dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Arvamuse edastamine

Sotsiaalministeerium · 27. juuni 2019
Viit
1.2-2/63-15
Registreeritud
27. juuni 2019
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Eesti Kindlustusseltside Liit
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-2 Ministeeriumis väljatöötatud õigusaktide eelnõud koos seletuskirjadega (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
1.2-2/2019
Vastutaja
Heli Paluste (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Terviseala asekantsleri vastutusvaldkond, Tervisesüsteemi arendamise osakond)

Failid

  • 📎E-kiri.pdf67 KB
  • 📎EKsL_PKS_seisukoht_27.06.asice173 KB

Sisu (failidest)

Sotsiaalministeerium Teie: 07.06.2019 nr 1.2-2/63-1 Meie: kuupäev digitaalallkirjas nr 10960 Patsiendikindlustuse seaduse eelnõust Lugupeetud härra sotsiaalminister Sotsiaalministeerium on ette valmistanud ja esitanud osapooltele kooskõlastamiseks või arvamuse avaldamiseks patsiendikindlustuse seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu).1 Täname võimaluse eest avaldada eelnõu osas arvamust ja esitame järgnevalt oma kommentaarid ja ettepanekud. 1 SISSEJUHATUS Oleme eelnõu menetlemise käigus osutanud, et patsiendikindlustuse süsteemi loomisel on kindlustusandjate jaoks suurimaks probleemiks üksikasjaliku statistika puudumine valdkonnas. Lisaks statistika puudumisele teevad kindlustusandjatele muret probleemid meditsiini üldises korralduses, olgu selleks ravi kättesaadavus, ravijärjekorrad, rahastus, aga ka ajakirjanduses pidevalt käsitlemist leidvad meditsiinierialaga seotud negatiivsed kaasuseid. Oleme edastanud ministeeriumile jooksvalt ettepanekuid eelnõu eelmiste redaktsioonide kohta. Osade ettepanekutega on arvestatud, teistega paraku mitte. Nende ettepanekute eelnõusse sisseviimine ja osundatud probleemide lahendamine on kindlustusandjate jaoks jätkuvalt oluline. Meie arvates ei tohiks eelnõuga kiirustada. Seni on eelnõu koostajate ja töögrupi põhifookus olnud põhiküsimustel nagu kindlustuskaitse ulatus (hüvitatav kahju), kindlustusjuhtumi määratlus ja kindlustussummad, samal ajal, kui muud küsimused on jäänud tahaplaanile. Samas süsteemi toimimise tagamiseks on oluline põhjalikult läbi analüüsida ka kindlustuskohustuse ja lepingu sõlmimisega seonduv. Just viimati nimetatu osas esineb palju ebaselgust ning vastuolusid sõnastuse ja seletuskirja vahel. Järgnevalt käsitleme teemasid, mille puhul peame vajalikuks senisest oluliselt täpsemat regulatsiooni. Redaktsioonilised ja patsiendikindlustuse rakendamise seisukohalt vähemtähtsad ettepanekud edastame kommentaaridena eelnõule ja seletuskirjale (Lisa: redaktsioonilised tähelepanekud). 1 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/beca6d50-8462-4746-8672-2860174edba1 Eesti Kindlustusseltside Liit, registrikood 80007648 Mustamäe tee 46, 10621 Tallinn Tel 667 1800, [email protected], www.eksl.ee -2- 2 KINDLUSTUSKOHUSTUS JA KINDLUSTUSLEPING Eelnõu ettevalmistajate taotluseks on olnud siduda kindlustuskohustus tegevusloaga. Nii on seletuskirjas märgitud, et kohustuslik kindlustus on selliste TTO-de jaoks, kellele on väljastatud vastav tegevusluba TTKSi alusel ja, et leping peab katma kõiki tegevusloa alusel osutatavaid tervishoiuteenuseid.2 Paraku eelnõu sõnastusest see selgelt välja ei tule. Eelnõu § 4 lõige 1 ütleb, et tervishoiuteenuseid osutaval füüsilisest isikust ettevõtjal ja juriidilisel isikul on kohustus sõlmida patsiendikindlustuse leping tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile kahju tekkimisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Lõige 3 ja 4 üksnes täpsustavad, et leping peab hõlmama tervishoiuteenuseid, mille osutamiseks on tervishoiuteenuse osutajale väljastatud ja kehtima tegevusloa ajal. Rõhutame, et patsiendikindlustuse süsteemi toimimiseks on ülimalt oluline, et kindlustuskohustus oleks seotud tegevusloaga. Esmajoones on sellel tähtsus kindlustamata juhtumite hüvitamisel (§ 21), mille hüvitamise maksavad kindlustusmaksete näol esmalt kinni teised TTO-d, kuid lõppastmes jääb see patsientide ja/või maksumaksjate kanda. Eelnõu § 21 näeb ette, et kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole täitnud käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud patsiendikindlustuse kohustust, menetletakse kindlustusjuhtumit käesolevas seaduses sätestatud põhimõtetest lähtudes ning fond hüvitab kindlustusjuhtumi korral õigustatud isikule tekkinud kahju käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras. Kuna kindlustuskohustus pole seotud tegevusloaga, tähendab see, et läbi loodava patsiendikindlustuse fondi hüvitataks ka juhtumeid, mille on põhjustanud isikud, kes osutavad tegevusloata tervishoiuteenuseid. Tervishoiujärelevalvet teostab terviseamet (TTKS § 60) ja amet peab tagama tõhusa järelevalve, et sellised teenuseosutajad tervishoius tegutseda ei saaks. Tegevusloata tervishoiuteenuse osutamine võib olla kuritegu (KarS § 372). Meie hinnangul pole õiglane, et läbi TTO-d ja patsiendid/maksumaksjad maksaksid läbi kõrgemate kindlustusmaksete kinni teiste, ebaseaduslikult tegutsevate turuosaliste kahjud. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku teha §-s 4 järgmised muudatused: 2.1 § 4 jaotamine mitmeks erinevaks paragrahviks § 4 reguleerib kindlustuskohustust, kindlustuskaitset ja patsiendikindlustuse lepingut. Tegemist on paragrahviga, mis reguleerib erinevaid eelnõu kontekstis tähtsaid teemasid, mida oleks mõistlik reguleerida eraldi paragrahvides. Näiteks: § 4. Kindlustuskohustus; § 5. Patsiendikindlustuse leping; vms. Ka HÕNTE § 24 lõike 5 järgi paljude lõigetega paragrahve välditakse, rühmitades sätted sisu järgi mitmeks paragrahviks. 2.2 Lõige 1 Teeme ettepaneku lõige 1 sõnastada järgmiselt (vt põhistus käesoleva peatüki sissejuhatuses): „(1) Tervishoiuteenuse osutaja, kellele on antud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel tegevusluba, on kohustatud tervishoiuteenuse osutamisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks sõlmima patsiendikindlustuse lepingu, mis hõlmab kõiki tervishoiuteenuseid, mille osutamiseks talle on tegevusluba antud.“; 2.3 Lõige 2 Eelnõu lõige 2 peaks asetsema uues §-s 5. Kindlustusleping (vt meie ettepanek 2.1). Lõike 2 teise lause palume eelnõust välja jätta. Ilmselt on sätte eeskujuks LKindlS § 20. 2 Vt seletuskiri lk 6 -3- Patsiendikindlustuses, kus lepingu sõlmimise protsess on oluliselt keerulisem (kindlustusriski hindamise seisukohalt aga ka arvestades asjaolu, et sageli sõlmitakse lepingud läbi hankemenetluse) ja lepingu pooleks on tarbija asemel majandus-või kutsetegevuses tegutsev TTO, pole sellise regulatsiooni sätestamine vajalik. Meie hinnangul võiks seaduses piirduda sättega, mis ütleb: „Pooled võivavad lepingus ette näha, et patsiendikindlustuse leping pikeneb tähtaja lõppedes automaatselt lepingus näidatud tähtajaks.“. 2.4 Lõige 4 Kõnealuses lõikes sätestatakse, et patsiendikindlustuse kindlustuskaitse peab kehtima kogu tegevusloa kehtivuse aja. Kindlustuskaitse saab tuleneda üksnes lepingust. Kõnealuse lõike puhul esineb vastuolu selles, et tegevusluba on üldjuhul tähtajatu, samas kindlustuslepingu võib sõlmida tähtajaga kuni üks aasta. Samuti peaks sõnastuses rõhutama, et kindlustuskaitse tagamine on TTO kohustus ja seda, et TTO arvestaks, et tegevus peab olema kindlustatud ilma katkestusteta. Pideva kindlustuskaitse tagamiseks peab TTO oma tegevuse korraldama selliselt, et võimalikult aegsasti korraldab lepingu sõlmimise järgmiseks perioodiks ja täidab omalt poolt sõlmitud lepingut. Olgu öeldud, et TTO põhikohustuseks on tasuda kindlustusmakseid ja selle kohustuse mittetäitmine võib kaasa tuua kindlustuslepingu erakorralise ülesütlemise (VÕS § 557, 558). Mõistlik oleks sätestada, et tervishoiuteenuse osutaja on kindlustuskohustuse täitmisel kohustatud järgima, et tegevusloa kehtivuse ajal on igal ajahetkel tema tegevus kaetud patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustuskaitsega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teisiti on sätestatud eelnõus näiteks eelnõu § 4 lõikes 5 (tervishoiuteenus, mille osutamisest on ajutiselt loobutud) kui ka § 32 (üleminekusäte). Teeme ettepaneku sõnastada: „Tervishoiuteenuse osutaja on kindlustuskohustuse täitmisel kohustatud tagama ja jälgima, et tegevusloa kehtivuse ja tervishoiuteenuse osutamise ajal oleks igal ajahetkel tema tegevus kaetud patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustuskaitsega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.“ 2.5 Lõige 5 Kõnealuse lõike kohaselt ei kehti patsiendikindlustuse kohustus sellise tervishoiuteenuse suhtes, mille osutamiseks antud tegevusluba on peatatud, sealhulgas tervishoiuteenus, mille osutamisest on ajutiselt loobutud, ega sellise tervishoiuteenuse suhtes, mille osutamiseks antud tegevusluba on kehtetuks tunnistatud. Tegevusluba on haldusakt, mis annab õiguse TTO-le tervishoiuteenust osutada (MSÜS § 16 jj). Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt (HMS § 60). Kui tegevusluba on peatatud või kehtetuks tunnistatud, siis puudub TTO- l kindlustuskohustus juba lähtuvalt lõikest 4. Küll aga peame problemaatiliseks, et kindlustuskohustust pole ka kõnealuse sätte kohaselt sellise tervishoiuteenuse osas, mille osutamisest on ajutiselt loobutud. Seletuskirjas on küll märgitud, et eelnõu koostajad on pidanud justkui silmas olukorda, kus TTO esitab ise majandustegevusest loobumise teate (MTÜS § 34). Siin on vastuolu seletuskirja ja eelnõu sõnastuse vahel, sest eelnõus räägitakse „tervishoiuteenusest, mille osutamisest on ajutiselt loobutud“, mitte majandustegevusest ajutisest loobumisest, mida reguleeritakse MTÜS § 34 ja mis on olemuselt teine asi (st TTO loobub kogu oma majandustegevusest seoses ühe või mitme tegevusloaga). Meie arvates saab tõhusa kindlustussüsteemi, tervishoiuteenuste tegevuslubade registri korrastamise ja tervishoiujärelevalve eelduseks olla, et kogu tegevusloastatud tegevuse osas peab kehtima -4- kindlustuskohustus, sõltumata sellest, kas kõiki tegevusloaga hõlmatud tervishoiuteenuseid parasjagu osutatakse või mitte. Oleme seisukohal, et kindlustuskohustusest vabastamine võiks kõne alla tulla üksnes majandustegevusest loobumise puhul, kui TTO on esitanud MTÜS § 34 kohase majandustegevusest ajutiselt loobumise teate esitanud ja see on kantud tervishoiuteenuse tegevuslubade registrisse. Rõhutame, et nii peatatud tegevusloa kui ka ajutiselt majandustegevusest loobumise puhul, peaks kehtima sama printsiip nagu uue tegevusloa väljastamise või kehtiva tegevusloa muutmise puhul, mille korral hakkav tegevusluba kehtima arvates kindlustuslepingu sõlmimisest ja selle järgse kindlustusperioodi algusest (vt eelnõu § 38 p 9). 2.6 Lõige 6 Patsiendikindlustust pakkuv kindlustusandja on kohustatud sõlmima patsiendikindlustuse lepingu tervishoiuteenuse osutajaga, kellel on kehtiv tegevusluba. Sõnastuse kohaselt pole kindlustusandjal justkui kohustust lepingut sõlmida, kui tegevusluba pole veel kehtima hakanud ja seda isegi juhul, kui kehtima hakkamise eelduseks on kindlustuslepingu olemasolu. Eelnõu § 38 p 9 täiendatakse TTKS paragrahvi 42.1 lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Tegevusluba hakkab kehtima patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi algusest või tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade riiklikus registris märgitud ajast, kui viimati nimetatu on hilisem. Käesolevas lõikes sätestatut kohaldatakse ka tegevusloa muutmise ja üleandmise menetluses.“. Meie arvates peaks kindlustuskohustus hõlmama nii eelmises lauses nimetatud olukordasid kui ka peatunud tegevusloa uuesti kehtima hakkamist ja majandustegevuse jätkumist. Kõikidel loetletud juhtudel peaks kindlustusleping olema eelduseks, et tegevusluba hakkab kehtima ja TTO saab vastavaid tervishoiuteenuseid osutada. Kõnealune regulatsioon vähendaks oluliselt käibes ilma kindlustuseta teenuste osutamist, tõhustaks kindlustuskohustuse täitmise kontrolli ja vähendaks seeläbi oluliselt terviseameti halduskoormust kindlustuskohustuse täitmisel. Samuti ei arvesta pakutud sõnastus asjaoluga, et lisaks lepingu sõlmimise kohustusele peaks teatud juhtudel olema kindlustusandjal kohustus lepingut muuta ja pakkuda ka kindlustuskaitset uute tervishoiuteenuste osas, mida enne TTO ei osutanud. Nimelt näeb eelpool sedastatud TTKS täiendus ette, et sama põhimõtet kohaldatakse vastavalt tegevusloa muutmise ja üleandmise puhul. Kuigi seda seletuskirjas ei avata oleks loogiline tõlgendada seda sätet niiviisi, et muudatus tegevusloas jõustub arvates hetkest, kui jõustub kindlustuslepingu muudatus (nt hakkab TTO osutama tervishoiuteenust, mida tegevusluba ei hõlmanud). Samuti peaks „lepingu sõlmimise“ kohustus hõlmama olukorda, kui TTO taotleb uut tegevusluba ja tal on sõlmitud kindlustusleping nelja erineva tegevusloa osas, mille kehtivust uus tegevusluba ei mõjuta. Kuna eelnõu põhimõtteks on, et üks TTO saab sõlmida üksnes ühe kindlustuslepingu, mis peab katma kogu tema tegevuse, siis saab kõne alla tulla üksnes sõlmitud lepingu muutmine või uue sõlmimine. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada need põhimõtted järgnevalt: „(xx) Kindlustusandja on kohustatud sõlmima patsiendikindlustuslepingu isikuga, kellele on kehtiv tervishoiuteenuse tegevusluba või isikuga, kellele on antud tegevusluba, mille kehtima hakkamine on tervishoiuteenuse korraldamise seaduse 42.1 lõike 2 kohaselt seotud patsiendikindlustuse olemasoluga. (xx) Kindlustusandja on kohustatud sõlmima uue patsiendikindlustuse lepingu või muutma olemasolevat patsiendikindlustuse lepingut, kui kindlustusvõtja taotleb terviseametilt tegevusloa -5- muutmist või uue tegevusloa väljastamist ning muudatuse jõustumine või uue tegevusloa kehtivus on tervishoiuteenuse korraldamise seaduse 421 lõike 2 kohaselt seotud patsiendikindlustuse lepingu muudatuse jõustumisega.“. Vastatavalt tuleks täiendada eelnõu § 38 p 9. 2.7 Erand kindlustusandja kohustusest leping sõlmida Käesoleval ajal tuleneb Eestis vastutuskindlustuse lepingu sõlmimise kohustus ca 30 seadusest. VÕS § 520 kohaselt on kindlustusandja kohustatud seaduse alusel nõutavat vastutuskindlustuse lepingut sõlmima, kui kindlustusvõtja vastab tüüptingimustes ettenähtud tingimustele. Õiguskirjanduses on märgitud, et kindlustusandja ei tohiks tüüptingimustes mingeid eritingimusi kindlustusvõtjale kindlustuslepingu sõlmimiseks siiski seada. Kindlustusandja lepingu sõlmimise kohustuse juures tuleb arvestada ka sellega, kas kindlustusandja üldse vastavat kindlustusteenust pakub. Seega lasub kindlustusandjal kohustus kindlustusleping sõlmida ja seega lepingu sõlmimist taotlevat isikut mitte diskrimineerida siis, kui ta vastava kohustusliku vastutuskindlustuse liigi pakkumisega tegeleb.3 Meie hinnangul on nii VÕS § 520 kui ka eelnõu § 4 lg 6 näol tegemist ebamõistliku lepinguvabaduse piirangutega, sest kindlustusandja on kohustatud sõlmima lepingu isegi pahauskselt käitunud kindlustusvõtjaga. Näiteks on kindlustusandja justkui kohustatud sõlmima lepingu kindlustusvõtjaga, kellega ta on hiljuti kindlustuslepingulised suhted viimase pahauskse käitumise tõttu lõpetanud (n klient on süüdi mõistetud kindlustuskelmuses). Samuti kindlustusvõtjaga, kellel on tema ees kindlustusmakse võlgnevus. Olgu öeldud, et kõnealuse paragrahvi puhul on tegemist ka maailma kindlustusõiguse kontekstis küllaltki radikaalse sättega. Olgugi, et VÕS kommentaarides on tehtud viide vana VVG §-le 158b lõikele 2 kui VÕS § 520 eeskujule, on see eksitav. VVG-st sellist kohustust kindlustusandjale ei tulene ega ole ka kunagi tulenenud. Mõned regulatiivsed erisused Saksamaal siiski on: nt kohustusliku liikluskindlustuse seadusest tuleneb kindlustusandjale kohustus sõlmida kindlustusvõtja vastaval soovil viimasega kohustusliku liikluskindlustuse leping (PflVersG § 5 lg 2). Kuid ka kohustusliku liikluskindlustuse puhul pole kindlustusandja kõnealune kohustus siiski absoluutne – PflVersG § 5 lõikes 4 on sätestatud ammendav nimekiri keeldumise alustest. Just nimetatud keeldumise alustest on ajendatud ka meie sõnastusettepanek. Ka potilasvahinkolaki ei sätesta kindlustusandja lepingu sõlmimise kohustust. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku täiendada eelnõud järgmiselt: „(X) Kindlustusandja ei pea käesoleva paragrahvi lõikes x nimetatud lepingut sõlmima, kui kindlustusvõtja on eelneva kolme aasta jooksul: 1) rikkunud kindlustusandja suhtes VÕS § 440 tulenevat kohustust ja kindlustusandja on VÕS § 441 alusel temaga sõlmitud kindlustuslepingust seetõttu taganenud; 2) jätnud täitmata oma kindlustuslepingust tuleneva kindlustusmakse tasumise kohustuse ja kindlustusandja on seetõttu kas lepingust taganenud või selle üles öelnud; 3) pannud kindlustusandja suhtes toime karistusseadustiku §-s 212 nimetatud teo või käitunud muul moel pahauskselt.“. Meie arvates aitaks kõnealune muudatus pigem elavdada konkurentsi kohustusliku vastutuskindlustuse turul, kus kindlustusandjad on loobunud seetõttu teenust pakkumast, et sest neil ei ole võimalik keelduda lepingu sõlmimisest isikuga, kes on kõnealuses valdkonnas tundmatud ja/või kellaga seotud kindlustusriski nad ei ole valmis enda kanda võtma. 2.8 Lõige 7 Lõige 7 sätestab, et kindlustuskohustuse täitmist tõendav teave, sealhulgas andmed kindlustusandja ja kindlustuskaitse kohta ning juhised vaidluste lahendamise kohta, peavad 3 J. Lahe, O-J. Luik. Kindlustusõigus, Juura 2017, lk 167. -6- olema avaldatud nii TTO tegevuskohas kui ka tema veebilehel selle olemasolu korral. Lõikes 7 võiks olla konkreetselt välja toodud, millal ja milline teave tuleb avaldada. Oluline on, et teave oleks patsiendile avaldatud enne lepingu sõlmimist või teenuse osutamist. Sellisel juhul saaks patsient hoiduda tervishoiuteenusest, mida osutab tervishoiuteenuse osutaja, kellel pole patsiendikindlustust. Meie arvates ei peaks kõnealune teavituskohustus olema sätestatud patsiendikindlustuse seaduses. Asjakohane oleks teavitamiskohustus sätestada VÕS-i tervishoiuteenuse osutamise lepingu peatükis (nt VÕS § 766) või TTKS-s, mil selle kohustuse täitmist saaks kontrollida terviseamet. Küsitav on ka eriregulatsiooni vajalikkus, sest MTÜS § 31 lõige 2 punkt 9 näeb ette teenuse osutaja kohustuse vastutuskindlustuse olemasolu nõude korral avaldada vastutuskindlustuse suurus, kehtivuse piirkond, kehtivuse algus- ja lõppkuupäev ning kindlustusandja nimi ja kontaktandmed. Seejuures on kõnealune regulatsioon teabe avaldamise viisi ja tähtaegade osas oluliselt täpsem, nähes ette, et teenuseosutaja teeb selgelt ja üheselt mõistetavalt ning aegsasti enne kliendiga lepingu sõlmimist, või kui kirjalikku lepingut ei sõlmita, siis enne teenuse osutamist, kõnealuse teabe kättesaadavaks (lõige 1). Veelgi arusaamatum on, et paralleelselt jääb kehtima TTKS § 505 lõige 1, mis sätestab teistsuguse teavitamiskohustuse piiriülese tervishoiuteenuse osutamisel. 2.9 Kindlustusleping 2.9.1 Eelnõu sõnastusest peaks selgemini välja tulema, et ühe lepinguga kaetakse kogu TTO tegevusloastatud tegevus (vt sõnastusettepanek p 2.2.). Eelnõu üheks põhimõtteks on, et lepingu sõlmimisel loetakse TTO kogu tegevusloastatud tegevus kindlustatuks. Oluline on märkida, et see saab kindlustatud olla üksnes lepingu sõlmimise seisuga. Saame seletuskirjast aru, et eelnõu koostajad on seda tegelikult ka silmas pidanud, sest uue tegevusloa muutmine ja uue tegevusloa kehtima hakkamine on eelnõu järgi seotud kindlustuskohustuse täitmise ja kindlustuskaitse kehtima hakkamisega (vt eelnõu § 38 p 9). Nimetatud põhimõte peaks ka sõnastusest selgelt välja tulema (§ 4 lg 3). Teeme ettepaneku sõnastada: „(3) Patsiendikindlustuse lepingust tulenev kindlustuskaitse peab hõlmama kõiki tervishoiuteenuseid, mille osutamiseks on tervishoiuteenuse osutajale lepingu sõlmimise ajal väljastatudantud tegevusluba. Tegevusloa muutmisel või uue tegevusloa väljastamisel tuleb esitada kindlustusandjale tahteavaldus uue lepingu sõlmimiseks või olemasoleva lepingu muutmiseks.“ 2.9.2 Eelnõus tuleks sätestada, et tegevusloa numbrid, mis on kindlustuslepinguga kaetud märgikse poliisile. Sõnastus võiks olla näiteks järgmine: „Lisaks VÕS § 434 lõikes 2 sätestatule tuleb poliisil märkida kõik tegevusload, millega seotud tegevus on patsiendikindlustuslepinguga kindlustatud.“. 2.9.3 Tegevusloa ja kindlustuslepingu kehtivuse sidumine Oleme varem teinud ettepaneku, et tegevusloa lõppemisega peaks kaasnema kindlustuslepingu automaatse lõppemine. Üldiselt on seda ettepanekut toetatud. Paraku ei sisaldu seda põhimõtet eelnõus. Teeme ettepaneku sõnastada: „Patsiendikindlustuse leping lõpeb tegevusloa kehtetuks tunnistamise, kehtetuks muutumise ja peatumise korral. Juhul, kui patsiendikindlustusleping hõlmab mitut tegevusluba või tegevusluba lõpeb osaliselt, jääb kindlustusleping muus osas kehtima.“. 2.9.4 Lepingu sõlmimise piirangud ja VÕS-i mittekohaldamine -7- Oleme seisukohal, et eelnõus tuleks liikluskindlustuse eeskujul, registripõhise kindlustuse juurutamiseks ja kindlustuskohustuse täitmise kontrollime hõlbustamiseks sätestada:  Tagasiulatuva kindlustuskaitse ja lepingu tagasiulatava lõpetamise keeld  Mitmekordse kindlustuse keeld  VÕS §-de 432 ja 458 lg 4 mittekohaldamine patsiendikindlustuslepingule. Teeme ettepaneku sõnastada need järgnevalt: „(x) Kokkulepe kindlustuskaitse tagasiulatuva alguse või lõppemise kohta on tühine. (x) Tervishoiuteenuse osutajal ei ole lubatud sõlmida mitut kattuva kindlustusperioodiga lepingut. Kui on sõlmitud mitu kattuva kindlustusperioodiga lepingut, on hiljem sõlmitud leping tühine ulatuses, milles see kattub varem sõlmitud lepinguga. (x) Patsiendikindlustuse lepingule ei kohaldata võlaõigusseaduse §-s 432 ja § 458 lõikes 4 sätestatut.“ 3 KINDLUSTUSSUMMA (§ 8) 3.1 Agregaatse kindlustussumma vähendamine Eelnõu järgi on kindlustussumma õigustatud isiku kohta 100 000 eurot, kindlustusjuhtumi kohta 300 000 eurot ja patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi kohta 3 000 000 eurot (§ 8 lg 1). Kindlustussumma 3 000 000 on sätestatud kindlustusperioodi kohta. Agregaatse kindlustussumma puhul rakendatakse kindlustuses põhimõtet, et see väheneb iga väljamakstud hüvitise võrra. Nimetatud põhimõte peaks ka eelnõus sisalduma. Teeme ettepaneku sõnastada lõige 1 järgnevalt: „(1) Kindlustussumma on õigustatud isiku kohta 100 000 eurot ja kindlustusjuhtumi kohta 300 000 eurot. Kindlustussumma patsiendikindlustuse lepingu järgse aastase kindlustusperioodi kohta on 3 000 000 eurot. Eelmises lauses sätestatud kindlustussummat vähendatakse pärast iga kindlustusjuhtumi toimumist ning kindlustusandja vastutab hilisema kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju eest üksnes varasema kahju hüvitamisest ülejääva kindlustussumma osa ulatuses.“. 3.2 Kahju proportsionaalne hüvitamine Lõikes 3 on sätestatud, et kui kahjunõuete kogusumma ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud kindlustussummat ühe kindlustusjuhtumi kohta, jagatakse hüvitis õigustatud isikute vahel proportsionaalselt iga õigustatud isiku kahju suuruse järgi. Esmalt teeme ettepaneku sõnastusest välja jätta „ühe kindlustusjuhtumi tõttu“, sest agregaatse kindlustussumma puhul vaadatakse kõiki kindlustusjuhtumeid, mis perioodil aset leidsid. Teisalt valmistab selle sätte rakendamine praktikas probleeme, sest tervisekahjudele on omane, et neid makstakse pikkade aastate jooksul ja paljudele inimestele sama kindlustuslepingu või kindlustusjuhtumi raames (nt töövõimetus, ülalpidamine). Mida rohkem on aasta jooksul kindlustusjuhtumeid või mida rohkem on kindlustusjuhtumis kannatanud õigustatud isikuid, seda tõenäolisem on, et kindlustussummast ei piisa kõigi õigustatud isikute kahjude täielikuks hüvitamiseks. Agregaatse kindlustussumma puhul on probleemiks, et see võib täis saada alles aastate kuludes ja seda pole patsiendikindlustuse fondil võimalik ette prognoosida. Sõnastuse järgi oleks aga õigustatud isikul õigus proportsionaalsele osale. Samas on teistele isikutele juba -8- hüvitised välja makstud. Siit tõusetub küsimus, kas lõike 3 rakendamiseks peaks patsiendikindlustuse fond juba väljamakstud hüvitised rohkem makstud ulatuses tagasi küsima? Meie seda ei toeta. Teeme ettepaneku eelnõus sätestada, et väljamakstud hüvitisi õigustatult isikult tagasi nõuda ei saa. 3.3 Mittevaralise kahju kindlustussummad (§ 8 lg 2, 18 lg 3) Mittevaralise kahju kindlustussumma on õigustatud isiku kohta 30 000 eurot ja kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot. Olemuselt on mittevaralise kahju kindlustussummad ka eelnõu § 18 lõikes 3 toodud summad. Nimetatu peaks eelnõust välja tulema. Ka seletuskirjas tuleks märkida, et tegemist on kindlustussummadega. Teeme ettepaneku sõnastada: § 8 lg 2 „(2) Mittevaralise kahju kindlustussumma kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot ja õigustatud isiku kohta 30 000 eurot. Patsiendi tervise kahjustamise ja kehavigastuse tekitamise korral rakendatavad kindlustussummad on sätestatud käesoleva seaduse § 18 lõikes 3. Mittevaralise kahju hüvitis loetakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kindlustussumma hulka.“. § 18 lg 3 „(3) Patsiendile hüvitatakse mittevaraline kahju järgmiste kindlustussummade ulatuses: 1) keskmise raskusega kergema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 500 eurot; 2) keskmise raskusega raskema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 2000 eurot; 3) raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 5000 eurot; 4) väga raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 15 000 eurot; 5) eriti raske tervisekahjustuse, kehavigastuse või surma korral 30 000 eurot.“ 4 KINDLUSTUSJUHTUM 4.1 § 7 lg 2 p 4 Kui on täidetud lõikes 1 toodud eeldused, hüvitatakse kahju, mis on tingitud diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus kasutatud seadme rikkest. Sõnastust tuleks muuta selgemaks, et hüvitatakse üksnes kahjud, mille eest TTO vastutab VÕS § 770 lõike 2 alusel, kui tervishoiuteenuse osutaja, et sõnastus oleks arusaadav ja ei tekiks näilist vastuolu eelnõu § 19 punktiga 6. Teeme ettepaneku sõnastada: „4) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus kasutatud seadme rike, mille eest tervishoiuteenuse osutaja vastutab võlaõigusseaduse § 770 lõike 2 alusel;“ 4.2 § 7 lg 2 p 7 Eelnõu kohaselt hüvitatakse kahju, mille põhjustas tervishoiuteenuse osutaja korraldusliku kohustuse rikkumine, mis on otseselt seotud diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu teostamisega või teostamata jätmisega. Korraldusliku kohustused on lai mõiste, siia alla kuuluvad ka tegevused, mis ei ole otseselt seotud tervishoiuteenuse osutamisega, nagu näiteks toitlustuse korraldamine, põrandate puhastamine, jne. Tsiviilvastutuse kontekstis kätkeb korralduslike kohustuste rikkumine endast ka üldvastutust. Üldvastutust on eelnõu autorid soovinud kindlustuskaitse alt välistada, sest hüvitatakse üksnes sellise korraldusliku kohustuse rikkumisest tulenev kahju, mis on otseselt seotud diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu -9- teostamisega või teostamata jätmisega. Siit tõusetub küsimus, milline on korraldusliku kohustuse rikkumisest tulenev kahju, mida ei hüvitata eelmiste punktide alt? Korralduslike kohustuste rikkumine, mis on otseselt seotud ravi diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu teostamisega või teostamata jätmisega, saavad olla näiteks: infektsioonidega ebapiisav tegelemine, valve ebaõige korraldamine; ravimite puudumine ja ebaõige hoiustamine; meditsiiniseadmete puudulik hooldamine ja korrast ära olek. Kõikide nende kohustuste rikkumisega seotud kahjude hüvitamine on kaetud juba eelmiste puntide alt kaetud. Samas tekitab punkti 7 lisamine regulatiivse konkurentsi ja õigusliku segaduse. Näiteks on nakkuse korral võimalik esitada nõue tuginedes punktile 2 või alternatiivselt tuginedes punktile 7. Kui punkti 2 puhul tuleb hinnata, kas nakkus oleks olnud välditav, siis punkti 7 puhul seda ei nõuta. Eelnõu järgi oleks sellise kahju hüvitamist lihtsam nõuda tuginedes punktile 7. Meie arvates tuleks sellise olukorra tekitamisest hoiduda. Punkti 7 lisamine oli ehk põhjendatud olukorras, kus lg 2 p 1 oli sõnastatud kitsalt ravi- või diagnoosivea keskselt. Eelnõu praeguses redaktsioonis on aga punkt 1 ja muud alused sõnastatud oluliselt laiemalt ning punkt 7 tekitab tarbetut segadust. Juhime tähelepanu, et vastav säte puudub ka eelnõu üheks eeskujuks ja allikaks olevas potilasvahinkolakis. Teeme ettepaneku punkt 7 eelnõust välja jätta. 4.3 Puudused tervishoiu korralduses Kindlustusjuhtumiks ei saa olla kohustuste rikkumine (sh tegevusetus), mis tuleneb puudustest tervishoiu korralduses, nagu näiteks meditsiini alarahastus, tervishoiutöötajate puudus, ravijärjekorrad, sobivate seadmete ja ravimite puudus või muud sarnased asjaolud. Palume täiendada eelnõu kõnealust paragrahvi lõikega 3 järgmises sõnastusest: „(3) Kindlustusjuhtumiks ei ole kohustuste rikkumine, mis tuleneb otseselt või kaudselt puudustest tervishoiu korralduses, nagu näiteks ravikindlustuse rahastatus, ravijärjekorrad, sobivate seadmete ja ravimite puudus või muud sarnased asjaolud.“ 5 PATSIENDIKINDUSTUSE FOND Patsiendikindlustusfondi olemust ja selle juhtimisega seotud küsimusi käsitletakse § 9 ja § 24 – 26. Väljapakutud kujul ei ole regulatsioon õnnestunud, kuivõrd ühe reguleerimisala sätted paiknevad eri peatükkides ja on sõnastatud ka ebamääraselt. Esiteks peame mõistlikuks käsitleda patsiendikindlustusfondi tegevust, välja arvatud kahju hüvitamist puudutavad sätted, ühes peatükis (nt. 3. peatükk), et tagada seaduse parem loetavus. Nii hõlmaks see peatükk nii fondi olemust, juhtimist kui ka sellega seotud teisi regulatsioone. EKsL teeb ettepaneku muuta § 9 lg 1 ja 2, kuna sõnastusest ei tulene, kes patsiendikindlustuse fondi peaksid moodustama, samuti ka liikmesusest tulenevad peamised kohustused. Teeme ettepaneku sõnastada lg 1 ja 2 ümber alljärgnevalt: „(1) Fond on kindlustusandjate asutatud mittetulundusühing, mis täidab käesolevast seadusest ja halduslepingust tulenevaid ülesandeid. (2) Kindlustusandja, mis soovib sõlmida Eestis käesolevas seaduses sätestatud patsiendikindlustuse lepinguid, peab astuma fondi liikmeks, osalema fondi ülesannete täitmises ja selle tegevuse rahastamises.“ Eelnõu § 24 lg 4 kätkeb põhimõtet, mille kohaselt ei tule halduslepingu sõlmimata jätmise ja ennetähtaegse lõpetamise korral järgida § 9 sätestatud juriidilise isiku vormi. Leiame, et halduslepingu mittesõlmimisel või lõppemisel peaks seadus sätestama üheselt, millised seaduse sätted ei rakendugi. Üksnes patsiendikindlustuse fondi vorminõude muutmine - 10 - ei taga patsiendikindlustuse süsteemi toimimist soovitud kujul, sest liikmelisus on kehtivate seaduste kohaselt olemas üksnes mittetulundusühingutel ja ühistutel. Kuna sihtasutustel ja äriühingutel liikmeid ei ole ning tulundusühistu vorm ei vasta olemuslikult patsiendikindlustuse eesmärkidele, ei oleks patsiendikindlustuse fondi eksisteerimine mittetulundusühingu vormi väliselt võimalik. Samuti on ilmne, et mittetulundusühingu asutajateks saaksid olla üksnes kindlustusandjad ja mitte muud organisatsioonid või äriühingud. Kuna näiteks § 25 lg 1 sätestab fondi liikmete kohustuse tagada fondi kohustuste täitmise, ei oleks see praktikas ilmselt võimalik, et kindlustusandjad hakkaksid vabatahtlikult tagama mõne organisatsiooni kohustuste täitmist, mis ei allu vahetult nende juhtimisele ja kontrollile. Seega soovitame seaduse sõnastust muuta selliselt, et juhul kui halduslepingut ei sõlmita või see lõppeb, rakendatakse seadust selliselt, et patsiendikindlustusfondi ülesandeid kahjude hüvitamisel täidab enda lepingust tulenevate kohustuste osas iga kindlustusandja ise. Samuti ei saaks sellisel juhul rakenduda mitmed teised ülesanded, nagu näiteks kindlustamata juhtumite hüvitamine, patsiendikindlustuse register jne. Antud juhul hakkaks patsiendikindlustuse süsteem toimima sarnaselt teistele kohustuslikele kindlustustele, mille puhul kindlustusandja pakub kindlustusvõtjale kindlustuskaitse ja menetleb ka kahjujuhtumeid. § 26 sätestab fondi nõukoja kohustuslikkuse ja selle funktsioonid. Eelnõu kohaselt on „fondil nõukoda, kes teeb valdkonna eest vastutavale ministrile ettepanekuid patsiendikindlustuse süsteemi arendamiseks ning annab hinnanguid fondi jätkusuutlikkusele ja tegevusele kindlustusjuhtumite menetlemisel vähemalt üks kord aastas.“ Leiame, et antud sõnastus ja ka teised seonduvad sätted on ebamäärased ning jätab lahtiseks nõukoja olemuse, samuti õigused ja kohustused. Väljapakutud kujul ei ole selge, kas ministeerium soovib luua traditsioonilist nõukoda, mis kannab nõuandvat eesmärki või soovib luua auditi- või kontrollorganit või kõike korraga. Seaduseelnõud ette valmistades käigus peeti meile teadaolevalt nõukoja puhul vajalikuks ennekõike esmast funktsiooni, kus erinevad huvigrupid kohtuvad, arutavad patsiendikindlustuse süsteemi toimimist ja teevad ettepanekuid selle arendamiseks. Eelnõu sõnastuse kohaselt aga: - annab nõukoda hinnanguid fondi jätkusuutlikkusele ja tegevusele kindlustusjuhtumite menetlemisel (lg 1), mis oma olemuselt on auditi ülesanne; - on nõukojal õigus saada fondil informatsiooni majandustegevuse kohta, kindlustusjuhtumite ja nende menetlemise ning kindlustuskohustuse täitmise kohta (lg 3), mis oma olemuselt on kontrollorgani õigus; - on nõukoja volitatud esindaja õigus osa võtta fondi kõrgeima organi istungitest (lg 4), mis oma olemuselt on liikme või osaniku õigus (PS! Seadusandluse kohaselt on eraõiguslike isikute töövormideks koosolekud, mitte istungid); - määrab valdkonna eest vastutav minister nõukoja liikmete /.../ tasustamise korra (lg. 5), mis olemuselt on omane juhtorganitele. Ülaltoodu tõttu peame vajalikuks kogu paragrahv ümber sõnastada, et oleks selge, mis eesmärgil nõukoda on ellu kutsutud. Meie hinnangul saab see olla üksnes nõuandev. Kuna kindlustusandjad alluvad finantsjärelevalvele ja kontrollifunktsioonid on mõistlik sätestada halduslepinguga, puudub igasugune vajadus ebamääraste juhtimis- ja kontrollfunktsioonidega täiendava organi moodustamiseks. Samuti ei pea me vajalikuks nõukoja liikmete tasustamist, sest nõukoja puhul ei ole tegemist ei juht- ega kontrolliorganiga, mistõttu ei kaasne tegevusega ka vastutust. Kuna tegemist on organiga, milles osalemine peaks aitama kaasa - 11 - tervishoiusüsteemi parandamisele ja ka nõukoja liikme tegevusvaldkonna huvide edendamisele, peaks nõukoja tegevuses osalemisega seotud kulud olema kaetud liikme põhitöökoha poolt. Tulenevalt eeltoodust teeme ettepaneku sõnastada § 26 tervikuna ümber alljärgnevas sõnastuses: „§ 26. Fondi nõukoda (1) Fondil on nõukoda, mis analüüsib patsiendikindlustuse süsteemi toimimist ja teeb vajadusel valdkonna eest vastutavale ministrile ja fondile ettepanekuid patsiendikindlustuse süsteemi arendamiseks. (2) Nõukoda koosneb kindlustusandjate, tervishoiuteenuse osutajate, riigi ja patsientide esindajatest. (3) Fondi juhatus esitab nõukojale regulaarseid ülevaateid patsiendikindlustuse süsteemi toimimise kohta. (4) Nõukoja moodustamise alused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“ 6 KAHJU HÜVITAMINE 6.1 Õiguslikud alused (§ 10) Eelnõu § 10 pealkirjaks on „kahju hüvitamise õiguslikud alused“. Paraku kõnealune paragrahv ei käsitle õiguslikke aluseid, millele tuginedes saab fondilt kahju hüvitamist nõuda. VÕS-i järgi saab TTO-lt kahju hüvitamist nõuda VÕS § 770 või õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi, kõne alla võiks tulla ka nõude esitamine VÕS § 1061 alusel. Samas sellise kahju hüvitamine on välistatud tulenevalt eelnõu §-st 19 punktist 6. Selguse huvides tuleks §-i 10 sisu viia vastavusse pealkirjaga ja sätestada, millisel alusel saab nõude esitada. Analoogiline säte sisaldub ka LKindlS §-s 23. Teeme ettepaneku sõnastada lõige 1 järgmiselt: „1) Kindlustusjuhtumi toimumise korral võib õigustatud isik nõuda fondilt varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist, kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendi või õigustatud isiku ees võlaõigusseaduse § 770 või õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamis sätete alusel.“ 6.2 Kindlustusandja ja fondi vahekord Eelnõus tuleks täpsemalt sõnastada, et lepingust ja seadusest tuleneva täitmise nõude saab patsient või õigustatud isik esitada üksnes fondi vastu. Fond hüvitab kahju kindlustusandja eest ja nimel. Fondi ja kindlustusandja omavahelises suhtes vastutab kahju hüvitamise eest üksnes kindlustusandja. Nimetatud põhimõte peaks eelnõust välja tulema. Seletuskirjas tuleks märkida, et kõnealune põhimõte rakendub ka hagimenetluse korral ning, et fond ja kindlustusandja ei vastuta kahju hüvitamise eest solidaarvõlgnikena. Teeme ettepaneku sõnastada järgmiselt: „(4) Patsient või muu õigustatud isik võib nõuda käesoleva seaduse ja patsiendikindlustuse lepingu alusel kindlustusvõtja poolt talle tekitatud kahju hüvitamist üksnes fondilt. Fond hüvitab kahju õigustatud isikule kindlustusandja nimel ja eest. Fondi ja kindlustusandja omavahelises suhtes vastutab ainult kindlustusandja.“ - 12 - 6.3 Varalise kahju hüvitamine Eelnõus on lähtutud põhimõttest, et kindlustusjuhtumi toimumise korral võib kahjustatud isik nõuda varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist võlaõigusseaduse alusel, arvestades käesolevas seaduse sätestatud erisusi. Arvestades eelnõus toodut, saame aru, et kahjustatud isik saab nõuda fondilt sisuliselt üksnes võlaõigusseaduse §-de 129, 130 ja 134 sätestatud kahju hüvitamist. Segadust tekitab, miks on § 11 pealkirjastatud, kui varalise kahju hüvitamine ja selle hüvitamise kohta on koostatud ülevaatlik kataloog, mida on veel täpsemalt reguleeritud ülalpidamise äralangemise ja töövõimetuse hüvitamise põhimõtetega. Samal ajal sellist ülevaatliku liigendust pole mittevaralise kahju puhul. Meie arvates võiks § 11 pealkirjastada „Kahju hüvitamine“ ja seal anda ülevaade ka mittevaralise kahju hüvitamisest. Kuna eelnõu koostajad on pidanud vajalikuks hüvitatava kahju loetlemist eelnõus, siis tuleks eelnõusse lisada säte, et fond hüvitab kindlustatud isiku asemel kindlustusjuhtumi tagajärjel üksnes eelnõus nimetatud kahju, tehes seda eelnõus sätestatud ulatuses ja korras. Teeme ettepaneku sõnastada § 11 järgmiselt: „§ 11. Varalise kahju hüvitamine (1) Käesoleva seaduse ja patsiendikindlustuse lepingu alusel hüvitatakse patsiendile või õigustatud isikule üksnes kindlustusjuhtumist tingitud alljärgnev kahju: 1) ravikulud, sealhulgas kulud ravimitele, mida ei hüvitata ravikindlustuse seaduse alusel; 2) kulud, mis on tekkinud patsiendi vajaduste suurenemisest, sealhulgas kulud abivahenditele ja meditsiiniseadmetele; 3) osalisest või puuduvast töövõimest või ajutisest töövõimetusest tekkinud kahju; 4) matusekulud; 5) ülalpidamishüvitis; ülalpidamise äralangemisest tekkinud kahju; 6) muu varaline kahju, mis kuulub hüvitamisele võlaõigusseaduse §-de 129 ja 130 kohaselt; 7) mittevaraline kahju VÕS § 134 kohaselt arvestades käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud erisusi.“ 6.4 Top-up kindlustuse põhimõtte rakendamine Patsiendikindlustus on olemuselt kindlustus, mis hüvitab kahju ulatuses, milles patsiendil ei ole õigus saada kahju hüvitist riigilt või kohaliku omavalitsuse üksuselt muu seaduse alusel. See on väga mõistlik. Ilma kõnealuse põhimõtte rakendamiseta oleks sissejuhatavas punktis käsitletud riske arvestades patsiendikindlustuse süsteemi rakendamine äärmiselt küsitav. Praegu sisaldub kõnealune põhimõte üksnes eelnõu § 12 punktis 6, mille kohaselt ei hüvitata kahju, mida kahjustatud isikul on õigus saada riigilt või kohaliku omavalitsuse üksuselt muu seaduse alusel. Näiteks ei hüvitata kahjusid, mis seisnevad kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse või kehavigastuse ravimise kulude osas, milles patsiendil on õigus ravikindlustushüvitisele ravikindlustusseaduse alusel. Samuti ei hüvita fond näiteks kahjusid, milles kahjustatud isikul on õigus kahju tekitamisest tulenevalt saada töövõimetoetust töövõimetoetuse seaduse alusel. Normitehniliselt on sellise olulise põhimõtte “avastamine” alles välistuste juures küsitav. Oleme seisukohal, et nii oluline põhimõte tuleks sätestada täpsemalt eespool, näiteks hüvitatava kahju - 13 - ulatust käsitlevates paragrahvides. Samuti peaks seda põhjalikult käsitama seletuskirjas. Selguse huvides tuleks eelnõuga täiendada ka RaKS § 26 ja välistada seal tagasinõue patsiendikindlustuse kindlustusandja ja fondi vastu. Samuti tekitab küsimusi, kuidas kõnealust sätet peaks tõlgendama. Olgu öeldud, et üldise põhimõttena tuleks kahju hüvitise määramisel VÕS § 127 lg 5 kohaselt niikuinii võtta arvesse ka kahju tekitamise tagajärjel kannatanul tekkivad kasulikud tagajärjed, sest kannatanu ei tohi kahju hüvitamise tagajärjel sattuda paremasse olukorda, kui ta oleks olnud juhul, kui kahju tekitavat sündmust ei oleks toimunud. Seega sisaldab ka juba VÕS § 127 lg 5 põhimõtet, et teatud juhtudel seda kahju ei hüvitata. Vastavate soorituste mahaarvatavus võlaõigusseaduse alusel sõltub kohtupraktika kohaselt eelkõige konkreetse pensioni või toetuse iseloomust ja eesmärgist. Kui pension või toetus on suunatud individuaalselt kannatanu poolt kehavigastuse või tervisekahjustuse tõttu suurenenud vajaduse või kahju kompenseerimisele, tuleks seda pigem hüviste suuruse juures arvesse võtta, nt võib seda põhimõtet välja lugeda Riigikohtu lahendist töötuskindlustushüvitise kohta (RKTKo 3-2-1-79-13 p 32.7). Kahtlasem on see selliste pensionite ja toetuste puhul, mille suuruse määramisel ei võeta arvesse õigustatud isiku individuaalseid vajadusi või kahju (selline näib näiteks olevat toitjakaotuspension või matusetoetus) sest selliste toetuste või pensionide eesmärgiks ei ole mitte niivõrd kannatanud tekkinud kahju kompenseerimine ja selle kaudu kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustuse vähendamine, vaid kannatanu abistamine. Kõnealuse punkti osas tekitabki eelkõige küsimusi asjaolu, kas seda peab tõlgendama koosmõjus VÕS § 127 lg 5 või mitte. Sellest sõltub ka see, millise hüvitise võib kahjuhüvitisest maha võtta ja millist mitte. Segadust tekitab ka loetelu sissejuhatav lauseosas „Fond ei hüvita kahjustatud isikule“, mis viitab sellele, et kahjustatud isikule seda kahju ei hüvitata, kuid see ei välista eriseadusest (nt RaKS) tulenevaid tagasinõudeid. Teeme ettepaneku eelnõu § 11 täiendada järgmise sättega: „Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetud kahju hüvitatakse üksnes käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja osas, milles kahju ületab patsiendile või muule õigustatud isikule seoses tema ravimise, tervise kahjustamise, kehavigastuse tekitamise või surma põhjustamisega riigi, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt muu seaduse alusel makstava hüvitise, toetuse või pensioni. Riigil, avalik-õiguslikult juriidiliselt isikul ja kohaliku omavalitsuse üksusel ei ole eelmises lauses sätestatu osas tagasinõudeõigust fondi suhtes. 6.5 Kahju hüvitamise välistused (§ 19) Kahju välistuste kataloogi osas esitame järgmised ettepanekud: „6) kahju, mille eest vastutab tootja, sealhulgas verekeskus või haiglaapteegi pidaja võlaõigusseaduse § 1061 või kahju õigusvastaselt tekitamise sätete alusel“; Lähtuvalt VÕS § 1061 lg 5 saab nõude esitada ka muul alusel, sh kahju õigusvastaselt tekitamise sätete alusel. Tootjavastuse nõuete esitamine peaks olema välistatud ka alternatiivsetel alustel. Eelnõu kohaselt on analoogiliste nõuete esitamine lubatud, kui TTO vastutab diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus kasutatud seadme rikke eest TTO-na VÕS § 770 lõike 2 alusel. Selguse huvides rõhutasime ka „verekeskust“ ja „haiglaapteeki“, mis on mõlemad põhjustanud eelnõu ettevalmistamise käigus erinevaid diskussioone. Olgu öeldud, et tootja vastutus on vastutuskindlustuse lepingutes tavaliselt välistatud rahvusvahelise kindlustus- ja edasikindlustuspraktika tõttu, kusjuures eraldi on rõhutatud verepankade ja ravimite tootmisega seotud vastutuse välistamist. - 14 - 6.5.1 Teeme ettepaneku täiendada p 15 järgmises sõnastuses: „16) kahju, mis tuleneb otseselt või kaudselt puudustest tervishoiu korralduses, nagu näiteks ravikindlustuse rahastatus, ravijärjekorrad, sobivate seadmete ja ravimite puudus või muud sarnased asjaolud;“ Alternatiivselt esitasime ettepaneku sätestada, et sellisest asjaolust tingitud juhtumit ei käsitata kindlustusjuhtumina. 6.5.2 Teeme ettepaneku täiendada punkti 10 sõnastust alljärgnevalt: „6) kahju, mis on tervishoiuteenuse osutaja vastutuskindlustuse lepingutes tavaliselt välistatud rahvusvahelise kindlustus- ja edasikindlustuspraktika tõttu, nagu näiteks kahju, mis on tekkinud kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või hädaolukorra ajal või seoses terroriakti toimepanemisega“; Kindlustusandjad ei ole valmis ja ka võimelised kindlustama kõiki kahjusid. Eelkõige on selleks kahjud, mille hüvitamine on välistatud edasikindlustusandjate poolt. Tavaliselt on need välistused seotud sõja (sõda, massilised korratused jms), terrorismi, tuumaenergia ja tuumarelvadega, samuti ka verepankade, HIV-i, kosmeetilise (meditsiinilise näidustusteta) kirurgia ja protseduuriga. Analoogiline säte ei ole meie õiguses pretsedenditu, näiteks on selline põhimõte sätestatud VMS § 120 lg 3 punktis 44. 7 KINDLUSTUSJUHTUMIST TEAVITAMISE JA KAHJU MENETLEMISE KORD (§ 13) 7.1 Kindlustusjuhtumist teavitamine Eelnõus ei ole praegu reguleeritud kindlustusjuhtumist teavitamise tähtaegasid ja korda, seda nii patsiendi kui ka TTO poolt. VÕS § 4221 lg 1 2 ls näeb ette, et kohustusliku kindlustuse kindlustuslepingu suhtes kohaldatakse käesolevat seadust kohustuslikku kindlustust kehtestavast seadusest tulenevate erisustega. Sama põhimõte tuleneb ka eelnõu § 2 lõikest 2, mille kohaselt patsiendikindlustusele kohaldatakse võlaõigusseaduse asjakohaseid sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Järelikult tuleb kohaldada vastavalt VÕS § 522 lõiget 1 patsiendi poolse teavitamise kohustuse puhul ja VÕS § 514 TTO poolse teavitamise kohustuse puhul. Meie arvates ei ole selline regulatsioon asjakohane eelkõige patsiendi vaatevinklist. Mõistlik oleks õigusselguse huvides patsiendi ja TTO oma kohustuse mõistmiseks ja õiguste maksmapanekuks vajalikud sätted koondada eriseadusesse. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada kõnealune paragrahvi lõiked 1-4 järgmiselt: „(1) Käesoleva seaduse alusel on patsiendil või muul õigustatud isikul õigus nõuda kahju hüvitamist olenemata sellest, millisel § 10 lõikes 1 nimetatud alusel nõue esitatakse, kolme aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest, kuid mitte hiljem kui 10 aasta jooksul arvates kindlustusjuhtumi toimumisest. Selgitus: kõnealune säte sisaldub praegu eelnõu paragrahvis 10. Õigusselguse ja ülevaatlikkuse huvides võiks kaaluda selle sätte lisamist käesolevasse paragrahvi. (2) Patsient peab teavitama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis fondi kindlustusjuhtumist kahe nädala jooksul arvates kindlustusjuhtumist teadasaamisest. Kui 4 Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud leping ei pea katma kahju, mis on ravikulukindlustuse lepinguid sõlmivate kindlustusandjate kindlustustingimuste kohaselt tavaliselt välistatud rahvusvahelise kindlustus- ja edasikindlustuspraktika tõttu - 15 - patsiendil ei ole võimalik teavitamiskohustust täita terviseseisundi või muu mõjuva põhjuse tõttu, pikeneb tähtaeg vastava aja võrra. (3) Kui kindlustusjuhtumist on teavitatud tervishoiuteenuse osutajat või kindlustusandjat, edastab tervishoiuteenuse osutaja või kindlustusandja selle viivitamatult fondile. Tervishoiuteenuse osutaja peab teavitama kindlustusandjat asjaoludest, mille tagajärjeks võib olla kindlustusjuhtumi toimumine, samuti kindlustusandjat ja fondi tema vastu õigustatud isiku poolt nõude või hagi esitamisest. (4) Võlaõigusseaduse §-des 450 ja 489 sätestatud kindlustusjuhtumi toimumise, täitmise ulatuse ja kahju kindlakstegemise kohustus lasub fondil. (5) Fondil on õigus saada tervishoiuteenuse osutajalt ja teistelt isikutelt oma käesolevast seadusest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu ja ulatuse väljaselgitamiseks vajalikke selgitusi ja dokumente, sealhulgas terviseandmeid. Tervishoiuteenuse osutaja ja teised isikud on kohustatud esitama fondile asjakohased andmed esimesel võimalusel, kuid kõige hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul alates taotluse saamisest. (6) Fond on kohustatud tegema otsuse, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga, pärast kõigi vajalike tõendite ja dokumentide saamist, kuid kõige hiljem 180. kalendripäeval arvates kindlustusjuhtumi teate saamisest. Kindlustusjuhtumiks tunnistamise või mittetunnistamisest tuleb patsienti ja õigustatud isikut viivitama teavitada. (7) Fond on kohustatud teavitama patsienti või muud õigustatud isikut kindlustusjuhtumi lahendamise edasisest käigust ja sellest, milliseid tõendeid ja dokumente õigustatud isik peab kahju hüvitise suuruse väljaselgitamiseks fondile esitama. (8) Kindlustusjuhtumiks mittetunnistamise korral on fond kohustatud patsienti teavitama kaebuste lahendamise korrast ja õigusest pöörduda fondi otsuse vaidlustamiseks patsiendikindlustuse lepituskomisjoni.“ (9) Kindlustusjuhtumi menetlemisel on: 1) fondil samad õigused ja kohustused nagu kindlustusandjal, sealhulgas kohaldatakse fondi poolt isikuandmete töötlemisele vastavalt kindlustustegevuse seaduse §-des 217–2201 kindlustusandja kohta sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti; 2) õigustatud isikul ja tervishoiuteenuse osutajal fondi suhtes samad õigused ja kohustused nagu neil on võlaõigusseaduse järgi kindlustusandja suhtes. 8 KINDLUSTAMATA JUHTUMID (§ 21) Töögrupis räägitu põhjal oleme olnud veendunud, et kindlustamata juhtumina tohiks käsitleda üksnes juhtumeid, kus kahju tekib tervishoiuteenuse osutamise käigus, mille osutamiseks TTO-l oli tegevusluba, kuid puudus patsiendikindlustus. Juhul, kui TTO-l puudus üldse tegevusluba või teenuse osutamine väljus tegevusloa ulatusest, siis ei tohiks juhtumit käsitada kindlustusjuhtumina. Segadust põhjustab ka asjaolu, et § 4 sõnastus võimaldab erinevaid tõlgendusi (vt selle kohta meie ettepanekuid ja selgitusi käesoleva kirja punktis 2). 9 TAGASINÕUDEÕIGUS (§ 22) 8.1. Tagasinõudeõigus alltöövõtja kindlustusandja vastu Oleme varem teinud korduvalt ettepaneku, et olukorras, kus kindlustusjuhtumi põhjustab tervishoiuteenuse osutaja, kellel on ka endal käesolevast seadusest tulenev kindlustuskohustus, - 16 - kuid kelle poolt tekitatud kahju eest vastutab tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 või võlaõigusseaduse § 1054 alusel patsiendiga tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlminud TTO, peaks peale kahju hüvitamist selle tervishoiuteenuse osutaja kindlustusandjal või fondil olema õigus esitada tagasinõue kindlustusjuhtumi tegelikult põhjustanud tervishoiuteenuse osutaja kindlustusandja vastu. Tegemist on juba varem esitatud ettepanekuga, mida on töögrupis arutatud ja mille suhtes on oldud toetavad. Paraku seda sätet ei ole meile arusaamatutel põhjustel eelnõusse lisatud. Teeme ettepaneku lisada uus tagasinõude alus järgmises sõnastuses: „(6) Kui kindlustusjuhtumi põhjustas tervishoiuteenuse osutaja, kellel on käesolevast seadusest tulenev kindlustuskohustus, kuid kelle poolt tekitatud kahju eest vastutas tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 või võlaõigusseaduse § 1054 alusel patsiendiga tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlminud tervishoiuteenuse osutaja, on peale kahju hüvitamist selle tervishoiuteenuse osutaja kindlustusandjal või fondil õigus esitada tagasinõue kindlustusjuhtumi põhjustanud tervishoiuteenuse osutaja kindlustusandja vastu.“ 8.2. Lõikes 5 sätestatud tagasinõudeõigus peaks olema üksnes kindlustusandjal. 10 PATSIENDIKINDLUSTUSE LEPITUSKOMISJON 10.1. Teeme ettepaneku täiendada § 27 sättega, mis annaks erandjuhtumil ka fondile õiguse komisjoni poole pöörduda. Fondil võiks olla õigus pöörduda seisukoha saamiseks komisjoni poole, kui kindlustusjuhtumi ja fondi täitmise kohustuse väljaselgitamine eeldab eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamist ja nendele tuginevate järelduste tegemist, kuid fondil pole vaatamata jõupingutustele õnnestunud ekspertiisi korraldada ja eriteadmistega isikut kaasata. Ekspertiisi kaasamine ja korraldamine võib osutuda praktikas keerukaks või erandjuhtudel lausa võimatuks ning sel juhul oleks otstarbekas kasutada komisjoni võrgustikku ja sealset oskusteavet suuniste saamiseks. Olgu öeldud, et ka Soomes on PIC-l õigus pöörduda sealse lautakunta poolele, sealhulgas on mõnel puhul PIC-l lausa kohustus sinna pöörduda. Teeme ettepaneku täiendada § 27 lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Fondil on õigus pöörduda seisukoha saamiseks komisjoni poole, kui kindlustusjuhtumi ja fondi täitmise kohustuse väljaselgitamine eeldab eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamist ja nendele tuginevate järelduste tegemist, kuid fondil pole vaatamata jõupingutustele õnnestunud ekspertiisi korraldada ja eriteadmistega isikut kaasata. Sellisel juhul käsitatakse avaldajana fondi ja õigustatud isik kaasatakse lepitusmenetlusse komisjoni poolt.“. 10.2. Komisjon lahendab patsiendi, muu õigustatud isiku ja tervishoiuteenuse osutaja poolt fondi otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebusi. Lepitusmenetluse pooleks võiks olla ka TTO. Kui TTO on ühtlasi lepituskokkuleppe pooleks, oleks sedaviisi võimalik vältida edasisi vaidlusi või hagi esitamist TTO vastu. 10.3. § 29 lõikes 5 on sätestatud, et lepitusmenetluse pooled on kohustatud menetluses osalema. Kui pool ei osale menetluses, loetakse seisukoha esitamata jätmist teise poole seisukohtadega nõustumisena. Palume eelnõu koostajatel selgitada, milline on selle sätte õiguslik tagajärg. Meie hinnangul ei ole selline säte lepitusmenetluses kohane. 11 ÜLEMINEKUSÄTTED (§ 32) Eelnõu § 32 lg 1 2 lauses on sätestatud, et mõjuvatel põhjustel ja kooskõlastatult Terviseametiga võib kindlustuskohustuse tähtaega ületada kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Meile jääb - 17 - kõnealune säte arusaamatuks. Seletuskirjas on märgitud, et põhjuseks võib olla riigihanke korraldamine ja sellega seotud vaidlused. Oleme seisukohal, et kindlustuskohustuse täitmise tähtaega ei tohiks reguleerida ja pikendada läbi terviseameti kooskõlastuste. Leiame, et pigem võiks kaaluda pikema tähtaja sätestamist. Kuna patsientide olukord sellest kuidagi ei parane, võiks terviseamet hoopis kindlustuskohustuse täitmisel ja ettekirjutuste tegemisel lähtuda sellest, kas kindlustuskohustuse mittetäitmiseks oli mõjuv põhjus. Äärmisel juhul tuleks eelnõus täpsustada, kui kaua saab kindlustuskohustust edasi lükata ja mis on edasilükkamise tagajärg ning kas sellest peaks teenuse osutaja patsiente teavitama? Rõhutame samas, et tavasiulatuva kindlustuskaitse pakkumist patsiendikindlustuses ei pea kindlustusandjad võimalikuks. 12 JÕUSTUMISSÄTTED Teeme ettepaneku, et seadus võiks jõustuda 2022. aasta 1. veebruaril, eeldusel, et riigikogu võtab selle 2019.aasta jooksul vastu. 1. jaanuaril jõustumist ei toeta me seetõttu, et sellele eelnevale ja järgnevale nädalale järgneb traditsiooniline puhkuste periood, mil seaduse jõustamine pole mõistlik. § 21 võiks jõustuda vastavalt 3 aasta pärast arvates seaduse jõustumisest. Palume meie ettepanekuid eelnõu edasisel menetlemisel arvestada. Oleme meeleldi valmis vajadusel kohtuma ja oma ettepanekuid täiendavalt selgitama. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Mart Jesse juhatuse esimees Lisa 1: reaktsioonilised ettepanekud Martti Merila 667 1809 - 18 - Lisa: REDAKTSIOONILISED ETTEPANEKUD 1. § 1: Käesoleva seadusega reguleeritakse tervishoiuteenuse osutaja tsiviilvastutuse kohustuslikku kindlustust ja tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile tekkinud kahju hüvitamist (edaspidi patsiendikindlustus). Tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile kahju hüvitamist reguleerib VÕS. 2. § 2 lg 1: (1) Käesolevat seadust kohaldatakse Eesti Vabariigis tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel käigus tekkinud kahju hüvitamisele patsiendikindlustusfondi (edaspidi fond) ja kindlustusandja poolt, kui tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel on patsiendil tekkinud kehavigastus või tervisekahjustus või patsient sureb. 3. § 4 lg 1 - tervishoiuteenuseid > tervishoiuteenust - Kindlustuskohustus peaks olema ka sel juhul, kui osutatakse ainult ühte kindlustusteenust 4. § 4 lg 4 – rõhutada, et „Kindlustusvõtja peab tagama, et kindlustuskaitse kehtib kogu tegevusloa kehtivuse ajal. - Pideva kindlustuskaitse tagamine peaks olema kindlustusvõtja, mitte kindlustusandja kohustus. 5. § 4 lg 7 võiks olla konkreetselt välja toodud, milline info tuleb avaldada. 6. § 5 lg 2 (2) Käesoleva seaduse alusel ei või Riik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik ja kohaliku omavalitsuse üksus, ei või nõuda fondilt kindlustusjuhtumiga seotud kahju hüvitamist, välja arvatud käesoleva seaduse § 13 lõikes 3 sätestatud juhul. Selgitus: Oluline on öelda, et just teiste seaduste alusel ei või nõuda (nt RaKS § 26). Lähtuvalt TsÜS §-st 25 tuleks sõnastust veel korrigeerida, sest avalik-õiguslik isik on laiem mõiste. Vt (2) Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel 7. § 6 lg 1 – sõnastust tuleks täpsustada Olemasolev tekst: Õigustatud isik on patsient, ülalpeetav, pärija või muu isik, kellel on õigus nõuda fondilt kahjuhüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Ettepanek: Õigustatud isik on patsient, ülalpeetav, pärija või muu isik, kellel on õigus nõuda fondilt kahju hüvitamist käesolevas seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. 8. § 10 lg 3 – „täies ulatuses“ > „omavastutust rakendamata“ - Praegu võiks siit välja lugeda nagu üldse piiranguid ei oleks (välistused, kindlustussumma jms). 9. § 11 lg 3 – kindlustusjuhtumi toimumise korral > kindlustusjuhtumist tingitud 10. § 12 lg 4 - - 19 - 11. § 13 lg 1 – „kindlustusjuhtumi toimumise korral tekkinud“ > kindlustusjuhtumi toimumise korral tekkinud tõttu tekkinud“ või „kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud“ 12. § 13 lg 5 – „patsient“ > „isik“. TVTS §-s 2 ei ole patsienti. 13. § 14 lg 1: (1) Fond tuvastab terviseseisundit arvesse võttes patsiendi üldise töövõime vähenemise protsentides skaalal 10–100 ja eraldi kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise protsentides skaalal 10–100. Vajaduse korral ning kaasab fond töövõime vähenemise ulatuse tuvastamiseks vajaduse korral arstiõppe läbinud isiku. Töötamist osaliselt takistavaks loetakse üldise töövõime vähenemist alates 40 protsendist. 14. § 15 lg 11 – kindlustusandja > kindlustatu 15. § 15 lg 13 – patsiendil > õigustatud isikul - Ülalpidamishüvitise saaja võib olla ka nt elatisõiguslik lapsevanem 16. § 20 lg 1 tuleks ümber sõnastada – siit võib praegu välja tulla, et (vastuolus § 10 lg 1) võiks hüvitist nõuda ükskõik, millisel õiguslikul alusel Olemasolev tekst: Käesoleva seaduse alusel on patsiendil õigus nõuda kahju hüvitamist olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolme aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. Ettepanek: „Käesoleva seaduse alusel on patsiendil õigus nõuda kahju hüvitamist olenemata sellest, millisel § 10 lõikes 1 nimetatud alusel nõue esitatakse, kolme aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest, kuid mitte hiljem kui 10 aasta jooksul arvates kindlustusjuhtumi toimumisest.“ 17. § 22 lg 5 – lisada „proportsionaalses ulatuses“ (vrd eelmine lõige), praegu saaks seda lõiget lugeda ka nii, et kui kindlustusmakse oleks 100 eurot kõrgem, siis selle saaks hüvitisest maha arvata 18. § 24 lg 1: (1) Valdkonna eest vastutav minister sõlmib fondiga Eesti Vabariigi nimel halduslepingu, milles lepitakse kokku poolte õigused ja kohustused järgmiste käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks: 1) kahju hüvitamise koordineerimisega seotud ülesannete täitmiseks;ne; 4) fondi majanduslikust jätkusuutlikkusest teavitamine aruandluse kord; 19. § 25 lg 3: Fond teavitab viivitamata Terviseametit kehtivat tegevusluba omava tervishoiuteenuse osutaja osutajaga patsiendikindlustuse lepingu ja kindlustuskaitse lõppemisest, kui puudub info uue lepingu sõlmimise kohta. 20. § 25 lg 4: Fond teavitab viivitamata Terviseametit patsiendikindlustuseta kindlustusjuhtumist, mille menetlemisel ilmneb kindlustuslepingu puudumine või tervishoiuteenuse osutamine, mis ei ole lubatud tegevusloaga. - 20 - 21. § 30 lg 2 p 1 – „sugu, sünniandmed“ – need on asjakohased juhul, kui isikukood puudub. Viibimiskoha andmed võiks välja jätta. 22. § 30 lg 2 p 2 – puudu on andmed esitatud nõuete, teadete kohta. Enamiks nendest Soome kogemusele tuginedes kindlustusjuhtumiks ei tunnistata. 23. § 32 lg 1 (1) Tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa alusel kKäesoleva seaduse jõustumise ajal tegutsevatel tervishoiuteenuse osutajatel on kohustus sõlmida patsiendikindlustuse leping Kindlustuskohustus tuleb täita 30 kalendripäeva jooksul alates käesoleva seaduse jõustumisest. Mõjuvatel põhjustel ja kooskõlastatult Terviseametiga võib nimetatud tähtaega ületada kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Kindlustuskaitse peab algama tagasiulatuvalt käesoleva seaduse jõustumisest. 24. § 37. Patisendikindlustuse seaduse § 15 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: Saatja: Martti Merila <[email protected]> Saadetud: 27.06.2019 13:08 Adressaat: SM Info <[email protected]> Koopia: Heli Paluste <[email protected]>; Ebe Sarapuu <[email protected]> Teema: EKsL-i seisukoht PKS eelnõu kohta Tere! Edastame käesolevaga EKsL-i seisukoha PKS-i eelnõu osas! Lugupidamisega Martti Merila Eesti Liikluskindlustuse Fond / Eesti Kindlustusseltside Liit õigusvaldkonna juht tel 667 1809, 507 4563
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel