustamise investeerimisinstrumendi kohta. Lõike 1 kohaselt on investeerimisinstrumendi pakkuja kohustatud viivitamata avalikustama otseselt rahastuse taotlejat puudutava siseteabe. Sama lõike teise lause kohtaselt avalikustatakse siseteave viisil, mis võimaldab avalikkusel sellele kiirelt ligi pääseda ning nimetatud teavet kiiresti, täielikult, täpselt ja õigesti hinnata. Teisisõnu peab avaldatud teave olema lihtsasti loetav ja üheselt mõistetav. Teise lause kohaselt ei tohi rahastuse taotleja siseteavet eksitada oma tegevuse reklaamimisega. Lõike 2 järgi mõistetakse siseteabe all avalikustamata täpset teavet, mis otseselt või kaudselt puudutab investeerimisinstrumenti või rahastuse taotlejat ja mis avalikustatuna võib tõenäoliselt oluliselt mõjutada instrumendi hinda. Siseteabeks ei loeta avalikkusele kättesaadavate andmete alusel tehtud uuringuid ja hinnanguid. Nimetatud määratlus põhineb turukuritarvituse määruse artiklil 7. Lõike 3 kohaselt ei tohi siseteabe avalikustamisega ei tohi viivitada asjaolu või sündmuse ametlikuks muutumise ootamise ettekäändel. Sama lõike teise lause kohaselt kui siseteabe avalikustamine võib kahjustada rahastuse taotleja õigustatud huve, võib rahastuse taotleja omal vastutusel viivitada siseteabe avalikustamisega tingimusel, et siseteabe avalikustamisega viivitamine tõenäoliselt ei vii avalikkust eksitusse ning rahastuse taotleja tagab siseteabe konfidentsiaalsuse. 67 Lõike 4 järgi on rahastuse taotleja kohustatud avalikustama siseteabe esimesel võimalusel oma veebilehel. Lõike 5 kohaselt tuleb iga oluline muudatus varem avalikustatud siseteabes viivitamata avalikustada varem avalikustatud siseteabe avalikustamiseks kasutatud kanali kaudu, järgides seejuures käesolevas jaos siseteabe avalikustamisele kehtestatud nõudeid. Paragrahv 59 sätestab siseteabe väärkasutamise keelu ning määratleb väärkasutamise alused. Lõike 1 kohaselt on siseteabe väärkasutamine keelatud, lõike 2 kohaselt mõeldakse siseteabe väärkasutamise all käesoleva seaduse tähenduses: 1) siseteabe objektiks oleva investeerimisinstrumendi otseselt või kaudselt enda või kolmanda isiku arvel omandamist või võõrandamist või omandamise või võõrandamise katset; 2) siseteabe avalikustamist kolmandale isikule, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine on seotud tavapärase töö-, ametiülesande või kohustuse täitmisega; 3) soovituste andmist kolmandale isikule või kolmanda isiku mõjutamist siseteabe objektiks oleva investeerimisinstrumendi omandamiseks või võõrandamiseks. Lõige 3 sätestab siseteabe väärkasutamise erandi, mille kohaselt ei loeta siseteabe väärkasutamiseks siseteabe objektiks oleva investeerimisinstrumendi omandamist või võõrandamist üheks lepingu pooleks oleva isiku poolt sellise lepingu täitmiseks, mis sõlmiti enne kui ta oli teadlik siseteabest. Paragrahv 60 sätestab turumanipulatsiooni toimepanemise keelu (lõige 1) ja defineerib turumanipulatsiooni tähenduse käesoleva seaduse mõistes. Lõike 2 kohaselt on turumanipulatsioon käesoleva seaduse tähenduses:  investeerimisnstrumendi pakkumise, nõudluse või hinna suhtes eksitusse viivad või tõenäoliselt eksitusse viivad tehingud ja tehingukorraldused, kui tehingu või tehingukorralduse teinud isikul puuduvad õigustatud põhjendused oma tehtud tehingule või tehingukorraldusele ning kui selline tehing või tehingukorraldus ei vasta üldiselt tunnustatud tavale (punkt 1);  isiku poolt või isikute koostöös tehtavad investeerimisnstrumendi hinda tavapäratul või kunstlikul tasemel hoidvad või sinna viivad tehingud või tehingukorraldused, kui tehingu või tehingukorralduse teinud isikul puuduvad õigustatud põhjendused oma tehtud tehingule või tehingukorraldusele ning kui selline tehing või tehingukorraldus ei vasta üldiselt tunnustatud tavale (punkt 2);  tehingud ja tehingukorraldused, mis sisaldavad näilikke elemente ning muu pettuslik käitumine (punkt 3);  niisuguse teabe levitamine meediakanalites, sealhulgas Internetis, või muul viisil, mis annab või tõenäoliselt annab investeerimisnstrumendi kohta valesid või eksitavaid märguandeid, kui teavet levitanud isik teadis või oleks pidanud teadma, et teave on vale või eksitav (punkt 4);  muud käesoleva lõike punktides 1–4 sätestatud tehingute või toimingutega sarnased turumanipulatsiooni iseloomuga tehingud või toimingud (punkt 5). Eelviidatud punkti 4 puhul tuleks arvestada ka häid sisuturunduse tavasid. Need ei ole küll otseselt turumanipulatsioonina käsitletavad, kuid vajavad siiski tähelepanu. Näiteks kui teenuseosutaja annab hüvesid soovituslingi jagamise eest või soovitustasu, peab see teave olema investorile teada. Lõige 3 sätestab näidisloetelu turumanipulatsioonile viitavatest tegevustest punktides 1-3. Punkti 1 kohaselt on üheks selliseks tegevuseks investeerimisnstrumendi nõudluse või pakkumise suhtes endale turgu valitseva seisundi kindlustamine isiku või kooskõlastatult tegutsevate isikute poolt, kui selle käigus määratakse otse või kaudselt kindlaks ostu- või müügihinnad või luuakse muid ebaõiglasi kauplemistingimusi. Selliseks tegevuseks võib kvalifitseeruda ka investeerimisnstrumendi omandamine või võõrandamine finantsplatvormil tehtavate tehingute sulgemisel, eksitades sulgemishinna alusel tegutsevaid investoreid (punkt 2) või investeerimisnstrumendi või rahastuse taotleja kohta meediakanalites teabe, sealhulgas arvamuse või kuulujutu levitamine, kui eelnevalt on sõlmitud investeerimisnstrumendi ostu- või müügileping, millega mõjutatakse investeerimisnstrumendi hinda ning saadakse kasu selle mõjust investeerimisnstrumendi hinnale ja ilma et samal ajal oleks huvide konflikt nõuetekohaselt ja tõhusalt avalikustatud (punkt 3). 68 Lõikes 4 on sätestatud valdkonna eest vastutav ministri õigus sätestada määrusega turumanipulatsiooni iseloomuga käitumise tunnuste ja turumanipulatsiooni tuvastamisel arvestatavate asjaolude näidisloetelu ning üldised tunnustatud tavad. Nimetatud määruse kehtestamise vajalikkus võib tõusetuda seaduse jõustumise järgselt, kuivõrd tegemist on uudse ning väga spetsiifilise finantsvaldkonnaga, milles võivad tekkida seni ettenägematud riskid. Paragrahv 61 reguleerib kliendi kaebuse lahendamist ja kliendi kaebusele vastamist. Paragrahv põhineb suuremas osas EL ühisrahastusmääruse artikli 6 lõigetel 1-3. Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutaja oma sise-eeskirjadega kehtestama toimiva ja läbipaistva korra klientidelt saadud kaebuste mõistlikuks ja kiireks lahendamiseks. Lõike 2 kohaselt peab kliendil olema võimalik esitada teenuseosutajale kaebus tasuta. Teisisõnu ei tohi teenuseosutaja nõuda kaebuse esitajalt raha või muud varaliselt hinnatavat hüve enne kaebuse esitamist või kaebuse esitamise eest. Lõike 3 järgi avalikustab teenuseosutaja kaebuste lahendamise korra ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhja oma veebilehel. Kaebuste lahendamise korra avalikustamine peaks tagama kliendile ülevaate, kuidas, kelle poolt ja millise aja jooksul lahendatakse esitatud kaebus, ning kaebuse esitamise dokumendipõhja kättesaadavus peaks ühelt poolt lihtsustama kaebuse koostamist kliendi jaoks, ning teiselt poolt tagama parema ülevaate vaidluse esemest ning kliendi nõudest teenuseosutaja jaoks. Lõige 4 kohustab teenuseosutajat registreerima kõik saadud kaebused, säilitama asjaomast teavet esitatud kaebuste ja kaebustega tegelemiseks võetud meetmete ning kaebuste lahendamise tulemuste kohta. Lõike 5 kohaselt tuleb teenuseosutajal avaldada oma veebilehel viited Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile ning Finantsinspektsioonile. Nimetatud viidete avaldamine on vajalik, et kliendil oleks teada, kuhu pöörduda kaebuse mitterahuldamise korral teenuseosutaja poolt. Lõike 6 järgi on teenuseosutaja kohustatud vastama kliendi esitatud kaebusele kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja teavitama klienti kaebuse võimalikust lahendusest mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui 15 tööpäeva pärast kaebuse saamist. Kaebuse võimalik lahendus võib olla sealjuures pakutud kompromiss, nõude rahuldamine või muu ettepanek vaidluse lõpetamiseks. Lõige 7 kohustab teenuseosutajat kliendile viivitusest teatama, seda põhjendama ning määrama vajalike toimingute lõpetamise eeldatava tähtaja, mis ei või olla pikem kui 35 tööpäeva, kui sama paragrahvi lõikes 6 nimetatud tähtaja jooksul ei ole teenuseosutajast mitteoleneval põhjusel võimalik kaebusele vastata või kaebuse lahendamiseks kõiki vajalikke toiminguid teha. Lõikes 8 on sätestatud volitusnorm kehtestada määrusega täpsemad nõuded kaebuste käsitlemisele ja kaebuse esitamise dokumendipõhjale. Seaduse 6. peatükk sätestab nõuded investeerimisinstrumendi registri pidamisele ja asjaomastele kannetele. Paragrahv 62 sätestab üldnõuded investeerimisinstrumendi registreerimisele. Lõike 1 kohaselt registreeritakse investeerimisinstrumendid elektroonilises vormis investeerimisinstrumentide registris, mida nimetatakse käesolevas seaduses lühidalt registriks. Lõike 2 järgi peab registrit investeerimisinstrumendi vahendaja või muu isik, kellele on registripidamise ülesanded edasi antud. Tavapäraselt peab registrit investeerimisinstrumendi vahendaja, sest investeerimisinstrumentide sektoris tegeleva üksusena on tal eelduslikult kõige paremad teadmised 69 investeerimisinstrumendi toimimise kohta. Eelnõu koostamisel oli ka kaalumisel see, et rahastuse taotleja võiks ise investeerimisinstrumentide registrit pidada. Kuigi see võib olla tehnilisest küljest vaadatuna täiesti võimalik, siis õiguskindluse ja registri andmete säilimise eesmärgil peaks investeerimisinstrumentide registrit pidama ja haldama siiski (vt ka § 63 lg 1) investeerimis- instrumentide vahendaja, kes kuulub finantsjärelevalve alla. Lõike 3 kohaselt peavad kõik sama liiki investeerimisinstrumendid olema registreeritud ühe ja sama registripidaja juures. Kui investeerimisinstrumendi pakkuja pakub mitut investeerimisinstrumenti, võib eri liiki investeerimisinstrumentidel olla erinev registripidaja. Teisisõnu peaks ühe ja sama investeerimisinstrumendi pakkuja poolt pakutavad samaliigilised investeerimisinstrumendid olema registreeritud ühe ja sama registripidaja juures. Samas kui pakkuja pakub näiteks nii ühisrahastusinstrumente kui ka krüptograafial põhinevaid juriidilises isikus osalust märkivaid investeerimisinstrumente, siis on lubatud neid eri liiki instrumente registreerida muu teenuseosutaja juures, kuivõrd nimetatud instrumentide tehnoloogilise ja õigusliku eripära tõttu võivad eri teenusepakkujad olla teadlikumad ning omada paremaid süsteeme viidatud erinevate instrumentide registri pidamisel. Paragrahv 63 sätestab nõuded investeerimisinstrumentide registripidajale. Lõike 1 kohaselt võib registripidajaks olla lisaks investeerimisinstrumendi vahendajale ka käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud teenuseosutaja, kelle tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse tase, juhtimis- ja tegevusriskide maandamiseks rakendatavad sisekontrolli meetmed, finantsseisund, asjaomaste töötajate pädevus ja kogemused ning muud võimalused on küllaldased, et tagada seaduses ja registripidamise lepingus nimetatud ülesannete täitmine. Seega võib viidatud sätte kohaselt registripidajaks käesoleva seaduse § 62 lõikes 2 nimetatud registripidamise ülesannete edasiandmise korral olla lepinguriigis asutatud krediidiasutus, investeerimisühing, makseasutus, e-raha asutus, väärtpaberite keskdepositoorium või käesolevas seaduses nimetatud teenuseosutaja (punkt 1) või ka lepinguriigis asutatud isik, kelle tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse tase, juhtimis- ja tegevusriskide maandamiseks rakendatavad sisekontrolli meetmed, finantsseisund, asjaomaste töötajate pädevus ja kogemused ning muud võimalused on küllaldased, et tagada käesolevas seaduses ja registripidamise lepingus nimetatud ülesannete täitmine (punkt 2). Lõike 2 kohaselt säilib registripidaja vastutus registri toimivuse eest ka registripidamise ülesande edasi andmisel, ning peab hüvitama registri pidamisel oma kohustuste rikkumisega tekitatud kahju. Lõike 3 järgi võib Finantsinspektsioon oma ettekirjutusega keelata teenuseosutajal registri pidamise, kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole teenuseosutaja tegevus kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud nõuetega. Paragrahv 64 nimetab registrisse kantavate andmete loetelu ning sätestab andmete töötlemise põhimõtted. Lõike 1 kohaselt kantakse registrisse vähemalt rahastuse taotleja ärinimi, asukoht ja registrikood, investeerimisinstrumendi nimetus, investeerimisinstrumendi omaniku andmed ning investeerimisinstrumendi pakkumise eest vastutav isik. Toodud andmed on sisuliselt samad, mis kantakse näiteks osaühingute kohta äriregistrisse. Registripidaja otsustab ise, mis informatsiooni ta detailsemalt registris kajastab ja kas ta teeb registriandmed avalikuks või mitte. Viimasel juhul kohaldub käesoleva §-i lõige 2. Lõikes 2 on märgitud isikud, kellel on õigus tuvuda mitteavalikku registrisse kantud andmetega ja nendest väljavõtteid teha. Eeskätt on selline õigus investeerimisinstrumendi vahendaja kliendil või tema volitatud isikul, Finantsinspektsioonil ja lõike punktides 1 kuni 11 nimetatud isikutel. 70 Lõikes 3 on täpsustatud, et lõikes 1 toodud andmed tuleb esitada arusaaval ja loetaval viisil, ning koondada ühele isikule kuuluvad instrumendid selliselt, et oleks mõistlikult võimalik aru saada ühele isikule kuuluvatest osalustest või muudest investeerimisinstrumendiga seotud õigustest või hüvedest. Teisisõnu tuleb registrisse kantud andmed esitada inimloetaval kujul ning viisil, et need annaks välisele vaatlejale võimalust tutvuda, kes on investeerimisinstrumendi omanikud ning milliseid õigusi see investorile kaasa toob. Lõikes 4 on sätestatud valdkonna eest vastutava ministri õigus kehtestada määrusega täiendavad registri pidamise nõuded. Paragrahv 65 käsitleb erisusi investeerimistokeni registreerimisel hajusraamatu- või muu turvalisel tehnoloogial põhineva süsteemi abil ning registreerimiskande õiguslikku tähendust. Investeerimistokeni registreerimise erikohtlemine võrreldes nö tavalise osaühingu osa ning aktsia või väärtpaberituru seaduse mõistes väärtpaberite kohta tuleneb investeerimistokeni tehnoloogilisest eripärast, st nimetatud instrumentidel on juba täna kasutusel süsteemid, kus kannete õigsuse üle ei otsusta ja neid ei kinnita üks keskne isik või asutus, vaid kandeid kinnitavad teised samas süsteemis osalejad. Lõike 1 kohaselt tekivad investeerimistokeni omanikule tokeniga seotud õigused tokeni ülemineku kohta kande kinnitamisega hajusraamatusüsteemi või muus turvalisel tehnoloogial põhinevas süsteemis, kui seadusest ei tulene teisiti. Tegemist on selgitava normiga, mis käsitleb tokeniga seotud õiguste ülemineku hetke. Lõikest 1 lähtuvalt ei ole investeerimistokeni puhul vajalik näiteks äriregistri või muu registri poolt tehtava kande jõustumist, et loetaks tokeniga seotud õiguste üleminek kehtivaks, vaid kanne hajusraamatusüsteemis või muus turvalisel tehnoloogial põhinevas süsteemis tõendabki investeerimistokeni omandi üleminekut. Samas aga on lõikes 1 sätestatud erand, mille järgi ei kohaldata samas lõikes sätestatut, kui seadusest tuleneb teisiti. Sellega soovitakse välistada vastuolu teiste eriseaduste sätetega (eeskätt ÄS § 149 ja § 150), mis investeerimisinstrumentidele võivad kohalduda. Lõike 2 järgi loetakse kolmandate isikute suhtes investeerimistokeniga seotud õigused kehtivaks selle kohta kande kinnitamisega turvalisel tehnoloogial põhinevasse süsteemi. Eelnimetatud kande puhul on silmas peetud tokeni võõrandamisega tekkivat kannet (vt lisaks lõike 1 selgitusi). Lõike 3 järgi on investeerimistokeni omanike nimekiri turvalisel tehnoloogial põhinevas süsteemis avalik ja kasutatav. Teise lause kohaselt peab turvaline tehnoloogia tagama igaühele õiguse registreeringuga tutvuda. Lõikes 4 on sätestatud, et turvalisel tehnoloogial põhinev süsteem peab tagama investeerimistokeni ja nende omanike ning piirangute kohta teabe digitaalse esitamise ja avalikustamise ning tokeniga tehtud tehingute kohta terviklike andmete esitamise ja säilimise muutumatul kujul tähtajatult. Lõike 5 kohaselt vastutab turvalisel tehnoloogial põhineva süsteemi kasutamisel registripidaja, et registriandmed säilivad ja on asjakohaselt kaitstud loata muutmise või hävitamise eest. Lõikes 6 on kehtestatud ministri õigus kehtestada määrusega täpsemad nõuded investeerimistokeni registripidamisele. Seaduse 7. peatükk kehtestab nõuded kapitalile, omavahenditele ja varade hoidmisele. Paragrahv 66 sätestab kapitali nõuded. Lõikega 1 nähakse ette, et teenuseosutaja osa- või aktsiakapital peab olema vähemalt 25 000 eurot. Suuruse määramisel on võetud aluseks esiteks EL ühisrahastusmäärus, tagamaks, et algkapital ja nõutavate miinimum omavahendite suurusjärk oleks sama. Samuti peab äriseadustiku kohaselt olema äriühingu aktsiakapital vähemalt 25000 eurot. 71 Lõige 2 sätestab, et kui äriseadustiku § 140 lõike 1 ja § 246 lõike 1 kohaselt võib osa või aktsia sissemakse olla rahaline või mitterahaline, siis teenuseosutaja asutamisel uue äriühinguna võib osa- või aktsiakapitali sissemakse olla üksnes rahaline. Lõikes 3 on sätestatud, et kui tegevusloa taotleja on osaühing, siis peavad taotleja osad olema registreeritud väärtpaberite keskdepositooriumis EVKS kohaselt. Nimetatud piirang tuleneb 2020. aastal jõustunud äriseadustiku muudatustest, mis lubab osaühingu puhul kõigi osanike puhul võtta vastu põhikirja muutmise otsus, millest tulenevalt ei kohaldata osaühingu osade käsutustehingu puhul notariaalset vormi (vt ÄS § 149 lg 6). Sellest tulenevalt oleks vajalik tagada, et teenuseosutaja osalus (sh osalus, mis jääb alla olulise osaluse määratluse käesoleva seaduse kohaselt) ei oleks niivõrd lihtsasti võõrandatav kui äriseadustik seda võimaldab. Lisaks on väärtpaberite keskdepositooriumis osade registreerimise kohustus ette nähtud ka seetõttu, et keskdepositoorium osaleks ka teataval määral teenuseosutajas osalust omavate isikute tuvastamisel ja nende suhtes hoolsusmeetmete kohaldamisel. Paragrahv 67 näeb ette nõuded teenuseosutaja omavahenditele. Paragrahvi eesmärk on tagada teenuseosutaja piisavate vahendite olemasolu ning näha ette nõuded omavahendite miinimum suurusele. Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutaja minimaalselt omama omavahendeid kas algkapitali ehk 25000 euro ulatuses või suuruse ulatuses, mis on neljandik eelmise majandusaasta püsivatest üldkuludest. Omavahendite miinimum on kahest viidatud suurusest suurem. Üldkulude arvutamise eeskirjad sätestatakse rahandusministri määruses (lõige 5). Lõike 3 kohaselt tuleb need üle vaadata igal aastal. Kui teenuseosutaja on tegutsenud alla aasta, siis võib ta kasutada ka prognoose, kuid peab kasutama hakkama varasemate perioodide andmeid kohe, kui need on kättesaadavad (lõige 4). Lõike 2 kohaselt koosnevad teenuseosutaja omavahendid esimese taseme põhiomavahenditest vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 575/2013, 26. juuni 2013, krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1—337) sätestatule. Esimese taseme põhiomavahendid on kapitaliinstrumendid (kui on täidetud määruses sätestatud tingimused) ja nende instrumentidega seotud ülekurss, jaotamata kasum, muu akumuleeritud koodkasum, muud reservid ja üldine reserv. Teenuseosutaja on kohustatud rakendama meetmeid, mis tagavad igal hetkel võimaluse omavahendite arvutamiseks piisava täpsusega (lõige 6). Paragrahv 68 sätestab kliendi vara hoidmise nõuded. Lõike 1 kohaselt on teenuseosutajal võimalik lähtuda vara lahususe printsiibist. Klientidelt saadud investeeringute tegemise, edasilaenamise või tagasimaksmise eesmärgil rahalisi või muid vahendeid tuleb hoida lahus enda ja teenuseosutamisega mitteseotud tegevusaladega seotud varast. Lisaks tuleb klienti informeerida vara hoidmisega seotud nõuetest, sealhulgast sellest kui vara hoidmise teenuseid pakub kolmas osapool. Teenuseosutaja peab ka säilitama andmeid, pidama selliseid registreid ja raamatupidamisarvestust, mis võimaldavad tal igal ajal viivitamata eristada kliendi jaoks hoitavat vara teiste klientide jaoks hoitavast varast ja klientide vara oma varast, ning mis tagab nende täpsuse ja vastavuse tegelikkuses klientide jaoks hoitavatele klientide rahale. Regulaarselt tuleb kontrollida ka teenuseosutaja sisese raamatupidamisarvestuse, andmete ja registrite vastavust selliseid varasid hoidvate kolmandate isikute arvestusele, andmetele ja registritele. Teenuseosutaja peab rakendama vastavaid organisatsioonilisi meetmeid kliendi vara või sellega seotud õiguste kaotamise või vähenemise niisuguse riski maandamiseks, mis tuleneb vara väärkasutamisest, pettusest, haldamises esinevatest puudustest, ebakorrektsest registripidamisest või hooletusest. Lõikega 1 nähakse ette üldprintsiip, mille kohaselt peab teenuseosutaja hoidma lahus ja eraldi kontol või kontodel teenuseosutamisega seoses talle usaldatud kliendi vara enda ja teenuseosutamisega mitteseotud tegevusaladega seotud varast. 72 Lõikega 2 nähakse ette teenuseosutajale kohustus kehtestada sise-eeskirjadega oma klientide vara kaitsmise ja hoidmise põhimõtted. Lõikes 3 on täpsustatud, et kui teenuseosutaja pakub talle usaldatud kliendi varaga seoses makseteenuseid, sealhulgas täidab klientide maksejuhised makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses, siis peab teenuseosutaja omama makseasutuse tegevusluba. Lõike 4 kohaselt juhul kui teenuseosutaja ei paku talle usaldatud kliendi varaga seoses makseteenuseid ise või kolmanda osapoole kaudu, peab ta tagama, et tema vahendusel investeerimisinstrumente pakkuvad rahastuse taotlejad saavad raha makseteenuse osutaja kaudu vastavalt makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses sätestatule. Lõige 5 täpsustab, et teenuseosutaja kliendi vara arvel ei rahuldata teenuseosutaja teiste võlausaldajate nõudeid. Klientide vara kuulub välistamisele pankrotiseaduse § 123 kohaselt. Lõike 6 täpsustatakse, et seaduses sätestatud garantiifondis olev raha ei kuulu teenuseosutaja vara hulka. Lõikega 7 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnorm kehtestada täpsemad eeskirjad vara hoidmise eeskirjadele. Seaduse 8. peatükk sätestab nõuded raamatupidamisele ja Finantinspektsioonile esitatavatele aruannetele. Paragrahvi 69 kohaselt tuleb raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldada vastavalt seaduses, raamatupidamise seaduses, teenuseosutaja põhikirjas ja raamatupidamise sise-eeskirjas ning muudes õigusaktides sätestatule. Teenuseosutaja raamatupidamine peab vastama muuhulgas ka raamatupidamise seaduse §-le 4. Paragrahviga 70 kehtestatakse nõuded aruannete Finantsinspektsioonile esitamisele. Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutaja koostama ja Finantsinspektsioonile esitama aruanded vastavalt õigusaktides sätestatule. Lõikes 2 on loetelu aruannetest, mis tuleb Finantsinspektsioonile esitada. Esitama peab majandusaasta aruande, vandeaudiitori aruande ärakirja, kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepaneku ja otsuse ning üldkoosoleku protokolli väljavõtte majandusaasta aruande kinnitamise või kinnitamata jätmise otsuse kohta kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või osanike üldkoosoleku toimumist. Lõiked 3, 4 ja 7. Teenuseosutaja esitab kord kvartalis Finantsinspektsioonile bilansiaruande, kasumiaruande, omavahendite aruande, klientide vara aruande ja tehingute aruande. Aruannete sisu, vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Aruanded tuleb esitada 20 päeva jooksul pärast aruandeperioodi lõppu ning kui esitamispäev langeb puhkepäevale, siis tuleb aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Lisaks võib järelevalvele esitatud andmeid ja aruandeid edastada ka Rahandusministeeriumile ja Eesti Pangale ning vajadusel on Finantsinspektsioonil õigus nõuda ka täiendavaid aruandeid ja andmeid, mis on vajalikud finantsjärelevalve läbi viimiseks (lõiked 5 ja 6). Lõike 8 kohaselt on Eesti Pangal Eesti Panga seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ja ka statistika seadusest tulenevalt õigus nõuda teenuseosutajalt täiendavat regulaarset või ühekordset aruandlust. Vastavad aruandluse vormid kehtestab Eesti Pank. Paragrahv 71 kehtestab nõuded Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontrolli ja puuduste kõrvaldamise kohta. 73 Lõiked 1 ja 2. Finantsinspektsioon hindab esitatud aruannete nõuetekohasust ning juhul, kui tuvastab nendes puudusi, siis teavitab sellest kohe ka aruande esitajat. Lõige 3. Teenuseosutaja peab puudused kõrvaldama ning esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande. Et tagada aruannete õigsust igal ajahetkel, sätestatakse aruande esitajale kohustus esitada korrigeeritud aruanne kohe ka juhul, kui aruande esitaja on ise varem esitatud andmetes vea tuvastanud. Lõige 4. Nähakse ette, et aruande esitaja peab säilitama aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks olevaid dokumente vähemalt viis aastat. Paragrahvis 72 sätestatakse nõuded teenuseosutaja audiitorettevõtjale, tema määramisele ja audiitorkontrollile. Kõnealuse paragrahviga sätestatakse nõue, mille kohaselt teenuseosutaja raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud (lõige 1). Auditeerimiskohustuse üldnõuded on sätestatud audiitortegevuse seaduses, kuid need ei pruugi tagada kõigi teenuseosutajate (näiteks väiksema tegevusmahuga osaühingute) raamatupidamisaruannete auditeerimise kohustust. Raamatupidamisaruannete auditeerimise nõude kehtestamise eesmärk on tagada usaldusväärne informatsioon teenuseosutaja finantsseisundi ja majandustulemuste kohta nii Finantsinspektsioonile järelevalve teostamiseks kui ka avalikkusele äriregistris avalikustatud aruannetes. Lõiked 2 ja 3. Audiitorettevõtjaks võib nimetada audiitortegevuse seaduse §-s 7 lõikes 2 nimetatud isiku, st vandeaudiitorite ühingu või FIE-na tegutseva vandeaudiitori. Audiitori võib nimetada ühekordse kontrolli tegemiseks või teatud tähtajaks (mitte rohkem kui 5 aastat ja uueks perioodiks nimetamise õiguseta). Lõikes 4 on loetelu nõuetest, mille täitmise kohta peab audiitorettevõtja arvamuse esitama. Lõiked 5 ja 6. Finantsinspektsioon võib taotleda kohtult audiitorettevõtja määramist, kui üldkoosolek ei ole audiitorettevõtjat seaduses sätestatud korras nimetanud, üldkoosoleku nimetatud audiitorettevõtja loobus audiitorkontrolli läbiviimisest ning üldkoosolek ei ole seaduses sätestatud korras nimetanud uut audiitorettevõtjat või kui audiitorettevõtja on kaotanud Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt usalduse. Kohtu määratud audiitorettevõtja volitused kestavad kuni üldkoosoleku poolt uue audiitori nimetamiseni. Paragrahvi 73 eesmärk on näha ette audiitorile kohustus informeerida Finantsinspektsiooni paragrahvis sätestatud asjaoludest. Lõige 1. Sätestatakse audiitorettevõtjale kohustus informeerida Finantsinspektsiooni audiitorkontrolli käigus ilmnenud õigusaktide olulise rikkumise või muude teenuseosutaja tegevust ohustavate asjaolude ilmnemisel. Nimetatud sätte kehtestamine on vajalik selleks, et Finantsinspektsioon saaks vajadusel viivitamata kohaldada asjakohaseid järelevalvemeetmeid, samuti selleks, et audiitoril oleks seadusega sätestatud õigus eespoolkirjeldatud info edastamiseks ning et see ei tähendaks tema jaoks konfidentsiaalsusnõude rikkumist (lõige 3). Lõige 2. Samuti on audiitorettevõtjal kohustatud viivitamata kirjalikult teavitama Finantsinspektsiooni teenuseosutajaga märkimisväärses seoses oleva isiku auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tulemuseks on teenuseosutaja tegevust ohustavate asjaolude ilmnemine. Seaduse 9. peatükk sätestab nõuded isikuandmete kaitsele ja teenuseosutaja talituspidevusele. Paragrahv 74 sätestab nõuded isikuandmete töötlemisele ja isikuandmete kaitsele. Eesti Vabariigi põhiseadus (edaspidi PS) § 26 kaitseb igaühe perekonna- ja eraelu puutumatust, mis hõlmab endas ka 74 õigust isikuandmete kaitsele. Lisaks sellele on oluline tähelepanu pöörata PS § 19 lõikele 1, mille kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele, mille üheks osiseks on ka informatsiooniline enesemääratlemine, mis tähendab igaühe õigust ise otsustada, kas ja kui palju tema kohta andmeid kogutakse ja salvestatakse.61 Alates 25. maist 2018 rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1—88). Samuti võttis Eesti üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/680, 27. aprill 2016, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK (ELT L 119, 4.5.2016, lk 89—131). Isikuandmete kaitse seadus (IKS) võtab aluseks EL õiguse ja reguleerib füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel ulatuses, milles see täpsustab ja täiendab sätteid, mis sisalduvad viidatud üldmääruses. Isikuandmete töötlemine on isikuandmete või nende kogumitega tehtav automatiseeritud või automatiseerimata toiming või toimingute kogum, nagu kogumine, dokumenteerimine, korrastamine, struktureerimine, säilitamine, kohandamine ja muutmine, päringute tegemine, lugemine, kasutamine, edastamise, levitamise või muul moel kättesaadavaks tegemise teel avalikustamine, ühitamine või ühendamine, piiramine, kustutamine või hävitamine. Paragrahvis 74 sätestatakse isikuandmete töötlemise täpsustavad reeglid. Lõike 1 kohaselt kogub teenuseosutaja klientide andmeid ulatuses, milles see on asjakohane. Üldmääruse 2016/679 artikli 5 lõike 1 punktide b ja c kohaselt kogutakse isikuandmeid täpselt ja selgelt kindlaksmääratud ning õiguspärastel eesmärkidel ning neid ei töödelda hiljem viisil, mis on nende eesmärkidega vastuolus ning isikuandmed on asjakohased, olulised ja piiratud sellega, mis on vajalik nende töötlemise eesmärgi seisukohalt. Lõige 1 täpsustab, et selliseid andmeid kogutakse asjakohases ulatuses, mis on vajalikud teenuse osutamiseks ja lepingu täitmiseks. Teenuse osutamise all mõeldakse ka selliseid teenuseosutaja kohustusi, mis tulenevad seadusest ja ei ole otseselt lepingu täitmisega seotud. Näiteks peab krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja teostama füüsilisest isikust rahastuse taotleja krediidivõimelisuse hindamist ja lähtuma krediidi vahendamisel vastutustundliku laenamise nõuetest. Arvestada tuleb ka RahaPTSis sätestatud nõuetega. Igal juhul peab isikuandmete töötlemine vastama isikuandmete töötlemisele kehtestatud nõuetele. Lõikega 2 piiritletakse, millised need andmed olla tohivad. Nendeks on:  kliendi isikuandmed;  teave kliendiga seotud juriidiliste ja füüsiliste isikute kohta;  maksekonto või muu konto või meetme, sealhulgas virtuaalvääringu rahakoti, mille kaudu rahalisi vahendeid kaasatakse ja investeeritakse, unikaalne tunnus;  isikut tõendava dokumendi number;  muud käesoleva lõike punktides 1–4 nimetamata andmed, mida teenuseosutaja vajab õigusaktidele vastavate teenuste osutamiseks või lepingu täitmiseks. Lõiked 3 ja 4: Isikuandmete kogumise eesmärgil saab teenuseosutaja nõuda kliendilt õigete andmete esitamist. Kui teenuseosutaja saab teada kliendi poolt esitatud andmete ebaõigsusest või teenuseosutajal tekib sellekohane kahtlus, nõuab teenuseosutaja oma kliendilt olukorra selgitamist ja vajadusel andmete parandamist. Kui klient keeldub teenuseosutaja nõudel andmete parandamisest või kui kliendi esitatud selgitused või parandused ei veena teenuseosutajat nende õigsuse osas või klient keeldub teenuseosutaja nõudel tema isikut või esindusõigust tõendava dokumendi või muu asjaomase info esitamisest, keeldub teenuseosutaja sellise potentsiaalse kliendiga lepingu sõlmimisest või lõpetab kliendiga sõlmitud lepingu. 61 M. Ernits. Kommentaarid §-le 19. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2012, § 19 komm 3.1.2.1. 75 Lõikega 5 sätestatakse andmete säilitamise aeg. Tagamaks seda, et isikuandmeid ei säilitataks vajalikust kauem, peaks vastutav töötleja kindlaks määrama tähtajad andmete kustutamiseks või perioodiliseks läbivaatamiseks. Teenuseosutajal on õigus isikuandmeid säilitada kuni teenuse osutamise lepingust või seadusest tuleneva nõude aegumistähtaja möödumiseni, kui õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. Lõike 6 kohaselt peab teenuseosutaja kehtestama ja avalikustama veebilehel isikuandmete töötlemist puudutavad põhimõtted. Lõike 7 kohaselt on teenuseosutaja töötajal, juhil, aktsionäril või osanikul, kellel on juurdepääs kliendi isikuandmetele, kohustatud hoidma talle teatavaks saanud iniskuandmeid tähtajatult saladuses, kui õigusaktidest ei ole sätestatud teisiti. Paragrahvi 75 eesmärk on reguleerida mh seaduse tasandil, milliseid talitluspidavuse tagamise põhimõtteid peab teenuseosutaja rakendama. Finantsinspektsiooni juhendi „Nõuded finantsjärelevalve subjektide talituspidevuse protsessi korraldamisele“62 ja eelnõu kohaselt on talitluspidevuse planeerimine protsess, mille kaudu järelevalvesubjektid kindlustavad oma tegevuse jätkuvuse või taastamise, sealhulgas klientidele teenuste pakkumise (lõige 1). Toimiv talitluspidevuse planeerimise protsess tagab, et ettevõtja on valmistunud võimalikeks temast sõltumatutel põhjustel toimuda võivateks erakorralisteks katkestusteks äritegevuses või erakorralisteks sündmusteks ning omab plaane oma tegevuse jätkamiseks ja potentsiaalsete kahjude vähendamiseks. Äritegevuse erakorralised katkestused võivad olla tingitud nt infosüsteemide mittetöötamisest, probleemidest järelevalvesubjekti füüsilise asukoha või infrastruktuuridega, personali kaotusest või erinevatest keskkonnaga seotud õnnetustest (nt tulekahju). Talitluspidevuse plaanide eesmärkideks on päästa inimelusid ning vähendada võimalikke vigastusi, minimeerida järelevalvesubjekti rahalist kahju, jätkata klientide ja finantsturul osalejate teenindamist, vähendada katkestuste negatiivset mõju järelevalvesubjekti strateegilistele plaanidele, reputatsioonile, põhitegevusele, likviidsusele, krediidi kvaliteedile, turupositsioonile ning võimele olla vastavuses õigusaktidest tulenevate nõuetega. Talitluspidevus on järelevalvesubjekti võimekus jätkata pärast olulist ärikatkestust teenuseid ettemääratud vastuvõetavatel tasemetel. Talitluspidevuse plaan on dokumenteeritud protseduurid, mis suunavad järelevalvesubjekte olulise ärikatkestuse järgselt reageerima, jätkama ning taastama oma tegevuse ettemääratud tasemel. Lõike 2 kohaselt peab teenuseosutaja pidevalt hindama oluliste ärikatkestuste mõju äri- ja muudele protsessidele, võimalikke ohtusid ning selgitama välja olulisemad riskid. Finantsinspektsiooni juhendis on täpsustatud, et hindamist tuleb teostada perioodiliselt vähemalt kord aastas ning juhtudel, kui järelevalvesubjekti äritegevuses toimuvad olulised muudatused (suuremad organisatsioonilised muutused, uute toodetega turule tulemine, uute kliendisegmentide tekkimine, uue infotehnoloogilise lahenduse kasutuselevõtt vms). Ärimõju analüüsi ja riskihindamise käigus peaks käsitlema eelkõige järgmisi võimalikke sündmuste stsenaariume: probleemid infosüsteemidega; füüsilised rikked (hooned, seadmed jms); inimressursi kaotamine; eelpool mainitud stsenaariumite koosmõjud. Juhendis on ka selgitatud, et ärimõju analüüsi ja riskihindamise kaudu peaks järelevalvesubjekt näiteks tuvastama: kriitilised äriprotsessid ja nende osutamist toetavad tegevused; sobivad taaste-eesmärgid (nt ulatus, aeg), mis oleksid proportsioonis mõjuga, mida järelevalvesubjekt omab klientide tegevusele ja kogu finantssüsteemi tööle; prioritiseeritud kava eelnimetatud tegevuste jätkamiseks kindlaksmääratud minimaalsel aktsepteeritaval tasemel; teenuste osutamist toetavate tegevuste jaoks sõltuvuste ja toetavate ressurssid, sealhulgas protsessid, süsteemid, teave, personal, vara, tarnijad, partnerid ja teised huvipooled. Järelevalvesubjekt peab omama täpset ülevaadet kriitiliste äriprotsesside toimimisega seotud ressurssidest, võimalikest ohtudest ning nende realiseerumise tõenäosustest. Lisaks peaks teenuseosutaja tuvastama, millised teenuste katkestustega seotud riskid vajavad käsitlemist ning milline käsitlusviis vastaks talitluspidevuse ja taaste-eesmärkidele. 62 Kättesaadav: https://fi.ee/sites/default/files/2018- 08/pp_nr_06.1_20170202_Nouded_finantsjarelevalve_subjekti_talitluspidevuse_protsessi_korraldamisele.pdf 76 Lõiked 3-5. Tulenevalt ärimõju analüüsist tulenevalt teenuseosutaja välja töötama talitluspidavuse plaanid. Talitluspidevuse planeerimise raames tuleb koostada mh süsteemide taasteplaanid, mis kirjeldaksid, kuidas oluliste ärikatkestuse korral erinevad süsteemid saavad taas tegevust alustada Paragrahv 76 sätestab nõuded turvalisusega seotud intsidentide tuvastamisele ja lahendamisele. Lõiked 1-3: Teenuseosutaja peab rakendama kõiki asjakohaseid meetmeid, et vähendada operatsiooni- ja turvaintsidentide mõju osutatava teenuse jätkusuutlikkusele. Selleks peab ta välja töötama korra, mida tuleb uuendada vähemalt kord aastas ning mis sisaldab vähemalt teenuseosutaja võrgu- ja infosüsteemide pidamise nõudeid ja intsidentidest teatamise korda. Lõike 4 kohaselt on teenuseosutajal kohustuse teavitada Finantsinspektsiooni olulisest operatsiooni- või turvaintsidendist. Nimetatud intsidentidena võib käsitleda sündmust või sündmuste ahelat, millel on või võib olla negatiivne mõju teenuseosutamise terviklikkusele, kättesaadavusele, konfidentsiaalsusele, autentsusele ja katkematusele. Intsidendi olulisust saab hinnata erinevate näitajate põhjal nagu nt puudutatud tehingute ja klientide arv, teenuse katkemise periood, majanduslik mõju jne. Finantsinspektsiooni juhendis on täpsustatud, et järelevalvesubjektil tuleb teavitada Finantsinspektsiooni esimesel võimalusel olulise ärikatkestusega seotud intsidendi tuvastamisest, lisades kogu teavituse ajaks teadaoleva informatsiooni intsidendi kohta. Hiljemalt kolm tööpäeva pärast intsidendi lahendamist tuleb Finantsinspektsioonile esitada toimunu kirjeldus, kasutades üldiseid kontaktandmeid. Edastatav informatsioon peab sisaldama katkestuse aega, ulatust ja mõju, likvideerimise kirjeldust, põhjuseid ning kirjeldust meetmetest, mida planeeritakse rakendada tulevikus sarnaste juhtumite vältimiseks ja/või juhtumite mõju minimeerimiseks. Lõige 5. Lisaks tuleb teavitada kliente, kui intsidendil on või võib olla mõju klientide finantshuvidele, teavitades klienti mh kõigist abinõudest, mida saab võtta kasutusele intsidendi negatiivse mõju leevendamiseks. Lõige 6. Küberturvalisuse seaduses on defineeritud, et digitaalse teenuse osutaja on infoühiskonna teenuse seaduses sätestatud infoühiskonna teenuse osutaja, kes pakub internetipõhist kauplemiskohta, internetipõhist otsimootorit või osutab pilvandmetöötlusteenust. Infoühiskonna teenuse seadusese kohaselt on infoühiskonna teenus selline teenus, mida osutatakse majandus- või kutsetegevuse raames teenuse kasutaja otsesel taotlusel ja mille puhul andmeid töödeldakse, säilitatakse ja edastatakse digitaalkujul andmete töötlemiseks ja säilitamiseks mõeldud elektrooniliste vahendite abil, kusjuures osapooled ei viibi üheaegselt samas kohas. Infoühiskonna teenus peab olema täielikult üle kantud, edastatud ja vastu võetud elektrooniliste sidevahendite abil. Käesoleva lõike eesmärk on ette näha, et teenuseosutajatele kohaldatakse küberturvalisuse seaduses digitaalse teenuse osutaja kohta sätestatut. Näiteks peab teenuseosutaja tegema kindlaks riskid, mis ohustavad süsteemi turvalisust, ja neid analüüsima ning rakendama riskide juhtimiseks kohaseid korralduslikke ja tehnilisi meetmeid. Samuti peab digitaalse teenuse osutaja teavitama pädevat asutust või küberturbe intsidentide lahendamise üksust küberintsidendist, millel on oluline mõju osutatavale digitaalsele teenusele, viivitamata pärast küberintsidendist teada saamist. Siiski ei kohaldata seadust teenuseosutajatele, kellel on majandusaasta jooksul keskmiselt alla 50 töötaja ja kelle aasta bilansimaht või aastakäive ei ületa 10 miljonit eurot, arvestades mikro- ja väikeste ettevõtjate määratlusi Euroopa Komisjoni soovituses 2003/361/EÜ mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT L 124, 20.05.2003, lk 36–41). Seaduse 10. peatükk kehtestab nõuded teenuseosutaja ümberkujundamisele, ühinemisele, lõpetamisele ja pankrotile. Paragrahv 77 kehtestab nõuded teenuseosutaja ümberkujundamisele. Käesoleva seaduse kohaselt võib teenuseosutaja tegutseda üksnes kapitaliühinguna, ehk asutades selleks osaühingu või aktsiaseltsi. 77 Algselt tegutsemiseks valitud ja sobilik vorm, näiteks osaühing, võib tegutsemise käigus osutuda mingil hetkel ebapiisavaks, kui see ei suuda enam ettevõtte vajadusi rahuldada. Variandina võb osaühingu tegevuse lõpetada ja asutada uue äriühingu, kuid see ei pruugi olla mõistlik. Seetõttu on käesolevas seaduses ette nähtud võimalus äriühingu ümberkujundamiseks, kusjuures on tagatud ka piisav kontroll protsessi üle. Lõike 1 kohaselt on teenuseosutaja ümberkujundamine lubatud üksnes osaühingust aktsiaseltsiks. Selline võimalus on lubatud ka näiteks krediidiandjatel. Osaühinguna asutatud teenuseosutaja ümber kujundamiseks aktsiaseltsiks peab ettevõtja järgima muuhulgas äriseadustikus sätestatud nõudeid ja kohandama ettevõtte tegevuse vastavaks. Lõike 2 järgi toimub teenuseosutaja ümberkujundamine äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Teisisõnu tuleks teenuseosutaja ümberkujundamisel lähtuda äriseadustikus ümberkujundamise kohta sätestatust, arvestades käesolevas peatükis toodud erisustega. Täiendava tingimusena võrreldes äriseadustikuga on ümberkujundamiseks lõikes 3 ette nähtud asjaomane luba finantsjärelevalvelt. Lõikes 3 tuuakse välja kriteeriumid, mis on ümberkujundamise loa saamise eeldusteks. Selleks tuleb eelnevalt Finantssinspektsioonile esitada ettevõtte üldkoosoleku otsus põhikirja muutmise kohta (punkt 1), üldkoosoleku protokoll (punkt 2), põhikirja uue teksti (punkt 3) ja ümberkujundamisaruande vastavalt äriseadustiku §-le 479 (punkt 4). Ümberkujundamisaruanne on kirjalik aruanne, mille koostavad ühingu juhatus või ühingut juhtima õigustatud osanikud. Lõike 3 punkti 4 kohaselt peab Finantsinspektsioonile esitatav ümberkujundamisaruanne olema ka audiitori poolt eelnevalt kontrollitud. Täpsemad nõuded sätestavad eelnimetatud aruandele ÄS § 479 lõiked 1-2. Lõige 4 sätestab finantsjärelevalvele ajaraamistiku, mille jooksul peab Finantsinspektsioon tegema motiveeritud otsuse ümberkujundamiseks nõusoleku andmise või sellest keeldumise kohta. Nimetatud lõike kohaselt teeb Finantsinspektsioon ümberkujundamise otsuse kohta motiveeritud otsuse nõusoleku andmise või sellest keeldumise kohta üldjuhul ühe kuu jooksul alates nõuetekohaste dokumentide ja andmete saamisest. Maksimaalselt võib nimetatud otsuse tegemine aega võtta kolm kuud ümberkujundamistaotluse esitamisest. Lõige 5 kehtestab finantsjärelevalvele õiguse keelduda ümberkujundamise loa andmisest. Kuivõrd loa andmisest keeldumisega kaasneb tugev isiku õiguste riive, siis on konkreetsemad ümberkujundamise keeldumise alused äärmiselt olulised. Lõike 5 kohaselt võib Finantsinspektsioon keelduda ümberkujundamise loa andmisest, kui ümberkujundamise luba taotleva teenuseosutaja juhid ei vasta käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevatele nõuetele (punkt 1). Keeldumise aluseks võivad samuti olla olukorrad, kus ümberkujundamise luba taotleva teenuseosutaja finantsseisund ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele (punkt 2) või ümberkujundamisega seotud dokumentatsioon ei vasta käesolevas seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõuetele (punkt 3). Kui teenuseosutaja ümberkujundamine takistab teenuseosutaja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist (punkt 4) või kui ümberkujundamine võib muul põhjusel kahjustada teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate huve (punkt 5), on finantsinspektsioonil õigus keelduda ümberkujundamise loa andmisest. Samuti on oluline, et finantsjärelevalve õigus keelduda ei oleks piiratud üksnes eelnimetatud olukordadega, vaid kui esineb muu oluline alus ümberkujundamise mittelubamiseks, siis lõike 5 punkt 6 annab selle aluse. Lõige 6 sätestab, et Äriregistrile esitatavale avaldusele lisatakse Finantsinspektsiooni luba teenuseosutaja ümberkujundamiseks, millest tulenevalt on vajalik saada Finantsinspektsiooni luba enne ümberkujundamise lõpuleviimist äriregistri kandega. Lõike 7 kohaselt avalikustab Finantsinspektsioon ümberkujundamisloa andmise otsuse hiljemalt otsuse tegemisele järgneval tööpäeval oma veebilehel. Paragrahv 78 sätestab nõuded ühinemisele. 78 Ühinemine on üks võimalustest ettevõtte tegevuse ümberkorraldamiseks ja levinud eeskätt kontsernisiseselt. Põhjuseid selleks võib olla mitmeid, näiteks kontsernistruktuuri lihtsustamine. Ühinemise tulemusena peab vähemalt üks esialgne äriühing lõppema. Terminit „ühinevad ühingud“ kasutatakse üldmõistena ühinemisel osalevate ühingute nimetamiseks. „Ühendatav ühing“ on ettevõte, mis protsessi tulemusena lõpeb. „Ühendav ühing“ jätkab ühinemise tulemusel aga tegevust.63 Ühinemise korral läheb ühendatava ühingu vara, mis hõlmab ka kohustusi, täielikult üle ühendavale ühingule üldõigusjärgluse korras.64 Joonis 10. Ühinevate ühingute jätkumine pärast ühinemist Lõige 1 annab teenuseosutajale õiguse ühendava ühinguna ühineda. Selle punkt 1 täpsustab, et eelviidatud ühinemisprtotsess võib toimuda lepinguriigi teise teenuseosutajaga, näiteks mõnes teises EL liikmesriigis sutatud ühisrahastusteenuse osutajaga. Punkti 2 kohaselt võib teenuseosutaja ühendava ühinguna ühineda ka muu finantseerimisasutuse või abiettevõtjaga, kui nimetatud ühendatav äriühing on teenuseosutaja konsolideerimisgrupi ettevõte. Teenuseosutaja konsolideerimisgruppi võib kuuluda asukohariigis kui ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides asutatud finantseerimisasutustest tütar- ja sidusettevõtteid. Selline grupi siseste ettevõtetega ühinemine annab võimaluse teenuseosutaja konsolideerimisgrupi restruktureerimise muuhulgas ka selliselt, et teistes EL-i liikmesriikides pakutakse finantsteenuseid edaspidi ühe või mitme tütar- või sidusettevõtja asemel filiaali kaudu. Eeltoodu tagab kooskõla ka EL-i toimimise lepingu artiklis 49 sätestatud asutamisvabaduse printsiibiga. Lõike 2 kohaselt võivad ühineda ka investeerimisinstrumentide vahendajad või virtuaalvääringu teenuse osutajad luues uue ühingu ehk lõike 2 alusel on lubatud ühinemine uue ühingu asutamisega, kusjuures selle asutajateks on ühinevad ühingud. Nimetatud sätte kohaselt, kui investeerimisinstrumentide vahendaja või virtuaalvääringu teenuse osutaja ühinevad uue investeerimisinstrumentide vahendaja või virtuaalvääringu teenuse osutaja asutamise teel, peab ühinemise tulemusel asutatav investeerimisinstrumentide vahendaja või virtuaalvääringu teenuse osutaja taotlema tegevusloa käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatud korras. Sellise ühinemise käigus annavad ühinemisel osalevad ühingud oma vara, mille hulka loetakse ka kõik kohustused, üle uuele ühingule, mis asutatakse ühinemise käigus. Ühendatavad ühingud selle protsessi käigus lõppevad. Vt lisaks ÄS § 405. Lõike 3 kohaselt toimub teenuseosutaja ühinemine äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Üldised ühinemisnõuded tulenevad ÄS 31. peatükist. Lõike 4 kohaselt on ühinemiseks vajalik Finantsinspektsiooni eelnev luba (edaspidi ühinemisluba). Ühinemisloa saamiseks esitab teenuseosutaja Finantsinspektsioonile ühinemislepingu (punkt 1) ja ühinemisaruande (punkt 2). Ühinemisleping peab vastama äriseadustikus ette nähtud nõuetele (vt ÄS § 392), mh peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Vastasel juhul ehk kui vorminõuet ei järgita, on leping TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tühine. Edasilükkava või äramuutva tingimuse keelu kehtestab eelnõu § 78 lg 4. 63 Saare, K., Volens, U., Vutt, A., Vutt, M., Ühinguõigus I, Juura 2015, lk 445. 64 Saare, K., Volens, U., Vutt, A., Vutt, M., Ühinguõigus I, Juura 2015, lk 446. 79 Lõike 4 punkti 3 kohaselt tuleb Finantsinspektsioonile esitada ka ühinemisotsus, kui selle tegemine on nõutav. Ühinemisotsus peab olema kirjalik. Täiendavad nõuded tulenevad ÄS §-ist 397. Seaduses sätestatud juhtudel kontrollib ühinemislepingut audiitor. Eelnõu sätestab asjaomase aluse § 78 lõike 4 punktis 4. Selle kohaselt esitab teenuseosutaja finantsinspektsioonile ühinemiseks audiitori aruande (punkt 4). Lisaks tuleb esitada andmed olulist osalust omavate isikute kohta vastavalt käesoleva seaduse §-le 18 (punkt 5) ja andmed äriühingute kohta, milles teenuseosutaja või tema juhi osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust, tegevusalade loetelu ning teenuseosutaja ja iga juhi osaluse suurust (punkt 6). Kõnealuses loataotluses tuleb esitada ka äriplaan ühinemisele järgneva kolme aasta kohta (punkt 7) ja sise-eeskirjade projekt (punkt 8). Nimetatud äriplaan ja sise-eeskirjade projekt peavad vastama käesoleva seaduse nõuetele. Lõike 5 kohaselt ei tohi ühinemisleping olla sõlmitud edasilükkava või äramuutva tingimusega. Selles võib sätestada üksnes tingimuse, mille kohaselt ühinemisleping jõustub pärast Finantsinspektsiooni poolt ühinemisloa andmist. Lõike 6 kohaselt teeb Finantsinspektsioon otsuse ühinemisloa andmise või sellest keeldumise kohta ühe kuu jooksul kõigi nõuetekohaste dokumentide ja andmete saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel taotluse saamisest arvates. Lõige 7 sätestab, et ühinemisloa taotluse menetlemisele, esitatud andmete ja dokumentide kontrollimisele ja selle kontrollimisele, kas ühinemisloa taotlejal on teenuse osutamiseks piisavad võimalused ja kas ühendav äriühing vastab käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevatele nõuetele, kohaldatakse käesoleva seaduse tegevusloa taotluse läbivaatamise kohta sätestatut. Tulenevalt lõikest 8 võib Finantsinspektsioon keelduda ühinemisloa andmisest, kui:  ühendava teenuseosutaja või uue ühingu juhid ei vasta käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevatele nõuetele (punkt 1);  ühinemise tagajärjel rikutakse käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud investeerimispiiranguid (punkt 2);  ühendava teenuseosutaja või uue ühingu finantsseisund ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele (punkt 3);  ühinemisleping ei vasta käesolevas seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõuetele (punkt 4);  ühendava teenuseosutaja või uue ühingu ja teise isiku vaheline märkimisväärne seos takistab teenuseosutaja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist (punkt 5);  ühinemine võib muul põhjusel kahjustada teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate huve (punkt 6). Ühinevad äriühingud peavad lõike 9 kohaselt avaldama ühinemisteate ühinemisloa saamise kohta viivitamata vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes ja oma veebilehel. Lõike 10 kohaselt esitab ühinemise äriregistrisse kandmise avalduse teenuseosutaja viivitamata pärast eelmises lõikes nimetatud ühinemisteate avaldamist. Paragrahv 79 sõnastus keelab teenuseosutaja jagunemise. Keeld tuleneb eelkõige sellest, et ühisrahastusteenuse osutamisel ja virtuaalvääringute väljastamisele suunatud ärimudelid on tihtipeale killustunud, kuna kasutusel on mitmed eriotstarbelised üksused (SPV-d). Seetõttu on tähtis, et tegevusloaga teenuseosutajad ei kasutaks ära jagunemise võimalust jaotada oma või oma klientide varasid ja kohustusi erinevate üksuste vahel. Liiati on kõnealune sektor potentsiaalselt avatud rahapesuga seotud tehingute tegemiseks ja sellest tulenevalt teenuseosutajate kuritegelikel eesmärkidel ärakasutamiseks, mistõttu ei ole jagunemise lubamine mõistlik. Paragrahv 80 sätestab tingimused tegevuskava koostamiseks äritegevuse lõppemise kohta. Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutaja tegevuse alustamisel välja töötama ja avalikustama tegevuskava oma äritegevuse lõppemise puhuks. Nimetatud tegevuskava peab sisaldama detailset teavet vähemalt 80 teenuseosutaja kaudu sõlmitud lepingute jätkumise, üleandmise, haldamise ja lõppemise tingimuste kohta (punkt 1) ja informatsiooni kehtivate lepingute, teenuseosutajatele antud raha paigutajate vara ning sõlmitud lepingute jätkumise, üle andmise, haldamise ja lõppemise tingimuste kohta (punkt 2). Tegemist ei ole ammendava loeteluga ja teenuseosutaja võib tegevuskava sisu vastavalt vajadusele laiendada. Lõige 2 täpsustab, et kõnealust tegevuskava tuleb ajakohastada vähemalt üks kord aastas. Paragrahv 81 sätestab tingimused teenuseosutaja lõpetamisele. Lõike 1 kohaselt toimub teenuseosutaja lõpetamine äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Lõige 2 täpsustab, et teenuseosutaja lõpetamine võib toimuda üksnes Finantsinspektsiooni loal. Lõige 3 sätestab, millised andmed tuleb esitada Finantsinspektsioonile teenuseosutaja lõpetamise loa saamiseks. Selle kohaselt esitab teenuseosutaja avalduse, millele lisatakse järgmised andmed ja dokumendid:  teenuseosutaja üldkoosoleku otsus lõpetamise ja selleks loa taotlemise kohta (punkt 1);  teenuseosutaja hinnang enda lõpetamise mõju kohta tema klientide huvidele (punkt 2);  teenuseosutaja regulaarne aruanne perioodi kohta viimasest regulaarse aruande esitamisest kuni teenuseosutaja lõpetamise otsuse tegemiseni (punkt 3). Lõike 4 kohaselt teenuseosutaja lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja selle kontrollimisele, kas teenuseosutaja lõpetamine vastab tema klientide huvidele, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 13 sätestatut. Käesoleva seaduse § 14 sätestab nõuded avalikkuse teavitamiseks. Lõige 5 sätestab finantsjärelevalvele otsuse tegemise ajaraamistiku. Selle kohaselt otsuse teenuseosutaja lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon ühe kuu jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide ja andmete esitamist, kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul pärast vastava avalduse saamist. Lõige 6 sätestab finantsjärelevalvele aluse teenuseosutaja lõpetamise loa andmisest keeldumiseks. Nimelt võib Finantsinspektsioon keelduda teenuseosutaja lõpetamise loa andmisest, kui teenuseosutaja lõpetamine on vastuolus tema klientide huvidega. Lõike 7 kohaselt teeb Finantsinspektsioon viivitamata teenuseosutajale teatavaks otsuse teenuseosutaja lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta. Paragrahv 82 käsitleb teenuseosutaja pankroti olukorda. Lõike 1 kohaselt võivad teenuseosutaja vastu pankrotiavalduse esitada Finantsinspektsioon (punkt 1), likvideerijad (punkt 2) või võlausaldajad (punkt 3). Lõike 2 kohaselt peab tegutsev teenuseosutaja viivitamata Finantsinspektsiooni teavitama pankrotiavalduse esitamisest enda suhtes. Lõike 3 kohaselt võib tegutsev teenuseosutaja kui võlgnik pankrotiavalduse esitada enda kohta ainult Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul. Lõige 4 sätestab kaitsemeetme klientide varale pankrotimenetluse korral. Selle kohselt kuulub teenuseosutamisega seoses teenuseosutajale usaldatud kliendi vara, samuti selle arvel omandatud vara, teenuseosutamisega seotud kliendile ning seda ei arvata teenuseosutaja pankrotivara hulka ja selle arvel ei rahuldata teenuseosutaja teiste võlausaldajate nõudeid. 81 Lõige 5 sätestab, millised on pankrotimenetluses nõuete rahuldamise järjekorra moodustumise alused. Selle kohaselt rahuldatakse teenuseosutaja pankrotimenetluses nõuded pankrotiseaduses sätestatud järkudes, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti. Lõige 6 sätestab lõikest 5 erisuse sellise teenuseosutaja suhtes, kes pakub temale usaldatud kliendi varaga seoses makseteenuseid, sealhulgas täidab klientide maksejuhised makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses, omades selleks vastavat tegevusluba. Lõike 6 kohaselt sellise teenuseosutaja puhul rahuldatakse võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes:  pandiga tagatud tähtajaks esitatud tunnustatud nõuded pankrotiseaduse § 153 lõikes 2 sätestatud ulatuses (punkt 1);  klientide tähtajaks esitatud tunnustatud nõuded (punkt 2);  muud tähtajaks esitatud tunnustatud nõuded (punkt 3);  tähtajaks esitamata, kuid tunnustatud nõuded (punkt 4). Seaduse 11. peatükk kehtestab nõuded järelevalvele. Paragrahv 83 kehtestab järelevalve alused ja ulatuse ning järelevalve teostamise nõuded. Lõige 1 kohaselt on järelevalve põhieesmärk tagada kõigi teeuseosutajate asutamise, tegevuse ja lõpetamise vastavus seadustes ja teistes õigusaktides sätestatule, pidades silmas kõigi klientide huvide ja õiguste kaitset. Lõikes 2 on sätestatud järelevalve ulatus. Finantsinspektsioon teostab järelevalvet:  Eestis asutatud teenuseosutaja üle;  Eesti teenuseosutaja välisriigis asutatud filiaali üle, kui filiaali üle ei teosta järelevalvet välisriigi finantsjärelevalve asutus või kui selle riigi finantsjärelevalve asutusega on sõlmitud vastav kokkulepe;  teenuseosutajas olulist osalust omava isiku üle;  isiku üle, kellele teenuseosutaja on seaduse kohaselt teatud tegevused edasi andnud. Lõige 3 võtab kokku seadusest tulenevad Finantsinspektsiooni ülesanded. Finantsinspektsioon:  otsustab lubade andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise;  kontrollib osaluste omandamise, suurendamise ja vähendamisega seonduvat;  annab lubasid, nõusolekuid või teostab registreerimisi ja kooskõlastamisi;  jälgib aruandeid ja muid dokumente kontrollides ning kohapealset kontrolli teostades teenuseosutaja tegevuse vastavust seadusele;  teeb kohustuslikke ettekirjutusi ja annab korraldusi;  täidab muid õigusaktidest tulenevaid ülesandeid. Lõike 4 eesmärk on tagada Finantsinspektsioonile õigus kohaldada eelnõus sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks korrakaitseseaduse §-s 31 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid. Näiteks võib korrakaitseseaduse § 31 lõike 4 kohaselt isiku suhtes kohaldada sundtoomist, kui on alust arvata, et isikul on olulist teavet, mis on vajalik kõrgendatud ohu tõrjumiseks. Nimetatud seaduse § 5 lõikes 4 on defineeritud „kõrgendatud oht“. Kõrgendatud oht on oht isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku 15. peatükis sätestatud I astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Seega, kui menetlusosaline jätab haldusmenetluses Finantsinspektsiooni kutsel seadusliku takistuseta ilmumata ning Finantsinspektsioonil on alust arvata, et menetlusosalisel on olulist teavet, mis aitaks ära hoida ohtu suure väärtusega varalisele hüvele, võib menetlusosalise suhtes rakendada sundtoomist. Samuti võib korrakaitseseaduse § 31 lõike 3 kohaselt kohaldada sunniraha, kui kutse kätte saanud kutsutud isik ei ilmu ilma mõjuva põhjuseta kutses märgitud ajal kutses märgitud kohta. Lõikega 5 kehtestatakse, et pädev asutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 29 tähenduses on Finantsinspektsioon ja võetakse üle EL ühisrahastusmääruse artikli 39 lõige 2, 82 mille kohaselt peavad liikmesriigid riigisisese õigusega tagama, et järelevalveasutusel on õiguse määruses sätestatud nõuete rikkumise eest rakendada samas lõikes loetletud karistusmeetmeid. Kuivõrd sama artikli lõike 3 kohaselt võivad liikmesriigid õigusrikkumise eest vastutavate füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes ette näha täiendavaid karistusi ja meetmeid (lisaks määruses sätestatule), on lõikes 5 ette nähtud, et Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamisel õigus rakendada ka kõiki seaduses sätestatud meetmeid. Seetõttu tuleneb lõike 5 teisest lausest, et „Finantsinspektsioonil on õigus eelnimetatud määruse alusel Eestis asutatud teenuseosutaja tegevusele rakendada selles määruses sätestatud nõuetega kooskõlla viimiseks kõiki käesolevas seaduses ja viidatud määruses nimetatud meetmeid, sealhulgas teenuseosutajale kohalduvaid vastutuse sätteid“. Lõike 6 kohaselt avalikustab Finantsinspektsioon Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 kohaste meetmete alusel tehtud otsuse kohta teate oma veebilehel vastavalt nimetatud määruse artiklile 42 ja muudel juhtudel vastavalt finantsinspektsiooni seaduse § 54 lõikele 5. Paragrahv 84 reguleeritakse menetlusosaliste õigusi ja kohustusi teenuseosutaja järelevalvemenetluses. Haldusmenetluse seaduse § 11 lõike 1 kohaselt on menetlusosalisteks haldusakti andmist või toimingu sooritamist taotlev või halduslepingu sõlmimiseks ettepaneku teinud isik (taotleja), isik, kellele haldusakt või toiming on suunatud või kellele haldusorgan on teinud ettepaneku halduslepingu sõlmimiseks (adressaat), isikud, kelle õigusi või kohustusi haldusakt või toiming puudutab või kellele see on suunatud ning haldusorgan. Lõigete 1–3 eesmärgiks on sätestada menetlusosalise õigused ja kohustused teenuseosutaja järelevalvemenetluses. Finantsinspektsiooni ülesandeks on vajadusel selgitada menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi järelevalvemenetluses. Menetlusosalisel on õigus tutvuda andmetega, mis Finantsinspektsioon on tema kohta kogunud, ning teha nendest koopiaid ja väljavõtteid, kuid Finantsinspektsioonil on õigus ka andmete esitamisest keelduda. Keelduda on õigus juhul, kui see kahjustab või võib kahjustada kolmanda isiku õigustatud huve või andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist haldus-, väärteo- või kriminaalmenetluses. Lisaks on menetlusosalisel õigus esitada tunnistajale küsimusi kirjalikult Finantsinspektsiooni kaudu. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste tunnistajale edastamisest. Paragrahvis 85 reguleeritakse Finantsinspektsiooni õigusi informatsiooni saamisel. Lõikes 1 loetletakse isikud, kellelt Finantsinspektsioon võib nõuda järelevalve teostamiseks teavet, dokumente ja suulisi selgitusi ning lõikes 2 on loetletud Finantsinspektsiooni õigused teabe saamisel. Finantsinspektsioon võib küsida teavet teenuseosutaja juhilt, töötajalt, aktsionärilt või osanikult, likvideerijalt või pankrotihaldurilt, riigiasutuselt, kohaliku omavalitsusüksuse asutuselt, riiklikult põhiregistrilt, riiklikult registrilt, riigi andmekogu vastutavalt ja volitatult töötajatelt. Põhjendatud vajaduse korral võib Finantsinspektsioon küsida teavet ka muult kolmandalt isikult. Lõike 5 kohase korraldusega võib Finantsinspektsioon määrata vastava kohustuse täitmiseks tähtaja. Vajadusel võib Finantsinspektsioon oma korraldusega kohustada isikut järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta suuliste või kirjalike selgituste andmiseks ilmuma Finantsinspektsiooni poolt määratud ajal Finantsinspektsiooni ametiruumidesse (lõige 3). Finantsinspektsioonil on õigus saada teavet järelevalve subjekti või tema tegevuse kohta nii, et subjekt seda ise ei tea. Finantsinspektsioonil on õigus keelata isikul järelevalve subjekti teavitada (lõige 4). Lõikega 6 sätestatakse, et kui see ei kahjusta järelevalve teostamist, selgitab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud isikutele teabe nõudmise eesmärke. Lõike 7 kohaselt on Finantsinspektsioonil järelevalve teostamiseks õigus saada krediidiasutustelt pangasaladust sisaldavaid andmeid teenuseosutaja ja nende klientide kohta, samuti kolmanda isiku kohta, kellele on edasi antud teenuseosutaja ülesanded. 83 Paragrahv 86 kohaselt võib selgituste andmiseks kohustatud isik keelduda Finantsisnpektsioonile selgituste andmisest vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku §-s 71 või 73 sätestatud alustel. Paragrahv 87 sätestab nõuded kohapealsete kontrollide läbiviimiseks. Lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus läbi viia järgmiste isikute kohapealset kontrolli:  teenuseosutaja;  isik, kellele teenuseosutaja ülesanded on edasi antud. Lõikes 2 reguleeritakse, millal on Finantsinspektsioonil õigus kohapealset kontrolli läbi viia. Esiteks on tal see õigus, kui on vaja kontrollida esitatud andmete vastavust tegelikkusele. Teiseks, kui tal on kahtlus, et on rikutud õigusaktides sätestatut või see on vajalik muude järelevalveülesannete täitmiseks. Lisaks on Finantsinspektsioonil see õigus, kui välisriigi finantsjärelevalve asutus on seda taotlenud, et kontrollida välisriigi teenuseosutajalt saadud teavet. Selleks, et Finantsinspektsioon saaks kohapealset kontrolli läbi viia, peab ta andma vastava korralduse. Korraldusele tuleb märkida kohapealse kontrolli eesmärk, ulatus, perioodi pikkus ja aeg. See tuleb toimetada kontrollitava kätte hiljemalt kolm päeva enne kontrolli algust, välja arvatud juhul, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kontrolli teostab selleks volitatud isik (lõige 3). Lõikes 4 on sätestatud kontrollija õigused. Eelkõige on tal õigus siseneda kõikidesse ruumidesse, järgides sealjuures kõiki kehtestatud turvaeeskirju, nõuda tööks vajalike tingimuste tagamist ja kasutada eraldi ruumi, piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid ning teha nendest koopiaid, väljavõtteid ja ärakirju ning jälgida tööprotsesse. Lisaks on tal õigus saada suulisi ja kirjalikke selgitusi kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt. Lõige 5. Selleks, et kontrollija saaks nõuetekohaselt oma ülesandeid täita, on lõikes 5 sätestatud, et kontrollitava juhatus peab määrama kompetentse esindaja, kes esitab kontrollijale vajalikke dokumente ja muud teavet ning annab nende kohta ka vajalikke selgitusi. Lõiked 7–9: Kontrollimise tulemuste kohta on kontrollija kohustatud koostama akti. Akti kavand tuleb koostada kahe kuu jooksul pärast kontrolli lõppemist ning Finantsinspektsioon peab selle toimetama kontrollitavale kätte. Kontrollitava juht või töötaja, keda see akt puudutab, võib ühe kuu jooksul esitada Finantsinspektsioonile kirjalikke selgitusi. Seejärel koostab Finantsinspektsioon lõpliku akti, mis toimetatakse samuti kontrollitavale kätte. Lõplik akt tuleb koostada pärast kirjalike selgituste läbivaatamist nelja kuu jooksul kohapealse kontrolli lõppemisest arvates. Kontrollitaval on õigus lisada aktile kirjalik eriarvamus, kui ta ei nõustu aktis esitatud asjaoludega. Finantsinspektsioon võib akti kavandi või akti koostamise tähtaega pikendada lõikes 10 sätestatud tingimustel (lõige 10). Paragrahv 88 käsitleb eksperdi kaasamist järelevalvemenetlusse ja erakorralise audiitorkontrolli läbiviimist. Lõiked 1 ja 2: Eksperdi võib järelevalvemenetlusse kaasata eriteadmisi nõudvate tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks ning erakorralise audiitorkontrolli läbiviimist on õigus nõuda, kui on põhjendatud kahtlus, et Finantsinspektsioonile või avalikkusele esitatud aruanded või teave on eksitavad või tegelikkusele mittevastavad, on tehtud tehinguid, mille tulemusel võidakse tekitada või on tekitatud olulist kahju, järelevalvemenetluses vajab täiendavat selgitamist muu finantsseisundiga seotud oluline küsimus. Lõige 3: Ekspert või audiitor kaasatakse Finantsinspektsiooni algatusel või menetlusosalise taotlusel. Eksperdi või audiitori nimi ja tema kaasamise põhjus tehakse menetlusosalisele teatavaks enne eksperdi 84 või audiitori kaasamist, välja arvatud juhul, kui on vajalik asja kiire menetlemine või kui teavitamine võib takistada ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli eesmärgi saavutamist. Lõike 4 kohaselt peab ekspert või audiitor esitama oma arvamuse või hinnangu ka nende asjaolude kohta, mille kohta talle küsimusi ei esitatud, kuid mis ta tegi kindlaks järelevalvemenetluse käigus. Lõige 5: Kohapealset kontrolli läbi viies on eksperdil või audiitoril õigus kasutada kontrollija õigusi üksnes temale antud ülesannete täitmise eesmärgil ning teha ettepanekuid Finantsinspektsioonile ja menetlusosalisele täiendavate andmete ja dokumentide esitamiseks. Kõikidesse ruumisesse sisenemise õigus on tal üksnes kontrollitava loal või tema juuresolekul. Lõike 6 eesmärk on tagada, et ekspert hoiaks saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet, mis sai talle teatavaks seoses eksperdiülesannete täitmisega. Audiitori kutsesaladuse hoidmise kohustus tuleneb AudS-ist. Lõikes 7 sätestatakse, et ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli kulud kaetakse Finantsinspektsiooni eelarvest ning kui ekspert või audiitor kaasatakse menetlusosalise taotlusel, tasub kulud menetlusosaline. Paragrahv 89 näeb ette Finantsinspektsioonile õiguse teha ettekirjutusi seaduses sätestatud alustel. Lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus teha ettekirjutus, kui tuvastatakse õigusaktide rikkumine või rikkumiste ärahoidmiseks (õigusaktide rikkumise oht). Lisaks on Finantsinspektsioonil õigus teha ettekirjutus, kui teenuseosutaja võetud riskid on oluliselt suurenenud või esineb muu tema tegevust, tema klientide huve või finants- või väärtpaberituru kui terviku usaldusväärsust või läbipaistvust ohustavaid või ohustada võivaid asjaolusid. Lõike 2 kohaselt peab ettekirjutuse saaja asuma ettekirjutust viivitamata täitma ning lõikega 3 nähakse ette, et kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui Finantsinspektsioon ei ole ette näinud teisiti. Lõikes 4 on loetelu ettekirjutustest ning juhul, kui teenuseosutaja ettekirjutust ei täida (lõige 5), võib tema suhtes rakendada muid seaduses ettenähtud meetmeid, sealhulgas tunnistada kehtetuks tema tegevusluba, tema filiaali asutamise luba või ka nõuda teenuseosutaja juhi tagasikutsumist. Paragrahv 90 sätestatakse nõuded juhtimisorganite kokkukutsumisele ja juhtimisorgani otsuse kehtetuks tunnistamisele Finantsinspektsiooni taotlusel. Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutaja teavitama üldkoosoleku toimumisest Finantsinspektsiooni vähemalt kaks nädalat ette ja kui tegemist on erakorralise üldkoosoleku toimumisega, siis tuleks võimalusel teavitada üks nädal ette. Lõige 2 sätestab, et Finantsinspektsioon võib ettekirjutusega nõuda teenuseosutaja juhtimisorganite kokkukutsumist. Lisaks võib Finantsinspektsioon nõuda Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse päevakorda võtmiseks. Lõige 3 annab Finantsinspektsioonile õiguse ilma ette teatamiseta koosolekul osaleda. Finantsinspektsiooni esindajal on õigus koosolekul esitada oma seisukohti, teha ettepanekuid ja nõuda nende kandmist koosoleku protokolli. Lõikega 4 sätestatakse riikliku finantsjärelevalve raames rakendatav abinõu, mille eesmärk on tagada finantsinspektsiooni seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud avalikud huvid. Avalikule võimule on antud õigus sekkuda teenuseosutaja juhtimisotsustesse, mida kohus saab rakendada üksnes Finantsinspektsiooni taotluse alusel. 85 Paragrahvis 91 on sätestatud juhud, millal teenuseosutaja peab viivitamata Finantsinspektsiooni teavitama. Teenuseosutaja peab seda tegema, kui muudetakse põhikirja, ärinime, asukoha aadressi, kontaktandmeid. Samuti peab teavitama asjaoludest, mis mõjutavad või võivad mõjutada teenuseosutaja finantsseisundit. Koheselt tuleb Finantsinspektsiooni informeerida sise-eeskirjade muutmisest ja uute sise-eeskirjade kehtestamisest. Paragrahv 92. Finantsinspektsioonile antakse õigus rakendada teenuseosutaja suhtes ettekirjutuste täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral sunniraha. Rakendatavad sunniraha määrad peaksid heidutama rikkujaid ja võtma ära võimaluse teenida rikkumiste arvelt olulist kasu. Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 50 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui 5 000 000 eurot ning juriidilise isiku puhul kuni 32 000 eurot ja järgmistel kordadel kokku kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui 10% kogu aastasest netokäibest. Halduskaristusena näeb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/1503 ette mitmeid meetmeid (administrative penalties and other administrative measures). Selle artikli 39 lõike 2 punktiga d nähakse ette järelevalve õigus määrata maksimaalne haldustrahv, mis on vähemalt sama suur kui kahekordne kasu, mis saadi õigusrikkumise tulemusel, mille puhul on võimalik kasu kindlaks määrata, isegi kui see ületab EL ühisrahastusmääruse artikli 39 lõike 2 punktis e sätestatud maksimumsummasid (see on 500 000 eurot). Määruse artikli 39 lõike 2 punktiga e nähakse ette, et juriidilise isiku puhul on maksimaalne haldustrahv vähemalt 500 000 eurot või kuni 5 % selle juriidilise isiku aastasest kogukäibest vastavalt kõige värskemale finantsaruandele, mille juhtorgan on kinnitanud. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või selle emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud finantsaruandeid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2013/34/EL65, siis on asjakohane aastane kogukäive vastavalt liidu asjakohastele raamatupidamisalastele õigusaktidele aastane kogukäive või vastav tululiik viimase kättesaadava konsolideeritud finantsaruande järgi, mille on kinnitanud kõrgeima tasandi emaettevõtja juhtorgan. Lisaks näeb viidatud sätte punkt f ette haldustrahvi ka füüsilisele isikule. Selle kohaselt on füüsilise isiku puhul kohaldatav maksimaalne haldustrahv vähemalt 500 000 eurot. Kuivõrd praegu on väärteoga ette nähtud vastutuse määr maksimaalselt 400 000 eurot, siis peab FI vajadusel rakendama sunniraha, et olla EL ühisrahastusmääruses sätestatud eesmärkidesättega kooskõlas. Paragrahvis 93 nimetatud normid on sätestatud ka teistele finantssektori ettevõtjatele, sealhulgas krediidiasutustele (KAS § 1041) ja investeerimisühingutele (VPTS § 2341). 12. peatükk sätestab vastutusega seotud normid. Viidatud peatükk käsitleb Finantsinspektsiooni määratavaid võimalikke sanktsioone eelnõus sätestatud rikkumiste eest. Selleks, et tagada õigusaktide tõhus jõustamine, tuleb kehtestada asjakohased menetlused nende teenuseosutajate suhtes, kes ei täida reguleerivaid õigusakte. Üldine põhimõte on, et karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Väärteokoosseisude määramisel on aluseks võetud teistes finantssektoriseadustes ette nähtud koosseisud ja rahatrahvi suurused (300 trahviühikut või juriidilise isiku korral kuni 400 000 eurot). Paragrahvid 93, 94 ja 97 (teabe, sh põhiteabedokumendi avalikustamise nõuete rikkumine, Finantsinspektsioonile teabe esitamata jätmine). Finantssektori järelevalve eripärast tulenevalt on aruandlus ja teenuseosutaja tegevuse kohta muu seaduses sätestatud teabe kogumine kesksel kohal, sest järelevalvelise aruandluse põhjal toimub järjepidev kontroll järelevalvesubjekti tegevusloa nõuetele vastavuse üle. On oluline, et nii turule sisenemisel kui ka hilisemal tegutsemisel oleks tagatud ettevõtjate õiguskuulekus. Eksitavad andmed võivad kaasa tuua olulise kahju. Vale, puuduliku või eksitava teabe põhjal läbi viidud järelevalve annab moonutatud pildi järelevalvesubjekti tegevusest, sh tema finantsilisest seisundist, mis võib halvimal juhul kaasa tuua finantssüsteemi häire. 65 Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32020R1503&from=EN#ntr23- L_2020347ET.01000101-E0025. 86 Kahju võib olla juba tekkinud ka näiteks juhul, kui kliendid on vale, ebapiisava või eksitaval kujul avaldatud teabe põhjal teinud neile majanduslikult kahjulikke otsuseid jne. Seega on olukorras, kus valeandmeid esitatakse tahtmatult või kui hooletusest jäetakse järelevalvele või avalikkusele teave esitamata, oluline omada ka võimalust turuosalise sanktsioneerimiseks. Finantssektor toimib valdavalt n.ö virtuaalselt. Seega on kriitiline, et andmed, mida teenuseosutaja loob ja esitab ning mille põhjal nii järelevalve kui ka kliendid teevad oma otsuseid, oleksid õiged. Paragrahv 95 näeb ette vastutuse teenuse osutamisega seotud kohustuste rikkumiste eest Lõike 1 kohaselt karistatakse käesoleva seaduse §§-des 40, 42, 43, 47, 48, 50, 55, 61 sätestatud teenuse osutamisega seotud kohustuste rikkumise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Sellisteks kohustusteks on nõuded: (i) teenuse osutamisele, (ii) investeerimisinstrumendi asjakohasuse hindamisel investorile, (iii) lepingueelse järelemõtlemisaja kohta investeerimisinstrumendi pakkumisel, (iv) ettenägematute kulude reservile, investeerimisinstrumendi tulususe või tootluse garanteerimisele ja tagasiostugarantiile, (v) eelseadistatud investeerimisele ühisrahastusteenuse korral, (vi) virtuaalvääringu või investeerimisinstrumendi, sh investeerimistokeni vahetamisele raha vastu, (vii) nõuded põhiteabedokumendile, (viii) investorile kahju hüvitamise korral ja (ix) kliendi kaebuse lahendamisel. Lõike 2 kohaselt, kui selliseid nõudeid rikub juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Paragrahv 96 näeb ette vastutuse siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni eest. Nimelt nähakse ette vastutus käesoleva seaduse §-des 57-60 kehtestatud nõuete rikkumise korral, milleks on (i) siseteabe väärkasutamine, (ii) siseteabe avalikustamine investeerimisinstrumentide kohta, (iii) siseteabe väärkasutamise keeld ning (iv) turumanipulatsioon ja selle toimepanemise keeld. Lõike 1 kohaselt käesoleva seaduse §-des 57-60 sätestatud siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Lõike 2 kohaselt, lõikes 1 viidatud teo ees, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Paragrahviga 98 nähakse ette karistus investeerimisinstrumendi registripidamisega seotud nõuete rikkumise eest. Lõike 1 kohaselt karistatakse käesoleva seaduse 6. peatükis sätestatud investeerimisinstrumendi registreerimise korra või registriandmetega tutvumisele kehtestatud nõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Lõige 2 näeb ette karistuse sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, ja sellisel juhul on võimalik karistada rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Paragrahv 99 (olulise osaluse omandamise korra rikkumine) väärteokoosseis aitab tagada, et teenuseosutaja aktsionäride ja osanike ring oleks läbipaistev igal ajahetkel. Olulise osaluse omandamise nõuded moodustavad osa tegevusloa andmise ja selle olemasolu eeltingimustest, mistõttu nähakse ette võimalus kohaldada rahatrahvi. Olulise osaluse nõuete eesmärgiks on tagada, et asutatava või omandatava ettevõtja juhtimine on usaldusväärne, arvestades suuraktsionäri või suurosaniku tõenäolist mõju ettevõtja juhtimise kvaliteedile. Paragrahv 100 sätestab karistuse sisekontrolli süsteemide kehtestamata jätmise eest ja sise-eeskirjade kohaldamise rikkumise eest. Teenuseosutaja sisemise kontrolli, juhtimise ja muude organisatsioonile kehtestatud nõuete eesmärgiks on ära hoida ebausaldusväärse isikute tegutsemine, tagada organisatsiooni struktuuri läbipaistvus, jätkusuutlikkus ja organisatsiooni suutlikkus osutada teenuseid. Nõuete rikkumine seab ohtu organisatsiooni õiguskuuleka, oskusliku ja läbipaistva tegutsemise. Sisekontrolli süsteemi nõuded tulenevad seadusest, teenuseosutajale on teada, millistele miinimumnõuetele vastavad süsteemid peavad vastama, seega sellekohane rikkumine on eelduslikult seotud fondivalitseja tahtlusega, teadliku tegutsemisega ühingujuhtimise valdkonnas. Paragrahv 101 kehtestab vastutuse teenuseosutaja ülesannete edasiandmise korra rikkumise korral. Teenuse edasiandmine on ettevõtlusvaldkonnas tavapärane, sest teatud tegevusi on majanduslikult kasulikum sisse osta. Selleks, et tagada efektiivne kontroll kogu ettevõtja tegevuse üle, on teenusega seotud tegevuse suhtes sätestatud rida tingimusi. Seega tingib asjaolu, et finantsvaldkond on range 87 järelevalve all, ka teatud piirangud. Igasugune tegevuse edasiandmine toob kaasa rea riske. Üldjuhul saab edasi anda tegevusi, mis on põhitegevusega seotud, näiteks kliendi kohta teabe kogumist, isiku tuvastamist, tarkvara haldamine. Teatud tegevusi saab üle anda üksnes vastavat tegevusluba omavale isikule. Kuna tegevuse üleandmisel kehtib põhimõte, et kontrolli teostamine peab olema jätkuvalt tagatud kogu ettevõtja tegevuse ja struktuuri üle ning vastutavaks tegevuse täitmise eest jääb tegevuse üle andnud ettevõtja, on oluline, et kolmas isik, kellele tegevus üle antakse on usaldusväärne ja selleks sobiv. Paragrahviga 102 nähakse ette karistus teenuseosutaja juhtorgani kohustuste rikkumise korral. Lõike 1 kohaselt, kui teenuseosutaja juhtorgani liige rikub käesoleva seaduse §-s 26 sätestatud kohustust ehk siis kehtestatud nõudeid juhtorgani liikmele, ja kui nende nõuete rikkumisega kaasnes teenuseosutaja või tema klientide huvide kaitseta jätmine või esines selle oht, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Sama rikkumise eest on võimalik karistada ka juriidilist isikut, ettevõtte vastutus nähakse ette lõikes 2, mille kohaselt võib karistada rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Paragrahv 103 sätestab väärteo koosseisu omavahendite nõuete rikkumise eest. Eelnõus kehtestatud usaldatavusnõuded on miinimumtingimused, millistele teenuseosutaja peab vastama igal ajahetkel ning järelevalve eesmärk on tagada, et finantssektori äriühingud tegutseksid kindlalt ja usaldusväärselt ning omaksid piisavalt kapitali ja reserve oma tegevusest tulenevate riskide katteks. Paragrahv 104. Koosseis näeb ette teenuseosutaja kliendi vara hoidmise või muu kaitsega seotud kohustuse täitmata jätmise, samuti teadva mitteõigeaegse või ebapiisava täitmise eest rahatrahvi kohaldamise võimaluse. Paragrahv 105 (huvide konflikti maandamise nõuete rikkumine). Paragrahvis 34 on sätestatud huvide konflikti maandamise ja vältimise nõuded, mille rikkumise eest nähakse ette ka karistus. Näiteks peab teenuseosutaja kehtestama huvide konflikti maandamise ja vältimise korra, mis on vajalik selleks, et tuvastada, maandada ja võimaluse korral vältida teenuse osutamisel teenuseosutaja sisest huvide konflikti, huvide konflikti teenuse osutaja ja tema üle kontrolli teostava isiku vahel, teenuse osutaja ja tema klientide vahel ning klientide omavahelisi huvide konflikte. Paragrahv 106. Teenuseosutaja tegevusega seotud õigusrikkumisest teavitamise korra rikkumine. Korra kehtestamist reguleerib § 31 lõige 3, mille kohaselt tuleb teenuseosutajal kehtestada kord, millega tagatakse töötajatele sõltumatu ja autonoomne võimalus teavitada organisatsiooni siseselt töötaja poolt avastatud õigusrikkumisest. Karistatav oleks nii korra kehtestamata jätmine kui selle rakendamata jätmine, mis hõlmab korrale mittevastavat tegevust, näiteks ei ole tingimustele vastavat teavituskanalit loodud või ei rakendata teadete kontrollimist või ei ole sellega tagatud töötaja isikuandmete kaitse või teavitamise konfidentsiaalsus. Paragrahv 107 kehtestab karistuse isikuandmete kaitse ja talituspidevusega seotud nõuete rikkumise korral. Lõige 1 sätestab, et käesolevas seaduses sätestatud isikuandmete kaitse ja teenuseosutaja talituspidevuse tagamise nõuete rikkumise korral karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Lõige 2 sätestab eelnimetatud nõuete eest karistuse juriidilisele isikule, selle kohaselt on võimalik karistada rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Paragrahv 108 kehtestab karistuse teenuseosutaja ümberkujundamise, ühinemise ja lõpetamisega seotud nõuete rikkumise korral. Lõige 1 sätestab eelviidatud nõuete rikkumisel karistuse kuni 300 trahviühikut ja lõige 2 täpsustab, et kui sellise teo on toime pannud juriidiline isik, on võimalik maksimaalne karistus 400 000 eurot. Paragrahv 109 kehtestab karistused Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2020/1503 sätestatud nõuete rikkumise korral viidatud määruse alusel tegevusloa saanud isikutele. Vastav alus tuleb viidatud määruse artiklist 39. Lõike 1 kohaselt karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, kui rikutakse EL ühisrahastusmääruse järgmiseid sätteid: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artiklite 3, 4 või 5, artikli 6 lõigete 1–6, artikli 7 lõigete 1–4, artikli 8 lõigete 1–6, artikli 9 lõike 1 või 2, artikli 10, artikli 11, artikli 12 lõike 1, artikli 13 lõike 2, artikli 15 lõike 2 või 3, artikli 16 lõike 1, artikli 18 lõike 1 või 4, artikli 19 lõigete 1–6, artikli 20 lõike 1 või 2, artikli 21 lõigete 1–7, 88 artikli 22, artikli 23 lõigete 2–13, artiklite 24, 25 või 26, artikli 27 lõigete 1–3 või artikli 30 lõikes 1 sätestatud nõudeid või kohustusi. Lõike 2 kohaselt võib eelviidatud nõuete rikkumise korral karistada juriidilist isikut rahatrahviga kuni 400 000 eurot. EL ühisrahastusmääruse kohaselt on ette nähtud maksimaalselt 500 000 eurone karistus, mis võetakse üle sunniraha sättega. Seadusandja soovib täpsustada, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 alusel tegevusloa saanud isikutele kohaldatakse käesoleva seaduse vastutuse peatükki tervikuna. Paragrahviga 110 täpsustatakse, et 12. peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon. Tegemist on tavapärase finantsjärelevalvesubjekti normiga, mis sisaldub ka kõikides teistes finantssektori eriseadustes. Seaduse 13. peatükk kehtestab rakendussätted. Paragrahv 111 kehtestab üleminekusätted ja tegevuse kooskõlla viimise nõuded teenuseosutajatele, kes käesoleval ajal pakuvad eelnõu kohaldamisalas olevaid teenuseid. Lõike 1 kohaselt peab krediidivahendaja, kes on asutatud ja tegutsenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja kellel on kehtiv tegevusluba krediidiandjate ja –vahendajate seaduse § 2 lõike 2 alusel, oma äritegevuse jätkamiseks taotlema Finantsinspektsioonilt investeerimisinstrumendi vahendaja tegevusluba ning viima oma tegevuse ja dokumendid käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse 2022. aasta 1. juuniks. Siia alla kuuluvad sellised ühisrahastusteenuse osutajad, kes vahendavad tarbijale krediiti. Seadusandja soov on ühisrahastusteenused koondada käesoleva seaduse alla. Kui KAVS § 2 lõike 2 alusel vahendatakse krediiti, kuid ei võimaldata eelnõu kohastesse investeerimisinstrumentidesse investeerimist, siis sellise teenuste puhul midagi ei muutu ja teenuseosutajale käesolevat nõuet ei rakendata. KAVSi alusel käesoleval ajal ühisrahastusteenuseid pakkuvad ettevõtjad on vaja koondada eelnõu alla muuhulgas ka seetõttu, et rakendada tõhusaid investorkaitse meetmeid. Lõike 2 kohaselt peab virtuaalvääringu teenuse pakkuja (edaspidi käesolevas paragrahvis virtuaalvääringu teenuseosutaja), kellele on enne käesoleva saduse jõustmist väljastatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse alusel tegevusluba, taotlema Finantsinspektsioonilt käesolevas seaduses sätestatud tegevusloa ning viima oma tegevuse ja dokumendid käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse 2021. aasta 1. oktoobriks. Arvestades, et RahaPTS alusel välja antud virtuaalvääringu teenuse osutajate tegevusload muutuvad kehtetuks 2022. aasta 1. jaanuarist (lõige 8), siis peaksid vastavad ettevõtjad ennast seaduse nõuetega vastavusse viima hiljemalt 2021. aasta 1. oktoobriks, et Finantsinspektsioonil oleks võimalik isikute vastavust seadusele hinnata ette nähtud kolme kuu jooksul. Vastupidine lahendus võimaldaks isikutel pakkuda teenust tegevusloata või kohustaks isikuid kolm kuud teenust mitte pakkuma, sest järelevalvet konkreetsel perioodil isikute tegevuste üle ei teeks ei Finantsinspektsioon ega Rahapesu andmebüroo. Lõike 3 kohaselt, otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud isikule tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kuue kuu jooksul kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning nõuete täitmisest arvates, kuid mitte hiljem kui kaheksa kuu möödumisel tegevusloa taotluse saamisest arvates. Lõike 4 kohaselt, kui teenuseosutaja on esitanud vastavalt käesolevale seadusele tegevusloa taotluse enne 2022. aasta 1. jaanuari ja vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud tähtajaks ei ole Finantsinspektsioon otsustanud tegevusloa andmist või sellest keeldumist, ei loeta krediidiandja või - vahendaja või virtuaalvääringu teenuseosutaja tegevust tegevusloata tegevuseks karistusseadustiku tähenduses. Sellisel juhul ei ole teenuseosutajal lubatud alates 2022. aasta 1. juunist ja virtuaalvääringu teenuseosutajal alates 2021. aasta 1. oktoobrist kuni tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsustamiseni teenuseid osutada. Lõike 5 kohaselt ei kohaldata käesolevas seaduses sätestatud nõudeid lepingute suhtes, mis on sõlmitud enne teenuseosutajale käesoleva seaduse alusel tegevusloa andmist. Kui leping on sõlmitud enne käesoleva seaduse alusel teenuseosutajale tegevusloa andmist, kohaldatakse teenuse osutamisele ja 89 sellega seotud toimingutele või asjaoludele alates teenuseosutajale tegevusloa andmisest või hiljemalt 2022. aasta 1. juunist käesolevas seaduses sätestatut. Lõike 6 kohaselt ei pea teenuseosutaja, kes on asutatud ja tegutsenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja kes alates 2021. aasta 1. juulist ei anna ega vahenda krediiti või ei osuta virtuaalvääringu teenust, taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba. Krediidilepingule või virtuaalvääringu teenusega seotud lepingule, mille käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud krediidiandja või -vahendaja või virtuaalvääringu teenuseosutaja on sõlminud enne 2022. aasta 1. juunit, ei kohaldata käesolevas seaduses sätestatut. Lõike 7 alusel kohaldatakse käesolevat seadust krediidiandjate ja –vahendajate seaduse § 531 lõike 2 punktis 51 nimetatud krediidilepingule, mis on sõlmitud 2022. aasta 1. juunil või hiljem. KAVSi kohaselt on selliseks lepinguks krediidileping, mis viitab võrdlusalusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1011, mis käsitleb indekseid, mida kasutatakse võrdlusalustena finantsinstrumentide ja - lepingute puhul või investeerimisfondide tootluse mõõtmiseks, ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL ning määrust (EL) nr 596/2014 (ELT L 171, 29.06.2016, lk 1–65), artikli 3 lõike 1 punkti 3 tähenduses. Lõike 8 kohaselt RahaPTS-i alusel antud virtuaalvääringu teenuse pakkuja tegevusluba muutub kehtetuks eelnõu kohase virtuaalvääringu teenuse osutaja tegevusloa andmisega või andmisest keeldumisega või 2022. aasta 1. jaanuaril. Paragrahv 112 sätestab Finantsinspektsiooni seaduse muudatused. Punktiga 1 muudetakse FIS § 2 lõiget 1 selliselt, et samas sätestatud seaduste loetletu täiendatakse ühisrahastuse- ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seadusega, mis annab Finantsinspektsioonile volitused järelevalve teostamiseks viimati nimetatud seaduse subjektide üle. Punktiga 2 muudetakse FIS § 38 lõiget 2. Finantsinspektsiooni järelevalvesubjekti järelevalvetasu koosneb FIS-is sätestatud (i) fikseeritud kapitaliosast (mida tulude prognoosimise ja planeerimise protsessis ei saa muuta; so 1% kapitalist) ja (i) mahuosast, mis kehtestatakse kalendriaastaks protsendina seaduses etteantud (protsendi) vahemikest ning konkreetse subjekti liigi arvestusaluseks olevast näitajast (nt vara, preemiad, maksete mahud, krediidijääk jmt). Iga-aastase täpse kohaldamisele kuuluva mahuosa määra kehtestab rahandusminister oma määrusega 15 päeva jooksul pärast FI eelarve kinnitamist FI nõukogu poolt (FIS § 40 lg 1). Muudatuse kohaselt peavad ka investeerimisinstrumentide vahendamise teenuseosutajad ja virtuaalvääringu teenuseosutajad maksma järelevalvetasu kapitali- ja mahuosa pealt. Punktiga 3 täiendatakse FIS § 38 lõiget 8. Sätte täiendamise eesmärk on täpsustada, et juhul kui isikul on nii investeerimisinstrumentide teenuseosutamise kui ka makseasutuse või e-raha asutuse tegevusluba, maksab ta järelevalvetasu subjektina, kelle järelevalvetasu osutub suuremaks. Kui ühisrahastusteenuse osutaja, kes ei ole krediidiandja või krediidivahendaja, maksab järelevalvetasu üksnes ühisrahastusteenuse osutajana. Punktiga 4 muudetakse FIS § 39. FIS § 39 lg 1 reguleerib, kuidas määrata järelevalvetasu kapitaliosa. Punkti 4 muudatuse kohaselt on investeerimisinstrumentide vahendamise ja virtuaalvääringu teenuseosutaja järelevalvetasu kapitaliosa summa, mis võrdub ühe protsendiga tegevusloas märgitud tegevusalaga tegelemiseks õigusakti kohaselt nõutavast kõrgeimast minimaalsest aktsia-, osa- või algkapitali summast. Punktiga 5 täiendatakse FIS § 39 lõiget 2, mis näeb ette eeskirjad, kuidas arvutada järelevalvetasu mahu pealt. Järelevalvetasu mahuosa määrade kehtestamisel erinevatele järelevalvesubjektide gruppidele tuleb arvestada nende tegevuse mahtusid ja kasumlikkust ja hinnata nende järelevalvele kuluvat ressurssi. Järelevalvetasu määramisel tuleb lähtuda eeldusest, et järelevalvetasu ei oleks subjekti jaoks ülemäära koormav. Lõiget täiendatakse uute punktidega investeerimisinstrumentide vahendamise ja 90 virtuaalvääringu teenuseosutajate järelevalvetasu arvutamiseks. Kuna investeerimisinstrumentide vahendajad jagunevad omakorda ühisrahastusteenuse osutajateks ja muudeks investeerimisinstrumentide vahendajateks, nähakse ette protsendivahemik tegevusvaldkonnati nii laenupõhistele kui ka investeerimis- või omakapitalipõhistele ühisrahastajatele ja muudele investeerimisinstrumentide vahendajatele. Samuti on ette nähtud protsendivahemikud erinevatele virtuaalvääringuteenuse osutajatele. Eelnõuga lisatavate punktide 21–26 kohaselt on:  laenupõhise ühisrahastusteenuse osutaja protsendivahemik 0,001–0,1 ning protsent võetakse vahendatud krediidi summa pealt;  investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja protsendivahemik on 0,001– 0,1 ning protsent võetakse vahendatud investeeringutena käsitatava summa pealt;  virtuaalvääringu rahakotiteenuse osutaja protsendivahemik on 0,001–0,1 ning protsent võetakse teenuseosutaja poolt hoitavate klientidele kuuluvate virtuaalvääringute väärtusest;  virtuaalvääringu vahetamise teenuse osutaja protsendivahemik on 0,001–0,1 ning see võetakse osutatava teenuse aastasest käibest;  virtuaalvääringutega kauplemise platvormi korraldamise teenuse osutajate protsendivahemik on 0,001-0,1 ning see võetakse osutatava teenuse aastasest käibest;  muude investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajate protsendivahemik on 0,001– 0,1 ja protsent võetakse vahendatud investeeringutena käsitatav summa pealt. Punktiga 6 täiendatakse FIS §-i 41. Vastavalt FIS § 41 arvutatakse järelevalvetasu ettemakse järelevalve subjekti vara aritmeetilise keskmise alusel, mis valdavalt määratakse olulises osas subjektide puhul FI- le esitatud bilansi andmetel eelarve otsustamise aastale eelneva aasta) 31.12 ning jooksva aasta 31.03 ja 30.06 seisuga. Ettemakse tasutakse hiljemalt 31.12. Eelnõuga lisatavate lõigetega 53- 56 nähakse ette, et mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks:  laenupõhise ühisrahastusteenuse osutaja vahendatud krediidi summa;  investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja vahendatud investeeringutena käsitatav summa;  virtuaalvääringu rahakotiteenuse osutaja teenuseosutaja poolt hoitavate klientidele kuuluvate virtuaalvääringute väärtuse;  virtuaalvääringu vahetamise teenuse osutaja osutatava teenuse aastane käive;  muude investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajate vahendatud investeeringutena käsitatav summa. Punktiga 7 täiendatakse FIS §-i 42. Lõppmakse arvutatakse FIS § 42 alusel järelevalve subjekti vara aritmeetilise keskmise alusel, mis on arvutatud tema poolt FI-le esitatud bilansi andmetele tuginedes eelarveaastale eelnenud aasta 31.03, 30.06, 30.09 ja 31.12 seisuga. Lõigetega 53- 56 nähakse ette, et mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks:  laenupõhise ühisrahastusteenuse osutaja vahendatud krediidi summa;  investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja vahendatud investeeringutena käsitatav summa;  virtuaalvääringu rahakotiteenuse osutaja teenuseosutaja poolt hoitavate klientidele kuuluvate virtuaalvääringute väärtuse;  virtuaalvääringu vahetamise teenuse osutaja osutatava teenuse aastane käive;  muude investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajate vahendatud investeeringutena käsitatav summa. Punktidega 8 ja 9 muudetakse FIS §-e 453 ja 454. Menetlustasude kindlaks määramisel on lähtutud põhimõttest, et nn esmased tegevusload seotakse kõrgema tasuga kui täiendavad tegevusload ja muud üksikute tegevuste loa- või registreerimismenetlused. Lisaks eesmärgile katta tasu arvelt vastava konkreetse toimingu ligikaudne kulu, on muu hulgas lähtutud ka nn ekvivalendiprintsiibist ehk on arvestatud toimingu eesmärki ja tähendust taotlejajaoks. Paragrahvis 453 on sätestatud esmase tegevusloa taotlemisel tasutavad menetlustasud. Investeerimisinstrumentide vahendamise teenuseosutaja ja virtuaalväringute 91 teenuseosutaja esmase tegevusloa taotlemise menetlustasu on 1000 eurot. Paragrahvis 45 4 on sätestatu täiendava tegevusloa taotlemisel tasutavad menetlustasud ning investeerimisinstrumentide vahendamise teenuseosutajale ja virtuaalväringute teenuseosutajale on ette nähtud menetlustasu 500 eurot. Punktiga 10 muudetakse FIS §-i 455. Uue lõikega nähakse ette investeerimisinstrumendi ja virtuaalvääringu põhiteabedokumendi registreerimise taotlemise menetlustasu, mis on 600 eurot. Tulenevalt uue tasu kehtestamisest on muudetud paragrahvi pealkirja. Paragrahviga 113 sätestatakse kindlustustegevuse seaduse (KTS) muudatused. Selle kohaselt muudetakse KTS-i § 109 lõiget 2. Analoogselt teiste finansteenuse osutajate juhatuse liikmete ja töötajatega ei või investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja ja virtuaalvääringu teenuse osutaja olla kindlustusandja juhatuse liige, välja arvatud kindlustusandjaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja juhatuse liige või töötaja. Paragrahviga 114 sätestatakse krediidiandjate ja –vahendajate seaduse (KAVS) muudatused. Selle kohaselt täiendatakse KAVSi § 2 lõikega 71. Lisatava lõike kohaselt ei kohaldata krediidiandjate ja – vahendajate seadust ühisrahastusteenuse osutajale, kui ühisrahastus- ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduses ei ole sätestatud teisiti. Muudatuse vajalikkus tuleneb sellest, et ühisrahastusteenuse osutajatele on viimativiidatud eriseaduses loodud eraldi kohaldatav õiguslik raamistik, mistõttu lisatav lõige on pigem selgitava iseloomuga vältimaks kahe seaduse samaaegset kohaldamist. Küll aga peab ühisrahastusteenuse osutaja, kui ta pakub või vahendab tarbijakrediiti, täitma asjaomaseid KAVSi nõudeid (eeskätt KAVS peatükid 6 ja 7). Paragrahvis 115 sätestatakse krediidiasutuse seaduse (KAS) muudatus. Selle kohaselt täiendatakse KAS §-i 2 lõikega 7 õigusselguse tagamise eesmärgil. Muudatusest tulenevalt kohaldatakse krediidiasutusele, kes pakub investeerimisinstrumentide või virtuaalvääringute vahendamise teenust, ühisrahastus- ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse 2., 5., 6., 11., ja 12. peatükis sätestatut. Paragrahviga 116 sätestatakse majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muudatused. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõiget 4 täiendatakse punktiga 61, mille kohaselt ei kohaldata majandustegevuse seadustiku üldosa seadust ühisrahastuse, virtuaalvääringu ja investeerimisinstrumentidega seotud teenuste seaduse tähenduses ühisrahastuse, virtuaalvääringu ja investeerimisinstrumentidega seotud teenuste osutajana tegutsemine. Sarnaselt teistele finantsjärelevalvesubjektidele on tegemist eelnõu subjektide jaoks täpsustava sättega. Lisaks tasub märkida, et eelnõu § 2 lõige 7 viitab majandustegevuse seadustiku üldosa seadusele selles osas, mis puudutab ettevõtja teavitamiskohustust (vt 2. ptk 1. jagu; § 14 jj). Paragrahviga 117 sätestatakse makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine. Muudatuse kohaselt täiendatakse makseasutuste ja e-raha asutuste §-i 2 lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Makseasutusele või e-raha asutusele, kes pakub investeerimisinstrumentide või virtuaalvääringute vahendamise teenust, kohaldatakse ühisrahastuse- ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse 2., 5., 6., 11., ja 12. peatükis sätestatut.“. Paragrahviga 118 sätestatakse rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muudatused. Punktidega 1 tunnistatakse kehtetuks viited „virtuaalvääringu teenusele“, kuivõrd nimetatud teenusepakkujate kohta käivad sätted on koondatud eriseadusesse ehk käesolevasse eelnõusse. 92 Punktiga 2 lisatakse eelnõu subjektid RahaPTS-is finantseerimisasutuse määratluse alla, mis tähendab, et nimetatud teenuseosutajatele rakenduvad sarnaselt krediidiasutuste ja muude finantseerimisasutusega lisa- hoolsusmeetmed rahapesu ja terrorismi tõkestamisel. Virtuaalvääringu teenuse osutajate jaoks jääb RahaPTS-ist tulenevad kohustused samad ning teistele lisatavas punktis nimetatud teenuseosutajatele rakendatakse praktikas samasuguseid nõudeid nagu rakendatakse kehtiva RahaPTS sõnastuse järgi virtuaalvääringu teenuse pakkujatele. Nimetatud lisakohustused tulenevad sellest, et ühisrahastuse- ja virtuaalvääringu teenuste sektoris on oluline rahapesu ja terrorismi rahastamise toimepanemise risk. Punktiga 3 jäetakse RahaPTS-i § 25 pealkirjast välja sõnad „virtuaalvääringu teenuse pakkuja“. Muudatus on tehnilise iseloomuga ja seondub ülaltoodud § 118 punktis 1 esitatud selgitustega. Punktiga 4 muudetakse § 70 lõiget 4, mille tulemusena jäetakse nimetatud lõikest välja viited virtuaalvääringu teenusele. Muudatus on tehnilise iseloomuga ja seondub ülaltoodud § 118 punktis 1 esitatud selgitustega. Paragrahviga 119 sätestatakse väärtpaberite registri pidamise seaduse muudatused. Punktiga 1 muudetakse väärtpaberite registri pidamise seaduse § 2 lõiget 2, millega luuakse võimalus (mitte kohustus) kanda investeerimisinstrumendid Eesti väärtpaberite registrisse. Kuivõrd investeerimisinstrumentide registripidamine on eraldi reguleeritud eelnõu 6. peatükis, siis vastavate investeerimisinstrumentide registreerimine väärtpaberite registris toimiks nö topeltregistreerimisena, mistõttu saab see ainult olla vabatahtlik. Punktiga 2 täiendatakse seaduse §-i 2 lõigetega 41 ja 42. Nimetatud täienduste näol on tegemist selgitava iseloomuga lisandustega, mille järgi ei kohaldata eelnõus investeerimisinstrumendi registreerimise kohta sätestatut, kui investeerimisinstrument on registreeritud keskdepositooriumis. Sama paragrahvi lõike 42 alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister täpsemad nõuded keskdepositooriumis investeerimisinstrumentide registreerimisele ja tehingute tegemisele. Nimetatud lisanduste eesmärk on vältida nn topeltrežiimi kohaldumist neile, kes on otsustanud investeerimisinstrumendi registreerida eelnõu sätete kohaselt ja neile, kes on registreerinud instrumendi keskdepositooriumis. Paragrahviga 120 sätestatakse väärtpaberituru seaduse muudatused. Punktidega 1 ja 2 muudetakse väärtpaberituru seaduse § 1 ja luuakse kaks lõiget. Reguleerimisala kehtestatakse lõikena 1 ja paragrahvi täiendatakse uue lõikega 2 kohaldamisala kohta, mille eesmärk on üle võtta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2020/1504 ja millega välistatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 2 lõike 1 punktis e määratletud ühisrahastusteenuse osutajad VPTSi kohaldamisalast. Punktiga 3 täiendatakse väärtpaberituru seaduse §-i 40 lõikega 21, et tagada õigusselgus. Investeerimisühing, kes pakub investeerimisinstrumente või virtuaalvääringute vahendamise teenust, ei pea selleks taotlema eraldi tegevusluba, vaid ta saab neid teenuseid pakkuda olemasoleva investeerimisühingu tegevusloa raames juhul, kui ta täidab käesoleva seaduse peatükkides 2, 5, 6, 11 ja 12 sätestatud nõudeid. Sarnane lähenemine on ka krediidiasutuste ja makseasutuste ning e-raha asutuste puhul (vt § 114 ja § 117 ülal). Punktiga 4 täiendatakse seaduse normitehnilist märkust, et lisada viide seadusega üle võetud direktiivi muutmise kohta. Paragrahvis 121 on sätestatud seaduse jõustumise aeg. Punkti 1 kohaselt jõustub seadus 2022. aasta 1. juulil. Punktis 2 sätestatakse § 118 punkti 1 ehk rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse virtuaalvääringut puudutavate sätete kehtetuks tunnistamise jõustumisajaks 2022. aasta 1. jaanuar (vt 93 rakendussätete selgitusi üleminekuaja kohta). Sama jõustumisaeg on määratud ka § 118 punktide 3 ja 4 kohta. Erand on vajalik selleks, et anda virtuaalvääringu teenuse osutajatele vähemalt kuuekuuline üleminekuperiood uue tegevusloa taotlemiseks ning oma tegevuse eelnõuga kooskõlla viimiseks. 5. TERMINOLOOGIA Eelnõus kasutavad peamised uued terminid Termin Sisu (lihtsustatult) Investeerimisinstrument Investeerimisriski sisaldav nn väärtpaberilaadne toode (kuid mis ei ole väärtpaberituru seaduse §-s 2 sätestatud väärtpaber). Investeerimisinstrument võib olla nt osalus ühisrahastusprojektis, osalus krüptovara emissioonis, samas ka osaühingu osa jms. Investeerimisisntrumendi pakkuja Füüsiline või juriidiline isik, kes soovib oma investeerimisprojekti jaoks ehk rahastuse taotleja rahastust saada investeerimisinstrumendi kaudu. Antud juhul on on füüsilise isiku puhul tegemist tarbijaga, kes ühisrahastplatvormi kaudu nö võtab krediiti. Teenuseosutaja: Investeerimisinstrumendi vahendaja Isik, kes vahendab läbi finantsvahendusplatvormi (nt läbi ühisrahastusplatvormi) või muul viisil investeerimisinstrumenti. Investeerimisinstrumendi vahendaja võib samal ajal olla ise ka investeerimisinstrumendi pakkuja. Virtuaalvääringu teenuse osutaja Isik, kes pakub virtuaalvääringu rahakotiteenust, virtuaalvääringu vahetamise teenust või virtuaalvääringutega kauplemise platvormi teenust. Avalikkuse all mõistetakse käesoleva eelnõu tähenduses eelnevalt kindlaksmääramata isikute ringi. Tegemist on sarnase määratlusega nagu sätestatud krediidiasutuste seaduses, kuid käesolevas seaduses sätestatud teenuseosutajate regulatsiooni ühte seadusesse koondamise eesmärgil on avalikkuse mõiste lisatud ka eelnõusse. Eriotstarbeline üksus on juriidiline isik, mis on loodud teatavate kitsamate või ajutiste eesmärkide täitmiseks ja finantsriski, maksu- või regulatiivse riski eraldamiseks, sageli väärtpaberistamise vahendusettevõte või üksus, mille ainsaks eesmärgiks on väärtpaberistamine Euroopa Keskpanga määruse (EL) nr 1075/2013 artikli 1 lõike 2 tähenduses. Eriotstarbelise üksuse mõiste tuleb EL ühisrahastusmäärusest, kuid selle lisamine käesolevasse seadusesse tuleneb soovist juhtida enam tähelepanu nimetatud üksuse kasutamise faktile ning kaasnevatele kohustustele. Finantsvahendusplatvorm on tehniline lahendus või tehniliste lahenduste süsteem, mis võimaldab investeerimisinstrumente või virtuaalvääringuid pidevalt ja korrapäraselt omandada ning võõrandada. Nimetatud termini eraldi seaduses sätestamine on eelnõu koostajate hinnangul vajalik, sest finants- vahendusplatvorm ei ole iseenesest kliendile osutatav teenus, vaid vahend, mille abil teenuseosutaja teenust osutab. Kuivõrd sellise vahendiga kaasnevad erinõuded teenuseosutajale, siis eraldi termin peaks ühelt poolt sellele tähelepanu juhtima ning teisalt vältima kordusi nimetatud vahendile viitamisel. Investeerimisinstrument on investeerimise eesmärgil kasutatav finantsvara (finantsinstrument), mille (peamine) eesmärk on teenida instrumendi hoidjale tulu. Sarnaselt väärtpaberituru seaduses reguleeritud väärtpaberitega peaks investeerimisinstrumendi puhul investeerimise eesmärk tähendama seda, et investeerimisinstrumendi soetamisest ja hoidmisest tuleneda võiv tulu põhineb suuresti kellegi muu isiku kui investori panusel rahastuse taotleja käekäigu suhtes, st investor omandab investeerimisinstrumendi, jäädes sellega kaasnevas õigussuhtes suuresti passiivseks rahastuse taotleja ja/või vahendaja suhtes. Samas on investeerimisinstrument sätestatud käesolevas seaduses eraldi mõistena, et vältida selle segamini ajamist väärtpaberituru seaduses reguleeritud väärtpaberiga. Investeerimisprojekt on finantseerimise taotlemise eesmärgil avaldatud rahastuse taotleja tegevuste kavand või kirjeldus. Nimetatud termini puhul on eeskuju võetud EL ühisrahastusmääruses esitatud definitsioonist, kuid selle sisu on laiendatud, et seda oleks võimalik lisaks ühisrahastusele kohaldada ka teistele käesolevas seaduses sätestatud raha kaasamise viisidele. 94 Investor on isik, kellele kuulub investeerimisinstrument või kes on võtnud kohustuse või kellel on õigus omandada investeerimisinstrument. Potentsiaalne investor on isik, kellele soovitakse investeerimisinstrumenti pakkuda, kuid kellega ei ole veel lepingulisse suhtesse astutud. Investor võib olla kogenud või mittekogenud. Kogenud investor on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikkel 2 lõike 1 punktis j sätestatud investor, sealhulgas kutseline investor väärtpaberituru seaduse § 6 tähenduses. Mittekogenud investor on eelmises lauses nimetamata investor. Klient on teenuse kasutaja, sealhulgas investor või rahastuse taotleja. Krüptovaral põhinev investeerimisinstrument (ehk investeerimistoken) on investeerimisinstrument, mis on esitatud elektroonilisel kujul, mis on digitaalselt ülekantav, säilitatav või kaubeldav ning mis on registreeritud hajusraamatusüsteemis või muul sarnasel tehnoloogial põhinevas turvalises süsteemis või mis põhineb krüptograafial. Eraldi termini kasutuselevõtmise on tinginud soov eristada krüptograafial põhinevaid instrumente sellistest, mille pakkumisel ja tehingute tegemisel kasutatakse muid kanaleid ning vältida kordusi eeskätt §-s 65, kus on sätestatud investeerimistokeni erisused võrreldes muude investeerimisinstrumentidega. 6. EELNÕU KOOSKÕLA EUROOPA LIIDU ÕIGUSEGA Eelnõu on kooskõlas järgmiste Euroopa Liidu õigusaktidega:  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/1503, mis käsitleb ettevõtjatele Euroopa ühisrahastusteenuse osutajaid ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/1129 ja direktiivi (EL) 2019/1937;  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/1504, millega muudetakse direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta;  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/65/EL, 15. mai 2014, finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (MiFIDII);  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus). Vt täpsemalt käesoleva seletuskirja lisa, kus on ära toodud vastavustabelid määruse (EL) 2020/1503 valikukohtade ja direktiivi (EL) 2020/1504 ülevõtmise kohta. 7. SEADUSE MÕJUD 7.1. Investeerimisinstrumentide vahendamise mõju 7.1.1. Majanduslik mõju ühisrahastusteenuse osutajale Sihtrühm: ühisrahastusteenuse osutajad Teadaolevalt tegutseb Eestis üle 30 ühisrahastusteenuse osutaja, täpne statistika puudub. Kuivõrd aruandlus ei ole olulises osas kättesaadav, siis ei ole võimalik hetkel asjaomast statistikat pakkuda ega adekvaatselt teenuse mahtusid hinnata. Andmed muutuvad kättesaadavaks ja adekvaatse statistika tegemine võimalikuks peale seda, kui hakatakse rakendama EL ühisrahastusmäärust ja Eesti riigisisest õigusakti, mis kehtestab ühisrahastusteenuse osutajatele järelevalve ja aruandluskohustuse, annetuspõhistele ühisrahastusteenuse osutajatele aga teavituskohustuse.66 66 Infot võib leida ka siit: https://rahafoorum.ee/p2p/. 95 Ühisrahastusteenuse osutajad võib suures plaanis jaotada mõjude vaates kolmeks 1. Ühisrahastusteenuse osutajad, kes taotlevad tegevusloa EL ühisrahastusmääruse alusel (A). 2. Ühisrahastusteenuse osutajad, kellele kohaldatakse üksnes majandustegevusest teavitamise nõudeid – annetus- ja auhinnapõhised ühisrahastusteenuse osutajad (B); 3. Muud ühisrahastusteenuse osutajad, kes ei kuulu EL ühisrahastusmääruse kohaldamisalasse ega paku annetus- või auhinnapõhist ühisrahastusteenust (C). Mõju ulatus: A teenuseosutaja, kes saab Finantsinspektsioonilt tegevusloa EL ühisrahastusmääruse alusel, rakendatakse käesolevast seadusest järelevalve ja vastutuse norme. Majandulik mõju võib avalduda juhul, kui teenuseosutaja kannab vastutust tegevusnõuete rikkumise eest. Mõju ulatus sõltub seega ettevõttest endast ja tema tegevusest. B teenuseosutajatele hakkab edaspidi kohalduma nõue oma majandustegevus registreerida. Suurt halduskoormust seoses kehtestatud nõuetega neile ei kaasne. Samas annab registreerimiskohustus parema ülevaate turust ja ka neist teenuseosutajatest, kes finantsjärelevalvele ei allu. Registreerimiskohustus on ühekordne tegevus. Mõju ulatust võib lugeda väikeseks. C teenuseosutaja peab oma tegevuse vastavusse viima seadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas:  taotlema tegevusloa;  omama nõuetekohaseid omavahendeid;  viima organisatsiooni ja selle juhtimissüsteemi vastavusse seadusest tulenevate nõuetega;  osutama teenust vastavalt seadusest tulenevatele nõuetele;  alluma Finantsinspektsiooni järelevalvele, sh esitama oma tegevuse kohta aruandlust;  kandma vastutust, kui toimub kehtestatud nõuete rikkumine;  maksma järelevalvetasu. Siia alla kuuluvad teenuseosutajad, kes juba käesoleval ajal teenust pakuvad kui ka uued ettevõtjad, kes soovivad turule tulla. Teenuseosutajatele, kes käesoleval ajal tegutsevad krediidivahendaja tegevusloaga (KAVS § 2 lg 2), pakkudes mh krediiti investeerimise võimalust, tuleb oma tegevus mõnevõrra ümber korraldada, sh taotleda uut tegevusluba ja viia oma tegevus vastavusse uute nõuetega. Samas on neile ette nähtud ka üleminekuperiood, mille jooksul tuleb ettevõtte tegevus uute nõuetega vastavusse viia. Kuna viidatud teenuseosutajatel on juba käesoleval ajal tegevusluba, alluvad finantsjärelevalvele, täidavad neile kehtestatud tegevusnõudeid, siis suures plaanis võib öelda, et mõjud neile on mõnevõrra väiksemad, kui teenuseosutajatele, kes alles tegevust alustavad ja tegevusluba taotlema hakkavad. Seadusest tulenevate nõuetega kooskõlla viimine võib eeldada ka IT lahenduste, tehniliste töökorralduste ja süsteemide muutmist, et tagada teenuseosutaja tegevus, sh finantsvahendusplatvormi vastavus nõuetele. Samuti võib tekkida vajadus võtta tööle uusi isikuid ja viia juhatuse liikmete arv vastavusse vähemalt kahe juhatuse liikme nõudega. Lisaks avaldub majanduslik mõju järelevalvetasude maksmises. Vastav suurus on nii kapitali- kui ka mahupõhine. Mõju avaldumise sagedus: Teenuseosutaja peab vastama õigusaktides esitatud nõuetele igal ajahetkel. C teenuseosutaja halduskoormuse kasv võib olla suurem eelkõige tegevuse algusfaasis, nt tegevusloa taotlemise protsessi ajal, kui võib vaja minna mh õigusnõustaja abi, mis on täiendav kulu. Uus regulatsioon võib tähendada ka püsikulude suurenemist. Teenuse osutamise ajal on mõju avaldamise sagedus pidev, kuivõrd teenuseosutaja tegevus peab igal ajal olema vastavuses eelnõuga kavandatavate nõuetega. B teenuseosutaja mõju sagedus on väike, kuna registreerimiskohustus on ühekordne. A teenuseosutajale avaldub seaduse mõju iga kõrd, kui ta rikub EL ühisrahastusmäärusest tulenevaid nõudeid ja Finantsinspektsioon peab asjakohaseks määrata vastav karistus. 96 Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Seaduse vastuvõtmisel võib mõni käesoleval hetkel tegutsev ettevõtja tegevuse lõpetada (vt ka sotsiaalne mõju). Samas võib käesoleval ajal tegutseda ühisrahastuse turul ka ettevõtjaid, kelle eesmärgiks ei ole tegelikult ühisrahastusteenuste pakkumine ja reaalne tavapärane äritegevus, mistõttu võib olla regulatsiooni kehtestamisel ka n.ö „puhastav“ efekt. Mõju olulisus: Mõju teenuseosutajale, kes peab taotlema tegevusluba, on kindlasti olemas. Halduskoormuse tõus ja täiendava ressursi vajadus, nii rahaline kui inimressurss. Samas üldises plaanis, kui vaadata Eesti ühisrahastusturgu, siis ei ole neid teenuseosutajaid väga palju ja nende mahud on veel üsna tagasihoidlikud. Siinkohal räägime üksnes nendest teenuseosutajatest, kes ei kuulu EL ühisrahastusmääruse kohaldamisalasse ega ole annetus- või auhinnapõhise ühisrahastusteenuse osutajad. Seega on grupi C turuosa marginaalne. Üldise mõjuna võib välja tuua, et kehtestatavad nõuded tagavad võrdsema konkurentsiolukorra ühisrahastusturul. Kuigi A teenseosutajaid võiks arvestuslikult olla Eestis ühisrahastusturul kõige rohkem, ehk siis ettevõtteid, kes toimetavad investeerimis- või ärilaenude segmendis, siis mõju ulatust, mis kaasneb käesolevast eelnõust, võib pidada väikeseks. 7.1.2. Majanduslik mõju muudele investeerimisinstrumentide teenuse osutajatele Sihtrühm: krüptovara pakkumise korraldajaid ja muud investeerimisinstrumentide vahendajaid tegutseb Eesti turul hinnanguliselt 10-15, kuid adekvaatne statistika nimetatud teenuseosutajate kohta käesoleval ajal puudub. Mõju ulatus: teenuseosutaja peab oma tegevuse vastavusse viima seadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas:  taotlema tegevusloa;  omama nõuetekohaseid omavahendeid;  viima organisatsiooni ja selle juhtimissüsteemi vastavusse seadusest tulenevate nõuetega;  osutama teenust vastavalt seadusest tulenevatele nõuetele;  alluma Finantsinspektsiooni järelevalvele, sh esitama oma tegevuse kohta aruandlust;  kandma vastutust, kui toimub kehtestatud nõuete rikkumine;  maksma järelevalvetasu. Seadusest tulenevate nõuetega kooskõlla viimine võib eeldada ka IT lahenduste, tehniliste töökorralduste ja süsteemide muutmist, et tagada teenuseosutaja tegevus, sh vastavus nõuetele. Samuti võib tekkida vajadus võtta tööle uusi isikuid ja viia juhatuse liikmete arv vastavusse vähemalt kahe juhatuse liikme nõudega. Mõju avaldumise sagedus: Teenuseosutaja peab vastama õigusaktides esitatud nõuetele igal ajahetkel. Teenuseosutaja halduskoormuse kasv võib olla suurem eelkõige tegevuse algusfaasis, st tegevusloa taotlemise protsessi ajal, kui võib vaja minna mh õigusnõustaja ja sõltumatu eksperdi abi tehnoloogiliste lahenduste ja küberturvalisuse tagamise kohta, mis on taotlejale täiendav kulu. Uus regulatsioon tähendab ka teenuseosutaja püsikulude suurenemist. Teenuse osutamise ajal on mõju avaldamise sagedus pidev, kuivõrd teenuseosutaja tegevus peab igal ajal olema vastavuses eelnõuga kavandatavate nõuetega. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Seaduse vastuvõtmisel võib mõni käesoleval hetkel tegutsev ettevõtja tegevuse lõpetada (vt ka sotsiaalne mõju). Samas võib käesoleval ajal tegutseda investeerimisinstrumentide vahendamise turul ka ettevõtjaid, kelle eesmärgiks ei ole tegelikult investeerimisinstrumentide pakkumine ja reaalne tavapärane äritegevus, mistõttu võib olla regulatsiooni kehtestamisel ka n.ö „puhastav“ efekt. Mõju olulisus: Mõju teenuseosutajale, kes peab taotlema tegevusluba, on kindlasti olemas. Halduskoormuse tõus ja täiendava ressursi vajadus, nii rahaline kui inimressurss. Samas üldises plaanis, kui vaadata Eesti ühisrahastusturgu, siis ei ole neid teenuseosutajaid väga palju ja nende mahud on veel üsna tagasihoidlikud. Siinkohal räägime üksnes nendest teenuseosutajatest, kes ei kuulu EL ühisrahastusmääruse kohaldamisalasse ega ole annetus- või auhinnapõhise ühisrahastusteenuse 97 osutajad. Seega on grupi C turuosa marginaalne. Üldise mõjuna võib välja tuua, et kehtestatavad nõuded tagavad võrdsema konkurentsiolukorra ühisrahastusturul. 7.1.3. Majanduslik mõju rahastuse taotlejale Sihtrühm: Kõik isikud, kes soovivad rahalisi vahendeid taotleda eelnõu kohaldamisulatusse kuuluvate teenuseosutajate vahendusel. Rahastuse taotlejad võivad olla nii füüsilised kui ja juriidilised isikud. Juriidiliste isikute osakaal rahastuse taotlejatest on hinnanguliselt suurem. Füüsilised isikud osalevad rahastuse taotlejatena eeskätt tarbijakrediidi ja annetuspõhises ühisrahastuses. Ühisrahastusteenuseosutajate vahendatud rahastuse maht elaniku kohta on Eestis üks Euroopa suurimaid.67 2018. aasta lõpus oli Eestis registreeritud ligi 20 ettevõtet, kes haldasid ühisrahastusplatvorme. Nende platvormide kaudu vahendatud rahastuse jääk oli 2018. aasta lõpus 150– 180 miljonit eurot ehk kuni 0,7% SKPst. 2013-2018 aastate tehingute koguväärtus ulatus ligi 500 miljoni euroni.68 Mõju ulatus: Ühisrahastus võimaldab isikutel kaasata kapitali ja on alternatiivseks kapitali kaasamise vahendiks nö klassikalistele finantsteenustele. Eelnevat võib pidada positiivseks mõjuks. Mõju avaldumise sagedus: Mõju avaldub iga kord, kui rahastuse taotleja soovib eelnõu kohaldamisulatusse kuuluvate teenuseosutajate vahendusel rahalisi vahendeid taotleda ning raha kaasamine peab toimuma vastavalt eelnõus sätestatud eeskirjadele. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Ühisrahastusplatvormid peavad hakkama edaspidi põhjalikumalt hindama rahastuse taotlejaga seonduvaid projekte, mistõttu võib juhtuda, et mõni rahastuse taotleja edaspidi läbi ühisrahastuse vahendeid kaasata ei saa. Seda riski võib pidada siiski väikeseks. Mõju olulisus: Rahastuse taotlejad peavad hakkama edaspidi põhjalikumalt kirjeldama äriprojekti vastavalt ühtsele standardile, mille tarbeks raha kaasatakse. Ühelt poolt peaks see tõstma rahastatavate projektide kvaliteet ja seeläbi tõstma ka investorite kindlustunnet. Teiselt poolt tähendab see täiendavaid kulutusi rahastuse taotleja jaoks. 7.1.4. Majanduslik mõju investoritele Sihtrühm: kõik praegused ja tulevased investorid. Ühisrahastusteenuseosutajate vahendatud rahastuse maht elaniku kohta on Eestis üks Euroopa suurimaid.69 2018. aasta lõpus Eestis registreeritud 20 platvormi kaudu vahendatud rahastuse jääk oli 2018. aasta lõpus 150–180 miljonit eurot ehk kuni 0,7% SKPst. 2013-2018 aastate tehingute koguväärtus ulatus ligi 500 miljoni euroni.70 Vastavalt teenusepakkujatelt saadud andmetele oli 2018. aasta alguses investeerinud ühisrahastusse ligikaudu 13 000 Eesti investorit.71 Käesolevaks ajaks on oma raha paigutanud ühisrahastusse hinnanguliselt 30 000 – 40 000 eestlast, mis on võrreldav börsiinvestorite arvuga.72 Seega on toimunud viimaste aastatega ühisrahastuse populaarsuse hüppeline kasv jaeinvestorite seas. 67 Allikas: https://www.jbs.cam.ac.uk/fileadmin/user_upload/research/centres/alternative-finance/downloads/2018-ccaf-exp- horizons.pdf. 68 Eesti Pank, Finantssektori struktuuri ülevaade, 2019, lk 20. 69 Allikas: https://www.jbs.cam.ac.uk/fileadmin/user_upload/research/centres/alternative-finance/downloads/2018-ccaf-exp- horizons.pdf. 70 Eesti Pank, Finantssektori struktuuri ülevaade, 2019, lk 20. 71 Investeeri, LHV ajakiri nr 4/2018, lk 12. 72 Postimees, https://leht.postimees.ee/7123356/uhisrahastajad-pistavad-rinda-oma-ajaloo-esimese-kriisiaastaga. 98 Tulevased investorid on kõik potentsiaalsed isikud, kel võib avalduda soov ühisrahastuse projektidesse investeerida. Võttes arvesse ka rahatarkuse edendamise eesmärke Eestis, siis potentsiaalsete investorite ring iga aastaga järjest suureneb. Alustavatele investoritele võib ühisrahastus tunduda ka arusaadavam, kui näiteks aktsiatesse investeerimine. Mõju ulatus: Eelnõu võib mõjutada isikute investeerimiskäitumist, kuivõrd regulatsioonide ja finantsjärelevalve alla kuuluvaid teenuseosutajaid usaldatakse rohkem, mistõttu on isikud valmis rohkem ka oma rahalisi vahendeid vastavatesse projektidesse investeerima. Majandusliku heaolu tõus, kuivõrd usaldusväärsetel platvormidel investeerimise korral on suurem tõenäosus oma rahalisi vahendeid kasvatada. Investorite rahalised vahendid on rohkem kaitstud. Investorite testimine ja riskihoiatuse esitamine tagab, et investor on teadlik, ei investeerimisinstrument ei pruugi olla talle sobiv, sealhulgas kui esineb risk, et investor investeerib üle oma kahju kandmise võime. Mõju investoritele on oluline, kuna „petuskeemile“ üles ehitatud teenuste osutajad peaksid ühisrahastusmudelit kasutades nägema palju rohkem vaeva, et „lihtsat“ raha saada. On väga vähe tõenäoline, et halbade kavatsustega ettevõtjad hakkavad tegevusluba taotlema. See omakorda tagab teenuse kasutajatele turvalisuse, paraneb ka teenuseosutaja ja rahastuse taotleja vastastikune usaldus. Investoritele hakatakse edaspidi andma rohkem asjaomast teavet ja oluline info jõuab investoriteni kiiremini. Investorile kaasnevaid mõjusid võib hinnata positiivseks. Mõju avaldumise sagedus: Kuivõrd teenuseosutaja peab vastama nõuetele igal ajahetkel, siis mõju avaldub ka investorile iga kord, kui ta soovib oma rahalisi vaheneid teenuseosutaja vahendusel erinevatesse projektidesse paigutada. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Ebasoovitavate mõjudena on välja toodud mitteteadliku investori testimisnõuded. Ehk enne, kui mitteteadlik investor saab teha ühisrahastusplatvormil tehingu, peab teenuseosutaja hindama, kas investori teadmised ja kogemused on piisavad asjaomasesse instrumenti investeerimiseks. Samas kaasneb ebapiisavate teadmiste või kogemuse korral üksnes hoiatusteade, millega investor peab tutvuma ja sellest arusaamist kinnitama, kuid see ei takista siiski investeeringu tegemist. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk on seega väike. Paratamatult jääb alles risk, et vaatamata regulatsioonile mõned projektid lähevad halvaks ja ebaõnnestuvad ehk realiseerub klassikaline investeerimisrisk. Eelnõu üheks eesmärgiks on kehtestada nõudeid, et sellised olukorrad oleksid pigem harv nähtus. Samuti võivad investeeringu tasuvused muutuda madalamaks, kuna teenuseosutajale tekivad regulatsiooni nõuete järgimisega täiendavad kulud, siis võib olla, et tootlused langevad. Mõju olulisus: Uue regulatsiooniga tõhustatakse investorkaitse nõudeid ja mõju võib pidada positiivseks. 7.1.5. Sotsiaalne mõju Sihtrühm: Punktides 6.1.1 – 6.1.4. nimetatud sihtrühmad. Mõju ulatus: Võib tähendada uute töökohtade loomist nii teenuseosutaja kui ka Finantsinspektsiooni vaates. Eelnõu mõjutab isikute tööle võtmist ja juhatuse liikmete määramist või tagasikutsumist, kuna nähakse ette nõuded juhtorgani liikmetele ja töötajatele. Pärast seaduse vastusvõtmist ei pruugi juba tegutsevas ettevõttes olevad isikud vastata töötaja ja juhtorgani liikme nõuetele, mis võib tähendada näiteks töösuhete lõpetamist või juhatuse liikme tagasikutsumist. Kui teenuseosutamine on regulatsiooni ja järelevalve all, siis väheneb risk, et isikud investeerivad oma vahendeid ebausaldusväärsetesse ettevõtetesse, misjärel nad võivad oma vahenditest ilma jääda ja langeda seetõttu rahalistesse raskustesse, sealhulgas langeda alla vaesuspiiri. Mõju avaldumise sagedus: Ilmselt selgub uute töökohtade loomise vajadus seaduse rakendamise alguses. 99 Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Eelnõu võib kaasa tuua teatud ettevõtete äritegevuse lõpetamise, kes ei ole võimelised taotlema tegevusluba, mistõttu mõjutab see negatiivselt ka tööhõivet (töötuks jäämise oht). Samas võib anda tegevusluba n.ö kvaliteedimärgise, mille alusel on ettevõtjal hõlpsam oma tegevust laiendada ja seetõttu tekib vajadus ka täiendavate töökohtade loomiseks. Mõju olulisus: Uute töökohtade arvu tõus on Eesti üldise tööhõive kõrval pigem väike. 7.2. Krüptovarade pakkumise, sealhulgas virtuaalvääringu teenuse osutamise mõju 7.2.1. Majanduslik mõju teenuseosutajale Sihtrühm: Virtuaalvääringu teenuse osutajad: - hinnanguliselt tegutseb käesoleval ajal ligikaudu 350 virtuaalvääringu teenuse osutajat. Number on pidevas muutumises, kuna ühelt poolt võetakse tegevuslubasid ära, teiselt poolt antakse välja. - Aastatel 2018–2019 suurenes Eestis tegevusluba taotlenud virtuaalvääringu teenuse osutajate arv väga kiiresti (2017–2019 väljastati virtuaalvääringu teenuste tegevuslubasid enam kui 1300 ettevõttele), sest Eesti oli üks esimesi Euroopa riike, kus virtuaalvääringu teenuste osutamisele kehtestati tegevusloakohustus. Tabel 7. Rahapesu andmebüroo antud tegevuslubade arv 2017-201973 2017 2018 2019 KOKKU Virtuaalvääringu 4 612 666 1282 vastu vahetamise teenus Virtuaalvääringu 2 525 638 1165 rahakoti teenus Unikaalsed 4 617 687 1308 ettevõtted Kui 2020. aasta märtsi lõpu seisuga oli 869 ettevõtet, kellele oli Eestis välja antud kehtiv tegevusluba virtuaalvääringu rahakotiteenuse pakkumiseks, ning 946 ettevõtet, kellel oli kehtiv tegevusluba virtuaalvääringu raha vastu vahetamise teenuse pakkumiseks19, siis turgu võimaldas olulisel määral korrastada 10.03.2020 jõustunud RahaPTS muudatus. 2020. aasta märtsis tunnistati 340 tegevusluba kehtetuks, aprillis oli vastav näitaja 194, mais 73, juunis 47 ning juulis lausa 644, valdavalt tingituna asjaolust, et kehtiva tegevusloaga ettevõtted pidid end viima 10.03.2020 jõustunud nõuetega vastavusse hiljemalt 01.07.2020, kuid seda ei teinud. Samuti on ajutiselt tegevusest loobunud 529 erineva tegevusloa omanikud, kokku 285 erinevat ettevõtet. See tähendab, et 1. augusti seisuga kehtis erinevaid virtuaalvääringu tegevuslube kokku 611 (295 virtuaalvääringu raha vastu vahetamise teenuse, 261 rahakotiteenuse ja 55 virtuaalvääringu teenuse luba), mida on märtsi lõpuga võrreldes ligikaudu kolm korda vähem. Suure osa nende ettevõtete vastavust märtsis jõustunud seaduse muudatuse nõuetele veel kontrollitakse, mille tõttu virtuaalvääringu tegevusloaga ettevõtete arv Eestis võib veel täiendavalt langeda. RABi uuringu raames intervjueeritud PPA küberkuritegude uurija tõi välja, et virtuaalvääringute kasutamine kuritegelikes skeemides on Eestis levinud, suur osa n-ö kuritegeliku keskkonna arveldamistest toimub virtuaalvääringutes ning ka kuritegude ettevalmistamise faasis kasutatakse palju virtuaalvääringuid. Küberkuritegude vaates kasutatakse virtuaalvääringuid peaaegu kõikide kuriteoliikide puhul, üht või paari domineerivat kuriteoliiki ei ole võimalik küberkuritegude uurija sõnul võimalik esile tuua, kuid väga levinud on näiteks igasuguse kuritegevuslikuks otstarbeks kasutatava taristu (nt pahavara kontrollserverite) või kuritegelike teenuste (nt varastatud andmete, pahavara lähtekoodide ostmine) eest tasumine krüptorahaga, aga ka lunaraha nõudmine krüptorahas.74 73 Allikas: https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b, lk 6. 74 https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b, lk 19. 100 Mõju ulatus: Seaduse vastuvõtmine mõjutaks kõiki täna Eestis tegevusloa saanud virtuaalvääringu teenuse osutajaid, kuivõrd neil on vajalik oma tegevus vastavusse viia ÜVIMS-is sätestatuga, st taotleda tegevusluba Finantsinspektsioonilt ning kohaldada seaduses toodud nõudeid oma igapäevases äritegevuses. Mõju avaldumise sagedus: Teenuseosutaja peab vastama õigusaktides esitatud nõuetele igal ajahetkel. Teenuseosutaja halduskoormuse kasv võib olla suurem eelkõige tegevuse algusfaasis, st tegevusloa taotlemise protsessi ajal, kui võib vaja minna mh õigusnõustaja ja sõltumatu eksperdi abi tehnoloogiliste lahenduste ja küberturvalisuse tagamise kohta, mis on taotlejale täiendav kulu. Uus regulatsioon tähendab ka teenuseosutaja püsikulude suurenemist. Teenuse osutamise ajal on mõju avaldamise sagedus pidev, kuivõrd teenuseosutaja tegevus peab igal ajal olema vastavuses eelnõus kavandatatud nõuetega. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Seaduse vastuvõtmisel võib mõni käesoleval hetkel tegutsev ettevõtja tegevuse lõpetada (vt ka sotsiaalne mõju). Samas võib käesoleval ajal tegutseda virtuaalvääringu teenuse osutamise sektoris ka ettevõtjaid, kelle eesmärgiks ei ole tegelikult virtuaalvääringu teenuse pakkumine (st pakutakse ka teenuseid, mille jaoks ei ole ettevõtjale tegevusluba väljastatud) ja reaalne tavapärane äritegevus, mistõttu võib olla regulatsiooni kehtestamisel ka n.ö „puhastav“ efekt. Mõju olulisus: Mõju teenuseosutajale, kes peab taotlema tegevusluba, on kindlasti olemas. Halduskoormuse tõus ja täiendava ressursi vajadus, nii rahaline kui inimressurss. Täna tegutseb virtuaalvääringu teenuste pakkumise turul suurusjärgus 350 ettevõtjat ning puudub adekvaatne ülevaade nende tegevuse tegelike mahtude kohta. Eelnõuga luuakse ühetaolised alused teenuse osutamise nõuetele, mis peaks tagama parema investorite või teenuse klientide kaitse ning võrdsema konkurentsiolukorra vastavas sektoris. 7.2.2. Majanduslik mõju investorile Sihtrühm: Kõik krüptovarade sektoris tegutsevad (Eesti) investorid. Mõju ulatus: Kuivõrd rahastuse taotlejale ja investeerimisinstrumentide vahendajale tekiks seaduse jõustumisel täiendav ressursikulu, siis eelduslikult on teenuse osutajal võimalik pakkuda investorile madalamat intressi või tulusust võrreldes sellega, mis on täna ühisrahastus- või investeerimis- instrumentide vahendamise sektoris levinud. Samas rakenduks investorile ka positiivne majanduslik mõju näiteks seeläbi, et teenuseosutaja on kohustatud rakendama investori vara hoidmisele senisest rangemaid nõudeid, vältima huvide konflikti, avalikustama hinnateabepoliitika, jms – mis kõik peaks looma paremad võimalused investeerimisprotsessi paremaks toimimiseks ning selleks, et investor tegelikult temale lubatud krüptovara (või teenuse) ka edukalt kokkulepitud hinnaga saaks. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Keskkriminaalpolitsei näeb seoses virtuaalvaluutadega peamiselt kaht riski: 1) kelmuse risk (sageli seoses investeerimisega) ja 2) rahapesurisk. Kelmuse risk on rohkem esiplaanil, kuna selle kohta on praeguseks rohkem praktilisi näiteid: Eestile on tulnud hulgaliselt õigusabitaotlusi juhtumites, kus virtuaalvääringu teenusepakkujad on toime pannud kelmusi. Nii õigusabikoostöö kaudu kui ka Eesti kohtumenetlustes on kinnitust leidnud virtuaalvääringute kasutamine rahapesuks.75 Käesoleva eelnõuga püütakse viidatud probleemkohti vähendada, kuid täielikult seda välitada ei ole võimalik. Seaduse vastuvõtmisel võib mõni käesoleval hetkel tegutsev ettevõtja tegevuse lõpetada (vt ka sotsiaalne mõju). Samas võib käesoleval ajal tegutseda virtuaalvääringu teenuse osutamise sektoris ka ettevõtjaid, kelle eesmärgiks ei ole tegelikult virtuaalvääringu teenuse pakkumine (st pakutakse ka teenuseid, mille jaoks ei ole ettevõtjale tegevusluba väljastatud) ja reaalne tavapärane äritegevus, mistõttu võib olla regulatsiooni kehtestamisel ka n.ö „puhastav“ efekt. 75 https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b, lk 19. 101 Mõju olulisus: Uue regulatsiooniga tõhustatakse krüptovarade teenuste klientide kaitse nõudeid ja mõju võib pidada positiivseks. 7.2.3. Sotsiaalne mõju Sihtrühm: Punktides 6.2.1 – 6.2.2 nimetatud sihtrühmad. Mõju ulatus: Võib tähendada uute töökohtade loomist nii teenuseosutaja kui ka Finantsinspektsiooni vaates. Eelnõu mõjutab isikute tööle võtmist ja juhatuse liikmete määramist või tagasikutsumist, kuna nähakse ette nõuded juhtorgani liikmetele ja töötajatele. Pärast seaduse vastusvõtmist ei pruugi juba tegutsevas ettevõttes olevad isikud vastata töötaja ja juhtorgani liikme nõuetele, mis võib tähendada näiteks töösuhete lõpetamist või juhatuse liikme tagasikutsumist. Kui teenuseosutamine on regulatsiooni ja järelevalve all, siis väheneb risk, et isikud investeerivad oma vahendeid ebausaldusväärsetesse ettevõtetesse, misjärel nad võivad oma vahenditest ilma jääda ja langeda seetõttu rahalistesse raskustesse, sealhulgas langeda alla vaesuspiiri. Mõju avaldumise sagedus: Ilmselt selgub uute töökohtade loomise vajadus seaduse rakendamise alguses. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Eelnõu võib kaasa tuua teatud ettevõtete äritegevuse lõpetamise, kes ei ole võimelised taotlema tegevusluba, mistõttu mõjutab see negatiivselt ka tööhõivet (töötuks jäämise oht). Samas võib anda tegevusluba n.ö kvaliteedimärgise, mille alusel on ettevõtjal hõlpsam oma tegevust laiendada ja seetõttu tekib vajadus ka täiendavate töökohtade loomiseks. Mõju olulisus: Uute töökohtade arvu tõus on Eesti üldise tööhõive kõrval pigem väike. 7.3. Mõju Finantsinspektsioonile Sihtrühm: Finantsinspektsioon, milles töötab 2020. aasta seisuga 100 inimest. Mõju ulatus: Finantsinspektsiooni halduskoormus tõuseb, kuna järelevalvesubjektide arv suureneb (vt punktide 6.1.1. ja 6.2.1.sihtrühma suurus), mis võib tähendada ka täiendavate inim- ja rahaliste ressursside kaasamist Finantsinspektsiooni töösse. 2020. aastal oli Finantsinspektsiooni töötaja keskmine palk 2876 eurot, kuid uute töötajate mõju Finantsisnpektsiooni eelarvele sõltub töötajate arvust. Finantsinspektsiooni eelarvet mõjutab positiivselt menetlustasudest ja järelevalvetasudest laevuvad summad. Mõju avaldumise sagedus: seaduse rakendumise alguses avaldub suurem mõju, kui kõik sihtrühma kuuluvad teenuseosutajad hakkavad tegevusluba taotlema. Edaspidi on mõju pidev, kuna Finantsinspektsioon teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Ebasoovitavate mõjudena võib näha üsna mahukat tegevuslubade väljastamise menetlust 2021 aasta II pooles ja 2022 aastal. Samas on Finantsinspektsioon konkurentsivõimeline tööandja ja teadaolevalt ei ole täiendava personali leidmisega probleeme. Mõju olulisus: Mõju on keskmise tähtsusega. 7.4. Mõju Rahapesu andmebüroole (RAB) Sihtrühm: Rahapesu Andmebüroo, milles töötab 2020. aasta seisuga 32 inimest. Mõju ulatus: Mõju peamiseks ulatuseks tuleb pidada seda, et järelevalve teostamine virtuaalvääringu teenuse osutajate üle läheb väljapoole RAB-i pädevust. Nimetatud mõju võib pidada oluliseks, kuivõrd 102 RAB-i tegevus täna on suuresti suunatud virtuaalvääringu teenuse osutajatega seotud tegevuslubade menetlemisele ning vastava sektori ettevõtjate üle kontrolli teostamisele. Vastavalt RAB-i 2019.a aastaraamatu andmetele esitati RAB-ile 2019. aastal kokku 1690 tegevusloa taotlust, millest 1519 olid seotud virtuaalvääringu teenustega, st 89,9% kõikidest esitatud loataotlustest. Lisaks teostas RAB 2019. a aastal kokku 56 järelevalvekontrolli, millest 34 olid suunatud virtuaalvääringu teenuste osutajatele76. Eelnevast tulenevalt võib eeldada, et peamise mõjuna väheneb oluliselt RAB-i töökoormus. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Töökoormuse vähenemise tõttu võib vajada analüüsimist, kas RAB-i struktuuriüksustes on vajalik teha muudatusi. Samas toimub käesoleval ajal RABi ületoomine Rahanduministeeriumi haldusalasse, mistõttu toimuvad juba pragu ulatuslikud muudatused töö ümberkorraldustega ja eelnõuga kaasnevad mõjud on suures plaanis väikesed. Mõju olulisus: Mõju on väike. 7.5. Muud mõjud 7.5.1. Üldised mõjud Regulatsioonil puudub mõju välissuhetele, elu- ja looduskeskkonnale ning regionaalarengule. Riigi julgeoleku seisukohast on eelnõul näiteks positiivne mõju infoturbele ja küberturvalisusele, kuivõrd regulatsiooni alla kuuluvad teenuseosutajad peavad ka viidatud asjaoludele tähelepanu pöörama hakkama. 7.5.2. Mõjud ettevõtetele ja kodanikele avalduva halduskoormuse kohta. Ühisrahastusturg on Eestis veel üsna marginaalne ja moodustab vaid väikese osa finantsteenustest. Vaid vähesed ühisrahastusteenuse osutajad omavad käesoleval ajal tegevusluba, nt investeerimisühingu või krediidivahendaja oma. Seega enamik käesoleval ajal teenust pakkuvaid ühisrahastusteenuse osutajaid, keda on arvestuslikult kuskil 30 ringis, peavad oma tegevuse uute nõuetega vastavusse viima. Kuivõrd enamik Eesti turul tegutsevaid ühisrahastusettevõtjaid peavad taotlema tegevusluba EL ühisrahastusmääruse alusel, siis käesoleva mõjude hindamise raames saame hinnata mõjude aspektist neile eelnõust tulenevaid vastutuse nõudeid. Regulatsioon tervikuna hakkab kohalduma seega marginaalsele osale Eesti ühisrahastusturust, mis omakorda on üsna väike osa tervest finantsökosüsteemist. Krüptovaradega seotud teenuste osutajatel ja virtuaalvääringu teenuse pakkujatel kulub eelduslikult täiendavat tööjõudu ja kapitali, et oma tegevus viia kooskõlla seaduses sätestatud nõuetega. Vastavate teenuste klientidele rakenduks eelduslikult senisest parem kaitse. Ettevõtjatest rahastuse taotlejad: ettevõtetest rahastuse taotlejatele suures plaanis midagi ei muutu, kuivõrd juba täna on neil võimalik läbi ühisrahastusteenuse osutajate vahendeid kaasata. Uue regulatsiooniga tekivad projektide valimise kriteeriumid, mida ühisrahastusteenuseosutaja peab edaspidi arvestama hakkama. Rahastuse taotlejale tuleneb kohustus anda ühisrahastusteenuse osutajale õiget ja selget teavet investeerimisprojekti kohta ning teha teenuseosutajaga koostööd. Ettevõtjatest investorid: paranevad investorkaitse nõuded, sh teave projektide kohta muutub hõlpsamini kättesaadavaks ja selgemaks, sellele tekivad ühetaolised nõuded, mis võimaldab investoril paremini ühisrahastusprojekte omavahel võrrelda. Mõju kodanikele: kodanike vaatest paraneb õiguskindlus. Ühisrahastusteenused peavad edaspidi teenuse osutamiseks taotlema tegevusloa, mis tähendab suuremat kontrolli sektori üle ja vähendab omakorda võimalikke pettuse juhtumeid. Tegevusloa taotlemine nõuab ressurssi ja petturid soovivad leida võimalikult lihtsaid ja vähe ressurssi nõudvaid võimalusi. Virtuaalvääringu teenuseosutajate regulatsioon karmistub, neile hakkab edaspidi kohalduma ka finantsjärelevalve, seega samad mõtted pettuste kohta kohalduvad ka siin. 76 RAB 2019.a aastaraamat, lk 16-18. Kättesaadav: https://www.politsei.ee/files/2020-06/1591869302_rab-aastaraamat-2019- est.pdf?718d45e9fb 103 8. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD Seaduse rakendamisel puuduvad mõjud riigi ja kohaliku omavalitsuste tegevustele. RABi tegevuslubade väljastamise maht väheneb ja seega ka halduskoormus. 9. RAKENDUSAKTID 1. Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määruse, milles täpsustatakse Finantsinspektsioonile esitatavaid käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmeid ja dokumente (§ 18 lg 3). 2. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded teenuseosutaja juhtorganite liikmete ja töötajate erialastele teadmistele, oskustele ning kogemustele (§ 26 lg 12). 3. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada sise-eeskirjadele esitatavad täpsemad nõuded (§ 29 lg 5). 4. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega näha ette täpsemad alused nõuete rikkumisest teavitamise kohta (§ 31 lg 4). 5. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada spetsiifilisemad nõuded investeerimisprojekti kohta avalikustatava info osas (§ 45 lg 7). 6. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täiendavad tehingute kohta käivate andmete avalikustamise nõuded, sealhulgas käesoleva §-i lõikes 1 nimetatud andmete avalikustamise sageduse (§ 46 lg 3). 7. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täiendavad nõuded ettenägematute kulude reservi tingimuste ja investeerimisinstrumendi tulususe või tootluse garanteerimisele või tagasiostugarantii rakendamisele, sealhulgas garantiifondi tingimuste ja riskihoiatuste kohta (§ 47 lg 8). 8. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded eelseadistatud investeerimise, eelkõige volituse andmisel kasutatavate kriteeriumite ja investorile asjakohase teabe andmise kohta (§ 48 lg 8). 9. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täiendavalt avalikustamisele kuuluvate andmete loetelu, aruannete vormid ja koostamise metoodika ning avalikustamise tähtajad (§ 49 lg 4). 10. Täpsemad nõuded põhiteabedokumendile ja selles sisalduvate andmete loetelule kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega (§ 51 lg 11). 11. Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega kehtestada turumanipulatsiooni iseloomuga käitumise tunnuste ja turumanipulatsiooni tuvastamisel arvestatavate asjaolude näidisloetelu ning üldised tunnustatud tavad (§ 60 lg 4). 12. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded kaebuste käsitlemisele ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhjale (§ 61 lg 8). 13. Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega täiendavad registri pidamise nõuded (§ 64 lg 4). 14. Vastava valdkonna minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded investeerimistokeni registripidamisele (§ 65 lg 7). 15. Majandusaasta püsivate üldkulude arvutamise põhimõtted kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega (§ 67 lg 5). 16. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada teenuseosutajale täpsemad vara hoidmise nõuded (§ 68 lg 7). 17. Teenuseosutajate, kes osutab Eestis teenuseid, poolt Finantsinspektsioonile esitavate aruannete sisu, vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega (§ 70 lg 7). 10. SEADUSE JÕUSTUMINE 104 Seadus jõustub 1. juulil 2021. Eelnõu § 118 punktid 1, 3 ja 4 jõustuvad 2022. aasta 1. jaanuaril. 11. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE JA HUVIRÜHMADE KAASAMINE Eelnõu esitatakakse kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, ning Siseministeeriumile ja arvamuse avaldamiseks Finantsinspektsioonile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Pangale, Rahapesu Andmebüroole, Kaitsepolitsei Ametile, MTÜ FinanceEstonia’le, Eesti Pangaliidule, Politsei- ja Piirivalveametile, Nasdaq Tallinna Börsile, Eesti Advokatuurile, Eesti Krüptoraha Liidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Notarite Kojale ning Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile. Algatab Vabariigi Valitsus (allkirjastatud digitaalselt) 105 LISA 1. EL õiguse vastavustabelid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2020/1504 ja Eesti õigusaktide vastavustabel EL õigusakti norm EL õigusakti normi EL õigusakti normi Kommentaarid ülevõtmise kohustus sisuliseks rakendamiseks kehtestatavad riigisisesed õigusaktid Artikkel 1 jah VPTS § 1 lg 2 Viidatud normi kohaselt lisatakse direktiivi 2014/65/EL, mis on Eestis üle võetud väärtpaberituru seadusega, artikli 2 lõikesse 1 järgmine punkt: „p)Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 (*1) artikli 2 lõike 1 punktis e määratletud ühisrahastusteenuse osutajate suhtes. Artikkel 2 punkt 1 ei Direktiiv tuleb viidatud Tegemist on sättega, mis ajaks riigisisesesse kehtestab liikmesriikidele õigusesse üle võtta. direktiivist tulenevate sätete Eelnõu jõustumisaeg on ülevõtmistähtaja. Selle kehtestatud 1. juuliks kohaselt liikmesriigid 2021. võtavad vastu direktiivi (EL) 2020/1504 artikli 1 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid ja avaldavad need hiljemalt 10. maiks 2021. Kõnealuseid norme tuleb kohaldada alates 10. novembrist 2021. Artikkel 2 punkt 2 ei - Tegemist on sättega, mis kehtestab liikmesriikidele kohustuse edastada Euroopa Komisjonile ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele direktiivi ülevõtvate riigisiseste sätete teksti. Artikkel 3 ei - Sätestab direktiivi jõustumise. Artikkel 4 ei - Sätestab direktiivi adressaadid. 106 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 ja Eesti õigusaktide vastavustabel EL õigusakti norm EL õigusakti normi EL õigusakti normi Kommentaarid ülevõtmise kohustus sisuliseks rakendamiseks kehtestatavad riigisisesed õigusaktid Artikkel 29 lõige 1 jah eelnõu § 83 lõige 5 Viidatud artikli kohaselt määravad liikmesriigid pädevad asutused, kes vastutavad käesolevas määruses sätestatud ülesannete ja kohustuste täitmise eest, ning teavitavad sellest ESMAt. Artikkel 34 esimene ei - Viidatud artikli kohaselt lause teatavad liikmesriigid komisjonile ja ESMA-le oma õigus- ja haldusnormid, millega määruse VI peatükki (pädevad asutused ja esma) rakendatakse, sealhulgas asjaomased kriminaalõigusnormid, hiljemalt 10. novembriks 2021. Tegemist on sättega, mis kehtestab liikmesriikidele kohustuse edastada Euroopa Komisjonile ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele määrust ülevõtvate riigisiseste sätete teksti. Artikkel 34 teine lause ei - Liikmesriigid teatavad põhjendamatu viivituseta komisjonile ja ESMA-le kõnealuste normide hilisematest muudatustest. Tegemist on sättega, mis kehtestab liikmesriikidele kohustuse edastada Euroopa Komisjonile ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele määrust ülevõtvate riigisiseste sätete teksti, kui need muutuvad seaduse vastuvõtmise järel. Artikkel 39 lõige 1 jah eelnõu § 108 Säte kohustab liikmesriike punktid a ja b tagama pädevatele asutustele riigisisese õiguse kohaselt õiguse määrata halduskaristusi ja võtta muid sobivaid haldusmeetmeid, mis peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Artikkel 39 lõike 1 ei - Liikmesriigid teevad viimane lõik esimeses ja teises lõigus osutatud õigusnormid 107 komisjonile ja ESMA-le üksikasjalikult teatavaks hiljemalt 10. novembriks 2021. Nad teavitavad komisjoni ja ESMAt viivitamata kõigist õigusnormide hilisematest muudatustest. Tegemist on sättega, mis kehtestab liikmesriikidele kohustuse edastada Euroopa Komisjonile ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele määrust ülevõtvate riigisiseste sätete teksti, mh ka siis, kui need muutuvad seaduse vastuvõtmise järel. Artikkel 39 lõige 2 jah Vt alljärgnevaid lahtreid. Viidatud sätte kohaselt peavad iikmesriigid tagavama kooskõlas oma riigisisese õigusega, et pädevatel asutustel on lõike artikli 39 1 esimese lõigu punktis a osutatud õigusrikkumiste eest õigus kohaldada vähemalt järgmisi halduskaristusi ja muid haldusmeetmeid: Artikkel 39 lõige 2 jah eelnõu § 83 lg 7 a) avalik teadaanne, milles punkt a märgitakse ära õigusrikkumise eest vastutava füüsilise või juriidilise isiku nimi ja õigusrikkumise laad; Artikkel 39 lõige 2 jah eelnõu § 83 lg 3 p 5 ja § b) ettekirjutus, millega punkt b 89 nõutakse, et füüsiline või juriidiline isik lõpetaks õigusrikkumisena käsitatava tegevuse ja hoiduks selle tegevuse kordamisest; Artikkel 39 lõige 2 jah eelnõu § 16, § 26 lg 1 p 1 c) keeld õigusrikkumise eest punkt c ja lg 3 ja § 27 lõiked 5-6 vastutaval juriidilise isiku ning § 89 lg 4 punktid 5 juhtorgani liikmel või muul ja 7 õigusrikkumise eest vastutaval füüsilisel isikul ühisrahastusteenuse osutajates juhtimisülesandeid täita; Artikkel 39 lõige 2 jah eelnõu § 92 d) maksimaalne haldustrahv, punkt d mis on vähemalt sama suur kui kahekordne kasu, mis saadi õigusrikkumise tulemusel, mille puhul on võimalik kasu kindlaks määrata, isegi kui see ületab punktis e sätestatud maksimumsummasid; Artikkel 39 lõige 2 jah eelnõu § 92 e) juriidilise isiku puhul punkt e maksimaalne haldustrahv 108 vähemalt 500 000 eurot või liikmesriigis, mille rahaühik ei ole euro, vastav summa omavääringus 9. novembri 2020. aasta seisuga või kuni 5 % selle juriidilise isiku aastasest kogukäibest vastavalt kõige värskemale finantsaruandele, mille juhtorgan on kinnitanud. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või selle emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud finantsaruandeid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2013/34/EL, (23) siis on asjakohane aastane kogukäive vastavalt liidu asjakohastele raamatupidamisalastele õigusaktidele aastane kogukäive või vastav tululiik viimase kättesaadava konsolideeritud finantsaruande järgi, mille on kinnitanud kõrgeima tasandi emaettevõtja juhtorgan; Artikkel 39 lõige 2 jah eelnõu § 92 füüsilise isiku puhul punkt f maksimaalne haldustrahv vähemalt 500 000 eurot või liikmesriigis, mille rahaühik ei ole euro, vastav summa omavääringus 9. novembri 2020. aasta seisuga. Artikkel 39 lõige 3 ei eelnõu 12. peatükk Liikmesriigid võivad õigusrikkumise eest vastutavate füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes ette näha täiendavaid karistusi või meetmeid ning suuremaid haldustrahve, kui on sätestatud käesolevas määruses. Artikkel 41 jah HMS nõuded Liikmesriigid tagavad, et käesoleva määruse alusel vastu võetud otsused on asjakohaselt põhjendatud ja nende peale võib esitada kaebuse kohtule. Samuti kehtib kohtule kaebuse esitamise õigus, kui otsust ei tehta kuue kuu jooksul alates kõiki nõutud andmeid sisaldava tegevusloa taotluse esitamist. 109 Artikkel 48 ei eelnõu rakendussätted Artikkel 48 Üleminekuperiood ühisrahastusteenuste osutamiseks kooskõlas riigisisese õigusega 1. Ühisrahastusteenuse osutaja võib kooskõlas kohaldatava riigisisese õigusega jätkata käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate ühisrahastusteenuste osutamist kuni 10. novembrini 2022 või kuni neile antakse artiklis 12 osutatud tegevusluba, olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem. 2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud üleminekuperioodi jooksul võivad liikmesriigid kehtestada lihtsustatud tegevusloa andmise korra üksustele, kellel on käesoleva määruse jõustumise ajal riigisisese õiguse kohane luba osutada ühisrahastusteenuseid. Pädevad asutused tagavad, et artiklis 12 sätestatud nõuded on täidetud enne sellise lihtsustatud korra kohaselt loa andmist. 3. Hiljemalt 10. maiks 2022 hindab komisjon pärast ESMAga konsulteerimist käesoleva määruse kohaldamist ühisrahastusteenuse osutajate suhtes, kes osutavad ühisrahastusteenuseid üksnes riigi tasandil, ning käesoleva määruse mõju riiklike ühisrahastusturgude arengule ja rahastamisele juurdepääsule. Selle hinnangu põhjal on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 44 vastu delegeeritud õigusakte, et pikendada käesoleva artikli lõikes 1 osutatud ajavahemikku ühe korra 12- kuulise ajavahemiku võrra. Artikkel 50 lõige 1 jah Võetakse üle asjaomase Direktiivi (EL) 2019/1937 eriseadusega (teavitaja muudatuse ülevõtmine 110 kaitse seadus), mis 1. Liikmesriigid võtavad käesoleval ajal on artikli 47 järgimiseks justiitsministeeriumi vajalikud õigus- ja poolt ettevalmistamisel. haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 10. novembriks 2021. Kui nimetatud kuupäev on varasem, kui direktiivi (EL) 2019/1937 artikli 26 lõikes 1 osutatud ülevõtmiskuupäev, lükatakse asjaomaste õigus- ja haldusnormide vastuvõtmine, avaldamine ja kohaldamine edasi kuni direktiivi (EL) 2019/1937 artikli 26 lõikes 1 osutatud ülevõtmiskuupäevani. Artikkel 50 lõige 2 ei Edastatakse, kui Viidatud sätte kohaselt asjaomane eriseadus edastavad liikmesriigid (teavitaja kaitse seadus) komisjonile ja ESMA-le on vastu võetud. artikliga 47 reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste õigusnormide teksti. Tegemist on sättega, mis kehtestab liikmesriikidele kohustuse edastada Euroopa Komisjonile ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele määrust ülevõtvate riigisiseste sätete teksti, Artikkel 51 ei Riigisisene õigus tuleb EL ühisrahastusmäärus viidatud ajaks määruse jõustub kahekümnendal normidega vastavusse päeval pärast selle viia. ÜMIVS-i üldine avaldamist Euroopa Liidu jõustumisaeg on Teatajas. kehtestatud seega 1. Seda kohaldatakse alates 10. juuliks 2021. novembrist 2020. Viidatud määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Tegemist on normiga, mis sätestab määruse jõustumise ja kohaldamise ajad ning selle adressaadid. 111 LISA 2. Kokkuvõte krüptovarade väljatöötamiskavatsuse kohta laekunud tagasisidest Eesti Krüptoraha Liit VTK teemade käsitlus on tervitatav, aga peaks minema veel kaugemale, sh 1) looma eraldi TOÜ - tokeniseeritud osaühingu vormi; ja 2) looma lihtsa lahenduse STO/ETO-dele, et vähendada uute ettevõtjate kulusid. Audiitorkogu Toetavad krüptovarade reguleerimisega seotud algatust ja märgivad, et see on vajalik krüptovarade olemuse paremini mõistmiseks ja nende kohta arvestuse pidamiseks. Coinfirm VTK kui sellisel kujul algatus on positiivne. Soovitavad lisada krüptovaradega tehtud tehingute monitoorimise klausli seadusesse. Rakendatud juba UAE's ja Šveitsis, tuleneb FATF-i uutest soovitustest. Eesti Pank Toetavad VTK-s nimetatud eesmärkide lahendamist. Probleem on õiguslike garantiide vähesus ja üldise õigusselguse madal tase. Justiitsministeerium Eelkõige keskenduvad tagasisides äriseadustiku muutmisele. Märgivad, et osade registri- pidamise probleemid tuleks lahendada revisjoni raames, ja siis vaadata, et kuidas plokiahel sinna sobitub. Ei toeta eraldi võõrandamise viisi loomist. Finantsinspektsioon Algatus on positiivne, VTK-s käsitletud küsimused on olulised ja käsitlevad õigeid aspekte. Riskide käsitlus IT-teenuste juures on jäänud tahaplaanile. Oblicity Algatus on positiivne, aga tundmatu kartuses tuleks vältida ülereguleerimist. Tokeni mõiste tuleks paremini lahti seletada - nt mis on bitcoin? Eesti Pangaliit Kui krüptovara vastab väärtpaberi või e-raha tunnustele, siis tuleks neid sellena käsitleda, mitte luua uut raamistikku. Vastasel juhul kerkivad esile uued varaklassid. Rahapesu Andmebüroo Toetab krüptoühingute tegevuse efektiivsemat ja täpsemat reguleerimist. Aga nende käsitlus VTK-s on vähene ja vajab täiendavat analüüsi. Võiks olla üks suur pakett kogu krüptovarade sektori jaoks. Notarite Koda Suur osa tagasisidest keskendub registripidamisele ja OÜ osa võõrandamise tehingute vorminõuete kaotamisele. Notarite Kojale jääb arusaamatuks, miks peaks osanike andmete registreerimise tehnoloogia vahetumine tooma kaasa tehingute vorminõude leevendumise. Blockchain4Europe Soovitavad tehnoloogia-neutraalset lähenemist ja muuta olemasolevat õigust, mitte luua uut seadust. Majandus- ja Üldiselt on algatus tervitatav. Vaja oleks laiemat selgitust (nt juhendi kujul), et millega on Kommunikatsiooniministeerium krüptovarade puhul tegu ja kes võivad sellel alal tegutseda, millised on piirangud, riskid ja ohud. FinanceEstonia Märgivad, et probleem on olemas ja esmast tähelepanu vajavad: 1) Tarbijate/investorite kaitse asjakohase järelevalve läbi. Võtta eeskuju ühisrahastusest, kus tuleb EL regulatsioon, kus pigem hoiatatakse ja koolitatakse. Krüpto puhul sarnaselt delegeerida koolitamiskohustus kapitalikaasajatele; 2) Tuleks reguleerida STO'sid, mitte ICO'sid; 3) Krüpto-fiat börside ja rahakotiteenuste pakkujate regulatsioon; 4) Ei pea tingimata seadusi looma, saab ka juhendite ja tõlgendustega. 112 EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: RAM/21-0050 - Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seadus Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Siseministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 05.02.2021 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f4deaf4f-7351-4384-b3ae-aaa9621bf050 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f4deaf4f-7351-4384-b3ae-aaa9621bf050?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) http://eelnoud.valitsus.ee/main
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel