MINISTRI MÄÄRUS
10.04.2019 nr 38
Tervise- ja tööministri 8. mai 2018. a määruse nr 20
„Tööalast konkurentsivõimet suurendavad
teenused“ muutmine
Määrus kehtestatakse perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse § 14 alusel.
Tervise- ja tööministri 8. mai 2018. a määruses nr 20 „Tööalast konkurentsivõimet
suurendavad teenused“ tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Mentorteenus on teenuse saaja isikliku arengu võimestamine mentori toel. Mentorteenuse
eesmärk on arendada juhendatava isikuomadusi ja suhtlemisvilumust ning aidata seada ja
järgida isiklike eesmärkide täitmist.“;
2) paragrahvi 3 lõppu lisatakse lause järgmises sõnastuses:
„Toetuse andmise väljundinäitaja on aktiivseid tööturuteenuseid saanud osalejate arv.“;
3) paragrahvi 6 lõiget 1 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:
„8) 50-aastasele ja vanemale isikule suunatud tegevusi tööalase konkurentsivõime
suurendamiseks, tööle aitamiseks ja tööl püsimiseks.“;
4) paragrahvi 7 lõike 11 kolmas lause sõnastatakse järgmiselt:
„Ühe tööpraktika juhendaja kohta võib olla korraga kuni neli juhendatavat.“;
5) paragrahvi 7 lõike 18 punktid 4 ja 5 sõnastatakse järgmiselt:
„4) projekti sihtrühma lähetuses viibimise päevaraha vastavalt Vabariigi Valitsuse 25. juuni
2009. a määruse nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse
päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ § 7 lõike 1 punktis 3 sätestatud
piirmääradele;
5) projekti sihtrühma kuuluva inimese tugiisiku sõidu- ja majutuskulu, lähetuses viibimise
päevaraha vastavalt Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määruse nr 110 „Töölähetuse kulude
hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja
kord“ § 7 lõike 1 punktis 3 sätestatud piirmääradele ning kohapealne transpordikulu
maksimaalselt 30 päeva jooksul lähetuse algusest;“;
6) paragrahvi 8 lõiked 3 ja 4 sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Abikõlblikkuse periood võib alata kuni kaks kuud, rahvusvahelise tööpraktika pakkumise
korral kuni üheksa kuud enne käesoleva määruse § 14 lõikele 1 vastavat taotluse esitamise
tähtpäeva. Jooksva taotlemise korral võib abikõlblikkuse periood alata kuni kaks kuud,
rahvusvahelise tööpraktika pakkumise korral kuni üheksa kuud enne rakendusüksusele
taotluse esitamise kuupäeva.
(4) Projekti tegevused peavad algama hiljemalt kuue kuu jooksul alates käesoleva määruse §
14 lõikele 1 vastavast taotluse esitamise tähtpäevast, jooksva taotlemise korral hiljemalt kuue
kuu jooksul alates rakendusüksusele taotluse esitamise kuupäevast.“;
7) määruse 2. peatükki täiendatakse §-ga 91 järgmises sõnastuses:
„§ 91. Vähese tähtsusega abi
(1) Kui määruse alusel antav toetus on vähese tähtsusega abi, kohaldatakse komisjoni
määruses (EL) nr 1407/2013, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107
ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (ELT L 352, 24.12.2013, lk 1–8), või
komisjoni määruses (EL) nr 360/2012 Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108
kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele antava
vähese tähtsusega abi suhtes (ELT L 114, 26.04.2012, lk 8–13) ja konkurentsiseaduse §-s 33
sätestatut.
(2) Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 kohast vähese tähtsusega abi ei anta sama määruse
artikli 1 punkti 1 alapunktides a–e nimetatud valdkondadele ja tegevustele. Komisjoni määruse
(EL) nr 360/2012 kohast vähese tähtsusega abi ei anta sama määruse artikli 1 punkti 2
alapunktides a–h nimetatud valdkondadele ja tegevustele.
(3) Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 alusel antud vähese tähtsusega abi ei tohi jooksva
majandusaasta ja kahe eelneva majandusaasta jooksul koos käesoleva määruse raames
taotletava toetusega kokku ületada 200 000 eurot.
(4) Komisjoni määruse (EL) nr 360/2012 alusel antud vähese tähtsusega abi ei tohi jooksva
majandusaasta ja kahe eelneva majandusaasta jooksul koos käesoleva määruse raames
taotletava toetusega kokku ületada 500 000 eurot.
(5) Vähese tähtsusega abi suuruse arvestamisel loetakse üheks ettevõtjaks sellised ettevõtjad,
kes on omavahel seotud komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 artikli 2 punkti 2 kohaselt.
(6) Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 kohase vähese tähtsusega abi andmisel võetakse
arvesse sama määruse artiklis 5 sätestatud kumuleerimisreegleid. Komisjoni määruse (EL) nr
360/2012 kohase vähese tähtsusega abi andmisel võetakse arvesse sama määruse artikli 2
punktides 5–8 sätestatud nõudeid.
(7) Vähese tähtsusega abi ei anta taotlejale, kes on majandusraskustes komisjoni teatise
„Suunised raskustes olevate mittefinantsettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks
antava riigiabi kohta“ (ELT C 249/1, 31.07.2014) tähenduses.
(8) Vähese tähtsusega abi ei anta ettevõtjale, kellele Euroopa Komisjoni eelneva otsuse alusel,
millega abi on tunnistatud ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks, on esitatud seni
täitmata korraldus abi tagasimaksmiseks.“;
8) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Kui taotletava toetuse näol on tegemist komisjoni määruse (EL) nr 360/2012 kohase
vähese tähtsusega abi andmisega ning kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise
kohustus on toetuse taotlejale pandud enne käesoleva määruse alusel toetuse taotlemist,
esitab toetuse taotleja ülesande andmist tõendava dokumendi komisjoni määruse (EL) nr
360/2012 preambuli punkti 6 tähenduses.“;
9) paragrahvi 16 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Rakendusüksus tunnistab taotleja ja partneri vastavaks juhul, kui ta vastab käesolevas
määruses, sealhulgas §-s 10 sätestatud nõuetele.“;
10) paragrahvi 23 lõike 7 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt:
„3) vajaduse korral allkirjaõigusliku isiku poolt edasivolitatud õiguste korral vastavad volituste
koopiad.“;
11) paragrahvi 26 täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:
„(2) Rakendusüksus kohustub:
1) säilitama vähese tähtsusega abi kava käsitlevaid andmeid kümne majandusaasta jooksul
alates päevast, kui käesoleva määruse alusel anti viimast korda üksikabi;
2) kandma riigiabi ja vähese tähtsusega abi registrisse andmed antud vähese tähtsusega abi
kohta;
3) teavitama taotlejat taotluse rahuldamise otsuses vähese tähtsusega abi andmisest.“.
(allkirjastatud digitaalselt)
Riina Sikkut (allkirjastatud digitaalselt)
Tervise- ja tööminister Marika Priske
Kantsler
Tervise- ja tööministri määruse „Tööalast konkurentsivõimet suurendavad teenused“
muutmise määruse seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Määrusega täpsustatakse tervise- ja tööministri 8. mai 2018. a määruse nr 20 „Tööalast
konkurentsivõimet suurendavad teenused“ (edaspidi määrus) ühe mõiste sõnastust, lisatakse
riigiabi puudutavad sätted ja uus sihtrühm 50-aastaste ja vanemate inimeste näol ning
täpsustatakse üksikuid olemasolevaid menetlussätteid.
1.2. Määruse ettevalmistaja
Määruse ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi nutika arengu toetamise osakonna
peaspetsialist Jüri Lõssenko (
[email protected], tel 626 9186) ning tööhõive osakonna
nõunikud Õie Jõgiste ja Kaisa Lõhmus (
[email protected], tel 626 9197).
Määruse juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Lily
Mals (
[email protected], tel 626 9333).
1.3. Märkused
Määrus on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses
ning selle kohta on koostatud täpsem mõjuanalüüs seletuskirja 4. punktis.
Määrusega muudetakse tervise- ja tööministri 8. mai 2018. a määruse nr 20 „Tööalast
konkurentsivõimet suurendavad teenused“ redaktsiooni avaldamismärkega RT I,
11.05.2018, 1.
2. Määruse sisu ja võrdlev analüüs
Määruse punktiga 1 täpsustatakse määruse § 2 lõikes 4 mentorteenuse mõistet. Muudatus
on tingitud vajadusest korrigeerida määruses kasutusel olevat mentorteenuse definitsiooni,
tuues enam välja teenuse saaja isikliku arengu edendamise mentorteenuse kaudu.
Mentorteenuse raames saab sihtrühma kuuluv isik tööpraktika käigus töökohal mentorilt
täiendavat tuge eesti keele õppimisel ja harjutamisel ning eestikeelsesse kollektiivi
sulandumisel. Mentorteenust kombineeritakse tööpraktikaga, et mentor aitaks juhendataval
just tööandja juures töökeskkonnas (mitte klassiruumis) keskenduda vajalike oskuste
arendamisele ning eestikeelses töökeskkonnas kohanemisele. Mentorteenuse lisandväärtus
seisnebki selles, et sihtrühma kuuluva isiku võimestamine toimub tööpraktika käigus ja eesti
keeles eestikeelses keskkonnas.
Mentorteenuse olulisust vähemusrahvuste töötamise soodustamiseks ja karjäärivõimaluste
suurendamiseks toob välja ka 2017. aastal koostatud analüüs, mis käsitleb tööturuteenuste
osutamist mitte-eestlastele ja toob muu hulgas näiteid vähemusrahvustele tööturuteenuste
osutamise rahvusvahelisest praktikast. Raportis nenditakse, et sihtrühma puhul on oluline
personaalne lähenemine ning isiklike vajaduste väljaselgitamine. Selle saavutamiseks on hea
kasutada mentorite, tugiisikute või coach’ide abi, kes aitavad järgida inimese isiklikku arengut
ja eesmärkide täitmist.
2
Määruse punktiga 2 lisatakse määruse § 3 lause, mis täpsustab, et toetuse andmise
väljundinäitaja on aktiivseid tööturuteenuseid saanud osalejate arv.
Määruse punktiga 3 täiendatakse määruse § 6 lõiget 1 punktiga 8, mis sätestab toetatava
tegevusena 50-aastasele ja vanemale isikule pakutavad tegevused tööalase
konkurentsivõime suurendamiseks, tööle aitamiseks ja tööl püsimiseks.
1. jaanuaril 2018 oli 50–74-aastaseid inimesi 386 042. Neist 221 242 töötas ja 164 800 ei
töötanud. Eesti tööhõive määr on üks Euroopa Liidu (EL) kõrgemaid (20–64-aastastest
inimestest oli hõivatud ligi 79,3%). 65–74-aastastest inimestest töötas üle ühe neljandiku,
Euroopa Liidus keskmiselt töötab kõigest kümnendik. Ka 55–64-aastaste isikute tööhõive määr
on Eestis kõrgem (67,7%) Euroopa Liidu keskmisest (57,5%).
2018. aasta III kvartali tööjõu-uuringu andmetel oli inimesi vanuses 50–74 aastat 387 600,
neist töötas 228 900. 50–74-aastaste hõivemäär tõusis esimest korda üle 59% (59,1%-ni) ning
55–64-aastaste hõive määr üle 70% (70,2%-ni). Samal ajal vähenesid vanemaealiste töötute
arv ja töötuse määr. 50–74-aastaste töötuse määr langes 3,6%-ni ning 55–64-aastaste töötuse
määr 3,8%-ni. Eesti keskmine töötuse määr oli samal ajal 5,2%. Tööjõu arv ja osatähtsus
suurenesid mõlemas vanuserühmas, mis näitab, et vanemaealised on muutunud tööturul
aktiivsemaks.
Hoolimata vanemaealiste kõrgest tööhõive määrast, on mitmeid asjaolusid, mis takistavad
vanemaealiste töötamist: vanaduspensioni saamise tingimused, kehv tervis, tööturu nõuetele
mittevastavad oskused, vähene elukestvas õppes osalemine, tööandjate ja vanemaealiste
hoiakud jms. Mida kaugemal on pensioniiga, seda kauem on inimesed ja tööandjad valmis
investeerima oma teadmistesse ja oskustesse. Elukestvas õppes ja tööturumeetmetes
osalemise soodustamisel on tähtsal kohal ka õpiharjumuste kujundamine. 50-aastaste ja
vanemate töötamise soodustamiseks tuleb toetada oskuste omandamist ja täiendamist, muuta
nii vanemaealiste kui tööandjate hoiakuid jms.
Määruse punktiga 4 täpsustatakse määruse § 7 lõikes 11, et ühe tööpraktika juhendaja kohta
võib olla korraga kuni neli juhendatavat. Muudatusega täpsustatakse, et ühel juhendajal võib
kindlal ajahetkel olla korraga maksimaalselt neli juhendatavat.
Määruse punktiga 5 muudetakse määruse § 7 lõike 18 punkte 4 ja 5. Paragrahvi 7 lõike 18
punktis 4 parandatakse viidet Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määruse nr 110
„Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär,
maksmise tingimused ja kord“ § 7 lõike 1 punktile 3. Paragrahvi 7 lõike 18 punktis 5
sätestatakse, et projekti sihtrühma kuuluva inimese tugiisiku lähetuses viibimise päevaraha
makstakse vastavalt Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määruse nr 110 „Töölähetuse kulude
hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja
kord“ § 7 lõike 1 punktis 3 sätestatud piirmääradele. Lähetuses viibimise päevaraha maksmisel
tuleb sihtrühma teavitada, et päevaraha on tulumaksuga maksustatav tulu ja toetuse saaja
peab sihtrühmalt eelnevalt üle küsima, kas pidada päevarahalt tulumaks kinni või jääb see
hiljem isikule deklareerimiseks.
Määruse punktiga 6 täpsustatakse määruse § 8 lõigetes 3 ja 4, et jooksva taotlemise korral
võib abikõlblikkuse periood alata kuni kaks kuud ja rahvusvahelise tööpraktika pakkumise
korral kuni üheksa kuud enne taotluse esitamise kuupäeva ning projekti tegevused peavad
jooksva taotlemise korral algama hiljemalt kuue kuu jooksul alates rakendusüksusele taotluse
esitamise kuupäevast.
Määruse punktiga 7 täiendatakse määrust §-ga 91, mis sätestab vähese tähtsusega abi
andmise võimaluse. Määruse § 91 lõikest 1 tulenevalt, kui määruse alusel antav toetus on
vähese tähtsusega abi, kohaldatakse abi andmisele komisjoni määruses (EL) nr 1407/2013,
milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese
tähtsusega abi suhtes (ELT L 352, 24.12.2013, lk 1–8) (edaspidi ka VTA määrus), või komisjoni
3
määruses (EL) nr 360/2012 Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise
kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele antava vähese
tähtsusega abi suhtes (ELT L 114, 26.04.2012, lk 8–13) ja konkurentsiseaduse §-s 33
sätestatut.
VTA määrus sätestab meetmed, mille rakendamist riigi poolt ei loeta konkurentsi kahjustavaks
riigiabiks ning mida on seetõttu lubatud kasutada ilma komisjoni teavitamata. Konkreetne abi
lubatavuse kriteerium on määrusest tulenev ülemmäär: liikmesriigi poolt ühele ettevõtjale
antava vähese tähtsusega abi kogusumma ei tohi mis tahes kolme eelarveaasta pikkuse
ajavahemiku jooksul ületada 200 000 eurot (VTA määruse art 3 lg 2). Seejuures käsitatakse
ühe ettevõtjana kõiki ettevõtteid, mis moodustavad kontserni või on muu VTA määruse artikli 2
punktis 2 sätestatud tunnuse alusel seotud.
Kui avalikest vahenditest toetatakse üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid (SGEI), võib
tegu olla riigiabiga. Euroopa Kohus on Altmarki kaasuses toonud välja neli kriteeriumit, mille
täitmisel pole SGEI hüvitise puhul tegemist riigiabiga, kuivõrd loetakse, et abi saaja ei saa
sellisel juhul majanduslikku eelist (st üks riigiabi kriteerium on täitmata). Kui aga Altmarki
kriteeriumid ei ole SGEI hüvitise puhul täidetud, on selline hüvitis riigiabi, st komisjoni eelneva
loata keelatud, v.a juhul, kui abi andja kasutab erandit riigiabireeglistikust, mille puhul ei ole
komisjoni vaja abist teavitada. Üheks selliseks erandiks on ka komisjoni määrus (EL) nr
360/2012 (edaspidi ka SGEI VTA määrus), mille alusel on võimalik anda SGEI hüvitist ühele
ettevõtjale kuni 500 000 eurot ilma komisjoni eelnevalt teavitamata, kui abi saajale seatakse
kohustus teenust pakkuda. Üldise majandushuvi teenustena käsitatakse teenuseid, mis
rahuldavad sotsiaalseid vajadusi, nagu arstiabi ja pikaajaline hooldus, lapsehooldus, pääs
tööturule ja tööturule tagasitoomine, sotsiaalkorterid ning hoolitsus ebasoodsas olukorras
olevate elanikkonnarühmade eest ja nende sotsiaalne kaasamine.
Selline väikeses mahus antav abi ja SGEI VTA ei mõjuta liikmesriikidevahelist konkurentsi ega
kaubandust. Seega ei ole niisugune abi, juhul kui seda ei kombineerita riigiabiga, käsitatav
riigiabina Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses ning selle andmisest
ei ole vaja Euroopa Komisjoni teavitada ega aruandeid esitada. Järgida tuleb siiski
konkurentsiseaduse §-s 33 ja § 492 lõikes 3 sätestatut, s.o teavitada vähese tähtsusega abi
saajat, et tegemist on vähese tähtsusega abiga, kontrollida, et antav abi ei ületaks vastavat
vähese tähtsusega abi piirmäära ning tagada andmete kajastamine vähese tähtsusega abi
andmise kohta riigiabi ja vähese tähtsusega abi registris. Samuti tuleb säilitada vähese
tähtsusega abi andmist käsitlevaid andmeid kümne majandusaasta jooksul alates päevast, kui
määruse alusel anti viimast korda üksikabi.
Lõikes 2 nimetatakse valdkonnad ja tegevused, millele vähese tähtsusega abi anda ei saa.
Nii tuleneb VTA määrusest, et vastava määruse alusel ei anta vähese tähtsusega abi artikli 1
punkti 1 alapunktides a–e nimetatud valdkondadele ja tegevustele:
1) ettevõtetele, kes tegutsevad kalandus- ja vesiviljelusvaldkonnas;
2) ettevõtjatele, kes tegelevad põllumajandustoodete esmase tootmisega;
3) ettevõtetele, kes tegelevad põllumajandustoodete tootmise ja turustamise sektoris, kui
1.1. abisumma määratakse kindlaks esmatootjatelt ostetud või nende poolt turule
lastud toodete hinna või koguse alusel või
1.2. kui abi antakse tingimusel, et osa abist või kogu abi antakse edasi esmatootjale;
4) tegevusteks, mis on seotud ekspordiga kolmandatesse riikidesse või liikmesriikidesse,
täpsemalt selline abi, mis on vahetult soetud eksporditavate koguste, turundusvõrgu
loomise ja toimimise või muude eksportimisest tulenevate jooksvate kuludega;
5) abi, mille tingimuseks on kodumaiste toodete kasutamine importtoodete asemel.
SGEI VTA määruse kohast vähese tähtsusega abi ei anta määruse artikli 1 punkti 2
alapunktides a–h nimetatud valdkondadele ja tegevustele, seega juhul, kui:
1) abi antakse ettevõtjatele, kes tegutsevad kalandus- ja vesiviljelusvaldkonnas, mis on
reguleeritud nõukogu määrusega (EÜ) nr 104/2000 (11);
4
2) abi antakse ettevõtjatele, kes tegelevad põllumajandustoodete esmase tootmisega;
3) abi antakse allpool nimetatud juhtudel ettevõtjatele, kes tegelevad
põllumajandustoodete töötlemise ja turustamisega:
3.1 abisumma määratakse kindlaks esmatootjatelt ostetud või kõnealuste ettevõtjate
poolt turule lastud toodete hinna või koguse alusel;
3.2 kui abi antakse tingimusel, et osa abist või kogu abi antakse edasi esmatootjatele;
4) abi antakse tegevuseks, mis on seotud ekspordiga kolmandatesse riikidesse või
liikmesriikidesse, täpsemalt selline abi, mis on vahetult seotud eksporditavate koguste,
jaotusvõrgu loomise ja toimimise või muude eksportimisest tulenevate jooksvate
kuludega;
5) abi tingimuseks on kodumaiste toodete kasutamine importtoodete asemel;
6) abi antakse söevaldkonnas tegutsevatele ettevõtjatele vastavalt nõukogu otsusele
2010/787/EL (12);
7) abi antakse rendi või tasu eest kaupu vedavatele maanteetranspordiettevõtjatele;
8) abi antakse raskustes olevatele ettevõtjatele.
Lõigetes 3 ja 4 sedastatakse, et VTA määruse alusel antud abi ülemmäär on 200 000 eurot.
Sellest väiksemate summade puhul ei mõjuta abi liikmesriikidevahelist kaubandust ega
moonuta või ähvarda moonutada konkurentsi. SGEI VTA määruses on kehtestatud üldist
majandushuvi pakkuvat teenust osutavale ettevõtjale abi ülemmääraks 500 000 eurot.
Eeltoodust tulenevalt võib VTA määrust rakendada, kui abi vastab järgmistele tingimustele:
- ühele ettevõtjale kolme järjestikuse eelarveaasta jooksul antav kogu vähese tähtsusega abi
ei ületa 200 000 eurot või maanteetranspordivaldkonnas tegutseva ettevõtja puhul
100 000 eurot;
- abi on läbipaistev, st abi toetusekvivalenti on võimalik ilma eelneva riskianalüüsita välja
arvutada (näiteks toetus, intressitoetus vms).
SGEI VTA määrust võib rakendada, kui abi vastab järgmistele tingimustele:
- ühele üldist majandushuvi pakkuvat teenust osutavale ettevõtjale kolme järjestikuse
eelarveaasta jooksul antav kogu vähese tähtsusega abi ei ületa 500 000 eurot;
- abi on läbipaistev, st abi toetusekvivalenti on võimalik ilma eelneva riskianalüüsita välja
arvutada (näiteks toetus, intressitoetus vms).
Lõikes 5 on sätestatud ühe ettevõtte mõiste sisustamise alus – vähese tähtsusega abi suuruse
arvestamisel loetakse üheks ettevõtjaks sellised ettevõtjad, kes on omavahel seotud komisjoni
määruse (EL) nr 1407/2013 artikli 2 punkti 2 kohaselt. Ühe ettevõtja kindlaks määramisel tuleb
aluseks võtta järgmised seosed:
ettevõte omab teises ettevõttes aktsionäride või osanike häälteenamust;
ettevõttel on õigus ametisse määrata või ametist vabastada enamikku teise ettevõtte
haldus-, juht- või järelevalveorgani liikmetest;
ettevõttel on õigus rakendada teise ettevõtte suhtes valitsevat mõju vastavalt teise
ettevõttega sõlmitud lepingule vms;
ettevõte, mis on teise ettevõtte aktsionär või osanik, kontrollib vastavalt kokkuleppele
teiste aktsionäride või osanikega üksi sellise ettevõtte aktsionäride või osanike
häälteenamust;
üheks ettevõtjaks peetakse ka ettevõtteid, mis on eelnevas neljas punktis kirjeldatud
suhtes ühe või enama muu ettevõtte kaudu.
Lõikes 6 rõhutatakse kumuleerimisreeglite kohaldamise olulisust – VTA määruse kohase
vähese tähtsusega abi andmisel võetakse arvesse VTA määruse artiklis 5 sätestatud abi
kumuleerimisreegleid ning SGEI VTA määruse kohase vähese tähtsusega abi andmisel
võetakse arvesse SGEI VTA määruse artikli 2 punktides 5–8 sätestatud nõudeid. Seega kehtib
vähese tähtsusega abi ülemmäär ettevõtja kohta sõltumata sellest, kas abi antakse täielikult
või osaliselt kohaliku omavalitsuse, riigi või ELi vahenditest. VTA määruse alusel antud vähese
tähtsusega abi ei tohi kumuleerida riigiabiga samade abikõlblike kulude osas, kui
summeerimise tulemusel ületab abi osakaal üldises grupierandi määruses või Euroopa
5
Komisjoni otsustes sätestatud osakaalu või abisummat. Abi kumuleerimisel tuleb arvesse võtta
ka põllumajandusliku vähese tähtsusega määruse või kalandusliku vähese tähtsusega abi
määruse alusel ettevõtjale antud vähese tähtsusega abi. Abi võib kumuleerida SGEI VTA
määruse kohaselt antud vähese tähtsusega abiga kuni selles määruses sätestatud abi
ülemmäärani. SGEI VTA määruse alusel antud vähese tähtsusega abi üldist majandushuvi
pakkuva teenuse osutamiseks võib kumuleerida muu vähese tähtsusega abiga kuni 500 000
euroni, kuid ei tohi kumuleerida mistahes hüvitisega, mida antakse samade üldist
majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest, sõltumata sellest, kas hüvitis sisaldab
riigiabi või mitte.
Lõige 7 sedastab, et vähese tähtsusega abi ei anta taotlejale, kes on majandusraskustes
komisjoni teatise „Suunised raskustes olevate mittefinantsettevõtjate päästmiseks ja
ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta“ (ELT C 249, 31.07.2014) tähenduses. Kuigi
vähese tähtsusega abi määruse alusel võib toetada raskustes ettevõtjaid, ei laiene vastav
regulatsioon juhtudele, kui abi antakse struktuurivahenditest. Vastav piirang tuleneb ka
riigisisesest õigusest ning toetuse andmise tingimustest endist. Vabariigi Valitsuse 21. augusti
2014. a määruse nr 133 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse taotlemise ja taotluste
menetlemise nõuded ja tingimused toetuse andmise tingimuste määruse kehtestamiseks“
(edaspidi määrus nr 133) § 2 punkt 5 sätestab taotleja kriteeriumina, et taotlejal on
omafinantseeringu ja mitteabikõlblike kulude tasumise suutlikkus vastavalt määruse nr 133 §-
le 3. Määruse nr 133 § 3 lõige 2 sätestab väga selgelt, et majandusraskustes ettevõtetele
toetust (sh väheses tähtsusega abi) ei anta.
SGEI VTA määruses on vastav piirang sätestatud artikli 1 punkti 2 alapunktis h.
Lõike 8 kohaselt ei anta vähese tähtsusega abi ettevõtjale, kellele Euroopa Komisjoni eelneva
otsuse alusel, millega abi on tunnistatud ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks, on
esitatud seni täitmata korraldus abi tagasimaksmiseks. Vastav piirang tuleneb riigisisesest
õigusest. Määruse nr 133 § 2 punktides 1 ja 3, mille kohaselt peab abi saaja vastama
tingimustele, et ta on perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse ja struktuuritoetuse
seaduse kohaselt tagasimaksmisele kuuluva toetuse tagasi maksnud, kui nõude täitmise
tähtpäev on saabunud ning temalt ei ole toetust tagasi nõutud või toetust ei ole tühistatud
tootmise ümberpaigutamise tõttu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013,
millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi,
Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja Euroopa
Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi,
Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta
ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT L 347, 20.12.2013, lk
320−469), artikli 125 lõike 3 punkti f kohaselt, kui toetuse taotleja või partner on saanud
tootmistegevuse jaoks toetust. Seega ei saa riigisisese korra järgi abi saajaks olla isik, kellele
on esitatud toetuse tagasimaksmise nõue, kuid see korraldus on täitmata või antud abi on
tunnistatud ebaseaduslikuks.
Määrusele on tehtud riigiabi analüüs.
Määruse punktiga 8 täiendatakse määruse § 12 lõikega 4, mis sätestab toetuse taotleja
kohustuse, mille kohaselt juhul, kui taotletava toetuse näol on tegemist komisjoni määruse (EL)
nr 360/2012 kohase vähese tähtsusega abi andmisega ning kui üldist majandushuvi pakkuva
teenuse osutamise kohustus on toetuse taotlejale pandud enne käesoleva määruse alusel
toetuse taotlemist, esitab toetuse taotleja ülesande andmist tõendava dokumendi komisjoni
määruse (EL) nr 360/2012 preambuli punkti 6 tähenduses.
Esitamise kohustus tuleneb sellest, et SGEI VTA määrust kohaldataks ainult abi suhtes, mis
on antud SGEI osutamiseks. Abi saaval ettevõtjal peaks seetõttu olema riigi või kohaliku
omavalitsuse üksuse poolt pandud kirjalikult ülesandeks osutada SGEI-d, mille jaoks abi
antakse. Konkurentsiseaduse § 31 lõike 32 kohaselt loetakse SGEI-d osutavaks ettevõtjaks
ettevõtja, kellele riik või kohaliku omavalitsuse üksus on teinud ülesandeks SGEI osutamise,
6
mida turg ei ole võimeline pakkuma ning mille pakkumist peab riik või kohalik omavalitsus
vajalikuks. SGEI määratakse kindlaks ning selle osutamise kohustus kehtestatakse õigusakti
või lepinguga. Taotleja poolt on vastava akti esitamine oluline, et toetuse andja saaks
veenduda selles, kas taotluse esitaja on õigustatud saama SGEI VTA-d. Akti esitamiseks
loetakse ka viidet avalikult kättesaadavale aktile.
Abi saavale ettevõtjale saab samas teha kirjalikult ülesandeks osutada SGEI-d, mille jaoks abi
antakse, ka toetuse andmise otsusega. Toetuse andmise otsuses tuleb sellisel juhul ettevõtjat
teavitada SGEI-st, mille jaoks abi antakse, kuid otsus ei pea tingimata sisaldama kogu
üksikasjalikku teavet, mis on sätestatud komisjoni 20. detsembri 2011. a otsuses 2012/21/EL
Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi
pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena
antava riigiabi suhtes. Kui vastav kohustus pannakse toetuse taotlejale toetuse andmise
otsusega, siis toetuse taotlejal täiendav dokumendi esitamise kohustus puudub.
Määruse punktiga 9 täpsustatakse määruse § 16 lõikes 1, et rakendusüksus hindab taotleja
ja partneri vastavaks tunnistamisel lisaks määruse §-s 10 nõutule ka nende vastavust vähese
tähtsusega abi reeglitele.
Määruse punktiga 10 eemaldatakse määruse § 23 lõike 7 punktist 3 vajalikkuse aegumise
tõttu nõue esitada enne esimest maksetaotlust või koos esimese maksetaotlusega
rakendusüksusele lühikirjeldus projekti rakendamisega seotud dokumentide algatamise,
viseerimise ja kinnitamise kohta.
Määruse punktiga 11 täiendatakse määruse § 26 lõikega 2, millega rakendusüksus kohustub
säilitama vähese tähtsusega abi andmist käsitlevaid andmeid kümne majandusaasta jooksul
alates päevast, kui kõnealuse määruse alusel anti viimast korda üksikabi. Nimetatud kohustus
tuleneb komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 artikli 6 punktist 4. Samuti kohustub
rakendusüksus kandma riigiabi ja vähese tähtsusega abi registrisse andmed antud vähese
tähtsusega abi kohta vastavalt konkurentsiseaduse § 492 lõikele 3 ning teavitama taotlejat
taotluse rahuldamise otsuses vähese tähtsusega abi andmisest tulenevalt
4
konkurentsiseaduse § 33 lõikest 4 .
3. Määruse vastavus Euroopa Liidu õigusele
Määrus on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.
Määruse koostamisel on arvestatud järgmiste Euroopa Liidu õigusaktidega:
1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1303/2013, 17. detsember 2013, millega
kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi,
Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa
Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi,
Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning
tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006;
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1304/2013, 17. detsember, mis käsitleb
Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006.
4. Määruse mõjud
Määruse § 2 lõikes 4 tehtud täpsustused muudavad mõiste paremini arusaadavaks ja annavad
paremini edasi mentorteenuse sisu.
Määruse § 2 täiendamine lõikega 12 ja § 6 lõike 1 täiendamine punktiga 8 võimaldab toetada
projekte, mis on suunatud 50-aastaste ja vanemate isikute tööalase konkurentsivõime
suurendamisele, tööle aitamisele ja tööl püsimisele. Tegevused omavad otsest mõju nende
7
tööalasele arengule ning aitavad panustada töötamise soodustamisse. Oluline on meede
seetõttu, et rahvastiku vananemine toob kaasa tööjõu vähenemise. Prognoosi kohaselt on
2040. aastaks kogu rahvastikust 48% vanuses 50+. Tööealisest (vanuses 15–74)
elanikkonnast on vanuses 50–74 kolmandik ehk 32%. Kuna tööturule siirduvate noorte arv
väheneb, tuleb rohkem kaasata tööturult eemal olevaid inimesi, sh vanemaealisi. 50-aastaste
ja vanemate töötamise soodustamine aitab lahendada tööjõupuudust ja tagab inimesele
suurema sissetuleku. Töötamine aitab kaasa ka vanemaealiste eneseteostusele ja
kognitiivsele võimekusele.
Määruse täiendamine §-ga 91 ning §-de 12 ja 26 täiendamine vähese tähtsusega abi
regulatsiooniga võimaldab määrusega antavat toetust käsitada kas VTA või SGEI VTA-na.
Tegemist on abi andmisega, millest ei ole vaja komisjoni teavitada.
Andmekaitsealane mõjuhinnang
Meetme sihtrühm on väiksema konkurentsivõimega mittetöötavad ja mitteõppivad inimesed,
kelle tööle asumist ja tööl püsimist rahastust saanud projektide raames toetatakse. Täpsemad
toetatavad tegevused ja sihtrühmad on välja toodud määruse §-s 6. Vastavalt struktuuritoetuse
seaduse § 24 lõikele 7 peab toetuse saaja korraldama osalejate andmekorje. Andmekorje
nõudeid on täpsustatud Euroopa Komisjoni (EK) juhendites (2014–2020 programmiperioodi
Euroopa ühtekuuluvuspoliitika seire ja hindamise Euroopa Sotsiaalfondi juhendmaterjal1 ning
2014–2020 programmiperioodi Euroopa ühtekuuluvuspoliitika seire ja hindamise Euroopa
Sotsiaalfond juhise lisa D2 – andmete kogumise ja valideerimise praktiline juhis) ning täpsem
töökorraldus on sätestatud korraldusasutuse (KA) juhendis „Euroopa Sotsiaalfondi tegevustes
osalejate andmekorje juhend perioodi 2014–2020 struktuuritoetusi rakendavatele asutustele“.
EK andmekorje nõuete täitmiseks kogub toetuse saaja osalejatelt, kellele andmekorje
kohustus kohaldub, isikuandmed ulatuses, mis on vajalik registritest andmekorje tegemiseks
(isikukood) ning mis ei ole olemasolevatest registritest ammendavalt kättesaadavad vastavalt
KA juhendile. Toetuse saaja peab iga tegevuse alguses koondama EK andmekorje nõuete
täitmiseks vajalikud osalejate andmed etteantud tabelisse ning edastama osalejate andmed
RÜ-le kvartali lõpu seisuga kvartalile järgneva kuu teise nädala lõpuks. Kuna määruse
muudatuse tulemusel laieneb mõnevõrra sihtrühm, ent andmekorje reeglites ja protseduurides
muudatusi ei ole, võib mõju isikuandmete riivele lugeda väikeseks.
5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise
eeldatavad tulud
Määruse muudatustega ei kaasne kulusid ega tulusid.
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub üldises korras.
7. Eelnõu kooskõlastamine
Määruse eelnõu saadeti kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi EIS kaudu
Rahandusministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Sihtasutusele Innove ja Riigi
Tugiteenuste Keskusele. Riigi Tugiteenuste Keskus ja Sihtasutus Innove kooskõlastasid
eelnõu märkusteta. Rahandusministeerium kooskõlastas eelnõu märkustega, millega on
arvestatud.
1
http://ec.europa.eu/social/BlobServlet?docId=7884&langId=en
2
http://ec.europa.eu/sfc/en/system/files/ged/Annex%20D%20%E2%80%93%20Practical%20guidance%20on%20data%
20collection%20and%20validation.pdf