dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Ministri määrusAvalik

Tervise- ja tööministri 8. mai 2018. a määruse nr 20 „Tööalast konkurentsivõimet suurendavad teenused“ muutmine

Sotsiaalministeerium · 10. aprill 2019
Viit
38
Registreeritud
10. aprill 2019
Dokumendi liik
Ministri määrus
Funktsioon
1.1 Juhtimine, arendus ja planeerimine
Sari
1.1-1 Ministri määrused (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
1.1-1/2019
Vastutaja
Jüri Lõssenko (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, e-teenuste asekantsleri vastutusvaldkond, Nutika arengu toetamise osakond)

Failid

  • 📎38 10.04.2019 Ministri määrus.bdoc615 KB

Sisu (failidest)

MINISTRI MÄÄRUS 10.04.2019 nr 38 Tervise- ja tööministri 8. mai 2018. a määruse nr 20 „Tööalast konkurentsivõimet suurendavad teenused“ muutmine Määrus kehtestatakse perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse § 14 alusel. Tervise- ja tööministri 8. mai 2018. a määruses nr 20 „Tööalast konkurentsivõimet suurendavad teenused“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt: „(4) Mentorteenus on teenuse saaja isikliku arengu võimestamine mentori toel. Mentorteenuse eesmärk on arendada juhendatava isikuomadusi ja suhtlemisvilumust ning aidata seada ja järgida isiklike eesmärkide täitmist.“; 2) paragrahvi 3 lõppu lisatakse lause järgmises sõnastuses: „Toetuse andmise väljundinäitaja on aktiivseid tööturuteenuseid saanud osalejate arv.“; 3) paragrahvi 6 lõiget 1 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses: „8) 50-aastasele ja vanemale isikule suunatud tegevusi tööalase konkurentsivõime suurendamiseks, tööle aitamiseks ja tööl püsimiseks.“; 4) paragrahvi 7 lõike 11 kolmas lause sõnastatakse järgmiselt: „Ühe tööpraktika juhendaja kohta võib olla korraga kuni neli juhendatavat.“; 5) paragrahvi 7 lõike 18 punktid 4 ja 5 sõnastatakse järgmiselt: „4) projekti sihtrühma lähetuses viibimise päevaraha vastavalt Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määruse nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ § 7 lõike 1 punktis 3 sätestatud piirmääradele; 5) projekti sihtrühma kuuluva inimese tugiisiku sõidu- ja majutuskulu, lähetuses viibimise päevaraha vastavalt Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määruse nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ § 7 lõike 1 punktis 3 sätestatud piirmääradele ning kohapealne transpordikulu maksimaalselt 30 päeva jooksul lähetuse algusest;“; 6) paragrahvi 8 lõiked 3 ja 4 sõnastatakse järgmiselt: „(3) Abikõlblikkuse periood võib alata kuni kaks kuud, rahvusvahelise tööpraktika pakkumise korral kuni üheksa kuud enne käesoleva määruse § 14 lõikele 1 vastavat taotluse esitamise tähtpäeva. Jooksva taotlemise korral võib abikõlblikkuse periood alata kuni kaks kuud, rahvusvahelise tööpraktika pakkumise korral kuni üheksa kuud enne rakendusüksusele taotluse esitamise kuupäeva. (4) Projekti tegevused peavad algama hiljemalt kuue kuu jooksul alates käesoleva määruse § 14 lõikele 1 vastavast taotluse esitamise tähtpäevast, jooksva taotlemise korral hiljemalt kuue kuu jooksul alates rakendusüksusele taotluse esitamise kuupäevast.“; 7) määruse 2. peatükki täiendatakse §-ga 91 järgmises sõnastuses: „§ 91. Vähese tähtsusega abi (1) Kui määruse alusel antav toetus on vähese tähtsusega abi, kohaldatakse komisjoni määruses (EL) nr 1407/2013, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (ELT L 352, 24.12.2013, lk 1–8), või komisjoni määruses (EL) nr 360/2012 Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele antava vähese tähtsusega abi suhtes (ELT L 114, 26.04.2012, lk 8–13) ja konkurentsiseaduse §-s 33 sätestatut. (2) Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 kohast vähese tähtsusega abi ei anta sama määruse artikli 1 punkti 1 alapunktides a–e nimetatud valdkondadele ja tegevustele. Komisjoni määruse (EL) nr 360/2012 kohast vähese tähtsusega abi ei anta sama määruse artikli 1 punkti 2 alapunktides a–h nimetatud valdkondadele ja tegevustele. (3) Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 alusel antud vähese tähtsusega abi ei tohi jooksva majandusaasta ja kahe eelneva majandusaasta jooksul koos käesoleva määruse raames taotletava toetusega kokku ületada 200 000 eurot. (4) Komisjoni määruse (EL) nr 360/2012 alusel antud vähese tähtsusega abi ei tohi jooksva majandusaasta ja kahe eelneva majandusaasta jooksul koos käesoleva määruse raames taotletava toetusega kokku ületada 500 000 eurot. (5) Vähese tähtsusega abi suuruse arvestamisel loetakse üheks ettevõtjaks sellised ettevõtjad, kes on omavahel seotud komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 artikli 2 punkti 2 kohaselt. (6) Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 kohase vähese tähtsusega abi andmisel võetakse arvesse sama määruse artiklis 5 sätestatud kumuleerimisreegleid. Komisjoni määruse (EL) nr 360/2012 kohase vähese tähtsusega abi andmisel võetakse arvesse sama määruse artikli 2 punktides 5–8 sätestatud nõudeid. (7) Vähese tähtsusega abi ei anta taotlejale, kes on majandusraskustes komisjoni teatise „Suunised raskustes olevate mittefinantsettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta“ (ELT C 249/1, 31.07.2014) tähenduses. (8) Vähese tähtsusega abi ei anta ettevõtjale, kellele Euroopa Komisjoni eelneva otsuse alusel, millega abi on tunnistatud ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks, on esitatud seni täitmata korraldus abi tagasimaksmiseks.“; 8) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Kui taotletava toetuse näol on tegemist komisjoni määruse (EL) nr 360/2012 kohase vähese tähtsusega abi andmisega ning kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise kohustus on toetuse taotlejale pandud enne käesoleva määruse alusel toetuse taotlemist, esitab toetuse taotleja ülesande andmist tõendava dokumendi komisjoni määruse (EL) nr 360/2012 preambuli punkti 6 tähenduses.“; 9) paragrahvi 16 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt: „(1) Rakendusüksus tunnistab taotleja ja partneri vastavaks juhul, kui ta vastab käesolevas määruses, sealhulgas §-s 10 sätestatud nõuetele.“; 10) paragrahvi 23 lõike 7 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt: „3) vajaduse korral allkirjaõigusliku isiku poolt edasivolitatud õiguste korral vastavad volituste koopiad.“; 11) paragrahvi 26 täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Rakendusüksus kohustub: 1) säilitama vähese tähtsusega abi kava käsitlevaid andmeid kümne majandusaasta jooksul alates päevast, kui käesoleva määruse alusel anti viimast korda üksikabi; 2) kandma riigiabi ja vähese tähtsusega abi registrisse andmed antud vähese tähtsusega abi kohta; 3) teavitama taotlejat taotluse rahuldamise otsuses vähese tähtsusega abi andmisest.“. (allkirjastatud digitaalselt) Riina Sikkut (allkirjastatud digitaalselt) Tervise- ja tööminister Marika Priske Kantsler Tervise- ja tööministri määruse „Tööalast konkurentsivõimet suurendavad teenused“ muutmise määruse seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Määrusega täpsustatakse tervise- ja tööministri 8. mai 2018. a määruse nr 20 „Tööalast konkurentsivõimet suurendavad teenused“ (edaspidi määrus) ühe mõiste sõnastust, lisatakse riigiabi puudutavad sätted ja uus sihtrühm 50-aastaste ja vanemate inimeste näol ning täpsustatakse üksikuid olemasolevaid menetlussätteid. 1.2. Määruse ettevalmistaja Määruse ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi nutika arengu toetamise osakonna peaspetsialist Jüri Lõssenko ([email protected], tel 626 9186) ning tööhõive osakonna nõunikud Õie Jõgiste ja Kaisa Lõhmus ([email protected], tel 626 9197). Määruse juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Lily Mals ([email protected], tel 626 9333). 1.3. Märkused Määrus on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses ning selle kohta on koostatud täpsem mõjuanalüüs seletuskirja 4. punktis. Määrusega muudetakse tervise- ja tööministri 8. mai 2018. a määruse nr 20 „Tööalast konkurentsivõimet suurendavad teenused“ redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 11.05.2018, 1. 2. Määruse sisu ja võrdlev analüüs Määruse punktiga 1 täpsustatakse määruse § 2 lõikes 4 mentorteenuse mõistet. Muudatus on tingitud vajadusest korrigeerida määruses kasutusel olevat mentorteenuse definitsiooni, tuues enam välja teenuse saaja isikliku arengu edendamise mentorteenuse kaudu. Mentorteenuse raames saab sihtrühma kuuluv isik tööpraktika käigus töökohal mentorilt täiendavat tuge eesti keele õppimisel ja harjutamisel ning eestikeelsesse kollektiivi sulandumisel. Mentorteenust kombineeritakse tööpraktikaga, et mentor aitaks juhendataval just tööandja juures töökeskkonnas (mitte klassiruumis) keskenduda vajalike oskuste arendamisele ning eestikeelses töökeskkonnas kohanemisele. Mentorteenuse lisandväärtus seisnebki selles, et sihtrühma kuuluva isiku võimestamine toimub tööpraktika käigus ja eesti keeles eestikeelses keskkonnas. Mentorteenuse olulisust vähemusrahvuste töötamise soodustamiseks ja karjäärivõimaluste suurendamiseks toob välja ka 2017. aastal koostatud analüüs, mis käsitleb tööturuteenuste osutamist mitte-eestlastele ja toob muu hulgas näiteid vähemusrahvustele tööturuteenuste osutamise rahvusvahelisest praktikast. Raportis nenditakse, et sihtrühma puhul on oluline personaalne lähenemine ning isiklike vajaduste väljaselgitamine. Selle saavutamiseks on hea kasutada mentorite, tugiisikute või coach’ide abi, kes aitavad järgida inimese isiklikku arengut ja eesmärkide täitmist. 2 Määruse punktiga 2 lisatakse määruse § 3 lause, mis täpsustab, et toetuse andmise väljundinäitaja on aktiivseid tööturuteenuseid saanud osalejate arv. Määruse punktiga 3 täiendatakse määruse § 6 lõiget 1 punktiga 8, mis sätestab toetatava tegevusena 50-aastasele ja vanemale isikule pakutavad tegevused tööalase konkurentsivõime suurendamiseks, tööle aitamiseks ja tööl püsimiseks. 1. jaanuaril 2018 oli 50–74-aastaseid inimesi 386 042. Neist 221 242 töötas ja 164 800 ei töötanud. Eesti tööhõive määr on üks Euroopa Liidu (EL) kõrgemaid (20–64-aastastest inimestest oli hõivatud ligi 79,3%). 65–74-aastastest inimestest töötas üle ühe neljandiku, Euroopa Liidus keskmiselt töötab kõigest kümnendik. Ka 55–64-aastaste isikute tööhõive määr on Eestis kõrgem (67,7%) Euroopa Liidu keskmisest (57,5%). 2018. aasta III kvartali tööjõu-uuringu andmetel oli inimesi vanuses 50–74 aastat 387 600, neist töötas 228 900. 50–74-aastaste hõivemäär tõusis esimest korda üle 59% (59,1%-ni) ning 55–64-aastaste hõive määr üle 70% (70,2%-ni). Samal ajal vähenesid vanemaealiste töötute arv ja töötuse määr. 50–74-aastaste töötuse määr langes 3,6%-ni ning 55–64-aastaste töötuse määr 3,8%-ni. Eesti keskmine töötuse määr oli samal ajal 5,2%. Tööjõu arv ja osatähtsus suurenesid mõlemas vanuserühmas, mis näitab, et vanemaealised on muutunud tööturul aktiivsemaks. Hoolimata vanemaealiste kõrgest tööhõive määrast, on mitmeid asjaolusid, mis takistavad vanemaealiste töötamist: vanaduspensioni saamise tingimused, kehv tervis, tööturu nõuetele mittevastavad oskused, vähene elukestvas õppes osalemine, tööandjate ja vanemaealiste hoiakud jms. Mida kaugemal on pensioniiga, seda kauem on inimesed ja tööandjad valmis investeerima oma teadmistesse ja oskustesse. Elukestvas õppes ja tööturumeetmetes osalemise soodustamisel on tähtsal kohal ka õpiharjumuste kujundamine. 50-aastaste ja vanemate töötamise soodustamiseks tuleb toetada oskuste omandamist ja täiendamist, muuta nii vanemaealiste kui tööandjate hoiakuid jms. Määruse punktiga 4 täpsustatakse määruse § 7 lõikes 11, et ühe tööpraktika juhendaja kohta võib olla korraga kuni neli juhendatavat. Muudatusega täpsustatakse, et ühel juhendajal võib kindlal ajahetkel olla korraga maksimaalselt neli juhendatavat. Määruse punktiga 5 muudetakse määruse § 7 lõike 18 punkte 4 ja 5. Paragrahvi 7 lõike 18 punktis 4 parandatakse viidet Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määruse nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ § 7 lõike 1 punktile 3. Paragrahvi 7 lõike 18 punktis 5 sätestatakse, et projekti sihtrühma kuuluva inimese tugiisiku lähetuses viibimise päevaraha makstakse vastavalt Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määruse nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ § 7 lõike 1 punktis 3 sätestatud piirmääradele. Lähetuses viibimise päevaraha maksmisel tuleb sihtrühma teavitada, et päevaraha on tulumaksuga maksustatav tulu ja toetuse saaja peab sihtrühmalt eelnevalt üle küsima, kas pidada päevarahalt tulumaks kinni või jääb see hiljem isikule deklareerimiseks. Määruse punktiga 6 täpsustatakse määruse § 8 lõigetes 3 ja 4, et jooksva taotlemise korral võib abikõlblikkuse periood alata kuni kaks kuud ja rahvusvahelise tööpraktika pakkumise korral kuni üheksa kuud enne taotluse esitamise kuupäeva ning projekti tegevused peavad jooksva taotlemise korral algama hiljemalt kuue kuu jooksul alates rakendusüksusele taotluse esitamise kuupäevast. Määruse punktiga 7 täiendatakse määrust §-ga 91, mis sätestab vähese tähtsusega abi andmise võimaluse. Määruse § 91 lõikest 1 tulenevalt, kui määruse alusel antav toetus on vähese tähtsusega abi, kohaldatakse abi andmisele komisjoni määruses (EL) nr 1407/2013, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (ELT L 352, 24.12.2013, lk 1–8) (edaspidi ka VTA määrus), või komisjoni 3 määruses (EL) nr 360/2012 Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele antava vähese tähtsusega abi suhtes (ELT L 114, 26.04.2012, lk 8–13) ja konkurentsiseaduse §-s 33 sätestatut. VTA määrus sätestab meetmed, mille rakendamist riigi poolt ei loeta konkurentsi kahjustavaks riigiabiks ning mida on seetõttu lubatud kasutada ilma komisjoni teavitamata. Konkreetne abi lubatavuse kriteerium on määrusest tulenev ülemmäär: liikmesriigi poolt ühele ettevõtjale antava vähese tähtsusega abi kogusumma ei tohi mis tahes kolme eelarveaasta pikkuse ajavahemiku jooksul ületada 200 000 eurot (VTA määruse art 3 lg 2). Seejuures käsitatakse ühe ettevõtjana kõiki ettevõtteid, mis moodustavad kontserni või on muu VTA määruse artikli 2 punktis 2 sätestatud tunnuse alusel seotud. Kui avalikest vahenditest toetatakse üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid (SGEI), võib tegu olla riigiabiga. Euroopa Kohus on Altmarki kaasuses toonud välja neli kriteeriumit, mille täitmisel pole SGEI hüvitise puhul tegemist riigiabiga, kuivõrd loetakse, et abi saaja ei saa sellisel juhul majanduslikku eelist (st üks riigiabi kriteerium on täitmata). Kui aga Altmarki kriteeriumid ei ole SGEI hüvitise puhul täidetud, on selline hüvitis riigiabi, st komisjoni eelneva loata keelatud, v.a juhul, kui abi andja kasutab erandit riigiabireeglistikust, mille puhul ei ole komisjoni vaja abist teavitada. Üheks selliseks erandiks on ka komisjoni määrus (EL) nr 360/2012 (edaspidi ka SGEI VTA määrus), mille alusel on võimalik anda SGEI hüvitist ühele ettevõtjale kuni 500 000 eurot ilma komisjoni eelnevalt teavitamata, kui abi saajale seatakse kohustus teenust pakkuda. Üldise majandushuvi teenustena käsitatakse teenuseid, mis rahuldavad sotsiaalseid vajadusi, nagu arstiabi ja pikaajaline hooldus, lapsehooldus, pääs tööturule ja tööturule tagasitoomine, sotsiaalkorterid ning hoolitsus ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade eest ja nende sotsiaalne kaasamine. Selline väikeses mahus antav abi ja SGEI VTA ei mõjuta liikmesriikidevahelist konkurentsi ega kaubandust. Seega ei ole niisugune abi, juhul kui seda ei kombineerita riigiabiga, käsitatav riigiabina Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses ning selle andmisest ei ole vaja Euroopa Komisjoni teavitada ega aruandeid esitada. Järgida tuleb siiski konkurentsiseaduse §-s 33 ja § 492 lõikes 3 sätestatut, s.o teavitada vähese tähtsusega abi saajat, et tegemist on vähese tähtsusega abiga, kontrollida, et antav abi ei ületaks vastavat vähese tähtsusega abi piirmäära ning tagada andmete kajastamine vähese tähtsusega abi andmise kohta riigiabi ja vähese tähtsusega abi registris. Samuti tuleb säilitada vähese tähtsusega abi andmist käsitlevaid andmeid kümne majandusaasta jooksul alates päevast, kui määruse alusel anti viimast korda üksikabi. Lõikes 2 nimetatakse valdkonnad ja tegevused, millele vähese tähtsusega abi anda ei saa. Nii tuleneb VTA määrusest, et vastava määruse alusel ei anta vähese tähtsusega abi artikli 1 punkti 1 alapunktides a–e nimetatud valdkondadele ja tegevustele: 1) ettevõtetele, kes tegutsevad kalandus- ja vesiviljelusvaldkonnas; 2) ettevõtjatele, kes tegelevad põllumajandustoodete esmase tootmisega; 3) ettevõtetele, kes tegelevad põllumajandustoodete tootmise ja turustamise sektoris, kui 1.1. abisumma määratakse kindlaks esmatootjatelt ostetud või nende poolt turule lastud toodete hinna või koguse alusel või 1.2. kui abi antakse tingimusel, et osa abist või kogu abi antakse edasi esmatootjale; 4) tegevusteks, mis on seotud ekspordiga kolmandatesse riikidesse või liikmesriikidesse, täpsemalt selline abi, mis on vahetult soetud eksporditavate koguste, turundusvõrgu loomise ja toimimise või muude eksportimisest tulenevate jooksvate kuludega; 5) abi, mille tingimuseks on kodumaiste toodete kasutamine importtoodete asemel. SGEI VTA määruse kohast vähese tähtsusega abi ei anta määruse artikli 1 punkti 2 alapunktides a–h nimetatud valdkondadele ja tegevustele, seega juhul, kui: 1) abi antakse ettevõtjatele, kes tegutsevad kalandus- ja vesiviljelusvaldkonnas, mis on reguleeritud nõukogu määrusega (EÜ) nr 104/2000 (11); 4 2) abi antakse ettevõtjatele, kes tegelevad põllumajandustoodete esmase tootmisega; 3) abi antakse allpool nimetatud juhtudel ettevõtjatele, kes tegelevad põllumajandustoodete töötlemise ja turustamisega: 3.1 abisumma määratakse kindlaks esmatootjatelt ostetud või kõnealuste ettevõtjate poolt turule lastud toodete hinna või koguse alusel; 3.2 kui abi antakse tingimusel, et osa abist või kogu abi antakse edasi esmatootjatele; 4) abi antakse tegevuseks, mis on seotud ekspordiga kolmandatesse riikidesse või liikmesriikidesse, täpsemalt selline abi, mis on vahetult seotud eksporditavate koguste, jaotusvõrgu loomise ja toimimise või muude eksportimisest tulenevate jooksvate kuludega; 5) abi tingimuseks on kodumaiste toodete kasutamine importtoodete asemel; 6) abi antakse söevaldkonnas tegutsevatele ettevõtjatele vastavalt nõukogu otsusele 2010/787/EL (12); 7) abi antakse rendi või tasu eest kaupu vedavatele maanteetranspordiettevõtjatele; 8) abi antakse raskustes olevatele ettevõtjatele. Lõigetes 3 ja 4 sedastatakse, et VTA määruse alusel antud abi ülemmäär on 200 000 eurot. Sellest väiksemate summade puhul ei mõjuta abi liikmesriikidevahelist kaubandust ega moonuta või ähvarda moonutada konkurentsi. SGEI VTA määruses on kehtestatud üldist majandushuvi pakkuvat teenust osutavale ettevõtjale abi ülemmääraks 500 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt võib VTA määrust rakendada, kui abi vastab järgmistele tingimustele: - ühele ettevõtjale kolme järjestikuse eelarveaasta jooksul antav kogu vähese tähtsusega abi ei ületa 200 000 eurot või maanteetranspordivaldkonnas tegutseva ettevõtja puhul 100 000 eurot; - abi on läbipaistev, st abi toetusekvivalenti on võimalik ilma eelneva riskianalüüsita välja arvutada (näiteks toetus, intressitoetus vms). SGEI VTA määrust võib rakendada, kui abi vastab järgmistele tingimustele: - ühele üldist majandushuvi pakkuvat teenust osutavale ettevõtjale kolme järjestikuse eelarveaasta jooksul antav kogu vähese tähtsusega abi ei ületa 500 000 eurot; - abi on läbipaistev, st abi toetusekvivalenti on võimalik ilma eelneva riskianalüüsita välja arvutada (näiteks toetus, intressitoetus vms). Lõikes 5 on sätestatud ühe ettevõtte mõiste sisustamise alus – vähese tähtsusega abi suuruse arvestamisel loetakse üheks ettevõtjaks sellised ettevõtjad, kes on omavahel seotud komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 artikli 2 punkti 2 kohaselt. Ühe ettevõtja kindlaks määramisel tuleb aluseks võtta järgmised seosed:  ettevõte omab teises ettevõttes aktsionäride või osanike häälteenamust;  ettevõttel on õigus ametisse määrata või ametist vabastada enamikku teise ettevõtte haldus-, juht- või järelevalveorgani liikmetest;  ettevõttel on õigus rakendada teise ettevõtte suhtes valitsevat mõju vastavalt teise ettevõttega sõlmitud lepingule vms;  ettevõte, mis on teise ettevõtte aktsionär või osanik, kontrollib vastavalt kokkuleppele teiste aktsionäride või osanikega üksi sellise ettevõtte aktsionäride või osanike häälteenamust;  üheks ettevõtjaks peetakse ka ettevõtteid, mis on eelnevas neljas punktis kirjeldatud suhtes ühe või enama muu ettevõtte kaudu. Lõikes 6 rõhutatakse kumuleerimisreeglite kohaldamise olulisust – VTA määruse kohase vähese tähtsusega abi andmisel võetakse arvesse VTA määruse artiklis 5 sätestatud abi kumuleerimisreegleid ning SGEI VTA määruse kohase vähese tähtsusega abi andmisel võetakse arvesse SGEI VTA määruse artikli 2 punktides 5–8 sätestatud nõudeid. Seega kehtib vähese tähtsusega abi ülemmäär ettevõtja kohta sõltumata sellest, kas abi antakse täielikult või osaliselt kohaliku omavalitsuse, riigi või ELi vahenditest. VTA määruse alusel antud vähese tähtsusega abi ei tohi kumuleerida riigiabiga samade abikõlblike kulude osas, kui summeerimise tulemusel ületab abi osakaal üldises grupierandi määruses või Euroopa 5 Komisjoni otsustes sätestatud osakaalu või abisummat. Abi kumuleerimisel tuleb arvesse võtta ka põllumajandusliku vähese tähtsusega määruse või kalandusliku vähese tähtsusega abi määruse alusel ettevõtjale antud vähese tähtsusega abi. Abi võib kumuleerida SGEI VTA määruse kohaselt antud vähese tähtsusega abiga kuni selles määruses sätestatud abi ülemmäärani. SGEI VTA määruse alusel antud vähese tähtsusega abi üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamiseks võib kumuleerida muu vähese tähtsusega abiga kuni 500 000 euroni, kuid ei tohi kumuleerida mistahes hüvitisega, mida antakse samade üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest, sõltumata sellest, kas hüvitis sisaldab riigiabi või mitte. Lõige 7 sedastab, et vähese tähtsusega abi ei anta taotlejale, kes on majandusraskustes komisjoni teatise „Suunised raskustes olevate mittefinantsettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta“ (ELT C 249, 31.07.2014) tähenduses. Kuigi vähese tähtsusega abi määruse alusel võib toetada raskustes ettevõtjaid, ei laiene vastav regulatsioon juhtudele, kui abi antakse struktuurivahenditest. Vastav piirang tuleneb ka riigisisesest õigusest ning toetuse andmise tingimustest endist. Vabariigi Valitsuse 21. augusti 2014. a määruse nr 133 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse taotlemise ja taotluste menetlemise nõuded ja tingimused toetuse andmise tingimuste määruse kehtestamiseks“ (edaspidi määrus nr 133) § 2 punkt 5 sätestab taotleja kriteeriumina, et taotlejal on omafinantseeringu ja mitteabikõlblike kulude tasumise suutlikkus vastavalt määruse nr 133 §- le 3. Määruse nr 133 § 3 lõige 2 sätestab väga selgelt, et majandusraskustes ettevõtetele toetust (sh väheses tähtsusega abi) ei anta. SGEI VTA määruses on vastav piirang sätestatud artikli 1 punkti 2 alapunktis h. Lõike 8 kohaselt ei anta vähese tähtsusega abi ettevõtjale, kellele Euroopa Komisjoni eelneva otsuse alusel, millega abi on tunnistatud ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks, on esitatud seni täitmata korraldus abi tagasimaksmiseks. Vastav piirang tuleneb riigisisesest õigusest. Määruse nr 133 § 2 punktides 1 ja 3, mille kohaselt peab abi saaja vastama tingimustele, et ta on perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse ja struktuuritoetuse seaduse kohaselt tagasimaksmisele kuuluva toetuse tagasi maksnud, kui nõude täitmise tähtpäev on saabunud ning temalt ei ole toetust tagasi nõutud või toetust ei ole tühistatud tootmise ümberpaigutamise tõttu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 320−469), artikli 125 lõike 3 punkti f kohaselt, kui toetuse taotleja või partner on saanud tootmistegevuse jaoks toetust. Seega ei saa riigisisese korra järgi abi saajaks olla isik, kellele on esitatud toetuse tagasimaksmise nõue, kuid see korraldus on täitmata või antud abi on tunnistatud ebaseaduslikuks. Määrusele on tehtud riigiabi analüüs. Määruse punktiga 8 täiendatakse määruse § 12 lõikega 4, mis sätestab toetuse taotleja kohustuse, mille kohaselt juhul, kui taotletava toetuse näol on tegemist komisjoni määruse (EL) nr 360/2012 kohase vähese tähtsusega abi andmisega ning kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise kohustus on toetuse taotlejale pandud enne käesoleva määruse alusel toetuse taotlemist, esitab toetuse taotleja ülesande andmist tõendava dokumendi komisjoni määruse (EL) nr 360/2012 preambuli punkti 6 tähenduses. Esitamise kohustus tuleneb sellest, et SGEI VTA määrust kohaldataks ainult abi suhtes, mis on antud SGEI osutamiseks. Abi saaval ettevõtjal peaks seetõttu olema riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt pandud kirjalikult ülesandeks osutada SGEI-d, mille jaoks abi antakse. Konkurentsiseaduse § 31 lõike 32 kohaselt loetakse SGEI-d osutavaks ettevõtjaks ettevõtja, kellele riik või kohaliku omavalitsuse üksus on teinud ülesandeks SGEI osutamise, 6 mida turg ei ole võimeline pakkuma ning mille pakkumist peab riik või kohalik omavalitsus vajalikuks. SGEI määratakse kindlaks ning selle osutamise kohustus kehtestatakse õigusakti või lepinguga. Taotleja poolt on vastava akti esitamine oluline, et toetuse andja saaks veenduda selles, kas taotluse esitaja on õigustatud saama SGEI VTA-d. Akti esitamiseks loetakse ka viidet avalikult kättesaadavale aktile. Abi saavale ettevõtjale saab samas teha kirjalikult ülesandeks osutada SGEI-d, mille jaoks abi antakse, ka toetuse andmise otsusega. Toetuse andmise otsuses tuleb sellisel juhul ettevõtjat teavitada SGEI-st, mille jaoks abi antakse, kuid otsus ei pea tingimata sisaldama kogu üksikasjalikku teavet, mis on sätestatud komisjoni 20. detsembri 2011. a otsuses 2012/21/EL Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes. Kui vastav kohustus pannakse toetuse taotlejale toetuse andmise otsusega, siis toetuse taotlejal täiendav dokumendi esitamise kohustus puudub. Määruse punktiga 9 täpsustatakse määruse § 16 lõikes 1, et rakendusüksus hindab taotleja ja partneri vastavaks tunnistamisel lisaks määruse §-s 10 nõutule ka nende vastavust vähese tähtsusega abi reeglitele. Määruse punktiga 10 eemaldatakse määruse § 23 lõike 7 punktist 3 vajalikkuse aegumise tõttu nõue esitada enne esimest maksetaotlust või koos esimese maksetaotlusega rakendusüksusele lühikirjeldus projekti rakendamisega seotud dokumentide algatamise, viseerimise ja kinnitamise kohta. Määruse punktiga 11 täiendatakse määruse § 26 lõikega 2, millega rakendusüksus kohustub säilitama vähese tähtsusega abi andmist käsitlevaid andmeid kümne majandusaasta jooksul alates päevast, kui kõnealuse määruse alusel anti viimast korda üksikabi. Nimetatud kohustus tuleneb komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 artikli 6 punktist 4. Samuti kohustub rakendusüksus kandma riigiabi ja vähese tähtsusega abi registrisse andmed antud vähese tähtsusega abi kohta vastavalt konkurentsiseaduse § 492 lõikele 3 ning teavitama taotlejat taotluse rahuldamise otsuses vähese tähtsusega abi andmisest tulenevalt 4 konkurentsiseaduse § 33 lõikest 4 . 3. Määruse vastavus Euroopa Liidu õigusele Määrus on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Määruse koostamisel on arvestatud järgmiste Euroopa Liidu õigusaktidega: 1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1303/2013, 17. detsember 2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006; 2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1304/2013, 17. detsember, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006. 4. Määruse mõjud Määruse § 2 lõikes 4 tehtud täpsustused muudavad mõiste paremini arusaadavaks ja annavad paremini edasi mentorteenuse sisu. Määruse § 2 täiendamine lõikega 12 ja § 6 lõike 1 täiendamine punktiga 8 võimaldab toetada projekte, mis on suunatud 50-aastaste ja vanemate isikute tööalase konkurentsivõime suurendamisele, tööle aitamisele ja tööl püsimisele. Tegevused omavad otsest mõju nende 7 tööalasele arengule ning aitavad panustada töötamise soodustamisse. Oluline on meede seetõttu, et rahvastiku vananemine toob kaasa tööjõu vähenemise. Prognoosi kohaselt on 2040. aastaks kogu rahvastikust 48% vanuses 50+. Tööealisest (vanuses 15–74) elanikkonnast on vanuses 50–74 kolmandik ehk 32%. Kuna tööturule siirduvate noorte arv väheneb, tuleb rohkem kaasata tööturult eemal olevaid inimesi, sh vanemaealisi. 50-aastaste ja vanemate töötamise soodustamine aitab lahendada tööjõupuudust ja tagab inimesele suurema sissetuleku. Töötamine aitab kaasa ka vanemaealiste eneseteostusele ja kognitiivsele võimekusele. Määruse täiendamine §-ga 91 ning §-de 12 ja 26 täiendamine vähese tähtsusega abi regulatsiooniga võimaldab määrusega antavat toetust käsitada kas VTA või SGEI VTA-na. Tegemist on abi andmisega, millest ei ole vaja komisjoni teavitada. Andmekaitsealane mõjuhinnang Meetme sihtrühm on väiksema konkurentsivõimega mittetöötavad ja mitteõppivad inimesed, kelle tööle asumist ja tööl püsimist rahastust saanud projektide raames toetatakse. Täpsemad toetatavad tegevused ja sihtrühmad on välja toodud määruse §-s 6. Vastavalt struktuuritoetuse seaduse § 24 lõikele 7 peab toetuse saaja korraldama osalejate andmekorje. Andmekorje nõudeid on täpsustatud Euroopa Komisjoni (EK) juhendites (2014–2020 programmiperioodi Euroopa ühtekuuluvuspoliitika seire ja hindamise Euroopa Sotsiaalfondi juhendmaterjal1 ning 2014–2020 programmiperioodi Euroopa ühtekuuluvuspoliitika seire ja hindamise Euroopa Sotsiaalfond juhise lisa D2 – andmete kogumise ja valideerimise praktiline juhis) ning täpsem töökorraldus on sätestatud korraldusasutuse (KA) juhendis „Euroopa Sotsiaalfondi tegevustes osalejate andmekorje juhend perioodi 2014–2020 struktuuritoetusi rakendavatele asutustele“. EK andmekorje nõuete täitmiseks kogub toetuse saaja osalejatelt, kellele andmekorje kohustus kohaldub, isikuandmed ulatuses, mis on vajalik registritest andmekorje tegemiseks (isikukood) ning mis ei ole olemasolevatest registritest ammendavalt kättesaadavad vastavalt KA juhendile. Toetuse saaja peab iga tegevuse alguses koondama EK andmekorje nõuete täitmiseks vajalikud osalejate andmed etteantud tabelisse ning edastama osalejate andmed RÜ-le kvartali lõpu seisuga kvartalile järgneva kuu teise nädala lõpuks. Kuna määruse muudatuse tulemusel laieneb mõnevõrra sihtrühm, ent andmekorje reeglites ja protseduurides muudatusi ei ole, võib mõju isikuandmete riivele lugeda väikeseks. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud Määruse muudatustega ei kaasne kulusid ega tulusid. 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldises korras. 7. Eelnõu kooskõlastamine Määruse eelnõu saadeti kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi EIS kaudu Rahandusministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Sihtasutusele Innove ja Riigi Tugiteenuste Keskusele. Riigi Tugiteenuste Keskus ja Sihtasutus Innove kooskõlastasid eelnõu märkusteta. Rahandusministeerium kooskõlastas eelnõu märkustega, millega on arvestatud. 1 http://ec.europa.eu/social/BlobServlet?docId=7884&langId=en 2 http://ec.europa.eu/sfc/en/system/files/ged/Annex%20D%20%E2%80%93%20Practical%20guidance%20on%20data% 20collection%20and%20validation.pdf
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel