dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Õiguskantsleri Kantselei
Sissetulev kiriAvalik

Eesti Erametsaliit_avaldus

Õiguskantsleri Kantselei · 20. veebruar 2020
Viit
14-7/200324/2000945
Registreeritud
20. veebruar 2020
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Eesti Erametsaliit
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
14 Avalduse läbi vaatamata jätmine
Sari
14-7 Menetlusse võtmata avaldus (on olemas kohtulahend, toimub kohtumenetlus või kohtueelne kohustuslik menetlus)
Toimik
14-7/200324
Vastutaja
Evelin Lopman (Õiguskantsleri Kantselei, Ettevõtluskeskkonna osakond)
Lahendamise tähtaeg
21. märts 2020

Failid

  • 📎E-kiri.pdf417 KB
  • 📎Eesti Erametsaliit, 20.02.2020.asice424 KB

Sisu (failidest)

Saatja: <[email protected]> Saadetud: 20.02.2020 16:16 Adressaat: Info <[email protected]> Teema: [VÄLJAST] Avaldus: Looduskaitseseaduse Eesti Vabariigi põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks Manused: Avaldus õiguskantslerile_20022020.asice Tere Edastan Eesti Erametsaliidu avalduse Looduskaitseseaduse Eesti Vabariigi põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks. Lugupidamisega Arpo Kullerkupp juhatuse nõunik +372 525 1026 Eesti Erametsaliit Toompuiestee 24 10149 Tallinn erametsaliit.ee Pr Ülle Madise Õiguskantsler Õiguskantsleri kantselei Tõnismägi 16 15193 TALLINN Avalduse esitaja: Meie: 20.02.2020 MTÜ Eesti Erametsaliit Toompuiestee 24 10149 Tallinn AVALDUS Looduskaitseseaduse Eesti Vabariigi põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks Austatud proua Madise Pöördume Teie poole palvega kontrollida looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele (edaspidi PS). Eesti Erametsaliit (edaspidi EEML) on seisukohal, et LKS on vastuolus PS §-dega 32, 12 ja 11 nende koostoimes, sest see ei näe ette hüvitist nendele metsaga kinnisasja omanikele, kelle kinnisasjal on olnud metsa majandamine looduskaitselisel eesmärgil seatud kitsenduste tõttu ajutiselt keelatud ning kes kannavad kahju seetõttu, et piirangute kehtetuks tunnistamise ajaks on mets looduslike tegurite tõttu hävinenud või olulises ulatuses kahjustunud. EEML on pöördunud selles küsimuses 05.08.2019 Keskkonnaministeeriumi poole. Keskkonnaministeerium on EEML-ile 17.09.2019 vastanud kirjaga nr 15-2/19/4249-2. Alljärgnevalt selgitame, miks meie arvates regulatsiooni puudumine ei ole kooskõlas PS-ga. Anname esmalt ülevaate Riigikohtu asjakohasest praktikast (I), seejärel käsitleme kehtivat looduskaitseliste omandikitsenduste hüvitamise regulatsiooni (II) ning punktis III põhjendame, mis regulatsiooni puudumine LKS-is on PS-ga vastuolus. I. Riigikohtu praktika omandikitsenduste korral õiglase hüvitise maksmisega seonduvalt 1.1. PS § 32 lõike 1 esimese lause kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. PS § 32 lõike 2 esimene lause ütleb, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. 1.2. Omandipõhiõigus ei ole aga piiramatu. PS § 32 lõike 2 teise ja kolmanda lause kohaselt sätestab omandi kitsendused seadus ning omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. PS § 32 lõike 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. 1.3. PS omandipõhiõiguse kitsendamise eest eraldi hüvitist ette ei näe. PS § 32 lg 1 näeb õiglase ja kohese hüvitise maksmise kohustuse ette vaid seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides omandi omaniku nõusolekuta võõrandamise korral. 1.4. Vaatamata sellele, et PS § 32 lõige 2 omandikitsenduste seadmisel hüvitise maksmise kohustust ette ei näe, on Riigikohtu praktika kohaselt ka teatud omandikitsenduste korral hüvitise maksmine vajalik, et tagada omandipõhiõiguse riive proportsionaalsus. 1.5. Õiglase hüvitise maksmine on vajalik eelkõige juhtudel, mil üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused ei jagune üksikisikute vahel võrdselt ning üksikisiku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur. PS § 12 lõike 1 esimese lause kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Riigikohtu üldkogu kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 tehtud otsuse (p 61) kohaselt oleks võrdsuspõhimõttega vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse. Riigikohus leiab samas lahendis, et õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust (p 63). Seda seisukohta on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium korranud kohtuasjas nr 3-4-1-24-11 tehtud otsuses (p 49) ja tsiviilkolleegium kohtuasjas nr 3-2-1-87-14 tehtud otsuses (p 32). 1.6. Riigikohus rõhutab kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 tehtud otsuses, et PS-ga on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine (p 64). II. Looduskaitseliste omandikitsenduste hüvitamise regulatsioon 2.1. LKS lubab alade kaitse alla võtmisega ja kaitstaval alal kaitserežiimi kehtestamisega piirata üldistes huvides looduskaitselisel eesmärgil ulatuslikult kinnisasja omanike PS § 32 sätestatud omandipõhiõigust, aga ka PS § 31 sätestatud ettevõtlusvabadust ning PS § 34 sätestatud inimeste vaba liikumise õigust Eesti territooriumil. Tulenevalt PS §-st 5, mille kohaselt on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult ja §-st 53, mille kohaselt on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda, on selliste piirangute seadmise võimalus kahtlemata legitiimne. Nii on ka kinnisasja omanikul teatud ulatuses enesestmõistetavalt kohustus taluda üldistes huvides kinnisasja kasutamise piiranguid. 2.2. Metsaga kinnisasja omanikule tähendab temale kuuluva kinnisasja hõlmamine kaitstava loodusobjekti koosseisu olenevalt ala kaitserežiimist erineva rangusastmega piiranguid kinnisasja sihtotstarbelisele kasutamisele ehk metsa majandamisele. LKS § 29 lg 2 kohaselt on kaitseala loodusreservaadis üldjuhul keelatud igasugune inimtegevus, sh ka metsa majandamine. Samuti võimaldab kaitseala või püsielupaiga sihtkaitsevööndi kaitserežiim LKS § 30 alusel praktiliselt täies ulatuses keelata kaitstaval alal igasuguse inimtegevuse, sh metsa majandamise, kui kaitse-eeskirjas ei ole sätestatud erisusi. Kaitseala, püsielupaiga ja kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndi kaitserežiim võimaldab küll majandustegevuse elluviimist, kuid LKS § 31 sätestatud piirangutega. Muuhulgas on piiranguvööndis üldjuhul keelatud uuendusraie (LKS § 31 lg 2 p 5). Samuti võib LKS § 31 lg 4 alusel kaitse-eeskirjaga piiranguvööndis seada raielangi suurusele ja kujule ning metsa vanusekoosseisule metsaseaduses sätestatust erinevaid piiranguid ning raie tegemise ajapiiranguid, mis on vajalikud koosluse või sellesse kuuluva kaitsealuse liigi säilitamiseks ja elutingimuste parandamiseks. Hoiualal on metsaraie keelatud, kui see võib rikkuda kaitstava elupaiga struktuuri ja funktsioone ning ohustada elupaigale tüüpiliste liikide säilimist. (LKS § 32 lg 3). Samuti on võimalik seada piiranguid raietegevusele LKS § 32 lg-te 4 ja 41 alusel. 2.3. Juhul, kui ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirab, näeb LKS § 20 ette võimaluse hüvitada kaitse alla võtmisest kinnisasja omanikule tekitatav kahju kinnisasja omandamisega selle väärtusele vastava tasu eest. LKS § 20 lg 1 kohaselt omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. 2.4. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-16-812 tehtud otsuses asunud seisukohale, et LKS §-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks (p 13). Samas võib Riigikohtu praktikat arvestades LKS §-s 20 sätestatut käsitleda kui ebaproportsionaalse omandipõhiõiguse riive hüvitamise korda. Regulatsioon võimaldab määrata kinnisasja omandamise teel hüvitise isikutele, kelle kinnisasja kasutamist kaitstava ala kaitsekord oluliselt piirab. 2.5. Kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, on paika pandud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ (edaspidi määrus nr 242). Määruse nr 242 regulatsioonist tulenevalt, juhul kui tegemist on valdavas ulatuses metsamaaga ja ala kaitsekord keelab metsa majandamise või seab sellele olulised piirangud, on üldjuhul alati tegemist kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise olulise piiramisega. 2.6. Määrus nr 242 näeb ette eraldi korra metsaga kinnisasja väärtuse määramiseks, võimaldades hinna määramisel eraldi arvesse võtta ka kinnisasjal kasvava metsa väärtust. Määruse nr 242 § 72 lg 1 kohaselt määratakse metsaga kinnisasja väärtus maatüki ja sellel kasvava metsa väärtuste summana. 2.7. Lisaks sellele võimaldab kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamise regulatsioon arvesse võtta metsa tagavara vähenemist looduslike tegurite (torm, üleujutus, tulekahju vms) tõttu enne võõrandamistehingu tegemiseks hüvitise suuruse kindlaksmääramist. See kehtib aga ainult tingimusel, et enne metsa hävinemist on juba algatatud kinnisasja omandamise menetlus. Määruse nr 242 § 72 lg 5 teise lause kohaselt, kui kasvava metsa tagavara on kinnisasja omandamise algatamise otsuse tegemisest arvates oluliselt vähenenud tormi, üleujutuse, tulekahju vmt põhjusel, siis lähtutakse metsa väärtuse määramisel selle otsuse ajal kehtinud või pärast algatamise otsust tehtud metsa inventeerimise andmetest. 2.8. Kaitstaval loodusobjektil asuva erametsamaa omanikul, kelle kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kuid kes ei soovi oma maad riigile LKS § 20 alusel võõrandada, on võimalik taotleda maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 39 „Natura 2000 erametsamaa toetus“ (edaspidi määrus nr 39) alusel toetust, juhul kui ta vastab määruse nr 39 tingimustele. Määruse nr 39 alusel antakse toetust Natura 2000 ala, kaitseala ja püsielupaiga sihtkaitsevööndis ja Natura 2000 ala piiranguvööndis või hoiualal asuval erametsamaal ühe kalendriaasta jooksul looduskaitseliste piirangute järgimise eest. Lisaks on võimalik määruse nr 39 alusel toetust saada ka projekteeritaval alal looduskaitseliste piirangute järgimise eest. Projekteeritavad alad määruse nr 39 tähenduses on sellised alad, mille kohta on tehtud LKS § 8 lõikes 1 nimetatud kaitse alla võtmise ettepanek või mille kohta on algatatud LKS § 9 lõikes 1 nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus. 2.9. Maaomanikul säilib määruse nr 39 alusel toetuse saamise õigus ka siis, kui mets hävineb looduskaitseliste piirangute kehtivuse ajal, kuid kehtestatud piirangud jäävad alal kehtima. Määruse nr 39 § 6 lg 1 p 2 kohaselt võib toetust taotleda mh taotleja omandis oleva metsaalana keskkonnaregistrisse kantud vähemalt 0,30 hektari suuruse metsaala kohta, mis asub Natura 2000 alal või kaitseala või püsielupaiga sihtkaitsevööndis, kuid mis ei vasta metsaseaduse § 3 lg 2 p 2 sätestatud puittaimede kõrguse ja puuvõrade liituse nõudele, sest puud on hukkunud loodusõnnetuse tagajärjel. 2.10. Määruse nr 39 regulatsiooniga seonduvalt on oluline välja tuua, et toetust antakse erametsamaal ühe kalendriaasta jooksul looduskaitseliste piirangute järgimise eest. Toetuse andmisel ei arvestata metsa tegelikku väärtust – toetuse andmise kontekstis ei ole oluline, kas puistu on 60-80 aasta vanune raieküps mets või noorendik. Mõlemal juhul antakse toetust kindlaksmääratud ulatuses ühe kalendriaasta kaupa. III. Regulatsiooni puudumine ja selle põhiseadusvastasus 3.1. Ülaltoodust nähtuvalt on LKS ja määruse nr 39 regulatsiooniga riik tunnistanud vajadust hüvitada teatud juhtudel kinnisasja omanikule looduskaitseliste omandikitsenduste tõttu tekitatud kahju. 3.2. Olemasolev hüvitise regulatsioon ei võimalda aga määrata hüvitist nendele metsaga kinnisasja omanikele, kelle kinnisasjal on olnud metsa majandamine looduskaitselisel eesmärgil seatud kitsenduste tõttu keelatud ning kes kannavad kahju seetõttu, et piirangute kehtetuks tunnistamise ajaks on mets looduslike tegurite tõttu hävinenud või olulises ulatuses kahjustunud. 3.3. Seega juhul, kui metsaga kinnisasja omanik ei ole piirangute kehtivuse ajal LKS § 20 alusel maad riigile võõrandanud, ei hüvita riik talle piirangute kehtetuks tunnistamisel metsa hävinemisest tekkinud kahju. Täpsemalt ei hüvitata kinnisasja omanikule metsa hävinemisest tekkinud kahju ka siis, kui mets hävineb looduslike tegurite tulemusel enne määruse nr 242 § 6 lg 4 alusel omandamismenetluse algatamise otsuse tegemist. Seevastu juhul, kui mets hävineb peale kinnisasja omandamise algatamise otsuse tegemist, juhindutakse metsa väärtuse määramisel enne hävinemist kehtinud metsa inventeerimise andmetest. 3.4. Kuni piirangute kehtetuks tunnistamiseni võib olla metsaga kinnisasja omanik küll saanud määruse nr 39 alusel iga-aastaselt hüvitist kitsenduste talumise eest, kuid määruse nr 39 kohane hüvitis ei kata mingil juhul kahju, mida metsaga kinnisasja omanik kannab metsa hävimise tõttu. Määruse nr 39 eesmärk on hüvitada metsaga kinnisasja omanikule pelgalt metsamajanduslike piirangute tõttu iga- aastane saamata jäänud tulu. Määruse nr 39 alusel hüvitise suuruse määramisel ei arvestata metsa tegeliku väärtusega. 3.5. Tegemist ei ole marginaalse probleemiga, sest paljud kaitsealused liigid eelistavad elupaikadena just metsaalasid. Eestis on kaitse alla võetud ca 570 haruldast ja ohustatud liiki, kellest ligi pooled on metsaliigid1. Keskkonnaagentuuri 2018. aasta Eesti statistilise metsainventuuri andmete kohaselt on Eestis kokku kaitsealuseid (tootlikke) metsi 2330,8 tuhat ha, millest riigimetskonna valitsemisel oli 1086,7 tuhat ha ning teiste valdajate käes 1244,1 tuhat ha. 3.6. Liikide elupaikade säilimise huvides on erineva rangusastmega majanduspiirangud seatud ca 25 %-le kaitsealustest metsadest. Täpsemalt on rangelt kaitstavaid metsi 307,8 tuhat ha, millest riigimetskonna valduses 277,9 tuhat ha ja teiste valdajate käes 29,9 tuhat ha. Majanduspiiranguga metsi on aga 266,2 tuhat ha, millest riigimetskonna valduses on 133,4 tuhat ha ning teiste valdajate käes 132,8 tuhat ha2. 3.7. Kuigi kaitstavad loodusobjektid moodustatakse määramata ajaks, ei pruugi kehtestatud kaitsekord sellisena jääda kehtima igavesti. Ka metsa majandamisele seatud piirangud võib riik tunnistada täies ulatuses või osaliselt kehtetuks. PS § 32 sätestatud omandipõhiõigusega oleks vastuolus olukord, kus alal looduskaitselised väärtused puuduvad, kuid riik kehtestatud looduskaitselisi piiranguid siiski kehtetuks ei tunnista. 3.8. Vajadus arvata ala looduskaitseliste väärtuste puudumise tõttu kaitse alt välja võib tekkida kõikide kaitstavate loodusobjektide puhul. Juhul, kui kaitstav loodusobjekt asub metsamaal, võib metsa hävinemisega hävineda ka kaitset vajava liigi elukeskkond. Seetõttu võib olla just hävinud mets ise piirangute kaotamise põhjuseks. 1 Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaagentuuri koostatud faktileht Eesti metsad. Kättesaadav veebis: file:///C:/Users/mirja/AppData/Local/Microsoft/Windows/INetCache/IE/9VGV524R/kk_faktileht_a4.pdf 2 Keskkonnaagentuuri 2018. aasta Eesti statistilise metsainventuuri tulemused. Kättesaadav veebis: file:///C:/Users/mirja/AppData/Local/Microsoft/Windows/INetCache/IE/I3RBPEHI/smi2018_tulemused2.pdf 3.9. Keskkonnaregistri andmete kohaselt on viimase viie aasta jooksul kaitse alt välja arvatud üle saja LKS § 50 lg 2 kohaselt moodustatud püsielupaiga. Kaitse alt on välja arvatud ka kaitsealasid, LKS § 10 lg 2 alusel kaitse alla võetud püsielupaiku ning teisi kaitstavaid loodusobjekte. Alati ei pea ka tegemist olema kaitse alla võtmise otsuse täies ulatuses kehtetuks tunnistamisega, vaid tegemist võib olla ka pelgalt välis- või vööndite piiride või kaitserežiimi muutmisega. 3.10. Nagu ka statistika näitab, võib kõige tõenäolisemalt kaitsekord muutuda püsielupaikade puhul, sest LKS § 4 lg-st 5 nähtuvalt kaitstakse püsielupaigas ainult konkreetse liigi elupaika, mitte erinevate väärtustega looduskompleksi. Liigi elupaiga hävinemisel või juhul, kui kaitsealune liik muudab oma elukohta, kaob ka põhjus ala kaitse all hoidmiseks. 3.11. Kõige enam on kaitsekord muutunud LKS § 50 lg 2 alusel moodustatud püsielupaikade puhul. Need tekivad LKS kohaselt juhul, kui püsielupaiga kaitsekord ei ole kindlaks määratud LKS § 10 lg 2 alusel keskkonnaministri määrusega. LKS näeb sellisel juhul ette lendorava, must-toonekure ja kotkaste puhul eraldi seadusest tuleneva kaitsekorra, mis hakkab kehtima pesapuu ja seda ümbritseva ala ümber alates pesapuu leidmisest (LKS § 50). Kaitsevööndi ulatus sõltub looma liigist, kuid selle diameeter jääb vahemikku 25 m kuni 500 m. Muuhulgas on sellel alal keelatud alates pesapuu leidmisest igasugune majandustegevus ja loodusvarade kasutamine (LKS § 50 lg 4 koosmõjus § 30 lg 2 p-dega 1 ja 2). 3.12. LKS §-s 50 nimetatud loomaliigid elutsevad just suurtes raieküpsetes metsamassiivides. Näiteks pesitseb väike-konnakotkas nii okas-, leht- kui ka segametsas, kus peapuuliigiks on enamasti kuusk ja puistu vanuseks 80-100 aastat3. Lendorava elupaigaks on vanad sega- ja lehtmetsad, kus kasvab varjumiseks sobivaid õõnsustega haabasid ja vähemalt teises rindes kuuski, mis pakuvad varju kiskjate eest4. Must-toonekure elupaigad on eelkõige vanad, minimaalse häirimise ja soodsate toitumispaikadega looduslikult mitmekesised metsamassiivid5. 3.13. Metsaga kinnisasja omanikule tähendab LKS §-s 50 nimetatud loomaliigi pesapuu avastamine koheselt seda, et pesapuu ja seda ümbritseva ala ümber on seadusest tulenevalt keelatud igasugune raietegevus ja muu metsa majandamine. See tähendab, et täielikult on keelatud kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine. 3.14. Olgugi, et LKS seda otsesõnu ette ei näe, tuleks pidada LKS §-s 50 sätestatud kaitserežiimi ajutiseks kuni vastav ala on kaitse alla võetud vastavalt LKS § 10 lg-le 2 püsielupaigana või kaitsealana. LKS § 50 alusel moodustatud püsielupaigas kehtivad omaniku tegevusele seadusest tulenevad väga laiaulatuslikud piirangud, mida pole kohandatud vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele. Üksikjuhtumi asjaolusid on võimalik arvesse võtta ning konkreetsele kaitset vajavale alale sobivad piirangud määrata 3 Allikas: Keskkonnaministri määruse „Keskkonnaministri 19. aprilli 2010.a määruse nr 12 „Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ muutmine“ eelnõu seletuskiri. Kättesaadav veebis: file:///C:/Users/mirja/AppData/Local/Microsoft/Windows/INetCache/IE/OUDMUQ7L/vaike-konnakotkas2015.pdf. 4 Allikas: Keskkonnaministri määruse „Keskkonnaministri 14. juuli 2006. a määruse nr 52 „Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” muutmine” eelnõu seletuskiri. Kättesaadav veebis: file:///C:/Users/mirja/AppData/Local/Microsoft/Windows/INetCache/IE/0C1TIDSR/lendorava_seletuskiri_20_12_2016.p df 5 Allikas: Vabariigi Valitsuse määruse „Keretü looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri” eelnõu seletuskiri. Allikas: file:///C:/Users/mirja/AppData/Local/Microsoft/Windows/INetCache/IE/Z0ZJ4DUR/keretu_seletuskiri.docx_.pdf alles ala kaitse alla võtmise menetluses. Sellist käsitlust on toetanud ka Õiguskantsler.6 3.15. LKS regulatsioonist tulenevalt võib riik kehtestada ajutiselt kehtivad kinnisasja kasutamise kitsendused loodusobjekti säilimise huvides aga juba ka kaitse alla võtmise menetlemise ajal. LKS võimaldab juhul, kui on algatatud kaitse alla võtmise menetlus, haldusorganil, kellele on esitatud taotlus haldusakti andmiseks, mis võib mõjutada kaitse alla võtmise ettepanekus nimetatud loodusobjekti seisundit, peatada haldusakti andmise menetlus (LKS § 8 lg 6). Selline õigus on haldusorganil LKS § 8 lg-st 6 tulenevalt koguni juba siis, kui kaitse alla võtmise menetlust ei ole veel algatatud, kuid on esitatud loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanek. Nii ühel kui ka teisel juhul peatatakse haldusakti andmise menetlus kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28 kuuks haldusakti andmise menetluse peatamise otsuse tegemisest arvates. 3.16. Kuni ala kaitse alla võtmiseni keskkonnaministri või Vabariigi Valitsuse määrusega võib kavandatav kaitsekord muutuda. Seega lisaks sellele, et LKS § 8 lg 6 kohaselt on tegevuse peatamine võimalik ajutiselt kuni 28 kuuks, võib ka selguda kaitse alla võtmise otsuse tegemisel, et ala võetakse küll kaitse alla, kuid LKS § 8 lg-st 6 tulenevate ajutiste piirangute seadmine ei oleks olnud vajalik. Ka sellisel juhul saab pidada kehtestatud piiranguid ajutiseks. 3.17. Metsanduse kontekstis tähendab LKS § 8 lg 6 alusel ajutiste piirangute kohaldamise võimalus seda, et Keskkonnaametil on õigus peatada kavandatavate raiete kohta metsaseaduse alusel esitatud metsateatise menetlus ehk keelata alal raiete tegemine. Raiete keelamine tähendab omakorda seda, et metsaga kinnisasja ei ole võimalik kasutada sihtotstarbeliselt metsa majandamiseks. 3.18. Kõikidel ülalnimetatud juhtudel – ala kaitse alt välja arvamine või LKS § 8 lg 6 alusel ajutiste piirangute seadmine - on kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist kitsendatud, kuid seatud piirangud on olnud ajutised. Piirangute kehtetuks tunnistamisel või kehtivuse muul viisil lõppemisel on metsaomanikul võimalik metsamaad taas soovikohaselt sihtotstarbeliselt majandada. 3.19. Erinev on aga olukord siis, kui metsa majandamisele seatud ajutiste piirangute ajal on mets hävinenud või selle väärtus olulisel määral vähenenud. Piirangute kehtetuks tunnistamisel saab metsaomanik ka sellisel juhul küll taas kinnisasja vabalt kasutada, kuid riigi tegevuse tulemusena on tema kinnisasja väärtus vähenenud (otsene varaline kahju), samuti ei ole ta saanud teenida tulu kasvava metsa või metsamaterjali müügist (saamata jäänud tulu). Metsa hävinemise korral peab metsaomanik lisaks ka tegema kulutusi kahjustuse likvideerimiseks või ala taasmetsastamiseks. 3.20. Mets võib hävineda metsa majandamisele seatud piirangute kehtivuse ajal looduslike tegurite tõttu 6 Õiguskantsleri 08.01.2018 kiri nr 7-4/170398/1800094 Keskkonnaministeeriumile ja Keskkonnaametile: Kättesaadav veebis: file:///C:/Users/mirja/AppData/Local/Microsoft/Windows/INetCache/IE/MAKDFIDV/Püsielupaiga%20määramise%20pra ktikas%20ilmnenud%20probleemid.pdf; Õiguskantsleri 10.04.2012 kiri nr 7-4/101674/1201694 keskkonnaministrile. Kättesaadav veebis: file:///C:/Users/mirja/AppData/Local/Microsoft/Windows/INetCache/IE/D94S1GWC/vaike- konnakotka_pusielupaiga_moodustamine.pdf näiteks juhul, kui puistut kahjustavad sekkumata jätmise tulemusel kahjurid või patogeenid. Mets võib hävineda ka tormi, üleujutuse, tulekahju vmt loodusõnnetuse tagajärjel. Samuti võib metsamajanduslike võtete rakendamise (nt hooldusraied) keelamise tõttu metsa majanduslik väärtus halbade kasvutingimuste tõttu oluliselt langeda. Nii on selge, et ilma regulaarsete hooldusraieteta ei kujune noorest metsast tulevikus väärtuslikku puistut. 3.21. Ilmselt võiks ajutiste piirangute kehtivuse tõttu metsa hävinemise korral metsaomanik teatud juhtudel nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 16 lg 1 alusel. RVastS § 16 lg 1 kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. 3.22. Kuigi RVastS § 16 lg 1 on samuti kantud võrdsuspõhimõttest7, leiame samas, et säte on mõeldud erandlike üksikjuhtumite puhuks, mil riik ei ole pidanud vajalikuks hüvitamise korda ette näha eriseadusega. Metsa hävinemine või selle väärtuse oluline vähenemine looduskaitseliste piirangute kehtivuse ajal ei ole erandlik nähtus. Seda väidet toetab ka määruse nr 242 § 72 lg 5 regulatsioon, mis võimaldab kinnisasja omandamise menetluses kinnisasja väärtuse määramisel arvesse võtta metsa tagavara vähenemist looduslike tegurite tõttu. Keskkonnaministeeriumi 17.09.2019 vastuse kohaselt ongi olnud antud sätte eesmärgiks pakkuda kinnistu omanikule võimalus kinnistu võõrandamiseks võimalikult õiglase hinna eest. 3.23. Paljudel sellistel juhtudel ei ole ka võimalik välja tuua otsest põhjuslikku seost piirangute kohaldamise ja looduslike tegurite tõttu metsa hävinemisega kinnisasja omanikule tekitatud kahju vahel. Leiame samas, et isegi juhul, kui metsaomanikule metsa hävinemisega tekkinud kahju ei ole otseses põhjuslikus seoses looduskaitseliste piirangute seadmisega, ei peaks ajutiste piirangute kehtivuse ajal metsa hävinemise ja selle kaudu metsa väärtuse vähenemise riski kandma metsaomanik. Metsa majandamine võib olla looduskaitselistel eesmärkidel keelatud või oluliselt piiratud väga mitmeid aastaid kuni aastakümneid. Meie arvates ei ole riigi poolt õiguspärane eeldada seda, et kogu selle ajaperioodi jooksul ei oleks metsaomanik soovinud metsa eesmärgipäraselt majandada ja kasutada võimalust metsast tulu saada, juhul kui piiranguid ei oleks kehtestatud. Lisaks, kui mets hävineb ajutiste piirangute kehtivuse ajal loodusõnnetuse tagajärjel, siis ei pruugi olla võimalik tõendada ei seda, et metsaomanik oleks teinud raieid enne metsa hävinemist ega ka seda, et mets oleks hävinenud ka ilma ajutiste piiranguteta. Käesoleval ajal jääb aga regulatsiooni puudumise tõttu metsa hävinemise riisiko alati ja igal juhul täies ulatuses kinnisasja omaniku kanda. 3.24. Leiame, et kuigi ka metsaga kinnisasja omanikul lasub teatud ulatuses kohustus taluda looduskaitselisel eesmärgil seatud kinnisasja kitsendusi, puudub metsaga kinnisasja omanikul siiski riigi sekkumise vajadusega selline seos, mis õigustaks sekkumise tõttu tekkinud metsa hävinemisest tuleneva kahju jätmist metsaomaniku kanda. Hüvitise puudumise tõttu on riik loonud olukorra, kus metsaga kinnistu omaniku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega, kes samuti peavad taluma looduskaitselisel eesmärgil seatud põhiõiguste või -vabaduste kitsendusi, ebaproportsionaalselt suur. Riigi poolt ajutiste piirangute kehtestamisega võib kaasneda maaomanikule metsa hävinemise tõttu varaline 7 Seisukoht tugineb Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande § 25 kommentaaridel, kättesaadav: https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=30&p=25 kahju, mille jätmine kinnisasja omaniku kanda on talumiskohustuse võrdsust arvestades meie hinnangul ülemäärane. Hüvitise kehtestamata jätmisega on riik pannud maaomanikule ebavõrdselt suure talumiskohustuse. 3.25. Ülaltoodust lähtudes oleme seisukohal, et PS §-dest 32, 12 ja 11 nende koostoimes tuleneb riigi kohustus maksta ajutiste piirangute seadmisega omandipõhiõiguse riivamise eest metsaga kinnisasja omanikule õiglast hüvitist juhul, kui metsa majandamine on olnud looduskaitselistel eesmärkidel keelatud ning piirangute kehtivuse ajal on mets looduslike tegurite tõttu hävinenud või metsa väärtus on oluliselt vähenenud. Kuigi PS-st tulenevalt on igaühel elu- ja looduskeskkonna säästmise kohustus, rikub hüvitise puudumine antud juhul siiski õiglast tasakaalu avaliku huvi ja eraomandi puutumatuse vahel. Hüvitise puudumise tõttu on PS §-dest 32 ja 12 tulenevate põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon vastuolus PS §-dega 32, 12 ja 11 nende koostoimes. 3.26. LKS-i PS-ga kooskõlla viimiseks peaks riik välja töötama hüvitise maksmise korra metsaga kinnisasja omanikule ajutiselt kehtinud looduskaitseliste piirangutega tekitatud kahju hüvitamiseks. Muuhulgas tuleb välja töötada kriteeriumid, mille alusel loetakse mets looduslike tingimuste tõttu hävinenuks või oluliselt kahjustunuks, samuti kinnisasja väärtuse määramise alused. Keskkonnaministeerium toob 17.09.2019 vastuses välja, et kahju hindamine on keeruline. Oleme seisukohal, et asja keerukus ei saa olla põhjuseks regulatsiooni väljatöötamata jätmiseks. Hüvitamise regulatsiooni loomisel on meie arvates vajalik tähelepanu pöörata kasvava metsa rahalise väärtuse hindamisele juba ala kaitse alla võtmise menetluses. Juhul, kui metsaregistris aktuaalsed inventeerimise andmed puuduvad, tuleks sellisel juhul läbi viia metsa inventeerimine kaitse alla võtmise menetluse ajal. Need andmed peaksid olema aluseks hiljem nii kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamisel kui ka omanikule tekitatud kahju hüvitamisel juhul, kui ajutiste piirangute kehtivuse ajal mets hävineb. Juhul kui isik on saanud toetust määruse nr 39 alusel, peab hüvitise suuruse määramisel kahtlemata ka sellega arvestama. (Oluline on siiski rõhutada, et määrusega nr 39 kompenseeritakse metsaga kinnisasja omanikule pelgalt metsamajanduslike piirangute tõttu iga-aastane saamata jäänud tulu. Määruse nr 39 kohaselt toetuse andmisel ei võeta arvesse metsa tegelikku väärtust.) Lähtudes eeltoodust ja juhindudes õiguskantsleri seaduse § 1 lg.1 ning § 15 lg. 1 palume kontrollida LKS vastavust Eesti Vabariigi Põhiseadusele. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Ando Eelmaa Juhatuse esimees
Allikas: Õiguskantsleri Kantselei dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel