dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Kiri

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 30. november 2020
Viit
2-15/2020/7322-1
Registreeritud
30. november 2020
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
2/S Õigusalane teenindamine
Sari
2-15 Õigusloomealane kirjavahetus (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
2-15/2020
Vastutaja
Elena Reilent (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Side ja riigi infosüsteemide valdkond, Sideosakond)
Lahendamise tähtaeg
30. detsember 2020

Failid

  • 📎30.11.2020_5.1-1_122_MKM_JM_e-privaatsuse määrus.asice642 KB
  • 📎E-kiri.pdf68 KB

Sisu (failidest)

Sideosakond Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Suur-Ameerika 1 10122 TALLINN 30.11.2020 nr 5.1-1/122 Arvamus e-privaatsuse määruse ettepaneku kohta Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) on jälginud Euroopa Komisjoni algatust kaasajastada eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi 2002/58/EÜ (edaspidi: e-privaatsuse direktiiv) regulatsiooni ning analüüsinud Euroopa Komisjoni poolt koosatud e-privaatsuse määruse ettepaneku versioone, sealhulgas 4. novembril 2020 avaldatud eesistuja vaheteksti numbriga 9931/20. Saatsime teile oma seisukohad ja ettepanekud 02.02.2017. aastal kirjaga nr 5.1-1/10 ning 06.02.2018. aastal kirjaga nr 5.1-1/17, mis on lisatud käesolevale arvamusele. Lisaks oleme e-privaatsuse määruse ettepanekut Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Justiitsministeeriumi ametnikega korduvalt arutanud. Oleme varasemalt asunud seisukohale, et vaja ei ole e-privaatsuse teemalist sideettevõtetele suunatud õigusakti, mis käsitleb samu teemasid nagu andmekaitse üldmäärus EL 2016/679 (General Data Protection Regulation, edaspidi: GDPR). Oleme tõdenud, et e-privaatsuse direktiiv on vaja küll üle vaadata ning viia kooskõlla GDPR-iga, aga reguleerida tuleb seejuures vaid neid spetsiifilisi küsimusi, mida GDPR ei reguleeri. Samuti oleme varasemalt rõhutanud, et enne e- privaatsuse määruse kui järgmise andmekaitse valdkonda reguleeriva õigusakti vastuvõtmist tuleb oodata GDPR-i rakenduspraktikat ning lähtuda sellest, millised kitsaskohad GDPR-i rakendamise valguses elektroonilise side valdkonnas välja tulevad ning täiendavat reguleerimist ka päriselt vajavad. Tänaseks on GDPR olnud jõus juba ca 2,5 aastat ja tekkinud on arvestataval määral selle rakenduspraktikat, mis on kinnitanud ITL-i varasemate seisukohtade õigsust. Isikuandmete kaitse ja GDPR-i igapäevase rakendamisega on sideettevõtjate poolt kogu selle aja väga aktiivselt tegeletud vaatamata e- privaatsuse uue õigusakti puudumisele. ITL-i liikmeteks olevad sidevõtjad näevad oma praktikast, et GDPR-i kaudu on igati tagatud sarnaselt ja samaväärselt teistele 2 isikute gruppidele ka sideteenuste klientide õigused (muu hulgas selge ja igakülgne teave isikuandmete töötlemise kohta; ligipääs oma isikuandmetele; lahendused, mis võimaldavad juhtida oma isikuandmete töötlemist: õigus esitada vastuväiteid, anda nõusolek andmetöötluseks või sellest loobuda, õigus parandada andmeid või olla unustatud ning õigus andmete ülekandmisele). Seetõttu saab järeldada, et GDPR-is on kõik vajalikud kliendikaitse meetmed kirjas. Need on universaalsed, piisavad ja toimivad ning puudub vajadus täiendavate kohustuste ja piirangute järgi, mis tekitaksid GDPR-iga paralleelse, kattuva ja vastuolus oleva regulatsiooni ühte sektorisse. Me ei näe tänasel päeval ühtegi praktilist lahendamist vajavat probleemi, mis seisaks selle taga, et e-privaatsuse määrust pole vastu võetud. Näitena toome siinkohal nn küpsiseid puudutava. E-privaatsuse määruselt oodati 2,5 aastat tagasi internetis põhineva andmetöötluse laiemat õigusselgust, sealjuures eelkõige ka küpsiste osas. Arvestades seda, kui palju andmeid küpsised sisaldavad, saab neid pidada ka isikuandmeteks GDPR-i alusel. Küpsiseid puudutavad reegleid ei ole täiendavalt e-privaatsuse määrusega veel kehtestatud, kuid küpsised tehnoloogiana arenevad pidevalt, mis tähendab, et praeguse küpsisepoliitika säilitamine on pidev ja arenev töö. GDPR-ist tuleneva riskipõhise toimimise tulemusena on juba praegu küpsised kliendi identifikaatorina selgelt osaks ettevõtete andmekaitsest. Nii saab turunduslike tegevustega siduda üksnes isiku, kes on andnud veebis liikudes selleks eelneva nõusoleku - kui klient ei soovi e-kanalis liikudes toodete pakkumisi, siis nõusolekust keeldumisel seda ei rakendata, sama põhimõte kehtib ka väljaspool e-kanaleid. Arvestades, millised on metaandmete töötlemise protsessid, kulu ning arendusaeg, on ettevõtte enda huvides määrata isikuandmeid puudutavale töötlemisele võimalikult ranged andmekaitsereeglid, seda ka seetõttu, et see oleks tulevikku vaatav protsess. E-privaatsuse määrus peaks toetama proportsionaalse ja vastutustundlikku andmekasutust ettevõtetes, mitte takistama andmepõhist innovatsiooni ja Euroopa andmemajanduse arengut. E-privaatsuse määruse ettepaneku praeguse vaheteksti kõige olulisemaks kitsaskohaks peame seda, et ettepanek ei sisalda õigustatud huvi alusel töötlemist ja see ei ole GDPR-iga kooskõlas. Näeme, et e-privaatsuse määrusesse proovitakse kirjutada üksikuid kitsaid andmete töötlemise aluseid, aga üldiste aluste puudumine paneb piirid ette igasugusele innovatsioonile, näiteks ärianalüütika kasutamisele. Sellise lähenemise põhjendus jääb seejuures arusaamatuks, sest GDPR kui horisontaalne õigusakt lubab õigustatud huvi alusel isikuandmete töötlemist luues tasakaalu eraelu kaitse ja üldist huvi toetava innovatsiooni vahel. Antud juhul kavandatakse ühele sektori innovatsioonile kunstliku õigusliku takistuse seadmist samal ajal, kui teised sektorid saavad GDPR-iga lubatud õigustatud huvi alusel oma teenuseid edasi arendada. Selline ebavõrdne kohtlemine ei ole põhjendatud ega aktsepteeritav. Leiame, et siseriiklikud andmekaitse asutused saavad siinkohal ettevõtetele abiks olla ning üha detailsemaid juhiseid koostada. Hetkeks olemasolev rakenduspraktika annab selleks hea aluse. Arvestades telekommunikatsioonisektori kiiret arengut, annab andmekaitseasutuste juhistest lähtumine sideettevõtjatele ka 3 palju paindlikuma ja tulevikukindlama ettevõtluskeskkonna, võrrelduna e-privaatsuse määruse jäiga regulatsiooniga, kuhu mistahes tehnoloogia arengut arvestavate muudatuste või täienduste sisseviimine oleks ettenähtuvalt keerukas ja aastaid aega võttev protsess. Teisalt kui e-privaatsuse määruse teksti muudetaks abstraktsemaks, liiguks see veelgi enam GDPR-i reguleerimisalale ja tekitaks normide vahel asjatuid katvusi ja normide vahelist konkurentsi, mis teistpidiselt mõjuks turvalise ettevõtluskeskkonna kontekstis negatiivselt. Kokkuvõtteks rõhutame, et ITL-i kui sideteenuste valdkonnas ekspertteadmisi omava erialaliidu hinnangul puudub vajadus e-privaatsuse määruse järele sellisel kujul nagu praegu Euroopa Komisjon on ettepaneku teinud. Kui leitakse, et on vaja reguleerida küsimusi, mida GDPR ei reguleeri, ja hakatakse arutama konkreetsemat ettepanekut, siis oleme valmis seda analüüsima ja oma tagasiside andma. Seni, kuni laual on ettepanek, mille sisu konkureerib GDPR-iga ja tekitab seejuures ebaselgust, oleme seisukohal, et seda pole vaja. Selline õigusakt ei aita kuidagi kaasa sideteenuste turu arengule, vaid hoopis pidurdab seda välistades näiteks ärianalüütika tegemise. E-privaatsuse määruse ettepaneku tekst loob side metaandmete töötlemiseks väga piirava raamistiku, mis ei ole tulevikukindel ega kooskõlas GDPR-iga. Loodame, et peate võimalikuks ITL-i seisukohti arvestada. Oleme valmis vajadusel oma seisukohti täiendavalt selgitama ja soovime jätkuvalt olla kaasatud e-privaatsuse määruse edaspidises menetluses. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Jüri Jõema Tegevjuht Lisad: 1. ITL-i kiri 02.02.2017 nr 5.1-1/10 2. ITL-i kiri 06.02.2018. nr 5.1-1/17 Koopia: Justiitsministeerium Keilin Tammepärg, [email protected] Sideosakond Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Teie 17.01.2017 Harju 11 15072 TALLINN Meie 02.02.2017 nr 5.1-1/10 Arvamus Euroopa Komisjoni poolt 10.01.2017. avaldatud e-privaatsuse määruse ettepaneku kohta Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (edaspidi: ITL) analüüsis Euroopa Komisjoni (edaspidi: EK) poolt 10.01.2017. avalikustatud ettepanekut nr COM(2017) 10 final võtta vastu eraelu puutumatust ning elektroonilist sidet käsitlev määrus (edaspidi: e- privaatsuse määrus). Käesolevaga esitab ITL oma arvamuse e-privaatsuse määruse ettepaneku kohta. Alustuseks toome välja oma üldisemad seisukohad ning seejärel esitame oma kommentaarid, ettepanekud ja küsimused e-privaatsuse määruse konkreetsete põhjenduspunktide ja artiklite kohta. 1. Kooskõla andmekaitse üldmäärusega ja e-privaatsuse määruse maht ITL nõustub, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (edaspidi: e-privaatsuse direktiiv) on vaja üle vaadata ning viia kooskõlla Euroopa uue andmekaitse üldmäärusega (General Data Protection Regulation, edaspidi: GDPR). ITL-i hinnangul tuleks seda tehes lähtuda järgmisest: 1) E-privaatsuse määrusega tuleks reguleerida vaid neid spetsiifilisi küsimusi, mida GDPR ei reguleeri. Küsimustes, mida GDPR reguleerib, ei ole vaja kehtestada elektroonilise side sektoris teistest sektoritest rangemat regulatsiooni. See põhjustaks vaid erinevaid tõlgendusi ja õiguslikku ebaselgust, mille tagajärjeks on nii e-privaatsuse määruse kui ka GDPR-i väga erinev rakendamine Euroopa Liidu riikides. See on aga vastuolus digitaalse ühtse turu strateegia suurema eesmärgiga, milleks on õigusaktide harmoniseerimine ja praktikate ühtlustamine. 2) E-privaatsuse direktiivi üle vaatama hakates räägiti sellest, et sellest direktiivist jäetakse välja kõik, mis on GDPR-iga kaetud, mis tähendab, et alles jääb umbes kolm artiklit. Hetkel on EK välja pakkunud e-privaatsuse määruse ettepaneku, mis kordab GDPR-i ning kohati ka laiendab seda. Lisaks on ette nähtud mitu alamakti ning juhised, mille regulatsiooni ulatus on ebaselge ja mis suurendavad regulatsiooni mahtu veelgi. Sellest tulenevalt oleme seisukohal, et e-privaatsuse määruse regulatsiooni mahtu tuleb vähendada. Ettepaneku eesmärgina märgib EK tarbijate kõrgetasemelise kaitsega samaväärsena innovatsioonivõimalusi ettevõtjatele. Ülereguleerimise ning GDPR-i sätete täiendamisega pole võimalik viimati mainitud eesmärki saavutada. E-privaatsuse uus regulatsioon peaks olema lihtsam nii teenuse kasutajatele kui ka pakkujatele. 2 Kindlasti tuleb üle vaadata ka kavandavate alamaktide maht ning võtta alamaktid vastu vaid küsimustes, kus regulatsioon on hädavajalik, aga küsimust ei ole võimalik reguleerida määruses endas. 2. Regulatsiooni laiendamine uutele teenustele Üldise kommentaarina märgime veel, et ITL toetab e-privaatsuse määruse laiendamist uutele teenustele nn over the top ehk OTT-teenustele (nt Viber, WhatsApp, Facebook Messenger), mis oma olemuse ja kasutajate seisukohast võetuna on nn klassikaliste sideteenuste samaväärsed alternatiivid. Oleme seisukohal, et kõik teenusepakkujad, kes tegutsevad samas sektoris ja pakuvad samalaadseid sõnumside jms teenuseid, mille kasutamisel tekib kaitset vajavaid isikute eraelulisi isikuandmeid, peavad olema e- privaatsuse määrusega ühtemoodi reguleeritud. Leiame samas, et ühesuguse regulatsiooni rakendamine ei tohi kaasa tuua seda, et OTT teenuseid ja teisi nn uue põlvkonna teenuseid asutakse reguleerima samavõrd rangelt ja liigselt, kui täna reguleeritakse elektroonilise side teenuseid. Selle asemel on vaja hoopis vähendada e-privaatsuse regulatsiooni mahtu viisil, mis võimaldab rakendada samu reegleid ka OTT teenuste suhtes. Lähtuma peab põhimõttest, et innovatsiooni ei tohi takistada ja lämmatada liiga keerulise ning mahuka regulatsiooniga. 3. Määruse jõustumine Peamine probleem on ITL-i hinnangul e-privaatsuse määruse jõustumise tähtaeg. Nimelt on see planeeritud jõustuma koos GDPR-iga ehk 25.05.2018. See aga tähendab, et eelnõu vastuvõtmise ja selle kohaldamise kohustuse vahele jääb tõenäoliselt liiga vähe aega. Kuna e-privaatsuse määrusega kaasnevad ka rakendusaktid ja juhised, siis on väga keeruline (kui mitte öelda võimatu) seda mõni kuu peale vastuvõtmist rakendama hakata. Samas jäeti näiteks GDPR-i jõustumiseks [rakendamiseks] kaks aastat. Näitena toome siinkohal sissetulevate kõnede blokeerimise võimaldamise kohustuse (e- privaatsuse määruse artikkel 14), mille täitmiseks on vajalik arendada uus tarkvaraline rakendus. Samamoodi on ettevõtjatel vaja aega, et siduda oma teenustega 6-kuuliste intervallidega korduvad nõusolekuid puudutavad meeldetuletused (e-privaatsuse määruse artikkel 9 lg 3). ITL on seisukohal, et e-privaatsuse määrus saab jõustuda mitte varem kui vähemalt üks aasta pärast peale selle lõplikku vastuvõtmist. Määruse rakendusaktid ja selle kohta antavad juhised peaksid olema valmis vähemalt 9 kuud enne määruse lõplikku jõustumist. Kui seda ei suudeta tagada, siis tuleks jõustumisaega edasi lükata või võtta e-privaatsuse määrusest kohustusi vähemaks. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et e-privaatsuse määruse praktilise rakendamise küsimused on jäetud läbimõtlemata ja vajalike rakendussätetega piisavalt katmata. 4. Masinatevaheline suhtlus ja asjade internet E-privaatsuse määruse põhjenduspunkti 12 kohaselt laieneb määrus ka masinatevahelisele (M2M) suhtlusele, mis tähendab, et ka asjade internetile (ingl k internet of things ehk IoT). Meie hinnangul peaks sellesse väga ettevaatlikult suhtuma, sest hetkel on tegemist veel suures osas tundmatu valdkonnaga. Liiga varajane regulatiivne sekkumine ohustab selliste uute teenuste arendamist ning kasutuselevõtmist. 3 Juhime tähelepanu, et andmepõhise majanduse teema on hetkel Euroopa Liidus arutelu all. 10.01.2017 avalikustas Euroopa Komisjon teatise nr COM(2017) 9 final Euroopa andmepõhise majanduse kohta ning ühtlasi avati selle teemaline avalik konsultatsioon. 1 Selle käigus arutatakse järgmisi küsimusi: kes on andmete omanik, andmetele juurdepääs, andmetega seotud vastutus, andmete vaba liikumine jms. Kõik need küsimsued on seega hetkel ebaselged, mis tähendab, et e-privaatsuse määrus hakkaks ettepaneku kohaselt kaitsma protsesse, mis on tegelikult veel välja töötamata. ITL teeb ettepaneku M2M puudutav e-privaatsuse määruse käsitlusalast välja jätta või M2Mi osas lisada määrusesse sisse erand ehk vähendada oluliselt sellele kohalduva regulatsiooni mahtu. Need isikuandmed, mis vajavad kaitset, peaks olema kaitstud üldise metaandmete regulatsiooni alusel. See tähendab, et kui masinate vahel liigub metaandmeid, mis on seotud konkreetsete isikutega, siis nende osas rakendatakse e- privaatsuse määrust. Kõikide muude võimalike andmete osas, mis masinate vahel liiguvad ning mida ei sa pidada isikuga seotud metaandmeteks, ei tohiks e-privaatsuse määrust rakendada. 5. Avalikud WiFi punktid E-privaatsuse määruse pp 13 kohaselt rakendub määruses sätestatu ka avalikele internetipunktidele. Leiame, et sellise vastutuse täies ulatuses rakendamine teenuse osutajatele, kelle põhiteenus ei ole internetiühenduse pakkumine, võtab neilt motivatsiooni oma klientidele sellist lisavõimalust pakkuda. Oleme seisukohal, et avalike WiFi punktide pakkujatel peaks olema kohustus informeerida oma kliente oma võrgu privaatsustasemest, aga ei ole mõistlik eeldada, et selliste võrkude privaatsustase on võrreldav elektroonilise sideteenuse osutajate poolt sideteenuse kasutajatele pakutavaga. Kui e-privaatsuse määrusega oleks tagatud eeltoodud info andmine lõppkasutajatele, oleks neil võimalus ise teadlikult otsustada, kas nad soovivad sellistel tingimustel avalikku internetiteenust kasutada või mitte. 6. Nn küpsised (Cookies) E-privaatsuse määrusest jääb ebaselgeks, kelle vastutus on nn küpsiste nõusolekutega seonduv. Näiteks kas kasutajate nõusolekud võtab vaid veebilehitseja arendaja või millal on veebilehe omanikul õigus nõusolekut uuesti küsida. Samuti soovime selgust küsimuses, kas juhul, kui kasutaja küpsiste kasutamise keelab, ei pea talle võimaldama juurdepääsu veebilehele või peab ta suunama siis alternatiivsele, piiratud võimalustega veebilehele. Peame positiivseks seda, et e-privaatsuse määruse ettepanekus rõhutatakse, et teenuse kasutajate „üleujutamine“ erinevate nõusolekute küsimistega pole aktsepteeritav. Ka ITL on seisukohal, et regulatsioon peab olema lihtsam nii teenuse kasutajatele kui ka pakkujatele. 7. Sideandmete säilitamine ja kustutamine E-privaatsuse määruse artikkel 7(3) on ebaselge ning läbimõtlemata. Andmete säilitamise tähtajad on hetkel erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides erinevad ning määrusega üritatakse neid lühendada. Samas Eestis tooks selles artiklis sätestatu kindlasti kaasa praeguse elektroonilise side seadusest tuleneva sideandmete säilituskohustuse üheaastase tähtaja pikenemise kolmele aastale, mis on seadusest tulenev nõude aegumistähtaeg, mille jooksul on lõppkasutajal võimalik talle esitatud sideteenuste arvet vaidlustada. 1 Vt lähemalt: http://europa.eu/rapid/press-release_IP-17-5_en.htm?locale=en 4 Leiame, et selle tähtaja peab panema vähemalt siseriiklikult selgelt paika, sest vastasel juhul hakkavad erinevad sideettevõtjad seda sätet erinevalt rakendama ehk kehtestama erinevaid tähtaegu pretensioonide esitamise tähtaja kaudu ning tulemuseks on kasutajate jaoks väga ebaselge olukord. 8. Lõpp-kasutajate terminalseadmed E-privaatsuse määruse artikkel 8 on meie hinnangul e-privaatsuse määruse kõige ebaselgem koht. Selle paremaks tõlgendamiseks ja mõistmiseks tuleks sellele otsesemalt viidata preambula põhjenduspunktides. Praegu jääb täiesti ebaselgeks, milliste põhjenduspunktide kontekstis tuleks artiklit 8 tõlgendada. Teiseks on see artikkel üldiselt võttes liiga range, kuna kasutuseranditest on välja jäänud praeguse regulatsiooni alusel tunnustatud ja olulised alused. Näiteks tuleb kindlasti lisada teenuse osutaja õigus säilitada ja kasutada neid andmeid ka teenuse kvaliteedi tagamise eesmärgil. Oleks äärmiselt keeruline osutada jätkusuutlikult ja stabiilselt kvaliteetset teenust, kui see on seatud sõltuvusse konkreetse lõppkasutaja nõusoleku olemasolust. Samuti teeb klientidele pidev kohustuslikult küsitavate nõusolekutega tutvumine terminali kasutamise ebamugavaks, mis viib selleni, et kliendid ei jaksa enam iga üksiku nõusoleku sisusse süüvida ja kõik aktsepteerivad läbi lugemata kõiki küsimusi. See viib just lõppkasutajate „nõusolekute küsimisega üleujutamiseni“, mis ei ole regulatsiooni eesmärk ja mida on Euroopa Komisjon soovinud vältida. Samuti oleks vaja kiiremas korras artikkel 8 lõikes 4 nimetatud alamakte ning rakendussätteid kohaldamise tähtaja osas, sest ilma nendeta ei ole võimalik selles sättes sisalduvaid kohustusi õigeaegselt ja korrektselt täita. 9. Nõusolek Me ei pea õigeks e-privaatsuse määruse artiklis 9 sisalduvat kohustust, mille kohaselt peaks teenuse osutaja hakkama kõigile oma klientidele iga kuue kuu tagant meelde tuletama, et kliendil on õigus enda poolt antud nõusolekud tagasi võtta. Sellise kohustuse täitmine tähendaks väga suurt koormust nii sideettevõtjatele kui ka lõppkasutajatele. See oleks klientide „üleujutamine“ tarbetu asjaajamisega. Pealegi pole see absoluutselt vajalik, sest teenuse kasutajad saavad ju nagunii näiteks pakkumisi, mille all on alati toodud link, kus nad saavad oma nõusolekuid muuta. Seega ei ole vajalik kehtestada eraldi kohustust nõusolekust loobumist meelde tuletada. Siin on ette näha klientide pahameelt kes ei mõista, miks sideettevõtja neid tüütab ja miks nad kord juba antud nõusolekut uuesti andma peavad. Antud teema on näide ka sellest, kuidas e-privaatsuse määrusega tahetakse minna kaugemale GDPR-i regulatsioonist, kus sellist kohustust ei ole isegi mitte isikuandmete eriliikide suhtes kehtestatud. 10. Sideandmete säilitamisega seotud päringud E-privaatsuse määruse artikkel 11(2) kohaselt peavad elektroonilise side teenuse osutajad kehtestama sisemised protseduurid, et vastata lõppkasutajate sideandmete juurdepääsuga seotud päringutele. Eestis hoiavad jälitusasutused ise nende andmetega seotud päringute infot. Samuti on Eestis paljudel juhtudel jälitusasutustele avatud elektroonilised otsekanalid nendele andmetele juurdepääsuks, mille mõte ongi selles, et sideettevõtja ise ei näe ega tohigi näha neid päringuid ja andmeid. Seega peaks e- privaatsuse määruse artikkel 11(2) sisalduv jääma kindlasti siseriikliku regulatsiooni objektiks. 5 Juhime veel tähelepanu sellele, et nimetatud artiklis sisalduva kohustuse mittetäitmine peab e-privaatsuse määruse artikli 24 kohaselt kaasa tooma ka karistuse, mis on efektiivne, proportsionaalne ja hoiatav, samal ajal kui Eestis ei ole selle sisu aktuaalne. Sideandmete säilitamisega seoses peame äärmiselt oluliseks, et kehtestatakse üheselt mõistetav ja ammendav loetelu andmetest, mida sideettevõtjad peavad säilitama ning nende andmete säilitamise tähtaegadest. Kindlasti tuleb vastutus kehtestada neile ametiisikutele, kes küsivad juurdepääsu sideandmetele. Sideettevõtjaid ei tohi panna järele valvama, kas konkreetsel ametiisikul on õigus küsitavatele andmete juurdepääs saada või mitte kuna selleks puudub neil pädevus. Kindlasti pooldame, et sideandmete säilitamise ja nendele andmete juurdepääsu tingimused määravad liikmesriigid ise. 11. Numbrinäidu edastamine ja piiramine ning numbriinfokataloogid Oleme seisukohal, et e-privaatsuse määruse artiklid 12-13 ja 15 tuleks määrusest välja jätta, kuna nende teemade reguleerimiseks õigusaktiga ei ole enam vajadust. Sideteenuste turul ei ole numbrinäidu edastamise ja piiramise ning numbriinfokataloogidega probleeme, mis vajaksid Euroopa Liidu määruse tasemel reguleerimist. Lisaks juhime tähelepanu, et elektroonilise side seaduse § 108 kohaselt on numbrinäidu kuvamise kohustused tingimusel, et see on tehniliselt võimalik. Hetkel e-privaatsuse määruse eelnõu sellist lisaklauslit ei sisalda, kuigi peaks. Vastavaid artikleid lugedes tekkis meil ka küsimus, kas need kohustused kehtiksid ka juhul, kui kõne vastuvõtjal on number, aga kõne algatajal ei ole (nt OTT sõnumside teenuse kasutajal ei pruugi olla numbrit). E-privaatsuse määruse põhjenduspunktis 31 pakutakse välja selgelt liiga keeruline ja koormav regulatsioon numbriinfokataloogide jaoks. Tänapäeval otsivad enamik inimesi esimesena infot Google’ist, kellele ei ole ette kirjutatud, kuidas ja mis alustel ta infot kuvama peab. Juhul, kui tõepoolest peaks kehtestatama numbriinfo teenusepakkujatele niivõrd karmid ja üksikasjalikud kohustused (s.t iga sideteenuse kasutaja õigus ise otsustada, mis andmeid täpselt ja kuidas avaldada tohib) võib olla päris kindel, et Eesti teenuse osutajad lõpetavad sellise teenuse osutamise ära. Kui numbriinfo teenuste teemat tingimata reguleerida tahetakse, siis peab jääma samasugune regulatsioon nagu täna ehk kasutaja võimalus üldiselt öelda, kas ta on oma numbri avalikustamisega nõus või ei ole. Mingisuguseid keerulisemaid skeeme ja tehnilisi lahendusi vähemalt Eesti tingimustes arendama ei hakataks, kuna nende väljatöötamine oleks selle äri mahtusid arvestades majanduslikult ebamõistlik. Kui suudetakse põhjendada, et numbrinäidu ja numbriinfo kataloogide regulatsioon on siiski jätkuvalt vajalik, võiks need jätta siseriiklikult reguleeritavaks. Kui peetakse vajalikuks siiski ühtset regulatsiooni EL-i tasandil, siis oleks õigem neid küsimusi reguleerida uues sidekoodeksis (Euroopa Komisjoni ettepanek nr COM(2016) 590 final, 14.09.2016), kuna tegemist ei ole isikuandmete kaitse teemaga, vaid pigem tehniliste ja tarbijakaitseliste küsimustega. Eeltoodu ei puuduta hädaolukorras numbri näitamisega seonduvat ehk e-privaatsuse määruse artikli 13 lõiget 1, mille regulatsioon on muidugi vajalik. 12. Sissetulevate kõnede blokeerimine Me ei poolda ka e-privaatsuse määruse artikliga 14 kehtestatavat sissetulevate kõnede tasuta blokeerimise kohustust sideettevõtjatele, sest selliseks kohustuslikuks teenuseks puudub vajadus. 6 Leiame, et tegemist ei ole nii kaaluka küsimusega andmekaitseõiguses, et sideettevõtjad peaksid sellega eraldi tegelema. Praktikas ei pruugi tänapäeval numbrinäit väljendada seda, kust helistatakse, sest erinevate riikide hinnaeristustest tulenevalt muudetakse täiesti massiliselt numbreid. E-privaatsuse määruse põhjenduspunkti 29 kohaselt on olemas sissetulevate kõnede blokeerimist võimaldav tehnoloogia sideettevõtjatele. Juhime tähelepanu sellele, et tegelikult on turul olemas hoopis piisavalt rakendusi (aplikatsioone), mille klient saab endale alla laadida ning mis võimaldavad teatud kõnesid blokeerida nagu näiteks Truecaller, Whoscall ja CIA. Ei ole mõistlik kohustada sideettevõtjaid tegema kallist süsteemiarendust ning pakkuda selle tulemusel klientidele tasuta teenust, mida kasutaks ilmselt väga vähe kliente. Tegemist on küsimusega, mille turg on juba lahendanud. 13. Turvariskidest teavitamine E-privaatsuse määruse artikli 17 kohaselt teavituste saatmine on iseenesest sobiv aga meid teeb murelikuks lisatud täiendus, mille kohaselt peab teade sisaldama ka hinnangut potentsiaalsete kulude kohta. Juhime tähelepanu, et see teade tuleb ju klientidele saata võimalikult kiiresti ning potentsiaalsete kulude hindamine olukorras, kus turvariski täpsem sisu ja ulatus ei pruugi olla lõpuni selged, kulutab tarbetult aega ning ka kuluhinnang ise saaks olema ettenähtavalt väga oletuslik, ebatäpne ja sellisena kliente pigem segadusse ajav. Seetõttu on meie ettepanek jätta artikli 17 lõpust välja „including an indication of the lickely costs involved“.ˇ Lisaks tekkis meil küsimus seoses sellega, et kuigi e-privaatsuse määruse artikkel 17 räägib konkreetsest (ingl k particular) riskist teavitamisest, siis määruse põhjenduspunkti 37 esimese lause kohaselt oleks justkui tegemist kohustusega teavitada lõppkasutajaid ka üldistest turvalisuse tagamise meetoditest. Õigusakti põhjendavas osas ei saa kehtestada täiendavaid kohustusi, mida õigusakti põhiosas ei sisaldu. Seetõttu tuleb see vastuolu kõrvaldada viies põhjenduspunkti teksti kooskõlla regulatsioonis endas sisalduvaga. 14. Järelevalve ja sanktsioonid Me ei näe vajadust e-privaatsuse määruse V peatükis sisalduvate äärmiselt rangete karistuste järele. Raskemad rikkumised on nagunii kaetud GDPR-i alusel määratavate karistustega. Leiame, et sellised trahvimäärad on ebamõistlikult kõrged ja ka e-privaatsuse määruse liiga lühike jõustamisaeg tekitab kindlasti probleeme. Sellises olukorras väga suurte trahvimäärade kehtestamine ei ole vastuvõetav. Nagu me oleme ülalpool välja toonud, on paljud e-privaatsuse määruse sätted äärmiselt segaselt sõnastatud. Kui need võetakse vastu eelnõus oleval kujul ning määruse jõustumisaega ei lükata edasi, siis ei tohi määrus kindlasti sisaldada selliseid trahvimäärasid. 15. Regulatsiooni õigustehniline kvaliteet: vastuolud eelnõu preambula ja põhiosa vahel Väga tõsine probleem on e-privaatsuse määruse raskesti loetavus. Nimelt on eelnõus justkui kaks eraldiseisvat osa: põhjenduspunktid preambulas ja artiklid põhiosas. Neid on omavahel väga raske seostada. Lugedes jääb mulje, et põhjenduspunktid reguleerivad ka küsimusi, mida määruse põhiosas pole. Seetõttu palume kindlasti e-privaatsuse määrus tervikuna üle vaadata ning põhjendav osa ning põhitekst omavahel paremini kooskõlla viia, et regulatsioonist oleks võimalik üheselt aru saada. 7 Kokkuvõttes leiame, et e-privaatsuse regulatsiooni kavand tuleb üle vaadata vähendades elektroonilise side spetsiifilist regulatsiooni küsimustes, mis on reguleeritud GDPR-iga. Samuti peame väga oluliseks, et kõik teenusepakkujad, kes tegutsevad samas sektoris ja pakuvad samalaadseid teenuseid, oleksid ühtemoodi reguleeritud. Lahendamist vajavad kindlasti järgmised olulised küsimused: - ülereguleerimine, - ebaselgus - liiga lühike jõustumistähtaeg. Loodame, et leiate võimaluse arvestada ITL-i ülaltoodud seisukohti e-privaatsuse määruse ettepanekule Eesti riigi positsiooni kujundamisel. Oleme valmis Teiega kohtuma, et oma ettepanekuid täiendavalt selgitada. Samuti anname teada, et arvestades ettepaneku olulisust ja keerukust ning piiratud ajaraamistikku, vajavad teatud e-privaatsuse määruse sätted põhjalikumat analüüsi. Seega analüüsime e-privaatsuse määrust kindlasti edasi ning esitame vajadusel Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile oma täiendavad seisukohad ning ettepanekud. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Jüri Jõema Tegevjuht Sideosakond Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Suur-Ameerika 1 10122 TALLINN 6.02.2018 nr 5.1-1/17 Arvamus e-privaatsuse määruse ettepaneku kohta Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (edaspidi: ITL) analüüsis e- privaatsuse määruse ettepaneku eesistuja vaheteksti 5. detsembrist 2017 nr 1533/17 (edaspidi: e-privaatsuse määrus) ning tutvus ka eesistuja aruteludokumendiga 11. jaanuarist 2018 nr 5165/18 selle määruse kohta. ITL esitas e-privaatsuse määruse kohta MKM-ile oma arvamuse 02.02.2017 kirjaga nr 5.1-1/10. Kahjuks on mitmed meie poolt välja toodud probleemid e-privaatsuse määruses endiselt alles, mis muudab ITL-i liikmed ebakindlaks. ITL-ile tundub, et sideteenuste kasutajatele kõrgetasemelise kaitse tagamisega seatakse samal ajal ohtu digitaalsete teenuste innovatsioon ning areng. Seetõttu esitab ITL oma täiendavad seisukohad e-privaatsuse määruse ettepaneku kohta. 1. Regulatsiooni maht ITL on seisukohal, et e-privaatsuse määruse regulatsiooni maht on põhjendamatult suur ning seda tuleb vähendada. E-privaatsuse määruse kohaldamisala on vastavalt artiklile 2 väga lai. Samas ei ole piisavalt põhjendatud, miks selliste täiendavate reeglite loomine vajalik on ning kas kõigi e-privaatsuse määruse kohaldamisalasse kuuluvate andmete töötlemine on tõepoolest kõrge riskiga ja sisaldab ohtu privaatsusele. Rõhutame siinkohal, et ITL- toetab endiselt e-privaatsuse määruse laiendamist uutele teenustele, mis on kasutajate jaoks nn klassikaliste sideteenuste samaväärsed alternatiivid. Samas ei tohi uus regulatsioon olla sama range kui praegu või isegi veel rangem, vaid regulatsiooni mahtu tuleb vähendada, et see arvestaks tänast reaalsust ning valdkonna kiiret arengut, s.h kasutajate ootusi sideteenustele. 2 E-privaatsuse määruse ettepanekuga kaasajastatakse selle kohaldamisala, aga kaasajastama peab ka selle sisu. Uus regulatsioon peab olema tehnoloogia neutraalne, võimaldama paindlikkust ja baseeruma riskipõhisel lähenemisel. Oluline on leida tasakaal andmete turvalisuse ja muude põhiõiguste vahel. 2. Kooskõla EL-i andmekaitse üldmäärusega ITL on endiselt seisukohal, et e-privaatsuse määrus ei ole Euroopa Liidu uue andmekaitse üldmäärusega (edaspidi: GDPR) kooskõlas. Samas peaks GDPR kui isikuandmete kaitset reguleeriv üldakt olema ka e-privaatsuse määruse lähtekohaks, mitte hetkel kehtiv e-privaatsuse direktiiv. Leiame, et e-privaatsuse määrus peab täiendama olemasolevat regulatsiooni viisil, mis ei kattu teiste õigusaktidega. Vastasel juhul tekitab see õigusselgusetust. Samuti jääb arusaamatuks, miks sideteenused üldistest reeglitest niivõrd palju rangemaid nõudeid vajavad. Näitena toome siinkohal välja e-privaatsuse määruse artikli 4a lõike 3, mille kohaselt peavad teenuse osutajad perioodiliselt tuletama lõppkasutajatele meelde, et nad saavad oma nõusolekut tagasi võtta. Sellist nõuet GDPR-is ei ole ning ITL-i hinnangul ei ole põhjendatud ka sellise nõude lisamine e-privaatsuse määrusesse. Oleme seisukohal, et nõusolekuid puudutav on GDPR-is piisava põhjalikkusega reguleeritud, mistõttu puudub vajadus täiendava regulatsiooni järele e-privaatsuse määruses. 3. Eelnõu jõustumisaeg Eelnõu jõustumisaja puudumine tekitab ettevõtetes ebakindlust. Samas ei soovi ITL, et e-privaatsuse määruse menetlemisega kiirustatakse. Pigem on oluline, et kõik määruse kitsaskohad saaksid likvideeritud ning lõpptulemusena valmiks õigusakt, mis kehtestab selged ja üheselt mõistetavad reeglid, mis on kooskõlas EL-i muude õigusaktidega (s.h uue elektroonilise side koodeksiga). Kuna käesoleva aasta 25. mail hakatakse kohaldama GDPR-i, peame mõistlikuks, et enne järgmise valdkonda reguleeriva õigusakti vastuvõtmist oodatakse GDPR-i rakenduspraktikat. Kasutajate sideandmete konfidentsiaalsus on kaitstud hetkel kehtiva e-privaatsuse direktiiviga 2002/58/EÜ, mistõttu ei tasu uue regulatsiooniga kiirustada olukorras, kus GDPR nagunii muudab andmekaitse valdkonda väga oluliselt ning ettevõtjad asuvad kohaldama uus reegleid. Ühtlasi on ju selge, et 25. maiks e-privaatsuse määrus valmis ei saa. Kiirustamise asemel tasuks uue e- privaatsuse regulatsiooni ettevalmistamisel lähtuda sellest, millised kitsaskohad GDPR-i rakendamise valguses selles valdkonnas välja tulevad ning täiendavat reguleerimist ka päriselt vajavad. ITL peab vajalikuks kehtestada eelnõu vastuvõtmise järgselt mõistlik ülevõtmise tähtaeg, mis võiks olla näiteks 2 aastat. 4. Rakendusaktid ITL on seisukohal, et Euroopa Komisjonil ei peaks olema õigust anda selle määruse alusel delegeeritud õigusakte, sest see annab Komisjonile täisvõimu määrusega kehtestatud regulatsiooni täiendamiseks ja muutmiseks ning toob kaasa ebakindluse 3 ettevõtjate jaoks. Näitena tuleks sel põhjusel välja jätta e-privaatsuse määruse artikkel 8 lg 4. Kui e-privaatsuse määruses jäetakse siiski alles rakendusaktide volitusnormid, siis rõhutame, et kõik sellised rakendusaktid peavad olema valmis vähemalt 9 kuud enne määruse kohaldamise tähtaega. 5. Mõisted Mõistete osas on ITL-i jaoks endiselt ebaselge, miks eristatakse e-privaatsuse määruse artikli 4 lõike 3 punktides (b) ja (e) elektroonilise side sisu ja elektroonilist sõnumit, kui need on defineeritud väga sarnaselt. Kui mingil põhjusel on vaja kaht erinevat mõistet, siis peab ka üheselt selgelt välja tulema nende erinevus. Lisaks jääb meile punkti (e) puhul arusaamatuks, miks see on seotud sidevõrguga, kui võrgust olulisem on teenus. 6. Masinatevaheline suhtlus (M2M) E-privaatsuse määrusesse on lisandunud artikkel 5 lg 2, mis lisab masinatevahelise suhtluse senisest selgemalt eelnõu skoopi. Samas on sellega seonduv meie jaoks sisuliselt siiski ebaselge. ITL-i liikmed ei oska hetkel hinnata, mida see praktikas kaasa toob. Näiteks on juba praegu selge, et anonümiseeritud andmeid saab tagasi pöörata, mistõttu on õigusakti koostades äärmiselt oluline arvesse võtta tehnoloogia arengut ja võimalusi. ITL palub MKM-il tuua näiteid, millisele masinatevahelisele suhtlusele e-privaatsuse määrus rakenduma hakkaks. Kas mingi osa sellest välistatakse? 7. Avalikud WiFi punktid Avalikke WiFi punkte (e-privaatsuse määruse põhjenduspunkt 13) puudutav on eelnõus natuke täpsustatud, aga määrus rakendub neile ikka, kui tegu on teenuse pakkumisega eeldefineerimata grupile. Selliseid avalikke WiFi punkte pakkuvaid ettevõtjad on väga palju, mistõttu on tegu olulise praktilise küsimusega. ITL-i hinnangul jääb määruse praegusel kujul vastuvõtmisel tulemusena neid võrke kindlasti vähemaks, sest teenuse pakkumisega seotud kohustused hirmutavad ettevõtjaid. See on aga vastuolus EL-i üldise eesmärgiga selliste võrkude pakkumist igati toetada (nt WiFI 4EU algatus). Lisaks peame vajalikuks, et veelgi täpsemalt sätestatakse, milliste võrkude suhtes regulatsioon kohaldub ja milliste suhtes mitte. Näiteks ettevõtete sisevõrgud on küll piiratud alal, aga isikute ring ei ole samas kindlaks määratud. 8. Nõusolek ja andmete töötlemise alused Nõusolekuga seoses on tekitatud e-privaatsuse määruse artikkel 4a lõikega 3 võimalus, et kasutaja ei nõua meeldetuletusi selle kohta, et tal on õigus oma nõusolek tagasi võtta. ITL avaldab siinkohal taas arvamust, et nõusolekutega seonduv peab olema GDPR-iga kooskõlas, sest erisused nende kahe õigusakti vahel pole põhjendatud. Seega ITL küll tervitab seda, et eelnõu uues versioonis on nõusolekuid puudutav veidi leebemaks kirjutatud, aga olemuslikult on tegu endiselt ülereguleerimisega. 4 ITL tervitab e-privaatsuse määruse artiklis 6 tehtud muudatusi. Näiteks peame positiivseks, et juurde on lisatud uue alusena lepingu täitmine. Samas on meie hinnangul kindlasti vajalik sätestada veel rohkem erandeid teatud kasutuslugude puhul mitte rakendada nõusolekut. Näitena peaksid kindlasti olema võimaldatud lapspornot tuvastavate algoritmide kasutamine. Ühtlasi toetame seda, et ka e-privaatsus võimaldaks andmete töötlemist ilma kasutaja nõusolekuta, kui on olemas õigustatud huvi (analoogne alus on olemas GDPR-i artikkel 6 lõige 1 punktis f). Kui sideandmete töötlemine ei ole võimalik sideettevõtja õigustatud huvi alusel, siis sideettevõtjate võimalused kasutada andmeid näiteks teenuste üldise hea kvaliteedi tagamiseks ja teenuste arendamiseks ärilistes huvides ning muudel juhtudel GDPR-iga üldiselt tunnustatud õigustatud huvides (sh näiteks võlgnevuse sissenõudmine) ei ole tagatud. Juhime veel tähelepanu, et e-privaatsuse määruse artikkel 6 lg 2 punktiga 3 on antud alus metaandmete töötlemiseks teadustöös ja statistilistel eesmärkidel, mis justkui võimaldaks innovatsiooni ja andmeanalüütikat. Samas on see seotud GDPR-is olevate tingimustega, mistõttu on praktikas seda raske rakendada. Seega on see erand meie hinnangul liiga kitsas. Käesolevas punktis käsitletud teema raames sooviksime MKM-iga arutleda ka juriidilisi isikud puudutavate küsimuste üle. Näiteks kuidas e-privaatsuse määruse rakendamist juriidilisest isikust lõppkasutajate puhul praktikas ette kujutate? Kuidas toimuks nendelt nõusoleku küsimine? 9. Sideandmete säilitamine ja kustutamine ITL-i kuuluvate sideettevõtjate hinnangul on väga oluline, et arve vaidlustamisega seotu jääks võimalikuks. Hetkel tundub, et e-privaatsuse määrus selles küsimuses probleeme ei too. Oluline on aga tagada, et selle määruse vastuvõtmise järgselt elektroonilise side seadus sellega kooskõlas oleks. 10. Terminaliseadmed Terminaliseadmeid puudutav on ITL-i liikmete hinnangul endiselt ebaselge. Kuigi artiklisse 8 on lisatud täiendavad aluseid andmete töötlemiseks (nt turvauuendused ja hädaabikõne võimaldamine), on selle artikli kohaldamisalast raske aru saada. Seetõttu on ka raske sellele hinnangut anda. Muuhulgas on võrdlemisi segane artikkel 8 lg 2a, mis sätestab, et andmete kogumisel kliendi nõusolekul ja statistilistel eesmärkidel on vajalik kliendi teavitus. Miks see vajalik on ja milline see teavitus olema peab? Tegemist on taas küsimusega, kus võiks olla sama loogika GDPR-iga. 11. Küpsised Nn küpsiseid puudutav regulatsioon on endiselt ebaselge. Muuhulgas ka seetõttu, et see on mitmes artiklis laiali, nt art 10, pp 22-24. Tsentraalselt lahendamine ei ole iseenesest halb idee, aga ettevõtetel on väga palju ajaloolist pagasit (varasemaid nõusolekuid jne), mistõttu saab praktikas olema selle lahendamine raske ülesanne. 5 Seega põhimõte tundub ITL-i liikmetele arusaadav, aga küsitav on, kuidas seda täpselt ellu rakendada. Ohukohana näeme aga endiselt seda, et kui kasutajatelt liiga palju ja liiga tihti nõusolekuid küsida, hakkavad nad pimesi küsimusse süvenemata neid nõusolekuid andma. See on aga vastuolus seadusandja eesmärgiga. Siinkohal leiame, et täiesti õigustatud on küsida, kas küpsistega seonduvat on üldse vajalik sellisel kujul reguleerida. 12. Sideandmetega seotud päringud E-privaatsuse määruse artikkel 11 on seotud ka Eesti uue isikuandmete kaitse seaduse (IKS) eelnõuga ja julgeolekuasutuste direktiivi ülevõtmisega. Oleme jätkuvalt seisukohal, et see artikkel ei ole siseriikliku õigusega kooskõlas. Vastava valdkonna reguleerimisel tuleb alustada sellest, mida riigiasutused teevad ja mis moel. Alustada sideoperaatorite kontrollimisest on arusaamatu ja põhjendamata. Ametkondi ei saa kontrollida sideoperaatorid. Riik peaks selle teema kõigepealt enda sees korda tegema. Ettevõtja huvides ei ole nende andmete väljastamine. See peab olema siseriikliku regulatsiooni objekt. Seega soovitab ITL alustada sealt, kus probleemi on võimalik efektiivselt lahendada. Lisaks juhime tähelepanu, et artikkel 11 lõikes 2 nimetatud sisemised protseduurid, kuidas vastata päringutele, on hoopis GDPR-i teema. Siinkohal ei ole vaja teistsugust protseduuri. 13. Numbrinäit, numbriinfokataloogid ja sissetulevate kõnede blokeerimine Numbrinäitu ja numbriinfokatalooge puudutavad sätted (art 12 ja 15) on küll e- privaatsuse määruses kosmeetiliselt parandatud, aga ITL jääb oma seisukoha juurde, et neid teemasid ei tule reguleerida määruse tasandil. Näiteks artiklis 12 sisalduv on tehnoloogiliselt aegunud. Sissetulevate kõnede blokeerimine (art 14) on samuti sõnastuslikult kohendatud, aga tuleks jätta eelnõust välja. Lisaks on sättesse lisatud hinnanguline kriteerium - kõned peavad olema ebameeldivad või pahatahtlikud. Juhime tähelepanu, et seda saab hinnata teenuse kasutaja ise, aga mitte sideettevõtja. Siinkohal tõusetub küsimus, miks käsitleb sellise tasandi õigusakt küsimusi, millel ei ole olulist mõju ei kasutajatele ega ka teenuse pakkujatele. Just nende sätete väljajätmisega oleks võimalik vähendada e-privaatsuse määruse mahtu ning see õigusakt saaks lihtsam ja selgem. 14. Elektrooniline otseturundus Elektroonilise otseturunduse mõistet on e-privaatsuse määruses tunduvalt laiendatud, vt pp-d 8 ja 32 ning artikkel 4 p (f). ITL-i liikmed ei saa sellega nõustuda. Regulatsiooni alla lähevad nüüd lisaks ka kõik elektroonilised kanalid, mille kaudu on võimalik kindlale isikule reklaami suunata ehk siis näiteks sideteenuse pakkujate iseteenindused, Facebooki feed jne. 6 Oleme seisukohal, et äriettevõtetele kuuluvatel lehtedel otseturunduse tegemine ei ole selline isiku õigustesse sekkumine ega puuduta isikute õigusi sedavõrd, et seda tuleks antud viisil reguleerida. 15. Sanktsioonid ITL on endiselt seisukohal, et paralleelseid sanktsioone GDPR-iga ei ole vajadust kehtestada. Samuti on meie hinnangul need rahatrahvid põhjendamatult kõrged. Leiame, et Eesti võiks seista määruse menetlemisel selle eest, et meil oleks võimalik jätkata hetkel Eestis kehtivate väärteomenetluses rakendatavate trahvide ülemmääradega. Seni kehtiv piirmäär ehk 400 000 eurot on täiesti piisav rahatrahv ka e-privaatsuse määruse rikkumiste korral järgmistel põhjustel: i. sellises määras karistus on tõhus, proportsionaalne ja heidutav, sest Eestis on ka ettevõtted Euroopa mõistes väiksed või väga väiksed; ii. hetkel kehtib Eestis isikuandmete kaitse reeglite rikkumise eest maksimaalse karistusena 32 000 eurot. Karistuse suurendamine 400 000-ni on piisavalt tõsine tagajärg. Karistuse suurendamine 20 000 000 euroni või 4%-ni käibest oleks liiga järsk ning põhjendamatu tõus. iii. E-privaatsuse määrusest madalamad trahvimäärad näitaksid, et Eestis soodustatakse ettevõtlust, mitte ei hirmutata ettevõtteid hiigeltrahvidega. Loodame, et leiate võimaluse arvestada ITL-i ülaltoodud seisukohti e-privaatsuse määruse ettepanekule Eesti riigi positsiooni kujundamisel. Oleme valmis ülaltoodud positsioone selgitama 13. veebruaril MKM-is toimuval kohtumisel. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Jüri Jõema Tegevjuht Koopia: Justiitsministeerium Keilin Tammepärg, 6177 145, [email protected] Saatja: Heleri Vahemäe <[email protected]> Saadetud: 30.11.2020 15:43 Adressaat: MKM info <[email protected]>; Elena Reilent <[email protected]> Koopia: Keilin Tammepärg <[email protected]> Teema: Arvamus e-privaatsuse määruse ettepaneku kohta Tere &nbsp; Edastame Teile Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu 30.11.2020 kirja nr 5.1-1/122 „Arvamus e-privaatsuse määruse ettepaneku kohta. &nbsp; &nbsp; Lugupidamisega &nbsp; Heleri Vahemäe Juhiabi Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit Lõõtsa 2B 11415 Tallinn Mob 5115521 Tel 6177 145 &nbsp; &nbsp;
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel