dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

arvamuse edastamine

Sotsiaalministeerium · 9. mai 2019
Viit
1.2-5/1044-4
Registreeritud
9. mai 2019
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Riigikohus
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-5 Õigusalane kirjavahetus
Toimik
1.2-5/2019
Vastutaja
Helen Tralla (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õigusosakond)

Failid

  • 📎Arvamus_Riigikogu_PSK.pdf130 KB
  • 📎Arvamus_Riigikogu_sotsiaalkomisjon.pdf531 KB
  • 📎E-kiri.pdf432 KB

Sisu (failidest)

Hr Jaak Madison Riigikogu põhiseaduskomisjon 07.05.2019 nr 2-8/19-4/4 Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-25 Lugupeetud esimees Edastame Riigikogu põhiseaduskomisjonile Riigikogu sotsiaalkomisjoni arvamuse tulenevalt Riigikohtu esimehe 04.04.2019 pöördumisest põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-25, mis puudutab perehüvitiste seadust. Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas k.a 6.mai istungil, kas põhiseadusega on kooskõlas perehüvitiste seaduse § 37 lg 3 teine lause osas, mis näeb ette, et isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu olukorras, kus isik töötas vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal, kuid selle kalendriaasta eest maksis Eesti Töötukassa tööandja maksejõuetuse hüvitist ja arvestas sellelt sotsiaalmaksu ning sotsiaalmaks laekus vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal ning komisjon jõudis seisukohale, et PHS § 37 lg 3 teine lause on vastuolus PS §-ga 12. 1. Tööandja maksejõuetuse regulatsioon kehtestati esimest korda vanemahüvitise seadusega (eelnõu nr 1085 SE1) 2007.a, mille § 3 lg 2 kohta märgitakse seletuskirjas, et“[t]öise tuluna arvestatakse Töötukassa poolt välja makstavat kollektiivse koondamise hüvitist ning hüvitist tööandja maksejõuetuse korral. Viimastel juhtudel on tegemist tööandja kohustuste ülevõtmisega Töötukassa poolt.“ Lisaks märgitakse seletuskirjas, et „[a]rvesse võetakse töiselt tulult makstud sotsiaalmaks [...]“. VHS regulatsiooni eesmärgiks oli seletuskirja kohaselt arvestada vanemahüvitise määramisel ka tööandja maksejõuetuse hüvitisega. Eelnõu 1085 SE arutati 2007. aastal komisjoni 23.01, 6.02, ja 15.02 istungitel ning täiskogu 13.02, 20.02 ja 22.02 istungitel. Tööandja maksejõuetuse hüvitisega seonduvat diskussiooni istungitel ei tõusetunud. 2. Vanemahüvitiste seaduse (VHS) kehtetuks tunnistamisel kehtestati vanemahüvitise arvestamise regulatsioon perehüvitiste seadusega (RT I, 08.07.2016, 1). Perehüvitiste seaduse eelnõu 217 SE eesmärk oli välistada vanemahüvitise määra arvestamisel tööandja maksejõuetuse hüvitis seetõttu, et selle maksmine toimub viitajaga, mis ei peaks langema 1 Vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu (1085 SE) jõustus 1.9.2007 (RT I 2007, 25, 132). VHS § 3 lg 2: „Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on hüvitise taotleja hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu, välja arvatud töötuskindlustuse seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitiselt ning sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõike 1 punktide 1–4 ja 6–11 ning lõike 11 alusel makstud sotsiaalmaks, ja kalendrikuude arvu jagatis.“ Eelnõu ja seletuskiri on kättesaadavad Riigikogu kodulehel: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/2c950d46-a19d-39ec-b985- 521505c2f36a/Vanemah%C3%BCvitise%20seaduse%20muutmise%20seadus 2 kokku vanemahüvitise arvutamise perioodiga. Samuti leiti, et tegemist on kahju hüvitamisega, mitte töötasuga. Riigikogu sotsiaalkomisjonis arutati perehüvitiste seaduse eelnõu (217 SE) 2016. aastal komisjoni 18.04, 3.05,30.05,31.05, 6.06 ja 7.06 komisjoni istungitel ning 4.05, 8.06 ja 15.06 täiskogu istungitel. Riigikogu istungitel ei tõusetunud tööandja maksejõuetuse hüvitise vanemahüvitise arvestamisest väljajätmise küsimuse arutelu. 3. Sotsiaalkomisjon leidis, et tööandja maksejõuetuse hüvitist ja sellelt makstud sotsiaalmaksu saab käsitleda saamata jäänud töötasuna ning seda tuleks piiratud olukorras võtta arvesse vanemahüvitise arvutamisel. 4. Kuna praktikas on tõusetunud olukord, kus tööandja maksejõuetuse hüvitis on makstud välja ajal, mis kuulus vanemahüvitise arvestamise perioodi ning ei esinenud seletuskirjas märgitud viitaega2 puudub mõistlik põhjendus, miks ei saaks hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu arvesse võtta. Kohtuotsuse aluseks olevad materjalid ning tõendid saavad olla aluseks, et arvestada vanemahüvitise määramisel ka tööandja maksejõuetuse hüvitisega. Eelnevast tulenevalt leidis sotsiaalkomisjon, et perehüvitiste seaduse § 37 lg 3 teine lause osas, mis näeb ette, et isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu olukorras, kus isik töötas vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal, kuid selle kalendriaasta eest maksis Eesti Töötukassa tööandja maksejõuetuse hüvitist ja arvestas sellelt sotsiaalmaksu ning sotsiaalmaks laekus, vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal, on vastuolus PS §-ga 12. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tõnis Mölder esimees Tiina Runthal 631 6495 [email protected] 2 Sotsiaalministeeriumi vastuses Riigikohtule samas põhiseaduslikkuse küsimuses ilmneb, et 2018.a oli töölepingu lõpetamisest maksejõuetushüvitise määramiseni keskmine periood 352 päeva. Hr Villu Kõve Teie 04.04.2019 nr 5-19-25/2 Riigikohus [email protected] Meie .05.2019 nr 2-8/19-4/5 Arvamus perehüvitiste seaduse § 37 lõike 3 teise lause põhiseaduspärasuse kohta Austatud esimees Olete pöördunud Riigikogu poole kirjaga, milles palute arvamust Tallinna Ringkonnakohtu käesoleva aasta 20. märtsi otsusega nr 3-18-1214 kohaldamata jäetud ja põhiseadusega vastuolevaks tunnistatud perehüvitiste seaduse (PHS) § 37 lõike 3 teise lause põhiseaduspärasuse kohta osas, milles see näeb ette, et isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu olukorras, kus isik töötas vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal, kuid selle kalendriaasta eest maksis Eesti Töötukassa tööandja maksejõuetuse hüvitist ja arvestas sellelt sotsiaalmaksu (PSJV nr 5-19-25). Teie kiri ja Tallinna Ringkonnakohtu nimetatud otsus on edastatud menetlemiseks Riigikogu põhiseaduskomisjonile ja sotsiaalkomisjonile. Põhiseaduskomisjon arutas eelnimetatud pöördumist ja ringkonnakohtu otsust oma käesoleva aasta 7. mai istungil ning leidis, et vaidlusalune PHS § 37 lõike 3 teine lause ei pruugi olla põhiseadusega kooskõlas osas, milles see ei võimalda tööandja maksejõuetuse hüvitiselt makstavat sotsiaalmaksu arvata isikustatud sotsiaalmaksu hulka. Töötuskindlustuse seaduse § 20 lõike 1 kohaselt hüvitatakse töötajale tööandja maksejõuetuse korral enne tööandja maksujõuetuks tunnistamist saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu, samuti enne või pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised, mis on ette nähtud töölepingu seaduses. Tööandja maksejõuetuse hüvitist (pankrotihüvitis) saab taotleda pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist. Vastavat hüvitist saab taotleda, kui puuduvad vahendid ajutise halduri tasu maksmiseks ja kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata või pankrotiavalduse läbi vaatamata põhjusel, et pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks. Tööandja maksejõuetuse hüvitise maksmine tugineb Euroopa nõukogu direktiivile 80/987/EMÜ töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kohta. Vastava direktiivi eesmärk on anda töötajatele minimaalne kaitse tööandja maksevõimetuse korral. PHS § 32 lõike 1 kohaselt on vanemahüvitise eesmärk tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla kolmeaastast last, ning soodustada töö- ja pereelu ühitamist. PHS § 33 lõike 1 kohaselt on vanemahüvitise saamise õigus last Eestis kasvataval vanemal, lapsendajal, vanema abikaasal, eestkostjal või hoolduspere vanemal. Vastavalt PHS § 34 lõikele 1 tekib vanemahüvitise saamise õigus sünnitus- või lapsendamishüvitisele õigust andva sünnitus- või lapsendamislehe lõpupäevale järgneval päeval. Kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, tekib õigus saada vanemahüvitist alates lapse sünnist. PHS § 34 lõike 2 kohaselt määratakse vanemahüvitis vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates 435 päevaks. Kui lapse 2 emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele või juhul, kui vanemahüvitise taotleja on lapsendaja, eestkostja või hoolduspere vanem, määratakse hüvitis lapse 18 kuu vanuseks saamise päevani. PHS § 39 lõike 1 kohaselt on vanemahüvitise määr eelmise kalendriaasta 1. jaanuaril kehtinud töötasu alammäär (2019. aastal 500 eurot). Kui vanemahüvitise taotleja ei saanud vanemahüvitise arvestamise aluseks olnud ajavahemikul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, siis võrdub tema ühe kalendrikuu hüvitise suurus hüvitise määraga. Seega on vanemahüvitise puhul tagatud, et hüvitist saama õigustatud isikule makstakse vanemahüvitist ühes kuus vähemalt 500 eurot, kuid motiveerimaks töötavaid vanemaid jääma soovi korral alla kolmeaastase lapse kasvatamiseks veidi pikemalt töölt eemale, on nähtud ette võimaluse saada suuremat vanemahüvitist ning sellisel juhul sõltub vanemahüvitise suurus deklareeritud isikustatud sotsiaalmaksu suurusest. PHS § 38 lõike 1 kohaselt on ühe kalendrikuu vanemahüvitise ülempiir kolmekordne vanemahüvitise saamise õiguse tekkimisele eelnenud üle-eelmise kalendriaasta Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suurus (2019. aastal 3319,80 eurot). PHS § 37 lõike 5 kohaselt on ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus 100% taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust. Vastavalt PHS § 37 lõikele 1 arvutatakse ühes kuus makstava vanemahüvitise suurus hüvitise taotleja ühe kuu sotsiaalmaksuga maksustatud keskmiselt tulult. Sama paragrahvi lõige 2 täpsustab, et kalendrikuu keskmine tulu arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel. Tulenevalt PHS § 37 lõikest 3 arvutatakse kuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus hüvitise saamise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta tulude põhjal.1 Isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata aga töötuskindlustuse seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitiselt ja tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu, samuti sotsiaalmaksu seaduse §-s 6 sätestatud juhtudel riigi või avalik-õigusliku juriidilise isiku makstud sotsiaalmaksu, välja arvatud osalise või puuduva töövõimega töötaja töötasu kuumäära (500 eurot) ületavalt osalt ja doktoranditoetuselt arvestatud sotsiaalmaksu. Tööandja maksejõuetuse hüvitist ja vanemahüvitist on võimalik vaadata osana riigi sotsiaalkindlustuse süsteemist. Riikide ülesanne luua ja säilitada sotsiaalkindlustuse süsteem on tuletatav parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta artiklist 12, kuid põhiseadus ei nõua sõnaselgelt riigilt sotsiaalkindlustuse süsteemi loomist.2 Vanemahüvitise puudumisel ei oleks isikul üksnes põhiseaduse alusel õigust nõuda sellist vanemahüvitist, nagu kehtiv õigus selle kehtestab. Põhiseaduse § 28 lõikest 2 tulenevalt on isikul õigus riigi abile puuduse korral. Vanemahüvitis on aga ette nähtud sõltumata sellest, kas isik elab puuduses või mitte. Tegemist on riigi heast tahtest ning poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mitte isikutele põhiseaduse § 28 lõike 2 alusel antava abiga.3 Riigikohus on leidnud, et sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sotsiaalsete põhiõiguste täpsem maht sõltub muuhulgas riigi majanduslikust olukorrast.4 Riigikohus on aga ka märkinud, et sotsiaalkindlustuse süsteemid loonud ning sotsiaalabi ette näinud riik peab kindlustama, et järgitaks põhiseaduse § 12 lõikes 1 sõnastatud võrdsuspõhiõigust.5 Põhiseaduse § 12 lõike 1 esimene lause kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Võrdsuspõhiõigust riivab see, kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse ebavõrdselt. Samas on põhiseaduse § 12 1 Septembrist 2019 muutub vanemahüvitise arvutamise aluseks olev periood ning vanemahüvitise arvestamisel võetakse aluseks nende 21 kuu tulud, mis eelnevad keskmise pikkusega (9 kuud) rasedusele. 2 Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi (RKPJK) 21.01.2004 otsus asjas nr 3-4-1-7-03, punkt 20. 3 Vt RKPJK 27.12.2011 otsus asjas nr 3-4-1-23-11, p 67. 4 Vt Riigikohtu üldkogu (RKÜK) 07.06.2011. otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 58. 5 Vt RKPJK 21.01.2004 otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 17. 3 lõikest 1 tuletatud võrdsuspõhiõigus piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Tegu on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega.6 Seega on võrdsuspõhiõigus piiratav igal õiguspärasel eesmärgil. Põhiseaduse § 12 lõikega 1 on vastuolus üksnes selline ebavõrdne kohtlemine, millel puudub õigustus. Kõnealust piirangut on võimalik põhjendada asjaoluga, et töötuskindlustushüvitiselt ja tööandja maksejõuetuse hüvitiselt, samuti sotsiaalmaksu seaduse §-s 6 sätestatud juhtudel riigi või avalik- õigusliku juriidilise isiku makstud sotsiaalmaksu isikustatud sotsiaalmaksu hulka arvamata jätmine võimaldab riigil hoida vanemahüvitise maksmisel kokku raha ja samas hoolitseda ka selles eest, et riigi sotsiaalkindlustuse süsteemi toimiks tõhusalt ja eesmärgipäraselt. Sellest tulenevalt võib vastav piirang püüda vältida ka hüvitiste ja toetuste kumuleerumisest tingitud põhjendamatuid moonutusi riigi sotsiaalkindlustuse süsteemis. Samas on tööandja maksejõuetuse hüvitis kehtestatud selleks, et kompenseerida isikule lepingu alusel tehtud töö eest tööandja poolt maksmata jäetud töötasu, samuti puhkusetasu ning töölepingu seaduses ette nähtud töölepingu ülesütlemisega seotud hüvitised. Vanemahüvitise suurus sõltub üldjuhul sarnaste sotsiaalmaksuga maksustatud tulude suurusest. Põhiseaduskomisjon leidis, et olukorras, kus Eesti Töötukassa poolt tööandja maksejõuetuse hüvitiselt makstavat sotsiaalmaksu ei arvata isikustatud sotsiaalmaksu hulka ning sellest tulenevalt jääb vanemahüvitist saama õigustatud isikule makstava vanemahüvitise suurus isikust endast olenemata põhjusel oluliselt väiksemaks kui olukorras, kus sarnase iseloomuga tasudelt maksab sotsiaalmaksu tööandja, on tajutav tugev võrdsuspõhiõiguse riive, mis kaalub selgelt üles vajaduse kõnelause piirangu järele. Eelöeldust tulenevalt leidis põhiseaduskomisjon, et vaidlusalune perehüvitiste seaduse § 37 lõike 3 teine lause ei pruugi olla põhiseadusega kooskõlas. Sarnasele järeldusele on samas küsimuses jõudnud ka sotsiaalkomisjon. Täiendavalt juhiti põhiseaduskomisjoni istungil tähelepanu aga asjaolule, et vanemahüvitise määramisel ei pruugi olla iga kord võimalik siiski tööandja maksejõuetuse hüvitise suurusega arvestada ja see võib omakorda tingida vanemahüvitist saama õigustatud isikute ebavõrdse kohtlemise. Võimalik on olukord, kus tööandja maksejõuetuks tunnistamine ja hüvitise määramine võib võtta aega ning selle tõttu võib viibida ka tööandja maksejõuetuse hüvitise väljamaksmine.7 Mõnel juhul ei pruugi maksejõuetuse hüvitise väljamaksmise aeg langeda vanemahüvitise arvutamise perioodi ja sellest tulenevalt tingida siiski õiguse väiksemale vanemahüvitisele. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Jaak Madison Esimees Lisa: 2-8-19-4-4_-_SOTK_arvamus_põhiseaduslikkuse_järelevalve_asjas_nr_5-19-25.bdoc Kristo Varend 631 6443 [email protected] 6 Vt RKÜK 07.06.2011. otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 31. 7 Sotsiaalministeeriumi 23.04.2019 kirja nr 1.2-5/1044-2 kohaselt oli 2018. aastal keskmine aeg töölepingu lõpetamisest kuni maksejõuetusehüvitise määramiseni 352 päeva. Saatja: Kadri Nõmm <[email protected]> Saadetud: 09.05.2019 16:28 Adressaat: Info <[email protected]>; JM info Shared MB <[email protected]>; info sotsiaalkindlustusamet ee <[email protected]>; <[email protected]>; SM Info <[email protected]> Koopia: <[email protected]>; <[email protected]> Teema: Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvamuse edastamine - põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-19-25 Manused: Arvamus_Riigikogu_PSK.pdf; Arvamus_Riigikogu_sotsiaalkomisjon.pdf Tere Edastan Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvamuse põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-25. Lugupidamisega Kadri Nõmm Riigikohtu sekretär 730 9002 From: Kadri Nõmm Sent: Friday, May 3, 2019 3:31 PM To: '[email protected]' <[email protected]>; '[email protected]' <[email protected]>; '[email protected]' <[email protected]>; '[email protected]' <[email protected]>; '[email protected]' <[email protected]>; '[email protected]' <[email protected]> Cc: '[email protected]' <[email protected]> Subject: Arvamuste edastamine - põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-19-25 03.05.2019 Kiri nr 5-19-25/6 PSJV nr 5-19-25 Arvamuste edastamine Lugupidamisega Kadri Nõmm Riigikohtu üldosakonna sekretär
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel