Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu

EELNÕU Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine) § 1. Võlaõigusseaduse muutmine Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 4011 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Krediidivahendusleping on leping, millega üks isik (krediidivahendaja) kohustub oma majandus- või kutsetegevuses vahendama teisele isikule tasu eest krediiti või tarbijakrediiti, osutama krediidilepingu või tarbijakrediidilepingu sõlmimise võimalusele või kohustub krediidiandja jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid krediidiandja nimel ja arvel sõlmima.“; 2) paragrahvi 4012 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 4012. Vabadus sõlmida koos krediidilepinguga kindlustusleping ja pakkumuse siduvus“; 3) paragrahvi 4012 lõike 1 tekst loetakse teiseks lauseks ja lõiget täiendatakse esimese lausega järgmises sõnastuses: „Krediidilepingu sõlmimise võib teha sõltuvaks kindlustuslepingu sõlmimisest, arvestades muu hulgas proportsionaalsuse kaalutlust.“; 4) paragrahvi 4012 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Tarbijast krediidisaajale esitatav krediidilepinguga seotud pakkumus kindlustuslepingu sõlmimiseks on kindlustusandja jaoks siduv vähemalt kolm päeva. Kindlustusandja ja asjakohasel juhul krediidiandja peavad tarbijat pakkumise siduvuse ajast teavitama. Tarbijal on õigus pakkumusega nõustuda enne kolme päeva möödumist, tehes selleks sõnaselge tahteavalduse.“; 5) paragrahvi 402 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Tarbijakrediidileping on leping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti maksetähtpäeva edasilükkamise, laenu, liisingu või muu finantseerimise vormis. Tarbijakrediidileping võib olla nii tasuline kui ka tasuta leping.“; 6) paragrahvi 403 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kui krediidivahendusega tegeldakse kõrvaltegevusena, ei pea krediidivahendaja täitma käesoleva seaduse §-s 4031 nimetatud kohustusi.“; 7) paragrahvi 403 lõike 3 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „krediidilepingule“ sõnaga „tarbijakrediidilepingule“; 8) paragrahvi 403 lõiget 3 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses: „7) mille puhul võimaldatakse sissenõutavaks muutunud kohustuse maksetähtpäeva tasuta edasilükkamist.“; 1 9) paragrahvi 403 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „21–25,“; 10) paragrahvi 403 lõige 41 tunnistatakse kehtetuks; 11) paragrahvi 403 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Käesoleva seaduse §-s 4031, §-des 4033–405, §-s 409, § 414 lõikes 2 ja §-s 4161 sätestatut ei kohaldata kohtuliku kompromissina sõlmitud tarbijakrediidilepingule.“; 12) paragrahvi 403 lõige 51 tunnistatakse kehtetuks; 13) paragrahvi 403 lõike 52 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Käesoleva seaduse § 407 lõikes 4 nimetatud arvelduskrediidilepingutele kohaldatakse vaid käesoleva seaduse §-s 4034, § 404 lõikes 12, §-s 4062, § 407 lõigetes 4–44 ning §-des 412, 415 ja 4161 sätestatut.“; 14) paragrahvi 403 lõige 53 tunnistatakse kehtetuks; 15) paragrahvi 403 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks; 16) paragrahvi 403 täiendatakse lõigetega 7–9 järgmises sõnastuses: „(7) Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata tarbijakrediidilepingule, mille puhul ettevõtja võimaldab tarbijale enda pakutava asja, teenuse või muu lepingueseme eest tasumisel maksetähtpäeva tasuta edasilükkamist, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) kolmas isik ei paku asja, teenuse või muu lepingueseme finantseerimiseks krediiti; 2) maksetähtpäev on kuni 50 päeva alates asja või muu lepingueseme üleandmisest või teenuse osutamisest; 3) tasumisega viivitamise korral võib tarbijalt nõuda vaid viivist käesoleva seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ja võla sissenõudmiskulusid vastavalt käesoleva seaduse §-le 1132. (8) Kui ettevõtja, kes pakub infoühiskonna teenuse seaduse tähenduses infoühiskonna teenust, mis seisneb sidevahendi abil lepingu sõlmimise võimaldamises asjade, teenuste ja muude lepinguesemete pakkumiseks, ning kes ei ole Euroopa Komisjoni soovituses 2003/361/EÜ (ELT L 124, 20.05.2003, lk 36–41) määratletud mikro-, väike- ega keskmise suurusega ettevõtja, võimaldab enda pakutava asja, teenuse või muu lepingueseme eest tasumisel maksetähtpäeva tasuta edasilükkamist, ei kohaldata käesolevas jaos sätestatut, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) kolmas isik ei paku asja, teenuse või muu lepingueseme finantseerimiseks krediiti ega omanda tarbijakrediidilepingust tulenevat nõuet tarbija vastu; 2) maksetähtpäev on kuni 14 päeva alates asja või muu lepingueseme üleandmisest või teenuse osutamisest; 3) tasumisega viivitamise korral võib tarbijalt nõuda vaid viivist käesoleva seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ja võla sissenõudmiskulusid vastavalt käesoleva seaduse §-le 1132. (9) Tarbijakrediidilepingutele, mille puhul krediiti antakse intressivabalt ja muude tasudeta, ei kohaldata käesoleva seaduse § 4031 lõikes 2 ja § 404 lõike 2 punktis 12 sätestatut.“; 17) paragrahvi 4031 lõike 1 teine lause loetakse kolmandaks lauseks ja lõiget täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: 2 „Selleks esitavad krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja tarbijale tasuta mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud tarbijakrediidilepingu või seotud oma pakkumusega, paberil või muul tarbija valitud püsival andmekandjal selgelt eristuvalt ja arusaadavalt Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel lepingueelse teabe, tuginedes krediidiandja pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema esitatud teabele.“; 18) paragrahvi 4031 lõike 1 kolmanda lause sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas esitatakse selgelt eristuvalt ühel lehel järgmine teave:“; 19) paragrahvi 4031 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) krediidiandja ja vajaduse korral krediidivahendaja nimi;“; 20) paragrahvi 4031 lõike 1 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks; 21) paragrahvi 4031 lõike 1 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks; 22) paragrahvi 4031 lõike 1 punkt 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „8) intressimäär aasta kohta või kõik intressimäärad aasta kohta, juhul kui kohaldatakse erinevaid intressimäärasid;“; 23) paragrahvi 4031 lõike 1 punkti 10 täiendatakse pärast sõna „tasumata“ sõnadega „või viivitatud“; 24) paragrahvi 4031 lõike 1 punkti 12 täiendatakse pärast sõna „puudumine“ sõnadega „ja vajaduse korral taganemistähtaeg“; 25) paragrahvi 4031 lõike 1 punktist 13 jäetakse välja sõnad „ning hüvitise arvutamise viisi“; 26) paragrahvi 4031 lõike 1 punktid 14 ja 15 tunnistatakse kehtetuks; 27) paragrahvi 4031 lõiget 1 täiendatakse punktidega 16 ja 17 järgmises sõnastuses: „16) tarbijakrediidilepingu puhul, mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või muu lepingueseme finantseerimine, ning majanduslikult seotud tarbijakrediidilepingu puhul lepingu esemeks olev asi või teenus või muu lepinguese ja selle hind kohe tasudes (netohind), kusjuures liisingulepingu puhul loetakse netohinnaks hind, millega liisinguandja liisingueseme ostab; 17) krediidiandja ning vajaduse korral krediidivahendaja asukoha aadress, telefoninumber ja e- posti aadress.“; 28) paragrahvi 4031 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Kui kogu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavet ei ole võimalik ühel lehel selgelt eristuvalt esitada, esitatakse see Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas kõige rohkem kahel lehel. Sellisel juhul esitatakse lõike 1 punktides 1, 3, 5, 7–9, 11 ja 16 osutatud teave teabelehe esimesel lehel.“; 29) paragrahvi 4031 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja esitavad tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete järel selgelt eristuvalt ka järgmise teabe:“; 3 30) paragrahvi 4031 lõike 2 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks; 31) paragrahvi 4031 lõike 2 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks; 32) paragrahvi 4031 lõiget 2 täiendatakse punktidega 9–20 järgmises sõnastuses: „9) krediidi liik; 10) krediidi kasutusse võtmise tingimused; 11) kui eri juhtudel kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, kõik intressimäärad aasta kohta ja nende kohaldamise tingimused, kusjuures kui tegemist on fikseerimata intressimääraga, esitatakse selle muutumise ajavahemikud, tingimused ja kord; kui intressimäär sõltub alusintressimäärast, esitatakse esialgse intressi suhtes kohaldatav alusintressimäär; 12) kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning seejuures on tarbijakrediidilepinguga seotud tasud ja intressimäär erinevad ning krediidiandja kasutab käesoleva seaduse § 4061 lõikes 2 sätestatud eeldust, märgitakse, et muud seda tüüpi tarbijakrediidilepingus olevad krediidi kasutusse võtmise viisid võivad tuua kaasa kõrgema krediidi kulukuse määra; 13) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 7 nimetatud maksete kogusumma ja punktis 9 nimetatud krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul, seejuures märgitakse kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused; kui tarbija on teatanud krediidiandjale enda eelistatavad lepingutingimused, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet; 14) vajaduse korral krediidiandjale tasutava hüvitise arvutamise viis krediidi ennetähtaegse tagastamise korral; 15) tarbija õigus saada viivitamata ja tasuta teavet vastavalt käesoleva seaduse § 4034 lõikele 10 tema krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatud andmete kohta; 16) tarbija õigus saada nõudmise korral krediidiandjalt tasuta püsival andmekandjal tarbijakrediidilepingu projekti koopia vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 6; 17) vajaduse korral teave selle kohta, et hinda on isikupõhiselt kohandatud andmete automatiseeritud töötluse, sealhulgas profiilianalüüsi alusel; 18) teave tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ja nende kasutamise kord; 19) hoiatus ja selgitus konkreetse tarbijakrediidilepinguga seotud muude kohustuste täitmata jätmise õiguslike ja finantstagajärgede kohta; 20) tagasimaksegraafik, mis sisaldab kõiki makseid ja tagasimakseid tarbijakrediidilepingu kestuse jooksul, sealhulgas tarbijakrediidilepinguga üheaegselt pakutava kõrvallepingu alusel tehtavaid makseid ja tagasimakseid, kusjuures kui erinevate asjaolude korral kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, põhinevad maksed ja tagasimaksed intressimäära mõistlikul tõusul.“; 4 33) paragrahvi 4031 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud lepingueelne teave esitatakse hiljem kui üks päev enne lepingu sõlmimist või tarbija poolt siduva tahteavalduse tegemist, edastab krediidiandja või vajaduse korral krediidivahendaja tarbijale paberil või tarbija valitud ja tarbijakrediidilepingus nimetatud muul püsival andmekandjal meeldetuletuse tarbija taganemisõiguse olemasolu kohta vastavalt käesoleva seaduse §-le 409 ja selle õiguse teostamise korra. Teade esitatakse tarbijale ühe kuni seitsme päeva jooksul pärast lepingu sõlmimist või tarbija siduva tahteavalduse tegemist.“; 34) paragrahvi 4031 lõiked 4 ja 5 tunnistatakse kehtetuks; 35) paragrahvi 4031 lõiget 6 täiendatakse pärast sõna „teabelehele“ sõnadega „paberil või muul püsival andmekandjal“; 36) paragrahvi 4031 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses: „(71) Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel esitatav teave on sisult kooskõlas ja selgesti loetav. Tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esitamisel võetakse arvesse eri andmekandjate tehnilisi piiranguid ja teave esitatakse eri andmekandjate jaoks sobival viisil, võttes arvesse nende koostalitlusvõimet. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte ei tohi muuta ega täiendada. Teave, mida krediidiandja soovib lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule tarbijale teatavaks teha, esitatakse eraldi dokumendis, mis võidakse lisada Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele.“; 37) paragrahvi 4031 lõike 8 teine ja kolmas lause tunnistatakse kehtetuks; 38) paragrahvi 4031 lõike 82 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Käesoleva seaduse § 541 lõike 5 punktis 5 sätestatud teave esitatakse erisusega, et tarbija võib lepingust taganeda käesoleva seaduse §-s 409 sätestatud alusel ja tagajärgedega ning käesoleva seaduse § 541 lõike 5 punktis 2 nimetatud finantsteenuse põhiomaduste kirjeldus peab sisaldama vähemalt käesoleva seaduse § 4031 lõikes 1 nimetatud teavet.“; 39) paragrahvi 4033 lõike 1 esimeses lauses asendatakse sõnad „Krediidiandja või krediidivahendaja annab“ sõnadega „Krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja annavad“; 40) paragrahvi 4033 lõike 1 teises lauses ja lõikes 2 asendatakse sõnad „Krediidiandja või krediidivahendaja esitab“ sõnadega „Krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja esitavad“; 41) paragrahvi 4033 lõikes 6 asendatakse sõnad „pakub krediidiandja või krediidivahendaja“ sõnadega „pakuvad krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja“; 42) paragrahvi 4034 lõike 1 punktis 1 asendatakse sõna „omandama” sõnaga „koguma”; 43) paragrahvi 4034 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „hindama“ sõnaga „põhjalikult“; 44) paragrahvi 4034 lõike 2 teine lause asendatakse lausetega järgmises sõnastuses: „Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel võtab krediidiandja arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas võtab ta arvesse tarbija varalist seisundit, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimalikku suurenemist. Hindamistoimingute ulatus määratakse vastavalt 5 tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemas olevatele andmetele, võetava rahalise kohustuse suurusele ja tarbijale krediidist tulenevatele riskidele.“; 45) paragrahvi 4034 lõiked 3 ja 4 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „(3) Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe kogumiseks küsib krediidiandja tarbijalt teavet ja kasutab muid asjakohaseid allikaid, sealhulgas registreid, välja arvatud sotsiaalmeediat. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ei või koguda ega kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 artikli 9 lõikes 1 nimetatud eriliiki isikuandmeid. Krediidivõimelisuse hindamine ei tohi põhineda üksnes tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ajalool.“; (4) Tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe kogumiseks teavitab krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Tarbija on kohustatud esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud ja muud krediidivõimelisuse hindamisel kasutatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigetele 3 ja 4.“; 46) paragrahvi 4034 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses: „(51) Kui ühe tarbijakrediidilepingu soovivad sõlmida mitu tarbijat, hindab krediidiandja tarbijate krediidivõimelisust nende ühisele tagasimaksevõimele tuginedes.“; 47) paragrahvi 4034 lõiget 9 täiendatakse pärast sõnu „krediidisumma või krediidi ülempiiri“ sõnaga „märkimisväärne“ vastavas käändes; 48) paragrahvi 4034 lõiked 10 ja 11 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „(10) Kui otsus tarbijaga tarbijakrediidileping sõlmimata jätta põhineb registrist saadud teabel, teatab krediidiandja tarbijale viivitamata ja tasuta registris sooritatud päringu tulemused, andmed kasutatud registri kohta ja arvesse võetud andmete liigi.“; „(11) Kui krediidiandja otsustab tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmimata jätta ja otsus põhineb automatiseeritud andmetöötlusel, teavitab krediidiandaja tarbijat viivitamata lepingu sõlmimata jätmisest, automatiseeritud andmetöötlusest, samuti õigusest nõuda inimese antavat hinnangut ja otsuse vaidlustamise menetlusest.“; 49) paragrahvi 4034 täiendatakse lõikega 111 järgmises sõnastuses: „(111) Kui krediidiandja otsustab tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmimata jätta, teavitab ta tarbijat oma otsusest viivitamata. Kui see on asjakohane, soovitab krediidiandja tarbijale kergesti kättesaadavaid võlanõustamisteenuseid sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses.“; 50) paragrahvi 4034 täiendatakse lõikega 14 järgmises sõnastuses: „(14) Krediidiandjal ei ole õigust tarbijakrediidilepingut tarbija kahjuks muuta põhjusel, et tarbija krediidivõimelisust ei hinnatud õigesti, välja arvatud juhul, kui krediidiandja ei saanud tarbija krediidivõimelisust õigesti hinnata, sest tarbija jättis teadlikult esitamata käesolevas paragrahvis nimetatud teabe või võltsis krediidiandjale esitatud teavet.“; 51) paragrahvi 4035 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja on enne tarbijakrediidilepingu või kõrvallepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale tasuta piisavaid selgitusi eelnimetatud lepingu kohta, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav leping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale.“; 6 52) paragrahvi 4035 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 53) paragrahvi 4035 lõike 3 sissejuhatav lauseosa ja punkt 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud selgitused hõlmavad eelkõige: 1) käesoleva seaduse § 4031 või 4033 kohaselt tarbijale antavat lepingueelset teavet, kui selgitusi annab krediidiandja, ning käesoleva seaduse §-de 4031, 4033 ja 4171 kohaselt tarbijale antavat lepingueelset teavet, kui selgitusi annab krediidivahendaja;“; 54) paragrahvi 4035 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja teavitavad tarbijat selgel ja arusaadaval viisil, kui tarbijale esitatakse isikuandmete automatiseeritud töötlemisel põhinev isikustatud pakkumus või muu lepingutingimusi sisaldav dokument.“; 55) paragrahvi 404 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses: „(11) Tarbija vaikimist või tegevusetust, sealhulgas eeltäidetud valikute, nagu ette märgistatud lahtrite tagasi lükkamata jätmist, ei loeta tarbija tarbijakrediidilepingu sõlmimisega nõustumuseks. Kui tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks kasutatakse märgistatavaid lahtreid, peab tarbija tahteavaldusest nähtuma tarbija vabatahtlik, selge, informeeritud ja ühemõtteline nõustumine lahtrites märgitud lepingutingimustega. Käesolevas lõikes tarbija nõustumuse kohta sätestatut kohaldatakse ka tarbija poolt tarbijakrediidilepinguga seoses sõlmitavale kõrvallepingule. (12) Ettevõtja ei tohi tarbijakrediidilepingu sõlmimise eesmärgil teha tarbijale krediiti kättesaadavaks, kui tarbija ei ole tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks soovi avaldanud ega selle sõlmimisega sõnaselgelt nõustunud. Kui ettevõtja teeb siiski tarbijale krediidi kättesaadavaks ilma, et tarbija oleks tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks soovi avaldanud ja selle sõlmimisega sõnaselgelt nõustunud, ei teki ettevõtjal tarbija vastu nõudeid, välja arvatud käesoleva seaduse § 99 lõikes 2 sätestatud juhul.“; 56) paragrahvi 404 lõike 2 punktid 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „1) lepingupoolte nimed, aadressid, telefoninumbrid ja e-posti aadressid ning vajaduse korral krediidivahendaja nimi ja aadress; 2) käesoleva seaduse § 4031 lõike 1 punktides 3 ja 5–11 nimetatud andmed;“; 57) paragrahvi 404 lõike 2 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „5) taganemisõiguse olemasolu või puudumine ning vajaduse korral ajavahemik, mille vältel taganemisõigust saab kasutada, ja muud taganemisõiguse kasutamise tingimused, sealhulgas käesoleva seaduse § 409 lõikes 21 osutatud taganemisavalduse tegemiseks kasutatav püsiv andmekandja, tarbija käesoleva seaduse § 409 lõike 3 kohane kohustus maksta tagasi krediidi põhisumma ning põhisumma kohta alates selle kasutamise kuupäevast kuni selle krediidiandjale tagasimaksmise kuupäevani kogunenud intress ja intress ühe päeva kohta;“; 58) paragrahvi 404 lõike 2 punkt 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „8) krediidi ennetähtaegse tagastamise õigus, krediidi ennetähtaegse tagastamise kord, vajaduse korral teave krediidiandja hüvitise saamise õiguse kohta ning selge ja arusaadav selgitus hüvitise arvutamise viisi kohta;“; 59) paragrahvi 404 lõike 2 punkt 10 tunnistatakse kehtetuks; 60) paragrahvi 404 lõike 2 punkt 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 7 „12) käesoleva seaduse § 4031 lõike 2 punktides 2, 5, 6, 9–11 ja 18 nimetatud teave;“; 61) paragrahvi 404 lõiget 2 täiendatakse punktidega 14 ja 15 järgmises sõnastuses: „14) teave püsiva andmekandja kohta, mille tarbija on valinud käesoleva seaduse § 4031 lõikes 21, § 4041 lõikes 1, §-s 4042 ning vajaduse korral § 407 lõigetes 31 ja 32, § 4141 lõikes 2 ning § 4142 lõikes 2 märgitud teabe edastamiseks; 15) sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses võlanõustamisteenuse osutajate asjakohased kontaktandmed ja soovitus tarbijale võtta sellise teenuse osutajaga ühendust makseraskuste korral.“; 62) paragrahvi 404 lõike 23 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks; 63) paragrahvi 404 täiendatakse lõikega 24 järgmises sõnastuses: „(24) Käesoleva seaduse § 4031 lõike 1 punktis 11 nimetatud maksetega viivitamise korral kohaldatava viivise aasta- ja päevamäär märgitakse lepingusse tarbijakrediidilepingu sõlmimise aja seisuga.“; 64) paragrahvi 404 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: „(5) Tarbijale käesoleva paragrahvi kohaselt esitatav teave peab olema selgesti loetav ja kohandatud selle andmekandja tehnilistele piirangutele, millel teave esitatakse. Teave esitatakse eri kanalites asjakohasel ja sobival viisil.“; 65) paragrahvi 4041 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kui krediidiandjal on õigus intressimäära muuta, jõustub intressimäära muudatus tarbijakrediidilepingu puhul, kui krediidiandja on tarbijat paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal intressimäära muudatusest mõistliku aja jooksul ette teavitanud.“; 66) paragrahvi 4041 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „krediidiandja ruumides“ sõnadega „ja ka tema veebilehel või mobiilirakenduses, kui need on olemas“; 67) paragrahvi 4042 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Enne tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist esitab krediidiandja tarbijale paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal järgmise teabe:“; 68) paragrahvi 4042 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast sõnu „saamise vajadus“ sõnadega „või seadusest tuleneva muudatuse korral muudatuse selgitus“; 69) paragrahvi 4042 lõike 1 punktis 2 asendatakse sõna „tegemise“ sõnaga „jõustumise“; 70) paragrahvi 4042 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 71) paragrahvi 406 lõikes 51 asendatakse sõna „krediidilepingu“ sõnaga „tarbijakrediidilepingu“; 72) paragrahvi 407 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 407. Arvelduskrediidileping ja maksekonto jäägi ületamine“; 73) paragrahvi 407 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Arvelduskrediidileping on tarbijakrediidileping, millega krediidiandja lubab sõnaselgelt tarbijal maksekonto jääki teatud suuruses ületada.“; 8 74) paragrahvi 407 lõiked 21–25 tunnistatakse kehtetuks; 75) paragrahvi 407 lõike 31 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Krediidiandja esitab tarbijakrediidilepingu kehtivusaja jooksul tarbijale tasuta konto väljavõtte regulaarselt vähemalt üks kord kuus paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal.“; 76) paragrahvi 407 lõike 32 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Intressimäära või tasude suurendamine jõustub arvelduskrediidilepingu puhul, kui krediidiandja on tarbijat paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal intressimäära või tasude muudatusest mõistliku aja jooksul ette teavitanud.“; 77) paragrahvi 407 lõike 32 teist lauset täiendatakse pärast sõnu „krediidiandja ruumides“ sõnadega „ja ka tema veebilehel või mobiilirakenduses, kui need on olemas“; 78) paragrahvi 407 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kui puudub arvelduskrediidi andmise kokkulepe ja krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki ületada või kui krediidiandja lubab tarbijal ületada arvelduskrediidilepingus kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri, teavitatakse tarbijat paberil või muul tarbija valitud ja lepingus nimetatud püsival andmekandjal regulaarselt tasuta järgmistest asjaoludest: 1) võimalus maksekonto jääki või arvelduskrediidilepingus kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri ületada; 2) intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused ning esialgse intressi suhtes kohaldatav alusintressimäär, kui intressimäär sõltub alusintressimäärast; 3) lepingu sõlmimisest alates tasumisele kuuluvad tasud ja vajaduse korral tasude muutmise tingimused.“; 79) paragrahvi 407 lõike 41 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõna „viivitamata“ sõnadega „ning tasuta paberil või muul tarbija valitud ja lepingus nimetatud“; 80) paragrahvi 407 lõiget 41 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses: „5) tagasimakse tähtaja.“; 81) paragrahvi 407 täiendatakse lõigetega 42–44 järgmises sõnastuses: „(42) Kui tegemist on käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tarbijakrediidilepinguga, pakub krediidiandja tarbijale maksekonto jäägi sagedase ületamise korral nõustamisteenuseid, kui need on kättesaadavad, ja soovitab talle tasuta võlanõustamisteenuseid sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses. (43) Krediidiandja teavitab tarbijat kokkulepitud viisil lepingu ülesütlemisest või arvelduskrediidi või maksekonto jäägi ületamise ülempiiri vähendamisest hiljemalt 30 päeva enne lepingu ülesütlemise või ülempiiri vähendamise jõustumist. (44) Kui tarbija on krediidi kasutusse võtnud enne, kui krediidiandja lepingu üles ütles või arvelduskrediidi või maksekonto jäägi ületamise ülempiiri vähendas, pakub krediidiandja enne kohtu- või täitemenetluse alustamist tarbijale võimalust maksta lepingu ülesütlemise ajal kasutuses olnud krediidi osa või lepingu kohaselt vähendatud ülempiiri ületav osa tagasi 12 võrdse igakuise osamaksena seni krediidile kohaldunud intressiga. Soovi korral võib tarbija teha tagasimaksed varem.“; 82) paragrahvi 407 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks; 9 83) paragrahvi 408 lõigetes 2 ja 3 asendatakse sõna „krediidileping“ sõnaga „tarbijakrediidileping“; 84) paragrahvi 409 lõiget 21 täiendatakse pärast sõna „tehtud“ sõnadega „paberil või muul tarbija valitud ja tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal“; 85) paragrahvi 409 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses: „(22) Kui krediidiandja on rikkunud käesoleva seaduse §-s 404 nimetatud lepingutingimuste ja teabe esitamise kohustust, lõpeb taganemistähtaeg igal juhul 12 kuu ja 14 päeva möödumisel tarbijakrediidilepingu sõlmimise päevast. Taganemistähtaeg ei lõpe, kui tarbijat ei ole teavitatud tema taganemisõigusest vastavalt käesoleva seaduse § 404 lõike 2 punktile 5.“; 86) paragrahvi 409 lõige 31 tunnistatakse kehtetuks; 87) paragrahvi 409 täiendatakse lõikega 42 järgmises sõnastuses: „(42) Kui tarbijakrediidileping on majanduslikult seotud sellise asja müügilepinguga, mille puhul kehtib tingimus, et asja tagastamise korral on tagatud täielik hüvitamine pikema kui 14 päeva pikkuse ajavahemiku jooksul, pikeneb tarbijakrediidilepingu taganemistähtaeg kooskõlas selle tingimusega.“; 88) paragrahv 410 tunnistatakse kehtetuks; 89) paragrahvi 411 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Tarbija võib tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused osaliselt või täielikult täita ennetähtaegselt. Sellisel juhul väheneb tarbija krediidi kogukulu krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja muude krediidiandja nõutavate kulude võrra. Krediidiandjal ei ole õigus nõuda ning tarbijal ei ole kohustust tasuda sellest rohkem.“; 90) paragrahvi 4141 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal ja tarbijale teatavaks tehtud hiljemalt kaks kuud enne ülesütlemise jõustumist, kui lepingus ei ole kokku lepitud pikemat etteteatamistähtaega.“; 91) paragrahvi 4142 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „selle põhjustest“ sõnadega „paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud“; 92) paragrahvi 416 lõiget 4 täiendatakse enne esimest lauset lausega järgmises sõnastuses: „Krediidiandjal ei ole õigust tarbijakrediidilepingut üles öelda põhjusel, et tarbija krediidivõimelisust ei hinnatud õigesti.“; 93) paragrahvi 4161 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Enne kui krediidiandja ütleb tarbijakrediidilepingu käesoleva seaduse § 416 lõike 1 alusel üles ja alustab tarbija makseviivituse tõttu kohtu- või täitemenetlust, hindab ta ja asjakohasel juhul pakub tarbijale üheselt mõistetavas sõnastuses võimalust tarbijakrediidilepingu tingimuste kohtuväliseks muutmiseks või muul kujul osaliselt või täielikult refinantseerimiseks (edaspidi tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine). Krediidiandja ei pea seda pakkuma korduvalt, välja arvatud siis, kui seda saab konkreetsel juhul pidada põhjendatuks. Sealjuures võib krediidiandja arvestada, kas tarbija on tema pakkumisele mõistliku aja jooksul vastanud. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatu ei välista tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise pakkumist ka muudel juhtudel. 10 (2) Krediidiandja võtab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hindamise käigus ja asjakohasel juhul vastava võimaluse väljapakkumise korral tarbijakrediidilepingu ümberkujundamisel muu hulgas arvesse tarbija olukorda, tema õigusi ja huve, suutlikkust krediit tagasi maksta ning mõistlike elamiskulude vajadust. Krediidiandja ei pea hindama tarbija krediidivõimelisust käesoleva seaduse § 4034 kohaselt, kui tarbijakrediidilepingu kehtivaid tingimusi muudetakse käesoleva paragrahvi lõike 3 teise lause kohaselt ning seejuures ei suurene märkimisväärselt tarbija makstav kogusumma. (3) Kui krediidiandja on lõikes 1 nimetatud hindamise käigus tuvastanud, et tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine on asjakohane, pakub ta tarbijale kehtiva tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist ning võib pakkuda ka tarbijakrediidilepingu osalist või täielikku refinantseerimist. Kehtiva tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmine võib muu hulgas olla: 1) tarbijakrediidilepingu tähtaja pikendamine; 2) tagasimakse tasumise täielik või osaline edasilükkamine teatud ajavahemikuks; 3) tarbijakrediidilepingu liigi muutmine; 4) osaline nõudest loobumine või eri tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete summeerimine; 5) intressimäära vähendamine; 6) vääringu konverteerimine. (4) Kui seoses tarbijakrediidilepingu ümberkujundamisega muudetakse ühe või mitme tarbijakrediidilepingu muid kehtivaid tingimusi kui tähtaja pikendamise tingimus, märgitakse kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sõlmitud kokkuleppes tarbija nõudmisel ka ümberkujundatava krediidi põhisumma ning intressi, viivise ja muu krediidi kasutamise tasu suurus. Tarbija nõudmisel edastab krediidiandja talle ka teabe iga esialgse krediidisumma kohta ning intressi, viivise ja muu krediidi kasutamise tasu arvestuse. Tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmise kokkulepe, mis ei vasta käesoleva lõike esimeses lauses sätestatule, on tühine.“; 94) paragrahvi 4171 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 95) paragrahvide 4191 ja 4193 pealkirjast, § 4193 lõikest 1 ning lõike 2 sissejuhatavast lauseosast ja punktist 1 ning § 4193 lõikest 5 jäetakse välja sõnad „elamukinnisvaraga seotud“; 96) paragrahvi 4191 lõiked 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks; 97) paragrahvi 4191 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Krediidiandja ja krediidivahendaja poolt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 7 sätestatud nõustamisteenuse osutamisele kohaldatakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 51 ning käesolevas seaduses käsunduslepingu kohta sätestatut.“; 98) paragrahvi 4193 lõike 2 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „sõlmida“ sõnadega „elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu puhul“; 99) paragrahvi 4193 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Tarbijakrediidilepingu sõlmimise võib teha sõltuvaks asjakohase kindlustuslepingu sõlmimisest käesoleva seaduse §-s 4012 sätestatud tingimustel.“; 100) paragrahvi 7113 lõike 1 kolmas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „See ei mõjuta käesoleva seaduse §-s 4031 ning § 711 lõike 1 punktides 9, 10 ja 20 sätestatut.“; 11 101) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L, 30.10.2023, lk 1–67).“. § 2. Isikuandmete kaitse seaduse täiendamine Isikuandmete kaitse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seadust täiendatakse §-ga 101 järgmises sõnastuses: „§ 101. Tarbijakrediidilepingu puhul tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatava registriga seotud nõuded (1) Sellise registri pidajale, mis sisaldab käesoleva seaduse §-s 10 sätestatud võlasuhte rikkumisega seotud andmeid või muud sarnast tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavat teavet, sealhulgas tarbija tulevase maksekäitumise tõenäosuse väärtust (krediidiskoori), kehtivad seoses tarbijakrediidiga ning suhetes tarbijate ja krediidiandjatega käesolevas paragrahvis sätestatud nõuded. (2) Kui on olemas õiguslik alus, on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud registripidaja kohustatud andma registrile juurdepääsu isikuandmete töötlemiseks ainult sellisele tarbijakrediiti pakkuvale krediidiandjale, kes järgib määrust (EL) 2016/679 ja muid kehtivaid isikuandmete töötlemise nõudeid ja kes: 1) on finantsjärelevalve subjekt Finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõike 2 tähenduses või 2) on teises Euroopa Liidu liikmesriigis asutatud krediidiandja ja selle liikmesriigi pädeva asutuse järelevalve subjekt. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud registrile juurdepääsu andmisel koheldakse teises Euroopa Liidu liikmesriigis tegutsevat krediidiandjat samadel alustel nagu Eestis tegutsevat krediidiandjat. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud register peab sisaldama teavet vähemalt tarbija tarbijakrediidilepingust tuleneva võlgnevuse kohta, tarbijakrediidi liiki ja krediidiandja nime. Registripidaja kehtestab meetmed, millega tagatakse, et registris sisalduv teave on ajakohane ja täpne. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud registripidaja teavitab tarbijat: 1) 30 päeva jooksul tarbijakrediidilepingust tuleneva võlgnevuse registrisse kandmisest arvates sellest, et registrisse on kantud tarbijakrediidilepingust tulenev võlgnevus; 2) tarbija õigustest Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 kohaselt. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud registripidaja tagab sellise korra olemasolu, mis võimaldab tarbijal hõlpsasti vaidlustada registris tema kohta kajastatud andmeid seoses tarbijakrediidilepingust tuleneva võlasuhte rikkumisega, sealhulgas andmeid, mida võivad nimetatud registrist saada kolmandad isikud.“; 2) seadust täiendatakse §-ga 712 järgmises sõnastuses: „§ 712. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatava registriga seotud nõuete rikkumine (1) Käesoleva seaduse §-s 101 sätestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatava registriga seotud nõuete ja kohustuste rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 10 000 000 eurot. 12 (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 10 000 000 eurot või kuni neli protsenti tema eelmise majandusaasta ülemaailmsest aastasest kogukäibest, olenevalt sellest, kumb summa on suurem.“; 3) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L, 30.10.2023, lk 1–67).“. § 3. Kindlustustegevuse seaduse muutmine Kindlustustegevuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 218 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kindlustusandjal on keelatud võtta tarbijakrediidilepinguga seotud kindlustuslepingu sõlmimise korral kindlustusriski hindamisel arvesse onkoloogilise haiguse diagnoosiga seotud isikuandmeid, kui ravi lõppemisest on möödunud 15 aastat.“; 2) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L, 30.10.2023, lk 1–67).“. § 4. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 91 järgmises sõnastuses: „(91) Käesolevat seadust ei kohaldata ettevõtjale, kes oma majandus- või kutsetegevuses müüb tarbijale eseme või osutab teenust ja kõrvaltegevusena pakub tarbijale maksetähtpäeva edasilükkamise kujul intressivaba krediiti, millega kaasnevad üksnes vähesed tasud maksetega hilinemise korral, või kes vahendab kõrvaltegevusena tarbijale krediiti, kui ettevõtja on käsitatav mikro-, väike- või keskmise suurusega ettevõtjana vastavalt komisjoni soovitusele 2003/361/EÜ mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT L 124, 20.05.2003, lk 36–41).“; 2) paragrahvi 3 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Krediidi andmine käesoleva seaduse tähenduses on võlaõigusseaduse § 402 lõikes 1 nimetatud krediidi andmine maksetähtpäeva edasilükkamise, laenu, liisingu või muu finantseerimise vormis, samuti krediidilepingute sõlmimine ja selleks vajalike toimingute tegemine oma nimel ja arvel.“; 3) paragrahvi 7 ja § 531 pealkirjast jäetakse välja sõnad „elamukinnisvaraga seotud“; 4) paragrahvi 7 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Nõustamisteenus on tarbijale tarbijakrediidi pakkumisel sõltumatu ja isikustatud soovituse andmine ühe või enama krediidi saamiseks sõlmitava lepingu kohta.“; 5) paragrahvi 7 lõike 3 punktis 2 asendatakse tekstiosa „§-le 4033“ tekstiosaga „§-dele 4031 ja 4033“; 13 6) paragrahvi 38 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) vastama õigusaktidest tulenevatele nõuetele ning oma tegevuses olema aus, õiglane, läbipaistev ja professionaalne, et tagada tarbijate huvide ja õiguste kaitse;“; 7) paragrahvi 40 lõike 2 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõna „vajalikud“ sõnaga „ajakohased“; 8) paragrahvi 43 lõiget 1 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) mitte takistama käesoleva seaduse § 38 lõikes 1 sätestatud nõuete täitmist.“; 9) paragrahvi 44 lõike 3 punktis 41, § 44 lõike 5 punktides 1 ja 2 ning § 48 lõike 5 punktis 71 asendatakse sõnad „võla ümberkujundamise“ sõnadega „tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise“; 10) paragrahvi 44 lõiget 3 täiendatakse punktiga 121 järgmises sõnastuses: „121) protseduurid ja põhimõtted, kuidas tuvastatakse võimalikult varakult finantsraskustes olevad tarbijad, ja viisid, kuidas nad suunatakse kasutama neile lihtsasti kättesaadavat sõltumatut võlanõustamisteenust sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses;“; 11) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Krediidiandja või -vahendaja peab krediiditegevuse kavandamisel ja reklaamimisel, nõustamisteenuse osutamisel, tarbijale kõrvalteenuse osutamisel, krediidilepingu täitmisel ning krediidi andmisel, vahendamisel või krediidi andmise hõlbustamisel tegutsema ausalt, õiglaselt, läbipaistvalt ja professionaalselt ning tarbijate õigusi ja huve arvesse võttes.“; 12) paragrahvi 49 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks; 13) seadust täiendatakse §-ga 491 järgmises sõnastuses: „§ 491. Automatiseeritud andmetöötlus krediidivõimelisuse hindamisel (1) Kui krediidivõimelisuse hindamisel kasutatakse isikuandmete automatiseeritud töötlemist, on tarbijal õigus nõuda krediidiandjalt inimese sekkumist, sealhulgas õigus: 1) saada krediidiandjalt selgeid ja arusaadavaid selgitusi krediidivõimelisuse hinnangu kohta, sealhulgas isikuandmete automatiseeritud töötlemise loogika, riskide, olulisuse ja mõju kohta otsuse tegemisel; 2) väljendada krediidiandjale enda seisukohta; 3) nõuda krediidiandjalt krediidivõimelisuse hinnangu ja krediidi andmist käsitleva otsuse ülevaatamist. (2) Krediidiandja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud õigustest tarbijat teavitama.“; 14) paragrahvi 50 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 50. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatav teave ja selle kontrollimine”; 15) paragrahvi 50 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Krediidivahendaja esitab tarbijalt saadud vajaliku teabe õigesti asjaomasele krediidiandjale kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ 14 kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1– 88), et võimaldada tarbija krediidivõimelisust hinnata.“; 16) paragrahvi 50 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Krediidiandja või -vahendaja kontrollib asjakohaselt tarbija esitatud ja muud krediidivõimelisuse hindamisel kasutatavat teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes vajaduse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.“; 17) paragrahvi 50 lõikest 6 jäetakse välja tekstiosa „füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88)“; 18) seaduse 6. peatükki täiendatakse §-dega 502 ja 503 järgmises sõnastuses: „§ 502. Krediidivahendaja lisakohustused Krediidivahendaja on kohustatud: 1) järgima suhetes tarbijaga muu hulgas võlaõigusseaduse §-des 4031, 4033, 4035, 4171 ja 418 sätestatut; 2) tegema krediidiandjale teatavaks võimalikud tasud, mida tarbija peab osutatavate teenuste eest krediidivahendajale maksma, et neid saaks arvesse võtta krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel. § 503. Diskrimineerimise keeld tarbijakrediidi andmisel (1) Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavat tarbijat ei tohi tarbijakrediidi andmisel diskrimineerida kodakondsuse ega elukoha tõttu ega muul Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21 nimetatud alusel. See kehtib nii juba sõlmitud tarbijakrediidilepingute puhul, tarbijakrediidilepingu sõlmimisel kui ka juhul, kui tarbija on esitanud taotluse tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks. Tarbijatele võib pakkuda erinevaid tarbijakrediidi andmise tingimusi, kui erinevad tingimused on igakülgselt põhjendatud objektiivsete kriteeriumidega. (2) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute suhtes.“; 19) seaduse 7. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „7. peatükk Tarbijakrediidi pakkumise nõuded“; 20) paragrahvi 51 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Krediidiandja või -vahendaja teavitab tarbijat seoses tarbijakrediidi andmise või krediidi vahendamisega, kas talle osutatakse või saab osutada nõustamisteenust.“; 21) paragrahvi 51 lõike 6 sissejuhatavas lauseosas ja lõike 7 punktis 5 asendatakse sõnad „püsival andmekandjal“ sõnadega „paberil või muul tarbija valitud püsival andmekandjal“; 22) paragrahvi 51 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses: „(61) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud teabe võib tarbijale esitada võlaõigusseaduse § 4031 lõike 8 kolmanda lause kohaselt lepingueelse teabena.“; 15 23) paragrahvi 51 lõikes 9 asendatakse sõnad „kogutud andmete alusel ei ole krediidileping tarbija jaoks sobiv“ tekstiosaga „tarbijakrediidileping võib tarbija jaoks kaasa tuua konkreetse riski, arvestades tarbija finantsolukorda“; 24) paragrahvi 531 lõiget 1 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses: „Muude tarbijakrediidilepingute puhul teevad krediidiandja ja krediidiagent tarbijakrediidilepingut käsitleva selge ja arusaadava üldise teabe tarbijale paberil või muul püsival andmekandjal vastavalt tarbija valikule igal ajal kättesaadavaks. Kui eelmises lauses nimetatud teavet pakutakse krediidiandja või krediidiagendi ruumides, tuleb see igal juhul teha paberil kättesaadavaks.“; 25) paragrahvi 531 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) krediidiandja või -vahendaja nimi, aadress, telefoninumber ja e-posti aadress;“; 26) paragrahvi 531 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral tagatise liigid, sealhulgas asjakohasel juhul võimalus, et tagatis antakse teises liikmesriigis;“; 27) paragrahvi 531 lõike 2 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „6) elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral teave välisriigi vääringu kohta, sealhulgas selgitus välisriigi vääringus tarbijakrediidilepingu sõlmimise võimalike tagajärgede kohta tarbijale, kui krediidiandja pakub lepingu sõlmimist välisriigi vääringus;“; 28) paragrahvi 531 lõike 2 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „10) elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral asjakohasel juhul selge ja kokkuvõtlik viide, et tarbijakrediidilepingu tingimuste täitmine ei taga tarbijakrediidilepingu alusel kasutusse võetud krediidi tagasimaksmist;“; 29) paragrahvi 531 lõiget 2 täiendatakse punktiga 111 järgmises sõnastuses: „111) taganemisõiguse kirjeldus;“; 30) paragrahvi 531 lõike 2 punkt 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „12) elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral teave selle kohta, kas kinnisasja hindamine on vajalik, ning kui hindamine on vajalik, siis selle kohta, kes vastutab hindamise läbiviimise eest, samuti teave selle kohta, kas tarbijale tekib sellega seoses kulusid.“; 31) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L, 30.10.2023, lk 1–67).“. § 5. Reklaamiseaduse muutmine Reklaamiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, peab sisaldama lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 olevale üleskutsele ka hoiatavat teksti „Hoiatus! Laenuvõtmise eest tuleb maksta.“ või muud samaväärset väljendit.“; 2) paragrahvi 29 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „lõigetes 2“ tekstiosaga „lõigetes 2, 21“; 16 3) paragrahvi 29 lõige 33 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(33) Kui krediidi saamiseks või krediidi saamiseks pakutavatel tingimustel on vaja sõlmida kõrvalleping ja kõrvallepinguga seotud kulusid ei saa ette kindlaks määrata, esitatakse reklaamis lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 31 sätestatud teabele teave kõrvallepingu sõlmimise kohustuse kohta.“; 4) paragrahvi 29 lõiget 7 täiendatakse pärast teist lauset kolmanda ja neljanda lausega järgmises sõnastuses: „Samuti ei tohi reklaam jätta muljet, et kehtiva tarbijakrediidilepingu või registrisse kantud krediidi mõju krediiditaotluse hindamisele on väike või olematu, ega anda eksitavalt mõista, et krediit toob kaasa rahaliste vahendite suurenemise, asendab säästmist või võib tõsta tarbija elatustaset. Käesolevas lõikes sätestatut kohaldatakse ka võlaõigusseaduse § 403 lõike 3 punktis 4 nimetatud tarbijakrediidilepingute reklaamile.“; 5) paragrahvi 29 lõike 8 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „viisil“ sõnadega „ning see peab olema kohandatud reklaamiks kasutatava andmekandja tehnilistele piirangutele“; 6) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses: „(81) Põhjendatud juhul, kui tüüpilise näite esitamiseks kasutatav andmekandja ei võimalda kõiki kohustuslikke elemente kuvada, on lubatud tüüpilises näites jätta kuvamata käesoleva paragrahvi lõike 31 punktides 5 ja 6 olev teave. Elektroonilise andmekandja puhul peab tarbijale olema tagatud ligipääs käesoleva paragrahvi lõike 31 punktides 5 ja 6 osutatud teabele klõpsamise, kerimise või ülelibistamise teel.“; 7) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses: „(12) Sellise tarbijakrediidilepingu reklaamile, mille puhul krediiti antakse intressivabalt ja muude tasudeta, ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõike 31 punktides 4–6 sätestatut.“; 8) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L, 30.10.2023, lk 1–67).“. § 6. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmine Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 171 täiendatakse lõigetega 4–6 järgmises sõnastuses: „(4) Enne 2027. aasta 20. maid sõlmitud tähtajatule tarbijakrediidilepingule kohaldatakse alates 2027. aasta 20. maid kehtiva võlaõigusseaduse §-s 4041, § 407 lõigetes 31 ja 32 ning lõike 4 teises lauses, lõigetes 41 ja 43 ning §-des 412, 4141 ja 4142 sätestatut. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne 2027. aasta 20. maid. Tarbijakrediidilepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2027. aasta 20. maid, kohaldatakse enne nimetatud kuupäeva kehtinud seaduse redaktsiooni. (6) Kui tarbijakrediidilepingu tingimus on pärast käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud kuupäeva vastuolus võlaõigusseaduse sättega, mida kohaldatakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4 tagasiulatuvalt enne 2027. aasta 20. maid sõlmitud 17 tarbijakrediidilepingutele ja millest ei ole võimalik poolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse asemel võlaõigusseaduses sätestatut.“; 2) paragrahvi 172 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Krediidiasutus või muu finantsteenuse osutaja võib kuni 2027. aasta 20. maini muuta enda poolt finantsteenuse osutamisel kasutatavaid tüüptingimusi sõltumata sellest, kas ta on endale lepingu või tüüptingimusega jätnud tingimuste ühepoolse muutmise õiguse, kui tüüptingimuste muutmine on vajalik nende kooskõlla viimiseks käesoleva seaduse § 171 lõikes 4 nimetatud sätetega ning krediidiasutus või muu finantsteenuse osutaja teavitab teist lepingupoolt tingimuste muutmisest ja annab talle õiguse muudatustega mittenõustumise korral leping kohe lõpetada.“; 3) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L, 30.10.2023, lk 1–67).“. § 7. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 20. mail. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, 2026 Algatab Vabariigi Valitsus 18  Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine) SISUKORD 1. SISSEJUHATUS .................................................................................................................... 2 1.1. Sisukokkuvõte ................................................................................................................. 2 1.3. Märkused ......................................................................................................................... 4 2. SEADUSE EESMÄRK .......................................................................................................... 5 3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS ......................................................................... 5 3.1. Võlaõigusseaduse muutmine ........................................................................................... 5 3.2. Isikuandmete kaitse seaduse muutmine ........................................................................ 71 3.3. Kindlustustegevuse seaduse muutmine ......................................................................... 78 3.4. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine ...................................................... 79 3.5. Reklaamiseaduse muutmine .......................................................................................... 92 3.6. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse ........ 97 seaduse rakendamise seaduse muutmine.............................................................................. 97 3.7. Eelnõu põhiseaduspärasus ............................................................................................. 97 4. EELNÕU TERMINOLOOGIA ........................................................................................... 98 5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE ..................................................... 98 6. SEADUSE MÕJUD ............................................................................................................. 98 1. Euroopa Komisjoni mõjuhinnang .................................................................................... 98 2. Muudatustest mõjutatud sihtrühmad .............................................................................. 100 3. Mõjude hinnang.............................................................................................................. 107 3.1. Hinnang Eestis avalduvatele mõjudele ................................................................... 107 3.2. Lisakuludeta järelmaksu krediiditooted .................................................................. 108 3.3. Tarbijakrediidilepingute tingimustest teavitamine .................................................. 110 3.4. Krediidilepingute tingimustest teavitamine ............................................................ 111 3.5. Vastutustundliku laenamise reeglid ......................................................................... 113 3.6. Kõrvallepingud ja seosmüük ................................................................................... 115 3.7. Maksehäirete registrid ............................................................................................. 116 7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE 119 TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD .......................................................... 119 8. RAKENDUSAKTID .......................................................................................................... 119 9. SEADUSE JÕUSTUMINE ................................................................................................ 119 10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK .... 120 KONSULTATSIOON ............................................................................................................. 120 1 1. SISSEJUHATUS 1.1. Sisukokkuvõte Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga muudetakse võlaõigusseadust (VÕS), isikuandmete kaitse seadustust (IKS), kindlustustegevuse seadust (KindlTS), krediidiandjate ja -vahendajate seadust (KAVS) reklaamiseadust (RekS) ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadust (VÕSRS) selleks, et võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (edaspidi uus direktiiv või direktiiv 2023/2225 ja senine direktiiv või direktiiv 2008/48). Senine tarbijakrediidi direktiiv 2008/48/EÜ1 pärineb aastast 2008, sellest tulenevad muudatused jõustusid Eestis 01.07.2011 ehk praeguseks üle 14 aasta tagasi. Uues direktiivis on reegleid uuendatud ja ajakohastatud. Muudatuste eesmärk on ühest küljest kõrgema tarbijakaitsetaseme tagamine vahepealsel ajal toimunud digiülemineku tingimustes ja turule tulnud uute krediiditoodete puhul. Teisalt soovitakse vähendada senise direktiivi erinevast rakendamisest tingitud erinevusi liikmesriikides ning suurendada seeläbi konkurentsi krediidiandjate vahel ja tagada tarbijatele parem juurdepääs krediidi saamise võimalustele. Eelnõuga kavandatavad peamised muudatused on järgmised: - VÕS-i tarbijakrediidi reeglite kohaldamisala laiendatakse sõnaselgelt ka tasuta krediidilepingutele. Selle tulemusel hõlmatakse reeglite kohaldamisalasse ka lisakuludeta järelmaksu ehk nn „osta kohe, maksa hiljem“ 2 krediidilepingud ning tagatakse selliste ärimudelite puhul suurem õigusselgus ja tarbijakaitse. Selleks, et leevendada ettevõtjatele seeläbi tekkivat koormust, on eelnõus ette nähtud erandid, millega võimaldatakse teatud lepingud kohaldamisalast siiski välistada. - Edaspidi peab tarbijatele olema igal ajal veebis või ka püsival andmekandjal kättesaadav tarbijakrediidilepinguid puudutav üldine teave. Sarnane reegel on juba olemas elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute kohta, nüüd laiendatakse seda ka tarbijakrediidilepingutele. - Tarbija lepingueelse teavitamise reegleid täpsustakse ning võetakse kasutusele veidi teistsuguse struktuuriga „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht“. Eesmärk on vältida tarbija jaoks info üleküllust ja tagada, et tarbija saaks juba teabelehe esimesel leheküljel ja seda ka näiteks mobiiliekraanil vaadates lepingu põhielementidest ülevaate. - Edaspidi saavad krediidiandjad lähtuda üksnes ühest teabelehest, seni arvelduskrediidilepingute jaoks ette nähtud teabelehe kasutamise kohustus tunnistatakse kehtetuks. - Selleks, et võimaldada tarbijatel teha lepingueelse teabe alusel enne krediidilepingu sõlmimist kaalutletud otsus, tuleb teave esitada mõistliku aja jooksul enne lepingu sõlmimist. Kui krediidiandja esitab teabe vähem kui üks päev enne lepingu sõlmimist, peab krediidiandja saatma tarbijale pärast lepingu sõlmimist ühe kuni seitsme päeva jooksul eraldi meeldetuletuse selle kohta, et tarbijal on õigus lepingust 14 päeva jooksul põhjust avaldamata taganeda. 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ. 2 Ingl k buy now, pay later, BNPL. 2  - Täpsustatakse ja täiendatakse vastutustundliku laenamise reegleid. Näiteks täpsustatakse seda, et kaaslaenutaotlejate korral tuleb lähtuda nende ühisest tagasimaksevõimest. Kui tarbija krediidivõimelisuse hindamise tulemusel selgub, et tarbija ei ole krediidivõimeline, on krediidiandjal teatud juhtudel edaspidi kohustus suunata tarbija võlanõustamisse. - Eelnõuga kehtestatakse tarbijate krediidivõimelisuse hindamiseks peetavatele registritele lisanõuded. Sellise registri pidaja peab looma meetmed, et tagada andmete ajakohasus ja täpsus, ning peab olema loodud menetlus, mille kaudu tarbija saab enda kohta andmekogusse kantud andmeid hõlpsalt vaidlustada. - Kavandatavate muudatuste kohaselt ei ole krediidiandjal võimalik eeldada tarbija nõustumist tarbijakrediidilepingu või sellega seotud kõrvallepingu sõlmimisega. Praktikas tähendab see, et keelatud on vaikimisi eelmärgistatud lahtrite kasutamine. Tarbija peab lepingu sõlmimiseks andma ühemõttelise ja selge nõusoleku. - Täpsustatakse tarbijakrediidi reklaamile kohalduvaid nõudeid. Edaspidi peab tarbijakrediidi reklaam sisaldama järgmist selgitust „Hoiatus! Laenuvõtmine maksab raha.“ või muud samaväärset väljendit. Muudatustel on tarbijatele positiivne mõju, kuna tarbijakrediidilepingutega seotud teave muutub selgemaks ja paremini võrreldavaks. See lihtsustab teadlike valikute tegemist. Väheneb ebasoodsate lepingute sõlmimise risk, paraneb juurdepääs nõustamisteenustele ning tugevneb kaitse automatiseeritud otsuste eest. Samuti tugevneb kaitse tarbijat eksitavate müügi- ja turundusvõtete ning liigse võlakoormuse tekkimise vastu. See omakorda suurendab tarbijate usaldust nii riigisisese kui ka EL-sisese krediidipakkumise suhtes. Ettevõtjatele (krediidiandjatele ja -vahendajatele) toovad muudatused kaasa täiendavaid kohustusi, sealhulgas uue standardinfo teabelehe kasutamise, teabe veebis kättesaadavaks tegemise, vastutustundliku laenamise täiendatud reeglite järgimise ning krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate registrite pidamisel. Lühiajaliselt kaasneb sellega mõõdukas halduskoormuse kasv (IT-süsteemide ja protsesside kohandamine, töötajate koolitamine). Kuigi nõuete täitmine suurendab halduskoormust, leevendab seda mõnevõrra arvelduskrediidi senise teabelehe kaotamine ning suurem õigusselgus uute ärimudelite puhul. Pikaajaliselt on mõju ka ettevõtjatele positiivne. Muudatused suurendavad õigusselgust, loovad võrdsema konkurentsikeskkonna ning parandavad vastutustundlike krediidipakkujate konkurentsipositsiooni. Samuti paranevad ettevõtjate võimalused EL-siseseks laienemiseks. Kuna muudatustega ettevõtjate halduskoormus kokkuvõttes nii suureneb kui ka väheneb, ei ole halduskoormuse tasakaalustamise reegli rakendamine vajalik. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi tsiviilõiguse talituse nõunik Kaidi Pops ([email protected]), kelle teenistussuhe on peatatud, sama talituse endine nõunik Kaia Läänemets-Ester ([email protected]), talituse endine juhataja Andres Suik ([email protected]) ning sama talituse nõunik Alexandra Kööp ([email protected]; 5887 1356). Eelnõu koostamise eest vastutas Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna asekantsler Heddi Lutterus ([email protected]; 620 8122). Eelnõus ette nähtud krediidiandjate ja vahendajate seaduse muudatuste koostamises osalesid Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja asetäitja Thomas Auväärt (thomas.auvää[email protected]; 611 3633) ning sama osakonna nõunikud Mirjam Rannula ([email protected]; 5646 7227) ja Marit Maidla (teenistussuhe peatatud). Eelnõus ette 3 nähtud reklaamiseaduse muudatuste koostamises osalesid ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas ([email protected]; 625 6459) ning sama osakonna endine õigusnõunik Tanel Kivi. Eelnõus ette nähtud isikuandmete kaitse seaduse muudatuste koostamises osalesid Justiits- ja Digiministeeriumi andmekaitseõiguse talituse endine nõunik Merili Koppel ja nõunik Kristel Niidas ([email protected]; 5305 5220). Eelnõule tegi ekspertiisi Tartu Ülikooli tsiviilõiguse professor Karin Sein ([email protected]) (seletuskirja lisa 1) ja eelnõu koostamise käigus konsulteeriti temaga jooksvalt. Eelnõu koostamises osales advokaadibüroo NOVE nõunik Kristiina Koll ([email protected]). Eelnõu seletuskirja mõjude analüüsi osa on koostanud Uku-Mats Peedosk. 1.3. Märkused Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ. Eelnõuga muudetakse: - võlaõigusseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 11.11.2025, 16; - isikuandmete kaitse seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 06.03.2026, 10; - kindlustustegevuse seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 17.03.2026, 5; krediidiandjate ja -vahendajate seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 13.02.2026, 4; - reklaamiseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 06.03.2026, 8; - võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 31.12.2024, 50. Eelnõu on seotud Justiits- ja Digiministeeriumis ettevalmistatud võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõuga, millega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2673, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ. Kavandatavate muudatustega kinnistub põhimõte, mille kohaselt sidevahendi abil finantsteenuse osutamise lepingu puhul ei kohaldata võlaõigusseaduse üldosa sidevahendi abil sõlmitud lepinguid käsitlevas jaos lepingueelse teabe andmise, tarbija taganemisõiguse ja selle teostamise tagajärgede ning ettevõtja piisavate selgituste andmise kohustuse kohta sätestatut. Kõnealune eelnõu on Riigikogu menetluses 3 ja sellest tulenevate muudatuste kavandatav jõustumisaeg on 01.09.2026. Eelnõu on seotud Rahandusministeeriumis ettevalmistatud krediiditeabe jagamise seaduse eelnõuga (652 SE), 4 millega luuakse nn positiivne krediidiregister ja hakatakse keskselt koondama teavet tarbija finantskohustuste kohta, hõlbustades seeläbi krediidiandjal vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohususte täitmist. Kõnealuses eelnõus ette nähtud VÕS-i muudatus jõustub 01.03.2029 ehk pärast uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmist. 3 796 SE; Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/19cde50e-3b68-4792- 970d-18cfe753cb5c/volaoigusseaduse-ja-tarbijakaitseseaduse-muutmise-seadus/ (05.05.2026). 4 652 SE; Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9da932aa-06d9-4eaa- ad47-be8fdaddc7d3/krediiditeabe-jagamise-seadus/ (03.10.2025). 4 Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. Eelnõuga ei muudeta ühtki seadust, mis oleks PS § 104 loetelus ja mille muutmiseks oleks vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Seetõttu piisab eelnõu vastuvõtmiseks Riigikogu poolthäälte enamusest. 2. SEADUSE EESMÄRK Eelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225 tarbijakrediidilepingute kohta, millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ. Tegemist on järjekorras juba kolmanda Euroopa Liidus kehtestatud tarbijakrediidi direktiiviga. Esimene tarbijakrediidi direktiiv 87/102/EMÜ pärineb aastast 1987. Senine tarbijakrediidi direktiiv 2008/48/EÜ pärineb aastast 2008. Direktiivi eesmärk on kehtestada Euroopa Liidus ühtsed reeglid tarbijatele antavate krediidilepingute kohta, et tagada tarbijatele parem kaitse krediidilepinguga seotud riskide eest ning ühtsed ja võrreldavad tingimused kogu EL-is. Direktiiv soodustab ausat reklaami ja tarbijate teavitamist, edendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning toetab turvalise ja õiglase krediidituru toimimist kõigis liikmesriikides. Eesmärk on tagada tarbijatele tugevam kaitse krediidilepingute sõlmimisel ja ettevõtjatele kogu EL-is ühtlustatud reeglid. Eestis soovitakse lisaks säilitada kõrge tasemega tarbijakaitse. Mitmed uue direktiivi nõuded on Eestis juba kehtestatud, näiteks on täpsustatud vastutustundliku laenamise reegleid, kehtestatud krediidiandjate ja -vahendajate tegevusloa nõue, krediidi kulukuse määra ülempiir ning tagatud tarbijakrediidi reeglite kohaldamine sõltumata laenusummast. Uus direktiiv sisaldab siiski uusi nõudeid, mis ei ole Eestis veel kasutusel, ning nende rakendamiseks vastu võetavad muudatused tagavad tarbijate veelgi kõrgema tasemega kaitse. Eelnõu koostamisele ei eelnenud väljatöötamiskavatsust, sest eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist, kus põhilahendused on määratud direktiiviga. Direktiiv lähtub maksimaalse ühtlustamise põhimõttest. See tähendab, et liikmesriikidel ei ole lubatud säilitada ega kehtestada muid riigisiseseid norme peale direktiivis sätestatute (vt direktiivi artikkel 42). Siiski ei ole maksimumharmoneerimise nõue absoluutne, kuna direktiiv annab liikmesriikidele teatud küsimustes valikuvabaduse ja otsustusõiguse nende riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel. Valikukohtade otsustamiseks küsis Justiits- ja Digiministeerium 2024. a kevadel teiste ministeeriumite ja huvirühmade arvamust. Eelnõu koostamisel on saadud tagasisidega arvestatud. Üldise põhimõttena on lähtutud direktiivi nn minimaalse ülevõtmise põhimõttest, mis tähendab, et krediidiandjatele ei panda ka liikmesriikide valikukohtades lisakohustusi. Teisalt aga on otsustatud säilitada tarbijate kaitseks juba kehtestatud reeglite senine tarbijakaitsetase võimalikult suures osas. 3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS 3.1. Võlaõigusseaduse muutmine VÕS § 4011 (Krediidivahendusleping) Eelnõuga muudetakse krediidivahenduslepingu mõistet selleks, et see arvestaks eelnõuga kavandatavaid muudatusi tarbijakrediidilepingu mõiste regulatsioonis VÕS §-s 402. Edaspidi 5 ei ole tarbijakrediidilepingu mõiste VÕS-i §-s 402 defineeritud enam läbi krediidilepingu mõiste, vaid VÕS § 402 näeb ette eraldiseisva tarbijakrediidilepingu legaaldefinitsiooni. Seetõttu lisatakse ka krediidivahenduslepingu definitsiooni viide lisaks krediidi vahendamisele ka tarbijakrediidi vahendamisele ning lisaks krediidilepingu sõlmimise võimalusele osutamisele ka tarbijakrediidilepingu sõlmimise võimalusele osutamisele. Krediidivahenduse esemeks on endiselt ka tarbijakrediidi vahendamine. Selles osas sisulist muudatust eelnõuga ei kaasne. Muutub tarbijakrediidilepingu mõiste ja see mõjutab ka seda, missuguste lepingute vahendamine võib krediidivahenduslepingu esemeks olla. Vaata tarbijakrediidilepingu mõiste muudatuste kohta VÕS § 402 seletuskirja. VÕS § 4012 (Vabadus sõlmida koos krediidilepinguga kindlustusleping ja pakkumuse siduvus) Lõige 1. VÕS § 4012 näeb kõigi krediidilepingute, st mitte üksnes tarbijakrediidilepingute jaoks ette krediidisaaja õiguse valida endale ise sobiv kindlustusandja. Need reeglid saab säilitada ka uue tarbijakrediidi direktiivi alusel. VÕS-i kehtiv regulatsioon on üldiselt kooskõlas uue direktiivi artikli 14 lõikega 3, mille kohaselt võivad liikmesriigid lubada, et krediidiandjad nõuavad tarbijalt krediidilepinguga seoses kindlustuslepingu olemasolu, võttes arvesse proportsionaalsuse kaalutlusi. Samas peab krediidiandja sellisel juhul ilma tarbijale tehtud krediidipakkumise tingimusi muutmata aktsepteerima muu kui tema eelistatud kindlustusandja kindlustuslepingut, kui sellise kindlustuslepinguga pakutav kaitse on samaväärne krediidiandja soovitatud lepingu pakutava kindlustuskaitsega. Selleks, et tagada artikli 14 lõike 3 täpne ülevõtmine, mh selles osas, et kindlustuslepingu sõlmimine peab lähtuma proportsionaalsuse kaalutlustest, lisatakse lõikesse 1 uus esimene lause. Selles täpsustatakse üldpõhimõttena, et krediidilepingu sõlmimise võib teha sõltuvaks kindlustuslepingu sõlmimisest. Samuti tuuakse eraldi välja, et seejuures tuleb arvestada proportsionaalsuse kaalutlust. Euroopa Komisjon on seda selgitanud näite abil, mille kohaselt ei oleks proportsionaalne lühiajalise kiirlaenu puhul elukindlustuse nõudmine. Lõige 4. Võrreldes kehtiva õigusega on uue direktiivi artikli 14 lõikes 5 täpsustatud krediidilepinguga seotud kindlustuslepingu pakkumuse siduvust kindlustusandja jaoks. Artikli 14 lõike 5 ülevõtmiseks tuleb muuta esiteks VÕS § 4012 pealkirja ja teiseks täiendada VÕS § 4012 uue lõikega 4. Lõikes 4 sätestatu kohaldub üksnes tarbijast kindlustusvõtjale. Arvestades direktiivi ülevõtmisel tehtud otsust teha muudatused võimalikult minimaalselt, ei laiendata seda teiste krediidilepingutega seotud kindlustuslepingute pakkumisele. Selleks, et tarbija saaks tarbijakrediidilepinguga seotud kindlustuspakkumisi võrrelda, peab tarbijale esitatav kindlustuspakkumine olema kindlustusandja jaoks siduv vähemalt kolm päeva. See ei piira poolte õigust enne kolme päeva möödumist lepingut sõlmida, kui tarbija selleks sõnaselge tahteavalduse teeb. Sõnaselgeks tahteavalduseks loetakse lepingu sõlmimist, seda nii kirjalikus kui ka kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Selleks ei ole vaja lisaks lepingu sõlmimisele mingeid täiendavaid dokumente vormistada. Selleks, et tarbijal oleks võimalik praktikas kõnealusest õigusnormist kasu saada, peavad kindlustusandja ja krediidiandja pakkumuse siduvusest ja selle siduvuse ajast teavitama. Kohustus on õiguslikult nii krediidiandjal kui kindlustusandjal, praktikas tuleb tarbijale teave esitada üks kord. Sõltuvalt sellest, kas kindlustuspakkumise esitab tarbijale krediidiandja või kindlustusandja, peab emb- kumb neist ka tarbijale vastava teabe esitama. Seda väljendab eelnõu tekstis sõnastus kindlustusandja ja asjakohasel juhul krediidiandja. 6 Õigusnormi eesmärk on aga anda tarbijale aega erinevate pakkumiste võrdlemiseks ja endale parima võimaliku lahenduse valimiseks. Lisaks tarbija valikuvabaduse suurendamisele peaks selline regulatsioon soodustama ka turul konkurentsi. VÕS § 402 (Tarbijakrediidilepingu mõiste) Eelnõuga muudetakse VÕS § 402 lõiget 1, et võtta üle uue direktiivi artikli 2 lõige 1 ja artikli 3 punkt 3. Uue direktiivi artikkel 2 määrab direktiivi reguleerimiseseme. Lõike 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi krediidilepingute suhtes. Krediidilepinguks on artikli 3 punkti 3 kohaselt leping, millega krediidiandja annab või lubab anda tarbijale krediiti tasumise edasilükkamise, laenu või muu samalaadse finantstehingu vormis, välja arvatud teenuste kestva osutamise lepingud või samalaadsete kaupade tarnimise lepingud, mille kohaselt tarbija tasub selliste kaupade või teenuste eest osamaksetega nende tarnimise või osutamise aja jooksul. VÕS § 402 lõige 1 sätestab tarbijakrediidilepingu mõiste. VÕS § 402 lõike 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lõike 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 401 lõige 2 täpsustab, et krediidilepingu esemeks võib olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. Eesti õiguses on krediidileping tasuline leping, VÕS § 401 kohaselt on krediidisaaja põhikohustuseks maksta krediidi kasutamise eest tasu ja maksta lepingu lõppemisel krediit tagasi. Tarbijapoolne tasu maksmise kohustus on seega Eestis seni olnud selle lepingutüübi olemuslik tunnus. Senine direktiiv välistab kohaldamisalast krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist (senise direktiivi art 2 lg 2 p f). Kuna aga krediidilepingu olemuslikuks tunnuseks on Eesti õiguses peetud tasulisust, ei ole senise direktiivi ülevõtmisel olnud vaja artikli 2 lõik 2 punktis f sätestatud välistust eraldi üle võtta. Uues direktiivis on välistus krediidilepingutele, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist, kaotatud. See tähendab, et sellised lepingud loetakse edaspidi direktiivi tähenduses krediidilepinguteks. Uue direktiivi reguleerimisala ja maksimaalselt harmoneerivat iseloomu arvestades tuleb tarbijakrediidilepingu mõistet võlaõigusseaduses muuta. Eelõuga on VÕS § 402 lõikesse 1 sisuliselt üle võetud artikli 3 punktis 3 sätestatud krediidilepingu mõiste. Nii on eelnõus VÕS § 402 lõike 1 kohaselt tarbijakrediidilepinguks leping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti maksetähtpäeva edasilükkamise, laenu, liisingu või muu finantseerimise vormis. Eeltoodu katab krediidilepingud, laenulepingud ning muud võimalikud finantseerimise võimaldamise juhtumid. Määratlusse on selguse mõttes lisatud viide liisingule. Võttes arvesse, et liisingulepingud on selgelt direktiivi kohaldamisalas, ei ole selline täiendus vastuolus direktiivi maksimaalselt harmoneeriva põhimõttega. Samuti on liisingu lisamine kooskõlas VÕS §-s 402 toodud tarbijakrediidilepingu määratlusega. 7 Tarbijakrediidilepingu määratluse täiendamise eesmärk on selgemalt sätestada, mida hõlmavad edaspidi tarbijakrediidi ja tarbijakrediidilepingu terminid VÕS 22. ptk 2. jao tähenduses. Seejuures tuuakse eraldi sõnaselgelt välja, et tarbijakrediidileping võib olla nii tasuline kui ka tasuta leping. Sisuliselt ei tähenda see Eesti õiguse hiljutist kohtupraktikat arvesse võttes siiski suurt muutust. Kuigi eespool on viidatud, et tarbijakrediidilepingut on seni käsitletud kui tasulist lepingut, on Riigikohus 11. oktoobri 2023. a otsuses nr 2-21-20479 asunud seisukohale, et tarbijakrediidileping võib olla ka tasuta ehk intressi tasumise kohustuseta laenuleping. Samas puudutas viidatud Riigikohtu lahend raha kasutada andmist. Mõnevõrra ebaselgeks jäi, kas tarbijakrediit võib olla ka tasuta leping olukorras, kus tegemist on maksetähtpäeva ajatamise või muude krediteerimise viisidega. Oluline on võtta üle direktiivis sätestatud tingimused ja sõnastada tarbijakrediidilepingu määratlus piisavalt üldiselt, et hõlmata ka muud krediteerimise vormid kui laenu andmine VÕS § 396 lõike 1 tähenduses. Võttes arvesse, et direktiivi kohaselt on ka ilma intressi tasumise kohustuseta laenu- ja muud finantseerimislepingud direktiivi kohaldamisalas, tuleb sellistele lepingutele edaspidi kohaldada sarnaseid hoolsusnõudeid nagu teiste tarbijakrediidilepingute puhul, muu hulgas esitada tarbijale vastav lepingueelne teave, järgida krediidilepingutele kohaldatavaid reklaaminõudeid, hinnata krediidivõimelisust, võimaldada lepingust ennetähtaegselt taganeda, sh majanduslikult seotud lepingutest, jne. Direktiiv võimaldab siiski teatud lühiajalised tasuta maksetähtpäeva edasilükkamise lepingud kohaldamisalast välistada, mida eelnõuga tehaksegi (vt selle kohta täpsemalt eelnõu § 403 lõigete 7 ja 8 kohta antud selgitusi). Samuti on võimalik tasuta tarbijakrediidilepingute puhul kohaldada lihtsustatud teavitamise reegleid (vt täpsemalt § 403 lõike 9 selgitusi). Tulenevalt tarbijakrediidilepingu mõiste muutmisest muudetakse eelnõus ka VÕS § 4011 (krediidivahenduslepingu mõiste) ning KAVS § 3 (krediidi andmine KAVS tähenduses). Vt nende kohta vastavate sätete seletuskirja osasid. VÕS § 403 (Sätete kohaldamine) Kohaldamisalast üldiselt Direktiivi kohaldamisala reguleerib artikkel 2. Artikli 2 lõike 1 järgi kohaldatakse direktiivi krediidilepingutele. Artikli 2 lõige 2 sätestab loetelu lepingutest, millele eelduslikult tarbijakrediidi direktiivist tulenevat regulatsiooni ei kohaldata. Kuigi uus tarbijakrediidi direktiiv on oma iseloomult maksimumharmoneeriv, mis tähendab, et tulenevalt direktiivi preambuli punktist 13 ja artikli 42 lõikest 1 ei ole liikmesriikidel lubatud säilitada või kehtestada muid riigisiseseid norme peale direktiivis sätestatu, välja arvatud juhul, kui direktiivis on sätestatud teisiti, ei tule artikli 2 lõiget 2 siiski täielikult üle võtta. Seda põhjusel, et preambuli põhjendus 14 sätestab liikmesriikide õiguse kohaldada kõnesoleva direktiivi sätteid ka valdkondades, mis ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse. Näitena tuuakse krediidilepingud, mille sõlmimisel nõutakse tarbijalt krediidiandjale esemelise tagatise andmist ja mille kohaselt tarbija vastutus piirdub rangelt selle hoiustatud esemega, mis on artikli 2 lõike 2 punkti j kohaselt direktiivi reguleerimisalast väljas. Seega on võimalik tarbijakrediidi sätete kohaldamisala võrreldes artikli 2 lõikes 2 sätestatuga siiski laiendada. Kehtivas õiguses on seda võimalust tarbijakaitse eesmärkidel juba ka kasutatud (näiteks senises direktiivis sätestatud kohaldamisala summaliste piirmäärade kohaldamata jätmisel). 8 Direktiivi ülevõtmisel on lähtutud kahest üldisest põhimõttest, mille olulisust on rõhutanud ka Justiits- ja Digiministeeriumile tagasisidet andnud huvirühmad. Esiteks soovitakse üldiselt säilitada kehtiv regulatsioon nii suures ulatuses kui võimalik ja lähtuda 2008. aasta tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisel tehtud otsustest. Teiseks soovitakse tagada nii suures ulatuses kui võimalik regulatsiooni ühetaolisus, tagamaks reeglite lihtsam kohaldamine. Suur osa senise direktiivi artikli 2 lõikega 2 ette nähtud erandeid jääb uue direktiivi kohaselt kehtima. Nii ei kohaldata direktiivi: - krediidilepingutele, mis on tagatud kas hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega, mida liikmesriigis tavaliselt kinnisasjale seatakse, või kinnisasjaga seotud õigusega, ning krediidilepingutele, mille eesmärk on maa või olemasoleva või projekteeritava ehitise, sealhulgas kaubandus-, äri- või kutsetegevuse eesmärgil kasutatavate ruumide, omandiõiguse omandamine või säilitamine (punktid a ja b); - krediitidele, mida tööandja pakub enda töötajale turu keskmisest soodsamatel tingimustel (punkt d); - investeerimisühingutega sõlmitud krediidilepingutele (punkt e); - krediidilepingutele, mis sõlmitakse kohtus või muus ametiasutuses saavutatud kokkuleppe tulemusena (punkt f); - olemasoleva võlgnevuse tasumise tasuta edasilükkamisele (punkt i); - krediidilepingutele, mille puhul nõutakse tarbijalt krediidiandja kasuks esemelise tagatise andmist ja mille kohaselt tarbija vastutus piirdub rangelt selle tagatiseks oleva esemega (punkt j); - krediidilepingutele, mis on seotud piiratud hulgale laenusaajatele seadusjärgselt ja üldistes huvides antavate laenudega ja mis on turul kehtivatest madalamate laenuintressidega või intressivabad või sõlmitud muudel tingimustel, mis on tarbijale soodsamad turul kehtivatest tingimustest (punkt k). Siiski on uue direktiiviga mõned erandid kaotatud või on neid muudetud. Uue direktiivi kohaselt on hõlmatud: - kõik krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on väiksem kui 100 000 eurot (art 2 lg 2 p c). Senise direktiivi kohaselt on direktiivi kohaldamisalast välistatud krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on väiksem kui 200 eurot või suurem kui 75 000 eurot. Kehtivas VÕS-is ei ole neid välistusi rakendatud; - rendi- või liisingulepingud, millega nähakse ette kohustus või võimalus lepingu ese välja osta (art 2 lg 2 p g). Senine direktiiv hõlmab vaid ostukohustusega liisingulepingud. Kehtivas VÕS-is laieneb tarbijakrediidi regulatsioon suuresti kõigile liisingulepingutele, n-ö kasutusliisingutele on seni nähtud ette võimalus mitte kohaldada VÕS §-s 411 sätestatut; - kõik arvelduskrediidilepingud, st ka nn lühiajalised arvelduskrediidilepingud. Piiratud sätted kohalduvad endiselt arvelduskrediidilepingutele, millega krediidiandja lubab vaikimisi tarbijal oma kontojääki või kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri ületada (nn faktiline arvelduskrediidileping). Senise direktiivi kohaldamisalast on välistatud arvelduskrediidi vormis krediidilepingud, mille puhul kuulub krediit tagastamisele ühe kuu jooksul (senise direktiivi art 2 lg 2 p e). Lisaks kohaldatakse senise direktiivi kohaselt piiratud sätteid arvelduskrediidi vormis krediidilepingute puhul, mille puhul tuleb krediit nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta (direktiivi art 2 lg 3). Kehtiva VÕS-i kohaselt on ette nähtud eriregulatsioon arvelduskrediidilepingutele, mille kohaselt tuleb krediit kas krediidiandja nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta (VÕS § 403 lg 21), ning arvelduskrediidilepingutele, millega krediidiandja lubab 9  vaikimisi tarbijal oma kontojääki või kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri ületada (VÕS § 407 lg 51); - nn lühiajalised tarbijakrediidilepingud, mille puhul tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning millega seonduvad tasud on väheolulised. Senine direktiiv välistab tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldamisalast krediidilepingud, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning mille puhul tuleb maksta kõigest tähtsusetuid tasusid (art 2 lg 2 p f teine pool). Kehtiva VÕS-i kohaselt ei ole lühiajalised tarbijakrediidilepingud täielikult tarbijakrediidi regulatsiooni alt välistatud, vaid neile kohaldatakse sama regulatsiooni nagu lühiajalisele arvelduskrediidilepingule (VÕS § 403 lg 53); - teatud eranditega tasuta maksetähtpäeva edasilükkamine (art 2 lg 2 p h). Senine direktiiv välistab direktiivi kohaldamisalast krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist (senise direktiivi art 2 lg 2 p f). Uue direktiiviga hõlmatakse antud krediidilepingud. Erand on ette nähtud lepingutele, mille puhul müüja või teenusepakkuja pakub ilma kolmanda osapooleta tasumiseks pikema tähtaja tingimusel, et hind tasutakse intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes liikmesriigis ettenähtud piiratud tasudega maksete hilinemise korral ning hind tuleb tasuda täies ulatuses 50 päeva jooksul alates kauba tarnimisest või teenuse osutamisest. Rangemad reeglid kohalduvad tasumise edasilükkamise puhul, mida pakuvad kaupade tarnijad või teenuste osutajad, kes ei ole mikro-, väike- või keskmise suurusega ettevõtjad. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on tervikuna või osaliselt välistatud VÕS-i tarbijakrediidi jao reguleerimisalast artikli 2 lõike 2 punktides d5, e6, f7, i8, j9 ja k10 nimetatud krediidilepingud. Võttes arvesse uue direktiivi kohaldamisala, tehakse siinse eelnõuga ettepanek rakendada täiendavalt direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis i ette nähtud erandit, mille kohaselt ei kohaldata direktiivi krediidilepingutele, mis on seotud olemasoleva võla tasuta ajatamisega, ning direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis h ette nähtud erandit, mille kohaselt ei kohaldata direktiivi teatud tingimustele vastavatele lühiajalistele tasuta maksetähtpäeva edasilükkamise juhtudele. Võrreldes kehtiva välistusega, laiendatakse direktiivi artikli 2 lõike 2 puntki f alusel VÕS § 403 lõikes 5 sätestatud kohtulike kompromisside erandit. Kuigi direktiivi reguleerimisala on võimalik võrreldes artikli 2 lõikes 2 sätestatuga laiendada, ei kehti see sarnaselt senise direktiiviga artikli 2 lõike 4 kohta, mis sätestab konkreetsed sätted, mis kohalduvad maksekonto jäägi ületamise korral. Vastav regulatsioon on üle võetud VÕS § 403 lõikesse 52. Seda selgitab preambuli põhjendus 23, mille kohaselt teatavat liiki krediidilepingute puhul, mille suhtes kohaldatakse üksnes teatavaid direktiivi sätteid, peaks 5 Tööandaja poolt soodsamatel tingimustel pakutav krediidileping (direktiivi 2023/2225 art 2 lg 2 p d); VÕS § 403 lg 3 p 3. 6 Investeerimisühinguga sõlmitud krediidileping (direktiivi 2023/2225 art 2 lg 2 p e); VÕS § 403 lg 3 p 5. 7 Krediidilepingud, mis sõlmitakse kohtus või muus ametiasutuses saavutatud kokkuleppe tulemusena (direktiivi 2023/2225 art 2 lg 2 p f); 8 Krediidilepingud, mis on seotud olemasoleva võla tasuta ajatamisega (direktiivi 2023/2225 art 2 lg 2 p i); 9 Krediidilepingud, mille sõlmimisel nõutakse tarbijalt krediidiandja kasuks esemelise tagatise andmist ja mille kohaselt tarbija vastutus piirdub rangelt selle panditud esemega (direktiivi 2023/2225 art 2 lg 2 p j); VÕS § 403 lg 3 p 4. 10 Krediidilepingud, mis on seotud piiratud hulgale laenusaajatele seadusjärgselt ja üldistes huvides antavate laenudega ja mis on turul kehtivatest madalamate laenuintressidega või intressivabad või sõlmitud muudel tingimustel, mis on tarbijale turul kehtivatest tingimustest soodsamad (direktiivi 2023/2225 art 2 lg 2 p k); VÕS § 4031 lg 10. 10 liikmesriikidele jääma õigus reguleerida sellist liiki krediidilepinguid riigisiseste õigusaktidega selles osas, mida direktiiviga ei ühtlustata. Uue erandina on artikli 2 lõikes 5 ette nähtud liikmesriikidele võimalus kohaldamisalast välja jätta määratud tagasimaksega deebetkaartide vormis krediidilepingud, mida pakub krediidi- või makseasutus ja mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta 40 päeva jooksul ning mis on intressivabad ja mille puhul kohaldatakse üksnes makseteenuse osutamisega seotud piiratud tasusid. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/751 põhjenduse 1 kohaselt on määratud tagasimaksega deebetkaardid turul laialt kättesaadavad krediitkaardid, mille puhul debiteeritakse kaardi valdaja kontot eelnevalt kokku lepitud kuupäeval tehingu kogusumma võrra, tavaliselt üks kord kuus, intressivabalt. Uue tarbijakrediidi direktiivi põhjenduse 18 kohaselt peaksid liikmesriigid saama jätta direktiivi kohaldamisalast välja teatavad määratud tagasimaksega deebetkaartide krediidilepingud, kuna sellised krediidilepingud võivad aidata kodumajapidamistel paremini kohandada oma eelarvet igakuise sissetulekuga. Siiski ei tohiks viidatud erandi kasutamine piirata selliste arvelduskrediiti või arvelduskonto jäägi ületamist käsitlevate asjakohaste sätete kohaldamist, mida tuleks kohaldada juhul, kui tagasimakse ületab arvelduskonto positiivset jääki. Justiits- ja Digiministeerium küsis antud välistuse kohaldamise kohta huvirühmade arvamust. Arvamused teatud määral lahknesid. Pigem oldi rohkem erandi kohaldamise vastu, leides, et sellekohase erandi kehtestamine võib viia regulatsiooni pahauskse ärakasutamiseni. Märgiti ka seda, et ei ole teada, et selliseid kaarte Eesti turul üldse pakutaks. Teisalt leiti, et erandi kehtestamine oleks Eesti turu konkurentsivõimelisuse huvides. Võttes arvesse, et tegemist ei ole Eesti turul teadaoleva praktikaga, ning sooviga vältida kuritarvituste riski, ei ole eelnõus seda erandit ette nähtud. Sarnaselt kehtivale regulatsioonile ei tehta erandeid artikli 2 lõigetes 6 ja 7 nimetatud krediidilepingutele (liikmelisusel põhinevate krediidiühingutega ja juba tekkinud võlgnevuse puhul sõlmitavad krediidilepingud), seega nendes sätetes nimetatud lepingutele laieneb tarbijakrediidi regulatsioon täies mahus. Nende erandite rakendamine viiks kehtiva tarbijakaitsetaseme langemiseni. Eelnõuga tehakse ettepanek kohaldada direktiivi artikli 2 lõikes 8 toodud võimalust kohaldada tasuta maksetähtaja edasilükkamise juhtudel lihtsustatud teavitamise reegleid (vt täpsemalt § 403 lõike 9 selgitusi). Eespool sissejuhatavates selgitustes on üldisem ülevaade, mis uue direktiivi kohaldamisala mõttes muutub. Järgmisena selgitatakse, millised muudatused toob uus direktiiv täpsemalt kaasa võlaõigusseaduses. Lõiget 1 muudetakse, et sättes toodud viited viia vastavusse uuest direktiivist tuleneva regulatsiooniga. Sarnaselt senise direktiiviga ei kohaldata lepingueelse teabe kohustust kaupade tarnijate ja teenuste osutajate suhtes, kes tegutsevad krediidivahendajatena kõrvaltegevusena (uue tarbijakrediidi direktiivi art 10 lg 10 ja art 11 lg 8). See tuleneb VÕS § 403 lõikes 1 toodud viitest §-le 4031, mis reguleerib tarbijale lepingueelse teabe esitamist. Selles osas ei too eelnõu kaasa muudatusi. Lõikest 1 tuleb välja jätta viited VÕS § 541 lõigetele 6 ja 7 ning § 551 lõikele 3, kuna need tunnistatakse finantsteenuste kaugturustuse regulatsiooni 11 ülevõtmiseks kehtetuks. See muudatus tehakse juba finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmise eelnõuga, kõnealune eelnõu arvestab selle muudatusega. Edaspidi tuleb sidevahendi abil sõlmitud 11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2673, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ. 11 tarbijakrediidilepingutele kohaldada VÕS-i üldosa täiendavate reeglite asemel § 4031. Seetõttu katab viide §-le 4031 edaspidi varasemad viited VÕS § 541 lõigetele 6 ja 7 ning § 551 lõikele 3. Teiseks jäetakse välja viide VÕS §-le 4034, mis käsitleb vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamist krediidivahendajate poolt, kes vahendavad krediiti üksnes kõrvaltegevusena, kuna direktiivi kohaselt on vastav kohustus igal juhul krediidiandjal.12 Kolmandaks jäetakse välja viited VÕS § 407 lõigetele 21–23, kuna uus direktiiv ei näe ette varem arvelduskrediidilepingutele kehtinud eriregulatsiooni, mille kohaselt tuleb krediit nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta (senise direktiivi art 2 lõige 3), mistõttu tunnistatakse vastavad sätted kehtetuks (vt ka § 407 kohta antud selgitusi). Lõikes 3 tehakse sõnastuslik muudatus ja viidatakse krediidilepingu asemel tarbijakrediidilepingule. Muudatus on seotud eelnõuga kavandatava VÕS § 402 muutmisega ja selle eesmärk on tagada terves VÕS-i tarbijakrediidilepingute jaos ühtne terminoloogia. Lõike 3 täiendamine punktiga 7. Kehtiva õiguse kohaselt on seadusandja täielikult kasutanud võimalust välistada tarbijakrediidiregulatsiooni alt krediidilepingud, mis on seotud olemasoleva võla tasuta ajatamisega (senise direktiivi art 2 lg 2 p j). Vastavat sätet ei leia VÕS 22. ptk 2. jaost, kuna seni on lähtutud sellest, et tarbijakrediidileping on tulenevalt VÕS § 401 lõikest 1 olemuslikult tasuline leping, st et tarbija maksab eelduslikult krediidi kasutamise eest intressi. Seetõttu ei ole peetud vastava välistuse sätestamist vajalikuks. Võttes arvesse, et uue tarbijakrediidi direktiivi kohaldamisala on oluliselt laiendatud, hõlmates ka n-ö tasuta krediidilepinguid, on otsustatud eespool viidatud välistust uue direktiivi ülevõtmisel kasutada (art 2 lg 2 p i) ja täiendada vastavalt VÕS § 403 lõiget 3 punktiga 7. Seda tehakse seetõttu, et kui pooled lepivad kokku olemasoleva võlgnevuse tasumise tasuta edasilükkamises, ei ole alust arvata, et ettevõtja oleks arvestanud juba tarbijaga lepingu sõlmimisel rikkumise ja rikkumise tagajärjel tasumisele kuuluvate tasudega. Pigem tuleks asuda seisukohale, et selline tasuta makse ajatamine on raskustesse sattunud tarbijale soodsam lahendus. VÕS § 403 lõike 3 punktis 7 sätestatud välistus kehtib kõikidel juhtudel, kui tarbijale võimaldatakse tasuta maksetähtpäeva edasilükkamist, st sõltumata sellest, kas lükatakse edasi olemasoleva krediidi tagasimakse tähtpäev (st pikendatakse maksetähtaega) või muu sissenõutavaks muutunud kohustuse tähtpäev (näiteks müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustus). Oluline on, et maksetähtpäeva edasilükkamises lepitakse kokku pärast võlgnevuse tekkimist ning maksetähtpäeva edasilükkamine on tarbijale tasuta. Esialgne n-ö võlas olev laen ei pea olema intressivaba, st tegemist võib olla ka tasulise tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 403 lg 3 p 7 reguleerib olukorda, kus maksetähtpäeva edasilükkamisel ei nõuta mingeid lisatasusid (sh täiendav lepingutasu ja lisaintress) või kui esialgsest intressinõudest loobutakse. Lõiget 4 muudetakse selliselt, et sättest jäetakse välja viide VÕS § 407 lõigetele 21–25. Muudatus on vajalik, kuna vastavad sätted eelnõuga tunnistatakse kehtetuks ja seetõttu ei saa ka kõnealuses lõikes neile viiteid alles jätta (vt ka VÕS § 407 muudatuse selgitusi). 12 Vt ka Varul, Paul; Kull, Irene; Kõve, Villu; Käerdi, Martin; Sein, Karin (koost). Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, 2.–7. osa (§-d 208–618), Juura 2019, § 4011, p 3.2.2. 12 Lõike 41 kehtetuks tunnistamine. VÕS-i kohaselt on eelduslikult krediidilepingud kõik liisingulepingud, st tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamine ei erine üldiselt sõltuvalt sellest, kas tegemist on kapitali- või kasutusrendiga. Senise direktiivi ülevõtmisel ei kasutatud seega täielikult seal ette nähtud erandit (art 2 lg 2 p d), mille kohaselt tarbijakrediidi direktiivi ei pea kohaldama rendi- või liisingulepingutele, mille kohaselt ega muu lepingu kohaselt ei ole tarbijale sätestatud kohustust lepingu objekti välja osta. Üldreeglina kohaldub ka kehtiva õiguse kohaselt tarbijakrediidi regulatsioon ka liisingulepingutele. Siiski otsustati senise direktiivi ülevõtmise käigus osaliselt erandit kasutada. Nii nähti ette, et nn kasutusrendi tüüpi liisingulepingute puhul ei kohaldata vaid VÕS §-s 411 sätestatud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise võimalust. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti g kohaselt on võimalik kohaldamisalast välistada rendi- või liisingulepingud, mille puhul ei lepingus endas ega eraldi lepingus ei sätestata kohustust ega võimalust lepingu eset välja osta. Kuna kasutusrendi puhul on tarbijal õigus lepinguese lepingu lõppedes jääkväärtusega välja osta, ei ole direktiivi maksimaalselt harmoneeriva iseloomu tõttu võimalik säilitada VÕS § 403 lõikes 41 ettenähtud erandit, st ka sellistele lepingutele tuleb kohaldada VÕS §-s 411 sätestatud ennetähtaegse tagasimaksmise õigust ning seega tunnistatakse VÕS § 403 lõige 41 kehtetuks. Tavaliste rendi- või üürilepingute puhul ei ole endiselt tegemist lepingutega, mille eesmärgiks oleks tarbija krediteerimine, mistõttu ei kuulu sellised lepingud olemuslikult VÕS 22. ptk 2. jao kohaldamisalasse. Nii selgitatakse ka põhjenduses 19, et direktiivi reguleerimisalasse ei tuleks lisada rendi- ja liisingulepinguid, mille puhul tarbija kohustus või võimalus lepingu ese välja osta ei ole lepingus endas ega üheski eraldi lepingus kehtestatud, näiteks puhtakujulised üürilepingud, kuna need ei hõlma vara võimalikku üleminekut lepingu lõppedes. Seetõttu ei ole nende jaoks ka VÕS § 403 eriregulatsiooni vaja. Vt allpool ka VÕS § 411 seletuskirja, kuhu on lisatud selgitused ka VÕS § 411 kohaldumise kohta kasutusliisingutele. VÕS § 403 lõiget 5 muudetakse. Lõige 5 reguleerib tarbijakrediidi reeglite kohaldumist kohtuliku kompromissina sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Kohtus sõlmitud kompromissid võivad vastata oma sisult VÕS § 402 defineeritud tarbijakrediidilepingu tunnustele. Arvestades eelnõuga kavandatavaid muudatusi VÕS §-s 402, mille kohaselt ei ole tarbijakrediidilepingute olemuslikuks tunnuseks enam tasulisus, võib eeldada, et tulevikus vastaks tarbijakrediidilepingu tunnustele ka suurem hulk kohtulikke kompromisse. Direktiivi artikkel 2 punkti f võimaldab välistada kohtuliku kompromissina sõlmitud krediidilepingud tarbijakrediidi kohaldamisalast täielikult. Kehtiva õiguse kohaselt ei kohaldata kohtulikele kompromissidele vaid osasid tarbijakrediidi sätteid (tarbija taganemisõigus ja majanduslikult seotud müügilepingust tagamine). Eelnõuga välistatakse kohtuliku kompromissina sõlmitud tarbijakrediidilepingutele suurema hulga tarbijakrediidi reeglite kohaldumine. Selline ettepanek tehti eelnõu kooskõlastamise käigus. Justiits- ja Digiministeerium peab tehtud ettepanekut põhjendatuks. Esiteks, kuna olukorras, kus tarbija ja krediidiandja vaheline vaidlus on juba jõudnud kohtusse, on tarbija juba niigi makseraskustes, siis ei ole kõigi nende reeglite kohaldamine, mis n-ö tavaolukorras tarbijat kaitsevad, asjakohane. Näiteks viib juba makseraskustes tarbija krediidivõimelisuse hindamine juba ettenähtava tulemuseni, s.o tarbija krediidivõimeline pole, mistõttu uut tarbijakrediidilepingut sõlmida ei tohiks. Siiski võiks kohtuliku kompromissi tulemusel tarbija juba tekkinud makseraskused ületada, vähemasti ei 13 satu ta halvemasse olukorda, võrreldes sellega, kus ta juba parajasti on. Teisalt leevendab tarbija õiguste kahjustamise riski asjaolu, et kompromissi kinnitab kohus, mistõttu kontrollitakse kompromissi tingimused täiendavalt üle ja hinnatakse nende seaduslikkust. Viimaks on üldisem eesmärk kohtulike kompromisside sõlmimise soodustamine, et mõlemad pooled oleksid motiveeritud kompromissini jõudma ning leidma resoluutne lahendus võlgnevuse likvideerimiseks selliselt, et selle tasumine on tarbijale ka jõukohane. Eelnõuga välistatakse tarbija lepingueelsete teavitamisnõuete (sh lepingueelse teabe esitamiseks teabelehe kasutamise kohustus (VÕS §-d 4031, 4033 ja 4035)) ja lepingulise teabe esitamise nõuete (VÕS §-d 404-405) kohaldumine, kuna kohtulik kompromiss sisaldab juba selle (sisuliselt tarbijakrediidilepingu) sõlmimise tingimusi ning sama teabe täiendav esitamine ei ole vajalik. Samuti välistatakse vastutustundliku laenamise reeglite (VÕS § 4034) kohaldumine (vt eelneva lõigu põhjendusi). Viimaks välistatakse ka tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise nõuete (VÕS §-s 4161) kohaldumine, kuna olemuslikult on juba ka kompromissi enda näol tegemist sarnase restruktureerimismeetmega, nagu VÕS §-s 4161 ette näeb. Sellest tulenevalt ei ole nõutav nn teistkordne ümberkujundamise meetmete pakkumine pärast kompromissi sõlmimist. Kuna eelnõuga tunnistatakse VÕS § 410 kehtetuks (vt täpsemalt VÕS § 410 selgitusi), tuleb lõikes 5 sätestatud viidete hulgast välja jätta viide VÕS §-le 410. Samuti tehakse sättes sõnastuslik muudatus ja viidatakse krediidilepingu asemel tarbijakrediidilepingule. Muudatus on seotud eelnõuga kavandatava VÕS § 402 muutmisega ja selle eesmärk on tagada terves VÕS-i tarbijakrediidilepingute jaos ühtne terminoloogia. Samas väärib märkimist, et ka eelnõu kohaselt ei ole kohtulikud kompromissid täielikult tarbijakrediidi reeglite kohaldamisalast välistatud. Näiteks kohaldub neile endiselt krediidi kulukuse määra ülempiiri regulatsioon vastavalt VÕS §-ile 4062. VÕS § 403 lõige 51 tunnistatakse kehtetuks, kuna uus direktiiv ei näe ette arvelduskrediidilepingutele erirežiimi, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kas kolme kuu jooksul või krediidiandja nõudmisel. Sätte allikaks oli senise direktiivi artikli 2 lõige 3, millele vastavat sätet uues direktiivis ei ole (vt ka § 407 selgitusi). VÕS § 403 lõiget 52 muudetakse, kuna uue direktiivi artikli 2 lõikes 4 on täiendatud nende sätete loetelu, mida tuleb kohaldada VÕS § 407 lõikes 4 nimetatud arvelduskrediidilepingutele, millega krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki ületada. Uue direktiivi artikli 2 lõikes 4 on nähtud ette, et krediidilepingute suhtes, millega lubatakse arvelduskonto jäägi ületamist, kohaldatakse üksnes järgmisi artikleid: a) artiklid 1, 2, 3, 17, 19, 25, 31, 35, 36 ja 39–50 ning b) artikkel 18, kui liikmesriigid ei ole sätestanud teisiti. Artiklid 1–3 on üldise iseloomuga, direktiivi kohaldamisala ja mõisteid sätestavad artiklid. Artiklid 40–50 näevad ette avalik-õigusliku iseloomuga reeglid, mis kohalduvad väljaspool VÕS-i tarbijakrediidi jagu ka maksekonto jäägi ületamist võimaldavatele arvelduskrediidilepingutele, ning lõppsätted, mida ei ole vaja eraldi üle võtta. Seetõttu tuleb punkti a ülevõtmisel tagada viited artiklitele 17, 19, 25, 31, 35, 36 ja 39. Artikkel 17 reguleerib tarbijale soovimatu krediidi andmise keeldu ja see võetakse üle VÕS § 404 lõikesse 12. Artikkel 19 reguleerib krediidivõimelisuse hindamisel kasutatavaid andmebaase, 14 sellest sättest tulenevad krediidiandjatele tulenevad kohustused võetakse üle VÕS §-i 4034, andmekogude pidamisele kohalduvad reeglid võetakse eelnõuga üle IKS §-i 101 ja see kohaldub nii või teisiti seoses kõigi tarbijakrediidilepingutega, sh VÕS § 407 lõikes 4 nimetatud tarbijakrediidilepingutega. Artikkel 25 käsitleb spetsiifiliselt just maksekonto jäägi ületamise lepinguid ja sellest tulenevad reeglid nähakse ette VÕS § 407 lõigetes 4–44. Artikkel 31 näeb liikmesriikidele ette kohustuse luua meetmed intressi, krediidi kulukuse määra või krediidi kogukulu piiramiseks. Eesti õiguses on nähtud ette maksimaalne lubatav krediidi kulukuse määr, see regulatsioon on sätestatud VÕS §-s 4062. Artikkel 35 näeb ette võlgnevuse restruktureerimise meetmed, see võetakse eelnõuga üle VÕS §-s 4161 tehtavate muudatusega. Artikkel 36 reguleerib võlanõustamisteenust. Neid ei reguleerita VÕS-is, vastav regulatsioon on ette nähtud sotsiaalhoolekandeseaduses ja seal ei ole kohaldamisala piiranguid, mis välistaks selle kohaldumise VÕS § 407 lõikes 4 nimetatud arvelduskrediidilepingutele. Artikkel 39 reguleerib õiguste loovutamist, Eestis on see üle võetud VÕS §-i 412. Artikli 2 lõike 4 punktis b on ette nähtud liikmesriigi valikuõigus selle kohta, kas kohaldada arvelduskrediidilepingutele, millega krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki ületada, artiklis 18 sätestatud reegleid vastutustundliku laenamise kohta. Justiits- ja Digiministeerium küsis selle kohta enne eelnõu koostamist huvirühmadelt arvamust. Valdav osa vastanutest toetas reeglite ühetaolist kohaldamist kõigile arvelduskrediidilepingutele. Seetõttu nähakse eelnõus ette viide VÕS §-le 4034 tervikuna, mitte üksnes nendele lõigetele, millega võetakse §i 4034 üle artikkel 19. Arvestades aga VÕS § 407 lõikes 4 nimetatud lepingute olemust (krediidiandja lubab faktiliselt maksekonto jääki ületada), toimub tarbija krediidivõimelisuse hindamine juba makseteenuse lepingu sõlmimisel, mille puhul on võimalik ka kontojäägi ületamine. Mõeldud ei ole seda, et krediidivõimelisuse hindamine peaks toimuma enne iga üksikut kontojäägi ületamist. VÕS § 403 lõige 53 tunnistatakse kehtetuks, kuna uus direktiiv ei näe ette võimalust välistada tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldumisalast tarbijakrediidilepingud, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning mille puhul tuleb maksta kõigest tähtsusetuid tasusid. Lõige 53 põhines senise direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti f teisel poolel, millele vastavat välistust uues direktiivis ei ole (vt ka § 407 selgitusi). VÕS § 403 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks, kuna uus tarbijakrediidi direktiiv ei näe ette sellist kollisiooninormi. Lõige 6 reguleerib sisuliselt tarbijakrediidilepingule kohalduvat õigust. Euroopa Liidus määratakse aga lepingule kohalduv õigus kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 ehk nn Rooma I määruse alusel. 13 Uus tarbijakrediidi direktiiv ei sisalda kohalduva õiguse reegleid. Seetõttu ei ole VÕS § 403 lõige 6 Rooma I määruse kõrval asjakohane. Eelnõuga tehakse seega ettepanek tunnistada see säte kehtetuks. Rooma I määruse artikkel 6 näeb üldreeglina ette, et tarbija ja ettevõtja vaheline leping, sh tarbijakrediidileping, on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et kutseala esindaja: a) teostab oma majandus- või kutsetegevust riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht, või b) kutseala esindaja suunab mis tahes viisil sellised tegevused kõnealusesse riiki või mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka kõnealune riik, ning et leping jääb nende tegevuste raamesse. 13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I ). Vt ka R. Piir, K. Sein, Law Applicable to Consumer Contracts: Interaction of the Romem I Regulation and EU-directive-based Rules on Conflicts of Laws, Juridica International 2016, lk 63–70. 15 Isegi juhul, kui pooled sõlmivad kokkuleppe kohalduva õiguse kohta, et või selline valik siiski põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis oleks kohaldunud valiku puudumisel. Tarbija kaitseks piisab Rooma I määruse artiklist 6 ja artikli 3 lõikest 4. Eelnõuga kavandatava muudatusega ei halvendata kuidagi tarbija õiguslikku positsiooni. Paragrahvi 403 täiendatakse lõikega 7, milles sätestatakse uue direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti h esimesele lõigule vastav välistus teatud tingimustele vastava tasuta maksetähtpäeva ajatamise kohta. Uue direktiivi kohaldamisalasse on üldreeglina hõlmatud ka lepingud, mida pakutakse tarbijale intressita ning ilma muid tasusid nõudmata, sh tasuta maksetähtpäeva ajatamised. Komisjoni mõjuhinnangus on märgitud, et vaatamata sellele, et intressivabad laenud võivad tunduda mugavad ja nendega seotud kulud on väikesed või puuduvad üldse, sest laenuandjale maksab kaupmees, võivad nendega siiski kaasneda suured tasud hilinenud või tegemata jäänud maksete eest. Risk seisneb selles, et tarbijad on sageli halvasti informeeritud krediiditingimustest, mis on tähtaegades tihtipeale väga ranged. Lisaks sellele soodustavad sellised finantstooted kiireid otsuseid, ahvatledes tarbijaid liigsete kulutuste tegemisele ja seades nad ohtu, kui nad võtavad rahalisi kohustusi, mida nad ei pruugi olla võimelised täitma. Muret riigisisesel tasandil näitab osa liikmesriikide otsus kohaldada teatavaid direktiivi sätteid kõikide tarbijakrediitide suhtes olenemata sellest, kas kohaldub ka intressi tasumise kohustus.14 Liikmesriikidele on siiski jäetud võimalus teatud piiratud maksete edasilükkamise juhud tarbijakrediidi regulatsiooni alt välistada. Uue direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti h kohaselt ei kohaldata direktiivi lepingute suhtes, mille puhul: i. kauba tarnija või teenuse osutaja annab, ilma et kolmas isik pakuks krediiti, tarbijale aega kõnealuse tarnija tarnitud kauba või teenuse osutaja osutatud teenuse eest tasumiseks; ii. ostuhind tasutakse intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes tarbija makstavate piiratud tasudega maksete hilinemise korral vastavalt riigisisesele õigusele; iii. ostuhind tuleb tasuda täies ulatuses 50 päeva jooksul alates kauba tarnimisest või teenuse osutamisest. Põhjenduse 17 kohaselt on selline tasumise edasilükkamine äritava, mida kasutatakse tavaliselt selleks, et võimaldada tarbijatel tasuda alles pärast kauba või teenuse saamist, ja see on tarbijatele kasulik, näiteks on kasulik raviarvete korral võimaldatav tasumise edasilükkamine, kui haiglad annavad tarbijatele aega ravikulude tasumiseks. Justiits- ja Digiministeerium küsis huvirühmade arvamust eeltoodud välistuse kasutamise kohta. Justiits- ja Digiministeeriumile esitatud tagasisides toetas regulatsiooni, milles kõik maksetähtaja tasuta edasilükkamised on välistatud tarbijakrediidi regulatsiooni alt, 15 või oli avatud tasuta tasumise edasilükkamise välistuse kohaldamise (või üldiselt tasuta tasumise 14 Commission staff working document impact assessment report. Accompanying the Proposal for a directive of the European Parliament and of the Council on consumer credits. Brussels, 30.6.2021 SWD (2021) 170 final, lk 12. 15 See lahendus ei ole küll direktiivi kohaselt võimalik. 16 edasilükkamise juhtude) suhtes (art 2 lg 2 p h) enamik vastajatest (Rahandusministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Tartu Ülikool, Finance Estonia, Finantsinspektsioon, Eesti Pangaliit, ITL, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, EKAL). Vastajad leidsid, et see lahendus võimaldaks anda ettevõtjatele piisavalt paindlikkust ja kaitseks samas tarbijate huvisid. Vastustes leiti, et kui asuda selliseid olukordi tarbijakrediidiga samadel põhimõtetel reguleerima, muutub taoliste lisavõimaluste pakkumine lisanduva halduskoormuse ja lisakohustuste tõttu ebaotstarbekaks. Viimati nimetatu kahandab omakorda tarbijaile pakutavaid soodsaid lisavõimalusi ja kahjustab seeläbi nende huve. Välistust ei toetanud maakohtud koos Tallinna Ringkonnakohtuga, põhjendades, et igasugune tasumise tähtpäeva edasilükkamine, kontojäägi ületamine jms on võlgu elamine ja peaks olema läbimõeldud. Kohtud leiavad, et ka siis, kui sellega ei kaasne lisakulusid, on see tarbija jaoks ohtlik, sest ahvatleb tegema üle jõu käivaid kulutusi lootuses, et järgmise kuu palgast makstakse tagasi, andmata aru, et kui kuupalgast sellisteks kulutusteks ei jätku, ei jätku nendeks suure tõenäosusega ka järgmise kuu palgast. Praktikas on inimesed makseraskustesse sattunud just ka tasuta järelmaksuga, sest järgmisel kuul ollakse olukorras, kus eelmise kuu ostud tuleb kinni maksta, palgast selleks ei jätku ning siis võetakse juba kallist tarbimislaenu. Nn intressivabade laenude hõlmamise suhtes skeptiline seisukoht sisaldus ka 16.09.2021 kinnitatud Vabariigi Valitsuse seisukohtades direktiivi eelnõu kohta (p 5.2.1), kus väljendati kahtlust, kas selliste lepingute täielik hõlmamine oleks õigustatud ja proportsionaalne. 16 Menetluse käigus leiti tasakaalustatum lahendus, jättes teatud lepingud kohaldamisalast välja ning võimaldades sellistele lepingutele mitte kohaldada kõiki direktiivi sätteid. Eelnevast tulenevalt on otsustatud eelnõuga kohaldada täies ulatuses artikli 2 lõike 2 punkti h välistust maksetähtpäeva tasuta edasilükkamiste puhuks eesmärgiga vältida ettevõtjatele ebaproportsionaalse koormuse panemist, mis võiks takistada tarbijatele vajadusel pakkumast soodsamaid võimalusi oma kulude jaotamiseks. Õigeaegse tagasimaksmise korral on tarbijale pakutav võimalus teatud ajaks makse tasuta ajatada oluliselt odavam kui enamik alternatiivseid reguleeritud krediiditooteid. Arvesse tuleb võtta, et tegemist on ka üsna kitsa erandiga, mistõttu on kuritarvituste oht vähetõenäoline. Eelnevast tulenevalt täiendatakse VÕS §-i 403 lõikega 7, mille kohaselt võlaõigusseaduse 22. ptk teises jaos sätestatut ei kohaldata krediidilepingule, mille puhul ettevõtja võimaldab enda müüdava või pakutava asja, teenuse või muu lepingueseme eest tasumisel maksetähtpäeva tasuta edasilükkamist, kui: 1) kolmas isik ei paku asja, teenuse või muu lepingueseme finantseerimiseks krediiti; 2) maksetähtpäev on kuni 50 päeva alates asja, teenuse või lepingueseme üleandmisest või osutamisest; 3) tasumisega viivitamisel võib tarbijalt nõuda vaid viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ja võla sissenõudmiskulusid vastavalt §-le 1132. See tähendab, et ettevõtjad, kes enda kaupade müümisel või teenuste pakkumisel (nt hambaarstid hambaraviteenuse pakkumisel või elektroonikakauplus külmkapi müümisel) võimaldavad tarbijal maksetähtaega veidi edasi lükata või maksed teatud perioodile jaotada, ei 16 Eesti seisukohad tarbijakrediidi direktiivi muutmise algatuse kohta - COM(2021) 347. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/d3e71f8d-a5a5-4115-a323- 6a622d9043bf/eesti-seisukohad-tarbijakrediidi-direktiivi-muutmise-algatuse-kohta---com2021-347/ (15.05.2026). 17 pea järgima direktiivis sätestatud reegleid. Välistuse kohaldamisega soovitakse vältida ettevõtjatele ebamõistliku koormuse panemist, mis võiks vähendada tarbijatele soodsamate maksevõimaluste pakkumist. See ei tähenda aga, et tarbijatel puuduks sellistel juhtudel igasugune kaitse, kuna horisontaalsed tarbijakaitsereeglid (näiteks tarbijaõiguste direktiivist tulenev lepingueelse teabe ning sidevahendi abil sõlmitud lepingu puhul taganemisõiguse regulatsioon, tüüptingimuste direktiivist tulenev ebaõiglaste tüüptingimuste regulatsioon, ebaausate kaubandustavade direktiivist tulenevad piirangud ebaausatele kaubandusvõtetele jne) pakuvad tarbijatele sellistel juhtudel vajaliku kaitse. Sellised tasuta maksetähtpäeva edasilükkamised on direktiivi kohaldamisalast välistatud vaid juhul, kui täidetud on kõik direktiivis ette nähtud eeldused. Esiteks on oluliseks tingimuseks välistuse kohaldamiseks direktiivi kohaselt, et kolmas isik ei paku asja, teenuse või muu lepingueseme finantseerimiseks krediiti. Selle erandiga sooviti eelkõige hõlmata „osta nüüd, maksa hiljem“ ehk lisakuludeta järelmaksu (ingl buy now, pay later, BNPL) ärimudeleid. Tegemist on ärimudeliga, mille puhul krediidiandja sõlmib tarbijaga krediidilepingu, mille ainsaks eesmärgiks on kaupade või teenuste ostmise finantseerimine kauplejate või teenuse osutajate kaudu. 17 Selliste nn intressivabade makseviiside puhul finantseeritakse tarbija ostu formaalselt seotud intressivaba laenuga, mille tasu on tegelikult hõlmatud kaupleja või teenusepakkuja vastusooritusega. Tarbija poolt makstav laenusumma vastab seega küll kauba või teenuse hinnale, kuid krediidiandja ei maksa kauplejale kogu saadud summat, vaid jätab endale osa summast teenustasuna. Eesti pakub selliseid teenuseid näiteks Esto AS, Inbank AS, Placet Group OÜ, AS LHV pank, Monefit Split. Samuti pakuvad selliseid makselahendusi rahvusvahelised ettevõtjad nagu Klarna, Afterpay ja Affirm. Lisakuludeta järelmaksu võimalused on muutunud turul üha populaarsemaks. Lisakuludeta järelmaksu pakkujad reklaamivad kauplejatele sellist maksevõimalust kui olulist konkurentsieelist. Näiteks tuuakse välja, et kiiresti kasvanud hindade ja intressimäärade ning sellega kaasneva majandusliku ebakindluse taustal on suurenenud võimalus kaup kohe kätte saada, ent selle eest hiljem tasuda populaarseks alternatiiviks tavapärase järelmaksu kõrval. Lisaks on toodud, et osamaksete populaarsus kasvab suuresti nooremate ostlejate eestvedamisel, kellest pea pooled on kasutanud või plaanivad kasutada järgnevatel aastatel osamakseteenust. Seega tuuakse välja, et e- kaupmehena, kelle üheks sihtgrupiks ja pealekasvavaks kliendiks on just noored, on osamaksevõimaluse pakkumine vaat et kohustuslik konkurentsis püsimiseks. Lisakuludeta järelmaksu olukorrad on edaspidi tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisalas, st sellisel juhul VÕS § 403 lõikes 7 sätestatud välistust kasutada ei saa. Teiseks ei tohi maksetähtaeg olla pikem kui 50 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema kauba, teenuse või muu hüve saamisest, mitte näiteks lepingu sõlmimisest või arve esitamisest. Seega kui näiteks reisikorraldaja võimaldab reisi eest tasuda osamaksetena ka poole aasta jooksul enne reisi algust, ei langeks see olukord direktiivi kohaldamisalasse. Seega igal juhul on tagatud, et tarbijal oleks võimalik enne kaup kätte saada ja sellega tutvuda, ilma et selline leping langeks tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisalasse. Samuti on Euroopa Komisjon selgitanud, et hind ei pea olema tasutud ühe korraga, st hind võidakse tasuda ka osamaksetena. Oluline on, et kogu hind tuleks lõpuks tasuda 50-päevase tähtaja jooksul. 17 Põhjendus 16. 18 Kolmandaks eelduseks lõikes 7 toodud erandi kohaldamisel on see, et hinna tasumise kohustuse edasilükkamine on tarbija jaoks tasuta, st kaupleja või teenusepakkuja ei tohi selle eest küsida intressi ega muid tasusid. Lisaks sellele on erandi kohaldamise eelduseks see, et tarbijapoolse lepingurikkumise korral on kauplejal võimalus tarbijalt nõuda vaid seadusega piiratud tasusid. Nii nähakse lõikes 7 ette, et tasumisega viivitamise korral võib tarbijalt nõuda vaid viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ning võla sissenõudmiskulusid vastavalt VÕS §le 1132. Muude tasude nõudmine maksetega viivitamise korral ei ole lubatud. Piirangu eesmärgiks on välistada võimalus, et tarbija poolt kohustuse rikkumine muutuks ettevõtjatele omaette tulu teenimise allikaks. Paragrahvi 403 täiendatakse lõikega 8, milles sätestatakse uue direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti h teisele lõigule vastav välistus. Rangemad reeglid on ette nähtud tasumise edasilükkamise võimaldamise juhtudele, mida pakuvad kaupade tarnijad või teenuste osutajad, kes ei ole soovituses 2003/361/EÜ määratletud mikro-, väike- või keskmise suurusega ettevõtjad. Lisaks kohaldub eriregulatsioon juhul, kui sellised ettevõtjad pakuvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses infoühiskonna teenuseid, mis seisnevad tarbijatega kaupade müügiks või teenuste osutamiseks sidevahendi abil lepingute sõlmimises direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punkti 7 tähenduses. Sellisel juhtudel kohaldatakse artikli 2 lõike 2 punkti h teise lõigu kohaselt direktiivi reguleerimisalast väljajätmist üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused: i. kolmas isik ei paku ega osta krediiti; ii. tasuda tuleb täies ulatuses 14 päeva jooksul alates kauba tarnimisest või teenuse osutamisest; iii. ostuhind tasutakse intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes tarbija makstavate piiratud tasudega maksete hilinemise korral vastavalt riigisisesele õigusele. Põhjenduses 17 on selgitatud, et sellised suured internetipõhised kaubatarnijad ja teenuseosutajad, võttes arvesse nende finantssuutlikkust ja võimet suunata tarbijaid impulsiivostude tegemisele ja võimalikule ületarbimisele, saaksid eespool kirjeldatud üldise välistuse tingimuste rakendamise korral pakkuda tasumise edasilükkamist väga ulatuslikult ja ilma tarbijatele kaitsemeetmeid pakkumata ning nõrgestaksid ausat konkurentsi muude kaubatarnijate või teenuseosutajatega. Viidatud rangemad tingimused võimaldaksid aga tarbijatel teha makseid mugavalt kahe nädala jooksul, tagades samal ajal, et kui suured internetipõhised kaubatarnijad või teenuseosutajad soovivad anda suures mahus krediiti pikema aja jooksul, kohaldatakse nende suhtes direktiivis sätestatut. Lõikes 8 toodud rangemad reeglid kohalduvad ettevõtjatele, kes ei ole mikro-, väike- ega keskmise suurusega ettevõtjad komisjoni soovituse 2003/361/EÜ tähenduses. Viidatud määruse kohaselt kuuluvad mikroettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEd) kategooriasse ettevõtted, millel on vähem kui 250 töötajat ja mille aastakäive ei ületa 50 miljonit eurot ja/või aastabilansi kogumaht ei ületa 43 miljonit eurot. Teiseks kohalduvad vastavad reeglid juhul, kui selline ettevõtja pakub Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses infoühiskonna teenuseid, mis seisnevad tarbijatega kaupade müügiks või teenuste osutamiseks sidevahendi abil lepingute sõlmimises direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punkti 7 tähenduses. 19 Infoühiskonna teenuseks on infoühiskonna teenuse seaduse § 2 punkti 1 kohaselt teenus, mida osutatakse majandus- või kutsetegevuse raames teenuse kasutaja otsesel taotlusel ja mille puhul andmeid töödeldakse, säilitatakse ja edastatakse digitaalkujul andmete töötlemiseks ja säilitamiseks mõeldud elektrooniliste vahendite abil, kusjuures osapooled ei viibi üheaegselt samas kohas. Infoühiskonna teenus peab olema täielikult üle kantud, edastatud ja vastu võetud elektrooniliste sidevahendite abil. Infoühiskonna teenus ei ole faksi ega telefonikõne abil edastatud teenus ega televisiooni- või raadioteenus. Infoühiskonna teenuse seaduses defineeritud infoühiskonna teenuse mõiste tugineb direktiivi 2015/1535 artiklile 1. Sidevahendi abil sõlmitud lepingu mõiste on sätestatud VÕS §-s 52, millega on võetud Eesti õigusesse üle direktiivi 2011/13/EL (s.o tarbija õiguste direktiivi) artikli 2 punkt 7. Sätte kohaselt loetakse sidevahendi abil sõlmitud lepinguks ettevõtja ja tarbija vahelist lepingut, kui leping sõlmitakse selliste lepingute sõlmimiseks kasutatavas turustus- või teenindussüsteemis; ettevõtja ja tarbija ei viibi lepingu sõlmimisel ühel ajal koos samas kohas ja lepingupoolte tahteavaldused lepingu sõlmimiseks, sealhulgas tarbija tahteavaldus võtta endale lepingulised kohustused, edastatakse eranditult üksnes sidevahendi abil. See tähendab, et lõikes 8 toodud rangemad reeglid kohalduvad juhul, kui eespool viidatud ettevõtjad pakuvad kaupu või osutavad teenuseid tarbijale veebilehe või muu elektroonilise vahendi teel, näiteks e-poes. Füüsilises poes toimuvate ostude puhul ei kohaldu lõikes 8 toodud rangemad nõuded, vaid üldised nõuded, mis on ette nähtud lõikes 7. Eesmärgiks oli hõlmata kohaldamisalasse suured tugeva turujõuga internetipõhised kaubatarnijad, nagu Amazon – kellel on ligipääs väga suurele hulgale tarbijatele –, et tagada piisav tarbijakaitsetase. Kolmandaks tingimuseks lõike 8 punkti 1 kohaselt on, et kolmas isik ei paku ega osta krediiti. Euroopa Komisjoni selgituste kohaselt seisneb krediidi „pakkumise“ ja „ostmise“ erinevus selles, et krediidi pakkumise korral osaleb krediidiandja tehingus enne lepingu sõlmimist, pakkudes tarbijale võimalust lepingu eseme finantseerimiseks (nt lisakuludeta järelmaksu pakkujad). Krediidi ostmise all on mõeldud olukordi, kus müüja või teenuseosutajaga nõue tarbija vastu loovutatakse kolmandale isikule. Euroopa Liidu seadusandja on leidnud, et suured ettevõtjad kasutavad sellist finantseerimise võimalust tihedamini ning et tagada tarbijate kaitse, tuleks ka sellistele juhtudele tarbijakrediidi regulatsiooni kaitsemeetmeid kohaldada. Erinevalt lõikes 7 sätestatust ei tohi lõike 8 punkti 2 kohaselt maksetähtpäev olla pikem kui 14 päeva alates asja, teenuse või muu lepingueseme üleandmisest või osutamisest. Sarnaselt lõikele 7 võib lõike 8 punkti 3 kohaselt tarbijapoolse lepingurikkumise korral tarbijalt nõuda vaid seadusega piiratud tasusid: viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ja võla sissenõudmiskulusid vastavalt VÕS §-le 1132. Paragrahvi 403 täiendatakse lõikega 9, millega kasutatakse direktiivis liikmesriikidele jäetud võimalust mitte kohaldada direktiivis kindlaks määratud piiratud hulka sätteid, mis on seotud reklaami, lepingueelse teabe ja lepinguteabega, et vältida krediidiandjate tarbetut koormust, võttes arvesse turu eripära ja selliste krediidilepingute eriomadusi, näiteks nende lühemat kestust, tagades samal ajal tarbijakaitse kõrgema taseme (põhjendus 15). Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 2 lõike 8 kohaselt võib liikmesriik artikli 8 lõike 3 punkte d, e ja f, artikli 10 lõiget 5, artikli 11 lõiget 4 ning artikli 21 lõiget 3 mitte kohaldada ühe või mitme järgmise krediidilepingu suhtes: a) krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on vähem kui 200 eurot; 20  b) krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse intressivabalt ja muude tasudeta; c) krediidilepingud, mille tingimuste kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ja mille eest tuleb tasuda kõigest väheolulisi tasusid. Justiits- ja Digiministeerium küsis enne eelnõu koostamist huvirühmade arvamust, kas ja millistel juhtudel oleks eeltoodud välistuse kasutamine põhjendatud. Justiits- ja Digiministeeriumile esitatud tagasiside erines: oli huvirühmasid, kes pooldasid kõikide viidatud krediidilepingute puhul kergema režiimi ettenägemist, neid, kes leidsid, et vältida tuleks erisuste kehtestamist, ja neid, kes toetaksid teatud krediidilepingutele kergema režiimi kohaldamist (intressivabade laenudele erireeglite kehtestamist toetasid Tartu Ülikool, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium) või loetelust teatud sätete kohaldamata jätmist (Rahandusministeerium ja Finantsinspektsioon toetasid reklaami puudutava regulatsiooni kohaldamata jätmist). Viimati nimetatu kohta olgu märgitud, et direktiivi läbirääkimistel rõhutati, et suurema harmoneerimise tagamiseks saavad liikmesriigid valida vaid selle vahel, millistele kolmest krediidilepingust kohaldatakse kergemat režiimi, kuid mitte seda, milliseid sätteid kohaldatakse. See tähendab, et kohaldada tuleb kas kõiki artikli 2 lõike 8 sätteid või mitte ühtegi neist. Eesti kogemus on näidanud, et ka väga väike, kuid samas kallis laen võib osutuda majanduslikult halvas seisus oleva tarbija jaoks probleemseks. Kiirlaenudega ilmnenud probleemide tõttu kaotati tarbijakrediidi regulatsioonis varem kehtinud summa alampiir. Siinse eelnõu koostamisel lähtutakse juba tehtud poliitilisest otsusest, et väiksemaid laene ei peaks kohtlema erinevalt, kuna ka nendega kaasnevad olulised riskid. Rohkem toetust piiratud teavitamiskohustuste kehtestamisele avaldati intressi- ja muude tasudeta krediidilepingute puhul, mis varem on täielikult olnud tarbijakrediidi reguleerimisalast välistatud. Vastuses märgiti, et kui asuda selliseid olukordi tarbijakrediidiga samadel põhimõtetel reguleerima, muutub taoliste lisavõimaluste pakkumine lisanduva halduskoormuse ja lisakohustuste tõttu ebaotstarbekaks. Viimati nimetatu kahandab omakorda tarbijaile pakutavaid soodsaid lisavõimalusi ja kahjustab seeläbi ka tarbijate huve. Nendel kaalutlustel on Justiits- ja Digiministeerium lõikes 9 välja pakkunud välistuse, mis on ette nähtud direktiivi artikli 2 lõike 8 punktis b. Nii tehakse eelnõuga ettepanek mitte kohaldada intressi- ja muude tasudeta krediidilepingute puhul VÕS § 4031 lõikes 2 ja § 404 lõike 2 punktis 12 sätestatut, direktiivis vastavad nendele artikli 10 lõige 5 ja artikli 21 lõige 3. Lisaks täiendatakse artikli 2 lõike 8 punktis b sätestatud välistuse reklaami puudutavas (art 8 lg 3 p-d d, e ja f) reklaamiseadust. Vt eelnõukohane RekS § 29 lõige 12. Lõikes 9 toodud intressi ja muude tasude vabad tarbijakrediidilepingud on tulenevalt VÕS §-s 402 muutunud tarbijakrediidi mõistest nüüd tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisalas. Võrreldes kehtiva õigusega tõuseb selliste lepingute puhul tarbijakaitsetase, sest varem ei kehtinud neile tarbijakrediidi reeglid üldse. Kuid arvestades tasuta lepingutega seotud väiksemaid riske tarbijale, siis ei kohaldata neile kõiki VÕS-s ja RekS-s sätestatud teavitamisnõudeid. Nii on tagatud mõistlikum tasakaal krediidiandja ja tarbija huvide vahel. Krediidiandjale ei tekitata ülemäärast bürokraatiat, samas ei koormata tarbijat liigse teabega, mis ei pruugi tasuta lepingu puhul tema jaoks lisandväärtust omada. Eraldi väärib märkimist, et kuigi artikli 2 lõike 8 punktis viidatakse ka artikli 11 lõike 4 mittekohaldumisele, siis artikkel 11 kohaldub üksnes artikli 2 lõigetes 6 ja 7 nimetatud lepingutele. Artikli 2 lõiked 6 ja 7 näevad liikmesriigile ette võimaluse kohaldada direktiivist 21 tulenevaid reegleid piiratud ulatuses kindla liikmesusega organisatsioonidele ja juba tekkinud makseviivituste korral. Eestis on otsustatud neid erandeid mitte rakendada, seetõttu ei looda ka teavitamise kohta erireeglit artikli 11 ülevõtmiseks ja sellele ei saa viidata kohaldamisala sätetes. Selgituseks tuleb märkida, et sätte kohaldamisala on erinev eelnõukohase § 403 lõike 3 punktis 7 toodud välistusest, mille kohaselt ei kohaldata VÕS 22. ptk 2. jaos sätestatut krediidilepingutele, mille puhul võimaldatakse sissenõutavaks muutunud kohustuse maksetähtpäeva tasuta edasilükkamist. Maksetähtpäeva edasilükkamise juhtumid, milles lepitakse kokku pärast võlgnevuse tekkimist, on tarbijakrediidi jaost üldse välistatud. Lõikes 9 sätestatu kohaldub aga n-ö algusest peale ilma intressita antud tarbijakrediitidele, need on tarbijakrediidi reeglite kohaldamisalas, kuid selle erandiga, et neile ei kohaldu lõikes 9 nimetatud teavitamise reeglid. Samuti on kõnealuse sätte kohaldamisala erinev VÕS § 403 lõigetest 7 ja 8, mis kohalduvad nn osta kohe, maksa hiljem toodetele, mille puhul ei ole kolmandat isikut finantseerijana vahel ja maksmine toimub vastavalt lõike 7 puhul hiljemalt 50 päeva jooksul lepingueseme üleandmisest ning lõike 8 puhul hiljemalt 14 päeva jooksul lepingueseme üleandmisest ning tarbijale nõutakse makseviivituse korral üksnes piiratud tasusid. Kui tegemist on lõigetes 7 ja 8 toodud tingimustele vastavate lepingutega, siis ei kohaldu tarbijakrediidi jaos sätestatud reeglid neile üldse. Lõike 9 kohaldamisala on võrreldes lõigetega 7 ja 8 laiem selles mõttes, et see ei ole piiratud üksnes asja, teenuse või muu lepingueseme finantseerimiseks võetava tarbijakrediidiga. Lõike 9 kohaldamisalas on ka tasuta rahasumma kasutada andmine. Samuti võivad lõike 9 kohaldamisalasse langeda sellised nn osta kohe, maksa hiljem tooted, mis peaksid olema tarbijakrediidi kohaldamisalas, st lõike 7 ja 8 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Teisalt aga on lõike 9 puhul (erinevalt nn osta kohe, maksa hiljem lepingutest, mis alluvad lõigetele 7 ja 8), välistatud üksnes teatavad VÕS-i ja RekS-i teavitamise reeglid - VÕS § 4031 lg 2 ja § 404 lg 2 p 12, RekS § 29 lõige 12. VÕS § 4031 (Lepingueelne teave) VÕS § 4031 muutmine on tingitud uue tarbijakrediidi direktiivi artiklis 10 sätestatud lepingueelse teabe reeglitest, mis erinevad teatud ulatuses senise direktiivi artiklis 5 sätestatud reeglitest. Endiselt tuleb lepingueelne teave esitada tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel, mis tagab teabe selge ja arusaadava esitusviisi ja teabe võrreldavuse. Peamiseks muudatuseks on see, et lepingueelse teabe struktuuri on muudetud selliselt, et teabelehe esimesel (või vajadusel ka teisel) lehel peab esmalt esitama peamised krediidilepingut puudutavad andmed, ülejäänud teave esitatakse eristatult järgmistel lehtetel. Lisaks on direktiivis ette nähtud reeglid, mis sätestavad, millises järjekorras tuleb esitada peamised andmed juhul, kui neid ei ole võimalik esitada ühel lehel. Selle muudatuse eesmärk on tagada, et tarbijatel oleks lühiülevaade kogu olulisest teabest ka mobiiltelefoni või tahvelarvuti ekraanil. Ka juhul, kui tarbija mobiiltelefoni ekraanil teksti n-ö edasi ei keri ja loebki ainult esilehte, on tagatud, et ta saab sõlmitavast lepingust lühiülevaate, mis sisaldab infot krediidi kogusumma, lepingu kestuse, intressimäära, krediidi kulukuse määra, tasumisele kuuluva kogusumma, järelmaksu korral asja või teenuse hinna kohta ilma krediidita, samuti hilinenud maksete kulude kohta. Uus teabeleht nähakse ette VÕS § 4031 lõike alusel kehtestatud ministri määruse 22 muudatusega. Vastav rakendusakti kavand (nii määruse muudatus kui ka määruse lisana kehtestatav uus teabeleht) on lisatud käesolevale seletuskirjale (lisa 2). Senise direktiivi ülevõtmisel jagati lepingueelne teave VÕS §-s 4031 selliselt, et lõikes 1 olid andmed, mis tuleb kindlasti teabelehel edastada, ning lõikes 2 andmed, mis on asjakohased ainult teatud juhtudel. Uus direktiiv näeb aga ette kindla järjekorra ning struktuuri, mida tuleb Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel järgida, et tarbijatel oleks selgem ja kiirem ülevaade peamisest krediidilepingut puudutavast teabest. Sellest lähtuvalt on eelnõuga lõikesse 1 koondatud tarbijakrediidilepingu põhielemendid, mis tuleb esitada teabelehe esimesel (või kahel esimesel) lehel, ning lõikes 2 on teave, mis tuleb selgelt eraldi esitada pärast lõikes 1 nimetatud andmeid. Samuti sätestatakse mõned uued teabekohustused, näiteks selle kohta, et hinda on automatiseeritud töötlemise alusel isikupõhiselt kohandatud (artikli 10 lõike 5 punkt m). Uuenduseks on ka see, et tarbija võib valida, millisel andmekandjal ta soovib lepingueelset teavet saada (art 10 lg 2 ls 1). Lisaks nähakse uue direktiiviga ette, et juhul kui lepingueelne teave esitatakse tarbijale vähem kui üks päev enne, kui krediidileping või -pakkumine muutub tarbija suhtes siduvaks, peab krediidiandja edastama ühe kuni seitsme päeva jooksul krediidilepingu sõlmimisest arvates tarbijale meeldetuletuse taganemisõiguse kohta (art 10 lg 1 lõik 2). Täpsemad selgitused on konkreetsete sätete juures. VÕS § 4031 lõige 1 VÕS § 4031 lõike 1 muutmine on seotud uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõigete 3 ja 5 ülevõtmisega. Nagu öeldud, eristavad nimetatud lõiked teavet, mis tuleb esitada Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas (I osa), ning teavet, mis peab asuma esimese osa teabe järel (II osa). Selliselt struktureeritud lepingueelse teabega on tagatud tarbijatele suurem ning kiirem selgus tarbijakrediidilepingu põhilistes ning olulisemates tingimustes. Teabe sisus ei too uus direktiiv kaasa väga olulisi muudatusi, kuid siiski on uues direktiivis ka täiesti uusi teabepunkte (vt täpsemalt järgnevaid selgitusi). Lõike 1 teises lauses tehakse paar täpsustust selle kohta, kuidas tuleb teave tarbijale esitada. Sarnaselt teiste tarbija lepingueelse teavitamise kohustuse sätetega (nt VÕS § 48 lg 1, § 54 lg 1, § 380 lg 1) on direktiivist tulenevalt (art 10 lg 1) sättes täpsustatud, et tarbijale tuleb lepingueelne teave esitada selgel ja arusaadaval viisil. Teiseks lisatakse täpsustus tulenevalt artikli 10 lõikest 2, et kogu teabelehel antav teave peab olema ühtemoodi selgelt eristuv. See tähendab, et teabelehel ei tohiks näiteks osa teavet olla toodud rõhutatuna rasvas kirjas või vastupidi pisikeses kirjas. Kolmandaks tuuakse eraldi välja, et teave tuleb tarbijale anda tasuta. See on vajalik uue direktiivi artikli 5 sõnaselgeks ülevõtmiseks. Uue direktiivi artikli 3 punkt 13 sätestab ka lepingueelse teabe mõiste – see on teave, mis antakse enne, kui krediidileping muutub tarbija suhtes siduvaks või, kui see on kohaldatav, enne siduva pakkumise tegemist, ning mida tarbija vajab selleks, et võrrelda eri krediidipakkumisi ja võtta krediidilepingu sõlmimise üle otsustamisel arvesse kõiki asjaolusid. Vastav mõiste sisaldub juba VÕS § 4031 lõikes 1, st sätet ei ole vaja eraldi üle võtta. Teine oluline muudatus lõike 1 teises lauses seondub sellega, mis vormis tuleb teabeleht tarbijale anda. Põhimõttena on säilinud, et tarbijale tuleb lepingueelne teave esitada püsival andmekandjal. Püsiva andmekandja mõiste avab artikli 3 punkt 11, mille kohaselt on püsivaks 23 andmekandjaks vahend, mis võimaldab isikul säilitada isiklikult temale suunatud teavet nii, et see on teabe otstarbele vastava aja jooksul kättesaadav ja muutmata kujul taasesitatav. Eeltoodule vastab VÕS § 111. Uus direktiiv täpsustab, et teave tuleb tarbijale esitada paberil või tarbija valitud muul andmekandjal. Seega enne teabe edastamist on tarbijal õigus valida, millisel püsival andmekandjal ta soovib lepingueelset teavet saada. Ka kehtiva õiguse kohaselt tuleb teabeleht esitada tarbijale püsival andmekandjal. Eelnõuga lisatakse uue direktiivi ülevõtmiseks uus reegel, mis annab tarbijale valikuõiguse püsiva andmekandja liigi osas (nt kas paber, e-kiri vms). See tähendab, et uuest VÕS § 4031 lõikest 1 tuleneb krediidiandjale lisaks teabelehe esitamise kohustusele kohustus võimaldada tarbijal valida, millisel andmekandjal ta lepingueelset teavet soovib. Põhjenduses 34 selgitatakse, et püsiv andmekandja, sealhulgas dokumentide paberversioon ning koostalitlusvõimeline, kaasaskantav ja masinloetav digiversioon, peaks võimaldama esitada isiklikult tarbijale suunatud teavet, võimaldama tarbijal säilitada teavet nii, et see on ligipääsetav hilisemaks kasutamiseks ja teabe eesmärgiga vastavuses oleva aja jooksul, võimaldama säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada ning tagama teabe loetavuse, st et seda saab lugeda ja sellele viidata. Tarbijatel peaks olema võimalus valida, millisel püsival andmekandjal nad soovivad teavet saada lepingueelses etapis ja pärast lepingu sõlmimist ning teatada lepingust taganemisest. Tarbijatel ei tohiks siiski olla võimalik teatada taganemisest ja nõuda krediidiandjatelt teabe esitamist sellist liiki püsivatel andmekandjatel, mida üldjuhul ei kasutata. Sellest tulenevalt võib krediidiandja pakkuda ja tarbija valida mõistlikke, praktikas levinud ja tehniliselt kasutatavaid püsiva andmekandja vorme. Kolmandaks on oluline, et kui lõike 1 senises tekstis on kasutatud väljendit „krediidiandja või krediidivahendaja“, siis eelnõuga muudetakse see direktiivi korrektse ülevõtmise tagamiseks ära ja kasutatakse edaspidi väljendit „krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja“. Eelnõule tehtud ekspertiisis on professor Karin Sein toonud välja, et seaduse kehtiv sõnastus ei lähe kokku uue direktiivi nõuetega, sest uue direktiivi artikli 10 lg 1 (ning ka mitmed muud direktiivi sätted, nt art 12) kasutavad sõnastust “ning asjakohasel juhul krediidivahendaja”. Seega sätestab direktiiv krediidivahenduse olukorras teavitamiskohustuse nii krediidiandjale kui ka krediidivahendajale. 18 Õiguskirjanduse kohaselt vastutavad krediidiandja ja krediidivahendaja lepingueelse teabe andmise eest solidaarvõlgnikena. 19 See tähendab, et tarbijat ei ole vaja teavitada topelt, kuid mõlemad vastutavad solidaarselt selle eest, et tarbija saaks direktiivis ette nähtud lepingueelse teabe ja selgitused. Seetõttu tuleb VÕS § 4031 lg 1 teist lauset vastavalt muuta. Sama selgitas eelnõu autoritele ka Euroopa Komisjon. Seetõttu on eelnõus lõike 1 teises lauses vastav muudatus välja. Seda, et lepingueelset teavet ei tule esitada topelt, vaid praktikas täidab kohustuse emb-kumb, kas krediidiandja või krediidivahendaja, kuid mõlemad vastutavad selle eest, väljendab eelnõu tekstis sõnastus krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja. Lõiget täiendatakse kolmanda lausega, mis sätestab direktiivi artikli 10 lõike 3 alusel, kuidas peab lõikes 1 märgitud teave olema teabelehel paigutatud – see direktiivi tähenduses põhielemendiks olev teave peab olema esitatud artikli 10 lõike 3 kohaselt selgelt eristuval viisil Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas ja ühel lehel. Lõike 11 kohaselt, kui see pole võimalik, võib teabe esitada kõige rohkem kahel lehel (vt täpsemalt lõike 11 selgitusi). 18 Erandiks on krediidivahendajad, kes tegelevad sellega kõrvaltegevusena, VÕS § 403 lg 1. 19 Sama loogika kehtib ka Saksa õiguses. Vt ka Münchener Kommentar, § 655a vnr 30. 24 Direktiivi põhjenduse 37 kohaselt tuleb selleks, et aidata tarbijatel erinevatest pakkumistest aru saada ja neid võrrelda, krediidi põhielemendid esitada selgelt eristuval viisil kõnealuse teabelehe esimesel lehel, mis peaks võimaldama tarbijatel näha esmapilgul kogu olulist teavet, seda ka mobiiltelefoni ekraanil. Seega digitaalsete vahendite abil lepingute sõlmimise laialdast levikut arvesse võttes on soovitud tagada, et tarbija jaoks on sõltumata kasutatavast meediumist võimalik lihtsalt saada ülevaade põhilistest tingimustest ja neid hõlpsasti võrrelda. Lõike 1 loetelusse tuuakse andmed, mis tuleb artikli 10 lõike 3 alusel esitada Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas. See tähendab, et osa punkte kehtivas § 4031 lõikes 1 viiakse lõikesse 2, millega võetakse üle direktiivi artikli 10 lõikes 5 sätestatud andmete loetelu, mis tuleb esitada pärast põhiandmeid. Teisalt lisatakse § 4031 lõikesse 1 teatud punktid, mida uue direktiivi kohaselt loetake põhiandmeteks ning mis peaksid seega kajastuma teabelehe esimesel lehel tarbijale parema ülevaate ja võrdluse tagamiseks. Lühidalt väärib selgitamist ka eelnõus valitud normitehniline lahendus. Kuivõrd soov on teisest olemasolevast lausest tekitada kaks lauset, siis HÕNTE järgi korrektselt saab seda teha üksnes nii, et kehtiva redaktsiooni teise lause esimene lauseosa lisatakse uuesti uue teise lausena. Selle tõttu muutub olemasolev punktloetelu sissejuhatav lause kolmandaks lauseks ja see sõnastatakse uuesti. Lõiget 1 täielikult uuesti sõnastada ei oleks hea, sest see tähendab, et ka punktloetelu peaks uuesti sõnastama. Kuivõrd eelnõuga tuleb osad punktid kehtetuks tunnistada, siis see tähendab, et muutuks ka punktide järjestus. See ei võimaldaks arvestada senise kirjanduse ega kohtupraktikaga olemasolevate punktide kohta. Seetõttu ei eelistatud eelnõu koostamisel seda varianti. VÕS § 4031 lõike 1 punkti 1 muudetakse ja täiendatakse, et võtta kohaselt üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 3 punkt a. Sätte sisu oli sätestatud VÕS § 403 1 lõike 1 punktis 1 ning lõike 2 punktis 1. Sisuliselt sätteid muudetud ei ole ning need on tõstetud kõnesolevasse punkti kokku. Säte kohustab teabelehel märkima krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja nime. VÕS § 4031 lõike 1 punktis 1 ja lõike 2 punktis 1 toodud kohustus esitada ka krediidiandja ja asjakohasel juhul vahendaja aadress on viidud lõike 1 punkti 17 (koos täiendavate kontaktandmetega). VÕS § 4031 lõike 1 punkt 2 viiakse üle sama paragrahvi lõike 2 punkti 9, kuna direktiivi artikli 2 lõike 5 punkti a kohaselt tuleb krediidiliiki puudutav info esitada edaspidi teabelehel lisateabena, mitte põhiteabena nagu varem. VÕS § 4031 lõike 1 punkt 4 viiakse üle sama paragrahvi lõike 2 punkti 10, kuna direktiivi artikli 2 lõike 5 punkti b kohaselt tuleb krediidisumma kasutusse võtmise tingimused esitada edaspidi teabelehel lisateabena, mitte põhiteabena nagu varem. VÕS § 4031 lõike 1 punkti 8 muudetakse selliselt, et täiendatakse esimese lause sõnastust ning sätte teine pool viiakse § 4031 lõike 2 punkti 11. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 3 punkti d kohaselt peab teabelehe esimene osa sisaldama teavet intressimäärade kohta ning juhul kui kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, peab teabelehe esimene osa sisaldama teavet kõikide kohaldatavate intressimäärade kohta. Sama kohustus on sätestatud senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktis f. Artikli 3 punktis 8 on defineeritud laenuintress – see on fikseeritud või muutuva määrana väljendatud aastane intressimäär, mida kohaldatakse kasutusse võetud krediidisummadele. 25 Direktiivi I lisa kohaselt tuleb selles punktis märkida konkreetne intressimäära protsent, kas tegemist on fikseeritud või muutuva intressimääraga, ning muutuva intressimäära puhul ajavahemikud, mil intressimäär muutub. Kehtiv regulatsioon näeb selles punktis ette kohustuse avaldada teavet ka intresside kohaldamise täpsemate tingimuste kohta. Uue tarbijakrediidi direktiivi kohaselt peab see teave olema esitatud teabelehe teises osas põhielementide järel ja on seega tõstetud § 4031 lõike 2 punkti 11. VÕS § 4031 lõike 1 punkt 10 muutmine. Tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 3 punkti i kohaselt tuleb tarbijat hoiatada maksete tasumata jätmisest tulenevate tagajärgede eest. Säte vastab senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktile m. Direktiivi sõnastust on vaid täpsustatud viitega hilinenud maksetele. See tähendab, et hoiatus peab hõlmama ka olukorrad, kus makse küll lõpuks tehakse, kuid seda ei tehta tähtaegselt. Seetõttu tehakse vastav täpsustus ka VÕS § 4031 lõike 1 punktis 10. VÕS § 4031 lõike 1 punkt 10 kasutab mõistet „viivitatud makse“, Euroopa standardinfo teabelehel on märgitud „hilinenud makse“ (lisa 2). Need tähendavad sama asja, seega loetakse VÕS § 403¹ lg 1 p 10 nõue täidetuks, kui vastav teave sisaldub Euroopa standardinfo teabelehe vastavas lahtris. VÕS § 4031 lõike 1 punkti 12 muutmine. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 3 punkti j kohaselt tuleb tarbijale anda teave taganemisõiguse olemasolu või puudumise kohta ja asjakohasel juhul taganemistähtaeg. Erinevalt senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktist o on punkti lisatud „ja asjakohasel juhul taganemistähtaeg“, mistõttu tehakse vastav täiendus ka VÕS § 4031 lõike 1 punktis 12. Siiski ei ole tegemist sisulise muudatusega, ka senise direktiivi teabelehel sisaldus viide taganemisõiguse tähtajale. VÕS § 4031 lõike 1 punkti 13 muutmine. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 3 punkt k kohaselt tuleb tarbijat teavitada tema õigusest krediit ennetähtaegselt tagasi maksta ning asjakohasel juhul krediidiandja õigusest saada ennetähtaegse tagasimakse korral hüvitist. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 29 ja VÕS § 411 kohaselt on krediidiandjal õigus nõuda mõistlikku hüvitist juhul, kui tegemist on fikseeritud intressimääraga. Kehtiva õiguse kohaselt sisaldab VÕS § 4031 lõike 1 punkt 13 ka kohustust avaldada hüvitise arvutamise viis, kuid uue tarbijakrediidi direktiivi kohaselt antakse teave hüvitise arvutamise viisi kohta teabelehe teises osas ning eraldi kõnesolevas punktis toodud teabest, mistõttu viiakse see osa § 4031 lõike 1 punktist 13 sama paragrahvi lõike 2 punkti 14. Muus osas vastab säte senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktile p. VÕS § 4031 lõike 1 punkti 14 kehtetuks tunnistamine. Säte näeb ette senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktis q toodud teabekohustuse anda tarbijale infot andmete kohta, mida on tema krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatud. Punkt vastab uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktis k sätestatule. Kuna uue direktiivi kohaselt peab vastava teabe esitama põhiandmete järel, viiakse see punkt üle lõike 2 punktiks 15 ja seetõttu tunnistatakse VÕS § 4031 lõike 1 punkt 14 kehtetuks. VÕS § 4031 lõike 1 punkti 15 kehtetuks tunnistamine. Senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktis r on teabekohustus, millega nähakse ette krediidiandjale kohustus teavitada tarbijat viimase õigusest saada nõudmise korral tasuta krediidilepingu projekti koopia. Säte vastab üldjoontes uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktis l sätestatule – täpsustatud on, et projekt tuleb 26 esitada paberil või muul püsival andmekandjal. Kuna uue direktiivi kohaselt peab selle teabe esitama põhiandmete järel, viiakse punkt üle VÕS § 4031 lõike 2 punktiks 16 ning sama paragrahvi lõike 1 punkt 15 tunnistatakse kehtetuks. VÕS § 4031 lõike 1 täiendamine punktiga 16. Uue direktiivi artikli 10 lõike 3 punkti f kohaselt tuleb lepingueelses teabes esitada konkreetsete kaupade või teenuste eest tasumiseks tasumise edasilükkamise vormis võetud krediidi puhul ja seotud krediidilepingute puhul konkreetsed kaubad või teenused ja nende hind kohe tasudes. Sisu poolest vastab see senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktile e, kuid kuna uue direktiivi kohaselt peab see teave olema esitatud teabelehe esimesel lehel ning enne § 4031 lõikes 2 nimetatud teavet ja sellest eraldi, tunnistatakse VÕS § 4031 lõike 2 punkt 8 kehtetuks ja VÕS § 4031 lõiget 1 täiendatakse vastavalt punktiga 16. VÕS § 4031 lõike 1 täiendamine punktiga 17. Võetakse üle direktiivi artikli 10 lõike 3 punkt l, mille kohaselt tuleb lepingueelses teabes esitada krediidiandja asukoha aadress, telefoninumber ja e-posti aadress ning asjakohasel juhul asjaomase krediidivahendaja asukoha aadress, telefoninumber ja e-posti aadress. Sisu osas on jäänud samaks nõue, et teabelehel tuleb esitada krediidiandja ja -vahendaja aadress. Lisandunud on kohustus esitada ka telefoninumber ja e-posti aadress, mille kaudu on tarbijal mugavam krediidiandja või -vahendajaga vajadusel ühendust võtta. VÕS § 4031 lõige 11 VÕS § 4031 täiendatakse lõikega 11, millega täpsustatakse, milline teave tuleb esitada teabelehe esimesel lehel juhul, kui kõik lõikes 1 loetletud teabe põhielemendid ei mahu ära ühele lehele. Lõikesse 11 võetakse üle uue direktiivi artikli 10 lõige 4, mille kohaselt tuleb sellisel juhul esitada teave kõige rohkem kahel lehel ning artikli 10 lõike 1 punktides a–g viidatud teave kindlasti teabelehe esimeses osas. Artikli 10 lõike 1 punktidele a–g vastavad eelnõukohase seaduse § 4031 lõike 1 punktid 1, 3, 5, 7–9, 11 ja 16. Sellega soovitakse tagada, et krediidipakkumiste võrdlemiseks kõige olulisem teave oleks ühtemoodi esitatud. VÕS § 4031 lõige 2 VÕS § 4031 lõiget 2 muudetakse, et võtta üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõige 5, mille kohaselt peab viidatud sättes toodud teave olema esitatud artikli 10 lõikes 3 sätestatud põhielementide järel ja sellest märgatavalt eraldi. Sellest tulenevalt tunnistatakse osa seni VÕS § 4031 lõike 2 punkte eelnõuga kehtetuks ning viiakse üle VÕS § 4031 lõikesse 1 ning osa punkte tuuakse VÕS § 4031 lõikest 1 üle lõikesse 2. Lõikes 2 toodud teabe esitamisele kohalduvad samad nõuded nagu lõikes 1 toodud teabele, st ka vorminõuded, läbipaistvuse nõuded jm. VÕS § 4031 lõike 2 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks. Vastav teave on eelnõu kohaselt esitatud sama paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 17. VÕS § 4031 lõike 2 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks. Punktile 8 vastab uue direktiivi artikli 10 lõike 3 punkt f. Teabelehe ümberstruktureerimise tõttu lisatakse samasisuline säte VÕS § 4031 lõike 1 punkti 16 ja 4031 lõige 2 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks. 27 VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 9, mille kohaselt tuleb teabelehe teises osas esitada teave krediidilepingu liigi kohta. Säte vastab uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktile a ning senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktile a. Punkt tuuakse üle § 4031 lõike 1 punktist 2 samas sõnastuses. VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 10, mis vastab uue direktiivi artikli 10 lõike 1 punktile b, mille kohaselt tuleb teabelehel pärast põhiandmeid esitada tarbijale teave ka krediidi kasutusse võtmise tingimuste kohta. Punkt tuuakse üle § 4031 lõike 1 punktist 4 samas sõnastuses. VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 11, mille kohaselt tuleb juhul, kui eri juhtudel kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, teabelehe teises osas esitada tarbijale teave kõikide intressimäärade ja nende kohaldamise tingimuste kohta. Säte vastab uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktile c ning senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti f teisele poolele. Punkt tuuakse üle lõike 1 punktist 8 samal kujul. VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 12, millega võetakse üle uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punkt d, mille kohaselt: kui krediidileping võimaldab krediidisummat kasutusse võtta mitmel erineval viisil ning seejuures on krediidiga seotud tasud ja laenuintress erinevad ning krediidiandja kasutab direktiivi III lisa II osa punktis b esitatud eeldust, märgitakse teabelehele, et asjaomast liiki krediidilepingu muud krediidisumma kasutusse võtmise viisid võivad tuua kaasa kõrgemad krediidi kulukuse aastamäärad. Säte vastab senise direktiivi artikli 5 lõikele 5, mis on üle võetud VÕS 4031 lõikes 5, kuid kuna vastav teavitus tuleb esitada teabelehel, tuuakse säte lõikesse 2. VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 13, milles nähakse ette krediidiandja kohustus esitada nii krediidi kulukuse määr kui ka krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma tüüpilise näitena. Muudatus on tingitud direktiivi artikli 10 lõike 5 punkti f ülevõtmisest. Krediidi kulukuse määra ja maksete kogusumma tuleb esitada VÕS § 4031 lõike 1 punktide 7 ja 9 kohaselt teabelehe esimeses osas. Põhjenduse 38 kohaselt peaks pakkumiste võimalikult suure läbipaistvuse ja võrreldavuse tagamiseks lepingueelne teave sisaldama eelkõige krediidi kulukuse aastamäära, mis määratakse kõikjal liidus kindlaks samal viisil. Kuna krediidi kulukuse määra saab selles etapis esitada vaid näitena, peaks tegemist olema tüüpilise näitega. Krediidi kulukuse määra arvutamisel kohalduvad senise direktiiviga samad põhimõtted. Krediidiandja märgib ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat enda eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Lisaks tuleks põhjenduse 38 kohaselt näites kasutada vaadeldavale krediidilepingu liigile iseloomulikku keskmist krediidi kestust ja kogusummat ning arvestada ka selle krediidiga soetatavaid kaupu, juhul kui see on asjakohane. Tüüpilise näite kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta ka teatavat liiki krediidilepingute esinemise sagedust konkreetsel turul. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. 28 VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 14, mille kohaselt esitatakse tarbijale teabelehel vajaduse korral krediidiandja hüvitise arvutamise viis ennetähtaegse tagastamise korral. Säte vastab uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktile j. Kehtiva õiguse kohaselt sisaldub vastav kohustus VÕS § 4031 lõike 1 punktis 13, kuid kuna uue tarbijakrediidi direktiivi kohaselt antakse teave hüvitise arvutamise viisi kohta teabelehe teises osas, tuuakse vastava teabe andmise kohustus lõike 2 punkti 14. VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 15, milles sätestatakse tarbija õigus saada viivitamata ja tasuta teavet tema krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatud andmete kohta vastavalt VÕS § 4034 lõikele 10. Punkt tuuakse § 4031 lõikest 1 lõikesse 2 samal kujul üle. Säte põhineb uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktil k, mis vastab senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktile q. Teabelehel peab olema märgitud tarbija õigus saada teavet krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatud andmete kohta, mitte aga selliste andmete loetelu. Nõudeõigus ise ja täpsemad tingimused andmebaaside kohta teabe esitamiseks on sätestatud direktiivi artikli 19 lõikes 6. Sätte kohaselt nõuvad liikmesriigid, et kui krediiditaotlus lükatakse tagasi sätte lõikes 1 osutatud andmebaasis sooritatud päringu alusel, teavitab krediidiandja tarbijat põhjendamatu viivituseta ja tasuta sellise päringu tulemustest ja kasutatud andmebaasi üksikasjadest ning arvesse võetud andmete liigist. Võrreldes senise direktiiviga lisatakse kohustus teavitada tarbijat arvesse võetud andmete liigist. Vt täpsemalt VÕS § 4034 lõike 10 selgitusi. VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 16, milles sätestatakse tarbija õigus saada nõudmise korral krediidiandjalt tasuta püsival andmekandjal tarbijakrediidilepingu projekti koopia vastavalt lõikes 6 sätestatule. Punkt on § 4031 lõike 1 punktist 15 lõikesse 2 üle toodud. Säte põhineb uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktil l, mis vastab senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktile r. Uue direktiiviga on täpsustatud vaid seda, et koopia tuleb tarbijale esitada püsival andmekandjal. VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 17, millega võetakse üle uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punkt m, mille kohaselt tuleb asjakohasel juhul tarbijale esitada teave selle kohta, et hinda on isikupõhiselt kohandatud andmete automatiseeritud töötlemise, sealhulgas profiilianalüüsi alusel. Tegemist on uue teabekohustusega tarbijakrediidi direktiivis. Sarnane kohustus on sätestatud koonddirektiiviga 2019/216120 väljaspool äriruume ja sidevahendi abil sõlmitavate lepingute puhul (VÕS § 48 lg 1 p 61 ja § 54 lg 1 p 61). Uue direktiivi artikli 3 punkti 14 kohaselt on profiilianalüüsiks direktiivi mõttes määruse (EL) 2016/679 (IKÜM) artikli 4 punktis 4 määratletud profiilianalüüs. Uue direktiivi artikli 3 lõike 14 täpseks ülevõtmiseks tehakse kõnealuses punktis ka viide IKÜM artikli 4 punktile 4. IKÜM- i kohaselt on profiilianalüüs igasugune isikuandmete automatiseeritud töötlemine, mis hõlmab isikuandmete kasutamist füüsilise isikuga seotud teatavate isiklike aspektide hindamiseks, eelkõige selliste aspektide analüüsimiseks või prognoosimiseks, mis on seotud asjaomase füüsilise isiku töötulemuste, majandusliku olukorra, tervise, isiklike eelistuste, huvide, usaldusväärsuse, käitumise, asukoha või liikumisega. 20 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2019/2161, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL, et ajakohastada liidu tarbijakaitsenorme ja tagada paremini nende täitmine. 29 VÕS § 4031 lg 2 p 17 hõlmab ka osalist automatiseeritud töötlemist. See tähendab, et isegi, kui vaid ühes etapis hinna kohandamise protsessis on kasutatud automatiseeritud andmetöötlust, siis peab sellest teavitama. Seda on kinnitanud ka Euroopa Komisjon. Küll aga peavad automatiseeritud andmetöötluses kasutatavad andmed olema sisulised – kui hinnapakkumise tegemiseks töödeldakse automaatselt selliseid andmeid, mis ei ole konkreetse hinna kujundamisel määravad (nt tarbija kontaktandmed kantakse automaatselt krediidiandja sisemisest infosüsteemist pakkumise plangile vms), siis sellest eraldi teavitama ei pea. Põhjenduses 46 selgitatakse, et tehisintellekti süsteeme on lihtne mitmesugustes majanduse ja ühiskonna sektorites kasutusele võtta, sealhulgas piiriüleselt, ning need võivad levida kogu liidus. Sellega seoses peaksid krediidiandjad ja krediidivahendajad, kui nad isikustavad oma hinnapakkumist konkreetse tarbija või konkreetse tarbijakategooria jaoks, tuginedes automatiseeritud otsustele, selgelt teavitama tarbijat, et talle esitletud hinda on isikuandmete, sealhulgas tuletatud andmete automatiseeritud töötlemise alusel isikupõhiselt kohandatud, et tarbija saaks ostuotsuse tegemisel võimalikke riske arvesse võtta. Teabelehel peab tarbijale info andma vaid selle fakti kohta, et hinda on isikupõhiselt kohandatud andmete automatiseeritud töötlemise alusel. Seega saab teabelehe vastavasse lahtrisse märkida kas „jah“ või „ei“. Samas IKÜM artikli 14 lõike 2 punkti f kohaselt peavad krediidiandjad ja krediidivahendajad teavitama pakkumise saanud tarbijaid ka pakkumise isikustamiseks kasutatud andmeallikatest.21 VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 18, mille kohaselt tuleb tarbijale esitada teave tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ja nende kasutamise kord. Sättega võetakse üle uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punkt o. Senise direktiivi kohaselt tuli vastav teave anda vaid lepingulise teabe osana, kuid uues direktiivis sätestatakse kohustus esitada see teave ka lepingueelselt. Eestis on selliseks kohtuväliseid vaidlusi lahendavaks organiks TTJA juures tegutsev tarbijavaidluste komisjon. Euroopa Kohus on senise direktiivi artikli 10 lõike 2 punkti t puhul selgitanud vastava teabekohustuse ulatust täpsemalt. Kohus on viidanud, et direktiivi kohaselt peab krediidilepingus sisalduv teave olema piisavalt selge ja täielik, et võimaldada tarbijatel sellist kaebust või nõuet esitada, kuid selles ei pea taasesitama kõiki neid menetlusi reguleerivaid menetlusnorme. Täpsemalt on kohus välja toonud, et krediidilepingus peab olema märgitud oluline teave kõigi tarbija kasutada olevate kohtuväliste kaebuste või kahjuhüvitusnõuete menetluste kohta ja asjakohastel juhtudel nende hind, see, kas kaebus või nõue tuleb esitada kirjaga või elektrooniliselt, füüsiline või elektrooniline aadress, kuhu selline kaebus või nõue tuleks saata, ning teised vorminõuded, mida tuleb selle kaebuse või nõuete esitamisel järgida. Selle teabe puhul ei piisa, kui krediidilepingus üksnes viidatakse menetluskorrale, millega on võimalik tutvuda internetis, või muule dokumendile, mis puudutab kohtuväliste kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetluste kasutamise korda.22 VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 19, mille kohaselt tuleb tarbijale esitada hoiatus ja selgitus konkreetse krediidilepinguga seotud muude kohustuste täitmata jätmise õiguslike ja finantstagajärgede kohta. Sättega võetakse üle uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punkt p. Tegemist on uue teabekohustusega tarbijakrediidi direktiivis. 21 Põhjendus 46. 22 Liidetud kohtuasjades C-33/20, C-155/20 ja C-187/20, p-d 128–138. 30 Säte viitab muude kohustuste täitmata jätmisele, seega ei ole selles punktis mõeldud artikli 10 lõike 3 punktis i viidatud maksetega hilinemise tagajärgi. Ka direktiivi I lisas on teabelehel viidatud muudele tagajärgedele kui hilinenud või tasumata maksed: Lisaks hilinenud või tasumata maksetele võivad krediidilepinguga seotud muude kohustuste täitmata jätmisel olla Teie jaoks tõsised tagajärjed. Direktiiv ei sätesta täpsemalt, mida peaks vastav hoiatus hõlmama, seega on see krediidiandja kujundada, võttes arvesse konkreetse lepingu asjaolusid. VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 20, mille kohaselt tuleb tarbijale esitada tagasimaksegraafik. Sättega võetakse üle uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punkt q, millele vastavat sätet kehtivas direktiivis kohustusliku lepingueelse teabe hulgas ei ole. Kehtivas õiguses on tagasimaksetabeli esitamise kohustus nähtud ette VÕS § 404 lg 2 p 3 ja lõike 3 kohaselt lepingu kestel ja see kohustus tekib krediidiandjal siis, kui tarbija tagasimaksetabeli saamiseks soovi avaldab. Seetõttu on tagasimaksegraafiku esitamine juba lepingueelses faasis krediidiandjatele uus kohustus. See kohustus on tuletatav ka uuelt tarbijakrediidi teabelehelt, mis kehtestatakse § 4031 lõike 8 alusel ja millel on nüüd samuti tagasimaksegraafik eraldi ära märgitud (vt teabelehel lisateave krediidilepingu kohta, p 3 viimane lahter). Eelnõukohase § 4031 lõike 2 punkti 20 kohaselt tuleb tarbijale juba lepingueelse teabe osana esitada tagasimaksegraafik, mis sisaldab kõiki makseid ja tagasimakseid krediidilepingu kestuse jooksul, sealhulgas krediidilepinguga seotud üheaegselt pakutavate kõrvalteenuste eest tehtavaid makseid ja tagasimakseid. Juhul kui erinevate asjaolude korral kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, põhinevad maksed ja tagasimaksed intressimäära mõistlikul tõusul. Selle mõte on tagada, et lepingueelse teabega koos esitatav tagasimaksegraafik võtaks arvesse võimalust, et fikseerimata intressimäärad võivad tõusta, ja tarbijale lepingueelselt esitatav teave näitaks suuremaid intressimäärasid. Seetõttu on kõnealusel reeglil ka tarbija jaoks hoiatav funktsioon. Tagasimaksegraafiku esitamise kohustust ei ole tähtajatute tarbijakrediidilepingute puhul. Kuivõrd Eestis on praktikas tarbijakrediidi intressimäärad reeglina seotud euriboriga, mille puhul on lähiminevikust näiteid selle olulisest tõusust, on kõnealusel reeglil ka loodetavasti tarbijate jaoks tegelik ja konkreetne hoiatav mõju. Euribori ajaloolisi muutusi illustreerib järgmine graafik, millelt on näha euribori järsk tõus 2022. a ning märkimisväärne tõus ka 2026. a. kevadel23: 23 Vt meediakajastust 2026. aasta kevadel toimunud euribori tõusu kohta: https://www.err.ee/1609976052/kuue- kuu-euribor-kerkis-2-6-protsendini (27.04.2026). 31 Allikas: https://www.euribor-rates.eu/en/euribor-charts/ (27.04.2026). Sarnast hoiatavat funktsiooni on tarbijakrediidi regulatsioonis rakendatud ka teiste reeglite juures, näiteks on krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad täiendavad eeldused VÕS § 4061 kohaselt kujundatud selliselt, et need viiksid justnimelt hoiatava funktsiooni täitmiseks tarbija jaoks kõige kõrgema krediidi kulukuse määrani. Elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute puhul tuleneb hüpoteekkrediidi direktiivi lisa II kohaselt esitada intressimäära ja muude kulude punkti all näide kõrgemast krediidi kulukuse määrast ja esitada vastav stsenaarium selle kohta, missuguse intressimäära tõusu korral sellise kõrgema krediidi kulukuse määrani jõutakse. Nüüd on Euroopa Liidu seadusandja tavalise tarbijakrediidi (st mitte elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi puhul) näinud sarnastel eesmärkidel ette, et tarbijale esitatavas tagasimaksegraafikus tuleb arvestada intressimäära tõusuga. Kuivõrd see info on lepingueelse teabe osa, siis peaks tarbija saama selle krediidiandjalt mõistliku aja jooksul enne lepingu sõlmimist, nii et ta saaks seda ka enda tehinguotsuse tegemisel arvesse võtta. Nagu ka kehtivas õiguses lepingulise teabe andmise kohustuse täitmise tulemusel esitatava tagasimaksetabeli puhul, saab tagasimaksegraafik fikseerimata intressimääraga lepingu puhul näidata n-ö hetkeseisu. See ei ole garantii, et tarbija hakkab täpselt sellise suurusega makseid tegema. Kuid graafik näitlikustab seda, missuguste tagasimaksetega ja mis aja jooksul peab tarbija arvestama. Seejuures näidatakse talle edaspidi selliseid tagasimakseid, mis arvestaks intressimäära võimaliku tõusuga. Direktiiv ei kirjuta ette ega anna kahjuks ka täpsemaid juhiseid selle kohta, missugusest intressimääratõusust tuleks täpsemalt lähtuda. Kuivõrd aga elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele on juba ette nähtud sarnase eesmärgiga reegel tarbija teavitamiseks intressimäära võimalikust tõusust, siis oleks mõistlik ja ilmselt praktikas ka erinevaid krediidilepinguid, sh eluasemelaene pakkuvatele krediidiandjatele ka harjumuspärane, lähtuda intressitõusu puhul samasugusest intressimäära tõusu arvestamise loogikast ka tarbijakrediidi 32 puhul. Nii on täidetud eesmärk tarbijat intressimäära võimaliku tõusu eest hoiatada, samas aga on krediidiandjatel võimalik jääda endale harjumuspärase lahenduse juurde. Tarbijale kõrvallepingute pakkumisel (nt kindlustus) tuleks arvestades regulatsiooni hoiatavat eesmärki lähtuda alternatiivsete pakkumiste korral kõige kõrgemate kuludega pakkumisest. Praktilise poole pealt väärib veel märkimist see, et direktiivis on tagasimaksegraafiku esitamise kohustus märgitud teabelehele, mille struktuuri ja ülesehitust ei ole lubatud muuta. Samas oleks tagasimaksegraafiku lisamine teabelehe paremasse veergu väga ebapraktiline ega võimaldaks tarbijal sellega ülevaatlikult tutvuda. Eriti ebaülevaatlik oleks see pikema kestusega lepingute puhul. Seetõttu on eelnõu koostamisel leitud, et direktiivi üldisi eesmärke arvestades (tarbija teavitamine mõistlikul, arusaadaval ja ülevaatlikul viisil) on lubatav ka selline lahendus, kus tagasimaksegraafik lisatakse eraldiseisvalt teabelehe lõppu või esitatakse selle lisana. VÕS §-i 4031 täiendatakse lõikega 21. Paragrahvi 4031 täiendamine lõikega 21 on tingitud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 1 teine lõik. Juhul kui §-s 4031 nimetatud lepingueelne teave esitatakse tarbijale vähem kui üks päev enne lepingu sõlmimist või tarbija poolt siduva tahteavalduse tegemist, on krediidiandja kohustatud edastama tarbijale püsival andmekandjal meeldetuletuse selle kohta, et tarbijal on õigus lepingust taganeda. Sätte eesmärgiks on tagada, et tarbijad saaksid aegsasti enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist vajaliku teabe, et erinevaid pakkumusi võrrelda. Juhul kui seda ei ole tehtud vähemalt päev enne, tuleb tarbijat selgelt teavitada lepingust taganemise võimalustest pärast lepingu sõlmimist. Oluline on tähele panna, et meeldetuletuse võib esitada kõige varem päev pärast lepingu sõlmimist. Ühe päeva all mõistetakse ühte 24 tunnist koosnevat päeva. Sellega on soovitud vältida olukorda, kus krediidiandja esitab vastava meeldetuletuse koos kõikide teiste dokumentidega. Meeldetuletuse eraldi saatmine peaks paremini püüdma tarbija tähelepanu ning võimaldama talle selgemini rõhutada tema õigust lepingust taganeda. Seega kuigi taganemisõigusest tuleb tarbijat teavitada ka teabelehe esimeses osas eelnõukohase VÕS § 4031 lõike 1 punkti 12 kohaselt, paneb § 4031 lõige 21 krediidiandjale täiendava taganemisõigusest teavitamise kohustuse, et paremini tagada tarbija teadlikkus tema taganemisõigusest. Samuti peab krediidiandja teavitama tarbijat sellest, kuidas vajadusel lepingust VÕS § 409 kohaselt taganeda, et tarbijal oleks olemas kogu vajalik info oma õiguse kasutamiseks. VÕS § 4031 lõike 4 kehtetuks tunnistamine. Lõikes 4 toodud regulatsioon on viidud üle lõike 2 punkti 13. Uus direktiiv sätestab eraldi teabekohustused erinevates teabelehe osades maksete kogusumma ja krediidi kulukuse määra kohta ning tüüpilise näite kohta, st varasem punkt on kaheks jagatud. Esimene kuulub põhiandmete hulka, mis sätestatakse lõikes 1, ning tüüpiline näide tuleb esitada põhiandmete järel, mistõttu on see viidud lõikesse 2. VÕS § 4031 lõike 5 kehtetuks tunnistamine. Lõikes 5 sisu viiakse üle lõike 2 punkti 12 (vt täpsemalt vastava sätte selgitusi). VÕS § 4031 lõiget 6 muudetakse, et täpsustada uue direktiivi artikli 10 lõike 8 nõuet, mille kohaselt tuleb krediidilepingu projekti koopia esitada tarbijale paberil või muul püsival andmekandjal. Kuna paber on püsiv andmekandja, ei viidata sättes eraldi paberile, vaid üldiselt püsivale andmekandjale. VÕS § 4031 täiendatakse lõikega 71, et täpsustada uue direktiivi artikli 10 lõike 6 nõudeid Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele. Lõike 6 kohaselt peab Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel esitatav teave olema omavahel kooskõlaline (direktiivi ingliskeelses 33 tekstis consistent, saksakeelses tekstis kohärent). Teisisõnu see peab olema järjepidev, sidus, vastuoludeta. Samuti tuuakse eraldi välja, et teave peab olema selgesti loetav. See tähendab, et tekst tuleb esitada mõistliku suurusega. Lisaks tuleb arvesse võtta selle andmekandja tehnilisi piiranguid, millel teave esitatakse. Teave esitatakse eri kanalites asjakohasel ja sobival viisil, võttes arvesse koostalitlusvõimet. Direktiivi põhjenduses 37 on selgitatud, et teabelehel esitatav teave peab olema selge, selgesti loetav ja kohandatud teatavate andmekandjate, näiteks mobiiltelefonide ekraanide tehnilistele piirangutele. Teabelehe esitamisel tuleb arvesse võtta erinevate andmekandjate tehnilisi piiranguid ja nende koostalitlusvõimet, et teave oleks võrdselt kättesaadav kõigile tarbijatele igas olukorras. Lisaks sellele lisatakse lõikesse 71 seni kehtinud VÕS § 4031 lõike 8 teine ja kolmas lause. Sellisel kujul sätestab uus lõige 71 Euroopa tarbijakrediidi standardinfo üldised nõuded ning selle kasutamise ja lõige 8 jääb eraldi volitusnormiks teabelehe vormi kehtestamiseks. VÕS § 4031 lõige 8 teine ja kolmas lause tunnistatakse kehtetuks, sest need viiakse üle uude VÕS § 4031 lõikesse 71 ning lõige 8 esimene lause jääb teabelehe vormi kehtestamise volitusnormiks. VÕS §-i 4031 lõiget 82 muudetakse, et võtta üle uue direktiivi artikli 10 lõige 7, mis täpsustab teabe andmise kohustust olukorras, kus see toimub telefoni teel direktiivi 2002/65/EÜ24 artikli 3 lõike 3 kohaselt. Uue direktiivi artikli 10 lõige 7 sätestab, et erandina lõikest 5, kui teabeedastus toimub telefonside kaudu, nagu on osutatud direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõikes 3, sisaldab vastavalt nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 3 punkti b teisele taandele esitatav finantsteenuse peamiste omaduste kirjeldus vähemalt lõikes 3 osutatud elemente. Sellisel juhul esitab krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe püsival andmekandjal kohe pärast krediidilepingu sõlmimist. Direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõikele 3 (millele viitab uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõige 7) vastavad uue finantsteenuste direktiivi artiklid 16a lõiked 3 ja 4, mis on võetud üle VÕS § 541 lõigetesse 3–5. Viidatud sätted näevad ette nõuded sellele, kuidas ja milline teave tuleb tarbijale telefoni teel esitada, muu hulgas tähendab see seda, et tarbijale:  tuleb vestluse alguses teha selgelt teatavaks kõne äriline eesmärk ja kui telefonikõne salvestatakse või võidakse salvestada, teavitatakse sellest tarbijat (§ 541 lg 3);  võib piiratud teabe esitada tarbija selgesõnalisel nõusolekul (§ 541 lg 5);  tuleb teatada lisateabe saamise võimalusest ja kirjelda selle laadi (§ 541 lg 8). VÕS § 4031 lõike 82 esimeses lauses nähakse ette, et kui tarbijakrediidilepingu pakkumine toimub telefonside kaudu, kohaldatakse teabe edastamisel VÕS §-s 541 sätestatud telefonside puhuks ette nähtud teavitamise nõudeid. Paragrahvi 541 lõike 5 punktis 5 sätestatud teave peab olema esitatud erisusega, et tarbija võib lepingust taganeda §-s 409 sätestatud alusel ja tagajärgedega ning § 541 lõike 5 punktis 2 nimetatud finantsteenuse peamiste omaduste kirjeldus peab sisaldama vähemalt § 4031 lõikes 1 nimetatud teavet. 24 Euroopa Parlamendi Ja Nõukogu direktiiv 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ. 34 Oluline on selgitada, et direktiivi 2002/65/EÜ on praeguseks muudetud. Uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi 2023/2673 ülevõtmiseks on Justiits- ja Digiministeerium koostanud võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise eelnõu. Sellest direktiivist tulenevad muudatused peavad jõustuma 2026. aasta 19. juunil, Eestis jõustuvad muudatused 01.09.2026. Uue finantsteenuse kaugturustuse direktiivi ülevõtmise eelnõuga juba täiendatakse VÕS §-i 4031 uue lõikega 82. Seetõttu on siin eelnõus arvestatud sellega, et VÕS § 4031 juba sisaldab lõiget 82. Sellega seotud peamised valikud, mh regulatsiooni asukoht, on finantsteenuste kaugturustuse eelnõuga juba ära tehtud. Kõnealuse eelnõuga tuleb muuta lõikes 82 sisalduvaid viiteid, et arvestada kõnealuse eelnõuga tehtavaid muudatus VÕS § 4031 struktuuris ja punktide numeratsioonis. Sisulisi muudatusi võrreldes finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmisega see kaasa ei too. VÕS § 4033 (Lepingueelne teave elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral) Sarnaselt n-ö tavapäraste tarbijakrediidilepingute jaoks VÕS § 4031 lõikes 1 tehtud muudatusele, asendatakse ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele kohalduvas VÕS §-s 4033 läbivalt sõnastus „krediidiandja või krediidivahendaja“, sõnastusega „krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja“. Muudatus ei ole seotud tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisega. Aga samad probleemid, mille professor Karin Sein tõi välja seoses tavapärase tarbijakrediidiga, kehtivad ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi korral (vt täpsemalt VÕS § 4031 lõike 1 muutmise seletuskirja). Hüpoteekkrediidi direktiivi artiklis 14 on kasutatud samasugust sõnastust, nagu uue tarbijakrediidi direktiivi artiklis 10. Mõlema direktiivi kohaselt on lepingueelse teabe esitamise kohustus krediidiandjal ja asjakohasel juhul krediidivahendajal. Muudatus on vajalik hüpoteekkrediidi direktiivi korrektse ülevõtmise tagamiseks ning ka tarbijakrediidi ja hüpoteekkrediidi reeglite omavaheliseks joondamiseks. VÕS § 4034 (Vastustundlik laenamine) Üldist Eelnõuga täpsustatakse ja täiendatakse vastutustundliku laenamise reegleid. Muudatused on vajalikud uue direktiivi artikli 18 ja osaliselt ka artikli 19 ülevõtmiseks. Muudatuste taustana on oluline esmalt selgitada, et kui võrrelda senise tarbijakrediidi direktiivi artiklit 8 ning uue tarbijakrediidi direktiivi artiklit 18, on uue direktiivi regulatsioon märkimisväärselt põhjalikum. Senise direktiivi artikli 8 lõikes 1 on ette nähtud krediidiandjale kohustus hinnata enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist tarbija krediidivõimelisust vajadusel tarbijalt saadud piisava teabe alusel ja kasutades vajadusel asjakohaseid andmebaase. Samas ei ole senises direktiivis krediidiandja kohustusi konkretiseeritud, st ei ole täpsustatud, missuguseid andmeid peab krediidiandja kasutama ja mis on krediidivõimelisuse hindamisel saadud negatiivse tulemuse tagajärg. Vastutustundlikku laenamist puudutav regulatsioon on aga just nimetatud aspektides oluliselt täpsem hüpoteekkrediidi direktiivis, täpsemalt selle artiklites 18 ja 20. Uue direktiiviga sooviti vastutustundlikku laenamist puudutavaid reegleid hüpoteekkrediidi direktiiviga ühtlustada, seetõttu on uue tarbijakrediidi regulatsioon senisest põhjalikum. Kuigi senise ja uue tarbijakrediidi direktiivi vahel on olulisi erinevusi, on Eesti seadusandja juba läinud kehtivast direktiivist kaugemale ning kehtestanud riigis täpsemad vastutustundlikku laenamist puudutavad reeglid. Vastavad muudatused tehti 2013. aastal (siis veel VÕS §-s 4032) 35 ning 2016. aastal hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmisega (siis toodi vastutustundlikku laenamist puudutav regulatsioon üle VÕS §-i 4034). Hüpoteekkrediidi ülevõtmisega koos kehtestati Eestis KAVS, mille §-s 47 jj on samuti reguleeritud vastutustundliku laenamise põhimõttega seonduvat. Need muudatused tehti Eestis tarbijakaitse eesmärkidel ja Eesti krediiditurul ilmnenud probleemidega tegelemiseks. Hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevad reeglid võeti ühtselt üle kõigi tarbijakrediidilepingute jaoks. Seda tausta arvestades ei ole uuest direktiivist tulenevad muudatused vastutustundliku laenamise regulatsioonis põhimõttelise tähendusega. Olulises osas saab ka edaspidi lähtuda kehtivas õiguses väljakujunenud lahendustest ja olemasolevatele reeglitele antud tõlgendustest. Ka direktiivi põhjendustes 53 ja 54 ning artikli 18 lõikes 1 toodud selgitused direktiivis sätestatud vastutustundliku laenamise regulatsiooni eesmärkide kohta vastavad nendele eesmärkidele, mis on kehtivatel VÕS-i reeglitel. Regulatsiooni eesmärk on artikli 18 lõike 1 kohaselt vältida vastutustundetut laenuandmist ning kaitsta tarbijat ülelaenamise ja liigse võlakoorma eest. Regulatsiooni peamiseks sisuks on krediidiandja kohustus hinnata, kas tarbija on võimeline krediidilepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma, ning juhul kui selle hinnangu tulemusel selgub, et tõenäoliselt ei ole tarbija selleks võimeline, ei tohi krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingut sõlmida. Samuti säilivad muutumatul kujul vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjed. Uus direktiiv neid ei reguleeri, küll aga kohustab direktiiv liikmesriike tagama proportsionaalsete õiguskaitsevahendite olemasolu krediidiandja rikkumiste korral, seetõttu saab ka Eesti senise regulatsiooni säilitada. Siiski tuleb mõningate uuest direktiivist tulenevate uuenduste ülevõtmiseks ja ka direktiiviga täpse kooskõla tagamiseks eelnõuga VÕS §-i 4034 muuta. Lisaks VÕS-i muutmisele tehakse eelnõuga artikli 18 ülevõtmiseks teatud täpsustused KAVS-is (KAVS § 50 muudatused, uus KAVS § 491) ning täiendatakse artikli 19 ülevõtmiseks IKS-i. IKS-i lisatakse need osad artiklist 19, mis puudutavad tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate andmekogude pidajatele kehtivaid reegleid (uus IKS § 101), krediidiandjatele rakenduvad kohustused artiklis 19 võetakse üle VÕS §-i 4034. Uus tarbijakrediidi direktiiv on küll maksimaalselt harmoneeriv, kuid vastutustundliku laenamise osas annab direktiivi põhjenduse 54 viimane lause liikmesriikidele sõnaselgelt õiguse kehtestada tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks lisakriteeriumeid ja meetodite kohta lisasuuniseid, näiteks kehtestada laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu või laenusumma ja sissetuleku suhtarvu piirmäärad. Samuti on põhjenduses 55 viidatud Euroopa pangandusjärelevalve 29. mai 2020. aasta suunistele (EBA/GL/2020/06), 25 mis avardavad sisuliselt direktiivis sätestatud regulatsiooni tõlgendamisvõimalusi. Need põhjenduspunktid annavad eelnõu autorite hinnangul võimaluse liikmesriikidel tarbija huvides direktiivis nõutust ka kaugemale minna. Eelnõuga ei ole loodud direktiivi ülevõtmisel krediidiandjatele ega ka tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate registrite pidajatele ühtegi uut kohustust, mida direktiiv ette ei näe ja mida kehtivas õiguses seni ei ole kehtestatud. Seega võrreldes direktiivis ettenähtuga ei minda eelnõuga kaugemale ega looda ühtegi uut kohustust juurde. Küll aga on direktiivi ülevõtmisel püütud nii palju kui võimalik olemasolevat regulatsiooni ja olemasolevaid sõnastusi säilitada. 25 Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.eba.europa.eu/activities/single-rulebook/regulatory-activities/credit-risk/guidelines-loan-origination- and-monitoring (18.11.2025). 36 Üldiselt tuleb selgitada ka seda, et ka edaspidi reguleerib VÕS § 4034 kõiki tarbijakrediidilepinguid, sh elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguid. See on lubatud, kuna hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 2 kohaselt on see direktiiv minimaalselt harmoneeriv, v.a krediidi kulukuse määra regulatsioon ja lepingueelse teabe esitamiseks kasutatav vorm (ESIS). See tähendab, et liikmesriigid peavad tagama direktiivis ette nähtud tarbijakaitsetaseme, kuid võivad kehtestada tarbija jaoks soodsamaid regulatsioone. VÕS § 4034 lõige 1 VÕS § 4034 lõike 1 näol on tegemist kogu paragrahvi sissejuhatava sättega, milles nähakse ette tarbijakrediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Selleks peab krediidiandja koguma hinnangu andmiseks vajaliku teabe ja tarbija krediidivõimelisust hindama. Eelnõuga tehakse lõike 1 punktis 1 sõnastuslik muudatus, mille tulemusel räägitakse edaspidi teabe ja andmete, sh isikuandmete kogumisest, mitte enam omandamisest. Senise regulatsiooni kriitikana on välja toodud, et termin omandamine viitab justkui eraõiguslikule omandiõigusele, mis on aga vale, sest isikuandmetele ei kehti omandiõigus. Selles kontekstis on õigem kasutada terminit andmete kogumine. Eelnõuga tehakse seetõttu vastav sõnastuslik muudatus. Samas terminoloogiast lähtutakse ka eelnõukohastes VÕS § 4034 lõigetes 3 ja 4. Eelnõuga muudetakse lõike 1 punkti 2 selleks, et tagada täpne kooskõla uue direktiivi artikli 18 lõikega 1. Artikli 18 lõikes 1 rõhutatakse, et krediidivõimelisuse hindamine peab olema „põhjalik“ (inglise keeles thorough, saksa keeles eingehende). See tuuakse nüüd lõike 1 punktis 2 ka sõnaselgelt välja. Oluline on tähele panna, et selles väljendub üldine põhimõte toimida tarbija krediidivõimelisusele hinnangu andmisel piisava põhjalikkusega. Üksnes nii on võimalik tagada regulatsiooni eesmärgipärane toimimine. Kuid täpsemad reeglid selle kohta, kuidas tuleb tarbija krediidivõimelisuse hindamine läbi viia ning missugused on seejuures vastavalt tarbijale ja krediidiandjale langevad kohustused ja nende täpsem ulatus, nähakse ette VÕS § 4034 järgmistes lõigetes. VÕS § 4034 lõige 2 Lõikes 2 sätestatu vastab juba praegu suures osas uue direktiivi artikli 18 lõikele 3, täpsemalt selle esimesele ja teisele lausele. Artikli 18 lõike 3 esimese ja teise lause kohaselt tuginetakse krediidivõimelisuse hindamisel tarbija sissetulekut ja kulutusi ning muud rahalist ja majanduslikku olukorda käsitlevale asjakohasele ja täpsele teabele, mis on vajalik ja proportsionaalne krediidi liigi, kestuse, väärtuse ja krediidist tarbijale tulenevate riskidega. Kõnealune teave võib hõlmata tõendeid sissetuleku või tagasimaksete muude allikate kohta, teavet finantsvarade ja -kohustuste kohta või teavet muude rahaliste kohustuste kohta. Selles väljendub krediidivõimelisuse hindamise riskipõhine ja proportsionaalne iseloom. Seda rõhutab ka direktiivi põhjendus 54, mille kohaselt peab krediidivõimelisuse hindamine olema proportsionaalne ja tuginema tarbija huvidele, et vältida vastutustundetuid laenuandmisetavasid ja liigset võlakoormust, ning põhjendus 55, mille kohaselt peab hindamisel kasutatav teave olema vajalik ja proportsionaalne krediidi liigi, kestuse, väärtuse ja krediidist tarbijale tulenevate riskidega kooskõlas määruses (EL) 2016/679 sätestatud võimalikult väheste andmete kogumise põhimõttega ning peaks olema asjakohane, täielik ja õige. 37 Eelneva näitlikustamiseks võib tuua võrdluse ilma intressi ja lisatasudeta 200 eurot maksva kodumasina soetamiseks võetud “osta nüüd, maksa hiljem” krediidi ning 30-aastaks antud eluasemelaenuga summas 200 000 eurot. Tarbijale on kummastki lepingust tulenevad riskid väga erinevad. Need riskid on omakorda veel erinevad juhul, kui tegemist ei ole mitte ilma intressita või turu keskmise intressiga 200-eurose järelmaksuga, vaid 200-eurose kiirlaenuga, mille intressimäär on niivõrd kõrge, et krediidi kulukuse määr on seadusega lubatud maksimumi lähedal. Direktiiv võimaldab nende lepingute puhul läheneda krediidivõimelisuse hindamisele riskipõhiselt. Lõike 6 kohaselt võib tarbijale krediiti anda, kui krediidiandja on tarbija krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Andmete kogumina analüüsimine tähendab tarbijakrediidi summast, liigist, kestusest ja riskidest tulenevat meetodit, mis võimaldab krediidiandjal hinnata tarbija võimet krediit tagasi maksta. Sellele hinnangu andmisele paneb aluse lõige 2. Lõige 2 sätestab mitteammendava loetelu asjaoludest, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokku lepitud tingimustel tagasi maksta. Kui võrrelda direktiivi artikli 18 lõikes 3 ette nähtud sõnastust VÕS § 4034 sõnastusega, siis tuleb juba kehtiva VÕS § 4034 lõike 2 kohaselt võtta arvesse tarbija varalist seisundit, regulaarset sissetulekut ja teisi varalisi kohustusi. See vastab direktiivis sätestatud nõudele tugineda tarbija sissetulekut ja kulutusi ning muud rahalist ja majanduslikku olukorda käsitlevale teabele. VÕS-is on ka kaks punkti, millele ei ole otsest vastet artikli 18 lõike 3 loetelus krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate andmete kohta. Esimene neist on varasemate maksekohustuste täitmine. Kuigi artikli 18 lõige 3 sellele otsesõnu ei viita, sätestab artikli 18 lõige 11, et krediidivõimelisuse hinnang ei tohi tugineda üksnes tarbija krediidiajaloole, mis sisuliselt tähendab hinnangu andmist varasemate maksekohustuste täitmisele. Samuti on varasemale maksekäitumisele viidatud EBA suuniste (EBA/GL/2020/06) p-s 98, milles on: and repayment behaviour, e.g. evidence of any missed payments and their circumstance. Nagu eespool juba selgitatud, viitab põhjendus 55 EBA suunistele ning põhjenduse 54 viimane lause annab liikmesriikidele õiguse kehtestada tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks lisakriteeriumeid ja meetodite kohta lisasuuniseid. Seega saab lõikes 2 säilitada viite tarbija varasemate maksekohustuste hindamisele. Teine selline punkt, millele ei ole otsest vastet artikli 18 lõike 3 loetelus, on nõue võtta krediidivõimelisuse hindamisel arvesse tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Samas olemuslikult on krediidivõimelisuse hinnang tõenäosuse hinnang. Sellele viitab otsesõnu ka artikli 18 lõike 1 teine lause. Rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõjuga arvestamine on osa tõenäosusliku hinnangu andmisest. Seetõttu saab VÕS § 4034 lõikes 2 selle viite säilitada. Tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimalikku suurenemist tuleb hinnata üksnes sõlmitava tarbijakrediidilepingu suhtes, st krediidiandjal ei tule hinnata tarbija kõigi olemasolevate krediidikohustuste võimalikku muutumist. Endiselt säilib põhimõte, et vajalike hindamistoimingute ulatuse määramine võib varieeruda. See tähendab, et nagu ka kehtiva õiguse kohaselt, ei anta ka eelnõu järgi ette n-ö ühtset malli krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks, vaid see kohustus tuleb täita nii, et krediidiandja veendub proportsionaalsete hindamistoimingute alusel selles, et tarbija suudab talle pakutava krediidi kohaselt tagasi maksta. See vastab uue direktiivi artikli 18 lõikes 3 toodule selle kohta, et krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatav teave peab olema vajalik ja proportsionaalne. VÕS-i kohaselt peab krediidiandja määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, olemasolevateke andmetele tarbija kohta ning rahalise kohustuse suurusele. VÕS-is juba sisalduv viide tarbijakrediidilepingu 38 tingimustele katab ära artikli 18 lõikes 3 sisalduva viite krediidi liigile ja lepingu kestusele, mis on mõlemad käsitatavad ka lepingu tingimustena. Seetõttu ei vaja VÕS selles osas muutmist. VÕS-is juba sisalduv viide võetava rahalise kohustuse suurusele on vastavuses artikli 18 lõikest 3 tuleneva nõudega arvestada krediidi väärtust. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga tuleb aga lõike 2 teise lause lõppu täiendada selliselt, et vajalike hindamistoimingute ulatuse määramisel tuleb arvestada ka krediidist tarbijale tulenevaid riske. See nõue ei ole senisest lõikest 2 üheselt tuletatav, seetõttu tuleb uue direktiivi ülevõtmisel vastav muudatus ette näha. See, mida konkreetselt kõnealuseks riskiks pidada, on hinnanguline ja võib erinevate krediiditoodete puhul olla erinev. Näiteks eluasemelaenu puhul on üheks krediidiga seotud oluliseks riskiks kindlasti lepingu pikk kestus, mille jooksul võivad nii konkreetse tarbija majanduslik olukord kui ka majanduskeskkond üldiselt muutuda. Lühiajalise, aga jällegi suurte kuludega krediiditoote puhul võib krediidiga seotud riskiks pidada krediidi suurt kulukust tarbijale. VÕS § 4034 lõige 3 Lõikes 3 tehakse muudatused artikli 18 lõike 3 kolmanda, neljanda ja viienda lause ning lõike 11 ülevõtmiseks. Lõikes 3 säilib põhimõte, et krediidiandja küsib teavet tarbijalt ja kasutab muid asjakohaseid allikaid. Allikate alla kuuluvad ka kehtivas lõikes 3 nimetatud andmekogud, näiteks maksehäireregistrid. Arvestades eelnõuga kavandatavaid IKS-i muudatusi (vt selle kohta IKS seletuskirja), kasutatakse ka lõikes 3 edaspidi sõna andmekogu asemel sõna register. Seda regulatsiooni täiendatakse tarbijakrediidi direktiivi artikli 18 lõike 3 viienda lause alusel reegliga, mille kohaselt on sotsiaalmeedia krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate allikate hulgast välistatud. Samuti sätestatakse artikli 18 lõike 3 kolmanda lause ülevõtmiseks, et krediidivõimelisuse hindamiseks kogutav ja kasutatav teave ei hõlma IKÜM artikli 9 lõikes 1 nimetatud eriliiki isikuandmeid. Põhjenduses 55 on näitena eriliiki isikuandmetest toodud tarbija terviseandmed, sealhulgas vähktõvega seotud andmed. Selliste eriliiki isikuandmete kogumine ja kasutamine tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ei ole lubatav. Eriliiki isikuandmete kogumine on keelatud ja tarbija ei saa seda lubada ka nõusoleku andmisega. Lõiget 3 täiendatakse artikli 18 lõike 11 ülevõtmiseks ka reegliga, mille kohaselt ei tohi krediidivõimelisuse hindamine põhineda üksnes tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ajalool, kuigi krediidiandja on kohustatud krediidivõimelisuse hindamisel võtma arvesse ka tarbija varasemat maksekäitumist (vt selle kohta lg 2). See info võib krediidiandjal olla endal olemas juhul, kui poolte vahel on olnud juba varem krediidilepinguid, või siis võib krediidiandja saada selle mõnest välisest andmekogust, näiteks mõnest maksehäireregistrist. Ka juhul, kui krediidiandjal endal on mingid andmed olemas, peaks ta alati tegema ka päringu maksehäireregistrisse, sest tema käsutuses olevad andmed ei pruugi anda tarbija maksekäitumisest tervikpilti. Artikli 18 lõikes 11 on täpsustatud, et krediidivõimelisuse hinnang ei tohi põhineda üksnes tarbija varasemal maksekohustuste täitmise ajalool. See on loogilises kooskõlas ka VÕS § 4034 lõikes 2 sätestatuga, mis kohustab krediidiandjat võtma arvesse kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija krediidivõimelisust. Üksnes maksehäireid või nende puudumist puudutavatele andmetele tuginemine ei ole krediidiandja kohustuste täitmiseks piisav. See tuuakse artikli 18 lõike 11 täpse ülevõtmise tagamiseks ka eelnõus sõnaselgelt välja. 39 Lõike 3 senine viimane lause viiakse üle lõikesse 4 (vt selgitusi allpool). VÕS § 4034 lõige 4 Lõikes 4 jääb kehtima seal seni sisaldunud regulatsioon selle kohta, et krediidiandja peab tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe kogumiseks teavitama tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Esimese muudatusena tuuakse lõikesse 4 üle seni lõikes 3 sisaldunud reegel, mille kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. See reegel säilib ka eelnõu kohaselt. Kuid see viiakse üle lõikesse 4 ja sõnastuslikult viidatakse selgemalt tarbija teabe esitamise kohustusele. 26 Arvestades lõikesse 3 lisandunud täiendusi, jääb lõige 3 reguleerima seda, missuguseid allikaid on krediidiandja kohustatud tarbija krediidivõimelisuse hindamisel kasutama ning missuguste allikate ja andmete kasutamine ei ole lubatud. Lõikesse 4 jääb krediidiandja kohustus teavitada tarbijat sellest, missugust teavet tuleb krediidiandjal tarbijale esitada, tarbija kohustus esitada krediidiandjale vastav teave ning krediidiandja kontrollikohustus. Regulatsiooni loogika on endiselt, et krediidiandja peab professionaalina tarbijalt teavet küsima ja selleks juhised andma. Tarbijal on omakorda nii käesolevast lõikest kui ka VÕS § 14 lõikest 2 tulenev kohustus krediidiandjale tõest teavet esitada. Teise muudatusena täiendatakse lõike 4 viimast lauset artikli 18 lõike 3 teise lõigu ülevõtmiseks selliselt, et krediidiandja kontrollikohustus vastavalt KAVS-ile ei hõlma mitte üksnes tarbija esitatud teavet, vaid krediidiandja peab asjakohaselt kontrollima ka muud krediidivõimelisuse hindamisel kasutatud teavet. Muudatus on vajalik seetõttu, et artikli 18 lõike 3 teises lõigus ei viidata üksnes tarbijalt saadud teabele, vaid see on laiem ja hõlmab kogu artikli 18 lõike 3 alusel kogutud teavet. Krediidiandja kontrollikohustuse regulatsioon on ette nähtud KAVS § 50 lõigetes 3 ja 4. Lõiget 3 muudetakse direktiivi artikli 18 lõike 3 teise alalõigu ülevõtmiseks samuti kõnealuse eelnõuga. Eelnõu järgib kontrollib krediidiandja või -vahendaja asjakohaselt tarbija esitatud ja muud krediidivõimelisuse hindamisel kasutatavat teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes vajaduse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele (vt selle kohta ka allpool KAVS § 50 muutmise seletuskirja). VÕS § 4034 lõige 51 Eelnõuga täiendatakse § 4034 uue lõikega 51, millega võetakse üle artikli 18 lõige 5. Kui ühe tarbijakrediidilepingu soovivad sõlmida mitu tarbijat, siis hindab krediidiandja tarbijate krediidivõimelisust nende ühisele tagasimaksevõimele tuginedes. See tähendab, et kahe tarbija poolt ühise laenutaotluse esitamisel tuleks arvestada nende ühist võimekust (mõlema positiivset vara ja sissetulekuid, aga ka mõlema kohustusi arvestades) krediidilepingust tulenevad kohustused täita. 26 Eraldi väärib siiski rõhutamist see, et ka kehtivas sõnastuses kasutatud kindel kõneviis ”tarbija esitab teabe” väljendab samuti tarbija teabe esitamise kohustust. 40 VÕS § 4034 lõige 9 Lõiget 9 muudetakse selleks, et võtta täpselt üle uue direktiivi artikli 18 lõige 10, milles on ette nähtud, et krediidivõimelisust tuleb hinnata uuesti krediidisumma või ülempiiri märkimisväärse suurenemise korral. See tähendab, et edaspidi tuleb hinnata, kas krediidisumma või ülempiiri suurendamine on võrreldes esialgse krediidisumma või ülempiiriga, märkimisväärne või mitte. Seni oli lõikes 9 ette nähtud, et krediidivõimelisust tuleb krediidisumma või ülempiiri muutmisel alati uuesti hinnata. See oli kooskõlas kuni 14.07.2024 kehtinud VÕS § 403 lõikes 21 sätestatuga, milles oli nähtud ette, et kogu tarbijakrediidi regulatsioon, sh vastutustundliku laenamise regulatsioon, kohaldub ka varem sõlmitud tarbijakrediidilepingu muutmise korral juhul, kui sellega kaasneb maksetähtpäeva tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine. Selle valguses ei oleks olnud mingit tähendust VÕS § 4034 lõikes 9 eraldi krediidisumma või ülempiiri märkimisväärsele suurenemisele viitamisel. Kuna enam sellist üldist lepinguõiguslikku regulatsiooni tarbijakrediidi jaos ei ole, nagu oli varem VÕS § 403 lõikes 21, siis ei saa eraldi ainult VÕS § 4034 lõikes 9 direktiiviga võrreldes rangemat regulatsiooni säilitada. Seetõttu lisatakse eelnõuga lõikesse 9 täiendus, et krediidivõimelisust tuleb uuesti hinnata krediidisumma või ülempiiri märkimisväärse muutumise korral. Märkimisväärne on määratlemata õigusmõiste, see vajab igakordset hinnangu andmist, direktiiv ei ava seda täpsemalt. VÕS § 4034 lõige 10 Eelnõuga muudetakse § 4034 lõiget 10, et võtta üle uue direktiivi artikli 19 lõige 6. Nagu kehtivas õiguses, on krediidiandjal kohustus teavitada tarbijat, kui krediidiandja on teinud päringu mõnda andmekogusse ning selle alusel otsustanud tarbijaga krediidilepingut mitte sõlmida. Kehtivas õiguses tuleb tarbijat teavitada päringu tulemustest ja kasutatud andmekogu üksikasjadest. Artikli 19 lõike 6 ülevõtmiseks tuleb edaspidi teavitada tarbijat ka arvesse võetud andmete liigist (inglise keeles as well as the categories of data taken into account), nt maksehäired, olemasolevad kohustused vms. Andmete liik ei hõlma aga tehnilisi andmeid nagu üksikud andmeväljad, konkreetsed kirjed, krediidiskoori arvutusloogika jne. Lõikest 10 jäetakse välja selle senine teine lause, mis näeb ette välistuse, millal esimeses lauses nimetatud teabe esitamine ei ole vajalik. See lause põhineb kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artikli 9 lõikel 3. Uues direktiivis sellist regulatsiooni ei ole. Seetõttu ei ole võimalik seda ka riigisiseselt säilitada. VÕS § 4034 lõige 11 Lõikesse 11 võetakse üle uue direktiivi artikli 18 lõike 9 teine lause. Siia jääb esmalt üldine regulatsioon selle kohta, et krediidiandjal on kohustus teavitada tarbijat viivitamata sellest, et ta ei soovi tarbijaga krediidilepingut sõlmida. Seni oli see ette nähtud üksnes elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. Eelnõuga laiendatakse seda kõigile tarbijakrediidilepingutele. Kui krediidiandja otsus krediiditaotluse tagasilükkamiseks (st negatiivne otsus) põhineb automatiseeritud andmetöötlusel, teavitab krediidiandaja tarbijat sellest asjaolust, samuti õigusest see otsus vaidlustada ja nõuda inimese antavat hinnangut. Tarbijat tuleb teavitada ka negatiivse otsuse vaidlustamise menetlusest. Teisisõnu tuleb tarbijale teada anda, mida ta peab tegema juhul, kui ta ei ole nõus automatiseeritud andmetöötlusel põhineva otsusega, ja mida ta peab tegema selleks, et krediidivõimelisuse hinnangu annaks inimene. See regulatsioon on 41 kooskõlas IKÜM artikliga 22. Täpsemad reeglid tarbija õiguste kohta automatiseeritud andmetöötluse korral nähakse artikli 18 lõike 8 ülevõtmiseks ette KAVS §-s 491. Antud kohustus loetakse täidetuks selge ja arusaadava standardiseeritud teavitusega negatiivse krediidiotsuse edastamisel. Nagu ka teiste automatiseeritud andmetöötlust puudutavate sätete puhul, hõlmab ka kõnealune säte siin ka osalist automatiseeritud töötlemist. See tähendab, et isegi, kui vaid ühes etapis tarbija krediidivõimelisuse hindamisel on kasutatud automatiseeritud andmetöötlust, siis peab sellest tarbijat teavitama. Seda on kinnitanud ka Euroopa Komisjon. Küll aga peab automatiseeritud andmetöötlus olema sisuline, st kuidagi mõjutama sisuliselt krediidivõimelisuse hindamise läbiviimist. Kui krediidivõimelisuse hinnangu on sisuliselt viinud läbi inimene ja üksnes kuskil krediidiandja sisemises süsteemis toimuvad mingisugused andmete liikumised automaatselt (nt tarbija kontaktandmed kantakse automaatselt krediidiandja sisemisest infosüsteemist mingile vormile üle vms), siis sellisest tehnilisest automatiseeritud andmetöötlusest eraldi teavitama ei pea. Aga sellise andmetöötluse puhul, millel on sisuline mõju tarbija krediidivõime hindamisele, tuleb tarbijat teavitada ka juhul, kui andmetöötlus on olnud automatiseeritud üksnes teatud töötlemise etapis. VÕS § 4034 lõige 111 Lõikesse 111 võetakse üle uue direktiivi artikli 18 lõike 9 esimene lause. Krediidiandjal on kohustus teavitada tarbijat viivitamata sellest, et ta ei soovi tarbijaga krediidilepingut sõlmida. Sellises olukorras peab krediidiandja hindama, kas tarbija vajab võlanõustamisteenuseid sotsiaalhoolekandeseaduse tähenduses. Kui see on asjakohane, tuleb tarbijale võlanõustamist soovitada. Krediidiandja kohustus on anda sellisele tarbijale, kelle puhul tema hinnangul oleks võlanõustamist vaja, soovitus võlanõustamisse pöördumiseks. Krediidiandja ei saa kontrollida seda, kas tarbija seda soovitust järgib ja võlanõustamisse ka päriselt läheb. Kuid regulatsiooni eesmärk on sellise soovituse andmisega suunata võlanõustamist vajavad tarbijad abi küsimise poole ja seeläbi vähendada majanduslikesse raskustesse sattuvate tarbijate hulka. Tarbijale võlanõustamise soovitamiseks tuleb saata talle vähemalt automaatne standardiseeritud teavitus. Teavitus ei pea olema ilmtingimata iga konkreetse tarbija jaoks isikustatud, kuid loomulikult võib krediidiandja valida ka iga tarbija suhtes personaalsema lähenemise. Standardses teavituses peaks viitama sellele, kust on tarbijal võimalik võlanõustamisteenust saada. Selle kohustuse võib täita näiteks viitega mõnele usaldusväärsele veebilehele, mis teavituse saatmise ajal võlanõustamise ja võlanõustajate infot koondab. Eelnõu koostamise ajal on sellisteks veebilehtedeks näiteks Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee ning võlanõustajate liidu veebileht. Need on näited hetkel kättesaadavatest infoallikatest, kuigi ka need ei pruugi sisaldada ammendavat ja kõikehõlmavat teavet kõigi võlanõustajate kohta. Kuid siiski saab tarbija sealt kätte üldise teabe võlanõustamise kohta. VÕS § 4034 lõige 14 Eelnõuga täiendatakse § 4034 uue lõikega 14 selleks, et tagada riigisisese õiguse täpne kooskõla artikli 18 lõikega 7. Selle sätte kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kui krediidiandja sõlmib tarbijaga krediidilepingu, ei tühista ega muuda krediidiandja hiljem seda krediidilepingut tarbija kahjuks põhjendusel, et krediidivõimelisust ei hinnatud õigesti. Lõiget ei kohaldata juhul, kui 42 tõendatakse, et tarbija jättis lõikes 3 osutatud teabe krediidiandjale teadlikult esitamata või esitas võltsitud teabe. Arvestada tuleb, et krediidiandjal on § 4034 lõike 4 kohaselt kohustus tarbijale selgelt öelda, missuguseid andmeid ja missuguseid tõendeid nende kohta viimane esitama peab. Tarbijal on kohustus esitada krediidiandjale õige ja täielik teave, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiandjal ei ole õigust lepingut muuta (kusjuures selleks peaks olema lepingus ka selle ühepoolse muutmise võimalus ette nähtud) üksnes põhjusel, et krediidivõimelisuse hinnang osutub tagantjärgi hinnates valeks. See ei saa olla lepingu muutmise aluseks, pooled ei saa sellises aluses ka lepinguliselt kokku leppida. Andmete teadlik esitamata jätmine või võltsimine tähendab tarbijapoolset tahtlikku käitumist. Kui tarbija lihtsalt eksib, ei saa talle antud juhistest aru, ei oska ette antud vormi täita vms, siis ei ole tegemist teadliku andmete esitamata jätmise ega võltsimisega. Samasugune reegel on olemas ka hüpoteekkrediidi direktiivis ning selle alusel täiendati hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmisel VÕS §-i 416 lepingu ülesütlemise võimaluste osas. VÕS § 416 lõike 4 kohaselt ei ole krediidiandjal õigust tarbijakrediidilepingut üles öelda lihtsalt põhjusel, et tarbija krediidivõimelisust ei hinnatud õigesti (see oli üldpõhimõte ka kehtiva õiguse kohaselt, kuid tuuakse nüüd eelnõuga ka sõnaselgelt välja). Krediidiandjal on aga lepingu ülesütlemise õigus olukorras, kui ta ei saanud tarbija krediidivõimelisust õigesti hinnata, sest tarbija jättis teadlikult esitamata krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe või võltsis seda. Seni puudub regulatsioon samas olukorras lepingu muutmise võimaluste kohta. Nüüd tuleb see direktiiviga täieliku kooskõla tagamiseks ette näha. See on lõike 14 kehtestamise eesmärk. VÕS § 4035 (Tarbijale selgituste andmine) Kõnealuses paragrahvis tehtavad muudatused põhinevad uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 12 ülevõtmisel ning lõike 4 puhul artikli 13 ülevõtmisel. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 12 vastab suures osas hüpoteekkrediidi direktiivi artiklile 16, mis on kõnealusesse paragrahvi üle võetud. Muudatuse tulemusena enamjaolt laiendatakse juba olemasolevas VÕS §-s 4035 sätestatud selgituste andmise kohustust ka muudele tarbijakrediidilepingutele. Kehtivas tarbijakrediidi direktiivis on piisavate selgituste andmise kohustus reguleeritud artikli 5 lõikes 6. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 13 reguleerib krediidiandja ja -vahendaja kohustust teavitada tarbijat sellest, kui talle esitatav pakkumine põhineb tarbija isikuandmete automatiseeritud töötlemisel. VÕS § 4035 lõikes 1 tehtavad muudatused põhinevad uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 12 lõikel 1. Kuna edaspidi on krediidiandja kohustatud sõlmitavate lepingute kohta tarbijale piisavaid selgitusi andma nii enne tarbijakrediidilepingu kui ka kõrvallepingu sõlmimist, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping või kõrvalleping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale, siis jäetakse välja § 4035 lõike 1 teine lause, mis varem kehtis vaid elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral ja puudutas kõrvallepingu sõlmimist, ning sama lõike esimest lauset täiendatakse selliselt, et see hõlmaks ka kõrvallelepingut. Lisaks näeb uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 12 lõige 1 ette, et sellised selgitused tuleb tarbijale anda tasuta. Hüpoteekkrediidi direktiiv ei ütle, et sellised selgitused tarbijale peaksid olema tasuta, kuid kuna see direktiiv võimaldab tarbijate kaitseks minna kaugemale, siis kehtib vastav nõue edaspidi ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. Praktikas antakse ka praegu selliseid selgitusi tasuta, mistõttu ei ole tegemist olemuslikult suure muudatusega. 43 Sarnaselt VÕS § 4031 lõikes 1 ja § 4033 tehtavatele muudatustele (vt seletuskiri eespool) tuuakse ka siin välja, et kõnealused kohustused on krediidiandjal ja asjakohasel juhul krediidivahendajal. VÕS § 4035 lõike 2 kehtetuks tunnistamine ja lõikes 3 tehtavad muudatused on omavahel seotud. Selle paragrahvi lõikes 2 sisalduv piisavaid selgitusi puudutav loetelu puudutab tarbijakrediidilepinguid ja lõikes 3 sisalduv loetelu elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguid. Kuna need ühtlustatakse tulenevalt uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 12 lõike 1 punktidest a–d, siis tunnistatakse VÕS § 4035 lõige 2 kehtetuks ning jäetakse sama paragrahvi lõike 3 saatelausest välja viide elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, mille tulemusena laieneb lõikes 3 sätestatu kõikidele tarbijakrediidilepingutele. Lisaks täiendatakse lõike 3 punkti 1 sõnastust selliselt, et sinna lisatakse krediidiandja ja krediidivahendaja kohustus edaspidi anda piisavaid selgitusi ka VÕS §-s 4031 sisalduva lepingueelse teabe kohta. Muudatuse aluseks on uue direktiivi artikkel 12 lõike 1 punktis a sätestatu. Seoses lõike 3 punktiga 3 vajab täpsustamist, et direktiivi artikli 12 lõike 1 punkti c kohaselt hõlmavad selgitused ka konkreetset mõju, mida pakutav krediidileping või kõrvalteenused võivad tarbijale avaldada, sealhulgas tarbija hilinenud maksete või makseviivituse tagajärgi. Sisult sama regulatsioon sisaldub VÕS § 4035 lõike 3 punktis 3, kuid väikse erinevusega. Nimelt hõlmavad kõnealuse VÕS-i sätte järgi selgitused konkreetset mõju, mida pakutavad lepingud võivad tarbijale avaldada, sealhulgas makseviivituse tagajärgi, kuid eespool mainitud direktiivi säte nõuab, et lisaks makseviivituse tagajärgedele tuleks teavitada ka hilinenud maksete tagajärgedest. Eelnõu koostajate hinnangul ei tehta Eesti võlaõiguses vahet, kas tegemist on makseviivitusega või hilinenud maksega, kuna need mõisted on samastatavad. Seetõttu jäetakse VÕS § 4035 lõike 3 punkti 3 sõnastus samaks, kuna see juba praegu vastab uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 12 lõike 1 punktile c. VÕS § 4035 täiendamine lõikega 4 on vajalik uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 13 ülevõtmiseks. Artikli 13 kohaselt peavad krediidiandjad ja krediidivahendajad teavitama tarbijaid selgel ja arusaadaval viisil, kui neile esitatakse isikuandmete automatiseeritud töötlemisel põhinev isikustatud pakkumine. Nagu ka muude tarbija teavitamise sätete puhul on tegemist krediidiandja ja krediidivahendaja solidaarse kohustusega, mille täitmise eest vastutavad nad mõlemad, kuid faktiliselt ei pea tarbija saama kahte teavitust, vaid kohustuse täidab emb-kumb neist. Artiklis 13 on eraldi rõhutatud, et see ei piira IKÜM-i kohaldamist, see tähendab, et tegemist on IKÜM-is sätestatuga paralleelse regulatsiooniga, mis IKÜM-i kuidagi ei mõjuta. Regulatsiooni eesmärk on tagada tarbija teadlikkus sellest, kui talle tehtud pakkumine ja selle sisulised tingimused põhinevad automatiseeritud andmetöötlusel, näiteks tarbijaga seotud riskide automatiseeritud hindamisel. Eelnõus on viidatud nii pakkumusele, mille all mõeldakse pakkumust VÕS § 16 tähenduses, kui ka tarbijale enne seda esitatavale muule tulevase lepingu sõlmimisele eelnevale ja lepingu sisulisi tingimusi sisaldavale teabele. Mõlemal juhul kohaldub edaspidi nõue teavitada tarbijat sellest, kui talle krediidi pakkumisel on kasutatud automatiseeritud andmetöötlust. Uues direktiivis on eraldiseisvalt reguleeritud ka tarbija lepingueelset teavitamist sellest, et hinna kujundamisel on kasutatud automatiseeritud andmetöötlust (vt artikkel 10 lg 4 p m, eelnõukohane VÕS § 4031 lg 2 p 17). Artikkel 13 ja selle alusel loodav VÕS § 4035 lg 4 on laiema sisuga, see ei puuduta mitte üksnes hinda, vaid laiemalt tarbijale esitatavaid tulevase 44 tarbijakrediidilepingu tingimusi. Direktiivi ülevõtmisel tuleb mõlemad nimetatud kohustused riigisiseses õiguses eraldi sätestada. Nagu ka teiste automatiseeritud andmetöötlust puudutavate sätete puhul, hõlmab ka kõnealune säte siin ka osalist automatiseeritud andmete töötlemist. See tähendab, et isegi, kui vaid ühes etapis tarbijale pakkumuse tegemisel on kasutatud automatiseeritud andmetöötlust, siis peab tarbijat sellest teavitama. Seda on kinnitanud ka Euroopa Komisjon. Küll aga peab automatiseeritud andmetöötlus olema sisuline, st kuidagi mõjutama sisuliselt pakkumuse tegemist. Kui üksnes kuskil krediidiandja sisemises süsteemis toimuvad mingisugused andmete liikumised automaatselt (nt tarbija kontaktandmed kantakse automaatselt krediidiandja sisemisest infosüsteemist mingile vormile üle vms), siis sellisest tehnilisest automatiseeritud andmetöötlusest eraldi teavitama ei pea. Niipea aga, kui automatiseeritud andmetöötlusel on mingisugune sisuline mõju ja tähendus, tuleb tarbijat sellest teavitada. VÕS § 404 (Tarbija avaldus lepingu sõlmimiseks) Üldist Paragrahvis 404 reguleeritakse tarbija poolt tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks antavat tahteavaldust, selle vorminõuet (lõige 1) ja selles sisalduvat kohustuslikku teavet (lõiked 2–23). VÕS § 404 lõige 1 näeb ette, et tarbija tahteavaldus peab olema antud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Lõige 1 ei vaja uue direktiivi ülevõtmisel muutmist, kuivõrd see vastab uue tarbijakrediidi direktiivi artiklile 20. Uues direktiivis on täpsustatud üksnes seda, et sama kehtib ka lepingu muutmisele. TsÜS § 77 lõike 3 kohaselt saab seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eelnõuga täiendatakse VÕS §-i 404 uute lõigetega 11 ja 12 selleks, et võtta üle uue direktiivi artiklid 15 ja 17, mis reguleerivad samuti krediidilepingu sõlmimise viisi, nimelt näeb artikkel 15 ette lepingu sõlmimisel eelmärgistatud lahtrite kasutamise keelu ning artikkel 17 tarbijale lepingu sõlmimise eesmärgil krediidi väljastamise keelu. Need reeglid sobituvad riigisiseselt süstemaatiliselt kõige paremini lepingu sõlmimisel tarbija tahteavaldust reguleerivasse §-i 404. Samuti tuleb direktiivi artikli 21 ülevõtmiseks muuta VÕS § 404 lõigetes 2 jj sätestatud reegleid lepingulise teabe sisu kohta. VÕS § 404 lõige 11 Eelnõuga täiendatakse §-i 404 uue lõikega 11, mille eesmärk on võtta üle uue direktiivi artikkel 15. Artikli 15 lõige 1 näeb ette, et tarbija nõusolekut tarbijakrediidilepingu ja kõrvallepingute sõlmimiseks ei tohi eeldada. Vaikevalikuid, sh eelmärgistatud lahtreid, ei saa pidada tarbija nõustumuseks. Sama on selgitatud direktiivi põhjenduses 49, mille kohaselt ei tohiks vaikimist, tegevusetust ega vaikevalikuid, nagu eelmärgistatud lahtrid, käsitada tarbija nõusoleku andmisena. Eeltoodust lähtuvalt on lõike 11 esimeses lauses nähtud ette, et tarbija vaikimist või tegevusetust, sealhulgas eeltäidetud valikute, nagu eelmärgistatud lahtrite tagasi lükkamata jätmist, ei loeta tarbija tarbijakrediidilepingu sõlmimisega nõustumuseks. Kui krediidiandja selliseid eeltäidetud valikuid kasutab, ei teki nende tagasi lükkamata jätmisest krediidilepingut. Sama kehtib ka võimalike kõrvallepingute kohta direktiivi artikli 3 punkti 4 tähenduses. See 45 tähendab, et ka näiteks krediidilepinguga seotud kindlustuse pakkumisel ei ole lubatud kasutada eeltäidetud valikuid ning kui neid kasutatakse, siis ei teki nende tagasi lükkamata jätmisest kindlustuslepingut. Regulatsiooni eesmärk on tarbija kaitsmine läbimõtlematu krediidi võtmise eest. Edaspidi on välistatud vaikimisi krediidilepingu sõlmimine, näiteks sellised praktikad, kus veebipoes tellimuse esitamisel on valikus internetipanga makse, PayPal ning lisakuludeta järelmaksu krediit („osta nüüd, maksa hiljem“). Sellise valiku puhul on keelatud lisakuludeta järelmaksu krediidi eellinnutamine. See tähendab, et „osta nüüd, maksa hiljem“ valiku võib tarbijale küll pakkuda, kuid see ei tohi olla eelnevalt linnutatud. Ei saa olla nii, et kui tarbija ise ühtegi aktiivset liigutust ei tee, siis suunatakse ta automaatselt tarbijakrediiti võtma. Sarnane regulatsioon kehtib juba praegu VÕS § 281 kohaselt üldiselt ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitavatele lepingutele, kuid üksnes seoses täiendava tasu maksmisega kõrvalkohustuse või muu täiendava kohustuse täitmise eest lisaks põhikohustuse eest kokku lepitud hinnale. Uuest tarbijakrediidi direktiivist tulenev regulatsioon on aga laiem. See ei ole piiratud üksnes tarbijakrediidilepingu ja kõrvallepingu lisatasudega, nagu VÕS § 281 seda reguleerib, vaid see kehtib üldiselt tarbijakrediidilepingu ja kõrvallepingu sõlmimisele. Seetõttu tuleb artikli 15 ülevõtmiseks näha ette tarbijakrediidilepinguid ja kõrvallepinguid puudutav eriregulatsioon. Uue regulatsiooni kohaselt ei ole lepingu sõlmimisel kastide või lahtrite kasutamine üldiselt keelatud, aga need peavad olema täitmata, et tarbija saaks päriselt läbi vaadata nende sisu ja oma tahte vabalt ja informeeritult väljendada. Artikli 15 lõikes 2 on reguleeritud olukorda, kus tarbijal tuleb tarbijakrediidilepingu või mõne kõrvallepingu sõlmimiseks lahter või väli märgistada. Selles olukorras kohalduvad nõuded on nähtud ette lõike 11 teises lauses. Seega krediidiandja kasutab märgistatavaid lahtreid, näiteks võimaldab lepingu sõlmimist selliselt, et tarbija klõpsab veebilehel kastikese peal ja linnutab selle, siis tuleb nende kasutamisel arvestada lõike 11 teises lauses sätestatuga. Sellisel juhul peab tarbija taheavaldus väljenduma tegevuses, millega tarbija teeb vabatahtliku, konkreetse, teadliku ja ühemõttelise tahteavalduse selle kohta, et ta on lahtrites toodud lepingutingimustega nõus. See tähendab ühest küljest, et tarbija peab aktiivselt väljendama tahet lahtritega seotud lepingu tingimusega nõustumise kohta. Teisalt tähendab see ka, et selles lahtris väljenduv tekst ise on selge ja ühemõtteline, nii et tarbijal oleks võimalik ka konkreetselt ja selgelt lahtri märgistamisega selle kohta enda tahet avaldada. Selgituseks tasub märkida, et artikli 15 ja sellest tulenevalt VÕS § 404 lõike 11 üldine eesmärk on kaitsta tarbijat lepingu sõlmimisel eelmärgistatud valikute eest (VÕS § 404 lg 11 esimene lause) ning tagada, et olukorras, kus tarbija peab ise lepingu sõlmimiseks omalt poolt mõne lahtri või märkeruudu täitma, teeks ta selle kohta teadliku ja ühemõttelise tahteavalduse (VÕS § 404 lg 11 teine lause). Seda konteksti ja eesmärki arvestades ei ole lõike 11 teise lause mõte lisada igasse krediidiandja poolt ette valmistatud lepingusse veel juurde täiendav kinnitus või vorm tarbija poolt teadlikult lepingu ja selle iga üksiku tingimusega nõustumise kohta, samuti ei tähenda see seda, et iga üksiku lepingutingimuse juurde peaks tulevikus lahtri lisama, millega tarbija peaks enda nõustumust tingimusega kinnitama. Teine lause kohaldub selle sõnastuse kohaselt olukorras, kui tarbijakrediidilepingu või mõne kõrvallepingu sõlmimiseks kasutatakse märgistatavaid lahtreid. Kõnealune reegel ei kohaldu, kui lepingu sõlmimisel märgistatavaid lahtreid ei kasutata. Kui aga krediidiandja kasutab tarbijaga sõlmimisel märgistatavaid lahtreid, siis peab ta VÕS § 404 lg 11 teises lauses sätestatut järgima ning kujundama lepingu sõlmimise 46 protsessi selliselt, et tarbija saaks anda enda tahteavalduse VÕS § 404 lg 11 teises lauses nimetatud nõuetele vastavalt. VÕS § 404 lõige 12 Lõikega 12 võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 17, mis reguleerib soovimatu krediidi andmise keeldu. Eelnõu kohaselt on ettevõtjal keelatud teha tarbijakrediidilepingu sõlmimise eesmärgil tarbijale krediiti kättesaadavaks, kui tarbija ei ole tarbijalepingu sõlmimiseks soovi avaldanud ja tarbijalepingu sõlmimisega selgesõnaliselt nõustunud. Direktiivi põhjenduses 51 on selgitatud, et selline tegevus peab olema keelatud, kuna sellega võib kaasneda tarbija huvide kahjustamine. Eelnõuga keelatud tegevused hõlmavad näiteks eelnevalt heakskiidetud krediitkaardi saatmist tarbijale, kui tarbija ei ole seda tellinud, samuti rahasumma ülekandmist vms. Eelnõus on kasutatud teadlikult sõnastust, mille kohaselt on „ettevõtjal“, mitte „krediidiandjal“ selline tegevus keelatud, sest lepingu sõlmimise eesmärgil tarbijale lihtsalt krediidi kättesaadavaks tegemise tulemusel ei teki poolte vahel tarbijakrediidilepingut. Seetõttu ei ole ettevõtja selles suhtes ka krediidiandjaks ning seadusetekstis ka ei nimetata teda krediidiandjaks. Oluline on selgitada, et kõnealuse regulatsiooniga on hõlmatud üksnes krediidi andmine, näiteks rahaliste vahendite tarbija kasutusse andmine, mitte aga reklaammaterjali või lepingu sõlmimiseks pakkumuse saatmine vms. See tuleneb üheselt põhjenduse 51 viimases lauses esitatud selgitustest: „Soovimatu krediidi andmise keeld ei tohiks takistada krediidiandjatel ja krediidivahendajatel reklaamida või pakkuda krediiti ärisuhte käigus kooskõlas tarbijakaitset käsitlevate liidu õigusaktidega ja liidu õigusega kooskõlas olevate riigisiseste meetmetega, sealhulgas reklaamida ja pakkuda müügikohas krediiti, et rahastada kauba või teenuse ostmist.“ Kõnealune regulatsioon on sarnane VÕS §-s 99 sätestatud regulatsiooniga. Seetõttu on eelnõu koostamisel peetud asjakohaseks näha ka kõnealuse reegli rikkumise jaoks ette samasugused tagajärjed, nagu on ette nähtud VÕS §-s 99. Ettevõtjal ei teki sellisel viisil tarbijale krediidi kättesaadavaks tegemisest tarbija vastu nõudeid, välja arvatud VÕS § 99 lõikes 2 sätestatud juhul, kui krediit on tehtud tarbijale kättesaadavaks ekslikult. See tähendab sisuliselt, et krediidiandja riskib ka sellega, et tal puudub õigus väljamakstud krediit tagasi saada, samuti ei teki tal sellisel juhul intressi ega muude tasude saamiseks nõudeõigust. Nagu juba öeldud, siis erandiks on VÕS § 99 lg 2 olukord. Selline tagajärg on ette nähtud riigisiseselt. Sellega tagatakse ühtlasi direktiivi artikli 44 ülevõtmine, mis nõuab direktiivis sätestatud reeglite rikkumise korral hoiatavate, proportsionaalsete ja tõhusate karistuste kehtestamist. VÕS § 404 lõige 2 Paragrahvi 404 lõike 2 muudatused on tingitud uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 21 ülevõtmisest, milles reguleeritakse krediidilepingus esitatavat teavet. VÕS § 404 lõike 2 punkti 1 täiendatakse uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 21 lõike 1 punktis b nimetatud andmetega. Kui kehtiva regulatsiooni kohaselt peab tarbija tahteavalduses olema märgitud üksnes tarbija nimi ja aadress, siis eelnõuga täiendatava punkti 1 kohaselt tuleb edaspidi märkida kõikide lepingupoolte nimed, aadressid, telefoninumbrid ja e-posti aadressid 47 ning vajaduse korral krediidivahendaja nimi ja aadress. Seega on uues direktiivis kõnealuseid andmeid võrreldes kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 2 punktiga b täiendatud. VÕS § 404 lõike 2 punkti 2 täiendatakse. Kõnealuses sättes on välja toodud need andmed, mis esitatakse tarbijale VÕS § 4031 lõike 1 kohaselt lepingueelse teabena Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas ning mis tuleb uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 21 kohaselt esitada ka krediidilepingus. Võrreldes kehtiva tarbijakrediidi direktiiviga on uues direktiivis neid andmeid mõnevõrra täiendatud ja sellest tulenevalt muudetakse § 404 lõike 2 punktis 2 viiteid vastavatele § 4031 lõike 1 punktidele. Kui kehtiva VÕS § 404 lõike 2 punkti 2 kohaselt viidatakse § 4031 lõike 1 punktidele 1–11, siis eelnõu kohaselt viidatakse § 4031 lõike 1 punktidele 3 ja 5–11 ehk sisuliselt jäetakse välja viited selle paragrahvi lõike 1 punktidele 1, 2 ja 4. Viide § 4031 lõike 1 punktile 1 (krediidiandja ja krediidivahendaja nimi) jäetakse välja, kuna eelnõu kohaselt on vastav info hõlmatud juba § 404 lõike 2 punktiga 1. Viited § 4031 lõike 1 punktidele 2 ja 4 jäetakse välja seetõttu, et eelnõuga tunnistatakse need punktid kehtetuks. Viidetega VÕS § 4031 lõike 1 punktidele 3 ja 5–11 tagatakse uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 21 lõike 1 punkti c esimene poole (§ 4031 lg 1 p 3), punkti d (§ 4031 lg 1 p 5), punkti h (§ 4031 lg 1 p 6), punkti g (§ 4031 lg 1 p-d 7 ja 9), punkti m (§ 4031 lg 1 p 10), punkti l (§ 4031 lg 1 p 11) vastavus direktiiviga. Punkti l ülevõtmiseks täiendatakse eelnõuga VÕS §-i 404 lõikega 24, milles täpsustatakse, et viivisemäär esitatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 404 lõike 2 punkti 5 täiendatakse seoses uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 21 lõike 1 punktiga p, mille sõnastus küll vastab enamuses senise direktiivi artikli 10 lõike 2 punktile p, kuid mida on mõnevõrra täiendatud. Seetõttu täiendataksegi § 404 lõike 2 punkti 5 sõnastust selliselt, et edaspidi tuleb vajaduse korral märkida teave taganemisõiguse kasutamise ajavahemikust ja ka teave VÕS § 409 lõikes 21 osutatud taganemisavalduse tegemiseks kasutatava püsiva andmekandja kohta (vt täpsemalt § 409 lg 21 muutmise selgitusi). VÕS § 404 lõike 2 punkti 8 täiendatakse, et võtta kohaselt üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 21 lõike 1 punkt s. Nimetatud säte vastab sisult kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 2 punktile r, kuid selle erisusega, et uue direktiivi sättes on täpsustatud, et selgitus hüvitise arvutamise viisi kohta peab olema läbipaistev ja arusaadav. Seetõttu täiendatakse vastavalt ka VÕS § 404 lõike 2 punkti 8 sõnastust. VÕS § 404 lõike 2 punkt 10 tunnistatakse kehtetuks, et vältida topelt reguleerimist. Paragrahvi 404 lõike 2 punktis 10 on kehtestatud kohustus märkida tarbija tahteavalduses teave tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta. Vastavalt eelnõuga loodava § 4031 lõike 2 punktile 18 tuleb edaspidi esitada lepingueelse teabena sama info ehk teave tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ja nende kasutamise kord. Kuna VÕS § 404 lõike 2 punktis 12 sisaldub eraldi viide lepingueelse teabena esitatud andmetele (eelnõu kohaselt tuleb selle punkti kohaselt tarbija tahteavalduses märkida VÕS § 4031 lõike 2 punktides 2, 5, 6, 9–11 ja 18 nimetatud teave), mistõttu tunnistatakse § 404 lõike 2 punkt 10 kehtetuks. Selle sisu tuleneb edaspidi § 404 lõike 2 punktist 12, mis sisaldab viidet § 4031 lõike 2 punktile 18, et kogu lepingueelse teabena esitatud info sisalduks ühes punktis. Selline lahendus aitab paremini tagada üheselt mõistetavust, milline lepingueelne teave tuleb lisaks esitada hiljem ka tarbija tahteavalduses. 48 VÕS § 404 lõike 2 punkti 12 täiendatakse. Kõnealuses sättes on välja toodud andmed, mis esitatakse tarbijale VÕS § 4031 lõike 2 kohaselt lepingueelses teabes Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel täiendava teabena ning mis tuleb uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 21 kohaselt esitada ka krediidilepingus. Võrreldes kehtiva tarbijakrediidi direktiiviga on uues direktiivis neid andmeid mõnevõrra täiendatud ja sellest tulenevalt lisatakse § 404 lõike 2 punkti 12 viiteid asjakohastele § 4031 lõike 2 punktidele. Kui kehtiva VÕS § 404 lõike 2 punktis 12 viidatakse § 4031 lõike 2 punktides 2, 5 ja 6 sisalduvale teabele, siis eelnõuga lisatakse § 404 lõike 2 punkti 12 viited § 4031 lõike 2 punktides 9–11 ja 18 sisalduvale teabele. Seega tuleb edaspidi tarbija tahteavalduses märkida muu hulgas krediidiliik (VÕS § 4031 lg 2 p 9, millega võetakse üle direktiivi art 21 lg 1 p a) ning krediidi kasutusse võtmise tingimused (VÕS § 4031 lg 2 p 10, millega võetakse üle direktiivi art 21 lg 1 p c teine pool). Samuti tuleb märkida täpsustused seoses laenuintressiga, kui erinevatel asjaoludel kohaldatakse erinevaid laenuintresse jne (VÕS § 4031 lg 2 p 11, millega võetakse üle direktiivi art 21 lg 1 p f). Viitega VÕS § 4031 lõike 2 punktile 18 võetakse üle direktiivi artikli 21 lõike 1 punkt u, mille kohaselt tuleb tarbija tahteavalduses edaspidi esitada teave tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ja nende kasutamise kord. Juba kehtivas sättes olevate viidetega VÕS § 4031 lõike 2 punktile 2 tagatakse VÕS-i regulatsiooni vastavus direktiivi artikli 21 lõike 1 punktile k, viitega VÕS § 403 1 lõike 2 punktile 5 tagatakse vastavus direktiivi artikli 21 lõike 1 punktile n ning viitega VÕS § 403 1 lõike 2 punktile 6 tagatakse vastavus direktiivi artikli 21 lõikele 3. Paragrahvi 404 lõiget 2 täiendatakse punktiga 14, et tagada vastavus uue direktiivi artikli 21 lõike 1 punktiga q. See direktiivi säte näeb ette kohustuse märkida tarbijakrediidilepingus püsiva andmekandja liik, mille tarbija on valinud erinevat liiki teabe saamiseks: asjakohasel juhul artikli 10 teises lõigus osutatud meeldetuletuse kohta (meeldetuletus lepingust taganemise õiguse kohta ja menetluse kohta, mida tuleb selleks järgida), artiklis 22 osutatud teabe kohta (teave krediidilepingu muutmise kohta), artikli 23 lõike 1 esimeses lõigus osutatud teabe kohta seoses laenuintressi muutmisega, asjakohasel juhul artikli 24 lõigetes 1 ja 2 osutatud teabe kohta (arvelduskrediidi vormis sõlmitud lepinguga antav teave seoses konto väljavõttega ning laenuintressi ja tasumisele kuuluvate summade suurenemisega), asjakohasel juhul teave artikli 28 lõike 1 teises lõigus ja artikli 28 lõikes 2 osutatud teabe kohta seoses tähtajatu krediidilepingu lõpetamisega. Eeltoodust tulenevalt lisataksegi VÕS § 404 lõikesse 2 punkt 14, mille kohaselt peab tarbija tahteavalduses olema märgitud teave püsiva andmekandja kohta, mille tarbija on valinud § 4031 lõikes 21, § 4041 lõikes 1 ja §-s 4042 toodud teabe edastamiseks ning vajaduse korral § 407 lõigetes 31 ja 32, § 4141 lõikes 2 ja § 4142 lõikes 2 toodud teabe edastamiseks. Tegemist on uue nõudega, mida kehtivas tarbijakrediidi direktiivis ei ole. Paragrahvi 404 lõiget 2 täiendatakse punktiga 15 selliselt, et edaspidi tuleb tarbija tahteavalduses märkida ka võlanõustamisteenuste osutajate asjakohased kontaktandmed ja soovitus tarbijale võtta selliste teenuseosutajatega ühendust makseraskuste korral. Kõnealune punkt tuleneb uue direktiivi artikli 21 lõike 1 punkti x ülevõtmisest. Tegemist on uue nõudega, mida kehtivas tarbijakrediidi direktiivis ei ole. Võlanõustamisteenuseid puudutav (uue direktiivi artikkel 36) on reguleeritud sotsiaalhoolekande seaduse §-des 44 ja 45. Võlanõustajate kontaktandmetest teavitamise kohustuse võib täita näiteks viitega mõnele usaldusväärsele veebilehele, mis lepingu sõlmimise ajal võlanõustamise ja võlanõustajate infot koondab. Eelnõu koostamise ajal on sellisteks veebilehtedeks näiteks Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee ning võlanõustajate liidu veebileht. Need on näited hetkel kättesaadavatest infoallikatest, kuigi 49 ka need ei pruugi sisaldada ammendavat ja kõikehõlmavat teavet kõigi võlanõustajate kohta. Siiski annavad need tarbijale ülevaatliku info võlanõustamise võimaluste kohta. Paragrahvi 404 lõike 23 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks, et vältida tarbetut korduvat viidet samadele andmetele, mis tuleb elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimisel esitada juba tulenevalt § 404 lõike 2 punktist 1. Eelnõuga muudetakse § 404 lõike 2 punki 1 sõnastust selliselt, et selle sätte kohaselt tuleb tarbija tahtevalduses märkida lepingupoolte nimed, aadressid, telefoninumbrid ja e-posti aadressid ning vajaduse korral krediidivahendaja nimi ja aadress. Kuna VÕS § 404 lõike 23 kohaselt tuleb ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimisel esitada § 404 lõikes 2 sätestatud teave ehk ühtlasi ka lepingupoolte nimed, aadressid, telefoninumbrid ja e-posti aadressid ning vajaduse korral krediidivahendaja nimi ja aadress (§ 404 lg 2 p 1), siis puudub vajadus reguleerida samasisuliste andmete esitamist ka § 404 lõike 23 punktis 1. Seetõttu tunnistatakse kehtetuks § 404 lõike 23 punkt 1, mis näeb ette kohustuse märkida elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimisel krediidivahendaja nimi ja aadress, kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimist pakub krediidivahendaja. Paragrahvi 404 täiendatakse lõikega 24, et tagada VÕS-i kooskõla direktiivi artikli 21 lõike 1 punktiga 1 osas, mida eelnõuga loodav VÕS § 404 lõike 2 punkt 2 ja VÕS § 403 1 lõike 1 punkt 11 koostoimes ei taga. Nimelt tuleb uue direktiivi artikli 21 lõike 2 punkti l kohaselt krediidilepingus märkida maksete hilinemise korral kohaldatav intressimäär sellisena, nagu seda kohaldati krediidilepingu sõlmimise ajal, ja selle kohandamise kord ning asjakohasel juhul makseviivitusest tulenevad tasud. VÕS § 4031 lõike 1 punkti 11 kohaselt tuleb tarbijale lepingueelse teabena esitada teave kohaldatava viivise aasta- ja päevamäära kohta maksetega viivitamise korral ja selle kohandamise kord ning vajadusel viivituse korral hüvitamisele kuuluvad kulud. Vastavalt VÕS § 404 lõike 2 punktile 2 tuleb vastav teave esitada ka tarbija lepingu sõlmimise tahteavalduses. Kuna uue direktiivi artikli 21 lõike 1 punktis l on täpsustatud, et maksete hilinemise korral kohaldatav intressimäär tuleb esitada sellisena, nagu seda kohaldati tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal, siis on selline täpsustus tehtud eelnõuga loodavasse VÕS § 404 lõikesse 24. Seega märgitakse § 404 lõike 24 kohaselt VÕS § 4031 lõike 1 punktis 11 nimetatud maksetega viivitamise korral kohaldamisele kuuluv viivise aasta- ja päevamäär lõikes 2 nimetatud tarbija tahteavalduses lepingu sõlmimise aja seisuga selliselt, nagu seda kohaldati lepingu sõlmimise ajal. Kehtivas direktiivis sellist täpsustust ei ole. Paragrahvi 404 täiendatakse lõikega 5, mille kohaselt peab tarbijale esitatav teave olema selgesti loetav ja kohandatud selle andmekandja tehnilistele piirangutele, millel teave esitatakse. Teave esitatakse eri kanalites asjakohasel ja sobival viisil. Säte vastab uue direktiivi artikli 21 lõike 1 teisele lõigule. Kehtivas direktiivis sellist sätet ei ole. Sätte eesmärk on tagada, et tarbijal oleks praktikas võimalik talle esitatud lepingulise teabega tutvuda. Selliselt on teabe esitamisel ka sisuline mõte. Teave peab olema loetav (st mõistliku teksti suurusega, mõistliku värviga jne). Tehniliste piirangutega arvestamine tähendab, et tarbijale esitatav tekst peab normaalselt avanema ka tarbija nutiseadmes ja seda peab olema mõistlikult võimalik nutiseadme ekraanil kuvada. VÕS § 4041 (Teave intressimäära kohta) Paragrahv näeb ette tarbija teavitamise vormi- ja sisunõuded juhul, kui muutub intressimäär. Säte põhineb kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artiklil 11 ja elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute direktiivi artiklil 27. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikliga 23 on ette nähtud täpsemad nõuded teavitamise viisile ja ajale, mistõttu tuleb regulatsiooni muuta. Lõikes 50 1 täpsustatakse, et tarbijat tuleb intressimäära muudatusest teavitada ette mõistliku aja jooksul ning seda tehakse paberil või muul krediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal. Lisaks täpsustatakse VÕS § 4041 lõike 1 sõnastust vastavalt direktiivile, viidates, et säte kohaldub juhul, kui krediidiandjal on õigus intressimäära muuta. See tähendab, et selliseks muudatuseks peab olema varasem kehtiv kokkulepe või seadusest tulenev alus, ühepoolselt ei saa krediidiandja otsustada intressimäära muudatust. Lõikes 2 täpsustatakse uue direktiivi artikli 23 lõike 2 punktist d tulenevalt, et teave uue baasintressimäära kohta peab lisaks krediidiandja ruumidele olema kättesaadav ka krediidiandja veebilehel või mobiilirakenduses, kui krediidiandjal need olemas on. See võimaldab tarbijatel vastavale teabele lihtsamalt juurde pääseda. Võttes arvesse hüpoteekkrediidi direktiivis ette nähtud võimalust kohaldada tarbija jaoks soodsamaid reegleid ning soovi säilitada VÕS-i tarbijakrediidi regulatsioon võimalikult ühetaolisena, muudetakse VÕS § 4041 lõike 1 regulatsiooni üldiselt, st ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral. VÕS § 4042 (Teave tarbijakrediidilepingu muude tingimuste muutmise kohta) VÕS § 4042 lõige 1 Sättes nähakse ette, mismoodi tuleb tarbijat teavitada muude kui intressimuudatusi puudutavate (VÕS § 4041) lepingutingimuste muudatustest ja millist teavet tuleb täpselt sel juhul esitada. Eesmärgiks on tagada, et tarbija saaks selge teabe muudatuste kohta enne igat muudatust, et neile kohaselt reageerida. Lepingu muutmine on võimalik eelkõige poolte kokkuleppel. Ühepoolselt on krediidiandjal võimalik lepingutingimusi muuta juhul, kui selline õigus tuleneb lepingust või seadusest. Uue direktiivi põhjenduses 60 on täpsustatud, et artikkel 22 ei piira tüüptingimuste direktiivi kohaldamist ega selliste liidu või riigisiseste õigusnormide kohaldamist, mis käsitlevad lepingumuudatuste vastuvõetavust, tingimusi ja kehtivust. Seega ei anna kõnealune säte iseseisvat alust lepingu muutmiseks. Lepingu muutmise võimalikkusele kehtivad üldised lepinguõiguse reeglid. Krediidiandja peab enne muudatuse tegemist kindlaks tegema, kas tarbija nõusolek muudatuste tegemiseks on vajalik või mitte. Kui muudatuse tegemise õigus tuleneb seadusest või lepingust, ei ole tarbija nõusolek vajalik. Kehtiv § 4042 lisati võlaõigusseadusesse nn krediidihaldajate ja krediidiostjate direktiivi 27 ülevõtmisel. Paragrahvi aluseks on inkassode direktiivi artikli 27 lõige 1 ja artikli 28 lõige 1, millega omakorda täiendatakse kehtivat tarbijakrediidi direktiivi 2008/48/EL uue artikliga 11a ja kehtivat hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17/EL uue artikliga 27a. Uues tarbijakrediidi direktiivi artiklis 22 on ette nähtud erisus selles, millisel andmekandjal tuleb vastav teave tarbijale edastada. Nii täpsustatakse uue direktiivi artikli 22 lõikes 1, et krediidiandja annab teabe tarbija krediidilepingu tingimuste muudatuste kohta paberil või muul krediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal. Sellest tulenevalt täpsustatakse VÕS § 4041 27 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167 krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL. 51 lõike 1 sõnastust. Samuti täpsustatakse kehtiva VÕS § 4042 lõike 1 punkti 1 sõnastust, et oleks selgem, et juhul kui muudatus tuleneb seadusest, peab krediidiandja tarbijale selgitama ka seda, millise seaduse kohaselt kirjeldatav muudatus kehtestatakse. Lisaks täpsustatakse § 4042 lõike 1 punkti 2 sõnastust selliselt, et varasem sõnastus „muudatuste tegemise aeg“ muudetakse „muudatuste jõustumise ajaks“, kuna sõna „jõustumise aeg“ vastab paremini uue direktiivi artikli 22 punkti b sõnastusele „muudatuste rakendamise ajakava“. VÕS § 4042 lõige 2 Lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, kuna uus tarbijakrediidi direktiiv on maksimaalselt harmoneeriv ning ei näe ette sellist täpsustust teabe esitamiseks üldistatud kujul. Kuigi sätted on hüpoteekkrediidi ja tarbijakrediidi direktiivis teatud määral erinevad, on regulatsiooni ühetaolisuse säilitamise eesmärgil eespool välja pakutud muudatused kõikide krediidilepingute puhuks. VÕS 406 (Krediidi kulukuse määr) VÕS § 406 lõikes 51 tehakse sõnastuslik muudatus ja viidatakse krediidilepingu asemel tarbijakrediidilepingule. Muudatus on seotud eelnõuga kavandatava VÕS § 402 muutmisega ja selle eesmärk on tagada terves VÕS-i tarbijakrediidilepingute jaos ühtne terminoloogia. VÕS 407 (Arvelduskrediit ja maksekonto jäägi ületamine) Üldist Paragrahvi 407 pealkirjas tehakse selguse huvides muudatus, millega viidatakse ka maksekonto jäägi ületamisele. VÕS § 407 reguleerib nii selgesõnaliselt sõlmitud arvelduskrediidilepinguid (inglise keeles overdraft, saksa keeles eingeräumte Überziehungsmöglichkeit) kui ka vaikimisi sõlmitud lepinguid, millega krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki ületada (inglise keeles overrunning, saksa keeles geduldete Überziehung). Eelnõuga tuuakse see nüüd üheselt ka sätte pealkirjas välja. Kuivõrd kõnealune paragrahv reguleerib kahte tüüpi lepinguid (tavaline arvelduskrediit ja maksekonto jäägi ületamine), on oluline selgitada, missugused § 407 lõiked kummalegi lepingule kohalduvad. Lõiked 31 ja 32 jäävad endiselt reguleerima tavapäraseid tarbijakrediidilepinguid. Lõiked 4 ja 41 jäävad endiselt reguleerima maksekonto jäägi ületamist, samuti täiendatakse eelnõuga kõnealust paragrahvi uue lõikega 42, mis kohaldub üksnes maksekonto jäägi ületamisele. Eelõuga täiendatakse §-i 407 uute lõigetega 43 ja 44, mis kohalduvad nii tavalisele arvelduskrediidile kui ka maksekonto jäägi ületamisele. Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VÕS § 407 lõiked 21–25 ja lõige 6, kuna uues tarbijakrediidi direktiivis ei ole arvelduskrediidilepingutele enam lepingueelse teavitamise kohta erireegleid ette nähtud. VÕS § 407 lõige 1 52 VÕS § 407 lõiget 1 muudetakse selliselt, et see vastaks paremini direktiivist (EL) 2023/2225 tulenevale arvelduskrediidilepingu definitsioonile. Artikkel 3 punkti 18 kohaselt on arvelduskrediit sõnaselge krediidileping, millega krediidiandja teeb tarbijale kättesaadavaks vahendid, mis ületavad tarbija arvelduskonto jääki. Samuti ei ole enam vajalik kehtiva VÕS § 407 lg 1 teise lause täpsustus, et arvelduskrediidilepingutele kohaldatakse tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega, kuna lepingueelse teavitamise ja lepingu sõlmimisel esitataval informatsioonil ei ole edaspidi erisusi. VÕS 407 lõiked 21–25 VÕS § 407 lõiked 21–25 tunnistatakse kehtetuks, kuna uus direktiiv ei näe ette varem kehtinud eriregulatsiooni arvelduskrediidilepingutele, mille kohaselt tuleb krediit nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta (kehtiva tarbijakrediidi direktiivi art 2 lg 3). See tähendab, et ka sellistele lepingutele kohaldub edaspidi lepingueelse teavitamiskohustuse üldregulatsioon ehk krediidiandja on kohustatud esitama tarbijale §-s 4031 ette nähtud lepingueelse teabe ja selgitused vastavalt §-le 4035 ning järgima §-s 404 ette nähtud lepingu vormi ja sisu nõudeid. See tähendab ühtlasi, et enne arvelduskrediidilepingu sõlmimist tuleb esitada tarbijale n-ö tavapärane teabeleht, seni arvelduskrediidile kohaldunud teabelehe esitamist uus direktiiv ei võimalda. Seetõttu tuleb direktiivi ülevõtmisel tunnistada kehtetuks justiitsministri 13.12.2010. a määruse „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede vormide kehtestamine“ nr 47 lisa 2. Kehtetuks tunnistatavale VÕS 407 lõigetele 21–25 viitab kehtivas õiguses VÕS § 541 lg 7, mis omakorda tunnistatakse kehtetuks võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise eelnõuga 796 SE. Eelviidatud eelnõuga tunnistatakse kehtetuks ka VÕS § 551 lg 4, mis viitab siinse eelnõuga kehtetuks tunnistatavale VÕS § 407 lõigetele 21, 22 ja 24. Siinse eelnõuga on VÕS § 407 lg-te 21–25 viited kustutatud ka tarbijakrediidi jaost – VÕS § 403 lg 1 esimest lauset ja lõige 4 muudetakse ning lg-d 51 ja 53 tunnistatakse omakorda kehtetuks. VÕS 407 lõige 31 Kehtiva VÕS § 407 lõikega 31 on võetud üle kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artikli 12 lõige 1, mis sätestab krediidiandja kohustuse tarbijat pärast lepingu sõlmimist regulaarselt teavitada. Uus direktiiv reguleerib seda küsimust artikli 24 lõikes 1 ning sealt tulenevad teatud erisused võrreldes kehtiva regulatsiooniga. Esiteks, kuigi säilib üldine põhimõte, et tarbijat tuleb teavitada regulaarselt, täpsustatakse sättes, et seda tuleb teha vähemalt üks kord kuus ning lepingu kehtivusaja jooksul. Seega sätestatakse kohustuslik minimaalne ajavahemik. Teiseks täpsustatakse seda, millisel kujul tuleb vastav teave esitada. Kehtiv regulatsioon sätestab üldiselt, et tarbijat tuleb teavitada püsival andmekandjal. Uue direktiivi artikli 24 lõike 1 sätestab, et tarbijale tuleb konto väljavõte esitada paberil või muul krediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal. Seega kuigi sättest tuleneb justkui eeldus, et teave tuleb esitada paberil, on võimalik tarbijal ja krediidiandjal krediidilepingu sõlmimisel kokku leppida selle esitamine ka muul viisil, nt e-kirja teel või internetipangas, kui andmekandja vastab püsiva andmekandja nõuetele. Samuti on endiselt võimalik lõike 32 kohaselt kokku leppida võimaluses esitada tarbijale teave intressimäära muutuse kohta konto väljavõttel, kui intressimäära muutus on tingitud alusintressimäära muutumisest. Alusintressimäära muudatuste korral muutub sellisel juhul kogu intressimäär automaatselt lepingus kokkulepitud tähtpäevadel, ilma et krediidiandja peaks tarbijat iga kord 53 intressimäära muutusest ette teavitama. Lisaks täpsustatakse uue direktiivi artikli 5 ülevõtmiseks, et teave tuleb tarbijale esitada tasuta. See on olnud ka kehtiva regulatsiooni mõte, kuid tuuakse selguse huvides nüüd eraldi välja. VÕS 407 lõige 32 Lõike 32 muutmise vajadus tuleneb uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 24 lõikest 2. Esmalt tuuakse lõikes 32 välja, et kõnealune reegel kehtib nii intressimäära kui ka võimalike tasude suurendamisele. Kehtivas lõikes 32 on viidatud üksnes intressimäärale (täpsemalt fikseerimata intressimäärale), kuid uue direktiivi artikli 24 lõike 2 täpseks ülevõtmiseks tuleb samasuguseid reegleid kohaldada ka mis tahes muudele tasudele, kui lepingus on ette nähtud võimalus nende muutmiseks. Sarnaselt lõikes 31 tehtud muudatustele tarbija regulaarse teavitamise viisi kohta lisatakse lõikesse 32 täpsustused intressimäära ja tasude suurendamisest teavitamise kohta. Nii tuleb tarbijat intressimäära või tasude muudatusest teavitada paberil või muul krediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal. Samuti on täpsustatud teabe esitamise aeg – teave tuleb esitada mõistliku aja jooksul enne muudatuste tegemist. Artikli 5 ülevõtmiseks tuuakse kõnealuses lõikes eraldi välja, et teave esitatakse tarbijale tasuta. Juhul kui krediidiandja ei teavita tarbijat lõikes 32 sätestatud viisil intressimäära või tasude suurenemisest, ei jõustu suurenemine tarbija suhtes ning kehtima jäävad senine intressimäär või tasud. Täpsustatakse ka uue direktiivi artikli 24 lõike 2 teise lõigu punkti d alapunktide ii ja iii ülevõtmiseks lõike 32 teises lauses seda, kus peab krediidiandja tegema kättesaadavaks teabe uue alusintressimäära kohta, et kohaldada sättes ette nähtud võimalust pooltel kokku leppida intressimäära muutuse kohta teabe edastamises konto väljavõttel, ilma et krediidiandja peaks tarbijat iga kord intressimäära muutusest ette teavitama. Nimelt, võttes arvesse, et teenust pakutakse tihtipeale digitaalselt ning et tarbija jaoks on teabe kättesaamine selliste vahendite kaudu tõhusam ja mugavam, peab krediidiandja, kellel on vastav veebileht või mobiilirakendus, tegema viidatud teabe kättesaadavaks ka nende kanalite kaudu. Seetõttu lisatakse lõike 32 teise lausesse viide teabe andmisele krediidiandja veebilehel või mobiilirakenduses. Kuigi artiklis 24 on tegemist samalaadse regulatsiooniga nagu intressimäära muudatusi reguleerivas artiklis 23, mis on üle võetud VÕS §-ga 4041, on artikli 24 erisuseks see, et arvelduskrediidilepingute puhul ei pea krediidiandja teave sisaldama võlgnetavate maksete suurust pärast uue intressimäära jõustumist ning maksete arvu ja sageduse muutumise üksikasju, nagu see on ette nähtud uue direktiivi artikli 23 lõikes 1 (vt VÕS § 4041 lg 1). Seetõttu tuleb arvelduskrediidi jaoks näha ette eriregulatsioon VÕS § 407 lõikes 32. VÕS § 407 lõiked 4, 41 ja 42 VÕS § 407 lõigete 4, 41 ja 42 muudatused on tingitud uue direktiivi artikli 25 ülevõtmisest, kus on reguleeritud maksekonto jäägi ületamist puudutav ja mida on võrreldes senise direktiivi artikliga 18 muudetud. VÕS § 407 lõikes 4 tehtavad muudatused tulenevad uue direktiivi artikli 25 lõikest 1, mis on küll suures osas jäänud samaks nagu senise direktiivi artikli 18 lõige 1, kuid kus on täpsustatud seda, et maksekonto jääki võimaldava lepingu korral tuleb tarbijat sättes ettenähtud teabest teavitada korrapäraselt ning teha seda paberil või muul tarbija valitud ja lepingus nimetatud 54 püsival andmekandjal. Lisaks on samas sättes nüüd konkreetselt nimetatud need asjaolud, millest tuleb tarbijat teavitada. Need on teave sellise maksekonto jäägi ületamise võimaluse kohta, samuti teave laenuintressi kohta, selle laenuintressi kohaldamise tingimuste kohta, esialgse laenuintressi suhtes kohaldatava indeksi või baasintressimäära kohta, krediidilepingu sõlmimisest alates kohaldatavate tasude ja asjakohasel juhul nende tasude muutmise tingimuste kohta. Eeltoodust tulenevalt muudetakse VÕS § 407 lõiget 4 ja sätte uue sõnastuse kohaselt: kui puudub arvelduskrediidi andmise kokkulepe ja krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki ületada või kui krediidiandja lubab tarbijal ületada arvelduskrediidilepingus kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri, tuleb tarbijat regulaarselt paberil või muul tarbija valitud ja maksekonto avamise lepingus täpsustatud püsival andmekandjal teavitada järgmistest asjaoludest: 1) võimalusest maksekonto jääki või arvelduskrediidilepingus kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri ületada; 2) intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused ning esialgse intressi suhtes kohaldatav alusintressimäär, kui intressimäär sõltub alusintressimäärast; 3) lepingu sõlmimisest alates tasumisele kuuluvad tasud ja vajaduse korral tasude muutmise tingimused. Lisaks tuuakse direktiivi artikli 5 ülevõtmiseks eraldi välja, et teave tuleb esitada tarbijale tasuta. VÕS § 407 lõike 41 muudatus vastab uue direktiivi artikli 25 lõike 2 esimesele alajaotisele, mida on võrreldes senise direktiivi artikli 18 lõikega 2 täiendatud. Uue direktiivi sättes täpsustatakse, et arvelduskonto jäägi märkimisväärse ületamise korral, mis vältab kauem kui üks kuu, tuleb krediidiandjal tarbijale selle kohta esitada asjakohane teave viivitamata paberil või muul tarbija valitud ja lepingus nimetatud püsival andmekandjal. Lisaks on artiklis täpsustatud teabe nimekirja tagasimakse kuupäevaga (art 25 lg 2 p e), millest tuleb tarbijat teavitada. Sellest tulenevalt täiendatakse VÕS § 407 lõiget 41. Sättes tehakse kaks muudatust. Esmalt lisatakse lõike 41 täiendus, et kui on tegemist VÕS § 407 lõikes 4 nimetatud tarbijakrediidilepinguga, teatab krediidiandja tarbijale maksekonto jäägi märkimisväärse ületamise korral, mis vältab kauem kui üks kuu, viivitamata ja tasuta paberil või muul tarbija valitud ja lepingus nimetatud püsival andmekandjal. Teiseks täiendatakse lõiget punktiga 5 selliselt, et edaspidi tuleb tarbijat sellisel juhul teavitada ka tagasimaksetähtajast. VÕS § 407 lõige 42. Eelnõuga täiendatakse §-i 407 uue lõikega 42, mis kohaldub üksnes maksekonto jäägi ületamisele. Lõikega 42 võetakse üle uue direktiivi artikli 25 lõike 2 teine lõik, kus on reguleeritud võlausaldaja täiendavad kohustused maksekonto jäägi sagedase ületamise korral ehk siis juhul, kui tegemist ei ole mõne üksiku maksekonto jäägi ületamise olukorraga, vaid pideva, korduva käitumisega, mis võib viidata sellele, et tarbijal on majanduslikke raskusi. Kehtiv (kuid muudetav) VÕS § 407 lg 41 ja uus VÕS § 407 lõige 42 on omavahel olemuslikult seotud, nagu on ka direktiivi (EL) 2023/2225 artikli 25 lg 2 mõlemad lõigud. See tähendab, et artikli 25 lg 2 teise lõigu ja VÕS § 407 lõike 42 järgne nõustamisteenuse osutamine ja võlanõustamise soovitamine tulevad kõne alla siis, kui maksekonto jäägi märkimisväärne ületamine, mis vältab kauem kui üks kuu, on juhtunud sagedalt. Näiteks, kui tarbija ületab maksekonto jääki küll pikemalt kui kuuks ajaks, kuid vaid paari euro võrra, ei tule VÕS § 407 lg 41 järgne teavitamine ja VÕS § 407 lõige 42 nõustamisteenuse osutamine/võlanõustamise soovitamine kõne alla, sest tegemist ei ole märkimisväärse ületamisega. Sama kehtib ka vastupidiselt, s.o kui on maksekonto jääki küll märkimisväärselt ületatud, kuid selline ületamine 55 ei kesta pikemalt kui üks kuu – sellisel juhul ei pea krediidiandja kohe tarbijat teavitama või nõustamisteenust osutama/võlanõustamist soovitama. Maksekonto jäägi „sagedane“ ületamine on aga määratlemata õigusmõiste, millele saab lõpliku tõlgenduse anda Euroopa Kohus. Eeltoodut on kinnitanud ka Euroopa Komisjon. Sellest tulenevalt ei ole võimalik anda ühest määratlust selle osas, millistel eeldustel on tegemist „sagedase“ ületamisega. Üldisemalt on võimalik väita, et selline maksekonto jäägi ületamine peab olema toimunud korduvalt. Kui on tegemist § 407 lõikes 4 nimetatud tarbijakrediidilepinguga, peab krediidiandja pakkuma tarbijale maksekonto jäägi sagedase ületamise korral kättesaadavaid nõustamisteenuseid ning soovitama talle tasuta võlanõustamisteenust. Nõustamisteenuseid puudutav on reguleeritud VÕS §-s 4191 ja KAVS §-des 7 ja 51, mille kohaldamisala laiendatakse kõnealuse eelnõuga kõikidele tarbijakrediidilepingutele. Põhjenduse 63 kohaselt on sellises olukorras nõustamisteenuse pakkumise eesmärk aidata tarbijal teha kindlaks vähem kulukad lahendused. Kättesaadava nõustamisteenuse all on mõeldud selliseid teenuseid, mis on olemas ja mida krediidiandjal on endal võimalik pakkuda. Krediidiandjat, kes ise ei paku eraldiseisvalt nõustamisteenuseid, ei kohustata kõnealuse sättega ka seda teenust tarbijale osutama. Seetõttu on eelnõu sõnastatud nii, et nõustamisteenuseid tuleb pakkuda, kui need on kättesaadavad. Sellest tuleb eristada võlanõustamisteenust, mis tarbijale tasuta ja mis on reguleeritud sotsiaalhoolekandeseaduse §-des 44 ja 45. Maksekonto jäägi sagedase ületamise korral peab krediidiandja tarbijale võlanõustamisteenuseid alati soovitama. Seetõttu on see kohustus sõnastatud eelnõus ka üldiselt ilma täiendavate tingimusteta. VÕS § 407 lõiked 43 ja 44 Eelnõuga täiendatakse VÕS § 407 uute lõigetega 43 ja 44 selleks, et võtta üle uue direktiivi artikli 24 lõiked 3-4 ja artikli 25 lõiked 4-5. Kuivõrd vastavad reeglid on ette nähtud nii artiklis 24, mis kohaldub tavapärasele arvelduskrediidile, kui ka artiklis 25, mis kohaldub maksekonto jäägi ületamisele, siis on ka lõigete 43 ja 44 kohaldamisala üldine. Teisisõnu, need reeglid kohalduvad kõikvõimalikele tarbijaga sõlmitavatele arvelduskrediitidele, sh maksekonto jäägi ületamisele. VÕS § 407 lõikega 43 võetakse üle artikli 24 lõige 3 ja artikli 25 lõige 4. Nende sätete kohaselt peab krediidiandja teavitama tarbijat kokkulepitud viisil arvelduskrediidi või maksekonto ületamise vähendamisest ning arvelduskrediidi tühistamisest või maksekonto jäägi ületamise edaspidi mitte lubamisest vähemalt 30 päeva ette. Riigisiseses õiguses on arvelduskrediidi tühistamise või maksekonto jäägi ületamise edaspidi mitte lubamise vaste lepingu ülesütlemine. Arvelduskrediidi või maksekonto ületamise vähendamise riigisisene vaste on nende ülempiiri vähendamine. Sellest on lähtutud lõike 43 sõnastamisel. Mõlemal juhul peab krediidiandja tarbijat enne lepingu ülesütlemise jõustumist või ülempiiri muudatuse jõustumist 30 päeva ette teavitama. Teavitamine peab direktiivi kohaselt toimuma „kokkulepitud viisil“. Tavapärase arvelduskrediidi puhul saab selline kokkulepe teavitamise viisi kohta sisalduda tarbijakrediidilepingus. Maksekonto jäägi ületamise korral tuleb eristada olukorda, kus ületatakse kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri, sellisel juhul saab kokkulepe sisalduda samuti tarbijakrediidilepingus. Kui aga puudub igasugune kokkulepe arvelduskrediidi kohta ning pooltevahelist suhet reguleerib 56 üksnes makseteenuse leping, millega on tarbijale maksekonto avatud, tuleb teavituse viis leppida kokku makseteenuse lepingus. VÕS § 407 lõikega 44 võetakse üle artikli 24 lõige 4 ja artikli 25 lõige 5 ning selles reguleeritakse lepingu ülesütlemise või arvelduskrediidi või maksekonto jäägi ületamise ülempiiri vähendamise tagajärjed. Täpsemalt nähakse tarbijakaitse eesmärkidel ette, et kui tarbija on krediidi kasutusse võtnud enne, kui krediidiandja lepingu üles ütles või arvelduskrediidi või maksekonto jäägi ületamise ülempiiri vähendas, peab krediidiandja enne kohtu- või täitemenetluse alustamist pakkuma tarbijale võimalust maksta see osa kasutusse võetud krediidist, mille osas leping üles öeldi või ülempiiri vähendati, tagasi 12 võrdse igakuise osamaksena senise krediidile kohaldunud intressiga. Soovi korral võib tarbija teha tagasimaksed varem. Põhjenduses 62 on osutatud asjaolule, et kui krediidiandja nõuab kohest tagasimakset, on oht, et tarbija ei suuda seda teha. Regulatsiooni mõte on anda tarbijale, kes oli krediidi juba kasutusse võtnud, võimalus selles ulatuses, milles leping üles öeldi või ülempiiri vähendati, lisaaeg krediidi tagasimaksmiseks. Artikli 24 lõige 4 ja artikli 25 lõige 5 näevad ette, et see kohustus on krediidiandjal „enne täitemenetluse alustamist“. Kuna aga sarnase tarbijakaitse eesmärgiga VÕS § 4161, mis vastab uue direktiivi artiklile 35, näeb ette tarbijale lepingu ümberkujundamist võimaldavate meetmete pakkumist enne „kohtu- või täitemenetluse algatamist“, on samasugusest lahendusest lähtutud ka siin. See on uue direktiivi ülevõtmisel lubatud põhjusel, et artiklid 24 ja 25 on minimaalselt ühtlustava iseloomuga (vt art 24 lg 5 ja art 25 lg 6). Lepingu ülesütlemisel tähendab eeltoodu, et tarbijal on õigus kogu kasutusse võetud krediit tagasi maksta 12 võrdse igakuise osamaksega, sest krediidi edasine kasutus on täielikult välistatud. Kui aga krediidiandja üksnes vähendab ülempiiri, tuleb kõnealuse lõike kohaldamisel lähtuda ülempiiri vähendatud osast. Näiteks kui esialgne krediidi ülempiir oli 1000 eurot, kuid see alaneb nüüd 700 eurole, on ülempiiri vähendamise ulatus 300 eurot. Selle tagastamiseks võib tarbija teha 12 igakuist osamakset. Muus, st endiselt kehtiva ülempiiri ulatuses, kohaldub senine poolte vahel lepingus kokku lepitud regulatsioon. Kui lepingu ülesütlemisel või arvelduskrediidi või maksekonto jäägi ületamise ülempiiri vähendamisel avaldab tarbija soovi maksta krediit tagasi 12 võrdse igakuise osamaksega, kuid makseid ei tee, ei pea krediidiandja teist korda krediidilepingut üles ütlema. Teisisõnu on krediidiandjal võimalik lepingu ülesütlemise järel või vähendatud osas krediiti uuesti ilma VÕS § 416 rakendamiseta sisse nõuda. VÕS 407 lõige 6 Kehtiva VÕS § 407 lõige 6 näeb ette, et lisaks §-s 407 sätestatud lepingueelsetele teavitamiskohustustele ei kohaldata VÕS §-e 14 ja 141. See lõige tunnistatakse eelnõuga kehtetuks, sest eelnõuga ette nähtud muudatuste jõustumisel ei ole seda enam vaja. Paragrahvi 407 ei jää enam arvelduskrediidile kohalduvaid lepingueelse teabe andmise erisusi, vaid üksnes lepingulise suhte kestel kohalduvad teavitamiskohustused ja lepingu ülesütlemisel või arvelduskrediidi ülempiiri muutmisel kohalduvad piirangud. Seetõttu puudub edaspidi vajadus reguleerida § 407 suhet VÕS-i üldosas ette nähtud lepingueelse teavitamise üldiste reeglitega. 57 VÕS § 408 (Lepinguvormi järgimata jätmise tagajärjed) Paragrahvis 408 tehakse sõnastuslik muudatus ning lõigetes 2 ja 3 viidatakse krediidilepingu asemel tarbijakrediidilepingule. Muudatus on seotud eelnõuga kavandatava VÕS § 402 muutmisega ja selle eesmärk on tagada terves VÕS-i tarbijakrediidilepingute jaos ühtne terminoloogia. VÕS § 409 (Taganemisõigus) VÕS § 409 lõige 21 Kehtiv VÕS § 409 ei näe tarbija taganemisavaldusele ette vorminõuet. Uue direktiivi artikli 26 lõike 5 punkti a kohaselt teavitab tarbija krediidiandjat lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul paberil või tarbija valitud ja krediidilepingus täpsustatud muul püsival andmekandjal. Sellest tulenevalt täiendatakse VÕS § 409 lõiget 21, sätestades, et kui tarbija kasutab VÕS § 409 lõikes 1 nimetatud lepingust taganemise õigust, peab taganemisavaldus olema tehtud paberil või muul tarbija valitud ja krediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal. Siiski ei ole eeltoodud vorminõude sätestamise eesmärgiks tuua rikkumise korral kaasa TsÜS § 83 kohaselt taganemisavalduse tühisust. Püsival andmekandjal taganemisavalduse esitamine võimaldab tarbijal hiljem vaidluse korral taganemisavalduse tegemist tõendada. Samas ei peaks tarbija taganemisõiguse teostamist piirama asjaolu, et avaldus on tehtud muus vormis, kui tarbija suudab selle tegemist tõendada. Lisaks tuleneb sättest, et tarbijal peaks alati olema õigus esitada taganemisavaldus paberil. See tähendab, et krediidiandja ei saa peale sundida näiteks elektroonilisel teel suhtlust. Kuigi selline suhtlusviis võib praktikas olla valdav, on olemas ka sihtrühm, kes digitaalseid vahendeid ei kasuta, eelkõige eakamad. Teiseks võib ette tulla eriolukordi, kus taganemisavalduse esitamine digitaalselt ei ole võimalik, näiteks pikemaajalise elektrikatkestuse korral. Seetõttu on sätestatud võimalus igal juhul tarbijal esitada taganemisavaldus paberil või mõnel muul püsival andmekandjal. VÕS 409 lõige 22 Peamine uuest direktiivist tulenev muudatus taganemisõiguse osas puudutab maksimaalse taganemistähtaja sätestamist. Direktiivi artikli 26 lõike 1 kohaselt ei hakka 14-päevane taganemistähtaeg kulgema enne, kui krediidiandja on andnud tarbijale üle direktiivi artiklitele 20 ja 21 vastavad lepingutingimused. Uue direktiivi artikli 26 lõikes 2 nähakse aga ette, et taganemistähtaeg lõpeb igal juhul 12 kuud ja 14 päeva pärast krediidilepingu sõlmimist. Selle muudatusega sooviti lahendada n-ö igavese taganemisõiguse probleem. Põhjenduse 64 kohaselt on muudatus vajalik õiguskindluse suurendamiseks. Eeltoodust tulenevalt nähti uues tarbijakrediidi direktiivis ette taganemisõiguse lõplik tähtaeg, mis kohalduks ka juhul, kui tarbijale esitatud lepinguline teave ei ole täielik. Sellele vaatamata ei hakka direktiivi artikli 26 lõike 2 teise lause kohaselt taganemistähtaeg kulgema, kui tarbijat ei ole tema taganemisõigusest kooskõlas artikli 21 lõike 1 esimese lõigu punktiga p teavitatud. Seega tarbija kaitseks on nähtud ette, et tarbija peab olema asjakohaselt teavitatud vähemalt taganemisõigusest. Eelviidatud regulatsioon on lisatud VÕS § 409 lõikesse 22, sätestades, et kui krediidiandja on rikkunud §-s 404 nimetatud lepingutingimuste ja teabe esitamise kohustust, lõpeb 58 taganemistähtaeg igal juhul 12 kuu ja 14 päeva möödumisel tarbijakrediidilepingu sõlmimise päevast. Eelmises lauses toodu ei kehti, kui tarbijat ei ole teavitatud tema taganemisõigusest vastavalt § 404 lõike 2 punktile 5. Sarnane säte on ette nähtud ka uue finantsteenuste kaugturustamise regulatsiooni ülevõtmise eelnõus muude finantsteenuste puhul (vt viidatud eelnõukohane VÕS § 56 lg 2). Tarbijale tuleb artikli 21 lõike 1 punkti p kohaselt anda teave taganemisõiguse olemasolu või puudumise ja kohaldataval juhul taganemistähtaja ning muude taganemisõiguse kasutamist reguleerivate tingimuste kohta, sealhulgas teavitamise jaoks kasutatava püsiva andmekandja kohta, teave tarbija kohustuse kohta maksta kasutatud põhiosa ja intress, ning intressisumma päeva kohta. Eeltoodule vastab VÕS § 404 lõike 2 punkt 5. VÕS 409 lõige 31 VÕS § 409 lõike 31 kohaselt: kui tarbija ei maksa krediiti tagasi § 409 lõike 3 esimeses lauses nimetatud tähtaja jooksul, loetakse, et tarbija ei ole lepingust taganenud. Võttes arvesse direktiivi maksimaalselt harmoneerivat iseloomu, ei ole säte direktiiviga kooskõlas, kuna piirab tarbijale direktiiviga ette nähtud taganemisõiguse teostamist, mistõttu tunnistatakse säte kehtetuks. VÕS 409 lõige 42 VÕS § 409 täiendatakse lõikega 42 selleks, et võtta üle uue direktiivi artikkel 26 lõige 3, mis pikendab tarbija jaoks taganemistähtaega juhul, kui tarbijakrediidileping on majanduslikult seotud müügilepinguga (VÕS § 414) ja krediiti kasutatakse pikema kui 14 päevase tagastusajaga asja ostu finantseerimiseks. Sellisel juhul pikeneb taganemistähtaeg sellele taganemispoliitikale vastavalt. VÕS § 410 (Väljaspool äriruume sõlmitava lepinguna ja sidevahendi abil sõlmitud lepinguna tarbijakrediidileping) kehtetuks tunnistamine VÕS § 410 lõige 1 Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 20 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et krediidilepingud ja selliste lepingute muudatused koostatakse paberil või muul püsival andmekandjal ning et kõik lepingupooled saavad krediidilepingu koopia. VÕS § 404 lõige 1 sätestab, et § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil. Sisuliselt tähendab see, et sidevahendi abil sõlmitavate tarbijakrediidilepingute puhul kehtib vormivabadus ja lepingu võib sõlmida ka nt telefoni teel.28 Sellist lahendust ei saa artiklis 20 sätestatut arvesse võttes pidada direktiivile vastavaks. Seetõttu tunnistatakse lõige 1 kehtetuks ja kõigi tarbijakrediidilepingute puhul kehtib ühetaoliselt VÕS §-s 404 sätestatud vorminõue. Ka edaspidi saab tarbijakrediidilepingu sõlmida sidevahendi abil, kasutades pooltevahelises suhtluses mõnda sellist sidevahendit, mis võimaldab järgida VÕS § 404 sätestatud vorminõuet, näiteks on endiselt võimalik lepingu sõlmimine e-kirja teel. Oluline on, et lõpptulemusena oleks leping ise kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vormistatud ning et kõik lepingupooled selle koopiaga varustatud, sõltumata sellest kas pooled suhtlevad näost näkku või mõne sidevahendi abil. 28 Varul, Paul; Kull, Irene; Kõve, Villu; Käerdi, Martin; Sein, Karin (koost). Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, 2.–7. osa (§-d 208–618), Juura 2019, § 410, p 3.1. 59 Seevastu on välistatud lepingu sõlmimiseks tahte väljendamine sellise sidevahendi abil, mis ei võimalda tahet kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis väljendada, näiteks telefoni teel. See on vajalik tarbija kaitseks ja uue direktiivi artikli 20 korrektseks ülevõtmiseks. VÕS § 410 lõige 2 Lõige 2 jäetakse välja, kuna uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi loogika on, et kui konkreetseid finantsteenuseid reguleerivad muud liidu õigusaktid sisaldavad norme taganemisõiguse kohta, siis olenemata nende normide üksikasjalikkusest tuleks nende konkreetsete tarbijale suunatud finantsteenuste suhtes kohaldada ainult kõnealuste muude liidu õigusaktide vastavaid sätteid (kui kõnealustes õigusaktides ei ole sätestatud teisiti). Sellisel juhul finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ei kohaldata. Selle loogika kajastamiseks on võlaõigusseaduse üldosas uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmisel VÕS § 53 lõiget 5 täiendatud teise lausega, mille kohaselt sidevahendi abil finantsteenuse osutamise lepingu puhul ei kohaldata kõnesolevas jaos lepingueelse teabe andmise, tarbija taganemisõiguse ja selle teostamise tagajärgede ning ettevõtja piisavate selgituste andmise kohustuse kohta sätestatut, kui Euroopa Liidu õiguse või seda üle võtvate normidega on teatud liiki finantsteenuste osutamise kohta sätestatud teisiti. Seega üld- ja erinormi suhtest ja finantsteenuse kaugturustuse direktiivi ülevõtmise eelnõuga loodavast VÕS § 53 lõikest 5 tulenevalt ei ole VÕS § 410 lõige 2 enam vajalik, kuigi seal sätestatud põhimõte ei muutu. Seda, et sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingutele tuleb kohaldada VÕS § 409 regulatsiooni, kinnitab ka uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 26 lõige 7, mis sätestab, et kui tarbijal on taganemisõigus lõigete 1, 5 ja 6 alusel, siis direktiivi 2002/65/EÜ artiklit 6 ega 7 ei kohaldata. Uus finantsteenuste kaugturustamise direktiiv kohaldub vaid sidevahendi abil sõlmitud lepingutele. See tähendab, et väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul kehtib üldine tarbijaõiguste direktiivi 2011/83 regulatsioon, mille kohaldamisalast on finantsteenused välistatud (tarbijaõiguste direktiivi art 3 lg 3 p d). Kuigi VÕS § 47 lõikes 2, mis sätestab väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute regulatsiooni kohaldamisala, ei ole eraldi välja toodud direktiivi artikli 3 lõike 3 punktis sätestatud välistust finantsteenustele, ei tähenda see siiski, et neile kohalduks täies mahus väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute regulatsioon. Tarbijakrediidi puhul on tegemist valdkondadega, mis on Euroopa Liidu õigusega harmoneeritud, ning nimetatud erireeglid on tarbija õiguste direktiivi artikli 3 lõike 2 kohaselt tarbija õiguste direktiivi suhtes ülimuslikud ehk teisisõnu nendes valdkondades sätestatud erinormid prevaleerivad tarbija õiguste direktiivis ette nähtud üldnormide üle. Seda üld- ja erinormi vahekorda selgitab ka VÕS § 47 lõige 5. Taganemisõiguse osas on väljaspool äriruumi sõlmitud lepingute puhul tarbijakrediidi kohaldumist toonitatud ka VÕS § 49 lõikes 5. Eeltoodust tulenevalt ei ole kehtiv VÕS § 410 lõige 2 vajalik ei sidevahendi abil sõlmitud ega väljaspool äriruume sõlmitud lepingu puhul. Seetõttu tühistatakse eelnõuga lõige 2. VÕS § 411 (Tarbija õigus ennetähtaegsele tagasimaksmisele) Üldiselt on ennetähtaegse tagasimakse regulatsioon artiklis 29 võrreldes senise direktiivi artikliga 16 jäänud samaks. Täpsustatud on seda, milliseid kulusid võetakse ennetähtaegse tagastamise korral krediidi kogukulu vähendamisel arvesse. Artikli 29 lõike 1 teise lause 60 kohaselt võetakse tarbija krediidi kogukulu vähendamise arvutamisel arvesse kõiki kulusid, mida krediidiandja tarbijalt nõudis. Senise direktiivi artikli 16 lõike 1 teise lause kohaselt tuleks õiglaselt vähendada tarbija krediidi kogukulu, mis koosneb intressist ja kuludest lepingu järelejäänud kestuse jooksul. Krediidi kogukulu mõiste on direktiivi artikli 3 punktis 5 ja Eestis VÕS § 403 1 lõikes 3 defineeritud kui kõik kulud, kaasa arvatud intress, lepingutasud, maksud ja mis tahes muud tasud, mida tarbija on kohustatud seoses krediidilepinguga maksma ja mis on krediidiandjale teada, välja arvatud notaritasud. Lisaks arvatakse krediidilepinguga seotud kõrvallepingu kulud, eelkõige kindlustusmaksed, samuti tarbija krediidi kogukulu hulka, kui krediidi saamiseks või selle saamiseks tarbijale pakutud tingimustel on lisaks kohustuslik kõrvallepingu osutamise lepingu sõlmimine. Euroopa Kohus on kohtuasjas Lexitor C-383/18 esitanud seisukoha, mille kohaselt hõlmab tarbija õigus krediidi kogukulu vähendamisele krediidisumma ennetähtaegse tagasimaksmise korral kõiki tarbijalt nõutud kulusid, st ka kulusid, mis ei sõltu krediidilepingu kestusest, sealhulgas kulusid, mis on krediidi andmise ajal täielikult tasutud. Konkreetses kohtuasjas oli kõne all tarbija poolt lepingu sõlmimisel tasutud lepingutasu, mis ei olnud sõltuvuses lepingu kestusest. Uue tarbijakrediidi direktiivi põhjenduses 70 on viidatud Lexitori kohtuasjale ning selgitatud, et vähendamine artikli 29 tähenduses peaks olema proportsionaalne krediidilepingu järelejäänud kestusega ning hõlmama ka kulusid, mis ei sõltu kõnealuse krediidilepingu kestusest, sealhulgas kulusid, mis on krediidi andmise ajal täielikult tasutud. Seda tuleb VÕS § 411 lõike 1 kohaldamisel arvesse võtta. Kuigi Lexitori kaasus andis tõlgenduse selles osas, et ka lepingu kestusest sõltumatuid ning juba tasutud kulusid tuleb vähendamisel arvesse võtta, on uue tarbijakrediidi direktiiviga lisaks täpsustatud, et vähendamise arvestuses võetakse arvesse vaid krediidiandja nõutud kulud (inglise keeles all the costs impsed on the consumer by the creditor). Kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artiklis 16 ega selle alusel sätestatud VÕS § 411 lõikes 1 ei ole sellist täpsustust. Seega VÕS § 4031 lõikes 3 sätestatud krediidi kogukulu tuleb lisaks intressile vähendada üksnes nende kulude võrra, mille on ette näinud krediidiandja. Seega ei hõlma see näiteks kolmandate isikute poolt juba osutatud teenustega seotud kulusid, näiteks krediidilepingu vahendamise tasu. Eeltoodut põhjendab ka põhjendus 70, mille kohaselt ei tohiks kogukulu vähendamisel arvesse võtta kolmanda isiku kohaldatavaid ja otse talle makstavaid makse ja tasusid, mis ei sõltu krediidilepingu kestusest, kuna neid kulusid ei kehtesta krediidiandja ja seega ei saa krediidiandja neid kulusid ühepoolselt muuta. Samas krediidiandja poolt kolmanda isiku kasuks küsitavaid tasusid tuleks vähendamise arvutamisel siiski arvesse võtta. Eeltoodust lähtudes täpsustatakse selleks, et oleks selgem, milliseid kulusid tuleb vähendamisel arvesse võtta, ning lähtudes direktiivi sõnastusest, VÕS § 411 lõike 1 sõnastust selliselt, et oleks selgem seos VÕS § 4031 lõikes 3 sätestatud krediidi kogukulu mõistega. Samuti täpsustatakse VÕS § 411 lõike 1 teises lauses, et vähendada saab vaid selliste kulude arvelt, mida tarbijalt on nõudnud krediidiandja. Ennetähtaegse tagasimakse korral tuleb tarbijalt nõutavate tasude osas arvestada eelnevalt kirjeldatud krediidi kogukulu vähendamisega. Sellest suuremaid tasusid ei ole krediidiandjal õigus nõuda. Oluline on tähele panna, et kehtiv VÕS § 411 lõige 1 kehtib ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta. Hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 25 lõige 1 on sõnastatud 61 peaaegu identselt kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 lõikega 1, st ennetähtaegse tagasimakse korral vähendatakse krediidi kogukulu, mis hõlmab laenuintressi ja kulude vähendamist lepingu järelejäänud kestuse jooksul.29 Uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisel on leitud, et kaasnevaid muudatusi saab pidada põhjendatuks ka elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute puhul, mistõttu kehtivad need ühetaoliselt kõikide tarbijakrediidilepingute puhul. Hüpoteekkrediidi direktiiv lubab tarbija kaitseks minna kaugemale. Eelnõukohaste VÕS § 411 muudatuste kõrval on oluline selgitada seda, et edaspidi kohaldub see regulatsioon ka kasutusliisingutele. Kehtiva VÕS § 403 lg 4¹ kohaselt ei kohaldata VÕS §- s 411 sätestatut liisingulepingule, millega ei kaasne tarbija kohustust lepingueset välja osta. Kavandatava muudatuse kohaselt tunnistatakse VÕS § 403 lg 4¹ kehtetuks, mille tulemusel laienevad VÕS § 411 ennetähtaegse tagasimaksmise reeglid ka kasutusliisingule, s.t tarbija saaks lepingust tulenevad kohustused osaliselt või täielikult täita ennetähtaegselt (vt selle kohta eespool VÕS § 403 lg 4¹ seletuskirja). Eelnõu kooskõlastamisel tekkis VÕS § 411 sätestatu edasisest kohaldumisest ka kasutusliisingutele küsimus sellest, mis saab sellisel juhul liisinguesemest (nt sõiduautost). Sellisel juhul ei saa liisingulepingu lõpetamine toimuda nii, et tarbija annab liisingueseme (nt auto) liisinguandjale üle. See ei oleks vastavuses liisinguandja rolliga kolmnurksuhtes tema enda, tarbija ja liisingueseme müüja vahel. Liisinguandja roll on olla finantseerija, liisinguandja ei pea ise tegelema liisinguesemeks olevate sõiduautodega. Seetõttu on lepingutingimusi võimalik kujundada selliselt, et kasutusliisingu korral on krediit võimalik ennetähtaegselt tagastada, kui tarbija ostab ise sõiduki välja või leiab sellele kolmandast isikust ostja. VÕS § 4141 (Tähtajatud krediidilepingud) Tähtajatute krediidilepingute ülesütlemist on reguleeritud VÕS §-s 4141, mille regulatsioon tugineb kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artiklile 13. Uues direktiivis reguleerib seda küsimust artikkel 28, kus on võrreldes senise direktiiviga tehtud mõningaid täpsustusi. Eelnõuga muudetakse VÕS § 4141 lõiget 2. Lõikes 2 tehtav muudatus tuleneb uue direktiivi artikli 28 lõike 2 teisest lausest, mis on sisuliselt sama nagu senise direktiivi artikli 13 lõike 1 kolmas lause, kuid väikse erisusega. Nimelt on senise direktiivi sättes reguleeritud, et kui krediidilepingus on kokku lepitud, siis võib krediidiandja tähtajatu krediidilepingu korraliselt lõpetada, teatades sellest tarbijale vähemalt kaks kuud ette paberil või mõnel muul püsival andmekandjal. Uue direktiivi artikli 28 lõikes 2 on erisus selles osas, et selline teade tuleb tarbijale esitada paberil või mõnel muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal. Ehk juhul, kui krediidiandja soovib lepingu korraliselt lõpetada, kasutades selleks püsivat andmekandjat, peab ta seda tegema sellisel andmekandjal, mis on krediidilepingus kokku lepitud. VÕS § 4141 lõike 2 teise lause praeguse sõnastuse kohaselt peab krediidiandja ülesütlemisavaldus olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Et tagada kooskõla uue direktiivi tekstiga, tehakse selles muudatus ning uue sõnastuse kohaselt peab krediidiandja 29 Vt hüpoteekkrediidi direktiivi kohta ka UniCredit Bank Austria AG vs. Verein für Konsumenteninformation (C555/21). 62 ülesütlemisavaldus olema paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal ja tarbijale teatavaks tehtud vähemalt kaks kuud enne ülesütlemise jõustumist, kui lepingus ei ole kokku lepitud pikemat etteteatamistähtaega. Lisaks on teksti keelelise parandamise huvides sõna vähemalt asendatud sõnaga hiljemalt, see on lihtsalt keeleline parandus, st mitte sisuline muutus. VÕS § 4142 (Krediidiandja õigus keelduda krediidi kasutada andmisest) VÕS §-s 4142 on reguleeritud krediidiandja õigus keelduda krediidi kasutada andmisest tähtajatu tarbijakrediidilepingu puhul. See regulatsioon tugineb senise direktiivi artikli 13 lõikele 2. Uue direktiivi artikli 28 lõikes 2 on sama regulatsioon selle erisusega, et sarnaselt eelmisele sättele on ka siin täpsustatud, et krediidiandja teavitab tarbijat krediidi kasutusse võtmise õiguse lõpetamisest paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal. Eeltoodust tulenevalt tehakse täpsustus ka § 4142 lõike 2 esimeses lauses, kus on praegu kirjas, et krediidiandja peab vastavast asjaolust teavitama „püsival andmekandjal“. Eelnõu kohaselt peab ta teavitama paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal. VÕS § 416 (Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise piirangud) VÕS § 416 lõikes 4 tehakse uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 18 lõike 7 täpsema ülevõtmise tagamiseks selgitava iseloomuga muudatus. Artikli 18 lõige 7 vastab sisult hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 18 lõikele 4, mis on üle võetud VÕS § 416 lõikesse 4. Praegu sisaldub lõikes 4 üksnes see osa hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 18 lõikest 4, mis lubab krediidiandjal lepingu üles öelda olukorras, kus krediidiandja ei saanud tarbija krediidivõimelisust õigesti hinnata, sest tarbija jättis teadlikult esitamata §-s 4034 nimetatud teabe või võltsis krediidiandjale esitatud teavet. Eelnõu koostamise käigus on leitud, et parema arusaadavuse ja uue tarbijakrediidi direktiivi täpsema ülevõtmise huvides tuleb lõiget 4 täpsustada selliselt, et sellest tuleks esmase põhimõttena välja ka see, et krediidiandjal ei ole õigust tarbijakrediidilepingut üles öelda põhjusel, et tarbija krediidivõimelisust ei hinnatud õigesti. See on edaspidi lõike 4 esimene lause. Sellele järgneb senine regulatsioon lepingu ülesütlemise õiguse kohta olukorras, kus tarbija on esitanud teadlikult valeandmeid. VÕS § 4161 (Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine) Üldist Eelnõuga muudetakse VÕS §-s 4161 sätestatut, et võtta üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 35, mis näeb ette reeglid võlgnevuste ja makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete pakkumisele krediidiandja poolt. Eesti õiguses on vastav regulatsioon tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise (inglise keeles forbearance measures) kohta ette nähtud VÕS §-s 4161. Paragrahv põhineb krediidihaldajate ja krediidiostjate direktiivi (2021/2167)30 artikli 27 lõikel 2 ja artikli 28 lõikel 2, mis omakorda täiendasid senist tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 uue artikli 16a lõikega 1 ja muutsid hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17 artikli 28 lõiget 1. Uue tarbijakrediidi direktiiviga on 30 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL. 63 tarbijakrediidilepingute osa teatud määral muudetud, mis toob kaasa vajaduse muuta ka VÕS §-i 4161. Sätte üldine ülesehitus ja ka eesmärgid jäävad samaks. Artikli 35 lõike 1 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et krediidiandjad rakendaksid enne täitemenetluse alustamist asjakohasel juhul mõistlikku makseraskuste tõttu restruktureerimist. Põhimõte, et krediidiandjal tuleb esmalt hinnata, kas konkreetsel juhul on üldse asjakohane pakkuda tarbijale makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmeid, on jäänud samaks ka uues tarbijakrediidi direktiivis. Direktiivi põhjenduses 79 on vastava regulatsiooni loomist põhjendatud sellega, et täitemenetlusel on märkimisväärsed tagajärjed krediidiandjatele ja tarbijatele ning potentsiaalselt ka finantsstabiilsusele, seetõttu tuleb direktiivi kohaselt krediidiandjaid innustada tegelema esilekerkiva krediidiriskiga ennetavalt juba varases etapis ning kehtestama vajalikud meetmed eesmärgiga tagada, et nad rakendavad enne täitemenetluse algatamist asjakohasel juhul mõistlikku makseraskuste tõttu restruktureerimist. Kuigi uuest tarbijakrediidi direktiivist tulenevate muudatuste tõttu on reeglid tarbijakrediidi direktiivis ja hüpoteekkrediidi direktiivis teatud määral erinevad, kujundatakse eelnõuga ühtne regulatsioon kõikidele tarbijakrediidilepingutele. Justiits- ja Digiministeerium küsis selle kohta enne eelnõu koostamist huvirühmadelt arvamust ning sellist lahendust toetas enamik Justiits- ja Digiministeeriumile tagasiside esitanutest. See on lubatud põhjusel, et hüpoteekkrediidi direktiiv on minimaalselt ühtlustav ning seetõttu ei too kõnealused muudatused kaasa vastuolu hüpoteekkrediidi direktiiviga. Eelnõuga tehakse VÕS §-s 4161 terminoloogiline muudatus ja kasutatakse läbivalt sõnade „võla ümberkujundamine“ asemel sõnu „tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine“. Praegu on sätte pealkirjas kasutatud sõnu „tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine“, kuid tekstis on kasutatud sõnu „võla ümberkujundamine“. Eelnõuga ühtlustatakse VÕS § 4161 sõnastus nii, et selles on nüüd läbivalt kasutusel sõnastus „tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine“, mis vastab täpsemalt regulatsiooni eseme õiguslikule sisule. Silmas peetakse tarbijakrediidilepingu, mille täitmisega on tarbija sattunud viivitusse, tingimuste muutmist või selle osalist või täielikku refinantseerimist. See muudatus tehakse VÕS § 4161 tekstis läbivalt, st kõigis VÕS § 4161 lõigetes. Sama muudatus tehakse eelnõuga ka KAVS-i vastavates reeglites, mis viitavad VÕS §-s 4161 sätestatule (vt allpool KAVS § 44 lg 2 p 41; § 44 lg 5 p-d 1 ja 2; § 48 lg 5 p 71 muudatused). VÕS § 4161 lõige 1 Lõike 1 puhul on oluline selgitada, et uus direktiiv ei näe ette täpseid kriteeriume, mille alusel meetme pakkumise asjakohasust hinnata, kuid artikli 35 lõike 1 teise lause kohaselt võetakse muude tegurite hulgas arvesse tarbija isiklikke asjaolusid. Põhjenduses 79 selgitatakse täpsemalt, et otsustamaks, kas makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmed või nende korduv pakkumine on põhjendatud, tuleb muude tegurite hulgas arvesse võtta tarbija konkreetseid asjaolusid, nagu tarbija huvid ja õigused, tema suutlikkus krediiti tagasi maksta ning tema mõistlikud vajadused elamiskulude katmisel. Seega meetme pakkumisel peaks krediidiandja andma hinnangu sellele, kas konkreetsel juhul meetme pakkumise korral on tõenäoline, et tarbija suudab ümberkujundatud võlgnevuse tasuda. 64 Oluline on, et erinevaid võla restruktureerimise kokkuleppeid ei tohiks kasutada näiliselt tarbija võlakoorma leevendamiseks. Seega kui lepingutingimuste muutmine, nt laenutähtaja pikendamine täiendava tasu eest, üksnes suurendaks laenusaaja võlgnevust, ei tuleks meetmete pakkumist lugeda asjakohaseks. Eesmärgiks peab olema krediidi tagasimaksmiseks jätkusuutliku olukorra tekitamine. Finantsinspektsiooni märgukirja „Krediidilepingust tulenevate kohustuste restruktureerimise kohta tulenevalt krediidivõtjast võlgniku makseraskustest“ kohaselt ei ole finantsjärelevalve subjektil piiranguid õiguskaitsevahendite rakendamisel, kui eos on suure tõenäosusega arusaadav, et krediidivõtja maksevõimet ei ole võimalik mõistlike pingutustega taastada või esinevad muud olulised kaalutlused õiguskaitsevahendite viivitamatuks rakendamiseks. 31 Sarnasele seisukohale on asutud ka õiguskirjanduses. Meetme valikul tuleb hinnata, kas tarbijal on pikaajalised süsteemsed probleemid või on makseraskuse põhjus ajutine. Näiteks täielik või osaline maksepuhkus võib olla lihtsalt võlgnevust suurendav või selle suurenemist edasi lükkav meede ja mitte kuidagi tarbijale abiks, kui tal on pikemaajalised probleemid krediidi tagasimaksmisega. Seevastu võib see meede olla väga hea juhul, kui tegemist on ajutisema probleemiga, nt ajutine haigestumine või töökaotus. 32 Selline lähenemine on omakorda kooskõlas artikli 35 lõikest 1 tuleneva nõudega võtta arvesse tarbija isiklikke asjaolusid. Krediidihaldajate ja krediidiostjate direktiivi ülevõtmise eelnõu (376 SE) seletuskirja kohaselt tuleks meetmete pakkumise asjakohasust hinnata kooskõlas krediidiandja sise-eeskirjadega, millega tuleb ette näha viivituses olevate tarbijakrediidilepingutest tulenevate kohustustega tegelemise poliitika või strateegia ja vastav menetluskord. 33 Seega kuigi VÕS § 4161 sätestab üldise raamistiku ümberkujundamise meetmete pakkumiseks, peab KAVS § 44 lõike 3 punkti 41 ja lõike 5 kohaselt krediidiandja sise-eeskirjades reguleerima krediidilepingu tingimuste täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise korda, sealhulgas asjakohasel juhul võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise abinõude rakendamist. See põhimõte kehtib ka eelnõu kohaselt edasi. KAVS-i nõuded on avalik-õiguslikud, neil ei ole tsiviilõiguslikke tagajärgi, kuid need toetavad seda, et krediidiandja saaks tsiviilõiguslikus suhtes tarbijaga VÕS § 4161 sätestatud nõudeid täita. Lõike 1 lauses 1 täpsustakse, et tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise meetmeid võib tarbijale pakkuda nii enne ülesütlemisavalduse esitamist VÕS § 416 lg 1 alusel kui ka enne kohtu- või täitemenetluse alustamist. Direktiiv näeb ette, et meetmeid tuleb pakkuda enne täitemenetluse algatamist. Sarnaselt kehtiva regulatsiooniga tähendab see seda, et tarbijale võib pakkuda meetmeid erinevates etappides – oluline on, et see toimuks enne täitemenetluse alustamist. Selguse huvides viidatakse ka VÕS § 416 lõikele 1, mis reguleerib krediidilepingu ülesütlemist. See peab kindlasti eelnema täitemenetluse alustamisele. Seda, millal tarbijale pakkumine võla ümberkujundamiseks tehakse, võib ette näha ka krediidiandja sise-eeskirjaga, mh võib see toimuda enne, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, st lepingute ümberkujundamine ei pea olema seostatud lepingu ülesütlemise võimalusega kooskõlas VÕS § 416 lõikega 1.34 Ka kehtiva VÕS § 4161 lõike 1 viimases lauses täpsustatakse, et lõike esimeses lauses sätestatu ei välista võla 31 Finantsinspektsiooni märgukiri „Krediidilepingust tulenevate kohustuste restruktureerimise kohta tulenevalt krediidivõtjast võlgniku makseraskustest“, milles kirjeldatakse erinevaid restruktureerimise meetmeid. Arvutivõrgus kättesaadav: 02.10.2020 nr 4.11-3.1 -5321 Märgukiri.pdf. (17.05.2026). 32 Kristjan Pulk, Piia Kalamees, Evaluating Consumer Credit Forbearance Regulation: Evidence from an Estonian Policy Change, 2025. Arvutivõrgus kättesaadav: https://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=6120046 (22.04.2026). 33 Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu (376 SE) seletuskiri, lk 96. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/65742104-0a85-4a08-ba65-1374049b9658/ (17.05.2026). 34 Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu (376 SE) seletuskiri, lk 96. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/65742104-0a85-4a08-ba65-1374049b9658/ (17.05.2026). 65 ümberkujundamise pakkumist ka muudel juhtudel. Samuti soovitakse muudatusega selgemini välja tuua, et krediidiandja ei pea meetmeid pakkuma enne lepingu ülesütlemist ning siis uuesti enne kohtu- või täitemenetluse algatamist. Sellega seondub ka lõike 1 teises lauses kavandatud muudatus. Lõike 1 uues lisatavas teises lauses sätestatakse, et krediidiandja ei pea pakkuma tarbijale korduvalt võimalust tarbijakrediidilepingu ümberkujundamiseks, välja arvatud kui seda saab konkreetsel juhul pidada põhjendatuks. See vastab uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 35 lõike 1 kolmandale lausele. Eeltoodust nähtub, et tegemist on juhtumipõhise hinnanguga. Põhjenduses 79 on artikli 35 avamiseks selgitatud, et eelkõige juhul, kui tarbija ei vasta krediidiandja pakkumisele mõistliku aja jooksul, ei tohiks krediidiandjalt nõuda makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete korduvat pakkumist. See põhimõte tuuakse selguse huvides ka seaduse tekstis selgelt välja lõike 1 muudetud kolmandas lauses. Sisuliselt sarnane põhimõte on kajastatud kehtiva VÕS § § 4161 lõike 1 teises lauses, mis käsitleb tarbija varasemaid reageerimisi krediidiandja pöördumistele, kuid kuna see ei vasta täielikult artiklile 35, ei saa seda sellisel kujul säilitada. Põhjendusest 79 seaduseteksti üle toodud selgitus selle kohta, millal ei ole vaja korduvat pakkumist esitada, on uue direktiivi raamides maksimaalne võimalus selles küsimuses selguse loomiseks. Põhjenduse 79 kohaselt tuleks ka makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete korduva pakkumise põhjendatuse hindamisel võtta arvesse muude tegurite hulgas tarbija konkreetseid asjaolusid (vt selgitusi lõike 2 kohta). Lisaks eeltoodule tehakse lõikes 1 mõned sõnastuslikud muudatused, et tagada paremat kooskõla tsiviilõiguses kasutatavate mõistetega. Nii ei viidata sättes „viivituses olevale krediidilepingule“ ning „kohtu- ja täitemenetluse toimingute alustamisele“, vaid „tarbija makseviivituse tõttu kohtu- või täitemenetluse algatamisele“. VÕS § 4161 lõikes 2 täpsustatakse uue direktiivi artikli 35 lõike 1 teise lause ülevõtmiseks, et makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete puhul tuleb muude tegurite hulgas arvesse võtta tarbija isiklikke asjaolusid. See vastab lõike 2 esimeses lauses juba praegu viidatud tarbija olukorrale. Eelnõus on lõike 2 esimest lauset põhjenduse 79 alusel täpsustatud selles osas, mida tarbijale pakutava meetme sobivuse hindamise käigus veel arvesse võtta. Muu hulgas tuleb arvesse võtta tarbija õigusi ja huve, tarbija suutlikkust krediit tagasi maksta ning vajadust mõistlike elamiskulude katmiseks. See väljendab sisuliselt sama mõtet nagu kehtiv lõige 2, mille kohaselt võib krediidiandja rakendada võla ümberkujundamist juhul, kui tema hinnangu kohaselt suudab tarbija tõenäoliselt oma kohustused täita. Ka eelnõu kohaselt muudetava regulatsiooni eesmärk on tagada, et tarbijale pakutakse lahendus, mis vastab tema tegelikule olukorrale ja aitab kaasa ka sellele, et tarbija suudaks tekkinud makseraskuse ületada ja krediidi tagasi maksta. See on võimalik juhul, kui tarbijale pakutud võimalik meede on tarbijale sobilik ja vastab nendele tingimustele, mis on lõikes 2 loetletud. Artikli 35 lõike 1 teise lõigu kohaselt ei nõuta krediidiandjatelt krediidivõimelisuse hindamist kooskõlas artikliga 18, kui nad muudavad krediidilepingu kehtivaid tingimusi kooskõlas artikli 35 esimese lõike kolmanda lõigu punktiga b, tingimusel et krediidilepingu muutmisel ei suurendata märkimisväärselt tarbija makstavat kogusummat. Oluline on tähele panna, et artikli 35 lõike 1 teises lõigus ette nähtud krediidivõimelisuse hindamise välistuse juures viidatakse üksnes kolmanda lõigu punktile b, mis käsitleb kehtiva tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist (nt lepingu tähtaja pikendamine või intressmäära 66 muutmine). Selle välistuse juures ei viidata artikli 35 lõike 1 teise lõigu punktile a, mis käsitleb tarbijakrediidilepingu täielikku või osalist refinantseerimist. Selline erisus oli Euroopa Liidu seadusandja teadlik valik. Punktis a nimetatud lepingu täieliku või osalise refinantseerimise korral ei saa artikli 35 lõike 1 teises lõigus ette nähtud krediidivõimelisuse hindamise välistust kasutada. Teisisõnu, refinantseerimise korral tuleb tarbija krediidivõimelisust täielikult hinnata. Refinantseerimist on Euroopa Liidu seadusandja pidanud siiski selliseks meetmeks, kus tarbija õiguste ja huvide kaitseks ning ka võimalike kuritarvituste vältimiseks tuleb täielikult järgida ka direktiivis ette nähtud vastutustundliku laenamise reegleid. Seetõttu on VÕS § 4161 lõike 2 teises lauses viidatud üksnes sama paragrahvi lõike 3 teisele lausele, mis reguleerib kehtiva tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist. Direktiivis tooduga on soovitud vältida olukorda, kus krediidiandja oleks kohustatud pakkuma tarbijale krediidilepingu muutmise tingimusi, kuid võttes arvesse, et tarbija on juba tõenäoliselt makseraskustes, ei pruugiks see olla võimalik tulenevalt krediidivõimelisuse hindamise negatiivsest tulemusest. Seega on ette nähtud erand, mille kohaselt ei pea kehtiva krediidilepingu tingimuste muutmisel järgima krediidivõimelisuse hindamise reegleid vastavalt VÕS §-s 4034 sätestatule. Seejuures tuleb ikkagi meetmete kohaldamise asjakohasuse hindamisel arvesse võtta lõike 2 esimeses lauses sätestatut – tarbija konkreetset olukorda, tema suutlikkust krediiti tagasi maksta, tema mõistlikke vajadusi elamiskulude katmiseks ja muid asjaolusid (nt töö kaotuse korral tõenäosust uue töö ja sissetulekuallikate leidmiseks vms). Seega ei tähenda välistus seda, et krediidiandja ei peaks tarbijakrediidilepingu ümberkujundamisel tarbija krediidivõimelisust ehk võimekust krediit kokkulepitud tingimustel tagasi maksta üldse arvesse võtma. Tarbijakrediidilepingu muutmist vastavalt lõike 3 teisele lausele tuleks ikkagi pakkuda selliselt, et see aitaks tarbijal ületada esinevad makseraskused ning taastada jätkusuutlik krediidi tagasimaksmine. Kuid üksnes tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmisel (VÕS § 4161 lg 3 ls 2) ei ole kogu VÕS §-s 4034 sätestatu järgimine kohustuslik. See annab krediidiandjale selles olukorras rohkem paindlikkust ja võimaldab paremini arvestada selle spetsiifilise olukorraga, kuhu tarbija on sattunud. Eeltoodud erandi kasutamiseks on oluline tähele panna, et välistust saab kasutada vaid juhul, kui krediidilepingu muutmisel ei suurendata märkimisväärselt kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummat. Seega kuigi võib juhtuda, et tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmisel mõnel lõike 3 teises lauses nimetatud viisil (nt krediidilepingu tähtaja pikendamisel) tarbija makstav kogusumma veidi suureneb, ei tohiks see tarbija kohustusi oluliselt suurendada. Märkimisväärse suurenemise korral on siiski kohustuslik tervikuna VÕS § 4034 rakendamine. VÕS § 4161 lõige 3. Juhul, kui krediidiandja on lõikes 1 nimetatud hindamise tulemusel tuvastanud, et tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise pakkumine on konkreetse tarbija võlgnevuse tekkimise asjaolusid arvesse võttes asjakohane, on krediidiandjal kohustus pakkuda tarbijale mõistlikku meedet olukorra lahendamiseks. Eelnõukohase § 4161 lõike 3 kohaselt pakub krediidiandja tarbijakrediidilepingu kehtivate tingimuste muutmist (art 35 lg 1 lõigu 3 p b) ning võib pakkuda tarbijakrediidilepingu täielikku või osalist refinantseerimist (art 35 lg 1 lõigu 3 p a). Kehtiva tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmine võib muuhulgas hõlmata lõike 3 teise lause punktides 1–6 nimetatud meetmeid (tarbijakrediidilepingu tähtaja pikendamine; tarbijakrediidilepingu liigi muutmine; tagasimaksete täielik või osaline edasilükkamine teatava aja võrra; intressimäära vähendamine; vääringu konverteerimine; nõudest osaline loobumine ja erinevate nõuete summeerimine). Teise lause loetelus nimetatud meetmed on suures osas samad, nagu kehtivas VÕS § 4161 lõikes 3 ette on nähtud. Ainus sisuline erinevus, mis on uue 67 direktiivi punkti b alapunkti iv ülevõtmiseks vajalik, puudutab lõike 3 punkti 5. Kehtivas õiguses on selles viidatud intressimäära muutmisele, kuid uue direktiivi punkti b alapunkti iv ülevõtmiseks tuleb seal edaspidi viidata intressimäära vähendamisele. Oluline on rõhutada, et uues direktiivis on ette nähtud kohustus pakkuda vähemalt mingit lõikes 3 toodud meedet, kui hindamise järel on osutunud see asjakohaseks. Seadus ei kirjuta ette, millist meedet peab pakkuma, krediidiandja peab hindama, mis meede oleks konkreetses olukorras mõistlik. Lõike 3 teises lauses sätestatud loetelu ei ole ammendav ehk krediidiandja võib teha tarbijale ka ettepaneku mõnel muul viisil tarbijakrediidilepingu muutmiseks. Krediidiandja kohustuse rikkumisel on tarbijal põhimõtteliselt võimalik kasutada krediidiandja vastu õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda kahju hüvitamist, kui selle eeldused on täidetud. Eelnõuga ei looda selle jaoks erireegleid. VÕS § 4161 lõige 4. Lõikesse 4 lisatakse täpsustus, et krediidiandjal on lõikes 4 nimetatud teabe esitamise kohustus tarbija nõudmisel. Lõikes 4 sätestatu ei tulene direktiivist, vaid kujutab endast riigisisest regulatsiooni. Senise regulatsiooni rakendamisel on ilmnenud, et see on liialt bürokraatlik, mistõttu tehakse eelnõuga ettepanek muuta seda paindlikumaks. Tarbijale säilib endiselt võimalus krediidiandjalt vastav teave saada, ta peab selleks lihtsalt soovi avaldama. Krediidiandjal ei ole aga edaspidi enam kohustust omal algatusel tarbijale teavet anda VÕS § 4171 (Krediidivahendaja täiendav teavitamiskohustus) Paragrahvi 4171 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, kuna tegemist ei ole olemuslikult sättega, mis puudutaks tarbijaga sõlmitavat lepingut, vaid sättes reguleeritakse krediidivahendaja kohustust krediidiandja ees. Kuna tegemist on avalik-õigusliku kohustusega, siis jäetakse vastav säte VÕS-ist välja ning samasisuline säte kehtestatakse eelnõuga KAVS § 502 punktis 2, milles reguleeritakse krediidivahendaja täiendavaid kohustusi. Kõnealuse muudatuse tingib artikli 38 punkti d ülevõtmine. VÕS § 4191 (Nõustamisteenuse osutamine) VÕS §-s 4191 tehtavad muudatused on tingitud uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 3 punkti 17 ja artikli 16 ülevõtmisest ning seda tuleb vaadata koos eelnõuga KAVS §-des 7 ja 51 tehtavate muudatustega. Eelnõuga muudetakse § 4191 pealkirja sõnastust selliselt, et sealt võetakse välja viited elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingule. Kui seni on kehtinud § 4191 üksnes elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, siis nüüd laiendatakse seda kõikidele tarbijakrediidilepingutele. Paragrahvi 4191 aluseks on seni olnud hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 4 punkt 21, kus on sätestatud nõustamisteenuse mõiste. See säte on varem üle võetud § 4191 lõigetesse 1 ja 2. Ka uues tarbijakrediididirektiivis on reguleeritud nõustamisteenuseid puudutav (nõustamisteenuste mõiste artikli 3 punktis 17 on sisult sama nagu hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 4 punktis 21 toodud mõiste). Seega kuna nõustamisteenuste regulatsioon on uues tarbijakrediidi direktiivis sama nagu hüpoteekkrediidi direktiivis, võetakse VÕS § 4191 pealkirjast välja sõnad „elamukinnisvaraga seotud“ ja seeläbi laiendatakse sätte kehtivust ka teistele tarbijakrediidilepingutele. Samasugune muudatus tehakse KAVS § 7 pealkirjas (vt täpsemalt KAVS § 7 muutmise selgitusi). 68 Kuna seni on nõustamisteenuse mõiste sätestatud nii VÕS § 4191 lõikes 1 kui ka KAVS § 7 lõikes 1 ja sellist lahendust, kus sama mõiste on selgitatud kahes õigusaktis, ei peeta normitehniliselt mõistlikuks lahenduseks, on otsustatud eelnõuga jätta nõustamisteenuse mõiste üksnes KAVS § 7 lõikesse 1 ning VÕS § 4191 lõige 1 tunnistada kehtetuks. Samal põhjusel tunnistatakse kehtetuks VÕS § 4191 lõige 2, kuna samasisuline regulatsioon sisaldub KAVS § 7 lõigetes 2 ja 3. Eeltooduga seoses täiendatakse eelnõuga VÕS § 4191 lõike 3 sõnastust ning sinna lisatakse viide nõustamisteenuse selgitusele KAVS §-s 7. Sätte uue sõnastuse kohaselt kohaldatakse krediidiandja ja krediidivahendaja poolt KAVS §-s 7 sätestatud nõustamisteenuse osutamisele KAVS §-s 51 ja VÕS-is käsunduslepingu kohta sätestatut. KAVS §-s 51 reguleeritakse nõustamisteenuse osutamist puudutav ning sinna tehakse eelnõuga muudatused uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 ülevõtmisest tulenevalt. Viidates VÕS § 4191 lõikes 3 nii KAVS §-le 7 kui ka §-le 51, tagatakse, et KAVS-is nõustamisteenusele sätestatud reeglid (mis ühtlasi vastavad uue tarbijakrediidi artiklis 16 sätestatule) kohalduvad kõikidele krediidiandjatele, mitte üksnes nendele krediidiandjatele, kes alluvad KAVS-i regulatsioonile. VÕS § 4193 (Seosmüük ja komplektina müük) Üldist Uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 14 reguleerib krediidilepingu seosmüüki ja komplektina müüki (inglise keeles tying and bundling). Nimetatud mõisted on lahti seletatud direktiivi artikli 3 punktides 15 ja 16. „Seosmüük“ tähendab direktiivis krediidilepingu pakkumist ühes paketis muude eristatavate finantstoodete või -teenustega, kusjuures krediidilepingut eraldiseisvana tarbijale kättesaadavaks ei tehta. „Komplektina müük“ tähendab krediidilepingu pakkumist ühes paketis muude eristatavate finantstoodete või -teenustega, tehes krediidilepingu samal ajal kättesaadavaks ka eraldi, kuid mitte tingimata samadel tingimustel kui komplektis nende muude toodete või teenustega. Kehtivas õiguses on vastav regulatsioon ette nähtud elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute puhuks. See kehtestati hüpoteekkrediidi direktiivi artiklites 4 ja 12 sätestatud määratluste ülevõtmiseks. Uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisel laiendatakse regulatsiooni (küll teatud erisustega) ka muudele tarbijakrediidilepingutele. Seega sarnaselt hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 12 lõikes 1 sätestatule lubavad uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 14 lõike 1 kohaselt liikmesriigid komplektina müüki, kuid keelavad seosmüügi. Põhjenduses 47 on toodud, et oluline on vältida tavasid, nagu teatavate toodete seosmüük, mis võivad viia selliste krediidilepingute sõlmimiseni, mis ei ole parimal viisil tarbijate huvides, piiramata siiski komplektina müüki, millest võib tarbijaile kasu olla. Uue direktiivi ülevõtmiseks laiendatakse VÕS § 4193 regulatsiooni ka muudele tarbijakrediidilepingutele peale elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute ning selleks jäetakse sättest ja selle pealkirjast välja viide elamuskinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. Ainsaks erandiks jäävad VÕS § 4193 lõike 2 punkt 2 ja lõige 4, mis põhinevad vastavalt hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 12 lõike 2 punktil b ja lõikel 3, millele ei ole vastet tarbijakrediidi direktiivis ja mida ei saa seetõttu tarbijakrediidile laiendada. 69 Oluline on selgitada ka seda, et direktiivi artikli 14 lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud kindlad olukorrad, millal liikmesriigid võivad seosmüüki lubada (seoses makse- või hoiusekonto ning kindlustuslepinguga). See tähendab, et tegemist on liikmesriigile jäetud valikukohtadega. Samasugune regulatsioon on ette nähtud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele VÕS § 4193 lõike 2 punktis 1 ja lõikes 3, millega on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 12 lõike 2 punkt a ning lõige 4. Justiits- ja Digiministeerium küsis huvigruppide arvamust ning enamik vastajatest toetas hüpoteekkrediidi direktiivi sarnaste erandite ettenägemist ka muude tarbijakrediidilepingute puhul. Kuigi esines ka mõningaid teistsuguseid seisukohti, otsustati eelnõu koostamisel jääda samasuguse lahenduse juurde, mida on rakendatud hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmisel. Seetõttu piirduvadki VÕS § 4193 lõike 2 punktis 1 ja lõikes 3 tehtavad muudatused üksnes viidete kaotamisega elamukinnisvaraga seotud krediidile. VÕS § 4193 lõige 1 Lõikes 1 on ette nähtud seosmüügi keeld ja komplektina müügi lubatavus. Eelnõuga jäetakse lõikest 1 välja viide „elamukinnisvaraga seotud“ tarbijakrediidilepingutele, kuivõrd edaspidi kohaldub keeld kõikidele tarbijakrediidilepingutele. VÕS § 4193 lõige 2 Lõige 2 sätestab erandid, millal seosmüük on lubatav. Lõike 2 sissejuhatavast osast ja punktist 1 jäetakse välja viide „elamukinnisvaraga seotud“ tarbijakrediidilepingutele - säte üldkorras kohaldub edaspidi kõikidele tarbijakrediidilepingutele, sh punkt 1. Küll aga lisatakse punktile 2 juurde viide elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, kuna investeerimisteenusega seotud erand jääb hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevalt jääma kehtiva vaid elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. VÕS § 4193 lõige 3 Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 14 lõike 3 kohaselt tagavad liikmesriigid koos tarbijakrediidilepinguga kindlustuslepingu sõlmimisel, et krediidiandja peab ilma tarbijale tehtud krediidipakkumise tingimusi muutmata aktsepteerima muu kui tema eelistatud teenuseosutaja kindlustuslepingut, kui sellise kindlustuslepinguga pakutav tagatis on samaväärne krediidiandja soovitatud lepingu pakutavaga. Eeltoodu vastab VÕS §-le 4012 (vt eespool ka VÕS § 4012 seletust), millele muudetud VÕS § 4193 lg 3 ka viitab. VÕS § 4193 lõige 5 Lõikes 5 on ette nähtud VÕS § 4193 lõikes 1 sätestatud keeldu rikkudes sõlmitud tarbijakrediidilepinguga seotud lepingu tühisus. Eelnõuga jäetakse lõikest 5 välja viide „elamukinnisvaraga seotud“ tarbijakrediidilepingutele. Kuivõrd edaspidi kohaldub VÕS § 4193 lõikes 1 sätestatud keeld kõigile tarbijakrediidilepingutele, siis kohaldub ka lõikes 5 sätestatud keelu rikkumise tagajärg kõigile tarbijakrediidilepingutele, st nii elamukinnisvaraga seotud kui ka muudele tarbijakrediidilepingutele. VÕS 7113 (Teave maksekontoga seotud makseteenuste kohta) 70 Paragrahvi 7113 lõike 1 kolmandast lausest jäetakse välja viide VÕS §-le 407. Muudatus on seotud VÕS § 407 eelnõus tehtavate muudatustega. Direktiivi ülevõtmisel kaotatakse senised erisused arvelduskrediidile ette nähtud lepingueelse teavitamise regulatsioonis VÕS §-s 407. Paragrahvi 407 lõiked 21–25 tunnistatakse kehtetuks. Paragrahvi 407 jäävad lepingu kehtivuse ajal kohalduvad teavitamise reeglid ja tulevad juurde uued reeglid lepingu ülesütlemise või krediidi ülempiiri muutmise kohta. Aga lepingueelset teavet VÕS § 407 enam ei reguleeri. Arvelduskrediidilepingutele hakkab kohalduma sama teabeleht ja üldine regulatsioon nagu kõigile teistele tarbijakrediidilepingutele. See regulatsioon on nähtud ette VÕS §-s 4031. Seetõttu puudub tulevikus vajadus §-s 7113 viidata §-s 407 sätestatule. See viide oleks tulevikus ebatäpne. Seetõttu jäetakse see eelnõuga VÕS § 7113 lõike 1 kolmandast lausest välja. Normitehniline märkus Eelnõuga täiendatakse VÕS-i uue normitehnilise märkusega, mis viitab uuele tarbijakrediididirektiivile. See on vajalik HÕNTE § 27 lg 3 järgimiseks. Samasugune normitehniline märkus lisatakse ka kõigi teiste eelnõuga muudetavate seaduste juurde. 3.2. Isikuandmete kaitse seaduse muutmine IKS § 101 (Tarbijakrediidilepingu puhul tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatava registriga seotud nõuded) Üldist Eelnõuga nähakse ette IKS-i muudatused selleks, et võtta üle direktiivi artikli 19 see osa, mis puudutab tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalike registrite tegevust. Tegemist on direktiivi ülevõtmisega kaasneva olulise muudatusega, kuna seni puudub kehtivas õiguses just enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist (või enne krediidisumma märkimisväärset suurendamist) tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate registrite tegevust käsitlev eriregulatsioon. Direktiivi artikli 19 ülevõtmiseks tuleb see eelnõuga luua. Vastav regulatsioon nähakse ette IKS-is, kuivõrd selle peamine eesmärk on tarbija kui andmesubjekti õiguste kaitse. Eelnõu koostamisel kaaluti artikli 19 ülevõtmiseks erinevaid variante, sh VÕS-i, KAVS-i ning krediidiinkassode ja -ostjate seadust (KIOS), kuid olemuslikult ei sobiks need reeglid mitte ühtegi nimetatud seadustest. Reeglid ei ole eraõiguslikud, mistõttu ei sobiks need VÕS-i. KAVS ja KIOS on subjektipõhise kohaldamisalaga seadused ning kohalduvad üksnes Finantsinspektsiooni tegevusloaga isikutele, seetõttu on neil teistsugune reguleerimisese ja teised eesmärgid. Õiguslikult olemuselt on artiklis 19 ette nähtud reeglid kõige enam puutumuses isikuandmete kaitsega, artiklis 19 viidatakse läbivalt IKÜM-i järgimise vajadusele. Seetõttu on eelnõu koostamisel peetud kõige sobivamaks kohaks artikli 19 ülevõtmisel IKS-i. Märkimist väärib ka asjaolu, et samasugust lahendust on kasutatud direktiivi ülevõtmisel Saksamaal, kus artikkel 19 võeti üle samuti isikuandmete kaitse seadusesse (saksa keeles Bundesdatenschutzgesetz, vt § 30).35 IKS §-i 101 võetakse üle artikli 19 need osad, mis näevad ette kohustused direktiivi tähenduses andmebaasi pidajale. Need osad artiklist 19, mis näevad ette kohustused krediidiandjale lepingulises suhtes tarbijaga, võetakse üle VÕS §-i 4034, mis reguleerib krediidiandja poolt 35 Selliselt võeti Saksamaal eelnõu vastu 17.04.2026. 71 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Need on reeglid on omavahel seotud ja peaksid toimima omavahel loogilises koosmõjus. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peab krediidiandja koguma tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe. Selleks tuleb VÕS § 4034 lõike 4 kohaselt kasutada muu hulgas asjakohaseid allikaid. Üheks selliseks allikaks on ka erinevad registrid, kust on võimalik saada tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks väärtuslikku teavet nii tarbija varasema maksekäitumise (nn negatiivne krediidiinfo), tarbija tulevast maksekäitumist puudutavate hinnanguliste näitajate (nn krediidiskoorid) 36 ning tulevikus, kui jõustuvad krediiditeabe jagamise seadusest tulenevad muudatused krediiditeaberegistri kohta, ka tarbija olemasolevate kohustuste kohta (nn positiivne krediidiinfo). Hästitoimivatel krediidiregistritel on oluline krediidiandjat toetav roll tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate registrite jaoks nähakse kõnealuste IKS-i muudatustega ette uued nõuded registri pidamisele. Krediidiregistreid puudutavad muudatused kavandatakse eelnõuga loodavas IKS-i uues §-s 101. See paikneb vahetult § 10 järel, mis reguleerib isikuandmete töötlemist seoses võlasuhte rikkumisega ja on seetõttu samuti kohaldatav sarnastele andmekogudele, mida direktiivi artiklis 19 on silmas peetud. Seetõttu on uue regulatsiooni asukoht IKS §-s 101 loogilises kooskõlas senise IKS-i regulatsiooniga. Muudatuste kavandamisel on võetud sõnastuses osaliselt eeskuju IKS §-st 10 ja KIOS § 3 lõikest 4, mis reguleerib maksehäireinfo esitamist ja vahendamist selles kontekstis, et sellega tegelevat isikut ei loeta KIOS-i tähenduses krediidiinkassoks. Siiski ei saa muudatuse kavandamisel piirduda üksnes maksehäireinfo reguleerimisega (st üksnes IKS § 10 kohase võlgnevuste info reguleerimisega), sest direktiivi artikkel 19 ei piirdu üksnes maksehäireinfoga. Praktikas võib krediidivõimelisuse hindamisel kasutada ka nn krediidiskooride andmist ja see ei põhine üksnes maksehäireinfol, samuti on tarbija krediidivõimelisuse hindamisel oluline nö positiivne krediidiinfo ehk info tarbija juba olemasolevate kohustuste kohta. Seetõttu on eelnõuga loodava regulatsiooniga hõlmatud registrid, mis sisaldavad IKS §-s 10 sätestatud võlasuhte rikkumisega seotud andmeid või muud sarnast tarbijate krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavat teavet, sealhulgas krediidiskoore. Eestis on nendest muudatustest eelnõu koostamise ajal mõjutatud praktikas kaks eraõiguslikku registripidajat: e-krediidiinfo.ee (Creditinfo AS) ning taust.ee või krediidiregister.ee (Krediidiregister OÜ), kes avaldavad teavet maksehäirete ja krediidiskooride kohta. Riigikogus on menetlemisel krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu 37, mille alusel luuakse krediiditeaberegister. Krediiditeaberegister hõlmab andmeid tarbija finantskohustuste kohta, mis tulenevad krediidiandjaga sõlmitud tarbijakrediidilepingust (vt eelnõu § 7). Muu hulgas sisaldab see ka teavet tarbijakrediidilepingus kokku lepitud kohustuse täitmisega viivitamise fakti kohta juhul, kui tarbija kohustuse täitmise tähtpäevast on möödunud 14 päeva (eelnõu § 7 lg 1 p 12). 36 Õiguskirjanduses on selgitatud, et selliseid skoore kasutatakse eelkõige automatiseeritud krediidivõimelisuse hindamise käigus. Vt Palandt/Weidenkaff, 78. Auflage, 2019, BGB § 505b, Rn 2. 37 652 SE, arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9da932aa-06d9-4eaa- ad47-be8fdaddc7d3/krediiditeabe-jagamise-seadus/ (17.05.2025). 72 Krediiditeaberegistri pidaja tegevusele hakkavad kohalduma ka IKS §-st 101 tulenevad nõuded. Puudub vajadus dubleerivate normide sätestamiseks krediiditeabe jagamise seaduse eelnõusse. Krediiditeaberegistri pidaja lähtub registri pidamisel IKS § 101 tulenevatest kohustustest. . Direktiivi artiklis 19 on kasutatud eelnõu tähenduses registrite kohta terminit andmebaas (inglise keeles database). Eelnõus on seda sama mõistet tähistatud terminiga register. Selliselt on võimalik tagada tulevase IKS-i regulatsiooni sõnastuslik kooskõla tulevase krediiditeabe jagamise seadusega, mis hakkab reguleerima krediiditeaberegistri pidamist. Kuivõrd kõnealune regulatsioon nähakse ette IKS-is ja reeglite eesmärk on tarbija kui andmesubjekti õiguste kaitse, teeb nende täitmise üle järelevalvet Andmekaitse Inspektsioon. Kui mingis eriküsimuses tekib vajadus saada järelevalve tegemisel ka mõne teise järelevalveasutuse (näiteks Finantsinspektsiooni) abi, siis on selleks võimalik kasutada halduskoostöö seaduses sätestatud ametiabi võimalusi. IKS § 101 lõige 1 Lõikega 1 piiritletakse ära sätte kohaldamisala. Selle eesmärk on koos sätte pealkirjaga sätestada selged raamid sellele, 1) missugustele registritele kõnealune regulatsioon kohaldub ning 2) missuguste isikute suhtes ja missuguste võlasuhete raames tehtavatele toimingutele kõnealune regulatsioon kohaldub. Esiteks. Direktiivi mõte on reguleerida n-ö krediidiregistreid, st selliseid registreid, mille sisuline eesmärk on võlasuhetes teise poole krediidivõimelisuse ja tulevase tõenäolise maksekäitumise hindamine. Seetõttu peab lõike 1 kohaselt §-s 101 sätestatud kohustusi täitma selline registripidaja, kelle peetav register sisaldab maksehäireandmeid või muud sarnast tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavat teavet, sealhulgas krediidiskoore ja tulevikus loodava krediiditeaberegistri puhul ka positiivset krediidiinfot. Kõnealuses sättes on antud krediidiskoori definitsioon – tegemist on tõenäosusväärtusega tarbija tulevase maksekäitumise hindamiseks. Tegemist on näitajaga, mida kasutatakse praktikas üha enam ning mis võib olla üheks faktoriks, mida tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvestatakse. Ka Eestis on praktikas võimalik krediidiskoore kasutada. 38 Krediidiskoore sisaldavad registrid on vaieldamatult direktiivi artikli 19 kohaldamisalas. Need on otseselt seotud tarbija krediidivõimelisuse hindamisega, see on krediidiskooride avaldamise teenust pakkuva registri peamine eesmärk. Ilmselt võib eeldada, et tulevikus hakatakse üha enam tuginema just sellistele standardiseeritud hinnangutele. Direktiivi artikli 19 mõtte ega eesmärkidega ei oleks kooskõlas piiritleda selle kohaldamine riigisiseselt üksnes maksehäireid puudutava infoga ja tulevikus positiivse krediidiinfoga, jättes samas skoorid kohaldamisalast välja. Seda, et krediidiskoore sisaldavad registrid on direktiivi kohaldamisalas, kinnitab mh ka võrdlus Saksamaaga, kus eelmise tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 andmebaasidele juurdepääsu käsitlev art 9 on üle võetud BDSG §-i 30. BDSG § 30 kommentaarides39 on juba kehtiva õiguse kohta sõnaselgelt välja toodud, et see kohaldub Saksamaal Schufale, kelle üks 38 https://krediidiregister.ee/eraisiku-krediidiskoor/ 39 vt nt BeckOK DatenschutzR/Pohl-Schönmehl BDSG § 30 Rn. 12; Paal/Pauly/Pauly, 4. Aufl. 2026, BDSG § 30 Rn. 3 73 peamine teenus on just tarbijate kohta krediidiskooride väljastamine.40 Seda arvestades kohalduvad ka uuest direktiivist tulenevad reeglid kindlasti krediidiskoore sisaldavatele andmebaasidele. Oluline on rõhutada, et lõikega 1 ei nähta ette registri kohustuslikku andmekoosseisu ega kohustata mitte ühtegi olemasolevat registrit tarbijate kohta skoore väljastama hakata. See ei ole lõike 1 eesmärk. Lõike 1 mõte on selgelt sätestada, missugune andmete kogum kujutab endast registrit eelnõukohase IKS § 101 tähenduses ja mille puhul tuleb seetõttu ka eelnõukohast IKS § 101 regulatsiooni kohaldada. Krediidiskoore sisaldavad registrid on direktiivi artikli 19 mõttes kindlasti tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldavad andmebaasid. Seetõttu on sellised registrid ka IKS § 101 kohaldamisalas. Samas on sätte kohaldamisala piiritlemine „muu sarnase krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatava teabega“ taotluslik ka seetõttu, et sättega ei ole soovitud hõlmata mis tahes andmekogusid, kust võiks saada mingitki infot tarbija ja tema majandusliku olukorra kohta. See tähendab, et kuigi ka näiteks avalikest andmekogudest (nt Ametlikest Teadaannetest või Riigi Teatajast) on võimalik saada teavet, mis võib olla tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalik, ei ole need kõnealuse sätte kohaldamisalas. Direktiivi mõte on reguleerida n-ö krediidiregistreid, vastasel juhul läheks regulatsioon liialt laialivalguvaks. Teiseks. Lõikest 1 tuleneb sõnaselgelt, et §-s 101 sätestatud nõuded kehtivad üksnes seoses tarbijakrediidilepingutega ning suhetes tarbijate ja krediidiandjatega. Tarbijakrediidilepingu mõiste on ette nähtud VÕS §-s 402. Kuigi erinevaid maksehäireregistreid võivad kasutada ka näiteks üürileandjad enne uue üürnikuga üürilepingu sõlmimist või äriühingud potentsiaalse uue partneri majandusliku olukorra kontrollimiseks, siis need reeglid, mis kõnealuses sättes ette nähakse, kohalduvad üksnes seoses tarbijakrediidilepingutega. Sättes nähakse krediidiandjatele registrile juurdepääsu saamiseks ette täiendavad piirangud ja krediidisaajast tarbijatele täiendavad õigused. Ühegi teise isiku õigusi ega kohustusi kõnealuse paragrahviga ei reguleerita. See on põhjendatav asjaoluga, et need reeglid tulenevad uuest tarbijakrediidi direktiivist, mille kohaldamisalas on üksnes tarbijakrediidilepingud. Ka direktiivi põhjendus 57, mis käsitleb direktiivi tähenduses andmebaase, sisaldab selgitusi üksnes krediidiandjate ja tarbijate kohta. Regulatsiooni mõte ei ole laiemalt reguleerida teiste õigussuhetega seoses juurdepääsu registrile, registrisse kantavaid andmeid ja andmesubjekti õigusi sellega seoses. Teisisõnu, kõnealuses paragrahvis sätestatu on piiratud registri kasutamise ja toimimisega üksnes seoses tarbijakrediidilepingutega. IKS § 101 lõige 2 Lõikega 2 võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 19 lõige 2, mille kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et tarbijate krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavatele andmebaasidele on juurdepääs ainult neil krediidiandjatel, kelle üle teeb järelevalvet riiklik pädev asutus ja kes järgivad täielikult määrust (EL) 2016/679. 40 Vt arvutivõrgus: https://www.schufa.de/en/scoring-data/index.jsp (26.04.2026). 74 Esmalt on oluline rõhutada, et tegemist ei ole eraldiseisva õigusliku alusega registris sisalduvate isikuandmete töötlemiseks. Selleks, et tarbija isikuandmeid oleks võimalik töödelda, peab igal juhul olema IKÜM-ist tulenev õiguslik alus. Isikuandmete töötlemise õigusliku aluse valikul tuleb lähtuda IKÜM-ist. See kohaldub kõigile isikutele, sh krediidiandjatele, ning eelnõuga ei piirata ega täpsustata seda. Selguse huvides on lõikes 2 eraldi rõhutatud, et registrile on lubatud juurde pääseda isikuandmete töötlemiseks õigusliku aluse olemasolu korral. Kui aga registrile soovib juurdepääsu saada krediidiandja seoses tarbija krediidivõimelisuse hindamisega, siis tuleb lähtuvalt artikli 19 lõikest 2 täita kaks tingimust: 1) krediidiandja peab olema finantsjärelevalve subjekt ja 2) tema tegevus peab olema vastavuses isikuandmete töötlemisele kehtivate nõuetega. Direktiivi mõte on seada krediidiandjatele täiendavad piirangud, kuivõrd tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks on vaja koguda tarbija kohta hulgaliselt isikuandmeid ja seejuures võib tekkida oht kahjustada tarbija kui andmesubjekti õigusi. Seetõttu on Euroopa Liidu seadusandja pidanud vajalikuks täiendavate nõuete järgimist seoses registri kasutamisega. Kuid see ei mõjuta andmetöötluse aluseid ega IKÜM-i kohaldumist. Registripidaja on kohustatud andma registrile esmakordse juurdepääsu ainult sellisele tarbijakrediiti pakkuvale krediidiandjale, kes on finantsjärelevalve subjekt. Eestis tähendab see seda, et krediidiandjal peab olema Finantsinspektsiooni väljastatud tegevusluba. Seda on võimalik hõlpsasti kontrollida Finantsinspektsiooni kodulehelt: https://www.fi.ee/et/supervised-entities. Teises Euroopa Liidu liikmesriigis asutatud krediidiandja korral peab olema tegemist vastava teise Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva järelevalve subjektiga. Kui krediidiandjal vastav tegevusluba (või teises liikmesriigis kasutatav asjakohane meede, nt registreering vms) puudub, ei ole registrile juurdepääs lubatud. Registrile on juurdepääs üksnes sellisel krediidiandjal, kelle tegevus on vastavuses IKÜM-i ja muude kehtivate isikuandmete töötlemise nõuetega (eelkõige riigisisesed IKS-i reeglid). Kahjuks ei anna ei direktiivi artikli 19 tekst ega ka vastavad põhjenduspunktid selgeid juhiseid selle kohta, kuidas täpselt tuleb andmekaitsereeglite järgmist kontrollida. Vastav reegel lisati direktiivi teksti EL nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel peetud läbirääkimiste lõppfaasis, mistõttu ei ole selle sisu EL seadusandlikus menetluses samaväärse põhjalikkusega läbi kaalutud, nagu enamik teisi reegleid on. Selline on aga olnud Euroopa Liidu seadusandlikus menetluses jõutud lõpliku kompromiss, mis tuleb riigisisesesse õigusesse üle võtta. Siiski tuleb rõhutada, et artikli 19 lõige 2 teeb viite IKÜM-i nõuete järgmisele, mida krediidiandjad peavad nii või teisiti tegema, sest IKÜM on otsekohalduv määrus. Seetõttu ei loo see reegel krediidiandjatele endile mingeid uusi kohustusi ja korrektselt andmekaitsereegleid järgiva krediidiandja jaoks ei peaks uue regulatsiooniga ka põhimõttelisi muudatusi kaasnema. IKÜM-ile vastavuse kontrollimine toimub üldiste IKÜM-ist tulenevate vastutava töötleja kohustuste raames. Registripidaja ei pea aga sisuliselt kontrollima, kas krediidiandja tegevus on kooskõlas isikuandmete töötlemisele kehtivate nõuetega. Direktiivi artikkel 19 lg 2 eesmärk on tagada, et suures hulgas isikuandmeid sisaldavale registrile ei saaks ligipääsu reguleerimata ja andmekaitse nõudeid rikkuvad krediidiandjad – kuna Eestis on krediidiandjad Finantsinspektsiooni ja isikuandmete töötlemist puudutavas osas ka Andmekaitse Inspektsiooni järelevalve all, on direktiivi vastav eesmärk täidetud ka olemasoleva süsteemi kaudu. IKÜM-i otsekohaldatavus ja asjaolu, et Andmekaitse Inspektsioon teostab krediidiandjate üle pidevat järelevalvet, ei tähenda aga seda, et andmekaitsealase rikkumise toime pannud 75 krediidiandjad saavad samal ajal säilitada ligipääsu registrile. See tähendab, et kui Andmekaitse Inspektsioon on teinud krediidiandjale ettekirjutise, mis keelab andmete töötlemise või tuvastab raske rikkumise, võib see anda registripidajale alusel peatada või lõpetada registrile ligipääs. Registripidajal on õigus ligipääs peatada, kui talle on teatavaks saanud jõustunud ettekirjutis, mille sisu arvestades oleks IKS § 101 lg 2 eesmärgiga vastuolus krediidiandja jätkuv andmetöötlus kõnealuses registris. IKS § 101 lõige 3 Lõikega 3 võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 19 lõige 1, mille kohaselt peab krediidiandjatel olema teistes liikmesriikides juurdepääs registritele mittediskrimineerivatel tingimustel. Põhjenduses 57 on selgitatud, et see on vajalik konkurentsimoonutuste vältimiseks krediidiandjate vahel. Nendel krediidiandjatel, kelle üle tehakse järelevalvet ja kes järgivad täielikult määruse (EL) 2016/679 sätteid, peab olema liikmesriigis, mis ei ole nende asukohariik, juurdepääs tarbijaid käsitlevatele era- või avalik-õiguslikele krediidiandmebaasidele samasugustel mittediskrimineerivatel tingimustel nagu selles liikmesriigis asutatud krediidiandjatel. IKS § 101 lõige 4 Lõikega 4 nähakse esmalt ette minimaalsed nõuded registri andmekoosseisule. Sellega võetakse üle artikli 19 lõige 4. Register peab sisaldama teavet vähemalt tarbija tarbijakrediidilepingust tuleneva võlgnevuse kohta ning tarbijakrediidi liiki ja krediidiandja nime. See loetelu ei ole ammendav. Registripidaja võib õigusliku aluse olemasolul registris töödelda ka muid andmeid. Lõikes toodu on minimaalne info, mis tuleb registris kajastada. Põhjenduses 57 on selgitatud seda regulatsiooni vajadusega tugevdada vastastikkuse põhimõtet. Kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides ühtsete reeglite rakendamine aitab kaasa ühtsete standardite loomisele ja see peaks toetama ka piiriüleselt krediidi andmise ja võtmise hõlbustamist. Teiseks nähakse lõikes 4 ette, et registripidaja peab kehtestama meetmed, millega tagatakse, et registris sisalduv teave on ajakohane ja täpne. Säte vastab uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 19 lõike 7 esimesele lausele. Selline nõue tuleneb juba ka IKÜM-ist. IKÜM art 5 lg 1 p d loob juba kohustuse isikuandmete töötlemisel tagada, et isikuandmed on õiged ja vajaduse korral ajakohastatud ning et võetakse kõik mõistlikud meetmed, et töötlemise eesmärgi seisukohast ebaõiged isikuandmed kustutaks või parandataks viivitamata. Kuid kuna see on direktiivi artikli 19 lõike 7 esimeses lauses ette nähtud paralleelse regulatsioonina, nähakse see ka eelnõus ette eraldi. Euroopa Komisjoni on sellist lähenemist nimetanud nn IKÜM-pluss lähenemiseks (inglise keeles GDPR +). Sisuliselt saab aga asjakohaste meetmete rakendamisel suuresti lähtuda sellest, mida registripidaja on pidanud IKÜM-i artikli 5 rakendamiseks tegema. Seetõttu ei too ilmselt kõnealune säte juba olemasolevatele registritele ilmselt kaasa olulist muudatust nende tööprotsessides. IKS § 101 lõige 5 Lõikega 5 võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi 19 lõike 7 teine lause. Registripidaja peab tarbijat tema kohta andmete registrisse kandmisest 30 päeva jooksul teavitama. Samuti tuleb tarbijat teavitada tema IKÜM-ist tulenevatest õigustest. 76 See teavitamiskohustus on täiendav IKÜM-i artiklis 14 vastutavale töötlejale ette nähtud teavitamiskohustusele. See tähendab, et kohaldub nii IKÜM kui ka kõnealune regulatsioon. Eelnõu ei mõjuta kuidagi IKÜM-i kohaldumist. Aga oluline on märkida, et kõnealuse teavitamiskohustuse suhtes ei kohaldu IKÜM-i artiklis 14 toodud erandid, see tähendab, et direktiivist tulenev regulatsioon võib kohalduda ka juhul, kui IKÜM ei kohalduks. Ka ei sõltu kõnesolevast sättest tulenev teavitamiskohustus sellest, millisel õiguslikul alusel isikuandmeid töödeldakse. Siin saab lähtuda sellest, et regulatsioon on kehtestatud IKÜM-i suhtes täiendavavana (GDPR +). Nii on seda selgitanud ka Euroopa Komisjon. Sõltumata sellest, et IKÜM-i ja tarbijakrediidi direktiivist tulenevad IKS-i reeglid on üksteist täiendavad, siis praktikas saab tarbijale ikkagi saata üksnes ühe teavituse. Lihtsalt selle koostamisel peab arvestama mõlemast regulatsioonist tulenevaga. Teavituse peab eelnõu kohaselt esitama tarbijale registripidaja. Artikli 19 lõike 7 esimene lause paneb selles ette nähtud kohustuse registripidajale (see võetakse üle lõikesse 4). Artikli 19 lõike 7 teine lause on sõnastatud umbisikuliselt, kuid artikli 19 lõike 7 ülesehitust ja kahe lause omavahelist seotust arvestades, kohaldub ka teises lauses ette nähtud kohustus samuti registripidajale. Samamoodi on see ette nähtud ka Saksmaal ja Austrias direktiivi ülevõtmise eelnõudes, mis panevad vastava teavitamiskohustuse registripidajale. Seetõttu on ka eelnõukohases IKS § 101 lõikes 5 nähtud vastav kohustus ette registripidajale. Tema on selle kohustuse täitmise eest vastutav, nii nagu see toimib praegu IKÜM artikli 14 kohaselt maksehäireinfo registris avaldamisel. Registripidajal on võimalik tarbija kontaktandmeid õigustatud huvi alusel rahvastikuregistrist saada. Kuid ei ole välistatud, et registripidaja kasutab teavituse tegemiseks mõnda täitmisabilist (volitatud töötlejat), näiteks registripidaja ja krediidiandja vahel sõlmitava kokkuleppe alusel krediidiandjat. See ei oleks eelnõuga vastuolus. Teisalt aga on krediidiandjal ja registripidajal omavahelises lepingulises suhtes võimalik reguleerida seda, kas krediidiandja peab registripidajale tarbija olemasolevad kontaktandmed edastama, et registripidaja saaks teavitamiskohustuse siiski ise täita. Kontaktandmete õigsusega seotud jms riske on võimalik hajutada krediidiandja ja registripidaja omavaheliste kokkulepetega. Teavituse saatmiseks ei ole direktiivis ette nähtud konkreetset viisi ega vormi. Põhjenduspunktis 57 viidatakse ühe võimalusena tarbijale e-kirja saatmisele. Registripidajal on seetõttu võimalik valida teabe edastamiseks ise mõistlik viis, arvestades ka seda, missugused kontaktandmed tal konkreetse tarbija kohta olemas on. IKS § 101 lõige 6 Lõikega 6 võetakse üle artikli 19 lõige 8. Registripidaja peab tagama sellise menetluse olemasolu, mille kaudu saaks tarbija enda kohta andmekogusse kantud andmeid hõlpsalt vaidlustada. Ka selle regulatsiooniga on sarnane juba IKÜM-ist tulenev vastuväite esitamise õigus. Seetõttu on ka sellel reeglil eelkõige selgitav tähendus. Kuid kuna see on uues direktiivis eraldi reguleeritud, võetakse see ka eraldi üle. Juhul, kui registripidajal on juba praegu IKÜM- i nõuete täitmiseks vastav vaidlustamismehhanism ette nähtud, siis ei too kõnealune eelnõu tema jaoks ka sisulisi muudatusi kaasa. Lõike 6 kohaselt peab registripidaja ise tagama sisemise menetluse, mille kaudu saab tarbija infot vaidlustada, nt looma enda veebilehel kindla vormi või lahtri, kuhu saab vastuväiteid esitada. Samuti peab registripidaja tarbija esitatud vaidlustused mõistliku aja jooksul läbi 77 vaatama. See tähendab, et piisav ei ole see, et tarbijal on põhimõtteliselt võimalik ka Andmekaitse Inspektsiooni poole pöörduda. Mõeldud on seda, et ka registripidaja enda juures peab olema võimalik registrisse kantud andmeid vaidlustada. Kuna tegemist on tarbija õigusega vaidlustada andmebaasi sisestatud andmeid, on mõistlik lähtuda vaidluste läbivaatamisel ja vastamisel IKÜM-ist tulenevast tähtajast, s.o andmesubjektile (tarbijale) vastamise tähtaeg on ühe kuu jooksul vastava pöördumise saamisest ja vajadusel vastamise tähtaja pikendamisest IKÜM art 12 lg 3 alusel, millest tuleb andmesubjekti teavitada koos põhjendusega. Lisaks tuleb vaidlustatud nõuete avaldamise puhul silmas pidada, et registripidaja peab tagama IKÜM põhimõtete järgimise, st andmed peavad olema õiged ja ajakohased ja kui on sisestatud andmete õiguse kohta on esitatud vaidlustus, ei tohiks neid andmeid registris avaldada, IKS § 712 (Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatava registriga seonduvate nõuete rikkumine) Eelnõuga täiendatakse IKS-i uue väärteokoosseisuga IKS §-s 101 sätestatud nõuete ja kohustuste rikkumise puhuks. Uue koosseisu loomine on vajalik, sest IKS § 101 näeb seoses tarbijakrediidiga ette uued reeglid, mida ei saa olemasolevate IKS-i väärteokoosseisude alla paigutada. Samas nõuab uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 44, et liikmesriigid peavad nägema ette karistusnormid direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste sätete rikkumise puhuks. Muudatusega tagatakse, et Andmekaitse Inspektsioonil oleks võimalik rikkumise tuvastamisel sellele adekvaatselt reageerida. Samuti on sellel loodetavasti heidutav mõju. Kuivõrd direktiivi artikkel 19 võetakse üle IKS-i ja need reeglid on käsitletavad andmekaitse reeglitena, siis peab nende rikkumisele kohalduma ka IKS-i sanktsioonide regulatsioon. Väärteotrahvi maksimaalse suuruse valikul kaaluti esmalt IKS-is ette nähtud sarnastest väärteokoosseisudest lähtumist. Näiteks näeb IKS § 66 ette trahvi tegemise võimaluse IKÜM-i teavitamise ja vastuväite esitamise artiklite rikkumise korral. Need rikkumised on oma sisult ja olemuselt võrreldavad IKS § 101 võimalike rikkumistega. Seetõttu pakuti kooskõlastusele saadetud eelnõus välja väärteotrahvi maksmaalseks määraks 20 000 000 eurot. Selline lahendus sai eelnõu kooskõlastamise käigus kriitika osaliseks, mh põhjusel, et direktiivist tulenevate ja riigisiseselt IKS-is ette nähtavate nõuete rikkumise tagajärjed on oluliselt karmimad kui muude direktiivist tulenevate reeglite rikkumise tagajärjed KAVS-is (vt nt KAVS § 99 ja § 991). Sellest kriitikast lähtuvalt on eelnõus IKS-i väärteotrahvi maksimaalset määra korrigeeritud ja nähtud kompromissina ette IKS-is kasutatavatest määradest madalam määr 10 000 000 eurot (vt nt IKS § 62-62). Seega on eelnõus välja pakutud siiski IKS-i sanktsioonide süsteemi sobituv regulatsioon, mis arvestab sellega, et artiklist 19 IKS-i üle võetavad reeglid kuuluvad olemuslikult andmekaitse õigusesse. Kuid nende reeglite rikkumisele kohaldub IKS-i mõistes leebem trahvimäär 10 000 000 eurot. 3.3. Kindlustustegevuse seaduse muutmine Eelnõuga tuleb näha ette ka KindlTS muudatus selleks, et võtta üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 14 lõige 4. Nimetatud sätte kohaselt peavad liikmesriigid looma reegli, mille kohaselt ei 78 kasutataks tarbija onkoloogiliste haiguste diagnoosiga seotud isikuandmeid krediidilepinguga seotud kindlustuslepingu eesmärgil pärast liikmesriigi kindlaksmääratud ajavahemikku, mis ei ületa 15 aastat tarbija ravi lõppemisest. Seda regulatsiooni selgitatakse põhjenduses 48 järgmiselt: „Paljud vähist paranenud inimesed kogevad tulenevalt oma haigusloost finantsteenustele juurdepääsul sageli ebaõiglast kohtlemist. Nende kindlustusmaksed on sageli üle jõu käivalt kõrged, kuigi nad on olnud terved juba aastaid, isegi aastakümneid. Selleks et anda vähist paranenud tarbijatele võrdne juurdepääs krediidilepingutega seotud kindlustusele, peaksid liikmesriigid nõudma, et kindlustuslepingud ei põhineks tarbija onkoloogilise haiguse diagnoosi käsitlevatel isikuandmetel, kui kõnealuse tarbija ravi lõpust on möödas asjakohane ajavahemik. Selline liikmesriigi määratud ajavahemik ei tohiks olla pikem kui 15 aastat alates tarbija ravi lõppemisest“. Artikli 14 lõige 4 võetakse üle KindlTS-i (ja mitte näiteks VÕS-i või KAVS-i), kuna see seab lisapiirangud kindlustusandja tegevusele eesmärgiga kaitsta tarbijat kui kindlustusvõtjat. KindlTS § 218 sisaldab juba regulatsiooni kindlustusvõtja isikuandmete töötlemise kohta, selle lõige 2 reguleerib terviseandmete töötlemist. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 14 lõikest 4 tulenev regulatsioon onkoloogiliste haiguste diagnoosiga tarbija isikuandmete kasutamise kohta kujutab endast spetsiifilise valdkonna erireeglit terviseandmete kasutamise kohta. Seetõttu on otsustatud lisada see KindlTS § 218 lõike 2 järele uude lõikesse 21. Regulatsioon võetakse üle täpselt nii kitsalt ja sellise ajaraamiga, nagu see on direktiivis ette nähtud. Sõnastuses on aga täpsustatud, et mõeldud on andmete kasutamise keeldu kindlustusriski hindamisel. See annab selgemalt edasi regulatsiooni sisulise mõtte. 3.4. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine KAVS § 2 lõige 91 Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 sätestab seaduse kohaldumisala. Selles on ette nähtud ka mitmed erandid, millest tulenevalt teatud isikute suhtes KAVS-i nõudeid, sh Finantsinspektsiooni tegevusloa režiimi, ei kohaldata. Uues tarbijakrediidi direktiivis on ette nähtud kohustus tagada, et ka mittekrediidiasutustest krediidiandjad alluksid tegevusloa nõudele, ning registreerimise ja järelevalve kord. Eestis kehtib juba praegu tarbijakrediidiandjatele tegevusloa nõue (vt KAVS § 10 jj) ning nende üle teeb järelevalvet Finantsinspektsioon (KAVS 13. ptk). Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 37 lõige 3 näeb liikmesriigile ette valikuvõimaluse, mille alusel võib liikmesriik otsustada mitte kohaldada registreerimiskohustust (Eesti õiguse mõttes sisuliselt tegevusloakohustust) teatud isikutele, kui nad vastavad konkreetsetele kriteeriumitele. Esiteks ei tohi tegemist olla suurettevõtjaga ehk isik peab kvalifitseeruma mikro-, väike- või keskmise suurusega ettevõtjaks EL-i soovituse 2003/361/EL kohaselt. Eesti õiguses on vastavad määratlused ette nähtud raamatupidamise seaduse § 3 punktides 14–16. Teiseks peab tegemist olema a) krediidivahendajaga, kes vahendab tarbijale krediiti üksnes kõrvaltegevusena, või b) ettevõtjaga, kes müüb tarbijatele tooteid/teenuseid ja võimaldab nende 79 eest tarbijatel sisuliselt maksta hiljem, kuid ilma, et ta näeks ette intressi. Viimasel juhul võib ta teenustasu võtta väga piiratud kujul. Sellisel juhul on võimalik nõuda tarbijalt maksetega hilinemise korral väheseid tasusid, s.o seadusjärgset viivist ja sissenõudmiskulusid vastavalt VÕS § 113 ja § 1132. Eelnõuga on otsustatud Eesti valikuvõimalust kasutada ja vastav erand nähakse ette, täiendades KAVS § 2 lõikega 91. Selle erandi ettenägemine tähendab, et eelnimetatud isikud ei pea taotlema Finantsinspektsioonilt krediidiandja või krediidivahendaja tegevusluba ega pea täitma muidu KAVS-i nõudeid. Siiski kehtib nendele isikutele kohustus järgida VÕS-is tarbijakrediidi kohta sätestatut, eeldusel, et ei kohaldu mõni tarbijakrediidi jaoks ette nähtud välistus. KAVS § 3 Kehtiv KAVS § 3 defineerib krediidi andmise mõiste KAVS-i tähenduses. Praegu tugineb KAVS krediidiandja tegevusloa nõue VÕS § 401 lõigetele 1 ja 2, mis käsitlevad tasulisi krediidilepinguid, s.t. ainult tasuline krediit kvalifitseerub krediidilepingu esemeks. Käesolevas eelnõus toodud VÕS § 402 muudatuste kohaselt võib tarbijakrediidilepinguid sõlmida ka tasuta krediidi vormis (näiteks maksetähtpäeva edasilükkamine ilma intressi või muude tasudeta, eeldusel et erandid ei kohaldu). Sellised lepingud ei kvalifitseeru aga VÕS § 401 mõistes krediidilepinguteks, mistõttu isikud, kes pakuvad sellist tasuta krediiti, ei oleks KAVS mõistes krediidiandjad ning isikud, kes vahendavad tasuta krediiti, ei oleks samuti KAVS mõistes krediidivahendajad ja seega ei oleks tegevusluba nõutav, kuigi nende tegevus kuulub sisuliselt tarbijakrediidi regulatsiooni alla. Kuivõrd osaliselt võetakse uuest direktiivist tulenevad nõuded üle KAVS-i (nt nõustamisteenused, üldise teabe andmine, automatiseeritud andmetöötlusest teavitamine jms), ei oleks ka direktiiv kohaselt üle võetud, kui need reeglid kohalduksid üksnes tasulisele tarbijakrediidile. Tulenevalt eeltoodust muudetakse KAVS §-i 3 nii, mille kohaselt krediidi andmine KAVS-i tähenduses on VÕS § 402 lõikes 1 nimetatud krediidi andmine maksetähtpäeva edasilükkamise, laenu, liisingu või muu finantseerimise vormis, samuti krediidilepingute sõlmimine ja selleks vajalike toimingute tegemine oma nimel ja arvel. KAVS § 7 KAVS § 7 lõige 1 ja lõike 3 punkt 2 Kehtiv KAVS § 7 piiritleb nõustamisteenuse osutamise elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguga. KAVS-i nõustamisteenusega seotud sätete aluseks on hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 22. See tähendab, et kehtiv KAVS näeb nõustamisteenusega seotud kohustused ette üksnes hüpoteekkrediidiandjale ja -vahendajale. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikliga 16 kehtestatakse nõustamisteenusele nõuded, mis on sama sisuga kui hüpoteekkrediidi direktiivis nõustamisteenusele sätestatud nõuded. Need nõuded on uues tarbijakrediidi direktiivis nõutavas ulatuses üle võetud KAVS kehtivate §-dega 7 (nõustamisteenuse määratlus) ja 51 (nõuded nõustamisteenuse osutamisele). Seetõttu piirduvad eelnõus nõustamisteenusega seonduvad muudatused olemasolevate nõuete laiendamisega lisaks hüpoteekkrediidiandjale ja -vahendajale ka krediidiandjale ja -vahendajale ning sellest tulenevalt jäetakse KAVS § 7 lõikest 1 välja viited „elamukinnisvaraga seotud“ krediidilepingutele. 80 Paragrahvi 7 lõike 3 punktis 2 toodud VÕS-i normide loetelusse lisatakse viide §-le 4031, mis sätestab lepingueelse teabega seonduvad kohustused tarbijakrediidilepingu sõlmimise eel. Kehtiv KAVS § 7 lõike 3 punkt 2 välistab nõustamisteenuse määratluse alt tarbijale tarbijakrediidilepingu kohta selgituste andmise (VÕS § 4035) ja tarbijale lepingueelse teabe esitamise elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral (VÕS § 4033). Loetelu täiendamine on tingitud uue tarbijakrediidi direktiivi artiklist 16 tulenevast nõudest tagada nõustamisteenuse osutamine ka tarbijakrediidi puhul. Nõustamisteenuse laiendamine tarbijakrediidile üldisemalt tingib ka vajaduse välistada nõustamisteenuse määratluse alt VÕS §-s 4031 sätestatu. KAVS § 38 lõike 1 punkt 1 KAVS § 38 lõike 1 punkti 1 sõnastust muudetakse nii, et see vastaks paremini uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 32 lõikele 1. KAVS-i muudetavas sättes kirjeldatud nõuded krediidiandja ja - vahendaja tegevusele jäävad suures osaks samaks, kuivõrd uue tarbijakrediidi direktiivi nõuded on olemasoleva KAVS-i allikaks oleva hüpoteekkrediidi direktiivi artiklis 7 sätestatuga samad. Kehtiva punkti 1 sõnastuses on rõhutatud asjatundlikkust, ausust, täpsust ja hoolikust. Direktiiviga pannakse krediidiandjale ja -vahendajale kohustus tegutseda ausalt, õiglaselt, läbipaistvalt ja professionaalselt. Muudatusega tuuakse selgemalt esile direktiivis rõhutatud aspektid. Muudatuse eesmärk on tagada maksimaalselt harmoneeritud artikli 32 ülevõtmine, sellest on tingitud ka sõnastuslikud muudatused KAVS § 38 lõike 1 tekstis, kuid nagu juba mainitud, siis sisuliselt jääb regulatsioon suuresti samaks. KAVS § 40 lõige 2 KAVS § 40 lõike 2 sissejuhatava lauseosa sõnastust täpsustatakse, et viia see kooskõlla uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 33 lõikega 1. Kuigi muudetavas sättes sätestatud sisulised nõuded jäävad valdavas osas muutmata, näeb direktiiv ette täiendava kohustuse krediidiandjale ja krediidivahendajale tagada, et nende töötajate teadmised ja pädevus oleksid pidevalt ajakohased. Kavandatava muudatusega tuuakse see direktiivis rõhutatud ajakohasuse nõue senisest selgemalt esile. KAVS § 43 lõike 1 punkt 3 Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 32 lõikest 2 tuleneb liikmesriigi jaoks kohustus tagada, et viis, kuidas krediidiandjad tasustavad oma töötajaid ja krediidivahendajaid ning kuidas krediidivahendajad tasustavad oma töötajaid, ei takista täitmast lõikes 1 sätestatud nõuet. Viidatud lõige 1 sätestab nõude, et krediidiandja ja krediidivahendaja tegutseksid ausalt, õiglaselt, läbipaistvalt ja professionaalselt ning võtaksid arvesse tarbijate õigusi ja huve. Nõue on üle võetud KAVS § 38 lõike 1 punkti 1 muudatusega. Paragrahvi 43 lõike 1 täiendamisega punktiga 3 tagatakse, et töötajate tasustamise põhimõtted ei tohi takistada täitmast KAVS § 38 lõike 1 punktis 1 sätestatud nõudeid. See tähendab, et tasustamise mudel ei tohi soodustada sellist krediidiandja töötaja või -vahendaja käitumist, mis ei vasta nõudele tegutseda ausalt, õiglaselt, läbipaistvalt ja professionaalselt. KAVS § 44 lõike 3 punkt 41 ning lõike 5 punktid 1 ja 2 81 KAVS § 44 lõike 3 punktis 41 ning lõike 5 punkides 1 ja 2 asendatakse sõnad „võla ümberkujundamise“ sõnadega „tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise“ vastavas käändes. Muudatus on tingitud terminoloogilisest muudatusest VÕS §-s 4161, kus on praegu sätte pealkirjas kasutatud sõnu „tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine“, kuid teksti sees on kasutatud sõnu „võla ümberkujundamine“. Eelnõuga ühtlustatakse VÕS § 4161 sõnastus, nii et selles on nüüd läbivalt kasutusel sõnastus „tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine“. Sama muudatus tehakse ka KAVS-i vastavates reeglites, mis viitavad VÕS §-s 4161 sätestatule. KAVS § 44 lõike 3 punkt 121 Kehtiv KAVS § 44 näeb krediidiandjale ette kohustuse määrata täpsemalt sise-eeskirjadega kindlaks oma tegutsemise alused ja põhimõtted. Näiteks tuleb selle paragrahvi lõike 12 kohaselt ette näha, kuidas krediidiandja lahendab oma klientide ehk tarbijate esitatud kaebusi. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 36 näeb ette, et krediidiandja peab tajuma, millal tema tarbijatest kliendid võivad sattuda finantsraskustesse ega pruugi olla võimelised oma laenukohustusi täitma. Sel juhul peab krediidiandja olema kohustatud suunama kliendi võlanõustaja juurde. Oluline on aga silmas pidada, et käesolevaga lisatakse antud lõikesse täiesti uus punkt (punkt 121). Ehk sõltumatu võlanõustamiseteenuse tarbijale pakkumise eelduseks ei ole see, et tarbija peaks eelnevalt esitama krediidiandjale kaebuse tema krediidilepingust tuleneva võlgnevuse menetlemise osas. Uue tarbijakrediidi direktiivi põhjenduses 81 märgitakse, et sellised tarbijad võivad saada kasu n-ö eriotstarbelisest võlahaldusabist või võlanõustamisteenusest. Põhjenduses tuuakse välja, et finantsraskused hõlmavad väga erinevaid olukordi, muu hulgas näiteks seda, kui võla tagasimaksmine on hilinenud rohkem kui 90 päeva. Võlanõustamisteenuse eesmärk on toetada finantsraskustes tarbijaid ning aidata neil tasumata võlg võimalikult suures ulatuses tagasi maksta, säilitades seejuures inimväärse elatustaseme ja inimväärikuse. Selline isikupõhine ja sõltumatu abi võib sisaldada õigusnõustamist, raha- ja võlahaldust ning sotsiaalset ja psühholoogilist abi. Sellist abi peaksid andma sellised nõustajad, kes on krediidiandjatest sõltumatud. Uue tarbijakrediidi direktiivi kohaselt on liikmesriigi kohustus tagada, et selline sõltumatu võlanõustamisteenus tehakse tarbijatele kättesaadavaks kas otse või kaudselt ning üksnes piiratud tasu eest. Lisaks peaks võlanõustamisteenus olema tarbijatele kergesti kättesaadavad, võttes arvesse näiteks tarbijate elukohta ja keelt. Uues tarbijakrediidi direktiivis rõhutatakse, et krediidiandjatel on oma roll liigse võlakoormuse ennetamisel finantsraskustes olevate tarbijate varajase tuvastamise ja toetamise kaudu. Seetõttu peavad krediidiandjad kehtestama menetlused ja põhimõtted selliste tarbijate tuvastamiseks, et nad saaksid tulemuslikult soovitada neile kergesti kättesaadavat võlanõustamisteenust. Eeltoodu aga ei tähenda, et krediidiandjal oleks kohustus kontrollida, kas võlgnik on vastava võlanõustamisteenuse pakkujaga ühendust võtnud või mitte. Krediidiandja roll seisneb siin eelkõige selles, et ta peaks esmalt tuvastama raskustes oleva krediidisaaja ja edastama talle võlanõustamisteenuse osutajate kontaktid. 82 Eestis on võimalus saada võlanõustamisteenust elukohajärgse kohaliku omavalitsuse (KOV) kaudu. Võlanõustajate kontaktandmeid koondab hetkel Võlanõustajate Liit41. Lisaks koondab Eestis võlanõustajate kontaktandmeid ka minuraha.ee veebiaadress, seal olev teave ei pruugi olla aga täielik. Minuraha.ee veebileht ei pruugi sisaldada kõiki isikuid, kes KOV-i poolt võlanõustamisteenust pakuvad ning ühtlasi sisaldab nimekiri selliseid võlanõustajaid, kelle teenus ei ole KOV poolt korraldatud. Tasuta võlanõustamisteenust osutab samuti Töötukassa, aga sel juhul peab olema inimene töötu või saanud koondamisteate. Ei ole kindel, kas tulevikus Töötukassa võlanõustamisteenuse osutamise roll säilib. KOV-ides osutatavat võlanõustamisteenust reguleerib sotsiaalhoolekande seaduse § 44. Selle kohaselt on võlanõustamisteenus KOV-i korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on abistada isikut tema varalise olukorra kindlakstegemisel, võlausaldajaga läbirääkimiste pidamisel ja nõuete rahuldamisel, vältida uute võlgnevuste tekkimist toimetulekuvõime parandamise kaudu ning lahendada muid võlgnevusega seotud probleeme. Võlanõustamisteenuse raames loetakse võlgnevuseks olukorda, kus isikule on esitatud nõue täita võlaõiguslikust suhtest või seadusest tulenev sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus, mida isik ei ole võimeline iseseisvalt täitma. Võlanõustamisteenus hõlmab isiku nõustamist, juhendamist ja edasiste võlgade tekkimise ennetamist. Sama seaduse § 45 reguleerib nõudeid teenust osutavale isikule ja sama paragrahv kehtestab ka võlanõustaja täienduskoolituse nõuded. Kokkuvõttes piirdutakse artikli 36 ülevõtmisel ühe sätte lisamisega KAVS §-i 44, sest ülejäänud osas on võlanõustamiseteenus reguleeritud juba sotsiaalhoolekande seadusega. KAVS-iga analoogne säte sisaldub juba krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 41 lõike 4 punktis 15. Selle kohaselt on inkassofirmadel kohustus oma sise-eeskirjadega näha ette tegevuspõhimõtted, mis tagavad krediidisaajate kaitset ning õiglast ja hoolsat kohtlemist käsitlevate õigusnormide järgimise, sealhulgas võttes arvesse nende finantsolukorda ja asjakohasel juhul nende vajadust võlanõustaja või muu sotsiaalteenuste osutaja teenuste järele. KAVS § 47 lõige 11 Muudatusega tagatakse vastavus uue tarbijakrediididirektiivi artikli 32 lõikele 1. Nimetatud säte kehtestab nõuded krediidiandja ja krediidivahendaja äritegevusele, nähes ettekohustuse tegutseda ausalt, õiglaselt, läbipaistvalt ja professionaalselt ning võtta oma tegevuses arvesse tarbijate õigusi ja huve. Konkreetsed tegevused on loetletud direktiivi selle artikli punktides a– f. Kuna tegemist on krediidiandja ja krediidivahendaja tegevusele esitatavate üldiste nõuetega, on põhjendatud täiendada vastavalt KAVS § 47. KAVS § 48 lõike 5 punkt 71 KAVS § 48 lõike 5 punktis 71 asendatakse sõnad „võla ümberkujundamise“ sõnadega „tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise“. Muudatus on tingitud terminoloogilisest muudatusest VÕS §-s 4161, kus praegu on sätte pealkirjas kasutatud sõnu „tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine“, kuid tekstis sõnu „võla ümberkujundamine“. Eelnõuga ühtlustatakse VÕS § 4161 sõnastus nii, et selles on nüüd läbivalt kasutusel sõnastus „tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine“. Sama muudatus tehakse ka KAVS-i vastavates reeglites, mis viitavad VÕS §-s 4161 sätestatule. 41 https://evnl.ee/abiotsijale/volanoustajad/ 83 KAVS § 49 lõige 5 Eelnõuga tehakse ettepanek tunnistada kehtetuks KAVS § 49 lg 5. Kehtiv lõige 5 näeb ette, et kui tarbijale on krediidiandja pakutavat krediidilepingut vahendanud krediidivahendaja, võib krediidiandja sõlmida krediidilepingu krediidivahendaja teostatud krediidivõimelisuse hindamise alusel, kui krediidivahendaja esitab krediidiandjale tarbija krediidivõimelisuse nõuetekohase hinnangu. Sellist regulatsiooni ei saa uue direktiivi ülevõtmisel enam säilitada. Uus direktiiv paneb krediidivõimelisuse hindamise kohustuse ning vastutuse selle kohustuse täitmise eest üksnes krediidiandjale. Krediidivahendajal on küll uue direktiivi artikli 18 lõike 2 kohaselt kohustus edastada krediidiandjale vastav teave, kuid mitte kohustus ise viia läbi hindamist. Ka ei tohi krediidiandja uue direktiivi artikli 18 lõike 3 viimase lause kohaselt otsustada krediidivõimelisuse üle pelgalt kolmandatelt isikutelt (sh järelikult ka krediidivahendajalt) saadud teabe alusel, vaid peab selle ise üle kontrollima. KAVS § 49 lg 5 praegune sõnastus jätab aga võimaluse tõlgenduseks, et krediidiandja võib piirduda üksnes krediidivahendaja tehtud hinnanguga, mis näeb formaalselt nõuetekohane välja. Ettepaneku sellise muudatuse tegemiseks tegi professor Karin Sein. KAVS § 491 KAVS-i lisatakse uus § 491, millega võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 18 lõige 8 ja nähakse ette tarbija õigused olukorras, kus krediidiandja kasutab krediidivõimelisuse hindamisel automatiseeritud andmetöötlust. Kõnealune regulatsioon võetakse üle KAVS-i, kuna tegemist on krediidiandjale ette nähtava kohustusega krediidivõimelisuse hindamise juures, mis on juba KAVS §-s 49 reguleeritud. Regulatsiooni sisu ei ole lepinguõiguslik, seetõttu ei sobiks see hästi VÕS-i, mis ka krediidivõimelisuse hindamist reguleerib. Eelnõu koostamise käigus kaaluti ka võimalust võtta need reeglid üle IKS-i, kuna see puudutab krediidivõimelisuse hindamise käigus isikuandmete töötlemist ning iseenesest on sarnased reeglid üldiselt ette nähtud IKÜM artiklis 22. Aga selle regulatsiooni mõte ei ole mitte niivõrd tarbija isikuandmete kaitse, kuivõrd tarbija võimestamine seeläbi, et tema krediidivõimelisusele annaks hinnangu ja lepingu sõlmimise kohta teeks otsuse inimene, mitte arvuti. Seetõttu otsustati eelnõu koostamisel vastava regulatsiooni KAVS-is ettenägemise kasuks. Eelnõuga loodava § 491 lõikega 1 võetakse üle artikli 18 lõike 8 esimene lõik. Tarbijal on edaspidi õigus nõuda tema andmete automatiseeritud töötlemise korral krediidivõimelisuse hindamiseks krediidiandja poolt, et sekkuks füüsiline isik ehk inimene. Direktiivi sätete sõnastusest tuleneb, et siin on mõeldud automatiseeritud andmetöötlust, mis võib mõjutada krediidivõimelisuse hindamise tulemust, mitte muud automatiseeritud andmetöötlust, mida krediidiandja võib suhetes tarbijaga kasutada. 42 Kui automatiseeritud andmetöötlusel on sisuline mõju tarbija krediidivõimelisuse hindamisele (ja tegemist ei ole nt üksnes krediidiandja sisemisest IT-süsteemist tarbija kontaktandmete automaatselt mõnele formularile kandmisega vms-ga, mis ei ole sellise sisulise mõjuga), siis tuleb kõnealust regulatsiooni kohaldada, seda ka juhul, automatiseeritud andmetöötlust on kasutatud üksnes osaliselt ja mingis osas on hinnangu andmisel siiski osalenud inimene. See tähendab, et kõnealune regulatsioon kohaldub ka siis, kui tegemist ei ole n-ö täisautomaatsete otsustega, vaid ainult juhul kui andmetöötlus on vaid osaliselt automaatne. 42 Vt ka C-634/21 – Schufa, p 73. 84 Direktiivi põhjenduses 56 on selgitatud, et tehisintellektisüsteemid, mida kasutatakse füüsilistele isikutele krediidiskoori andmiseks või nende krediidivõimelisuse hindamiseks, tuleks liigitada suure riskiga tehisintellektisüsteemideks, sest nendega otsustatakse asjaomaste inimeste juurdepääs finantsvahenditele või olulistele teenustele. Selline liigitus tuleneb EL-i tehisintellekti käsitleva määruse (EL) 2024/168943 lisa II punkti 5 alapunktist b. Just selle suure riskiga on tarbijakrediidi direktiivi põhjenduses 56 põhjendatud direktiiviga tarbijale antavaid õigusi olukorras, kus krediidivõimelisuse hindamisel kasutatakse automatiseeritud andmetöötlust. Paragrahvi 491 kohaselt on tarbijal õigus saada selgeid ja arusaadavaid selgitusi ning võimalust saada ülevaade krediidivõimelisuse hindamisest ja krediidilepingu sõlmimise otsusest. Põhjenduses 56 on välja toodud, et tarbija peab saama sisulisi ja arusaadavaid selgitusi tehtud hindamise ning selle kohta, kuidas asjaomane andmete automatiseeritud töötlemine toimib, sealhulgas põhimuutujate, kasutatava loogika ja kaasnevate riskide kohta, ning tal peaks olema õigus väljendada oma seisukohta ning taotleda krediidivõimelisuse hinnangu läbivaatamist ja krediidi andmist käsitleva otsuse läbivaatamist krediidiandja poolt. Oluline on aga selgitada, et lepingu sõlmimise otsuse ülevaatamise nõudmine ei tähenda, et selle läbivaatamise tulemusel peaks alati jõudma tarbijaga lepingu sõlmimiseni. Regulatsiooni eesmärk on anda tarbijale õigus nõuda inimese sekkumist ja kaitsta teda selle eest, et tema jaoks väga olulised otsused langetatakse üksnes automatiseeritud andmetöötluse tulemusel. Kuid selle eesmärk ei ole anda tarbijale nõudeõigust krediidiandja vastu lepingu sõlmimiseks. Eeltoodu tuleb üheselt välja ka põhjenduse 56 viimasest lausest. Eelnõuga loodava § 491 lõikega 2 võetakse üle artikli 18 lõike 8 teine lõik, mis kohustab krediidiandjat andma tarbijale teavet lõike 1 kohastest õigustest. See teavitamine peab toimuma vahetult pärast seda, kui krediidiandja on automatiseeritud andmetöötluse teinud. KAVS § 50 KAVS § 50 pealkiri Paragrahvi 50 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse võrreldes senisega mõnevõrra laiemalt. Kehtiv pealkiri viitab üksnes tarbija esitatavale teabele ja selle kontrollimisele. See ei ole aga päris kooskõlas § 50 lõikega 1, mille kohaselt saab krediidiandja või -vahendaja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet tarbijalt, asjakohastest siseallikatest ja andmekogudest. Seega ei reguleeri lõige 1 üksnes tarbijalt saadavat teavet. Samuti nähakse sarnaselt VÕS § 4034 lõikes 4 kavandatava muudatusega ka KAVS § 50 lõikes 3 ette, et krediidiandja kohustub asjakohaselt kontrollima tarbija esitatud ja muud krediidivõimelisuse hindamisel kasutatud teavet. See on vajalik artikli 18 lõike 3 teise lõigu korrektseks ülevõtmiseks. Kuivõrd § 50 ei reguleeri üksnes tarbija esitatavat teavet, muudetakse ka sätte pealkirja laiemaks. Eelnõu kohaselt on § 50 pealkiri edaspidi Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatav teave ja selle kontrollimine. 43 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/1689, millega nähakse ette tehisintellekti käsitlevad ühtlustatud õigusnormid ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 300/2008, (EL) nr 167/2013, (EL) nr 168/2013, (EL) 2018/858, (EL) 2018/1139 ja (EL) 2019/2144 ning direktiive 2014/90/EL, (EL) 2016/797 ja (EL) 2020/1828 (tehisintellekti käsitlev määrus). 85 KAVS § 50 lõige 2. Kehtiva KAVS § 50 lõike 2 allikas on hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 20 lõige 2. Sama nõude näeb ette uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 18 lõige 2, kuid uues tarbijakrediidi direktiivis on eraldi rõhutatud, et krediidivahendajalt krediidiandjale teabe esitamine peab toimuma kooskõlas IKÜM-i nõuetega. Eelnõuga lisatakse uue tarbijakrediidi direktiiviga täpse kooskõla tagamiseks see viide ka KAVS § 50 lõikesse 2. KAVS § 50 lõige 3. KAVS § 50 lõige 3 vastab oma mõttelt ja sisult uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 18 lõike 3 teisele lõigule, mis reguleerib tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kogutava teabe kontrollimist krediidiandja poolt. Samasuguse krediidiandjapoolse kontrolli regulatsiooni näeb ette hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 20 lõike 1 teine lause, mis on samuti üle võetud KAVS § 50 lõikesse 3. Siiski on kehtiva õiguse ja direktiivis sätestatu vahel teatav erinevus. Esiteks, on uues tarbijakrediidi direktiivis kasutatud väljendit kogutud teavet kontrollitakse asjakohaselt (inglise keeles shall be appropriately verified). Kehtiv KAVS § 50 lõige 3 nõuab krediidiandjalt mõistlike pingutuste tegemist teabe kontrollimiseks. See ei ole päris sama mis direktiivis nõutav teabe asjakohane kontroll, kehtiva õiguse lävend krediidiandja kohustustele on madalalamal, kui uus direktiiv nõuab. Seetõttu tuleb lõiget 3 muuta ja viia see uue direktiivi artikli 18 lõike 3 teise lõiguga vastavusse. Eelnõu kohaselt on krediidiandjal kohustus teavet asjakohaselt kontrollida. See regulatsioon toimib ühtse tervikuna koos artikli 18 lõike 3 esimese lõiguga, mis võetakse üle VÕS § 4034 lõikesse 2 ja mis reguleerib krediidiandja poolt teabe kogumist ja hindamistoimingute ulatust. Olles VÕS-i kohaselt tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku ja proportsionaalse teabe kogunud, peab krediidiandja seda ka KAVS § 50 lõike 3 kohaselt asjakohaselt kontrollima. Oluline on rõhutada, et kontrollikohustus ei tähenda süstemaatilist kõikvõimalike andmete kontrolli. Krediidiandja peab igal üksikjuhtumil selle eripära arvestades otsustama, kas tema käsutuses olev teave on tõene ja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks piisav.44 Asjakohasus võib väljenduda näiteks selles, et kui tarbija on esitanud teabe oma sissetulekute kohta, kuid ei ole lisanud asjakohaseid tõendeid või kui nende usaldusväärsus on kaheldav, on olukorda arvestades asjakohane (sobiv, otstarbekas ja asjalik) tarbija esitatud teave üle kontrollida. Teiseks võib asjakohasus sõltuda ka allikast, kust teave saadud on – tarbija esitatud teabe kontrollimine on üldjuhul põhjendatum, kuid otse riiklikest registritest (nt tulevane positiivne krediidiregister, Maksu- ja Tolliameti andmed, Rahvastikuregister) saadud teavet kontrollida ei ole otstarbekas ning on tihti krediidiandja jaoks ka võimatu. Tuleb aga arvestada, et kui krediidiandjal on põhjendatud kahtlus registris olevate andmete õigsuse osas ja tal on reaalne võimalus neid ka kontrollida, siis on tegemist asjakohase juhtumiga ja seda tuleb teha. Teiseks, endiselt säilib nõue, et teabe kontrollimisel tuleb tugineda iseseisvalt kontrollitavatele materjalidele ka tõenditele. Kuid eelnõus asendatakse direktiivi korrektse ülevõtmise tagamiseks sõnad võimaluse korral sõnadega vajaduse korral. Selline sõnastus arvestab paremini nii uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 18 lõikega 3 kui ka hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 20 lõikega 1. Seega teavet tuleb asjakohaselt kontrollida, see kontroll ei tohi olla pelgalt formaalne, see peab olema sisuline ja vajadusel tuleb tugineda iseseisvalt ja objektiivselt kontrollitavale teabele. Kolmandaks, täiendatakse lõiget 3 selliselt, et krediidiandja kohustub asjakohaselt kontrollima nii tarbija esitatud ja muud krediidivõimelisuse hindamisel kasutatud teavet (st mitte üksnes 44 Vt ka EKo C-449/13 – CA Consumer Finance SA, p 36-39. 86 tarbija esitatud teavet). See on vajalik artikli 18 lõike 3 teise lõigu korrektseks ülevõtmiseks. Sarnane muudatus on kavandatud ka VÕS § 4034 lõikes 4. KAVS § 50 lõige 6. KAVS § 50 lõikes 6 tehtav muudatus on seotud lõikes 2 tehtava muudatusega ja on oma olemuselt normitehniline. Kehtivas KAVS-is on esmakordne viide IKÜM § 50 lõikele 6. Eelnõuga kavandatava KAVS § 50 lõike 2 muudatusega viiakse esmakordne viide IKÜM-ile lõikesse 2, seetõttu lisatakse lõikesse 2 ka korrektne tervikviide IKÜM-ile koos viitega Euroopa Liidu Teatajale. Lõikes 6 ei ole seetõttu enam tervikviidet IKÜM-ile vaja. KAVS § 502 KAVS-i lisatakse uus § 502. Paragrahv põhineb uue tarbijakrediidi direktiivi artiklil 38. Esmalt nähakse punktis 1 ette, et krediidivahendaja peab järgima VÕS §-des 4171 ja 418 sätestatut. Nendes on ette nähtud lepinguõiguslikud reeglid, mis vastavad uue direktiivi artiklile 38 ning mis peavad olemuslikult jääma VÕS-i, kuivõrd neile kohaldub ka VÕS § 421, mis muudab need tarbija kaitseks imperatiivseks. Punktis 2 sätestatakse seni VÕS § 4171 lõikes 2 ette nähtud põhimõte, mille kohaselt peab krediidivahendaja teatama enda tasud krediidiandjale, et viimane saaks võtta need arvesse krediidi kulukuse määra arvutamisel. See on olemuslikult krediidiandja ja -vahendaja vahelises suhtes kohalduv norm ja sobib seetõttu paremini KAVS- i, mitte VÕS-i tarbijakrediidilepingute jakku. KAVS § 503 KAVS-i lisatakse uus § 503, et võtta üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 6. Direktiivi artikliga 6 nähakse ette liikmesriikidele kohustus tagada, et tingimustega, mida tuleb krediidi saamiseks täita, ei diskrimineerita liidus seaduslikult elavaid tarbijaid kodakondsuse ega elukoha tõttu ega muul Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21 osutatud alusel, kui need tarbijad liidus krediidilepingut taotlevad, sõlmivad või omavad. Artikli 6 teises lõigus täpsustatakse, et esimene lõik ei piira võimalust pakkuda erinevaid krediidile juurdepääsu tingimusi, kui erinevad tingimused on igakülgselt põhjendatud objektiivsete kriteeriumidega. Põhjenduse 29 kohaselt austatakse direktiivis põhiõigusi ja järgitakse eelkõige põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige austatakse direktiiviga täielikult põhiõiguste harta kohast õigust isikuandmete kaitsele, omandile, mittediskrimineerimisele, perekonna- ja tööelu kaitsele ning tarbijakaitsele. Põhjenduses 31 on täpsemalt selgitatud ja toodud näiteid artikli 6 kohta. Põhjenduse kohaselt ei tohiks liidus seaduslikult elavaid tarbijaid liidus krediidilepingu taotlemisel, sõlmimisel või omamisel diskrimineerida nende kodakondsuse ega elukoha tõttu ega muul põhiõiguste harta artiklis 21 osutatud alusel. See ei piira võimalust pakkuda erinevaid krediidile juurdepääsu tingimusi, kui need erinevad tingimused on igakülgselt põhjendatud objektiivsete kriteeriumidega. Samuti ei tohiks seda mõista nii, et see paneb krediidiandjatele või krediidivahendajatele kohustuse osutada teenuseid valdkondades, kus nad äritegevusega ei tegele. Kõnealune regulatsioon võetakse üle KAVS-i, kuna see on oma olemuselt avalik-õiguslik ega sobi seetõttu VÕS-i. Kõne alla võiks tulla KAVS-i asemel võrdse kohtlemise seaduse muutmine, kuid spetsiifiliselt üksnes tarbijakrediiti puudutav erireegel pigem ei sobiks võrdse kohtlemise seadusesse, arvestades selle üldist loogikat ja kohaldamisala. Samuti on oluline, et 87 kuigi võrdse kohtlemise seadus seab üldised raamid isikute võrdsele kohtlemisele, et katta selle §-s 2 nimetatud tunnused, mille tõttu on isikute diskrimineerimine keelatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 kohaselt. Seetõttu on direktiivi ülevõtmisel otsustatud luua artikli 6 ülevõtmiseks eraldi reegel, mis viitab, nagu direktiivi artikkel 6, otsesõnu Euroopa Liidu põhiõiguste hartale. Siiski, kuivõrd harta kehtib juba praegu nii või teisiti, saab eelnõuga loodava regulatsiooni praktiline mõju ilmselt olema üsna väike. Tõenäoliselt ei pea seetõttu ka krediidiandjad võrreldes kehtiva olukorraga enda tegevust sisuliselt muutma. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 kohaselt on keelatud igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu. Direktiivi artiklist 6 tulenevalt ei tohi diskrimineerida tarbijat ka kodakondsuse ega elukoha tõttu. Diskrimineerimise keeld kehtib nii lepingu sõlmimise eel, lepingu sõlmimisel kui ka pärast seda lepingu kehtivuse ajal. Euroopa Komisjon on selgitanud, et tegemist on üldist põhimõtet sõnastava normiga. Ka see selgitus näitab, et tõenäoliselt ei ole krediidiandjad, kellele juba praegu Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldub, muudatustest oluliselt mõjutatud. Seda, kas kõnealusel juhul on tegemist diskrimineerimisega või mitte, tuleb hinnata üksikjuhtumi põhjal. Oluline on tähele panna, et üldine diskrimineerimise keeld ei tähenda, et krediidiandjal oleks igal juhul kohustus tarbijaga leping sõlmida. Kõnealuse regulatsiooni eeskujuks oli nn põhimaksekonto direktiivi 2014/92/EL artikkel 15, kuid erinevalt põhimaksekonto regulatsioonist ei sisalda tarbijakrediidi regulatsioon lepingu sõlmimise kohustust. Regulatsiooni eesmärk on tarbijate kaitse selle eest, et nad sõlmiksid neile sobimatuid lepinguid ja võtaksid endale üle jõu käivaid kohustusi. Seda erinevust tuleb ka uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 6 ülevõtmisel ja rakendamisel arvestada. Sellest lähtuvalt on oluline, et see reegel ei puuduta direktiiviga reguleeritud krediidivõimelisuse hindamise regulatsiooni (artikkel 18). Juhul, kui tarbija krediidivõimelisuse hindamisel selgub, et ta ei suudaks tõenäoliselt krediiti kokkulepitud tingimustel tagasi maksta, siis sõltumata võrdse kohtlemise regulatsioonist on krediidiandjal keelatud tarbijale krediiti anda. Eelnõuga loodav KAVS § 503 ei piira krediidivõimelisuse riskipõhise hindamise läbiviimist ega krediidiandja õigust kujundada enda krediidipoliitikat objektiivsete ja proportsionaalsete riskikriteeriumite alusel. Tarbijatele on lubatud pakkuda erinevaid lepingutingimusi, kui need on objektiivselt põhjendatud. Näiteks on lubatud nõuda erinevaid tagatisi, kui see on konkreetsel juhul põhjendatud. Põhjenduse 31 viimasest lausest on tuletatav, et krediidiandjatele ei panda kohustust laiendada enda tegevust valdkondadesse ja teistesse liikmesriikidesse, kus nad seni tegutsenud ei ole. Näiteks kui krediidiandja pakub enda teenuseid veebis, siis ei kaasne sellega kohustust sõlmida tarbijakrediidilepinguid mõne teise EL liikmesriigi tarbijaga, kellel ei ole Eestiga mitte mingit seost, kui krediidiandja ei ole selles liikmesriigis varasemalt tegutsenud. Sellega seotud riskid (näiteks keerukus tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalike andmete kogumisel, võimalikud probleemid tulevikus võlgade sissenõudmisel, rahapesuriskid) võivad objektiivselt olla põhjuseks, miks krediidiandjad ei soovi enda tegevust teistesse liikmesriikidesse laiendada. Kuivõrd direktiivi artikli 6 teise alalõigu ning eelnõukohase KAVS § 503 esimese lõike viimase lause kohaselt ei piira direktiivikohane diskrimineerimise keelu regulatsioon võimalust pakkuda erinevaid krediidile juurdepääsu tingimusi (inglise keeles different conditions of access to credit), kui need erinevad tingimused on igakülgselt 88 põhjendatud objektiivsete kriteeriumitega, siis on võimalik, et tarbija teises riigis paikneva elukohaga seonduv erinev kohtlemine, ei ole diskrimineerimine, kui see põhineb igakülgselt põhjendatud objektiivsetel asjaoludel, nt krediidivõimelisuse hindamisel kasutatavate andmete kättesaadavus. Tootearendus ja tarbija riskiprofiili määramine ei ole automaatselt diskrimineerimine. Artikkel 6 võetakse üle üksnes n-ö tavalise tarbijakrediidi kohta. Seda ei laiendata elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele. Tarbijakrediidi puhul on vastava reegli kehtestamine vajalik uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 6 ülevõtmiseks, elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute puhul sellist kohustust liikmesriikidel ei ole. Eelnõu koostamisel on otsustatud hoiduda selles küsimuses tarbijakrediidi direktiivi laiendavat ülevõtmisest. Seetõttu nähakse lõikes 2 ette elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid puudutav välistus. See ei tähenda loomulikult, et elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi puhul võiks tarbijaid diskrimineerida. Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja sellest tulenev diskrimineerimise keeld kohaldub igal juhul ka elamukinnisvaraga seotud krediidile, sõltumata käesolevast sättest. Samas on elamukinnisvaraga seotud lepingu olemuslikuks tunnuseks kinnisvara olemasolu. Juhul kui tegemist on välisriigist pärit tarbijaga, kes soovib krediiti tagada välisriigis paikneva kinnisasjaga, siis oleks krediidiandja jaoks ilmselt märkimisväärseks riskiks ainuüksi asjaolu, et kinnisasi asub teises riigis . Seetõttu olukorras, kus tarbijal puudub Eestiga muu lähedasem seos (elu- või töökoht siin), oleks nii või teisiti tegemist sellise objektiivsete kriteeriumiga, mis annaks krediidiandjale siiski õiguse pakkuda erinevaid tingimusi. Kõnealuse sätte mittekohaldamine elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele ei too seega praktikas kaasa sisulist muutust. KAVS 7. peatüki pealkiri KAVS-i 7. peatükk reguleerib tarbijale elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi pakkumise nõudeid. Kuna peatükis sisalduvad paragrahvid (§ 51 ja § 531), mida edaspidi kohaldatakse lisaks hüpoteekkrediidiandjale ja -vahendajale ka krediidiandjale ja -vahendajale, siis viiakse peatüki pealkiri vastavusse tegeliku sisuga ning jäetakse välja sõnad „elamukinnisvaraga seotud“. KAVS § 51 lõige 1 Tulenevalt uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 lõikest 1 ei ole nõustamisteenuse osutamisest teavitamine edaspidi kohustuslik üksnes hüpoteekkrediidiandjale ja -vahendajale, vaid ka muude tarbijakrediitide andjatele ja vahendajatele. Seega muudetakse § 51 lõike 1 sõnastust selliselt, et sättest tulenevad nõuded kohalduksid lisaks hüpoteekkrediidiandjale ja -vahendajale ka muude tarbijakrediitide andjatele ja vahendajatele. KAVS § 51 lõige 6 ja lõike 7 punkt 5 KAVS § 51 lõike 6 ja lõike 7 punkti 5 sõnastuse täpsustamise vajadus on tingitud uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 lõike 2 esimese lõigu ja lõike 3 punkti e ülevõtmisest. Nimetatud sätted nõuavad krediidiandjalt ja asjakohasel juhul krediidivahendajalt teabe esitamist paberil või muul tarbija valitud püsival andmekandjal. Muudetavates KAVS-i normides piirdub nõue püsiva andmekandjaga. Samuti näeb direktiiv ette, et andmekandja liigi 89 valiku võimalus peab olema tarbijal. Selguse ja direktiivi korrektse ülevõtmise huvides muudetakse KAVS-i vastavalt. KAVS § 51 lõige 61 Kõnealuse muudatusega võimaldatakse krediidiandjal või asjakohasel juhul krediidivahendajal anda nii lepingueelset teavet kui ka nõutamisteenust puudutavat teavet korraga. Muudatusega võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 lõike 2 teine lõik, mille kohaselt võib artikli 16 lõike 1 esimeses lõigus osutatud teabe tarbijale esitada lepingueelse lisateabena kooskõlas artikli 10 lõike 6 teise lõiguga. KAVS § 51 lõige 9 Muudatuse eesmärk on teha tarbijale antava hoiatuse sisu konkreetsemaks, viidates tarbija finantsolukorrast tuleneda võivale teatavale riskile. Kehtiva sõnastuse kohaselt on hoiatuse sisu võrdlemisi lai („kui kogutud andmete alusel ei ole krediidileping tarbija jaoks sobiv“). Muudatuse jõustumise järel on hoiatuse sisu selgem, piiritledes selle tarbija finantsolukorrast tuleneva riskiga. Tegemist on nõustamisteenuse osutajale kohalduva kohustusega, seega tuleks nimetatud teave anda nõustamisteenuse osana. Muudatusega võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 lõige 5. KAVS § 531 Kehtiva krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 531 reguleerib üldise teabe esitamist tarbijale krediidiandjate ja krediidiagentide poolt. Paragrahv põhineb hüpoteekkrediidi direktiivi artiklil 13. Seetõttu on kehtivas seaduses ette nähtud vastava teabe esitamise kohustus üksnes elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral ehk sisuliselt eluasemelaenulepingute korral. Kuna uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 9 näeb suures osas samasuguse teabe täpsemalt esitamise kohustuse ette ka n-ö muude tarbijakrediidilepingute puhul, siis laiendatakse §-s 53 sätestatut ka sellistele lepingutele. Alternatiivina oleks võimalik § 531 muutmata jätta ja näha ette eraldi analoogiline paragrahv selliste tarbijakrediidilepingute kohta, mis ei ole seotud elamukinnisvaraga. See tooks aga seaduse teksti ebavajalikud kordused, samuti ebaühtlase lähenemise, mistõttu ei pruugi tarbijate kaitse sel juhul olla piisvalt tagatud. Ühtse paragrahvi loomine kõikide tarbijakrediidilepingu liikide tarbeks võib küll krediidiandjate koormust mõnevõrra suurendada (kuna hüpoteekkrediidi direktiiv täpselt samal kujul selle info esitamist ei nõua), kuid see koormus ei ole siiski väga suur. Selline lähenemine on hüpoteekkrediidi direktiiviga kooskõlas, kuna vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 2 lõikele 1 on tegemist minimaalselt ühtlustava direktiiviga, muu hulgas on tarbijale üldise teabe andmise reeglid minimaalselt ühtlustatud. Muudatusega jäetakse pealkirjast välja sõnad „elamukinnisvaraga seotud“. Selle tulemusel kohaldub paragrahvis sätestatu edaspidi kõigile tarbijakrediidilepingutele, sh elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. Kui mõni konkreetne § 531 punkt saab kohalduda üksnes elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele, sest uus maksimaalselt harmoneeriv tarbijakrediidi direktiiv sellist regulatsiooni ette ei näe, siis on selles konkreetses punktis täpsustatud, et see kohaldub üksnes elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele. 90 KAVS § 531 lõige 1 Kehtivas lõikes 1 on ette nähtud, et vastav teave tuleb tarbijale esitada püsival andmekandjal või elektrooniliselt. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 9 lõike 1 kohaselt tuleb vastav teave esitada aga paberil või muul püsival andmekandjal. Samuti näeb direktiivi säte ette, et muu püsiva andmekandja valiku võimalus peab olema tarbijal. Seetõttu täiendatakse kehtivat lõiget 1 uute lausetega, mis puudutavad tarbijakrediidilepinguid, mis ei ole elamukinnisvaraga seotud. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 9 lõike 1 teine lause näeb lisaks ette, et kui vastavat teavet pakutakse krediidiandja või agendi ruumides (sisuliselt teenindussaalis või kontoris), siis tuleb see igal juhul teha tarbijale paberi peal kättesaadavaks. Seepärast lisatakse ka vastav täiendus lõikesse 1. KAVS § 531 lõike 2 punkt 1 Kehtiva punkti 1 kohaselt tuleb esitada tarbijale krediidiandja või -vahendaja nimi ja aadress. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 9 lõike 2 punkti 1 kohaselt tuleb aga lisaks esitada krediidiandja või -vahendaja telefoninumber ja e-posti aadress. Seetõttu täiendatakse ka vastavat KAVS-i sätet. KAVS § 531 lõike 2 punkt 3 Kehtiva punkt 3 kohaselt tuleb esitada tarbijale teave tagatise liikide kohta, lisaks ka info, et tagatis võib asuda teises liikmesriigis. Kuna uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 9 sellise teabe esitamist ette ei näe, täpsustatakse punkti nii, et see kohaldub üksnes elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral. Muudatus on vajalik mh ka põhjusel, et uus tarbijakrediidi direktiiv on maksimaalselt harmoneeriv. See tähendab, et direktiivi ülevõtmisel ei saa tarbijakrediidilepingute kohta sellise teabe esitamise kohustust krediidiandjatele panna. KAVS § 531 lõike 2 punkt 6 Kehtiva KAVS § 531 lõike 2 punkti 6 kohaselt tuleb esitada teave välisriigi vääringu või vääringute kohta, sealhulgas selgitus välisriigi vääringus krediidilepingu sõlmimise võimalike tagajärgede kohta tarbijale, kui krediidiandja pakub lepingu sõlmimist välisriigi vääringus. Kuna uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 9 seda ette ei näe, täpsustatakse KAVS-i vastavat sätet nii, et see kohaldub üksnes elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral. KAVS § 531 lõike 2 punkt 10 Kehtiva punkti 10 kohaselt tuleb kohaldataval juhul esitada tarbijale selge ja kokkuvõtlik viide, et tarbijakrediidilepingu tingimuste täitmine ei taga tarbijakrediidilepingu alusel kasutusse võetud krediidi tagasimaksmist. Kuna uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 9 seda ette ei näe, täpsustatakse KAVS-i vastavat punkti nii, et see kohaldub üksnes elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral. KAVS § 531 lõike 2 punkt 111 Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 9 lõike 2 punkti i kohaselt tuleb tarbijale anda infot ka taganemisõiguse kohta. Kehtiv KAVS § 531 seda ette ei näe ja seepärast täiendatakse lõiget 2 91 vastavalt uue punktiga. Kuna see on oluline info ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute puhul ja Eestis on ka hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 14 lõike 6 ülevõtmisel tehtud otsus näha riigisiseselt ette taganemisõigus pärast lepingu sõlmimist (vt VÕS § 409 lg 1 ls 2), siis tuleb selliste lepingute puhul samuti see info tarbijale esitada. Sisuliselt tähendab see kohustust esitada teave selle kohta, et tarbijal on taganemisõigus ja tuua välja selle tingimused, nt taganemistähtaeg. Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadusega (796 SE 45) hakkab tarbijakrediidilepingutele kehtima ka taganemisnupu regulatsioon. Sellest tulenevalt võib taganemisõiguse kirjeldus hõlmata ka selgitust taganemisnupu olemasolu kohta, et tarbijad oleksid sellest teadlikud ja teaksid lepingust taganemisel kasutada õiget tehnilist lahendust. KAVS § 531 lõike 2 punkt 12 Kehtiva punkti 12 kohaselt tuleb esitada teave selle kohta, kas kinnisasja hindamine on vajalik, ning kui hindamine on vajalik, siis kes vastutab selle eest, et hindamine läbi viiakse, samuti teave selle kohta, kas tarbijale tekib sellega seoses kulusid. Kuna uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 9 seda ette ei näe, täpsustatakse KAVS-i vastavat punkti nii, et see kohaldub üksnes elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral. 3.5. Reklaamiseaduse muutmine Üldist Tarbijakrediidi direktiivi artiklites 7 ja 8 on reguleeritud tarbijakrediidiga seotud krediidilepingu sõlmimise eel esitatavat teavet. Artikkel 7 sätestab reklaami ja turunduse suhtes kohaldatavad üldsätted. Esimeses lauses on sätestatud, et piiramata 2005/29/EÜ kohaldamist, nõuavad liikmesriigid, et krediidilepinguid käsitlevad reklaam- ja turundusteated oleksid õiglased, selged ja mitteeksitavad. Need nõuded on tagatud reklaamiseaduses sätestatud reklaami üldnõuetega, mistõttu puudub vajadus muuta RekS-i nimetatud lauses sätestatu ülevõtmiseks. Artikli 7 teise lause kohaselt on tarbijakrediidilepingu reklaamis keelatud sõnastus, mis võib tarbijates tekitada põhjendamatuid ootusi seoses krediidi kättesaadavuse, selle kulukusega või tarbija makstava kogusummaga. Alates 01.01.2016 on tarbijakrediidi reklaamis lubatud üksnes kindlaks määratud teabe esitamine (RekS § 29 lg 3). Selle sätte alusel on tarbijatele võimalik esitada üksnes sellist teavet, mille eesmärk on tarbijate informeerimine finantsteenuste tingimustest ja teenuse tarbimisega kaasnevatest kohustustest. Seega on kõnealuse sätte alusel keelatud igasugused täiendavad reklaamlaused ja finantsteenust atraktiivsena näitavad pakkumised. Lisaks ei tohi tarbijakrediidi reklaam RekS § 29 lõike 7 kohaselt jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematult laenu võtma. Seega sisaldub artikli 7 teises lauses sätestatu juba olemasolevas regulatsioonis ja puudub vajadus kehtestada eriregulatsiooni. 45 Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus 796 SE. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/19cde50e-3b68-4792-970d-18cfe753cb5c/volaoigusseaduse-ja- tarbijakaitseseaduse-muutmise-seadus/ (17.05.2026). 92 Tarbijakrediidi direktiivi artiklis 8 on reguleeritud ka tarbijakrediidilepingute reklaamis sisalduva standardteabe esitamine. Kuigi ka kehtiv tarbijakrediidi direktiiv reguleerib tarbijakrediidi reklaami teemat, mis on Eestis üle võetud reklaamiseadusega, on siiski vaja teha teatud muudatusi RekS §-s 29, et tagada direktiivi korrektne ülevõtmine. Muudatusi ei ole vaja teha RekS § 29 lõikes 31, kuna kohustuslike elementide loetelu, mida reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, tuleb esitada, olid olemas ka tarbijakrediidi direktiivi eelmises verisoonis ning on seega juba riigisiseses õiguses sätestatud. Tüüpilise näite esitamisel tuleb arvestada, et esitatav teave oleks tarbijale arusaadav ega tekitaks eksitavat muljet. Tüüpiline näide peaks võimaldama tarbijal mõista krediidiga seotud kulusid ja kohustusi ning olema esitatud ühtsetel alustel viisil, mis võimaldab võrrelda erinevaid pakkumisi. RekS § 29 RekS § 29 lõige 21 Direktiivi artikli 8 lõige 1 sätestab, et tarbijakrediidilepinguid käsitlev reklaam peab sisaldama hoiatust, et laenuvõtmine maksab raha, kasutades sõnastust „Hoiatus! Laenuvõtmine maksab raha.“ või muud samalaadset sõnastust. Kehtiva RekS § 29 lõige 2 sätestab, et finantsteenuse reklaam peab sisaldama üleskutset tutvuda finantsteenuse tingimustega ning vajaduse korral konsulteerida asjatundjaga. Seega peavad kõnealust üleskutset sisaldama kõik finantsteenuse reklaamid, sh kindlustus, ehk ka reklaamid, mis ei ole oma olemuselt tarbijakrediidireklaamid. Kuna kehtivas reklaamiseaduses puudub viide uues tarbijakrediidi direktiivis ettenähtud hoiatusele, tuleb RekS § 29 lõiget 2 täiendada lõikega 21, milles sätestatakse, et reklaam, milles teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepingut, peab sisaldama lisaks sama paragrahvi lõikes 2 olevale üleskutsele ka hoiatavat teksti „Hoiatus! Laenuvõtmine maksab raha.“ või muud samaväärset väljendit. Eelnev tähendab seda, et võimalik on kasutada ka muid hoiatavaid väljendeid, kuid selline hoiatus peab andma tarbijale signaali, et tarbijakrediidi võtmine on finantskohustus, mille eest tuleb krediidiandjale tasuda (näiteks intressi). Direktiivi põhjenduses 33 on tarbijakrediidi reklaami sellise hoiatava teksti lisamise kohustust põhjendatud eesmärgiga, et krediiti ei võtaks tarbijad, kes sellist krediiti tegelikult endale lubada ei saa. RekS § 29 lõige 3 Lõikes 3 tehakse tehniline täpsustus ning viide § 29 lõigetele 2 ja 31–35 asendatakse viitega lõigetele 2-21 ja 31–35. Muudatus on tingitud asjaolust, et eelnõuga lisatakse §-i 29 lõige 21, milles sätestatud teabe esitamine peab tarbijakrediidilepingu reklaamis lõike 3 kohaselt võimalik olema. Direktiivi põhjenduses 33 on selgitatud, et tarbijale tuleks edastada ka krediidiandja ning asjakohasel juhul krediidivahendaja telefoninumber ja e-posti aadress, et ta saaks krediidiandja 93 või krediidivahendajaga kiiresti ja tõhusalt ühendust võtta. Lõike 3 alusel on reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, lubatud mh kuvada tegevuskoha kontaktandmeid ning selline info on kergesti leitav ka krediidiandja või krediidivahendaja kodulehelt. Tarbijakrediidi reklaamis kasutatava hoiatusteksti eesmärk on juhtida tarbija tähelepanu krediidiga kaasnevatele võimalikele kuludele ning toetada informeeritud otsuse tegemist. Hoiatusteksti lisamine ei muuda RekS § 29 lõikes 3 sätestatud üldpõhimõtet, mille kohaselt peab reklaamis esitatav teave olema selge, tasakaalustatud ja võrreldav. Reklaami eesmärk ei ole anda ammendavat ülevaadet krediidilepingu tingimustest, vaid suunata tarbijat teadlikule otsustusprotsessile, millele järgnevad võlaõigusseaduses sätestatud lepingueelsed teavitamiskohustused. Reklaamiseaduse § 29 kohaldamisel tuleb hinnata reklaami vastavust tervikuna, arvestades nii esitatud teabe sisu, vormi kui ka konkreetse meediakanali eripära. RekS § 29 lõige 33 Direktiivi artikli 8 lõige 5 sätestab, et kui selleks, et saada krediiti või saada krediiti reklaamitavatel tingimustel, on kohustuslik sõlmida leping krediidilepinguga seotud teatava kõrvalteenuse kohta ja selle teenuse maksumust ei saa ette kindlaks määrata, tuleb selgel, kokkuvõtlikul ja selgelt eristuval viisil standardteabes täpsustada selle lepingu sõlmimise kohustus. Pea samas sõnastuses on kõrvallepingu sõlmimise kohustusest teatamine sätestatud ka kehtivas tarbijakrediidi direktiivis, mis on riigisiseses õiguses sätestatud RekS § 29 lõikes 33. Uue tarbijakrediidi direktiiviga on sõnastust mõnevõrra muudetud, sh jäetud ära viide sellele, et sõlmitavaks kõrvallepinguks on eelkõige kindlustusleping, ning on jäädud selle juurde, et tüüpilise näite juures tuleb tuua välja kõrvallepingu sõlmimise kohustus, kuid seda ei pea enam tooma välja krediidi kulukuse määra juures. Seega tuleb muuta § 29 lõike 33 sõnastust. RekS § 29 lõige 7 Direktiivi artikli 8 lõike 7 punktides a–c on sätestatud, et liikmesriigid keelavad selliste krediiditoodete reklaamimise, milles: a) julgustatakse tarbijaid taotlema krediiti, andes mõista, et krediit parandaks nende finantsolukorda; b) märgitakse, et kehtivate krediidilepingute või andmebaasides registreeritud krediidi mõju krediiditaotluse hindamisele on väike või olematu; c) antakse eksitavalt mõista, et krediit toob kaasa rahaliste vahendite suurenemise, asendab säästmist või võib tõsta tarbija elatustaset. Tarbijakrediidi direktiivi põhjenduses 33 on selliste keeldude lisamist põhjendatud tarbijakaitse kõrge taseme tagamisega. Reklaamiseaduses on juba sätestatud, et reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, peab olema vastutustundlik ning tasakaalustatud. Reklaam ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematule laenuvõtmisele (§ 29 lg 7). Seega on punktis a sätestatud keeld julgustada tarbijaid taotlema 94 krediiti, andes mõista, et see parandaks nende finantsolukorda, sõnaselgelt lõikes 7 sõnastatud. Kuigi ka punktides b ja c sisalduvat keeldu on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil (TTJA) võimalik juba praegu lõike 7 alusel menetleda, sätestatakse õigusselguse huvides kõnealustes punktides olevad keelud seaduses sõnaselgelt. Sõnaselge keeld on vajalik, sest reklaami vastutustundlikkuse hindamine on subjektiivne ning konkreetsete keeldude olemasolu seaduses vähendab tulevikus TTJA-l kuluda võivat ressurssi, et põhjendada, miks konkreetne reklaam ei ole vastutustundlik. Sõnastuslikult kasutatakse direktiivis kasutatud väljendi andmebaas asemel väljendit register, sest samasuguses sõnastuses lähtuvad eelnõukohased VÕS § 4034 ja IKS § 101. Endiselt säilib eelnõus põhimõte, et lõikes 7 sätestatut kohaldatakse ka võlaõigusseaduse § 403 lõike 3 punktis 4 nimetatud tarbijakrediidilepingute reklaamile. RekS § 29 lõige 8 Direktiivi artikli 8 lõige 3 sätestab, et tüüpnäide peab olema kergesti loetav või selgesti kuuldav ning kohandatud reklaamiks kasutatava andmekandja tehnilistele piirangutele. RekS § 29 lõikes 8 on täna sätestatud, et tüüpnäide (ja muud olulised elemendid, mis on lõikes 8 loetletud) tuleb esitada selgel, kokkuvõtlikul ja selgelt eristuval viisil. Valida tuleb selline kirjatüüp ja -suurus ning kõne kiirus ja helitugevus, mis muudab selle teabe tavalise tähelepanu juures märgatavaks, arusaadavaks, sealhulgas selgelt loetavaks ja kuuldavaks ning muust teabest eristatavaks. Seega ei ole kehtivas regulatsioonis sätestatud, et tüüpnäide peab olema kohandatud reklaamiks kasutatava andmekandja tehnilistele piirangutele. Direktiivi põhjenduses 33 on selgitatud, et kogu oluline teave peaks olema tarbijatele esmapilgul nähtav, isegi kui nad vaatavad seda mobiiltelefoni ekraanilt. Suur osa tarbijakrediidi reklaame avalikustatakse ka Google Adsi vahendusel, kuid seejuures ei arvestata, et Google Adsi puhul on võimalik kasutada piiratud arvu tähemärke, mis seab piirangud sellele, kui palju infot on võimalik tarbijakrediidi reklaami lisada. 2025. a veebruaris avalikustas TTJA eelmise aasta reklaamijärelevalve tulemused ning nendest selgus, et palju RekS-i rikkumisi pannakse toime Google Adsi keskkonnas. Nimelt 171-st Google Adsis vaadatud reklaamist 112 puhul oli rikutud reklaamiseaduse nõudeid, mis on 65,5% kontrollitud reklaamidest. 46 Seega tuleb sellel platvormil reklaami avalikustades arvestada ka platvormi piiranguga tähemärkide arvule. Digikeskkonnas reklaami esitamisel tuleb arvestada erinevate meediakanalite tehniliste eripäradega, sealhulgas piiratud formaadi ja kuvapinna võimalustega. Teabe esitamisel tuleb siiski tagada, et tarbijale on kogu nõutav teave hõlpsasti kättesaadav. RekS § 29 lõige 81 46 Reklaamituru järelevalve 2024. aastal, TTJA. Kättesaadav arvutivõrgus: https://ttja.ee/uudised/reklaamituru- jarelevalve-2024-aastal (17.05.2026). 95 Kehtiva RekS § 29 lõikes 31 sätestatakse kohustuslikud andmed, mis tuleb tüüpilises näites tarbijale kuvada. Need on: 1) intressimäär; 2) kasutusse võetav krediidisumma või krediidi ülempiir; 3) krediidi kulukuse määr; 4) kohaldataval juhul tarbijakrediidilepingu kestus; 5) tarbijakrediidilepingu puhul, mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või muu lepingueseme finantseerimine, lepingueseme hind kohe tasudes (netohind) ja kohaldataval juhul ettemaksu summa; 6) kohaldataval juhul tarbija poolt makstav kogusumma ja tagasimaksete summa; 7) kohaldataval juhul tagasimaksete arv. Samad andmed on sätestatud ka uue tarbijakrediidi direktiiviga ning need andmed tuleb ka edaspidi tüüpilise näite kujul tarbijakrediidi reklaamis kuvada. Direktiivi artikli 8 lõikes 3 aga sätestatakse erand, mille kohaselt, kui edastamiseks kasutatav andmekandja ei võimalda esitada kõnealust teavet visuaalselt, puudub kohustus kuvada RekS § 29 lõike 31 punkte 5 (tarbijakrediidilepingu puhul, mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või muu lepingueseme finantseerimine, lepingueseme hind kohe tasudes (netohind) ja kohaldataval juhul ettemaksu summa) ja 6 (kohaldataval juhul tarbija poolt makstav kogusumma ja tagasimaksete summa). Elektrooniliste kanalite puhul peab tarbijale olema tagatud punktides 5 ja 6 olevale infole ligipääs klõpsamise, kerimise või ülelibistamise teel. Tarbijakrediidi direktiivi põhjenduses 33 on selgitatud, et tüüpnäide tuleks esitada enne ja tähelepandavalt ning selgel viisil ja kaasavas vormis. See teave peaks olema selgesti loetav ja selle puhul tuleks arvesse võtta teatavate andmekandjate, näiteks mobiiltelefonide ekraanide tehnilisi piiranguid. Digikanalite puhul võib osa tüüpilises näites sisalduvast standardteabest olla tarbijale nähtav klõpsamise, kerimise või ülelibistamise teel. On oluline, et enne krediidipakkumistele juurdepääsu saamist tuleb tarbijatele esitada siiski kogu teave, mida peab krediidilepinguid käsitlev reklaam sisaldama (sh punktides 5 ja 6 olev teave), isegi juhul, kui see teave ei sisaldu reklaamis, vaid on nähtav klõpsamise, kerimise või ülelibistamise teel. Põhjendatud juhuna võib käsitada eelkõige olukorda, kus reklaamikanali objektiivsed tehnilised piirangud, näiteks piiratud kuvapind, tähemärkide arv või seadme ekraani suurus, ei võimalda kogu tüüpilise näite koosseisu kuuluvat teavet esitada selgelt ja tarbijale arusaadaval viisil. Põhjendatud juhuna ei käsitata olukorda, kus teabe esitamata jätmine tuleneb üksnes kujunduslikest või turunduslikest valikutest. Lisaks tuleb rõhutada, et käesoleva paragrahvi lõike 3¹ kohane teave peab olema tarbijale kättesaadav enne krediiditaotluse esitamise võimalust või krediidipakkumisega sisuliselt edasi liikumist. Nõue ei ole täidetud, kui kohustuslik teave muutub nähtavaks alles pärast taotlusprotsessi alustamist. RekS § 29 lõige 12 Eelnõuga täiendatakse RekS § 29 uue lõikega 12, et võtta üle direktiivi artikli 2 lõike 8 punktis b sätestatud liikmesriigi õigus intressita ja muu tasuta tarbijakrediidilepingutele. Vt selle kohta eespool VÕS § 403 lõike 9 selgitusi. 96 Intressivaba krediidi puhul võib liikmesriik jätta kohaldamata artikli 8 lõike 3 punktid d, e ja f, artikli 10 lõike 5, artikli 11 lõike 4 ning artikli 21 lõike 3. Eelnõuga on täiendatud VÕS § 403 lõiget 9 (vt seletuskirja eespool). Kuid kuna artikkel 8 käsitleb reklaami, siis välistus reklaamis esitatavale teabele tuleb kirjutada RekS-i. Selleks luuakse § 29 uus lõige 12. Sätte sõnastamisel kasutatakse samasugust lähenemist nagu VÕS § 403 lõike 9 puhul. Siin tehakse välistus reklaamis esitatava teabe esitamisele, täpsemalt on välistatud § 29 lõike 31 punktides 4–6 sätestatu. Nendele punktidele vastavad uue direktiivi artikli 8 lõike 3 punktid d, e ja f. Seda teavet ei pea tulevikus ka tarbijakrediidi regulatsiooni laienenud kohaldamisala arvestades intressivaba krediidi reklaamis esitama. 3.6. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmine Eelnõuga täiendatakse võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-i 171 selleks, et võtta üle uue direktiivi artikli 2 lõike 2 punkt l. Muudatused tehakse samasugust loogikat arvestades nagu kehtiva tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisel. Seetõttu on muudatustena ette nähtud §-i 171 kolme lõike lisamine, mis on sisuliselt samad nagu kehtiva § 171 kolm esimest lõiget, kuid muudetud on redaktsiooni jõustumise kuupäeva, nii et see vastaks uutele muudatustele. Lõikes 4 sätestatud loetelu normidest, mida tuleb kohaldada juba varem sõlmitud tähtajatutele krediidilepingutele, võetakse üle artikli 2 lõike 2 punktist l. Artikli 2 lõike 2 punktis 1 on viidatud järgmistele sätetele: - artikkel 23 – intressimäära muudatused (VÕS § 4041); - artikkel 24 – arvelduskrediit; - artikli 25 lõike 1 teine lause ja lõige 2 – teavitamiskohustus maksekonto jäägi ületamisel (VÕS § 407 lg-d 31 ja 32, lg 4 ls 2, lg-d 41 ja 43); - artikkel 28 – tähtajatud lepingud (VÕS §-d 4141 ja 4142 ); - artikkel 39 – nõuete loovutamine (VÕS § 412). Paragrahvis 172 tehakse samasugused muudatused nagu aastal 2011 eelmise tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisel. Nendega võimaldatakse finantsteenuse osutamisel kasutatavaid tüüptingimuste muutmist, kui see on vajalik selleks, et viia tingimused eelnõuga kavandatavate muudatustega kooskõlla. 3.7. Eelnõu põhiseaduspärasus Eelnõuga kavandatud täiendused tulenevad Euroopa õigusaktist ning on vajalikud uue täisharmoneeriva tarbijakrediidi direktiivi kohaldamiseks. Sellised muudatused, mis ei ole direktiivist tulenevalt nõutavad, on suuresti tehnilised ning riivet endas ei kujuta – näiteks on tehtud muudatusi tarbijakrediidi jao terminoloogia ühtlustamiseks. Mõned muudatused on vajalikud ka teiste seotud direktiivide korrektseks ülevõtmiseks – näiteks direktiiv (EL) 2023/2675, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ. Kuigi direktiiv on täisharmoneeriv, on teatud sätete kohaldamisel jäetud liikmesriikidele valikuvabadus näiteks kohaldamisala või rangemate nõuete kehtestamise näol. Kohaldamisala juures on eelnõus ette nähtud muudatustega tehtud selliseid valikuid, mis on ettevõtjaid 97 soodustavad (eelnõu punktid 7 ja 15). Kui direktiiv on liikmesriikidel võimaldanud kehtestada krediidiandjatele rangemaid nõudeid, ei ole eelnõus seda võimalust kasutatud (v.a sellised nõuded, mis on olnud kehtivas seaduses juba enne siinset eelnõud). Direktiiviga kaasnevate sisuliste muudatuste põhiseaduspärasuse analüüs on tehtud juba direktiivi eelnõu menetlemise käigus. 4. EELNÕU TERMINOLOOGIA Eelnõuga on nii suures ulatuses kui võimalik järgitud VÕS-i tarbijakrediidi regulatsiooni termineid. Mitmed seni üksnes elamukinnisvaraga seotud terminid, nt nõustamisteenus või lepingu sidumine teiste finantsteenustega, hakkavad eelnõu tulemusel kohalduma üldiselt kõigile tarbijakrediidilepingutele. Siis tuleb direktiivist tulenevalt võtta eelnõuga kasutusele ka mõned uued terminid. Need on järgmised: - Eeltäidetud valik on tarbija jaoks vaikimisi eelnevalt märgitatud valikut, eeltäidetud valikuga on tegemist näiteks juhul, kui veebilehel on lahter või kastike eelnevalt linnutatud, ristiga märgistatud või muu sarnasel viisil eelnevalt tähistatud. - Ühine tagasimaksevõime on krediidivõimelisuse hindamisel mitme tarbijast krediidivõtja ühine krediidi tagasimakse võime. - Sotsiaalmeedia on sotsiaalmeediarakendused, nt Instagram, Facebook. - Võlanõustamisteenus on sotsiaalteenus, mille eesmärk on abistada isikut tema varalise olukorra kindlakstegemisel, võlausaldajaga läbirääkimiste pidamisel ja nõuete rahuldamisel, vältida uute võlgnevuste tekkimist toimetulekuvõime parandamise kaudu ning lahendada muid võlgnevusega seotud probleeme. Võlanõustamisteenuse regulatsioon on ette nähtud sotsiaalhoolekandeseaduses. See on erinev VÕS § 4191 ja KAVS § 7 reguleeritud nõustamisteenusest, mida on tarbijakrediidiga seotud õigusaktides juba varem kasutatud. - Krediidiskoor on tõenäosusväärtus tarbija tulevase maksekäitumise kohta. 5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE Eelnõu on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2023/225. Eelnõul ei ole otsest puutumust teiste Euroopa Liidu õigusaktidega, kaudselt puudutab see aga uut finantsteenuste kaugturustuse direktiivi 2023/2673. Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi eelnõuga kavandatavad muudatused näevad ette, et sidevahendi abil finantsteenuse osutamise lepingu puhul ei kohaldata võlaõigusseaduse üldosa sidevahendi abil sõlmitud lepinguid käsitlevas jaos lepingueelse teabe andmise, tarbija taganemisõiguse ja selle teostamise tagajärgede ning ettevõtja piisavate selgituste andmise kohustuse kohta sätestatut. Seoses sellega tunnistatakse finantsteenuste kaugturustuse eelnõuga mitmed sätted kehtetuks, mistõttu kaovad ka tarbijakrediidi jaos vastavad viited. Seletuskirjale on lisatud vastavustabel (lisa 3) direktiivi 2023/225 ülevõtmise kohta. 6. SEADUSE MÕJUD 1. Euroopa Komisjoni mõjuhinnang 98 Euroopa Liidu direktiivi läbivaatamise eesmärk 47 oli vähendada tarbijatele laenu võtmisel tekkivat kahju muutuvas turuolukorras ning parandada tarbijakrediidi piiriülest pakkumist ja siseturu konkurentsivõimet. Muudatuste eesmärk on kooskõlas direktiivi algsete eesmärkidega – tagada kogu ELis kõrge tarbijakaitse tase, suurendada tarbijate usaldust ja toetada hästi toimiva tarbijakrediidi siseturu arengut. Konkreetsete eesmärkidena sooviti vähendada reguleerimata krediiditoodetest tulenevat tarbijakahju, parandada tarbijate teavitamist krediidi riskidest ja kuludest ning tagada piisav aeg teadlike otsuste tegemiseks. Samuti on direktiivi eesmärk tugevdada krediidi andmise vastavust tarbijate parimatele huvidele, piirates haavatavaid tarbijaid mõjutavaid ebaausaid tavasid ja parandades krediidivõimelisuse hindamist. Lisaks soovitakse ennetada ülelaenamise süvenemist, aidata võlgnikel toime tulla majanduslike vapustustega, vähendada piiriülese krediidipakkumise takistusi ning lihtsustada õigusraamistikku ja teabenõudeid, vähendades tarbetut halduskoormust. Euroopa Liidu Komisjon on direktiivi mõjusid hinnanud järgmiselt48: Mõju tarbijatele on positiivne. Eelkõige avaldaks muudatused positiivset mõju tarbijate usaldusele, tarbijakaitsele ja tarbijakahju vähendamisele. Komisjoni hinnangul tooks kehtestatavad reeglid aastaks 2030 kaasa ligikaudu 2 miljardi euro suuruse pankade pakutavate toodetega seotud tarbijakahju vähenemise. See tuleneks eelkõige direktiivi kohaldamisala laiendamisest, soovimatute krediidipakkumiste ja eeltäidetud märkeruutude keelustamisest ning teabe avalikustamise lihtsustamisest. Lisaks peetakse tarbijate jaoks väga kasulikuks võlanõustamist ning krediidi kulukuse määra ja intressimäärade ülempiire käsitlevaid meetmeid. Ka mõju ühiskonnale hinnatakse positiivseks, kuna meetmed aitavad ennetada ja lahendada ülelaenamist ning parandada sotsiaalset kaasatust. Seda toetavad eelkõige meetmed krediidivõimelisuse hindamise tugevdamiseks ning makseraskuste leevendamise meetmete ja võlanõustamisteenuste kasutuselevõtuks. Iga võlanõustamisse investeeritud euro annab EL Komisjoni hinnangul 1,4–5,3 euro väärtuses samaväärset kasu, peamiselt tänu välditud ülelaenamisega seotud sotsiaalsetele kuludele. Mõju krediidipakkujatele ei ole ühene. Ühelt poolt peaksid krediidiandjad kandma suure osa direktiivi rakendamise kuludest ning mõned meetmed (nt ülempiirid) oleksid kulukamad neile pakkujatele, kes pakuvad praegu direktiiviga hõlmamata tooteid. Teiselt poolt looks suurem õigusselgus, kõrgem ühtlustamise tase ja kohaldamisala laiendamine krediidipakkujate jaoks võrdsema konkurentsikeskkonna ning mõningal määral lihtsustaks tarbijakrediidi piiriülest pakkumist. Lisaks vähendaks teabenõuete lihtsustamine pikemas perspektiivis krediidipakkujate kulusid. Euroopa Liidus tegutsevate pankade jaoks hinnatakse osaliselt kvantifitseeritud meetmete kogukuluks ligikaudu 1 460 miljonit eurot, eelkõige seoses kohaldamisala laiendamise ja täpsemate määratlustega (samas ei arvesta mudel tööstusele tekkivaid eeliseid, nagu võrdsem konkurentsikeskkond ja suurem õigusselgus). Ka avalikule sektorile kaasnevad lisakulud. Riikide tasandil tekiks mõõdukas halduskoormus, kuid kooskõlastamine muu ELi õigusega võiks lihtsustada järelevalvet, muutes krediidivaldkonda reguleeriva õigusraamistiku selgemaks. Avaliku sektori jaoks oleksid kulud 47 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52021SC0170 48 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52021SC0170 99 ligikaudu 3 miljonit eurot (üle EL-i). Võlanõustamisteenuste pakkumine kõigis liikmesriikides maksaks ligikaudu 22,57 miljonit eurot aastas. Euroopa Komisjoni mõjuhinnangut ei saa täielikult Eestisse üle kanda, sest Eesti õigus on teatud küsimustes juba praegu uue direktiiviga kooskõlas. Eestis on meie krediidituru probleemide lahendamiseks aastate jooksul võetud juba samm sammu haaval täiendavaid meetmeid. Näiteks on krediidiandjatel kohustus taotleda Finantsinspektsioonilt tegevusluba, krediidi kulukuse määrale on tarbija kaitseks seatud ülempiir (see on 3 x Eesti Panga avaldatud turu keskmisest krediidi kulukuse määrast), jne. Selliseid reegleid ei tule uuest direktiivist üle võtta, sest Eesti õigus ongi juba nendes küsimustes direktiiviga kooskõlas. Seetõttu on Eestis direktiivi ülevõtmisega seotud mõju väiksem, kui seda üksnes direktiivi teksti pinnalt võiks eeldada. 2. Muudatustest mõjutatud sihtrühmad Sihtrühmad Muudatused puudutavad otseselt järgmisi sihtrühmi: tarbijad (tarbijakrediidi kasutajad), krediidiandjad (sealhulgas krediidiasutused ja muud krediidiandjad), krediidivahendajad, ettevõtjad, kes pakuvad tarbijatele maksetähtaja edasilükkamist, maksehäireregistrid, järelevalveasutused ning KOV-ide võlanõustajad. 2.1. Lisakuludeta järelmaksu (BNPL) krediiditooteid pakkuvad ettevõtjad Eestis on 5 suuremat lisakuludeta järelmaksu (nn „osta kohe, maksa hiljem“) pakkujat:  ESTO AS, ettevõtjal on ka partnerlus Boltiga (teenus Bolt Pay Later)  AS Inbank, lisakuludeta järelmaksu teenuseid osutatakse Montonio platvormi kaudu  Maksekeskus AS, olemas vastav teenus, mida kaubandusettevõtjad saavad kasutada  Klarna Bank AB on rahvusvaheline lisakuludeta järelmaksu pakkuja ja panga teenuseid kasutavad laialdaselt ka Eesti e-poed  Modena Estonia OÜ, pakub e-poodidele Eestis lisakuludeta järelmaksu teenust 2.2. Lisakuludeta järelmaksu (BNPL) krediiditoodete kliendid Krediidiandjate väljastatud tarbijakrediidi jääk oli 2025. aasta juuni lõpus 1,5 miljardit eurot. Suurem osa ehk 1,2 miljardit eurot krediidiandjate eraisikute laenude jäägist kuulus pankadega seotud krediidiandjatele, pangaväliste krediidiandjate laenuportfell oli 295 miljonit eurot. Sellele lisandub veel krediidiasutuste tarbimislaenude jääk, mis oli sama aja seisuga 15,4 miljardit eurot, millest eluasemelaenude jääk oli 12,5 miljardit eurot.49 Paljud lisakuludeta järelmaksu lahendused ei kajastu statistikas, osa leiab kajastust kaupmehe teenusena või lühiajalise arvena. Seega ei ole üldjuhul lisakuludeta järelmaksu lepingud avalikus statistikas selgelt eristatavad. Siiski võib ligikaudu tarbijate hulka hinnata, tuginedes lühiajalisi väikelaene puudutavale statistikale. Finantsinspektsiooni andmetel50 on pankadega soetud muu rahalise krediidi jääk 49 Finantsinspektsioon. Eesti finantsteenuste turg 30. juuni 2025. aasta seisuga. Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.fi.ee/sites/default/files/2025-10/FI_EFT_2_2025_est_tttt.pdf (17.05.2026). 50 Finantsinspektsiooni andmed. Krediidiandjate Eestis väljastatud tarbijakrediidi jääk (tuhat eurot), uuendatud 10.09.2025. https://statistika.fi.ee/fistar/#/et/p/4270/r/4418/4147. 100 (kuni üheks aastaks) 30.06.2025. aasta seisuga 3 miljonit eurot, krediidilepinguid on jõus 4871, pangavälistel finantsteenuse pakkujatel on vastavad näitajad 12 miljonit ja 16 272 lepingut. Nendest näitajatest ei saa otseselt järeldada lisakuludeta järelmaksu lepingute arvu ega mahtu, küll aga võiksid sarnaste lühikese maksetähtajaga krediidilepingute koguarv (u 20 000) ja maht (15 miljonit) viidata lisakuludeta järelmaksu turu võimalikule mahule. Lisakuludeta järelmaksu lepingute mahtu võib proovida prognoosida ka e-kaubanduse statistika abil. Märkimisväärne osa lisakuludeta järelmaksu tehingutest sooritatakse veebis ning on seega osa e-kaubandusest. Eesti E-kaubanduse Liidu andmetel 51 on Eestis üle 9000 e-poe, üle 90% inimestest vanusevahemikus 16–74 on kasutanud e-kaubanduse teenust, 65% e-kaubanduse klientidest on enda ostud teinud Eesti e-poodidest, 35% müügikäibest tuleb väljastpoolt Eestit. Aastal 2024 oli Eestis kogu e-kaubanduse käive üle 5,2 miljardi euro, tavakaubanduse ja ekaubanduse suhe on käibe poolest on 75%/25%. Siiski leidub ka konservatiivsemaid hinnanguid – Eesti e-kaubanduse turu ülevaates52 hinnatakse 2025. aasta seisuga turu suuruseks 800 miljonit dollarit. Samas raportis hinnatakse, et Eesti e-kaubanduses kasutatakse lisakuludeta järelmaksu lepinguid aastaks 2030 mahus 210 miljonit dollarit, eeldusel, et jätkub praegune trend. Suured erinevused hinnangutes võivad olla tingitud erinevast andmete kogumise ja analüüsimise metoodikast, võimalik, et e-kaubanduse turu ülevaade ei sisalda kõiki Eesti müüjatega sõlmitud lepinguid. Statista portaali andmetel 53 moodustavad lisakuludeta järelmaksu lepingud ülemaailmselt ekaubanduse mahust 5,1% (2023. aastal kokku 316 miljardit dollarit), Euroopas on lisakuludeta järelmaksu osakaal u 9% e-kaubanduse kogumahust. Arvestades, et Eesti e-kaubanduse turu maht on üle 800 miljoni, võiks lisakuludeta järelmaksu lepingute kas juba saavutatud maht või lähiaja potentsiaal olla u 5% e-kaubanduse mahust, mis on üle 40 miljoni euro. Kui aluseks võtta e-kaubanduse liidu hinnang, võib lisakuludeta järelmaksu turu kogumaht olla 250 miljonit eurot. Sellele mahule lisanduvad veel need lisakuludeta järelmaksu tehingud, mis on tehtud poes kohapeal ja mille kohta täpset infot ei ole saadaval. Kõige populaarsemad tootegrupid, mida e-ostlemise teel soetatakse, on e-kaubanduse liidu andmetel:  reisi- ja majutusteenused;  kontserdi-, kino- ja teatripiletid;  riietus ja spordivarustus. Teiste analüüsikeskuste loetletud olulised kaubagrupid on veel:  ilu- ja hügieenitooted;  tarbeelektroonikakaubad;  toiduained;  mööbel ja kodukaubad. E-kaubanduse liidu andmete ja rahvusvaheliste trendide põhjal võib eeldada, et lisakuludeta järelmaksu lahendused on eriti atraktiivsed sellistes tarbekaupade kategooriates, kus ostukorvid 51 Eesti E-kaubanduse Liit. https://www.e-kaubanduseliit.ee/eng (17.05.2026). 52 Estonia E-commerce Market Analysis by Mordor Intelligence Source. Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.mordorintelligence.com/industry-reports/estonia-ecommerce-market (17.05.2026). 53 https://spaces.statista.com/0aa4d7ae1e0640029580614ba95497f4.pdf. 101 on keskmiselt suuremad või kus ostjad hindavad maksevabadust (näiteks elektroonika, mööbel, kodusisustus, mood). 2.3. Tarbijakrediiti pakkuvad ettevõtjad  8 krediidiasutust ja 5 välisriikide krediidiasutuse filiaali  41 krediidiandjat  7 krediidivahendajat ja 3 krediidiagenti Finantsinspektsiooni väljastatud loa alusel tegutseb Eestis 2025. aasta lõpu seisuga 8 krediidiasutust, 5 välisriikide krediidiasutuse filiaali 54, 32 krediidiandjat ja 9 erandi alusel tegutsevat krediidiandjat 55. Erandi alusel tegutsevate krediidiandjate näol on tegemist kommertspankadega seotud finantsasutustega, mis pakuvad peamiselt liisingu- ja faktooringuteenuseid56. Pankade tarbimislaenude turul on suurimad Swedbank 41%, Coop Pank 16% ning TF Banki Eesti filiaal 14%-ga turuosast, järgnevad SEB Pank 12% ja Bigbank 10%-ga.57 Lisaks tegutseb Eestis 7 krediidivahendajat ning 3 litsentseeritud krediidiandjate agenti 58. Pankadega mitteseotud krediidiandjate seas on ka ettevõtjaid, kelle peamine tegevus pole seotud finantsvaldkonnaga, kuid kes pakuvad klientidele oma toodete soetamiseks tarbijakrediiti59. Uusi tarbimislaene väljastati 2024. aastal 795 miljoni euro ulatuses – 2023. aastal 832 miljonit eurot. Ligi kaks kolmandikku tarbimislaenude mahust väljastasid krediidiandjad. Peale tarbimislaenude kasutasid eraisikud 2024. aastal igapäevase arveldamise ja tarbimise rahastamiseks 686 miljoni euro ulatuses krediitkaarte (2023. aastal 592 miljonit eurot) ja 45 miljoni euro ulatuses arvelduskrediiti60. Finantsinspektsiooni andmetel on väljastatavate tarbimislaenude keskmine summa aastaga kasvanud. Pankade antud keskmine tarbimislaen ulatus 2024. aasta neljandas kvartalis 4341 euroni (2023. aasta neljandas kvartalis oli see 2360 eurot). Krediidiandjate populaarseim tarbimislaen ehk tagatiseta väikelaen ulatus 2024. aasta neljandas kvartalis keskmiselt 1143 euroni (2023. aasta neljandas kvartalis 817 eurot). Krediidiandjate järelmaks oli 844 eurot (2023. aasta neljandas kvartalis 822 eurot). 54 Eestis tegutseb tegelikult 6 välisriikide krediidiasutuste filiaali, kuid üks neist ei paku tarbijakrediiti, mistõttu on see loetelust välja jäetud. 55 https://www.fi.ee/et/pangandus-ja-krediit/krediidiandjad (17.05.2026). 56 Eesti pangavälise krediidituru uuring 2025. https://krediidiandjateliit.ee/wp- content/uploads/2025/08/Eestipangavalise-krediidituru-uuring.pdf (17.05.2026). 57 Võrdluseks: muud laenud kaasa arvatud oli Eestis tegutsevate pankade ja krediidiandjate koondlaenuportfelli jääk 2024. aasta lõpus 35,7 miljardit eurot. Aastane kasv oli 10%. Pankade laenud moodustasid sellest suurima osa, 30,1 miljardit eurot, ja krediidiandjate laenud 5,6 miljardit eurot. Suurimad laenuportfellid kuulusid aasta lõpus Swedbankile (36%), SEB Pangale (24%) ja LHV Pangale (14%). 58 https://www.fi.ee/et/pangandus-ja-krediit/krediidivahendajad (17.05.2026). 59 Eesti pangavälise krediidituru uuring 2025. https://krediidiandjateliit.ee/wp- content/uploads/2025/08/Eestipangavalise-krediidituru-uuring.pdf (17.05.2026). 60 Finantsinspektsioon, Eesti finantsteenuste turg 31. detsembri 2024. aasta seisuga. https://www.fi.ee/sites/default/files/FI_EFT__2025_est_tt.pdf (17.05.2026). 102 Eesti Panga 2021. aasta Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu 61 andmetel on 36,6%-l Eesti leibkondadest kinnisvaraga tagamata muid laene, sealhulgas arvelduskrediiti 3,6%-l leibkondadest (keskmine jääk alla 100 euro), krediitkaardivõlga 19,3%l leibkondadest (keskmine jääk u 200 eurot) ning muid tagatiseta laene 26,8%-l leibkondadest (keskmine jääk u 1500 eurot). Statistikaameti andmetel oli 2021. aasta rahvaloenduse andmetel Eestis kokku 561 655 leibkonda ning keskmise leibkonna suurus oli 2,35 inimest. Seega 2021. aastal oli u 150 000 leibkonnal tarbimislaene ja see puudutab kokku u 350 000 inimest. Arvelduskrediiti kasutas aktiivselt 20 000 leibkonda ning krediitkaardi makseid tehti u 110 000 leibkonnas. 2.4. Eratarbijad, kes kasutavad krediiti  265 000 leibkonda, kokku 621 000 puudutatud inimest (2021)  624 000 laenulepingut  14,3 miljardit eurot krediidijääki Eesti Panga 2021. aasta Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu 62 andmetel on laenukohustusi 47,1%-l leibkondadest keskmise laenujäägiga 15 300 eurot. See tähendab, et 2021. aastal oli laenukohustusi 265 000 leibkonnal ja see puudutab üle 621 000 leibkonna liikme. Eesti Panga andmetel63 on Eestis kokku (seisuga 30.09.2025) eraisikutega sõlmitud 624 249 laenulepingut ning krediidijääk on u 14,3 miljardit eurot. Tarbimislaenude arv on vähenemas – võrreldes 2023. aastaga vähenes uute tarbimislaenude arv – kui 2023. aastal väljastati 759 000 uut tarbimislaenu, siis 2024. aastal 576 000 (aastaga 4,1%). Tulenevalt asjaolust, et tarbimislaenude arv vähenes 2024. aastal ulatuslikumalt võrreldes tarbimislaenude käibega, kasvas võrreldes 2023. aastaga väljastatavate tarbimislaenude keskmine summa 64. Finantsinspektsiooni andmetel oli seisuga 31.12.2024 Eestis krediidiandjate väljastatud tarbijakrediidi jääk 1,59 miljardit eurot. Eesti Panga 2021. aasta Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu 65 andmetel on 36,6%-l Eesti leibkondadest kinnisvaraga tagamata muid laene, sealhulgas arvelduskrediiti 3,6%-l leibkondadest (keskmine jääk alla 100 euro), krediitkaardivõlga 19,3%l leibkondadest (keskmine jääk u 200 eurot) ning muid tagatiseta laene 26,8%-l leibkondadest (keskmine jääk u 1500 eurot). Statistikaameti andmetel oli 2021. aasta rahvaloenduse andmetel Eestis kokku 561 655 leibkonda ning keskmise leibkonna suurus oli 2,35 inimest. Seega 2021. aastal oli u 150 000 leibkonnal tarbimislaene ja see puudutab kokku u 350 000 inimest. 61 Eesti Panga statistika, Eesti leibkondade varad ja kohustused. https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/LEIBKONDADE_VARAD_JA/r/2432/2240 (17.05.2026). 62 Eesti Panga statistika, Eesti leibkondade varad ja kohustused. https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/LEIBKONDADE_VARAD_JA/r/2432/2240 63 Eesti Panga statistika, Kodumajapidamistele antud laenude jääk ja arv laenuliigi, valuuta ja tagatise lõikes. https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/650/r/1172/1021 (17.05.2026). 64 Eesti pangavälise krediidituru uuring 2025. https://krediidiandjateliit.ee/wp- content/uploads/2025/08/Eestipangavalise-krediidituru-uuring.pdf (17.05.2026). 65 Eesti Panga statistika, Eesti leibkondade varad ja kohustused. https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/LEIBKONDADE_VARAD_JA/r/2432/2240 (17.05.2026). 103 Arvelduskrediiti kasutas aktiivselt 20 000 leibkonda ning krediitkaardi makseid tehti u 110 000 leibkonnas. Finantsinspektsiooni andmetel kasvas 2024. aastal enamiku laenuliikide keskmine jääk 66 (v.a krediitkaardid, mille keskmine laenujääk vähenes). Keskmine eluasemelaenu jääk oli 2024. aasta lõpus 62 148 eurot, pankade sõidukiliisingu keskmine jääk oli 16 497 eurot. Krediidiandjate sõidukiliisingu jääk oli keskmiselt 14 056 eurot. Pankade keskmine tarbimislaenu jääk (3686 eurot) oli üle kahe korra suurem kui krediidiandjate keskmine tarbimislaenu jääk (1749 eurot). Krediitkaardi keskmine laenujääk oli 923 eurot ja õppelaenude keskmine jääk oli 2461 eurot. 2.5. Võlanõustajad Aastal 2023 sai kohalike omavalitsuste korraldatavat võlanõustamisteenust kokku 2407 inimest67. Võlanõustamine on kohaliku omavalitsuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on abistada inimest tema varalise olukorra kindlakstegemisel, võlausaldajaga läbirääkimiste pidamisel ja tema vastu esitatud nõuete rahuldamisel ning lahendada muid võlgnevusega seotud probleeme. Võlanõustamisteenuse sihtgrupiks on inimesed, kel on võlgnevus või selle tekkimise oht ja kes ei ole iseseisvalt võimelised rahalisi kohustusi täitma ega pidama läbirääkimisi võla sissenõudjatega. Võlgnevuseks peetakse olukorda, kus inimesele on esitatud nõue täita võlaõiguslikust suhtest või seadusest tulenev sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus, kuid ta ei ole võimeline seda iseseisvalt täitma. TAI andmetel olid aastatel 2018–2023 teenuse saamise põhjustest esikohal mitmesugused trahvid, teisel kohal kiirlaen ning kolmandal laen pangalt või eraisikult. Järgnesid probleemid liisingu või järelmaksu tasumisega, üüri- ja kommunaalmaksete ning elatise võlgnevused. Kõige vähem jäädi hätta eluasemelaenu tagasimaksega (vahemikus 2018–2023 oli selliseid teenusekasutajaid alla 2%). Enam kui viiendikul võlanõustamisteenuse kasutajatest oli mitu eri võlga.68 Aastal 2023 oli võlanõustamisteenuse osutamine korraldatud 74 kohalikus omavalitsuses (ehk 93,7% kõigist KOV-idest), Aastal 2023 kulutasid kohalikud omavalitsused võlanõustamisteenuse osutamiseks 310 299 eurot. Muudatuste tulemusel võib tekkida vajadus täiendavate võlanõustamiste järele ning see tekitab kohalikele omavalitsustele lisakulusid. 66 Finantsinspektsioon, Eesti finantsteenuste turg 2024. https://www.fi.ee/sites/default/files/FI_EFT__2025_est_tt.pdf (17.05.2026). 67 TAI ajakiri Sotsiaaltöö. https://www.tai.ee/et/sotsiaaltoo/volanoustamisteenus-aastatel-2018- 2023?keys=v%C3%B5lan%C3%B5ustamisteenus (17.05.2026). 68 TAI ajakiri Sotsiaaltöö. https://www.tai.ee/et/sotsiaaltoo/volanoustamisteenus-aastatel-2018- 2023?keys=v%C3%B5lan%C3%B5ustamisteenus (17.05.2026). 104 2.6. Finantsinspektsioon Finantsinspektsioon teeb riiklikku järelevalvet Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud pankade, kindlustusseltside, kindlustusvahendajate, investeerimisühingute, fondivalitsejate, investeerimis- ja pensionifondide, makseasutuste, e-raha asutuste, krediidiandjate ja vahendajate, väärtpaberituru, ühisrahastusteenuse osutajate ja krüptovara turu üle. Järelevalve põhiline eesmärk on tagada, et finantsasutused suudavad tulevikus täita kliendi ees võetud kohustused: maksta välja hoiused, kindlustuskahjud või kogutud pension jmt. Finantsinspektsioon tegeleb turu- ja teenusejärelevalve ning kapitalijärelevalvega. Finantsinspektsioon teeb järelevalvet ka tarbijakrediidi reklaami üle. Finantsinspektsioonis töötab 2025. aasta lõpu seisuga 137 inimest. Finantsinspektsioon teeb järelevalvet tarbijakrediidiandjate üle. Finantsinspektsioonil võib muudatuste tulemusel töömaht suureneda seoses uute nõuete kontrollimise, üleminekperioodil kasvava tarbijate pöördumise arvuga ning vajadusega anda ettevõtjatele juhiseid ja selgitusi. Muudatust tulemusel võib suureneda ka Finantsinspektsiooni järelevalve subjektide hulk – kuna „osta kohe, maksa hiljem“ teenused hakkavad kuuluma tarbijakrediidi regulatsiooni alla, võib finantsjärelevalve subjektide hulk suureneda, hõlmates näiteks kaupmehi või fintech- ettevõtjaid, kes sellist teenust pakuvad ja kes ei olnud varem krediidiandjatena käsitletavad. 2.7. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) teeb järelevalvet üldistes tarbijakaitse küsimustes. TTJA juures tegutsev tarbijavaidluste komisjon 69 kontrollib näiteks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Samuti on TTJA pädevuses üldiselt tarbijakaitseõiguslikud küsimused, nt tarbijale seadusega nõutud teabe esitamine või ebaausate kaubandustavade tuvastamine. 2.8. Andmekaitse Inspektsioon Andmekaitse Inspektsioon (AKI) on Eesti riiklik järelevalveasutus, mille ülesanne on tagada inimeste privaatsuse kaitse ning avaliku teabe läbipaistvus. Inspektsiooni peamised ülesanded:  Kontrollida isikuandmete töötlemise seaduslikkust avalikus ja erasektoris.  Jälgida isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) ja Eesti andmekaitse seaduste täitmist.  Kontrollida avaliku teabe kättesaadavust ja teabevarude kasutamist.  Algatada järelevalve- ja rikkumismenetlusi; võib teha ettekirjutusi, peatada andmetöötluse või määrata sunniraha.  Nõustada asutusi ja ettevõtteid, anda juhiseid ning parandada ühiskonna teadlikkust andmekaitsest. Andmekaitse Inspektsiooni koosseisus on 2025. aasta lõpu seisuga 33 teenistuskohta. Andmekaitse Inspektsiooni töökoormus võib muudatuste rakendamise järel suureneda, kuna 69 Tarbijavaidluste komisjon on tarbijavaidlusi lahendav sõltumatu ja erapooletu üksus, mille pädevuses on lahendada tarbija ja kaupleja vahelisest lepingust tulenevaid tarbija algatatud tarbijavaidlusi, kus vaidluses saavad osaleda kõik tarbijad, kellel on kaebus Eestis registreeritud ettevõtja vastu. 105 tekib täiendav vajadus kontrollida isikuandmete töötlemist tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldavate registrite pidajate ja krediidiandjate poolt, samuti võib tarvilikuks osutuda puudutatud osapoolte nõustamine isikuandmete kaitse küsimustes. 2.9. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutavad registrid Eestis tegutseb hetkel kaks peamist maksehäirete ja krediidiriskide registri pidajat:  Creditinfo  Krediidiregister Need ettevõtjad koguvad ja töötlevad teavet nii eraisikute kui ettevõtete maksehäirete kohta, et toetada krediidiotsuseid ja hinnata maksekäitumist. Creditinfo Eesti maksehäireregister70 Creditinfo Eesti Maksehäireregister on asutatud 2001. aastal Eesti pankade poolt, maksehäireid sisestab registrisse üle 700 ettevõtte. Peamised registri kliendid on (1) krediidiasutused, (2) finantsteenuste pakkujad, (3) inkassoettevõtjad ja (4) telekommunikatsiooniettevõtjad Registrisse lisati 2023 aastal üle 100 000 uue maksehäire kande, nendest uutest kannetest 91% puudutasid eraisikuid. Ligi 9 200 maksehäiret puudutasid juriidilisi isikuid. Creditinfo keskkondades tehakse kuus üle 800 000 päringu maksehäirete kohta. Eraisikute maksehäired (2023. aasta lõpu seisuga):  Kehtivate maksehäiretega eraisikuid: ~ 57 000  Kehtivaid maksehäireid eraisikutel kokku: ~ 130 000  Keskmine maksehäire suurus: 2 514 €  Lõpetatud maksehäirega eraisikuid: ~ 111 000  Kõik maksehäired kokku (kehtivad + lõpetatud + vaidlustatud): 600 697 Aastane kasv võrreldes 2022. aastaga: ~9% Krediidiregister71 Krediidiregister on asutatud 2013. aastal, Eesti kapitalil põhinev ettevõte, mis tegutseb Aktiva Finance Groupi koosseisus. Krediidiregistri peamine teenus on infoportaal Taust.ee. Portaali vahendusel tehakse kuus 3,5 miljonit isiku taustapäringut. 2023 aastal oli kokku registris 1,5 miljonit tuvastatud maksehäiret ja tehti 3,5 miljonit krediidiraporti päringut Aastas tehakse Krediidiregistri abil 1,6 miljonit kliendikrediidi otsust ja nad on ise avaldanud, et analüüsitakse 2 miljonit kontoväljavõtet, selle jaoks on neil eraldiseisev lisateenus, mis võimaldab kontoväljavõtteid automatiseeritult analüüsida 72. Maksehäirepäringuid tehakse aastas üle 5,8 miljoni. 70 https://creditinfo.ee/2024/01/ulevaade-maksehaireregistri-2023-aasta-statistikast/ 71 https://krediidiregister.ee/ettevottest/ 72 https://krediidiregister.ee/accountscoring/ 106 Mõlemad nimetatud registripidajad peavad muudatuste tulemusel hakkama rakendama uusi just maksehäireregistritele kohalduvaid nõudeid. 3. Mõjude hinnang 3.1. Hinnang Eestis avalduvatele mõjudele Eesti tarbijakrediidi turul on lepingute ja osalejate arv märkimisväärne – lisakuludeta järelmaksu toodete maht võib ulatuda kümnetesse miljonitesse eurodesse ning kogu e- kaubanduse käive ületab 5 miljardit eurot aastas. Tarbijakrediidilepinguid on üle poole miljoni ning laenukohustused on ligi poolel Eesti leibkondadest. Muudatuste mõju jaotatakse viide suuremasse rühma:  Lisakuludeta järelmaksu krediiditoodete reguleerimine – kehtestatakse tarbijakrediidi reeglid lisakuludeta järelmaksule, mis parandab turu läbipaistvust ja usaldusväärsust, kuid võib suurendada teenusepakkujate halduskoormust ning piirata mõne kliendirühma ligipääsu.  Tarbijakrediidilepingute tingimustest teavitamise nõuded – info peab olema tarbijale igal ajal kättesaadav, reklaamidesse lisandub kohustuslik hoiatus, mis parandab finantskirjaoskust, kuid suurendab ettevõtjate halduskoormust.  Krediidilepingute tingimustest teavitamise ja standardinfo teabelehtede ühtlustamine – lihtsustab protsesse ja võrreldavust, kuid nõuab üleminekuperioodil täiendavaid arendusi ning võib pikendada müügiprotsessi.  Vastutustundliku laenamise reeglite täpsustamine – rangemad krediidivõimelisuse hindamise nõuded ja võlanõustamisse suunamise kohustus aitavad ennetada ülelaenamist, kuid võivad piirata laenude väljastamist riskirühmadele.  Kõrvallepingute ja seosmüügi reguleerimine – kõrvallepingute sõlmimiseks on vaja selget nõusolekut ja seosmüük keelatakse, mis parandab tarbijakaitset ja turu ausust, kuid võib vähendada krediidiandjate lisatulusid ning muuta protsessi pikemaks.  Kehtestatakse tarbijate krediidivõimelisuse hindamiseks peetavatele registritele täiendavad nõuded. Registri pidaja peab looma meetmed, et tagada andmete ajakohasus ja täpsus, muudatus tõstab registrisse kantud andmete usaldusväärsust ja seeläbi ka tarbijakrediidi otsuste kvaliteeti. Registrite pidajatele tähendab see suuremat halduskoormust, tarbijatele parandatud õiguskaitset ja paremat läbipaistvust. Muudatused avaldavad majanduslikku mõju (sh ettevõtjate halduskoormusele) ning mõju riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldusele. Muudatustel ei ole otsest sotsiaalset ega demograafilist mõju ning need ei mõjuta ka riigi julgeolekut, välissuhteid, elu- ja looduskeskkonda ega regionaalarengut. Majanduslik mõju inimestele seisneb peamiselt tarbijakaitse paranemises ja vastutustundliku laenamise tugevdamises. Tarbijad saavad krediiditeavet selgemal ja lihtsamal kujul, mis aitab teha teadlikumaid otsuseid ning vähendab impulsiivset laenamist. Uus standardinfo teabeleht vähendab info üleküllust ning muudab lepingu põhitingimused kohe arusaadavaks. Krediidivõimetute tarbijate suunamine võlanõustamisse ja võimalus nõuda inimese sekkumist automatiseeritud otsuste puhul suurendab haavatavamate tarbijate kaitset. Nõusolekureeglite korrastamine ja seosmüügi keeld vähendavad eksitava või pealetükkiva müügi riski ning muudavad krediidisuhted läbipaistvamaks ja turvalisemaks. Rangem krediidivõime hindamine 107 võib lühiajaliselt vähendada krediidi kättesaadavust riskirühmadele, kuid aitab pikemas plaanis vältida maksehäireid. Majanduslik mõju ettevõtjatele avaldub eelkõige krediidiandjatele ja BNPL ("osta kohe, maksa hiljem”) teenuste pakkujatele. Muudatustega laiendatakse kohaldamisala tasuta krediidilepingutele ja BNPL toodetele. Ettevõtjatele tähendab see uusi nõudeid ja võib suurendada teenuste pakkumise kulusid. Uued teavitamis- ja dokumenteerimiskohustused nõuavad äriprotsesside ja IT-süsteemide muutmist ning suurendavad ühtlasi ka halduskoormust. Ka andmekogudele seatud täpsus- ja teavitamisnõuded võivad tõsta nii krediidiandjate kui andmekogude pidajate kulusid. Samas aitavad muudatused parandada krediidituru läbipaistvust ja usaldusväärsust, mis vähendab riske ja toetab majanduse stabiilsust. Mõju riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldusele avaldub peamiselt järelevalve ja teenuste korraldamise kaudu. Finantsinspektsioonil võib kasvada töömaht uute nõuete kontrollimise ja selgitamise tõttu. Andmekaitseinspektsioonil lisandub tööd seoses automatiseeritud otsuste läbipaistvuse ja uute andmekogunõuete järelevalvega. Kohalikel omavalitsustel võib suureneda võlanõustamisteenuse vajadus, kuna krediidiandjad peavad krediidivõimetu tarbija edaspidi nõustamisse suunama. Seaduseelnõuga kaasnevad mõjud leibkondade tarbimisotsustele ja toimetulekule, ettevõtjate halduskoormusele, ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtjate tegevusele ning riigiasutuste toimimisele. 3.2. Lisakuludeta järelmaksu krediiditooted Lisakuludeta järelmaksu (BNPL) krediiditoodetele kohaldatakse VÕS-i tarbijakrediidi reegleid. Mõnede eranditega jäetakse ettevõtjate liigse koormamise vältimiseks kohaldamisalast välja teatud lepingutüübid. Lisakuludeta järelmaksu (ingl buy now pay later, BNPL) puhul saab klient osta nt e-poest vajaliku toote, kuid ei pea selle eest tasuma kohe. Kauba eest tasutakse hiljem kas mitmes võrdses osas, ühekordse maksega või traditsioonilise järelmaksu vormis. Lisakuludeta järelmaksu lahendus on tarbijale intressi- ja teenustasuvaba ehk tegemist pole klassikalise krediiditootega − selle teenuse eest maksab kaupmees. Üldjuhul võrdub kaupmehe makstava teenustasu suurus mingi protsendiga müüdud kauba väärtusest73. Sihtrühmad  Ettevõtjad, kes pakuvad lisakuludeta järelmaksu (BNPL) krediiditooteid  Tarbijad, kes kasutavad lisakuludeta järelmaksu krediiditooted 3.2.1. Mõju ettevõtjatele (lisakuludeta järelmaksu teenuse pakkujad ja kaupmehed) Positiivne mõju 73 Eesti pangavälise krediidituru uuring 2025. https://krediidiandjateliit.ee/wp- content/uploads/2025/08/Eestihttps://krediidiandjateliit.ee/wp-content/uploads/2025/08/Eesti-pangavalise- krediidituru-uuring.pdfpangavalise-krediidituru-uuring.pdf. 108   Konkurentsi ühtlustumine – lisakuludeta järelmaksu pakkujad ja traditsioonilised krediidiandjad alluvad sarnastele reeglitele, mis tagab õiglasema konkurentsi finantsvaldkonna teenusepakkujate vahel.  Suurenenud usaldus lisakuludeta järelmaksu turu vastu – kui tarbijad tajuvad teenust turvalisema ja läbipaistvamana, võib pikemas plaanis huvi lisakuludeta järelmaksu teenuste kasutamise vastu suureneda, mis omakorda tähendab suuremaid käibeid teenusepakkujate jaoks. Negatiivne mõju  Haldus- ja vastavuskulu kasv – krediidiandjale tekib tööjõu- ja rahakulu nii krediidivõimelisuse hindamise, teavitamise kui ka standardinfo teabelehe muutmisega. Krediidivõimelisuse põhjalikum hindamine tähendab ka vajadust rohkema info järele. Hindamiseks vajaliku teabe hankimine ei tohi minna vastuollu andmekaitse põhimõtetega. Finantsinspektsioonile lisandub järelevalvega seotud kohustusi.  Võimalik teenuse kallinemine või turult lahkumine – seoses vastavuskulu kasvuga võib lisakuludeta järelmaksu teenus, mis on intressi- ja tasuvaba, muutuda kallimaks või selle pakkumine keerulisemaks. See omakorda võib vähendada ettevõtjate huvi teenuse osutamise vastu, eriti väiksemate teenusepakkujate või kaupmeeste seas, kes pakuvad lisakuludeta järelmaksu iseseisvalt. o Samuti, kui lisakuludeta järelmaksu teenus muutub kallimaks, võivad kaupmeeste makstavad teenustasud suureneda. 3.2.2. Mõju tarbijatele Positiivne mõju  Parem tarbijakaitse, mis tuleneb lisakuludeta järelmaksu lepingu läbipaistvamatest tingimustest ja asjakohasest infost krediidikohustuste kohta. Tarbijat teavitatakse rohkem teenuse kasutamisega kaasnevatest kohustustest ja tekkivatest riskidest, mis aitab klientidel paremini teenuse väärtust hinnata ja teha ratsionaalsemaid otsuseid.  Vähem ülekulutamist ja impulssoste – täpsem hinnang lisakuludeta järelmaksu lepinguga kaasnevatele kohustustele aitab klientidel vältida üle enda majanduslike võimete laenamist. Seeläbi väheneb oht sattuda makseraskustesse. Kuna teenus on eriti populaarne noorte seas, võib üldiselt paraneda ka noorte finantskäitumine.  Vähenenud maksehäirete risk – lisakuludeta järelmaksu lepingu pakkuja tehtav krediidivõimelisuse kontroll aitab vältida üle jõu käivaid finantskohustusi. Kontroll aitab vältida inimeste muutumist maksejõuetuks ning parandab seeläbi kaudselt üldist kodumajapidamiste finantsstabiilsust. Negatiivne mõju  Lisakuludeta järelmaksu teenusele ligipääsu vähenemine – vähese krediidivõimelisusega tarbijad ei pruugi enam lisakuludeta järelmaksu laene saada ka juhul, kui neil oleks võime kaup või teenus soetada. Seeläbi võivad tarbijad pöörduda kulukamate tarbijakrediidi teenuste poole. Samuti võib väikeste ostude puhul igakordne krediidihindamine olla ülemäärane koormus teenusepakkuja jaoks, kellel seeläbi kaob huvi teenust pakkuda.  Rohkem asjaajamist – lisakuludeta järelmaksu teenuse taotlemise protsess võib muutuda pikemaks, kuna tarbijal tuleb läbida krediidivõimelisuse hindamine; pikema otsustusprotsessi puhul pikeneb kogu teenuse pakkumise kestus. 109 Kokkuvõte Kokkuvõttes toovad muudatused lisakuludeta järelmaksu teenuse pakkujate ja kaupmeeste jaoks kaasa konkurentsi ühtlustumise ning suureneb üleüldine usaldus lisakuludeta järelmaksu turu vastu, kuid samal ajal kaasnevad sellega suurenenud vastavuskulud ning võimalik teenuse kallinemine. Tarbijatele tähendavad muudatused paremat kaitset ja läbipaistvamaid lepingutingimusi, muudatus aitab vähendada ülekulutamist ning maksehäirete riski. Samas võib lisakuludeta järelmaksu teenuse kättesaadavus mõnedele tarbijatele väheneda ning asjaajamine muutuda keerukamaks ja aeganõudvamaks. 3.3. Tarbijakrediidilepingute tingimustest teavitamine Tarbijakrediidilepinguid puudutav üldine teave muudetakse tarbijatele igal ajal kättesaadavaks veebis või püsival andmekandjal. Sarnane reegel on juba olemas elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute kohta, nüüd laiendatakse seda ka tarbijakrediidilepingutele. Tarbijakrediidi reklaam hakkab sisaldama selgitust: „Hoiatus! Laenuvõtmine maksab raha.“ või muud samaväärset väljendit. Sihtrühmad  Ettevõtjad, kes pakuvad tarbijakrediiti  Tarbijad, kes kasutavad tarbijakrediiti 3.3.1. Mõju ettevõtjatele (tarbijakrediidi pakkujatele) Positiivne mõju  Suureneb läbipaistvus ja kasvab usaldus tarbijakrediidi turul, selge ja ühtne teavitusstandard vähendab vaidlusi ja suurendab tarbijate kindlustunnet, seeläbi vähenevad õiguslikud riskid ettevõtjate jaoks. Pikemas perspektiivis tähendab see ühtlasi vähem kliendikaebusi ja vaidlusi, kuna tarbijad mõistavad selgemalt lepingulisi kohustusi, mis tarbijakrediidiga kaasnevad. Negatiivne mõju  Halduskoormuse ja kulude kasv. Ühekordselt on tarvis uuendada veebilehti, klienditeavitusi ja dokumente. o Tarbijakrediidi pakkujatel tekib vajadus kohandada reklaame (disain, tekst, õiguslik kontroll jmt). o Teabe pideva ajakohastamisega kaasneb töökoormuse ja kulude kasv, kuna laenupakkujad peavad tagama, et info oleks alati uuendatud ja kättesaadav.  Väiksemad krediidipakkujad võivad tunda ebaproportsionaalset halduskoormust, mis võib viia teenuste kallinemiseni või turult lahkumiseni.  Reklaamipiirangute karmistumine võib vähendada krediiditoodete nähtavust, mis võib lühiajaliselt mõjutada ettevõtjate kasumlikkust või toodete pakkumist. Tehniliselt väheneb ka reklaami kujundusruum.  Reklaami tõhususe võimalik vähenemine, kohustuslik hoiatus „Hoiatus! Laenuvõtmine maksab raha.“ võib mõnele laenuvõtjale mõjuda heidutavalt. 110 3.3.2. Mõju tarbijatele Positiivne mõju  Tarbijatel tekib parem ülevaade lepingutingimustest – tarbijad saavad igal ajal veebis või püsival andmekandjal tutvuda üldiste tarbijakrediiditingimustega, seeläbi on otsustamisel rohkem infot ja selgust.  Väheneb eksitava reklaami risk tarbija jaoks – kohustuslik hoiatus aitab tarbijatel endale teadvustada, et krediit ei ole tasuta ja sellega kaasnevad kulud, sealhulgas kaudsed kulud.  Parem finantskirjaoskus ja teadlikud valikud – hoiatused ja läbipaistvus vähendavad ülekulutamist ja kiirete impulsslaenude võtmist, seda eriti haavatavates kliendikategooriates (nt noored). Kaudselt piiravad muudatused ka maksehäirete esinemist tulevikus.  Vähem hilisemaid üllatusi tarbijast krediidisaajale – tingimuste parem mõistmine vähendab lepingujärgseid vaidlusi ja rahulolematust. Negatiivne mõju  Reklaamis esitatud hoiatus võib mõjuda liiga dramaatiliselt, tekitades tarbijates liigset ärevust või arusaama, et laenamine kui selline on läbinisti ohtlik.  Võimalik, et mõni ettevõtja piirab väiksemate krediiditoodete pakkumist, kui teavitamisnõuete täitmine muutub ebaproportsionaalselt kulukaks. See tähendab vähem valikuvõimalusi laenuvõtja jaoks. Kokkuvõte Kokkuvõttes suurendavad tarbijakrediidi tingimustest teavitamise nõuded ettevõtjate jaoks turu läbipaistvust ja usaldusväärsust, vähendades vaidlusi ning õiguslikke riske. Samas toovad need kaasa suurema halduskoormuse ja kulud, mis võivad eriti väiksematele pakkujatele osutuda koormavaks, väheneda võib tarbimislaenude reklaami tõhusus ja laenutoodete nähtavus. Tarbijatele pakuvad muudatused paremat ligipääsu lepingutingimustele ja vähendavad võimalust, et reklaam mõjub eksitavalt, kaudselt paraneb inimeste üldine finantskirjaoskus ning suureneb klientide teadlikkus laenamisega seotud kuludest. 3.4. Krediidilepingute tingimustest teavitamine Vähendatakse info üleküllust standardinfo teabelehes, tarbija peaks juba teabelehe esimesel leheküljel saama info lepingu põhielementidest. Krediidiandjad hakkavad erinevate toodete puhul lähtuma ühest teabelehest. Tarbijale antakse aega, et teha krediidilepingu sõlmimisel kaalutletud otsus. Selleks tuleb teave esitada mõistliku aja jooksul enne lepingu sõlmimist või teavitada tarbijat tema õigusest lepingust 14 päeva jooksul loobuda. Reguleeritakse krediiditeenuste tarbijate nõustamist teenuse osutaja poolt. Sarnased reeglid on juba olemas elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute kohta, nende kohaldumist laiendatakse nüüd kõigile tarbijakrediidilepingutele. 111 Sihtrühmad  Ettevõtjad, kes pakuvad krediiti  Tarbijad, kes kasutavad krediiti 3.4.1. Mõju ettevõtjatele (krediidi pakkujad) Positiivne mõju  Ühtne teabeleht kõigile toodetele lihtsustab protsesse, vähendab ettevõtja jaoks dubleerimist ja ringluses olevate dokumentide arvu, ühtlasi lihtsustab see töötajate koolitamist ja sisemist kvaliteedikontrolli. Kuigi üleminekuperioodil tuleb dokumente muuta, on standardiseerimine pikas perspektiivis odavam kui mitme paralleelse süsteemi pidamine.  Väiksem risk eksimusteks ja rikkumisteks, standardiseeritud formaat ja selgemad reeglid vähendavad nii eksimusi kui ka tarbijavaidlusi. Kaudselt võib paraneda ka krediidiandjate mainekujundus – läbipaistvuse kasv tugevdab usaldust krediidiandja vastu. Negatiivne mõju  Kaasneb haldus- ja arenduskulude kasv üleminekuperioodil, kuna ümber tuleb teha praegused teabelehed, lisaks on vaja IT-arendust, dokumentide disainimuutusi, samuti koolitusi töötajatele. Muudatused võivad enam koormata just väiksemaid ettevõtjaid.  Mõistliku etteteatamisaja tagamise kohustus võib mõjutada tarbimiskrediidi müügi protsessi – kui panustatakse enam selgitamisele ja nõustamisele, võib pikeneda lepingu sõlmimisele kuluv aeg ja see omakorda vähendab impulssotsuseid. Kui tarbijale tuleb anda lisamõtlemisaega, siis kiire kohapealne müük enam ei toimi sellisel moel kui seni. Kui lepingueelne teave esitati vähem kui üks päev enne lepingu sõlmimist, siis taganemisõiguse kohta meeldetuletuse saatmine tähendab krediidiandjale lisatööd.  Nõustamiskohustuse laienemine kõikidele tarbijakrediitidele võib suureneda nõustamisteenusega seotud personali- ja koolituskulud. 3.4.2. Mõju tarbijatele Positiivne mõju  Teave on tarbija jaoks lihtsamini mõistetav – teabeleht, kus tuuakse põhitingimused välja kohe esimesel leheküljel ja keskendutakse olulistele punktidele, aitab tarbijal kiiremini ja paremini aru saada krediidi kuludest ja riskidest. o Muudatusega välditakse info üleküllust ning tarbija ei pea läbi töötama liiga mahukat tehnilist teksti.  Suurem kaitse ja läbipaistvus tarbija jaoks – mõistlik hinnangu andmise aeg ja 14päevane taganemisõigus vähendavad ebakohaste lepingute sõlmimise riski. Tarbijatel on rohkem aega ja infot läbimõeldud otsuse tegemiseks, see omakorda vähendab riski võtta üleliigseid kohustusi ning tõenäousust sattuda makseraskustesse.  Nõustamisteenuse kvaliteedi paranemine – edaspidi peab krediidiandja selgitama toodete sobivust ja riske, mitte ainult jõuliselt toodet müüma. Seeläbi saavad tuge just haavatavamad tarbijagrupid.  Paremad võimalused toodete võrdlemiseks – kui kõik krediidiandjad kasutavad sarnast teabelehte, muutub turu läbipaistvus suuremaks ja valik laenuvõtja jaoks lihtsamaks. 112 Negatiivne mõju  Võimalik info liigne lihtsustamine – kui teabeleht muutub liiga kompaktseks, võib mõni oluline nüanss jääda tarbijal märkamata.  Otsustusprotsessi pikenemine – tarbijal võib tekkida tunne, et temalt eeldatakse põhjalikumat kaalumist kui seni ja see võib olla tüütu tarbijale, kes eelistab kiiret tehingut.  Võimalik hinnatõus – kui krediidiandjate haldus- ja nõustamiskulud kasvavad, võivad need kanduda teenuse lõpphinda. Kokkuvõte Muudatused tähendavad krediidiandja jaoks vähemat dokumentide dubleerimist ning paremat kvaliteedikontrolli, kuid üleminekuperioodil kaasnevad muudatustega haldus- ja arenduskulud, mis võivad eriti koormata väiksemaid laenupakkujaid. 14-päevase taganemisõiguse kohta lisameeldetuletuse saatmine ning selle laialdasem kasutamine võivad mõjutada müügiprotsessi ja planeerimiskindlust, nõustamiskohustuse laienemine suurendab personali- ja koolituskulusid. Tarbijatele muutub info selgemaks ja lihtsamini mõistetavaks, suureneb kaitstus ja läbipaistvus, paraneb finantskirjaoskus ning väheneb impulsiivne laenamine ja risk sattuda maksehäiretesse. Samas võib teabelehe liigse lihtsustamise tõttu mõni oluline nüanss jääda märkamata, otsustusprotsess pikeneda, kasvavad kulud võivad tõsta teenuse hinda. 3.5. Vastutustundliku laenamise reeglid Kaaslaenutaotlejate korral tuleb lähtuda nende ühisest tagasimaksevõimest. Tarbija suunatakse võlanõustamisse, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemusel selgub, et tarbija ei ole krediidivõimeline. Tarbijaid teavitatakse sellest, et kui krediidivõimelisuse hinnang põhineb isikuandmete automatiseeritud töötlemisel, on tarbijal tulevikus õigus nõuda ka inimese sekkumist. Sihtrühmad  Ettevõtjad, kes pakuvad krediiti  Tarbijad, kes kasutavad krediiti 3.5.1. Mõju ettevõtjatele (krediidi pakkujatele) Positiivne mõju  Antakse selgemad reeglid kaaslaenutaotlejate hindamiseks – ühisest tagasimaksevõimest lähtumine vähendab õiguslikke riske ning tugevdab otsustusloogika läbipaistvust. See omakorda aitab vältida olukordi, kus üks kaaslaenaja kannab ülemäära suurt koormust.  Võlanõustamisse suunamise kohustus toetab krediidiandja vastutustundlikku mainet – krediidiandja näitab, et ei paku laenu inimestele, kes seda tõenäoliselt tagasi maksta ei suuda. Samuti vähendab nõustamine hilisemaid maksehäireid ja võlgnevuste sissenõudmise kulusid. 113   Kehtestatakse selgemad reeglid automatiseeritud otsuste kohta – inimese sekkumise võimalus loob reeglitele erandi, mis aitab käsitleda keerukaid juhtumeid. Negatiivne mõju  Täpsustatud krediidivõimelisuse hindamise nõuded suurendavad krediidiandja koormust – ettevõtjatel tuleb töötada välja uued protseduurid kaaslaenutaotlejate ühise riskiarvutuse jaoks, millega kaasneb vajadus finantsasutuste sisemiste mudelite ja ITsüsteemide uuendamise järele.  Võlanõustamisse suunamise kohustus võib muuta müügiprotsessi – osa tarbijatest ei pruugi naasta pärast nõustamist ja ilmselt väheneb ka laenude arv suure riskiga segmentides.  Automatiseeritud otsuste selgitamise kohustus võib suurendada töökoormust, kuna tarbijad võivad järjest sagedamini nõuda inimese sekkumist, mis tähendab krediidiandja jaoks vajadust täiendava tööjõu järele.  Potentsiaalne krediidiportfelli vähenemine suure riskiga klientide osas tähendab, et rangemad hindamisreeglid võivad vähendada laenude andmist mõnele kliendigrupile (nt väiksema sissetulekuga klientidele). 3.5.2. Mõju tarbijatele Positiivne mõju  Tarbimislaenu klienti kaitstakse paremini ülelaenamise eest – kuna krediidivõimetus tuvastatakse juba enne laenulepingu sõlmimist, väheneb oht liiga suure võlakoormuse tekkeks. Lisaks aitab ühisest tagasimaksevõimest lähtuv hindamine vältida olukorda, kus üks partner üritab katta kogu koormuse. o Samuti aitavad selgemad reeglid vähendada arusaamatusi ja konflikte peres või partnerite vahel.  Tarbijale tekib võimalus saada abi võlanõustamisest – krediidivõimetutele tarbijatele on tagatud varajane sekkumine, see omakorda aitab vältida maksehäirete kuhjumist ja pikaajalisse võlatsüklisse sattumist.  Suureneb läbipaistvus automatiseeritud otsustes – õigus nõuda inimese sekkumist aitab vältida ebaõiglasi automaatseid otsuseid (nt puudulikud andmed, erandlikud olukorrad). Negatiivne mõju  Krediidi saamine võib muutuda keerukamaks või aeglasemaks, kui nõutakse põhjalikumat hindamist võib protsess venida ning inimese sekkumise nõudmine pikendab otsuse tegemise aega veelgi.  Rangemad nõuded tähendavad, et osa tarbijaid ei saa enam laenu, eriti puudutab see madalama sissetulekuga, ebastabiilse töökohaga või väikeste krediitide kasutajaid.  Krediidiandjate kulude kasv võib kanduda üle teenuste hindadesse, suurendades kaudselt kapitali hinda kogu majanduses. Kokkuvõte Laenuandjate jaoks on positiivseks küljeks selgemad hindamisreeglid, mis vähendavad õiguslikke riske ja suurendavad protsessi läbipaistvust. Samuti toetab võlanõustamisse suunamise kohustus krediidiandjate vastutustundlikku mainet. Samas kaasneb muudatustega 114 töökoormuse kasv, vajadus uute protseduuride ja IT-süsteemide arendamise järele ning potentsiaalne krediidiportfelli vähenemine suure riskiga klientide arvelt. Tarbijate jaoks paraneb kaitse ülelaenamise vastu ning suureneb läbipaistvus automatiseeritud otsustes, kuid laenu saamine võib muutuda keerukamaks ja aeglasemaks ning rangemad nõuded võivad välistada osa tarbijaid laenuturult. Samuti võib krediidiandjate kulude kasv tõsta teenuste hinda. 3.6. Kõrvallepingud ja seosmüük Tarbija peab lepingu sõlmimiseks andma ühemõttelise ja selge nõusoleku, krediidiandjal ei ole enam võimalik eeldada tarbija nõustumist tarbijakrediidilepingu või sellega seotud kõrvallepingu sõlmimisega. Praktikas tähendab see, et keelatud on vaikimisi eelmärgistatud lahtrite kasutamine. Sarnaselt elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele keelatakse seosmüük. See tähendab, et tarbijakrediidilepingu sõlmimist ei tohi teha sõltuvaks teise finantsteenuse osutamise lepingu sõlmimisest selliselt, et tarbijakrediidilepingu sõlmimine eraldi ei ole võimalik. Sihtrühmad  Ettevõtjad, kes pakuvad krediiti  Tarbijad, kes kasutavad krediiti 3.6.1. Mõju ettevõtjatele (krediidiandjatele) Positiivne mõju  Saavutatakse selgem ja läbipaistvam müügiprotsess – kuna nõusolek muutub ühemõtteliseks ja nõusoleku andmise viis on üheselt tõendatav, paraneb õiguskindlus, mis tähendab omakorda vähem vaidlusi tarbijatega. o Seosmüügi keeld välistab mitmetähenduslikud müügimudelid ja tõlgendamisvaidlused.  Kaasneb positiivne mõju krediidiandjate mainele – ettevõtjad näitavad, et ei suru tarbijatele peale kõrvaltooteid, ja see tugevdab kuvandit vastutustundlikust krediidiandmisest.  Kõrvalteenuste turu konkurentsiolukord paraneb – kuna seosmüük eelistab paratamatult mõnda teenusepakkujat, siis muudatuse tulemusel eelisolukord kaob. Negatiivne mõju  Müügivõimaluste vähenemine krediidiandja jaoks – sidus- ja kõrvalteenuste (kindlustus, kontohaldustasu, lisagarantiid jmt) ristmüük võib väheneda ja krediidiportfelli juurde kuulunud lisatoodetest saadav tulu võib langeda. Kui krediidiandja pakub laenu koostöös kindlustusandjate, garantiipakkujate või muude partneritega, võib seosmüügi keeld vähendada partnerlussuhtest tulenevaid tulusid.  Tekib vajadus dokumente ja müügiprotsessi ümber kujundada – krediidiandjal tuleb eemaldada eeltäidetud märkeruudud ja lisada eraldi kinnitused ning see võib nõuda ITarendust ja kasutajaliidese/lahenduse uuendamist.  Kaasnevad kulud dokumenteerimise ja tõendamise tugevdamisele, mis tähendab, et nõusoleku saamise protsessi tuleb teha jälgitavamaks. See võib tuua kaasa krediidiandja töötajate koolitusvajaduse. 115 3.6.2. Mõju tarbijatele Positiivne mõju  Paraneb kliendi arusaam sellest, milliste lepingutingimustega ta laenamisel nõustub. See tähendab, et tarbija ei võta endale pahaaimamatult kõrvallepingute ja lisateenustega seotud kohustusi. Eriti kaitseb nn vaikimisi nõustumise formaadi kadumine kiire otsustamise olukordades (näiteks poes).  Läbipaistvus kasvab – kuna kõik valikud on laenuvõtjale selgelt esitatud ning iga lisatoote kohta tuleb anda eraldi nõusolek, siis saab tarbija paremini hinnata iga lisateenuse hinda ja sellest tekkivat kasu. o Seotud kõrvalteenuse puudumine vähendab tõenäosust, et laenuvõtja seisab silmitsi enda jaoks ootamatute maksetega.  Seosmüügi keeld vähendab survet soetada tooteid, mida tarbija otseselt ei vaja – kliendil tekib võimalus otsida alternatiivseid ja sageli soodsamaid teenusepakkujaid. Klient ei pea enam krediidi saamiseks kohustuslikus korras ostma kindlustust või muud lisateenust.  Krediiditurg muutub ausamaks ja läbipaistvamaks – väheneb agressiivne müük ja ei teki peidetud kohustusi ning seega vähenevad tarbijakaitsega seotud riskid. Kõrvalteenused ei lisandu enam nähtamatult ning tarbijad võtavad enda kanda senisest vähem ebavajalikke kohustusi. Negatiivne mõju  Lepingusõlmimise protsess võib muutuda veidi pikemaks – tarbija peab iga valiku eraldi kinnitama ja selle käigus vastu võtma ja läbi töötama rohkem infot ning tegema rohkem otsuseid. Mõnikord võib juhtuda, et väheneb laenuvõtja mugavus, mis kaasneb muidu ette ära vormistatud lahendustega, näiteks krediiditootega seotud kindlustus tuleb kliendil ise juurde otsida ja vormistada eraldi lepinguna.  Mõned lisateenused võivad muutuda kallimaks – seosmüügi kadumine võib tähendada, et eraldi pakutav kõrvalteenus (nt kindlustus) maksab varasemaga võrreldes rohkem.  Võimalik mõju krediiditoodete hinnale – kui mõni krediidiandja teenis kõrvalteenustelt märkimisväärset tulu, võib ta saamata jäänud tulu asendada põhitoodete hinnatõusuga. Kokkuvõte Kõrvallepingute ja seosmüügiga seotud muudatused toovad krediidiandjatele kaasa müügiprotsessi suurema selguse ja läbipaistvuse, mis parandab õiguskindlust. Paraneb ka laenuandjate maine vastutustundliku teenusepakkujana. Samas väheneb võimalus rist- ja lisamüügiks, mis võib vähendada tulu ning nõuab dokumentatsiooni ja protsesside ümberkujundamist, kaasa arvatud IT-arendusi ja töötajate täienduskoolitust. Tarbijate jaoks tähendavad muudatused paremat ülevaadet ja kontrolli lepingutingimuste üle, mis vähendab ootamatute kohustuste tekkimise riski ning võimaldab valida sobivamaid kõrvalteenuseid. Samas võib lepingu sõlmimise protsess muutuda aeglasemaks ja keerukamaks ning mõningad eraldi lisateenused võivad muutuda kallimaks. 3.7. Maksehäirete registrid 116 Eelnõuga kehtestatakse tarbijate krediidivõimelisuse hindamiseks peetavatele registritele täiendavad nõuded. Sellise registri pidaja peab looma meetmed, et tagada andmete ajakohasus ja täpsus, tarbijat tuleb tema kohta andmete sellesse andmekogusse kandmisest 30 päeva jooksul teavitada ja peab olema loodud menetlus, mille kaudu tarbija enda kohta andmekogusse kantud andmeid hõlpsalt vaidlustada Sihtrühmad  Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavad registrid  Inimesed, kelle kohta on maksehäirete registris kanne või kes taotlevad laenu  Järelevalveasutused  Krediidiandjad 3.7.1. Mõjud registrite pidajatele Positiivne mõju:  Andmekvaliteedi paranemine – andmebaasipidajatele pandud kohustus tagada täpsed ja ajakohased andmed vähendab vigase info edastamise riski. Kvaliteedi tagamisele aitab kaasa ka see, kui inimestele on antud võimalus vajadusel vaidlustada ekslikult või pahatahtlikult tehtud kanne. o Muudatusega kaasneb pikas perspektiivis vähem vaidlusi krediidiandjate ja tarbijate vahel, kuna andmed on korrektsed.  Suurem usaldusväärsus - täiendavad nõuded tõstavad registri usaldusväärsust selle kasutajate silmis. Selged reeglid teavitamise ja andmete vaidlustamise kohta vähendavad õigusvaidlusi ja mainekahju. Negatiivne mõju:  Registripidaja suurem töökoormus ja vastutus – tekib vajadus uuendada IT- süsteeme, et tagada automaatne teavitamine 30 päeva jooksul ja uuendada (või automatiseerida) kannete vaidlustamise ja pretensioonide haldamise menetlused. o Ajakohasuse tagamiseks võib olla vajalik sagedasem andmete uuendamine ja võimalik, et sellega kaasnevad lisakulud personali või sisseostetud teenuste eest. o Registripidajad kannavad senisest suuremat vastutust vale- või aegunud andmete eest. Lisaks kaasnevad tehnilised ja õiguslikud riskid üleminekufaasis - võivad suureneda vead, tähtaegade ületamised või ajutised katkestused. 3.7.2. Mõjud laenutaotlejatele ja registrisse kantud inimestele Positiivne mõju:  Suurem kindlus andmete täpsuse osas - uus kohustus tagada andmete ajakohasus vähendab riski, et isiku kohta esitatakse aegunud või ebaõiget infot. Väheneb olukordade arv, kus laenutaotlus lükatakse tagasi eksliku maksehäire tõttu. o Määratud teavitamiskohustus suurendab läbipaistvust, isik saab teada, et tema kohta on andmed registrisse kantud (30 päeva jooksul), mis võimaldab kiiremini reageerida ja vajadusel võla lahendada.  Lihtsam ja kiirem andmete vaidlustamine - paranenud menetlus (kohustus luua vaidlustamise mehhanism) teeb protsessi kättesaadavamaks: vähem bürokraatiat, lühemad tähtajad, lihtsam digitaalselt esitada 117  o Täpsemad andmed tähendavad õiglasemat kohtlemist krediiditurul. Ebaõigete maksehäirete eemaldamine võib parandada mõne huvilise ligipääsu eluasemelaenule, üürilepingule või liisingule. Negatiivsed mõjud:  Vaidlustamise protsessi koormus vaidlustajale - kui vaidlustamisprotsess muutub hõlpsamaks ja laialdasemalt kasutatavaks, võib registripidaja küsida täiendavaid selgitusi või dokumente, mida vaidlustajal on raske hankida, ja see võib protsessi pikemaks venitada. 3.7.3. Mõjud krediidiandjatele Positiivne mõju:  Suureneb otsusteks kasutatavate andmete usaldusväärsus ja kvaliteet, mis parandab krediidiotsuste põhjendatust.  Tugevneb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine ning seeläbi väheneb tarbijate ülelaenamise risk, mis tähendab krediidiandja jaoks vähem probleemseid võlgnevusi ja nende menetlemisega kaasnevaid kulusid.  Selgemad reeglid krediidiregistrite kasutamiseks suurendavad õiguskindlust krediidiandjate jaoks.  Järelevalve ja andmekaitsenõuete sidumine registritele juurdepääsuga suurendab usaldust krediidihindamise süsteemi vastu. Negatiivne mõju:  Krediidiandjate halduskoormus võib suureneda seoses täiendavate nõuete ja järelevalvega.  Võib kaasneda täiendavaid kulusid andmekaitsemeetmete rakendamisel.  Väiksematel krediidiandjatel võib registritele juurdepääs muutuda keerulisemaks, mis võib piirata nende tegevusvõimalusi. 3.7.4. Järelevalveasutused: AKI, FI ja TTJA Positiivne mõju:  Tugevneb järelevalve andmekaitse- ja krediidiandmete töötlemise nõuete täitmise üle.  Suureneb õigusselgus ja õiguskindlus uute nõuete rakendamisel.  Tarbijate õiguste kaitse on paremini tagatud tänu rikkumiste tõhusamale menetlemisele. Negatiivne mõju:  Järelevalve asutuste töökoormus suureneb seoses täiendavate järelevalveülesannete ja väärteomenetlustega. Kokkuvõte: Muudatus tõstab registrisse kantud andmete usaldusväärsust ja seeläbi ka tarbijakrediidi otsuste kvaliteeti. Registrite pidajatele ja krediidiandjatele tähendab see suuremat halduskoormust ja vastutust, kuid lõpptulemusena ka tugevamat maine- ja kvaliteedistandardit. Tarbijatele pakub 118 eelnõu parandatud õiguskaitset, paremat läbipaistvust ja vähem ekslikke andmeid, ehkki ei pruugi automaatselt parandada krediidi kättesaadavust. 7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile otseseid tulusid ega kulusid. Järelevalveasutustel (Finantsinspektsioonil, Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Ametil ning Andmekaitseinspektsioonil) võib töömaht suureneda seoses uute nõuete kontrollimise, üleminekperioodil kasvava tarbijavaidluste arvuga ning vajadusega anda ettevõtjatele juhiseid ja selgitusi. Kui krediidivõimetuse tuvastamisel tuleb tarbija suunata võlanõustamisse, võib see omakorda suurendada nõudlust kohalike omavalitsuste pakutavate võlanõustamisteenustele. 8. RAKENDUSAKTID Seaduse rakendamiseks tuleb muuta justiitsministri 13. detsembri 2010. a määrust nr 47 „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede vormide kehtestamine“. Rakendusakti kavand on seletuskirja lisas 2. Muudatused on vajalikud direktiivi I lisa ülevõtmiseks, mis näeb ette uue Euroopa tarbijakrediidi standardteabe vormi. Senine justiitsministri 13. detsembri 2010. a määruse nr 47 lisas 1 sätestatud vorm tunnistatakse kehtetuks ja see asendatakse uue direktiivi I lisas sätestatud vormiga. Kuivõrd uus direktiiv ei näe arvelduskrediidilepingute puhul enam ette lepingueelse teabe esitamise erisusi, tunnistatakse kehtetuks senine justiitsministri 13. detsembri 2010. a määruse nr 47 lisas 2 sätestatud vorm. Edaspidi saavad krediidiandjad lähtuda üksnes ühest teabelehest. Muid rakendusakte eelnõu rakendamiseks kehtestama ega muutma ei pea. Muu hulgas on oluline, et kuivõrd krediidi kulukuse määra arvutamise regulatsioon eelnõuga ei muutu, siis ei tule direktiivi ülevõtmisel muuta VÕS § 406 lõike 6 alusel kehtestatud tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise korda. 9. SEADUSE JÕUSTUMINE Uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmise tähtpäev on 20.11.2025, muudatusi tuleb direktiivi kohaselt hakata kohaldama alates 20.11.2026. Kuivõrd eelnõu ettevalmistamine on viibinud, kuid samas nõuab uute normide rakendamine krediidiandjatelt sisulisi ettevalmistusi, sh IT- arendusi, ja tarbijakrediidi reegleid peavad uuendusena hakkama kohaldama ka sellised isikud, kellel varem sellist kohustust ei olnud, näiteks ilma lisakuludeta järelmaksu pakkujad, siis on pärast eelnõu kooskõlastamist lükatud muudatuste jõustumiskuupäev võrreldes esialgsega kuus kuud edasi. Muudatuste jõustumiskuupäev on esialgu kavandatud 20.11.2026. asemel 20.05.2027. Need reeglid kohalduvad pärast 20.05.2027 sõlmitud lepingutele. Erireeglid, mis vastavad direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis l sätestatule ja kohalduvad varem sõlmitud tähtajatutele tarbijakrediidilepingutele, on ette nähtud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-s 171. 119 Eeldades, et eelnõu on võimalik 2026. a sügisel vastu võtta, on kavandatud aeg seaduse väljakuulutamise ja jõustumise vahel ca kuus kuud. Vastav periood on piisav aeg eeltöödeks ja normidega tutvumiseks – see hõlmab nii krediidiandjaid ja krediidiasutusi, kellele tulevad lisaks olemasolevale regulatsioonile täiendavad nõuded, ning ka selliseid krediidiandjaid, kes peavad muudatuste tulemusel hakkama esmakordselt tarbijakrediidi regulatsioonist juhinduma (näiteks lisakuludeta järelmaksu pakkuvad krediidiandjad). 10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK KONSULTATSIOON Enne eelnõu koostamist küsis Justiits- ja Digiministeerium enda 21.05.2024. a kirjas nr 104/4356-1 teiste ministeeriumite ja huvigruppide arvamust direktiivis liikmesriikidele jäetud valikute kohta. Vastused esitasid 2024. a suvel Rahandusministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Sotsiaalministeerium, Eesti Pank, Finantsinspektsioon, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kohtud, Eesti Pangaliit, Liisingliit, Krediidiandjate Liit, Finance Estonia, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Tartu Ülikooli õigusteaduskond ning vandeadvokaat Kaido Loor. Neid arvamusi on püütud võimalikult suures osas eelnõu koostamisel arvestada. Justiits- ja Digiministeerium tutvustas eelnõu valikukohti ja nende võimalikke lahendusi 22.05.2025 Tartu Ülikoolis toimunud seminaril. Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Rahandusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning Sotsiaalministeeriumile. Eelnõu esitatati arvamuse avaldamiseks järgmistel isikutele ja asutustele: Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Finantsinspektsioon, Andmekaitse Inspektsioon, Eesti Pank, Eesti Pangaliit, mittetulundusühing „FinanceEstonia“, Eesti Liisingühingute Liit, Eesti Krediidiandjate Liit, Eesti Võlanõustajate Liit, Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Teenusmajanduse Koda, Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Kindlustusmaaklerite Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Otsemüügi Assotsiatsioon, Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus, Viru Maakohus, Tartu Maakohus, Pärnu Maakohus, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut, Eesti Juristide Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Advokatuur, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Linnade ja Valdade Liit, Krediidiregister OÜ ja Creditinfo Eesti AS. Eelnõu kohta esitasid enda seisukohad Finantsinspektsioon, Andmekaitseinspektsioon, Eesti Pank, Eesti Pangaliit, Finance Estonia, Eesti Krediidiandjate Liit, Eesti Liisingühingute Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Krediidiregister OÜ. Seisukohad ning nendega arvestamine või mittearvestamine nähtuvad eelnõu seletuskirjale lisatud kooskõlastustabelist (lisa 4). 120  Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja LISA 2 Rakendusakti kavand Justiitsministri 13. detsembri 2010. a määruse nr 47 „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede vormide kehtestamine” muutmine Määrus kehtestatakse võlaõigusseaduse § 4031 lõike 8 alusel. § 1. Justiitsministri 13. detsembri 2010. a määruse nr 47 „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede vormide kehtestamine” muutmine Justiitsministri 13. detsembri 2010. a määruses nr 47 „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede vormide kehtestamine” tehakse järgmised muudatused: 1) määruse lisad 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks; 2) määrusega kehtestatakse Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe vorm (lisa 3). § 2. Määruse jõustumine Määrus jõustub 20. novembril 2026. a. Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Tiina Uudeberg Kantsler  EUROOPA TARBIJAKREDIIDI STANDARDTEAVE1 Põhiteave I osa [alati teabelehe esimesel lehel] Krediidiandja [Nimi] Asjakohasel juhul krediidivahendaja [Nimi] Krediidi kogusumma Tarbijakrediidilepinguga kättesaadavaks tehtava krediidisumma või krediidi ülempiir. Tarbijakrediidilepingu kestus Intressimäär aastas või kui see on asjakohane, [% tarbijakrediidilepingus kohaldatavad erinevad intressimäärad — fikseeritud või — fikseerimata — ajavahemikud] Krediidi kulukuse määr Krediidi kogukulu, mis on väljendatud aastase protsendimäärana krediidisummast või krediidi ülempiirist. Krediidi kulukuse määra abil saab võrrelda erinevaid pakkumisi. Tasumisele kuuluv kogusumma [Krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma] Krediidi põhiosa, millele lisanduvad intress ja võimalikud krediidiga seotud kulud. Asjakohasel juhul: Tarbijakrediidilepingu puhul, mille esemeks on asja omandamise või teenuse osutamise või muu lepingueseme finantseerimine, ning majanduslikult seotud tarbijakrediidilepingu puhul Asja/teenuse/muu lepingueseme nimetus Hind kohe tasudes (netohind) Maksete hilinemisega kaasnevad kulud Maksete hilinemise korral tuleb teil tasuda [… (kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär ja selle muutmise kord ning asjakohasel juhul muud hüvitamisele kuuluvad kulud)]. 1 Märke „asjakohasel juhul“ korral peab krediidiandja täitma lahtri juhul, kui teave on krediidi liigi seisukohast asjakohane; kui teave ei ole vastavat liiki krediidi seisukohast asjakohane, tuleb teave või kogu rida kustutada. Kaldkirjas esitatud selgitused peaksid aitama tarbijal näitajaid paremini mõista. Nurksulgudes esitatud märkused on krediidiandjale või krediidivahendajale selgituseks ning need tuleb asendada vastava teabega. II osa [kui järgmisi elemente ei ole võimalik selgelt eristuval viisil ühel lehel esitada, esitatakse need teabelehe esimeses osas teisel lehel] Tagasimaksed ja kui see on asjakohane, tagasimaksete Tasumisele kuulub: sooritamise järjekord [Tarbija tehtavate tagasimaksete summa, arv ja sagedus] Intress ja/või tasud makstakse järgmiselt: Hoiatus seoses tasumata või hilinenud maksetest tulenevate tagajärgedega Maksete tasumata jätmisel või maksetega hilinemisel võivad olla tõsised tagajärjed (nt sundmüük) ning teil võib olla edaspidi raskusi krediidi saamisel. Taganemisõigus Jah/ei Tarbijakrediidilepingust võib taganeda 14 päeva jooksul. Krediidi ennetähtaegne tagasimaksmine Jah Teil on igal ajal õigus krediidi osaliseks või täielikuks ennetähtaegseks tagasimaksmiseks. Asjakohasel juhul: Krediidi ennetähtaegsel tagasimaksmisel on krediidiandjal õigus saada hüvitist. Krediidiandja: asukoha aadress telefoninumber e-posti aadress veebiaadress2 Asjakohasel juhul krediidivahendaja: asukoha aadress telefoninumber e-posti aadress veebiaadress3 2 Selle teabe esitamine on vabatahtlik. 3 Selle teabe esitamine on vabatahtlik. Lisateave tarbijakrediidilepingu kohta 1. Krediiditoote põhiomaduste kirjeldus Krediidi liik Krediidi kasutusse võtmise tingimused [Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediidi kasutusse võtta mitmel viisil ning seejuures on tasud ja Raha kättesaamise viis ja aeg. intressimäär erinevad ning krediidiandja kasutab Asjakohasel juhul: võlaõigusseaduse § 4061 lõikes 2 nimetatud tingimust, lisada märge selle kohta, et asjaomast liiki Asjaomast liiki tarbijakrediidilepingu puhul kasutatavad tarbijakrediidilepingu puhul kasutatavad muud krediidi muud krediidi kasutusse võtmise viisid võivad tuua kasutusse võtmise viisid võivad tuua kaasa kõrgema kaasa kõrgema krediidi kulukuse määra krediidi kulukuse määra] Asjakohasel juhul: [Tagatiste liik] Tarbijalt nõutavad tagatised Tarbijalt nõutavate tarbijakrediidilepingu tagatiste kirjeldus. Asjakohasel juhul: Tagasimaksete tagajärjel ei vähene vahetult tarbija kohustused krediidiandja ees Asjakohasel juhul: Hinda on isikupõhiselt kohandatud automatiseeritud otsuste tegemise alusel 2. Krediidiga seotud kulud Asjakohasel juhul: [% Erinevad tarbijakrediidilepingus kohaldatavad — fikseeritud või intressimäärad — fikseerimata (koos esialgse laenuintressi suhtes kohaldatava indeksi või baasintressimääraga), — ajavahemikud, — iga intressimäära kohaldamise tingimused, — iga intressimäära muutmise ajavahemikud, tingimused ja kord] Krediidi kulukuse määra tüüpiline näide ning kõigi [ % Esitada siin tüüpiline näide, milles nimetatakse kõik tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma eeldused] Kas krediidi saamiseks või krediidi saamiseks Jah/ei [kui jah, kindlustuse liik] pakutavatel tingimustel on kohustuslik sõlmida Jah/ei [kui jah, kõrvallepingu liik] — krediidiga seotud kindlustusleping või — muu kõrvalleping? Kui kõrvallepinguga seotud kulud ei ole krediidiandjale teada, ei sisaldu need krediidi kulukuse määras. Kaasnevad kulud Asjakohasel juhul: Tasud ühe või mitme konto pidamise eest, et kajastada maksetehinguid ja krediidi kasutusse võtmise kandeid Asjakohasel juhul: Maksevahendi (nt krediitkaardi) kasutamise kulude summa Asjakohasel juhul: Muud tarbijakrediidilepingust tulenevad tasud Asjakohasel juhul: Tarbijakrediidilepinguga seotud eespool nimetatud tasude muutmise tingimused Asjakohasel juhul: Kohustus maksta notaritasusid 3. Muud olulised õiguslikud aspektid Asjakohasel juhul: [Hüvitise suuruse kindlaksmääramine (arvutusmeetod) kooskõlas võlaõigusseaduse §-ga 411] Krediidi ennetähtaegsel tagasimaksmisel on krediidiandjal õigus saada hüvitist Päringud registritest Krediidiandja peab teatama teile viivitamata ja tasuta registris tehtud päringu tulemused, kui sellise päringu alusel otsustatakse teile krediiti mitte anda Õigus saada tarbijakrediidilepingu projekti koopia Teil on õigus saada nõudmise korral tasuta tarbijakrediidilepingu projekti koopia. Seda õigust ei ole, kui krediidiandja ei soovi taotluse saamise ajal lepingueelseid läbirääkimisi jätkata. Asjakohasel juhul: Käesolevas teabelehes esitatud teave kehtib alates […] kuni […]. Tähtaeg, mille jooksul on krediidiandja lepingueelse teabega seotud Õiguskaitsega seotud teave [Tarbijale kättesaadav kohtuväline kaebuste ja vaidluste lahendamise menetlus ning selle kasutamise kord] Teil on õigus kasutada kohtuvälist vaidluste lahendamise menetlust. Hoiatus kohustuste täitmata jätmise õiguslike ja finantstagajärgede kohta Hilinenud või tasumata maksete kõrval võib ka muude tarbijakrediidilepinguga seotud kohustuste täitmata jätmine tuua teile kaasa tõsised tagajärjed. Tagasimaksegraafik [Tagasimaksegraafik, mis sisaldab kõiki tarbija poolt tarbijakrediidilepingu kestuse jooksul tehtavaid makseid ja tagasimaksed, sealhulgas nimetatud makseid kõrvallepingute eest] Asjakohasel juhul: 4. Lisateave finantsteenuste kaugturustuse korral a) Krediidiandjaga seotud teave Asjakohasel juhul: [Nimi] Teie elukohaliikmesriigis asuva [Asukoha aadress tarbija jaoks] krediidiandja esindaja: aadress telefoninumber e-posti aadress veebiaadress4 Asjakohasel juhul: [Selle äriregistri nimetus, millesse krediidiandja on kantud, ning tema registreerimisnumber või Registreerimine registritunnus] Asjakohasel juhul: Järelevalveasutus b) Tarbijakrediidilepinguga seotud teave Asjakohasel juhul: [Praktilised juhised taganemisõiguse teostamiseks, mis sisaldavad muu hulgas ajavahemikku, mille jooksul saab Taganemisõiguse kasutamine taganemisõigust kasutada, aadressi, millel taganemisavaldus tuleb saata, ning taganemisõiguse teostamata jätmise tagajärgi] Asjakohasel juhul: Õigus, mille alusel krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist teiega suhteid loob Asjakohasel juhul: [Asjakohane tingimus märgitakse siia] Tingimus tarbijakrediidilepingu suhtes kohaldatava õiguse ja/või kohtualluvuse kohta Asjakohasel juhul: Lepingueelne teave ja lepingutingimused edastatakse … [keeles]. Teie nõusolekul suhtleme Keelte kasutamise kord tarbijakrediidilepingu kehtivusaja jooksul teiega … [keeles/keeltes]. 4 Selle teabe esitamine on krediidiandjale vabatahtlik.  Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja LISA 4 Märkuste ja ettepanekute tabel Nr Ettepaneku/märkuse sisu JDM seisukohad/vastused Pangaliit Jõustumisaeg 1 Ettepanek kehtestada sätete ülevõtmiseks pikem Arvestatud osaliselt / Selgitatud. tähtaeg, et turuosalised saaksid rakenduseks Justiits- ja Digiministeerium mõistab direktiivis ette nähtud minimaalse ajaperioodi - 1 praktilist vajadust eelnõu jõustumistähtaja aasta seaduse vastuvõtmisest edasilükkamise järele. Eelnõuga on lükatud seaduse jõustumiskuupäeva võrreldes esialgu kavandatuga kuus kuud edasi. Sellest pikem edasilükkamine tekitaks oluliselt suurema rikkumismenetluse ohu. Seetõttu ei saa pikemat tähtaega ette näha. Kuid praktilisest vajadusest lähtuvalt lükatakse jõustumistähtaeg kuus kuud edasi. Võlaõigusseadus 2 Ettepanek VÕS § 4012 kohta seletuskirjas Arvestatud / Selgitatud. täpsustada, kas lepingu allkirjastamine kirjalikus Seletuskirjas on täpsustatud, et tarbija vormis on juba oma olemuselt selge tahteavaldus. sõnaselgeks tahteavalduseks loetakse Seletuskirjas võiks täpsustada, et sätte lepingu sõlmimist nii kirjalikus kui ka kohaldamisalast on välistatud krediidiandjad, kes kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. sõlmivad tarbijakrediidilepinguid seaduses sätestatust rangemas vormis, st kes on valinud rangema vorminõude, kui kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm. 3 Täpsustus VÕS § 403 lg 3 p 7 kohta, et kas võlas Arvestatud / Selgitatud. laenu maksetähtpäeva tasuta edasi lükkamisel ei Silmas on peetud seda, et juba võlas laenu kohaldu tarbijakrediidi nõuded. Kas tasuta maksetähtpäeva edasi lükkamisele ei tähendab lepingutasuta või peetakse silmas kohaldu tarbijakrediidi nõuded. Kõnealuse intressivaba laenu tagastamist, kus loobutakse kavälistuse kohaldamiseks ei pea esialgne olemasolevatest intressinõuetest? tarbijakrediidileping, mille täitmisega on tarbijal tekkinud võlgnevus, olema intressivaba, tegemist võib olla ka tasulise tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 403 lg 3 p 7 reguleerib olukorda, kus maksetähtpäeva edasilükkamisel ei nõuta mingeid lisatasusid (sh täiendav lepingutasu ja lisaintress). Samuti on sättega hõlmatud olukorrad, kus esialgsest intressinõudest loobutakse. Vastavad selgitused on lisatud ka eelnõu seletuskirja. 4 VÕS § 403 lg 5 - direktiivi (EL) 2023/2225 art 2 Arvestatud / Selgitatud. lg 2 p f järgi ei kohaldata direktiivi  krediidilepingutele, mis sõlmitakse kohtus või Eelnõuga välistatakse kohtuliku muus ametiasutuses saavutatud kokkuleppe kompromissina sõlmitud tulemusena. Seletuskiri vajab VÕS § 403 lg 5 osas tarbijakrediidilepingutele suurema hulga täpsustamist, et selle all ei ole mõeldud tarbijakrediidi reeglite kohaldumine. See olemasolevast tarbijakrediidilepingust tuleneva motiveerib krediidiandjaid suuremal määral nõude osas tehtavaid kohtulikke kompromisse. makseraskustesse ja kohtuvaidlustesse juba Vastasel juhul väheneks krediidiandjatel huvi sattunud tarbijatele kompromissi korras kompromissi sõlmimiseks, sest kompromissi vastu tulema. Tarbija õigused on aga kaitstud sõlmimine on kohtumenetluses vabatahtlik. See on seeläbi, et kompromissi sõlmimine toimub olnud ka EL seadusandja mõte. kohtu kontrolli all. 5 VÕS § 403 lg 7 ja lg 9 kohaldamise erinevused. Arvestatud / Selgitatud. Seletuskirjas peaks Eesti turul oleva vajaduse selle Lõike 9 seletuskirja on täiendatud regulatsiooni osas täpsemalt selgitama, vastasel lisaselgitustega selle kohaldamisala kohta ja juhul tekib nende sätete kohaldamise osas mitmeti selle piiritlemise kohta lõigetest 7 ja 8. tõlgendamist. 6 VÕS § 4031 lõike 1 osas on vaja selgitust, millisest Selgitatud. (krediidi)liigitusest tuleb lähtuda lepingueelse See on krediidiandja enda otsustada. Ehk siis teabe andmisel, negatiivsesse krediidiregistrisse sellest määratlusest, mis on ette nähtud info andmisel. krediiditeabe jagamise seaduse eelnõus, võib lähtuda, aga ei pea. See ei ole krediidiandjale kohustuslik. Oluline on, et lepingueelses teabes märgitud krediidi liik annaks tarbijale ettekujutuse sellest, mis tüüpi tarbijakrediidilepingu ta sõlmib. Aga seadusandja ei kirjuta turuosalistele täpselt ette seda, missugustest liigitusest või klassifikaatoritest nad seejuures lähtuma peaksid. Liiga jäik regulatsioon võiks olla negatiivne mh põhjusel, et see ei võimaldaks piisavalt paindlikult tulevaste turuarengute ja potentsiaalselt uute krediiditoodetega arvestada. Maksehäireregistrite puhul võivad need identifikaatorid olla pigem eeskujuks ja turuosalised saavad otsustada, kas nad on valmis või nõus oma liigitust vastavalt kohendama. Aga iseenesest ei ole krediidiandjal praegu kohustust (vähemalt direktiivist tulenevalt) mingi konkreetsel viisil registrile infot edastada. 1 7 VÕS § 403 lg 1 p 10 – kas hilinenud vs tasumata Selgitatud. makse näol on tegemist uue mõistetega ja mis on Tegemist ei ole uute mõistetega, sest mõlema nende vahe? puhul on tegemist rahalise kohustuse rikkumisega. Direktiivi (EL) 2023/2225 artikkel 10 lg 3 p i nüüd eristab neid kahte. Tasumata makse tähendab, et tarbija ei ole raha maksmise kohustust üldse täitnud.  Hilinenud makse tähendab viivitusega tehtud makset. 8 VÕS § 4031 lg 2 p 17 (vt ka§ 4034 lg 111 ja VÕS § Selgitatud. 4035 lg 4) – kas nendes sätetes on mõeldud osalist VÕS § 4031 lg 2 p 17 (ja teised märkuses või täielikku automatiseeritud töötlemist? Kas viidatud sätted) hõlmavad ka osalist teabelehel tuleb välja „„Hinda on isikupõhiselt automatiseeritud töötlemist. Konkreetselt kohandatud automatiseeritud otsuste tegemise VÕS § 4031 lg 2 p 17 kontekstis tähendab see alusel“ täitmisel vastuseks märkida vaid fakt ehk seega, et isegi, kui vaid ühes etapis hinna „jah/ei“? kohandamise protsessis on kasutatud automatiseeritud andmetöötlust, siis peab sellest tarbijat teavitama. Küll aga peavad automatiseeritud andmetöötluses kasutatavad andmed olema sisulised – see tähendab, et kui hinnapakkumise tegemiseks töödeldakse selliseid andmeid, mis ei ole konkreetse hinna kujundamisel määravad (nt tarbija kontaktandmed kantakse krediidiandja sisemisest infosüsteemist mõnele formularile vms), siis sellest eraldi teavitama ei pea. Direktiiv ega selle lisaks olevas teabelehes ei ole täpsustatud, mida tuleb vastavasse lahtrisse märkida. Kuna selle eesmärk on tarbijat teavitada automatiseeritud otsuse alusel hinna kujundamise faktist, võib „jah“ või „ei“ märkimine olla piisav antud teavitamiskohustuse täitmiseks. Selle kõrval tuleb aga silmas pidada IKÜM-ist tulenevaid teavitamiskohustusi (vt direktiivi põhjenduspunkt 46). Seletuskirja on vastavate selgitustega täiendatud. 9 VÕS § 4031 lg 2 p 20 - kas need turuosalised, kes Selgitatud. kasutavad tarbijakrediitidel fikseerimata Kõnealune regulatsioon on vajalik direktiivi intressimäära, peaksid näitama graafikut nt artikli 10 lõike 5 punkti q ülevõtmiseks. maksimaalse teadaoleva euriboriga? Näiteks on ka Eelnõu seletuskirja on täiendatud nii sätte täna eluasemelaenude teabelehel näide suurima eesmärkide kui ka praktilise tähenduse osas. teadaoleva euriboriga. Palume seletuskirja täpsustada, kuna säte ja seletuskirja koosmõjul ei Nagu märkuses õigesti välja tuuakse, on ole suunised üheselt arusaadavad. sarnane regulatsioon nähtud ette ka Sh kui lepingueelne teave (teabeleht) esitatakse elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute koos lepinguga digikonteineris, kas peaks esitama puhul, mille teabelehel tuleb intressimäära ja paralleelse graafiku koos hetkeväärtustega, kuna muude kulude punkti all esitada näide graafik on ka tarbija tahteavalduse ehk lepingu kõrgemast krediidi kulukuse määrast ja osa. Ehk tarbija saaks teabelehel suuremate esitada vastav stsenaarium selle kohta, maksetega graafiku ja samal ajal hetkeseisu missuguse intressimäära tõusu korral sellise alusintressimääraga koostatud graafiku, mis võib kõrgema krediidi kulukuse määrani jõutakse. tekitada tarbijas pigem segadust. See toob kaasa ka See põhineb ajaloolisel kogemusel.  erinevate kogukulu, krediidi kulukuse määra jm Samasugusest lähenemisest on eelnõu suuruste kuvamise teabelehel ja lepingus, mis autorite arvates põhjendatud lähtuda ka siin. kindlasti tekitab tarbijas segadust. Kuna teabelehe tagasimaksegraafik peaks Vastav regulatsioon on direktiivis nähtud ette sisaldama kindlustusmakseid (olemasolul), siis lepingueelse teabe osana. Direktiivi üldise olukorras, kus kindlustuspakkumustel on mitme loogika kohaselt tuleks see esitada enne pakkuja valikut, palume selgitada, kas graafikus lepingu sõlmimist. Seega üldise loogika tuleb näidata kõige kallima kindlustusvaliku kohaselt peaks tarbija saama esmalt maksed, kui tarbija eelistus teabelehe esitamise teabelehe, mille lõpus või lisana on esitatud hetkeks ei ole veel teada? ka punkti 20 kohaselt koostatud tagasimaksegraafik. Lepinguline teave tuleks direktiivi üldise loogika kohaselt esitada pärast seda. Sellisel juhul ei teki ka märkuses kirjeldatud segaduse ohtu erinevate graafikute esitamisel. Mis puudutab kindlustusmakseid, siis tuleks krediidiandjal lähtuda sellest pakkumisest mis neile endile teada on või mida nad ise koos pakuvad. Alternatiivsete pakkumiste korral tuleks regulatsiooni hoiatavat funktsiooni arvestades lähtuda kallimast kindlustuspakkumisest. 10 VÕS § 4031 lg 2 p 8 – seletuskiri vajab täiendamist Selgitatud. ja näidet „läbipaistva ja arusaadava“ hüvitise Justiits- ja Digiministeerium eeldab, et arvutamise sõnastuse kohta. Kas on sobiv kasutada silmas on peetud muudetavat VÕS § 404 lg 2 seaduse tekstil põhinevat selgitust? punkti 8, kuna VÕS § 4031 lg 2 p 8 tunnistatakse kehtetuks. Antud punktis nimetatud teabe esitamiseks võib kasutada seaduse tekstil põhinevat selgitust. 11 VÕS § 4034 lg 1 p 2 – sätte täiendamine sõnaga Mittearvestatud / selgitatud. „põhjalikult“ ei loo väärtust ja pigem loob selle Põhjalikkuse nõue tuleneb direktiivi (EL) lisamine võimaluse direktiivi proportsionaalsuse 2023/2225 artiklist 18 lg 1 ning see tuleb põhimõttest mööda vaadata. See loob võimaluse Eesti õigusesse üle võtta. See näeb ette üldise hinnata krediidiandja pingutusi kui põhimõtte, et tarbija kaitsmise ja „mittepõhjalikke“. ülelaenamise vältimise eesmärgil peab tarbija krediidivõimelisuse hindamine olema põhjalik. Samas tuleb arvestada, et see, missuguseid andmeid krediidiandja peab tarbija kohta koguma ja missugune on hindamistoimingute täpne ulatus, on ette nähtud nii direktiivis kui seda üle võtvas VÕS § 4034 järgmistes lõigetes. Direktiivi tasandil ei olnud põhjalikkuse nõude eesmärk välistada proportsionaalsuse ja riskipõhisuse põhimõtteid – need täiendavad üksteist. Krediidiandja saab tarbija krediidivõime hindamiseks teabe kogumisel arvestada vajalike, proportsionaalsete ja riskipõhiste kaalutlustega. 12 VÕS § 4034 lg 2 - ettepanek viidata sätte viimases Mittearvestatud / Selgitatud. lauses ka KAVS § 50 lõikele 3. VÕS § 4034 lg 2 käsitleb olemuslikult krediidivõime hindamist, mitte saadud teabe kontrollimist, mistõttu ei ole nimetatud sättes viide teabe kontrollimisele asjakohane. KAVS § 50 lg-le 3 (ja lg-le 4) viidatakse samuti juba VÕS § 4034 lg-s 4. Muudetavas KAVS § 50 lg-s 3 sätestatakse muu hulgas, et „krediidiandja või -vahendaja kontrollib asjakohaselt tarbija esitatud ja muud krediidivõimelisuse hindamisel kasutatavat teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele“, mis loob teabe kontrollimise kohustuse juures seose proportsionaalsuse ja riskipõhisusega. 13 Ettepanek sõnastada VÕS § 4034 lg 4 järgnevalt: Arvestatud osaliselt. „Tarbija krediidivõimelisuse hindamist VÕS § 4034 lg 4 sõnastust muudetakse võimaldava teabe omandamiseks teavitab selliselt, et sellest tuleneb senisest selgemalt krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva tarbija kohustus esitada krediidiandjale õiget paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused ja täielikku teavet. tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul Küll aga ei arvestata VÕS § 4034 lg 4 peab tarbija krediidiandjale esitama. Tarbija on kolmanda lause kohustatud esitama krediidiandjale õige ja muudatusettepanekuga/lisamisega. VÕS § täieliku teabe, mis on vajalik tema 4034 lg 7 juba sätestab, et lõikes sätestatut ei krediidivõimelisuse hindamiseks. Kui tarbija rikub kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud nimetatud kohustust, kaotab ta käesoleva seaduse esitamata teabe vastavalt käesoleva § 4034 lõikes 7 sätestatud kaitse. Krediidiandja paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud kontrollib tarbija esitatud ja muud krediidiandjale esitatud teavet ja selle krediidivõimelisuse hindamisel kasutatud teavet tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § krediidivõimelisust valesti. Sellest tulenevalt 50 lõigetele 3 ja 4.“ on lõikes 7 nimetatud kaitse kaotus seotud teabe tahtliku esitamata jätmisega või andmete võltsimisega. Kui lisada lõikesse 4 lause „kui tarbija rikub nimetatud kohustust, kaotab ta käesoleva seaduse § 4034 lõikes 7 sätestatud kaitse“, võivad sellega olla hõlmatud ka olukorrad, kus tegemist on pelgalt tarbija eksimusega või kui krediidiandja pole andnud piisavalt selgeid juhiseid. Sellist riski ei saa jätta tarbija kanda ning see ei ole ka direktiiv eesmärk. 14 VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg 3 sisu ei ole Arvestatud osaliselt. kooskõlas. VÕS § 4034 lg 4 seletuskirja kohaselt Direktiivi (EL) 2023/2225 artikkel 18 lõike 3 tuleb krediidiandjal kontrollida ka muu teine lõik sätestab teabe asjakohase krediidivõimelisuse hindamisel kasutatud teavet, kontrollimise kohustuse kogu KAVS § 50 lg 3 sätestab aga kohustuse kontrollida krediidivõimelisuse hindamiseks vaid tarbija esitatud teavet. kontrollitud teabe osas. Küll aga on õige märkus, et KAVS § 50 lg 3 reguleerib vaid tarbija esitatud teabe kontrollimist. Seaduse  direktiiviga kooskõlla viimiseks ja vastuolu kõrvaldamiseks muudetakse KAVS §-i 50 selliselt, et see reguleeriks nii tarbija esitatud kui ka muu krediidivõimelisuse hindamisel kasutatud teabe kontrollimist. 15 VÕS § 4034 lg 9 – mida tähendab mõiste Selgitatud. „märkimisväärne“ – millega võrrelduna, kas algse Märkimisväärset muutmist tuleb hinnata summaga? võrreldes esialgse krediidisumma või krediidi ülempiiriga. Vastav selgitus on lisatud ka eelnõu seletuskirja. 16 VÕS § 4034 lg 10 – mõiste „andmete liik“ viitab Arvestatud. andmekategooriate nimetamisele (nt maksehäire, Seletuskirjas on toodud näiteid, millised olemasolev krediidikohustus), mitte üksikute andme liike tuleb nimetada (maksehäired, andmeväljade, konkreetsete kirjete, krediidiskoori olemasolevad kohustused vms). arvutusloogika või muude metodoloogiliste Muudatusettepanekust tulenevalt andmete avaldamisele. Ettepanek täpsustada, mida täpsustatakse seletuskirjas, et „andmete liigi“ peavad sisaldama päringu tulemused. all ei ole silmas selliseid tehnilisi andmeid, mis siinses märkuses on välja toodud. 17 VÕS § 4034 lg 11 – seletuskirja tuleb täiendada Arvestatud / Selgitatud osas, millisel viisil loetakse võlanõustamise Eelnõu seletuskirja on täiendatud. Tarbijale teavitamise kohustus kohaselt täidetuks. edastatav teavitus võib olla standardne, teavituses võib viidata näiteks Finantsinspektsiooni hallatavale lehele minuraha.ee, kust leiab infot võlanõustamise ja võlanõustajate kontaktide kohta. 18 VÕS § 4034 lg 111 – seletuskirja tuleb täiendada Arvestatud. selgitusega, et tegemist on kitsalt piiritletud Seletuskirja on vastavalt ettepanekutele teavitamiskohustusega, mis rakendub üksnes täiendatud. krediiditaotluse tagasilükkamise (sisuliselt negatiivse otsuse korral tarbijakrediidi direktiivi art.18 lg 9 tähenduses) korral juhul, kui otsus põhineb automatiseeritud andmetöötlusel. Samuti tuleb rõhutada, et kohustus loetakse täidetuks selge ja arusaadava standardiseeritud teavitusega negatiivse krediidiotsuse edastamisel. 19 VÕS § 404 lg 1 – seletuskirjas tuleb täpsustada, Arvestatud / Selgitatud. milline on „vabatahtlik, selge, informeeritud ja Eelnõu seletuskirja on täiendatud ühemõtteline nõustumine“ või „selge nõusolekut lisaselgitustega kõnealuse lõike teise lause väljendav tegevus“ direktiivi ja eelnõu kohaselt. eesmärkide ja kohaldamisala kohta. Regulatsiooni mõte on tagada, et juhul, kui lepingu sõlmimiseks kasutatakse märgistatavaid lahtreid, siis peab tarbijal olema võimalik enda tahet väljendada viisil, mis vastaks teises lauses nimetatud nõuetele. See tähendab näiteks mh seda, et nõustumust väljendava tingimuse enda sõnastus on selge ja ühemõtteline. Teise lause mõte ei ole aga luua uut kohustust iga kord lepingu sõlmimisel ilma märgistatavate lahtriteta veel eraldiseisva kinnituse andmiseks vms. 20 VÕS § 404 lg 2 p 15 – kas sättes nimetatud Selgitatud kohustus on täidetud, kui krediidilepingus Jah, selline teavitus on seaduse mõttele viidatakse (näiteks) Finantsinspektsiooni vastav. hallatavale lehele minuraha.ee? . 21 VÕS § 4042 – seletuskirjas tuleb täpsustada, Arvestatud / Selgitatud. kuidas jõuti järelduseni, et säte kohaldub kõikide Eelnõu seletuskirja on korrigeeritud, viidatud lepingu muudatuste korral, st sätted märgitud teave vastuoluline tekstiosa on seletuskirjast tuleb esitada nii juhul, kui krediidiandjal on õigus eemaldatud. lepingut ühepoolselt muuta, kui ka juhul, kui pooled on muudatuse individuaalselt läbi Direktiivi artiklis 22 ega põhjenduspunktis rääkinud. Lisaks kohaldub see ka juhul, kui 60 ei anta täpsemaid juhiseid selle kohta, lepingu muutmist soovib tarbija. mida peab täpselt kavandatava muudatuse Sättes on kirjas „Enne tarbijakrediidilepingu täpse kirjelduse all välja tooma. Oluline on tingimuste muutmist…“, mis justkui viitab, et lähtuda regulatsiooni eesmärgist ja tagada, et teavitada tuleb ette, mis oleks loogiline teavituse tulemusel tekiks tarbijal muudatuse ühepoolsete muudatuste korral. Samas on tegelikust sisust selge ettekujutus. Kui seletuskirjas selgitus „…seega võib see olla osaks muudatus on selline, et sellega kaasneb ka näiteks lepingu muudatuste kokkuleppest.“, mis krediidi kogukulu muutumine, siis võib tähendab võimalust kajastada see teave lepingu eeldada, et tarbijal ka selle vastu muutmise lisakokkuleppes. Sättes kajastub põhjendatud huvi, mistõttu tuleks teavituses vastuolu. välja tuua ka uus krediidi kulukuse määr. Kas „kavandatava muudatuse selge kirjeldus“ peab sisaldama ka teavet, milline on muudatuse tagajärjel krediidilepinguga kaasnev (uus) krediidi kulukuse määr, eriti olukorras, kui muudatustega kaasneb kogukulu muutus? 22 VÕS § 407 lg 4 - kui arvelduskrediidileping lubab Selgitatud. ülempiiri teatud tingimustel ületada, siis kas sellest Muudatused tulenevad uue direktiivi artikli peaks näiteks igakuiselt justkui meeldetuletuse 25 lõikest 1, millest ei ole tuletatav, et sellise ületamise võimaluse kohta saatma või siiski teavitus tuleks saata juhul kui ülempiiri on see regulaarsus puudutab juba ülempiiri ületamist juba ületatud. Nii direktiivi kui ka seda (igakordselt)? ülevõtva VÕS § 407 lõike 4 regulatsioon on üldisem. Seega vähemasti tuleks selline teavitus teha lepingu sõlmimisel ning seejärel siis, kui ülempiiri on juba ületatud. 23 VÕS § 409 lg 31 - kui tarbija 30 päeva jooksul Selgitatud. väljamakstud krediiti krediidiandjale ei tagasta ega Kui tarbija on lepingust taganenud ja ei ole maksa arvestatud intressi, siis kas tarbijal tekib tagasitäitmise võlasuhtest tulenevaid sissenõutavaks muutunud võlgnevus ja kohustusi täitnud (ei tasu väljamakstud krediidiandja saab nõuda vaid viivitusintressi? Kas krediiti ja arvestatud intressi), saab selle võlgnevuse osas tuleb tarbijale pakkuda § krediidiandja nõuda põhisumma tagastamist 4161 kohaselt ümberkujundamist või ei tule seda ja viivist. teha, sest § 4161 uus versioon räägib mitte võlast, Kui tarbija on lepingust taganenud, ei pea vaid tarbijakrediidilepingust? tekkinud tagasitäitmise võlasuhtest tekkinud Millised lahendused on mõeldavad juhul, kui võlgnevuse osas pakkuma VÕS §-ist 4161 tarbija soovib oma taganemisavaldusest loobuda? tulenevaid ümberkujundamise meetmeid. Kui tarbija soovib taganemisavaldusest loobuda, saab ta antud soovi krediidandjale edastada ning pooled saavad kokku leppida,  et esialgne tarbijakrediidileping jääb kehtima. 24 VÕS § 411 - Kas seaduse jõustumiseni tuleb Selgitatud. lähtuda seni kehtinud sõnastusest ja eeldatavalt 20. Jah, eelnõuga kavandatud muudatused novembrist uuest, täiendatud sõnastusest? jõustuvad seaduse jõustumisel ning edaspidi Mis metoodika alusel peaks arvutus toimuma tuleb neist lähtuda. Enne seda toimunud (seda nii täieliku kui ka osalise tagastamise korral) ennetähtaegsetele tagasimaksmistele ja kas on põhjendatud tõlgendus, mille kohaselt kohaldub seaduse varasem redaktsioon. peab krediidiandja tagastama proportsionaalselt ka lepingutasu, mis on nt tasu krediidivõimelisuse Direktiivis ja sellest tulenevalt ka eelnõus hinnangu ja lepingu vormistamise eest? ette nähtud regulatsioon arvestab ennetähtaegse tagasimakse korral tarbija kanda jäävate kulude puhul Euroopa Kohtu nn Lexitori lahendiga (C-383/18) kehtiva tarbijakrediidi direktiivi (2008/48/EÜ) kohta. Direktiivi põhjenduspunktis 70 on otsesõnu viidatud kõnealusele lahendile ja selgitatud, et Lexitori lahendis esitatud tõlgenduse kohaselt hõlmab tarbija õigus krediidi kogukulu tarbijale vähendamisele krediidisumma ennetähtaegse tagasimaksmise korral kõiki tarbijalt nõutud kulusid. Seega selle lahendi kohaselt tuleks proportsionaalselt vähendada ka selliseid tasusid, mis ei sõltu lepingu kestvusest. Need selgitused on esitatud ka eelnõu seletuskirjas. Isegi kui teoreetiliselt võib sellise reegli põhjendatuse üle arutleda, siis on tegemist küsimusega, millele on juba andnud hinnangu Euroopa Kohus ja mida on seejärel Euroopa Liidu seadusandja ka uue direktiivi kehtestamisel järginud. Seetõttu tuleb nendest põhimõtetest ka praktikas lähtuda. See põhimõte kehtib tegelikult ka olemasoleva regulatsiooni kohta, kuivõrd VÕS § 411 tuleb direktiivikonformselt tõlgendada ja see hõlmab ka direktiivi kohta antud Euroopa Kohtu tõlgendusi. Lexitori lahend tehti praegu kehtiva regulatsiooni kohta. Direktiiv ei näe siin ette erisusi täieliku ja osalise tagasimakse korral. Tarbijal on õigus nii täielikuks kui ka osaliseks ennetähtaegseks tagasimakseks ning mõlemal juhul tuleb krediidi kogukulu  tarbijale proportsionaalselt vähendada. Kuid praktikas on osaliste tagasimaksete puhul krediidiandjal keerulisem kulude vähendamist arvestada, kuna intressi ja muude tasude maksmise kohustus väheneb üksnes ennetähtaegselt tagasimakstud osa suhtes. Tarbijale langevate kulude ümberarvestamise kohustus lasub krediidiandjal. Tarbijal ei pruugi selleks olla vajalikke oskusi ega teadmisi. Krediidiandja on selleks oluliselt paremas positsioonis. 25 VÕS § 4161 - mõlemad lõikes 1 nimetatud Selgitatud. meetmed ehk nii osaline või täielik Tarbijakrediidi refinantseerimisel restruktureerimine kui ka tarbijakrediidilepingu krediidivõime hindamise nõue tuleneb tingimuste kohtuväline muutmine (lg 3 2. lauses direktiivi (EL) 2023/2225 artikli 35 lg 1 kirjeldatud meetmed) on leevendusmeetmed teisest lõigust ning see tuleb Eesti õigusesse (forbearance measures) makseraskuste korral. üle võtta. Konkreetse ümberkujundamise Seda kinnitab ka tarbijakrediidi direktiivi artikkel meetme valimisel tuleb arvestada tarbija 35 pealkiri (võlgnevused ja makseraskuste tõttu isiklike asjaoludega ja pakkuda selliseid restruktureerimise meetmed), millest tulenevalt meetmeid, mis vastavad tema võimele võiks järeldada, et mõlemal juhul ei saa nõuda krediiti tagasi maksta – kui refinantseerimine krediidivõimelisuse hindamist, kuna tegemist on ei ole tarbijale sobiv meede, peaks see makseraskustes oleva tarbijaga. Samas direktiivi selguma juba esialgse hinnangu (st meetme artikli 35 1. lõike 2. alalõik ütleb, et valiku) käigus. Kuna refinantseerimine toob krediidivõimelisuse hindamata jätmist saab kaasa uue lepingu sõlmimise, tuleb rakendada vaid lõikes 1 kolmanda lõigu punkt b krediidivõimet uuesti kontrollida tagamaks, osas. Mis tingimustel peaks krediidiandja olema et tarbija on võimeline krediidi tagasi motiveeritud pakkuma osalist või täielikku maksma ka uue lepingu tingimuste järgi. refinantseerimist, millega kaasneb krediidivõimelisuse hindamine makseraskustes tarbija korral? 26 Ettepanek VÕS § 4161 lg 4 sõnastada selliselt, et Arvestatud. nõue näidata ümberkujutamise kokkuleppes VÕS § 4161 lg 4 sõnastust on muudetud ümberkujundatava krediidi põhisumma ning selliselt, et tarbijakrediidilepingu intressi, viivise ja muu krediidi kasutamise tasu ümberkujundamise kokkuleppes tuleb suurust, tuleb täita vaid tarbija nõudmisel. märkida ümberkujundatava krediidi põhisumma ning intressi, viivise ja muu krediidi kasutamise tasu suurus vaid tarbija nõudmisel. Krediidiandjate ja -vahendajate seadus 27 KAVS § 44 lõike 3 punkt 121 - seletuskirja Arvestatud / Selgitatud. kohaselt peavad krediidiandjad kehtestama KAVS § 44 lõike 3 punktis 121 nimetatud menetlused ja põhimõtted makseraskustes tarbijate kohustus ei tähenda, et krediidiandjal oleks tuvastamiseks, et nad saaksid tulemuslikult kohustus kontrollida, kas võlgnik on vastava soovitada neile kergesti kättesaadavat võlanõustamisteenuse pakkujaga ühendust võlanõustamisteenust.“ Direktiivi põhjenduspunkt võtnud või mitte. 81 viitab samuti tulemuslikkusele. Palume  täiendada seletuskirja ja avada ootused Käesolevaga lisatakse antud lõikesse täiesti krediidiandjatele. Krediidiandja ei saa kontrollida, uus punkt (punkt 121). Ehk sõltumatu kas võlgnik on vastava osutatud võlanõustamiseteenuse tarbijale pakkumise võlanõustamisteenuse pakkujaga ühendust võtnud. eelduseks ei ole see, et tarbija peaks eelnevalt Selline nõue ei ole proportsionaalne. esitama krediidiandjale kaebuse tema Krediidiandjalt oodatav pingutus saaks olla vaid krediidilepingust tuleneva võlgnevuse see, et krediidiandja a) tuvastab raskustes menetlemise osas. krediidisaaja ning b) edastab talle Vastavad selgitused on lisatud ka eelnõu võlanõustamisteenuse osutajate kontaktid. seletuskirja. Kuna punkt on lisatud tarbija kaebuste lahendamise korra alapunktina, siis kas mõistame õigesti, et sõltumatut võlanõustamiseteenust tuleb tarbijale pakkuda juhtudel, kui tarbija on esitanud krediidiandjale kaebuse tema krediidilepingust tuleneva võlgnevuse menetlemise osas? 28 KAVS § 491 - palume täpsustada, kas KAVS § 491 Arvestatud / Selgitatud. rakendub ka siis, kui krediidivõimelisuse KAVS § 491 hõlmab ka osalist hindamisel tehakse osa protsessi automatiseeritult, automatiseeritud töötlemist. Konkreetselt nt kasutatakse skooringumudelit ning lõppotsus KAVS § 491 kontekstis tähendab see seega, tehakse manuaalselt või on mõeldud vaid et isegi, kui vaid ühes etapis olukorda, kus kogu krediidivõimelisuse hindamise krediidivõimelisuse hindamise protsessis on protsess on automaatne. kasutatud automatiseeritud andmetöötlust, siis peab tarbijat sellest teavitama. Sellele Seletuskirjas selgitatakse. Et paragrahvi 491 viitab ka direktiivi (EL) 2023/2225 artikkel kohaselt on tarbijal õigus saada selgeid ja 18 lg 8 ingliskeelse versiooni sõnastus arusaadavaid selgitusi ning võimalust kontrollida „where the creditworthiness assesment krediidivõimelisuse hindamist ja krediidilepingu involves the use of automated processing of sõlmimise otsust.“ Direktiiv (EL) 2023/2225 ei personal data /…/“. Küll aga peavad sätesta tarbija poolset kontrollimise õigust, vaid automatiseeritud andmetöötluses tarbijal on õigus küsida selgitusi, väljendada enda kasutatavad andmed olema sisulised ja seisukohta ning taotleda inimese sekkumist. automatiseeritud andmetöötlus peab Palume vastavat lauset seletuskirjas muuta, et mõjutama krediidivõimelisuse hindamise tarbija õiguste ulatuse osas ei tekiks arusaamatusi. tulemust. See tähendab, et kui töödeldakse selliseid andmeid, mis ei ole konkreetse hinna kujundamisel määravad (nt tarbija kontaktandmed kantakse krediidiandja sisemisest infosüsteemist mõnele formularile vms), siis sellest eraldi teavitama ei pea. Vastav selgitus on lisatud ka eelnõu seletuskirja. Eelnõu seletuskirja on samuti muudetud selliselt, et KAVS § 541 ei hõlma tarbija õigust kontrollida krediidivõimelisuse hindamist ja krediidilepingu sõlmimise otsust, vaid tarbija õigust saada eeltoodud protsessidest ülevaade. 29 KAVS § 50 lõige 3 Arvestatud osaliselt / Selgitatud. VÕS § 4034 lg-s 2 sätestatakse, et krediidiandja Justiits- ja Digiministeerium on nõus, et peab krediidivõimelisuse hindamisel arvesse krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatava võtma kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada teabe kontrollimise kohustus ei ole tarbija võimet krediiti tagasi maksta, ning absoluutne ning ka selle juures tuleb lähtuda määrama hindamistoimingute ulatuse vastavalt eelkõige proportsionaalsuse ja riskipõhisuse lepingu tingimustele, olemasolevatele andmetele, põhimõtetest. Direktiiv (EL) 2023/2225 kohustuse suurusele ja krediidist tulenevatele artikli 18 lg 3 teine lõik kasutab sõnastust riskidele. Seega on seadusega selgesõnaliselt „kontrollitakse asjakohaselt“, mis eeltoodud lubatav riskipõhine ja proportsionaalne põhimõtetele ka viitab. Sama sõnastus on lähenemine, mida toetab ka direktiivi (EL) muu hulgas ka direktiivi 2014/17/EL 2023/2225 artikkel 18 I .3. (hüpoteekkrediidi direktiiv) artikli 20 lg 1 viimases lauses, mille kohaselt kontrollitakse Direktiivi (EL) 2023/2225 artikli 18 lõike 3 teavet asjakohaselt, sealhulgas kasutades ülesehitus on süsteemne ja kaheosaline. Esmalt vajaduse korral sõltumatult kontrollitavat sätestatakse, et krediidivõimelisuse hindamiseks dokumentatsiooni. Märkusest tulenevalt on kasutatav teave peab olema vajalik ja KAVS § 50 lõike 3 sõnastust täiendatud proportsionaalne krediidi liigi, kestuse, väärtuse ja selliselt, et see sätestab teabe kontrollimise riskidega. Seejärel nähakse ette, et kogutud teavet kohustuse asjakohaselt. kontrollitakse asjakohaselt ning vajaduse korral seotakse see sõltumatult kontrollitava Märkuses on ka välja toodud, et dokumentatsiooniga. Kontrollimise kohustus ei kontrollimise kohustus tuleb siduda VÕS §-s ole seega autonoomne ega absoluutne, vaid allub 403⁴ lõikes 2 lubatud riskipõhise ja proportsionaalsuse põhimõttele. Sõnastus proportsionaalse regulatsiooniga. Eelnõu „vajaduse korral“ tähendab, et sõltumatult kohane KAVS § 50 lõige 3 viitab, et teabe kontrollitava dokumentatsiooni kasutamine ei ole kontrollimisel tuleb arvestada käesolevas universaalne kohustus. seaduses (st KAVS) ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni Samal ajal on KAVS § 50 lõikest 3 eemaldatud kogumisele. Justiits- ja Digiministeerium põhimõte, et krediidiandja võib teabe leiab, et vastavad viited loovad muu hulgas kontrollimisel teha „mõistlikke pingutusi“, selle seose ka VÕS § 403⁴ lõike 2 regulatsiooniga. asemel peab ta täitma absoluutse kohustuse ehk Seost proportsionaalsuse ja riskipõhisusega kontrollima kogu tarbija esitatud teavet, arvestades on rõhutatud ka seletuskirjas ning märgitud, KAVSis ja VÕSis sätestatud nõudeid et see regulatsioon toimib ühtse tervikuna informatsiooni kogumisele ja tuginedes vajaduse koos artikli 18 lõike 3 esimese lõiguga, mis korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. See võetakse üle VÕS § 4034 lõikesse 2 ja mis muudatus on suunatud Direktiivi (EL) 2023/2225 reguleerib krediidiandja poolt teabe artikli 18 lõike 3 viimase lause ülevõtmisele, mille kogumist ja hindamistoimingute ulatust. kohaselt kogutud teavet tuleb kontrollida asjakohaselt („appropriately verify“) ning Samu põhimõtteid peegeldab ka ettepanekus vajaduse korral siduda see sõltumatult tehtud ettepanek teistsuguseks KAVS § 50 lg kontrollitava dokumentatsiooniga. Kui KAVSi § 3 sõnastuseks, kuid täies mahus ei ole 50 lõiget 3 tõlgendatakse autonoomselt, sidumata võimalik sellega arvestada. Esiteks ei saa seda VÕS §-s 403⁴ lõikes 2 lubatud riskipõhise ja KAVS § 50 lg-s 3 viidata ainult proportsionaalse regulatsiooniga, võib praktikas võlaõigusseaduse § 403⁴ lõikele 2, kuna nii välja absoluutne kontrollimise kohustus, st kõik VÕS-is kui ka KAVS-is esineb ka muid tarbija esitatud andmed tuleb igal juhul täiendavalt krediidivõime hindamise ja teabe kogumise kolmandatest allikatest kontrollida. Selline nõudeid ning nendele tuleb viidata tervikuna. tõlgendus ei tulene direktiivist ning muudaks Teiseks ei ole võimalik KAVS § 50 lg-s 3 võimatuks Direktiivi (EL) 2023/2225 artikli 18 eraldi sätestada kontrolli ulatust ja lõike 3 esimeses lauses sätestatud meetodeid, kuna selline sõnastus ei ole  proportsionaalsuse põhimõtte rakendamist Eestis. direktiivi (EL) 2023/2225 artikli 18 lõike 3 Direktiivi riski- ja vajadusepõhine nõue („where teise lõiguga kooskõlas. Nagu aga eelnevalt necessary“) ei tohi siseriiklikus õiguses muutuda mainitud, on seost VÕS § 403⁴ lõikes 2 absoluutseks kohustuseks. nimetatud põhimõtetega rõhutatud eelnõu seletuskirjas. Kolmandaks ei kajasta Selline kohustus ei oleks vastavuses direktiivi sõnastusettepanek asjaolu, et teabe põhimõtetega, muudaks võimatuks riskipõhist ja kontrollimisel tuleb vajaduse korral tugineda proportsionaalset lähenemist, teeks teatud ka iseseisvalt kättesaadavale teabele. krediiditooted ebamõistlikult kalliks ning piiraks innovatsiooni, mis põhineb andmepõhisel ja automatiseeritud töötlusel. Tehnoloogia kasutamine teeb krediidivõimelisuse hindamise protsessi sõltumatuks, ajakohaseks ja täpseks. Direktiivi eesmark ei ole pidurdada krediidiprotsesside digitaliseerimist, vaid tagada nende vastavus tarbijakaitse eesmärkidele. Teeme ettepaneku sõnastada KAVS § 50 lõige 3 järgnevalt: „Krediidiandja või -vahendaja kontrollib krediidivõimelisuse hindamiseks kogutud teavet asjakohaselt, arvestades võlaõigusseaduse § 403⁴ lõikes 2 sätestatud hindamise ulatust. Kontrolli ulatus ja meetod peavad olema vajalikud ja proportsionaalsed, lahtudes krediidi liigist, kestusest, summast ja krediidist tulenevatest riskidest.” 30 KAVS § 503 - kas seletuskirjas kirjeldatud Selgitatud. objektiivsete kriteeriumite alla liigituvad ka Eelnõuga loodav KAVS § 503 ei piira näiteks krediidivõimelisuse hindamiseks krediidivõimelisuse riskipõhise hindamise andmebaasidele mitteligipääsetavus, tarbija läbiviimist ega krediidiandja õigust esitatud andmete kontrollimise keerukus/võimatus kujundada enda krediidipoliitikat ning piiriülese objektiivsete ja proportsionaalsete sissenõudemenetluse/täitemenetluse keerukus ja riskikriteeriumite alusel. Ka KAVS §-s 503 ja kallidus EL liikmesriikides? Kuna EL-s puudub vastavalt direktiivi (EL) 2023/2225 artikkel 6 struktuurne ülevaade liikmesriikide rõhutavad, et diskrimineerimise keeld ei piira krediidivõimelisuse hindamise nõuetest ja võimalust pakkuda erinevaid krediidile liikmesriikide andmebaasidest, mida võiks juurdepääsu tingimusi, kui need erinevad kasutada, siis tõenäoliselt ei suuda ükski tingimused on igakülgselt põhjendatud krediidiandja neid nõudeid vettpidavalt täita. objektiivsete kriteeriumitega. Küll aga ei ole Samuti puudub arusaam, kuidas võtta arvesse võimalik seadusandlikul tasandil täpsustada liikmesriikide majapidamiskulusid ja kontodel või ilmestada, millised sellised objektiivsed nähtuvaid kandeid. Samuti kuidas kontrollida kriteeriumid olla võiksid – ka Euroopa esitatud tõendite ehtsust ja täita hoolsuskohustusi Komisjon on rõhutanud, et direktiivi artikkel (sh AML). 6 on üldistele põhimõtetele tuginev ja nõuab juhtumipõhist hinnangut võimaliku Palume täiendada seletuskirja, et sättes öeldu ei diskrimineerimise esinemise osas. Sellest piira krediidivõimelisuse riskipõhise hindamise tulenevalt ei saa liikmesriigid antud sätet läbiviimist ega krediidiandja õigust kujundada siseriikliku õigusesse üle võttes esitada sätte oma krediidipoliitikat objektiivsete ja kohaldamise osas täiendavaid üksikasju.  proportsionaalsete riskikriteeriumide alusel. Kuna direktiivi artikkel 6 viitab otsesõnu ja Elukoha või piiriülese olukorraga seotud erinev tugineb Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohtlemine ei ole käsitatav diskrimineerimisena, artiklile 21, ei hinnatud direktiivi koostamisel kui see põhineb igakülgselt põhjendatud eelnõu autoritele teadaolevat eraldi lepingu- objektiivsetel kriteeriumidel, eelkõige andmete ja ettevõtlusvabaduse riivet. Sellel samal kättesaadavusel, nende usaldusväärsusel ning põhjusel (ehk kuna harta kehtib juba praegu sundtäitmise teostatavusel ja hinnal. Samuti ei nii või teisiti) saab aga eelnõuga loodava tohiks seda mõista nii, et see paneb regulatsiooni praktiline mõju ilmselt olema krediidiandjatele kohustuse osutada teenuseid üsna väike ja tõenäoliselt ei pea seetõttu ka valdkondades või geograafilistes piirkondades, krediidiandjad võrreldes kehtiva olukorraga kus nad äritegevusega ei tegele. Täiendavalt enda tegevust sisuliselt muutma. sooviksime selgitust, kuidas on selle sätte kehtestamisel (sh direktiivis) hinnatud lepingu- ja ettevõtlusvabaduse riivet. 31 KAVS § 51 lõige 9 - palume selgitada, millal tuleks Selgitatud. hoiatus riskidest tarbijale anda. Kas vaid Eelnõu seletuskirja on lisatud täpsustus, et nõustamisteenuse osana või ka muul juhul, kui kuna tegemist on nõustamisteenuse osutajale nõustamisteenust ei osutata? kohalduva kohustusega, tuleks nimetatud teave anda nõustamisteenuse osana. 1 32 KAVS § 53 lõige 1 - kuna elamukinnisvaraga Arvestatud. seotud krediidilepingu korral ei peaks tarbija Eelnõud ja seletuskirja on vastavalt saama valida, mis kujul talle üldine teave tuleb märkusele täiendatud. esitada, palume lisada vastav välistus, et tarbija valik ei kohaldu elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute korral. 33 KAVS § 531 lõike 2 punkt 111 - kas kirjelduses Selgitatud. tuleb anda selgitused ka taganemisnupu kohta Taganemisnupu regulatsioon kohaldub ka juhul, kui leping on sõlmitud internetipõhise tarbijakrediidi regulatsioonile. kasutajaliidese abil? Lätis ja Leedus on näiteks Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse direktiivide ülevõtmisel kujundatud arusaam, et muutmise seaduse eelnõu (796 SE, taganemisnupu regulatsioon ei rakendu finantsteenuste kaugturustamise direktiivi tarbijakrediidile, sest CCD II ja MCD näevad ülevõtmise eelnõu) seletuskirjas on tarbija taganemisõiguse osas ette erinormid, mis ei selgitatud, et taganemisnupu regulatsiooni sisalda taganemisnupu regulatsiooni. rakendusala määrab direktiivi (EL) 2023/2673 art 1 punkt 3, millega lisatakse tarbija õiguste direktiivi art 11a. Seega kohaldub taganemisnupu regulatsioon kõikidele tarbija õiguste direktiivi kohaldamisalasse jäävatele lepingutele, mis on sõlmitud internetipõhise kasutajaliidese vahendusel. Taganemisnupu regulatsioon kohaldub muu hulgas internetipõhise kasutajaliidese vahendusel sõlmitud finantsteenuste kauglepingutele, kuivõrd uue direktiivi art 1 punkti 1 alapunkt a sätestab, et ettevõtja ja tarbija vahelistele finantsteenuste osutamiseks sõlmitud kauglepingutele kohaldatakse taganemisnupu regulatsiooni ette nägevat artiklit 11a. Et valdkondlikud õigusaktid, nt  tarbijakrediidi direktiiv või Solventsus II direktiiv, taganemisnupu teemat ei reguleeri (st need ei kohusta ettevõtjat pakkuma tarbijale võimalust taganeda lepingust taganemisnupu abil), ei välista taganemisnupu regulatsiooni kohaldumist neile lepingutele ka ülevõetava direktiivi art 16a lõige 10, mis näeb ette valdkondlike Euroopa Liidu õigusaktide reeglite prioriteedi. Seega peavad ettevõtjad edaspidi taganemisnupu olemasolu garanteerima ka nt internetipõhise kasutajaliidese vahendusel sõlmitud tarbijakrediidi- ja elukindlustuslepingute puhul.1 Direktiiv (EL) 2023/2225 ei täpsusta, milline peab olema artikli 9 lg 2 alapunktis i nimetatud taganemisõiguse kirjeldus. Eelnõu autorid leiavad, et sätte eesmärk on anda tarbijale ülevaade sellest, mis tingimustel ta lepingust taganeda saab. Mõistlik on sinna lisada ka kirjeldus taganemisnupu kohta, kuivõrd sellisel juhul on tarbijad taganemisnupust teadlikud ja teavad lepingust taganeda õiget tehnilist lahendust kasutades. Eelnõu seletuskirja on vastavate selgitustega täiendatud. Isikuandmete kaitse seadus 34 IKS § 101 lg 2 - nõuete täitmise tagamise kohustus Arvestatud. on suunatud liikmesriikidele, mitte Registripidaja ei pea teostama sisulist andmebaasi(registri) pidajatele. Tarbijakrediidi kontrolli selle üle, kas ligipääsu taotlev direktiiv näeb seda ette krediidiandja andmekaitsealaseid nõudeid regulatiivse/järelevalvefunktsioonina, mitte järgib või mitte. Küll aga on registripidajal lepingulise „juurdepääsu kontrolli" funktsioonina, õigus lõpetada või peatada krediidiandja mis on delegeeritud eraõiguslikule isikule. ligipääs registrile, kui Andmekaitse Inspektsioon keelab ettekirjutisega isikuandmete töötlemise või tuvastab raske rikkumise. Pikem selgitus vastava registrile ligipääsu saamise eelduse kohta on lisatud eelnõu seletuskirja. 1 Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus 796 SE. https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/19cde50e-3b68-4792-970d-18cfe753cb5c/volaoigusseaduse- ja-tarbijakaitseseaduse-muutmise-seadus/. 35 IKS § 101 lg 4 – tarbijakrediidi direktiiv ei sätesta Arvestatud. nõuet kuvada maksehäireid selliselt, et oleks Eelnõud ja seletuskirja on muudetud selliselt, eristatud põhinõue ja kõrvalnõuded. Samuti on et maksehäire kajastamisel ei pea eristama andmete pidev edastamine tehniliselt keeruline. põhi- ja kõrvalnõudeid. Küll aga Lisatud nõue ei ole vajalik, sest andmesubjekti andmetöötlusel IKS § 10 alusel tuleb järgida huvide kaalumise aspektist on eelkõige olulised AKI maksehäirete avaldamise juhist, sh kogunõude suurus ja võlgnevuse ajaline pikkus. eristama põhi- ja kõrvalnõudeid. Võlgnevuse avaldamine eraldiseisvate komponentidena ei täida ka maksehäireregistri eesmärki, milleks on anda infot võlgnevuste/võlglaste kohta selleks, et krediidiandjatel oleks võimalik täita kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet ning võtta krediidivõimelisuse hindamisel arvesse varasemat maksekohustuste täitmise korrektsust (maksekäitumist). Reklaamiseadus 36 RekS § 29 üldiselt - mõistame vajadust direktiivi Selgitatud. artikli 8 ülevõtmiseks, kuid juhime teie tähelepanu, Märkus puudutab sisuliselt finantsteenuste et turuosalised on viimase 3-4 aasta jooksul reklaami regulatsiooni laiemalt ning viitab aktiivselt osalenud reklaamiseaduse (RekS) reklaamiseaduse süsteemsetele aruteludes ning andnud korduvalt sisulist probleemidele (nt regulatsiooni killustatus ja tagasisidet kehtiva regulatsiooni kohustusliku teabe maht ning rakendatavus). probleemkohtadele. Meie selge ootus on, et Pangaliidu seisukohad on esitatud RekS § 29 reklaamiseadusele lahenetakse terviklikult, mitte näitel, mis reguleerib finantsteenuste üksnes direktiivi ülevõtmise raames. Kehtiv reklaami. Käesoleva eelnõu muudatused on regulatsioon on ajale jalgu jäänud, see on seotud direktiivist (EL) 2023/2225 killustunud, raskesti rakendatav ning kohati tulenevate nõuete ülevõtmisega ning ülereguleeriv. Uute piirangute lisamine ilma keskenduvad direktiivi ülevõtmiseks olemasolevat raamistikku tervikuna üle vaatamata vajalikule RekS § 29 täpsustamisele. Eelnõu ei paranda regulatsiooni kvaliteeti, vaid suurendab ei käsitle reklaamiseaduse tervikrevisjoni ega õigusselgusetust ja halduskoormust. finantsteenuste reklaami regulatsiooni süsteemset muutmist. 37 RekS § 29 lg 31 ja lg 81 - seetõttu edastame Eesti Arvestatud osaliselt. Pangaliidu 3.05.2022.a kirja väljavõtte majandus- Direktiivist (EL) 2023/2225 tulenevalt säilib ja kommunikatsiooniministeeriumile, kus toome kohustus esitada tarbijakrediidi reklaamis välja reklaamiseaduse § 29 probleeme. Kiri standardteave, sh tüüpiline näide, mistõttu ei edastati projekti raames, kus ministeerium arutas ole võimalik kohustusliku teabe mahtu turuosalistega reklaamiga seonduvat: „RekS § 29 vähendada ega tüüpilise näite esitamisest p 31 reklaamis, millega teavitatakse valmisolekut loobuda. Seletuskirjas on täpsustatud anda tarbijakrediiti või vahendada tüüpilise näite eesmärki ning rõhutatud, et tarbijakrediidilepinguid, tuleb esitada tüüpilise teave peab olema esitatud viisil, mis on näite kujul järgnev teave 1) …. 6). tarbijale arusaadav, esitatud ühtsetel alustel Rahandusministeeriumi poolt läbiviidud uuringu ning võimaldab pakkumisi võrrelda. Samuti tulemuse ühe järeldusena on välja toodud, et on selgitatud, et teabe esitamisel tuleb vältida inimeste üldine finantshariduse tase on võrdlemisi praktikaid, mis kahjustavad teabe selgust või madal, kuna suurel määral eksiti ka lihtsama võrreldavust. intressiarvutuse, järelmaksu arvutuse ning krediidikulukuse määra defineerimisel. Läbiviidud eksperimendi tulemus näitas, et ostukavatsus  muutus kõige rohkem koguhinna kuvamisel langedes 4%-le. Tarbijakrediidi kulukuse määra nägemisel 8%-le. Eksperiment oli seotud otseselt kaubaga ning selle maksumusega. Arvestades, et kehtival kujul tüüpilise näite esitamine tarbijakrediidireklaamil ei täida oma eesmärki, kuna tarbija ei pruugi mõista selle tegelikku olemust ning on pigem koormav ning tarbija jaoks ebaselge. Sh ei saa tarbija läbi reklaami üheselt võrrelda erinevate turuosaliste poolt pakutavaid krediiditooteid üksnes tüüpilise näite alusel. Läbi praktiliste näidete on näha, et turuosalised esitavad tüüpilise näite teavet erinevalt nt ei ole välja toodud intressimäära arvutamise alus, esitatakse krediidikulukuse määra maksimaalseid seadusest tulenevaid piirmäärasid jne. Siinkohal peame oluliseks hinnata, millises mahus on kohustusliku teabe esitamine tarbijale mõistlik. Et teabe esitamine täidaks oma eesmärki st et ühetaolistel alustel kujuneks näitaja, mida tarbija ka sisuliselt saaks võrdluseks kasutada. Tänane kohustuslik teave on ebamõistlikult koormav nii krediidipakkuja kui ka tarbija vaatest ning sh ei saa klient täielikku ja ühest teavet krediiditoote tingimuste kohta. 38 Tulenevalt järjest enam areneva infoühiskonna Selgitatud. ning erinevate meediakanalitega, siis kehtival Direktiivist (EL) 2023/2225 tulenevalt tuleb kujul tüüpnäite kuvamise kohustus piirab olulisel tarbijakrediidi reklaamis esitada määral finantsteenuseosutaja võimalusi standardteave ning seda ei ole võimalik reklaamimiseks. Sellest tulenevalt näeme veelgi asendada üksnes suunamisega täiendavasse enam vajadust, et hinnatakse kohustusliku teabe teabesse muudes kanalites. Eelnõus on siiski esitamise mahtu lähtudes mh meediaväljundist arvestatud reklaamikanalite eripäradega ning esitatava reklaami kuvamise erisustest. Võiks (RekS § 29 lg 8 ja lg 8¹). kaaluda krediiditoodete osas kohustusliku teabe ja Lisaks täiendatakse seletuskirja RekS § 29 lg muu vajaliku teabe esitamise ja mahtu suunates 8 ja lg 8¹ selgituse juures, selgitades läbi reklaami klienti õigesse kanalisse infot saama. digikanalite tehniliste piirangute mõju teabe Probleemi koht on pigem ka see, kui krediidiandja esitamisele ning olukordi, millal on mh nt oma kodulehel ei edasta täielikku ning tõest põhjendatud teabe osaline kuvamata jätmine. teavet krediiditoote osas. Samuti pöörame Ühtlasi tuleb arvestada, et reklaamil on tähelepanu asjaolule, et reklaam ei anna tarbijale oluline roll tarbija esmasel teavitamisel ning laenu. Laenu väljastab tarbijale krediidiandja peale direktiivist tulenevalt peab tarbijal olema kliendi krediidivõimelisuse hindamist. Sh võimalik saada krediiditoote põhiandmed kehtivad kõikidele krediidiandjatele ühetaolised juba reklaami põhjal, sõltumata sellest, et vastutustundliku laenamise nõuded.“ krediidivõimelisuse hindamine toimub hiljem krediidiandja poolt. Muud ettepanekud 39 Ettepanek täiendada VÕS § 4034 lõiget 6 pärast Arvestatud osaliselt / Selgitatud. esimest lauset järgnevalt: „Tarbija Sõnastusettepaneku kohane regulatsioon krediidivõimelisuse kogumina hindamine hõlmab eksisteerib juba kehtivas õiguses ning nende erinevate krediidivõimelisuse hindamiseks samade põhimõtete kordamine ei ole normi kogutud teabe ja tõendite analüüsi, mille tasandil otstarbekas. Esimene, teine ja tulemusena krediidiandja hindab tarbija suutlikkust kolmas lause kattuvad regulatsiooni poolest ja valmidust krediiti tagasi maksta. eelnõuga muudetava VÕS § 4034 lõikega 2. Krediidivõimelisuse hindamine tugineb finants- ja Kuna IKÜM on otsekohalduv, tuleb ka majanduslikku olukorda käsitlevale teabele. krediidivõimelisuse hindamisel silmas Selline teave peaks olema vajalik ja pidada võimalikult väheste andmete proportsionaalne krediidi laadi, kestuse, väärtuse ja kogumise põhimõtet. Sellele on nüüd tarbijale tulenevate riskidega kooskõlas määruses viidatud ka eelnõu seletuskirjas. (EL) 2016/679 sätestatud võimalikult väheste Sõnastusettepaneku viimase lause osas andmete kogumise põhimõttega ning peaks olema puudub direktiivis (EL) 2023/2225 asjakohane, täielik ja õige. Krediidiandja on oma regulatsioon selle osas, millistel tingimustel kohustuse piisava hoolsusega täitnud, kui saab krediidiandja kohustuse lugeda tarbija on objektiivselt võimeline krediiti täidetuks. Direktiivi täisharmoneeriva tasuma.“. iseloomu tõttu ei ole võimalik seda ka lisada. Küll aga täidab sarnast eesmärki juba kehtiv VÕS § 4034 lõige 6 ja KAVS § 49 lg 4. Sellest saab tuletada, et krediidiandja on oma kohustuse täitnud ja võis tarbijale krediiti väljastada, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline ja krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepingus kokkulepitud tingimustel (sisuliselt tähendab see samuti objektiivset võimekust krediiti tasuda). Samas mõistavad eelnõu autorid ideed ja eesmärki sellise sõnastusettepaneku taga. Sellest tulenevalt on seletuskirjas rohkem rõhutatud proportsionaalsuse ja riskipõhisuse põhimõtteid VÕS § 4034 lõike 2 eelnõu seletuskirjas ning seotud neid ka KAVS § 50 lg-s 3 sätestatud teabe kontrollimise regulatsiooniga. 40 Ettepanek muuta VÕS § 4034 esimest lauset ja Mittearvestatud. sõnastada see järgnevalt: „Kui krediidiandja rikub Eelnõu autorid ei toeta vastavasse sättesse käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut ja põhjusliku seose lisamist. Kui rikkumisel on põhjuslik seos tarbija makseraskused on tarbija jaoks tekkinud makseraskustega, loetakse tarbijakrediidilepingu ootamatult (nt haigestumine, töö kaotus), intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 kuid siiski oli tarbijakrediidilepingu sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem sõlmimise eeldusena tarbija (krediidivõime varem kokkulepitud intressimäärast.“ hindamisel tulemusel) maksevõimeline, ei ole krediidiandja oma kohustusi rikkunud ja intressimäära alandamine ei tule kõne alla. Samas kui tarbijal mingeid makseraskusi ei teki, aga krediidiandja ei ole üldse tarbija  krediidivõimet hinnanud või on teinud seda ilmselgelt mittenõuetekohaselt, on ta oma kohustusi rikkunud ja sellisel juhul peaks ka seaduses sätestatud sanktsioon intressimäära alanemise näol rakenduma. Praktikas on aga selge, et kui tarbijal makseraskusi ega võlgnevusi ei teki, ei tõusetu poolte vahel ka vaidlust ning intressimäära alandamiseni ei jõutagi. Lisaks eeltoodule on põhjuslik seos selline õiguslik instituut, mis kuulub olemuslikult kahju hüvitamise õiguse süsteemi. Intressimäära alandamine toimub aga automaatselt seaduse alusel ja see ei ole kahju hüvitamisega seotud. FinanceEstonia Jõustumisaeg 1 Ettepanek kohandada seaduse jõustumise ajakava Arvestatud osaliselt / Selgitatud. selliselt, et turuosalistele oleks tagatud vähemalt Justiits- ja Digiministeerium mõistab 12-kuuline ettevalmistusperiood pärast seaduse praktilist vajadust eelnõu jõustumistähtaja vastuvõtmist. See võimaldaks tagada nõuete edasilükkamise järele. järkjärgulise ja kvaliteetse rakendamise ning oleks Eelnõuga on lükatud seaduse kooskõlas direktiivi eesmärgiga. Ebapiisav jõustumiskuupäeva võrreldes esialgu ettevalmistusperiood võib praktikas viia kavandatuga kuus kuud edasi. Sellest pikem olukorrani, kus turuosalised peavad rakendama edasilükkamine tekitaks oluliselt suurema uusi nõudeid kiirustades, mis suurendab rikkumismenetluse ohu. Seetõttu ei saa regulatsiooni ebaühtlase tõlgendamise ja pikemat tähtaega ette näha. Kuid praktilisest rakendamise riski vajadusest lähtuvalt lükatakse jõustumistähtaeg kuus kuud edasi. Võlaõigusseadus 2 Ettepanekud: Arvestatud osaliselt / Selgitatud. (i) täpsustada seaduse tasandil kontrollikohustuse (i) Direktiivi (EL) 2023/2225 ulatust ja selle proportsionaalsust. VÕS § 403⁴ nõuetekohaseks ülevõtmiseks on KAVS § 50 lõigete 3 ja 4 sõnastust tuleks täpsustada viisil, mis lg 3 sõnastust muudetud selliselt, et kajastab CCD II artikli 18 lõikes 3 sätestatud krediidivõimelisuse hindamisel kasutatud proportsionaalsuse põhimõtet. Seaduse sõnastus teavet tuleb kontrollida asjakohaselt. KAVS peaks üheselt väljendama, et krediidiandja § 50 lg-le 3 viitab juba kehtivas õiguses VÕS kohustus kontrollida krediidivõimelisuse § 4034 lg 4. Seost VÕS § 4034 lg-ga 2 ning hindamisel kasutatavat teavet ei ole absoluutne, riskipõhisuse ja proportsionaalsuse vaid riskipõhine ja proportsionaalne. põhimõttega on rõhutatud KAVS § 50 lg 3 eelnõu seletuskirjas (vt ka Pangaliidu märkus (ii) täpsustada seaduse või seletuskirja tasandil, 29 vastust). millal võib krediidiandja tugineda tarbija esitatud teabele. Õigusselguse tagamiseks tuleks selgitada, (ii) Eelnõu seletuskirjas on et krediidiandja võib krediidivõimelisuse krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatava hindamisel tugineda tarbija esitatud teabele, kui teabe kontrollimist täpsustatud (vt ka puudub põhjendatud alus selle õigsuses kahelda Pangaliidu märkus 29 vastust). ning kui kogutud teave on krediidiotsuse tegemiseks asjakohane ja piisav.  (iii) Direktiivi (EL) 2023/2225 artikli 18 lg 3 (iii) täpsustada eriliiki isikuandmete kasutamise ja eelnõu kohase VÕS § 4034 lg 3 järgi on keeldu krediidivõimelisuse hindamisel. Seaduse keelatud tarbija krediidivõimeisuse sõnastuse või seletuskirja kaudu tuleks selgitada, hindamiseks koguda või kasutada Euroopa millises ulatuses ja millistel tingimustel võib Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) krediidiandja krediidivõimelisuse hindamise 2016/679 artikli 9 lõikes 1 nimetatud eriliiki käigus kokku puutuda eriliiki isikuandmetele isikuandmeid. Eriliiki isikuandmete viitavate andmetega, näiteks konto väljavõtete töötlemise keelab juba IKÜM artikkel 9 lg 1 analüüsimisel. ise, kui ei esine vähemalt ühte viidatud artikli lg-s 2 nimetatud asjaoludest. 3 Ettepanek täpsustada, et VÕS § 4034 lg 111 järgne Arvestatud. teavitamiskohustus kohaldub üksnes krediidiandja Eelnõu seletuskirja on täiendatud. tehtud negatiivse automatiseeritud otsuse korral ning seda saab täita standardiseeritud teavitusega ning inimese hinnang tähendab vaidlustatud aspektide sisulist ülevaatust ega eelda automaatset täielikku topeltmenetlust. 4 Ettepanek VÕS § 4034 lg 10 sõnastada järgmiselt: Arvestatud osaliselt. „Kui otsus jätta tarbijaga tarbijakrediidileping Eelnõu seletuskirja on tehtud täpsustus, et sõlmimata põhineb registrist saadud teabel, teatab andmete liik ei hõlma tehnilisi andmeid. krediidiandja tarbijale viivitamata ja tasuta registris sooritatud päringu tulemused, kasutatud registri andmed ning arvesse võetud andmete liigi üldisel tasandil.“ 5 Ettepanek täpsustada eelnõu selliselt, et Arvestatud osaliselt / Selgitatud. veebikeskkonnas krediiditaotluse esitamisel Ülevõetavate sätete ja direktiivi eesmärk on loetakse tarbija poolt valitud püsivaks anda tarbijale terviklik valik selle osas, andmekandjaks elektrooniline suhtlusviis ning millisel moel talle teavet edastatakse. Sellest krediidiandja võib esitada lepingueelse teabe tulenevalt ei ole direktiivi eesmärgiga elektrooniliselt esitatud ja tarbija poolt kooskõlas selline tõlgendus, mille kohaselt allalaaditava ning salvestatava dokumendina (nt saab veebikeskkonnas krediiditaotluse PDF). Sellisel juhul on teave esitatud tarbija esitamisel krediidiandja eeldada, et see on ka kasutatavas suhtluskanalis, dokument on edaspidisel teabe edastamisel tarbija valik. taasesitatav ja talletatav ning püsiva andmekandja Ka Euroopa Komisjon on eeltoodut nõue on sisuliselt täidetud. Tarbijal peaks siiski rõhutanud ning selgitanud, et tarbijal peab säilima võimalus taotleda teabe edastamist muul olema võimalus vastav valik teha enne teabe püsival andmekandjal, sealhulgas paberil. saamist. Seejuures ei ole seega ka vahet, kas Samuti tuleks eelnõus või seletuskirjas selgelt taotlus krediidi saamiseks on tehtud sätestada, et krediidiandjal on õigus pakkuda veebikeskkonnas või viibides füüsiliselt tarbijale mõistlikke ja tehniliselt kasutatavaid krediidiandja majandus- või kutsetegevuse püsiva andmekandja vorme. kohas või ettevõtja tegevuskohas. Juhul kui tarbija viibib füüsiliselt krediidiandja VÕS § 4031 lg 1 eelnõu seletuskirjas on majandus- või kutsetegevuse kohas või ettevõtja viidatud direktiivi põhjusele 34 ja selgitatud, tegevuskohas (nt järelmaksuga ost poes), peaks et tarbijatel ei tohiks siiski olla võimalik tarbijal olema võimalus valida, kas teabeleht teatada taganemisest ja nõuda esitatakse talle paberil või muul tema valitud krediidiandjatelt teabe esitamist sellist liiki püsival andmekandjal (nt e-post, PDF). püsivatel andmekandjatel, mida üldjuhul ei kasutata. Sinna juurde lisatakse selgitus, et andmekandja peab sellest tulenevalt olema mõistlik ja tehniliselt kasutatav. 6 Ettepanekud: Arvestatud. (i) ühtlustada terminoloogia seaduseelnõus ja Eelnõu seletuskirja on täiendatud. standardinfo teabelehe näidises (nt kasutada mõlemas „hilinenud makse“ või „viivitatud makse“); või (ii) selgitada seletuskirjas, et mõlemad mõisted on kasutatud samas tähenduses ning et VÕS § 403¹ lg 1 p 10 nõue loetakse täidetuks juhul, kui vastav teave sisaldub Euroopa standardinfo teabelehel. 7 Ettepanek kaaluda VÕS § 403¹ lõige 1 punktis 12 Mittearvestatud. ja standardinfo teabelehes terminoloogia Nii VÕS § 4031 lõige 1 punkt 12 kui ka ühtlustamist selliselt, et nii seaduseelnõus kui ka teabeleht kasutavad mõistet standardinfo teabelehe näidises kasutataks sama „taganemisõigus“ – see ei muutu VÕS § 4031 mõistet. lõige 1 punkti 12 täiendamisega, mille kohaselt tuleb teavitada ka taganemistähtajast. Seega on terminoloogia ühtne. 1 8 Ettepanek täpsustada VÕS § 403 lõige 2 punkti 15 Arvestatud. eelnõu sõnastust või seletuskirja selliselt, et oleks Eelnõu seletuskirja on täiendatud. selge, et teabelehel tuleb esitada üksnes teave tarbija õigusest saada krediidivõimelisuse hindamisel kasutatud andmeid, mitte nende andmete loetelu. 9 Ettepanek täpsustada VÕS § 4031 lõige 2 punkti 20 Arvestatud. eelnõud või seletuskirja selliselt, et Eelnõu seletuskirja lisatud selgitus, mille tagasimaksegraafikut oleks võimalik esitada kohaselt võib tagasimaksegraafiku esitada ka lepinguprojekti osana või vajaduse korral teabelehe lõpus või selle lisana. Teisisõnu, teabelehe lisana ning selgitada, millistel eeldustel see ei pea mahtuma teabelehel esitatud tabeli tuleb tagasimaksegraafik koostada olukorras, kus paremasse veergu, vaid võib olla tarbija ei ole eelnevalt esitanud eelistatud eraldiseisvalt vormistatud. lepingutingimusi. Eelnõu seletuskirja on lisatud selgitus ka selle kohta, millistel eeldustel tuleb vastav tagasimaksegraafik koostada (vt ka Pangaliidu märkus 9 vastust). 10 Ettepanek täpsustada VÕS § 4031 lõige 21 eelnõu Selgitatud. seletuskirjas, mida mõistetakse käesolevas sättes Silmas on ühte 24 tunnist koosnevat päeva. „ühe päeva“ all, sh kas tegemist on 24-tunnise Antud täpsustus on lisatud ka eelnõu ajavahemikuga või kalendripäevaga. seletuskirja. 4 11 Ettepanek täpsustada VÕS § 403 lg 11 ja VÕS § Arvestatud. 404 lg 2 p 15 eelnõu sõnastust või seletuskirja Eelnõu seletuskirja on täiendatud selliselt, et selliselt, et krediidiandja täidab vastava tarbijale tuleb saata vähemalt teavitamiskohustuse standardiseeritud viitega riigi standardiseeritud teave ja teavitus ei pea või muu pädeva asutuse hallatavale ametlikule ilmtingimata olema isikustatud. võlanõustamisteenuse osutajate nimekirjale (nt veebilehele), selle asemel, et esitada lepingus või muus dokumendis konkreetne ja pidevalt ajakohastamist vajav kontaktiloend ning ilma et krediidiandjal tekiks kohustus hinnata iga tarbija individuaalset sotsiaalset olukorda või tagada teenuse tegelik kasutamine. Selline täpsustus  aitaks vältida erinevat tõlgendamist ning toetaks proportsionaalset ja ühtset rakenduspraktikat. 12 Ettepanek täpsustada VÕS § 404 lõige 2 punkti 8 Selgitatud. eelnõu seletuskirjas, millises ulatuses ja millisel Antud punktis nimetatud teabe esitamiseks kujul tuleb krediidiandjal esitada selgitus hüvitise võib kasutada seaduse tekstil põhinevat arvutamise viisi kohta (näiteks kas piisab hüvitise selgitust (vt ka Pangaliidu märkus 10 vastus). arvutamise põhimõtete kirjeldamisest või tuleb Selgitust hüvitise arvutamise viisi kohta peab esitada ka konkreetne arvutusnäide). esitama ka kehtiva õiguse järgi ja VÕS § 404 lõige 2 punkti 8 lisanduvad „läbipaistev“ ja „arusaadav“ senist praktikat põhimõtteliselt ei muuda. 13 Ettepanek täpsustada VÕS § 407 lõige 42 eelnõu Selgitatud. või seletuskirja selliselt, et oleks selge, millal Kehtiv (kuid muudetav) VÕS § 407 lg 41 ja loetakse maksekonto jäägi ületamine „sagedaseks“ uus VÕS § 407 lõige 42 on omavahel ning kas krediidiandja kohustus piirdub tarbija olemuslikult seotud, nagu on ka direktiivi suunamisega asjakohaste võlanõustamisteenuste (EL) 2023/2225 artikli 25 lg 2 mõlemad juurde või eeldab ka krediidiandja enda poolt lõigud. See tähendab, et artikli 25 lg 2 teise nõustamisteenuse osutamist. lõigu ja VÕS § 407 lõike 42 järgne nõustamisteenuse osutamine ja võlanõustamise soovitamine tulevad kõne alla siis, kui maksekonto jäägi märkimisväärne ületamine, mis vältab kauem kui üks kuu, on juhtunud sagedalt. Näiteks, kui tarbija ületab maksekonto jääki küll pikemalt kui kuuks ajaks, kuid vaid paari euro võrra, ei tule VÕS § 407 lg 41 järgne teavitamine ja VÕS § 407 lõige 42 nõustamisteenuse osutamine kõne alla, sest tegemist ei ole märkimisväärse ületamisega. Sama kehtib ka vastupidiselt, s.o kui on maksekonto jääki küll märkimisväärselt ületatud, kuid selline ületamine ei kesta pikemalt kui üks kuu – sellisel juhul ei pea krediidiandja kohe tarbijat teavitama või nõustamisteenust osutama/võlanõustamist soovitama. Maksekonto jäägi „sagedane“ ületamine on aga määratlemata õigusmõiste, millele saab lõpliku tõlgenduse anda Euroopa Kohus. Eeltoodut on kinnitanud ka Euroopa Komisjon. Sellest tulenevalt ei ole võimalik anda ühest määratlust selle osas, millistel eeldustel on tegemist „sagedase“ ületamisega. Üldisemalt on võimalik väita, et selline maksekonto jäägi ületamine peab olema toimunud korduvalt. Vastav selgitus on lisatud ka eelnõu seletuskirja. Nõustamisteenus (VÕS §-s 4191 ja KAVS § 7) ja võlanõustamisteenus (SHS § 44 ja 45) on erinevad asjad ning neid tuleb eristada.  Nõustamisteenust tuleb direktiivi (EL) 2023/2225 artikli 25 lg 2 ja VÕS § 407 lõike 4² kohaselt pakkuda, kui see on kättesaadav (s.o nõustamisteenus on olemas ja seda on võimalik tarbijale pakkuda). Lisaks eeltoodule tuleb tarbijale soovitada ka võlanõustamisteenuseid (seda ei pea krediidiandja ise pakkuma, sest see on KOV poolt hallatav teenus). Antud selgitused on ka VÕS § 407 lg 4² eelnõu seletuskirjas. 14 Ettepanek õigusselguse tagamise eesmärgil VÕS § Selgitatud. 411 lg 1 eelnõus ja seletuskirjas välja tuua, et Eelnõu teksti ei ole võimalik teistmoodi krediidi kogukulu vähendamisel tuleb arvestada sõnastada, kui see eelnõus ette nähtud on, tasude majanduslikku sisu, ning möönda, et sest eelnõuga tuleb tagada kooskõla on direktiiv ei kehtesta ühtset matemaatilist valemit maksimaalselt harmoneeriva direktiiviga. kõikide vähendamiseks, vaid et vähendamise mehhanism peab olema kooskõlas Direktiiv ei kehtesta tõepoolest matemaatilist proportsionaalsuse põhimõttega. See tagab valemit, aga direktiivist tuleneb, et tasakaalu tarbija kaitse ja krediidituru toimimise ennetähtaegse tagasimakse korral vahel ning väldib direktiivist mittetulenevat vähendatakse krediidi kogukulu tarbijale ülereguleerivat tõlgendust. lepingu järelejäänud kestuse jooksul. Tarbija krediidi kogukulu vähendamise arvutamisel arvesse kõiki kulusid, mida krediidiandja tarbijalt nõudis. Eelnõu seletuskirjas on seda täpsemalt selgitatud. 15 Ettepanek VÕS §-i 4034 täiendada lg-ga 14 Mittearvestatud / Selgitatud. selliselt, et krediidiandja võiks lepingu Samasisuline säte on olemas VÕS § 416 lg-s erakorraliselt üles öelda või sellest taganeda, kui 4, mis hõlmab muu hulgas krediidiandja pärast lepingu sõlmimist selgub, et tarbija on õigust öelda tarbijakrediidileping üles ka esitanud võltsitud või ebaõiget teavet, mis takistas juhul, kui tarbija on võltsinud krediidiandjale krediidiandjal krediidivõimelisust õigesti hinnata. esitatud teavet. Praeguses sõnastuses tähendab uus lg 14 vastutuse Justiits- ja Digiministeerium leiab, et koondumist ühepoolselt krediidiandjale, kes krediidiandja õigust öelda kannab krediidivõimelisuse hindamise vea riski tarbijakrediidileping erakorraliselt üles ei saa ning ei saa lepingut ka juhul, kui hindamisviga siduda pelgalt tarbija poolt ebaõige teabe tulenes tarbija hooletusest või teabe puudulikust esitamisega. Sellisel juhul oleks hõlmatud ka esitamisest. Tarbija vastutus aga realiseerub olukorrad, kus tarbija on esitanud ebaõige või üksnes tahtliku käitumise korral. Niisiis jääb risk puuduliku teabe näiteks krediidiandja krediidiandjale ka juhul, kui krediidivõimelisuse puudulike juhiste tõttu. Ka FI on ebaõige hindamine oli seotud tarbija olulise vastutustundliku krediidi väljastamise 2 hooletusega, näiteks sissetuleku või kohustuste protsessi käsiraamatus rõhutanud, et oluline ebatäpse esitamisega, kui puudub tõend tahtliku on, et krediiditaotluselt oleks mõistetav, varjamise või võltsimise kohta. millist informatsiooni on krediidiandja tarbijalt oodanud (nt kas ainult töötasu või erinevatest sissetulekuallikatest saadud 2 Finantsinspektsiooni käsiraamat vastutustundliku krediidi väljastamise protsessile. - https://www.fi.ee/sites/default/files/2024- 10/Finantsinspektsiooni%20k%C3%A4siraamat%20vastutustundliku%20krediidi%20v%C3%A4ljastamise%20 protsessile.pdf Kui § 4034 uut lg 14 vaadata koosmõjus laiendatud suurused kokku, kas regulaarse sissetuleku teabe kogumise ja kontrollimise kohustusega, võib suurus tuleb esitada neto- või teha järeldused, et: brutosissetulekuna). Ilma täpsustuseta ei  krediidiandja peab koguma ja kontrollima pruugi tarbija esitada informatsiooni, mida kogu krediidivõimelisuse hindamisel krediidiandja tema krediidivõimelisuse kasutatava teabe; hindamiseks vajab või juhul, kui tarbija ise  krediidiandja ei või tarbija kinnitustele peab mõistatama, millist infot krediidiandja sisuliselt tugineda; soovib, ei pruugi krediidiandja hinnang  krediidiandja kannab hindamisvea riski; ja tarbija krediidivõimelisusele olla  tarbija vastutus realiseerub üksnes tahtliku adekvaatne. käitumise korral. Eelnõuga tulenevatest muudatustest ei saa Täiendavalt juhime tähelepanu võimalikule järeldada, et krediidiandja peab koguma ja vastuolule järelevalvepraktikaga. FI kontrollima kogu krediidivõimelisuse vastutustundliku laenamise käsiraamat näeb hindamisel kasutatava teabe ning et ta ei või krediidivõimelisuse hindamisel ette konservatiivse tarbija kinnitustele sisuliselt tugineda. (Ka) lähenemise, eeldades, et tarbija esitatud teave on tarbija esitatud teavet tuleb vastavalt VÕS § hindamise sisuline lähtepunkt ja seda tuleks pidada 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-le 3 kontrollida usaldusväärseks. Kui aga seaduse tasandil asjakohaselt ehk lähtudes VÕS § 4034 lg-s 2 sätestatakse, et krediidiandja kannab lõppvastutust sätestatud põhimõtetest ja/või juhul, kui ka tarbija hooletult esitatud andmete eest ning tarbija esitatud teabe usaldusväärsuse osas tarbija vastutus piirdub tahtliku pettusega, tekib esineb põhjendatud kahtlus. Eelnõu regulatiivne vastuolu. Ühelt poolt eeldatakse seletuskirjas, eriti pärast kooskõlastusringi tarbija andmetest konservatiivselt lähtumist, teiselt tagasidet, on rõhutatud, et teabe poolt ei kaasne andmete ebatäpsusega tarbijale kontrollimise kohustus ei ole absoluutne. sisulist vastutust. Eeltoodut ei muuda ka uus VÕS § 4034 lg 14. Direktiivi eesmärk on edendada vastutustundlikku Krediidivõimelisuse kontroll on oluline laenamist, mitte kehtestada krediidiandja tarbijakaitse meede, millega tagatakse, et absoluutset vastutust kõigi hindamisvigade eest krediiti väljastatakse vaid sellisele tarbijale, sõltumata tarbija käitumisest. Praegune sõnastus kes on reaalselt suuteline seda ka tasuma. aga võib viia tasakaalustamata riskijaotuseni, kus Kuna krediidivõimelisuse hindamine / krediidiandja vastutus on sisuliselt täielik, tarbija vastutustundlik laenamine on selles kohustus esitada õige ja täielik teave jääb süsteemis keskne, peavad selle rikkumisel deklaratiivseks ning vastutuse jaotuse põhimõte ei kohaldatavad sanktsioonid olema samuti ole tasakaalustatud. tõhusad ja reaalselt hoiatavad. Tarbija poolt (hooletusest) esitatud ebaõige info ei saa seda kohustust vähendada, sest selle kõrval on krediidiandjal jätkuvalt kohustus ilmselged vastuolud või riskid ka avastada. Lisaks eeltoodule ei tähenda FI käsiraamatus ette nähtud „konservatiivne lähenemine“ seda, et tarbija esitatud teave on hindamise sisuline lähtepunkt ja seda tuleks pidada usaldusväärseks. FI käsiraamatu kohaselt peab krediidiandja sissetulekute arvestamisel lähtuma konservatiivsuse põhimõttest ehk olukorras, kus krediidiandjale nähtub erinevatest allikatest (krediiditaotlus, arvelduskonto väljavõte, Pensioniregister, Maksu- ja Tolliamet) keskmiseks tarbija sissetuleku suuruseks erinev summa, tuleb  krediidiandjal arvestada väiksema talle teadaoleva tarbija sissetuleku suurusega. Sellel ei ole mingit seost tarbija esitatud info usaldusväärsuse eeldamisega, vaid on rõhutatud, et tarbija sissetuleku puhul tuleb lähtuda kõige väiksemast numbrist.3 Seega ei teki ka vastuolu järelevalvepraktikaga. Tarbija esitatud teabe usaldusväärsuse absoluutne eeldamine on vastuolus ka Euroopa Kohtu praktikaga, kus on leitud, et tarbija esitatud teave peab olema piisav ja tarbija avaldatud andmetele peavad olema lisatud asjakohased tõendid.4 VÕS § 4034 lg 14 tuleb luua selleks, et tagada riigisisese õiguse täpne kooskõla artikli 18 lõikega 7. Märkuses on viidatud küll direktiivi eesmärgile, kuid sellega ei saa olla vastuolus direktiivi enda säte, s.o artikli 18 lg 7 samasugusel kujul, nagu on ka VÕS § 4034 lg 14. 16 Ettepanek asendada eelnõus VÕS § 4161 lg-s 1 Arvestatud osaliselt / Selgitatud. sõnastus „tarbijakrediidilepingu tingimuste Nii tarbijakrediidilepingu osaline või täielik kohtuväliseks muutmiseks või muul kujul osaliselt refinantseerimine kui ka või täielikult refinantseerimiseks (edaspidi tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmine tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine)" on tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise sõnastusega "tarbijakrediidilepingu osaliselt või meetmed – tegemist on üldmõistega ja sellele täielikult refinantseerimiseks või muul viisil tekstiosa „(edaspidi tarbijakrediidilepingu tarbijakrediidilepingu tingimuste kohtuväliseks ümberkujundamine)“ ka viitab. Küll aga on muutmiseks (edaspidi tarbijakrediidilepingu VÕS § 4161 lg 3 sõnastust muudetud selliselt, ümberkujundamine)" (või ka restruktureerimine, et see viitab selgelt, et tarbijakrediidilepingu vt järgmine lõik). See hõlmaks olemasoleva ümberkujundamisel tuleb krediidiandjal krediidisuhte tingimuste kohandamise viise, mille pakkuda kehtiva tarbijakrediidilepingu sisuks ei pruugi olla refinantseerimine, ning tingimuste muutmist (ehk eristaks selgelt ümberkujundamise ümberkujundamisel on lepingu tingimuste (restruktureerimise) üldmõistena muutmise pakkumine kohustuslik) ning ta refinantseerimisest kui selle erijuhtumist. võib pakkuda ka tarbijakrediidilepingu Ühtlasi palume kaaluda, kas võiks läbivalt nii VÕS osalist või täielikku refinantseerimist (ehk §-s 4161 kui KAVS asjakohastes sätetes asendada ümberkujundamisel on refinantseerimise mõiste "ümberkujundamine" mõistega pakkumine valikuline). "restruktureerimine", mis oleks terminoloogiliselt 3 Ka muud FI käsiraamatu juhised viitavad sellele, et tarbija esitatud teavet tuleb kontrollida. Nt krediidiandja kontrollib tarbija poolt krediiditaotlusel esitatud informatsiooni tõelevastavust teostades päringu näiteks Maksu- ja Tolliametisse, Pensioniregistrisse või palunud tarbijal esitada arvelduskonto väljavõte ja/või muu asjakohase tõendusmaterjali. Sissetulekute kontrollimine arvelduskonto väljavõttelt ei ole kohustuslik, kui tarbija sissetulekute suurust on võimalik kontrollida muu kogutud objektiivse teabe alusel. Lisaks kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud arvelduskonto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Arvelduskonto väljavõte peab olema esitatud piisavalt pika ajavahemiku kohta, et oleks võimalik adekvaatselt hinnata tarbija krediidivõimelisust. 4 C-449/13 – Ca Consumer Finance SA, p 39.  rohkem kooskõlas direktiivi eestikeelse tõlkega Ümberkujundamise mõiste on varasem (nii ning FI järelevalvepraktikas kasutatud mõistetega. VÕS-i kui ka KAVS-i) terminoloogiline valik ning see ei mõjuta sätte sisu. 17 Ettepanek muuta nii tarbijakrediidilepingu mõistet Arvestatud osaliselt / selgitatud (VÕS § 402 lg 1) kui ka krediidilepingu mõistet Eelnõus on vastavalt muudetud VÕS § 402 (VÕS § 401 lg 1) selliselt, et seadusest oleks sätestatud tarbijakrediidilepingu mõistet ja üheselt arusaadav, et krediidileping võib olla nii lisatud eraldi lause selle kohta, et tegemist tasuline leping kui ka tasuta leping, mille puhul võib olla nii tasulise kui ka tasuta lepinguga. antakse krediiti ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist. Sama muudatust ei saa aga teha VÕS §-s 401 üldiselt krediidilepingu mõiste kohta. See ei ole direktiivi ülevõtmiseks vajalik ega ka eelnõu sisuline eesmärk. 18 Ettepanekud: Mittearvestatud/selgitatud (i) kaaluda VÕS § 403 lõike 8 eelnõust välja VÕS § 403 lg 8 eelnõust väljajätmine ei ole jätmist, kuna sätte praktiline kohaldatavus Eesti oleks kooskõlas ettepanekuga taotletavate tingimustes on küsitav eesmärkidega. See reegel vastab täpselt (ii) kui lõike 8 välja jätmine ei ole võimalik, siis direktiivi artikli 2 punkti h viimasele palume sõnastada säte nii, et sellest tuleb selgelt alalõigule. Kuna tegemist on kohaldamisala välja, et see kohaldub vaid suure turujõuga välistuse sättega, siis oleks Eestil ettevõtete osas, kelle põhitegevuseks on pakkuda põhimõtteliselt võimalik tervikuna punkti h infoühiskonna teenuse seaduse tähenduses mitte rakendada. Aga sellisel juhul alluksid infoühiskonna teenust, mis seisneb üksnes või kõik nn “osta nüüd, maksa hiljem” eelkõige sidevahendi abil lepingu sõlmimise tarbijakrediidilepingud täielikult, ilma võimaldamises asjade, teenuste ja muude eelnõu lõigetes 7 ja 8 nimetatud eranditeta lepinguesemete pakkumiseks ja seda tarbijakrediidi reeglitele. See ei oleks aga platvormipõhiselt (nt Amazon jne). Näiteks sisuliselt mõistlik ega vastaks ilmselt ka järgmises sõnastuses: „Kui ettevõtja, kes pakub tehtud ettepaneku eesmärgile. põhitegevusena infoühiskonna teenuse seaduse tähenduses infoühiskonna teenust, mis seisneb Lõige 8 vastab artikli 2 punkti h teisele platvormipõhises sidevahendi abil lepingute poolele. Kui punkti h rakendada, siis tuleb sõlmimise võimaldamises asjade, teenuste ja seda teha tervikuna, olenemata sellest, kui muude lepinguesemete pakkumiseks, ning kes ei ulatuslik praktiline väärtus selle teisel poolel ole Euroopa Komisjoni soovituses 2003/361/EÜ Eesti kontekstis on. määratletud mikro-, väike- ega keskmise suurusega ettevõtja, võimaldab enda pakutava Direktiiviga ei oleks kooskõlas ka asja, teenuse või muu lepingueseme eest tasumisel alternatiivne ettepanek siduda selle maksetähtpäeva tasuta edasilükkamist, ei konkreetse erandi rakendamine täiendava kohaldata käesolevas jaos sätestatut, kui on eeldusega, mille kohaseks peaks täidetud kõik järgmised tingimused: infoühiskonna teenuse pakkumine olema  kolmas isik ei paku asja, teenuse või muu ettevõtja põhitegevuseks. Direktiivis endas ei lepingueseme finantseerimiseks krediiti ole sellist kitsendust, seetõttu ei oleks selle ega omanda tarbijakrediidilepingust riigisiseselt ettenägemine direktiiviga tulenevat nõuet tarbija vastu; kooskõlas.  maksetähtpäev on kuni 14 päeva alates asja või muu lepingueseme üleandmisest või teenuse osutamisest;  tasumisega viivitamise korral võib tarbijalt nõuda vaid viivist käesoleva seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ja  võla sissenõudmiskulusid vastavalt käesoleva seaduse §-le 113². Kokkuvõttes aitab selline täpsustus eristada suured rahvusvahelised internetikaubamajad, kellele säte on mõeldud, nendest suurettevõtetest, kes pakuvad oma kaupade müüki e-poes piiratud mahus ja ühe kõrvaltegevusena ning kelle ärimudel ei eelda, et platvormipõhine kaupade müük e-kanalis on nende põhitegevuseks. Juhul kui VÕS § 403 lõike 8 sõnastust vastavalt muudetakse, palume lisada ka seletuskirja täiendavad selgitused. Isikuandmete kaitse seadus 19 Ettepanek kaaluda direktiivi artikli 19 ülevõtmist Selgitatud. muus seaduses kui IKS, näiteks KAVS-is või Eelnõu koostamisel kaaluti seda küsimust KAS-is. Esiteks ei muuda ainuüksi asjaolu, et põhjalikult. Artikkel 19 näol on tegemist regulatsioon puudutab isikuandmete töötlemist, regulatsiooniga, mis on tarbijakrediidi ja seda automaatselt andmekaitseõiguslikuks andmekaitse n-ö piirimail, kuid enda sisult on põhiregulatsiooniks. Teiseks toob regulatsiooni siiski tegemist reeglitega, mis kaitsevad paigutamine IKS-i kaasa süsteemse tarbija kui andmesubjekti õigusi ja kuuluvad kõrvalekaldumise seaduse reguleerimisalas. IKS seega temaatiliselt IKS-i. Samuti ei ole artikli kehtestab andmetöötluse põhimõtted ja 19 ülevõtmiseks ka IKS-ile mitte ühtegi järelevalveraamistiku. Tarbijakrediidi spetsiifiliste paremat alternatiivi. Nagu eelnõu kohustuste lisamine seadusesse laiendab IKS-i seletuskirjas on selgitatud, siis KAVS, KIOS esemelist kohaldamisala valdkondlikuks ja KAS on subjektipõhised seadused ja eriregulatsiooniks, mis ei ole kooskõlas seaduse kohalduvad üksnes Finantsinspektsiooni ülesehitusega. Kolmandaks ei ole veenev järelevalve subjektidele. Krediidiregistrite argument, et normid ei sobi eraõiguslikku või regulatsioon ei sobiks sinna. Justiits- ja subjektipõhisesse seadusesse. Neljandaks ka viide Digiministeerium ei nõustu ka sellega, et Saksamaa lahendusele ei ole määrav ega siduv. teiste riikide valikute hindamine oleks Riigisisene normitehniline valik peab lähtuma asjakohatu. Loomulikult ei ole see määrav Eesti õigussüsteemi ülesehitusest ja seaduste ega siduv. Kuid see on üheks kaalutluseks, vahelisest kooskõlast, mitte teise liikmesriigi mida riigisiseste valikute tegemisel tehnilisest lahendusest. arvestada. Kusjuures, eelnõu koostamisel on võrdlusena tuginetud Saksamaa lahendustele, mis on Eesti õigussüsteemile olnud oluliseks eeskujuks. Tervikuna on eelnevat arvestades reeglite ettenägemine IKS-is võimalikest variantidest parim lahendus. 20 Ettepanek viia IKS § 101 lg 1 sõnastus kooskõlla Mittearvestatud / selgitatud. direktiivi artikkel 19 sõnastusega: andmete Eelnõu on direktiivi artikliga 19 kooskõlas. reguleerimise asemel reguleerida „andmebaase“. Esiteks on oluline, et see, kas kasutada Eelnõus toodud sõnastus on oluliselt laiem eelnõus sõna register või andmebaas, on sõnastus kui direktiivis. Nimelt kasutab direktiiv terminoloogiline küsimus, mis ei mõjuta sõna „andmebaas“. Eelnõu aga nimetab eelnõu sisu. Sõltumata sellest, kas nimetada konkreetseid andmeid, mida registrite poolt seda andmete kogumit andmebaasiks, töödeldakse. See tähendab, et eelnõu sõnastus viib andmekoguks või registriks, on sisuline ka andmete töötlemise ebaselge ulatusega tulemus sama. reguleerimiseni, mida ei pruugi isegi direktiivi viidatud andmebaasis olla. Direktiivi artiklist 19 tulenev kohaldamisala on selgelt piiritletud Termin register vastab hetkel Riigikogu andmebaasidega, mida kasutatakse tarbija menetluses oleva krediiditeabe jagamise krediidivõimelisuse hindamiseks seaduse eelnõu sõnastusele. Sellise kooskõla tarbijakrediidilepingu kontekstis. Eelnõu kohaldab tagamine (ka sõnastuslikult) on oluline, uusi kohustusi: „registri pidajale, mis sisaldab kuivõrd loodavad IKS-i reeglid hakkavad käesoleva seaduse §-s 10 sätestatud võlasuhte tulevikus kohalduma ka krediiditeabe rikkumisega seotud andmeid või muud sarnast jagamise seaduse kohaselt tegutsevale tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks krediiditeaberegistrile. On loogiline, et IKS-i kasutatavat teavet, sealhulgas tarbija tulevase sõnastus arvestab krediiditeabe jagamise maksekäitumise tõenäosuse väärtust seaduse eelnõu sõnastusega. Vastavad (krediidiskoori).“ Sõnastus erineb direktiivi selgitused on lisatud eelnõu seletuskirja. sõnastustest, st tegemist on määratlemata õigusmõistega, mis võimaldab regulatsiooni Teiseks. Eelnõu terminoloogia ja ka lõikes 1 kohaldada ulatuses, mis ületab direktiivist selle sisustamine, missuguseid andmeid tulenevad piirid. Selline sõnastus toob kaasa sisaldavad registris kõnealuse paragrahvi olukorra, kus IKS § 101 lg 1 kohaldatakse ka kohaldamisalas on, ei ole vastuolus artikliga andmekogudele, mis ei ole direktiivi tähenduses 19. Lõike 1 täiendused on selgitava andmebaasid, vaid mida kasutatakse laiemalt iseloomuga. Nende mõte on tagada, et majandusliku tausta hindamiseks või muudes regulatsioon oleks 1) arusaadav 2) piiritletud õigussuhetes. selliselt, et see vastaks direktiivi eesmärgile Õigusselguse põhimõttest tulenevalt peab hõlmata just krediidiregistrid, mitte mis tahes regulatsiooni kohaldamisala olema üheselt andmekogud, kust võiks tarbijate määratletud. Eelnõu sõnastus „muu sarnane teave“ krediidivõime hindamiseks materjale saada. ei sisalda objektiivseid ega kontrollitavaid Ilma sellise täienduseta ei oleks lõike 1 kriteeriume, mille alusel oleks võimalik üheselt sõnastus Justiits- ja Digiministeeriumi tuvastada, millised andmekogud kuuluvad sätte hinnangul piisavalt selgelt määratletud. Need kohaldamisalasse ja millised mitte. Seega eelnõu selgitused ja põhjendused on esitatud ka sõnastus ei taga piisavat etteaimavatust eelnõu seletuskirjas. registripidajatele ega võimalda selgelt hinnata regulatsiooni Seega lõike 1 regulatsiooni mõte on just IKS- ulatust. i lisatava uue § 101 kohaldamisala Direktiivi eesmärk ei ole reguleerida mis tahes piiritlemine. Viide muule sarnasele tarbija andmeid või ka mis tahes andmekogusid, mis krediidivõimelisuse hindamiseks võivad sisaldada majanduslikku või kasutatavale teabele hõlmab tulevikus maksekäitumist puudutavat teavet, vaid positiivset krediidiinfot ning ühe eraldi spetsiifiliselt krediidivõimelisuse hindamiseks mainitud näitena krediidiskoore. Seda, miks kasutatavaid krediidiandmebaase. Seega IKS on vajalik selgelt ära tuua, et § 101 lg 1 sõnastus ei ole kooskõlas direktiivi reguleerimisalasse on hõlmatud negatiivne ja sõnastuse/terminiga ning viib andmete töötlemise positiivne krediidiinfo ning ka ebaselge ulatusega reguleerimiseni, mida ei pruugi krediidiskoorid, on samuti põhjendatud isegi direktiivi viidatud andmebaasis olla. seletuskirjas (ja ka allpool toodud märkuse vastuses). Kuna positiivset krediidiinfot sisaldavat registrit eelnõu koostamise ajal veel ei ole ning krediidiskoor on teisalt jällegi hetkel praktikas kasutatav näitaja, kuid ei ole välistatud, et tulevikus praktika muutub ja turule tekivad ka sarnased muud näitajad, siis on lõikesse 1 siiski soovitud jätta teatavat paindlikkust. Seda võimaldabki muule sarnasele krediidivõimelisuse hindamiseks  kasutatavale teabele viitamine. See, et seaduse tekst on taotluslikult jäetud üldisemaks, et tagada selle tulevikukindlus ja sobitumine võimalike erinevate üksikjuhtumite asjaoludega, on praktikas tavapärane. Eelnõu seletuskiri annab aga juhised selle rakendumisest eelnõu koostamise ajal silmas peetud olukordade kohta. 21 Ettepanek viia IKS § 101 lg 2 sõnastus kooskõlla Arvestatud. direktiivi artikkel 19 sõnastusega ning eemaldada Eelnõu lõige 2 on täpses vastavuses direktiivi registrite kohustus kontrollida, kas tarbijakrediiti artikli 19 lõikega 2, see ei välju direktiivi pakkuv krediidiandja järgib IKÜM-i nõudeid raamidest ning tuleb sellisel kujul üle võtta. Direktiivi art 19 lg 2 kohaselt peavad liikmesriigid Küll aga ei pea registripidaja teostama tagama, et juurdepääs on üksnes järelevalve all sisulist kontrolli selle üle, kas ligipääsu olevatel ja IKÜM-i järgivatelt krediidiandjatel. taotlev krediidiandja andmekaitsealaseid IKS § 101 lg 2 paneb aga hoopis registripidajale nõudeid järgib või mitte. Registripidajal on sisulise kontrollikohustuse hinnata krediidiandja õigus lõpetada või peatada krediidiandja andmekaitsenõuete järgimist, varasemaid ligipääs registrile, kui Andmekaitse rikkumisi ja esitatud kinnituste piisavust. Direktiiv Inspektsioon keelab ettekirjutisega ei näe ette, et andmebaasi pidajale (vastutava isikuandmete töötlemise või tuvastab raske töötlejana) kohustust teostada sisulist rikkumise. Pikem selgitus vastava registrile andmekaitsealast auditit krediidiandja üle. Seega ligipääsu saamise eelduse kohta on lisatud lg-st 2 tulenev kohustus on olemuslikult riikliku eelnõu seletuskirja. järelevalve ülesanne, st eelnõust tulenev registripidaja kontrollikohustus on ebaproportsionaalne ning õiguslikult ebaselge, väljudes ilmselgelt direktiivi piiridest. Register saab ainult kontrollida, kas krediidiandjal, kes soovib juurdepääsu on FI luba vastavas valdkonnas tegutseda ning ega AKI ei ole teinud otsuseid, millest nähtuks, et krediidiandja ei järgi IKÜM-i nõudeid. 22 Ettepanek viia IKS § 101 lg 2 sõnastus kooskõlla Arvestatud / selgitatud. direktiivi artikkel 19 sõnastusega ning eemaldada Lõikega 2 seonduvat on juba selgitatud nõuded andmebaasis andmete koosseisule, mida eespool. direktiivi artikkel 19 lg 4 ette ei näe. Lõiget 4 on eelnõu kooskõlastamise käigus Konkreetse normi puhul on oluline, et direktiivi saadud tagasisidet arvestades muudetud, artikli 19 lõige 4 ei kohusta muutma olemasolevaid sealt on eemaldatud reegel põhi- ja andmestruktuure ega kohusta avaldama kõrvalnõuete eristamise kohta. Küll aga konkreetse andmekoosseisuna põhisumma ja andmetöötluse IKS § 10 alusel tuleb järgida kõrvalnõuete eristamist. Direktiivist tuleneb AKI maksehäirete avaldamise juhist, sh üksnes, et andmebaasis peab olema teave a) eristama põhi- ja kõrvalnõudeid. tarbijate võlgnevuste kohta krediidi tagasimaksmisel, b) krediidi liik ja c) krediidiandja Andmekoosseis peab arvestades kõnealuse nimi. Seega ei ole eelnõuga põhjendatud panna regulatsiooni eesmärke reguleerida kohustust andmebaasi haldajale andmesüsteemi krediidivõimelisuse hindamiseks ümberkujundamiseks ulatuses, mis ületab kasutatavaid registreid, olema kindlasti direktiivis sätestatud piire. nähtav krediidiandjale.  Lisaks tõusetub praktikas küsimus, kellele peab vastav andmekoosseis olema nähtav ja kättesaadav Küsimus sellest, kui palju andmeid peab – kas tarbijale või krediidiandjale, kes päringu registris minimaalselt nähtuma, on otsustatud teostab. Juhul kui nähakse ette, et ka krediidiandja juba direktiivi kehtestamisel Euroopa Liidu saab vastava teabe, sealhulgas krediidi liigi ja seadusandja poolt ära. Riigisiseselt ei ole krediidiandja nime, võib tekkida olukord, kus võimalik seda muuta. krediidiandjale väljastatakse liiga palju andmeid. Krediidiandja peab kontrollima makseajalugu ja maksekäitumist, mitte seda, kelle ees ja millise krediidiliigi alusel ollakse maksehäires. Samuti tekib küsimus, kas krediidiandja nime avalikustamine võib minna vastuollu krediidiasutuste seaduses sätestatud pangasaladuse sätetega. 23 Ettepanek piirduda direktiivi art 19 sõnastusega Mittearvestatud / selgitatud ning kohandada regulatsiooni üksnes Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul saab krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavatele andmebaase, milles sisalduvad mh ka andmebaasidele, mitte eraldiseisvatele krediidiskoorid, kasutada tarbija analüütilistele teenusele. krediidivõimelisuse hindamiseks. Seetõttu Esiteks ei sisalda direktiiv terminit ega mõistet peavad need ka eelnõukohase IKS § 101 „register“, vaid kasutab terminit „andmebaas“. kohaldamisalas olema. Millegi nimetamine Seetõttu tuleb eelnõu tekst? korrigeerida ja “analüütiliseks teenuseks” ei muuda selle kasutada läbivalt direktiiviga ühtseid termineid. sisu. Krediidiskoori määramise teenuse Direktiivi artikkel 19 reguleerib raames kasutatakse tarbija isikuandmeid. krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavaid Nende andmete pinnalt väljastatakse andmebaase („databases used for assessing konkreetse tarbija tulevase maksekäitumise consumers’ creditworthiness“). Direktiivi sõnastus tõenäosuslikuks hindamiseks skoor. Nendest ei nimeta krediidiskoore ega muid analüütilisi andmetest erinevate tarbijate kohta, sh teenuseid ning ei näe ette, et kogu krediidiskooridest moodustub kokku krediidivõimelisuse hindamisega seotud andmebaas ehk register. See on osa tarbija analüütika tuleb automaatselt allutada krediidivõimelisuse hindamiseks andmebaasidega samale regulatsioonile. kasutatavatest andmebaasist, millele peab IKS § 10¹ laiendab kohaldamisala lisaks registrile direktiiv kohalduma. ka „muud sarnast tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavat teavet, sealhulgas Teisisõnu. Krediidiskoore sisaldavad krediidiskoore“. Selline laiendus ei tulene otseselt registrid on vaieldamatult direktiivi artikli 19 direktiivi tekstist ega selle eesmärgist, milleks on kohaldamisalas. Need on otseselt seotud tagada krediidiandjate mittediskrimineeriv tarbija krediidivõimelisuse hindamisega. juurdepääs krediidiandmebaasidele ja vältida Seda kinnitab võrdlus Saksamaaga, kus konkurentsimoonutusi. eelmise tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 Krediidiskoor ei ole andmebaas, vaid statistiline andmebaasidele juurdepääsu käsitlev art 9 on hinnang, mis võib tugineda mitmele andmeallikale üle võetud BDSG §-i 30. BDSG ning mis ei pruugi olla registri ega andmebaasi osa. kommentaarides on sõnaselgelt välja toodud, Skoor kui eraldiseisev teenus ei kujuta endast et see kohaldub Saksamaal Schufale, kelle krediidivõimelisuse andmebaasi direktiivi artikli üks peamine teenus on just tarbijate kohta 19 tähenduses. krediidiskooride väljastamine (vt nt BeckOK Meile teadaolevalt ei ole Euroopa Liidu DatenschutzR/Pohl-Schönmehl BDSG § 30 liikmesriikides käesoleva direktiivi ülevõtmisel Rn. 12; Paal/Pauly/Pauly, 4. Aufl. 2026, üldiseks suunaks kujunenud krediidiskooride BDSG § 30 Rn. 3). automaatne allutamine andmebaaside  regulatsioonile. Kui Eesti otsustab kehtestada Eraldi väärib märkimist ka see, et eelnõuga ei rangema ja laiapõhjalisema regulatsiooni soovita kuidagi muuta eraldiseisvalt ilma selge mõjuanalüüsi ja põhjenduseta, võib see kohustuslikuks erinevate kõnealuses sättes asetada Eesti ettevõtjad ebasoodsamasse nimetatud andmeliikide kasutamist. See, konkurentsiolukorda võrreldes teiste missuguseid andmeid peab krediidiandja liikmesriikidega. tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks Samuti tekib küsimus, millist eesmärki koguma, on nähtud ette VÕS §-is 4034 lõikes krediidiskoori eraldi eelnõusse sissetoomine 2. Samuti on VÕS-is nähtud ette see, et täidab. Krediidiskoori pärimine krediidiandja krediidiandja kogub need andmed tarbijalt poolt ei ole kohustuslik, st krediidiandja ei ole ning asjakohastest sise- ja välisallikatest, sh kohustatud tarbija krediidivõimelisuse hindamisel erinevatest registritest. Eelnõukohases IKS kasutama ühe teabeühikuna registrite poolt §-s 101 nähakse ette nõuded nimetatud väljaarvutatavat krediidiskoori. Käesolev teabe registritele. Siit ei ole tuletatav koosseisu laiendamine krediidiskooriga võib krediidiandjale kohustus mingeid kindlaid praktikas viia selleni, et tõlgendatakse andmeliike registrist pärida - seda ei krediidiskoori pärimist ja kasutamist negatiivse maksehäireinfo kohta ega ka krediidiandjale kohustuslikuna samamoodi nagu krediidiskooride kohta. See küsimus ei ole seda on maksehäired. Direktiiv ei pane IKS-i kohaldamisalas. krediidiandjale sellist kohustust. 24 Ettepanek viia IKS § 101 lg 5 seletuskiri kooskõlla Arvestatud / Selgitatud direktiivi mõttega ning avada, kas lubatud on Tegemist on paralleelselt kohalduvate kõnealune teavitus saata koos IKÜM-is nõutud regulatsioonidega, st direktiiv täiendab isikuandmete töötlemise teavitusega. IKÜM-is sätestatut. Praktikas võib siiski nii IKS § 101 lg 5 tuleneb 30-päevane direktiivist kui ka IKÜM-ist tuleneva teavitamiskohustus absoluutse nõudena. Eelnõu teavituse teha koos. Teisisõnu, IKS § 101 lg 5 seletuskiri ütleb, et see teavitamiskohustus on loomine IKÜM-i kõrvale ei tähenda, et täiendav IKÜM’is ettenähtud tarbija peaks faktiliselt saama kaks eraldi teavitamiskohustusele. Eelnõust jääb aga teavitust. Piisab ühest teavitusest, aga selle selgusetuks, kas seadusandja peab silmas, et juures peab mõlema reeglite kogumi nõudeid andmebaasipidaja peaks edastama kaks (2) eraldi järgima. teavitust tarbijale, mis ei ole põhjendatud. Juhime Eelnõu seletuskirja on vastavalt täiendatud. tähelepanu, et direktiiv ei sisalda keeldu kohaldada IKÜM-i teavitamiserandeid. Seetõttu kitsendab Teiseks. Teavituse peab eelnõu kohaselt eelnõu põhjendamatult IKÜM-ist tulenevat esitama tarbijale registripidaja. Artikli 19 normihierarhiat ning võib viia olukorrani, kus lõike 7 esimene lause paneb selles ette nähtud registripidaja peab teavitama ka juhtudel, kus see kohustuse registripidajale (see võetakse üle on objektiivselt võimatu või ebaproportsionaalne. lõikesse 4). Artikli 19 lõike 7 teine lause on Lisaks ei ole ka selge, kas lubatud on kokkulepped, sõnastatud umbisikuliselt, kuid artikli 19 et võlgnikku teavitab isik, kes andmeid registrile lõike 7 ülesehitust ja kahe lause omavahelist edastab/sisestab. Rõhutame, eelnõu ei sätesta ega seotust arvestades kohaldub ka teises lauses seletuskiri ei selgita, kelle kohustus on tagada ette nähtud kohustus samuti registripidajale. teavitamiskohustuse täitmiseks vajalike Samamoodi on see ette nähtud ka Saksmaal kontaktandmete olemasolu – kas vastavad ja Austrias direktiivi ülevõtmise eelnõudes, kontaktandmed peab registripidajale mis panevad vastava teavitamiskohustuse edastama/andma registrisse andmete sisestaja või registripidajale. Seetõttu on ka lasub registripidajal iseseisev kohustus need 1 eelnõukohases IKS § 10 lõikes 5 nähtud andmed pärida Rahvastikuregistrist vastav kohustus ette registripidajale. Tema on teavitamiskohustuse täitmiseks. Regulatsiooni selle kohustuse täitmise eest vastutav, nii  ebaselgus selles küsimuses tekitab olulise nagu see toimib praegu IKÜM artikli 14 õigusselgusetuse ning mõjutab otseselt kohustuse kohaselt. Registripidajal on endal võimalik täitmise praktilist teostatavust. kontaktandmeid õigustatud huvi alusel Lisaks võib IKS § 101 lg 5 sõnastus kaasa tuua rahvastikuregistrist saada. olukorra, kus registripidaja vastutab teavituse kätte Kuid ei ole välistatud, et registripidaja saamata jäämise eest ka siis, kui kontaktandmed kasutab teavituse tegemiseks mõnda pärinevad krediidiandjalt ning registripidajal täitmisabilist, näiteks registripidaja ja puudub võimalus nende õigsust kontrollida. krediidiandja vahel sõlmitava kokkuleppe Direktiiv näeb ette tarbija teavitamise kohustuse, alusel krediidiandjat. See ei oleks eelnõuga kuid ei sätesta teavituse kättetoimetamise vastuolus. Teisalt aga on krediidiandjal ja standardit ega kehtesta objektiivset vastutust registripidajal omavahelises lepingulises teavituse kättesaamise eest. Samuti ei tulene suhtes võimalik reguleerida seda, kas direktiivist nõuet, et teavituse peab tingimata krediidiandja peab registripidajale tarbija edastama registripidaja, vaid et tarbija teavitamine olemasolevad kontaktandmed edastama, et peab olema registripidaja saaks teavitamiskohustuse tagatud. siiski ise täita. Eelnõu seletuskirja on Ebaselgeks jääb ka see, millisest hetkest hakkab vastavate selgitustega täiendatud. kulgema IKS § 101 lg 5 p-s 1 sätestatud 30- päevane tähtaeg. Sõnastuse kohaselt tuleb teavitus esitada 30 päeva jooksul tarbijakrediidilepingust Kolmandaks. Seletuskirja on täiendatud ja tuleneva võlgnevuse registrisse kandmisest täpsustatud, et teavituse saatmiseks ei ole arvates, kuid eelnõust ei nähtu üheselt, mida direktiivis ette nähtud konkreetset viisi ega peetakse registrisse kandmise hetkeks – kas seda, vormi. Põhjenduspunktis 57 viidatakse ühe kui andmed sisestatakse registrisse, kui need võimalusena tarbijale e-kirja saatmisele. muutuvad tarbijale endale nähtavaks või kui need Registripidajal on seetõttu võimalik valida muutuvad ka teistele päringuõigust omavatele teabe edastamiseks ise mõistlik viis, isikutele avalikuks. Selline ebaselgus mõjutab arvestades ka seda, missugused otseselt teavitamiskohustuse tähtaegade kontaktandmed tal konkreetse tarbija kohta arvutamist ja kohustuse praktilist täitmist. olemas on. Seetõttu teeme ettepaneku sätestada, et teavitamiskohustus loetakse täidetuks teavituse Neljandaks. Tähtaja kulgemise algushetkena mõistlikul viisil saatmisel, võttes arvesse ka on direktiivi artikkel 19 lg 7 määratlenud just direktiivi preambuli punkti 57, mis viitab andmete andmebaasi kandmise, seda rohkem võimalusele saata hoiatusteade e-posti teel. Lisaks konkretiseerimata. Inglise keeles on palume täpsustada teavitamiskohustuse täitmise kasutatud andmebaasi kandmise kohta eest vastutav isik ning selgelt määratleda hetk, sõnastust registration, saksa keeles millest alates hakkab kulgema seaduses sätestatud Eintragung, mis väljendavad sama mõtet, 30-päevane tähtaeg nagu eesti keeles registrisse kandmine. 30 päeva hakkab seetõttu kulgema andmete registrisse kandmisest. See ei ole direktiivi sõnastuse kohaselt otseselt seotud nende nähtavaks tegemisega. 25 Ettepanek viia IKS § 101 lg 6 sõnastus kooskõlla Arvestatud. direktiivi artikkel 19 sõnastusega, mille kohaselt Eelnõu on muudetud. Eelnõu uue sõnastuse peab liikmesriik tagama kaebuste esitamise kohaselt peab registripidaja tagama vastava menetluste olemasolu, mille looma juurde uut korra olemasolu. See hõlmab nii juba praegu vaide esitamise mehhanismi. olemasolevaid meetmeid, mis juba vastavad IKS § 101 lg-ga 6 dubleeritakse lõike 6 nõuetele, kui ka selliseid vaidemenetluse/vaidluste esitamise võimaluse mehhanisme, mille registripidaja peab loomise kohustus. Direktiivi art 19 lg 8 nõuab looma. Vastav selgitus on lisatud ka eelnõu kaebuste esitamise menetluste olemasolu, mille seletuskirja. eraldiseisva vaidluste menetlemise korra loomist. Direktiiv (EL) 2023/2225 artikkel 19 ei Nimelt IKÜM-i alusel on andmesubjektidel õigus sisalda täpsemaid registris olevate andmete vastuväite esitamisele, õigus andmete vaidlustamise nõudeid, sh menetlustähtaega, parandamisele ja kustutamisele ja õigus pöörduda vaidlustatud andmete ajutise märgistamise järelevalveasutuse poole. IKS eelnõu loob kohustust ega registripidaja ja andmeesitaja täiendava, sisuliselt paralleelse menetluskohustuse vastutuse jaotust andmete õigsuse ilma selge piiritlemiseta IKÜM-ist tulenevate kontrollimisel ja vaidluste lahendamisel. õigustega, mis võib kaasa tuua normikonflikti ja Eelnõu autorid leiavad, et sarnaselt muule menetlusliku dubleerimise ehk põhjendamatu artikli 19 regulatsioonile ja seal sisalduvatele ressursi ja kulude kaasnemise. Eelnõu seletuskirja kohustustele, millel on selge paralleel lg 6 selgituses mööndakse, et regulatsioon on IKÜM-iga, tuleb ka siinkohal lähtuda sisuliselt sarnane IKÜM-ist tulenevale vastuväite eelkõige IKÜM-is sätestatust. Eelnõu esitamise õigusega ning omab eelkõige selgitavat seletuskirja on vastavalt ka täiendatud. tähendust. Teisalt sätestatakse ja selgitatakse selgesõnaliselt, et registripidaja peab looma eraldiseisva sisemise menetluse, mille kaudu tarbija saab registris sisalduvat teavet vaidlustada, sealhulgas looma veebilehel vastava vormi või muu lahenduse ning vaatama esitatud vaidlustused läbi mõistliku aja jooksul. Selline käsitlus viitab uue iseseisva menetluskohustuse loomisele, mis ei ole pelgalt selgitava iseloomuga, vaid paneb andmebaasi haldajale täiendavaid organisatsioonilisi ja menetluslikke kohustusi. Seletuskirjas esitatud selgitus on vastuoluline ega käsitle direktiivist ja IKÜM-ist tulenevat andmesubjekti vastuväiteõigust ning andmebaasi andmete vaidlustamise menetlust oma olemuselt samaväärse ja ühetaolise menetlusena. Seletuskirjast jääb selgusetuks ka vaidluste lahendamise ajaline põhjendatus „mõistliku aja jooksul“, mis on ilmselgelt iga tarbija jaoks erinev ajaühik. Samuti on eelnõus kasutatud mõiste „hõlpsasti“, mis on sisustamata ja subjektiivne ning ei anna registripidajale ega andmesubjektile piisavat õigusselgust. Lisaks ei sätesta eelnõu menetlustähtaega, vaidlustatud andmete ajutise märgistamise kohustust ega registripidaja ja andmeesitaja vastutuse jaotust andmete õigsuse kontrollimisel ja vaidluste lahendamisel. Arvestades regulatsiooni rikkumisega kaasnevat sanktsioonitaset, peab selline kohustus olema selgelt piiritletud ning menetlusraamistik üheselt mõistetav. Leiame, et kuivõrd tegemist on tarbija õigusega vaidlustada andmebaasi sisestatud andmeid, on põhjendatud lähtuda vaidluste lahendamisel ja vastamisel IKÜM-ist tulenevast tähtajast, s.o  andmesubjektile (tarbijale) vastamise tähtaeg ühe kuu jooksul vastava pöördumise saamisest ning vajadusel vastamise tähtaja pikendamisest IKÜM art 12 lg 3 alusel, millest tuleb andmesubjekti (tarbijat) teavitada koos põhjendusega. Seetõttu teeme ettepaneku sätestada selge menetlustähtaeg ja üheselt määratletud menetlusraamistik ning hinnata, kas IKÜM-ist tulenevad andmesubjekti õigused ei kata juba direktiivi artiklis 19 sätestatud nõuet kaebuste esitamise menetluse olemasolu kohta. 26 Ettepanek viia IKS § 711 sõnastus kooskõlla Arvestatud osaliselt / selgitatud. direktiivi artikkel 44 sõnastusega, mille kohaselt Kuivõrd direktiivi artikkel 19 võetakse üle peab liikmesriik kehtestama tõhusad, IKS-i ja need reeglid on käsitletavad proportsionaalsed ja hoiatavad sanktsioonid, mille andmekaitse reeglitena, siis peab nende aga üle võtma IKÜM-i trahve ja trahvimäärasid, rikkumisele kohalduma ka IKS-i mis on nagunii andmekaitse nõuete rikkumise eest sanktsioonide regulatsioon. ette nähtud. Samas arvestades eelnõu kooskõlastamisel saadud tagasisidet on eelnõus IKS-i väärteotrahvi maksimaalset määra korrigeeritud ja nähtud kompromissina ette IKS-is kasutatavatest määradest madalam määr 10 000 000 eurot. Krediidiandjate ja -vahendajate seadus 27 Ettepanekud: Arvestatud osaliselt / Selgitatud. (i) Täpsustada seaduse tasandil proportsionaalsuse (i) Märkusest tulenevalt on KAVS § 50 lõike põhimõtte rakendamist krediidivõimelisuse 3 sõnastust täiendatud selliselt, et see sätestab hindamisel. KAVS § 50 lg 3 tuleks sõnastada viisil, teabe kontrollimise kohustuse asjakohaselt. et teabe „asjakohane kontrollimine“ alluks VÕS § Küll aga ei ole võimalik KAVS § 50 lg-s 3 4034 lg 2 proportsionaalsuse põhimõttele ning et eraldi sätestada kontrolli ulatust ja sõltumatult kontrollitava dokumentatsiooni meetodeid, kuna selline sõnastus ei ole kasutamine ei oleks universaalne kohustus, vaid direktiivi (EL) 2023/2225 artikli 18 lõike 3 sõltuks krediidi liigist ja riskitasemest. Sellest teise lõiguga kooskõlas. Vt täpsemaid tulenevalt teeme ettepaneku KAVS § 50 lg 3 põhjendusi Pangaliidu märkus 29 vastusest. muutmiseks järgmises sõnastuses: (ii ) Hindamistoimingute proportsionaalsuse “Krediidiandja või -vahendaja kontrollib põhimõte tuleneb juba eelmisest krediidivõimelisuse hindamiseks kogutud teavet tarbijakrediidi direktiivist 2008/48/EÜ. Selle asjakohaselt, arvestades võlaõigusseaduse § 4034 rakendamiseks ei ole võimalik ette anda lõikes 2 sätestatud hindamise ulatust. Kontrolli ühest juhist, kuna see võib olla sõltuv ulatus ja meetod peavad olema vajalikud ja konkreetsest tarbijast ja taotletavast proportsionaalsed, lähtudes krediidi liigist, krediidist. Küll aga on seletuskirja lisatud kestusest, summast ja krediidist tulenevatest üldisem näide antud põhimõtte riskidest.” ilmestamiseks. (ii) Täpsustada seletuskirjas (iii) Vastav selgitus on lisatud eelnõu proportsionaalsuse põhimõtte rakendamist. seletuskirja. Seletuskirjas tuleks selgitada, milliste objektiivsete kriteeriumide alusel krediidiandja määrab krediidivõimelisuse hindamise ulatuse ning kuidas on võimalik diferentseerida  hindamistoiminguid erinevate krediiditoodete, riskitasemete ja rahaliste kohustuste suuruse alusel. (iii) Täpsustada seletuskirjas „tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise“ tähendust. Õigusselguse tagamiseks tuleks seletuskirjas üheselt selgitada, et hinnata tuleb üksnes sõlmitavast tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimalikku suurenemist, mitte tarbija kõigi olemasolevate krediidikohustuste võimalikku muutumist. 28 Ettepanek tunnistada KAVS § 50 lg 4 kehtetuks, Mittearvestatud / Selgitatud. kuna direktiivist tulenev kontrollikohustus on juba KAVS § 50 lg 4 seletuskirja kohaselt on kaetud § 50 lg-ga 3, lõige 4 läheb direktiivi üheks maksevõime kontrollimise allikaks nõuetest kaugemale, säte tekitab praktikas konto väljavõte ning krediidivõimelisuse õiguslikku ebaselgust ja tõendamiskoormuse hindajal tuleb võimalusel seda ka tarbijalt põhjendamatut suurenemist ning võib viia küsida. Kui tarbija vastavat väljavõtet ei ülereguleerimiseni võrreldes teiste esita, tuleb hindajal veenduda, et liikmesriikidega. krediidivõimelisuse hindamine muude allikate alusel on võimalik ja piisav. Kui krediidiandja või -vahendaja sise-eeskirjas on krediidivõimelisuse hindamise metoodikas välja toodud, kuidas kogutakse tarbija kohta info muudest allikatest nii, et see on piisav, ei ole kohustuslik ka väljavõtet küsida. Kui hindamiseks on küsitud väljavõte, kui tarbija keeldub selle esitamisest, on hindaja kohustus tõendada, et muude allikate alusel tarbija krediidivõime hindamine annab selleks piisavad alused. Eeltoodust tulenevalt ei ole tarbija konto väljavõtte küsimine igal korral kohustuslik, aga kui see juba olemas on, tuleb seda maksevõime hindamiseks ka kasutada. Eelnõu autorid ei nõustu, et KAVS § 50 lg 4 läheb direktiivi (EL) 2023/2225 nõuetest kaugemale. Eelmise tarbijakrediidi direktiivi osas on Euroopa Kohus leidnud, et see ei loetle ammendavalt andmeid, mille põhjal peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisust hindama, ega täpsusta, millisel viisil seda teha tuleb.5 Sama kehtib ka uue tarbijakrediidi direktiivi kohta. Kuna tegemist on lahtise loeteluga, on Euroopa Komisjon kinnitanud, et liikmesriigid saavad täpsustada, milline võib olla 5 C-449/13 – CA Consumer Finance, p 36.  krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatav vajalik ja proportsionaalne teave. Liikmesriigi kitsendusi saab omakorda kinnitada või ümber lükata Euroopa Kohus. Eelnõu autorid leiavad, et kuna konto väljavõtte küsimine ei ole absoluutne kohustus ja krediidiandja saab hinnata, kas krediidivõimelisust on võimalik hinnata ka muu teabe alusel, on KAVS § 50 lg 4 kooskõlas direktiivi (EL) 2023/2225 eesmärkidega ning ei lähe selle regulatsioonist kaugemale. 29 Ettepanek õigusselguse tagamiseks seletuskirjas Arvestatud. selgesõnaliselt kinnitada, et KAVS § 503 ei piira Eelnõu seletuskirjas on täpsustatud, et krediidivõimelisuse hindamise läbiviimist eelnõuga loodav KAVS § 503 ei piira riskipõhiselt ega krediidiandja õigust kujundada krediidivõimelisuse riskipõhise hindamise oma krediidipoliitikat objektiivsete ja läbiviimist ega krediidiandja õigust proportsionaalsete riskikriteeriumide alusel. kujundada enda krediidipoliitikat Elukoha või piiriülese olukorraga seotud erinev objektiivsete ja proportsionaalsete kohtlemine ei ole käsitatav diskrimineerimisena, riskikriteeriumite alusel. kui see põhineb igakülgselt põhjendatud objektiivsetel kriteeriumidel, eelkõige andmete kättesaadavusel, nende usaldusväärsusel ning sissenõudmise teostatavusel. Samuti ei tohiks seda mõista nii, et see paneb krediidiandjatele või krediidivahendajatele kohustuse osutada teenuseid valdkondades või geograafilistes piirkondades, kus nad äritegevusega ei tegele. Selline täpsustus tagaks kooskõla CCD II süsteemse loogikaga, säilitaks tasakaalu mittediskrimineerimise ja vastutustundliku laenamise vahel ning väldiks ülereguleerivat tõlgendust. Reklaamiseadus 30 Turuosalised on viimase 3-4 aasta jooksul Selgitatud. aktiivselt osalenud reklaamiseaduse (edaspidi: Märkus puudutab reklaamiseaduse § 29 RekS) aruteludes ning andnud korduvalt sisulist tervikregulatsiooni. Käesolev eelnõu on tagasisidet kehtiva regulatsiooni piiratud direktiivi (EL) 2023/2225 probleemkohtadele. Meie selge ootus on, et ülevõtmisest tulenevate muudatustega ning reklaamiseadusele lähenetakse terviklikult, mitte selle raames ei käsitleta reklaamiseaduse üksikute sätete kaupa täiendades. Kehtiv terviklikku ümberkujundamist. Eelnõuga regulatsioon on ajale jalgu jäänud, see on tehakse direktiivist tulenevad vajalikud killustunud, raskesti rakendatav ning sisaldab täpsustused, eelkõige § 29 kohaldamise ja mitmeid ülereguleerimise tunnuseid. Uute teabe esitamise nõuete osas. piirangute lisamine ilma olemasolevat raamistikku tervikuna üle vaatamata ei paranda regulatsiooni kvaliteeti, vaid suurendab õigusselgusetust ja täitmiskoormust 31 RekS § 29 lg 3¹, lg 8, lg 8¹ - kehtiv RekS ei arvesta Arvestatud osaliselt. piisavalt digitaalse keskkonna toimimisloogikaga. Eelnõus on arvestatud digikeskkonna Reklaam toimub valdavalt piiratud formaadiga eripäradega RekS § 29 lg 8 ja lg 8¹ kaudu, mis kanalites, kus tähemärkide arv, visuaalne ruum ja võimaldavad teabe esitamisel arvestada tehnilised lahendused on piiratud. Samal ajal kasutatava andmekandja tehniliste eeldab regulatsioon mahuka kohustusliku teabe piirangutega. Lisaks täiendatakse seletuskirja esitamist ka sellistes kanalites. Praktikas tekitab RekS § 29 lg 8 ja lg 8¹ selgituse juures, see olukorra, kus nõuded on formaalselt täitmiseks selgitades digikanalite tehniliste piirangute keerulised või ebarealistlikud ning ei pruugi mõju teabe esitamisele ning millistel juhtudel tegelikult parandada tarbija arusaamist. on põhjendatud teabe osaline kuvamata Seletuskirjas viidatud järelevalvepraktika, sh jätmine. rikkumiste suur osakaal piiratud formaadiga digikanalites kinnitab, et probleem ei seisne üksnes turuosaliste käitumises, vaid regulatsiooni ja tehnilise keskkonna omavahelises vastuolus. 32 RekS § 29 lg 3, lg 3¹ - Mõistame, et näiteks Arvestatud osaliselt. eelnõuga lisatav hoiatustekst tarbijakrediidi Hoiatusteksti lisamise kohustus tuleneb reklaamides („Hoiatus! Laenuvõtmine maksab direktiivi (EL) 2023/2225 artiklist 8. raha.“) tuleneb otseselt direktiivist ning tuleb Seletuskirja täiendatakse RekS § 29 lg 3 riigisisesesse õigusesse üle võtta. Küsimus ei ole selgituse juures, täpsustades hoiatusteksti aga hoiatuse eesmärgis, vaid selle süsteemses eesmärki ning selgitades selle seost kehtivate sobitumises olemasolevasse regulatsiooni. sisupiirangutega ja tasakaalu tarbijate Tarbijakrediidi reklaam on Eestis juba praegu teavitamise ning reklaami mõistetavuse tugevalt piiratud ning RekS § 29 lõige 3 lubab vahel. esitada üksnes seaduses kindlaksmääratud teavet. Täiendavad kirjeldavad või diferentseerivad elemendid on sisuliselt välistatud ning reklaam ei või sisaldada toote atraktiivsust rõhutavaid sõnumeid. Sellises raamistikus tähendab kohustusliku hoiatuse lisandumine, et reklaamides suureneb negatiivse tooniga kohustusliku teabe osakaal, samas kui toote sisuliste omaduste või sihtrühma eripära selgitamise võimalus jääb piiratud. 33 RekS § 29 lg 3 - praktikas on erinevad Selgitatud. finantseerimistooted suunatud erinevatele Märkus puudutab RekS § 29 lg 3 sihtrühmadele ning nende riskiprofiil, kestus, sisupiirangute kujundamist. Käesoleva hinnastamismudel ja kasutusotstarve võivad eelnõu raames ei muudeta sisupiirangute oluliselt erineda. Kehtiv regulatsioon ei võimalda põhimõtteid ega ulatust, kuna direktiivist reklaamis selgelt välja tuua, millisele sihtrühmale (EL) 2023/2225 tulenevalt tuleb tagada konkreetne toode on mõeldud või millised on selle standardteabe esitamine ühtsetel alustel. eripärad võrreldes teiste Seletuskirja täiendatakse RekS § 29 lg 3 finantseerimisvõimalustega. Selline lähenemine ei selgituse juures, rõhutades, et reklaamis pruugi toetada informeeritud otsustamist, vaid esitatav teave peab olema tarbijale arusaadav käsitleb erinevaid tooteid sisuliselt ühtse ja ning võimaldama teha informeeritud otsus, eristamatu kategooriana. Regulatsiooni eesmärk säilitades samas standardteabe võrreldavuse. peaks olema tagada tasakaalustatud teave, mis võimaldab tarbijal mõista nii kohustuse olemust kui ka toote tegelikke tingimusi ja sihtotstarvet. 34 RekS § 29 lg 3¹, lg 8, lg 8¹ - reklaamiseadust tuleks Selgitatud. ajakohastada nii, et see arvestaks digireklaami Direktiivist (EL) 2023/2225 tulenevalt tuleb tegelikku toimimisloogikat. Piiratud formaadiga standardteave esitada tarbijakrediidi kanalites peaks olema võimalik esitada selge ja reklaamis ning seda ei ole võimalik asendada nähtav hoiatus ning põhiteave, kuid ülejäänud üksnes viitega täiendavale teabele. kohustuslik info võiks olla kättesaadav lihtsa ja Eelnõus on arvestatud digikeskkonna selge viite kaudu (nt klõpsates). Samal ajal tuleks eripäradega RekS § 29 lg 8 ja lg 8¹ kaudu hinnata, kas kehtivad piirangud võimaldavad ning seletuskirja täiendatakse vastavate reklaamis mõistlikul määral selgitada toote sätete selgituse juures, täpsustades sihtrühma ja eripära, et tarbija saaks aru, mille elektroonilises keskkonnas teabe poolest erinevad finantseerimistooted üksteisest. kättesaadavuse viise (nt klõpsamine, Uute kohustuste lisamise kõrval tuleks seetõttu üle kerimine, ülelibistamine) ning digikanalite vaadata ka olemasolevad nõuded, et tagada tehniliste piirangute mõju teabe esitamisele. regulatsiooni tasakaal ja praktiline rakendatavus Märkuses tõstatatud küsimused seoses tarbijakrediiditoodete eristamise võimaluste ja reklaamiseaduse tervikliku ajakohastamisega puudutavad RekS § 29 sisupiirangute laiemat kujundamist ning ei kuulu käesoleva eelnõu esemesse. 35 RekS § 29 lg 3, lg 3¹, lg 8, lg 8¹ - eeltoodust Arvestatud osaliselt / Selgitatud. tulenevalt on vajalik finantsteenuste reklaami Eelnõus on arvestatud digikeskkonna regulatsiooni terviklik ülevaatamine, mitte eripäradega RekS § 29 lg 8 ja lg 8¹ kaudu üksikute sätete täiendamine. See hõlmab eelkõige ning seletuskirja täiendatakse vastavate tarbijakrediidireklaami sisupiirangute, sh RekS § sätete selgituse juures, täpsustades 29 lõike 3, kriitilist ümberhindamist, et elektroonilises keskkonnas teabe võimaldada tasakaalustatud ja sisulist teavet toote kättesaadavuse viise (nt klõpsamine, sihtrühma ning eripärade kohta. Samuti on kerimine, ülelibistamine) ning digikanalite põhjendatud kehtestada digikanalitele erisätted, tehniliste piirangute mõju teabe esitamisele. mis arvestavad piiratud formaadi eripära ning Märkuses tõstatatud küsimused seoses võimaldavad kihilise teabe esitamise mudelit. tarbijakrediiditoodete eristamise võimaluste ja reklaamiseaduse tervikliku ajakohastamisega puudutavad RekS § 29 sisupiirangute laiemat kujundamist ning ei kuulu käesoleva eelnõu esemesse. Eesti Krediidiandjate Liit Võlaõigusseadus 1 VÕS § 4031 lg 2 p 20 - juhime tähelepanu, et VÕS Arvestatud osaliselt / Selgitatud. on seni kasutanud mõistet tagasimaksetabel (vt Tagasimaksetabel ja tagasimaksegraafik ei VÕS § 404 lg 2 p 3, VÕS § 404 lg 2²). Teeme ole samad asjad ning ei pruugi ka sisu poolest ettepaneku selguse huvides täpsustada, et kattuda. Peamine erinevus on see, et tagasimaksegraafiku (tagasimaksetabeli) esitamise tagasimaksegraafik tuleb esitada kohustust ei ole tähtajatute tarbijakrediidilepingute lepingueelse teabena, tagasimaksetabel aga puhul. Nimelt juhul, kui tagasimaksete tähtajad ja juba lepingu kestel ja juhul, kui tarbija selle ka lepingu lõpptähtaeg ei ole kindlaks määratud, saamiseks soovi avaldab. Tagasimaksetabelis on krediidiandjal võimatu tarbijale tagasimaksete märgitakse võlgnetavad summad ning andmeid esitada. Praktikas on vastava täpsustuse selliste summade tagasimaksetähtajad ja - puudumine seaduses tekitanud arusaamatusi tingimused. Tabelis esitatakse iga üksiku tarbija ja krediidiandja vahel. tagasimakse jaotus, näidates krediidi põhisumma tagasimakse, aastase intressimäära alusel arvutatud intressisumma  ja lisakulud, kui tarbijalt lisakulude maksmist nõutakse. Tagasimaksegraafik sisaldab kõiki makseid ja tagasimakseid tarbijakrediidilepingu kestuse jooksul, sealhulgas tarbijakrediidilepinguga üheaegselt pakutava kõrvallepingu alusel tehtavaid makseid ja tagasimakseid, kusjuures kui erinevate asjaolude korral kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, põhinevad maksed ja tagasimaksed intressimäära mõistlikul tõusul. Seega põhineb tagasimaksegraafik rohkem prognoosidel, kuna lepingueelse teabe esitamise ajaks ei pruugi olla teada tarbija kindlustuslepingu (ja seega ka maksete suuruse) valik ning samuti peab (erinevalt tagasimaksetabelist) graafikus kujutama ka intressimäära mõistlikku tõusu. Seega, kuna nende kahe vahel esineb sisulisi erinevusi, on nende selgeks eristamiseks mõistlik kasutada ka teistsuguseid mõisteid. Eelnõu seletuskirja on lisatud täpsustus, et tagasimaksegraafikut ei pea lisama tähtajatu tarbijakrediidilepingu sõlmimisel. 2 VÕS § 4034 lg 14 - eelnõusse planeeritud lg 14 Arvestatud / Selgitatud sõnastus ei ole aga täpses kooskõlas artikli 18 Tekstiosa „kui selline võimalus on lepingus lõikega 7. ette nähtud“ lisamise eesmärk oli rõhutada, et Direktiivi art 18 lg 7 sätestab: „Liikmesriigid lepingut saab ühepoolset muuta niikuinii tagavad, et kui krediidiandja sõlmib tarbijaga ainult siis, kui selline võimalus on ette krediidilepingu, ei tühista ega muuda krediidiandja nähtud. Küll aga vastab tõele, et direktiiv hiljem seda krediidilepingut tarbija kahjuks sellist sõnastust ei kasuta. Sellest tulenevalt põhjendusel, et krediidivõimelisust ei hinnatud on eelnõu teksti muudetud ja vastav tekstiosa õigesti. Käesolevat lõiget ei kohaldata juhul, kui eemaldatud. Küll aga jääb tekstiosas tõendatakse, et tarbija jättis lõikes 3 osutatud teabe väljendatud põhimõte kehtima ja sellele on krediidiandjale teadlikult esitamata või esitas viidatud ka eelnõu seletuskirjas. võltsitud teabe.“ Eelnõuga planeeritav § 4034 lg 14 Tarbija poolt teadlikku valeandmete sätestab: „Krediidiandjal ei ole õigust esitamist ja/või eksimusest ebaõige teabe tarbijakrediidilepingut tarbija kahjuks muuta esitamist on käsitletud pikemalt põhjusel, et tarbija krediidivõimelisust ei hinnatud FinanceEstonia märkus 15 vastuses. õigesti, välja arvatud juhul, kui selline võimalus Taaskord tuleb rõhutada, et VÕS § 4034 lg 14 on lepingus ette nähtud ja kui krediidiandja ei vastab direktiivi artikli 18 lõike 7 sõnastusele saanud tarbija krediidivõimelisust õigesti hinnata, ning on seetõttu ka direktiivi eesmärgiga sest tarbija jättis teadlikult esitamata käesolevas kooskõlas. Kuna tarbija on paratamatult paragrahvis nimetatud teabe või võltsis lepingu nõrgem pool, ei saa vastutust krediidiandjale esitatud teavet.“ Rasvaselt ja alla eksimuse eest näiteks krediidandja joonituna märgitud osa direktiiv ei sisalda ning ebapiisavate juhiste tõttu jätta kanda tarbija. sellise täiendava eelduse sätestamine võlaõigusseaduses ei ole meie arvates põhjendatud.  Samuti võib praktikas tekitada probleeme eristamisega, millal on tegemist tarbija teadliku valeandmete esitamisega ja millal tarbija eksimusega, oskamatuse või pealiskaudse suhtumisega (nt ei saa talle antud juhistest aru või ei vaevu neid lugema). Krediidiandjad näevad oma majandustegevuses massilist andmetega manipuleerimist või andmete läbimõtlematut esitamist eesmärgiga krediit kiirelt kätte saada. Eksitavaid andmeid esitavad tarbijad ei tunneta oma vastutust ning tõendamise osas lasub kogu vastutus ja tõendamiskoormus krediidiandjatel. 3 VÕS § 4034 lg 9 - lõiget 9 muudetakse selleks, et Mittearvestatud / Selgitatud. võtta täpselt üle uue direktiivi artikli 18 lõige 10, Muudatus on vajalik direktiivi artikli 18 lg 10 milles on ette nähtud, et krediidivõimelisust tuleb ülevõtmiseks, milles on sõnaselgelt viidatud hinnata uuesti krediidisumma või ülempiiri just krediidisumma või krediidi ülempiiri märkimisväärse suurenemise korral. Leiame, et märkimisväärsele muutmisele. Seega ei ole see pole hea lahendus, kui seadusesse pannakse võimalik seda muul kujul siseriiklikku sõna „märkimisväärne“ näol määratlemata õigusesse üle võtta ega ka täpsustada, mida õigusmõiste, mis vajab igakordset hinnangu märkimisväärne tõus endas kujutab. Nagu andmist. Mõistame, et direktiiv ei ava seda märkuses on ka viidatud, on tegemist täpsemalt, kuid Eesti seadusandja tasandil võiks määratlemata õigusmõistega, mis vajab selle siiski ära määratleda. EKALi ettepanek on igakordset hinnangu andmist. lisada normi ka selge näitaja, mis määrab ära, millal on tegemist „märkimisväärse“ krediidisumma või ülempiiri suurenemisega ja millal mitte. EKAL-i ettepanek on sätestada, et märkimisväärne on selline suurenemine, mis moodustab vähemalt 25% (veerand) krediidisummast või ülempiirist. 4 VÕS § 404 lg 2 p 15 - Eelnõu seletuskirjas on Arvestatud osaliselt / selgitatud. mainitud järgmist: „Praegu on Eestis Eelnõu seletuskirja on täiendatud võlanõustajate kontaktandmed selgitusega, et võlanõustajate koondatud minuraha.ee veebiaadressile. Tasuta kontaktandmetest teavitamise kohustuse võlanõustamisteenust osutab ka Töötukassa, aga võib täita näiteks viitega mõnele sel juhul peab olema inimene töötu või saanud usaldusväärsele veebilehele, mis lepingu koondamisteate. Ei ole kindel, kas tulevikus sõlmimise ajal võlanõustamise ja Töötukassa võlanõustamisteenuse osutamise roll võlanõustajate infot koondab. Eelnõus säilib.“ säilitatakse aga antud teavitamise kohustuse Krediidiandjate praktikas on viidatud ka Eesti üldisem sõnastus, kuna see vastab rohkem Võlanõustajate Liidu veebilehele www.evnl.ee, direktiivile ja iseenesest ei ole keelatud olla kuhu on koondatud mh võlanõustajate kontaktid. võlanõustajatest teavitamisel ka täpsem (nt Kuivõrd eelnõu kohaselt tuleb võlanõustajate tuuakse välja tarbija piirkonna järgi kindel kontaktid edaspidi esitada juba tarbija nimekiri). tahteavalduses (sõlmitavas tarbijakrediidilepingus), kus see info on kõrvuti muude oluliste tingimustega, võib ajas muutuda ning vajab eristumiseks nö leheruumi, siis teeme ettepaneku täpsustada eelnõu sõnastust järgmiselt (krediidiandjate hinnangul on piisav, kui  viidatakse võlanõustamisteenuse osutajate kontaktandmeid koondavale veebilehele): 15) sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses võlanõustamisteenuse osutajate kontaktandmeid koondav veebileht ja soovitus tarbijale võtta sellise teenuse osutajaga ühendust makseraskuste korral. 5 VÕS § 409 lg 31 kehtetuks tunnistamine - Mittearvestatud / Selgitatud. kehtetuks tunnistamine ei ole vajalik ning tekitab Eelnõu autorid leiavad, et direktiivi artikkel segadust olukorras, kui tarbija ei tagasta pärast 26 siiski ei võimalda VÕS § 409 lg 31 jätta taganemisavalduse tegemist krediidiandjale VÕS alles sellisel kujul, nagu ta kehtivas õiguses § 409 lg 3 sätestatud summasid. Senine esineb. Täpsemalt ei viita artikkel 26 lg 5 regulatsioon peaks säilima, st sel juhul tuleb sõnastus sellele, et kui ta krediiti 30 päeva lugeda, et tarbija ei ole taganemisavaldust teinud. jooksul tagasi ei maksa, siis ei saa teda See on kooskõlas ka direktiivi art 26 lõikega 5, lugeda tarbijakrediidilepingust taganenuks. millest tulenevalt on taganemisõiguse Pigem sätestab eelviidatud säte tarbija kasutamiseks vajalikud mõlemad toimingud – nii kohustused olukorras, kus ta on oma taganemisavalduse esitamine (art 26 lg 5a) kui ka taganemisõigust juba kasutanud (st krediidi põhiosa ja intressi tasumine 30 päeva taganemisavalduse esitanud). Need ei ole jooksul (art 26 lg 5b). Seega ei piira VÕS § 409 tingimused taganemisõiguse kasutamiseks. lg 3¹ direktiiviga ettenähtud taganemisõiguse Eelnõu autorid leiavad, et sätte kehtetuks teostamist, nagu eelnõu seletuskirjas on ekslikult tunnistamine ei vähenda tarbijakaitse taset – järeldatud. VÕS § 409 lg 3¹ kehtetuks sätte kehtetuks tunnistamine ei välista poolte tunnistamisel tekiks hoopis tarbijale kahjulikum võimalust kokku leppida, et olukord, sest tarbija kaotaks võimaluse taganemisavaldus võetakse tagasi ja krediidilepingut jätkata ka juhul, kui ta taganemise pooltevaheline leping jätkub. Sätte kehtetuks osas ümber mõtleb või tal polegi võimalik tunnistamisel nõuab see nüüd lihtsalt tarbija taganemisega seotud summasid krediidiandjale sellekohase soovi avaldamist. Vaatamata kohe tagastada. Sellisel juhul jääks ta sellele tuleb aga niikuinii direktiivi krediidiandjale kohe võlgu kogu krediidisumma ja täisharmoneeriva iseloomu tõttu tunnistada kogunenud intressid. Sellise olukorra tekitamine ei kehtetuks ka sellised sätted, mis ei ole enam ole direktiivi mõtte ega sisuga kooskõlas. direktiivile vastavad. Krediidiandjate ja -vahendajate seadus 6 Seoses KAVS § 531 sätestatava Arvestatud / Selgitatud. diskrimineerimiskeeluga oleks vaja täpsustada, Eelnõu seletuskirja on pärast eelnõu kuidas krediidiandja saab olla selle sättega kooskõlastamist täiendatud. Mh on kooskõlas, kui ta ei soovi väljastada krediiti Eestis sõnaselgelt ja ka näidetega selgitatud seda, et mitteelavatele tarbijatele. krediidiandjal ei ole kohustust hakata Seletuskirjas on küll viidatud, et direktiivi teenuseid pakkuma sellises liikmesriigis, kus põhjenduse 29 viimasest lausest on tuletatav, et ta varasemalt teenuseid pakkunud ei ole. krediidiandjatele ei panda kohustust laiendada Regulatsiooni mõte ei ole, et krediidiandjal enda tegevust teistesse liikmesriikidesse, kuid oleks kohustus igal juhul aktsepteerida teiste mida see tähendab? Kui krediidiandja pakub oma liikmesriikide tarbijate laenutaotlusi samadel teenuseid veebis, kas see tähendab siis kohustust alustel kui krediidiandjal ei ole reaalset huvi aktsepteerida võrdsetel alustel kliendina ka näiteks teistes riikides tarbijakrediiti väljastada Hispaanias elavat tarbijat, kuigi krediidiandjal ei (hoolimata sellest, et näiteks krediidiandja ole sellist soovi (rahapesu riskid erinevad, veebileht on kättesaadav üle EL-i). krediidiandja riskiisu ei näe seda ette; samuti ei soovi hakata laenu sisse nõudma tarbija  elukohariigis, mis oleks tarbijakrediidi puhul kohustuslik kohtualluvus). Reklaamiseadus 7 RekS § 29 (tervikuna), sh § 29 lg 3, lg 3¹, lg 8, lg Selgitatud. 8¹, lg 10 - Leiame, et Eesti reklaamiseadus (RekS) Märkus puudutab reklaamiseaduse tuleks viia kooskõlla uue direktiivi sõnastusega, tervikregulatsiooni, sh RekS § 29 loobudes Eesti seadusandluses direktiivis kohaldamisala ja struktuuri. Direktiiv (EL) nimetamata keeldudest ja piirangutest. Direktiivi 2023/2225 näeb ette tarbijakrediidi reklaami eesmärgiks on valdkonna maksimaalne teatavate küsimuste harmoniseerimise (nt harmoneerimine, et tagada siseturul tarbijakrediidi reklaami kohustusliku sisu), finantsteenuste vaba liikumine. Selleks peaksid kuid ei välista liikmesriikidel täiendavate krediidiandjad saama oma krediiditooteid nõuete kehtestamist küsimustes, mida võrdsetel tingimustel ka reklaamida, näiteks tuleks direktiiv ei reguleeri. ära kaotada RekS § 29 lg-st 10 tulenevate erandite tegemine elamukinnisvaraga seotud laenudele ja Kõnealuse eelnõu eesmärk on tarbijakrediidi krediitkaartidele. direktiivi ülevõtmine, mitte tarbijakrediidi EKALi hinnangul on praegust RekS-i turuosalistel valdkonna laiapõhjaline reform. Eelnõu ei keeruline mõista ja rakendada. Samuti ei arvesta sisalda direktiivi ülevõtmisega mitteseotud seadus juba mõnda aega ei muutunud turuolukorra muudatusi. ega uute infokanalitega, mitmed piirangud ei ole enam asjakohased. RekS § 29 lg 10 muutmine eeldaks finantsteenuse reklaami regulatsiooni laiemat ümberhindamist ning seda ei käsitleta käesoleva eelnõu raames, mille eesmärk on direktiivist tulenevate nõuete ülevõtmine. 8 RekS § 29 lg 9 - RekS § 29 lg 9 kohaselt on tele- Selgitatud. ja raadioprogrammis keelatud reklaam, millega Märkus puudutab RekS § 29 lg 9 kohaldamist teavitatakse valmisolekust anda tarbija käsutusse ja reklaamikanalitele seatud piiranguid. krediidilepingu alusel rahasumma või vahendada Direktiiv (EL) 2023/2225 ei reguleeri selliseid lepinguid. Direktiiv sellist keeldu ei reklaamikanalite piiranguid ega välista sisalda ning see ei ole osutunud ka praktikas liikmesriikidel täiendavate nõuete efektiivseks ega eesmärgipäraseks, pigem kehtestamist, sh teatud infokanalites kitsendab see tarbijate võimalusi saada teavet turul tarbijakrediidi reklaami piiramist. RekS § 29 eksisteerivatest võimalustest. lg 9 muutmine eeldaks finantsteenuse reklaami regulatsiooni laiemat ümberhindamist, mistõttu ei käsitleta seda käesoleva eelnõu raames. 9 RekS § 29 lg 3¹, lg 3¹ p 5–6, lg 8, lg 8¹ - 6) Arvestatud osaliselt. paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 81 järgmises Eelnõus täiendatakse RekS § 29 lõiget 8 ning sõnastuses: lisatakse lõige 8¹, millega arvestatakse „(81) Põhjendatud juhul, kui tüüpilise näite digikeskkonna eripäradega ja võimaldatakse esitamiseks kasutatav andmekandja ei võimalda teabe esitamine viisil, mis on kohandatud kõiki kohustuslikke elemente kuvada, on lubatud kasutatava andmekandja tehnilistele tüüpilises näites jätta kuvamata käesoleva piirangutele. paragrahvi lõike 31 punktides 5 ja 6 olev teave. Google Ads’i puhul võib sõltuvalt Elektroonilise andmekandja puhul peab tarbijale konkreetsest reklaamiformaadist olla tegemist põhjendatud juhuga, kui tehnilised olema tagatud ligipääs käesoleva paragrahvi lõike piirangud ei võimalda kõiki tüüpilise näite elemente samaaegselt kuvada.  31 punktides 5 ja 6 osutatud teabele klõpsamise, Samas ei ole piisav üksnes üldine suunav kerimise või ülelibistamise teel.“; viide (nt „Tutvu tingimustega siin“), kui Kas Google Ads puhul on tegemist sellise kohustusliku teabe kättesaamine eeldab põhjendatud juhuga? Meie hinnangul piisaks tarbijalt täiendavat otsimist või ei ole elektroonilises keskkonnas reklaami juurde teksti vahetult reklaamist ligipääsetav. „Tutvu tingimustega siin“ lisamisest, mis Digikanalites on lubatud teabe kihiline omakorda suunab huvilise ühe klikiga lehele, kus esitamine (nt klõpsamise, kerimise või on esitatud käesoleva paragrahvi lõike 31 ülelibistamise teel), kuid teave peab olema punktides 5 ja 6 osutatud teave. Sellist lähenemist tarbijale kergesti ja vahetult kättesaadav. toetab ka direktiiv („Digikanalite puhul võib osa Seletuskirja on täiendatud RekS § 29 lg 8 ja tüüpilises näites sisalduvast standardteabest lg 8¹ selgituse juures, tuues näiteid esitada klõpsamise, kerimise või üle libistamise olukordadest, mida võib käsitada teel.“). „põhjendatud juhuna“, ning selgitades elektroonilises keskkonnas teabe kättesaadavuse nõude sisu. 10 RekS § 29 lg 3¹, lg 8, lg 8¹ - toome välja ka Arvestatud osaliselt / Selgitatud. peamised praktilised probleemid seoses RekS §-ga Märkuses tõstatatud probleemid puudutavad 29: a) vastutustundlikkuse ja tasakaalustatuse regulatsiooni õigusselgust, kriteeriumid on subjektiivsed (puudub õigusselgus kohaldamispraktikat ning finantsteenuse ja -kindlus); reklaami regulatsiooni laiemat kujundamist. b) finantsteenuse reklaami sisu ja vormi piirid on Käesoleva eelnõu raames ei käsitleta RekS § endiselt ähmased (sõnaline vs kujunduslik teave); 29 tervikregulatsiooni ega selle c) järelevalvepraktika on olnud kohati vastuoluline kohaldamispraktika ümberkujundamist. ja sõltunud menetluse läbiviija subjektiivsest Samas täiendatakse seletuskirja RekS § 29 lg 3¹, lg 8 ja lg 8¹ selgituste juures, täpsustades tõlgendusest, mis ei ühti alati turul valitseva tüüpilise näite eesmärki, teabe esitamise praktika või arusaamaga; põhimõtteid ning digikanalite erisusi, mis d) RekS § 29 lg 31 kohane tüüpiline näide aitavad parandada regulatsiooni tarbijakrediidireklaamides ei täida oma eesmärki – arusaadavust ja rakendamist. see jääb vähese finantskirjaoskusega tarbijale arusaamatuks ning tüüpilises näites avaldatud numbritega on võimalik erineval viisil manipuleerida; e) vaidlused reklaami mõiste üle seoses asjaoluga, et reklaami avalikustamise kanalid ja võimalused on avardunud; f) RekS § 29 on juba aastaid põhjustanud krediiditurul ebavõrdset olukorda, sest ettevõtetele suunatud laenude reklaamidele kehtib oluliselt vähem piiranguid kui tarbijakrediidi omadele. See on ajendanud mõningaid turuosalisi lisama kunstlikult oma toodete valikusse ka „ärilaenu“, et sellele reklaamis viidates pääseda tarbijakrediidile kehtivatest reklaaminõuetest. 11 RekS § 29 lg 3, lg 3¹; VÕS § 409 lg 1 - EKAL Selgitatud. pooldab õiglast ja võrdset regulatsiooni nii tarbija- Märkus puudutab tarbijakäitumise ja kui ettevõtluskrediidile. Soovime ka rõhutada, et vastutustundliku laenamise üldisi tarbija ei tee laenuvõtmise otsust lähtuvalt põhimõtteid. reklaamist, vaid vastavalt oma vajadusele. Selleks Seletuskirja täiendatakse RekS § 29 lg 3 selgituse juures, rõhutades reklaami rolli  kaardistatakse turul nähtuvad või tarbijale tarbija esmasel teavitamisel ning selle seost teadaolevaid teenusepakkujad, kellega alustatakse lepingueelse teabe esitamisega, mille alusel lepingueelseid läbirääkimisi – laenuvõtmise otsus kujundab tarbija lõpliku otsuse kinnitatakse alles laenulepingu allkirjastamisel või krediidilepingu sõlmimiseks. hetkel, mil tarbija väljendab tahet olla lepingutingimustega seotud. Ka pärast lepingu sõlmimist on tarbijal võimalik 14 päeva jooksul oma tahteavaldus tagasi võtta ehk kasutada VÕS §-st 409 lg-st 1 tulenevat taganemisõigust. Krediidiandjatele pandud kohustused ning tarbijatele tagatud õigused on tõstnud oluliselt tarbijate finantsteadlikkust ning loonud olukorra, kus tarbijal on võimalik hoolikalt kaaluda nii laenuvõtmist kui sellega seotud võimalikke tagajärgi. 12 RekS § 29 lg 3; tarbijakaitseseadus § 4 lg 1 - Selgitatud. EKALi hinnangul on tarbija jaoks alati parim RekS § 29 lg 3 eesmärk on tagada lahendus, kui talle pakutakse huvipakkuva toote tarbijakrediidi reklaamis standardteabe või teenuse kohta kanaliüleselt rohkem infot esiletõstmine ja esitatava teabe võrreldavus. (tagamaks, et tarbija otsus ei sünni mitte pelgalt Käesoleva eelnõu raames ei muudeta kaubamärgi, vaid toote/teenuse omaduste võrdluse sisupiirangute põhimõtteid ega ulatust. tulemusena). See on vajalik eeskätt tarbija Seletuskirja täiendatakse RekS § 29 lg 3 majandushuvide kaitse ja informeerimise selgituse juures, selgitades sisupiirangute seisukohalt, võttes arvesse mh eesmärki ning nende rolli tarbijale esitatava teabe tasakaalus. tarbijakaitseseaduse § 4 lg 1. Samuti ei sätesta direktiiv kohustust piirduda tarbijakrediidi reklaamis ainult kohustusliku standardteabega. Seega ei ole RekS § 29 lg 3 sätestatud sisupiirang direktiiviga kooskõlas. On mõistlik kaaluda piirangute vähendamist tarbijakrediidireklaamile ning anda laenuandjatele võimalus tutvustada toote omadusi ja eripärasid, mille põhjal tarbija saaks teha informeerituma ja kaalutletuma otsuse 13 Direktiiv (EL) 2023/2225 artikkel 8 - EL Selgitatud. tarbijakrediididirektiivi ülevõtmise käigus on Märkus viitab teiste liikmesriikide näiteks Lätis planeeritud seni kehtinud regulatiivsetele valikutele direktiivi (EL) reklaamipiiranguid vähendada, Tarbijakaitseameti 2023/2225 ülevõtmisel. Kuigi võrdlevate ja Majandusministeeriumi eestvedamisel on lahenduste kasutamine võib olla üheks vastav protsess seal juba käimas. argumendiks seaduse muutmisel, siis sõltuvad riigisisesed lahendused selle kõrval ka olemasolevast õigusraamistikust ja tarbijakaitse tasemest. Käesoleva eelnõu koostamisel on lähtutud Eesti kehtivast regulatsioonist ning eesmärgist tagada direktiivist tulenevate nõuete ülevõtmine viisil, mis säilitab olemasoleva tarbijakaitse taseme. Samuti ei teha eelnõuga selliseid  muudatusi, mis ei ole direktiivi ülevõtmiseks ilmtingimata vajalikud. Jõustumisaeg 14 Isegi juhul, kui riiklik ülevõtmine toimub pärast Arvestatud osaliselt / Selgitatud. 20. novembrit 2025, sätestab seadusandja 12- Justiits- ja Digiministeerium mõistab kuulise perioodi seaduse jõustumise ja selle praktilist vajadust eelnõu jõustumistähtaja sisuliste sätete kohaldamise vahel. Selline edasilükkamise järele. lahendus oleks kooskõlas nii uue tarbijakrediidi Eelnõuga on lükatud seaduse eesmärgi, Euroopa Liidu regulatiivse praktika ning jõustumiskuupäeva võrreldes esialgu õiguskindluse põhimõtetega ning väldiks kavandatuga kuus kuud edasi. Sellest pikem ebaproportsionaalset koormust turuosalistele. edasilükkamine tekitaks oluliselt suurema rikkumismenetluse ohu. Seetõttu ei saa pikemat tähtaega ette näha. Kuid praktilisest vajadusest lähtuvalt lükatakse jõustumistähtaeg kuus kuud edasi. Finantsinspektsioon Võlaõigusseadus 1 Finantsinspektsioon juhib tähelepanu, et kuna Arvestatud. krediidivahenduslepingu definitsioon jääb Eelnõusse on lisatud VÕS § 4011 muutmata, siis tasuta tarbijakrediidi vahendamine muudatused. ei kuulu automaatselt VÕS 22. peatüki 2. jao reguleerimisalasse krediidivahenduse suhtes. Eelnõu kohaselt VÕS § 403 lõikes 3 asendatakse sõna „krediidilepingule“ sõnaga „tarbijakrediidilepingule“, kuid säilitatakse mõiste krediidivahendusleping. VÕS § 4011 kohaselt on krediidivahendusleping üldmõiste, sarnaselt VÕS § 401 lõikes 1 toodud krediidilepingu mõistega. Seega ei ole selge, mis põhjusel ei ole muudetud krediidivahenduse mõistet. Krediidivahendus on seotud krediidilepinguga. 2 Eelnõu § 1 punkti 16 kohaselt muudetakse Arvestatud. paragrahvi 4031 lõiget 1 ja väljend „krediidiandja Eelnõu on läbivalt vastavalt muudetud. või krediidivahendaja“ asendatakse edaspidi väljendiga „krediidiandja ja krediidivahendaja“ (kusjuures eelnõus mitmes kohas). Olenemata eelnõu seletuskirjas toodud põhjendustest võib sõnastuse muutmine kujule „krediidiandja ja krediidivahendaja“ jätta mulje, et mõlemad isikud peavad alati ja iseseisvalt sama teabe esitama. Keeleliselt ei viita sidesõna „ja“ alternatiivile, seega tõlgenduslikult tähendab see topeltkohustust. Arvestades, et tegemist on maksimaalse ühtlustamisele suunatud regulatsiooniga leiame, et „krediidiandja ning asjakohasel juhul krediidivahendaja“ peegeldab direktiivi ülesehitust, väldib topeltkohustuse  tõlgendust ning tagab, et kohustus lasub alati vähemalt ühel turuosalisel. 3 Finantsinspektsioon teeb ettepaneku VÕS § 4031 Mittearvestatud / Selgitatud. lõikes 2 punktis 9 nimetatud krediidiliikide Direktiiv ei näe lepingueelse teabe esitamisel määramisel lähtuda Rahandusministri 19. nii detailselt ette seda, mida tuleks krediidi detsembri 2015. a määruse nr 50 liigi all mõista ja kuidas tuleks seda tarbijale „Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiandja kommunikeerida. või -vahendaja ning välisriigi krediidiandja või - Täpse krediidi liigi nimetuse valik on vahendaja filiaali aruannete vormid, koostamise krediidiandja enda otsustada. Ehk siis sellest metoodika ja esitamise kord“ Lisas 3 „Eestis määratlusest, mis on ette nähtud väljastatud tarbijakrediitide käivete aruanne“ rahandusministri määruses, võib lähtuda, aga punktis 4.1. toodud krediidilepingu tüüpide ei pea. See ei ole krediidiandjale kohustuslik. identifikaatoritest, millele lisanduksid õppelaen ja Oluline on, et lepingueelses teabes märgitud krediitkaart. Krediidiliikidena on asjakohane krediidi liik annaks tarbijale ettekujutuse kehtestada küllaltki detailne nimekiri, mis annab sellest, mis tüüpi tarbijakrediidilepingu ta krediidiandjale võimaluse valida tema tootele sõlmib. Aga seadusandja ei kirjuta kõige turuosalistele täpselt ette seda, missugustest paremini vastav liik. Krediidiliikide loetelus võiks liigitusest või klassifikaatoritest nad olla kajastatud vähemalt järgmised krediidiliigid: seejuures lähtuma peaksid. Liiga jäik  Elamukinnisvaraga seotud krediit; regulatsioon võiks olla negatiivne mh  Sõiduki liising; põhjusel, et see ei võimaldaks piisavalt  Muu vara liising; paindlikult tulevaste turuarengute ja  Vara ost järelmaksuga; potentsiaalselt uute krediiditoodetega  Õppelaen; arvestada.  Krediitkaart;  Muu rahaline krediit. 4 VÕS § 4034 lg 4 - praegune VÕS § 4034 lõige 3 ja Arvestatud osaliselt / selgitatud. 4 rõhutavad peamiselt krediidiandja kohustust Esiteks. Ka kehtivas õiguses on seaduse mõte teavitada tarbijat vajalikust teabest/tõenditest, olnud see, et vastutustundliku laenamise kontrollida esitatud andmeid ja teha nõuetekohane põhimõtte juures on kohustused mõlemal hindamine. Tarbija kohustus esitada õige ja täielik poolel. Krediidiandja peab koguma hinnangu teave on küll VÕS § 4034 lõike 3 sõnastuses sees, andmiseks vajaliku teabe ja tarbijat selle aga see on pigem deklaratiivne, kuna sanktsioonid teabe esitamisel juhendama. Tarbijal on ja tagajärjed puuduvad. Leiame, et tuleks välja tulenevalt § 4034 lõigetest 3 ja 4 ning § 14 töötada selge õiguslik tagajärg juhuks, kui tarbija lõikest 2 kohustus tõest ja täielikku teavet enda kohustusi ei täida, esitada. Eelnõu kooskõlastamise järgselt on näiteks: aga vastavaid märkusi arvestades eelnõu  sätestama, et kui tarbija esitab tahtlikult sõnastust täpsustatud, nii et VÕS § 4034 valeandmeid, võib krediidiandja tugineda lõikes 4 oleks otsesõnu kirjas “tarbija on sellele lepingu tühistamisel või vastutuse kohustatud”. Justiits- ja Digiministeerium piiramisel; rõhutab aga, et tegemist ei ole sisulise  või sätestama, et krediidiandja ei vastuta muudatusega, kuna see on ka kehtiva krediidivõimelisuse hindamise rikkumise regulatsiooni mõte. eest ulatuses, milles rikkumine on põhjuslikus seoses tarbija teadlikult vale Teiseks. Kehtivas õiguses on juba ka ette teabega (täna osaliselt kehtib selline nähtud tarbija kohustuste tahtliku rikkumise põhimõte, kuid selgesõnaliselt tarbija tarbeks sanktsioon, mille kohaselt on vastutus sõnastada). krediidiandjal õigus leping üles öelda, kui  tarbija krediidiandja ei saanud tarbija krediidivõimelisust õigesti hinnata, sest tarbija jättis teadlikult esitamata VÕS §-s 4034 nimetatud teabe või võltsis krediidiandjale esitatud teavet. Sellisel juhul ei kohaldata ülesütlemisele § 416 lõike 1 esimeses lauses ja lõikes 2 sätestatut. Seetõttu puudub vajadus seda küsimust eelnõus täiendavalt üle korrata. 5 VÕS § 4034 lõike 9 muutmisega seoses juhib Mittearvestatud / selgitatud Finantsinspektsioon esmalt tähelepanu, et CCDII Muudatus on vajalik direktiivi artikli 18 lg 10 artikkel 18 lõige 10 ei kasuta sõnastust, mille ülevõtmiseks, milles on sõnaselgelt viidatud kohaselt tuleks lepingu kehtivuse ajal tarbija just krediidisumma või krediidi ülempiiri krediidivõimelisust uuesti hinnata olukorras, kus märkimisväärsele muutmisele. Isegi kui krediidisummat või ülempiiri muudetakse Finantsinspektsiooni sisulised põhjendused „märkimisväärselt“. Täna kehtiv VÕS § 4034 on Justiits- ja Digiministeeriumile lõige 9 on CCDII artikkel 18 lõikes 10 tooduga mõistetavad, siis peame direktiivi selles osas kooskõlas. Seda arvestades palume korrektseks ülevõtmiseks siiski selle kaaluda sõna „märkimisväärses“ eelnõust muudatuse ette nägema. eemaldamist. Teiseks ei ole selline täiendav kriteerium vajalik ka süsteemsest vaatepunktist. Kehtiv VÕS § 4034 lõige 9 on juba kooskõlas direktiivi regulatsiooniga ning tagab krediidivõimelisuse hindamise kohustuse olukorras, kus krediidisummat või krediidilimiiti muudetakse. Regulatsioon on selge, st krediidisumma või ülempiiri muudatus toob kaasa hindamiskohustuse, ilma et peaks andma hinnangut muudatuse olulisusele. Kriteerium, mis seob hindamiskohustuse konkreetse õigusliku faktiga (krediidisumma või ülempiiri muutmine), on kontrollitav ja üheselt mõistetav. „Märkimisväärse“ lisamine muudaks normi kohaldamise hinnanguliseks ning suurendaks vaidluste arvu, ilma et see annaks täiendavat kasu. Kui krediidiandja peab hindama, kas muudatus on „märkimisväärne“, tekib vaidlusruum selle üle, millal hindamiskohustus üldse kehtib. See võib viia olukorrani, kus krediidivõimelisuse uut hindamist ei tehta põhjendusel, et muudatus ei olnud piisavalt suur, kuigi tarbija krediidivõimelisus ja võime tagasimakseid teostada on objektiivselt muutunud. 6 VÕS § 404 lg 2 p 15 - Finantsinspektsioon palub Arvestatud / Selgitatud. selgitada, mida sättes on täpselt mõeldud. Eelnõus Eelnõu seletuskirja on täiendatud kasutatud väljend „sotsiaalhoolekande seaduse lisaselgitusega kõnealuse kohustuse täitmise tähenduses võlanõustamisteenuse osutajate kohta. Krediidiandjal ei ole kohustust ise asjakohased kontaktandmed“ ei taga piisavat lepingusse kõikvõimalike Eestis tegutsevate  õigusselgust. Arvestades, et võlanõustamisteenuse võlanõustajate kontaktandmeid lisada. korraldamine toimub kohaliku omavalitsuse Tarbija teavitamisel piisab sellest, kui viidata tasandil, võiks eeldada, et asjakohasus tähendab võlanõustajate kontaktandmeid sisaldavale tarbija elukohajärgse omavalitsuse usaldusväärsele veebilehele, mis lepingu kontaktandmeid, kuid ebaselgeks jääb, milliseid. sõlmimise ajal võlanõustamise ja Praegusest sõnastusest ei ole selgelt aru saada, kasvõlanõustajate infot koondab. Eelnõu krediidiandja võib kontaktandmete kohustuse täita koostamise ajal on sellisteks veebilehtedeks lihtsalt viitega nt omavalitsuseveebilehele või peabnäiteks Finantsinspektsiooni hallatav esitama konkreetse tarbija elukohajärgse teenuse minuraha.ee ning võlanõustajate liidu otsesed kontaktandmed (telefon, e-post, aadress). veebileht. Isegi kui ka seal ei ole ammendavat infot kõikvõimalike võlanõustajate kontaktandmete kohta, siis annab see tarbijale siiski hea ülevaate sellest, kust ta abi saab. 7 VÕS § 409 lg 42 - Finantsinspektsioon juhib Arvestatud tähelepanu, et direktiivi korrektseks ülevõtmiseks Eelnõu on vastavalt muudetud. ei piisa sellest, et sättes viidatakse asja ostu finantseerimisele, kuna „ostu finantseerimiseks sõlmitud krediidileping“ on laiem kui „kauba ostmiseks sõlmitud seotud krediidileping“ (nagu on CCDII artikkel 26 lõikes 3 toodud). Eelnõus esitatud sõnastus ei ole piisavalt täpne, mistõttu Finantsinspektsioon teeb ettepaneku kasutada sõnastust „majanduslikult seotud krediidileping“. 8 VÕS § 410 lg 1 kehtetuks tunnistamine - CDII Arvestatud osaliselt / selgitatud. artikkel 20 nõuab, et krediidilepingud ja nende VÕS § 410 seletuskirja on täiendatud muudatused koostatakse paberil või püsival selgitustega selle kohta, et ka edaspidi saab andmekandjal ja et kõik pooled saavad lepingu tarbijakrediidilepingu sõlmida sidevahendi koopia. CCDII artikkel 20 lõike 1 sõnastus erineb abil, kasutades pooltevahelises suhtluses küll Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi mõnda sellist sidevahendit, mis võimaldab 2008/48/EÜ ehk CCDI artiklis 10 toodud järgida VÕS § 404 sätestatud vorminõuet, sõnastusest, kuid mõte on mõlemas direktiivis näiteks on endiselt võimalik lepingu sama. sõlmimine e-kirja teel. Oluline on see, et CCD II artiklis 20 viidatud vorminõue ei tähenda, leping sõlmitaks kirjalikku taasesitamist et tarbija ei võiks omapoolset tahteavaldust anda võimaldavas vormis (või poolte kokkuleppel sidevahendi teel. Direktiiv ei keela ka sidevahendi ka rangemas vormis), pooltevaheline suhtlus teel lepingu sõlmimist või muutmist. Oluline on, et ja ka tahteavalduste vahetamine võib aga lõpptulemusena oleks leping ise või muudatused toimuda sidevahendi teel. VÕS § 410 paberil või mõnel muul püsival andmekandjal ning kehtetuks tunnistamine seda ei muuda. Küll et kõik lepingupooled selle koopiaga varustatud. aga tuleb arvestada, et sidevahendi abil ei ole Lisaks juhib Finantsinspektsioon tähelepanu, et võimalik sõlmida lepingut selliselt, et VÕS § kehtiv VÕS § 404 keskendub tarbija 404 sätestatud vorminõuet ei järgita. Näiteks tahteavaldusele kohustuste võtmiseks, mis peab ei täida suuliselt telefoni teel tahteavalduste olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis väljendamine VÕS § 404 sätestatud ja sisaldama konkreetset teavet. See lähenemine on vorminõuet ja seetõttu ei saa sellisel viisil pärand vanemast direktiivist ja VÕS üldosast tarbijakrediidilepinguid sõlmida. See on (VÕS § 9 lepingu sõlmimise kohta tahteavalduste nüüd VÕS § 410 kehtetuks tunnistamisel kaudu), aga see tekitab segadust: üheselt selge. Eelnõu koostamisel on peetud  CCDII artikli 20 lõige 1 nõuab selgelt, et seda ka tarbija kaitsmiseks vajalikuks krediidilepingud (ja muudatused) muudatuseks.  koostatakse paberil või muul püsival andmekandjal ning kõik pooled saavad Direktiivi artikkel 20 räägib lepingu koopia; sõlmimise vormist ning VÕS § 404 tarbija  see on lepingu enda vorminõue, mitte ühe tahteavaldusest. Õige on ka tähelepanek, et poole (tarbija) tahteavalduse nõue; see on n-ö pärand varasemast ajast, sellist  praegune VÕS sõnastus võib jätta mulje, õiguslikku konstruktsiooni kasutab VÕS § nagu oleks vorminõue seotud peamiselt 404 alates VÕS-i jõustumisest aastal 2002. tarbija „avaldusega“, mitte lõpliku Samas rääkis ka kehtiva tarbijakrediidi lepinguga. direktiivi 2008/48/EÜ artikkel 10 Kui VÕS § 404 ümber sõnastada, loobudes rõhust lepinguvormist ning ka sisuline vorminõue „tarbija tahteavaldusele“ ja asendades selle on seal sama, nagu uue direktiivi artiklis 20 – lepingu vorminõudega, oleks seaduses toodud Eesti õiguse tähenduses on selleks kirjalikku tekst samal ajal lihtsam ja ka direktiivis toodule taasesitamist võimaldav vorm. Seega ei too lähemal. uue direktiivi ülevõtmine kaasa sisulist muudatust. Justiits- ja Digiministeeriumini ei ole jõudnud infot selle kohta, et VÕS §-st 404 rakendamise ja sellest sisuliselt arusaamisega oleks praktikas olnud raskusi. Kuna uus direktiiv ei too siin kaasa sisulist muudatust, siis võib seaduse muutmine pigem praktikas küsimusi tekitada. Seetõttu on eelnõus otsustatud jääda VÕS §-s 404 senise sõnastuse juurde. 9 Finantsinspektsioon juhib tähelepanu, et eelnõu Selgitatud. seletuskirjas on toodud selgitus VÕS § 4193 lõike VÕS § 4193 lõike 5 muutmine on eelnõu § 1 5 muutmise kohta, kuid muudatust ennast eelnõust punktis 96. ei nähtu. 10 Finantsinspektsioon palub eelnõus üle vaadata Arvestatud kasutatav terminoloogia, kuivõrd käesoleval Eelnõu on täiendavalt üle kontrollitud. hetkel tekitab see mitmes kohas segadust. Eriti Lisaks varem kavandatule on lisatud arvestades, et tarbijakrediidileping ei ole eelnõu krediidivahenduslepingu mõiste muudatus. kohaselt enam alati krediidileping, vaid võib olla ka rahasumma üleandmisele suunatud laenuleping. Krediidiandjate ja -vahendajate seadus 11 Seoses krediidiandjate ja -vahendajate seaduse Arvestatud. (edaspidi KAVS) muutmise vajadusega märgib Muudatus lisatud eelnõusse, selle kohaselt Finantsinspektsioon alljärgnevat. KAVS § 10 viidatakse KAVS §-s 3 nüüd VÕS § 402 lõike 1 ja 2 alusel peab krediidiandjana ja lõikele 1. krediidivahendajana tegutsemiseks olema tegevusluba. KAVS § 3 kohaselt on krediidi andmine KAVS tähenduses VÕS § 401 lõigetes 1 ja 2 nimetatud krediidi andmine, tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel, sealhulgas krediidilepingute sõlmimine ja selleks vajalike toimingute tegemine oma nimel ja arvel. KAVS § 4 alusel on krediidi vahendamine KAVS tähenduses:  1) tarbijale tasu eest krediidi andmise vahendamine või krediidilepingu sõlmimise võimalusele osutamine; 2) tarbija abistamine krediidilepingu sõlmimise eelsetes toimingutes või lepingu sõlmimisel ja muud sellega seotud tegevused, mida ei ole nimetatud käesoleva paragrahvi punktis 1; 3) krediidiandja jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepingute vahendamine või nende sõlmimine krediidiandja nimel ja arvel. Praegu tugineb KAVS tegevusloa nõue VÕS § 401 lõigetele 1 ja 2, mis käsitlevad tasulisi krediidilepinguid, st ainult tasuline krediit kvalifitseerub krediidilepingu esemeks. Eelnõus toodud VÕS § 402 muudatuste kohaselt võib tarbijakrediidilepinguid sõlmida ka tasuta krediidi vormis (näiteks maksetähtpäeva edasilükkamine ilma intressi või muude tasudeta, eeldusel et erandid ei kohaldu). Sellised lepingud ei kvalifitseeru aga VÕS § 401 mõistes krediidilepinguteks, mistõttu isikud, kes pakuvad tasuta krediiti, ei ole KAVS mõistes krediidiandjad ning isikud, kes vahendavad tasuta krediiti, ei ole KAVS mõistes krediidivahendajad ja seega ei nõuta tegevusluba, kuigi nende tegevus kuulub sisuliselt tarbijakrediidi regulatsiooni alla. Finantsinspektsioon palub eeltoodu valguses nii eelnõu kui ka vajadus KAVS-i muutmiseks üle vaadata. Eeskätt asjaolu, et KAVS-is on krediidi andmine defineeritud läbi VÕS § 401. 12 Eelnõu kohaselt täiendatakse KAVS §-i 2 lõikega Selgitatud. 91 järgmises sõnastuses: „Käesolevat seadust ei KAVS § 2 uus lg 91 põhineb uue direktiivi kohaldata ettevõtjale, kes oma majandus- või artiklil 37(3), mitte artiklil 2(2h). Uue kutsetegevuses müüb tarbijale eseme või osutab direktiivi artikkel 2(2h) võetakse üle eelnõu teenust ja kõrvaltegevusena pakub tarbijale VÕS § 403 lõigete 7–8 kohaste maksetähtpäeva edasilükkamise kujul muudatustega. intressivaba krediiti, millega kaasnevad üksnes KAVS § 2 lõike 91 kohase erandi vähesed tasud maksetega hilinemise korral, või kes vahendab kõrvaltegevusena tarbijale krediiti, kui ettenägemine tähendab, et eelnimetatud ettevõtja on käsitatav mikro-, väike- või keskmise isikud ei pea taotlema Finantsinspektsioonilt suurusega ettevõtjana vastavalt komisjoni krediidiandja või krediidivahendaja soovitusele 2003/361/EÜ mikro-, väikeste ja tegevusluba ega pea täitma muidu KAVS-i keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise nõudeid. Siiski kehtib nendele isikutele kohta (ELT L 124, 20.05.2003, lk 36–41).“ kohustus järgida VÕS-is tarbijakrediidi kohta sätestatut, eeldusel, et ei kohaldu mõni Finantsinspektsioon märgib, et kavandatava tarbijakrediidi jaoks ette nähtud välistus. KAVS § 2 lõike 91 sõnastus jätab ebamääraseks, Eelnõus ega seletuskirjas tulenevalt millised isikud on välistatud kohaldamisalast. eeltoodust muudatusi ei ole seega tehtud. Lõikes on mainitud vaid, et krediit peab olema  intressivaba ja kaasnema väheste tasudega maksete hilinemise korral, kuid puudub täpne viide, et krediiti võib anda ainult kauba või teenuse tarnija ise (ilma kolmanda isikuta) ja et tasuda tuleb täies ulatuses 50 päeva jooksul ning et muud tasud on piiratud. Lisaks ei saa lõikes 91 viidatud erand mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatele olla universaalne olukorras, kus CCDII artikkel 2 lõike 2 punkt h järgi kehtib see ainult infoühiskonna teenuste puhul. KAVS eelnõu sõnastus aga jätab mulje, et erand kehtib igasuguse kõrvaltegevusena antava krediidi kohta, peaasi, et oleks täidetud mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtja tingimus. Eelnõus toodud sõnastus on liiga üldine ega täpsusta CCDII artikkel 2 lõike 2 punkt h poolt sätestatud kohustuslikke tingimusi eranditele. Finantsinspektsioon palub eelnõu sõnastus üle vaadata ning kaaluda sõnastuse täpsustamist lähtuvalt vajadusest tagada kooskõla direktiiviga ning selgus, milline tegevus kuulub KAVS alusel tegevusloastatud tegevuse hulka ja milline mitte. Teeme ettepaneku, et KAVS § 2 lõige 91 reguleeriks CCDII artikli 2 lõike 2 punkt h esimest poolt, tasumise edasilükkamine, ning lisada KAVS § 2 lõige 92, mis reguleeriks CCDII artikkel 2 lõike 2 punkt h teist poolt ehk erandit tasumise edasilükkamisele, mida pakuvad kaupade tarnijad või teenuste osutajad, kes ei ole soovituses 2003/361/EÜ määratletud mikro-, väikesed või keskmise suurusega ettevõtjad. 13 Eelnõu kohaselt muudetakse KAVS §-i 44 lõiget Arvestatud. 3, mida täiendatakse punktiga 12.1. Eelnõu Seletuskirja on vastavalt täiendatud. seletuskirja lk 67 kohaselt „Eestis on võimalus saada võlanõustamisteenust elukohajärgse kohaliku omavalitsuse (KOV) kaudu. Praegu on Eestis võlanõustajate kontaktandmed koondatud minuraha.ee veebiaadressile.“ Finantsinspektsioon juhib tähelepanu, et Minuraha.ee veebilehel olev teave ei ole täielik. Minuraha.ee veebilehel ei sisaldu kõiki isikuid, kes KOV-i poolt võlanõustamisteenust pakkuvaid ning ühtlasi sisaldab nimekiri ka selliseid võlanõustajaid, kelle teenus ei ole KOV poolt korraldatud. 14 Eelnõu kohaselt täiendatakse KAVS § 50 lõiget 2 Arvestatud. pärast sõna „krediidiandjale“ tekstiosaga Eelnõu sõnastust on vastavalt muudetud. „kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu  määrusega (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88)“. Eelnõu sõnastusest ei selgu üheselt, milline saab olema KAVS § 50 lõike 2 terviktekst pärast muudatuse jõustumist. Eelnõus on märgitud, et lõiget täiendatakse pärast sõna „krediidiandjale“ tekstiosaga „kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 …“, kuid kehtivat redaktsiooni arvestades ei ole selline lisand normitehniliselt üheselt mõistetav. Kehtiva KAVS sõnastuse kohaselt on krediidivahendaja kohustatud krediidiandjale edastama tarbija kohta kogu teadaoleva teabe, mis on kogutud lepingueelsete läbirääkimiste käigus ning mis on vajalik tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kui eelnõus viidatud tekstiosa lisatakse vahetult pärast sõna „krediidiandjale“, katkeb lause grammatiline ja sisuline loogika. Finantsinspektsioon teeb ettepaneku kaaluda sätte sõnastamist viisil, mis lähtub enam direktiivist, mille kohaselt on krediidivahendaja kohustatud krediidiandjale esitama kogu teabe, mis on tarbija kohta kogutud ning seda kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega, et võimaldada krediidivõimelisuse hindamist. Sellest lähtudes võiks KAVS § 50 lõike 2 sõnastada näiteks järgmiselt: „Krediidivahendaja esitab tarbijalt saadud vajaliku teabe õigesti asjaomasele krediidiandjale kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88), et võimaldada tarbija krediidivõimelisuse hindamist.“ 15 Eelnõu kohaselt KAVS § 50 lõige 3 muudetakse ja Arvestatud osaliselt / Selgitatud. sõnastatakse järgmiselt: „Krediidiandja või - Esiteks on oluline selgitada, et direktiivi vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet, artikli 18 lg 3 teise alalõigu täpsemaks arvestades käesolevas seaduses ja ülevõtmiseks on eelnõukohast KAVS § 50 võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid võrreldes kooskõlastusele saadetud informatsiooni kogumisele ja tuginedes vajaduse versiooniga täpsustatud. Direktiivi artikli 18 korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.“ lõige 3 teine alalõik ei piirdu üksnes tarbijalt saadava teabe kontrollimisega, vaid see on  CCDII artikkel 18 lõige 3 nõuab, et kogutud teavet laiem. Seetõttu on muudetud KAVS § 50 kontrollitakse asjakohaselt ning vajaduse korral pealkirja ja ka lõiget 3. Lõige 1 on tegelikult seotakse see sõltumatult kontrollitava juba ka kehtivas õiguses laiema sõnastusega. dokumentatsiooniga. See tähendab sisulist ja usaldusväärsust tagavat kontrollikohustust, mis Teiseks. Direktiivi artikli 18 lg 3 teine alalõik eeldab vajaduse korral objektiivsete tõendite kasutab sõnastust „teavet kontrollitakse kasutamist. Eelnõus pakutud KAVS § 50 lõige 3 asjakohaselt“. Sama sõnastus on muu hulgas piirdub aga üldise kohustusega kontrollida tarbija ka direktiivi 2014/17/EL (hüpoteekkrediidi esitatud teavet ning tugineda vajaduse korral direktiiv) artikli 20 lg 1 viimases lauses, iseseisvalt kättesaadavale teabele. „Iseseisvalt mille kohaselt kontrollitakse teavet kättesaadav teave“ ei tähenda tingimata sõltumatut asjakohaselt, sealhulgas kasutades vajaduse ega objektiivselt verifitseeritavat allikat. See võib korral sõltumatult kontrollitavat hõlmata krediidiandja enda infosüsteeme, dokumentatsiooni. Võrreldes eelnõu esialgse varasemaid kliendiandmeid või muid sisemisi versiooniga on KAVS § 50 lõike 3 sõnastust andmebaase. Selline teave ei pruugi olla sõltumatu täiendatud selliselt, et see sätestab teabe tõendusallikas tarbija esitatud andmete kontrollimise kohustuse asjakohaselt. kontrollimiseks. Erinevalt CCDII sätestatud Samuti on eelnõu seletuskirja täiendatud lähenemisest ei nõua eelnõu sõnastus, et kontroll lisaselgitustega teabe kontrollimise ulatuse ja oleks sisuline ja suunatud andmete sisu kohta. usaldusväärsuse tagamisele objektiivsete tõendite abil. Seega võib normi täitmine praktikas piirduda Kolmandaks. Nõue, et krediidiandja peab formaalse kontrolliga, mis ei taga tegelikku vajaduse korral tuginema talle iseseisvalt sõltumatut verifitseerimist. kättesaadavale teabele, tuleneb samuti direktiivi artikli 18 lõike 3 teisest alalõigust, Finantsinspektsioon leiab, et eelnõus kasutatud täpsemalt selle viimasest osast. Inglise keeles sõnastus ei kehtesta selget ega piisavalt on vastav sõnastus where necessary through määratletud kohustust kasutada reference to independently verifiable krediidivõimelisuse hindamisel sõltumatuid documentation. Saksa keeles on vastav allikaid või sõltumatult kontrollitavat sõnastus erforderlichenfalls durch dokumentatsiooni. Kui eesmärk on tagada Einsichtnahme in unabhängig überprüfbare direktiivis ette nähtud sisuline kontrollistandard, Unterlagen. peaks see nõue olema normis selgesõnaliselt väljendatud. Kõigis keeleversioonides on tegemist vajadusel korral kohalduva nõudega. Seetõttu on kehtiv sõnastus võimaluse korral asendatud sõnastusega vajaduse korral. Teavet tuleb asjakohaselt kontrollida, see kontroll ei tohi olla pelgalt formaalne, vaid vajadusel tuleb tugineda iseseisvalt kontrollitavale teabele. Seda on ka eelnõu seletuskirjas täiendavalt selgitatud, mh on rõhutatud seda, et kontroll ei tohi olla formaalne. 16 Finantsinspektsioon juhib tähelepanu, et Selgitatud. Riigikogu menetluses on krediiditeabe jagamise Sõltuvalt sellest, millist eelnõud Riigikogus seadus, milles nähakse mh ette KAVS muudatus, kiiremini menetletakse, saab teha ka kus KAVS-i täiendatakse §-ga 502. vastavad korrektuurid §-de numeratsiooni osas. Hetkel tuleb aga antud juhul toetuda kehtiva regulatsiooni §-dele (s.t. ei saa arvestada menetluses olevat teist eelnõud). 17 Kavandatava KAVS § 503 lõike 2 kohaselt ei Arvestatud / Selgitatud. kohaldata KAVS §-s 503 sätestatut Eelnõukohase KAVS § 503 seletuskirja on elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute võrreldes esialgse versiooniga oluliselt suhtes. Finantsinspektsioon märgib, et eelnõus täiendatud, mh on täpsustatud lõikes 2 toodud selgitused erandi kehtestamise kohta ei ole sätestatud erandi kehtestamise osa. Samuti veenvad. on lõike 1 selgituste juures üldiselt välja toodud, et tootearendus ja riskiprofiili Eelnõu seletuskirjas on toodud põhjendus, et määramine ei ole automaatselt elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute puhul diskrimineerimine. võib välisriigis asuv kinnisasi kujutada krediidiandjale suuremat riski ja seetõttu ei laiendata sätet elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele. Kinnisasja asukoht on objektiivne riskitegur, mida krediidiandja peab arvestama, kuid see ei ole samastatav tarbija kodakondsuse või elukohaga kui isikupõhise tunnusega, mille alusel ei tohi diskrimineerida. Tuleb eristada (i) objektiivseid krediidiriski mõjutavaid asjaolusid ja (ii) tarbija isikuga seotud tunnuseid. Tootearendus ja riskiprofiili määramine ei ole automaatselt diskrimineerimine. Tagatiseks oleva kinnisasja asukoht on riskitegur, mitte tarbija isikuline tunnus. Seega krediidiandja võib oma krediidipoliitikas ette näha, et ta ei aktsepteeri tagatisena teises riigis asuvat kinnisvara või aktsepteerib seda üksnes täiendavate tingimuste täitmisel (nt suurem omafinantseering, täiendav tagatis vms). Selline piirang põhineb tagatise õiguslikul ja majanduslikul riskil (nt realiseerimisraskused, täitemenetluse erisused), mitte tarbija kodakondsusel või elukohal. Ühtlasi ei ole krediidiandjal kohustust pakkuda oma toodet kogu Euroopa Liidu turul ja tal on lubatud piirata enda tegevust ainult Eesti residentidega. Lisaks, kui üldine põhiõiguslik kaitse kehtib niikuinii, siis erandi sätestamine eriseaduses ei ole sisuliselt vajalik. Vastupidi, see võib tekitada eksitava mulje, et seadusandja on teadlikult otsustanud elamukinnisvaraga seotud krediidilepingud madalama kaitsetasemega jätta. Finantsinspektsioon palub seega kaaluda eelnõu seletuskirjas toodud põhjenduste täiendamist erandi kehtestamise vajaduse kohta või erandi kehtestamisest loobumist. 18 Eelnõu § 4 punkti 18 kohaselt muudetakse KAVS Arvestatud. § 51 lõiget 1 selliselt, et krediidiandja või Seletuskirjas on selgitust vastavalt vahendaja peab tarbijat teavitama seoses täiendatud. tarbijakrediidi andmise või krediidi vahendamisega, kas talle osutatakse või saab osutada nõustamisteenust. Eelnõu seletuskirjas on sama sätte kohta toodud järgnev: „Tulenevalt uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 lõikest 1 ei ole nõustamisteenuse osutamine edaspidi kohustuslik üksnes hüpoteekkrediidiandjale ja -vahendajale, vaid ka muude tarbijakrediitide andjatele ja vahendajatele.“ Finantsinspektsioon juhib tähelepanu, et CCDII ja hüpoteekkrediidi direktiiv ühtlustatakse nõustamisteenuse osutamise osas, kuid CCDII ei kohusta ühtegi krediidiandjat nõustamisteenust osutama. Finantsinspektsioon palub seletuskirjas toodu parandada. Eelnõu mõjuhinnang 19 Eelnõu seletuskirja peatükk 6 (seaduse mõjud) Arvestatud. alapunkt 2.2. kohaselt: „Eesti tarbijakrediidi turu Mõjuhinnangu alapunkti 2.2. eesmärk on hinnanguline maht 250 miljonit eurot. Hetkel anda ülevaade lisakuludeta järelmaksu kehtivate lepingute arv on arvatavasti tuhandetes, (BNPL) krediiditoodete klientidest. Selle võimalik, et kümnetes tuhandetes.“ kohta aga eristatavat statistikat ei esine. Küll Finantsinspektsioon märgib, et eelnõus toodud aga on eelnõu autorid nõus, et alapunktis informatsioon on eksitav. Eelnõuga planeeritavad märgitud üldisem statistika peaks olema muudatused mõjutavad kogu tarbijakrediiditurgu, kõikehõlmavam, mistõttu on viidatud lõiku sh elamukinnisvaraga seotud krediiditurgu, ka muudetud. mistõttu ei ole asjakohane viidata üksnes väga väikesele osale tarbijakrediiditurust. Tarbijakrediiti väljastavad nii krediidiasutused, krediidiandjad, kui ka erandi alusel tegutsevad krediidiandjad ehk pankadega seotud krediidiandjad (KAVS § 2 lõige 8). Krediidiandjate, sh KAVS § 2 lõikes 8 nimetatud krediidiandjate tarbijakrediidi jääk oli 2025. aasta juuni lõpus 1,5 miljardit eurot. Suurem osa ehk 1,2 miljardit eurot krediidiandjate eraisikute laenude jäägist kuulus pankadega seotud krediidiandjatele (KAVS § 2 lõige 8), pangaväliste krediidiandjate laenuportfell oli 295 miljonit eurot. Sellele lisandub krediidiasutuste tarbimislaenude jääk, mis oli sama aja seisuga 15,4 miljardit eurot, millest eluasemelaenude jääk oli 12,5 miljardit eurot. 20 Seoses eelnõu seletuskirja peatükk 6 (seaduse Arvestatud. mõjud) alapunktidega 2.3. ja 2.4. palub Eelnõu seletuskirja mõjuhinnangus on Finantsinspektsioon parandada turuosaliste arvud. turuosaliste arv uuendatud. 2025. aasta lõpu seisuga: Krediidivahendajate hulgast on välja arvatud  8 krediidiasutust; ülepiirilised teenusepakkujad.  5 välisriikide krediidiasutuste filiaali Eelnõu seletuskirjast on eraldiseisev punkt (tegelikult 6, kuid üks ei paku 2.4. eemaldatud. Küll aga viidatakse tarbijakrediiti); juriidilistele isikutele krediiti pakkuvatele  32 krediidiandjat; ettevõtjatele alapunktis 2.3., et säiliks vastav  9 erandi alusel tegutsevat krediidiandjat võrdluspunkt. (KAVS § 2 lõige 8);  7 krediidivahendajat;  3 krediidiagenti. Finantsinspektsioon leiab, et ei ole asjakohane arvestada krediidivahendajate puhul turuosaliste hulka ülepiirilisi teenusepakkujaid olukorras, kus näiteks krediidiasutuste puhul ei kasutata sama loogikat. Lisaks teeb Finantsinspektsioon ettepaneku kaaluda seletuskirja peatükk 6 alapunkti 2.4.eemaldamist. Punkt kordab osaliselt alapunktis 2.3. toodut ning arvestades, et juriidilistele isikutele krediiti andvad ettevõtted ei ole eelnõu sihtrühm, ei avalda eelnõus toodu neile ka mõju. 21 Eelnõu seletuskirja peatükk 6 (seaduse mõjud) Arvestatud. alapunktiga 2.7. seoses märgib Finantsinspektsiooni pädevuse ulatust on Finantsinspektsioon, et Finantsinspektsiooni eelnõu seletuskirja mõjuhinnangus pädevus on laiem, kui seletuskirjas toodu. täpsustatud. Järelevalve hõlmab ka näiteks krediidiinkassosid, ühisrahastusteenuse osutajaid ja krüptovara turgu. Finantsinspektsioon peab vajalikuks lisaks märkida, et tasuta krediidi (nt „osta kohe, maksa hiljem“ lahendused, maksetähtaja pikendused) hõlmamine tarbijakrediidi regulatsiooni alla tähendab, et turule võivad lisanduda uued järelevalve subjektid (nt kaupmehed või fintech- ettevõtjad, kes seni ei olnud krediidiandjatena käsitatavad), mis tähendab tegevusloa taotluse menetlusi. 22 Eelnõu seletuskirja peatükk 6 (seaduse mõjud) Arvestatud. alapunktis 2.8. on soovitud kirjeldada mõjusid, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile mida muudatused avaldavad Tarbijakaitse ja avalduvate mõju osa on lisatud Tehnilise Järelevalve Ametile, kuid kirjeldatud on Finantsinspektsiooni puudutava alapunkti mõjusid Finantsinspektsioonile. juurde. Jõustumisaeg 23 Seoses seaduse jõustumisega märgib Arvestatud osaliselt / Selgitatud. Finantsinspektsioon, et CCDII ülevõtmise tähtaeg Justiits- ja Digiministeerium mõistab oli 20.11.2025, kuid esimest tagasisidet eelnõule praktilist vajadust eelnõu jõustumistähtaja oodatakse hiljemalt 06. märts 2026. See tähendab, edasilükkamise järele. et eelnõu tekst on kindlasti veel muutuses ning  oodata on täiendavaid muudatusi Eelnõuga on lükatud seaduse kooskõlastusringil ja Riigikogu menetluses. jõustumiskuupäeva võrreldes esialgu Kuuekuuline vacatio legis ei pruugi tegelikkuses kavandatuga kuus kuud edasi. Sellest pikem enam täies mahus realiseeruda. edasilükkamine tekitaks oluliselt suurema Praktikas hakkab tegelik ettevalmistusperiood rikkumismenetluse ohu. Seetõttu ei saa kulgema alles pärast seaduse lõpliku redaktsiooni pikemat tähtaega ette näha. Kuid praktilisest vastuvõtmist ja avaldamist. Kui lõplik vajadusest lähtuvalt lükatakse regulatsioon selgub alles 2026. aasta keskel või jõustumistähtaeg kuus kuud edasi sügisel, ei ole objektiivselt võimalik kõiki muutusi ja arendusi 20. novembriks 2026 nõuetekohaselt rakendada. Kuuekuuline periood seaduse väljakuulutamise ja jõustumise vahel on pigem optimistlik kui realistlik. Muud ettepanekud 24 Finantsinspektsiooni hinnangul on põhjendatud Mittearvestatud /selgitatud Eestis vastutustundliku laenamise regulatsiooni Justiits- ja Digiministeerium mõistab selle laiem ülevaatamine, mis võimaldaks nõudeid ettepaneku eesmärki ja peab seda täiendada konkreetsete mõõtmete ja küsimuseks, mis väärib võimalusel tulevikus kvantitatiivsete näitajatega, mida krediidiandjad kaalumist. Aga kõnealuse eelnõu eesmärk on saavad tegelikus hindamises usaldusväärselt uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine. rakendada. Seetõttu võiks kaaluda kehtestada Direktiiv ei nõua liikmesriikidelt mõningad selged ja mõõdetavad ilmtingimata kvantitatiivsete kriteeriumite hindamiskriteeriumid, näiteks suhtarvud, ettenägemist. Samuti on see küsimus, mis statistilised analüüsid või konkreetsed vajab omakorda eraldi ideekorjet, arvamuste andmeallikad, mis võimaldavad krediidiandjal küsimist ja kohtumisi erinevate asjast rakendada proportsionaalset hindamist. Eesmärk huvitatud isikutega (mitte ainult ei ole määrata kõigile ühesugused kriteeriumid, krediidiandjad, aga ka kohtud, muud vaid vähendada krediidiandjate hindamiste asutused jne). See tähendab, et sellist erinevusi ja seeläbi tagada ühtne ning muudatust ei saaks teha ilma täiendava prognoositav praktika. Samal ajal tuleb säilitada analüüsita ega ilma täiendava huvirühmade riskipõhine ja proportsionaalne lähenemine, et kaasamiseta. Kõnealuse eelnõuga ei saa seda krediidihindamine oleks adekvaatne tarbija ja teha, kuna see venitaks direktiivi ülevõtmist. krediidi suuruse suhtes ning kooskõlas teiste liikmesriikide praktika ja finantsteenuste piiriülesuse aspektiga, vältides liigset bürokraatiat ja koormust. Krediidiregister OÜ 1 Palume direktiivi artikkel 19 üle võtta Selgitatud. KAVS/KAS´i mitte IKS-is. Eelnõu koostamisel kaaluti seda küsimust Esiteks ei muuda ainuüksi asjaolu, et regulatsioon põhjalikult. Tegemist on regulatsiooniga, mis puudutab isikuandmete töötlemist, seda on tarbijakrediidi ja andmekaitse n-ö automaatselt andmekaitseõiguslikuks piirimail, kuid enda sisult on siiski tegemist põhiregulatsiooniks. Tarbijakrediidi valdkonda reeglitega, mis kaitsevad tarbija kui reguleerivad normid, isegi kui need sisaldavad andmesubjekti õigusi ja kuuluvad seega andmetöötluslikke elemente, teenivad eeskätt temaatiliselt IKS-i. Samuti ei ole artikli 19 turukorralduslikku ja tarbijakaitselist eesmärki, ülevõtmiseks ka IKS-ile mitte ühtegi paremat mitte isikuandmete kaitse üldraamistiku alternatiivi. Nagu eelnõu seletuskirjas on kujundamist. IKS´i eesmärk on tagada IKÜM´i selgitatud, siis KAVS, KIOS ja KAS on riigisisene rakendamine ja täpsustamine, mitte subjektipõhised seadused ja kohalduvad üksnes Finantsinspektsiooni järelevalve  luua eriregulatsiooni krediidituru toimimise subjektidele. Krediidiregistrite regulatsioon reguleerimiseks. ei sobiks sinna. Justiits- ja Digiministeerium ei nõustu ka sellega, et teiste riikide valikute Teiseks toob regulatsiooni paigutamine IKS´i hindamine oleks asjakohatu. Loomulikult ei kaasa süsteemse kõrvalekaldumise seaduse ole see määrav ega siduv. Kuid see on üheks reguleerimisalas. IKS kehtestab andmetöötluse kaalutluseks, mida riigisiseste valikute põhimõtted ja järelevalveraamistiku. tegemisel arvestada. Seda eriti olukorras, kus Tarbijakrediidi spetsiifiliste kohustuste lisamine lahendus ei pruugi olla ilmselge. Kusjuures, seadusesse laiendab IKS-i esemelist eelnõu koostamisel on võrdlusena tuginetud kohaldamisala valdkondlikuks eriregulatsiooniks, Saksamaa lahendustele, mis on Eesti mis ei ole kooskõlas seaduse ülesehitusega. õigussüsteemi ülesehitamisel olnud oluliseks Kolmandaks ei ole veenev argument, et normid ei eeskujuks. Tervikuna on eelnevat arvestades sobi eraõiguslikku või subjektipõhisesse reeglite ettenägemine IKS-is võimalikest seadusesse. Regulatsiooni avalik-õiguslik iseloom variantidest parim. ei välista selle paigutamist valdkonnaseadusess, kui see teenib konkreetse turu või tegevusvaldkonna reguleerimise eesmärki. Õigusloome hea tava kohaselt tuleks eriregulatsioon paigutada sellesse seadusesse mis reguleerib vastavat majandustegevuse valdkonda, mitte üldseadusesse, mille keskne eesmärk on andmesubjekti (kelleks ei ole vaid tarbijakrediidi taotleja/saaja) põhiõiguste kaitse laiemas kontekstis. Kavandatav lahendus hägustab IKS´i kui üldise andmekaitseraamistiku funktsiooni ning ei ole kooskõlas õigusselguse ja süsteemsuse põhimõttega. Neljandaks ka viide Saksamaa lahendusele ei ole määrav ega siduv. Riigisisene normitehniline valik peab lähtuma Eesti õigussüsteemi ülesehitusest ja seaduste vahelisest kooskõlast, mitte teise liikmesriigi tehnilisest lahenduses 2 Palume viia IKS eelnõu § 101 lg 1 sõnastus Mittearvestatud / selgitatud. kooskõlla direktiivi artikkel 19 sõnastusega: See on terminoloogiline küsimus, mis ei andmete reguleerimise asemel reguleerida mõjuta eelnõu sisu. Sõltumata sellest, kas „andmebaase“. nimetada seda andmete kogumit andmebaasiks, andmekoguks või registriks, on sisuline tulemus sama. Termin “register” vastab hetkel Riigikogu menetluses oleva krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu sõnastusele. Sellise kooskõla tagamine (ka sõnastuslikult) on oluline, kuivõrd loodavad IKS-i reeglid hakkavad tulevikus kohalduma ka krediiditeabe jagamise seaduse kohaselt tegutsevale krediiditeaberegistrile. On loogiline, et IKS-i  sõnastus arvestab krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu sõnastusega. Vastavad selgitused on lisatud eelnõu seletuskirja. 2.1 Laiem sõnastus kui direktiivis. Direktiivi artiklist Mittearvestatud / selgitatud. 19 tulenev kohaldamisala on selgelt Lõike 1 täiendused on selgitava iseloomuga. piiritletud andmebaasidega, mida kasutatakse Nende mõte on tagada, et regulatsioon oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks 1) arusaadav 2) piiritletud selliselt, et see tarbijakrediidilepingu kontekstis. Eelnõu kohaldab vastaks direktiivi eesmärgile hõlmata just uusi kohustusi: „registri pidajale, mis sisaldab krediidiregistrid, mitte mis tahes käesoleva seaduse §-s 10 sätestatud võlasuhte andmekogud, kust võiks tarbijate rikkumisega seotud andmeid või muud sarnast krediidivõime hindamiseks materjale saada. tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks Ilma sellise täienduseta ei oleks lõike 1 kasutatavat teavet, sealhulgas tarbija tulevase sõnastus Justiits- ja Digiministeeriumi maksekäitumise tõenäosuse väärtust hinnangul piisavalt selgelt määratletud. Need (krediidiskoori). “ Sõnastus erineb direktiivi selgitused ja põhjendused on esitatud ka sõnastustest, st tegemist on määratlemata eelnõu seletuskirjas. Seega lõike 1 õigusmõistega, mis võimaldab regulatsiooni regulatsiooni mõte on just IKS-i lisatava uue kohaldada ulatuses, mis ületab direktiivist § 101 kohaldamisala piiritlemine. Siin ei ole tulenevad piirid. Selline sõnastus toob kaasa direktiivist tulenevat regulatsiooni kuidagi olukorra, kus IKS § 101 lg 1 kohaldatakse ka riigisiseselt laiendatud. andmekogudele, mis ei ole direktiivi artikli 19 tähenduses andmebaasid, vaid mida kasutatakse laiemalt majandusliku tausta hindamiseks või muudes õigussuhetes. Seega tegemist oleks direktiivist tulenevast kohustusest laiemate nõuete kehtestamisega ilma normatiivse aluseta. 2.2 Vastuolu õigusselguse põhimõttega. Õigusselguse Selgitatud. põhimõttest tuleneval peab regulatsiooni Viide muule sarnasele tarbija kohaldamisala olema üheselt määratletud. Eelnõu krediidivõimelisuse hindamiseks sõnastus „muu sarnane teave“ ei sisalda kasutatavale teabele hõlmab tulevikus objektiivseid ega kontrollitavaid kriteeriume, positiivset krediidiinfot ning ühe eraldi mille alusel oleks võimalik üheselt tuvastada, mainitud näitena krediidiskoore. Seda, miks millised andmekogud kuuluvad sätte on vajalik selgelt ära tuua, et kohaldamisalasse ja millised mitte. Seega eelnõu reguleerimisalasse on hõlmatud negatiivne ja sõnastus ei taga piisavat etteaimatavust positiivne krediidiinfo ning ka registripidajatele ega võimalda selgelt hinnata krediidiskoorid, on samuti põhjendatud regulatsiooni ulatust. seletuskirjas (ja ka allpool toodud märkuse Direktiivi eesmärk ei ole reguleerida mis tahes vastuses). andmeid või ka mis tahes andmekogusid, mis võivad sisaldada majanduslikku või Kuna positiivset krediidiinfot sisaldavat maksekäitumist puudutavat teavet, vaid registrit eelnõu koostamise ajal veel ei ole spetsiifiliselt krediidivõimelisuse hindamiseks ning krediidiskoor on teisalt jällegi hetkel kasutatavaid krediidiandmebaase. Seega eelnõu praktikas kasutatav näitaja, kuid ei ole IKS § 101 lg1 sõnastus ei ole kooskõlas direktiivi välistatud, et tulevikus praktika muutub ja sõnastuse/terminiga ning viib andmete töötlemise turule tekivad ka sarnased muud näitajad, siis ebaselge ulatusega reguleerimiseni, mida ei pruugi on lõikesse 1 siiski soovitud jätta teatavat paindlikkust. Seda võimaldabki muule  isegi direktiivi viidatud andmebaasis olla. See ei sarnasele krediidivõimelisuse hindamiseks ole aga direktiivi eesmärk kasutatavale teabele viitamine. See, et seaduse tekst on taotluslikult jäetud üldisemaks, et tagada selle tulevikukindlus ja sobitumine võimalike erinevate üksikjuhtumite asjaoludega, on praktikas tavapärane. Eelnõu seletuskiri annab aga juhised selle rakendumisest eelnõu koostamise ajal silmas peetud olukordades. 3 Palume viia IKS eelnõu § 101 lg 2 sõnastus Arvestatud. kooskõlla direktiivi artikkel 19 sõnastusega ning Eelnõu lõige 2 on täpses vastavuses direktiivi eemaldada registrite kohustus kontrollida, kas artikli 19 lõikega 2, see ei välju direktiivi tarbijakrediiti pakkuv krediidiandja järgib IKÜMi raamidest ning tuleb sellisel kujul üle võtta. nõudeid. Küll aga ei pea registripidaja teostama sisulist kontrolli selle üle, kas ligipääsu taotlev krediidiandja andmekaitsealaseid nõudeid järgib või mitte. Registripidajal on õigus lõpetada või peatada krediidiandja ligipääs registrile, kui Andmekaitse Inspektsioon keelab ettekirjutisega isikuandmete töötlemise või tuvastab raske rikkumise. Pikem selgitus vastava registrile ligipääsu saamise eelduse kohta on lisatud eelnõu seletuskirja. 4 Palume viia IKS eelnõu § 101 lg 2 sõnastus Arvestatud. kooskõlla direktiivi artikkel 19 sõnastusega ning Lõiget 4 on eelnõu kooskõlastamise käigus eemaldada nõuded andmebaasis andmete saadud tagasisidet arvestades muudetud, koosseisule, mida direktiivi artikkel 19 lg 4 ette ei sealt on eemaldatud reegel põhi- ja näe. kõrvalnõuete eristamise kohta. Küll aga andmetöötlusel IKS § 10 alusel tuleb järgida AKI maksehäirete avaldamise juhist, sh eristama põhi- ja kõrvalnõudeid. 4.1 Esiteks, OÜ Krediidiregister kordab, direktiivi ei Selgitatud. sisalda terminit/mõistet „register“ vaid sisaldab Eelnõu terminoloogilisi valikuid on terminit „andmebaas“. Esmalt tuleb eelnõu teksti selgitatud juba eespool. korrigeerida ja kasutada läbivalt direktiiviga Küsimus sellest, kui palju andmeid peab ühtseid termineid. Eelnõu kohaselt peab register registris minimaalselt nähtuma, on otsustatud sisaldama muuhulgas krediidiandja nime. juba direktiivi kehtestamisel Euroopa Liidu Andmebaasi sisestatud võlainfo/maksehäire võib seadusandja poolt ära. Riigisiseselt ei ole lisaks krediidiandjale olla sisestatud ka nõude võimalik seda muuta, sh on ära otsustatud loovutamise korral uue võlausaldaja poolt, st uus see, et registrist peab nähtuma krediidiandja võlausaldaja ei saa kasutada võlainfo/maksehäire nimi (inglise keeles identity of the creditor, sisestamisel esialgse võlausaldaja/krediidiandja saksa keeles Identität des Kreditgebers). ärinime. Seega grammatiliselt direktiivi järgides tuleb registrisse lisada vähemalt krediidiandja  nimi. Kui nõue on loovutatud, võib lisada ka uue sissenõudja nime. 4.2 Teiseks, mis konkreetse normi juures peamine, OÜ Arvestatud. Krediidiregister juhib tähelepanu direktiivi art 19 Lõikest 4 on eemaldatud viide põhi- ja lg-le 4, ei kohusta muutma olemasolevaid kõrvalnõuete eristamisele. Küll aga andmestruktuure ega kohusta avaldama andmetöötlusel IKS § 10 alusel tuleb järgida konkreetset andmekoosseisuna põhisumma ja AKI maksehäirete avaldamise juhist, sh kõrvalnõuete eristamist. Direktiivist tuleneb vaid, eristama põhi- ja kõrvalnõudeid. et andmebaasis peab olema info a) tarbijate võlgnevuste kohta krediidi tagasimaksmisel ning b) krediidi liik ja c) krediidiandja nimi. Seega eelnõuga ei ole põhjendatud panna kohustust andmebaasi haldajale andmesüsteemi ümberkujundamiseks ulatuses, mis ületab direktiivis sätestatud piire. 5 Palume viia IKS eelnõu § 101 lg 5 seletuskiri Arvestatud / Selgitatud kooskõlla direktiivi mõttega ning avada, kas Tegemist on paralleelselt kohalduvate lubatud on kõnealune teavitus saata koos IKÜM-s regulatsioonidega, st direktiiv täiendab nõutud isikuandmete töötlemise teavitusega. IKÜM-is sätestatut. Praktikas võib siiski nii direktiivist kui ka IKÜM-ist tuleneva teavituse teha koos. Teisisõnu, IKS § 101 lg 5 loomine IKÜM-i kõrvale ei tähenda, et tarbija peaks faktiliselt saama kaks eraldi teavitust. Piisab ühest teavitusest, aga selle juures peab mõlema reeglite kogumi nõudeid järgima. Eelnõu seletuskirja on vastavalt täiendatud. 6 Palume viia IKS eelnõu § 101 lg 6 sõnastus Arvestatud kooskõlla direktiivi artikkel 19 sõnastusega, mille Eelnõu on muudetud. Eelnõu uue sõnastuse kohaselt peab liikmesriik tagama kaebuste kohaselt peab registripidaja tagama vastava esitamise menetluste olemasolu, mitte looma korra olemasolu. See hõlmab nii juba praegu juurde uut vaide esitamise mehhanismi. olemasolevaid meetmeid, mis juba vastavad lõike 6 nõuetele, kui ka selliseid mehhanisme, mille registripidaja peab looma. Vastav selgitus on lisatud ka eelnõu seletuskirja. 7 Palume viia IKS eelnõu § 711 sõnastus kooskõlla Arvestatud osaliselt / selgitatud. direktiivi artikkel 44 sõnastusega, mille kohaselt Kuivõrd direktiivi artikkel 19 võetakse üle peab liikmesriik kehtestama tõhusad, IKS-i ja need reeglid on käsitletavad proportsionaalsed ja hoiatavad sanktsioonid, mitte andmekaitse reeglitena, siis peab nende aga üle võtma IKÜMi trahve ja trahvimäärasid, rikkumisele kohalduma ka IKS-i mis on nagunii andmekaitse nõuete rikkumise eest sanktsioonide regulatsioon. ette nähtud. Samas arvestades eelnõu kooskõlastamisel Teeme ettepaneku sätestada sanktsiooni saadud tagasisidet on eelnõus IKS-i ülemmääraks maksimaalselt kuni 1 000 000 eurot. väärteotrahvi maksimaalset määra Selline määr oleks kooskõlas direktiivi art 44 korrigeeritud ja nähtud kompromissina ette nõudega kehtestada tõhusad, proportsionaalsed ja IKS-is kasutatavatest määradest madalam hoiatavad sanktsioonid, arvestades, määr 10 000 000 eurot.  et tegemist on tarbijakrediidi valdkonna eriregulatsiooni, mitte isikuandmete kaitse üldmääruse kohustuste rikkumisega. Kuni 1 000 000 euro suurune maksimaalne rahatrahv oleks analoogia korras põhjendatud ka teiste valdkondlike finants- ja krediidituru õigusaktide sanktsioonimudelitega, kus karistusmäärad on diferentseeritud vastavalt reguleeritava kohustuse iseloomule ega dubleeri IKÜM art 83 kõige raskemate rikkumiste ülemmäärasid. Selline lahendus tagaks sanktsiooni hoiatava mõju, vältides samas põhjendamatut topelt sanktsioneerimist ja ebaproportsionaalset kumulatiivset trahviriski. Andmekaitse Inspektsioon VÕS § 4034 lg 3 1 Nimetatud lõikes räägitakse teabe kogumisest, Arvestatud. eelnõu tekstis on aga kasutatud sõna „omandama“, Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt muudetud. mis ei sobi AKI hinnangul andmete töötlemise Eelnõus kasutatakse nüüd läbivalt sõnastust konteksti. Sõna „omandamine” viitab “koguma”. omandiõigusele ehk omandada saab oskusi ja teadmisi ehk mitte teise isiku andmeid. Sama termin kasutatakse ka viidatud paragrahvi lõikes 4. Isikuandmeid saab nt koguda, saada, edastada, vastu võtta, neile juurdepääsu saada. Sõna „omandamine” isikuandmete töötlemise kontekstis kasutamine raskendab sätte mõttest aru saamist, sh jääb selgusetuks, millist andmetöötlustoimingut on silmas peetud ehk mida on konkreetselt keelatud eriliiki isikuandmetega teha krediidivõimelisuse hindamise käigus. Lisaks märgime, et jääb arusaamatuks, kuidas ülal viidatud sättes sõnastatud keelu oleks võimalik reaalselt täita, arvestades krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil kogutavate andmete mahtu ja liike. 2 Seletuskirjas on selgitatud, et regulatsiooni Arvestatud. eesmärk on, et tarbija terviseinfo alusel ei jääks Eelnõu seletuskirjast on see tekstiosa tarbija põhjendamatult krediidi saamise eemaldatud. võimalusest ilma. Samas tuleb eristada selliste andmete omandamisest ja kasutamisest sellise teabe kasutamine, millest võib üksnes teha järeldusi inimese terviseseisundi kohta, näiteks inimesele laekub igakuiselt puudega inimesele makstav sotsiaaltoetus. Kui krediidiandja seda tarbija kontoväljavõttelt näeb, siis seda on võimalik krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtta. Kuna krediidiandja igal juhul hindama tarbija sissetulekut ja kui sellest võib teha  järeldusi, mis seonduvad tarbija eriliiki isikuandmetega, siis see ei tähenda, et sellist sissetuleku infot ei võiks tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtta. Aga krediidiandja ei tohi eraldi koguda ega tohi tarbijalt nõuda eriliiki isikuandmete esitamist. Juhime tähelepanu, et seletuskirjas ei saa seadusega pandud keelu piirid kitsendada. Sätte enda sõnastuse järgi ei ole krediidiandjal õigust mitte ainult andmeid eraldi küsida, vaid üldse neid koguda või kasutada sõltumata nende kogumise viisist. Palume hinnata võimaluse muuta sätte sõnastus selgemaks, täpsustades keelu piirid seaduse tekstis. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit 1 Ettepanek selguse huvides muuta nii Arvestatud osaliselt / selgitatud tarbijakrediidilepingu mõistet (VÕS § 402 lg 1) Eelnõus on vastavalt muudetud VÕS § 402 kui ka VÕS § 401 lõikes 1 toodud krediidilepingu sätestatud tarbijakrediidilepingu mõistet ja mõistet selliselt, et oleks arusaadav, et lisatud eraldi lause selle kohta, et tegemist krediidileping võib olla nii tasuline leping kui ka võib olla nii tasulise kui ka tasuta lepinguga. tasuta leping, mille puhul antakse krediiti ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist. Sama muudatust ei saa aga teha VÕS §-s 401 üldiselt krediidilepingu mõiste kohta. See ei ole direktiivi ülevõtmiseks vajalik ega ka eelnõu sisuline eesmärk. Krediidileping, v.a. tarbijakrediidileping, on endiselt VÕS-i kohaselt tasuline leping. 2 Ettepanek täiendada VÕS § 4034 lg 12 järgmise Mittearvestatud / Selgitatud. lausega: „Krediidiandjal on õigus Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § tarbijakrediidileping erakorraliselt üles öelda või 416 lõikes 4. Seetõttu puudub vajadus selle sellest taganeda, kui pärast lepingu sõlmimist kordamiseks VÕS § 4034 lõikes 12. Sisuliselt selgub, et tarbija on esitanud krediidiandjale vastab see aga ITL-i ettepanekule. Kuid võltsitud teabe või ebaõige informatsiooni, mille täiendavat seadusemuudatust ei ole selleks tõttu krediidiandja ei saanud tarbija tarvis. krediidivõimelisust õigesti hinnata. 3 Palume kaaluda VÕS § 403 lõike 8 välja jätmist Mittearvestatud / Selgitatud. eelnõust kuna antud sätte kohaldatavus Eesti VÕS § 403 lg 8 eelnõust väljajätmine ei ole tingimustes on küsitav. oleks kooskõlas ettepanekuga taotletavate eesmärkidega. See reegel vastab täpselt direktiivi artikli 2 punkti h viimasele alalõigule. Kuna tegemist on kohaldamisala välistuse sättega, siis oleks Eestil põhimõtteliselt võimalik tervikuna punkti h mitte rakendada. Aga sellisel juhul alluksid kõik nn “osta nüüd, maksa hiljem” tarbijakrediidilepingud täielikult, ilma eelnõukohastes lõigetes 7 ja 8 nimetatud eranditeta tarbijakrediidi reeglitele. See ei  oleks aga sisuliselt mõistlik ega vastaks ilmselt ka tehtud ettepaneku eesmärgile. Lõige 8 vastab artikli 2 punkti h teisele poolele. Kui punkti h rakendada, siis tuleb seda teha tervikuna, olenemata sellest, kui ulatuslik praktiline väärtus selle teisel poolel Eesti kontekstis on. 4 Kui lõike 8 välja jätmise pole võimalik, siis Mittearvestatud / Selgitatud. palume sõnastada see säte nii, et sellest tuleb Direktiiviga ei ole kahjuks kooskõlas selgelt välja, et see kohaldub vaid suure turujõuga ettepanek siduda selle konkreetse erandi ettevõtete osas, kelle põhitegevuseks on pakkuda rakendamine täiendava eeldusega, mille infoühiskonna teenuse seaduse tähenduses kohaseks peaks infoühiskonna teenuse infoühiskonna teenust, mis seisneb üksnes või pakkumine olema ettevõtja põhitegevuseks. eelkõige sidevahendi abil lepingu sõlmimise Direktiivis endas ei ole sellist kitsendust, võimaldamises asjade, teenuste ja muude seetõttu ei oleks selle riigisiseselt lepinguesemete pakkumiseks ja seda ettenägemine direktiiviga kooskõlas. platvormipõhiselt. ITL-i ettepanek sõnastuseks: „(8) Kui ettevõtja, kes pakub põhitegevusena infoühiskonna teenuse seaduse tähenduses infoühiskonna teenust, mis seisneb platvormipõhises sidevahendi abil lepingute sõlmimise võimaldamises asjade, teenuste ja muude lepinguesemete pakkumiseks, ning kes ei ole Euroopa Komisjoni soovituses 2003/361/EÜ määratletud mikro, väike- ega keskmise suurusega ettevõtja, võimaldab enda pakutava asja, teenuse või muu lepingueseme eest tasumisel maksetähtpäeva tasuta edasilükkamist, ei kohaldata käesolevas jaos sätestatut, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) kolmas isik ei paku asja, teenuse või muu lepingueseme finantseerimiseks krediiti ega omanda tarbijakrediidilepingust tulenevat nõuet tarbija vastu; 2) maksetähtpäev on kuni 14 päeva alates asja või muu lepingueseme üleandmisest või teenuse osutamisest; 3) tasumisega viivitamise korral võib tarbijalt nõuda vaid viivist käesoleva seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ja võla sissenõudmiskulusid vastavalt käesoleva seaduse §-le 1132.“ Juhul kui VÕS § 403 lõikes 8 sõnastust vastavalt muudetakse, siis palume lisada ka eelnõu seletuskirja täiendavad selgitused. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Jõustumisaeg  1 Ettepanek pikendada seaduse rakendamise Arvestatud osaliselt / Selgitatud. tähtaega selliselt, et ettevõtjatele jääks pärast Justiits- ja Digiministeerium mõistab seaduse vastuvõtmist vähemalt üks aasta praktilist vajadust eelnõu jõustumistähtaja muudatustega kohanemiseks ja nende edasilükkamise järele. elluviimiseks. Eelnõuga on lükatud seaduse jõustumiskuupäeva võrreldes esialgu kavandatuga kuus kuud edasi. Sellest pikem edasilükkamine tekitaks oluliselt suurema rikkumismenetluse ohu. Seetõttu ei saa pikemat tähtaega ette näha. Kuid praktilisest vajadusest lähtuvalt lükatakse jõustumistähtaeg kuus kuud edasi. Võlaõigusseadus 2 Ettepanek täpsustada eelnõu § 1 p-i 27 selliselt, et Arvestatud osaliselt / Selgitatud. tagasimaksegraafiku võib vajadusel esitada Arvestades direktiivi maksimaalselt teabelehe lisana. harmoneerivat iseloomu, ei ole eelnõud muudetud. Samas on eelnõu seletuskirja lisatud selgitus, mille kohaselt võib tagasimaksegraafiku esitada ka teabelehe lõpus või selle lisana. Teisisõnu, see ei pea mahtuma teabelehel esitatud tabeli paremasse veergu, vaid võib olla eraldiseisvalt vormistatud. Nõustume, et nii on see praktikas mõistlikum. 1 1 3 VÕS § 403 lg 2 - täpsustada (nt seletuskirjas), Arvestatud / Selgitatud. mida mõistetakse ühe päeva all. Ühe päeva all mõistetakse ühte 24 tunnist koosnevat päeva. Vastav selgitus on lisatud ka eelnõu seletuskirja. 4 VÕS § 404 lg 2 p 15 - palume kaaluda lahendust, Arvestatud osaliselt / Selgitatud. kus riik peab ajakohast Eelnõu seletuskirja on täpsustatud. nimekirja võlanõustamisteenuste osutajatest ning Krediidiandjal ei ole kohustust ise lepingusse ettevõtjatel oleks võimalik lepingudokumentides kõikvõimalike Eestis tegutsevate viidata sellele nimekirjale, mitte esitada lepingus võlanõustajate kontaktandmeid lisada. konkreetseid kontaktandmeid. Selline lahendus Tarbija teavitamisel piisab sellest, kui viidata aitaks tagada tarbijatele alati ajakohase teabe ning võlanõustajate kontaktandmeid sisaldavale vähendaks ettevõtjate halduskoormust. usaldusväärsele veebilehele, mis lepingu sõlmimise ajal võlanõustamise ja võlanõustajate infot koondab. Eelnõu koostamise ajal on sellisteks veebilehtedeks näiteks Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee ning võlanõustajate liidu veebileht. Olemasolevad andmed minuraha.ee veebilehel ja võlanõustajate liidu veebilehel on Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul piisavad. Seetõttu ei plaani riik praegu ise täiendavat võlanõustajate nimekirja pidama hakata.  5 VÕS § 407 lg 42 – ettepanek täiendada eelnõu Arvestatud osaliselt / Selgitatud. seletuskirja selles osas, mida loetakse maksekonto Eelnõu sõnastust on täpsustatud ja jäägi „sagedaseks ületamiseks“. Lisaks selgitada, seletuskirja on täiendatud. kas ettevõtja peab nõustamisteenust ise osutama või piisab tarbija suunamisest asjakohaste teenuste Esiteks on lisatud seletuskirja lisaselgitused juurde. lõike 42 tähenduse ja selle seoste kohta sama paragrahvi lõikega 41. Lõige 41 seab teavitamisele üldised raamid ja lõige 42 täpsustab seda veel ühes spetsiifilises eriolukorras. Maksekonto jäägi „sagedane“ ületamine on aga määratlemata õigusmõiste, millele saab lõpliku tõlgenduse anda Euroopa Kohus. Eeltoodut on kinnitanud ka Euroopa Komisjon. Sellest tulenevalt ei ole võimalik anda ühest määratlust selle osas, millistel eeldustel on tegemist maksekonto „sagedase“ ületamisega. Üldisemalt on võimalik väita, et selline maksekonto jäägi ületamine peab olema toimunud korduvalt. Teiseks on eelnõus muudetud lõike 42 sõnastust nii, et see vastaks täpsemalt direktiivi artikli 25 lõike 2 teise alalõigu sõnastusele. Nõustamisteenuseid tuleb pakkuda üksnes juhul, kui need on kättesaadavad. Siin on silmas peetud, et krediidiandja pakub neid siis, kui ta ise sellist teenust osutab. Võlanõustamist kui sotsiaalteenust peab krediidiandja tarbijale alati soovitama. Eelnõu seletuskirjas on seda ka täpsemalt selgitatud. LiisingLiit Jõustumisaeg 1 Ettepanek sätestada ülevõtmiseks pikem tähtaeg - Arvestatud osaliselt / Selgitatud. 1 aasta seaduse vastuvõtmisest. Justiits- ja Digiministeerium mõistab praktilist vajadust eelnõu jõustumistähtaja edasilükkamise järele. Eelnõuga on lükatud seaduse jõustumiskuupäeva võrreldes esialgu kavandatuga kuus kuud edasi. Sellest pikem edasilükkamine tekitaks oluliselt suurema rikkumismenetluse ohu. Seetõttu ei saa pikemat tähtaega ette näha. Kuid praktilisest vajadusest lähtuvalt lükatakse jõustumistähtaeg kuus kuud edasi. Võlaõigusseadus 1 Kehtiva VÕS § 403 lg 4¹ kohaselt ei kohaldata Arvestatud / Selgitatud. VÕS §-s 411 sätestatut liisingulepingule, millega Jah, kuna liisinguandja äri on tarbija valitud ei kaasne tarbija kohustust lepingueset välja osta. liisingueseme ostu finantseerimine ehk  Kavandatava muudatuse kohaselt tunnistatakse krediidi andmine, mitte aga konkreetsete VÕS § 403 lg 4¹ kehtetuks, mille tulemusel liisinguesemete (nt sõiduautode) müük, siis laieneksid VÕS § 411 ennetähtaegse on ka loogiline see, et liisingulepingu tagasimaksmise reeglid ka lõpetamine ei saa toimuda selliselt, et tarbija kasutusrendilepingutele, s.t tarbija saaks lepingust annab liisingueseme (nt auto) liisinguandjale tulenevad kohustused osaliselt või täielikult täita üle. Seetõttu on lepingutingimusi võimalik ennetähtaegselt (§ 411 lg 1 esimene lause). kujundada selliselt, et kasutusliisingu puhul Eeldame, et kasutusrendilepingu puhul on lubatav on võimalik krediit ennetähtaegselt ennetähtaegse täitmise (tagasimakse) õigus siduda tagastada, kui sõiduk ostetakse välja või leida liisinguvõtja kohustusega/võimalusega sellele kolmandast isikust ostja. Eelnõu lepinguesemeks olev sõiduk välja osta või seletuskirja on § 411 juures täiendatud alternatiivina leida sellele ostja ja samuti vastavate selgitustega. kokkuvõttes lepingu jääk ennetähtaegselt liisinguandjale tasuda ning kokkuvõttes finantskohustusest vabaneda. Mõlemal juhul toimub liisingulepingu ennetähtaegne tasumine, mis vastab VÕS §-le 411. Paluksime täiendada seletuskirja selliselt, et selge ja välistatud oleks tarbijate ootus lõpetada leping ennetähtaegselt lihtsalt sõiduki tagastamisega finantseerijale, jättes viimase olukorda, kus liisinguandja peab ise otsima sõidukile ostja ning kandma kuni müügini selle hoiustamise, kindlustamise ja muud kaasnevad kulud. Märgime, et viimane tähendaks prognoosimatuid riske liisinguandjatele ja muudaks meie hinnangul tarbijatele kasutusrendi tüüpi liisingutoote pakkumise edaspidi küsitavaks. 2 VÕS § 4031 lg 2 p 20 - palume selgitada, kas Arvestatud / Selgitatud. tagasimaksegraafik tuleb paigutada tabelina Eelnõu seletuskirja on lisatud selgitus, mille teabelehe vastavasse parempoolsesse lahtrisse või kohaselt võib tagasimaksegraafiku esitada ka võib lahtris teha viite ja graafiku enda lisada ka teabelehe lõpus või selle lisana. Teisisõnu, teabelehe lõppu? Märgime, et tagasimaksegraafik see ei pea mahtuma teabelehel esitatud tabeli sisaldab endas mitukümmend rida - näiteks 5- paremasse veergu, vaid võib olla aastase tähtajaga igakuise maksega krediidi korral eraldiseisvalt vormistatud. on ridu kokku 60, ning rohkem kui kolm veergu: lisaks põhiosa- ja intressimaksele ka kindlustusmakse. 3 Palume selgitada, kas sõiduki Arvestatud / Selgitatud. kaskokindlustusmakse ja kohustuslik Direktiivis ega eelnõus ei ole ette nähtud liikluskindlustusmakse tuleb näidata tabelis eraldi täpsemaid juhiseid selle kohta, kas tabelis summadena või on lubatud need ka summeerida? tuleks erinevate kindlustuste maksed näidata On võimalik, et tarbijale koostatav eraldi või koos. Siin on Justiits- ja kindlustuspakkumus sisaldab mitut valikut: Digiministeeriumi hinnangul minikasko, tavakasko, superkasko. Palume krediidiandjatel ja liisinguandjatel vabad selgitada, et juhul kui tarbija eelistus teabelehe käed. esitamise hetkeks ei ole veel teada, kas siis teabelehe tagasimaksegraafikus tuleb näidata Eelnõu seletuskirja on lisatud täiendav kõige kallima kindlustusvaliku makse või tuleb selgitus selle kohta, et tarbijale kõrvallepingute pakkumisel (nt kindlustus)  lähtuda praktikas tarbijate poolt enim valitavast tuleks arvestada regulatsiooni hoiatavat kindlustusvalikust? eesmärki ja lähtuda alternatiivsete pakkumiste korral kõige kõrgemate kuludega pakkumisest. 4 Palume selgitada, kuidas peaksid turuosalised, kes Selgitatud. pakuvad liisingut fikseerimata intressimääraga Eelnõu seletuskirja on täiendatud vastavate (reeglina alusintressimääraga euribor seotud), selgitustega. näitama tagasimaksegraafikut teabelehel? Kas antud ajahetkel kehtiva euriboriga, ajalooliselt kõrgeima euriboriga või veel mõni kolmas viis? Eesti Pank 1 Ettepanek muuta võlaõigusseaduse § 411 lõiget 4 Mittearvestatud / selgitatud ja sõnastada see järgmiselt: „(4) Kui Kuigi ettepaneku sisu ja eesmärk on Justiits- elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu ja Digiministeeriumile mõistetav, siis puhul toimub ennetähtaegne tagasimaksmine kõnealuse eelnõu eesmärk on uue fikseerimata intressimääraga perioodil, puudub tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine. krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt saamata Eelnõusse ei ole lisatud direktiivi jäänud intressi, kui lepingu lõpetamisest ülevõtmisega mitteseotud muudatusi, st teavitatakse vähemalt üks kuu ette.“ tegemist ei ole tarbijakrediidi valdkonna laiema reformiga. Seetõttu ei ole võimalik arvestada ka kõnealust ettepanekut, mis ei ole direktiivi ülevõtmisega otseselt seotud.  Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja LISA 1 TARBIJAKREDIIDI DIREKTIIVI 2023/2225 ÜLEVÕTMINE EESTI ÕIGUSESSE ANALÜÜS Karin Sein 1. Ülevõtmise põhimõtted ja kontseptuaalsed valikud .................................................. 2 2. Tarbijakrediidilepingu mõiste ja tarbijakrediidilepingute sätete kohaldamisala ......... 3 2.1. Tarbijakrediidilepingu reeglite laiendamine tasuta krediidilepingutele ............... 3 2.2. „Osta kohe maksa hiljem“ tooted ...................................................................... 4 2.3. Muud juhud ....................................................................................................... 5 3. Krediidiandja lepingueelse teabe ja selgituste andmise kohustused ........................ 5 4. Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust ........................................ 7 5. Tarbijakrediidilepingu sõlmimine, sisu ja muutmine .................................................. 8 6. Eriregulatsioon arvelduskrediidi ja maksekonto jäägi ületamise kohta ..................... 8 7. Tarbijakrediidilepingust taganemine ja selle ülesütlemine ........................................ 9 8. Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine ........................................... 10 9. Krediidivahenduslepinguga seonduv regulatsioon ................................................. 10 10. Tarbijakrediidilepingu sidumine muude teenustega ............................................ 11 11. Rakendussätted.................................................................................................. 11 1  1. Ülevõtmise põhimõtted ja kontseptuaalsed valikud Käesolev analüüs põhineb 28.11.2025 esitatud võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi: eelnõu) ja selle seletuskirja tekstil. Eelnõu koostamisel on lähtutud järgmistest asjakohastest põhimõtetest: - Uuest tarbijakrediidi direktiivist1 (edaspidi: direktiiv) tulenevate reeglite ülevõtmisel on võimalikult palju säilitatud kehtiva õiguse ülesehitust ja valikuid. Põhjendatud on otsus mitte luua tarbijakrediididirektiivi ülevõtmiseks eraldi tarbijaseadustikku või tarbijakrediidi seadust, vaid säilitada lahendus, kus võlasuhteid reguleerivad normid võetakse üle võlaõigusseadusesse (VÕS), krediidiandjaid ja -vahendajaid puudutavad avalikõiguslikud regulatsioonid aga krediidiandjate ja krediidivahendajate seadusesse (KAVS). Eelnõu koostamisel tõusetunud küsimus tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavatele andmebaasidele seatavate nõuete asukohast on saanud ilmselt optimaalse lahenduse isikuandmete kaitse seaduses (IKS), kuivõrd Eestis selliste andmebaaside (eelkõige nn positiivsed ja negatiivsed krediidiregistrid) kohta eraldi seadusandlik akt puudub ning KAVS-i reguleerimisalasse vastavad sätted olemuslikult ei sobi, kuivõrd sellised registrid ei ole ei krediidiandjad ega krediidivahendajad. Eelnõuga jätkatakse traditsiooni, mille kohaselt reklaaminõuded (sh nõuded tarbijakrediidi reklaamile) kehtestatakse reklaamiseaduses (ReKS) ning spetsiifilised piirangud kindlustustegevuse käigus toimuvale isikuandmete töötlusele jäävad kindlustustegevuse seaduse reguleerida (KindlTS). - Põhjendatud on ka eesmärk ühtlustada võimalusel nö tavalisele tarbijakrediidile ja elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidile seatavad reeglid. Esiteks on see ka uue tarbijakrediididirektiivi enda suundumus, kuivõrd direktiivi vastav regulatsioon on paljuski inspireeritud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediididirektiivi2 reeglitest. Teiseks hõlbustab selline ühtlustamine ka krediidiandjate tegevust, kuivõrd paljud Eesti turul tegutsevad krediidiandjad pakuvad nii tavalist kui ka elamukinnisvaraga seotud krediiti (nn hüpoteekkrediiti või eluasemelaenu). Ka tarbijatele ja juristidele 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2023/2225, 18. oktoober 2023, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ. 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/17/EL, 4. veebruar 2014, elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010. 2  on ühtlustatud regulatsioon lihtsam kohaldada. Küsimustes, kus tegemist ei ole hüpoteekkrediidi spetsiifikast tingitud eriolukordadega või elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediididirektiivi kohustuslike erireeglitega, ei ole seetõttu mõistlik luua erinevaid reegleid erinevatele laenutoodetele. - Eelnõuga on püütud säilitada võimalusel olemasolevat seaduse teksti ning teha muudatused üksnes juhtudel, kus direktiivi sätted seda vältimatult nõuavad. See võimaldab sidusat üleminekut uuele regulatsioonile, andes mh viite selle kohta, kas ja kuivõrd on mingis küsimuses jätkuvalt asjakohane varasem kohtupraktika. 2. Tarbijakrediidilepingu mõiste ja tarbijakrediidilepingute sätete kohaldamisala 2.1. Tarbijakrediidilepingu reeglite laiendamine tasuta krediidilepingutele Üheks olulisemaks muudatuseks tarbijakrediidilepingute kohaldamisala osa on selle laiendamine tasuta krediidilepingutele. Kui kehtiva tarbijakrediidi direktiivi 3 art. 2(2)(f) kohaselt ei kuulu selle kohaldamisalasse krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist, ja krediidilepingud, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning mille puhul tuleb maksta kõigest tähtsusetuid tasusid, siis uues direktiivis on seda lähenemist muudetud ning uus direktiiv ei sisalda enam üldist reeglit, mille kohaselt on igasugused tasuta krediiditooted direktiivi kohaldamisalast välistatud. Osaliselt on selline lähenemine juba ka Eesti õiguses tunnustatud. Nimelt leidis Riigikohus lahendis 2-21-20479, et ainuüksi intressi maksmise kokkuleppe puudumine ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist. Antud kaasuses oli küsimuse all siiski klassikaline laenusuhe, mistõttu jäi vastuseta see, kas kehtiva õiguse kohaselt kuuluvad tarbijakrediidilepingu kohaldamisalasse ka muud tasuta krediidi andmise vormid nagu nt tasuta maksetähtpäeva ajatamine või liising. Uue direktiivi kohaselt kuuluvad üldpõhimõttena selle kohaldamisalasse kõik tasuta tarbijakrediidilepingud ning teisiti on see üksnes teatud erandjuhtudel. Vastav muudatus on korrektselt üle võetud planeeritud VÕS § 402 lg 1 muudatusega. 3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ. 3 Erandina ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse olemasolevate võlgnevuste tasuta ajatamine, art 2(2)(i) ning vastav erand on korrektselt üle võetud eelnõus planeeritud VÕS § 403 lg 3 p-s 7. Samuti võimaldab direktiivi art 2(8)(b) tasuta tarbijakrediidilepingute (nt tasuta järelmaks) puhul kohaldada lihtsustatud teavitamise reegleid. Eelnõus on seda võimalust ka põhjendatult kasutatud (VÕS § 403 lg 9). Küsitav on siiski, kas on vajalik lause alguse „Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 7 ning lõigetes 7 ja 8 nimetamata lepingute puhul“ säilitamine. Selline sõnastus võib pigem tekitada küsimuse, kas nt VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud lepingule võiksid lg-s 9 viidatud reeglid siiski kohalduda. Juhtudel, kui tarbijakrediidileping ei kuulu nagunii tarbijakrediidi reeglite kohaldamisalasse (ja VÕS § 403 lg 9 algus viitab just sellistele lepingutele), ei saa ka tõusetuda küsimus lihtsustatud teavitamiskohustuste kohaldumisest. 2.2. „Osta kohe maksa hiljem“ tooted Uue direktiivi üheks olulisemaks muudatuseks on EL seadusandja soov hõlmata tarbijakrediidi reeglite kohaldamisalasse ka nn „osta kohe, maksa hiljem“4 krediiditooted. Kui 2008. a direktiivi tõlgendamise kohta tehtud nn Riverty kaasuses leidis Euroopa Kohus, et üldprintsiibina BNPL tooted tarbijakrediidi direktiivi kohaldamisalasse ei kuulu (st reeglina kuuluvad nad direktiivi art. 2(2)(f) erandi alla)5, siis uue direktiivi art. 2(2)(h) näeb ette võrdlemisi detailse ja komplitseeritud reeglistiku, mille kohaselt on teatud tingimustele vastavad BNPL tooted siiski tarbijakrediidi reeglitele allutatud. Vastav regulatsioon luuakse eelnõu kohaselt VÕS § 403 lg-tes 7 ja 8. VÕS § 403 lg 7 sõnastusest tuleks siiski välja jätta sõnad „ja krediidivahenduslepingule“, kuivõrd krediidivahenduslepinguga ei võimalda ettevõtja tarbijale enda pakutava asja jne tasumisel maksetähtpäeva tasuta edasilükkamist. Ka direktiiv ei viita art. 2(2)h) puhul krediidivahenduslepingule. Samuti võiks direktiivi art. 2(h)(i) neutraalsemat sõnastust arvestades VÕS § 403 lg 7 punkti 1 ümber sõnastada järgmiselt: „kolmas isik ei paku asja, teenuse või muu lepingueseme finantseerimiseks krediiti“. Erinevalt eelnõus pakutust ei kasuta direktiiv selles kontekstis tarbijakrediidilepingu mõistet (ehkki praktikas ilmselt on reeglina ikkagi tegemist tarbija ja krediidiandja vahelise tarbijakrediidilepinguga), samuti sõltu antud säte direktiivi sõnastuse kohaselt mitte kolmanda isikuga kehtiva tarbijakrediidilepingu sõlmimisest, vaid pelgalt temapoolsest krediidi pakkumisest. Samasugune sõnastuslik muudatus oleks asjakohane teha ka uues VÕS § 403 lg 8 punktis 1. 4 Inglise keeles „buy now, pay later“, lühendatult BNPL. 5 EKo C-409/23 – Riverty. 4  2.3. Muud juhud Põhimõtteliselt võib tõstatada küsimuse, kas direktiivi valguses on lubatav § 403 lg 22 teise lause säilitamine. Nimetatud lause allutab tarbijakrediidilepingu regulatsioonile ka sellised lepingud, mis iseenesest tarbijakrediidilepingud ei ole, kuid on sõlmitud nn ühisrahastusplatvormide kaudu. Antud regulatsioon on siiski võimalik säilitada, sest tarbijate vahel sõlmitud krediidilepingud jäävad direktiivi kohaldamisalast välja, kuid liikmesriik võib direktiivi sätteid neile laiendada. Küsitav ka ka, kas on põhjendatud VÕS § 402 lg 3 ja § 403 lg 7 alguses kasutatud sõnad „ ja krediidivahenduslepingule“. Tegemist on küll juba varasemalt kehtiva regulatsiooniga, kuid nende sõnade otstarbekus ei ole üheselt selge. Ka direktiiv ei välista art. 2(2) nimetatud juhtudel direktiivi kohaldamisalast mitte krediidivahenduslepinguid, vaid üksnes tarbijakrediidilepingud. On selge, et tarbijakrediidi reeglistik ei peaks kohalduma krediidivahenduslepingutele, millega vahendatakse nt pandiga tagatud krediiti (vt VÕS § 403 lg 3 p 4), kuid see järeldub juba sellest, et antud krediidilepingud ei allu tarbijakrediidilepingute regulatsioonile: kui vahendatakse lepingut, mis ei ole tarbijakrediit, siis ei ole tegemist ka vastava krediidivahenduslepinguga. Samas ei ole kehtiv regulatsioon siiani praktikas probleeme põhjustanud, mistõttu ei ole selle muutmine ilmselt hädavajalik. 3. Krediidiandja lepingueelse teabe ja selgituste andmise kohustused VÕS § 4031 lg 1 teises lauses on säilitatud kehtiva regulatsiooni sõnastus, mille kohaselt on lepingueelse teabe andmise kohustus krediidiandjal VÕI krediidivahendajal. Selline sõnastus jätab eksliku mulje, et vastav kohustus on üksnes ühel või teisel ning kui tarbijakrediidilepingu sõlmimist vahendab krediidivahendaja, siis krediidiandjal endal enam vastavat kohustust ei ole. Selline sõnastus ei lähe siiski kokku direktiivi nõuetega, sest art. 10 lg 1 (ning ka mitmed muud direktiivi sätted, nt art. 12) kasutavad sõnastust “ning asjakohasel juhul krediidivahendaja”. Seega sätestab direktiiv krediidivahenduse olukorras teavitamiskohustuse nii krediidiandjale kui ka krediidivahendajale. 6 Õiguskirjanduse kohaselt vastutavad krediidiandja ja krediidivahendaja lepingueelse teabe andmise eest solidaarvõlgnikena.7 See tähendab, et tarbijat ei ole vaja teavitada topelt, kuid mõlemad vastutavad solidaarselt selle eest, et tarbija saaks direktiivis ette nähtud lepingueelse teabe ja selgitused. Seetõttu tuleb VÕS § 403 1lg 1 teist lauset 6 Erandiks on krediidivahendajad, kes tegelevad sellega kõrvaltegevusena, VÕS § 403 lg 1. 7 Münchener Kommentar, § 655a vnr 30. 5 vastavalt muuta. Sama kehtib muude võlaõigusseaduse sätete kohta, kus täna reguleeritakse krediidiandja ja krediidivahendaja kohustusi alternatiividena. Vastav sõnastus tuleb üle kontrollida ka KAVS-i normide puhul. VÕS § 4031 lg1 teises lauses kasutatud sõnadele „võrdselt määral eristuvat“ ei ole direktiivis vastet, mistõttu tuleks need sättest välja jätta. Kaaluda tasuks ka antud lause mitmeks eraldi lauseks tegemist, et sätte mõte oleks lihtsamalt mõistetav. VÕS § 4031 lg 1 p-s 1 ja punktis 17 on dubleeritud direktiivi art. 10(3)(l) sisalduv nõue, mille kohaselt tuleb lepingueelses teabes ära näidata krediidiandja ja vajaduse korral krediidivahendaja aadress. Seejuures tuleb silmas pidada eelnõu VÕS § 4011 lg-s 11 sisalduvat viidet lg 1 teatud punktidele. Kokkuvõtvalt tuleneb sellest viitest lg 1 punktile 1, et VÕS § 4011 lg-s 11 nimetatud olukorras tuleb esimesel lehel esitada ka teave krediidiandja aadressi kohta, ehkki direktiivi art. 10(4) viide art. 10(3) punktidele a-g seda ei sisalda. Eelnõu tuleb vastavalt muuta, kustutades VÕS § 4031 lg 1 p-s 1 viite krediidiandja ja krediidivahendaja aadressile. Loodava VÕS § 4031 lg 1 p-st 16 tuleks välja jätta teine lause. Esiteks ei näe direktiiv sellist reeglit ette. Teiseks võib kohe välja ostetava liisingueseme netohind olla erinev majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale liisinguandjale ja tarbijast liisinguvõtjale. Direktiiv näib siin silmas pidavat siiski tarbijalt ja mitte liisinguandjalt küsitavat netohinda. VÕS § 4031 lg 2 p 1 tuleks kehtetuks tunnistada, sest vastava teabe (st krediidivahendaja nimi ja aadress) andmise kohustuse näevad juba ette eelnõuga loodava VÕS § 4031 lg 1 p-d 1 ja 17. VÕS § 4031 lg 2 p 8 tuleks samuti kehtetuks tunnistada, sest vastav teave sisaldub eelnõuga loodava VÕS § 4031 lg 1 p-s 16. VÕS § 4031 lg 2 p-des 12 ja 13 kasutatakse sõnastust „krediidiandja näitab“ ja „krediidiandja märgib“. See ei ole kooskõlas direktiivis kasutatud neutraalsema sõnastusega „märgitakse“, mis viitab sellele, et vastav kohustus võib asjaomasel juhul olla ka krediidivahendajal. Seetõttu tuleks ka VÕS-s kasutada umbisikulist sõnastust, nt „Seejuures märgitakse ära kõik krediidikulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused.“ VÕS § 4031 lg 2 p-s 14 võiks lisada sõna „krediidi“ (st „krediidi ennetähtaegse tagastamise korral“). VÕS § 4031 lg 2 p-s 17 tuleks lisada sõna „andmete“ (st „andmete automatiseeritud töötluse...“). VÕS § 4031 lg 82 puhul võiks kaaluda, kas mitte loobuda viitest VÕS §-s 541 sätestatule ja näha vastav regulatsioon ette VÕS § 4031 lg 82 enda tekstis. See vähendaks ristviiteid, mis muudaks seaduse lihtsamini loetavaks. Samuti vähendaks see võimalikku segadust, 6 mis võiks tuleneda sellest, et uue regulatsiooni kohaselt võlaõigusseaduse sidevahendi abil sõlmitud lepingute sätted suuremas osas tarbijakrediidilepingutele ei kohaldu. Seletuskirjas on nende sätete koostoimimist küll põhjalikult selgitatud, kuid seaduse rakendajale võib siiski osutuda lihtsamaks see, kui kogu asjakohane regulatsioon on esitatud ühes normis ja ilma ristviideteta. VÕS § 4031 lg 9 tuleks kehtetuks tunnistada, sest VÕS §-s 541 sisalduvad lepingueelse teabe nõuded ei kohaldu tarbijakrediidilepingule finantsteenuste kaugturustuse direktiivi uue versiooni ülevõtmise tõttu nagunii. 4. Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust VÕS § 4034 lg-s 3 tuleks sõna „andmekogusid“ asendada sõnaga „registreid“ – eeldusel, et IKS § 101 puhul jäädakse registri mõiste kasutamise juurde. Sama kehtib VÕS § 4034 lg 10 kohta. VÕS § 4034 lg 10 teine lause tuleb kehtetuks tunnistada, sest direktiiv vastavat erandit ei sisalda. Seletuskirjas on vastav tekst ja selgitus küll kenasti olemas, vastav täiendus tuleks teha ka eelnõu enda teksti. Mõnevõrra problemaatiline on KAVS § 49 regulatsioon, mis reguleerib tarbija krediidivõimelisuse hindamise korda. Direktiivi art. 18 ega VÕS § 4034 ei sätesta krediidivahendajale krediidivõimelisuse hindamise kohustust; selline kohustus on üksnes krediidiandjal. KAVS § 49 seevastu kohustab vastavaid sise-eeskirju jms ette nägema ka krediidivahendajal. Iseenesest ei takista direktiiv minna Eestil kaugemale direktiivis sätestatust ning näha ette vastavad kohustused ka krediidivahendajale. Küsitav on direktiivi art. 18(2) valguses siiski KAVS § 49 lg 5, mis sätestab: „Kui tarbijale on krediidiandja pakutavat krediidilepingut vahendanud krediidivahendaja, võib krediidiandja sõlmida krediidilepingu krediidivahendaja teostatud krediidivõimelisuse hindamise alusel, kui krediidivahendaja esitab krediidiandjale tarbija krediidivõimelisuse nõuetekohase hinnangu.“ Nagu öeldud, paneb direktiiv krediidivõimelisuse hindamise kohustuse ning vastutuse selle kohustuse täitmise eest üksnes krediidiandjale. Krediidivahendajal on küll art. 18(2) kohaselt kohustus edastada krediidiandjale vastav teave, kuid mitte kohustus ise viia läbi hindamist. Ka ei tohi krediidiandja direktiivi art. 18(3) viimase lause kohaselt otsustada krediidivõimelisuse üle pelgalt kolmandatelt isikutelt (sh järelikult ka krediidivahendajalt) saadud teabe alusel, vaid peab selle ise üle kontrollima. KAVS § 49 lg 5 praegune sõnastus jätab aga võimaluse tõlgenduseks, et krediidiandja võib piirduda üksnes krediidivahendaja tehtud hinnanguga, mis näeb formaalselt nõuetekohane välja. Direktiivi regulatsiooni valguses ei ole KAVS § 49 lg 5 säilitamine vajalik, sest krediidivahendaja peab KAVS § 50 lg 2 kohaselt nagunii esitama krediidiandjale vastava 7 teabe ja krediidiandja võib küll võtta krediidivahendaja tehtud hinnangu aluseks, kuid peab selle üle kontrollima ning jääb igal juhul vastutama krediidivõimelisuse hindamise nõuetekohasuse eest. KAVS § 50 lg-st 3 tuleb välja jätta sõnad „võimaluse korral“ kui üleliigsed. Sisult samasuguse tulemuse annab juba samas sättes kasutatav sõnastus „talle iseseisvalt kättesaadavale“. Kui mingi teave (nt krediidiregistri teave) on krediidiandjale iseseisvalt kättesaadav, siis ongi krediidiandjal võimalus seda kasutada. 5. Tarbijakrediidilepingu sõlmimine, sisu ja muutmine VÕS § 404 lg 1 saatelauses tuleks tarbija tahteavalduse mõiste asendada tarbijakrediidilepingu mõistega. Direktiivi art. 21(1) saatelause kehtestab nõuded krediidilepingu, mitte tarbija tahteavalduse sisule. Tarbijakrediidilepingu kohustuslike sisuelementide loetelust tundub puudu olevat viide VÕS § 4031 lg 1 p-le 16 (vrd direktiivi art. 21(1)(e)). VÕS § 4041 muudatused, mis reguleerivad tarbijale antavat teavet intressimäära muutumise kohta tarbijakrediidilepingu kestel, on asjakohased ja direktiiviga kooskõlas. Direktiivi mõttega kooskõlas ei ole siiski VÕS § 404 2 lg 1 p 1 muudatus, mille kohaselt lisatakse antud sättesse täiendus „või viide seadusele, millel kavandatav muudatus põhineb“. Direktiivi art. 22(1)(a), mida antud punktis üle soovitakse võtta, sätestab: „või selgitus õigusnormide alusel tehtavate muudatuste kohta“. Saksa keeles: „eine Erläuterung der gesetzlich eingeführten Änderungen“ ja inglise keeles: „an explanation of the changes introduced by operation of law“. Seega peab krediidiandja seadusest tulenevaid muudatusi tarbijale selgitama, mitte pelgalt saatma viite seaduse vastavale sättele. Eelnõu tuleb vastavalt muuta, nt kasutades sõnastust „või seadusest tuleneva muudatuse puhul muudatuse selgitus“. VÕS § 4042 lg 1 p 2 ja lõike 2 osas tehtavad muudatused on põhjendatud ja direktiiviga kooskõlas. 6. Eriregulatsioon arvelduskrediidi ja maksekonto jäägi ületamise kohta Põhjendatud on arvelduskrediidi (direktiivi art. 24) ja maksekonto jäägi ületamise (direktiivi art. 25) ühte sättesse (VÕS § 407) liitmine. VÕS § 407 lg-s 1 sätestatud arvelduskrediidilepingu nõiste puhul tuleks siiski kaaluda „sõnaselge“ lisamist direktiivi art. 2(18) eeskujul, sest just sõnaselge lepingu olemasolu eristab arvelduskrediidilepingut vaikimisi antud arvelduskrediidist ehk maksekonto jäägi ületamisest. 8  7. Tarbijakrediidilepingust taganemine ja selle ülesütlemine VÕS § 409 lg 22 teise lause alguse sõnastuse puhul võib kaaluda, kas mitte asendada lause algus „Seda ei kohaldata...“ sätte tähendust selgemalt edasi andva sõnastusega „Taganemistähtaeg ei lõpe...“. Põhjendatud on VÕS § 409 lg 31 kehtetuks tunnistamine, kuivõrd taganemisõiguse eeldused ja tagajärjed on direktiivis maksimaalselt ühtlustatud ning täiendavat eeldust, et krediit peab olema tagasi makstud hiljemalt 30 päeva jooksul, direktiiv ette ei näe. Kui tarbija on tarbijakrediidilepingust kehtivalt taganenud, kuid ei ole 30 päeva jooksul krediiti krediidiandjale tagasi maksnud, satub tarbija makseviivitusse ning tema suhtes saab kasutada sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda viivist ja vajadusel sissenõudmiskulude hüvitamist. Küll aga ei ole direktiiviga kooskõlas see, kui nt 10- aastane tarbijakrediidileping pärast tarbija poolset kehtivat taganemist (ja seega taganemisvõlasuhte teket) 30 päeva jooksul uuesti nö ellu ärkab ja tarbija jaoks uuesti 10-ks aastaks siduvaks muutub. Antud teemale on tähelepanu juhitud ka õiguskirjanduses8 ning ka direktiivi art. 26(6)(b) näeb taganemise tagajärjena ette üksnes intressi maksmise kohustuse kuni krediidi tagasimaksmise kuupäevani. Eelnõus on üle võtmata direktiivi art. 26(3), mis pikendab taganemistähtaega juhul, kui krediiti kasutatakse pikema kui 14 päevase tagastusajaga (taganemispoliitikaga) kaubaga. Põhjendatud on VÕS § 409 lg 41 kehtetuks tunnistamine, sest direktiiv enam sellist liisingulepingule kohaldatavat erandit ei võimalda. Kaaluda tasuks, kas VÕS § 409 käsitleva seletuskirja osas tasuks kajastada ka antud sätte ja VÕS § 57 omavahelist suhet. VÕS § 57-ga on üle võetud direktiivi art. 27(1). Samas viiakse uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmise eelnõuga sisse põhimõte, et sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu puhul kohaldatakse tarbijakrediidilepingust taganemisele ja selle tagajärgedele üksnes tarbijakrediidilepingu regulatsiooni vastavaid sätteid. Ehkki VÕS § 57 käsitleb üksnes sidevahendi abil sõlmitud lepingust taganemise mõju tarbijakrediidilepingule9, mitte tarbijakrediidilepingust endast taganemist, võib kahe regulatsiooni omavaheline seos tekitada seaduse rakendajale 8 Värv, A.; Sein, K.; Kalamees, P. (2025). Tarbijakrediidi aktuaalsed probleemid: taotlemisest tagasimaksmiseni. Seminari ülevaade. Juridica, 8-9, lk 556; Sein, Karin (2012). Transposition of the New Consumer Credit Directive in Estonia. European Review of Private Law, p 442. 9 VÕS § 57 on selles osas direktiiviga kooskõlas, samuti on VÕS § 57 jätmine sidevahendi abil sõlmitud lepingute jakku põhjendatud. 9 küsimusi. Seetõttu oleks seaduse parema rakendatavuse huvides põhjendatud vastava seose lahtikirjutamine eelnõu seletuskirjas. VÕS § 414 lg 3 tuleks laiendada ka muudele õiguskaitsevahenditele kui üksnes oma kohustuse täitmisest keeldumise vastuväide (§ 111) ja lepingust taganemine. Näiteks, kui seotud müügilepingu alusel ostetud kaup osutub lepingutingimustele mittevastavaks, müüja keeldub alusetult seda parandamast ning tarbija sel põhjusel kehtivalt hinda alandab, peaks vastavalt vähenema ka tagasimakstava tarbijakrediidi summa. Vastasel korral saab müüja ja krediidiandja koostöös mööda minna tarbijakaitse reeglitest, sest krediidiandja kannab algse kokkuleppe alusel (st alandamata) müügihinna müüjale (vt VÕS § 414 lg 21) ning nõuab tarbijakrediidilepingu alusel kogu krediidisumma (ning mitte üksnes alandatud hinna) tagasimaksmist tarbijalt. Kokkuvõttes peab tarbija maksma krediidiandjale defektse kauba eest terve kauba hinna ning ka müüja saab krediidiandjalt kogu müügihinna kätte. Sisuliselt ei ole tarbija hinna alandamise avaldusel sellises olukorras mingit õiguslikku tagajärge, mis ei ole kindlasti direktiivi mõte: õiguskord ei tohiks võimaldada olukorda, kus tarbija peab laenuga ostetud puudustega kauba eest krediidiandja ja müüja vaheliste kokkulepete tulemusena maksma puudusteta kauba hinna. 8. Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine Kaaluda tasuks VÕS § 4161 lg 4 sõnastuse täpsustamist. Ehkki tegemist ei ole otseselt direktiivil põhineva regulatsiooniga, jätab selle esimene lause mulje, nagu oleks krediidilepingu tingimuste muutmise näol alati tegemist refinantseerimisega, va tähtaja pikendamise puhul. Teisisõnu viitab lauses kasutatav sõnastus, mille kohaselt tuleb kokkuleppes ära näidata refinantseeritava krediidi põhisumma, sellele, nagu oleks lause alguses nimetatud krediidilepingu tingimuste muutmise näol alati tegemist refinantseerimisega. Direktiivi kohaselt see siiski nii ei ole: art. 35(1) a ja b eristavad väga selgelt a) krediidilepingu osalist või täielikku refinantseerimist ja b) tingimuste muutmist. Samamoodi eristatakse neid ka VÕS § 4161 lg 1 tekstis. 9. Krediidivahenduslepinguga seonduv regulatsioon Direktiiviga kooskõlas ei ole eelnõus (ja tegelikult juba ka kehtivas regulatsioonis) kasutatud lahendus, mille kohaselt on krediidiandja ja krediidivahendaja lepingueelse teabe ja selgituste andmise kohustused sõnastatud alternatiividena (st „krediidiandja või krediidivahendaja“). Selline sõnastus viitab sellele, et kui tarbijakrediidilepingut vahendab 10 krediidivahendaja, siis on vastavad kohustused üksnes krediidivahendajal, mitte aga krediidiandjal. Nagu lähemalt selgitatud p-s 3, näeb direktiiv ette vastavate kohustuste olemasolu nii krediidiandjal kui ka krediidivahendajal. Ülaltoodut tuleks arvestada ka eelnõuga lisatava KAVS §-s 502 kasutatava sõnastuse puhul. Praegu kohustab loodav KAVS § 502 p 1 krediidivahendajat järgima üksnes VÕS §-des 4171 ja 418 sätestatut. Põhjendatud oleks lisada viide ka nendele VÕSi sätetele, kus reguleeritakse krediidivahendaja informeerimis- ja selgituste andmise kohustusi (eelkõige VÕS § 4031, 4032 ja VÕS § 4035). 10. Tarbijakrediidilepingu sidumine muude teenustega Ka VÕS § 4193 lg 2 saatelausest tuleks ka välja võtta „elamukinnisvaraga seotud“. Tuleks kaaluda, kas oleks võimalik VÕS § 4012 ja § 4193 omavahel paremini siduda. Praegu on seotud kindlustuslepingu regulatsioon mõlemas sättes nö laiali. Eelkõige jääb praegusest regulatsioonist mõnevõrra ebaselgeks, millistel tingimustel võib tarbijakrediidilepingu sõlmimise eeldusena nõuda kindlustuslepingu sõlmimist – kas see peab olema proportsionaalne (VÕS § 4193 lg 3) või vastama VÕS § 4012 lg-s 1 sätestatud tingimustele, või mõlemale? Viimasel juhul - ja sellist tõlgendust toetab ka direktiivi tekst - võiks planeeritud VÕS § 4193 lg 3 esimese lause viia VÕS §-i 4012 lg-sse 1 ning väljapakutud teise lause sõnastada järgmiselt „Tarbijakrediidilepingu sõlmimise võib teha sõltuvaks kindlustuslepingu sõlmimisest VÕS §-s 4012 sätestatud tingimustel“. Eelnõus väljapakutud VÕS § 4193 lg 5 teist lauset poleks sel juhul enam vaja. 11. Rakendussätted Kavandatav VÕSRS § 171 lg 4 võtab kohaselt üle direktiivi art. 2(2)(l) teise poole, mille kohaselt kohaldatakse teatud direktiivi sätteid tähtajatute tarbijakrediidilepingute suhtes, mis kehtisid 20.11.2026. Direktiivi art. 2(2)(l) esimene pool välistab direktiivi kohaldamisalast tarbijakrediidilepingud, mis on kehtivad 20.11.2026. Teisisõnu peaks direktiivi regulatsioon kohalduma üksnes nendele tarbijakrediidilepingutele, mis sõlmitakse 20.11.2026 või hiljem. VÕSRS § 171 lg 5 seevastu jätab natuke eksitava mulje ning võimaldab tõlgendust, mille kohaselt kohaldatakse uut regulatsiooni osaliselt ka nendele lepingutele, mis olid 20.11.2026 juba sõlmitud. Antud sätte esimene lause viitab küll sellele, et enne 20.11.2026 sõlmitud lepingute puhul kohaldatakse vana regulatsiooni nendele asjaoludele ja toimingutele, mis tehti enne 20.11.2026, VÕSRS § 171 lg 5 teine lause aga võimaldab tõlgendust, et lepingutele, mis olid 20.11.2026 juba sõlmitud, 11 kohaldatakse alates 21.11.2026 juba uut regulatsiooni (nt sellise lepingu ülesütlemise puhul VÕS § 416 uut, mitte varasemat regulatsiooni). Segaduste vältimiseks tuleks kaaluda võimalust sõnastada lg 5 selliselt nagu seda teeb direktiivi art. 2(2)(l) esimene pool. 12  Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja LISA 3 Euroopa Liidu õigusakti ja Eesti õigusakti vastavustabel Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, 18. oktoober 2023, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ EL-i õigusakti norm EL-i õigusakti normi EL-i õigusakti normi Kommentaar ülevõtmise kohustus sisuliseks rakendamiseks kehtestatavad riigisisesed õigusaktid Art 1 EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud artikkel sätestab direktiivi (EL) 2023/225 eesmärgi. Art 2 lg 1 JAH VÕS § 402 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. Art 2 lg 2 p a EI VÕS § 402 lg 3 järgi kohaldatakse elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingule tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas jaos sätestatust ei tulene teisiti. Seega on hüpoteegi või muu võrreldava tagatisega tagatud kinnisasjadega seotud tarbijakrediidilepingud tarbijakrediidi kohaldamisalas, kui ei ole sätestatud teisiti. Art 2 lg 2 p b EI VÕS § 402 lg 3 järgi kohaldatakse elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingule tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas jaos sätestatust ei tulene teisiti. Seega on tarbijakrediidilepingud, mille eesmärk on maa või olemasoleva või projekteeritava ehitise  omandiõiguse omandamine või säilitamine, tarbijakrediidi kohaldamisalas, kui ei ole sätestatud teisiti. Art 2 lg 2 p c VALIKULINE Eelnevas tarbijakrediidi direktiivis 2008/48/EÜ oli direktiivi kohaldamisalast välistatud krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on väiksem kui 200 eurot või suurem kui 75 000 eurot. VÕS-is seda välistust ei rakendatud ning direktiiviga (EL) 2023/225 kehtestatud 100 000 eurost piiri ei rakendata ka siinse eelnõuga. Art 2 lg 2 p d EI Vastav välistus on juba sätestatud VÕS § 403 lg 3 punktis 3. Art 2 lg 2 p e EI Vastav välistus on juba sätestatud VÕS § 403 lg 3 punktis 5. Art 2 lg 2 p f VALIKULINE VÕS § 403 lg 5 Eelnevas tarbijakrediidi direktiivis 2008/48/EÜ oli direktiivi kohaldamisalast välistatud krediidilepingud, mis sõlmitakse kohtus või muus ametiasutuses saavutatud kokkuleppe tulemusena. VÕS-is ei jäetud tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisalast kohtulikku kompromissina sõlmitud krediidilepinguid täielikult välja, vaid välistati neile VÕS § 409, §410 ja § 414 lõikes 4 sätestatu kohaldamine. Eelnõuga välistatakse kohtuliku kompromissina sõlmitud tarbijakrediidilepingutele veel VÕS § 4031, § 4033. § 4035, § 4034, §-de 404-405 ja § 4161 kohaldumine. Kuna VÕS § 410 tunnistatakse siinse eelnõu kehtetuks, eemaldatakse VÕS § 403 lg-st 5 ka vastav viide. Art 2 lg 2 p g VALIKULINE Tarbijakrediidi kohaldamisalas on vastavalt direktiivile ja eelnõu kohaselt (VÕS § 403 lg 41 kehtetuks  tunnistamine) sellised liisingulepingud, millega kaasneb kohustus või võimalus liisingu ese välja osta. Tavaliste rendi- või üürilepingute puhul ei ole endiselt tegemist lepingutega, mille eesmärgiks oleks tarbija krediteerimine, mistõttu ei kuulu sellised lepingud olemuslikult VÕS 22. ptk 2. jao kohaldamisalasse. Art 2 lg 2 p h VALIKULINE VÕS § 403 lg 7 ja lg 8 Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud tarbijakrediidi kohaldamise välistust kasutada. Art 2 lg 2 p i VALIKULINE VÕS § 403 lg 3 p 7 Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud tarbijakrediidi kohaldamise välistust kasutada. Art 2 lg 2 p j EI Vastav välistus on juba sätestatud VÕS § 403 lg 3 punktis 4. Art 2 lg 2 p k VALIKULINE Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud tarbijakrediidi kohaldamise välistust mitte kasutada. Selliste laenude korral ei tule hinnata tarbija krediidivõimelisust (VÕS § 4034 lg 12). Art 2 lg 2 p l JAH VÕSRS § 171 lg 4-6 ja § 171 lg 2 Art 2 lg 3 EI Ei pea üle võtma, sest VÕS § 402 lg 3 järgi kohaldatakse elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingule tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas jaos sätestatust ei tulene teisiti. Art 2 lg 4 JAH VÕS § 403 lg 52 Art 2 lg 5 VALIKULINE Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud tarbijakrediidi teatud sätete kohaldamise välistust mitte kasutada. Art 2 lg 6 VALIKULINE Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud tarbijakrediidi teatud sätete kohaldamise välistust mitte kasutada. Art 2 lg 7 VALIKULINE Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud tarbijakrediidi kohaldamise välistust mitte kasutada. Art 2 lg 8 VALIKULINE VÕS § 403 lg 9 Eesti on otsustanud kasutada välistust, mis on ette nähtud direktiivi (EL) 2023/225 artikli 1 lõike 8 punktis b. Punktides a ja c sätestatud välistusi Eesti ei rakenda. Art 3 p 1 EI Tarbija mõiste on juba sätestatud VÕS § 1 lg-s 5. Art 3 p 2 EI Krediidiandja mõiste on juba sätestatud VÕS § 401 lg-s 1 Art 3 p 3 JAH VÕS § 402 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. Art 3 p 4 EI Kõrvalteenuse mõiste on tuletatav VÕS § 403 lg-st 3. Art 3 p 5 EI Krediidi kogukulu tarbijale on juba sätestatud VÕS § 4031 lg 3. Art 3 p 6 EI Tarbija makstava kogusumma mõiste on tuletatav VÕS § 4031 lg 1 punktist 7. Art 3 p 7 EI Krediidi kulukuse aastamäär on juba sätestatud VÕS § 406 lg 1 esimeses pooles. Art 3 p 8 EI Laenuintressi mõiste on juba sätestatud VÕS §-ides 94 ja 397. Art 3 p 9 EI Samasisuline definitsioon „fikseeritud intressimäär“ on juba sätestatud VÕS § 94 lg-s 3. Art 3 p 10 EI Krediidi kogusumma mõiste on tuletatav VÕS § 4031 lg 1 punktist 3. Art 3 p 11 EI Püsiva andmekandja mõiste on juba sätestatud VÕS § 111. Art 3 p 12 EI Krediidivahendaja mõiste on juba sätestatud VÕS §-s 4011. Art 3 p 13 EI Lepingueelse teabe mõiste on juba sätestatud VÕS § 4031 lg-s 1. Art 3 p 14 JAH VÕS § 4031 lg 2 p 17 Art 3 p 15 EI Seosmüügi mõiste on tuletatav VÕS § 4193 lg 1 esimesest lausest, aga seda laiendatakse siinse eelnõuga kõikidele tarbijakrediidilepingutele. Art 3 p 16 EI Komplektina müügi mõiste on tuletatav VÕS § 4193 lg 1 teisest lausest, aga seda laiendatakse siinse eelnõuga kõikidele tarbijakrediidilepingutele. Art 3 p 17 EI Nõustamisteenuse mõiste on juba sätestatud VÕS § 4191 lg-s 3 ja KAVS § 7 lg-s 1, aga seda laiendatakse siinse eelnõuga kõikidele tarbijakrediidilepingutele. Art 3 p 18 JAH VÕS § 407 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. Art 3 p 19 EI Arvelduskonto jäägi ületamise mõiste on tuletatav VÕS § 407 lg-st 4. Art 3 p 20 EI Seotud krediidilepingu mõiste on juba sätestatud VÕS § 414 lg-s 1. Viidatud sätte lg 4 laiendab selle ka teenuse osutamise lepingutele. Art 3 p 21 EI Kuigi VÕS § 411 lg 1 teist lauset muudetakse, on krediidi ennetähtaegse tagastamise mõiste tuletatav kehtivast ja samal kujul kehtima jäävast VÕS § 411 lg 1 esimesest lausest. Art 3 p 22 EI Samasisuline definitsioon „võlanõustamisteenus“ on juba sätestatud SHS § 44 lg-s 1. Art 4 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab eurodes väljendatud summade omavääringusse konverteerimise.  Art 5 JAH VÕS § 4031 lg 1 Viidatud siseriiklikke sätteid kas muudetakse, VÕS § 4031 lg 2 punktid täiendatakse või lisatakse juurde. 15-16 VÕS § 4034 lg 10 VÕS § 4035 lg 1 VÕS § 407 lg 4 VÕS § 407 lg 41 Art 6 JAH KAVS § 503 Art 7 EI Artiklis 7 nimetatud nõuded on tagatud reklaamiseaduses sätestatud reklaami üldnõuetega, mistõttu puudub vajadus nimetatud lauses sätestatu ülevõtmiseks RekS-i muutmise järele. Artikli 7 sisu kajastavad näiteks RekS § 3 (reklaami põhinõuded), § 4 (eksitava reklaami keeld), § 29 lg 3 ja § 29 lg 7 (finantsteenuse reklaami nõuded). Art 8 lg 1 JAH RekS § 29 lg 21 Art 8 lg 2 EI Samasisuline kohustus on juba sätestatud RekS § 29 lg- s 31 . Art 8 lg 3 saatelause JAH RekS § 29 lg 8 Viidatud siseriikliku sätet täiendatakse selliselt, et tüüpnäide peab olema kohandatud reklaamiks kasutatava andmekandja tehnilistele piirangutele. Art 8 lg 3 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31 punktis 1 ja lõikes 32. Art 8 lg 3 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31 punktis 2. Art 8 lg 3 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31 punktis 3.  Art 8 lg 3 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31 punktis 4 Art 8 lg 3 p e EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31 punktis 5. Art 8 lg 3 p f EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31 punktis 6. Art 8 lg 3 teine alalõik JAH RekS § 29 lg 81 Art 8 lg 4 EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31 sissejuhatavas osas. Art 8 lg 5 JAH RekS § 29 lg 33 Art 8 lg 6 JAH RekS § 29 lg 81 Art 8 lg 7 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg-s 7. Art 8 lg 7 p b JAH RekS § 29 lg 7 Viidatud siseriikliku sätet täiendatakse. Art 8 lg 7 p c JAH RekS § 29 lg 7 Viidatud siseriikliku sätet täiendatakse. Art 8 lg 8 VALIKULINE Eesti on otsustanud viidatud artiklis sätestatud krediiditoote reklaamimise piirangut mitte kasutada. Art 9 lg 1 JAH KAVS § 531 lg 1 Viidatud siseriikliku sätet muudetakse. Art 9 lg 2 p a JAH KAVS § 531 lg 2 p 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. Art 9 lg 2 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2 punktis 2. Art 9 lg 2 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2 punktis 4. Art 9 lg 2 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2 punktis 5. Art 9 lg 2 p e EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2 punktis 7.  Art 9 lg 2 p f EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2 punktis 8. Art 9 lg 2 p g EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2 punktis 9. Art 9 lg 2 p h EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2 punktis 11. Art 9 lg 2 p i JAH KAVS § 531 lg 2 p 111 Art 9 lg 2 p j EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2 punktis 13. Art 9 lg 2 p k EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2 punktis 14. Art 10 lg 1 esimene JAH VÕS § 4031 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. alalõik Art 10 lg 1 teine alalõik JAH VÕS § 4031 lg 21 Art 10 lg 2 JAH VÕS § 4031 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. Art 10 lg 3 saatelause JAH VÕS § 4031 lg 1 kolmas Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. lause Art 10 lg 3 p a JAH VÕS § 4031 lg 1 p 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. Art 10 lg 3 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1 punktis 3. Art 10 lg 3 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1 punktis 5. Art 10 lg 3 p d JAH VÕS § 4031 lg 1 p 8 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. esimene lause Art 10 lg 3 p e esimene EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1 pool punktis 9. Art 10 lg 3 p e teine pool EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1 punktis 7.  Art 10 lg 3 p f JAH VÕS § 4031 lg 1 p 16 Art 10 lg 3 p g EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1 punktis 11. Art 10 lg 3 p h EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1 punktis 6. Art 10 lg 3 p i JAH VÕS § 4031 lg 1 p 10 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 10 lg 3 p j JAH VÕS § 4031 lg 1 p 12 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 10 lg 3 p k JAH VÕS § 4031 lg 1 p 13 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. Art 10 lg 3 p l JAH VÕS § 4031 lg 1 p 17 Art 10 lg 4 JAH VÕS § 4031 lg 11 Art 10 lg 5 saatelause JAH VÕS § 4031 lg 2 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. Art 10 lg 5 p a JAH VÕS § 4031 lg 2 p 9 Art 10 lg 5 p b JAH VÕS § 4031 lg 2 p 10 Art 10 lg 5 p c JAH VÕS § 4031 lg 2 p 11 Art 10 lg 5 p d JAH VÕS § 4031 lg 2 p 12 Art 10 lg 5 p e EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2 punktis 2. Art 10 lg 5 p f JAH VÕS § 4031 lg 2 p 13 Art 10 lg 5 p g EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2 punktis 5. Art 10 lg 5 p h EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2 punktis 4. Art 10 lg 5 p i EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2 punktis 3. Art 10 lg 5 p j JAH VÕS § 4031 lg 2 p 14 Art 10 lg 5 p k JAH VÕS § 4031 lg 2 p 15 Art 10 lg 5 p l JAH VÕS § 4031 lg 2 p 16  Art 10 lg 5 p m JAH VÕS § 4031 lg 2 p 17 Art 10 lg 5 p n EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2 punktis 7. Art 10 lg 5 p o JAH VÕS § 4031 lg 2 p 18 Art 10 lg 5 p p JAH VÕS § 4031 lg 2 p 19 Art 10 lg 5 p q JAH VÕS § 4031 lg 2 p 20 Art 10 lg 5 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg-s 81. Art 10 lg 6 JAH VÕS § 4031 lg 8 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 10 lg 7 JAH VÕS § 4031 lg 82 Art 10 lg 8 JAH VÕS § 4031 lg 6 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. Art 10 lg 9 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2 punktis 6. Art 10 lg 10 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 403 lg-s 1. Art 11 EI Artikkel 11 näeb ette lepingueelse teabe esitamise artikli 2 lõikes 6 ja 7 osutatud krediidilepingute puhul. Eestis on otsustatud neid erisusi mitte rakendada, seetõttu ei looda ka teavitamise kohta erireeglit artikli 11 ülevõtmiseks. Art 12 lg 1 esimene JAH VÕS § 4035 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. alalõik Art 12 lg 1 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4035 lg 3 punktis 1, kuid direktiivi (EL) 2023/225 muudatustest tulenevalt hõlmab selgituspunkt kõiki tarbijakrediidilepinguid – eelnevalt kohaldusid VÕS §4035 lg 3 ja selle punktid vaid elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele. Art 12 lg 1 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4035 lg 3 punktis 2, kuid direktiivi (EL) 2023/225 muudatustest tulenevalt hõlmab selgituspunkt kõiki  tarbijakrediidilepinguid – eelnevalt kohaldusid VÕS §4035 lg 3 ja selle punktid vaid elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele. Art 12 lg 1 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4035 lg 3 punktis 3, kuid direktiivi (EL) 2023/225 muudatustest tulenevalt hõlmab selgituspunkt kõiki tarbijakrediidilepinguid – eelnevalt kohaldusid VÕS §4035 lg 3 ja selle punktid vaid elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele. Art 12 lg 1 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4035 lg 3 punktis 4, kuid direktiivi (EL) 2023/225 muudatustest tulenevalt hõlmab selgituspunkt kõiki tarbijakrediidilepinguid – eelnevalt kohaldusid VÕS §4035 lg 3 ja selle punktid vaid elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele. Art 12 lg 2 VALIKULINE Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida Eestis on otsustatud mitte rakendada. Art 13 JAH VÕS § 4035 lg 4 Art 14 lg 1 JAH VÕS § 4193 Seosmüügi keeld (ja komplektina müügi lubamine) laieneb direktiivist (EL) 2023/2225 tulenevalt ka muudele tarbijakrediidilepingutele. Art 14 lg 2 VALIKULINE VÕS § 4193 lg 2 p 1 Eesti on otsustanud artikli 14 lõikes 2 ette nähtud erandit rakendada. Seetõttu piirdub VÕS § 4193 lõike 2 punktis 1 tehtav muudatus üksnes viite kaotamisega elamukinnisvaraga seotud krediidile. Art 14 lg 3 VALIKULINE VÕS § 4193 lg 3 ja VÕS § Eesti on otsustanud artikli 14 lõikes 3 ette nähtud 4012 erandit rakendada. Seetõttu piirdub VÕS § 4193 lõikes 3  tehtav muudatus üksnes viite kaotamisega elamukinnisvaraga seotud krediidile. Art 14 lg 4 JAH KindlTS § 218 lg 21 Art 14 lg 5 JAH VÕS § 4012 lg 4 Art 15 lg 1 JAH VÕS § 404 lg 11 esimene lause Art 15 lg 2 JAH VÕS § 404 lg 11 teine lause Art 16 lg 1 JAH VÕS § 4191 pealkiri ja lg Nõustamisteenuse osutamise regulatsioon laieneb 3, KAVS § 7, KAVS 7. direktiivist (EL) 2023/2225 tulenevalt ka muudele peatüki pealkiri, KAVS § tarbijakrediidilepingutele. 51 lg 1 Art 16 lg 2 esimene JAH KAVS § 51 lg 6 saatelause Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. alalõik Art 16 lg 2 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 6 punktis 1. Art 16 lg 2 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 6 punktis 2. Art 16 lg 2 teine alalõik JAH KAVS § 51 lg 61 Art 16 lg 3 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 7 punktis 2. Art 16 lg 3 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 7 punktides 2 ja 4. Art 16 lg 3 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg-s 3. Art 16 lg 3 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 7 punktis 3. Art 16 lg 3 p e JAH KAVS § 51 lg 7 p 5 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.  Art 16 lg 4 esimene VALIKULINE Eesti on otsustanud artikli 16 lõike 4 esimeses alalõikes alalõik sätestatut mitte rakendada. Art 16 lg 4 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 8 lg-s 3. Art 16 lg 4 teise alalõike EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lõigetes punkt a 2-4. Art 16 lg 4 teise alalõike EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg-s 5. punkt b Art 16 lg 4 kolmas alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg-s 5. Art 16 lg 4 neljas alalõik VALIKULINE Eesti on otsustanud artikli 16 lõike 4 neljandas alalõikes sätestatut mitte rakendada. Art 16 lg 5 JAH KAVS § 51 lg 9 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 16 lg 6 esimene EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 7 lg-s 2. alalõik Art 16 lg 6 teise alalõike p EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 7 lg 2 a punktis 1. Art 16 lg 6 teise alalõike p VALIKULINE Eesti on otsustanud artikli 16 lõike 6 teise alalõike b punktis b sätestatut mitte rakendada. Art 16 lg 6 teise alalõike p EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 7 lg 2 c punktis 2. Art 16 lg 6 teise alalõike p EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 7 lg 2 d punktis 3. Art 17 JAH VÕS § 404 lõige 11 Art 18 lg 1 JAH VÕS § 4034 lg 1 p 2 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 18 lg 2 JAH KAVS § 50 lg 2 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 18 lg 3 esimene JAH VÕS § 4034 lg 2, lg 3 Viidatud siseriiklikke sätteid täiendatakse. alalõik Art 18 lg 3 teine alalõik JAH VÕS § 4034 lg 4, KAVS § Viidatud siseriiklike sätteid täiendatakse. 50  Art 18 lg 4 esimene EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 47 lg-s 3. alalõik Art 18 lg 4 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 49 lg-s 1. 4 1 Art 18 lg 5 JAH VÕS § 403 lg 5 Art 18 lg 6 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4034 lg-s 6. Art 18 lg 7 JAH VÕS § 4034 lg 14 Art 18 lg 8 JAH KAVS § 491 Art 18 lg 9 esimene lause JAH VÕS § 4034 lg 111 Art 18 lg 9 teine lause JAH VÕS § 4034 lg 11 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. Art 18 lg 10 JAH VÕS § 4034 lg 9 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. Art 18 lg 11 VALIKULINE VÕS § 4034 lg 3 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. VÕS § 4034 lg 3 järgi tuleb kasutada asjakohaseid registreid. Art 19 lg 1 JAH IKS § 101 lg 2 ja 3 Art 19 lg 2 JAH IKS § 101 lg 2 Art 19 lg 3 JAH IKS § 101 IKS § 101 on sõnastatud neutraalselt ja kohaldamisala ei piira ka isikuandmete kaitse seadus üldiselt. Seega on art 19 lg 3 üle võetud. Art 19 lg 4 JAH IKS § 101 lg 4 Art 19 lg 5 JAH VÕS § 4034 lg 3 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. Art 19 lg 6 JAH VÕS § 4034 lg 10 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. Art 19 lg 7 esimene lause JAH IKS § 101 lg 4 Art 19 lg 7 teine lause JAH IKS § 101 lg 5 Art 19 lg 8 JAH IKS § 101 lg 6 Art 20 lg 1 JAH VÕS § 410 1g 1 kehtetuks tunnistamine Art 20 lg 2 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab liikmesriigi õiguse kehtestada või säilitada täiendavaid õigusnorme.  Art 21 lg 1 p a JAH VÕS § 404 lg 2 p 12 VÕS § 404 lg 2 punkti 12 lisatakse viide VÕS § 4031 lg 2 punktile 9. Art 21 lg 1 p b JAH VÕS § 404 lg 2 p 1 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 21 lg 1 p c esimene EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2 pool punktis 2 (viide VÕS § 4031 lg 1 punktile 3). Art 21 lg 1 p c teine pool JAH VÕS § 404 lg 2 p 12 VÕS § 404 lg 2 punkti 12 lisatakse viide VÕS § 4031 lg 2 punktile 10. Art 21 lg 1 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2 punktis 2 (viide VÕS § 4031 lg 1 punktile 5). Art 21 lg 1 p e EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 405 lg-s 1. Art 21 lg 1 p f JAH VÕS § 404 lg 2 p 12 VÕS § 404 lg 2 punkti 12 lisatakse viide VÕS § 4031 lg 2 punktile 11. Art 21 lg 1 p g EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2 punktis 2 (viide VÕS § 4031 lg 1 punktidele 7 ja 9) ja VÕS § 404 lg-s 21. Art 21 lg 1 p h EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2 punktis 2 (viide VÕS § 4031 lg 1 punktile 6). Art 21 lg 1 p i EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2 punktis 3. Art 21 lg 1 p j EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2 punktis 4. Art 21 lg 1 p k EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2 punktis 12 (viide VÕS § 4031 lg 2 punktile 2). Art 21 lg 1 p l JAH VÕS § 404 lg 24 Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2 punktis 2 (viide VÕS § 4031 lg 1 punktile 11). Lisaks sellele täiendatakse direktiivi (EL) 2023/225 artikli 21 lg 1 p l ülevõtmiseks VÕS §-i 404 lõikega 24.  Art 21 lg 1 p m JAH Artikli 10 lg 3 p i ülevõtmiseks võetakse üle ka artikli 21 lg 1 p m (VÕS § 404 lg 2 punktis 2 sisalduv viide VÕS § 4031 lg 1 punktile 6) Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2 punktis 2 (viide VÕS § 4031 lg 1 punktile 6) Art 21 lg 1 p n EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2 punktis 12 (viide VÕS § 4031 lg 2 punktile 5). Art 21 lg 1 p o EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2 punktis 11. Art 21 lg 1 p p JAH VÕS § 404 lg 2 p 5 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 21 lg 1 p q JAH VÕS § 404 lg 2 p 14 Art 21 lg 1 p r EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2 punktis 8. Art 21 lg 1 p s JAH VÕS § 404 lg 2 p 8 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 21 lg 1 p t EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2 punktis 7. Art 21 lg 1 p u JAH VÕS § 404 lg 2 p 12 VÕS § 404 lg 2 punkti 12 lisatakse viide VÕS § 4031 lg 2 punktile 18. Art 21 lg 1 p v EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2 punktis 13. Art 21 lg 1 p w EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2 punktis 9. Art 21 lg 1 p x JAH VÕS § 404 lg 2 p 15 Art 21 lg 1 teine lõik JAH VÕS § 404 lg 5 Art 21 lg 2 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg-s 22. Art 21 lg 3 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2 punktis 12 (viide VÕS § 4031 lg 2 punktile 6). Art 22 saatelause JAH VÕS § 4042 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.  Art 22 p a JAH VÕS § 4042 lg 1 p 1 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 22 p b JAH VÕS § 4042 lg 1 p 2 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse Art 22 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4042 lg 1 punktis 3. Art 22 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4042 lg 1 punktis 3. Art 22 p e EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4042 lg 1 punktis 3. Art 23 lg 1 JAH VÕS § 4041 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse Art 23 lg 2 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4041 lg-s 2. Art 23 lg 2 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4041 lg-s 2. Art 23 lg 2 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4041 lg-s 2. Art 23 lg 2 p d JAH VÕS § 4041 lg 2 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 24 lg 1 JAH VÕS § 407 lg 31 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 24 lg 1 p a-h EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 407 lg 31 punktides 1-8. Art 24 lg 2 JAH VÕS § 407 lg 32 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 24 lg 3 JAH VÕS § 407 lg 43 Art 24 lg 4 JAH VÕS § 407 lg 44 Art 24 lg 5 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab liikmesriigi õiguse säilitada või vastu võtta rangemaid sätteid. Art 25 lg 1 JAH VÕS § 407 lg 4 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. Art 25 lg 2 esimene JAH VÕS § 407 lg 41 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. alalõik Art 25 lg 2 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 407 lg 41 punktis 1.  Art 25 lg 2 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 407 lg 41 punktis 2. Art 25 lg 2 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 407 lg 41 punktis 3. Art 25 lg 2 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 407 lg 41 punktis 4. Art 25 lg 2 p e JAH VÕS § 407 lg 41 p 5 Art 25 lg 2 teine alalõik JAH VÕS § 407 lg 42 Art 25 lg 3 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab liikmesriigi õiguse kohaldada täiendavaid nõudeid. Art 25 lg 4 JAH VÕS § 407 lg 43 Art 25 lg 5 JAH VÕS § 407 lg 44 Art 25 lg 6 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab liikmesriigi õiguse säilitada või vastu võtta rangemaid sätteid. Art 26 lg 1 esimene EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 409 lg-s 1. alalõik Art 26 lg 1 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 409 lg-s 2. Art 26 lg 1 kolmas alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 409 lg-s 21. Art 26 lg 2 JAH VÕS § 409 lg 22 Art 26 lg 3 JAH VÕS § 409 lg 42 Art 26 lg 4 EI Eesti on otsustanud artikli 26 lg 4 punktis a sätestatut mitte rakendada. Samasisuline sätte oli ka ette nähtud direktiivis 2008/48/EÜ, mida selle ülevõtmise ajal Eesti otsustas samuti mitte rakendada Art 26 lg 5 p a JAH VÕS § 409 lg 21 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 26 lg 5 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 409 lg-s 3. Art 26 lg 5 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 409 lg-s 3.  Art 26 lg 6 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 409 lg-s 32. Art 26 lg 7 EI Vastav regulatsioon luuakse võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadusega (eelnõu toimiku nr 25-1112) VÕS § 47 lõikesse 5 ja VÕS § 53 lg 5 teise lausesse, mistõttu ei pea üle võtma. Art 26 lg 8 EI Eesti on otsustanud artikli 26 lõikes 8 sätestatut mitte rakendada. Art 26 lg 9 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab liikmesriigi õiguse kohaldada täiendavat regulatsiooni. Art 27 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 57 lg-s 1, 495 lg-s 1 ja § 384 lg-s 1. Art 27 lg 2 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 414 lg-s 3. Art 27 lg 3 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab liikmesriigi õiguse kehtestada krediidiandja solidaarne vastutus kauba tarnija või teenuse osutajaga. Art 28 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4141 lõigetes 1 ja 2. Art 28 lg 2 JAH VÕS § 4141 lg 2 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 29 lg 1 JAH VÕS § 411 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 29 lg 2 esimene EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 411 lg-s 11. alalõik Art 29 lg 2 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 411 lg-s 12. Art 29 lg 3 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 411 lg-s 13. Art 29 lg 4 p a EI Eesti on otsustanud artikli 29 lg 4 punktis a sätestatut mitte rakendada. Samasisuline sätte oli ka ette nähtud direktiivis 2008/48/EÜ, mida selle ülevõtmise ajal Eesti otsustas samuti mitte rakendada  Art 29 lg 4 p b EI Eesti on otsustanud artikli 29 lg 4 punktis b sätestatut mitte rakendada. Samasisuline säte on küll VÕS § 414 lg-s 13, kuid see kehtib ja jääb kehtima vaid elamukinnisvaraga seotud krediidile. Art 29 lg 5 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 411 lg-s 5. Art 30 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 406 lg-s 6. Artikli 20 lg-s 1 viidatud kolmanda lisa esimesele osale vastab siseriiklikus õiguses Rahandusministri 13.10.2010 määrus nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ (RT I, 20.07.2021, 6). Art 30 lg 1 esimene EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 406 lg-s 2. alalõik Art 30 lg 1 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 406 lg-s 3. Art 30 lg 3 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 406 lg 1 teises pooles. Art 30 lg 4 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 406 lg-s 5. Art 30 lg 5 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4061. Art 31 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4062. Art 31 lg 2 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab liikmesriigi õiguse kehtestada piiranguid seoses konkreetsete tasudega. Art 31 lg 3 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide aruandekohustuse. Art 31 lg 4 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab Euroopa Pangandusjärelevalve aruandekohustuse. Art 32 lg 1 saatelause JAH KAVS § 38 lg 1 p 1 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 32 lg 1 punktid a-f JAH KAVS § 47 lg 11 Art 32 lg 1 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS §-is 50, § 51 lg 7 punktis 2 ning VÕS § 4034 lõigetes 1-3. Art 32 lg 1 kolmas alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 7 punktis 2. Art 32 lg 2 JAH KAVS § 43 lg 1 p 3 Art 32 lg 3 saatelause EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 43 lõigetes 1 ja 2. Art 32 lg 3 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 43 lg 1 punktis 1. Art 32 lg 3 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 43 lg 1 punktis 2 ja lg-s 3. Art 32 lg 4 EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 43 lg-s 4 ja § 51 lg-s 5. Art 32 lg 5 Eesti on otsustanud artikli 32 lg-s 5 sätestatut mitte rakendada Art 33 lg 1 JAH KAVS § 40 lg 2 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 33 lg 2 EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 40 lg-s 5 ja Rahandusministri 18.11.2016 määruses nr 52 „Nõuded krediidiandja või -vahendaja juhtide ja töötajate erialastele teadmistele, oskustele ning kogemustele“ (RT I, 22.11.2016, 23). Art 33 lg 3 EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS §-is 76 ja §- ides 86-95. Art 34 lg 1 EI Artikkel 34 ei pane liikmesriigile kohustust vastavad meetmed, kohustused või nõuded lisada enda õigusaktidesse. Sarnane säte on ka direktiivi 2014/17/EL artiklis 6, mis samuti ei kohustanud liikmesriikidel reguleerida tarbijate finantsalast harimist õigusakti tasandil. Sellegipoolest on näiteks Rahandusministeerium artikli 34 eesmärgi täitmiseks  välja töötanud ja avaldanud finantskirjaoskuse programmi aastateks 2021-2023. Art 34 lg 2 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab Euroopa Komisjoni aruandekohustuse. Art 35 lg 1 esimese EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4161 lg 1 alalõike esimene lause esimeses lauses. Art 35 lg 1 esimese JAH VÕS § 4161 lg 3 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. alalõike teine lause Art 35 lg 1 esimese JAH VÕS § 4161 lg 1 teine Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. alalõike kolmas lause lause Art 35 lg 1 teine alalõik JAH VÕS § 4161 lg 2 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse. Art 35 lg 1 kolmanda JAH VÕS § 4161 lg 3 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. alalõike p a Art 35 lg 1 kolmanda JAH VÕS § 4161 lg 3 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. alalõike p b Art 35 lg 1 kolmanda EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4161 lg 3 alalõike p b alapunkt i punktis 1. Art 35 lg 1 kolmanda EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4161 lg 5 alalõike p b alapunkt ii punktis 3. Art 35 lg 1 kolmanda EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4161 lg 5 alalõike p b alapunkt iii punktis 2. Art 35 lg 1 kolmanda JAH VÕS § 4161 lg 3 p 5 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse. alalõike p b alapunkt iv Art 35 lg 1 kolmanda EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4161 lg 3 alalõike p b alapunkt v punktis 2. Art 35 lg 1 kolmanda VALIKULINE Eesti ei ole varasemalt kehtivasse õigusse vastavat alalõike p b alapunkt vi meedet lisanud ning ei tee seda ka siinse eelnõuga.  Art 35 lg 1 kolmanda EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4161 lg 3 alalõike p b alapunkt vii punktis 6. Art 35 lg 1 kolmanda EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4161 lg 3 alalõike p b alapunkt viii punktis 4. Art 35 lg 2 EI Ei pea üle võtma, kuna sätestab liikmesriikide õiguse kehtestada täiendavad meetmed ning ei kohusta kõiki artikli 32 lõikes 1 alalõikes kolm sätestatud meetmeid kehtestama. Art 35 lg 3 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 415 lg-s 1. Art 35 lg 4 EI Kuna VÕS § 415 lg 1 kohaselt on keelatud maksetega viivitamisel nõuda eelkõige leppetrahvi ja käsiraha, ei pea artikli 35 lg-t 4 üle võtma. Art 35 lg 5 EI Ei pea üle võtma, kuna vastavat piirangut siseriiklikus õiguses kehtestatud ei ole. Art 36 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas SHS §-ides 44 ja 45. Art 36 lg 2 JAH KAVS § 44 lg 3 p 121 Art 36 lg 3 JAH KAVS § 44 lg 3 p 121 Art 36 lg 4 EI Ei pea üle võtma. Esimese lausega nähakse kohustused ette üksnes Euroopa Komisjonile sest see sätestab liikmesriigi kohustuse esitada Euroopa Komisjonile aruande võlanõustamisteenuste kohta. Art 37 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 10 lõigetes 1 ja 2. Art 37 lg 2 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 10 lg-s 4. Art 37 lg 2 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 10 lg-s 5. Art 37 lg 2 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 10 lg-s 5. Art 37 lg 3 p a VALIKULINE KAVS § 2 lg 91 Eesti otsustas artikli 37 lg 3 punktis a ette nähtud välistust rakendada. Art 37 lg 3 p b VALIKULINE KAVS § 2 lg 91 Eesti otsustas artikli 37 lg 3 punktis b ette nähtud välistust rakendada. Art 38 p a JAH KAVS § 502 lg 1 Art 38 p b JAH KAVS § 502 lg 1 Art 38 p c JAH KAVS § 502 lg 1 Art 38 p d JAH KAVS § 502 lg 2 Art 39 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 412 lg-s 1. Art 39 lg 2 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 412 lg-s 2. Art 40 EI Vastav regulatsioon on juba olemas TKS § 40 lg-s 3. Art 41 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 79 jj ja TKS § 75 lg-s 4. Art 41 lg 2 EI Vastav regulatsioon on juba olemas FIS §-is 34, § 47 lg- s 2, §-is 54 ja KAVS § 89 lg-s 5. Art 41 lg 3 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas FIS §-is 2. Art 41 lg 3 p b EI Ei pea üle võtma, kuna artikkel 41 lg 3 p b ei kohaldu. Art 41 lg 4 EI Vastav regulatsioon on juba olemas TKS §-is 67. Art 41 lg 5 EI Ei pea üle võtma. Art 41 lg 6 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas FIS §-is 7 ja § 55 lg-s 3. Art 41 lg 6 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas FIS § 6 lg-s 14. Art 41 lg 7 EI Vastav regulatsioon on juba olemas FIS § 54 lg 4 punktis 11 ja TKS § 65 lg-s 5. Art 41 lg 8 EI Ei pea üle võtma, sest vastavad kohustused on ette nähtud Euroopa Komisjonile. Art 41 lg 9 EI Ei pea üle võtma. Artikkel 41 lg 9 näeb ette liikmesriigile võimaluse keelata teatud krediiditoodete pakkumise, mida ei ole vaja eraldi Eesti õiguses sätestada. Finantsinspektsioon saab rakendada ettekirjutuse tegemise õigust. Art 42 EI Ei pea üle võtma, kuna sätestab ühtlustamise taseme. Art 43 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS §-is 421. Art 44 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 96 jj, Art 44 lg 2 EI Vastav regulatsioon on juba olemas TKS § 67 lg-s 5. Art 44 lg 3 EI Vastav regulatsioon on juba olemas FIS § 54 lg-s 5. Art 45 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab Euroopa Komisjoni delegeeritud volituste rakendamist. Art 46 EI Ei pea üle vaatama, sest sätestab Euroopa Komisjoni poolse läbivaatamise ja seire. Art 47 JAH VÕSRS § 171 lg 4 ja 5 Art 48 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi ülevõtmise korra ja tähtaja. Art 49 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi jõustumise. Art 50 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi adressaadid. I lisa JAH Justiitsministri 13. Viidatud siseriiklikku määrust muudetakse. detsembri 2010. a määrus nr 47 „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede vormide kehtestamine“ II lisa EI Ei pea üle võtma, sest artikli 2 lg 6 nimetatud tarbijakrediidilepingute puhul ei ole Eestis teavitamise  erisust ette nähtud ja art 2 lg-s 7 nimetatud lepingud jäävad tarbijakrediidi kohaldamisalast üldse välja. III lisa I osa EI Vastav regulatsioon on juba olemas rahandusministri 13.10.2010 määruses nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“. III lisa II osa EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS §-is 4061. IV lisa EI Ei pea üle võtma, sest tegemist on vastavustabeliga.  Riigikantselei Meie 26.05.2026 nr 8-1/1096-12 Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine) (eelnõu VV-sse) Justiits- ja Digiministeerium esitab Vabariigi Valitsuse istungile Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2023/2225, 18. oktoober 2023, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ, ülevõtmiseks koostatud võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: 1. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu; 2. Seletuskiri; 3. Seletuskirja lisa 1, ekspertiis; 4. Seletuskirja lisa 2, ministri määruse kavand; 5. Seletuskirja lisa 3, vastavustabel; 6. Seletuskirja lisa 4, kooskõlastusringi tagasiside. Alexandra Kööp 58871356 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898