Vastus pöördumisele

Priit Sibul Teie: 12.11.2024 [email protected] Meie: 20.11.2024 nr 7-7/24-536 Austatud härra Sibul, Tänan Teid küsimuste eest, mis puudutavad Riigikohtu kaasamist seaduseelnõude koostamisse ja arutamisse. Olen küsinud kolleeg Ivo Pilvingult seisukoha Teie viidatud seaduseelnõu menetlemisega seonduva kohta ja tuginen ka sellele. 1. Märgin esmalt, et kohtunike tegevuse üldised piirid on lisaks kohtute seadusele paika pandud kohtunike eetikakoodeksis1. Selle p 7 järgi hoidub kohtunik poliitilisest tegevusest ja poliitilist poolehoidu väljendavatest seisukohavõttudest. Samas võib kohtunik eetikakoodeksi p 4 järgi tegeleda mh õigusloomega ning õigus- ja kohtusüsteemi täiustamisega. Lisaks aitab kohtunik eetikakoodeksi p 32 järgi kaasa kohtusüsteemi avatud suhtlemisele meedia ja avalikkusega. Seega ei ole kohtunike seisukohavõtud ka ajakirjanduses õigusküsimustes iseenesest keelatud. Arvan, et kuna kohtunike ja iseäranis riigikohtunike seas on paljude valdkondade Eesti paremaid õiguseksperte, siis meie väikeses riigis oleks ressursi raiskamine keelata neil olulistes küsimustes väljaspool kohtulahendeid arvamusi avaldada, kui selliselt on võimalik hoida ära suuremaid probleeme edaspidi või ka mingeid reegleid mõistlikumaks kujundada. Usun ja loodan, et sellist keeldu ei pidanud silmas ka Teie. 2. Mõistagi peavad Riigikogu ja kohtute vahelised suhted Eestis rajanema võimude lahususe ja tasakaalu põhimõttel. Seda põhimõtet tuleb järgida ka kohtunike osalemisel õigusloomes suhtluses avalikkusega. Riigikohtu kaasamine seaduseelnõude ettevalmistamisse ja arutelusse on seetõttu tundlik teema, kus kohtunikel tuleb rangelt hoiduda maailmavaatelistest ja parteipoliitilistest avaldustest. Neid põhimõtteid ei ole õiguslikult dokumenteeritud, kuid Riigikohus järgib neid hea tavana (vt ka eelnevalt viidatud eetikakoodeksi punktid). Võimude lahusus ei tähenda minu arvates siiski seda, et kohus ei võiks ka institutsioonina üldse avaldada arvamust ministeeriumide poolt kooskõlastamisele saadetud või Riigikogu menetluses olevate eelnõude kohta. Tihti on kohtunikud ja kohtuametnikud olnud kaasatud eelnõude töögruppidesse. Enesestmõistetav peaks kohtu kaasamine õigusloomesse olema seaduste puhul, mis reguleerivad 1 https://www.riigikohus.ee/et/kohtunikuamet/kohtunike-eetikakoodeks. Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee  kohtumenetlust ja kohtukorraldust. Kohus ei saa ega või seadusloome protsessis Riigikogu eest langetada poliitilisi valikuid. Küll aga võib kohus teadmistepõhiste valikute tegemiseks anda parlamendile asjatundlikku teavet erinevate poliitiliste otsuste mõjude kohta, eriti kui need puudutavad tugevalt kohtute tööd. 3. Kõrgeima kohtuna oleme püüdnud olla vaoshoitud kohtulahenditest väljapool hinnangute jagamisel mingi normi tõlgendamise või selle õige rakendamise kohta. Arvestades Riigikohtu rolli põhiseaduskohtuna oleme vähemasti üldjuhul hoidunud väljapoole n-ö ametlikke hinnanguid arvamuste andmisest mingi olemasoleva või kavandatava õigusnormi põhiseaduspärasuse kohta, juhtides teinekord samas siiski tähelepanu kahtlustele sellega seoses, võimaldamaks seadusandjal argumente paremini kaaluda. Mida poliitilisemalt laetud on teema, seda vaoshoitumalt oleme arvamust avaldanud. Paljude eelnõude kohta ei avalda me üldse arvamust. Erandiks on olnud eelnõud ja õigusküsimused, mis puudutavad otseselt Riigikohtu enda tegevust, aga ka kohtusüsteemi ja kohtukorraldust tervikuna ning menetlusõigust, kus oleme kujundanud vajadusel ka Riigikohtu seisukoha kohtunike seisukohtade koondina, tuues vajadusel lisaks välja kolleegide erinevad seisukohad. Riigikohus kujundab oma ametlikud ja siduvad seisukohad siiski vaid oma lahendites läbi kohtunike hääletuste. Riigikohtu nimel esitatud arvamused eelnõude kohta esindavad reeglina valdkonna tundvate ja teemast enam huvitatud kohtunike või nõunike seisukohti, kes on olnud valmis neid hea tahte korras avaldama, ilma et kohtus oleks reeglina kujundatud kohtunike enamuse seisukoht hääletuse kaudu. Möönan, et arvamuste andmisel või ka eelnõude üle arutamisel esineb Teie toodud risk, et Riigikohtu või meie kohtunike või muude ekspertide arvamusi võidakse hakata n-ö kuritarvitama ja poliitilises võitluses oma seisukohtade kaitsmiseks või vastaspoole seisukohtade mahategemiseks argumendina kasutada. Ainuüksi selle riski tõttu ei peaks aga olulisi argumente siiski ka välja toomata jätma. See ei tähenda muidugi, et seda riski ei peaks püüdma maandada. 4. Vastusena Teie küsimusele kinnitan, et Riigikohtus ei ole kohtunike seas kujundatud ühtset ametlikku seisukohta küsimuses, kuidas konkurentsidirektiiv ECN+ tuleks üle võtta. Nagu Te õigesti märgite, saab siduv õiguslik seisukoht kujuneda üksnes kohase kohtumenetluse vormis ja tulemina. Ka riigikohtunike seas on selles küsimuses esindatud erinevad arvamused ning Riigikohtul kui asutusel kui ka meie kohtunikel puudub n-ö isiklik huvi menetluskorra valiku suhtes. Riigikohtunikud said eelnõu kohta avaldada arvamust ja nende seisukohad on kajastatud Riigikohtu esitatud arvamustes. Kuna kõige aktiivsemalt avaldas arvamust valdkonnaga tihedalt seotud halduskolleegium eesotsas esimees I. Pilvinguga, on halduskolleegium ka Riigikohtu nimel esitatud arvamuste andmist ja eelnõu ettevalmistamises osalemist vedanud. Sellegi poolest ei ole Riigikohus ega riigikohtunikud kordagi väljendanud seisukohta, et üks või teine mudel on õiguslikult ainuvõimalik ja parlamendile kohustuslik. Haldustrahve käsitlevad seaduseelnõud on olnud tihedalt seotud nii kohtukorralduse kui ka -menetluse küsimustega. Riigikohtu halduskolleegiumi nõunik on sellest lähtudes osalenud aastaid haldustrahvidega seotud eelnõude töögruppides. Nõuniku kaasamine eelnõu 384 SE täpsustamisse on olnud üldisemate haldustrahvide eelnõude jätk, sest kõigi nende puhul on arutusel all olnud põhimõtteliselt samad küsimused. 5. Vastuseks Teie küsimusele selgitan, et Riigikohus on õigusteabe- ja koolitusosakonna kaudu avaldanud: 2(4)  - 2017. a Justiitsministeeriumile arvamust karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta (väärteokaristuste reform, Euroopa Liidu õigusest tulenevad rahatrahvid; hilisem 586 SE) kohta (lisa 1); - 2019. a Riigikantseleile arvamust karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Euroopa liidu õigusest tulenevad rahatrahvid; hilisem 94 SE) kohta (lisa 2); - 2022. a Justiitsministeeriumile arvamust konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduste eelnõu (ECN+ direktiivi ülevõtmine) kohta (lisa 3); - 2024. a märtsis ja mais Riigikogu majanduskomisjonile arvamust konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 384 SE kohta (lisad 4 ja 5). Nimetatud arvamustes on keskendutud karistus- ja haldusõigusliku mudeli võrdlusele kohtumenetlusõiguse aspektist. Pidades karistusõiguslikku lahendust küll põhimõtteliselt võimalikuks, on arvamustes läbivalt juhitud tähelepanu sellega kaasnevatele probleemidele ning vaieldud vastu haldusõigusliku lahenduse sobimatuse kohta käivatele väidetele. Riigikohtu halduskolleegiumi nõunik vaatas 2024. a septembris Riigikogu majanduskomisjoni esimehe palvel üle Riigikogu menetluses oleva eelnõu 384 menetlusõiguslikud sätted ja pakkus välja mõned täpsustused (lisa 6). 6. Nõustun Teiega, et Riigikohtu (halduskolleegiumi) kaasamist eelnõu menetlusse ei saa käsitada ametiabina halduskoostöö seaduse tähenduses. Initsiatiiv eelnõu ülevaatamiseks ei tulnud Riigikohtult. Meie silmis oli tegu olukorraga, kus Riigikohtu kui asjaomase põhiseadusliku institutsiooni kaasas seadusloome protsessi algselt Justiitsministeerium, hiljem aga parlamendi juhtivkomisjon, mitte aga mõni erakond või fraktsioon. Meil polnud alust kahtluseks, et J. Aab ei esindanud Riigikohtuga suheldes komisjoni, arvestades, et majanduskomisjon oli juba varem korduvalt palunud Riigikohtult eelnõu kohta arvamust ning eelnõu oli Riigikogu menetlusse esitanud Vabariigi Valitsus. Samuti olid eelnõu täpsustused, mis Riigikohtu halduskolleegiumi nõunik majanduskomisjon palvel koostas (lisa 6), menetlustehnilist, mitte põhimõttelist laadi. Lahenduse, kus konkurentsitrahve hakkaks määrama Konkurentsiameti asemel halduskohus, oli Vabariigi Valitsus algatajana juba eelnõus välja pakkunud. 7. Riigikohtunik I. Pilving kommenteeris osalust konkurentsiseaduse muudatuste eelnõu (384 SE) menetluses tulenevalt Postimehe ajakirjaniku küsimustest. I. Pilvingu arvamusartikkel oli tema väitel tingitud asjaolust, et Postimehe ülevaatelugu kajastas intervjuu vastuseid vaid osaliselt. Samuti oli ajakirjanduses kõlanud õigusasjatundjate hinnanguid, mis võisid I. Pilvingu hinnangul luua halduskohtumenetlusest moonutatud pildi ja kahjustada üldsuse usaldust – justkui ei oleks halduskohtumenetluses võimalik tagada õiguskaitset kooskõlas põhiseaduslike ja rahvusvaheliste standarditega. Tänapäeva demokraatialikus ühiskonnas peaks kohus andma kohasel viisil oma panuse, et avalikkus saaks kohtusüsteemist tõepärase pildi. I. Pilving vastas oma arvamusloos ja sellele järgnenud repliigis õigusasjatundjate (advokaatide ja õigusteadlaste), mitte poliitikute väidetele. Riigikohtunik rõhutas seejuures, et lõpliku poliitilise valiku tegemine hoolimata võimalikest negatiivsetest kõrvalmõjudest on parlamendi pädevuses. 8. Eelneva pinnalt ei jaga ma Teie kartust, et riigikohtunik I. Pilvingu teemakohased artiklid võivad koosmõjus J. Aabi avaldustega jätta mulje poliitilisest manipulatsioonist. 3(4)  Riigikohtu arvamustes on artiklites viidatud seisukohti korduvalt väljendanud mitmeid aastaid varem, mil samasisulistel eelnõudel polnud mingit seost praeguse majanduskomisjoni esimehe ega tema erakonnaga. Need seisukohad ei ole sõltunud sellest, milline valitsuskoalitsioon on eespool viidatud eelnõud esitanud ning millisest mudelist lähtudes. Minu arvates ei ole seisukohavõtt, kas mingeid karistusõiguslikke regulatsioone realiseerida halduskohtumenetluse või süüteomenetluse kaudu, ka tugevalt poliitiline küsimus, mille kommenteerimisest peaks kohtud ja kohtunikud hoiduma. Vastupidi, see mõjutab otseselt kohtute tegevust, menetluskorda, koormust, kohtunike koolitust jne. Et kahetsusväärselt on sellest saanud poliitilise vaidluse teema, ei peaks valdkonna ekspertidel keelama neil teemadel sõna võtta. Kui juristide meedias avaldatud seisukohad loovad menetlusest kohtuniku hinnangul ühekülgse pildi, peab ka kohtunikel olema võimalik selle kohta seisukohta avaldada. Et Teie arvates on Riigikohus seeläbi kaasatud poliitilisse võitlusse, on muidugi kahetsusväärne. Kindlasti peavad ka riigikohtunikud sellise pildi tekitamisest hoiduma, kus nende seisukohti kasutatakse „relvana“ poliitilises võitluses. J. Aabi või kellegi kolmanda seisukohavõttude kohta peaks siiski küsima seisukoha võtjalt endalt. Kokkuvõttes annavad vaidlusaluse eelnõuga seonduvate arvamuste avaldamise suhtes tõstatud kohtunikele ja Riigikohtule mõtteainet ning meenutavad vajadust jääda vaoshoituks. Loodan, et Teie tõstatatud teema võimaldab Riigikohtu liikmete ja ametnike osalemise piirid tuleviku tarbeks sobivas vormis läbi arutada, et ühest küljest vältida muljet rollikonfliktidest, kuid teisalt võimaldada õiguskorra edasiarendamisel siiski kasutada parimal viisil ka kohtunike käsutuses olevat ekspertteadmist. Liiga jäik näib Teie seisukoht, et riigikohtunikud tohiks õigusloomes osaleda üksnes „rangelt seaduse alusel“, arvestades, et selliselt avaldatud seisukohad ei ole parlamendile mingilgi määral siduvad ning ei piira kellegi õigusi ega vabadusi. Põhiseaduslik arvamuse avaldamise vabadus laieneb ka kohtunikele (Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas nr 28396/95: Wille v. Liechtenstein). Seaduslik alus peab olema arvamusvabaduse piirangul, mitte selle kasutamisel. Tänan Teid veelkord tõstatud küsimuste ees ning loodan, et koostöös Riigikoguga saame paremini paika panna piirid, milles Riigikohus kui kohtunikud õigusloomes ja arvamuste andmises osalevad, saades ühelt poolt vaoshoitult edasi anda enda ekspertteadmist ja teisalt mitte tekitades kelleski arvamust lubamatus sekkumises poliitilisse debatti. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Villu Kõve Riigikohtu esimees Lisad: 1. Riigikohtu 2017. a arvamus 2. Riigikohtu 2019. a arvamus 3. Riigikohut 2022. a arvamus 4. Riigikohtu 2024. a märtsi arvamus 5. Riigikohtu 2024. a mai arvamus 6. Riigikogu majanduskomisjoni palvel koostatud täpsustused 4(4) Justiitsministeerium Teie 18.08.2017 nr 8-1/5990 [email protected] Meie 08.09.2017 nr 6-6/17-38 Arvamuse andmine Täname võimaluse eest avaldada arvamust karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta (väärteokaristuste reform, Euroopa Liidu õigusest tulenevad rahatrahvid). Käesolevaga edastame arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kask Riigikohtu koolitusosakonna juhataja õigusteabe osakonna juhataja ülesannetes Lisa 1: Riigikohtu arvamus karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta (väärteokaristuste reform, Euroopa Liidu õigusest tulenevad rahatrahvid) Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee  Lisa 1 Riigikohtu arvamus karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta (väärteokaristuste reform, Euroopa Liidu õigusest tulenevad rahatrahvid) 1. Eelnõuga on otsustatud Euroopa Liidu õiguses sätestatud haldustrahvid (edaspidi haldustrahvid) võtta Eesti õigusesse üle väärteokaristustena, mitte haldusmenetlusliku meetmena. Seletuskirjast tuleneb, et haldustrahvid otsustati Eesti õigusesse inkorporeerida väärteokaristustena eeskätt põhjusel, et haldustrahvid on iseloomult karistuslikud, mistõttu tuleb nende puhul tagada süüteomenetlusega analoogsed menetluspõhiõigused (seletuskiri lk 16). Üldjoontes võib selle lähtekohaga nõustuda: haldustrahvid on üldjuhul käsitatavad materiaalses mõttes karistuslike meetmetena ning niivõrd koormavate karistuslike meetmete kohaldamise üle otsustamine võiks soovituslikult aset leida süüteomenetluses. Samas ei saa sellest järeldada, et Eesti tänase õiguskorra kontekstis kõrge ülemmääraga haldustrahvid oleksid Eesti õigusesse edukalt inkorporeeritavad vaid konkreetsete väärtegude eest kohaldatavate rahatrahvide ülemmäärade (kümne)tuhandekordistamisega. Otsustus inkorporeerida haldustrahvid karistuslikule meetmele hüpoteetiliselt soodsasse õiguslikku raamistikku toob kaasa vaid selle, et otsustus võib ka teiste eelduste täidetusel osutuda õigustatuks. Haldustrahvide edukas inkorporeerimine eeldab täiendavalt, et tagatakse nii puudutatud isikute menetlusõigused kui ka rikkumiste efektiivne ja tulemuslik menetlemine. Haldustrahvide inkorporeerimise kontseptsiooni arutelude käigus on viidatud mitmetele kitsaskohtadele, mis seavad eelnõuga ettenähtava menetluse efektiivsuse ja tulemuslikkuse teatava kahtluse alla. Näiteks on AKI arutelude käigus viidanud, et KarS § 14 lg 1 järgi nõutava füüsilise isiku ja juriidilise isiku vahelise seose tuvastamine on konkreetsete väärtegude spetsiifikat arvestades problemaatiline, juriidiliste isikute välismaallastest juhtivtöötajate suhtes väärteomenetluse läbiviimisel esinevad raskused ning väärtegude lühike aegumistähtaeg ei pruugi võimaldada rikkuja sanktsioneerimiseni jõuda.1 Eelnõust ega seletuskirjast ei nähtu, kas ja kuidas plaanitakse arutelude käigus kaardistatud kitsaskohti lahendada ning kas ja milliseid meetmeid on kaalutud menetluse efektiivsuse ja tulemuslikkuse tagamiseks. Usutavasti on kitsaskohtadele võimalik leida lahendused ka süüteomenetluse raamides. Samas ei saa välistada, et lõppastmes võib mõistlikuks osutuda haldusmenetlusele tuginev lahendus. Kokkuvõtvalt võib lähtekoht inkorporeerida haldustrahvid väärteokaristustena olla põhjendatud, kuid eelnõu ja seletuskiri ei ole ettepandava lahenduse terviklikkuse ega ettenähtava menetluse efektiivsuse küsimuses veenvad. Seletuskirjas võiks avada, kuidas võimaldab loodav süsteem lahendada seniseks kaardistatud kitsaskohti, tagades puudutatud isikute menetlusõigused ja samal ajal asjade efektiivne ja tulemuslik menetlus. 1 vt Andmekaitse Inspektsiooni peadirektori seisukohad uue andmekaitseõiguse kontseptsiooni asjus (koostatud Justiitsministeeriumis 27.04.2017), lk 4-6. Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.aki.ee/sites/www.aki.ee/files/elfinder/article_files/jum_oigusraamistiku_kontseptsiooni_markused.pd f (08.09.2017) 1  Lisa 1 2. Eelnõu § 1 p-ga 1 täiendatakse KarS § 14 lg-t 2 lausega: „Süüteo toimepanemise eest võib ette näha ka üksnes juriidilise isiku vastutuse.“ KarS § 14 lg-st 1 tuleneva juriidilise isiku derivatiivse vastutuse põhimõtte kohaselt saab juriidilisele isikule omistada tema juhtivliikme teo. Senise Riigikohtu praktika valguses vastutab juriidiline isik siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid ehk kui tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kui mõni deliktistruktuuri elementidest teo toimepannud füüsilise isiku käitumises puudub, on juriidilise isiku karistamine senise kohtupraktika kohaselt välistatud (vt nt Riigikohtu 8. märtsi 2017. a lahend väärteoasjas nr 3-1-1-84-16, p 27, ja seal viidatud varasemat praktikat). Näiteks olukordades, kus tegevusetusdelikti puhul puudub füüsilist isikut kohustav norm (s.o garandikohustus), füüsilise isiku tegu ei ole muul põhjusel koosseisupärane või füüsilise isiku käitumises puudub õigusvastasus, võivad juriidilise isiku vastutusele võtmisel vähemalt senise kohtupraktika valguses ilmneda raskused. Siinkohal tuleb ka silmas pidada, et teatud süüteo eest vaid juriidilise isiku vastutusele võtmine ja teatud süüteo eest vaid juriidilise isiku vastutuse ettenägemine ei ole võrdsustatavad. Nimelt juhul, kui füüsilise isiku vastutus on ette nähtud, pole välistatud füüsilise isiku koosseisupärasest ja õigusvastasest käitumise jaatamine ka juhul, kui füüsilist isikut lõppastmes vastutusele ei võeta; samas juhul, kui füüsilise isiku vastutust ei ole üleüldse ette nähtud, võib füüsilise isiku koosseisupärase ja õigusvastase teo jaatamisel tekkida raskusi. Kuna seletuskirja kohaselt ei soovita eelnõuga muuta „kehtivaid ja kohtupraktikas väljakujunenud juriidilise isiku vastutuse aluspõhimõtteid“ (seletuskiri lk 19), võib vaid juriidilise isiku vastutust ettenägev koosseis vähemalt tänase kohtupraktika valguses osutuda raskesti rakendatavaks. Kuna kõnealuses küsimuses võivad hüpoteetiliselt ilmneda teatud takistused juriidiliste isikute vastutusele võtmisel, vääriks see küsimus vähemalt eelnõu seletuskirjas lähemat arutelu. 3. Eelnõu § 1 p-ga 3 tunnistatakse kehtetuks KarS § 44 lg 9 teine lause, mille kohaselt ei tohi juriidilisele isikule käibepõhiselt mõistetav rahaline karistus ületada § 44 lõikes 8 sätestatud juriidilise isiku rahalise karistuse ülemmäära. Nimetatud muudatuse tulemusena puuduks juriidilisele isikule käibepõhiselt mõistetaval rahalisel karistusel üldosas sätestatud ülemmäär. Karistusõiguse määratletuse põhimõtte valguses ei ole selline tulemus soovitatav. KarS § 44 lg 9 teise lause kehtetuks tunnistamise korral võiks kaaluda võimalust näha ette käibepõhiselt mõistetava rahalise karistuse üldosaline ülemmäär, mis tugineb juriidilise isiku käibe protsendile. Seda võimalust on kasutatud ka eelnõus ettenähtud kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi juures KarS § 471 lg 2 p-s 3. 4. Eelnõu § 1 p-ga 5 luuakse võimalus näha väärteo eest ette „kõrgendatud ülemmääraga rahatrahv“ (planeeritud KarS § 471), mis võimaldab füüsilistele isikutele teatud väärteo toimepanemise eest kohaldada rahatrahvi kuni 20 000 000 eurot või kuni kolmekordses väärteo tulemusena teenitud kasu või ärahoitud kahjule vastavas summas. Kuritegude puhul kõrgendatud ülemmääraga rahalise karistuse rakendamise võimalust ette ei nähta. Seega kuriteo eest füüsilisele isikule mõistetava rahalise karistuse ülemmäär on endiselt seotud kehtivast KarS § 44 lg-st 1 tuleneva 500 päevamääraga. Rahatrahvi kõrgendatud 2  Lisa 1 ülemmäärale vastav (s.o 20 000 000 euro suurune) rahaline karistus oleks seega füüsilisele isikule võimalik mõista vaid juhul, kui päevamäär ületab 40 000 eurot. Samas rahalise karistuse päevamäär ületab üldjuhul ainuüksi paarisaja euro piiri ilmselt pigem erandlikel juhtudel. Seega väärtegude puhul, mille eest on ette nähtud kõrgendatud ülemmääraga rahatrahv, oleks mõneti paradoksaalselt võimalik kohaldada reeglina märkimisväärselt suuremat rahalist sanktsiooni kui enamohtlike kuritegude puhul. Eelkirjeldatud probleem aktualiseerub ka eelnõu § 1 p-s 12 ettenähtud KarS §-de 398 ja 3981 muudatusega. Viidatud sätete esimeses lõikes on sätestatud väärteokoosseis, teises lõikes enamohtlik kuriteokoosseis. Eelnõus kirjeldatud muudatuse tulemusena rakenduks väärteokoosseisude juures sanktsioonina kõrgendatud ülemmääraga rahatrahv: füüsiliste isikute puhul kuni 5 000 000 eurot või kuni kolmekordses väärteo tulemusena teenitud kasu või ärahoitud kahjule vastavas summas. Teises lõikes sätestatud enamohtliku kuriteo toimepanemise eest ettenähtud sanktsioone eelnõuga muuta ei plaanita: füüsilist isikut saaks viidatud kuriteo eest karistada rahalise karistuse või kuni neljaaastase vangistusega. Füüsilise isiku rahalise karistuse ülemmäär oleks KarS § 44 lg 1 järgi endiselt 500 päevamäära. Probleemi illustreerimiseks saab tuua järgmise näite. Seletuskirjas on sissetulekul põhinevate näitlikustavate karistusmäärade arvutamise aluseks võetud 2017. a I kvartali keskmine brutopalk, millele vastav päevamäär on seletuskirja kohaselt u 24,6 € (vt seletuskiri lk 63, kahekordne väärteo päevamäär). KarS §-de 398 ja 3981 teises lõikes sätestatud enamohtliku kuriteo eest mõistetava rahalise karistuse ülemmäär 2017. a I kvartali keskmist brutopalka saava isiku puhul oleks 12 300 € (24,6 € * 500) – seega isikut oleks võimalik enamohtliku kuriteo eest karistada 12 300 € suuruse rahalise karistusega. Kui sama isik paneks teo toime vähemohtlikumal viisil ja vastutaks seeläbi esimeses lõikes sätestatud väärteo toimepanemise eest, oleks võimalik teda karistada kuni 5 000 000 € suuruse rahatrahviga.2 Seega vähemohtliku väärteo eest ettenähtud füüsilise isiku rahatrahvi ülemmäär oleks sellisel juhul üle 400 korra kõrgem kui enamohtliku kuriteo eest ettenähtud füüsilise isiku rahalise karistuse ülemmäär. Sellist lõpptulemust on keeruline põhjendatuks pidada. Eeltoodu valguses näib, et eelnõust puudub mehhanism, mis tagaks füüsilise isiku suhtes kohaldatava kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi ja füüsilisele isikule mõistetava rahalise karistuse ülemmäärade proportsioonid. Samal ajal on eelnõus selgelt pööratud tähelepanu juriidiliste isikute rahaliste sanktsioonide puhul tekkivale ebaproportsioonile (eelnõu § 1 p 2). Ka seletuskirjas märgitakse, et „kriminaalpoliitiliselt ei oleks soovitav olukord, kus juriidilise isiku karistust silmas pidades oleks väärteo toimepanemisest majanduslikult otstarbekam täita ka mõni kvalifitseeriv tunnus, mis tooks kaasa väiksema karistuse ülemmääraga kuriteokaristuse“ (eelnõu § 1 p 2, seletuskiri lk 22). Kuna eelnõuga on astutud samme juriidiliste isikute suhtes ettenähtud rahaliste sanktsioonide ülemmäärade 2 Lihtsuse mõttes on näitest kõrvale jäetud kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi ülemmäära teine alternatiiv, mis võimaldab kohaldada rahatrahvi kuni kolmekordses väärteo tulemusena teenitud kasu või ärahoitud kahjule vastavas summas. 3  Lisa 1 proportsioonide tagamiseks, vajaks seletuskirjas lähemat põhjendamist, miks on kõrvale jäetud füüsiliste isikute karistuste ülemmäärade proportsioonide tagamine. 5. Eelnõu § 1 p 5 järgi võib kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi ülemmäära siduda kolmekordse väärteo tulemusel teenitud kasule vastava summaga. Väärteo tulemusel teenitud kasu näol on sisuliselt tegemist süüteoga saadud varaga, mis tuleb KarS § 831 lg 1 järgi konfiskeerida. Kui riik konfiskeerib väärteo tulemusel teenitud kasu (s.o süüteoga saadud vara), võib karistusmäära sidumine sama, s.o nii või teisiti isikult äravõetava kasuga tekitada vastuolusid ne bis in idem põhimõttega. Sellest tulenevalt võiks seletuskirjas peatuda küsimusel, kuidas suhestuvad rahatrahvi ülemmäära sidumine väärteo tulemusel teenitud kasule vastava kolmekordse summaga ja paralleelselt sama kasu konfiskeerimine ning milline hinnang tuleks sellele anda ne bis in idem põhimõtte kontekstis. Kuna vastus eeltoodud küsimustele tugineb suuresti sellel meetodil arvutata ülemmäära põhjendustel ja eesmärkidel, oleks soovituslik ka need seletuskirjas ülevaatlikult avada. 6. Eelnõu seletuskirja kohaselt kulub eelnõus plaanitud muudatuste jaoks vajalike tehniliste arenduste rakendamiseks minimaalselt pool aastat (seletuskiri lk 62). Eelnõu järgi on seaduse jõustumine planeeritud 1. jaanuarile 2018. a (eelnõu § 7), s.o seadus peaks jõustuma vähem kui nelja kuu pärast. Rõhutame siinkohal vajadust seaduse jõustumise aega planeerides arvestada sellega, et vajalikud IT-arendused oleks võimalik küllaldase ajavaruga sisse viia enne seaduse jõustumist. 4 Lisa 1 Riigikohtu arvamus eelnõu 94 SE (Euroopa Liidu õigusest tulenevad rahatrahvid) kohta Kokkuvõtlikult on Riigikohus järgmisel seisukohal: - haldustrahvid tuleks reguleerida haldusõigusliku meetmena, luues vastavad üldnormid nt haldusmenetluse seadusesse, asendustäitmise ja sunniraha seadusesse või korrakaitseseadusesse; - haldustrahvil kui haldusõiguslikul meetmel on mitmed eelised karistusõigusliku meetme ees. See valik aitab vältida haldus- ja süüteomenetluse paralleelsuse ja juriidilistele isikutele karistusõigusliku vastutuse omistamisega kaasnevaid probleeme, samuti ühiskondlike suhete ülekriminaliseerimist; - haldusmenetlus ja halduskohtumenetlus on võimalik kujundada tõhusamalt ja paindlikumalt, tagades samas nõutaval tasemel põhiõiguste kaitse. Eelnõu põhisisu pole võrreldes juulis ja augustis 2019 toimunud kooskõlastusringiga muutunud. Sestap jääb Riigikohus oma eelmistes arvamustes antud seisukohtade juurde. Mööndes, et õiguspoliitiliste valikute tegemine kuulub seadusandja ainupädevusse, soovime kokkuvõtlikult siiski rõhutada järgmist. 1. Eelnõu põhjal tekkiv keskne karistusõiguslik küsimus seondub juriidilise isiku vastutuse ja süüpõhimõttega. 2002. a jõustunud karistusseadustik koondab ühtsete põhimõtete alla kergemad (väärteod) ja raskemad (kuriteod) süüteod. Põhiseadusest tuleneb individuaalse süü põhimõte (vt ka RKPJKo nr 3-4-1-13-15, p 39), millega kooskõlas on juriidilise isiku süüteovastutus KarS §-s 14 nähtud ette tuletatud (derivatiivse) vastutusena. Kuigi juriidilise isiku süüd ei ole Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses seni hinnanud, näitab kohtupraktika selgelt, et süüpõhimõte kehtib ka nende puhul, s.o juriidilise isiku nimel tegutseva füüsilise isiku (süü) kaudu (nt RKKKo nr 4-18-6507/42, p 27). Eelnõuga väljapakutud KarS § 14 lg 2 täiendamisega on loomisel sõnaselge volitus üksnes juriidilise isiku karistusnormide kehtestamiseks. Seda muudatust saab iseenesest mõista ja sisustada kooskõlaliselt juriidilise isiku tuletatud vastutuse põhimõttega viisil, et kuigi juriidilise isiku huvides tegutsev füüsiline isik täidab oma käitumisega kõik karistamiseeldused, on karistamisväärne üksnes juriidilise isiku rikkumine. Arvamuse andmiseks edastatud eelnõu seletuskirja on eelnõu algataja aga täiendanud, tuues varasemast selgemalt välja soovi edaspidi loobuda või näha ette erandeid seni õigusteoorias ja -praktikas kinnistunud derivatiivse vastutuse põhimõttest (vt eelnõu seletuskirja lk 11 ja 14). Nähes ette üksnes juriidilise isiku karistusnormid ja viidates seletuskirjas süüpõhimõtte erandite võimalikkusele tulevikus, tõuseb küsimus sellest, kas EL-i õigusaktidest tuleneva kohane ülevõtmine on võimalik karistusõiguse põhimõtteid järgides. 2. Jätkuvalt ei saa jätta tähelepanuta, et eelnõu § 1 p 4 loob võimaluse määrata füüsilistele isikutele kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kuni 20 000 000 eurot või kuni kolmekordses väärteo tulemusena teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas. Seletuskirjas on kõrgendatud trahvimäärasid põhjendatud eeskätt juriidiliste isikute karistamise vajadust silmas pidades. Eelnõus ette nähtud KarS § 471 lg 2 p 1 lubab aga ka füüsilise isiku väärteokaristuse viia määrani, mis on sisuliselt võrdsustatud juriidilisele isikule ette nähtava karistusmääraga ning võimaldab teatud juhtudel väärtegude puhul kohaldada oluliselt suuremat rahalist sanktsiooni kui kuritegude puhul. Riigikohus on endist viisi seisukohal, et eelnõu ei taga väärteo eest ette nähtava kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi ja kriminaalmenetluses mõistetava 1  Lisa 1 võimaliku rahalise karistuse ülemmäära omavahelist proportsionaalsust, minnes nii vastuollu süütegude astmestatuse (kergemaliigilised väärteod vs. raskemad kuriteod) põhimõttega. 3. Muutunud ei ole eelnõu seletuskirjas toodud põhjendused kõrgendatud määraga karistusõigusliku rahatrahvi haldustrahvidele eelistamise kohta. Sellepärast ei ole põhjust muuta eelnõule eelnevalt antud hinnangut, mille kohaselt ei ole eelnõu seletuskirja põhjendused haldusõiguslikust mudelist loobumise kohta veenvad. Seletuskirjas endaski nenditakse, et eelnõuga planeeritavate muudatuste aluseks olevates EL-i õigusaktides peetakse rikkumise tagajärgede sätestamist haldusmenetluses piisavaks (seletuskiri lk 7). Eelnõu seletuskirja lisas on vastuseks Riigikohtu kriitikale märgitud, et trahvide kohaldamist oleks teoreetiliselt võimalik ette näha ka haldusmenetluses, kuid see tingiks oluliselt suuremaid õiguslikke muudatusi, mille tõttu viibiks EL-i õiguses sätestatud nõuete täitmine. Sellele vastandatakse olemasolevat väärteomenetlust, milles on vajalikud menetluslikud garantiid juba tagatud. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Vastab tõele, et haldusõigusliku mudeli valimine eeldab teatavate üldsätete loomist, mis näeksid haldustrahvi instituudi Eesti õiguskorras ette ja tagaksid vajalikud menetluslikud garantiid, sest olemasolevad haldusõiguslikud meetmed (nt sunniraha) karistamiseks ei sobi. Kuigi selliste üldsätete loomine võib teatud aja võtta, ei ilmne eelnõu seletuskirjast, miks see muudatus oleks mahukam ja komplitseeritum võrreldes eelnõus tehtud ja seletuskirja kohaselt tulevikus potentsiaalselt kavandatavate KarS-i põhimõtteliste muudatustega. EL-i rahatrahvide tõhus rakendamine väärteomenetluses juriidiliste isikute puhul nõuab põhimõttelist muutust juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse senises kontseptsioonis, mis eeldab üksikasjalikku analüüsi kogu karistusõiguse üldosa lõikes. Haldussanktsioonide ülevõtmine haldusõigusliku figuurina ei oleks aga midagi enneolematult keerulist. Ka tänane haldusõigus tunneb paljusid karistuslikke meetmeid: ametnike, kaitseväelaste ja vangide distsiplinaarvastutus, struktuuritoetuste vähendamine ja tagasinõudmine, viivistasu parkimistasu maksmata jätmise eest, maksuintressid jne. 4. Haldusmenetluse seaduse näol on olemas üldine menetlusseadus haldusmeetmete rakendamiseks. Seda on võimalik edukalt kohaldada ka haldustrahvi määramisel, kehtestades vajalikud erinormid: nt enese mittesüüstamise õigus, ärakuulamisõiguse tugevdamine istungiga (HMS § 45), asjakohane tõendamiskoormus. Haldustrahvide rakendamisel vaid piiratud seaduses nimetatud juhtudel ei oleks tarvis mahukat üldosa keerulise õigusdogmaatilise struktuuriga, mis reguleeriks karistamise eeldusi. Sarnaselt distsiplinaarkaristustega oleks haldustrahv võimalik allutada üldistele haldusõiguse põhimõtetele: ennekõike proportsionaalsus ja kaalutlusreeglid. Kuna ka ülejäänud järelevalvemeetmete rakendamine on haldusorgani pädevuses, saab haldusorgan erinevalt väärteoasja menetlejast kombineerida meetmeid nii, et see tagab parimal viisil isiku põhiõiguste kaitse ja EL-i õiguse eesmärkide saavutamise. Süüteoõigusega isiku põhiõigustesse sekkumine peaks olema ultima ratio. Ühiskondlike suhete ülekriminaliseerimist tuleb vältida. 5. Vaatamata kavandatavale KarS § 14 täiendamisele teise lõikega pole sugugi selge, et küsitavused seoses juriidilise isiku derivatiivse vastutusega on lahendatud (vt Riigikohtu 05.08.2019 arvamust kõnealuse eelnõu kohta). Derivatiivse vastutuse probleem ning võimalik, et ka mitmed menetlusõiguslikud küsimused (nt praegune tõendamiskoormuse jaotus väärteomenetluses) näitavad, et EL-i haldussanktsioonide juurutamine karistusõigusliku 2  Lisa 1 figuurina ei pruugi olla õigustehniliselt lihtne ja kiire ettevõtmine. Haldusõiguses tuvastatakse üldjuhul juriidilise isiku õigusrikkumine ja süü ilma konkreetse füüsilise isiku õigusrikkumise ja süü tuvastamiseta, sh tegevusetuse puhul. Organisatsiooniline süü on haldusõiguses tuttav nt riigivastutuse valdkonnas (pole tarvis kindlaks teha, milline ametnik täpselt kahju tekitas). Haldusõiguses on võimalik tõhusalt sätestada ühe isiku vastutus teise isiku õigusrikkumise eest (vt nt vastutusotsused maksumenetluses – MKS § 96) ning välistada vastutusest kõrvalehoidmine juriidiliste isikute ümberkujundamise ja lõpetamise korral (vrd nt ÄS § 59 lg 4, HKTS § 15). Haldusõiguslik trahv võimaldaks tõhusalt ja ökonoomselt võtta üle EL-i haldussanktsioonide sätted, säilitades muus osas tänase kõrgemate tagatistega väärteomenetluse. Vajadust asendada kõik tänased väärteokoosseisud haldustrahviga direktiivide ülevõtmisega ei kaasneks. 6. Haldustrahvide kohtuliku kontrolliga seoses tuleks kaaluda võimalust anda kohtule selgesõnaline volitus trahvi vähendamiseks (vältimaks vaidlusi, kas vähendamine oleks käsitatav trahviotsuse osalise tühistamisena HKMS § 5 lg 1 p 1 mõttes). Halduskohtumenetluses kehtiv uurimispõhimõte tagaks optimaalse tasakaalu põhiõiguste ja avaliku huvi kaitse vahel. Uurimispõhimõte ei tähenda asja lahendamist sõltumata kaebuse piiridest (ab ovo – vrd VTMS § 123 lg 2), küll aga tagab kaebajale soovi korral võimaluse asja täiemahuliseks lahendamiseks kohtus vastavalt EIÕK art 6 tagatistele (vrd RKKKo nr 4-16-5811/27, p 8). Haldustrahvi puhul võib osutuda vajalikuks tagasipöördumine varasema lahenduse juurde, mis andis isikule tugevama õiguse nõuda halduskohtumenetluses sellise tunnistaja ülekuulamist, kelle ütlusele trahviotsus tugineb (HKMS § 65 lg 2). Juhime tähelepanu ka olulisele kohtukorralduslikule aspektile. Viimastel aastatel on üha teravamalt juhitud tähelepanu süüteoasju lahendavate maakohtunike ülekoormusele. Halduskohtutes praegu ülekoormuse probleemi ei ole – vaidlused oleks võimalik lahendada mõistliku menetlusaja jooksul. Haldustrahvide kvaasikriminaliseerimine koormaks maakohtuid veelgi, seades ohtu nii õiguskaitse trahvi adressaadi jaoks kui ka trahvi lõpliku jõustumise mõistliku aja jooksul. 7. Nii haldusmenetluses kui ka halduskohtus on võimalik tõendamiskoormust paindlikult jagada, sh nõuda isikult põhjendatud juhtudel teavet ja teha vaikimisest järeldusi, kui see on proportsionaalne (HKMS § 59 lg 1; EIK 13201/05: Krumpholz, p 32–37). Väärteomenetlus ei anna võrreldes haldusmenetlusega riigile eeliseid teabe jõulisemaks kogumiseks. Ka väärteomenetluses pole nt võimalik koguda tõendeid jälitustoimingutega (VTMS § 32). Kui seda vajalikuks peetakse, on aga võimalik näha ette erinormid kriminaalmenetluses kogutud jälitusteabe kasutamiseks ka haldusmenetluses (vrd KrMS § 12612 lg 3). 8. Eelnõus välja pakutud lahendus süvendab paralleelmenetluste probleemi. Peame silmas olukordi, kus ühe ja sama olukorra puhul tuleb rakendada nii karistuslikke kui ka korrakaitselisi meetmeid. Karistamisega võrreldes vähemalt sama oluline, kui mitte olulisem, on õigusrikkumise lõpetamine ja selle tagajärgede kõrvaldamine või heastamine. Selleks peab järelevalveasutusel olema võimalik teha ettekirjutusi ja hoiatusi, peatada tegevusi, anda soovitusi, tühistada või muuta tegevuslube, teha kandeid registrites jne. Neid meetmeid pole võimalik võtta väärteomenetluses. Mõeldav pole ka kogu riikliku järelevalve instrumentaariumi üleviimine väärteomenetlusesse. See muudaks järelevalve ilmselgelt ebaefektiivseks ning taaselustaks Eestis karistamisideoloogia, mis oli omane nõukogude õigusele. 3  Lisa 1 Haldusõiguslik mudel võimaldaks korrakaitselisi meetmeid ja haldussanktsioone rakendada ühes haldusmenetluses või vähemalt samaliigilistes menetlustes, vältides sellega menetlustoimingute dubleerimist, halduskorralduslikke barjääre ja vastuolulisi lahendeid. Samuti erineb erinevates menetlustes tekitatud kahju hüvitamise režiim. Paralleelmenetlused tekitavad täna praktilise vajaduse piiritleda täpselt, milline toiming (nt tõendi kogumine) on suunatud karistamisele ja milline järelevalvele. See on tihti keeruline, sest järelevalveasutuse toimingul võib korraga olla nii korrakaitseline kui ka karistuslik eesmärk. Valdkondades, kus haldussanktsiooni määramine muudetakse järelevalvemenetluse osaks, kaob selle eristamise järele praktiline vajadus. Võimalik oleks lähtuda selgest vormilisest kriteeriumist – kas seadus näeb konkreetses olukorras ette haldustrahvi või väärteokaristuse. Mõistagi tuleb hoiduda olukordadest, kus seadus näeb sama teo eest ette nii haldustrahvi kui ka väärteokaristuse. Haldustrahv ei välista siiski isiku karistamist eriti raskete rikkumiste eest ka kriminaalkorras. Selle eelduseks on, et järgitakse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kujundatud põhimõtteid topeltkaristamise vältimiseks (nn piisavalt tihe sisulise ja ajalise seose kriteerium). 7. Haldustrahvi kehtestamine haldusõigusliku meetmena ei nõuaks tingimata haldussunni ega teiste haldusõiguse üldosa valdkondade ulatuslikku revisjoni. Haldustrahv on võimalik välja kujundada iseseisva haldussunnivahendina, millel on sunnirahaga mõningaid sarnaseid jooni, kuid teine eesmärk. Mõeldav on haldustrahvi peatüki lisamine nii haldusmenetluse seadusesse, asendustäitmise ja sunniraha seadusesse kui ka korrakaitseseadusesse. Haldustrahvi reguleerimine KorS-s või muus haldusõiguslikus seaduses ei tähendaks, et trahvi saaks määrata samadel alustel ohutõrjemeetmete kohaldamisega (korrarikkumise piisav tõenäosus). Haldustrahvile on võimalik seada omad rakendamiseeldused (rangelt tõendatud õigusrikkumine). Mõistagi saab ühe võimalusena haldustrahvi haldusõiguslikul reguleerimisel kaaluda ka sootuks iseseisva üldosalise seaduse kehtestamist. Normitehniliselt ei pruugiks see aga olla parim lahendus, sest haldustrahvi juurutamine ei pakuks tõenäoliselt piisavalt ainest terve uue tüviseaduse jaoks. 4  Riigikantselei Teie 11.11.2019 nr 1-1/14-94/1 [email protected] Meie 09.12.2019 nr 6-6/19-13 Arvamuse avaldamine Tänan võimaluse eest avaldada arvamust karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Euroopa Liidu õigusest tulenevad rahatrahvid) eelnõu kohta. Käesolevaga edastan arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andraš Tšitškan Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus eelnõu 94 SE (Euroopa Liidu õigusest tulenevad rahatrahvid) kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e-post [email protected] www.riigikohus.ee Lisa 1 Riigikohtu arvamus konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (ECN+ direktiivi ülevõtmine) kohta Eelnõus nähakse ette uus hübriidne (st osalt karistuslik) haldusõiguslik konkurentsijärelevalvemenetlus. Samas ei ole järelevalve ega ka karistamine (nt distsiplinaarkaristuste kaudu) haldusõigusele iseenesest võõras. Seetõttu torkab silma eelnõu keeleline külg, kus võetakse tarvitusele hulgaliselt uusi keelendeid sisult juba olemasolevate õigusinstituutide kohta. On arusaadav, et nendel mõistetel võib olla konkurentsi- järelevalvemenetluses tulenevalt ECN+ direktiivist oma autonoomne tähendus, kuid ka see ei ole iseenesest õiguskorrale midagi uut. Allpool on toodud mõned näited. Eelnõus on läbivalt juttu „uurimismeetmetest“. Ebaselge on, miks neid ei nimetata haldus- ja kriminaalmenetlusõiguses tuntud terminiga „menetlustoiming“ või vajadusel eraldi „uurimis- või muuks menetlustoiminguks“, nagu seda teeb nt KrMS § 193 lg 1. Kui menetlustoimingutele kohalduvad vajalikud erisused võrreldes HMS-ga on eelnõus sätestatud, siis ei ole põhjust luua sama mõiste edasiandmiseks uut terminit. Samuti võiks kaaluda § 7825 tekstis teabe nõudmise toimingu nimetamist millekski muuks kui „teabenõudeks“, sest tegemist on terminiga, mida Eesti õiguses kasutatakse seni spetsiifiliselt avaliku teabe kontekstis. Nt saab § 7825 lg 2 sõnastada viisil „Teabe nõudmine peab olema proportsionaalne…“, § 7825 lg 3 „Isiku suhtes, kellelt on teavet nõutud…“ jne. Kohmakas on ka väljend „keelatud tegu“ mõiste kohta, mida on seni tähistatud olenevalt valdkonnast terminitega „süütegu“ või „õigusrikkumine“. Järgnevalt anname oma arvamuse konkreetsete paragrahvide kohta. Seaduse eelnõu tekstis on märgitud: „10) seadust täiendatakse §-ga 561 järgmises sõnastuses: „§ 561. Isikuandmete töötlemine konkurentsijärelevalvemenetluses (1) Konkurentsiametil õigus töödelda isikuandmeid käesoleva seaduse 92. peatükis sätestatud ülesannete täitmiseks.“ Tegelikult peaks olema lg-s 1 lisatud ka sõna „on“ ehk sõnastus peaks olema: „(1) Konkurentsiametil on õigus töödelda isikuandmeid käesoleva seaduse 92. peatükis sätestatud ülesannete täitmiseks.“ § 7814 lg 2 p 4. Topeltkaristamise keelule on lisatud täiendav tingimus, et varasem avalik- õiguslik sanktsioon peab olema kohaldatud „sama õigushüve kaitseks“. PS § 23 lg-s 3 sarnast lisatingimust ei ole. Kuigi PS § 23 lg 3 ei pruugi Euroopa Liidu konkurentsiõiguse kohaldamisalas olla kohaldatav, pole sellist tingimust ka EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 1 ega Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 50 tekstis. Eelnõu seletuskirjast ei selgu selle lisatingimuse sisuline olemus. Viidatud on Euroopa Kohtu lahenditele konkurentsiõiguse asjades nr C-857/19 (p 43) ja C-204/00 P jt (p 338), kuid ka neis asjades on Euroopa Kohus seda tingimust üksnes abstraktselt nimetanud. Samuti seletuskirjas viidatud kohtujurist M. Bobeki ettepanekust asjas nr C-117/20 nähtub, et tegemist on Euroopa Liidu õiguses (arvestades, et põhiõiguste harta artiklit 50 tõlgendades teistes õigusharudes sellist lisatingimust ei tunta) vaieldava küsimusega, kuid on võimalik, et sisuliselt sama tulemus on saavutatud ka klassikalist ne bis in idem põhimõtet tõlgendades, olgu siis tegude samasust või karistuste korduvust analüüsides. Seetõttu näib vägagi küsitav vajadus kirjutada see vaieldav – ja praktikas Euroopa Kohtus sisuliselt selgitamata – tingimus Eesti õigusesse. Kui Euroopa Kohus 1/5  Lisa 1 jääb ka tulevikus konkurentsiasjades kolme tingimuse (faktiliste asjaolude, rikkumise toime pannud isiku ja kaitstava õigushüve samasus) juurde, siis oleks tõenäoliselt sätet võimalik sellega kooskõlas tõlgendada ka siis, kui tingimust „sama õigushüve kaitseks“ seaduses kirjas ei ole. Kui aga Euroopa Kohus peaks tulevikus põhiõiguste harta art 50 kohaldamise õigusharude lõikes ühtlustama, võiks see tingimus muutuda Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks. § 7817 lg 4 näeb ette erandid kohustusest teavitada menetlusalust isikut viivitamata konkurentsijärelevalvemenetluse algatamisest. Punkti 1 järgi ei teavitata isikut, kuni see ohustaks tõendite kogumist. Tegemist on väga raskesti kontrollitava tingimusega, mistõttu oleks kohane seda kitsendada tõendite liikidega, ajaliselt või muul viisil salajase õiguste riive intensiivsuse lävendi kehtestamisega. Punkt 2 võimaldaks aga teatud juhtudel jätta menetluse isegi pärast selle lõpetamist menetlusaluse isiku eest saladusse. Eeldatavasti on selle põhjus võimalus menetlus hiljem uuendada, kui selle läbiviimine peaks muutuma prioriteetsemaks. Siiski peaks sellisel juhul isikut läbiviidud menetlusest teavitama hiljemalt siis, kui menetluse uuendamine näiteks teo aegumise tõttu enam võimalik ei ole. § 7820 võimaldab konkurentsijärelevalvemenetluse läbiviimist muus keeles kui eesti keeles. Kuigi see võib olla teatud juhtudel põhjendatud (teatud ulatuses on selline võimalus ette nähtud ka KrMS §-s 10), tuleb silmas pidada, et halduskohtumenetluses selline erand võimalik ei ole (HKMS § 80 ja § 81). Ühemõtteliselt tuleks vältida olukorda, kus HKMS § 81 lg 1 alusel asutakse kohtus nõudma dokumentide tõlkimist kaebajalt, kui Konkurentsiameti nõusolekul on menetlus läbi viidud muus keeles. Seepärast tuleks ette näha Konkurentsiameti kohustus toimiku võõrkeelsed osad tõlkida hiljemalt siis, kui konkurentsijärelevalvemenetluses tehtud otsus (või põhjendatud juhtudel selle toiming) vaidlustatakse halduskohtus. § 7821 lg 5 näeb ette avarad võimalused menetlustoimiku sisu menetlusaluse isiku eest varjata ka menetluse lõppfaasis, st lg-s 4 sätestatud arvamuse ja vastuväidete esitamise etapis. Arvestades, et kahtluseta on tegemist EIÕK art 6 lg 1 tähenduses kriminaalsüüdistusega, ei pruugi see tagada õiglast menetlust EIÕK art 6 lg 1 mõttes ega võimaldada kaitse ettevalmistamist art 6 lg 3 p b tähenduses. EIK on leidnud kriminaalasjade kohta, et süüdistatava piiramatu juurdepääs asja toimikule on oluline õiglase menetluse garantii (Moiseyev vs. Venemaa, p 217; Beraru vs. Rumeenia, p 70). Põhjendatud juhtudel (nt konkurendi ärisaladuse kaitseks) võib olla mõeldav anda tutvumisõigus üksnes lepingulisele või riigi õigusabi korras määratud esindajale. § 7823 lg 2 näeb ette Konkurentsiameti õiguse pääseda juurde igasugusele teabevahetusele, sh avamata sõnumitele. Seejuures näeb § 7824 lg 1 p 2 ette õiguse sisenda muu isiku ruumi, kus asub menetlusaluse isikuga seotud äri- ja raamatupidamisteave. Seega saab Konkurentsiamet sel viisil siseneda sideteenusepakkuja serveriruumi ja seal reaalajas menetlusaluse isiku andmevahetust jälgida, sh veel kommunikatsiooniprotsessis olevaid sõnumeid. Olukorras, kus § 7824 lg 2 lubab läbiotsimist isiku eest varjata, vastab selline tegevus jälitustegevuse definitsioonile (KrMS § 1261 lg 1). Et kavandatavas konkurentsijärelevalvemenetluses ei või tugineda jälitustoiminguga saadud teabele (§ 7828 lg 5), tuleb eelnõus läbiotsimist puudutavate normide kitsendamise (läbiotsimisobjektide piiramine ja/või selle varjatuks jäämise välistamine) kaudu tagada jälitustegevusele sarnaneva tegevuse välistamine konkurentsijärele- valvemenetluses. 2/5  Lisa 1 § 7823 lg 3 järgi loetakse uurimismeetme talletust samaväärseks protokolliga. Samas ei kohusta eelnõu salvestusele lisama olulisi metaandmeid, iseäranis menetlustoimingu teostamise aega ja kohta. Ilma nendeta ei saa ei saa nt videosalvestus protokolli täielikult asendada. Salvestus saab asendada protokolli, kui selles on mingil viisil salvestatud HMS § 18 lg-s 2 sätestatud andmed (nt sellel olevad isikud tutvustavad end jne). § 7824 lg 1 näeb ette Konkurentsiameti õiguse teha halduskohtu loal läbiotsimisi. Samas jätab säte kirjeldamata tingimused, millal ja millisel eesmärgil on läbiotsimise toimetamine lubatav. Seetõttu jääb ka ebaselgeks, mida halduskohus loa andmisel kontrollib. Seletuskirja järgi tuleneb eesmärk § 7823 lg-st 1 (st sisuliselt keelatud teo tuvastamiseks tõendite kogumine), aga niivõrd intensiivselt põhiõigusi riivava toimingu eesmärk ja kriteeriumid peaksid olema eraldi sätestatud (vrd KrMS § 91 lg 1). Kohtuliku eelkontrolli ette nägemine ilmestab seda vajadust eriti. Kohtulik eelkontroll viitab sellelegi, et kohus peaks andma loa kindlateks toiminguteks (§ 7824 lg 1 loetelust) kindlas kohas, mistõttu võiks see eelnõu tekstist selgemini välja tulla. Eraldi tuleks täpsustada mõne privileegiga kaetud asukoha (nt advokaadibüroo) läbiotsimisega seonduvat (vt RKHKo 3-19-467/28, p 18-21). § 7824 lg 2 näeb ette avarad võimalused läbiotsimiseks loa andmise määruse varjamiseks. Iseenesest on haldustoiminguks loa andmine ilma puudutatud isikut kaasamata ja ilma talle määrust kohe avaldamata tavapärane (nt maksuhalduri täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa andmise menetluses). Praegusel juhul jääb aga ebaselgeks, millal määrus siiski isikule kätte toimetatakse. See on oluline nii läbiotsimise õiguspärasuse kontrollimiseks, kui ka seetõttu, et luba võidakse anda kestvateks meetmeteks (nt § 7824 lg 1 p-s 5 sätestatud koha pitseerimine). Kui isik, kelle juures läbiotsimist toimetatakse, ei ole selleks loa andmise menetluses osaline, siis pole tal ilma erisätteta õigust esitada määruskaebust (HKMS § 265 lg 5). See ei pruugi olla kooskõlas põhiseaduse § 24 lg-ga 5, eriti arvestades mõne meetme kestvat iseloomu ja teabekandjate äravõtmise võimalust (vrd Riigikohtu üldkogu lahendid asjades nr 3-3-1-82-12 ja 3-3-1-28-11). § 7827 lg 1 esimese lause sõnastus jätab mulje, et Konkurentsiamet on enne arvamuse ja vastuväidete esitamist juba süüstava otsuse sisuliselt teinud ning arvamuse ja vastuväidete esitamine on üksnes formaalsus. § 7828 lg 4 p 3 järgi peab süüteomenetluses kohtu loal kogutud tõendite kasutamiseks konkurentsijärelevalvemenetluses andma halduskohus eelneva loa. Selline eelkontroll näib tarbetu ja koormab ülemääraselt kohtuid, eriti arvestades, et jälitustoimingutega kogutud teavet § 7828 lg 5 järgi ei kasutata. Muudes haldusmenetluses (sh karistusliku iseloomuga haldusmenetlustes, nt distsiplinaarmenetlustes) sellist nõuet ei ole. Samuti ei ole sellist nõuet maksumenetluses. Riigikohus on hiljuti selgitanud seoses kriminaalmenetluses kohtu loal toimunud läbiotsimisega kogutud tõendite kasutamisega isiku vastu distsiplinaarmenetluses järgmist: 1) haldusorgan ei või tugineda tõendile, mida eriseaduse järgi ei tohi haldusorganile edastada, mistõttu tuleb järgida nt KrMS § 214 nõudeid; 2) põhiõiguse rikkumisega saadud tõendeid ei tohi haldusmenetluses kasutada (analoogia HKMS § 62 lg 3 p-ga 1 ja lg-ga 6); 3) kui toimingu õiguspärasusele pole kriminaalmenetluses hinnangut antud (sh kehtiva loa alusel tehtud reaaltoimingule), siis ei tule hinnata toimingu täies mahus vastavust kriminaal- menetlusõigusele, vaid kas tõendi kogumisel on järgitud põhiõigusi (vt RKHKo 3-19-467/28, p 13-21). Selline järelkontroll on piisav ka konkurentsijärelevalvemenetluses. 3/5  Lisa 1 § 7831 lg 1 võimaldab kokkuleppemenetlust kohaldada üksnes kartelli korral. Kuigi seletuskirja kohaselt on kokkuleppemenetluse sätestamine kartelli korral Euroopa Liidu õigusest tulenev nõue, ei tulene nähtavasti Euroopa Liidu õigusest keeldu lahendada võimalusel kokkuleppel ka muude konkurentsiõigusrikkumiste asjad. Seetõttu tasub kaaluda sellise ökonoomsema menetluse sätestamist ka muudeks juhtudeks, mil menetlusosalised ja Konkurentsiamet sellega nõus on. § 7831 lg 6 p 5 järgi peab menetlusalune isik kokkuleppemenetluses kinnitama, et loobub õigusest konkurentsijärelevalvemeetmeid vaidlustada. Esmalt tuleb märkida, et eelnõus puudub säte, mis seda õigust ka reaalselt piiraks. Sellise sätte lisamisel peab olema võimalik siiski tagatud piiratud ulatuses kaebeõigus (nagu on seda ka nt kriminaalmenetluses kokkuleppemenetluse korral). See on vajalik nt selleks, et oleks võimalik kontrollida, kas Konkurentsiamet on kokkuleppe kinnitanud kokkuleppemenetluse norme järgides, sh kas ta on trahvi vähendanud kooskõlas § 7831 lg-ga 7. § 7834 lg 8 kirjeldab sisuliselt ettevõtte üleminekut (seda nii nimetamata) ja näeb Konkurentsiametile ette õiguse sel juhul trahv kehtetuks tunnistada ning määrata see uuele isikule. Praktilisem lahendus võiks olla ettevõtte ülemineku korral lugeda ka konkurentsijärele- valvemeetmed, mis ei ole oma olemuselt isikuga lahutamatult seotud, teisele isikule üle läinuks (vrd MKS § 37). § 7838 lg 3 näeb ette aegumise katkemise kestvana. Kuna aegumise katkemine on olemuselt ühekordne sündmus (erinevalt aegumise peatumisest), oleks kohasem näha ette uue aegumis- tähtaja kulgemise algus alates soovitud hetkest (st alates menetluse lõpust). HKMS § 103 täiendamine lg-ga 3 ei ole põhjendatud. Kohtu ülesanne ei ole välja mõista ega jagada haldusmenetluse kulusid. Iseenesest on selge, et konkurentsijärelevalvemenetlus kavandatud kujul on menetlus, kus isikul peab olema võimalik kasutada õigusabi ning seega on põhjendatud kulude hüvitamine olukorras, kus õigusrikkumist ei tuvastata. Kohane lahendus selleks oleks õigusnorm, mis kohustab Konkurentsiametit hüvitama mõistlikud õigusabikulud, kui konkurentsijärelevalvemenetlus on lõppenud õigusrikkumist tuvastamata või kui Konkurentsiameti otsus tühistatakse kohtumenetluses. Kavandatav HKMS § 103 lg 3 seaks põhjendamatult soodsamasse olukorda isiku, kes saavutab kohtumenetluses Konkurentsiameti otsuse tühistamise võrreldes isikuga, kes suudab enda õigusi edukalt kaitsta juba konkurentsi- järelevalvemenetluses eneses. HKMS täiendamine 281. peatükiga on ülemäärane, sest selle eesmärgid on saavutatavad kehtiva seaduse raamides. Vt täpsemalt alljärgnevalt. HKMS § 2801 on säte, mis üksnes defineerib peatüki 281 kohaldamisala, mistõttu juhul, kui peatüki eesmärgid on saavutatavad kehtiva seaduse raamides, pole see vajalik. HKMS § 2802 lg 1. Säte on ülearune, sest konkurentsijärelevalve trahv ei saa eeldatavasti riivata õigusi väheintensiivselt sõltumata trahvi suurusest. Kuna konkurentsijärelevalve- menetluses tehtav otsus on avalik, sellega tuvastatakse ühtlasi konkurentsialase õigusrikkumise toimepanemine ja see seondub isiku majandus- ja kutsetegevusega, siis ei saa trahvi määramine olla väheintensiivne õiguste riive. 4/5  Lisa 1 HKMS § 2802 lg 2. On õige, et konkurentsijärelevalve trahviasjas kui karistuslikus kohtuasjas on üldjuhul nõutav istungi pidamine. See on aga kaetud olemasoleva HKMS § 131 lg 1 p 2 lauseosaga „arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu“. HKMS § 2802 lg 3. Tulenevalt HKMS § 185 lg-st 2 peab ringkonnakohus arvestama HKMS 14. peatüki 3. ja 4. jaoga, st HKMS § 131 lg 1 p 2 lauseosaga „arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu“. HKMS § 2803. Kui kohus ei pea tegema uut kaalutlusotsust – nt Konkurentsiameti otsuses on trahvisummad toodud osategude kaupa või see koosneb muul viisil üheselt hinnatavatest komponentidest –, saab kohus otsuse osaliselt tühistada ja trahvisummat vähendada kehtiva HKMS § 5 lg 1 p 1 alusel. Kavandatav säte ei anna halduskohtule volitust vähendada trahvi- summat otstarbekusest lähtudes (vt HKMS § 158 lg 3) ja sellise volituse andmine halduskohtule poleks ka mõistlik. Haldustrahvi eristabki süüteomenetluses mõistetud karistusest olemuslikult tõik, et selle määrab haldusorgan. Kuigi halduskohus on uuriv kohus, mille pädevuses on kontrollida tuvastatud faktiliste asjaolude paikapidavust ning materiaal- ja menetlusõiguse kohaldamise õiguspärasust, ei kuulu Eesti halduskohtumenetluse traditsiooni haldusorgani eest uue otsuse tegemine. Konkurentsijärelevalve trahviotsus vastab HMS § 51 lg-s 1 antud haldusakti legaaldefinitsioonile. Sellises olukorras pole mõistlik panna haldusorgani ülesannet kohtule. Haldusorgan peab suutma oma haldusaktide eest ise vastutada ning peab arvestama, et kui tegutsetud on õigusvastaselt, võidakse need tühistada. Kohus peab jääma seotuks haldusorgani põhjendustega haldustrahvi määramisel, sh trahvi suuruse põhjendamisel. 5/5  Justiitsministeerium Teie 15.12.2021 nr 8-1/7692 [email protected] Meie 17.01.2022 nr 6-6/21-55 Arvamuse avaldamine Täname võimaluse eest avaldada arvamust konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (ECN+ direktiivi ülevõtmine) kohta. Käesolevaga edastame arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liina Reisberg Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (ECN+ direktiivi ülevõtmine) kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected] www.riigikohus.ee Lisa 1 Riigikohtu arvamus1 Riigikogus 19. veebruaril 2024 algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (384 SE) kohta Riigikohus on eelnõu kohta korduvalt arvamust avaldanud. Praegune arvamus keskendub üksnes eelnõu varasemate variantidega võrreldes uudsele lahendusele, mille kohaselt määrab trahvi konkurentsijärelevalve asjades halduskohus Konkurentsiameti taotlusel. Varasemates eelnõu variantides määras trahvi Konkurentsiamet oma haldusaktiga, mida sai halduskohtus tavapärases korras vaidlustada. Esmalt on arvamuses selgitatud eelnimetatud uudse lahendusega seonduvaid probleeme. Seejärel on välja toodud küsimused, millele tähelepanu pöörata juhul, kui seadusandja otsustab sellise lahenduse juurde jääda. Trahvi määramine kohtus vs. haldusaktiga Tuleks tõsiselt kaaluda, kas eelnõu viimases variandis valitud mudel on põhjendatud. Soovitatav oleks jääda mudeli juurde, kus trahvi määramise otsuse teeb Konkurentsiamet, kelle otsust saab halduskohtus vaidlustada. Seejuures saaks halduskohus Konkurentsiameti otsuse suhtes läbi viia täiemahulise kontrolli, st tuvastada kõik tähtsust omavad asjaolud ja kohaldada õigust (sh sisustada määratlemata õigusmõisteid) Konkurentsiametist sõltumatult. Selline mudel oleks ökonoomsem, võib tagada parema põhiõiguste kaitse ning on paremini ühildatav Eesti halduskohtumenetlusega. Menetlus, milles Konkurentsiamet määraks trahvid ise, oleks ökonoomsem võrreldes kohtus trahvide määramisega, sest sellisel juhul tuleks kohtus lahendada üksnes need konkurentsitrahviasjad, kus trahviotsust vaidlustatakse. Praeguses eelnõus ettenähtud variandis peaks kohtud aga menetlema kõiki konkurentsitrahviasju. Seejuures pole usutav, et trahvi määramine halduskohtumenetluses vähendaks kuigivõrd Konkurentsiameti läbi viidava menetluse mahtu ja kulusid, sest Konkurentsiamet peaks kohtule esitama põhjendatud taotluse koos tõenditega keelatud teo toimepanemise kohta. Pealegi saab Konkurentsiamet alles pärast kohase menetluse läbiviimist otsustada, kas konkreetses asjas tuleks taotleda trahvi määramist või mitte. Trahvi määramise taotluse koostamine oleks sisult ja töömahult võrreldav trahvi määrava haldusakti koostamisega. Trahvi määramine haldusaktiga ning seejärel selle vaidlustamine halduskohtus võib tagada parema põhiõiguste kaitse võrreldes trahvi määramisega halduskohtus, sest niisugusel juhul kontrollib halduskohus üle kõik asjassepuutuvad Konkurentsiameti tuvastatud faktid ja antud õiguslikud hinnangud. Trahvi määramisel (isegi kui see toimub Konkurentsiameti põhjendatud taotluse alusel) tuvastab kohus osa fakte ja kohaldab osa asjas olulist õigust esmakordselt, mistõttu väheneb kohtumenetluses vigade kõrvaldamise võimalus (see oleks võimalik vaid apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes). Kui kohus viib iga kord (vs. üksnes trahviotsuse vaidlustamise korral) läbi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 kriminaalõigusliku poole nõuetele vastava menetluse (nii nagu see toimub kriminaalkohtumenetluse käigus), siis väheneb küll vigade tõenäosus, kuid ühtlasi kaob sellega 1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus. 1/3  Lisa 1 haldustrahvide kohaldamise efektiivsus ja ökonoomsus. Just need on aga põhjused, miks direktiivi 2019/12 art 13 lg 1 kohaselt ei tohi trahve määrata kriminaalkohtumenetluses. Kehtiv halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) on üles ehitatud eeskätt juba toimunud haldustegevuse õiguspärasuse kontrollimiseks. Niisugune kohtulik järelkontroll toimub selle isiku kaebuse alusel, kelle hinnangul haldustegevusega tema õigusi rikutakse. HKMS § 2 lg-s 1 on halduskohtumenetluse ülesanne sätestatud ühemõtteliselt: selleks on eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Kuigi halduskohus annab seaduses sätestatud juhtudel ka lube isikute õigusi intensiivselt riivavate haldustoimingute sooritamiseks (HKMS 27. ptk), on tegemist haldusmenetluse tagamiseks teatud spetsiifilisteks toiminguteks (nt vabaduse võtmiseks) loa andmisega, mitte lõppotsuse tegemisega haldusorgani asemel, nagu praeguses eelnõus ette nähtud. Eeltoodud probleem ei ole pelgalt küsimus sellest, kuidas vaadata halduskohtu rolli õiguskorras (isikut koormava otsuse tegemine vs. tema kaitse õigusvastaselt tehtud koormava otsuse eest). Haldustegevuse õiguspärasuse kontrollimisele suunatud normistiku kohaldamine iseseisva trahviotsuse tegemiseks on keeruline ja võib tekitada mitmesuguseid praktilisi probleeme, iseäranis kui puuduvad piisavalt täpsed erinormid (vt allpool). Menetlusõiguslikud eeldused trahvi määramiseks kohtus Kui seadusandja otsustab jääda eelnõus toodud põhilahenduse juurde, tuleks selgemalt sätestada, mismoodi ja milliste normide alusel trahvi määramise menetlus halduskohtus toimuma hakkaks. Eelnõus kavandatud HKMS § 2801 ja 2802 näevad ette rahatrahvi määramise tingimused, kuid ei ütle midagi menetluse läbiviimise kohta. Menetluskorda reguleerivast HKMS §-st 2803 tulenevad järgmised elemendid: menetlus algab Konkurentsiameti taotlusega; trahv määratakse kohtumäärusega; määruse vorminõuded ja selle avaldamine; edasikaebeõigus; kohtualluvus ja menetlusosaliste ring. Ülejäänud küsimuste kohta tuleb vastus leida juba kehtivatest menetlusnormidest. Iseenesest ongi erimenetluse puhul otstarbekas reguleerida üksnes neid küsimusi, mis tuleb lahendada menetlusseadustiku üldregulatsioonist teisiti. Praegusel juhul tekitab eelnõus sätestatu siiski hulgaliselt küsimusi, sest pole selge, milline osa üldregulatsioonist üldse kohaldub.3 Ka seaduseelnõu seletuskiri on selles osas vastuoluline. Ühest küljest märgitakse seletuskirja lk-l 162, et Konkurentsiameti taotluse lahendamise menetlus on analoogne haldustoiminguks loa andmise menetlusega.4 Teisalt on seletuskirja ülejärgmises lauses märgitud, et halduskohus viib Konkurentsiameti poolt esitatud rahatrahvi määramise taotluse lahendamisel menetlust läbi lähtudes kõikidest kehtivatest tavapärastest halduskohtumenetluse reeglitest. Need seisukohad ei ole ühildatavad. Eelnõu tekst ei anna otsest tuge aga neist kummalegi. Kuigi iseenesest saab kohus täita lüngad analoogia korras kaebuse menetlemist puudutavate sätete alusel, muudab selle keerulisemaks asjaolu, et eelnõu kohaselt lahendab kohus Konkurentsiameti taotluse määrusega ja vaidlustada saab seda määruskaebemenetluses. 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused, et tulemuslikumalt tagada konkurentsinormide täitmine ja et tagada siseturu nõuetekohane toimimine. 3 Vrd HKMS § 256 lg 2 ja § 260 lg 3, kus on see selgelt sätestatud. 4 Haldustoiminguks loa andmise menetlus on lihtmenetlus (HKMS § 264 lg 4), mida üldjuhul kohaldatakse kohtuasjades, milles vaidlusaluse varalise hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (vt HKMS § 133 lg 1). 2/3  Lisa 1 Kohtumäärus on üldjuhul vahend menetlusosaliste menetluslike taotluste lahendamiseks ning menetluste juhtimiseks ja korraldamiseks (HKMS § 178 lg 1). Kohtumäärusega ei lahendata halduskohtumenetluses vaidlust sisuliselt. Kohtumäärusele kohaldatavad vorminõuded on võrreldes kohtuotsusega madalamad.5 Eelnõus esitatud kujul selguksid mitmed trahvi määramise menetluses olulised küsimused (sh selle põhielemendid nagu tõendite esitamise ja kogumise kord) alles pärast aastatepikkust kohtupraktikat. Arvestades võimalikku õiguste riive intensiivsust (trahvide suurust) ei ole selline olukord kooskõlas määratuse põhimõttega (PS § 13 lg 2) ega taga põhiõigust menetlusele ja korraldusele (PS § 14). Nagu eelpool viidatud, on eelnõu seletuskirjas märgitud, et Konkurentsiameti trahvi määramise taotluse lahendamise menetlus on analoogne haldustoiminguks loa andmise menetlusega. Selline lihtsustatud menetlus on aga konkurentsitrahviasjas välistatud. On kahtluseta selge, et tulenevalt konkurentsitrahvi karistuslikust iseloomust ja trahvide suurusest kohaldub nende puhul EIÕK art 6 karistusõiguslik pool. Seetõttu tuleb tagada kõik EIÕK artiklis 6 nimetatud garantiid vähemalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kujundatud miinimumstandardeid järgides. See tähendab näiteks, et trahvi määramise menetluses peab saama küsitleda mõlema poole tunnistajaid. Kui trahvi määraks kohtu asemel haldusorgan, oleks nõutav kohtuliku kontrolli võimalus, kus kohtul oleks täielik pädevus otsust muuta nii faktilistes kui ka õiguslikes küsimustest.6 Selline oleks olukord olnud eelnõu eelmiste variantide korral. Menetluses, kus trahvi määrab kohus ise, peab halduskohus samuti läbi viima EIÕK art 6 nõuetele vastava menetluse ega saa piirduda pelgalt taotluse ja sellele esitatud kirjalike vastuväidete põhjal trahvi määramise otsustamisega. Järelikult on hädavajalik, et juhul, kui trahvi määrab kohus, tuleb üldjoontes kohaldada kogu tavapärast halduskohtumenetluse korda (HKMS-i I—V peatükid), nähes ette vajalikud erisused sarnaselt HKMS-i 25. ja 26. peatükis sätestatud erimenetlustega. Iseenesest on selleks eelnõus kavandatud HKMS-i 281. peatükk normitehniliselt sobiv koht. Seal peaks olema selgelt sätestatud, milline osa HKMS-i üldregulatsioonist kohaldub ja erisuste korral olema ette nähtud erisätted (nt erisus §-st 5, mis ei sisalda volitust trahvi määramiseks). 5 Vrd HKMS § 160-166 vs. eelnõu järgi (ja kehtiva HKMS § 178 lg 2 alusel) kohaldatav TsMS § 465. 6 EIK otsus asjas Grande Stevens jt vs. Itaalia, 18640/10, 18647/10, 18663/10, 18668/10 ja 18698/10, p 139. 3/3  Riigikogu Teie nr [email protected] Meie 11.03.2024 nr 6-6/24-15 Arvamuse avaldamine Saadame arvamuse konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (384 SE) kohta. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liina Reisberg Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus Riigikogus 19. veebruaril 2024 algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (384 SE) kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected] www.riigikohus.ee Lisa 1 Riigikohtu arvamus1 Riigikogu majanduskomisjonile 384 SE arutamiseks Riigikohus tänab kutse eest osaleda Riigikogu majanduskomisjoni 28. mai 2024. a istungil konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (384 SE) arutamisel. Riigikohtu esindaja istungil ei osale, kuid Riigikohus soovib kutses märgitud teemal (ECN+ direktiivi ülevõtmine haldusmenetlusena (versus väärteomenetlusena)) põgusalt märkida järgmist. Riigikohus jääb oma varem avaldatud seisukohtade juurde ega näe, et haldusmenetluslik mudel konkurentsialaste trahvide määramiseks seaks põhiõigused automaatselt suuremasse ohtu võrreldes väärteomenetlusega. Nagu korduvalt selgitatud (ja kõik asjaosalised paistavad olevat selles ühel meelel) on väljaspool kahtlust, et põhiõiguste allikatest (põhiseadus, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta) karistavale menetlusele tulenevad garantiid peavad olema ECN+ direktiivi ülevõtmisel tagatud sõltumata valitud menetlusliigist. On seadusandja valida, kas ta tagab need garantiid suuremal määral kui põhiõiguste allikates nõutaval miinimumstandardil. Siinkohal võivad seadusandjat omakorda piirata Euroopa Liidu õigusest (praegusel juhul üle võetavast ECN+ direktiivist) tulenevad nõuded. Oluline on aga see, et seadusandja otsustusruumi piirid ei sõltu sellest, kas trahvi määramine toimub haldus(kohtu)menetluses või väärteomenetluses. Selle otsustusruumi raames võib seadusandja loomulikult menetluste vahel erisusi ette näha. Selles ühelt poolt põhiõiguste allikate ja teiselt poolt asjakohase Euroopa Liidu õiguse vahel olevas otsustusruumis võib seadusandja eri valikute põhjendatuse üle vaielda, kuid oluline on rõhutada, et ükski nimetatud otsustusruumis olev valik ei ole õiguslikult lubamatu ega ohusta õigusriigi põhimõtete järgimist. Eeltoodud põhjustel võib seadusandja ette näha nii konkurentsitrahvide määramise haldusmenetluses ja vaidlustamise halduskohtumenetluses, kui ka nende määramise halduskohtumenetluses ühes edasikaebamisõigusega. Riigikohtu eelistus oleks, et seadusandja näeks need ette klassikaliste haldustrahvidena, mitte halduskohtus määratavate trahvidena. See oleks ökonoomsem lahendus ega nõuaks mahukaid muudatusi halduskohtumenetluse seadustikus (vt pikemalt Riigikohtu 11. märtsi 2024. a arvamus 384 SE kohta). Kui aga seadusandja eelistab lahendust, kus trahvi määramise õigus on halduskohtul, on Riigikohus valmis osalema nõuandvas rollis võimalikult selge ja kõiki põhiõigusi tagava menetlusnormistiku väljatöötamisel. 1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus. 1/1  Riigikogu majanduskomisjon Teie 23.05.2024 nr [email protected] Meie 27.05.2024 nr 6-6/24-15 Arvamuse avaldamine Saadame arvamuse konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liina Reisberg Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus Riigikogu majanduskomisjonile 384 SE arutamiseks Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected] www.riigikohus.ee KonkSi sätted : § 78 12 . Keelatud teo toimepanemise tuvastamise tagajärjed Keelatud teo toimepanemise tuvastamine Konkurentsiameti poolt on siduv keelatud teo toimepanemisest tekkinud nõuet menetlevale kohtule, kui keelatud tegu tuvastavat haldusakti ei ole tähtaegselt vaidlustatud või kui on jõustunud kohtulahend, mille alusel jääb keelatud tegu tuvastav haldusakt kehtima. Siit tuleb see alus halduskohtul mitte kontrollida täiendavalt haldusakti sisu, kui menetlusalune isik seda ei vaidlusta. §78 31 . Kokkuleppemenetlus (1) Konkurentsiamet võib konkurentsijärelevalvemenetluses, mille esemeks olev keelatud tegu on kartell, kohaldada kokkuleppemenetlust. (2) Kui Konkurentsiameti hinnangul on kokkuleppemenetluse kohaldamine võimalik: 1) selgitab ta kartellis osalenud ettevõtjaid ja ettevõtjate ühendusi moodustavatele menetlusalustele isikutele kokkuleppemenetluse kohaldamise võimalust, menetlusaluse isiku õigusi selles ning kokkuleppemenetluse tagajärgi; 2) annab menetlusalustele isikutele tähtaja, mille jooksul võib kirjalikult Konkurentsiametile teada anda oma soovist alustada kokkuleppeläbirääkimistega. (3) Kui kartellis osalenud ettevõtja moodustavad mitu menetlusalust isikut, tuleb neil endi seast kokkuleppemenetluses osalemiseks valida esindaja. (4) Konkurentsiamet esitab kokkuleppeläbirääkimisteks tähtaegselt soovi avaldanud menetlusalusele isikule või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud menetlusaluste isikute esindajale asjas koostatud etteheited koos asjakohaste tõenditega ja nende poolt moodustatavale ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele kartellis osalemise eest kohaldatava trahvi võimaliku suuruse. (5) Konkurentsiamet võib kokkuleppeläbirääkimised katkestada, kui ta jõuab järeldusele, et kokkuleppemenetluse tulemuste saavutamine on ebatõenäoline. (6) Kokkuleppeläbirääkimiste tulemusel esitab menetlusalune isik või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul menetlusaluste isikute esindaja Konkurentsiametile viimase poolt määratud tähtaja jooksul kirjaliku kokkuleppe sõlmimise taotluse, mis sisaldab: 1) kartelli põhjalikku kirjeldust, sealhulgas teavet mõjutatud kaupade kohta ja kartelli geograafilist ulatust; 2) selget ja ühemõttelist tunnistust, et ettevõtja või ettevõtjate ühendus on kartellis osalenud ja vastutab selle eest, sealhulgas kartellis osalemise perioodi ja menetlusaluse isiku või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul menetlusaluste isikute rolli selles; 3) kinnitust, et menetlusalune isik või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul menetlusalused isikud on nõus Konkurentsiametiga läbiräägitud konkurentsijärelevalvemeetmete kohaldamisega; 4) kinnitust, et menetlusalusalune isik või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul menetlusalused isikud on teadlikud asjas nende suhtes koostatud etteheidetest ning neile on antud võimalus esitada etteheidete kohta oma arvamus ning vastuväited; 5) kinnitust, et menetlusalune isik või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul menetlusalused isikud loobuvad õigusest tutvuda menetlustoimikuga ning õigusest vaidlustada ettevõtja või ettevõtjate ühenduse kartellis osalemine ja selle eest kohaldatavad konkurentsijärelevalvemeetmed. (7) Kui kokkuleppe sõlmimise taotlus vastab käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud nõuetele ja selles esitatud teabe õigsuses ei ole alust kahelda, kinnitab Konkurentsiamet kokkuleppe läbiräägitud konkurentsijärelevalvemeetmete kohaldamisega. Kui konkurentsijärelevalvemeetmena kohaldatakse trahvi, peab trahv olema vähemalt kümme protsenti, kuid mitte rohkem kui kakskümmend protsenti väiksem lõikes 4 nimetatud trahvi võimalikust suurusest. Trahvi kokkuleppemenetluses määrab Konkurentsiamet. (8) Kui kokkuleppe sõlmimise taotlus ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud nõuetele, võib Konkurentsiamet jätta kokkuleppe kinnitamata või anda tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. (9) Kui Konkurentsiamet katkestab läbirääkimised või ei kinnita kokkulepet või menetlusalune isik või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul menetlusaluste isikute esindaja ei esita kokkuleppe sõlmimise taotlust või võtab esitatud taotluse tagasi, jätkatakse konkurentsijärelevalvemenetlust üldises korras. (10) Käesoleva paragrahvi lõike 6 punkti 5 alusel antud kinnitus loobuda õigusest vaidlustada konkurentsijärelevalvemeetmed ei pea hõlmama loobumist vaidlustamisõigusest ulatuses, milles meetmed ei vasta Konkurentsiametiga läbiräägitule või trahv ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule. Nimetatud kinnituse andmine võtab isikult õiguse konkurentsijärelevalvemeetmeid loobumise ulatuses vaidlustada. § 78 33 . Menetlus- ja vorminõuete rikkumise tagajärjed ning kohtulik kontroll (1) Konkurentsijärelevalvemeetme kehtetuks tunnistamist ei ole õigust nõuda üksnes põhjusel, et konkurentsijärelevalvemenetluses rikuti menetlus- või vorminõudeid, välja arvatud juhul, kui nõuete rikkumine võis mõjutada asja otsustamist või sellega kaasnes meetme adressaadi õiguste oluline rikkumine. (2) Menetlusalusel isikul on õigus vaidlustada Konkurentsiameti poolt § 78 29 lg 2 alusel tehtud otsus t , mis ei sisalda halduskohtule esitatavat kaebust trahvi määramiseks halduskohtumenetluse seadustiku 4.peatükis sätestatud üldises korras. Kaebust sisalduva otsus t on menetlusalusel isikul õigus vaidlustada esitades vastukaebuse halduskohtumenetluse seadustiku 28 1 .peatükkis sätestatud korras . Mõlemal juhul hakkab kaebetähtaeg kulgema alates Konkurentsiameti poolt menetlusalusele isikule dokumentide kättetoimetamist . ( 3 ) Rikkumise, sealhulgas keelatud teo toimepanemise tuvastamise õiguspärasust hinnates teostab kohus täiemahulise kontrolli. § 78 29 . Konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetamine (1) Konkurentsijärelevalvemenetlus lõpeb konkurentsijärelevalvemeedet kohaldava otsuse kättetoimetamisega või menetluse lõpetamisega käesolevas peatükis sätestatud muul alusel. Kui konkurentsijärelevalvemenetlus on alanud §-s 78 15 nimetatud taotluse lubatavaks tunnistamisega, ei lõpe menetlus taotluse tagasivõtmisega. (2) Konkurentsiametil on õigus tuvastada keelatud teo toimepanemine ettevõtja või ettevõtjate ühenduse poolt ning kohaldada sellele ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele konkurentsijärelevalvemeedet. Keelatud teo toimepanemise tuvastamine ja kõik konkurentsijärelevalvemeetmed peavad sisalduma ühes otsuses, sealhulgas peab keelatud teo tuvastamine sisalduma nimetatud otsuse resolutiivosas. Kui Konkurentsiamet peab vajalikuks kohaldada keelatud teo eest trahvi, peab otsuses sisalduma sellekohane kaebus halduskohtule. (3) Keelatud teo ettevõtja või ettevõtjate ühenduse poolt toimepanemise tuvastamiseks tuleb Konkurentsiametil tuvastada selle toimepanemine ettevõtjat või ettevõtjate ühendust moodustava menetlusaluse isiku poolt. HKMS sätted: 28 1 . peatükk Menetlus konkurentsijärelevalve trahviasjas § 280 1 . Kaebus rahatrahvi määramiseks Trahvikaebus (1) Konkurentsiamet võib konkurentsiseaduse § 78 29 lg 2 alusel tehtud otsuse alusel nõuda menetlusaluse isiku vastu esitatud kaebuses halduskohtult menetlusalusele isikule talle keelatud teo toimepanemise eest rahatrahvi määramist . ( 3 2 ) Kaebus tuleb kohtule ja menetlusalusele isikule esitada viie päeva jooksul pärast konkurentsiseaduse § 78 29 lõikes 2 nimetatud otsuse tegemist. Menetlusalusele isikule kaebuse kättetoimetamisel selgitatakse talle muu hulgas : 1) mida peab sisaldama vastus kaebusele; 2) kaebusele vastamata jätmise ja kohtuistungilt puudumise tagajärgi; 3) õigust esitada vastukaebust . ( 4 3 ) Rahatrahvi määramise le haldusasjas Trahvikaebuse läbivaatamisele kohaldatakse käesoleva seadustiku I–V osa , arvestades trahvikaebuse läbivaatamise rahatrahvi määramise haldusasja erisusi, kusjuures Konkurentsiametil on kaebaja menetluslik seisund ja menetlusalusel isikul vastustaja menetluslik seisund. § 280 2 . Vastukaebuse esitamine (1) Vastustajal on õigus HKMS §-s 46 lõikes 1 sätestatud kaebetähta ja egade jooksul esitada Konkurentsiameti vastu oma kaebus ühiseks läbivaatamiseks põhi kaebusega (vastu kaebus ), kui vastu kaebuse rahuldamine välista ks b täielikult või osaliselt trahvikaebus põhi kaebuse rahuldamise . ( 2 ) Vastu kaebusele kohaldatakse kaebuse kohta sätestatut . Vastukaebusega võib menetlusalune isik ühtlasi nõuda, et halduskohus kontrolliks, kas menetlusalune isik on toime pannud keelatud teo, mida Konkurentsiamet talle ette heidab. [Inspiratsioon on saadud TsMS-i §-ist 373 (vastuhagi), mis tundub sobivat meie regulatsiooni, kuna isiku poolt Konkurentsiameti vastu esitatud kaebuse lahendamiseks ei algatata iseseisvat menetlust, vaid see vaadatakse läbi koos Konkurentsiameti kui kaebaja trahvi määramise nõudega juba käimasolevas menetluses. Menetluslikult annab vastukaebuse esitamine vastustajale vastukaebuse puudutavas osas kaebaja õigused ja vastupidi - see lahendab mõnevõrra ära menetluslike staatuste segaduse (AÕT küsimus). Vastukaebusel on eraldi ese ja alus ning selle pinnalt tekib eraldi vaidluse ese, mis pärast vastukaebuse menetlusse võtmist moodustab koos kaebuse pinnalt tekkinud vaidluse esemega menetluse eseme. Samas kui vastustaja esitab Konkurentsiameti trahvi määramise nõudele vastuväiteid omapoolset menetluslikku nõuet esitamata (nt tuvastada Konkurentsiameti haldusakti õigusvastasus), ei ole tegemist vastukaebusega, vaid vastusega kaebusele. ]. § 280 3 . Asja läbivaatamine ( 1 ) Juhul kui vastustaja on esitanud vastukaebuse, siis viib vaatab kohus läbi kaebuse ja vastukaebuse läbi vaatamiseks ühise üh es menetluse s . ning lahendab kaebaja ja vastustaja nõuded sama kohtu otsusega. (2) Juhul kui vastustaja ei ole vastukaebust ei ole vastustaja poolt esita n t ud, siis kontrollib kohus kaebuse lahendades üksnes seda , kas konkurentsiseaduses sätestatud trahvi määramise tingimused on täidetud . Kohus ei või määrata trahvi teo eest, mis ei ole Konkurentsiameti ettepaneku kaebuse aluseks, kuid kohus ei ole seotud Konkurentsiameti ettepaneku õiguslike põhjendustega. (3) Kohus ei või määrata suuremat trahvi kui Konkurentsiamet kaebuses nõuab. Kaebuses nõutava trahvisumma muutmisele kohaldatakse käesoleva seadustiku § 49 lõike 3 punkti 2 . ole seotud Konkurentsiameti kaebuses toodud trahvi suurusega ja võib vajadusel trahvi kas vähendada või suurendada. ( 2 ) Asja võib haldus- ja ringkonnakohtus läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kõik pooled ja kolmandad isikud on nõustunud asja arutamisega kirjalikus menetluses. ( 3 ) Kui kohus võtab vastu käesoleva seadustiku § 65 lõikes 1 nimetatud tõendi, võib menetlusosaline taotleda, et kohus kuulaks tunnistajana või vande all üle isiku, kelle ütlusi või seletusi nimetatud tõend sisaldab. Kohus võib sellise taotluse jätta rahuldamata üksnes käesoleva seadustiku § 62 lõike 3 punktis 2 või lõikes 4 sätestatud juhul. Konkurentsijärelevalve trahviasjas ei või kohus tunnistaja ülekuulamisest keelduda käesoleva seadustiku § 65 lõike 2 alusel. (4) Tõendamiskoormuse jaotamisel kohaldab kohus käesoleva seadustiku §-s 59 sätestatut, arvestades konkurentsiseaduse § 78 28 sätestatud erisusi. ( 4 5 ) Konkurentsijärelevalve trahviasjas ei kohaldata halduskohtumenetluse seadustiku § 159. § 280 4 . K ohtuotsus ( 1 ) Kohus määrab kaebuse rahuldamise korral kohtuotsuses rahatrahvi suuruse konkurentsiseaduses sätestatud tingimustel. Kui kohus määrab Konkurentsiameti nõutust väiksema trahvi, rahuldab ta kaebuse osaliselt. (2) Kui kohus rahuldab täielikult või osaliselt vastukaebuse , tühistab kohus ühtlasi vastavas osas Konkurentsiameti konkurentsiseaduse § 78 29 lõike 2 alusel tehtud otsuse. (3) Kui kohus kontrollib vastukaebuse läbivaatamise käigus muude konkurentsijärelevalvemeetmete õiguspärasust, tühistab ta Konkurentsiameti otsuse osas, milles need on õigusvastased. ( 4 3 ) Kui kohus tühistab osaliselt Konkurentsiameti otsuse mõne konkurentsijärelevalvemeetme osas , kuid määrab ühtlasi trahvi, loetakse Konkurentsiameti taotlus kaebus osaliselt rahuldatuks.