Teie 24.02.2020 nr
Justiitsministeerium
[email protected] Meie 31.03.2020 nr 6-3/200510/2001744
Austatud hr Raivo Aeg
Õiguskantsleri poole pöördus vandeadvokaat palvega analüüsida, kas kriminaalmenetluse
seadustiku (KrMS) § 4191 lõike 5 alusel kehtestatud justiitsministri määrus „Elektroonilise valve
täitmise ja järelevalve kord“ (edaspidi määrus) on kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku ja
Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS). Määruse § 8 lg 2 p 9 sätestab, et kriminaalhooldusalusele,
kellele on elektrooniline valve määratud vahistamise asemel, võimaldatakse aeg uurija või
prokuröri juures käimiseks ja kohtuistungitel osalemiseks, kuid ei võimaldata aega kaitsja juures
käimiseks.
Määruse nimetatud säte on vastuolus KrMS § 2241 lõikega 1. Selle kohaselt tohib
kriminaaltoimiku neid materjale, millest prokuratuur on keelanud koopiat teha, tutvustada
kahtlustatavale või süüdistatavale ainult kinnipidamiskohas või kaitsja ametiruumis. Kehtiva
määruse kohaselt ei oleks elektroonilise järelevalve all oleval kahtlustataval või süüdistataval
võimalustki nende materjalidega tutvuda või siis sõltuks toimiku materjalidega tutvumine
ametnike suvast. Seetõttu on määruse säte vastuolus ka kaitseõiguse tagamise põhimõttega (PS §
21) ja õigusselguse põhimõttega (PS § 13).
Põhiseaduse § 21 teine lause sätestab, et kuriteos kahtlustatavale antakse viivitamatult võimalus
valida endale kaitsja ja kohtuda temaga. Põhiseaduse § 21 on reservatsioonita põhiõigus, mida
võib piirata üksnes mõne muu põhiõiguse või põhiseadusest tuleneva väärtuse kaitseks.
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 3 punkt b sätestab, et
kuriteos süüdistataval on õigus saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks.
Sama lõike punkt c kohaselt on tal on õigus kaitsta end ise või enda valitud kaitsja abil või saada
tasuta õigusabi, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid
õigusabi eest tasumiseks.
Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt toonitanud kaitseõiguse olulisust kriminaalmenetluses1,
märkides, et kuigi kaitseõigus ei ole küll absoluutne, on see õiglase menetluse alus. Igaühel, keda
süüdistatakse kuriteos, peab olema võimalus end kaitsja abil efektiivselt kaitsta. Kohus on
selgitanud, et konventsiooni artikli 6 punkti 3 alapunkt c ei täpsusta selle õiguse tagamise viisi,
kuid tuleb silmas pidada, et õigus ei tohi olla teoreetiline või illusoorne, vaid peab olema praktiline
ja efektiivne.
1
Vt nt 27. novembri 2008. aasta otsus nr 36391/02 Salduz vs. Türgi.
2
Kaitseõiguse põhimõte on suunatud eeskätt kriminaalmenetluse käigu eest vastutavatele
ametiisikutele: uurijale, prokurörile ja kohtule. KrMS § 8 p 2 kohustabki riiki, st uurimisasutusi,
prokuratuuri ja kohut tagama kahtlustatavale ja süüdistatavale reaalse võimaluse end kaitsta.
Sisuliselt tähendab see, et kahtlustataval ja süüdistataval peab olema ka tegelikult võimalik
kasutada oma menetluslikke õigusi (KrMS § 34 ja 35). Kaitsmisvõimaluse reaalseks tagamiseks
on väga oluline, et kahtlustatav või süüdistatav teaks kahtlustuse või süüdistuse sisu.
Kaitsja peab kohtueelses menetluses osalema alates kriminaaltoimiku tutvustamisest KrMS § 223
lõikes 3 sätestatud korras (KrMS § 45 lg 3). Kui inimesel ei ole selleks ajaks kaitsjat, siis see
määratakse talle. Kaitsjale antakse allkirja vastu kriminaaltoimiku koopia (KrMS § 224 lg 1).
KrMS § 35 lõike 2 kohaselt on kahtlustataval ja süüdistataval õigus toimikuga tutvuda kaitsjale
antud toimiku koopia vahendusel. Kaitsja tutvustab kahtlustatavale või süüdistatavale neid
materjale siis, kui kahtlustatav või süüdistatav seda soovib. Prokuratuur otsustab, kas ja millises
ulatuses on kaitsjal lubatud teha toimikust või esitatud materjalidest lisakoopiaid (KrMS § 224 lg
10). Materjale, millest prokuratuur on keelanud koopiat teha, tohib kaitsja tutvustada ainult oma
ametiruumides või kinnipidamiskohas (KrMS § 2241 lg 1). Seega on määruse § 8 lg 2 p 9 vastuolus
kriminaalmenetluse seadustikuga.
Põhiseaduse §-st 13 tuleneb õigusselguse põhimõte, mis kokkuvõtvalt tähendab, et põhiõigust
riivav seadus peab olema piisavalt määratletud. Ebapiisav regulatsioon võib põhjustada riigivõimu
omavoli. Seega teen ettepaneku täpsustada määruse §-i 8 selliselt, et kriminaalhooldusalusele,
kellele on vahistamise asemel määratud elektrooniline valve, antakse vajaduse korral aeg ka kaitsja
juures käimiseks.
Siiski tuleks ka edaspidi kriminaalhoolduse ajakava koostamisel lähtuda samadest põhimõtetest:
kaasata prokuratuur ja järgida kohtuniku soovitusi. Prokurör oskab hinnata, kui mahukas on toimik
ja kui kaua võib sellega tutvumine aega võtta. Kaitseõiguse teostamise sildi all ei pea
kriminaalhooldusalusele võimaldama igapäevaseid visiite advokaadibüroosse, vaid need käigud
peavad olema uuritava kuriteo asjaoludest tulenevalt põhjendatud ja vajalikud. Samas tuleb
proovida vältida võimalike kuritarvitamiste ohtu (nt kui on alust eeldada, et advokaadibüroosse
minnes või sealt tulles soovitakse kohtuda hoopis teiste inimestega). Endiselt saaks vajaduse korral
kasutada kaitsjaga nõu pidamiseks ka alternatiivseid viise. Suhelda saab nii telefonitsi kui ka e-
posti teel ning vajaduse korral saab kaitsja minna ka inimese juurde koju, nagu ta oleks muidu (kui
isik viibiks vahi all) läinud kinnipidamisasutusse. Vaidluste tekkimisel on võimalik pöörduda
kaebusega kohtusse – lõppastmes peab põhiõiguste kaitse ja menetluse õigluse tagama kohus.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Marju Agarmaa 693 8447
[email protected]