dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Arvamuste edastamine

Sotsiaalministeerium · 3. mai 2019
Viit
1.2-5/1044-3
Registreeritud
3. mai 2019
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Riigikohus
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-5 Õigusalane kirjavahetus
Toimik
1.2-5/2019
Vastutaja
Helen Tralla (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õigusosakond)

Failid

  • 📎5-19-25_6_arvamuste_edastamine.asice228 KB
  • 📎Arvamus_justiitsminister.pdf362 KB
  • 📎Arvamus_Perit_Post.pdf87 KB
  • 📎Arvamus_sotsiaalkaitseminister.pdf227 KB
  • 📎Arvamus_õiguskantsler.pdf449 KB
  • 📎E-kiri.pdf66 KB

Sisu (failidest)

Riigikogu Kantselei 03.05.2019 nr 5-19-25/6 Õiguskantsleri Kantselei PSJV nr 5-19-25 Justiitsministeerium Sotsiaalministeerium Sotsiaalkindlustusamet Perit Post esindaja vandeadvokaat Priit Raudsepp Arvamuste edastamine Saadan põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-25 Riigikohtule saabunud arvamused. Riigikogu põhiseaduskomisjon esitas taotluse arvamuse esitamise tähtaja pikendamiseks ja Riigikohus pikendas tähtaega kuni 08.05.2019. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium vaatab asja läbi koosseisus Villu Kõve, Ivo Pilving, Nele Parrest, Malle Seppik ja Tambet Tampuu kirjalikus menetluses põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 51 lg 1 alusel. Taotluste ja seisukohtade esitamise viimane tähtpäev on 15.05.2019. Lahend tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu ja avaldatakse Riigikohtu kodulehel www.riigikohus.ee. Lahendi edastab Riigikohus menetlusosalistele. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Nõmm Riigikohtu üldosakonna sekretär Lisa: arvamused Teadmiseks: Vabariigi Valitsus Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee Villu Kõve Teie 05.04.2019 nr 5-19-25 Riigikohus Meie 26.04.2019 nr 10-3/2341 [email protected] Arvamuse andmine põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-25 1. Sissejuhatus Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 20. märtsi 2019. aasta otsusega haldusasjas nr 3-18-1214 põhiseadusevastaseks ning jättis kohaldamata perehüvitiste seaduse (PHS) § 37 lõike 3 teise lause osas, mis näeb ette, et isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu olukorras, kus isik töötas vanemahüvitise arvutamiseks aluseks oleval kalendriaastal, kuid selle kalendriaasta eest maksis Eesti Töötukassa tööandja maksejõuetuse hüvitist ja arvestas sellelt sotsiaalmaksu ning sotsiaalmaks laekus vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal. Riigikohtus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 10 lõike 1 punkti 6 ja lõike 2 esimese lause kohaselt küsinud justiitsministri arvamust vaidlustatud seadusesätte põhiseaduspärasuse kohta. 2. Vaidlustatud säte PHS § 37 lõike 3 teine lause sätestab: „Isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitiselt ja tööandja maksejõuetuse hüvitiselt ning sotsiaalmaksuseaduse § 6, välja arvatud lõike 1 punktide 5 ja 14 alusel arvestatud sotsiaalmaksu.“ 3. Vaidlustatud sätte asjassepuutuvus Kuna käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on tegemist konkreetse normikontrolliga, tuleb vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-le 15, PSJKS §14 lõikele 2 ning Riigikohtu enda praktikale (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10; 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15) esmalt võtta seisukoht vaidlustatud sätte asjassepuutuvuse kohta. Vanemahüvitise suurus arvutatakse PHS § 37 kohaselt, lähtudes isikustatud sotsiaalmaksu andmetest. PHS § 37 lõike 3 esimene lause näeb ette, et ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on vanemahüvitise taotleja hüvitise saamise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu ja kalendrikuude jagatis. Isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu (PHS § 37 lg 3 teine lause). Sotsiaalkindlustusamet võttis kaebajale vanemahüvitise määramisel aluseks kaebaja 2017. aasta isikustatud sotsiaalmaksu 6830 eurot ja 31 senti ning jättis arvesse võtmata töötukassa tasutud sotsiaalmaksu 1902 eurot ja 45 senti, sest see tasuti tööandja maksejõuetuse hüvitiselt. Kaebaja vanemahüvitis oli arvesse võtmata jäetud sotsiaalmaksuosa tõttu igas kuus 672 euro ja 69 sendi võrra väiksem. PHS § 37 lõike 3 teine lause kohustab vanemahüvitise määramisel isikustatud sotsiaalmaksu hulka mitte arvama tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu. Kui seda erandit ei Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 oleks, tuleks vanemahüvitise suuruse määramise aluseks oleva isikustatud sotsiaalmaksu hulka arvata ka sotsiaalmaks, mis on arvestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt. Riigikohus on öelnud, et kui sätet on võimalik tõlgendada mitut moodi, tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 36; RKPJKm 19.05.2009, 3-4-1-1-09, p 19; RKHKm 10.02.2010, 3-3-1-89- 09, p 9). Kuna vaidlusalune säte ei võimalda erinevaid tõlgendusi, ei tõusetu ka küsimust selle põhiseaduskonformsest tõlgendamisest. Vaidlusalune säte ei võimalda niisiis vanemahüvitise määrajal käituda teistmoodi kui käitus Sotsiaalkindlustusamet käesolevas juhtumis. Seega sõltub PS § 37 lõike 3 teise lause – vaidlustatud osas – põhiseaduspärasusest see, kas kaebajale määratava vanemahüvitise suuruse kindlaks tegemisel aluseks oleva isikustatud sotsiaalmaksu hulka arvatakse ka tööandja maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaks või ei arvata. Esimesel juhul on kaebaja vanemahüvitis suurem kui teisel juhul. Järelikult on Tallinna Ringkonnakohtu poolt põhiseadusevastaseks tunnistatud ja kohaldamata jäetud norm kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. 4. Vaidlustatud sätte põhiseaduspärasus Riigikohus on varem vanemahüvitisega seonduvaid põhiseaduslikkuse järelevalve asju menetledes võtnud seisukoha, et vanemahüvitis ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, kuid vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (RKPJKo 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 25; RKPJKo 27.12.2011, 3-4-1-23-11, p 68; RKÜKo 30.06.2016, 3-3-1-86-15, p 47). Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb kindlaks määrata võrdluse lähtekohad ja tuua välja võrreldavad grupid. Käesolevas asjas on võrdlusgruppideks: 1) isikud, kes vanemahüvitise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaastal töötasid ja kellele samal aastal makstud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu tasus töötukassa (kaebaja grupp); 2) isikud, kes vanemahüvitise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaastal töötasid ja kellele sama aasta eest tasus sotsiaalmaksu tööandja (võrdlusgrupp). Gruppidel on ühine see, et vanemahüvitise arvestusperioodil mõlemasse kuuluvad isikud töötasid ja mõlema eest tasuti ka sotsiaalmaksu. Grupid erinevad selle poolest, et kaebaja gruppi kuuluvate isikute eest tasus sotsiaalmaksu töötukassa, võrdlusgruppi kuuluvate isikute eest tasus sotsiaalmaksu tööandja. Gruppide erinev kohtlemine seisneb selles, et kaebaja gruppi kuuluvatele isikutele vanemahüvitist määrates ei arvata töötukassa arvestatud sotsiaalmaksu isikustatud sotsiaalmaksu hulka, võrdlusgruppi kuuluvatel isikutel aga arvatakse. Selle tõttu on kaebaja gruppi kuuluvate isikute vanemahüvitis väiksem kui võrdlusgruppi kuuluvatel isikutel. Kahe sarnases olukorras oleva isiku või isikute grupi ebavõrdseks kohtlemise põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb kaaluda võrdsuspõhiõiguse riivet (vaidlusaluse seadusesättest tulenevat ebavõrdset kohtlemist) selle eesmärkidega (RKÜKo 30.06.2016, 3-3-1-86-15, p 53). Vanemahüvitise eesmärk on säilitada varasem sissetulek isikule, kes kasvatab väikelast. Vanemahüvitise mõte on hüvitatakse vanemale lapse kasvatamise tõttu saamata jääv töine tulu. Hüvitise suurus lähtub seetõttu üldjuhul varem teenitud tulust. Nagu ka ringkonnakohus oma lahendis välja tõi, on perehüvitiste seaduse eelnõu (217 SE, Riigikogu XIII koosseis) seletuskirjas õigustatud tööandja maksejõuetuse hüvitise mittearvamist isiku tulu hulka sellega, et 1) hüvitis makstakse üldjuhul välja pika viitajaga; 2) tegemist on kahjuhüvitisega, mille arvamine töise tulu hulka ei ole põhjendatud; ning et 3) hüvitise seost töötamise ajaga ei ole võimalik kindlaks teha. Nende õigustuste taga võib näha legitiimset soovi kasutada riigieelarve vahendeid eesmärgipäraselt ning vähendada vanemahüvitise süsteemi administreerimise keerukust. Ühe eesmärgina on seadusandja soovinud ära hoida maksejõuetuse hüvitise hilisema väljamaksmisega põhjustatud vanemahüvitise moonutusi. Samas ei ole normi kujundades arvestatud võimalusega, et maksejõuetuse hüvitis võidakse maksta välja lühema viitajaga, nagu toimus käesoleval juhtumil. Maksejõuetuse hüvitis on mõeldud kompenseerima isikule (osaliselt) tema tööandja poolt maksmata jäänud töötasu, puhkusetasu ja töölepingu ülesütlemisel maksmata jäänud töölepingus ettenähtud hüvitisi (vt töötuskindlustuse seaduse § 20). Seega sisuliselt sedasama isiku töist tulu, mille saamata jäämist lapse kasvatamise tõttu on vanemahüvitis mõeldud hüvitama. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et kuni perehüvitiste seaduse jõustumiseni 1. jaanuaril 2017 kehtinud vanemahüvitise seaduses ei olnud sätet, mis oleks välistanud isikule makstud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu arvamise isikustatud sotsiaalmaksu hulka (vt vanemahüvitise seaduse § 3 lg 2), s.t seda käsitati hüvitatava töise tuluna. Võrdsuspõhiõiguse riive on isiku jaoks tugev, kuna PHS § 37 lõike 3 teine lause (vaidlusaluses osas) võimendab ebasoodsat olukorda, millesse isik tööandja maksejõuetuse tõttu satub: vanemahüvitise õiguse tekkimise kalendriaastal jäi töötasu saamata temast sõltumatutel põhjustel (tööandja maksejõuetus), saamata jäänud töötasu kompenseerimiseks töötukassa poolt makstud hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaks aga jäetakse vanemahüvitise suurust määrava isikustatud sotsiaalmaksu hulka arvamata. Ülal toodut arvestades ei kaalu eesmärgid üles isiku õigust olla võrdlusgrupiga võrdselt koheldud. Seega, pidades silmas käesoleva kohtuasja asjaolusid, ei ole PHS § 37 lg 3 teise lause regulatsioon põhiseadusega kooskõlas osas, mis välistab tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu arvamise isikustatud sotsiaalmaksu hulka ja seega hüvitise arvesse võtmise vanemahüvitise suuruse kindlaks määramisel juhul, kui hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaks tasutakse isikule vanemahüvitise õiguse tekkimisele eelneval kalendriaastal, ning ka ühtlasi töötamise periood, millega maksejõuetuse hüvitis on seostatav, jääb sama kalendriaasta sisse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister Aaro Mõttus 6208175 [email protected] Lp Riigikohtu esimees Villu Kõve PSJV nr 5-19-25 24.04.2019 Edastatud e-toimiku kaudu: Arvamuse esitaja: Perit Post Arvamuse esitaja esindaja: vandeadvokaat Priit Raudsepp Advokaadibüroo Glikman Alvin LEVIN OÜ aadress: Maakri 19, 10145 Tallinn tel: (+372) 686 0000 e-post: [email protected] Menetluse alus: Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2019 otsus asjas nr 3- 18-1214 (Perit Post vs Sotsiaalkindlustusamet) SEISUKOHT PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE ASJAS 1. Üldiselt 1. Perit Post on arvamusel, et Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2019 otsus asjas nr 3-18-1214 (Kohtuotsus) on sisulise tulemuse osas korrektne – Sotsiaalkindlustusametil puudus alus Perit Posti vanemahüvitist vähendada. Samas jääb Perit Post senisele seisukohale, et sama tulemuseni on võimalik jõuda PHS § 37 lg 3 teise lause (Säte) tõlgendamisega. See tähendab, et ei ole vajalik Sätet vastavas ulatuses põhiseadusvastaseks tunnistada. Samas möönab Perit Post, et selguse huvides on põhiseadusvastaseks tunnistamine parem alternatiiv. 2. Sätte põhjalik tõlgendamine võimaldab asuda seisukohale, et Säte pole asjassepuutuv ning puudub alus see põhiseadusvastaseks tunnistada 2. Perit Post jääb senise seisukoha juurde, et Sätet ei ole vajalik põhiseadusvastaseks tunnistada. Vajaliku tulemuseni jõuab ka Sätte tõlgendamise teel. Selle tulemusel ei ole Säte põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse tähenduses asjassepuutuv ning seda ei ole alust käesolevas asjas põhiseadusvastaseks tunnistada. 3. Perit Post jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Vt 20.06.2018 kaebuse lõik 1 ja ptk 3.1; 01.11.2018 seisukohtade ptk 3; 20.01.2019 apellatsioonkaebuse ptk 2.1. Advokaadibüroo Maakri 19, 10145 Tallinn, Eesti [email protected] Reg.nr.: 12947348 Glikman Alvin LEVIN OÜ Tel: (+372) 686 0000 www.levinlaw.ee KMKR: EE101835446 Glikman Alvin LEVIN 3. Alternatiivselt – Säte on asjassepuutuv ning tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks 4. Ka selles osas jääb Perit Post varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Vt 20.06.2018 kaebuse lõik 2 ja ptk 3.2, 20.01.2019 apellatsioonkaebuse ptk 2.2. 5. Alternatiivse seisukoha korral on Säte asjassepuutuv. Seda põhjusel, et Sotsiaalkindlustusameti ning halduskohtu tõlgendusega nõustumisel kuulub Perit Posti vanemahüvitis vähendamisele. Samas, kui Säte tunnistada Kohtuotsuses toodud ulatuses põhiseadusvastaseks, siis Perit Posti vanemahüvitis vähendamisele ei kuulu. 6. Võrreldavate gruppide osas nõustub Perit Post Kohtuotsuses tooduga ning märgib, et ringkonnakohtupoolt välja toodud võrdlusgrupid (Kohtuotsuse p 29) on võrreldavamad kui Perit Posti enda poolt varasemalt välja toodud võrdlusgrupid. 7. Säte rikub Perit Posti suhtes PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise keeldu. Käesolevas asjas puudub põhiseaduslik õigustus erinevaid isikute gruppe erinevalt kohelda. Perit Post nõustub Kohtuotsuse punktides 34 kuni 40 toodud põhjendustega. Säte on põhiseadusvastane, sest sellest tuleneva võrdsuspõhiõiguse riive ei ole legitiimsete eesmärkide suhtes sobiv, vajalik ega mõõdukas. Lugupidamisega Perit Posti volitatud esindaja / allkirjastatud digitaalselt / _________________________ Priit Raudsepp vandeadvokaat 2/2 Riigikohus Teie 09.04.2019 nr 7-7/19-00513-2/ [email protected] Meie 23.04.2019 nr 1.2-5/1044-2 Lossi 17 50093, Tartu Tartu maakond Riigikohtule arvamuse andmine Lugupeetud Villu Kõve Riigisekretäri resolutsiooni kohaselt on Sotsiaalministeeriumil palutud arvamust avaldada Tallinna Ringkonnakohtu poolt 20.03.2019. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-18-1214 põhiseadusega vastuolus tunnistatud normi põhiseaduspärasuse kohta. Analüüsisime Sotsiaalkindlustusameti, Justiitsministeeriumi ning Rahandusministeeriumi ekspertidega Teie pöördumises nimetatud Ringkonnakohtu lahendit ning jõudsime järgmisele seisukohale. Vanemahüvitise suuruse arvutamise põhimõtteid täiendati perehüvitiste seaduse (edaspidi PHS) uue tervikteksti väljatöötamisel 2016. aastal. Paragrahvi 37 lõike 3 teises lauses sätestati uus põhimõte, et vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks oleva isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata sotsiaalmaksu, mida on tasutud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt. 2017. aastani kehtinud vanemahüvitise seaduse § 3 lõige 2 vastavat põhimõtet ei sisaldanud ning see muudatus viidi sisse 2017. aastal jõustunud perehüvitise seadusega. Mõlemas kohtuastmes on juba välja toodud seaduse seletuskirjas toodud seadusandja tahe, mille kohaselt ei soovitud maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu isikustatud sotsiaalmaksu hulka arvata, sest seda hüvitist ei saanud kokku viia töötamise perioodidega ning ei olnud põhjendatud selle arvamine töise tulu hulka vanemahüvitise arvutamisel. Haldusasja nr 3-18-1214 põhiseadusega vastuolus tunnistatud normi põhiseaduspärasuse kohta arvamuse kujundamisel küsiti Eesti Töötukassa statistikat maksejõuetushüvitise maksmise kohta, millest selgus, et suur osa maksejõuetuse hüvitisest makstaksegi perioodi eest, mida ei saa seostada vanemahüvitise arvutamise aluseks oleva arvestusperioodiga. Näiteks 2019. aastal ehk 01.01.2019 – 18.04.2019 oli keskmine aeg töölepingu lõpetamisest kuni maksejõuetushüvitise määramiseni (otsuse tegemine Eesti Töötukassa poolt) 304 päeva. 2018. aastal oli vastav periood 352 päeva. Samas võib menetlusprotsess peale tööandja maksejõuetuks osutumist olla ka oluliselt lühem, kui asjaolud on selged. See ei ole ette ennustatav, millise perioodi eest maksejõuetuse hüvitist makstakse ning seaduse imperatiivne sõnastus eeldab, et seost ei ole üldse olemas. Seetõttu mööname, et esineb juhtumeid, kus maksejõuetuse hüvitisel on selge seos töise sissetuleku põhimõttega ning vanemahüvitise arvestusperioodiga. Arvestades, et Eesti Töötukassa hüvitab tööandja eest töötajale saamata jäänud töötasu, siis tuleks olukordades, kus vanemahüvitise arvestusperiood ja maksejõuetuse hüvitisega hüvitatud periood kattuvad, seda arvesse võtta. Seetõttu on võimalik, et PHS § 37 lõike 3 teine lause võib erandlikel juhtumitel tõesti võrreldavaid gruppe kohelda ebavõrdselt, kui maksejõuetuse hüvitise aluseks olev periood kattub vanemahüvitise arvutamise aluseks oleva perioodiga ning seda hüvitist ei arvestata Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952 2 vanemahüvitise arvutamise aluseks oleva sotsiaalmaksu hulka. Seetõttu leiame, et seadusandjal tuleks kaaluda seaduse täpsustamist. Pöördume Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole vastava eelnõu algatamise ettepanekuga. Ettepaneku kohaselt Sotsiaalkindlustusamet jätkab kehtivat praktikat vanemahüvitise arvutamise osas, kuid kontrollib nii vanemahüvitise maksmisel, kui ka vajadusel pärast seda, kas vanemahüvitise arvutamise aluseks oleva perioodi eest on täiendavalt laekunud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu Eesti Töötukassa poolt seoses maksejõuetuse hüvitise maksmisega. Kui selline juhtum peaks aset leidma, siis Sotsiaalkindlustusamet küsib Eesti Töötukassalt täiendavaid andmeid, millise perioodi eest maksejõuetuse hüvitis isikule määrati. Samas juhime tähelepanu, et kui saamata jäänud tulu oli pikema ajaperioodi eest, kui Eesti Töötukassa poolt makstav 90 kalendripäeva ning see kattus vaid osaliselt vanemahüvitise arvestusperioodiga, vajab täpsustamist küsimus, millise perioodi eest maksejõuetuse hüvitis arvestada vanemahüvitise perioodi hulka. Juhime tähelepanu, et selline vanemahüvitise arvutamise muudatus eeldab ka vastavaid infotehnoloogilisi arendusi. Lisaks on võimalik, et seadusandja peab veel täiendavalt üle kontrollima, kas kõnealune muudatus eeldab ka teiste põhimõtete muutmist või täiendamist. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kaia Iva sotsiaalkaitseminister Teadmiseks: Riigikantselei Riigikogu Sotsiaalkomisjon Jaanus Põldmaa 6269 328 [email protected] Pirjo Turk 6269 179 [email protected] Villu Kõve Teie 05.04.2019 nr Riigikohtu esimees Riigikohus Meie 23.04.2019 nr 9-2/190603/1902046 [email protected] Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-25 Lugupeetud Riigikohtu esimees Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 20.03.2019. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-18-1214 põhiseadusega vastuolus olevaks ning jättis kohaldamata perehüvitiste seaduse (PHS) § 37 lg 3 teise lause osas, mis näeb ette, et isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu olukorras, kus isik töötas vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal, kuid selle kalendriaasta eest maksis Eesti Töötukassa (ETK) tööandja maksejõuetuse hüvitist ja arvestas sellelt sotsiaalmaksu ning sotsiaalmaks laekus vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal. Küsisite õiguskantsleri arvamust PHS § 37 lg 3 teise lause põhiseaduspärasuse kohta. Leian, et PHS § 37 lg 3 teine lause on Tallinna Ringkonnakohtu otsuses viidatud osas vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 12 lg-ga 1, kuna sarnases olukorras olevate inimeste erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Ühtlasi teatan, et ei taotle asja läbivaatamist suulises menetluses. I Asjaolude lühikirjeldus 1. Tulenevalt PHS § 37 lg-st 1 ja 2 ning lg 3 esimesest lausest arvutatakse ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks. Ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel. Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on vanemahüvitise taotleja hüvitise saamise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu ja kalendrikuude arvu jagatis. 2. Niisiis vaadeldakse vanemahüvitise suuruse arvutamisel aasta enne vanemahüvitise määramist teenitud tulu ja sellelt kõnealuse aasta jooksul laekunud isikustatud sotsiaalmaksu. Teisisõnu on vanemahüvitise arvutamise aluseks kassapõhine lähenemine – lähtutakse tegelikult laekunud tulust ja sellelt makstud sotsiaalmaksust. 3. Tallinna Ringkonnakohtu lahendatud asjas töötas inimene töölepingu alusel vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal, samal aastal tuvastati tööandja maksejõuetus, sama aasta 2 eest maksis ETK tööandja maksejõuetuse hüvitist, arvestas sellelt sotsiaalmaksu, mis ka laekus kõnealusel aastal. ETK tasutud hüvitiselt laekunud sotsiaalmaksu ei võetud arvesse vanemahüvitise arvutamisel, kuna seda keelab PHS § 37 lg 3 teine lause. Inimesele määratud vanemahüvitis oli seetõttu 672 eurot ja 69 senti väiksem kui oleks olnud siis, kui tööandja maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu oleks arvestatud vanemahüvitise määramisel. II Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud säte 4. PHS § 37 lg 3 teine lause: „§ 37. Vanemahüvitise suuruse arvutamine [---] (3) [--] Isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitiselt ja tööandja maksejõuetuse hüvitiselt ning sotsiaalmaksuseaduse § 6, välja arvatud lõike 1 punktide 5 ja 14 alusel arvestatud sotsiaalmaksu. [---].“ III Õiguskantsleri seisukoht Vaidlustatud sätte asjassepuutuvus 5. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lõike 2 järgi peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. See tähendab, et kohus peaks asja lahendades asjassepuutuva normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. 6. PHS § 37 lg 3 teine lause keelab tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse võtta. Sotsiaalkindlustusametil pole kaalutlusõigust, kas maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu vanemahüvitise arvutamisel arvesse võtta või mitte. 7. Vaidlustatud säte on asjassepuutuv, kuna selle sätte põhiseadusele vastavuse korral oleks kohus pidanud jätma kaebuse rahuldamata ehk otsustama teisiti kui selle põhiseadusele mittevastavuse korral. Põhiõiguse riive ja riive põhiseaduspärasus 8. Küsimus on selles, kas inimeste võrdse kohtlemise nõudega on kooskõlas, et ETK makstavalt tööandja maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu ei arvata isikustatud sotsiaalmaksu hulka, mis võetakse aluseks vanemahüvitise arvutamisel. 9. PS § 12 lg 1 järgi on kõik inimesed seaduse ees võrdsed. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul võib võrdsuspõhiõigust piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. PS § 12 lõike 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid tuleb kindlaks teha võrdluse lähtekoht. 10. Kõnealusel juhul on võrreldavad grupid järgmised: - inimene, kes vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval aastal töötab ja saab tööandjalt tasu, millelt tööandja maksab sotsiaalmaksu ja mis laekub kõnealusel aastal (grupp I); 3 - inimene, kes vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval aastal töötab ja kellele tööandja asemel maksab samal perioodil sotsiaalmaksuga maksustatava tulu osaliselt välja ETK tööandja maksejõuetuse hüvitisena (grupp II). 11. Mõlema grupi puhul on ühine, et inimesed töötavad vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval aastal ning nende väljateenitud tasu(de) pealt laekub sotsiaalmaks samuti vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval aasta. Kahe grupi erinevus seisneb selles, et kui grupi I puhul maksab töötasu ja sotsiaalmaksu tööandja, siis grupi II puhul teeb seda tööandja eest ETK. 12. Tõsi, hüvitis, mille ETK välja maksab, võib oma olemuselt olla kahjuhüvitis PHS eelnõu 217 SE algataja seletuskirja (lk 28) kohaselt. 13. See pole siiski praegu määrav, kuivõrd nii grupi I kui II puhul lähtutakse sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust sotsiaalmaksuseaduse § 2 mõttes ja seega on mõlemal juhul tegu tuluga, mille alusel vanemahüvitise suurust arvutatakse (PHS § 37 lg 2). Niisiis on mõlema grupi inimesed sisuliselt samas olukorras. 14. Vaatamata sarnasele olukorrale koheldakse gruppe I ja II erinevalt, kuna ühel juhul läheb vanemahüvitise arvutamisel arvesse kogu kõnealusel aastal sotsiaalmaksuga maksustatavalt tulult makstud sotsiaalmaks. Teisel juhul aga jääb arvestusest välja ETK makstud hüvitiselt tasutud sotsiaalmaks. 15. Põhjuseid, miks kahte sarnases olukorras olevat gruppi erinevalt koheldakse, on selgitatud PHS eelnõu 217 SE algataja seletuskirjas (lk 28). Maksejõuetuse hüvitise eesmärgiks on seletuskirja kohaselt otseselt tööandja maksejõuetusest tuleneva kahju hüvitamine, mida üldjuhul makstakse pika viitejaga.1 Samas leiti ka, et maksejõuetuse hüvitist ei saa kokku viia töötamise perioodidega ning ei ole põhjendatud selle arvamine töise tulu hulka vanemahüvitise arvutamisel. 16. Eelnevast saab järeldada, et probleem seisneb ajaperioodi väljaselgitamises, mille eest ETK tööandja maksejõuetuse hüvitist maksab. Vanemahüvitise eesmärgiks on hüvitada ühele vanemale lapse kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu (PHS eelnõu 217 SE algataja seletuskirja lk 26) ning seadusandja otsuse kohaselt võetakse selle väljaselgitamisel aluseks aasta enne vanemahüvitise määramist teenitud tulu ja sellelt kõnealuse aasta jooksul laekunud isikustatud sotsiaalmaks (PHS § 37 lg 3 esimene lause). 17. Seega peab Sotsiaalkindlustusamet tegema kindlaks, millise aja eest ETK hüvitist maksab. PHS § 37 lg 2 järgi võetakse vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks isikustatud sotsiaalmaksu andmed, mis on sotsiaalkaitse infosüsteemis. Sotsiaalkindlustusamet selgitas ringkonnakohtu menetluses, et infosüsteemist ei nähtu perioodi, mille eest hüvitist tasuti.2 Järelikult tuleks Sotsiaalkindlustusametil selleks, et otsustada, kas ETK hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu saab arvesse võtta või mitte, koguda lisateavet. Lisateabe kogumine toob kaasa halduskoormuse tõusu ja seeläbi suuremad kulud vanemahüvitise administreerimisel. 18. Nii administreerimise lihtsus kui kulude kokkuhoid on põhiseadusega lubatavad eesmärgid. Vanemahüvitise süsteemi loomisel peeti süsteemi haldamise lihtsust (ja odavust) oluliseks teguriks (RKÜK otsus 3-3-1-86-15 p 56). Kuna vanemahüvitise maksmine on riigi endale võetud 1 Vt Poliitikauuringute Keskuse Praxis uuring, lk 250: „Maksejõuetuse hüvitise maksmine võib olla väga pika viitajaga. Töötukassa eksperdi sõnul on sageli need inimesed juba jõudnud uutesse kohtadesse tööle asuda ja seal töötada aasta kuni kaks, kuni ükskord Töötukassast maksejõuetuse hüvitis välja maksmisele tuleb.“ 2 Vt ka Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimääruse § 12. 4 vabatahtlik ülesanne, siis on oluline arvestada, millistel tingimustel otsustati hüvitis kehtestada (RKPJK otsus 3-4-1-23-11, p 68). Pole välistatud, et liiga kalli ja keerulise vanemahüvitise süsteemi korral poleks seda sellisel kujul loodud. Seega on süsteemi haldamise lihtsus ja odavus eesmärkidena olulised. 19. Pole täpselt teada, kui palju võiks olla inimesi, kes kuuluvad gruppi II, kelle puhul peaks SKA hakkama välja selgitama ETK tööandja maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu aluseks olevat töötamise perioodi. Teatud halduskoormus ilmselt lisanduks3, ent suure tõenäosusega oleks võimalik leida üsna kiire ja odav lahendus lisainfo saamiseks. 20. Näiteks on Sotsiaalkindlustusametil võimalik kasutada ETK abi, kuna tööandja maksejõuetuse hüvitise saamiseks esitatakse ETK-le tööandja maksejõuetuks tunnistamist ning töötaja nõude alust ja suurust tõendavad dokumendid ning töötaja kinnitus nõude suuruse kohta (töötuskindlustuse seadus (TKindlS) § 21 lg 12). Enne hüvitise maksmist ETK ka kontrollib hüvitise maksmise aluseks olevaid asjaolusid (TKindlS § 22 lg 1). Seega ETKga koostööd tehes saaks SKA andmed hüvitise aluseks oleva töötamise aja kohta üsna lihtsalt ning juba kontrollitud kujul. Kokkuvõttes saab öelda, et ETK tööandja maksejõuetuse hüvitise arvutamise aluseks oleva töötamise perioodi väljaselgitamine ei too kaasa märkimisväärset halduskoormuse tõusu. 21. Ebavõrdse kohtlemise mõju gruppi II kuuluvatele inimestele saab pidada intensiivseks. Esiteks on tegu rahalise mõjuga. Nt Tallinna Ringkonnakohtu otsuses käsitatud juhtumil sai inimene ühes kuus 672 eurot ja 69 senti vähem raha, kui ta oleks saanud siis, kui tööandaja maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaks oleks vanemahüvitise arvutamisel arvesse võetud. Saab öelda, et inimesele ei ole sellisel juhul tagatud adekvaatne asendussissetulek võrreldes tema varasema sissetulekuga. Seetõttu aitaks ETK hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu välistamise kaotamine kaasa ka vanemahüvitise eesmärgi saavutamisele. 22. Teiseks, välistades maksejõuetuse hüvitise pealt tasutud sotsiaalmaksu arvestamise vanemahüvitise arvutamisel, pannakse vastutus tööandja maksejõuetuse ja maksejõuetuse väljaselgitamise menetluse kestuse eest sisuliselt inimesele. Inimesel pole võimalust ei üht ega teist asjaolu ennetada või menetlust kiirendada. Kuigi praegu võtab maksejõuetuse väljaselgitamine üldjuhul aega, siis olemas on reformi kava, et menetlust kiirendada. Seega inimeste hulk, keda ETK maksejõuetuse hüvitiselt makstud sotsiaalmaksu välistamine vanemahüvitise arvutamisel puudutab, võib kasvada. 23. Negatiivset mõju gruppi II kuuluvatele inimestele tugevdab veelgi asjaolu, et õiguskantslerile teadaolevalt arvutab Sotsiaalkindlustusamet vanemhüvitise suuruse inimese kasuks ümber (st suurendab vanemahüvitist) juhtudel, kui sotsiaalmaksu maksja muudab tagant järgi sotsiaalmaksu deklaratsiooni ja isikustatud sotsiaalmaks vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks oleval perioodil on parandatud maksudeklaratsiooni järgi suurem. Seejuures inimese kasuks arvutatakse hüvitis ümber PHS § 37 ning haldusmenetluse seaduse haldusakti muutmist ja kehtetuks tunnistamist ning menetluse uuendamist puudutavad sätete alusel. Teavet muutunud asjaolude kohta saab Sotsiaalkindlustusamet nii läbiviidava rutiinse kontrolli käigus (PHS § 46 lg 2) kui inimeselt endalt (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 21 lg 1 p 1 ja 2). See tähendab, et inimese asendussissetuleku suurus ei ole halduspraktika kohaselt seatud sõltuvusse sotsiaalmaksu maksja vigadest sotsiaalmaksu deklareerimisel. Vanemahüvitise eesmärki silmas pidades on ümberarvutamine õigustatud, sest siis vastab asendussissetulek paremini laste kasvatamise tõttu saamata jäävale sissetulekule. Kõnealusel juhul aga ei lähe ETK hüvitiselt tasutud sotsiaalmaks 3 Vt ETK statistika tööandja maksejõuetuse hüvitise saajatest soo ja vanuse lõikes. Nt oli aastal 2018 naisi vanuses 25-49, kes said hüvitist, 238. 5 arvesse isegi olukorras, kus sotsiaalmaks laekus vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks oleval aastal ehk siis õigeaegselt. 24. Kokkuvõtvalt järeldub eelnevast, et kui kõrvutada erineva kohtlemise mõju inimesele võimaliku halduskoormuse tõusuga vanemahüvitise arvutamisel, on negatiivne mõju inimesele riigi mõningase halduskoormuse tõusuga võrreldes oluliselt suurem. Niisiis pole grupi I ja grupi II erinev kohtlemine põhjendatud. 25. Tallinna Ringkonnakohtu lahendis viitas Sotsiaalkindlustusamet, et ebavõrdse kohtlemise kaotamine praeguse juhtumi puhul toob kaasa uued ebavõrdse kohtlemise olukorrad. Kui arvestada p 23 toodud Sotsiaalkindlustusameti praktikat, arvutada vanemahüvitise suurus ümber inimese kasuks, ei pruugi ebavõrdset kohtlemist tekkida, kui Riigikohus tunnistaks PHS § 37 lg 3 teise lause osas, mis välistab vanemahüvitise suuruse arvutamisel ETK hüvitiselt makstava sotsiaalmaksu, põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. Õigusselguse huvides oleks siiski soovitav, et Riigikogu sätestaks selgelt olukorrad, millal vanemahüvitise suurus inimese kasuks ümber arvutatakse. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Madise Aigi Kivioja 6938428 [email protected] Saatja: Kadri Nõmm <[email protected]> Saadetud: 03.05.2019 15:30 Adressaat: <[email protected]>; Info <[email protected]>; JM info Shared MB <[email protected]>; info sotsiaalkindlustusamet ee <[email protected]>; <[email protected]>; SM Info <[email protected]> Koopia: <[email protected]> Teema: Arvamuste edastamine - põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-19- 25 03.05.2019 Kiri nr 5-19-25/6 PSJV nr 5-19-25 Arvamuste edastamine Lugupidamisega Kadri Nõmm Riigikohtu üldosakonna sekretär
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel