Riigikogu sotsiaalkomisjon Teie nr
[email protected]
Meie 20.03.2020 nr 18-1/200370/2001492
Sotsiaalhoolekande seaduse, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja nendega
seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu
Austatud sotsiaalkomisjon
Riigikogu menetluses on sotsiaalhoolekande seaduse, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse,
riigilõivuseaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu (146 SE,
edaspidi eelnõu). Juhin tähelepanu mõnele eelnõus pakutud lahendusele, mis võib tulevikus tuua
kaasa erihoolekandeteenust saavate puuetega inimeste inimväärikat elu ohustavaid riske.
Eelnõu § 2 lg-s 20−22 kavandatavate muudatustega annab Riigikogu ära võimaluse määrata ise
paljude puuetega inimeste õiguste kaitseks vajalikud miinimumnõuded. Kavas on kehtestada
mitmed erihoolekandeteenuste miinimumnõuded ministri määrusega. Nii võib juhtuda, et neile
inimestele inimväärsete elutingimuste tagamiseks vajalike põhinõuete leevendamine muutub liiga
lihtsaks.
Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 keelab kohelda inimest piinavalt, julmalt või inimväärikust
alandavalt. PS § 28 lg 4 ütleb, et puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole
all. PS § 14 seab kõigi inimeste, sh iseäranis puuetega inimeste (PS § 28 lg 4) põhiõiguste tagamise
ka seadusandliku võimu kohustuseks. Riigikogu üks oluline ülesanne on sätestada inimeste, kes
ise enda eest seista ei saa, väärikaks kohtlemiseks minimaalselt vajalikud nõuded seadusega ja
otsustada ise nende õiguste seisukohalt olulised tagatised. See annab kindluse, et nende nõuetega
tagatakse inimeste väärikas kohtlemine nt hooldekodudes ning et neid nõudeid mõtlematult ei
muudeta.
Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) kohaselt saavad erihoolekandeteenust inimesed, kellel on
raske, sügava või püsiva kuluga psüühikahäire ja kes ei saa ise oma
igapäevatoimetustega hakkama. Erihoolekandeteenusel on nende inimeste peamine aitaja, toetaja
ja nõuandja tegevusjuhendaja. Vaid piisav hulk hea väljaõppega tegevusjuhendajaid saab ühtaegu
hoolitseda selle eest, et hoolealuste põhivajadused (toit, riided, hügieen) oleksid rahuldatud ning
pöörata tähelepanu kõigi hoolealuste individuaalsetele vajadustele, pakkuda neile arendavaid
tegevusi, luua kõigile turvalist keskkonda ja aidata arendada inimeste iseseisva toimetuleku oskusi.
Erihoolekandeteenust saavad inimesed vajavad seda abi, see on oluline osa nende inimväärsest
elust.
2
Erihoolekandeteenust saavatel inimestel on lisaks psüühikahäiretele sageli ka muid
terviseprobleeme. Tihti on neil inimestel keeruline oma tervisehädadest ja muredest teada anda,
näiteks kuna nad ei suuda kõnelda. Seetõttu on neile oluline ka tervishoiuteenuse kättesaadavus.
Ööpäevaringsel erihooldusteenusel täidab seda rolli suuresti SHS § 102 lg 4 sätestatud õendusabi
nõue.
Nõus ei saa olla eelnõu seletuskirjas öelduga, et tegevusjuhendajate arv või õendusabi maht on
erihoolekandeteenust saavate hoolealuste põhiõiguste seisukohast vähetähtsad. Õiguskantsleri
kontrollkäigud on näidanud, et suure osa ööpäevaringse erihoolekandeteenus osutajate keskne
probleem on just koolitatud personali nappus. Sellel on vahetu ja tugev mõju inimese heaolule ja
inimväärsele kohtlemisele nt erihooldekodus. Kui napib tegevusjuhendajaid või ei ole neil
vajalikke oskusi, saab inimesele pakkuda nt erihooldekodus vaid kõige hädavajalikumat: toitu,
sooja tuba ja puhtaid riideid. Nii ei ole võimalik tegelda hoolealuste iseseisva toimetuleku
säilitamise ja parandamisega, mis on samuti nt ööpäevaringse erihoolekandeteenuse eesmärk.
Ministril on pärast seaduse jõustumist õigus oma määrusega kehtestada tegevusjuhendajate
miinimumarv ja minimaalselt kohustuslik õendusabi maht. Samuti muudetakse eelnõuga
leebemaks tegevusjuhendajate koolitusnõuded.
Töötajate arvu miinimumnõue
Praegu seadusega sätestatud tegevusjuhendajate arvu miinimumnõuet eelnõu ei muuda, kuid
seletuskiri paraku ei välista, et edaspidi võidakse seda teha. Miinimumnõudeid on (nt
teenuseosutajate survel) kindlasti lihtsam muuta siis, kui need ei ole kehtestatud seadusega, vaid
ministri määrusega, mõne muu alamalseisva õigusaktiga või soovitusliku dokumendiga.
Muudatuse põhjuseks on eelnõu seletuskirjas märgitud vajadus paindlikuma lähenemise järele.
See tähendab, et teenuseosutajad oskavad ise kõige mõistlikumalt hinnata, kui palju neil töötajaid
on tarvis. Õiguskantsleri kontrollkäikude leiud ja kokkuvõtted siiski kinnitavad, et selliste valikute
täiemahuliseks jätmiseks teenuseosutajale on veel vara.
Juba praegu on sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud miinimumnõuded üsna leebed. Samas on
õiguskantsleri kontrollkäikudel selgunud, et ka suurim ööpäevaringset erihooldusteenust osutav
äriühing (mille omanik on riik) ei suuda vahel tagada seadusega nõutud minimaalset töötajate arvu,
eriti õhtusel ja öisel ajal (vt nt Uuemõisa Kodu kontrollkäigu kokkuvõte).
Oluline on ka see, et seadus sätestab vaid miinimumnõuded, kuid teenuseosutaja peab hoolealuste
heaoluks tegelikult vajaliku töötajate arvu üle otsustades arvestama nii teenust saavate inimeste
käitumist, teenuse osutamiseks kasutatavate hoonete eripära kui ka muid asjaolusid. Väga tihti
peab õiguskantsler erihooldekodu kontrollkäigu järel rõhutama, et töötajate miinimumnõue on küll
täidetud, aga kuna kliendid on keerulised, ei ole töötajaid siiski piisavalt (vt nt Sillamäe Kodu
kontrollkäigu kokkuvõte).
Seega on küsitav loota, et praegused teenuseosutajad suudavad küllalt hästi ise otsustada, kui suur
hulk töötajaid on piisav, et lisaks hoolealuste elementaarsele hooldamisele saab arvestada nt
erihooldekodu elanike individuaalsete vajadustega, pakkuda neile piisavalt arendavaid tegevusi ja
luua kõigile turvaline keskkond.
Õiguskantsler on kontrollkäikudel märganud muret tekitavat arengut, et uue väikeste peremajade
süsteemi kasutamisel jätavad teenuseosutajad pidevat järelevalvet vajavad inimesed õhtu- ja
ööajaks ilma tegevusjuhendaja vahetu järelevalveta (vt nt Tapa Kodu kontrollkäigu kokkuvõte).
3
Seega on seaduses sätestatud tegevusjuhendajate arvu miinimumnõuded olulised ja kui
erihoolekandeasutustes neid nõudeid muuta, tuleks miinimumnõuded hoopis rangemaks muuta
ning nende nõuete üle peaks siiski otsustama Riigikogu.
Õendusabiteenus ööpäevaringsel erihooldusteenusel
Kui õendusabi ei ole piisav, võib erihooldekodu elanike tervise halvenemine jääda märkamata.
Psüühikahäirega kliendid ei pruugi suuta end küllalt hästi väljendada. Ebapiisava õendusabi korral
on keeruline muuta raviskeeme ja kellelgi ei ole hoolealuse ravist ülevaatlikku pilti. Paljude
hooldekodus elavate inimeste tervislik seisund võib kiiresti muutuda ja lisaks psüühikahäirele
esineb inimestel mitmeid kroonilisi somaatilisi haigusi.
Ööpäevaringset erihooldusteenust pakkuvate hooldusasutuste õendusabiteenuse maht on
rakendusakti eelnõus jäänud samaks, mis on praegu, kuid eelnõu seletuskirja lisa 2 järgi
plaanitakse 2021. aastal teha muudatusi.
Siingi ei saa nõus olla teenuseosutajate suurema vastutuse ja teenuse paindlikuma korraldamise
argumendiga. Õiguskantsleri kontrollkäikudel on selgunud, et riigile kuuluv suurim
erihoolekandeteenuste pakkuja ei täida sageli juba praegu seaduses kehtestatud õendusabi nõuet
(vt nt Sillamäe Kodu ja Tapa Kodu kontrollkäigu kokkuvõtted). Tegemist ei ole eksikombel või
vääramatu jõu sunnil tekkinud olukorraga. Kui erihooldekodus peaks seaduse järgi pakkuma
õendusabiteenust ühe hoolealuse kohta üks tund nädalas, on see teenuseosutaja riigihankega
planeerinud osta teenust sisse nii, et õde on hooldekodus kohal ühe hoolealuse kohta vaid 1,5 tundi
kuus (nt riigihanked viitenumbritega 216061 ja 200699).
Suurim teenusepakkuja on õiguskantslerile selgitanud, et ei arvesta teenuse hinnastamisel seaduse
nõuet (nt AS Hoolekandeteenuste 12.08.2019 kiri nr RJ-1/4158-4, samuti AS Hoolekandeteenuste
26.08.2019 kiri nr RJ-1/4899-4) ega ka klientide huve ja tegelikke vajadusi. Näiteks Valkla Kodus
on olnud juhtum, kus hooldekodu elanik sai vajalikku abi ilmselt õendusabi nappuse tõttu
hilinemisega (vt Valkla Kodu kontrollkäigu kokkuvõte, lk 12).
Niisiis võib küsida, kas on õige õendusabi puudutavaid nõudeid kehtestada ministri määrusega ja
sellega anda võimalus nõuete leevendamiseks, kui riigile kuuluv suurim ööpäevaringse
erihoolekandeteenuse osutaja ei täida ka juba kehtivat seadust.
Õendusabil on erihoolekandeteenuse pakkumisel oma kindel roll, mille vajalikkusele on osutanud
ka Eesti Psühhiaatrite Selts (vt eelnõu seletuskirja lisa 2). Kujunenud olukorras oleks ennatlik viia
õendusabi miinimumnõuded seadusest ministri määrusesse.
Tegevusjuhendajate koolitusnõuded
Eelnõuga plaanitakse leevendada tegevusjuhendajate koolitusnõuet ja lubada neil läbida koolitus
kahe aasta jooksul alates tööle asumisest. Tegevusjuhendajate koolitusnõuete täitmiseks on riik
andnud aastatepikkuse üleminekuaja ning nõuete kehtestamist on juba varem edasi lükatud.
Muudatust plaanitakse seetõttu, et sellesse valdkonda on keeruline leida kvalifitseeritud töötajaid.
Õiguskantsleri kontrollkäigud on näidanud, et tegevusjuhendajatele on pandud suur vastutus, kuid
nende koolitamisele ei ole teenuseosutajad suurt tähelepanu pööranud. Näiteks ei ole suurim
ööpäevaringse erihooldusteenuse osutaja korraldanud järjepidevat koolitamist ning
4
psüühikahäiretega ja vaimupuudega inimestega töötavad tihti ilma igasuguse väljaõppeta
tegevusjuhendajad. Näiteks kõige keerulisemate klientidega – kohtumääruse alusel teenust saavate
inimestega – tegeles Valkla Kodus 2017. a ja ka 2019. a kontrollkäigu ajal mitu koolitamata
tegevusjuhendajat. Üks tegevusjuhendaja oli koolitusele registreerunud 2016. aastal, kuid ei olnud
kolme aasta jooksul koolitust läbinud.
Eelnõuga kavandatav muudatus tähendaks, et väga eriliste vajadustega (või lausa ohtliku)
hoolealusega võib töötada vajalike oskusteta inimene. See võib ohtu seada nii töötaja enda kui ka
kliendid. Õiguskantsleri nõunikud on kontrollkäikudel näinud, kuidas sügava liitpuudega klientide
hooldamisel on kasutatud lubamatuid võtteid, mis ilmselgelt on põhjustatud teadmatusest ja
sellest, et töötajad on koolitamata (vt Lihula Südamekodu kontrollkäigu kokkuvõte).
Ka Eesti Psühhiaatrite Selts juhtis eelnõu kooskõlastamisel tähelepanu sellele, et erivajadustega
inimestega peavad tegelema eriteadmiste ja -oskustega töötajad.
Eelnõus pakutu jõustumise järel on lubatud olukord, et erihooldekodu valvevahetuses ei tööta
ühtki väljaõppinud spetsialisti.
Tervisekaitsenõuete kohaldamise ulatus
Juhin tähelepanu ka kavandatava ministri määrusega seotud probleemile. SHS § 83 lg 1 punkti 13
kohaselt peab teenuseosutaja tagama tervisekaitsenõuete järgimise.
SHS § 99 lg 4 ja § 102 lg 2 sätestavad, et tervisekaitsenõuete määrust kohaldatakse vaid siis, kui
teenust osutatakse rohkem kui kümnele inimesele. Kui SHS § 99 lg 4 ja § 102 lg 2 kehtetuks
tunnistatakse ning sama sisuga regulatsioon kehtestatakse sotsiaalministri määrusega
(sotsiaalministri määruse „Nõuded erihoolekandeteenustele“ eelnõu § 2 lg 11 ja § 3 lg 1),
kitsendaks see sotsiaalministri määrusega SHS § 83 lg 1 punkti 13 reguleerimisala. Määrusega
seaduses sätestatut kitsendada ei tohi.
Lugupidamisega
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Eva Lillemaa 693 8439
[email protected]
Indrek-Ivar Määrits 693 8406
[email protected]