Hr Mikk Tarraste Teie nr
Citomed OÜ
[email protected] Meie 24.04.2020 nr 6-2/200495/2002397
Rahvusvahelise kaitse taotlejale või väljasaadetavale määratud ravimi soetamine
Austatud härra Tarraste
Palusite õiguskantsleril kontrollida Vabariigi Valitsuse 06.12.2013 määruse nr 40 (edaspidi
määrus) § 3 lg 3 põhiseaduspärasust. Säte näeb ette, et rahvusvahelise kaitse taotlejale või
väljasaadetavale (edaspidi välismaalane) tervishoiuteenuse osutaja määratud ravimi soetamisel
lähtutakse inimese vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Teile teeb muret, et
sellele sättele tuginedes võib Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kinnipidamiskeskuses viibivale
välismaalasele meediku määratud ravimi ostmisest keelduda.
Määruse § 3 lg 3 ei ole põhiseadusega vastuolus, kuna seda on võimalik tõlgendada
põhiseaduspäraselt. Ravimi soetamisel tuleb esmalt lähtuda meediku hinnangust, kas ravim on
välismaalase terviseseisundit arvestades vajalik ehk meditsiiniliselt näidustatud. Raha otstarbeka
kasutamise põhimõtet saab haldusorgan sisustada nii, et välismaalasele soetatakse meediku
määratud toimeaine(te)ga ravimitest see, mis on hinna ja hankimisvõimaluste poolest parim.
Välismaalast ei tohi jätta meediku määratud toimeaine(te)ga ravimita, mis on vajalik Eesti
Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus oleva teenuse osutamiseks.
Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 lg 1 kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele. See põhiõigus
on muu hulgas seotud ka PS §-st 10 tuleneva inimväärikuse põhimõttega ja PS §-s 16 sätestatud
õigusega elule. Need põhimõtted ja -õigused laienevad ka kinnipidamiskohas viibivale
välismaalasele.
Võttes inimeselt vabaduse, võtab riik endale mh kohustuse kaitsta selle inimese tervist. See
tähendab, et kinni peetud inimesele tuleb tagada ka vajalik arstiabi. Euroopa Inimõiguste Kohus
(EIK) on sellele korduvalt tähelepanu juhtinud (p 60). Kui riik jätab kinnipeetule vajaliku arstiabi
osutamata, võidakse rikkuda inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3
sätestatud piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeldu. Näiteks vangla puhul on EIK
nentinud, et kinnipidamiskohas tuleb pakkuda samal tasemel meditsiinilist abi nagu
tavaelanikkonnale, kuid see abi ei pea olema võrdväärne parimates erahaiglates pakutavaga
(p 137). Seda nõuet tuleb järgida ka välismaalaste kinnipidamiskeskuses.
EIK on seadnud kinnipidamiskoha arstiabi üldise kvaliteedi kahtluse alla, kui seal ei ole vajalikke
ravimeid. Seda iseäranis olukorras, mil ravimipuudus kahjustab otseselt patsiendi tervist (p 80).
On juhtunud, et ametivõimud pole suutnud tagada multiresistentset tuberkuloosi põdenud
2
kinnipeetavale õigel ajal uuringuid, mis oleksid võimaldanud selgitada välja raske haigusega
tõhusaks võitlemiseks vajalikud ravimid. EIK hinnangul on riik jätnud sellisel juhul oma
kohustused täitmata.
Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni juhiste (p 3.1.2) kohaselt tuleb välismaalaste
kinnipidamiskohas tagada patsiendi seisundile ja haigustele vastav kestev ravi. ÜRO
majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste komitee üldkommentaari p-s 34 rõhutatakse
riigi kohustust austada kinni peetud välismaalaste õigust tervise kaitsele, sh kohustust mitte
takistada ja keelata tervishoiuteenuse osutamist ning vajalike ravimite saamist (vt ka p 50). Samuti
peab riik tagama selle õiguse realiseerimiseks vajaliku raha (vt p 33, 37, 52). Piinamise ja
Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee juhised
näevad ette, et välismaalaste kinnipidamisasutuses peab olema iga päev kohal vähemalt medõde,
kes vastutab mh asutuses olevate ravimite varu ning nende jagamise eest (p 91, vt ka Euroopa
Nõukogu Ministri Komitee soovituse nr (2003)5 p 13). Riigi vastutust enda võimu all olevate kinni
peetud inimeste eest ilmestavad hästi ka vangistuses viibijate kohtlemise miinimumreeglid (nn
Mandela reeglid): reegel nr 24 rõhutab vajadust tagada kinnipeetavatele ühiskonnas osutatavaga
võrreldes samal tasemel arstiabi. Tagatud peab olema ka nakkushaiguste jätkuv ravi. Võrdse
kohtlemise nõuet on rõhutatud ka COVID-19 leviku kohta koostatud Maailma
Terviseorganisatsiooni juhistes (lk 3).
Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) 269 lg 1 järgi tagatakse väljasaadetavale
tervisekontroll ja vajalikud tervishoiuteenused. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise
seaduse (VRKS) § 32 lg 1 p 3 ja § 33 lg 2 p 1 näevad samad õigused ette rahvusvahelise kaitse
taotlejate majutuskeskuses elavale välismaalasele ja PPA majutatavale rahvusvahelise kaitse
taotlejale. Kui rahvusvahelise kaitse taotleja viibib kinnipidamiskeskuses, kohaldatakse
kinnipidamisele VSS vastavaid sätteid (VRKS § 363 lg 1). Välismaalase tervisekontroll ning talle
osutatavate tervishoiuteenuste ja selleks vajalike ravimite rahastamise ulatuse ja korra kehtestab
määrus (vt ka määruse § 1), mille aluseks on VRKS § 11 lg 8 ja VSS § 269 lg 7.
Määruse § 3 lg-st 1 ja 3 selgub üheselt, et kõigepealt otsustab meedik oma parimatele erialastele
teadmistele tuginedes, mis tervishoiuteenust ja selle osutamiseks vajalikku ravimit on
välismaalasel tarvis. Tervishoiuspetsialist hindab ka seda, kui tõsine on patsiendi haigusseisund ja
sellele vastav ravivajadus, et haige inimese seisund ei halveneks. Ravim määratakse meditsiinilisel
näidustusel. Olenevalt patsiendi tervisemurest, võib olla vaja edasise ravi asjus nõu pidada
eriarstiga (nt infektsionist), kelle juhiste põhjal otsustab kinnipidamiskoha tervishoiuteenuse
osutaja, kuidas anda arstiabi. Võlaõigusseaduse § 762 ja ravimiseaduse § 33 lg 17 kohaselt tuleb
ravim määrata kooskõlas arstiteaduse üldise tasemega ning ravimi väljakirjutamine peab olema
põhjendatud. Neid otsuseid ei saa haldusorgan arsti asemel langetada.
Ravimi soetamisel tuleb eelkõige lähtuda meediku hinnangust ravimi vajalikkuse kohta – see on
määrav (vt analoogia korras Tartu Ringkonnakohtu lahendi p 9). Mõistagi tuleb arvestada ka
määruse § 3 lg-s 3 toodud teise kaalutlusega: kas raha kasutatakse otstarbekalt. Seda põhimõtet on
võimalik õiguspäraselt sisustada nii, et haldusorgan võib valida, kas soetada originaalravim või
meediku määratud toimeaine(te)ga muu ravim – nn geneeriline ravim ehk koopiaravim, mis on
üldjuhul originaalravimist oluliselt soodsam. Erinevate tõlgendusvõimaluste korral tuleb eelistada
põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei
ole (Riigikohtu 12.12.2017 otsus nr 5-17-12, p 32). Eesti Vabariigi õigusaktide ja rahvusvahelise
õiguse instrumentide kohaselt peab ka kinni peetud välismaalasele tagama tema terviseseisundile
ja haigustele vastava ravi. Seega on määrust võimalik põhiseaduspäraselt tõlgendada vaid nii, et
lubatud on valida sama(de) toimeaine(te)ga, kuid näiteks erineva hinnaga ravimite vahel.
3
Meediku määratud toimeaine(te)ga ravimita inimene jääda ei tohi. Sestap on otsustamisel oluline
ka erinevate geneeriliste ravimite kättesaadavus. Vaid soodsam hind ei tohi tuua kaasa olukorda,
kus inimene peab vajalikku ravimit ootama nii kaua, et tema tervis selle tõttu halveneb. Kui
välismaalasel on piisavalt raha tervishoiuteenuse eest tasumiseks ja teenuse osutamiseks vajalike
ravimite soetamiseks, on ta kohustatud need kulutused hüvitama (määruse § 5 lg 2).
Riigieelarvest rahastatakse ainult selliste ravimite soetamist, mis on vajalikud Eesti Haigekassa
tervishoiuteenuste loetelus olevate teenuste osutamiseks (määruse § 4 lg 1 ja § 5 lg 1). Kohus on
näiteks leidnud, et kinnipidamisasutust kohustab operatsiooni tegema asjaolu, et tegemist on
riigieelarvest rahastatava meditsiinilise toiminguga. Kui kinnipidamisasutus jätab sellise toimingu
tegemata, võtab kohus selle aluseks kinnipidamisasutuse süü tuvastamisel (vt analoogia korras
Tartu Ringkonnakohtu lahendi p 19).
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Koopia: Politsei- ja Piirivalveamet
Käti Mägi 693 8414
[email protected]