dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Õiguskantsleri Kantselei
Väljaminev kiriAvalik

Riigikogu sotsiaalkomisjon_arvamus

Õiguskantsleri Kantselei · 20. märts 2020
Viit
18-1/200370/2001492
Registreeritud
20. märts 2020
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Riigikogu sotsiaalkomisjon
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
18 Arvamused õigusaktide jm dokumentide eelnõude kohta
Sari
18-1 Arvamused Riigikogule õigusaktide jm dokumentide eelnõude kohta
Toimik
18-1/200370
Vastutaja
Indrek-Ivar Määrits (Õiguskantsleri Kantselei, Kontrollkäikude osakond)

Failid

  • 📎18-12003702001492 20.03.2020 Väljaminev kiri.bdoc345 KB

Sisu (failidest)

Riigikogu sotsiaalkomisjon Teie nr [email protected] Meie 20.03.2020 nr 18-1/200370/2001492 Sotsiaalhoolekande seaduse, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu Austatud sotsiaalkomisjon Riigikogu menetluses on sotsiaalhoolekande seaduse, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse, riigilõivuseaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu (146 SE, edaspidi eelnõu). Juhin tähelepanu mõnele eelnõus pakutud lahendusele, mis võib tulevikus tuua kaasa erihoolekandeteenust saavate puuetega inimeste inimväärikat elu ohustavaid riske. Eelnõu § 2 lg-s 20−22 kavandatavate muudatustega annab Riigikogu ära võimaluse määrata ise paljude puuetega inimeste õiguste kaitseks vajalikud miinimumnõuded. Kavas on kehtestada mitmed erihoolekandeteenuste miinimumnõuded ministri määrusega. Nii võib juhtuda, et neile inimestele inimväärsete elutingimuste tagamiseks vajalike põhinõuete leevendamine muutub liiga lihtsaks. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 keelab kohelda inimest piinavalt, julmalt või inimväärikust alandavalt. PS § 28 lg 4 ütleb, et puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. PS § 14 seab kõigi inimeste, sh iseäranis puuetega inimeste (PS § 28 lg 4) põhiõiguste tagamise ka seadusandliku võimu kohustuseks. Riigikogu üks oluline ülesanne on sätestada inimeste, kes ise enda eest seista ei saa, väärikaks kohtlemiseks minimaalselt vajalikud nõuded seadusega ja otsustada ise nende õiguste seisukohalt olulised tagatised. See annab kindluse, et nende nõuetega tagatakse inimeste väärikas kohtlemine nt hooldekodudes ning et neid nõudeid mõtlematult ei muudeta. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) kohaselt saavad erihoolekandeteenust inimesed, kellel on raske, sügava või püsiva kuluga psüühikahäire ja kes ei saa ise oma igapäevatoimetustega hakkama. Erihoolekandeteenusel on nende inimeste peamine aitaja, toetaja ja nõuandja tegevusjuhendaja. Vaid piisav hulk hea väljaõppega tegevusjuhendajaid saab ühtaegu hoolitseda selle eest, et hoolealuste põhivajadused (toit, riided, hügieen) oleksid rahuldatud ning pöörata tähelepanu kõigi hoolealuste individuaalsetele vajadustele, pakkuda neile arendavaid tegevusi, luua kõigile turvalist keskkonda ja aidata arendada inimeste iseseisva toimetuleku oskusi. Erihoolekandeteenust saavad inimesed vajavad seda abi, see on oluline osa nende inimväärsest elust. 2 Erihoolekandeteenust saavatel inimestel on lisaks psüühikahäiretele sageli ka muid terviseprobleeme. Tihti on neil inimestel keeruline oma tervisehädadest ja muredest teada anda, näiteks kuna nad ei suuda kõnelda. Seetõttu on neile oluline ka tervishoiuteenuse kättesaadavus. Ööpäevaringsel erihooldusteenusel täidab seda rolli suuresti SHS § 102 lg 4 sätestatud õendusabi nõue. Nõus ei saa olla eelnõu seletuskirjas öelduga, et tegevusjuhendajate arv või õendusabi maht on erihoolekandeteenust saavate hoolealuste põhiõiguste seisukohast vähetähtsad. Õiguskantsleri kontrollkäigud on näidanud, et suure osa ööpäevaringse erihoolekandeteenus osutajate keskne probleem on just koolitatud personali nappus. Sellel on vahetu ja tugev mõju inimese heaolule ja inimväärsele kohtlemisele nt erihooldekodus. Kui napib tegevusjuhendajaid või ei ole neil vajalikke oskusi, saab inimesele pakkuda nt erihooldekodus vaid kõige hädavajalikumat: toitu, sooja tuba ja puhtaid riideid. Nii ei ole võimalik tegelda hoolealuste iseseisva toimetuleku säilitamise ja parandamisega, mis on samuti nt ööpäevaringse erihoolekandeteenuse eesmärk. Ministril on pärast seaduse jõustumist õigus oma määrusega kehtestada tegevusjuhendajate miinimumarv ja minimaalselt kohustuslik õendusabi maht. Samuti muudetakse eelnõuga leebemaks tegevusjuhendajate koolitusnõuded. Töötajate arvu miinimumnõue Praegu seadusega sätestatud tegevusjuhendajate arvu miinimumnõuet eelnõu ei muuda, kuid seletuskiri paraku ei välista, et edaspidi võidakse seda teha. Miinimumnõudeid on (nt teenuseosutajate survel) kindlasti lihtsam muuta siis, kui need ei ole kehtestatud seadusega, vaid ministri määrusega, mõne muu alamalseisva õigusaktiga või soovitusliku dokumendiga. Muudatuse põhjuseks on eelnõu seletuskirjas märgitud vajadus paindlikuma lähenemise järele. See tähendab, et teenuseosutajad oskavad ise kõige mõistlikumalt hinnata, kui palju neil töötajaid on tarvis. Õiguskantsleri kontrollkäikude leiud ja kokkuvõtted siiski kinnitavad, et selliste valikute täiemahuliseks jätmiseks teenuseosutajale on veel vara. Juba praegu on sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud miinimumnõuded üsna leebed. Samas on õiguskantsleri kontrollkäikudel selgunud, et ka suurim ööpäevaringset erihooldusteenust osutav äriühing (mille omanik on riik) ei suuda vahel tagada seadusega nõutud minimaalset töötajate arvu, eriti õhtusel ja öisel ajal (vt nt Uuemõisa Kodu kontrollkäigu kokkuvõte). Oluline on ka see, et seadus sätestab vaid miinimumnõuded, kuid teenuseosutaja peab hoolealuste heaoluks tegelikult vajaliku töötajate arvu üle otsustades arvestama nii teenust saavate inimeste käitumist, teenuse osutamiseks kasutatavate hoonete eripära kui ka muid asjaolusid. Väga tihti peab õiguskantsler erihooldekodu kontrollkäigu järel rõhutama, et töötajate miinimumnõue on küll täidetud, aga kuna kliendid on keerulised, ei ole töötajaid siiski piisavalt (vt nt Sillamäe Kodu kontrollkäigu kokkuvõte). Seega on küsitav loota, et praegused teenuseosutajad suudavad küllalt hästi ise otsustada, kui suur hulk töötajaid on piisav, et lisaks hoolealuste elementaarsele hooldamisele saab arvestada nt erihooldekodu elanike individuaalsete vajadustega, pakkuda neile piisavalt arendavaid tegevusi ja luua kõigile turvaline keskkond. Õiguskantsler on kontrollkäikudel märganud muret tekitavat arengut, et uue väikeste peremajade süsteemi kasutamisel jätavad teenuseosutajad pidevat järelevalvet vajavad inimesed õhtu- ja ööajaks ilma tegevusjuhendaja vahetu järelevalveta (vt nt Tapa Kodu kontrollkäigu kokkuvõte). 3 Seega on seaduses sätestatud tegevusjuhendajate arvu miinimumnõuded olulised ja kui erihoolekandeasutustes neid nõudeid muuta, tuleks miinimumnõuded hoopis rangemaks muuta ning nende nõuete üle peaks siiski otsustama Riigikogu. Õendusabiteenus ööpäevaringsel erihooldusteenusel Kui õendusabi ei ole piisav, võib erihooldekodu elanike tervise halvenemine jääda märkamata. Psüühikahäirega kliendid ei pruugi suuta end küllalt hästi väljendada. Ebapiisava õendusabi korral on keeruline muuta raviskeeme ja kellelgi ei ole hoolealuse ravist ülevaatlikku pilti. Paljude hooldekodus elavate inimeste tervislik seisund võib kiiresti muutuda ja lisaks psüühikahäirele esineb inimestel mitmeid kroonilisi somaatilisi haigusi. Ööpäevaringset erihooldusteenust pakkuvate hooldusasutuste õendusabiteenuse maht on rakendusakti eelnõus jäänud samaks, mis on praegu, kuid eelnõu seletuskirja lisa 2 järgi plaanitakse 2021. aastal teha muudatusi. Siingi ei saa nõus olla teenuseosutajate suurema vastutuse ja teenuse paindlikuma korraldamise argumendiga. Õiguskantsleri kontrollkäikudel on selgunud, et riigile kuuluv suurim erihoolekandeteenuste pakkuja ei täida sageli juba praegu seaduses kehtestatud õendusabi nõuet (vt nt Sillamäe Kodu ja Tapa Kodu kontrollkäigu kokkuvõtted). Tegemist ei ole eksikombel või vääramatu jõu sunnil tekkinud olukorraga. Kui erihooldekodus peaks seaduse järgi pakkuma õendusabiteenust ühe hoolealuse kohta üks tund nädalas, on see teenuseosutaja riigihankega planeerinud osta teenust sisse nii, et õde on hooldekodus kohal ühe hoolealuse kohta vaid 1,5 tundi kuus (nt riigihanked viitenumbritega 216061 ja 200699). Suurim teenusepakkuja on õiguskantslerile selgitanud, et ei arvesta teenuse hinnastamisel seaduse nõuet (nt AS Hoolekandeteenuste 12.08.2019 kiri nr RJ-1/4158-4, samuti AS Hoolekandeteenuste 26.08.2019 kiri nr RJ-1/4899-4) ega ka klientide huve ja tegelikke vajadusi. Näiteks Valkla Kodus on olnud juhtum, kus hooldekodu elanik sai vajalikku abi ilmselt õendusabi nappuse tõttu hilinemisega (vt Valkla Kodu kontrollkäigu kokkuvõte, lk 12). Niisiis võib küsida, kas on õige õendusabi puudutavaid nõudeid kehtestada ministri määrusega ja sellega anda võimalus nõuete leevendamiseks, kui riigile kuuluv suurim ööpäevaringse erihoolekandeteenuse osutaja ei täida ka juba kehtivat seadust. Õendusabil on erihoolekandeteenuse pakkumisel oma kindel roll, mille vajalikkusele on osutanud ka Eesti Psühhiaatrite Selts (vt eelnõu seletuskirja lisa 2). Kujunenud olukorras oleks ennatlik viia õendusabi miinimumnõuded seadusest ministri määrusesse. Tegevusjuhendajate koolitusnõuded Eelnõuga plaanitakse leevendada tegevusjuhendajate koolitusnõuet ja lubada neil läbida koolitus kahe aasta jooksul alates tööle asumisest. Tegevusjuhendajate koolitusnõuete täitmiseks on riik andnud aastatepikkuse üleminekuaja ning nõuete kehtestamist on juba varem edasi lükatud. Muudatust plaanitakse seetõttu, et sellesse valdkonda on keeruline leida kvalifitseeritud töötajaid. Õiguskantsleri kontrollkäigud on näidanud, et tegevusjuhendajatele on pandud suur vastutus, kuid nende koolitamisele ei ole teenuseosutajad suurt tähelepanu pööranud. Näiteks ei ole suurim ööpäevaringse erihooldusteenuse osutaja korraldanud järjepidevat koolitamist ning 4 psüühikahäiretega ja vaimupuudega inimestega töötavad tihti ilma igasuguse väljaõppeta tegevusjuhendajad. Näiteks kõige keerulisemate klientidega – kohtumääruse alusel teenust saavate inimestega – tegeles Valkla Kodus 2017. a ja ka 2019. a kontrollkäigu ajal mitu koolitamata tegevusjuhendajat. Üks tegevusjuhendaja oli koolitusele registreerunud 2016. aastal, kuid ei olnud kolme aasta jooksul koolitust läbinud. Eelnõuga kavandatav muudatus tähendaks, et väga eriliste vajadustega (või lausa ohtliku) hoolealusega võib töötada vajalike oskusteta inimene. See võib ohtu seada nii töötaja enda kui ka kliendid. Õiguskantsleri nõunikud on kontrollkäikudel näinud, kuidas sügava liitpuudega klientide hooldamisel on kasutatud lubamatuid võtteid, mis ilmselgelt on põhjustatud teadmatusest ja sellest, et töötajad on koolitamata (vt Lihula Südamekodu kontrollkäigu kokkuvõte). Ka Eesti Psühhiaatrite Selts juhtis eelnõu kooskõlastamisel tähelepanu sellele, et erivajadustega inimestega peavad tegelema eriteadmiste ja -oskustega töötajad. Eelnõus pakutu jõustumise järel on lubatud olukord, et erihooldekodu valvevahetuses ei tööta ühtki väljaõppinud spetsialisti. Tervisekaitsenõuete kohaldamise ulatus Juhin tähelepanu ka kavandatava ministri määrusega seotud probleemile. SHS § 83 lg 1 punkti 13 kohaselt peab teenuseosutaja tagama tervisekaitsenõuete järgimise. SHS § 99 lg 4 ja § 102 lg 2 sätestavad, et tervisekaitsenõuete määrust kohaldatakse vaid siis, kui teenust osutatakse rohkem kui kümnele inimesele. Kui SHS § 99 lg 4 ja § 102 lg 2 kehtetuks tunnistatakse ning sama sisuga regulatsioon kehtestatakse sotsiaalministri määrusega (sotsiaalministri määruse „Nõuded erihoolekandeteenustele“ eelnõu § 2 lg 11 ja § 3 lg 1), kitsendaks see sotsiaalministri määrusega SHS § 83 lg 1 punkti 13 reguleerimisala. Määrusega seaduses sätestatut kitsendada ei tohi. Lugupidamisega Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Madise Eva Lillemaa 693 8439 [email protected] Indrek-Ivar Määrits 693 8406 [email protected]
Allikas: Õiguskantsleri Kantselei dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel