Sotsiaalministeerium Teie: 07.06.2019 nr 1.2-2/63-1
Meie: kuupäev digitaalallkirjas nr 10960
Patsiendikindlustuse seaduse eelnõust
Lugupeetud härra sotsiaalminister
Sotsiaalministeerium on ette valmistanud ja esitanud osapooltele kooskõlastamiseks või
arvamuse avaldamiseks patsiendikindlustuse seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu).1
Täname võimaluse eest avaldada eelnõu osas arvamust ja esitame järgnevalt oma
kommentaarid ja ettepanekud.
1 SISSEJUHATUS
Oleme eelnõu menetlemise käigus osutanud, et patsiendikindlustuse süsteemi loomisel on
kindlustusandjate jaoks suurimaks probleemiks üksikasjaliku statistika puudumine valdkonnas.
Lisaks statistika puudumisele teevad kindlustusandjatele muret probleemid meditsiini üldises
korralduses, olgu selleks ravi kättesaadavus, ravijärjekorrad, rahastus, aga ka ajakirjanduses
pidevalt käsitlemist leidvad meditsiinierialaga seotud negatiivsed kaasuseid.
Oleme edastanud ministeeriumile jooksvalt ettepanekuid eelnõu eelmiste redaktsioonide kohta.
Osade ettepanekutega on arvestatud, teistega paraku mitte. Nende ettepanekute eelnõusse
sisseviimine ja osundatud probleemide lahendamine on kindlustusandjate jaoks jätkuvalt oluline.
Meie arvates ei tohiks eelnõuga kiirustada. Seni on eelnõu koostajate ja töögrupi põhifookus
olnud põhiküsimustel nagu kindlustuskaitse ulatus (hüvitatav kahju), kindlustusjuhtumi määratlus
ja kindlustussummad, samal ajal, kui muud küsimused on jäänud tahaplaanile. Samas süsteemi
toimimise tagamiseks on oluline põhjalikult läbi analüüsida ka kindlustuskohustuse ja lepingu
sõlmimisega seonduv. Just viimati nimetatu osas esineb palju ebaselgust ning vastuolusid
sõnastuse ja seletuskirja vahel.
Järgnevalt käsitleme teemasid, mille puhul peame vajalikuks senisest oluliselt täpsemat
regulatsiooni. Redaktsioonilised ja patsiendikindlustuse rakendamise seisukohalt vähemtähtsad
ettepanekud edastame kommentaaridena eelnõule ja seletuskirjale (Lisa: redaktsioonilised
tähelepanekud).
1 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/beca6d50-8462-4746-8672-2860174edba1
Eesti Kindlustusseltside Liit, registrikood 80007648
Mustamäe tee 46, 10621 Tallinn
Tel 667 1800,
[email protected], www.eksl.ee
-2-
2 KINDLUSTUSKOHUSTUS JA KINDLUSTUSLEPING
Eelnõu ettevalmistajate taotluseks on olnud siduda kindlustuskohustus tegevusloaga. Nii on
seletuskirjas märgitud, et kohustuslik kindlustus on selliste TTO-de jaoks, kellele on väljastatud
vastav tegevusluba TTKSi alusel ja, et leping peab katma kõiki tegevusloa alusel osutatavaid
tervishoiuteenuseid.2 Paraku eelnõu sõnastusest see selgelt välja ei tule. Eelnõu § 4 lõige 1 ütleb,
et tervishoiuteenuseid osutaval füüsilisest isikust ettevõtjal ja juriidilisel isikul on kohustus sõlmida
patsiendikindlustuse leping tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile kahju tekkimisest
tuleneva vastutuse kindlustamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Lõige 3
ja 4 üksnes täpsustavad, et leping peab hõlmama tervishoiuteenuseid, mille osutamiseks on
tervishoiuteenuse osutajale väljastatud ja kehtima tegevusloa ajal. Rõhutame, et
patsiendikindlustuse süsteemi toimimiseks on ülimalt oluline, et kindlustuskohustus oleks seotud
tegevusloaga. Esmajoones on sellel tähtsus kindlustamata juhtumite hüvitamisel (§ 21), mille
hüvitamise maksavad kindlustusmaksete näol esmalt kinni teised TTO-d, kuid lõppastmes jääb
see patsientide ja/või maksumaksjate kanda. Eelnõu § 21 näeb ette, et kui tervishoiuteenuse
osutaja ei ole täitnud käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud patsiendikindlustuse kohustust,
menetletakse kindlustusjuhtumit käesolevas seaduses sätestatud põhimõtetest lähtudes ning
fond hüvitab kindlustusjuhtumi korral õigustatud isikule tekkinud kahju käesolevas seaduses
sätestatud alustel ja korras. Kuna kindlustuskohustus pole seotud tegevusloaga, tähendab see,
et läbi loodava patsiendikindlustuse fondi hüvitataks ka juhtumeid, mille on põhjustanud isikud,
kes osutavad tegevusloata tervishoiuteenuseid. Tervishoiujärelevalvet teostab terviseamet
(TTKS § 60) ja amet peab tagama tõhusa järelevalve, et sellised teenuseosutajad tervishoius
tegutseda ei saaks. Tegevusloata tervishoiuteenuse osutamine võib olla kuritegu (KarS § 372).
Meie hinnangul pole õiglane, et läbi TTO-d ja patsiendid/maksumaksjad maksaksid läbi
kõrgemate kindlustusmaksete kinni teiste, ebaseaduslikult tegutsevate turuosaliste kahjud.
Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku teha §-s 4 järgmised muudatused:
2.1 § 4 jaotamine mitmeks erinevaks paragrahviks
§ 4 reguleerib kindlustuskohustust, kindlustuskaitset ja patsiendikindlustuse lepingut. Tegemist
on paragrahviga, mis reguleerib erinevaid eelnõu kontekstis tähtsaid teemasid, mida oleks
mõistlik reguleerida eraldi paragrahvides. Näiteks: § 4. Kindlustuskohustus; § 5.
Patsiendikindlustuse leping; vms. Ka HÕNTE § 24 lõike 5 järgi paljude lõigetega paragrahve
välditakse, rühmitades sätted sisu järgi mitmeks paragrahviks.
2.2 Lõige 1
Teeme ettepaneku lõige 1 sõnastada järgmiselt (vt põhistus käesoleva peatüki sissejuhatuses):
„(1) Tervishoiuteenuse osutaja, kellele on antud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel
tegevusluba, on kohustatud tervishoiuteenuse osutamisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks
sõlmima patsiendikindlustuse lepingu, mis hõlmab kõiki tervishoiuteenuseid, mille osutamiseks
talle on tegevusluba antud.“;
2.3 Lõige 2
Eelnõu lõige 2 peaks asetsema uues §-s 5. Kindlustusleping (vt meie ettepanek 2.1). Lõike 2
teise lause palume eelnõust välja jätta. Ilmselt on sätte eeskujuks LKindlS § 20.
2 Vt seletuskiri lk 6
-3-
Patsiendikindlustuses, kus lepingu sõlmimise protsess on oluliselt keerulisem (kindlustusriski
hindamise seisukohalt aga ka arvestades asjaolu, et sageli sõlmitakse lepingud läbi
hankemenetluse) ja lepingu pooleks on tarbija asemel majandus-või kutsetegevuses tegutsev
TTO, pole sellise regulatsiooni sätestamine vajalik. Meie hinnangul võiks seaduses piirduda
sättega, mis ütleb:
„Pooled võivavad lepingus ette näha, et patsiendikindlustuse leping pikeneb tähtaja lõppedes
automaatselt lepingus näidatud tähtajaks.“.
2.4 Lõige 4
Kõnealuses lõikes sätestatakse, et patsiendikindlustuse kindlustuskaitse peab kehtima kogu
tegevusloa kehtivuse aja. Kindlustuskaitse saab tuleneda üksnes lepingust. Kõnealuse lõike
puhul esineb vastuolu selles, et tegevusluba on üldjuhul tähtajatu, samas kindlustuslepingu võib
sõlmida tähtajaga kuni üks aasta. Samuti peaks sõnastuses rõhutama, et kindlustuskaitse
tagamine on TTO kohustus ja seda, et TTO arvestaks, et tegevus peab olema kindlustatud ilma
katkestusteta. Pideva kindlustuskaitse tagamiseks peab TTO oma tegevuse korraldama selliselt,
et võimalikult aegsasti korraldab lepingu sõlmimise järgmiseks perioodiks ja täidab omalt poolt
sõlmitud lepingut. Olgu öeldud, et TTO põhikohustuseks on tasuda kindlustusmakseid ja selle
kohustuse mittetäitmine võib kaasa tuua kindlustuslepingu erakorralise ülesütlemise (VÕS § 557,
558). Mõistlik oleks sätestada, et tervishoiuteenuse osutaja on kindlustuskohustuse täitmisel
kohustatud järgima, et tegevusloa kehtivuse ajal on igal ajahetkel tema tegevus kaetud
patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustuskaitsega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Teisiti on sätestatud eelnõus näiteks eelnõu § 4 lõikes 5 (tervishoiuteenus, mille osutamisest on
ajutiselt loobutud) kui ka § 32 (üleminekusäte).
Teeme ettepaneku sõnastada:
„Tervishoiuteenuse osutaja on kindlustuskohustuse täitmisel kohustatud tagama ja jälgima, et
tegevusloa kehtivuse ja tervishoiuteenuse osutamise ajal oleks igal ajahetkel tema tegevus
kaetud patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustuskaitsega, kui seaduses ei ole sätestatud
teisiti.“
2.5 Lõige 5
Kõnealuse lõike kohaselt ei kehti patsiendikindlustuse kohustus sellise tervishoiuteenuse suhtes,
mille osutamiseks antud tegevusluba on peatatud, sealhulgas tervishoiuteenus, mille osutamisest
on ajutiselt loobutud, ega sellise tervishoiuteenuse suhtes, mille osutamiseks antud tegevusluba
on kehtetuks tunnistatud. Tegevusluba on haldusakt, mis annab õiguse TTO-le tervishoiuteenust
osutada (MSÜS § 16 jj). Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv
haldusakt (HMS § 60). Kui tegevusluba on peatatud või kehtetuks tunnistatud, siis puudub TTO-
l kindlustuskohustus juba lähtuvalt lõikest 4. Küll aga peame problemaatiliseks, et
kindlustuskohustust pole ka kõnealuse sätte kohaselt sellise tervishoiuteenuse osas, mille
osutamisest on ajutiselt loobutud. Seletuskirjas on küll märgitud, et eelnõu koostajad on pidanud
justkui silmas olukorda, kus TTO esitab ise majandustegevusest loobumise teate (MTÜS § 34).
Siin on vastuolu seletuskirja ja eelnõu sõnastuse vahel, sest eelnõus räägitakse
„tervishoiuteenusest, mille osutamisest on ajutiselt loobutud“, mitte majandustegevusest ajutisest
loobumisest, mida reguleeritakse MTÜS § 34 ja mis on olemuselt teine asi (st TTO loobub kogu
oma majandustegevusest seoses ühe või mitme tegevusloaga). Meie arvates saab tõhusa
kindlustussüsteemi, tervishoiuteenuste tegevuslubade registri korrastamise ja
tervishoiujärelevalve eelduseks olla, et kogu tegevusloastatud tegevuse osas peab kehtima
-4-
kindlustuskohustus, sõltumata sellest, kas kõiki tegevusloaga hõlmatud tervishoiuteenuseid
parasjagu osutatakse või mitte.
Oleme seisukohal, et kindlustuskohustusest vabastamine võiks kõne alla tulla üksnes
majandustegevusest loobumise puhul, kui TTO on esitanud MTÜS § 34 kohase
majandustegevusest ajutiselt loobumise teate esitanud ja see on kantud tervishoiuteenuse
tegevuslubade registrisse.
Rõhutame, et nii peatatud tegevusloa kui ka ajutiselt majandustegevusest loobumise puhul,
peaks kehtima sama printsiip nagu uue tegevusloa väljastamise või kehtiva tegevusloa muutmise
puhul, mille korral hakkav tegevusluba kehtima arvates kindlustuslepingu sõlmimisest ja selle
järgse kindlustusperioodi algusest (vt eelnõu § 38 p 9).
2.6 Lõige 6
Patsiendikindlustust pakkuv kindlustusandja on kohustatud sõlmima patsiendikindlustuse lepingu
tervishoiuteenuse osutajaga, kellel on kehtiv tegevusluba. Sõnastuse kohaselt pole
kindlustusandjal justkui kohustust lepingut sõlmida, kui tegevusluba pole veel kehtima hakanud
ja seda isegi juhul, kui kehtima hakkamise eelduseks on kindlustuslepingu olemasolu. Eelnõu §
38 p 9 täiendatakse TTKS paragrahvi 42.1 lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Tegevusluba
hakkab kehtima patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi algusest või
tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade riiklikus registris märgitud ajast, kui viimati nimetatu
on hilisem. Käesolevas lõikes sätestatut kohaldatakse ka tegevusloa muutmise ja üleandmise
menetluses.“.
Meie arvates peaks kindlustuskohustus hõlmama nii eelmises lauses nimetatud olukordasid kui
ka peatunud tegevusloa uuesti kehtima hakkamist ja majandustegevuse jätkumist. Kõikidel
loetletud juhtudel peaks kindlustusleping olema eelduseks, et tegevusluba hakkab kehtima ja
TTO saab vastavaid tervishoiuteenuseid osutada. Kõnealune regulatsioon vähendaks oluliselt
käibes ilma kindlustuseta teenuste osutamist, tõhustaks kindlustuskohustuse täitmise kontrolli ja
vähendaks seeläbi oluliselt terviseameti halduskoormust kindlustuskohustuse täitmisel.
Samuti ei arvesta pakutud sõnastus asjaoluga, et lisaks lepingu sõlmimise kohustusele peaks
teatud juhtudel olema kindlustusandjal kohustus lepingut muuta ja pakkuda ka kindlustuskaitset
uute tervishoiuteenuste osas, mida enne TTO ei osutanud. Nimelt näeb eelpool sedastatud TTKS
täiendus ette, et sama põhimõtet kohaldatakse vastavalt tegevusloa muutmise ja üleandmise
puhul. Kuigi seda seletuskirjas ei avata oleks loogiline tõlgendada seda sätet niiviisi, et muudatus
tegevusloas jõustub arvates hetkest, kui jõustub kindlustuslepingu muudatus (nt hakkab TTO
osutama tervishoiuteenust, mida tegevusluba ei hõlmanud). Samuti peaks „lepingu sõlmimise“
kohustus hõlmama olukorda, kui TTO taotleb uut tegevusluba ja tal on sõlmitud kindlustusleping
nelja erineva tegevusloa osas, mille kehtivust uus tegevusluba ei mõjuta. Kuna eelnõu
põhimõtteks on, et üks TTO saab sõlmida üksnes ühe kindlustuslepingu, mis peab katma kogu
tema tegevuse, siis saab kõne alla tulla üksnes sõlmitud lepingu muutmine või uue sõlmimine.
Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada need põhimõtted järgnevalt:
„(xx) Kindlustusandja on kohustatud sõlmima patsiendikindlustuslepingu isikuga, kellele on kehtiv
tervishoiuteenuse tegevusluba või isikuga, kellele on antud tegevusluba, mille kehtima hakkamine
on tervishoiuteenuse korraldamise seaduse 42.1 lõike 2 kohaselt seotud patsiendikindlustuse
olemasoluga.
(xx) Kindlustusandja on kohustatud sõlmima uue patsiendikindlustuse lepingu või muutma
olemasolevat patsiendikindlustuse lepingut, kui kindlustusvõtja taotleb terviseametilt tegevusloa
-5-
muutmist või uue tegevusloa väljastamist ning muudatuse jõustumine või uue tegevusloa kehtivus
on tervishoiuteenuse korraldamise seaduse 421 lõike 2 kohaselt seotud patsiendikindlustuse
lepingu muudatuse jõustumisega.“.
Vastatavalt tuleks täiendada eelnõu § 38 p 9.
2.7 Erand kindlustusandja kohustusest leping sõlmida
Käesoleval ajal tuleneb Eestis vastutuskindlustuse lepingu sõlmimise kohustus ca 30 seadusest. VÕS §
520 kohaselt on kindlustusandja kohustatud seaduse alusel nõutavat vastutuskindlustuse lepingut
sõlmima, kui kindlustusvõtja vastab tüüptingimustes ettenähtud tingimustele. Õiguskirjanduses on
märgitud, et kindlustusandja ei tohiks tüüptingimustes mingeid eritingimusi kindlustusvõtjale
kindlustuslepingu sõlmimiseks siiski seada. Kindlustusandja lepingu sõlmimise kohustuse juures tuleb
arvestada ka sellega, kas kindlustusandja üldse vastavat kindlustusteenust pakub. Seega lasub
kindlustusandjal kohustus kindlustusleping sõlmida ja seega lepingu sõlmimist taotlevat isikut mitte
diskrimineerida siis, kui ta vastava kohustusliku vastutuskindlustuse liigi pakkumisega tegeleb.3
Meie hinnangul on nii VÕS § 520 kui ka eelnõu § 4 lg 6 näol tegemist ebamõistliku lepinguvabaduse
piirangutega, sest kindlustusandja on kohustatud sõlmima lepingu isegi pahauskselt käitunud
kindlustusvõtjaga. Näiteks on kindlustusandja justkui kohustatud sõlmima lepingu kindlustusvõtjaga,
kellega ta on hiljuti kindlustuslepingulised suhted viimase pahauskse käitumise tõttu lõpetanud (n klient on
süüdi mõistetud kindlustuskelmuses). Samuti kindlustusvõtjaga, kellel on tema ees kindlustusmakse
võlgnevus. Olgu öeldud, et kõnealuse paragrahvi puhul on tegemist ka maailma kindlustusõiguse
kontekstis küllaltki radikaalse sättega. Olgugi, et VÕS kommentaarides on tehtud viide vana VVG §-le 158b
lõikele 2 kui VÕS § 520 eeskujule, on see eksitav. VVG-st sellist kohustust kindlustusandjale ei tulene ega
ole ka kunagi tulenenud. Mõned regulatiivsed erisused Saksamaal siiski on: nt kohustusliku
liikluskindlustuse seadusest tuleneb kindlustusandjale kohustus sõlmida kindlustusvõtja vastaval soovil
viimasega kohustusliku liikluskindlustuse leping (PflVersG § 5 lg 2). Kuid ka kohustusliku liikluskindlustuse
puhul pole kindlustusandja kõnealune kohustus siiski absoluutne – PflVersG § 5 lõikes 4 on sätestatud
ammendav nimekiri keeldumise alustest. Just nimetatud keeldumise alustest on ajendatud ka meie
sõnastusettepanek. Ka potilasvahinkolaki ei sätesta kindlustusandja lepingu sõlmimise kohustust.
Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku täiendada eelnõud järgmiselt:
„(X) Kindlustusandja ei pea käesoleva paragrahvi lõikes x nimetatud lepingut sõlmima, kui kindlustusvõtja
on eelneva kolme aasta jooksul:
1) rikkunud kindlustusandja suhtes VÕS § 440 tulenevat kohustust ja kindlustusandja on VÕS § 441 alusel
temaga sõlmitud kindlustuslepingust seetõttu taganenud;
2) jätnud täitmata oma kindlustuslepingust tuleneva kindlustusmakse tasumise kohustuse ja
kindlustusandja on seetõttu kas lepingust taganenud või selle üles öelnud;
3) pannud kindlustusandja suhtes toime karistusseadustiku §-s 212 nimetatud teo või käitunud muul moel
pahauskselt.“.
Meie arvates aitaks kõnealune muudatus pigem elavdada konkurentsi kohustusliku vastutuskindlustuse
turul, kus kindlustusandjad on loobunud seetõttu teenust pakkumast, et sest neil ei ole võimalik keelduda
lepingu sõlmimisest isikuga, kes on kõnealuses valdkonnas tundmatud ja/või kellaga seotud kindlustusriski
nad ei ole valmis enda kanda võtma.
2.8 Lõige 7
Lõige 7 sätestab, et kindlustuskohustuse täitmist tõendav teave, sealhulgas andmed
kindlustusandja ja kindlustuskaitse kohta ning juhised vaidluste lahendamise kohta, peavad
3 J. Lahe, O-J. Luik. Kindlustusõigus, Juura 2017, lk 167.
-6-
olema avaldatud nii TTO tegevuskohas kui ka tema veebilehel selle olemasolu korral. Lõikes 7
võiks olla konkreetselt välja toodud, millal ja milline teave tuleb avaldada. Oluline on, et teave
oleks patsiendile avaldatud enne lepingu sõlmimist või teenuse osutamist. Sellisel juhul saaks
patsient hoiduda tervishoiuteenusest, mida osutab tervishoiuteenuse osutaja, kellel pole
patsiendikindlustust. Meie arvates ei peaks kõnealune teavituskohustus olema sätestatud
patsiendikindlustuse seaduses. Asjakohane oleks teavitamiskohustus sätestada VÕS-i
tervishoiuteenuse osutamise lepingu peatükis (nt VÕS § 766) või TTKS-s, mil selle kohustuse
täitmist saaks kontrollida terviseamet. Küsitav on ka eriregulatsiooni vajalikkus, sest MTÜS § 31
lõige 2 punkt 9 näeb ette teenuse osutaja kohustuse vastutuskindlustuse olemasolu nõude korral
avaldada vastutuskindlustuse suurus, kehtivuse piirkond, kehtivuse algus- ja lõppkuupäev ning
kindlustusandja nimi ja kontaktandmed. Seejuures on kõnealune regulatsioon teabe avaldamise
viisi ja tähtaegade osas oluliselt täpsem, nähes ette, et teenuseosutaja teeb selgelt ja üheselt
mõistetavalt ning aegsasti enne kliendiga lepingu sõlmimist, või kui kirjalikku lepingut ei sõlmita,
siis enne teenuse osutamist, kõnealuse teabe kättesaadavaks (lõige 1). Veelgi arusaamatum on,
et paralleelselt jääb kehtima TTKS § 505 lõige 1, mis sätestab teistsuguse teavitamiskohustuse
piiriülese tervishoiuteenuse osutamisel.
2.9 Kindlustusleping
2.9.1 Eelnõu sõnastusest peaks selgemini välja tulema, et ühe lepinguga kaetakse kogu
TTO tegevusloastatud tegevus (vt sõnastusettepanek p 2.2.).
Eelnõu üheks põhimõtteks on, et lepingu sõlmimisel loetakse TTO kogu tegevusloastatud
tegevus kindlustatuks. Oluline on märkida, et see saab kindlustatud olla üksnes lepingu sõlmimise
seisuga. Saame seletuskirjast aru, et eelnõu koostajad on seda tegelikult ka silmas pidanud, sest
uue tegevusloa muutmine ja uue tegevusloa kehtima hakkamine on eelnõu järgi seotud
kindlustuskohustuse täitmise ja kindlustuskaitse kehtima hakkamisega (vt eelnõu § 38 p 9).
Nimetatud põhimõte peaks ka sõnastusest selgelt välja tulema (§ 4 lg 3). Teeme ettepaneku
sõnastada:
„(3) Patsiendikindlustuse lepingust tulenev kindlustuskaitse peab hõlmama kõiki
tervishoiuteenuseid, mille osutamiseks on tervishoiuteenuse osutajale lepingu sõlmimise ajal
väljastatudantud tegevusluba. Tegevusloa muutmisel või uue tegevusloa väljastamisel tuleb
esitada kindlustusandjale tahteavaldus uue lepingu sõlmimiseks või olemasoleva lepingu
muutmiseks.“
2.9.2 Eelnõus tuleks sätestada, et tegevusloa numbrid, mis on kindlustuslepinguga
kaetud märgikse poliisile. Sõnastus võiks olla näiteks järgmine:
„Lisaks VÕS § 434 lõikes 2 sätestatule tuleb poliisil märkida kõik tegevusload, millega seotud
tegevus on patsiendikindlustuslepinguga kindlustatud.“.
2.9.3 Tegevusloa ja kindlustuslepingu kehtivuse sidumine
Oleme varem teinud ettepaneku, et tegevusloa lõppemisega peaks kaasnema kindlustuslepingu
automaatse lõppemine. Üldiselt on seda ettepanekut toetatud. Paraku ei sisaldu seda põhimõtet
eelnõus. Teeme ettepaneku sõnastada:
„Patsiendikindlustuse leping lõpeb tegevusloa kehtetuks tunnistamise, kehtetuks muutumise ja
peatumise korral. Juhul, kui patsiendikindlustusleping hõlmab mitut tegevusluba või tegevusluba
lõpeb osaliselt, jääb kindlustusleping muus osas kehtima.“.
2.9.4 Lepingu sõlmimise piirangud ja VÕS-i mittekohaldamine
-7-
Oleme seisukohal, et eelnõus tuleks liikluskindlustuse eeskujul, registripõhise kindlustuse
juurutamiseks ja kindlustuskohustuse täitmise kontrollime hõlbustamiseks sätestada:
Tagasiulatuva kindlustuskaitse ja lepingu tagasiulatava lõpetamise keeld
Mitmekordse kindlustuse keeld
VÕS §-de 432 ja 458 lg 4 mittekohaldamine patsiendikindlustuslepingule.
Teeme ettepaneku sõnastada need järgnevalt:
„(x) Kokkulepe kindlustuskaitse tagasiulatuva alguse või lõppemise kohta on tühine.
(x) Tervishoiuteenuse osutajal ei ole lubatud sõlmida mitut kattuva kindlustusperioodiga lepingut.
Kui on sõlmitud mitu kattuva kindlustusperioodiga lepingut, on hiljem sõlmitud leping tühine
ulatuses, milles see kattub varem sõlmitud lepinguga.
(x) Patsiendikindlustuse lepingule ei kohaldata võlaõigusseaduse §-s 432 ja § 458 lõikes 4
sätestatut.“
3 KINDLUSTUSSUMMA (§ 8)
3.1 Agregaatse kindlustussumma vähendamine
Eelnõu järgi on kindlustussumma õigustatud isiku kohta 100 000 eurot, kindlustusjuhtumi kohta
300 000 eurot ja patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi kohta 3 000 000 eurot (§
8 lg 1).
Kindlustussumma 3 000 000 on sätestatud kindlustusperioodi kohta. Agregaatse
kindlustussumma puhul rakendatakse kindlustuses põhimõtet, et see väheneb iga väljamakstud
hüvitise võrra. Nimetatud põhimõte peaks ka eelnõus sisalduma. Teeme ettepaneku sõnastada
lõige 1 järgnevalt:
„(1) Kindlustussumma on õigustatud isiku kohta 100 000 eurot ja kindlustusjuhtumi kohta 300
000 eurot. Kindlustussumma patsiendikindlustuse lepingu järgse aastase kindlustusperioodi
kohta on 3 000 000 eurot. Eelmises lauses sätestatud kindlustussummat vähendatakse pärast
iga kindlustusjuhtumi toimumist ning kindlustusandja vastutab hilisema kindlustusjuhtumi tõttu
tekkinud kahju eest üksnes varasema kahju hüvitamisest ülejääva kindlustussumma osa
ulatuses.“.
3.2 Kahju proportsionaalne hüvitamine
Lõikes 3 on sätestatud, et kui kahjunõuete kogusumma ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 või
2 nimetatud kindlustussummat ühe kindlustusjuhtumi kohta, jagatakse hüvitis õigustatud isikute
vahel proportsionaalselt iga õigustatud isiku kahju suuruse järgi. Esmalt teeme ettepaneku
sõnastusest välja jätta „ühe kindlustusjuhtumi tõttu“, sest agregaatse kindlustussumma puhul
vaadatakse kõiki kindlustusjuhtumeid, mis perioodil aset leidsid.
Teisalt valmistab selle sätte rakendamine praktikas probleeme, sest tervisekahjudele on omane,
et neid makstakse pikkade aastate jooksul ja paljudele inimestele sama kindlustuslepingu või
kindlustusjuhtumi raames (nt töövõimetus, ülalpidamine). Mida rohkem on aasta jooksul
kindlustusjuhtumeid või mida rohkem on kindlustusjuhtumis kannatanud õigustatud isikuid, seda
tõenäolisem on, et kindlustussummast ei piisa kõigi õigustatud isikute kahjude täielikuks
hüvitamiseks. Agregaatse kindlustussumma puhul on probleemiks, et see võib täis saada alles
aastate kuludes ja seda pole patsiendikindlustuse fondil võimalik ette prognoosida. Sõnastuse
järgi oleks aga õigustatud isikul õigus proportsionaalsele osale. Samas on teistele isikutele juba
-8-
hüvitised välja makstud. Siit tõusetub küsimus, kas lõike 3 rakendamiseks peaks
patsiendikindlustuse fond juba väljamakstud hüvitised rohkem makstud ulatuses tagasi küsima?
Meie seda ei toeta. Teeme ettepaneku eelnõus sätestada, et väljamakstud hüvitisi õigustatult
isikult tagasi nõuda ei saa.
3.3 Mittevaralise kahju kindlustussummad (§ 8 lg 2, 18 lg 3)
Mittevaralise kahju kindlustussumma on õigustatud isiku kohta 30 000 eurot ja kindlustusjuhtumi
kohta 100 000 eurot. Olemuselt on mittevaralise kahju kindlustussummad ka eelnõu § 18 lõikes
3 toodud summad. Nimetatu peaks eelnõust välja tulema. Ka seletuskirjas tuleks märkida, et
tegemist on kindlustussummadega. Teeme ettepaneku sõnastada:
§ 8 lg 2
„(2) Mittevaralise kahju kindlustussumma kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot ja õigustatud
isiku kohta 30 000 eurot. Patsiendi tervise kahjustamise ja kehavigastuse tekitamise korral
rakendatavad kindlustussummad on sätestatud käesoleva seaduse § 18 lõikes 3. Mittevaralise
kahju hüvitis loetakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kindlustussumma hulka.“.
§ 18 lg 3
„(3) Patsiendile hüvitatakse mittevaraline kahju järgmiste kindlustussummade ulatuses:
1) keskmise raskusega kergema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 500 eurot;
2) keskmise raskusega raskema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 2000 eurot;
3) raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 5000 eurot;
4) väga raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 15 000 eurot;
5) eriti raske tervisekahjustuse, kehavigastuse või surma korral 30 000 eurot.“
4 KINDLUSTUSJUHTUM
4.1 § 7 lg 2 p 4
Kui on täidetud lõikes 1 toodud eeldused, hüvitatakse kahju, mis on tingitud diagnoosimise, ravi
või muu samalaadse toimingu käigus kasutatud seadme rikkest. Sõnastust tuleks muuta
selgemaks, et hüvitatakse üksnes kahjud, mille eest TTO vastutab VÕS § 770 lõike 2 alusel, kui
tervishoiuteenuse osutaja, et sõnastus oleks arusaadav ja ei tekiks näilist vastuolu eelnõu § 19
punktiga 6. Teeme ettepaneku sõnastada:
„4) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus kasutatud seadme rike, mille eest
tervishoiuteenuse osutaja vastutab võlaõigusseaduse § 770 lõike 2 alusel;“
4.2 § 7 lg 2 p 7
Eelnõu kohaselt hüvitatakse kahju, mille põhjustas tervishoiuteenuse osutaja korraldusliku
kohustuse rikkumine, mis on otseselt seotud diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu
teostamisega või teostamata jätmisega. Korraldusliku kohustused on lai mõiste, siia alla kuuluvad
ka tegevused, mis ei ole otseselt seotud tervishoiuteenuse osutamisega, nagu näiteks toitlustuse
korraldamine, põrandate puhastamine, jne. Tsiviilvastutuse kontekstis kätkeb korralduslike
kohustuste rikkumine endast ka üldvastutust. Üldvastutust on eelnõu autorid soovinud
kindlustuskaitse alt välistada, sest hüvitatakse üksnes sellise korraldusliku kohustuse rikkumisest
tulenev kahju, mis on otseselt seotud diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu
-9-
teostamisega või teostamata jätmisega. Siit tõusetub küsimus, milline on korraldusliku kohustuse
rikkumisest tulenev kahju, mida ei hüvitata eelmiste punktide alt? Korralduslike kohustuste
rikkumine, mis on otseselt seotud ravi diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu
teostamisega või teostamata jätmisega, saavad olla näiteks: infektsioonidega ebapiisav
tegelemine, valve ebaõige korraldamine; ravimite puudumine ja ebaõige hoiustamine;
meditsiiniseadmete puudulik hooldamine ja korrast ära olek. Kõikide nende kohustuste
rikkumisega seotud kahjude hüvitamine on kaetud juba eelmiste puntide alt kaetud. Samas
tekitab punkti 7 lisamine regulatiivse konkurentsi ja õigusliku segaduse. Näiteks on nakkuse korral
võimalik esitada nõue tuginedes punktile 2 või alternatiivselt tuginedes punktile 7. Kui punkti 2
puhul tuleb hinnata, kas nakkus oleks olnud välditav, siis punkti 7 puhul seda ei nõuta. Eelnõu
järgi oleks sellise kahju hüvitamist lihtsam nõuda tuginedes punktile 7. Meie arvates tuleks sellise
olukorra tekitamisest hoiduda. Punkti 7 lisamine oli ehk põhjendatud olukorras, kus lg 2 p 1 oli
sõnastatud kitsalt ravi- või diagnoosivea keskselt. Eelnõu praeguses redaktsioonis on aga punkt
1 ja muud alused sõnastatud oluliselt laiemalt ning punkt 7 tekitab tarbetut segadust. Juhime
tähelepanu, et vastav säte puudub ka eelnõu üheks eeskujuks ja allikaks olevas
potilasvahinkolakis. Teeme ettepaneku punkt 7 eelnõust välja jätta.
4.3 Puudused tervishoiu korralduses
Kindlustusjuhtumiks ei saa olla kohustuste rikkumine (sh tegevusetus), mis tuleneb puudustest
tervishoiu korralduses, nagu näiteks meditsiini alarahastus, tervishoiutöötajate puudus,
ravijärjekorrad, sobivate seadmete ja ravimite puudus või muud sarnased asjaolud. Palume
täiendada eelnõu kõnealust paragrahvi lõikega 3 järgmises sõnastusest:
„(3) Kindlustusjuhtumiks ei ole kohustuste rikkumine, mis tuleneb otseselt või kaudselt
puudustest tervishoiu korralduses, nagu näiteks ravikindlustuse rahastatus, ravijärjekorrad,
sobivate seadmete ja ravimite puudus või muud sarnased asjaolud.“
5 PATSIENDIKINDUSTUSE FOND
Patsiendikindlustusfondi olemust ja selle juhtimisega seotud küsimusi käsitletakse § 9 ja § 24 –
26. Väljapakutud kujul ei ole regulatsioon õnnestunud, kuivõrd ühe reguleerimisala sätted
paiknevad eri peatükkides ja on sõnastatud ka ebamääraselt.
Esiteks peame mõistlikuks käsitleda patsiendikindlustusfondi tegevust, välja arvatud kahju
hüvitamist puudutavad sätted, ühes peatükis (nt. 3. peatükk), et tagada seaduse parem loetavus.
Nii hõlmaks see peatükk nii fondi olemust, juhtimist kui ka sellega seotud teisi regulatsioone.
EKsL teeb ettepaneku muuta § 9 lg 1 ja 2, kuna sõnastusest ei tulene, kes patsiendikindlustuse
fondi peaksid moodustama, samuti ka liikmesusest tulenevad peamised kohustused. Teeme
ettepaneku sõnastada lg 1 ja 2 ümber alljärgnevalt:
„(1) Fond on kindlustusandjate asutatud mittetulundusühing, mis täidab käesolevast seadusest ja
halduslepingust tulenevaid ülesandeid.
(2) Kindlustusandja, mis soovib sõlmida Eestis käesolevas seaduses sätestatud
patsiendikindlustuse lepinguid, peab astuma fondi liikmeks, osalema fondi ülesannete täitmises
ja selle tegevuse rahastamises.“
Eelnõu § 24 lg 4 kätkeb põhimõtet, mille kohaselt ei tule halduslepingu sõlmimata jätmise ja
ennetähtaegse lõpetamise korral järgida § 9 sätestatud juriidilise isiku vormi.
Leiame, et halduslepingu mittesõlmimisel või lõppemisel peaks seadus sätestama üheselt,
millised seaduse sätted ei rakendugi. Üksnes patsiendikindlustuse fondi vorminõude muutmine
- 10 -
ei taga patsiendikindlustuse süsteemi toimimist soovitud kujul, sest liikmelisus on kehtivate
seaduste kohaselt olemas üksnes mittetulundusühingutel ja ühistutel. Kuna sihtasutustel ja
äriühingutel liikmeid ei ole ning tulundusühistu vorm ei vasta olemuslikult patsiendikindlustuse
eesmärkidele, ei oleks patsiendikindlustuse fondi eksisteerimine mittetulundusühingu vormi
väliselt võimalik. Samuti on ilmne, et mittetulundusühingu asutajateks saaksid olla üksnes
kindlustusandjad ja mitte muud organisatsioonid või äriühingud. Kuna näiteks § 25 lg 1 sätestab
fondi liikmete kohustuse tagada fondi kohustuste täitmise, ei oleks see praktikas ilmselt võimalik,
et kindlustusandjad hakkaksid vabatahtlikult tagama mõne organisatsiooni kohustuste täitmist,
mis ei allu vahetult nende juhtimisele ja kontrollile.
Seega soovitame seaduse sõnastust muuta selliselt, et juhul kui halduslepingut ei sõlmita või see
lõppeb, rakendatakse seadust selliselt, et patsiendikindlustusfondi ülesandeid kahjude
hüvitamisel täidab enda lepingust tulenevate kohustuste osas iga kindlustusandja ise. Samuti ei
saaks sellisel juhul rakenduda mitmed teised ülesanded, nagu näiteks kindlustamata juhtumite
hüvitamine, patsiendikindlustuse register jne. Antud juhul hakkaks patsiendikindlustuse süsteem
toimima sarnaselt teistele kohustuslikele kindlustustele, mille puhul kindlustusandja pakub
kindlustusvõtjale kindlustuskaitse ja menetleb ka kahjujuhtumeid.
§ 26 sätestab fondi nõukoja kohustuslikkuse ja selle funktsioonid. Eelnõu kohaselt on „fondil
nõukoda, kes teeb valdkonna eest vastutavale ministrile ettepanekuid patsiendikindlustuse
süsteemi arendamiseks ning annab hinnanguid fondi jätkusuutlikkusele ja tegevusele
kindlustusjuhtumite menetlemisel vähemalt üks kord aastas.“ Leiame, et antud sõnastus ja ka
teised seonduvad sätted on ebamäärased ning jätab lahtiseks nõukoja olemuse, samuti õigused
ja kohustused.
Väljapakutud kujul ei ole selge, kas ministeerium soovib luua traditsioonilist nõukoda, mis kannab
nõuandvat eesmärki või soovib luua auditi- või kontrollorganit või kõike korraga. Seaduseelnõud
ette valmistades käigus peeti meile teadaolevalt nõukoja puhul vajalikuks ennekõike esmast
funktsiooni, kus erinevad huvigrupid kohtuvad, arutavad patsiendikindlustuse süsteemi toimimist
ja teevad ettepanekuid selle arendamiseks. Eelnõu sõnastuse kohaselt aga:
- annab nõukoda hinnanguid fondi jätkusuutlikkusele ja tegevusele kindlustusjuhtumite
menetlemisel (lg 1), mis oma olemuselt on auditi ülesanne;
- on nõukojal õigus saada fondil informatsiooni majandustegevuse kohta,
kindlustusjuhtumite ja nende menetlemise ning kindlustuskohustuse täitmise kohta (lg 3), mis
oma olemuselt on kontrollorgani õigus;
- on nõukoja volitatud esindaja õigus osa võtta fondi kõrgeima organi istungitest (lg 4), mis
oma olemuselt on liikme või osaniku õigus (PS! Seadusandluse kohaselt on eraõiguslike isikute
töövormideks koosolekud, mitte istungid);
- määrab valdkonna eest vastutav minister nõukoja liikmete /.../ tasustamise korra (lg. 5),
mis olemuselt on omane juhtorganitele.
Ülaltoodu tõttu peame vajalikuks kogu paragrahv ümber sõnastada, et oleks selge, mis eesmärgil
nõukoda on ellu kutsutud. Meie hinnangul saab see olla üksnes nõuandev. Kuna
kindlustusandjad alluvad finantsjärelevalvele ja kontrollifunktsioonid on mõistlik sätestada
halduslepinguga, puudub igasugune vajadus ebamääraste juhtimis- ja kontrollfunktsioonidega
täiendava organi moodustamiseks. Samuti ei pea me vajalikuks nõukoja liikmete tasustamist,
sest nõukoja puhul ei ole tegemist ei juht- ega kontrolliorganiga, mistõttu ei kaasne tegevusega
ka vastutust. Kuna tegemist on organiga, milles osalemine peaks aitama kaasa
- 11 -
tervishoiusüsteemi parandamisele ja ka nõukoja liikme tegevusvaldkonna huvide edendamisele,
peaks nõukoja tegevuses osalemisega seotud kulud olema kaetud liikme põhitöökoha poolt.
Tulenevalt eeltoodust teeme ettepaneku sõnastada § 26 tervikuna ümber alljärgnevas
sõnastuses:
„§ 26. Fondi nõukoda
(1) Fondil on nõukoda, mis analüüsib patsiendikindlustuse süsteemi toimimist ja teeb vajadusel
valdkonna eest vastutavale ministrile ja fondile ettepanekuid patsiendikindlustuse süsteemi
arendamiseks.
(2) Nõukoda koosneb kindlustusandjate, tervishoiuteenuse osutajate, riigi ja patsientide
esindajatest.
(3) Fondi juhatus esitab nõukojale regulaarseid ülevaateid patsiendikindlustuse süsteemi
toimimise kohta.
(4) Nõukoja moodustamise alused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“
6 KAHJU HÜVITAMINE
6.1 Õiguslikud alused (§ 10)
Eelnõu § 10 pealkirjaks on „kahju hüvitamise õiguslikud alused“. Paraku kõnealune paragrahv ei
käsitle õiguslikke aluseid, millele tuginedes saab fondilt kahju hüvitamist nõuda. VÕS-i järgi saab
TTO-lt kahju hüvitamist nõuda VÕS § 770 või õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamise
sätete järgi, kõne alla võiks tulla ka nõude esitamine VÕS § 1061 alusel. Samas sellise kahju
hüvitamine on välistatud tulenevalt eelnõu §-st 19 punktist 6.
Selguse huvides tuleks §-i 10 sisu viia vastavusse pealkirjaga ja sätestada, millisel alusel saab
nõude esitada. Analoogiline säte sisaldub ka LKindlS §-s 23. Teeme ettepaneku sõnastada lõige
1 järgmiselt:
„1) Kindlustusjuhtumi toimumise korral võib õigustatud isik nõuda fondilt varalise ja mittevaralise
kahju hüvitamist, kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendi või õigustatud isiku ees
võlaõigusseaduse § 770 või õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamis sätete alusel.“
6.2 Kindlustusandja ja fondi vahekord
Eelnõus tuleks täpsemalt sõnastada, et lepingust ja seadusest tuleneva täitmise nõude saab
patsient või õigustatud isik esitada üksnes fondi vastu. Fond hüvitab kahju kindlustusandja eest
ja nimel. Fondi ja kindlustusandja omavahelises suhtes vastutab kahju hüvitamise eest üksnes
kindlustusandja. Nimetatud põhimõte peaks eelnõust välja tulema. Seletuskirjas tuleks märkida,
et kõnealune põhimõte rakendub ka hagimenetluse korral ning, et fond ja kindlustusandja ei
vastuta kahju hüvitamise eest solidaarvõlgnikena.
Teeme ettepaneku sõnastada järgmiselt:
„(4) Patsient või muu õigustatud isik võib nõuda käesoleva seaduse ja patsiendikindlustuse
lepingu alusel kindlustusvõtja poolt talle tekitatud kahju hüvitamist üksnes fondilt. Fond hüvitab
kahju õigustatud isikule kindlustusandja nimel ja eest. Fondi ja kindlustusandja omavahelises
suhtes vastutab ainult kindlustusandja.“
- 12 -
6.3 Varalise kahju hüvitamine
Eelnõus on lähtutud põhimõttest, et kindlustusjuhtumi toimumise korral võib kahjustatud isik
nõuda varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist võlaõigusseaduse alusel, arvestades käesolevas
seaduse sätestatud erisusi. Arvestades eelnõus toodut, saame aru, et kahjustatud isik saab
nõuda fondilt sisuliselt üksnes võlaõigusseaduse §-de 129, 130 ja 134 sätestatud kahju
hüvitamist. Segadust tekitab, miks on § 11 pealkirjastatud, kui varalise kahju hüvitamine ja selle
hüvitamise kohta on koostatud ülevaatlik kataloog, mida on veel täpsemalt reguleeritud
ülalpidamise äralangemise ja töövõimetuse hüvitamise põhimõtetega. Samal ajal sellist
ülevaatliku liigendust pole mittevaralise kahju puhul. Meie arvates võiks § 11 pealkirjastada
„Kahju hüvitamine“ ja seal anda ülevaade ka mittevaralise kahju hüvitamisest.
Kuna eelnõu koostajad on pidanud vajalikuks hüvitatava kahju loetlemist eelnõus, siis tuleks
eelnõusse lisada säte, et fond hüvitab kindlustatud isiku asemel kindlustusjuhtumi tagajärjel
üksnes eelnõus nimetatud kahju, tehes seda eelnõus sätestatud ulatuses ja korras.
Teeme ettepaneku sõnastada § 11 järgmiselt:
„§ 11. Varalise kahju hüvitamine
(1) Käesoleva seaduse ja patsiendikindlustuse lepingu alusel hüvitatakse patsiendile või
õigustatud isikule üksnes kindlustusjuhtumist tingitud alljärgnev kahju:
1) ravikulud, sealhulgas kulud ravimitele, mida ei hüvitata ravikindlustuse seaduse alusel;
2) kulud, mis on tekkinud patsiendi vajaduste suurenemisest, sealhulgas kulud abivahenditele ja
meditsiiniseadmetele;
3) osalisest või puuduvast töövõimest või ajutisest töövõimetusest tekkinud kahju;
4) matusekulud;
5) ülalpidamishüvitis; ülalpidamise äralangemisest tekkinud kahju;
6) muu varaline kahju, mis kuulub hüvitamisele võlaõigusseaduse §-de 129 ja 130 kohaselt;
7) mittevaraline kahju VÕS § 134 kohaselt arvestades käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud
erisusi.“
6.4 Top-up kindlustuse põhimõtte rakendamine
Patsiendikindlustus on olemuselt kindlustus, mis hüvitab kahju ulatuses, milles patsiendil ei ole
õigus saada kahju hüvitist riigilt või kohaliku omavalitsuse üksuselt muu seaduse alusel. See on
väga mõistlik. Ilma kõnealuse põhimõtte rakendamiseta oleks sissejuhatavas punktis käsitletud
riske arvestades patsiendikindlustuse süsteemi rakendamine äärmiselt küsitav.
Praegu sisaldub kõnealune põhimõte üksnes eelnõu § 12 punktis 6, mille kohaselt ei hüvitata
kahju, mida kahjustatud isikul on õigus saada riigilt või kohaliku omavalitsuse üksuselt muu
seaduse alusel. Näiteks ei hüvitata kahjusid, mis seisnevad kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud
tervisekahjustuse või kehavigastuse ravimise kulude osas, milles patsiendil on õigus
ravikindlustushüvitisele ravikindlustusseaduse alusel. Samuti ei hüvita fond näiteks kahjusid,
milles kahjustatud isikul on õigus kahju tekitamisest tulenevalt saada töövõimetoetust
töövõimetoetuse seaduse alusel.
Normitehniliselt on sellise olulise põhimõtte “avastamine” alles välistuste juures küsitav. Oleme
seisukohal, et nii oluline põhimõte tuleks sätestada täpsemalt eespool, näiteks hüvitatava kahju
- 13 -
ulatust käsitlevates paragrahvides. Samuti peaks seda põhjalikult käsitama seletuskirjas. Selguse
huvides tuleks eelnõuga täiendada ka RaKS § 26 ja välistada seal tagasinõue
patsiendikindlustuse kindlustusandja ja fondi vastu.
Samuti tekitab küsimusi, kuidas kõnealust sätet peaks tõlgendama. Olgu öeldud, et üldise
põhimõttena tuleks kahju hüvitise määramisel VÕS § 127 lg 5 kohaselt niikuinii võtta arvesse ka
kahju tekitamise tagajärjel kannatanul tekkivad kasulikud tagajärjed, sest kannatanu ei tohi kahju
hüvitamise tagajärjel sattuda paremasse olukorda, kui ta oleks olnud juhul, kui kahju tekitavat
sündmust ei oleks toimunud. Seega sisaldab ka juba VÕS § 127 lg 5 põhimõtet, et teatud juhtudel
seda kahju ei hüvitata.
Vastavate soorituste mahaarvatavus võlaõigusseaduse alusel sõltub kohtupraktika kohaselt
eelkõige konkreetse pensioni või toetuse iseloomust ja eesmärgist. Kui pension või toetus on
suunatud individuaalselt kannatanu poolt kehavigastuse või tervisekahjustuse tõttu suurenenud
vajaduse või kahju kompenseerimisele, tuleks seda pigem hüviste suuruse juures arvesse võtta,
nt võib seda põhimõtet välja lugeda Riigikohtu lahendist töötuskindlustushüvitise kohta (RKTKo
3-2-1-79-13 p 32.7). Kahtlasem on see selliste pensionite ja toetuste puhul, mille suuruse
määramisel ei võeta arvesse õigustatud isiku individuaalseid vajadusi või kahju (selline näib
näiteks olevat toitjakaotuspension või matusetoetus) sest selliste toetuste või pensionide
eesmärgiks ei ole mitte niivõrd kannatanud tekkinud kahju kompenseerimine ja selle kaudu kahju
tekitaja kahju hüvitamise kohustuse vähendamine, vaid kannatanu abistamine. Kõnealuse punkti
osas tekitabki eelkõige küsimusi asjaolu, kas seda peab tõlgendama koosmõjus VÕS § 127 lg 5
või mitte. Sellest sõltub ka see, millise hüvitise võib kahjuhüvitisest maha võtta ja millist mitte.
Segadust tekitab ka loetelu sissejuhatav lauseosas „Fond ei hüvita kahjustatud isikule“, mis viitab
sellele, et kahjustatud isikule seda kahju ei hüvitata, kuid see ei välista eriseadusest (nt RaKS)
tulenevaid tagasinõudeid.
Teeme ettepaneku eelnõu § 11 täiendada järgmise sättega:
„Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetud kahju hüvitatakse üksnes käesolevas seaduses
sätestatud ulatuses ja osas, milles kahju ületab patsiendile või muule õigustatud isikule seoses
tema ravimise, tervise kahjustamise, kehavigastuse tekitamise või surma põhjustamisega riigi,
avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt muu seaduse alusel
makstava hüvitise, toetuse või pensioni. Riigil, avalik-õiguslikult juriidiliselt isikul ja kohaliku
omavalitsuse üksusel ei ole eelmises lauses sätestatu osas tagasinõudeõigust fondi suhtes.
6.5 Kahju hüvitamise välistused (§ 19)
Kahju välistuste kataloogi osas esitame järgmised ettepanekud:
„6) kahju, mille eest vastutab tootja, sealhulgas verekeskus või haiglaapteegi pidaja
võlaõigusseaduse § 1061 või kahju õigusvastaselt tekitamise sätete alusel“;
Lähtuvalt VÕS § 1061 lg 5 saab nõude esitada ka muul alusel, sh kahju õigusvastaselt tekitamise
sätete alusel. Tootjavastuse nõuete esitamine peaks olema välistatud ka alternatiivsetel alustel.
Eelnõu kohaselt on analoogiliste nõuete esitamine lubatud, kui TTO vastutab diagnoosimise, ravi
või muu samalaadse toimingu käigus kasutatud seadme rikke eest TTO-na VÕS § 770 lõike 2
alusel. Selguse huvides rõhutasime ka „verekeskust“ ja „haiglaapteeki“, mis on mõlemad
põhjustanud eelnõu ettevalmistamise käigus erinevaid diskussioone. Olgu öeldud, et tootja
vastutus on vastutuskindlustuse lepingutes tavaliselt välistatud rahvusvahelise kindlustus- ja
edasikindlustuspraktika tõttu, kusjuures eraldi on rõhutatud verepankade ja ravimite tootmisega
seotud vastutuse välistamist.
- 14 -
6.5.1 Teeme ettepaneku täiendada p 15 järgmises sõnastuses:
„16) kahju, mis tuleneb otseselt või kaudselt puudustest tervishoiu korralduses, nagu näiteks
ravikindlustuse rahastatus, ravijärjekorrad, sobivate seadmete ja ravimite puudus või muud
sarnased asjaolud;“
Alternatiivselt esitasime ettepaneku sätestada, et sellisest asjaolust tingitud juhtumit ei käsitata
kindlustusjuhtumina.
6.5.2 Teeme ettepaneku täiendada punkti 10 sõnastust alljärgnevalt:
„6) kahju, mis on tervishoiuteenuse osutaja vastutuskindlustuse lepingutes tavaliselt välistatud
rahvusvahelise kindlustus- ja edasikindlustuspraktika tõttu, nagu näiteks kahju, mis on tekkinud
kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või hädaolukorra ajal või
seoses terroriakti toimepanemisega“;
Kindlustusandjad ei ole valmis ja ka võimelised kindlustama kõiki kahjusid. Eelkõige on selleks
kahjud, mille hüvitamine on välistatud edasikindlustusandjate poolt. Tavaliselt on need välistused
seotud sõja (sõda, massilised korratused jms), terrorismi, tuumaenergia ja tuumarelvadega,
samuti ka verepankade, HIV-i, kosmeetilise (meditsiinilise näidustusteta) kirurgia ja
protseduuriga. Analoogiline säte ei ole meie õiguses pretsedenditu, näiteks on selline põhimõte
sätestatud VMS § 120 lg 3 punktis 44.
7 KINDLUSTUSJUHTUMIST TEAVITAMISE JA KAHJU MENETLEMISE KORD (§ 13)
7.1 Kindlustusjuhtumist teavitamine
Eelnõus ei ole praegu reguleeritud kindlustusjuhtumist teavitamise tähtaegasid ja korda, seda nii
patsiendi kui ka TTO poolt. VÕS § 4221 lg 1 2 ls näeb ette, et kohustusliku kindlustuse
kindlustuslepingu suhtes kohaldatakse käesolevat seadust kohustuslikku kindlustust
kehtestavast seadusest tulenevate erisustega. Sama põhimõte tuleneb ka eelnõu § 2 lõikest 2,
mille kohaselt patsiendikindlustusele kohaldatakse võlaõigusseaduse asjakohaseid sätteid,
arvestades käesoleva seaduse erisusi. Järelikult tuleb kohaldada vastavalt VÕS § 522 lõiget 1
patsiendi poolse teavitamise kohustuse puhul ja VÕS § 514 TTO poolse teavitamise kohustuse
puhul. Meie arvates ei ole selline regulatsioon asjakohane eelkõige patsiendi vaatevinklist.
Mõistlik oleks õigusselguse huvides patsiendi ja TTO oma kohustuse mõistmiseks ja õiguste
maksmapanekuks vajalikud sätted koondada eriseadusesse.
Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada kõnealune paragrahvi lõiked 1-4 järgmiselt:
„(1) Käesoleva seaduse alusel on patsiendil või muul õigustatud isikul õigus nõuda kahju
hüvitamist olenemata sellest, millisel § 10 lõikes 1 nimetatud alusel nõue esitatakse, kolme aasta
jooksul alates ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest,
kuid mitte hiljem kui 10 aasta jooksul arvates kindlustusjuhtumi toimumisest.
Selgitus: kõnealune säte sisaldub praegu eelnõu paragrahvis 10. Õigusselguse ja ülevaatlikkuse
huvides võiks kaaluda selle sätte lisamist käesolevasse paragrahvi.
(2) Patsient peab teavitama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis fondi
kindlustusjuhtumist kahe nädala jooksul arvates kindlustusjuhtumist teadasaamisest. Kui
4
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud leping ei pea katma kahju, mis on ravikulukindlustuse lepinguid sõlmivate kindlustusandjate
kindlustustingimuste kohaselt tavaliselt välistatud rahvusvahelise kindlustus- ja edasikindlustuspraktika tõttu
- 15 -
patsiendil ei ole võimalik teavitamiskohustust täita terviseseisundi või muu mõjuva põhjuse tõttu,
pikeneb tähtaeg vastava aja võrra.
(3) Kui kindlustusjuhtumist on teavitatud tervishoiuteenuse osutajat või kindlustusandjat, edastab
tervishoiuteenuse osutaja või kindlustusandja selle viivitamatult fondile. Tervishoiuteenuse
osutaja peab teavitama kindlustusandjat asjaoludest, mille tagajärjeks võib olla kindlustusjuhtumi
toimumine, samuti kindlustusandjat ja fondi tema vastu õigustatud isiku poolt nõude või hagi
esitamisest.
(4) Võlaõigusseaduse §-des 450 ja 489 sätestatud kindlustusjuhtumi toimumise, täitmise ulatuse
ja kahju kindlakstegemise kohustus lasub fondil.
(5) Fondil on õigus saada tervishoiuteenuse osutajalt ja teistelt isikutelt oma käesolevast
seadusest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu ja ulatuse väljaselgitamiseks vajalikke
selgitusi ja dokumente, sealhulgas terviseandmeid. Tervishoiuteenuse osutaja ja teised isikud on
kohustatud esitama fondile asjakohased andmed esimesel võimalusel, kuid kõige hiljem kui 30
kalendripäeva jooksul alates taotluse saamisest.
(6) Fond on kohustatud tegema otsuse, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga, pärast kõigi vajalike
tõendite ja dokumentide saamist, kuid kõige hiljem 180. kalendripäeval arvates kindlustusjuhtumi
teate saamisest. Kindlustusjuhtumiks tunnistamise või mittetunnistamisest tuleb patsienti ja
õigustatud isikut viivitama teavitada.
(7) Fond on kohustatud teavitama patsienti või muud õigustatud isikut kindlustusjuhtumi
lahendamise edasisest käigust ja sellest, milliseid tõendeid ja dokumente õigustatud isik peab
kahju hüvitise suuruse väljaselgitamiseks fondile esitama.
(8) Kindlustusjuhtumiks mittetunnistamise korral on fond kohustatud patsienti teavitama kaebuste
lahendamise korrast ja õigusest pöörduda fondi otsuse vaidlustamiseks patsiendikindlustuse
lepituskomisjoni.“
(9) Kindlustusjuhtumi menetlemisel on:
1) fondil samad õigused ja kohustused nagu kindlustusandjal, sealhulgas kohaldatakse fondi
poolt isikuandmete töötlemisele vastavalt kindlustustegevuse seaduse §-des 217–2201
kindlustusandja kohta sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti;
2) õigustatud isikul ja tervishoiuteenuse osutajal fondi suhtes samad õigused ja kohustused nagu
neil on võlaõigusseaduse järgi kindlustusandja suhtes.
8 KINDLUSTAMATA JUHTUMID (§ 21)
Töögrupis räägitu põhjal oleme olnud veendunud, et kindlustamata juhtumina tohiks käsitleda
üksnes juhtumeid, kus kahju tekib tervishoiuteenuse osutamise käigus, mille osutamiseks TTO-l
oli tegevusluba, kuid puudus patsiendikindlustus. Juhul, kui TTO-l puudus üldse tegevusluba või
teenuse osutamine väljus tegevusloa ulatusest, siis ei tohiks juhtumit käsitada
kindlustusjuhtumina. Segadust põhjustab ka asjaolu, et § 4 sõnastus võimaldab erinevaid
tõlgendusi (vt selle kohta meie ettepanekuid ja selgitusi käesoleva kirja punktis 2).
9 TAGASINÕUDEÕIGUS (§ 22)
8.1. Tagasinõudeõigus alltöövõtja kindlustusandja vastu
Oleme varem teinud korduvalt ettepaneku, et olukorras, kus kindlustusjuhtumi põhjustab
tervishoiuteenuse osutaja, kellel on ka endal käesolevast seadusest tulenev kindlustuskohustus,
- 16 -
kuid kelle poolt tekitatud kahju eest vastutab tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 või
võlaõigusseaduse § 1054 alusel patsiendiga tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlminud TTO,
peaks peale kahju hüvitamist selle tervishoiuteenuse osutaja kindlustusandjal või fondil olema
õigus esitada tagasinõue kindlustusjuhtumi tegelikult põhjustanud tervishoiuteenuse osutaja
kindlustusandja vastu. Tegemist on juba varem esitatud ettepanekuga, mida on töögrupis
arutatud ja mille suhtes on oldud toetavad. Paraku seda sätet ei ole meile arusaamatutel põhjustel
eelnõusse lisatud.
Teeme ettepaneku lisada uus tagasinõude alus järgmises sõnastuses:
„(6) Kui kindlustusjuhtumi põhjustas tervishoiuteenuse osutaja, kellel on käesolevast seadusest
tulenev kindlustuskohustus, kuid kelle poolt tekitatud kahju eest vastutas tsiviilseadustiku üldosa
seaduse § 132 või võlaõigusseaduse § 1054 alusel patsiendiga tervishoiuteenuse osutamise
lepingu sõlminud tervishoiuteenuse osutaja, on peale kahju hüvitamist selle tervishoiuteenuse
osutaja kindlustusandjal või fondil õigus esitada tagasinõue kindlustusjuhtumi põhjustanud
tervishoiuteenuse osutaja kindlustusandja vastu.“
8.2. Lõikes 5 sätestatud tagasinõudeõigus peaks olema üksnes kindlustusandjal.
10 PATSIENDIKINDLUSTUSE LEPITUSKOMISJON
10.1. Teeme ettepaneku täiendada § 27 sättega, mis annaks erandjuhtumil ka fondile õiguse
komisjoni poole pöörduda. Fondil võiks olla õigus pöörduda seisukoha saamiseks komisjoni
poole, kui kindlustusjuhtumi ja fondi täitmise kohustuse väljaselgitamine eeldab eriteadmisi
nõudvate asjaolude selgitamist ja nendele tuginevate järelduste tegemist, kuid fondil pole
vaatamata jõupingutustele õnnestunud ekspertiisi korraldada ja eriteadmistega isikut kaasata.
Ekspertiisi kaasamine ja korraldamine võib osutuda praktikas keerukaks või erandjuhtudel lausa
võimatuks ning sel juhul oleks otstarbekas kasutada komisjoni võrgustikku ja sealset oskusteavet
suuniste saamiseks. Olgu öeldud, et ka Soomes on PIC-l õigus pöörduda sealse lautakunta
poolele, sealhulgas on mõnel puhul PIC-l lausa kohustus sinna pöörduda.
Teeme ettepaneku täiendada § 27 lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Fondil on õigus pöörduda seisukoha saamiseks komisjoni poole, kui kindlustusjuhtumi ja
fondi täitmise kohustuse väljaselgitamine eeldab eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamist ja
nendele tuginevate järelduste tegemist, kuid fondil pole vaatamata jõupingutustele õnnestunud
ekspertiisi korraldada ja eriteadmistega isikut kaasata. Sellisel juhul käsitatakse avaldajana fondi
ja õigustatud isik kaasatakse lepitusmenetlusse komisjoni poolt.“.
10.2. Komisjon lahendab patsiendi, muu õigustatud isiku ja tervishoiuteenuse osutaja poolt fondi
otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebusi. Lepitusmenetluse pooleks võiks olla ka TTO. Kui TTO
on ühtlasi lepituskokkuleppe pooleks, oleks sedaviisi võimalik vältida edasisi vaidlusi või hagi
esitamist TTO vastu.
10.3. § 29 lõikes 5 on sätestatud, et lepitusmenetluse pooled on kohustatud menetluses osalema.
Kui pool ei osale menetluses, loetakse seisukoha esitamata jätmist teise poole seisukohtadega
nõustumisena. Palume eelnõu koostajatel selgitada, milline on selle sätte õiguslik tagajärg. Meie
hinnangul ei ole selline säte lepitusmenetluses kohane.
11 ÜLEMINEKUSÄTTED (§ 32)
Eelnõu § 32 lg 1 2 lauses on sätestatud, et mõjuvatel põhjustel ja kooskõlastatult Terviseametiga
võib kindlustuskohustuse tähtaega ületada kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Meile jääb
- 17 -
kõnealune säte arusaamatuks. Seletuskirjas on märgitud, et põhjuseks võib olla riigihanke
korraldamine ja sellega seotud vaidlused. Oleme seisukohal, et kindlustuskohustuse täitmise
tähtaega ei tohiks reguleerida ja pikendada läbi terviseameti kooskõlastuste. Leiame, et pigem
võiks kaaluda pikema tähtaja sätestamist. Kuna patsientide olukord sellest kuidagi ei parane,
võiks terviseamet hoopis kindlustuskohustuse täitmisel ja ettekirjutuste tegemisel lähtuda sellest,
kas kindlustuskohustuse mittetäitmiseks oli mõjuv põhjus. Äärmisel juhul tuleks eelnõus
täpsustada, kui kaua saab kindlustuskohustust edasi lükata ja mis on edasilükkamise tagajärg
ning kas sellest peaks teenuse osutaja patsiente teavitama?
Rõhutame samas, et tavasiulatuva kindlustuskaitse pakkumist patsiendikindlustuses ei pea
kindlustusandjad võimalikuks.
12 JÕUSTUMISSÄTTED
Teeme ettepaneku, et seadus võiks jõustuda 2022. aasta 1. veebruaril, eeldusel, et riigikogu
võtab selle 2019.aasta jooksul vastu.
1. jaanuaril jõustumist ei toeta me seetõttu, et sellele eelnevale ja järgnevale nädalale järgneb
traditsiooniline puhkuste periood, mil seaduse jõustamine pole mõistlik. § 21 võiks jõustuda
vastavalt 3 aasta pärast arvates seaduse jõustumisest.
Palume meie ettepanekuid eelnõu edasisel menetlemisel arvestada. Oleme meeleldi valmis
vajadusel kohtuma ja oma ettepanekuid täiendavalt selgitama.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Mart Jesse
juhatuse esimees
Lisa 1: reaktsioonilised ettepanekud
Martti Merila 667 1809
- 18 -
Lisa: REDAKTSIOONILISED ETTEPANEKUD
1. § 1: Käesoleva seadusega reguleeritakse tervishoiuteenuse osutaja tsiviilvastutuse
kohustuslikku kindlustust ja tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile tekkinud
kahju hüvitamist (edaspidi patsiendikindlustus). Tervishoiuteenuse osutamise käigus
patsiendile kahju hüvitamist reguleerib VÕS.
2. § 2 lg 1:
(1) Käesolevat seadust kohaldatakse Eesti Vabariigis tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel
käigus tekkinud kahju hüvitamisele patsiendikindlustusfondi (edaspidi fond) ja kindlustusandja
poolt, kui tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel on patsiendil tekkinud kehavigastus või
tervisekahjustus või patsient sureb.
3. § 4 lg 1 - tervishoiuteenuseid > tervishoiuteenust
- Kindlustuskohustus peaks olema ka sel juhul, kui osutatakse ainult ühte kindlustusteenust
4. § 4 lg 4 – rõhutada, et „Kindlustusvõtja peab tagama, et kindlustuskaitse kehtib kogu
tegevusloa kehtivuse ajal.
- Pideva kindlustuskaitse tagamine peaks olema kindlustusvõtja, mitte kindlustusandja
kohustus.
5. § 4 lg 7 võiks olla konkreetselt välja toodud, milline info tuleb avaldada.
6. § 5 lg 2
(2) Käesoleva seaduse alusel ei või Riik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik ja kohaliku
omavalitsuse üksus, ei või nõuda fondilt kindlustusjuhtumiga seotud kahju hüvitamist, välja
arvatud käesoleva seaduse § 13 lõikes 3 sätestatud juhul.
Selgitus:
Oluline on öelda, et just teiste seaduste alusel ei või nõuda (nt RaKS § 26).
Lähtuvalt TsÜS §-st 25 tuleks sõnastust veel korrigeerida, sest avalik-õiguslik isik on laiem
mõiste. Vt (2) Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline
isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel
7. § 6 lg 1 – sõnastust tuleks täpsustada
Olemasolev tekst:
Õigustatud isik on patsient, ülalpeetav, pärija või muu isik, kellel on õigus nõuda fondilt
kahjuhüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras, arvestades käesolevas
seaduses sätestatud erisusi.
Ettepanek:
Õigustatud isik on patsient, ülalpeetav, pärija või muu isik, kellel on õigus nõuda fondilt kahju
hüvitamist käesolevas seaduses sätestatud alustel ja ulatuses.
8. § 10 lg 3 – „täies ulatuses“ > „omavastutust rakendamata“
- Praegu võiks siit välja lugeda nagu üldse piiranguid ei oleks (välistused, kindlustussumma
jms).
9. § 11 lg 3 – kindlustusjuhtumi toimumise korral > kindlustusjuhtumist tingitud
10. § 12 lg 4 -
- 19 -
11. § 13 lg 1 – „kindlustusjuhtumi toimumise korral tekkinud“ > kindlustusjuhtumi toimumise
korral tekkinud tõttu tekkinud“ või „kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud“
12. § 13 lg 5 – „patsient“ > „isik“. TVTS §-s 2 ei ole patsienti.
13. § 14 lg 1:
(1) Fond tuvastab terviseseisundit arvesse võttes patsiendi üldise töövõime vähenemise
protsentides skaalal 10–100 ja eraldi kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise
protsentides skaalal 10–100. Vajaduse korral ning kaasab fond töövõime vähenemise ulatuse
tuvastamiseks vajaduse korral arstiõppe läbinud isiku. Töötamist osaliselt takistavaks loetakse
üldise töövõime vähenemist alates 40 protsendist.
14. § 15 lg 11 – kindlustusandja > kindlustatu
15. § 15 lg 13 – patsiendil > õigustatud isikul
- Ülalpidamishüvitise saaja võib olla ka nt elatisõiguslik lapsevanem
16. § 20 lg 1 tuleks ümber sõnastada – siit võib praegu välja tulla, et (vastuolus § 10 lg 1)
võiks hüvitist nõuda ükskõik, millisel õiguslikul alusel
Olemasolev tekst: Käesoleva seaduse alusel on patsiendil õigus nõuda kahju hüvitamist
olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolme aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada
tervishoiuteenuse kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest.
Ettepanek:
„Käesoleva seaduse alusel on patsiendil õigus nõuda kahju hüvitamist olenemata sellest, millisel
§ 10 lõikes 1 nimetatud alusel nõue esitatakse, kolme aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada
tervishoiuteenuse kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest, kuid mitte hiljem kui 10 aasta
jooksul arvates kindlustusjuhtumi toimumisest.“
17. § 22 lg 5 – lisada „proportsionaalses ulatuses“ (vrd eelmine lõige), praegu saaks seda
lõiget lugeda ka nii, et kui kindlustusmakse oleks 100 eurot kõrgem, siis selle saaks
hüvitisest maha arvata
18. § 24 lg 1:
(1) Valdkonna eest vastutav minister sõlmib fondiga Eesti Vabariigi nimel halduslepingu, milles
lepitakse kokku poolte õigused ja kohustused järgmiste käesolevas seaduses sätestatud
ülesannete täitmiseks:
1) kahju hüvitamise koordineerimisega seotud ülesannete täitmiseks;ne;
4) fondi majanduslikust jätkusuutlikkusest teavitamine aruandluse kord;
19. § 25 lg 3:
Fond teavitab viivitamata Terviseametit kehtivat tegevusluba omava tervishoiuteenuse
osutaja osutajaga patsiendikindlustuse lepingu ja kindlustuskaitse lõppemisest, kui
puudub info uue lepingu sõlmimise kohta.
20. § 25 lg 4:
Fond teavitab viivitamata Terviseametit patsiendikindlustuseta kindlustusjuhtumist, mille
menetlemisel ilmneb kindlustuslepingu puudumine või tervishoiuteenuse osutamine, mis
ei ole lubatud tegevusloaga.
- 20 -
21. § 30 lg 2 p 1 – „sugu, sünniandmed“ – need on asjakohased juhul, kui isikukood puudub.
Viibimiskoha andmed võiks välja jätta.
22. § 30 lg 2 p 2 – puudu on andmed esitatud nõuete, teadete kohta. Enamiks nendest
Soome kogemusele tuginedes kindlustusjuhtumiks ei tunnistata.
23. § 32 lg 1
(1) Tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa alusel kKäesoleva seaduse jõustumise ajal
tegutsevatel tervishoiuteenuse osutajatel on kohustus sõlmida patsiendikindlustuse
leping Kindlustuskohustus tuleb täita 30 kalendripäeva jooksul alates käesoleva seaduse
jõustumisest. Mõjuvatel põhjustel ja kooskõlastatult Terviseametiga võib nimetatud
tähtaega ületada kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Kindlustuskaitse peab algama
tagasiulatuvalt käesoleva seaduse jõustumisest.
24. § 37. Patisendikindlustuse seaduse § 15 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
Saatja: Martti Merila <
[email protected]>
Saadetud: 27.06.2019 13:08
Adressaat: SM Info <
[email protected]>
Koopia: Heli Paluste <
[email protected]>; Ebe Sarapuu
<
[email protected]>
Teema: EKsL-i seisukoht PKS eelnõu kohta
Tere!
Edastame käesolevaga EKsL-i seisukoha PKS-i eelnõu osas!
Lugupidamisega
Martti Merila
Eesti Liikluskindlustuse Fond / Eesti Kindlustusseltside Liit
õigusvaldkonna juht
tel 667 1809, 507 4563