Margus Lember
Tartu Ülikooli meditsiinivaldkond
[email protected] Meie 26.03.2019 nr 5.2-2/604-2
Residentuuriprogrammide pikendamisest
Lugupeetud dekaan Margus Lember
Tänan Teid pöördumise ja kannatlikkuse eest residentuuriõppe pikendamise ettepanekute
käsitlemisel. Sotsiaalministeerium on seisukohal, et eriarstide õppe kestus Eestis peab olema
kooskõlas Euroopa Liidus tavapärase õppe kestusega.
Leian samas, et olulised muutused residentuuri programmides peavad käima käsikäes
residentuuri kvaliteedi tagamisele ja tõstmisele suunatud tegevustega. Eesti Nooremarstide
Ühenduse (ENÜ) tellitud uuringu (vt Michelson, A., Kullamaa, L., Osila, L., Plakane, B.,
Grigaliūnaitė, K., Vainre, M. (2018) Compliance of Postgraduate Medical Education with
WFME International Standards: Comparative Analysis of Estonia, Latvia and Lithuania. Tallinn:
Praxis Centre for Policy Studies) tulemused viitavad, et residentuuri läbiviimise praktika Eestis
vajab muutusi. Pean õigeks, et hetke, kus ülikool ja mitme eriala esindajad on valmis
residentuuri programme sisuliselt muutma, tuleks kasutada selleks, et otsida ühtlasi võimalusi
praktilise õppe kvaliteedi tõstmiseks.
Teen ettepaneku korraldada aprillis Tartus ühine kohtumine Sotsiaalministeeriumi, ülikooli
meditsiinivaldkonna esindajate, pikendamist soovivate erialade, st füsiaatria ja taastusravi,
anestesioloogia ja intensiivravi, sünnitusabi ja günekoloogia, gastroenteroloogia ning
kohtuarstiteaduse üldjuhendajate ning ENÜga, et üheskoos arutleda konkreetsete sammude
üle, kuidas saaks programmide võimaliku pikendamisega samaaegselt residentuuri
õppekvaliteeti tõsta.
Näiteks võiks ministeeriumi nägemuses programmide uuendamisel kaaluda eeskuju võtmist
peremeditsiini erialal välja töötatud praktilise koolituse õpiväljunditest (vt
https://tervis.ut.ee/et/residentuur/teoreetiline-praktiline-ope) ja muuta tsüklite õpiväljundite
detailsed kirjeldused uuenevate programmide lahutamatuks osaks. Meie hinnangul võiks see
kahandada olukordi, kus arst-residendi ootused tsüklile ja baasasutuse pakutav oluliselt
lahknevad, ja välistada selliste kahetsusväärsete juhtumite kordumine, kus näiteks laste ravile
spetsialiseeruvaid arst-residente on suunatud tegelema peaasjalikult geriaatriliste
patsientidega. Selline lisandus võimaldaks residendil ja tema juhendajal tsükli alguses läbi
rääkida, millised oskused, teadmised ja kogemuse peaks arst-resident tsükli lõpuks
omandama. Eeldades, et argumentatsioon, miks konkreetne praktiline tsükkel
residentuuriprogrammi kuulub, on ülikoolil, eriala üldjuhendajail ja/või erialaühenduseil
olemas, ei pruugi sellise täienduse lisamine olulist ajakulu ülikoolile ja erialaseltsidele tekitada.
Küll võib selline muudatus aidata minimeerida madala väärtusega õppetsüklite esinemist.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
Usun, et sarnaseid ettepanekuid on ülikoolil, residentidel ja üldjuhendajatel veelgi.
Konstruktiivse arutelu korral on meil võimalik juba algaval õppeaastal rakendada residentuuris
programme, mille puhul leiavad pikeneva õpiaja kõrval rakendamist kvaliteedi tagamisele või
tõstmisele suunatud meetmed.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Maris Jesse
terviseala asekantsler
Vootele Veldre 626 9140
[email protected]