dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Õiguskantsleri Kantselei
Väljaminev kiriAvalik

Inimõiguste Teabekeskus_vastus

Õiguskantsleri Kantselei · 19. märts 2020
Viit
5-3/2001352
Registreeritud
19. märts 2020
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Inimõiguste Teabekeskus
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
5 Avalikud suhted ja välissuhtlus
Sari
5-3 Kirjavahetus Õiguskantsleri Kantseleile esitatud teabenõuete ja päringute kohta
Toimik
5-3/2020
Vastutaja
Kertti Pilvik (Õiguskantsleri Kantselei, Juhtkond)

Failid

  • 📎5-32001352 19.03.2020 Väljaminev kiri.bdoc317 KB

Sisu (failidest)

Jelena Karzetskaja Teie 12.03.2020 nr JK – 12032020 Inimõiguste Teabekeskus [email protected] Meie 19.03.2020 nr 5-3/2001352 Lugupeetud proua Karzetskaja Palusite teavet lepitusmenetluste, diskrimineerimisjuhtumite ja kolmanda sektoriga tehtava koostöö kohta ning küsisite, milliseid kodakondsusprobleeme on õiguskantsler 2019. aastal lahendanud. Vastan Teile esitatud küsimuste järjekorras. 1. Õiguskantsler ei algatanud 2019. aastal ühtegi lepitusmenetlust. 2. Möödunud aastal saadeti õiguskantslerile 20 avaldust, milles inimesed kaebasid diskrimineerimise üle. Neist üheksa puudutasid erinevat kohtlemist puude tõttu, kaks vanuse, kaks varalise või sotsiaalse seisundi, kaks keele ja rahvuse, kaks soo, üks seksuaalse sättumuse, üks usutunnistuse ning üks päritolu tõttu. Näiteks paluti õiguskantsleril hinnata Toila Vallavolikogu 21.02.2018 määruse nr 7 „Sotsiaaltoetuste taotlemise, määramise ja maksmise kord“ § 3 lõike 1 punkti 1 vastavust võrdse kohtlemise põhimõttele. Avaldaja hinnangul viitas sätte sõnastus isade ja emade ebavõrdsele kohtlemisele. Õiguskantsler leidis, et säte võimaldas sünnitoetust maksta nii emale kui ka isale. Siiski oli sättes eraldi rõhutatud ema õigust sünnitoetusele. Seetõttu soovitas õiguskantsler Toila Vallavolikogul muuta määruse § 3 lõike 1 punkti 1 selliselt, et määruses ei eelistataks üht vanemat teisele ja et määruse sõnastus oleks toetuse taotlejale üheselt mõistetav. Õiguskantsleri poole pöördus tööle kandideerija, kellelt tööandja küsis töövestlusel kõigepealt, kas tal on lapsi, lapse vanust ning seejärel, kas lapsel on vanaemasid-vanaisasid. Kui tööle soovija vastas, et tal on eelkooliealine laps ning lapse vanavanemad ei ela Eestis, keelduti temaga vestlust jätkamast. Õiguskantsler selgitas avaldajale, et seaduse kohaselt ei ole lubatud töövestlusel selliseid andmeid küsida ning niisugustele küsimustele võib jätta vastamata. Tööandjal on keelatud küsida tööle soovijalt andmeid laste ja perekondlike kohustuste kohta. Tööandja tegevus on diskrimineeriv, kui ta jätab tööle kandideerija kõrvale või kohtleb teda muul moel halvemini seetõttu, et ta on lapsevanem või ta täidab perekondlikke kohustusi. Õiguskantsler selgitas avaldajale, kuidas ta saab sellises olukorras oma õigusi kaitsta. Õiguskantsleri poole pöördus ka avaldaja, kes leidis, et teda diskrimineeriti avalikul konkursil väga hea eesti keele oskuse nõude tõttu. Õiguskantsler selles juhtumis diskrimineerimist ei tuvastanud. Õiguskantslerilt on küsitud, kas keeleseaduse nõuded ja eesti õppekeelele üleminek lasteaedades ning koolides rikuvad nende inimeste õigusi, kelle emakeel ei ole eesti keel. Õiguskantsleri selgituse kohaselt on eestikeelsele õppele üleminek vajalik selleks, et ka neil lastel, kelle emakeel ei 2 ole eesti keel, oleks võimalik pärast kooli lõpetamist teostada ennast eesti keeles edasist haridust omandades, tööturul ja muudes olukordades. Eesti keele õppimise kõrval ei tohi loomulikult unustada rahvuskultuuri säilimise tähtsust inimese identiteedi kujunemisel. Ka see on ühiskonna mitmekesise terviku toimimisel oluline. Haridus loetakse omandatuks eesti keeles, kui vähemalt 60 protsenti õppetööst on toimunud eesti keeles (keeleseaduse § 26 lg 4, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 21 lg 1). Järelikult võib kehtivate seaduste järgi 40 protsenti õppest toimuda ka muus keeles. Riigikohus on samuti selgitanud, et „gümnaasiumide üleminek eesti õppekeelele ei tähenda, et venekeelset õpet nendes koolides enam ei toimu. PGS § 21 lg 1 alusel võib koolides venekeelset õpet jätkata kuni 40 protsendi ulatuses. Selline korraldus tagab ka munitsipaalgümnaasiumides kõrvuti eestikeelse õppega reaalse võimaluse vene rahvusliku identiteedi ja keele hoidmiseks“. Põhiharidust omandavatele õpilastele, kelle emakeel ei ole õppekeel või kes koduses suhtluses räägivad õppekeelest erinevat keelt, mis on vähemalt ühe vanema emakeel, korraldab kool keele- ja kultuuriõpet, kui seda soovivad vähemalt kümme sama emakeele või koduse suhtluskeelega õpilast (PGS § 21 lg 5). Ka koolieelse lasteasutuse tegevus- ja päevakava koostamisel arvestatakse selle paikkonna, kus lasteasutus asub, kultuurilist omapära ja rahvatraditsioone (koolieelse lasteasutuse seaduse § 16 lg 4). Võrdse kohtlemise probleemide ja diskrimineerimise kohta esitatud avaldustest saab ülevaate ka õiguskantsleri 2019. aasta tegevuse aruandest. 3. Kodakondsusega seotud küsimusi on põhjalikult käsitletud õiguskantseri 2019. aasta tegevuse aruande „Kodakondsuse“ peatükis. 2019. aastal küsiti õiguskantslerilt veel põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse kohaldamise kohta olukorras, kus sünnijärgsel Eesti kodanikul on ka muu riigi kodakondsus. Õiguskantsler selgitas, et põhiseadus ei reguleeri topeltkodakondsuse küsimust, kuid põhiseaduse § 8 lõige 3 sätestab, et kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust. See tähendab, et sünnijärgselt kodanikult ei või Eesti kodakondsust ära võtta isegi siis, kui tal on ka mõne muu riigi kodakondsus. See reegel ei kehti naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse omandanud inimese kohta. Kodakondsuse seaduse (KodS) § 1 lõike 2 kohaselt ei või Eesti kodanik olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses, arvestades sama seaduse §-s 3 sätestatud erisusi. KodS § 3 lõige 1 näeb ette, et inimene, kes omandab või saab alaealisena nii Eesti kui ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab pärast 18-aastaseks saamist kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest. Kui inimene on saanud Eesti kodanikuks naturalisatsiooni korras, võib Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) lugeda ta Eesti kodakondsuse kaotanuks, kui ta ei loobu muu riigi kodakondsusest (KodS § 29). Politsei- ja Piirivalveamet on õiguskantslerile korduvalt kinnitanud, et ei kohalda seda sätet sünnijärgsete Eesti kodanike suhtes. Õiguskantsleri poole pöördus ka inimene, kelle suhtes PPA oli algatanud kodakondsuse kaotanuks lugemise menetluse, kuna tal oli teine kodakondsus. Avaldaja ise pidas ennast sünnijärgseks Eesti kodanikuks. Selgus, et PPA ei andnud selget hinnangut avaldaja taotlusele tunnustada teda sünnijärgse Eesti kodanikuna enne seda, kui tegi otsuse, et ta loetakse Eesti kodakondsuse kaotanuks. 3 Õiguskantsler leidis, et PPA menetlus ei olnud õiguspärane ja sellega rikuti hea halduse põhimõtet, sest PPA andis ühes ja samas haldusaktis hinnangu sellele, et inimene ei ole sünnijärgne Eesti kodanik ning luges ta kohe ka Eesti kodakondsuse kaotanuks. Õiguskantsler märkis, et sünnijärgse kodakondsuse küsimus tuleb lahendada enne seda, kui amet otsustab lugeda inimene Eesti kodakondsuse kaotanuks. Vastasel juhul ei ole inimesel võimalik teadlikult otsustada, kas ta peab Eesti kodakondsuse säilitamiseks loobuma teisest kodakondsusest. 4. Õiguskantsler teeb endiselt tihedat valdkondlikku koostööd kodanikeorganisatsioonidega. Peale selle kutsus õiguskantsler 2019. aastal kokku kaks nõukoda, mille ülesanne on nõustada õiguskantslerit inimõiguste ja puuetega inimeste õiguste küsimustes. Nõukodadesse valiti avalikul konkursil mitmete elualade ja kodanikeorganisatsioonide esindajaid. Eelmisel aastal kogunesid mõlemad nõukojad kahel korral. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Olari Koppel asetäitja-nõunik, õiguskantsleri kantselei direktor õiguskantsleri volitusel Kertti Pilvik 6938434 [email protected]
Allikas: Õiguskantsleri Kantselei dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel