Raivo Aeg Teie 05.05.2020 nr JUM/20-0541/-1K, 8-
Justiitsministeerium 1/2967
[email protected]
Meie 26.05.2020 nr 18-2/200821/2003057
Haldustrahviõiguse kontseptsioonist
Austatud minister
Euroopa Liidu finantsõiguses, konkurentsiõiguses ja andmekaitseõiguses ette nähtud
haldustrahvidega seonduv on meie õiguskorra jaoks viimase aja suuremaid ja keerulisemaid
väljakutseid. Tuleb tõdeda, et häid valikuid ei olegi. Mistahes juhul tekivad põhimõttelist laadi
küsimused ning muudatused mõjutavad oluliselt eri õigusvaldkondi ning omavad ilmselt nii
karistusõiguse, väärteomenetluse kui ka haldusmenetluse tulevikku teadmata suunas kujundavat
toimet.
Euroopa Liidu (EL) õiguse ülevõtmisel tuleb aga tagada põhiõiguste kaitse. Põhiõiguste kaitse tase
tuleb kujundada Riigikogul lähtudes Eesti Vabariigi põhiseadusest (PS § 3, § 11, § 13). Mitmetes
põhimõttelistes küsimustes, nt süütuse presumptsioon, enese mittesüüstamise privileeg ja
tõendamiskoormisega seonduv on nii Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kui ka Euroopa Kohtu
(EK) praktika alles kujunemas või ka veel jätkuvalt ebaselge.1 Sellises olukorras ei ole head
põhjendust, miks peaks riigisisese põhiõiguste kaitse taseme sättima paika just EIK või EK
praktikast tuleneva miinimumtaseme järgi. Põhiõigusi võib riik üldjuhul kaitsta ka EL õiguses
nõutust paremini ning see peakski olema eesmärk haldustrahviõiguse kujundamisel.
Tänan võimaluse eest esitada arvamus haldustrahviõiguse kontseptsioonile.
Haldustrahviõiguse koht õigussüsteemis
1. Väärteotrahvide ülemmäär on mõnede EL õiguses kirjeldatud rikkumiste puhul praegu tõesti
liiga madal ning juriidilise isiku efektiivne vastutusele võtmine võib olla keeruline, kuna juriidilise
isiku vastutuse eelduseks on teo toime pannud füüsilise isiku tuvastamine. Kontseptsioon ei ole
aga paraku veenev selles osas, et vastavad muudatused on Eesti õigussüsteemis kohane teha just
uue õigusinstituudi – haldustrahvi(menetluse) – loomise kaudu.
1
Vt nt „Euroopa Liidu õiguses sätestatud halduskaristuste kohaldamine Eesti õiguses“ (edaspidi: TÜ aruanne), Tartu
Ülikool 2020, punkti 5.3.2.4.2.
2
2. Trahvi liiga madala ülemmäära probleemi väärteomenetluse raames lahendamise
vastuargumendina on kontseptsioonis toodud, et väärteomenetluses kõrgemate
karistusülemmäärade ettenägemine lõhuks kuritegude ja väärtegude eest ette nähtud karistuste
omavahelise proportsiooni. Samas ei sisalda kontseptsioon põhjendust, miks ei võiks siis vastavaid
koosseise kehtestada kuritegudena.
3. Õiguskorra süsteemsus on oluline väärtus, mis aitab kaasa õiguskindluse ja võrdse kohtlemise
tagamisele ja seetõttu on arusaadav, miks püütakse säilitada karistusõiguse praegust ülesehitust.
Paratamatult tekib aga küsimus – kumb mõjutab õiguskorra süsteemsust rohkem, kas
väärteomenetluses kriminaalmenetlusega võrreldes ebaproportsionaalselt kõrge karistusmäära
ettenägemine ning juriidilise isiku vastutuse aluste muutmine (kas ainult teatud süütegude puhul
erinormidena või kõigi süütegude suhtes üldreeglina – sellest pikemalt allpool) või õiguskorda
täiesti uue õigusinstituudi loomine kuhugi haldusmenetluse ja süüteomenetluse vahele.
4. Kontseptsioonis ei ole käsitletud küsimust haldustrahvi ülemmäära proportsioonist väärtegude
ja kuritegude eest ettenähtud karistuse ülemmäärade suhtes. Kui ühelt poolt pidada väärtegude ja
kuritegude eest ettenähtud karistuse ülemmäärade omavahelist proportsiooni nii oluliseks, et see
välistab väärtegude puhul ülemmäära tõstmist teatud tasemest kõrgemale, siis on teiselt poolt
arusaamatu, miks ei ole kontseptsioonis käsitletud küsimust haldustrahvi ülemmäära
proportsioonist omakorda väärteo- ja kuriteokaristuste ülemmääradesse. Kui arvestada ühtlasi, et
kontseptsioon näeb haldustrahvimenetluse puhul ette siiski teatud möönduste tegemise
menetlusgarantiidest (seda nii väärteomenetluse kui kriminaalmenetlusega võrreldes), ja ei ole
välistatud, et haldustrahvi ülemmäärad võivad ületada koguni kuritegude eest ettenähtud karistuse
ülemmäära, siis võib lõpuks välja kukkuda nii, et kõige karmimat karistust võimaldav menetlusliik
saab olema kõige väiksemate menetlusgarantiidega (vähemalt juriidiliste isikute puhul).
5. Kontseptsioonis süüteomenetlusega sarnaste garantiide vajalikkuse kohta toodud selgituste
järgi otsustades jääb mulje, et haldustrahvi instituut saab olemuslikult lähedasem olema
süüteomenetlusega (ja mitte haldusmenetlusega). Seega võib sõnaosa „haldus“ jääda tegeliku
sisuta ning sisuliselt tekkida kolmas süüteomenetlusliik, mis jätab ainult nime järgi mulje
haldusmenetlusest ning eksitab sellega normide adressaate. Sealjuures kerkivad paratamatult
võrdse kohtlemise küsimused. Näiteks juhul, kui haldustrahvi ei hakata kandma karistusregistrisse,
siis järgneva rikkumise eest karistuse mõistmisel on haldustrahvi saanud isik karistuse määraja
silmis n-ö puhas leht (kuigi rikkumine võis olla raskem ja määratud karistus karmim), samas kui
eelnevalt süüteomenetluse raames süüdimõistetud isiku varasemat karistatust võetakse arvesse uue
teo eest karistuse määramisel. Samuti ei lahenda uue menetlusliigi loomine paralleelmenetluste
probleemi (paralleelselt korrakaitse ja karistamine), vaid lisab veel ühe võimaliku paralleeli, mis
vajab esmalt seadusandja poolt reguleerimist (topeltkaristamise keeldu silmas pidades peaks
haldustrahvi menetlus välistama samas asjas süüteomenetluse2) ning hiljem menetleja poolt
praktikas meeles pidamist (topeltkaristamise vältimise teeb praktikas keerulisemaks see, kui
haldustrahvi ei kanta karistusregistrisse).
6. Võrdse kohtlemise tagamise probleemi tuleb silmas pidada ka seoses erineva kohtualluvusega
(haldustrahvimenetlus halduskohtus ja süüteomenetlus maakohtus). Iseenesest võivad
(põhjendatud) erinevused õigusnormides kaasa tuua erinevad lahendused menetluses ja sellele
järgnevas kohtupraktikas, kuid paraku jääb oht ka juhuslike erinevuste tekkeks. Erinevate
menetluste võrdluses kerkivad õiguslikud küsimused annavad ilmselt omajagu tööd
õigusloomejuristidele, advokaatidele, seadusandjale ning õiguskaitseorganitele (sh EIK). Tekib
küsimus, kas muudatusega taotletav positiivne mõju kaalub üles ühiskonnale kaasneva koormuse.
2
Vt ka EIKo 04.03.2014 Grande Stevens vs. Itaalia 18640/10.
3
Tuleb arvestada ka sellega, et erinevate menetlusliikide eristamine ning neist tulenevates õigustes,
kohustustes ja tagatistes järje hoidmine lisab normide adressaatidele veel ühe täiendava tasandi,
kus tuleb olla valmis oma õigusi kaitsma ja seeläbi toob kaasa olulise õigusabikulude kasvu.
Arvestades haldustrahvi võimalikku suurust, siis vajavad hõlmatud sektorid senisest enam
õigusabi, sest mistahes viga läheb väga kalliks maksma. Seda tuleks muudatuste ühiskondliku
mõju juures seletuskirjas kindlasti eraldi kirjeldada ja hinnata.
7. Kontseptsioonis on märgitud (kirja koostaja rõhutus): „Tulevikus on võimalik kaaluda
haldustrahvide kohaldamisala laiendamist – esialgu nende valdkondade, kus EL-i õigus näeb ette
rahalisi karistusi, teiste analoogsete rikkumiste eest; edaspidi potentsiaalselt ka muudes
õigusvaldkondades. Praegu on aga põhjendatud piiritleda haldustrahvide kohaldamisala kitsalt,
kuna enne nende laiaulatuslikumat kasutuselevõttu on vaja põhjalikult analüüsida ja
otsustada, milline peaks olema haldustrahvi roll Eesti õiguskorras süüteokaristuste kõrval,
ning piiritleda selged ja objektiivsed kriteeriumid, mille põhjal tuleks eristada
õigusrikkumisi, mille eest nähakse karistusena ette haldustrahv, väärteokaristus või
kriminaalkaristus.“ Arvestades seda, kui kaalukas küsimus on õiguskorda uue menetlusliigi
sissetoomine, peaks vastav analüüs olema tehtud enne selle kehtestamist, s.t sisalduma juba
kontseptsioonis endas – ja seda ka juhul, kui haldustrahvimenetlust kavandatakse vaid kitsalt EL
õiguse kohaldamisega seotud juhtude tarbeks. Nendele küsimustele vastamine on möödapääsmatu
selle otsustamisel, kas haldustrahvimenetluse sisseviimisest Eesti õiguskorda võib olla rohkem
kasu kui kahju.
Juriidilise isiku vastutus
8. Kontseptsioon seab eesmärgiks EL õigusega reguleeritud rikkumiste toimepanijate senisest
tulemuslikuma vastutusele võtmise ning eriti rõhutakse sealjuures juriidiliste isikute senisest
tulemuslikuma trahvimise vajadusele. Õiguskaitseorgani vajadus välja selgitada vähemalt üks
füüsiline isik, kellele saab juriidilise isiku huvides toime pandud õigusrikkumist ette heita, toob
paratamatult kaasa suurema tõenäosuse, et võimalikud vastutajad asuvad õiguskaitseorganiga
koostöö tegemise asemel ringkaitsesse. Derivatiivne vastutus välistab aga juriidilise isiku
karistamise ka olukorras, kus juriidilise isiku kohustuse rikkumine on küll ilmne, ent pole võimalik
kindlaks teha konkreetset füüsilist isikut, kes juriidilise isiku huvides õigusrikkumise toime pani.
9. Seetõttu on oluline ja veenev kontseptsiooni osa, mis pakub välja juriidilise isiku derivatiivsest
vastutusest loobumise. Samas aga tekib küsimus, miks peaks selle tulemuslikkuse taotlemisel
piirduma üksnes finantsõiguse, konkurentsiõiguse ja andmekaitseõigusega. Miks ei taotleta
juriidiliste isikute vastutusele võtmise tulemuslikkust Eesti õiguskorras tervikuna? Riigisisese
õiguse karistusnormide alusel kaitstavate õigushüvede kaitsetase ei peaks ju põhimõtteliselt olema
üldiselt madalam EL õiguse alusel kaitstavate õigushüvedega võrreldes. Raskused juriidilise isiku
vastutusele võtmisega ei seondu üksnes EL õigusest tulenevate trahvidega, vaid on olemas ka täna
kehtivas süüteomenetluses n-ö meie endi süüteokoosseisude puhul, nagu on selgelt näha ka
intervjuudest kohtuväliste menetlejatega.3 Võib ka arvata, et kui haldustrahvimenetlus end
juriidiliste isikute vastutusele võtmisel tehtud möönduste tõttu riigi silmis tõestab, siis hakkavad
ka muud praegu väärteomenetluses karistavad teod nihkuma haldustrahvimenetlusse. Kui oluline
õigushüve vajab kaitset, siis on selle vastu ka raske seista – miks peakski õigushüve kaitse jääma
vähetulemuslikuks, kui õiguskorda on toodud efektiivsema menetluse kohaldamise võimalus.
Võib küsida, kas sellise muudatuse järel lõpuks väärteomenetlust alles jääbki. See viitabki
3
Vt TÜ aruanne lk 69.
4
vajadusele analüüsida, kas kehtiva õiguse lähtekohad juriidilise isiku vastutusele võtmisel on
üldiselt ennast õigustanud või esineb vajadus revideerida juriidilise isiku derivatiivset vastutust
süüteomenetluses üldiselt.
10. Juriidilise isiku vastutuse aluste põhimõttelisel muutmisel tuleks kontseptsioonis mõelda ka
sellele, kuidas organisatsioonilise vastutuse mudeli puhul tuvastada juriidilise isiku süü, et
välistada juriidilise isiku karistamine selliste rikkumiste eest, mille on toime pannud n-ö reatöötaja
oma initsiatiivil. Iga reatöötaja poolt toime pandud rikkumise eest ei peaks saama määrata
hiigeltrahvi juriidilisele isikule, kui juriidilise isiku juhtorgani liikmed on teinud omalt poolt kõik
selleks, et juriidiline isik tegutseks õiguspäraselt (st täitnud hoolsuskohustust ning loonud
organisatsioonis sellise kultuuri, mis ei soosi rikkumiste toimepanemist).
Menetluslikud õigused
11. Tuleb täielikult nõustuda kontseptsiooni lk 5 osundatuga, et karistusliku iseloomuga
sanktsioonide kohaldamine haldusmenetluses tähendab, et sellisele menetlusele tuleb laiendada
süüteomenetluses kohalduvaid menetluspõhiõigusi.
12. Isiku menetlusõiguste kaitsele haldustrahvimenetluses tasub pöörata seda enam tähelepanu, et
finantsvaldkonnas ja ka seoses järelevalvega konkurentsi üle vaidlustatakse järelevalveorganite
tegevust kohtus pigem harva, mistõttu haldustrahvi määramise üle ei pruugi paljudel juhtudel
toimuda tegelikku kohtu järelevalvet.
13. Eelnõu koostamisel on oluline tagada, et ühe haldusorgani kätte ei koonduks välise kontrollita
eri võimuharudele omased funktsioonid. Näiteks kehtestab Finantsinspektsioon rahapesu
tõkestamise üldised juhised. Juhiste olemus ei ole sugugi üheselt selge – kas sisult on tegemist
määrusega, üldkorralduse või millegi kolmandaga? Kui Finantsinspektsioon seejärel järelevalve
käigus kontrollib panga tegevuse vastavust oma juhistele ja rikkumise korral saab määrata ka
haldustrahvi, siis täidab Finantsinspektsioon sisuliselt nii üldise reegli kehtestaja, reegli rakendaja,
kui ka rikkujate karistaja funktsioone. Seejuures tuleks välja selgitada põhjused, miks nii
finantsvaldkonnas kui ka seoses konkurentsijärelevalvega vaidlustatakse järelevalveorgani
tegevust pigem harva. Kui mõne valdkonna vaidlused üldjuhul kohtu ette ei jõuagi, siis puudub ju
ka tõhus väline kontroll kogu menetluse üle.
14. Haldustrahvimenetluse algatamiseks on kontseptsiooni järgi vaja täita teatud tingimused.
Kontseptsioonist ei selgu üheselt, milliseid tingimusi silmas peetakse ning millal ei oleks
menetluse algatamine põhjendatud – see loob ohu karistada mistahes rikkumise eest, sest
preventiivse mõju saab ju alati menetlusele omistada. Kas menetluse algatamise kaalutlused tuleb
kirja panna? Kas isikul, kelle suhtes menetlus on algatatud, on võimalik menetluse algatamist
vaidlustada nt viidates sellele, et minevikus toimunud väidetavad rikkumised on juba isiku enda
poolt kõrvaldatud?
15. Nõustun täielikult, et isikul on õigus teada, millist õigusrikkumist tema suhtes menetletakse.
Ilmselt mõeldakse vastavad detailid läbi eelnõu koostamise käigus. Isiku õiguste kaitse seisukohast
on oluline, et etteheidetava tegevuse kirjeldus ei jääks liiga üldiseks – nt rahapesu
tõkestamise/andmekaitse meetmete eiramine; hoolsuskohustuse mittetäitmine, konkurentsi
kahjustamine vms. Rahapesu tõkestamise mistahes üksikreegli järgimata jätmist võib pidada
rahapesu tõkestamise meetmete eiramiseks. Isikul ei ole võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta, kui
tal ei ole teavet konkreetsetest episoodidest või konkreetsest tegevusest/tegevusetusest, mida talle
5
ette heidetakse. Seega aitab isiku õiguste kaitsele kaasa, kui õigusrikkumiste kataloog, mille osas
on võimalik haldustrahvi kohaldada, on ammendavalt ja konkreetselt määratletult seaduses kirjas
ning vastav teave esitatakse isikule kohe, kui tema osas on haldustrahvimenetlus algatatud.
16. Eraldi tähelepanu on vaja pöörata isiku õigusele keelduda enda või oma lähedase isiku
süüstamisest. Kontseptsioonis on öeldud, et „kuna enesesüüstamise privileeg võib raskendada
tõhusat ohutõrjet ning rikkumise kiiret ja efektiivset kõrvaldamist, ei saa selline kaitse minna
kaugemale, kui konkreetsel juhul vajalik“. Enese mittesüüstamise privileeg päris kindlasti
raskendab järelevalvet. Kuid kas see peaks olema põhjus, miks tuleks isik sellest privileegist ilma
jätta või seda põhimõttelises ulatuses piirata?4
17. Seoses toimikuga tutvumise õigusega kirjeldan kehtiva õiguse rakenduspraktikat. RahaPTS §
55 lg 2 järgi RAB ettekirjutuses tehingu peatamiseks või konto või muu vara kasutamise
piiramiseks ning rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega seotud asjaolude, tehingute ja
isikute kohta teabe saamiseks tehtud ettekirjutuses selle faktilist alust ei märgita. Ettekirjutuse
tegemist põhistavad faktilised asjaolud kajastatakse eraldi dokumendis. Sama normi lõike 3
kohaselt isik, kelle tehingu peatamiseks või konto või muu vara kasutamise piiramiseks
ettekirjutus tehti, võib tutvuda faktilisi asjaolusid kajastava dokumendiga v.a juhtudel, mis on
samas lõikes nimetatud (see takistaks rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamist;
dokumendis sisalduva teabe avaldamine on vastuolus seaduse või rahvusvaheliste kokkulepetega,
sealhulgas rahvusvahelise koostöö raames kehtestatud piirangutega; see ohustaks tõe
väljaselgitamist kriminaalmenetluses). Normi rakenduspraktikat 2019. aastal uurides selgus, et
viimastel aastatel ei ole olnud mitte ühtegi juhtumit, mil isikul oleks olnud võimalik tutvuda
faktiliste asjaoludega, millest lähtudes tema tehing peatati, konto või vara kasutamist piirati.
Sellisel juhul on ju praktiliselt võimatu kaitsta oma õigusi nii haldusmenetluses kui ka
kohtumenetluses (sest kuidas lükata ümber midagi, mille kohta teave puudub). Seetõttu on oluline,
et eelnõuga tagataks isikule õigus tutvuda toimikuga ning selle õiguse mistahes piirang oleks
võimalikult kitsalt sõnastatud ning erandi kohaldamine eraldi kontrollitav/vaidlustatav.
18. Ümberpööratud tõendamiskoormusega seotud küsimused on PS § 22 kaitsealaga hõlmatud.
Õigusvaldkondadest lähtuvad normid, mis pööravad isiku tõendamiskoormuse ümber ning
panevad isiku olukorda, kus ta peab esitama riigile teavet, mida võidakse kasutada talle hiljem
haldustrahvi määramisel, peavad olema võimalikult kitsad ja eraldi läbi analüüsitud, et tagada PS
§ 22 tõhus rakendamine.
19. Nii finants- kui konkurentsivaldkonnas pannakse rikkumised toime majandus- ja
kutsetegevuses. Seega kui jaatada, et majandus- ja kutsetegevuses peaks olema isiku
tõendamiskoormis ümberpööratud, siis nendes valdkondades peaks isik tõendama riigile, et ta ei
ole rikkumist toime pannud. Ühtlasi peaks isik tõendama negatiivset fakti. Eelnõu koostamisel
tasub tähelepanu pöörata just küsimusele, mis teavet peaks isik järelevalveorgani arvates esitama
tüüpilistel haldustrahvi kohaldamise juhtudel. Üksnes konkreetsetest alustest lähtuvalt on
normiloome selles äärmiselt keerulises küsimuses piisavalt täpne ja PS § 22 austav.
Kokkuvõte
Haldustrahviõiguse kontseptsioon on kindlasti hea alus erinevate põhimõtteliste küsimustega edasi
tegelemiseks ja järgnevaks aruteluks. Arvestades kavandatu suure mõjuga mitmele eri õigusharule,
4
Vt TÜ aruande punkt 5.3.2.3.2.
6
siis loodan, et leiate jõu ja aja, et eelnõu ettevalmistamise käigus eelkirjeldatud küsimused
lahendada.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]
Marju Agarmaa 693 8447
[email protected]
Liina Lust-Vedder 693 8404
[email protected]