Hr Jaak Madison
Riigikogu põhiseaduskomisjon
07.05.2019 nr 2-8/19-4/4
Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas
nr 5-19-25
Lugupeetud esimees
Edastame Riigikogu põhiseaduskomisjonile Riigikogu sotsiaalkomisjoni arvamuse tulenevalt
Riigikohtu esimehe 04.04.2019 pöördumisest põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-25,
mis puudutab perehüvitiste seadust.
Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas k.a 6.mai istungil, kas põhiseadusega on kooskõlas
perehüvitiste seaduse § 37 lg 3 teine lause osas, mis näeb ette, et isikustatud sotsiaalmaksu hulka
ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud
sotsiaalmaksu olukorras, kus isik töötas vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval
kalendriaastal, kuid selle kalendriaasta eest maksis Eesti Töötukassa tööandja maksejõuetuse
hüvitist ja arvestas sellelt sotsiaalmaksu ning sotsiaalmaks laekus vanemahüvitise arvutamise
aluseks oleval kalendriaastal ning komisjon jõudis seisukohale, et PHS § 37 lg 3 teine lause on
vastuolus PS §-ga 12.
1. Tööandja maksejõuetuse regulatsioon kehtestati esimest korda vanemahüvitise seadusega
(eelnõu nr 1085 SE1) 2007.a, mille § 3 lg 2 kohta märgitakse seletuskirjas, et“[t]öise tuluna
arvestatakse Töötukassa poolt välja makstavat kollektiivse koondamise hüvitist ning hüvitist
tööandja maksejõuetuse korral. Viimastel juhtudel on tegemist tööandja kohustuste
ülevõtmisega Töötukassa poolt.“ Lisaks märgitakse seletuskirjas, et „[a]rvesse võetakse
töiselt tulult makstud sotsiaalmaks [...]“. VHS regulatsiooni eesmärgiks oli seletuskirja
kohaselt arvestada vanemahüvitise määramisel ka tööandja maksejõuetuse hüvitisega.
Eelnõu 1085 SE arutati 2007. aastal komisjoni 23.01, 6.02, ja 15.02 istungitel ning täiskogu
13.02, 20.02 ja 22.02 istungitel. Tööandja maksejõuetuse hüvitisega seonduvat diskussiooni
istungitel ei tõusetunud.
2. Vanemahüvitiste seaduse (VHS) kehtetuks tunnistamisel kehtestati vanemahüvitise
arvestamise regulatsioon perehüvitiste seadusega (RT I, 08.07.2016, 1). Perehüvitiste
seaduse eelnõu 217 SE eesmärk oli välistada vanemahüvitise määra arvestamisel tööandja
maksejõuetuse hüvitis seetõttu, et selle maksmine toimub viitajaga, mis ei peaks langema
1 Vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu (1085 SE) jõustus 1.9.2007 (RT I 2007, 25, 132). VHS § 3
lg 2: „Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on hüvitise taotleja hüvitisele õiguse tekkimise
päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu, välja arvatud töötuskindlustuse seaduses sätestatud
töötuskindlustushüvitiselt ning sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõike 1 punktide 1–4 ja 6–11 ning lõike 11 alusel
makstud sotsiaalmaks, ja kalendrikuude arvu jagatis.“ Eelnõu ja seletuskiri on kättesaadavad Riigikogu
kodulehel: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/2c950d46-a19d-39ec-b985-
521505c2f36a/Vanemah%C3%BCvitise%20seaduse%20muutmise%20seadus
2
kokku vanemahüvitise arvutamise perioodiga. Samuti leiti, et tegemist on kahju
hüvitamisega, mitte töötasuga.
Riigikogu sotsiaalkomisjonis arutati perehüvitiste seaduse eelnõu (217 SE) 2016. aastal
komisjoni 18.04, 3.05,30.05,31.05, 6.06 ja 7.06 komisjoni istungitel ning 4.05, 8.06 ja 15.06
täiskogu istungitel. Riigikogu istungitel ei tõusetunud tööandja maksejõuetuse hüvitise
vanemahüvitise arvestamisest väljajätmise küsimuse arutelu.
3. Sotsiaalkomisjon leidis, et tööandja maksejõuetuse hüvitist ja sellelt makstud sotsiaalmaksu
saab käsitleda saamata jäänud töötasuna ning seda tuleks piiratud olukorras võtta arvesse
vanemahüvitise arvutamisel.
4. Kuna praktikas on tõusetunud olukord, kus tööandja maksejõuetuse hüvitis on makstud välja
ajal, mis kuulus vanemahüvitise arvestamise perioodi ning ei esinenud seletuskirjas märgitud
viitaega2 puudub mõistlik põhjendus, miks ei saaks hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu
arvesse võtta. Kohtuotsuse aluseks olevad materjalid ning tõendid saavad olla aluseks, et
arvestada vanemahüvitise määramisel ka tööandja maksejõuetuse hüvitisega.
Eelnevast tulenevalt leidis sotsiaalkomisjon, et perehüvitiste seaduse § 37 lg 3 teine lause osas,
mis näeb ette, et isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud
tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu olukorras, kus isik töötas
vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal, kuid selle kalendriaasta eest maksis
Eesti Töötukassa tööandja maksejõuetuse hüvitist ja arvestas sellelt sotsiaalmaksu ning
sotsiaalmaks laekus, vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal, on vastuolus PS
§-ga 12.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tõnis Mölder
esimees
Tiina Runthal
631 6495
[email protected]
2 Sotsiaalministeeriumi vastuses Riigikohtule samas põhiseaduslikkuse küsimuses ilmneb, et 2018.a oli
töölepingu lõpetamisest maksejõuetushüvitise määramiseni keskmine periood 352 päeva.
Hr Villu Kõve Teie 04.04.2019 nr 5-19-25/2
Riigikohus
[email protected] Meie .05.2019 nr 2-8/19-4/5
Arvamus perehüvitiste seaduse § 37
lõike 3 teise lause põhiseaduspärasuse kohta
Austatud esimees
Olete pöördunud Riigikogu poole kirjaga, milles palute arvamust Tallinna Ringkonnakohtu
käesoleva aasta 20. märtsi otsusega nr 3-18-1214 kohaldamata jäetud ja põhiseadusega
vastuolevaks tunnistatud perehüvitiste seaduse (PHS) § 37 lõike 3 teise lause põhiseaduspärasuse
kohta osas, milles see näeb ette, et isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse
seaduses sätestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu olukorras, kus
isik töötas vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal, kuid selle kalendriaasta eest
maksis Eesti Töötukassa tööandja maksejõuetuse hüvitist ja arvestas sellelt sotsiaalmaksu
(PSJV nr 5-19-25).
Teie kiri ja Tallinna Ringkonnakohtu nimetatud otsus on edastatud menetlemiseks Riigikogu
põhiseaduskomisjonile ja sotsiaalkomisjonile. Põhiseaduskomisjon arutas eelnimetatud
pöördumist ja ringkonnakohtu otsust oma käesoleva aasta 7. mai istungil ning leidis, et
vaidlusalune PHS § 37 lõike 3 teine lause ei pruugi olla põhiseadusega kooskõlas osas, milles
see ei võimalda tööandja maksejõuetuse hüvitiselt makstavat sotsiaalmaksu arvata isikustatud
sotsiaalmaksu hulka.
Töötuskindlustuse seaduse § 20 lõike 1 kohaselt hüvitatakse töötajale tööandja maksejõuetuse
korral enne tööandja maksujõuetuks tunnistamist saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu, samuti
enne või pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud
hüvitised, mis on ette nähtud töölepingu seaduses. Tööandja maksejõuetuse hüvitist
(pankrotihüvitis) saab taotleda pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist. Vastavat hüvitist
saab taotleda, kui puuduvad vahendid ajutise halduri tasu maksmiseks ja kohus on jätnud ajutise
halduri nimetamata või pankrotiavalduse läbi vaatamata põhjusel, et pankrotivara ei jätku
pankrotimenetluse kulude katteks. Tööandja maksejõuetuse hüvitise maksmine tugineb Euroopa
nõukogu direktiivile 80/987/EMÜ töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate
liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kohta. Vastava direktiivi eesmärk on anda töötajatele
minimaalne kaitse tööandja maksevõimetuse korral.
PHS § 32 lõike 1 kohaselt on vanemahüvitise eesmärk tagada asendussissetulek isikule, kes
kasvatab alla kolmeaastast last, ning soodustada töö- ja pereelu ühitamist. PHS § 33 lõike 1
kohaselt on vanemahüvitise saamise õigus last Eestis kasvataval vanemal, lapsendajal, vanema
abikaasal, eestkostjal või hoolduspere vanemal. Vastavalt PHS § 34 lõikele 1 tekib
vanemahüvitise saamise õigus sünnitus- või lapsendamishüvitisele õigust andva sünnitus- või
lapsendamislehe lõpupäevale järgneval päeval. Kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele,
tekib õigus saada vanemahüvitist alates lapse sünnist. PHS § 34 lõike 2 kohaselt määratakse
vanemahüvitis vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates 435 päevaks. Kui lapse
2
emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele või juhul, kui vanemahüvitise taotleja on lapsendaja,
eestkostja või hoolduspere vanem, määratakse hüvitis lapse 18 kuu vanuseks saamise päevani.
PHS § 39 lõike 1 kohaselt on vanemahüvitise määr eelmise kalendriaasta 1. jaanuaril kehtinud
töötasu alammäär (2019. aastal 500 eurot). Kui vanemahüvitise taotleja ei saanud
vanemahüvitise arvestamise aluseks olnud ajavahemikul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu,
siis võrdub tema ühe kalendrikuu hüvitise suurus hüvitise määraga. Seega on vanemahüvitise
puhul tagatud, et hüvitist saama õigustatud isikule makstakse vanemahüvitist ühes kuus vähemalt
500 eurot, kuid motiveerimaks töötavaid vanemaid jääma soovi korral alla kolmeaastase lapse
kasvatamiseks veidi pikemalt töölt eemale, on nähtud ette võimaluse saada suuremat
vanemahüvitist ning sellisel juhul sõltub vanemahüvitise suurus deklareeritud isikustatud
sotsiaalmaksu suurusest. PHS § 38 lõike 1 kohaselt on ühe kalendrikuu vanemahüvitise ülempiir
kolmekordne vanemahüvitise saamise õiguse tekkimisele eelnenud üle-eelmise kalendriaasta
Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suurus (2019. aastal
3319,80 eurot).
PHS § 37 lõike 5 kohaselt on ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus 100% taotleja ühe
kalendrikuu keskmisest tulust. Vastavalt PHS § 37 lõikele 1 arvutatakse ühes kuus makstava
vanemahüvitise suurus hüvitise taotleja ühe kuu sotsiaalmaksuga maksustatud keskmiselt tulult.
Sama paragrahvi lõige 2 täpsustab, et kalendrikuu keskmine tulu arvutatakse sotsiaalkaitse
infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel.
Tulenevalt PHS § 37 lõikest 3 arvutatakse kuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus
hüvitise saamise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta tulude põhjal.1 Isikustatud
sotsiaalmaksu hulka ei arvata aga töötuskindlustuse seaduses sätestatud
töötuskindlustushüvitiselt ja tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu, samuti
sotsiaalmaksu seaduse §-s 6 sätestatud juhtudel riigi või avalik-õigusliku juriidilise isiku
makstud sotsiaalmaksu, välja arvatud osalise või puuduva töövõimega töötaja töötasu kuumäära
(500 eurot) ületavalt osalt ja doktoranditoetuselt arvestatud sotsiaalmaksu.
Tööandja maksejõuetuse hüvitist ja vanemahüvitist on võimalik vaadata osana riigi
sotsiaalkindlustuse süsteemist. Riikide ülesanne luua ja säilitada sotsiaalkindlustuse süsteem on
tuletatav parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta artiklist 12, kuid põhiseadus ei nõua
sõnaselgelt riigilt sotsiaalkindlustuse süsteemi loomist.2 Vanemahüvitise puudumisel ei oleks
isikul üksnes põhiseaduse alusel õigust nõuda sellist vanemahüvitist, nagu kehtiv õigus selle
kehtestab. Põhiseaduse § 28 lõikest 2 tulenevalt on isikul õigus riigi abile puuduse korral.
Vanemahüvitis on aga ette nähtud sõltumata sellest, kas isik elab puuduses või mitte. Tegemist
on riigi heast tahtest ning poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või
soodustusega, mitte isikutele põhiseaduse § 28 lõike 2 alusel antava abiga.3
Riigikohus on leidnud, et sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus
ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sotsiaalsete
põhiõiguste täpsem maht sõltub muuhulgas riigi majanduslikust olukorrast.4 Riigikohus on aga
ka märkinud, et sotsiaalkindlustuse süsteemid loonud ning sotsiaalabi ette näinud riik peab
kindlustama, et järgitaks põhiseaduse § 12 lõikes 1 sõnastatud võrdsuspõhiõigust.5 Põhiseaduse
§ 12 lõike 1 esimene lause kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Võrdsuspõhiõigust riivab see,
kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse ebavõrdselt. Samas on põhiseaduse § 12
1
Septembrist 2019 muutub vanemahüvitise arvutamise aluseks olev periood ning vanemahüvitise arvestamisel
võetakse aluseks nende 21 kuu tulud, mis eelnevad keskmise pikkusega (9 kuud) rasedusele.
2
Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi (RKPJK) 21.01.2004 otsus asjas nr 3-4-1-7-03, punkt 20.
3
Vt RKPJK 27.12.2011 otsus asjas nr 3-4-1-23-11, p 67.
4
Vt Riigikohtu üldkogu (RKÜK) 07.06.2011. otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 58.
5
Vt RKPJK 21.01.2004 otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 17.
3
lõikest 1 tuletatud võrdsuspõhiõigus piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Tegu
on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega.6 Seega on võrdsuspõhiõigus piiratav igal
õiguspärasel eesmärgil. Põhiseaduse § 12 lõikega 1 on vastuolus üksnes selline ebavõrdne
kohtlemine, millel puudub õigustus.
Kõnealust piirangut on võimalik põhjendada asjaoluga, et töötuskindlustushüvitiselt ja tööandja
maksejõuetuse hüvitiselt, samuti sotsiaalmaksu seaduse §-s 6 sätestatud juhtudel riigi või avalik-
õigusliku juriidilise isiku makstud sotsiaalmaksu isikustatud sotsiaalmaksu hulka arvamata
jätmine võimaldab riigil hoida vanemahüvitise maksmisel kokku raha ja samas hoolitseda ka
selles eest, et riigi sotsiaalkindlustuse süsteemi toimiks tõhusalt ja eesmärgipäraselt. Sellest
tulenevalt võib vastav piirang püüda vältida ka hüvitiste ja toetuste kumuleerumisest tingitud
põhjendamatuid moonutusi riigi sotsiaalkindlustuse süsteemis.
Samas on tööandja maksejõuetuse hüvitis kehtestatud selleks, et kompenseerida isikule lepingu
alusel tehtud töö eest tööandja poolt maksmata jäetud töötasu, samuti puhkusetasu ning
töölepingu seaduses ette nähtud töölepingu ülesütlemisega seotud hüvitised. Vanemahüvitise
suurus sõltub üldjuhul sarnaste sotsiaalmaksuga maksustatud tulude suurusest.
Põhiseaduskomisjon leidis, et olukorras, kus Eesti Töötukassa poolt tööandja maksejõuetuse
hüvitiselt makstavat sotsiaalmaksu ei arvata isikustatud sotsiaalmaksu hulka ning sellest
tulenevalt jääb vanemahüvitist saama õigustatud isikule makstava vanemahüvitise suurus isikust
endast olenemata põhjusel oluliselt väiksemaks kui olukorras, kus sarnase iseloomuga tasudelt
maksab sotsiaalmaksu tööandja, on tajutav tugev võrdsuspõhiõiguse riive, mis kaalub selgelt
üles vajaduse kõnelause piirangu järele.
Eelöeldust tulenevalt leidis põhiseaduskomisjon, et vaidlusalune perehüvitiste seaduse § 37
lõike 3 teine lause ei pruugi olla põhiseadusega kooskõlas. Sarnasele järeldusele on samas
küsimuses jõudnud ka sotsiaalkomisjon.
Täiendavalt juhiti põhiseaduskomisjoni istungil tähelepanu aga asjaolule, et vanemahüvitise
määramisel ei pruugi olla iga kord võimalik siiski tööandja maksejõuetuse hüvitise suurusega
arvestada ja see võib omakorda tingida vanemahüvitist saama õigustatud isikute ebavõrdse
kohtlemise. Võimalik on olukord, kus tööandja maksejõuetuks tunnistamine ja hüvitise
määramine võib võtta aega ning selle tõttu võib viibida ka tööandja maksejõuetuse hüvitise
väljamaksmine.7 Mõnel juhul ei pruugi maksejõuetuse hüvitise väljamaksmise aeg langeda
vanemahüvitise arvutamise perioodi ja sellest tulenevalt tingida siiski õiguse väiksemale
vanemahüvitisele.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Jaak Madison
Esimees
Lisa: 2-8-19-4-4_-_SOTK_arvamus_põhiseaduslikkuse_järelevalve_asjas_nr_5-19-25.bdoc
Kristo Varend
631 6443
[email protected]
6
Vt RKÜK 07.06.2011. otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 31.
7
Sotsiaalministeeriumi 23.04.2019 kirja nr 1.2-5/1044-2 kohaselt oli 2018. aastal keskmine aeg töölepingu
lõpetamisest kuni maksejõuetusehüvitise määramiseni 352 päeva.
Saatja: Kadri Nõmm <
[email protected]>
Saadetud: 09.05.2019 16:28
Adressaat: Info <
[email protected]>; JM info Shared MB <
[email protected]>; info
sotsiaalkindlustusamet ee <
[email protected]>; <
[email protected]>; SM
Info <
[email protected]>
Koopia: <
[email protected]>; <
[email protected]>
Teema: Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvamuse edastamine - põhiseaduslikkuse järelevalve asi
nr 5-19-25
Manused: Arvamus_Riigikogu_PSK.pdf; Arvamus_Riigikogu_sotsiaalkomisjon.pdf
Tere
Edastan Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvamuse põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-25.
Lugupidamisega
Kadri Nõmm
Riigikohtu sekretär
730 9002
From: Kadri Nõmm
Sent: Friday, May 3, 2019 3:31 PM
To: '
[email protected]' <
[email protected]>; '
[email protected]' <
[email protected]>;
'
[email protected]' <
[email protected]>; '
[email protected]' <
[email protected]>;
'
[email protected]' <
[email protected]>; '
[email protected]' <
[email protected]>
Cc: '
[email protected]' <
[email protected]>
Subject: Arvamuste edastamine - põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-19-25
03.05.2019
Kiri nr 5-19-25/6
PSJV nr 5-19-25
Arvamuste edastamine
Lugupidamisega
Kadri Nõmm
Riigikohtu üldosakonna sekretär