Sotsiaalministeerium 21.01.2019 nr 5-18-7/5
Narva Linnavolikogu PSJV nr 5-18-7
Õiguskantsleri Kantselei
Arvamuste edastamine
Saadan põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-18-7 Riigikohtule saabunud arvamused.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium vaatab asja läbi koosseisus Villu Kõve, Viive Ligi,
Nele Parrest, Peeter Roosma ja Tambet Tampuu kirjalikus menetluses põhiseaduslikkuse
järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 51 lg 1 alusel.
Taotluste ja seisukohtade esitamise viimane tähtpäev on 11.02.2019 kell 12.00.
Lahend tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu ja avaldatakse Riigikohtu kodulehel
www.riigikohus.ee. Lahendi edastab Riigikohus menetlusosalistele.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kadri Nõmm
Riigikohtu üldosakonna sekretär
Lisa: arvamused
Teadmiseks: Vabariigi Valitsus
Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post
[email protected]
www.riigikohus.ee
1
Riigikohus Teie 19.11.2018 nr 5-18-7/2
Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegium PSJV nr 5-18-7
Lp Riigikohtu esimees hr Priit Pikamäe
[email protected] Meie 20.12.2018 nr 2-11/12170-2
Narva Linnavolikogu vastus
õiguskantsleri taotlusele tunnistada Narva linnas kohustuslikke sotsiaalteenuseid
reguleerivad määrused põhiseadusevastases osas kehtetuks
1.Narva linnale on samuti oluline, et kohaliku omavalitsuse õigusaktid oleks vastavuses Eesti
Vabariigis kehtivate seadustega ja eelkõige põhiseadusega. Pärast sotsiaalhoolekannet
reguleerivate seaduste viimaste redaktsioonide jõustamist on Narva linn püüdnud ka
kohalikke õigusakte harmoniseerida, kuid seejuures on kehtiva õiguse, sh
sotsiaalõigusnormide tõlgendamisel tekkinud erinevaid põhimõttelisi seisukohti ja olulisi
küsimusi, mille puhul õiguskantsleri taotluse lahendamine aitab kindlasti õigusselguse ja
õiguskindluse tagamisel kaasa.
2. Üldküsimused sotsiaalteenuse osutamisel.
2.1.Narva linn ei nõustu õiguskantsleri taotlusest tuleneva põhieeldusega, et vaadeldaval juhul
on väidetavalt puudulik õigusregulatsioon pelgalt kohaliku omavalitsuse tegevusetuse ja
materiaalõiguse väära tõlgendamise tagajärg. Õiguskantsler ei ole seejuures piisavalt ja õigesti
aktsentueeritud tähelepanu pööranud erinevatele olulistele riigiõiguslikele põhimõtetele,
millel alljärgnevalt peatume. Õiguskantsleri taotlus tugineb seaduste ja kohalike omavalitsuse
õigusaktide formaaljuriidilisele analüüsile, samuti mitmete palja- ja üldsõnalistele oletustele,
mis ei ole kehtivast seadusest tulenevalt ilmselt kohane. Õiguskantsler on teinud ridamisi
oletusi sotsiaalteenuste mahtude, määrade jms ebapiisavuse kohta, mis eeldanuks siiski
eelnevalt kohalike olude üksikasjalikku tundmaõppimist. Paljude sotsiaaltoetuste maksmine ja
-teenuste osutamine on vajaduspõhine ja selle kindlakstegemine ei saa rajaneda oletustele
kohaliku omavalitsuse osade toetuste eeldatavast rahalisest ebapiisavusest. Nii on
õiguskantsler taotluse sissejuhatuses, kontekstis taotluse kirjeldav-motiveeriva osaga,
märkinud, et „Nii näiteks on lubamatu, et raske või sügava puudega laps saab tugiisiku- või
invatransporditeenust vaid siis, kui linnal selleks raha on.“ Paraku ei saa kohus selliseid
väiteid kuidagi kontrollida ega asendada finantstegevuses riiki või kohalikke omavalitsusi.
Peetri plats 1 tel: 35 99031 Registrikood 75028016
20308 Narva
[email protected] a/a EE221010562002025
www.narva.ee SEB Pank
2
Narva linna on alati abivajavatele Narva elanikele sotsiaalteenused vajalikus ulatuses
osutanud ja ei ole abivajajaid tegeliku abita jätnud. Narva linnal puuduvad kaebused, millest
nähtuks, et konkreetsetel juhtumitel oleks elanikud tõhusast, seaduses ettenähtud abist ilma
jäänud või et sotsiaalmeetmed oleks ebapiisavad. Ka ei ole selliseid faktilisi asjaolusid
esitanud õiguskantsler, mis viitaks kehtivate kohalike õigusaktide tagajärjel narvakate õiguste
sisulisele piiramisele. Seepärast võimalus, et abivajav isik jääk tegelikult vajaliku ja tõhusa
abita, ei ole, vaatamata õiguskantsleri etteheidetele ja prognoosidele, reaalne. Võimalike
õiguslike vastuolude korral või sotsiaalhoolekande tingimuste normatiivse alareguleerituse
puhul on Narva Linnavalitsuse sotsiaalkomisjon sisuliselt menetlenud isikute sotsiaalteenuste,
-toetuste ja muu abi taotlusi või avaldusi nö rohujuure tasandil. Muuhulgas nähtub Narva
Linnavalitsuse sotsiaalkomisjoni põhimääruse §-st 1 lg 4, et komisjon juhindub eelkõige Eesti
Vabariigi seadustest, sama põhimääruse § 2 kohaselt on komisjoni pädevuses muuhulgas
sotsiaalteenuste ja toetuste saamine Narva linna Sotsiaalabiameti (edaspidi Sotsiaalabiamet)
kaudu, samuti muude sotsiaalhoolekande alaste probleemide lahendamine ja sotsiaalabi
võimaldamine Narva linnas. Seega ei ole relevantne õiguskantsleri väide, et „Narva elanikud
ei saa linnalt vajaduse korral abi ega toetust nii, nagu seadus ette näeb.“ Õiguskantsleri väide
on selles osas oletuslik ja seega sügavalt ekslik, kuna ei tugine asjakohasele abivajajate
vajaduspõhisele analüüsile. Narva Linnavolikogu on ka õiguskantsleri pöördumisest nähtuvalt
menetlenud vastavaid eelnõusid, mille puhul on tõusetunud õigustatult ja ka riigipoolset
tegevust puudutavad küsimused.
2.2.Õiguskantsler on taotluses märkinud ridamisi riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevuse
aluspõhimõtteid sotsiaalabi osutamisel. Tulenevalt õiguskantsleri poolt tõstatatud
probleemistikust tuleb vastata järgmistele küsimustele:
kas vaadeldavatel juhtumitel sotsiaalteenuse osutamisel on tegemist riigi ja/või kohaliku
omavalitsuse kohustusega;
kas sellest johtuvalt on tegemist peamiselt riigieelarvest finantseeritavate
sotsiaaltoetustega või mõne muu rahastusega;
kas riik täidab asjakohaselt ja piisavalt oma kohustusi sotsiaalteenuste finantseerimisel,
mis on delegeeritud kohalikule omavalitsusele;
kas õiguskantsleri nõudmised on õigustatud olukorras, kus riik ei ole täies ulatuses
soovinud finantseerimise kohustusi riigi sotsiaalteenuste osas täita, kuid õiguskantsler
peab vajalikuks kohaliku omavalitsuse poolt teenuste osutamise kohustuse täitmist
mööndusteta, sh ka ulatuses, mille osutamisest võiks riik distantseeruda;
kas ja millises ulatuses on kohalikul omavalitsusel võimalik riigi poolt kohalikule
omavalitsusele pandud kohustuste õiguslikku regulatsiooni mõjutada kohalike
õigusaktidega ja kas riik peaks omapoolselt selleks seadusi muutma või tegema muid
vajalikke toiminguid.
Eeltoodust tulenevalt on tegemist väga komplitseeritud temaatikaga, mis peaks olema
eelduslikult riigi poolt võimalikult selgelt ja vaidlusi mittetekitavalt lahendatud, kuna
põhiseadusega on riigile selline kohustus pandud. Mõistetavalt ei ole võimalik selles
kohtuasjas kõigil riigi ja kohaliku omavalitsuste pädevust piiritlevatel
sotsiaalhoolekandega puutumuses olevatel õiguslikel asjaoludel peatuda. Ometigi püüab
Narva selle käigus osundada asjaoludele, mida tuleb käsitada kohalikku omavalitsuste,
sh Narva käitumist rehabiliteerivalt.
3
2.3.Õiguskantsler alustab taotlust tõdemusega, et Eesti Vabariigi põhiseadus kohustab
riiki oma elanikke puuduse korral abistama. Asjas ei ole ilmselt vaidlust, et
õiguskantsleri taotlus on seotud riiklike kohustuste täitmise problemaatikaga ning riigi
ja kohaliku omavalitsuse rolli piiritlemisega sotsiaalabi osutamisel.
2.3.1.Seonduvalt õiguskantsleri poolt tõstatatud problemaatikaga ei ole kantsler eraldi
üksikasjalikult piiritlenud, kas mõni taotluses käsitletav sotsiaalhoolekandeseadusega
kohalikule omavalitsusele pandud sotsiaalteenus ei kuulu põhiseaduse kohaselt riigi
kohustuste hulka. Viidatud taotluse teemapüstitusest tulenevalt ei nähtu, et vaadeldavaid
sotsiaalteenuseid oleks käsitatud mitteriiklikena.
PS § 28 kohaselt Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja
puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui
seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi
kodanikul ja kodakondsuseta isikul. PS § 28 neljas lause, mille kohaselt pered ja puuetega
inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all, ei anna juhist, kas ja milliste
kriteeriumide alusel võiks sotsiaalteenuseid omistada ainult riigi või kohaliku omavalitsuse
kohustustena ning sellest tulenevalt lahendada küsimust teenuse finantseerimisest ja
õiguslikust reguleerimisest. Tulenevalt KOKS §-st 6 lg 1 on omavalitsusüksuse ülesandeks
korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet jms. Kuna
sotsiaalhoolekande seadusega on riigi poolt kehtestatud ja kohalikule omavalitsusele pandud
vägagi konkreetsed kohustused erinevate sotsiaalteenuste osas, siis ei tohiks olla ka vaidlust
selles, et tegemist on seadusega riiklike kohustuste panemisega kohalikule
omavalitsusele. SHS 3.peatükk „Riigi korraldatav abi“ sisaldab teenuste, toetuste jms
kirjeldust, millest selgub üheselt asjaolu, et tegemist on riigi kohustustega. SHS 2. peatüki
2.jaos on Riigikogu poolt määratletud kohaliku omavalitsuse üksuse korraldav abi, sh ka
sotsiaalteenuste rahastamine. Ka viidatud teenuse osas, tulenevalt allpool esitatud
argumentidest, on tegemist riigi kohustustega. Põhiseaduse väljatöötamisel märgiti
õiguskirjanduses muuhulgas, et PS sätted ei piiritle kohalikule omavalitsusele pandavaid
võimalikke kohustusi üksnes riiklike kohustustena, säte sisaldab kahte mõtet: 1) kohaliku
omavalitsuse garantii, mis avaldub riigi kohustuses täielikult finantseerida enda delegeeritud
(ükskõik kas seaduse või kokkuleppega) ülesannete täitmist;2) kohalikul omavalitsusel võib
olla kahte liiki kohustusi: riiklikud ja mitteriiklikud; kohustusi saab panna seaduse või
kokkuleppega (riikliku kohustuse panemine kokkuleppega peab arvatavasti toimuma seaduse
alusel). Juhul, kui riik tagab selle kohustuse täitmise rahaliselt, ei saa kohustuse panemist
lugeda omavalitsusgarantii rikkumiseks.
2.3.2.Samas valmistab ilmselt edaspidigi probleeme sotsiaalteenuste erinevate liikide
piiritlemine riigi või kohaliku omavalitsuse kohustustena. Leiame, et sellisel piiritlemisel on
mitte ainult õigusteoreetiline, vaid ka puhtpraktiline tähtsus, kuna võimaldab
määratleda teenuse rahastamise kohustatud subjekte ja lahendada ka muid teenuse
osutamisega kaasnevaid sisulisi küsimusi. Viidatud küsimus on oluline käesoleva asja
lahendamise seisukohalt, kuna õiguskantsleri taotluse lahendamine, mis on tundub
olevat õiguslik, on tegelikult seotud suures osas riigi eelarveliste võimalustega.
Riigikohus on aga allpool viidatud lahendis leidnud, et kohus ei saa lahendada taotlusi,
mis on otseses sõltuvuses riigi majanduslikust võimekusest.
2.3.3.Viimasel ajal on üsna tavaline riigi poolt kohalikule omavalitsusele järjest kohustuste
panemine, mis sisuliselt kuuluvad (või seniajani on kuulunud) riigi kohustuste hulka, ka PS §-
st 28 tulenevalt. Kohalikule omavalitsusele on osade sotsiaalteenuste osutamise kohustus
4
omistatud seetõttu, et seadusandja on pidanud seaduses sätestatud teenuste jagamist
põhjendatuks, tehes lihtsalt sellise valiku.
Kahtlemata on abivajajale mõistlik, et sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu vahetu abi
andmist korraldab abivajaja elukohajärgne kohalik omavalitsus (KOV). Vaidlust ei ole ilmselt
ka selles osas, et vältimatut sotsiaalabi, millega tagatakse inimesele vähemalt toit, riided,
ajutine majutus jms, osutatakse selle KOV poolt, kelle haldusterritooriumil inimene abi
vajamise hetkel viibib. Sellele on selgelt viidanud ka sotsiaalministeerium. Samas ei ole asjas
ilmselt sisulist vaidlust, et sotsiaalteenuste osutamine ja sotsiaaltoetuste maksmine on siiski
riigi kohustus ja sellest tulenevalt peab riik tagama kõigi sotsiaalteenuste ja –toetuste
rahastamise, mida ei suuda kinni maksta abivajaja perekonnaliikmed või nende puudumisel
KOV.
2.3.4.Sotsiaalhoolekande seaduse alusel on KOV kohustatud osutama 13 sotsiaalteenust,
lisaks millele võidakse korraldada ka teisi sotsiaalteenuseid KOV enda äranägemisel. Leiame,
et riigi poolt kohalikule omavalitsusele pandud osa sotsiaalteenuseid seaduses kirjeldatud
tingimustel, väljuvad ilmselt kohaliku omavalitsusele nt KOKS § 6 lg 1 pandud ülesannete ja
pädevuse raamest ning on muutunud seejuures Narva linna ülesteks, sisuliselt riigi kohustuste
täitmiseks. Nii näiteks SHS § 5 lg 1 kohaselt on isikule kohustatud sotsiaalteenuste,
sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama isiku
rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus. Viidatud sättest ei
tulene, et abivajav isik peaks sisulise sotsiaalabi saamiseks olema Narva linna elanik ehk
selles haldusüksuses või kogukonnas tegelikult elama. Selleks võib olla ka muu isik, kes
omab rahvastikuregistris formaalset elukoha registreeringut Narvas. RRS § 391 ja 40 kohaselt
piisab elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmiseks kirjalikust elukohateatest KOV
pädevale asutusele. Kui isik ei ole elukohateates märgitud eluruumi omanik, lisab ta
elukohateatele eluruumi kasutamise õigust tõendava dokumendi koopia või eluruumi omaniku
loa elukohateates nimetatud elukoha andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse. Kui isik
esitab elukohateate posti teel, lisab ta elukohateatele oma isikut tõendava dokumendi
isikuandmetega lehekülje koopia. Digitaalallkirjaga elukohateate esitamisel ei lisata isikut
tõendava dokumendi isikuandmetega lehekülje koopia. Seega pahatihti SHS-s ettenähtud
sotsiaalteenuste KOV poolt osutamisel ei ole tegemist enam Narva linna elanikele
sotsiaalteenuste ja -abi osutamisega, vaid teenustega isikutele, kes selgelt väljuvad kohaliku
kogukonna piiridest. Tegemist on kohalike omavalitsuste jaoks olulise probleemiga, kuna
sotsiaalteenuste ja toetuste riigi poolt rahastamisel lähtutakse muuhulgas
rahvastikuregistri kannetest, kuid SHS kohaselt tuleb sotsiaalhoolekannet osutada
kõigile abivajajatele, ka neile, kes pole kantud registrisse. Selline erinevus SHS nõuete ja
tegelike abivajajate vahel tekitab eelkõige KOV-le suurema ja põhjendamatu
finantskoormuse, mis ei ole mõistlik ega vasta ilmselt ka põhiseaduse ülaviidatud sätete
mõttele. Sisuliselt peab KOV pingelise eelarve juures leidma ja katma puudu jäävad
rahalised vahendid.
Vaadeldaval juhul on oluline, et SHS eelmise redaktsioon (kuni 01.01.2016) § 9 nägi ette
sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldamise kohustuse KOV poolt
vallas või linnas elavale isikule, mida oli võimalik sisuliselt kontrollida. Seetõttu riigi poolt
sotsiaalteenuste osutamise põhimõtteliste muudatuste tegemine (sotsiaalhoolekandega
hõlmatute ringi määramise aluspõhimõtete muutmine selleks kahtlemata on) ja edaspidi ainult
rahvastikuregistri andmetele tuginemine, pidanuks kaasa tooma ka põhjaliku monitooringu
või vähemalt usaldusväärse prognoosi: millised on sotsiaalteenuse saamiseks avalduse
esitanud isiku registriandmete muutmise tegelikud põhjused ja kas need kattuvad isiku
(abivajaja) tegeliku elukohaga.
5
2.3.5. Õiguskirjanduses on seega põhjendatult sotsiaalhoolekande kui riikliku ülesande
kasuks esitatud ka järgmised argumendid: kohalikel omavalitsustel ei pruugi jätkuda
vahendeid piisava sotsiaalhoolekande kindlustamiseks; riigi finantsvõimalused on paremad
ning seega on paremini tagatud rahaliste kohustuste täitmine; kuigi kohalikud
finantsvõimalused sõltuvad osaliselt kohalikest prioriteetidest, eksisteerib siiski risk, et
kohalikud omavalitsused satuvad finantsraskustesse. Tulenevalt eeltoodust on üsnagi
komplitseeritud ja problemaatiline, isegi paradoksaalne võimalus, et KOV-le omistatud
sotsiaalteenuste osas riik kas osaliselt või isegi täielikult vabaneb finantseerimiskohustusest,
kuigi kohustuslikud teenused ja neile esitatavad nõuded on riigi poolt imperatiivsel sisul
kehtestatud.
2.4. Riigieelarvest kohalikele omavalitsustele delegeeritud sotsiaalteenuste
finantseerimine ja sellest tulenevalt riigile ja KOV-le esitatavatele nõuetele
topeltstandardite kujunemine ei ole lubatav.
2.4.1. PS § 154 järgi peavad kohalikud omavalitsused tegelema kahesuguste ülesannetega:
lahendama kohaliku elu küsimusi ning täitma neile pandud riiklikke kohustusi. Asjas ei ole
vaidlust, et seadusandjal on õigus panna kohalikule omavalitsusele riiklikke kohustusi,
järgides PS § 154 lõike 2 teise lause nõudeid. Põhiseadus ei nõua seejuures, et kohalik
omavalitsus peab ette teadma, milliseid riiklikke kohustusi talle tulevikus pannakse. Selliseid
kohustusi võib riik kohalikule omavalitsusele panna seaduse alusel ka ühepoolselt. Olukord,
kus omavalitsusüksus peab riiklike kohustuste täitmiseks leidma raha kohalike ülesannete
arvel või tegema valiku, milliseid kohustusi täita, on PS § 154 lõike 2 teise lausega vastuolus
(vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09).
2.4.2.Omavalitsusüksus ei saa vaidlustada riiklikku kohustust kui sellist, küll aga nõuda PS §
154 lg 2 teisele lausele tuginedes, et seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike
kohustustega seotud kulud kantakse riigieelarvest. Sotsiaalselt olulise riikliku ülesande
täitmiseks tuleb vajalikud vahendid eraldada õigeaegselt ja viisil, mis ei sea ülesande täitmist
sõltuvusse konkreetse kohaliku omavalitsuse finantsvõimekusest. Riigikohus on selles
küsimuses oma seisukoha kujundanud asjades 20.12.2016 nr 3-4-1-3-16 ja 17.02.2016 3-3-1-
38-15.Asjast 3-4-1-3-16 (p 129) nähtuvalt Riigikohtu üldkogu on 16. märtsi 2010. a otsuses
asjas nr 3-4-1-8-09 rõhutanud, et kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustuste
täitmist tuleb PS § 154 lõike 2 teise lause kohaselt rahastada riigieelarvest. KOV võib nõuda,
et sellise regulatsiooni puudumine, mis tagaks kohalikule omavalitsusele seadusega pandud
riikliku kohustuse täieliku rahastamise riigieelarvest, tunnistataks PS § 154 lõike 2 teise
lausega vastuolus olevaks.
Samuti tekib omavalitsusüksusel, kellele ei ole mingi riikliku ülesande täitmiseks vajalikku
raha eraldatud, PS § 154 lõike 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt kohtu kaudu riikliku
ülesande täitmiseks puuduolevat raha (punkt 74). PS § 154 lõikest 1 tulenev õigus saada
piisavalt raha omavalitsuslike ülesannete täitmiseks nõuab, et riik looks regulatsiooni, mis
kindlustaks omavalitsusüksusele raha kohalike ülesannete täitmiseks vähemalt
minimaalselt vajalikus mahus, st võimaldaks täita minimaalselt vajalikke kohalikke
ülesandeid minimaalselt vajalikus ulatuses (samas punkt 65). Sisuliselt tähendab
minimaalne vajadus, et riik peaks tagama teenuste rahastamise mahus, mis on SHS-ga
KOV-le pandud. Ebamõistlik oleks kehtestada sotsiaalteenuseid, mille osutamiseks
puuduksid KOV-l rahalised vahendid.
Tegemist on üliolulise küsimusega kohalike omavalitsuste rahastamise materiaalsest
põhiseaduspärasusest. Viidatud kohtulahendi p 184 järgi PS § 154 lõike 2 teise lause kohaselt
6
kaetakse seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud
riigieelarvest. See säte on üks kohaliku omavalitsuse finantstagatisi, millest tuleneb
omavalitsusüksuse õigus, et talle seadusega pandud riiklikud kohustused oleksid täies ulatuses
rahastatud riigieelarvest. Säte kaitseb omavalitsusüksust selle eest, et ta ei peaks seadusega
pandud riiklike ülesannete täitmiseks kasutama raha, mis on mõeldud omavalitsuslike
kohustuste täitmiseks. Olukord, kus omavalitsusüksus peab riiklike kohustuste täitmiseks
leidma raha kohalike ülesannete arvel või tegema valiku, milliseid kohustusi täita, on
PS § 154 lõike 2 teise lausega vastuolus. PS § 154 lõike 2 teine lause nõuab, et kohalikule
omavalitsusele seadusega pandud riiklikke kohustusi tuleb rahastada viisil, mis võimaldab
hinnata, kas riik tegelikult katab kõik seadusega kohalikele omavalitsustele pandud riiklike
kohustustega seotud kulud riigieelarvest (vt Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus
kohtuasjas nr 3-4-1-8-09, punkt 74).
Leiame, et Riigikohtu ülaltoodud seisukohad on samaoodi kohaldatavad ka
sotsiaalhoolekandest tulenevate kohustuste määratlemisel riigi ja kohaliku omavalitsuse
vahel ning sotsiaalteenuste ja –toetuste asjakohasel finantseerimisel. Tulenevalt
ülalmärgitud regulatsioonist on kohaliku omavalitsuse poolt vastutustundlik kehtestada
või nõuda selliste õiguslike regulatsioonide kehtestamist, millele on ka tegelik rahaline
kate või riigi finantstagatis. Viimast oskab hinnata eelkõige kohalik omavalitsus, mis
kogukonda teades, teab ka elanike vajadusi kõige paremini.
Narva linna volikogu võib vastutustundliku kohaliku omavalitsuse võimuorganina kohalikku
elu reguleerivates õigusaktides, sh kohalikus eelarves, ette näha selliseid kohustusi, millele on
olemas õiguskindluse või õiguspärase ootuse põhimõtte seisukohalt eeldatav rahaline kate –
tulude laekumine või muu rahaline tagatis. Kuna riik on kohalikule omavalitsusele vägagi
konkreetsete sotsiaalteenuste osutamise kohustused pannud, siis õigusliku momendi kõrval
pidanuks õiguskantsler sisuliselt analüüsima Riigikohtu ülalmärgitud lahenditest tulenevaid
sisulisi eeldusi vastavate kohustuste õiguslikul kehtestamisel – sh tegelikke vajadusi ja
kohaliku omavalitsuse võimekust õigusaktidega väidetavalt nõutavate tavakohasest suuremate
kulutuste tegemisel, sh isikutele, kes seaduse kohaselt ei pea olema kohaliku omavalitsuse
tegelikud elanikud. Seejuures on õiguskantsler taotluses üsna deklaratiivselt märkinud ( vt lk
1), et „Kohalikku eelarvet on võimalik planeerida nii, et inimesed saavad kõiki neile seaduses
ette nähtud teenuseid.“ Taotluse p-s 7 on õiguskantsler asunud paljasõnalisele seisukohale,
sisuliselt esitamata sisulisi veendumata teenuste kulutustele ja võimalikele rahalistele katete
osas, et „SHS 2.peatüki 2.jaos nimetatud teenuste korraldamise kohustus ei riiva ülemäära
KOV enesekorraldusõigust (PS § 154 lg 1).“ Kahjuks ei ole õiguskantsleri sellistele
tõdemustele ilmselt eelnenud finantsõiguslikku analüüsi, kuna sellele ei ole tehtud viidet.
2.4.3.Õiguskantsler on taotluse p-s 11 märkinud, et „kohalikke sotsiaalteenuseid rahastatakse
peamiselt kohalike omavalitsuste tulubaasi kaudu”. Leiame, et sotsiaalteenuste jagamine
õiguskantsleri poolt „kohalikeks” ja ülejäänud järelikult „mittekohalikeks” ei ole asjakohane,
kuna kõigi nende üldine eesmärk on abivajava isiku abistamine ja riikliku tähtsusega
ülesanne. Õiguskantsler on samuti teinud viite SHS §-le 156 lg 3 jj, millest nähtub, et riik
maksab kohalike omavalitsustele toetust sotsiaalteenuste osutamiseks ja arendamiseks, samuti
raske ja sügava puudega lastele abi osutamiseks, asendus- ja järelhooldusteenuse
korraldamiseks ning hooldusperede toetamiseks. Riik on siinkohal seaduses sisuliselt teinud
omapoolse valiku KOV poolt osutatavate sotsiaalteenuste finantseerimiseks, millest osa
on pidanud vajalikuks finantseerida riigi poolt, osa mitte. Kas selline kaalutlusõiguse
teostamine on asjakohane ja KOV-de kohustuste suhtes proportsionaalne?
7
Eeltoodust teeme siiski õigusliku järelduse, et isegi sellise valiku puhul võtab riik sisuliselt
õigeks, et ka KOV-de poolt osutatavate sotsiaalteenuste puhul on tegemist riigi
ülesannete täitmisega sotsiaalhoolekande valdkonnas.
2.4.4.Õiguskantsler nõuab kohalikult omavalitsuselt täies mahus ja mööndusteta KOV
kohustuste õiguslikku reguleerimist ja sellele järgnevat täitmist ulatuses, milleks puudub riigi
poolt õiguslik finantstagatis. Õiguskantsler ei tee sellises olukorras etteheiteid valitsusele,
kuigi SHS §-st 156 nähtub hoopis sellise regulatsiooni põhiseaduse ilmne vastasus.
Õiguskantsler, nõudes kohaliku omavalitsuse poolt riigi poolt pandud kohustuste täitmist ja
SHS-s ettenähtud ulatuses kohalikes õigusaktides fikseerimist, ei ole soovinud teadvustada, et
SHS regulatsiooni kohaselt (SHS § 156 lg 3, 31, 34) määratakse riigieelarves kohaliku
omavalitsuste üksustele toetus vastavalt riigieelarve võimalustele, mitte abivajajate
tegelikele vajadustele ja kohaliku omavalitsuse tegelikele kulutustele. Mõistkem, et SHS §
156 lg 32 kohaselt kohaliku omavalitsuse üksus võib kasutada viidatud paragrahvi lõikes 31
nimetatud toetust raske ja sügava puudega laste lapsehoiu-, tugiisiku-, sotsiaaltranspordi- aga
ka muudeks sotsiaalteenusteks, mis aitavad vähendada raske ja sügava puudega lapse
perekonna hoolduskoormust või puudest tulenevat lisavajadust, kuid selliseid kulutusi on
võimalik riigi poolt ja seega ka KOV poolt teha ainult vastavalt riigieelarve võimalustele.
Seega on õiguskantsleri arvates kohalik omavalitsus kohustatud igal juhul ja vältimatult
osutama sotsiaalabi erinevaid teenuseid ja maksma toetusi, kuid selleks ettenähtud riigi
rahalised vahendid sõltuvad riigieelarve võimalustest, st need võivad õiguskantsleri arvates
olla ka ebapiisavad, aga sellele vaatamata peab kohalik omavalitsus vastavaid kulutusi
tegema, sest seda kohustab seadus.
2.4.5.Eeltoodud aspektist nähtub, et riigi ja kohalike omavalitsuste jaoks on kehtestatud
teenuste nõuete osas nö kaksikmoraal-topeltstandardid, kus riik on pidanud kohaseks
seaduses märkida riigieelarveliste vajalike kulutuste tegemist vastavalt võimalustele,
kuid kohalikult omavalitsusel selline „vastavalt võimalustele” käitumise alternatiiv
õiguskantsleri arvates puudub. Leiame, et igasugused topeltstandardid ühelt poolt riigi ja
teisalt KOV ülesannete määratlemisel ja nende täitmisel on lubamatud. Õiguskantsler on
taotluses märkinud, et abivajajad peavad saama abi tingimusteta, mis on sisuliselt õige, kuid
sellist nõuet peab täitma ka riik rahastamisel. Kohalik omavalitsus saaks kõhklustundeta
kehtestada kohalikes õigusaktides sotsiaalteenuste osutamise tingimusi õiguskantsleri
taotluses märgitud tingimustel, kui selleks on kohustused asjakohaselt võetud ja täidetavad ka
riigi poolt.
2.4.6.Seetõttu ei ole asjakohane õiguskantsleri taotluse p 21 järeldus, et kuna „...riik on
aastaid maksnud KOV-le sotsiaalteenuste osutamiseks ja arendamiseks riigieelarvest
toetust...”, siis „Ka see asjaolu toetab tõlgendust, et sotsiaalteenuste korraldamine (sh
kättesaadavuse tagamine) on kohaliku omavalitsuse ülesanne”. Samas on õiguskantsler
taotluse p-s 29 jõudnud järeldusele, et „Riik peab tagama kohalikele omavalitsustele piisavalt
raha kohustuslike ülesannete täitmiseks (PS § 154), mis on küll vastuolus õiguskantsleri poolt
varem väidetuga, aga siiski KOV poolt tervitatav seisukoht. Tartu Ülikoolis Reet Sandviki
poolt kaitstud teadustöös „Eesti kohalike omavalitsuste fiskaalautonoomia ja tasandusfond
selle mõjustajana” on tõdetud, et Eestis on kohalike omavalitsuste vastutusalas olevate
funktsioonide hulka pidevalt suurendatud, kuid omavalitsuse otsese kontrolli all olevad tulud
moodustavad väikese osa kogutuludest. Kohalike eelarvete tulud on määratud
riigieelarveseaduse ja kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise seadusega (vt teadustöö lk 34).
Riigieelarve seaduse paragrahv 9 kohaselt kannab riik kohalike omavalitsuste eelarvesse
eraldisi sihtotstarbeliste toetuste ja mittesihtotstarbeliste toetuste (tasandusfondi) kaudu.
Riigieelarvest kohalikele omavalitsustele kantavad toetused ei ole kohaliku omavalituse
8
omatulu. Ka tasandusfondi puhul pole tegemist omatuluga, sest kohalikul omavalitsusel pole
võimalik selle toetuse suurust mõjutada, küll aga lubab tasandusfond vabalt valida kulutuste
otstarbe (vt teadustöö lk 36). Tasandusfondi valemis statistiliste näitajate arvessevõtmine ei
pruugi näidata reaalset kuluvajadust. Tulemuseks võib olla see, et need omavalitsused, kelle
vajadus toetuse järele on suurem, saavad seda vähem. Elanike arv kohalikus omavalitsuses
mõjutab jooksvat kuluvajadust vähe, küll aga tulubaasi suurust, sest tulumaks moodustab üle
poole kohalike omavalitsuste tuludest. Kui arvestada valemis statistiliste näitajatega, siis
tuleks lähtuda tegelikust kuluvajadusest (normist), mitte kuludest, mis sõltuvad tegelikest
tuludest. Tasandusfondi valemi pidev muutmine näitab toetuse kohalike omavalituste
eelarvesse laekumise ebastabiilsust, kuna tasandusfondi suurus sõltub paljuski poliitilistest
otsustest. Kui tasandusfondi valemit muuta, siis ainult inflatsioonimääraga, leidis teadustöö
autor.
Siinkohal on kohane märkida, et VV määrusega on 06.02.2015.a. kehtestatud „Riigieelarve
seaduses kohaliku omavalitsuse üksustele määratud toetusfondi vahendite jaotamise ja
kasutamise tingimused ja kord“. Sellega on reguleeritud KOV-le riigi poolt muuhulgas
toimetulekutoetuste hüvitamine, aga ka §-s 4 sotsiaaltoetuste ja – teenuste osutamise toetus.
Viidatud korra § 4 lg 2 kohaselt KOV üksus võib sotsiaaltoetuste ja -teenuste osutamise
toetust kasutada sotsiaalteenuste osutamise ja arendamise kuludeks, uute sotsiaalteenuste
käivitamise kuludeks, täiendavate sotsiaaltoetuste maksmiseks ning sotsiaaltoetuste maksmise
ja sotsiaalteenuste osutamise korraldamisega seotud kuludeks. Ka Narvale on igal aastal
viidatud korra alusel eraldatud riigi toetus, ilma milleta ei oleks KOV-le SHS-ga pandud
teenuste osutamine üldse võimalik, kuna paljude KOV-de finantshaldussuutlikkus ei võimalda
iseseisvalt selliseid teenuseid osutada. 2018.a.-l eraldati riigi poolt Narvale sotsiaaltoetuste ja
–teenuste osutamiseks toetust 251 340.- eurot. Riigi sellisele panusele vaatamata ei ole riigi
rahaline panus kindlasti piisav ja Narva on sunnitud leidma lisavahendeid. Seega riik,
määrates sotsiaalteenuste liigid ja neid märkimisväärses osas finantseerides, on sisuliselt
õigeks võtnud ka viidatud teenuste kuulumise riigi kohustuste hulka.
Täiendavalt osundame, et Vabariigi Valitsuse 27.07.2017.a. teatest „Valitsus suurendab
kohalike omavalitsuste tulubaasi” nähtub samuti, et õiguskantsleri taotluse väited KOV poolt
oma tulubaasi juhtimisest, ei ole päris asjakohased. Tegelikult on KOV tulubaas ja eelarve
otseses sõltuvuses valitsuse finantsõiguslikust tegevusest KOV-de suhtes ja KOV-de
võimalused teenuste, sh ka sotsiaalteenuste osutamisel on väga piiratud. Viidatud teatest
saime teada, et valitsus otsustas kabinetinõupidamisel suurendada kohalike omavalitsuste
tulubaasi ja uuendada tasandusfondi jaotuspõhimõtteid, millest tegelikult olulisel määral
sõltub ka KOV poolt sotsiaalteenuste finantseerimine. Järelikult toimub toetuse suurendamine
lähtuvalt (häda)vajadusest, mitte riigi rahaliste vahendite ülejäägist. Valitsuse teates on
märgitud, et „Valitsuse otsusega taastatakse omavalitsustele suures osas majanduskriisi
aegsete kärbete eelne tulumaksust ja tasandusfondist saadavate vahendite tase. Tulubaasi
muudatused jõustuvad järk-järgult aastatel 2018-2020. Aastaks 2020 suunatakse nende
tulumaksu määra tõstmisesse 30 miljonit eurot ning tasandusfondi suurendamisse 25 miljoni
eurot.
Lisaks rahastamisele uuendatakse tasandusfondi jaotuspõhimõtteid, sest tänane süsteem on
aegunud. Omavalitsuste praeguste kulude hindamine näitas, et nende finantseerimisel tuleks
arvestada rohkem elanike arvuga ning arvesse võtta inimeste paiknemist. Tasandusfondi
muutmise ja tulubaasi kasvatamise tulemusena kõikide omavalitsuste tulubaas kasvab.
Uute ülesannete osas jätkatakse eraldi arutelu, kuid praeguste ettepanekute järgi soovitakse
9
omavalitsustele täitmiseks anda puuetega inimeste perioodiliste toetuste maksmine,
hariduslike erivajadustega lastele põhihariduse pakkumine ning asendushooldusteenuse
korraldamine... Lisaks uutele ülesannetele on plaanis suurendada kohalike omavalitsuste
finantsautonoomiat, et vähendada nende sõltuvust riiklikest toetustest.”
Seega nähtub ülalmärgitud asjaoludest, et õiguskantsler on taotluses olulised asjaolud esitanud
kohalikule omavalitsusele kahjulikult, millegipärast riigi osatähtsust ja rolli finantskäitumise
osas vaikides vähendanud. Millegipärast ei ole õiguskantsler pidanud kohaseks oma
taotluses märkida, et ka kohalik omavalitsusus võiks sotsiaalteenuseid osutada ja
finantseerida vastavalt võimalusele, kuigi sellest põhimõttest on riik kogu aeg lähtunud!
2.4.7.Juba eeltoodud põgusast viitest nähtub riigi vältimatu finantstoetuse vajalikkus KOV-le,
seda eelkõige ülimalt kulukate sotsiaalteenuste osutamisel. Narva sotsiaalhoolekande
arengukavas 2014-2020 on välja toodud Narva linna elanikkonna vananemise tendents, mis
on kahjuks iseloomulik kogu Eestile tervikuna. Neljandik linna elanikkonnast koosneb üle 60-
aastastest inimestest, suurearvuline on ka elanikkonna grupp vanuses 50 kuni 59 eluaastat.
Viimase vanusekategooria esindajad on käesoleval ajal tööealises vanuses, kuid nad
saavutavad 10-15 aasta pärast vanaduspensioni ea ja see tähendab lähima kümne aasta jooksul
linna tööealise elanikkonna vähenemist. Samuti leiti, et puudega laste hulk pidevalt kasvab
ning see viitab erivajadustega lapsi kasvatavate perede jaoks linnas toetussüsteemloomise
vajadusest. Väga kõrge on ka liitpuudega (näiteks: liikumisraskustega ja vaimse alaarenguga)
laste arv. Arengukavas on muude riskide kõrval välja toodud ka majanduslikud riskid.
Majanduslikud riskid võivad olla tingitud linna sotsiaalala rahastamise peamise allikana
planeeritud eelarveliste vahendite ebapiisavusest, mõningate väljastpoolt sisseostetavate
sotsiaalteenuste maksumuse tõusust ning samuti sotsiaalpoliitika muutumisega riiklikul
tasandil. Rahaliste riskide tekkimise juhul on vajalik pöörata tähelepanu eluliselt tähtsate
sotsiaalkaitse meetmete säilitamisele ning samuti on vajalik pidev tegutseva süsteemi analüüsi
läbiviimine kulude optimiseerimise ja sotsiaalala rahastamismudeli paindliku kindlustamise
eesmärgil. Majanduslike riskide ennetamiseks on tähtis dialoog sotsiaalministeeriumiga ning
samuti maksimaalselt efektiivne Narva linnale sotsiaalhoolekandealaste kohustuste täitmiseks
eraldatavate riigi rahade kasutamine.
Eeltoodust nähtuvad Narva vajadused ja KOV-le pandud kohustuste täitmisel rahaliste
vahendite vältimatu optimeerimine, mida ei ole võimalik teha ilma riigi toetuseta
sotsiaalhoolekande valdkonnas. Mõistkem siiski, et eeltoodut arvestades ongi Narva
linnavolikogu poolt vastu võetud õigusaktides määratletud kohustused on väga kaalutletud ja
vastutustundlikult piiritletud ning on suudetud vältida sotsiaalse iseloomuga katastroofe.
Seega ei ole mõistlik nõuda, et KOV kehtestaks teenuseid ebamõistlikus ulatuses ja
jättes piiritlemata teenuse mõistlikud rahalised piirid, mille tagajärjeks on rahaliste
vahendite ebaotstarbekas kulutamine või isegi oluline puudujääk. Teenustele tehtavad
kulutused peavad seejuures rangelt lähtuma KOV võimalustest, mis omakorda
tulenevad otseselt riigi võimalustest. Kohatu on KOV-lt nõuda osade sotsiaalteenuste
kulutuste õiguslikku mittepiiritlemist olukorras, kus rahalised allikad on piiratud.
2.4.8.Seetõttu ei ole kohased samuti õiguskantsleri taotluse p-s 28 esitatud seisukohad, milles
ilmselt Narvale heidetakse ette, et ebakohased on KOV argumendid, millest lähtuvalt pole
võimalik eelarvesse vajaminevaid summasid planeerida, kuna inimese vajadused pole teada.
Õiguskantsler märgib, et „KOV peab tundma oma kogukonda. Oma kogukonna vajaduste
prognoosimiseks on KOV-l juba praegu ülevaade sotsiaalteenuseid kasutavatest inimestest.
Seega on võimalik kindlaks teha, kui palju kulub tõenäoliselt raha nende vajaduste
10
katmiseks” Lisaks leiab õiguskantsler, et „Sedalaadi ülesannete täitmisele kuuluv raha tuleks
seetõttu planeerida varuga. Mõne aastaga peaks selguma ka see, kui suur võib
sotsiaalteenuste rahastamise vajadus üldjoontes olla.” Õiguskantsler leiab, et võivad tulla ka
majanduslikult rasked ajad, mistõttu inimeste sissetulekud vähenevad. Seepärast peaks
kohalik omavalitsus sotsiaalteenuste tagamiseks ette nägema tavalisest rohkem raha. Kui raha
on vaja rohkem, tuleb koostada lisaeelarve.
Märgime, et kui KOV eelarve koostamine ja ka selle reaalne täitmine sõltuks ainuüksi
kohaliku omavalitsuse soovidest ja eelarve soovikohasest täitumisest, poleks kohalikel
omavalitsustel mingeid probleeme ükskõik missuguste sotsiaalteenuste osutamisel ja neid
reguleerivate õigusaktide sõnastamisel. Õiguskantsleri arvates sõltub teenuse osutamine ainult
KOV heast tahtest ja eelarve oskuslikust koostamisest. Märkisime ülalpool, et KOV-l ei ole
võimalik usaldusväärselt prognoosida tegelikke rahalisi vajadusi muuhulgas ka seetõttu, et
abivajajate hulk ei sõltu mitte ainult oma kogukonnast, vaid isikutest, kes eelarveperioodil
otsustavad registreerida ennast rahvastikuregistris Narva linna, kuid tegelikult ei ela Narvas;
näiteks sotsiaaltranspordi kulutustele seatud piir lastakse õiguslikult vabaks, mistõttu
suurenevad kulutused transpordile ainuüksi selle tõttu, et kulutustele kaovad selged ja
mõõdetavad piirangud; riigi poolt sotsiaalteenuste rahastamine toimub suures osas riigi poolt
ja sõltub riigi võimalustest jms. Paljuski võib olla tegemist ka nö piirilinna problemaatikaga,
millele on iseloomulik nn pendelränne. Riik ei ole SHS-s põhimõtteliselt sotsiaalteenuseid
vajavate isikute uute arvestuspõhimõtetega teinud KOV-i ülesandeid kergemaks. Samas
rõhutab õiguskantsler, et SHS järgi on igal inimesel õigus saada tema vajadustele vastavat abi
vajalikus mahus ja vajalikus ajal, kuid teinud KOV-le sellise kohustuse täitmise eriti
problemaatiliseks, pannes kohustuse õigesti prognoosida ja ka põhistatult sotsiaalabi osutada
isikutele, kelle käitumist elukoha avaldamisel rahvastikuregistris on keeruline prognoosida.
2.4.9.Ajalehes „Postimees” 05.12.2018 artiklis „Tarka riiki ukaasidega ei juhi” on
rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise nõunik ja Tallinna ülikooli
ühiskonnateaduste Instituudi avaliku halduse lektor rõhutanud, et „Kohalikule omavalitsusele
täita antud või antavate ülesannete osas tuleb riigi kesktasandil arendada teadlikkust
olukorrast (seire), teadmispõhisust (uuringud ja analüüsid, piloteerimine), piirkondade
võimekuse arendamine toetamise (nõustamine, dialoog, selgitamine ja koolitused, parimate
praktikate jagamine, juhendid, soovituslikud standardid), aga ka avalikkuse informeeritust
olukorrast. Paralleelselt tuleb anda kohalikele omavalitsustele võimalus otsustada tervikuna
oma eelarve raha kasutamise üle, et nende valikuvõimalused saaksid realiseeruda.” Teadlased
märgivad, et Taanis töötab omavalitsustele sotsiaalteenuste toe pakkumisega pea 400 töötajat.
2.4.10. Tulenevalt eeltoodust leiame, et SHS § 156 normid, mis sätestavad riigi
finantseerimiskohustuste täitmise toetuste maksmisel (mida on võimalik kasutada muuhulgas
ka KOV-de poolt osutatavate teenuste finantseerimisel) kohalike omavalitsuste, sh ka Narva
linna ees, lähtuvalt paljuski riigi suvast ehk riigieelarve võimalustest, ja võivad olla
põhiseadusega §-dega 27, 28 ja 154 vastuolus. Viidatud õigusnormid ei ole kooskõlas
põhiseadusega (PS § 102). Õiguskantsler pidanuks märkama olulist vastuolu riigi
finantseerimiskohustuste ja kohalikule omavalitsusele delegeeritud riiklike kohustuste vahel,
mis poolte õiguste ja kohustuste vahekorda arvestades on ilmselt ebaproportsionaalne.
Õiguskantsler on oma taotlusega soovinud ebaõiglust veelgi kohaliku omavalitsuse arvelt
suurendada. Õiguskantsler on seega vaikides mööda läinud ülalviidatud Riigikohtu üldkogu
16.03.2010.a. otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-08-09 p 74.
11
Riigikohtu kolleegium peaks koos õiguskantsleri taotlusega ja selles viidatud
argumentatsiooni põhjal andma käesolevas asjas hinnangu ka SHS § 156 viidatud normide
võimalikule vastuolule põhiseadusega.
2.4.11.Mõistetaval peab KOV-le olema tagatud võimalus end seadusega pandud riiklike
kohustuste mittetäieliku rahastamise korral kohtus kaitsta (vt RKÜK 16. märtsi 2010 otsus
asjas nr 3-4-1-8-09). Sellises olukorras võib kohalik omavalitsus oma õiguste kaitseks esitada
kohustamiskaebuse riigi vastu (HKMS § 37 lg 2 p 2, § 44 lg 4) (vt RKHK 21. mai 2015 otsus
asjas nr 3-3-1-84-14). Juhul, kui KOV-i enda põhiülesande täitmine peaks kohtumenetluse
kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse
õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad
kohalikule omavalitsusele enne vaidluse lõppu HKMS §-des 249–254 nimetatud alustel ja
korras (otsuse p 14). Samas on selge, et kohaliku omavalitsuse poolt riigi vastu sellesisuliste
nõuete esitamine on ülemääraselt koormav ning enamusel kohalikest omavalitsustest puudub
selleks vajalik haldussuutlikkus. Demokraatlikult toimivas ühiskonnas peaksid riik ja
kohalikud omavalitsused tegema koostööd ja sealhulgas järgitama põhimõtet, et riigi poolt
vastu võetud õigusaktid ei oleks riigi õiguste osas ebaproportsionaalsed, võrreldes nendega
kohalikele omavalitsustele pandud või omistatavaks loetavate kohustustega.
Rõhutame, et juhul, kui riik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud või loonud selleks piisavaid
õiguslikke eeldusi, ei ole millegigi põhjendatud võtta kohalike õigusaktidega KOV-le
kohustusi, millele ei ole riigi poolt täielikku rahalist katet. Seega peaks õiguskantsler
kõigepealt analüüsima riigipoolset käitumist ning seaduses märgitud tingimustel kohase
teenuse osutamiseks vajalike rahaliste vahendite eraldamist riigi poolt. Nõue kohalikule
omavalitsustele õigusaktide vastuvõtmiseks, mis peaksid vastama seadusest tulenevatele
nõuetele, saab kohane ja põhjendatud olla ainult vajalike finantsõiguslike eelduste
koosesinemisel. Kohalik omavalitsus ei saa võtta endale kohustusi, mis osutuksid
deklaratiivseteks või tuleks neid täita muude kohustuste arvelt. Seejuures ei ole ükski KOV
kohustus eriliselt prioriteetne, võrreldes KOV-i teiste kohustustega.
2.4.12.Kuna tegemist on riigi kohustuste täitmisega, peab eelkõige riik välja arvestama ja
riigieelarvesse planeerima ka tegelikud kulutused teenuste kulude suurenemisele. Eesti
Linnade ja Valdade Liidus on korduvalt viidatud põhimõttele, et õigusaktide vastuvõtmisel
peaks seaduse või muu rahalist katet nõudev õigusakti eelnõu juures olema ka
majanduslik arvestus ja analüüs, kuidas vastuvõetav eelnõu mõjutab seaduse alusel
täidetavate ülesannete kulu ja kus ning millises ulatuses kulu tekib. Ka vaadeldaval juhul
on oluline, et õiguskantsler, märkides vajaduse sisuliselt suurendada KOV teenuste mahtu ja
osade teenuste mahtude piiritlemine lõpetada, ei ole soovinud teadvustada kulutuste ja selleks
vajalike rahaliste vahendite suurendamist kellegi või millegi arvelt. Eluliselt on usutav ja
üldtunnustatud asjaolu, et ükskõik millise teenuse raameide avardamisel või kulutuste
ülemmäära kaotamisel, toimub vastavate kulutuste suurenemine. Õiguslike kohustuste
suurenemisel on mõistlikult eeldatav ka tegelike kulutuste suurenemine. Põhimõtteliselt on
selline eelnev vajaduspõhine uuring vajalik eelkõige riigile ja valitsusele, kes peab
prognoosima eelarve kulusid.
2.5. KOV-i poolt sotsiaalhoolekande kehtestamise korra ja seaduslikkuse temaatika.
2.5.1.Õiguskantsler peatub riigi poolt kehtestatud sotsiaalteenuseid reguleerivatel kohalike
omavalitsuste õigusaktide vastuvõtmisel ja nendega seonduvalt teenuste korraldamisel
muuhulgas ka taotluse p-des 8, 24 jj punktides. KOKS § 6 lg 1 on üldnorm, millest nähtub
12
KOV ülesanne korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu
sotsiaalabi andmist. Sotsiaalseadustiku üldosa seadusega, samuti sotsiaalhoolekande
seadusega on imperatiivselt ette nähtud sotsiaalteenuste liigid ja ka nende põhilised nõuded.
Õiguskantsler on seejuures rõhutanud taotluse p-s 24, et „Ühtne kord loob abi andmiseks
selge ja ühetaolise aluse. Seaduslikkuse põhimõtte järgi peab KOV seda korda luues järgima
talle antud volituste piire ning täitma seda nõutud ulatuses”.
Õiguskantsler väidab, et riik on kehtestanud korra, mida peab KOV järgima, aga ka
volitusnormi (ilmselt SHS § 14 lg 1). Eeltoodust järeldub aga, et kui kohustusliku
omavalitsusliku ülesande täitmine on reguleeritud nii põhjalikult, et kohalikul omavalitsusel ei
jää selle täitmise viisi ja laadi põhimõtteliste ja oluliste momentide osas mingit otsustusõigust,
võib omavalitsuslikust ülesandest rääkida veel üksnes formaalses mõttes. KOV
otsustuspädevuse taoline piirang võib praktikas tähendada seda, et konkreetne seadusest
tulenev KOV-i poolt täidetav ülesanne on olemuselt riiklik. Seetõttu tekib küsimus, miks riik
soovib, et KOV kehtestaks teenuse osutamise korra teenuste osas, mille puhul on sisuliselt
tegemist riigi kohustusega ja need on KOV-le delegeeritud? Kas sellisel juhul ei peaks riik
andma ka vajalikud täiendavad selged ja mõistlikud juhised, seejuures määratlema
soovituslikud rahalised jms piirangud teenuste osutamisel? Arvestades asjaoluga, et suur osa
(kui mitte enamus) KOV-e on kehtestanud SHS-st erinevate tingimustega kohalikke
õigusakte ja riik valitsuse kaudu ei ole neid aastaid vaidlustanud, siis sellisel juhul on
tegemist sisuliselt KOV viidatud õigusaktide heakskiitmisega Vabariigi Valitsuse (VV)
poolt ehk nn talumisvolitusega. Asjaoluga, et õiguskantsler on esitanud taotluse tunnistada
KOV-i õigusaktid kehtetuks põhiseadusevastases osas, on püütud kaitsta isikuid, kellele on
sotsiaalteenused suunatud. Samas asjaolu, et VV ei ole soovinud KOV-de asjakohaseid
õigusakte vaidlustada, viitab meie arvates asjaolule, et need on vastavad seaduse mõttele
ega pole vastuolus põhiseadusega.
Kuna õiguskantsler ei ole veenvalt suutnud kirjeldada, milles siiski seisneb KOV-i
õigusaktide väidetav sisuline, isikut diskrimineeriv, kahjustav vastuolu põhiseadusega,
siis seda tegelikult ei ole. Asjaolu, et seadusandja ei ole SHS piisava selgusega (juhistega)
sõnastanud volitusnormi KOV-le, seaduse sõnastus on mitmetitõlgendatav ja KOV-i
vaidlusaluste õigusaktide sõnastus on seetõttu SHS-st mõneti erinev, ei tähenda, et
Narva viidatud õigusaktid oleks vastuolus põhiseadusega. Narva vaidlustatud
õigusaktide alusel on kõigi sotsiaalteenuste eesmärgid sisuliselt täidetud ja abivajajad ei
ole jäänud põhiseaduses või seaduses ettenähtud vajaliku sotsiaalabita.
2.5.2.Vaadeldaval juhul on võimalik arvesse võtta asjas nr 3-4-1-7-03 Riigikohtu
põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 21.01.2004.a. kohtuotsuses väljendatud
põhimõtteid, milles kontrolliti SHS varasema redaktsiooni mõne normi põhiseadusepärasust.
Riigikohus on viidatud otsuse p-s muuhulgas märkinud, et „...Õigus saada riigilt puuduse
korral abi on subjektiivne õigus, mille riive korral on isikul õigus võtta ette kohtutee ja kohtul
kohustus kontrollida sotsiaalseid õigusi andva seaduse vastavust põhiseadusele.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab aga vältima olukorda, kus eelarvepoliitika
kujundamine läheb suures osas kohtu kätte. Seetõttu ei saa kohus sotsiaalpoliitika teostamisel
asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele”.
Kõigist ülaltoodud argumentidest nähtuvalt saab teha olulise järelduse, et kohus ei saa
lahendada selliseid vaidlusi, mis on otseselt seotud sotsiaalteenuste finantseerimise
küsimustega ja sellest tulenevalt KOV-i õigusaktides teenuste osutamise ulatuse ja
piiridega. Ka vaadeldaval juhul on Narva linnavolikogu määruste vastuolud seadusega
põhjendatud eelkõige riigi ja KOV eelarvevahendite piiratuse ja seetõttu teenuste
13
optimeerimisega. Seega peaks Riigikohus käesoleva asja raames hakkama hindama KOV-de
sotsiaalteenuste rahastamissüsteemi, mis omakorda on pandud sõltuvusse riigieelarve
võimalustest. Kui Riigikohus ei pea vajalikuks kaaluda SHS §-ga 156 seonduvaid
võimalikke ja käesolevas arvamuses esitatud vastuolusid põhiseadusega, sealt edasi
riigieelarvest KOV-le eraldatavate rahaliste vahendite piisavust ja viimaste võimekust
SHS-s märgitud ulatuses sotsiaalteenuste osutamisel, siis ei ole ka õiguskantsleri
taotluses esitatud nõuded kohtu poolt lahendatavad. Seega on õiguskantsleri poolt
tõstatud õiguslikud taotlused tegelikult majanduslikku laadi ja seotud olulisel määral
riigi eelarvepoliitika kujundamisega ja eelarve vahendite probleemidega. Õiguslikud
küsimused on neist sisuliselt tulenevad ja baseeruvad.
2.5.3.Riigikohus on samas lahendis rõhutatud, et „Põhiseadus näeb ette inimese õiguse saada
puuduse korral riigilt abi. Sellest tulenevalt on kohtu ülesanne sekkuda siis, kui abi langeb
minimaalsest tasemest allapoole. Põhiseadus annab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtule
pädevuse hoida ära inimväärikuse rikkumist. Erinevate võimuharude pädevust aitab
piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse
põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste
rahuldamise.” Praeguses asjas ei ole küsimus selles, kas Narva poolt osutatav sotsiaalabi
erinevate teenuste osas on langenud minimaalsest tasemest allapoole või seda vajalikus
ulatuses üldse ei osutata. Seejuures ei ole mingil juhul rikutud sotsiaalabi vajavate isikute
inimväärikust ja puudub igasugune sellekohane oht. Õiguskantsler, väites abivajajate
vajaduste ohustamist jms KOV õigusaktide sõnastuse tõttu, on loonud tegelikkusele
mittevastavaid hüpoteetilisi olukordi. Arusaamatult on õiguskantsler taotluse p-s 14 esitanud
näite inimese vajaduse mittenõuetekohasest rahuldamisest väiksemas mahus, kuna näiteks
„...sotsiaaltranspordi võimaldamine viis korda nädalas ei võimalda inimesel iga päev tööle ja
koju tagasi sõita”. Seejuures jääb arusaamatuks, kas abivajaval inimesel on rohkem kui 5
päeva nädalas tegelikult vajalik tööle ja koju sõita ja seetõttu sellel eesmärgil
sotsiaaltransporti korraldada.
2.5.4. Riigikohus on eelviidatud lahendi (nr 3-4-1-7-03) p-s 39 samuti märkinud, et „
Ülemäärane koormus riigieelarvele on argument, mis on arvestatav sotsiaalabi ulatuse üle
otsustamisel...” ning pidanud eeltoodud asjaolu kontekstis märkida, et „...vajadusel võib
seadusandja anda kohalikule volikogule õiguse kehtestada ka kulude piirmäärasid.”
Lähtuvalt analoogiast, on KOV-i ja riigieelarve ülemäärast koormust ja seega piiratust
arvestades mõistlik anda seadusandja poolt SHS-s kohalikule omavalitsusele õigus
kehtestada ka sotsiaalteenuse kulude piirmäärasid. Õiguskantsler on taotluses pidanud
selliseid piirmäärasid aga lubamatuteks, kuigi mõistlikud piirmäärad on alati vajalikud
kulutuste optimeerimise seisukohalt.
2.5.5. SHS §-st 14 lg 1 ei nähtu otsesõnu, et vaidlusaluste teenuste rahastajaks peaks olema
KOV, vaid võib ja teema kontekstis peaks olema eelkõige riik. Selline järeldus tuleneb ka
eraldi sätestatud normist - SHS § 14 lg 2, mille kohaselt KOV võib korraldada
sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi KOV eelarvest KOV kehtestatud
tingimustel ja korras. Seega peaks KOV viimase normi kohaselt oma eelarve vahenditega
rahastama ainult neid sotsiaalteenuseid, mida ei ole märgitud SHS 2.peatükis. Praktikas on
KOV poolt osutatavad teenuste puhul tegemist kaasrahastamisega riigi, KOV ja teenust
vajava isiku poolt, kusjuures riigi osakaal on teiste rahastajate võrreldes ülioluline.
Eeltoodust tulenevalt SHS §-s 14 lg 1 märgitud korra kehtestamisel SHS-s tähendatud
sotsiaalteenuste osutamisel, peaks KOV lähtuma eelkõige KOV eelarvevahenditest, millele
on rõhutatult osundanud õiguskantsler. Selle tõttu tekib praktiline lahknevus riigi poolt
14
sätestatud kohustusliku teenuse, selle nõuete ja kohalikust eelarvest rahastamise võimaluste
vahel. Mõistetavalt poleks probleemi, kui sotsiaalteenuse osutamise kord, aga ka rahastamine
tuleks täielikult riigilt, st riik, sätestades teenused ja osutamise korra, peaks mõistlikult
arvestama ka vajalike kulutustega. Seetõttu on kombineeritud õigusnorm, millest tulenevalt
on riik soovinud teenuseid ja nende osutamise põhitingimusi kehtestada, andes samuti selleks
volitusnormi teenuse osutajale, kuid ei võta seaduses kohustust katta teenuste kulusid,
ilmselt õiglane ja KOV-i võimalusi mittearvestav. Seevastu SHS § 14 lg 2 on oma
regulatsioonilt mõistlik, kuna KOV poolt korraldavatele SHS-s märgitud teenustele
täiendavate teenuste ja toetuste osutamise finantseerib KOV kui tema poolt kehtestatud
teenuse kehtestaja.
2.5.6. Narva linn soovib viimatikirjeldatuga seonduvalt rõhutada, et SHS § 14 lg 1 ebapiisav
sõnastus teenuse finantsregulatsiooni või - tagatise osas, on põhjustanud mitmete teenuste
osas KOV-de erinevaid ja omapoolseid tõlgendusi asjakohastesse KOV-de õigusaktidesse.
Seejuures ei ole selline seaduse tõlgendamine KOV-i poolt mitte ainult Narva linnale omane,
vaid on muutunud KOV-de praktikaks ja SHS sõnastuse täpne järgimine pigem
erandiks. Narva ei hakka siinkohal üles lugema neid KOV-e, mille õigusaktides on samad
väidetavad sisulised puudused, millele on osundanud õiguskantsler. Kusjuures õiguskantsler
on KOV õigusaktide erinevatest tõlgendustest, võrreldes SHS-ga, väga hästi teadlik, millele
on õiguskantsler viidanud ka oma ülevaates 2017-2018 perioodi kohta, sealhulgas
sotsiaalhoolekannet reguleerivatest KOV õigusaktidest. Millegipärast on õiguskantsler KOV-
de hulgas väljakujunenud praktikat õigusaktide sõnastamisel eiranud ja teinud valiku ainult
Narva linna suhtes, esitades taotluse Riigikohtusse.
2.5.7.Õiguskantsler on vaikides mööda läinud ka asjaolust, et SHS-s on kohaliku
omavalitsuse üksuse poolt korraldatava abi puhul seadusandja andnud delegatsiooninormi
Vabariigi Valitsusele (VV) või tema volitusel valdkonna eest vastutavale ministrile võimaluse
kehtestada määrusega täpsustatud nõuded riigi poolt kehtestatud sotsiaalteenuse liigi
eesmärgile ja selle sisule, sealhulgas tegevustele, mis on vajalikud teenuse eesmärgi
saavutamiseks. Ka siinkohal on õiguskantsleri poolt iseloomulik kõneka asjaolu eiramine, et
SHS-s märgitud riik ei ole ilmselt teinud kõike vajalikku, et saavutada teenuse eesmärki, sh
soovituslike standardite koostamist KOV-dele teenuse osutamise korra kehtestamisel jms.
2.5.8.Eelviidatud asjaoludest nähtub, et SHS 2.peatükis nimetatud teenuste osutamise
põhilised asjaolud on riigi poolt olulises osas põhjalikult reguleeritud, mistõttu kohaliku
omavalitsuse poolne teenuse osutamise regulatsioon on eelkõige tehnilist laadi, abistav ja
pole määrava tähendusega teenuse osutamise põhimõtteliste tingimuste sisustamisel.
Sotsiaalhoolekande seadusest nähtub, et seadusandja on kehtestanud põhjaliku regulatsiooni
sotsiaalteenuste erinevate liikide osas ning seetõttu puudub KOV-l sisuline vajadus hakata
seaduses märgitud nõuete osas neid KOV määrustesse ümber kirjutama. Käesoleva asja
lahendamise seisukohalt on samuti oluline õiguslik põhimõte, et madalamal seisva õigusakti
kehtivus tuleneb kõrgemalseisvast õigusaktist. Õiguskantsler I.Teder on 08.07.2010.a. kirjas,
seonduvalt kohaliku omavalitsuse õigusaktide andmisega, Tallinna Linnavolikogu esimehele
märkinud, et kohalikes õigustloovates aktides tuleb üldjuhul loobuda sätetest, mille
eesmärgiks on vaid korrata juba mõnest kõrgemalseisvast õigusaktist tulenevat. Seetõttu
ei ole KOV-i õigusaktis seaduse kõigi asjakohaste normide mitteesitamise puhul tegemist
seaduserikkumisega, veel vähem vastuolus põhiseadusega. Seega asjaolu, et KOV pole
seadust põhjalikult kohalikus määruses refereerinud, ei tähenda, et KOV seadust oma
haldusterritooriumil täiel määral ei kohalda. Õiguskantsler leidis tollal, et määruses seaduse
sätete taasesitamine ei ole vältimatult vajalik määruse (iseseisva) regulatsiooni arusaadavuse
tagamiseks. Seetõttu pidanuks õiguskantsler Narva vaidlustatud määrustele hinnangu
15
andmisel lähtuma mitte ainult Narva linnavolikogu määruste tekstist, vaid nende normide
koostoimes SHS normidega.
Leian, et Narva linnavolikogu õigusaktid ei ole kindlasti põhiseadusega vastuolus, kuigi
normitehnilises mõttes võib olla mõningaid probleeme õigusselgusega tulenevalt SHS
normide tõlgendamisest ja mingil määral seetõttu määruse seadusele vastavusega. Osalt võib
on see tingitud ka asjaolust, et pahatihti on keeruline seaduse tekstist tuletada õigusaktis
väljendatud seadusandja mõtet. Pahatihti on seadusandja regulatsioon või sõnastus ebaselge ja
seetõttu raskesti arusaadav.
Samuti leian, et osadel õiguskantsleri poolt viidatud juhtudel KOV õigusakti seadusest
erineva sõnastuse tulemuseks ei ole kõrgemalseisvast õigusaktist sisuliselt oluliselt erinev
regulatsioon (s.t võrreldavate sätete sõnastused annavad tõlgendamisel sama tulemuse). Isegi
juhul, kui kohus leiab, et Narva Linnavolikogu mõnede õigusaktide mõned õigusnormid ei
vasta eriseadusele, ei ole tegemist sellise õigusriivega, mis oleks vastuolus põhiseadusega.
Õiguskantsleri viited PS § 3 ja § 154 lg 1 rikkumistele ei ole ilmselt asjakohased.
Õiguskantsleri poolt vaidlustatud iga konkreetse KOV puhul tuleb ülalkirjeldatud
põhimõttelisi asjaolusid samuti arvestada. Kõigi määruste juures puudub seetõttu vajadus
ülalnimetatud asjaolusid korrata.
3. Vaidlustatud normid määruste kaupa.
Kahetsusväärselt kujuneb õiguskantsleri taotluse sõnastusest järeldus, et Narva linnavõimud
on kohalike määruste vaidlustamise käigus esitatud väidetest tulenevalt linna elanike huve
pahatahtlikult kahjustanud, isegi diskrediteerinud ja lubamatult sekkunud inimeste perekonna-
ja eraellu. Õiguskantsler on õigusnormide analüüsimisel esitanud õiguslikke konstruktsioone
ja kaasuseid, mis pahatihti ei lähtu tegelikkusest, vaid on paljuski hüpoteetilist laadi ning
tegelikkusest irduvad. Õiguslikesse analüüsidesse on konstrueeritud narratiive, mis ei ole
veenvad ega ilmselt sobivad, ka elulistest asjaoludest tulenevalt. Tavakohaselt kasutatakse
narratiivseid mustreid kohtuistungitel, kus soovitakse inimeste arvamusega manipuleerida.
Oleme sunnitud märkima, et osades väidetes ja hindamiskriteeriumides on õiguskantsler
ilmselt formalistlik, alatähtsustades KOV kaalutluse hindamisel muid põhimõtteid, sh
otstarbekust, KOV iseseisvat otsustuspädevust ja õigusaktide kohasemaid tõlgendamise viise.
KOV-i argumentidest tulenevalt abivajavate isikute põhiseaduslike õiguste riive puudub üldse
või ei ole intensiivne. KOV poolt Narva linnas elavate isikute õiguste kahjustamist,
inimväärikuse alandamist, üldtunnustatud elustandardi mittejärgimist jms ei ole õiguskantsler
veenvalt põhistanud, mistõttu puudub vastuolu põhiseadusega.
3.1. Narva Linnavolikogu 20.02.2014 määrus nr 6 „Koduteenuste osutamise tingimused
ja kord Narva linnas“.
3.1.1. Õiguskantsleri argumentatsioonis ei ole arvestatud asjaoluga, et koduteenuse osutamine
eeldab paratamatult, lisaks rahvastikuregistri kandele, ka muid teenuse osutamiseks
ülivajalikke eelduslikke asjaolusid, st abivajava isiku piisavalt püsivat ehk tegelikku elukohta
- teisisõnu kodu olemasolu. See nähtub ka SHS §-st 17 lg 1 ja 2. Koduteenuse osutamine
sõltub eelkõige väga praktilisest asjaolust, et abivajajale oleks võimalik kodustes tingimustes
abi saada ja linnal sellist abi osutada. Seda ongi Narvas viidatud määruses mõeldud, kui
märgiti, et abi osutatakse isikule, „kelle tegelik ja rahvastikuregistrijärgne elukoht on Narva
linn...“. Juhul, kui on teada ainult registrijärgne elukoht, mis võib olla tegelikkusele
mittevastav ehk formaalne, siis ei olegi võimalik koduteenust osutada (isik ei asu sellel
aadressil)! Seega on õiguskantsleri seisukoht, et Narva linna poolt saab teenust osutada ka
isikule, kes Narvas ei ela, aga omab registreeringut, ilmselt väär. Selliseks teenuseks, kus isik
16
näitab elukoha aadressiks ühe aadressi, aga elab faktiliselt mujal Eestis või välismaal (osad
isegi Vene Föderatsioonis), kaotaks ju koduteenuse osutamine igasuguse sisulise mõtte.
Mis puudutab SHS § 5 lg-tes 2, 3, 4 ja 5 märgitud juhtudel isikutele koduteenuse osutamist,
siis KOV lähtub nendest nõuetest. Tulenevalt käesoleva vastuse p-s 2.5.8. märgitud
õiguskantsleri soovitusest, tuleb kohalikes õigust loovates (üld)aktides üldjuhul loobuda
sätetest, mille eesmärgiks on vaid korrata juba kõrgemalseisvast õigusaktist tulenevaid
kohustusi. Narva linna elanikele, kes on rahvastikuregistrisse kantud, kuid tegelikult elavad
mujal, osutatakse teenust SHS § 5 lg 2 ja 3 alusel, mistõttu on kõik abivajavad isikud
teenusega kaetud. Seega ei pea Narva linn otsima mööda Eestit taga registris Narva linna
elukohana näidanud, kuid mujal Eestis elavaid isikuid, et neile koduteenust osutada.
Tegelikkusele mittevastav on õiguskantsleri oletuslik väide, millest järeldub, et Narva linn
oleks keeldunud selles osas isikuid abistamast. Õiguskantsleri väide, et abivajavale isikule
peaks selgitama, et nad peavad kontrollima, kas tema ja ta laste elukoht on õige, st
rahvastikuregistrile vastav, ei lahenda seadusest tulenevat probleemi sisuliselt. Paljud
lähtuvad siiski muudest kaalutlustest, sh isikuvabaduse põhimõttest ja isiklikest kaalutlustest.
3.1.2. Väär on taotluse p 31.3 väide, et Narva viidatud määruse § 3 p-d 1-3 piiravad
koduteenuse saamist ülalpidajatega abivajajatele ning abivajajatele, kelle enda võimalused
koduse abi saamiseks on piisavad. Seonduvalt eeltooduga märgime, et Eesti paljudes (kui
mitte enamikes) suurtes KOV-des on Narvaga analoogilised õigusnormid kehtestatud.
Seetõttu võiks arvata, et õiguskantsler tolereerib samu rikkumisi mujal või õiguskantsleri
poolt tõlgendatud SHS normid ei ole selles osas üldse asjakohased.
Seejuures ei ole meie arvates kohane õiguskantsleri loogika taotluse p-des 31.4, 31.5 ja 31.6,
kuna ei lähtu kehtivast seadusest ja meie arvates muuhulgas ka üldtunnustatud eetilistest
tõekspidamistest abi vajavate isikute eest hoolitsemisel. Õiguskantsler on leidnud, et isikliku
hooldamise kohustus muudab abivajaja sõltuvaks ülalpidaja pakutust ning ülalpidaja muutuks
omakorda sõltuvaks abivajaja soovidest. Leian, et õiguskantsleri sellised mõtisklused on
arusaamatud ning nendest võiks teha järelduse, et abivajavad isikud võiks perekonna poolt
jätta rahumeeli KOV-de hooldada ja seaduslik on perekonna poolt keeldumine nende
hooldamisest ehk vanurid võiks perekonna poolt hüljata. Õiguskantsleri taotlusest võiks teha
järelduse, et seda liiki teenust peaks osutama KOV, kuigi abivajajal on olemas perekond, kes
on võimeline teda abistama.
Tõsi, perekonnaseaduses ei ole otsesõnu sätestatud abivajava perekonnaliikme hooldamise
kohustus, vaid ülalpidamise kohustus. Leiame, et ülalpidamise kohustust tuleb tõlgendada
laiemalt ja ülalpidamine hõlmab endas ka perekonnaliikme (eriti ülenejate ja alanejate
sugulaste) hoolduse eest tasumist ja muid asjakohaseid toiminguid. Seega ülalpidamine
ja hooldus perekonnas ei ole õiguslikus mõttes sünonüümid, kuid on tihedalt omavahel
seotud. Kuigi õiguskantsleri väitel ei peaks seadusjärgsed ülalpidajad abivajavat isikut
hooldama, siis SHS §-s 27 lg 1 on seadusandja möönnud, et näiteks isikliku abistaja teenuse
eesmärgiks on vähendada teenust saava isiku seadusjärgsete hooldajate hoolduskoormust,
kusjuures sellisest õigusnormist ei ole õiguskantsler järeldanud nagu oleks riik pannud
seadusjärgsetele ülalpidajatele sotsiaalteenuse osutamise kohustuse pannud.
Juhime kohtu tähelepanu AB Lextal poolt 2017.a.-l riigihanke nr 190090 raames koostatud
põhjalikule raportile „Analüüsi läbiviimine ning juhendmaterjali koostamine kohalikele
omavalitsustele seoses ülalpidamiskohustuse tõlgendamisega pereliikme hooldamise
seisukohalt“. Raporti p-s 1.1 on muuhulgas märgitud, et Eestis reguleerivad perekonna
ülalpidamiskohustust Eesti Vabariigi põhiseadus (PS), perekonnaseadus (PKS),
kooseluseadus ja vähesel määral pärimisseadus (PärS). PS § 27 lg 5 kohaselt on perekond
17
kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. PKS 96 määratleb isikute ringi, kes
on kohustatud ülalpidamist oma pereliikmetele andma - ülalpidamist on kohustatud andma
täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (ülalpidamiskohustuslased).
Lisaks on ülalpidamist õigustatud saama abikaasa vastavalt PKS §-le 16 ja lahutatud abikaasa
kooskõlas PKS §-dega 72-79. Õigus saada ülalpidamist võib aga tuleneda ka
perekonnaliikmete või teiste isikutega sõlmitud kokkulepetest. Riigi või KOV kohustus
tagada puudust kannatavale isikule abi tekib reeglina alles pärast seda, kui isik ise ja
tema perekond seda teha ei suuda. Koduteenuse määruse §-st 3 tulenevalt ei nähtu, et Narva
keeldub abivajajatele, kellel on perekond, koduteenuste korraldamisest. Narvas nagu
enamikes teisteski KOV-s on osundatud sellele, et kõigepealt peaks abistama õigustatud isikut
perekond, isikud, kes peavad seaduse kohaselt andma ülalpidamist. PKS § 99 sätestab, et
ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpeetava vajadustest ja tavalisest elulaadist
lähtudes, sealjuures tuleb arvestada kõiki ülalpeetava vajadusi. Sageli on ülalpeetava
peamiseks vajaduseks tasuda sotsiaalteenuse eest.
Muuhulgas hõlmab ülalpidamise andmine ka abivajajale vajaliku koduteenuse eest tasumist,
mistõttu pole mõeldud tingimata seda, et teenust saama õigustatud isiku perekond tingimata
ise vahetult peab abistama. Narva viidatud määruse § 3 p-s 2 on selgelt märgitud, et
õigustatud isikud, kellel on seadusjärgsed ülalpidajad, kuid nende tervislikud võimalused ei
võimalda vajalikku hooldust osutada, saavad määruse mõtte kohaselt igal juhul KOV-lt
koduteenust.
Viidatud määruse kohaselt ei sõltu koduteenuse osutamine õigustatud isiku või tema
seadusjärgsete ülalpidajate rahalistest vahenditest. Arusaamatult on õiguskantsler pühendanud
pika arutelu sellel teemal taotluse p-s 31.6, mis ei saa olla puutumuses Narva viidatud
määrusega. Õiguskantsleril pole ilmselt teada asjaolusid, millest nähtuks, et Narva linn oleks
keeldunud koduteenuse osutamisest viitega abivajajal piisava raha olemasolu tõttu.
Seega Narva ei ole jätnud eakat abita, viitega, et tal on perekonnaliikmed, kellelt on võimalik
ülalpidamist nõuda.
3.1.3. Leiame samuti, et vaidlusaluse määruse § 5 lg 4 piirangud on mõistlikud,
proportsionaalsed ja vastutustundlikult kaalutletult kehtestatud, mis puutub teenuse osutamise
ajalistesse mahtudesse. Õiguskantsleri taotluse p 32.2. ja 32.3 kohaselt ei ole Narva
arvestanud asjaoluga, et KOV peab andma inimesele abi siis, kui inimene seda vajab.
Seejuures on õiguskantsler märkinud, et talvel on vaja kütta iga päev ja süüa on vaja
valmistada ka puhkepäevadel. Õiguskantsler ei ole seejuures mõistnud praktilisi asjaolusid, et
koduteenuse puhul ei ole tegemist õigustatud isikule vajalike igapäevaste toimingute täieliku
osutamisega samas ulatuses nagu täiesti abitule isikule (nt vahetu toitmisega jms), vaid
abistavate ja harjumuspärases keskkonnas igapäevaeluks vajalikke toiminguid aitavate
tegevustega, sh asjaajamisel. Seega abi kütmisel ei väljendu mitte igapäevaselt ahju puude
panekul ja tule süütamisel, (millega saab abivajaja ise hakkama), vaid nädalavahetuseks
tuuakse küttepuud tuppa juba ette valmis; samuti pole vaja iga päev, sh nädalavahetustel poes
toidu järel käia, vaid toit tuuakse juba mitmeks päevaks ette ja abivajaja saab üldiselt ise
toidupala suhu panekuga või soojendamisega hakkama. Samuti võib vajaliku toidu mitmeks
päevaks ette valmistada, kusjuures praktilise meelega ja säästlikes peredes nii tehaksegi
(supid, pudrud, hoidised jms). Õiguskantsleri taotluse viidatud p-st nähtuvalt ei ole
õiguskantsleri argumendid igapäevaseks nö 24/7 koduteenuse osutamiseks eluliselt usutavad,
vaid on otsitud iseloomuga ning eluliselt mitteusutavad.
Asjaolu, et viidatud määruse §-s 5 lg 4 on teenuse ajaks märgitud tööpäeviti 08.00-20.00,
kogumahus kuni 20 tundi nädalas, kuid mitte rohkem kui 80 tundi kalendrikuus, arvestab
mõistlikult ka KOV haldussuutlikkusega ja õigustatud isikute vajadusega teenuse järele.
18
Abivajavale isikule päevas kuni kahe ja poole tunni ulatuses teenuse osutamine on selgelt
optimaalne ja otstarbekas, mis annab võimaluse arvestada ka teenuse osutamiseks vajalikku
tööjõudu ja rahalisi vahendeid optimeerida. Seejuures peaks mõistma, et viidatud teenuse
osutamisel on kaks poolt – peale õigustatud isiku ka KOV, mis samamoodi on õigustatud
hindama isiku abivajadust ja mõistlikult prognoosima oma tegevust ning kulusid.
Koduteenuse osutamine ei tohi kujuneda abivajaja pidevaks nö tujude rahuldamiseks või
muude teenuste osutamiseks, mis ei seondu viidatud sotsiaalteenuse eesmärgiga. Juhul, kui
isik vajab pidevat tähelepanu ja abi, ja osutatav teenus ei täida enam SHS §-st 17 tulenevat
eesmärki, tuleb teenuse liiki muuta isiku vajadustele vastavaks.
Kohane ei ole õiguskantsleri oletus, et juhul, kui teenuse ettenähtud tunnid on täis, siis KOV
keeldub teenuse osutamisest. Narva viidatud määrusest ei nähtu, et määruse §-s 5 lg 4
märgitud tundide täitumisel teenuse osutamisest keeldutakse. Sellisel juhul toimub isiku
abivajaduse ümberhindamine. Õiguskantsler on sellisele võimalusele taotluse p-s 32.3 samuti
osundanud. Väga suure hooldusvajadusega inimesele võimaldatakse SÜS § 10 lg 1 ja SHS §
3 lg 1 p 1 koostoimes teenust, mis katab inimese abivajaduse, kuid on siiski avalike vahendite
säästlikku kasutamist silmas pidades KOV-le soodsam. SÜS § 10 lg 1 kohaselt sotsiaalkaitse
põhineb muuhulgas ka avalike vahendite säästlikul ja otstarbekal kasutamisel, millisel
eesmärgil määruse §-s 5 lg 4 vastavad mahud määratletigi.
3.1.4. Põhiseaduse ja eriseadustega ei ole vastuolus koduteenuse määruse § 6 lg 2 p 2 norm,
millega kehtestati teenuse maksumus. Vaidlusaluse sätte puhul tasub klient 15% teenuse
maksumusest juhul, kui tema sissetulek ületab 50% kehtivast töötasu alammäärast. 2018.a.-l
on palga alammääraks 500 €, mistõttu juhul, kui sissetulek ületab 50% kehtiva töötasu
alammäära, siis peaks klient tasuma koduteenuse eest juhul, kui tema sissetulek ületab 250 €.
2019.a.-l on palga alammäär juba 540 €. Juhime tähelepanu asjaolule, et 2017.a. andmetel on
Narva elanike keskmine palk on ainult veidi suurem.
SHS § 16 lg 1 kohaselt sotsiaalteenuse osutamise eest võib võtta tasu. Kohaliku omavalitsuse
üksus kehtestab enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse. Tasu
võtmise otsustab teenuse eest tasuv või teenust osutav asutus.
Õiguskantsler, viidates Narva linna poolt tasu ühe kriteeriumi sätestamisele, ei ole
teadvustanud, et selline kriteerium ei ole vastuolus Riigikogu poolt kehtestatud nõuetega.
Nõuete kohaselt isikult võetava tasu suurus oleneb sotsiaalteenuse mahust, maksumusest.
KOV ei ole teenuse saamisel pidanud oluliseks tasu määramisel nt sotsiaalteenuse
minimaalset mahtu ja maksumust, mis on igal juhul kliendile soodsam kui tasu kujunemisel
veelgi täiendavate kriteeriumide seadmine (sõltuvalt veel teenuse mahust ja maksumusest).
Narva on pidanud vajalikuks seada üldised kriteeriumid, tulenevalt isiku ja tema perekonna
majanduslikust olukorrast. Seega õiguskantsleri väide, et KOV ei arvesta iga abivajaja
olukorda, ei ole tõene. Vastupidi – linn arvestab üldise kriteeriumi seadmisega iga isiku
majanduslikku olukorda, lisaks muudele iga üksikjuhu juures kasutatavatele kriteeriumidele.
SHS § 16 lg 1 ei ole takistuseks üldise hindamisnõude kehtestamisele. Kehtiv seadus ei kirjuta
KOV-le ette, et selliste hindamiskriteeriumide kehtestamine ei või toimuda linnavolikogu
poolt kehtestatud korras. Lisaks määruses fikseeritule, toimub ka SHS-s sätestatud tasu
muude kriteeriumide arvestamine, mis tähendabki iga isiku vajaduste ja võimaluste
individuaalset hindamist ja arvestamist. Seega üldiste kriteeriumide kehtestamine ei välista
samas ka individuaalset hindamist, kuid üldised kriteeriumid on selgelt vajalikud ja
abistava iseloomuga, mida ei ole õiguskantsler arvestanud.
Viidatud määrusest ei nähtu, et tasu suurus võib olla teenuse saamise takistuseks. Selles osas
lähtub Narva linn SHS § 16 lg 3 põhimõttest. Õiguskantsleri taotluses on nähtud ohtu ka seal,
19
kus seda pole. Taotluses on oletus, et linna tegevuse tõttu võiks „inimene sattuda olukorda,
kus ta peaks valima enda ja oma pere esmavajaduste rahuldamise ning vajaliku
sotsiaalteenuse saamise vahel.“ Narvas osutab koduteenust Narva linna Sotsiaalabiamet
Narva Sotsiaaltöökeskuse kaudu. Sellise teenuse maksumus on 3,94 eurot tund. Võttes
arvesse elulist asjaolu, et tööpäevas võib ühe isiku osas sellise teenuse osutamisele kuluda
keskmiselt kaks tundi, on nädala tasuks 19,7 € ja kuu tasuks 78,8 €. Juhul, kui abivajaja
brutosissetulek on üle 250 € kuus, peaks ta teenuse tasuna maksma 15% ehk 11, 82 € (sic!)
kuus. Pigem on tegemist sümboolse tasuga ja kas tõesti selline tasu ohustab teenuse saaja
inimväärikust või sunnib teda valima sotsiaalteenuse saamise ja muude esmavajaduste vahel!?
Viidatud andmetega on võimalik tutvuda Narva Sotsiaaltöökeskuse interneti kodulehel, enne
tegelikkusele mittevastavate ohusituatsioonide välja mõtlemist.
3.2. Narva Linnavolikogu määrusega nr 27 22.11.2012 vastu võetud
„Hoolekandeasutusse paigutamise kord Narva linnas“ ei ole vastuolus PS § 3, 12, § 154 lg
1, samuti mitte alamalseisvate seadustega.
PS § 12 puhul on tegemist nn diskrimineerimist tauniva sättega. Õiguskantsleri selline viide
PS §-le 12 kontekstis Narva õigusaktidega on sobimatu, kuna linnavolikogu määrus ei
diskrimineeri kedagi rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse,
poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude
tõttu. Kuna õiguskantsleri taotluses ei ole PS viide lõikelise täpsusega, siis võiks teha eksliku
järelduse, et õiguskantsler on pidanud kohaseks osundada KOV rikkumiste sellisele laadile,
mis põhjustavad rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja
diskrimineerimise õhutamisel isegi seadusega (st süüteomenetluses) karistamise. Õige ei ole
õiguskantsleri viide määruse vastuolule PKS §-ga 100, mis sätestab ülalpidamise kohustuse
täitmise.
Viidatud määrus reguleerib väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse osutamise korda,
millele on õiguskantsler õigesti viidanud.
3.2.1. Nõustuda ei saa õiguskantsleri taotluse p 34.3. väidetega, et Narva linna viidatud
määrus ei arvesta isiku vajadustega. Ka siinkohal väidab õiguskantsler, ja seejuures samuti
ekslikult, et „seadus ei luba eelistada sotsiaalteenuse osutamisel abivajajaid, kellel
ülalpidajaid ei ole“. Narva määruse kontekstis on tegemist isiku vajaduse ühe
hindamiskriteeriumiga ja õiguskantsler pidanuks sellega arvestama. Kõik
hindamiskriteeriumid isiku vajaduste kindlakstegemisel on mingil määral teisi samade
vajadustega isikuid eristavad, hindavad, mistõttu ei ole tegemist lubamatu ja õigusvastase
eelistamisega. SHS § 15 alusel on KOV hinnanudki isiku toimetulekut ja ühiskonnaelus
osalemist mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas isiku personaalse tegevusvõimega ning
isiku füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid. Sellest tulenevalt on ka
seadusandja samuti esitanud eelkirjeldatud ehk eelistatud hindamiskriteeriumid. Mõistetavalt
on kõige ohustatumad isikud, kellel puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad. Seetõttu pole midagi
õigusvastast selles, kui KOV märgib ära isiku füüsilise ja sotsiaalse keskkonnaga seonduva
olulise asjaoluna seadusjärgsete ülalpidajate puudumise. Viidatud määruse kontekstist ei
nähtu, et teised abivajajad jäävad ilma vajaliku teenuseta. Seejuures on arusaadav, et juhul,
kui väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust vajab üheaegselt palju abivajajaid, siis
KOV-i haldussuutlikkust arvestades ei ole neid momentaanselt ja seejuures üheaegselt
võimalik üldhooldusteenuse saamiseks vormistada ja paratamatult tuleb teha esialgne
(hädavalik) valik. Mõistetavalt, isegi siis, kui seda poleks märgitud KOV määrusesse, tuleb
käituda inimlikult ja abistada isikuid, kellel pole perekonda ehk on kodutud jms. Seega
moodustavad nad riskirühma, mis vajab erilist tähelepanu, Arusaamatuks jääb, miks ei tohi
KOV õigusaktidesse märkida asjaolusid, mis on väga praktilised ja sealhulgas
20
sotsiaaltöötajatele oluliseks tegevusjuhiseks. Mõistkem tõsiasja, et mitmete teenust vajavate
isikute puhul ei ole sotsiaaltöötajate arvu piiratuse puhul praktiliselt võimalik kõigi
abivajajatega üheaegselt tegeleda ja paratamatult tuleb teha ajaline eelistus nende isikute
suhtes. Määruse sõna „esmajärjekorras“ tähendabki põhjendatud kaalutlusõiguse teostamist
KOV töötajate poolt. Tegemist on pigem organisatoorse põhimõttega, kui kohatu
eelistamisega. Lisaks otstarbekusele on see ka lihtsalt inimlik.
Õiguskantsleri väide taotluse p-s 34.5, et selline „järjekord“ toob kaasa inimeste erineva
kohtlemise ja võib ohustada isiku elu ja tervist ning riivata seejuures tema väärikust, ei ole
mingil juhul asjakohane. Kohatu on seejuures väita, et isik jäetakse seejuures üldse
üldhooldusteenuseta. Vaidlustatud määruses midagi sellist ei tulene. Isegi traumapunktis on
vigastatud isikutest järjekord, mis venib pikkadeks tundideks ja nad peavad paratamatult
ootama, millal raskemini vigastatud enne neid meditsiinilist abi saavad.
3.2.2. Taotluse p-s 34.3 on õiguskantsleri poolt moonutatud Narva viidatud määruse § 3 lg 1
lause „esmajärjekorras kuuluvad asutusse paigutamisele isikud, kellel puuduvad
seadusjärgsed ülalpidajad“, tähendust. Õiguskantsler on seejuures omistanud KOV-le mõtte,
et seadusjärgsed ülalpidajad on tingimusteta kohustatud abivajavaid isikuid hooldama ja neile
sunnitult osutama sotsiaalteenust, mida SHS ette ei näe. Midagi sellist ei tulene määruse
tekstist. Seadusjärgsete ülalpidajate puudumine ja nende märkimine määruses viitab asjaolule,
et selline isik vajab erilist hoolt ja tähelepanu, samuti sotsiaalteenust, kuna temal puudub ka
sotsiaalne toetus ja seadusest eeldatav ülalpidamiskohustus perekonna poolt, mis teistel
seadusjärgsete ülalpidajatega abivajajatel on juba eelduslikult olemas.
Lisaks eeltoodule osundame, et PKS eelnõu seletuskirjas on siiski rõhutatult märgitud, et PKS
§ 100 sätestatud ülalpidamise andmise viis (perioodilised rahalised maksed) on reeglipärane,
kuid siiski mitte ainus ülalpidamise viis. Ülalpidamist võib anda ka muul viisil, kusjuures
selles võivad isikud kokku leppida. Kindlasti lähtub Narva linn seadusjärgsete ülalpidajate
ülalpidamiskohustuse määratlemisel kehtivast seadusest. Õiguskantsler peaks käesolevast
teemast tulenevalt tõstatama küsimuse, kas ja miks PKS-i regulatsioon on selles osas
õiguslikult nii nõrgalt reguleeritud, piirdudes ülenejate ja alanejate sugulaste
ülalpidamiskohustustega, kuigi peale ülalpidamiseks raha maksmise eeldab abivajava isiku
ülalpidamine ka muudes abivajajat toetavates ja abistavates igapäevastes toimingutes. Riik ja
muuhulgas kogu ühiskond peab vanurite eest rohkem hoolt kandma, ka õiguslike
regulatsioonide kehtestamise kaudu, mitte ainult KOV.
3.2.3. Taotluse p-s 35 jj on õiguskantsler leidnud, et hoolekandeasutuse määrus on vastuolus
PKS § 97 p-ga 3 ning PS §-ga 3 ja § 154 lg 1, kuna Narva Sotsiaalabiametil puudub õigus
otsuse tegemiseks, millega pannakse määruse § 4 lg 3 alusel abivajava isiku seadusjärgsetele
ülalpidajatele omaosaluse tasumise kohustus. KOV-l puudub õigussuhe abivajaja sugulastega.
Mõistetavalt peab sellise haldusakti andmiseks olema õiguslik alus. Viidatud määrus sellisele
õiguslikule alusele ei viita, küll aga omaosaluse tasumist puudutava haldusakti andmise
võimalusele. Seega peab KOV enne haldusakti (otsuse) tegemist sisustama selle andmiseks
vajalikud alused. Kohatu on seisukoht, et Narva linn teeb viidatud otsuse ilma kehtivat
seadust, sh SHS § 16 nõudeid arvestamata. Käesoleval juhul on taotluses põhjendamatult
leitud, et KOV jätab haldusakti andmisel kõrvale abivajaja sissetuleku jms eelneva
hindamata, vaid paneb koheselt seadusjärgsetele ülalpidajatele omaosaluse tasumise
kohustuse. Viidatud määruses on ainult sätestatud võimalus kõigi eelduste, sh
kokkulepete jms olemasolul seadusjärgsete ülalpidajatega, et viimased tasuvad
omaosaluse, mis viimase toiminguna fikseeritakse sotsiaalabiameti poolt vormistatava
haldusaktina (otsusena). Mõistetavalt on selline haldusakt ka vaidlustatav.
21
Seega on ennatlik õiguskantsleri järeldus nagu saanuks sotsiaalabiamet endale kohtu õiguse
kohustada seadusjärgseid ülalpidajaid täitma kohustust korras, mis ei tulene seadusest.
Vaidlustatud õigusnormist tuleneb ainult, et sotsiaalabiamet vormistab haldusakti,
mille nimeks on „otsus“. Otsus aga tehakse mõistetavalt siis, kui selleks on piisavad
faktilised ja õiguslikud eeldused. Midagi muud ei ole võimalik ega saagi vaidlustatud
määrusest tuletada, mistõttu õiguskantsleri järeldus on arusaamatu. Praktikas on
sotsiaalabiamet teinud otsuse siis, kui on saavutatud kokkulepe omaosalust rahastama
nõustuvate isikute, sh ka seadusjärgsete ülalpidajatega.
Käesoleva selgituse puhul palun mõista, et tegemist on määruse autentse tõlgendusega, mitte
oletuste esitamisega.
Siinkohal ei pea vajalikuks põhjalikult peatuda taotluse p-s 35.2 esitatud õiguslikul arutelul
teenust saama õigustatud isikute seaduslikelt ülalpidajatelt elatise väljamõistmiseks. KOV on
ülalpeetavate eestkostjana elatise väljamõistmise temaatikaga kohtumenetluses korduvalt
kokku puutunud, kuid võtab taotluse p-s 35.2 märgitud õiguslikud võimalused teadmiseks.
Siiski osundame Riigikantselei strateegiabüroo tellimusel 2017.a.-l valminud AB Lextal
raportile, milles on leitud, et kui eaka isiku enda vahenditest ei piisa tema ülalpidamiseks, ta
on pöördunud abi saamiseks KOV-i poole ning KOV on eakale tasulisi sotsiaalteenuseid
osutanud, tekib küsimus KOV-i tagasinõude võimalusest eaka sugulaste vastu.
Advokaadibüroo on raportis põhjalikult vastaval temaatikal peatunud ja KOV on selles
märgitud õiguslikest võimalustest teadlik.
3.2.4.Taotluse p-s 36 on õiguskantsler leidnud, et Narva Linnavolikogu viidatud määruse § 4
lg 4 1.lause on vastuolus põhiseaduse erinevate normidega. Määruse viidatud sätte kohaselt
„Kui lõigetes 2 ja 3 nimetatud sissetulekust ei piisa, tasutakse asutuses viibimise eest isiku
omandis oleva vara võõrandamise kaudu“. Järgnevalt on taotluses viidatud PS §-le 32 ja
leitud, et KOV on kehtestanud põhiseaduse vastase õigusnormi, mille alusel hakatakse
abivajajate vara realiseerima.
Ka viidatud normi puhul on kohased käesoleva vastuse p-s 3.2.3 esitatud KOV selgitused.
Õiguskantsleri poolt antud tõlgendus KOV eelviidatud sättele ei ole kohane. Viidatud sättest
ei tulene, et KOV või abivajaja hakkab selle normi alusel oma vara realiseerima. KOV
viidatud norm viitab ikkagi tasumise võimalusele vara võõrandamise kaudu, kuid mõistetavalt
tuleb enne võõrandamiseni jõudmist täita seaduslikud eeldused, mis on kinnis- ja vallasvara
puhul erinevad (nt kohtu nõusolek, kui tegemist on näiteks eestkostetava varaga, notariaalse
tehingu puhul vorminõuete järgimine jms). Narva on paljude isikute eestkostjana selliste
küsimuste lahendamisel väga tihti kohtumenetlustes osalenud ning ei ole seetõttu
lihtsameelsel arvamusel, et vara võõrandamise aluseks võib olla Narva Linnavolikogu
määrus.
Taotluse p-s 36.3 esitatud juhised isiku maksevõime hindamisel ja vara realiseerimisel võtab
Narva linn samuti teadmiseks. Samas märgime, et KOV ei ole kohustanud inimest maksma
teenuse eest vara müügist saadud tulust. Mõistetavalt lähtub KOV sellistel juhtudel vara
omaniku vabalt väljakujunenud tahtest vara võõrandamiseks. Kui jälgida viidatud määruse
§ 4 lg 4 ülejäänud lauseid, siis nähtub neist, et kui vara võõrandamine on võimalik (ja
seaduslik), siis toimub see märgitud korra asjaolusid silmas pidades. Samas ei ole määruses
esitatud mingeid tagajärgi juhul, kui vara ei realiseerita - puuduvad sanktsioonid ja muud
kahjulikud tagajärjed abivajajale.
22
Määrusest ja sh §-st 5 nähtuvalt ei ole vara mitterealiseerimine põhjuseks teenuse
lõpetamisele. Määruse §-st 4 lg 6 nähtuvalt sõlmitakse hoolduskulude tasumise kohta kõigi
osapoolte vahel vabatahtlikult leping ja puudub sund.
AB Lextal ülal viidatud raportis on seejuures märgitud, et „kuna eakas ei vaja enda vara
enam tuleviku ülesehitamiseks, siis lasub tal ka kohustus tagada enda ülalpidamine kogu oma
vara arvel. Saksa õigus, millest Eesti eraõigus on paljugi eeskujuks võtnud, lubab aga jätta
eakale endale varareservina nö hädakopika (Notgroschen) tulevikus tekkida võivate
ettenägematute vajaduste katmiseks. Hetkel on selleks summaks 5000 eurot. Eestis ei ole veel
seniajani selliseid alampiire seadusega või kohtupraktikaga kindlaks määratud. Siiski tuleks
arvestada, et nö viimaste rahade, nt kogutud matuseraha kulutamist sotsiaalteenuste jaoks ei
tohiks ülalpeetavalt nõuda. Kinnisvara võõrandamine tuleb kõne alla, kui seda ei vaja
abivajava isiku abikaasa või kui kinnisvara on ebamõõdukalt suur või kallis ülalpeetava
vajadusi arvestades. Abikaasadel on üksteisega tugevam seotus ning seda ka majanduslikus
mõttes. Kui abikaasad on elanud ühisvara varasuhtes, siis kuulub ka eluase reeglina
mõlemale ning kinnisvara võõrandamine sellisel juhul, kui seda vajab edasi teine abikaasa
oma elukohana, oleks ebamõistlik ning sellist otsust ei saaks abikaasadelt eeldada. Samuti on
abikaasade vastastikune ülalpidamiskohustus PKS § 16 järgi põhimõtteliselt ulatuslikum kui
nt sugulaste vaheline kohustus PKS § 99 lg 1 järgi. Abivajav eakas vabaneb PKS § 102 lg 1
järgi oma täisealise abivajava lapse ülalpidamiskohustusest, mistõttu tuleb kinnisvara
võõrandamine põhimõtteliselt kõne alla olukorras, kus ülalpidamist vajav eakas on seni
elanud temale kuuluval elamispinnal koos oma täisealise puudega lapsega, kui kinnisasja
võõrandamine ei ole ilmselgelt majanduslikult ebaotstarbekas. Kui vara on ära kingitud, võib
ülalpeetaval olla õigus seda VÕS-i sätete järgi tagasi nõuda, taganedes kinkelepingust.
Saksa õigus tagab eakale alates 65. eluaastast (SGB XII §-d 41-43) eraldi sotsiaalteenusena
nö põhivajaduste katmise (Grundsicherungsleistung). See loetakse lisaks pensionile eaka
sissetulekuks. Selle põhivajaduste katmise tagab üksnes sotsiaalteenuse osutaja ning eaka
isiku lapsed või teised ülalpidajad ei vastuta põhivajaduste katmise eest, st juhul kui
sotsiaalteenuse osutaja vastavat sotsiaalteenust eakale osutab, ei nõuta vastavat summat
hiljem tagasi eaka isiku ülalpidajatelt, erinevalt muudest kuludest nagu nt hooldekodu kulud,
mida eakas ei ole võimeline ise kandma.“
Seega oleks mõistlik, et eelkõige KOV-lt euroopalikele standartidele vastavate kohustuste
täitmise nõudmisel riik võtaks endale samamoodi euroopalikke kohustusi või kehtestaks
vastava tõhusa õigusliku regulatsiooni eakate abivajajate suhtes.
3.2.5.Taotluse p-s 37 leiab õiguskantsler, et hoolekandeasutuse määruse § 5 lg 1 p 1 on
vastuolus seadusega, kuna määrus näeb ette võimaluse lõpetada asutuses hooldamine, kui
hooldatav või tema seadusjärgsed ülalpidajad ei täida lepingu tingimusi.
Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 18 ja 19 näevad ette hüvitise saamise õiguse peatumise ja
hüvitise saamise õiguse lõppemise. SÜS § 22 sätestab vastutuse kohustuse rikkumise korral
abivajaja isiku poolt. SÜS kohaselt on mitterahaliseks hüvitiseks ka teenus või selle
korraldamine. Seonduvalt õiguskantsleri poolt osundatud seadusjärgsete ülalpidajate poolt
lepingu rikkumise temaatikaga, võib seadusjärgsete ülalpidajate poolt endale võetud
ülalpidamiskohustuste rikkumine (nt teenuse eest tasumisel) viia sotsiaalteenuse
rahastamiskokkuleppe rikkumisele, mis omakorda võib tähendada ka hüvitise (teenuse)
lõpetamist. Seega on selline tagajärg põhjuslikus seoses lepinguga teenust rahastama
kohustatud isiku käitumisega, isegi kui tegemist ei ole seadusjärgsete ülalpidajatega. Selline
kokkulepe ei ole sõlmitud ju mitte ainult KOV ja teenuse rahastaja, vaid ka abivajaja ja
teenuse rahastaja (ülalpidaja) vahel. Seetõttu jääb arusaamatuks taotluse argumentatsioon, kui
teenuse saaja poolse lepingulise kohustuse rikkumine võib olla teenuse lõpetamise aluseks,
23
kuid teenuse osutamiseks lepingulise (tasumise) kohustuse võtnud ja abivajajaga selles osas
kokkuleppe sõlminud isiku kohustuse rikkumine ei ole käsitatav rikkumisena isegi siis, kui ta
on lepingus näiteks võlaõigusliku tagatise andja (käendaja jms) staatuses.
Viidatud juhul pole ilmselt vaidlust, et kui teenuse osutamine lepingus kokkulepitud
tingimustel ei ole enam võimalik, kaalub KOV teenuse osutamist abivajajale uue
kohasema lepingu alusel. Õiguskantsleri taotluses on seetõttu asutud väga jäigale
positsioonile ja tehtud sobimatu järeldus, et abivajajale sotsiaalteenust enam üldse ei
osutatagi! Rõhutame, et varasema lepingu alusel teenuse lõppemine ei tähenda isiku abita
jätmist, hülgamist, vaid abivajaduse ja võimaluste uut (ümber)hindamist ning SHS §-s
3 tähendatud põhimõtetele sotsiaalhoolekandelise abi andmist kas samaliigilise
teenusena, kuid uue lepinguga või muu sobiva teenusena.
3.3. Narva Linnavolikogu 23.04.2015.a. määrusega nr 15 kehtestati „Tugiisiku
teenuse osutamise kord Narva linnas“.
3.3.1.Õiguskantsler on taotluse p-s 38 jj märkinud, et seaduslik ei ole määruse § 1 lg 1,
mille kohaselt teenust osutatakse isikutele, kelle elukohaks on rahvastikuregistri andmetel
Narva linn ning tegelik elukoht on Narvas.
Leiame, et selle sätte vastuolu seadustega puudub samadel põhimõttelistel asjaoludel, mis
on lahti kirjutatud vastuse p-s 3.1.1. jj, mistõttu varasemate argumentide siinkohal
kordamiseks puudub vajadus. Rõhutame ja meenutame, et ka viidatud teenust osutatakse
abivajaja igapäevases keskkonnas ehk kodus, mis eeldab isiku tegelikku
kohalviibimist teenuse osutamise ajal ja kohas. Seega ei piisa tulemusliku teenuse
osutamiseks ainult elukoha märkest rahvastikuregistris.
3.3.2. Taotluses on viidatud määruse § 2 p-dele 1-3 ja leitud, et need õigusnormid on
seadusega vastuolus. Määruse §-s 2 p 1 on kirjas, et teenust on õigus saada lapsevanemal,
kuid õiguskantsler märgib, et selline teenus võib olla vajalik ka teistele lapsi kasvatavatele
inimestele, mida määrus ette ei näe.
Taotluse p 39.2 järeldus nagu linn osutaks sellist teenust ainult lapsevanemale, ei ole
kohane. Juba eelnevates vastuväidetes oleme selgitanud, et KOV määrustes puudub
vajadus SHS asjakohaste normide taasesitamiseks. Viidatud määrust ja SHS tuleb
rakendada nende koostoimes. Kuna SHS § 23 lg 2 kohaselt tugiisikuteenust osutatakse
last kasvatavale isikule, siis üldjuhul kuuluvad lapsevanemad last kasvatavate isikute ringi
ja vastupidi – last kasvatavaks isikuks on üldjuhul ka lapsevanem. Seetõttu on määruses
osundatud põhiliselt last kasvatavatele isikutele (lapsevanematele), kuid see ei välista ka
teistele asjakohastele isikutele teenuse osutamist, juhul, kui nad vastavad seaduses
ettenähtud nõuetele.
Taotluse p-s 39.4 esitatud väide, et tugiisikuteenust ei saa lapsed, kes ei ole nimetatud
vaidlusaluse määruse §-s 2 p 2, ei ole õige. Määruse §-s 2 p 2 esitatud loetelu ei ole
teenust vajavate laste osas ammendav, vaid seda tuleb samuti tõlgendada kehtiva seaduse
kohaselt.
24
Õiguskantsleri väide, et määruse sõnastuse tõttu ei anta abi lapsele, kes ei mahu määruse
§ 2 p-s 3 toodud määratluse alla või keda pole nimetatud Narva Linnavolikogu
18.05.2017.a. määruses „Raske ja sügava puudega lastele sotsiaalteenuste rahastamiseks
eraldatud vahendite kasutamise kord“, ei ole põhjendatud. Tugiisikuteenuse määruse § 2 p
3 kohaselt on teenuse saamiseks õigus „isikul, kes vajab abi puude, haiguse või raske
olukorra tõttu, mis oluliselt raskendab toimetulekut“. Viidatud normi sõnastuse puhul on
sisuliselt tegemist kõiki abivajajaid hõlmava normiga. Ilmselt ei ole kahtlust, et „isikuks“
on nii täis- aga ka alaealised. Määruse §-s 2 p 3 kirjeldatud teenuse sisu vastab SHS § 23
lg 1 tugiteenuse eesmärgile ja sisule ( ...mille eesmärk on iseseisva toimetuleku toetamine
olukordades, kus isik vajab sotsiaalsete, majanduslike, psühholoogiliste või tervislike
probleemide tõttu oma kohustuste täitmisel ja õiguste teostamisel olulisel määral kõrvalabi).
3.4. Narva Linnavolikogu 18.05.2017 määrus nr 8 „Raske ja sügava puudega lastele
sotsiaalteenuse rahastamiseks eraldatud vahendite kasutamise kord“ ei ole vastuolus
seadustega.
3.4.1.Õiguskantsler on taotluse p-s 40 jj leidnud, et paljude seadustega on vastuolus määruse §
1 lg 3 2.lause, mille kohaselt vastavaid teenuseid rahastatakse vastavate rahaliste vahendite
olemasolul.
Selline õigusnorm võib tunduda jahmatav, kuid selle teenuse jaoks rahaliste vahendite
olemasolu sõltubki eelkõige riigi poolt KOV-le vahendite eraldamisest. Seega juhul, kui riik
ei ole andnud vajalikku raha, ei ole KOV-l võimalik teenust vajaliku kvaliteediga ja ulatuses
osutada. „Riigieelarve seaduses kohaliku omavalitsuse üksustele määratud toetusfondi
vahendite jaotamise ja kasutamise tingimused ja kord“ (vastu võetud 06.02.2015 nr 16) § 41
kohaselt raske ja sügava puudega lastele abi osutamiseks antava toetuse kohaliku
omavalitsuse üksuste vahel jaotamisel lähtutakse sotsiaalhoolekande seaduse § 156 lõikest 31.
Toetuse jaotamisel võetakse aluseks nende raske ja sügava puudega laste arv, kelle kohta on
Sotsiaalkindlustusamet teinud puude raskusastme tuvastamise otsuse hiljemalt eelneva aasta
1. novembriks. Seega ei ole KOV-l võimalik lähtuda teenuse osutamisel ka tegelikust
abivajajate arvust rahastamisaastal, kuna abivajajate arv on muutuv. Tulenevalt SHS §-st 156
lg 31 riigieelarves määratakse vastavalt riigieelarve võimalustele kohaliku omavalitsuse
üksustele toetus raske ja sügava puudega lastele abi osutamiseks. Toetus jaotatakse kohaliku
omavalitsuse üksuste vahel proportsionaalselt raske ja sügava puudega laste arvule, lahutades
tulemusest kohaliku omavalitsuse üksusele jooksvale aastale eelnenud aastatel samaks
otstarbeks antud vahendite jäägi.
Juba käesoleva vastuse p-s 2.4.4. osundasime, et eelarveliselt mahuka teenuse osutamisel on
riik teinud oma põhiseaduslike kohustuste täitmisse reservatsiooni, märkides, et vajalik toetus
määratakse mitte vastavalt abivajajate vajadusele, vaid riigi eelarve võimalustele. Kuna
KOV poolt on tegemist riigi poolt delegeeritud kohustuste täitmisega, siis on õiguskantsleri
etteheited KOV-le taotluse p-des 40.1-40.4 eelkõige riigile suunatud. 2019.a. eelarveaastaks
eraldab riik Narvale raske ja sügava puudega lastele abi osutamise toetust 123 202 €, mille
leidmine KOV omavahenditest oleks ülimalt keeruline. Viidatud toetuse suurus on aastate
lõikes suurenenud, aga ei kata endiselt kogu vajadust.
Siinkohal ei pea vajalikuks põhjalikumalt peatuda õiguskantsleri taotluse p-de 40.1-40.4
ülejäänud väidetel. Puudub vajadus anda kommentaare taotluse a` la p 40.4 väitele, milles on
leitud, et „Kui KOV osutab sotsiaalteenuseid vaid raha olemasolul, võivad teenuse kulud
jääda liiga suures ulatuses inimese kanda...“
25
3.5. Narva Linnavolikogu 18.12.2014 määrus nr 26 „Täisealisele isikule hoolduse
seadmise ja hooldaja määramise ning hooldajatoetuse maksmise kord“.
Õiguskantsler leiab taotluse p-s 41 jj, et viidatud määruse § 2 p 1 on vastuolus seadusega,
kuna määruse kohaselt saavad hooldust vaid need puudega isikud, kellel on tuvastatud puude
raskusaste. Õiguskantsler leiab, et määrus on vastuolus SHS §-ga 26, mille kohaselt kohaliku
omavalitsuse üksus seab isiku taotluse alusel hoolduse täisealisele isikule, kes vaimse või
kehalise puude tõttu vajab abi oma õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks. Hoolduse
seadmisel määratakse kindlaks hooldava isiku ülesanded.
Õiguskantsleri analüüsi kohaselt peaks KOV viidatud teenust osutama isikule sõltumata
puude raskusastme tuvastamisest, sest puue võib olla ka raskusastet tuvastamata ja sellisel
juhul jäävad need isikud ilma abita. Õiguskantsler märgib, et SHS § 26 näeb hoolduse ette
kõigile puuetega inimestele, kes pole võimelised kõrvalise abita asju ajama.
3.5.1.KOV on viidatud määruse alusel teenust saava hooldatava vajadustel lähtunud
„Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses“ (PISTS) fikseeritud puuetega inimestele
sotsiaaltoetuste määramise õigusliku mehhanismi analoogiast. PISTS kohaselt on
võimalik puuetega inimestele sotsiaaltoetust määrata, tehes eelnevalt seaduses ettenähtud
korras kindlaks toetust vajava isiku puude raskusastme. PISTS § 16 lg 31 kohaselt taotluse
puuetega inimeste sotsiaaltoetuse määramiseks võib esitada ka koos puude raskusastme
tuvastamise taotlusega. PISTS § 17 lg 2 kohaselt käesoleva seaduse §-des 6–71 nimetatud
puuetega inimeste sotsiaaltoetused määratakse puude raskusastme tuvastamise päevast, kui
toetuse taotlemise avaldus on esitatud. hiljemalt kolme kuu jooksul vastava otsuse tegemisest
arvates. Puude raskusastme eelnev tuvastamine on vajalik ka sama seaduse §-dest 6-71
tulenevalt. Seega on seadusandja samuti pidanud puudega isikutele toetuse maksmisel
vajalikuks puude raskusastme eelnevat kindlaks tegemist. Seega on mõlemal juhul SÜS
§ 12 kohaselt tegemist hüvitisega ja seejuures ei tohiks hüvitise saamiseks vajalike
eelduste kindlakstegemisel teha vahet, kas tegemist on rahalise või mitterahalise
hüvitisega. Praegusel juhul soovib õiguskantsler, et mitterahalise hüvitise osutamiseks ei tohi
KOV abivajaja puude raskusastme eelnevat kindlaks tegemist tähtsustada, kuid riik võib
rahalise hüvitise maksmisel abivajaja puude raskusastme kindlakstegemist nõuda ning
viimasel juhul puudub põhiseaduslik riive. KOV arvates viitab õiguskantsleri selline hinnang
riigi ja KOV-i põhjendamatult erinevale kohtlemisele.
SHS § 26 ei sätesta nõudeid KOV-le, kas ta on õigustatud või mitte enne täisealisele isikule
hooldusteenuse osutamist teadma, milline on isiku puude raskusaste. Järelikult on seadusandja
jätnud selle KOV-i otsustuspädevusse. Mõistetavalt ei ole võimalik tõhusat ja adekvaatset
hooldust korraldada, kui eelnevalt pole usaldusväärselt pädeva asutuse poolt kindlaks
tehtud isiku puude asjaolud, millest omakorda sõltuvad ju hoolduse osutamise eesmärk
ja sisu. Nõuetekohase hoolduse läbiviimiseks vajalikud asjaolud selguvad usaldusväärselt
ja vajalikus ulatuses puude raskusastme tuvastamise käigus vastavalt PISTS-le. PISTS §
22 lg 2 alusel võetakse puude raskusastme tuvastamisel muuhulgas arvesse
järgmist:1) terviseseisund; 2) tegevusvõime; 3) kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadus,
mis on suurem inimese eakohasest abivajadusest;4) kõrvalabi ja juhendamise vajadus, mis
esineb inimesel tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata;5) elukeskkond; 6) puudest
tingitud lisakulud; 7) rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevused.
Seega on tegemist KOV-i poolt osutatava teenuse jaoks olulise informatiivse dokumendiga,
milles vajalikke asjaolusid KOV ise ei saa tuvastada. Samuti selguvad muud puudega seotud
asjaolud.
26
Eeltoodust tulenevalt võiks parafraseerida õiguskantsleri etteheidet KOV-le ja küsida:
miks riik ei määra (ei pea võimalikuks) sotsiaaltoetust, sh puuetega inimeste
sotsiaaltoetust, enne puude raskusastme kindlaksmääramist, kuna ka enne seda on
teada isiku haiguse üldised asjaolud nt infarkt?
Puude raskusastme eelnev määramine on seega puhtpraktilise ja isegi vältimatu iseloomuga.
Samas annab see KOV-le ka õiguskindluse, et hooldusteenust ei määrata isikule, kes seda
tegelikult ei vaja, vaid kellele on võimalik osutada hoopis muu teenus nt koduteenus jms.
3.5.2.Taotluse p-s 42 jj leiab õiguskantsler, et hoolduse seadmise määruse § 4 lg 1 ei ole
seaduslik, kuna selle kohaselt hooldus seatakse ja hooldaja määratakse Sotsiaalabiameti
ettepanekul Narva linnavalitsuse korraldusega 30 päeva jooksul alates taotluse esitamisest.
Õiguskantsler näeb õigusnormis vastuolu SÜS §-ga 25 p 1, mille kohaselt hüvitise andmise
otsus tuleb teha kümne tööpäeva jooksul, alates taotluse saamisest. KOV nõustub, et selline
nõue on seadusandja poolt kehtestatud ja kuulub järgimisele. Kuna seaduse järgi tuleb vastav
otsus teha 10 tööpäeva jooksul, aga KOV määruses 30 päeva jooksul, siis venib esimesel
juhul taotluse sisuline lahendamine ka vähemalt 12- päevaseks.
3.6. Õiguskantsler on taotluse p-s 43 jj leidnud, et Narvas reguleerib isikliku abistaja
teenuse osutamist vaid laste sotsiaalteenuste määrus, mistõttu pole linna tegevus riigi
volitusnormi täitmata jätmisel kooskõlas seadusega. SHS § 14 lg 1 järgi isikliku abistaja
teenuse osutamiseks tuleb kehtestada vastav kord.
3.6.1. Isikliku abistaja teenus on sisu ja eesmärgi tunnustelt lähedane sotsiaalteenusega, mida
reguleerib näiteks SHS § 26 ja Narva Linnavolikogu ülalkäsitletud määrus täisealisele isikule
hoolduse seadmise ja hooldaja määramise kohta.
Seadusandja mõtte kohaselt isikliku abistaja teenuse puhul abistatakse teenuse saajat
tegevustes, mille sooritamiseks vajab isik puude tõttu füüsilist kõrvalabi. Isiklik abistaja aitab
isikut tema igapäevaelu tegevustes nagu liikumisel, söömisel, toidu valmistamisel, riietumisel,
hügieenitoimingutes, majapidamistöödes ja muudes toimingutes, milles isik vajab
juhendamist või kõrvalabi. Isikliku abistaja teenus on mõeldud täiskasvanud inimesele, kes on
võimeline vastu võtma oma elukorraldust puudutavaid otsuseid ning selgelt ja arusaadavalt
oma vajadustest lähtuvalt võimeline juhendama teenuseosutajat asjaajamise korraldamisel.
Isikliku abistaja teenuse eesmärgiks on inimese iseseisvuse tagamine ja aktiivsuse tõstmine.
SHS mõtte kohaselt ei saaks isikliku abistajana töötada inimese lähedane sugulane, kuna
teenuse eesmärgiks on ka sugulaste koormuse vähendamine.
Narva Linnavolikogu 18.12.2014 määruse „Täisealisele isikule hoolduse seadmise ja hooldaja
määramise ning hooldajatoetuse maksmise kord“ § 2 p 1 järgi on hooldatav kõrvalabi,
juhendamist ja järelevalvet vajav vaimse või füüsilise puudega täisealine isik, kellele on
puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse kohaselt määratud keskmine, raske või sügav puue
ja kelle elukohana on rahvastikuregistrisse kantud Narva linn. Hoolduse eesmärgiks on
hooldustoimingute tegemine ja hooldajaks saab olla ka abivajaja lähedane sugulane.
3.6.2. Ülalkirjeldatuga soovime näidata, et tulenevalt eritunnustest on lähedased
sotsiaalteenused eristatavad, kuid sellest sõltumata on KOV-d üle Eesti isikliku abistaja
teenuse osutamise tingimusi määratlenud väga erinevalt. Nii näiteks on Eesti suure KOV-i
(Lõuna-Eestis) määruses teenuse eesmärki kitsendatud ja tehtud valik, mille järgi KOV
sätestas isikliku abistaja teenuse osutamise korra sügava liikumis- või nägemispuudega
inimestele. Teine suur KOV (Kesk-Eestis) on leidnud, et teenust on õigustatud saama
eelkõige sügava liikumis, nägemis- või kuulmispuudega täisealine isik. Kolmas suur KOV
27
(Põhja-Eestis) ei ole samuti kehtestanud SHS-s nõutavat korda ning on samuti lähtunud
seadustest, tehes sellele asjakohase viite.
Kuna SHS § 14 lg 1 volitusnormi täitmine on üle Eesti täiesti erinev, selle teenuse
tingimuste osas puudub ühesugune arusaamine, siis Narva lähtub isikliku abistaja
teenuse osutamisel SHS 2.peatüki 2.jao 5.jaotisest. Sellisel juhul on eksimise võimalus
põhimõttelistes küsimustes minimeeritud. SHS-s on isikliku abistaja teenuse osutamine
piisava põhjalikkusega reguleeritud, mistõttu KOV poolt kehtestatav kord kujuneks suures
osas seaduse ümberkirjutamiseks. Teenuse osutamisel on oluline, et SHS § 29 lg 1 kohaselt
teenuse osutamisel lähtub teenust vahetult osutav isik teenuse poolte vahel sõlmitud
haldusaktist või halduslepingust ja teenuse saaja juhistest. Seetõttu SHS § 14 lg 1 on täiel
määral sisustatav SHS, KOV halduslepingu ja teenuse saaja juhistega.
Eeltoodust ei tulene siiski, et Narva linna poolt viidatud teenuse osutamine on üldse
välistatud. Sellise teenuse osutamiseks vajalik menetlus KOV-s on analoogiline teiste
samasuguste teenuste osutamise põhimõtetega.
Volitusnormi on võimalik ja vajalik täita eelkõige sellisel juhul, kui volitusnormi täitmise
osas ei teki erimeelsusi ja norm on piisavalt üheselt arusaadav. Nähtuvalt erinevate KOV-de
õigusaktidest, ei ole volitusnormi täitmine probleemivaba ja üle Eesti üheselt tõlgendatav.
SHS §-st 27 lg 3 tuleneb, et Vabariigi Valitsus või tema volitusel valdkonna eest vastutav
minister võib kehtestada määrusega täpsustatud nõuded isikliku abistaja teenuse eesmärgile ja
selle sisule, sealhulgas tegevustele, mis on vajalikud teenuse eesmärgi saavutamiseks.
Arvestades ülalkirjeldatud probleeme, tuleks asjale kasuks VV poolt välja töötada teenuste
osutamise korra soovitatavad kavandid, näidised või anda selleks piisavad juhised.
3.7. Narva Linnavolikogu 17.06.2010 määrus nr 23 „Kindla elukohata isikutele teenuste
osutamise kord“.
Õiguskantsleri arvates ei vasta viidatud määruse § 2 lg 3 p 3 SHS §-le 33, mille kohaselt peab
KOV turvakoduteenuse saajatele vajaduse korral, peale ajutise eluaseme, tagama ka turvalise
keskkonna, kriisiabi ning hooldamise ja arendamise. Õiguskantsler rõhutab, et peale
sotsiaalnõustamise tuleb pakkuda ka psühholoogilist nõustamist. Kuna vaidlustatud määruse
kohaselt tuleb KOV-l, lisaks voodikoha, pesemis- ja toiduvalmistamise võimalusele, osutada
abi asjaajamisel ning sotsiaalnõustamist, siis psühholoogilise nõustamise mittepakkumine on
PS rikkumine.
3.7.1.Leian, et vaadeldaval juhul on tegemist termini „sotsiaalnõustamine“ lubamatult
kitsendava tõlgendamisega. Sotsiaalministeeriumi kodulehel on sotsiaalnõustamisteenust
käsitatud laiemana kui seda on märkinud õiguskantsler. Teenuse kirjelduses on märgitud, et
„Sotsiaalnõustamine on teenus, mis on suunatud isikule või perekonnale, kelle iseseisev
toimetulek argielus on sotsiaalsete, majanduslike, tervislike või psühholoogiliste tegurite
tagajärjel häirunud või häirumas. Teenuse osutamise käigus teavitatakse isikut või perekonda
tema sotsiaalsetest õigustest, võimalikest sotsiaalsetest teenustest ja toetustest, otsitakse
isikuga koostöös lahendusi tema sotsiaalmajandusliku funktsioneerimise ja seega iseseisva
toimetulekuvõime parandamiseks. Sotsiaalnõustamist võidakse pakkuda individuaalselt,
paari- ja/või perenõustamisena. Individuaalne sotsiaalnõustamine – õigusaktides, inimeses
endas ja tema elukeskkonnas sisalduvate võimaluste esiletoomine koostöös inimesega tema
toimetulekuvõime parandamiseks....enesehinnangu parandamine ning selle kaudu toimetuleku
parandamine. Sotsiaalnõustamistegevuste hulka kuulub muu hulgas inimese/pere
motiveerimine, toimetulekuoskuste õpetamine, probleemi lahendamiseks alternatiivide
pakkumine ja muu abi kättesaadavuse korraldamine.“ Seega sotsiaalnõustamine hõlmab ka
28
kohase psühholoogilise nõustamise, mille hulka kuulub kahtlemata enesehinnangu
parandamine jms. Sotsiaalnõustamine on seejuures kompleksne teenus, mis sisaldab endas
erinevaid psüühilist tasakaalu ja tegevusvõimet tõstvaid nõuandeid. Sotsiaalnõustamise
eesmärgiks ongi inimese iseseisva psühhosotsiaalse toimetulekuvõime kujundamine või
taastamine.
3.7.2.Õiguskantsler on taotluse p-s 45 jj osundanud, et seadusega vastuolus on viidatud
määruse § 6 lg 1, mille kohaselt turvakoduteenust on õigus saada isikutel, kelle
elatusvahendid ei võimalda kasutada või omada teist eluaset ja kellel puudub võimalus üürida
munitsipaaleluruumi. Õiguskantsler leiab, et SHS § 33 järgi on turvateenuse pakkumise
eesmärgiks eelkõige turvalise keskkonna pakkumine, mistõttu on seaduse mõtte kohaselt
oluline, kas abivajajal on võimalik leida endale turvaline keskkond, mida viidatud määrus
kitsendab.
Narva Linnavolikogu määrus reguleerib Narva linnas täiskasvanutele nii varjupaiga, aga ka
turvakoduteenuse osutamist. Laste turvakoduteenust reguleerib Narvas eraldi määrus.
Leiame, et SHS § 33 lg 2 p 1 ei ole normitehniliselt hästi sõnastatud. SHS § 33 lg 2 p 1
kohaselt KOV tagab sellise teenuse kättesaadavuse „täisealisele isikule, kes vajab turvalist
keskkonda“. Oluline on märkida, et turvalist keskkonda vajavad elamiseks kõik isikud,
mistõttu on seadusandja sõnastus normile äärmisel üldsõnaline ja mitmetimõistetav. Selliste
isikute kategooria alla võib mahtuda naise poolt kodust välja aetud vägivaldne mees, aga ka
kurjategija, kes põgeneb kannatanute kättemaksu eest jms, sest nad kõik vajavad turvalist
keskkonda. Mõistetavalt on viimatinimetatud näited liialdatud, kuid formaalselt seadusandja
poolt sätestatud õigusnormi alla mahtuvad. Eeltoodust tuleneb, et siinkohal on vaidlusaluse
normi kohaldamiseks vaja nö terve talupojamõistuse loogikat ehk üldtunnustatud mõistlikku
hindamist, mida peabki KOV tema poolt vastuvõetavas korras eelkõige reguleerima. Selline
nõue on mõistetavalt kooskõlas ka PS § 154 lg-ga 1.
Kindlasti saa olla vaidlust selles, et kõige rohkem vajavad turvakoduteenust vähekindlustatud,
ilma eluruumita isikud. Seetõttu ongi linna viidatud määruses õigesti märgitud, et
turvakoduteenust on õigus saada isikutel, kelle elatusvahendid ei võimalda kasutada või
omada teist eluaset ja kellel puudub võimalus üürida munitsipaaleluruumi. Leiame, et
viidatud määratlus on piisavalt lai, mille alla mahuvad kõik isikud, kes mingil momendil ei
saa kasutada eluruumi, st puudub turvaline keskkond elamiseks ja kes ei saa seda muretseda
ka alternatiivselt.
Asjaolu, et määruses ei ole märgitud SHS §-s 33 lg 1 nimetatud esmase abi raames osutatavad
vahendid, ei tähenda, et KOV ei lähtu SHS õigusnormidest. Oleme korduvalt viidanud ja
jääme õiguskantsler I.Tederi ülal viidatud seisukoha juurde, et KOV ei pea oma üldist tähtsust
omavates õigusaktides kordama seaduse teksti, kuna juhindub neist nagunii (vt vastuse p
2.5.8.). Seega pole asjakohane praeguse õiguskantsleri väide, et määruses esitatud turvakodu
mõiste ei lange kokku SHS-s sätestatuga.
Samad vastuväited on meil ka õiguskantsleri taotluse p-s 46 märgitud väidetele. Seadusest
tulenevalt on võimalik teenust vajavale isikule psühholoogiline nõustamine, kuna Narva
Linna Sotsiaalabiametis töötab ka psühholoog.
3.8. Narva Linnavolikogu 21.03.2013 määrus nr 12 „Laste turvakoduteenuse osutamise
tingimused ja kord Narva linnas“.
Õiguskantsler leiab taotluse p-s 47 jj, et seadusega on vastuolus määruse § 2 lg 2, mille järgi
„…lapse teenusele tooja on kohustatud andma oma andmed (nimi, kontaktandmed, vajadusel
29
töökoht ja amet) ning andma selgitusi asjaolude kohta, mis tingisid lapse teenusele toomise.
Teenuse osutajal on õigus küsida lapse teenusele tooja isikut tõendavat dokumenti
isikuandmete kontrollimiseks.“ Õiguskantsler leiab, et viidatud õigusnorm on vastuolus
LasteKS § 27 lg-ga 5, SHS §-ga 33 lg 3 ja põhiseadusega, kuna seadus ei kohusta avaldama
teenusele tooja isikuandmeid.
3.8.1. Õiguskantsleri seisukoht on sügavalt ekslik. KOV määruse sätted ei ole vastuolus
õiguskantsleri poolt viidatud õigusnormidega.
SHS § 33 lg 3 järgi on „…lapse või täisealise isiku turvakoduteenuse osutaja juurde toonud
isik kohustatud andma teenuseosutajale talle teadaolevat teenuse osutamiseks vajalikku
teavet.“ Leiame, et SHS viidatud säte vajaliku teabe saamiseks isikult, kes tõi lapse
turvakodusse, hõlmab vältimatult ja hädavajalikku vajadust kindlaks teha lapse
turvakodusse toimetanud isiku nimi ja kontaktandmed. Seega võib selline mõistlik
vajadus hõlmata ka isikut tõendava dokumendi järgi teenusele tooja andmete kontrollimist.
Mõistetavalt juhul, kui sellist dokumenti ei ole, siis ei saa dokumendi esitamist kategooriliselt
nõuda. Tegemist on siiski juhisega, mis tagab isiku turvakodusse toimetaja võimalikult täpse
identifitseerimise.
Lastekaitseseadus § 27 lg 5 kohaselt abivajavast lapsest teatanud isikut ega teatamise fakti ei
avalikustata, välja arvatud süüteomenetluses. Abivajavast lapsest teavitaval isikul on enda või
oma perekonna kaitseks õigus jätta teavitamisel enda kohta andmed avaldamata.
Õiguskantsler ei ole mõistnud, et lapse teenuse osutaja juurde toimetamine ning
abivajavast lapsest teavitamine on põhimõtteliselt erinevad toimingud, mistõttu puudub
normide vaheline vastuolu. Teavitamine on võimalik ka anonüümselt, nö vihje või
informatsioonina. Lapse turvakodusse toimetamine on reaalne tegevus, millega kaasneb
oluline põhiseaduslik riive ja võivad esineda tunnused, mis viitavad isiku (lapse) vabaduse
ebaseaduslikule piiramisele. Toimetaja isiku kindlakstegemine omab suurt praktilist
tähendust, kuna üldjuhul tekib hiljem vajadus lapse leidmise, seisundi, tervisega jms
seonduvaid asjaolusid täpsustada ning turvakodusse toimetajat küsitleda. Samamoodi juhul,
kui tooja on ise haigestunud ja nakatunud last, võib tekkida vajadus sellise isiku tervise
järgnevaks kiireks kontrollimiseks jms. Seega turvakodusse toimetanud isiku nime või
kontaktandmete puudumisel tekivad tõsised raskused lapse heaolu, tervise jms seonduvate
oluliste asjaolude kindlakstegemisel ja tagamisel. Seetõttu tekib põhjendamatult täiendav
töökoormus politseile ja teistele asjakohastele teenistustele sellise anonüümseks jäänud isiku
tuvastamisel. Turvakodusse toimetanud isiku kindlakstegemine on seega eelkõige lapse
õiguste kaitsmise huvides. Mõistkem, et ka lapsel on inimõigused ja tal on õigus teada saada
isiku andmeid, kes teda hädavajadusest, kuid võimalik, et ka tahte vastaselt turvakodusse
toimetab.
Seega on KOV määrus sätestatud ilmse ja põhjendatud vajadusega. Selliste andmete isiku
poolt mitteesitamisel, ei näe määrus ette sanktsioone. Määruse nõue ei ole vastuolus ka
Euroopa Liidu andmekaitse üldmääruse sätetega.
3.8.2. Õiguskantsler on taotluse p-s 48 osundanud, et laste turvakoduteenuse määruse § 3 lg 5
ei ole seadusega kooskõlas, kuna see ei sisalda kogu vajalikku tegevust, mis tuleneb SHS §-st
33. Viidatud normi kohaselt puudub KOV tegevuste loetelus last arendav tegevus nt lasteaias
käimine.
KOV määruse § 3 lg 5 ei ole ammendav loetelu. Selles loetelus on muuhulgas abistamine
kooliülesannete lahendamisel, sealhulgas tagatakse kooli külastamine. Juhul, kui laps käib
30
lasteaias, siis osutatakse talle mõistetavalt ka selles osas abi. Jääb arusaamatuks miks peaks
KOV tegema sellise valiku, et kooli külastamine tagatakse, aga lasteaia külastamine mitte.
Lisaks eeltoodule võiks nimekirja lisada nt vajadusel jalatsite, hügieenitarvete,
kultuuritarvete, sportimisvõimaluste jms võimaldamine. Selline loetelu võib olla väga pikk.
Asjaolu, et määrusesse ei ole SHS § 33 teksti ümber kirjutatud, ei tähenda, et KOV sellest ei
juhindu. Seega ei ole õige õiguskantsleri taotluse p 48.2 seisukoht, et KOV määrus piirab
sobiva abi andmist, sest ei näe ette kõiki vajalikke tegevusi, mis tulenevad SHS §-st 33.
3.9. Narva Linnavolikogu 21.04.2016 määrus nr 10 „Täiendavate sotsiaaltoetuste
maksmise kord Narva linnas“.
Õiguskantsler on taotluse p-s 49 jj (alap. 4.96, 4.97) leidnud, et määruse § 1 lg 1 p 2 teine
lause, mis sätestab, et „toetusi makstakse linna eelarves selleks ettenähtud vahendite piires“,
on vastuolus seadustega.
3.9.1.Käesolevas vastuses oleme eelnevalt (vt vastus p-d 2.4 jj, 3.4 jt) märkinud, et KOV
eelarves kohustuste võtmine sõltub riigieelarvelistest toetustest KOV-le, riigi poolt kohaliku
omavalitsuse tulubaasi suurendamisest. Seega ka KOV-i poolt toetuste maksmine sõltub
riigieelarvelistest eraldistest ja KOV tulubaasist. SHS § 156 lg 32 kohaselt kohaliku
omavalitsuse üksus võib kasutada käesoleva paragrahvi lõikes 31 nimetatud toetust raske ja
sügava puudega laste lapsehoiu-, tugiisiku-, sotsiaaltranspordi- või muudeks
sotsiaalteenusteks, mis aitavad vähendada raske ja sügava puudega lapse perekonna
hoolduskoormust või puudest tulenevat lisavajadust. Sama paragrahvi lõike 31kohaselt
määratakse riigieelarves toetus KOV-le aga vastavalt riigieelarve võimalustele, mitte KOV-
de või abivajavate isikute vajadusele. Põhimõtteliselt õige on määruse norm, et toetusi
makstakse ainult eelarveliste vahendite piires, sest kui vahendeid ei ole, pole millestki maksta.
Seetõttu on normi sõnastus aus nagu SHS §-s 156 lg 3, 31 ainult riigi võimalustele viitamine.
Määruse vaidlustatud säte lähtub samuti, analoogiliselt seaduse normiga, samuti võimalustest.
3.9.2. Tegelikkusele mittevastav on õiguskantsleri sedastus taotluse p-des 49.2 – 49.5, et
Narva ei ole kehtestanud sotsiaaltransporditeenuse kirjeldust, selle taotlemise korda ning pole
reguleerinud sotsiaaltransporditeenuse rahastamist.
Taotluse p-s 49.2 on õiguskantsler loetlenud KOV viis määrust, millega on reguleeritud
transporditeenuse osutamise asjaolud, sh rahastamine. Näiteks „Täiendavate sotsiaaltoetuste
maksmise kord Narva linnas“ § 2 lg 8, § 10 ja § 11 reguleerivad samuti
sotsiaaltransporditeenuste osutamist.
Rõhutame järjekordselt, et puudub õiguslik ja sisuline vajadus SHS vastavate sätete
määrustesse ümberkirjutamiseks, sh SHS § 38 kirjeldatud sotsiaaltransporditeenuse eesmärgi
ja sisu kohta.
SHS § 14 lg 1 normist ei selgu, kas KOV peab sotsiaalteenuse korra kehtestama eraldi
üldhaldusaktina või piisab sellest, kui korra sisustavad erinevate samasisulist teenust
reguleerivate kohalike õigusaktide sätted nende koostoimes, lisaks seadus. Õigusliku
regulatsiooniga ehk korraga on tegemist mõlema juhul. Juhul, kui seadusandja pidanuks
vajalikuks sellise korra kehtestamist ühe eraldi õigusaktina, siis pidanuks selline asjaolu
selgelt nähtuma ka seadusest. Praegusel juhul, kus teenuse mõiste ja eesmärk on seaduses
ning selle ümberkirjutamist ei ole õiguskantsler I.Teder (vt vastuse p 2.5.9.) pidanud
kohaseks, (täpsemad reeglid on sätestatud eraldi määrustes) ei ole KOV SHS § 14 lg 1 nõuet
rikkunud.
31
3.9.3. Õiguskantsleri taotluse p-des 49.6 ja 49.7 on ebakohaselt järeldatud, et kui KOV
eelarveline raha lõpeb, siis lõpetatakse sotsiaaltransport vaatamata sellele, et objektiivselt on
abi vaja.
SHS § 3 lg 1 p 1 alusel tuleb abi andmisel lähtuda isiku vajadusest. Õiguskantsler ei ole
mõistnud, et sellistel juhtudel lähtutakse SÜS § 6 lg 1 solidaarsuse põhimõttest, mille
kohaselt sotsiaalsed õigused ja sotsiaalkaitsesüsteem põhinevad solidaarsusel. Lisaks
eeltoodule on sotsiaalkaitse süsteemne, mis tähendab, et sotsiaalkaitse on korraldatud
tervikliku süsteemina, mis põhineb omavastutusel, koostööl, isiku vajadusest ja avalikust
huvist lähtuval hüvitiste sihitatud andmisel, õiguskindlusel ja võrdsel kohtlemisel ning avalike
vahendite säästlikul ja otstarbekal kasutamisel. Hüvitised täiendavad ja seaduses
sätestatud juhul asendavad üksteist.
Juhul, kui KOV-l puuduvad vajalikud rahalised vahendid, on võimalus taotleda ja riigil
ilmselt võimalik eraldada vajalikud täiendavad summad seaduses ettenähtud korras ja alustel,
sh VV reservfondist, millel siinkohal peatumine väljub kohase õigusliku analüüsi raamidest.
Juba ülal osundasime, et kohtud ei ole ilmselt pädevad sekkuma riigieelarveliste küsimuste
lahendamisse.
3.9.4.Taotluse p 50 jj seisukoht, et täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 10 lg 1 ja 2 pole
seadusega kooskõlas, ei ole põhjendatud. Viidatud normide kohaselt „transporditoetuse
eesmärgiks on transpordi kasutamisega seotud kulude hüvitamine tervishoiu- või
sotsiaalteenuste saamisel. Toetust võivad saada sügava või raske liikumispuudega 18-
aastased ja vanemad isikud, kes oma puudest tingituna ei saa kasutada ühistransporti.“
Õiguskantsleri arvates pole määruses silmas peetud kõiki seadusega ette nähtud kohti, kuhu
abivajajad peaksid sõita saama. Õiguskantsler on taotluse p-des 50.3 ja 50.4 loetlenud abi
saavad isikud. Taotluse p-s 50.6 viitab õiguskantsler SHS §-le 38 lg 1, mille kohaselt tuleb
KOV-l korraldada sotsiaaltransporditeenus kõigile seda vajavatele isikutele, sh ka neile, kelle
puude aste pole tuvastatud, nii tööle kui ka õppeasutusse sõitmiseks, samuti avalike teenuste
kasutamiseks.
SHS § 38 lg 1 siiski piirab sotsiaaltransporditeenust saama õigustatud isikute ringi, märkides,
et sellise teenuse eesmärgiks on võimaldada puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2
lõike 1 tähenduses puudega isikul, kellel puue takistab isikliku või ühissõiduki kasutamist,
kasutada tema vajadustele vastavat transpordivahendit tööle või õppeasutusse sõitmiseks või
avalike teenuste kasutamiseks. PISTS § 2 lg 1 kohaselt puue on inimese anatoomilise,
füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis
koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus
osalemist teistega võrdsetel alustel.
Isiku eelkirjeldatud vajaduse kindlaks tegemiseks puuduvad KOV-l vajalikud vahendid ja
pädevus. Teenuse osutamiseks on vajalik usaldusväärselt tuvastada sellise puude
esinemine, mis takistab isikliku või ühissõiduki kasutamist ja milline transport on
vajadustele vastav. KOV on jätkuvalt seisukohal ja peab mõistlikuks, et nõuetekohase
teenuse osutamiseks vajalikud asjaolud selguvad usaldusväärselt ja vajalikus ulatuses
puude raskusastme tuvastamise käigus vastavalt PISTS-le. PISTS § 22 lg 2 alusel
võetakse puude raskusastme tuvastamisel muuhulgas arvesse järgmist:1) terviseseisund;
2) tegevusvõime; 3) kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadus, mis on suurem
inimese eakohasest abivajadusest;4) kõrvalabi ja juhendamise vajadus, mis esineb
inimesel tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata;5) elukeskkond; 6) puudest
tingitud lisakulud jms.
Seega ei ole KOV arvates midagi põhiseaduse vastast selles, kui isiku kõrvalabi vajadus on
eriala spetsialistide poolt õigesti tõestatud. Tavakohaselt selguvadki sellised asjaolud puude
raskusastme tuvastamisel ja ei ole eluliselt usutav, et puudega isik või tema abistaja jätaks
32
seaduses ettenähtud hüvitiste saamiseks puude raskusastme määramise kasutamata.
Raskusastme määramise protsess ei ole seejuures abivajajat ebaproportsionaalselt kahjustav
meede.
3.9.5. Taotluse p-s 50.6 jj on õiguskantsler märkinud viis isikute rühma, kellele Narva linn ei
hüvita sotsiaaltransporditeenuse kulusid. Kuigi õiguskantsler on esitanud väite
kategoorilisena, ei ole ta samas esitanud ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et nendel isikutel
sellise vajaduse tekkimine oleks õiguslikult võimalik ja eluliselt vajalik või et sellise isiku
vajaduse kohta esitatud avaldus oleks KOV poolt jäetud tähelepanuta.
Õiguskantsler on leidnud, et kulusid ei hüvitata raske või sügava puudega lastele ja
noorukitele, kes vajavad teenust kõigi avalike teenuste kasutamiseks ja tööl käimiseks; raske
ja sügava puudega lastele ja noortele (kellel on muu puue peale psüühika-, liikumis- või
liitpuue) tööle ja õppeasutusse ja avalike teenuste kasutamiseks.
PISTS § 2 lg 11 p 1 ja 2 kohaselt (kuni 16-aastastel lastel ning vanaduspensioniealistel) sügav
puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus
või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet
ööpäevaringselt; raske puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri
või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või
järelevalvet igal ööpäeval. PISTS § 2 lg 21 p 1 ja 2 järgi (16-aastastel kuni
vanaduspensioniealistel) sügav puue on inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või
ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud;raske puue on inimesel, kellel igapäevane
tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud.
Tulenevalt eeltoodust pole kahtlust, et sügava ja raske puudega isikud vajavad
sotsiaaltranspordi teenust. Samas on õiguskantsler rõhutatult leidnud, et sellised lapsed ja
noorukid, kes vajavad pidevat kõrvalabi ja järelevalvet, vajavad transporditeenust muuhulgas
ka tööl käimiseks. Siinkohal on oluline märkida, et selliste laste, sh noorukite töölkäimine ei
ole võimalik, kuna töölepingu seadus seab ealised piirangud. Samuti ei lubaks asjakohased
järelevalveorganid, sh tööinspektsioon jms alaealiste, eriti raskelt haigestunud laste töötamist.
Siinkohal on keeruline isegi välja mõelda situatsiooni, kus alaealine raske või sügava puudega
laps saaks töötada. Kahjuks puuduvad Narvas sotsiaalsed töökohad. Narva töötuse määr 15-64
aastaste hulgas oli 2017.a.-l 8,45%, mis ületab vabariigi keskmise tunduvalt. Puudega lastest
ei tööta KOV andmetel Narvas keegi. Praegusel ajal on isegi probleemiks selliste laste eest
hoolitsevate vanemate töö- ja pereelu korraldamine. Seonduvalt puudega õpilastega - Narva
linn korraldab sotsiaaltransporti kümnekonnale puudega lapsele, kes õpivad väljaspool
Narvat.
Õiguskantsleri väide, et toetust ei saa lapsed ja noored, kellel on muu puue, peale psüühika-,
liikumis- või liitpuude), siis KOV lähtub samuti SHS §-s 38 ettenähtud alustel teenuse
osutamist, st ka muudele puudega isikutele, kellel puue takistab isikliku või ühissõiduki
kasutamist.
Eeltoodud vastuväited on põhimõtteliselt kohased ka õiguskantsleri poolt märgitud täisealiste
puudega isikute, eriti töötamise ja sellega seonduvalt sotsiaaltranspordi vajalikkuse kohta.
Õiguskantsleri poolt märgitud keskmise puudega laste ja täisealistele osas lähtume nende
vajadusest. PISTS §-st 2 lg 1 p 3 ja lg 21p 3 tulenevalt keskmise puudega inimene vajab
kõrvalabi või juhendamist vähemalt korra nädalas; tema igapäevases tegutsemises või
ühiskonnaelus osalemises esineb raskusi. Puudega isikud, kelle puude raskusaste ja seega
kõrvalabi, tehniliste abivahendite jms vajaduse ulatus pole tuvastatud ning selge, vajavad
selliste asjaolude eelnevat selgitamist. Vaieldamatult on viimatinimetatud isikute rühma puhul
tegemist inimestega, kes võrreldes sügava ja raske puudega isikutega, võivad samuti vajada
33
sotsiaaltranspordi saamiseks toetust. Seejuures tuleb siiski eelkõige teadvustada, et isik, kellel
on suuremad terviseprobleemid ja puude raskusaste, vajab suuremat tähelepanu ning abi kui
keskmise puudega isikud. Samas ei tähenda selline asjaolu ühe abivajajate grupi eelistamist
teisele, vaid lähtumist nende erinevast abivajadusest.
3.9.6. Vabariigis on KOV-de poolt sotsiaaltransporditeenuse osutamine reguleeritud väga
ebaühtlaste tingimustega. Paraku ei lähtu KOV-de praktika õiguskantsleri poolt rõhutatult
esitatud üldistest nõuetest puudega isikule teenuse osutamisel. KOV-de asjakohastes
määrustes on samuti lähtutud raskest või sügavast liikumis- või nägemispuudest ning sõidust
rehabilitatsiooni- või raviasutusse, mitte õppe- või töökohta või avaliku teenuse saamiseks.
Mõistetavalt juhul, kui sotsiaaltransporti vajav puudega isik töötab või õpib, siis on
asjakohane talle transporditeenuse osutamine sõiduks töökohale või õppeasutusse.
Õiguskantsleri poolt viidatud avalike teenuste mõiste alla mahtuvate teenuste loetelu on ülilai
ning kõigi nende kasutamiseks pole kindlasti vajalik sotsiaaltransporditeenus, mille vajadust
tuleb igal konkreetsel juhul KOV-le põhistada. Avalike teenuste kasutamise alternatiivsete
võimaluste puhul (kas kohale sõita või elektrooniliste vahenditega saavutada sama eesmärk),
tuleb lähtuda puudega isikut vähem koormavast võimalusest. Nii näiteks on PPA-s toimingu
tegemise ootamine ülimalt kurnav isegi tervele inimesele.
3.9.7. Õiguskantsleri seisukoht taotluse p-s 50.7, et täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 11
lg 1 alusel ei ole võimalik maksta toetust SHS §-s 38 lg 1 sätestatud abivajaduste korral, ei
ole põhjendatud. Õiguskantsler on seejuures püüdnud KOV-i õigusnormi kitsendavalt
tõlgendada ja selle mõtet omapoolselt sisustada.
Tuletagem meelde, et viidatud norm asub õigusaktis, mis reguleeribki erinevaid, täiendavaid
sh erakorralisi toetusi. Hädaolukorrad ja erakorralised olukorrad jms on erinevalt sisustatavad.
Õiguskantsleri poolt viidatud sotsiaaltranspordi osutamise võimalikud olukorrad liigituvad
samuti selle alla. Kui puudega isik vajab sotsiaaltransporti, ilma milleta ei ole võimalik minna
arsti juurde või isikut tõendava dokumendi vormistamiseks PPA-sse, siis on viidatud isiku
jaoks kahtlemata tegemist hädaolukorraga. Lisaks eeltoodule on määruse § 12 lg 5 alusel
võimalik sotsiaaltoetusi määrata ka määruses sätestamata juhtudel või kinnitatud piirmäärasid
ületavas summas. Seega pidanuks õiguskantsler ka viimatinimetatud §-le vajalikku tähelepanu
pöörama, mistõttu asjakohase ja põhjendatud kulutuse puhul on võimalik ka määruses
nimetamata isikute sotsiaalhoolekandega seonduvad vajaduspõhised kulud hüvitada.
3.9.8. Taotluse p-s 51 jj on õiguskantsler esitanud arvamuse, et täiendavate toetuste määruse §
10 lg 4 riivab toetuse taotleja põhiseaduslikke õigusi sellega, et näeb ette teenuse kulude
katmise tagantjärele. Määruse § 10 lg 4 kohaselt „toetuse saamiseks esitab taotleja või tema
seaduslik esindaja Sotsiaalabiametile vormikohase taotluse (Lisa 7) koos kulusid tõendavate
originaaldokumentidega ning tervishoiu või sotsiaalteenuste saamist tõendava dokumendiga.“
SHS § 16 lg 1 kohaselt kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab tema poolt osutatava
sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse. Tasu võtmise otsustab teenuse eest
tasuv või teenust osutav asutus. Seega on viidatud normi ja PS § 154 lg 1 alusel KOV-l
otsustusvabadus tasu tingimuste ja suuruse kehtestamiseks. Õiguskantsleri etteheide, et
abivajajal võib tekkida olukord, kus vajalik raha teenuse eest tasumiseks puudub, ei ole
asjakohane. Ka teenuse saaja peab mõistliku isikuna arvestama tavakohaselt vajaminevate
kulutuste suurusega ja vajadusel sellise summa säästma. Rahalised vahendid uueks
transporditeenuseks peaksid eelmise kasutuskorra eest olema juba laekunud.
Transporditeenuse jms eest tasumise vajadus ei teki tavaliselt ootamatult, vaid on tavakohane
ja teenuse saaja peab sellise vajadusega ka mõistlikult ning ootuspäraselt arvestama. Narva
34
transporditeenuste hinnad ei ole Eesti teiste piirkondadega võrreldes kallimad, vaid vastupidi.
Nii näiteks maksab taksoteenus ükskõik millisesse linna punkti 2.50-3.00 eurot (kogu sõidu
eest).
Mõistetavalt on eelkirjeldatud erakorralistel juhtumitel (nt vajalik raha varastati ära) võimalik
erakorralist toetust saada ka ilma kuludokumentideta ja seda on võimalik saada kõigil SHS-s
38 lg 1 tähendatud abivajajatel. Seega ei ole Narva Linnavolikogu vaadeldav määrus
vastuolus SHS ega põhiseadusega.
3.9.9. Täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 10 lg 8, mis sätestab toetuse piirmääraks 80
eurot aastas, ei ole vastuolus seadustega.
Õiguskantsler väidab, et kõnealune säte ei võimalda tagada igale abivajajale vajalikus mahus
sotsiaaltransporditeenust. Õiguskantsleri arvates viitab sellele asjaolu, et linn määrab üheselt
ära, kui suure osa kulutustest linn enda kanda võtab.
Leiame, et selline väide on faktiliselt põhistamata ja seetõttu oletuslik. Tuletame meelde, et
SHS § 16 lg 1 annab KOV-le õiguse kehtestada enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava
tasu tingimused ja suuruse. Kui abivajaja sotsiaaltransporditeenuse kulud ulatuvad üle 80 €
aastas, võib isik taotleda erakorralist toetust määruse § 11 lg 2 alusel – seega ka isikud või
perekonnad, kelle netosissetulek ühe pereliikme kohta on väiksem kui 50% kehtivast töötasu
alammäärast (ehk 250-st eurost) ja iga järgmise pereliikme kohta väiksem kui 40% kehtivast
töötasu alammäärast kuus (ehk 200 eurot).
Õiguskantsler on vaadeldaval juhul osundanud SHS §-le 16 lg 3, mille kohaselt
sotsiaalteenuse eest võetava tasu suurus ei tohi olla teenuse saamise takistuseks. Sellisest
arutelust ei nähtu, kas ja kui suur on seejuures tegelik oht, et teenus jääb saamata. Viidatud
arutelus, kus õiguskantsler on esitanud kahtlevaid viiteid transporditeenuse toetuse
suuruse ja maksmise tingimuste kohta, ei ole seejuures õiguskantsleri poolt esitatud
argumente tegelike kulutuste kohta, mis oleksid teenuse saajale ebaproportsionaalsed
ja/või takistaks teenuse kasutamist. Selliste reaalsete andmete omavaheline võrdlemine
oleks mõistlik ja hädavajalik enne õiguslike järelduste tegemist. Ometigi on õiguskantsler
hakanud tegema arvutustele mittetoetuvaid oletusi väidetavate takistuste kohta teenuse eest
tasumisel. Õiguskantsler on seejuures Narva linnale kirjeldanud asjaolusid, mida linn peaks
arvestama (inimeste laenu- ja liisingumaksed, ülalpidamiskohustused, küttepuude ostmine
jms) justkui KOV neid asjaolusid ei teaks ja sellega mõistlikult ei arvestaks. Juhin tähelepanu
asjaolule, et Narva linn, sotsiaalabiameti kaudu, sellega igapäevaselt tegelebki muude
hädavajalike sotsiaalhoolekande küsimuste lahendamisel ja erinevates kululiikides ei ole
midagi üllatuslikku. Narva linn lähtub tavakohaselt SHS §-s 3 lg 1 ja 2 sätestatud
põhimõtetest sotsiaalhoolekandelise abi andmisel, sh isiku vajadusest. Seejuures toimub abi
andmine tavakohaselt juhtumikorralduse põhimõttel.
3.10.Narva Linnavolikogu 18.06.2009 määrus nr 23 „Munitsipaaleluruumide üürile
andmise ja kasutamise kord.
3.10.1.Õiguskantsleri taotluse p 53 jj kohaselt on seadusega vastuolus viidatud määruse § 3
lg-d 3 ja 6, mis sätestavad:
„(3) Munitsipaaleluruumid antakse üürile järjekorra alusel, välja arvatud käesoleva
paragrahvi lõigetes 5, 6 ja 7 nimetatud juhtudel, eluruumidele esitatavatele nõuetele ja arvele
võetud isikute vajadustele vastavate asustamata või vabanenud munitsipaaleluruumide
olemasolul;
35
(6) Munitsipaaleluruumid antakse üürile väljaspool järjekorda vastavalt sobivate eluruumide
olemasolule:
1) ühise eluruumide ümbermajutamise või nende asustamise korral;
2) Narva linna huvidest lähtudes;
3) korra § 3 lõike 4 punktis 4 nimetatud juhul;
[- jõust. 01.09.2010]
4) munitsipaaleluruumi üürimist taotlevate isikute registris arvelevõetud peredele, kes
kasvatab või hooldab füüsilise ja/või psüühilise puuetega last, kelle töövõimetusprotsent on
80–100% ja/või kellel on sügav või raske puude raskusaste;
[ - jõust. 01.09.2010]
5) üürnike ümberasumise korral ühelt munitsipaaleluruumilt teisele, lähtudes mõjuvatest
sotsiaalsetest põhjustest.“
Õiguskantsler leiab, et viidatud sätted on vastuolus seadustega, kuna määruse järgi annab linn
munitsipaaleluruume üürile siis, kui vabu ruume on. SHS-st tulenevalt tuleb teenuse
osutamisel lähtuda inimese vajadusest, mitte KOV võimalustest. Seejuures leiab
õiguskantsler, et kui linnal ei ole munitsipaaleluruume pakkuda, tuleb leida sobiv eluruum
üüriturult.
Leiame, et vaidlusaluse määruse sedastus on põhimõtteliselt õige, sest mõistetavalt on
võimalik tsiviilkäibesse anda selliseid asju, mis on olemas, st pole võimalik jagada seda, mida
ei ole. Selleks, et määruse sõnastusest tekiks tõsine probleem ja abivajavate isikute õiguste
põhiseaduslik riive, peab kindlaks tegema, kas sellise olukorra tekkimine on võimalik. Jah,
selline olukord on võimalik juhul, kui linnale kuuluvad munitsipaaleluruumid mingi
erakorralise sündmuse tõttu (sõda, looduskatastroof, tulekahju, maavärin jms) hävinevad või
tulvavad üle piiri pagulased. Sellist olukorda ei ole ja õiguskantsleri kartus on asjatu.
Arvestades riigi, Narva linna sotsiaalse ja majandusliku olukorra stabiilsust, siis õiguskantsler
on näinud ohtu seal, kus seda pole. Praegu munitsipaalelamispinna saamiseks järjekord
puudub, kuid järjekord on inimestest, kes soovivad munitsipaalelamispinnal elades oma
elamistingimusi parendada. Seega on täidetud SHS § 41 lg 1 põhimõttelised nõuded, mille
eesmärgiks on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole
sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele
vastavat eluruumi tagama. Praeguses olukorras puudub vajadus selliste eluruumide
muretsemiseks üüriturult.
3.10.2. Taotluse p-s 54 jj on õiguskantsler näinud määruse §-s 4 lg 2 p 3 vastuolu seadusega,
kuna määruses on kirjas, et isikud, kes soovivad taotleda munitsipaalelamispinda, ei tohi olla
munitsipaaleluruumi üürivõlgnikud ning neil ei või olla munitsipaaleluruumide sisekorra
eeskirja rikkumisi.
Õiguskantsler leiab, et juhul, kui inimene on kunagi jäänud ilma õigusest hüvitist saada, ent
asjaolud on muutunud ja ta vajab sobivat abi, ei luba seadus teenuse osutamisest keelduda.
SHS § 16 lg 4 kohaselt seadus võib sätestada piirangu hüvitise õiguse tekkimisele, eelkõige
kui isik põhjustab hüvitise andmise aluseks oleva tingimuse saabumise õigusrikkumisega.
SHS § 19 lg 1 p 3 järgi hüvitise saamise õigus lõpeb kui isik rikub pahauskselt käesoleva
seaduse § 21 lõikes 1 sätestatud põhikohustust või seaduses hüvitise andmisega seotud
kohustust või hüvitise andmise kõrvaltingimust, mille korral seadus sätestab õiguse
lõppemise.
Väär on õiguskantsleri seisukoht, et määruse säte ei jäta Narva linnale kaalumisruumi
eluruumi andmiseks ja isikud, kes kunagi jäid munitsipaaleluruumi üüri- ja kõrvalkulude eest
36
võlgu või rikkusid eluruumi kasutamisel sisekorraeeskirju, jäävad seetõttu ilma SHS §-s 41 lg
1 õigusest. Seega on õiguskantsleri arvates viidatud säte abivajajate suhtes ebamõistlik ja
ebaproportsionaalne. Määruse § 4 lg 2 p 3 tingimused on mõeldud ja kohaldatavad nende
isikute suhtes, kes praegu elavad nt munitsipaalelamispinnal ühiselamutüüpi majades ja
soovivad, et neid võetaks munitsipaaleluruumi parandajate järjekorda, st soovivad
ühiselamutüüpi elamispinna asemel saada munitsipaalkorterit. Tulenevalt määruse § 2 on
Narva linna omandis eluruumid ühiselamutüüpi majades, samuti munitsipaalkorterid.
Viidatud normid peaksid selliseid isikuid distsiplineerima munitsipaaleluruumi kasutamisse
hoolikalt suhtuma. Nende suhtes on määruse piirang vaieldamatult asjakohane ning mõistlik,
ka sisekorraeeskirjade rikkumise korral. Sellisel juhul on KOV SHS § 16 lg 4, § 19 lg 1 p 3 ja
§ 21 alusel õigustatud kehtestama ja nõudma eluruumi kasutamise korra nõuete täitmist.
Õiguskantsleri irooniline näide, et selleks mitteettenähtud kohas suitsetamine võib olla
takistuseks eluruumi andmisel, ei ole asjakohane, kuna pahatihti on üürniku sellise käitumise
(rikkumise) tagajärjeks tulekahju või selle reaalne oht.
Mõistetavalt ei jäeta isikuid või perekondi, kellel on SHS § 41 lg 1 alusel õigus eluruumi
tagamiseks ja puuduvad seaduses ettenähtud takistused selle saamiseks, lageda taeva alla,
sõltumata asjaolust, et nad munitsipaaleluruumi üürnikena olid kunagi võlgu või rikkusid
sisekorraeeskirju. Määrus ei sätesta, et võla või sisekorraeeskirjade igasugust rikkumist
käsitatakse tingimata takistava asjaoluna elamispinna andmisel. KOV viidatud määrus on
2009.a.-st ning selle normide kohaldamine toimub kahtlemata vastavuses ja koostoimes
hiljem kehtestatud SHS ja SÜS nõuetega ning KOV kaalutlusõigust kasutades. Kahjuks
tundub, et õiguskantsler on määrust tõlgendades olukorda üle dramatiseerinud normide
põhiseaduslikkusele vastavuse hindamisel. Viidatud korra § 21 lg 4 järgi
munitsipaaleluruumide üürile andmise ja kasutamisega seotud küsimused, mis ei ole
reguleeritud viidatud korraga, lahendab linnavalitsus. Me ei näe siinkohal põhjust, miks ei
peaks linnavalitsus mitte lähtuma määruse normide kohaldamisel kehtivast seadusest.
3.10.3. Õiguskantsler leiab taotluse p-s 55 jj, et vaidlusaluse määruse § 7 lg 4 on vastuolus
seadusega, kuna selle õigusnormi kohaselt ei võeta arvele neid munitsipaalelamispinna
taotlejaid, kes on munitsipaaleluruumi üürimise taotlemise hetkeks vabatahtlikult oma
elamistingimusi halvendanud (kasutatavasse eluruumi teiste isikute majutamise teel, välja
arvatud abikaasa ja alaealised lapsed ja töövõimetuid vanemaid). Narva linn on õiguskantsleri
väitel eelnevalt selgitanud, et inimesed sageli halvendavad oma eluasemetingimusi tahtlikult,
majutades senisesse eluruumi rohkem inimesi, et saada linnalt paremat korterit. Õiguskantsler
on viidatud normis näinud vastuolu ka PS §-ga 26. PS § 26 järgi „ Igaühel on õigus
perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende
ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud
juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste
kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.“ Taotluse p-s 55.6 teemat
arendades, on õiguskantsler märkinud, et KOV on sellise õiguse kehtestamisega keeldunud
eluruumi andmisest neile, kes soovivad seal elada koos perekonnaliikmega ja riivanud
perekonna ja eraelu puutumatuse nõuet. Tema arvates on abivajavad isikud seejuures pandud
valiku ette – kas jääda ilma vajalikust sotsiaalabist või lõpetada perekondlikud suhted.
Narva linn ei ole viidatud õigusnormi kehtestades mingil juhul sekkunud isikute perekonna- ja
eraellu. Viidatud isikutel on KOV määrusest sõltumata õigus elada oma perekonna- ja eraelu
nii, kuidas soovivad ja linn ei ole nendel isikutel takistanud otsustada, kas nad elavad koos
või lahus. Isegi siis, kui need isikud elavad koos, ei ole linn püüdnud neid millegigi lahutada
ja sundida lahus elama. Seega ei ole linn PS § 26 vastaselt sekkunud perekonna- ja eraellu.
37
SÜS § 21 lg 1 p 1 kohaselt hüvitise taotleja on hüvitise taotlemisel ja selle saamisel
kohustatud esitama hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid
ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise
asjaolu väljaselgitamiseks, sealhulgas seaduses sätestatud juhul andmed kolmandate isikute
kohta. Selline nõue kehtib ka SHS § 41 lg 1 teenuse osutamisel. Määruse § 7 lg 4 on
kohaldatav sellisel juhul, kui on tõendatud, et hüvitise saamiseks on pahatahtlikult loodud
hüvitise taotleja poolt olukord, millest tekib ekslik ettekujutus hüvitise saamise vajalikkusest.
Sellisel juhul on tegemist näiliku olukorra tahtliku loomisega hüvituse saamiseks, milleks
hüvitise taotlejal tegelik õigus puudub. Kriminaalõiguslikus mõttes on ilmselt tegemist
tunnustega, mis viitavad näiteks KarS § 209 (kelmus) või § 210 (soodustuskelmus)
toimepanemisele.
Sellisel juhul ei ole ju mingil juhul tegemist perekonna- ja eraellu sekkumisega, sest
hüvitise taotlejal pettekujutlust luues põhiseadusele vastavat perekonna- või eraelu
tegelikult ju ei olnud (ruumis, mille olukorra hindamine on aluseks
munitsipaaleluruumi andmise vajaduse hindamisel). Seega pole võimalik sekkuda ja
rikkuda põhiseaduslikke õigusi, mille eeldusi (perekonna- ja eraelu nt pere liikmega, kes
ei ole pere liige või elab tegelikult mujal või asus vaidlusalusesse eluruumi ainult KOV-s
pettekujutluse loomiseks jms) tegelikult ei ole. Seega on KOV-i poolt tegemist hinnangu
andmisega juba välja kujunenud faktilistele asjaoludele, kuid mitte perekonna- või
eraellu sekkumisega, kus takistataks isikute vaba tahte kujunemist näiteks isikute koos
elamiseks. Ei ole võimalik rikkuda perekonna- või eraelu, mis on näilik. Samuti ei saa KOV
vastutada toimingute eest, mida isikud võivad ekslikult oletada või järeldada KOV-i
haldusaktidest.
Mõistetavalt juhul, kui tegemist on perekonnaliikmega ja selline isik ei ole majutatud
eluruumi ebatavalistel asjaoludel, mis võib viidata pettusele jms, siis puuduvad ka asjaolud,
mis osutaksid SÜS § 21 lg 1 p 1 nõuete rikkumisele. Perekonna liikmete hulka kuuluvate
isikute ring võib olla laiem, kui määruses märgitud isikud, mistõttu on viidatud määruse § 7 lg
4 p 2 puhul tegemist perekonnaliikmete mitteammendava loeteluga. Põhimõtteliselt on
vaidluse korral võimalik kohtu kaudu tuvastada, kas mõni vaidlusalune isik kuulub viidatud
perekonda või kohtutäituri abil selles menetluses tuvastada vajalikke asjaolusid (nt juriidilise
fakti tuvastamine erinevate asjaolude osas). Eeltooduga soovime kinnitada, et Narva linna
poolt on PS § 26 põhiõiguste rikkumine välistatud. Vaidlusaluse määruse § 7 lg 4
õigusnorme kohaldatakse igakülgselt ja asjakohaselt kaaludes ning keeldutakse taotlejate
arvelevõtmisest ainult vaieldamatult tõendatud ja põhiseaduse § 26 rikkumist välistavatel
juhtumitel.
3.10.4. Taotluse p-s 56 leiab õiguskantsler, et eluruumi andmise määruse § 7 lg 5, mille
kohaselt määruse § 7 lõikes 4 nimetatud juhul võivad isikud taotleda eluruumi üürimist mitte
varem kui 5 aastat pärast elamistingimusi halvenemist, ei ole seaduslik.
Leian, et normitehnilises ja sisulises mõttes on viidatud säte ainetu ehk sisutühi, kuna KOV ei
saa kuidagi takistada abivajaja poolt taotluse esitamist. Küll on KOV-l vaieldamatult
kohustus selline taotlus läbi vaadata ja lahendada vastavalt kehtivale seadusele. Vaadeldaval
juhul puudub tõsiseltvõetav kahtlus, miks peaks Narva linn rikkuma Eesti Vabariigis
kehtivaid seadusi. Samuti ei ole Narva linn suutnud ja isegi soovinud kunagi takistada isikutel
avaldusi kirjutada, kui isik seda soovib.
3.10.5. Taotluse p-s 57 jj leiab õiguskantsler, et vaidlusaluse määruse p 19 ei ole kooskõlas
seadustega, muuhulgas halduskoostöö seaduse § 3 lg-ga 2. Õiguskantsler on seejuures
38
leidnud, et SHS § 15 kohaselt selgitab inimese abivajaduse ja sellele vastava abi määrab
KOV. KOKS § 22 lg 2 järgi peab linna või valla otsustada antud küsimused lahendama
volikogu. Õiguskantsler leiab, et SHS-st tulenevad ja KOV-le antud õigused on ebaõigesti
delegeeritud SA-le Narva Linnaelamu.
Õiguskantsleri eeltoodud järeldus on sügavalt ekslik, kuna SA-le pole SHS-s sätestatud KOV-
i õigusi ja kohustusi üle antud. SA põhilisteks tegevusaladeks (vt seejuures kasvõi Narva
linna koduleht) on munitsipaalelamufondiga seonduv abistava ja tehnilise iseloomuga töö, sh
abivajajate arvestuse pidamine, elamufondi registri pidamine, munitsipaalelamufondi
remonditööde korraldamine, üürilepingute sõlmimise korraldamine, koostöö KÜ-ga, MTÜ-
de, politseiga jms.
Ühestki kohustusest ei nähtu, et SA tegeleb inimese abivajaduse väljaselgitamisega, mis
ülalnimetatud KOV õigusaktidest tulenevalt on ikkagi ja ainult linna võimu- ja
valitsemisorganite ning nende struktuuriüksuste kohustus. Rõhutame, et selleks on loodud
mitmeid asjakohaseid komisjone, sh linnavolikogu sotsiaalkomisjon; Narva Linnavalitsuse
eluasemekomisjon jms. Eluasemekomisjoni põhimääruse § 1 kohaselt on Narva
Linnavalitsuse eluasemekomisjon (edaspidi komisjon) on Narva Linnavalitsuse (edaspidi
linnavalitsus) alatine komisjon, mille eesmärgiks on linnavalitsusele seadusega ja Narva linna
õigusaktiga elamuvaldkonnas pandud kohustuste täitmise korraldamine Narva linnas.
Komisjoni põhimääruse §-st 8, 9 ja 10 nähtuvad komisjoni ülesanded ja muud lahendatavad
küsimused. Narva linnas täidab isikute abivajaduse väljaselgitamise kohustust eelkõige
sotsiaalabiamet, mille ülesanded nähtuvad SAA põhimääruse §-st 2 (14 ülesannet), sh
1) Narva linnas elavatele inimestele toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks ja
kergendamiseks abi osutamine;
2) osakonna tööks vajaliku info kogumine ja vahendamine ning andmekogudes sisalduvate
andmete töötlemine;
3) sotsiaaltoetuste määramine ja maksmine;
4) sotsiaalteenuste ja muu sotsiaalabi osutamise korraldamine;
5) eestkostega seonduva töö korraldamine ja perekonnaseadusest tulenevate Narva linna kui
eestkosteasutuse ülesannete täitmine;
6) omasteta surnute matmise korraldamine;
7) tervishoiualase tegevuse korraldamine jms.
3.11. Narva Linnavolikogu 21.03.2013 määrus nr 10 „Võlanõustamisteenuse osutamise
kord Narva linnas“
Õiguskantsler on taotluse p-s 58 jj osundanud viidatud määruse §-le 1 lg 6, mis sätestab, et
võlanõustajana on õigus töötada isikul, kellel on sotsiaalalane või juriidiline kõrgharidus või
on läbitud võlanõustamisalane koolitus, ja leidnud, et viidatud õigusnorm ei ole kooskõlas
SHS § 45 lg-ga 1. SHS normi kohaselt teenust vahetult osutav isik peab vastama ühele
järgmistest ettevalmistusnõuetest:
1) isikul on kutseseaduse alusel antud võlanõustaja kutse;
2) isikul on riiklikult tunnustatud kõrgharidus ja läbitud võlanõustaja täienduskoolitus.
Eelkirjeldatud juhul esineb formaalne vastuolu viidatud õigusnormide vahel. Samas ei ole
kahtlustki selles, et KOV juhindub võlanõustaja kvalifikatsiooni puhul kehtivast seadusest. Ka
KOV määruses on teenuse osutajalt nõutud kõrgharidust ja pole kahtlustki, et sotsiaalalase või
juriidilise kõrghariduse all on mõeldud ainult riiklikult tunnustatud kõrgharidust. Samuti
nähtub vaidlustatud määrusest asjaolu, et võlanõustajal peab olema läbitud
39
võlanõustamisalane koolitus. Koolituse läbimise all on käsitatud ikkagi koolituse edukat
läbimist, mille tulemusena on vormistatud ka kutsenõustaja kutse. Nende kahe juriidilise fakti
koosesinemine (koolituse läbimine ja kutse vormistamine) on loogiliselt ja mõistlikult
eeldatav, sest puudub mõte läbida koolitust ja jätta seejärel kutse vormistamata või keelduda
selle vormistamisest. Määrusandja ei pidanud määruses vajalikuks kõiki asjaolusid üles
lugeda, kuna need nähtuvad SHS-st naguniigi ning määrusandja arvates puudus võimalus
seadusest teistsuguseks tõlgenduseks.
4.Tulenevalt ülakirjeldatud asjaoludest leiame, et õiguskantsleri taotlus ei kuulu
rahuldamisele, kuna Narva Linnavolikogu määrused ei ole vaidlustatud osas
põhiseadusega vastuolus.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Irina Janovitš
Narva Linnavolikogu esimees
Rein Pärtel
5010859
[email protected]
[email protected]
Riigikohus Teie 21.11.2018 PSJV nr 5-18-7;
[email protected] 7-7/18-02284
Meie 18.12.2018 nr 1.2-5/3662-2
Arvamuse andmine PSJV asjas nr 5-18-7
Lugupeetud Riigikohtu esimees
Õiguskantsler esitas 17.10.2018 Riigikohtule taotluse tunnistada Narva linnas kohustuslikke
sotsiaalteenuseid reguleerivad määrused põhiseadusvastases osas kehtetuks. Riigikohus on
palunud Vabariigi Valitsuse arvamust, kas õiguskantsleri taotluses nimetatud määrused on
vaidlustatud osas põhiseadusega kooskõlas. Riigikantselei tegi arvamuse andmise
ülesandeks Sotsiaalministeeriumile.
Õiguskantsleri taotlus puudutab järgmisi määruseid ja nende sätteid:
1) Narva Linnavolikogu 20.02.2014 määruse nr 6 „Koduteenuste osutamise tingimused ja
kord Narva linnas“ § 3 p-d 1–3, § 5 lg 4 ja § 6 lg 2 p 2;
2) Narva Linnavolikogu 22.11.2012 määruse nr 27 „Hoolekandeasutusse paigutamise kord
Narva linnas“ § 3 lg 1, § 4 lg 3 ja lg 4 1. lause ning § 5 lg 1 p 1;
3) Narva Linnavolikogu 23.04.2015 määruse nr 15 „Tugiisiku teenuse osutamise kord Narva
linnas“ § 1 lg 2 ja § 2 p-d 1–3;
4) Narva Linnavolikogu 18.05.2017 määruse nr 8 „Raske ja sügava puudega lastele
sotsiaalteenuste rahastamiseks eraldatud vahendite kasutamise kord“ § 1 lg 3 2. lause;
5) Narva Linnavolikogu 18.12.2014 määruse nr 26 „Täisealisele isikule hoolduse seadmise ja
hooldaja määramise ning hooldajatoetuse maksmise kord“ § 2 p 1 ja § 4 lg 1;
6) Narva Linnavolikogu 17.06.2010 määruse nr 23 „Kindla elukohata isikutele teenuste
osutamise kord“ § 2 lg 3 p 3 ja § 6 lg-d 1–2;
7) Narva Linnavolikogu 21.03.2013 määruse nr 12 „Laste turvakoduteenuse osutamise
tingimused ja kord Narva linnas“ § 2 lg 2 ja § 3 lg 5;
8) Narva Linnavolikogu 21.04.2016 määruse nr 10 „Täiendavate sotsiaaltoetuste maksmise
kord Narva linnas“ § 1 lg 2 2. lause ning § 10 lg-d 1, 2, 4 ja 8;
9) Narva Linnavolikogu 18.06.2009 määruse nr 23 „Munitsipaaleluruumide üürile andmise ja
kasutamise kord“ § 3 lg-d 3 ja 6, § 4 lg 2 p 3, § 7 lg-d 4 ja 5 ning § 19;
10) Narva Linnavolikogu 21.03.2013 määruse nr 10 „Võlanõustamisteenuse osutamise kord
Narva linnas“ § 1 lg 6.
Lisaks puudutab taotlus Narva Linnavolikogu tegevusetust, kuna linn on jätnud reguleerimata
täisealistele isikliku abistaja teenuse osutamise korra.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
Oleme seisukohal, et õiguskantsleri taotluses nimetatud Narva Linnavolikogu tegevusetus ja
määrused on vaidlustatud sätete osas põhiseadusvastased, kuna need ei ole kooskõlas
sotsiaalhoolekande seadusega ning ei taga seetõttu inimestele põhiseadusega ette nähtud
vajalikku abi ja toetust. Nõustume õiguskantsleri esitatud argumentidega nende sätete
põhiseadusvastasuse tuvastamisel.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kaia Iva
Sotsiaalkaitseminister
Lisaadressaat: Riigikantselei
Alice Sündema 6269 271
[email protected]
Saatja: Kadri Nõmm <
[email protected]>
Saadetud: 21.01.2019 14:30
Adressaat: SM Info <
[email protected]>; <
[email protected]>; Info <
[email protected]>
Koopia: <
[email protected]>
Teema: Arvamuste edastamine - põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-18-7
Manused: 5-18-7_5_arvamuste_edastamine.asice; Arvamus_Narva_Linnavolikogu.pdf;
Arvamus_sotsiaalkaitseminister.pdf
21.01.2019
Kiri nr 5-18-7/5
PSJV nr 5-18-7
Arvamuste edastamine
Lugupidamisega
Kadri N�mm
Riigikohtu �ldosakonna sekret�r