Sideosakond
Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium
Suur-Ameerika 1
10122 TALLINN 30.11.2020 nr 5.1-1/122
Arvamus e-privaatsuse määruse ettepaneku kohta
Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) on jälginud Euroopa
Komisjoni algatust kaasajastada eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet
käsitleva direktiivi 2002/58/EÜ (edaspidi: e-privaatsuse direktiiv) regulatsiooni ning
analüüsinud Euroopa Komisjoni poolt koosatud e-privaatsuse määruse ettepaneku
versioone, sealhulgas 4. novembril 2020 avaldatud eesistuja vaheteksti numbriga
9931/20.
Saatsime teile oma seisukohad ja ettepanekud 02.02.2017. aastal kirjaga nr 5.1-1/10
ning 06.02.2018. aastal kirjaga nr 5.1-1/17, mis on lisatud käesolevale arvamusele.
Lisaks oleme e-privaatsuse määruse ettepanekut Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi ning Justiitsministeeriumi ametnikega korduvalt
arutanud.
Oleme varasemalt asunud seisukohale, et vaja ei ole e-privaatsuse teemalist
sideettevõtetele suunatud õigusakti, mis käsitleb samu teemasid nagu
andmekaitse üldmäärus EL 2016/679 (General Data Protection Regulation,
edaspidi: GDPR). Oleme tõdenud, et e-privaatsuse direktiiv on vaja küll üle vaadata
ning viia kooskõlla GDPR-iga, aga reguleerida tuleb seejuures vaid neid spetsiifilisi
küsimusi, mida GDPR ei reguleeri. Samuti oleme varasemalt rõhutanud, et enne e-
privaatsuse määruse kui järgmise andmekaitse valdkonda reguleeriva õigusakti
vastuvõtmist tuleb oodata GDPR-i rakenduspraktikat ning lähtuda sellest, millised
kitsaskohad GDPR-i rakendamise valguses elektroonilise side valdkonnas välja
tulevad ning täiendavat reguleerimist ka päriselt vajavad.
Tänaseks on GDPR olnud jõus juba ca 2,5 aastat ja tekkinud on arvestataval
määral selle rakenduspraktikat, mis on kinnitanud ITL-i varasemate
seisukohtade õigsust. Isikuandmete kaitse ja GDPR-i igapäevase rakendamisega
on sideettevõtjate poolt kogu selle aja väga aktiivselt tegeletud vaatamata e-
privaatsuse uue õigusakti puudumisele. ITL-i liikmeteks olevad sidevõtjad näevad
oma praktikast, et GDPR-i kaudu on igati tagatud sarnaselt ja samaväärselt teistele
2
isikute gruppidele ka sideteenuste klientide õigused (muu hulgas selge ja igakülgne
teave isikuandmete töötlemise kohta; ligipääs oma isikuandmetele; lahendused, mis
võimaldavad juhtida oma isikuandmete töötlemist: õigus esitada vastuväiteid, anda
nõusolek andmetöötluseks või sellest loobuda, õigus parandada andmeid või olla
unustatud ning õigus andmete ülekandmisele).
Seetõttu saab järeldada, et GDPR-is on kõik vajalikud kliendikaitse meetmed kirjas.
Need on universaalsed, piisavad ja toimivad ning puudub vajadus täiendavate
kohustuste ja piirangute järgi, mis tekitaksid GDPR-iga paralleelse, kattuva ja
vastuolus oleva regulatsiooni ühte sektorisse. Me ei näe tänasel päeval ühtegi
praktilist lahendamist vajavat probleemi, mis seisaks selle taga, et e-privaatsuse
määrust pole vastu võetud.
Näitena toome siinkohal nn küpsiseid puudutava. E-privaatsuse määruselt oodati 2,5
aastat tagasi internetis põhineva andmetöötluse laiemat õigusselgust, sealjuures
eelkõige ka küpsiste osas. Arvestades seda, kui palju andmeid küpsised sisaldavad,
saab neid pidada ka isikuandmeteks GDPR-i alusel. Küpsiseid puudutavad reegleid
ei ole täiendavalt e-privaatsuse määrusega veel kehtestatud, kuid küpsised
tehnoloogiana arenevad pidevalt, mis tähendab, et praeguse küpsisepoliitika
säilitamine on pidev ja arenev töö. GDPR-ist tuleneva riskipõhise toimimise
tulemusena on juba praegu küpsised kliendi identifikaatorina selgelt osaks ettevõtete
andmekaitsest. Nii saab turunduslike tegevustega siduda üksnes isiku, kes on
andnud veebis liikudes selleks eelneva nõusoleku - kui klient ei soovi e-kanalis
liikudes toodete pakkumisi, siis nõusolekust keeldumisel seda ei rakendata, sama
põhimõte kehtib ka väljaspool e-kanaleid. Arvestades, millised on metaandmete
töötlemise protsessid, kulu ning arendusaeg, on ettevõtte enda huvides määrata
isikuandmeid puudutavale töötlemisele võimalikult ranged andmekaitsereeglid, seda
ka seetõttu, et see oleks tulevikku vaatav protsess. E-privaatsuse määrus peaks
toetama proportsionaalse ja vastutustundlikku andmekasutust ettevõtetes, mitte
takistama andmepõhist innovatsiooni ja Euroopa andmemajanduse arengut.
E-privaatsuse määruse ettepaneku praeguse vaheteksti kõige olulisemaks
kitsaskohaks peame seda, et ettepanek ei sisalda õigustatud huvi alusel
töötlemist ja see ei ole GDPR-iga kooskõlas. Näeme, et e-privaatsuse
määrusesse proovitakse kirjutada üksikuid kitsaid andmete töötlemise aluseid, aga
üldiste aluste puudumine paneb piirid ette igasugusele innovatsioonile, näiteks
ärianalüütika kasutamisele. Sellise lähenemise põhjendus jääb seejuures
arusaamatuks, sest GDPR kui horisontaalne õigusakt lubab õigustatud huvi alusel
isikuandmete töötlemist luues tasakaalu eraelu kaitse ja üldist huvi toetava
innovatsiooni vahel. Antud juhul kavandatakse ühele sektori innovatsioonile kunstliku
õigusliku takistuse seadmist samal ajal, kui teised sektorid saavad GDPR-iga lubatud
õigustatud huvi alusel oma teenuseid edasi arendada. Selline ebavõrdne kohtlemine
ei ole põhjendatud ega aktsepteeritav.
Leiame, et siseriiklikud andmekaitse asutused saavad siinkohal ettevõtetele
abiks olla ning üha detailsemaid juhiseid koostada. Hetkeks olemasolev
rakenduspraktika annab selleks hea aluse. Arvestades telekommunikatsioonisektori
kiiret arengut, annab andmekaitseasutuste juhistest lähtumine sideettevõtjatele ka
3
palju paindlikuma ja tulevikukindlama ettevõtluskeskkonna, võrrelduna e-privaatsuse
määruse jäiga regulatsiooniga, kuhu mistahes tehnoloogia arengut arvestavate
muudatuste või täienduste sisseviimine oleks ettenähtuvalt keerukas ja aastaid aega
võttev protsess. Teisalt kui e-privaatsuse määruse teksti muudetaks abstraktsemaks,
liiguks see veelgi enam GDPR-i reguleerimisalale ja tekitaks normide vahel asjatuid
katvusi ja normide vahelist konkurentsi, mis teistpidiselt mõjuks turvalise
ettevõtluskeskkonna kontekstis negatiivselt.
Kokkuvõtteks rõhutame, et ITL-i kui sideteenuste valdkonnas ekspertteadmisi
omava erialaliidu hinnangul puudub vajadus e-privaatsuse määruse järele
sellisel kujul nagu praegu Euroopa Komisjon on ettepaneku teinud. Kui leitakse,
et on vaja reguleerida küsimusi, mida GDPR ei reguleeri, ja hakatakse arutama
konkreetsemat ettepanekut, siis oleme valmis seda analüüsima ja oma tagasiside
andma. Seni, kuni laual on ettepanek, mille sisu konkureerib GDPR-iga ja tekitab
seejuures ebaselgust, oleme seisukohal, et seda pole vaja. Selline õigusakt ei aita
kuidagi kaasa sideteenuste turu arengule, vaid hoopis pidurdab seda välistades
näiteks ärianalüütika tegemise. E-privaatsuse määruse ettepaneku tekst loob side
metaandmete töötlemiseks väga piirava raamistiku, mis ei ole tulevikukindel ega
kooskõlas GDPR-iga.
Loodame, et peate võimalikuks ITL-i seisukohti arvestada. Oleme valmis vajadusel
oma seisukohti täiendavalt selgitama ja soovime jätkuvalt olla kaasatud e-privaatsuse
määruse edaspidises menetluses.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Jüri Jõema
Tegevjuht
Lisad:
1. ITL-i kiri 02.02.2017 nr 5.1-1/10
2. ITL-i kiri 06.02.2018. nr 5.1-1/17
Koopia: Justiitsministeerium
Keilin Tammepärg,
[email protected]
Sideosakond
Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium Teie 17.01.2017
Harju 11
15072 TALLINN Meie 02.02.2017 nr 5.1-1/10
Arvamus Euroopa Komisjoni poolt 10.01.2017.
avaldatud e-privaatsuse määruse ettepaneku kohta
Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (edaspidi: ITL) analüüsis Euroopa
Komisjoni (edaspidi: EK) poolt 10.01.2017. avalikustatud ettepanekut nr COM(2017) 10
final võtta vastu eraelu puutumatust ning elektroonilist sidet käsitlev määrus (edaspidi: e-
privaatsuse määrus). Käesolevaga esitab ITL oma arvamuse e-privaatsuse määruse
ettepaneku kohta.
Alustuseks toome välja oma üldisemad seisukohad ning seejärel esitame oma
kommentaarid, ettepanekud ja küsimused e-privaatsuse määruse konkreetsete
põhjenduspunktide ja artiklite kohta.
1. Kooskõla andmekaitse üldmäärusega ja e-privaatsuse määruse maht
ITL nõustub, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse
isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris
(edaspidi: e-privaatsuse direktiiv) on vaja üle vaadata ning viia kooskõlla Euroopa uue
andmekaitse üldmäärusega (General Data Protection Regulation, edaspidi: GDPR). ITL-i
hinnangul tuleks seda tehes lähtuda järgmisest:
1) E-privaatsuse määrusega tuleks reguleerida vaid neid spetsiifilisi küsimusi, mida
GDPR ei reguleeri. Küsimustes, mida GDPR reguleerib, ei ole vaja kehtestada
elektroonilise side sektoris teistest sektoritest rangemat regulatsiooni. See põhjustaks vaid
erinevaid tõlgendusi ja õiguslikku ebaselgust, mille tagajärjeks on nii e-privaatsuse
määruse kui ka GDPR-i väga erinev rakendamine Euroopa Liidu riikides. See on aga
vastuolus digitaalse ühtse turu strateegia suurema eesmärgiga, milleks on õigusaktide
harmoniseerimine ja praktikate ühtlustamine.
2) E-privaatsuse direktiivi üle vaatama hakates räägiti sellest, et sellest direktiivist
jäetakse välja kõik, mis on GDPR-iga kaetud, mis tähendab, et alles jääb umbes kolm
artiklit. Hetkel on EK välja pakkunud e-privaatsuse määruse ettepaneku, mis kordab
GDPR-i ning kohati ka laiendab seda. Lisaks on ette nähtud mitu alamakti ning juhised,
mille regulatsiooni ulatus on ebaselge ja mis suurendavad regulatsiooni mahtu veelgi.
Sellest tulenevalt oleme seisukohal, et e-privaatsuse määruse regulatsiooni mahtu
tuleb vähendada. Ettepaneku eesmärgina märgib EK tarbijate kõrgetasemelise kaitsega
samaväärsena innovatsioonivõimalusi ettevõtjatele. Ülereguleerimise ning GDPR-i sätete
täiendamisega pole võimalik viimati mainitud eesmärki saavutada. E-privaatsuse uus
regulatsioon peaks olema lihtsam nii teenuse kasutajatele kui ka pakkujatele.
2
Kindlasti tuleb üle vaadata ka kavandavate alamaktide maht ning võtta alamaktid vastu
vaid küsimustes, kus regulatsioon on hädavajalik, aga küsimust ei ole võimalik reguleerida
määruses endas.
2. Regulatsiooni laiendamine uutele teenustele
Üldise kommentaarina märgime veel, et ITL toetab e-privaatsuse määruse laiendamist
uutele teenustele nn over the top ehk OTT-teenustele (nt Viber, WhatsApp, Facebook
Messenger), mis oma olemuse ja kasutajate seisukohast võetuna on nn klassikaliste
sideteenuste samaväärsed alternatiivid. Oleme seisukohal, et kõik teenusepakkujad, kes
tegutsevad samas sektoris ja pakuvad samalaadseid sõnumside jms teenuseid, mille
kasutamisel tekib kaitset vajavaid isikute eraelulisi isikuandmeid, peavad olema e-
privaatsuse määrusega ühtemoodi reguleeritud.
Leiame samas, et ühesuguse regulatsiooni rakendamine ei tohi kaasa tuua seda, et OTT
teenuseid ja teisi nn uue põlvkonna teenuseid asutakse reguleerima samavõrd rangelt ja
liigselt, kui täna reguleeritakse elektroonilise side teenuseid. Selle asemel on vaja hoopis
vähendada e-privaatsuse regulatsiooni mahtu viisil, mis võimaldab rakendada samu
reegleid ka OTT teenuste suhtes. Lähtuma peab põhimõttest, et innovatsiooni ei tohi
takistada ja lämmatada liiga keerulise ning mahuka regulatsiooniga.
3. Määruse jõustumine
Peamine probleem on ITL-i hinnangul e-privaatsuse määruse jõustumise tähtaeg. Nimelt
on see planeeritud jõustuma koos GDPR-iga ehk 25.05.2018. See aga tähendab, et
eelnõu vastuvõtmise ja selle kohaldamise kohustuse vahele jääb tõenäoliselt liiga vähe
aega. Kuna e-privaatsuse määrusega kaasnevad ka rakendusaktid ja juhised, siis on väga
keeruline (kui mitte öelda võimatu) seda mõni kuu peale vastuvõtmist rakendama hakata.
Samas jäeti näiteks GDPR-i jõustumiseks [rakendamiseks] kaks aastat.
Näitena toome siinkohal sissetulevate kõnede blokeerimise võimaldamise kohustuse (e-
privaatsuse määruse artikkel 14), mille täitmiseks on vajalik arendada uus tarkvaraline
rakendus. Samamoodi on ettevõtjatel vaja aega, et siduda oma teenustega 6-kuuliste
intervallidega korduvad nõusolekuid puudutavad meeldetuletused (e-privaatsuse määruse
artikkel 9 lg 3).
ITL on seisukohal, et e-privaatsuse määrus saab jõustuda mitte varem kui vähemalt üks
aasta pärast peale selle lõplikku vastuvõtmist. Määruse rakendusaktid ja selle kohta
antavad juhised peaksid olema valmis vähemalt 9 kuud enne määruse lõplikku jõustumist.
Kui seda ei suudeta tagada, siis tuleks jõustumisaega edasi lükata või võtta e-privaatsuse
määrusest kohustusi vähemaks.
Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et e-privaatsuse määruse praktilise rakendamise küsimused on
jäetud läbimõtlemata ja vajalike rakendussätetega piisavalt katmata.
4. Masinatevaheline suhtlus ja asjade internet
E-privaatsuse määruse põhjenduspunkti 12 kohaselt laieneb määrus ka
masinatevahelisele (M2M) suhtlusele, mis tähendab, et ka asjade internetile (ingl k internet
of things ehk IoT). Meie hinnangul peaks sellesse väga ettevaatlikult suhtuma, sest hetkel
on tegemist veel suures osas tundmatu valdkonnaga. Liiga varajane regulatiivne
sekkumine ohustab selliste uute teenuste arendamist ning kasutuselevõtmist.
3
Juhime tähelepanu, et andmepõhise majanduse teema on hetkel Euroopa Liidus arutelu
all. 10.01.2017 avalikustas Euroopa Komisjon teatise nr COM(2017) 9 final Euroopa
andmepõhise majanduse kohta ning ühtlasi avati selle teemaline avalik konsultatsioon. 1
Selle käigus arutatakse järgmisi küsimusi: kes on andmete omanik, andmetele juurdepääs,
andmetega seotud vastutus, andmete vaba liikumine jms. Kõik need küsimsued on seega
hetkel ebaselged, mis tähendab, et e-privaatsuse määrus hakkaks ettepaneku kohaselt
kaitsma protsesse, mis on tegelikult veel välja töötamata.
ITL teeb ettepaneku M2M puudutav e-privaatsuse määruse käsitlusalast välja jätta või
M2Mi osas lisada määrusesse sisse erand ehk vähendada oluliselt sellele kohalduva
regulatsiooni mahtu. Need isikuandmed, mis vajavad kaitset, peaks olema kaitstud üldise
metaandmete regulatsiooni alusel. See tähendab, et kui masinate vahel liigub
metaandmeid, mis on seotud konkreetsete isikutega, siis nende osas rakendatakse e-
privaatsuse määrust. Kõikide muude võimalike andmete osas, mis masinate vahel liiguvad
ning mida ei sa pidada isikuga seotud metaandmeteks, ei tohiks e-privaatsuse määrust
rakendada.
5. Avalikud WiFi punktid
E-privaatsuse määruse pp 13 kohaselt rakendub määruses sätestatu ka avalikele
internetipunktidele. Leiame, et sellise vastutuse täies ulatuses rakendamine teenuse
osutajatele, kelle põhiteenus ei ole internetiühenduse pakkumine, võtab neilt motivatsiooni
oma klientidele sellist lisavõimalust pakkuda. Oleme seisukohal, et avalike WiFi punktide
pakkujatel peaks olema kohustus informeerida oma kliente oma võrgu privaatsustasemest,
aga ei ole mõistlik eeldada, et selliste võrkude privaatsustase on võrreldav elektroonilise
sideteenuse osutajate poolt sideteenuse kasutajatele pakutavaga. Kui e-privaatsuse
määrusega oleks tagatud eeltoodud info andmine lõppkasutajatele, oleks neil võimalus ise
teadlikult otsustada, kas nad soovivad sellistel tingimustel avalikku internetiteenust
kasutada või mitte.
6. Nn küpsised (Cookies)
E-privaatsuse määrusest jääb ebaselgeks, kelle vastutus on nn küpsiste nõusolekutega
seonduv. Näiteks kas kasutajate nõusolekud võtab vaid veebilehitseja arendaja või millal
on veebilehe omanikul õigus nõusolekut uuesti küsida. Samuti soovime selgust küsimuses,
kas juhul, kui kasutaja küpsiste kasutamise keelab, ei pea talle võimaldama juurdepääsu
veebilehele või peab ta suunama siis alternatiivsele, piiratud võimalustega veebilehele.
Peame positiivseks seda, et e-privaatsuse määruse ettepanekus rõhutatakse, et teenuse
kasutajate „üleujutamine“ erinevate nõusolekute küsimistega pole aktsepteeritav. Ka ITL
on seisukohal, et regulatsioon peab olema lihtsam nii teenuse kasutajatele kui ka
pakkujatele.
7. Sideandmete säilitamine ja kustutamine
E-privaatsuse määruse artikkel 7(3) on ebaselge ning läbimõtlemata. Andmete säilitamise
tähtajad on hetkel erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides erinevad ning määrusega
üritatakse neid lühendada. Samas Eestis tooks selles artiklis sätestatu kindlasti kaasa
praeguse elektroonilise side seadusest tuleneva sideandmete säilituskohustuse
üheaastase tähtaja pikenemise kolmele aastale, mis on seadusest tulenev nõude
aegumistähtaeg, mille jooksul on lõppkasutajal võimalik talle esitatud sideteenuste arvet
vaidlustada.
1
Vt lähemalt: http://europa.eu/rapid/press-release_IP-17-5_en.htm?locale=en
4
Leiame, et selle tähtaja peab panema vähemalt siseriiklikult selgelt paika, sest vastasel
juhul hakkavad erinevad sideettevõtjad seda sätet erinevalt rakendama ehk kehtestama
erinevaid tähtaegu pretensioonide esitamise tähtaja kaudu ning tulemuseks on kasutajate
jaoks väga ebaselge olukord.
8. Lõpp-kasutajate terminalseadmed
E-privaatsuse määruse artikkel 8 on meie hinnangul e-privaatsuse määruse kõige
ebaselgem koht. Selle paremaks tõlgendamiseks ja mõistmiseks tuleks sellele otsesemalt
viidata preambula põhjenduspunktides. Praegu jääb täiesti ebaselgeks, milliste
põhjenduspunktide kontekstis tuleks artiklit 8 tõlgendada.
Teiseks on see artikkel üldiselt võttes liiga range, kuna kasutuseranditest on välja jäänud
praeguse regulatsiooni alusel tunnustatud ja olulised alused. Näiteks tuleb kindlasti lisada
teenuse osutaja õigus säilitada ja kasutada neid andmeid ka teenuse kvaliteedi tagamise
eesmärgil. Oleks äärmiselt keeruline osutada jätkusuutlikult ja stabiilselt kvaliteetset
teenust, kui see on seatud sõltuvusse konkreetse lõppkasutaja nõusoleku olemasolust.
Samuti teeb klientidele pidev kohustuslikult küsitavate nõusolekutega tutvumine terminali
kasutamise ebamugavaks, mis viib selleni, et kliendid ei jaksa enam iga üksiku nõusoleku
sisusse süüvida ja kõik aktsepteerivad läbi lugemata kõiki küsimusi. See viib just
lõppkasutajate „nõusolekute küsimisega üleujutamiseni“, mis ei ole regulatsiooni eesmärk
ja mida on Euroopa Komisjon soovinud vältida.
Samuti oleks vaja kiiremas korras artikkel 8 lõikes 4 nimetatud alamakte ning
rakendussätteid kohaldamise tähtaja osas, sest ilma nendeta ei ole võimalik selles sättes
sisalduvaid kohustusi õigeaegselt ja korrektselt täita.
9. Nõusolek
Me ei pea õigeks e-privaatsuse määruse artiklis 9 sisalduvat kohustust, mille kohaselt
peaks teenuse osutaja hakkama kõigile oma klientidele iga kuue kuu tagant meelde
tuletama, et kliendil on õigus enda poolt antud nõusolekud tagasi võtta. Sellise kohustuse
täitmine tähendaks väga suurt koormust nii sideettevõtjatele kui ka lõppkasutajatele. See
oleks klientide „üleujutamine“ tarbetu asjaajamisega. Pealegi pole see absoluutselt vajalik,
sest teenuse kasutajad saavad ju nagunii näiteks pakkumisi, mille all on alati toodud link,
kus nad saavad oma nõusolekuid muuta.
Seega ei ole vajalik kehtestada eraldi kohustust nõusolekust loobumist meelde tuletada.
Siin on ette näha klientide pahameelt kes ei mõista, miks sideettevõtja neid tüütab ja miks
nad kord juba antud nõusolekut uuesti andma peavad.
Antud teema on näide ka sellest, kuidas e-privaatsuse määrusega tahetakse minna
kaugemale GDPR-i regulatsioonist, kus sellist kohustust ei ole isegi mitte isikuandmete
eriliikide suhtes kehtestatud.
10. Sideandmete säilitamisega seotud päringud
E-privaatsuse määruse artikkel 11(2) kohaselt peavad elektroonilise side teenuse osutajad
kehtestama sisemised protseduurid, et vastata lõppkasutajate sideandmete
juurdepääsuga seotud päringutele. Eestis hoiavad jälitusasutused ise nende andmetega
seotud päringute infot. Samuti on Eestis paljudel juhtudel jälitusasutustele avatud
elektroonilised otsekanalid nendele andmetele juurdepääsuks, mille mõte ongi selles, et
sideettevõtja ise ei näe ega tohigi näha neid päringuid ja andmeid. Seega peaks e-
privaatsuse määruse artikkel 11(2) sisalduv jääma kindlasti siseriikliku regulatsiooni
objektiks.
5
Juhime veel tähelepanu sellele, et nimetatud artiklis sisalduva kohustuse mittetäitmine
peab e-privaatsuse määruse artikli 24 kohaselt kaasa tooma ka karistuse, mis on
efektiivne, proportsionaalne ja hoiatav, samal ajal kui Eestis ei ole selle sisu aktuaalne.
Sideandmete säilitamisega seoses peame äärmiselt oluliseks, et kehtestatakse üheselt
mõistetav ja ammendav loetelu andmetest, mida sideettevõtjad peavad säilitama ning
nende andmete säilitamise tähtaegadest. Kindlasti tuleb vastutus kehtestada neile
ametiisikutele, kes küsivad juurdepääsu sideandmetele. Sideettevõtjaid ei tohi panna
järele valvama, kas konkreetsel ametiisikul on õigus küsitavatele andmete juurdepääs
saada või mitte kuna selleks puudub neil pädevus.
Kindlasti pooldame, et sideandmete säilitamise ja nendele andmete juurdepääsu
tingimused määravad liikmesriigid ise.
11. Numbrinäidu edastamine ja piiramine ning numbriinfokataloogid
Oleme seisukohal, et e-privaatsuse määruse artiklid 12-13 ja 15 tuleks määrusest välja
jätta, kuna nende teemade reguleerimiseks õigusaktiga ei ole enam vajadust.
Sideteenuste turul ei ole numbrinäidu edastamise ja piiramise ning
numbriinfokataloogidega probleeme, mis vajaksid Euroopa Liidu määruse tasemel
reguleerimist.
Lisaks juhime tähelepanu, et elektroonilise side seaduse § 108 kohaselt on numbrinäidu
kuvamise kohustused tingimusel, et see on tehniliselt võimalik. Hetkel e-privaatsuse
määruse eelnõu sellist lisaklauslit ei sisalda, kuigi peaks.
Vastavaid artikleid lugedes tekkis meil ka küsimus, kas need kohustused kehtiksid ka juhul,
kui kõne vastuvõtjal on number, aga kõne algatajal ei ole (nt OTT sõnumside teenuse
kasutajal ei pruugi olla numbrit).
E-privaatsuse määruse põhjenduspunktis 31 pakutakse välja selgelt liiga keeruline ja
koormav regulatsioon numbriinfokataloogide jaoks. Tänapäeval otsivad enamik inimesi
esimesena infot Google’ist, kellele ei ole ette kirjutatud, kuidas ja mis alustel ta infot
kuvama peab. Juhul, kui tõepoolest peaks kehtestatama numbriinfo teenusepakkujatele
niivõrd karmid ja üksikasjalikud kohustused (s.t iga sideteenuse kasutaja õigus ise
otsustada, mis andmeid täpselt ja kuidas avaldada tohib) võib olla päris kindel, et Eesti
teenuse osutajad lõpetavad sellise teenuse osutamise ära. Kui numbriinfo teenuste teemat
tingimata reguleerida tahetakse, siis peab jääma samasugune regulatsioon nagu täna ehk
kasutaja võimalus üldiselt öelda, kas ta on oma numbri avalikustamisega nõus või ei ole.
Mingisuguseid keerulisemaid skeeme ja tehnilisi lahendusi vähemalt Eesti tingimustes
arendama ei hakataks, kuna nende väljatöötamine oleks selle äri mahtusid arvestades
majanduslikult ebamõistlik.
Kui suudetakse põhjendada, et numbrinäidu ja numbriinfo kataloogide regulatsioon on
siiski jätkuvalt vajalik, võiks need jätta siseriiklikult reguleeritavaks. Kui peetakse vajalikuks
siiski ühtset regulatsiooni EL-i tasandil, siis oleks õigem neid küsimusi reguleerida uues
sidekoodeksis (Euroopa Komisjoni ettepanek nr COM(2016) 590 final, 14.09.2016), kuna
tegemist ei ole isikuandmete kaitse teemaga, vaid pigem tehniliste ja tarbijakaitseliste
küsimustega.
Eeltoodu ei puuduta hädaolukorras numbri näitamisega seonduvat ehk e-privaatsuse
määruse artikli 13 lõiget 1, mille regulatsioon on muidugi vajalik.
12. Sissetulevate kõnede blokeerimine
Me ei poolda ka e-privaatsuse määruse artikliga 14 kehtestatavat sissetulevate kõnede
tasuta blokeerimise kohustust sideettevõtjatele, sest selliseks kohustuslikuks teenuseks
puudub vajadus.
6
Leiame, et tegemist ei ole nii kaaluka küsimusega andmekaitseõiguses, et sideettevõtjad
peaksid sellega eraldi tegelema. Praktikas ei pruugi tänapäeval numbrinäit väljendada
seda, kust helistatakse, sest erinevate riikide hinnaeristustest tulenevalt muudetakse
täiesti massiliselt numbreid.
E-privaatsuse määruse põhjenduspunkti 29 kohaselt on olemas sissetulevate kõnede
blokeerimist võimaldav tehnoloogia sideettevõtjatele. Juhime tähelepanu sellele, et
tegelikult on turul olemas hoopis piisavalt rakendusi (aplikatsioone), mille klient saab
endale alla laadida ning mis võimaldavad teatud kõnesid blokeerida nagu näiteks
Truecaller, Whoscall ja CIA. Ei ole mõistlik kohustada sideettevõtjaid tegema kallist
süsteemiarendust ning pakkuda selle tulemusel klientidele tasuta teenust, mida kasutaks
ilmselt väga vähe kliente. Tegemist on küsimusega, mille turg on juba lahendanud.
13. Turvariskidest teavitamine
E-privaatsuse määruse artikli 17 kohaselt teavituste saatmine on iseenesest sobiv aga
meid teeb murelikuks lisatud täiendus, mille kohaselt peab teade sisaldama ka hinnangut
potentsiaalsete kulude kohta. Juhime tähelepanu, et see teade tuleb ju klientidele saata
võimalikult kiiresti ning potentsiaalsete kulude hindamine olukorras, kus turvariski
täpsem sisu ja ulatus ei pruugi olla lõpuni selged, kulutab tarbetult aega ning ka
kuluhinnang ise saaks olema ettenähtavalt väga oletuslik, ebatäpne ja sellisena kliente
pigem segadusse ajav. Seetõttu on meie ettepanek jätta artikli 17 lõpust välja „including an
indication of the lickely costs involved“.ˇ
Lisaks tekkis meil küsimus seoses sellega, et kuigi e-privaatsuse määruse artikkel 17
räägib konkreetsest (ingl k particular) riskist teavitamisest, siis määruse põhjenduspunkti
37 esimese lause kohaselt oleks justkui tegemist kohustusega teavitada lõppkasutajaid ka
üldistest turvalisuse tagamise meetoditest. Õigusakti põhjendavas osas ei saa kehtestada
täiendavaid kohustusi, mida õigusakti põhiosas ei sisaldu. Seetõttu tuleb see vastuolu
kõrvaldada viies põhjenduspunkti teksti kooskõlla regulatsioonis endas sisalduvaga.
14. Järelevalve ja sanktsioonid
Me ei näe vajadust e-privaatsuse määruse V peatükis sisalduvate äärmiselt rangete
karistuste järele. Raskemad rikkumised on nagunii kaetud GDPR-i alusel määratavate
karistustega.
Leiame, et sellised trahvimäärad on ebamõistlikult kõrged ja ka e-privaatsuse määruse
liiga lühike jõustamisaeg tekitab kindlasti probleeme. Sellises olukorras väga suurte
trahvimäärade kehtestamine ei ole vastuvõetav.
Nagu me oleme ülalpool välja toonud, on paljud e-privaatsuse määruse sätted äärmiselt
segaselt sõnastatud. Kui need võetakse vastu eelnõus oleval kujul ning määruse
jõustumisaega ei lükata edasi, siis ei tohi määrus kindlasti sisaldada selliseid
trahvimäärasid.
15. Regulatsiooni õigustehniline kvaliteet: vastuolud eelnõu preambula ja põhiosa
vahel
Väga tõsine probleem on e-privaatsuse määruse raskesti loetavus. Nimelt on eelnõus
justkui kaks eraldiseisvat osa: põhjenduspunktid preambulas ja artiklid põhiosas. Neid on
omavahel väga raske seostada. Lugedes jääb mulje, et põhjenduspunktid reguleerivad ka
küsimusi, mida määruse põhiosas pole. Seetõttu palume kindlasti e-privaatsuse määrus
tervikuna üle vaadata ning põhjendav osa ning põhitekst omavahel paremini kooskõlla viia,
et regulatsioonist oleks võimalik üheselt aru saada.
7
Kokkuvõttes leiame, et e-privaatsuse regulatsiooni kavand tuleb üle vaadata vähendades
elektroonilise side spetsiifilist regulatsiooni küsimustes, mis on reguleeritud GDPR-iga.
Samuti peame väga oluliseks, et kõik teenusepakkujad, kes tegutsevad samas sektoris ja
pakuvad samalaadseid teenuseid, oleksid ühtemoodi reguleeritud.
Lahendamist vajavad kindlasti järgmised olulised küsimused:
- ülereguleerimine,
- ebaselgus
- liiga lühike jõustumistähtaeg.
Loodame, et leiate võimaluse arvestada ITL-i ülaltoodud seisukohti e-privaatsuse määruse
ettepanekule Eesti riigi positsiooni kujundamisel. Oleme valmis Teiega kohtuma, et oma
ettepanekuid täiendavalt selgitada.
Samuti anname teada, et arvestades ettepaneku olulisust ja keerukust ning piiratud
ajaraamistikku, vajavad teatud e-privaatsuse määruse sätted põhjalikumat analüüsi.
Seega analüüsime e-privaatsuse määrust kindlasti edasi ning esitame vajadusel
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile oma täiendavad seisukohad ning
ettepanekud.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Jüri Jõema
Tegevjuht
Sideosakond
Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium
Suur-Ameerika 1
10122 TALLINN 6.02.2018 nr 5.1-1/17
Arvamus e-privaatsuse määruse ettepaneku kohta
Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (edaspidi: ITL) analüüsis e-
privaatsuse määruse ettepaneku eesistuja vaheteksti 5. detsembrist 2017 nr 1533/17
(edaspidi: e-privaatsuse määrus) ning tutvus ka eesistuja aruteludokumendiga 11.
jaanuarist 2018 nr 5165/18 selle määruse kohta.
ITL esitas e-privaatsuse määruse kohta MKM-ile oma arvamuse 02.02.2017 kirjaga
nr 5.1-1/10. Kahjuks on mitmed meie poolt välja toodud probleemid e-privaatsuse
määruses endiselt alles, mis muudab ITL-i liikmed ebakindlaks. ITL-ile tundub, et
sideteenuste kasutajatele kõrgetasemelise kaitse tagamisega seatakse samal ajal
ohtu digitaalsete teenuste innovatsioon ning areng.
Seetõttu esitab ITL oma täiendavad seisukohad e-privaatsuse määruse ettepaneku
kohta.
1. Regulatsiooni maht
ITL on seisukohal, et e-privaatsuse määruse regulatsiooni maht on
põhjendamatult suur ning seda tuleb vähendada. E-privaatsuse määruse
kohaldamisala on vastavalt artiklile 2 väga lai. Samas ei ole piisavalt põhjendatud,
miks selliste täiendavate reeglite loomine vajalik on ning kas kõigi e-privaatsuse
määruse kohaldamisalasse kuuluvate andmete töötlemine on tõepoolest kõrge
riskiga ja sisaldab ohtu privaatsusele.
Rõhutame siinkohal, et ITL- toetab endiselt e-privaatsuse määruse laiendamist uutele
teenustele, mis on kasutajate jaoks nn klassikaliste sideteenuste samaväärsed
alternatiivid. Samas ei tohi uus regulatsioon olla sama range kui praegu või isegi veel
rangem, vaid regulatsiooni mahtu tuleb vähendada, et see arvestaks tänast reaalsust
ning valdkonna kiiret arengut, s.h kasutajate ootusi sideteenustele.
2
E-privaatsuse määruse ettepanekuga kaasajastatakse selle kohaldamisala, aga
kaasajastama peab ka selle sisu. Uus regulatsioon peab olema tehnoloogia
neutraalne, võimaldama paindlikkust ja baseeruma riskipõhisel lähenemisel. Oluline
on leida tasakaal andmete turvalisuse ja muude põhiõiguste vahel.
2. Kooskõla EL-i andmekaitse üldmäärusega
ITL on endiselt seisukohal, et e-privaatsuse määrus ei ole Euroopa Liidu uue
andmekaitse üldmäärusega (edaspidi: GDPR) kooskõlas. Samas peaks GDPR kui
isikuandmete kaitset reguleeriv üldakt olema ka e-privaatsuse määruse lähtekohaks,
mitte hetkel kehtiv e-privaatsuse direktiiv. Leiame, et e-privaatsuse määrus peab
täiendama olemasolevat regulatsiooni viisil, mis ei kattu teiste õigusaktidega.
Vastasel juhul tekitab see õigusselgusetust. Samuti jääb arusaamatuks, miks
sideteenused üldistest reeglitest niivõrd palju rangemaid nõudeid vajavad.
Näitena toome siinkohal välja e-privaatsuse määruse artikli 4a lõike 3, mille kohaselt
peavad teenuse osutajad perioodiliselt tuletama lõppkasutajatele meelde, et nad
saavad oma nõusolekut tagasi võtta. Sellist nõuet GDPR-is ei ole ning ITL-i
hinnangul ei ole põhjendatud ka sellise nõude lisamine e-privaatsuse määrusesse.
Oleme seisukohal, et nõusolekuid puudutav on GDPR-is piisava põhjalikkusega
reguleeritud, mistõttu puudub vajadus täiendava regulatsiooni järele e-privaatsuse
määruses.
3. Eelnõu jõustumisaeg
Eelnõu jõustumisaja puudumine tekitab ettevõtetes ebakindlust. Samas ei soovi ITL,
et e-privaatsuse määruse menetlemisega kiirustatakse. Pigem on oluline, et kõik
määruse kitsaskohad saaksid likvideeritud ning lõpptulemusena valmiks õigusakt,
mis kehtestab selged ja üheselt mõistetavad reeglid, mis on kooskõlas EL-i muude
õigusaktidega (s.h uue elektroonilise side koodeksiga).
Kuna käesoleva aasta 25. mail hakatakse kohaldama GDPR-i, peame mõistlikuks, et
enne järgmise valdkonda reguleeriva õigusakti vastuvõtmist oodatakse GDPR-i
rakenduspraktikat. Kasutajate sideandmete konfidentsiaalsus on kaitstud hetkel
kehtiva e-privaatsuse direktiiviga 2002/58/EÜ, mistõttu ei tasu uue regulatsiooniga
kiirustada olukorras, kus GDPR nagunii muudab andmekaitse valdkonda väga
oluliselt ning ettevõtjad asuvad kohaldama uus reegleid. Ühtlasi on ju selge, et 25.
maiks e-privaatsuse määrus valmis ei saa. Kiirustamise asemel tasuks uue e-
privaatsuse regulatsiooni ettevalmistamisel lähtuda sellest, millised kitsaskohad
GDPR-i rakendamise valguses selles valdkonnas välja tulevad ning täiendavat
reguleerimist ka päriselt vajavad.
ITL peab vajalikuks kehtestada eelnõu vastuvõtmise järgselt mõistlik ülevõtmise
tähtaeg, mis võiks olla näiteks 2 aastat.
4. Rakendusaktid
ITL on seisukohal, et Euroopa Komisjonil ei peaks olema õigust anda selle määruse
alusel delegeeritud õigusakte, sest see annab Komisjonile täisvõimu määrusega
kehtestatud regulatsiooni täiendamiseks ja muutmiseks ning toob kaasa ebakindluse
3
ettevõtjate jaoks. Näitena tuleks sel põhjusel välja jätta e-privaatsuse määruse
artikkel 8 lg 4.
Kui e-privaatsuse määruses jäetakse siiski alles rakendusaktide volitusnormid, siis
rõhutame, et kõik sellised rakendusaktid peavad olema valmis vähemalt 9 kuud enne
määruse kohaldamise tähtaega.
5. Mõisted
Mõistete osas on ITL-i jaoks endiselt ebaselge, miks eristatakse e-privaatsuse
määruse artikli 4 lõike 3 punktides (b) ja (e) elektroonilise side sisu ja elektroonilist
sõnumit, kui need on defineeritud väga sarnaselt. Kui mingil põhjusel on vaja kaht
erinevat mõistet, siis peab ka üheselt selgelt välja tulema nende erinevus. Lisaks
jääb meile punkti (e) puhul arusaamatuks, miks see on seotud sidevõrguga, kui
võrgust olulisem on teenus.
6. Masinatevaheline suhtlus (M2M)
E-privaatsuse määrusesse on lisandunud artikkel 5 lg 2, mis lisab masinatevahelise
suhtluse senisest selgemalt eelnõu skoopi. Samas on sellega seonduv meie jaoks
sisuliselt siiski ebaselge. ITL-i liikmed ei oska hetkel hinnata, mida see praktikas
kaasa toob. Näiteks on juba praegu selge, et anonümiseeritud andmeid saab tagasi
pöörata, mistõttu on õigusakti koostades äärmiselt oluline arvesse võtta tehnoloogia
arengut ja võimalusi.
ITL palub MKM-il tuua näiteid, millisele masinatevahelisele suhtlusele e-privaatsuse
määrus rakenduma hakkaks. Kas mingi osa sellest välistatakse?
7. Avalikud WiFi punktid
Avalikke WiFi punkte (e-privaatsuse määruse põhjenduspunkt 13) puudutav on
eelnõus natuke täpsustatud, aga määrus rakendub neile ikka, kui tegu on teenuse
pakkumisega eeldefineerimata grupile. Selliseid avalikke WiFi punkte pakkuvaid
ettevõtjad on väga palju, mistõttu on tegu olulise praktilise küsimusega. ITL-i
hinnangul jääb määruse praegusel kujul vastuvõtmisel tulemusena neid võrke
kindlasti vähemaks, sest teenuse pakkumisega seotud kohustused hirmutavad
ettevõtjaid. See on aga vastuolus EL-i üldise eesmärgiga selliste võrkude pakkumist
igati toetada (nt WiFI 4EU algatus).
Lisaks peame vajalikuks, et veelgi täpsemalt sätestatakse, milliste võrkude suhtes
regulatsioon kohaldub ja milliste suhtes mitte. Näiteks ettevõtete sisevõrgud on küll
piiratud alal, aga isikute ring ei ole samas kindlaks määratud.
8. Nõusolek ja andmete töötlemise alused
Nõusolekuga seoses on tekitatud e-privaatsuse määruse artikkel 4a lõikega 3
võimalus, et kasutaja ei nõua meeldetuletusi selle kohta, et tal on õigus oma
nõusolek tagasi võtta. ITL avaldab siinkohal taas arvamust, et nõusolekutega
seonduv peab olema GDPR-iga kooskõlas, sest erisused nende kahe õigusakti
vahel pole põhjendatud. Seega ITL küll tervitab seda, et eelnõu uues versioonis on
nõusolekuid puudutav veidi leebemaks kirjutatud, aga olemuslikult on tegu endiselt
ülereguleerimisega.
4
ITL tervitab e-privaatsuse määruse artiklis 6 tehtud muudatusi. Näiteks peame
positiivseks, et juurde on lisatud uue alusena lepingu täitmine. Samas on meie
hinnangul kindlasti vajalik sätestada veel rohkem erandeid teatud kasutuslugude
puhul mitte rakendada nõusolekut. Näitena peaksid kindlasti olema võimaldatud
lapspornot tuvastavate algoritmide kasutamine.
Ühtlasi toetame seda, et ka e-privaatsus võimaldaks andmete töötlemist ilma
kasutaja nõusolekuta, kui on olemas õigustatud huvi (analoogne alus on olemas
GDPR-i artikkel 6 lõige 1 punktis f). Kui sideandmete töötlemine ei ole võimalik
sideettevõtja õigustatud huvi alusel, siis sideettevõtjate võimalused kasutada
andmeid näiteks teenuste üldise hea kvaliteedi tagamiseks ja teenuste arendamiseks
ärilistes huvides ning muudel juhtudel GDPR-iga üldiselt tunnustatud õigustatud
huvides (sh näiteks võlgnevuse sissenõudmine) ei ole tagatud.
Juhime veel tähelepanu, et e-privaatsuse määruse artikkel 6 lg 2 punktiga 3 on antud
alus metaandmete töötlemiseks teadustöös ja statistilistel eesmärkidel, mis justkui
võimaldaks innovatsiooni ja andmeanalüütikat. Samas on see seotud GDPR-is
olevate tingimustega, mistõttu on praktikas seda raske rakendada. Seega on see
erand meie hinnangul liiga kitsas.
Käesolevas punktis käsitletud teema raames sooviksime MKM-iga arutleda ka
juriidilisi isikud puudutavate küsimuste üle. Näiteks kuidas e-privaatsuse määruse
rakendamist juriidilisest isikust lõppkasutajate puhul praktikas ette kujutate? Kuidas
toimuks nendelt nõusoleku küsimine?
9. Sideandmete säilitamine ja kustutamine
ITL-i kuuluvate sideettevõtjate hinnangul on väga oluline, et arve vaidlustamisega
seotu jääks võimalikuks. Hetkel tundub, et e-privaatsuse määrus selles küsimuses
probleeme ei too. Oluline on aga tagada, et selle määruse vastuvõtmise järgselt
elektroonilise side seadus sellega kooskõlas oleks.
10. Terminaliseadmed
Terminaliseadmeid puudutav on ITL-i liikmete hinnangul endiselt ebaselge. Kuigi
artiklisse 8 on lisatud täiendavad aluseid andmete töötlemiseks (nt turvauuendused
ja hädaabikõne võimaldamine), on selle artikli kohaldamisalast raske aru saada.
Seetõttu on ka raske sellele hinnangut anda.
Muuhulgas on võrdlemisi segane artikkel 8 lg 2a, mis sätestab, et andmete
kogumisel kliendi nõusolekul ja statistilistel eesmärkidel on vajalik kliendi teavitus.
Miks see vajalik on ja milline see teavitus olema peab? Tegemist on taas küsimusega,
kus võiks olla sama loogika GDPR-iga.
11. Küpsised
Nn küpsiseid puudutav regulatsioon on endiselt ebaselge. Muuhulgas ka seetõttu, et
see on mitmes artiklis laiali, nt art 10, pp 22-24. Tsentraalselt lahendamine ei ole
iseenesest halb idee, aga ettevõtetel on väga palju ajaloolist pagasit (varasemaid
nõusolekuid jne), mistõttu saab praktikas olema selle lahendamine raske ülesanne.
5
Seega põhimõte tundub ITL-i liikmetele arusaadav, aga küsitav on, kuidas seda
täpselt ellu rakendada.
Ohukohana näeme aga endiselt seda, et kui kasutajatelt liiga palju ja liiga tihti
nõusolekuid küsida, hakkavad nad pimesi küsimusse süvenemata neid nõusolekuid
andma. See on aga vastuolus seadusandja eesmärgiga. Siinkohal leiame, et täiesti
õigustatud on küsida, kas küpsistega seonduvat on üldse vajalik sellisel kujul
reguleerida.
12. Sideandmetega seotud päringud
E-privaatsuse määruse artikkel 11 on seotud ka Eesti uue isikuandmete kaitse
seaduse (IKS) eelnõuga ja julgeolekuasutuste direktiivi ülevõtmisega. Oleme
jätkuvalt seisukohal, et see artikkel ei ole siseriikliku õigusega kooskõlas. Vastava
valdkonna reguleerimisel tuleb alustada sellest, mida riigiasutused teevad ja mis
moel. Alustada sideoperaatorite kontrollimisest on arusaamatu ja põhjendamata.
Ametkondi ei saa kontrollida sideoperaatorid. Riik peaks selle teema kõigepealt
enda sees korda tegema. Ettevõtja huvides ei ole nende andmete väljastamine. See
peab olema siseriikliku regulatsiooni objekt. Seega soovitab ITL alustada sealt, kus
probleemi on võimalik efektiivselt lahendada.
Lisaks juhime tähelepanu, et artikkel 11 lõikes 2 nimetatud sisemised protseduurid,
kuidas vastata päringutele, on hoopis GDPR-i teema. Siinkohal ei ole vaja teistsugust
protseduuri.
13. Numbrinäit, numbriinfokataloogid ja sissetulevate kõnede blokeerimine
Numbrinäitu ja numbriinfokatalooge puudutavad sätted (art 12 ja 15) on küll e-
privaatsuse määruses kosmeetiliselt parandatud, aga ITL jääb oma seisukoha
juurde, et neid teemasid ei tule reguleerida määruse tasandil. Näiteks artiklis 12
sisalduv on tehnoloogiliselt aegunud.
Sissetulevate kõnede blokeerimine (art 14) on samuti sõnastuslikult kohendatud, aga
tuleks jätta eelnõust välja. Lisaks on sättesse lisatud hinnanguline kriteerium - kõned
peavad olema ebameeldivad või pahatahtlikud. Juhime tähelepanu, et seda saab
hinnata teenuse kasutaja ise, aga mitte sideettevõtja.
Siinkohal tõusetub küsimus, miks käsitleb sellise tasandi õigusakt küsimusi, millel ei
ole olulist mõju ei kasutajatele ega ka teenuse pakkujatele. Just nende sätete
väljajätmisega oleks võimalik vähendada e-privaatsuse määruse mahtu ning see
õigusakt saaks lihtsam ja selgem.
14. Elektrooniline otseturundus
Elektroonilise otseturunduse mõistet on e-privaatsuse määruses tunduvalt
laiendatud, vt pp-d 8 ja 32 ning artikkel 4 p (f). ITL-i liikmed ei saa sellega nõustuda.
Regulatsiooni alla lähevad nüüd lisaks ka kõik elektroonilised kanalid, mille kaudu on
võimalik kindlale isikule reklaami suunata ehk siis näiteks sideteenuse pakkujate
iseteenindused, Facebooki feed jne.
6
Oleme seisukohal, et äriettevõtetele kuuluvatel lehtedel otseturunduse tegemine ei
ole selline isiku õigustesse sekkumine ega puuduta isikute õigusi sedavõrd, et seda
tuleks antud viisil reguleerida.
15. Sanktsioonid
ITL on endiselt seisukohal, et paralleelseid sanktsioone GDPR-iga ei ole vajadust
kehtestada. Samuti on meie hinnangul need rahatrahvid põhjendamatult kõrged.
Leiame, et Eesti võiks seista määruse menetlemisel selle eest, et meil oleks võimalik
jätkata hetkel Eestis kehtivate väärteomenetluses rakendatavate trahvide
ülemmääradega. Seni kehtiv piirmäär ehk 400 000 eurot on täiesti piisav rahatrahv
ka e-privaatsuse määruse rikkumiste korral järgmistel põhjustel:
i. sellises määras karistus on tõhus, proportsionaalne ja heidutav, sest Eestis on
ka ettevõtted Euroopa mõistes väiksed või väga väiksed;
ii. hetkel kehtib Eestis isikuandmete kaitse reeglite rikkumise eest maksimaalse
karistusena 32 000 eurot. Karistuse suurendamine 400 000-ni on piisavalt tõsine
tagajärg. Karistuse suurendamine 20 000 000 euroni või 4%-ni käibest oleks liiga
järsk ning põhjendamatu tõus.
iii. E-privaatsuse määrusest madalamad trahvimäärad näitaksid, et Eestis
soodustatakse ettevõtlust, mitte ei hirmutata ettevõtteid hiigeltrahvidega.
Loodame, et leiate võimaluse arvestada ITL-i ülaltoodud seisukohti e-privaatsuse
määruse ettepanekule Eesti riigi positsiooni kujundamisel. Oleme valmis ülaltoodud
positsioone selgitama 13. veebruaril MKM-is toimuval kohtumisel.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Jüri Jõema
Tegevjuht
Koopia: Justiitsministeerium
Keilin Tammepärg, 6177 145,
[email protected]
Saatja: Heleri Vahemäe <
[email protected]>
Saadetud: 30.11.2020 15:43
Adressaat: MKM info <
[email protected]>; Elena Reilent <
[email protected]>
Koopia: Keilin Tammepärg <
[email protected]>
Teema: Arvamus e-privaatsuse määruse ettepaneku kohta
Tere
Edastame Teile Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu
30.11.2020 kirja nr 5.1-1/122 „Arvamus e-privaatsuse määruse ettepaneku
kohta.
Lugupidamisega
Heleri Vahemäe
Juhiabi
Eesti Infotehnoloogia ja
Telekommunikatsiooni Liit
Lõõtsa 2B
11415 Tallinn
Mob 5115521
Tel 6177 145