Hankija täiendav seisukoht

Riigihangete Vaidlustuskomisjon 22.04.2026 nr 7-31/3766-5 [email protected] Hankija: Pärnu linn (linnavalitsuse kaudu) registrikood: 75000064 444 8200 [email protected] Vaidlustaja: Tänavapuhastuse AS registrikood: 10346917 Vaidlustaja Vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper esindaja: Advokaadibüroo Tepper ja Partnerid [email protected] HANKIJA TÄIENDAV SEISUKOHT vaidlustusele riigihankes „Pärnu linna tänavate hooldus 2026–2031“ I. MENETLUSE SENINE KÄIK 1. Tänavapuhastuse AS (edaspidi: vaidlustaja) esitas 07.04.2026 hankes vaidlustuse koos hankemenetluse peatamise taotlusega. Vaidlustaja on seisukohal, et hankedokumendid rikuvad osaliselt vaidlustaja õigusi, sh et hankedokumendid ei ole kooskõlas õigusaktide nõuetega. 2. Riigihangete Vaidlustuskomisjon (edaspidi: VAKO) edastas hankijale 08.04.2026 vaidlustuse esitamise teate ning palus hankijal kolme tööpäeva jooksul, st hiljemalt 13.04.2026 esitada VAKO-le kirjalik vastus vaidlustuse kohta ning edastada kõik vaidlustuse lahendamiseks vajalikud dokumendid, mis pole kättesaadavad riigihangete registris. 3. Hankija esitas 13.04.2026 oma vastuse vaidlustaja 07.04.2026 vaidlustusele. 4. Vaidlustaja esitas 15.04.2026 täiendava seisukoha. 5. Siinsega esitab hankija oma täiendava seisukoha vaidlustaja 15.04.2026 seisukohale. II. TÄIENDAV SEISUKOHT 5. Sissejuhatus. Vaidlustaja kordab suuresti varasemaid väiteid, kuid mitmes punktis tugineb kitsendavale või hüpoteetilisele tõlgendusele, mis ei arvesta hankelepingu laadi (pidev hooldusteenus), avalikku huvi (liiklusohutus, toimepidevus) ega lepingutingimuste süstemaatilist tõlgendamist kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega. 6. Hankija märgib ühtlasi, et osa küsimustes on hankija juba teinud täpsustusi/muudatusi (mh päeviku nõude ja mahumuudatuse piirmäära osas), mis kinnitab hankija heausksust ja proportsionaalsuse järgimist RHS § 3 tähenduses. 7. Lepingu periood ja eelarvestrateegia. Hankija jääb oma seisukoha juurde, et lepinguperioodi seostamine eelarvestrateegiaga on õiguspärane. Vaidlustaja väide, et hoolduskohustus on hankijal seadusjärgne ja seetõttu ei saa see sõltuda eelarvestrateegiast, on ekslik. KOKS § 37¹ lg 2 sätestab üheselt, et eelarvestrateegia on aluseks kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve koostamisel ja kohustuste võtmisel. Kui arengukava ja sellega seotud Suur-Sepa 16, 80098 Pärnu linn, Pärnu linn 444 8200 [email protected] www.parnu.ee eelarvestrateegia periood lõppeb, puudub hankijal õiguslik alus pikaajaliste rahaliste kohustuste täitmiseks (KOKS § 37¹ lg 1 ja 3). KOFS § 20 lg 1 kohaselt koostatakse eelarvestrateegia just kavandatavate tegevuste finantseerimise planeerimiseks. Hankija on toiminud läbipaistvalt, kirjeldades perioodi pikenemise tingimuse etteulatuvalt, mis on kooskõlas RHS § 123 lg 1 p 2 põhimõttega, kus muudatuse ulatus ja tingimused on alusdokumentides selgelt ette nähtud. See vähendab pakkujate riski, mitte ei suurenda seda, andes teada potentsiaalsest mahust. 8. Vaidlustaja näeb vastuolu hankija põhjendustes (“elutähtis teenus” vs “kohandumine eelarveliste muudatustega”). Hankija hinnangul vastuolu puudub. Teenuse elutähtsus ja vältimatus ei tähenda, et kohalik omavalitsus saaks õiguslikult ja eelarveliselt piiranguteta võtta mitmeaastaseid kohustusi sõltumata eelarvestrateegiast ja eelarvemenetlusest. Avaliku raha kasutamisel on hankijal kohustus juhtida eelarveriski ning kujundada pikaajalised lepingud viisil, mis on kooskõlas kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise raamiga. 9. Vaidlustaja väide, et “professionaalne pakkuja ei saa paremini ette näha, kas eelarvestrateegia võetakse vastu”, ei ole asjakohane. Pakkuja ei peagi “ette nägema” poliitilist otsust; pakkuja peab hindama lepingus selgelt kirjeldatud stsenaariumi: (a) lepingu lõpp 31.12.2029 või (b) lepingu jätkumine 31.07.2031. Mõlemad on hinnastatavad ja võrreldavad, kui hankija on pakkumuse koostamiseks andnud üheselt mõistetava aluse. Hankija on selgitanud, et pakkujatel palutakse pakkumuse koostamisel arvestada tegeliku lepinguperioodiga kuni 31.07.2031. See tagab pakkumuste võrreldavuse. 10. Vaidlustaja viide, et RHS § 123 lg 1 p 2 ei kohaldu, kuna jätkumine toimub “täiendavat kokkulepet sõlmimata”, ei muuda tingimust õigusvastaseks. Riigihanke kontekstis on oluline, et tingimus (võimalik jätkumine) on ette kirjeldatud alusdokumentides ning seega on pakkujad sellest teadlikud ja saavad riski hinnastada. Lepinguprojekti sisuline konstruktsioon (automaatne tingimuslik jätkumine vs poolte allkirjastatav lisa) ei muuda läbipaistvuse taset, kui tingimus ja maksimaalne ulatus on ette nähtud ja pakkujatele võrdselt teada. 11. Lepingu tõlgendamine. Vaidlustaja tugineb VÕS § 39 lg-le 2, kuid jätab tähelepanuta VÕS § 29 lg 4, mille kohaselt tõlgendatakse lepingut nii, nagu sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kuna tegemist on riigihankega, on "mõistlik isik" professionaalne ettevõtja, kes peab mõistma, et avalikes huvides sõlmitud lepingu eesmärk on elutähtsa teenuse (HOS § 36 lg 4 p 2) katkematu ja kvaliteetne osutamine. Tõlgendusreegel, mis eelistab hanke eesmärgi saavutamist, on kooskõlas VÕS § 29 lg-tega 4 ja 7, kus eelistatakse tõlgendust, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. RHS § 3 p 5 nõuab parima hinna ja kvaliteedi suhte tagamist. Hankija reegel teenib just seda eesmärki, hoides ära olukorra, kus ebaselguse korral langeks teenuse kvaliteet alla kriitilise piiri. 12. Vaidlustaja väidab sisuliselt, et dokumentide prioriteetsuse “lahti jätmine” on õigusvastane ning eelistab hankijat. Hankija ei nõustu vaidlustaja sellise väitega. Lepingu p 2.3 ei “jäta lahti” dokumente, vaid sätestab tõlgenduspõhimõtte olukorraks, kus dokumente on võimalik erinevalt tõlgendada: eesmärk on saavutada teenuse nõuetekohane tase, säilitades mõistlikkuse ja kuluefektiivsuse. 13. Vaidlustaja käsitleb tingimust kui automaatset reeglit “töövõtja teeb rohkem enda kulul”. Selline järeldus ei tulene p 2.3 sõnastusest ega lepingu tervikust. Töövõtja kohustuste sisu määratakse tehnilise kirjelduse ja lepingu tingimuste alusel; vastuolude korral rakenduvad ka lepinguõiguse üldreeglid (hea usk, mõistlikkus, süsteemne tõlgendamine). Lepingu punkt 2.3 ei anna hankijale õigust ühepoolselt muuta töömahtu ega nihutada riski piiramatult töövõtjale. 14. Vaidlustaja küsib, miks ei kehtestata dokumentide tähtsuse järjekorda. Hankija märgib, et dokumentide hierarhia kehtestamine on üks võimalik tehniline lahendus, kuid hierarhia puudumine iseenesest ei muuda hanketingimust õigusvastaseks, kui pakkuja saab mõistlikult aru kohustuste sisust ning vaidluse korral on kohaldatavad lepinguõiguse tõlgendusreeglid. Hankija rõhutab, et p 2.3 eesmärk on tagada avaliku huvi kaitse – teenuse kvaliteet ja ohutus – ilma et tekiks olukord, kus vastuolu korral eelistatakse formaalselt odavamat, kuid sisuliselt ebapiisavat lahendust. 15. Seega ei riku lepingu punkt 2.3 läbipaistvuse põhimõtet ega sea automaatselt töövõtjale 2 määratlematut lisakohustust – see on tõlgendusprintsiip, mida tuleb rakendada kooskõlas lepingu terviku ja VÕS üldreeglitega. 16. Ajutine liikluskorraldus ja märkide paigaldamine. Kui pargitud sõidukid takistavad tehniliselt teehooldust, siis on märkide paigaldamine vältimatu osa kohasest täitmisest . HOS § 38 lg 3 p 2 paneb elutähtsa teenuse osutajale kohustuse rakendada ennetavaid meetmeid ja vähendada sõltuvust välistest asjaoludest. Sõidukite eemaldamise korraldamine on professionaalse töövõtja hoolsuskohustus, et tagada teenuse osutamine ettenähtud kvaliteediga. Teavituskohustus on vajalik koostööks, et hankija saaks rakendada oma riiklikke kohustusi. 17. Vaidlustaja väide, et hankija “muudab dokumente vastusega”, ei vasta tõele. Hankija selgitus ei muuda tingimust, vaid avab selle eesmärki ja mõistlikku rakendust. RHS § 3 põhimõtetega kooskõlas tuleb tingimusi tõlgendada nii, et need on täidetavad ning tagavad teenuse toimepidevuse. Tingimuse mõistlik sisu on: kui töö teostamiseks on vaja parkimisruum vabastada (nt suurpuhastus, lume äravedu, mahukad korrastustööd), siis töövõtja korraldab ajutise liikluskorralduse. 18. Vaidlustaja viitab HOS‑ile ja Pärnu Linnavalitsuse 26.11.2018. a määrusele nr 20 ning väidab, et parkimismärgid ei ole “katkestusi ennetav meede”. Hankija seisukoht on, et toimepidevuse meetmed ei ole suletud loetelu: kui parkimine takistab teenuse osutamist, on ajutine liikluskorraldus asjakohane meede, mis toetab teenuse osutamist. Lisaks ei tähenda Politsei ja parkimiskorraldaja teavitamise nõue, et töövõtja teostab järelevalvet; teavitamine on vajalik, et pädevad asutused/korraldajad oleksid informeeritud ning saaksid vajadusel reageerida. See on proportsionaalne ja praktiline. 19. Talihoolduse päevik ja trahv. Vaidlustaja märgib, et hankija on tingimusi muutnud ja talihooldustööde päeviku nõude eemaldanud. Hankija kinnitab: vastav täpsustus on tehtud (komplekshindadega tööde osas päevikut ei nõuta; ühikhindadega tööde osas säilib). Kuna päevikukohustus jääb ühikhindadega töödele, on ka kohustuse täitmise tagamiseks vajalik sanktsioon selles osas. 20. Hooldusala määratlemine ja juurdepääsud. VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste tingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest. Teehoolduslepingu olemuslik eesmärk on liikluse tagamine. Juurdepääsud ja ühendusteed on põhiressursi (tee) funktsioneerimiseks lahutamatud osad. RHS § 87 lg 1 p 2 lubab tehnilises kirjelduses määrata ehitustööde/teenuste omadusi üldisemalt, kui need on valdkonnas tegutsevatele isikutele arusaadavad. Professionaalne töövõtja peab VÕS § 77 lg 1 alusel tagama vähemalt keskmise kvaliteedi, mis teehoolduse puhul eeldab, et hooldatud teele on võimalik ka sisse ja välja pääseda. 21. Vaidlustaja väidab, et “ühendusteed ja juurdepääsud” võivad tähendada sisuliselt piiramata hulka teid sh eramaal ning et mahu puudumine teeb tingimuse õigusvastaseks. Hankija ei nõustu sellega. Lepingu p 3.3.4.1 kontekst on hankelepingu objekt (kesklinna ja ühistranspordiga tänavate kõnniteed, bussipeatused, Rüütli tn). “Ühendusteed sõiduteeni ja juurdepääsud” tähendab funktsionaalselt sama hooldusobjekti teenindavaid vahetuid ühenduslõike (nt bussipeatuse ühendus kõnniteega, ülekäigu/peatuseni viiv ühendus, vahetu juurdepääs hooldatavale objektile), mitte kogu kinnistu siseste teedevõrkude hooldamist. 22. Vaidlustaja hüpotees (“kõik kinnistu teed, millelt pääseb sõiduteele”) on lepingulise kohustuse kunstlik laiendus, mis ei ole kooskõlas lepingu esemega ega mõistliku erialase praktikaga. Hooldusala loetelud ja mahud määravad põhimahu; p 3.3.4.1 täpsustab, et hooldus loetakse sisuliselt täidetuks, kui objektile pääseb reaalselt ligi (nt bussipeatuse kasutatavus). See ei lisa “uut mahukategooriat”, vaid kirjeldab tööde teostamise kvaliteedikriteeriumi. Järelikult tuleb tingimust tõlgendada kitsalt ja funktsionaalselt – vahetud ühendused ja ligipääsud hooldatavale objektile, mitte määratlematu täiendav teedehulk. 23. Lume lükkamise nõuded ja kitsad kõnniteed. Vaidlustaja väidab, et kitsastel kõnniteedel on tingimused “võimatud”. Hankija ei nõustu selle väitega, kuna vaidlustaja käsitleb tingimust absoluutkeeluna igas olukorras. Tingimuse eesmärk on vältida vara kahjustamist ja ohtlikku lume ladestamist. Praktikas tähendab see töövõtja kohustust valida 3 selline töövõte, mis hoiab 1,2 m läbitavuse nõude ning minimeerib kahju – sh vajadusel lume koondamine ja äravedu ning lahendused, mida erialaselt kasutatakse (ajutine koondamine sobivatesse kohtadesse, hilisem äravedu, kooskõlastused, jm). 24. Hankija selgitus “lükkamine sõidutee poole” ei ole dokumentide muutmine, vaid konkreetse olukorra töövõtte näide. Samas ei tulene lepingust, et sõiduteele lund “püsivalt ladustatakse”; sõidutee poole töövõte võib tähendada lume koondamist ja järgnevat eemaldamist kooskõlas nõuetega. Vaidlustaja väide, et “enamikul juhtudel ainus võimalus on sahkamine sõiduteele”, vajab tegelikus elus töökorralduslikku lahendust (ajastus, koondamine, äravedu), mida professionaalselt tegutsev hooldaja rakendab. 25. Parklad „üldjuhul kella 7-ks“. Hankija jääb seisukohale, et tipptunniks teenuse tagamine on avalikust huvist lähtuv funktsionaalne nõue. Sõnastus “üldjuhul” ning erireegel lumesaju hilise alguse puhuks näitavad, et tegemist ei ole jäiga nõudega iga ilmastsenaariumi korral, vaid teenuse korralduse üldpõhimõttega, mis aitab tagada linna toimimise hommikuse koormuse ajal. 26. Vaidlustaja viitab, et hankija ei käsitlenud varem tema argumente piisavalt. Hankija täpsustab: tee omanikul on õigus kehtestada piirkonna vajadusest lähtudes kõrgemaid nõudeid. Pärnu linnas on parklate kasutus intensiivne ning seetõttu on “hommikune valmidus” põhjendatud. 27. Mahumuudatuse õigus ja etteteatamisaeg. Hankija on viinud piirmäära vastavusse RHS § 123 lg 1 p-ga 1 (10%). Vaidlustaja nõutud ühekuuline etteteatamistähtaeg on vastuolus elutähtsa teenuse olemusega. HOS § 38 lg 3 p 3 kohaselt peab teenuseosutaja tagama kiire taastamise võime ja järjepidevuse ka ootamatute sündmuste korral. Kui linnaruumis muutub liikluskorraldus või tekib vajadus asendustäitmiseks, peab hankija saama reageerida operatiivselt (RHS § 3 p 1). VÕS § 97 lg 1 käsitleb küll kohustuste vahekorra muutumist, kuid 10% piirides muudatus on riigihanke lepingutes tavapärane risk, millega pakkuja peab arvestama. 28. Hankija märgib, et mahumuudatused ei seisne üksnes uute teede valmimises; muutused võivad tulla ka linna operatiivsetest vajadustest (liikluskorralduse muudatused, ajutised sulgemised, ootamatud töövõtud, ilmastikust tingitud ümberprioriseerimised jms). Nõue “vähemalt üks kuu igal juhul” oleks linnale ebaproportsionaalselt jäik ja võib ohustada avalikku huvi olukordades, kus objekt tuleb hooldusesse lisada või sealt ajutiselt eemaldada lühema etteteatamisega. 29. Juhtimiskulud ja leppetrahvid. Vaidlustaja tugineb VÕS § 42 lg 3 p-le 5 (tühine tüüptingimus), kuid jätab tähelepanuta, et majandustegevuses (RHS § 8 lg 2) on poolte vahel suurem vabadus kokkulepeteks. Leppetrahvide määramisel absoluutsummas on eesmärk sundida kohustust täitma, mis on elutähtsa teenuse puhul kriitiline. VÕS § 162 lg 1 annab võimaluse nõuda ebamõistliku trahvi vähendamist, kuid see ei muuda punkti ennast tühiseks, eriti kuna tegemist on avaliku ohutuse tagamisega, kus kahju suurus (nt liiklusõnnetus) on raskesti prognoositav, kuid potentsiaalselt hiiglaslik. 30. Vaidlustaja väidab, et hankija kulud “piirduvad mõne e‑kirjaga”. See on eluliselt ja halduslikult lihtsustus. Asendustäitmine elutähtsa/linna toimimist tagava teenuse puhul hõlmab: tööde ümberkorraldamist, kiiret hankijapoolset koordineerimist, dokumenteerimist, tööde vastuvõttu, kvaliteedikontrolli tihendamist, vaidluste ja riskide haldamist, kommunikatsiooni elanikega ning sageli paralleelset järelevalvet, et vältida teenuse katkemist. Need tegevused tekitavad reaalseid halduskulusid. 31. 7% on ette määratud kulukomponent asendustäitmise korral ja toimib eelkõige kui kulude hüvitamise standard ning ühtlasi rikkumise ennetus. See ei välista, et konkreetse vaidluse korral hinnatakse kulude põhjendatust kooskõlas lepingu ja hea usu põhimõttega. 32. Leppetrahvid absoluutsummas. Vaidlustaja väidab, et absoluutsummad ei arvesta rikkumise ulatust. Hankija rõhutab: leppetrahvide eesmärk on tagada teenuse kvaliteet ja operatiivsus. Lepingus on rikkumine defineeritud objekti/lõigu kaupa, mis võimaldab siduda sanktsiooni konkreetse juhtumiga. Lisaks ei ole leppetrahvide summad suurusjärguna 4 võrreldavad lepingu kogumahuga ning on ette nähtud eelkõige distsiplineeriva meetmena. 33. Vaidlustaja näited (GPS, infoteenistus) eeldavad, et trahv rakendub mehaaniliselt ka juhul, kui rikkumise põhjus ei ole töövõtja kontrolli all. Hankija märgib, et leppetrahvi rakendamine eeldab rikkumise tuvastamist ja dokumenteerimist lepingu kohaselt; lepinguõiguse üldpõhimõtetest tulenevalt hinnatakse rikkumist ning töövõtjal on võimalus esitada vastuväiteid. 34. Talihoolduse garantiikiri. Hankija selgitus, et viide puudutab täitmisgarantiid (lepingu p 11.1), on sisuline: tegemist on terminoloogilise ebatäpsusega, mitte uue kohustuse loomisega. Leping tervikuna näeb täitmisgarantii ette; seega ei saa töövõtja väita, et garantiinõuet “ei ole olemas”, kui lepingus see tegelikult sisaldub. 35. Leppetrahvid lepingu lõpetamisel. Vaidlustaja väidab, et see on “kahju hüvitamise funktsioon” ja vastuolus lepingu p 7.1.2‑ga. Hankija ei nõustu sellega. Lepingu lõpetamise leppetrahv teenib eeskätt ennetus- ja distsipliinifunktsiooni kestvuslepingus: see vähendab riski, et teenuse osutaja katkestab teenuse või põhjustab selle katkemise olulise rikkumisega. Tegemist ei ole kohustuse “asendamisega” (teenust ei saa tagantjärele “asendada”), vaid tugeva motivaatoriga vältida olukordi, mis sunnivad hankijat teenuse kiirelt ümber korraldama. 36. Täitmistagatis (200 000/100 000) ei kata vältimatult kõiki üleminekukulusid, teenuse katkestuse riski ja ümberkorralduse halduskulusid. Leppetrahv ja täitmistagatis täidavad erinevaid funktsioone. 37. Viivise lagi 20%. Vaidlustaja väidab, et tellija põhikohustuse rikkumise eest ei tohi vastutust piirata. Hankija märgib, et p 7.10 on sümmeetriline (kohaldub pooltele võrdselt) ning kujutab endast lepingulise viivise kokkulepet. Viivise ülempiir aitab vältida olukorda, kus viivis muutub ebamõistlikult karistuslikuks, eriti pikaajalise lepingu kestel. Lisaks ei välista leping poolte õigust tugineda seadusest tulenevatele õiguskaitsevahenditele. 38. Ülesütlemine rahastuse vähenemisel/katkemisel. Vaidlustaja väidab, et teenuse vältimatus tähendab, et hankija ei või seda klauslit kasutada. Hankija ei nõustu selle väitega. Teenuse vältimatus ei kaota ära avaliku raha kasutamise õiguslikke ja eelarvelisi piiranguid. Kui rahastust objektiivselt vähendatakse või see katkeb, ei saa hankijalt mõistlikult nõuda kohustuse jätkamist viisil, mis ei ole eelarveõiguslikult kaetav. 39. Klausel ei jäta töövõtjat kaitseta: töövõtjale on ette nähtud tasu faktiliselt tehtud ja põhjendatud kulutuste eest. Tegemist on tasakaalustava regulatsiooniga, mis arvestab avaliku sektori rahastuse eripära ning kestvuslepingu olemust. 40. Lepingu lõpetamine ja finantseerimine. VÕS § 196 lg 1 lubab kestvuslepingu mõjuval põhjusel üles öelda. Rahastuse katkemine on hankija jaoks selline asjaolu, mille puhul ei saa temalt mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. See on kooskõlas ka KOFS § 20 põhimõtetega. Vaidlustaja viidatud VÕS § 116 lg 2 p 5 sätestab, et täiendava tähtaja möödumine ongi oluline rikkumine. Kui töövõtja ei suuda elutähtsat teenust (HOS § 36 lg 4) osutada ka pärast talle antud lisatähtaega, on usaldus tema vastu lõplikult kadunud, mis annab hankijale õiguse leping lõpetada, et tagada linna toimepidevus uue hankega. 41. Hankija rõhutab: p 12.4.2 eeldab “tööde kvaliteedi mittevastavust” ning puuduse kõrvaldamata jätmist täiendava tähtaja jooksul. Lepingu lõpetamine kui äärmuslik meede rakendub igal juhul kooskõlas hea usu ja proportsionaalsuse põhimõtetega; hankija ei käsitle ebaolulisi puudusi oluliseks rikkumiseks. 42. P 12.4.5 (3 leppetrahvi 4 kuu jooksul) on ette nähtud korduva rikkumise mustri tuvastamiseks. Leppetrahve ei määrata abstraktselt, vaid konkreetsete kohustuste rikkumise eest. Kolmekordne sanktsioneerimine lühikese perioodi jooksul on objektiivne indikaator, mis võib anda mõistliku aluse eeldada edasist mittenõuetekohast täitmist. 43. P 12.4.7 (“muu oluline rikkumine” ja 5 päeva) on raamtingimus olukordadeks, mida teised alapunktid ei kata. “Oluline” on sisuline filter, mis välistab ebaoluliste rikkumiste automaatse kvalifitseerimise lõpetamise aluseks. 5 päeva mõistlikkus sõltub rikkumise olemusest; hankija saab ja ka praktikas annab vajadusel töövõtjale rikkumise kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja, arvestades konkreetseid asjaolusid. 5 Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Maarika Urm taristuosakonna juhataja Eget Kitsing 511 2393, [email protected] 6