Rainer Kuulme Teie 20.12.2019
Advokaadibüroo Lillo & Partnerid
[email protected] Meie 07.02.2020 nr 6-1/200102/2000663
Sundvalduse alusel ärimaale
paigaldatava maakaabelliini talumistasu
Austatud Rainer Kuulme
Palusite õiguskantsleri seisukohta, kas kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus (KAHOS)
ja asjaõigusseaduse rakendamise seadus (AÕSRS) on põhiseadusega kooskõlas. Teie hinnangul
näevad need seadused ette, et sundvalduse tasu ning tehnovõrgu ja -rajatise talumise tasu
makstakse vaid siis, kui see asub maatulundusmaal. Kirjeldasite juhtumit, kus Tallinna kesklinnas
asuvat ärimaad soovitakse koormata sundvaldusega. Sundvalduse alusel ehitatava maakaabelliini
kaitsevöönd piirab sel juhul maaomaniku maakasutust 7 m2 ulatuses, kuid selle eest pole talle
talumistasu ette nähtud.
Teie avalduses esitatud teave ei anna alust pidada sundvalduse alusel ehitatud tehnovõrgu ja -
rajatise (edaspidi tehnovõrgu) eest tasu maksmise regulatsiooni põhiseadusega vastuolus olevaks.
Õiguskantsler on varem käsitlenud elamumaal asuva tehnovõrgu talumiskohustust (õiguskantsleri
seisukoht, 30.10.2018). See varasem seisukoht on asjakohane ka ärimaale ehitatava tehnovõrgu
eest vahetu seadusjärgse perioodilise talumistasu puhul.
Tehnovõrku ei saa teise isiku omandis olevale maaüksusele rajada tema õigusi ja huve eirates.
Maaomanikul on õigus nõuda sundvalduse tasu olenemata maaüksuse sihtotstarbest. Ka tuleb
maaomanik kaasata sundvalduse seadmise menetlusse, tal on õigus esitada oma vastuväited ja
seisukohad ning sundvalduse seadmist menetlev haldusorgan peab neid kaaluma. Olemasolevast
teabest lähtudes pole alust arvata, et seaduse rakendamine viiks vältimatult põhiseadusvastase
lahenduseni. Kui õigusakti on võimalik tõlgendada ja rakendada põhiseadusega kooskõlas
(põhiseaduskonformselt), siis ei ole õigusakt põhiseadusega vastuolus (RKÜKo, 3-2-1-73-04, p
36).
Sundvalduse tasu (sh perioodilise talumistasu) määramise kohta on seaduses kehtestatud paindlik
regulatsioon, mille rakendamine sõltub üksikotsustest. Alati ei pea tasu suurus olema ühesugune.
Tehnovõrguga kaasnevad piirangud kitsendavad kinnisomandit eri moel ning need erinevused
olenevad kinnisomandi sihtotstarbest ja tehnovõrgust. Seadus võimaldab arvestada tehnovõrguga
kaasnevaid tegelikke mõjusid omandipõhiõigusele. Sellised suunised annab ka Riigikohus oma
otsuse nr 3-4-1-25-11 punktides 47, 48, 50.
2
Omandipiirangud ja talumistasu
Arvasite, et tehnovõrgu rajamiseks sundvalduse seadmist käsitlevad normid (eelkõige KAHOS §
40 lg 5 ja AÕSRS § 152 ja selle juurde kuuluv seaduse lisa) on vastuolus põhiseaduse (PS) §-s 32
sätestatud omandipõhiõigusega, sest nende kohaselt ei pea tasuma talumistasu ärimaale rajatava
tehnovõrgu eest.
Avalikes huvides rajatud tehnovõrguga kaasnevaid omandipiiranguid ei saa üldjuhul võrrelda
omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisega, mille puhul tuleb PS § 32 lg 1 kohaselt maksta
õiglast ja kohest hüvitust. Kui omandipiirangud on siiski märkimisväärsed, näeb seadus ette
võimaluse algatada sundvõõrandamise menetlus (KAHOS § 4 lg 3).
Tehnovõrguga kaasnevad omandipiirangud on tavaliselt PS § 32 lg 2 kohased üldistest huvidest
lähtuvad omandikitsendused. Kui tekib PS § 32 lg 2 riive, võib osutuda vajalikuks siiski maksta
hüvitist, et tasakaalustada isikute õigusi (vt nt RKÜKo, 3-3-1-69-09, p 64). Kohtud on
tehnovõrkude talumistasu maksmist seni valdavalt käsitlenud olukorras, kus maaomanik ei ole
üldse hüvitist saanud. Nüüd sätestab seadus, et sundvalduse seadmisel tuleb maaomanikule
tehnovõrguga kaasnev kahju välja selgitada ja sundvalduse tasuga hüvitada.
Erinev kohtlemine
Leidsite, et seadus kohtleb isikuid erinevalt, kuna tehnovõrgu talumise eest makstakse kinnisasja
omanikule tasu vaid siis, kui see asub maatulundusmaal.
Võrdse kohtlemise hindamisel on oluline see, kas isikute olukord ja asjaolud on sarnased või
erinevad (PS § 12). Lubamatu oleks sarnases olukorras ja sarnaste asjaolude korral kohelda isikuid
erinevalt. Kõnealusel juhul käsitatakse erinevaid asjaolusid erinevalt.
Erinevused tulenevad maa sihtotstarbest ja sellest, kas maad saab sihtotstarbeliselt kasutada.
Näiteks metsamaal ehk maatulundusmaal asuv elektriõhuliin välistab selle kaitsevööndi ulatuses
metsa kasvatamise täielikult. Samas põllumaa sihtotstarbelist kasutamist elektriõhuliin ei välista,
kuid võib muuta põlluharimise ebamugavamaks. Kui jaotusvõrgu elektriõhuliin rajatakse
ärimaale, võib see maa sihtotstarbelist kasutamist hoopis soodustada.
Tehnovõrguga kaasnevad piirangud erinevad nii ruumilise ulatuse kui ka sisu poolest.
Maakaabeliiniga kaasneb kaitsevöönd, mis ulatub piki kaablit mõlemale poole 1 meetri kaugusele
(majandus- ja taristuministri 25.06.2015 määruse nr 73 „Ehitise kaitsevööndi ulatus, kaitsevööndis
tegutsemise kord ja kaitsevööndi tähistusele esitatavad nõuded“ § 10 lg 3). Kaitsevööndis on
keelatud üksnes sellised tegevused, mis võiksid ohustada kaitsevööndiga ehitist (s.o
maakaabeliini): näiteks ei tohi maakaabeliini kaitsevööndis teha mis tahes mäe-, laadimis-,
süvendus-, lõhkamis- ja maaparandustöid (ehitusseadustiku (EhS) § 70 lg 1, § 77 lg 2 p 1).
Tehnovõrgu kaitsevööndiga kaasnevad omandikitsendused ei ole siiski absoluutsed ja tehnovõrgu
omaniku loal võib neist kõrvale kalduda (EhS § 70 lg 3). Seega, mõnel juhul võib tehnovõrguga
kaasnev omandiõiguse riive olla ulatuslik, mõnel juhul aga ei pruugi piirangud olla reaalselt
tajutavad ega mõjutada tegelikult kinnisasja edasist sihtotstarbelist kasutamist negatiivselt. Siin ei
saa siiski võrrelda nt metsamaal asuva elektri põhivõrgu õhukaabelliiniga ja äri- või elamumaa
sihtotstarbega maal asuva maakaabelliiniga omandipõhiõigusele kaasnevat mõju. Maaüksusel
võivad olla ka muud omandikitsendused, mis võivad tuleneda nii planeeringutest, teistest
õigusaktidest kui ka naabrusõigustest ning mille mõju võib olla märgatavam kui tehnovõrguga
kaasnevate kitsenduste mõju.
3
Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte riive
Teie hinnangul võib seadus olla vastuolus ka õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega,
sest varem maksti tehnovõrgu talumistasu hoolimata maa sihtotstarbest.
Kõnealusel juhul ei ole õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet lubamatult riivatud.
Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte riive tekiks siis, kui seadus annaks sõnaselgelt
lubaduse maksta just sellistel tingimustel perioodilist talumistasu ning kui puuduks alus arvata, et
seadust muudetakse või et seaduse sätted oleksid ebaselged. Õiguspärane ootus saab tugineda
üksnes selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta (RKHKo, 3-3-1-79-09,
p 15). Enne 1. jaanuari 2019 jõustunud seadusemuudatusi ei olnud seaduses regulatsiooni, mille
alusel oleks saanud tekkida sellist õiguspärast ootust.
Riigikohus tunnistas AÕSRS § 154 lõiked 2−4 ja osaliselt ka AÕS § 1582 lõike 1 põhiseadusega
vastuolus olevaks juba 17. aprillil 2012 (RKPJKo, 3-4-1-25-11) ehk peaaegu kaheksa aastat tagasi.
Mainitud sätted olid perioodilise talumistasu arvutamise aluseks alates 2007. aastast kuni
Riigikohus need kehtetuks tunnistas. Nende sätete alusel oli tõepoolest võimalik perioodilist
talumistasu saada ka mõne teise sihtotstarbega maaüksusel asuva tehnovõrgu talumise eest.
Tehnovõrgu talumiskohustuse ja selle eest maaomanikule makstavate hüvitiste teema on olnud
päevakorral pikemat aega: näiteks 2004. aastal nentis Riigikohus otsuse nr 3-4-1-3-04 p-s 44, et
korrigeerida tuleb tehnovõrke puudutavat regulatsiooni terviklikult. Ka õiguskantsler tegi 2010.
aastal Riigikogule selle kohta ettepaneku ning Riigikogu toetas asjakohase eelnõu väljatöötamise
alustamist (22.09.2010 stenogramm). Seaduses tehtud muudatused jõustusid alles 1. jaanuaril
2019. Sellises olukorras ja eriti arvestades seda, et Riigikohus oli talumistasu arvutamist
reguleerinud sätted kehtetuks tunnistanud, ei saanud kellelgi tekkida õiguspärast ootust
perioodilise talumistasu saamise ega ka selle konkreetse suuruse suhtes.
Selle põhjal, et mõnel juhul jätkasid tehnovõrkude omanikud kehtetuks tunnistatud sätete alusel
arvutatud talumistasu maksmist, ei saanud tekkida õigustatud ootust, et tasu maksmist jätkatakse
senistel alustel. Seaduses ei olnud ligikaudu kaheksa aasta vältel reegleid, kuidas arvutada vahetu
seadusjärgse talumiskohustuse puhul talumistasu suurust. Perioodilise talumistasu saamiseks tuli
pöörduda tehnovõrgu omaniku poole, talumistasu suuruses kokku leppida ja vajaduse korral nõuda
tasu kohtu kaudu. Kohtud on küll püüdnud täita seaduses täitmata jäänud lünka (RKTSKo, 3-2-1-
87-14, p-d 20−41), kuid kohtupraktika ei asenda seadust. Üksnes Riigikogul on õigus seadustega
muuta ühiskonnas kehtivaid reegleid.
Kinnisasja omanikul on endiselt õigus pöörduda tehnovõrgu omaniku poole ja nõuda perioodilist
talumistasu maksmist ka muu kui maatulundusmaa sihtotstarbega maal asuva tehnovõrgu eest, kui
ta arvab, et see on põhjendatud. 1. jaanuaril 2019 jõustunud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse
ja teiste seaduste muutmise seadus (tehnovõrgu talumise tasu muutmine) ei toonud selles osas
kaasa muutust. AÕSRS § 155 lg 3 kohaselt on seaduse lisas olevad kitsenduste koefitsiendid
eelduslikud. Seega võib nii kinnisasja kui ka tehnovõrgu omanik nõuda seadusest tulenevate
arvutusreeglite kõrvalejätmist ja konkreetsel juhul õiglase perioodilise talumistasu määramist.
Olemasolev ja uus tehnovõrk
AÕSRS §-s 152 sätestatud juhtudel peab maaomanik taluma tema maal olevat tehnovõrku. Sellise
tehnovõrgu ehitamisel ei ole maaomaniku huvidega eeldatavalt kuigivõrd arvestatud. Tehnovõrgu
ehitamise ajal ei pruukinud omanikul olla mingeid võimalusi oma huve kaitsta. Kui tehnovõrgu
omanik ja maaomanik pole kokku leppinud teisiti, saab maaomanik olemasoleva tehnovõrgu eest
4
nõuda perioodilist talumistasu ja lisaks selliste kulutuste hüvitamist, mida kinnisasja omanik pidi
tehnovõrgu tõttu vältimatult kandma (AÕSRS § 155).
Seadus eeldab, et enne uue tehnovõrgu rajamist sõlmivad tehnovõrgu omanik ja kinnisasja omanik
maa kasutamise tingimuste kohta kokkuleppe. Pooled võivad kokku leppida kõigis tingimustes,
muu hulgas kinnisasja omanikule makstavas tasus ja ka perioodilistes maksetes.
Kui kokkuleppele ei jõuta, võib kavandatava tehnovõrgu omanik nõuda kohtu kaudu tehnovõrgu
talumiseks servituudi seadmist (asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 lg 3). Maakohus saab määrata
kinnisasja omanikule makstava hüvitise, tasu suuruse ja tingimused. Need vaidlused saab
lahendada hagita menetluses (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 475 lg 1 p 131).
Avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu puhul võib seada ka sundvalduse, kui tehnovõrgu omanik
ei ole maaomanikuga tingimustes kokkuleppele jõudnud. Nii tsiviilõigusliku sundservituudi kui
ka sundvalduse seadmise korral tuleb ja saab maaomaniku õigustega arvestada.
Sundvalduse seadmine
Kui tehnovõrk on vajalik avalikes huvides (AÕS § 1581), siis on tehnovõrgu omanikul võimalik
nõuda sundvalduse seadmist (KAHOS § 40). Seejuures saab sundvaldust seada nii uute kui ka
olemasolevate tehnovõrkude puhul (KAHOS § 40 lg 9).
Sundvalduse seadmine on haldusmenetlus, mille käigus tuleb välja selgitada kõik olulised asjaolud
ja kaaluda õigustatud huve. Kaalutlusõiguse alusel on võimalik põhjendatud juhul määrata
perioodiline talumistasu ka siis, kui see ei ole seaduse kohaselt alati eeldatav või muuta seaduse
kohaselt eeldatava talumistasu suurust.
Sundvalduse seadmise menetluses määrab haldusorgan kõik olulised tingimused, milles
maaomanik ja tehnovõrgu omanik ei ole omavahel kokkulepet saavutanud. Muu hulgas otsustab
haldusorgan selle, kuidas ehitatava tehnovõrgu omanik hüvitab kinnisasja omanikule tema
omandipõhiõiguse riivamisega tekitatava kahju ning kas ja kui palju tuleb kinnisasja omanikule
maksta perioodilist talumistasu. Vajadusel tuleb pöörduda halduskohtusse.
Kui kinnisasjale sundvalduse seadmisega kaasnevad omandipõhiõiguse kitsendused on nii
ulatuslikud, et muudavad maaüksuse sihtotstarbelise kasutamise võimatuks, võib olla sobivaim
lahendus kinnisasi tervikuna või kitsendustega koormatud osa sundvõõrandada. Selle kohta võib
esitada taotluse ka omanik ise (KAHOS § 4 lg 2 ja 3).
Sundvalduse tasu
Leidsite, et KAHOS § 40 lg-s 5 viidatud AÕSRS § 155 kohaldumise tõttu ei ole kohustust maksta
sundvalduse tasu, kui tegemist ei ole maatulundusmaal asuva tehnovõrguga.
Selline järeldus ei ole õige. Sundvalduse seadmisel tuleb eristada omanikule ühekordselt
makstavat sundvalduse tasu ja perioodilist tasu. Üksnes perioodilise talumistasu suuruse
väljaselgitamisel tuleb lähtuda AÕSRS §-st 155, ühekordselt sundvalduse seadmisel määratav tasu
selgitatakse välja KAHOS § 12 lg-s 2 sätestatud korras (KAHOS § 39 lg 5).
Avalikes huvides rajatava tehnovõrgu talumise kohustuse eest määratakse kinnisasja omanikule
sundvalduse tasu kinnisasja ja tehnovõrgu omaniku kokkuleppe alusel (KAHOS § 40 lg 5). Kui
sellist kokkulepet ei ole, määrab sundvalduse seadja perioodilise sundvalduse tasu, mille suurus ei
ületa samadel tingimustel avalikes huvides rajatud tehnovõrgu vahetu seadusjärgse
5
talumiskohustuse eest makstavat tasu (nagu on sätestatud AÕSRS §-s 155). See säte ei välista
ühekordse sundvalduse tasu maksmist.
Põhjendatud juhul peab määrama ühekordse hüvitise kinnisasja omanikule tekitatud kahju
korvamiseks (KAHOS § 39 lg 6). Kahju suurus tuleb välja selgitada KAHOS 3. peatükis (välja
arvatud §-des 15−17) sätestatud reeglite kohaselt. Need reeglid lubavad arvesse võtta ka saamata
jäänud tulu (KAHOS § 14). Kuna sundvalduse alusel tehnovõrgu talumiskohustuse tekkimisel
hüvitatakse maaomanikule kõik kaasnevad kahjud, võimaldab see maaomaniku õiguste riive ja
tehnovõrgu omaniku õigused tasakaalustada. Niisiis näeb seadus ette, et sundvalduse korral
omandiõiguse riivamise eest tuleb tasu maksta.
Perioodilise talumistasu suurus
Avalikes huvides rajatud tehnovõrgu seadusjärgse perioodilise talumiskohustuse tasu suurus
oleneb muu hulgas tehnovõrguga kaasneva kitsenduse ruumilise ja sisulise ulatuse koefitsiendi
korrutisest (AÕSRS § 155 lg 1). Kitsenduse sisulise ulatuse eelduslikud koefitsiendid on olenevalt
maa sihtotstarbest ja kitsenduse tõenäolisest mõjust kas 1, 0,5 või 0, seetõttu võib mõnel juhul
perioodilise talumistasu suurus tõepoolest olla ka 0 eurot (AÕSRS § 155 lg 3 ja seaduse lisa). Kui
kitsenduse sisulise ulatuse eelduslik koefitsient on 0, siis eeldatakse, et tehnovõrk ei piira oluliselt
kinnisasja senist kasutamist.
Selline talumistasu regulatsioon on väga suure üldistusastmega. AÕSRS §-s 155 sätestatud
perioodilise talumistasu suuruse määramiseks on Riigikogu kehtestanud vaid kitsenduste sisulise
ulatuse eelduslikud koefitsiendid. See tähendab, et põhjendatud juhul võib seaduses sätestatud
kitsenduse eelduslikest koefitsientidest kõrvale kalduda ja võtta perioodilise talumistasu
arvutamise aluseks teistsugused koefitsiendid. Seega võib perioodilise talumistasu ette näha ka
siis, kui seaduse kohaselt seda ei eeldata. Seaduses määratud eelduslikud koefitsiendid on üksnes
lähtekoht talumistasu suuruse väljaselgitamisel, mitte tingimata igal juhul kohalduv lõplik
lahendus.
Loodan, et neist selgitustest on Teile abi.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Ago Pelisaar 693 8407
[email protected]