Saatja: Piret Kurvits <
[email protected]>
Saadetud: 20.12.2018 11:36
Adressaat: x Rakvere Haigla <
[email protected]>; <
[email protected]>; x Jõgeva Haigla
<
[email protected]>; x Järvamaa Haigla <
[email protected]>; x Kuressaare Haigla
<
[email protected]>; x Lõuna-Eesti Haigla <
[email protected]>; <
[email protected]>;
<
[email protected]>; <
[email protected]>; <
[email protected]>;
<
[email protected]>; <
[email protected]>; x Narva Haigla <
[email protected]>; x
Läänemaa Haigla <
[email protected]>; x Rapla Haigla <
[email protected]>;
<
[email protected]>; <
[email protected]>; x Viljandi Haigla <
[email protected]>;
<
[email protected]>; <
[email protected]>; <
[email protected]>
Koopia: <
[email protected]>; Heli Paluste <
[email protected]>; SM Info
<
[email protected]>
Teema: Kliinilise auditi “Südamepuudulikkusega patsientide ravi kvaliteet“
Manused: image001.jpg; image002.jpg; image003.jpg; image004.jpg; image005.jpg;
image006.jpg; image007.jpg; 2018_12_18_nr_3_11_2_41165.bdoc
Meie 18.12.2018 nr 3-11.2/41165
Hea koostööpartner
Saadame Teile kliinilise auditi „Südamepuudulikkusega patsientide ravi kvaliteet“ lõpliku aruande, lisatud
manusena.
Lugupidamisega
PIRET KURVITS
assistent
T: 7 447 455
E:
[email protected]
Põllu 1a, Tartu 50303
See e-kiri ja kaasapandud manused võivad sisaldada konfidentsiaalseid andmeid ning seda võivad kasutada vaid e-kirja adressaadid. E-kirjas
sisalduvat teavet ei tohi ilma saatja selgelt väljendatud loata edasi saata ega mistahes viisil kõrvalistele isikutele avaldada. Juhul kui Te olete saanud
e-kirja eksituse tõttu, teavitage sellest koheselt saatjat ning kustutage e-kiri oma arvutist.
This e-mail and any attachments may contain confidential and privileged information. If you are not the intended recipient, please notify the sender
immediately by return e-mail, delete this e-mail and destroy any copies. Any dissemination or use of this information by a person other than the
intended recipient is unauthorized and may be illegal.
Kliinilise auditi
„Südamepuudulikkusega patsientide ravi kvaliteet“
ARUANNE
Koostajad:
Tiina Uuetoa
Pentti Põder
Märt Elmet
Tiina Unukainen
Tallinn 2018
SISUKORD
1. SISSEJUHATUS ................................................................................................................ 3
2. AUDITI KORRALDUS ..................................................................................................... 6
3. AUDITI EESMÄRK JA ÜLESANDED ............................................................................ 7
4. KASUTATUD JUHENDMATERJALID .......................................................................... 8
5. ANDMEANALÜÜS ........................................................................................................... 8
6. VALIMI MOODUSTAMINE ............................................................................................ 9
7. AUDITI HINDAMISKRITEERIUMID ........................................................................... 13
8. TULEMUSED .................................................................................................................. 14
8.1. Kirjeldavad andmed hospitaliseerimisel ........................................................................ 14
8.2. Senine kardiovaskulaarne medikamentoosne ravi haigusloo alusel .............................. 28
8.3. Südamepuudulikkuse medikamentoosne ravi haiglas ................................................... 29
8.4. Medikamentoosne ravi haiglast väljakirjutamisel ......................................................... 34
8.5. Soovitused peale haiglaravi ........................................................................................... 37
8.6. Haigusloo lõpe esmaselt diagnoositud südamepuudulikkusega patsientidel ................. 39
9. JÄRELDUSED ................................................................................................................. 39
10. SOOVITUSED .................................................................................................................. 49
11. KASUTATUD KIRJANDUS ........................................................................................... 51
Lisa 1. Tabel 22 ........................................................................................................................ 52
Lisa 2. Tabel 23 ........................................................................................................................ 53
Lisa 3. Ajakava ......................................................................................................................... 54
2
1. SISSEJUHATUS
Kroonilise südamepuudulikkuse (SP) korral väheneb südame võime efektiivselt töötada –
tavaliselt tekib südamepuudulikkus pika aja jooksul ning kulgeb krooniliselt (1).
Hinnanguliselt põeb kroonilist südamepuudulikkust nii USA-s kui Euroopas 1–2% elanikest
(2-4), s.j. vanusega kroonilise SP esinemissagedus tõuseb ja üle 70-aastastel esineb see
kliiniline sündroom ≥10% (3). Arvatavalt elab Euroopas umbes 10 miljonit kroonilise SP-
patsienti, kelle haigustunnused on kliiniliselt väljendunud. Täpne ülevaade SP esinemusest
Eestis puudub, kuid arvutusloogikast lähtudes võiks Eestis SP-patsiente olla umbes 30 000.
Märkimist väärib, et SP on üks väheseid südame-veresoonkonnahaiguseid, mille põdejate
hulk tööstusriikides kasvab ja sellel on kaks peamist põhjust (5). Kõigepealt elanikkonna
üldine vananemine. Keskmiselt on südamepuudulikkusega patsient 74-aastane ja vanurite
osakaal suureneb nii Euroopas kui Ameerikas (3, 4). SP-patsientidest 85% on vanemad kui 65
aastat (2,3).
Paradoksaalsena on kroonilise südamepuudulikkuse suurema sageduse põhjuseks meditsiini
kiire areng, mis on viinud erinevate esmaste südamehaiguste (eeskätt südameinfarkti ja
kõrgenenud vererõhu) paremale ravile ja eluea pikenemisele peale ägedaid südameatakke.
Õige ravi algab korrektsest diagnoosist ja seda on peetud võimalikuks komistuskiviks eeskätt
ambulatoorses praktikas. Tõenduspõhiste algoritmide praktiseerimine kroonilise SP
diagnoosimises on esmatähtis eeskätt seetõttu, et SP kliinilised sümptomid pole sellele
sündroomile eriomased (3, 5). Vead ja ebakindlus diagnoosimisel võivad omakorda viia
põhjendamatutele käsitlusotsustele ja ravile. Ratsionaalne ravi ei taga küll tervistumist SP-st,
kuid suudab haiguse kulgu soodsalt mõjutada, parandab patsientide elukvaliteeti ja prognoosi,
vähendab SP-st tingitud hospitaliseerimiste arvu (3).
Mida suurem on kroonilise SP esinemus, seda enam on haigestumisega seotud
hospitaliseerimisi ja seoses haiguse raskusastme süvenemisega kasvab hospitaliseerimiste arv
veelgi. Äge SP on kompleksne kliiniline sündroom, mida iseloomustab kiire algus ja SP
sümptomite süvenemine kuni eluohtliku olukorrani, mis vajab kiireloomulist haiglaravi (3).
Ameerika Ühendriikides hospitaliseeritakse ägeda SP diagnoosiga umbes 1 miljon haiget
aastas ja suhtarv kõikidest hospitaliseerimistest on sarnane Euroopas (3,4). SP on üle 65-
aastastel juhtiv hospitaliseerimiste põhjus USA- ja paljudes Euroopa riikides (3, 7). SP-
patsiendid satuvad sageli hospitaliseerimiste n.ö. surnud ringi. Märkimisväärne on kõrge
3
rehospitaliseerimiste arv – esimese haiglajärgsel kuul rehospitaliseeritakse 24% patsientidest,
esimese poole aasta jooksul 30-50% patsientidest (3, 4, 7, 8).
SP-ga seotud hospitaliseerimised on tõsine sotsiaal-majanduslik probleem, need moodustavad
suurima osa SP-ga seotud ravikuludest (3-5). Krooniline SP on kõrge suremuse ja
haigestumusega kliiniline sündroom ja sellega kaasnevad märkimisväärsed tervishoiukulutused
Euroopa Liidu riikides ja Ameerika Ühendriikides, viimases Medicare andmetel üle 17 miljardi
dollari aastas (3-7).
Hoolimata sellest, viimasel kahel kümnendil on saavutatud märkimisväärset edu SP diagnostikas ja
ravis, on SP haigete pikaajaline prognoos halb ja võrreldav onkoloogiliste haiguste prognoosiga
- 50% raske SP-ga patsientidest sureb 1 aasta jooksul (3, 4). On näidatud, et SP-patsientide
prognoos halveneb iga hospitaliseerimisega. Korduvate hospitaliseerimiste peamiseks põhjuseks
on eeskätt kroonilise SP dekompenseerumine, mille sagedasim põhjus on alaravi, mis võib
johtuda nii patsientide puudulikust ravisoostumusest või olla arsti poolt korraldatud
suboptimaalse medikamentoosse ravi tulemus (3, 6, 7). On näidatud, et paraku on kõige enam
alaravitud just kliiniliselt raskema SP-ga patsiendid, kellel tõenduspõhiste ravimite kasutamine
on näidanud suurimat kasu sündroomi kliinilisele kulule ja prognoosile (7).
Euroopa ravijuhendid määratlevad esmavaliku ravimitena kroonilise SP-patsientidel kolm
ravirühma: AKE-inhibiitorid (nende talumatusel angiotensiin II konverteeriva ensüümi
inhibiitorid), beeta-adrenoblokaatorid ja mineralokortikoidide retseptorblokaatorid (3).
Tõenduspõhine ravi tagab parima tulemuse – elukvaliteedi paranemise, suremuse ja
hospitaliseerimiste vähenemise SP-patsientidel. Sellest tulenevalt soovitatakse SP-patsientide
ravikvaliteedi indikaatoritena rakendada AKE-inhibiitorite kasutamist ja ehhokardiograafiat SP
diagnoosimises (5).
Samas on kogu arenenud maailmas probleemiks, et kuigi ravimite kliinilistes uuringutes on
medikamentoosse raviga saadud märkimisväärne hospitaliseerimiste ja suremuse vähenemine, ei
ole rahvastikustatistika alusel toimunud epidemioloogilist läbimurret (5). Üheks oluliseks
takistuseks peetakse efektiivse haiglajärgse käsitlusalgoritmi puudumist, mille tulemusena tekib
nn ravitrajektoori katkemine (5, 7). Samas on Euroopas ja USA-s levinud tõenduspõhiste
ravimite alakasutamine: SP-patsientide haiglaravi observatsiooniprogramm EuroHeart Failure
Survey II raporti alusel kasutati AKE-inhibiitoreid 71%-l, beeta-adrenoblokaatoreid 61% ja
mineralokortikoidide retseptorblokaatoreid 48%-l patsientidest (9). Mitteoptimaalne ravipraktika
on levinud madala ja keskmise sissetulekuga riikides, kus kirjanduse andmetel ravitakse SP-
patsiente 57%-l juhtudest AKE-inhibiitoritega, 34% ravis kasutatakse beeta-adrenoblokaatoreid
4
ja 32% ravis kasutatakse mineralokortikoidide retseptorantagoniste (10). Samas kasutati 69% SP-
patsientidel ravimeid, millel prognostilist kasu pole näidatud – diureetikume (10).
Andmed tõenduspõhise medikamentoosse ravi praktiseerimisest Eestis SP-patsiendidel on
tagasihoidlikud. Retseptuuripõhine andmeanalüüs 1922 hospitaliseeritud SP-patsiendil Eestis
perioodil 2013-2014 (tulemused raporteeritud Grand Course seminaril Tallinnas 16.10.15.), mille
viisime läbi koostöös Eesti Haigekassaga näitas sama – ambulatoorseks raviks ordineeriti 33%-le
patsientidest AKE-inhibiitoreid, 42%-le beeta-adrenoblokaatoreid ja 33%-le mineralokortikoidide
antagoniste (MRA). Ülekaalukalt määrati koduseks raviks lingudiureetikume – 70% juhtudest
(12). Märkimisväärne oli ka digoksiini ulatuslik kasutamine
– ambulatoorseks kasutuseks määrati seda 28%-le patsientidest, sj. Euroopa ravijuhend
soovitab digoksiini sümptomaatilise ravimina, prognoosi parandav toime tal puudub (3).
Raviarstideks olid Eestis meie analüüsis ülekaalukalt sisearstid (58%), järgnesid kardioloogid
(28%) ja teiste erialade arstid (15%).
On näidatud, et enamik SP-patsientidest jätkab ravi kodus (Kanada registri andmetel 68%)
(4). Kriitiliseks peetakse kogu maailmas SP-patsientide haiglajärgse ravi korraldamist. SP
dekompensatsiooni vältimiseks ja haiglas saadud raviefekti kinnistamiseks loetakse
ambulatoorses logistikas optimaalseks, et SP-patsient teeks oma esimese haiglajärgse visiidi
arstile 1 kuu jooksul, olgu siis eriarstile (kardioloog) või perearstile. Kirjanduse andmetel jääb
arstlikule jälgimisel vaid kolmandik SP-patsientidest (7) ja vaegjälgimisega seostatakse SP
kiiret ja sagedast dekompensatsiooni, eeskätt kliiniliselt olulise haigussündroomiga
patsientidel. Ülalnimetatud Eesti raporti alusel käis 30 päeva jooksul pärast haiglast
väljakirjutamist vähem kui 36% uuritud haigusseisunditega (m.h. krooniline SP) patsientidest
järelvisiidil perearsti juures. Kui lisada ka eriarstivisiidid, paranes näitaja ainult 5% (11).
Pikendades ajaperioodi 90 päevani paranes näitaja vaid 50%-le (11).
Käesolevalt tuleb Eestis SP medikamentoosse ravi olemasolevate andmete tõlgendamisel ja
üldistamisel olla ettevaatlik. Põhjusi saab nimetada mitu. SP-ga seotud retseptuuri andmete
interpreteerimisel tuleb eeskätt arvestada sellega, et SP on kliiniline sündroom, mis kujuneb
paljude n.ö. alushaiguste tulemusena ja tüsistusena (südame isheemiatõbi, südameinfarkt,
hüpertensioon). SP esmavaliku ravirühmadest on AKE-inhibiitorid ja beeta-adrenoblokaatorid
nimetatud haiguste ravis samuti laias kasutuses. Arstlikus praktikas on retseptide väljastamisel
harjumuspärane, et SP-patsientidele ravimite määramisel kasutatakse kõrvuti Rahvusvahelise
Haiguste Klassifikatsiooni I50 ehk südame paispuudulikkuse diagnoosikoodi asemel või
5
sellega paralleelselt sageli hüpertensiooni koodi (I11.0) ja erinevaid isheemiatõve koode (I20
rühmast). See teeb SP tõenduspõhise ravi evalvatsiooni ainult I50-l baseeruva retseptuuri
alusel raskeks ja vaieldavaks. Eesti senistes analüüsides pole hinnatud ka raviasutustevahelisi
erinevusi, mistõttu olemasolevad andmed ei kajasta universaalselt meie käesolevat SP-
ravipraktikat.
Tuginedes eelnevale oli oluline Eesti jaoks kaardistada südamepuudulikkusega patsientide
käsitlus eriarstiabis ja selleks korraldasime kliinilise auditi „Südamepuudulikkusega
patsientide ravi kvaliteet“.
Hetkel on südamepuudulikkusega patsiendi käsitluse aluseks Euroopa 2016.a
südamepuudulikkuse ravijuhend (12). Auditeerimise aluseks oli Eestis Euroopa Kardioloogide
Seltsi poolt 2012. a. üllitatud diagnoosimise ja ravijuhend (eestikeelse taskuversioon on 2013.a.
publitseeritud Eesti Kardioloogide Seltsi egiidi all (3), sest auditeeriti aastal 2015 diagnoositud
patsientide ravidokumente.
2. AUDITI KORRALDUS
Eesti Haigekassa esitas hankekutse kliinilise auditi (edaspidi auditi) läbiviimiseks. Eesti
Kardioloogide Selts esitas Eesti Haigekassale hankepakkumise ja Eesti Haigekassa kinnitas,
et pakkumine vastas esitatud nõuetele. Seejärel sõlmisid Eesti Haigekassa ja Eesti
Kardioloogide Selts kliinilise auditi läbiviimiseks lepingu nr 1.3-2.2/72.
Eesti Kardioloogide Seltsi volitatud auditeerijad:
1. Tiina Uuetoa (juhtauditeerija);
2. Pentti Põder (juhtauditeerija);
3. Märt Elmet (juhtauditeerija);
4. Ly Anton;
5. Sirje Masik;
6. Leili Kütt;
7. Marit Aasaru;
8. Henri Kaljumäe;
9. Risko Majas;
10. Madli Haldre;
11. Pille Teppand;
12. Eno-Martin Lotman;
6
13. Oliver Rosenbaum;
14. Maarja Maser;
15. Helena Nestor;
16. Priit Pauklin;
17. Teele Pern;
18. Kaarel Puusepp;
19. Mari Metsla;
20. Pille Bušin;
21. Urmo Kiitam.
Eesti Haigekassa esindajad:
1) Ravikvaliteedi talituse peaspetsialist Tiina Unukainen– auditi üldkoordineerimine;
2) Infrastruktuuri talituse peaspetsialist Priit Lund - andmesisestusplatvormi loomine;
3) Ravikvaliteedi talituse analüütik Sirli Joona- andmeanalüüs.
Lisaks eelnevale abistas auditi meeskonda andmeanalüüsiga Ida-Tallinna Keskhaigla
teadusosakonna juhataja Marika Tammaru.
Käesoleva aruande lisas 1 on esitatud ülevaade auditi ajakavast ja vastutajatest.
Eesti Haigekassa peaspetsialist Tiina Unukainen teavitas esmalt auditeeritavat
tervishoiuteenuste osutajat auditi eesmärgist, hindamiskriteeriumitest, valimi mahust,
ajakavast (kirja nr 11.1/21924). Eesti Haigekassa osakonnad tellisid seejärel valimisse arvatud
teenuseosutajalt haigusloo dokumendid vastavalt auditi ajalisele plaanile. Dokumentide
üleandmine vormistati üleandmise-vastuvõtu aktiga piirkondliku osakonna ja auditeerija
vahel või elektroonse andmevahetuse puhul vastavalt andmevahetuse nõuetele.
Konfidentsiaalsuse huvides asendati auditeeritavates juhtumites sisalduvad isikuandmed
elektroonilisse andmebaasi sisestamisel unikaalse koodiga, mis võimaldas auditeerijatel
juhtumeid tuvastada.
3. AUDITI EESMÄRK JA ÜLESANDED
Auditi eesmärk oli hinnata südamepuudulikkusega patsientide ravi käsitlust eriarstiabis.
Auditi ülesanne oli anda hinnang:
- hospitaliseerimise andmete kajastamisele haigusloos;
- diagnoosi kinnitusele ravidokumentide alusel tuginedes objektiivsetele uuringutele,
analüüsidele;
7
- südamepuudulikkuse sümptomitele diagnoosi kinnitusena;
- haiglasse saabumisel tehtud analüüside valikule;
- senisele kardiovaskulaarsele medikamentoossele ravile haigusloo alusel;
- südamepuudulikkuse haiglaravile;
- muule kardiovaskulaarsele ravile haiglas;
- kaasuvate haiguste ravile haiglas;
- südamepuudulikkuse ravile haiglast väljakirjutamisel;
- muule kardiovaskulaarsele ravile haiglast väljakirjutamisel;
- südamepuudulikkuse diagnoosi õigsusele.
Lisaks eelnevale kaardistati südamepuudulikkuse kardiovaskulaarsed põhjushaigused ja
riskifaktorid, raviarsti üldandmed ravidokumentide alusel.
4. KASUTATUD JUHENDMATERJALID
Auditi hindamiskriteeriumite koostamisel lähtuti järgmistest juhendmaterjalidest:
1. 3.ESC Guidelines for the diagnosis and treatment of acute and chronic heart failure 2012. -
Eur Heart J 2012;33:1787–1847 (3).
5. ANDMEANALÜÜS
Lõplikku andmeanalüüsi jäid 411 patsiendi andmed. Valimi moodustamist on täpsemalt
kirjeldatud käesoleva aruande peatükis 6.
Andmete kirjeldavas analüüsis kasutati sagedustabelit koos suhteliste sagedustega, keskväärtuste
ja levimusmäärade (%) arvutamist. Statistilise analüüsi meetodi valikul lähtuti tunnuse tüübist.
Mittearvuliste tunnuste puhul kastutati haiglaliikide erinevuste määratlemiseks χ2 - (hii-ruut test,
ingl Chi-square test) või Fisheri testi (ingl Fisher´s exact test).
Arvuliste tunnuste korral kasutati haiglaliikide erinevuste testimiseks Kruskal-Wallise testi.
Seoste hindamiseks kasutati logistilist regressiooni.
Statistilise olulisuse hindamisel kasutati kriteeriumit p<0,05.
8
6. VALIMI MOODUSTAMINE
Valim moodustati juhuvalimi alusel haiglavõrgu arengukava haiglate ravijuhtudest 2015.
aasta jooksul.
Valimi moodustamise tingimused oli alljärgnevad:
1. valik auditeeritavatest haiguslugudest moodustati ajavahemiku 01.01.2015-31.12.2015
kohta;
2. raviarvel esmasena põhi või kaasuva diagnoosina I50, I50.1, I50.0, I50.9;
3. raviarvel üks järgmistest erialadest: kardioloogia, nefroloogia, pulmonoloogia,
sisehaigused, üldarstiabi;
4. valimist välistati juhud, kui patsiendil oli aastal 2014 diagnoositud südamepuudulikkus (I50,
I50.1, I50.0, I50.9) ja/või sama diagnoosiga oli aastal 2014 patsiendile kirjutatud mõni ravim;
5. samal raviarvel ei tohtinud olla järgmiste teenuste koode: 1F2102 (ühe südameklapi või
südamekasvaja või VAD-seadme paigaldamise operatsioon), 1F2101 (koronaararterite
šunteerimine), 1F2103 (südameklappide operatsioon), 1F2104 (kombineeritud
südameoperatsioon), 1F2105 (operatsioon üleneval aordil või aordikaarel), 1F2106
(kaasasündinud südamerikke operatsioon ilma kunstliku vereringeta), 1F2107 (kaasasündinud
südamerikke operatsioon kunstliku vereringega), 1F2108 (surnud doonori südame käitlus
siirdamiseks, sh südame eemaldamine ). Samal raviarvel südamepuudulikkuse diagnoosiga
välistati järgmised diagnoosikoodid: Z95.1 (aortokoronaarse šundi olemasolu), Z95.2
(südameklapiproteesi olemasolu), Z95.3 (ksenogeense südameklapi olemasolu), Z95.4
(ksenogeense südameklapi olemasolu), I21-I22.9 (äge müakardiinfarkt, täpsustamata paikme
korduv müokardiinfarkt).
Eelnevalt kirjeldatud valimi moodustamise tingimustele vastasid 817 patsiendi andmed.
Seejärel tehti ülevaade 817 patsientide jaotumisest haigla liikide lõikes. Tabelis 1 on ülevaade
isikute arvust haiglate lõikes, kellel diagnoositi aastal 2015 esmase diagnoosina
südamepuudulikkus.
Tabel 1. Esmase südamepuudulikkuse diagnoosiga patsientide arv 2015. aastal haiglavõrgu
arengukava haiglates (raviarvete andmebaasi alusel).
Esmase
Tervishoiuteenuse südamepuudulikkusega
osutaja patsientide arv
Põhja-Eesti
Regionaalhaigla SA 171
TÜ Kliinikum SA 106
9
Piirkondlikud haiglad 277
kokku
Ida-Tallinna Keskhaigla
AS 78
Lääne-Tallinna
Keskhaigla AS 75
SA Ida-Viru Keskhaigla 62
Pärnu Haigla SA 34
Keskhaiglad kokku 249
SA Narva Haigla 50
SA Läänemaa Haigla 55
AS Rakvere Haigla 37
Kuressaare Haigla SA 29
Viljandi Haigla SA 26
Järvamaa Haigla AS 22
Põlva Haigla AS 22
Lõuna-Eesti Haigla AS 11
Valga Haigla AS 12
SA Raplamaa Haigla
12
Jõgeva Haigla SA 6
SA Hiiumaa Haigla 4
SA Elva Haigla TM 3
Üldhaiglad kokku 285
Rakvere 6
Kohalikud haiglad
kokku 6
Kokku 817
Lõplikusse valimisse jäi analüüsiks 501 patsiendi haiguslugu. Igast haiglavõrgu arengukava
haigla liigist (Jõgeva Haigla SA arvestati üldhaiglate hulka) valiti juhuvalimi alusel 166 kuni
168 raviarvet. Igast haiglast valiti juhuvalimi alusel proportsionaalselt lähtuvalt aastal 2015
esitatud raviarvete koguarvust (tabel 1) auditeeritavad patsientide haiguslood. Tabelis 2 on
esitatud asutus ja auditeerimiseks esitatud haiguslugude arv.
Tabel 2. Auditeerimiseks esitatud ravidokumentide arv tervishoiuasutuste lõikes (n=501)
Esitatud
ravidokumentide
Tervishoiuteenuse osutaja arv
Põhja-Eesti 102
Regionaalhaigla SA
TÜ Kliinikum SA 64
Piirkondlikud haiglad 166
kokku
10
Ida-Tallinna Keskhaigla 52
AS
Lääne-Tallinna Keskhaigla 50
AS
SA Ida-Viru Keskhaigla 42
Pärnu Haigla SA 23
Keskhaiglad kokku 167
SA Narva Haigla 29
SA Läänemaa Haigla 32
AS Rakvere Haigla 21
Kuressaare Haigla SA 17
Viljandi Haigla 15
Järvamaa Haigla AS 13
Põlva Haigla AS 13
Lõuna-Eesti Haigla AS 7
Valga Haigla AS 7
SA Raplamaa Haigla 7
Jõgeva Haigla SA 3
SA Hiiumaa Haigla 2
SA Elva Haigla TM 2
Üldhaiglad kokku 168
Lõplikku andmeanalüüsi jäid 411 patsiendi andmed ravidokumentidest. Tabelis 3 on esitatud
ülevaade raviasutuste lõikes andmeanalüüsis olnud ravidokumentidest. Andmeanalüüsist jäid
välja 90 patsiendi haiguslood.
Haiguslood jäid valimist välja järgmistel põhjustel:
1. Tegemist ei olnud esmase südamepuudulikkusega haigega (kodeerimisviga);
2. Auditeerija hinnagul ei olnud patsiendil südamepuudulikkuse diagnoosi;
3. Patsient hospitaliseeriti teise haiglasse.
11
Tabel 3. Auditis analüüsitud haiguslood
Raviasutus Haiguslood (n)
Regionaalhaiglad 145
Põhja-Eesti Regionaalhaigla 84
TÜ Kliinikum 61
Keskhaiglad 136
Ida-Tallinna Keskhaigla 46
Lääne-Tallinna Keskhaigla 39
Pärnu Haigla 20
Ida-Viru Keskhaigla 31
Üldhaiglad 130
Hiiumaa Haigla 2
Jõgeva Haigla 3
Järvamaa Haigla 9
Kuressaare Haigla 13
Lõuna-Eesti Haigla 7
Läänemaa Haigla 23
Narva Haigla 19
Põlva Haigla 13
Rakvere Haigla 15
Raplamaa Haigla 6
Valga Haigla 6
Viljandi Haigla 14
KOKKU 411
Tabelis 4 on esitatud ülevaade auditis olnud patsientide keskmisest ja mediaanvanusest haigla
liikide kaupa. Patsientide keskmine vanus auditi valimis oli 71,1 eluaastat. Haiglaliikide
võrdluses olid üldhaiglatesse hospitaliseeritud patsiendid oluliselt vanemad (keskmine vanus
73,6 aastat).
12
Tabel 4. Vanuse erinevus haigla liikide kaupa (Kruskal-Wallis test): p=0,0229
Vanus aastates Haigla liik Kokku
Piirkondlik Keskhaigla Üldhaigla
Keskmine (SD) 69.1 (14,6) 70.7 (13,2) 73.6 (12,6) 71.1 (13,6)
Mediaan (IQR) 70 (20) 73 (18.5) 77 (21) 73 (20)
Esines trend, et patsiendid olid seda vanemad, mida n.ö. väiksemasse haiglasse nad
hospitaliseeriti. Seejuures statsistiliselt oluline erinevus patsientide vanuses tuli ilmsiks ainult
piirkondlike ja üldhaiglate võrdluses: esmase südamepuudulikkusega üldhaiglatesse
hospitaliseeritud patsiendid olid vanemad kui regionaalhaiglatesse hospitaliseeritud patsiendid
(73,6±13,6 vs 69,1±14,6 aastat, p <0,05).
Auditi patsientidest olid 51,3% mehed ja 48,7% naised (tabel 5). Kesk- ja piirkondlikes
haiglates oli patsientide hulgas enam mehi, üldhaiglates olid üle poolte patsientidest naised
(57,7%).
Tabel 5. Auditi valimi sooline koosseis: erinevus haigla liikide kaupa (Hii-ruut test): p=0,025
Sugu Haigla tüüp n (%) Kokku
piirkondlik keskhaigla üldhaigla
Mees 76 ( 52,4 ) 80 (58.8) 55 (42,3) 211 (51,3)
Naine 69 (47.6 ) 56 (41,2) 75 (57,7) 200 (48,7)
Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100)
7. AUDITI HINDAMISKRITEERIUMID
Auditi hindamiskriteeriumid puudutavad järgmiseid valdkondi:
1. patsiendi üldandmed;
2. hospitaliseerimise andmed (objektiivne uuring, analüüsid, instrumentaalsed uuringud);
3. diagnoosi kinnitus ravidokumentide alusel;
4. südamepuudulikkuse sümptomid diagnoosi kinnitusena;
5. analüüsid haiglasse saabumisel;
13
6. südamepuudulikkuse võimalikud kardiovaskulaarsed põhjushaigused ja kardiovaskulaarsed
riskifaktorid haigusloo alusel;
7. ülevaade muudest võimalikest olulistest haigustest;
8. südamepuudulikkuse haiglaravi;
9. muude haiguste ravi haiglas;
10. tõenduspõhised ravimid haiglast väljakirjutamisel.
8. TULEMUSED
8.1. Kirjeldavad andmed hospitaliseerimisel
Joonisel 1 on ülevaade, millistesse osakondadesse südamepuudulikkusega patsiendid
hospitaliseeritakse haigla liikide lõikes. Ülekaalukalt hospitaliseeriti südamepuudulikkusega
patsiendid kas sisehaiguste osakonda (45,7%; n=188) või kardioloogia osakonda (39,9%; n=164),
harvemini pulmonoloogia osakonda (4,9%; n=20) või muudesse osakondadesse(9,5%;
n=39). Üldhaiglates hospitaliseeriti südamepuudulikkusega patsiendid ülekaalukalt
siseosakondadesse (87,7%) (joonis 1). Piirkondlikes ja keskhaiglates hospitaliseeriti üle poole
patsientidest kardioloogia osakondadesse (58,6% ja 58,1%). Auditi valimis hospitaliseeriti
keskhaiglates märkimisväärne osa patsientidest ka siseosakondadesse (34,6%). Muudest
osakondadest hospitaliseeriti SP-patsiente enam intensiivravi osakonda (11) ja kirurgia
osakonda (9), teistesse osakondadesse juba vähem (neuroloogia, keemiaravi, nakkushaiguste
osakond, EMO, psühhiaatria, tuberkuloosiüksus, hooldusravi).
100
5.1
11.0 12.3
80 18.6 34.6
11.7
Osakaal %
60 2.2
87.7
40
58.6 58.1
20
0
piirkondlik haigla keskhaigla üldhaigla
kardio pulmo
sise muu
Joonis 1. Südamepuudulikkusega patsientide hospitaliseerimine osakondadesse: erinevus
haigla liikide kaupa
Audit hindas haiguslugude alusel, milliste näidustustega patisendid hospitaliseeriti (tabel 6).
Enamik esmase südamepuudulikkusega patsientidest hospitaliseeriti erakorraliselt (93,4%) s.j.
haigla liikide lõikes erinevusi ei olnud.
Tabel 6. Hospitaliseerimise näidustused: erinevused haigla liikide kaupa (Hii-ruut test):
p=0,052
Hospitaliseerimise Haigla liik n (%) Kokku
näidustus Piirkondlik Keskhaigla Üldhaigla
Plaaniline 13 (9) 11 (8,1) 3 (2,3) 27 (6,6)
Erakorraline 132 (91) 125 (91,9) 127 (97,7) 384 (93,4)
Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100)
Audit hindas, kuidas saabus erakorraliselt hospitaliseeritud patsient haiglaravile. Meie valimis
toodi üle poolte südamepuudulikkusega patsientidest haiglasse kiirabiga (60,5%, tabel 7).
Kokku toodi kiirabiga haiglatesse 231 patsienti, kelle ravidokumentidest oli kiirabikaart leitav
90%-l juhtudest.
15
Tabel 7. Näidustuste erinevus haigla liikide kaupa (Hii-ruut test): p=0,052
Erakorralise Haigla liik n (%) Kokku
hospitaliseerimise Piirkondlik Keskhaigla Üldhaigla
viis
Toodud kiirabiga 77 (58,8) 70 (56) 84 (66,7) 231 (60,5)
Pöördumine perearsti 20 (15,3) 19 (15,2) 25 (19,8) 64 (16,8)
saatekirjaga
Patsient pöördus ise 14 (10,7) 26 (20,8) 13 (10,3) 53 (13,9)
EMO-sse
Muu 20 (15,3) 10 (8) 4 (3,2) 34 (8,9)
Kokku patsiente 131 (100) 125 (100) 126 (100) 382 (100)
*N=382, sest 2 patsiendi puhul andmed puudusid
Tabelis 8 on esitatud ülevaade südamepuudulikkusega patsientide hospitaliseerimisest II ja III
astme intensiivravi palatisse haiglaliikide kaupa. Piirkondlikes ja keskhaiglates hospitaliseeriti
II-III astme intensiivravi palatitesse statistiliselt oluliselt enam patsientidest - ligi pooled
patsientidest (vastavalt 44,8% ja 43% patsientidest, p<0,001 võrreldes üldhaiglatega).
Üldhaiglates hospitaliseeriti südamepuudulikkusega patsiendid statsionaaris ülekaalukalt
mujale ja umbes veerand patsientidest II ja III astme intensiivravi palatisse (22,3%). Juhtudel,
kui südamepuudulikkusega patsient hospitaliseeriti haiglas esmaselt II-III astme intensiivravi
palatisse, siis oli ravi keskmine kestus seal 4 päeva.
Tabel 8. Intensiivravi II-III astme palatisse hospitaliseerimine: erinevus haigla liikide kaupa
(Hii-ruut test): p<0,0001
Hospitaliseerimine Haigla liik n (%) Kokku
II-III astme Piirkondlik Keskhaigla Üldhaigla
intensiivravi
palatisse
jah 65 (44,8) 58 (43) 29 (22.3) 152 (37,1)
ei 80 (55,2) 77 (57) 101 (77,7) 258 (63)
Kokku 145 (100) 135 (100) 130 (100) 410 (100)
*N=410, sest ühe patsiendi kohta andmed puudusid.
Audit hindas südamepuudulikkusega patsientide hospitaliseerimise kestust üldiselt ja haigla
liikide kaupa (tabel 9). Keskmine haiglaravi pikkus südamepuudulikkusega patsientidel auditi
valimis oli 9,7 päeva. Kõige lühem oli keskmine haiglaravi pikkus keskhaiglates - 8,6 päeva,
piirkondlikes haiglates 10,0 ja üldhaiglates 10,7 päeva (p<0,05 võrreldes keskhaiglatega).
16
Tabel 9. Hospitaliseerimise kestuse erinevus haigla liikide kaupa (Kruskal-Wallis test):
p=0,0036
Hospitaliseerimise Haigla liik Kokku
kestus päevades Piirkondlik Keskhaigla Üldhaigla
Keskmine(SD) 10 (8,5) 8.6 (5,8) 10,7 (6,2) 9,7 (7,0)
Mediaan (IQR) 8 (7) 8 (5) 10 (6) 8 (7)
Miinimum 1 1 1 1
Maksimum 58 49 34 58
Audit hindas ravidokumentide alusel, mis oli juhtiv hospitaliseerimise põhjus esmaselt
diagnoositud südamepuudulikkusega patsientidel (hinnangu tegid auditeerijad, tabel 10).
Ülekaalukalt oli juhtivaks hospitaliseerimise põhjuseks südamepuudulikkuse haigustunnuste
tekkimine ja/või süvenemine, s.j., olid patsiendid oma senisest ravirežiimist kinni pidanud
juhtudel, kui olid varem püsiravil (43,1%).
Sageduselt järgmine hospitaliseerimiste põhjus oli rütmihäire (22,9%). Rütmihäire alagrupi
analüüs näitas, et ülekaalukalt oli sagedasim rütmihäire kodade virvendusarütmia
tahhüfreventse vatsakeste tööga, mis oli hospitaliseerimise juhtivaks põhjuseks (kokku 73%-l
juhtudest, kui hospitaliseerimise põhjuseks oli rütmihäire). Sageduselt järgmine oli kodade
laperdusarütmia vatsakeste tahhüfrekventse tööga (11%).
Bradükardilised rütmihäired (südame löögisagedusega <50 l/min või II-III- astme
atrioventrikulaarblokaad) olid rütmihäirete alarühmas auditeerijate hinnangul
hospitaliseerimise põhjuseks 8% patsientidest; ventrikulaarne tahhükardia põhjustas
hospitaliseerimise 4% juhtudest. Rütmihäirete alarühmas põhjustasid hospitaliseerimise 4%
juhtudest muud rütmihäired (ekstrasüstoolia).
Haiglasse saabumisel esines siinusrütm 44%-l patsientidest, kodade virvendusarütmia 47% ja
kodade laperdusarütmia 5%-l patsientidest, 3%-l patsientidest esinesid muud südamerütmitused
(erutustekke ja erutusjuhte häired), 1%-l oli EKG alusel tegemist südamestimulaatori rütmiga.
17
Tabel 10. Hospitaliseerimise juhtiv põhjus haigla liikide kaupa.
Hospitaliseerimise juhtiv põhjus Kokku, N (%)
Südamepuudulikkuse teke või süvenemine 177 (43,1)
Rütmihäire 94 (22,9)
Muu / ei selgu 62 (15,1) / 3 (0.7)
Infektsioon 35 (8,5)
KATE 24 (5,8)
Režiimi rikkumine 10 (2,4)
Aneemia 4 (1)
Neerupuudulikkus 2 (0.5)
Kokku 411(100)
*KATE- kopsuarteri trombemboolia
Audit analüüsis, kuidas oli vormistatud südamepuudulikkuse diagnoos epikriisis (joonis 3,
tabel 11).Kõikide haigla liikide omavahelises võrdluses esinesid siin statistiliselt olulised
erinevused (p<0,001 Hii ruut testiga). Nõnda märgiti piirkondlikes haiglates kroonilise
südamepuudulikkuse diagnoos enamasti tüsistusena - 64,1%-l juhtudest. Südamepuudulikkuse
diagnoos märgiti eelistatult kaasuva haigusena keskhaiglates (57%) ja üldhaiglates (48,5%).
Seejuures märgiti üldhaiglates teiste haiglaliikidega võrreldes südamepuudulikkus
põhidiagnoosina oluliselt sagedamini (26,9%, võrreldes 6,2% piirkondlikes ja 1,5%
keskhaiglates).
100
24.6
80 41.5
64.1
Osakaal %
60
48.5
40
57.0
20 29.7
26.9
0 6.2
1.5
piirkondlik haigla keskhaigla üldhaigla
põhidiagnoos kaasuv haigus
tüsistus
Joonis 3. Epikriisis SP kajastamine haigla liikide kaupa
18
Tabel 11. Epikriisis SP kajastamise erinevus haigla liikide kaupa (Hii-ruut test): p<0.0001
SP kajastamine Haigla liik n (%) Kokku
epikriisis Piirkondlik Keskhaigla Üldhaigla
Põhidiagnoos 9 (6,2) 2 (1,5) 35 (26,9) 46 (11,2)
Kaasuv haigus 43 (29,7) 77 (57) 63 (48,5) 183 (44,6)
Tüsistus 93 (64,1) 56 (41,5) 32 (24,6) 181 (44,2)
Kokku 145 (100) 135 (100) 130 (100) 410 (100)
* Ühe patsiendi puhul sisestus puudus
Audit kaardistas, kas ja kuidas märgitakse kliinilistes haiguslugudes kroonilise
südamepuudulikkuse funktsionaalset raskusastet - NYHA klassi (joonis 4, tabel 12).
Nagu jooniselt nähtub, siis valimi alusel märkisid NYHA klassi enim piirkondlikud haiglad ja
see oli haigusloost leitav pooltel juhtudel (50,3%-l). Keskhaiglates oli NYHA klassi
märkimine pisut tagasihoidlikum (olemas 47,1%-l haiguslugudes). Üldhaiglate haiguslugudes
ei olnud NYHA klass enamikel juhtudel märgitud (75,4%).
100
80
49.7 52.9
Osakaal %
75.4
60
40
29.0 24.3
20 13.1
21.4 22.8
11.5
0
piirkondlik haigla keskhaigla üldhaigla
NYHA I-II NYHA III-IV
märkimata
Joonis 4. NYHA klassi (grupeeritud) märkimine haigla liikide kaupa
19
Tabel 12. NYHA klassi (grupeeritud) erinevus haigla liikide kaupa
Võrdlusgrupid haigla liikide kaupa p-väärtus (Hii-ruut test) p-väärtus Bonferroni
korrektsiooniga
Piirkondlik vs keskhaigla 0.673 0.999
Piirkondlik vs üldhaigla <0.001 0.003
Keskhaigla vs üldhaigla 0.001 0.003
Killipi klassifikatsiooni järgi südamepuudulikkuse raskusastet auditi valimis sisuliselt ei
märgitud. Terves valimis oli see olemas 8 patsiendil, kellest 7 olid ravil piirkondlikes
haiglates ja 1 keskhaiglas.
Audit hindas ravidokumentide alusel, kuidas oli verifitseeritud kroonilise
südamepuudulikkuse diagnoos auditi alusdokumendi, Euroopa 2012.a. ravijuhendis
soovitatud objektiivsete uuringute ja analüüsidega.
Elektrokardiograafia (EKG) on auditi alusdokumendi alusel kõikide südamepuudulikkuse
kahtlusega patsientide diagnoosi algoritmi osa, seetõttu hindasime, kas EKG oli 24 tunni
jooksul tehtud.
Kiirabiga hospitaliseeritud 231 patsiendist oli EKG kiirabis tehtud 69,5%-l patsientidest.
Haiglaperioodi esimesel ööpäeval oli auditi valimisse kaasatud 411 patsiendist tehtud EKG
389 ehk 94,5%-l patsientidest: piirkondlikes haiglates 98,6%-l, keskhaiglates 95,6%-l ja
üldhaiglates 89,2%-l patsientidest.
Samuti hindas audit, kas ravidokumentatsiooni hulgas olid olemas kiirabi tehtud EKG ja
esimesel ööpäeval haiglas tehtud EKG.
Kiirabi tehtud EKG puudus haigusloost 44%-l juhtudest: piirkondlikesse haiglatesse
hospitaliseeritutel puudus kiirabi tehtud EKG 16,7%-l patsientidest, keskhaiglates 42,9% -l
patsientidest ja üldhaiglates 37%-l patsientidest.
Esimesel ööpäeval haiglas tehtud EKG oli ravidokumentatsioonist leitav järgmiselt:
piirkondlikes haiglates - 96%-l juhtudest, keskhaiglates – 95%-l juhtudest ja üldhaiglates -
69%. Haiglas tehti 24-tunni jooksul esimene EKG 69,4% juhtudest EMO-s ja see oli leitav
haigusloost 88,5%-l juhtudest.
20
Audit hindas, kui paljudel patsientidel tehti EKG haiglasse saabumisel - 95% kõikidest
südamepuudulikkusega patsientidest, s.j. 70%-l juhtudest tehti see raviasutuse EMO-s, 30%-l
osakonnas. Seejuures oli EKG valdavalt leitav ka ravidokumentide hulgast (dokumendina
polnud haigusloost leitavad 8% EMO-s ja 6% osakonnas tehtud EKG-dest). Siinusrütm esines
haiglasse saabumisel 43% patsientidest, 52%-l oli kodade virvendusarütmia, 4% muud
rütmihäired ja 1% jaoks polnud rütm hinnatav (EKG alusdokument puudus). Kodade
virvendusarütmia esines haiglasse saabumisel järgmiselt: regionaalhaiglates – 41%-l,
keskhaiglates – 49%-l ja üldhaiglates – 53%-l.
Audit hindas, kui paljudel nendest patsientidest, kellel diagnoositi krooniline
südamepuudulikkus, olid vastavalt Euroopa 2012.a. ravijuhendi ettekirjutusele diagnoosi
kinnitusena määratud natriureetilised peptiidid (joonis 4, tabel 13) ja kui paljudel tehtud
ehhokardiograafiline uuring (ehhoKG).
Euroopa ravijuhendi soovitusel on natriureetiliste peptiidide (BNP/NT-proBNP) määramine
kriitilise tähendusega südamepuudulikkuse diagnoosimisel. Meie valimis oli antud analüüs
tehtud enamikul patsientidest - 87,3% (joonis 5, tabel 13). Kõige tagasihoidlikumalt määrati
natriureetilisi peptiide üldhaiglates (20,8%-l patsientidest).
Euroopa ravijuhendi soovitusel on natriureetiliste peptiidide (BNP/NT-proBNP) määramine
kriitilise tähendusega südamepuudulikkuse diagnoosimisel (3). Meie valimis oli antud
analüüs tehtud enamikul patsientidest - 87,3% (joonis 5, tabel 13). Kõige tagasihoidlikumalt
määrati natriureetilisi peptiide üldhaiglates (20,8%-l patsientidest).
Auditi valimis olid natriureetilised peptiidid määratud haiglasse saabumise esimesel ööpäeval
87%-l patsientidest (358 patsiendil) ja nendel patsientidel esines hospitaliseerimisel
natriureetiliste peptiidide tõus 95%-l juhtudest.
Audit hindas lisaks eelnevale, kui sageli tehti natriureetiliste peptiidide kordusanalüüse
haiglaravi käigus. BNP/NT-proBNP korduv määramine haiglaravi ajal oli suhteliselt levinud
(44%), s.j. audit ei vaadanud sihipäraselt, kas korduvanalüüs oli tehtud seoses haiglaravilt
lahkumisega (ja arvatavalt raviefekti hindamiseks).
21
100
8.3 9.6
20.8
80
Osakaal %
60
91.7 90.4
40 79.2
20
0
piirkondlik haigla keskhaigla üldhaigla
jah ei
Joonis 5. Natriureetiliste peptiidide määramine haigla liikide kaupa
Tabel 13. Natriureetiliste peptiidide määramine südamepuudulikkusega patsientidel: erinevus
haigla liikide kaupa
Võrdlusgrupid haigla liikide kaupa p-väärtus (Hii-ruut test) p-väärtus Bonferroni
korrektsiooniga
Piirkondlik vs keskhaigla 0.719 0.999
Piirkondlik vs üldhaigla 0.003 0.009
Keskhaigla vs üldhaigla 0.011 0.033
Audit kaardistas ravidokumentide põhiselt, kui sageli teostati hospitaliseerimise ajal südame
ultraheli (ehhoKG) kui südamepuudulikkuse diagnoosimise seisukohalt primaarselt oluline
instrumentaane uuring (tabel 14). Üldvalimis oli ehhoKG tehtud ligi kolmveerandil
patsientidest - 71,1%-l. Auditi alusel joonistusid välja selged erinevused piirkondlike ja
keskhaiglate vahel, võrreldes üldhaiglatega: nõnda oli ehhoKG tehtud piirkondlikes haiglates
80%-l patsientidest, keskhaiglates 77,9%-l patsientidest ja üldhaiglates oluliselt harvem -
umbes pooltel patsientidel (53,9%).
22
Tabel 14. Ehhokardiograafia tegemine haiglaperioodil haiglaliikide kaupa
Võrdlusgrupid haigla liikide kaupa p-väärtus (Hii-ruut test) p-väärtus Bonferroni
korrektsiooniga
Piirkondlik vs keskhaigla 0.672 0.999
Piirkondlik vs üldhaigla <0.001 0.003
Keskhaigla vs üldhaigla <0.001 0.003
Audit hindas, kui paljudel südamepuudulikkusega patsientidel teostati hospitaliseerimise ajal
röntgenülesvõte rindkerest (või muu piltdiagnostiline kopsude uuring) (joonis 5, Tabel 15).
Vastavalt olid uuringud tehtud keskhaiglates 88,1%-l patsientidest, üldhaiglates 86,9%-l
patsientidest ja 79,2%-l patsientidest piirkondlikes haiglates. Haiglate vahelised statisistiliselt
olulised erinevused puudusid (Hii-ruut testiga p=0,049). Seejuures tehti röntgenülesvõte
rindkerest (või muu piltdiagnostiline kopsude uuring) kõikides vaadeldud raviasutustes
ülekaalukalt esimesel ööpäeval peale hospitaliseerimist.
100
20.0 22.1
80
46.2
Osakaal %
60
40 80.0 77.9
53.8
20
0
piirkondlik haigla keskhaigla üldhaigla
jah ei
Joonis 5. Rindkere röntgenuuring ja muu piltdiagnostika hospitaliseerimise ajal
23
Tabel 15. Röntgenülesvõte rindkerest (või muu piltdiagnostiline kopsude uuring) haigla
liikide kaupa
Võrdlusgrupid haigla liikide kaupa p-väärtus (Hii-ruut test/ p-väärtus Bonferroni
Fisheri test) korrektsiooniga
Piirkondlik vs keskhaigla 0.047 0.141
Piirkondlik vs üldhaigla 0.188 0.564
Keskhaigla vs üldhaigla 0.113 0.339
Audit hindas, kui paljudel patsientidel tehti EKG haiglasse saabumisel - 95% kõikidest
südamepuudulikkusega patsientidest, s.j. 70%-l juhtudest tehti see raviasutuse EMO-s, 30%-l
osakonnas. Seejuures oli EKG valdavalt leitav ka ravidokumentide hulgast (dokumendina
polnud haigusloost leitavad 8% EMO-s ja 6% osakonnas tehtud EKG-dest). Siinusrütm esines
haiglasse saabumisel 43% patsientidest, 52%-l oli kodade virvendusarütmia, 4% muud
rütmihäired ja 1% jaoks polnud rütm hinnatav (EKG alusdokument puudus). Kodade
virvendusarütmia esines haiglasse saabumisel järgmiselt: regionaalhaiglates – 41%-l,
keskhaiglates – 49%-l ja üldhaiglates – 53%-l.
Auditi alusdokumendi, 2012. a. Euroopa ravijuhendi alusel peab südamepuudulikkuse
esmasel diagnoosimisel hindama patsientide kliinilisi sümptomeid (3). Auditi valimis olid
enamusel patsientidest (87%) südamepuudulikkuse sümptomid ravidokumentides diagnoosi
kinnitusena märgitud. Kõige sagedasemad sümptomid 358 patsiendi jaoks (kelle andmed
haigusloos olid olemas) olid järgmised: õhupuudus/hingeldus – 80%, tursed – 43%,
väsimus/jõuetus – 44%. Lisaks esinesid 23%-l patsientidest muud sümptomid (kaalutõus,
isutus jm.). Sümptomid oli märgitud 85%-l regionaalhaiglates hospitaliseeritud patsientidel,
88%-l keskhaiglates hospitaliseeritud patsientidel ja 89%-l üldhaiglates hospitaliseeritud
patsientidel. Haigla liikide vahel olulisi erinevusi auditi valimis ei olnud (p=0,595).
Audit hindas, kuidas olid auditi valimis määratud antropomeetrilised näitajad (kasv ja kaal).
Kehakaalu peetakse lihtsaks ja usaldusväärseks näitajaks, mille dünaamilise määramisega
hinnata diureetilise ravi efektiivsust.
Analüüsisime ravidokumentide alusel kehakaalu andmeid patsientide hospitaliseerimisel ja
haiglast väljakirjutamisel (Tabel 16). Kõige sagedamini oli haiglasse saabumisel patsientide
kehakaal määratud piirkondlikes haiglates (75,9%-l), järgnesid keskhaiglad (66,9%) ja
üldhaiglad (46,2%).
24
Valimi keskmine naispatsient oli 162 cm pikk ja kaalus 82 kg. Keskmine meespatsient oli 168
cm pikk ja kaalus 86 kg.
Haiglast lahkudes määrati auditi valimis patsientide kehakaalu oluliselt harvem kui
hospitaliseerimisel: 17,2%-l patsientidest piirkondlikes haiglates ja alla 10%-l patsientidest
kesk- ja üldhaiglates.
Tabel 16. Kehakaalu määramine südamepuudulikkusega patsientide hospitaliseerimisel ja
haiglast väljakirjutamisel: erinevused haigla liikide kaupa
Kehakaal p<0,0001 Haigla liik Kokku
saabumisel üldhaiglad vs
määratud teised haigla
liigid
Piirkondlik Keskhaigla Üldhaigla
n (%) n (%) n (%)
jah 110 (75,9) 91 (66,9) 60 (46,2) 261 (63,5)
ei 35 (24,1) 45 (33,1) 70 (53,9) 150 (37,5)
Kokku 145 136 (100.00) 130 411 (100.00)
(100.00) (100.00)
Kehakaal p<0,05
haiglast piirkondlikud
väljakirjutamisel haiglad vs
määratud teised haigla
liigid
jah 22 (17,2) 8 (7) 6 ( 5) 36 ( 10)
ei 106 (82,8) 107 (93) 113 (94) 326 ( 90,1)
Kokku 128 115 (100.00) 119 (100) 362 (100.00)
(100.00)
Lisaks kaardistas audit, millised põhianalüüsid olid südamepuudulikkusega patsientidel tehtud
haiglasse saabumisel.
Hemoglobiini (Hgb) väärtused olid määratud kõikidel auditi valimi patsientidel. Keskmine
Hgb väärtus hospitaliseerimisel oli meestel 139 g/l ja naistel 126 g/l.
Kreatiniin neerufunktsiooni näitajana oli vereanalüüsides määratud kõikidel patsientidel (Tabel
17) ja 63%-l juhtudest esitas kohalik labor ka GFR näitaja. Auditi andmetel erinesid
lokaalsete laborite tegevused GFR hindamisel statistiliselt oluliselt kõikide haigla liikide
omavahelistes võrdlustes (p<0.001). Peaaegu kõikidel patsientidel (97,9%) oli GFR määratud
piirkondlikes haiglates. Üle pooltel patsientidel (60,3%) oli GFR määratud keskhaiglates.
Üldhaiglates oli GFR määratud veerandil patsientidel (24,6%).
25
Nendel 155 patsiendil, kellel GFR väärtuseid ei esitanud kohalik labor, arvutas selle väärtuse
auditeerija. Keskmine GFR väärtus südamepuudulikkusega patsientide valimis oli 66.
Auditi hindas ravidokumentide alusel, kui paljudel patsientidel olid ravidokumentides esitatud
andmed südamepuudulikkuse võimalike riskifaktorite osas. Suurim andmete defitsiit esines 2
riskifaktori osas, milleks olid suitsetamine (info puudus 35% juhtudest) ja alkoholi
kuritarvitamine (info puudus 41% patsiendi jaoks). Suitsetamise osas olid auditi valimis
andmed märkimata regionaalhaiglates 43 patsiendil (30% antud haiglatüübi valimist),
keskhaiglates 65 patsiendil (48%) ja üldhaiglates 36 patsiendil (28%). Suitsetajaid/endisi
suitsetajaid (loobumisest möödas ≥1 aasta) oli auditi valimis regionaalhaiglates vastavalt
40/12 patsienti (28%/8,4% antud haiglatüüpide valimist), keskhaiglates 27/11 patsienti
(20%/8,1% antud haiglatüüpide valimist ) ja üldhaiglates 27/2 patsienti (21%/1,6% antud
haigla tüüpide valimist).
Alkoholi kuritarvitamise osas ilmnesid valimis selged erinevused haigla liikide kaupa:
regionaalhaiglates märgiti alkoholi kuritarvitajatena 13 patsienti (9% antud haiglate valimist),
keskhaiglates 24 patsienti (18% antud haiglate valimist) ja üldhaiglates 27 patsienti (21%
antud haigla liigi valimist).
Audit hindas kaasuvate kardiovaskulaarsete riskifaktorite ja põhjushaiguste esinemist valimis.
Kõige sagedasema kardiovaskulaarse riskifaktori (ja võimaliku põhjushaigusena) esines
hüpertensioon - üle pooltel patsientidest (n=262 – 64%), Hüpertoonikuid oli regionaalhaiglates 87
patsienti (60%), keskhaiglates 89 patsienti (65%) ja üldhaiglates 86 patsienti (66%).
Hüpertensioonile järgnes sageduselt kodade virvendusarütmia, mida esines 235 patsientidest
(57%), s.j. 155 virvendusarütmiaga patsiendil ehk 66%-l diagnoositi virvendusarütmia
esmakordselt elus käesoleval hospitaliseerimisel. Oluline klapirike (alates keskmisest
raskusastmest ehhoKG alusel) esines pooltel patsientidest (50%), kõige sagedamini esinev
klapipatoloogia oli mitraalregurgitatsioon. Düslipideemia oli haigusloos raporteeritud 16%-l
patsientidest (n=65). Varasem müokardiinfarkt ja/või koronaarinterventsioonid (perkutaanne
koronaarinterventsioon ja koronaaršunteerimine) olid anamneesis 12% patsientidest (n=52).
Umbes iga kümnes patsient oli varasemalt põdenud insulti (n=49, 12%).
Südamepuudulikkusega patsiendid on reeglina polümorbiidsed, seetõttu hindas audit, et kui
paljudel valimis kaasatud patsientidest esinesid raviarsti hinnangul või diagnoosina
haigusloos muud kaasuvad haigused.
26
Kuigi andmetabelid olid küllalt lünklikud, siis auditi valimisse kaasatud
südamepuudulikkusega patsientidel esines märkimisväärselt sageli kaasuv oluline patoloogia.
Lisaks, mitmeid olulisi kaasuvaid haiguseid diagnoositi mitmetel patsientidel käesoleval
hospitaliseerimisel esmakordselt elus. Enim diagnoositi esmakordselt elus käesoleval
hospitaliseerimisel neerupuudulikkust (19%) ja aneemiat (16%, tabel 17).
Tabel 17. Muud olulised kaasuvad haigused raviarsti hinnangul või diagnoosina haigusloos
Kaasuv haigus N (arv) % (Protsent)
Diabeet
jah, varasem 47 11
jah, käesolevalt diagnoositud 8 2
ei 356 87
Krooniline kopsuhaigus
16, s.j.
Jah/nendest KOK KOK
kopsuhaigustest
66/42 64-l
Ei 345 84
Aneemia
jah, varasem 22 5
jah, käesolevalt diagnoositud 64 16
ei 325 79
Neerupuudulikkus
jah, varasem 24 6
jah, käesolevalt diagnoositud 78 19
ei 309 75
Pahaloomuline kasvaja
jah, varasem 49 12
jah, käesolevalt diagnoositud 8 2
ei 354 86
Olulised liigesprobleemid
jah, varasem 29 7
jah, käesolevalt diagnoositud 4 1
ei 378 92
27
Tabel 17 (jätk). Muud olulised kaasuvad haigused raviarsti hinnangul või diagnoosina
haigusloos
Kaasuv haigus N (arv) % (protsent)
Kliiniliselt oluline
hüpertüreoos
jah, varasem 5 1
jah, käesolevalt diagnoositud 5 1
ei 401 98
Kliiniliselt oluline
hüpotüreoos
jah, varasem 17 4
jah, käesolevalt diagnoositud 9 2
ei 385 94
Depressioon
jah, varasem 7 2
jah, käesolevalt diagnoositud 6 1
ei 398 97
Kokku 411
*KOK, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus
8.2. Senine kardiovaskulaarne medikamentoosne ravi haigusloo alusel
Auditi hinnangul kasutas 63% patsientidest enne hospitaliseerimist erinevaid
kardiovaskulaarsüsteemi toimivaid ravimeid (n=259): regionaalhaiglates kasutas varasemalt
ravimeid 61% patsientidest, keskhaiglates 57% patsientidest ja üldhaiglates 72% patsientidest.
Haigla liikide vahelisi olulisi erinevusi varasemas kardiovaskulaarsüsteemi toimivate ravimite
kasutamise sageduses ei olnud.
Kõige populaarsemad olid varasemas kardiovaskulaarses ravis beeta-adrenoblokaatorid
(45%), järgnesid AKE inhibiitorid (33%) ja diureetikumid (30%) (tabel 18).
Lisaks kasutas 15% valimi patsientidest enne haiglaravi 38 muud ravimit, millest olid enim
kasutatud mittesteroidsed põletikuvastased ja diabeediravimid, rahustid ja prootonpumba
inhibiitorid.
28
Tabel 18. Varasemad kardiovaskulaarsed ravimid südamepuudulikkusega patsientidel
Ravim (n=258) Arv Protsent (%)
(n)
AKE inhibiitor 86 33
ARB 45 17
Beeta-adrenoblokaator 116 45
MRA 8 3
Lingudireetikum 26 10
Tiasiid-diureetikum 51 20
Digoksiin 9 3,5
Statiin 29 11
Ca-kanali blokaator
(dihüdropüridiini
tüüpi) 51 20
Muu Ca-kanali
blokaator (diltiatseem,
verapamiil) 5 2
Nitropreparaat 8 3
Atsetüülsalitsüülhape 53 21
Klopidogreel 5 2
Tikagreloor 1 0
*AKE, angiotensiin-konverteeriv ensüüm; ARB, angiotensiin II 1. tüüpi retseptorblokaator MRA,
mineralokortikoidretseptorite antagonist
Audit hindas antikoagulantide ja antiarütmikumide kasutamist enne hospitaliseerimist.
Antiarütmikume kasutas 16 patsienti ja need olid järgmised: propafenoon – 11 patsienti,
amiodaroon - 3 patsienti ja sotalool – 2 patsienti.
Antikoagulante kasutas varasemalt 30 patsienti, nendest 14 varfariini ja 16 direktset
suukaudset antikoagulanti.
8.3. Südamepuudulikkuse medikamentoosne ravi haiglas
Tabelis 19 on antud ülevaade südamepuudulikkuse medikamentoossest haiglaravist.
Ravimrühmadest kasutati südamepuudulikkusega patsientidel hospitaliseerimise ajal enim
beeta-adrenoblokaatoreid (72,3%) ja lingudiureetikume (70,1%). Kasutamise sageduselt
29
haiglaravi ajal järgnesid AKE inhibiitorid (45,5%), digoksiin (34,1%), MRA-d (30,9%) ja
ARB-id (11,7%).
Tabelist 19 nähtub, et
1) AKE inhibiitoreid kasutati piirkondlikes haiglates 52%-l patsientidest, keskhaiglates
40%-l haigetest ja üldhaiglates 45%-l patsientidest.
2) ARBe kasutati piirkondlikes haiglates 9%-l patsientidest, keskhaiglates 12,5%-l
haigetest ja üldhaiglates 14%-l patsientidest.
3) Beeta-blokaatoreid kasutati piirkondlikes haiglates 70%-l patsientidest, keskhaiglates
74%-l haigetest ja üldhaiglates 74%-l patsientidest.
4) MRA-sid kasutati piirkondlikes haiglates 29%-l patsientidest, keskhaiglates 37%-l
haigetest ja üldhaiglates 27%-l patsientidest.
5) Digoksiini kasutati piirkondlikes haiglates 22%-l patsientidest, keskhaiglates 33%-l
haigetest ja üldhaiglates 48,5%-l patsientidest.
6) Lingudiureetikume kasutati piirkondlikes haiglates 70%-l patsientidest, keskhaiglates
73,5%-l haigetest ja üldhaiglates 67%-l patsientidest.
7) Tiasiid-diureetikume kasutati piirkondlikes haiglates 16%-l patsientidest,
keskhaiglates 11%-l haigetest ja üldhaiglates 14 %-l patsientidest.
Vaadeldud ravimite klasside kasutamises haigla liikide kaupa erinevusi esile ei tulnud, v.a.
digoksiin, mille kasutamine haiglaperioodil oli auditi valimis statistiliselt olulised sagedasem
üldhaiglates (p<0,001 piirkondlik vs üldhaigla ja p=0,011 keskhaigla vs üldhaigla).
Ülekaalukalt said patsiendid, kelle raviskeemis oli lingudiureetikum, seda haiglaperioodil ka
intravenoosselt (n=204, 71%). Kõikidest piirkondlike haiglate patsientidest kasutati i/v
lingudiureetikume 51%-l patsientidest, keskhaiglates 26%-l patsientidest ja üldhaiglates 51%-
l patsientidest.
30
Tabel 19. Südamepuudulikkuse medikamentoosne haiglaravi
p-väärtus Haigla liik Kokku
haiglaliikide
võrdluses
p=0.126 piirkondlik keskhaigla üldhaigla
AKE inhibiitor
jah 75 (51,7) 54 (39,7) 58 (44,6) 187 ( 45,5)
ei 70 (48,3) 82 (60,3) 72 (55,4) 224 ( 54,5)
Kokku 145 (100.00) 136 (100) 130 (100) 411 (100)
ARB p=0.424
jah 13 ( 9) 17 ( 12,5) 18 ( 13,9) 48 ( 11,7)
ei 132 (91) 119 ( 87,5) 112 ( 86,2) 363 ( 88,3)
Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100)
Beeta-blokaator p=0.683
jah 101 ( 70) 100 ( 73,5) 96 ( 73,9) 297 ( 72,3)
ei 44 ( 30,3) 36 ( 26,5) 34 ( 26,2) 114 ( 27,7)
Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100)
MRA p=0.683
jah 42 ( 29) 50 ( 36,8) 35 ( 26,9) 127 ( 30,9)
ei 103 ( 71) 86 ( 63.24) 95 ( 73,1) 284 ( 69,1)
Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100)
p<0.0001
Digoksiin
jah 32 ( 22,1) 45 ( 33,1) 63 (48,5) 140 ( 34,1)
ei 113 ( 77,9) 91 ( 66,9) 67 (51,5) 271 ( 66)
Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100)
Lingudiureetikum p=0.496
jah 101 (70) 100 ( 73,5) 87 ( 67) 288 ( 70,1)
ei 44 (30,3) 36 ( 26,5) 43 ( 33,1) 123 ( 29,9)
Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100)
Tiasiid- p=0.197
diureetikum
jah 23 ( 15.86) 12 ( 8.82) 18 (13.85) 53 ( 12,9)
ei 122 ( 84.14) 124 ( 91.18) 112 (86.15) 358 ( 87,1)
Kokku 145 (100.00) 136 (100.00) 130 (100.00) 411 (100)
Inotroopne ravi p=0.494
jah 19 ( 13.1) 12 ( 8,8) 16 ( 12,3) 47 ( 11,4)
ei 126 ( 86,9) 124 ( 91,2) 114 ( 87,7) 364 ( 88,6)
Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100)
Atsetüülsalitsüül- p=0.168
hape
jah 41 ( 28,3) 30 ( 22,1) 42 ( 32,3) 113 ( 27,5)
ei 104 ( 71,7) 106 ( 77,9) 88 ( 67,7) 298 ( 72,5)
Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100)
Klopidogreel p=0.640
31
jah 6 ( 4,1) 6 (4,4) 3 (2,3) 15 ( 3,7)
ei 139 ( 95,9) 130 (95,6) 127 (97,7) 396 ( 96,4)
Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100)
Morfiin p=0.391
jah 9 ( 6,2) 9 ( 6,7) 4 ( 3,1) 22 ( 5,4)
ei 136 ( 93,8) 127 ( 93,4) 126 ( 96,9) 389 ( 94,7)
Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100)
Eufülliin p=0.176
jah 16 ( 11) 19 ( 14) 9 ( 7) 44 ( 10,7)
ei 129 ( 89) 117 ( 86) 121 ( 93,1) 367 ( 89,3)
Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100)
Glükokortikoid p=0.126
jah 29 ( 20) 14 ( 10,3) 22 (16,9) 65 ( 15,8)
ei 116 ( 80) 122 ( 89,7) 108 (83,1) 346 ( 84,2)
Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100)
*AKE, angiotensiin-konverteeriv ensüüm; ARB, angiotensiin II 1. tüüpi retseptorblokaator; MRA,
mineralokortikoidretseptorite antagonist
Inotroopseid ravimeid manustati haiglaperioodil 11%-le patsientidest (n=47) ja haigla liigiti
statistiliselt erinevusi ei olnud (p=0.494) (joonis 6). Intravenoosselt kasutati järgmiseid
inotroopseid ravimeid: noradrenaliin – 24 patsiendil, dopamiin - 18 patsiendil, dobutamiin - 6
patsiendil, adrenaliin – 6 patsiendil, milrinoon - 2 patsiendil, levosimendaan – 2 patsiendil,
mesatoon – 1 patsiendil.
100
80
Osakaal %
60
86.9 91.2 87.7
40
20
13.1 8.8 12.3
0
piirkondlik haigla keskhaigla üldhaigla
jah ei
Joonis 6. Inotroopne ravi haigla liikide kaupa
32
Audit hindas kardiovaskulaarsete ravimite kasutamist haiglaperioodil laiemalt (tabel 20).
Haiglaperioodil kasutati südamepuudulikkusega patsientidel ravis vere hüübivust mõjutavaid
ravimeid järgmiselt: (1) antiagregantidest kasutati ülekaalukalt atsetüülsalitsüülhapet (113
patsienti, 27,5%), oluliselt tagasihoidlikumalt klopidogreeli (15 patsienti, 3,7%) ja haigla
liigiti kasutus statistiliselt oluliselt ei erinenud; (2) märkimisväärselt sageli kasutati haiglaravi
ajal antikoagulante – 72%-l kõikidest patsientidest, s.j. ülekaalukalt kasutati
madalmolekulaarset hepariini (78% antikogulantide hulgast). Nõnda sai antikoagulantravi
regionaalhaiglates 101 patsienti, keskhaiglates 97 patsienti ja üldhaiglates 101 patsienti.
Vastavalt sai regionaalhaiglates raviks antikogulanti 70%, keskhaiglates 71% ja üldhaiglates
77% seal ravitud patsientidest. Mitte ühelgi patsientidest ei kasutatud haiglaperioodil
direktseid suukaudseid antikoagulante. Antikoagulantide ravidoose ja näidustusi audit
sihipäraselt ei vaadelnud.
Ühel viiendikul patsientidest (n=83 - 20%) kasutati haiglaravi ajal antiarütmikume, enamasti
amiodarooni – 84%-l patsientidest, kellele rütmihäire spetsiifiline ravi oli korraldatud (n=70).
Tabel 20. Muud kardiovaskulaarsüsteemi toimivad ravimid, mida kasutati
südamepuudulikkusega patsientide ravis haiglaperioodil (N=411)
% valimi patsientidest
Ravim Patsiendid (n) (n=411)
Antikoagulant: 295 72
1. Fraktsioneerimata hepariin 5
2. Madalmolekulaarne hepariin 230
3. Varfariin 79
4. Fragmiin 78
Nitropreparaat 42 26
Ca-kanali blokaator
1. dihüdropüridiini tüüpi 73 18
2. muud (verapamiil, diltiatseem) 31 8
Antiarütmiline ravim: 83 20
1. Amiodaroon 70
2. Propafenoon 22
3. Sotalool 2
4. Etatsisiin 1
Statiin 55 13
33
Mitte-kardiovaskulaarsetest ravimitest rakendati antibakteriaalset ravi 40%-l patsientidest,
valuravi said 29% patsientidest (nendest 42% mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid),
diabeediravimeid kasutati 11%-l patsientidest, 6,6%-l teostati aneemia raviks erütrotsüütide
suspensiooni ülekanne. Sagedamini kasutatavate ravimite hulgas haiglas olid veel
glükokortikoidid (n=65 - 16%) ja eufülliin (n=44 - 11%).
Protseduuridest, mida südamepuudulikkusega patsientidel teostati haiglaravi ajal, oli kõige
sagedasem kardioversioon - 56 patsiendil (13,6%), s.j. 53 patsiendil ehk 95%-l patsientidest
teostati kardioversioon kodade virvendus- või laperdusarütmia näidustusega, 3 patsiendil
ventrikulaarse tahhükardia/fibrillatsiooni tõttu. Oluliselt vähem teostati kardioversioone
üldhaiglates (10 patsiendil), võrreldes keskhaiglate (n=19) ja piirkondlike haiglatega (n=24).
Hapnikravi kasutati 46%-l patsientidest (n=188), neil patsientidel kasutati enamasti
hapnikumaski või ninasondi (91%). Haiglaperioodil intubeeriti 4,5% patsientidest (n=19).
Haiglaperioodil elustati 12 patsienti (3%): 6 patsienti keskhaiglates, 5 piirkondlikes haiglates
ja 1 patsienti üldhaiglas.
Südamestimulaator implanteeriti kokku haiglas 13 patsiendile (3%), s.j. 2 patsiendil
implanteeriti kardioverter-defibrillaator (ICD). Südamestimulaator implanteeriti 2 patsiendil
keskhaiglas ja ülejäänutelpiirkobdlikes haiglates. Ühel patsiendil teostati regionaalhaiglas
kateeterablatsioon kodade virvenduasrütmia näidustusega. Dialüüsi või ultrafiltratsiooni
vajasid haiglaperioodil 3 patsienti (0,7%).
8.4. Medikamentoosne ravi haiglast väljakirjutamisel
Analüüsiti valimi neid patsiente, kes ei surnud haiglaperioodil (n=363). Kolmveerandile
(74,8%) südamepuudulikkusega patsientidest oli ambulatoorseks raviks välja kirjutatud beeta-
adrenoblokaator (tabel 21). Üle pooltele (64 %) patsientidest määrati kodusesse raviskeemi
lingudiureetikum.
Ordineerimise sageduselt järgnesid vaadeldud ravimitest AKE inhibiitorid (46%), MRA-d
(30,8%), tiasiid-diureetikumid (12,2%). Kõige vähem kirjutati patsientidele haiglast
lahkumisel välja ARB-e (11,1%). Ainus statistiliselt oluline erinevus vaadeldud
ravimiklasside kaupa esines AKE inhibiitorite koduse ravi osas haigla liikide jaotuses: enim
määrati neid piirkondlikes haiglates, järgnesid üldhaiglad ja keskhaiglad (p=0,012).
34
Auditi valimis olid enimkasutatud AKE inhibiitoriteks ramipriil (64%) ja perindopriil (22%);
enim kasutatud ARB-ks oli telmisartaan (62,5%) ninh enim kasutatud beeta-
adrenoblokaatoriksoli metoprolool suktsinaat (81,5%).
Audit hindas ka seda, kas raviarstid olid tõenduspõhiste ravimite mitte ordineerimise korral
esitanud haigusloos põhjenduse oma kliinilise otsuse selgituseks – seda oli tehtud
üksikjuhtudel ja haiglaliikide kaupa erinevusi ei olnud. Nõnda olid AKE inhibiitorite osas
selgitused ravimi puudumise korral ravidokumentides leitavad 2% patsientide jaoks, beeta-
adrenoblokaatorite jaoks 8,8% ja MRA jaoks polnud põhjendust kordagi esitatud.
Audit hindas, kui paljud südamepuudulikkusega patsientidest said tõenduspõhiseid
ravimeid sihtdoosides (nagu need on kehtestatud ravijuhendiga). AKE inhibiitori sihtdoosiga
lahkus haiglaravilt 19% patsientidest, kui ravim oli skeemi määratud (lisaks oli 24% AKE
inhibiiotori kasutaja juures auditeerija märkinud, et haiglaravilt lahkuti mitte-tõenduspõhiselt
soovitatud AKE inhibiitoriga). ARB sihtdoosiga kirjutati haiglaravilt välja 10% patsientidest,
beeta-adrenoblokaatori sihtdoosiga 4% patsientidest, MRA sihtdoosiga 72,1% patsientidest.
Seda juhtudel, kui need ravimid olid arsti poolt raviskeemi määratud.
Tabel 21. Medikamentoosne ravi haiglast välja kirjutamisel
p-väärtus Haigla liik Kokku
AKE inhibiitor p=0.012 piirkondlik keskhaigla üldhaigla
jah 71 ( 55,5) 42 (36,5) 53 ( 44,9) 166 ( 46)
ei 57 ( 44,5) 73 (63,5) 65 ( 55,1) 195 ( 54)
Kokku 128 (100) 115 (100) 118 (100) 361 (100)
ARB p=0.702
jah 12 ( 9,4) 13 ( 11,4) 15 ( 12,7) 40 (11,1)
ei 116 ( 90,6) 101 ( 88,6) 103 ( 87,3) 320 (88,9)
Kokku 128 (100.00) 114 (100) 118 (100) 360 (100)
Beeta- p=0.099
adrenoblokaator
jah 101 (78,9) 89 ( 77,4) 80 ( 67,8) 270 (74,8)
ei 27 (21,1) 26 ( 22,6) 38 ( 32,2) 91 (25,2)
Kokku 128 (100) 115 (100) 118 (100) 361 (100)
MRA p=0.102
jah 36 ( 28,1) 44 ( 38,3) 31( 26,3) 111 ( 30,8)
ei 92 ( 71,9) 71 ( 61,7) 87 ( 73,7) 250 ( 69,3)
Kokku 128 (100) 115 (100) 118 (100) 361 (100)
Tiasiid- p=0.102
diureetikum
jah 19 ( 14,8) 10 ( 8,7) 15 ( 12,7) 44 ( 12,2)
ei 109 ( 85,2) 105 ( 91,3) 103 ( 87,3) 317 ( 87,8)
Kokku 128 (100) 115 (100) 118 (100) 361 (100)
35
Lingudiureetikum p=0.841
jah 83 ( 64,8) 75 ( 65,2) 73 ( 61,9) 231 ( 64)
ei 45 ( 35,2) 40 ( 34,8) 45 ( 38,1) 130 ( 36)
Kokku 128 (100) 115 (100) 118 (100) 361 (100)
*AKE, angiotensiin-konverteeriv ensüüm; ARB, angiotensiin II 1. tüüpi retseptorblokaator; MRA,
mineralokortikoidretseptorite antagonist. Andmed haiglajärgse ravi osas puudusid 2 keskhaigla patsiendi jaoks ja neid
patsiente andmeanalüüsi ei lülitatud.
Tõenduspõhisuse korrektsel hindamisel arvestas audit, et auditi alusdokument 2012. a. Euroopa
ravijuhend näeb IA soovituse kasutada medikamentoosses ravis AKE inhibiitoreid (nende
talumatuse korral ARB-e), beeta-adrenoblokaatoreid ja MRA-d nendel südamepuudulikkusega
patsientidel, kellel esineb oluline süstoolne südamepuudulikkus (EF≤40%).
Sellest lähtuvalt hindas audit täiendavas statistilises analüüsis 2 alarühmas, kas esineb olulisi
erinevusi südamepuudulikkusega patsientide medikamentoosses ravis, mis viidi läbi haiglas ja
seejärel haiglajärgselt:
(1) patsiendid olulise süstoolse puudulikkusega ja oluliselt vähenenud vasaku vatsakese
väljutusfraktsiooniga (EF≤40%) ja
(2) patsiendid vasaku vatsakese säilunud süstoolse funktsiooniga ( EF>40%).
Analüüsisime 292 patsiendi andmeid, kellel oli ravidokumentide alusel olemas ehhoKG-ga
hinnatud EF väärtus ja kes haiglaperioodil ei surnud. Kokku oli EF≤40% alarühmas 123
patsienti, kes olid võrreldes alagrupiga EF>40% oluliselt nooremad ja kelle hulgas oli oluliselt
enam mehi [(Tabel 22 ( käesoleva aruande Lisa 1) ja Tabel 23 ( käesoleva aruande Lisa 2)].
Olulise süstoolse südamepuudulikkusega patsientide raviskeemis kasutati ravimeid järgmiselt:
I Piirkondlikud haiglad
Haiglaperioodil kasutati oluliselt enam tõenduspõhiseid IA ravimeid (võrreldes säilunud
süstoolse funktsiooniga patsientidega): AKE inhibiitoreid, ARB-e, MRA-sid ja beeta-
adrenoblokaatoreid. Lisaks olid selle alarühma raviskeemis oluliselt sagedamini
lingudiureetikumid, tiasiid-diureetikumid ja digoksiin. Haiglajärgses ravis määrati
piirkondlikes haiglates EF≤40% alarühma patsientidele (võrreldes säilunud süstoolse
funktsiooniga patsientidega) oluliselt enam 3 tõenduspõhist ravimit: AKE inhibiitorit, MRA-d
ja beeta-adrenoblokaatoreid. Haiglajärgses ravis puudusid alarühmiti erinevused ARB-ide ja
lingudiureetikumide osas.
36
II Keskhaiglad
Haiglaravis kasutati tõenduspõhise IA ravimina oluliselt enam (võrreldes säilunud süstoolse
funktsiooniga patsientidega) MRA-d, s.j. puudusid alarühmade vahelised erinevused AKE
inhibiitorite/ARB-ide ja beeta-adrenoblokaatorite osas. Haiglajärgses ravis puudusid
keskhaiglates olulised erinevused EF≤40% alarühma patsientidel võrreldes säilunud süstoolse
funktsiooniga patsientidega.
III Üldhaiglad
Ravi haiglas ja ambulatoorselt tõenduspõhiste ravimite osas ei olnud oluliselt erinev võrreldes
säilunud süstoolse funktsiooniga patsientidega.
Auditi kahe patsientide alagrupi võrdlemisel ilmnesid erinevused tõenduspõhiste ravimite
kasutamise osas haiglaliikide kaupa, kuid alagruppide suurus EF kriteeriumite alusel ei
võimaldanud kirjeldada erinevuste statistilist olulisust.
Nõnda kasutati EF≤40% alarühma patsientide haiglaravis (1) AKE inhibiitoreid 71%
piirkondlikes haiglates, 49% keskhaiglates, 42% üldhaiglates; (2) ARB-e 4 % piirkondlikes
haiglates, 10% keskhaiglates, 21% üldhaiglates; (3) beeta-adrenoblokaatoreid 84%
piirkondlikes haiglates, 85% keskhaiglates, 73% üldhaiglates; (4) MRA-d 45% piirkondlikes
haiglates, 47% keskhaiglates, 29% üldhaiglates.
Erinevused olid haiglaliikide jaoks olemas ka ambulatoorses ravis. Haiglajärgseks raviks
määrati EF≤40% alarühma patsientidele tõenduspõhiseid ravimeid järgnevalt: (1) AKE
inhibiitoreid 69% piirkondlikes haiglates, 38% keskhaiglates, 36% üldhaiglates; (2) ARB-e
4% piirkondlikes haiglates, 5% keskhaiglates, 19% üldhaiglates; (3) beeta-adrenoblokaatoreid
94% piirkondlikes haiglates, 90% keskhaiglates, 68% üldhaiglates; (4) MRA-d 45%
piirkondlikes haiglates, 47% keskhaiglates, 29% üldhaiglates.
8.5. Soovitused peale haiglaravi
Haiglajärgsed soovitused elukorralduse ja tervisekäitumise osas patsiendile olid epikriisides
esitatud umbes kolmandikul juhtudest (35,7%). Kõige rohkem oli tervisekäitumise soovitusi
patsientidele haiglajärgseks perioodiks dokumenteeritud piirkondlikes haiglates (41,2%),
järgnesid keskhaiglad (40,9%) ja üldhaiglad (23,7%). Meie valimis anti üldhaiglates koduse
ravi ja elukorralduse soovitusi statistiliselt oluliselt harvemini, võrreldes teiste haiglaliikidega
(p<0,05).
37
Audit hindas, kas epikriisis olid esitatud edaspidised soovitused ravi jälgimiseks ja
korrigeerimiseks. Ravisoovitused olid olemas umbes pooltes epikriisides (52,7%): enim
soovitusi oli dokumenteeeritud piirkondlikes haiglates - 64%, järgnesid keskhaiglad – 55% .
Teistest haiglaliikidest oluliselt vähem anti ravikorralduslikke soovitusi üldhaiglates – 39%.
Südamepuudulikkusega patsientide haiglajärgset ravi korraldav arst oli auditi valimis
märgitud 69% patsientide epikriisides (Joonis 7, Tabel 24).
Kõige rohkem esitati ravidokumentides infot kureeriva arsti kohta piirkondlikes haiglates
(77,3%, p=0,010), järgnesid keskhaiglad (69%) ja üldhaiglad (59,3%). Haiglatevahelises
võrdluses esines statistiliselt oluline erinevus piirkondlike ja üldhaiglate vahel (p=0,002 Hii-
ruut testiga).
100
22.7
31.0
80 40.7
Osakaal %
60
40
77.3
69.0
59.3
20
0
piirkondlik haigla keskhaigla üldhaigla
jah ei
Joonis 7. Haiglajärgselt ravi kureeriv arst ravidokumentide alusel haigla liikide kaupa
38
Tabel 24. Raviarstimääramise erinevus haigla liikide kaupa (Hii-ruut test): p=0,010.
Kureeriv arst Haigla liik Kokku
määratud piirkondlik keskhaigla üldhaigla
jah 99 (77.34) 80 (68.97) 70 (59.32) 249 (68.78)
ei 29 (22.66) 36 (31.03) 48 (40.68) 113 (31.22)
Kokku 128 (100.00) 116 (100.00) 118 (100.00) 362 (100.00)
Edaspidi jäid südamepuudulikkusega patsiente jälgima üldjuhul perearstid (44%), oluliselt
harvem kardioloogid (26%). Muu spetsialisti korraldada jäeti ravi 21%-l juhtudest ja 9%-l
patsientidest oli ravi korraldatud kardioloogi ja perearsti koostöös.
Juhtudel, kui raviarst oli märgitud, oli 67%-l haiguslugudes antud ka järgmise visiidi
toimumise aeg.
8.6. Haigusloo lõpe esmaselt diagnoositud südamepuudulikkusega patsientidel
Haiglaravi ajal suri valimisse kaasatud patsientidest 48 patsienti (11,7%), nendest 27 meest ja
21 naist (vastavalt 13% meespatsientidest ja 11% naispatsientidest). Patsientide surmade osas
haigla liikide lõikes statistiliselt olulisi erinevusi ei olnud (p=0,285). Lahang teostati 25%-l
koolnutest (n=12).
Haiglajärgselt jätkus ravi kodus – 82%, hooldus- või põetusasutuses 12%, teises haiglas 4%
juhtudest, 3% juhtudest oli haigusloo alusel võimatu hinnata, kus patsiendi ravi jätkus. Haigla
liigiti esines haiglajärgse ravi logistikas oluline erinevus: üldhaiglate patsientidest suunati
hooldusravile 18,5%, mis oli oluliselt enam kui keskhaiglates (7,8%) ja piirkondlikes
haiglates (8%) (p<0,005).
9. JÄRELDUSED
• Audit kaardistas esmakordselt Eestis kompleksselt esmase südamepuudulikkusega
patsientide diagnoosimise ja ravi erinevaid aspekte, laiemat kliinilist profiili ja
käsitlust haigusloolise ravidokumentatsiooni alusel (paberkandjal ja digilugude
baasil). Kokku analüüsiti valimit 411 patsiendi andmetega.
• Audit hindas dokumentatsiooni korrektsust ja kliinilist otstarbekust haigusloos. Ootus-
ja õiguspärane on, et haigusloolised kanded on eestikeelsed, kliiniliselt olulised,
korrastatud ningkõikide teostatud uuringute ja analüüside vastused on auditeerijatele
39
kättesaadavad. Auditeerijad märkasid haiguslugude ebaühtlast taset (pigem raviarstide
lõikes) ja andmelünkasid (arstide poolt tagasihoidlikult kajastatud riskifaktorite profiil
ja ravipõhjendused, ka muid puuduseid – nt. puudusid ühes üldhaiglas haiguslugudest
intensiivravipalati jälgimislehed). Positiivsena nimetati mõnede raviasutuste väga häid
õendusalaseid sissekandeid. Märgati vaeginfot paberkandjal EKG-de osas (kui
puudusid digiandmed), eriti üldhaiglate osas. (Pre)kliinilistest haigusloolistest
dokumentidest olid reeglina leitavad kiirabikaardid (90%), samas puudusid kiirabis
tehtud EKG-d 44%-l juhtudest. Haiglasse saabumisel oli EMO-s tehtud EKG
haigusloost leitav 88,5%-l juhtudest (üldhaiglates oluliselt vähem võrreldest teiste
haiglaliikidega - 69%). Üldvalimis eristusid teistest haiglaliikidest puudulike
haiglajärgsete soovitustega üldhaiglad. Üldine soovitus auditilt on paremini
haigusjuhtusid dokumenteerida ja esitada epikriisis kogu kliiniliselt relevantne
informatioon.
• Audit peab vajalikuks pöörata tähelepanu, et meie esialgsest valimist jäeti välja 90
patsienti 501-st. Auditeerija hinnangul oli sagedasimaks põhjuseks asjaolu, et antud
patsientidel ei esinenudsüdamepuudulikkust. Vale kliinilise hinnangu tõttu tuli sel
põhjusel elimineerida tervelt 18,1% esmaselt analüüsi arvatud haiguslugudest. Auditi
hinnangul osutab see, et südamepuudulikkuse diagnoos on Eestis levinud nn.
vihmavarjudiagnoos, kuhu alla arvestatakse märkimisväärses mahus patsiente
(arvatavalt multimorbiidseid eakaid). Südamepuudulikkuse korrektne käsitlus algab
õigest diagnoosist. Auditi hinnangul on Eesti arstide seas vaja läbi viia lajapõhjaline
südamepuudulikkuse kliinilise sündroomi käsitluse koolitus.
• Auditi valimi alusel järeldasime, et Eesti haiglates esmakordselt südamepuudulikkusega
diagnoositud patsient on sarnane teiste Euroopa riikide SP patsientidega - keskmiselt üle
70-aastane (keskmine vanus 71,1 aastat), s.j. üldhaiglatesse hospitaliseeritud patsiendid
olid oluliselt vanemad (keskmine vanus 73,6 aastat). Auditi patsientide sooline jaotus oli
meeste-naiste osas sarnane: 51,3% hospitaliseeritutest olid mehed ja 48,7% naised. Kesk-
ja piirkondlikes haiglates oli patsientide hulgas enim mehi, üldhaiglates olid üle poolte
patsientidest naised (57,7%).
• Enamik esmase südamepuudulikkusega patsientidest hospitaliseeriti erakorraliselt
(93,4%), s.j. erakorraliselt hospitaliseeritutest toodi haiglasse kiirabiga 60,1%
patsientidest ja ligi viiendik patsientidest (17%) oli haiglate EMO-desse suunatud
perearstide poolt.
40
• Juhtivaks hospitaliseerimise põhjuseks oli 43%-l patsientidest südamepuudulikkuse
haigustunnuste tekkimine ja/või süvenemine (s.j., olid patsiendid oma senisest
ravirežiimist kinni pidanud juhtudel, kui olid varem püsiravil). Sageduselt järgmine
juhtiv hospitaliseerimise põhjus oli rütmihäire (22,9%), millest ülekaalukalt oli
sagedasim virvendusarütmia (73% rütmihäiretega patsientidest). Sageduselt kolmas
hospitaliseerimise põhjus esmaselt diagnoositud südamepuudulikkusega patsientidel
oli infektsioon (8,5%). Audit peab tulemuste analüüsimisel oluliseks rõhutada, et kuigi
varasema/kroonilise aterosklerootilise kardiovaskulaarkahjustustega patsiente oli meie
valimis umbes viiendik, siis ägeda koronaarsündroomiga patsiente meie valimisse ei
kaasatud ja ägedast isheemiast tingitud südamepuudulikkusega patsiendid valimisse ei
sattunud.
• Käesoleva auditi põhjal saab väita, et virvendusarütmia esineb Eesti
südamepuudulikkusega haigetel sageli, s.h. kui sage otsene südamepuudulikkuse
põhjustaja ja/või olemasoleva (aga seni diagnoosimata) südamepuudulikkuse
destabiliseerija, olles sageli haiglaväliselt diagnoosimata. Nõnda esines auditi valimi
patsientidest tervelt 57%-l virvendusarütmia ja üle pooltel nendest patsientidest (66%-
l) diagnoositi virvendusarütmia esmakordselt elus käesoleval hospitaliseerimisel.
Kindlasti vajutas virvendusarütmiaga patsientide suur osakaal auditi valimile selge
kliinilise ravi (korraldusliku) pitseri. Näiteks olid beeta-adrenoblokaatorid enim
kasutatud ravirühmaks haiglaeelselt ja haiglaravi perioodil, kardioversioon oli kõige
enam kasutatud raviprotseduur statsionaaris. Samuti oli meie valimis sagedase
haiglajärgse antikogulantravi näidustuseks arvatavasti just trombemboolilise insuldi
preventsioon virvendusarütmiaga patsientidel.
• Nagu Euroopa muudes riikides, olid ka meie valimisse kaasatud südamepuudulikkusega
patsiendid polümorbiidsed, kellel sageli esinesid kaasuvad haigused. Auditi alusel olid
sagedasemad kaasuvad haigused südamepuudulikkusega patsientidel järgmised:
neerupuudulikkus (25%), aneemia (21%), krooniline kopsuhaigus (16%), pahaloomuline
kasvaja (14%), diabeet (13%), kliiniliselt oluline hüpo- või hüpertüreoos (8%), olulised
liigesprobleemid (8%), depressioon (3%). Enim diagnoositi kaasuvatest haigustest
esmakordselt elus käesoleval hospitaliseerimisel neerupuudulikkust (19%) ja aneemiat
(16%). Komplekssest kliinilisest profiilist lähtuvalt on südamepuudulikkusega patsientide
ohutu ja tulemusliku polüteraapia korraldamine kliiniliseks väljakutseks
41
• Audit hindas patsientide üldist kardiovaskulaarset riskiprofiili ja leidis, et kõige
sagedasem kardiovaskulaarne riskifaktor südamepuudulikkusega patsientidel oli
hüpertensioon, mis esines 64%-l patsientidest. Kahetsusväärselt lünklik oli
informatsioon olulise kardiovaskulaarse riskifaktori, suitsetamise osas – vastav teave
oli esitamata 35% patsiendi ravidokumentides. Oluline andmete defitsiit esines ka
alkoholi kuritarvitamise osas (info puudus 41% patsiendi osas, sageli olid abistavaks
teised ravidokumendid, nt. õdede sissekanded haigusloos). Alkoholi kuritarvitamise
osas ilmnes selge erinevus haigla liikide kaupa: regionaalhaiglates märgiti alkoholi
kuritarvitajatena 9% antud haiglate valimist, keskhaiglates 18% antud haiglate valimist
ja üldhaiglates tervelt 21% antud haiglaliigi valimist. Seda, et maakonnahaiglate
südamepuudulikkusega patsient oleks arvestatavalt sagedamini alkoholi kuritarvitaja
audit ei väida, sest andmed kõikide haigla liikide osas olid alkoholi kuritarvitamise
osas puudulikud.
• Audit näitas, et esmase südamepuudulikkusega patsiendid hospitaliseeriti
ülekaalukalt kas sisehaiguste osakonda (45,7%; n=188) või kardioloogia osakonda
(39,9%; n=164). Haigla liigiti oli oluliseks erinevuseks, et üldhaiglates hospitaliseeriti
südamepuudulikkusega patsiendid ülekaalukalt siseosakondadesse (87,7%).
Piirkondlikes ja keskhaiglates hospitaliseeriti üle poole patsientidest kardioloogia
osakondadesse (vastavalt 58,6% ja 58,1%), s.j. keskhaiglates märkimisväärne osa
patsientidest ka siseosakondadesse (34,6%). Seega tegelevad Eesti haiglates reeglina
südamepuudulikkusega patsientide raviga kardioloogid ja sisearstid, mida tuleks auditi
hinnangul arvestada tervishoiumeetmete planeerimisel (nt. soodusravimitega ravi
alustamisel väljakirjutamise piirangute mehhanismide seadmisel).
• Võrreldes üldhaiglatega, hospitaliseeriti piirkondlikes ja keskhaiglates üldhaiglatest
oluliselt enam patsiente ll-III astme intensiivravi palatitesse (vastavalt 22,3%, 44,8%
ja 43% patsientidest). Auditi hinnangul võivad erineva käsitluslogistika põhjused olla
mitmed: suurematest haiglatest erinev kliiniline tavapraktika, haiglate mehitatuse
erinevused, intensiivravi korraldamise erinevused ja ka patsientuuri profiili eripära
hospitaliseerimisel.
• Keskmine haiglaravi pikkus auditi valimis olnud südamepuudulikkusega patsientidel
oli 9,7 päeva (lühim kestusega 1 päev ja pikima kestusega 58 päeva). Kõige lühemalt
viibisid patsiendid ravil keskhaiglates - 8,6 päeva, piirkondlikes haiglates 10,0 ja
üldhaiglates 10,7 päeva. Muude riikide kogemust arvestades hindas audit ravikestuse
haiglates optimaalseks. Umbes iga kümnes esmase südamepuudulikkusega
42
hospitaliseeritud patsient suri haiglaravi ajal (n=48 - 11,7%), mis osutab, et selliste
patsientide prognoos võib olla tõsine juba diagnoosimisest alates.
• Audit analüüsis kuidas oli epikriisis vormistatud südamepuudulikkuse diagnoos,
mille osas senine tavapraktika Eestis on olnud heterogeenne. Südamepuudulikkuse
diagnoos vormistati epikriisis 45%-l kaasuva haigusena, 44%-l tüsistusena ja 11%-l
põhihaigusena. Kõikide haigla liikide omavahelises võrdluses esinesid olulised
erinevused. Auditi hinnangul vajab kroonilise südamepuudulikkuse diagnoosi
märkimine Eestis ühtlustamist.
• Audit kaardistas, kas ja kuidas märgitakse kliinilistes haiguslugudes kroonilise
südamepuudulikkuse funktsionaalset raskusastet - NYHA klassi. NYHA järgi ei
olnud raskusaste raviarsti poolt märgitud 59%-l ja kõige vähem määrati seda
üldhaiglates. Auditi hinnangul on Eestis vajalik kehtestada, et südamepuudulikkuse
funktsionaalse raskusastme hindamine oleks diagnoosi universaalne osa. Vajadusel
tuleb arstkonda koolitada korrektse info märkimisel.
• Audit hindas ravidokumentide põhjal, et kuidas oli püstitatud kroonilise
südamepuudulikkuse diagnoos. Aluseks oli auditi alusdokumendis, Euroopa 2012.
a. ravijuhendis soovitatud objektiivsed uuringud ja analüüsid:
1) EKG oli haiglaperioodi esimesel ööpäeval, auditi valimisse kaasatud 411
patsiendist tehtud 94,5%-l patsientidest: piirkondlikes haiglates 98,6%-l, keskhaiglates
95,6%-l ja üldhaiglates 89,2%-l patsientidest. Auditi hinnangul on haiglas EKG
tegemine kohustuslik kõikidele patsientidele esimesel ööpäeval (ka nendele, kellele
kiirabis on EKG seoses käesoleva hospitaliseerimisega tehtud). Kui EKG oli tegemata,
hindasime seda puudujäägiks.
2) Natriureetilised peptiidid (BNP/NT-proBNP), mida Euroopa ravijuhend soovitab
kriitilise tähendusega analüüsina südamepuudulikkuse diagnoosimisel, olid määratud
enamikul patsientidest - 87,3%. Oluliselt vähem teiste haiglaliikidega võrreldes
määrati analüüsides NP üldhaiglates (20,8%). Audit järeldas, et NP kasutamine
esmase (diferentsiaal)diagnostilise analüüsina Eesti haiglates on ebaühtlane ja
üldhaiglate senine praktika vajab muutmist.
3) Ehhokardiograafiline uuring (ehhoKG) kui südamepuudulikkuse diagnoosimise
seisukohalt primaarselt oluline instrumentaalne uuring oli üldvalimis tehtud ligi
kolmveerandil patsientidest (71,1%). Audit pidas märkimisväärseks, et valimis ei tehtud
ega planeeritud ehhoKG-d teha ligi 1/3 patsientidest (28%). Auditi alusel eristus
südamepuudulikkuse instrumentaalse diagnoosimise algoritm üldhaiglates selgelt
43
teistest haiglaliikidest – siin tehti ehhoKG umbes pooltel patsientidel ehk 53,9%-l
(piirkondlikes haiglates 80%-l patsientidest, keskhaiglates 77,9%-l patsientidest).
Arvatav põhjendus on auditi hinnangul diagnostilise võimekuse piiratus üldhaiglates:
pole kas ehhoKg aparaate ja/või teostajaid. Auditi hinnangul peab olukorda
parandama, aga selleks üldhaiglate heast tahtest arvatavalt ei piisa. Diagnostika ja
seeläbi ravi kvaliteedi parandamine peab toimuma haiglaüleselt ja
tervishoiukorralduslike meetmetega.
4) Rindkere röntgenuuring ja muu piltdiagnostika kopsudest teostati
hospitaliseerimise ajal 85%-l SP-patsientidest: keskhaiglates 88,1%-l patsientidest,
üldhaiglates 86,9%-l patsientidest ja 79,2%-l patsientidest piirkondlikes haiglates, s.j.
polnud olulisi erinevusi haigla liikide kaupa ja ülekaalukalt teostati uuring esimesel
ööpäeval peale hospitaliseerimist. Auditi hinnangul on rindkere röntgenuuring
hospitaliseeritud südamepuudulikkusega patsientidel nii kopsupaisu kui kopsude
haiguslike protsesside diagnostikas kiire, tõhus ja kulutulus töövahend, mida kliinilises
tavapraktikas ei tohiks unustada.
5) Hemoglobiini ja kreatiniini analüüsid olid hospitaliseerimisel tehtud kõikidel
südamepuudulikkusega patsientidel, 63%-l juhtudest esitas kohalik labor ka GFR
näitaja. Auditi andmetel erinesid lokaalsete laborite tegevused GFR hindamisel
oluliselt kõikide haiglaliikide omavahelistes võrdlustes: GFR oli määratud 97,9%-l
patsientidest piirkondlikes haiglates, 60,3%-l patsientidest keskhaiglates ja 24,6%-l
üldhaiglate patsientidest. Auditi hinnangul on GFR-i universaalne hindamine haiglate
laborites vajalik ravikvaliteedi ja -ohutuse huvides ja soovitatav on selle juurutamine
kõikides Eesti haiglates.
6) Südamepuudulikkuse kahtlusega patsiendi hindamisalgoritmis on esmase
sümtpomite hinnang, mis on ka oluliseks osaks sündroomi diagnoosimisel. Meie
valimis esines 67%-l patsientidest ≥1 sümptom ja sümptomite dokumenteerimises
erinevusi haiglaliigiti ei esinenud. Kõige sagedasemad sümptomid 358 patsiendi jaoks
(kelle andmed haigusloos olid olemas) olid järgmised: õhupuudus/hingeldus – 80%,
tursed – 43%, väsimus/jõuetus – 44%. Auditi hinnangul peavad sümptomid olema
hinnatud kõikidel haigetel. Kui sümptomid olid märkimata, hindasime seda
puudujäägiks.
• Kaasneva kliiniliselt olulise teabe osas hindas audit, kuidas olid auditi valimis
määratud antropomeetrilised näitajad (kasv ja kaal). Teatavasti peetakse kehakaalu
lihtsaks, odavaks ja usaldusväärseks näitajaks, mille dünaamilise määramisega hinnata
44
diureetilise ravi efektiivsust. Kõige sagedamini oli hospitaliseerimisel patsientide
kehakaal määratud piirkondlikes haiglates (75,9%-l), järgnesid keskhaiglad (66,9%) ja
üldhaiglad (46,2%). Haiglast lahkudes määrati auditi valimis olnud patsientide
kehakaalu oluliselt harvem kui hospitaliseerimisel: 17,2%-l patsientidest piirkondlikes
haiglates ja alla 10%-l patsientidest kesk- ja üldhaiglates. Audit järeldas, et Eesti
haiglates alakasutatakse universaalselt odavat ja informatiivset võimalust patsientide
ravi juhtimiseks. Kahetsusväärselt tehakse seda enim üldhaiglates, kus niigi on mitmed
patsiendi uurimise võimalused piiratumad.
• Audit hindas südamepuudulikkusega patsientide ravi, fookusega
medikamentoossel ravil:
1) Meie valimis olid varasemalt (kuni südamepuudulikkuse diagnoosimiseni)
kardiovaskulaarsete ravimitega ravitud 63% patsientidest (n=259) ja haigla
liigiti erinevusi ei olnud. Kõige populaarsemad olid varasemas kardiovaskulaarses
ravis beeta-adrenoblokaatorid (45%), järgnesid AKE inhibiitorid (33%) ja
diureetikumid (30%). Kuna kaasuvad haigused olid sagedased, siis ootuspäraselt
tarvitas 15% patsientidest enne haiglaravi ravimeid ka muude organsüsteemide
haiguste raviks (kokku 38). Enim kasutati haiglaeelselt mittesteroidseid
põletikuvastaseid ja diabeediravimeid, rahusteid ja prootonpumba inhibiitoreid.
2) Haiglaperioodil kasutati südamepuudulikkusega patsientidel
kardiovaskulaarsüsteemi toimivatest ravimitest enim beeta-adrenoblokaatoreid
(72,3%) ja lingudiureetikume (70,1%). Kasutamise sageduselt järgnesid AKE
inhibiitorid (45,5%), digoksiin (34,1%), MRA-d (30,9%) ja ARB-id (11,7%).
Vaadeldud ravimite klasside kasutamises haigla liikide kaupa erinevusi esile ei tulnud,
v.a. digoksiin, mille kasutamine oli auditi valimis statistiliselt olulised sagedasem
üldhaiglates võrreldes piirkondlike ja keskhaiglatega. Auditi hinnangul oli digoksiini
kasutamine südamepuudulikkuse haiglaravis ebaproportsionaalselt sage, arvestades
tema kasutamise näidustusi ravijuhendi soovitusega. Samas oleks arvatav põhjendus
meie valimis virvendusarütmiaga patsientide suur osakaal (ja digoksiini kasutamine
sageduskontrolliks selles alarühmas).
• Hemodünaamiliselt ebastabiilseid patsiente oli meie valimis umbes kümnendik, kui
aluseks võtta, et inotroopseid ravimeid manustati haiglaperioodil 11%-le
südamepuudulikkusega patsientidest (n=47).
45
• Muudest (otseselt südamepuudulikkuse näidustuseta kardiovaskulaarsüsteemi
toimivatest ravimitest) kasutati südamepuudulikkusega patsientide haiglaperioodi ravis
laialdaselt vere hüübivust mõjutavaid ravimeid. Antiagregantidest kasutati
ülekaalukalt atsetüülsalitsüülhapet (27,5%), haiglaliigiti erinevusteta. Ligi 2/3
patsientidest kasutas haiglaravi ajal antikoagulante – 72%-l kõikidest patsientidest, s.j.
ülekaalukalt kasutati madalmolekulaarset hepariini (78% antikoagulantide hulgast).
Mitte ühelgi patsientidest ei kasutatud haiglaperioodil direktseid suukaudseid
antikoagulante. Arvatavalt olid antikoagulantidega ravimise sagedasemad näidustused
nii trombembooliate profülaktika lamamisrežiimil patsientidel kui trombemboolilise
insuldi preventsioon virvendusarütmiaga patsientidel, kuid auditis me kasutatud
ravidoose ja näidustusi sihipäraselt ei analüüsinud.
• Muudest kardiovaskulaarravimitest kasutati 26%-l patsientidest Ca-antagoniste
(n=104, nendest 70,2%-l dihüdropüridiine), 26%-l nitroprepraate (n=104) ja 13%-l
statiine (N=55). Ühel viiendikul patsientidest (n=83) kasutati haiglaravi ajal
antiarütmikume, enamasti amiodarooni – 84%-l patsientidest (n=70).
• Patsientide polümorbiidsuse kinnitusena kasutati haiglaperioodil rohkelt mitte-
kardiovaskulaarseid ravimeid: nt. antibakteriaalset ravi 40%-l patsentidest, valuravi
said 29% patsientidest (nendest 42% mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid),
diabeediravimeid kasutati 11%-l patsientidest.
• Tõenduspõhise medikamentoosse ravi korrektsel hindamisel haiglaravis ja
ambulatoorsete soovitustena arvestas audit, et kuigi kliinilises meditsiinis tunnustatakse
kroonilise südamepuudulikkuse esmavaliku prepraatidena universaalselt 4 ravimklassi
(AKE inhibiitorid/ARB-id, beeta-adrenoblokaatorid ja MRA-d), soovitab
auditi alusdokument, 2012. a. Euroopa ravijuhend, nimetatud ravimeid IA
näidustusega kasutada siiski ainult nendel südamepuudulikkusega patsientidel, kellel
esineb oluline süstoolne südamepuudulikkus (EF≤40%), s.o. mitte universaalselt
kõikidel kliiniliste haigustunnustega patsientidel. Audit analüüsis siinkohal nende
patsientide ravi, kellel oli ravidokumentide alusel olemas ehhoKG-ga hinnatud EF
väärtus ja kes haiglaperioodil ei surnud (292 patsienti, kellest EF≤40% alarühmas oli
123 patsienti).
• Audit leidis trendid tõenduspõhiste ravimite erineva kasutamise osas haigla liikide
kaupa, kus olulise süstoolse südamepuudulikkusega patsiente raviti sagedamini
tõenduspõhiste ravisoovituste kohaselt.
46
Nõnda kasutati EF≤40% alarühma patsientide haiglaravis tõenduspõhiseid ravimeid
haiglaliigiti järgmiselt: (1) AKE inhibiitoreid 71% piirkondlikes haiglates, 49%
keskhaiglates, 42% üldhaiglates; (2) ARB-e 4% piirkondlikes haiglates, 10%
keskhaiglates, 21% üldhaiglates; (3) beeta-adrenoblokaatoreid 84% piirkondlikes
haiglates, 85% keskhaiglates, 73% üldhaiglates; (4) MRA-d 45% piirkondlikes
haiglates, 47% keskhaiglates, 29% üldhaiglates. Oluline on tulemuste hindamisel, et
kuigi auditi valimis ilmnesid haiglaliikide kaupa 2 EF-alagrupi võrdlemisel erinevused
tõenduspõhiste ravimite kasutamise osas, siis alagruppide suurus EF kriteeriumite
alusel ei võimaldanud kirjeldada erinevuste statistilist olulisust. Audit järeldab leitust,
et südamepuudulikkuse medikamentoosse tõenduspõhise ravi juurutamine ja arstide
koolitamine selles osas on jätkuvalt vajalik nii kardioloogide kui sisearstide osas.
Auditi hinnangul peavad täiendkoolitused kaasama kõiki haigla liike, kuid üldhaiglate
arstkond (kus raviarstide hulgas on ülekaalukalt sisearstid jm erialade arstid) vajab
prioritiseerimist.
3) Südamepuudulikkuse ambulatoorne medikamentoosne ravi
• Meie valimis polnud tõenduspõhise medikamentoosse ravi korraldamisel olulise
süstoolse südamepuudulikkusega patsientidel (EF≤40%) haiglaliikide lõikes ükski
erinevus küll statistiliselt oluline, kuid erinevused olid olemas: (1) AKE inhibiitoreid
määrati koduseks raviks 69% piirkondlikes haiglates, 38% keskhaiglates, 36%
üldhaiglates; (2) ARB-e 4% piirkondlikes haiglates, 5% keskhaiglates, 19%
üldhaiglates; (3) beeta-adrenoblokaatoreid 94% piirkondlikes haiglates, 90%
keskhaiglates, 68% üldhaiglates; (4) MRA-d 45% piirkondlikes haiglates, 47%
keskhaiglates, 29% üldhaiglates.
• Südamepuudulikkusega patsiendi ravi järjepidevus ja dünaamiline reguleerimine (s.h.
tõenduspõhiste ravimite ülestiitrimine sihtdoosideni, ravi ohutuse monitoorimine) on
kriitiliselt olulised komponendid nende patsientide haigustumuse ja suremuse
vähendamiseks. Seetõttu hindas audit, et kuidas oli epikriiside alusel korraldatud
ambulatoorne ravi. Nõnda said auditi valimis südamepuudulikkusega patsientidest
tõenduspõhiseid ravimeid sihtdoosides (nagu need on kehtestatud ravijuhendiga) väga
tagasihoidlikult: nt AKE inhibiitori sihtdoosiga lahkus haiglaravilt 19% patsientidest,
kui ravim oli skeemi määratud; ARB sihtdoosiga kirjutati haiglaravilt välja 10%
patsientidest, beeta-adrenoblokaatori sihtdoosiga 4% patsientidest, MRA sihtdoosiga
72,1% patsientidest juhtudel, kui need ravimid olid arsti poolt raviskeemi määratud.
47
Kahetsusväärselt puudusid haiglajärgsed soovitused auditi valimis üle pooltel
juhtudest (64,3%) ja teiste haigla liikidega võrreldes eristusid üldhaiglad, kus
soovitused puudusid 76,3%-l patsientidest.
• Kuna valimis kaasatud südamepuudulikkusega patsiendid olid reeglina
eakad,multimorbiidsed ja polüorgankahjustusega, siis audit aktsepteeris, et
tõenduspõhiseid ravimeid ei saa alati või sihtdoosides kasutada. Eelduseks oli, et
ravidokumentides oli olemas raviarsti põhjendus oma kliinilise otsuse selgituseks.
Paraku oli seda tehtud üksikjuhtudel ja haigla liikide kaupa erinevusi ei olnud. Nõnda
olid selgitused ravimi puudumise korral ravidokumentidest leitavad AKE inhibiitorite
osas vaid 2%-l patsientidest , beeta-adrenoblokaatorite osas 8,8%-l ja MRA osas
polnud raviarstid kordagi põhjendust esitanud. Infopuudus oli üleüldine haigla liikide
lõikes. Auditi hinnangul on raviarstide kliinilised põhjendused haiguslugude
epikriisides vajalikud, selleks et korraldada patsientide ohutut ja tõhusat ravi (s.j. ka
haiglavälist ravi)
• Audit hindas, kas epikriisides oli märgitud, kelle jälgimisele jäi patsient peale
käesolevat hospitaliseerimist, kas olid antud juhised patsiendi edasiseks raviks ja
elukorralduse osas.
Enamasti jätkus südamepuudulikkusega patsientide ravi kodus ja perearsti jälgimisel
(44%), kesk- ja piirkondlikes haiglates jäi umbes 1/3 patsientidest kardioloogi jälgimisele.
Muu spetsialisti korraldada jäeti ravi 21%-l juhtudest ja 9%-l patsientidest oli korraldatud
ravi kardioloogi ja perearsti koostöös. Auditi hinnangul esitati epikriisides lubamatult
napilt soovitusi nii ravi jälgimiseks-korrigeerimiseks (52,7%), kui ka elukorralduse ja
tervisekäitumise osas patsientidele (35,7%); kolmandikul patsientidest polnud märgitud,
kes jääb patsiendi raviarstiks haiglajärgselt (68,8%). Audit hindas veaks, kui edasist
patsiendi käsitlust puudutavad kriitilised ravisoovitused puudusid. Positiivseks hindas
audit, kui raviarst oli märgitud ja kui haigusloos oli märgitud järgmise visiidi toimumise
aeg (67%). Paika seatud intervalljälgimine on oluliseks eelduseks edukale ambulatoorsele
ravile.. Samas oli auditi hinnangul väga murettekitav, et kõikide soovituste ja
ravikorraldusliku info dokumenteerimise osas epikriisides eristusid teistest haiglaliikidest
negatiivses plaanis üldhaiglad. Audit märkas käesoleva valimi analüüsimisel, et arvestades
kui suures mahus käesoleva auditi andmetel ravivad südamepuudulikusega patsiente
ambulatoorselt perearstid, on edaspidi südamepuudulikkuse ravi ja patsientide jälgimise
osas kindlasti vaja koolitada
48
perearste. Samuti on Eestis vajalik enam koolitada meditsiiniõdesid, kes (perspektiivis
järjest sagedamini) on kaasatud südamepuudulikkusega patsiendi jälgimisse.
• Auditi hinnangul jätkus haiglajärgne ravi enamasti ambulatoorselt (82%). Samas
esines haigla liigiti haiglajärgse ravi logistikas oluline erinevus: üldhaiglate
patsientidest suunati hooldusravile 18,5%, mis oli üle kahe korra sagedamini kui
keskhaiglates (7,8%) ja piirkondlikes haiglates (8%). Südamepuudulikkusega
patsientide logistika osutab, et nendel patsientidel on vajadus järelravi osas suur ja
seda tuleks silmas pidada tervishoiukorralduslike otsuste tegemisel ja
tervishoiuteenuste ressursi planeerimisel.
10. SOOVITUSED
1) Esmase tähendusega instrumentaalseks uuringuks, SP tõenduspõhiseks
diagnoosimiseks, on transtorakaalne ehhoKG ja auditi soovituseks on tagada ehhoKG
teostamine kõikides Eesti raviasutustes seoses kroonilise SP esmase diagnoosimisega;
2) SP esmasel diagnoosimisel peavad patsientide haiguslugudes olema dokumenteeritud
ja leitavad SP sümptomid ja kliinilised tunnused, samuti prehospitaalsed ja
haiglaperioodil tehtud analüüsid ja uuringud;
3) Hospitaliseerimisel peab olema tehtud, haigusloos dokumendina leitav ja pildipanka
arhiveeritud 12-lülituseline EKG, eesmärgiga hinnata südame baasrütmi, kaasuvaid
rütmihäireid jm EKG muutuseid;
4) SP esmasel kinnitamisel verifitseerimisel ja diferentsiaaldiagnostikas peab olema
määratud natriureetiliste peptiidide analüüs (BNP/NT-proBNP analüüs);
5) SP esmasel diagnoosimisel peavad olema määratud ravijuhendis soovitatud
vereanalüüsid;
6) SP-patsientide esmasel hindamisel peab sündroomi diagnoosimisel ja diferentsiaal-
diagnostikaks olema tehtud rindkere (kopsude) röntgenülesvõte;
7) SP diagnoosimisel on tugevalt soovituslik lisada epikriisi diagnoosi laiendina
kroonilise südamepuudulikkuse funktsionaalneraskusaste NYHA klassifikatsiooni
järgi;
8) Käsitlus kroonilise SP etioloogia kindlaks tegemisel peaks olema läbi viidud esmasel
hospitaliseerimisel;
9) Epikriisis on oluline märkida ära kardiovaskulaarsete haiguste riskifakorid (sh.ka
suitsetamine ja alkoholi tarvitamine);
49
10) Kroonilise SP medikamentoossesse raviskeemi peavad kuuluma tõenduspõhiselt
soovitatud ravimid. Juhtudel, kui tõenduspõhist ravi ei kasutata, peab haigusloos (s.h.
epikriisis) olema esitatud raviarsti põhjendus;
11) SP kompleksses käsitluses tuleb vajadusel kaasata mittemedikamentoosne
ravi (aparaaditeraapia, operatiivne ravi jm). Kardiaalse käsitluse otsused tehakse koos
kardioloogiga ja need peavad olema dokumenteeritud epikriisis.
12) Laiapõhjaline digiloo kasutamine. E-haiguslugu peab olema kasutajasõbralik, ühtlaselt
loetav ja süstemaatilise ülesehitusega kõigis Eesti raviasutuses olenemata kohapeal
kasutatavast IT-teenuse pakkujast ja tema võimekusest;
13) Luua riiklikult rahastatud SP haigete register SoMi juures;
14) Kaardistada, kes eriarstidest ravivad Eestis SP-patsiente. Erisuste ja puudujääkide
olemasolul saab järgnevalt sihipäraselt planeerida arstide täiendõpet Eesti
Kardioloogide Seltsi koordineerimisel.
15) SP diagnoosi märkimise ühtlustamine Eestis (tüsistuse, kaasuva- või põhihaigusena)
koostöös Eesti Kardioloogide Seltsiga;
16) Organisatsioonilise võimekuse loomine eesmärgiga korraldada ambulatoorselt
jätkukestev SP ravi ja intervalliline jälgimine, perearstide ja vajadusel eriarstide
kaasamisega.
17) Kroonilise SP esmase diagnoosimise ja käsitlusalgoritmi juurutamine koos
ravikvaliteedi indikaatorite hindamisega, koostöös Eesti Kardioloogide Seltsiga;
18) Tõenduspõhise SP diagnoosimise audit haiglates: analüüsid ja instrumentaalsed
uuringud;
19) Kaaluda ravi- ja käsitlusstandardite kehtestamist koostöös Eesti Kardioloogide
Seltsiga, s.j. esmatasandi algoritmide väljatöötamisel kaasata perearstid;
20) Patsientide ravisoostumuse hindamine haiglajärgselt – digiretseptuuri alusel;
21) Hinnata auditi 2015. a valimisse kaasatud esmase SP diagnoosiga patsientide
rehospitaliseerimisi järgnenud aastal EHK andmebaasi alusel;
22) Kaaluda esmatasandi SP käsitlusauditi läbiviimist ja Eestis täiskasvanute kroonilise SP
diagnoosimise ja ravijuhendi loomist koostöös Eesti Kardioloogide Seltsi ja Eesti
Perearstide Seltsiga;
23) Planeerida südamepuudulikkuse ravi kvaliteedi hindamiseks kordusaudit 3 aasta
pärast;
24) Planeerida kodeerimisaudit eesmärgiga hinnta südamepuudulikkuse diagnoosi
korrektset kajastust raviarvetel.
50
11. KASUTATUD KIRJANDUS
1. Cowie, MR., Fox,KF., Wood, DA., Metcalfe, C., Thompson, SG., Coats, AJS., Poole-
Wilson, PA., Sutton, GC. (2002). Hospitalization of patients with heart failure. A
population-based study. Eur Heart J,23(11):877–885.
2. McMurray JJ, Stewart S. Epidemiology, aetiology, and prognosis of heart failure.
Heart 2000;83(5):596–602.
3. ESC Guidelines for the diagnosis and treatment of acute and chronic heart failure
2012. -Eur Heart J 2012;33:1787–1847.
4. Hunt SA, Abraham WT, Chin MH, Feldman AM, Francis GS, Ganiats TG, et al.
Focused Update Incorporated Into the ACC/AHA 2005 Guidelines for the Diagnosis
and Management of Heart Failure in Adults A Report of the American College of
Cardiology Foundation/American Heart Association Task Force on Practice
Guidelines: Developed in Collaboration With the International Society for Heart and
Lung Transplantation. Circulation 2009;119(14):e391–e479.
5. Atherton JJ. Chronic heart failure: we are fighting the battle, but are we winning the
war? Scientifica 2012;2:ID 279731,1-16.
6. Joynt KE, Jha AK. Who has higher readmission rates for heart failure,and why?
Implications for efforts to improve care using financial incentives. Circ Cardiovasc
Qual Outcomes 2011;4:53–59.
7. Desai AS, Stevenson LW. Rehospitalization for heart failure: predict or prevent?
Circulation. 2012;126:501-506.
8. Krumholz HM, Merrill AR, Schone EM, et al. Patterns of hospital performance in
acute myocardial infarction and heart failure 30-day mortality and readmission. Circ
Cardiovasc Qual Outcomes 2009;2:407–413.
9. Nieminen MS, Brutsaert D, Dickstein K, Drexler H, Follath F, et al. EuroHeart Failure
Survey II (EHFS II): a survey on hospitalized acute heart failure patients: description
of population. Eur Heart J 2006;27:2725–2736.
10. Burch D. Heart failure: gaps in knowledge and failures in treatment. PLoS Med
2014;11(8):e1001702. doi:10.1371/journal.pmed.1001702
11. Ravi terviklik käsitlus ja osapoolte koostöö Eesti tervishoiusüsteemis (kokkuvõttev
aruanne). Maailmapanga grupp, Tallinn, 2015.
12. Uuetoa T, Laidmäe E, Beznossova A, Tammaru M. How Heart failure is treated in
Estonia? Grand Courses, Tallinn, 16.10.2015., suuline ettekanne
51
Lisa 1. Tabel 22
Südamepuudulikkusega patsientide medikamentoosne ravi haiglas ja haiglajärgselt 2
alagrupis: EF≤40% alarühm võrreldes EF>40% alarühmaga*.
Piirkondlik haigla Keskhaigla Üldhaigla
Erinevus Erinevus Erinevus
Tunnus
EF >40% EF≤40% e p- EF>40% EF≤40% e p- EF >40% EF≤40% e p-
väärtus väärtus väärtus
Patsientide arv, n 66 51 66 39 37 33
Sugu mees, n (%) 30 (45.5) 37 (72.6) 0.003 31 (47.0) 33 (84.6) <0.001 12 (32.4) 21 (63.6) 0.009
Vanus, keskmine (SD) 68.6 65.0 0.108 71.3 63.2 0.003 75.8 (9.9) 65.7 0.001
(15.1) (13.6) (11.4) (14.1) (12.4)
Ravi haiglas
AKE inhibiitor, n (%) 31 (47.0) 36 (70.6) 0.010 26 (39.4) 19 (48.7) 0.351 18 (48.7) 14 (42.4) 0.602
ARB, n (%) 6 (9.1) 2 (3.9) 0.463 10 (15.2) 4 (10.3) 0.476 2 (5.4) 7 (21.2) 0.074
Beeta-adrenoblokaator, n 44 (66.7) 43 (84.3) 0.030 49 (72.2) 33 (84.6) 0.214 33 (89.2) 24 (72.7) 0.077
(%)
MRA, n (%) 12 (18.2) 23 (45.1) 0.002 20 (30.3) 22 (56.4) 0.008 11 (29.7) 11 (33.3) 0.746
Digoksiin, n (%) 9 (13.6) 19 (37.3) 0.003 20 (30.3) 16 (41.0) 0.263 16 (43.2) 21 (63.6) 0.088
Lingudiureetikum n (%) 38 (57.6) 40 (78.4) 0.018 43 (65.2) 34 (87.2) 0.014 24 (64.9) 23 (69.7) 0.667
Tiasiid-diureetikum n (%) 16 (24.2) 5 (9.8) 0.044 6 (9.1) 1 (2.6) 0.254 3 (8.1) 3 (9.1) 0.999
Surm haiglas, n (%) 5 (7.6) 2 (3.9) 0.467 3 (4.6) 1 (2.6) 0.999 1 (2.7) 2 (6.1) 0.599
Ravi pärast haiglat
AKE inhibiitor, n (%) 30 (49.2) 34 (69.4) 0.033 24 (38.1) 14 (37.8) 0.980 18 (50.0) 11 (35.5) 0.232
ARB, n (%) 6 (9.8) 2 (4.1) 0.295 9 (14.5) 2 (5.4) 0.163 2 (5.6) 6 (19.4) 0.131
Beeta-adrenoblokaator, n 46 (75.4) 46 (93.9) 0.009 46 (74.2) 34 (89.5) 0.064 29 (80.6) 21 (67.7) 0.229
(%)
MRA, n (%) 9 (14.8) 22 (44.9) <0.001 21 (33.9) 18 (47.4) 0.179 11 (30.6) 9 (29.3) 0.892
Lingudiureetikum n (%) 36 (59.0) 34 (69.4) 0.261 39 (62.9) 24 (63.2) 0.980 23 (63.9) 21 (67.7) 0.740
Tiasiid-diureetikum n (%) 15 (24.6) 3 (6.1) 0.009 5 (8.1) 3 (7.9) 0.999 6 (16.7) 1 (3.2) 0.113
*tabelis on esitatud nende patsientide andmed, kellel oli olemas ehhoKG ja vastavad EF väärtused
ravidokumentides. EF, vasaku vatsakese väljutusfraktsioon (ejection fraction ingl. k.). AKE,
angiotensiini konverteeriv ensüüm; ARB, angiotensiin II 1. tüüpi retseptorblokaator; MRA,
mineralokortikoidretseptorite antagonist.
52
Lisa 2. Tabel 23
Tõenduspõhine medikamentoosne ravi haigla liikide kaupa haiglaravi ajal ja
ambulatoorselt: šanss saada ravimit EF≤40% alarühma patsientidel võrreldes EF>40%
alarühma patsientidega.
Piirkondlik haigla Keskhaigla Üldhaigla
Muutuja
OR 95% CI OR 95% CI OR 95% CI
Ravi haiglas
AKE inhibiitor 2.68 1.26 - 5.72 1.30 0.60 - 2.81 0.81 0.34 - 1.98
ARB 0.26 0.05 - 1.31 0.50 0.15 - 1.64 2.00 0.56 - 7.20
Beeta-adrenoblokaator 2.97 1.21 - 7.27 2.30 0.84 - 6.28 0.45 0.14 - 1.45
MRA 2.60 1.18 - 5.75 2.61 1.18 - 5.77 1.07 0.42 - 2.73
Digoksiin 2.44 1.07 - 5.57 1.36 0.61 - 3.01 1.88 0.76 - 4.67
Lingudiureetikum 2.30 1.02 - 5.19 4.10 1.44 - 11.71 1.45 0.56 - 3.75
Tiasiiddiureetikum 0.32 0.11 - 0.92 0.25 0.03 - 2.19 0.57 0.13 - 2.49
Ravi pärast haiglat
AKE inhibiitor 2.21 1.03 - 4.73 0.87 0.38 - 1.97 0.58 0.23 - 1.49
ARB 0.29 0.06 - 1.46 0.25 0.05 - 1.19 1.99 0.51 - 7.71
Beeta-adrenoblokaator 6.52 1.79 - 23.78 3.63 1.13 - 11.70 0.61 0.21 - 1.72
MRA 3.31 1.43 - 7.69 1.83 0.81 - 4.15 0.83 0.31 - 2.24
Lingudiureetikum 1.36 0.63 - 2.94 1.00 0.44 - 2.28 1.22 0.46 - 3.19-
Tiasiiddiureetikum 0.19 0.05 - 0.69 0.82 0.19 - 3.53 0.12 0.01 - 1.03
Logistiline regression, kohandatud vanusele ja soole. OR – odds ratio, šansside suhe; CI – confidence
interval, usaldusintervall. EF, vasaku vatsakese väljutusfraktsioon (ejection fraction ingl. k.). AKE,
angiotensiini konverteeriv ensüüm; ARB, angiotensiin II 1. tüüpi retseptorblokaator; MRA,
mineralokortikoidretseptorite antagonist.
53
Lisa 3. Ajakava
Tegevused Tähtaeg Vastutaja
1. Läbirääkimiste pidamine Detsember 2016 Haigekassa
Auditi eesmärgi ja alaeesmärkide
2. kinnitamine Aprill 2017 Auditeerija
Hindamis- ja valimikriteeriumite Juuni 2017
3. kinnitamine Auditeerija
Auditeeritavate tervishoiuasutuste Juuli 2017 Haigekassa
4. teavitamine
5. Lõpliku valimi koostamine Aprill 2017 Haigekassa
Dokumentide edastamine
6. auditeerimiseks auditeerijatele August 2017 Haigekassa
7. Dokumentide analüüs Oktoober 2017 Auditeerija
Esmane tagasisidearutelu
(kokkuvõte tulemustest teenuse Auditeerija ja
osutajatele) Veebruar 2018
8. haigekassa
Auditeerija ja
9. Lõpparuande esitamine August 2018 haigekassa
Tutvustava artikli koostamine
teostatud auditist ning selle
edastamine haigekassale
(esitamiseks publitseerimisele
Auditeerija ja
ajakirjas „Eesti Arst“) Oktoober 2018
10. haigekassa
54
Nimekirja alusel
18.12.2018 nr 3-11.2/41165
Kliinilise auditi “ Südamepuudulikkusega patsientide ravi kvaliteet“
Hea koostööpartner
Saadame Teile kliinilise auditi „Südamepuudulikkusega patsientide ravi kvaliteet“ lõpliku
aruande (Lisa 1).
Lisaküsimuste korral palume ühendust võtta Eesti Haigekassa kvaliteedi edenduse osakonna
peaspetsialisti Kristy Aidlaga (
[email protected]; 620 8329).
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Pille Banhard
juhatuse liige
Lisa: lisa 1 kliinilise auditi “ Südamepuudulikkusega patsientide ravi kvaliteet“ aruanne
Kristy Aidla 620 8329
[email protected]