dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Sissetulev kiriAvalik

COM(2020) 741 KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE ELi strateegia avamere taastuvenergia potentsiaali kasutamiseks kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgil

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 1. detsember 2020
Viit
2-13/20-7331
Registreeritud
1. detsember 2020
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Riigikantselei
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
2/S Õigusalane teenindamine
Sari
2-13 EL õigusloome riiklike positsioonide koordineerimisega seotud kirjavahetus
Toimik
2-13/2021
Vastutaja
Kadi Avingo (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Euroopa Liidu ja rahvusv koostöö osakond)
Lahendamise tähtaeg
18. jaanuar 2021

Failid

  • 📎20-02545-1.pdf2 KB
  • 📎COM_2020_741_EN_ACTE_f (1).docx712 KB
  • 📎COM_2020_741_ET_ACTE_f (1).docx2642 KB
  • 📎Faktileht_avamere taastuvenergia strateegia.doc78 KB
  • 📎Ülesande täitmise menetlusetapi dokumendid.txt1 KB

Sisu (failidest)

Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon Viide: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium / / ; Riigikantselei / / 2-5/20-02545 Resolutsiooni teema: Avamere taastuvenergia strateegia Adressaat: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Ülesanne: Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152` lg 1 p 1 ja Vabariigi Valitsuse reglemendi § 3 lg 4 palun valmistada ette Vabariigi Valitsuse seisukoha ja otsuse eelnõu järgneva algatuse kohta: KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE ELi strateegia avamere taastuvenergia potentsiaali kasutamiseks kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgil, (COM(2020) 741, EISi toimiku nr: 20-3279). Tähtaeg: 18.01.2021 Adressaat: Kaitseministeerium, Keskkonnaministeerium, Maaeluministeerium, Rahandusministeerium, Siseministeerium, Välisministeerium Ülesanne: Palun esitada oma sisend Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile seisukohtade kujundamiseks antud eelnõu kohta (eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu). Tähtaeg: 14.12.2020 Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 28.01.2021 istungil ja Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lg 6 kohaselt sellele eelneval nädalal (20.01.2021) EL koordinatsioonikogus. Esialgsed materjalid EL koordinatsioonikoguks palume esitada hiljemalt 18.01.2021. Kinnitaja: Katrin Juhandi, Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja Kinnitamise kuupäev: 30.11.2020 Resolutsiooni koostaja: Ann Saks [email protected], 693 5201 Offshore renewable energy for a climate-neutral Europe The world’s first offshore wind farm was installed in Vindeby, off the southern coast of Denmark, in 1991. At the time, few believed this could be more than a demonstration project . 30 years later, offshore wind energy is a mature, large-scale technology providing energy for millions of people across the globe. New installations have high capacity factors and the costs have steadily fallen over the last 10 years. Today, offshore wind produces clean electricity that compete with, and sometimes is cheaper than existing fossil fuel-based technology. It is a story of undisputed European technological and industrial leadership: European laboratories and industries are rapidly developing a range of other technologies to harness the power of our seas for producing green electricity, from floating offshore wind , to ocean energy technologies such as wave or tidal , floating photovoltaic installations and the use of algae to produce biofuels. Europe’s first-mover advantage in offshore renewable energies can rely on the vast potential offered by European Union’s seas, from the North Sea and the Baltic Sea to the Mediterranean, from the Atlantic to the Black Sea, as well as the seas surrounding the EU outermost regions and the overseas countries and territories. Tapping this technological and physical potential is crucial if Europe is to achieve its carbon emission reduction targets for 2030 and become climate neutral by 2050. The European Green Deal Communication fully recognised this potential in contributing to a modern, resource efficient and competitive economy. The 2030 climate target plan outlined why, and how, greenhouse-gas emissions should be reduced by at least 55% by 2030 compared to 1990. This will require a scale up of the offshore wind industry, which is estimated to require less than 3% of the European maritime space and can therefore be compatible with the goals of the EU Biodiversity Strategy . Europe has a major opportunity to ramp up renewable power generation , to increase the direct use of electricity for a wider spectrum of end uses and to support indirect electrification through hydrogen and synthetic fuels as well as other decarbonised gases, as illustrated in the energy system integration and the hydrogen strategies . The EU Hydrogen Strategy, in particular, sets an objective of 40 GW of renewables linked electrolysis capacity in the EU by 2030. Offshore renewable energy is among the renewable technologies with the greatest potential to scale up. Starting from today’s installed offshore wind capacity of 12 GW, the Commission estimates that the objective to have an installed capacity of at least 60 GW of offshore wind and at least 1 GW of ocean energy by 2030, with a view to reach by 2050 300 GW and 40 GW of installed capacity, respectively, is realistic and achievable. Achieving these objectives would deliver major gains in terms of decarbonising electricity generation, enable decarbonisation of hard-to-abate sectors with renewable hydrogen as well as deliver major benefits in terms of jobs and growth, thus contributing to the post COVID-19 recovery and positioning the EU as a leader in clean technologies, to the joint benefit of its climate-neutrality and zero pollution goals. Getting to 300 GW of offshore wind and to 40 GW of ocean energy installed capacity by 2050 means a massive change of scale for the sector in less than 30 years, at a speed unparalleled by the past development of other energy technologies. It means multiplying the capacity for offshore renewable energy by nearly 30 times by 2050. The investment needed to do so is estimated at up to EUR 800 billion . Market forces, technological advances and price developments will continue to drive offshore renewable energy growth over the coming years. Nonetheless, such a change in pace requires overcoming a number of obstacles and ensuring that throughout the supply chain all players can both accelerate and sustain this increase in deployment rate. A greater involvement of the EU and of Member States’ governments is needed, as under current policies the present and projected installation capacity would lead to only approximately 90 GW in 2050. To change gear, the EU and Member States need a long-term framework for business and investors that promotes a sound coexistence between offshore installations and other uses of the sea space, contributes to the protection of the environment and biodiversity and allows for thriving fishing communities. It helps create quality jobs, facilitates grid infrastructure development , enhances cross-border cooperation and coordination, ensures that research funding is channelled to the development and deployment of non-mature technologies and promotes the competitiveness and resilience of the entire EU supply chain and industry. Digital technologies should be a key enabler, fostering an acceleration in the development and integration of the offshore energy production into broader energy systems, while minimising environmental impacts, providing precision, efficiency, advanced data analysis and AI-based solutions. This Communication proposes an EU strategy to make offshore renewable energy a core component of Europe’s energy system by 2050. This requires taking a diversified approach tailored to different situations. Therefore the strategy presents a general enabling framework, addressing barriers and challenges common to all offshore technologies and sea basins but also sets out specific policy solutions adapted to the different state of development of technologies and regional contexts. Every sea basin in Europe is different, and has different potential due to each specific geological conditions and the specific stage of offshore renewable energy development. Therefore different technologies suit different sea basins. Given the long lead time of offshore renewable projects (up to 10 years), this strategy sets out a strategic direction and the accompanying conditions at a crucial juncture to ensure that offshore renewable technologies can make a difference for achieving our climate objectives for 2030 and 2050. This also comes at a moment when the NextGenerationEU recovery fund provides a unique opportunity to mobilise public capital to offset the risk that private offshore investment slow down due to COVID 19 crisis. Together with this strategy, the Commission presents an accompanying staff working document providing guidance on electricity market arrangements. Outlook for offshore renewable energy technologies The term ‘offshore renewable energy technology’ encompasses a number of clean energy technologies that are at different stages of maturity. Large commercial-scale projects are currently operating in European waters for bottom-fixed wind turbines but other technologies are starting to catch up. Large commercial floating wind energy projects are being announced in some Member States and ocean energy is reaching a level of maturity that makes them attractive to future applications. Source: JRC The EU is a global leader in renewable energy offshore technology and industries. Europe’s offshore wind industry benefits from having a first-mover advantage in bottom-fixed wind turbines with a strong home market where 93% of the European installed offshore capacity in 2019 was produced in Europe . The EU27 offshore wind market represents 42% (12 GW) of the global market in terms of cumulative installed capacity, followed by the UK (9.7 GW) and China (6.8 GW). European companies are key operators on the global offshore wind market though they face increasing competition from Asian companies. The global levelised cost of electricity (LCOE) for offshore wind decreased by 44% in 10 years, reaching EUR 45-79/MWh in 2019. EU renewable energy industries are also strong in the emerging technology of floating offshore wind . Multiple floating designs exist and/or are being developed, none of which prevail at this stage . By 2024, 150 MW of floating offshore wind turbines are expected to be commissioned. A h igher level of ambition and clarity is needed to reach a market size sufficient to yield cost reductions: there is potential to reach an LCOE of less than EUR 100/MWh in 2030 if large capacity is deployed. The EU industry is also the global leader for developing ocean energy technologies, mainly wave and tidal. EU companies hold 66% of patents in tidal and 44% of patents in wave energy, and 70% of the global ocean energy capacity has been developed by EU27 based companies. Currently all projects worldwide use EU technology. Ocean energy technologies are relatively stable and predictable and can complement wind and solar PV. Currently, no specific ocean technology prevails and the sector still struggles to create an EU market despite progress in development and demonstration. However, ocean technologies could make a significant contribution to Europe’s energy system and industry as from 2030, in particular by supporting grid stability and playing a crucial role in decarbonising islands in the EU . Currently, while a s ignificant reduction in cost would be needed for tidal and wave energy technologies to reach their potential in the energy mix, the sector has already cut costs by 40% since 2015, faster than anticipated. A crucial but feasible step to reach commercial size by 2030 would be implementing the existing pipeline of 100 MW pilot-farms projects by 2025. Other technologies are still at the early stages of development but could be promising for the future: a lgal biofuels (biodiesel, biogas, and bioethanol), ocean thermal energy conversion (OTEC) and floating photovoltaic installations (already deployed in landlocked waters but mainly at the research and demonstration stage at the sea, with only 17 kW installed ). The EU offshore renewable technology sector Wind turbine manufacturers, companies specialised in the construction of towers and foundations, cable suppliers and vessels operators are all part of a supply chain active for the whole sector. The sector comprises hundreds of operators, many of which are SMEs that supply components, and employs thousands of workers, engineers and scientists. Today, 62 000 people work in the offshore wind industry and around 2 500 in the ocean energy sector . The offshore renewable technology sector is outperforming the conventional energy sector in terms of value added, labour productivity and employment growth, and can provide a stronger contribution to GDP growth in the EU over the coming years. Offshore renewable energy development is a true European success story. Although offshore renewable installations are still concentrated in some sea basins, the industrial activity underpinning them is fed by a large number of businesses spread across EU countries and regions, including inland and landlocked regions. For example, wind turbine components are manufactured in Austria, Czech Republic and inland regions in Spain, France, Germany and Poland . Manufacturing facilities of onshore and offshore wind energy components in Europe (July 2020 update) EU’S SEA BASINS: A VAST AND VARIED POTENTIAL TO DEPLOY OFFSHORE RENEWABLES The EU has the largest maritime space in the world and is in a unique position to develop offshore renewable energy thanks to the variety and complementarity of its sea basins. Regional cooperation has recently been stepped up in some sea basins, with the North Seas Energy Cooperation (NSEC) providing the most advanced example and reference point for other Member States willing to tap the full potential of offshore renewable energy. Offshore renewable energy is now a pan-European priority and cooperation at regional level is being extended to all sea basins and to all Member States. The work ongoing in t he Baltic Energy Market Interconnection Plan (BEMIP) or the High Level Group for south-west Europe on interconnections and the Central and South Eastern Europe Energy Connectivity (CESEC) is very relevant in this context. In June 2020, the Memorandum of Split focused on offshore renewable energy in the context of work to achieve an energy transition in the islands. Offshore wind technical potential in sea basins accessible to EU27 countries (JRC ENSPRESO 2019) The North Sea has a high and widespread natural potential for offshore wind energy thanks to shallow waters and localised potential for wave and tidal energy. The North Sea is currently the world’s leading region for deployed capacity and expertise in offshore wind. It has a solid political and governance foundation with the NSEC. It also benefits from the expertise of organisations such as the OSPAR Convention , which brings together 15 governments and the EU to cooperate on the protection of the marine environment in the North-East Atlantic. The Baltic Sea also has a high natural potential for offshore wind energy and some localised potential for wave energy. Countries have started to cooperate more closely to tap this potential, including in the Baltic Energy Market Interconnection Plan (BEMIP) High-Level Group , the ‘Vision And Strategies Around the Baltic Sea’ initiative (VASAB), the Baltic Marine Environment Protection Commission, (Helsinki Commission - HELCOM), and the EU strategy for the Baltic Sea Region . The EU’s Atlantic ocean has a high natural potential for both bottom-fixed and floating offshore wind energy and good natural potential for wave and tidal energy . Member States are developing a strong pipeline of demonstration projects, building upon years of experience from installed and grid connected equipment and a world-leading network of test centres. The EU’s Atlantic strategy and the 2020 revised Atlantic action plan identify offshore renewable energy as a strategic area for cooperation. France, Spain and Portugal have also established good regional cooperation in the High Level Group for south-west Europe on interconnections . The Mediterranean sea has a high potential of offshore wind energy (mostly floating), and good potential for wave energy and localised potential for tidal energy . Regional cooperation on offshore renewables is organised under the Barcelona Convention (environment) and the WestMed initiative . Recently, the MED7 Alliance also specifically referred to support for the development of offshore renewable energy in the Mediterranean Sea and in the Atlantic . The Central and South Eastern Europe Energy connectivity (CESEC) High Level Group could foster regional cooperation initiatives, from the Adriatic Sea eastward. The Black Sea offers a good natural potential for offshore wind (bottom-fixed and floating) and localised potential for wave energy. Regional cooperation already takes place in the context of the Common Maritime Agenda for the Black Sea . The Black Sea strategic research and innovation agenda lists as one of its priorities to stimulate emerging blue economy sectors, such as offshore wind and wave technology. The CESEC High Level Group could also foster regional cooperation initiatives in the Black Sea. EU islands have large potential in marine energies and can play important role in the EU’s offshore energy development. They provide attractive testing and demonstration grounds for innovative offshore electricity generation technologies. The Clean Energy for EU Islands Initiative provides a long term cooperation framework to promote replicable and scalable projects with funding from private sector investors, relevant EU support instruments, and technical assistance, in order to accelerate clean energy transition on all EU islands. In addition many European outermost regions and overseas countries and territories have a good potential for offshore renewable energy and are pioneers in decarbonising islands, which are included in the Clean Energy for EU Islands Initiative. New initiatives, including cooperation with neighbouring regions when possible, should help optimise this potential. how to scale up the deployment of offshore renewable energy in Europe There are many challenges to overcome to achieve the vision set out in this strategy of a 300-40 GW deployment of offshore renewable energy across all EU sea basins by 2050. The following sections review the main ones and make policy and regulatory proposals to address them. Maritime spatial planning for sustainable management of space and resources Achieving an installed capacity of 300-40 GW of offshore renewable energy by 2050 will require identifying and using a much larger number of sites for offshore renewable energy production and connection to the power transmission grid. Public authorities should therefore plan this long-term developments early on, assessing their environmental, social and economic sustainability, ensuring coexistence with other activities, such as fisheries and aquaculture, shipping, tourism, defence or infrastructure deployment, and making sure the public accept planned deployments. The development of offshore renewable energy must also comply with the EU environmental legislation and the integrated maritime policy . The choice of the site for an offshore renewable energy project is a delicate process. Designated sea spaces for offshore energy exploitation should be compatible with biodiversity protection, take into account socio-economic consequences for sectors relying on good health of marine ecosystems and integrate as much as possible other uses of the sea. Maritime spatial planning is an essential and well-established tool to anticipate change, prevent and mitigate conflicts between policy priorities while also creating synergies between economic sectors. Offshore renewable energy can and should coexist with many other activities, in particular in crowded areas. To this end, national maritime spatial planning should adopt a holistic, multi-use/multipurpose approach. The take-up of this practice is increasing in EU Member States in promising ways. It has demonstrated that the development of energy infrastructures is not incompatible with shipping routes and that it is possible to develop sustainable economic activities in marine protected areas. Such experiences and good practices on multi-use should be transferred to all sea uses, including the defence and security sectors. In this context, projects will also draw on the latest monitoring and digital tools to ensure efficient coexistence. Minimising the impact of offshore energy on the habitat and on protected species can also be helped by the use of new technologies. Further research and experimentation should therefore be fostered to further advance multi-use pilot projects and make the multi-use approach more operational and attractive to investors. This could be facilitated within regional cooperation fora. Member States could also usefully consider including multi use criteria in the tender and permitting procedure. Examples of successful multi-use pilot projects with offshore renewable energy Offshore windfarm and aquaculture. The MERMAID project identified environmental benefits from different combinations of aquaculture and offshore renewable energy systems. It resulted in several pilot projects run in Belgium, Germany, Spain, France, The Netherlands and Portugal on molluscs, algae and multi-use offshore platforms (e.g. Edulis, TROPOS, Wier en Wind). Marine protected areas and the blue economy in the Mediterranean Sea. The PHAROS4MPAs Interreg project documented interaction between marine protected areas in the Mediterranean and the blue economy, including offshore wind farms. It provides guidance on how to prevent or minimise the environmental impacts of key sectors . Cooperation in the Baltic Sea helped define corridors for cables and pipelines that minimise crossing of shipping lines and risks of fishers ( BalticLINes Interreg project ). Some fishermen are also working part-time for offshore wind farms . The Maritime Spatial Planning Directive requires all coastal Member States to submit national maritime spatial plans to the European Commission by 31 March 2021 . These plans will be subject to a strategic environmental assessment under Directive 2001/42/EC (‘SEA Directive’) and to additional assessments as required by the Habitats and Birds Directives in order to ensure the protection of Natura 2000 sites and protected species . These procedures should ensure that potential negative impacts on the natural environment are avoided and reduced at a very early stage in the planning process. A chief challenge is therefore to integrate offshore renewable energy development objectives when developing Member States’ national maritime spatial plans based on their national energy and climate plans. This would signal to business and investors the governments’ intentions with regard to the future development of the renewable offshore sector, helping both the private and the public sector to plan ahead. In this context, safety and security are of primary importance in the maritime environment. Areas with the highest potential for offshore renewable energy are also the most exposed to risks of collisions with vessels, fishing gears, military activities, or dumped ammunitions and chemicals . A common strategic approach of Member States to risks at sea-basins level would benefit all maritime activities, and especially the offshore renewable energy sector with its high demand for new accessible sites. In addition, robust maritime spatial planning can also result in the proper protection of vulnerable marine ecosystems, in line with the obligations to reach good environmental status enshrined in the Marine Strategy Framework Directive , notably in view of the update of their programs of marine measures due in 2022 . The EU’s biodiversity strategy calls for the expansion and the effective management of the EU’s network of protected areas, aiming to extend the area from 11% to 30%, and to strictly protect one third of it (up from 1% today). To ensure the success of large-scale offshore renewable energy planning and deployment, it will be necessary to boost regional cooperation, also through the EU macro-regional strategies cooperation frameworks and the Interreg funding programmes Both the Maritime Spatial Planning Directive and the Marine Strategy Framework Directive require Member States to work together across borders, at sea-basin level. It is for Member States to decide whether, where and to what extent to expand offshore renewable energies in their exclusive economic zone but some of the problems of identifying the best sites and coexistence with other uses can be best overcome by addressing them at regional level. The European Commission will therefore continue working closely with Member States to support the preparation and implementation of national maritime spatial plans and marine strategies in a coordinated manner, factoring in regional considerations. Sea basin strategies and plans , as well as regional sea conventions can help harmonise and coordinate the development of offshore renewable energy between Member States. Regional seas conventions aim to protect the marine environment of particular marine regions. They can be a forum to share knowledge and to take legally binding decisions. It is essential to strengthen sea basin cooperation and coordination with other regional fora dedicated to renewable energy and maritime planning. Public consultation is an integral part of environmental and socio-economic assessments and of maritime spatial planning processes. Early involvement of all groups concerned is crucial to allow for the timely deployment of new capacity. Regional or national authorities have a legal obligation and a responsibility to proactively inform them about projects, rules and potential for the development of multi-uses of the maritime space. The Commission will further analyse the interactions between offshore renewable energy and other activities at sea, such as fisheries, aquaculture, shipping and tourism and strongly encourages this dialogue with the communities that are most concerned. At European national, regional and local levels, offshore renewable developers, other users of the sea, social partners, NGOs and public authorities in coastal areas should engage in a long-term strategic discussion on reaching shared goals. Lastly, offshore renewable energy will only be sustainable if it does not have adverse impacts on the environment as well as on the economic, social and territorial cohesion. Although current evidence suggests that this is possible, the situation must be monitored and our scientific knowledge updated as capacity is scaled up and new technologies are developed. Therefore we need greater and more systematic in-depth analyses and data exchange , using the best available modelling tools, to monitor potential cumulative impacts on the marine environment and the interaction between offshore renewable energy and other activities at sea such as fisheries and aquaculture. The Commission invites Member State developers and stakeholders to improve the quality and use of the Copernicus Marine Environment Monitoring Service and the European Marine Observation and Data Network (EMODnet). As open data platforms, these services provide highly valuable information to sea users, notably offshore renewable energy developers. Moreover, competent authorities should provide operators with binding provisions to monitor possible impacts on the marine environment, and this data should be made public and easily available. As a next step, t he data must be analysed and evaluated in order to provide usable findings and support policy decision . To facilitate dialogue on the environmental, economic and social sustainability of offshore renewable energy, the Commission is ready to facilitate and promote a ‘community of practice’ where all stakeholders, industry, social partners, NGOs and scientists can exchange views, share experience and work on joint projects. Key actions The Commission will facilitate cross-border cooperation and encourage Member States to integrate objectives of offshore renewable energy development in their national maritime spatial plans, in line with national energy and climate plans - NECPs (March 2021). The Commission will report on the implementation of the MSP Directive reflecting the long-term development of offshore renewable (2022). The Commission will develop with Member States and regional organisations a common approach and pilot projects on MSP at sea-basin level looking at risks at sea, the compatibility with nature protection and restoration (2021-2025). The Commission presents today a guidance document on wind energy development and EU nature legislation . The Commission will promote in 2021 a dialogue on offshore renewable between public authorities, stakeholders and scientists in the form of a community of practice. (2021). The Commission will support multi-use projects with Member States and regional organisations (2021-2025). The Commission and the European Defence Agency will set up a joint action to identify barriers for offshore renewable energy developments in areas reserved for defence activities and improve co-existence. A new approach to offshore renewable energy and grid infrastructure The spatial planning of offshore renewable energy is closely linked with offshore and onshore grid development. This section presents different stages in offshore grid development, and what measures would support the infrastructure needed to make large-scale offshore renewable energy a reality. Most existing offshore wind farms have been deployed as national projects connected directly to the shore via radial links (figure 1) . This way of developing offshore renewable energy is expected to continue, in particular in areas where offshore development is only taking off. In parallel, the national grid transmission system operators (TSOs) are also expected to continue to build cross-border interconnectors for electricity trading and security of supply. Figure 1 Offshore windfarms connected radially to the shore and separate interconnector In order to step up offshore renewable energy deployment in a cost efficient and sustainable way, a more rational grid planning and the development of a meshed grid is key. In this context, the concept of so-called hybrid projects has been given considerable attention over the last years. A hybrid project can be set up in different ways, including energy islands and hubs. As an example of a hybrid project (figure 2) the offshore wind production is directly connected to a cross-border interconnector . Figure 2 Example of a hybrid project, the tie-in model The main difference between the grid connected radially and a hybrid projects is that the grid has a dual functionality combining electricity interconnection between two or more Member States, and transportation of offshore renewable energy, to its sites of consumption. A share of the future offshore grid will ideally be built around hybrid projects, in cases where they can reduce costs and use of maritime space. Offshore hybrid projects bring together offshore energy generation and transmission in a cross-border setting, yielding significant savings in terms of costs and space use compared to the current approach relying on radial connections and separately develop cross-border electricity interconnectors for trade, without connecting offshore generation. Hybrid projects will form an intermediate step between smaller-scale national projects and a fully meshed, offshore energy system and grid. In this context, the interoperability of the various national off-shore systems is necessary. To achieve a significant scale-up of offshore renewable energy, the development and planning for an offshore grid needs to go beyond national borders and cover the whole sea basin and should increasingly consider the possibility of multi-functionality, in the form of hybrid projects or at later stage a more meshed grid. Therefore, as a first step, Member States need to take a coordinated approach and make a long-term commitment to offshore renewable energy development. They should together set ambitious targets for offshore renewables in each sea basin, while taking into account environmental protection, socio-economic impacts and maritime spatial planning. These targets could translate into a memorandum of understanding or an intergovernmental agreement between the relevant Member States, taking into account the specificities of the sea basin concerned. The Commission is ready to facilitate the coordination process to reach an agreement on such a long-term commitment, by bringing the concerned Member States together, and providing practical assistance (e.g. in the form of a template), in order to set a clear direction, taking into account the regional cooperation related provisions under the Regulation on the Governance of the Energy Union and Climate Action . These commitments should be reflected in the updated National Energy and Climate Plans in 2023-2024. The next step would be to take these ambitious targets into account in an integrated regional grid planning and development. A l ack of offshore grids or the risk of delay in grid development can be major barriers to swift deployment. Offshore hydrogen production and hydrogen pipelines are another option to deliver offshore energy on-shore, and should be considered in electricity and gas grid planning. T he grid itself will need to be capable of efficiently integrating the expected high generation capacities, while minimising the use of maritime space . For an investor to make a decision to invest in offshore renewable generation, it is crucial to have a clear understanding of the timeframe and plans for offshore and onshore grid infrastructure development. Grid development has longer lead times (typically 10 years or more) than offshore power generation, highlighting the need for forward-looking grid investment. Furthermore permitting processes in the Member States should be streamlined wherever possible to avoid unnecessary delays. Grid planning should also factor in onshore needs to link offshore energy to hydrogen production, etc. The commitments of the Member States will reduce the TSOs’ risk of developing stranded assets offshore. Achieving this will require greater coordination among Member States TSOs and national regulatory authorities in the same sea basin on planning the grid infrastructure . The current legislative framework, such as the Regulation on the Governance of the Energy Union and Climate Action and the MSP Directive, sea-basin strategies and conventions, already provide scope for better regional cooperation to meet the need to better align regional planning. The regional cooperation framework set up under the TEN-E Regulation to identify projects of common interest is also a good model to build upon. In the short term, it would appear necessary to set up more structured cooperation between the Member States, TSOs and regulators to formulate more integrated and optimised regional offshore grid planning, taking into account maritime spatial plans. At a later stage, offshore grid planning could eventually become a task with a stronger role carried out by regional coordination centres , which will enter into operation in 2022, to complement the role of national TSOs in carrying out tasks of regional relevance . In the long term, structural cooperation could be further enhanced by establishing regional offshore independent system operators to operate and develop increasingly meshed offshore grids. In order for the Member States to jointly commit to deploying offshore renewables and to developing the related infrastructure, more clarity is needed on the distribution of costs and benefits , both amongst the Member States concerned, and between the generation assets and the transmission projects. Therefore, there is a need to develop a robust methodology for allocating costs according to where the benefits accrue. Facilitating cost sharing among Member States, TSOs, and offshore wind farm developers would create the necessary pre-condition to achieve the integrated vision at sea-basin level. To prepare for higher future volumes of offshore energy and more innovative and forward-looking grid solutions, including hydrogen infrastructure, the regulatory framework should enable anticipatory investments , for instance to develop offshore grids with a larger capacity than initially needed, or grids supplied with technological features above what is needed in the short term. Key actions The Commission will draw up a framework for the Member States to formulate a joint long-term commitment for the deployment of offshore renewable energy per sea basin up to 2050 (2021). The Commission will propose a framework under the revised TEN-E Regulation for long-term offshore grid planning by the TSOs, involving regulators and the Member States in each sea basin, including for hybrid projects (December 2020). Within their respective remits, the Commission, Member States and regulators will develop a framework to enable TSOs to make anticipatory investments in offshore grids to prepare for future upscaling and development (2021 onwards). The Commission will publish EU guidance on how to coordinate the sharing of costs and benefits across borders for energy transmission projects combined with the development of energy generation projects (by 2023). A clearer EU regulatory framework for offshore renewable energy During the transition to a more meshed offshore energy system, networks will become more integrated over time and the projects more complex. At this time of innovation and change, a predictable long-term legal framework is key to providing certainty to all bodies involved and to mobilising investor financing. A well-regulated energy market should provide the right investment signals . The Electricity Regulation provides rules on integrating large-scale renewable projects into the energy system and electricity market. For national offshore renewable projects, the market rules to a large extent reflect the onshore market design of the integrated electricity market. However, although national projects will continue to constitute a large share of offshore projects, more complex, cross-border offshore renewable projects are expected to become increasingly important in most sea basins in Europe in the future. Innovative projects, such as energy islands or hybrid projects and off-shore hydrogen production , face specific challenges and the current regulatory framework was not developed with such projects in mind. Clarification of the electricity market rules is therefore needed and provided in the Staff Working Document accompanying this strategy. Hybrid projects can today be designed in a way that is compatible with current EU legislation and beneficial for society. Based on consultations and studies , establishing an offshore bidding zone for a hybrid project can be done in a way that is compatible with the electricity market rules and can be a well suited option for a large scale-up of offshore renewables, as it ensures that renewable energy can be fully integrated into the market by simultaneously integrating renewable energy and using cross-border interconnections for trade. This approach ensures that renewable electricity can flow to where it is needed, becoming part of the electricity schedules and supporting regional security of supply. It also reduces the need for costly after-market corrective action by TSOs. Furthermore, it provides strong price signals to encourage the development of offshore demand, such as green hydrogen from electrolysis. Nevertheless, in this configuration, producers of offshore renewable energy are likely to receive the lower electricity market price from the markets to which they are connected to secure dispatch. Depending on the topology of the projects, this effect on revenue is expected to be limited to around 1% for over half of future hybrid projects. Yet, for some projects, it can be as much as 11%. For projects with significantly lower electricity market revenue, this occurs as congestion in the grid makes the congestion income earned by TSOs proportionately higher. This redistribution effect needs to be addressed to align incentives and to enable hybrid projects to come forward by allowing the total value of the project to be captured. One way to align the incentives could be to allow Member States to use congestion income for the reallocation to producers active in an offshore bidding zone to ensure that hybrid projects are attractive to renewable energy investors. Until this becomes available under EU legislation, any incentive or support schemes should take the redistribution effect into account ensuring that there is no delay to the rollout of hybrid projects . Based on application of the market guidance provided in the accompanying staff working document , the Commission will assess how the existing electricity market framework supports offshore renewable energy development and will examine whether and under which form more specific and targeted rules are needed. Another issue to address is the practical, physical challenge of connecting projects to several markets with different connection rules. Although there are rules at EU level on connecting to the network, they have not been developed with offshore grids in mind. Therefore, a common approach to grid connection requirements for high-voltage direct current (HVDC) grids should be developed, based on experience in the North Sea basin. Bringing more clarity to the regulatory framework can also provide more visibility and predictability of expected revenue streams. One of the main objectives of the recently adopted electricity market design is to make the market fit for renewables. Therefore renewables developers should view wholesale electricity prices as an important component of their revenue. Although investors should bear market risk , part of the risk and insufficient revenue from market prices can be compensated through support schemes, in line with State aid rules, to ensure that offshore renewable energy projects are scaled up as necessary. Given the zero marginal cost of offshore renewables generation, wholesale electricity prices currently tend to be low in Member States with a high penetration of renewable energy generation. To date, national support measures with competitive tenders in combination with deployment objectives have played an important role in developing and upscaling renewable energy technologies and the associated cost reductions. A combination of an efficient market framework, and some form of revenue stabilisation system (de-risking, guarantees and power purchase agreements) may be required for the envisaged upscale of mature offshore renewable energy technologies. To facilitate this, the Commission will foster best practices and exchanges on different auction designs. In addition, dedicated support will continue to be needed for emerging offshore renewable technologies, such as tidal, wave and floating offshore wind and solar in order to move from the pilot and demonstration phase by focusing action on the technological solutions that best reconcile the EU’s economic and environmental goals. The current rules under the Renewable Energy Directive and the State aid guidelines on energy and environmental protection favour a technology-neutral approach for renewables support, while recognising that technology-specific auctions can be justified notably in particular circumstances for new and innovative technologies. In the last years, these rules have been instrumental for the development of notably off-shore wind and will continue being important for the development of less mature technologies. The Commission will ensure that the forthcoming revision of the State aid rules and the Renewable Energy Directive provide a fully updated and fit-for-purpose enabling framework to cost-effectively deploy clean energy, including renewable offshore energy. Over the coming years, the range of cooperation mechanisms available under the Renewable Energy Directive (RED II) is promising as regards achieving a higher share of cross-border projects in the form of joint and hybrid projects. Cooperation mechanisms that also provide for statistical transfers or joint projects could provide landlocked Member States with an opportunity to support investment in offshore renewable energy. The Commission believes that clear guidance on the issue of proper cost-benefit sharing between stakeholders ( including basic cooperation setup, cost-benefit sharing and a cooperation agreement), is key to ensure that the Member States involved draw a net benefit from acting jointly. Key actions The Commission clarifies the regulatory framework, in particular on offshore bidding zones for hybrid projects, in the market guidance staff working document accompanying this strategy; The Commission will propose amending legislation on the allowed use of congestion income to provide an option for Member States to give a more flexible allocation of congestion income with regard to offshore hybrid projects (2022); The Commission will task the Electricity Stakeholder Committee to prepare amendments to the Grid Connection Network codes for offshore high-voltage direct current grids (2021); The Commission will ensure that the revision of the State aid guidelines on energy and environmental protection provides a fully updated and fit-for-purpose enabling framework to cost-effectively deploy clean energy, including renewable offshore energy (by end 2021). The Commission will propose a guidance on cost-benefit sharing for cross border projects (2021). Mobilising private-sector investment in offshore renewables: the role of EU funds The investment needs for the large-scale deployment of offshore renewable energy technologies by 2050 are estimated to be almost EUR 800 billion, around two thirds to fund the associated grid infrastructure and a third for offshore generation . This means that a significantly larger amount of capital will have to be channelled to this sector than has been so far. Annual investment in onshore and offshore grids in Europe over the decade to 2020 have amounted to around EUR 30 billion but need to increase to above EUR 60 billion in the coming decade, and then increase further after 2030 . Private capital is expected to provide the bulk of this investment. The EU sustainable finance taxonomy will guide investment in these activities in line with our long-term ambitions. However, efficient and well-targeted use of EU support will also play a strategic catalytic role. Grid development is a precondition in every sea basin to enable the energy generated offshore to reach customers. For mature offshore energy technologies, such support can help mitigate market failure, for instance by addressing the risk of launching more projects and of a larger size, or help reduce capital costs, usually very high in these type of projects. For less mature technologies, or projects still at an early stage, EU public funding will be crucial for market creation, by bringing on board more private actors, improving competitiveness, reducing uncertainties, bringing down costs and accelerating progress on early deployment and commercialisation. The new InvestEU programme can provide support and guarantees for emerging technologies to accelerate private investment through its different windows, for example supporting research and innovation, infrastructure development and strategic industries. As capital costs make up a significant share of total investment costs for new offshore projects, de-risking and reducing the cost of capital can have an important positive effect for mobilising private capital and incentivising new investment. Lending by the European Investment Bank (EIB) can play a crucial role alongside private investment in offshore renewable energy. Furthermore, the released funds from the cancelled projects of the NER 300 first call will be reinvested through existing financial instruments. This allows to leverage additional private investments in low-carbon innovation, including in offshore renewable energy. In the context of the NextGenerationEU recovery plan, the Recovery and Resilience Facility (RRF) of EUR 672.5 billion channels 37% to the green transition and thus, could support reforms and investments in offshore renewable energy under the ‘Power up’ flagship initiative. Funding under the Recovery and Resilience Facility will need to be committed by end of 2023 It is therefore crucial for the Member States to be able to present a pipeline of mature projects , in close cooperation with companies already preparing to invest. The Commission stands ready to provide technical expertise and capacity building to the Member States through the Technical Support Instrument and to project promoters under the InvestEU Advisory Hub. Moreover, funding under the RRF can support offshore renewable energy also in terms of investments in the upgrading port infrastructures as well as grid connections. It can also support associated reforms needed to facilitate the deployment of offshore renewable energy and integration to energy systems (e.g. through streamlined permitting procedures, grids and maritime spatial planning and offshore renewable energy auctions). EU instruments can also help mobilizing much needed funding to promote cross-border renewable energy solutions and joint projects. The Connecting Europe Facility (CEF), with its new facility for cross-border renewables generation, provides incentives for cooperation in the field of renewable energy. It can be used to map potential offshore development sites, fund the necessary studies and exceptionally to fund construction works, for projects between two or more Member States. An example could be the joint development of a floating wind farm to support European technology leadership. The CEF infrastructure facility has already funded offshore energy projects, such as the North Sea Wind Power Hub project, and could in the future focus more on cross-border offshore grid infrastructure development, including hybrid and meshed projects. Furthermore, the renewable energy financing mechanism, operational on 1 January 2021, can offer ways of sharing the benefits of offshore energy projects with Member States that do not have a coastline. All Member States, including landlocked Member States, can make financial contributions to the mechanism, setting out their preference for the type of projects and technology they would like to support, including offshore projects. These Member States will in turn receive statistical benefits from the renewable energy produced by the projects and would practically share the renewable energy potential of the Member States that host the project. This mechanism can provide support for a wide range of projects, from small-scale installations and innovative technologies (such as floating offshore wind parks) to large-scale, cross-border and hybrid projects. It can include grants for the renewable generation component of projects focused on generating renewable fuel from ‘Power-to-X’, projects on energy production and storage, and projects that receive other forms of support for infrastructure or grid connection. The Commission plans to launch the first EU-wide tender for projects in 2021. Horizon Europe and the Innovation Fund will provide support for research, innovation and demonstration projects underpinning the future development and deployment of innovative offshore energy technologies in Europe. In particular, under Horizon Europe, it will be possible to support the development and testing of new and innovative offshore renewable energy technologies, components and solutions . The Innovation Fund can support the demonstration of innovative clean technologies at commercial scale, such as ocean energy, new floating offshore wind technologies or projects to couple offshore wind parks with battery storage or hydrogen production. Support could be combined with InvestEU or CEF funding to increase the viability of such innovative projects and to finance adjacent infrastructure. Member States eligible for the Modernisation Fund can make use of its resources to develop their offshore renewable energy industry. Key actions The Commission will encourage Member States to include reforms and investments related to renewables deployment, including offshore, in their national recovery and resilience plans, under the ‘Power up’ flagship of the Recovery and Resilience Facility (2020-2021). The Commission will facilitate the development of cross-border cooperation projects, including interconnections, under the new Connecting Europe Facility and under the renewable energy financing mechanism, including through a blending facility within InvestEU (as of 2021); The Commission, the EIB and other financial institutions will work together to support strategic investment in offshore energy through InvestEU, including for higher risk investments that advance EU technological leadership (as of 2021). 4.5 Focusing research and innovation on supporting offshore projects Boosting research and innovation is an important precondition for the large-scale deployment of offshore renewable energy. Currently, investments in clean energy R&I mainly come from the private sector. In recent years, the EU has invested an average of nearly EUR 20 billion a year in clean energy , with business contributing an estimated 77%, national governments 17% and EU funds 6%. For wind energy, the private sector plays even bigger role, providing around 90% of the EU’s R&I funding in onshore and offshore wind . R&I investments in wind energy in Europe are highly concentrated in Germany, Denmark and Spain . Public R&D&I investments in the wind energy value chain have played an important role in enabling the sector to develop, scale up and move to deployment. R&D has grown from EUR 133 million in 2009 to EUR 186 million in 2018 . Over the last 10 years, EU R&I programmes granted about EUR 496 million to offshore wind, putting the strongest emphasis on offshore technology followed by floating offshore wind, new materials and components, and maintenance and monitoring . Current R &I priorities in offshore wind revolve mainly around wind turbine design, infrastructure development, circular advanced materials and digitalisation. Other recent innovations target the logistics/supply chain, e.g. developing wind turbine gearboxes compact enough to fit into a standard shipping container and applying circular economy approaches to the life cycle of installations . Harmonising technical standards can help achieve scale and efficiency in this regard . Further innovations and trends that are expected to increase the most over the next 10 years include superconducting generators, advanced tower materials and the added value of offshore wind energy. As offshore wind energy is by now a mature technology, future R&I should focus on the optimisation of existing manufacturing processes in sectors such as large-scale blade production. Floating applications seem to become a viable option for EU countries and regions with deeper seas in the Atlantic, the Mediterranean and the Black Sea : the technology for floating offshore wind in deep waters and harsh environments further away from shore is progressing steadily towards commercial viability , with different prototypes and small-scale projects already operating, continuing to create business opportunities for EU operators. Between 2007 and 2019, total R&D expenditure in Europe on ocean wave and tidal energy amounted to EUR 3.84 billion, most of it (EUR 2.74 billion) from private-sector sources . Over the same period, national R&D programmes contributed EUR 463 million to develop wave and tidal energy and EU funding contributed EUR 493 million. EU support can be key to incentivise further national-level public and private-sector funding to de-risk ocean energy investment, to promote further testing and to reduce the costs and bridge the gap between demonstration and deployment. On average, EUR 1 billion of public funding (EU and national) leveraged EUR 2.9 billion of private-sector investment over this period. Tidal technologies can be considered as being at the pre-commercial stage and most wave energy technologies are still at the R&D stage. Floating PV has experienced industrial-scale deployment in natural and artificial inland waterbodies and may have promising potential in coastal and near-shore areas. Algae are also a promising source of sustainable biofuels that merit further R&I. The increasing amount of energy generated offshore by these offshore technologies must also be supported by further development of innovative infrastructure and grid technologies . R&I should therefore support new approaches to connect these infrastructures in a meshed grid, taking into account efficiency increases by reducing losses. For long distance transmission of the electric power generated, high-voltage direct current (HVDC) is an efficient and economical alternative to alternate-current transmission. The latest HVDC technologies can interconnect windfarms and grids to dispatch the offshore energy generated to the right market, with the necessary grid security and resilience requisites. However, deployment at large-scale is not straightforward due to the high cost, different configuration testing and validation among different operators, and interoperability issues among different vendors’ converters. Therefore, by providing support under Horizon Europe for the design and test phase of HDVC systems, the Commission will steer towards the installation of the first multi-vendor multi-terminal HVDC system in Europe by 2030. It will be important to facilitate the testing of new technologies for future offshore grids, flexibility, storage (Power-to-X), batteries and digitalisation for the effective integration of offshore wind farms into the energy system, and to develop enablers and carriers such as hydrogen and ammonia. In the medium to longer term, on-site conversion of renewable electricity into hydrogen and its shipping or on-site fuelling will become relevant. R&I support provided for under the batteries action plan, the hydrogen strategy and the related alliances are therefore also key in this regard. Research on the environmental impacts of offshore technologies is also needed, to fill data and information gaps. Improving knowledge and modelling capacities will facilitate both the identification of future areas for deployment and the consenting process. Future action must address these R&I challenges and also the opportunities inherent in developing and deploying offshore energy. They include infrastructure integration, circularity by design, critical raw material substitution, reducing the environmental impacts of offshore technologies, and skills and job creation. The Commission will explore how technology development in offshore renewable energy generation and infrastructure can be supported and embedded sustainably, including through the Research Mission on Healthy Oceans, Seas, Coastal and Inland Waters. Key actions: Under the first work programme of Horizon Europe for 2021 and 2022, the Commission proposes to : support cooperation between TSOs, manufacturers and offshore wind developers to start a large-scale HVDC-grid demonstration project in 2022; develop new wind, ocean energy and solar floating technology designs, for example through Horizon Europe improve industrial efficiency across the value chain of offshore wind energy, involving digital technologies using data-driven approaches and Internet of Things devices systematically integrate the principle of ‘circularity by design’ into renewables research & innovation. The Commission will review SET Plan targets on ocean energy and offshore wind and the implementation agendas, and launch an additional SET Plan group on HVDC; The Commission will study how technology development in offshore energy generation and infrastructure can be embedded sustainably in socioeconomic ecosystems and the marine environment, for example by researching cumulative impacts and social awareness. The Commission will work with Member States and regions, including islands, to make use of available funds in a coordinated manner for ocean energy technologies in order to achieve a total capacity of 100MW across the EU by 2025 and around 1 GW by 2030. 4.6 A stronger supply and value chain across Europe To achieve the upscaling of capacity to reach 300-40 GW of offshore renewable energy, with maximum benefits for the EU economy, the offshore renewable energy supply chain must be able to ramp up its capacity and sustain higher installation rates. Corrosion resistant materials, wind and ocean turbine manufacturers, tower, foundation, floating devices and cable suppliers will all need investments to expand their production. Some ports will need upgrading and new vessels must be built and put into operation. For example, only a few European seaports are currently suitable for offshore energy assembly, manufacturing and servicing. According to industry estimates, overall investment of around EUR 0.5 to 1 billion is needed to upgrade port infrastructure and vessels. Hundreds of component suppliers, many of which are SMEs, will also need to upgrade. Policies on the demand side , such as long-term planning, regional cooperation and a clear regulatory framework can provide signals and indicate the future volume estimates that industry and investors need to make anticipatory investments and further industrialise their manufacturing capacity . At the same time, supply-side policies may also be needed. The European offshore renewable energy supply chain is dynamic and highly competitive, but it will face a challenge in scaling up and maintaining its excellence in a context of increasing competition on global markets. In the communication entitled ‘A new industrial strategy for Europe’ , the Commission highlighted the need for a more strategic approach to renewable energy industries and the supply chains underpinning them, to maintain Europe’s global leadership and excellence. Thus, the Commission will enhance the Clean Energy Industrial Forum on Renewables , established by the ‘Clean energy for all Europeans’ package, to bring together industry leaders, industrial clusters, companies and service providers, TSOs, investors, the civil society, the research community and expand it to include national and regional authorities . The Forum would assist in the competitiveness assessment of the industry and help identify critical supply chain segments and associated investments that need to be scaled up to ensure that EU renewables deployment targets can be met. Within the Forum, a dedicated working group will be set up on offshore renewable energy to identify and propose solutions to barriers to the rapid scale up of a pan-European offshore renewable energy supply chain, to facilitate cooperation and to pool expertise between offshore energy technologies and across the different renewable energy supply chains, in compliance with competition rules. The Offshore Renewable Energy Working Group will help track progress and advance work on the action points in this strategy. Given the growing trend to develop renewable energy installations in their portfolios, the traditional oil and gas offshore industry could be interested in joining the platform, bringing in knowledge, skills and installations. The skills challenge A large-scale increase in the deployment of offshore renewable energy and the related value chain should benefit a large number of regions and territories. It may provide an opportunity for the regions most affected by the transition to a climate-neutral economy to diversify their economies, ranging from carbon-intensive and coal regions, regions where gas and oil offshore industry needs to reconvert, to peripheral and outermost regions . It could offer alternative high quality employment opportunities to skilled workers affected by the transition. Maintaining offshore energy infrastructure could also have balancing economic effects in locations with highly seasonal industries (tourism, fishing, etc.) by providing a stable and predictable work stream for local workers and for SMEs all year round. Reaching this potential means overcoming a number of challenges in terms of the labour force, its skills, including information and communication technology literacy, and having these skills available in the right locations. The sector already has difficulties recruiting and training workers with the right skills. 17-32% of companies are experiencing skills gaps, and in technical occupations, 9-30% are experiencing skills shortages. Moving forward, Member States will need to support actions under the “European Skills Agenda for sustainable competitiveness, social fairness and resilience” and design and shape more education and training schemes targeting the offshore renewable energy sector in line with their expected development targets . In 2019, only 12 EU countries have such programmes in place , which lack even in some countries with significant offshore industry potential. Job creation is expected to be significant, particularly for researchers, engineers, scientists and engineering technicians. Member States can use the Cohesion Policy Funds, European Social Fund Plus and the Just Transition Mechanism to fund such programmes. Technical and academic educational programmes in Member States should factor in the increasing needs by 2050 to attract young workers with the right profiles to jobs in offshore renewable energy. Centres of Vocational Excellence can help meet the need for reskilling by bringing together a wide range of local partners, such as vocational education and training providers (at both secondary and tertiary levels), employers, research centres, development agencies, and employment services, to develop skills ecosystems. A circular economy approach Decommissioning, reusing and recycling wind turbine components, in particular blades made of composite material, is another challenge to address. Research on recyclability and the impact on design is still rather fragmented and often based on niche, non-generic applications. It is necessary to integrate the principle of ‘circularity by design’ into renewables research & innovation more systematically. This will mean improving existing technologies (and developing new technologies), bearing in mind both production process efficiency and the longer life-time of installations and the ‘end of life’ of components. This will increase the value retention of products and services in the renewable energy manufacturing industry and reduce pressure on natural resources. A thorough assessment of the materials used for offshore renewable technologies is needed. This should cover not only cost and toxicity aspects but also issues such as material reuse and recyclability, sourcing constraints, and increased security of supply of critical materials. Reusing and recycling practices associated with onshore wind turbines should be explored, as they will need to be decommissioned in the near future. The EU renewable offshore value chain is underpinned by a global supply chain , relying on imported raw materials and components for production (rare earth for permanent magnets, steel and composite materials). As demand for those materials is projected to increase (for instance, rare earths used in permanent magnets could increase tenfold by 2050 ) it is necessary to focus on how to ensure undistorted supply, reduce dependency and shorten supply chains. The new European Raw Materials Alliance should help increase supply chain resilience. Improving the circularity of the full supply chain will play an important role in mitigating increased dependencies. EU industry and global markets The EU offshore renewable energy industry is highly competitive on the global market and has a strong export capacity, with China and India being the main global competitors. Between 2009 and 2018, the EU trade balance remained positive and it continues to increase. In 2018, EU companies accounted for 47% of global exports. Eight out of ten global exporters are EU countries. The global market thus represents a significant commercial opportunity for EU industries. In Asia, offshore wind capacity is expected to reach around 95 GW by 2030 (out of a projected global capacity of almost 233 GW by 2030) . Nearly half of global offshore wind investment in 2018 was made in China . The global market for new technologies such as floating wind, and ocean energy in the future, can also provide promising new outlets for EU industry. International partnerships Through Green Deal diplomacy, the EU is actively engaged with its international partners to help create a favourable environment to develop offshore renewable energy, including in low-income countries and emerging markets. This support could cover the regulatory framework, technical standards, local/national trade associations, capacity building for connection and grid management, and professional training as well as de-risking investments with guarantees such as the European Guarantee for Renewable Energy under the European Fund for Sustainable Development (EFSD) . The EU and its partner countries are also committed to achieve the Sustainable Development Goals (SDGs), including SDG7, and are therefore supporting the deployment of affordable and renewable energy across the globe. In line with the EU policy objectives to support the clean energy system transition in its partner countries, offshore renewable energy will play an important role. This may turn into a win-win situation for both the EU offshore renewable energy industry which could enter into new important markets but also for partner countries which would see the share of their renewable energy grow and increase their knowledge and capacity in this sector. The EU is ready and willing to share its industry-leading experience and to cooperate with third countries in different forms. This can include exchanging best practices and regulatory approaches and developing joint projects with neighbouring countries, depending on the level of alignment of the regulatory frameworks and on coherence with EU policy priorities in terms of environmental and other standards. Member States and industry should be actively engaged in promoting EU standards at bilateral and international level, which includes active engagement in international standard-setting bodies. As a technology developer (including for grid technology), the EU must take a more resolute approach to promoting its interests through trade policy. Increasingly, some markets are imposing local content requirements or adopting other discriminatory or otherwise trade restrictive measures in order to promote domestic industries. The Commission will take an active role in promoting regulatory convergence and the dissemination of international standards, while opposing the unjustified introduction of local content requirements and other trade barriers in third countries. Free trade agreements and international collaboration should strive for undistorted trade and investment and improve market access, but also factor in the need for the convergence of norms and standards, flexible electricity markets and fair grid access in third countries. In the case of market access barriers, the Commission will enforce the EU rights under international trade agreements by making full use of legal remedies at its disposal, including multilateral and bilateral dispute settlement mechanisms. Key actions The Commission and ENTSO-E will promote standardisation and interoperability among converters of different manufacturers (to be operational by 2028); The Commission, Member States and industry will jointly work to promote EU standards internationally; The Commission will enhance the Clean Energy Industrial Forum on Renewables to foster the development of the renewables value chain, and will set up within the Forum a dedicated working group on offshore renewable energy (2021); The Commission will encourage Member States and regions to use the 2021-2027 Cohesion Policy Funds, including the European Social Fund Plus, as well as the Just Transition Mechanism where relevant, to support investment in renewable offshore energy to boost economic diversification, create new jobs and roll out reskilling/upskilling schemes; The Commission will support competent national and regional authorities in creating and delivering specific education and training programmes, including at technical and tertiary levels, to develop a skill pool in offshore energy and to attract young workers with the right profiles and re/upskilled workers to offshore renewable energy jobs , also through actions under the Skills Agenda. The Commission will promote market access in third countries, including by addressing barriers affecting offshore renewable projects and making full use of legal remedies. The Commission will facilitate the development of new markets for offshore renewables and strengthening existing ones through exchanging on policy frameworks standards and sector developments in the EU’s energy dialogues with partner countries (on-going); The Commission will carry out an analysis of costs and impacts of the decommissioning of offshore installations, with a view to assessing whether, both for the dismantling of the existing installations and for future decommissioning activities, EU-wide legal requirements are needed to minimise environmental, safety, economic impacts. Conclusion s Offshore renewable energy is one of the most promising routes to increase future power generation in the coming years in a way that meets Europe’s decarbonisation objectives and expected rise in electricity demand in an affordable manner. Europe’s oceans and sea basins hold a vast potential, which can be harnessed in a sustainable and environmentally sound way, complementing other economic and social activities. This Strategy sets out the scaling up of offshore renewable energy and its use as an EU priority. Offshore renewable energy potential is present, in different forms, in all European oceans and sea basins, including islands and outermost regions. Its development would have positive industrial, economic and social impacts spread across the EU and its regions. For offshore wind fixed-bottom and floating installations, the challenge is to create the optimum environment to maintain and accelerate the momentum created in the North Sea, extending best practice and experience to other sea basins, starting from the Baltic Sea, and supporting global expansion. For other technologies, the challenge is to mobilise sufficient and well-targeted funding for research and demonstration, to bring down costs and to bring these technologies to market in time to make a difference. Making a success of offshore renewable energy can yield great benefits for Europe, it can ensure the EU delivers a sustainable energy transition, and bring the Member States on a realistic path to zero pollution and climate neutrality by 2050. It can also make a major contribution to the post COVID-19 recovery, as a sector where Europe’s industry has world leadership and which is forecast to grow exponentially in the coming decades. Achieving the scale up proposed by this strategy will require the collaboration of all parties concerned: Member States, regions, EU citizens, social partners, NGOs and all sea users, notably the offshore renewables industry and the fisheries and aquaculture sectors. In this spirit, the Commission will organise in 2021 a High Level European Offshore Renewable Conference, bringing together members of the existing regional cooperation formats, to promote exchange of best practices and discuss common challenges. The Commission invites the EU institutions and all stakeholders to discuss the policy action proposed in this strategy and to join forces in taking this action forward without delay. Avamere taastuvenergia kliimaneutraalsuse saavutamiseks Euroopas Maailma esimene avameretuulepark rajati 1991. aastal Taani lõunaranniku lähedale Vindebysse. Sel ajal uskusid vähesed, et tegemist on millegi enamaga kui üksnes näidisprojektiga . 30 aastat hiljem on avamere tuuleenergia tehnoloogia välja arendatud ja laialdaselt kasutusel ning tagab energiavarustuse miljonitele inimestele kogu maailmas. Uute rajatiste kasutustegur on suur ja viimase kümne aasta jooksul on kulud pidevalt vähenenud. Nüüd toodetakse avamere tuuleenergiast saastevaba elektrit ning see tehnoloogia konkureerib fossiilkütustel põhineva tehnoloogiaga ja on sellest mõnikord odavamgi. Euroopa on selles tehnoloogias ja tööstussektoris vaieldamatult juhtpositsioonil: Euroopa laborid ja tööstusettevõtted arendavad kiiresti mitmesuguseid muid tehnoloogialahendusi, et kasutada merede võimsust taastuvenergia tootmiseks – alates avamerel asuvast ujuvvundamendil tuuleenergiatehnoloogiast kuni ookeanienergiatehnoloogia lahendusteni, näiteks laine- ja tõusu-mõõnaenergiarajatisteni, ujuvate päikeseenergiarajatisteni ja vetikatest biokütuste tootmiseni. Euroopa eelis avamere taastuvenergia valdkonnas saab tugineda tohutule potentsiaalile, mida pakuvad Euroopa Liidu territooriumile jäävad veed alates Põhjamerest ja Läänemerest Vahemereni, Atlandi ookeanist Musta mereni, ning ELi äärepoolseimaid piirkondi ning ülemeremaid ja -territooriume ümbritsevad mered. Selle tehnoloogilise ja füüsilise potentsiaali ärakasutamine on äärmiselt tähtis, kui Euroopa soovib saavutada 2030. aastaks seatud CO 2 -heite vähendamise eesmärgid ja muutuda 2050. aastaks kliimaneutraalseks. Euroopa rohelist kokkulepet käsitlevas teatises tunnistati igati selle potentsiaali tähtsust kaasaegse, ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majanduse edendamisel. 2030. aasta kliimaeesmärkide kavas kirjeldati, miks ja kuidas tuleks kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks vähendada vähemalt 55 % võrreldes 1990. aastaga. Selleks tuleb laiendada avamere tuuleenergia tööstust, milleks on hinnanguliselt vaja vähem kui 3 % Euroopa mereruumist ja mis seetõttu on kooskõlas ELi elurikkuse strateegia eesmärkidega. Euroopal on suurepärane võimalus laiendada elektrienergia tootmist taastuvallikatest, suurendada elektrienergia otsekasutust veelgi erinevamate lõppkasutajate seas ning toetada kaudset elektrifitseerimist vesiniku, sünteetiliste kütuste ja muude vähese CO 2 -heitega gaaside abil, nagu on kirjeldatud energiasüsteemide lõimimise strateegias ja vesinikustrateegias . Eelkõige on ELi vesinikustrateegias seatud eesmärgiks saavutada taastuvate energiaallikatega seotud elektrolüüsivõimsuseks ELis 2030. aastaks 40 GW. Avamere taastuvenergia on üks taastuvenergiatehnoloogia lahendustest, millel on suurim kasvupotentsiaal. Komisjon peab realistlikuks ja saavutatavaks eesmärki, et võrreldes praegu avamerele üles seatud tuuleenergiavõimsusega 12 GW peab 2030. aastaks olema üles seatud vähemalt 60 GW avamere tuuleenergiat ja vähemalt 1 GW ookeanienergiat ning et 2050. aastaks oleks üles seatud võimsust vastavalt 300 GW ja 40 GW . Nende eesmärkide saavutamisel väheneks CO 2 -heide elektritootmissektoris märkimisväärselt (sellistes sektorites, kus CO 2 -heidet on keeruline vähendada, tehakse seda saastevaba vesiniku abil), ühtlasi aitaks nende eesmärkide saavutamine oluliselt kaasa töökohtade loomisele ja majanduskasvule, võimaldades seega majandusel taastuda pärast COVID-19 kriisi, seades ELi juhtpositsioonile keskkonnasäästlike tehnoloogialahenduste alal ning aidates saavutada kliimaneutraalsuse ja nullsaaste eesmärki. Avamere tuuleenergia võimsuse suurendamine 2050. aastaks 300 GW-le ja ookeanienergia võimsuse suurendamine 40 GW-le tähendab seda, et vähem kui 30 aasta jooksul muutub energeetikasektor väga ulatuslikult ja niisuguse kiirusega, mida muude energiatehnoloogia lahenduste puhul varem ei ole toimunud. See tähendab, et 2050. aastaks on avamere taastuvenergia võimsust ligikaudu 30 korda rohkem. Selle saavutamiseks on hinnanguliselt vaja investeerida kuni 800 miljardit eurot . Turujõud, tehnoloogia areng ja hinnasuundumused hoogustavad avamere taastuvenergia osakaalu pidevat suurenemist lähiaastatel. Selliseks arengutempo muutuseks tuleb aga ületada arvukalt takistusi ja tagada, et kogu tarneahela kõik osalised suudavad seda kasutuselevõtutempot kiirendada ja sellega sammu pidada. Protsessi on vaja rohkem kaasata ELi ja liikmesriikide valitsusi, kuna praeguse poliitikaga, võttes arvesse praegu üles seatud ja prognoositavalt üles seatavat võimsust, oleks 2050. aastal ülesseatud võimsust üksnes ligikaudu 90 GW . Tempo muutumiseks peavad EL ja liikmesriigid looma ettevõtjate ja investorite jaoks pikaajalise raamistiku, mis tagab avamererajatiste ja muude mereala kasutamise viiside eduka koostoimimise, aitab kaitsta keskkonda ja elurikkust ning võimaldab kalapüügiga tegelevatel kogukondadel jõudsalt areneda. See raamistik aitab luua häid töökohti, hõlbustab võrgutaristu arendamist, soodustab piiriülest koostööd ja tegevuse koordineerimist, tagab rahastamise teadusuuringutele, mis on suunatud mitte veel kasutusvalmite tehnoloogialahenduste edasiarendamiseks ja kasutuselevõtmiseks, ning edendab kogu ELi tarneahela ja tööstuse konkurentsi- ja vastupanuvõimet. Digitehnoloogia peaks olema põhitegur, mille abil kiiremini arendada avamereenergia tootmist ja kiiremini integreerida see laiemasse energiasüsteemi, minimeerides samal ajal keskkonnamõju ning tagades täpsed ja tõhusad lahendused, mis põhinevad täiustatud andmeanalüüsil ja tehisintellektil. Käesolevas teatises esitatakse ELi strateegia, et muuta avamere taastuvenergia 2050. aastaks Euroopa energiasüsteemi põhikomponendiks. Selleks on vaja eri olukordade jaoks sobivat mitmekülgset lähenemisviisi. Seepärast esitatakse strateegias üldine tugiraamistik, milles käsitletakse kõikide avameretehnoloogia lahenduste ja merealade puhul ühiseid takistusi ja probleeme, aga esitatakse ka konkreetsed poliitilised lahendused, mis on kohandatud vastavalt tehnoloogialahenduste arendamise etapile ja piirkonna eripärale. Euroopa merepiirkonnad on erinevad ning arvestades geoloogilisi tingimusi ja seda, et avamere taastuvenergia lahendused on eri arendusetapis, on nende potentsiaal erinev. Seetõttu sobivad eri merepiirkondade jaoks eri tehnoloogialahendused. Pidades silmas avamere taastuvenergia projektide pikka teostusaega (kuni kümme aastat), esitatakse käesolevas strateegias strateegilised arengusuunad ja kaasnevad tingimused õigel ajal selleks, et avamere taastuvenergia tehnoloogialahendused aitaksid meil saavutada 2030. ja 2050. aasta kliimaeesmärke. Ühtlasi toimub see ajal, kui on ainulaadne võimalus kasutada taasterahastust „NextGenerationEU“ eraldatavaid avaliku sektori vahendeid ja tänu sellele vähendada ohtu, et COVID-19 kriisi tõttu vähenevad erasektori investeeringud avameretehnoloogiasse. Koos selle strateegiaga esitab komisjon lisaks talituste töödokumendi, milles antakse suuniseid elektriturukorralduse kohta. Avamere taastuvenergia tehnoloogia lahenduste perspektiivid Mõiste „avamere taastuvenergia tehnoloogia“ hõlmab mitmeid keskkonnasäästlikke energiatehnoloogia lahendusi eri arendusetappides. Praegu viiakse Euroopa vetes ellu suuri äriprojekte fikseeritud vundamendil tuuleturbiinide paigaldamiseks, kuid järele hakkavad jõudma ka muud tehnoloogialahendused. Mõni liikmesriik on välja kuulutanud suured ujuvvundamendil tuuleturbiinidega toodetava energia äriprojektid ning ookeanienergia on jõudmas küpsusastmele, mis muudab selle tulevaste rakenduste jaoks atraktiivseks. Allikas: Teadusuuringute Ühiskeskus EL on maailmas juhtival kohal avamere taastuvenergia tehnoloogia ja tööstuse valdkonnas. Avamere tuuleenergia tööstusele Euroopas tuleb kasuks esmategutseja eelis fikseeritud vundamendil tuuleturbiinide valdkonnas, millel on tugev koduturg, kus 2019. aastal toodeti Euroopas avamerele üles seatud võimsusest 93 % Euroopas valmistatud seadmetega . EL 27 osakaal avamere tuuleenergia maailmaturul on ülesseatud koguvõimsuse poolest 42 % (12 GW), talle järgnevad Ühendkuningriik (9,7 GW) ja Hiina (6,8 GW). Euroopa ettevõtjad on avamere tuuleenergia maailmaturu olulised osalised, kuigi peavad tulema toime Aasia ettevõtjate suureneva konkurentsiga. Kümne aasta jooksul vähenesid avamere tuuleenergia tasandatud üleilmsed kulud 44 %, ulatudes 2019. aastal 45–79 euroni/MWh. ELi taastuvenergiatööstusel on tähtis roll ka ujuvvundamendil avamere-tuuleturbiinide kujunemisjärgus tehnoloogias. On olemas ja/või väljatöötamisel mitu ujuvkonstruktsiooni, millest ükski praegu veel ei domineeri. Eeldatavalt võetakse 2024. aastaks kasutusele ujuvvundamendil avamere-tuuleturbiine võimsusega 150 MW. Kulude vähendamiseks piisava turumahu saavutamiseks on vaja seada kõrgemad eesmärgid ja suuremat selgust: kui võetakse kasutusele suur võimsus, on võimalik 2030. aastaks saavutada energiatootmise tasandatud kogukuludeks vähem kui 100 eurot/MWh. ELi tööstus on ka maailmas juhtpositsioonil ookeanienergiatehnoloogia, peamiselt laine- ja tõusu-mõõnaenergia tehnoloogia lahenduste arendamisel. ELi ettevõtjatele kuulub 66 % patentidest tõusu-mõõnaenergia ja 44 % laineenergia valdkonnas ning 70 % kogu maailmas ookeanienergia tootmiseks kasutatavates seadmetest on välja töötanud EL 27 ettevõtjad. Praegu kasutatakse kõikides ülemaailmsetes projektides ELi tehnoloogiat. Ookeanienergia tehnoloogia lahendused on suhteliselt püsivad ja prognoositavad ning on täienduseks tuule- ja päikeseenergialahendustele. Praegu ei domineeri ükski ookeanienergia tehnoloogia lahendus ning hoolimata selle sektori arendamisel ja tutvustamisel tehtud edusammudest on endiselt raskusi ELi turu loomisega. Siiski võivad ookeanienergia tehnoloogia lahendused alates 2030. aastast anda märkimisväärse panuse Euroopa energiasüsteemi ja tööstusesse, eelkõige toetades võrgu stabiilsust ja täites olulist rolli CO 2 -heite vähendamisel ELi saartel. Kuigi praegu on vaja oluliselt vähendada kulusid, et tõusu-mõõna- ja laineenergia tehnoloogia lahendused saavutaksid oma potentsiaali energiaallikate jaotuses, on sektor juba alates 2015. aastast vähendanud kulusid oodatust kiiremini, s.o 40 %. Otsustavaks, kuid teostatavaks sammuks kauplemismahu saavutamisel 2030. aastaks oleks 100 MW võimsusega energiatootmisparkide praeguste katseprojektide ellurakendamine 2025. aastaks. Muud tehnoloogialahendused on alles algetappides, kuid tulevikus võivad need osutuda paljulubavaks: vetikatest toodetud biokütused (biodiisel, biogaas ja bioetanool), ookeani soojusenergia muundamine (OTEC) ja ujuvad päikeseenergiarajatised (mida juba kasutatakse sisemaavetes, kuid merel peamiselt teadusuuringute ja tutvustamise etapis ning ülesseatud võimsus on üksnes 17 kW). Avamere taastuvenergia tehnoloogia sektor ELis Tuuleturbiinide tootjad, mastide ja vundamentide ehitamisele spetsialiseerunud ettevõtted, kaablitarnijad ja laevade käitajad on kõik osa kogu sektori tarneahelast. Sektoris tegutseb sadu ettevõtjaid, kellest paljud on VKEd, kes tarnivad tooteosi ning annavad tööd tuhandetele töötajatele, inseneridele ja teadlastele. Praegu töötab avamere tuuleenergia tööstuses 62 000 inimest ja ookeanienergia sektoris ligikaudu 2 500 inimest . Avamere taastuvenergia tehnoloogia sektor ületab tavapärase energiasektori lisandväärtuse, tööviljakuse ja tööhõive kasvu poolest ning selle panus ELi SKP kasvu võib lähiaastatel suureneda. Avamere taastuvenergia sektori areng on Euroopa tõeline edulugu. Kuigi avamere taastuvenergia rajatised on endiselt koondunud mõnda merepiirkonda, toimub neid toetav tööstustegevus paljudes ELi riikides ja piirkondades, sealhulgas sisemaal ja merepiirita piirkondades. Näiteks toodetakse tuuleturbiinide osi Austrias, Tšehhi Vabariigis ning Hispaania, Prantsusmaa, Saksamaa ja Poola sisemaal . Maismaa ja avamere tuuleenergia tootmise seadmete osi tootvad käitised Euroopas (ajakohastatud 2020. aasta juulis) ELi MEREPIIRKONNAD: AVAMERE TAASTUVENERGIA KASUTAMISE LAIALDASED JA MITMEKESISED VÕIMALUSED ELil on maailma suurim mereruum ning tänu merepiirkondade mitmekesisusele ja vastastikusele täiendavusele on ELil ainulaadne võimalus arendada avamerel taastuvenergiat. Hiljuti on mõnel merealal tõhustatud piirkondade koostööd, näiteks Põhjamere energiakoostöö (NSEC) on suurepärane näide ja võrdluspunkt teistele liikmesriikidele, kes soovivad ära kasutada avamere taastuvenergia kogu potentsiaali. Avamere taastuvenergia on nüüd üleeuroopaline prioriteet ning piirkondlikku koostööd laiendatakse kõikidele merepiirkondadele ja liikmesriikidele. Sellega seoses on väga oluline töö, mida tehakse Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava (BEMIP) alusel, Edela-Euroopa energiaühenduste kõrgetasemelises töörühmas ning Kesk- ja Kagu-Euroopa energiavõrkude ühendamise algatuse (CESEC) raames. 2020. aasta juunis keskenduti Spliti memorandumis avamere taastuvenergia teemale seoses tööga, mille eesmärk on ümber kujundada saarte energiasüsteem. Avamere tuuleenergia tehniline potentsiaal EL 27 riikidele ligipääsetavates merepiirkondades (Teadusuuringute Ühiskeskus, ENSPRESO 2019) Põhjamerel on tänu madalale veele suur ja laialdane looduslik avamere tuuleenergia potentsiaal ning laine- ja tõusu-mõõnaenergia kohalik potentsiaal. Praegu on Põhjameri avamere tuuleenergia tootmise võimsuse ja oskusteabe ärakasutamise poolest maailmas esikohal. Piirkonna poliitika ja juhtimine tugineb kindlalt Põhjamere energiakoostööle (NSEC). Kasuks tuleb ka oskusteave, mida saadakse näiteks Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsiooni (OSPARi konventsioon) osalisi ühendavalt organisatsioonilt, kuhu kuuluvad 15 riigi valitsused ja EL, et teha koostööd Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse valdkonnas. Läänemerel on samuti suur looduslik avamere tuuleenergia potentsiaal ja mõningane kohalik laineenergia potentsiaal. Riigid on hakanud tegema tihedamat koostööd selle potentsiaali ärakasutamiseks, sealhulgas Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava (BEMIP) kõrgetasemelises töörühmas, algatuse „Läänemeremaade visiooni ja strateegiate võrgustik (VASAB)“ raames, Läänemere merekeskkonna kaitse komisjonis (Helsingi komisjon – HELCOM) ja ELi Läänemere piirkonna strateegia alusel. ELis asuvatel Atlandi ookeani osadel on suur looduslik potentsiaal toota tuuleenergiat nii fikseeritud vundamendil kui ka ujuvvundamendil rajatistega ning hea looduslik laine- ja tõusu-mõõnaenergia potentsiaal. Liikmesriigid arendavad tugevaid näidisprojekte, tuginedes kogemustele, mis on mitmete aastate jooksul saadud ülesseatud ja võrku ühendatud seadmete käitamisel, ning maailma juhtiva katsekeskuste võrgustiku tegevusele. ELi Atlandi ookeani piirkonna strateegias ja Atlandi ookeani piirkonna tegevuskavas, mis vaadati läbi 2020. aastal, nimetatakse avamere taastuvenergiat strateegilise koostöövaldkonnana. Prantsusmaa, Hispaania ja Portugal teevad ka tihedat piirkondlikku koostööd Edela-Euroopa energiaühenduste kõrgetasemelises töörühmas. Vahemerel on suur avamere tuuleenergia potentsiaal (põhiliselt fikseeritud vundamendiga rajatistel), hea laineenergiapotentsiaal ning kohalik tõusu-mõõnaenergia potentsiaal . Piirkondlikku koostööd avamere taastuvenergia valdkonnas korraldatakse Barcelona konventsiooni (keskkond) alusel ja Vahemere lääneosa sinise majanduse kestlikku arengut käsitleva algatuse WestMed raames. Hiljuti viitas ELi seitset lõunapoolset liikmesriiki ühendav liit MED7 ka konkreetselt avamere taastuvenergia valdkonna arendamise toetamisele Vahemerel ja Atlandi ookeanil . Aadria merest idas saaks piirkondlikku koostööd edendada Kesk- ja Kagu-Euroopa energiavõrkude ühendamise (CESEC) kõrgetasemeline töörühm. Mustal merel on hea looduslik potentsiaal toota avamere tuuleenergiat (fikseeritud vundamendil ja ujuvvundamendil rajatistega) ning kohalik laineenergiapotentsiaal. Piirkondlikku koostööd juba tehakse Musta mere ühise merendusalase tegevuskava alusel . Musta mere strateegilises teadusuuringute ja innovatsiooni tegevuskavas on ühe prioriteedina nimetatud uute esile kerkivate meremajandussektorite, näiteks avamere tuuleenergia sektori ja laineenergia sektori stimuleerimist. Kesk- ja Kagu-Euroopa energiavõrkude ühendamise (CESEC) kõrgetasemeline töörühm saaks edendada piirkondlikku koostööd ka Musta mere piirkonnas. ELi saartel on suur mereenergiapotentsiaal ja oluline roll avamereenergia sektori arengus ELis. Saared on atraktiivsed paigad, kus katsetada ja tutvustada uuenduslikke avamereenergia tootmise tehnoloogia lahendusi. Algatusega „Puhas energia ELi saartel“ nähakse ette pikaajalise koostöö raamistik, et edendada korratavaid ja vajalikus mastaabis ellurakendamiseks sobivaid projekte, mida rahastavad erasektori investorid, ning asjakohased ELi toetusvahendid ja tehniline abi, et kiirendada üleminekut puhta energia kasutamisele kõikidel ELi saartel. Lisaks on paljudes Euroopa äärepoolseimates piirkondades ning ülemeremaadel ja -territooriumidel suur avamere taastuvenergia potentsiaal ning nemad on suunanäitajad, kuidas muuta ELi saarte puhta energia algatuse alla kuuluvad saared CO 2 -heite vabaks. Seda potentsiaali peaks saama optimeerida uute algatustega, sealhulgas naaberpiirkondadega võimaluse korral tehtava koostööga. Avamere taastuvenergia laialdasema kasutuselevõtu võimalused Euroopas Selleks et saavutada käesolevas strateegias seatud siht, s.o avamere taastuvenergia võimsuse 300/40 GW kasutuselevõtmine kõikides ELi merepiirkondades 2050. aastaks, on vaja lahendada mitu probleemi. Järgmistes jaotistes käsitletakse neist põhilisi ning esildatakse nende lahendamiseks sobivate poliitikameetmete ja õigusaktide ettepanekud. Mereruumi planeerimine ruumi ja ressursside säästvaks majandamiseks Selleks et 2050. aastaks saavutada avamerele ülesseatud taastuvenergia võimsuseks 300/40 GW, on vaja kindlaks määrata ja kasutusele võtta palju rohkem kohti, kus avamere taastuvenergiat toota ja see elektriülekandevõrku ühendada. Seepärast peaksid avaliku sektori asutused selliseid pikaajalisi arendusi varakult kavandama, hinnates nende keskkonnaalast, sotsiaalset ja majanduslikku jätkusuutlikkust, tagades kooskõla muude selliste tegevusvaldkondadega nagu kalandus ja vesiviljelus, laevandus, kaitsevaldkond ja taristu kasutuselevõtt ning saades üldsuselt heakskiidu kavandatud arenduste ellurakendamisele. Ühtlasi peab avamere taastuvenergia sektori arendamine olema kooskõlas ELi keskkonnaalaste õigusaktide ning integreeritud merenduspoliitikaga . Avamere taastuvenergia projekti asukoha valik on keeruline protsess. Avamereenergia tootmise potentsiaali ärakasutamiseks sobivate merealade määramisel tuleks arvestada sealse elurikkuse kaitset, samuti energiatootmise sotsiaalmajanduslikke tagajärgi sektoritele, mis sõltuvad mereökosüsteemide heast seisundist, ning tootmine peaks olema võimalikult palju lõimitud muude mere kasutuse valdkondadega. Mereruumi planeerimine on tähtis ja tõhus vahend, mille abil prognoosida muutusi, vältida ja leevendada konflikte poliitiliste prioriteetide vahel ning samal ajal tagada eri majandussektorite koostoime. Avamere taastuvenergia valdkond saab toimida ja peaks toimima koos paljude muude tegevusvaldkondadega, eelkõige tegevusrohketes piirkondades. Selleks peaks riiklik mereruumi planeerimine olema terviklik ja mitmeotstarbeline . Paljulubav on, et ELi liikmesriigid rakendavad sellist korda üha rohkem . On selgunud, et energiataristu arendamine ei ole vastuolus laevateedega ning et merekaitsealadel on võimalik arendada säästvat majandustegevust. Sellised mitmeotstarbelise kasutamise kogemused ja head tavad tuleks võtta üle kõikidesse merekasutusvaldkondadesse, sealhulgas kaitse- ja julgeolekuvaldkonda. Tõhusa koostoimimise tagamiseks kasutatakse projektides ka kõige kaasaegsemaid seire- ja digivahendeid. Uusi tehnoloogialahendusi saab kasutada ka selleks, et võimalikult palju vähendada mõju, mida avamereenergia tootmine avaldab elupaikadele ja kaitsealustele liikidele. Seepärast tuleks soodustada täiendavaid teadusuuringuid ja katsetamist, et rohkem edendada mitmeotstarbelisi katseprojekte ning muuta selline mitmeotstarbeline lähenemisviis paremini toimivaks ja investorite jaoks atraktiivseks. Seda saaks soodustada piirkondlike koostööfoorumite kaudu. Liikmesriigid võiksid ka kaaluda mitmeotstarbelise kasutuse kriteeriumide lisamist hanke- ja loamenetlusse. Avamere taastuvenergiat hõlmavate edukate mitmeotstarbeliste katseprojektide näited Avamere tuulepark ja vesiviljelus. Projekti „MERMAID“ raames selgitati välja, missugust keskkonnakasu annavad vesiviljeluse ja avamere taastuvenergia süsteemide eri kombinatsioonid. Selle tulemusena viidi Belgias, Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Madalmaades ja Portugalis ellu mitu katseprojekti, mis käsitlesid molluskeid, vetikaid ja mitmeotstarbelisi avamereplatvorme (nt Edulis, TROPOS, Wier en Wind). Vahemere kaitsealad ja sealne sinine majandus. Interregi projekti PHAROS4MPAs raames märgiti üles, missugune on Vahemere kaitsealade ja sinise majanduse, sealhulgas avamere tuuleparkide, vastastikune mõju. Projektiga antakse juhiseid selle kohta, kuidas vältida või minimeerida peamiste sektorite keskkonnamõju. Koostöö Läänemerel aitas kindlaks määrata merekaablite ja merealuste torujuhtmete koridorid, tänu millele minimeeritakse nende juhtude arvu, kui laevaliinid neid koridore ületavad, ja kalurite riske ( BalticLINes Interregi projekt ). Mõned kalurid töötavad osalise tööajaga ka avamere tuuleparkides . Vastavalt mereruumi planeerimise direktiivile peavad kõik rannikuäärsed liikmesriigid esitama mereruumi planeerimise riikliku kava Euroopa Komisjonile 31. märtsiks 2021 . Nende kavade koostamisel lähtutakse keskkonnamõju strateegilisest hindamisest direktiivi 2001/42/EÜ (edaspidi „keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv“) alusel ning elupaikade direktiiviga ja linnudirektiiviga nõutud täiendavast hindamisest, et kaitsta Natura 2000 alasid ja kaitsealuseid liike . Nende menetlustega tagataks, et väga varases planeerimisetapis välditakse ja vähendatakse võimalikku negatiivset mõju looduskeskkonnale. Seepärast on liikmesriikide põhiülesanne võtta riiklikul energia- ja kliimakaval põhinevas mereruumi planeerimise kavas arvesse ka avamere taastuvenergia tootmise arendamist. See annaks ettevõtjatele ja investoritele teavet valitsuste kavatsuste kohta seoses avamere taastuvenergia sektori tulevase arendamisega ning aitab nii era- kui ka avalikul sektoril edasist tegevust kavandada. Selles suhtes on esmatähtsad merekeskkonna ohutus ja turvalisus. Avamere taastuvenergia kõige suurema potentsiaaliga piirkonnad on ühtlasi ka kõige riskantsemad ning seal on oht, et laevad põrkavad seadmetega kokku, seadmed jäävad püügivahenditesse kinni või tootmist mõjutavad sõjaline tegevus või vette heidetud laskemoon ja kemikaalid. Liikmesriikide ühine strateegia, kuidas käsitleda merealadel esinevaid ohtusid, oleks kasulik kogu merendustegevusele, eelkõige avamere taastuvenergia sektorile, kus nõudlus uute juurdepääsetavate alade järele on suur. Peale selle tagab usaldusväärne mereruumi planeerimine ka ohualdiste mereökosüsteemide korraliku kaitse kooskõlas kohustusega saavutada hea keskkonnaseisund, nagu on sätestatud merestrateegia raamdirektiivis, pidades eelkõige silmas 2022. aastal esitatavaid merendusvaldkonna meetmete ajakohastatud kavasid. ELi elurikkuse strateegias kutsutakse üles laiendama ja tõhusalt haldama ELi kaitsealade võrgustikku eesmärgiga suurendada seda 11 %-lt 30 %-le ja rangelt kaitsta sellest üht kolmandikku (võrreldes praeguse 1 %-ga). Selleks et saavutada edu avamere taastuvenergia suuremahulise tootmise kavandamisel ja selle energia kasutuselevõtul, on vaja tugevdada piirkondlikku koostööd, muu hulgas ELi makropiirkondlike strateegiate koostööraamistike ja Interregi rahastamisprogrammide kaudu. Nii mereruumi planeerimise direktiivi kui ka merestrateegia raamdirektiivi kohaselt peavad liikmesriigid tegema piiriülest koostööd merepiirkondade tasandil. Liikmesriigid võivad otsustada, kas, kus ja kuivõrd laiendada avamere taastuvenergia tootmist oma majandusvööndis, kuid mõnda probleemi, mis on seotud parimate asukohtade kindlakstegemisega ja teiste kasutusaladega koos toimimisega, on kõige parem lahendada piirkonna tasandil. Seepärast jätkab Euroopa Komisjon tihedat koostööd liikmesriikidega, et toetada riiklike mereruumi planeerimise kavade ja merestrateegiate koordineeritud koostamist ja rakendamist, võttes arvesse piirkondade eripära. Merealasid käsitlevad strateegiad ja kavad ning piirkondlikud merekonventsioonid aitavad liikmesriikidel avamere taastuvenergia sektori arendamist ühtlustada ja koordineerida. Piirkondlike merekonventsioonide eesmärk on kaitsta konkreetsete merepiirkondade merekeskkonda. Need võivad olla foorumiks, mille raames jagada teadmisi ja teha õiguslikult siduvaid otsuseid. Hädavajalik on tugevdada koostööd ja koordineerimist teiste piirkondlike foorumitega, mis on mõeldud taastuvenergia valdkonna ja merealade planeerimiseks. Avalik konsultatsioon on keskkonnamõju ja sotsiaalmajandusliku mõju hindamise ning mereruumi planeerimise protsessi lahutamatu osa. Uue võimsuse õigeaegseks kasutuselevõtuks on hädavajalik varakult kaasata protsessi kõik asjaomased rühmad . Piirkonna ja riigi ametiasutustel on juriidiline kohustus ja ülesanne eelteavitada neid mereruumi mitmeotstarbelise kasutamise projektidest, eeskirjadest ja võimalustest. Komisjon analüüsib põhjalikult avamere taastuvenergia tootmise ja muu merel toimuva tegevuse, näiteks kalanduse, vesiviljeluse, laevanduse ja turismi, omavahelist mõju ning soovitab tungivalt pidada dialoogi energiatootmisest kõige rohkem mõjutatud kogukondadega. Ühiste eesmärkide saavutamist käsitlevasse pikaajalisse strateegilisse arutellu tuleks kaasata Euroopas riikide, piirkondade ja kohalikul tasandil avamere taastuvenergia tootmise arendajad, muud merekasutajad, sotsiaalpartnerid, vabaühendused ja rannikupiirkondade avaliku sektori asutused. Kokkuvõtteks võib öelda, et avamere taastuvenergia tootmine on jätkusuutlik ainult siis, kui see ei kahjusta keskkonda ega majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust. Kuigi praegu olemas olevad tõendid näitavad, et see on võimalik, tuleb olukorda jälgida ja teaduslikke teadmisi ajakohastada, kuna tootmisvõimsust suurendatakse ja töötatakse välja uusi tehnoloogialahendusi. Seepärast on meil vaja põhjalikumaid ja süstemaatilisemaid süvaanalüüse ja andmevahetust , kasutades selleks parimaid olemasolevaid modelleerimisvahendeid, et jälgida võimalikku kumulatiivset mõju merekeskkonnale ning avamere taastuvenergia tootmise ja muu merel toimuva tegevuse, näiteks kalanduse ja vesiviljeluse, koostoimet. Komisjon kutsub liikmesriikide arendajaid ja sidusrühmi üles muutma Copernicuse merekeskkonna seire teenust ja Euroopa merevaatlus- ja andmevõrku (EMODnet) kvaliteetsemaks ja neid paremini kasutama. Avatud andmeplatvormidena annavad need teenused väga väärtuslikku teavet merekasutajatele, eelkõige avamere taastuvenergia tootmise arendajatele. Peale selle peaksid pädevad asutused kehtestama õigusnormid, mis kohustavad ettevõtjaid jälgima võimalikku mõju merekeskkonnale, ning sellised andmed tuleks avalikustada ja teha kergesti kättesaadavaks. Seejärel tuleb andmeid analüüsida ja hinnata, et teha kasulikke järeldusi ja toetada poliitilisi otsuseid. Selleks et hõlbustada dialoogi avamere taastuvenergia keskkonnaalase, majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse teemal, on komisjon valmis soodustama ja edendama nn praktikakogukonda, kus kõik sidusrühmad, tööstussektori esindajad, sotsiaalpartnerid, vabaühendused ja teadlased saavad vahetada oma seisukohti, jagada kogemusi ja töötada ühisprojektidega. Peamised meetmed Komisjon lihtsustab piiriülest koostööd ja innustab liikmesriike lisama avamere taastuvenergia sektori arendamise eesmärgid oma riiklikku mereruumi planeerimise kavva kooskõlas riikliku energia- ja kliimakavaga (märts 2021). Komisjon esitab aruande mereruumi planeerimise direktiivi rakendamise kohta, kirjeldades avamere taastuvenergia sektori pikaajalist arendamist (2022). Komisjon töötab koos liikmesriikide ja piirkondlike organisatsioonidega välja ühise lähenemisviisi ja katseprojektid mereruumi planeerimise kohta merepiirkondade kaupa, käsitledes nendes merega seotud riske ning nende kooskõla looduse kaitse ja taastamisega (2021–2025). Nüüd esitab komisjon ka uue juhenddokumendi tuuleenergia sektori arendamise ja ELi looduskaitsealaste õigusaktide kohta . 2021. aastal edendab komisjon avamere taastuvenergia teemalist dialoogi ametiasutuste, sidusrühmade ja teadlaste vahel praktikakogukonna kaudu (2021). Komisjon toetab koos liikmesriikide ja piirkondlike organisatsioonidega rakendatavaid mitmeotstarbelisi projekte (2021–2025). Komisjon ja Euroopa Kaitseagentuur käivitavad ühismeetme, et selgitada välja avamere taastuvenergia sektori arendamist takistavad asjaolud kaitsetegevuseks ettenähtud piirkondades ja parandada kahe valdkonna koostoimimist. Uus lähenemisviis avamere taastuvenergiale ja võrgutaristule Avamere taastuvenergia sektori ruumiline planeerimine on tihedalt seotud avamere- ja maismaavõrkude arendamisega. Selles jaotises tutvustatakse avamerevõrgu arendamise eri etappe ja meetmeid, millega toetada taristut, mis on vajalik avamere taastuvenergia suuremahuliseks tegelikuks tootmiseks. Enamik olemasolevaid avamere tuuleparke on kasutusele võetud riiklike projektidena ja on kaldaga radiaalselt otse ühendatud (joonis 1). Avamere taastuvenergia selline tootmine eeldatavalt jätkub, eriti piirkondades, kus avamereenergia sektor alles hakkab arenema. Samal ajal aga eeldatakse, et riikide põhivõrguettevõtjad jätkavad piiriüleste võrguühenduste rajamist elektrienergiaga kauplemiseks ja varustuskindluse tagamiseks. Joonis 1. Kaldaga radiaalselt ühendatud avamere-tuulepargid ja eraldiasuv võrguühendus Selleks et suurendada avamere taastuvenergia kulutõhusat ja säästvat kasutuselevõttu, on põhiülesanne planeerida võrke ratsionaalsemalt ja arendada silmusvõrke . Seoses sellega on viimastel aastatel suurt tähelepanu pööratud nn hübriidprojektidele . Hübriidprojekti on võimalik teostada mitut moodi, sealhulgas energiasaarte ja -sõlmedena. Hübriidprojekti näitena (joonis 2) on avamere tuuleenergia tootmine otseselt ühendatud piiriülese võrguühendusega . Joonis 2. Hübriidprojekti näide, ühendatud süsteemi näidis Peamine erinevus radiaalselt ühendatud võrgu ja hübriidprojektide vahel seisneb selles, et võrgul on topeltfunktsioon ning tegemist on elektrivõrguühendusega kahe või enama liikmesriigi vahel ning avamere taastuvenergia transpordiga tarbimiskohtadesse. Ideaaljuhul ehitatakse osa tulevasest avamerevõrgust hübriidprojektide ümber, juhul kui tänu nendele projektidele vähenevad kulud ja mereruumi kasutamine. Avamere hübriidprojektides on ühendatud energiatootmine avamerel ja energia piiriülene ülekandmine, võimaldades kulusid ja ruumikasutust märkimisväärselt kokku hoida võrreldes praeguse radiaalühendustel põhineva süsteemiga, mille puhul energiaga kauplemiseks arendatakse piiriüleseid elektrivõrguühendusi eraldi ilma avamere energiatootmist ühendamata. Hübriidprojektide puhul on tegemist vaheetapiga väiksemate riiklike projektide ning täielikult silmustatud avameresüsteemi ja -võrgu vahel. Seoses sellega on vaja saavutada eri riikide avameresüsteemide koostalitlus. Selleks et avamere taastuvenergia tootmine märkimisväärselt suureneks, tuleb avamerevõrku arendada ja planeerida piiriüleselt, hõlmata tuleb kogu merepiirkond ning üha rohkem tuleks kaaluda mitmeotstarbelise võrgu võimalust, kas siis hübriidprojektidena või hiljem rohkem silmusvõrguna. Seetõttu peavad liikmesriigid esimese sammuna tegutsema koordineeritult ja võtma endale pikaajalise kohustuse arendada avamere taastuvenergia sektorit. Koos tuleks seada kõrged eesmärgid avamere taastuvenergia kasutamiseks kõikides merepiirkondades ning samal ajal silmas pidada keskkonnakaitseaspekte, sotsiaalmajanduslikku mõju ja mereruumi planeerimist. Sellised eesmärgid tuleks esitada asjassepuutuvate liikmesriikide vahelises vastastikuse mõistmise memorandumis või nende riikide valitsuste vahelises kokkuleppes , võttes arvesse asjaomase merepiirkonna eripära. Komisjon soovib lihtsustada koordineerimist, et asjaomased liikmesriigid jõuaksid selle pikaajalise kohustuse suhtes kokkuleppele, ning viia need riigid omavahel kokku ja anda neile praktilist abi (nt näidisvormi näol), et määrata kindlaks selge tegevussuund, võttes arvesse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlevast määrusest tulenevaid piirkondliku koostöö norme . Need kohustused peaksid kajastuma 2023.–2024. aasta ajakohastatud riiklikes energia- ja kliimakavades. Seejärel tuleks neid kõrgeid eesmärke arvesse võtta piirkondliku lõimitud võrgu planeerimisel ja arendamisel. Sellise lõimitud võrgu kiiret kasutuselevõttu võib peamiselt takistada avamerevõrkude puudumine või võrguarendusega viivitamise oht. Avamereenergia tarnimiseks maismaale võib ka kasutada vesinikutootmist avamerel ja vesinikumagistraale ning elektri- ja gaasivõrgu planeerimisel tuleks selle võimalusega arvestada. Võrk ise peab olema selline, et sinna saaks tõhusalt lõimida eeldatava suure tootmisvõimsuse ja samal ajal peab see võtma enda alla võimalikult vähe mereruumi. Selleks et investor saaks teha otsuse investeerida avamere taastuvenergia tootmisse, on äärmiselt oluline, et tal oleks selge ülevaade avamere- ja maismaavõrgu taristu arendamise ajakavast ja plaanidest. Võrguarendusele kulub rohkem aega (tavaliselt kümme aastat või rohkem) kui avamereenergia tootmisele ja see rõhutab vajadust tulevikku suunatud võrguinvesteeringute järele. Tarbetute viivituste vältimiseks peaksid liikmesriigid ka ühtlustama loamenetlusi, kui vähegi võimalik. Võrgu planeerimisel tuleks arvesse võtta ka maismaal tekkivaid vajadusi siduda avamereenergia tootmine vesinikutootmisega jne. Liikmesriikide kohustused vähendavad ohtu, et põhivõrguettevõtjad arendavad avamerel kasutuskõlbmatuid varasid. Selle saavutamiseks peavad liikmesriikide põhivõrguettevõtjad ja sama merepiirkonna reguleerivad asutused võrgutaristut koordineeritumalt planeerima . Praegune õigusraamistik, näiteks energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlev määrus, mereruumi planeerimise direktiiv ning merepiirkondi käsitlevad strateegiad ja konventsioonid, tagab juba võimalused paremaks piirkondlikuks koostööks, mis on vajalik piirkondade kooskõlastatumaks planeerimiseks. Hea näide, millele toetuda, on ka TEN-E määruse alusel loodud piirkondlik koostööraamistik ühishuviprojektide väljaselgitamiseks. Lühiajalises perspektiivis võib osutuda vajalikuks struktureeritum koostöö liikmesriikide, põhivõrguettevõtjate ja reguleerivate asutuste vahel , et määrata kindlaks lõimitum ja optimaalsem piirkondlik avamerevõrgu planeerimine, võttes arvesse mereruumi planeerimise kavasid. Hiljem võib avamerevõrgu planeerimisest saada ülesanne, mille täitmisel on suurem osatähtsus piirkondlikel koordineerimiskeskustel , mis alustavad tegevust 2022. aastal, et toetada riikide põhivõrguettevõtjaid piirkondliku tähtsusega ülesannete täitmisel. Pikas perspektiivis saaks struktuurset koostööd veelgi tõhustada ning seada sisse piirkondlikud sõltumatud avamerevõrgu haldurid üha arvukamate avamere silmusvõrkude käitamiseks ja arendamiseks. Selleks et liikmesriigid saaksid ühiselt võtta kohustuse võtta kasutusele avamere taastuvenergia ja arendada sellega seotud taristut, on vaja suuremat selgust, kuidas jagada kulusid ja tulusid nii asjaomaste liikmesriikide vahel kui ka energia tootmise vahendite ja selle ülekandmise projektide vahel. Seetõttu on vaja välja töötada töökindel metoodika kulude jagamiseks vastavalt kasu tekkimise kohale. Kulude lihtsam jagamine liikmesriikide, põhivõrguettevõtjate ja avamere tuuleparkide arendajate vahel on merepiirkondade tulevase lõimimise eeltingimus. Selleks et olla valmis tulevasteks suuremateks avamereenergia mahtudeks ning uuenduslikemaks ja rohkem tulevikku suunatud võrgulahendusteks, sealhulgas vesinikutaristu arendamiseks, peaks õigusraamistik võimaldama teha ettenägevaid investeeringuid , näiteks selleks, et arendada välja algselt vajalikust suurema võimsusega avamerevõrgud või sellised võrgud, kus on lühikeses perspektiivis vajaminevast tehnoloogiast võimsamate näitajatega tehnoloogialahendused. Peamised meetmed Komisjon töötab välja raamistiku, mille alusel sõnastavad liikmesriigid ühise pikaajalise kohustuse avamere taastuvenergia kasutuselevõtmise kohta merepiirkondade kaupa kuni aastani 2050 (2021). Komisjon esitab läbivaadatud TEN-E määruse alusel raamistiku, kuidas põhivõrguettevõtjad peavad avamerevõrku, sealhulgas hübriidprojekte, pikaajaliselt planeerima, kaasates ettevõtmistesse iga merepiirkonna reguleerivad asutused ja liikmesriigid (detsember 2020). Komisjon, liikmesriigid ja reguleerivad asutused töötavad oma pädevuse piires välja raamistiku, mis võimaldab põhivõrguettevõtjatel teha ettenägevaid investeeringuid avamerevõrkudesse, et olla valmis nende edasiseks laiendamiseks ja arendamiseks (alates 2021. aastast). Komisjon avaldab ELi suunised selle kohta, kuidas koordineeritult ning piiriüleselt jagada kulusid ja tulusid, mis on seotud projektidega, milles energia ülekandmine on ühendatud energiatootmise arendamisega (2023. aastaks). Selgem avamere taastuvenergiat käsitlev ELi õigusraamistik Paremini ühendatud avamereenergiasüsteemile ülemineku käigus muutuvad võrgud aja jooksul lõimitumaks ja projektid keerukamaks. Praegusel innovatsiooni ja muutuste ajal on prognoositav pikaajaline õigusraamistik otsustava tähtsusega, et tagada kindlus kõigile asjaomastele asutustele ja kaasata investeeringuid. Hästi reguleeritud energiaturg peaks andma õigeid investeerimissignaale . Elektrimääruses on sätestatud eeskirjad suuremahuliste taastuvenergiaprojektide käigus toodetava energia lõimimiseks energiasüsteemi ja elektriturule. Riiklike avamere taastuvenergia projektide kohta kehtivate turueeskirjade puhul on suurel määral lähtutud lõimitud maismaaenergiaturu ülesehitusest. Kuigi avamereenergiaprojektidest suure osa moodustavad jätkuvalt riigi tasandi projektid, muutuvad piiriülesed taastuvenergiaprojektid eeldatavasti tulevikus enamikus Euroopa merepiirkondades üha olulisemaks. Uuenduslikud projektid, nagu energiasaared või hübriidprojektid ja vesiniku tootmine avamerel , kätkevad endas konkreetseid probleeme ning praegust õigusraamistikku ei töötatud välja selliseid projekte silmas pidades. Seepärast on vaja selgitada elektriturueeskirju ja seda on tehtud käesolevale strateegiale lisatud komisjoni talituste töödokumendis. Hübriidprojekte saab praegu kavandada viisil, mis on kooskõlas kehtivate ELi õigusaktidega ja ühiskonnale kasulik. Konsultatsioonide ja uuringute põhjal saab hübriidprojektide jaoks luua avamere pakkumispiirkonna viisil, mis on kooskõlas elektriturueeskirjadega ja oleks sobiv avamere taastuvenergia suuremahuliseks kasutuselevõtuks, kuna sellega tagatakse, et taastuvenergiat on võimalik täies mahus turule lõimida, kasutades kauplemiseks piiriüleseid ühendusi. Selle lähenemisviisiga tagatakse, et taastuvelektrit saab suunata sinna, kus seda vajatakse, ning et see muutub elektrienergia tootmise graafikute osaks ja sellega toetatakse piirkonna varustuskindlust. Tänu sellele on põhivõrguettevõtjatel harvem vaja võtta järelturul kulukaid parandusmeetmeid. Lisaks saadab see tugevaid hinnasignaale, et soodustada nõudlust avamereenergia, näiteks elektrolüüsi teel toodetava saastevaba vesiniku järele. Sellest hoolimata saavad avamere taastuvenergia tootjad tõenäoliselt madalaimat hinda elektriturgudelt, millega nad on ühendatud võimsuste jaotamise tagamiseks. Sõltuvalt projektide topoloogiast võib oodata, et rohkem kui poolte tulevaste hübriidprojektide puhul piirdub selline mõju tuludele ligikaudu 1 %-ga . Mõne projekti puhul võib see siiski ulatuda kuni 11 %-ni. Märkimisväärselt väiksema elektriturutuluga projektide puhul on selline mõju tuludele tingitud sellest, et võrgu ülekandevõime piiratus muudab põhivõrguettevõtjate võimsusjaotustulu proportsionaalselt suuremaks. Ümberjaotamise mõju tuleb käsitleda stiimulite ühtlustamiseks ja hübriidprojektide käivitamise soodustamiseks nii, et võetakse arvesse projekti koguväärtust. Üks viis stiimuleid ühtlustada oleks võimaldada liikmesriikidel jaotada võimsusjaotustulu ümber avamere pakkumispiirkonnas tegutsevatele tootjatele, et tagada hübriidprojektide atraktiivsus taastuvenergiasse investeerijate jaoks. Seni, kuni see muutub ELi õigusaktide alusel võimalikuks, tuleks mis tahes stiimulite või toetuskavade puhul võtta arvesse ümberjaotamise mõju, et hübriidprojektide käivitamine ei viibiks. Tuginedes lisatud komisjoni talituste töödokumendis esitatud turusuunistele, hindab komisjon, kuidas olemasolev elektritururaamistik toetab avamere taastuvenergia sektori arendamist, ning uurib, kas on vaja konkreetsemaid ja sihipärasemaid eeskirju ja millised need peaksid olema. Teine lahendamist vajav küsimus on praktiline füüsiline ülesanne ühendada projektid mitme turuga, kus kehtivad erinevad võrguühenduseeskirjad. Kuigi võrguühenduseeskirjad on kehtestatud ELi tasandil, ei ole neid välja töötatud avamerevõrke silmas pidades. Seepärast tuleks Põhjamere piirkonna kogemuste põhjal välja töötada ühine lähenemisviis alalisvooluülekandesüsteemi võrku ühendamise nõuete jaoks. Õigusraamistiku selgemaks muutmine aitaks muuta ka eeldatavad tuluvood nähtavamaks ja prognoositavamaks. Hiljuti vastu võetud elektriturukorralduse üks peamisi eesmärke on muuta turg taastuvatele energiaallikatele sobivaks. Seetõttu peaksid taastuvenergia arendajad käsitama elektri hulgihindu oma tulu olulise osana. Kuigi investorid peaksid kandma tururiski, on võimalik osa riskist ja turuhindadest saadavast ebapiisavast tulust kompenseerida riigiabieeskirju järgivate toetuskavadega, et tagada avamere taastuvenergia projektide mahu vajalik suurendamine. Arvestades, et avamerel taastuvenergia tootmise piirkulu on null, on elektri hulgihinnad praegu madalad liikmesriikides, kus taastuvenergiat laialdaselt toodetakse. Tänaseks on riiklikel toetusmeetmetel koos võistupakkumiste ja kasutuselevõtu eesmärkidega olnud oluline roll taastuvenergia tehnoloogia arendamisel ja laiemal kasutuselevõtul ning seotud kulude vähendamisel. Avamere taastuvenergia puhul oleks väljakujunenud tehnoloogialahenduste kavandatud laialdasemaks kasutuselevõtuks vaja tõhusat tururaamistikku koos teatava tulude stabiliseerimise süsteemiga (riskide vähendamine, tagatised ja elektriostulepingud). Selle hõlbustamiseks edendab komisjon parimaid tavasid ja enampakkumiste eri korralduste kohta teabe vahetamist. Lisaks on avamere taastuvenergia puhul jätkuvalt vaja sihtotstarbelist toetust kujunemisjärgus tehnoloogialahendustele, nagu tõusu-mõõna- ja laineenergia ning avamere ujuvtuulikud ja -päikesepargid, et liikuda katse- ja näidisetapist edasi, keskendades tehnoloogialahendustele, mis sobivad kõige paremini kokku ELi majandus- ja keskkonnaeesmärkidega. Taastuvenergia direktiivi kohased kehtivad eeskirjad ning energeetikat ja keskkonnakaitset käsitlevad riigiabisuunised soosivad tehnoloogianeutraalset lähenemisviisi taastuvate energiaallikate toetamisele, tunnistades samas, et tehnoloogiaspetsiifilised enampakkumised võivad olla põhjendatud eelkõige uute ja uuenduslike tehnoloogialahenduste puhul. Viimastel aastatel on need eeskirjad olnud olulised eelkõige avamere tuuleenergia tootmise arendamisel ning on jätkuvalt olulised kujunemisjärgus tehnoloogialahenduste arendamisel. Komisjon tagab, et riigiabieeskirjade ja taastuvenergia direktiivi eelseisva läbivaatamisega tagatakse täielikult ajakohastatud ja eesmärgipärane raamistik, mis võimaldab saastevaba energiat, sealhulgas avamere taastuvenergiat kulutõhusalt kasutada. Järgnevatel aastatel on tänu taastuvenergia direktiivi (II taastuvenergia direktiiv) kohastele mitmesugustele koostöömehhanismidele piiriüleste projektide (ühis- ja hübriidprojektid) suurema osakaalu saavutamine paljulubav. Koostöömehhanismid, millega nähakse ette ka statistilised ülekanded või ühisprojektid, annaksid sisemaa liikmesriikidele võimaluse toetada investeeringuid avamere taastuvenergiasse. Komisjon usub, et selged suunised selle kohta, kuidas jagada kulud ja tulud sidusrühmade vahel nõuetekohaselt (sealhulgas koostöö põhialused, kulude ja tulude jagamist ning koostööd käsitlev leping), on olulised tagamaks, et asjaomased liikmesriigid saaksid ühistegevusest puhaskasu. Peamised meetmed Komisjon selgitab käesolevale strateegiale lisatud komisjoni talituste töödokumendis esitatud turusuunistes õigusraamistikku, eelkõige avamere pakkumispiirkondi hübriidprojektide puhul. Komisjon teeb ettepaneku muuta õigusakte, mis käsitlevad võimsusjaotustulu lubatud kasutamist, et anda liikmesriikidele võimalus jaotada võimsusjaotustulu paindlikumalt seoses avamere hübriidprojektidega (2022). Komisjon palub elektrivaldkonna sidusrühmade komiteel ette valmistada võrkude ühendamise võrgueeskirjade muudatused avamere kõrgepinge-alalisvooluvõrkude jaoks (2021). Komisjon tagab, et energeetikat ja keskkonnakaitset käsitlevate riigiabisuuniste ja taastuvenergia direktiivi läbivaatamisega tagatakse täielikult ajakohastatud ja eesmärgipärane raamistik, mis võimaldab saastevaba energiat, sealhulgas avamere taastuvenergiat kulutõhusalt kasutada (2021. aasta lõpuks). Komisjon teeb ettepaneku piiriüleste projektide kulude ja tulude jagamise suuniste kohta (2021). Avamere taastuvenergiasse tehtavate erasektori investeeringute kaasamine – ELi fondide roll Avamere taastuvenergia tehnoloogia ulatuslikuks kasutuselevõtuks 2050. aastaks tuleks hinnanguliselt investeerida umbes 800 miljardit eurot, millest ligikaudu kaks kolmandikku tuleb teha seonduvasse võrgutaristusse ja kolmandik avamerel energia tootmisse . See tähendab, et sellesse sektorisse tuleb suunata senisest oluliselt suurem hulk kapitali. Ajavahemikus 2010–2020 investeeriti Euroopa maismaa- ja avamerevõrkudesse igal aastal ligikaudu 30 miljardi eurot, kuid investeeringuid tuleb järgmisel kümnendil suurendada üle 60 miljardi euroni ning seejärel pärast 2030. aastat veelgi . Suurem osa investeeritavast summast peaks tulema erasektorist. ELi kestliku rahanduse taksonoomiaga suunatakse nendesse tegevustesse investeerimist kooskõlas pikaajaliste eesmärkidega. ELi toetuse tõhus ja sihipärane kasutamine toimib ka strateegilise katalüsaatorina. Võrkude arendamine on igas merepiirkonnas eeltingimus, et avamerel toodetud energia jõuaks tarbijateni. Avamereenergia tootmise väljakujunenud tehnoloogia puhul aitaks selline toetus leevendada turutõrkeid, näiteks vähendades ohtu, et käivitatakse liiga palju ja liiga suuri projekte, või aitaks vähendada kapitalikulusid, mis on seda liiki projektide puhul tavaliselt väga suured. Kujunemisjärgus tehnoloogia või varajases etapis olevate projektide puhul on ELi avaliku sektori poolne rahastamine väga oluline turu loomiseks, kuna nii kaasatakse rohkem erasektori osalejaid, suurendatakse konkurentsivõimet, vähendatakse ebakindlust ja kulusid ning kiirendatakse varajaseks kasutuselevõtuks ja turustamiseks vajalike edusammude tegemist. Programm „InvestEU“ võimaldab pakkuda toetust ja tagatisi kujunemisjärgus tehnoloogia puhul, et kiirendada erainvesteeringuid selle programmi eri harude kaudu, näiteks toetades teadusuuringuid ja innovatsiooni, taristu arendamist ja strateegilisi tööstusharusid. Kuna kapitalikulud moodustavad märkimisväärse osa uutesse avamereprojektidesse investeerimise kuludest, võib kapitalikulu vähendamine avaldada olulist positiivset mõju erakapitali kaasamisele ja uute investeeringute stimuleerimisele. Lisaks avamere taastuvenergiasse tehtavatele erainvesteeringutele võib oluline roll olla Euroopa Investeerimispanga (EIP) laenudel. Peale selle reinvsteeritakse programmi „NER300“ esimese projektikonkursi tühistatud projektidest vabanenud vahendid olemasolevate rahastamisvahendite kaudu. See võimaldab kaasata täiendavaid erainvesteeringuid vähese CO 2 -heitega innovatsiooni, sealhulgas avamere taastuvenergiasse. 672,5 miljardi euro suurusest taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendist on Euroopa taasterahastu raames 37 % ette nähtud rohepöördeks ning seda saaks energiatootmise juhtalgatuse raames kasutada selleks, et toetada reforme ja investeeringuid avamere taastuvenergiasse. Taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi raames tuleb kulukohustused võtta 2023. aasta lõpuks. Seepärast on oluline, et liikmesriigid suudaksid esitada valmisjärgus projektid , tehes tihedat koostööd ettevõtjatega, kes juba on valmis investeerima. Komisjon on valmis pakkuma liikmesriikidele tehnilist oskusteavet ja suutlikkuse suurendamist tehnilise toetuse rahastamisahendi kaudu ning InvestEU nõustamiskeskuse kaudu projektide elluviijatele. Peale selle saab taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendist toetada avamere taastuvenergia valdkonda ka investeeringutega sadamataristu ja võrguühenduste ajakohastamisse. Samuti saab sellest rahastamisvahendist toetada seonduvaid reforme , mis on vajalikud avamere taastuvenergia kasutuselevõtu ja energiasüsteemidesse lõimimise hõlbustamiseks (nt ühtlustatud loamenetlused, võrgud, mereruumi planeerimine ning avamere taastuvenergia enampakkumised). ELi vahendid võivad ka aidata mobiliseerida väga vajalikke rahalisi vahendeid, et edendada piiriüleseid taastuvenergialahendusi ja ühisprojekte. Euroopa ühendamise rahastu ja selle alla kuuluv uus taastuvenergia piiriülese tootmise rahastamisvahend pakuvad taastuvenergia valdkonnas koostööstiimuleid. Seda saab kasutada võimalike avamere arendusalade kaardistamiseks, vajalike uuringute rahastamiseks ja erandkorras ehitustööde rahastamiseks kahe või enama liikmesriigi vaheliste projektide puhul. Näiteks võib tuua ujuvtuulepargi ühise arendamise, et toetada Euroopa tehnoloogiaalast juhtpositsiooni. Euroopa ühendamise rahastu taristurahastust on juba rahastatud avamere energiaprojekte, nagu Põhjamere tuuleenergiakeskuse projekt, ning tulevikus võiks keskenduda rohkem piiriülese avamerevõrgu taristu arendamisele, sealhulgas hübriid- ja silmusvõrgu projektidele. Lisaks pakuks 1. jaanuaril 2021 käivituv taastuvenergia rahastamismehhanism võimalusi avamereenergia projektidest saadava kasu jagamiseks liikmesriikidega, kellel puudub rannajoon. Kõik liikmesriigid, sealhulgas sisemaariikidest liikmesriigid, saavad mehhanismi ja sealhulgas avamereprojekte rahaliselt toetada, määrates kindlaks seda liiki projektid ja tehnoloogia, mida nad soovivad toetada. Need liikmesriigid saavad omakorda projektidega toodetud taastuvenergiast statistilist kasu ning praktiliselt jagaksid nende liikmesriikide taastuvenergia potentsiaali, kus projekt ellu viiakse. See mehhanism võimaldab toetada mitmesuguseid projekte alates väiksemahulistest rajatistest ja uuenduslikest tehnoloogialahendustest (nt avamere ujuvtuulepargid) kuni suuremahuliste, piiriüleste ja hübriidprojektideni. See võib hõlmata taastuvenergia tootmise komponendi toetamist selliste projektide puhul, mis keskenduvad taastuvkütuse tootmisele (Power-to-X), energia tootmisele ja salvestamisele või mille jaoks antakse muud liiki toetust taristu või võrguühenduse jaoks. Komisjon kavatseb käivitada esimese kogu ELi hõlmava projektikonkursi 2021. aastal. Programmist „Euroopa horisont“ ja innovatsioonifondist toetatakse teadus-, innovatsiooni- ja näidisprojekte, mis toetavad avamereenergia uuendusliku tehnoloogia tulevast arendamist ja kasutuselevõttu Euroopas. Eelkõige on programmi „Euroopa horisont“ raames võimalik toetada avamere taastuvenergia uue ja uuendusliku tehnoloogia ning uute ja uuenduslike komponentide ja lahenduste väljatöötamist ja katsetamist . Innovatsioonifondist saab toetada uuenduslike keskkonnasäästlike tehnoloogialahenduste (nagu ookeanienergia, uus avamerel asuv ujuvvundamendil tuuleenergiatehnoloogia või projektid avamere tuuleparkide ühendamiseks energiasalvestusakudega või vesiniku tootmisega) tutvustamist kommertstasandil. Toetust saab kombineerida programmi „InvestEU“ või Euroopa ühendamise rahastu rahaliste vahenditega, et suurendada selliste uuenduslike projektide elujõulisust ja rahastada külgnevat taristut. Moderniseerimisfondi tingimustele vastavad liikmesriigid saavad kasutada fondi vahendeid avamere taastuvenergia tööstuse arendamiseks. Peamised meetmed Komisjon julgustab liikmesriike taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi energiatootmise juhtalgatuse raames (2020–2021) lisama taastuvenergia ja sh avamere taastuvenergia kasutuselevõtuga seotud reformid ja investeeringud oma riiklikesse taaste- ja vastupidavuskavadesse. Komisjon hõlbustab piiriüleste koostööprojektide ja võrguühenduste arendamist uue Euroopa ühendamise rahastu ja taastuvenergia rahastamismehhanismi raames, sealhulgas programmi „InvestEU“ segarahastamisvahendi kaudu (alates 2021. aastast). Komisjon, EIP ja muud finantseerimisasutused teevad koostööd, et toetada programmi „InvestEU“ kaudu strateegilisi investeeringuid avamereenergiasse, sealhulgas suurema riskiga investeeringuid, mis aitavad edendada ELi tehnoloogilist juhtpositsiooni (alates 2021. aastast). 4.5 Teadusuuringute ja innovatsiooni keskendamine avamereprojektide toetamisele Teadusuuringute ja innovatsiooni edendamine on avamere taastuvenergia ulatusliku kasutuselevõtu oluline eeltingimus. Praegu investeerib puhta energeetika alastesse teadusuuringutesse ja innovatsiooni peamiselt erasektor. Viimastel aastatel on ELis investeeritud saastevabasse energiasse keskmiselt peaaegu 20 miljardit eurot aastas, millest ettevõtjate panus sellesse oli hinnanguliselt 77 %, riikide valitsuste panus 17 % ja ELi oma 6 %. Tuuleenergia puhul on erasektoril veelgi suurem roll – ELis moodustavad erasektori vahendid maismaa ja avamere tuuleenergia alase teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni rahastamisest umbes 90 % . Euroopas investeeritakse tuuleenergiaalastesse teadusuuringutesse ja innovatsiooni peamiselt Saksamaal, Taanis ja Hispaanias . Avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni alased investeeringud tuuleenergia väärtusahelasse on mänginud olulist rolli, võimaldanud sektoril areneda ja laieneda ning võtta see energiaallikas kasutusele. Investeeringud teadus- ja arendustegevusse kasvasid 133 miljonilt eurolt 2009. aastal 186 miljonile eurole 2018. aastal . Viimase kümne aasta jooksul on ELi teadusuuringute ja innovatsiooni programmide raames eraldatud avamere tuuleenergiale ligikaudu 496 miljonit eurot, kusjuures kõige rohkem on keskendutud avameretehnoloogiale, millele järgnevad ujuvvundamendil avamere-tuuletehnoloogia, uued materjalid ja komponendid ning hooldus ja seire . Praegused teadus- ja arendustegevuse prioriteedid avamere tuuleenergia valdkonnas on peamiselt seotud tuuleturbiinide projekteerimise, taristu arendamise, kõrgtehnoloogiliste ringluspõhiste materjalide ja digitaliseerimisega. Teised hiljutised uuendused on suunatud logistikale/tarneahelale, näiteks tuuleturbiinide jaoks piisavalt kompaktsete käigukastide väljatöötamine, et need mahuksid standardsesse merekonteinerisse, ning ringmajanduse lähenemisviiside kasutamine rajatiste olelusringi puhul. Tehniliste standardite ühtlustamine võib aidata saavutada selles osas vajaliku mastaabi ja tõhususe. Edasised uuendused ja suundumused, mis järgmise kümne aasta jooksul eeldatavasti kõige rohkem kõlapinda leiavad, hõlmavad ülijuhtivaid generaatoreid, kõrgtehnoloogilisi materjale mastide ehitamiseks ja avamere tuuleenergia lisaväärtust. Kuna avamere tuuleenergia on väljakujunenud tehnoloogia, peaks tulevane teadus- ja arendustegevus keskenduma olemasolevate tootmisprotsesside optimeerimisele sellistes sektorites nagu tuulikulabade suuremahuline tootmine. Tundub, et ujuvrakendused on muutumas elujõuliseks võimaluseks ELi riikides ja piirkondades, kus asuvad Atlandi ookeani, Vahemere ja Musta mere sügvad veed . Kaldast kaugemal asuvates süvavetes ja karmides keskkondades kasutatav avamere tuuletehnoloogia areneb jõudsalt kaubandusliku tasuvuse suunas, kusjuures eri prototüübid ja väikesemahulised projektid juba toimivad ning loovad ELi ettevõtjatele jätkuvalt ärivõimalusi. Aastatel 2007–2019 olid Euroopas ookeani-, laine- ja tõusu-mõõnaenergia alaseks teadus- ja arendustegevuseks ette nähtud kogukulud 3,84 miljardit eurot, millest suurem osa ehk 2,74 miljardit tuli erasektorist . Samal ajavahemikul eraldati riiklikest teadus- ja arendustegevuse programmidest 463 miljonit eurot laine- ja tõusu-mõõnaenergia arendamiseks ning ELi vahenditest 493 miljonit eurot. ELi toetus võib olla keskse tähtsusega, et stimuleerida täiendavat avaliku ja erasektori poolset rahastamist riigi tasandil, et vähendada ookeanienergia tootmisesse tehtavate investeeringute riski, edendada edasist katsetamist ja vähendada kulusid ning ületada lõhe tutvustamise ja kasutuselevõtu vahel. Keskmiselt 1 miljardi euro suurune avaliku sektori (ELi ja riiklik) rahastus võimaldas kaasata kõnealusel ajavahemikul erasektori investeeringuid 2,9 miljardi euro ulatuses. Võib öelda, et tõusu-mõõnaenergia tehnoloogia on kommertskasutuseelses etapis ning enamik laineenergia tehnoloogialahendusi alles teadusuuringute ja arendustegevuse etapis. Ujuvpäikesepaneele on tööstuslikult kasutatud looduslikes ja tehislikes siseveekogudes ning neil võib olla paljutõotav potentsiaal ranniku- ja rannikulähedastes piirkondades. Vetikad on ka paljulubav allikas säästvate biokütuste tootmiseks ning väärivad täiendavat teadus- ja arendustegevust. Selliste avamereenergia tehnoloogia lahenduste abil avamerel toodetud energia suurenevat mahtu tuleb toetada ka uuendusliku taristu ja võrgutehnoloogia arendamisega. Seepärast peaks teadustegevus ja innovatsioon toetama uusi lähenemisviise sellise taristu ühendamiseks silmusvõrguga, võttes arvesse tõhususe suurenemist, mis tuleb kadude vähenemisest. Toodetud elektrienergia ülekandmiseks kaugete vahemaade taha on kõrgepingealalisvool tõhus ja ökonoomne alternatiiv vahelduvvoolu ülekandele. Uusim alaliskõrgepingetehnoloogia koos vajalike võrgu turvalisuse ja vastupidavuse nõuetega võimaldab ühendada tuuleparke ja võrke, et jaotada avamerel toodetud energia õigele turule. Suuremahuline kasutuselevõtt ei ole siiski nii lihtne, sest kulud on suured, konfiguratsiooni katsetamine ja valideerimine erineb ettevõtjati ning eri tarnijate muundurite puhul võib esineda koostalitusprobleeme. Seetõttu toetab komisjon programmi „Euroopa horisont“ raames alaliskõrgepingesüsteemide kavandamise ja katsetamise etappi, et jõuda 2030. aastaks esimese mitme pakkujaga või mitme terminaliga alaliskõrgepingesüsteemi kasutuselevõtuni Euroopas. Olulised elemendid on tulevaste avamerevõrkude jaoks vajalike uute tehnoloogialahenduste katsetamise hõlbustamine, paindlikkus, salvestamine (Power-to-X), akud ja digitaliseerimine, et lõimida avamere tuulepargid tõhusalt energiasüsteemi ning arendada selliseid võimaldajaid ja energiakandjaid nagu vesinik ja ammoniaak. Keskpikas ja pikas perspektiivis muutub asjakohaseks taastuvelektri kohapealne muundamine vesinikuks ning selle transportimine või kohapealne tankimine. Seetõttu on väga oluline ka akusid käsitlev tegevuskava, vesinikustrateegia ja seotud liitude raames antav teadustegevuse ja innovatsiooni toetus. Samuti on vaja uurida avameretehnoloogia keskkonnamõju, et täita andme- ja teabelüngad. Teadmiste ja modelleerimissuutlikkuse parandamine hõlbustab nii tulevaste kasutusvaldkondade kindlaksmääramist kui ka lahenduste heakskiitmise protsessi. Tulevased meetmed peavad käsitlema neid teadusuuringute ja innovatsiooniga seotud probleeme ning avamereenergia tootmise arendamise ja kasutuselevõtuga kaasnevaid võimalusi. Need hõlmavad taristu integreerimist, ringmajandust toetavat disaini, kriitilise tähtsusega tooraine asendamist, avameretehnoloogia keskkonnamõju vähendamist ning oskuste omandamist ja töökohtade loomist. Komisjon uurib, kuidas toetada avamere taastuvenergia tehnoloogia ja taristu arendamist ja säästvat lõimimist, sealhulgas missioonivaldkonna „Ookeanide, merede ning ranniku- ja maismaavete hea seisund“ raames. Peamised meetmed Programmi „Euroopa horisont“ 2021. ja 2022. aasta esimese tööprogrammi raames teeb komisjon järgmised ettepanekud. Toetada põhivõrguettevõtjate, tootjate ja avamere tuuleenergia arendajate koostööd, et käivitada 2022. aastal ulatuslik alaliskõrgepingevõrgu näidisprojekt. Arendada näiteks programmi „Euroopa horisont“ kaudu välja uued tehnoloogialahendused tuule-ja ookeanienergia ning ujuvpäikeseparkide valdkonnas. Parandada tööstuse tulemuslikkust avamere tuuleenergia väärtusahelas, hõlmates andmepõhiseid lähenemisviise ja asjade interneti seadmeid kasutavat digitehnoloogiat. Süstemaatiliselt lõimida ringmajandust toetava disaini põhimõte taastuvate energiaallikate alastesse teadusuuringutesse ja innovatsiooni. Komisjon vaatab läbi ookeanienergia ja avamere tuuleenergiaga seotud SET-kava eesmärgid ja rakenduskavad ning loob SET-kava kohase alaliskõrgepingele keskenduva rühma. Komisjon uurib, kuidas avamereenergiat ja taristut hõlmava tehnoloogia arendamist saaks jätkusuutlikult lõimida sotsiaalmajanduslikesse ökosüsteemidesse ja merekeskkonda, näiteks uurides kumulatiivset mõju ja ühiskonna teadlikkust. Komisjon teeb koostööd liikmesriikide ja piirkondadega, sealhulgas saartega, et kasutada olemasolevaid vahendeid ookeanienergia tehnoloogia jaoks kooskõlastatult, et saavutada 2025. aastaks kogu ELis koguvõimsus 100 MW ja 2030. aastaks ligikaudu 1 GW. 4.6 Tarne- ja väärtusahela tugevdamine kõikjal Euroopas Selleks et suurendada avamere taastuvenergia tootmise võimsust 300–40 GW-ni, mis toob maksimaalset kasu ELi majandusele, peab avamere taastuvenergia tarneahel seadmete tootmise võimsust suurendama ja nende ülesseadmist kiirendama. Korrosioonikindlate materjalide, tuule- ja ookeaniturbiinide, mastide, vundamentide, ujuvseadmete tootjad ja kaablitarnijad vajavad kõik investeeringuid oma tootmise laiendamiseks. Mõnda sadamat on vaja ajakohastada ning tuleb ehitada uued laevad ja need kasutusele võtta. Näiteks sobivad praegu avamereenergia seadmete kokkupanemiseks, valmistamiseks ja teenindamiseks vaid mõned Euroopa meresadamad. Tööstusharu hinnangute kohaselt on sadamataristu ja laevade ajakohastamiseks vaja investeerida kokku ligikaudu 0,5–1 miljardit eurot. Samuti peavad täiustusi tegema sajad komponentide tarnijaid, kellest paljud on VKEd. Nõudluspoole poliitikaga (nt pikaajaline planeerimine, piirkondlik koostöö ja selge õigusraamistik) saab anda signaale ja osutada tulevastele mahuprognoosidele, mida tööstus ja investorid vajavad ettenägelike investeeringute tegemiseks ja oma tootmisvõimsuse täiendavaks industrialiseerimiseks . Samal ajal oleks ehk vaja ka pakkumispoole poliitikat . Euroopa avamere taastuvenergia tarneahel on dünaamiline ja väga konkurentsivõimeline, kuid väljakutseks on kasutuselevõtu suurendamine ja tipptaseme säilitamine, pidades silmas kasvavat konkurentsi maailmaturgudel. Teatises „Euroopa uus tööstusstrateegia“ rõhutas komisjon, et taastuvenergiatööstuse ja selle aluseks olevate tarneahelate puhul tuleb järgida strateegilisemat lähenemisviisi eesmärgiga säilitada Euroopa juhtpositsioon maailmas ja tipptase. Selleks soodustab komisjon paketiga „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ loodud puhta energeetika taastuvenergia valdkonna foorumi tegevust, et tuua kokku tööstuse juhid, tööstusklastrid, ettevõtjad ja teenuseosutajad, põhivõrguettevõtjad, investorid, kodanikuühiskond ja teadusringkonnad ning kaasata sellesse riikide ja piirkondade ametiasutused. Foorum aitab hinnata tööstuse konkurentsivõimet ning teha kindlaks üliolulised tarneahelaosad ja nendega seotud investeeringud, mida tuleb suurendada, et tagada ELi taastuvenergia kasutuselevõtu eesmärkide täitmine. Foorumi raames luuakse spetsiaalne avamere taastuvenergia töörühm , et teha kindlaks avamere taastuvenergia üleeuroopalise tarneahela kiiret laiendamist takistavad tegurid ja need kõrvaldada, hõlbustada koostööd ja koondada eri tarneahelaid käsitlevaid eksperditeadmisi avamereenergia tehnoloogia kohta, järgides konkurentsieeskirju. Avamere taastuvenergia töörühm aitab jälgida edusamme ja edendada käesoleva strateegia alusel elluviidavat tegevust. Arvestades traditsioonilise avamere-nafta- ja -gaasitööstuse kasvavat suundumust kaasata oma portfelli taastuvenergiarajatisi, võiksid need olla huvitatud platvormiga liitumisest, mis aitaks kaasata teadmisi, oskusi ja rajatisi. Oskustega seotud probleemid Avamere taastuvenergia kasutuselevõtu ja sellega seotud väärtusahela ulatuslik laiendamine tooks kasu paljudele piirkondadele ja territooriumidele. See võib aidata mitmekesistada majandust kliimaneutraalsele majandusele üleminekust kõige enam mõjutatud piirkondades, alates CO 2 -mahukatest ja söepiirkondadest ning piirkondadest, kus avamere gaasi- ja naftatööstus vajab ümberkorraldamist, kuni äärealade ja äärepoolseimate piirkondadeni . See võiks pakkuda alternatiivseid kvaliteetseid töövõimalusi kvalifitseeritud töötajatele, keda üleminek mõjutab. Avamere energiataristul võib olla majandust tasakaalustav mõju piirkondades, kus on väga hooajalised tööstusharud (turism, kalandus jne), pakkudes stabiilset ja prognoositavat töövoogu kohalikele töötajatele ja VKEdele kogu aasta vältel. Selle potentsiaali ärakasutamiseks tuleb lahendada mitu probleemi, mis on seotud tööjõu ja selle oskustega, sealhulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alase pädevusega, ning selliste oskustega töötajate leidmisega õiges kohas. Sektoril juba on raskusi õigete oskustega töötajate värbamise ja koolitamisega. 17–32 %-l ettevõtetest napib oskusi, tehniliste ametikohtade puhul napib oskusi 9–30 %-l. Edaspidi peavad liikmesriigid toetama Euroopa jätkusuutliku konkurentsivõime, sotsiaalse õigluse ja toimetulekuvõimega seotud oskuste tegevuskava raames võetavaid meetmeid ning kavandama ja kujundama rohkem haridus- ja koolituskavasid , mis on suunatud avamere taastuvenergia sektorile, kooskõlas nende eeldatavate arengueesmärkidega . 2019. aastal olid sellised kavad ainult ELi 12 liikmesriigil, kusjuures need puuduvad isegi mõnes märkimisväärse avameretööstuse potentsiaaliga riigis. Eelduste kohaselt luuakse märkimisväärne arv töökohti, eelkõige teadlaste, inseneride, teadlaste ja insener-tehnikute jaoks. Liikmesriigid võivad selliste programmide rahastamiseks kasutada ühtekuuluvuspoliitika fonde , Euroopa Sotsiaalfond+i ja õiglase ülemineku mehhanismi . Liikmesriikide tehnilistes ja akadeemilistes haridusprogrammides tuleks arvesse võtta kasvavat vajadust leida 2050. aastaks avamere taastuvenergia valdkonna töökohtadele õige profiiliga noori töötajaid. Kutsehariduse tipptaseme keskused aidataksid rahuldada ümberõppe vajadust, koondades oskuste ökosüsteemide arendamiseks suure hulga kohalikke partnereid, nagu kutsehariduse ja -koolituse pakkujad (nii teise kui ka kolmanda taseme hariduse valdkonnas), tööandjad, uurimiskeskused, arenguagentuurid ja tööturuasutused. Ringmajandusel põhinev lähenemisviis Teine lahendamist vajav probleem on tuuleturbiinide komponentide, eelkõige komposiitmaterjalist labade kasutusest kõrvaldamine, korduskasutamine ja ringlussevõtt. Ringlussevõetavust ja disaini mõju käsitlevad teadusuuringud on endiselt üsna killustunud ning põhinevad sageli niši- ja spetsiifilistel rakendustel. Ringmajandust toetava disaini põhimõte on vaja süstemaatiliselt lõimida taastuvate energiaallikate alastesse teadusuuringutesse ja sellekohasesse innovatsiooni. See tähendab olemasolevate tehnoloogialahenduste täiustamist (ja uute väljatöötamist), pidades silmas nii tootmisprotsessi tõhusust kui ka rajatiste pikemat tööiga ja komponentide olelusringi. See aitab taastuvenergiatööstuse toodete ja teenuste väärtust säilitada ning vähendab survet loodusvaradele. Avamere taastuvenergia tehnoloogia lahendustes kasutatavaid materjale on vaja põhjalikult hinnata. See peaks hõlmama mitte ainult kulude ja toksilisuse aspekte, vaid ka selliseid küsimusi nagu materjalide korduskasutamine ja ringlussevõetavus, hankepiirangud ja hädavajalike materjalidega varustamise kindluse suurendamine. Uurida tuleks maismaa tuuleturbiinidega seotud korduskasutus- ja ringlussevõtutavasid, kui neid on vaja lähitulevikus kasutusest kõrvaldada. ELi avamere taastuvaenergia väärtusahel põhineb ülemaailmsel tarneahel , mille aluseks on imporditud tooraine ja tootmises kasutatavad komponendid (püsimagnetites kasutatavad haruldased muldmetallid, teras ja komposiitmaterjalid). Kuna nõudlus nende materjalide järele prognooside kohaselt suureneb (näiteks nõudlus püsimagnetites kasutatavate haruldaste muldmetallide järele võib 2050. aastaks kümnekordistuda ), on vaja keskenduda sellele, kuidas tagada katkematud tarned, vähendada sõltuvust ja lühendada tarneahelaid. Uus Euroopa tooraineliit peaks aitama tarneahela vastupanuvõimet suurendada. Ringlussevõetavuse suurendamine kogu tarneahela ulatuses on oluline suurenenud sõltuvuse tasakaalustamisel. ELi tööstus ja maailmaturud ELi avamere taastuvenergia tööstus on maailmaturul väga konkurentsivõimeline ja selle ekspordivõime on suur, kusjuures peamised konkurendid on Hiina ja India. Aastatel 2009–2018 oli ELi kaubandusbilanss positiivne ja see paraneb jätkuvalt. 2018. aastal moodustas ELi ettevõtjate osakaal ülemaailmsest ekspordist 47 %. Kümnest ülemaailmsest eksportijast kaheksa on ELi riigid. Maailmaturg pakub seega ELi tööstusele märkimisväärseid kaubandusvõimalusi. Eelduste kohaselt on avamere tuuleenergia tootmise võimsus Aasias 2030. aastal ligikaudu 95 GW (2030. aastaks prognoositud ülemaailmne võimsus on peaaegu 233 GW) . 2018. aastal tehti peaaegu pool üleilmsetest investeeringutest avamere tuuleenergiasse Hiinas . Uute tehnoloogialahenduste, näiteks ujuvvundamendil tuuleenergia seadmete ja ookeanienergiaseadmete maailmaturg võib tulevikus samuti pakkuda ELi tööstusele paljutõotavaid uusi võimalusi. Rahvusvahelised partnerlussuhted Rohelise kokkuleppe diplomaatia kaudu teeb EL aktiivselt koostööd oma rahvusvaheliste partneritega, et aidata luua soodne keskkond avamere taastuvenergia sektori arendamiseks, sealhulgas madala sissetulekuga riikides ja tärkava turumajandusega riikides. Selline toetus võib hõlmata õigusraamistikku, tehnilisi standardeid, kohalikke/riiklikke kutseühinguid, ühendamissuutlikkuse ja võrguhaldussuutlikkuse suurendamist ja erialast koolitust ning investeerimisriski vähendamist tänu sellistele tagatistele nagu Euroopa Kestliku Arengu Fondi (EFSD) alla kuuluv Euroopa taastuvenergeetika tagatis. EL ja tema partnerriigid on ka pühendunud kestliku arengu eesmärkide, sealhulgas kestliku arengu seitsmenda eesmärgi saavutamisele ning toetavad seetõttu taskukohase ja taastuvenergia kasutuselevõttu kogu maailmas. Kooskõlas ELi poliitiliste eesmärkidega toetada keskkonnasäästlikule energiasüsteemile üleminekut partnerriikides on oluline roll avamere taastuvenergial. Sellest võivad saada kasu nii ELi avamere taastuvenergia tööstus, mis saab siseneda uutele olulistele turgudele, kui ka partnerriigid, kelle taastuvenergia osakaal kasvab ning kelle teadmised ja suutlikkus selles sektoris suurenevad. EL on valmis jagama oma tööstuskogemusi ja tegema eri vormis koostööd kolmandate riikidega . See võib hõlmata parimate tavade ja regulatiivsete lähenemisviiside vahetamist ning ühisprojektide väljatöötamist naaberriikidega, sõltuvalt õigusraamistike omavahelise vastavuse tasemest ning keskkonna- ja muude standardite sidususest ELi poliitiliste prioriteetidega. Liikmesriigid ja tööstus peaksid aktiivselt osalema ELi standardite edendamises kahepoolsel ja rahvusvahelisel tasandil, mis hõlmab aktiivset osalemist rahvusvahelistes standardeid kehtestavates organites. Tehnoloogiaarendajana (sealhulgas võrgutehnoloogia valdkonnas) peab EL järgima otsustavamat lähenemisviisi oma huvide edendamiseks kaubanduspoliitika kaudu . Mõned turud kehtestavad üha enam kohaliku sisendi nõudeid või võtavad muid diskrimineerivaid või kaubandust piiravaid meetmeid, et edendada omamaist tööstust. Komisjon võtab endale aktiivse rolli õigusnormide lähendamise ja rahvusvaheliste standardite levitamise edendamisel, olles samal ajal vastu kohaliku sisendi nõuete ja muude kaubandustõkete põhjendamatule kehtestamisele kolmandates riikides. Vabakaubanduslepingud ja rahvusvaheline koostöö peaksid püüdlema moonutamata kaubanduse ja investeeringute poole ning parandama turulepääsu, kuid võtma arvesse ka vajadust normide ja standardite lähendamise, paindlike elektriturgude ja kolmandate riikide võrkudele õiglase juurdepääsu järele. Turulepääsutõkete korral tagab komisjon rahvusvahelistest kaubanduslepingutest tulenevate ELi õiguste järgimise, kasutades täiel määral oma käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas mitme- ja kahepoolseid vaidluste lahendamise mehhanisme. Peamised meetmed Komisjon ja Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik edendavad standardimist ja eri tootjate muundurite koostalitlust (2028. aastaks). Komisjon, liikmesriigid ja tööstus teevad koostööd, et edendada ELi standardeid rahvusvahelisel tasandil. Komisjon täiustab puhta energeetika taastuvenergia valdkonna foorumit, et soodustada taastuvenergia väärtusahela arendamist, ning moodustab foorumi raames spetsiaalse avamere-taastuvenergia töörühma (2021). Komisjon julgustab liikmesriike ja piirkondi kasutama 2021.–2027. aasta ühtekuuluvuspoliitika fonde, sealhulgas Euroopa Sotsiaalfond+i ja vajaduse korral ka õiglase ülemineku mehhanismi, et toetada investeeringuid avamere taastuvenergiasse, edendada majanduse mitmekesistamist, luua uusi töökohti ja võtta kasutusele ümberõppe/oskuste täiendamise kavad. Komisjon toetab pädevaid riikide ja piirkondade ametiasutusi konkreetsete haridus- ja koolitusprogrammide loomisel ja pakkumisel (sh tehniline ja kolmanda taseme haridus), et koondada oskusi avamereenergia valdkonnas ning leida õige profiiliga noori töötajaid ja õpetada töötajaid ümber / täiendada nende oskusi avamere taastuvenergia valdkonna töökohtade jaoks, seda ka oskuste tegevuskava raames võetavate meetmete kaudu. Komisjon edendab turulepääsu kolmandates riikides, kõrvaldades muu hulgas avamere taastuvenergia projektidega seotud takistusi ja kasutades igati ära õiguskaitsevahendeid. Komisjon aitab kaasa avamere taastuvenergia uute turgude arendamisele ja olemasolevate turgude tugevdamisele, vahetades ELi partnerriikidega peetavate energiadialoogide käigus teavet poliitikaraamistike, standardite ja sektori arengu kohta (menetluses). Komisjon analüüsib avamererajatiste kasutuselt kõrvaldamise kulusid ja mõju, et hinnata, kas nii olemasolevate rajatiste demonteerimiseks kui ka nende tulevaseks kõrvaldamiseks on vaja kogu ELi hõlmavaid õigusnõudeid, et mõju keskkonnale, ohutusele ja majandusele oleks minimaalne. Järelduse d Avamere taastuvenergia on üks paljutõotavamaid viise, kuidas järgmistel aastatel elektritootmist taskukohaselt suurendada, võttes arvesse Euroopa CO 2 -heite vähendamise eesmärke ja elektrinõudluse eeldatavat suurenemist. Euroopa ookeanidel ja merepiirkondadel on tohutu potentsiaal, mida saab säästvalt ja keskkonnahoidlikult ära kasutada, täiendades muud majanduslikku ja ühiskondlikku tegevust. Strateegia kohaselt on avamere taastuvenergia osakaalu ja selle kasutamise suurendamine ELi prioriteet. Kõigil Euroopa ookeanidel ja merepiirkondadel, sealhulgas saartel ja äärepoolseimatel piirkondadel, on avamere taastuvenergia potentsiaal. Selle arendamisel on positiivne tööstus-, majandus- ja sotsiaalmõju kogu ELis ja selle piirkondades. Fikseeritud ja ujuvvundamendil avameretuuleparkide puhul on väljakutseks luua optimaalne keskkond Põhjamerel toimunud arengu jätkamiseks ja kiirendamiseks, jagades parimaid tavasid ja kogemusi teiste merepiirkondadega, alates Läänemerest, ning toetades tehnoloogia ülemaailmset levikut. Muude tehnoloogialahenduste puhul on väljakutseks kaasata piisavad ja sihipärased rahalised vahendid teadusuuringuteks ja tutvustamistegevuseks, et vähendada kulusid ja tuua need lahendused tulemuste saavutamiseks õigel ajal turule. Avamere taastuvenergia edu võib tuua Euroopale suurt kasu ning selle abil on võimalik tagada ELi energiasüsteemi jätkusuutlik ümberkorraldamine ja suunata liikmesriigid realistlikule teele nullsaaste ja kliimaneutraalsuse saavutamiseks 2050. aastaks. Samuti võib see anda suure panuse majanduse taastumisse pärast COVID-19 kriisi, kuna Euroopa tööstus on selles sektoris maailmas juhtpositsioonil ja prognooside kohaselt kasvab see sektor lähikümnenditel hüppeliselt. Käesolevas strateegias kavandatud kasvu saavutamiseks peavad koostööd tegema kõik asjaosalised – liikmesriigid, piirkonnad, ELi kodanikud, sotsiaalpartnerid, valitsusvälised organisatsioonid ja kõik merekasutajad, eelkõige avamere taastuvenergia tööstus ning kalandus- ja vesiviljelussektor. Seda silmas pidades korraldab komisjon 2021. aastal Euroopa avamere taastuvenergia teemalise kõrgetasemelise konverentsi, mis toob kokku eri vormis tehtavas piirkondlikus koostöös osalejad, et edendada parimate tavade vahetamist ja arutada ühiseid probleeme. Komisjon kutsub ELi institutsioone ja kõiki sidusrühmi üles arutama käesolevas strateegias kavandatud poliitikameetmeid ning ühendama jõud nende meetmete viivitamatuks edendamiseks. Eelnõude infosüsteemis (EIS) on antud täitmiseks ülesanne. Eelnõu toimik: 16.5/20-3279 - COM(2020) 741 KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE ELi strateegia avamere taastuvenergia potentsiaali kasutamiseks kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgil Eelnõu kohta seisukoha esitamine Vabariigi Valitsuse istungile vastavalt Riigikantselei 30.11.2020 resolutsioonile. Osapooled: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Tähtaeg: 18.01.2021 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/17224e86-91e6-47e6-95a4-e914ea7d2841 Link menetlusetapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/17224e86-91e6-47e6-95a4-e914ea7d2841?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) http://eelnoud.valitsus.ee/main
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel