Teie 27.03.2026
Eesti Meediaettevõtete Liit
Meie 11.05.2026 nr 8-4/2803-2
[email protected]
JDM seisukoht EML ettepaneku kohta eelnõule
560 SE
Lugupeetud härra Koorberg
Täname väga Eesti Meediaettevõtete Liitu aktiivse kaasamõtlemise ja koostöö eest
kriminaalmenetluste kiirendamise ja tõhustamise eelnõu osas. EML juhtis oma 27.03.2026 dateeritud
Justiits- ja Digiministeeriumile ja Riigikogu õiguskomisjonile saadetud kirjas tähelepanu, et nende
arvates vähendab kohtueelse menetluse läbipaistvust eelnõuga 560 SE ringkonnakohtule antav
võimalus menetluse tagamise meetmete peale esitatud määruskaebusi kirjalikus menetluses läbi
vaadata. Samuti võib tegemist olla põhjendamatu piiranguga avalikkuse ja ajakirjanduse kõrgendatud
huvi all olevates kriminaalasjades vajaliku teabe saamisele. EML tegi ettepaneku, et eelnõukohase
KrMS § 390 lg 1-1 täiendataks teise lausega järgnevas sõnastuses:
“Kui ringkonnakohus lahendab vahistamise ja vahistamisest keeldumise, vahistamise tähtaja
pikendamise või sellest keeldumise, väljaandmisvahistamise, isiku raviasutusse
sundpaigutamise, vara arestimise, posti- või telegraafisaadetise arestimise ja ametist
kõrvaldamise määruskaebust kirjalikus menetluses, siis on meediateenust osutaval isikul
õigus saada avalikku huvi puudutavates asjades määruse ärakiri sellekohase taotluse
esitamisel.“
Justiits- ja Digiministeerium jagab teie eesmärki kohtu töö läbipaistvuse osas, ent ei toeta EML
pakutud konkreetset eelnõu täiendamist põhjusel, et loetletud kohtueelse menetluse rohkem
tehnilise iseloomuga nüansid ei ole ka euroopalike arusaamade järgi avalikud.
Kohtueelset kriminaalmenetlust tagavate vahendite kohaldamise üle peetavad arutelud ja vaidlused
kohtutes kuuluvad kohtueelse menetluse hulka. Erinevalt kohtumenetlusest, mis on põhiseaduse ja
Euroopa inimõiguste konventsiooni art 6 (1) kohaselt eelduslikult avalik menetlus, on kohtueelne
menetlus avalikkusele suletud ettevalmistav menetlus ja Euroopa Inimõiguste Kohus käsitleb seda
Konventsiooni art 5 järgi1, mis avalikku arutamist ei nõua. Maailmas on kohtueelse menetluse raames
menetlust tagavate meetmete rakendamise kohtulik arutelu mõnel pool ka avalik (nt UKs, USAs ja
Iirimaal), teisal aga sarnaselt ülejäänud kohtueelse menetlusega mitteavalik (nt Saksamaal, Itaalias
või Prantsusmaal).
Kohtueelse menetluse avalikkus on piiratud mitmel põhjusel. Kõige olulisemana saab välja tuua
õigusemõistmist kokkuvõttes takistava toime, kuna uurimisasutuste toimingutest hea ülevaate
omamine võib aidata veel vabaduses viibivatel kurjategijatel tõendeid hävitada ja menetlusest kõrvale
hoiduda. Samuti võib detailirohke liiga varane meediakajastus mõjutada veel üle kuulamata
tunnistajate ütlusi. Intensiivne meediakajastus olemuselt tehniliste kohtumenetlust ette valmistavate
toimingute üle võib lisaks mõjutada ka hilisemat kohtumenetlust, luues avalikkuses eelarvamusliku
fooni või avaldades tõendusteavet, mis tegelikult tõendina kohtus lubatav ei oleks.
Kahjuks ei austata Eestis alati süütuse presumptsiooni piisavalt, millele juhtisin tähelepanu ka
Riigikogus tänavu 5. mail peetud kriminaalpoliitika ülevaate kõnes. Kohtueelses menetluses
1
Vt nt H.H. v. Finland, 19035/21.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 /
[email protected]/ www.justdigi.ee
Registrikood 70000898
kahtlustatava rolli sattumine või näiteks avalikkuse ette tulnud teave, et inimest uuritakse
psühhiaatriakliinikus, võib isikule kaasa tuua põhjendamatuid kahjulikke tagajärgi, nt abielu
purunemine, töökoha või äripartnerite kaotus – inimesed sageli teevad juba esialgse teabe põhjal
ennatlikke põhjapanevaid järeldusi.2 Kahju tegelikult süütule inimesele ning tema perekonna liikmetele
võib olla laastav ning korvamatu. Euroopa inimõiguste konventsiooni art. 6 (2) kohaselt on igaühel
muu hulgas õigus süütuse presumptsioonile ning samasuguse õiguse sätestab Eesti põhiseaduse §
22. Selle õiguse tagamine on riigi kohustus ja Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmel korral juhtinud
tähelepanu sellele, et artiklist 6 lähtuva kohustuse rikkumine on mh see, kui riigiasutused, sh kohtud
kohtueelsete menetluse tagamise vahendite rakendamise üle otsustades ennatlikult viitavad, et
kahtlustatav on süüdi.3
KrMS § 214 kohaselt on kohtueelse menetluse andmete avaldamine menetlust juhtiva prokuratuuri
otsustada.4 Prokuratuuril on parim positsioon hinnata, milliste andmete avaldamine kahjustaks
kriminaalmenetlust, soodustaks kuritegevust, kahjustaks Eesti Vabariigi või andmesubjekti huve või
ohustaks ärisaladust.
Selgitades kehtivas KrMS § 214 sätestatut, on Riigikohus märkinud, et selleks, et prokuratuur saaks
kontrollida, kas KrMS §-s 214 nimetatud nõuded on täidetud, peab andmete avaldamist taotlev asutus
või isik põhjendama prokuratuurile andmete avaldamise vajadust, selgitama andmete avaldamise
ulatust ja kui seda on mõistlik eeldada, osutama ka andmete töötlemise õiguslikule alusele.
Prokuratuur tohib kohtueelse menetluse andmete avaldamist lubada vaid juhul, kui taotluse põhjal
saab järeldada, et andmed avaldatakse õiguspäraselt ning sellega ei rikuta KrMS § 214 lg-s 2
kehtestatud piiranguid.5 Loa andmisel või sellest keeldumisel ei tohi prokuratuur aga toimida
meelevaldselt, vaid peab lähtuma KrMS § 214 lg-s 2 sätestatud kaalutlustest, s.o tuvastama esmalt
kriminaalmenetluse, avalikkuse või andmesubjekti huvi andmete avaldamise vastu, ja hindama
seejärel, kas mõni sama lõike punktides 1-4 sätestatud vastassuunalistest huvidest kaalub avaldamise
kasuks rääkiva huvi üles.6
KrMS § 214 lg-s 1 sätestatud avaldamispiirang ei laiene kriminaalasja materjalides kajastuvale infole,
millest isik on teada saanud kriminaalmenetlusest sõltumatult (nt kuriteosündmust ise pealt nähes).7
Samuti ei saa kohtueelse menetluse andmete avaldamist keelata kahtlustataval ega süüdistataval.
Justiits- ja Digiministeerium hindab kõrgelt seda olulist tööd, mida vaba ajakirjandus õigusriigi ja tema
institutsioonide läbipaistva toimimise nimel teeb. Leiame aga, et nii kriminaaluurimise tõhususe kui
süütuse presumptsiooni ja kolmandate isikute eraelu puutumatuse kaitseks oleks EML pakutud
seadusemuudatuse asemel kohasem jääda kehtiva seaduse regulatsiooni juurde.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Liisa-Ly Pakosta
justiits- ja digiminister
2
Selle kohta on mitmeid teadusuuringuid, nt Nicholas Scurich, Kenneth D. Nguyen & Richard S. John,
Quantifying the Presumption of Innocence, 15 Law, Probability & Risk 71 (2016) näitab, et inimesed kipuvad
ilma tõenditeta üksnes väite põhjal teise inimese süüd eeldama; Brooke Barnett, Guilty and Threatening:
Visual Bias in Television News Crime Stories, 5 J. Commun. Inquiry 104 (2003) demonstreeris, et televisioonist
kuuldu, et inimene on kurjategija, mõjutas inimeste hinnangut tema süüdioleku osas veel kaks nädalat
hiljemgi; Christine L. Ruva, Christina C. Guenther & Angela Yarbrough, Positive and Negative Pretrial Pullicity:
The Roles of Impression Formation, Emotion, and Predecisional Distortion, 38 Crim. Just. & Behav. 511 (2011)
kirjeldatud uuring näitas, et isegi neutraalne ajaleheartikkel sellest, et inimene on kriminaalmenetlusse
sattunud, pani lugejad seda inimest tajuma süüdi olevana ja vastupidiseid tõendeid eirama.
3
Vt nt Bedat v. Switzerland, 56925/08; Mamaladze v. Georgia, 9487/19 või Daktaras v. Lithuania, 42095/98.
4
Vt nt RKHKO 3-21-1530 või RKKKo 1-22-1949.
5
RKKKo 1-24-2128.
6
RKKKo 1-22-1949, p 36.
7
RKKKo 1-22-1949, p 38.
2
Lisaadressaadid:
Riigikogu õiguskomisjon
Andreas Kangur
[email protected]
3