Teie 23.10.2020 nr MEM/20-1286/-1K
Maaeluministeerium
[email protected] Meie 09.11.2020 nr 2-7/20-0018/6526
Lai tn 39 / Lai tn 41
15056, Tallinn
Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa
kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu
kooskõlastamine
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kooskõlastab põllumajandustoote ja toidu
tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu alljärgnevate märkustega.
1. Eelnõu § 1 kohaselt määratletakse majandus- ja kutsetegevuse tehing, mille ese on
põllumajandustoode ja toit ning mida seaduse tähenduses käsitatakse ebaausa
kaubandustavana. Palume täpsustada, kas tehingu esemeks peavad olema sätte mõttes nii
põllumajandustoode kui toit kogumina või on hõlmatud ka tehingud, mille esemeks on kas
põllumajandustoode või toit. Lisaks soovitame kaaluda sama paragrahvi sõnastuse
lihtsustamist eemaldades liigsed kordused, nt „Käesoleva seadusega määratletakse
ebaausa kaubandustavana käisitatav majandus- või kutsetegevuse tehing, mille ese on
põllumajandustoode või toit, mille tegemine on keelatud või lubatud kehtestatud
tingimustel ning reguleeritakse seaduse täitmise üle teostatava riikliku ja
haldusjärelevalve alused ja kord“.
2. Seletuskirja lk 2 on kirjas, et eelnõu kehtestab ebaausa kaubandustava kasutamise korral
kaitseks täiendavad õiguskaitsevahendid ning sätestab nende kasutamise üle teostatava
riikliku ja haldusjärelevalve alused ja ulatuse. Kui eeldatavalt on mõeldud järelevalvet
kaubandustava, mitte õiguskaitsevahendite kasutamise üle, soovitame sõna
„nende“ asendada sõnaga „kaubandustava“.
3. Seletuskirja lk 4 on lause „Tarbijate ühendused, kes tegutsevad tarbijate nimel, et osta
toitu madala hinnaga ja jagada seda oma tarbijatest liikmetele ilma, et toimuks edasine
müük, ei kuulu seega samuti direktiivi (EL) 2019/633 kohaldamisalasse. Jääb ebaselgeks,
keda on eelnõu § 1 lõikes 3 mõeldud tarbijana. Seletuskirjas on märgitud, et terminit
„tarbija“ kasutatakse tavapärases tähenduses, kuid ka tavapäraselt kasutatakse seda
terminit erinevalt, näiteks võlaõigus- ja tarbijakaitseseaduse tähenduses on tarbijaks
füüsiline isik, kes teeb tehinguid väljaspool oma majandus- või kutsetegevust. Samas
reguleerimisalaga on hõlmatud vaid majandus- ja kutsetegevuse tehingud ning seega on
tarbijaostud välistatud juba eelnõu § 1 lõike 1 alusel. Kui kasutatakse termini sõnastamisel
elektrituruseaduse analoogiat, mille kohaselt on tarbijaks iga isik, kes kasutab elektrit oma
tarbeks, siis võiks ka eelnõus tarbijana pidada silmas isikut (ka juriidilist isikut), kes ostab
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 /
[email protected] / www.mkm.ee
Registrikood 70003158
toitu mitte edasimüügi eesmärgil, vaid oma tarbeks. Palume seletuskirja selle info valguses
täpsustada.
4. Eelnõu § 4 lõike 1 kohaselt on ostjal keelatud müüjaga kokku leppida pikemas
maksetähtajas kui 30 päeva. Direktiivi kohaselt kehtib 30-päevane maksetähtaeg vaid
rikneva põllumajandustoote ja toidu puhul ning muude põllumajandustoodete ja toidu
puhul on võimalik 60-päevane maksetähtaeg. Kuna tegemist on direktiivis kehtestatust
rangema sättega, siis palume hinnata selle sätte majanduslikku mõju nii ostjatele kui ka
müüjatele.
5. Seletuskirjas lk 5 ja 6 on märgitud, et „kui käesolev seadus ei sätesta teisiti“ tähendab
seda, et kokkulepitav kaubandustava ei tohi olla nimetatud kas eelnõu §-s 4 või 5, kus on
loetletud keelatud kaubandustavad. See asjaolu võiks selguda juba eelnõu tekstis, mistõttu
eelnõu § 2 lõige 2 võiks olla sõnastatud täpsemalt. Olemasoleva sõnastuse puhul võib aru
saada, et väljend „kui käesolev seadus ei sätesta teisiti“ võib tähendada erisust seoses
kokkuleppe vormiga. Soovitame järgmist sõnastust „ Põllumajandustoote ja toidu ostja
ning müüja võivad käesolevas seaduses sätestatud ebaausas kaubandustavas kokku
leppida, kui selline kokkulepe ei ole käesoleva seaduse §-de 4 ja 5 kohaselt keelatud ja on
sõlmitud põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja vahel kirjalikku taasesitamist
võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt.“.
6. Eelnõu § 11 lõike 3 kohaselt võib Konkurentsiamet taotluse esitaja põhjendatud taotluse
alusel tunnistada taotluse isiku nime ja muu teabe teisele isikule avaldamisele
mittekuuluvaks. Palume selgitada, kas Konkurentsiamet võib sellisest taotlusest ka
keelduda, kuivõrd direktiivi art 5(3) kohaselt võtab järelevalve asutus teabe
konfidentsiaalsuse tagamiseks meetmeid kaebuse esitaja nõudmisel.
7. Väiksemate märkustena toome välja, et eelnõu § 4 lõikes 4 võiks kasutada ainsust ja sõna
„põllumajandustoote“ nagu eelnõus läbivalt. Seletuskirja lk 6 teine ja kolmas lõik ei
selgita eelnõu § 2 lõike 2 sisu, vaid eelnõu § 5 lõike 4 sisu ja võiks asuda asjakohase sätte
juures. Eelnõu sätte selgitamisel tuleks seletuskirjas kasutada eelnõu termineid, näiteks
sõna „tarnija“ asemel sõna „müüja“ (lk 16 kolmas lõik, lk 22 teise lõigu viimane lause).
8. Lisaks juhime tähelepanu asjaolule, et seletuskirjas ei ole piisavalt selgitatud erinevate
sätete alusel praktikas tekkida võivaid olukordi. Eelnõu rakendajad ei pruugi aru saada,
millist käitumist praktikas oodatakse ja eeldatakse. Tegemist on direktiivi ülevõtmisega ja
eelnõukohase seaduse eesmärk on arusaadav. Küll aga võiks olla seletuskirjas rohkem
näiteid ja selgitusi, mis välistaksid arusaamatused eelnõu rakendamisel ja tõlgendamisel.
Näiteks on seletuskirjas (lk 23) toodud, et „ostjal kohustus enne müügiedenduse algust
kindlaks määrata müügiedenduse toimumise aeg ning allahindlusega tellitavate
põllumajandustoodete ja tellitava toidu eeldatav kogus“. Praktikas võib vajadus tellitava
toidu eeldatava koguse osas erinevatel põhjustel muutuda. Sellest tulenevalt tekib küsimus,
kas eeldatavaid koguseid võib vajadusel muuta ja/või tühistada? Kui jah, siis millistes
olukordades?
Või nt kaubandustava nr 3, mis ütleb, et ostjal on keelatud ühepoolselt muuta tarnelepingu
tingimusi, mis on seotud tarnete ja kohaletoimetamise sageduse, viisi, koha, aja või
mahuga, kvaliteedinõuete, maksetingimuste, hindade või teatud teenuste osutamisega. Aga
praktikas võib esineda olukord, kus seda on vaja teha täiesti elulisel põhjusel (nt vaja muuta
tarne kohta seoses laopinna ootamatu remondi või muu vajadusega, mida ei saa ette
planeerida) ja mis juhtub siis kui teine pool sellega nõus ei ole? Või eeldatakse, et sellistes
2 (3)
elulistes olukordades saavad mõlemad pooled alati kokkuleppele? Või tuleb need tekkida
võivad olukorrad siis omavahelistes lepingutes lahti kirjutada?
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Taavi Aas
majandus- ja taristuminister
Riina Piliste
625 6420
[email protected]
3 (3)