Jelena Karzetskaja Teie 12.03.2020 nr JK – 12032020
Inimõiguste Teabekeskus
[email protected] Meie 19.03.2020 nr 5-3/2001352
Lugupeetud proua Karzetskaja
Palusite teavet lepitusmenetluste, diskrimineerimisjuhtumite ja kolmanda sektoriga tehtava koostöö
kohta ning küsisite, milliseid kodakondsusprobleeme on õiguskantsler 2019. aastal lahendanud.
Vastan Teile esitatud küsimuste järjekorras.
1. Õiguskantsler ei algatanud 2019. aastal ühtegi lepitusmenetlust.
2. Möödunud aastal saadeti õiguskantslerile 20 avaldust, milles inimesed kaebasid
diskrimineerimise üle. Neist üheksa puudutasid erinevat kohtlemist puude tõttu, kaks vanuse, kaks
varalise või sotsiaalse seisundi, kaks keele ja rahvuse, kaks soo, üks seksuaalse sättumuse, üks
usutunnistuse ning üks päritolu tõttu.
Näiteks paluti õiguskantsleril hinnata Toila Vallavolikogu 21.02.2018 määruse nr 7
„Sotsiaaltoetuste taotlemise, määramise ja maksmise kord“ § 3 lõike 1 punkti 1 vastavust võrdse
kohtlemise põhimõttele. Avaldaja hinnangul viitas sätte sõnastus isade ja emade ebavõrdsele
kohtlemisele. Õiguskantsler leidis, et säte võimaldas sünnitoetust maksta nii emale kui ka isale.
Siiski oli sättes eraldi rõhutatud ema õigust sünnitoetusele. Seetõttu soovitas õiguskantsler Toila
Vallavolikogul muuta määruse § 3 lõike 1 punkti 1 selliselt, et määruses ei eelistataks üht vanemat
teisele ja et määruse sõnastus oleks toetuse taotlejale üheselt mõistetav.
Õiguskantsleri poole pöördus tööle kandideerija, kellelt tööandja küsis töövestlusel kõigepealt, kas
tal on lapsi, lapse vanust ning seejärel, kas lapsel on vanaemasid-vanaisasid. Kui tööle soovija
vastas, et tal on eelkooliealine laps ning lapse vanavanemad ei ela Eestis, keelduti temaga vestlust
jätkamast. Õiguskantsler selgitas avaldajale, et seaduse kohaselt ei ole lubatud töövestlusel selliseid
andmeid küsida ning niisugustele küsimustele võib jätta vastamata. Tööandjal on keelatud küsida
tööle soovijalt andmeid laste ja perekondlike kohustuste kohta. Tööandja tegevus on diskrimineeriv,
kui ta jätab tööle kandideerija kõrvale või kohtleb teda muul moel halvemini seetõttu, et ta on
lapsevanem või ta täidab perekondlikke kohustusi. Õiguskantsler selgitas avaldajale, kuidas ta saab
sellises olukorras oma õigusi kaitsta.
Õiguskantsleri poole pöördus ka avaldaja, kes leidis, et teda diskrimineeriti avalikul konkursil väga
hea eesti keele oskuse nõude tõttu. Õiguskantsler selles juhtumis diskrimineerimist ei tuvastanud.
Õiguskantslerilt on küsitud, kas keeleseaduse nõuded ja eesti õppekeelele üleminek lasteaedades
ning koolides rikuvad nende inimeste õigusi, kelle emakeel ei ole eesti keel. Õiguskantsleri
selgituse kohaselt on eestikeelsele õppele üleminek vajalik selleks, et ka neil lastel, kelle emakeel ei
2
ole eesti keel, oleks võimalik pärast kooli lõpetamist teostada ennast eesti keeles edasist haridust
omandades, tööturul ja muudes olukordades. Eesti keele õppimise kõrval ei tohi loomulikult
unustada rahvuskultuuri säilimise tähtsust inimese identiteedi kujunemisel. Ka see on ühiskonna
mitmekesise terviku toimimisel oluline.
Haridus loetakse omandatuks eesti keeles, kui vähemalt 60 protsenti õppetööst on toimunud eesti
keeles (keeleseaduse § 26 lg 4, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 21 lg 1). Järelikult võib
kehtivate seaduste järgi 40 protsenti õppest toimuda ka muus keeles. Riigikohus on samuti
selgitanud, et „gümnaasiumide üleminek eesti õppekeelele ei tähenda, et venekeelset õpet nendes
koolides enam ei toimu. PGS § 21 lg 1 alusel võib koolides venekeelset õpet jätkata kuni 40
protsendi ulatuses. Selline korraldus tagab ka munitsipaalgümnaasiumides kõrvuti eestikeelse
õppega reaalse võimaluse vene rahvusliku identiteedi ja keele hoidmiseks“.
Põhiharidust omandavatele õpilastele, kelle emakeel ei ole õppekeel või kes koduses suhtluses
räägivad õppekeelest erinevat keelt, mis on vähemalt ühe vanema emakeel, korraldab kool keele- ja
kultuuriõpet, kui seda soovivad vähemalt kümme sama emakeele või koduse suhtluskeelega õpilast
(PGS § 21 lg 5). Ka koolieelse lasteasutuse tegevus- ja päevakava koostamisel arvestatakse selle
paikkonna, kus lasteasutus asub, kultuurilist omapära ja rahvatraditsioone (koolieelse lasteasutuse
seaduse § 16 lg 4).
Võrdse kohtlemise probleemide ja diskrimineerimise kohta esitatud avaldustest saab ülevaate ka
õiguskantsleri 2019. aasta tegevuse aruandest.
3. Kodakondsusega seotud küsimusi on põhjalikult käsitletud õiguskantseri 2019. aasta tegevuse
aruande „Kodakondsuse“ peatükis.
2019. aastal küsiti õiguskantslerilt veel põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse kohaldamise kohta
olukorras, kus sünnijärgsel Eesti kodanikul on ka muu riigi kodakondsus.
Õiguskantsler selgitas, et põhiseadus ei reguleeri topeltkodakondsuse küsimust, kuid põhiseaduse
§ 8 lõige 3 sätestab, et kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust. See tähendab,
et sünnijärgselt kodanikult ei või Eesti kodakondsust ära võtta isegi siis, kui tal on ka mõne muu
riigi kodakondsus. See reegel ei kehti naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse omandanud
inimese kohta.
Kodakondsuse seaduse (KodS) § 1 lõike 2 kohaselt ei või Eesti kodanik olla samal ajal mõne muu
riigi kodakondsuses, arvestades sama seaduse §-s 3 sätestatud erisusi. KodS § 3 lõige 1 näeb ette, et
inimene, kes omandab või saab alaealisena nii Eesti kui ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab
pärast 18-aastaseks saamist kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi
kodakondsusest.
Kui inimene on saanud Eesti kodanikuks naturalisatsiooni korras, võib Politsei- ja Piirivalveamet
(PPA) lugeda ta Eesti kodakondsuse kaotanuks, kui ta ei loobu muu riigi kodakondsusest
(KodS § 29). Politsei- ja Piirivalveamet on õiguskantslerile korduvalt kinnitanud, et ei kohalda seda
sätet sünnijärgsete Eesti kodanike suhtes.
Õiguskantsleri poole pöördus ka inimene, kelle suhtes PPA oli algatanud kodakondsuse kaotanuks
lugemise menetluse, kuna tal oli teine kodakondsus. Avaldaja ise pidas ennast sünnijärgseks Eesti
kodanikuks. Selgus, et PPA ei andnud selget hinnangut avaldaja taotlusele tunnustada teda
sünnijärgse Eesti kodanikuna enne seda, kui tegi otsuse, et ta loetakse Eesti kodakondsuse
kaotanuks.
3
Õiguskantsler leidis, et PPA menetlus ei olnud õiguspärane ja sellega rikuti hea halduse põhimõtet,
sest PPA andis ühes ja samas haldusaktis hinnangu sellele, et inimene ei ole sünnijärgne Eesti
kodanik ning luges ta kohe ka Eesti kodakondsuse kaotanuks. Õiguskantsler märkis, et sünnijärgse
kodakondsuse küsimus tuleb lahendada enne seda, kui amet otsustab lugeda inimene Eesti
kodakondsuse kaotanuks. Vastasel juhul ei ole inimesel võimalik teadlikult otsustada, kas ta peab
Eesti kodakondsuse säilitamiseks loobuma teisest kodakondsusest.
4. Õiguskantsler teeb endiselt tihedat valdkondlikku koostööd kodanikeorganisatsioonidega. Peale
selle kutsus õiguskantsler 2019. aastal kokku kaks nõukoda, mille ülesanne on nõustada
õiguskantslerit inimõiguste ja puuetega inimeste õiguste küsimustes. Nõukodadesse valiti avalikul
konkursil mitmete elualade ja kodanikeorganisatsioonide esindajaid. Eelmisel aastal kogunesid
mõlemad nõukojad kahel korral.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Olari Koppel
asetäitja-nõunik, õiguskantsleri kantselei direktor
õiguskantsleri volitusel
Kertti Pilvik 6938434
[email protected]