Saatja: <
[email protected]>
Saadetud: 20.02.2020 16:16
Adressaat: Info <
[email protected]>
Teema: [VÄLJAST] Avaldus: Looduskaitseseaduse Eesti Vabariigi põhiseadusele vastavuse
kontrollimiseks
Manused: Avaldus õiguskantslerile_20022020.asice
Tere
Edastan Eesti Erametsaliidu avalduse Looduskaitseseaduse Eesti Vabariigi põhiseadusele vastavuse
kontrollimiseks.
Lugupidamisega
Arpo Kullerkupp
juhatuse nõunik
+372 525 1026
Eesti Erametsaliit
Toompuiestee 24
10149 Tallinn
erametsaliit.ee
Pr Ülle Madise
Õiguskantsler
Õiguskantsleri kantselei
Tõnismägi 16
15193 TALLINN
Avalduse esitaja: Meie: 20.02.2020
MTÜ Eesti Erametsaliit
Toompuiestee 24
10149 Tallinn
AVALDUS
Looduskaitseseaduse Eesti Vabariigi põhiseadusele
vastavuse kontrollimiseks
Austatud proua Madise
Pöördume Teie poole palvega kontrollida looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) vastavust Eesti Vabariigi
põhiseadusele (edaspidi PS).
Eesti Erametsaliit (edaspidi EEML) on seisukohal, et LKS on vastuolus PS §-dega 32, 12 ja 11 nende
koostoimes, sest see ei näe ette hüvitist nendele metsaga kinnisasja omanikele, kelle kinnisasjal on olnud
metsa majandamine looduskaitselisel eesmärgil seatud kitsenduste tõttu ajutiselt keelatud ning kes kannavad
kahju seetõttu, et piirangute kehtetuks tunnistamise ajaks on mets looduslike tegurite tõttu hävinenud või
olulises ulatuses kahjustunud.
EEML on pöördunud selles küsimuses 05.08.2019 Keskkonnaministeeriumi poole. Keskkonnaministeerium
on EEML-ile 17.09.2019 vastanud kirjaga nr 15-2/19/4249-2.
Alljärgnevalt selgitame, miks meie arvates regulatsiooni puudumine ei ole kooskõlas PS-ga. Anname esmalt
ülevaate Riigikohtu asjakohasest praktikast (I), seejärel käsitleme kehtivat looduskaitseliste omandikitsenduste
hüvitamise regulatsiooni (II) ning punktis III põhjendame, mis regulatsiooni puudumine LKS-is on PS-ga
vastuolus.
I. Riigikohtu praktika omandikitsenduste korral õiglase hüvitise maksmisega seonduvalt
1.1. PS § 32 lõike 1 esimese lause kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. PS § 32
lõike 2 esimene lause ütleb, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.
1.2. Omandipõhiõigus ei ole aga piiramatu. PS § 32 lõike 2 teise ja kolmanda lause kohaselt sätestab
omandi kitsendused seadus ning omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. PS § 32 lõike 1
teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud
juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest.
1.3. PS omandipõhiõiguse kitsendamise eest eraldi hüvitist ette ei näe. PS § 32 lg 1 näeb õiglase ja kohese
hüvitise maksmise kohustuse ette vaid seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides omandi
omaniku nõusolekuta võõrandamise korral.
1.4. Vaatamata sellele, et PS § 32 lõige 2 omandikitsenduste seadmisel hüvitise maksmise kohustust ette
ei näe, on Riigikohtu praktika kohaselt ka teatud omandikitsenduste korral hüvitise maksmine vajalik,
et tagada omandipõhiõiguse riive proportsionaalsus.
1.5. Õiglase hüvitise maksmine on vajalik eelkõige juhtudel, mil üldistes huvides üksikisikule pandud
kohustused ei jagune üksikisikute vahel võrdselt ning üksikisiku varaline kaotus on võrreldes teiste
isikutega ebaproportsionaalselt suur. PS § 12 lõike 1 esimese lause kohaselt on kõik seaduse ees
võrdsed. Riigikohtu üldkogu kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 tehtud otsuse (p 61) kohaselt oleks
võrdsuspõhimõttega vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma
suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse.
Riigikohus leiab samas lahendis, et õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive
ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust (p 63). Seda seisukohta on Riigikohtu
põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium korranud kohtuasjas nr 3-4-1-24-11 tehtud otsuses (p 49)
ja tsiviilkolleegium kohtuasjas nr 3-2-1-87-14 tehtud otsuses (p 32).
1.6. Riigikohus rõhutab kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 tehtud otsuses, et PS-ga on vastuolus ka õiglase
hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine (p 64).
II. Looduskaitseliste omandikitsenduste hüvitamise regulatsioon
2.1. LKS lubab alade kaitse alla võtmisega ja kaitstaval alal kaitserežiimi kehtestamisega piirata üldistes
huvides looduskaitselisel eesmärgil ulatuslikult kinnisasja omanike PS § 32 sätestatud
omandipõhiõigust, aga ka PS § 31 sätestatud ettevõtlusvabadust ning PS § 34 sätestatud inimeste
vaba liikumise õigust Eesti territooriumil. Tulenevalt PS §-st 5, mille kohaselt on Eesti loodusvarad ja
loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult ja §-st 53, mille kohaselt on igaüks
kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda, on selliste piirangute seadmise võimalus kahtlemata
legitiimne. Nii on ka kinnisasja omanikul teatud ulatuses enesestmõistetavalt kohustus taluda üldistes
huvides kinnisasja kasutamise piiranguid.
2.2. Metsaga kinnisasja omanikule tähendab temale kuuluva kinnisasja hõlmamine kaitstava loodusobjekti
koosseisu olenevalt ala kaitserežiimist erineva rangusastmega piiranguid kinnisasja sihtotstarbelisele
kasutamisele ehk metsa majandamisele. LKS § 29 lg 2 kohaselt on kaitseala loodusreservaadis üldjuhul
keelatud igasugune inimtegevus, sh ka metsa majandamine. Samuti võimaldab kaitseala või
püsielupaiga sihtkaitsevööndi kaitserežiim LKS § 30 alusel praktiliselt täies ulatuses keelata kaitstaval
alal igasuguse inimtegevuse, sh metsa majandamise, kui kaitse-eeskirjas ei ole sätestatud erisusi.
Kaitseala, püsielupaiga ja kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndi kaitserežiim võimaldab küll
majandustegevuse elluviimist, kuid LKS § 31 sätestatud piirangutega. Muuhulgas on piiranguvööndis
üldjuhul keelatud uuendusraie (LKS § 31 lg 2 p 5). Samuti võib LKS § 31 lg 4 alusel kaitse-eeskirjaga
piiranguvööndis seada raielangi suurusele ja kujule ning metsa vanusekoosseisule metsaseaduses
sätestatust erinevaid piiranguid ning raie tegemise ajapiiranguid, mis on vajalikud koosluse või sellesse
kuuluva kaitsealuse liigi säilitamiseks ja elutingimuste parandamiseks. Hoiualal on metsaraie keelatud,
kui see võib rikkuda kaitstava elupaiga struktuuri ja funktsioone ning ohustada elupaigale tüüpiliste
liikide säilimist. (LKS § 32 lg 3). Samuti on võimalik seada piiranguid raietegevusele LKS § 32 lg-te 4
ja 41 alusel.
2.3. Juhul, kui ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirab, näeb LKS § 20 ette
võimaluse hüvitada kaitse alla võtmisest kinnisasja omanikule tekitatav kahju kinnisasja omandamisega
selle väärtusele vastava tasu eest. LKS § 20 lg 1 kohaselt omandab riik kokkuleppel kinnisasja
omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu
ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala
kaitsekord oluliselt piirab.
2.4. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-16-812 tehtud otsuses asunud seisukohale, et LKS
§-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud
sundvõõrandamise olukorra tarbeks (p 13). Samas võib Riigikohtu praktikat arvestades LKS §-s 20
sätestatut käsitleda kui ebaproportsionaalse omandipõhiõiguse riive hüvitamise korda. Regulatsioon
võimaldab määrata kinnisasja omandamise teel hüvitise isikutele, kelle kinnisasja kasutamist kaitstava
ala kaitsekord oluliselt piirab.
2.5. Kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt
piiravaks, on paika pandud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti
sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille
alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja
väärtuse määramise kord ja alused“ (edaspidi määrus nr 242). Määruse nr 242 regulatsioonist
tulenevalt, juhul kui tegemist on valdavas ulatuses metsamaaga ja ala kaitsekord keelab metsa
majandamise või seab sellele olulised piirangud, on üldjuhul alati tegemist kinnisasja sihtotstarbelise
kasutamise olulise piiramisega.
2.6. Määrus nr 242 näeb ette eraldi korra metsaga kinnisasja väärtuse määramiseks, võimaldades hinna
määramisel eraldi arvesse võtta ka kinnisasjal kasvava metsa väärtust. Määruse nr 242 § 72 lg 1
kohaselt määratakse metsaga kinnisasja väärtus maatüki ja sellel kasvava metsa väärtuste summana.
2.7. Lisaks sellele võimaldab kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamise regulatsioon
arvesse võtta metsa tagavara vähenemist looduslike tegurite (torm, üleujutus, tulekahju vms) tõttu
enne võõrandamistehingu tegemiseks hüvitise suuruse kindlaksmääramist. See kehtib aga ainult
tingimusel, et enne metsa hävinemist on juba algatatud kinnisasja omandamise menetlus. Määruse nr
242 § 72 lg 5 teise lause kohaselt, kui kasvava metsa tagavara on kinnisasja omandamise algatamise
otsuse tegemisest arvates oluliselt vähenenud tormi, üleujutuse, tulekahju vmt põhjusel, siis
lähtutakse metsa väärtuse määramisel selle otsuse ajal kehtinud või pärast algatamise otsust tehtud
metsa inventeerimise andmetest.
2.8. Kaitstaval loodusobjektil asuva erametsamaa omanikul, kelle kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist ala
kaitsekord oluliselt piirab, kuid kes ei soovi oma maad riigile LKS § 20 alusel võõrandada, on võimalik
taotleda maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 39 „Natura 2000 erametsamaa toetus“ (edaspidi
määrus nr 39) alusel toetust, juhul kui ta vastab määruse nr 39 tingimustele. Määruse nr 39 alusel
antakse toetust Natura 2000 ala, kaitseala ja püsielupaiga sihtkaitsevööndis ja Natura 2000 ala
piiranguvööndis või hoiualal asuval erametsamaal ühe kalendriaasta jooksul looduskaitseliste
piirangute järgimise eest. Lisaks on võimalik määruse nr 39 alusel toetust saada ka projekteeritaval
alal looduskaitseliste piirangute järgimise eest. Projekteeritavad alad määruse nr 39 tähenduses on
sellised alad, mille kohta on tehtud LKS § 8 lõikes 1 nimetatud kaitse alla võtmise ettepanek või mille
kohta on algatatud LKS § 9 lõikes 1 nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus.
2.9. Maaomanikul säilib määruse nr 39 alusel toetuse saamise õigus ka siis, kui mets hävineb
looduskaitseliste piirangute kehtivuse ajal, kuid kehtestatud piirangud jäävad alal kehtima. Määruse nr
39 § 6 lg 1 p 2 kohaselt võib toetust taotleda mh taotleja omandis oleva metsaalana
keskkonnaregistrisse kantud vähemalt 0,30 hektari suuruse metsaala kohta, mis asub Natura 2000
alal või kaitseala või püsielupaiga sihtkaitsevööndis, kuid mis ei vasta metsaseaduse § 3 lg 2 p 2
sätestatud puittaimede kõrguse ja puuvõrade liituse nõudele, sest puud on hukkunud
loodusõnnetuse tagajärjel.
2.10. Määruse nr 39 regulatsiooniga seonduvalt on oluline välja tuua, et toetust antakse erametsamaal ühe
kalendriaasta jooksul looduskaitseliste piirangute järgimise eest. Toetuse andmisel ei arvestata metsa
tegelikku väärtust – toetuse andmise kontekstis ei ole oluline, kas puistu on 60-80 aasta vanune
raieküps mets või noorendik. Mõlemal juhul antakse toetust kindlaksmääratud ulatuses ühe
kalendriaasta kaupa.
III. Regulatsiooni puudumine ja selle põhiseadusvastasus
3.1. Ülaltoodust nähtuvalt on LKS ja määruse nr 39 regulatsiooniga riik tunnistanud vajadust hüvitada
teatud juhtudel kinnisasja omanikule looduskaitseliste omandikitsenduste tõttu tekitatud kahju.
3.2. Olemasolev hüvitise regulatsioon ei võimalda aga määrata hüvitist nendele metsaga kinnisasja
omanikele, kelle kinnisasjal on olnud metsa majandamine looduskaitselisel eesmärgil seatud
kitsenduste tõttu keelatud ning kes kannavad kahju seetõttu, et piirangute kehtetuks tunnistamise
ajaks on mets looduslike tegurite tõttu hävinenud või olulises ulatuses kahjustunud.
3.3. Seega juhul, kui metsaga kinnisasja omanik ei ole piirangute kehtivuse ajal LKS § 20 alusel maad riigile
võõrandanud, ei hüvita riik talle piirangute kehtetuks tunnistamisel metsa hävinemisest tekkinud
kahju. Täpsemalt ei hüvitata kinnisasja omanikule metsa hävinemisest tekkinud kahju ka siis, kui mets
hävineb looduslike tegurite tulemusel enne määruse nr 242 § 6 lg 4 alusel omandamismenetluse
algatamise otsuse tegemist. Seevastu juhul, kui mets hävineb peale kinnisasja omandamise algatamise
otsuse tegemist, juhindutakse metsa väärtuse määramisel enne hävinemist kehtinud metsa
inventeerimise andmetest.
3.4. Kuni piirangute kehtetuks tunnistamiseni võib olla metsaga kinnisasja omanik küll saanud määruse nr
39 alusel iga-aastaselt hüvitist kitsenduste talumise eest, kuid määruse nr 39 kohane hüvitis ei kata
mingil juhul kahju, mida metsaga kinnisasja omanik kannab metsa hävimise tõttu. Määruse nr 39
eesmärk on hüvitada metsaga kinnisasja omanikule pelgalt metsamajanduslike piirangute tõttu iga-
aastane saamata jäänud tulu. Määruse nr 39 alusel hüvitise suuruse määramisel ei arvestata metsa
tegeliku väärtusega.
3.5. Tegemist ei ole marginaalse probleemiga, sest paljud kaitsealused liigid eelistavad elupaikadena just
metsaalasid. Eestis on kaitse alla võetud ca 570 haruldast ja ohustatud liiki, kellest ligi pooled on
metsaliigid1. Keskkonnaagentuuri 2018. aasta Eesti statistilise metsainventuuri andmete kohaselt on
Eestis kokku kaitsealuseid (tootlikke) metsi 2330,8 tuhat ha, millest riigimetskonna valitsemisel oli
1086,7 tuhat ha ning teiste valdajate käes 1244,1 tuhat ha.
3.6. Liikide elupaikade säilimise huvides on erineva rangusastmega majanduspiirangud seatud ca 25 %-le
kaitsealustest metsadest. Täpsemalt on rangelt kaitstavaid metsi 307,8 tuhat ha, millest
riigimetskonna valduses 277,9 tuhat ha ja teiste valdajate käes 29,9 tuhat ha. Majanduspiiranguga
metsi on aga 266,2 tuhat ha, millest riigimetskonna valduses on 133,4 tuhat ha ning teiste valdajate
käes 132,8 tuhat ha2.
3.7. Kuigi kaitstavad loodusobjektid moodustatakse määramata ajaks, ei pruugi kehtestatud kaitsekord
sellisena jääda kehtima igavesti. Ka metsa majandamisele seatud piirangud võib riik tunnistada täies
ulatuses või osaliselt kehtetuks. PS § 32 sätestatud omandipõhiõigusega oleks vastuolus olukord, kus
alal looduskaitselised väärtused puuduvad, kuid riik kehtestatud looduskaitselisi piiranguid siiski
kehtetuks ei tunnista.
3.8. Vajadus arvata ala looduskaitseliste väärtuste puudumise tõttu kaitse alt välja võib tekkida kõikide
kaitstavate loodusobjektide puhul. Juhul, kui kaitstav loodusobjekt asub metsamaal, võib metsa
hävinemisega hävineda ka kaitset vajava liigi elukeskkond. Seetõttu võib olla just hävinud mets ise
piirangute kaotamise põhjuseks.
1
Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaagentuuri koostatud faktileht Eesti metsad. Kättesaadav veebis:
file:///C:/Users/mirja/AppData/Local/Microsoft/Windows/INetCache/IE/9VGV524R/kk_faktileht_a4.pdf
2
Keskkonnaagentuuri 2018. aasta Eesti statistilise metsainventuuri tulemused. Kättesaadav veebis:
file:///C:/Users/mirja/AppData/Local/Microsoft/Windows/INetCache/IE/I3RBPEHI/smi2018_tulemused2.pdf
3.9. Keskkonnaregistri andmete kohaselt on viimase viie aasta jooksul kaitse alt välja arvatud üle saja LKS
§ 50 lg 2 kohaselt moodustatud püsielupaiga. Kaitse alt on välja arvatud ka kaitsealasid, LKS § 10 lg
2 alusel kaitse alla võetud püsielupaiku ning teisi kaitstavaid loodusobjekte. Alati ei pea ka tegemist
olema kaitse alla võtmise otsuse täies ulatuses kehtetuks tunnistamisega, vaid tegemist võib olla ka
pelgalt välis- või vööndite piiride või kaitserežiimi muutmisega.
3.10. Nagu ka statistika näitab, võib kõige tõenäolisemalt kaitsekord muutuda püsielupaikade puhul, sest
LKS § 4 lg-st 5 nähtuvalt kaitstakse püsielupaigas ainult konkreetse liigi elupaika, mitte erinevate
väärtustega looduskompleksi. Liigi elupaiga hävinemisel või juhul, kui kaitsealune liik muudab oma
elukohta, kaob ka põhjus ala kaitse all hoidmiseks.
3.11. Kõige enam on kaitsekord muutunud LKS § 50 lg 2 alusel moodustatud püsielupaikade puhul. Need
tekivad LKS kohaselt juhul, kui püsielupaiga kaitsekord ei ole kindlaks määratud LKS § 10 lg 2 alusel
keskkonnaministri määrusega. LKS näeb sellisel juhul ette lendorava, must-toonekure ja kotkaste
puhul eraldi seadusest tuleneva kaitsekorra, mis hakkab kehtima pesapuu ja seda ümbritseva ala
ümber alates pesapuu leidmisest (LKS § 50). Kaitsevööndi ulatus sõltub looma liigist, kuid selle
diameeter jääb vahemikku 25 m kuni 500 m. Muuhulgas on sellel alal keelatud alates pesapuu
leidmisest igasugune majandustegevus ja loodusvarade kasutamine (LKS § 50 lg 4 koosmõjus § 30 lg
2 p-dega 1 ja 2).
3.12. LKS §-s 50 nimetatud loomaliigid elutsevad just suurtes raieküpsetes metsamassiivides. Näiteks
pesitseb väike-konnakotkas nii okas-, leht- kui ka segametsas, kus peapuuliigiks on enamasti kuusk ja
puistu vanuseks 80-100 aastat3. Lendorava elupaigaks on vanad sega- ja lehtmetsad, kus kasvab
varjumiseks sobivaid õõnsustega haabasid ja vähemalt teises rindes kuuski, mis pakuvad varju kiskjate
eest4. Must-toonekure elupaigad on eelkõige vanad, minimaalse häirimise ja soodsate
toitumispaikadega looduslikult mitmekesised metsamassiivid5.
3.13. Metsaga kinnisasja omanikule tähendab LKS §-s 50 nimetatud loomaliigi pesapuu avastamine koheselt
seda, et pesapuu ja seda ümbritseva ala ümber on seadusest tulenevalt keelatud igasugune
raietegevus ja muu metsa majandamine. See tähendab, et täielikult on keelatud kinnisasja
sihtotstarbeline kasutamine.
3.14. Olgugi, et LKS seda otsesõnu ette ei näe, tuleks pidada LKS §-s 50 sätestatud kaitserežiimi ajutiseks
kuni vastav ala on kaitse alla võetud vastavalt LKS § 10 lg-le 2 püsielupaigana või kaitsealana. LKS §
50 alusel moodustatud püsielupaigas kehtivad omaniku tegevusele seadusest tulenevad väga
laiaulatuslikud piirangud, mida pole kohandatud vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele. Üksikjuhtumi
asjaolusid on võimalik arvesse võtta ning konkreetsele kaitset vajavale alale sobivad piirangud määrata
3
Allikas: Keskkonnaministri määruse „Keskkonnaministri 19. aprilli 2010.a määruse nr 12 „Väike-konnakotka
püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ muutmine“ eelnõu seletuskiri. Kättesaadav veebis:
file:///C:/Users/mirja/AppData/Local/Microsoft/Windows/INetCache/IE/OUDMUQ7L/vaike-konnakotkas2015.pdf.
4
Allikas: Keskkonnaministri määruse „Keskkonnaministri 14. juuli 2006. a määruse nr 52 „Lendorava püsielupaikade
kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” muutmine” eelnõu seletuskiri. Kättesaadav veebis:
file:///C:/Users/mirja/AppData/Local/Microsoft/Windows/INetCache/IE/0C1TIDSR/lendorava_seletuskiri_20_12_2016.p
df
5
Allikas: Vabariigi Valitsuse määruse „Keretü looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri” eelnõu seletuskiri. Allikas:
file:///C:/Users/mirja/AppData/Local/Microsoft/Windows/INetCache/IE/Z0ZJ4DUR/keretu_seletuskiri.docx_.pdf
alles ala kaitse alla võtmise menetluses. Sellist käsitlust on toetanud ka Õiguskantsler.6
3.15. LKS regulatsioonist tulenevalt võib riik kehtestada ajutiselt kehtivad kinnisasja kasutamise kitsendused
loodusobjekti säilimise huvides aga juba ka kaitse alla võtmise menetlemise ajal. LKS võimaldab juhul,
kui on algatatud kaitse alla võtmise menetlus, haldusorganil, kellele on esitatud taotlus haldusakti
andmiseks, mis võib mõjutada kaitse alla võtmise ettepanekus nimetatud loodusobjekti seisundit,
peatada haldusakti andmise menetlus (LKS § 8 lg 6). Selline õigus on haldusorganil LKS § 8 lg-st 6
tulenevalt koguni juba siis, kui kaitse alla võtmise menetlust ei ole veel algatatud, kuid on esitatud
loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanek. Nii ühel kui ka teisel juhul peatatakse haldusakti andmise
menetlus kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse
tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28 kuuks haldusakti andmise menetluse peatamise otsuse
tegemisest arvates.
3.16. Kuni ala kaitse alla võtmiseni keskkonnaministri või Vabariigi Valitsuse määrusega võib kavandatav
kaitsekord muutuda. Seega lisaks sellele, et LKS § 8 lg 6 kohaselt on tegevuse peatamine võimalik
ajutiselt kuni 28 kuuks, võib ka selguda kaitse alla võtmise otsuse tegemisel, et ala võetakse küll kaitse
alla, kuid LKS § 8 lg-st 6 tulenevate ajutiste piirangute seadmine ei oleks olnud vajalik. Ka sellisel juhul
saab pidada kehtestatud piiranguid ajutiseks.
3.17. Metsanduse kontekstis tähendab LKS § 8 lg 6 alusel ajutiste piirangute kohaldamise võimalus seda,
et Keskkonnaametil on õigus peatada kavandatavate raiete kohta metsaseaduse alusel esitatud
metsateatise menetlus ehk keelata alal raiete tegemine. Raiete keelamine tähendab omakorda seda,
et metsaga kinnisasja ei ole võimalik kasutada sihtotstarbeliselt metsa majandamiseks.
3.18. Kõikidel ülalnimetatud juhtudel – ala kaitse alt välja arvamine või LKS § 8 lg 6 alusel ajutiste piirangute
seadmine - on kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist kitsendatud, kuid seatud piirangud on olnud
ajutised. Piirangute kehtetuks tunnistamisel või kehtivuse muul viisil lõppemisel on metsaomanikul
võimalik metsamaad taas soovikohaselt sihtotstarbeliselt majandada.
3.19. Erinev on aga olukord siis, kui metsa majandamisele seatud ajutiste piirangute ajal on mets hävinenud
või selle väärtus olulisel määral vähenenud. Piirangute kehtetuks tunnistamisel saab metsaomanik ka
sellisel juhul küll taas kinnisasja vabalt kasutada, kuid riigi tegevuse tulemusena on tema kinnisasja
väärtus vähenenud (otsene varaline kahju), samuti ei ole ta saanud teenida tulu kasvava metsa või
metsamaterjali müügist (saamata jäänud tulu). Metsa hävinemise korral peab metsaomanik lisaks ka
tegema kulutusi kahjustuse likvideerimiseks või ala taasmetsastamiseks.
3.20. Mets võib hävineda metsa majandamisele seatud piirangute kehtivuse ajal looduslike tegurite tõttu
6
Õiguskantsleri 08.01.2018 kiri nr 7-4/170398/1800094 Keskkonnaministeeriumile ja Keskkonnaametile: Kättesaadav
veebis:
file:///C:/Users/mirja/AppData/Local/Microsoft/Windows/INetCache/IE/MAKDFIDV/Püsielupaiga%20määramise%20pra
ktikas%20ilmnenud%20probleemid.pdf; Õiguskantsleri 10.04.2012 kiri nr 7-4/101674/1201694 keskkonnaministrile.
Kättesaadav veebis: file:///C:/Users/mirja/AppData/Local/Microsoft/Windows/INetCache/IE/D94S1GWC/vaike-
konnakotka_pusielupaiga_moodustamine.pdf
näiteks juhul, kui puistut kahjustavad sekkumata jätmise tulemusel kahjurid või patogeenid. Mets võib
hävineda ka tormi, üleujutuse, tulekahju vmt loodusõnnetuse tagajärjel. Samuti võib
metsamajanduslike võtete rakendamise (nt hooldusraied) keelamise tõttu metsa majanduslik väärtus
halbade kasvutingimuste tõttu oluliselt langeda. Nii on selge, et ilma regulaarsete hooldusraieteta ei
kujune noorest metsast tulevikus väärtuslikku puistut.
3.21. Ilmselt võiks ajutiste piirangute kehtivuse tõttu metsa hävinemise korral metsaomanik teatud juhtudel
nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 16 lg 1 alusel.
RVastS § 16 lg 1 kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt
piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses.
3.22. Kuigi RVastS § 16 lg 1 on samuti kantud võrdsuspõhimõttest7, leiame samas, et säte on mõeldud
erandlike üksikjuhtumite puhuks, mil riik ei ole pidanud vajalikuks hüvitamise korda ette näha
eriseadusega. Metsa hävinemine või selle väärtuse oluline vähenemine looduskaitseliste piirangute
kehtivuse ajal ei ole erandlik nähtus. Seda väidet toetab ka määruse nr 242 § 72 lg 5 regulatsioon,
mis võimaldab kinnisasja omandamise menetluses kinnisasja väärtuse määramisel arvesse võtta metsa
tagavara vähenemist looduslike tegurite tõttu. Keskkonnaministeeriumi 17.09.2019 vastuse kohaselt
ongi olnud antud sätte eesmärgiks pakkuda kinnistu omanikule võimalus kinnistu võõrandamiseks
võimalikult õiglase hinna eest.
3.23. Paljudel sellistel juhtudel ei ole ka võimalik välja tuua otsest põhjuslikku seost piirangute kohaldamise
ja looduslike tegurite tõttu metsa hävinemisega kinnisasja omanikule tekitatud kahju vahel. Leiame
samas, et isegi juhul, kui metsaomanikule metsa hävinemisega tekkinud kahju ei ole otseses
põhjuslikus seoses looduskaitseliste piirangute seadmisega, ei peaks ajutiste piirangute kehtivuse ajal
metsa hävinemise ja selle kaudu metsa väärtuse vähenemise riski kandma metsaomanik. Metsa
majandamine võib olla looduskaitselistel eesmärkidel keelatud või oluliselt piiratud väga mitmeid
aastaid kuni aastakümneid. Meie arvates ei ole riigi poolt õiguspärane eeldada seda, et kogu selle
ajaperioodi jooksul ei oleks metsaomanik soovinud metsa eesmärgipäraselt majandada ja kasutada
võimalust metsast tulu saada, juhul kui piiranguid ei oleks kehtestatud. Lisaks, kui mets hävineb ajutiste
piirangute kehtivuse ajal loodusõnnetuse tagajärjel, siis ei pruugi olla võimalik tõendada ei seda, et
metsaomanik oleks teinud raieid enne metsa hävinemist ega ka seda, et mets oleks hävinenud ka
ilma ajutiste piiranguteta. Käesoleval ajal jääb aga regulatsiooni puudumise tõttu metsa hävinemise
riisiko alati ja igal juhul täies ulatuses kinnisasja omaniku kanda.
3.24. Leiame, et kuigi ka metsaga kinnisasja omanikul lasub teatud ulatuses kohustus taluda looduskaitselisel
eesmärgil seatud kinnisasja kitsendusi, puudub metsaga kinnisasja omanikul siiski riigi sekkumise
vajadusega selline seos, mis õigustaks sekkumise tõttu tekkinud metsa hävinemisest tuleneva kahju
jätmist metsaomaniku kanda. Hüvitise puudumise tõttu on riik loonud olukorra, kus metsaga kinnistu
omaniku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega, kes samuti peavad taluma looduskaitselisel
eesmärgil seatud põhiõiguste või -vabaduste kitsendusi, ebaproportsionaalselt suur. Riigi poolt
ajutiste piirangute kehtestamisega võib kaasneda maaomanikule metsa hävinemise tõttu varaline
7
Seisukoht tugineb Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande § 25 kommentaaridel, kättesaadav:
https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=30&p=25
kahju, mille jätmine kinnisasja omaniku kanda on talumiskohustuse võrdsust arvestades meie
hinnangul ülemäärane. Hüvitise kehtestamata jätmisega on riik pannud maaomanikule ebavõrdselt
suure talumiskohustuse.
3.25. Ülaltoodust lähtudes oleme seisukohal, et PS §-dest 32, 12 ja 11 nende koostoimes tuleneb riigi
kohustus maksta ajutiste piirangute seadmisega omandipõhiõiguse riivamise eest metsaga kinnisasja
omanikule õiglast hüvitist juhul, kui metsa majandamine on olnud looduskaitselistel eesmärkidel
keelatud ning piirangute kehtivuse ajal on mets looduslike tegurite tõttu hävinenud või metsa väärtus
on oluliselt vähenenud. Kuigi PS-st tulenevalt on igaühel elu- ja looduskeskkonna säästmise kohustus,
rikub hüvitise puudumine antud juhul siiski õiglast tasakaalu avaliku huvi ja eraomandi puutumatuse
vahel. Hüvitise puudumise tõttu on PS §-dest 32 ja 12 tulenevate põhiõiguste riive
ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon vastuolus PS §-dega 32, 12 ja 11 nende koostoimes.
3.26. LKS-i PS-ga kooskõlla viimiseks peaks riik välja töötama hüvitise maksmise korra metsaga kinnisasja
omanikule ajutiselt kehtinud looduskaitseliste piirangutega tekitatud kahju hüvitamiseks. Muuhulgas
tuleb välja töötada kriteeriumid, mille alusel loetakse mets looduslike tingimuste tõttu hävinenuks või
oluliselt kahjustunuks, samuti kinnisasja väärtuse määramise alused. Keskkonnaministeerium toob
17.09.2019 vastuses välja, et kahju hindamine on keeruline. Oleme seisukohal, et asja keerukus ei saa
olla põhjuseks regulatsiooni väljatöötamata jätmiseks. Hüvitamise regulatsiooni loomisel on meie
arvates vajalik tähelepanu pöörata kasvava metsa rahalise väärtuse hindamisele juba ala kaitse alla
võtmise menetluses. Juhul, kui metsaregistris aktuaalsed inventeerimise andmed puuduvad, tuleks
sellisel juhul läbi viia metsa inventeerimine kaitse alla võtmise menetluse ajal. Need andmed peaksid
olema aluseks hiljem nii kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamisel kui ka omanikule
tekitatud kahju hüvitamisel juhul, kui ajutiste piirangute kehtivuse ajal mets hävineb. Juhul kui isik on
saanud toetust määruse nr 39 alusel, peab hüvitise suuruse määramisel kahtlemata ka sellega
arvestama. (Oluline on siiski rõhutada, et määrusega nr 39 kompenseeritakse metsaga kinnisasja
omanikule pelgalt metsamajanduslike piirangute tõttu iga-aastane saamata jäänud tulu. Määruse nr
39 kohaselt toetuse andmisel ei võeta arvesse metsa tegelikku väärtust.)
Lähtudes eeltoodust ja juhindudes õiguskantsleri seaduse § 1 lg.1 ning § 15 lg. 1 palume kontrollida LKS
vastavust Eesti Vabariigi Põhiseadusele.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ando Eelmaa
Juhatuse esimees