Riigikogu riigikaitsekomisjon
[email protected] Teie nr
Riigikogu julgeolekuasutuste
järelevalve erikomisjon Meie 10.03.2020 nr 6-8/200345/2001270
[email protected]
Julgeolekuasutuste seaduse § 29 põhiseadusega kooskõlla viimine
Austatud riigikaitsekomisjoni esimees ja julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esimees
Riigikogu menetluses on julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni algatatud Kaitseväe
korralduse seaduse ja õiguskantsleri seaduse muutmise seaduse (152 SE) eelnõu. Eelnõu on
ajendatud Riigikohtu 19. detsembri 2019 otsusest, millega tunnistati põhiseadusvastaseks
Riigikogus 29. mail 2019 vastu võetud Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) muutmise seadus.
Riigikohtu hinnangul ei näe seadus (KKS § 40) ette tõhusat kontrolli selle üle, et inimest tema
suhtes rakendatud Kaitseväe varjatud jälgimise meetmetest tingimata teavitataks.
Leian, et Riigikohtu otsuse põhjendused kehtivad ka julgeolekuasutuste seaduse (JAS) § 29
põhiseaduspärasuse hindamisele. JAS § 29 ja KKS § 40 teavitamist puudutav osa on ülesehituse
ning sisu poolest identsed ega sätesta kumbki Riigikohtu seatud kriteeriumide järgi põhiseadusele
vastavat regulatsiooni teavitamata jätmise põhjendatuse kontrollimiseks. Seega on ka JAS § 29
vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 14, § 15 lõikega 1 ja § 43 lõikega 3 (esimene
lause).
Palun Riigikogu komisjonidel kaaluda võimalust eelnõu 152 SE teise lugemise käigus viia
JAS § 29 samuti põhiseadusega kooskõlla. Nii Kaitseväe korralduse seaduses kui ka
julgeolekuasutuste seaduses lahendatakse samasisulist küsimust: kuidas tagada põhiseaduspärane
isikute põhiõiguste piiramise kord ja selle kontroll. Leian, et menetlusökonoomikast lähtudes oleks
mõistlik neid sätteid muuta üheaegselt nii KKS-s kui ka JAS-s. Kui JAS § 29 ei viida
põhiseadusega kooskõlla, pean õiguskantslerina ametiülesannetest lähtuvalt tegema Riigikogule
ametliku ettepaneku seadust muuta.
Õiguskantsler on JAS muutmise vajaduse julgeolekuasutustega läbi arutanud.
JAS § 29 vastuolu põhiseadusega tulenevalt Riigikohtu argumentidest
1. Riigikohus on varem rõhutanud, et oluline on kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS)
sätestatud jälitustoimingutest isikut teavitada. See on tähtis menetlusgarantii. Riigikohus on
nõudnud, et teavitamata jätmise korral regulaarselt kontrollitaks, kas see on põhjendatud, sest
teavitamine annab isikule võimaluse saada põhiõiguste piiramisest teada ja seda vaidlustada. Kuna
jälitustoimingu käigus töödeldakse isikuandmeid varjatult, ei ole isik oma põhiõiguste piiramisest
teadlik ega saa seetõttu kasutada õigust kohtu poole pöörduda (Riigikohtu põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-42-13, punktid 43−44 ja 48−49).
2
2. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis seekord, et pole ühtki kaalukat
põhjust, miks ei peaks KKS-s käsitletud isiku varjatud jälgimise meetmetest teavitamata jätmise
kontrollimine vastama samasugustele põhiseaduslikele nõuetele, nagu on sätestatud
jälitustoimingute kohta. Isiku õiguspärane teavitamine on KKS-s sätestatud teabe varjatud
töötlemise puhul iseäranis oluline seetõttu, et erinevalt kriminaalmenetluses tehtavatest
jälitustoimingutest, mille kohta on enamikul juhtudel tõendid kriminaaltoimikus ja millest
teadasaamiseks tekib isikul võimalus järgnevas kriminaalmenetluses, pole kaitseväeluure
eesmärgil teabe varjatud kogumisest isikul võimalik teada saada muul viisil kui KKS § 40 alusel
toimuva teavitamise kaudu (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. detsembri
2019. a otsus asjas nr 5-19-38/15, punkt 112). Leian, et samad argumendid kehtivad ka JAS-i
alusel tehtavatest jälitustoimingutest teavitamise kohta.
3. Õiguskantsler on julgeolekuasutuste järelevalve käigus JAS § 29 rakendamisele hinnangut
andes leidnud, et kui inimest ei ole võimalik tema suhtes JAS §-de 25 või 26 alusel tehtud
teabehanketoimingust viivitamata teavitada, peab eelkõige julgeolekuasutuse enda tõhus ja toimiv
menetluskord (kontrollisüsteem) tagama selle, et teavitamata jätmise alus on ka tegelikult olemas
ning kui see ära langeb, siis inimesele põhiõigusi piiravast toimingust siiski teatatakse.
Kaitsepolitseiamet ja Välisluureamet nõustusid juba 2017. aastal õiguskantsleri ettepanekuga oma
juhendit selles osas täiendada ja praktikas seda põhimõtet järgida.
4. Kuigi praeguseks on mõlemad julgeolekuasutused kehtestanud asutusesisese menetluskorra,
mille kohaselt JAS § 29 alusel teavitamata jätmise põhjendatust kontrollitakse (erinevalt
Kaitseväest, kus seda mõistetavalt enne KKS-i muudatuste jõustumist teha ei saanudki), ei ole see
siiski piisav, et tagada kontrollsüsteemi täielik vastavus kõigi Riigikohtu osundatud põhiseaduse
nõuetele. Eelkõige puudutab see nõuet, et teavitamata jätmise põhjendatust kontrollitaks sisuliselt
ja regulaarselt ning sõltumatult ja süsteemselt. Riigikohus leidis, et praegune üldine
järelevalvekorraldus seda ei taga (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
19. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-38/15, punkt 110). Problemaatiline on ka see, et
julgeolekuasutuste kehtestatud vastavad juhendid on riigisaladus ning pole seetõttu avalikult
kättesaadavad. Leian, et neis juhendites sätestatud põhimõtted on suures osas võimalik kehtestada
seadusega.
5. JAS §-s 29 ei pea tingimata ette nägema menetluskorda, mis kohustaks igast JAS § 26 lõikes 3
loetletud viisil perekonna- või eraelu puutumatuse õigust piiravast toimingust teavitamata jätmist
kontrollima. Riigikogu hinnangul ei piira näiteks isikuandmete kontroll andmekogudest ning
variandmete ja konspiratsioonivõtete kasutamine isiku õigusi üldjuhul sama intensiivselt kui isiku
varjatud jälgimine. Riigikohus on leidnud, et selles seisukohas ei ole alust kahelda. Seega võib
põhiseadusega nõutav minimaalne kaitsetase vähem intensiivselt isikute eraellu sekkuvate
meetmete õiguspärase kohaldamise üle olla tagatud muude kontrollivõimaluste ja menetluslike
tagatistega (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. detsembri 2019. a otsus
asjas nr 5-19-38/15, punkt 105).
6. Riigikogul on mitmeid võimalusi, kuidas kehtestada põhiseaduspärane regulatsioon, mis
võimaldab hinnata, kas isikuandmete varjatud töötlemisest teavitamata jätmine on põhjendatud.
Sealjuures tuleb aga arvestada, et mida intensiivsemalt sekkutakse isikuandmete varjatud
töötlemise toiminguga isiku põhiõigustesse, seda konkreetsemad ja tõhusamad peavad olema
menetluslikud garantiid, mis tagavad teavitamiskohustuse täitmise (Riigikohtu põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegiumi 19. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-38/15, punkt 113).
7. JAS alusel tehtavate toimingutega kaasnev põhiõiguste piiramine võib olla väga intensiivne,
sest JAS §-de 25 või 26 alusel tehtavad toimingud (nt teabe salajane pealtkuulamine ja -vaatamine,
eluruumis või muus privaatsust eeldavas kohas varjatud jälgimine, ka omavahel kombineerituna)
3
võimaldavad saada inimese eraelu kohta hulgaliselt teavet. Seetõttu on eriti oluline, et sellistel
juhtudel oleks kontrollsüsteem täielik.
8. Kokkuvõttes leian, et JAS § 29 ei taga põhiseaduse nõuetele vastavat kontrolli selle üle, kas
järgmistest toimingutest teavitamata jätmine on põhjendatud:
JAS § 25 lõike 3 punkt 1 – postisaadetise läbivaatus;
JAS § 25 lõike 3 punkt 2 – elektroonilise side võrgu kaudu edastatava sõnumi või muu
teabe pealtkuulamine, -vaatamine või salvestamine;
JAS § 25 lõike 3 punkt 3 – muul viisil edastatava teabe pealtkuulamine, -vaatamine või
salvestamine;
JAS § 26 lõike 3 punkt 2 – varjatud jälgimine;
JAS § 26 lõike 3 punkt 5 – varjatult sisenemine ruumi, hoonesse, piirdega alale, sõidukisse
või arvutisüsteemi teabe varjatud kogumiseks, salvestamiseks või selleks vajalike
tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks;
JAS § 26 lõike 3 punkt 6 – asja varjatud läbivaatamine ning vajaduse korral selle varjatult
muutmine, rikkumine või asendamine.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Odyn Vosman 693 8422
[email protected]
Külli Taro 693 8441
[email protected]