Riigikogu Kantselei 03.05.2019 nr 5-19-25/6
Õiguskantsleri Kantselei PSJV nr 5-19-25
Justiitsministeerium
Sotsiaalministeerium
Sotsiaalkindlustusamet
Perit Post
esindaja vandeadvokaat Priit Raudsepp
Arvamuste edastamine
Saadan põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-25 Riigikohtule saabunud arvamused.
Riigikogu põhiseaduskomisjon esitas taotluse arvamuse esitamise tähtaja pikendamiseks ja
Riigikohus pikendas tähtaega kuni 08.05.2019.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium vaatab asja läbi koosseisus Villu Kõve, Ivo Pilving,
Nele Parrest, Malle Seppik ja Tambet Tampuu kirjalikus menetluses põhiseaduslikkuse
järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 51 lg 1 alusel.
Taotluste ja seisukohtade esitamise viimane tähtpäev on 15.05.2019.
Lahend tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu ja avaldatakse Riigikohtu kodulehel
www.riigikohus.ee. Lahendi edastab Riigikohus menetlusosalistele.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kadri Nõmm
Riigikohtu üldosakonna sekretär
Lisa: arvamused
Teadmiseks: Vabariigi Valitsus
Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post
[email protected]
www.riigikohus.ee
Villu Kõve
Teie 05.04.2019 nr 5-19-25
Riigikohus
Meie 26.04.2019 nr 10-3/2341
[email protected]
Arvamuse andmine põhiseaduslikkuse
järelevalve asjas nr 5-19-25
1. Sissejuhatus
Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 20. märtsi 2019. aasta otsusega haldusasjas nr 3-18-1214
põhiseadusevastaseks ning jättis kohaldamata perehüvitiste seaduse (PHS) § 37 lõike 3 teise lause
osas, mis näeb ette, et isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses
sätestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu olukorras, kus isik töötas
vanemahüvitise arvutamiseks aluseks oleval kalendriaastal, kuid selle kalendriaasta eest maksis Eesti
Töötukassa tööandja maksejõuetuse hüvitist ja arvestas sellelt sotsiaalmaksu ning sotsiaalmaks
laekus vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal.
Riigikohtus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 10 lõike 1 punkti 6
ja lõike 2 esimese lause kohaselt küsinud justiitsministri arvamust vaidlustatud seadusesätte
põhiseaduspärasuse kohta.
2. Vaidlustatud säte
PHS § 37 lõike 3 teine lause sätestab:
„Isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud
töötuskindlustushüvitiselt ja tööandja maksejõuetuse hüvitiselt ning sotsiaalmaksuseaduse § 6, välja
arvatud lõike 1 punktide 5 ja 14 alusel arvestatud sotsiaalmaksu.“
3. Vaidlustatud sätte asjassepuutuvus
Kuna käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on tegemist konkreetse normikontrolliga, tuleb
vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-le 15, PSJKS §14 lõikele 2 ning Riigikohtu enda
praktikale (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10; 28. oktoobri
2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15) esmalt võtta seisukoht vaidlustatud sätte asjassepuutuvuse
kohta.
Vanemahüvitise suurus arvutatakse PHS § 37 kohaselt, lähtudes isikustatud sotsiaalmaksu
andmetest. PHS § 37 lõike 3 esimene lause näeb ette, et ühe kalendrikuu keskmise isikustatud
sotsiaalmaksu suurus on vanemahüvitise taotleja hüvitise saamise õiguse tekkimise päevale eelnenud
kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu ja kalendrikuude jagatis. Isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei
arvata tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu (PHS § 37 lg 3 teine lause).
Sotsiaalkindlustusamet võttis kaebajale vanemahüvitise määramisel aluseks kaebaja 2017. aasta
isikustatud sotsiaalmaksu 6830 eurot ja 31 senti ning jättis arvesse võtmata töötukassa tasutud
sotsiaalmaksu 1902 eurot ja 45 senti, sest see tasuti tööandja maksejõuetuse hüvitiselt. Kaebaja
vanemahüvitis oli arvesse võtmata jäetud sotsiaalmaksuosa tõttu igas kuus 672 euro ja 69 sendi võrra
väiksem. PHS § 37 lõike 3 teine lause kohustab vanemahüvitise määramisel isikustatud sotsiaalmaksu
hulka mitte arvama tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu. Kui seda erandit ei
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 /
[email protected] / www.just.ee
Registrikood 70000898
oleks, tuleks vanemahüvitise suuruse määramise aluseks oleva isikustatud sotsiaalmaksu hulka
arvata ka sotsiaalmaks, mis on arvestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt.
Riigikohus on öelnud, et kui sätet on võimalik tõlgendada mitut moodi, tuleb eelistada põhiseadusega
kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole (RKÜKo
22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 36; RKPJKm 19.05.2009, 3-4-1-1-09, p 19; RKHKm 10.02.2010, 3-3-1-89-
09, p 9). Kuna vaidlusalune säte ei võimalda erinevaid tõlgendusi, ei tõusetu ka küsimust selle
põhiseaduskonformsest tõlgendamisest.
Vaidlusalune säte ei võimalda niisiis vanemahüvitise määrajal käituda teistmoodi kui käitus
Sotsiaalkindlustusamet käesolevas juhtumis.
Seega sõltub PS § 37 lõike 3 teise lause – vaidlustatud osas – põhiseaduspärasusest see, kas
kaebajale määratava vanemahüvitise suuruse kindlaks tegemisel aluseks oleva isikustatud
sotsiaalmaksu hulka arvatakse ka tööandja maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaks või ei
arvata. Esimesel juhul on kaebaja vanemahüvitis suurem kui teisel juhul.
Järelikult on Tallinna Ringkonnakohtu poolt põhiseadusevastaseks tunnistatud ja kohaldamata jäetud
norm kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv.
4. Vaidlustatud sätte põhiseaduspärasus
Riigikohus on varem vanemahüvitisega seonduvaid põhiseaduslikkuse järelevalve asju menetledes
võtnud seisukoha, et vanemahüvitis ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, kuid vanemahüvitise
saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet
(RKPJKo 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 25; RKPJKo 27.12.2011, 3-4-1-23-11, p 68; RKÜKo 30.06.2016,
3-3-1-86-15, p 47). Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb kindlaks määrata
võrdluse lähtekohad ja tuua välja võrreldavad grupid.
Käesolevas asjas on võrdlusgruppideks:
1) isikud, kes vanemahüvitise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaastal töötasid ja
kellele samal aastal makstud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu
tasus töötukassa (kaebaja grupp);
2) isikud, kes vanemahüvitise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaastal töötasid ja
kellele sama aasta eest tasus sotsiaalmaksu tööandja (võrdlusgrupp).
Gruppidel on ühine see, et vanemahüvitise arvestusperioodil mõlemasse kuuluvad isikud töötasid ja
mõlema eest tasuti ka sotsiaalmaksu. Grupid erinevad selle poolest, et kaebaja gruppi kuuluvate
isikute eest tasus sotsiaalmaksu töötukassa, võrdlusgruppi kuuluvate isikute eest tasus sotsiaalmaksu
tööandja. Gruppide erinev kohtlemine seisneb selles, et kaebaja gruppi kuuluvatele isikutele
vanemahüvitist määrates ei arvata töötukassa arvestatud sotsiaalmaksu isikustatud sotsiaalmaksu
hulka, võrdlusgruppi kuuluvatel isikutel aga arvatakse. Selle tõttu on kaebaja gruppi kuuluvate isikute
vanemahüvitis väiksem kui võrdlusgruppi kuuluvatel isikutel.
Kahe sarnases olukorras oleva isiku või isikute grupi ebavõrdseks kohtlemise põhiseaduspärasuse
hindamiseks tuleb kaaluda võrdsuspõhiõiguse riivet (vaidlusaluse seadusesättest tulenevat
ebavõrdset kohtlemist) selle eesmärkidega (RKÜKo 30.06.2016, 3-3-1-86-15, p 53).
Vanemahüvitise eesmärk on säilitada varasem sissetulek isikule, kes kasvatab väikelast.
Vanemahüvitise mõte on hüvitatakse vanemale lapse kasvatamise tõttu saamata jääv töine tulu.
Hüvitise suurus lähtub seetõttu üldjuhul varem teenitud tulust.
Nagu ka ringkonnakohus oma lahendis välja tõi, on perehüvitiste seaduse eelnõu (217 SE, Riigikogu
XIII koosseis) seletuskirjas õigustatud tööandja maksejõuetuse hüvitise mittearvamist isiku tulu hulka
sellega, et 1) hüvitis makstakse üldjuhul välja pika viitajaga; 2) tegemist on kahjuhüvitisega, mille
arvamine töise tulu hulka ei ole põhjendatud; ning et 3) hüvitise seost töötamise ajaga ei ole võimalik
kindlaks teha. Nende õigustuste taga võib näha legitiimset soovi kasutada riigieelarve vahendeid
eesmärgipäraselt ning vähendada vanemahüvitise süsteemi administreerimise keerukust.
Ühe eesmärgina on seadusandja soovinud ära hoida maksejõuetuse hüvitise hilisema
väljamaksmisega põhjustatud vanemahüvitise moonutusi. Samas ei ole normi kujundades arvestatud
võimalusega, et maksejõuetuse hüvitis võidakse maksta välja lühema viitajaga, nagu toimus
käesoleval juhtumil.
Maksejõuetuse hüvitis on mõeldud kompenseerima isikule (osaliselt) tema tööandja poolt maksmata
jäänud töötasu, puhkusetasu ja töölepingu ülesütlemisel maksmata jäänud töölepingus ettenähtud
hüvitisi (vt töötuskindlustuse seaduse § 20). Seega sisuliselt sedasama isiku töist tulu, mille saamata
jäämist lapse kasvatamise tõttu on vanemahüvitis mõeldud hüvitama.
Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et kuni perehüvitiste seaduse jõustumiseni 1. jaanuaril 2017
kehtinud vanemahüvitise seaduses ei olnud sätet, mis oleks välistanud isikule makstud tööandja
maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu arvamise isikustatud sotsiaalmaksu hulka (vt
vanemahüvitise seaduse § 3 lg 2), s.t seda käsitati hüvitatava töise tuluna.
Võrdsuspõhiõiguse riive on isiku jaoks tugev, kuna PHS § 37 lõike 3 teine lause (vaidlusaluses osas)
võimendab ebasoodsat olukorda, millesse isik tööandja maksejõuetuse tõttu satub: vanemahüvitise
õiguse tekkimise kalendriaastal jäi töötasu saamata temast sõltumatutel põhjustel (tööandja
maksejõuetus), saamata jäänud töötasu kompenseerimiseks töötukassa poolt makstud hüvitiselt
arvestatud sotsiaalmaks aga jäetakse vanemahüvitise suurust määrava isikustatud sotsiaalmaksu
hulka arvamata.
Ülal toodut arvestades ei kaalu eesmärgid üles isiku õigust olla võrdlusgrupiga võrdselt koheldud.
Seega, pidades silmas käesoleva kohtuasja asjaolusid, ei ole PHS § 37 lg 3 teise lause regulatsioon
põhiseadusega kooskõlas osas, mis välistab tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud
sotsiaalmaksu arvamise isikustatud sotsiaalmaksu hulka ja seega hüvitise arvesse võtmise
vanemahüvitise suuruse kindlaks määramisel juhul, kui hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaks tasutakse
isikule vanemahüvitise õiguse tekkimisele eelneval kalendriaastal, ning ka ühtlasi töötamise periood,
millega maksejõuetuse hüvitis on seostatav, jääb sama kalendriaasta sisse.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Urmas Reinsalu
Minister
Aaro Mõttus 6208175
[email protected]
Lp Riigikohtu esimees Villu Kõve
PSJV nr 5-19-25 24.04.2019
Edastatud e-toimiku kaudu:
Arvamuse esitaja: Perit Post
Arvamuse esitaja esindaja: vandeadvokaat Priit Raudsepp
Advokaadibüroo Glikman Alvin LEVIN OÜ
aadress: Maakri 19, 10145 Tallinn
tel: (+372) 686 0000
e-post:
[email protected]
Menetluse alus: Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2019 otsus asjas nr 3-
18-1214 (Perit Post vs Sotsiaalkindlustusamet)
SEISUKOHT PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE ASJAS
1. Üldiselt
1. Perit Post on arvamusel, et Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2019 otsus
asjas nr 3-18-1214 (Kohtuotsus) on sisulise tulemuse osas korrektne –
Sotsiaalkindlustusametil puudus alus Perit Posti vanemahüvitist
vähendada. Samas jääb Perit Post senisele seisukohale, et sama tulemuseni
on võimalik jõuda PHS § 37 lg 3 teise lause (Säte) tõlgendamisega. See
tähendab, et ei ole vajalik Sätet vastavas ulatuses põhiseadusvastaseks
tunnistada. Samas möönab Perit Post, et selguse huvides on
põhiseadusvastaseks tunnistamine parem alternatiiv.
2. Sätte põhjalik tõlgendamine võimaldab asuda seisukohale, et
Säte pole asjassepuutuv ning puudub alus see
põhiseadusvastaseks tunnistada
2. Perit Post jääb senise seisukoha juurde, et Sätet ei ole vajalik
põhiseadusvastaseks tunnistada. Vajaliku tulemuseni jõuab ka Sätte
tõlgendamise teel. Selle tulemusel ei ole Säte põhiseaduslikkuse järelevalve
menetluse tähenduses asjassepuutuv ning seda ei ole alust käesolevas asjas
põhiseadusvastaseks tunnistada.
3. Perit Post jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Vt 20.06.2018
kaebuse lõik 1 ja ptk 3.1; 01.11.2018 seisukohtade ptk 3; 20.01.2019
apellatsioonkaebuse ptk 2.1.
Advokaadibüroo Maakri 19, 10145 Tallinn, Eesti
[email protected] Reg.nr.: 12947348
Glikman Alvin LEVIN OÜ Tel: (+372) 686 0000 www.levinlaw.ee KMKR: EE101835446
Glikman Alvin LEVIN
3. Alternatiivselt – Säte on asjassepuutuv ning tuleb tunnistada
põhiseadusvastaseks
4. Ka selles osas jääb Perit Post varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Vt
20.06.2018 kaebuse lõik 2 ja ptk 3.2, 20.01.2019 apellatsioonkaebuse ptk
2.2.
5. Alternatiivse seisukoha korral on Säte asjassepuutuv. Seda põhjusel, et
Sotsiaalkindlustusameti ning halduskohtu tõlgendusega nõustumisel
kuulub Perit Posti vanemahüvitis vähendamisele. Samas, kui Säte
tunnistada Kohtuotsuses toodud ulatuses põhiseadusvastaseks, siis Perit
Posti vanemahüvitis vähendamisele ei kuulu.
6. Võrreldavate gruppide osas nõustub Perit Post Kohtuotsuses tooduga ning
märgib, et ringkonnakohtupoolt välja toodud võrdlusgrupid (Kohtuotsuse
p 29) on võrreldavamad kui Perit Posti enda poolt varasemalt välja toodud
võrdlusgrupid.
7. Säte rikub Perit Posti suhtes PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise keeldu.
Käesolevas asjas puudub põhiseaduslik õigustus erinevaid isikute gruppe
erinevalt kohelda. Perit Post nõustub Kohtuotsuse punktides 34 kuni 40
toodud põhjendustega. Säte on põhiseadusvastane, sest sellest tuleneva
võrdsuspõhiõiguse riive ei ole legitiimsete eesmärkide suhtes sobiv, vajalik
ega mõõdukas.
Lugupidamisega Perit Posti volitatud esindaja
/ allkirjastatud digitaalselt /
_________________________
Priit Raudsepp
vandeadvokaat
2/2
Riigikohus Teie 09.04.2019 nr 7-7/19-00513-2/
[email protected] Meie 23.04.2019 nr 1.2-5/1044-2
Lossi 17
50093, Tartu Tartu maakond
Riigikohtule arvamuse andmine
Lugupeetud Villu Kõve
Riigisekretäri resolutsiooni kohaselt on Sotsiaalministeeriumil palutud arvamust avaldada
Tallinna Ringkonnakohtu poolt 20.03.2019. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-18-1214
põhiseadusega vastuolus tunnistatud normi põhiseaduspärasuse kohta. Analüüsisime
Sotsiaalkindlustusameti, Justiitsministeeriumi ning Rahandusministeeriumi ekspertidega Teie
pöördumises nimetatud Ringkonnakohtu lahendit ning jõudsime järgmisele seisukohale.
Vanemahüvitise suuruse arvutamise põhimõtteid täiendati perehüvitiste seaduse (edaspidi
PHS) uue tervikteksti väljatöötamisel 2016. aastal. Paragrahvi 37 lõike 3 teises lauses
sätestati uus põhimõte, et vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks oleva isikustatud
sotsiaalmaksu hulka ei arvata sotsiaalmaksu, mida on tasutud tööandja maksejõuetuse
hüvitiselt.
2017. aastani kehtinud vanemahüvitise seaduse § 3 lõige 2 vastavat põhimõtet ei sisaldanud
ning see muudatus viidi sisse 2017. aastal jõustunud perehüvitise seadusega. Mõlemas
kohtuastmes on juba välja toodud seaduse seletuskirjas toodud seadusandja tahe, mille
kohaselt ei soovitud maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu isikustatud
sotsiaalmaksu hulka arvata, sest seda hüvitist ei saanud kokku viia töötamise perioodidega
ning ei olnud põhjendatud selle arvamine töise tulu hulka vanemahüvitise arvutamisel.
Haldusasja nr 3-18-1214 põhiseadusega vastuolus tunnistatud normi põhiseaduspärasuse
kohta arvamuse kujundamisel küsiti Eesti Töötukassa statistikat maksejõuetushüvitise
maksmise kohta, millest selgus, et suur osa maksejõuetuse hüvitisest makstaksegi perioodi
eest, mida ei saa seostada vanemahüvitise arvutamise aluseks oleva arvestusperioodiga.
Näiteks 2019. aastal ehk 01.01.2019 – 18.04.2019 oli keskmine aeg töölepingu lõpetamisest
kuni maksejõuetushüvitise määramiseni (otsuse tegemine Eesti Töötukassa poolt) 304
päeva. 2018. aastal oli vastav periood 352 päeva. Samas võib menetlusprotsess peale
tööandja maksejõuetuks osutumist olla ka oluliselt lühem, kui asjaolud on selged. See ei ole
ette ennustatav, millise perioodi eest maksejõuetuse hüvitist makstakse ning seaduse
imperatiivne sõnastus eeldab, et seost ei ole üldse olemas. Seetõttu mööname, et esineb
juhtumeid, kus maksejõuetuse hüvitisel on selge seos töise sissetuleku põhimõttega ning
vanemahüvitise arvestusperioodiga. Arvestades, et Eesti Töötukassa hüvitab tööandja eest
töötajale saamata jäänud töötasu, siis tuleks olukordades, kus vanemahüvitise
arvestusperiood ja maksejõuetuse hüvitisega hüvitatud periood kattuvad, seda arvesse võtta.
Seetõttu on võimalik, et PHS § 37 lõike 3 teine lause võib erandlikel juhtumitel tõesti
võrreldavaid gruppe kohelda ebavõrdselt, kui maksejõuetuse hüvitise aluseks olev periood
kattub vanemahüvitise arvutamise aluseks oleva perioodiga ning seda hüvitist ei arvestata
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
vanemahüvitise arvutamise aluseks oleva sotsiaalmaksu hulka. Seetõttu leiame, et
seadusandjal tuleks kaaluda seaduse täpsustamist.
Pöördume Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole vastava eelnõu algatamise ettepanekuga.
Ettepaneku kohaselt Sotsiaalkindlustusamet jätkab kehtivat praktikat vanemahüvitise
arvutamise osas, kuid kontrollib nii vanemahüvitise maksmisel, kui ka vajadusel pärast seda,
kas vanemahüvitise arvutamise aluseks oleva perioodi eest on täiendavalt laekunud
sotsiaalmaksuga maksustatud tulu Eesti Töötukassa poolt seoses maksejõuetuse hüvitise
maksmisega. Kui selline juhtum peaks aset leidma, siis Sotsiaalkindlustusamet küsib Eesti
Töötukassalt täiendavaid andmeid, millise perioodi eest maksejõuetuse hüvitis isikule
määrati. Samas juhime tähelepanu, et kui saamata jäänud tulu oli pikema ajaperioodi eest,
kui Eesti Töötukassa poolt makstav 90 kalendripäeva ning see kattus vaid osaliselt
vanemahüvitise arvestusperioodiga, vajab täpsustamist küsimus, millise perioodi eest
maksejõuetuse hüvitis arvestada vanemahüvitise perioodi hulka.
Juhime tähelepanu, et selline vanemahüvitise arvutamise muudatus eeldab ka vastavaid
infotehnoloogilisi arendusi. Lisaks on võimalik, et seadusandja peab veel täiendavalt üle
kontrollima, kas kõnealune muudatus eeldab ka teiste põhimõtete muutmist või täiendamist.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kaia Iva
sotsiaalkaitseminister
Teadmiseks:
Riigikantselei
Riigikogu Sotsiaalkomisjon
Jaanus Põldmaa 6269 328
[email protected]
Pirjo Turk 6269 179
[email protected]
Villu Kõve Teie 05.04.2019 nr
Riigikohtu esimees
Riigikohus Meie 23.04.2019 nr 9-2/190603/1902046
[email protected]
Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-25
Lugupeetud Riigikohtu esimees
Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 20.03.2019. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-18-1214
põhiseadusega vastuolus olevaks ning jättis kohaldamata perehüvitiste seaduse (PHS) § 37 lg 3
teise lause osas, mis näeb ette, et isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse
seaduses sätestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu olukorras, kus isik
töötas vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal, kuid selle kalendriaasta eest
maksis Eesti Töötukassa (ETK) tööandja maksejõuetuse hüvitist ja arvestas sellelt sotsiaalmaksu
ning sotsiaalmaks laekus vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal. Küsisite
õiguskantsleri arvamust PHS § 37 lg 3 teise lause põhiseaduspärasuse kohta.
Leian, et PHS § 37 lg 3 teine lause on Tallinna Ringkonnakohtu otsuses viidatud osas vastuolus
Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 12 lg-ga 1, kuna sarnases olukorras olevate inimeste erinevaks
kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus.
Ühtlasi teatan, et ei taotle asja läbivaatamist suulises menetluses.
I Asjaolude lühikirjeldus
1. Tulenevalt PHS § 37 lg-st 1 ja 2 ning lg 3 esimesest lausest arvutatakse ühe kalendrikuu
vanemahüvitise suurus vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on
tasutud sotsiaalmaks. Ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis
arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud
sotsiaalmaksu andmete alusel. Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on
vanemahüvitise taotleja hüvitise saamise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta
isikustatud sotsiaalmaksu ja kalendrikuude arvu jagatis.
2. Niisiis vaadeldakse vanemahüvitise suuruse arvutamisel aasta enne vanemahüvitise määramist
teenitud tulu ja sellelt kõnealuse aasta jooksul laekunud isikustatud sotsiaalmaksu. Teisisõnu on
vanemahüvitise arvutamise aluseks kassapõhine lähenemine – lähtutakse tegelikult laekunud
tulust ja sellelt makstud sotsiaalmaksust.
3. Tallinna Ringkonnakohtu lahendatud asjas töötas inimene töölepingu alusel vanemahüvitise
arvutamise aluseks oleval kalendriaastal, samal aastal tuvastati tööandja maksejõuetus, sama aasta
2
eest maksis ETK tööandja maksejõuetuse hüvitist, arvestas sellelt sotsiaalmaksu, mis ka laekus
kõnealusel aastal. ETK tasutud hüvitiselt laekunud sotsiaalmaksu ei võetud arvesse
vanemahüvitise arvutamisel, kuna seda keelab PHS § 37 lg 3 teine lause. Inimesele määratud
vanemahüvitis oli seetõttu 672 eurot ja 69 senti väiksem kui oleks olnud siis, kui tööandja
maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu oleks arvestatud vanemahüvitise määramisel.
II Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud säte
4. PHS § 37 lg 3 teine lause:
„§ 37. Vanemahüvitise suuruse arvutamine
[---]
(3) [--] Isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud
töötuskindlustushüvitiselt ja tööandja maksejõuetuse hüvitiselt ning sotsiaalmaksuseaduse § 6,
välja arvatud lõike 1 punktide 5 ja 14 alusel arvestatud sotsiaalmaksu.
[---].“
III Õiguskantsleri seisukoht
Vaidlustatud sätte asjassepuutuvus
5. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lõike 2 järgi peab säte, mille
põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. See
tähendab, et kohus peaks asja lahendades asjassepuutuva normi põhiseadusele mittevastavuse
korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral.
6. PHS § 37 lg 3 teine lause keelab tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu
vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse võtta. Sotsiaalkindlustusametil pole kaalutlusõigust,
kas maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu vanemahüvitise arvutamisel arvesse võtta või
mitte.
7. Vaidlustatud säte on asjassepuutuv, kuna selle sätte põhiseadusele vastavuse korral oleks kohus
pidanud jätma kaebuse rahuldamata ehk otsustama teisiti kui selle põhiseadusele mittevastavuse
korral.
Põhiõiguse riive ja riive põhiseaduspärasus
8. Küsimus on selles, kas inimeste võrdse kohtlemise nõudega on kooskõlas, et ETK makstavalt
tööandja maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu ei arvata isikustatud sotsiaalmaksu hulka,
mis võetakse aluseks vanemahüvitise arvutamisel.
9. PS § 12 lg 1 järgi on kõik inimesed seaduse ees võrdsed. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul võib
võrdsuspõhiõigust piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. PS § 12 lõike 1 riivega
saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid.
Arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid tuleb kindlaks teha võrdluse lähtekoht.
10. Kõnealusel juhul on võrreldavad grupid järgmised:
- inimene, kes vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval aastal töötab ja saab tööandjalt
tasu, millelt tööandja maksab sotsiaalmaksu ja mis laekub kõnealusel aastal (grupp I);
3
- inimene, kes vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval aastal töötab ja kellele tööandja
asemel maksab samal perioodil sotsiaalmaksuga maksustatava tulu osaliselt välja ETK
tööandja maksejõuetuse hüvitisena (grupp II).
11. Mõlema grupi puhul on ühine, et inimesed töötavad vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval
aastal ning nende väljateenitud tasu(de) pealt laekub sotsiaalmaks samuti vanemahüvitise
arvutamise aluseks oleval aasta. Kahe grupi erinevus seisneb selles, et kui grupi I puhul maksab
töötasu ja sotsiaalmaksu tööandja, siis grupi II puhul teeb seda tööandja eest ETK.
12. Tõsi, hüvitis, mille ETK välja maksab, võib oma olemuselt olla kahjuhüvitis PHS eelnõu 217
SE algataja seletuskirja (lk 28) kohaselt.
13. See pole siiski praegu määrav, kuivõrd nii grupi I kui II puhul lähtutakse sotsiaalmaksuga
maksustatavast tulust sotsiaalmaksuseaduse § 2 mõttes ja seega on mõlemal juhul tegu tuluga,
mille alusel vanemahüvitise suurust arvutatakse (PHS § 37 lg 2). Niisiis on mõlema grupi inimesed
sisuliselt samas olukorras.
14. Vaatamata sarnasele olukorrale koheldakse gruppe I ja II erinevalt, kuna ühel juhul läheb
vanemahüvitise arvutamisel arvesse kogu kõnealusel aastal sotsiaalmaksuga maksustatavalt tulult
makstud sotsiaalmaks. Teisel juhul aga jääb arvestusest välja ETK makstud hüvitiselt tasutud
sotsiaalmaks.
15. Põhjuseid, miks kahte sarnases olukorras olevat gruppi erinevalt koheldakse, on selgitatud PHS
eelnõu 217 SE algataja seletuskirjas (lk 28). Maksejõuetuse hüvitise eesmärgiks on seletuskirja
kohaselt otseselt tööandja maksejõuetusest tuleneva kahju hüvitamine, mida üldjuhul makstakse
pika viitejaga.1 Samas leiti ka, et maksejõuetuse hüvitist ei saa kokku viia töötamise perioodidega
ning ei ole põhjendatud selle arvamine töise tulu hulka vanemahüvitise arvutamisel.
16. Eelnevast saab järeldada, et probleem seisneb ajaperioodi väljaselgitamises, mille eest ETK
tööandja maksejõuetuse hüvitist maksab. Vanemahüvitise eesmärgiks on hüvitada ühele vanemale
lapse kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu (PHS eelnõu 217 SE algataja seletuskirja lk 26) ning
seadusandja otsuse kohaselt võetakse selle väljaselgitamisel aluseks aasta enne vanemahüvitise
määramist teenitud tulu ja sellelt kõnealuse aasta jooksul laekunud isikustatud sotsiaalmaks (PHS
§ 37 lg 3 esimene lause).
17. Seega peab Sotsiaalkindlustusamet tegema kindlaks, millise aja eest ETK hüvitist maksab.
PHS § 37 lg 2 järgi võetakse vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks isikustatud sotsiaalmaksu
andmed, mis on sotsiaalkaitse infosüsteemis. Sotsiaalkindlustusamet selgitas ringkonnakohtu
menetluses, et infosüsteemist ei nähtu perioodi, mille eest hüvitist tasuti.2 Järelikult tuleks
Sotsiaalkindlustusametil selleks, et otsustada, kas ETK hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu saab
arvesse võtta või mitte, koguda lisateavet. Lisateabe kogumine toob kaasa halduskoormuse tõusu
ja seeläbi suuremad kulud vanemahüvitise administreerimisel.
18. Nii administreerimise lihtsus kui kulude kokkuhoid on põhiseadusega lubatavad eesmärgid.
Vanemahüvitise süsteemi loomisel peeti süsteemi haldamise lihtsust (ja odavust) oluliseks
teguriks (RKÜK otsus 3-3-1-86-15 p 56). Kuna vanemahüvitise maksmine on riigi endale võetud
1
Vt Poliitikauuringute Keskuse Praxis uuring, lk 250: „Maksejõuetuse hüvitise maksmine võib olla väga pika
viitajaga. Töötukassa eksperdi sõnul on sageli need inimesed juba jõudnud uutesse kohtadesse tööle asuda ja seal
töötada aasta kuni kaks, kuni ükskord Töötukassast maksejõuetuse hüvitis välja maksmisele tuleb.“
2
Vt ka Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimääruse § 12.
4
vabatahtlik ülesanne, siis on oluline arvestada, millistel tingimustel otsustati hüvitis kehtestada
(RKPJK otsus 3-4-1-23-11, p 68). Pole välistatud, et liiga kalli ja keerulise vanemahüvitise
süsteemi korral poleks seda sellisel kujul loodud. Seega on süsteemi haldamise lihtsus ja odavus
eesmärkidena olulised.
19. Pole täpselt teada, kui palju võiks olla inimesi, kes kuuluvad gruppi II, kelle puhul peaks SKA
hakkama välja selgitama ETK tööandja maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu aluseks
olevat töötamise perioodi. Teatud halduskoormus ilmselt lisanduks3, ent suure tõenäosusega oleks
võimalik leida üsna kiire ja odav lahendus lisainfo saamiseks.
20. Näiteks on Sotsiaalkindlustusametil võimalik kasutada ETK abi, kuna tööandja maksejõuetuse
hüvitise saamiseks esitatakse ETK-le tööandja maksejõuetuks tunnistamist ning töötaja nõude
alust ja suurust tõendavad dokumendid ning töötaja kinnitus nõude suuruse kohta
(töötuskindlustuse seadus (TKindlS) § 21 lg 12). Enne hüvitise maksmist ETK ka kontrollib
hüvitise maksmise aluseks olevaid asjaolusid (TKindlS § 22 lg 1). Seega ETKga koostööd tehes
saaks SKA andmed hüvitise aluseks oleva töötamise aja kohta üsna lihtsalt ning juba kontrollitud
kujul. Kokkuvõttes saab öelda, et ETK tööandja maksejõuetuse hüvitise arvutamise aluseks oleva
töötamise perioodi väljaselgitamine ei too kaasa märkimisväärset halduskoormuse tõusu.
21. Ebavõrdse kohtlemise mõju gruppi II kuuluvatele inimestele saab pidada intensiivseks. Esiteks
on tegu rahalise mõjuga. Nt Tallinna Ringkonnakohtu otsuses käsitatud juhtumil sai inimene ühes
kuus 672 eurot ja 69 senti vähem raha, kui ta oleks saanud siis, kui tööandaja maksejõuetuse
hüvitiselt tasutud sotsiaalmaks oleks vanemahüvitise arvutamisel arvesse võetud. Saab öelda, et
inimesele ei ole sellisel juhul tagatud adekvaatne asendussissetulek võrreldes tema varasema
sissetulekuga. Seetõttu aitaks ETK hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu välistamise kaotamine kaasa
ka vanemahüvitise eesmärgi saavutamisele.
22. Teiseks, välistades maksejõuetuse hüvitise pealt tasutud sotsiaalmaksu arvestamise
vanemahüvitise arvutamisel, pannakse vastutus tööandja maksejõuetuse ja maksejõuetuse
väljaselgitamise menetluse kestuse eest sisuliselt inimesele. Inimesel pole võimalust ei üht ega
teist asjaolu ennetada või menetlust kiirendada. Kuigi praegu võtab maksejõuetuse
väljaselgitamine üldjuhul aega, siis olemas on reformi kava, et menetlust kiirendada. Seega
inimeste hulk, keda ETK maksejõuetuse hüvitiselt makstud sotsiaalmaksu välistamine
vanemahüvitise arvutamisel puudutab, võib kasvada.
23. Negatiivset mõju gruppi II kuuluvatele inimestele tugevdab veelgi asjaolu, et õiguskantslerile
teadaolevalt arvutab Sotsiaalkindlustusamet vanemhüvitise suuruse inimese kasuks ümber (st
suurendab vanemahüvitist) juhtudel, kui sotsiaalmaksu maksja muudab tagant järgi sotsiaalmaksu
deklaratsiooni ja isikustatud sotsiaalmaks vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks oleval
perioodil on parandatud maksudeklaratsiooni järgi suurem. Seejuures inimese kasuks arvutatakse
hüvitis ümber PHS § 37 ning haldusmenetluse seaduse haldusakti muutmist ja kehtetuks
tunnistamist ning menetluse uuendamist puudutavad sätete alusel. Teavet muutunud asjaolude
kohta saab Sotsiaalkindlustusamet nii läbiviidava rutiinse kontrolli käigus (PHS § 46 lg 2) kui
inimeselt endalt (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 21 lg 1 p 1 ja 2). See tähendab, et inimese
asendussissetuleku suurus ei ole halduspraktika kohaselt seatud sõltuvusse sotsiaalmaksu maksja
vigadest sotsiaalmaksu deklareerimisel. Vanemahüvitise eesmärki silmas pidades on
ümberarvutamine õigustatud, sest siis vastab asendussissetulek paremini laste kasvatamise tõttu
saamata jäävale sissetulekule. Kõnealusel juhul aga ei lähe ETK hüvitiselt tasutud sotsiaalmaks
3
Vt ETK statistika tööandja maksejõuetuse hüvitise saajatest soo ja vanuse lõikes. Nt oli aastal 2018 naisi vanuses
25-49, kes said hüvitist, 238.
5
arvesse isegi olukorras, kus sotsiaalmaks laekus vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks oleval
aastal ehk siis õigeaegselt.
24. Kokkuvõtvalt järeldub eelnevast, et kui kõrvutada erineva kohtlemise mõju inimesele
võimaliku halduskoormuse tõusuga vanemahüvitise arvutamisel, on negatiivne mõju inimesele
riigi mõningase halduskoormuse tõusuga võrreldes oluliselt suurem. Niisiis pole grupi I ja grupi
II erinev kohtlemine põhjendatud.
25. Tallinna Ringkonnakohtu lahendis viitas Sotsiaalkindlustusamet, et ebavõrdse kohtlemise
kaotamine praeguse juhtumi puhul toob kaasa uued ebavõrdse kohtlemise olukorrad. Kui arvestada
p 23 toodud Sotsiaalkindlustusameti praktikat, arvutada vanemahüvitise suurus ümber inimese
kasuks, ei pruugi ebavõrdset kohtlemist tekkida, kui Riigikohus tunnistaks PHS § 37 lg 3 teise
lause osas, mis välistab vanemahüvitise suuruse arvutamisel ETK hüvitiselt makstava
sotsiaalmaksu, põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. Õigusselguse huvides oleks siiski soovitav, et
Riigikogu sätestaks selgelt olukorrad, millal vanemahüvitise suurus inimese kasuks ümber
arvutatakse.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Aigi Kivioja 6938428
[email protected]
Saatja: Kadri Nõmm <
[email protected]>
Saadetud: 03.05.2019 15:30
Adressaat: <
[email protected]>; Info <
[email protected]>; JM
info Shared MB <
[email protected]>; info sotsiaalkindlustusamet ee
<
[email protected]>; <
[email protected]>; SM Info
<
[email protected]>
Koopia: <
[email protected]>
Teema: Arvamuste edastamine - põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-19-
25
03.05.2019
Kiri nr 5-19-25/6
PSJV nr 5-19-25
Arvamuste edastamine
Lugupidamisega
Kadri Nõmm
Riigikohtu üldosakonna sekretär