Saatja: EVEA <
[email protected]>
Saadetud: 30.11.2020 13:30
Adressaat: Viljar Lubi <
[email protected]>
Koopia: MKM info <
[email protected]>
Teema: Pöördumine Eesti VKE erisaadiku (SME Envoy) poole
Lugupeetud Viljar Lubi!
EVEA pöördub Teie kui Eesti VKE erisaadiku (SME Envoy) poole. Kasutame
seda võimalust esmakordselt, kuna varem ei tekkinud olukordi, kus
väikeettevõtjatele potentsiaalselt kahjulikud otsused oleksid riigis
valmimas nii kiiresti ja nii olematu kaasamisega, nagu see on toimunud
viimase 4-5 kuu jooksul. Osa neist ei kuulu otseselt MKMI vastutusalasse,
kuid usume, et VKE erisaadikuna peate tegelema VKE-de muredega
terve riigi vaates.
Soovime juhtida Teie tähelepanu ning palume asuda VKE-de kaitseks
järgmiste probleemide lahendamiseks:
1. Haigushüvitiste kulude kompenseerimise allikad
Valitsus on esitanud Riigikogule ettepaneku haigushüvitiste korra
ajutiseks muutmiseks (seaduseelnõu 257 SE, samuti SDE poolt esitatud
eelnõu 244 SE). Mõlema eelnõu puhul, aga ka kehtiva haiguspäevade
hüvitamise süsteemi korral (mida samuti viidi sisse "ajutisena"
2009.aastal, eelmise majanduskriisi ajal) leiab aset tööandjate
kahekordne koormamine ühe ja sama avaliku teenuse - ravikindlustusteenuse
soetamisel töötajatele. Haigekassa vahendid tulevad peaaegu täies
ulatuses sotsiaalmaksust, mida maksab tööandja. Kokkulepitud osa
sotsiaalmaksust (praegu 13%) suunatakse Haigekassasse
ravikindlustuteenuse katteks. Ravikindlustuse üheks osaks on ajutise
töövõimetuse hüvitis (=haigushüvitis), mida Haigekassa maksab
töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule. Makstes sotsiaalmaksu töötaja
töötasult, on ettevõtja ravikindlustuse töötajale ostnud ning oma
kohustuse töötaja ja ühiskonna ees täitnud. Tööandjale täiendava
kohustuse panek sama teenuse eest tasumiseks (ei ole vahet, kas 2-5 päev
või 4-8 päev) on karjuvalt ebaõiglane, eriti Covid-19 pandeemia valguses,
kus nii haiguspäevade, aga eriti - eneseisolatsioonipäevade arv ja
sellega kaasnev rahaline koormus võib kasvada plahvatuslikult ning
isegi ületada tasustatud tööpäevade arvu pikema perioodi vältel.
See võib viia paljude ettevõtjate maksejõuetuseni ning massilise
töökohtade kadumiseni, eeskätt väikeettevõtjate hulgas, kelle reservid ja
krediidivõime on väiksed. Vastavate seaduste muudatusi menetletakse
kiirkorras, konsulteeritud on vaid Eesti Ametiühingute Keskliiduga ja
valdavalt suurettevõtjaid esindava Eesti Tööandjate Keskliiduga, eelnõu
mõjuanalüüs on äärmiselt puudulik, eriti - majandusliku mõju osas
tööandjatele. EVEA on täna pöördunud Õiguskantsleri poole õigusselguse
saamiseks ja põhiseaduspärasuse kontrollimiseks. Lisame manuses EVEA
vastavad seisukohad, mida oleme edastanud Sotsiaalministeeriumile,
Vabariigi Valitsusele ja Riigikogule, samuti Sotsiaalministeeriumi
vastuse EVEA selgitustaotlusele.
2. Kollektiivlepingute laiendamine kogu sektori ettevõtjatele
Sotsiaalministeerium on esitanud Riigikogule eelnõu
kollektiivlepinguseaduse ja teiste seaduste muutmiseks, mida samuti
arusaamatutel põhjustel menetletakse kiireloomulisena. Eelnõu eesmärk on
anda võimalus laiendada ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide
vahel sõlmitavad kollektiivlepingud sama sektori kõigile tööandjatele,
kui kollektiivlepingu sõlminud tööandjatel töötab vähemalt 20%
sektori töötajatest. See sisuliselt tähendab, et kollektiivlepingu
poolteks olevad mõned suured ettevõtted võivad leppida väikestele ülejõu
käivad tingimused ning kasutada kollektiivlepingu tingimuste laiendamist
väiksemate konkurentide kõrvaldamiseks. EVEA leiab, et seoses
ametiühingute vähese esindatusega ning sisuliselt puudumisega
väikeettevõtetes ja väikeettevõtete vähese osalemisega erialaliitudes, kes
võiksid potentsiaalselt sõlmida kollektiivlepinguid, tekib väikeste ja
keskmiste ettevõtete põhiseaduslikke õiguste (ettevõtlusvabadus,
koondumise vabadus ja mittekoondumise vabadus) oluline riive, jättes neid
teadlikult kõrvale võimalusest mõjutada töötingimusi ning muutes nad
seeläbi konkurentsivõimetuteks suurte, sageli rahvusvaheliste
ettevõtetega võrreldes. Lisaks kaasneks seaduse vastuvõtmisega oluline
halduskoormuse kasv puudutatud ettevõtjatele. Ka selle eelnõu mõjuanalüüs
VKE-dele on sisuliselt olematu. Kahetsusväärselt, oli MKM 19. novembril
2020.a. andnud ministri allkirjaga nimetatud eelnõule oma kooskõlastuse
ilma, et oleks isegi küsinud VKE-de esindusorganisatsiooni arvamust või
oleks tutvunud selle arvamusega, mis oli selleks ajaks ammu valitsusele
edastatud. Lisame manuses EVEA vastavad seisukohad (10.11.2020 ja
23.11.2020). Mõlemad eeltoodud kaasused näitavad, kui vajalik oleks
Eestis VKE-Testi (SME-Test) kohustuslik rakendamine, millele on korduvalt
juhtinud tähelepanu ka Euroopa Komisjon.
3. Kolmandaks teemaks, kus soovime VKE erisaadiku sekkumist ja abi, on
väikeste ettevõtjate sage diskrimineerimine kriisiabiprogrammides.
Nimelt on lubamatu olukord, kus ühe sektori ettevõtjad on Covid-kriisis
võrdselt kaotanud oma käivet, kuid riik teeb kriisiabi kättesaadavaks
vaid suurematele, moonutades seega konkurentsi nende kasuks. "Parim"
näide sellisest praktikast on 27.11.2020 avatud EAS'i turismi kriisiabi
täiendavas voorus vaid IATA-sertifitseeringut omavate reisibüroode, ehk
22 valdkonna suurema ettevõtte, teistkordne toetamine, samas kui
kümned väiksemad reisibürood nägid samamoodi ligi 100%-lise käibekaotuse
ning olid jäetud toetusest ilma nii kevadel kui praegu. Siin ei saa olla
juttu "turu korrastumisest", vaid riik sisuliselt kirjutas alla selle
valdkonna väikeettevõtjate surmaotsusele. Kui maksude kogumisel ei peeta
neid ettevõtjaid liiga väikesteks ja seega mitte-vajalikeks, siis ei tohi
neid eirata ka avalike toetuste andmisel hädaolukorras.
Palume võimalikult kiiret tagasisidet, mida Teie VKE erisaadikuna saate
ette võtta eeltoodud konkreetsete probleemide lahendamiseks. Oleme Teie
käsutuses lisaselgituste andmiseks ja täiendavateks aruteludeks ning
loodame, et meie esimene katse rakendada VKE erisaadiku institutsiooni
Eesti kontekstis osutub tulemuslikuks.
Konstruktiivse koostöö soovidega,
Heiki Rits
EVEA president
Sotsiaalministeerium Suur-Ameerika 1 Tallinn
[email protected] Hr Tanel Kiik Sotsiaalminister
[email protected] Pr Ulla Saar
[email protected] Pr Monika Koks
[email protected] Koopia: Hr. Viljar Lubi Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler, SME Envoy
[email protected] Meie: 23 .11. 2020 EVEA (Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon) seisukohad Kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus e eelnõule Oleme esitanud Teile oma seisukohad Kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu le ning kordame, et eelnõu ei ole esitatud kujul vastuvõetav ning on majandusele tervikuna kahjulik, kahjustades ausat konkurentsi (on vastuolus KonkS §4) ning riivates oluliselt väikeste ja keskmiste ettevõtete põhiseaduslikke õigusi (PS §29, § 31 ; §32 oluline riive) , jättes nad teadlikult kõrvale võimalusest mõjutada töötingimusi ning muutes nad seeläbi konkurentsivõimetuteks võrrelduna suurte, sageli rahvusvaheliste ettevõtetega. EVEA seisukohad: EVEA ei nõustu, et tegemist on kiireloomulise eelnõuga. Pelgalt asjaolu, et Riigikohus jõudis 2020. aastal 15. juuni otsuses kohtuasjas nr 2-18-7821 järeldusele, et kollektiivlepingute laiendamine toob kaasa ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive, ei muuda eelnõu menetlemist kiireloomuliseks. Nagu nähtub ka eelnõu seletuskirjast, on õiguskantsler juba 2005. aastal jõudnud järeldusele, et kehtiv kollektiivlepingute laiendamismehhanism piirab ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust ja vabadust asutada äriettevõtteid, ning on seega vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 31. Ka te ise möönate, et õiguskantsler on nii 2005.a. kui ka hiljem korduvalt nendele probleemkohtadele tähelepanu juhtinud. Kui riik ei ole 15 aasta jooksul pidanud olukorra lahendamist vajalikuks, siis saab üheselt järeldada, et tegemist ei ole kiireloomulise teemaga. Asjaolu, et täna ei saa kehtiva Riigikohtu otsuse kohaselt kollektiivlepinguid laiendada selle lepingu pooleks mitteolevatele ettevõtetele, ei kahjusta kollektiivlepingu poolte huve. Samuti tuleb arvestada, et Eestis kehtib Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud üleriigiline alampalk ning Euroopa Komisjoni seisukoha järgi puudub sellisel juhul üldse vajadus kollektiivlepingu laiendamiseks lepinguvälistele ettevõtetele. Euroopa Komisjoni 28.10.2020 ettepanekust Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv i „P iisava miinimumpalga kohta Euroopa Liidus “ ning selle direktiivi eelnõust nähtub Euroopa Komisjoni selge seisukoht , et m iinimumpalga võib kehtestada kollektiivlepingutega (nagu 6 liikmesriigis) või seadusjärgse miinimumpalgana (nagu 21 liikmesriigis ja sealhulgas Eestis ). Euroopa Komisjon rõhutab ka, et töötajatel e tuleb tagada juurdepääs miinimumpalga kaitsele, mis võib olla ette nähtud piisava seadusjärgse miinimumpalga või lepingutega. See eesmärk tuleb saavutada nii, et võetakse arvesse mõju töökohtade loomisele ja konkurentsivõimele, sealhulgas VKE - dele. Täna on eelnõu koostajad jätnud järgmised Euroopa Komisjoni poolt välja toodud asjaolud täielikult tähelepanuta või neid jämedalt rikkunud: Eestis kehtib täna miinimumpalk ning seetõttu puudub ka Euroopa Komisjoni hinnangul õigustus ettevõtjate põhiseaduslike õiguste sedavõrd oluliseks riiveks nagu seda on kollektiivlepingute jõuga laiendami ne selle pooleks mitteolevatele ettevõtetele; Eelnõu vastuvõtmisega tekib oluline konkurentsiõiguse rikkumine – allpool oleme toonud näited, kuidas valdkonna paar suuremat ettevõtet saavad väiksemate konkurentide kõrvaldamiseks või kahjustamiseks sõlmida viimastele mittejõukohaseid palgakokkuleppeid. Eelnõu koostamisel ei ole tehtud mõjuanalüüsi , milline on selle eelnõu vastuvõtmise mõju väikestele ja keskmistele ettevõtetele (VKE), töökohtade loomisele, Eesti regionaalsele arengule (maapiirkondades tegutsevad valdavalt väiksemad ettevõtted) ning konkurentsi kahjustamisele. Asjaolu, et viitate 25. jaanuaril 2018. a Eesti Tööandjate Keskliidu ja EAKL poolt sõlmitud kollektiivlepingute laiendamise hea tava kokkuleppele, näitab väga ilmekalt, et olete eelnõu koostamisel arvestanud ainult kitsa vaatenurgaga ning jätnud hindamata mõju väikestele ja keskmistele ettevõtetele. Seega on eelnõu koostajatel piisavalt aega, et kaaluda eelnõu mõjusid ning muuhulgas teha asjakohane mõjuanalüüs selle eelnõu vastuvõtmisega kaasnevatest tagajärgedest mikro-, väike- ja keskmistele ettevõtetele. Täna sellist mõjuanalüüsi ei ole ning asjaolu, et EVEA on saanud avaldada oma seisukohad, ei asenda mõjuanalüüsi. Sedavõrd olulise seadusemuudatuse tegemine „kiireloomulisena“ on vastuolus kaasamise hea tavaga https://www.riigikantselei.ee/et/kaasamise-hea-tava ja õigus loome hea tavaga. Eelnõust ega selle seletuskirjast ei nähtu, kas ja millisel moel eelnõu koostajad on kaalunud selle eelnõu võimalikku vastuolu konkurentsis e adusega (eriti , kuid mitte ainult , KonkS § 4). Eelnõu § 4 3 on ainetu kuna kogu informeerimise ja konsulteerimise kohustus on jäetud rippuma heast usust ja lootusest, et kollektiivlepingut laiendada soovivad pooled PEAKSID SELGELT TAJUMA, et nende tegevusega kaasneb mõjutatud ettevõtete põhiseaduslike õiguste riive! ILO soovituses nr 91 (lõige 4(2)(c)) toodud nõue on täidetud ainult näiliselt ning sisulist kaasamist ei toimu. Ehk sisuliselt võivad kollektiivlepingu pooled leppida väikestele ülejõu käivad tingimused - kui seadusesse saab täna eelnõus olev 20% esindatuse nõue, siis sisuliselt võivad mõned suured tegijad mängleva kergusega kasutada kollektiivlepingu tingimuste laiendamist väiksemate konkurentide kõrvaldamiseks . Juhime tähelepanu, ehkki meie hinnangul on kas 50% esindatuse täitmine kollektiivlepingute tahtevastaseks laiendamiseks ebapiisav ega ole Eesti õigusruumis põhjendatud , et ka ETKL on oma ettepanekutes soovitanud seadusesse kirjutada 50% esindatuse nõue. Mõned näited (sektori või tegevusala hõivatud töötajad versus näites toodud ettevõtete,kes saaksid otsustada kollektiivlepingu laiendamise, hõivatud töötajad ) : Tegevusala EMTAK järgi Sektoris hõivatud töötajad 20% esindatuse nõude täitmiseks vajalik töötajate arv Millised ettevõtted saaksid kokku leppida sektoriüleseid kollektiivlepinguid B (mäetööstus) 3860 772 Enefit kaevandused AS K (finants ja kindlustus) 12667 2533 Swedbank + SEB J (info ja side) 27816 5563 9 suuremat ettevõtet Need näited ilmestavad eelnõu vastuolu konkurentsiõiguse põhimõtetega ning eelnõu koostajad on kohustatud tegema asjakohase mõjuanalüüsi enne eelnõu edasist menetlemist. See, et täna näites märgitud või ka paljud nimetamata valdkonnad ei ole kaetud kollektiivlepingutega, ei tähenda, et neid, väikeste ettevõtjate huve mittearvestavaid kollektiivlepingu i d ei saa lähitulevikus sündima. Paragrahv 4 6 reguleerib üleriigilise töötasu alammäära kokkuleppe sõlmimist. Eelnõu koostajad põhjendavad täna kehtiva, väikeste ja keskmiste ettevõtjate huve eirava põhimõtte põlistamist sisutühjade ja tõendamata argumentidega : välja kujunenud tava kohaselt lepivad TLS § 29 lõike 5 alusel Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatavas üleriigilises töötasu alammääras kokku eeskätt sotsiaalpartnerid ehk Eesti Ametiühingute Keskliit ja Eesti Tööandjate Keskliit. Kehtiva KLS § 4 lõike 4 alusel (muudatuse tulemusel § 4 2 lg 1) on EAKL-il ja ETKL-il õigus omavahel sõlmitavas kollektiivlepingus kokku leppida töötasu tingimustes ning laiendada seda kõikidele töötajatele ja tööandjatele. Käesolev säte tagab, et senine praktika ei muutuks ja sätestab Eesti kontekstis erilise kokkuleppe olemuse . Jääb selgusetuks, miks on täna kõigi tööandjate nimel töötasu alammääras läbirääkimise ja kokkuleppe sõlmimise õigus vaid ühel organisatsioonil, kelle juhtorganitesse kuuluvad ja kelle seisukohti kujundavad valdavalt suured ettevõtted , ning miks ei ole otsustamisse kaasatud suurima (99%-lise osakaaluga) ettevõtjate sihtgrupi - mikro- , väike- ja keskmiste ettevõt ete esinda jana näiteks Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon - EVEA, kelle katvus ja esinduslikkus on OLULISELT suurem . Senist ebaõiglase praktika põlistamine läheb vastuollu Euroopa Komisjoni seisukohtade ja ettepanekutega E uroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi „P iisava miinimumpalga kohta Euroopa Liidus “ eelnõus – nt. rikutakse direktiivi artiklit 7 - nõue sotsiaalpartnerite tulemusliku ja õigeaegse kaasamis e kohta seadusjärgse miinimumpalga kujundamisse ja ajakohastamisse . Nii võis see täna kehtiva seaduse vastuvõtmisel olla , kuid asjaolud on kardinaalselt muutunud. Seega on adekvaatse kattuvuse ja esindatuse tagamiseks hädavajalik tänase eelnõu edasiseks menetlemiseks tehtava mõjuanalüüsi käigus hinnata tööandjate esindusorganisatsioonide katvust ja esinduslikkust adekvaatselt ja realistlike andmete põhjal, mitte eelduste või arvamuste põhjal. Arvestades eeltoodut, o n ilmne, sisuliselt põhjendamata ning väikeettevõtjate huve mittearvestav, et k õikidele töötajatele kehtivas töötasu tingimus t e laiendamises saavad kokku leppida vaid EAKL ja ETKL. T äna, COVID-19 kriisi taustal on see hetk, kus peaksime mõtlema – Eesti kui mikro- ja väikeettevõtete ülekaaluka enamusega riik – kas jätkame riigi ja suurte ettevõtete teerulli üle väikeste, lükates jõhkralt kõrvale väikeste huvid ning põhiseaduslikud õigused ja asendades need põhiseadusvastaselt näilise kaasamisega ? Kokkuvõte EVEA ei toeta Kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus e eelnõu s pakutud ideed kollektiivlepingute tahtevastaseks laiendamiseks kõigile sektoris tegutsevatele ettevõtjatele kuna sedavõrd suur põhiõiguste riive ning konkurentsi kahjustamine ei ole õigustatud . Oleme seisukohal, et enne ideega edasiliikumist vajab teema põhjalikku mõju analüüsi ja väikeettevõtjate esindajate SISULIST kaasamist protsessi. EVEA nõuab enda kaasamist sotsiaalpartnerina , kuna meie organisatsiooni suurus, sektoriülesus ja esindatava sihtgrupi ülekaalukas enamus on sellise nõudmise esitamiseks enam kui piisavalt esinduslikud . Senine praktika, kus seadusjärgse miinimumpalga kokkuleppimisel ei ole kaasatud väikesed ja keskmised ettevõtjad, on lubamatu ning vastuolus Euroopa Liidu põhimõtetega. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Rits EVEA president Koostas: Ille Nakurt-Murumaa , EVEA asepresident , Tel. +372 57809806 e-post:
[email protected]
Sotsiaalministeerium
Suur-Ameerika 1
Tallinn
[email protected]
Hr Tanel Kiik
Sotsiaalminister
[email protected]
Pr Ulla Saar
[email protected]
Pr Monika Koks
[email protected] Meie: 09.11.2020
EVEA (Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon) seisukohad
Kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule
EVEA esindab otse- ja kollektiivliikmete kaudu 5215 ettevõtet, olles seega nii liikmete arvult kui
esindatavat sihtgruppi arvestades suurim sektoriülene ettevõtjate katusorganisatsioon Eestis.
Olles aga ainus puhtalt mikro- ja väikeste ettevõtete esindusorganisatsioon, on meie
ettepanekud nii regionaalselt kui valdkondlikult laiapõhjalised ning käsitlevad väikeettevõtete
vaadet oluliselt laiemalt kui ainult meie liikmeskonna mured.
Meie ettepanekud lähtuvad mitte ainult väikeste ja keskmiste ettevõtjate (VKE) vaatest vaid
peavad silmas majandus- ja õigusloome uuenduste üldist eesmärki - inimese väärtustamine,
teadus- ja arendustegevuse, jätkusuutlikus, halduskoormuse vähendamine.
VKE-de kaasamine on võtmetähtsusega põhjusel, et Eesti ettevõtetest üle 99% on väikesed ja
keskmised ettevõtted, s.h. 94% - mikroettevõtted. Enamik (üle 75%) Eesti töökohti,
investeeringuid, maksulaekumisi ja sisemajanduse kogutoodangust tuleb just väikestelt ja
keskmistelt ettevõtetelt.
EVEA on Eesti ainus ettevõtjate sektoriülene organisatsioon, kes juba 31 aastat esindab ainult
mikro-, väikseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid kõigis tegevusvaldkondades (kokku 99.86%
ettevõtlusmaastikust). EVEA liikmeteks on otse või läbi kollektiivliikmete ettevõtted üle Eesti (s.h.
ka hõredalt asustatud või muul põhjusel töötajate nappuse all kannatavatest piirkondadest).
Oleme seisukohal, et Kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu ei
ole esitatud kujul vastuvõetav ning on majandusele tervikuna kahjulik, kahjustades ausat
konkurentsi ning riivates oluliselt väikeste ja keskmiste ettevõtete põhiseaduslikke õigusi (PS §29,
§ 31 oluline riive), jättes nad teadlikult kõrvale võimalusest mõjutada töötingimusi ning muutes
nad seeläbi konkurentsivõimetuteks võrrelduna suurte, sageli rahvusvaheliste ettevõtetega.
Selline õigusloome ei saa olla aktsepteeritav ning esitatud kujul eelnõu menetlusega jätkamine
sunnib EVEA-t väikeettevõtjate huvide kaitseks pöörduma õiguskantsleri ja tulevikus vajadusel ka
kohtu poole.
A. Seaduseelnõu põhipunktid ja EVEA seisukohad:
1. Eelnõu seletuskirjas on eelnõu peamise eesmärgina märgitud kollektiivlepingu tingimuse
laiendamise regulatsiooni vastavusse viimine põhiseaduse kaitse all oleva ettevõtlusvabadusega,
tagades samal ajal ka sotsiaalpartnerluse ja kollektiivse kaasamise võimekus.
Selgitame, et eelnõus esitatud kujul jääb püstitatud eesmärk täitmata kuna eelnõus pakutud viisil
ei ole kollektiivlepingu laiendamine viidud vastavusse põhiseaduse kaitse all oleva
ettevõtlusvabadusega – väikestele ja keskmistele ettevõtjatele ei nähta eelnõuga võimalust otse
või läbi oma esindusorganisatsioonide kaasa rääkida ja mõjutada nende ettevõtte käekäiku ja
majandustegevust vahetult mõjutava kollektiivlepingu tingimusi. Vastupidi - eelnõuga on
esindusorganisatsioonide kaasamist põhjendamatult ja põhiseadusvastaselt kitsendatud ainult
ühe, reaalselt vähemat osa (suuri ettevõtteid) esindava organisatsioonini – Eesti Tööandjate
Keskliiduni.
Eelnõus pakutud viisil on kaasamine (informeerimis- ja konsulteerimiskohustus) ainult näiline
ning mikro- ja väikeettevõtetel aga ka enamikel keskmistel ettevõtetel puudub võimekus vahetult
sekkuda eelnõus pakutud lühikese aja jooksul. Samas ei nähta eelnõuga ette mikro- ja
väikeettevõtjate esindusorganisatsioonide (näiteks EVEA) otserolli sedavõrd oluliste tingimuste
kokkuleppimises osalemisel.
2. Eelnõu seletuskirjas selgitate, et kehtiva regulatsiooni peamiseks probleemiks on laiendamise
eeltingimuste ja kohaldamiskriteeriumite puudumine, millest tulenevalt on võimalik väikesel
grupil kokku leppida kohustuste laiendamises kogu sektorile. Sellega kaasneb
ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalne piirang ettevõtlusvabadusele.
Samas jätkate koostatud eelnõuga täpselt sama probleemi laiendamist ning põlistamist,
plaanides sektoriüleste ja kogu valdkonda puudutavate töötasu, töö- ja puhkeaja tingimuste
kokkuleppimise õiguse töötajate esindusorganisatsioonidele ja vaid ühele tööandjate
esindusorganisatsioonile – Eesti Tööandjate Keskliidule.
EVEA selgitab, et ei ole aktsepteeritav anda vaid töötajate esindusorganisatsioonidele ja Eesti
Tööandjate Keskliidule (kes esindab vähemat osa Eesti ettevõtjaid ning kellel on liikmeid üle
kahe korra vähem kui EVEA-l) eelnõus kavandatud laialdasi volitusi, sõlmida tööandjate nimel
kokkuleppeid ja võtta siduvaid kohustusi ettevõtetele, kes ei ole Eesti Tööandjate Keskliidu
liikmed ning kelle huve ta ei esinda ega arvesta.
On lubamatu, et ettevõtlusvabaduse sedavõrd oluline riive loetakse põhjendatuks ja õigustatuks
juhul, kui tingimusi kokku leppiva tööandjate ühingu või tööandjate liidu liikmed on tööandjaks
vähemalt 20% vastava tegevusala töötajatele, kellele kohaldatakse kollektiivlepingu laiendatud
tingimust.
Eesti majanduse selgroog on mikro- ja väikeettevõtted, kuid on üldteada, et juba täna on neil
väga keeruline konkureerida suurte, kodumaiste või rahvusvaheliste ettevõtetega riigihangetel
ja mujal. Seetõttu ei ole aktsepteeritav eelnõus pakutu, et vaid 20% sektori töötajatest on piisav,
et laiendada mikro- ja väikeste ettevõtete jaoks sageli üle jõu käivaid kohustusi kogu sektorile.
Täna, COVID-19 kriisi taustal on see hetk, kus peaksime mõtlema – Eesti kui mikro- ja
väikeettevõtete ülekaaluka enamusega riik – kas jätkame riigi ja suurte ettevõtete teerulli üle
väikeste, lükates jõhkralt kõrvale väikeste huvid ning põhiseaduslikud õigused ja asendades
need põhiseadusvastaselt vaid näilise kaasamisega?
B. Kokkuvõte
EVEA ei toeta Kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu pakutud
kujul. Oleme seisukohal, et enne edasist menetlemist vajab teema põhjalikku analüüsi ja
väikeettevõtjate esindajate kaasamist protsessi.
EVEA nõuab enda kaasamist sotsiaalpartnerina kuna meie organisatsiooni suurus, sektoriülesus
ja esindatava sihtgrupi ülekaalukas enamus on sellise nõudmise esitamiseks enam kui piisavalt
esinduslikud. Oleme valmis konstruktiivselt esitama oma ettepanekud ning arutama pakutud
lahendusi.
/allkirjastatud digitaalselt/
Ille Nakurt-Murumaa
EVEA asepresident
Tel. +372 57809806
e-post:
[email protected]
Riigikogu fraktsioonid Riigikogu sotsiaalkomisjon Hr Jüri Ratas Peaminister Hr Tanel Kiik Sotsiaalminister 30 .10. 2020 EVEA (Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon) seisukoht haigushüvitiste korra muutmisest Täna on riik koroonakriisi valguses asunud tegelema haigushüvitiste korra ülevaatamisega lausa mitmel rindel. Vabariigi Valitsus arutas 29.10.2020 haigushüvitiste korra muutmise võimalusi ning nagu meediast lugeda võis, on Tööandjate Keskliit väljendanud oma nõustumust valitsuse ettepanek uga (tööandja kanda jääks uue korra kohaselt 2.-5. haiguspäeva hüvitis senise 4.-8. päeva asemel). Samal ajal on Riigikogu menetluses Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon i 17. septembril esitanud eelnõu 244SE , mille sisuks on samuti haigushüvitiste maksmise kor ra muutmine. EVEA, esindades suurimat ettevõtjate ja tööandjate rühma ettevõtlusmaastikul – väikeettevõtjaid (EVEA liikmeid on täna enam kui 5200) nõuab , et Eesti Tööandjate Kesklii du (ETKL) kõrval oleks aruteludesse kaasatud ka väikeettevõtjaid esindav EVEA , kuna ETKL ei saa anda lubadusi ja sõlmida kokkuleppeid kõigi tööandjate nimel. EVEA hinnangul on nii v alitsuse ettepanek kui ka eel nõu 244SE esitatud kujul vastuvõtmine ebaõiglane ning õigusvastane. EVEA kordab oma varasemat seisukohta , et ka 01.07.2009 vastu võetud ja tänaseni kehtiv haigushüvitiste maksmise kord (TTOS §12 2 ) ei ole meie hinnangul õiguspärane . S eetõttu nõuab EVEA haigushüvitiste korra muutmist selliselt, et see oleks õiguspärane ja õiglane – s.t. tööandja maksab sotsiaalmaksu ning kindlustatud töötajale maksab ajutise töövõimetuse hüvitist (sealhulgas haigushüvitist) Haigekassa . EVEA selgitab , et: a) juba täna on töötaja haigestumine ja sellega kaasnev haigushüvitiste maksmise koorem ( koroonakriisi tõttu on haiguslehtede arv veel hüppeliselt tõusnud ) tööandjatele väga suur - kuna iga haiguslehel viibiva töötaja (samuti ka iga eneseisolatsioonis viibiva töötaja ) eemalolekuga kaasneb tööandja kohustus otsida asendustöötajaid või maksta ülejäänud töötajatele lisatasu töökoormuse suurenemise tõttu; vajadus töö ümber korraldada jms; b) tööandjad juba maksavad sotsiaalmaksu ning on vastuolus töösuhte olemusega kohustada tööandjat lisaks kohustuslikele maksudele maksma tasu töötajale, kes tööd ei tee. K riisiolukorras , kus ellujäämine on küsimärgi all, ei jaksa paljud tööandja d haigushüvitise maksmise ga seotud kulu ka kanda; c) haigushüvitiste maksmise kohustuse panemine tööandjatele 01.07.2009. a oli juba algusest peale vale ning õigusvastane. Nimelt sätestab töölepingu seadus (TLS) tööandja kohustuse maksta töötajale tasu töö eest kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS §35 sätestab selgelt, et tööandja on kohustatud maksma töötajale tasu ilma töötulemust vastu saamata vaid sel juhul, kui töövõimeline töötaja ei tee tööd põhjusel, et tööandja talle tööd ei anna. Muid tasusid (nt. puhkusetasu) maksab tööandja vaid TLS sätestatud juhtudel või poolte kokkuleppel. Kui käsitleda tööandja poolt makstavat haigushüvitist kindlustushüvitisena (mida ta ju selgelt on), siis ravikindlustuse seadus ( RaKS ) §25 lg 4 kohaselt on rahaline ravikindlustushüvitis kindlustatud isikule tööandja poolt tasutud sotsiaalmaksust laekunud rahast haigekassa poolt makstav ajutise töövõimetuse hüvitis. Töötervishoiu- ja tööohutuse seadus (TTOS) sätestab tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja riigi tasandil ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest. Arusaamatu ja tööandjatele rahalist koormist sisaldava haigushüvitiste maksmise korra reguleerimine TTOS raames on klassikaline näide riukalik ust õigusloome st , mille lubamatusele on tähelepanu korduvalt juhtinud ka õiguskantsler. Rõhutame, et makstes sotsiaalmaksu töötaja töötasult, on ettevõtja oma kohustuse töötaja ja ühiskonna ees täitnud ning tööandjale täiendava kohustuse panek on karjuvalt ebaõiglane. T öötaja l , kelle palgalt on makstud sotsiaalmaks , on seaduslik õigus kindlustushüvitisele töövõimetuse korral. (SMS § 1 kohaselt on s otsiaalmaks pensionikindlustuseks ja riiklikuks ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis . RaKS §50 - Ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. EVEA juhib Riigikogu ning Valitsuse tähelepanu, et tööandjale haigushüvitise maksmise kohustuse panek võib keerulistes majandusoludes olla äärmiselt kahjulik ka töötajatele – see võib oluliselt halvendada töötajate sotsiaalset kindlustunnet – ellujäämiseks peavad väikeettevõtjad kriisi jätkudes ja täiendavate rahaliste koormiste lisandudes loobuma töölepinguga töötajatest ning ainult vajadust mööda kasutama muid , sageli lühiajalisi töö tegemise vorme (võlaõiguslikud töö tegemise lepingud) , kus töötaja sotsiaalsed tagatised on oluliselt tagasihoidlikumad või puuduvad sootuks. Nimelt on paindlike töövormide puhul inimene sageli tööga hõivatud lühiajaliselt, mistõttu on tema sissetulekud väiksemad ja töötegija ei suuda täielikult või osaliselt täita vajalikke nõudeid sotsiaalkindlustuskaitse saamiseks. Ravikindlustuskaitse tekkimiseks tuleb isiku eest igakuiselt maksta sotsiaalmaksu vähemalt sotsiaalmaksu kuumääralt. Seetõttu on vajalik regulaarselt teenida teatud sissetulekut, et töötajal tekiks õigus ravikindlustusele. Inimene, kes saab töötasu ebaregulaarselt, võib jääda ravikindlustuseta või olla ravikindlustusega kaetud katkendlikult. Seega on oodata, et senise ebaõiglase haigushüvitiste korra jätkumisel või veelgi tööandjate rahalist koormist suurendava uue korra kehtestamisel suureneb inimeste arv, kes ei ole pidevalt ravikindlustusega kaetud. /Allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Rits , EVEA president Ille Nakurt-Murumaa , EVEA asepresident,
[email protected] , tel. +372 57809806
Hr Tõnis Mölder
Riigikogu sotsiaalkomisjon Meie: 30.11.2020
EVEA (Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon) seisukohad Töötervishoiu ja
tööohutuse seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule (257 SE).
EVEA on Eesti ainus ettevõtjate sektoriülene organisatsioon, mis juba enam kui aastat esindab
ainult mikro-, väikseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid kõigis tegevusvaldkondades (kokku
99.86% ettevõtlusmaastikust). EVEA liikmeteks on otse või läbi kollektiivliikmete rohkem kui 5500
ettevõtet üle Eesti (s.h. ka hõredalt asustatud või keskustest eemal asuvatest piirkondadest).
Töösuhteid (s.h. tööohutust) reguleerivad normid ning regulatsioonidega kaasnev, sageli
põhjendamatu ja ebamõistlikult suurt halduskoormus mõjutavad väikeettevõtjaid otseselt ja
vahetult.
Oleme seisukohal, et seaduseelnõu 257SE on küll esmapilgul samm vajalikus suunas
(töötervishoiu- ja tööohutuse valdkonna kaasajastamine, infotehnoloogiliste võimaluste
rakendamine halduskoormuse vähendamiseks) kuid eelnõusse süvenedes näeme hoopis halvasti
põhjendatud ja läbimõtlemata halduskoormuse suurenemist ning selget vastuolu TTOS
eesmärkidega ja haldusmenetluse põhimõtetega.
Eelnõule hiljem lisatud haigushüvitiste regulatsiooni (TTOS §12 2) muudatuste kohta
(Sotsiaalministeeriumi 23.11.2020 eelnõu ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmiseks1)
oleme esitanud oma seisukohad eelnõu 244SE menetlemisel (lisame need käesolevale kirjale2)
ning teatame, et oleme haigushüvitiste regulatsiooni põhiseaduspärasuse hindamiseks
pöördunud avaldusega õiguskantsleri poole (lisame käesolevale kirjale meie pöördumise
õiguskantslerile3 ning õiguskantsler I. Tederi seisukoha TTOS §122 põhiseadusvastasuse
tuvastamisest aastal 20094).
Eelnõu põhipunktid ja EVEA seisukohad:
1. EVEA on seisukoha, et eelnõule Sotsiaalministeeriumi poolt esitatud
muudatusettepanek TTOS § 122 - tööandja makstava haigushüvitiste korra muutmiseks, nii
nagu ka täna kehtiv TTOS §122 on vastuolus põhiseadusega (täpsemalt võrdsuspõhiõiguse,
ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse sätetega).
1
Sotsiaalministeeriumi 23.11.2020 eelnõu ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmiseks
2
EVEA seisukohad eelnõule 244SE
3
EVEA a29.11.2020 avaldus õiguskantslerile haigushüvitiste regulatsiooni põhiseaduspärasuse kontrollimiseks
4
Õiguskantsler I. Tederi märgukiri 10.09.2009 nr 6-1/090946/0905452 sotsiaalmimisteeriumile
Tänase tervisekriisi olukorras on eriti teravalt ilmnenud sotsiaalmaksu tasuvate (ning seega
ravikindlustuskaitset omavate) isikute ebavõrdne kohtlemine – FIE-d ja teised füüsilisest isikust
teenuseosutajad maksavad oma sissetulekult sotsiaalmaksu kuid saadav õigushüve
(ravikindlustuskaitses sisalduv õigus saada haigushüvitist töövõimetuse ajal või karantiini ajal) on
ebaõiglaselt piiratud võrreldes töölepingulises või teenistussuhtes olevate isikutega.
Palume peatada eelnõu menetlemine, kuni õiguskantsler on andnud oma hinnangu viidatud
õiguslikes küsimustes.
Ühtlasi juhime Teie tähelepanu, et sotsiaalministeeriumi poolt 23.11.2020 esitatud
ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule ei ole tehtud
mõjuanalüüsi ning ei ole adekvaatselt hinnatud tööandjate kulusid. Juba täna on tööandjate
kulud haigushüvitistele EVEA hinnangul suurusjärgus 80 miljonit eurot aastas 2019 aasta
andmete põhjal. 2009. aastal hinnati tööandjate kuluks 32 miljoni eurot (ca 500 miljonit krooni,
eelnõu seletuskirjast).
2. Eelnõuga kavandatakse muuta TTOS §12 – töötervishoiu ja tööohutuse üldised nõuded.
Eelnõu § 1 lg 3 p. 4 täiendamine - TTOS kohaldub ka teenuse osutamise lepingu alusel töötava
füüsilise isiku (edaspidi teenuseosutaja) tööle käesoleva seaduse § 12 lõigetes 4–9 ja § 24 lõikes
2 sätestatud ulatuses;
§12 lg 4 - Teenuseosutaja tagab igas tööolukorras temale kuuluvate töövahendite,
isikukaitsevahendite ja muude seadmete korrasoleku ja nõuetekohase kasutamise.
Jääb selgusetuks, millist õigushüve või eesmärki soovitakse eeltoodud normidega saavutada.
Kuna teenuseosutajal (olgu ta FIE, füüsiline isik käsundisaaja või töövõtja VÕS tähenduses)
puudub tööandja ehk kohustatud isik TTOS tähenduses, siis puudub sellisel teenuseosutajal ka
kohustatud (või siis õigustatud) isik TTOS tähenduses. Kõik lepingulised õigused ja kohustused
teenuse osutamisel (käsundus- või töövõtusuhtes) on reguleeritud VÕS-ga. Täna kehtiva VÕS
regulatsioon ei näe ette võimalust teenuseosutaja samastamiseks töötajaga (või tööandjaga) TLS
tähenduses.
3. Eelnõuga kavandatakse muuta TTOS §13 lg 1 p. 14 järgmiselt - tööandja on
kohustatud töökeskkonna riskianalüüsi tulemuste alusel koostama ohutusjuhendi tehtava töö ja
kasutatava töövahendi kohta.
Juhime tähelepanu, et TTOS sihtgrupiks on kõik (sealhulgas ka ilma õigusalaste eriteadmisteta)
tööandjad. Kuna täna kehtiv ja ka pärast eelnõu 257SE vastuvõtmist kehtima jääv VV 11.01.2000
määrus nr 13 §1 lg 7 sätestab, et tööandja kootab kasutatavate töövahendite ohutusjuhendid,
arvestades valmistaja antud kasutusjuhendit, siis tekib ilmne ebakõla – kas tööandja peaks
töövahendi ohutusjuhendi koostamisel lähtuma riskianalüüsist või valmistaja antud
kasutusjuhendist.
Soovitame õigusselguse huvides need regulatsioonid ühtlustada või loobuda TTOS §13 viitest
riskianalüüsile.
4. Eelnõuga kavandatakse täiendada TTOS uue paragrahviga - § 134. Töökeskkonna
riskianalüüs.
Kavandatava §13 lg 4 kohaselt uuendab tööandja riskianalüüsi muuhulgas kui:
5) töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise;
Tööga seotud haigestumine võib TTOS § 23 lg 2 kohaselt olla kas tööst põhjustatud haigus või
kutsehaigus.
Juhime tähelepanu, et TTOS §23 lg 6 kohaselt teatab töötervishoiuarst tööandjale vaid
kutsehaigestumisest, §23 lg 7 sätestab, et tööst põhjustatud haigestumisest teatab
töötervishoiuarst vaid Tööinspektsioonile
Seega ei saa panna tööandjale riskianalüüsi uuendamise kohustust kui tööandjani ei jõua
uuendamise aluseks olev teave.
On hädavajalik täiendada TTOS §23 lg 7 ja panna töötervishoiuarstile kohustus teavitada
tööandjat ka tööst põhjustatud haigestumisest.
Lisaks vastuolu kõrvaldamisele käesoleva eelnõuga kavandatud TTOS §134 lg 4 p. 5
rakendamiseks aitaks see kaasa ka töökeskkonna seisundi üldisele parandamisele kuna tööandja
saaks vajalikke muudatusi rakendada õigeaegselt.
6) tööinspektor on järelevalve käigus tuvastanud, et riskianalüüsis ei ole piisavalt hinnatud
töökeskkonnas esinevaid riske, sealhulgas ei ole mõõdetud ohutegurite parameetreid, või ei ole
ette nähtud abinõusid ohtude maandamiseks.
Tööinspektori õigus nõuda riskianalüüsi uuendamist töökeskkonna riskide hindamise
ebapiisavuse, ohutegurite parameetrite mõõtmise vajaduse või ohtude maandamiseks
rakendatavate abinõude ebapiisavuse korral peab kindlasti sisaldama ka seaduses selgesõnaliselt
sätestatud selgitamis- ja põhjendamiskohustust.
Tänases eelnõus olev norm on põhjendamatult üldsõnaline ning jätab tööinspektorile liiga avara
diskretsiooniõiguse. Diskretsiooni piirid on käsitletud HMS §4 kuid ilma õigusteadmisteta
tööandjaid ei saa ohutusalaste kohustuste täitmiseks panna olukorda, kus on vaja tunda suurt
hulka erinevaid õigusakte. Probleemi lahendaks, kui kavandatav norm sisaldaks selged
kaalutluspiirid koos selgitamiskohustusega.
§134 lg 7- tööandja koostab riskianalüüsi töökeskkonna andmekogus või edastab selle kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis Tööinspektsioonile;
Lg 8 - riskianalüüse säilitatakse töökeskkonna andmekogus, välja arvatud juhul, kui tööandjal
puudub kohustus riskianalüüsi andmekogusse lisada.
Juhime Teie tähelepanu, et töökeskkonna riskianalüüs on TTOS mõtte kohaselt ennekõike
ettevõttesisene töökorralduslik protsess ja dokument mille eesmärk on hinnata riske töötaja
tervisele ja ohutusele. Töökeskkonna riskianalüüsi koostamise käigus ega selle kinnitamise eel või
järel ei kooskõlastata seda Tööinspektsiooniga. Selliseks tegevuseks puudub ka ilmselgelt sisuline
vajadus.
Puudub igasugune ratsionaalne põhjendus, miks peaks Tööinspektsioonile esitama või
Tööinspektsiooni andmekogus koostama ettevõtte sisemiste protsesside juhtimiseks koostatud
dokumenti.
TTOS sätestab selgelt, millised on Tööinspektsiooni pädevus ja volitused tööohutusalase
järelevalve teostamisel ning selle järelevalve käigus muuhulgas riskianalüüsi kontrollimisel.
Järelevalvemenetluse läbiviimise reeglid on sätestatud Haldusmenetluse seaduses (HMS) ja
korrakaitseseaduses (KorS).
EVEA on väga selgelt vastu Tööinspektsiooni volituste suurendamisele selliselt, et
Tööinspektsiooni tekib õigus ja võimalus „kalastamiseks“ ehk ettevõtjate sisemisi protsesse
kajastavate dokumentide jälgimiseks ja analüüsimiseks ilma haldusmenetlust algatamata ja
tööandjat teavitamata.
Selline põhimõte ning seega kavandatud normid TTOS §134 lg 7 ja lg 8 on jämedas vastuolus
haldusmenetluse üldpõhimõtetega.
EVEA on nõus, et tööandjatel võib olla vabatahtlik võimalus Tööinspektsiooni andmekogu
kasutamiseks, seal riskianalüüsi koostamiseks või oma dokumentide sinna üleslaadimiseks kuid
see saab olla vaid vabatahtlik.
Lisaks tuleb ka andmekogu vabatahtlike kasutajate jaoks TTOS-s selgelt sätestada, millised on
Tööinspektsiooni volituste piirid (teade tööandjale haldusmenetluse algatamisest vms)
andmekogusse üleslaaditud dokumentide hindamisel ja analüüsimisel, välistamaks ettevõtja
dokumentide ja andmete menetlusvälist meelevaldset käsitlemist „kalastamise“ ehk
õigusrikkumiste otsimise eesmärgil.
Juhime teie tähelepanu ka, et sellina Tööinspektsiooni andmekoguga sundliitmine tekitab
paljudele mikro- ja väike-ettevõtetele mõttetu täiendava halduskoormuse.
Eestis oli 2019. aasta seisuga kokku rohkem kui 131 000 asutust/ettevõtet. Tööinspektsioon
teostab järelevalvet nende ettevõtete üle, kus töötab vähemalt üks töölepinguline töötaja või on
töötajatena tegevad juhatuse liikmed. Selliseid ettevõtteid oli 2018. aastal 56 683, töötajaid
nendes kokku ca 552 000. Tööõnnetusi registreeritakse aastas ligikaudu 5000.
Isegi, kui võtame eelduseks, et osa tööõnnetusi jääb registreerimata, siis on selge, et enamikes
ettevõtetes ei juhtu õnneks kunagi ühtki tööõnnetust ja seetõttu puudub enamikel ettevõtetel
ka igasugune vajadus suhelda Tööinspektsiooniga muul põhjusel kui ainult riikliku
järelevalvemenetluse käigus.
Isegi kui Tööinspektsiooniga suhtlemise vajadus on tingitud ettevõtte vajadusest pädeva
nõustamisteenuse või teavituse järele – selleks aga ei ole vaja kohustuslikku liitumist
andmekoguga ning ettevõtte ohutusalaste dokumentide üleslaadimist sellesse süsteemi.
Tööinspektsiooni koormuse vähendamiseks ilma haldusmenetluse põhimõtteid riivamata ja
ettevõtjate halduskoormust kasvatamata on kõigepealt vajalik Tööinspektsiooni töökorralduse
põhjalik hindamine - kas ikka on tööinspektoril Põlvast vaja sõita Tallinna ettevõtteid
inspekteerima või Paide inspektoril Ida-Virumaale?
Tõenäoliselt on töökorralduse hindamine vajalik ja selle tulemusena võiks vabaneda
tööinspektoritel ajaressurssi tõesti vajalike järelevalvemenetluste läbiviimiseks.
Järgmise sammuna, enne eelnõuga kavandatud TTOS 134 lõigetes 7 ja 8 ning § 241 lg 1
Töökeskkonna andmekogu eesmärk on edendada tööohutust, võimaldades Tööinspektsioonil töödelda töötervishoiu
ja tööohutusega seotud andmeid ettevõtete töökeskkonna hindamiseks, ennetus- ja järelevalvetegevuse
planeerimiseks ja teostamiseks ning töövaidluste ja lepituste menetlemiseks, sätestatud põhimõtete
rakendamist on vaja põhjalikult ümber hinnata, millised ettevõtted kuuluvad Tööinspektsiooni
järelevalve alla. Kas mikroettevõtted, kus ainsaks töötajaks on juhatuse liikmed (selliseid
ettevõtteid on Eestis kümneid tuhandeid), peaksid olema Tööinspektsiooni järelevalve objektiks?
Ehk on täna, COVID-19 kriisi taustal see hetk, kus peaksime mõtlema – Eesti kui mikro- ja
väikeettevõtete ülekaaluka enamusega riik – milline on 21. sajandil iseendale tööandjaks oleva
inimese suhe oma ühinguga ning kas selliste iseendale tööandjaks olevate ettevõtjate
kontrollimine Tööinspektsiooni poolt on aja- ja asjakohane? Sellise, riigi seisukohalt ainetu
järelevalvetegevuse lõpetamine annaks Tööinspektsioonile olulist ajaressurssi tegeleda nende
ettevõtetega, mida tõepoolest on vaja kontrollida.
Peaksime küsima, millist turvatunnet ühiskonnale annab see, kui iseendale tööandjaks olev
juhatuse liige kulutab oma aega ja raha, et koostada iseenda tegevusele riskianalüüs, laadida
see riskianalüüs üles Tööinspektsiooni andmekogusse, koostada iseenda tegevuse tarbeks
ohutusjuhendid; viia läbi iseenda juhendamine; määrata iseennast töökeskkonnaspetsialistiks
ja esmaabiandjaks?
5. Eelnõuga kavandatud TTOS § 24 lõike 2 muudatus:
(2) Kui tööõnnetus on toimunud teenuseosutajaga käesoleva seaduse § 12 lõikes 6 sätestatud
olukorras, teeb kõik käesolevas peatükis sätestatud tööõnnetusega seotud toimingud töid
korraldav isik või tema puudumise korral tööandja.
Juhime Teie tähelepanu, et kavandatav TTOS §24 lg 2 on vastuolus kehtiva TTOS §22 lg 1-ga.
Nimelt §22 lg 1 kohaselt on tööõnnetus töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja
antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või
muul tööandja huvides tegutsemise ajal.
Kuna ka eelnõuga pole kavandatud TTOS §22 sätestatud tööõnnetuse mõistet muuta, siis on
kavandatav TTOS §24 lg 2 sisutühi norm kuna teenuseosutajaga juhtunud õnnetust, isegi kui tekib
tervisekahjustus, ei saa käsitleda tööõnnetusena TTOS tähenduses ning seega puudub ka
võimalus ja vajadus selle uurimiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/
Heiki Rits
EVEA president
Koostas: Ille Nakurt-Murumaa, EVEA asepresident, e-post:
[email protected]; tel. +372 57809806
EELNÕU
23.11.2020
Ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus
§ 1. Ravikindlustuse seaduse muutmine
Ravikindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 56 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Õigus saada haigushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste
täitmisest vabastuse kuuendast päevast alates, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.“;
2) paragrahvi 56 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Õigus saada haigushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste
täitmisest vabastuse üheksandast päevast alates, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud
teisiti.“;
3) paragrahvi 57 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa “, kuid mitte rohkem kui seitse
kalendripäeva“;
4) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 251 järgmises sõnastuses:
„(251) Isiku suhtes, kellel on õigus töövõimetushüvitisele käesoleva seaduse § 56 lõike 1
kohaselt ning kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või
kutsetegevusest vabastus algas enne 2021. aasta 1. jaanuarit, kohaldatakse 2020. aasta 31.
detsembrini kehtinud seaduse redaktsiooni.“;
5) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 252 järgmises sõnastuses:
„(252) Isiku suhtes, kellel on õigus töövõimetushüvitisele käesoleva seaduse § 56 lõike 1
kohaselt ning kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või
kutsetegevusest vabastus algas enne 2021. aasta 1. maid, kohaldatakse 2021. aasta 30. aprillini
kehtinud seaduse redaktsiooni.“.
§ 2. Sotsiaalmaksuseaduse muutmine
Sotsiaalmaksuseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 3 punktides 3 ja 18 asendatakse sõnad „teise kuni kaheksanda“ sõnadega „teise
kuni viienda“;
2) paragrahvi 3 punktides 3 ja 18 asendatakse sõnad „teise kuni viienda“ sõnadega „teise kuni
kaheksanda“.
§ 3. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmine
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 122 lõikes 1 asendatakse sõnad „neljanda kuni kaheksanda“ sõnadega „teise kuni
viienda“;
1
2) paragrahvi 122 lõikes 1 asendatakse sõnad „teise kuni viienda“ sõnadega „neljanda kuni
kaheksanda“;
3) paragrahvi § 122 lõikes 3 asendatakse sõna „neljandast“ sõnaga „teisest“;
4) paragrahvi § 122 lõikes 3 asendatakse sõna „teisest“ sõnaga „neljandast“;
5) paragrahvi 313 senine tekst muudetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2
järgmises sõnastuses:
„(2) Kuni 2020. aasta 31. detsembrini väljakirjutatud haiguslehtedele kohaldatakse kuni 2020.
aasta 31. detsembrini kehtinud seaduse redaktsiooni.“;
6) paragrahvi 313 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Kuni 2021. aasta 30. aprillini väljakirjutatud haiguslehtedele kohaldatakse kuni 2021. aasta
30. aprillini kehtinud seaduse redaktsiooni.“.
§ 4. Seaduse jõustumine
(1) Käesoleva seaduse § 1 punktid 1, 3 ja 4, § 2 punkt 1 ja § 3 punktid 1, 3 ja 5 jõustuvad 2021.
aasta 1. jaanuaril.
(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 2 ja 5, § 2 punkt 2 ja § 3 punktid 2, 4 ja 6 jõustuvad 2021.
aasta 1. mail.
Henn Põlluaas
Riigikogu esimees
Tallinn “....”.....................” 2020
_________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus “....”......................” 2020
2
Riigikogu fraktsioonid Riigikogu sotsiaalkomisjon Hr Jüri Ratas Peaminister Hr Tanel Kiik Sotsiaalminister 30 .10. 2020 EVEA (Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon) seisukoht haigushüvitiste korra muutmisest Täna on riik koroonakriisi valguses asunud tegelema haigushüvitiste korra ülevaatamisega lausa mitmel rindel. Vabariigi Valitsus arutas 29.10.2020 haigushüvitiste korra muutmise võimalusi ning nagu meediast lugeda võis, on Tööandjate Keskliit väljendanud oma nõustumust valitsuse ettepanek uga (tööandja kanda jääks uue korra kohaselt 2.-5. haiguspäeva hüvitis senise 4.-8. päeva asemel). Samal ajal on Riigikogu menetluses Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon i 17. septembril esitanud eelnõu 244SE , mille sisuks on samuti haigushüvitiste maksmise kor ra muutmine. EVEA, esindades suurimat ettevõtjate ja tööandjate rühma ettevõtlusmaastikul – väikeettevõtjaid (EVEA liikmeid on täna enam kui 5200) nõuab , et Eesti Tööandjate Kesklii du (ETKL) kõrval oleks aruteludesse kaasatud ka väikeettevõtjaid esindav EVEA , kuna ETKL ei saa anda lubadusi ja sõlmida kokkuleppeid kõigi tööandjate nimel. EVEA hinnangul on nii v alitsuse ettepanek kui ka eel nõu 244SE esitatud kujul vastuvõtmine ebaõiglane ning õigusvastane. EVEA kordab oma varasemat seisukohta , et ka 01.07.2009 vastu võetud ja tänaseni kehtiv haigushüvitiste maksmise kord (TTOS §12 2 ) ei ole meie hinnangul õiguspärane . S eetõttu nõuab EVEA haigushüvitiste korra muutmist selliselt, et see oleks õiguspärane ja õiglane – s.t. tööandja maksab sotsiaalmaksu ning kindlustatud töötajale maksab ajutise töövõimetuse hüvitist (sealhulgas haigushüvitist) Haigekassa . EVEA selgitab , et: a) juba täna on töötaja haigestumine ja sellega kaasnev haigushüvitiste maksmise koorem ( koroonakriisi tõttu on haiguslehtede arv veel hüppeliselt tõusnud ) tööandjatele väga suur - kuna iga haiguslehel viibiva töötaja (samuti ka iga eneseisolatsioonis viibiva töötaja ) eemalolekuga kaasneb tööandja kohustus otsida asendustöötajaid või maksta ülejäänud töötajatele lisatasu töökoormuse suurenemise tõttu; vajadus töö ümber korraldada jms; b) tööandjad juba maksavad sotsiaalmaksu ning on vastuolus töösuhte olemusega kohustada tööandjat lisaks kohustuslikele maksudele maksma tasu töötajale, kes tööd ei tee. K riisiolukorras , kus ellujäämine on küsimärgi all, ei jaksa paljud tööandja d haigushüvitise maksmise ga seotud kulu ka kanda; c) haigushüvitiste maksmise kohustuse panemine tööandjatele 01.07.2009. a oli juba algusest peale vale ning õigusvastane. Nimelt sätestab töölepingu seadus (TLS) tööandja kohustuse maksta töötajale tasu töö eest kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS §35 sätestab selgelt, et tööandja on kohustatud maksma töötajale tasu ilma töötulemust vastu saamata vaid sel juhul, kui töövõimeline töötaja ei tee tööd põhjusel, et tööandja talle tööd ei anna. Muid tasusid (nt. puhkusetasu) maksab tööandja vaid TLS sätestatud juhtudel või poolte kokkuleppel. Kui käsitleda tööandja poolt makstavat haigushüvitist kindlustushüvitisena (mida ta ju selgelt on), siis ravikindlustuse seadus ( RaKS ) §25 lg 4 kohaselt on rahaline ravikindlustushüvitis kindlustatud isikule tööandja poolt tasutud sotsiaalmaksust laekunud rahast haigekassa poolt makstav ajutise töövõimetuse hüvitis. Töötervishoiu- ja tööohutuse seadus (TTOS) sätestab tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja riigi tasandil ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest. Arusaamatu ja tööandjatele rahalist koormist sisaldava haigushüvitiste maksmise korra reguleerimine TTOS raames on klassikaline näide riukalik ust õigusloome st , mille lubamatusele on tähelepanu korduvalt juhtinud ka õiguskantsler. Rõhutame, et makstes sotsiaalmaksu töötaja töötasult, on ettevõtja oma kohustuse töötaja ja ühiskonna ees täitnud ning tööandjale täiendava kohustuse panek on karjuvalt ebaõiglane. T öötaja l , kelle palgalt on makstud sotsiaalmaks , on seaduslik õigus kindlustushüvitisele töövõimetuse korral. (SMS § 1 kohaselt on s otsiaalmaks pensionikindlustuseks ja riiklikuks ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis . RaKS §50 - Ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. EVEA juhib Riigikogu ning Valitsuse tähelepanu, et tööandjale haigushüvitise maksmise kohustuse panek võib keerulistes majandusoludes olla äärmiselt kahjulik ka töötajatele – see võib oluliselt halvendada töötajate sotsiaalset kindlustunnet – ellujäämiseks peavad väikeettevõtjad kriisi jätkudes ja täiendavate rahaliste koormiste lisandudes loobuma töölepinguga töötajatest ning ainult vajadust mööda kasutama muid , sageli lühiajalisi töö tegemise vorme (võlaõiguslikud töö tegemise lepingud) , kus töötaja sotsiaalsed tagatised on oluliselt tagasihoidlikumad või puuduvad sootuks. Nimelt on paindlike töövormide puhul inimene sageli tööga hõivatud lühiajaliselt, mistõttu on tema sissetulekud väiksemad ja töötegija ei suuda täielikult või osaliselt täita vajalikke nõudeid sotsiaalkindlustuskaitse saamiseks. Ravikindlustuskaitse tekkimiseks tuleb isiku eest igakuiselt maksta sotsiaalmaksu vähemalt sotsiaalmaksu kuumääralt. Seetõttu on vajalik regulaarselt teenida teatud sissetulekut, et töötajal tekiks õigus ravikindlustusele. Inimene, kes saab töötasu ebaregulaarselt, võib jääda ravikindlustuseta või olla ravikindlustusega kaetud katkendlikult. Seega on oodata, et senise ebaõiglase haigushüvitiste korra jätkumisel või veelgi tööandjate rahalist koormist suurendava uue korra kehtestamisel suureneb inimeste arv, kes ei ole pidevalt ravikindlustusega kaetud. /Allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Rits , EVEA president Ille Nakurt-Murumaa , EVEA asepresident,
[email protected] , tel. +372 57809806
Pr Ülle Madise Õiguskantsler 2 9 .11. 2020 Avaldus Töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse §12 2 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks . Õigusselguse saamiseks karantiini-haigushüvitiste (RaKS § 51 lg 1 p. 2; §56) maksmise korra ja selle kaetuse osas TTOS §12 2 normidega ning selle regulatsiooni põhiseaduspärasusest. EVEA (Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon) esindab väike- ja keskmisi ettevõtjaid. EVEA esindab otse- ja kollektiivliikmete kaudu rohkem kui 5500 ettevõtet, olles seega nii liikmete arvult kui esindatavat sihtgruppi arvestades suurim sektoriülene ettevõtjate katusorganisatsioon Eestis. Ettevõtjatena ja vastutustundlike ühiskonnaliikmetena mõistame, et tänase tervisekriisi seljatamise üks abinõusid on töötaja töölt koju jäämine kohe esimeste haigustunnuste ilmnemisel. Samas ei saa me nõustuda, et iga kriisi korral sirutab riik ebaõiglaselt käe aina sügavamale ettevõtja taskusse, võttes sealt raha ühe eesmärgi täitmiseks mõnikord lausa mitu korda ning kehtestades selle tarbeks vajalikke õigusnorme kiirustades ja ettevõtjate ning inimeste põhiseaduslikke õigusi rikkudes. Pöördume Teie poole, et hindaksite : T öötervishoiu- ja tööohutuse seaduse §12 2 õigusselgust ning viidatud normide vastavust : põhiseaduses sätestatud ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse normidele (PS §31 ; §32 ) ; võrdsuspõhiõiguse ( PS § 12 ) ja seaduslikkuse (PS §13; §14) normidele . Kas TTOS §12 2 kohustab tööandjat maksma haigushüvitist karantiini-haiguslehe (RaKS §51 lg 1 p 2) eest? Arvestades meie küsimuste kiireloomulisust ning suurt avalikku huvi ( Riigikogus on täna II lugemisel haigushüvitiste korra muutmise eelnõu 257SE ; v ajalik rahaline kate tänase olukorra jätkamiseks ja muudatuste tegemiseks peaks lahenduse leidma samuti menetluses oleva 2021. a riigieelarve seadusega 254SE ) – palume meie avaldust menetleda võimalikult kiiresti. EVEA hinnangul on nii alates 01.07.2009.aastast tänaseni kehtiv , tööandja makstavate haigushüvitiste regulatsioon (TTOS §12 2 ) kui ka täna Riigikogu menetluses oleva seaduseelnõu 257SE juurde enne II lugemist lisatud haigushüvitiste maksmise korra muutmise eelnõu vastuolus täna individuaalseid töösuhteid reguleerivate normidega ( ennekõike töölepingu seadus) ning põhiseadusega : EVEA hinnangul on ebaselge, kas TTOS §-s 12 2 sisalduv tööandja kohu s tus maksta haigushüvitist, on eraõiguslik või avalik-õiguslik kohustus. Tööleping on eraõiguslik leping mille alusel töötaja teeb tööandjale tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile. TLS sätestab, et tööandja maksab töötaj ale töö eest tasu . Lisaks TLS erinormidele kehtivad töölepingule VÕS käsunduslepingu kohta käivad sätted. TLS sätestab töösuhte tingimuste seaduslikkuse kontrollimiseks teostatava haldusjärelevalve piirid , kuid PS ei anna õigust ning TLS ega VÕS ei sätesta riigi voli, kohustada töölepingu pooli tasuma teineteisele eraõigusliku kohustusena käsitletavaid makseid või hüvitisi mis ei tulene lepingu täitmisest ning mis ei ole lepingu täitmisega seotud Rii gil on PS §113 ja maksukorralduse seaduse (MKS) alusel pädevus sätestada seadusega maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed , kuid TTOS §12 2 sätestatud haigushüvitis ei ole sotsiaalministeeriumi selgituse kohaselt maks ega muu avalik-õiguslik koormis vaid eraõiguslik, kuigi tööga mitteseotud hüvitis töötajale , mille eesmärk on motiveerida tööandjat majanduslikult panustama töökeskkonna parandamisse ning panna teda enam huvituma ettevõtte sotsiaalse vastutusega seonduvatest meetmetest, sealhulgas terviseedendusest . Riigikohus on selgitanud (nt RKO 3-3-1-65-03), et põhiseaduses ei ole sätestatud tervisekindlustuse süsteemi kriteeriume ning tervisekindlustuse süsteemi kujundamisel nagu üldse sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandja ülesanne langetada sotsiaalpoliitilisi otsuseid ja selleks on seadusandjal avar diskretsiooniõigus. Tervisekindlustus sundkindlustusena aga ei ole eraõiguslik lepinguline kohustus . Seetõttu on väga oluline määratleda tööandja makstava haigushüvitise õiguslik tähendus. Esitasime 04.11.20 Sotsiaalministeeriumile selgitustaotluse õigusalase selgituse saamiseks, kas TTOS-s sätestatud tööandja makstav haigushüvitis on eraõiguslik kohustus (nt töö tasu, kahjuhüvitis ) või avalik-õiguslik kohustus (nt. maks ) . Sotsiaalministeerium vastas EVEAle oma kirjas 26.11.2020 nr 1.5-1.1/3173-3 , et tööandja makstav haigushüvitis on eraõiguslikust töösuhtest lähtuv tööandja individuaalne kohustus mis ei ole seotud ravikindlustussüsteemi kui avalik-õiguslik u, solidaarsuspõhimõttel loodud sundkindlustus e süsteemiga . See seiskoht erineb 2009. aastal sotsiaalministri poolt õiguskantslerile esitatud seisukohast – vaidlusaluse normi loomisel 2009 ja selle sisu selgitamisel õiguskantslerile oli eelnõu koostajate seisukoht, et tegu avalik-õigusliku iseloomuga kohustusega ja ravikindlustussüsteemi täiendusega . Eelnevast selgitusest tõukub meie küsimus – k as riigivõimul on põhiseaduse mõtte ja sätte kohaselt voli panna ühele eraõigusliku töösuhte poolele (tööandjale) kohustus, maksta teisele poolele (töötajale) hüvitist mis ei ole seotud tööga ega ka tööst tingitud kulude hüvitamisega või on niisuguse eraõigusliku kohustuse panek vastuolus ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse sätetega ? Juhul, kui tegemist on siiski avalik-õigusliku kohustusega, kas siis, vaatamata seadusandja laialdastele volitustele ja avarale diskretsiooniõigusele, ei teki küsimus ettevõtjate kahekordsest koormamisest – on ju täna sotsiaalmaksu seaduses ja ravikindlustusseaduses selgelt sätestatud sotsiaalmaksu maksmise eesmärgid ja selle eest saadav kindlustuskaitse. Kas tööandja makstava haigushüvitise regulatsioon (TTOS §12 2 ) ei ole sel juhul vastuolus eelviidatud õigusaktidega? Samuti palume hinnata, kas TTOS §12 2 on vastuolus PS võrdsuspõhiõiguse (PS §12) sätetega – riik, tervisekindlustuse süsteemi 2009. aastal rahanappuse tingimustes ümber korraldades ja suure osa haigushüvitiste rahalisest koormast teistkordselt (esimene kord katab tööandja või ettevõtja selle kulu sotsiaalmaksu tasudes) tööandja õlgadele pannes, teeb seda läbi õigusakti (TTOS), mis katab vaid töölepingu lises ja või teenistus suhtes olevad isikud (TLS ja ATS) . Samas tasuvad teenitud sissetulekult sotsiaalmaksu ka füüsilisest isikust ettevõtjad ( FIE-d ) ja teised võlaõiguslike lepingute alusel oma tooteid või teenuseid pakkuvad isikud. Tervisekindlustuse süsteemi rahanappuse tingimustes muutes tekitas riik olukorra kus viimatinimetatud on küll jätkuvalt kohustatud tasuma sotsiaalmaksu kuid neil puudub võimalus saada RaKS sätestatud kindlustuskaitset sissetuleku kaotuse (haiguse korral) võrdselt töölepingu alusel töötavate isikutega. T ä nase tervisehädaolukorra tingimustes on iseenda tööandjaks olevate isikute ebavõrdne kohtlemine eriti valus kuna need isikud kaotavad nii haigena kui ka karantiini suunatuna nii võimaluse teenida elatist . Karantiini korral aga ka võimaluse saada riigi sunni jõuga kehtestatud liikumisvabaduse piiramise korral õiglast haigushüvitist võrdselt töölepingulises või teenistussuhtes olevate isikutega. TTOS §12 2 sätestab , et tööandja peab maksma töötajale haigus hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest. Meie hinnangul puudub täna õiguslik regulatsioon, mis paneks tööandjale kohustuse maksta haigushüvitist karantiini korral. Ainus selgitus säärasest kohustusest on haigekassa veebilehel kuid meie hinnangul ei ole haigekassal avalik-õigusliku asutusena pädevust asuda seadusandja asemele ning panna tööandjale kohustust haigushüvitise tasumiseks olukorras kus seadusandja ei ole sellist regulatsiooni kehtestanud. Samuti on meie hinnangul karantiini-haiguslehtede selline regulatsioon iseendale tööandjaks olevate isikute ( FIE-d , teised lepingute alusel oma tooteid ja teenuseid müüvad isikud) suhtes diskrimineeriv. Olgugi , et täna on haigestumiste ja vigastuste kõrval väga suur hulk haiguslehti väljastatud nakkuskahtlase isiku isoleerimiseks ja/või uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, on riik end nakkushaiguse leviku tõkestamisel tekkivatest kuludest järsult distantseerinud, sätestades RaKS is , et karantiini suunatud isikule (ehk isikule, kes on terve ja on valmis tööd tegema kuid kelle liikumisvabadust on KorS ja NETS alusel avalikes huvides piiratud) maksab haigekassa haigushüvitist alates 9. päevast ning kokku maksimaalselt 7 päeva . Samas ei sätesta ükski täna kehtiv õigusakt tööandjal kohustus t maksta haigushüvitist karantiini-haiguslehe eest. Sotsiaalministeerium on 2009. aastal oma vastuse õiguskantslerile selgitanud, et TTOS sätestatud haigushüvitise maksmise regulatsiooni sisu selgitamisel tuleb lähtuda RaKS sätestatud mõistetest. Selle tõlgenduse kohaselt tuleb TTOS §12 2 sätet mõista, et tööandjal on kohustus maksta haigushüvitist töötaja haigestumise ja vigastuse (kattuvus RaKS § 51 lg 1 p 1) aga mitte karantiini (RaKS §51 lg 1 p 2) korral. Palume ka hinnata, kas tänase tervisehädaolukorra tingimustes, avalikes huvides laialdaselt rakendatav karantiin (eneseisolatsioon) ja selle eest makstav haigushüvitis (regulatsioon RaKS ) on õige ja õiglane ning kooskõlas PS §13; §14 sätetega – ehk kas riigil on õigus võtta inimeselt võimalus teenida elatist ilma, et riik annaks selle eest õiglast hüvitist neile, kes on sotsiaalmaksu tasumisega saanud kindlustuskaitse ravikindlustuse näol? /Allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Rits , EVEA president Ille Nakurt-Murumaa , EVEA asepresident,
[email protected] , tel. +372 57809806
EELNÕU
23.11.2020
Ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus
§ 1. Ravikindlustuse seaduse muutmine
Ravikindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 56 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Õigus saada haigushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste
täitmisest vabastuse kuuendast päevast alates, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.“;
2) paragrahvi 56 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Õigus saada haigushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste
täitmisest vabastuse üheksandast päevast alates, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud
teisiti.“;
3) paragrahvi 57 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa “, kuid mitte rohkem kui seitse
kalendripäeva“;
4) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 251 järgmises sõnastuses:
„(251) Isiku suhtes, kellel on õigus töövõimetushüvitisele käesoleva seaduse § 56 lõike 1
kohaselt ning kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või
kutsetegevusest vabastus algas enne 2021. aasta 1. jaanuarit, kohaldatakse 2020. aasta 31.
detsembrini kehtinud seaduse redaktsiooni.“;
5) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 252 järgmises sõnastuses:
„(252) Isiku suhtes, kellel on õigus töövõimetushüvitisele käesoleva seaduse § 56 lõike 1
kohaselt ning kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või
kutsetegevusest vabastus algas enne 2021. aasta 1. maid, kohaldatakse 2021. aasta 30. aprillini
kehtinud seaduse redaktsiooni.“.
§ 2. Sotsiaalmaksuseaduse muutmine
Sotsiaalmaksuseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 3 punktides 3 ja 18 asendatakse sõnad „teise kuni kaheksanda“ sõnadega „teise
kuni viienda“;
2) paragrahvi 3 punktides 3 ja 18 asendatakse sõnad „teise kuni viienda“ sõnadega „teise kuni
kaheksanda“.
§ 3. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmine
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 122 lõikes 1 asendatakse sõnad „neljanda kuni kaheksanda“ sõnadega „teise kuni
viienda“;
1
2) paragrahvi 122 lõikes 1 asendatakse sõnad „teise kuni viienda“ sõnadega „neljanda kuni
kaheksanda“;
3) paragrahvi § 122 lõikes 3 asendatakse sõna „neljandast“ sõnaga „teisest“;
4) paragrahvi § 122 lõikes 3 asendatakse sõna „teisest“ sõnaga „neljandast“;
5) paragrahvi 313 senine tekst muudetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2
järgmises sõnastuses:
„(2) Kuni 2020. aasta 31. detsembrini väljakirjutatud haiguslehtedele kohaldatakse kuni 2020.
aasta 31. detsembrini kehtinud seaduse redaktsiooni.“;
6) paragrahvi 313 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Kuni 2021. aasta 30. aprillini väljakirjutatud haiguslehtedele kohaldatakse kuni 2021. aasta
30. aprillini kehtinud seaduse redaktsiooni.“.
§ 4. Seaduse jõustumine
(1) Käesoleva seaduse § 1 punktid 1, 3 ja 4, § 2 punkt 1 ja § 3 punktid 1, 3 ja 5 jõustuvad 2021.
aasta 1. jaanuaril.
(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 2 ja 5, § 2 punkt 2 ja § 3 punktid 2, 4 ja 6 jõustuvad 2021.
aasta 1. mail.
Henn Põlluaas
Riigikogu esimees
Tallinn “....”.....................” 2020
_________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus “....”......................” 2020
2
Ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse
seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Ravikindlustuse seaduse (edaspidi RaKS) ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi
eelnõu) väljatöötamine on seotud Vabariigi Valitsuse otsusega 19. novembrist 2020.a. .
Eelnõu eesmärk on vähendada haigestumisel töötajate omavastutust ning langetada inimeste
haigena tööl käimise riski ning seeläbi COVID-19 haiguse levikut.
Eelnõuga täpsustatakse, et töötajate omavastutus haiguspäevade hüvitamisel väheneb senise kolme
päeva asemel ühele päevale. Lisaks muutub tööandjate vastutus haigushüvitiste tasumisel ning
edaspidi on tööandjate vastutus hüvitada töötajatele 70% töötaja keskmisest töötasust haiguse teise
kuni viienda päevani. Ühtlasi suureneb Eesti Haigekassa vastutus, kes edaspidi kompenseerib
haigushüvitise kulud alates kuuendast haigestumise päevast.
Muudatuste tulemusel tekib 2021. aastal Eesti Haigekassale 5 miljonit lisakulu, millest 2,5 miljonit
kaetakse Eesti Haigekassa eelarvest ning 2,5 miljonit taotleb Eesti Haigekassa Vabariigi Valitsuse
reservist. Seaduse muudatus on kavandatud kehtima 2021. aasta 1. jaanuarist kuni 2021. aasta 30.
aprillini väljastatud töövõimetushüvitistele.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on ettevalmistanud Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise
osakonna tervisevõrdsuse poliitika juht Kaija Kasekamp (e-post:
[email protected], telefon
626 9220), peaspetsialist Ülle Jordan (e-post:
[email protected]; telefon: 626 9139) ja
õigusosakonna juhataja asetäitja Ebe Sarapuu (e-post:
[email protected], telefon 6269 337).
Eelnõu ja seletuskirja koostamisel osales ka Eesti Haigekassa.
Eelnõu juriidilise ekspertiisi tegid Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitja
Ebe Sarapuu (e-post:
[email protected], telefon 6269 337).
1.3. Märkused
Eelnõu on seotud 2021. aasta riigieelarve seadusega. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu
poolthäälteenamus.
Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi:
1) ravikindlustuse seadus (RT I, 17.05.2020, 9, edaspidi RaKS);
2) sotsiaalmaksuseadus (RT I, 21.04.2020, 41, edaspidi SMS);
3) töötervishoiu ja tööohutuse seadus (RT I, 09.07.2020, 7, edaspidi TTOS).
Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.
2. Seaduse eesmärk
Seni kehtinud korralduse kohaselt ei maksta isikule kolme esimese haiguspäeva eest hüvitist (kuid
tööandja saab seda SMS-i alusel soovi korral ise teha teisest haiguspäevast). Kehtiva TTOS-i
kohaselt maksab tööandja neljandast päevast kuni kaheksanda päevani haigushüvitist töötaja
keskmise töötasu alusel 70% ulatuses töötaja keskmisest töötasust. RaKS-i kohaselt maksab
haigekassa üheksandast päevast haigushüvitist töötaja eelmise kalendriaasta keskmise
kalendripäevatulu alusel.
Seaduse eesmärk on seda korraldust neljaks kuuks muuta ja vähendada haigestumisel töötavate
isikute omavastutust. Rakendatakse töötajate omavastutuse vähendamist, et taastada 2009. aasta
majanduskriisi eelne süsteem, kui töötaja omavastutus oli üks päev.1 Samuti vähendatakse
tööandjate vastutust ühe päeva võrra ning tööandja on kohustatud maksma haigushüvitist teise kuni
viienda päevani. Säilib haigekassa kohustus tagada hüvitis kuni 70% haigestunud töötaja
sissetulekust, seega hüvitise määras korrektuure ei tehta. Muudatus kehtib kõigile haigushüvitistele,
välja arvatud RaKS-is ja TTOS-is sätestatud eranditele, millal haigekassa maksab haigushüvitist
alates esimesest või teisest töövabastuse päevast.
Muudatus on eelkõige seotud COVID-19 haiguse puhangu tõkestamisega, et vähendada läbi
omavastutuse langetamise töötajate haigena tööl käimise riski.
Eesti ei oleks sellise meetme rakendamisel erandlik. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni
(edaspidi OECD) andmetel on paljudes riikides muudetud haigushüvitiste süsteemi soodsamaks, et
takistada viirushaiguse levikut. OECD andmetel reageerisid enamus liikmesriigid kiiresti COVID-
19 epideemiale ja haiguse leviku tõkestamise tagajärjel tekkinud majandusšokile. Töötajate ja
nende perede toetamiseks kehtestati mitmeid erinevaid sotsiaal- ja tööturu meetmeid. OECD
hinnangul on tervisepõhises tööturukriisis just haigushüvitiste tagamisel olnud võtmeroll
sissetulekute, tervise ja töökohtade kaitsmisel. OECD haigushüvitiste muudatuste ülevaates on
jõutud järeldusele, et tasustatud haigushüvitiste tagamine on tõhus meede olles oluline osa testimise,
jälgimise ja eraldamise strateegiast. Selleks aga, et haigushüvitiste süsteem tooks kaasa oodatud
kasu, on vajalik tagada selle kättesaadavus kogu tööjõule, sh keskendudes eelkõige tööealise
elanikkonna tööle naasmisele.2 Maailma Terviseorganisatsioon soovitab kaotada kõik omaosaluse
määrad haigushüvitistele karantiini ja isolatsiooni perioodil.3 Ka Rahvusvahelise Valuutafondi
hinnangul peaksid valitsused kaaluma haigushüvitiste rahastamist, et võimaldada haigetel töötajatel
või nende hooldajatel koju jääda.4
Rahvusvaheliste soovituste asjakohasust toetab Eestis tehtud uuring. Värbamisagentuuri Brandem
kandideerimiskäitumise uuringust selgus, et umbes kaks kolmandikku (65 protsenti) Eesti
töötajatest on 2019 aasta jooksul haigena tööd teinud. Kehtib ka selge negatiivne seos töötasu
suuruse ja haigena tööl käimise vahel - mida madalam on töötasu, seda suurem on tõenäosus, et
inimene haigena tööle läheb. Töötajatest, kelle brutotöötasu täistöökoormuse korral oli alla tuhande
euro, käis haigena tööl 61 protsenti. Üle 2000-eurose brutopalgaga töötajatest käis viimase aasta
jooksul haigena tööl 41 protsenti. Ehk teenindavad tegevused, majutus, põllumajandus on need
sektorid, kus palk on madalam ja tõenäoliselt käiakse enam haigena tööl. Samas on
teenindussektoris just viiruste levitamise risk üks suurimaid. Seega ühelt poolt on oluline vähendada
viirushaiguse levikut läbi selle, et töötajatel oleks võimalus haigena kodus püsida ilma, et nende
sissetulek oluliselt seetõttu väheneb. Teisalt tagab soodamatel tingimustel töövõimetushüvitiste
maksmine haigestumisel haavatavate sihtrühmade sissetuleku osalise säilimise.
1
Alates 2009. aasta juulist ei maksta hüvitist haiguse või vigastuse esimese kolme päeva eest (varem ei makstud
ainult esimese päeva eest). Neljandast kaheksanda päevani maksab hüvitist tööandja ja haigekassa hakkab hüvitist
maksma alates üheksandast päevast (varem teisest päevast).
2
OECD Polict Responses to Coronavirus (Covid-19) (2020). Paid sick leave to protect income, health and jobs
through the Covid-19 crisis
3
Kutzin J (2020). Priorities for the Health Financing Response to Covid-19
4
World Economic Outlook Reports, April 2020: The Great Lockdown
2
Muudatuse mõju on 2021. aastal Eesti Haigekassa eelarvele 5 miljonit eurot, millest 2,5 miljonit
kaetakse Eesti Haigekassa eelarvest ja 2,5 miljonit taotleb Eesti Haigekassa Vabariigi Valitsuse
reservist.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu koosneb neljast paragrahvist. Paragrahvidega 1–3 muudetakse vastavalt RaKS-i, TTOS-i ja
SMS-i. Paragrahvis 4 on sätestatud seaduse jõustumissäte. Muudatused kehtestatakse neljaks kuuks.
Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse RaKS-i § 56 lõiget 1 ning sätestatakse, et õigus saada
haigushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse
kuuendast päevast alates, kui RaKS-is ei ole sätestatud teisiti. Kehtiva sätte kohaselt maksab
haigekassa haigushüvitist üheksandast päevast. Sätet täpsustatakse lauseosaga „kui käesolevas
seaduses ei ole sätestatud teisiti“, kuna RaKS-is sätestatud juhtudel maksab haigekassa
haigushüvitist ka esimesest (nt elundi või vereloome tüvirakkude annetus) või teisest päevast (nt
haigestumine või vigastus raseduse ajal, raseda üleviimine kergemale tööle, tööõnnetuse,
kutsehaiguse korral).
Eelnõu § 1 punktiga 2 kehtestatakse taas RaKS § 56 lõikes 1 praegu kehtiv olukord, mille kohaselt
maksab haigekassa haigushüvitist üheksandast päevast, kui RaKS-is ei ole teisiti sätestatud.
Muudatus on vajalik, kuna eelnõu § 1 punktiga 1 sätestatav muudatus kehtestatakse neljaks kuuks.
Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse ravikindlustuse seaduse § 57 lõiget 3 ja jäetakse välja sõnad,
mille kohaselt karantiini korral toimub hüvitamine Eesti Haigekassa poolt maksimaalselt 7
kalendripäeva. Kuna Eesti Haigekassa hakkab kulusid hüvitama alates kuuendast karantiini päevast,
ei piisa 7 päevasest hüvitisest haiguste puhul, mille karantiiniperiood on Vabariigi Valitsuse või
Terviseameti poolt kehtestatud pikemaks kui 13 kalendripäeva. Muudatus jääb kehtima ka pärast
nelja kuud.
Eelnõu § 1 punktiga 4 sätestatakse RaKS-i § 89 lõige 251, millega sätestaks üleminekusäte enne
1. jaanuarit 2021 välja kirjutatud haiguslehtedele. Isiku suhtes, kellel on õigus
töövõimetushüvitisele RaKS § 56 lõike 1 kohaselt ning kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või
teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algas enne 2021. aasta 1.
jaanuarit, kohaldatakse 2020. aasta 31. detsembrini kehtinud seaduse redaktsiooni.
Eelnõu § 1 punktiga 5 sätestatakse rakendussäte RaKS § 89 lõige 252 haiguslehtedele, mis on välja
kirjutatud muudatuse kehtimisel enne 1. mai 2021.
Isiku suhtes, kellel on õigus töövõimetushüvitisele RaKS § 56 lõike 1 kohaselt ning kelle
töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest
vabastus algas enne 2021. aasta 1. maid, kohaldatakse 2021. aasta 30. aprillini kehtinud seaduse
redaktsiooni.
Eelnõu §-ga 2 muudetakse SMS-i § 3 sätteid, millega on kehtestatud sotsiaalmaksuga
mittemaksustatavad summad.
Eelnõu § 2 punktiga 1 muudetakse SMS § 3 punkte 3 ja 18, sätestades, et sotsiaalmaksuga ei
maksustata TTOS §-s 122 sätestatud tingimustele vastavat haigushüvitist, mida makstakse töötaja
haigestumise või vigastuse teise kuni viienda päeva eest ja mis ei ületa töötaja keskmist töötasu
ning haigestumise või vigastuse teise kuni viienda päeva kohta arvestatud ning TTOS §-s
122 sätestatud tingimustele vastavat arvestuslikku haigushüvitist, mis vastab füüsilisest isikust
ettevõtja eelmise aasta kalendripäeva keskmisele sotsiaalmaksuga maksustatavale tulule, arvestades
käesoleva seaduse § 2 lõikes 5 sätestatut. SMS muudatus on vastavuses RaKS-i ja TTOS-i
muudatustega.
3
Eelnõu § 2 punktiga 2 sätestatakse SMS § 3 punktide 3 ja 18 praegune tekst, mille kohaselt ei
maksustata sotsiaalmaksuga haigestumise või vigastuse teise kuni kaheksanda päeva haigushüvitist,
kuna SMS § 3 muudatused kehtestatakse neljaks kuuks.
Eelnõu §-ga 3 muudetakse TTOS-i tööandja makstava haigushüvitise kestuse osas.
Eelnõu § 3 punktiga 1 muudetakse TTOS § 122 lõiget 1 ja sätestatakse, et tööandja maksab
töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse teise kuni viienda kalendripäeva eest 70% töölepingu
seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust. Kehtiva TTOS-i
alusel maksab tööandja haigushüvitist haiguse neljanda kuni kaheksanda päeva eest, st viie päeva
eest. Muudatuse kohaselt maksab tööandja haigushüvitist nelja kalendripäeva eest.
Eelnõu § 3 punktiga 2 kehtestatakse taas praegu TTOS § 122 lõikes 1 kehtiv olukord, mille kohaselt
maksab tööandja haigushüvitist neljanda kuni kaheksanda päeva eest. Muudatus on vajalik, kuna
eelnõu § 2 punktiga 1 sätestatav muudatus kehtestatakse neljaks kuuks.
Eelnõu § 3 punkti 3 TTOS § 122 lõike 3 muudatus on seotud eelnõu § 2 punkti 1 muudatusega, mis
sätestab, et tööandja maksab haigushüvitist alates teisest kalendripäevast.
Eelnõu § 3 punktiga 4 kehtestatakse taas praegu TTOS § 122 lõikes 3 kehtiv olukord. Vt põhjendust
seletuskirja eelnõu § 3 punkti 2 kohta.
Eelnõu § 3 punktiga 5 sätestatakse TTOS-i rakendussäte § 313 lõige 2, et kuni 2020. aasta 31.
detsembrini väljakirjutatud haiguslehtedele kohaldatakse kuni 2020 aasta 31. detsembrini kehtinud
TTOS-i redaktsiooni. Senine § 313 tekst muudetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2.
Eelnõu § 3 punktiga 6 sätestatakse rakendussäte TTOS § 313 lõige 3, et kuni 2021. aasta 30.
aprillini väljakirjutatud haiguslehtedele kohaldatakse kuni 2021 aasta 30. aprillini kehtinud seaduse
redaktsiooni. Muudatuse põhjendus on esitatud eelnõu § 3 punktis 2.
Eelnõu §-ga 4 sätestatakse jõustumissätted. Seadus on kavandatud jõustuma 2021. aasta 1.
jaanuaril. Lõike 1 kohaselt jõustuvad seaduse § 1 punktid 1, 3 ja 4, § 2 punkt 1 ja § 3 punktid 1, 3
ja 5 2021. aasta 1. jaanuaril ning kehtivad neli kuud, välja arvatud punkt 3, mille kehtivust ei piirata
nelja kuuga. Lõike 2 kohaselt jõustuvad seaduse § 1 punktid 2 ja 5, § 2 punkt 2 ja § 3 punktid 2, 4
ja 6 uuesti 2021. aasta 1. mail.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus ei kasutata uut terminoloogiat.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.
6. Eelnõu mõjud
6.1. Sotsiaalne ja demograafiline mõju
Eelnõu jõustamine mõjutab kõiki Eesti elanikke, kes kasutavad haigushüvitisi
Mõju sihtrühm: 2019. aastal väljastati ca 199 000 inimesele (unikaalsed isikud) erineva kestusega
(1, 2, 8, 14 vms) üks või mitu haiguslehte. See moodustab ca 30% kõigist töölepingu ja/või avaliku
teenistuse seaduse alusel töötavatest isikutest (Maksu- ja Tolliameti töötamise registri andmed).
4
Eesti Haigekassa maksis hüvitist ca 133 000 isikule 291 000 haiguslehte eest. Arstid väljastasid
2019.a. ca 155 000 esmast haiguslehte kestusega 1–8 päeva, mille alusel haigekassa hüvitist ei
maksnud ca 117 000 inimesele. Sellised haiguslehed moodustavad kõikidest juhtudest 50% ja need
ei kuulu haigekassa poolt hüvitamisele.
Tabel 1. Haigushüvitiste kasutuse statistika 2019
Esmaste
Haiguslehe pikkus päevades haiguslehtede arv
1 päev 19 985
2 päeva 11 759
3 päeva 14 999
4 päeva 16 860
5 päeva 25 201
6 päeva 16 239
7 päeva 21 977
8 päeva 28 028
pikemad kui 9 päeva 148 017
Kokku 303 065
Allikas: Eesti Haigekassa
Avalduv mõju: Haigestumisel haigushüvitise kompenseerimine 2. ja 3. haigestumise päeva eest.
Hetkel kehtib haigestumisel töötajale 1–3 päeva omavastutust ning alates 4. päevast
kompenseeritaks 70% töötasust või viimase 6 kuu sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust. Hüvitise
määr 70% jääb kehtima.
Mõju ulatus: Mõju ulatus on oluline, kuna mõjutab otseselt kõigi töötavate isikute sissetuleku
säilimist haigestumisel.
Mõju sagedus Mõju avaldab iga töötava isiku haigestumisel, mis ei ole igapäevane ega regulaarne
(30% töölepingu ja/või avaliku teenistuse seaduse alusel töötavatest isikutest). Lisaks rakendatakse
muudatust 4 kuulise perioodi jooksul 1. jaanuarist aastal 2021 kuni 30. aprillini aastal 2021. Seega
mõju avaldumise sagedus on väike.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Ebasoovitavate mõjude risk haigestunud töötajale on
madal, kuna muudatus on töötajat soosiv.
Koondhinnang mõju olulisusele: Kokkuvõtvalt on mõju keskmine.
6.2. Mõju majandusele
Eelnõu jõustamine mõjutab kõiki tööandjaid, kes on kohustatud haigushüvitisi tasuma
Mõju sihtrühm: Äriregistris registreeritud majanduslikult aktiivseid ettevõtteid (sh FIE) oli 2019.
a 133 784.5
Avalduv mõju: Tööandja maksab senise 4.–8. päeva 70% keskmises töötasu asemel haigushüvitist
2. kuni 5. haiguspäeva eest 70% keskmise töötasu alusel.
Mõju ulatus:. Arstid väljastasid 2019.a. ca 155 000 esmast haiguslehte kestusega 1–8 päeva, mille
alusel haigekassa hüvitist ei maksnud. Need haiguslehed väljastati ca 117 000 inimesele. Muudatus
vähendaks eeldatavasti tööandjate kulu hinnanguliselt 360 tuhande euro ulatuses või enam. Mõju
arvestused on tehtud Eesti Haigekassa andmetele tuginedes, kuid haigekassal puudub
informatsioon, kui palju vähenevad ettevõtete kulud, kes seni on vabatahtlikult esmaseid
5
Statistikaamet http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/Saveshow.asp
5
haiguspäevi hüvitanud. Samuti haigekassa poolt hüvitatav summa eeldatavasti madalam, kuna
tööandjad arvestavad hüvitist keskmiselt töötasult, aga haigekassa varasema aasta sotsiaalmaksu
andmetele tuginedes.
Mõju sagedus: Ettevõttele avaldub mõju töötaja haigestumisel, mis ei ole igapäevane ega
regulaarne (ca 30% hõivatud töölepingu või avaliku teenistuse seaduse alusel töötavatest isikutest
kasutab keskmiselt aasta jooksul haiguselehte). Samuti avaldub muudatus vaid neljaks kuuks. Seega
mõju avaldumise sagedus on keskmine.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Ebasoovitavate mõjuna võib tekkida olukord, kus
töötajad hakkavad süsteemi ära kasutama ning paluma arstilt haiguslehe välja kirjutamist, sest 2.–
3. päeva haigushüvitist kompenseeritakse. Seega võivad kasvada ettevõtjate kulud, kuna
haiguslehtede arv võib suureneda. Ebasoovitavat mõju vähendab aga see, et isikutel säilib
omavastutus 1 päeva ulatuses ning samuti kompenseeritakse vaid osa (70%) sissetulekust.
Prantsusmaal6 koostatud uuringu andmed viitavad, et töötajad, kellele makstakse hüvitist 3-päevase
ooteaja jooksul, ei ole enam haigestumisest tingitud puudumisi, kui töötajatel, kellele ei
kompenseerita esimest 3 haigestumise päeva. Lisaks on nende isikute haiguslehed oluliselt
lühemad, kellele esimest haiguspäeva kompenseeritakse7. Sellele analüüsile tuginedes võib väita,
et esimese 3 päeva hüvitamine võib ka tööandjate kulusid vähendada, kui haiguslehel viibimise
periood muudatuse mõjul väheneb. Ühtlasi vähenevad tööandjate kulud, kes varasemalt juba
hüvitasid oma töötjatele 1–3 (2–3) päeva ajutise töövõimetuse osa. Ebasoovitava mõju riski
vähendab ka see, et muudatust rakendatakse 4 kuuks.
Koondhinnang mõju olulisusele: Kokkuvõttes on mõju keskmine.
6.2.Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Mõju sihtrühm: Muudatused avaldavad mõju Eesti Haigekassa töökorraldusele.
Avalduv mõju: Kehtiva korralduse alusel haigekassa maksab haigushüvitist alates 9. päevast,
hüvitise määr 70% eelmise kalendriaasta tulust. Muudatuse korral muutub haigekassale kohustus
tasuda haiguspäevad alates 6. haigestumise päevast.
Mõju ulatus: Eesti Haigekassa tasus 2019. aastal ligikaudu 291 tuhande haiguslehe ja 133 tuhande
isiku haigushüvitise eest. Arstid väljastasid 2019.a ca 155 tuhat esmast haiguslehte kestusega 1–8
päeva, mille alusel haigekassa hüvitist ei maksnud ca 117 000 inimesele. Kui haigekassa hakkab
hüvitama haiguslehti alates 6. päevast, toob see haigekassa eelarvele kaasa lisakulu hinnanguliselt
nelja kuulise perioodi jooksul 5 miljoni euro ulatuses. Sellest 2,5 miljonit kaetakse Eesti Haigekassa
eelarvest ning 2,5 miljonit Vabariigi Valitsuse reservist.
Mõju sagedus: Mõju avaldumise sagedus on keskmine, kuna eeldab olemasolevate automaatsete
hüvitise väljamaksmise süsteemide ühekordset arendamist.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Suureneb haigekassa eelarve puudujääk ning
vähenevad võimalused rahastada haigekassa eelarvest tervishoiuteenuseid. Teisalt aga võib
haigushüvitiste rahastamise soodsam süsteem vähendada haigena tööl käimist ning nakkushaiguste
levikut, mis omakorda võib kaasa tuua kokkuhoiu tervishoiuteenuste eelarves. Muudatusega
kaasnevad haigekassale ka kulud infosüsteemide arendamiseks 50 tuhande euro ulatuses.
Vajalikeks IT arendusteks kulub minimaalselt üks kalendrikuu.
Koondhinnang mõju olulisusele: Kokkuvõttes on mõju keskmine.
6
Prantsusmaal hüvitatakse analoogselt Eesti süsteemiga haiguspäevi alates 4. päevast. Samas 60% tööandjatest
kompenseerib ka täiendavalt 1.-3. haiguspäeva.
7
Pollak C. The impact of a sick pay waiting period on sick leave patterns. Eur J Health Econ. 2017 Jan;18(1):13-31.
doi: 10.1007/s10198-015-0755-0. Epub 2015 Dec 22. PMID: 26694917.
6
6.3. Muud mõjud
Kavandatav muudatus ei avalda mõju riigi regionaalarengule, julgeolekule ja välissuhetele,
majandusele, loodus- ja elukeskkonnale ja seetõttu ei ole mõju olulisust hinnatud.
Andmekaitsealane mõjuhinnang
Andmekaitsealase mõjuhinnangu tegemisel lähtuti sellest, et juba praegu töödeldakse isikuandmete
kaitse üldmääruse tähenduses isikuandmeid ning andmeesitajad ja haigekassa rakendavad juba
praegu kõiki kehtivaid isikuandmetega seotud nõudeid. Eelnõuga muudetakse töövõimetushüvitiste
väljastamist, samas selles tegevuses täna juba rakendatakse isikuandmete kaitse nõudeid. Seega ei
ole muudatusel olulist mõju isikuandmete töötlusele. Kehtima jäävad samad turvameetmed ja
ohuhinnangud.
7. Seaduse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja seaduse rakendamise
eeldatavad tulud
Muudatustega peavad haigekassa ja tööandjad tegema oma IT-süsteemides muudatusi, mille kulud
kaetakse nende tegevuskuludest. Haigekassa infosüsteemide arendamise kulu on 50 000 eurot.
Muudatuste tulemusel tekib 2021. aastal Eesti Haigekassa eelarvele 5 miljonit lisakulu, millest 2,5
miljonit kaetakse Eesti Haigekassa eelarvest ning 2,5 miljonit taotleb Eesti Haigekassa Vabariigi
Valitsuse reservist.
8. Rakendusaktid
Käesolev eelnõu ei too kaasa muudatusi rakendusaktides.
9. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub 1. jaanuaril 2021. a. ja 1. mail 2021. a. Paragrahvi 4 lõike 1 kohaselt jõustuvad
seaduse § 1 punktid 1, 3 ja 4, § 2 punkt 1 ja § 3 punktid 1, 3 ja 5 2021. aasta 1. jaanuaril ning
kehtivad neli kuud, välja arvatud punkt 3, mille kehtivust ei piirata nelja kuuga. Paragrahvi 4 lõike
2 kohaselt jõustuvad seaduse § 1 punktid 2 ja 5, § 2 punkt 2 ja § 3 punktid 2, 4 ja 6 uuesti 2021.
aasta 1. mail.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu on saanud Vabariigi Valitsuse 2020. aasta 19. novembri istungil heakskiidu.
7
Heiki Rits Teie 04.11.2020 /
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Meie 26.11.2020 nr 1.5-1.1/3173-3
Assotsiatsioon
[email protected]
Haigushüvitis
Lugupeetud Heiki Rits
Täname, et pöördusite Sotsiaalministeeriumi poole. Oleme Teid ka varasemalt teavitanud, et
Sotsiaalministeerium on esitanud Vabariigi Valitsusele ettepaneku esimeste haiguspäevade
hüvitamiseks, et vähendada COVID-19 haiguse levikut.
Selle eesmärgi nimel otsustas Vabariigi Valitsus 19. novembril ajutiselt vähendada töötajate
omavastutust haiguspäevade hüvitamisel senise kolme päeva asemel ühele päevale. Lisaks
muutub tööandjate vastutus haigushüvitiste tasumisel ning edaspidi on tööandjate vastutus
hüvitada töötajatele 70% töötaja keskmisest töötasust haiguse teisest kuni viienda päevani.
Seega väheneb kõigi tööandjate vastutus võrdselt ühe päeva võrra ja ühtlasi suureneb Eesti
Haigekassa vastutus, kes edaspidi kompenseerib haigushüvitise kulud alates kuuendast
haigestumise päevast. Muudatus on kavandatud kehtima 2021. aasta 1. jaanuarist kuni
2021. aasta 30. aprillini väljastatud töövõimetuslehtedele.
Sotsiaalministeerium ning Rahandusministeerium on esitanud ka oma arvamuse
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni 17. septembril esitatud eelnõu 244 SE kohta,
millega on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis:
Sotsiaalmaksuseaduse ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu
(244 SE)
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi TTOS) § 122 eesmärk on hõlmata tööandja
makstava haigushüvitisega isikud, kes kuuluvad TTOS-i kohaldamisalasse ehk töölepingu
alusel töötavad isikud ja ametnikud. TTOS-iga hõlmatud isikute korral on tuvastatav
tööandja, kes loob tervisele ohutu töökeskkonna ja kelle juhtimise ning järelevalve all
töötajad ja ametnikud töötavad. Tööandja makstava haigushüvitise eesmärk on motiveerida
tööandjat majanduslikult panustama töökeskkonna parandamisse ning panna teda enam
huvituma ettevõtte sotsiaalse vastutusega seonduvatest meetmetest, sealhulgas
terviseedendusest.
Sotsiaalministeerium on seisukohal, et tööandja makstav haigushüvitis TTOS-i alusel ja
haigushüvitis ravikindlustuse seaduse (edaspidi RaKS) alusel ei ole samastatavad. RaKS-is
sätestatud haigushüvitis on avalik-õiguslik solidaarsuspõhimõttel loodud sundkindlustus (osa
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
sundkindlustusest). RaKS-is reguleeritud ravikindlustussüsteem põhineb kindlustatud isikute
solidaarsel panustamisel läbi sotsiaalmaksuseaduses (edaspidi SMS) sätestatud
sotsiaalmaksukohustuse täitmise. RaKS-i alusel haigushüvitise kui kindlustushüvitise
saamine eeldab eelnevat panustamist sotsiaalmaksu maksmise näol. TTOS-i alusel tööandja
poolt makstav haigushüvitis on eraõiguslikust töölepingulisest suhtest või avalik-õiguslikust
teenistus- ja usaldussuhtest lähtuv tööandja individuaalne kohustus. Erinevalt RaKS-i alusel
makstavast haigushüvitisest ei ole tööandja haigushüvitis osaks tervishoiukulude katmise
süsteemist ega eelda eelnevat panustamist sotsiaalmaksu maksmise näol. Ühisosa
nimetatud instituutidel seisneb selles, et mõlema rakendumise aluseks on arsti poolt
tuvastatud ja töövõimetuslehega vormistatud töövõimetuse juhtum.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tanel Kiik
sotsiaalminister
Kaija Kasekamp 626 9220
[email protected]
Hr Hanno Pevkur sotsiaalminister Teie 17.07.2009 nr 14.1-4/2178
Sotsiaalministeerium
[email protected] Õiguskantsler 10.09.2009 nr 6-1/090946/0905452
Märgukiri
Lugupeetud härra minister
Alustasin menetluse Tööandjate Keskliidu 20.05.2009. a avalduse alusel, milles püstitati küsimus
01.07.2009. a jõustunud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi: TTOS) § 122 kooskõlast
põhiseaduse ning teiste seadustega. Pöördusin menetluse käigus Teie poole teabe nõudmisega.
Tänan Teid 17.07.2009. a minu teabe nõudmisele edastatud vastuse eest.
Käesolevaga teavitan Teid menetluse käigus tuvastatud asjaoludest ning menetluse
lõpptulemustest.
Menetluse tulemusena olen seisukohal, et:
TTOS § 122 on vastuolus PS §-ga 12 osas, milles ei kohtle 4.-8. haiguspäevani haigushüvitiste
osas võrdselt kõiki neid ravikindlustatud isikuid, kellel on õigus saada haigushüvitist
ravikindlustuse seaduse alusel.
TTOS § 122 on vastuolus PS § 13 lõikega 2 ning §-ga 14 osas, kus TTOS § 122 ei reguleeri,
kas või milliseid toiminguid on tööandjatel õigus teostada juhul, kui neil on tekkinud
põhjendatud kahtlused väljastatud haiguslehtede õigsuses ja kas või milliseid toiminguid on
Haigekassal õigus teostada tööandjate haigushüvitiste puhul haiguslehtede väljastamise
õigsuse kontrollimiseks.
Menetluse tulemusena soovitan Teil lahendada tekkinud olukord, täiendades TTOS § 122
regulatsiooni viisil, kus ülaltoodud puudused on kõrvaldatud.
I Asjaolud ja menetluse käik
1.1. Tööandjate Keskliit pöördus minu poole avaldusega 20.05.2009. a ning tõstatas mitmeid
küsimusi seoses 01.07.2009. a jõustunud TTOS §-des 122 ja 313 sisalduva regulatsiooniga.
2
Tööandjate Keskliidu hinnangul ei ole TTOS §-s 122 sisalduva regulatsiooni puhul arusaadav, kas
tegemist on tööandja eraõigusliku või avalik-õigusliku kohustusega. Avaldaja arvates on
töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tehtud muudatuste eesmärgiks tööjõu säilitamine ehk
eesmärk on sama, mis kogu ravikindlustuse puhul. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse
eesmärgiks on aga reguleerida tegelikult tööandja kohustusi töötaja tervisele ohutu töökeskkonna
loomisel ja tagamisel. Avaldaja leidis, et kui seadusandja eesmärgiks oli määratleda tööandja
vastutus ka töökeskkonnavälistest teguritest tingitud tervisekahjustuste hüvitamisel, siis oleks
tööandja vastavaid kohustusi tulnud sätestada töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes (n
töölepingu seaduses) või eraldi seadustes, mitte aga töökeskkonda ja töötervishoidu reguleerivas
seaduses. Tööandjate Keskliidu hinnangul ei nähtu TTOS §-st 122 selgelt, millised isikud on
õigustatud saama tööandja haigushüvitist, kuna ravikindlustusega kindlustatud isikut
defineeritakse läbi sotsiaalmaksu tasumise, kuid tööandja haigushüvitise saamiseks ei pea isik
olema kindlustatud.
Samuti märkis avaldaja, et tööandja haigushüvitise maksmise kohustus tekitab terve rea
töökorralduslikke küsimusi ning selgusetu on, kas töötajal tööandja vastu tekkiva nõude
õiguspärasust tõendatakse ainult haiguslehe alusel. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei sätesta
selgelt, kas tööandja haigushüvitise väljamaksmisele on võimalik kohaldada ravikindlustuse
seaduse põhimõtteid ning selle seaduse analoogiat, kuna puudub ühene viide ravikindlustuse
seaduse sätete kohaldamisele. Seega on TTOS § 122 Tööandjate Keskliidu hinnangul vastuolus
põhiseaduse (edaspidi: PS) § 10 ja § 13 lõikega 2 ehk õigusselguse põhimõttega. Avaldaja tõi oma
avalduses ka mitmeid näiteid, milliste puhul avaldaja hinnangul töötervishoiu ja tööohutuse
seadusest selgelt ei nähtu, kuidas või milliseid õigusakte kohaldada.
Tööandjate Keskliit leidis ka seda, et TTOS §122 on vastuolus PS §-ga 31 ja § 29 lõikega 1. PS §
31 kohaselt on isikutel õigus tegeleda ettevõtlusega ja PS § 29 lg 1 kohaselt on õigus vabalt valida
tegevusala. Tööandja haigushüvitise kehtestamine tekitab avaldaja arvates mõnes valdkonnas
küsimuse tegutsemise tasuvuse kohta. Tööandjatele liigse koormuse panemine toob avaldaja sõnul
kaasa töö kaotamise ohu nendele inimestele, kelle tervis on kehvem ja kes on tihti haiged. Samuti
on TTOS § 122 näol tegemist tööandjate õiguste ebaproportsionaalse riivega, mis on vastuolus PS
§-ga 11. TTOS §-s 122 sätestatud abinõu ei ole avaldaja arvates eesmärgi saavutamiseks sobiv,
kuna tööandjatel on palju võimalusi korraldada oma tegevus viisil, mille tulemusena töötajale
haigushüvitist ei maksta või makstakse seaduses ettenähtuga võrreldes väiksemas summas.
Tööandjate Keskliidu hinnangul oleks pigem piisanud eraõiguslikust mudelist, mille puhul
makstakse haigushüvitist töötaja ja tööandja omavahelise vabatahtliku kokkuleppe alusel. Ühtlasi
leidis Tööandjate Keskliit, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tulenevate muudatuste
kehtestamisel ei näinud seadusandja ette piisavat ülemineku aega. Toimus tööandjate varjatud
maksukoormuse tõus, kuna sotsiaalmaksu vastavalt ei vähendatud. Töötervishoiu ja tööohutuse
seaduse muudatused võeti vastu 20.02.2009. a ning muudatused jõustusid juba 01.07.2009. a.
Ettevõtete eelarved kinnitatakse reeglina kalendriaastate kaupa ning vähem kui pooleaastane
tähtaeg uue kohustuse rakendamiseks on ebapiisav. Üleminekuaja pikkuseks oleks avaldaja
hinnangul pidanud olema vähemalt aasta.
1.2. Alustasin Tööandjate Keskliidu poolt esitatud avalduse alusel menetluse ning pöördusin
08.06.2009. a teabe saamiseks Teie poole. Palusin Teil selgitada, millisel eesmärgil täiendati
töötervishoiu ja tööohutuse seadust §-dega 122 ja 313 ning millistel põhjustel lisati tööandja
haigushüvitist reguleerivad sätted nimelt töötervishoiu ja tööohutuse seadusesse. Soovisin teada
Teie seisukohta, kas tööandja haigushüvitise regulatsiooni paiknemine töötervishoiu ja tööohutuse
seaduses võiks tekitada probleeme tööandja kohustuste ja töötaja õiguste määratlemisel. Soovisin
vastust küsimustele, kas tööandjal on kohustus maksta haigushüvitist üksnes siis, kui töötaja
3
haigus on põhjustatud konkreetselt töökeskkonna teguritest ning kas ravikindlustuse seadusest
tulenevate ajutise töövõimetuse hüvitiste regulatsiooni muutmisel kaaluti ka muid alternatiive
lisaks tööandjale haigushüvitiste maksmise kohustuse kehtestamisele. Palusin Teie hinnangut
küsimusele, kas TTOS §-s 122 sätestatud regulatsiooni näol on tegemist eraõigusliku või avalik-
õigusliku instituudiga ning kuidas on lahendatavad tööandja haigushüvitise väljamaksmisega
seotud praktilised küsimused ja kas kehtiv töötervishoiu ja tööohutuse seadus sätestab selleks
piisava regulatsiooni. Palusin selgitust, kas Tööandjate Keskliidu arusaam, mille kohaselt ei ole
tööandja haigushüvitise saaja samastatav ravikindlustuse seaduse alusel defineeritud kindlustatud
isikuga, on õige. Soovisin teada, kas tööandja haigushüvitise väljamaksmisel on võimalik
kohaldada analoogia korras ravikindlustuse seadust, sealhulgas näiteks kindlustusjuhtumi
määratlemisel, hüvitise väljamaksmise piirangute puhul või haiguslehtede väljastamisel ja
kontrollimisel ning kas võimalike vaidluste lahendamine toimub eraõiguslike töösuhete puhul
individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse alusel. Palusin Teie seisukohta, kas TTOS § 122 on
kooskõlas õigusselguse põhimõttega või kas on Sotsiaalministeeriumil plaanis valmistada ette
seaduse eelnõu, mis reguleerib selgelt tööandja haigushüvitiste maksmise tingimusi ja korda.
Palusin Teie seisukohta ka küsimuses, kas TTOS § 122 regulatsiooni kehtestamine alates
01.07.2009. a on kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega ning kas tegemist on tööandjate
õiguste proportsionaalse piiranguga.
1.3. Teie vastasite minu teabe nõudmisele 17.07.2009. a. Selgitasite, et töötervishoiu ja
tööohutuse seaduse muudatused muudavad senist ravikindlustuse süsteemi ning lisaks töötaja
omavastutusele lisandub nüüd tööandja individuaalne haigushüvitise maksmise kohustus.
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatuste eesmärgiks oli säilitada tööandja palgal olevate
töötajate tervis ja edendada nende vaimset ning füüsilist heaolu tööandja otsese osalise vastutuse
kaudu. Haigushüvitiste osaline tasumine motiveerib tööandjat töökeskkonna parendamisse ja
töötajate tervise edendamisse täiendavalt investeerima. Märkisite, et praktikat, mille kohaselt katab
lühiajalise haigushüvitise kulud tööandja, rakendab enamik Euroopa riike. TTOS § 122 näol on
tegemist avalik-õigusliku iseloomuga kohustusliku normiga, millest tööandjal ei ole lubatud
kõrvale kalduda. Põhjendasite vastuses, et tööandja haigushüvitise kehtestamine oli osalt tingitud
riigieelarve alalaekumistest ja seotud seetõttu 2009. a negatiivse riigieelarve vastuvõtmisega,
kuivõrd praegune tervishoiu tulubaas ei võimaldanud enam haigushüvitiste maksmist üksnes Eesti
Haigekassa kaudu. Haigushüvitiste kulud on kasvanud keskmiselt 17% aastas. Kuna ajutise
töövõimetuse hüvitist makstakse eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu alusel,
siis sotsiaalmaksu laekumise pidurdumisel on tekkinud olukord, kus ravikindlustuse eelarvesse
laekub vähem vahendeid, kui kulub haigushüvitiste maksmiseks võrreldes eelmiste aastatega.
Selgitasite, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise kõrval kaaluti võimalusi ja sobivust
reguleerida tööandja makstavat haigushüvitist ka töölepingu seaduses või ravikindlustuse
seaduses. Töölepingu seadus reguleerib töölepingut kui võlaõiguslikku lepingut kahe eraõigusliku
poole vahel. Tööandja makstav haigushüvitis on avalik-õigusliku iseloomuga kohustuse osaline
panemine individuaalselt igale tööandjale. Ravikindlustuse seaduse eesmärk on reguleerida
tervishoiukulude katmise süsteemi kindlustatud isiku haiguste ennetamise, ravi, ravimite ja
meditsiiniseadmete ostmise rahastamiseks ning ka ajutise töövõimetuse hüvituse ja muude
hüvituste maksmiseks. Tööandjate makstav haigushüvitise regulatsioon ei ole kaetud
sotsiaalmaksuga sotsiaalmaksuseaduse tähenduses ja väljub ravikindlustuse seaduse
reguleerimisalast. Vaidluste korral lahendab ametnike puhul vaidluse halduskohus ning töötajate
puhul töövaidluskomisjon või kohus.
Leidsite oma 17.07.2009. a vastuses teabe nõudmisele, et TTOS § 122 regulatsioon on piisavalt
arusaadav, määratledes selgelt tööandja makstava haigushüvitise tingimused ja korra. Teie
4
hinnangul ravikindlustuse seaduse analoogia kohaldamiseks puudub alus. Tööandja kohustus
maksta haigushüvitist on seotud haiguslehega ning haiguslehe väljastamist reguleerib
ravikindlustuse seadus. Seda, mis on haigus või vigastus või millisel juhul haigusleht väljastatakse,
ei hinda tööandja, vaid vastav pädevus on arstil. Ravikindlustuse seaduse (edaspidi: RaKS) § 52 lg
2 kohaselt vastutab ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumi õigesti määramise ja ajutise
töövõimetuse põhjendatuse eest arst, kes lehe väljastab. Kahtluse korral on tööandjal alati õigus
esitada Haigekassa piirkondlikule osakonnale avaldus haiguslehe väljaandmisega seotud asjaolude
kontrollimiseks. Selgitasite, et tööandja ei maksa haigushüvitist töötervishoiu ja tööohutuse
seaduses otseselt sätestatud juhtudel, mille eest maksab hüvitist ravikindlustuse seaduses
nimetatud juhtudel Eesti Haigekassa. Samuti ei pea tööandja maksma haigushüvitist RaKS §-s 60
sätestatud juhtudel, mis kehtestab piirangud ajutise töövõimetuse hüvitise saamiseks. Olite oma
17.07.2009.a. vastuses seisukohal, et haigusleht on kehtivas õiguses ehk ravikindlustuse seaduses
selgelt defineeritud õigustermin, mille dubleerimine ei ole vajalik ega õige. Tööandja
haigushüvitise maksmine eeldab tööandjalt kõigi TTOS §-s 122 viidatud õigusaktide ning mõistete
tundmist, kuid õigusselguse põhimõte ei eelda, et kõik teo õiguslikud järelmid oleksid koondatud
ühte ja samasse õigusnormi.
Leidsite, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatused ei koorma tööandjaid ülemäära. Kuna
TTOS § 122 kohustab tööandjat maksma haigushüvitist üksnes neljandast kuni kaheksanda
haiguspäevani ning töötaja omavastutus on 3 haiguspäeva ning alates 9. haiguspäevast maksab
haigushüvitist Eesti Haigekassa, siis on kõigil osapooltel mõistliku proportsiooniga vastutuse
ulatus. Ettevõtlusvabaduse kaitseala võib olla küll avaliku võimu poolt ebasoodsalt mõjutatud,
kuid käesoleval ajal on selleks mõistlik põhjus, mis lähtub avalikust huvist ehk töötajate tervise
kaitsest. Ettevõtlusvabaduse riiveks piisab igast mõistlikust põhjusest. Viitasite oma vastuses
Riigikohtu 10.11.2003.a. otsusele nr. 3-3-1-65-03, mille kohaselt ei ole põhiseaduses sätestatud,
millistele konkreetsetele kriteeriumidele peab vastama tervisekindlustuse süsteem, kuid
tervisekindlustuse süsteemi kujundamisel nagu üldse sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandja
ülesanne langetada sotsiaalpoliitilisi otsuseid ja selleks on seadusandjal avar diskretsiooniõigus.
Seega on Teie hinnangul osa vastutusest tööandja õlule panemine põhjendatud, kuna töötaja täidab
tööülesandeid ühe kolmandiku ööpäevast tööandja heaks, enamasti tööandja ettenähtud ruumides.
Samuti leidsite, et TTOS § 122 regulatsiooni kehtestamine on kooskõlas õiguspärase ootuse
põhimõttega, kuivõrd õiguspärase ootuse põhimõte kaitseb autonoomiat: et isik saaks olla
autonoomne, peab tal olema võimalus planeerida ning vähemalt mõistlikul määral ette näha oma
tegude tagajärgi. Antud juhul jäeti tööandjale piisav ja mõistlik aeg ehk 4 kuud, mille jooksul
saaksid adressaadid end uute normidega tutvustada ja oma tegevuse ümber korraldada. Samuti ei
ole tegemist tööandjatele uudse regulatsiooniga, kuna selle meetme positiivsete ja negatiivsete
aspektide üle on arutletud aastaid (sealhulgas tööandjatega). Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua
kehtiva regulatsiooni kivistamist.
II Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasja menetlus Riigikohtus
Riigikohtu üldkogu menetluses on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasi nr 3-4-1-8-09.
Nimetatud kohtuasjas esitas Tallinna Linnavolikogu põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtumenetluse seaduse (edaspidi: PSJKS) § 7 alusel taotluse tunnistada kehtetuks riigi 2009.
aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse mitmed sätted. Muuhulgas
taotles Tallinna Linnavolikogu, et Riigikohus tunnistaks põhiseadusega vastuolus olevaks riigi
2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 19 punktid 2 ja 3 ja
nendega kehtestatud TTOS §-d 122 ja 313. Tallinna Linnavolikogu taotluse kohaselt kaasneb
5
TTOS §122 rakendamisega tööandjatele, sealhulgas ka Tallinnale ebaproportsionaalselt suur kulu,
mistõttu on TTOS § 122 vastuolus põhiseadusega. Riigikohtu üldkogu ees tuleb antud taotlus
uuesti arutlusele 22.09.2009. a.
Vastavalt PSJKS § 10 lg 1 punktile 5 ning lõikele 2 esitasin Riigikohtule antud taotluse osas oma
arvamuse, milles leidsin, et Tallinna Linnavolikogu taotlus riigi 2009. a lisaeelarve seaduse ja
sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse §-de 19 lõigete 2 ja 3 ning nendega kehtestatud
TTOS §-de 122 ja 313 osas ei ole lubatav. Leidsin, et PSJKS § 7 ja sellele antud Riigikohtu
tõlgenduste järgi on volikogu taotlus lubatav üksnes juhul, kui taotluse esitaja väidab vastuolu
kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega ning nende tagatiste riive on vaidlustatud sätte
puhul vähemalt võimalik.1 Leidsin, et kohalik omavalitsus ei saa taotleda kaitset kõikide
abinõude vastu, mis mingilgi määral mõjutavad kohaliku omavalitsuse tulude ja kulude suhet
ebasoodsalt. TTOS § 122 ja § 313 puudutavad kõigi Eestis tegutsevate tööandjate kohustusi, mitte
ainult kohalike omavalitsuste kui tööandjate kohustusi. TTOS § 122 ja § 313 ei reguleeri
spetsiifilisi kohaliku omavalitsuse ja riigi vahelisi suhteid, mistõttu ei ole nimetatud normide
puhul võimalik kohaliku omavalitsuse põhiseadusega tagatud finantsgarantii riive.
Vaatamata minu seisukohtadele võib Riigikohus Tallinna Linnavolikogu esitatud taotluse osas
jõuda põhimõtteliselt teistsugusele seisukohale. Juhul, kui Riigikohus peab Tallinna Linnavolikogu
taotlust lubatavaks TTOS § 122 ja § 313 osas, peab Riigikohus sisuliselt hindama ja analüüsima,
kas TTOS § 122 ja § 313 on kooskõlas põhiseaduse sätetega. Sellele järgnevalt võib Riigikohus
tunnistada TTOS §-s 122 ja §-s 313 sätestatud tööandja kohustuse maksta töötajatele haigushüvitisi
põhiseadusevastaseks ja kehtetuks või ka tõdeda, et regulatsioon on põhiseadusega kooskõlas
Kuivõrd Tallinna Linnavolikogu antud taotluse osas puudub hetkel jõustunud Riigikohtu lahend, ei
pea ma võimalikuks hinnata käesoleva menetluse raames sisuliselt TTOS §-s 122 kehtestatud riive
proportsionaalsust ning vastavust PS §-le 10. Arvestades minu seisukohta Riigikohtule, pean siiski
põhjendatuks analüüsida, kas TTOS § 122 on kooskõlas põhiseaduse § 12 lõikega 1, § 13 lõikega 2
ning §-ga 14.
III Põhiküsimus
Antud menetluse käigus tuli vastata küsimusele, kas TTOS § 122 on kooskõlas PS § 12 lõikega 1,
PS § 13 lõikega 2 ning PS §-ga 14.
IV Õiguslik hinnang
4.1. Riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse §-ga 19
täiendati töötervishoiu ja tööohutuse seadust uute sätetega. TTOS § 122 lg 1 näeb ette, et tööandja
peab maksma töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda päeva eest
70% töötaja keskmisest töötasust. TTOS § 313 järgi maksab tööandja TTOS §-s 122 sätestatud
haigushüvitist haiguslehtede alusel, millele märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest
vabastus algab 2009. aasta 1. juulil või hiljem.
1
RKPJKo 16.01.2007, 3-4-1-9-06, p 16.
6
4.2. TTOS § 122 lg 2 sätestab, et töötaja haigestumise või vigastuse korral, mille eest Haigekassa
maksab kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ravikindlustuse seaduse § 54 lõike 1
punktide 6 ja 7 ning § 56 lõike 12 ja 13 alusel, tööandja haigushüvitist ei maksa. Vastavalt TTOS §
122 lõikele 3 maksab tööandja haigushüvitist haiguslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste
täitmisest vabastuse neljandast päevast alates. TTOS § 122 lg 4 kohaselt maksab tööandja
haigushüvitist, kui töötaja on tööandjale haiguslehe esitanud hiljemalt 90. kalendripäeval, alates
töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisele asumise päevast. TTOS § 122 lg
5 sätestab, et tööandja maksab haigushüvitise välja palgapäeval, kuid mitte hiljem kui 30
kalendripäeva jooksul alates nõuetekohaselt vormistatud haiguslehe esitamisest tööandjale.
4.3. Riigi 2009. aasta lisaeelarve seadusega muudeti ka ravikindlustuse seadust. RaKS § 56
lõikes 1 asendati sõna „teisest“ sõnaga „üheksandast“, nii et alates 01.07.2009. a kehtib RakS § 56
lg 1 järgmises sõnastuses „Õigus saada haigushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töö- või
teenistuskohustuste täitmisest vabastuse üheksandast päevast alates.“
4.4. PS § 12 lg 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Antud lause sätestab üldise
võrdsuspõhiõiguse. PS §-st 12 tuleneb nõue rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele
erapooletult ja ühtemoodi. PS §-st 12 tuleneb ühtlasi õigusloome võrdsuse põhimõte, mille
kohaselt peavad seadused ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid
ühtemoodi. 2 Seadusandjal on seejuures avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane
põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. Selleks, et teha kindlaks, kas keegi
on kellegagi võrdne või ebavõrdne, peab olema vähemalt kaks isikut või isikute gruppi, keda
omavahel võrrelda.
4.5. TTOS § 1 lg 1 näeb ette, et antud seadus kohaldub töölepingu alusel töötavatele isikutele
ja avalikele teenistujatele. TTOS § 1 lg 2 sätestab, et antud seadust kohaldatakse ka
tegevteenistuses olevate kaitseväelaste teenistustingimuste ning kaitseväe, Kaitseliidu, politsei,
päästeasutuste ja piirivalve töötajate töö suhtes niivõrd, kuivõrd eriseadustega või nende alusel
kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt TTOS § 1 lõikele 3 kohaldatakse
antud seadust lisaks veel kinnipeetava tööle vanglas vangistusseaduses sätestatud erisustega,
õpilase ja üliõpilase tööle õppepraktikal, juriidilise isiku juhatuse või seda asendava juhtorgani
liikme tööle. Füüsilisest isikust ettevõtjale kohaldub töötervishoiu ja tööohutuse seadus sama
seaduse § 12 lõigetes 7 ja 8 sätestatud ulatuses.
4.6. Ravikindlustusega hõlmatud isikute ehk kindlustatud isikute loetelu on toodud RaKS §-s 5.
RaKS § 5 lg 1 sätestab, et kindlustatud isik antud seaduse tähenduses on Eesti alaline elanik,
tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elav isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on
kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu
sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel, samuti nende isikutega seaduse
alusel või lepingu alusel võrdsustatud isik. RaKS § 5 lg 2 loetleb need kindlustatud isikud, kelle
eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu. Sotsiaalmaksu maksja on
kohustatud maksma sotsiaalmaksu töölepingu alusel töötavate isikute eest, avalikus teenistuses
töötavate isikute eest, samuti juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme eest. Samuti on
kindlustatud isikud, kelle eest on kohustatud maksma sotsiaalmaksu riik või kohalik omavalitsus
sotsiaalmaksuseaduse § 6 alusel, üle kolmekuuse tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või
muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasusid saav isik,
kes ei ole kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana ja kelle eest on kohustatud maksma
iga kuu sotsiaalmaksu lepingu teine pool. Kindlustatud isikuteks on ka Riigikogu liikmed,
2
RKPJKo 03.04.2002, nr 3-4-1-2-02, punktid 16 ja 17.
7
Vabariigi President, Vabariigi Valitsuse liikmed või isikud, kelle eest on kohustatud oma asutuste
kaudu maksma sotsiaalmaksu riik või kohalik omavalitsus. Vastavalt RaKS § 5 lõikele 3 on
kindlustatud isikuteks ka isikud, kes iseenda eest maksavad sotsiaalmaksu: füüsilisest isikust
ettevõtjana äriregistrisse kantud isikud ning Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses
registreeritud notarid, vandetõlgid ja kohtutäiturid, kes maksavad sotsiaalmaksu ettevõtlusest
saadavalt tulult vastavalt sotsiaalmaksuseadusele.
RaKS § 50 lg 1 sätestab, et ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida
haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või
teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud
sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. RaKS § 50 lg 2 piirab ajutise töövõimetuse hüvitise saajate
ringi sätestades, et ajutise töövõimetuse hüvitist ei maksta RaKS § 5 lõike 2 punktides 3 ja 6 ja
lõikes 4 nimetatud alustel kindlustuskaitset omavale isikule ega kindlustatud isikuga lepingu alusel
võrdsustatud isikule. Vastavalt RaKS § 50 lg 3 punktile 1 on haigushüvitis üks ajutise
töövõimetuse hüvitise liikidest.
4.7. Eeltoodust tuleneb, et ravikindlustuse seadus ja töötervishoiu ja tööohutuse seadus
defineerivad haigushüvitise saamise õigust omavate subjektide ringi erinevalt. Töötervishoiu ja
tööohutuse seadusest ei nähtu üheselt, kas TTOS §-st 122 tuleneva regulatsiooniga on hõlmatud
või hõlmamata näiteks Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse liikmed. Minu hinnangul tekib siinkohal
probleeme seoses kohtutäiturite, vandetõlkide ja notarite ning füüsilisest isikust ettevõtjana
äriregistrisse kantud isikutega. Samuti on probleemne see, mis seondub üle kolmekuuse tähtajaga
või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu
alusel töö- või teenustasusid saava isiku (RaKS § 5 lg 2 p 5) ning juriidilise isiku kontrollorgani
liikmega (RaKS § 5 lg 2 p 4).
4.7.1 Nimelt sätestab TTOS § 1 lg 3 p 4, et füüsilisest isikust ettevõtja tööle kohaldub
töötervishoiu ja tööohutuse seadus TTOS § 12 lg 7 ja 8 sätestatud ulatuses. TTOS § 12 lg 7
sätestab, et füüsilisest isikust ettevõtja tagab igas tööolukorras temale kuuluvate töövahendite,
isikukaitsevahendite ja muude seadmete korrasoleku ja nõuetekohase kasutamise. TTOS § 12 lg 8
sätestab, et kui füüsilisest isikust ettevõtja töötab töökohal samal ajal koos ühe või mitme
tööandja töötajatega, peab ta teavitama töid korraldavat tööandjat või tema puudumisel teisi
tööandjaid oma tegevusega seotud ohtudest ja tagama, et tema tegevus ei ohusta teisi töötajaid.
Töid korraldav tööandja või tema puudumisel teised tööandjad peavad füüsilisest isikust
ettevõtjat teavitama sama paragrahvi lõikes 6 sätestatust.
Ülalöeldust järeldub, et TTOS § 122 füüsilisest isikust ettevõtjale ei kohaldu. Füüsilisest isikust
ettevõtjate osas ei ole kehtestatud ka erinorme. Eelnev toob kaasa selle, et kuni 9nda
haiguspäevani ehk ajani, mil haigekassa hakkab maksma isikule haigushüvitist, ei saa füüsilisest
isikust ettevõtja haigushüvitist. Muu hulgas ei saa füüsilisest isikust ettevõtja endale oma tulust
maksta ka ise haiguslehe alusel haigushüvitist sotsiaalmaksuvabalt3. Töötervishoiu ja tööohutuse
seaduse mõttes haigushüvitise maksmise võimaluse andmine võib olla oluline, kuivõrd TTOS
§ 122 nimetatud tööandja haigushüvitist ei maksustata sotsiaalmaksuga (vt sotsiaalmaksuseadus
§ 3 p 3)4.
3
Füüsilisest isikust ettevõtja saab maksta endale tasu ka haiguspäevade ajal, kuid nimetatu maksustatakse täies
ulatuses sotsiaalmaksuga.
4
Arusaadavalt tuleks selliseks juhuks kehtestada ka regulatsioon, millest tuleneb, millises summas/ millisest summast
arvestatuna võib füüsilisest isikust ettevõtja endale hüvitist maksta.
8
4.7.2 Füüsilisest isikust ettevõtjatega sarnases olukorras on ka kohtutäiturid, vandetõlgid,
notarid ning üle kolmekuuse tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse
osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasusid saavad isikud ning
juriidilise isiku kontrollorgani (näiteks nõukogu) liikmed. Nimelt ei ole ka nendel isikutel õigus
saada haigushüvitisi 1-8 haiguspäevani. Kui nimetatud isikutele siiski haiguspäevade eest tasu
makstakse, siis tuleb selle eest tasuda sotsiaalmaksu.
4.8. Ülaltoodust ei ole mõistetav, kas või milline on olnud mõistlik põhjus äriregistris
registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjate, kohtutäiturite, vandetõlkide, notarite, kolmekuuse
tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku
lepingu alusel töö- või teenustasusid saavad isikute ja juriidilise isiku kontrollorgani liikmete
erinevaks kohtlemiseks võrreldes teiste isikutega, kes on ravikindlustuse seaduse alusel loetletud
kindlustatud isikute hulgas ning kes on õigustatud saama ravikindlustuse seaduse kohaselt
haigushüvitist. Minu hinnangul tuleks kõigile eespool nimetatud isikutele tagada asendussissetulek
ka 4.-8. haiguspäeva ajal. Sealjuures tuleks nimetatud asendussissetulek tagada samadel
põhitingimustel (muuhulgas maksustamise osas). Minu hinnangul tuleks PS § 12 lõike 1 järgimise
tagamiseks muuta haigushüvitiste regulatsiooni viisil, et kõigil ravikindlustatud isikutel, kellel on
õigus haigushüvitistele ravikindlustuse seaduse alusel, oleks õigus saada haigushüvitist ka 4-8
haiguspäeva eest sotsiaalmaksuvabalt või siis õigus saada samaväärne rahaline kompensatsioon
sotsiaalmaksu vastava vähendamise või mõne muu analoogilise meetme kohaldamise teel.
4.9. Järgmiseks hindan, kas TTOS §-ga 122 kehtestatud regulatsioon vastab PS § 13 lõikele 2
ning PS §-le 14. PS § 13 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS § 13 lg 2
kohaselt kaitseb seadus igaühte riigivõimu omavoli eest. PS § 13 lõikest 2 tuleneb õigusselguse
ehk määratletuse põhimõte. Õigusselguse põhimõte tähendab, et põhiõigust riivav seadus peab
olema piisavalt määratletud5. Õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et
üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma
käitumist reguleerida. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peavad õigusaktid olema sõnastatud
piisavalt selgelt ja arusaadavalt6. Riigikohus on leidnud, et nõutav normi määratletuse ehk
õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid,
mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi. Normi määratletust ei tule
hinnata konkreetse vaidluse seisuskohalt vaadatuna, vaid mõõdupuuks on keskmiste võimetega
isik. Õigusselgeks ei saa pidada normi, millest keskmiste võimetega isikud aru ei saa7. Samas ei
ole õigusselgusetusega tegemist siis, kui mõni normitehniline puudus on ületatav tõlgendamise
teel8.
PS § 14 sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu
ning kohalike omavalitsuste kohustus. Antud sätte funktsiooniks on tagada üldine põhiõigus
korraldusele ja menetlusele. Nimetatud sätte järgi peab seadusandja olukorras, kus ta paneb
isikutele ülesande täita mõnd seaduses sätestatud kohustust, nt tööandjatele kohustuse tasuda
töötajatele haigushüvitisi 4-8 haiguspäeva eest, looma ka asjakohased menetlusreeglid, mis
võimaldaksid isikutel oma ülesannet nõuetekohaselt täita. Muu hulgas peab seadusandja
kehtestama ka menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse9.
5
M. Ernits jt. Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne. Kommentaarid §-le 13, p. 5.2.
6
Samas, p. 5.2.1.
7
RK PJKo 20.03.2006, nr. 3-4-1-33-05, p. 22.
8
RK PJKo 22.02.2001, nr. 3-4-1-4-01, p. 17.
9
RK PJKo 14.04.2003, nr. 3-4-1-4-03, p. 16.
9
4.10. Tööandjate Keskliit tõi oma avalduses välja, et nende jaoks on TTOS §-s 122 kehtestatud
haigushüvitiste maksmise regulatsioon mitmeti probleemne. Muu hulgas ei olnud Tööandjate
Keskliidule selge, mida mõista TTOS § 122 lõikes 3 nimetatud haiguslehe all, mille alusel tekib
töötajal õigus saada tööandjalt haigushüvitist. Nimelt ei defineeri töötervishoiu ja tööohutuse
seadus haiguslehe mõistet ega viita selles osas ka teistele õigusaktidele, sealhulgas ravikindlustuse
seadusele. Samas on ravikindlustuse seaduses haiguslehe mõiste sisustatud, kuigi TTOS § 122
antud seadusele haiguslehe mõiste kasutamisel ei viita.
RaKS § 52 lg 1 defineerib töövõimetuslehe mõiste, milleks on kindlustatud isiku ajutist
töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuse täitmisest vabastatust tõendav dokument, mille
väljastab kindlustatud isikule teda raviv arst või hambaarst. RaKS § 52 lg 2 kohaselt vastutab
töövõimetuslehe väljastaja ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumi õigesti määramise ja ajutise
töövõimetuse põhjendatuse eest. Vastavalt RaKS § 52 lõikele 3 on haigusleht üheks
töövõimetuslehe liigiks. RaKS § 53 lg 1 sätestab, et ajutise töövõimetuse hüvitist makstakse
töövõimetuslehe alusel.
Ma pean põhjendatuks avaldaja väidet, mille kohaselt ei viita töötervishoiu ja tööohutuse seadus
piisava selgusega ravikindlustuse seaduse sätetele ega näe ette võimalust kohaldada TTOS §-s 122
reguleerimata juhtumite korral analoogia korras ravikindlustuse seaduse sätteid. Leian, et
töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tuleks selgemalt täpsustada, mida peetakse silmas haiguslehe
all, mille alusel tekib tööandjal kohustus maksta töötajale haigushüvitist või teha asjakohased
viited ravikindlustuse seadusele. Vastasel juhul võib regulatsioon olla vastuolus PS § 13 lõikes 2
sätestatud õigusselguse põhimõttega.
4.11. Eelnevaga seonduvalt tekib ka küsimus, mida saab tööandja ette võtta juhtudel, kus tal on
kahtlus, et haigusleht ei ole väljastatud põhjendatult. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus nimetatud
küsimust ei reguleeri, samuti ei ole viidet ravikindlustuse seadusele. Samal ajal on Haigekassale
ette nähtud võimalus kontrollida haiguslehtede põhjendatust.
Nimelt näeb RaKS § 62 lg 1 ette, et Haigekassa võib otsusega pikendada ajutise töövõimetuse
hüvitise väljamaksmise tähtaega kuni 30 kalendripäeva võrra, kui esineb põhjendatud kahtlus, et
isikul puudub õigus hüvitist saada. Eesti Haigekassa seaduse § 2 lg 1 sätestab, et Haigekassa
eesmärgiks on ravikindlustuse hüvitiste võimaldamine vastavalt ravikindlustuse seadusele,
muudele õigusaktidele ja Haigekassa eelarves ette nähtud ravikindlustuse kuludele. Eesti
Haigekassa seaduse § 1 lg 3 näeb ette, et Haigekassa võib oma eesmärkide saavutamiseks nõuda
kõigilt isikutelt ja asutustelt asjakohaste dokumentide ja informatsiooni esitamist, kui seaduses ei
ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Haigekassa seaduse § 4 lõikele 1 kontrollib Haigekassa välja
antud töövõimetuslehtede õigsust ja põhjendatust. Ebaõigsuse või põhjendamatuse korral on
Haigekassal õigus summa väljamaksmine vaidlustada või summa väljamaksmisest keelduda.
Sotsiaalministri 26.09.2002.a. määrusega nr. 114 kinnitatud „Töövõimetuslehe registreerimise ja
väljaandmise tingimused ja kord ning töövõimetuslehe vormide“ § 5 lg 1 sätestab, et haigusleht
kirjutatakse välja RaKS § 51 lõike 1 punktides 1–3 nimetatud kindlustusjuhtumi korral
töövabastuse alguskuupäeval pärast haige läbivaatust ja terviseseisundi ning ajutise töövõimetuse
kajastamist tervishoiuteenuse osutamist tõendavates dokumentides.
4.12. Eeltoodust nähtub, et kuigi Haigekassal on õigus kontrollida töövõimetuslehtede
väljastamise põhjendatust (töödeldes seejuures kindlustatud isikute delikaatseid isikuandmeid), on
Haigekassal vastav õigus ja kohustus seaduse kohaselt olemas vaid oma eesmärgi täitmiseks.
Isikuandmete kaitse seaduse § 10 lg 2 näeb ette, et haldusorgan võib isikuandmeid töödelda üksnes
avaliku ülesande täitmise käigus seadusega ettenähtud kohustuse täitmiseks. Tööandjate
10
haigushüvitiste väljamaksmine ning sellega seoses töövõimetuslehtede väljastamise korrektsuse
kontrollimine ning isikuandmete töötlemine ei ole Haigekassa seadusega sätestatud eesmärgiks.
Sisuliselt ei reguleeri kehtiv töötervishoiu ja tööohutuse seadus üldse, kuidas peaks tööandja
toimima juhul, kui temal tekib põhjendatud kahtlus haigushüvitise väljamaksmise õigsuses.
Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei sätesta RaKS § 62 lõikega 1 analoogilist regulatsiooni ega
anna ka võimalust kohaldada ravikindlustuse seadust analoogia korras. Samuti ei sätesta
töötervishoiu ja tööohutuse seadus tööandjale õigust pöörduda haiguslehe väljastamise
seaduslikkuse kontrollimiseks Haigekassa poole. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei näe ka ette,
kes hüvitab võimalikud haiguslehe väljastamise kontrollimisega seonduvad kulud. Leian, et
seadusandjal tulnuks PS § 14 arvestades olukorras, kus ta pani tööandjale haigushüvitiste
maksmise kohustuse, näha ette ka regulatsioon, kuidas tööandjal on võimalik põhjendatud juhtudel
kontrollida haiguslehtede väljastamise õigsust.
4.13. Lisaks on minu hinnangul küsitav, kas seadusandja on kehtestanud selge ja piisava
regulatsiooni olukordadeks, kus tööandjal on õigus jätta töötajale haigushüvitis 4-8 haiguspäeva
eest maksmata. TTOS § 122 lg 2 sätestab et, tööandja ei maksa haigushüvitist RaKS § 54 lg 1
punktides 6 ja 7 esinevate juhtumite (kutsehaigused ja tööõnnetused, kuriteo tõkestamise või
inimelu päästmise tagajärjel tekkinud tervisekahjustused), RaKS § 56 lõigetes 12 ja 13 nimetatud
juhtumite (teatud liiki töötajate õigus hüvitisele raseduse korral) ning RaKS § 60 sätestatud
juhtumite korral (üldised piirangud, milliste esinemisel ajutise töövõimetuse hüvitist ei maksta).
Probleeme tekitab TTOS § 122 lg 2 viide RaKS § 60-le. RaKS § 60 lõikes 1 on loetletud rida
juhtumeid, mil kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist. Muu hulgas ei
ole isikul õigust hüvitist saada, kui isiku haigestumine või vigastus on põhjustatud isiku tahtlusest,
haigestumine või vigastus on tingitud liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti tehtud
ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist või kui isik või põetatav isik eirab arsti määratud
meditsiiniliselt põhjendatud ravi, mille tõttu on tervenemine takistatud. Samuti näeb RaKS § 60 lg
2 ette, et kui kindlustatud isik täidab ajutise töövõimetuse ajal töö- või teenistuskohustusi või
tegeleb ettevõtlusega, kaotab isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist töö- või
teenistuskohustuste täitmise või ettevõtlusega tegelemise päevast alates.
4.14. Tekib küsimus, kuidas tööandja teeb kindlaks, kas esineb RaKS §-s 60 sätestatud juhtum,
mis annab tööandjale õiguse keelduda TTOS § 122 lg 2 alusel haigushüvitise maksmisest. Näiteks
kuidas teeb tööandja kindlaks, kas haigestumise põhjustas töötaja tahtlus (RaKS § 60 lg 1 p 1) või
kas töötaja ilmus või ei ilmunud määratud ajaks arsti vastuvõtule ilma mõjuva põhjuseta (RaKS §
60 lg 1 p 4). Täpse regulatsiooni kehtestamine oleks oluline mitte ainult tööandajale, vaid ka
töötajale. Nimelt võib tööd tegeva isiku õigus isikuandmete kaitsele saada rikutud olukorras, kus ei
ole reguleeritud, mis andmeid, kellelt ja millises mahus võib tööandja küsida töötaja
haigushüvitise maksmise põhjendatuse väljaselgitamisel.
4.15. Ülaltoodud analüüsist nähtub, et TTOS § 122 ei reguleeri piisavalt selgelt, millistel isikutel
on õigus tööandja haigushüvitist saada. Samuti ei nähtu TTOS §-st 122, kuidas toimida antud sättes
reguleerimata juhtumitel, eelkõige juhul, kui tööandjal tekib põhjendatud kahtlus väljastatud
haiguslehe õigsuses või RaKS § 60 sätestatud asjaolude esinemises. Kirjeldatud olukord ei vasta
õigusselguse põhimõtetele. Antud juhul ei ole TTOS § 122 puhul tegemist pelgalt normitehniliste
puudustega, mis oleksid ületatavad erinevate õigusaktide tõlgendamise teel. TTOS §-st 122 ei
tulene, millised õigused ja kohustused on tööandjal haiguslehtede põhjendatuse kontrollimisel ning
kellel või millises ulatuses on kontrollimise puhul õigus töödelda töötajate delikaatseid
isikuandmeid ilma viimaste nõusolekuta. TTOS § 122 ei näe ette, et antud seaduse sättes
reguleerimata juhtumitel võiks analoogia korras kohaldada ravikindlustuse seaduse regulatsiooni.
11
Seetõttu võib TTOS § 122 kohaldamisel tekkida olukord, kus isikute põhiõigusi võidakse riivata
ilma seadusliku aluseta või kus isikutel puudub reaalne ja tõhus võimalus tagada oma õiguste
kaitse.
V Seisukoht vastuolu tuvastamise kohta ja soovitus
5.1. Menetluse tulemusena olen seisukohal, et:
TTOS § 122 on vastuolus PS §-ga 12 osas, milles ei kohtle 4.-8. haiguspäevani haigushüvitiste
osas võrdselt kõiki neid ravikindlustatud isikuid, kellel on õigus saada haigushüvitist
ravikindlustuse seaduse alusel.
TTOS § 122 on vastuolus PS § 13 lõikega 2 ning §-ga 14 osas, kus TTOS § 122 ei reguleeri,
kas või milliseid toiminguid on tööandjatel õigus teostada juhul, kui neil on tekkinud
põhjendatud kahtlused väljastatud haiguslehtede õigsuses ja kas või milliseid toiminguid on
Haigekassal õigus teostada tööandjate haigushüvitiste puhul haiguslehtede väljastamise
õigsuse kontrollimiseks.
5.2. Menetluse tulemusena soovitan Teil lahendada tekkinud olukord, täiendades TTOS
§ 122 regulatsiooni viisil, kus ülaltoodud puudused on kõrvaldatud.
Palun mind teavitada hiljemalt nelja nädala jooksul alates käesoleva soovituse saamisest, milliseid
abinõusid olete soovituse täitmiseks tarvitusele võtnud.
Teavitan oma seisukohtadest ka avaldajat.
Tänan Teid veel kord teabenõudmisele esitatud vastuse eest.
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Teder
Anu Uritam 693 8414
E-post:
[email protected]
Hr Hanno Pevkur sotsiaalminister Teie 17.07.2009 nr 14.1-4/2178
Sotsiaalministeerium
[email protected] Õiguskantsler 10.09.2009 nr 6-1/090946/0905452
Märgukiri
Lugupeetud härra minister
Alustasin menetluse Tööandjate Keskliidu 20.05.2009. a avalduse alusel, milles püstitati küsimus
01.07.2009. a jõustunud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi: TTOS) § 122 kooskõlast
põhiseaduse ning teiste seadustega. Pöördusin menetluse käigus Teie poole teabe nõudmisega.
Tänan Teid 17.07.2009. a minu teabe nõudmisele edastatud vastuse eest.
Käesolevaga teavitan Teid menetluse käigus tuvastatud asjaoludest ning menetluse
lõpptulemustest.
Menetluse tulemusena olen seisukohal, et:
TTOS § 122 on vastuolus PS §-ga 12 osas, milles ei kohtle 4.-8. haiguspäevani haigushüvitiste
osas võrdselt kõiki neid ravikindlustatud isikuid, kellel on õigus saada haigushüvitist
ravikindlustuse seaduse alusel.
TTOS § 122 on vastuolus PS § 13 lõikega 2 ning §-ga 14 osas, kus TTOS § 122 ei reguleeri,
kas või milliseid toiminguid on tööandjatel õigus teostada juhul, kui neil on tekkinud
põhjendatud kahtlused väljastatud haiguslehtede õigsuses ja kas või milliseid toiminguid on
Haigekassal õigus teostada tööandjate haigushüvitiste puhul haiguslehtede väljastamise
õigsuse kontrollimiseks.
Menetluse tulemusena soovitan Teil lahendada tekkinud olukord, täiendades TTOS § 122
regulatsiooni viisil, kus ülaltoodud puudused on kõrvaldatud.
I Asjaolud ja menetluse käik
1.1. Tööandjate Keskliit pöördus minu poole avaldusega 20.05.2009. a ning tõstatas mitmeid
küsimusi seoses 01.07.2009. a jõustunud TTOS §-des 122 ja 313 sisalduva regulatsiooniga.
2
Tööandjate Keskliidu hinnangul ei ole TTOS §-s 122 sisalduva regulatsiooni puhul arusaadav, kas
tegemist on tööandja eraõigusliku või avalik-õigusliku kohustusega. Avaldaja arvates on
töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tehtud muudatuste eesmärgiks tööjõu säilitamine ehk
eesmärk on sama, mis kogu ravikindlustuse puhul. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse
eesmärgiks on aga reguleerida tegelikult tööandja kohustusi töötaja tervisele ohutu töökeskkonna
loomisel ja tagamisel. Avaldaja leidis, et kui seadusandja eesmärgiks oli määratleda tööandja
vastutus ka töökeskkonnavälistest teguritest tingitud tervisekahjustuste hüvitamisel, siis oleks
tööandja vastavaid kohustusi tulnud sätestada töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes (n
töölepingu seaduses) või eraldi seadustes, mitte aga töökeskkonda ja töötervishoidu reguleerivas
seaduses. Tööandjate Keskliidu hinnangul ei nähtu TTOS §-st 122 selgelt, millised isikud on
õigustatud saama tööandja haigushüvitist, kuna ravikindlustusega kindlustatud isikut
defineeritakse läbi sotsiaalmaksu tasumise, kuid tööandja haigushüvitise saamiseks ei pea isik
olema kindlustatud.
Samuti märkis avaldaja, et tööandja haigushüvitise maksmise kohustus tekitab terve rea
töökorralduslikke küsimusi ning selgusetu on, kas töötajal tööandja vastu tekkiva nõude
õiguspärasust tõendatakse ainult haiguslehe alusel. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei sätesta
selgelt, kas tööandja haigushüvitise väljamaksmisele on võimalik kohaldada ravikindlustuse
seaduse põhimõtteid ning selle seaduse analoogiat, kuna puudub ühene viide ravikindlustuse
seaduse sätete kohaldamisele. Seega on TTOS § 122 Tööandjate Keskliidu hinnangul vastuolus
põhiseaduse (edaspidi: PS) § 10 ja § 13 lõikega 2 ehk õigusselguse põhimõttega. Avaldaja tõi oma
avalduses ka mitmeid näiteid, milliste puhul avaldaja hinnangul töötervishoiu ja tööohutuse
seadusest selgelt ei nähtu, kuidas või milliseid õigusakte kohaldada.
Tööandjate Keskliit leidis ka seda, et TTOS §122 on vastuolus PS §-ga 31 ja § 29 lõikega 1. PS §
31 kohaselt on isikutel õigus tegeleda ettevõtlusega ja PS § 29 lg 1 kohaselt on õigus vabalt valida
tegevusala. Tööandja haigushüvitise kehtestamine tekitab avaldaja arvates mõnes valdkonnas
küsimuse tegutsemise tasuvuse kohta. Tööandjatele liigse koormuse panemine toob avaldaja sõnul
kaasa töö kaotamise ohu nendele inimestele, kelle tervis on kehvem ja kes on tihti haiged. Samuti
on TTOS § 122 näol tegemist tööandjate õiguste ebaproportsionaalse riivega, mis on vastuolus PS
§-ga 11. TTOS §-s 122 sätestatud abinõu ei ole avaldaja arvates eesmärgi saavutamiseks sobiv,
kuna tööandjatel on palju võimalusi korraldada oma tegevus viisil, mille tulemusena töötajale
haigushüvitist ei maksta või makstakse seaduses ettenähtuga võrreldes väiksemas summas.
Tööandjate Keskliidu hinnangul oleks pigem piisanud eraõiguslikust mudelist, mille puhul
makstakse haigushüvitist töötaja ja tööandja omavahelise vabatahtliku kokkuleppe alusel. Ühtlasi
leidis Tööandjate Keskliit, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tulenevate muudatuste
kehtestamisel ei näinud seadusandja ette piisavat ülemineku aega. Toimus tööandjate varjatud
maksukoormuse tõus, kuna sotsiaalmaksu vastavalt ei vähendatud. Töötervishoiu ja tööohutuse
seaduse muudatused võeti vastu 20.02.2009. a ning muudatused jõustusid juba 01.07.2009. a.
Ettevõtete eelarved kinnitatakse reeglina kalendriaastate kaupa ning vähem kui pooleaastane
tähtaeg uue kohustuse rakendamiseks on ebapiisav. Üleminekuaja pikkuseks oleks avaldaja
hinnangul pidanud olema vähemalt aasta.
1.2. Alustasin Tööandjate Keskliidu poolt esitatud avalduse alusel menetluse ning pöördusin
08.06.2009. a teabe saamiseks Teie poole. Palusin Teil selgitada, millisel eesmärgil täiendati
töötervishoiu ja tööohutuse seadust §-dega 122 ja 313 ning millistel põhjustel lisati tööandja
haigushüvitist reguleerivad sätted nimelt töötervishoiu ja tööohutuse seadusesse. Soovisin teada
Teie seisukohta, kas tööandja haigushüvitise regulatsiooni paiknemine töötervishoiu ja tööohutuse
seaduses võiks tekitada probleeme tööandja kohustuste ja töötaja õiguste määratlemisel. Soovisin
vastust küsimustele, kas tööandjal on kohustus maksta haigushüvitist üksnes siis, kui töötaja
3
haigus on põhjustatud konkreetselt töökeskkonna teguritest ning kas ravikindlustuse seadusest
tulenevate ajutise töövõimetuse hüvitiste regulatsiooni muutmisel kaaluti ka muid alternatiive
lisaks tööandjale haigushüvitiste maksmise kohustuse kehtestamisele. Palusin Teie hinnangut
küsimusele, kas TTOS §-s 122 sätestatud regulatsiooni näol on tegemist eraõigusliku või avalik-
õigusliku instituudiga ning kuidas on lahendatavad tööandja haigushüvitise väljamaksmisega
seotud praktilised küsimused ja kas kehtiv töötervishoiu ja tööohutuse seadus sätestab selleks
piisava regulatsiooni. Palusin selgitust, kas Tööandjate Keskliidu arusaam, mille kohaselt ei ole
tööandja haigushüvitise saaja samastatav ravikindlustuse seaduse alusel defineeritud kindlustatud
isikuga, on õige. Soovisin teada, kas tööandja haigushüvitise väljamaksmisel on võimalik
kohaldada analoogia korras ravikindlustuse seadust, sealhulgas näiteks kindlustusjuhtumi
määratlemisel, hüvitise väljamaksmise piirangute puhul või haiguslehtede väljastamisel ja
kontrollimisel ning kas võimalike vaidluste lahendamine toimub eraõiguslike töösuhete puhul
individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse alusel. Palusin Teie seisukohta, kas TTOS § 122 on
kooskõlas õigusselguse põhimõttega või kas on Sotsiaalministeeriumil plaanis valmistada ette
seaduse eelnõu, mis reguleerib selgelt tööandja haigushüvitiste maksmise tingimusi ja korda.
Palusin Teie seisukohta ka küsimuses, kas TTOS § 122 regulatsiooni kehtestamine alates
01.07.2009. a on kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega ning kas tegemist on tööandjate
õiguste proportsionaalse piiranguga.
1.3. Teie vastasite minu teabe nõudmisele 17.07.2009. a. Selgitasite, et töötervishoiu ja
tööohutuse seaduse muudatused muudavad senist ravikindlustuse süsteemi ning lisaks töötaja
omavastutusele lisandub nüüd tööandja individuaalne haigushüvitise maksmise kohustus.
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatuste eesmärgiks oli säilitada tööandja palgal olevate
töötajate tervis ja edendada nende vaimset ning füüsilist heaolu tööandja otsese osalise vastutuse
kaudu. Haigushüvitiste osaline tasumine motiveerib tööandjat töökeskkonna parendamisse ja
töötajate tervise edendamisse täiendavalt investeerima. Märkisite, et praktikat, mille kohaselt katab
lühiajalise haigushüvitise kulud tööandja, rakendab enamik Euroopa riike. TTOS § 122 näol on
tegemist avalik-õigusliku iseloomuga kohustusliku normiga, millest tööandjal ei ole lubatud
kõrvale kalduda. Põhjendasite vastuses, et tööandja haigushüvitise kehtestamine oli osalt tingitud
riigieelarve alalaekumistest ja seotud seetõttu 2009. a negatiivse riigieelarve vastuvõtmisega,
kuivõrd praegune tervishoiu tulubaas ei võimaldanud enam haigushüvitiste maksmist üksnes Eesti
Haigekassa kaudu. Haigushüvitiste kulud on kasvanud keskmiselt 17% aastas. Kuna ajutise
töövõimetuse hüvitist makstakse eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu alusel,
siis sotsiaalmaksu laekumise pidurdumisel on tekkinud olukord, kus ravikindlustuse eelarvesse
laekub vähem vahendeid, kui kulub haigushüvitiste maksmiseks võrreldes eelmiste aastatega.
Selgitasite, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise kõrval kaaluti võimalusi ja sobivust
reguleerida tööandja makstavat haigushüvitist ka töölepingu seaduses või ravikindlustuse
seaduses. Töölepingu seadus reguleerib töölepingut kui võlaõiguslikku lepingut kahe eraõigusliku
poole vahel. Tööandja makstav haigushüvitis on avalik-õigusliku iseloomuga kohustuse osaline
panemine individuaalselt igale tööandjale. Ravikindlustuse seaduse eesmärk on reguleerida
tervishoiukulude katmise süsteemi kindlustatud isiku haiguste ennetamise, ravi, ravimite ja
meditsiiniseadmete ostmise rahastamiseks ning ka ajutise töövõimetuse hüvituse ja muude
hüvituste maksmiseks. Tööandjate makstav haigushüvitise regulatsioon ei ole kaetud
sotsiaalmaksuga sotsiaalmaksuseaduse tähenduses ja väljub ravikindlustuse seaduse
reguleerimisalast. Vaidluste korral lahendab ametnike puhul vaidluse halduskohus ning töötajate
puhul töövaidluskomisjon või kohus.
Leidsite oma 17.07.2009. a vastuses teabe nõudmisele, et TTOS § 122 regulatsioon on piisavalt
arusaadav, määratledes selgelt tööandja makstava haigushüvitise tingimused ja korra. Teie
4
hinnangul ravikindlustuse seaduse analoogia kohaldamiseks puudub alus. Tööandja kohustus
maksta haigushüvitist on seotud haiguslehega ning haiguslehe väljastamist reguleerib
ravikindlustuse seadus. Seda, mis on haigus või vigastus või millisel juhul haigusleht väljastatakse,
ei hinda tööandja, vaid vastav pädevus on arstil. Ravikindlustuse seaduse (edaspidi: RaKS) § 52 lg
2 kohaselt vastutab ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumi õigesti määramise ja ajutise
töövõimetuse põhjendatuse eest arst, kes lehe väljastab. Kahtluse korral on tööandjal alati õigus
esitada Haigekassa piirkondlikule osakonnale avaldus haiguslehe väljaandmisega seotud asjaolude
kontrollimiseks. Selgitasite, et tööandja ei maksa haigushüvitist töötervishoiu ja tööohutuse
seaduses otseselt sätestatud juhtudel, mille eest maksab hüvitist ravikindlustuse seaduses
nimetatud juhtudel Eesti Haigekassa. Samuti ei pea tööandja maksma haigushüvitist RaKS §-s 60
sätestatud juhtudel, mis kehtestab piirangud ajutise töövõimetuse hüvitise saamiseks. Olite oma
17.07.2009.a. vastuses seisukohal, et haigusleht on kehtivas õiguses ehk ravikindlustuse seaduses
selgelt defineeritud õigustermin, mille dubleerimine ei ole vajalik ega õige. Tööandja
haigushüvitise maksmine eeldab tööandjalt kõigi TTOS §-s 122 viidatud õigusaktide ning mõistete
tundmist, kuid õigusselguse põhimõte ei eelda, et kõik teo õiguslikud järelmid oleksid koondatud
ühte ja samasse õigusnormi.
Leidsite, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatused ei koorma tööandjaid ülemäära. Kuna
TTOS § 122 kohustab tööandjat maksma haigushüvitist üksnes neljandast kuni kaheksanda
haiguspäevani ning töötaja omavastutus on 3 haiguspäeva ning alates 9. haiguspäevast maksab
haigushüvitist Eesti Haigekassa, siis on kõigil osapooltel mõistliku proportsiooniga vastutuse
ulatus. Ettevõtlusvabaduse kaitseala võib olla küll avaliku võimu poolt ebasoodsalt mõjutatud,
kuid käesoleval ajal on selleks mõistlik põhjus, mis lähtub avalikust huvist ehk töötajate tervise
kaitsest. Ettevõtlusvabaduse riiveks piisab igast mõistlikust põhjusest. Viitasite oma vastuses
Riigikohtu 10.11.2003.a. otsusele nr. 3-3-1-65-03, mille kohaselt ei ole põhiseaduses sätestatud,
millistele konkreetsetele kriteeriumidele peab vastama tervisekindlustuse süsteem, kuid
tervisekindlustuse süsteemi kujundamisel nagu üldse sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandja
ülesanne langetada sotsiaalpoliitilisi otsuseid ja selleks on seadusandjal avar diskretsiooniõigus.
Seega on Teie hinnangul osa vastutusest tööandja õlule panemine põhjendatud, kuna töötaja täidab
tööülesandeid ühe kolmandiku ööpäevast tööandja heaks, enamasti tööandja ettenähtud ruumides.
Samuti leidsite, et TTOS § 122 regulatsiooni kehtestamine on kooskõlas õiguspärase ootuse
põhimõttega, kuivõrd õiguspärase ootuse põhimõte kaitseb autonoomiat: et isik saaks olla
autonoomne, peab tal olema võimalus planeerida ning vähemalt mõistlikul määral ette näha oma
tegude tagajärgi. Antud juhul jäeti tööandjale piisav ja mõistlik aeg ehk 4 kuud, mille jooksul
saaksid adressaadid end uute normidega tutvustada ja oma tegevuse ümber korraldada. Samuti ei
ole tegemist tööandjatele uudse regulatsiooniga, kuna selle meetme positiivsete ja negatiivsete
aspektide üle on arutletud aastaid (sealhulgas tööandjatega). Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua
kehtiva regulatsiooni kivistamist.
II Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasja menetlus Riigikohtus
Riigikohtu üldkogu menetluses on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasi nr 3-4-1-8-09.
Nimetatud kohtuasjas esitas Tallinna Linnavolikogu põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtumenetluse seaduse (edaspidi: PSJKS) § 7 alusel taotluse tunnistada kehtetuks riigi 2009.
aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse mitmed sätted. Muuhulgas
taotles Tallinna Linnavolikogu, et Riigikohus tunnistaks põhiseadusega vastuolus olevaks riigi
2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 19 punktid 2 ja 3 ja
nendega kehtestatud TTOS §-d 122 ja 313. Tallinna Linnavolikogu taotluse kohaselt kaasneb
5
TTOS §122 rakendamisega tööandjatele, sealhulgas ka Tallinnale ebaproportsionaalselt suur kulu,
mistõttu on TTOS § 122 vastuolus põhiseadusega. Riigikohtu üldkogu ees tuleb antud taotlus
uuesti arutlusele 22.09.2009. a.
Vastavalt PSJKS § 10 lg 1 punktile 5 ning lõikele 2 esitasin Riigikohtule antud taotluse osas oma
arvamuse, milles leidsin, et Tallinna Linnavolikogu taotlus riigi 2009. a lisaeelarve seaduse ja
sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse §-de 19 lõigete 2 ja 3 ning nendega kehtestatud
TTOS §-de 122 ja 313 osas ei ole lubatav. Leidsin, et PSJKS § 7 ja sellele antud Riigikohtu
tõlgenduste järgi on volikogu taotlus lubatav üksnes juhul, kui taotluse esitaja väidab vastuolu
kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega ning nende tagatiste riive on vaidlustatud sätte
puhul vähemalt võimalik.1 Leidsin, et kohalik omavalitsus ei saa taotleda kaitset kõikide
abinõude vastu, mis mingilgi määral mõjutavad kohaliku omavalitsuse tulude ja kulude suhet
ebasoodsalt. TTOS § 122 ja § 313 puudutavad kõigi Eestis tegutsevate tööandjate kohustusi, mitte
ainult kohalike omavalitsuste kui tööandjate kohustusi. TTOS § 122 ja § 313 ei reguleeri
spetsiifilisi kohaliku omavalitsuse ja riigi vahelisi suhteid, mistõttu ei ole nimetatud normide
puhul võimalik kohaliku omavalitsuse põhiseadusega tagatud finantsgarantii riive.
Vaatamata minu seisukohtadele võib Riigikohus Tallinna Linnavolikogu esitatud taotluse osas
jõuda põhimõtteliselt teistsugusele seisukohale. Juhul, kui Riigikohus peab Tallinna Linnavolikogu
taotlust lubatavaks TTOS § 122 ja § 313 osas, peab Riigikohus sisuliselt hindama ja analüüsima,
kas TTOS § 122 ja § 313 on kooskõlas põhiseaduse sätetega. Sellele järgnevalt võib Riigikohus
tunnistada TTOS §-s 122 ja §-s 313 sätestatud tööandja kohustuse maksta töötajatele haigushüvitisi
põhiseadusevastaseks ja kehtetuks või ka tõdeda, et regulatsioon on põhiseadusega kooskõlas
Kuivõrd Tallinna Linnavolikogu antud taotluse osas puudub hetkel jõustunud Riigikohtu lahend, ei
pea ma võimalikuks hinnata käesoleva menetluse raames sisuliselt TTOS §-s 122 kehtestatud riive
proportsionaalsust ning vastavust PS §-le 10. Arvestades minu seisukohta Riigikohtule, pean siiski
põhjendatuks analüüsida, kas TTOS § 122 on kooskõlas põhiseaduse § 12 lõikega 1, § 13 lõikega 2
ning §-ga 14.
III Põhiküsimus
Antud menetluse käigus tuli vastata küsimusele, kas TTOS § 122 on kooskõlas PS § 12 lõikega 1,
PS § 13 lõikega 2 ning PS §-ga 14.
IV Õiguslik hinnang
4.1. Riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse §-ga 19
täiendati töötervishoiu ja tööohutuse seadust uute sätetega. TTOS § 122 lg 1 näeb ette, et tööandja
peab maksma töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda päeva eest
70% töötaja keskmisest töötasust. TTOS § 313 järgi maksab tööandja TTOS §-s 122 sätestatud
haigushüvitist haiguslehtede alusel, millele märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest
vabastus algab 2009. aasta 1. juulil või hiljem.
1
RKPJKo 16.01.2007, 3-4-1-9-06, p 16.
6
4.2. TTOS § 122 lg 2 sätestab, et töötaja haigestumise või vigastuse korral, mille eest Haigekassa
maksab kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ravikindlustuse seaduse § 54 lõike 1
punktide 6 ja 7 ning § 56 lõike 12 ja 13 alusel, tööandja haigushüvitist ei maksa. Vastavalt TTOS §
122 lõikele 3 maksab tööandja haigushüvitist haiguslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste
täitmisest vabastuse neljandast päevast alates. TTOS § 122 lg 4 kohaselt maksab tööandja
haigushüvitist, kui töötaja on tööandjale haiguslehe esitanud hiljemalt 90. kalendripäeval, alates
töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisele asumise päevast. TTOS § 122 lg
5 sätestab, et tööandja maksab haigushüvitise välja palgapäeval, kuid mitte hiljem kui 30
kalendripäeva jooksul alates nõuetekohaselt vormistatud haiguslehe esitamisest tööandjale.
4.3. Riigi 2009. aasta lisaeelarve seadusega muudeti ka ravikindlustuse seadust. RaKS § 56
lõikes 1 asendati sõna „teisest“ sõnaga „üheksandast“, nii et alates 01.07.2009. a kehtib RakS § 56
lg 1 järgmises sõnastuses „Õigus saada haigushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töö- või
teenistuskohustuste täitmisest vabastuse üheksandast päevast alates.“
4.4. PS § 12 lg 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Antud lause sätestab üldise
võrdsuspõhiõiguse. PS §-st 12 tuleneb nõue rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele
erapooletult ja ühtemoodi. PS §-st 12 tuleneb ühtlasi õigusloome võrdsuse põhimõte, mille
kohaselt peavad seadused ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid
ühtemoodi. 2 Seadusandjal on seejuures avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane
põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. Selleks, et teha kindlaks, kas keegi
on kellegagi võrdne või ebavõrdne, peab olema vähemalt kaks isikut või isikute gruppi, keda
omavahel võrrelda.
4.5. TTOS § 1 lg 1 näeb ette, et antud seadus kohaldub töölepingu alusel töötavatele isikutele
ja avalikele teenistujatele. TTOS § 1 lg 2 sätestab, et antud seadust kohaldatakse ka
tegevteenistuses olevate kaitseväelaste teenistustingimuste ning kaitseväe, Kaitseliidu, politsei,
päästeasutuste ja piirivalve töötajate töö suhtes niivõrd, kuivõrd eriseadustega või nende alusel
kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt TTOS § 1 lõikele 3 kohaldatakse
antud seadust lisaks veel kinnipeetava tööle vanglas vangistusseaduses sätestatud erisustega,
õpilase ja üliõpilase tööle õppepraktikal, juriidilise isiku juhatuse või seda asendava juhtorgani
liikme tööle. Füüsilisest isikust ettevõtjale kohaldub töötervishoiu ja tööohutuse seadus sama
seaduse § 12 lõigetes 7 ja 8 sätestatud ulatuses.
4.6. Ravikindlustusega hõlmatud isikute ehk kindlustatud isikute loetelu on toodud RaKS §-s 5.
RaKS § 5 lg 1 sätestab, et kindlustatud isik antud seaduse tähenduses on Eesti alaline elanik,
tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elav isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on
kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu
sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel, samuti nende isikutega seaduse
alusel või lepingu alusel võrdsustatud isik. RaKS § 5 lg 2 loetleb need kindlustatud isikud, kelle
eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu. Sotsiaalmaksu maksja on
kohustatud maksma sotsiaalmaksu töölepingu alusel töötavate isikute eest, avalikus teenistuses
töötavate isikute eest, samuti juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme eest. Samuti on
kindlustatud isikud, kelle eest on kohustatud maksma sotsiaalmaksu riik või kohalik omavalitsus
sotsiaalmaksuseaduse § 6 alusel, üle kolmekuuse tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või
muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasusid saav isik,
kes ei ole kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana ja kelle eest on kohustatud maksma
iga kuu sotsiaalmaksu lepingu teine pool. Kindlustatud isikuteks on ka Riigikogu liikmed,
2
RKPJKo 03.04.2002, nr 3-4-1-2-02, punktid 16 ja 17.
7
Vabariigi President, Vabariigi Valitsuse liikmed või isikud, kelle eest on kohustatud oma asutuste
kaudu maksma sotsiaalmaksu riik või kohalik omavalitsus. Vastavalt RaKS § 5 lõikele 3 on
kindlustatud isikuteks ka isikud, kes iseenda eest maksavad sotsiaalmaksu: füüsilisest isikust
ettevõtjana äriregistrisse kantud isikud ning Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses
registreeritud notarid, vandetõlgid ja kohtutäiturid, kes maksavad sotsiaalmaksu ettevõtlusest
saadavalt tulult vastavalt sotsiaalmaksuseadusele.
RaKS § 50 lg 1 sätestab, et ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida
haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või
teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud
sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. RaKS § 50 lg 2 piirab ajutise töövõimetuse hüvitise saajate
ringi sätestades, et ajutise töövõimetuse hüvitist ei maksta RaKS § 5 lõike 2 punktides 3 ja 6 ja
lõikes 4 nimetatud alustel kindlustuskaitset omavale isikule ega kindlustatud isikuga lepingu alusel
võrdsustatud isikule. Vastavalt RaKS § 50 lg 3 punktile 1 on haigushüvitis üks ajutise
töövõimetuse hüvitise liikidest.
4.7. Eeltoodust tuleneb, et ravikindlustuse seadus ja töötervishoiu ja tööohutuse seadus
defineerivad haigushüvitise saamise õigust omavate subjektide ringi erinevalt. Töötervishoiu ja
tööohutuse seadusest ei nähtu üheselt, kas TTOS §-st 122 tuleneva regulatsiooniga on hõlmatud
või hõlmamata näiteks Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse liikmed. Minu hinnangul tekib siinkohal
probleeme seoses kohtutäiturite, vandetõlkide ja notarite ning füüsilisest isikust ettevõtjana
äriregistrisse kantud isikutega. Samuti on probleemne see, mis seondub üle kolmekuuse tähtajaga
või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu
alusel töö- või teenustasusid saava isiku (RaKS § 5 lg 2 p 5) ning juriidilise isiku kontrollorgani
liikmega (RaKS § 5 lg 2 p 4).
4.7.1 Nimelt sätestab TTOS § 1 lg 3 p 4, et füüsilisest isikust ettevõtja tööle kohaldub
töötervishoiu ja tööohutuse seadus TTOS § 12 lg 7 ja 8 sätestatud ulatuses. TTOS § 12 lg 7
sätestab, et füüsilisest isikust ettevõtja tagab igas tööolukorras temale kuuluvate töövahendite,
isikukaitsevahendite ja muude seadmete korrasoleku ja nõuetekohase kasutamise. TTOS § 12 lg 8
sätestab, et kui füüsilisest isikust ettevõtja töötab töökohal samal ajal koos ühe või mitme
tööandja töötajatega, peab ta teavitama töid korraldavat tööandjat või tema puudumisel teisi
tööandjaid oma tegevusega seotud ohtudest ja tagama, et tema tegevus ei ohusta teisi töötajaid.
Töid korraldav tööandja või tema puudumisel teised tööandjad peavad füüsilisest isikust
ettevõtjat teavitama sama paragrahvi lõikes 6 sätestatust.
Ülalöeldust järeldub, et TTOS § 122 füüsilisest isikust ettevõtjale ei kohaldu. Füüsilisest isikust
ettevõtjate osas ei ole kehtestatud ka erinorme. Eelnev toob kaasa selle, et kuni 9nda
haiguspäevani ehk ajani, mil haigekassa hakkab maksma isikule haigushüvitist, ei saa füüsilisest
isikust ettevõtja haigushüvitist. Muu hulgas ei saa füüsilisest isikust ettevõtja endale oma tulust
maksta ka ise haiguslehe alusel haigushüvitist sotsiaalmaksuvabalt3. Töötervishoiu ja tööohutuse
seaduse mõttes haigushüvitise maksmise võimaluse andmine võib olla oluline, kuivõrd TTOS
§ 122 nimetatud tööandja haigushüvitist ei maksustata sotsiaalmaksuga (vt sotsiaalmaksuseadus
§ 3 p 3)4.
3
Füüsilisest isikust ettevõtja saab maksta endale tasu ka haiguspäevade ajal, kuid nimetatu maksustatakse täies
ulatuses sotsiaalmaksuga.
4
Arusaadavalt tuleks selliseks juhuks kehtestada ka regulatsioon, millest tuleneb, millises summas/ millisest summast
arvestatuna võib füüsilisest isikust ettevõtja endale hüvitist maksta.
8
4.7.2 Füüsilisest isikust ettevõtjatega sarnases olukorras on ka kohtutäiturid, vandetõlgid,
notarid ning üle kolmekuuse tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse
osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasusid saavad isikud ning
juriidilise isiku kontrollorgani (näiteks nõukogu) liikmed. Nimelt ei ole ka nendel isikutel õigus
saada haigushüvitisi 1-8 haiguspäevani. Kui nimetatud isikutele siiski haiguspäevade eest tasu
makstakse, siis tuleb selle eest tasuda sotsiaalmaksu.
4.8. Ülaltoodust ei ole mõistetav, kas või milline on olnud mõistlik põhjus äriregistris
registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjate, kohtutäiturite, vandetõlkide, notarite, kolmekuuse
tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku
lepingu alusel töö- või teenustasusid saavad isikute ja juriidilise isiku kontrollorgani liikmete
erinevaks kohtlemiseks võrreldes teiste isikutega, kes on ravikindlustuse seaduse alusel loetletud
kindlustatud isikute hulgas ning kes on õigustatud saama ravikindlustuse seaduse kohaselt
haigushüvitist. Minu hinnangul tuleks kõigile eespool nimetatud isikutele tagada asendussissetulek
ka 4.-8. haiguspäeva ajal. Sealjuures tuleks nimetatud asendussissetulek tagada samadel
põhitingimustel (muuhulgas maksustamise osas). Minu hinnangul tuleks PS § 12 lõike 1 järgimise
tagamiseks muuta haigushüvitiste regulatsiooni viisil, et kõigil ravikindlustatud isikutel, kellel on
õigus haigushüvitistele ravikindlustuse seaduse alusel, oleks õigus saada haigushüvitist ka 4-8
haiguspäeva eest sotsiaalmaksuvabalt või siis õigus saada samaväärne rahaline kompensatsioon
sotsiaalmaksu vastava vähendamise või mõne muu analoogilise meetme kohaldamise teel.
4.9. Järgmiseks hindan, kas TTOS §-ga 122 kehtestatud regulatsioon vastab PS § 13 lõikele 2
ning PS §-le 14. PS § 13 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS § 13 lg 2
kohaselt kaitseb seadus igaühte riigivõimu omavoli eest. PS § 13 lõikest 2 tuleneb õigusselguse
ehk määratletuse põhimõte. Õigusselguse põhimõte tähendab, et põhiõigust riivav seadus peab
olema piisavalt määratletud5. Õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et
üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma
käitumist reguleerida. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peavad õigusaktid olema sõnastatud
piisavalt selgelt ja arusaadavalt6. Riigikohus on leidnud, et nõutav normi määratletuse ehk
õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid,
mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi. Normi määratletust ei tule
hinnata konkreetse vaidluse seisuskohalt vaadatuna, vaid mõõdupuuks on keskmiste võimetega
isik. Õigusselgeks ei saa pidada normi, millest keskmiste võimetega isikud aru ei saa7. Samas ei
ole õigusselgusetusega tegemist siis, kui mõni normitehniline puudus on ületatav tõlgendamise
teel8.
PS § 14 sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu
ning kohalike omavalitsuste kohustus. Antud sätte funktsiooniks on tagada üldine põhiõigus
korraldusele ja menetlusele. Nimetatud sätte järgi peab seadusandja olukorras, kus ta paneb
isikutele ülesande täita mõnd seaduses sätestatud kohustust, nt tööandjatele kohustuse tasuda
töötajatele haigushüvitisi 4-8 haiguspäeva eest, looma ka asjakohased menetlusreeglid, mis
võimaldaksid isikutel oma ülesannet nõuetekohaselt täita. Muu hulgas peab seadusandja
kehtestama ka menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse9.
5
M. Ernits jt. Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne. Kommentaarid §-le 13, p. 5.2.
6
Samas, p. 5.2.1.
7
RK PJKo 20.03.2006, nr. 3-4-1-33-05, p. 22.
8
RK PJKo 22.02.2001, nr. 3-4-1-4-01, p. 17.
9
RK PJKo 14.04.2003, nr. 3-4-1-4-03, p. 16.
9
4.10. Tööandjate Keskliit tõi oma avalduses välja, et nende jaoks on TTOS §-s 122 kehtestatud
haigushüvitiste maksmise regulatsioon mitmeti probleemne. Muu hulgas ei olnud Tööandjate
Keskliidule selge, mida mõista TTOS § 122 lõikes 3 nimetatud haiguslehe all, mille alusel tekib
töötajal õigus saada tööandjalt haigushüvitist. Nimelt ei defineeri töötervishoiu ja tööohutuse
seadus haiguslehe mõistet ega viita selles osas ka teistele õigusaktidele, sealhulgas ravikindlustuse
seadusele. Samas on ravikindlustuse seaduses haiguslehe mõiste sisustatud, kuigi TTOS § 122
antud seadusele haiguslehe mõiste kasutamisel ei viita.
RaKS § 52 lg 1 defineerib töövõimetuslehe mõiste, milleks on kindlustatud isiku ajutist
töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuse täitmisest vabastatust tõendav dokument, mille
väljastab kindlustatud isikule teda raviv arst või hambaarst. RaKS § 52 lg 2 kohaselt vastutab
töövõimetuslehe väljastaja ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumi õigesti määramise ja ajutise
töövõimetuse põhjendatuse eest. Vastavalt RaKS § 52 lõikele 3 on haigusleht üheks
töövõimetuslehe liigiks. RaKS § 53 lg 1 sätestab, et ajutise töövõimetuse hüvitist makstakse
töövõimetuslehe alusel.
Ma pean põhjendatuks avaldaja väidet, mille kohaselt ei viita töötervishoiu ja tööohutuse seadus
piisava selgusega ravikindlustuse seaduse sätetele ega näe ette võimalust kohaldada TTOS §-s 122
reguleerimata juhtumite korral analoogia korras ravikindlustuse seaduse sätteid. Leian, et
töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tuleks selgemalt täpsustada, mida peetakse silmas haiguslehe
all, mille alusel tekib tööandjal kohustus maksta töötajale haigushüvitist või teha asjakohased
viited ravikindlustuse seadusele. Vastasel juhul võib regulatsioon olla vastuolus PS § 13 lõikes 2
sätestatud õigusselguse põhimõttega.
4.11. Eelnevaga seonduvalt tekib ka küsimus, mida saab tööandja ette võtta juhtudel, kus tal on
kahtlus, et haigusleht ei ole väljastatud põhjendatult. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus nimetatud
küsimust ei reguleeri, samuti ei ole viidet ravikindlustuse seadusele. Samal ajal on Haigekassale
ette nähtud võimalus kontrollida haiguslehtede põhjendatust.
Nimelt näeb RaKS § 62 lg 1 ette, et Haigekassa võib otsusega pikendada ajutise töövõimetuse
hüvitise väljamaksmise tähtaega kuni 30 kalendripäeva võrra, kui esineb põhjendatud kahtlus, et
isikul puudub õigus hüvitist saada. Eesti Haigekassa seaduse § 2 lg 1 sätestab, et Haigekassa
eesmärgiks on ravikindlustuse hüvitiste võimaldamine vastavalt ravikindlustuse seadusele,
muudele õigusaktidele ja Haigekassa eelarves ette nähtud ravikindlustuse kuludele. Eesti
Haigekassa seaduse § 1 lg 3 näeb ette, et Haigekassa võib oma eesmärkide saavutamiseks nõuda
kõigilt isikutelt ja asutustelt asjakohaste dokumentide ja informatsiooni esitamist, kui seaduses ei
ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Haigekassa seaduse § 4 lõikele 1 kontrollib Haigekassa välja
antud töövõimetuslehtede õigsust ja põhjendatust. Ebaõigsuse või põhjendamatuse korral on
Haigekassal õigus summa väljamaksmine vaidlustada või summa väljamaksmisest keelduda.
Sotsiaalministri 26.09.2002.a. määrusega nr. 114 kinnitatud „Töövõimetuslehe registreerimise ja
väljaandmise tingimused ja kord ning töövõimetuslehe vormide“ § 5 lg 1 sätestab, et haigusleht
kirjutatakse välja RaKS § 51 lõike 1 punktides 1–3 nimetatud kindlustusjuhtumi korral
töövabastuse alguskuupäeval pärast haige läbivaatust ja terviseseisundi ning ajutise töövõimetuse
kajastamist tervishoiuteenuse osutamist tõendavates dokumentides.
4.12. Eeltoodust nähtub, et kuigi Haigekassal on õigus kontrollida töövõimetuslehtede
väljastamise põhjendatust (töödeldes seejuures kindlustatud isikute delikaatseid isikuandmeid), on
Haigekassal vastav õigus ja kohustus seaduse kohaselt olemas vaid oma eesmärgi täitmiseks.
Isikuandmete kaitse seaduse § 10 lg 2 näeb ette, et haldusorgan võib isikuandmeid töödelda üksnes
avaliku ülesande täitmise käigus seadusega ettenähtud kohustuse täitmiseks. Tööandjate
10
haigushüvitiste väljamaksmine ning sellega seoses töövõimetuslehtede väljastamise korrektsuse
kontrollimine ning isikuandmete töötlemine ei ole Haigekassa seadusega sätestatud eesmärgiks.
Sisuliselt ei reguleeri kehtiv töötervishoiu ja tööohutuse seadus üldse, kuidas peaks tööandja
toimima juhul, kui temal tekib põhjendatud kahtlus haigushüvitise väljamaksmise õigsuses.
Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei sätesta RaKS § 62 lõikega 1 analoogilist regulatsiooni ega
anna ka võimalust kohaldada ravikindlustuse seadust analoogia korras. Samuti ei sätesta
töötervishoiu ja tööohutuse seadus tööandjale õigust pöörduda haiguslehe väljastamise
seaduslikkuse kontrollimiseks Haigekassa poole. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei näe ka ette,
kes hüvitab võimalikud haiguslehe väljastamise kontrollimisega seonduvad kulud. Leian, et
seadusandjal tulnuks PS § 14 arvestades olukorras, kus ta pani tööandjale haigushüvitiste
maksmise kohustuse, näha ette ka regulatsioon, kuidas tööandjal on võimalik põhjendatud juhtudel
kontrollida haiguslehtede väljastamise õigsust.
4.13. Lisaks on minu hinnangul küsitav, kas seadusandja on kehtestanud selge ja piisava
regulatsiooni olukordadeks, kus tööandjal on õigus jätta töötajale haigushüvitis 4-8 haiguspäeva
eest maksmata. TTOS § 122 lg 2 sätestab et, tööandja ei maksa haigushüvitist RaKS § 54 lg 1
punktides 6 ja 7 esinevate juhtumite (kutsehaigused ja tööõnnetused, kuriteo tõkestamise või
inimelu päästmise tagajärjel tekkinud tervisekahjustused), RaKS § 56 lõigetes 12 ja 13 nimetatud
juhtumite (teatud liiki töötajate õigus hüvitisele raseduse korral) ning RaKS § 60 sätestatud
juhtumite korral (üldised piirangud, milliste esinemisel ajutise töövõimetuse hüvitist ei maksta).
Probleeme tekitab TTOS § 122 lg 2 viide RaKS § 60-le. RaKS § 60 lõikes 1 on loetletud rida
juhtumeid, mil kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist. Muu hulgas ei
ole isikul õigust hüvitist saada, kui isiku haigestumine või vigastus on põhjustatud isiku tahtlusest,
haigestumine või vigastus on tingitud liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti tehtud
ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist või kui isik või põetatav isik eirab arsti määratud
meditsiiniliselt põhjendatud ravi, mille tõttu on tervenemine takistatud. Samuti näeb RaKS § 60 lg
2 ette, et kui kindlustatud isik täidab ajutise töövõimetuse ajal töö- või teenistuskohustusi või
tegeleb ettevõtlusega, kaotab isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist töö- või
teenistuskohustuste täitmise või ettevõtlusega tegelemise päevast alates.
4.14. Tekib küsimus, kuidas tööandja teeb kindlaks, kas esineb RaKS §-s 60 sätestatud juhtum,
mis annab tööandjale õiguse keelduda TTOS § 122 lg 2 alusel haigushüvitise maksmisest. Näiteks
kuidas teeb tööandja kindlaks, kas haigestumise põhjustas töötaja tahtlus (RaKS § 60 lg 1 p 1) või
kas töötaja ilmus või ei ilmunud määratud ajaks arsti vastuvõtule ilma mõjuva põhjuseta (RaKS §
60 lg 1 p 4). Täpse regulatsiooni kehtestamine oleks oluline mitte ainult tööandajale, vaid ka
töötajale. Nimelt võib tööd tegeva isiku õigus isikuandmete kaitsele saada rikutud olukorras, kus ei
ole reguleeritud, mis andmeid, kellelt ja millises mahus võib tööandja küsida töötaja
haigushüvitise maksmise põhjendatuse väljaselgitamisel.
4.15. Ülaltoodud analüüsist nähtub, et TTOS § 122 ei reguleeri piisavalt selgelt, millistel isikutel
on õigus tööandja haigushüvitist saada. Samuti ei nähtu TTOS §-st 122, kuidas toimida antud sättes
reguleerimata juhtumitel, eelkõige juhul, kui tööandjal tekib põhjendatud kahtlus väljastatud
haiguslehe õigsuses või RaKS § 60 sätestatud asjaolude esinemises. Kirjeldatud olukord ei vasta
õigusselguse põhimõtetele. Antud juhul ei ole TTOS § 122 puhul tegemist pelgalt normitehniliste
puudustega, mis oleksid ületatavad erinevate õigusaktide tõlgendamise teel. TTOS §-st 122 ei
tulene, millised õigused ja kohustused on tööandjal haiguslehtede põhjendatuse kontrollimisel ning
kellel või millises ulatuses on kontrollimise puhul õigus töödelda töötajate delikaatseid
isikuandmeid ilma viimaste nõusolekuta. TTOS § 122 ei näe ette, et antud seaduse sättes
reguleerimata juhtumitel võiks analoogia korras kohaldada ravikindlustuse seaduse regulatsiooni.
11
Seetõttu võib TTOS § 122 kohaldamisel tekkida olukord, kus isikute põhiõigusi võidakse riivata
ilma seadusliku aluseta või kus isikutel puudub reaalne ja tõhus võimalus tagada oma õiguste
kaitse.
V Seisukoht vastuolu tuvastamise kohta ja soovitus
5.1. Menetluse tulemusena olen seisukohal, et:
TTOS § 122 on vastuolus PS §-ga 12 osas, milles ei kohtle 4.-8. haiguspäevani haigushüvitiste
osas võrdselt kõiki neid ravikindlustatud isikuid, kellel on õigus saada haigushüvitist
ravikindlustuse seaduse alusel.
TTOS § 122 on vastuolus PS § 13 lõikega 2 ning §-ga 14 osas, kus TTOS § 122 ei reguleeri,
kas või milliseid toiminguid on tööandjatel õigus teostada juhul, kui neil on tekkinud
põhjendatud kahtlused väljastatud haiguslehtede õigsuses ja kas või milliseid toiminguid on
Haigekassal õigus teostada tööandjate haigushüvitiste puhul haiguslehtede väljastamise
õigsuse kontrollimiseks.
5.2. Menetluse tulemusena soovitan Teil lahendada tekkinud olukord, täiendades TTOS
§ 122 regulatsiooni viisil, kus ülaltoodud puudused on kõrvaldatud.
Palun mind teavitada hiljemalt nelja nädala jooksul alates käesoleva soovituse saamisest, milliseid
abinõusid olete soovituse täitmiseks tarvitusele võtnud.
Teavitan oma seisukohtadest ka avaldajat.
Tänan Teid veel kord teabenõudmisele esitatud vastuse eest.
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Teder
Anu Uritam 693 8414
E-post:
[email protected]
Hr Tanel Kiik Sotsiaalminister 04.11. 2020 EVEA (Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon) s elgitustaotlus haigushüvitiste korra muutmise õigusalaste aspektide kohta Täna on riik koroonakriisi valguses asunud tegelema haigushüvitiste korra ülevaatamisega lausa mitmel rindel. Vabariigi Valitsus arutas 29.10.2020 haigushüvitiste korra muutmise võimalusi ning nagu meediast lugeda võis, on Tööandjate Keskliit väljendanud oma nõustumust valitsuse ettepanek uga (tööandja kanda jääks uue korra kohaselt 2.-5. haiguspäeva hüvitis senise 4.-8. päeva asemel). Samal ajal on Riigikogu menetluses Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon i 17. septembril esitanud eelnõu 244SE , mille sisuks on samuti haigushüvitiste maksmise kor ra muutmine. EVEA, esindades suurimat ettevõtjate ja tööandjate rühma ettevõtlusmaastikul – väikeettevõtjaid (EVEA liikmeid on täna enam kui 5200) nõuab , et Eesti Tööandjate Kesklii du (ETKL) kõrval oleks aruteludesse kaasatud ka väikeettevõtjaid esindav EVEA , kuna ETKL , esindades vähemat osa Eesti tööandjaid, ei saa anda lubadusi ja sõlmida kokkuleppeid kõigi tööandjate nimel. Kuna EVEA hinnangul on nii alates 01.07.2009 .aastast tänaseni kehtiv haigushüvitiste maksmise kord (TTOS §12 2 ) kui ka tänane plaan hüvitiste maksmise korra muutmiseks õiguslikult küsitavad, taotleme ministeeriumilt enne järgmiste sammude astumist MSVS §2 lg 2 p. 2; §3 alusel õigusalas t selgitust järgmistes küsimustes: TLS§ 1; §28 lg 2 p. 2 sätestab, et tööandja maksab töötajale tasu töö eest. Kui töötaja kasutab TLS 19 sätestatud õigust keelduda töö tegemisest, siis tööandja peab sellise aja eest töötajale tasu maksma vaid TLS sätestatud alustel ja korras (puhkus). TLS ei sätesta ning (põhiseaduse) PS mõtte kohaselt ei saagi sätestada tööandja kohustust maksta tasu töötajale, kes ei ole tööandjast mitteoleneval põhjusel võimeline/valmis tööd tegema. Kuna meie hinnangul on tänane ja kavandatav haigushüvitiste kord vastuolus nii TLS kui PS (ennekõike § 29; § 31 ) , siis palun selgitage eelkirjeldatud õiguslikku vastuolu ning kuidas kavatsete vastuolu kõrvaldada? Kohustuslik ravikindlustus on täna kehtiva ravikindlustuse seaduse (RaKS) järgi lahendatud sundkindlustusena. Tööandja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu millega ostab töötajale ravikindlustuse. Ravikindlustus on tervishoiukulude katmise süsteem kindlustatud isiku haiguste ennetamise ja ravi, ravimite ja meditsiiniseadmete ostmise rahastamiseks ning ajutise töövõimetuse hüvitiste ja muude hüvitiste maksmiseks. RaKS §2 kohaselt põhineb ravikindlustus kindlustatud isikute solidaarsusel ja piiratud omaosalusel. RaKS ei sätesta sotsiaalmaksu maksja (kindlustuse ostja) kohustust osaleda tervishoiukulude katmises läbi kolmandate seaduste. Palun selgitage, millise volitusnormi alusel on tööandjale töötervishoiu- ja tööohutuse seadusega pandud kohustus osaleda tervishoiukulude katmises ning kuidas plaanite kõrvaldada vastuolu RaKS-ga ? Kuidas on Teie hinnangul tänane ja kavandatav haigushüvitiste kord kooskõlas maksukorralduse seadusega (MKS)? MKS §2 kohaselt on m aks seadusega riigi avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale MAKSUSEADUSEGA pandud rahaline kohustus millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks . Ravikindlustuse saamiseks vajalikku maksu (sotsiaalmaksu) maksab tööandja sotsiaalmaksu seaduse alusel. Kas on PS ja MKS sätte ja mõttega kooskõlas panna tööandjale lisaks juba tasutavale maksule sama kulu (tervishoiukulu) katmiseks veel täiendav, mitte riigile vaid kolmandale isikule makstav rahaline kohustus (maks?) – ehk koormis millel puudub otsene vastutasu maksja jaoks? Milliseid TTOS mõttest tulenevaid nõudeid, õigusi ja kohustusi ning nõuete rikkumisi reguleerib TTOS §12 2 ning kuidas on TTOS sättega ja mõttega kooskõlas tööandjale kohustuse panek tasuda tööga mitteseotud hüvitisi ? /Allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Rits , EVEA president Ille Nakurt-Murumaa , EVEA asepresident,
[email protected] , tel. +372 57809806
Heiki Rits Teie 04.11.2020 /
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Meie 26.11.2020 nr 1.5-1.1/3173-3
Assotsiatsioon
[email protected]
Haigushüvitis
Lugupeetud Heiki Rits
Täname, et pöördusite Sotsiaalministeeriumi poole. Oleme Teid ka varasemalt teavitanud, et
Sotsiaalministeerium on esitanud Vabariigi Valitsusele ettepaneku esimeste haiguspäevade
hüvitamiseks, et vähendada COVID-19 haiguse levikut.
Selle eesmärgi nimel otsustas Vabariigi Valitsus 19. novembril ajutiselt vähendada töötajate
omavastutust haiguspäevade hüvitamisel senise kolme päeva asemel ühele päevale. Lisaks
muutub tööandjate vastutus haigushüvitiste tasumisel ning edaspidi on tööandjate vastutus
hüvitada töötajatele 70% töötaja keskmisest töötasust haiguse teisest kuni viienda päevani.
Seega väheneb kõigi tööandjate vastutus võrdselt ühe päeva võrra ja ühtlasi suureneb Eesti
Haigekassa vastutus, kes edaspidi kompenseerib haigushüvitise kulud alates kuuendast
haigestumise päevast. Muudatus on kavandatud kehtima 2021. aasta 1. jaanuarist kuni
2021. aasta 30. aprillini väljastatud töövõimetuslehtedele.
Sotsiaalministeerium ning Rahandusministeerium on esitanud ka oma arvamuse
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni 17. septembril esitatud eelnõu 244 SE kohta,
millega on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis:
Sotsiaalmaksuseaduse ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu
(244 SE)
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi TTOS) § 122 eesmärk on hõlmata tööandja
makstava haigushüvitisega isikud, kes kuuluvad TTOS-i kohaldamisalasse ehk töölepingu
alusel töötavad isikud ja ametnikud. TTOS-iga hõlmatud isikute korral on tuvastatav
tööandja, kes loob tervisele ohutu töökeskkonna ja kelle juhtimise ning järelevalve all
töötajad ja ametnikud töötavad. Tööandja makstava haigushüvitise eesmärk on motiveerida
tööandjat majanduslikult panustama töökeskkonna parandamisse ning panna teda enam
huvituma ettevõtte sotsiaalse vastutusega seonduvatest meetmetest, sealhulgas
terviseedendusest.
Sotsiaalministeerium on seisukohal, et tööandja makstav haigushüvitis TTOS-i alusel ja
haigushüvitis ravikindlustuse seaduse (edaspidi RaKS) alusel ei ole samastatavad. RaKS-is
sätestatud haigushüvitis on avalik-õiguslik solidaarsuspõhimõttel loodud sundkindlustus (osa
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
sundkindlustusest). RaKS-is reguleeritud ravikindlustussüsteem põhineb kindlustatud isikute
solidaarsel panustamisel läbi sotsiaalmaksuseaduses (edaspidi SMS) sätestatud
sotsiaalmaksukohustuse täitmise. RaKS-i alusel haigushüvitise kui kindlustushüvitise
saamine eeldab eelnevat panustamist sotsiaalmaksu maksmise näol. TTOS-i alusel tööandja
poolt makstav haigushüvitis on eraõiguslikust töölepingulisest suhtest või avalik-õiguslikust
teenistus- ja usaldussuhtest lähtuv tööandja individuaalne kohustus. Erinevalt RaKS-i alusel
makstavast haigushüvitisest ei ole tööandja haigushüvitis osaks tervishoiukulude katmise
süsteemist ega eelda eelnevat panustamist sotsiaalmaksu maksmise näol. Ühisosa
nimetatud instituutidel seisneb selles, et mõlema rakendumise aluseks on arsti poolt
tuvastatud ja töövõimetuslehega vormistatud töövõimetuse juhtum.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tanel Kiik
sotsiaalminister
Kaija Kasekamp 626 9220
[email protected]