Teie nr
Riigikogu õiguskomisjon
[email protected] Meie 07.04.2020 nr 18-1/200565/2001935
Tähelepanekud abipolitseiniku seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (COVID-19
haigust põhjustava viiruse SARS-Cov-2 levikuga seotud meetmed) eelnõu kohta
Austatud Riigikogu õiguskomisjon
Riigikogu menetluses on abipolitseiniku seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (COVID-19
haigust põhjustava viiruse SARS-Cov-2 levikuga seotud meetmed) eelnõu (170 SE, edaspidi
eelnõu).
Viiruse leviku tõkestamiseks ja hädaolukorra lahendamiseks vajalike seadusemuudatuste
tavapärasest kiirem otsustamine on mõistetav. Muudatusi, mis pole kiireloomulised ja mille mõju
ulatub ka väljapoole eriolukorda, ei peaks aga vältimatult vajalike muudatuste paketiga siduma.
Kiirus ja seadusemuudatustest puudutatud isikute arutelust kõrvalejäämine võivad paraku kaasa
tuua ebasoovitavaid tagajärgi. Eriolukorras vajalike muudatuste kiiret iseloomu silmas pidades
töötas õiguskantsleri ametkond eelnõu läbi. Tähelepanekud on sõnastatud nii, et Riigikogul oleks
nõustumise korral võimalikult lihtne eelnõu võimalikke muudatusi kaaluda. Mõistagi pole tegu
ainsate mõeldavate lahendusvariantidega ja Riigikogu langetab oma otsused sõltumatult. Vastu
võetud normide vaidlustamise korral teeb lõpliku otsuse vajadusel Riigikohus.
Loodetavasti on järgnevast eelnõu vastuvõtmiseks ettevalmistamisel abi.
I Eelnõu § 5 p-d 1 ja 2. Hädaolukorra seaduse täiendamine §-dega 251 ja 261.
Hädaolukorra lahendamisel ja eriolukorras täidavad asutused oma seadustest tulenevaid
ülesandeid. Selleks vajalikud isikuandmete töötlemise alused on seadustes olemas ning HOS-s
nende abstraheeritud ülekordamine pole vajalik. Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus
kehtib vaieldamatult ka häda- ja eriolukorras. Seletuskirjas ei ole näidatud, millist probleemi
muudatusega lahendada püütakse, st mis jääks tegemata, kui muudatust ei tehtaks. Kui konkreetse
probleemi kiire lahendamise vajadus puudub, ei tuleks küsimust selles eelnõus käsitleda.
II Eelnõu § 26. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku
rakendamise seaduse muutmine
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadust (TsMSRS)
täiendatakse §-ga 91, millega vähendatakse inimese psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematule
ravile ja nõusolekuta hoolekandeasutusse paigutamise kohtulikku kontrolli ning võimaldatakse
jätta kinnisesse asutusse paigutatud inimesed kohtumenetluses ära kuulamata. Need muudatused
võivad osutuda põhiseadusevastaseks.
2
Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 20 lubab piirata psüühikahäirega inimese vabadust, ent nõuab
ühtlasi, et kedagi ei peetaks kinni meelevaldselt. Psüühikahäirega inimese vabadust võib piirata
vaid seni, kuni ta on ohtlik endale või teistele. Vabaduspõhiõiguse piiramine on väga intensiivne
meede. Sestap kontrollib kohus selle põhjendatust kindla ajavahemiku järel. Kohtu kontroll
takistab vabaduse meelevaldset võtmist ning tagab, et kinnipidamine on seaduslik ning endiselt
vältimatult vajalik. Inimest võib kinni pidada üksnes neil eesmärkidel, milleks see on ette nähtud
(vt ka PS § 11 ja EIÕK art 18).
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 538 lg 2 lubab inimest kinnisesse asutusse paigutada
kuni üheks aastaks. Eelnõuga kavandatav muudatus peataks selle tähtaja kulgemise eriolukorra
ajaks ning kaheks kuuks peale eriolukorra lõppu. Seega ei kontrollitaks, kas inimest on jätkuvalt
vaja kinnises asutuses hoida, mitte aasta möödumisel asutusse paigutamisest või viimasest
kohtulikust kontrollimisest, vaid mitmeid kuid hiljem.
Eriolukorra kestus on hetkel küll piiratud konkreetse kuupäevaga, kuid selle pikendamine ei ole
välistatud. Eriolukorra jätkumisel pikeneb ka ajavahemik, mille jooksul TsMS § 538 lg-s 2
sätestatud tähtaeg on peatunud ja inimene viibib kinnises asutuses kohtu kontrollita. Kui vabaduse
võtmise kohtulik kontroll lükatakse pikaks ajaks edasi, ei ole inimesele tagatud PS § 20 sätestatud
kaitse meelevaldse kinnipidamise eest.
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on liiga pikaks ajavahemikuks pidanud kinnisesse asutusse
paigutatud inimese olukorra hindamist ning tema suhtes uue otsuse tegemis 15-kuulise perioodi
järel (Herczegfalvy vs. Austria, p 77). Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või
karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) on Eestile osutanud, et tahtest olenematule ravile
paigutamine (mis on üks kinnisesse asutusse paigutamise võimalus) tuleks regulaarselt üle vaadata
ning teha seda vähemalt korra aastas (CPT (2011) 15, p 131).
Eeskätt puudutab kinnises asutuses viibimise kontroll kohtumäärusega ööpäevaringsele
erihooldusteenusele paigutatud inimesi, kes asuvad AS Hoolekandeteenused Valkla ja Sillamäe
kodudes. Sestap ei peaks olema ülemäära keeruline ka eriolukorras luua neis hooldekodudes nt
menetluskonverentsi võimalus (TsMS § 350), mille abil saab kohus ohutult otsustada, kas inimene
peab kinnises asutuses viibima.
Ausa kohtumenetluse üheks keskseks nõudeks on õigus olla enne otsuse tegemist ära kuulatud. PS
§ 24 lõike 2 järgi on igaühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures.
Kavandatav muudatus annab kohtule lihtsama võimaluse jätta inimene kinnisse asutusse
paigutamise esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamisel ära kuulamata. Inimese saab eriolukorras
ohutult ära kuulata tehniliste vahendite abil. Põhjendatud juhtudel (sh tema tervise kaitseks) saab
inimese jätta ära kuulamata ka kehtiva seaduse alusel. Täiendav võimalus eriolukorra ajal inimene
ära kuulamata jätta võib tuua kaasa selle, et inimese ärakuulamisest saab liiga lihtsalt loobuda ja
see piiraks ülemäära inimeste õigust osaleda neid endid puututavas kohtuasjas.
Plaanitud ärakuulamise nõudest loobumise võimalust õigustatakse tervise kaitse eesmärgiga.
TsMS § 534 lõige 3 lubab jätta esialgse õiguskaitse rakendamisel inimene ära kuulamata, kui see
võib oluliselt kahjustada tema tervist või kui ta ei suuda ilmselt tahet avaldada. TsMS § 534 lõike
3 rakendamine on PS § 24 lõike 2 oluline piirang ning vajab kohtu poolt äärmiselt kaalukat
põhjendamist. Eriolukorras on võimalik sellele erandile tugineda ka siis, kui viiruse leviku
tõkestamise eesmärgil isikut ära kuulata ei ole võimalik.
3
EIK on ärakuulamise olulisust korduvalt rõhutanud ja tuvastanud rikkumisi, kui vabadusest ilma
jäetud isikule ei antud võimalust olla ära kuulatud (Van der Leer vs. Madalmaad, p 23–24;
Shtukaturov vs. Venemaa, p 60–61 ja 71–73). EIK leidis, et Eesti rikkus EIÕK art 5 lg 1, kui
kinnisesse asutusse paigutamisel kuulati inimene ära alles 15 päeva pärast vabaduse võtmist (S.
vs Eesti, p 44). CPT on juhtinud Eesti tähelepanu sellele, et kinnisesse asutusse paigutamisel on
inimesel õigus, et kohus kuulab ta ära (CPT (2004) 5, p 119).
Eriolukorras on võimalik ohutult inimene ära kuulata, kasutades selleks tehnilisi lahendusi. Eelnõu
seletuskirjas on märgitud, et kohtud on kasutanud kinnisesse asutusse paigutamise menetluses
videovõimalusi. Menetlus, mille tagajärjeks on inimeselt vabaduse võtmine, seab kohtule
kõrgendatud nõudmised ning ära kuulamata jätmist ei saa õigustada administratiivsete raskustega.
Eriolukorras peab kohus põhjalikult kaaluma, kas on võimalik inimeste tervise kaitseks ja
põhiõiguste tagamiseks kasutada tehnilisi vahendeid. EIK on heitnud Eestile ette, et
ärakuulamiseks ei ole kasutatud tehnoloogilisi võimalusi (Pönkä vs. Eesti, p-d 37, 39). Kohus peab
tegema menetluslikke pingutusi, et kohtupidamine ei toimuks täielikult isiku seljataga.
Kui Riigikogu nõustub eeltooduga, on üks mõeldav lähtepunkt muudatuste sõnastamiseks
järgmine:
„§ 91. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise erisused Vabariigi Valitsuse poolt 2020. aasta 12.
märtsil väljakuulutatud eriolukorra ajal
(1) Kohus võib kohaldada Vabariigi Valitsuse poolt 2020. aasta 12. märtsil väljakuulutatud
eriolukorra ajal isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses esialgse õiguskaitse rakendamise
tähtaja pikendamist tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 535 lõikes 3 sätestatud isikliku kohtumise
nõuet järgimata.
(2) Kui tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 534 lõike 5 teise lause alusel määratud esialgse
õiguskaitse rakendamise tähtaeg lõpeb Vabariigi Valitsuse poolt 2020. aasta 12. märtsil
väljakuulutatud eriolukorra ajal, peatub tähtaja kulgemine eelnimetatud eriolukorra ajaks.“
Nende muudatustega säilib kohtuniku kohustus kinnisesse asutusse paigutatu siiski ära kuulata ja
loobuda saab sellest vaid kaalukatel põhjustel (sh tervise kaitseks). Samuti säilib esindaja kohustus
kuulata kinnisesse asutusse paigutatav inimene kohtuniku juuresolekuta ära, kuid ta ei pea
inimesega isiklikult kohtuma ja võib suhelda temaga muul moel (telefonitsi, video kaudu). Lõike
3 muudatuse saab ära jätta, sest korrapärase ajavahemiku järgne kohtulik kontroll inimese
vabaduse piiramisel on vajalik ning seda saab teha eriolukorra ajal ka isikliku kohtumiseta
tehniliste vahendite abil.
III § 29 p 1. Veeseaduse § 1951 muutmine
Eelnõus pakutav sõnastus jätab Keskkonnaameti kaalutlusruumi lubamatult avaraks. Seeläbi ei ole
tagatud PS § 13 ja 14 järgimine. Oletatavasti on tegu sõnastusliku eksimusega, mida on lihtne
parandada. Üks võimalus säte täpsemalt sõnatada oleks järgmine:
„(1) Keskkonnaamet võib eriolukorra ajal muuta vee erikasutust reguleeriva keskkonnaloa või
kompleksloa nõudeid ilma neid keskkonnaseadustiku üldosa seaduses, veeseaduses ja tööstusheite
seaduses sätestatud loa muutmise menetluse nõudeid järgimata, mille järgimine pole eriolukorra
ajal tekkinud objektiivse takistuse tõttu võimalik.
4
Kavandatava § 1951 lõikel 2 ei ole sisulist tähendust, kui ei anta alust kõrvale kalduda ka loa
andmise materiaalõiguslikest tingimustest ehk lubada eriolukorra ajal keskkonnahäiringuid
juhtumitel, mida seadus tavaolukorras ei võimalda.
Selgemalt tuleks piiritleda, millised on need juhtumid ja olukorrad, kui Keskkonnaamet võib
keskkonnanõudeid veeloas või keskkonnakompleksloas muuta, st millised on need juhtumid, kus
taotleja huvi luba saada kaalub üles seadusega sätestatud nõuetest kinnipidamisega kaitstavad
huvid.
Kui Riigikogu eelöelduga nõustub, on § 1951 lg 2 üks mõeldav sõnastus nt selline:
„(2) Kui eriolukorra ajal tekkinud objektiivse takistuse tõttu ei ole võimalik vee erikasutust
reguleeriva keskkonnaloa või kompleksloa nõuete täitmine, võib Keskkonnaamet muuta loa neid
tingimusi, mida täita ei ole võimalik, järgimata käesoleva seaduse § 192 või tööstusheite seaduse
§-de 41–47 nõudeid. Sellisel juhul peab loa muutmist õigustama ülekaalukas avalik huvi
keskkonnaloa alusel tegevust eriolukorra ajal jätkata. Luba võib sellise tingimusega muuta kuni
objektiivse takistuse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui eriolukorra lõppemiseni.“
IV Välismaalaste õiguslikku seisundit puudutavad muudatused
Eelnõu § 30 punkt 2, § 31 punktid 3 ja 6 ning § 32 punktid 1, 2 ja 4 ei ole seotud üksnes eriolukorra
lahendamisega.
Eriolukorra juhi korraldusel on piiratud välismaalaste riiki sisenemise õigust. Seetõttu ei ole
võimalik rakendada mitmeid välismaalaste töötamist reguleerivaid õigusnorme. Kuna eriolukord
kuulutati välja vahetult enne hooajaliste põllutööde algust, ei ole põllumajandusettevõtetel
võimalik tavapärases korras võtta tööle välismaalasi, ning samas ei pruugi nad leida piisavalt
kiiresti ka kohalikke töötajaid. Hooajalised põllutööd on kiireloomulised, mistõttu pole võimalik
oodata, kuni tööturg ümber kujuneb või inimesed ümberõppe läbivad.
Üldjuhul on riigil avar kaalutlusruum, kuidas reguleerida välismaalaste töötamise küsimusi, sest
välismaalasel ei ole tavaliselt subjektiivset õigust saabuda riiki töötamise eesmärgil. Kui aga
Riigikogu on kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldab välismaalastel teatud tingimustel
töötamise eesmärgil riiki siseneda, on ka tööandjatel õigus eeldada, et riik järgib õiguskindluse
põhimõtet ja kehtestatud reegleid ei muudeta ebamõistlikult lühikese ettetatamisajaga.
Välismaalastest tööjõu kasutamise võimalus seondub ka omandiõiguse ning ettevõtlusvabadusega,
sest ettevõtjad on põllumajandustöid planeerides arvestanud seaduses ette nähtud õigusega võtta
tööle välismaalasi. Kui põllutööd jäävad õigel ajal tegemata, kannavad ettevõtted kahju.
Niisuguses olukorras on ohus nii ettevõtjate kui ka ühiskondlikud huvid. Toiduga kindlustatus
(toidujulgeolek) on oluline muu hulgas riigi sisemise rahu tagamiseks.
Praegune hädaolukord kujunes lühikese aja jooksul ning eriolukorraga seonduvad piirangud tuli
kehtestada kiiresti. Seadustega tuleb aga eriolukorra jaoks ette näha sellised meetmed, mis
tasakaalustaksid kehtestatud piiranguid, tagaksid põllumajandusettevõtete ja -töötajate õigused
ning toidujulgeoleku.
Kui Riigikogu soovib eelnõu § 31 p 5 eeltoodust lähtudes muuta, on üks mõeldav võimalus
sõnastada välismaalaste seaduse (VMS) § 106 lg 16 näiteks järgnevalt:
5
„Kui see on majanduse ja tööturu vajadusi arvestades põhjendatud, pikendab Vabariigi Valitsus
hädaolukorras või eriolukorras üldkorraldusega käesoleva paragrahvi lõikes 13 sätestatud
välismaalase lühiajalise töötamise aega kuni 730 päevani 913 järjestikuse päeva jooksul.“
Kui Riigikogu soovib praeguses eriolukorras lahenduse otsustada ise, saab seda teha otse seaduses
näiteks rakendussätte abil.
Kehtiva VMS § 106 lg 13 kohaselt on lühiajaline Eestis töötamine lubatud kuni 365 päeva 455
järjestikuse päeva jooksul, kui sama seadus ei sätesta teisiti. VMS § 106 lg 15 sätestab, et
lühiajaline Eestis töötamine hooajatöötajana on lubatud kuni 270 päeva 365 järjestikuse päeva
jooksul. Muudatus võimaldab hädaolukorras või eriolukorras pikendada perioodi, mille kestel võib
välismaalane lühiajalise töötamise registreerimise alusel Eestis töötada (kui tegemist ei ole
hooajatööga). Norm tuleks sõnastada nii, et oleks selge, et Vabariigi Valitsusel lasub normis
sätestatud eelduste esinemisel kohustus tähtaega pikendada. Valitsuse otsustusõigus puudutab
seda, kui pikaks perioodiks pikendamine on põhjendatud.
Muudatus ei näe ette võimalust pikendada hooajatööliste lubatavat töötamise tähtaega (praegu
seaduses sätestatud tähtaeg on hooajatööliste õigusi puudutava Euroopa Liidu direktiivi1 art 14 lg
1 kohaselt maksimaalne lubatav kestus). Mitmed töötajad, kes on vormistatud hooajatöölistena ja
kelle töötamise lubatav aeg on praegu lõppemas, ei vasta tõenäoliselt hooajatöölise mõistele (nt
lüpsjad). Seetõttu peaks olema võimalik nende staatus ümber vaadata.
Eelnõu kohaselt täiendatakse VMS § 43 lõikega 32 järgmises sõnastuses: „(32) Valdkonna eest
vastutav minister või tema volitusel Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor võib hädaolukorras või
eriolukorras anda Eestis viibivale välismaalasele, kelle tagasipöördumine päritoluriiki on
takistatud, seadusliku aluse Eestis viibimiseks käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 5 tähenduses.“
Sellise täienduse lisamine seadusesse on oluline. Küll aga peab seadus nägema ette õigusliku aluse
selleks, et inimesel oleks võimalik selle seadusliku viibimisaja jooksul jätkata ka töötamist. Kui
inimesel on õigus riigis viibida, siis peaks tal olema võimalik end sel ajal ka õiguspäraselt ülal
pidada. Haldusorganil peaks olema seaduslik alus anda vajaduse korral inimesele lisaks õigusele
riigis viibida ka õigus töötada.
Mõeldav oleks lubada valdkonna eest vastutaval ministril või tema volitusel Politsei- ja
Piirivalveameti peadirektoril anda hädaolukorras ja selle lahendamiseks välja kuulutatud
eriolukorras Eestis viibivale välismaalasele, kellel on seaduslik alus riigis viibimiseks, seaduslik
alus Eestis töötamiseks.
Kui Riigikogu leiab, et välismaalaste töötamisele kehtestatud nõudeid on vaja muuta, saab seda
teha pärast eriolukorra lõppemist tavapärases menetluskorras.
V Isikut tõendavate dokumentide taotlemine eriolukorras
Palun Riigikogul kaaluda võimalust muuta isikut tõendavate dokumentide seadust (ITDS) nii, et
eriolukorras oleks võimalik lihtsustada dokumentide taotlemise tingimusi, et enamikul inimestel
oleks võimalik taotleda isikut tõendavaid dokumente elektrooniliselt. See on vajalik inimeste
1
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/36/EL, 26.02.2014, kolmandate riikide kodanike hooajatöötajatena
riiki sisenemise ja seal viibimise tingimuste kohta.
6
põhiõiguste tagamiseks. Paljusid avalikke ja eraõiguslikke teenuseid saab kasutada üksnes ID
kaarti kasutades.
Eriolukorras võiks olla võimalik jätta kohaldamata nõuded, mille tõttu peavad inimesed pöörduma
isikut tõendava dokumendi taotlemiseks isiklikult PPA teenindusbüroosse. Näiteks võiks olla
lubatav dokumendi taotlemisel kasutada juba PPA andmebaasis olemasolevat pilti või väljastada
dokumendid ilma sõrmejäljekujutiste võtmiseta. Sellise dokumendi kehtivusaeg võib olla lühem.
Analoogselt võimaldab kehtiv ITDS § 211 passi välja anda ilma sõrmejäljekujutisteta, kui kodanik
viibib välisriigis, kus ei ole Eesti välisesindust.
Vanematel kui 15-aastastel Eestis elavatel inimestel peab olema isikut tõendav dokument (kas
isikutunnistus või elamisloakaart, ITDS §-d 5 ja 6). Isikut tõendav dokument on hädavajalik ka
selleks, et inimene saaks kasutada e-teenuseid. See on iseäranis oluline häda- või eriolukorras.
Dokumendi olemasolu e-teenuste kasutamiseks tagab mitmete muude põhiõiguste kasutamise
võimaluse. Riigil on kohustus see tagada (põhiseaduse §-d 13 ja 14).
Praeguses olukorras on väga oluline, et kui vähegi võimalik, ei peaks inimesed pöörduma
dokumendi taotlemiseks PPA teenindusbüroosse. See on vajalik nii taotlejate kui ka
teenindusbüroos töötavate ametnike kaitseks. Inimesed, kes on karantiinis või isolatsioonis, ei saa
pöörduda isiklikult teenindusbüroosse. Samal ajal on riigi asjaajamine suurel määral korraldatud
elektrooniliselt.
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Kristiina Albi 693 8404
[email protected]
Marje Kask 693 8427
[email protected]
Aigi Kivioja 693 8428
[email protected]
Eva Lillemaa 693 8406
[email protected]
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]
Erkki Sven Margna 693 8430
[email protected]
Kärt Muller 693 8418
[email protected]
Atko-Madis Tammar 693 8437
[email protected]
Külli Taro 693 8441
[email protected]