dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Pöörumine

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 30. november 2020
Viit
1.15-5/2020/7320-1
Registreeritud
30. november 2020
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.15/S Avalikkussuhete korraldamine
Sari
1.15-5/S Teabenõuded, selgitustaotlused, märgukirjad
Toimik
1.15-5/2020
Vastutaja
Kaupo Sempelson (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Majandusarengu valdkond, Majandusarengu osakond)
Lahendamise tähtaeg
30. detsember 2020

Failid

  • 📎E-kiri.pdf112 KB
  • 📎EVEA seisukohad_ Kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus_23.11.20.asice87 KB
  • 📎EVEA seisukohad_ Kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus.asice200 KB
  • 📎EVEA_seisukohad haigushüvitiste korra muutmisest_244SE-le_30.10.20V.asice81 KB
  • 📎EVEA seisukohad_TTOS muutmise eelnõu 257SE.asice1878 KB
  • 📎EVEA_selgitustaotlus_haigushüvitised 4 11 2020.asice79 KB
  • 📎SoM vastus EVEAle Haigushüvitised selgitustaotlus 1.5-1.13173-3 26.11.2020.asice210 KB

Sisu (failidest)

Saatja: EVEA <[email protected]> Saadetud: 30.11.2020 13:30 Adressaat: Viljar Lubi <[email protected]> Koopia: MKM info <[email protected]> Teema: Pöördumine Eesti VKE erisaadiku (SME Envoy) poole &nbsp; Lugupeetud Viljar Lubi! &nbsp; EVEA pöördub Teie kui Eesti VKE erisaadiku (SME Envoy) poole. Kasutame seda võimalust esmakordselt, kuna varem ei tekkinud olukordi, kus väikeettevõtjatele potentsiaalselt kahjulikud otsused oleksid riigis valmimas nii kiiresti ja nii olematu kaasamisega, nagu see on toimunud viimase 4-5 kuu jooksul. Osa neist ei kuulu otseselt MKMI vastutusalasse, kuid usume, et &nbsp;VKE erisaadikuna peate tegelema VKE-de muredega terve riigi vaates. Soovime juhtida Teie tähelepanu ning palume asuda VKE-de kaitseks järgmiste probleemide lahendamiseks: &nbsp; 1. Haigushüvitiste kulude kompenseerimise allikad Valitsus on esitanud Riigikogule ettepaneku haigushüvitiste korra ajutiseks muutmiseks (seaduseelnõu 257 SE, samuti SDE poolt esitatud eelnõu 244 SE). Mõlema eelnõu puhul, aga ka kehtiva haiguspäevade hüvitamise süsteemi korral&nbsp; (mida samuti viidi sisse "ajutisena" 2009.aastal, eelmise majanduskriisi ajal) leiab aset tööandjate kahekordne koormamine ühe ja sama avaliku teenuse - ravikindlustusteenuse soetamisel töötajatele.&nbsp; Haigekassa vahendid tulevad peaaegu täies ulatuses sotsiaalmaksust, mida maksab tööandja. Kokkulepitud osa sotsiaalmaksust (praegu 13%) suunatakse Haigekassasse ravikindlustuteenuse katteks. Ravikindlustuse üheks osaks on ajutise töövõimetuse hüvitis (=haigushüvitis), mida Haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule. Makstes sotsiaalmaksu töötaja töötasult, on ettevõtja ravikindlustuse töötajale ostnud ning oma kohustuse töötaja ja ühiskonna ees täitnud. Tööandjale täiendava kohustuse panek sama teenuse eest tasumiseks (ei ole vahet, kas 2-5 päev või 4-8 päev) on karjuvalt ebaõiglane, eriti Covid-19 pandeemia valguses, kus nii haiguspäevade, aga eriti - eneseisolatsioonipäevade arv ja sellega kaasnev rahaline koormus&nbsp; võib kasvada plahvatuslikult ning isegi ületada tasustatud tööpäevade arvu pikema perioodi vältel.&nbsp; See võib viia paljude ettevõtjate maksejõuetuseni ning massilise töökohtade kadumiseni, eeskätt väikeettevõtjate hulgas, kelle reservid ja krediidivõime on väiksed.&nbsp; Vastavate seaduste muudatusi menetletakse kiirkorras,&nbsp;konsulteeritud on vaid Eesti Ametiühingute Keskliiduga ja valdavalt suurettevõtjaid esindava Eesti Tööandjate Keskliiduga, eelnõu mõjuanalüüs on äärmiselt puudulik, eriti - majandusliku mõju osas tööandjatele. EVEA on täna pöördunud Õiguskantsleri poole õigusselguse saamiseks ja põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.&nbsp;Lisame manuses EVEA vastavad seisukohad, mida oleme edastanud Sotsiaalministeeriumile, Vabariigi Valitsusele ja Riigikogule, samuti Sotsiaalministeeriumi vastuse EVEA selgitustaotlusele. &nbsp; 2. Kollektiivlepingute laiendamine kogu sektori ettevõtjatele Sotsiaalministeerium on esitanud Riigikogule eelnõu kollektiivlepinguseaduse ja teiste seaduste muutmiseks, mida samuti arusaamatutel põhjustel menetletakse kiireloomulisena. Eelnõu eesmärk on anda võimalus laiendada ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide vahel sõlmitavad kollektiivlepingud sama sektori kõigile tööandjatele, kui kollektiivlepingu sõlminud tööandjatel töötab vähemalt 20%&nbsp; sektori töötajatest.&nbsp;See sisuliselt tähendab, et kollektiivlepingu poolteks olevad mõned suured ettevõtted võivad leppida väikestele ülejõu käivad tingimused ning kasutada kollektiivlepingu tingimuste laiendamist väiksemate konkurentide kõrvaldamiseks. EVEA leiab, et seoses ametiühingute vähese esindatusega ning sisuliselt puudumisega väikeettevõtetes ja väikeettevõtete vähese osalemisega erialaliitudes, kes võiksid potentsiaalselt sõlmida kollektiivlepinguid, tekib väikeste ja keskmiste ettevõtete põhiseaduslikke õiguste (ettevõtlusvabadus, koondumise vabadus ja mittekoondumise vabadus) oluline riive, jättes neid teadlikult kõrvale võimalusest mõjutada töötingimusi ning muutes nad seeläbi konkurentsivõimetuteks suurte, sageli rahvusvaheliste ettevõtetega võrreldes. Lisaks kaasneks seaduse vastuvõtmisega oluline halduskoormuse kasv puudutatud ettevõtjatele. Ka selle eelnõu mõjuanalüüs VKE-dele on sisuliselt olematu. Kahetsusväärselt, oli MKM 19. novembril 2020.a. andnud ministri allkirjaga nimetatud eelnõule oma kooskõlastuse ilma, et oleks isegi küsinud VKE-de esindusorganisatsiooni arvamust või oleks tutvunud selle arvamusega, mis oli selleks ajaks ammu valitsusele edastatud.&nbsp;Lisame manuses EVEA vastavad seisukohad (10.11.2020 ja 23.11.2020).&nbsp;Mõlemad eeltoodud kaasused näitavad, kui vajalik oleks Eestis VKE-Testi (SME-Test) kohustuslik rakendamine, millele on korduvalt juhtinud tähelepanu ka Euroopa Komisjon. &nbsp; 3. Kolmandaks teemaks, kus soovime VKE erisaadiku sekkumist ja abi, on väikeste ettevõtjate sage diskrimineerimine kriisiabiprogrammides. Nimelt on lubamatu olukord, kus ühe sektori ettevõtjad on Covid-kriisis võrdselt kaotanud oma käivet, kuid riik teeb kriisiabi kättesaadavaks vaid suurematele, moonutades seega konkurentsi nende kasuks. "Parim" näide sellisest praktikast on 27.11.2020 avatud EAS'i turismi kriisiabi täiendavas voorus vaid IATA-sertifitseeringut omavate reisibüroode, ehk 22 valdkonna suurema ettevõtte,&nbsp;teistkordne toetamine, samas kui kümned väiksemad reisibürood nägid samamoodi ligi 100%-lise käibekaotuse ning olid jäetud toetusest ilma nii kevadel kui praegu. Siin ei saa olla juttu "turu korrastumisest", vaid riik sisuliselt kirjutas alla selle valdkonna väikeettevõtjate surmaotsusele. Kui maksude kogumisel ei peeta neid ettevõtjaid liiga väikesteks ja seega mitte-vajalikeks, siis ei tohi neid eirata ka avalike toetuste andmisel hädaolukorras. &nbsp; Palume võimalikult kiiret tagasisidet, mida Teie VKE erisaadikuna saate ette võtta eeltoodud konkreetsete probleemide lahendamiseks. Oleme Teie käsutuses lisaselgituste andmiseks ja täiendavateks&nbsp;aruteludeks ning loodame, et meie esimene katse rakendada VKE erisaadiku institutsiooni Eesti kontekstis osutub tulemuslikuks. &nbsp; Konstruktiivse koostöö soovidega, Heiki Rits EVEA president &nbsp; &nbsp; Sotsiaalministeerium Suur-Ameerika 1 Tallinn [email protected] Hr Tanel Kiik Sotsiaalminister [email protected] Pr Ulla Saar [email protected] Pr Monika Koks [email protected] Koopia: Hr. Viljar Lubi Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler, SME Envoy [email protected] Meie: 23 .11. 2020 EVEA (Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon) seisukohad Kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus e eelnõule Oleme esitanud Teile oma seisukohad Kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu le ning kordame, et eelnõu ei ole esitatud kujul vastuvõetav ning on majandusele tervikuna kahjulik, kahjustades ausat konkurentsi (on vastuolus KonkS §4) ning riivates oluliselt väikeste ja keskmiste ettevõtete põhiseaduslikke õigusi (PS §29, § 31 ; §32 oluline riive) , jättes nad teadlikult kõrvale võimalusest mõjutada töötingimusi ning muutes nad seeläbi konkurentsivõimetuteks võrrelduna suurte, sageli rahvusvaheliste ettevõtetega. EVEA seisukohad: EVEA ei nõustu, et tegemist on kiireloomulise eelnõuga. Pelgalt asjaolu, et Riigikohus jõudis 2020. aastal 15. juuni otsuses kohtuasjas nr 2-18-7821 järeldusele, et kollektiivlepingute laiendamine toob kaasa ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive, ei muuda eelnõu menetlemist kiireloomuliseks. Nagu nähtub ka eelnõu seletuskirjast, on õiguskantsler juba 2005. aastal jõudnud järeldusele, et kehtiv kollektiivlepingute laiendamismehhanism piirab ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust ja vabadust asutada äriettevõtteid, ning on seega vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 31. Ka te ise möönate, et õiguskantsler on nii 2005.a. kui ka hiljem korduvalt nendele probleemkohtadele tähelepanu juhtinud. Kui riik ei ole 15 aasta jooksul pidanud olukorra lahendamist vajalikuks, siis saab üheselt järeldada, et tegemist ei ole kiireloomulise teemaga. Asjaolu, et täna ei saa kehtiva Riigikohtu otsuse kohaselt kollektiivlepinguid laiendada selle lepingu pooleks mitteolevatele ettevõtetele, ei kahjusta kollektiivlepingu poolte huve. Samuti tuleb arvestada, et Eestis kehtib Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud üleriigiline alampalk ning Euroopa Komisjoni seisukoha järgi puudub sellisel juhul üldse vajadus kollektiivlepingu laiendamiseks lepinguvälistele ettevõtetele. Euroopa Komisjoni 28.10.2020 ettepanekust Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv i „P iisava miinimumpalga kohta Euroopa Liidus “ ning selle direktiivi eelnõust nähtub Euroopa Komisjoni selge seisukoht , et m iinimumpalga võib kehtestada kollektiivlepingutega (nagu 6 liikmesriigis) või seadusjärgse miinimumpalgana (nagu 21 liikmesriigis ja sealhulgas Eestis ). Euroopa Komisjon rõhutab ka, et töötajatel e tuleb tagada juurdepääs miinimumpalga kaitsele, mis võib olla ette nähtud piisava seadusjärgse miinimumpalga või lepingutega. See eesmärk tuleb saavutada nii, et võetakse arvesse mõju töökohtade loomisele ja konkurentsivõimele, sealhulgas VKE - dele. Täna on eelnõu koostajad jätnud järgmised Euroopa Komisjoni poolt välja toodud asjaolud täielikult tähelepanuta või neid jämedalt rikkunud: Eestis kehtib täna miinimumpalk ning seetõttu puudub ka Euroopa Komisjoni hinnangul õigustus ettevõtjate põhiseaduslike õiguste sedavõrd oluliseks riiveks nagu seda on kollektiivlepingute jõuga laiendami ne selle pooleks mitteolevatele ettevõtetele; Eelnõu vastuvõtmisega tekib oluline konkurentsiõiguse rikkumine – allpool oleme toonud näited, kuidas valdkonna paar suuremat ettevõtet saavad väiksemate konkurentide kõrvaldamiseks või kahjustamiseks sõlmida viimastele mittejõukohaseid palgakokkuleppeid. Eelnõu koostamisel ei ole tehtud mõjuanalüüsi , milline on selle eelnõu vastuvõtmise mõju väikestele ja keskmistele ettevõtetele (VKE), töökohtade loomisele, Eesti regionaalsele arengule (maapiirkondades tegutsevad valdavalt väiksemad ettevõtted) ning konkurentsi kahjustamisele. Asjaolu, et viitate 25. jaanuaril 2018. a Eesti Tööandjate Keskliidu ja EAKL poolt sõlmitud kollektiivlepingute laiendamise hea tava kokkuleppele, näitab väga ilmekalt, et olete eelnõu koostamisel arvestanud ainult kitsa vaatenurgaga ning jätnud hindamata mõju väikestele ja keskmistele ettevõtetele. Seega on eelnõu koostajatel piisavalt aega, et kaaluda eelnõu mõjusid ning muuhulgas teha asjakohane mõjuanalüüs selle eelnõu vastuvõtmisega kaasnevatest tagajärgedest mikro-, väike- ja keskmistele ettevõtetele. Täna sellist mõjuanalüüsi ei ole ning asjaolu, et EVEA on saanud avaldada oma seisukohad, ei asenda mõjuanalüüsi. Sedavõrd olulise seadusemuudatuse tegemine „kiireloomulisena“ on vastuolus kaasamise hea tavaga https://www.riigikantselei.ee/et/kaasamise-hea-tava ja õigus loome hea tavaga. Eelnõust ega selle seletuskirjast ei nähtu, kas ja millisel moel eelnõu koostajad on kaalunud selle eelnõu võimalikku vastuolu konkurentsis e adusega (eriti , kuid mitte ainult , KonkS § 4). Eelnõu § 4 3 on ainetu kuna kogu informeerimise ja konsulteerimise kohustus on jäetud rippuma heast usust ja lootusest, et kollektiivlepingut laiendada soovivad pooled PEAKSID SELGELT TAJUMA, et nende tegevusega kaasneb mõjutatud ettevõtete põhiseaduslike õiguste riive! ILO soovituses nr 91 (lõige 4(2)(c)) toodud nõue on täidetud ainult näiliselt ning sisulist kaasamist ei toimu. Ehk sisuliselt võivad kollektiivlepingu pooled leppida väikestele ülejõu käivad tingimused - kui seadusesse saab täna eelnõus olev 20% esindatuse nõue, siis sisuliselt võivad mõned suured tegijad mängleva kergusega kasutada kollektiivlepingu tingimuste laiendamist väiksemate konkurentide kõrvaldamiseks . Juhime tähelepanu, ehkki meie hinnangul on kas 50% esindatuse täitmine kollektiivlepingute tahtevastaseks laiendamiseks ebapiisav ega ole Eesti õigusruumis põhjendatud , et ka ETKL on oma ettepanekutes soovitanud seadusesse kirjutada 50% esindatuse nõue. Mõned näited (sektori või tegevusala hõivatud töötajad versus näites toodud ettevõtete,kes saaksid otsustada kollektiivlepingu laiendamise, hõivatud töötajad ) : Tegevusala EMTAK järgi Sektoris hõivatud töötajad 20% esindatuse nõude täitmiseks vajalik töötajate arv Millised ettevõtted saaksid kokku leppida sektoriüleseid kollektiivlepinguid B (mäetööstus) 3860 772 Enefit kaevandused AS K (finants ja kindlustus) 12667 2533 Swedbank + SEB J (info ja side) 27816 5563 9 suuremat ettevõtet Need näited ilmestavad eelnõu vastuolu konkurentsiõiguse põhimõtetega ning eelnõu koostajad on kohustatud tegema asjakohase mõjuanalüüsi enne eelnõu edasist menetlemist. See, et täna näites märgitud või ka paljud nimetamata valdkonnad ei ole kaetud kollektiivlepingutega, ei tähenda, et neid, väikeste ettevõtjate huve mittearvestavaid kollektiivlepingu i d ei saa lähitulevikus sündima. Paragrahv 4 6 reguleerib üleriigilise töötasu alammäära kokkuleppe sõlmimist. Eelnõu koostajad põhjendavad täna kehtiva, väikeste ja keskmiste ettevõtjate huve eirava põhimõtte põlistamist sisutühjade ja tõendamata argumentidega : välja kujunenud tava kohaselt lepivad TLS § 29 lõike 5 alusel Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatavas üleriigilises töötasu alammääras kokku eeskätt sotsiaalpartnerid ehk Eesti Ametiühingute Keskliit ja Eesti Tööandjate Keskliit. Kehtiva KLS § 4 lõike 4 alusel (muudatuse tulemusel § 4 2 lg 1) on EAKL-il ja ETKL-il õigus omavahel sõlmitavas kollektiivlepingus kokku leppida töötasu tingimustes ning laiendada seda kõikidele töötajatele ja tööandjatele. Käesolev säte tagab, et senine praktika ei muutuks ja sätestab Eesti kontekstis erilise kokkuleppe olemuse . Jääb selgusetuks, miks on täna kõigi tööandjate nimel töötasu alammääras läbirääkimise ja kokkuleppe sõlmimise õigus vaid ühel organisatsioonil, kelle juhtorganitesse kuuluvad ja kelle seisukohti kujundavad valdavalt suured ettevõtted , ning miks ei ole otsustamisse kaasatud suurima (99%-lise osakaaluga) ettevõtjate sihtgrupi - mikro- , väike- ja keskmiste ettevõt ete esinda jana näiteks Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon - EVEA, kelle katvus ja esinduslikkus on OLULISELT suurem . Senist ebaõiglase praktika põlistamine läheb vastuollu Euroopa Komisjoni seisukohtade ja ettepanekutega E uroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi „P iisava miinimumpalga kohta Euroopa Liidus “ eelnõus – nt. rikutakse direktiivi artiklit 7 - nõue sotsiaalpartnerite tulemusliku ja õigeaegse kaasamis e kohta seadusjärgse miinimumpalga kujundamisse ja ajakohastamisse . Nii võis see täna kehtiva seaduse vastuvõtmisel olla , kuid asjaolud on kardinaalselt muutunud. Seega on adekvaatse kattuvuse ja esindatuse tagamiseks hädavajalik tänase eelnõu edasiseks menetlemiseks tehtava mõjuanalüüsi käigus hinnata tööandjate esindusorganisatsioonide katvust ja esinduslikkust adekvaatselt ja realistlike andmete põhjal, mitte eelduste või arvamuste põhjal. Arvestades eeltoodut, o n ilmne, sisuliselt põhjendamata ning väikeettevõtjate huve mittearvestav, et k õikidele töötajatele kehtivas töötasu tingimus t e laiendamises saavad kokku leppida vaid EAKL ja ETKL. T äna, COVID-19 kriisi taustal on see hetk, kus peaksime mõtlema – Eesti kui mikro- ja väikeettevõtete ülekaaluka enamusega riik – kas jätkame riigi ja suurte ettevõtete teerulli üle väikeste, lükates jõhkralt kõrvale väikeste huvid ning põhiseaduslikud õigused ja asendades need põhiseadusvastaselt näilise kaasamisega ? Kokkuvõte EVEA ei toeta Kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus e eelnõu s pakutud ideed kollektiivlepingute tahtevastaseks laiendamiseks kõigile sektoris tegutsevatele ettevõtjatele kuna sedavõrd suur põhiõiguste riive ning konkurentsi kahjustamine ei ole õigustatud . Oleme seisukohal, et enne ideega edasiliikumist vajab teema põhjalikku mõju analüüsi ja väikeettevõtjate esindajate SISULIST kaasamist protsessi. EVEA nõuab enda kaasamist sotsiaalpartnerina , kuna meie organisatsiooni suurus, sektoriülesus ja esindatava sihtgrupi ülekaalukas enamus on sellise nõudmise esitamiseks enam kui piisavalt esinduslikud . Senine praktika, kus seadusjärgse miinimumpalga kokkuleppimisel ei ole kaasatud väikesed ja keskmised ettevõtjad, on lubamatu ning vastuolus Euroopa Liidu põhimõtetega. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Rits EVEA president Koostas: Ille Nakurt-Murumaa , EVEA asepresident , Tel. +372 57809806 e-post: [email protected] Sotsiaalministeerium Suur-Ameerika 1 Tallinn [email protected] Hr Tanel Kiik Sotsiaalminister [email protected] Pr Ulla Saar [email protected] Pr Monika Koks [email protected] Meie: 09.11.2020 EVEA (Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon) seisukohad Kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule EVEA esindab otse- ja kollektiivliikmete kaudu 5215 ettevõtet, olles seega nii liikmete arvult kui esindatavat sihtgruppi arvestades suurim sektoriülene ettevõtjate katusorganisatsioon Eestis. Olles aga ainus puhtalt mikro- ja väikeste ettevõtete esindusorganisatsioon, on meie ettepanekud nii regionaalselt kui valdkondlikult laiapõhjalised ning käsitlevad väikeettevõtete vaadet oluliselt laiemalt kui ainult meie liikmeskonna mured. Meie ettepanekud lähtuvad mitte ainult väikeste ja keskmiste ettevõtjate (VKE) vaatest vaid peavad silmas majandus- ja õigusloome uuenduste üldist eesmärki - inimese väärtustamine, teadus- ja arendustegevuse, jätkusuutlikus, halduskoormuse vähendamine. VKE-de kaasamine on võtmetähtsusega põhjusel, et Eesti ettevõtetest üle 99% on väikesed ja keskmised ettevõtted, s.h. 94% - mikroettevõtted. Enamik (üle 75%) Eesti töökohti, investeeringuid, maksulaekumisi ja sisemajanduse kogutoodangust tuleb just väikestelt ja keskmistelt ettevõtetelt. EVEA on Eesti ainus ettevõtjate sektoriülene organisatsioon, kes juba 31 aastat esindab ainult mikro-, väikseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid kõigis tegevusvaldkondades (kokku 99.86% ettevõtlusmaastikust). EVEA liikmeteks on otse või läbi kollektiivliikmete ettevõtted üle Eesti (s.h. ka hõredalt asustatud või muul põhjusel töötajate nappuse all kannatavatest piirkondadest). Oleme seisukohal, et Kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu ei ole esitatud kujul vastuvõetav ning on majandusele tervikuna kahjulik, kahjustades ausat konkurentsi ning riivates oluliselt väikeste ja keskmiste ettevõtete põhiseaduslikke õigusi (PS §29, § 31 oluline riive), jättes nad teadlikult kõrvale võimalusest mõjutada töötingimusi ning muutes nad seeläbi konkurentsivõimetuteks võrrelduna suurte, sageli rahvusvaheliste ettevõtetega. Selline õigusloome ei saa olla aktsepteeritav ning esitatud kujul eelnõu menetlusega jätkamine sunnib EVEA-t väikeettevõtjate huvide kaitseks pöörduma õiguskantsleri ja tulevikus vajadusel ka kohtu poole. A. Seaduseelnõu põhipunktid ja EVEA seisukohad: 1. Eelnõu seletuskirjas on eelnõu peamise eesmärgina märgitud kollektiivlepingu tingimuse laiendamise regulatsiooni vastavusse viimine põhiseaduse kaitse all oleva ettevõtlusvabadusega, tagades samal ajal ka sotsiaalpartnerluse ja kollektiivse kaasamise võimekus. Selgitame, et eelnõus esitatud kujul jääb püstitatud eesmärk täitmata kuna eelnõus pakutud viisil ei ole kollektiivlepingu laiendamine viidud vastavusse põhiseaduse kaitse all oleva ettevõtlusvabadusega – väikestele ja keskmistele ettevõtjatele ei nähta eelnõuga võimalust otse või läbi oma esindusorganisatsioonide kaasa rääkida ja mõjutada nende ettevõtte käekäiku ja majandustegevust vahetult mõjutava kollektiivlepingu tingimusi. Vastupidi - eelnõuga on esindusorganisatsioonide kaasamist põhjendamatult ja põhiseadusvastaselt kitsendatud ainult ühe, reaalselt vähemat osa (suuri ettevõtteid) esindava organisatsioonini – Eesti Tööandjate Keskliiduni. Eelnõus pakutud viisil on kaasamine (informeerimis- ja konsulteerimiskohustus) ainult näiline ning mikro- ja väikeettevõtetel aga ka enamikel keskmistel ettevõtetel puudub võimekus vahetult sekkuda eelnõus pakutud lühikese aja jooksul. Samas ei nähta eelnõuga ette mikro- ja väikeettevõtjate esindusorganisatsioonide (näiteks EVEA) otserolli sedavõrd oluliste tingimuste kokkuleppimises osalemisel. 2. Eelnõu seletuskirjas selgitate, et kehtiva regulatsiooni peamiseks probleemiks on laiendamise eeltingimuste ja kohaldamiskriteeriumite puudumine, millest tulenevalt on võimalik väikesel grupil kokku leppida kohustuste laiendamises kogu sektorile. Sellega kaasneb ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalne piirang ettevõtlusvabadusele. Samas jätkate koostatud eelnõuga täpselt sama probleemi laiendamist ning põlistamist, plaanides sektoriüleste ja kogu valdkonda puudutavate töötasu, töö- ja puhkeaja tingimuste kokkuleppimise õiguse töötajate esindusorganisatsioonidele ja vaid ühele tööandjate esindusorganisatsioonile – Eesti Tööandjate Keskliidule. EVEA selgitab, et ei ole aktsepteeritav anda vaid töötajate esindusorganisatsioonidele ja Eesti Tööandjate Keskliidule (kes esindab vähemat osa Eesti ettevõtjaid ning kellel on liikmeid üle kahe korra vähem kui EVEA-l) eelnõus kavandatud laialdasi volitusi, sõlmida tööandjate nimel kokkuleppeid ja võtta siduvaid kohustusi ettevõtetele, kes ei ole Eesti Tööandjate Keskliidu liikmed ning kelle huve ta ei esinda ega arvesta. On lubamatu, et ettevõtlusvabaduse sedavõrd oluline riive loetakse põhjendatuks ja õigustatuks juhul, kui tingimusi kokku leppiva tööandjate ühingu või tööandjate liidu liikmed on tööandjaks vähemalt 20% vastava tegevusala töötajatele, kellele kohaldatakse kollektiivlepingu laiendatud tingimust. Eesti majanduse selgroog on mikro- ja väikeettevõtted, kuid on üldteada, et juba täna on neil väga keeruline konkureerida suurte, kodumaiste või rahvusvaheliste ettevõtetega riigihangetel ja mujal. Seetõttu ei ole aktsepteeritav eelnõus pakutu, et vaid 20% sektori töötajatest on piisav, et laiendada mikro- ja väikeste ettevõtete jaoks sageli üle jõu käivaid kohustusi kogu sektorile. Täna, COVID-19 kriisi taustal on see hetk, kus peaksime mõtlema – Eesti kui mikro- ja väikeettevõtete ülekaaluka enamusega riik – kas jätkame riigi ja suurte ettevõtete teerulli üle väikeste, lükates jõhkralt kõrvale väikeste huvid ning põhiseaduslikud õigused ja asendades need põhiseadusvastaselt vaid näilise kaasamisega? B. Kokkuvõte EVEA ei toeta Kollektiivlepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu pakutud kujul. Oleme seisukohal, et enne edasist menetlemist vajab teema põhjalikku analüüsi ja väikeettevõtjate esindajate kaasamist protsessi. EVEA nõuab enda kaasamist sotsiaalpartnerina kuna meie organisatsiooni suurus, sektoriülesus ja esindatava sihtgrupi ülekaalukas enamus on sellise nõudmise esitamiseks enam kui piisavalt esinduslikud. Oleme valmis konstruktiivselt esitama oma ettepanekud ning arutama pakutud lahendusi. /allkirjastatud digitaalselt/ Ille Nakurt-Murumaa EVEA asepresident Tel. +372 57809806 e-post: [email protected] Riigikogu fraktsioonid Riigikogu sotsiaalkomisjon Hr Jüri Ratas Peaminister Hr Tanel Kiik Sotsiaalminister 30 .10. 2020 EVEA (Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon) seisukoht haigushüvitiste korra muutmisest Täna on riik koroonakriisi valguses asunud tegelema haigushüvitiste korra ülevaatamisega lausa mitmel rindel. Vabariigi Valitsus arutas 29.10.2020 haigushüvitiste korra muutmise võimalusi ning nagu meediast lugeda võis, on Tööandjate Keskliit väljendanud oma nõustumust valitsuse ettepanek uga (tööandja kanda jääks uue korra kohaselt 2.-5. haiguspäeva hüvitis senise 4.-8. päeva asemel). Samal ajal on Riigikogu menetluses Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon i 17. septembril esitanud eelnõu 244SE , mille sisuks on samuti haigushüvitiste maksmise kor ra muutmine. EVEA, esindades suurimat ettevõtjate ja tööandjate rühma ettevõtlusmaastikul – väikeettevõtjaid (EVEA liikmeid on täna enam kui 5200) nõuab , et Eesti Tööandjate Kesklii du (ETKL) kõrval oleks aruteludesse kaasatud ka väikeettevõtjaid esindav EVEA , kuna ETKL ei saa anda lubadusi ja sõlmida kokkuleppeid kõigi tööandjate nimel. EVEA hinnangul on nii v alitsuse ettepanek kui ka eel nõu 244SE esitatud kujul vastuvõtmine ebaõiglane ning õigusvastane. EVEA kordab oma varasemat seisukohta , et ka 01.07.2009 vastu võetud ja tänaseni kehtiv haigushüvitiste maksmise kord (TTOS §12 2 ) ei ole meie hinnangul õiguspärane . S eetõttu nõuab EVEA haigushüvitiste korra muutmist selliselt, et see oleks õiguspärane ja õiglane – s.t. tööandja maksab sotsiaalmaksu ning kindlustatud töötajale maksab ajutise töövõimetuse hüvitist (sealhulgas haigushüvitist) Haigekassa . EVEA selgitab , et: a) juba täna on töötaja haigestumine ja sellega kaasnev haigushüvitiste maksmise koorem ( koroonakriisi tõttu on haiguslehtede arv veel hüppeliselt tõusnud ) tööandjatele väga suur - kuna iga haiguslehel viibiva töötaja (samuti ka iga eneseisolatsioonis viibiva töötaja ) eemalolekuga kaasneb tööandja kohustus otsida asendustöötajaid või maksta ülejäänud töötajatele lisatasu töökoormuse suurenemise tõttu; vajadus töö ümber korraldada jms; b) tööandjad juba maksavad sotsiaalmaksu ning on vastuolus töösuhte olemusega kohustada tööandjat lisaks kohustuslikele maksudele maksma tasu töötajale, kes tööd ei tee. K riisiolukorras , kus ellujäämine on küsimärgi all, ei jaksa paljud tööandja d haigushüvitise maksmise ga seotud kulu ka kanda; c) haigushüvitiste maksmise kohustuse panemine tööandjatele 01.07.2009. a oli juba algusest peale vale ning õigusvastane. Nimelt sätestab töölepingu seadus (TLS) tööandja kohustuse maksta töötajale tasu töö eest kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS §35 sätestab selgelt, et tööandja on kohustatud maksma töötajale tasu ilma töötulemust vastu saamata vaid sel juhul, kui töövõimeline töötaja ei tee tööd põhjusel, et tööandja talle tööd ei anna. Muid tasusid (nt. puhkusetasu) maksab tööandja vaid TLS sätestatud juhtudel või poolte kokkuleppel. Kui käsitleda tööandja poolt makstavat haigushüvitist kindlustushüvitisena (mida ta ju selgelt on), siis ravikindlustuse seadus ( RaKS ) §25 lg 4 kohaselt on rahaline ravikindlustushüvitis kindlustatud isikule tööandja poolt tasutud sotsiaalmaksust laekunud rahast haigekassa poolt makstav ajutise töövõimetuse hüvitis. Töötervishoiu- ja tööohutuse seadus (TTOS) sätestab tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja riigi tasandil ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest. Arusaamatu ja tööandjatele rahalist koormist sisaldava haigushüvitiste maksmise korra reguleerimine TTOS raames on klassikaline näide riukalik ust õigusloome st , mille lubamatusele on tähelepanu korduvalt juhtinud ka õiguskantsler. Rõhutame, et makstes sotsiaalmaksu töötaja töötasult, on ettevõtja oma kohustuse töötaja ja ühiskonna ees täitnud ning tööandjale täiendava kohustuse panek on karjuvalt ebaõiglane. T öötaja l , kelle palgalt on makstud sotsiaalmaks , on seaduslik õigus kindlustushüvitisele töövõimetuse korral. (SMS § 1 kohaselt on s otsiaalmaks pensionikindlustuseks ja riiklikuks ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis . RaKS §50 - Ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. EVEA juhib Riigikogu ning Valitsuse tähelepanu, et tööandjale haigushüvitise maksmise kohustuse panek võib keerulistes majandusoludes olla äärmiselt kahjulik ka töötajatele – see võib oluliselt halvendada töötajate sotsiaalset kindlustunnet – ellujäämiseks peavad väikeettevõtjad kriisi jätkudes ja täiendavate rahaliste koormiste lisandudes loobuma töölepinguga töötajatest ning ainult vajadust mööda kasutama muid , sageli lühiajalisi töö tegemise vorme (võlaõiguslikud töö tegemise lepingud) , kus töötaja sotsiaalsed tagatised on oluliselt tagasihoidlikumad või puuduvad sootuks. Nimelt on paindlike töövormide puhul inimene sageli tööga hõivatud lühiajaliselt, mistõttu on tema sissetulekud väiksemad ja töötegija ei suuda täielikult või osaliselt täita vajalikke nõudeid sotsiaalkindlustuskaitse saamiseks. Ravikindlustuskaitse tekkimiseks tuleb isiku eest igakuiselt maksta sotsiaalmaksu vähemalt sotsiaalmaksu kuumääralt. Seetõttu on vajalik regulaarselt teenida teatud sissetulekut, et töötajal tekiks õigus ravikindlustusele. Inimene, kes saab töötasu ebaregulaarselt, võib jääda ravikindlustuseta või olla ravikindlustusega kaetud katkendlikult. Seega on oodata, et senise ebaõiglase haigushüvitiste korra jätkumisel või veelgi tööandjate rahalist koormist suurendava uue korra kehtestamisel suureneb inimeste arv, kes ei ole pidevalt ravikindlustusega kaetud. /Allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Rits , EVEA president Ille Nakurt-Murumaa , EVEA asepresident, [email protected] , tel. +372 57809806 Hr Tõnis Mölder Riigikogu sotsiaalkomisjon Meie: 30.11.2020 EVEA (Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon) seisukohad Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule (257 SE). EVEA on Eesti ainus ettevõtjate sektoriülene organisatsioon, mis juba enam kui aastat esindab ainult mikro-, väikseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid kõigis tegevusvaldkondades (kokku 99.86% ettevõtlusmaastikust). EVEA liikmeteks on otse või läbi kollektiivliikmete rohkem kui 5500 ettevõtet üle Eesti (s.h. ka hõredalt asustatud või keskustest eemal asuvatest piirkondadest). Töösuhteid (s.h. tööohutust) reguleerivad normid ning regulatsioonidega kaasnev, sageli põhjendamatu ja ebamõistlikult suurt halduskoormus mõjutavad väikeettevõtjaid otseselt ja vahetult. Oleme seisukohal, et seaduseelnõu 257SE on küll esmapilgul samm vajalikus suunas (töötervishoiu- ja tööohutuse valdkonna kaasajastamine, infotehnoloogiliste võimaluste rakendamine halduskoormuse vähendamiseks) kuid eelnõusse süvenedes näeme hoopis halvasti põhjendatud ja läbimõtlemata halduskoormuse suurenemist ning selget vastuolu TTOS eesmärkidega ja haldusmenetluse põhimõtetega. Eelnõule hiljem lisatud haigushüvitiste regulatsiooni (TTOS §12 2) muudatuste kohta (Sotsiaalministeeriumi 23.11.2020 eelnõu ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmiseks1) oleme esitanud oma seisukohad eelnõu 244SE menetlemisel (lisame need käesolevale kirjale2) ning teatame, et oleme haigushüvitiste regulatsiooni põhiseaduspärasuse hindamiseks pöördunud avaldusega õiguskantsleri poole (lisame käesolevale kirjale meie pöördumise õiguskantslerile3 ning õiguskantsler I. Tederi seisukoha TTOS §122 põhiseadusvastasuse tuvastamisest aastal 20094). Eelnõu põhipunktid ja EVEA seisukohad: 1. EVEA on seisukoha, et eelnõule Sotsiaalministeeriumi poolt esitatud muudatusettepanek TTOS § 122 - tööandja makstava haigushüvitiste korra muutmiseks, nii nagu ka täna kehtiv TTOS §122 on vastuolus põhiseadusega (täpsemalt võrdsuspõhiõiguse, ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse sätetega). 1 Sotsiaalministeeriumi 23.11.2020 eelnõu ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmiseks 2 EVEA seisukohad eelnõule 244SE 3 EVEA a29.11.2020 avaldus õiguskantslerile haigushüvitiste regulatsiooni põhiseaduspärasuse kontrollimiseks 4 Õiguskantsler I. Tederi märgukiri 10.09.2009 nr 6-1/090946/0905452 sotsiaalmimisteeriumile Tänase tervisekriisi olukorras on eriti teravalt ilmnenud sotsiaalmaksu tasuvate (ning seega ravikindlustuskaitset omavate) isikute ebavõrdne kohtlemine – FIE-d ja teised füüsilisest isikust teenuseosutajad maksavad oma sissetulekult sotsiaalmaksu kuid saadav õigushüve (ravikindlustuskaitses sisalduv õigus saada haigushüvitist töövõimetuse ajal või karantiini ajal) on ebaõiglaselt piiratud võrreldes töölepingulises või teenistussuhtes olevate isikutega. Palume peatada eelnõu menetlemine, kuni õiguskantsler on andnud oma hinnangu viidatud õiguslikes küsimustes. Ühtlasi juhime Teie tähelepanu, et sotsiaalministeeriumi poolt 23.11.2020 esitatud ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule ei ole tehtud mõjuanalüüsi ning ei ole adekvaatselt hinnatud tööandjate kulusid. Juba täna on tööandjate kulud haigushüvitistele EVEA hinnangul suurusjärgus 80 miljonit eurot aastas 2019 aasta andmete põhjal. 2009. aastal hinnati tööandjate kuluks 32 miljoni eurot (ca 500 miljonit krooni, eelnõu seletuskirjast). 2. Eelnõuga kavandatakse muuta TTOS §12 – töötervishoiu ja tööohutuse üldised nõuded. Eelnõu § 1 lg 3 p. 4 täiendamine - TTOS kohaldub ka teenuse osutamise lepingu alusel töötava füüsilise isiku (edaspidi teenuseosutaja) tööle käesoleva seaduse § 12 lõigetes 4–9 ja § 24 lõikes 2 sätestatud ulatuses; §12 lg 4 - Teenuseosutaja tagab igas tööolukorras temale kuuluvate töövahendite, isikukaitsevahendite ja muude seadmete korrasoleku ja nõuetekohase kasutamise. Jääb selgusetuks, millist õigushüve või eesmärki soovitakse eeltoodud normidega saavutada. Kuna teenuseosutajal (olgu ta FIE, füüsiline isik käsundisaaja või töövõtja VÕS tähenduses) puudub tööandja ehk kohustatud isik TTOS tähenduses, siis puudub sellisel teenuseosutajal ka kohustatud (või siis õigustatud) isik TTOS tähenduses. Kõik lepingulised õigused ja kohustused teenuse osutamisel (käsundus- või töövõtusuhtes) on reguleeritud VÕS-ga. Täna kehtiva VÕS regulatsioon ei näe ette võimalust teenuseosutaja samastamiseks töötajaga (või tööandjaga) TLS tähenduses. 3. Eelnõuga kavandatakse muuta TTOS §13 lg 1 p. 14 järgmiselt - tööandja on kohustatud töökeskkonna riskianalüüsi tulemuste alusel koostama ohutusjuhendi tehtava töö ja kasutatava töövahendi kohta. Juhime tähelepanu, et TTOS sihtgrupiks on kõik (sealhulgas ka ilma õigusalaste eriteadmisteta) tööandjad. Kuna täna kehtiv ja ka pärast eelnõu 257SE vastuvõtmist kehtima jääv VV 11.01.2000 määrus nr 13 §1 lg 7 sätestab, et tööandja kootab kasutatavate töövahendite ohutusjuhendid, arvestades valmistaja antud kasutusjuhendit, siis tekib ilmne ebakõla – kas tööandja peaks töövahendi ohutusjuhendi koostamisel lähtuma riskianalüüsist või valmistaja antud kasutusjuhendist. Soovitame õigusselguse huvides need regulatsioonid ühtlustada või loobuda TTOS §13 viitest riskianalüüsile. 4. Eelnõuga kavandatakse täiendada TTOS uue paragrahviga - § 134. Töökeskkonna riskianalüüs. Kavandatava §13 lg 4 kohaselt uuendab tööandja riskianalüüsi muuhulgas kui: 5) töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise; Tööga seotud haigestumine võib TTOS § 23 lg 2 kohaselt olla kas tööst põhjustatud haigus või kutsehaigus. Juhime tähelepanu, et TTOS §23 lg 6 kohaselt teatab töötervishoiuarst tööandjale vaid kutsehaigestumisest, §23 lg 7 sätestab, et tööst põhjustatud haigestumisest teatab töötervishoiuarst vaid Tööinspektsioonile Seega ei saa panna tööandjale riskianalüüsi uuendamise kohustust kui tööandjani ei jõua uuendamise aluseks olev teave. On hädavajalik täiendada TTOS §23 lg 7 ja panna töötervishoiuarstile kohustus teavitada tööandjat ka tööst põhjustatud haigestumisest. Lisaks vastuolu kõrvaldamisele käesoleva eelnõuga kavandatud TTOS §134 lg 4 p. 5 rakendamiseks aitaks see kaasa ka töökeskkonna seisundi üldisele parandamisele kuna tööandja saaks vajalikke muudatusi rakendada õigeaegselt. 6) tööinspektor on järelevalve käigus tuvastanud, et riskianalüüsis ei ole piisavalt hinnatud töökeskkonnas esinevaid riske, sealhulgas ei ole mõõdetud ohutegurite parameetreid, või ei ole ette nähtud abinõusid ohtude maandamiseks. Tööinspektori õigus nõuda riskianalüüsi uuendamist töökeskkonna riskide hindamise ebapiisavuse, ohutegurite parameetrite mõõtmise vajaduse või ohtude maandamiseks rakendatavate abinõude ebapiisavuse korral peab kindlasti sisaldama ka seaduses selgesõnaliselt sätestatud selgitamis- ja põhjendamiskohustust. Tänases eelnõus olev norm on põhjendamatult üldsõnaline ning jätab tööinspektorile liiga avara diskretsiooniõiguse. Diskretsiooni piirid on käsitletud HMS §4 kuid ilma õigusteadmisteta tööandjaid ei saa ohutusalaste kohustuste täitmiseks panna olukorda, kus on vaja tunda suurt hulka erinevaid õigusakte. Probleemi lahendaks, kui kavandatav norm sisaldaks selged kaalutluspiirid koos selgitamiskohustusega. §134 lg 7- tööandja koostab riskianalüüsi töökeskkonna andmekogus või edastab selle kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis Tööinspektsioonile; Lg 8 - riskianalüüse säilitatakse töökeskkonna andmekogus, välja arvatud juhul, kui tööandjal puudub kohustus riskianalüüsi andmekogusse lisada. Juhime Teie tähelepanu, et töökeskkonna riskianalüüs on TTOS mõtte kohaselt ennekõike ettevõttesisene töökorralduslik protsess ja dokument mille eesmärk on hinnata riske töötaja tervisele ja ohutusele. Töökeskkonna riskianalüüsi koostamise käigus ega selle kinnitamise eel või järel ei kooskõlastata seda Tööinspektsiooniga. Selliseks tegevuseks puudub ka ilmselgelt sisuline vajadus. Puudub igasugune ratsionaalne põhjendus, miks peaks Tööinspektsioonile esitama või Tööinspektsiooni andmekogus koostama ettevõtte sisemiste protsesside juhtimiseks koostatud dokumenti. TTOS sätestab selgelt, millised on Tööinspektsiooni pädevus ja volitused tööohutusalase järelevalve teostamisel ning selle järelevalve käigus muuhulgas riskianalüüsi kontrollimisel. Järelevalvemenetluse läbiviimise reeglid on sätestatud Haldusmenetluse seaduses (HMS) ja korrakaitseseaduses (KorS). EVEA on väga selgelt vastu Tööinspektsiooni volituste suurendamisele selliselt, et Tööinspektsiooni tekib õigus ja võimalus „kalastamiseks“ ehk ettevõtjate sisemisi protsesse kajastavate dokumentide jälgimiseks ja analüüsimiseks ilma haldusmenetlust algatamata ja tööandjat teavitamata. Selline põhimõte ning seega kavandatud normid TTOS §134 lg 7 ja lg 8 on jämedas vastuolus haldusmenetluse üldpõhimõtetega. EVEA on nõus, et tööandjatel võib olla vabatahtlik võimalus Tööinspektsiooni andmekogu kasutamiseks, seal riskianalüüsi koostamiseks või oma dokumentide sinna üleslaadimiseks kuid see saab olla vaid vabatahtlik. Lisaks tuleb ka andmekogu vabatahtlike kasutajate jaoks TTOS-s selgelt sätestada, millised on Tööinspektsiooni volituste piirid (teade tööandjale haldusmenetluse algatamisest vms) andmekogusse üleslaaditud dokumentide hindamisel ja analüüsimisel, välistamaks ettevõtja dokumentide ja andmete menetlusvälist meelevaldset käsitlemist „kalastamise“ ehk õigusrikkumiste otsimise eesmärgil. Juhime teie tähelepanu ka, et sellina Tööinspektsiooni andmekoguga sundliitmine tekitab paljudele mikro- ja väike-ettevõtetele mõttetu täiendava halduskoormuse. Eestis oli 2019. aasta seisuga kokku rohkem kui 131 000 asutust/ettevõtet. Tööinspektsioon teostab järelevalvet nende ettevõtete üle, kus töötab vähemalt üks töölepinguline töötaja või on töötajatena tegevad juhatuse liikmed. Selliseid ettevõtteid oli 2018. aastal 56 683, töötajaid nendes kokku ca 552 000. Tööõnnetusi registreeritakse aastas ligikaudu 5000. Isegi, kui võtame eelduseks, et osa tööõnnetusi jääb registreerimata, siis on selge, et enamikes ettevõtetes ei juhtu õnneks kunagi ühtki tööõnnetust ja seetõttu puudub enamikel ettevõtetel ka igasugune vajadus suhelda Tööinspektsiooniga muul põhjusel kui ainult riikliku järelevalvemenetluse käigus. Isegi kui Tööinspektsiooniga suhtlemise vajadus on tingitud ettevõtte vajadusest pädeva nõustamisteenuse või teavituse järele – selleks aga ei ole vaja kohustuslikku liitumist andmekoguga ning ettevõtte ohutusalaste dokumentide üleslaadimist sellesse süsteemi. Tööinspektsiooni koormuse vähendamiseks ilma haldusmenetluse põhimõtteid riivamata ja ettevõtjate halduskoormust kasvatamata on kõigepealt vajalik Tööinspektsiooni töökorralduse põhjalik hindamine - kas ikka on tööinspektoril Põlvast vaja sõita Tallinna ettevõtteid inspekteerima või Paide inspektoril Ida-Virumaale? Tõenäoliselt on töökorralduse hindamine vajalik ja selle tulemusena võiks vabaneda tööinspektoritel ajaressurssi tõesti vajalike järelevalvemenetluste läbiviimiseks. Järgmise sammuna, enne eelnõuga kavandatud TTOS 134 lõigetes 7 ja 8 ning § 241 lg 1 Töökeskkonna andmekogu eesmärk on edendada tööohutust, võimaldades Tööinspektsioonil töödelda töötervishoiu ja tööohutusega seotud andmeid ettevõtete töökeskkonna hindamiseks, ennetus- ja järelevalvetegevuse planeerimiseks ja teostamiseks ning töövaidluste ja lepituste menetlemiseks, sätestatud põhimõtete rakendamist on vaja põhjalikult ümber hinnata, millised ettevõtted kuuluvad Tööinspektsiooni järelevalve alla. Kas mikroettevõtted, kus ainsaks töötajaks on juhatuse liikmed (selliseid ettevõtteid on Eestis kümneid tuhandeid), peaksid olema Tööinspektsiooni järelevalve objektiks? Ehk on täna, COVID-19 kriisi taustal see hetk, kus peaksime mõtlema – Eesti kui mikro- ja väikeettevõtete ülekaaluka enamusega riik – milline on 21. sajandil iseendale tööandjaks oleva inimese suhe oma ühinguga ning kas selliste iseendale tööandjaks olevate ettevõtjate kontrollimine Tööinspektsiooni poolt on aja- ja asjakohane? Sellise, riigi seisukohalt ainetu järelevalvetegevuse lõpetamine annaks Tööinspektsioonile olulist ajaressurssi tegeleda nende ettevõtetega, mida tõepoolest on vaja kontrollida. Peaksime küsima, millist turvatunnet ühiskonnale annab see, kui iseendale tööandjaks olev juhatuse liige kulutab oma aega ja raha, et koostada iseenda tegevusele riskianalüüs, laadida see riskianalüüs üles Tööinspektsiooni andmekogusse, koostada iseenda tegevuse tarbeks ohutusjuhendid; viia läbi iseenda juhendamine; määrata iseennast töökeskkonnaspetsialistiks ja esmaabiandjaks? 5. Eelnõuga kavandatud TTOS § 24 lõike 2 muudatus: (2) Kui tööõnnetus on toimunud teenuseosutajaga käesoleva seaduse § 12 lõikes 6 sätestatud olukorras, teeb kõik käesolevas peatükis sätestatud tööõnnetusega seotud toimingud töid korraldav isik või tema puudumise korral tööandja. Juhime Teie tähelepanu, et kavandatav TTOS §24 lg 2 on vastuolus kehtiva TTOS §22 lg 1-ga. Nimelt §22 lg 1 kohaselt on tööõnnetus töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Kuna ka eelnõuga pole kavandatud TTOS §22 sätestatud tööõnnetuse mõistet muuta, siis on kavandatav TTOS §24 lg 2 sisutühi norm kuna teenuseosutajaga juhtunud õnnetust, isegi kui tekib tervisekahjustus, ei saa käsitleda tööõnnetusena TTOS tähenduses ning seega puudub ka võimalus ja vajadus selle uurimiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Rits EVEA president Koostas: Ille Nakurt-Murumaa, EVEA asepresident, e-post: [email protected]; tel. +372 57809806 EELNÕU 23.11.2020 Ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus § 1. Ravikindlustuse seaduse muutmine Ravikindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 56 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Õigus saada haigushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse kuuendast päevast alates, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.“; 2) paragrahvi 56 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Õigus saada haigushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse üheksandast päevast alates, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.“; 3) paragrahvi 57 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa “, kuid mitte rohkem kui seitse kalendripäeva“; 4) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 251 järgmises sõnastuses: „(251) Isiku suhtes, kellel on õigus töövõimetushüvitisele käesoleva seaduse § 56 lõike 1 kohaselt ning kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algas enne 2021. aasta 1. jaanuarit, kohaldatakse 2020. aasta 31. detsembrini kehtinud seaduse redaktsiooni.“; 5) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 252 järgmises sõnastuses: „(252) Isiku suhtes, kellel on õigus töövõimetushüvitisele käesoleva seaduse § 56 lõike 1 kohaselt ning kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algas enne 2021. aasta 1. maid, kohaldatakse 2021. aasta 30. aprillini kehtinud seaduse redaktsiooni.“. § 2. Sotsiaalmaksuseaduse muutmine Sotsiaalmaksuseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 3 punktides 3 ja 18 asendatakse sõnad „teise kuni kaheksanda“ sõnadega „teise kuni viienda“; 2) paragrahvi 3 punktides 3 ja 18 asendatakse sõnad „teise kuni viienda“ sõnadega „teise kuni kaheksanda“. § 3. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmine Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 122 lõikes 1 asendatakse sõnad „neljanda kuni kaheksanda“ sõnadega „teise kuni viienda“; 1 2) paragrahvi 122 lõikes 1 asendatakse sõnad „teise kuni viienda“ sõnadega „neljanda kuni kaheksanda“; 3) paragrahvi § 122 lõikes 3 asendatakse sõna „neljandast“ sõnaga „teisest“; 4) paragrahvi § 122 lõikes 3 asendatakse sõna „teisest“ sõnaga „neljandast“; 5) paragrahvi 313 senine tekst muudetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Kuni 2020. aasta 31. detsembrini väljakirjutatud haiguslehtedele kohaldatakse kuni 2020. aasta 31. detsembrini kehtinud seaduse redaktsiooni.“; 6) paragrahvi 313 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Kuni 2021. aasta 30. aprillini väljakirjutatud haiguslehtedele kohaldatakse kuni 2021. aasta 30. aprillini kehtinud seaduse redaktsiooni.“. § 4. Seaduse jõustumine (1) Käesoleva seaduse § 1 punktid 1, 3 ja 4, § 2 punkt 1 ja § 3 punktid 1, 3 ja 5 jõustuvad 2021. aasta 1. jaanuaril. (2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 2 ja 5, § 2 punkt 2 ja § 3 punktid 2, 4 ja 6 jõustuvad 2021. aasta 1. mail. Henn Põlluaas Riigikogu esimees Tallinn “....”.....................” 2020 _________________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus “....”......................” 2020 2 Riigikogu fraktsioonid Riigikogu sotsiaalkomisjon Hr Jüri Ratas Peaminister Hr Tanel Kiik Sotsiaalminister 30 .10. 2020 EVEA (Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon) seisukoht haigushüvitiste korra muutmisest Täna on riik koroonakriisi valguses asunud tegelema haigushüvitiste korra ülevaatamisega lausa mitmel rindel. Vabariigi Valitsus arutas 29.10.2020 haigushüvitiste korra muutmise võimalusi ning nagu meediast lugeda võis, on Tööandjate Keskliit väljendanud oma nõustumust valitsuse ettepanek uga (tööandja kanda jääks uue korra kohaselt 2.-5. haiguspäeva hüvitis senise 4.-8. päeva asemel). Samal ajal on Riigikogu menetluses Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon i 17. septembril esitanud eelnõu 244SE , mille sisuks on samuti haigushüvitiste maksmise kor ra muutmine. EVEA, esindades suurimat ettevõtjate ja tööandjate rühma ettevõtlusmaastikul – väikeettevõtjaid (EVEA liikmeid on täna enam kui 5200) nõuab , et Eesti Tööandjate Kesklii du (ETKL) kõrval oleks aruteludesse kaasatud ka väikeettevõtjaid esindav EVEA , kuna ETKL ei saa anda lubadusi ja sõlmida kokkuleppeid kõigi tööandjate nimel. EVEA hinnangul on nii v alitsuse ettepanek kui ka eel nõu 244SE esitatud kujul vastuvõtmine ebaõiglane ning õigusvastane. EVEA kordab oma varasemat seisukohta , et ka 01.07.2009 vastu võetud ja tänaseni kehtiv haigushüvitiste maksmise kord (TTOS §12 2 ) ei ole meie hinnangul õiguspärane . S eetõttu nõuab EVEA haigushüvitiste korra muutmist selliselt, et see oleks õiguspärane ja õiglane – s.t. tööandja maksab sotsiaalmaksu ning kindlustatud töötajale maksab ajutise töövõimetuse hüvitist (sealhulgas haigushüvitist) Haigekassa . EVEA selgitab , et: a) juba täna on töötaja haigestumine ja sellega kaasnev haigushüvitiste maksmise koorem ( koroonakriisi tõttu on haiguslehtede arv veel hüppeliselt tõusnud ) tööandjatele väga suur - kuna iga haiguslehel viibiva töötaja (samuti ka iga eneseisolatsioonis viibiva töötaja ) eemalolekuga kaasneb tööandja kohustus otsida asendustöötajaid või maksta ülejäänud töötajatele lisatasu töökoormuse suurenemise tõttu; vajadus töö ümber korraldada jms; b) tööandjad juba maksavad sotsiaalmaksu ning on vastuolus töösuhte olemusega kohustada tööandjat lisaks kohustuslikele maksudele maksma tasu töötajale, kes tööd ei tee. K riisiolukorras , kus ellujäämine on küsimärgi all, ei jaksa paljud tööandja d haigushüvitise maksmise ga seotud kulu ka kanda; c) haigushüvitiste maksmise kohustuse panemine tööandjatele 01.07.2009. a oli juba algusest peale vale ning õigusvastane. Nimelt sätestab töölepingu seadus (TLS) tööandja kohustuse maksta töötajale tasu töö eest kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS §35 sätestab selgelt, et tööandja on kohustatud maksma töötajale tasu ilma töötulemust vastu saamata vaid sel juhul, kui töövõimeline töötaja ei tee tööd põhjusel, et tööandja talle tööd ei anna. Muid tasusid (nt. puhkusetasu) maksab tööandja vaid TLS sätestatud juhtudel või poolte kokkuleppel. Kui käsitleda tööandja poolt makstavat haigushüvitist kindlustushüvitisena (mida ta ju selgelt on), siis ravikindlustuse seadus ( RaKS ) §25 lg 4 kohaselt on rahaline ravikindlustushüvitis kindlustatud isikule tööandja poolt tasutud sotsiaalmaksust laekunud rahast haigekassa poolt makstav ajutise töövõimetuse hüvitis. Töötervishoiu- ja tööohutuse seadus (TTOS) sätestab tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja riigi tasandil ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest. Arusaamatu ja tööandjatele rahalist koormist sisaldava haigushüvitiste maksmise korra reguleerimine TTOS raames on klassikaline näide riukalik ust õigusloome st , mille lubamatusele on tähelepanu korduvalt juhtinud ka õiguskantsler. Rõhutame, et makstes sotsiaalmaksu töötaja töötasult, on ettevõtja oma kohustuse töötaja ja ühiskonna ees täitnud ning tööandjale täiendava kohustuse panek on karjuvalt ebaõiglane. T öötaja l , kelle palgalt on makstud sotsiaalmaks , on seaduslik õigus kindlustushüvitisele töövõimetuse korral. (SMS § 1 kohaselt on s otsiaalmaks pensionikindlustuseks ja riiklikuks ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis . RaKS §50 - Ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. EVEA juhib Riigikogu ning Valitsuse tähelepanu, et tööandjale haigushüvitise maksmise kohustuse panek võib keerulistes majandusoludes olla äärmiselt kahjulik ka töötajatele – see võib oluliselt halvendada töötajate sotsiaalset kindlustunnet – ellujäämiseks peavad väikeettevõtjad kriisi jätkudes ja täiendavate rahaliste koormiste lisandudes loobuma töölepinguga töötajatest ning ainult vajadust mööda kasutama muid , sageli lühiajalisi töö tegemise vorme (võlaõiguslikud töö tegemise lepingud) , kus töötaja sotsiaalsed tagatised on oluliselt tagasihoidlikumad või puuduvad sootuks. Nimelt on paindlike töövormide puhul inimene sageli tööga hõivatud lühiajaliselt, mistõttu on tema sissetulekud väiksemad ja töötegija ei suuda täielikult või osaliselt täita vajalikke nõudeid sotsiaalkindlustuskaitse saamiseks. Ravikindlustuskaitse tekkimiseks tuleb isiku eest igakuiselt maksta sotsiaalmaksu vähemalt sotsiaalmaksu kuumääralt. Seetõttu on vajalik regulaarselt teenida teatud sissetulekut, et töötajal tekiks õigus ravikindlustusele. Inimene, kes saab töötasu ebaregulaarselt, võib jääda ravikindlustuseta või olla ravikindlustusega kaetud katkendlikult. Seega on oodata, et senise ebaõiglase haigushüvitiste korra jätkumisel või veelgi tööandjate rahalist koormist suurendava uue korra kehtestamisel suureneb inimeste arv, kes ei ole pidevalt ravikindlustusega kaetud. /Allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Rits , EVEA president Ille Nakurt-Murumaa , EVEA asepresident, [email protected] , tel. +372 57809806 Pr Ülle Madise Õiguskantsler 2 9 .11. 2020 Avaldus Töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse §12 2 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks . Õigusselguse saamiseks karantiini-haigushüvitiste (RaKS § 51 lg 1 p. 2; §56) maksmise korra ja selle kaetuse osas TTOS §12 2 normidega ning selle regulatsiooni põhiseaduspärasusest. EVEA (Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon) esindab väike- ja keskmisi ettevõtjaid. EVEA esindab otse- ja kollektiivliikmete kaudu rohkem kui 5500 ettevõtet, olles seega nii liikmete arvult kui esindatavat sihtgruppi arvestades suurim sektoriülene ettevõtjate katusorganisatsioon Eestis. Ettevõtjatena ja vastutustundlike ühiskonnaliikmetena mõistame, et tänase tervisekriisi seljatamise üks abinõusid on töötaja töölt koju jäämine kohe esimeste haigustunnuste ilmnemisel. Samas ei saa me nõustuda, et iga kriisi korral sirutab riik ebaõiglaselt käe aina sügavamale ettevõtja taskusse, võttes sealt raha ühe eesmärgi täitmiseks mõnikord lausa mitu korda ning kehtestades selle tarbeks vajalikke õigusnorme kiirustades ja ettevõtjate ning inimeste põhiseaduslikke õigusi rikkudes. Pöördume Teie poole, et hindaksite : T öötervishoiu- ja tööohutuse seaduse §12 2 õigusselgust ning viidatud normide vastavust : põhiseaduses sätestatud ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse normidele (PS §31 ; §32 ) ; võrdsuspõhiõiguse ( PS § 12 ) ja seaduslikkuse (PS §13; §14) normidele . Kas TTOS §12 2 kohustab tööandjat maksma haigushüvitist karantiini-haiguslehe (RaKS §51 lg 1 p 2) eest? Arvestades meie küsimuste kiireloomulisust ning suurt avalikku huvi ( Riigikogus on täna II lugemisel haigushüvitiste korra muutmise eelnõu 257SE ; v ajalik rahaline kate tänase olukorra jätkamiseks ja muudatuste tegemiseks peaks lahenduse leidma samuti menetluses oleva 2021. a riigieelarve seadusega 254SE ) – palume meie avaldust menetleda võimalikult kiiresti. EVEA hinnangul on nii alates 01.07.2009.aastast tänaseni kehtiv , tööandja makstavate haigushüvitiste regulatsioon (TTOS §12 2 ) kui ka täna Riigikogu menetluses oleva seaduseelnõu 257SE juurde enne II lugemist lisatud haigushüvitiste maksmise korra muutmise eelnõu vastuolus täna individuaalseid töösuhteid reguleerivate normidega ( ennekõike töölepingu seadus) ning põhiseadusega : EVEA hinnangul on ebaselge, kas TTOS §-s 12 2 sisalduv tööandja kohu s tus maksta haigushüvitist, on eraõiguslik või avalik-õiguslik kohustus. Tööleping on eraõiguslik leping mille alusel töötaja teeb tööandjale tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile. TLS sätestab, et tööandja maksab töötaj ale töö eest tasu . Lisaks TLS erinormidele kehtivad töölepingule VÕS käsunduslepingu kohta käivad sätted. TLS sätestab töösuhte tingimuste seaduslikkuse kontrollimiseks teostatava haldusjärelevalve piirid , kuid PS ei anna õigust ning TLS ega VÕS ei sätesta riigi voli, kohustada töölepingu pooli tasuma teineteisele eraõigusliku kohustusena käsitletavaid makseid või hüvitisi mis ei tulene lepingu täitmisest ning mis ei ole lepingu täitmisega seotud Rii gil on PS §113 ja maksukorralduse seaduse (MKS) alusel pädevus sätestada seadusega maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed , kuid TTOS §12 2 sätestatud haigushüvitis ei ole sotsiaalministeeriumi selgituse kohaselt maks ega muu avalik-õiguslik koormis vaid eraõiguslik, kuigi tööga mitteseotud hüvitis töötajale , mille eesmärk on motiveerida tööandjat majanduslikult panustama töökeskkonna parandamisse ning panna teda enam huvituma ettevõtte sotsiaalse vastutusega seonduvatest meetmetest, sealhulgas terviseedendusest . Riigikohus on selgitanud (nt RKO 3-3-1-65-03), et põhiseaduses ei ole sätestatud tervisekindlustuse süsteemi kriteeriume ning tervisekindlustuse süsteemi kujundamisel nagu üldse sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandja ülesanne langetada sotsiaalpoliitilisi otsuseid ja selleks on seadusandjal avar diskretsiooniõigus. Tervisekindlustus sundkindlustusena aga ei ole eraõiguslik lepinguline kohustus . Seetõttu on väga oluline määratleda tööandja makstava haigushüvitise õiguslik tähendus. Esitasime 04.11.20 Sotsiaalministeeriumile selgitustaotluse õigusalase selgituse saamiseks, kas TTOS-s sätestatud tööandja makstav haigushüvitis on eraõiguslik kohustus (nt töö tasu, kahjuhüvitis ) või avalik-õiguslik kohustus (nt. maks ) . Sotsiaalministeerium vastas EVEAle oma kirjas 26.11.2020 nr 1.5-1.1/3173-3 , et tööandja makstav haigushüvitis on eraõiguslikust töösuhtest lähtuv tööandja individuaalne kohustus mis ei ole seotud ravikindlustussüsteemi kui avalik-õiguslik u, solidaarsuspõhimõttel loodud sundkindlustus e süsteemiga . See seiskoht erineb 2009. aastal sotsiaalministri poolt õiguskantslerile esitatud seisukohast – vaidlusaluse normi loomisel 2009 ja selle sisu selgitamisel õiguskantslerile oli eelnõu koostajate seisukoht, et tegu avalik-õigusliku iseloomuga kohustusega ja ravikindlustussüsteemi täiendusega . Eelnevast selgitusest tõukub meie küsimus – k as riigivõimul on põhiseaduse mõtte ja sätte kohaselt voli panna ühele eraõigusliku töösuhte poolele (tööandjale) kohustus, maksta teisele poolele (töötajale) hüvitist mis ei ole seotud tööga ega ka tööst tingitud kulude hüvitamisega või on niisuguse eraõigusliku kohustuse panek vastuolus ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse sätetega ? Juhul, kui tegemist on siiski avalik-õigusliku kohustusega, kas siis, vaatamata seadusandja laialdastele volitustele ja avarale diskretsiooniõigusele, ei teki küsimus ettevõtjate kahekordsest koormamisest – on ju täna sotsiaalmaksu seaduses ja ravikindlustusseaduses selgelt sätestatud sotsiaalmaksu maksmise eesmärgid ja selle eest saadav kindlustuskaitse. Kas tööandja makstava haigushüvitise regulatsioon (TTOS §12 2 ) ei ole sel juhul vastuolus eelviidatud õigusaktidega? Samuti palume hinnata, kas TTOS §12 2 on vastuolus PS võrdsuspõhiõiguse (PS §12) sätetega – riik, tervisekindlustuse süsteemi 2009. aastal rahanappuse tingimustes ümber korraldades ja suure osa haigushüvitiste rahalisest koormast teistkordselt (esimene kord katab tööandja või ettevõtja selle kulu sotsiaalmaksu tasudes) tööandja õlgadele pannes, teeb seda läbi õigusakti (TTOS), mis katab vaid töölepingu lises ja või teenistus suhtes olevad isikud (TLS ja ATS) . Samas tasuvad teenitud sissetulekult sotsiaalmaksu ka füüsilisest isikust ettevõtjad ( FIE-d ) ja teised võlaõiguslike lepingute alusel oma tooteid või teenuseid pakkuvad isikud. Tervisekindlustuse süsteemi rahanappuse tingimustes muutes tekitas riik olukorra kus viimatinimetatud on küll jätkuvalt kohustatud tasuma sotsiaalmaksu kuid neil puudub võimalus saada RaKS sätestatud kindlustuskaitset sissetuleku kaotuse (haiguse korral) võrdselt töölepingu alusel töötavate isikutega. T ä nase tervisehädaolukorra tingimustes on iseenda tööandjaks olevate isikute ebavõrdne kohtlemine eriti valus kuna need isikud kaotavad nii haigena kui ka karantiini suunatuna nii võimaluse teenida elatist . Karantiini korral aga ka võimaluse saada riigi sunni jõuga kehtestatud liikumisvabaduse piiramise korral õiglast haigushüvitist võrdselt töölepingulises või teenistussuhtes olevate isikutega. TTOS §12 2 sätestab , et tööandja peab maksma töötajale haigus hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest. Meie hinnangul puudub täna õiguslik regulatsioon, mis paneks tööandjale kohustuse maksta haigushüvitist karantiini korral. Ainus selgitus säärasest kohustusest on haigekassa veebilehel kuid meie hinnangul ei ole haigekassal avalik-õigusliku asutusena pädevust asuda seadusandja asemele ning panna tööandjale kohustust haigushüvitise tasumiseks olukorras kus seadusandja ei ole sellist regulatsiooni kehtestanud. Samuti on meie hinnangul karantiini-haiguslehtede selline regulatsioon iseendale tööandjaks olevate isikute ( FIE-d , teised lepingute alusel oma tooteid ja teenuseid müüvad isikud) suhtes diskrimineeriv. Olgugi , et täna on haigestumiste ja vigastuste kõrval väga suur hulk haiguslehti väljastatud nakkuskahtlase isiku isoleerimiseks ja/või uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, on riik end nakkushaiguse leviku tõkestamisel tekkivatest kuludest järsult distantseerinud, sätestades RaKS is , et karantiini suunatud isikule (ehk isikule, kes on terve ja on valmis tööd tegema kuid kelle liikumisvabadust on KorS ja NETS alusel avalikes huvides piiratud) maksab haigekassa haigushüvitist alates 9. päevast ning kokku maksimaalselt 7 päeva . Samas ei sätesta ükski täna kehtiv õigusakt tööandjal kohustus t maksta haigushüvitist karantiini-haiguslehe eest. Sotsiaalministeerium on 2009. aastal oma vastuse õiguskantslerile selgitanud, et TTOS sätestatud haigushüvitise maksmise regulatsiooni sisu selgitamisel tuleb lähtuda RaKS sätestatud mõistetest. Selle tõlgenduse kohaselt tuleb TTOS §12 2 sätet mõista, et tööandjal on kohustus maksta haigushüvitist töötaja haigestumise ja vigastuse (kattuvus RaKS § 51 lg 1 p 1) aga mitte karantiini (RaKS §51 lg 1 p 2) korral. Palume ka hinnata, kas tänase tervisehädaolukorra tingimustes, avalikes huvides laialdaselt rakendatav karantiin (eneseisolatsioon) ja selle eest makstav haigushüvitis (regulatsioon RaKS ) on õige ja õiglane ning kooskõlas PS §13; §14 sätetega – ehk kas riigil on õigus võtta inimeselt võimalus teenida elatist ilma, et riik annaks selle eest õiglast hüvitist neile, kes on sotsiaalmaksu tasumisega saanud kindlustuskaitse ravikindlustuse näol? /Allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Rits , EVEA president Ille Nakurt-Murumaa , EVEA asepresident, [email protected] , tel. +372 57809806 EELNÕU 23.11.2020 Ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus § 1. Ravikindlustuse seaduse muutmine Ravikindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 56 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Õigus saada haigushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse kuuendast päevast alates, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.“; 2) paragrahvi 56 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Õigus saada haigushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse üheksandast päevast alates, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.“; 3) paragrahvi 57 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa “, kuid mitte rohkem kui seitse kalendripäeva“; 4) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 251 järgmises sõnastuses: „(251) Isiku suhtes, kellel on õigus töövõimetushüvitisele käesoleva seaduse § 56 lõike 1 kohaselt ning kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algas enne 2021. aasta 1. jaanuarit, kohaldatakse 2020. aasta 31. detsembrini kehtinud seaduse redaktsiooni.“; 5) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 252 järgmises sõnastuses: „(252) Isiku suhtes, kellel on õigus töövõimetushüvitisele käesoleva seaduse § 56 lõike 1 kohaselt ning kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algas enne 2021. aasta 1. maid, kohaldatakse 2021. aasta 30. aprillini kehtinud seaduse redaktsiooni.“. § 2. Sotsiaalmaksuseaduse muutmine Sotsiaalmaksuseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 3 punktides 3 ja 18 asendatakse sõnad „teise kuni kaheksanda“ sõnadega „teise kuni viienda“; 2) paragrahvi 3 punktides 3 ja 18 asendatakse sõnad „teise kuni viienda“ sõnadega „teise kuni kaheksanda“. § 3. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmine Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 122 lõikes 1 asendatakse sõnad „neljanda kuni kaheksanda“ sõnadega „teise kuni viienda“; 1 2) paragrahvi 122 lõikes 1 asendatakse sõnad „teise kuni viienda“ sõnadega „neljanda kuni kaheksanda“; 3) paragrahvi § 122 lõikes 3 asendatakse sõna „neljandast“ sõnaga „teisest“; 4) paragrahvi § 122 lõikes 3 asendatakse sõna „teisest“ sõnaga „neljandast“; 5) paragrahvi 313 senine tekst muudetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Kuni 2020. aasta 31. detsembrini väljakirjutatud haiguslehtedele kohaldatakse kuni 2020. aasta 31. detsembrini kehtinud seaduse redaktsiooni.“; 6) paragrahvi 313 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Kuni 2021. aasta 30. aprillini väljakirjutatud haiguslehtedele kohaldatakse kuni 2021. aasta 30. aprillini kehtinud seaduse redaktsiooni.“. § 4. Seaduse jõustumine (1) Käesoleva seaduse § 1 punktid 1, 3 ja 4, § 2 punkt 1 ja § 3 punktid 1, 3 ja 5 jõustuvad 2021. aasta 1. jaanuaril. (2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 2 ja 5, § 2 punkt 2 ja § 3 punktid 2, 4 ja 6 jõustuvad 2021. aasta 1. mail. Henn Põlluaas Riigikogu esimees Tallinn “....”.....................” 2020 _________________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus “....”......................” 2020 2 Ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Ravikindlustuse seaduse (edaspidi RaKS) ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) väljatöötamine on seotud Vabariigi Valitsuse otsusega 19. novembrist 2020.a. . Eelnõu eesmärk on vähendada haigestumisel töötajate omavastutust ning langetada inimeste haigena tööl käimise riski ning seeläbi COVID-19 haiguse levikut. Eelnõuga täpsustatakse, et töötajate omavastutus haiguspäevade hüvitamisel väheneb senise kolme päeva asemel ühele päevale. Lisaks muutub tööandjate vastutus haigushüvitiste tasumisel ning edaspidi on tööandjate vastutus hüvitada töötajatele 70% töötaja keskmisest töötasust haiguse teise kuni viienda päevani. Ühtlasi suureneb Eesti Haigekassa vastutus, kes edaspidi kompenseerib haigushüvitise kulud alates kuuendast haigestumise päevast. Muudatuste tulemusel tekib 2021. aastal Eesti Haigekassale 5 miljonit lisakulu, millest 2,5 miljonit kaetakse Eesti Haigekassa eelarvest ning 2,5 miljonit taotleb Eesti Haigekassa Vabariigi Valitsuse reservist. Seaduse muudatus on kavandatud kehtima 2021. aasta 1. jaanuarist kuni 2021. aasta 30. aprillini väljastatud töövõimetushüvitistele. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on ettevalmistanud Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna tervisevõrdsuse poliitika juht Kaija Kasekamp (e-post: [email protected], telefon 626 9220), peaspetsialist Ülle Jordan (e-post: [email protected]; telefon: 626 9139) ja õigusosakonna juhataja asetäitja Ebe Sarapuu (e-post: [email protected], telefon 6269 337). Eelnõu ja seletuskirja koostamisel osales ka Eesti Haigekassa. Eelnõu juriidilise ekspertiisi tegid Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitja Ebe Sarapuu (e-post: [email protected], telefon 6269 337). 1.3. Märkused Eelnõu on seotud 2021. aasta riigieelarve seadusega. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus. Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi: 1) ravikindlustuse seadus (RT I, 17.05.2020, 9, edaspidi RaKS); 2) sotsiaalmaksuseadus (RT I, 21.04.2020, 41, edaspidi SMS); 3) töötervishoiu ja tööohutuse seadus (RT I, 09.07.2020, 7, edaspidi TTOS). Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses. 2. Seaduse eesmärk Seni kehtinud korralduse kohaselt ei maksta isikule kolme esimese haiguspäeva eest hüvitist (kuid tööandja saab seda SMS-i alusel soovi korral ise teha teisest haiguspäevast). Kehtiva TTOS-i kohaselt maksab tööandja neljandast päevast kuni kaheksanda päevani haigushüvitist töötaja keskmise töötasu alusel 70% ulatuses töötaja keskmisest töötasust. RaKS-i kohaselt maksab haigekassa üheksandast päevast haigushüvitist töötaja eelmise kalendriaasta keskmise kalendripäevatulu alusel. Seaduse eesmärk on seda korraldust neljaks kuuks muuta ja vähendada haigestumisel töötavate isikute omavastutust. Rakendatakse töötajate omavastutuse vähendamist, et taastada 2009. aasta majanduskriisi eelne süsteem, kui töötaja omavastutus oli üks päev.1 Samuti vähendatakse tööandjate vastutust ühe päeva võrra ning tööandja on kohustatud maksma haigushüvitist teise kuni viienda päevani. Säilib haigekassa kohustus tagada hüvitis kuni 70% haigestunud töötaja sissetulekust, seega hüvitise määras korrektuure ei tehta. Muudatus kehtib kõigile haigushüvitistele, välja arvatud RaKS-is ja TTOS-is sätestatud eranditele, millal haigekassa maksab haigushüvitist alates esimesest või teisest töövabastuse päevast. Muudatus on eelkõige seotud COVID-19 haiguse puhangu tõkestamisega, et vähendada läbi omavastutuse langetamise töötajate haigena tööl käimise riski. Eesti ei oleks sellise meetme rakendamisel erandlik. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (edaspidi OECD) andmetel on paljudes riikides muudetud haigushüvitiste süsteemi soodsamaks, et takistada viirushaiguse levikut. OECD andmetel reageerisid enamus liikmesriigid kiiresti COVID- 19 epideemiale ja haiguse leviku tõkestamise tagajärjel tekkinud majandusšokile. Töötajate ja nende perede toetamiseks kehtestati mitmeid erinevaid sotsiaal- ja tööturu meetmeid. OECD hinnangul on tervisepõhises tööturukriisis just haigushüvitiste tagamisel olnud võtmeroll sissetulekute, tervise ja töökohtade kaitsmisel. OECD haigushüvitiste muudatuste ülevaates on jõutud järeldusele, et tasustatud haigushüvitiste tagamine on tõhus meede olles oluline osa testimise, jälgimise ja eraldamise strateegiast. Selleks aga, et haigushüvitiste süsteem tooks kaasa oodatud kasu, on vajalik tagada selle kättesaadavus kogu tööjõule, sh keskendudes eelkõige tööealise elanikkonna tööle naasmisele.2 Maailma Terviseorganisatsioon soovitab kaotada kõik omaosaluse määrad haigushüvitistele karantiini ja isolatsiooni perioodil.3 Ka Rahvusvahelise Valuutafondi hinnangul peaksid valitsused kaaluma haigushüvitiste rahastamist, et võimaldada haigetel töötajatel või nende hooldajatel koju jääda.4 Rahvusvaheliste soovituste asjakohasust toetab Eestis tehtud uuring. Värbamisagentuuri Brandem kandideerimiskäitumise uuringust selgus, et umbes kaks kolmandikku (65 protsenti) Eesti töötajatest on 2019 aasta jooksul haigena tööd teinud. Kehtib ka selge negatiivne seos töötasu suuruse ja haigena tööl käimise vahel - mida madalam on töötasu, seda suurem on tõenäosus, et inimene haigena tööle läheb. Töötajatest, kelle brutotöötasu täistöökoormuse korral oli alla tuhande euro, käis haigena tööl 61 protsenti. Üle 2000-eurose brutopalgaga töötajatest käis viimase aasta jooksul haigena tööl 41 protsenti. Ehk teenindavad tegevused, majutus, põllumajandus on need sektorid, kus palk on madalam ja tõenäoliselt käiakse enam haigena tööl. Samas on teenindussektoris just viiruste levitamise risk üks suurimaid. Seega ühelt poolt on oluline vähendada viirushaiguse levikut läbi selle, et töötajatel oleks võimalus haigena kodus püsida ilma, et nende sissetulek oluliselt seetõttu väheneb. Teisalt tagab soodamatel tingimustel töövõimetushüvitiste maksmine haigestumisel haavatavate sihtrühmade sissetuleku osalise säilimise. 1 Alates 2009. aasta juulist ei maksta hüvitist haiguse või vigastuse esimese kolme päeva eest (varem ei makstud ainult esimese päeva eest). Neljandast kaheksanda päevani maksab hüvitist tööandja ja haigekassa hakkab hüvitist maksma alates üheksandast päevast (varem teisest päevast). 2 OECD Polict Responses to Coronavirus (Covid-19) (2020). Paid sick leave to protect income, health and jobs through the Covid-19 crisis 3 Kutzin J (2020). Priorities for the Health Financing Response to Covid-19 4 World Economic Outlook Reports, April 2020: The Great Lockdown 2 Muudatuse mõju on 2021. aastal Eesti Haigekassa eelarvele 5 miljonit eurot, millest 2,5 miljonit kaetakse Eesti Haigekassa eelarvest ja 2,5 miljonit taotleb Eesti Haigekassa Vabariigi Valitsuse reservist. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb neljast paragrahvist. Paragrahvidega 1–3 muudetakse vastavalt RaKS-i, TTOS-i ja SMS-i. Paragrahvis 4 on sätestatud seaduse jõustumissäte. Muudatused kehtestatakse neljaks kuuks. Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse RaKS-i § 56 lõiget 1 ning sätestatakse, et õigus saada haigushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse kuuendast päevast alates, kui RaKS-is ei ole sätestatud teisiti. Kehtiva sätte kohaselt maksab haigekassa haigushüvitist üheksandast päevast. Sätet täpsustatakse lauseosaga „kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti“, kuna RaKS-is sätestatud juhtudel maksab haigekassa haigushüvitist ka esimesest (nt elundi või vereloome tüvirakkude annetus) või teisest päevast (nt haigestumine või vigastus raseduse ajal, raseda üleviimine kergemale tööle, tööõnnetuse, kutsehaiguse korral). Eelnõu § 1 punktiga 2 kehtestatakse taas RaKS § 56 lõikes 1 praegu kehtiv olukord, mille kohaselt maksab haigekassa haigushüvitist üheksandast päevast, kui RaKS-is ei ole teisiti sätestatud. Muudatus on vajalik, kuna eelnõu § 1 punktiga 1 sätestatav muudatus kehtestatakse neljaks kuuks. Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse ravikindlustuse seaduse § 57 lõiget 3 ja jäetakse välja sõnad, mille kohaselt karantiini korral toimub hüvitamine Eesti Haigekassa poolt maksimaalselt 7 kalendripäeva. Kuna Eesti Haigekassa hakkab kulusid hüvitama alates kuuendast karantiini päevast, ei piisa 7 päevasest hüvitisest haiguste puhul, mille karantiiniperiood on Vabariigi Valitsuse või Terviseameti poolt kehtestatud pikemaks kui 13 kalendripäeva. Muudatus jääb kehtima ka pärast nelja kuud. Eelnõu § 1 punktiga 4 sätestatakse RaKS-i § 89 lõige 251, millega sätestaks üleminekusäte enne 1. jaanuarit 2021 välja kirjutatud haiguslehtedele. Isiku suhtes, kellel on õigus töövõimetushüvitisele RaKS § 56 lõike 1 kohaselt ning kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algas enne 2021. aasta 1. jaanuarit, kohaldatakse 2020. aasta 31. detsembrini kehtinud seaduse redaktsiooni. Eelnõu § 1 punktiga 5 sätestatakse rakendussäte RaKS § 89 lõige 252 haiguslehtedele, mis on välja kirjutatud muudatuse kehtimisel enne 1. mai 2021. Isiku suhtes, kellel on õigus töövõimetushüvitisele RaKS § 56 lõike 1 kohaselt ning kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algas enne 2021. aasta 1. maid, kohaldatakse 2021. aasta 30. aprillini kehtinud seaduse redaktsiooni. Eelnõu §-ga 2 muudetakse SMS-i § 3 sätteid, millega on kehtestatud sotsiaalmaksuga mittemaksustatavad summad. Eelnõu § 2 punktiga 1 muudetakse SMS § 3 punkte 3 ja 18, sätestades, et sotsiaalmaksuga ei maksustata TTOS §-s 122 sätestatud tingimustele vastavat haigushüvitist, mida makstakse töötaja haigestumise või vigastuse teise kuni viienda päeva eest ja mis ei ületa töötaja keskmist töötasu ning haigestumise või vigastuse teise kuni viienda päeva kohta arvestatud ning TTOS §-s 122 sätestatud tingimustele vastavat arvestuslikku haigushüvitist, mis vastab füüsilisest isikust ettevõtja eelmise aasta kalendripäeva keskmisele sotsiaalmaksuga maksustatavale tulule, arvestades käesoleva seaduse § 2 lõikes 5 sätestatut. SMS muudatus on vastavuses RaKS-i ja TTOS-i muudatustega. 3 Eelnõu § 2 punktiga 2 sätestatakse SMS § 3 punktide 3 ja 18 praegune tekst, mille kohaselt ei maksustata sotsiaalmaksuga haigestumise või vigastuse teise kuni kaheksanda päeva haigushüvitist, kuna SMS § 3 muudatused kehtestatakse neljaks kuuks. Eelnõu §-ga 3 muudetakse TTOS-i tööandja makstava haigushüvitise kestuse osas. Eelnõu § 3 punktiga 1 muudetakse TTOS § 122 lõiget 1 ja sätestatakse, et tööandja maksab töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse teise kuni viienda kalendripäeva eest 70% töölepingu seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust. Kehtiva TTOS-i alusel maksab tööandja haigushüvitist haiguse neljanda kuni kaheksanda päeva eest, st viie päeva eest. Muudatuse kohaselt maksab tööandja haigushüvitist nelja kalendripäeva eest. Eelnõu § 3 punktiga 2 kehtestatakse taas praegu TTOS § 122 lõikes 1 kehtiv olukord, mille kohaselt maksab tööandja haigushüvitist neljanda kuni kaheksanda päeva eest. Muudatus on vajalik, kuna eelnõu § 2 punktiga 1 sätestatav muudatus kehtestatakse neljaks kuuks. Eelnõu § 3 punkti 3 TTOS § 122 lõike 3 muudatus on seotud eelnõu § 2 punkti 1 muudatusega, mis sätestab, et tööandja maksab haigushüvitist alates teisest kalendripäevast. Eelnõu § 3 punktiga 4 kehtestatakse taas praegu TTOS § 122 lõikes 3 kehtiv olukord. Vt põhjendust seletuskirja eelnõu § 3 punkti 2 kohta. Eelnõu § 3 punktiga 5 sätestatakse TTOS-i rakendussäte § 313 lõige 2, et kuni 2020. aasta 31. detsembrini väljakirjutatud haiguslehtedele kohaldatakse kuni 2020 aasta 31. detsembrini kehtinud TTOS-i redaktsiooni. Senine § 313 tekst muudetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2. Eelnõu § 3 punktiga 6 sätestatakse rakendussäte TTOS § 313 lõige 3, et kuni 2021. aasta 30. aprillini väljakirjutatud haiguslehtedele kohaldatakse kuni 2021 aasta 30. aprillini kehtinud seaduse redaktsiooni. Muudatuse põhjendus on esitatud eelnõu § 3 punktis 2. Eelnõu §-ga 4 sätestatakse jõustumissätted. Seadus on kavandatud jõustuma 2021. aasta 1. jaanuaril. Lõike 1 kohaselt jõustuvad seaduse § 1 punktid 1, 3 ja 4, § 2 punkt 1 ja § 3 punktid 1, 3 ja 5 2021. aasta 1. jaanuaril ning kehtivad neli kuud, välja arvatud punkt 3, mille kehtivust ei piirata nelja kuuga. Lõike 2 kohaselt jõustuvad seaduse § 1 punktid 2 ja 5, § 2 punkt 2 ja § 3 punktid 2, 4 ja 6 uuesti 2021. aasta 1. mail. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus ei kasutata uut terminoloogiat. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega. 6. Eelnõu mõjud 6.1. Sotsiaalne ja demograafiline mõju Eelnõu jõustamine mõjutab kõiki Eesti elanikke, kes kasutavad haigushüvitisi Mõju sihtrühm: 2019. aastal väljastati ca 199 000 inimesele (unikaalsed isikud) erineva kestusega (1, 2, 8, 14 vms) üks või mitu haiguslehte. See moodustab ca 30% kõigist töölepingu ja/või avaliku teenistuse seaduse alusel töötavatest isikutest (Maksu- ja Tolliameti töötamise registri andmed). 4 Eesti Haigekassa maksis hüvitist ca 133 000 isikule 291 000 haiguslehte eest. Arstid väljastasid 2019.a. ca 155 000 esmast haiguslehte kestusega 1–8 päeva, mille alusel haigekassa hüvitist ei maksnud ca 117 000 inimesele. Sellised haiguslehed moodustavad kõikidest juhtudest 50% ja need ei kuulu haigekassa poolt hüvitamisele. Tabel 1. Haigushüvitiste kasutuse statistika 2019 Esmaste Haiguslehe pikkus päevades haiguslehtede arv 1 päev 19 985 2 päeva 11 759 3 päeva 14 999 4 päeva 16 860 5 päeva 25 201 6 päeva 16 239 7 päeva 21 977 8 päeva 28 028 pikemad kui 9 päeva 148 017 Kokku 303 065 Allikas: Eesti Haigekassa Avalduv mõju: Haigestumisel haigushüvitise kompenseerimine 2. ja 3. haigestumise päeva eest. Hetkel kehtib haigestumisel töötajale 1–3 päeva omavastutust ning alates 4. päevast kompenseeritaks 70% töötasust või viimase 6 kuu sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust. Hüvitise määr 70% jääb kehtima. Mõju ulatus: Mõju ulatus on oluline, kuna mõjutab otseselt kõigi töötavate isikute sissetuleku säilimist haigestumisel. Mõju sagedus Mõju avaldab iga töötava isiku haigestumisel, mis ei ole igapäevane ega regulaarne (30% töölepingu ja/või avaliku teenistuse seaduse alusel töötavatest isikutest). Lisaks rakendatakse muudatust 4 kuulise perioodi jooksul 1. jaanuarist aastal 2021 kuni 30. aprillini aastal 2021. Seega mõju avaldumise sagedus on väike. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Ebasoovitavate mõjude risk haigestunud töötajale on madal, kuna muudatus on töötajat soosiv. Koondhinnang mõju olulisusele: Kokkuvõtvalt on mõju keskmine. 6.2. Mõju majandusele Eelnõu jõustamine mõjutab kõiki tööandjaid, kes on kohustatud haigushüvitisi tasuma Mõju sihtrühm: Äriregistris registreeritud majanduslikult aktiivseid ettevõtteid (sh FIE) oli 2019. a 133 784.5 Avalduv mõju: Tööandja maksab senise 4.–8. päeva 70% keskmises töötasu asemel haigushüvitist 2. kuni 5. haiguspäeva eest 70% keskmise töötasu alusel. Mõju ulatus:. Arstid väljastasid 2019.a. ca 155 000 esmast haiguslehte kestusega 1–8 päeva, mille alusel haigekassa hüvitist ei maksnud. Need haiguslehed väljastati ca 117 000 inimesele. Muudatus vähendaks eeldatavasti tööandjate kulu hinnanguliselt 360 tuhande euro ulatuses või enam. Mõju arvestused on tehtud Eesti Haigekassa andmetele tuginedes, kuid haigekassal puudub informatsioon, kui palju vähenevad ettevõtete kulud, kes seni on vabatahtlikult esmaseid 5 Statistikaamet http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/Saveshow.asp 5 haiguspäevi hüvitanud. Samuti haigekassa poolt hüvitatav summa eeldatavasti madalam, kuna tööandjad arvestavad hüvitist keskmiselt töötasult, aga haigekassa varasema aasta sotsiaalmaksu andmetele tuginedes. Mõju sagedus: Ettevõttele avaldub mõju töötaja haigestumisel, mis ei ole igapäevane ega regulaarne (ca 30% hõivatud töölepingu või avaliku teenistuse seaduse alusel töötavatest isikutest kasutab keskmiselt aasta jooksul haiguselehte). Samuti avaldub muudatus vaid neljaks kuuks. Seega mõju avaldumise sagedus on keskmine. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Ebasoovitavate mõjuna võib tekkida olukord, kus töötajad hakkavad süsteemi ära kasutama ning paluma arstilt haiguslehe välja kirjutamist, sest 2.– 3. päeva haigushüvitist kompenseeritakse. Seega võivad kasvada ettevõtjate kulud, kuna haiguslehtede arv võib suureneda. Ebasoovitavat mõju vähendab aga see, et isikutel säilib omavastutus 1 päeva ulatuses ning samuti kompenseeritakse vaid osa (70%) sissetulekust. Prantsusmaal6 koostatud uuringu andmed viitavad, et töötajad, kellele makstakse hüvitist 3-päevase ooteaja jooksul, ei ole enam haigestumisest tingitud puudumisi, kui töötajatel, kellele ei kompenseerita esimest 3 haigestumise päeva. Lisaks on nende isikute haiguslehed oluliselt lühemad, kellele esimest haiguspäeva kompenseeritakse7. Sellele analüüsile tuginedes võib väita, et esimese 3 päeva hüvitamine võib ka tööandjate kulusid vähendada, kui haiguslehel viibimise periood muudatuse mõjul väheneb. Ühtlasi vähenevad tööandjate kulud, kes varasemalt juba hüvitasid oma töötjatele 1–3 (2–3) päeva ajutise töövõimetuse osa. Ebasoovitava mõju riski vähendab ka see, et muudatust rakendatakse 4 kuuks. Koondhinnang mõju olulisusele: Kokkuvõttes on mõju keskmine. 6.2.Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele Mõju sihtrühm: Muudatused avaldavad mõju Eesti Haigekassa töökorraldusele. Avalduv mõju: Kehtiva korralduse alusel haigekassa maksab haigushüvitist alates 9. päevast, hüvitise määr 70% eelmise kalendriaasta tulust. Muudatuse korral muutub haigekassale kohustus tasuda haiguspäevad alates 6. haigestumise päevast. Mõju ulatus: Eesti Haigekassa tasus 2019. aastal ligikaudu 291 tuhande haiguslehe ja 133 tuhande isiku haigushüvitise eest. Arstid väljastasid 2019.a ca 155 tuhat esmast haiguslehte kestusega 1–8 päeva, mille alusel haigekassa hüvitist ei maksnud ca 117 000 inimesele. Kui haigekassa hakkab hüvitama haiguslehti alates 6. päevast, toob see haigekassa eelarvele kaasa lisakulu hinnanguliselt nelja kuulise perioodi jooksul 5 miljoni euro ulatuses. Sellest 2,5 miljonit kaetakse Eesti Haigekassa eelarvest ning 2,5 miljonit Vabariigi Valitsuse reservist. Mõju sagedus: Mõju avaldumise sagedus on keskmine, kuna eeldab olemasolevate automaatsete hüvitise väljamaksmise süsteemide ühekordset arendamist. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Suureneb haigekassa eelarve puudujääk ning vähenevad võimalused rahastada haigekassa eelarvest tervishoiuteenuseid. Teisalt aga võib haigushüvitiste rahastamise soodsam süsteem vähendada haigena tööl käimist ning nakkushaiguste levikut, mis omakorda võib kaasa tuua kokkuhoiu tervishoiuteenuste eelarves. Muudatusega kaasnevad haigekassale ka kulud infosüsteemide arendamiseks 50 tuhande euro ulatuses. Vajalikeks IT arendusteks kulub minimaalselt üks kalendrikuu. Koondhinnang mõju olulisusele: Kokkuvõttes on mõju keskmine. 6 Prantsusmaal hüvitatakse analoogselt Eesti süsteemiga haiguspäevi alates 4. päevast. Samas 60% tööandjatest kompenseerib ka täiendavalt 1.-3. haiguspäeva. 7 Pollak C. The impact of a sick pay waiting period on sick leave patterns. Eur J Health Econ. 2017 Jan;18(1):13-31. doi: 10.1007/s10198-015-0755-0. Epub 2015 Dec 22. PMID: 26694917. 6 6.3. Muud mõjud Kavandatav muudatus ei avalda mõju riigi regionaalarengule, julgeolekule ja välissuhetele, majandusele, loodus- ja elukeskkonnale ja seetõttu ei ole mõju olulisust hinnatud. Andmekaitsealane mõjuhinnang Andmekaitsealase mõjuhinnangu tegemisel lähtuti sellest, et juba praegu töödeldakse isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses isikuandmeid ning andmeesitajad ja haigekassa rakendavad juba praegu kõiki kehtivaid isikuandmetega seotud nõudeid. Eelnõuga muudetakse töövõimetushüvitiste väljastamist, samas selles tegevuses täna juba rakendatakse isikuandmete kaitse nõudeid. Seega ei ole muudatusel olulist mõju isikuandmete töötlusele. Kehtima jäävad samad turvameetmed ja ohuhinnangud. 7. Seaduse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja seaduse rakendamise eeldatavad tulud Muudatustega peavad haigekassa ja tööandjad tegema oma IT-süsteemides muudatusi, mille kulud kaetakse nende tegevuskuludest. Haigekassa infosüsteemide arendamise kulu on 50 000 eurot. Muudatuste tulemusel tekib 2021. aastal Eesti Haigekassa eelarvele 5 miljonit lisakulu, millest 2,5 miljonit kaetakse Eesti Haigekassa eelarvest ning 2,5 miljonit taotleb Eesti Haigekassa Vabariigi Valitsuse reservist. 8. Rakendusaktid Käesolev eelnõu ei too kaasa muudatusi rakendusaktides. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub 1. jaanuaril 2021. a. ja 1. mail 2021. a. Paragrahvi 4 lõike 1 kohaselt jõustuvad seaduse § 1 punktid 1, 3 ja 4, § 2 punkt 1 ja § 3 punktid 1, 3 ja 5 2021. aasta 1. jaanuaril ning kehtivad neli kuud, välja arvatud punkt 3, mille kehtivust ei piirata nelja kuuga. Paragrahvi 4 lõike 2 kohaselt jõustuvad seaduse § 1 punktid 2 ja 5, § 2 punkt 2 ja § 3 punktid 2, 4 ja 6 uuesti 2021. aasta 1. mail. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu on saanud Vabariigi Valitsuse 2020. aasta 19. novembri istungil heakskiidu. 7 Heiki Rits Teie 04.11.2020 / Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Meie 26.11.2020 nr 1.5-1.1/3173-3 Assotsiatsioon [email protected] Haigushüvitis Lugupeetud Heiki Rits Täname, et pöördusite Sotsiaalministeeriumi poole. Oleme Teid ka varasemalt teavitanud, et Sotsiaalministeerium on esitanud Vabariigi Valitsusele ettepaneku esimeste haiguspäevade hüvitamiseks, et vähendada COVID-19 haiguse levikut. Selle eesmärgi nimel otsustas Vabariigi Valitsus 19. novembril ajutiselt vähendada töötajate omavastutust haiguspäevade hüvitamisel senise kolme päeva asemel ühele päevale. Lisaks muutub tööandjate vastutus haigushüvitiste tasumisel ning edaspidi on tööandjate vastutus hüvitada töötajatele 70% töötaja keskmisest töötasust haiguse teisest kuni viienda päevani. Seega väheneb kõigi tööandjate vastutus võrdselt ühe päeva võrra ja ühtlasi suureneb Eesti Haigekassa vastutus, kes edaspidi kompenseerib haigushüvitise kulud alates kuuendast haigestumise päevast. Muudatus on kavandatud kehtima 2021. aasta 1. jaanuarist kuni 2021. aasta 30. aprillini väljastatud töövõimetuslehtedele. Sotsiaalministeerium ning Rahandusministeerium on esitanud ka oma arvamuse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni 17. septembril esitatud eelnõu 244 SE kohta, millega on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis: Sotsiaalmaksuseaduse ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (244 SE) Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi TTOS) § 122 eesmärk on hõlmata tööandja makstava haigushüvitisega isikud, kes kuuluvad TTOS-i kohaldamisalasse ehk töölepingu alusel töötavad isikud ja ametnikud. TTOS-iga hõlmatud isikute korral on tuvastatav tööandja, kes loob tervisele ohutu töökeskkonna ja kelle juhtimise ning järelevalve all töötajad ja ametnikud töötavad. Tööandja makstava haigushüvitise eesmärk on motiveerida tööandjat majanduslikult panustama töökeskkonna parandamisse ning panna teda enam huvituma ettevõtte sotsiaalse vastutusega seonduvatest meetmetest, sealhulgas terviseedendusest. Sotsiaalministeerium on seisukohal, et tööandja makstav haigushüvitis TTOS-i alusel ja haigushüvitis ravikindlustuse seaduse (edaspidi RaKS) alusel ei ole samastatavad. RaKS-is sätestatud haigushüvitis on avalik-õiguslik solidaarsuspõhimõttel loodud sundkindlustus (osa Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952 2 sundkindlustusest). RaKS-is reguleeritud ravikindlustussüsteem põhineb kindlustatud isikute solidaarsel panustamisel läbi sotsiaalmaksuseaduses (edaspidi SMS) sätestatud sotsiaalmaksukohustuse täitmise. RaKS-i alusel haigushüvitise kui kindlustushüvitise saamine eeldab eelnevat panustamist sotsiaalmaksu maksmise näol. TTOS-i alusel tööandja poolt makstav haigushüvitis on eraõiguslikust töölepingulisest suhtest või avalik-õiguslikust teenistus- ja usaldussuhtest lähtuv tööandja individuaalne kohustus. Erinevalt RaKS-i alusel makstavast haigushüvitisest ei ole tööandja haigushüvitis osaks tervishoiukulude katmise süsteemist ega eelda eelnevat panustamist sotsiaalmaksu maksmise näol. Ühisosa nimetatud instituutidel seisneb selles, et mõlema rakendumise aluseks on arsti poolt tuvastatud ja töövõimetuslehega vormistatud töövõimetuse juhtum. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik sotsiaalminister Kaija Kasekamp 626 9220 [email protected] Hr Hanno Pevkur sotsiaalminister Teie 17.07.2009 nr 14.1-4/2178 Sotsiaalministeerium [email protected] Õiguskantsler 10.09.2009 nr 6-1/090946/0905452 Märgukiri Lugupeetud härra minister Alustasin menetluse Tööandjate Keskliidu 20.05.2009. a avalduse alusel, milles püstitati küsimus 01.07.2009. a jõustunud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi: TTOS) § 122 kooskõlast põhiseaduse ning teiste seadustega. Pöördusin menetluse käigus Teie poole teabe nõudmisega. Tänan Teid 17.07.2009. a minu teabe nõudmisele edastatud vastuse eest. Käesolevaga teavitan Teid menetluse käigus tuvastatud asjaoludest ning menetluse lõpptulemustest. Menetluse tulemusena olen seisukohal, et: TTOS § 122 on vastuolus PS §-ga 12 osas, milles ei kohtle 4.-8. haiguspäevani haigushüvitiste osas võrdselt kõiki neid ravikindlustatud isikuid, kellel on õigus saada haigushüvitist ravikindlustuse seaduse alusel. TTOS § 122 on vastuolus PS § 13 lõikega 2 ning §-ga 14 osas, kus TTOS § 122 ei reguleeri, kas või milliseid toiminguid on tööandjatel õigus teostada juhul, kui neil on tekkinud põhjendatud kahtlused väljastatud haiguslehtede õigsuses ja kas või milliseid toiminguid on Haigekassal õigus teostada tööandjate haigushüvitiste puhul haiguslehtede väljastamise õigsuse kontrollimiseks. Menetluse tulemusena soovitan Teil lahendada tekkinud olukord, täiendades TTOS § 122 regulatsiooni viisil, kus ülaltoodud puudused on kõrvaldatud. I Asjaolud ja menetluse käik 1.1. Tööandjate Keskliit pöördus minu poole avaldusega 20.05.2009. a ning tõstatas mitmeid küsimusi seoses 01.07.2009. a jõustunud TTOS §-des 122 ja 313 sisalduva regulatsiooniga. 2 Tööandjate Keskliidu hinnangul ei ole TTOS §-s 122 sisalduva regulatsiooni puhul arusaadav, kas tegemist on tööandja eraõigusliku või avalik-õigusliku kohustusega. Avaldaja arvates on töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tehtud muudatuste eesmärgiks tööjõu säilitamine ehk eesmärk on sama, mis kogu ravikindlustuse puhul. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse eesmärgiks on aga reguleerida tegelikult tööandja kohustusi töötaja tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel. Avaldaja leidis, et kui seadusandja eesmärgiks oli määratleda tööandja vastutus ka töökeskkonnavälistest teguritest tingitud tervisekahjustuste hüvitamisel, siis oleks tööandja vastavaid kohustusi tulnud sätestada töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes (n töölepingu seaduses) või eraldi seadustes, mitte aga töökeskkonda ja töötervishoidu reguleerivas seaduses. Tööandjate Keskliidu hinnangul ei nähtu TTOS §-st 122 selgelt, millised isikud on õigustatud saama tööandja haigushüvitist, kuna ravikindlustusega kindlustatud isikut defineeritakse läbi sotsiaalmaksu tasumise, kuid tööandja haigushüvitise saamiseks ei pea isik olema kindlustatud. Samuti märkis avaldaja, et tööandja haigushüvitise maksmise kohustus tekitab terve rea töökorralduslikke küsimusi ning selgusetu on, kas töötajal tööandja vastu tekkiva nõude õiguspärasust tõendatakse ainult haiguslehe alusel. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei sätesta selgelt, kas tööandja haigushüvitise väljamaksmisele on võimalik kohaldada ravikindlustuse seaduse põhimõtteid ning selle seaduse analoogiat, kuna puudub ühene viide ravikindlustuse seaduse sätete kohaldamisele. Seega on TTOS § 122 Tööandjate Keskliidu hinnangul vastuolus põhiseaduse (edaspidi: PS) § 10 ja § 13 lõikega 2 ehk õigusselguse põhimõttega. Avaldaja tõi oma avalduses ka mitmeid näiteid, milliste puhul avaldaja hinnangul töötervishoiu ja tööohutuse seadusest selgelt ei nähtu, kuidas või milliseid õigusakte kohaldada. Tööandjate Keskliit leidis ka seda, et TTOS §122 on vastuolus PS §-ga 31 ja § 29 lõikega 1. PS § 31 kohaselt on isikutel õigus tegeleda ettevõtlusega ja PS § 29 lg 1 kohaselt on õigus vabalt valida tegevusala. Tööandja haigushüvitise kehtestamine tekitab avaldaja arvates mõnes valdkonnas küsimuse tegutsemise tasuvuse kohta. Tööandjatele liigse koormuse panemine toob avaldaja sõnul kaasa töö kaotamise ohu nendele inimestele, kelle tervis on kehvem ja kes on tihti haiged. Samuti on TTOS § 122 näol tegemist tööandjate õiguste ebaproportsionaalse riivega, mis on vastuolus PS §-ga 11. TTOS §-s 122 sätestatud abinõu ei ole avaldaja arvates eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuna tööandjatel on palju võimalusi korraldada oma tegevus viisil, mille tulemusena töötajale haigushüvitist ei maksta või makstakse seaduses ettenähtuga võrreldes väiksemas summas. Tööandjate Keskliidu hinnangul oleks pigem piisanud eraõiguslikust mudelist, mille puhul makstakse haigushüvitist töötaja ja tööandja omavahelise vabatahtliku kokkuleppe alusel. Ühtlasi leidis Tööandjate Keskliit, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tulenevate muudatuste kehtestamisel ei näinud seadusandja ette piisavat ülemineku aega. Toimus tööandjate varjatud maksukoormuse tõus, kuna sotsiaalmaksu vastavalt ei vähendatud. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatused võeti vastu 20.02.2009. a ning muudatused jõustusid juba 01.07.2009. a. Ettevõtete eelarved kinnitatakse reeglina kalendriaastate kaupa ning vähem kui pooleaastane tähtaeg uue kohustuse rakendamiseks on ebapiisav. Üleminekuaja pikkuseks oleks avaldaja hinnangul pidanud olema vähemalt aasta. 1.2. Alustasin Tööandjate Keskliidu poolt esitatud avalduse alusel menetluse ning pöördusin 08.06.2009. a teabe saamiseks Teie poole. Palusin Teil selgitada, millisel eesmärgil täiendati töötervishoiu ja tööohutuse seadust §-dega 122 ja 313 ning millistel põhjustel lisati tööandja haigushüvitist reguleerivad sätted nimelt töötervishoiu ja tööohutuse seadusesse. Soovisin teada Teie seisukohta, kas tööandja haigushüvitise regulatsiooni paiknemine töötervishoiu ja tööohutuse seaduses võiks tekitada probleeme tööandja kohustuste ja töötaja õiguste määratlemisel. Soovisin vastust küsimustele, kas tööandjal on kohustus maksta haigushüvitist üksnes siis, kui töötaja 3 haigus on põhjustatud konkreetselt töökeskkonna teguritest ning kas ravikindlustuse seadusest tulenevate ajutise töövõimetuse hüvitiste regulatsiooni muutmisel kaaluti ka muid alternatiive lisaks tööandjale haigushüvitiste maksmise kohustuse kehtestamisele. Palusin Teie hinnangut küsimusele, kas TTOS §-s 122 sätestatud regulatsiooni näol on tegemist eraõigusliku või avalik- õigusliku instituudiga ning kuidas on lahendatavad tööandja haigushüvitise väljamaksmisega seotud praktilised küsimused ja kas kehtiv töötervishoiu ja tööohutuse seadus sätestab selleks piisava regulatsiooni. Palusin selgitust, kas Tööandjate Keskliidu arusaam, mille kohaselt ei ole tööandja haigushüvitise saaja samastatav ravikindlustuse seaduse alusel defineeritud kindlustatud isikuga, on õige. Soovisin teada, kas tööandja haigushüvitise väljamaksmisel on võimalik kohaldada analoogia korras ravikindlustuse seadust, sealhulgas näiteks kindlustusjuhtumi määratlemisel, hüvitise väljamaksmise piirangute puhul või haiguslehtede väljastamisel ja kontrollimisel ning kas võimalike vaidluste lahendamine toimub eraõiguslike töösuhete puhul individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse alusel. Palusin Teie seisukohta, kas TTOS § 122 on kooskõlas õigusselguse põhimõttega või kas on Sotsiaalministeeriumil plaanis valmistada ette seaduse eelnõu, mis reguleerib selgelt tööandja haigushüvitiste maksmise tingimusi ja korda. Palusin Teie seisukohta ka küsimuses, kas TTOS § 122 regulatsiooni kehtestamine alates 01.07.2009. a on kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega ning kas tegemist on tööandjate õiguste proportsionaalse piiranguga. 1.3. Teie vastasite minu teabe nõudmisele 17.07.2009. a. Selgitasite, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatused muudavad senist ravikindlustuse süsteemi ning lisaks töötaja omavastutusele lisandub nüüd tööandja individuaalne haigushüvitise maksmise kohustus. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatuste eesmärgiks oli säilitada tööandja palgal olevate töötajate tervis ja edendada nende vaimset ning füüsilist heaolu tööandja otsese osalise vastutuse kaudu. Haigushüvitiste osaline tasumine motiveerib tööandjat töökeskkonna parendamisse ja töötajate tervise edendamisse täiendavalt investeerima. Märkisite, et praktikat, mille kohaselt katab lühiajalise haigushüvitise kulud tööandja, rakendab enamik Euroopa riike. TTOS § 122 näol on tegemist avalik-õigusliku iseloomuga kohustusliku normiga, millest tööandjal ei ole lubatud kõrvale kalduda. Põhjendasite vastuses, et tööandja haigushüvitise kehtestamine oli osalt tingitud riigieelarve alalaekumistest ja seotud seetõttu 2009. a negatiivse riigieelarve vastuvõtmisega, kuivõrd praegune tervishoiu tulubaas ei võimaldanud enam haigushüvitiste maksmist üksnes Eesti Haigekassa kaudu. Haigushüvitiste kulud on kasvanud keskmiselt 17% aastas. Kuna ajutise töövõimetuse hüvitist makstakse eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu alusel, siis sotsiaalmaksu laekumise pidurdumisel on tekkinud olukord, kus ravikindlustuse eelarvesse laekub vähem vahendeid, kui kulub haigushüvitiste maksmiseks võrreldes eelmiste aastatega. Selgitasite, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise kõrval kaaluti võimalusi ja sobivust reguleerida tööandja makstavat haigushüvitist ka töölepingu seaduses või ravikindlustuse seaduses. Töölepingu seadus reguleerib töölepingut kui võlaõiguslikku lepingut kahe eraõigusliku poole vahel. Tööandja makstav haigushüvitis on avalik-õigusliku iseloomuga kohustuse osaline panemine individuaalselt igale tööandjale. Ravikindlustuse seaduse eesmärk on reguleerida tervishoiukulude katmise süsteemi kindlustatud isiku haiguste ennetamise, ravi, ravimite ja meditsiiniseadmete ostmise rahastamiseks ning ka ajutise töövõimetuse hüvituse ja muude hüvituste maksmiseks. Tööandjate makstav haigushüvitise regulatsioon ei ole kaetud sotsiaalmaksuga sotsiaalmaksuseaduse tähenduses ja väljub ravikindlustuse seaduse reguleerimisalast. Vaidluste korral lahendab ametnike puhul vaidluse halduskohus ning töötajate puhul töövaidluskomisjon või kohus. Leidsite oma 17.07.2009. a vastuses teabe nõudmisele, et TTOS § 122 regulatsioon on piisavalt arusaadav, määratledes selgelt tööandja makstava haigushüvitise tingimused ja korra. Teie 4 hinnangul ravikindlustuse seaduse analoogia kohaldamiseks puudub alus. Tööandja kohustus maksta haigushüvitist on seotud haiguslehega ning haiguslehe väljastamist reguleerib ravikindlustuse seadus. Seda, mis on haigus või vigastus või millisel juhul haigusleht väljastatakse, ei hinda tööandja, vaid vastav pädevus on arstil. Ravikindlustuse seaduse (edaspidi: RaKS) § 52 lg 2 kohaselt vastutab ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumi õigesti määramise ja ajutise töövõimetuse põhjendatuse eest arst, kes lehe väljastab. Kahtluse korral on tööandjal alati õigus esitada Haigekassa piirkondlikule osakonnale avaldus haiguslehe väljaandmisega seotud asjaolude kontrollimiseks. Selgitasite, et tööandja ei maksa haigushüvitist töötervishoiu ja tööohutuse seaduses otseselt sätestatud juhtudel, mille eest maksab hüvitist ravikindlustuse seaduses nimetatud juhtudel Eesti Haigekassa. Samuti ei pea tööandja maksma haigushüvitist RaKS §-s 60 sätestatud juhtudel, mis kehtestab piirangud ajutise töövõimetuse hüvitise saamiseks. Olite oma 17.07.2009.a. vastuses seisukohal, et haigusleht on kehtivas õiguses ehk ravikindlustuse seaduses selgelt defineeritud õigustermin, mille dubleerimine ei ole vajalik ega õige. Tööandja haigushüvitise maksmine eeldab tööandjalt kõigi TTOS §-s 122 viidatud õigusaktide ning mõistete tundmist, kuid õigusselguse põhimõte ei eelda, et kõik teo õiguslikud järelmid oleksid koondatud ühte ja samasse õigusnormi. Leidsite, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatused ei koorma tööandjaid ülemäära. Kuna TTOS § 122 kohustab tööandjat maksma haigushüvitist üksnes neljandast kuni kaheksanda haiguspäevani ning töötaja omavastutus on 3 haiguspäeva ning alates 9. haiguspäevast maksab haigushüvitist Eesti Haigekassa, siis on kõigil osapooltel mõistliku proportsiooniga vastutuse ulatus. Ettevõtlusvabaduse kaitseala võib olla küll avaliku võimu poolt ebasoodsalt mõjutatud, kuid käesoleval ajal on selleks mõistlik põhjus, mis lähtub avalikust huvist ehk töötajate tervise kaitsest. Ettevõtlusvabaduse riiveks piisab igast mõistlikust põhjusest. Viitasite oma vastuses Riigikohtu 10.11.2003.a. otsusele nr. 3-3-1-65-03, mille kohaselt ei ole põhiseaduses sätestatud, millistele konkreetsetele kriteeriumidele peab vastama tervisekindlustuse süsteem, kuid tervisekindlustuse süsteemi kujundamisel nagu üldse sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandja ülesanne langetada sotsiaalpoliitilisi otsuseid ja selleks on seadusandjal avar diskretsiooniõigus. Seega on Teie hinnangul osa vastutusest tööandja õlule panemine põhjendatud, kuna töötaja täidab tööülesandeid ühe kolmandiku ööpäevast tööandja heaks, enamasti tööandja ettenähtud ruumides. Samuti leidsite, et TTOS § 122 regulatsiooni kehtestamine on kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega, kuivõrd õiguspärase ootuse põhimõte kaitseb autonoomiat: et isik saaks olla autonoomne, peab tal olema võimalus planeerida ning vähemalt mõistlikul määral ette näha oma tegude tagajärgi. Antud juhul jäeti tööandjale piisav ja mõistlik aeg ehk 4 kuud, mille jooksul saaksid adressaadid end uute normidega tutvustada ja oma tegevuse ümber korraldada. Samuti ei ole tegemist tööandjatele uudse regulatsiooniga, kuna selle meetme positiivsete ja negatiivsete aspektide üle on arutletud aastaid (sealhulgas tööandjatega). Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist. II Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasja menetlus Riigikohtus Riigikohtu üldkogu menetluses on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasi nr 3-4-1-8-09. Nimetatud kohtuasjas esitas Tallinna Linnavolikogu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (edaspidi: PSJKS) § 7 alusel taotluse tunnistada kehtetuks riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse mitmed sätted. Muuhulgas taotles Tallinna Linnavolikogu, et Riigikohus tunnistaks põhiseadusega vastuolus olevaks riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 19 punktid 2 ja 3 ja nendega kehtestatud TTOS §-d 122 ja 313. Tallinna Linnavolikogu taotluse kohaselt kaasneb 5 TTOS §122 rakendamisega tööandjatele, sealhulgas ka Tallinnale ebaproportsionaalselt suur kulu, mistõttu on TTOS § 122 vastuolus põhiseadusega. Riigikohtu üldkogu ees tuleb antud taotlus uuesti arutlusele 22.09.2009. a. Vastavalt PSJKS § 10 lg 1 punktile 5 ning lõikele 2 esitasin Riigikohtule antud taotluse osas oma arvamuse, milles leidsin, et Tallinna Linnavolikogu taotlus riigi 2009. a lisaeelarve seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse §-de 19 lõigete 2 ja 3 ning nendega kehtestatud TTOS §-de 122 ja 313 osas ei ole lubatav. Leidsin, et PSJKS § 7 ja sellele antud Riigikohtu tõlgenduste järgi on volikogu taotlus lubatav üksnes juhul, kui taotluse esitaja väidab vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega ning nende tagatiste riive on vaidlustatud sätte puhul vähemalt võimalik.1 Leidsin, et kohalik omavalitsus ei saa taotleda kaitset kõikide abinõude vastu, mis mingilgi määral mõjutavad kohaliku omavalitsuse tulude ja kulude suhet ebasoodsalt. TTOS § 122 ja § 313 puudutavad kõigi Eestis tegutsevate tööandjate kohustusi, mitte ainult kohalike omavalitsuste kui tööandjate kohustusi. TTOS § 122 ja § 313 ei reguleeri spetsiifilisi kohaliku omavalitsuse ja riigi vahelisi suhteid, mistõttu ei ole nimetatud normide puhul võimalik kohaliku omavalitsuse põhiseadusega tagatud finantsgarantii riive. Vaatamata minu seisukohtadele võib Riigikohus Tallinna Linnavolikogu esitatud taotluse osas jõuda põhimõtteliselt teistsugusele seisukohale. Juhul, kui Riigikohus peab Tallinna Linnavolikogu taotlust lubatavaks TTOS § 122 ja § 313 osas, peab Riigikohus sisuliselt hindama ja analüüsima, kas TTOS § 122 ja § 313 on kooskõlas põhiseaduse sätetega. Sellele järgnevalt võib Riigikohus tunnistada TTOS §-s 122 ja §-s 313 sätestatud tööandja kohustuse maksta töötajatele haigushüvitisi põhiseadusevastaseks ja kehtetuks või ka tõdeda, et regulatsioon on põhiseadusega kooskõlas Kuivõrd Tallinna Linnavolikogu antud taotluse osas puudub hetkel jõustunud Riigikohtu lahend, ei pea ma võimalikuks hinnata käesoleva menetluse raames sisuliselt TTOS §-s 122 kehtestatud riive proportsionaalsust ning vastavust PS §-le 10. Arvestades minu seisukohta Riigikohtule, pean siiski põhjendatuks analüüsida, kas TTOS § 122 on kooskõlas põhiseaduse § 12 lõikega 1, § 13 lõikega 2 ning §-ga 14. III Põhiküsimus Antud menetluse käigus tuli vastata küsimusele, kas TTOS § 122 on kooskõlas PS § 12 lõikega 1, PS § 13 lõikega 2 ning PS §-ga 14. IV Õiguslik hinnang 4.1. Riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse §-ga 19 täiendati töötervishoiu ja tööohutuse seadust uute sätetega. TTOS § 122 lg 1 näeb ette, et tööandja peab maksma töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda päeva eest 70% töötaja keskmisest töötasust. TTOS § 313 järgi maksab tööandja TTOS §-s 122 sätestatud haigushüvitist haiguslehtede alusel, millele märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastus algab 2009. aasta 1. juulil või hiljem. 1 RKPJKo 16.01.2007, 3-4-1-9-06, p 16. 6 4.2. TTOS § 122 lg 2 sätestab, et töötaja haigestumise või vigastuse korral, mille eest Haigekassa maksab kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ravikindlustuse seaduse § 54 lõike 1 punktide 6 ja 7 ning § 56 lõike 12 ja 13 alusel, tööandja haigushüvitist ei maksa. Vastavalt TTOS § 122 lõikele 3 maksab tööandja haigushüvitist haiguslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse neljandast päevast alates. TTOS § 122 lg 4 kohaselt maksab tööandja haigushüvitist, kui töötaja on tööandjale haiguslehe esitanud hiljemalt 90. kalendripäeval, alates töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisele asumise päevast. TTOS § 122 lg 5 sätestab, et tööandja maksab haigushüvitise välja palgapäeval, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul alates nõuetekohaselt vormistatud haiguslehe esitamisest tööandjale. 4.3. Riigi 2009. aasta lisaeelarve seadusega muudeti ka ravikindlustuse seadust. RaKS § 56 lõikes 1 asendati sõna „teisest“ sõnaga „üheksandast“, nii et alates 01.07.2009. a kehtib RakS § 56 lg 1 järgmises sõnastuses „Õigus saada haigushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse üheksandast päevast alates.“ 4.4. PS § 12 lg 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Antud lause sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse. PS §-st 12 tuleneb nõue rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi. PS §-st 12 tuleneb ühtlasi õigusloome võrdsuse põhimõte, mille kohaselt peavad seadused ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. 2 Seadusandjal on seejuures avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. Selleks, et teha kindlaks, kas keegi on kellegagi võrdne või ebavõrdne, peab olema vähemalt kaks isikut või isikute gruppi, keda omavahel võrrelda. 4.5. TTOS § 1 lg 1 näeb ette, et antud seadus kohaldub töölepingu alusel töötavatele isikutele ja avalikele teenistujatele. TTOS § 1 lg 2 sätestab, et antud seadust kohaldatakse ka tegevteenistuses olevate kaitseväelaste teenistustingimuste ning kaitseväe, Kaitseliidu, politsei, päästeasutuste ja piirivalve töötajate töö suhtes niivõrd, kuivõrd eriseadustega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt TTOS § 1 lõikele 3 kohaldatakse antud seadust lisaks veel kinnipeetava tööle vanglas vangistusseaduses sätestatud erisustega, õpilase ja üliõpilase tööle õppepraktikal, juriidilise isiku juhatuse või seda asendava juhtorgani liikme tööle. Füüsilisest isikust ettevõtjale kohaldub töötervishoiu ja tööohutuse seadus sama seaduse § 12 lõigetes 7 ja 8 sätestatud ulatuses. 4.6. Ravikindlustusega hõlmatud isikute ehk kindlustatud isikute loetelu on toodud RaKS §-s 5. RaKS § 5 lg 1 sätestab, et kindlustatud isik antud seaduse tähenduses on Eesti alaline elanik, tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elav isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel, samuti nende isikutega seaduse alusel või lepingu alusel võrdsustatud isik. RaKS § 5 lg 2 loetleb need kindlustatud isikud, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu. Sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu töölepingu alusel töötavate isikute eest, avalikus teenistuses töötavate isikute eest, samuti juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme eest. Samuti on kindlustatud isikud, kelle eest on kohustatud maksma sotsiaalmaksu riik või kohalik omavalitsus sotsiaalmaksuseaduse § 6 alusel, üle kolmekuuse tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasusid saav isik, kes ei ole kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana ja kelle eest on kohustatud maksma iga kuu sotsiaalmaksu lepingu teine pool. Kindlustatud isikuteks on ka Riigikogu liikmed, 2 RKPJKo 03.04.2002, nr 3-4-1-2-02, punktid 16 ja 17. 7 Vabariigi President, Vabariigi Valitsuse liikmed või isikud, kelle eest on kohustatud oma asutuste kaudu maksma sotsiaalmaksu riik või kohalik omavalitsus. Vastavalt RaKS § 5 lõikele 3 on kindlustatud isikuteks ka isikud, kes iseenda eest maksavad sotsiaalmaksu: füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse kantud isikud ning Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses registreeritud notarid, vandetõlgid ja kohtutäiturid, kes maksavad sotsiaalmaksu ettevõtlusest saadavalt tulult vastavalt sotsiaalmaksuseadusele. RaKS § 50 lg 1 sätestab, et ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. RaKS § 50 lg 2 piirab ajutise töövõimetuse hüvitise saajate ringi sätestades, et ajutise töövõimetuse hüvitist ei maksta RaKS § 5 lõike 2 punktides 3 ja 6 ja lõikes 4 nimetatud alustel kindlustuskaitset omavale isikule ega kindlustatud isikuga lepingu alusel võrdsustatud isikule. Vastavalt RaKS § 50 lg 3 punktile 1 on haigushüvitis üks ajutise töövõimetuse hüvitise liikidest. 4.7. Eeltoodust tuleneb, et ravikindlustuse seadus ja töötervishoiu ja tööohutuse seadus defineerivad haigushüvitise saamise õigust omavate subjektide ringi erinevalt. Töötervishoiu ja tööohutuse seadusest ei nähtu üheselt, kas TTOS §-st 122 tuleneva regulatsiooniga on hõlmatud või hõlmamata näiteks Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse liikmed. Minu hinnangul tekib siinkohal probleeme seoses kohtutäiturite, vandetõlkide ja notarite ning füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse kantud isikutega. Samuti on probleemne see, mis seondub üle kolmekuuse tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasusid saava isiku (RaKS § 5 lg 2 p 5) ning juriidilise isiku kontrollorgani liikmega (RaKS § 5 lg 2 p 4). 4.7.1 Nimelt sätestab TTOS § 1 lg 3 p 4, et füüsilisest isikust ettevõtja tööle kohaldub töötervishoiu ja tööohutuse seadus TTOS § 12 lg 7 ja 8 sätestatud ulatuses. TTOS § 12 lg 7 sätestab, et füüsilisest isikust ettevõtja tagab igas tööolukorras temale kuuluvate töövahendite, isikukaitsevahendite ja muude seadmete korrasoleku ja nõuetekohase kasutamise. TTOS § 12 lg 8 sätestab, et kui füüsilisest isikust ettevõtja töötab töökohal samal ajal koos ühe või mitme tööandja töötajatega, peab ta teavitama töid korraldavat tööandjat või tema puudumisel teisi tööandjaid oma tegevusega seotud ohtudest ja tagama, et tema tegevus ei ohusta teisi töötajaid. Töid korraldav tööandja või tema puudumisel teised tööandjad peavad füüsilisest isikust ettevõtjat teavitama sama paragrahvi lõikes 6 sätestatust. Ülalöeldust järeldub, et TTOS § 122 füüsilisest isikust ettevõtjale ei kohaldu. Füüsilisest isikust ettevõtjate osas ei ole kehtestatud ka erinorme. Eelnev toob kaasa selle, et kuni 9nda haiguspäevani ehk ajani, mil haigekassa hakkab maksma isikule haigushüvitist, ei saa füüsilisest isikust ettevõtja haigushüvitist. Muu hulgas ei saa füüsilisest isikust ettevõtja endale oma tulust maksta ka ise haiguslehe alusel haigushüvitist sotsiaalmaksuvabalt3. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse mõttes haigushüvitise maksmise võimaluse andmine võib olla oluline, kuivõrd TTOS § 122 nimetatud tööandja haigushüvitist ei maksustata sotsiaalmaksuga (vt sotsiaalmaksuseadus § 3 p 3)4. 3 Füüsilisest isikust ettevõtja saab maksta endale tasu ka haiguspäevade ajal, kuid nimetatu maksustatakse täies ulatuses sotsiaalmaksuga. 4 Arusaadavalt tuleks selliseks juhuks kehtestada ka regulatsioon, millest tuleneb, millises summas/ millisest summast arvestatuna võib füüsilisest isikust ettevõtja endale hüvitist maksta. 8 4.7.2 Füüsilisest isikust ettevõtjatega sarnases olukorras on ka kohtutäiturid, vandetõlgid, notarid ning üle kolmekuuse tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasusid saavad isikud ning juriidilise isiku kontrollorgani (näiteks nõukogu) liikmed. Nimelt ei ole ka nendel isikutel õigus saada haigushüvitisi 1-8 haiguspäevani. Kui nimetatud isikutele siiski haiguspäevade eest tasu makstakse, siis tuleb selle eest tasuda sotsiaalmaksu. 4.8. Ülaltoodust ei ole mõistetav, kas või milline on olnud mõistlik põhjus äriregistris registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjate, kohtutäiturite, vandetõlkide, notarite, kolmekuuse tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasusid saavad isikute ja juriidilise isiku kontrollorgani liikmete erinevaks kohtlemiseks võrreldes teiste isikutega, kes on ravikindlustuse seaduse alusel loetletud kindlustatud isikute hulgas ning kes on õigustatud saama ravikindlustuse seaduse kohaselt haigushüvitist. Minu hinnangul tuleks kõigile eespool nimetatud isikutele tagada asendussissetulek ka 4.-8. haiguspäeva ajal. Sealjuures tuleks nimetatud asendussissetulek tagada samadel põhitingimustel (muuhulgas maksustamise osas). Minu hinnangul tuleks PS § 12 lõike 1 järgimise tagamiseks muuta haigushüvitiste regulatsiooni viisil, et kõigil ravikindlustatud isikutel, kellel on õigus haigushüvitistele ravikindlustuse seaduse alusel, oleks õigus saada haigushüvitist ka 4-8 haiguspäeva eest sotsiaalmaksuvabalt või siis õigus saada samaväärne rahaline kompensatsioon sotsiaalmaksu vastava vähendamise või mõne muu analoogilise meetme kohaldamise teel. 4.9. Järgmiseks hindan, kas TTOS §-ga 122 kehtestatud regulatsioon vastab PS § 13 lõikele 2 ning PS §-le 14. PS § 13 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS § 13 lg 2 kohaselt kaitseb seadus igaühte riigivõimu omavoli eest. PS § 13 lõikest 2 tuleneb õigusselguse ehk määratletuse põhimõte. Õigusselguse põhimõte tähendab, et põhiõigust riivav seadus peab olema piisavalt määratletud5. Õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist reguleerida. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peavad õigusaktid olema sõnastatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt6. Riigikohus on leidnud, et nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi. Normi määratletust ei tule hinnata konkreetse vaidluse seisuskohalt vaadatuna, vaid mõõdupuuks on keskmiste võimetega isik. Õigusselgeks ei saa pidada normi, millest keskmiste võimetega isikud aru ei saa7. Samas ei ole õigusselgusetusega tegemist siis, kui mõni normitehniline puudus on ületatav tõlgendamise teel8. PS § 14 sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Antud sätte funktsiooniks on tagada üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele. Nimetatud sätte järgi peab seadusandja olukorras, kus ta paneb isikutele ülesande täita mõnd seaduses sätestatud kohustust, nt tööandjatele kohustuse tasuda töötajatele haigushüvitisi 4-8 haiguspäeva eest, looma ka asjakohased menetlusreeglid, mis võimaldaksid isikutel oma ülesannet nõuetekohaselt täita. Muu hulgas peab seadusandja kehtestama ka menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse9. 5 M. Ernits jt. Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne. Kommentaarid §-le 13, p. 5.2. 6 Samas, p. 5.2.1. 7 RK PJKo 20.03.2006, nr. 3-4-1-33-05, p. 22. 8 RK PJKo 22.02.2001, nr. 3-4-1-4-01, p. 17. 9 RK PJKo 14.04.2003, nr. 3-4-1-4-03, p. 16. 9 4.10. Tööandjate Keskliit tõi oma avalduses välja, et nende jaoks on TTOS §-s 122 kehtestatud haigushüvitiste maksmise regulatsioon mitmeti probleemne. Muu hulgas ei olnud Tööandjate Keskliidule selge, mida mõista TTOS § 122 lõikes 3 nimetatud haiguslehe all, mille alusel tekib töötajal õigus saada tööandjalt haigushüvitist. Nimelt ei defineeri töötervishoiu ja tööohutuse seadus haiguslehe mõistet ega viita selles osas ka teistele õigusaktidele, sealhulgas ravikindlustuse seadusele. Samas on ravikindlustuse seaduses haiguslehe mõiste sisustatud, kuigi TTOS § 122 antud seadusele haiguslehe mõiste kasutamisel ei viita. RaKS § 52 lg 1 defineerib töövõimetuslehe mõiste, milleks on kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuse täitmisest vabastatust tõendav dokument, mille väljastab kindlustatud isikule teda raviv arst või hambaarst. RaKS § 52 lg 2 kohaselt vastutab töövõimetuslehe väljastaja ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumi õigesti määramise ja ajutise töövõimetuse põhjendatuse eest. Vastavalt RaKS § 52 lõikele 3 on haigusleht üheks töövõimetuslehe liigiks. RaKS § 53 lg 1 sätestab, et ajutise töövõimetuse hüvitist makstakse töövõimetuslehe alusel. Ma pean põhjendatuks avaldaja väidet, mille kohaselt ei viita töötervishoiu ja tööohutuse seadus piisava selgusega ravikindlustuse seaduse sätetele ega näe ette võimalust kohaldada TTOS §-s 122 reguleerimata juhtumite korral analoogia korras ravikindlustuse seaduse sätteid. Leian, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tuleks selgemalt täpsustada, mida peetakse silmas haiguslehe all, mille alusel tekib tööandjal kohustus maksta töötajale haigushüvitist või teha asjakohased viited ravikindlustuse seadusele. Vastasel juhul võib regulatsioon olla vastuolus PS § 13 lõikes 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega. 4.11. Eelnevaga seonduvalt tekib ka küsimus, mida saab tööandja ette võtta juhtudel, kus tal on kahtlus, et haigusleht ei ole väljastatud põhjendatult. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus nimetatud küsimust ei reguleeri, samuti ei ole viidet ravikindlustuse seadusele. Samal ajal on Haigekassale ette nähtud võimalus kontrollida haiguslehtede põhjendatust. Nimelt näeb RaKS § 62 lg 1 ette, et Haigekassa võib otsusega pikendada ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise tähtaega kuni 30 kalendripäeva võrra, kui esineb põhjendatud kahtlus, et isikul puudub õigus hüvitist saada. Eesti Haigekassa seaduse § 2 lg 1 sätestab, et Haigekassa eesmärgiks on ravikindlustuse hüvitiste võimaldamine vastavalt ravikindlustuse seadusele, muudele õigusaktidele ja Haigekassa eelarves ette nähtud ravikindlustuse kuludele. Eesti Haigekassa seaduse § 1 lg 3 näeb ette, et Haigekassa võib oma eesmärkide saavutamiseks nõuda kõigilt isikutelt ja asutustelt asjakohaste dokumentide ja informatsiooni esitamist, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Haigekassa seaduse § 4 lõikele 1 kontrollib Haigekassa välja antud töövõimetuslehtede õigsust ja põhjendatust. Ebaõigsuse või põhjendamatuse korral on Haigekassal õigus summa väljamaksmine vaidlustada või summa väljamaksmisest keelduda. Sotsiaalministri 26.09.2002.a. määrusega nr. 114 kinnitatud „Töövõimetuslehe registreerimise ja väljaandmise tingimused ja kord ning töövõimetuslehe vormide“ § 5 lg 1 sätestab, et haigusleht kirjutatakse välja RaKS § 51 lõike 1 punktides 1–3 nimetatud kindlustusjuhtumi korral töövabastuse alguskuupäeval pärast haige läbivaatust ja terviseseisundi ning ajutise töövõimetuse kajastamist tervishoiuteenuse osutamist tõendavates dokumentides. 4.12. Eeltoodust nähtub, et kuigi Haigekassal on õigus kontrollida töövõimetuslehtede väljastamise põhjendatust (töödeldes seejuures kindlustatud isikute delikaatseid isikuandmeid), on Haigekassal vastav õigus ja kohustus seaduse kohaselt olemas vaid oma eesmärgi täitmiseks. Isikuandmete kaitse seaduse § 10 lg 2 näeb ette, et haldusorgan võib isikuandmeid töödelda üksnes avaliku ülesande täitmise käigus seadusega ettenähtud kohustuse täitmiseks. Tööandjate 10 haigushüvitiste väljamaksmine ning sellega seoses töövõimetuslehtede väljastamise korrektsuse kontrollimine ning isikuandmete töötlemine ei ole Haigekassa seadusega sätestatud eesmärgiks. Sisuliselt ei reguleeri kehtiv töötervishoiu ja tööohutuse seadus üldse, kuidas peaks tööandja toimima juhul, kui temal tekib põhjendatud kahtlus haigushüvitise väljamaksmise õigsuses. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei sätesta RaKS § 62 lõikega 1 analoogilist regulatsiooni ega anna ka võimalust kohaldada ravikindlustuse seadust analoogia korras. Samuti ei sätesta töötervishoiu ja tööohutuse seadus tööandjale õigust pöörduda haiguslehe väljastamise seaduslikkuse kontrollimiseks Haigekassa poole. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei näe ka ette, kes hüvitab võimalikud haiguslehe väljastamise kontrollimisega seonduvad kulud. Leian, et seadusandjal tulnuks PS § 14 arvestades olukorras, kus ta pani tööandjale haigushüvitiste maksmise kohustuse, näha ette ka regulatsioon, kuidas tööandjal on võimalik põhjendatud juhtudel kontrollida haiguslehtede väljastamise õigsust. 4.13. Lisaks on minu hinnangul küsitav, kas seadusandja on kehtestanud selge ja piisava regulatsiooni olukordadeks, kus tööandjal on õigus jätta töötajale haigushüvitis 4-8 haiguspäeva eest maksmata. TTOS § 122 lg 2 sätestab et, tööandja ei maksa haigushüvitist RaKS § 54 lg 1 punktides 6 ja 7 esinevate juhtumite (kutsehaigused ja tööõnnetused, kuriteo tõkestamise või inimelu päästmise tagajärjel tekkinud tervisekahjustused), RaKS § 56 lõigetes 12 ja 13 nimetatud juhtumite (teatud liiki töötajate õigus hüvitisele raseduse korral) ning RaKS § 60 sätestatud juhtumite korral (üldised piirangud, milliste esinemisel ajutise töövõimetuse hüvitist ei maksta). Probleeme tekitab TTOS § 122 lg 2 viide RaKS § 60-le. RaKS § 60 lõikes 1 on loetletud rida juhtumeid, mil kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist. Muu hulgas ei ole isikul õigust hüvitist saada, kui isiku haigestumine või vigastus on põhjustatud isiku tahtlusest, haigestumine või vigastus on tingitud liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti tehtud ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist või kui isik või põetatav isik eirab arsti määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, mille tõttu on tervenemine takistatud. Samuti näeb RaKS § 60 lg 2 ette, et kui kindlustatud isik täidab ajutise töövõimetuse ajal töö- või teenistuskohustusi või tegeleb ettevõtlusega, kaotab isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist töö- või teenistuskohustuste täitmise või ettevõtlusega tegelemise päevast alates. 4.14. Tekib küsimus, kuidas tööandja teeb kindlaks, kas esineb RaKS §-s 60 sätestatud juhtum, mis annab tööandjale õiguse keelduda TTOS § 122 lg 2 alusel haigushüvitise maksmisest. Näiteks kuidas teeb tööandja kindlaks, kas haigestumise põhjustas töötaja tahtlus (RaKS § 60 lg 1 p 1) või kas töötaja ilmus või ei ilmunud määratud ajaks arsti vastuvõtule ilma mõjuva põhjuseta (RaKS § 60 lg 1 p 4). Täpse regulatsiooni kehtestamine oleks oluline mitte ainult tööandajale, vaid ka töötajale. Nimelt võib tööd tegeva isiku õigus isikuandmete kaitsele saada rikutud olukorras, kus ei ole reguleeritud, mis andmeid, kellelt ja millises mahus võib tööandja küsida töötaja haigushüvitise maksmise põhjendatuse väljaselgitamisel. 4.15. Ülaltoodud analüüsist nähtub, et TTOS § 122 ei reguleeri piisavalt selgelt, millistel isikutel on õigus tööandja haigushüvitist saada. Samuti ei nähtu TTOS §-st 122, kuidas toimida antud sättes reguleerimata juhtumitel, eelkõige juhul, kui tööandjal tekib põhjendatud kahtlus väljastatud haiguslehe õigsuses või RaKS § 60 sätestatud asjaolude esinemises. Kirjeldatud olukord ei vasta õigusselguse põhimõtetele. Antud juhul ei ole TTOS § 122 puhul tegemist pelgalt normitehniliste puudustega, mis oleksid ületatavad erinevate õigusaktide tõlgendamise teel. TTOS §-st 122 ei tulene, millised õigused ja kohustused on tööandjal haiguslehtede põhjendatuse kontrollimisel ning kellel või millises ulatuses on kontrollimise puhul õigus töödelda töötajate delikaatseid isikuandmeid ilma viimaste nõusolekuta. TTOS § 122 ei näe ette, et antud seaduse sättes reguleerimata juhtumitel võiks analoogia korras kohaldada ravikindlustuse seaduse regulatsiooni. 11 Seetõttu võib TTOS § 122 kohaldamisel tekkida olukord, kus isikute põhiõigusi võidakse riivata ilma seadusliku aluseta või kus isikutel puudub reaalne ja tõhus võimalus tagada oma õiguste kaitse. V Seisukoht vastuolu tuvastamise kohta ja soovitus 5.1. Menetluse tulemusena olen seisukohal, et: TTOS § 122 on vastuolus PS §-ga 12 osas, milles ei kohtle 4.-8. haiguspäevani haigushüvitiste osas võrdselt kõiki neid ravikindlustatud isikuid, kellel on õigus saada haigushüvitist ravikindlustuse seaduse alusel. TTOS § 122 on vastuolus PS § 13 lõikega 2 ning §-ga 14 osas, kus TTOS § 122 ei reguleeri, kas või milliseid toiminguid on tööandjatel õigus teostada juhul, kui neil on tekkinud põhjendatud kahtlused väljastatud haiguslehtede õigsuses ja kas või milliseid toiminguid on Haigekassal õigus teostada tööandjate haigushüvitiste puhul haiguslehtede väljastamise õigsuse kontrollimiseks. 5.2. Menetluse tulemusena soovitan Teil lahendada tekkinud olukord, täiendades TTOS § 122 regulatsiooni viisil, kus ülaltoodud puudused on kõrvaldatud. Palun mind teavitada hiljemalt nelja nädala jooksul alates käesoleva soovituse saamisest, milliseid abinõusid olete soovituse täitmiseks tarvitusele võtnud. Teavitan oma seisukohtadest ka avaldajat. Tänan Teid veel kord teabenõudmisele esitatud vastuse eest. Austusega /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Teder Anu Uritam 693 8414 E-post: [email protected] Hr Hanno Pevkur sotsiaalminister Teie 17.07.2009 nr 14.1-4/2178 Sotsiaalministeerium [email protected] Õiguskantsler 10.09.2009 nr 6-1/090946/0905452 Märgukiri Lugupeetud härra minister Alustasin menetluse Tööandjate Keskliidu 20.05.2009. a avalduse alusel, milles püstitati küsimus 01.07.2009. a jõustunud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi: TTOS) § 122 kooskõlast põhiseaduse ning teiste seadustega. Pöördusin menetluse käigus Teie poole teabe nõudmisega. Tänan Teid 17.07.2009. a minu teabe nõudmisele edastatud vastuse eest. Käesolevaga teavitan Teid menetluse käigus tuvastatud asjaoludest ning menetluse lõpptulemustest. Menetluse tulemusena olen seisukohal, et: TTOS § 122 on vastuolus PS §-ga 12 osas, milles ei kohtle 4.-8. haiguspäevani haigushüvitiste osas võrdselt kõiki neid ravikindlustatud isikuid, kellel on õigus saada haigushüvitist ravikindlustuse seaduse alusel. TTOS § 122 on vastuolus PS § 13 lõikega 2 ning §-ga 14 osas, kus TTOS § 122 ei reguleeri, kas või milliseid toiminguid on tööandjatel õigus teostada juhul, kui neil on tekkinud põhjendatud kahtlused väljastatud haiguslehtede õigsuses ja kas või milliseid toiminguid on Haigekassal õigus teostada tööandjate haigushüvitiste puhul haiguslehtede väljastamise õigsuse kontrollimiseks. Menetluse tulemusena soovitan Teil lahendada tekkinud olukord, täiendades TTOS § 122 regulatsiooni viisil, kus ülaltoodud puudused on kõrvaldatud. I Asjaolud ja menetluse käik 1.1. Tööandjate Keskliit pöördus minu poole avaldusega 20.05.2009. a ning tõstatas mitmeid küsimusi seoses 01.07.2009. a jõustunud TTOS §-des 122 ja 313 sisalduva regulatsiooniga. 2 Tööandjate Keskliidu hinnangul ei ole TTOS §-s 122 sisalduva regulatsiooni puhul arusaadav, kas tegemist on tööandja eraõigusliku või avalik-õigusliku kohustusega. Avaldaja arvates on töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tehtud muudatuste eesmärgiks tööjõu säilitamine ehk eesmärk on sama, mis kogu ravikindlustuse puhul. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse eesmärgiks on aga reguleerida tegelikult tööandja kohustusi töötaja tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel. Avaldaja leidis, et kui seadusandja eesmärgiks oli määratleda tööandja vastutus ka töökeskkonnavälistest teguritest tingitud tervisekahjustuste hüvitamisel, siis oleks tööandja vastavaid kohustusi tulnud sätestada töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes (n töölepingu seaduses) või eraldi seadustes, mitte aga töökeskkonda ja töötervishoidu reguleerivas seaduses. Tööandjate Keskliidu hinnangul ei nähtu TTOS §-st 122 selgelt, millised isikud on õigustatud saama tööandja haigushüvitist, kuna ravikindlustusega kindlustatud isikut defineeritakse läbi sotsiaalmaksu tasumise, kuid tööandja haigushüvitise saamiseks ei pea isik olema kindlustatud. Samuti märkis avaldaja, et tööandja haigushüvitise maksmise kohustus tekitab terve rea töökorralduslikke küsimusi ning selgusetu on, kas töötajal tööandja vastu tekkiva nõude õiguspärasust tõendatakse ainult haiguslehe alusel. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei sätesta selgelt, kas tööandja haigushüvitise väljamaksmisele on võimalik kohaldada ravikindlustuse seaduse põhimõtteid ning selle seaduse analoogiat, kuna puudub ühene viide ravikindlustuse seaduse sätete kohaldamisele. Seega on TTOS § 122 Tööandjate Keskliidu hinnangul vastuolus põhiseaduse (edaspidi: PS) § 10 ja § 13 lõikega 2 ehk õigusselguse põhimõttega. Avaldaja tõi oma avalduses ka mitmeid näiteid, milliste puhul avaldaja hinnangul töötervishoiu ja tööohutuse seadusest selgelt ei nähtu, kuidas või milliseid õigusakte kohaldada. Tööandjate Keskliit leidis ka seda, et TTOS §122 on vastuolus PS §-ga 31 ja § 29 lõikega 1. PS § 31 kohaselt on isikutel õigus tegeleda ettevõtlusega ja PS § 29 lg 1 kohaselt on õigus vabalt valida tegevusala. Tööandja haigushüvitise kehtestamine tekitab avaldaja arvates mõnes valdkonnas küsimuse tegutsemise tasuvuse kohta. Tööandjatele liigse koormuse panemine toob avaldaja sõnul kaasa töö kaotamise ohu nendele inimestele, kelle tervis on kehvem ja kes on tihti haiged. Samuti on TTOS § 122 näol tegemist tööandjate õiguste ebaproportsionaalse riivega, mis on vastuolus PS §-ga 11. TTOS §-s 122 sätestatud abinõu ei ole avaldaja arvates eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuna tööandjatel on palju võimalusi korraldada oma tegevus viisil, mille tulemusena töötajale haigushüvitist ei maksta või makstakse seaduses ettenähtuga võrreldes väiksemas summas. Tööandjate Keskliidu hinnangul oleks pigem piisanud eraõiguslikust mudelist, mille puhul makstakse haigushüvitist töötaja ja tööandja omavahelise vabatahtliku kokkuleppe alusel. Ühtlasi leidis Tööandjate Keskliit, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tulenevate muudatuste kehtestamisel ei näinud seadusandja ette piisavat ülemineku aega. Toimus tööandjate varjatud maksukoormuse tõus, kuna sotsiaalmaksu vastavalt ei vähendatud. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatused võeti vastu 20.02.2009. a ning muudatused jõustusid juba 01.07.2009. a. Ettevõtete eelarved kinnitatakse reeglina kalendriaastate kaupa ning vähem kui pooleaastane tähtaeg uue kohustuse rakendamiseks on ebapiisav. Üleminekuaja pikkuseks oleks avaldaja hinnangul pidanud olema vähemalt aasta. 1.2. Alustasin Tööandjate Keskliidu poolt esitatud avalduse alusel menetluse ning pöördusin 08.06.2009. a teabe saamiseks Teie poole. Palusin Teil selgitada, millisel eesmärgil täiendati töötervishoiu ja tööohutuse seadust §-dega 122 ja 313 ning millistel põhjustel lisati tööandja haigushüvitist reguleerivad sätted nimelt töötervishoiu ja tööohutuse seadusesse. Soovisin teada Teie seisukohta, kas tööandja haigushüvitise regulatsiooni paiknemine töötervishoiu ja tööohutuse seaduses võiks tekitada probleeme tööandja kohustuste ja töötaja õiguste määratlemisel. Soovisin vastust küsimustele, kas tööandjal on kohustus maksta haigushüvitist üksnes siis, kui töötaja 3 haigus on põhjustatud konkreetselt töökeskkonna teguritest ning kas ravikindlustuse seadusest tulenevate ajutise töövõimetuse hüvitiste regulatsiooni muutmisel kaaluti ka muid alternatiive lisaks tööandjale haigushüvitiste maksmise kohustuse kehtestamisele. Palusin Teie hinnangut küsimusele, kas TTOS §-s 122 sätestatud regulatsiooni näol on tegemist eraõigusliku või avalik- õigusliku instituudiga ning kuidas on lahendatavad tööandja haigushüvitise väljamaksmisega seotud praktilised küsimused ja kas kehtiv töötervishoiu ja tööohutuse seadus sätestab selleks piisava regulatsiooni. Palusin selgitust, kas Tööandjate Keskliidu arusaam, mille kohaselt ei ole tööandja haigushüvitise saaja samastatav ravikindlustuse seaduse alusel defineeritud kindlustatud isikuga, on õige. Soovisin teada, kas tööandja haigushüvitise väljamaksmisel on võimalik kohaldada analoogia korras ravikindlustuse seadust, sealhulgas näiteks kindlustusjuhtumi määratlemisel, hüvitise väljamaksmise piirangute puhul või haiguslehtede väljastamisel ja kontrollimisel ning kas võimalike vaidluste lahendamine toimub eraõiguslike töösuhete puhul individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse alusel. Palusin Teie seisukohta, kas TTOS § 122 on kooskõlas õigusselguse põhimõttega või kas on Sotsiaalministeeriumil plaanis valmistada ette seaduse eelnõu, mis reguleerib selgelt tööandja haigushüvitiste maksmise tingimusi ja korda. Palusin Teie seisukohta ka küsimuses, kas TTOS § 122 regulatsiooni kehtestamine alates 01.07.2009. a on kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega ning kas tegemist on tööandjate õiguste proportsionaalse piiranguga. 1.3. Teie vastasite minu teabe nõudmisele 17.07.2009. a. Selgitasite, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatused muudavad senist ravikindlustuse süsteemi ning lisaks töötaja omavastutusele lisandub nüüd tööandja individuaalne haigushüvitise maksmise kohustus. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatuste eesmärgiks oli säilitada tööandja palgal olevate töötajate tervis ja edendada nende vaimset ning füüsilist heaolu tööandja otsese osalise vastutuse kaudu. Haigushüvitiste osaline tasumine motiveerib tööandjat töökeskkonna parendamisse ja töötajate tervise edendamisse täiendavalt investeerima. Märkisite, et praktikat, mille kohaselt katab lühiajalise haigushüvitise kulud tööandja, rakendab enamik Euroopa riike. TTOS § 122 näol on tegemist avalik-õigusliku iseloomuga kohustusliku normiga, millest tööandjal ei ole lubatud kõrvale kalduda. Põhjendasite vastuses, et tööandja haigushüvitise kehtestamine oli osalt tingitud riigieelarve alalaekumistest ja seotud seetõttu 2009. a negatiivse riigieelarve vastuvõtmisega, kuivõrd praegune tervishoiu tulubaas ei võimaldanud enam haigushüvitiste maksmist üksnes Eesti Haigekassa kaudu. Haigushüvitiste kulud on kasvanud keskmiselt 17% aastas. Kuna ajutise töövõimetuse hüvitist makstakse eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu alusel, siis sotsiaalmaksu laekumise pidurdumisel on tekkinud olukord, kus ravikindlustuse eelarvesse laekub vähem vahendeid, kui kulub haigushüvitiste maksmiseks võrreldes eelmiste aastatega. Selgitasite, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise kõrval kaaluti võimalusi ja sobivust reguleerida tööandja makstavat haigushüvitist ka töölepingu seaduses või ravikindlustuse seaduses. Töölepingu seadus reguleerib töölepingut kui võlaõiguslikku lepingut kahe eraõigusliku poole vahel. Tööandja makstav haigushüvitis on avalik-õigusliku iseloomuga kohustuse osaline panemine individuaalselt igale tööandjale. Ravikindlustuse seaduse eesmärk on reguleerida tervishoiukulude katmise süsteemi kindlustatud isiku haiguste ennetamise, ravi, ravimite ja meditsiiniseadmete ostmise rahastamiseks ning ka ajutise töövõimetuse hüvituse ja muude hüvituste maksmiseks. Tööandjate makstav haigushüvitise regulatsioon ei ole kaetud sotsiaalmaksuga sotsiaalmaksuseaduse tähenduses ja väljub ravikindlustuse seaduse reguleerimisalast. Vaidluste korral lahendab ametnike puhul vaidluse halduskohus ning töötajate puhul töövaidluskomisjon või kohus. Leidsite oma 17.07.2009. a vastuses teabe nõudmisele, et TTOS § 122 regulatsioon on piisavalt arusaadav, määratledes selgelt tööandja makstava haigushüvitise tingimused ja korra. Teie 4 hinnangul ravikindlustuse seaduse analoogia kohaldamiseks puudub alus. Tööandja kohustus maksta haigushüvitist on seotud haiguslehega ning haiguslehe väljastamist reguleerib ravikindlustuse seadus. Seda, mis on haigus või vigastus või millisel juhul haigusleht väljastatakse, ei hinda tööandja, vaid vastav pädevus on arstil. Ravikindlustuse seaduse (edaspidi: RaKS) § 52 lg 2 kohaselt vastutab ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumi õigesti määramise ja ajutise töövõimetuse põhjendatuse eest arst, kes lehe väljastab. Kahtluse korral on tööandjal alati õigus esitada Haigekassa piirkondlikule osakonnale avaldus haiguslehe väljaandmisega seotud asjaolude kontrollimiseks. Selgitasite, et tööandja ei maksa haigushüvitist töötervishoiu ja tööohutuse seaduses otseselt sätestatud juhtudel, mille eest maksab hüvitist ravikindlustuse seaduses nimetatud juhtudel Eesti Haigekassa. Samuti ei pea tööandja maksma haigushüvitist RaKS §-s 60 sätestatud juhtudel, mis kehtestab piirangud ajutise töövõimetuse hüvitise saamiseks. Olite oma 17.07.2009.a. vastuses seisukohal, et haigusleht on kehtivas õiguses ehk ravikindlustuse seaduses selgelt defineeritud õigustermin, mille dubleerimine ei ole vajalik ega õige. Tööandja haigushüvitise maksmine eeldab tööandjalt kõigi TTOS §-s 122 viidatud õigusaktide ning mõistete tundmist, kuid õigusselguse põhimõte ei eelda, et kõik teo õiguslikud järelmid oleksid koondatud ühte ja samasse õigusnormi. Leidsite, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatused ei koorma tööandjaid ülemäära. Kuna TTOS § 122 kohustab tööandjat maksma haigushüvitist üksnes neljandast kuni kaheksanda haiguspäevani ning töötaja omavastutus on 3 haiguspäeva ning alates 9. haiguspäevast maksab haigushüvitist Eesti Haigekassa, siis on kõigil osapooltel mõistliku proportsiooniga vastutuse ulatus. Ettevõtlusvabaduse kaitseala võib olla küll avaliku võimu poolt ebasoodsalt mõjutatud, kuid käesoleval ajal on selleks mõistlik põhjus, mis lähtub avalikust huvist ehk töötajate tervise kaitsest. Ettevõtlusvabaduse riiveks piisab igast mõistlikust põhjusest. Viitasite oma vastuses Riigikohtu 10.11.2003.a. otsusele nr. 3-3-1-65-03, mille kohaselt ei ole põhiseaduses sätestatud, millistele konkreetsetele kriteeriumidele peab vastama tervisekindlustuse süsteem, kuid tervisekindlustuse süsteemi kujundamisel nagu üldse sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandja ülesanne langetada sotsiaalpoliitilisi otsuseid ja selleks on seadusandjal avar diskretsiooniõigus. Seega on Teie hinnangul osa vastutusest tööandja õlule panemine põhjendatud, kuna töötaja täidab tööülesandeid ühe kolmandiku ööpäevast tööandja heaks, enamasti tööandja ettenähtud ruumides. Samuti leidsite, et TTOS § 122 regulatsiooni kehtestamine on kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega, kuivõrd õiguspärase ootuse põhimõte kaitseb autonoomiat: et isik saaks olla autonoomne, peab tal olema võimalus planeerida ning vähemalt mõistlikul määral ette näha oma tegude tagajärgi. Antud juhul jäeti tööandjale piisav ja mõistlik aeg ehk 4 kuud, mille jooksul saaksid adressaadid end uute normidega tutvustada ja oma tegevuse ümber korraldada. Samuti ei ole tegemist tööandjatele uudse regulatsiooniga, kuna selle meetme positiivsete ja negatiivsete aspektide üle on arutletud aastaid (sealhulgas tööandjatega). Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist. II Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasja menetlus Riigikohtus Riigikohtu üldkogu menetluses on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasi nr 3-4-1-8-09. Nimetatud kohtuasjas esitas Tallinna Linnavolikogu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (edaspidi: PSJKS) § 7 alusel taotluse tunnistada kehtetuks riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse mitmed sätted. Muuhulgas taotles Tallinna Linnavolikogu, et Riigikohus tunnistaks põhiseadusega vastuolus olevaks riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 19 punktid 2 ja 3 ja nendega kehtestatud TTOS §-d 122 ja 313. Tallinna Linnavolikogu taotluse kohaselt kaasneb 5 TTOS §122 rakendamisega tööandjatele, sealhulgas ka Tallinnale ebaproportsionaalselt suur kulu, mistõttu on TTOS § 122 vastuolus põhiseadusega. Riigikohtu üldkogu ees tuleb antud taotlus uuesti arutlusele 22.09.2009. a. Vastavalt PSJKS § 10 lg 1 punktile 5 ning lõikele 2 esitasin Riigikohtule antud taotluse osas oma arvamuse, milles leidsin, et Tallinna Linnavolikogu taotlus riigi 2009. a lisaeelarve seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse §-de 19 lõigete 2 ja 3 ning nendega kehtestatud TTOS §-de 122 ja 313 osas ei ole lubatav. Leidsin, et PSJKS § 7 ja sellele antud Riigikohtu tõlgenduste järgi on volikogu taotlus lubatav üksnes juhul, kui taotluse esitaja väidab vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega ning nende tagatiste riive on vaidlustatud sätte puhul vähemalt võimalik.1 Leidsin, et kohalik omavalitsus ei saa taotleda kaitset kõikide abinõude vastu, mis mingilgi määral mõjutavad kohaliku omavalitsuse tulude ja kulude suhet ebasoodsalt. TTOS § 122 ja § 313 puudutavad kõigi Eestis tegutsevate tööandjate kohustusi, mitte ainult kohalike omavalitsuste kui tööandjate kohustusi. TTOS § 122 ja § 313 ei reguleeri spetsiifilisi kohaliku omavalitsuse ja riigi vahelisi suhteid, mistõttu ei ole nimetatud normide puhul võimalik kohaliku omavalitsuse põhiseadusega tagatud finantsgarantii riive. Vaatamata minu seisukohtadele võib Riigikohus Tallinna Linnavolikogu esitatud taotluse osas jõuda põhimõtteliselt teistsugusele seisukohale. Juhul, kui Riigikohus peab Tallinna Linnavolikogu taotlust lubatavaks TTOS § 122 ja § 313 osas, peab Riigikohus sisuliselt hindama ja analüüsima, kas TTOS § 122 ja § 313 on kooskõlas põhiseaduse sätetega. Sellele järgnevalt võib Riigikohus tunnistada TTOS §-s 122 ja §-s 313 sätestatud tööandja kohustuse maksta töötajatele haigushüvitisi põhiseadusevastaseks ja kehtetuks või ka tõdeda, et regulatsioon on põhiseadusega kooskõlas Kuivõrd Tallinna Linnavolikogu antud taotluse osas puudub hetkel jõustunud Riigikohtu lahend, ei pea ma võimalikuks hinnata käesoleva menetluse raames sisuliselt TTOS §-s 122 kehtestatud riive proportsionaalsust ning vastavust PS §-le 10. Arvestades minu seisukohta Riigikohtule, pean siiski põhjendatuks analüüsida, kas TTOS § 122 on kooskõlas põhiseaduse § 12 lõikega 1, § 13 lõikega 2 ning §-ga 14. III Põhiküsimus Antud menetluse käigus tuli vastata küsimusele, kas TTOS § 122 on kooskõlas PS § 12 lõikega 1, PS § 13 lõikega 2 ning PS §-ga 14. IV Õiguslik hinnang 4.1. Riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse §-ga 19 täiendati töötervishoiu ja tööohutuse seadust uute sätetega. TTOS § 122 lg 1 näeb ette, et tööandja peab maksma töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda päeva eest 70% töötaja keskmisest töötasust. TTOS § 313 järgi maksab tööandja TTOS §-s 122 sätestatud haigushüvitist haiguslehtede alusel, millele märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastus algab 2009. aasta 1. juulil või hiljem. 1 RKPJKo 16.01.2007, 3-4-1-9-06, p 16. 6 4.2. TTOS § 122 lg 2 sätestab, et töötaja haigestumise või vigastuse korral, mille eest Haigekassa maksab kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ravikindlustuse seaduse § 54 lõike 1 punktide 6 ja 7 ning § 56 lõike 12 ja 13 alusel, tööandja haigushüvitist ei maksa. Vastavalt TTOS § 122 lõikele 3 maksab tööandja haigushüvitist haiguslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse neljandast päevast alates. TTOS § 122 lg 4 kohaselt maksab tööandja haigushüvitist, kui töötaja on tööandjale haiguslehe esitanud hiljemalt 90. kalendripäeval, alates töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisele asumise päevast. TTOS § 122 lg 5 sätestab, et tööandja maksab haigushüvitise välja palgapäeval, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul alates nõuetekohaselt vormistatud haiguslehe esitamisest tööandjale. 4.3. Riigi 2009. aasta lisaeelarve seadusega muudeti ka ravikindlustuse seadust. RaKS § 56 lõikes 1 asendati sõna „teisest“ sõnaga „üheksandast“, nii et alates 01.07.2009. a kehtib RakS § 56 lg 1 järgmises sõnastuses „Õigus saada haigushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse üheksandast päevast alates.“ 4.4. PS § 12 lg 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Antud lause sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse. PS §-st 12 tuleneb nõue rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi. PS §-st 12 tuleneb ühtlasi õigusloome võrdsuse põhimõte, mille kohaselt peavad seadused ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. 2 Seadusandjal on seejuures avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. Selleks, et teha kindlaks, kas keegi on kellegagi võrdne või ebavõrdne, peab olema vähemalt kaks isikut või isikute gruppi, keda omavahel võrrelda. 4.5. TTOS § 1 lg 1 näeb ette, et antud seadus kohaldub töölepingu alusel töötavatele isikutele ja avalikele teenistujatele. TTOS § 1 lg 2 sätestab, et antud seadust kohaldatakse ka tegevteenistuses olevate kaitseväelaste teenistustingimuste ning kaitseväe, Kaitseliidu, politsei, päästeasutuste ja piirivalve töötajate töö suhtes niivõrd, kuivõrd eriseadustega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt TTOS § 1 lõikele 3 kohaldatakse antud seadust lisaks veel kinnipeetava tööle vanglas vangistusseaduses sätestatud erisustega, õpilase ja üliõpilase tööle õppepraktikal, juriidilise isiku juhatuse või seda asendava juhtorgani liikme tööle. Füüsilisest isikust ettevõtjale kohaldub töötervishoiu ja tööohutuse seadus sama seaduse § 12 lõigetes 7 ja 8 sätestatud ulatuses. 4.6. Ravikindlustusega hõlmatud isikute ehk kindlustatud isikute loetelu on toodud RaKS §-s 5. RaKS § 5 lg 1 sätestab, et kindlustatud isik antud seaduse tähenduses on Eesti alaline elanik, tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elav isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel, samuti nende isikutega seaduse alusel või lepingu alusel võrdsustatud isik. RaKS § 5 lg 2 loetleb need kindlustatud isikud, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu. Sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu töölepingu alusel töötavate isikute eest, avalikus teenistuses töötavate isikute eest, samuti juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme eest. Samuti on kindlustatud isikud, kelle eest on kohustatud maksma sotsiaalmaksu riik või kohalik omavalitsus sotsiaalmaksuseaduse § 6 alusel, üle kolmekuuse tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasusid saav isik, kes ei ole kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana ja kelle eest on kohustatud maksma iga kuu sotsiaalmaksu lepingu teine pool. Kindlustatud isikuteks on ka Riigikogu liikmed, 2 RKPJKo 03.04.2002, nr 3-4-1-2-02, punktid 16 ja 17. 7 Vabariigi President, Vabariigi Valitsuse liikmed või isikud, kelle eest on kohustatud oma asutuste kaudu maksma sotsiaalmaksu riik või kohalik omavalitsus. Vastavalt RaKS § 5 lõikele 3 on kindlustatud isikuteks ka isikud, kes iseenda eest maksavad sotsiaalmaksu: füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse kantud isikud ning Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses registreeritud notarid, vandetõlgid ja kohtutäiturid, kes maksavad sotsiaalmaksu ettevõtlusest saadavalt tulult vastavalt sotsiaalmaksuseadusele. RaKS § 50 lg 1 sätestab, et ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. RaKS § 50 lg 2 piirab ajutise töövõimetuse hüvitise saajate ringi sätestades, et ajutise töövõimetuse hüvitist ei maksta RaKS § 5 lõike 2 punktides 3 ja 6 ja lõikes 4 nimetatud alustel kindlustuskaitset omavale isikule ega kindlustatud isikuga lepingu alusel võrdsustatud isikule. Vastavalt RaKS § 50 lg 3 punktile 1 on haigushüvitis üks ajutise töövõimetuse hüvitise liikidest. 4.7. Eeltoodust tuleneb, et ravikindlustuse seadus ja töötervishoiu ja tööohutuse seadus defineerivad haigushüvitise saamise õigust omavate subjektide ringi erinevalt. Töötervishoiu ja tööohutuse seadusest ei nähtu üheselt, kas TTOS §-st 122 tuleneva regulatsiooniga on hõlmatud või hõlmamata näiteks Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse liikmed. Minu hinnangul tekib siinkohal probleeme seoses kohtutäiturite, vandetõlkide ja notarite ning füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse kantud isikutega. Samuti on probleemne see, mis seondub üle kolmekuuse tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasusid saava isiku (RaKS § 5 lg 2 p 5) ning juriidilise isiku kontrollorgani liikmega (RaKS § 5 lg 2 p 4). 4.7.1 Nimelt sätestab TTOS § 1 lg 3 p 4, et füüsilisest isikust ettevõtja tööle kohaldub töötervishoiu ja tööohutuse seadus TTOS § 12 lg 7 ja 8 sätestatud ulatuses. TTOS § 12 lg 7 sätestab, et füüsilisest isikust ettevõtja tagab igas tööolukorras temale kuuluvate töövahendite, isikukaitsevahendite ja muude seadmete korrasoleku ja nõuetekohase kasutamise. TTOS § 12 lg 8 sätestab, et kui füüsilisest isikust ettevõtja töötab töökohal samal ajal koos ühe või mitme tööandja töötajatega, peab ta teavitama töid korraldavat tööandjat või tema puudumisel teisi tööandjaid oma tegevusega seotud ohtudest ja tagama, et tema tegevus ei ohusta teisi töötajaid. Töid korraldav tööandja või tema puudumisel teised tööandjad peavad füüsilisest isikust ettevõtjat teavitama sama paragrahvi lõikes 6 sätestatust. Ülalöeldust järeldub, et TTOS § 122 füüsilisest isikust ettevõtjale ei kohaldu. Füüsilisest isikust ettevõtjate osas ei ole kehtestatud ka erinorme. Eelnev toob kaasa selle, et kuni 9nda haiguspäevani ehk ajani, mil haigekassa hakkab maksma isikule haigushüvitist, ei saa füüsilisest isikust ettevõtja haigushüvitist. Muu hulgas ei saa füüsilisest isikust ettevõtja endale oma tulust maksta ka ise haiguslehe alusel haigushüvitist sotsiaalmaksuvabalt3. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse mõttes haigushüvitise maksmise võimaluse andmine võib olla oluline, kuivõrd TTOS § 122 nimetatud tööandja haigushüvitist ei maksustata sotsiaalmaksuga (vt sotsiaalmaksuseadus § 3 p 3)4. 3 Füüsilisest isikust ettevõtja saab maksta endale tasu ka haiguspäevade ajal, kuid nimetatu maksustatakse täies ulatuses sotsiaalmaksuga. 4 Arusaadavalt tuleks selliseks juhuks kehtestada ka regulatsioon, millest tuleneb, millises summas/ millisest summast arvestatuna võib füüsilisest isikust ettevõtja endale hüvitist maksta. 8 4.7.2 Füüsilisest isikust ettevõtjatega sarnases olukorras on ka kohtutäiturid, vandetõlgid, notarid ning üle kolmekuuse tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasusid saavad isikud ning juriidilise isiku kontrollorgani (näiteks nõukogu) liikmed. Nimelt ei ole ka nendel isikutel õigus saada haigushüvitisi 1-8 haiguspäevani. Kui nimetatud isikutele siiski haiguspäevade eest tasu makstakse, siis tuleb selle eest tasuda sotsiaalmaksu. 4.8. Ülaltoodust ei ole mõistetav, kas või milline on olnud mõistlik põhjus äriregistris registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjate, kohtutäiturite, vandetõlkide, notarite, kolmekuuse tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasusid saavad isikute ja juriidilise isiku kontrollorgani liikmete erinevaks kohtlemiseks võrreldes teiste isikutega, kes on ravikindlustuse seaduse alusel loetletud kindlustatud isikute hulgas ning kes on õigustatud saama ravikindlustuse seaduse kohaselt haigushüvitist. Minu hinnangul tuleks kõigile eespool nimetatud isikutele tagada asendussissetulek ka 4.-8. haiguspäeva ajal. Sealjuures tuleks nimetatud asendussissetulek tagada samadel põhitingimustel (muuhulgas maksustamise osas). Minu hinnangul tuleks PS § 12 lõike 1 järgimise tagamiseks muuta haigushüvitiste regulatsiooni viisil, et kõigil ravikindlustatud isikutel, kellel on õigus haigushüvitistele ravikindlustuse seaduse alusel, oleks õigus saada haigushüvitist ka 4-8 haiguspäeva eest sotsiaalmaksuvabalt või siis õigus saada samaväärne rahaline kompensatsioon sotsiaalmaksu vastava vähendamise või mõne muu analoogilise meetme kohaldamise teel. 4.9. Järgmiseks hindan, kas TTOS §-ga 122 kehtestatud regulatsioon vastab PS § 13 lõikele 2 ning PS §-le 14. PS § 13 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS § 13 lg 2 kohaselt kaitseb seadus igaühte riigivõimu omavoli eest. PS § 13 lõikest 2 tuleneb õigusselguse ehk määratletuse põhimõte. Õigusselguse põhimõte tähendab, et põhiõigust riivav seadus peab olema piisavalt määratletud5. Õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist reguleerida. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peavad õigusaktid olema sõnastatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt6. Riigikohus on leidnud, et nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi. Normi määratletust ei tule hinnata konkreetse vaidluse seisuskohalt vaadatuna, vaid mõõdupuuks on keskmiste võimetega isik. Õigusselgeks ei saa pidada normi, millest keskmiste võimetega isikud aru ei saa7. Samas ei ole õigusselgusetusega tegemist siis, kui mõni normitehniline puudus on ületatav tõlgendamise teel8. PS § 14 sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Antud sätte funktsiooniks on tagada üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele. Nimetatud sätte järgi peab seadusandja olukorras, kus ta paneb isikutele ülesande täita mõnd seaduses sätestatud kohustust, nt tööandjatele kohustuse tasuda töötajatele haigushüvitisi 4-8 haiguspäeva eest, looma ka asjakohased menetlusreeglid, mis võimaldaksid isikutel oma ülesannet nõuetekohaselt täita. Muu hulgas peab seadusandja kehtestama ka menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse9. 5 M. Ernits jt. Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne. Kommentaarid §-le 13, p. 5.2. 6 Samas, p. 5.2.1. 7 RK PJKo 20.03.2006, nr. 3-4-1-33-05, p. 22. 8 RK PJKo 22.02.2001, nr. 3-4-1-4-01, p. 17. 9 RK PJKo 14.04.2003, nr. 3-4-1-4-03, p. 16. 9 4.10. Tööandjate Keskliit tõi oma avalduses välja, et nende jaoks on TTOS §-s 122 kehtestatud haigushüvitiste maksmise regulatsioon mitmeti probleemne. Muu hulgas ei olnud Tööandjate Keskliidule selge, mida mõista TTOS § 122 lõikes 3 nimetatud haiguslehe all, mille alusel tekib töötajal õigus saada tööandjalt haigushüvitist. Nimelt ei defineeri töötervishoiu ja tööohutuse seadus haiguslehe mõistet ega viita selles osas ka teistele õigusaktidele, sealhulgas ravikindlustuse seadusele. Samas on ravikindlustuse seaduses haiguslehe mõiste sisustatud, kuigi TTOS § 122 antud seadusele haiguslehe mõiste kasutamisel ei viita. RaKS § 52 lg 1 defineerib töövõimetuslehe mõiste, milleks on kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuse täitmisest vabastatust tõendav dokument, mille väljastab kindlustatud isikule teda raviv arst või hambaarst. RaKS § 52 lg 2 kohaselt vastutab töövõimetuslehe väljastaja ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumi õigesti määramise ja ajutise töövõimetuse põhjendatuse eest. Vastavalt RaKS § 52 lõikele 3 on haigusleht üheks töövõimetuslehe liigiks. RaKS § 53 lg 1 sätestab, et ajutise töövõimetuse hüvitist makstakse töövõimetuslehe alusel. Ma pean põhjendatuks avaldaja väidet, mille kohaselt ei viita töötervishoiu ja tööohutuse seadus piisava selgusega ravikindlustuse seaduse sätetele ega näe ette võimalust kohaldada TTOS §-s 122 reguleerimata juhtumite korral analoogia korras ravikindlustuse seaduse sätteid. Leian, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tuleks selgemalt täpsustada, mida peetakse silmas haiguslehe all, mille alusel tekib tööandjal kohustus maksta töötajale haigushüvitist või teha asjakohased viited ravikindlustuse seadusele. Vastasel juhul võib regulatsioon olla vastuolus PS § 13 lõikes 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega. 4.11. Eelnevaga seonduvalt tekib ka küsimus, mida saab tööandja ette võtta juhtudel, kus tal on kahtlus, et haigusleht ei ole väljastatud põhjendatult. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus nimetatud küsimust ei reguleeri, samuti ei ole viidet ravikindlustuse seadusele. Samal ajal on Haigekassale ette nähtud võimalus kontrollida haiguslehtede põhjendatust. Nimelt näeb RaKS § 62 lg 1 ette, et Haigekassa võib otsusega pikendada ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise tähtaega kuni 30 kalendripäeva võrra, kui esineb põhjendatud kahtlus, et isikul puudub õigus hüvitist saada. Eesti Haigekassa seaduse § 2 lg 1 sätestab, et Haigekassa eesmärgiks on ravikindlustuse hüvitiste võimaldamine vastavalt ravikindlustuse seadusele, muudele õigusaktidele ja Haigekassa eelarves ette nähtud ravikindlustuse kuludele. Eesti Haigekassa seaduse § 1 lg 3 näeb ette, et Haigekassa võib oma eesmärkide saavutamiseks nõuda kõigilt isikutelt ja asutustelt asjakohaste dokumentide ja informatsiooni esitamist, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Haigekassa seaduse § 4 lõikele 1 kontrollib Haigekassa välja antud töövõimetuslehtede õigsust ja põhjendatust. Ebaõigsuse või põhjendamatuse korral on Haigekassal õigus summa väljamaksmine vaidlustada või summa väljamaksmisest keelduda. Sotsiaalministri 26.09.2002.a. määrusega nr. 114 kinnitatud „Töövõimetuslehe registreerimise ja väljaandmise tingimused ja kord ning töövõimetuslehe vormide“ § 5 lg 1 sätestab, et haigusleht kirjutatakse välja RaKS § 51 lõike 1 punktides 1–3 nimetatud kindlustusjuhtumi korral töövabastuse alguskuupäeval pärast haige läbivaatust ja terviseseisundi ning ajutise töövõimetuse kajastamist tervishoiuteenuse osutamist tõendavates dokumentides. 4.12. Eeltoodust nähtub, et kuigi Haigekassal on õigus kontrollida töövõimetuslehtede väljastamise põhjendatust (töödeldes seejuures kindlustatud isikute delikaatseid isikuandmeid), on Haigekassal vastav õigus ja kohustus seaduse kohaselt olemas vaid oma eesmärgi täitmiseks. Isikuandmete kaitse seaduse § 10 lg 2 näeb ette, et haldusorgan võib isikuandmeid töödelda üksnes avaliku ülesande täitmise käigus seadusega ettenähtud kohustuse täitmiseks. Tööandjate 10 haigushüvitiste väljamaksmine ning sellega seoses töövõimetuslehtede väljastamise korrektsuse kontrollimine ning isikuandmete töötlemine ei ole Haigekassa seadusega sätestatud eesmärgiks. Sisuliselt ei reguleeri kehtiv töötervishoiu ja tööohutuse seadus üldse, kuidas peaks tööandja toimima juhul, kui temal tekib põhjendatud kahtlus haigushüvitise väljamaksmise õigsuses. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei sätesta RaKS § 62 lõikega 1 analoogilist regulatsiooni ega anna ka võimalust kohaldada ravikindlustuse seadust analoogia korras. Samuti ei sätesta töötervishoiu ja tööohutuse seadus tööandjale õigust pöörduda haiguslehe väljastamise seaduslikkuse kontrollimiseks Haigekassa poole. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei näe ka ette, kes hüvitab võimalikud haiguslehe väljastamise kontrollimisega seonduvad kulud. Leian, et seadusandjal tulnuks PS § 14 arvestades olukorras, kus ta pani tööandjale haigushüvitiste maksmise kohustuse, näha ette ka regulatsioon, kuidas tööandjal on võimalik põhjendatud juhtudel kontrollida haiguslehtede väljastamise õigsust. 4.13. Lisaks on minu hinnangul küsitav, kas seadusandja on kehtestanud selge ja piisava regulatsiooni olukordadeks, kus tööandjal on õigus jätta töötajale haigushüvitis 4-8 haiguspäeva eest maksmata. TTOS § 122 lg 2 sätestab et, tööandja ei maksa haigushüvitist RaKS § 54 lg 1 punktides 6 ja 7 esinevate juhtumite (kutsehaigused ja tööõnnetused, kuriteo tõkestamise või inimelu päästmise tagajärjel tekkinud tervisekahjustused), RaKS § 56 lõigetes 12 ja 13 nimetatud juhtumite (teatud liiki töötajate õigus hüvitisele raseduse korral) ning RaKS § 60 sätestatud juhtumite korral (üldised piirangud, milliste esinemisel ajutise töövõimetuse hüvitist ei maksta). Probleeme tekitab TTOS § 122 lg 2 viide RaKS § 60-le. RaKS § 60 lõikes 1 on loetletud rida juhtumeid, mil kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist. Muu hulgas ei ole isikul õigust hüvitist saada, kui isiku haigestumine või vigastus on põhjustatud isiku tahtlusest, haigestumine või vigastus on tingitud liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti tehtud ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist või kui isik või põetatav isik eirab arsti määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, mille tõttu on tervenemine takistatud. Samuti näeb RaKS § 60 lg 2 ette, et kui kindlustatud isik täidab ajutise töövõimetuse ajal töö- või teenistuskohustusi või tegeleb ettevõtlusega, kaotab isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist töö- või teenistuskohustuste täitmise või ettevõtlusega tegelemise päevast alates. 4.14. Tekib küsimus, kuidas tööandja teeb kindlaks, kas esineb RaKS §-s 60 sätestatud juhtum, mis annab tööandjale õiguse keelduda TTOS § 122 lg 2 alusel haigushüvitise maksmisest. Näiteks kuidas teeb tööandja kindlaks, kas haigestumise põhjustas töötaja tahtlus (RaKS § 60 lg 1 p 1) või kas töötaja ilmus või ei ilmunud määratud ajaks arsti vastuvõtule ilma mõjuva põhjuseta (RaKS § 60 lg 1 p 4). Täpse regulatsiooni kehtestamine oleks oluline mitte ainult tööandajale, vaid ka töötajale. Nimelt võib tööd tegeva isiku õigus isikuandmete kaitsele saada rikutud olukorras, kus ei ole reguleeritud, mis andmeid, kellelt ja millises mahus võib tööandja küsida töötaja haigushüvitise maksmise põhjendatuse väljaselgitamisel. 4.15. Ülaltoodud analüüsist nähtub, et TTOS § 122 ei reguleeri piisavalt selgelt, millistel isikutel on õigus tööandja haigushüvitist saada. Samuti ei nähtu TTOS §-st 122, kuidas toimida antud sättes reguleerimata juhtumitel, eelkõige juhul, kui tööandjal tekib põhjendatud kahtlus väljastatud haiguslehe õigsuses või RaKS § 60 sätestatud asjaolude esinemises. Kirjeldatud olukord ei vasta õigusselguse põhimõtetele. Antud juhul ei ole TTOS § 122 puhul tegemist pelgalt normitehniliste puudustega, mis oleksid ületatavad erinevate õigusaktide tõlgendamise teel. TTOS §-st 122 ei tulene, millised õigused ja kohustused on tööandjal haiguslehtede põhjendatuse kontrollimisel ning kellel või millises ulatuses on kontrollimise puhul õigus töödelda töötajate delikaatseid isikuandmeid ilma viimaste nõusolekuta. TTOS § 122 ei näe ette, et antud seaduse sättes reguleerimata juhtumitel võiks analoogia korras kohaldada ravikindlustuse seaduse regulatsiooni. 11 Seetõttu võib TTOS § 122 kohaldamisel tekkida olukord, kus isikute põhiõigusi võidakse riivata ilma seadusliku aluseta või kus isikutel puudub reaalne ja tõhus võimalus tagada oma õiguste kaitse. V Seisukoht vastuolu tuvastamise kohta ja soovitus 5.1. Menetluse tulemusena olen seisukohal, et: TTOS § 122 on vastuolus PS §-ga 12 osas, milles ei kohtle 4.-8. haiguspäevani haigushüvitiste osas võrdselt kõiki neid ravikindlustatud isikuid, kellel on õigus saada haigushüvitist ravikindlustuse seaduse alusel. TTOS § 122 on vastuolus PS § 13 lõikega 2 ning §-ga 14 osas, kus TTOS § 122 ei reguleeri, kas või milliseid toiminguid on tööandjatel õigus teostada juhul, kui neil on tekkinud põhjendatud kahtlused väljastatud haiguslehtede õigsuses ja kas või milliseid toiminguid on Haigekassal õigus teostada tööandjate haigushüvitiste puhul haiguslehtede väljastamise õigsuse kontrollimiseks. 5.2. Menetluse tulemusena soovitan Teil lahendada tekkinud olukord, täiendades TTOS § 122 regulatsiooni viisil, kus ülaltoodud puudused on kõrvaldatud. Palun mind teavitada hiljemalt nelja nädala jooksul alates käesoleva soovituse saamisest, milliseid abinõusid olete soovituse täitmiseks tarvitusele võtnud. Teavitan oma seisukohtadest ka avaldajat. Tänan Teid veel kord teabenõudmisele esitatud vastuse eest. Austusega /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Teder Anu Uritam 693 8414 E-post: [email protected] Hr Tanel Kiik Sotsiaalminister 04.11. 2020 EVEA (Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon) s elgitustaotlus haigushüvitiste korra muutmise õigusalaste aspektide kohta Täna on riik koroonakriisi valguses asunud tegelema haigushüvitiste korra ülevaatamisega lausa mitmel rindel. Vabariigi Valitsus arutas 29.10.2020 haigushüvitiste korra muutmise võimalusi ning nagu meediast lugeda võis, on Tööandjate Keskliit väljendanud oma nõustumust valitsuse ettepanek uga (tööandja kanda jääks uue korra kohaselt 2.-5. haiguspäeva hüvitis senise 4.-8. päeva asemel). Samal ajal on Riigikogu menetluses Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon i 17. septembril esitanud eelnõu 244SE , mille sisuks on samuti haigushüvitiste maksmise kor ra muutmine. EVEA, esindades suurimat ettevõtjate ja tööandjate rühma ettevõtlusmaastikul – väikeettevõtjaid (EVEA liikmeid on täna enam kui 5200) nõuab , et Eesti Tööandjate Kesklii du (ETKL) kõrval oleks aruteludesse kaasatud ka väikeettevõtjaid esindav EVEA , kuna ETKL , esindades vähemat osa Eesti tööandjaid, ei saa anda lubadusi ja sõlmida kokkuleppeid kõigi tööandjate nimel. Kuna EVEA hinnangul on nii alates 01.07.2009 .aastast tänaseni kehtiv haigushüvitiste maksmise kord (TTOS §12 2 ) kui ka tänane plaan hüvitiste maksmise korra muutmiseks õiguslikult küsitavad, taotleme ministeeriumilt enne järgmiste sammude astumist MSVS §2 lg 2 p. 2; §3 alusel õigusalas t selgitust järgmistes küsimustes: TLS§ 1; §28 lg 2 p. 2 sätestab, et tööandja maksab töötajale tasu töö eest. Kui töötaja kasutab TLS 19 sätestatud õigust keelduda töö tegemisest, siis tööandja peab sellise aja eest töötajale tasu maksma vaid TLS sätestatud alustel ja korras (puhkus). TLS ei sätesta ning (põhiseaduse) PS mõtte kohaselt ei saagi sätestada tööandja kohustust maksta tasu töötajale, kes ei ole tööandjast mitteoleneval põhjusel võimeline/valmis tööd tegema. Kuna meie hinnangul on tänane ja kavandatav haigushüvitiste kord vastuolus nii TLS kui PS (ennekõike § 29; § 31 ) , siis palun selgitage eelkirjeldatud õiguslikku vastuolu ning kuidas kavatsete vastuolu kõrvaldada? Kohustuslik ravikindlustus on täna kehtiva ravikindlustuse seaduse (RaKS) järgi lahendatud sundkindlustusena. Tööandja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu millega ostab töötajale ravikindlustuse. Ravikindlustus on tervishoiukulude katmise süsteem kindlustatud isiku haiguste ennetamise ja ravi, ravimite ja meditsiiniseadmete ostmise rahastamiseks ning ajutise töövõimetuse hüvitiste ja muude hüvitiste maksmiseks. RaKS §2 kohaselt põhineb ravikindlustus kindlustatud isikute solidaarsusel ja piiratud omaosalusel. RaKS ei sätesta sotsiaalmaksu maksja (kindlustuse ostja) kohustust osaleda tervishoiukulude katmises läbi kolmandate seaduste. Palun selgitage, millise volitusnormi alusel on tööandjale töötervishoiu- ja tööohutuse seadusega pandud kohustus osaleda tervishoiukulude katmises ning kuidas plaanite kõrvaldada vastuolu RaKS-ga ? Kuidas on Teie hinnangul tänane ja kavandatav haigushüvitiste kord kooskõlas maksukorralduse seadusega (MKS)? MKS §2 kohaselt on m aks seadusega riigi avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale MAKSUSEADUSEGA pandud rahaline kohustus millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks . Ravikindlustuse saamiseks vajalikku maksu (sotsiaalmaksu) maksab tööandja sotsiaalmaksu seaduse alusel. Kas on PS ja MKS sätte ja mõttega kooskõlas panna tööandjale lisaks juba tasutavale maksule sama kulu (tervishoiukulu) katmiseks veel täiendav, mitte riigile vaid kolmandale isikule makstav rahaline kohustus (maks?) – ehk koormis millel puudub otsene vastutasu maksja jaoks? Milliseid TTOS mõttest tulenevaid nõudeid, õigusi ja kohustusi ning nõuete rikkumisi reguleerib TTOS §12 2 ning kuidas on TTOS sättega ja mõttega kooskõlas tööandjale kohustuse panek tasuda tööga mitteseotud hüvitisi ? /Allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Rits , EVEA president Ille Nakurt-Murumaa , EVEA asepresident, [email protected] , tel. +372 57809806 Heiki Rits Teie 04.11.2020 / Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Meie 26.11.2020 nr 1.5-1.1/3173-3 Assotsiatsioon [email protected] Haigushüvitis Lugupeetud Heiki Rits Täname, et pöördusite Sotsiaalministeeriumi poole. Oleme Teid ka varasemalt teavitanud, et Sotsiaalministeerium on esitanud Vabariigi Valitsusele ettepaneku esimeste haiguspäevade hüvitamiseks, et vähendada COVID-19 haiguse levikut. Selle eesmärgi nimel otsustas Vabariigi Valitsus 19. novembril ajutiselt vähendada töötajate omavastutust haiguspäevade hüvitamisel senise kolme päeva asemel ühele päevale. Lisaks muutub tööandjate vastutus haigushüvitiste tasumisel ning edaspidi on tööandjate vastutus hüvitada töötajatele 70% töötaja keskmisest töötasust haiguse teisest kuni viienda päevani. Seega väheneb kõigi tööandjate vastutus võrdselt ühe päeva võrra ja ühtlasi suureneb Eesti Haigekassa vastutus, kes edaspidi kompenseerib haigushüvitise kulud alates kuuendast haigestumise päevast. Muudatus on kavandatud kehtima 2021. aasta 1. jaanuarist kuni 2021. aasta 30. aprillini väljastatud töövõimetuslehtedele. Sotsiaalministeerium ning Rahandusministeerium on esitanud ka oma arvamuse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni 17. septembril esitatud eelnõu 244 SE kohta, millega on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis: Sotsiaalmaksuseaduse ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (244 SE) Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi TTOS) § 122 eesmärk on hõlmata tööandja makstava haigushüvitisega isikud, kes kuuluvad TTOS-i kohaldamisalasse ehk töölepingu alusel töötavad isikud ja ametnikud. TTOS-iga hõlmatud isikute korral on tuvastatav tööandja, kes loob tervisele ohutu töökeskkonna ja kelle juhtimise ning järelevalve all töötajad ja ametnikud töötavad. Tööandja makstava haigushüvitise eesmärk on motiveerida tööandjat majanduslikult panustama töökeskkonna parandamisse ning panna teda enam huvituma ettevõtte sotsiaalse vastutusega seonduvatest meetmetest, sealhulgas terviseedendusest. Sotsiaalministeerium on seisukohal, et tööandja makstav haigushüvitis TTOS-i alusel ja haigushüvitis ravikindlustuse seaduse (edaspidi RaKS) alusel ei ole samastatavad. RaKS-is sätestatud haigushüvitis on avalik-õiguslik solidaarsuspõhimõttel loodud sundkindlustus (osa Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952 2 sundkindlustusest). RaKS-is reguleeritud ravikindlustussüsteem põhineb kindlustatud isikute solidaarsel panustamisel läbi sotsiaalmaksuseaduses (edaspidi SMS) sätestatud sotsiaalmaksukohustuse täitmise. RaKS-i alusel haigushüvitise kui kindlustushüvitise saamine eeldab eelnevat panustamist sotsiaalmaksu maksmise näol. TTOS-i alusel tööandja poolt makstav haigushüvitis on eraõiguslikust töölepingulisest suhtest või avalik-õiguslikust teenistus- ja usaldussuhtest lähtuv tööandja individuaalne kohustus. Erinevalt RaKS-i alusel makstavast haigushüvitisest ei ole tööandja haigushüvitis osaks tervishoiukulude katmise süsteemist ega eelda eelnevat panustamist sotsiaalmaksu maksmise näol. Ühisosa nimetatud instituutidel seisneb selles, et mõlema rakendumise aluseks on arsti poolt tuvastatud ja töövõimetuslehega vormistatud töövõimetuse juhtum. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik sotsiaalminister Kaija Kasekamp 626 9220 [email protected]
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →