dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Arvamuste edastamine

Sotsiaalministeerium · 21. jaanuar 2019
Viit
1.2-5/3662-3
Registreeritud
21. jaanuar 2019
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Riigikohus
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-5 Õigusalane kirjavahetus
Toimik
1.2-5/2018
Vastutaja
Alice Sündema (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õigusosakond)
Lahendamise tähtaeg
11. veebruar 2019

Failid

  • 📎5-18-7_5_arvamuste_edastamine.asice227 KB
  • 📎Arvamus_Narva_Linnavolikogu.pdf844 KB
  • 📎Arvamus_sotsiaalkaitseminister.pdf234 KB
  • 📎E-kiri.pdf330 KB

Sisu (failidest)

Sotsiaalministeerium 21.01.2019 nr 5-18-7/5 Narva Linnavolikogu PSJV nr 5-18-7 Õiguskantsleri Kantselei Arvamuste edastamine Saadan põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-18-7 Riigikohtule saabunud arvamused. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium vaatab asja läbi koosseisus Villu Kõve, Viive Ligi, Nele Parrest, Peeter Roosma ja Tambet Tampuu kirjalikus menetluses põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 51 lg 1 alusel. Taotluste ja seisukohtade esitamise viimane tähtpäev on 11.02.2019 kell 12.00. Lahend tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu ja avaldatakse Riigikohtu kodulehel www.riigikohus.ee. Lahendi edastab Riigikohus menetlusosalistele. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Nõmm Riigikohtu üldosakonna sekretär Lisa: arvamused Teadmiseks: Vabariigi Valitsus Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee 1 Riigikohus Teie 19.11.2018 nr 5-18-7/2 Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegium PSJV nr 5-18-7 Lp Riigikohtu esimees hr Priit Pikamäe [email protected] Meie 20.12.2018 nr 2-11/12170-2 Narva Linnavolikogu vastus õiguskantsleri taotlusele tunnistada Narva linnas kohustuslikke sotsiaalteenuseid reguleerivad määrused põhiseadusevastases osas kehtetuks 1.Narva linnale on samuti oluline, et kohaliku omavalitsuse õigusaktid oleks vastavuses Eesti Vabariigis kehtivate seadustega ja eelkõige põhiseadusega. Pärast sotsiaalhoolekannet reguleerivate seaduste viimaste redaktsioonide jõustamist on Narva linn püüdnud ka kohalikke õigusakte harmoniseerida, kuid seejuures on kehtiva õiguse, sh sotsiaalõigusnormide tõlgendamisel tekkinud erinevaid põhimõttelisi seisukohti ja olulisi küsimusi, mille puhul õiguskantsleri taotluse lahendamine aitab kindlasti õigusselguse ja õiguskindluse tagamisel kaasa. 2. Üldküsimused sotsiaalteenuse osutamisel. 2.1.Narva linn ei nõustu õiguskantsleri taotlusest tuleneva põhieeldusega, et vaadeldaval juhul on väidetavalt puudulik õigusregulatsioon pelgalt kohaliku omavalitsuse tegevusetuse ja materiaalõiguse väära tõlgendamise tagajärg. Õiguskantsler ei ole seejuures piisavalt ja õigesti aktsentueeritud tähelepanu pööranud erinevatele olulistele riigiõiguslikele põhimõtetele, millel alljärgnevalt peatume. Õiguskantsleri taotlus tugineb seaduste ja kohalike omavalitsuse õigusaktide formaaljuriidilisele analüüsile, samuti mitmete palja- ja üldsõnalistele oletustele, mis ei ole kehtivast seadusest tulenevalt ilmselt kohane. Õiguskantsler on teinud ridamisi oletusi sotsiaalteenuste mahtude, määrade jms ebapiisavuse kohta, mis eeldanuks siiski eelnevalt kohalike olude üksikasjalikku tundmaõppimist. Paljude sotsiaaltoetuste maksmine ja -teenuste osutamine on vajaduspõhine ja selle kindlakstegemine ei saa rajaneda oletustele kohaliku omavalitsuse osade toetuste eeldatavast rahalisest ebapiisavusest. Nii on õiguskantsler taotluse sissejuhatuses, kontekstis taotluse kirjeldav-motiveeriva osaga, märkinud, et „Nii näiteks on lubamatu, et raske või sügava puudega laps saab tugiisiku- või invatransporditeenust vaid siis, kui linnal selleks raha on.“ Paraku ei saa kohus selliseid väiteid kuidagi kontrollida ega asendada finantstegevuses riiki või kohalikke omavalitsusi. Peetri plats 1 tel: 35 99031 Registrikood 75028016 20308 Narva [email protected] a/a EE221010562002025 www.narva.ee SEB Pank 2 Narva linna on alati abivajavatele Narva elanikele sotsiaalteenused vajalikus ulatuses osutanud ja ei ole abivajajaid tegeliku abita jätnud. Narva linnal puuduvad kaebused, millest nähtuks, et konkreetsetel juhtumitel oleks elanikud tõhusast, seaduses ettenähtud abist ilma jäänud või et sotsiaalmeetmed oleks ebapiisavad. Ka ei ole selliseid faktilisi asjaolusid esitanud õiguskantsler, mis viitaks kehtivate kohalike õigusaktide tagajärjel narvakate õiguste sisulisele piiramisele. Seepärast võimalus, et abivajav isik jääk tegelikult vajaliku ja tõhusa abita, ei ole, vaatamata õiguskantsleri etteheidetele ja prognoosidele, reaalne. Võimalike õiguslike vastuolude korral või sotsiaalhoolekande tingimuste normatiivse alareguleerituse puhul on Narva Linnavalitsuse sotsiaalkomisjon sisuliselt menetlenud isikute sotsiaalteenuste, -toetuste ja muu abi taotlusi või avaldusi nö rohujuure tasandil. Muuhulgas nähtub Narva Linnavalitsuse sotsiaalkomisjoni põhimääruse §-st 1 lg 4, et komisjon juhindub eelkõige Eesti Vabariigi seadustest, sama põhimääruse § 2 kohaselt on komisjoni pädevuses muuhulgas sotsiaalteenuste ja toetuste saamine Narva linna Sotsiaalabiameti (edaspidi Sotsiaalabiamet) kaudu, samuti muude sotsiaalhoolekande alaste probleemide lahendamine ja sotsiaalabi võimaldamine Narva linnas. Seega ei ole relevantne õiguskantsleri väide, et „Narva elanikud ei saa linnalt vajaduse korral abi ega toetust nii, nagu seadus ette näeb.“ Õiguskantsleri väide on selles osas oletuslik ja seega sügavalt ekslik, kuna ei tugine asjakohasele abivajajate vajaduspõhisele analüüsile. Narva Linnavolikogu on ka õiguskantsleri pöördumisest nähtuvalt menetlenud vastavaid eelnõusid, mille puhul on tõusetunud õigustatult ja ka riigipoolset tegevust puudutavad küsimused. 2.2.Õiguskantsler on taotluses märkinud ridamisi riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevuse aluspõhimõtteid sotsiaalabi osutamisel. Tulenevalt õiguskantsleri poolt tõstatatud probleemistikust tuleb vastata järgmistele küsimustele: kas vaadeldavatel juhtumitel sotsiaalteenuse osutamisel on tegemist riigi ja/või kohaliku omavalitsuse kohustusega; kas sellest johtuvalt on tegemist peamiselt riigieelarvest finantseeritavate sotsiaaltoetustega või mõne muu rahastusega; kas riik täidab asjakohaselt ja piisavalt oma kohustusi sotsiaalteenuste finantseerimisel, mis on delegeeritud kohalikule omavalitsusele; kas õiguskantsleri nõudmised on õigustatud olukorras, kus riik ei ole täies ulatuses soovinud finantseerimise kohustusi riigi sotsiaalteenuste osas täita, kuid õiguskantsler peab vajalikuks kohaliku omavalitsuse poolt teenuste osutamise kohustuse täitmist mööndusteta, sh ka ulatuses, mille osutamisest võiks riik distantseeruda; kas ja millises ulatuses on kohalikul omavalitsusel võimalik riigi poolt kohalikule omavalitsusele pandud kohustuste õiguslikku regulatsiooni mõjutada kohalike õigusaktidega ja kas riik peaks omapoolselt selleks seadusi muutma või tegema muid vajalikke toiminguid. Eeltoodust tulenevalt on tegemist väga komplitseeritud temaatikaga, mis peaks olema eelduslikult riigi poolt võimalikult selgelt ja vaidlusi mittetekitavalt lahendatud, kuna põhiseadusega on riigile selline kohustus pandud. Mõistetavalt ei ole võimalik selles kohtuasjas kõigil riigi ja kohaliku omavalitsuste pädevust piiritlevatel sotsiaalhoolekandega puutumuses olevatel õiguslikel asjaoludel peatuda. Ometigi püüab Narva selle käigus osundada asjaoludele, mida tuleb käsitada kohalikku omavalitsuste, sh Narva käitumist rehabiliteerivalt. 3 2.3.Õiguskantsler alustab taotlust tõdemusega, et Eesti Vabariigi põhiseadus kohustab riiki oma elanikke puuduse korral abistama. Asjas ei ole ilmselt vaidlust, et õiguskantsleri taotlus on seotud riiklike kohustuste täitmise problemaatikaga ning riigi ja kohaliku omavalitsuse rolli piiritlemisega sotsiaalabi osutamisel. 2.3.1.Seonduvalt õiguskantsleri poolt tõstatatud problemaatikaga ei ole kantsler eraldi üksikasjalikult piiritlenud, kas mõni taotluses käsitletav sotsiaalhoolekandeseadusega kohalikule omavalitsusele pandud sotsiaalteenus ei kuulu põhiseaduse kohaselt riigi kohustuste hulka. Viidatud taotluse teemapüstitusest tulenevalt ei nähtu, et vaadeldavaid sotsiaalteenuseid oleks käsitatud mitteriiklikena. PS § 28 kohaselt Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. PS § 28 neljas lause, mille kohaselt pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all, ei anna juhist, kas ja milliste kriteeriumide alusel võiks sotsiaalteenuseid omistada ainult riigi või kohaliku omavalitsuse kohustustena ning sellest tulenevalt lahendada küsimust teenuse finantseerimisest ja õiguslikust reguleerimisest. Tulenevalt KOKS §-st 6 lg 1 on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet jms. Kuna sotsiaalhoolekande seadusega on riigi poolt kehtestatud ja kohalikule omavalitsusele pandud vägagi konkreetsed kohustused erinevate sotsiaalteenuste osas, siis ei tohiks olla ka vaidlust selles, et tegemist on seadusega riiklike kohustuste panemisega kohalikule omavalitsusele. SHS 3.peatükk „Riigi korraldatav abi“ sisaldab teenuste, toetuste jms kirjeldust, millest selgub üheselt asjaolu, et tegemist on riigi kohustustega. SHS 2. peatüki 2.jaos on Riigikogu poolt määratletud kohaliku omavalitsuse üksuse korraldav abi, sh ka sotsiaalteenuste rahastamine. Ka viidatud teenuse osas, tulenevalt allpool esitatud argumentidest, on tegemist riigi kohustustega. Põhiseaduse väljatöötamisel märgiti õiguskirjanduses muuhulgas, et PS sätted ei piiritle kohalikule omavalitsusele pandavaid võimalikke kohustusi üksnes riiklike kohustustena, säte sisaldab kahte mõtet: 1) kohaliku omavalitsuse garantii, mis avaldub riigi kohustuses täielikult finantseerida enda delegeeritud (ükskõik kas seaduse või kokkuleppega) ülesannete täitmist;2) kohalikul omavalitsusel võib olla kahte liiki kohustusi: riiklikud ja mitteriiklikud; kohustusi saab panna seaduse või kokkuleppega (riikliku kohustuse panemine kokkuleppega peab arvatavasti toimuma seaduse alusel). Juhul, kui riik tagab selle kohustuse täitmise rahaliselt, ei saa kohustuse panemist lugeda omavalitsusgarantii rikkumiseks. 2.3.2.Samas valmistab ilmselt edaspidigi probleeme sotsiaalteenuste erinevate liikide piiritlemine riigi või kohaliku omavalitsuse kohustustena. Leiame, et sellisel piiritlemisel on mitte ainult õigusteoreetiline, vaid ka puhtpraktiline tähtsus, kuna võimaldab määratleda teenuse rahastamise kohustatud subjekte ja lahendada ka muid teenuse osutamisega kaasnevaid sisulisi küsimusi. Viidatud küsimus on oluline käesoleva asja lahendamise seisukohalt, kuna õiguskantsleri taotluse lahendamine, mis on tundub olevat õiguslik, on tegelikult seotud suures osas riigi eelarveliste võimalustega. Riigikohus on aga allpool viidatud lahendis leidnud, et kohus ei saa lahendada taotlusi, mis on otseses sõltuvuses riigi majanduslikust võimekusest. 2.3.3.Viimasel ajal on üsna tavaline riigi poolt kohalikule omavalitsusele järjest kohustuste panemine, mis sisuliselt kuuluvad (või seniajani on kuulunud) riigi kohustuste hulka, ka PS §- st 28 tulenevalt. Kohalikule omavalitsusele on osade sotsiaalteenuste osutamise kohustus 4 omistatud seetõttu, et seadusandja on pidanud seaduses sätestatud teenuste jagamist põhjendatuks, tehes lihtsalt sellise valiku. Kahtlemata on abivajajale mõistlik, et sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu vahetu abi andmist korraldab abivajaja elukohajärgne kohalik omavalitsus (KOV). Vaidlust ei ole ilmselt ka selles osas, et vältimatut sotsiaalabi, millega tagatakse inimesele vähemalt toit, riided, ajutine majutus jms, osutatakse selle KOV poolt, kelle haldusterritooriumil inimene abi vajamise hetkel viibib. Sellele on selgelt viidanud ka sotsiaalministeerium. Samas ei ole asjas ilmselt sisulist vaidlust, et sotsiaalteenuste osutamine ja sotsiaaltoetuste maksmine on siiski riigi kohustus ja sellest tulenevalt peab riik tagama kõigi sotsiaalteenuste ja –toetuste rahastamise, mida ei suuda kinni maksta abivajaja perekonnaliikmed või nende puudumisel KOV. 2.3.4.Sotsiaalhoolekande seaduse alusel on KOV kohustatud osutama 13 sotsiaalteenust, lisaks millele võidakse korraldada ka teisi sotsiaalteenuseid KOV enda äranägemisel. Leiame, et riigi poolt kohalikule omavalitsusele pandud osa sotsiaalteenuseid seaduses kirjeldatud tingimustel, väljuvad ilmselt kohaliku omavalitsusele nt KOKS § 6 lg 1 pandud ülesannete ja pädevuse raamest ning on muutunud seejuures Narva linna ülesteks, sisuliselt riigi kohustuste täitmiseks. Nii näiteks SHS § 5 lg 1 kohaselt on isikule kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus. Viidatud sättest ei tulene, et abivajav isik peaks sisulise sotsiaalabi saamiseks olema Narva linna elanik ehk selles haldusüksuses või kogukonnas tegelikult elama. Selleks võib olla ka muu isik, kes omab rahvastikuregistris formaalset elukoha registreeringut Narvas. RRS § 391 ja 40 kohaselt piisab elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmiseks kirjalikust elukohateatest KOV pädevale asutusele. Kui isik ei ole elukohateates märgitud eluruumi omanik, lisab ta elukohateatele eluruumi kasutamise õigust tõendava dokumendi koopia või eluruumi omaniku loa elukohateates nimetatud elukoha andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse. Kui isik esitab elukohateate posti teel, lisab ta elukohateatele oma isikut tõendava dokumendi isikuandmetega lehekülje koopia. Digitaalallkirjaga elukohateate esitamisel ei lisata isikut tõendava dokumendi isikuandmetega lehekülje koopia. Seega pahatihti SHS-s ettenähtud sotsiaalteenuste KOV poolt osutamisel ei ole tegemist enam Narva linna elanikele sotsiaalteenuste ja -abi osutamisega, vaid teenustega isikutele, kes selgelt väljuvad kohaliku kogukonna piiridest. Tegemist on kohalike omavalitsuste jaoks olulise probleemiga, kuna sotsiaalteenuste ja toetuste riigi poolt rahastamisel lähtutakse muuhulgas rahvastikuregistri kannetest, kuid SHS kohaselt tuleb sotsiaalhoolekannet osutada kõigile abivajajatele, ka neile, kes pole kantud registrisse. Selline erinevus SHS nõuete ja tegelike abivajajate vahel tekitab eelkõige KOV-le suurema ja põhjendamatu finantskoormuse, mis ei ole mõistlik ega vasta ilmselt ka põhiseaduse ülaviidatud sätete mõttele. Sisuliselt peab KOV pingelise eelarve juures leidma ja katma puudu jäävad rahalised vahendid. Vaadeldaval juhul on oluline, et SHS eelmise redaktsioon (kuni 01.01.2016) § 9 nägi ette sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldamise kohustuse KOV poolt vallas või linnas elavale isikule, mida oli võimalik sisuliselt kontrollida. Seetõttu riigi poolt sotsiaalteenuste osutamise põhimõtteliste muudatuste tegemine (sotsiaalhoolekandega hõlmatute ringi määramise aluspõhimõtete muutmine selleks kahtlemata on) ja edaspidi ainult rahvastikuregistri andmetele tuginemine, pidanuks kaasa tooma ka põhjaliku monitooringu või vähemalt usaldusväärse prognoosi: millised on sotsiaalteenuse saamiseks avalduse esitanud isiku registriandmete muutmise tegelikud põhjused ja kas need kattuvad isiku (abivajaja) tegeliku elukohaga. 5 2.3.5. Õiguskirjanduses on seega põhjendatult sotsiaalhoolekande kui riikliku ülesande kasuks esitatud ka järgmised argumendid: kohalikel omavalitsustel ei pruugi jätkuda vahendeid piisava sotsiaalhoolekande kindlustamiseks; riigi finantsvõimalused on paremad ning seega on paremini tagatud rahaliste kohustuste täitmine; kuigi kohalikud finantsvõimalused sõltuvad osaliselt kohalikest prioriteetidest, eksisteerib siiski risk, et kohalikud omavalitsused satuvad finantsraskustesse. Tulenevalt eeltoodust on üsnagi komplitseeritud ja problemaatiline, isegi paradoksaalne võimalus, et KOV-le omistatud sotsiaalteenuste osas riik kas osaliselt või isegi täielikult vabaneb finantseerimiskohustusest, kuigi kohustuslikud teenused ja neile esitatavad nõuded on riigi poolt imperatiivsel sisul kehtestatud. 2.4. Riigieelarvest kohalikele omavalitsustele delegeeritud sotsiaalteenuste finantseerimine ja sellest tulenevalt riigile ja KOV-le esitatavatele nõuetele topeltstandardite kujunemine ei ole lubatav. 2.4.1. PS § 154 järgi peavad kohalikud omavalitsused tegelema kahesuguste ülesannetega: lahendama kohaliku elu küsimusi ning täitma neile pandud riiklikke kohustusi. Asjas ei ole vaidlust, et seadusandjal on õigus panna kohalikule omavalitsusele riiklikke kohustusi, järgides PS § 154 lõike 2 teise lause nõudeid. Põhiseadus ei nõua seejuures, et kohalik omavalitsus peab ette teadma, milliseid riiklikke kohustusi talle tulevikus pannakse. Selliseid kohustusi võib riik kohalikule omavalitsusele panna seaduse alusel ka ühepoolselt. Olukord, kus omavalitsusüksus peab riiklike kohustuste täitmiseks leidma raha kohalike ülesannete arvel või tegema valiku, milliseid kohustusi täita, on PS § 154 lõike 2 teise lausega vastuolus (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). 2.4.2.Omavalitsusüksus ei saa vaidlustada riiklikku kohustust kui sellist, küll aga nõuda PS § 154 lg 2 teisele lausele tuginedes, et seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kantakse riigieelarvest. Sotsiaalselt olulise riikliku ülesande täitmiseks tuleb vajalikud vahendid eraldada õigeaegselt ja viisil, mis ei sea ülesande täitmist sõltuvusse konkreetse kohaliku omavalitsuse finantsvõimekusest. Riigikohus on selles küsimuses oma seisukoha kujundanud asjades 20.12.2016 nr 3-4-1-3-16 ja 17.02.2016 3-3-1- 38-15.Asjast 3-4-1-3-16 (p 129) nähtuvalt Riigikohtu üldkogu on 16. märtsi 2010. a otsuses asjas nr 3-4-1-8-09 rõhutanud, et kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustuste täitmist tuleb PS § 154 lõike 2 teise lause kohaselt rahastada riigieelarvest. KOV võib nõuda, et sellise regulatsiooni puudumine, mis tagaks kohalikule omavalitsusele seadusega pandud riikliku kohustuse täieliku rahastamise riigieelarvest, tunnistataks PS § 154 lõike 2 teise lausega vastuolus olevaks. Samuti tekib omavalitsusüksusel, kellele ei ole mingi riikliku ülesande täitmiseks vajalikku raha eraldatud, PS § 154 lõike 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt kohtu kaudu riikliku ülesande täitmiseks puuduolevat raha (punkt 74). PS § 154 lõikest 1 tulenev õigus saada piisavalt raha omavalitsuslike ülesannete täitmiseks nõuab, et riik looks regulatsiooni, mis kindlustaks omavalitsusüksusele raha kohalike ülesannete täitmiseks vähemalt minimaalselt vajalikus mahus, st võimaldaks täita minimaalselt vajalikke kohalikke ülesandeid minimaalselt vajalikus ulatuses (samas punkt 65). Sisuliselt tähendab minimaalne vajadus, et riik peaks tagama teenuste rahastamise mahus, mis on SHS-ga KOV-le pandud. Ebamõistlik oleks kehtestada sotsiaalteenuseid, mille osutamiseks puuduksid KOV-l rahalised vahendid. Tegemist on üliolulise küsimusega kohalike omavalitsuste rahastamise materiaalsest põhiseaduspärasusest. Viidatud kohtulahendi p 184 järgi PS § 154 lõike 2 teise lause kohaselt 6 kaetakse seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud riigieelarvest. See säte on üks kohaliku omavalitsuse finantstagatisi, millest tuleneb omavalitsusüksuse õigus, et talle seadusega pandud riiklikud kohustused oleksid täies ulatuses rahastatud riigieelarvest. Säte kaitseb omavalitsusüksust selle eest, et ta ei peaks seadusega pandud riiklike ülesannete täitmiseks kasutama raha, mis on mõeldud omavalitsuslike kohustuste täitmiseks. Olukord, kus omavalitsusüksus peab riiklike kohustuste täitmiseks leidma raha kohalike ülesannete arvel või tegema valiku, milliseid kohustusi täita, on PS § 154 lõike 2 teise lausega vastuolus. PS § 154 lõike 2 teine lause nõuab, et kohalikule omavalitsusele seadusega pandud riiklikke kohustusi tuleb rahastada viisil, mis võimaldab hinnata, kas riik tegelikult katab kõik seadusega kohalikele omavalitsustele pandud riiklike kohustustega seotud kulud riigieelarvest (vt Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-8-09, punkt 74). Leiame, et Riigikohtu ülaltoodud seisukohad on samaoodi kohaldatavad ka sotsiaalhoolekandest tulenevate kohustuste määratlemisel riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel ning sotsiaalteenuste ja –toetuste asjakohasel finantseerimisel. Tulenevalt ülalmärgitud regulatsioonist on kohaliku omavalitsuse poolt vastutustundlik kehtestada või nõuda selliste õiguslike regulatsioonide kehtestamist, millele on ka tegelik rahaline kate või riigi finantstagatis. Viimast oskab hinnata eelkõige kohalik omavalitsus, mis kogukonda teades, teab ka elanike vajadusi kõige paremini. Narva linna volikogu võib vastutustundliku kohaliku omavalitsuse võimuorganina kohalikku elu reguleerivates õigusaktides, sh kohalikus eelarves, ette näha selliseid kohustusi, millele on olemas õiguskindluse või õiguspärase ootuse põhimõtte seisukohalt eeldatav rahaline kate – tulude laekumine või muu rahaline tagatis. Kuna riik on kohalikule omavalitsusele vägagi konkreetsete sotsiaalteenuste osutamise kohustused pannud, siis õigusliku momendi kõrval pidanuks õiguskantsler sisuliselt analüüsima Riigikohtu ülalmärgitud lahenditest tulenevaid sisulisi eeldusi vastavate kohustuste õiguslikul kehtestamisel – sh tegelikke vajadusi ja kohaliku omavalitsuse võimekust õigusaktidega väidetavalt nõutavate tavakohasest suuremate kulutuste tegemisel, sh isikutele, kes seaduse kohaselt ei pea olema kohaliku omavalitsuse tegelikud elanikud. Seejuures on õiguskantsler taotluses üsna deklaratiivselt märkinud ( vt lk 1), et „Kohalikku eelarvet on võimalik planeerida nii, et inimesed saavad kõiki neile seaduses ette nähtud teenuseid.“ Taotluse p-s 7 on õiguskantsler asunud paljasõnalisele seisukohale, sisuliselt esitamata sisulisi veendumata teenuste kulutustele ja võimalikele rahalistele katete osas, et „SHS 2.peatüki 2.jaos nimetatud teenuste korraldamise kohustus ei riiva ülemäära KOV enesekorraldusõigust (PS § 154 lg 1).“ Kahjuks ei ole õiguskantsleri sellistele tõdemustele ilmselt eelnenud finantsõiguslikku analüüsi, kuna sellele ei ole tehtud viidet. 2.4.3.Õiguskantsler on taotluse p-s 11 märkinud, et „kohalikke sotsiaalteenuseid rahastatakse peamiselt kohalike omavalitsuste tulubaasi kaudu”. Leiame, et sotsiaalteenuste jagamine õiguskantsleri poolt „kohalikeks” ja ülejäänud järelikult „mittekohalikeks” ei ole asjakohane, kuna kõigi nende üldine eesmärk on abivajava isiku abistamine ja riikliku tähtsusega ülesanne. Õiguskantsler on samuti teinud viite SHS §-le 156 lg 3 jj, millest nähtub, et riik maksab kohalike omavalitsustele toetust sotsiaalteenuste osutamiseks ja arendamiseks, samuti raske ja sügava puudega lastele abi osutamiseks, asendus- ja järelhooldusteenuse korraldamiseks ning hooldusperede toetamiseks. Riik on siinkohal seaduses sisuliselt teinud omapoolse valiku KOV poolt osutatavate sotsiaalteenuste finantseerimiseks, millest osa on pidanud vajalikuks finantseerida riigi poolt, osa mitte. Kas selline kaalutlusõiguse teostamine on asjakohane ja KOV-de kohustuste suhtes proportsionaalne? 7 Eeltoodust teeme siiski õigusliku järelduse, et isegi sellise valiku puhul võtab riik sisuliselt õigeks, et ka KOV-de poolt osutatavate sotsiaalteenuste puhul on tegemist riigi ülesannete täitmisega sotsiaalhoolekande valdkonnas. 2.4.4.Õiguskantsler nõuab kohalikult omavalitsuselt täies mahus ja mööndusteta KOV kohustuste õiguslikku reguleerimist ja sellele järgnevat täitmist ulatuses, milleks puudub riigi poolt õiguslik finantstagatis. Õiguskantsler ei tee sellises olukorras etteheiteid valitsusele, kuigi SHS §-st 156 nähtub hoopis sellise regulatsiooni põhiseaduse ilmne vastasus. Õiguskantsler, nõudes kohaliku omavalitsuse poolt riigi poolt pandud kohustuste täitmist ja SHS-s ettenähtud ulatuses kohalikes õigusaktides fikseerimist, ei ole soovinud teadvustada, et SHS regulatsiooni kohaselt (SHS § 156 lg 3, 31, 34) määratakse riigieelarves kohaliku omavalitsuste üksustele toetus vastavalt riigieelarve võimalustele, mitte abivajajate tegelikele vajadustele ja kohaliku omavalitsuse tegelikele kulutustele. Mõistkem, et SHS § 156 lg 32 kohaselt kohaliku omavalitsuse üksus võib kasutada viidatud paragrahvi lõikes 31 nimetatud toetust raske ja sügava puudega laste lapsehoiu-, tugiisiku-, sotsiaaltranspordi- aga ka muudeks sotsiaalteenusteks, mis aitavad vähendada raske ja sügava puudega lapse perekonna hoolduskoormust või puudest tulenevat lisavajadust, kuid selliseid kulutusi on võimalik riigi poolt ja seega ka KOV poolt teha ainult vastavalt riigieelarve võimalustele. Seega on õiguskantsleri arvates kohalik omavalitsus kohustatud igal juhul ja vältimatult osutama sotsiaalabi erinevaid teenuseid ja maksma toetusi, kuid selleks ettenähtud riigi rahalised vahendid sõltuvad riigieelarve võimalustest, st need võivad õiguskantsleri arvates olla ka ebapiisavad, aga sellele vaatamata peab kohalik omavalitsus vastavaid kulutusi tegema, sest seda kohustab seadus. 2.4.5.Eeltoodud aspektist nähtub, et riigi ja kohalike omavalitsuste jaoks on kehtestatud teenuste nõuete osas nö kaksikmoraal-topeltstandardid, kus riik on pidanud kohaseks seaduses märkida riigieelarveliste vajalike kulutuste tegemist vastavalt võimalustele, kuid kohalikult omavalitsusel selline „vastavalt võimalustele” käitumise alternatiiv õiguskantsleri arvates puudub. Leiame, et igasugused topeltstandardid ühelt poolt riigi ja teisalt KOV ülesannete määratlemisel ja nende täitmisel on lubamatud. Õiguskantsler on taotluses märkinud, et abivajajad peavad saama abi tingimusteta, mis on sisuliselt õige, kuid sellist nõuet peab täitma ka riik rahastamisel. Kohalik omavalitsus saaks kõhklustundeta kehtestada kohalikes õigusaktides sotsiaalteenuste osutamise tingimusi õiguskantsleri taotluses märgitud tingimustel, kui selleks on kohustused asjakohaselt võetud ja täidetavad ka riigi poolt. 2.4.6.Seetõttu ei ole asjakohane õiguskantsleri taotluse p 21 järeldus, et kuna „...riik on aastaid maksnud KOV-le sotsiaalteenuste osutamiseks ja arendamiseks riigieelarvest toetust...”, siis „Ka see asjaolu toetab tõlgendust, et sotsiaalteenuste korraldamine (sh kättesaadavuse tagamine) on kohaliku omavalitsuse ülesanne”. Samas on õiguskantsler taotluse p-s 29 jõudnud järeldusele, et „Riik peab tagama kohalikele omavalitsustele piisavalt raha kohustuslike ülesannete täitmiseks (PS § 154), mis on küll vastuolus õiguskantsleri poolt varem väidetuga, aga siiski KOV poolt tervitatav seisukoht. Tartu Ülikoolis Reet Sandviki poolt kaitstud teadustöös „Eesti kohalike omavalitsuste fiskaalautonoomia ja tasandusfond selle mõjustajana” on tõdetud, et Eestis on kohalike omavalitsuste vastutusalas olevate funktsioonide hulka pidevalt suurendatud, kuid omavalitsuse otsese kontrolli all olevad tulud moodustavad väikese osa kogutuludest. Kohalike eelarvete tulud on määratud riigieelarveseaduse ja kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise seadusega (vt teadustöö lk 34). Riigieelarve seaduse paragrahv 9 kohaselt kannab riik kohalike omavalitsuste eelarvesse eraldisi sihtotstarbeliste toetuste ja mittesihtotstarbeliste toetuste (tasandusfondi) kaudu. Riigieelarvest kohalikele omavalitsustele kantavad toetused ei ole kohaliku omavalituse 8 omatulu. Ka tasandusfondi puhul pole tegemist omatuluga, sest kohalikul omavalitsusel pole võimalik selle toetuse suurust mõjutada, küll aga lubab tasandusfond vabalt valida kulutuste otstarbe (vt teadustöö lk 36). Tasandusfondi valemis statistiliste näitajate arvessevõtmine ei pruugi näidata reaalset kuluvajadust. Tulemuseks võib olla see, et need omavalitsused, kelle vajadus toetuse järele on suurem, saavad seda vähem. Elanike arv kohalikus omavalitsuses mõjutab jooksvat kuluvajadust vähe, küll aga tulubaasi suurust, sest tulumaks moodustab üle poole kohalike omavalitsuste tuludest. Kui arvestada valemis statistiliste näitajatega, siis tuleks lähtuda tegelikust kuluvajadusest (normist), mitte kuludest, mis sõltuvad tegelikest tuludest. Tasandusfondi valemi pidev muutmine näitab toetuse kohalike omavalituste eelarvesse laekumise ebastabiilsust, kuna tasandusfondi suurus sõltub paljuski poliitilistest otsustest. Kui tasandusfondi valemit muuta, siis ainult inflatsioonimääraga, leidis teadustöö autor. Siinkohal on kohane märkida, et VV määrusega on 06.02.2015.a. kehtestatud „Riigieelarve seaduses kohaliku omavalitsuse üksustele määratud toetusfondi vahendite jaotamise ja kasutamise tingimused ja kord“. Sellega on reguleeritud KOV-le riigi poolt muuhulgas toimetulekutoetuste hüvitamine, aga ka §-s 4 sotsiaaltoetuste ja – teenuste osutamise toetus. Viidatud korra § 4 lg 2 kohaselt KOV üksus võib sotsiaaltoetuste ja -teenuste osutamise toetust kasutada sotsiaalteenuste osutamise ja arendamise kuludeks, uute sotsiaalteenuste käivitamise kuludeks, täiendavate sotsiaaltoetuste maksmiseks ning sotsiaaltoetuste maksmise ja sotsiaalteenuste osutamise korraldamisega seotud kuludeks. Ka Narvale on igal aastal viidatud korra alusel eraldatud riigi toetus, ilma milleta ei oleks KOV-le SHS-ga pandud teenuste osutamine üldse võimalik, kuna paljude KOV-de finantshaldussuutlikkus ei võimalda iseseisvalt selliseid teenuseid osutada. 2018.a.-l eraldati riigi poolt Narvale sotsiaaltoetuste ja –teenuste osutamiseks toetust 251 340.- eurot. Riigi sellisele panusele vaatamata ei ole riigi rahaline panus kindlasti piisav ja Narva on sunnitud leidma lisavahendeid. Seega riik, määrates sotsiaalteenuste liigid ja neid märkimisväärses osas finantseerides, on sisuliselt õigeks võtnud ka viidatud teenuste kuulumise riigi kohustuste hulka. Täiendavalt osundame, et Vabariigi Valitsuse 27.07.2017.a. teatest „Valitsus suurendab kohalike omavalitsuste tulubaasi” nähtub samuti, et õiguskantsleri taotluse väited KOV poolt oma tulubaasi juhtimisest, ei ole päris asjakohased. Tegelikult on KOV tulubaas ja eelarve otseses sõltuvuses valitsuse finantsõiguslikust tegevusest KOV-de suhtes ja KOV-de võimalused teenuste, sh ka sotsiaalteenuste osutamisel on väga piiratud. Viidatud teatest saime teada, et valitsus otsustas kabinetinõupidamisel suurendada kohalike omavalitsuste tulubaasi ja uuendada tasandusfondi jaotuspõhimõtteid, millest tegelikult olulisel määral sõltub ka KOV poolt sotsiaalteenuste finantseerimine. Järelikult toimub toetuse suurendamine lähtuvalt (häda)vajadusest, mitte riigi rahaliste vahendite ülejäägist. Valitsuse teates on märgitud, et „Valitsuse otsusega taastatakse omavalitsustele suures osas majanduskriisi aegsete kärbete eelne tulumaksust ja tasandusfondist saadavate vahendite tase. Tulubaasi muudatused jõustuvad järk-järgult aastatel 2018-2020. Aastaks 2020 suunatakse nende tulumaksu määra tõstmisesse 30 miljonit eurot ning tasandusfondi suurendamisse 25 miljoni eurot. Lisaks rahastamisele uuendatakse tasandusfondi jaotuspõhimõtteid, sest tänane süsteem on aegunud. Omavalitsuste praeguste kulude hindamine näitas, et nende finantseerimisel tuleks arvestada rohkem elanike arvuga ning arvesse võtta inimeste paiknemist. Tasandusfondi muutmise ja tulubaasi kasvatamise tulemusena kõikide omavalitsuste tulubaas kasvab. Uute ülesannete osas jätkatakse eraldi arutelu, kuid praeguste ettepanekute järgi soovitakse 9 omavalitsustele täitmiseks anda puuetega inimeste perioodiliste toetuste maksmine, hariduslike erivajadustega lastele põhihariduse pakkumine ning asendushooldusteenuse korraldamine... Lisaks uutele ülesannetele on plaanis suurendada kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat, et vähendada nende sõltuvust riiklikest toetustest.” Seega nähtub ülalmärgitud asjaoludest, et õiguskantsler on taotluses olulised asjaolud esitanud kohalikule omavalitsusele kahjulikult, millegipärast riigi osatähtsust ja rolli finantskäitumise osas vaikides vähendanud. Millegipärast ei ole õiguskantsler pidanud kohaseks oma taotluses märkida, et ka kohalik omavalitsusus võiks sotsiaalteenuseid osutada ja finantseerida vastavalt võimalusele, kuigi sellest põhimõttest on riik kogu aeg lähtunud! 2.4.7.Juba eeltoodud põgusast viitest nähtub riigi vältimatu finantstoetuse vajalikkus KOV-le, seda eelkõige ülimalt kulukate sotsiaalteenuste osutamisel. Narva sotsiaalhoolekande arengukavas 2014-2020 on välja toodud Narva linna elanikkonna vananemise tendents, mis on kahjuks iseloomulik kogu Eestile tervikuna. Neljandik linna elanikkonnast koosneb üle 60- aastastest inimestest, suurearvuline on ka elanikkonna grupp vanuses 50 kuni 59 eluaastat. Viimase vanusekategooria esindajad on käesoleval ajal tööealises vanuses, kuid nad saavutavad 10-15 aasta pärast vanaduspensioni ea ja see tähendab lähima kümne aasta jooksul linna tööealise elanikkonna vähenemist. Samuti leiti, et puudega laste hulk pidevalt kasvab ning see viitab erivajadustega lapsi kasvatavate perede jaoks linnas toetussüsteemloomise vajadusest. Väga kõrge on ka liitpuudega (näiteks: liikumisraskustega ja vaimse alaarenguga) laste arv. Arengukavas on muude riskide kõrval välja toodud ka majanduslikud riskid. Majanduslikud riskid võivad olla tingitud linna sotsiaalala rahastamise peamise allikana planeeritud eelarveliste vahendite ebapiisavusest, mõningate väljastpoolt sisseostetavate sotsiaalteenuste maksumuse tõusust ning samuti sotsiaalpoliitika muutumisega riiklikul tasandil. Rahaliste riskide tekkimise juhul on vajalik pöörata tähelepanu eluliselt tähtsate sotsiaalkaitse meetmete säilitamisele ning samuti on vajalik pidev tegutseva süsteemi analüüsi läbiviimine kulude optimiseerimise ja sotsiaalala rahastamismudeli paindliku kindlustamise eesmärgil. Majanduslike riskide ennetamiseks on tähtis dialoog sotsiaalministeeriumiga ning samuti maksimaalselt efektiivne Narva linnale sotsiaalhoolekandealaste kohustuste täitmiseks eraldatavate riigi rahade kasutamine. Eeltoodust nähtuvad Narva vajadused ja KOV-le pandud kohustuste täitmisel rahaliste vahendite vältimatu optimeerimine, mida ei ole võimalik teha ilma riigi toetuseta sotsiaalhoolekande valdkonnas. Mõistkem siiski, et eeltoodut arvestades ongi Narva linnavolikogu poolt vastu võetud õigusaktides määratletud kohustused on väga kaalutletud ja vastutustundlikult piiritletud ning on suudetud vältida sotsiaalse iseloomuga katastroofe. Seega ei ole mõistlik nõuda, et KOV kehtestaks teenuseid ebamõistlikus ulatuses ja jättes piiritlemata teenuse mõistlikud rahalised piirid, mille tagajärjeks on rahaliste vahendite ebaotstarbekas kulutamine või isegi oluline puudujääk. Teenustele tehtavad kulutused peavad seejuures rangelt lähtuma KOV võimalustest, mis omakorda tulenevad otseselt riigi võimalustest. Kohatu on KOV-lt nõuda osade sotsiaalteenuste kulutuste õiguslikku mittepiiritlemist olukorras, kus rahalised allikad on piiratud. 2.4.8.Seetõttu ei ole kohased samuti õiguskantsleri taotluse p-s 28 esitatud seisukohad, milles ilmselt Narvale heidetakse ette, et ebakohased on KOV argumendid, millest lähtuvalt pole võimalik eelarvesse vajaminevaid summasid planeerida, kuna inimese vajadused pole teada. Õiguskantsler märgib, et „KOV peab tundma oma kogukonda. Oma kogukonna vajaduste prognoosimiseks on KOV-l juba praegu ülevaade sotsiaalteenuseid kasutavatest inimestest. Seega on võimalik kindlaks teha, kui palju kulub tõenäoliselt raha nende vajaduste 10 katmiseks” Lisaks leiab õiguskantsler, et „Sedalaadi ülesannete täitmisele kuuluv raha tuleks seetõttu planeerida varuga. Mõne aastaga peaks selguma ka see, kui suur võib sotsiaalteenuste rahastamise vajadus üldjoontes olla.” Õiguskantsler leiab, et võivad tulla ka majanduslikult rasked ajad, mistõttu inimeste sissetulekud vähenevad. Seepärast peaks kohalik omavalitsus sotsiaalteenuste tagamiseks ette nägema tavalisest rohkem raha. Kui raha on vaja rohkem, tuleb koostada lisaeelarve. Märgime, et kui KOV eelarve koostamine ja ka selle reaalne täitmine sõltuks ainuüksi kohaliku omavalitsuse soovidest ja eelarve soovikohasest täitumisest, poleks kohalikel omavalitsustel mingeid probleeme ükskõik missuguste sotsiaalteenuste osutamisel ja neid reguleerivate õigusaktide sõnastamisel. Õiguskantsleri arvates sõltub teenuse osutamine ainult KOV heast tahtest ja eelarve oskuslikust koostamisest. Märkisime ülalpool, et KOV-l ei ole võimalik usaldusväärselt prognoosida tegelikke rahalisi vajadusi muuhulgas ka seetõttu, et abivajajate hulk ei sõltu mitte ainult oma kogukonnast, vaid isikutest, kes eelarveperioodil otsustavad registreerida ennast rahvastikuregistris Narva linna, kuid tegelikult ei ela Narvas; näiteks sotsiaaltranspordi kulutustele seatud piir lastakse õiguslikult vabaks, mistõttu suurenevad kulutused transpordile ainuüksi selle tõttu, et kulutustele kaovad selged ja mõõdetavad piirangud; riigi poolt sotsiaalteenuste rahastamine toimub suures osas riigi poolt ja sõltub riigi võimalustest jms. Paljuski võib olla tegemist ka nö piirilinna problemaatikaga, millele on iseloomulik nn pendelränne. Riik ei ole SHS-s põhimõtteliselt sotsiaalteenuseid vajavate isikute uute arvestuspõhimõtetega teinud KOV-i ülesandeid kergemaks. Samas rõhutab õiguskantsler, et SHS järgi on igal inimesel õigus saada tema vajadustele vastavat abi vajalikus mahus ja vajalikus ajal, kuid teinud KOV-le sellise kohustuse täitmise eriti problemaatiliseks, pannes kohustuse õigesti prognoosida ja ka põhistatult sotsiaalabi osutada isikutele, kelle käitumist elukoha avaldamisel rahvastikuregistris on keeruline prognoosida. 2.4.9.Ajalehes „Postimees” 05.12.2018 artiklis „Tarka riiki ukaasidega ei juhi” on rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise nõunik ja Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste Instituudi avaliku halduse lektor rõhutanud, et „Kohalikule omavalitsusele täita antud või antavate ülesannete osas tuleb riigi kesktasandil arendada teadlikkust olukorrast (seire), teadmispõhisust (uuringud ja analüüsid, piloteerimine), piirkondade võimekuse arendamine toetamise (nõustamine, dialoog, selgitamine ja koolitused, parimate praktikate jagamine, juhendid, soovituslikud standardid), aga ka avalikkuse informeeritust olukorrast. Paralleelselt tuleb anda kohalikele omavalitsustele võimalus otsustada tervikuna oma eelarve raha kasutamise üle, et nende valikuvõimalused saaksid realiseeruda.” Teadlased märgivad, et Taanis töötab omavalitsustele sotsiaalteenuste toe pakkumisega pea 400 töötajat. 2.4.10. Tulenevalt eeltoodust leiame, et SHS § 156 normid, mis sätestavad riigi finantseerimiskohustuste täitmise toetuste maksmisel (mida on võimalik kasutada muuhulgas ka KOV-de poolt osutatavate teenuste finantseerimisel) kohalike omavalitsuste, sh ka Narva linna ees, lähtuvalt paljuski riigi suvast ehk riigieelarve võimalustest, ja võivad olla põhiseadusega §-dega 27, 28 ja 154 vastuolus. Viidatud õigusnormid ei ole kooskõlas põhiseadusega (PS § 102). Õiguskantsler pidanuks märkama olulist vastuolu riigi finantseerimiskohustuste ja kohalikule omavalitsusele delegeeritud riiklike kohustuste vahel, mis poolte õiguste ja kohustuste vahekorda arvestades on ilmselt ebaproportsionaalne. Õiguskantsler on oma taotlusega soovinud ebaõiglust veelgi kohaliku omavalitsuse arvelt suurendada. Õiguskantsler on seega vaikides mööda läinud ülalviidatud Riigikohtu üldkogu 16.03.2010.a. otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-08-09 p 74. 11 Riigikohtu kolleegium peaks koos õiguskantsleri taotlusega ja selles viidatud argumentatsiooni põhjal andma käesolevas asjas hinnangu ka SHS § 156 viidatud normide võimalikule vastuolule põhiseadusega. 2.4.11.Mõistetaval peab KOV-le olema tagatud võimalus end seadusega pandud riiklike kohustuste mittetäieliku rahastamise korral kohtus kaitsta (vt RKÜK 16. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-4-1-8-09). Sellises olukorras võib kohalik omavalitsus oma õiguste kaitseks esitada kohustamiskaebuse riigi vastu (HKMS § 37 lg 2 p 2, § 44 lg 4) (vt RKHK 21. mai 2015 otsus asjas nr 3-3-1-84-14). Juhul, kui KOV-i enda põhiülesande täitmine peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad kohalikule omavalitsusele enne vaidluse lõppu HKMS §-des 249–254 nimetatud alustel ja korras (otsuse p 14). Samas on selge, et kohaliku omavalitsuse poolt riigi vastu sellesisuliste nõuete esitamine on ülemääraselt koormav ning enamusel kohalikest omavalitsustest puudub selleks vajalik haldussuutlikkus. Demokraatlikult toimivas ühiskonnas peaksid riik ja kohalikud omavalitsused tegema koostööd ja sealhulgas järgitama põhimõtet, et riigi poolt vastu võetud õigusaktid ei oleks riigi õiguste osas ebaproportsionaalsed, võrreldes nendega kohalikele omavalitsustele pandud või omistatavaks loetavate kohustustega. Rõhutame, et juhul, kui riik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud või loonud selleks piisavaid õiguslikke eeldusi, ei ole millegigi põhjendatud võtta kohalike õigusaktidega KOV-le kohustusi, millele ei ole riigi poolt täielikku rahalist katet. Seega peaks õiguskantsler kõigepealt analüüsima riigipoolset käitumist ning seaduses märgitud tingimustel kohase teenuse osutamiseks vajalike rahaliste vahendite eraldamist riigi poolt. Nõue kohalikule omavalitsustele õigusaktide vastuvõtmiseks, mis peaksid vastama seadusest tulenevatele nõuetele, saab kohane ja põhjendatud olla ainult vajalike finantsõiguslike eelduste koosesinemisel. Kohalik omavalitsus ei saa võtta endale kohustusi, mis osutuksid deklaratiivseteks või tuleks neid täita muude kohustuste arvelt. Seejuures ei ole ükski KOV kohustus eriliselt prioriteetne, võrreldes KOV-i teiste kohustustega. 2.4.12.Kuna tegemist on riigi kohustuste täitmisega, peab eelkõige riik välja arvestama ja riigieelarvesse planeerima ka tegelikud kulutused teenuste kulude suurenemisele. Eesti Linnade ja Valdade Liidus on korduvalt viidatud põhimõttele, et õigusaktide vastuvõtmisel peaks seaduse või muu rahalist katet nõudev õigusakti eelnõu juures olema ka majanduslik arvestus ja analüüs, kuidas vastuvõetav eelnõu mõjutab seaduse alusel täidetavate ülesannete kulu ja kus ning millises ulatuses kulu tekib. Ka vaadeldaval juhul on oluline, et õiguskantsler, märkides vajaduse sisuliselt suurendada KOV teenuste mahtu ja osade teenuste mahtude piiritlemine lõpetada, ei ole soovinud teadvustada kulutuste ja selleks vajalike rahaliste vahendite suurendamist kellegi või millegi arvelt. Eluliselt on usutav ja üldtunnustatud asjaolu, et ükskõik millise teenuse raameide avardamisel või kulutuste ülemmäära kaotamisel, toimub vastavate kulutuste suurenemine. Õiguslike kohustuste suurenemisel on mõistlikult eeldatav ka tegelike kulutuste suurenemine. Põhimõtteliselt on selline eelnev vajaduspõhine uuring vajalik eelkõige riigile ja valitsusele, kes peab prognoosima eelarve kulusid. 2.5. KOV-i poolt sotsiaalhoolekande kehtestamise korra ja seaduslikkuse temaatika. 2.5.1.Õiguskantsler peatub riigi poolt kehtestatud sotsiaalteenuseid reguleerivatel kohalike omavalitsuste õigusaktide vastuvõtmisel ja nendega seonduvalt teenuste korraldamisel muuhulgas ka taotluse p-des 8, 24 jj punktides. KOKS § 6 lg 1 on üldnorm, millest nähtub 12 KOV ülesanne korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist. Sotsiaalseadustiku üldosa seadusega, samuti sotsiaalhoolekande seadusega on imperatiivselt ette nähtud sotsiaalteenuste liigid ja ka nende põhilised nõuded. Õiguskantsler on seejuures rõhutanud taotluse p-s 24, et „Ühtne kord loob abi andmiseks selge ja ühetaolise aluse. Seaduslikkuse põhimõtte järgi peab KOV seda korda luues järgima talle antud volituste piire ning täitma seda nõutud ulatuses”. Õiguskantsler väidab, et riik on kehtestanud korra, mida peab KOV järgima, aga ka volitusnormi (ilmselt SHS § 14 lg 1). Eeltoodust järeldub aga, et kui kohustusliku omavalitsusliku ülesande täitmine on reguleeritud nii põhjalikult, et kohalikul omavalitsusel ei jää selle täitmise viisi ja laadi põhimõtteliste ja oluliste momentide osas mingit otsustusõigust, võib omavalitsuslikust ülesandest rääkida veel üksnes formaalses mõttes. KOV otsustuspädevuse taoline piirang võib praktikas tähendada seda, et konkreetne seadusest tulenev KOV-i poolt täidetav ülesanne on olemuselt riiklik. Seetõttu tekib küsimus, miks riik soovib, et KOV kehtestaks teenuse osutamise korra teenuste osas, mille puhul on sisuliselt tegemist riigi kohustusega ja need on KOV-le delegeeritud? Kas sellisel juhul ei peaks riik andma ka vajalikud täiendavad selged ja mõistlikud juhised, seejuures määratlema soovituslikud rahalised jms piirangud teenuste osutamisel? Arvestades asjaoluga, et suur osa (kui mitte enamus) KOV-e on kehtestanud SHS-st erinevate tingimustega kohalikke õigusakte ja riik valitsuse kaudu ei ole neid aastaid vaidlustanud, siis sellisel juhul on tegemist sisuliselt KOV viidatud õigusaktide heakskiitmisega Vabariigi Valitsuse (VV) poolt ehk nn talumisvolitusega. Asjaoluga, et õiguskantsler on esitanud taotluse tunnistada KOV-i õigusaktid kehtetuks põhiseadusevastases osas, on püütud kaitsta isikuid, kellele on sotsiaalteenused suunatud. Samas asjaolu, et VV ei ole soovinud KOV-de asjakohaseid õigusakte vaidlustada, viitab meie arvates asjaolule, et need on vastavad seaduse mõttele ega pole vastuolus põhiseadusega. Kuna õiguskantsler ei ole veenvalt suutnud kirjeldada, milles siiski seisneb KOV-i õigusaktide väidetav sisuline, isikut diskrimineeriv, kahjustav vastuolu põhiseadusega, siis seda tegelikult ei ole. Asjaolu, et seadusandja ei ole SHS piisava selgusega (juhistega) sõnastanud volitusnormi KOV-le, seaduse sõnastus on mitmetitõlgendatav ja KOV-i vaidlusaluste õigusaktide sõnastus on seetõttu SHS-st mõneti erinev, ei tähenda, et Narva viidatud õigusaktid oleks vastuolus põhiseadusega. Narva vaidlustatud õigusaktide alusel on kõigi sotsiaalteenuste eesmärgid sisuliselt täidetud ja abivajajad ei ole jäänud põhiseaduses või seaduses ettenähtud vajaliku sotsiaalabita. 2.5.2.Vaadeldaval juhul on võimalik arvesse võtta asjas nr 3-4-1-7-03 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 21.01.2004.a. kohtuotsuses väljendatud põhimõtteid, milles kontrolliti SHS varasema redaktsiooni mõne normi põhiseadusepärasust. Riigikohus on viidatud otsuse p-s muuhulgas märkinud, et „...Õigus saada riigilt puuduse korral abi on subjektiivne õigus, mille riive korral on isikul õigus võtta ette kohtutee ja kohtul kohustus kontrollida sotsiaalseid õigusi andva seaduse vastavust põhiseadusele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab aga vältima olukorda, kus eelarvepoliitika kujundamine läheb suures osas kohtu kätte. Seetõttu ei saa kohus sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele”. Kõigist ülaltoodud argumentidest nähtuvalt saab teha olulise järelduse, et kohus ei saa lahendada selliseid vaidlusi, mis on otseselt seotud sotsiaalteenuste finantseerimise küsimustega ja sellest tulenevalt KOV-i õigusaktides teenuste osutamise ulatuse ja piiridega. Ka vaadeldaval juhul on Narva linnavolikogu määruste vastuolud seadusega põhjendatud eelkõige riigi ja KOV eelarvevahendite piiratuse ja seetõttu teenuste 13 optimeerimisega. Seega peaks Riigikohus käesoleva asja raames hakkama hindama KOV-de sotsiaalteenuste rahastamissüsteemi, mis omakorda on pandud sõltuvusse riigieelarve võimalustest. Kui Riigikohus ei pea vajalikuks kaaluda SHS §-ga 156 seonduvaid võimalikke ja käesolevas arvamuses esitatud vastuolusid põhiseadusega, sealt edasi riigieelarvest KOV-le eraldatavate rahaliste vahendite piisavust ja viimaste võimekust SHS-s märgitud ulatuses sotsiaalteenuste osutamisel, siis ei ole ka õiguskantsleri taotluses esitatud nõuded kohtu poolt lahendatavad. Seega on õiguskantsleri poolt tõstatud õiguslikud taotlused tegelikult majanduslikku laadi ja seotud olulisel määral riigi eelarvepoliitika kujundamisega ja eelarve vahendite probleemidega. Õiguslikud küsimused on neist sisuliselt tulenevad ja baseeruvad. 2.5.3.Riigikohus on samas lahendis rõhutatud, et „Põhiseadus näeb ette inimese õiguse saada puuduse korral riigilt abi. Sellest tulenevalt on kohtu ülesanne sekkuda siis, kui abi langeb minimaalsest tasemest allapoole. Põhiseadus annab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtule pädevuse hoida ära inimväärikuse rikkumist. Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise.” Praeguses asjas ei ole küsimus selles, kas Narva poolt osutatav sotsiaalabi erinevate teenuste osas on langenud minimaalsest tasemest allapoole või seda vajalikus ulatuses üldse ei osutata. Seejuures ei ole mingil juhul rikutud sotsiaalabi vajavate isikute inimväärikust ja puudub igasugune sellekohane oht. Õiguskantsler, väites abivajajate vajaduste ohustamist jms KOV õigusaktide sõnastuse tõttu, on loonud tegelikkusele mittevastavaid hüpoteetilisi olukordi. Arusaamatult on õiguskantsler taotluse p-s 14 esitanud näite inimese vajaduse mittenõuetekohasest rahuldamisest väiksemas mahus, kuna näiteks „...sotsiaaltranspordi võimaldamine viis korda nädalas ei võimalda inimesel iga päev tööle ja koju tagasi sõita”. Seejuures jääb arusaamatuks, kas abivajaval inimesel on rohkem kui 5 päeva nädalas tegelikult vajalik tööle ja koju sõita ja seetõttu sellel eesmärgil sotsiaaltransporti korraldada. 2.5.4. Riigikohus on eelviidatud lahendi (nr 3-4-1-7-03) p-s 39 samuti märkinud, et „ Ülemäärane koormus riigieelarvele on argument, mis on arvestatav sotsiaalabi ulatuse üle otsustamisel...” ning pidanud eeltoodud asjaolu kontekstis märkida, et „...vajadusel võib seadusandja anda kohalikule volikogule õiguse kehtestada ka kulude piirmäärasid.” Lähtuvalt analoogiast, on KOV-i ja riigieelarve ülemäärast koormust ja seega piiratust arvestades mõistlik anda seadusandja poolt SHS-s kohalikule omavalitsusele õigus kehtestada ka sotsiaalteenuse kulude piirmäärasid. Õiguskantsler on taotluses pidanud selliseid piirmäärasid aga lubamatuteks, kuigi mõistlikud piirmäärad on alati vajalikud kulutuste optimeerimise seisukohalt. 2.5.5. SHS §-st 14 lg 1 ei nähtu otsesõnu, et vaidlusaluste teenuste rahastajaks peaks olema KOV, vaid võib ja teema kontekstis peaks olema eelkõige riik. Selline järeldus tuleneb ka eraldi sätestatud normist - SHS § 14 lg 2, mille kohaselt KOV võib korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi KOV eelarvest KOV kehtestatud tingimustel ja korras. Seega peaks KOV viimase normi kohaselt oma eelarve vahenditega rahastama ainult neid sotsiaalteenuseid, mida ei ole märgitud SHS 2.peatükis. Praktikas on KOV poolt osutatavad teenuste puhul tegemist kaasrahastamisega riigi, KOV ja teenust vajava isiku poolt, kusjuures riigi osakaal on teiste rahastajate võrreldes ülioluline. Eeltoodust tulenevalt SHS §-s 14 lg 1 märgitud korra kehtestamisel SHS-s tähendatud sotsiaalteenuste osutamisel, peaks KOV lähtuma eelkõige KOV eelarvevahenditest, millele on rõhutatult osundanud õiguskantsler. Selle tõttu tekib praktiline lahknevus riigi poolt 14 sätestatud kohustusliku teenuse, selle nõuete ja kohalikust eelarvest rahastamise võimaluste vahel. Mõistetavalt poleks probleemi, kui sotsiaalteenuse osutamise kord, aga ka rahastamine tuleks täielikult riigilt, st riik, sätestades teenused ja osutamise korra, peaks mõistlikult arvestama ka vajalike kulutustega. Seetõttu on kombineeritud õigusnorm, millest tulenevalt on riik soovinud teenuseid ja nende osutamise põhitingimusi kehtestada, andes samuti selleks volitusnormi teenuse osutajale, kuid ei võta seaduses kohustust katta teenuste kulusid, ilmselt õiglane ja KOV-i võimalusi mittearvestav. Seevastu SHS § 14 lg 2 on oma regulatsioonilt mõistlik, kuna KOV poolt korraldavatele SHS-s märgitud teenustele täiendavate teenuste ja toetuste osutamise finantseerib KOV kui tema poolt kehtestatud teenuse kehtestaja. 2.5.6. Narva linn soovib viimatikirjeldatuga seonduvalt rõhutada, et SHS § 14 lg 1 ebapiisav sõnastus teenuse finantsregulatsiooni või - tagatise osas, on põhjustanud mitmete teenuste osas KOV-de erinevaid ja omapoolseid tõlgendusi asjakohastesse KOV-de õigusaktidesse. Seejuures ei ole selline seaduse tõlgendamine KOV-i poolt mitte ainult Narva linnale omane, vaid on muutunud KOV-de praktikaks ja SHS sõnastuse täpne järgimine pigem erandiks. Narva ei hakka siinkohal üles lugema neid KOV-e, mille õigusaktides on samad väidetavad sisulised puudused, millele on osundanud õiguskantsler. Kusjuures õiguskantsler on KOV õigusaktide erinevatest tõlgendustest, võrreldes SHS-ga, väga hästi teadlik, millele on õiguskantsler viidanud ka oma ülevaates 2017-2018 perioodi kohta, sealhulgas sotsiaalhoolekannet reguleerivatest KOV õigusaktidest. Millegipärast on õiguskantsler KOV- de hulgas väljakujunenud praktikat õigusaktide sõnastamisel eiranud ja teinud valiku ainult Narva linna suhtes, esitades taotluse Riigikohtusse. 2.5.7.Õiguskantsler on vaikides mööda läinud ka asjaolust, et SHS-s on kohaliku omavalitsuse üksuse poolt korraldatava abi puhul seadusandja andnud delegatsiooninormi Vabariigi Valitsusele (VV) või tema volitusel valdkonna eest vastutavale ministrile võimaluse kehtestada määrusega täpsustatud nõuded riigi poolt kehtestatud sotsiaalteenuse liigi eesmärgile ja selle sisule, sealhulgas tegevustele, mis on vajalikud teenuse eesmärgi saavutamiseks. Ka siinkohal on õiguskantsleri poolt iseloomulik kõneka asjaolu eiramine, et SHS-s märgitud riik ei ole ilmselt teinud kõike vajalikku, et saavutada teenuse eesmärki, sh soovituslike standardite koostamist KOV-dele teenuse osutamise korra kehtestamisel jms. 2.5.8.Eelviidatud asjaoludest nähtub, et SHS 2.peatükis nimetatud teenuste osutamise põhilised asjaolud on riigi poolt olulises osas põhjalikult reguleeritud, mistõttu kohaliku omavalitsuse poolne teenuse osutamise regulatsioon on eelkõige tehnilist laadi, abistav ja pole määrava tähendusega teenuse osutamise põhimõtteliste tingimuste sisustamisel. Sotsiaalhoolekande seadusest nähtub, et seadusandja on kehtestanud põhjaliku regulatsiooni sotsiaalteenuste erinevate liikide osas ning seetõttu puudub KOV-l sisuline vajadus hakata seaduses märgitud nõuete osas neid KOV määrustesse ümber kirjutama. Käesoleva asja lahendamise seisukohalt on samuti oluline õiguslik põhimõte, et madalamal seisva õigusakti kehtivus tuleneb kõrgemalseisvast õigusaktist. Õiguskantsler I.Teder on 08.07.2010.a. kirjas, seonduvalt kohaliku omavalitsuse õigusaktide andmisega, Tallinna Linnavolikogu esimehele märkinud, et kohalikes õigustloovates aktides tuleb üldjuhul loobuda sätetest, mille eesmärgiks on vaid korrata juba mõnest kõrgemalseisvast õigusaktist tulenevat. Seetõttu ei ole KOV-i õigusaktis seaduse kõigi asjakohaste normide mitteesitamise puhul tegemist seaduserikkumisega, veel vähem vastuolus põhiseadusega. Seega asjaolu, et KOV pole seadust põhjalikult kohalikus määruses refereerinud, ei tähenda, et KOV seadust oma haldusterritooriumil täiel määral ei kohalda. Õiguskantsler leidis tollal, et määruses seaduse sätete taasesitamine ei ole vältimatult vajalik määruse (iseseisva) regulatsiooni arusaadavuse tagamiseks. Seetõttu pidanuks õiguskantsler Narva vaidlustatud määrustele hinnangu 15 andmisel lähtuma mitte ainult Narva linnavolikogu määruste tekstist, vaid nende normide koostoimes SHS normidega. Leian, et Narva linnavolikogu õigusaktid ei ole kindlasti põhiseadusega vastuolus, kuigi normitehnilises mõttes võib olla mõningaid probleeme õigusselgusega tulenevalt SHS normide tõlgendamisest ja mingil määral seetõttu määruse seadusele vastavusega. Osalt võib on see tingitud ka asjaolust, et pahatihti on keeruline seaduse tekstist tuletada õigusaktis väljendatud seadusandja mõtet. Pahatihti on seadusandja regulatsioon või sõnastus ebaselge ja seetõttu raskesti arusaadav. Samuti leian, et osadel õiguskantsleri poolt viidatud juhtudel KOV õigusakti seadusest erineva sõnastuse tulemuseks ei ole kõrgemalseisvast õigusaktist sisuliselt oluliselt erinev regulatsioon (s.t võrreldavate sätete sõnastused annavad tõlgendamisel sama tulemuse). Isegi juhul, kui kohus leiab, et Narva Linnavolikogu mõnede õigusaktide mõned õigusnormid ei vasta eriseadusele, ei ole tegemist sellise õigusriivega, mis oleks vastuolus põhiseadusega. Õiguskantsleri viited PS § 3 ja § 154 lg 1 rikkumistele ei ole ilmselt asjakohased. Õiguskantsleri poolt vaidlustatud iga konkreetse KOV puhul tuleb ülalkirjeldatud põhimõttelisi asjaolusid samuti arvestada. Kõigi määruste juures puudub seetõttu vajadus ülalnimetatud asjaolusid korrata. 3. Vaidlustatud normid määruste kaupa. Kahetsusväärselt kujuneb õiguskantsleri taotluse sõnastusest järeldus, et Narva linnavõimud on kohalike määruste vaidlustamise käigus esitatud väidetest tulenevalt linna elanike huve pahatahtlikult kahjustanud, isegi diskrediteerinud ja lubamatult sekkunud inimeste perekonna- ja eraellu. Õiguskantsler on õigusnormide analüüsimisel esitanud õiguslikke konstruktsioone ja kaasuseid, mis pahatihti ei lähtu tegelikkusest, vaid on paljuski hüpoteetilist laadi ning tegelikkusest irduvad. Õiguslikesse analüüsidesse on konstrueeritud narratiive, mis ei ole veenvad ega ilmselt sobivad, ka elulistest asjaoludest tulenevalt. Tavakohaselt kasutatakse narratiivseid mustreid kohtuistungitel, kus soovitakse inimeste arvamusega manipuleerida. Oleme sunnitud märkima, et osades väidetes ja hindamiskriteeriumides on õiguskantsler ilmselt formalistlik, alatähtsustades KOV kaalutluse hindamisel muid põhimõtteid, sh otstarbekust, KOV iseseisvat otsustuspädevust ja õigusaktide kohasemaid tõlgendamise viise. KOV-i argumentidest tulenevalt abivajavate isikute põhiseaduslike õiguste riive puudub üldse või ei ole intensiivne. KOV poolt Narva linnas elavate isikute õiguste kahjustamist, inimväärikuse alandamist, üldtunnustatud elustandardi mittejärgimist jms ei ole õiguskantsler veenvalt põhistanud, mistõttu puudub vastuolu põhiseadusega. 3.1. Narva Linnavolikogu 20.02.2014 määrus nr 6 „Koduteenuste osutamise tingimused ja kord Narva linnas“. 3.1.1. Õiguskantsleri argumentatsioonis ei ole arvestatud asjaoluga, et koduteenuse osutamine eeldab paratamatult, lisaks rahvastikuregistri kandele, ka muid teenuse osutamiseks ülivajalikke eelduslikke asjaolusid, st abivajava isiku piisavalt püsivat ehk tegelikku elukohta - teisisõnu kodu olemasolu. See nähtub ka SHS §-st 17 lg 1 ja 2. Koduteenuse osutamine sõltub eelkõige väga praktilisest asjaolust, et abivajajale oleks võimalik kodustes tingimustes abi saada ja linnal sellist abi osutada. Seda ongi Narvas viidatud määruses mõeldud, kui märgiti, et abi osutatakse isikule, „kelle tegelik ja rahvastikuregistrijärgne elukoht on Narva linn...“. Juhul, kui on teada ainult registrijärgne elukoht, mis võib olla tegelikkusele mittevastav ehk formaalne, siis ei olegi võimalik koduteenust osutada (isik ei asu sellel aadressil)! Seega on õiguskantsleri seisukoht, et Narva linna poolt saab teenust osutada ka isikule, kes Narvas ei ela, aga omab registreeringut, ilmselt väär. Selliseks teenuseks, kus isik 16 näitab elukoha aadressiks ühe aadressi, aga elab faktiliselt mujal Eestis või välismaal (osad isegi Vene Föderatsioonis), kaotaks ju koduteenuse osutamine igasuguse sisulise mõtte. Mis puudutab SHS § 5 lg-tes 2, 3, 4 ja 5 märgitud juhtudel isikutele koduteenuse osutamist, siis KOV lähtub nendest nõuetest. Tulenevalt käesoleva vastuse p-s 2.5.8. märgitud õiguskantsleri soovitusest, tuleb kohalikes õigust loovates (üld)aktides üldjuhul loobuda sätetest, mille eesmärgiks on vaid korrata juba kõrgemalseisvast õigusaktist tulenevaid kohustusi. Narva linna elanikele, kes on rahvastikuregistrisse kantud, kuid tegelikult elavad mujal, osutatakse teenust SHS § 5 lg 2 ja 3 alusel, mistõttu on kõik abivajavad isikud teenusega kaetud. Seega ei pea Narva linn otsima mööda Eestit taga registris Narva linna elukohana näidanud, kuid mujal Eestis elavaid isikuid, et neile koduteenust osutada. Tegelikkusele mittevastav on õiguskantsleri oletuslik väide, millest järeldub, et Narva linn oleks keeldunud selles osas isikuid abistamast. Õiguskantsleri väide, et abivajavale isikule peaks selgitama, et nad peavad kontrollima, kas tema ja ta laste elukoht on õige, st rahvastikuregistrile vastav, ei lahenda seadusest tulenevat probleemi sisuliselt. Paljud lähtuvad siiski muudest kaalutlustest, sh isikuvabaduse põhimõttest ja isiklikest kaalutlustest. 3.1.2. Väär on taotluse p 31.3 väide, et Narva viidatud määruse § 3 p-d 1-3 piiravad koduteenuse saamist ülalpidajatega abivajajatele ning abivajajatele, kelle enda võimalused koduse abi saamiseks on piisavad. Seonduvalt eeltooduga märgime, et Eesti paljudes (kui mitte enamikes) suurtes KOV-des on Narvaga analoogilised õigusnormid kehtestatud. Seetõttu võiks arvata, et õiguskantsler tolereerib samu rikkumisi mujal või õiguskantsleri poolt tõlgendatud SHS normid ei ole selles osas üldse asjakohased. Seejuures ei ole meie arvates kohane õiguskantsleri loogika taotluse p-des 31.4, 31.5 ja 31.6, kuna ei lähtu kehtivast seadusest ja meie arvates muuhulgas ka üldtunnustatud eetilistest tõekspidamistest abi vajavate isikute eest hoolitsemisel. Õiguskantsler on leidnud, et isikliku hooldamise kohustus muudab abivajaja sõltuvaks ülalpidaja pakutust ning ülalpidaja muutuks omakorda sõltuvaks abivajaja soovidest. Leian, et õiguskantsleri sellised mõtisklused on arusaamatud ning nendest võiks teha järelduse, et abivajavad isikud võiks perekonna poolt jätta rahumeeli KOV-de hooldada ja seaduslik on perekonna poolt keeldumine nende hooldamisest ehk vanurid võiks perekonna poolt hüljata. Õiguskantsleri taotlusest võiks teha järelduse, et seda liiki teenust peaks osutama KOV, kuigi abivajajal on olemas perekond, kes on võimeline teda abistama. Tõsi, perekonnaseaduses ei ole otsesõnu sätestatud abivajava perekonnaliikme hooldamise kohustus, vaid ülalpidamise kohustus. Leiame, et ülalpidamise kohustust tuleb tõlgendada laiemalt ja ülalpidamine hõlmab endas ka perekonnaliikme (eriti ülenejate ja alanejate sugulaste) hoolduse eest tasumist ja muid asjakohaseid toiminguid. Seega ülalpidamine ja hooldus perekonnas ei ole õiguslikus mõttes sünonüümid, kuid on tihedalt omavahel seotud. Kuigi õiguskantsleri väitel ei peaks seadusjärgsed ülalpidajad abivajavat isikut hooldama, siis SHS §-s 27 lg 1 on seadusandja möönnud, et näiteks isikliku abistaja teenuse eesmärgiks on vähendada teenust saava isiku seadusjärgsete hooldajate hoolduskoormust, kusjuures sellisest õigusnormist ei ole õiguskantsler järeldanud nagu oleks riik pannud seadusjärgsetele ülalpidajatele sotsiaalteenuse osutamise kohustuse pannud. Juhime kohtu tähelepanu AB Lextal poolt 2017.a.-l riigihanke nr 190090 raames koostatud põhjalikule raportile „Analüüsi läbiviimine ning juhendmaterjali koostamine kohalikele omavalitsustele seoses ülalpidamiskohustuse tõlgendamisega pereliikme hooldamise seisukohalt“. Raporti p-s 1.1 on muuhulgas märgitud, et Eestis reguleerivad perekonna ülalpidamiskohustust Eesti Vabariigi põhiseadus (PS), perekonnaseadus (PKS), kooseluseadus ja vähesel määral pärimisseadus (PärS). PS § 27 lg 5 kohaselt on perekond 17 kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. PKS 96 määratleb isikute ringi, kes on kohustatud ülalpidamist oma pereliikmetele andma - ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (ülalpidamiskohustuslased). Lisaks on ülalpidamist õigustatud saama abikaasa vastavalt PKS §-le 16 ja lahutatud abikaasa kooskõlas PKS §-dega 72-79. Õigus saada ülalpidamist võib aga tuleneda ka perekonnaliikmete või teiste isikutega sõlmitud kokkulepetest. Riigi või KOV kohustus tagada puudust kannatavale isikule abi tekib reeglina alles pärast seda, kui isik ise ja tema perekond seda teha ei suuda. Koduteenuse määruse §-st 3 tulenevalt ei nähtu, et Narva keeldub abivajajatele, kellel on perekond, koduteenuste korraldamisest. Narvas nagu enamikes teisteski KOV-s on osundatud sellele, et kõigepealt peaks abistama õigustatud isikut perekond, isikud, kes peavad seaduse kohaselt andma ülalpidamist. PKS § 99 sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpeetava vajadustest ja tavalisest elulaadist lähtudes, sealjuures tuleb arvestada kõiki ülalpeetava vajadusi. Sageli on ülalpeetava peamiseks vajaduseks tasuda sotsiaalteenuse eest. Muuhulgas hõlmab ülalpidamise andmine ka abivajajale vajaliku koduteenuse eest tasumist, mistõttu pole mõeldud tingimata seda, et teenust saama õigustatud isiku perekond tingimata ise vahetult peab abistama. Narva viidatud määruse § 3 p-s 2 on selgelt märgitud, et õigustatud isikud, kellel on seadusjärgsed ülalpidajad, kuid nende tervislikud võimalused ei võimalda vajalikku hooldust osutada, saavad määruse mõtte kohaselt igal juhul KOV-lt koduteenust. Viidatud määruse kohaselt ei sõltu koduteenuse osutamine õigustatud isiku või tema seadusjärgsete ülalpidajate rahalistest vahenditest. Arusaamatult on õiguskantsler pühendanud pika arutelu sellel teemal taotluse p-s 31.6, mis ei saa olla puutumuses Narva viidatud määrusega. Õiguskantsleril pole ilmselt teada asjaolusid, millest nähtuks, et Narva linn oleks keeldunud koduteenuse osutamisest viitega abivajajal piisava raha olemasolu tõttu. Seega Narva ei ole jätnud eakat abita, viitega, et tal on perekonnaliikmed, kellelt on võimalik ülalpidamist nõuda. 3.1.3. Leiame samuti, et vaidlusaluse määruse § 5 lg 4 piirangud on mõistlikud, proportsionaalsed ja vastutustundlikult kaalutletult kehtestatud, mis puutub teenuse osutamise ajalistesse mahtudesse. Õiguskantsleri taotluse p 32.2. ja 32.3 kohaselt ei ole Narva arvestanud asjaoluga, et KOV peab andma inimesele abi siis, kui inimene seda vajab. Seejuures on õiguskantsler märkinud, et talvel on vaja kütta iga päev ja süüa on vaja valmistada ka puhkepäevadel. Õiguskantsler ei ole seejuures mõistnud praktilisi asjaolusid, et koduteenuse puhul ei ole tegemist õigustatud isikule vajalike igapäevaste toimingute täieliku osutamisega samas ulatuses nagu täiesti abitule isikule (nt vahetu toitmisega jms), vaid abistavate ja harjumuspärases keskkonnas igapäevaeluks vajalikke toiminguid aitavate tegevustega, sh asjaajamisel. Seega abi kütmisel ei väljendu mitte igapäevaselt ahju puude panekul ja tule süütamisel, (millega saab abivajaja ise hakkama), vaid nädalavahetuseks tuuakse küttepuud tuppa juba ette valmis; samuti pole vaja iga päev, sh nädalavahetustel poes toidu järel käia, vaid toit tuuakse juba mitmeks päevaks ette ja abivajaja saab üldiselt ise toidupala suhu panekuga või soojendamisega hakkama. Samuti võib vajaliku toidu mitmeks päevaks ette valmistada, kusjuures praktilise meelega ja säästlikes peredes nii tehaksegi (supid, pudrud, hoidised jms). Õiguskantsleri taotluse viidatud p-st nähtuvalt ei ole õiguskantsleri argumendid igapäevaseks nö 24/7 koduteenuse osutamiseks eluliselt usutavad, vaid on otsitud iseloomuga ning eluliselt mitteusutavad. Asjaolu, et viidatud määruse §-s 5 lg 4 on teenuse ajaks märgitud tööpäeviti 08.00-20.00, kogumahus kuni 20 tundi nädalas, kuid mitte rohkem kui 80 tundi kalendrikuus, arvestab mõistlikult ka KOV haldussuutlikkusega ja õigustatud isikute vajadusega teenuse järele. 18 Abivajavale isikule päevas kuni kahe ja poole tunni ulatuses teenuse osutamine on selgelt optimaalne ja otstarbekas, mis annab võimaluse arvestada ka teenuse osutamiseks vajalikku tööjõudu ja rahalisi vahendeid optimeerida. Seejuures peaks mõistma, et viidatud teenuse osutamisel on kaks poolt – peale õigustatud isiku ka KOV, mis samamoodi on õigustatud hindama isiku abivajadust ja mõistlikult prognoosima oma tegevust ning kulusid. Koduteenuse osutamine ei tohi kujuneda abivajaja pidevaks nö tujude rahuldamiseks või muude teenuste osutamiseks, mis ei seondu viidatud sotsiaalteenuse eesmärgiga. Juhul, kui isik vajab pidevat tähelepanu ja abi, ja osutatav teenus ei täida enam SHS §-st 17 tulenevat eesmärki, tuleb teenuse liiki muuta isiku vajadustele vastavaks. Kohane ei ole õiguskantsleri oletus, et juhul, kui teenuse ettenähtud tunnid on täis, siis KOV keeldub teenuse osutamisest. Narva viidatud määrusest ei nähtu, et määruse §-s 5 lg 4 märgitud tundide täitumisel teenuse osutamisest keeldutakse. Sellisel juhul toimub isiku abivajaduse ümberhindamine. Õiguskantsler on sellisele võimalusele taotluse p-s 32.3 samuti osundanud. Väga suure hooldusvajadusega inimesele võimaldatakse SÜS § 10 lg 1 ja SHS § 3 lg 1 p 1 koostoimes teenust, mis katab inimese abivajaduse, kuid on siiski avalike vahendite säästlikku kasutamist silmas pidades KOV-le soodsam. SÜS § 10 lg 1 kohaselt sotsiaalkaitse põhineb muuhulgas ka avalike vahendite säästlikul ja otstarbekal kasutamisel, millisel eesmärgil määruse §-s 5 lg 4 vastavad mahud määratletigi. 3.1.4. Põhiseaduse ja eriseadustega ei ole vastuolus koduteenuse määruse § 6 lg 2 p 2 norm, millega kehtestati teenuse maksumus. Vaidlusaluse sätte puhul tasub klient 15% teenuse maksumusest juhul, kui tema sissetulek ületab 50% kehtivast töötasu alammäärast. 2018.a.-l on palga alammääraks 500 €, mistõttu juhul, kui sissetulek ületab 50% kehtiva töötasu alammäära, siis peaks klient tasuma koduteenuse eest juhul, kui tema sissetulek ületab 250 €. 2019.a.-l on palga alammäär juba 540 €. Juhime tähelepanu asjaolule, et 2017.a. andmetel on Narva elanike keskmine palk on ainult veidi suurem. SHS § 16 lg 1 kohaselt sotsiaalteenuse osutamise eest võib võtta tasu. Kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse. Tasu võtmise otsustab teenuse eest tasuv või teenust osutav asutus. Õiguskantsler, viidates Narva linna poolt tasu ühe kriteeriumi sätestamisele, ei ole teadvustanud, et selline kriteerium ei ole vastuolus Riigikogu poolt kehtestatud nõuetega. Nõuete kohaselt isikult võetava tasu suurus oleneb sotsiaalteenuse mahust, maksumusest. KOV ei ole teenuse saamisel pidanud oluliseks tasu määramisel nt sotsiaalteenuse minimaalset mahtu ja maksumust, mis on igal juhul kliendile soodsam kui tasu kujunemisel veelgi täiendavate kriteeriumide seadmine (sõltuvalt veel teenuse mahust ja maksumusest). Narva on pidanud vajalikuks seada üldised kriteeriumid, tulenevalt isiku ja tema perekonna majanduslikust olukorrast. Seega õiguskantsleri väide, et KOV ei arvesta iga abivajaja olukorda, ei ole tõene. Vastupidi – linn arvestab üldise kriteeriumi seadmisega iga isiku majanduslikku olukorda, lisaks muudele iga üksikjuhu juures kasutatavatele kriteeriumidele. SHS § 16 lg 1 ei ole takistuseks üldise hindamisnõude kehtestamisele. Kehtiv seadus ei kirjuta KOV-le ette, et selliste hindamiskriteeriumide kehtestamine ei või toimuda linnavolikogu poolt kehtestatud korras. Lisaks määruses fikseeritule, toimub ka SHS-s sätestatud tasu muude kriteeriumide arvestamine, mis tähendabki iga isiku vajaduste ja võimaluste individuaalset hindamist ja arvestamist. Seega üldiste kriteeriumide kehtestamine ei välista samas ka individuaalset hindamist, kuid üldised kriteeriumid on selgelt vajalikud ja abistava iseloomuga, mida ei ole õiguskantsler arvestanud. Viidatud määrusest ei nähtu, et tasu suurus võib olla teenuse saamise takistuseks. Selles osas lähtub Narva linn SHS § 16 lg 3 põhimõttest. Õiguskantsleri taotluses on nähtud ohtu ka seal, 19 kus seda pole. Taotluses on oletus, et linna tegevuse tõttu võiks „inimene sattuda olukorda, kus ta peaks valima enda ja oma pere esmavajaduste rahuldamise ning vajaliku sotsiaalteenuse saamise vahel.“ Narvas osutab koduteenust Narva linna Sotsiaalabiamet Narva Sotsiaaltöökeskuse kaudu. Sellise teenuse maksumus on 3,94 eurot tund. Võttes arvesse elulist asjaolu, et tööpäevas võib ühe isiku osas sellise teenuse osutamisele kuluda keskmiselt kaks tundi, on nädala tasuks 19,7 € ja kuu tasuks 78,8 €. Juhul, kui abivajaja brutosissetulek on üle 250 € kuus, peaks ta teenuse tasuna maksma 15% ehk 11, 82 € (sic!) kuus. Pigem on tegemist sümboolse tasuga ja kas tõesti selline tasu ohustab teenuse saaja inimväärikust või sunnib teda valima sotsiaalteenuse saamise ja muude esmavajaduste vahel!? Viidatud andmetega on võimalik tutvuda Narva Sotsiaaltöökeskuse interneti kodulehel, enne tegelikkusele mittevastavate ohusituatsioonide välja mõtlemist. 3.2. Narva Linnavolikogu määrusega nr 27 22.11.2012 vastu võetud „Hoolekandeasutusse paigutamise kord Narva linnas“ ei ole vastuolus PS § 3, 12, § 154 lg 1, samuti mitte alamalseisvate seadustega. PS § 12 puhul on tegemist nn diskrimineerimist tauniva sättega. Õiguskantsleri selline viide PS §-le 12 kontekstis Narva õigusaktidega on sobimatu, kuna linnavolikogu määrus ei diskrimineeri kedagi rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Kuna õiguskantsleri taotluses ei ole PS viide lõikelise täpsusega, siis võiks teha eksliku järelduse, et õiguskantsler on pidanud kohaseks osundada KOV rikkumiste sellisele laadile, mis põhjustavad rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamisel isegi seadusega (st süüteomenetluses) karistamise. Õige ei ole õiguskantsleri viide määruse vastuolule PKS §-ga 100, mis sätestab ülalpidamise kohustuse täitmise. Viidatud määrus reguleerib väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse osutamise korda, millele on õiguskantsler õigesti viidanud. 3.2.1. Nõustuda ei saa õiguskantsleri taotluse p 34.3. väidetega, et Narva linna viidatud määrus ei arvesta isiku vajadustega. Ka siinkohal väidab õiguskantsler, ja seejuures samuti ekslikult, et „seadus ei luba eelistada sotsiaalteenuse osutamisel abivajajaid, kellel ülalpidajaid ei ole“. Narva määruse kontekstis on tegemist isiku vajaduse ühe hindamiskriteeriumiga ja õiguskantsler pidanuks sellega arvestama. Kõik hindamiskriteeriumid isiku vajaduste kindlakstegemisel on mingil määral teisi samade vajadustega isikuid eristavad, hindavad, mistõttu ei ole tegemist lubamatu ja õigusvastase eelistamisega. SHS § 15 alusel on KOV hinnanudki isiku toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas isiku personaalse tegevusvõimega ning isiku füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid. Sellest tulenevalt on ka seadusandja samuti esitanud eelkirjeldatud ehk eelistatud hindamiskriteeriumid. Mõistetavalt on kõige ohustatumad isikud, kellel puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad. Seetõttu pole midagi õigusvastast selles, kui KOV märgib ära isiku füüsilise ja sotsiaalse keskkonnaga seonduva olulise asjaoluna seadusjärgsete ülalpidajate puudumise. Viidatud määruse kontekstist ei nähtu, et teised abivajajad jäävad ilma vajaliku teenuseta. Seejuures on arusaadav, et juhul, kui väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust vajab üheaegselt palju abivajajaid, siis KOV-i haldussuutlikkust arvestades ei ole neid momentaanselt ja seejuures üheaegselt võimalik üldhooldusteenuse saamiseks vormistada ja paratamatult tuleb teha esialgne (hädavalik) valik. Mõistetavalt, isegi siis, kui seda poleks märgitud KOV määrusesse, tuleb käituda inimlikult ja abistada isikuid, kellel pole perekonda ehk on kodutud jms. Seega moodustavad nad riskirühma, mis vajab erilist tähelepanu, Arusaamatuks jääb, miks ei tohi KOV õigusaktidesse märkida asjaolusid, mis on väga praktilised ja sealhulgas 20 sotsiaaltöötajatele oluliseks tegevusjuhiseks. Mõistkem tõsiasja, et mitmete teenust vajavate isikute puhul ei ole sotsiaaltöötajate arvu piiratuse puhul praktiliselt võimalik kõigi abivajajatega üheaegselt tegeleda ja paratamatult tuleb teha ajaline eelistus nende isikute suhtes. Määruse sõna „esmajärjekorras“ tähendabki põhjendatud kaalutlusõiguse teostamist KOV töötajate poolt. Tegemist on pigem organisatoorse põhimõttega, kui kohatu eelistamisega. Lisaks otstarbekusele on see ka lihtsalt inimlik. Õiguskantsleri väide taotluse p-s 34.5, et selline „järjekord“ toob kaasa inimeste erineva kohtlemise ja võib ohustada isiku elu ja tervist ning riivata seejuures tema väärikust, ei ole mingil juhul asjakohane. Kohatu on seejuures väita, et isik jäetakse seejuures üldse üldhooldusteenuseta. Vaidlustatud määruses midagi sellist ei tulene. Isegi traumapunktis on vigastatud isikutest järjekord, mis venib pikkadeks tundideks ja nad peavad paratamatult ootama, millal raskemini vigastatud enne neid meditsiinilist abi saavad. 3.2.2. Taotluse p-s 34.3 on õiguskantsleri poolt moonutatud Narva viidatud määruse § 3 lg 1 lause „esmajärjekorras kuuluvad asutusse paigutamisele isikud, kellel puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad“, tähendust. Õiguskantsler on seejuures omistanud KOV-le mõtte, et seadusjärgsed ülalpidajad on tingimusteta kohustatud abivajavaid isikuid hooldama ja neile sunnitult osutama sotsiaalteenust, mida SHS ette ei näe. Midagi sellist ei tulene määruse tekstist. Seadusjärgsete ülalpidajate puudumine ja nende märkimine määruses viitab asjaolule, et selline isik vajab erilist hoolt ja tähelepanu, samuti sotsiaalteenust, kuna temal puudub ka sotsiaalne toetus ja seadusest eeldatav ülalpidamiskohustus perekonna poolt, mis teistel seadusjärgsete ülalpidajatega abivajajatel on juba eelduslikult olemas. Lisaks eeltoodule osundame, et PKS eelnõu seletuskirjas on siiski rõhutatult märgitud, et PKS § 100 sätestatud ülalpidamise andmise viis (perioodilised rahalised maksed) on reeglipärane, kuid siiski mitte ainus ülalpidamise viis. Ülalpidamist võib anda ka muul viisil, kusjuures selles võivad isikud kokku leppida. Kindlasti lähtub Narva linn seadusjärgsete ülalpidajate ülalpidamiskohustuse määratlemisel kehtivast seadusest. Õiguskantsler peaks käesolevast teemast tulenevalt tõstatama küsimuse, kas ja miks PKS-i regulatsioon on selles osas õiguslikult nii nõrgalt reguleeritud, piirdudes ülenejate ja alanejate sugulaste ülalpidamiskohustustega, kuigi peale ülalpidamiseks raha maksmise eeldab abivajava isiku ülalpidamine ka muudes abivajajat toetavates ja abistavates igapäevastes toimingutes. Riik ja muuhulgas kogu ühiskond peab vanurite eest rohkem hoolt kandma, ka õiguslike regulatsioonide kehtestamise kaudu, mitte ainult KOV. 3.2.3. Taotluse p-s 35 jj on õiguskantsler leidnud, et hoolekandeasutuse määrus on vastuolus PKS § 97 p-ga 3 ning PS §-ga 3 ja § 154 lg 1, kuna Narva Sotsiaalabiametil puudub õigus otsuse tegemiseks, millega pannakse määruse § 4 lg 3 alusel abivajava isiku seadusjärgsetele ülalpidajatele omaosaluse tasumise kohustus. KOV-l puudub õigussuhe abivajaja sugulastega. Mõistetavalt peab sellise haldusakti andmiseks olema õiguslik alus. Viidatud määrus sellisele õiguslikule alusele ei viita, küll aga omaosaluse tasumist puudutava haldusakti andmise võimalusele. Seega peab KOV enne haldusakti (otsuse) tegemist sisustama selle andmiseks vajalikud alused. Kohatu on seisukoht, et Narva linn teeb viidatud otsuse ilma kehtivat seadust, sh SHS § 16 nõudeid arvestamata. Käesoleval juhul on taotluses põhjendamatult leitud, et KOV jätab haldusakti andmisel kõrvale abivajaja sissetuleku jms eelneva hindamata, vaid paneb koheselt seadusjärgsetele ülalpidajatele omaosaluse tasumise kohustuse. Viidatud määruses on ainult sätestatud võimalus kõigi eelduste, sh kokkulepete jms olemasolul seadusjärgsete ülalpidajatega, et viimased tasuvad omaosaluse, mis viimase toiminguna fikseeritakse sotsiaalabiameti poolt vormistatava haldusaktina (otsusena). Mõistetavalt on selline haldusakt ka vaidlustatav. 21 Seega on ennatlik õiguskantsleri järeldus nagu saanuks sotsiaalabiamet endale kohtu õiguse kohustada seadusjärgseid ülalpidajaid täitma kohustust korras, mis ei tulene seadusest. Vaidlustatud õigusnormist tuleneb ainult, et sotsiaalabiamet vormistab haldusakti, mille nimeks on „otsus“. Otsus aga tehakse mõistetavalt siis, kui selleks on piisavad faktilised ja õiguslikud eeldused. Midagi muud ei ole võimalik ega saagi vaidlustatud määrusest tuletada, mistõttu õiguskantsleri järeldus on arusaamatu. Praktikas on sotsiaalabiamet teinud otsuse siis, kui on saavutatud kokkulepe omaosalust rahastama nõustuvate isikute, sh ka seadusjärgsete ülalpidajatega. Käesoleva selgituse puhul palun mõista, et tegemist on määruse autentse tõlgendusega, mitte oletuste esitamisega. Siinkohal ei pea vajalikuks põhjalikult peatuda taotluse p-s 35.2 esitatud õiguslikul arutelul teenust saama õigustatud isikute seaduslikelt ülalpidajatelt elatise väljamõistmiseks. KOV on ülalpeetavate eestkostjana elatise väljamõistmise temaatikaga kohtumenetluses korduvalt kokku puutunud, kuid võtab taotluse p-s 35.2 märgitud õiguslikud võimalused teadmiseks. Siiski osundame Riigikantselei strateegiabüroo tellimusel 2017.a.-l valminud AB Lextal raportile, milles on leitud, et kui eaka isiku enda vahenditest ei piisa tema ülalpidamiseks, ta on pöördunud abi saamiseks KOV-i poole ning KOV on eakale tasulisi sotsiaalteenuseid osutanud, tekib küsimus KOV-i tagasinõude võimalusest eaka sugulaste vastu. Advokaadibüroo on raportis põhjalikult vastaval temaatikal peatunud ja KOV on selles märgitud õiguslikest võimalustest teadlik. 3.2.4.Taotluse p-s 36 on õiguskantsler leidnud, et Narva Linnavolikogu viidatud määruse § 4 lg 4 1.lause on vastuolus põhiseaduse erinevate normidega. Määruse viidatud sätte kohaselt „Kui lõigetes 2 ja 3 nimetatud sissetulekust ei piisa, tasutakse asutuses viibimise eest isiku omandis oleva vara võõrandamise kaudu“. Järgnevalt on taotluses viidatud PS §-le 32 ja leitud, et KOV on kehtestanud põhiseaduse vastase õigusnormi, mille alusel hakatakse abivajajate vara realiseerima. Ka viidatud normi puhul on kohased käesoleva vastuse p-s 3.2.3 esitatud KOV selgitused. Õiguskantsleri poolt antud tõlgendus KOV eelviidatud sättele ei ole kohane. Viidatud sättest ei tulene, et KOV või abivajaja hakkab selle normi alusel oma vara realiseerima. KOV viidatud norm viitab ikkagi tasumise võimalusele vara võõrandamise kaudu, kuid mõistetavalt tuleb enne võõrandamiseni jõudmist täita seaduslikud eeldused, mis on kinnis- ja vallasvara puhul erinevad (nt kohtu nõusolek, kui tegemist on näiteks eestkostetava varaga, notariaalse tehingu puhul vorminõuete järgimine jms). Narva on paljude isikute eestkostjana selliste küsimuste lahendamisel väga tihti kohtumenetlustes osalenud ning ei ole seetõttu lihtsameelsel arvamusel, et vara võõrandamise aluseks võib olla Narva Linnavolikogu määrus. Taotluse p-s 36.3 esitatud juhised isiku maksevõime hindamisel ja vara realiseerimisel võtab Narva linn samuti teadmiseks. Samas märgime, et KOV ei ole kohustanud inimest maksma teenuse eest vara müügist saadud tulust. Mõistetavalt lähtub KOV sellistel juhtudel vara omaniku vabalt väljakujunenud tahtest vara võõrandamiseks. Kui jälgida viidatud määruse § 4 lg 4 ülejäänud lauseid, siis nähtub neist, et kui vara võõrandamine on võimalik (ja seaduslik), siis toimub see märgitud korra asjaolusid silmas pidades. Samas ei ole määruses esitatud mingeid tagajärgi juhul, kui vara ei realiseerita - puuduvad sanktsioonid ja muud kahjulikud tagajärjed abivajajale. 22 Määrusest ja sh §-st 5 nähtuvalt ei ole vara mitterealiseerimine põhjuseks teenuse lõpetamisele. Määruse §-st 4 lg 6 nähtuvalt sõlmitakse hoolduskulude tasumise kohta kõigi osapoolte vahel vabatahtlikult leping ja puudub sund. AB Lextal ülal viidatud raportis on seejuures märgitud, et „kuna eakas ei vaja enda vara enam tuleviku ülesehitamiseks, siis lasub tal ka kohustus tagada enda ülalpidamine kogu oma vara arvel. Saksa õigus, millest Eesti eraõigus on paljugi eeskujuks võtnud, lubab aga jätta eakale endale varareservina nö hädakopika (Notgroschen) tulevikus tekkida võivate ettenägematute vajaduste katmiseks. Hetkel on selleks summaks 5000 eurot. Eestis ei ole veel seniajani selliseid alampiire seadusega või kohtupraktikaga kindlaks määratud. Siiski tuleks arvestada, et nö viimaste rahade, nt kogutud matuseraha kulutamist sotsiaalteenuste jaoks ei tohiks ülalpeetavalt nõuda. Kinnisvara võõrandamine tuleb kõne alla, kui seda ei vaja abivajava isiku abikaasa või kui kinnisvara on ebamõõdukalt suur või kallis ülalpeetava vajadusi arvestades. Abikaasadel on üksteisega tugevam seotus ning seda ka majanduslikus mõttes. Kui abikaasad on elanud ühisvara varasuhtes, siis kuulub ka eluase reeglina mõlemale ning kinnisvara võõrandamine sellisel juhul, kui seda vajab edasi teine abikaasa oma elukohana, oleks ebamõistlik ning sellist otsust ei saaks abikaasadelt eeldada. Samuti on abikaasade vastastikune ülalpidamiskohustus PKS § 16 järgi põhimõtteliselt ulatuslikum kui nt sugulaste vaheline kohustus PKS § 99 lg 1 järgi. Abivajav eakas vabaneb PKS § 102 lg 1 järgi oma täisealise abivajava lapse ülalpidamiskohustusest, mistõttu tuleb kinnisvara võõrandamine põhimõtteliselt kõne alla olukorras, kus ülalpidamist vajav eakas on seni elanud temale kuuluval elamispinnal koos oma täisealise puudega lapsega, kui kinnisasja võõrandamine ei ole ilmselgelt majanduslikult ebaotstarbekas. Kui vara on ära kingitud, võib ülalpeetaval olla õigus seda VÕS-i sätete järgi tagasi nõuda, taganedes kinkelepingust. Saksa õigus tagab eakale alates 65. eluaastast (SGB XII §-d 41-43) eraldi sotsiaalteenusena nö põhivajaduste katmise (Grundsicherungsleistung). See loetakse lisaks pensionile eaka sissetulekuks. Selle põhivajaduste katmise tagab üksnes sotsiaalteenuse osutaja ning eaka isiku lapsed või teised ülalpidajad ei vastuta põhivajaduste katmise eest, st juhul kui sotsiaalteenuse osutaja vastavat sotsiaalteenust eakale osutab, ei nõuta vastavat summat hiljem tagasi eaka isiku ülalpidajatelt, erinevalt muudest kuludest nagu nt hooldekodu kulud, mida eakas ei ole võimeline ise kandma.“ Seega oleks mõistlik, et eelkõige KOV-lt euroopalikele standartidele vastavate kohustuste täitmise nõudmisel riik võtaks endale samamoodi euroopalikke kohustusi või kehtestaks vastava tõhusa õigusliku regulatsiooni eakate abivajajate suhtes. 3.2.5.Taotluse p-s 37 leiab õiguskantsler, et hoolekandeasutuse määruse § 5 lg 1 p 1 on vastuolus seadusega, kuna määrus näeb ette võimaluse lõpetada asutuses hooldamine, kui hooldatav või tema seadusjärgsed ülalpidajad ei täida lepingu tingimusi. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 18 ja 19 näevad ette hüvitise saamise õiguse peatumise ja hüvitise saamise õiguse lõppemise. SÜS § 22 sätestab vastutuse kohustuse rikkumise korral abivajaja isiku poolt. SÜS kohaselt on mitterahaliseks hüvitiseks ka teenus või selle korraldamine. Seonduvalt õiguskantsleri poolt osundatud seadusjärgsete ülalpidajate poolt lepingu rikkumise temaatikaga, võib seadusjärgsete ülalpidajate poolt endale võetud ülalpidamiskohustuste rikkumine (nt teenuse eest tasumisel) viia sotsiaalteenuse rahastamiskokkuleppe rikkumisele, mis omakorda võib tähendada ka hüvitise (teenuse) lõpetamist. Seega on selline tagajärg põhjuslikus seoses lepinguga teenust rahastama kohustatud isiku käitumisega, isegi kui tegemist ei ole seadusjärgsete ülalpidajatega. Selline kokkulepe ei ole sõlmitud ju mitte ainult KOV ja teenuse rahastaja, vaid ka abivajaja ja teenuse rahastaja (ülalpidaja) vahel. Seetõttu jääb arusaamatuks taotluse argumentatsioon, kui teenuse saaja poolse lepingulise kohustuse rikkumine võib olla teenuse lõpetamise aluseks, 23 kuid teenuse osutamiseks lepingulise (tasumise) kohustuse võtnud ja abivajajaga selles osas kokkuleppe sõlminud isiku kohustuse rikkumine ei ole käsitatav rikkumisena isegi siis, kui ta on lepingus näiteks võlaõigusliku tagatise andja (käendaja jms) staatuses. Viidatud juhul pole ilmselt vaidlust, et kui teenuse osutamine lepingus kokkulepitud tingimustel ei ole enam võimalik, kaalub KOV teenuse osutamist abivajajale uue kohasema lepingu alusel. Õiguskantsleri taotluses on seetõttu asutud väga jäigale positsioonile ja tehtud sobimatu järeldus, et abivajajale sotsiaalteenust enam üldse ei osutatagi! Rõhutame, et varasema lepingu alusel teenuse lõppemine ei tähenda isiku abita jätmist, hülgamist, vaid abivajaduse ja võimaluste uut (ümber)hindamist ning SHS §-s 3 tähendatud põhimõtetele sotsiaalhoolekandelise abi andmist kas samaliigilise teenusena, kuid uue lepinguga või muu sobiva teenusena. 3.3. Narva Linnavolikogu 23.04.2015.a. määrusega nr 15 kehtestati „Tugiisiku teenuse osutamise kord Narva linnas“. 3.3.1.Õiguskantsler on taotluse p-s 38 jj märkinud, et seaduslik ei ole määruse § 1 lg 1, mille kohaselt teenust osutatakse isikutele, kelle elukohaks on rahvastikuregistri andmetel Narva linn ning tegelik elukoht on Narvas. Leiame, et selle sätte vastuolu seadustega puudub samadel põhimõttelistel asjaoludel, mis on lahti kirjutatud vastuse p-s 3.1.1. jj, mistõttu varasemate argumentide siinkohal kordamiseks puudub vajadus. Rõhutame ja meenutame, et ka viidatud teenust osutatakse abivajaja igapäevases keskkonnas ehk kodus, mis eeldab isiku tegelikku kohalviibimist teenuse osutamise ajal ja kohas. Seega ei piisa tulemusliku teenuse osutamiseks ainult elukoha märkest rahvastikuregistris. 3.3.2. Taotluses on viidatud määruse § 2 p-dele 1-3 ja leitud, et need õigusnormid on seadusega vastuolus. Määruse §-s 2 p 1 on kirjas, et teenust on õigus saada lapsevanemal, kuid õiguskantsler märgib, et selline teenus võib olla vajalik ka teistele lapsi kasvatavatele inimestele, mida määrus ette ei näe. Taotluse p 39.2 järeldus nagu linn osutaks sellist teenust ainult lapsevanemale, ei ole kohane. Juba eelnevates vastuväidetes oleme selgitanud, et KOV määrustes puudub vajadus SHS asjakohaste normide taasesitamiseks. Viidatud määrust ja SHS tuleb rakendada nende koostoimes. Kuna SHS § 23 lg 2 kohaselt tugiisikuteenust osutatakse last kasvatavale isikule, siis üldjuhul kuuluvad lapsevanemad last kasvatavate isikute ringi ja vastupidi – last kasvatavaks isikuks on üldjuhul ka lapsevanem. Seetõttu on määruses osundatud põhiliselt last kasvatavatele isikutele (lapsevanematele), kuid see ei välista ka teistele asjakohastele isikutele teenuse osutamist, juhul, kui nad vastavad seaduses ettenähtud nõuetele. Taotluse p-s 39.4 esitatud väide, et tugiisikuteenust ei saa lapsed, kes ei ole nimetatud vaidlusaluse määruse §-s 2 p 2, ei ole õige. Määruse §-s 2 p 2 esitatud loetelu ei ole teenust vajavate laste osas ammendav, vaid seda tuleb samuti tõlgendada kehtiva seaduse kohaselt. 24 Õiguskantsleri väide, et määruse sõnastuse tõttu ei anta abi lapsele, kes ei mahu määruse § 2 p-s 3 toodud määratluse alla või keda pole nimetatud Narva Linnavolikogu 18.05.2017.a. määruses „Raske ja sügava puudega lastele sotsiaalteenuste rahastamiseks eraldatud vahendite kasutamise kord“, ei ole põhjendatud. Tugiisikuteenuse määruse § 2 p 3 kohaselt on teenuse saamiseks õigus „isikul, kes vajab abi puude, haiguse või raske olukorra tõttu, mis oluliselt raskendab toimetulekut“. Viidatud normi sõnastuse puhul on sisuliselt tegemist kõiki abivajajaid hõlmava normiga. Ilmselt ei ole kahtlust, et „isikuks“ on nii täis- aga ka alaealised. Määruse §-s 2 p 3 kirjeldatud teenuse sisu vastab SHS § 23 lg 1 tugiteenuse eesmärgile ja sisule ( ...mille eesmärk on iseseisva toimetuleku toetamine olukordades, kus isik vajab sotsiaalsete, majanduslike, psühholoogiliste või tervislike probleemide tõttu oma kohustuste täitmisel ja õiguste teostamisel olulisel määral kõrvalabi). 3.4. Narva Linnavolikogu 18.05.2017 määrus nr 8 „Raske ja sügava puudega lastele sotsiaalteenuse rahastamiseks eraldatud vahendite kasutamise kord“ ei ole vastuolus seadustega. 3.4.1.Õiguskantsler on taotluse p-s 40 jj leidnud, et paljude seadustega on vastuolus määruse § 1 lg 3 2.lause, mille kohaselt vastavaid teenuseid rahastatakse vastavate rahaliste vahendite olemasolul. Selline õigusnorm võib tunduda jahmatav, kuid selle teenuse jaoks rahaliste vahendite olemasolu sõltubki eelkõige riigi poolt KOV-le vahendite eraldamisest. Seega juhul, kui riik ei ole andnud vajalikku raha, ei ole KOV-l võimalik teenust vajaliku kvaliteediga ja ulatuses osutada. „Riigieelarve seaduses kohaliku omavalitsuse üksustele määratud toetusfondi vahendite jaotamise ja kasutamise tingimused ja kord“ (vastu võetud 06.02.2015 nr 16) § 41 kohaselt raske ja sügava puudega lastele abi osutamiseks antava toetuse kohaliku omavalitsuse üksuste vahel jaotamisel lähtutakse sotsiaalhoolekande seaduse § 156 lõikest 31. Toetuse jaotamisel võetakse aluseks nende raske ja sügava puudega laste arv, kelle kohta on Sotsiaalkindlustusamet teinud puude raskusastme tuvastamise otsuse hiljemalt eelneva aasta 1. novembriks. Seega ei ole KOV-l võimalik lähtuda teenuse osutamisel ka tegelikust abivajajate arvust rahastamisaastal, kuna abivajajate arv on muutuv. Tulenevalt SHS §-st 156 lg 31 riigieelarves määratakse vastavalt riigieelarve võimalustele kohaliku omavalitsuse üksustele toetus raske ja sügava puudega lastele abi osutamiseks. Toetus jaotatakse kohaliku omavalitsuse üksuste vahel proportsionaalselt raske ja sügava puudega laste arvule, lahutades tulemusest kohaliku omavalitsuse üksusele jooksvale aastale eelnenud aastatel samaks otstarbeks antud vahendite jäägi. Juba käesoleva vastuse p-s 2.4.4. osundasime, et eelarveliselt mahuka teenuse osutamisel on riik teinud oma põhiseaduslike kohustuste täitmisse reservatsiooni, märkides, et vajalik toetus määratakse mitte vastavalt abivajajate vajadusele, vaid riigi eelarve võimalustele. Kuna KOV poolt on tegemist riigi poolt delegeeritud kohustuste täitmisega, siis on õiguskantsleri etteheited KOV-le taotluse p-des 40.1-40.4 eelkõige riigile suunatud. 2019.a. eelarveaastaks eraldab riik Narvale raske ja sügava puudega lastele abi osutamise toetust 123 202 €, mille leidmine KOV omavahenditest oleks ülimalt keeruline. Viidatud toetuse suurus on aastate lõikes suurenenud, aga ei kata endiselt kogu vajadust. Siinkohal ei pea vajalikuks põhjalikumalt peatuda õiguskantsleri taotluse p-de 40.1-40.4 ülejäänud väidetel. Puudub vajadus anda kommentaare taotluse a` la p 40.4 väitele, milles on leitud, et „Kui KOV osutab sotsiaalteenuseid vaid raha olemasolul, võivad teenuse kulud jääda liiga suures ulatuses inimese kanda...“ 25 3.5. Narva Linnavolikogu 18.12.2014 määrus nr 26 „Täisealisele isikule hoolduse seadmise ja hooldaja määramise ning hooldajatoetuse maksmise kord“. Õiguskantsler leiab taotluse p-s 41 jj, et viidatud määruse § 2 p 1 on vastuolus seadusega, kuna määruse kohaselt saavad hooldust vaid need puudega isikud, kellel on tuvastatud puude raskusaste. Õiguskantsler leiab, et määrus on vastuolus SHS §-ga 26, mille kohaselt kohaliku omavalitsuse üksus seab isiku taotluse alusel hoolduse täisealisele isikule, kes vaimse või kehalise puude tõttu vajab abi oma õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks. Hoolduse seadmisel määratakse kindlaks hooldava isiku ülesanded. Õiguskantsleri analüüsi kohaselt peaks KOV viidatud teenust osutama isikule sõltumata puude raskusastme tuvastamisest, sest puue võib olla ka raskusastet tuvastamata ja sellisel juhul jäävad need isikud ilma abita. Õiguskantsler märgib, et SHS § 26 näeb hoolduse ette kõigile puuetega inimestele, kes pole võimelised kõrvalise abita asju ajama. 3.5.1.KOV on viidatud määruse alusel teenust saava hooldatava vajadustel lähtunud „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses“ (PISTS) fikseeritud puuetega inimestele sotsiaaltoetuste määramise õigusliku mehhanismi analoogiast. PISTS kohaselt on võimalik puuetega inimestele sotsiaaltoetust määrata, tehes eelnevalt seaduses ettenähtud korras kindlaks toetust vajava isiku puude raskusastme. PISTS § 16 lg 31 kohaselt taotluse puuetega inimeste sotsiaaltoetuse määramiseks võib esitada ka koos puude raskusastme tuvastamise taotlusega. PISTS § 17 lg 2 kohaselt käesoleva seaduse §-des 6–71 nimetatud puuetega inimeste sotsiaaltoetused määratakse puude raskusastme tuvastamise päevast, kui toetuse taotlemise avaldus on esitatud. hiljemalt kolme kuu jooksul vastava otsuse tegemisest arvates. Puude raskusastme eelnev tuvastamine on vajalik ka sama seaduse §-dest 6-71 tulenevalt. Seega on seadusandja samuti pidanud puudega isikutele toetuse maksmisel vajalikuks puude raskusastme eelnevat kindlaks tegemist. Seega on mõlemal juhul SÜS § 12 kohaselt tegemist hüvitisega ja seejuures ei tohiks hüvitise saamiseks vajalike eelduste kindlakstegemisel teha vahet, kas tegemist on rahalise või mitterahalise hüvitisega. Praegusel juhul soovib õiguskantsler, et mitterahalise hüvitise osutamiseks ei tohi KOV abivajaja puude raskusastme eelnevat kindlaks tegemist tähtsustada, kuid riik võib rahalise hüvitise maksmisel abivajaja puude raskusastme kindlakstegemist nõuda ning viimasel juhul puudub põhiseaduslik riive. KOV arvates viitab õiguskantsleri selline hinnang riigi ja KOV-i põhjendamatult erinevale kohtlemisele. SHS § 26 ei sätesta nõudeid KOV-le, kas ta on õigustatud või mitte enne täisealisele isikule hooldusteenuse osutamist teadma, milline on isiku puude raskusaste. Järelikult on seadusandja jätnud selle KOV-i otsustuspädevusse. Mõistetavalt ei ole võimalik tõhusat ja adekvaatset hooldust korraldada, kui eelnevalt pole usaldusväärselt pädeva asutuse poolt kindlaks tehtud isiku puude asjaolud, millest omakorda sõltuvad ju hoolduse osutamise eesmärk ja sisu. Nõuetekohase hoolduse läbiviimiseks vajalikud asjaolud selguvad usaldusväärselt ja vajalikus ulatuses puude raskusastme tuvastamise käigus vastavalt PISTS-le. PISTS § 22 lg 2 alusel võetakse puude raskusastme tuvastamisel muuhulgas arvesse järgmist:1) terviseseisund; 2) tegevusvõime; 3) kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadus, mis on suurem inimese eakohasest abivajadusest;4) kõrvalabi ja juhendamise vajadus, mis esineb inimesel tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata;5) elukeskkond; 6) puudest tingitud lisakulud; 7) rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevused. Seega on tegemist KOV-i poolt osutatava teenuse jaoks olulise informatiivse dokumendiga, milles vajalikke asjaolusid KOV ise ei saa tuvastada. Samuti selguvad muud puudega seotud asjaolud. 26 Eeltoodust tulenevalt võiks parafraseerida õiguskantsleri etteheidet KOV-le ja küsida: miks riik ei määra (ei pea võimalikuks) sotsiaaltoetust, sh puuetega inimeste sotsiaaltoetust, enne puude raskusastme kindlaksmääramist, kuna ka enne seda on teada isiku haiguse üldised asjaolud nt infarkt? Puude raskusastme eelnev määramine on seega puhtpraktilise ja isegi vältimatu iseloomuga. Samas annab see KOV-le ka õiguskindluse, et hooldusteenust ei määrata isikule, kes seda tegelikult ei vaja, vaid kellele on võimalik osutada hoopis muu teenus nt koduteenus jms. 3.5.2.Taotluse p-s 42 jj leiab õiguskantsler, et hoolduse seadmise määruse § 4 lg 1 ei ole seaduslik, kuna selle kohaselt hooldus seatakse ja hooldaja määratakse Sotsiaalabiameti ettepanekul Narva linnavalitsuse korraldusega 30 päeva jooksul alates taotluse esitamisest. Õiguskantsler näeb õigusnormis vastuolu SÜS §-ga 25 p 1, mille kohaselt hüvitise andmise otsus tuleb teha kümne tööpäeva jooksul, alates taotluse saamisest. KOV nõustub, et selline nõue on seadusandja poolt kehtestatud ja kuulub järgimisele. Kuna seaduse järgi tuleb vastav otsus teha 10 tööpäeva jooksul, aga KOV määruses 30 päeva jooksul, siis venib esimesel juhul taotluse sisuline lahendamine ka vähemalt 12- päevaseks. 3.6. Õiguskantsler on taotluse p-s 43 jj leidnud, et Narvas reguleerib isikliku abistaja teenuse osutamist vaid laste sotsiaalteenuste määrus, mistõttu pole linna tegevus riigi volitusnormi täitmata jätmisel kooskõlas seadusega. SHS § 14 lg 1 järgi isikliku abistaja teenuse osutamiseks tuleb kehtestada vastav kord. 3.6.1. Isikliku abistaja teenus on sisu ja eesmärgi tunnustelt lähedane sotsiaalteenusega, mida reguleerib näiteks SHS § 26 ja Narva Linnavolikogu ülalkäsitletud määrus täisealisele isikule hoolduse seadmise ja hooldaja määramise kohta. Seadusandja mõtte kohaselt isikliku abistaja teenuse puhul abistatakse teenuse saajat tegevustes, mille sooritamiseks vajab isik puude tõttu füüsilist kõrvalabi. Isiklik abistaja aitab isikut tema igapäevaelu tegevustes nagu liikumisel, söömisel, toidu valmistamisel, riietumisel, hügieenitoimingutes, majapidamistöödes ja muudes toimingutes, milles isik vajab juhendamist või kõrvalabi. Isikliku abistaja teenus on mõeldud täiskasvanud inimesele, kes on võimeline vastu võtma oma elukorraldust puudutavaid otsuseid ning selgelt ja arusaadavalt oma vajadustest lähtuvalt võimeline juhendama teenuseosutajat asjaajamise korraldamisel. Isikliku abistaja teenuse eesmärgiks on inimese iseseisvuse tagamine ja aktiivsuse tõstmine. SHS mõtte kohaselt ei saaks isikliku abistajana töötada inimese lähedane sugulane, kuna teenuse eesmärgiks on ka sugulaste koormuse vähendamine. Narva Linnavolikogu 18.12.2014 määruse „Täisealisele isikule hoolduse seadmise ja hooldaja määramise ning hooldajatoetuse maksmise kord“ § 2 p 1 järgi on hooldatav kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet vajav vaimse või füüsilise puudega täisealine isik, kellele on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse kohaselt määratud keskmine, raske või sügav puue ja kelle elukohana on rahvastikuregistrisse kantud Narva linn. Hoolduse eesmärgiks on hooldustoimingute tegemine ja hooldajaks saab olla ka abivajaja lähedane sugulane. 3.6.2. Ülalkirjeldatuga soovime näidata, et tulenevalt eritunnustest on lähedased sotsiaalteenused eristatavad, kuid sellest sõltumata on KOV-d üle Eesti isikliku abistaja teenuse osutamise tingimusi määratlenud väga erinevalt. Nii näiteks on Eesti suure KOV-i (Lõuna-Eestis) määruses teenuse eesmärki kitsendatud ja tehtud valik, mille järgi KOV sätestas isikliku abistaja teenuse osutamise korra sügava liikumis- või nägemispuudega inimestele. Teine suur KOV (Kesk-Eestis) on leidnud, et teenust on õigustatud saama eelkõige sügava liikumis, nägemis- või kuulmispuudega täisealine isik. Kolmas suur KOV 27 (Põhja-Eestis) ei ole samuti kehtestanud SHS-s nõutavat korda ning on samuti lähtunud seadustest, tehes sellele asjakohase viite. Kuna SHS § 14 lg 1 volitusnormi täitmine on üle Eesti täiesti erinev, selle teenuse tingimuste osas puudub ühesugune arusaamine, siis Narva lähtub isikliku abistaja teenuse osutamisel SHS 2.peatüki 2.jao 5.jaotisest. Sellisel juhul on eksimise võimalus põhimõttelistes küsimustes minimeeritud. SHS-s on isikliku abistaja teenuse osutamine piisava põhjalikkusega reguleeritud, mistõttu KOV poolt kehtestatav kord kujuneks suures osas seaduse ümberkirjutamiseks. Teenuse osutamisel on oluline, et SHS § 29 lg 1 kohaselt teenuse osutamisel lähtub teenust vahetult osutav isik teenuse poolte vahel sõlmitud haldusaktist või halduslepingust ja teenuse saaja juhistest. Seetõttu SHS § 14 lg 1 on täiel määral sisustatav SHS, KOV halduslepingu ja teenuse saaja juhistega. Eeltoodust ei tulene siiski, et Narva linna poolt viidatud teenuse osutamine on üldse välistatud. Sellise teenuse osutamiseks vajalik menetlus KOV-s on analoogiline teiste samasuguste teenuste osutamise põhimõtetega. Volitusnormi on võimalik ja vajalik täita eelkõige sellisel juhul, kui volitusnormi täitmise osas ei teki erimeelsusi ja norm on piisavalt üheselt arusaadav. Nähtuvalt erinevate KOV-de õigusaktidest, ei ole volitusnormi täitmine probleemivaba ja üle Eesti üheselt tõlgendatav. SHS §-st 27 lg 3 tuleneb, et Vabariigi Valitsus või tema volitusel valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega täpsustatud nõuded isikliku abistaja teenuse eesmärgile ja selle sisule, sealhulgas tegevustele, mis on vajalikud teenuse eesmärgi saavutamiseks. Arvestades ülalkirjeldatud probleeme, tuleks asjale kasuks VV poolt välja töötada teenuste osutamise korra soovitatavad kavandid, näidised või anda selleks piisavad juhised. 3.7. Narva Linnavolikogu 17.06.2010 määrus nr 23 „Kindla elukohata isikutele teenuste osutamise kord“. Õiguskantsleri arvates ei vasta viidatud määruse § 2 lg 3 p 3 SHS §-le 33, mille kohaselt peab KOV turvakoduteenuse saajatele vajaduse korral, peale ajutise eluaseme, tagama ka turvalise keskkonna, kriisiabi ning hooldamise ja arendamise. Õiguskantsler rõhutab, et peale sotsiaalnõustamise tuleb pakkuda ka psühholoogilist nõustamist. Kuna vaidlustatud määruse kohaselt tuleb KOV-l, lisaks voodikoha, pesemis- ja toiduvalmistamise võimalusele, osutada abi asjaajamisel ning sotsiaalnõustamist, siis psühholoogilise nõustamise mittepakkumine on PS rikkumine. 3.7.1.Leian, et vaadeldaval juhul on tegemist termini „sotsiaalnõustamine“ lubamatult kitsendava tõlgendamisega. Sotsiaalministeeriumi kodulehel on sotsiaalnõustamisteenust käsitatud laiemana kui seda on märkinud õiguskantsler. Teenuse kirjelduses on märgitud, et „Sotsiaalnõustamine on teenus, mis on suunatud isikule või perekonnale, kelle iseseisev toimetulek argielus on sotsiaalsete, majanduslike, tervislike või psühholoogiliste tegurite tagajärjel häirunud või häirumas. Teenuse osutamise käigus teavitatakse isikut või perekonda tema sotsiaalsetest õigustest, võimalikest sotsiaalsetest teenustest ja toetustest, otsitakse isikuga koostöös lahendusi tema sotsiaalmajandusliku funktsioneerimise ja seega iseseisva toimetulekuvõime parandamiseks. Sotsiaalnõustamist võidakse pakkuda individuaalselt, paari- ja/või perenõustamisena. Individuaalne sotsiaalnõustamine – õigusaktides, inimeses endas ja tema elukeskkonnas sisalduvate võimaluste esiletoomine koostöös inimesega tema toimetulekuvõime parandamiseks....enesehinnangu parandamine ning selle kaudu toimetuleku parandamine. Sotsiaalnõustamistegevuste hulka kuulub muu hulgas inimese/pere motiveerimine, toimetulekuoskuste õpetamine, probleemi lahendamiseks alternatiivide pakkumine ja muu abi kättesaadavuse korraldamine.“ Seega sotsiaalnõustamine hõlmab ka 28 kohase psühholoogilise nõustamise, mille hulka kuulub kahtlemata enesehinnangu parandamine jms. Sotsiaalnõustamine on seejuures kompleksne teenus, mis sisaldab endas erinevaid psüühilist tasakaalu ja tegevusvõimet tõstvaid nõuandeid. Sotsiaalnõustamise eesmärgiks ongi inimese iseseisva psühhosotsiaalse toimetulekuvõime kujundamine või taastamine. 3.7.2.Õiguskantsler on taotluse p-s 45 jj osundanud, et seadusega vastuolus on viidatud määruse § 6 lg 1, mille kohaselt turvakoduteenust on õigus saada isikutel, kelle elatusvahendid ei võimalda kasutada või omada teist eluaset ja kellel puudub võimalus üürida munitsipaaleluruumi. Õiguskantsler leiab, et SHS § 33 järgi on turvateenuse pakkumise eesmärgiks eelkõige turvalise keskkonna pakkumine, mistõttu on seaduse mõtte kohaselt oluline, kas abivajajal on võimalik leida endale turvaline keskkond, mida viidatud määrus kitsendab. Narva Linnavolikogu määrus reguleerib Narva linnas täiskasvanutele nii varjupaiga, aga ka turvakoduteenuse osutamist. Laste turvakoduteenust reguleerib Narvas eraldi määrus. Leiame, et SHS § 33 lg 2 p 1 ei ole normitehniliselt hästi sõnastatud. SHS § 33 lg 2 p 1 kohaselt KOV tagab sellise teenuse kättesaadavuse „täisealisele isikule, kes vajab turvalist keskkonda“. Oluline on märkida, et turvalist keskkonda vajavad elamiseks kõik isikud, mistõttu on seadusandja sõnastus normile äärmisel üldsõnaline ja mitmetimõistetav. Selliste isikute kategooria alla võib mahtuda naise poolt kodust välja aetud vägivaldne mees, aga ka kurjategija, kes põgeneb kannatanute kättemaksu eest jms, sest nad kõik vajavad turvalist keskkonda. Mõistetavalt on viimatinimetatud näited liialdatud, kuid formaalselt seadusandja poolt sätestatud õigusnormi alla mahtuvad. Eeltoodust tuleneb, et siinkohal on vaidlusaluse normi kohaldamiseks vaja nö terve talupojamõistuse loogikat ehk üldtunnustatud mõistlikku hindamist, mida peabki KOV tema poolt vastuvõetavas korras eelkõige reguleerima. Selline nõue on mõistetavalt kooskõlas ka PS § 154 lg-ga 1. Kindlasti saa olla vaidlust selles, et kõige rohkem vajavad turvakoduteenust vähekindlustatud, ilma eluruumita isikud. Seetõttu ongi linna viidatud määruses õigesti märgitud, et turvakoduteenust on õigus saada isikutel, kelle elatusvahendid ei võimalda kasutada või omada teist eluaset ja kellel puudub võimalus üürida munitsipaaleluruumi. Leiame, et viidatud määratlus on piisavalt lai, mille alla mahuvad kõik isikud, kes mingil momendil ei saa kasutada eluruumi, st puudub turvaline keskkond elamiseks ja kes ei saa seda muretseda ka alternatiivselt. Asjaolu, et määruses ei ole märgitud SHS §-s 33 lg 1 nimetatud esmase abi raames osutatavad vahendid, ei tähenda, et KOV ei lähtu SHS õigusnormidest. Oleme korduvalt viidanud ja jääme õiguskantsler I.Tederi ülal viidatud seisukoha juurde, et KOV ei pea oma üldist tähtsust omavates õigusaktides kordama seaduse teksti, kuna juhindub neist nagunii (vt vastuse p 2.5.8.). Seega pole asjakohane praeguse õiguskantsleri väide, et määruses esitatud turvakodu mõiste ei lange kokku SHS-s sätestatuga. Samad vastuväited on meil ka õiguskantsleri taotluse p-s 46 märgitud väidetele. Seadusest tulenevalt on võimalik teenust vajavale isikule psühholoogiline nõustamine, kuna Narva Linna Sotsiaalabiametis töötab ka psühholoog. 3.8. Narva Linnavolikogu 21.03.2013 määrus nr 12 „Laste turvakoduteenuse osutamise tingimused ja kord Narva linnas“. Õiguskantsler leiab taotluse p-s 47 jj, et seadusega on vastuolus määruse § 2 lg 2, mille järgi „…lapse teenusele tooja on kohustatud andma oma andmed (nimi, kontaktandmed, vajadusel 29 töökoht ja amet) ning andma selgitusi asjaolude kohta, mis tingisid lapse teenusele toomise. Teenuse osutajal on õigus küsida lapse teenusele tooja isikut tõendavat dokumenti isikuandmete kontrollimiseks.“ Õiguskantsler leiab, et viidatud õigusnorm on vastuolus LasteKS § 27 lg-ga 5, SHS §-ga 33 lg 3 ja põhiseadusega, kuna seadus ei kohusta avaldama teenusele tooja isikuandmeid. 3.8.1. Õiguskantsleri seisukoht on sügavalt ekslik. KOV määruse sätted ei ole vastuolus õiguskantsleri poolt viidatud õigusnormidega. SHS § 33 lg 3 järgi on „…lapse või täisealise isiku turvakoduteenuse osutaja juurde toonud isik kohustatud andma teenuseosutajale talle teadaolevat teenuse osutamiseks vajalikku teavet.“ Leiame, et SHS viidatud säte vajaliku teabe saamiseks isikult, kes tõi lapse turvakodusse, hõlmab vältimatult ja hädavajalikku vajadust kindlaks teha lapse turvakodusse toimetanud isiku nimi ja kontaktandmed. Seega võib selline mõistlik vajadus hõlmata ka isikut tõendava dokumendi järgi teenusele tooja andmete kontrollimist. Mõistetavalt juhul, kui sellist dokumenti ei ole, siis ei saa dokumendi esitamist kategooriliselt nõuda. Tegemist on siiski juhisega, mis tagab isiku turvakodusse toimetaja võimalikult täpse identifitseerimise. Lastekaitseseadus § 27 lg 5 kohaselt abivajavast lapsest teatanud isikut ega teatamise fakti ei avalikustata, välja arvatud süüteomenetluses. Abivajavast lapsest teavitaval isikul on enda või oma perekonna kaitseks õigus jätta teavitamisel enda kohta andmed avaldamata. Õiguskantsler ei ole mõistnud, et lapse teenuse osutaja juurde toimetamine ning abivajavast lapsest teavitamine on põhimõtteliselt erinevad toimingud, mistõttu puudub normide vaheline vastuolu. Teavitamine on võimalik ka anonüümselt, nö vihje või informatsioonina. Lapse turvakodusse toimetamine on reaalne tegevus, millega kaasneb oluline põhiseaduslik riive ja võivad esineda tunnused, mis viitavad isiku (lapse) vabaduse ebaseaduslikule piiramisele. Toimetaja isiku kindlakstegemine omab suurt praktilist tähendust, kuna üldjuhul tekib hiljem vajadus lapse leidmise, seisundi, tervisega jms seonduvaid asjaolusid täpsustada ning turvakodusse toimetajat küsitleda. Samamoodi juhul, kui tooja on ise haigestunud ja nakatunud last, võib tekkida vajadus sellise isiku tervise järgnevaks kiireks kontrollimiseks jms. Seega turvakodusse toimetanud isiku nime või kontaktandmete puudumisel tekivad tõsised raskused lapse heaolu, tervise jms seonduvate oluliste asjaolude kindlakstegemisel ja tagamisel. Seetõttu tekib põhjendamatult täiendav töökoormus politseile ja teistele asjakohastele teenistustele sellise anonüümseks jäänud isiku tuvastamisel. Turvakodusse toimetanud isiku kindlakstegemine on seega eelkõige lapse õiguste kaitsmise huvides. Mõistkem, et ka lapsel on inimõigused ja tal on õigus teada saada isiku andmeid, kes teda hädavajadusest, kuid võimalik, et ka tahte vastaselt turvakodusse toimetab. Seega on KOV määrus sätestatud ilmse ja põhjendatud vajadusega. Selliste andmete isiku poolt mitteesitamisel, ei näe määrus ette sanktsioone. Määruse nõue ei ole vastuolus ka Euroopa Liidu andmekaitse üldmääruse sätetega. 3.8.2. Õiguskantsler on taotluse p-s 48 osundanud, et laste turvakoduteenuse määruse § 3 lg 5 ei ole seadusega kooskõlas, kuna see ei sisalda kogu vajalikku tegevust, mis tuleneb SHS §-st 33. Viidatud normi kohaselt puudub KOV tegevuste loetelus last arendav tegevus nt lasteaias käimine. KOV määruse § 3 lg 5 ei ole ammendav loetelu. Selles loetelus on muuhulgas abistamine kooliülesannete lahendamisel, sealhulgas tagatakse kooli külastamine. Juhul, kui laps käib 30 lasteaias, siis osutatakse talle mõistetavalt ka selles osas abi. Jääb arusaamatuks miks peaks KOV tegema sellise valiku, et kooli külastamine tagatakse, aga lasteaia külastamine mitte. Lisaks eeltoodule võiks nimekirja lisada nt vajadusel jalatsite, hügieenitarvete, kultuuritarvete, sportimisvõimaluste jms võimaldamine. Selline loetelu võib olla väga pikk. Asjaolu, et määrusesse ei ole SHS § 33 teksti ümber kirjutatud, ei tähenda, et KOV sellest ei juhindu. Seega ei ole õige õiguskantsleri taotluse p 48.2 seisukoht, et KOV määrus piirab sobiva abi andmist, sest ei näe ette kõiki vajalikke tegevusi, mis tulenevad SHS §-st 33. 3.9. Narva Linnavolikogu 21.04.2016 määrus nr 10 „Täiendavate sotsiaaltoetuste maksmise kord Narva linnas“. Õiguskantsler on taotluse p-s 49 jj (alap. 4.96, 4.97) leidnud, et määruse § 1 lg 1 p 2 teine lause, mis sätestab, et „toetusi makstakse linna eelarves selleks ettenähtud vahendite piires“, on vastuolus seadustega. 3.9.1.Käesolevas vastuses oleme eelnevalt (vt vastus p-d 2.4 jj, 3.4 jt) märkinud, et KOV eelarves kohustuste võtmine sõltub riigieelarvelistest toetustest KOV-le, riigi poolt kohaliku omavalitsuse tulubaasi suurendamisest. Seega ka KOV-i poolt toetuste maksmine sõltub riigieelarvelistest eraldistest ja KOV tulubaasist. SHS § 156 lg 32 kohaselt kohaliku omavalitsuse üksus võib kasutada käesoleva paragrahvi lõikes 31 nimetatud toetust raske ja sügava puudega laste lapsehoiu-, tugiisiku-, sotsiaaltranspordi- või muudeks sotsiaalteenusteks, mis aitavad vähendada raske ja sügava puudega lapse perekonna hoolduskoormust või puudest tulenevat lisavajadust. Sama paragrahvi lõike 31kohaselt määratakse riigieelarves toetus KOV-le aga vastavalt riigieelarve võimalustele, mitte KOV- de või abivajavate isikute vajadusele. Põhimõtteliselt õige on määruse norm, et toetusi makstakse ainult eelarveliste vahendite piires, sest kui vahendeid ei ole, pole millestki maksta. Seetõttu on normi sõnastus aus nagu SHS §-s 156 lg 3, 31 ainult riigi võimalustele viitamine. Määruse vaidlustatud säte lähtub samuti, analoogiliselt seaduse normiga, samuti võimalustest. 3.9.2. Tegelikkusele mittevastav on õiguskantsleri sedastus taotluse p-des 49.2 – 49.5, et Narva ei ole kehtestanud sotsiaaltransporditeenuse kirjeldust, selle taotlemise korda ning pole reguleerinud sotsiaaltransporditeenuse rahastamist. Taotluse p-s 49.2 on õiguskantsler loetlenud KOV viis määrust, millega on reguleeritud transporditeenuse osutamise asjaolud, sh rahastamine. Näiteks „Täiendavate sotsiaaltoetuste maksmise kord Narva linnas“ § 2 lg 8, § 10 ja § 11 reguleerivad samuti sotsiaaltransporditeenuste osutamist. Rõhutame järjekordselt, et puudub õiguslik ja sisuline vajadus SHS vastavate sätete määrustesse ümberkirjutamiseks, sh SHS § 38 kirjeldatud sotsiaaltransporditeenuse eesmärgi ja sisu kohta. SHS § 14 lg 1 normist ei selgu, kas KOV peab sotsiaalteenuse korra kehtestama eraldi üldhaldusaktina või piisab sellest, kui korra sisustavad erinevate samasisulist teenust reguleerivate kohalike õigusaktide sätted nende koostoimes, lisaks seadus. Õigusliku regulatsiooniga ehk korraga on tegemist mõlema juhul. Juhul, kui seadusandja pidanuks vajalikuks sellise korra kehtestamist ühe eraldi õigusaktina, siis pidanuks selline asjaolu selgelt nähtuma ka seadusest. Praegusel juhul, kus teenuse mõiste ja eesmärk on seaduses ning selle ümberkirjutamist ei ole õiguskantsler I.Teder (vt vastuse p 2.5.9.) pidanud kohaseks, (täpsemad reeglid on sätestatud eraldi määrustes) ei ole KOV SHS § 14 lg 1 nõuet rikkunud. 31 3.9.3. Õiguskantsleri taotluse p-des 49.6 ja 49.7 on ebakohaselt järeldatud, et kui KOV eelarveline raha lõpeb, siis lõpetatakse sotsiaaltransport vaatamata sellele, et objektiivselt on abi vaja. SHS § 3 lg 1 p 1 alusel tuleb abi andmisel lähtuda isiku vajadusest. Õiguskantsler ei ole mõistnud, et sellistel juhtudel lähtutakse SÜS § 6 lg 1 solidaarsuse põhimõttest, mille kohaselt sotsiaalsed õigused ja sotsiaalkaitsesüsteem põhinevad solidaarsusel. Lisaks eeltoodule on sotsiaalkaitse süsteemne, mis tähendab, et sotsiaalkaitse on korraldatud tervikliku süsteemina, mis põhineb omavastutusel, koostööl, isiku vajadusest ja avalikust huvist lähtuval hüvitiste sihitatud andmisel, õiguskindlusel ja võrdsel kohtlemisel ning avalike vahendite säästlikul ja otstarbekal kasutamisel. Hüvitised täiendavad ja seaduses sätestatud juhul asendavad üksteist. Juhul, kui KOV-l puuduvad vajalikud rahalised vahendid, on võimalus taotleda ja riigil ilmselt võimalik eraldada vajalikud täiendavad summad seaduses ettenähtud korras ja alustel, sh VV reservfondist, millel siinkohal peatumine väljub kohase õigusliku analüüsi raamidest. Juba ülal osundasime, et kohtud ei ole ilmselt pädevad sekkuma riigieelarveliste küsimuste lahendamisse. 3.9.4.Taotluse p 50 jj seisukoht, et täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 10 lg 1 ja 2 pole seadusega kooskõlas, ei ole põhjendatud. Viidatud normide kohaselt „transporditoetuse eesmärgiks on transpordi kasutamisega seotud kulude hüvitamine tervishoiu- või sotsiaalteenuste saamisel. Toetust võivad saada sügava või raske liikumispuudega 18- aastased ja vanemad isikud, kes oma puudest tingituna ei saa kasutada ühistransporti.“ Õiguskantsleri arvates pole määruses silmas peetud kõiki seadusega ette nähtud kohti, kuhu abivajajad peaksid sõita saama. Õiguskantsler on taotluse p-des 50.3 ja 50.4 loetlenud abi saavad isikud. Taotluse p-s 50.6 viitab õiguskantsler SHS §-le 38 lg 1, mille kohaselt tuleb KOV-l korraldada sotsiaaltransporditeenus kõigile seda vajavatele isikutele, sh ka neile, kelle puude aste pole tuvastatud, nii tööle kui ka õppeasutusse sõitmiseks, samuti avalike teenuste kasutamiseks. SHS § 38 lg 1 siiski piirab sotsiaaltransporditeenust saama õigustatud isikute ringi, märkides, et sellise teenuse eesmärgiks on võimaldada puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lõike 1 tähenduses puudega isikul, kellel puue takistab isikliku või ühissõiduki kasutamist, kasutada tema vajadustele vastavat transpordivahendit tööle või õppeasutusse sõitmiseks või avalike teenuste kasutamiseks. PISTS § 2 lg 1 kohaselt puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Isiku eelkirjeldatud vajaduse kindlaks tegemiseks puuduvad KOV-l vajalikud vahendid ja pädevus. Teenuse osutamiseks on vajalik usaldusväärselt tuvastada sellise puude esinemine, mis takistab isikliku või ühissõiduki kasutamist ja milline transport on vajadustele vastav. KOV on jätkuvalt seisukohal ja peab mõistlikuks, et nõuetekohase teenuse osutamiseks vajalikud asjaolud selguvad usaldusväärselt ja vajalikus ulatuses puude raskusastme tuvastamise käigus vastavalt PISTS-le. PISTS § 22 lg 2 alusel võetakse puude raskusastme tuvastamisel muuhulgas arvesse järgmist:1) terviseseisund; 2) tegevusvõime; 3) kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadus, mis on suurem inimese eakohasest abivajadusest;4) kõrvalabi ja juhendamise vajadus, mis esineb inimesel tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata;5) elukeskkond; 6) puudest tingitud lisakulud jms. Seega ei ole KOV arvates midagi põhiseaduse vastast selles, kui isiku kõrvalabi vajadus on eriala spetsialistide poolt õigesti tõestatud. Tavakohaselt selguvadki sellised asjaolud puude raskusastme tuvastamisel ja ei ole eluliselt usutav, et puudega isik või tema abistaja jätaks 32 seaduses ettenähtud hüvitiste saamiseks puude raskusastme määramise kasutamata. Raskusastme määramise protsess ei ole seejuures abivajajat ebaproportsionaalselt kahjustav meede. 3.9.5. Taotluse p-s 50.6 jj on õiguskantsler märkinud viis isikute rühma, kellele Narva linn ei hüvita sotsiaaltransporditeenuse kulusid. Kuigi õiguskantsler on esitanud väite kategoorilisena, ei ole ta samas esitanud ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et nendel isikutel sellise vajaduse tekkimine oleks õiguslikult võimalik ja eluliselt vajalik või et sellise isiku vajaduse kohta esitatud avaldus oleks KOV poolt jäetud tähelepanuta. Õiguskantsler on leidnud, et kulusid ei hüvitata raske või sügava puudega lastele ja noorukitele, kes vajavad teenust kõigi avalike teenuste kasutamiseks ja tööl käimiseks; raske ja sügava puudega lastele ja noortele (kellel on muu puue peale psüühika-, liikumis- või liitpuue) tööle ja õppeasutusse ja avalike teenuste kasutamiseks. PISTS § 2 lg 11 p 1 ja 2 kohaselt (kuni 16-aastastel lastel ning vanaduspensioniealistel) sügav puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet ööpäevaringselt; raske puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval. PISTS § 2 lg 21 p 1 ja 2 järgi (16-aastastel kuni vanaduspensioniealistel) sügav puue on inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud;raske puue on inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud. Tulenevalt eeltoodust pole kahtlust, et sügava ja raske puudega isikud vajavad sotsiaaltranspordi teenust. Samas on õiguskantsler rõhutatult leidnud, et sellised lapsed ja noorukid, kes vajavad pidevat kõrvalabi ja järelevalvet, vajavad transporditeenust muuhulgas ka tööl käimiseks. Siinkohal on oluline märkida, et selliste laste, sh noorukite töölkäimine ei ole võimalik, kuna töölepingu seadus seab ealised piirangud. Samuti ei lubaks asjakohased järelevalveorganid, sh tööinspektsioon jms alaealiste, eriti raskelt haigestunud laste töötamist. Siinkohal on keeruline isegi välja mõelda situatsiooni, kus alaealine raske või sügava puudega laps saaks töötada. Kahjuks puuduvad Narvas sotsiaalsed töökohad. Narva töötuse määr 15-64 aastaste hulgas oli 2017.a.-l 8,45%, mis ületab vabariigi keskmise tunduvalt. Puudega lastest ei tööta KOV andmetel Narvas keegi. Praegusel ajal on isegi probleemiks selliste laste eest hoolitsevate vanemate töö- ja pereelu korraldamine. Seonduvalt puudega õpilastega - Narva linn korraldab sotsiaaltransporti kümnekonnale puudega lapsele, kes õpivad väljaspool Narvat. Õiguskantsleri väide, et toetust ei saa lapsed ja noored, kellel on muu puue, peale psüühika-, liikumis- või liitpuude), siis KOV lähtub samuti SHS §-s 38 ettenähtud alustel teenuse osutamist, st ka muudele puudega isikutele, kellel puue takistab isikliku või ühissõiduki kasutamist. Eeltoodud vastuväited on põhimõtteliselt kohased ka õiguskantsleri poolt märgitud täisealiste puudega isikute, eriti töötamise ja sellega seonduvalt sotsiaaltranspordi vajalikkuse kohta. Õiguskantsleri poolt märgitud keskmise puudega laste ja täisealistele osas lähtume nende vajadusest. PISTS §-st 2 lg 1 p 3 ja lg 21p 3 tulenevalt keskmise puudega inimene vajab kõrvalabi või juhendamist vähemalt korra nädalas; tema igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises esineb raskusi. Puudega isikud, kelle puude raskusaste ja seega kõrvalabi, tehniliste abivahendite jms vajaduse ulatus pole tuvastatud ning selge, vajavad selliste asjaolude eelnevat selgitamist. Vaieldamatult on viimatinimetatud isikute rühma puhul tegemist inimestega, kes võrreldes sügava ja raske puudega isikutega, võivad samuti vajada 33 sotsiaaltranspordi saamiseks toetust. Seejuures tuleb siiski eelkõige teadvustada, et isik, kellel on suuremad terviseprobleemid ja puude raskusaste, vajab suuremat tähelepanu ning abi kui keskmise puudega isikud. Samas ei tähenda selline asjaolu ühe abivajajate grupi eelistamist teisele, vaid lähtumist nende erinevast abivajadusest. 3.9.6. Vabariigis on KOV-de poolt sotsiaaltransporditeenuse osutamine reguleeritud väga ebaühtlaste tingimustega. Paraku ei lähtu KOV-de praktika õiguskantsleri poolt rõhutatult esitatud üldistest nõuetest puudega isikule teenuse osutamisel. KOV-de asjakohastes määrustes on samuti lähtutud raskest või sügavast liikumis- või nägemispuudest ning sõidust rehabilitatsiooni- või raviasutusse, mitte õppe- või töökohta või avaliku teenuse saamiseks. Mõistetavalt juhul, kui sotsiaaltransporti vajav puudega isik töötab või õpib, siis on asjakohane talle transporditeenuse osutamine sõiduks töökohale või õppeasutusse. Õiguskantsleri poolt viidatud avalike teenuste mõiste alla mahtuvate teenuste loetelu on ülilai ning kõigi nende kasutamiseks pole kindlasti vajalik sotsiaaltransporditeenus, mille vajadust tuleb igal konkreetsel juhul KOV-le põhistada. Avalike teenuste kasutamise alternatiivsete võimaluste puhul (kas kohale sõita või elektrooniliste vahenditega saavutada sama eesmärk), tuleb lähtuda puudega isikut vähem koormavast võimalusest. Nii näiteks on PPA-s toimingu tegemise ootamine ülimalt kurnav isegi tervele inimesele. 3.9.7. Õiguskantsleri seisukoht taotluse p-s 50.7, et täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 11 lg 1 alusel ei ole võimalik maksta toetust SHS §-s 38 lg 1 sätestatud abivajaduste korral, ei ole põhjendatud. Õiguskantsler on seejuures püüdnud KOV-i õigusnormi kitsendavalt tõlgendada ja selle mõtet omapoolselt sisustada. Tuletagem meelde, et viidatud norm asub õigusaktis, mis reguleeribki erinevaid, täiendavaid sh erakorralisi toetusi. Hädaolukorrad ja erakorralised olukorrad jms on erinevalt sisustatavad. Õiguskantsleri poolt viidatud sotsiaaltranspordi osutamise võimalikud olukorrad liigituvad samuti selle alla. Kui puudega isik vajab sotsiaaltransporti, ilma milleta ei ole võimalik minna arsti juurde või isikut tõendava dokumendi vormistamiseks PPA-sse, siis on viidatud isiku jaoks kahtlemata tegemist hädaolukorraga. Lisaks eeltoodule on määruse § 12 lg 5 alusel võimalik sotsiaaltoetusi määrata ka määruses sätestamata juhtudel või kinnitatud piirmäärasid ületavas summas. Seega pidanuks õiguskantsler ka viimatinimetatud §-le vajalikku tähelepanu pöörama, mistõttu asjakohase ja põhjendatud kulutuse puhul on võimalik ka määruses nimetamata isikute sotsiaalhoolekandega seonduvad vajaduspõhised kulud hüvitada. 3.9.8. Taotluse p-s 51 jj on õiguskantsler esitanud arvamuse, et täiendavate toetuste määruse § 10 lg 4 riivab toetuse taotleja põhiseaduslikke õigusi sellega, et näeb ette teenuse kulude katmise tagantjärele. Määruse § 10 lg 4 kohaselt „toetuse saamiseks esitab taotleja või tema seaduslik esindaja Sotsiaalabiametile vormikohase taotluse (Lisa 7) koos kulusid tõendavate originaaldokumentidega ning tervishoiu või sotsiaalteenuste saamist tõendava dokumendiga.“ SHS § 16 lg 1 kohaselt kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab tema poolt osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse. Tasu võtmise otsustab teenuse eest tasuv või teenust osutav asutus. Seega on viidatud normi ja PS § 154 lg 1 alusel KOV-l otsustusvabadus tasu tingimuste ja suuruse kehtestamiseks. Õiguskantsleri etteheide, et abivajajal võib tekkida olukord, kus vajalik raha teenuse eest tasumiseks puudub, ei ole asjakohane. Ka teenuse saaja peab mõistliku isikuna arvestama tavakohaselt vajaminevate kulutuste suurusega ja vajadusel sellise summa säästma. Rahalised vahendid uueks transporditeenuseks peaksid eelmise kasutuskorra eest olema juba laekunud. Transporditeenuse jms eest tasumise vajadus ei teki tavaliselt ootamatult, vaid on tavakohane ja teenuse saaja peab sellise vajadusega ka mõistlikult ning ootuspäraselt arvestama. Narva 34 transporditeenuste hinnad ei ole Eesti teiste piirkondadega võrreldes kallimad, vaid vastupidi. Nii näiteks maksab taksoteenus ükskõik millisesse linna punkti 2.50-3.00 eurot (kogu sõidu eest). Mõistetavalt on eelkirjeldatud erakorralistel juhtumitel (nt vajalik raha varastati ära) võimalik erakorralist toetust saada ka ilma kuludokumentideta ja seda on võimalik saada kõigil SHS-s 38 lg 1 tähendatud abivajajatel. Seega ei ole Narva Linnavolikogu vaadeldav määrus vastuolus SHS ega põhiseadusega. 3.9.9. Täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 10 lg 8, mis sätestab toetuse piirmääraks 80 eurot aastas, ei ole vastuolus seadustega. Õiguskantsler väidab, et kõnealune säte ei võimalda tagada igale abivajajale vajalikus mahus sotsiaaltransporditeenust. Õiguskantsleri arvates viitab sellele asjaolu, et linn määrab üheselt ära, kui suure osa kulutustest linn enda kanda võtab. Leiame, et selline väide on faktiliselt põhistamata ja seetõttu oletuslik. Tuletame meelde, et SHS § 16 lg 1 annab KOV-le õiguse kehtestada enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse. Kui abivajaja sotsiaaltransporditeenuse kulud ulatuvad üle 80 € aastas, võib isik taotleda erakorralist toetust määruse § 11 lg 2 alusel – seega ka isikud või perekonnad, kelle netosissetulek ühe pereliikme kohta on väiksem kui 50% kehtivast töötasu alammäärast (ehk 250-st eurost) ja iga järgmise pereliikme kohta väiksem kui 40% kehtivast töötasu alammäärast kuus (ehk 200 eurot). Õiguskantsler on vaadeldaval juhul osundanud SHS §-le 16 lg 3, mille kohaselt sotsiaalteenuse eest võetava tasu suurus ei tohi olla teenuse saamise takistuseks. Sellisest arutelust ei nähtu, kas ja kui suur on seejuures tegelik oht, et teenus jääb saamata. Viidatud arutelus, kus õiguskantsler on esitanud kahtlevaid viiteid transporditeenuse toetuse suuruse ja maksmise tingimuste kohta, ei ole seejuures õiguskantsleri poolt esitatud argumente tegelike kulutuste kohta, mis oleksid teenuse saajale ebaproportsionaalsed ja/või takistaks teenuse kasutamist. Selliste reaalsete andmete omavaheline võrdlemine oleks mõistlik ja hädavajalik enne õiguslike järelduste tegemist. Ometigi on õiguskantsler hakanud tegema arvutustele mittetoetuvaid oletusi väidetavate takistuste kohta teenuse eest tasumisel. Õiguskantsler on seejuures Narva linnale kirjeldanud asjaolusid, mida linn peaks arvestama (inimeste laenu- ja liisingumaksed, ülalpidamiskohustused, küttepuude ostmine jms) justkui KOV neid asjaolusid ei teaks ja sellega mõistlikult ei arvestaks. Juhin tähelepanu asjaolule, et Narva linn, sotsiaalabiameti kaudu, sellega igapäevaselt tegelebki muude hädavajalike sotsiaalhoolekande küsimuste lahendamisel ja erinevates kululiikides ei ole midagi üllatuslikku. Narva linn lähtub tavakohaselt SHS §-s 3 lg 1 ja 2 sätestatud põhimõtetest sotsiaalhoolekandelise abi andmisel, sh isiku vajadusest. Seejuures toimub abi andmine tavakohaselt juhtumikorralduse põhimõttel. 3.10.Narva Linnavolikogu 18.06.2009 määrus nr 23 „Munitsipaaleluruumide üürile andmise ja kasutamise kord. 3.10.1.Õiguskantsleri taotluse p 53 jj kohaselt on seadusega vastuolus viidatud määruse § 3 lg-d 3 ja 6, mis sätestavad: „(3) Munitsipaaleluruumid antakse üürile järjekorra alusel, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 5, 6 ja 7 nimetatud juhtudel, eluruumidele esitatavatele nõuetele ja arvele võetud isikute vajadustele vastavate asustamata või vabanenud munitsipaaleluruumide olemasolul; 35 (6) Munitsipaaleluruumid antakse üürile väljaspool järjekorda vastavalt sobivate eluruumide olemasolule: 1) ühise eluruumide ümbermajutamise või nende asustamise korral; 2) Narva linna huvidest lähtudes; 3) korra § 3 lõike 4 punktis 4 nimetatud juhul; [- jõust. 01.09.2010] 4) munitsipaaleluruumi üürimist taotlevate isikute registris arvelevõetud peredele, kes kasvatab või hooldab füüsilise ja/või psüühilise puuetega last, kelle töövõimetusprotsent on 80–100% ja/või kellel on sügav või raske puude raskusaste; [ - jõust. 01.09.2010] 5) üürnike ümberasumise korral ühelt munitsipaaleluruumilt teisele, lähtudes mõjuvatest sotsiaalsetest põhjustest.“ Õiguskantsler leiab, et viidatud sätted on vastuolus seadustega, kuna määruse järgi annab linn munitsipaaleluruume üürile siis, kui vabu ruume on. SHS-st tulenevalt tuleb teenuse osutamisel lähtuda inimese vajadusest, mitte KOV võimalustest. Seejuures leiab õiguskantsler, et kui linnal ei ole munitsipaaleluruume pakkuda, tuleb leida sobiv eluruum üüriturult. Leiame, et vaidlusaluse määruse sedastus on põhimõtteliselt õige, sest mõistetavalt on võimalik tsiviilkäibesse anda selliseid asju, mis on olemas, st pole võimalik jagada seda, mida ei ole. Selleks, et määruse sõnastusest tekiks tõsine probleem ja abivajavate isikute õiguste põhiseaduslik riive, peab kindlaks tegema, kas sellise olukorra tekkimine on võimalik. Jah, selline olukord on võimalik juhul, kui linnale kuuluvad munitsipaaleluruumid mingi erakorralise sündmuse tõttu (sõda, looduskatastroof, tulekahju, maavärin jms) hävinevad või tulvavad üle piiri pagulased. Sellist olukorda ei ole ja õiguskantsleri kartus on asjatu. Arvestades riigi, Narva linna sotsiaalse ja majandusliku olukorra stabiilsust, siis õiguskantsler on näinud ohtu seal, kus seda pole. Praegu munitsipaalelamispinna saamiseks järjekord puudub, kuid järjekord on inimestest, kes soovivad munitsipaalelamispinnal elades oma elamistingimusi parendada. Seega on täidetud SHS § 41 lg 1 põhimõttelised nõuded, mille eesmärgiks on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. Praeguses olukorras puudub vajadus selliste eluruumide muretsemiseks üüriturult. 3.10.2. Taotluse p-s 54 jj on õiguskantsler näinud määruse §-s 4 lg 2 p 3 vastuolu seadusega, kuna määruses on kirjas, et isikud, kes soovivad taotleda munitsipaalelamispinda, ei tohi olla munitsipaaleluruumi üürivõlgnikud ning neil ei või olla munitsipaaleluruumide sisekorra eeskirja rikkumisi. Õiguskantsler leiab, et juhul, kui inimene on kunagi jäänud ilma õigusest hüvitist saada, ent asjaolud on muutunud ja ta vajab sobivat abi, ei luba seadus teenuse osutamisest keelduda. SHS § 16 lg 4 kohaselt seadus võib sätestada piirangu hüvitise õiguse tekkimisele, eelkõige kui isik põhjustab hüvitise andmise aluseks oleva tingimuse saabumise õigusrikkumisega. SHS § 19 lg 1 p 3 järgi hüvitise saamise õigus lõpeb kui isik rikub pahauskselt käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 sätestatud põhikohustust või seaduses hüvitise andmisega seotud kohustust või hüvitise andmise kõrvaltingimust, mille korral seadus sätestab õiguse lõppemise. Väär on õiguskantsleri seisukoht, et määruse säte ei jäta Narva linnale kaalumisruumi eluruumi andmiseks ja isikud, kes kunagi jäid munitsipaaleluruumi üüri- ja kõrvalkulude eest 36 võlgu või rikkusid eluruumi kasutamisel sisekorraeeskirju, jäävad seetõttu ilma SHS §-s 41 lg 1 õigusest. Seega on õiguskantsleri arvates viidatud säte abivajajate suhtes ebamõistlik ja ebaproportsionaalne. Määruse § 4 lg 2 p 3 tingimused on mõeldud ja kohaldatavad nende isikute suhtes, kes praegu elavad nt munitsipaalelamispinnal ühiselamutüüpi majades ja soovivad, et neid võetaks munitsipaaleluruumi parandajate järjekorda, st soovivad ühiselamutüüpi elamispinna asemel saada munitsipaalkorterit. Tulenevalt määruse § 2 on Narva linna omandis eluruumid ühiselamutüüpi majades, samuti munitsipaalkorterid. Viidatud normid peaksid selliseid isikuid distsiplineerima munitsipaaleluruumi kasutamisse hoolikalt suhtuma. Nende suhtes on määruse piirang vaieldamatult asjakohane ning mõistlik, ka sisekorraeeskirjade rikkumise korral. Sellisel juhul on KOV SHS § 16 lg 4, § 19 lg 1 p 3 ja § 21 alusel õigustatud kehtestama ja nõudma eluruumi kasutamise korra nõuete täitmist. Õiguskantsleri irooniline näide, et selleks mitteettenähtud kohas suitsetamine võib olla takistuseks eluruumi andmisel, ei ole asjakohane, kuna pahatihti on üürniku sellise käitumise (rikkumise) tagajärjeks tulekahju või selle reaalne oht. Mõistetavalt ei jäeta isikuid või perekondi, kellel on SHS § 41 lg 1 alusel õigus eluruumi tagamiseks ja puuduvad seaduses ettenähtud takistused selle saamiseks, lageda taeva alla, sõltumata asjaolust, et nad munitsipaaleluruumi üürnikena olid kunagi võlgu või rikkusid sisekorraeeskirju. Määrus ei sätesta, et võla või sisekorraeeskirjade igasugust rikkumist käsitatakse tingimata takistava asjaoluna elamispinna andmisel. KOV viidatud määrus on 2009.a.-st ning selle normide kohaldamine toimub kahtlemata vastavuses ja koostoimes hiljem kehtestatud SHS ja SÜS nõuetega ning KOV kaalutlusõigust kasutades. Kahjuks tundub, et õiguskantsler on määrust tõlgendades olukorda üle dramatiseerinud normide põhiseaduslikkusele vastavuse hindamisel. Viidatud korra § 21 lg 4 järgi munitsipaaleluruumide üürile andmise ja kasutamisega seotud küsimused, mis ei ole reguleeritud viidatud korraga, lahendab linnavalitsus. Me ei näe siinkohal põhjust, miks ei peaks linnavalitsus mitte lähtuma määruse normide kohaldamisel kehtivast seadusest. 3.10.3. Õiguskantsler leiab taotluse p-s 55 jj, et vaidlusaluse määruse § 7 lg 4 on vastuolus seadusega, kuna selle õigusnormi kohaselt ei võeta arvele neid munitsipaalelamispinna taotlejaid, kes on munitsipaaleluruumi üürimise taotlemise hetkeks vabatahtlikult oma elamistingimusi halvendanud (kasutatavasse eluruumi teiste isikute majutamise teel, välja arvatud abikaasa ja alaealised lapsed ja töövõimetuid vanemaid). Narva linn on õiguskantsleri väitel eelnevalt selgitanud, et inimesed sageli halvendavad oma eluasemetingimusi tahtlikult, majutades senisesse eluruumi rohkem inimesi, et saada linnalt paremat korterit. Õiguskantsler on viidatud normis näinud vastuolu ka PS §-ga 26. PS § 26 järgi „ Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.“ Taotluse p-s 55.6 teemat arendades, on õiguskantsler märkinud, et KOV on sellise õiguse kehtestamisega keeldunud eluruumi andmisest neile, kes soovivad seal elada koos perekonnaliikmega ja riivanud perekonna ja eraelu puutumatuse nõuet. Tema arvates on abivajavad isikud seejuures pandud valiku ette – kas jääda ilma vajalikust sotsiaalabist või lõpetada perekondlikud suhted. Narva linn ei ole viidatud õigusnormi kehtestades mingil juhul sekkunud isikute perekonna- ja eraellu. Viidatud isikutel on KOV määrusest sõltumata õigus elada oma perekonna- ja eraelu nii, kuidas soovivad ja linn ei ole nendel isikutel takistanud otsustada, kas nad elavad koos või lahus. Isegi siis, kui need isikud elavad koos, ei ole linn püüdnud neid millegigi lahutada ja sundida lahus elama. Seega ei ole linn PS § 26 vastaselt sekkunud perekonna- ja eraellu. 37 SÜS § 21 lg 1 p 1 kohaselt hüvitise taotleja on hüvitise taotlemisel ja selle saamisel kohustatud esitama hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks, sealhulgas seaduses sätestatud juhul andmed kolmandate isikute kohta. Selline nõue kehtib ka SHS § 41 lg 1 teenuse osutamisel. Määruse § 7 lg 4 on kohaldatav sellisel juhul, kui on tõendatud, et hüvitise saamiseks on pahatahtlikult loodud hüvitise taotleja poolt olukord, millest tekib ekslik ettekujutus hüvitise saamise vajalikkusest. Sellisel juhul on tegemist näiliku olukorra tahtliku loomisega hüvituse saamiseks, milleks hüvitise taotlejal tegelik õigus puudub. Kriminaalõiguslikus mõttes on ilmselt tegemist tunnustega, mis viitavad näiteks KarS § 209 (kelmus) või § 210 (soodustuskelmus) toimepanemisele. Sellisel juhul ei ole ju mingil juhul tegemist perekonna- ja eraellu sekkumisega, sest hüvitise taotlejal pettekujutlust luues põhiseadusele vastavat perekonna- või eraelu tegelikult ju ei olnud (ruumis, mille olukorra hindamine on aluseks munitsipaaleluruumi andmise vajaduse hindamisel). Seega pole võimalik sekkuda ja rikkuda põhiseaduslikke õigusi, mille eeldusi (perekonna- ja eraelu nt pere liikmega, kes ei ole pere liige või elab tegelikult mujal või asus vaidlusalusesse eluruumi ainult KOV-s pettekujutluse loomiseks jms) tegelikult ei ole. Seega on KOV-i poolt tegemist hinnangu andmisega juba välja kujunenud faktilistele asjaoludele, kuid mitte perekonna- või eraellu sekkumisega, kus takistataks isikute vaba tahte kujunemist näiteks isikute koos elamiseks. Ei ole võimalik rikkuda perekonna- või eraelu, mis on näilik. Samuti ei saa KOV vastutada toimingute eest, mida isikud võivad ekslikult oletada või järeldada KOV-i haldusaktidest. Mõistetavalt juhul, kui tegemist on perekonnaliikmega ja selline isik ei ole majutatud eluruumi ebatavalistel asjaoludel, mis võib viidata pettusele jms, siis puuduvad ka asjaolud, mis osutaksid SÜS § 21 lg 1 p 1 nõuete rikkumisele. Perekonna liikmete hulka kuuluvate isikute ring võib olla laiem, kui määruses märgitud isikud, mistõttu on viidatud määruse § 7 lg 4 p 2 puhul tegemist perekonnaliikmete mitteammendava loeteluga. Põhimõtteliselt on vaidluse korral võimalik kohtu kaudu tuvastada, kas mõni vaidlusalune isik kuulub viidatud perekonda või kohtutäituri abil selles menetluses tuvastada vajalikke asjaolusid (nt juriidilise fakti tuvastamine erinevate asjaolude osas). Eeltooduga soovime kinnitada, et Narva linna poolt on PS § 26 põhiõiguste rikkumine välistatud. Vaidlusaluse määruse § 7 lg 4 õigusnorme kohaldatakse igakülgselt ja asjakohaselt kaaludes ning keeldutakse taotlejate arvelevõtmisest ainult vaieldamatult tõendatud ja põhiseaduse § 26 rikkumist välistavatel juhtumitel. 3.10.4. Taotluse p-s 56 leiab õiguskantsler, et eluruumi andmise määruse § 7 lg 5, mille kohaselt määruse § 7 lõikes 4 nimetatud juhul võivad isikud taotleda eluruumi üürimist mitte varem kui 5 aastat pärast elamistingimusi halvenemist, ei ole seaduslik. Leian, et normitehnilises ja sisulises mõttes on viidatud säte ainetu ehk sisutühi, kuna KOV ei saa kuidagi takistada abivajaja poolt taotluse esitamist. Küll on KOV-l vaieldamatult kohustus selline taotlus läbi vaadata ja lahendada vastavalt kehtivale seadusele. Vaadeldaval juhul puudub tõsiseltvõetav kahtlus, miks peaks Narva linn rikkuma Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi. Samuti ei ole Narva linn suutnud ja isegi soovinud kunagi takistada isikutel avaldusi kirjutada, kui isik seda soovib. 3.10.5. Taotluse p-s 57 jj leiab õiguskantsler, et vaidlusaluse määruse p 19 ei ole kooskõlas seadustega, muuhulgas halduskoostöö seaduse § 3 lg-ga 2. Õiguskantsler on seejuures 38 leidnud, et SHS § 15 kohaselt selgitab inimese abivajaduse ja sellele vastava abi määrab KOV. KOKS § 22 lg 2 järgi peab linna või valla otsustada antud küsimused lahendama volikogu. Õiguskantsler leiab, et SHS-st tulenevad ja KOV-le antud õigused on ebaõigesti delegeeritud SA-le Narva Linnaelamu. Õiguskantsleri eeltoodud järeldus on sügavalt ekslik, kuna SA-le pole SHS-s sätestatud KOV- i õigusi ja kohustusi üle antud. SA põhilisteks tegevusaladeks (vt seejuures kasvõi Narva linna koduleht) on munitsipaalelamufondiga seonduv abistava ja tehnilise iseloomuga töö, sh abivajajate arvestuse pidamine, elamufondi registri pidamine, munitsipaalelamufondi remonditööde korraldamine, üürilepingute sõlmimise korraldamine, koostöö KÜ-ga, MTÜ- de, politseiga jms. Ühestki kohustusest ei nähtu, et SA tegeleb inimese abivajaduse väljaselgitamisega, mis ülalnimetatud KOV õigusaktidest tulenevalt on ikkagi ja ainult linna võimu- ja valitsemisorganite ning nende struktuuriüksuste kohustus. Rõhutame, et selleks on loodud mitmeid asjakohaseid komisjone, sh linnavolikogu sotsiaalkomisjon; Narva Linnavalitsuse eluasemekomisjon jms. Eluasemekomisjoni põhimääruse § 1 kohaselt on Narva Linnavalitsuse eluasemekomisjon (edaspidi komisjon) on Narva Linnavalitsuse (edaspidi linnavalitsus) alatine komisjon, mille eesmärgiks on linnavalitsusele seadusega ja Narva linna õigusaktiga elamuvaldkonnas pandud kohustuste täitmise korraldamine Narva linnas. Komisjoni põhimääruse §-st 8, 9 ja 10 nähtuvad komisjoni ülesanded ja muud lahendatavad küsimused. Narva linnas täidab isikute abivajaduse väljaselgitamise kohustust eelkõige sotsiaalabiamet, mille ülesanded nähtuvad SAA põhimääruse §-st 2 (14 ülesannet), sh 1) Narva linnas elavatele inimestele toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks ja kergendamiseks abi osutamine; 2) osakonna tööks vajaliku info kogumine ja vahendamine ning andmekogudes sisalduvate andmete töötlemine; 3) sotsiaaltoetuste määramine ja maksmine; 4) sotsiaalteenuste ja muu sotsiaalabi osutamise korraldamine; 5) eestkostega seonduva töö korraldamine ja perekonnaseadusest tulenevate Narva linna kui eestkosteasutuse ülesannete täitmine; 6) omasteta surnute matmise korraldamine; 7) tervishoiualase tegevuse korraldamine jms. 3.11. Narva Linnavolikogu 21.03.2013 määrus nr 10 „Võlanõustamisteenuse osutamise kord Narva linnas“ Õiguskantsler on taotluse p-s 58 jj osundanud viidatud määruse §-le 1 lg 6, mis sätestab, et võlanõustajana on õigus töötada isikul, kellel on sotsiaalalane või juriidiline kõrgharidus või on läbitud võlanõustamisalane koolitus, ja leidnud, et viidatud õigusnorm ei ole kooskõlas SHS § 45 lg-ga 1. SHS normi kohaselt teenust vahetult osutav isik peab vastama ühele järgmistest ettevalmistusnõuetest: 1) isikul on kutseseaduse alusel antud võlanõustaja kutse; 2) isikul on riiklikult tunnustatud kõrgharidus ja läbitud võlanõustaja täienduskoolitus. Eelkirjeldatud juhul esineb formaalne vastuolu viidatud õigusnormide vahel. Samas ei ole kahtlustki selles, et KOV juhindub võlanõustaja kvalifikatsiooni puhul kehtivast seadusest. Ka KOV määruses on teenuse osutajalt nõutud kõrgharidust ja pole kahtlustki, et sotsiaalalase või juriidilise kõrghariduse all on mõeldud ainult riiklikult tunnustatud kõrgharidust. Samuti nähtub vaidlustatud määrusest asjaolu, et võlanõustajal peab olema läbitud 39 võlanõustamisalane koolitus. Koolituse läbimise all on käsitatud ikkagi koolituse edukat läbimist, mille tulemusena on vormistatud ka kutsenõustaja kutse. Nende kahe juriidilise fakti koosesinemine (koolituse läbimine ja kutse vormistamine) on loogiliselt ja mõistlikult eeldatav, sest puudub mõte läbida koolitust ja jätta seejärel kutse vormistamata või keelduda selle vormistamisest. Määrusandja ei pidanud määruses vajalikuks kõiki asjaolusid üles lugeda, kuna need nähtuvad SHS-st naguniigi ning määrusandja arvates puudus võimalus seadusest teistsuguseks tõlgenduseks. 4.Tulenevalt ülakirjeldatud asjaoludest leiame, et õiguskantsleri taotlus ei kuulu rahuldamisele, kuna Narva Linnavolikogu määrused ei ole vaidlustatud osas põhiseadusega vastuolus. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Irina Janovitš Narva Linnavolikogu esimees Rein Pärtel 5010859 [email protected] [email protected] Riigikohus Teie 21.11.2018 PSJV nr 5-18-7; [email protected] 7-7/18-02284 Meie 18.12.2018 nr 1.2-5/3662-2 Arvamuse andmine PSJV asjas nr 5-18-7 Lugupeetud Riigikohtu esimees Õiguskantsler esitas 17.10.2018 Riigikohtule taotluse tunnistada Narva linnas kohustuslikke sotsiaalteenuseid reguleerivad määrused põhiseadusvastases osas kehtetuks. Riigikohus on palunud Vabariigi Valitsuse arvamust, kas õiguskantsleri taotluses nimetatud määrused on vaidlustatud osas põhiseadusega kooskõlas. Riigikantselei tegi arvamuse andmise ülesandeks Sotsiaalministeeriumile. Õiguskantsleri taotlus puudutab järgmisi määruseid ja nende sätteid: 1) Narva Linnavolikogu 20.02.2014 määruse nr 6 „Koduteenuste osutamise tingimused ja kord Narva linnas“ § 3 p-d 1–3, § 5 lg 4 ja § 6 lg 2 p 2; 2) Narva Linnavolikogu 22.11.2012 määruse nr 27 „Hoolekandeasutusse paigutamise kord Narva linnas“ § 3 lg 1, § 4 lg 3 ja lg 4 1. lause ning § 5 lg 1 p 1; 3) Narva Linnavolikogu 23.04.2015 määruse nr 15 „Tugiisiku teenuse osutamise kord Narva linnas“ § 1 lg 2 ja § 2 p-d 1–3; 4) Narva Linnavolikogu 18.05.2017 määruse nr 8 „Raske ja sügava puudega lastele sotsiaalteenuste rahastamiseks eraldatud vahendite kasutamise kord“ § 1 lg 3 2. lause; 5) Narva Linnavolikogu 18.12.2014 määruse nr 26 „Täisealisele isikule hoolduse seadmise ja hooldaja määramise ning hooldajatoetuse maksmise kord“ § 2 p 1 ja § 4 lg 1; 6) Narva Linnavolikogu 17.06.2010 määruse nr 23 „Kindla elukohata isikutele teenuste osutamise kord“ § 2 lg 3 p 3 ja § 6 lg-d 1–2; 7) Narva Linnavolikogu 21.03.2013 määruse nr 12 „Laste turvakoduteenuse osutamise tingimused ja kord Narva linnas“ § 2 lg 2 ja § 3 lg 5; 8) Narva Linnavolikogu 21.04.2016 määruse nr 10 „Täiendavate sotsiaaltoetuste maksmise kord Narva linnas“ § 1 lg 2 2. lause ning § 10 lg-d 1, 2, 4 ja 8; 9) Narva Linnavolikogu 18.06.2009 määruse nr 23 „Munitsipaaleluruumide üürile andmise ja kasutamise kord“ § 3 lg-d 3 ja 6, § 4 lg 2 p 3, § 7 lg-d 4 ja 5 ning § 19; 10) Narva Linnavolikogu 21.03.2013 määruse nr 10 „Võlanõustamisteenuse osutamise kord Narva linnas“ § 1 lg 6. Lisaks puudutab taotlus Narva Linnavolikogu tegevusetust, kuna linn on jätnud reguleerimata täisealistele isikliku abistaja teenuse osutamise korra. Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952 2 Oleme seisukohal, et õiguskantsleri taotluses nimetatud Narva Linnavolikogu tegevusetus ja määrused on vaidlustatud sätete osas põhiseadusvastased, kuna need ei ole kooskõlas sotsiaalhoolekande seadusega ning ei taga seetõttu inimestele põhiseadusega ette nähtud vajalikku abi ja toetust. Nõustume õiguskantsleri esitatud argumentidega nende sätete põhiseadusvastasuse tuvastamisel. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kaia Iva Sotsiaalkaitseminister Lisaadressaat: Riigikantselei Alice Sündema 6269 271 [email protected] Saatja: Kadri Nõmm <[email protected]> Saadetud: 21.01.2019 14:30 Adressaat: SM Info <[email protected]>; <[email protected]>; Info <[email protected]> Koopia: <[email protected]> Teema: Arvamuste edastamine - põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-18-7 Manused: 5-18-7_5_arvamuste_edastamine.asice; Arvamus_Narva_Linnavolikogu.pdf; Arvamus_sotsiaalkaitseminister.pdf 21.01.2019 Kiri nr 5-18-7/5 PSJV nr 5-18-7 Arvamuste edastamine Lugupidamisega Kadri N�mm Riigikohtu �ldosakonna sekret�r
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel