dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Aruanne

Sotsiaalministeerium · 20. detsember 2018
Viit
5.2-2/3975-1
Registreeritud
20. detsember 2018
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Eesti Haigekassa
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
5.2 Tervishoiuteenuste kättesaadavuse korraldamine
Sari
5.2-2 Tervishoiuteenuste kavandamise ja korraldamisega seotud kirjavahetus (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
5.2-2/2018
Vastutaja
Heli Paluste (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Terviseala asekantsleri vastutusvaldkond, Tervisesüsteemi arendamise osakond)

Failid

  • 📎2018_12_18_nr_3_11_2_41165.bdoc1157 KB
  • 📎E-kiri.pdf787 KB

Sisu (failidest)

Saatja: Piret Kurvits <[email protected]> Saadetud: 20.12.2018 11:36 Adressaat: x Rakvere Haigla <[email protected]>; <[email protected]>; x Jõgeva Haigla <[email protected]>; x Järvamaa Haigla <[email protected]>; x Kuressaare Haigla <[email protected]>; x Lõuna-Eesti Haigla <[email protected]>; <[email protected]>; <[email protected]>; <[email protected]>; <[email protected]>; <[email protected]>; <[email protected]>; x Narva Haigla <[email protected]>; x Läänemaa Haigla <[email protected]>; x Rapla Haigla <[email protected]>; <[email protected]>; <[email protected]>; x Viljandi Haigla <[email protected]>; <[email protected]>; <[email protected]>; <[email protected]> Koopia: <[email protected]>; Heli Paluste <[email protected]>; SM Info <[email protected]> Teema: Kliinilise auditi “Südamepuudulikkusega patsientide ravi kvaliteet“ Manused: image001.jpg; image002.jpg; image003.jpg; image004.jpg; image005.jpg; image006.jpg; image007.jpg; 2018_12_18_nr_3_11_2_41165.bdoc Meie 18.12.2018 nr 3-11.2/41165 Hea koostööpartner Saadame Teile kliinilise auditi „Südamepuudulikkusega patsientide ravi kvaliteet“ lõpliku aruande, lisatud manusena. Lugupidamisega PIRET KURVITS assistent T: 7 447 455 E: [email protected] Põllu 1a, Tartu 50303 See e-kiri ja kaasapandud manused võivad sisaldada konfidentsiaalseid andmeid ning seda võivad kasutada vaid e-kirja adressaadid. E-kirjas sisalduvat teavet ei tohi ilma saatja selgelt väljendatud loata edasi saata ega mistahes viisil kõrvalistele isikutele avaldada. Juhul kui Te olete saanud e-kirja eksituse tõttu, teavitage sellest koheselt saatjat ning kustutage e-kiri oma arvutist. This e-mail and any attachments may contain confidential and privileged information. If you are not the intended recipient, please notify the sender immediately by return e-mail, delete this e-mail and destroy any copies. Any dissemination or use of this information by a person other than the intended recipient is unauthorized and may be illegal. Kliinilise auditi „Südamepuudulikkusega patsientide ravi kvaliteet“ ARUANNE Koostajad: Tiina Uuetoa Pentti Põder Märt Elmet Tiina Unukainen Tallinn 2018 SISUKORD 1. SISSEJUHATUS ................................................................................................................ 3 2. AUDITI KORRALDUS ..................................................................................................... 6 3. AUDITI EESMÄRK JA ÜLESANDED ............................................................................ 7 4. KASUTATUD JUHENDMATERJALID .......................................................................... 8 5. ANDMEANALÜÜS ........................................................................................................... 8 6. VALIMI MOODUSTAMINE ............................................................................................ 9 7. AUDITI HINDAMISKRITEERIUMID ........................................................................... 13 8. TULEMUSED .................................................................................................................. 14 8.1. Kirjeldavad andmed hospitaliseerimisel ........................................................................ 14 8.2. Senine kardiovaskulaarne medikamentoosne ravi haigusloo alusel .............................. 28 8.3. Südamepuudulikkuse medikamentoosne ravi haiglas ................................................... 29 8.4. Medikamentoosne ravi haiglast väljakirjutamisel ......................................................... 34 8.5. Soovitused peale haiglaravi ........................................................................................... 37 8.6. Haigusloo lõpe esmaselt diagnoositud südamepuudulikkusega patsientidel ................. 39 9. JÄRELDUSED ................................................................................................................. 39 10. SOOVITUSED .................................................................................................................. 49 11. KASUTATUD KIRJANDUS ........................................................................................... 51 Lisa 1. Tabel 22 ........................................................................................................................ 52 Lisa 2. Tabel 23 ........................................................................................................................ 53 Lisa 3. Ajakava ......................................................................................................................... 54 2 1. SISSEJUHATUS Kroonilise südamepuudulikkuse (SP) korral väheneb südame võime efektiivselt töötada – tavaliselt tekib südamepuudulikkus pika aja jooksul ning kulgeb krooniliselt (1). Hinnanguliselt põeb kroonilist südamepuudulikkust nii USA-s kui Euroopas 1–2% elanikest (2-4), s.j. vanusega kroonilise SP esinemissagedus tõuseb ja üle 70-aastastel esineb see kliiniline sündroom ≥10% (3). Arvatavalt elab Euroopas umbes 10 miljonit kroonilise SP- patsienti, kelle haigustunnused on kliiniliselt väljendunud. Täpne ülevaade SP esinemusest Eestis puudub, kuid arvutusloogikast lähtudes võiks Eestis SP-patsiente olla umbes 30 000. Märkimist väärib, et SP on üks väheseid südame-veresoonkonnahaiguseid, mille põdejate hulk tööstusriikides kasvab ja sellel on kaks peamist põhjust (5). Kõigepealt elanikkonna üldine vananemine. Keskmiselt on südamepuudulikkusega patsient 74-aastane ja vanurite osakaal suureneb nii Euroopas kui Ameerikas (3, 4). SP-patsientidest 85% on vanemad kui 65 aastat (2,3). Paradoksaalsena on kroonilise südamepuudulikkuse suurema sageduse põhjuseks meditsiini kiire areng, mis on viinud erinevate esmaste südamehaiguste (eeskätt südameinfarkti ja kõrgenenud vererõhu) paremale ravile ja eluea pikenemisele peale ägedaid südameatakke. Õige ravi algab korrektsest diagnoosist ja seda on peetud võimalikuks komistuskiviks eeskätt ambulatoorses praktikas. Tõenduspõhiste algoritmide praktiseerimine kroonilise SP diagnoosimises on esmatähtis eeskätt seetõttu, et SP kliinilised sümptomid pole sellele sündroomile eriomased (3, 5). Vead ja ebakindlus diagnoosimisel võivad omakorda viia põhjendamatutele käsitlusotsustele ja ravile. Ratsionaalne ravi ei taga küll tervistumist SP-st, kuid suudab haiguse kulgu soodsalt mõjutada, parandab patsientide elukvaliteeti ja prognoosi, vähendab SP-st tingitud hospitaliseerimiste arvu (3). Mida suurem on kroonilise SP esinemus, seda enam on haigestumisega seotud hospitaliseerimisi ja seoses haiguse raskusastme süvenemisega kasvab hospitaliseerimiste arv veelgi. Äge SP on kompleksne kliiniline sündroom, mida iseloomustab kiire algus ja SP sümptomite süvenemine kuni eluohtliku olukorrani, mis vajab kiireloomulist haiglaravi (3). Ameerika Ühendriikides hospitaliseeritakse ägeda SP diagnoosiga umbes 1 miljon haiget aastas ja suhtarv kõikidest hospitaliseerimistest on sarnane Euroopas (3,4). SP on üle 65- aastastel juhtiv hospitaliseerimiste põhjus USA- ja paljudes Euroopa riikides (3, 7). SP- patsiendid satuvad sageli hospitaliseerimiste n.ö. surnud ringi. Märkimisväärne on kõrge 3 rehospitaliseerimiste arv – esimese haiglajärgsel kuul rehospitaliseeritakse 24% patsientidest, esimese poole aasta jooksul 30-50% patsientidest (3, 4, 7, 8). SP-ga seotud hospitaliseerimised on tõsine sotsiaal-majanduslik probleem, need moodustavad suurima osa SP-ga seotud ravikuludest (3-5). Krooniline SP on kõrge suremuse ja haigestumusega kliiniline sündroom ja sellega kaasnevad märkimisväärsed tervishoiukulutused Euroopa Liidu riikides ja Ameerika Ühendriikides, viimases Medicare andmetel üle 17 miljardi dollari aastas (3-7). Hoolimata sellest, viimasel kahel kümnendil on saavutatud märkimisväärset edu SP diagnostikas ja ravis, on SP haigete pikaajaline prognoos halb ja võrreldav onkoloogiliste haiguste prognoosiga - 50% raske SP-ga patsientidest sureb 1 aasta jooksul (3, 4). On näidatud, et SP-patsientide prognoos halveneb iga hospitaliseerimisega. Korduvate hospitaliseerimiste peamiseks põhjuseks on eeskätt kroonilise SP dekompenseerumine, mille sagedasim põhjus on alaravi, mis võib johtuda nii patsientide puudulikust ravisoostumusest või olla arsti poolt korraldatud suboptimaalse medikamentoosse ravi tulemus (3, 6, 7). On näidatud, et paraku on kõige enam alaravitud just kliiniliselt raskema SP-ga patsiendid, kellel tõenduspõhiste ravimite kasutamine on näidanud suurimat kasu sündroomi kliinilisele kulule ja prognoosile (7). Euroopa ravijuhendid määratlevad esmavaliku ravimitena kroonilise SP-patsientidel kolm ravirühma: AKE-inhibiitorid (nende talumatusel angiotensiin II konverteeriva ensüümi inhibiitorid), beeta-adrenoblokaatorid ja mineralokortikoidide retseptorblokaatorid (3). Tõenduspõhine ravi tagab parima tulemuse – elukvaliteedi paranemise, suremuse ja hospitaliseerimiste vähenemise SP-patsientidel. Sellest tulenevalt soovitatakse SP-patsientide ravikvaliteedi indikaatoritena rakendada AKE-inhibiitorite kasutamist ja ehhokardiograafiat SP diagnoosimises (5). Samas on kogu arenenud maailmas probleemiks, et kuigi ravimite kliinilistes uuringutes on medikamentoosse raviga saadud märkimisväärne hospitaliseerimiste ja suremuse vähenemine, ei ole rahvastikustatistika alusel toimunud epidemioloogilist läbimurret (5). Üheks oluliseks takistuseks peetakse efektiivse haiglajärgse käsitlusalgoritmi puudumist, mille tulemusena tekib nn ravitrajektoori katkemine (5, 7). Samas on Euroopas ja USA-s levinud tõenduspõhiste ravimite alakasutamine: SP-patsientide haiglaravi observatsiooniprogramm EuroHeart Failure Survey II raporti alusel kasutati AKE-inhibiitoreid 71%-l, beeta-adrenoblokaatoreid 61% ja mineralokortikoidide retseptorblokaatoreid 48%-l patsientidest (9). Mitteoptimaalne ravipraktika on levinud madala ja keskmise sissetulekuga riikides, kus kirjanduse andmetel ravitakse SP- patsiente 57%-l juhtudest AKE-inhibiitoritega, 34% ravis kasutatakse beeta-adrenoblokaatoreid 4 ja 32% ravis kasutatakse mineralokortikoidide retseptorantagoniste (10). Samas kasutati 69% SP- patsientidel ravimeid, millel prognostilist kasu pole näidatud – diureetikume (10). Andmed tõenduspõhise medikamentoosse ravi praktiseerimisest Eestis SP-patsiendidel on tagasihoidlikud. Retseptuuripõhine andmeanalüüs 1922 hospitaliseeritud SP-patsiendil Eestis perioodil 2013-2014 (tulemused raporteeritud Grand Course seminaril Tallinnas 16.10.15.), mille viisime läbi koostöös Eesti Haigekassaga näitas sama – ambulatoorseks raviks ordineeriti 33%-le patsientidest AKE-inhibiitoreid, 42%-le beeta-adrenoblokaatoreid ja 33%-le mineralokortikoidide antagoniste (MRA). Ülekaalukalt määrati koduseks raviks lingudiureetikume – 70% juhtudest (12). Märkimisväärne oli ka digoksiini ulatuslik kasutamine – ambulatoorseks kasutuseks määrati seda 28%-le patsientidest, sj. Euroopa ravijuhend soovitab digoksiini sümptomaatilise ravimina, prognoosi parandav toime tal puudub (3). Raviarstideks olid Eestis meie analüüsis ülekaalukalt sisearstid (58%), järgnesid kardioloogid (28%) ja teiste erialade arstid (15%). On näidatud, et enamik SP-patsientidest jätkab ravi kodus (Kanada registri andmetel 68%) (4). Kriitiliseks peetakse kogu maailmas SP-patsientide haiglajärgse ravi korraldamist. SP dekompensatsiooni vältimiseks ja haiglas saadud raviefekti kinnistamiseks loetakse ambulatoorses logistikas optimaalseks, et SP-patsient teeks oma esimese haiglajärgse visiidi arstile 1 kuu jooksul, olgu siis eriarstile (kardioloog) või perearstile. Kirjanduse andmetel jääb arstlikule jälgimisel vaid kolmandik SP-patsientidest (7) ja vaegjälgimisega seostatakse SP kiiret ja sagedast dekompensatsiooni, eeskätt kliiniliselt olulise haigussündroomiga patsientidel. Ülalnimetatud Eesti raporti alusel käis 30 päeva jooksul pärast haiglast väljakirjutamist vähem kui 36% uuritud haigusseisunditega (m.h. krooniline SP) patsientidest järelvisiidil perearsti juures. Kui lisada ka eriarstivisiidid, paranes näitaja ainult 5% (11). Pikendades ajaperioodi 90 päevani paranes näitaja vaid 50%-le (11). Käesolevalt tuleb Eestis SP medikamentoosse ravi olemasolevate andmete tõlgendamisel ja üldistamisel olla ettevaatlik. Põhjusi saab nimetada mitu. SP-ga seotud retseptuuri andmete interpreteerimisel tuleb eeskätt arvestada sellega, et SP on kliiniline sündroom, mis kujuneb paljude n.ö. alushaiguste tulemusena ja tüsistusena (südame isheemiatõbi, südameinfarkt, hüpertensioon). SP esmavaliku ravirühmadest on AKE-inhibiitorid ja beeta-adrenoblokaatorid nimetatud haiguste ravis samuti laias kasutuses. Arstlikus praktikas on retseptide väljastamisel harjumuspärane, et SP-patsientidele ravimite määramisel kasutatakse kõrvuti Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni I50 ehk südame paispuudulikkuse diagnoosikoodi asemel või 5 sellega paralleelselt sageli hüpertensiooni koodi (I11.0) ja erinevaid isheemiatõve koode (I20 rühmast). See teeb SP tõenduspõhise ravi evalvatsiooni ainult I50-l baseeruva retseptuuri alusel raskeks ja vaieldavaks. Eesti senistes analüüsides pole hinnatud ka raviasutustevahelisi erinevusi, mistõttu olemasolevad andmed ei kajasta universaalselt meie käesolevat SP- ravipraktikat. Tuginedes eelnevale oli oluline Eesti jaoks kaardistada südamepuudulikkusega patsientide käsitlus eriarstiabis ja selleks korraldasime kliinilise auditi „Südamepuudulikkusega patsientide ravi kvaliteet“. Hetkel on südamepuudulikkusega patsiendi käsitluse aluseks Euroopa 2016.a südamepuudulikkuse ravijuhend (12). Auditeerimise aluseks oli Eestis Euroopa Kardioloogide Seltsi poolt 2012. a. üllitatud diagnoosimise ja ravijuhend (eestikeelse taskuversioon on 2013.a. publitseeritud Eesti Kardioloogide Seltsi egiidi all (3), sest auditeeriti aastal 2015 diagnoositud patsientide ravidokumente. 2. AUDITI KORRALDUS Eesti Haigekassa esitas hankekutse kliinilise auditi (edaspidi auditi) läbiviimiseks. Eesti Kardioloogide Selts esitas Eesti Haigekassale hankepakkumise ja Eesti Haigekassa kinnitas, et pakkumine vastas esitatud nõuetele. Seejärel sõlmisid Eesti Haigekassa ja Eesti Kardioloogide Selts kliinilise auditi läbiviimiseks lepingu nr 1.3-2.2/72. Eesti Kardioloogide Seltsi volitatud auditeerijad: 1. Tiina Uuetoa (juhtauditeerija); 2. Pentti Põder (juhtauditeerija); 3. Märt Elmet (juhtauditeerija); 4. Ly Anton; 5. Sirje Masik; 6. Leili Kütt; 7. Marit Aasaru; 8. Henri Kaljumäe; 9. Risko Majas; 10. Madli Haldre; 11. Pille Teppand; 12. Eno-Martin Lotman; 6 13. Oliver Rosenbaum; 14. Maarja Maser; 15. Helena Nestor; 16. Priit Pauklin; 17. Teele Pern; 18. Kaarel Puusepp; 19. Mari Metsla; 20. Pille Bušin; 21. Urmo Kiitam. Eesti Haigekassa esindajad: 1) Ravikvaliteedi talituse peaspetsialist Tiina Unukainen– auditi üldkoordineerimine; 2) Infrastruktuuri talituse peaspetsialist Priit Lund - andmesisestusplatvormi loomine; 3) Ravikvaliteedi talituse analüütik Sirli Joona- andmeanalüüs. Lisaks eelnevale abistas auditi meeskonda andmeanalüüsiga Ida-Tallinna Keskhaigla teadusosakonna juhataja Marika Tammaru. Käesoleva aruande lisas 1 on esitatud ülevaade auditi ajakavast ja vastutajatest. Eesti Haigekassa peaspetsialist Tiina Unukainen teavitas esmalt auditeeritavat tervishoiuteenuste osutajat auditi eesmärgist, hindamiskriteeriumitest, valimi mahust, ajakavast (kirja nr 11.1/21924). Eesti Haigekassa osakonnad tellisid seejärel valimisse arvatud teenuseosutajalt haigusloo dokumendid vastavalt auditi ajalisele plaanile. Dokumentide üleandmine vormistati üleandmise-vastuvõtu aktiga piirkondliku osakonna ja auditeerija vahel või elektroonse andmevahetuse puhul vastavalt andmevahetuse nõuetele. Konfidentsiaalsuse huvides asendati auditeeritavates juhtumites sisalduvad isikuandmed elektroonilisse andmebaasi sisestamisel unikaalse koodiga, mis võimaldas auditeerijatel juhtumeid tuvastada. 3. AUDITI EESMÄRK JA ÜLESANDED Auditi eesmärk oli hinnata südamepuudulikkusega patsientide ravi käsitlust eriarstiabis. Auditi ülesanne oli anda hinnang: - hospitaliseerimise andmete kajastamisele haigusloos; - diagnoosi kinnitusele ravidokumentide alusel tuginedes objektiivsetele uuringutele, analüüsidele; 7 - südamepuudulikkuse sümptomitele diagnoosi kinnitusena; - haiglasse saabumisel tehtud analüüside valikule; - senisele kardiovaskulaarsele medikamentoossele ravile haigusloo alusel; - südamepuudulikkuse haiglaravile; - muule kardiovaskulaarsele ravile haiglas; - kaasuvate haiguste ravile haiglas; - südamepuudulikkuse ravile haiglast väljakirjutamisel; - muule kardiovaskulaarsele ravile haiglast väljakirjutamisel; - südamepuudulikkuse diagnoosi õigsusele. Lisaks eelnevale kaardistati südamepuudulikkuse kardiovaskulaarsed põhjushaigused ja riskifaktorid, raviarsti üldandmed ravidokumentide alusel. 4. KASUTATUD JUHENDMATERJALID Auditi hindamiskriteeriumite koostamisel lähtuti järgmistest juhendmaterjalidest: 1. 3.ESC Guidelines for the diagnosis and treatment of acute and chronic heart failure 2012. - Eur Heart J 2012;33:1787–1847 (3). 5. ANDMEANALÜÜS Lõplikku andmeanalüüsi jäid 411 patsiendi andmed. Valimi moodustamist on täpsemalt kirjeldatud käesoleva aruande peatükis 6. Andmete kirjeldavas analüüsis kasutati sagedustabelit koos suhteliste sagedustega, keskväärtuste ja levimusmäärade (%) arvutamist. Statistilise analüüsi meetodi valikul lähtuti tunnuse tüübist. Mittearvuliste tunnuste puhul kastutati haiglaliikide erinevuste määratlemiseks χ2 - (hii-ruut test, ingl Chi-square test) või Fisheri testi (ingl Fisher´s exact test). Arvuliste tunnuste korral kasutati haiglaliikide erinevuste testimiseks Kruskal-Wallise testi. Seoste hindamiseks kasutati logistilist regressiooni. Statistilise olulisuse hindamisel kasutati kriteeriumit p<0,05. 8 6. VALIMI MOODUSTAMINE Valim moodustati juhuvalimi alusel haiglavõrgu arengukava haiglate ravijuhtudest 2015. aasta jooksul. Valimi moodustamise tingimused oli alljärgnevad: 1. valik auditeeritavatest haiguslugudest moodustati ajavahemiku 01.01.2015-31.12.2015 kohta; 2. raviarvel esmasena põhi või kaasuva diagnoosina I50, I50.1, I50.0, I50.9; 3. raviarvel üks järgmistest erialadest: kardioloogia, nefroloogia, pulmonoloogia, sisehaigused, üldarstiabi; 4. valimist välistati juhud, kui patsiendil oli aastal 2014 diagnoositud südamepuudulikkus (I50, I50.1, I50.0, I50.9) ja/või sama diagnoosiga oli aastal 2014 patsiendile kirjutatud mõni ravim; 5. samal raviarvel ei tohtinud olla järgmiste teenuste koode: 1F2102 (ühe südameklapi või südamekasvaja või VAD-seadme paigaldamise operatsioon), 1F2101 (koronaararterite šunteerimine), 1F2103 (südameklappide operatsioon), 1F2104 (kombineeritud südameoperatsioon), 1F2105 (operatsioon üleneval aordil või aordikaarel), 1F2106 (kaasasündinud südamerikke operatsioon ilma kunstliku vereringeta), 1F2107 (kaasasündinud südamerikke operatsioon kunstliku vereringega), 1F2108 (surnud doonori südame käitlus siirdamiseks, sh südame eemaldamine ). Samal raviarvel südamepuudulikkuse diagnoosiga välistati järgmised diagnoosikoodid: Z95.1 (aortokoronaarse šundi olemasolu), Z95.2 (südameklapiproteesi olemasolu), Z95.3 (ksenogeense südameklapi olemasolu), Z95.4 (ksenogeense südameklapi olemasolu), I21-I22.9 (äge müakardiinfarkt, täpsustamata paikme korduv müokardiinfarkt). Eelnevalt kirjeldatud valimi moodustamise tingimustele vastasid 817 patsiendi andmed. Seejärel tehti ülevaade 817 patsientide jaotumisest haigla liikide lõikes. Tabelis 1 on ülevaade isikute arvust haiglate lõikes, kellel diagnoositi aastal 2015 esmase diagnoosina südamepuudulikkus. Tabel 1. Esmase südamepuudulikkuse diagnoosiga patsientide arv 2015. aastal haiglavõrgu arengukava haiglates (raviarvete andmebaasi alusel). Esmase Tervishoiuteenuse südamepuudulikkusega osutaja patsientide arv Põhja-Eesti Regionaalhaigla SA 171 TÜ Kliinikum SA 106 9 Piirkondlikud haiglad 277 kokku Ida-Tallinna Keskhaigla AS 78 Lääne-Tallinna Keskhaigla AS 75 SA Ida-Viru Keskhaigla 62 Pärnu Haigla SA 34 Keskhaiglad kokku 249 SA Narva Haigla 50 SA Läänemaa Haigla 55 AS Rakvere Haigla 37 Kuressaare Haigla SA 29 Viljandi Haigla SA 26 Järvamaa Haigla AS 22 Põlva Haigla AS 22 Lõuna-Eesti Haigla AS 11 Valga Haigla AS 12 SA Raplamaa Haigla 12 Jõgeva Haigla SA 6 SA Hiiumaa Haigla 4 SA Elva Haigla TM 3 Üldhaiglad kokku 285 Rakvere 6 Kohalikud haiglad kokku 6 Kokku 817 Lõplikusse valimisse jäi analüüsiks 501 patsiendi haiguslugu. Igast haiglavõrgu arengukava haigla liigist (Jõgeva Haigla SA arvestati üldhaiglate hulka) valiti juhuvalimi alusel 166 kuni 168 raviarvet. Igast haiglast valiti juhuvalimi alusel proportsionaalselt lähtuvalt aastal 2015 esitatud raviarvete koguarvust (tabel 1) auditeeritavad patsientide haiguslood. Tabelis 2 on esitatud asutus ja auditeerimiseks esitatud haiguslugude arv. Tabel 2. Auditeerimiseks esitatud ravidokumentide arv tervishoiuasutuste lõikes (n=501) Esitatud ravidokumentide Tervishoiuteenuse osutaja arv Põhja-Eesti 102 Regionaalhaigla SA TÜ Kliinikum SA 64 Piirkondlikud haiglad 166 kokku 10 Ida-Tallinna Keskhaigla 52 AS Lääne-Tallinna Keskhaigla 50 AS SA Ida-Viru Keskhaigla 42 Pärnu Haigla SA 23 Keskhaiglad kokku 167 SA Narva Haigla 29 SA Läänemaa Haigla 32 AS Rakvere Haigla 21 Kuressaare Haigla SA 17 Viljandi Haigla 15 Järvamaa Haigla AS 13 Põlva Haigla AS 13 Lõuna-Eesti Haigla AS 7 Valga Haigla AS 7 SA Raplamaa Haigla 7 Jõgeva Haigla SA 3 SA Hiiumaa Haigla 2 SA Elva Haigla TM 2 Üldhaiglad kokku 168 Lõplikku andmeanalüüsi jäid 411 patsiendi andmed ravidokumentidest. Tabelis 3 on esitatud ülevaade raviasutuste lõikes andmeanalüüsis olnud ravidokumentidest. Andmeanalüüsist jäid välja 90 patsiendi haiguslood. Haiguslood jäid valimist välja järgmistel põhjustel: 1. Tegemist ei olnud esmase südamepuudulikkusega haigega (kodeerimisviga); 2. Auditeerija hinnagul ei olnud patsiendil südamepuudulikkuse diagnoosi; 3. Patsient hospitaliseeriti teise haiglasse. 11 Tabel 3. Auditis analüüsitud haiguslood Raviasutus Haiguslood (n) Regionaalhaiglad 145 Põhja-Eesti Regionaalhaigla 84 TÜ Kliinikum 61 Keskhaiglad 136 Ida-Tallinna Keskhaigla 46 Lääne-Tallinna Keskhaigla 39 Pärnu Haigla 20 Ida-Viru Keskhaigla 31 Üldhaiglad 130 Hiiumaa Haigla 2 Jõgeva Haigla 3 Järvamaa Haigla 9 Kuressaare Haigla 13 Lõuna-Eesti Haigla 7 Läänemaa Haigla 23 Narva Haigla 19 Põlva Haigla 13 Rakvere Haigla 15 Raplamaa Haigla 6 Valga Haigla 6 Viljandi Haigla 14 KOKKU 411 Tabelis 4 on esitatud ülevaade auditis olnud patsientide keskmisest ja mediaanvanusest haigla liikide kaupa. Patsientide keskmine vanus auditi valimis oli 71,1 eluaastat. Haiglaliikide võrdluses olid üldhaiglatesse hospitaliseeritud patsiendid oluliselt vanemad (keskmine vanus 73,6 aastat). 12 Tabel 4. Vanuse erinevus haigla liikide kaupa (Kruskal-Wallis test): p=0,0229 Vanus aastates Haigla liik Kokku Piirkondlik Keskhaigla Üldhaigla Keskmine (SD) 69.1 (14,6) 70.7 (13,2) 73.6 (12,6) 71.1 (13,6) Mediaan (IQR) 70 (20) 73 (18.5) 77 (21) 73 (20) Esines trend, et patsiendid olid seda vanemad, mida n.ö. väiksemasse haiglasse nad hospitaliseeriti. Seejuures statsistiliselt oluline erinevus patsientide vanuses tuli ilmsiks ainult piirkondlike ja üldhaiglate võrdluses: esmase südamepuudulikkusega üldhaiglatesse hospitaliseeritud patsiendid olid vanemad kui regionaalhaiglatesse hospitaliseeritud patsiendid (73,6±13,6 vs 69,1±14,6 aastat, p <0,05). Auditi patsientidest olid 51,3% mehed ja 48,7% naised (tabel 5). Kesk- ja piirkondlikes haiglates oli patsientide hulgas enam mehi, üldhaiglates olid üle poolte patsientidest naised (57,7%). Tabel 5. Auditi valimi sooline koosseis: erinevus haigla liikide kaupa (Hii-ruut test): p=0,025 Sugu Haigla tüüp n (%) Kokku piirkondlik keskhaigla üldhaigla Mees 76 ( 52,4 ) 80 (58.8) 55 (42,3) 211 (51,3) Naine 69 (47.6 ) 56 (41,2) 75 (57,7) 200 (48,7) Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100) 7. AUDITI HINDAMISKRITEERIUMID Auditi hindamiskriteeriumid puudutavad järgmiseid valdkondi: 1. patsiendi üldandmed; 2. hospitaliseerimise andmed (objektiivne uuring, analüüsid, instrumentaalsed uuringud); 3. diagnoosi kinnitus ravidokumentide alusel; 4. südamepuudulikkuse sümptomid diagnoosi kinnitusena; 5. analüüsid haiglasse saabumisel; 13 6. südamepuudulikkuse võimalikud kardiovaskulaarsed põhjushaigused ja kardiovaskulaarsed riskifaktorid haigusloo alusel; 7. ülevaade muudest võimalikest olulistest haigustest; 8. südamepuudulikkuse haiglaravi; 9. muude haiguste ravi haiglas; 10. tõenduspõhised ravimid haiglast väljakirjutamisel. 8. TULEMUSED 8.1. Kirjeldavad andmed hospitaliseerimisel Joonisel 1 on ülevaade, millistesse osakondadesse südamepuudulikkusega patsiendid hospitaliseeritakse haigla liikide lõikes. Ülekaalukalt hospitaliseeriti südamepuudulikkusega patsiendid kas sisehaiguste osakonda (45,7%; n=188) või kardioloogia osakonda (39,9%; n=164), harvemini pulmonoloogia osakonda (4,9%; n=20) või muudesse osakondadesse(9,5%; n=39). Üldhaiglates hospitaliseeriti südamepuudulikkusega patsiendid ülekaalukalt siseosakondadesse (87,7%) (joonis 1). Piirkondlikes ja keskhaiglates hospitaliseeriti üle poole patsientidest kardioloogia osakondadesse (58,6% ja 58,1%). Auditi valimis hospitaliseeriti keskhaiglates märkimisväärne osa patsientidest ka siseosakondadesse (34,6%). Muudest osakondadest hospitaliseeriti SP-patsiente enam intensiivravi osakonda (11) ja kirurgia osakonda (9), teistesse osakondadesse juba vähem (neuroloogia, keemiaravi, nakkushaiguste osakond, EMO, psühhiaatria, tuberkuloosiüksus, hooldusravi). 100 5.1 11.0 12.3 80 18.6 34.6 11.7 Osakaal % 60 2.2 87.7 40 58.6 58.1 20 0 piirkondlik haigla keskhaigla üldhaigla kardio pulmo sise muu Joonis 1. Südamepuudulikkusega patsientide hospitaliseerimine osakondadesse: erinevus haigla liikide kaupa Audit hindas haiguslugude alusel, milliste näidustustega patisendid hospitaliseeriti (tabel 6). Enamik esmase südamepuudulikkusega patsientidest hospitaliseeriti erakorraliselt (93,4%) s.j. haigla liikide lõikes erinevusi ei olnud. Tabel 6. Hospitaliseerimise näidustused: erinevused haigla liikide kaupa (Hii-ruut test): p=0,052 Hospitaliseerimise Haigla liik n (%) Kokku näidustus Piirkondlik Keskhaigla Üldhaigla Plaaniline 13 (9) 11 (8,1) 3 (2,3) 27 (6,6) Erakorraline 132 (91) 125 (91,9) 127 (97,7) 384 (93,4) Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100) Audit hindas, kuidas saabus erakorraliselt hospitaliseeritud patsient haiglaravile. Meie valimis toodi üle poolte südamepuudulikkusega patsientidest haiglasse kiirabiga (60,5%, tabel 7). Kokku toodi kiirabiga haiglatesse 231 patsienti, kelle ravidokumentidest oli kiirabikaart leitav 90%-l juhtudest. 15 Tabel 7. Näidustuste erinevus haigla liikide kaupa (Hii-ruut test): p=0,052 Erakorralise Haigla liik n (%) Kokku hospitaliseerimise Piirkondlik Keskhaigla Üldhaigla viis Toodud kiirabiga 77 (58,8) 70 (56) 84 (66,7) 231 (60,5) Pöördumine perearsti 20 (15,3) 19 (15,2) 25 (19,8) 64 (16,8) saatekirjaga Patsient pöördus ise 14 (10,7) 26 (20,8) 13 (10,3) 53 (13,9) EMO-sse Muu 20 (15,3) 10 (8) 4 (3,2) 34 (8,9) Kokku patsiente 131 (100) 125 (100) 126 (100) 382 (100) *N=382, sest 2 patsiendi puhul andmed puudusid Tabelis 8 on esitatud ülevaade südamepuudulikkusega patsientide hospitaliseerimisest II ja III astme intensiivravi palatisse haiglaliikide kaupa. Piirkondlikes ja keskhaiglates hospitaliseeriti II-III astme intensiivravi palatitesse statistiliselt oluliselt enam patsientidest - ligi pooled patsientidest (vastavalt 44,8% ja 43% patsientidest, p<0,001 võrreldes üldhaiglatega). Üldhaiglates hospitaliseeriti südamepuudulikkusega patsiendid statsionaaris ülekaalukalt mujale ja umbes veerand patsientidest II ja III astme intensiivravi palatisse (22,3%). Juhtudel, kui südamepuudulikkusega patsient hospitaliseeriti haiglas esmaselt II-III astme intensiivravi palatisse, siis oli ravi keskmine kestus seal 4 päeva. Tabel 8. Intensiivravi II-III astme palatisse hospitaliseerimine: erinevus haigla liikide kaupa (Hii-ruut test): p<0,0001 Hospitaliseerimine Haigla liik n (%) Kokku II-III astme Piirkondlik Keskhaigla Üldhaigla intensiivravi palatisse jah 65 (44,8) 58 (43) 29 (22.3) 152 (37,1) ei 80 (55,2) 77 (57) 101 (77,7) 258 (63) Kokku 145 (100) 135 (100) 130 (100) 410 (100) *N=410, sest ühe patsiendi kohta andmed puudusid. Audit hindas südamepuudulikkusega patsientide hospitaliseerimise kestust üldiselt ja haigla liikide kaupa (tabel 9). Keskmine haiglaravi pikkus südamepuudulikkusega patsientidel auditi valimis oli 9,7 päeva. Kõige lühem oli keskmine haiglaravi pikkus keskhaiglates - 8,6 päeva, piirkondlikes haiglates 10,0 ja üldhaiglates 10,7 päeva (p<0,05 võrreldes keskhaiglatega). 16 Tabel 9. Hospitaliseerimise kestuse erinevus haigla liikide kaupa (Kruskal-Wallis test): p=0,0036 Hospitaliseerimise Haigla liik Kokku kestus päevades Piirkondlik Keskhaigla Üldhaigla Keskmine(SD) 10 (8,5) 8.6 (5,8) 10,7 (6,2) 9,7 (7,0) Mediaan (IQR) 8 (7) 8 (5) 10 (6) 8 (7) Miinimum 1 1 1 1 Maksimum 58 49 34 58 Audit hindas ravidokumentide alusel, mis oli juhtiv hospitaliseerimise põhjus esmaselt diagnoositud südamepuudulikkusega patsientidel (hinnangu tegid auditeerijad, tabel 10). Ülekaalukalt oli juhtivaks hospitaliseerimise põhjuseks südamepuudulikkuse haigustunnuste tekkimine ja/või süvenemine, s.j., olid patsiendid oma senisest ravirežiimist kinni pidanud juhtudel, kui olid varem püsiravil (43,1%). Sageduselt järgmine hospitaliseerimiste põhjus oli rütmihäire (22,9%). Rütmihäire alagrupi analüüs näitas, et ülekaalukalt oli sagedasim rütmihäire kodade virvendusarütmia tahhüfreventse vatsakeste tööga, mis oli hospitaliseerimise juhtivaks põhjuseks (kokku 73%-l juhtudest, kui hospitaliseerimise põhjuseks oli rütmihäire). Sageduselt järgmine oli kodade laperdusarütmia vatsakeste tahhüfrekventse tööga (11%). Bradükardilised rütmihäired (südame löögisagedusega <50 l/min või II-III- astme atrioventrikulaarblokaad) olid rütmihäirete alarühmas auditeerijate hinnangul hospitaliseerimise põhjuseks 8% patsientidest; ventrikulaarne tahhükardia põhjustas hospitaliseerimise 4% juhtudest. Rütmihäirete alarühmas põhjustasid hospitaliseerimise 4% juhtudest muud rütmihäired (ekstrasüstoolia). Haiglasse saabumisel esines siinusrütm 44%-l patsientidest, kodade virvendusarütmia 47% ja kodade laperdusarütmia 5%-l patsientidest, 3%-l patsientidest esinesid muud südamerütmitused (erutustekke ja erutusjuhte häired), 1%-l oli EKG alusel tegemist südamestimulaatori rütmiga. 17 Tabel 10. Hospitaliseerimise juhtiv põhjus haigla liikide kaupa. Hospitaliseerimise juhtiv põhjus Kokku, N (%) Südamepuudulikkuse teke või süvenemine 177 (43,1) Rütmihäire 94 (22,9) Muu / ei selgu 62 (15,1) / 3 (0.7) Infektsioon 35 (8,5) KATE 24 (5,8) Režiimi rikkumine 10 (2,4) Aneemia 4 (1) Neerupuudulikkus 2 (0.5) Kokku 411(100) *KATE- kopsuarteri trombemboolia Audit analüüsis, kuidas oli vormistatud südamepuudulikkuse diagnoos epikriisis (joonis 3, tabel 11).Kõikide haigla liikide omavahelises võrdluses esinesid siin statistiliselt olulised erinevused (p<0,001 Hii ruut testiga). Nõnda märgiti piirkondlikes haiglates kroonilise südamepuudulikkuse diagnoos enamasti tüsistusena - 64,1%-l juhtudest. Südamepuudulikkuse diagnoos märgiti eelistatult kaasuva haigusena keskhaiglates (57%) ja üldhaiglates (48,5%). Seejuures märgiti üldhaiglates teiste haiglaliikidega võrreldes südamepuudulikkus põhidiagnoosina oluliselt sagedamini (26,9%, võrreldes 6,2% piirkondlikes ja 1,5% keskhaiglates). 100 24.6 80 41.5 64.1 Osakaal % 60 48.5 40 57.0 20 29.7 26.9 0 6.2 1.5 piirkondlik haigla keskhaigla üldhaigla põhidiagnoos kaasuv haigus tüsistus Joonis 3. Epikriisis SP kajastamine haigla liikide kaupa 18 Tabel 11. Epikriisis SP kajastamise erinevus haigla liikide kaupa (Hii-ruut test): p<0.0001 SP kajastamine Haigla liik n (%) Kokku epikriisis Piirkondlik Keskhaigla Üldhaigla Põhidiagnoos 9 (6,2) 2 (1,5) 35 (26,9) 46 (11,2) Kaasuv haigus 43 (29,7) 77 (57) 63 (48,5) 183 (44,6) Tüsistus 93 (64,1) 56 (41,5) 32 (24,6) 181 (44,2) Kokku 145 (100) 135 (100) 130 (100) 410 (100) * Ühe patsiendi puhul sisestus puudus Audit kaardistas, kas ja kuidas märgitakse kliinilistes haiguslugudes kroonilise südamepuudulikkuse funktsionaalset raskusastet - NYHA klassi (joonis 4, tabel 12). Nagu jooniselt nähtub, siis valimi alusel märkisid NYHA klassi enim piirkondlikud haiglad ja see oli haigusloost leitav pooltel juhtudel (50,3%-l). Keskhaiglates oli NYHA klassi märkimine pisut tagasihoidlikum (olemas 47,1%-l haiguslugudes). Üldhaiglate haiguslugudes ei olnud NYHA klass enamikel juhtudel märgitud (75,4%). 100 80 49.7 52.9 Osakaal % 75.4 60 40 29.0 24.3 20 13.1 21.4 22.8 11.5 0 piirkondlik haigla keskhaigla üldhaigla NYHA I-II NYHA III-IV märkimata Joonis 4. NYHA klassi (grupeeritud) märkimine haigla liikide kaupa 19 Tabel 12. NYHA klassi (grupeeritud) erinevus haigla liikide kaupa Võrdlusgrupid haigla liikide kaupa p-väärtus (Hii-ruut test) p-väärtus Bonferroni korrektsiooniga Piirkondlik vs keskhaigla 0.673 0.999 Piirkondlik vs üldhaigla <0.001 0.003 Keskhaigla vs üldhaigla 0.001 0.003 Killipi klassifikatsiooni järgi südamepuudulikkuse raskusastet auditi valimis sisuliselt ei märgitud. Terves valimis oli see olemas 8 patsiendil, kellest 7 olid ravil piirkondlikes haiglates ja 1 keskhaiglas. Audit hindas ravidokumentide alusel, kuidas oli verifitseeritud kroonilise südamepuudulikkuse diagnoos auditi alusdokumendi, Euroopa 2012.a. ravijuhendis soovitatud objektiivsete uuringute ja analüüsidega. Elektrokardiograafia (EKG) on auditi alusdokumendi alusel kõikide südamepuudulikkuse kahtlusega patsientide diagnoosi algoritmi osa, seetõttu hindasime, kas EKG oli 24 tunni jooksul tehtud. Kiirabiga hospitaliseeritud 231 patsiendist oli EKG kiirabis tehtud 69,5%-l patsientidest. Haiglaperioodi esimesel ööpäeval oli auditi valimisse kaasatud 411 patsiendist tehtud EKG 389 ehk 94,5%-l patsientidest: piirkondlikes haiglates 98,6%-l, keskhaiglates 95,6%-l ja üldhaiglates 89,2%-l patsientidest. Samuti hindas audit, kas ravidokumentatsiooni hulgas olid olemas kiirabi tehtud EKG ja esimesel ööpäeval haiglas tehtud EKG. Kiirabi tehtud EKG puudus haigusloost 44%-l juhtudest: piirkondlikesse haiglatesse hospitaliseeritutel puudus kiirabi tehtud EKG 16,7%-l patsientidest, keskhaiglates 42,9% -l patsientidest ja üldhaiglates 37%-l patsientidest. Esimesel ööpäeval haiglas tehtud EKG oli ravidokumentatsioonist leitav järgmiselt: piirkondlikes haiglates - 96%-l juhtudest, keskhaiglates – 95%-l juhtudest ja üldhaiglates - 69%. Haiglas tehti 24-tunni jooksul esimene EKG 69,4% juhtudest EMO-s ja see oli leitav haigusloost 88,5%-l juhtudest. 20 Audit hindas, kui paljudel patsientidel tehti EKG haiglasse saabumisel - 95% kõikidest südamepuudulikkusega patsientidest, s.j. 70%-l juhtudest tehti see raviasutuse EMO-s, 30%-l osakonnas. Seejuures oli EKG valdavalt leitav ka ravidokumentide hulgast (dokumendina polnud haigusloost leitavad 8% EMO-s ja 6% osakonnas tehtud EKG-dest). Siinusrütm esines haiglasse saabumisel 43% patsientidest, 52%-l oli kodade virvendusarütmia, 4% muud rütmihäired ja 1% jaoks polnud rütm hinnatav (EKG alusdokument puudus). Kodade virvendusarütmia esines haiglasse saabumisel järgmiselt: regionaalhaiglates – 41%-l, keskhaiglates – 49%-l ja üldhaiglates – 53%-l. Audit hindas, kui paljudel nendest patsientidest, kellel diagnoositi krooniline südamepuudulikkus, olid vastavalt Euroopa 2012.a. ravijuhendi ettekirjutusele diagnoosi kinnitusena määratud natriureetilised peptiidid (joonis 4, tabel 13) ja kui paljudel tehtud ehhokardiograafiline uuring (ehhoKG). Euroopa ravijuhendi soovitusel on natriureetiliste peptiidide (BNP/NT-proBNP) määramine kriitilise tähendusega südamepuudulikkuse diagnoosimisel. Meie valimis oli antud analüüs tehtud enamikul patsientidest - 87,3% (joonis 5, tabel 13). Kõige tagasihoidlikumalt määrati natriureetilisi peptiide üldhaiglates (20,8%-l patsientidest). Euroopa ravijuhendi soovitusel on natriureetiliste peptiidide (BNP/NT-proBNP) määramine kriitilise tähendusega südamepuudulikkuse diagnoosimisel (3). Meie valimis oli antud analüüs tehtud enamikul patsientidest - 87,3% (joonis 5, tabel 13). Kõige tagasihoidlikumalt määrati natriureetilisi peptiide üldhaiglates (20,8%-l patsientidest). Auditi valimis olid natriureetilised peptiidid määratud haiglasse saabumise esimesel ööpäeval 87%-l patsientidest (358 patsiendil) ja nendel patsientidel esines hospitaliseerimisel natriureetiliste peptiidide tõus 95%-l juhtudest. Audit hindas lisaks eelnevale, kui sageli tehti natriureetiliste peptiidide kordusanalüüse haiglaravi käigus. BNP/NT-proBNP korduv määramine haiglaravi ajal oli suhteliselt levinud (44%), s.j. audit ei vaadanud sihipäraselt, kas korduvanalüüs oli tehtud seoses haiglaravilt lahkumisega (ja arvatavalt raviefekti hindamiseks). 21 100 8.3 9.6 20.8 80 Osakaal % 60 91.7 90.4 40 79.2 20 0 piirkondlik haigla keskhaigla üldhaigla jah ei Joonis 5. Natriureetiliste peptiidide määramine haigla liikide kaupa Tabel 13. Natriureetiliste peptiidide määramine südamepuudulikkusega patsientidel: erinevus haigla liikide kaupa Võrdlusgrupid haigla liikide kaupa p-väärtus (Hii-ruut test) p-väärtus Bonferroni korrektsiooniga Piirkondlik vs keskhaigla 0.719 0.999 Piirkondlik vs üldhaigla 0.003 0.009 Keskhaigla vs üldhaigla 0.011 0.033 Audit kaardistas ravidokumentide põhiselt, kui sageli teostati hospitaliseerimise ajal südame ultraheli (ehhoKG) kui südamepuudulikkuse diagnoosimise seisukohalt primaarselt oluline instrumentaane uuring (tabel 14). Üldvalimis oli ehhoKG tehtud ligi kolmveerandil patsientidest - 71,1%-l. Auditi alusel joonistusid välja selged erinevused piirkondlike ja keskhaiglate vahel, võrreldes üldhaiglatega: nõnda oli ehhoKG tehtud piirkondlikes haiglates 80%-l patsientidest, keskhaiglates 77,9%-l patsientidest ja üldhaiglates oluliselt harvem - umbes pooltel patsientidel (53,9%). 22 Tabel 14. Ehhokardiograafia tegemine haiglaperioodil haiglaliikide kaupa Võrdlusgrupid haigla liikide kaupa p-väärtus (Hii-ruut test) p-väärtus Bonferroni korrektsiooniga Piirkondlik vs keskhaigla 0.672 0.999 Piirkondlik vs üldhaigla <0.001 0.003 Keskhaigla vs üldhaigla <0.001 0.003 Audit hindas, kui paljudel südamepuudulikkusega patsientidel teostati hospitaliseerimise ajal röntgenülesvõte rindkerest (või muu piltdiagnostiline kopsude uuring) (joonis 5, Tabel 15). Vastavalt olid uuringud tehtud keskhaiglates 88,1%-l patsientidest, üldhaiglates 86,9%-l patsientidest ja 79,2%-l patsientidest piirkondlikes haiglates. Haiglate vahelised statisistiliselt olulised erinevused puudusid (Hii-ruut testiga p=0,049). Seejuures tehti röntgenülesvõte rindkerest (või muu piltdiagnostiline kopsude uuring) kõikides vaadeldud raviasutustes ülekaalukalt esimesel ööpäeval peale hospitaliseerimist. 100 20.0 22.1 80 46.2 Osakaal % 60 40 80.0 77.9 53.8 20 0 piirkondlik haigla keskhaigla üldhaigla jah ei Joonis 5. Rindkere röntgenuuring ja muu piltdiagnostika hospitaliseerimise ajal 23 Tabel 15. Röntgenülesvõte rindkerest (või muu piltdiagnostiline kopsude uuring) haigla liikide kaupa Võrdlusgrupid haigla liikide kaupa p-väärtus (Hii-ruut test/ p-väärtus Bonferroni Fisheri test) korrektsiooniga Piirkondlik vs keskhaigla 0.047 0.141 Piirkondlik vs üldhaigla 0.188 0.564 Keskhaigla vs üldhaigla 0.113 0.339 Audit hindas, kui paljudel patsientidel tehti EKG haiglasse saabumisel - 95% kõikidest südamepuudulikkusega patsientidest, s.j. 70%-l juhtudest tehti see raviasutuse EMO-s, 30%-l osakonnas. Seejuures oli EKG valdavalt leitav ka ravidokumentide hulgast (dokumendina polnud haigusloost leitavad 8% EMO-s ja 6% osakonnas tehtud EKG-dest). Siinusrütm esines haiglasse saabumisel 43% patsientidest, 52%-l oli kodade virvendusarütmia, 4% muud rütmihäired ja 1% jaoks polnud rütm hinnatav (EKG alusdokument puudus). Kodade virvendusarütmia esines haiglasse saabumisel järgmiselt: regionaalhaiglates – 41%-l, keskhaiglates – 49%-l ja üldhaiglates – 53%-l. Auditi alusdokumendi, 2012. a. Euroopa ravijuhendi alusel peab südamepuudulikkuse esmasel diagnoosimisel hindama patsientide kliinilisi sümptomeid (3). Auditi valimis olid enamusel patsientidest (87%) südamepuudulikkuse sümptomid ravidokumentides diagnoosi kinnitusena märgitud. Kõige sagedasemad sümptomid 358 patsiendi jaoks (kelle andmed haigusloos olid olemas) olid järgmised: õhupuudus/hingeldus – 80%, tursed – 43%, väsimus/jõuetus – 44%. Lisaks esinesid 23%-l patsientidest muud sümptomid (kaalutõus, isutus jm.). Sümptomid oli märgitud 85%-l regionaalhaiglates hospitaliseeritud patsientidel, 88%-l keskhaiglates hospitaliseeritud patsientidel ja 89%-l üldhaiglates hospitaliseeritud patsientidel. Haigla liikide vahel olulisi erinevusi auditi valimis ei olnud (p=0,595). Audit hindas, kuidas olid auditi valimis määratud antropomeetrilised näitajad (kasv ja kaal). Kehakaalu peetakse lihtsaks ja usaldusväärseks näitajaks, mille dünaamilise määramisega hinnata diureetilise ravi efektiivsust. Analüüsisime ravidokumentide alusel kehakaalu andmeid patsientide hospitaliseerimisel ja haiglast väljakirjutamisel (Tabel 16). Kõige sagedamini oli haiglasse saabumisel patsientide kehakaal määratud piirkondlikes haiglates (75,9%-l), järgnesid keskhaiglad (66,9%) ja üldhaiglad (46,2%). 24 Valimi keskmine naispatsient oli 162 cm pikk ja kaalus 82 kg. Keskmine meespatsient oli 168 cm pikk ja kaalus 86 kg. Haiglast lahkudes määrati auditi valimis patsientide kehakaalu oluliselt harvem kui hospitaliseerimisel: 17,2%-l patsientidest piirkondlikes haiglates ja alla 10%-l patsientidest kesk- ja üldhaiglates. Tabel 16. Kehakaalu määramine südamepuudulikkusega patsientide hospitaliseerimisel ja haiglast väljakirjutamisel: erinevused haigla liikide kaupa Kehakaal p<0,0001 Haigla liik Kokku saabumisel üldhaiglad vs määratud teised haigla liigid Piirkondlik Keskhaigla Üldhaigla n (%) n (%) n (%) jah 110 (75,9) 91 (66,9) 60 (46,2) 261 (63,5) ei 35 (24,1) 45 (33,1) 70 (53,9) 150 (37,5) Kokku 145 136 (100.00) 130 411 (100.00) (100.00) (100.00) Kehakaal p<0,05 haiglast piirkondlikud väljakirjutamisel haiglad vs määratud teised haigla liigid jah 22 (17,2) 8 (7) 6 ( 5) 36 ( 10) ei 106 (82,8) 107 (93) 113 (94) 326 ( 90,1) Kokku 128 115 (100.00) 119 (100) 362 (100.00) (100.00) Lisaks kaardistas audit, millised põhianalüüsid olid südamepuudulikkusega patsientidel tehtud haiglasse saabumisel. Hemoglobiini (Hgb) väärtused olid määratud kõikidel auditi valimi patsientidel. Keskmine Hgb väärtus hospitaliseerimisel oli meestel 139 g/l ja naistel 126 g/l. Kreatiniin neerufunktsiooni näitajana oli vereanalüüsides määratud kõikidel patsientidel (Tabel 17) ja 63%-l juhtudest esitas kohalik labor ka GFR näitaja. Auditi andmetel erinesid lokaalsete laborite tegevused GFR hindamisel statistiliselt oluliselt kõikide haigla liikide omavahelistes võrdlustes (p<0.001). Peaaegu kõikidel patsientidel (97,9%) oli GFR määratud piirkondlikes haiglates. Üle pooltel patsientidel (60,3%) oli GFR määratud keskhaiglates. Üldhaiglates oli GFR määratud veerandil patsientidel (24,6%). 25 Nendel 155 patsiendil, kellel GFR väärtuseid ei esitanud kohalik labor, arvutas selle väärtuse auditeerija. Keskmine GFR väärtus südamepuudulikkusega patsientide valimis oli 66. Auditi hindas ravidokumentide alusel, kui paljudel patsientidel olid ravidokumentides esitatud andmed südamepuudulikkuse võimalike riskifaktorite osas. Suurim andmete defitsiit esines 2 riskifaktori osas, milleks olid suitsetamine (info puudus 35% juhtudest) ja alkoholi kuritarvitamine (info puudus 41% patsiendi jaoks). Suitsetamise osas olid auditi valimis andmed märkimata regionaalhaiglates 43 patsiendil (30% antud haiglatüübi valimist), keskhaiglates 65 patsiendil (48%) ja üldhaiglates 36 patsiendil (28%). Suitsetajaid/endisi suitsetajaid (loobumisest möödas ≥1 aasta) oli auditi valimis regionaalhaiglates vastavalt 40/12 patsienti (28%/8,4% antud haiglatüüpide valimist), keskhaiglates 27/11 patsienti (20%/8,1% antud haiglatüüpide valimist ) ja üldhaiglates 27/2 patsienti (21%/1,6% antud haigla tüüpide valimist). Alkoholi kuritarvitamise osas ilmnesid valimis selged erinevused haigla liikide kaupa: regionaalhaiglates märgiti alkoholi kuritarvitajatena 13 patsienti (9% antud haiglate valimist), keskhaiglates 24 patsienti (18% antud haiglate valimist) ja üldhaiglates 27 patsienti (21% antud haigla liigi valimist). Audit hindas kaasuvate kardiovaskulaarsete riskifaktorite ja põhjushaiguste esinemist valimis. Kõige sagedasema kardiovaskulaarse riskifaktori (ja võimaliku põhjushaigusena) esines hüpertensioon - üle pooltel patsientidest (n=262 – 64%), Hüpertoonikuid oli regionaalhaiglates 87 patsienti (60%), keskhaiglates 89 patsienti (65%) ja üldhaiglates 86 patsienti (66%). Hüpertensioonile järgnes sageduselt kodade virvendusarütmia, mida esines 235 patsientidest (57%), s.j. 155 virvendusarütmiaga patsiendil ehk 66%-l diagnoositi virvendusarütmia esmakordselt elus käesoleval hospitaliseerimisel. Oluline klapirike (alates keskmisest raskusastmest ehhoKG alusel) esines pooltel patsientidest (50%), kõige sagedamini esinev klapipatoloogia oli mitraalregurgitatsioon. Düslipideemia oli haigusloos raporteeritud 16%-l patsientidest (n=65). Varasem müokardiinfarkt ja/või koronaarinterventsioonid (perkutaanne koronaarinterventsioon ja koronaaršunteerimine) olid anamneesis 12% patsientidest (n=52). Umbes iga kümnes patsient oli varasemalt põdenud insulti (n=49, 12%). Südamepuudulikkusega patsiendid on reeglina polümorbiidsed, seetõttu hindas audit, et kui paljudel valimis kaasatud patsientidest esinesid raviarsti hinnangul või diagnoosina haigusloos muud kaasuvad haigused. 26 Kuigi andmetabelid olid küllalt lünklikud, siis auditi valimisse kaasatud südamepuudulikkusega patsientidel esines märkimisväärselt sageli kaasuv oluline patoloogia. Lisaks, mitmeid olulisi kaasuvaid haiguseid diagnoositi mitmetel patsientidel käesoleval hospitaliseerimisel esmakordselt elus. Enim diagnoositi esmakordselt elus käesoleval hospitaliseerimisel neerupuudulikkust (19%) ja aneemiat (16%, tabel 17). Tabel 17. Muud olulised kaasuvad haigused raviarsti hinnangul või diagnoosina haigusloos Kaasuv haigus N (arv) % (Protsent) Diabeet jah, varasem 47 11 jah, käesolevalt diagnoositud 8 2 ei 356 87 Krooniline kopsuhaigus 16, s.j. Jah/nendest KOK KOK kopsuhaigustest 66/42 64-l Ei 345 84 Aneemia jah, varasem 22 5 jah, käesolevalt diagnoositud 64 16 ei 325 79 Neerupuudulikkus jah, varasem 24 6 jah, käesolevalt diagnoositud 78 19 ei 309 75 Pahaloomuline kasvaja jah, varasem 49 12 jah, käesolevalt diagnoositud 8 2 ei 354 86 Olulised liigesprobleemid jah, varasem 29 7 jah, käesolevalt diagnoositud 4 1 ei 378 92 27 Tabel 17 (jätk). Muud olulised kaasuvad haigused raviarsti hinnangul või diagnoosina haigusloos Kaasuv haigus N (arv) % (protsent) Kliiniliselt oluline hüpertüreoos jah, varasem 5 1 jah, käesolevalt diagnoositud 5 1 ei 401 98 Kliiniliselt oluline hüpotüreoos jah, varasem 17 4 jah, käesolevalt diagnoositud 9 2 ei 385 94 Depressioon jah, varasem 7 2 jah, käesolevalt diagnoositud 6 1 ei 398 97 Kokku 411 *KOK, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus 8.2. Senine kardiovaskulaarne medikamentoosne ravi haigusloo alusel Auditi hinnangul kasutas 63% patsientidest enne hospitaliseerimist erinevaid kardiovaskulaarsüsteemi toimivaid ravimeid (n=259): regionaalhaiglates kasutas varasemalt ravimeid 61% patsientidest, keskhaiglates 57% patsientidest ja üldhaiglates 72% patsientidest. Haigla liikide vahelisi olulisi erinevusi varasemas kardiovaskulaarsüsteemi toimivate ravimite kasutamise sageduses ei olnud. Kõige populaarsemad olid varasemas kardiovaskulaarses ravis beeta-adrenoblokaatorid (45%), järgnesid AKE inhibiitorid (33%) ja diureetikumid (30%) (tabel 18). Lisaks kasutas 15% valimi patsientidest enne haiglaravi 38 muud ravimit, millest olid enim kasutatud mittesteroidsed põletikuvastased ja diabeediravimid, rahustid ja prootonpumba inhibiitorid. 28 Tabel 18. Varasemad kardiovaskulaarsed ravimid südamepuudulikkusega patsientidel Ravim (n=258) Arv Protsent (%) (n) AKE inhibiitor 86 33 ARB 45 17 Beeta-adrenoblokaator 116 45 MRA 8 3 Lingudireetikum 26 10 Tiasiid-diureetikum 51 20 Digoksiin 9 3,5 Statiin 29 11 Ca-kanali blokaator (dihüdropüridiini tüüpi) 51 20 Muu Ca-kanali blokaator (diltiatseem, verapamiil) 5 2 Nitropreparaat 8 3 Atsetüülsalitsüülhape 53 21 Klopidogreel 5 2 Tikagreloor 1 0 *AKE, angiotensiin-konverteeriv ensüüm; ARB, angiotensiin II 1. tüüpi retseptorblokaator MRA, mineralokortikoidretseptorite antagonist Audit hindas antikoagulantide ja antiarütmikumide kasutamist enne hospitaliseerimist. Antiarütmikume kasutas 16 patsienti ja need olid järgmised: propafenoon – 11 patsienti, amiodaroon - 3 patsienti ja sotalool – 2 patsienti. Antikoagulante kasutas varasemalt 30 patsienti, nendest 14 varfariini ja 16 direktset suukaudset antikoagulanti. 8.3. Südamepuudulikkuse medikamentoosne ravi haiglas Tabelis 19 on antud ülevaade südamepuudulikkuse medikamentoossest haiglaravist. Ravimrühmadest kasutati südamepuudulikkusega patsientidel hospitaliseerimise ajal enim beeta-adrenoblokaatoreid (72,3%) ja lingudiureetikume (70,1%). Kasutamise sageduselt 29 haiglaravi ajal järgnesid AKE inhibiitorid (45,5%), digoksiin (34,1%), MRA-d (30,9%) ja ARB-id (11,7%). Tabelist 19 nähtub, et 1) AKE inhibiitoreid kasutati piirkondlikes haiglates 52%-l patsientidest, keskhaiglates 40%-l haigetest ja üldhaiglates 45%-l patsientidest. 2) ARBe kasutati piirkondlikes haiglates 9%-l patsientidest, keskhaiglates 12,5%-l haigetest ja üldhaiglates 14%-l patsientidest. 3) Beeta-blokaatoreid kasutati piirkondlikes haiglates 70%-l patsientidest, keskhaiglates 74%-l haigetest ja üldhaiglates 74%-l patsientidest. 4) MRA-sid kasutati piirkondlikes haiglates 29%-l patsientidest, keskhaiglates 37%-l haigetest ja üldhaiglates 27%-l patsientidest. 5) Digoksiini kasutati piirkondlikes haiglates 22%-l patsientidest, keskhaiglates 33%-l haigetest ja üldhaiglates 48,5%-l patsientidest. 6) Lingudiureetikume kasutati piirkondlikes haiglates 70%-l patsientidest, keskhaiglates 73,5%-l haigetest ja üldhaiglates 67%-l patsientidest. 7) Tiasiid-diureetikume kasutati piirkondlikes haiglates 16%-l patsientidest, keskhaiglates 11%-l haigetest ja üldhaiglates 14 %-l patsientidest. Vaadeldud ravimite klasside kasutamises haigla liikide kaupa erinevusi esile ei tulnud, v.a. digoksiin, mille kasutamine haiglaperioodil oli auditi valimis statistiliselt olulised sagedasem üldhaiglates (p<0,001 piirkondlik vs üldhaigla ja p=0,011 keskhaigla vs üldhaigla). Ülekaalukalt said patsiendid, kelle raviskeemis oli lingudiureetikum, seda haiglaperioodil ka intravenoosselt (n=204, 71%). Kõikidest piirkondlike haiglate patsientidest kasutati i/v lingudiureetikume 51%-l patsientidest, keskhaiglates 26%-l patsientidest ja üldhaiglates 51%- l patsientidest. 30 Tabel 19. Südamepuudulikkuse medikamentoosne haiglaravi p-väärtus Haigla liik Kokku haiglaliikide võrdluses p=0.126 piirkondlik keskhaigla üldhaigla AKE inhibiitor jah 75 (51,7) 54 (39,7) 58 (44,6) 187 ( 45,5) ei 70 (48,3) 82 (60,3) 72 (55,4) 224 ( 54,5) Kokku 145 (100.00) 136 (100) 130 (100) 411 (100) ARB p=0.424 jah 13 ( 9) 17 ( 12,5) 18 ( 13,9) 48 ( 11,7) ei 132 (91) 119 ( 87,5) 112 ( 86,2) 363 ( 88,3) Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100) Beeta-blokaator p=0.683 jah 101 ( 70) 100 ( 73,5) 96 ( 73,9) 297 ( 72,3) ei 44 ( 30,3) 36 ( 26,5) 34 ( 26,2) 114 ( 27,7) Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100) MRA p=0.683 jah 42 ( 29) 50 ( 36,8) 35 ( 26,9) 127 ( 30,9) ei 103 ( 71) 86 ( 63.24) 95 ( 73,1) 284 ( 69,1) Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100) p<0.0001 Digoksiin jah 32 ( 22,1) 45 ( 33,1) 63 (48,5) 140 ( 34,1) ei 113 ( 77,9) 91 ( 66,9) 67 (51,5) 271 ( 66) Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100) Lingudiureetikum p=0.496 jah 101 (70) 100 ( 73,5) 87 ( 67) 288 ( 70,1) ei 44 (30,3) 36 ( 26,5) 43 ( 33,1) 123 ( 29,9) Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100) Tiasiid- p=0.197 diureetikum jah 23 ( 15.86) 12 ( 8.82) 18 (13.85) 53 ( 12,9) ei 122 ( 84.14) 124 ( 91.18) 112 (86.15) 358 ( 87,1) Kokku 145 (100.00) 136 (100.00) 130 (100.00) 411 (100) Inotroopne ravi p=0.494 jah 19 ( 13.1) 12 ( 8,8) 16 ( 12,3) 47 ( 11,4) ei 126 ( 86,9) 124 ( 91,2) 114 ( 87,7) 364 ( 88,6) Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100) Atsetüülsalitsüül- p=0.168 hape jah 41 ( 28,3) 30 ( 22,1) 42 ( 32,3) 113 ( 27,5) ei 104 ( 71,7) 106 ( 77,9) 88 ( 67,7) 298 ( 72,5) Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100) Klopidogreel p=0.640 31 jah 6 ( 4,1) 6 (4,4) 3 (2,3) 15 ( 3,7) ei 139 ( 95,9) 130 (95,6) 127 (97,7) 396 ( 96,4) Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100) Morfiin p=0.391 jah 9 ( 6,2) 9 ( 6,7) 4 ( 3,1) 22 ( 5,4) ei 136 ( 93,8) 127 ( 93,4) 126 ( 96,9) 389 ( 94,7) Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100) Eufülliin p=0.176 jah 16 ( 11) 19 ( 14) 9 ( 7) 44 ( 10,7) ei 129 ( 89) 117 ( 86) 121 ( 93,1) 367 ( 89,3) Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100) Glükokortikoid p=0.126 jah 29 ( 20) 14 ( 10,3) 22 (16,9) 65 ( 15,8) ei 116 ( 80) 122 ( 89,7) 108 (83,1) 346 ( 84,2) Kokku 145 (100) 136 (100) 130 (100) 411 (100) *AKE, angiotensiin-konverteeriv ensüüm; ARB, angiotensiin II 1. tüüpi retseptorblokaator; MRA, mineralokortikoidretseptorite antagonist Inotroopseid ravimeid manustati haiglaperioodil 11%-le patsientidest (n=47) ja haigla liigiti statistiliselt erinevusi ei olnud (p=0.494) (joonis 6). Intravenoosselt kasutati järgmiseid inotroopseid ravimeid: noradrenaliin – 24 patsiendil, dopamiin - 18 patsiendil, dobutamiin - 6 patsiendil, adrenaliin – 6 patsiendil, milrinoon - 2 patsiendil, levosimendaan – 2 patsiendil, mesatoon – 1 patsiendil. 100 80 Osakaal % 60 86.9 91.2 87.7 40 20 13.1 8.8 12.3 0 piirkondlik haigla keskhaigla üldhaigla jah ei Joonis 6. Inotroopne ravi haigla liikide kaupa 32 Audit hindas kardiovaskulaarsete ravimite kasutamist haiglaperioodil laiemalt (tabel 20). Haiglaperioodil kasutati südamepuudulikkusega patsientidel ravis vere hüübivust mõjutavaid ravimeid järgmiselt: (1) antiagregantidest kasutati ülekaalukalt atsetüülsalitsüülhapet (113 patsienti, 27,5%), oluliselt tagasihoidlikumalt klopidogreeli (15 patsienti, 3,7%) ja haigla liigiti kasutus statistiliselt oluliselt ei erinenud; (2) märkimisväärselt sageli kasutati haiglaravi ajal antikoagulante – 72%-l kõikidest patsientidest, s.j. ülekaalukalt kasutati madalmolekulaarset hepariini (78% antikogulantide hulgast). Nõnda sai antikoagulantravi regionaalhaiglates 101 patsienti, keskhaiglates 97 patsienti ja üldhaiglates 101 patsienti. Vastavalt sai regionaalhaiglates raviks antikogulanti 70%, keskhaiglates 71% ja üldhaiglates 77% seal ravitud patsientidest. Mitte ühelgi patsientidest ei kasutatud haiglaperioodil direktseid suukaudseid antikoagulante. Antikoagulantide ravidoose ja näidustusi audit sihipäraselt ei vaadelnud. Ühel viiendikul patsientidest (n=83 - 20%) kasutati haiglaravi ajal antiarütmikume, enamasti amiodarooni – 84%-l patsientidest, kellele rütmihäire spetsiifiline ravi oli korraldatud (n=70). Tabel 20. Muud kardiovaskulaarsüsteemi toimivad ravimid, mida kasutati südamepuudulikkusega patsientide ravis haiglaperioodil (N=411) % valimi patsientidest Ravim Patsiendid (n) (n=411) Antikoagulant: 295 72 1. Fraktsioneerimata hepariin 5 2. Madalmolekulaarne hepariin 230 3. Varfariin 79 4. Fragmiin 78 Nitropreparaat 42 26 Ca-kanali blokaator 1. dihüdropüridiini tüüpi 73 18 2. muud (verapamiil, diltiatseem) 31 8 Antiarütmiline ravim: 83 20 1. Amiodaroon 70 2. Propafenoon 22 3. Sotalool 2 4. Etatsisiin 1 Statiin 55 13 33 Mitte-kardiovaskulaarsetest ravimitest rakendati antibakteriaalset ravi 40%-l patsientidest, valuravi said 29% patsientidest (nendest 42% mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid), diabeediravimeid kasutati 11%-l patsientidest, 6,6%-l teostati aneemia raviks erütrotsüütide suspensiooni ülekanne. Sagedamini kasutatavate ravimite hulgas haiglas olid veel glükokortikoidid (n=65 - 16%) ja eufülliin (n=44 - 11%). Protseduuridest, mida südamepuudulikkusega patsientidel teostati haiglaravi ajal, oli kõige sagedasem kardioversioon - 56 patsiendil (13,6%), s.j. 53 patsiendil ehk 95%-l patsientidest teostati kardioversioon kodade virvendus- või laperdusarütmia näidustusega, 3 patsiendil ventrikulaarse tahhükardia/fibrillatsiooni tõttu. Oluliselt vähem teostati kardioversioone üldhaiglates (10 patsiendil), võrreldes keskhaiglate (n=19) ja piirkondlike haiglatega (n=24). Hapnikravi kasutati 46%-l patsientidest (n=188), neil patsientidel kasutati enamasti hapnikumaski või ninasondi (91%). Haiglaperioodil intubeeriti 4,5% patsientidest (n=19). Haiglaperioodil elustati 12 patsienti (3%): 6 patsienti keskhaiglates, 5 piirkondlikes haiglates ja 1 patsienti üldhaiglas. Südamestimulaator implanteeriti kokku haiglas 13 patsiendile (3%), s.j. 2 patsiendil implanteeriti kardioverter-defibrillaator (ICD). Südamestimulaator implanteeriti 2 patsiendil keskhaiglas ja ülejäänutelpiirkobdlikes haiglates. Ühel patsiendil teostati regionaalhaiglas kateeterablatsioon kodade virvenduasrütmia näidustusega. Dialüüsi või ultrafiltratsiooni vajasid haiglaperioodil 3 patsienti (0,7%). 8.4. Medikamentoosne ravi haiglast väljakirjutamisel Analüüsiti valimi neid patsiente, kes ei surnud haiglaperioodil (n=363). Kolmveerandile (74,8%) südamepuudulikkusega patsientidest oli ambulatoorseks raviks välja kirjutatud beeta- adrenoblokaator (tabel 21). Üle pooltele (64 %) patsientidest määrati kodusesse raviskeemi lingudiureetikum. Ordineerimise sageduselt järgnesid vaadeldud ravimitest AKE inhibiitorid (46%), MRA-d (30,8%), tiasiid-diureetikumid (12,2%). Kõige vähem kirjutati patsientidele haiglast lahkumisel välja ARB-e (11,1%). Ainus statistiliselt oluline erinevus vaadeldud ravimiklasside kaupa esines AKE inhibiitorite koduse ravi osas haigla liikide jaotuses: enim määrati neid piirkondlikes haiglates, järgnesid üldhaiglad ja keskhaiglad (p=0,012). 34 Auditi valimis olid enimkasutatud AKE inhibiitoriteks ramipriil (64%) ja perindopriil (22%); enim kasutatud ARB-ks oli telmisartaan (62,5%) ninh enim kasutatud beeta- adrenoblokaatoriksoli metoprolool suktsinaat (81,5%). Audit hindas ka seda, kas raviarstid olid tõenduspõhiste ravimite mitte ordineerimise korral esitanud haigusloos põhjenduse oma kliinilise otsuse selgituseks – seda oli tehtud üksikjuhtudel ja haiglaliikide kaupa erinevusi ei olnud. Nõnda olid AKE inhibiitorite osas selgitused ravimi puudumise korral ravidokumentides leitavad 2% patsientide jaoks, beeta- adrenoblokaatorite jaoks 8,8% ja MRA jaoks polnud põhjendust kordagi esitatud. Audit hindas, kui paljud südamepuudulikkusega patsientidest said tõenduspõhiseid ravimeid sihtdoosides (nagu need on kehtestatud ravijuhendiga). AKE inhibiitori sihtdoosiga lahkus haiglaravilt 19% patsientidest, kui ravim oli skeemi määratud (lisaks oli 24% AKE inhibiiotori kasutaja juures auditeerija märkinud, et haiglaravilt lahkuti mitte-tõenduspõhiselt soovitatud AKE inhibiitoriga). ARB sihtdoosiga kirjutati haiglaravilt välja 10% patsientidest, beeta-adrenoblokaatori sihtdoosiga 4% patsientidest, MRA sihtdoosiga 72,1% patsientidest. Seda juhtudel, kui need ravimid olid arsti poolt raviskeemi määratud. Tabel 21. Medikamentoosne ravi haiglast välja kirjutamisel p-väärtus Haigla liik Kokku AKE inhibiitor p=0.012 piirkondlik keskhaigla üldhaigla jah 71 ( 55,5) 42 (36,5) 53 ( 44,9) 166 ( 46) ei 57 ( 44,5) 73 (63,5) 65 ( 55,1) 195 ( 54) Kokku 128 (100) 115 (100) 118 (100) 361 (100) ARB p=0.702 jah 12 ( 9,4) 13 ( 11,4) 15 ( 12,7) 40 (11,1) ei 116 ( 90,6) 101 ( 88,6) 103 ( 87,3) 320 (88,9) Kokku 128 (100.00) 114 (100) 118 (100) 360 (100) Beeta- p=0.099 adrenoblokaator jah 101 (78,9) 89 ( 77,4) 80 ( 67,8) 270 (74,8) ei 27 (21,1) 26 ( 22,6) 38 ( 32,2) 91 (25,2) Kokku 128 (100) 115 (100) 118 (100) 361 (100) MRA p=0.102 jah 36 ( 28,1) 44 ( 38,3) 31( 26,3) 111 ( 30,8) ei 92 ( 71,9) 71 ( 61,7) 87 ( 73,7) 250 ( 69,3) Kokku 128 (100) 115 (100) 118 (100) 361 (100) Tiasiid- p=0.102 diureetikum jah 19 ( 14,8) 10 ( 8,7) 15 ( 12,7) 44 ( 12,2) ei 109 ( 85,2) 105 ( 91,3) 103 ( 87,3) 317 ( 87,8) Kokku 128 (100) 115 (100) 118 (100) 361 (100) 35 Lingudiureetikum p=0.841 jah 83 ( 64,8) 75 ( 65,2) 73 ( 61,9) 231 ( 64) ei 45 ( 35,2) 40 ( 34,8) 45 ( 38,1) 130 ( 36) Kokku 128 (100) 115 (100) 118 (100) 361 (100) *AKE, angiotensiin-konverteeriv ensüüm; ARB, angiotensiin II 1. tüüpi retseptorblokaator; MRA, mineralokortikoidretseptorite antagonist. Andmed haiglajärgse ravi osas puudusid 2 keskhaigla patsiendi jaoks ja neid patsiente andmeanalüüsi ei lülitatud. Tõenduspõhisuse korrektsel hindamisel arvestas audit, et auditi alusdokument 2012. a. Euroopa ravijuhend näeb IA soovituse kasutada medikamentoosses ravis AKE inhibiitoreid (nende talumatuse korral ARB-e), beeta-adrenoblokaatoreid ja MRA-d nendel südamepuudulikkusega patsientidel, kellel esineb oluline süstoolne südamepuudulikkus (EF≤40%). Sellest lähtuvalt hindas audit täiendavas statistilises analüüsis 2 alarühmas, kas esineb olulisi erinevusi südamepuudulikkusega patsientide medikamentoosses ravis, mis viidi läbi haiglas ja seejärel haiglajärgselt: (1) patsiendid olulise süstoolse puudulikkusega ja oluliselt vähenenud vasaku vatsakese väljutusfraktsiooniga (EF≤40%) ja (2) patsiendid vasaku vatsakese säilunud süstoolse funktsiooniga ( EF>40%). Analüüsisime 292 patsiendi andmeid, kellel oli ravidokumentide alusel olemas ehhoKG-ga hinnatud EF väärtus ja kes haiglaperioodil ei surnud. Kokku oli EF≤40% alarühmas 123 patsienti, kes olid võrreldes alagrupiga EF>40% oluliselt nooremad ja kelle hulgas oli oluliselt enam mehi [(Tabel 22 ( käesoleva aruande Lisa 1) ja Tabel 23 ( käesoleva aruande Lisa 2)]. Olulise süstoolse südamepuudulikkusega patsientide raviskeemis kasutati ravimeid järgmiselt: I Piirkondlikud haiglad Haiglaperioodil kasutati oluliselt enam tõenduspõhiseid IA ravimeid (võrreldes säilunud süstoolse funktsiooniga patsientidega): AKE inhibiitoreid, ARB-e, MRA-sid ja beeta- adrenoblokaatoreid. Lisaks olid selle alarühma raviskeemis oluliselt sagedamini lingudiureetikumid, tiasiid-diureetikumid ja digoksiin. Haiglajärgses ravis määrati piirkondlikes haiglates EF≤40% alarühma patsientidele (võrreldes säilunud süstoolse funktsiooniga patsientidega) oluliselt enam 3 tõenduspõhist ravimit: AKE inhibiitorit, MRA-d ja beeta-adrenoblokaatoreid. Haiglajärgses ravis puudusid alarühmiti erinevused ARB-ide ja lingudiureetikumide osas. 36 II Keskhaiglad Haiglaravis kasutati tõenduspõhise IA ravimina oluliselt enam (võrreldes säilunud süstoolse funktsiooniga patsientidega) MRA-d, s.j. puudusid alarühmade vahelised erinevused AKE inhibiitorite/ARB-ide ja beeta-adrenoblokaatorite osas. Haiglajärgses ravis puudusid keskhaiglates olulised erinevused EF≤40% alarühma patsientidel võrreldes säilunud süstoolse funktsiooniga patsientidega. III Üldhaiglad Ravi haiglas ja ambulatoorselt tõenduspõhiste ravimite osas ei olnud oluliselt erinev võrreldes säilunud süstoolse funktsiooniga patsientidega. Auditi kahe patsientide alagrupi võrdlemisel ilmnesid erinevused tõenduspõhiste ravimite kasutamise osas haiglaliikide kaupa, kuid alagruppide suurus EF kriteeriumite alusel ei võimaldanud kirjeldada erinevuste statistilist olulisust. Nõnda kasutati EF≤40% alarühma patsientide haiglaravis (1) AKE inhibiitoreid 71% piirkondlikes haiglates, 49% keskhaiglates, 42% üldhaiglates; (2) ARB-e 4 % piirkondlikes haiglates, 10% keskhaiglates, 21% üldhaiglates; (3) beeta-adrenoblokaatoreid 84% piirkondlikes haiglates, 85% keskhaiglates, 73% üldhaiglates; (4) MRA-d 45% piirkondlikes haiglates, 47% keskhaiglates, 29% üldhaiglates. Erinevused olid haiglaliikide jaoks olemas ka ambulatoorses ravis. Haiglajärgseks raviks määrati EF≤40% alarühma patsientidele tõenduspõhiseid ravimeid järgnevalt: (1) AKE inhibiitoreid 69% piirkondlikes haiglates, 38% keskhaiglates, 36% üldhaiglates; (2) ARB-e 4% piirkondlikes haiglates, 5% keskhaiglates, 19% üldhaiglates; (3) beeta-adrenoblokaatoreid 94% piirkondlikes haiglates, 90% keskhaiglates, 68% üldhaiglates; (4) MRA-d 45% piirkondlikes haiglates, 47% keskhaiglates, 29% üldhaiglates. 8.5. Soovitused peale haiglaravi Haiglajärgsed soovitused elukorralduse ja tervisekäitumise osas patsiendile olid epikriisides esitatud umbes kolmandikul juhtudest (35,7%). Kõige rohkem oli tervisekäitumise soovitusi patsientidele haiglajärgseks perioodiks dokumenteeritud piirkondlikes haiglates (41,2%), järgnesid keskhaiglad (40,9%) ja üldhaiglad (23,7%). Meie valimis anti üldhaiglates koduse ravi ja elukorralduse soovitusi statistiliselt oluliselt harvemini, võrreldes teiste haiglaliikidega (p<0,05). 37 Audit hindas, kas epikriisis olid esitatud edaspidised soovitused ravi jälgimiseks ja korrigeerimiseks. Ravisoovitused olid olemas umbes pooltes epikriisides (52,7%): enim soovitusi oli dokumenteeeritud piirkondlikes haiglates - 64%, järgnesid keskhaiglad – 55% . Teistest haiglaliikidest oluliselt vähem anti ravikorralduslikke soovitusi üldhaiglates – 39%. Südamepuudulikkusega patsientide haiglajärgset ravi korraldav arst oli auditi valimis märgitud 69% patsientide epikriisides (Joonis 7, Tabel 24). Kõige rohkem esitati ravidokumentides infot kureeriva arsti kohta piirkondlikes haiglates (77,3%, p=0,010), järgnesid keskhaiglad (69%) ja üldhaiglad (59,3%). Haiglatevahelises võrdluses esines statistiliselt oluline erinevus piirkondlike ja üldhaiglate vahel (p=0,002 Hii- ruut testiga). 100 22.7 31.0 80 40.7 Osakaal % 60 40 77.3 69.0 59.3 20 0 piirkondlik haigla keskhaigla üldhaigla jah ei Joonis 7. Haiglajärgselt ravi kureeriv arst ravidokumentide alusel haigla liikide kaupa 38 Tabel 24. Raviarstimääramise erinevus haigla liikide kaupa (Hii-ruut test): p=0,010. Kureeriv arst Haigla liik Kokku määratud piirkondlik keskhaigla üldhaigla jah 99 (77.34) 80 (68.97) 70 (59.32) 249 (68.78) ei 29 (22.66) 36 (31.03) 48 (40.68) 113 (31.22) Kokku 128 (100.00) 116 (100.00) 118 (100.00) 362 (100.00) Edaspidi jäid südamepuudulikkusega patsiente jälgima üldjuhul perearstid (44%), oluliselt harvem kardioloogid (26%). Muu spetsialisti korraldada jäeti ravi 21%-l juhtudest ja 9%-l patsientidest oli ravi korraldatud kardioloogi ja perearsti koostöös. Juhtudel, kui raviarst oli märgitud, oli 67%-l haiguslugudes antud ka järgmise visiidi toimumise aeg. 8.6. Haigusloo lõpe esmaselt diagnoositud südamepuudulikkusega patsientidel Haiglaravi ajal suri valimisse kaasatud patsientidest 48 patsienti (11,7%), nendest 27 meest ja 21 naist (vastavalt 13% meespatsientidest ja 11% naispatsientidest). Patsientide surmade osas haigla liikide lõikes statistiliselt olulisi erinevusi ei olnud (p=0,285). Lahang teostati 25%-l koolnutest (n=12). Haiglajärgselt jätkus ravi kodus – 82%, hooldus- või põetusasutuses 12%, teises haiglas 4% juhtudest, 3% juhtudest oli haigusloo alusel võimatu hinnata, kus patsiendi ravi jätkus. Haigla liigiti esines haiglajärgse ravi logistikas oluline erinevus: üldhaiglate patsientidest suunati hooldusravile 18,5%, mis oli oluliselt enam kui keskhaiglates (7,8%) ja piirkondlikes haiglates (8%) (p<0,005). 9. JÄRELDUSED • Audit kaardistas esmakordselt Eestis kompleksselt esmase südamepuudulikkusega patsientide diagnoosimise ja ravi erinevaid aspekte, laiemat kliinilist profiili ja käsitlust haigusloolise ravidokumentatsiooni alusel (paberkandjal ja digilugude baasil). Kokku analüüsiti valimit 411 patsiendi andmetega. • Audit hindas dokumentatsiooni korrektsust ja kliinilist otstarbekust haigusloos. Ootus- ja õiguspärane on, et haigusloolised kanded on eestikeelsed, kliiniliselt olulised, korrastatud ningkõikide teostatud uuringute ja analüüside vastused on auditeerijatele 39 kättesaadavad. Auditeerijad märkasid haiguslugude ebaühtlast taset (pigem raviarstide lõikes) ja andmelünkasid (arstide poolt tagasihoidlikult kajastatud riskifaktorite profiil ja ravipõhjendused, ka muid puuduseid – nt. puudusid ühes üldhaiglas haiguslugudest intensiivravipalati jälgimislehed). Positiivsena nimetati mõnede raviasutuste väga häid õendusalaseid sissekandeid. Märgati vaeginfot paberkandjal EKG-de osas (kui puudusid digiandmed), eriti üldhaiglate osas. (Pre)kliinilistest haigusloolistest dokumentidest olid reeglina leitavad kiirabikaardid (90%), samas puudusid kiirabis tehtud EKG-d 44%-l juhtudest. Haiglasse saabumisel oli EMO-s tehtud EKG haigusloost leitav 88,5%-l juhtudest (üldhaiglates oluliselt vähem võrreldest teiste haiglaliikidega - 69%). Üldvalimis eristusid teistest haiglaliikidest puudulike haiglajärgsete soovitustega üldhaiglad. Üldine soovitus auditilt on paremini haigusjuhtusid dokumenteerida ja esitada epikriisis kogu kliiniliselt relevantne informatioon. • Audit peab vajalikuks pöörata tähelepanu, et meie esialgsest valimist jäeti välja 90 patsienti 501-st. Auditeerija hinnangul oli sagedasimaks põhjuseks asjaolu, et antud patsientidel ei esinenudsüdamepuudulikkust. Vale kliinilise hinnangu tõttu tuli sel põhjusel elimineerida tervelt 18,1% esmaselt analüüsi arvatud haiguslugudest. Auditi hinnangul osutab see, et südamepuudulikkuse diagnoos on Eestis levinud nn. vihmavarjudiagnoos, kuhu alla arvestatakse märkimisväärses mahus patsiente (arvatavalt multimorbiidseid eakaid). Südamepuudulikkuse korrektne käsitlus algab õigest diagnoosist. Auditi hinnangul on Eesti arstide seas vaja läbi viia lajapõhjaline südamepuudulikkuse kliinilise sündroomi käsitluse koolitus. • Auditi valimi alusel järeldasime, et Eesti haiglates esmakordselt südamepuudulikkusega diagnoositud patsient on sarnane teiste Euroopa riikide SP patsientidega - keskmiselt üle 70-aastane (keskmine vanus 71,1 aastat), s.j. üldhaiglatesse hospitaliseeritud patsiendid olid oluliselt vanemad (keskmine vanus 73,6 aastat). Auditi patsientide sooline jaotus oli meeste-naiste osas sarnane: 51,3% hospitaliseeritutest olid mehed ja 48,7% naised. Kesk- ja piirkondlikes haiglates oli patsientide hulgas enim mehi, üldhaiglates olid üle poolte patsientidest naised (57,7%). • Enamik esmase südamepuudulikkusega patsientidest hospitaliseeriti erakorraliselt (93,4%), s.j. erakorraliselt hospitaliseeritutest toodi haiglasse kiirabiga 60,1% patsientidest ja ligi viiendik patsientidest (17%) oli haiglate EMO-desse suunatud perearstide poolt. 40 • Juhtivaks hospitaliseerimise põhjuseks oli 43%-l patsientidest südamepuudulikkuse haigustunnuste tekkimine ja/või süvenemine (s.j., olid patsiendid oma senisest ravirežiimist kinni pidanud juhtudel, kui olid varem püsiravil). Sageduselt järgmine juhtiv hospitaliseerimise põhjus oli rütmihäire (22,9%), millest ülekaalukalt oli sagedasim virvendusarütmia (73% rütmihäiretega patsientidest). Sageduselt kolmas hospitaliseerimise põhjus esmaselt diagnoositud südamepuudulikkusega patsientidel oli infektsioon (8,5%). Audit peab tulemuste analüüsimisel oluliseks rõhutada, et kuigi varasema/kroonilise aterosklerootilise kardiovaskulaarkahjustustega patsiente oli meie valimis umbes viiendik, siis ägeda koronaarsündroomiga patsiente meie valimisse ei kaasatud ja ägedast isheemiast tingitud südamepuudulikkusega patsiendid valimisse ei sattunud. • Käesoleva auditi põhjal saab väita, et virvendusarütmia esineb Eesti südamepuudulikkusega haigetel sageli, s.h. kui sage otsene südamepuudulikkuse põhjustaja ja/või olemasoleva (aga seni diagnoosimata) südamepuudulikkuse destabiliseerija, olles sageli haiglaväliselt diagnoosimata. Nõnda esines auditi valimi patsientidest tervelt 57%-l virvendusarütmia ja üle pooltel nendest patsientidest (66%- l) diagnoositi virvendusarütmia esmakordselt elus käesoleval hospitaliseerimisel. Kindlasti vajutas virvendusarütmiaga patsientide suur osakaal auditi valimile selge kliinilise ravi (korraldusliku) pitseri. Näiteks olid beeta-adrenoblokaatorid enim kasutatud ravirühmaks haiglaeelselt ja haiglaravi perioodil, kardioversioon oli kõige enam kasutatud raviprotseduur statsionaaris. Samuti oli meie valimis sagedase haiglajärgse antikogulantravi näidustuseks arvatavasti just trombemboolilise insuldi preventsioon virvendusarütmiaga patsientidel. • Nagu Euroopa muudes riikides, olid ka meie valimisse kaasatud südamepuudulikkusega patsiendid polümorbiidsed, kellel sageli esinesid kaasuvad haigused. Auditi alusel olid sagedasemad kaasuvad haigused südamepuudulikkusega patsientidel järgmised: neerupuudulikkus (25%), aneemia (21%), krooniline kopsuhaigus (16%), pahaloomuline kasvaja (14%), diabeet (13%), kliiniliselt oluline hüpo- või hüpertüreoos (8%), olulised liigesprobleemid (8%), depressioon (3%). Enim diagnoositi kaasuvatest haigustest esmakordselt elus käesoleval hospitaliseerimisel neerupuudulikkust (19%) ja aneemiat (16%). Komplekssest kliinilisest profiilist lähtuvalt on südamepuudulikkusega patsientide ohutu ja tulemusliku polüteraapia korraldamine kliiniliseks väljakutseks 41 • Audit hindas patsientide üldist kardiovaskulaarset riskiprofiili ja leidis, et kõige sagedasem kardiovaskulaarne riskifaktor südamepuudulikkusega patsientidel oli hüpertensioon, mis esines 64%-l patsientidest. Kahetsusväärselt lünklik oli informatsioon olulise kardiovaskulaarse riskifaktori, suitsetamise osas – vastav teave oli esitamata 35% patsiendi ravidokumentides. Oluline andmete defitsiit esines ka alkoholi kuritarvitamise osas (info puudus 41% patsiendi osas, sageli olid abistavaks teised ravidokumendid, nt. õdede sissekanded haigusloos). Alkoholi kuritarvitamise osas ilmnes selge erinevus haigla liikide kaupa: regionaalhaiglates märgiti alkoholi kuritarvitajatena 9% antud haiglate valimist, keskhaiglates 18% antud haiglate valimist ja üldhaiglates tervelt 21% antud haiglaliigi valimist. Seda, et maakonnahaiglate südamepuudulikkusega patsient oleks arvestatavalt sagedamini alkoholi kuritarvitaja audit ei väida, sest andmed kõikide haigla liikide osas olid alkoholi kuritarvitamise osas puudulikud. • Audit näitas, et esmase südamepuudulikkusega patsiendid hospitaliseeriti ülekaalukalt kas sisehaiguste osakonda (45,7%; n=188) või kardioloogia osakonda (39,9%; n=164). Haigla liigiti oli oluliseks erinevuseks, et üldhaiglates hospitaliseeriti südamepuudulikkusega patsiendid ülekaalukalt siseosakondadesse (87,7%). Piirkondlikes ja keskhaiglates hospitaliseeriti üle poole patsientidest kardioloogia osakondadesse (vastavalt 58,6% ja 58,1%), s.j. keskhaiglates märkimisväärne osa patsientidest ka siseosakondadesse (34,6%). Seega tegelevad Eesti haiglates reeglina südamepuudulikkusega patsientide raviga kardioloogid ja sisearstid, mida tuleks auditi hinnangul arvestada tervishoiumeetmete planeerimisel (nt. soodusravimitega ravi alustamisel väljakirjutamise piirangute mehhanismide seadmisel). • Võrreldes üldhaiglatega, hospitaliseeriti piirkondlikes ja keskhaiglates üldhaiglatest oluliselt enam patsiente ll-III astme intensiivravi palatitesse (vastavalt 22,3%, 44,8% ja 43% patsientidest). Auditi hinnangul võivad erineva käsitluslogistika põhjused olla mitmed: suurematest haiglatest erinev kliiniline tavapraktika, haiglate mehitatuse erinevused, intensiivravi korraldamise erinevused ja ka patsientuuri profiili eripära hospitaliseerimisel. • Keskmine haiglaravi pikkus auditi valimis olnud südamepuudulikkusega patsientidel oli 9,7 päeva (lühim kestusega 1 päev ja pikima kestusega 58 päeva). Kõige lühemalt viibisid patsiendid ravil keskhaiglates - 8,6 päeva, piirkondlikes haiglates 10,0 ja üldhaiglates 10,7 päeva. Muude riikide kogemust arvestades hindas audit ravikestuse haiglates optimaalseks. Umbes iga kümnes esmase südamepuudulikkusega 42 hospitaliseeritud patsient suri haiglaravi ajal (n=48 - 11,7%), mis osutab, et selliste patsientide prognoos võib olla tõsine juba diagnoosimisest alates. • Audit analüüsis kuidas oli epikriisis vormistatud südamepuudulikkuse diagnoos, mille osas senine tavapraktika Eestis on olnud heterogeenne. Südamepuudulikkuse diagnoos vormistati epikriisis 45%-l kaasuva haigusena, 44%-l tüsistusena ja 11%-l põhihaigusena. Kõikide haigla liikide omavahelises võrdluses esinesid olulised erinevused. Auditi hinnangul vajab kroonilise südamepuudulikkuse diagnoosi märkimine Eestis ühtlustamist. • Audit kaardistas, kas ja kuidas märgitakse kliinilistes haiguslugudes kroonilise südamepuudulikkuse funktsionaalset raskusastet - NYHA klassi. NYHA järgi ei olnud raskusaste raviarsti poolt märgitud 59%-l ja kõige vähem määrati seda üldhaiglates. Auditi hinnangul on Eestis vajalik kehtestada, et südamepuudulikkuse funktsionaalse raskusastme hindamine oleks diagnoosi universaalne osa. Vajadusel tuleb arstkonda koolitada korrektse info märkimisel. • Audit hindas ravidokumentide põhjal, et kuidas oli püstitatud kroonilise südamepuudulikkuse diagnoos. Aluseks oli auditi alusdokumendis, Euroopa 2012. a. ravijuhendis soovitatud objektiivsed uuringud ja analüüsid: 1) EKG oli haiglaperioodi esimesel ööpäeval, auditi valimisse kaasatud 411 patsiendist tehtud 94,5%-l patsientidest: piirkondlikes haiglates 98,6%-l, keskhaiglates 95,6%-l ja üldhaiglates 89,2%-l patsientidest. Auditi hinnangul on haiglas EKG tegemine kohustuslik kõikidele patsientidele esimesel ööpäeval (ka nendele, kellele kiirabis on EKG seoses käesoleva hospitaliseerimisega tehtud). Kui EKG oli tegemata, hindasime seda puudujäägiks. 2) Natriureetilised peptiidid (BNP/NT-proBNP), mida Euroopa ravijuhend soovitab kriitilise tähendusega analüüsina südamepuudulikkuse diagnoosimisel, olid määratud enamikul patsientidest - 87,3%. Oluliselt vähem teiste haiglaliikidega võrreldes määrati analüüsides NP üldhaiglates (20,8%). Audit järeldas, et NP kasutamine esmase (diferentsiaal)diagnostilise analüüsina Eesti haiglates on ebaühtlane ja üldhaiglate senine praktika vajab muutmist. 3) Ehhokardiograafiline uuring (ehhoKG) kui südamepuudulikkuse diagnoosimise seisukohalt primaarselt oluline instrumentaalne uuring oli üldvalimis tehtud ligi kolmveerandil patsientidest (71,1%). Audit pidas märkimisväärseks, et valimis ei tehtud ega planeeritud ehhoKG-d teha ligi 1/3 patsientidest (28%). Auditi alusel eristus südamepuudulikkuse instrumentaalse diagnoosimise algoritm üldhaiglates selgelt 43 teistest haiglaliikidest – siin tehti ehhoKG umbes pooltel patsientidel ehk 53,9%-l (piirkondlikes haiglates 80%-l patsientidest, keskhaiglates 77,9%-l patsientidest). Arvatav põhjendus on auditi hinnangul diagnostilise võimekuse piiratus üldhaiglates: pole kas ehhoKg aparaate ja/või teostajaid. Auditi hinnangul peab olukorda parandama, aga selleks üldhaiglate heast tahtest arvatavalt ei piisa. Diagnostika ja seeläbi ravi kvaliteedi parandamine peab toimuma haiglaüleselt ja tervishoiukorralduslike meetmetega. 4) Rindkere röntgenuuring ja muu piltdiagnostika kopsudest teostati hospitaliseerimise ajal 85%-l SP-patsientidest: keskhaiglates 88,1%-l patsientidest, üldhaiglates 86,9%-l patsientidest ja 79,2%-l patsientidest piirkondlikes haiglates, s.j. polnud olulisi erinevusi haigla liikide kaupa ja ülekaalukalt teostati uuring esimesel ööpäeval peale hospitaliseerimist. Auditi hinnangul on rindkere röntgenuuring hospitaliseeritud südamepuudulikkusega patsientidel nii kopsupaisu kui kopsude haiguslike protsesside diagnostikas kiire, tõhus ja kulutulus töövahend, mida kliinilises tavapraktikas ei tohiks unustada. 5) Hemoglobiini ja kreatiniini analüüsid olid hospitaliseerimisel tehtud kõikidel südamepuudulikkusega patsientidel, 63%-l juhtudest esitas kohalik labor ka GFR näitaja. Auditi andmetel erinesid lokaalsete laborite tegevused GFR hindamisel oluliselt kõikide haiglaliikide omavahelistes võrdlustes: GFR oli määratud 97,9%-l patsientidest piirkondlikes haiglates, 60,3%-l patsientidest keskhaiglates ja 24,6%-l üldhaiglate patsientidest. Auditi hinnangul on GFR-i universaalne hindamine haiglate laborites vajalik ravikvaliteedi ja -ohutuse huvides ja soovitatav on selle juurutamine kõikides Eesti haiglates. 6) Südamepuudulikkuse kahtlusega patsiendi hindamisalgoritmis on esmase sümtpomite hinnang, mis on ka oluliseks osaks sündroomi diagnoosimisel. Meie valimis esines 67%-l patsientidest ≥1 sümptom ja sümptomite dokumenteerimises erinevusi haiglaliigiti ei esinenud. Kõige sagedasemad sümptomid 358 patsiendi jaoks (kelle andmed haigusloos olid olemas) olid järgmised: õhupuudus/hingeldus – 80%, tursed – 43%, väsimus/jõuetus – 44%. Auditi hinnangul peavad sümptomid olema hinnatud kõikidel haigetel. Kui sümptomid olid märkimata, hindasime seda puudujäägiks. • Kaasneva kliiniliselt olulise teabe osas hindas audit, kuidas olid auditi valimis määratud antropomeetrilised näitajad (kasv ja kaal). Teatavasti peetakse kehakaalu lihtsaks, odavaks ja usaldusväärseks näitajaks, mille dünaamilise määramisega hinnata 44 diureetilise ravi efektiivsust. Kõige sagedamini oli hospitaliseerimisel patsientide kehakaal määratud piirkondlikes haiglates (75,9%-l), järgnesid keskhaiglad (66,9%) ja üldhaiglad (46,2%). Haiglast lahkudes määrati auditi valimis olnud patsientide kehakaalu oluliselt harvem kui hospitaliseerimisel: 17,2%-l patsientidest piirkondlikes haiglates ja alla 10%-l patsientidest kesk- ja üldhaiglates. Audit järeldas, et Eesti haiglates alakasutatakse universaalselt odavat ja informatiivset võimalust patsientide ravi juhtimiseks. Kahetsusväärselt tehakse seda enim üldhaiglates, kus niigi on mitmed patsiendi uurimise võimalused piiratumad. • Audit hindas südamepuudulikkusega patsientide ravi, fookusega medikamentoossel ravil: 1) Meie valimis olid varasemalt (kuni südamepuudulikkuse diagnoosimiseni) kardiovaskulaarsete ravimitega ravitud 63% patsientidest (n=259) ja haigla liigiti erinevusi ei olnud. Kõige populaarsemad olid varasemas kardiovaskulaarses ravis beeta-adrenoblokaatorid (45%), järgnesid AKE inhibiitorid (33%) ja diureetikumid (30%). Kuna kaasuvad haigused olid sagedased, siis ootuspäraselt tarvitas 15% patsientidest enne haiglaravi ravimeid ka muude organsüsteemide haiguste raviks (kokku 38). Enim kasutati haiglaeelselt mittesteroidseid põletikuvastaseid ja diabeediravimeid, rahusteid ja prootonpumba inhibiitoreid. 2) Haiglaperioodil kasutati südamepuudulikkusega patsientidel kardiovaskulaarsüsteemi toimivatest ravimitest enim beeta-adrenoblokaatoreid (72,3%) ja lingudiureetikume (70,1%). Kasutamise sageduselt järgnesid AKE inhibiitorid (45,5%), digoksiin (34,1%), MRA-d (30,9%) ja ARB-id (11,7%). Vaadeldud ravimite klasside kasutamises haigla liikide kaupa erinevusi esile ei tulnud, v.a. digoksiin, mille kasutamine oli auditi valimis statistiliselt olulised sagedasem üldhaiglates võrreldes piirkondlike ja keskhaiglatega. Auditi hinnangul oli digoksiini kasutamine südamepuudulikkuse haiglaravis ebaproportsionaalselt sage, arvestades tema kasutamise näidustusi ravijuhendi soovitusega. Samas oleks arvatav põhjendus meie valimis virvendusarütmiaga patsientide suur osakaal (ja digoksiini kasutamine sageduskontrolliks selles alarühmas). • Hemodünaamiliselt ebastabiilseid patsiente oli meie valimis umbes kümnendik, kui aluseks võtta, et inotroopseid ravimeid manustati haiglaperioodil 11%-le südamepuudulikkusega patsientidest (n=47). 45 • Muudest (otseselt südamepuudulikkuse näidustuseta kardiovaskulaarsüsteemi toimivatest ravimitest) kasutati südamepuudulikkusega patsientide haiglaperioodi ravis laialdaselt vere hüübivust mõjutavaid ravimeid. Antiagregantidest kasutati ülekaalukalt atsetüülsalitsüülhapet (27,5%), haiglaliigiti erinevusteta. Ligi 2/3 patsientidest kasutas haiglaravi ajal antikoagulante – 72%-l kõikidest patsientidest, s.j. ülekaalukalt kasutati madalmolekulaarset hepariini (78% antikoagulantide hulgast). Mitte ühelgi patsientidest ei kasutatud haiglaperioodil direktseid suukaudseid antikoagulante. Arvatavalt olid antikoagulantidega ravimise sagedasemad näidustused nii trombembooliate profülaktika lamamisrežiimil patsientidel kui trombemboolilise insuldi preventsioon virvendusarütmiaga patsientidel, kuid auditis me kasutatud ravidoose ja näidustusi sihipäraselt ei analüüsinud. • Muudest kardiovaskulaarravimitest kasutati 26%-l patsientidest Ca-antagoniste (n=104, nendest 70,2%-l dihüdropüridiine), 26%-l nitroprepraate (n=104) ja 13%-l statiine (N=55). Ühel viiendikul patsientidest (n=83) kasutati haiglaravi ajal antiarütmikume, enamasti amiodarooni – 84%-l patsientidest (n=70). • Patsientide polümorbiidsuse kinnitusena kasutati haiglaperioodil rohkelt mitte- kardiovaskulaarseid ravimeid: nt. antibakteriaalset ravi 40%-l patsentidest, valuravi said 29% patsientidest (nendest 42% mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid), diabeediravimeid kasutati 11%-l patsientidest. • Tõenduspõhise medikamentoosse ravi korrektsel hindamisel haiglaravis ja ambulatoorsete soovitustena arvestas audit, et kuigi kliinilises meditsiinis tunnustatakse kroonilise südamepuudulikkuse esmavaliku prepraatidena universaalselt 4 ravimklassi (AKE inhibiitorid/ARB-id, beeta-adrenoblokaatorid ja MRA-d), soovitab auditi alusdokument, 2012. a. Euroopa ravijuhend, nimetatud ravimeid IA näidustusega kasutada siiski ainult nendel südamepuudulikkusega patsientidel, kellel esineb oluline süstoolne südamepuudulikkus (EF≤40%), s.o. mitte universaalselt kõikidel kliiniliste haigustunnustega patsientidel. Audit analüüsis siinkohal nende patsientide ravi, kellel oli ravidokumentide alusel olemas ehhoKG-ga hinnatud EF väärtus ja kes haiglaperioodil ei surnud (292 patsienti, kellest EF≤40% alarühmas oli 123 patsienti). • Audit leidis trendid tõenduspõhiste ravimite erineva kasutamise osas haigla liikide kaupa, kus olulise süstoolse südamepuudulikkusega patsiente raviti sagedamini tõenduspõhiste ravisoovituste kohaselt. 46 Nõnda kasutati EF≤40% alarühma patsientide haiglaravis tõenduspõhiseid ravimeid haiglaliigiti järgmiselt: (1) AKE inhibiitoreid 71% piirkondlikes haiglates, 49% keskhaiglates, 42% üldhaiglates; (2) ARB-e 4% piirkondlikes haiglates, 10% keskhaiglates, 21% üldhaiglates; (3) beeta-adrenoblokaatoreid 84% piirkondlikes haiglates, 85% keskhaiglates, 73% üldhaiglates; (4) MRA-d 45% piirkondlikes haiglates, 47% keskhaiglates, 29% üldhaiglates. Oluline on tulemuste hindamisel, et kuigi auditi valimis ilmnesid haiglaliikide kaupa 2 EF-alagrupi võrdlemisel erinevused tõenduspõhiste ravimite kasutamise osas, siis alagruppide suurus EF kriteeriumite alusel ei võimaldanud kirjeldada erinevuste statistilist olulisust. Audit järeldab leitust, et südamepuudulikkuse medikamentoosse tõenduspõhise ravi juurutamine ja arstide koolitamine selles osas on jätkuvalt vajalik nii kardioloogide kui sisearstide osas. Auditi hinnangul peavad täiendkoolitused kaasama kõiki haigla liike, kuid üldhaiglate arstkond (kus raviarstide hulgas on ülekaalukalt sisearstid jm erialade arstid) vajab prioritiseerimist. 3) Südamepuudulikkuse ambulatoorne medikamentoosne ravi • Meie valimis polnud tõenduspõhise medikamentoosse ravi korraldamisel olulise süstoolse südamepuudulikkusega patsientidel (EF≤40%) haiglaliikide lõikes ükski erinevus küll statistiliselt oluline, kuid erinevused olid olemas: (1) AKE inhibiitoreid määrati koduseks raviks 69% piirkondlikes haiglates, 38% keskhaiglates, 36% üldhaiglates; (2) ARB-e 4% piirkondlikes haiglates, 5% keskhaiglates, 19% üldhaiglates; (3) beeta-adrenoblokaatoreid 94% piirkondlikes haiglates, 90% keskhaiglates, 68% üldhaiglates; (4) MRA-d 45% piirkondlikes haiglates, 47% keskhaiglates, 29% üldhaiglates. • Südamepuudulikkusega patsiendi ravi järjepidevus ja dünaamiline reguleerimine (s.h. tõenduspõhiste ravimite ülestiitrimine sihtdoosideni, ravi ohutuse monitoorimine) on kriitiliselt olulised komponendid nende patsientide haigustumuse ja suremuse vähendamiseks. Seetõttu hindas audit, et kuidas oli epikriiside alusel korraldatud ambulatoorne ravi. Nõnda said auditi valimis südamepuudulikkusega patsientidest tõenduspõhiseid ravimeid sihtdoosides (nagu need on kehtestatud ravijuhendiga) väga tagasihoidlikult: nt AKE inhibiitori sihtdoosiga lahkus haiglaravilt 19% patsientidest, kui ravim oli skeemi määratud; ARB sihtdoosiga kirjutati haiglaravilt välja 10% patsientidest, beeta-adrenoblokaatori sihtdoosiga 4% patsientidest, MRA sihtdoosiga 72,1% patsientidest juhtudel, kui need ravimid olid arsti poolt raviskeemi määratud. 47 Kahetsusväärselt puudusid haiglajärgsed soovitused auditi valimis üle pooltel juhtudest (64,3%) ja teiste haigla liikidega võrreldes eristusid üldhaiglad, kus soovitused puudusid 76,3%-l patsientidest. • Kuna valimis kaasatud südamepuudulikkusega patsiendid olid reeglina eakad,multimorbiidsed ja polüorgankahjustusega, siis audit aktsepteeris, et tõenduspõhiseid ravimeid ei saa alati või sihtdoosides kasutada. Eelduseks oli, et ravidokumentides oli olemas raviarsti põhjendus oma kliinilise otsuse selgituseks. Paraku oli seda tehtud üksikjuhtudel ja haigla liikide kaupa erinevusi ei olnud. Nõnda olid selgitused ravimi puudumise korral ravidokumentidest leitavad AKE inhibiitorite osas vaid 2%-l patsientidest , beeta-adrenoblokaatorite osas 8,8%-l ja MRA osas polnud raviarstid kordagi põhjendust esitanud. Infopuudus oli üleüldine haigla liikide lõikes. Auditi hinnangul on raviarstide kliinilised põhjendused haiguslugude epikriisides vajalikud, selleks et korraldada patsientide ohutut ja tõhusat ravi (s.j. ka haiglavälist ravi) • Audit hindas, kas epikriisides oli märgitud, kelle jälgimisele jäi patsient peale käesolevat hospitaliseerimist, kas olid antud juhised patsiendi edasiseks raviks ja elukorralduse osas. Enamasti jätkus südamepuudulikkusega patsientide ravi kodus ja perearsti jälgimisel (44%), kesk- ja piirkondlikes haiglates jäi umbes 1/3 patsientidest kardioloogi jälgimisele. Muu spetsialisti korraldada jäeti ravi 21%-l juhtudest ja 9%-l patsientidest oli korraldatud ravi kardioloogi ja perearsti koostöös. Auditi hinnangul esitati epikriisides lubamatult napilt soovitusi nii ravi jälgimiseks-korrigeerimiseks (52,7%), kui ka elukorralduse ja tervisekäitumise osas patsientidele (35,7%); kolmandikul patsientidest polnud märgitud, kes jääb patsiendi raviarstiks haiglajärgselt (68,8%). Audit hindas veaks, kui edasist patsiendi käsitlust puudutavad kriitilised ravisoovitused puudusid. Positiivseks hindas audit, kui raviarst oli märgitud ja kui haigusloos oli märgitud järgmise visiidi toimumise aeg (67%). Paika seatud intervalljälgimine on oluliseks eelduseks edukale ambulatoorsele ravile.. Samas oli auditi hinnangul väga murettekitav, et kõikide soovituste ja ravikorraldusliku info dokumenteerimise osas epikriisides eristusid teistest haiglaliikidest negatiivses plaanis üldhaiglad. Audit märkas käesoleva valimi analüüsimisel, et arvestades kui suures mahus käesoleva auditi andmetel ravivad südamepuudulikusega patsiente ambulatoorselt perearstid, on edaspidi südamepuudulikkuse ravi ja patsientide jälgimise osas kindlasti vaja koolitada 48 perearste. Samuti on Eestis vajalik enam koolitada meditsiiniõdesid, kes (perspektiivis järjest sagedamini) on kaasatud südamepuudulikkusega patsiendi jälgimisse. • Auditi hinnangul jätkus haiglajärgne ravi enamasti ambulatoorselt (82%). Samas esines haigla liigiti haiglajärgse ravi logistikas oluline erinevus: üldhaiglate patsientidest suunati hooldusravile 18,5%, mis oli üle kahe korra sagedamini kui keskhaiglates (7,8%) ja piirkondlikes haiglates (8%). Südamepuudulikkusega patsientide logistika osutab, et nendel patsientidel on vajadus järelravi osas suur ja seda tuleks silmas pidada tervishoiukorralduslike otsuste tegemisel ja tervishoiuteenuste ressursi planeerimisel. 10. SOOVITUSED 1) Esmase tähendusega instrumentaalseks uuringuks, SP tõenduspõhiseks diagnoosimiseks, on transtorakaalne ehhoKG ja auditi soovituseks on tagada ehhoKG teostamine kõikides Eesti raviasutustes seoses kroonilise SP esmase diagnoosimisega; 2) SP esmasel diagnoosimisel peavad patsientide haiguslugudes olema dokumenteeritud ja leitavad SP sümptomid ja kliinilised tunnused, samuti prehospitaalsed ja haiglaperioodil tehtud analüüsid ja uuringud; 3) Hospitaliseerimisel peab olema tehtud, haigusloos dokumendina leitav ja pildipanka arhiveeritud 12-lülituseline EKG, eesmärgiga hinnata südame baasrütmi, kaasuvaid rütmihäireid jm EKG muutuseid; 4) SP esmasel kinnitamisel verifitseerimisel ja diferentsiaaldiagnostikas peab olema määratud natriureetiliste peptiidide analüüs (BNP/NT-proBNP analüüs); 5) SP esmasel diagnoosimisel peavad olema määratud ravijuhendis soovitatud vereanalüüsid; 6) SP-patsientide esmasel hindamisel peab sündroomi diagnoosimisel ja diferentsiaal- diagnostikaks olema tehtud rindkere (kopsude) röntgenülesvõte; 7) SP diagnoosimisel on tugevalt soovituslik lisada epikriisi diagnoosi laiendina kroonilise südamepuudulikkuse funktsionaalneraskusaste NYHA klassifikatsiooni järgi; 8) Käsitlus kroonilise SP etioloogia kindlaks tegemisel peaks olema läbi viidud esmasel hospitaliseerimisel; 9) Epikriisis on oluline märkida ära kardiovaskulaarsete haiguste riskifakorid (sh.ka suitsetamine ja alkoholi tarvitamine); 49 10) Kroonilise SP medikamentoossesse raviskeemi peavad kuuluma tõenduspõhiselt soovitatud ravimid. Juhtudel, kui tõenduspõhist ravi ei kasutata, peab haigusloos (s.h. epikriisis) olema esitatud raviarsti põhjendus; 11) SP kompleksses käsitluses tuleb vajadusel kaasata mittemedikamentoosne ravi (aparaaditeraapia, operatiivne ravi jm). Kardiaalse käsitluse otsused tehakse koos kardioloogiga ja need peavad olema dokumenteeritud epikriisis. 12) Laiapõhjaline digiloo kasutamine. E-haiguslugu peab olema kasutajasõbralik, ühtlaselt loetav ja süstemaatilise ülesehitusega kõigis Eesti raviasutuses olenemata kohapeal kasutatavast IT-teenuse pakkujast ja tema võimekusest; 13) Luua riiklikult rahastatud SP haigete register SoMi juures; 14) Kaardistada, kes eriarstidest ravivad Eestis SP-patsiente. Erisuste ja puudujääkide olemasolul saab järgnevalt sihipäraselt planeerida arstide täiendõpet Eesti Kardioloogide Seltsi koordineerimisel. 15) SP diagnoosi märkimise ühtlustamine Eestis (tüsistuse, kaasuva- või põhihaigusena) koostöös Eesti Kardioloogide Seltsiga; 16) Organisatsioonilise võimekuse loomine eesmärgiga korraldada ambulatoorselt jätkukestev SP ravi ja intervalliline jälgimine, perearstide ja vajadusel eriarstide kaasamisega. 17) Kroonilise SP esmase diagnoosimise ja käsitlusalgoritmi juurutamine koos ravikvaliteedi indikaatorite hindamisega, koostöös Eesti Kardioloogide Seltsiga; 18) Tõenduspõhise SP diagnoosimise audit haiglates: analüüsid ja instrumentaalsed uuringud; 19) Kaaluda ravi- ja käsitlusstandardite kehtestamist koostöös Eesti Kardioloogide Seltsiga, s.j. esmatasandi algoritmide väljatöötamisel kaasata perearstid; 20) Patsientide ravisoostumuse hindamine haiglajärgselt – digiretseptuuri alusel; 21) Hinnata auditi 2015. a valimisse kaasatud esmase SP diagnoosiga patsientide rehospitaliseerimisi järgnenud aastal EHK andmebaasi alusel; 22) Kaaluda esmatasandi SP käsitlusauditi läbiviimist ja Eestis täiskasvanute kroonilise SP diagnoosimise ja ravijuhendi loomist koostöös Eesti Kardioloogide Seltsi ja Eesti Perearstide Seltsiga; 23) Planeerida südamepuudulikkuse ravi kvaliteedi hindamiseks kordusaudit 3 aasta pärast; 24) Planeerida kodeerimisaudit eesmärgiga hinnta südamepuudulikkuse diagnoosi korrektset kajastust raviarvetel. 50 11. KASUTATUD KIRJANDUS 1. Cowie, MR., Fox,KF., Wood, DA., Metcalfe, C., Thompson, SG., Coats, AJS., Poole- Wilson, PA., Sutton, GC. (2002). Hospitalization of patients with heart failure. A population-based study. Eur Heart J,23(11):877–885. 2. McMurray JJ, Stewart S. Epidemiology, aetiology, and prognosis of heart failure. Heart 2000;83(5):596–602. 3. ESC Guidelines for the diagnosis and treatment of acute and chronic heart failure 2012. -Eur Heart J 2012;33:1787–1847. 4. Hunt SA, Abraham WT, Chin MH, Feldman AM, Francis GS, Ganiats TG, et al. Focused Update Incorporated Into the ACC/AHA 2005 Guidelines for the Diagnosis and Management of Heart Failure in Adults A Report of the American College of Cardiology Foundation/American Heart Association Task Force on Practice Guidelines: Developed in Collaboration With the International Society for Heart and Lung Transplantation. Circulation 2009;119(14):e391–e479. 5. Atherton JJ. Chronic heart failure: we are fighting the battle, but are we winning the war? Scientifica 2012;2:ID 279731,1-16. 6. Joynt KE, Jha AK. Who has higher readmission rates for heart failure,and why? Implications for efforts to improve care using financial incentives. Circ Cardiovasc Qual Outcomes 2011;4:53–59. 7. Desai AS, Stevenson LW. Rehospitalization for heart failure: predict or prevent? Circulation. 2012;126:501-506. 8. Krumholz HM, Merrill AR, Schone EM, et al. Patterns of hospital performance in acute myocardial infarction and heart failure 30-day mortality and readmission. Circ Cardiovasc Qual Outcomes 2009;2:407–413. 9. Nieminen MS, Brutsaert D, Dickstein K, Drexler H, Follath F, et al. EuroHeart Failure Survey II (EHFS II): a survey on hospitalized acute heart failure patients: description of population. Eur Heart J 2006;27:2725–2736. 10. Burch D. Heart failure: gaps in knowledge and failures in treatment. PLoS Med 2014;11(8):e1001702. doi:10.1371/journal.pmed.1001702 11. Ravi terviklik käsitlus ja osapoolte koostöö Eesti tervishoiusüsteemis (kokkuvõttev aruanne). Maailmapanga grupp, Tallinn, 2015. 12. Uuetoa T, Laidmäe E, Beznossova A, Tammaru M. How Heart failure is treated in Estonia? Grand Courses, Tallinn, 16.10.2015., suuline ettekanne 51 Lisa 1. Tabel 22 Südamepuudulikkusega patsientide medikamentoosne ravi haiglas ja haiglajärgselt 2 alagrupis: EF≤40% alarühm võrreldes EF>40% alarühmaga*. Piirkondlik haigla Keskhaigla Üldhaigla Erinevus Erinevus Erinevus Tunnus EF >40% EF≤40% e p- EF>40% EF≤40% e p- EF >40% EF≤40% e p- väärtus väärtus väärtus Patsientide arv, n 66 51 66 39 37 33 Sugu mees, n (%) 30 (45.5) 37 (72.6) 0.003 31 (47.0) 33 (84.6) <0.001 12 (32.4) 21 (63.6) 0.009 Vanus, keskmine (SD) 68.6 65.0 0.108 71.3 63.2 0.003 75.8 (9.9) 65.7 0.001 (15.1) (13.6) (11.4) (14.1) (12.4) Ravi haiglas AKE inhibiitor, n (%) 31 (47.0) 36 (70.6) 0.010 26 (39.4) 19 (48.7) 0.351 18 (48.7) 14 (42.4) 0.602 ARB, n (%) 6 (9.1) 2 (3.9) 0.463 10 (15.2) 4 (10.3) 0.476 2 (5.4) 7 (21.2) 0.074 Beeta-adrenoblokaator, n 44 (66.7) 43 (84.3) 0.030 49 (72.2) 33 (84.6) 0.214 33 (89.2) 24 (72.7) 0.077 (%) MRA, n (%) 12 (18.2) 23 (45.1) 0.002 20 (30.3) 22 (56.4) 0.008 11 (29.7) 11 (33.3) 0.746 Digoksiin, n (%) 9 (13.6) 19 (37.3) 0.003 20 (30.3) 16 (41.0) 0.263 16 (43.2) 21 (63.6) 0.088 Lingudiureetikum n (%) 38 (57.6) 40 (78.4) 0.018 43 (65.2) 34 (87.2) 0.014 24 (64.9) 23 (69.7) 0.667 Tiasiid-diureetikum n (%) 16 (24.2) 5 (9.8) 0.044 6 (9.1) 1 (2.6) 0.254 3 (8.1) 3 (9.1) 0.999 Surm haiglas, n (%) 5 (7.6) 2 (3.9) 0.467 3 (4.6) 1 (2.6) 0.999 1 (2.7) 2 (6.1) 0.599 Ravi pärast haiglat AKE inhibiitor, n (%) 30 (49.2) 34 (69.4) 0.033 24 (38.1) 14 (37.8) 0.980 18 (50.0) 11 (35.5) 0.232 ARB, n (%) 6 (9.8) 2 (4.1) 0.295 9 (14.5) 2 (5.4) 0.163 2 (5.6) 6 (19.4) 0.131 Beeta-adrenoblokaator, n 46 (75.4) 46 (93.9) 0.009 46 (74.2) 34 (89.5) 0.064 29 (80.6) 21 (67.7) 0.229 (%) MRA, n (%) 9 (14.8) 22 (44.9) <0.001 21 (33.9) 18 (47.4) 0.179 11 (30.6) 9 (29.3) 0.892 Lingudiureetikum n (%) 36 (59.0) 34 (69.4) 0.261 39 (62.9) 24 (63.2) 0.980 23 (63.9) 21 (67.7) 0.740 Tiasiid-diureetikum n (%) 15 (24.6) 3 (6.1) 0.009 5 (8.1) 3 (7.9) 0.999 6 (16.7) 1 (3.2) 0.113 *tabelis on esitatud nende patsientide andmed, kellel oli olemas ehhoKG ja vastavad EF väärtused ravidokumentides. EF, vasaku vatsakese väljutusfraktsioon (ejection fraction ingl. k.). AKE, angiotensiini konverteeriv ensüüm; ARB, angiotensiin II 1. tüüpi retseptorblokaator; MRA, mineralokortikoidretseptorite antagonist. 52 Lisa 2. Tabel 23 Tõenduspõhine medikamentoosne ravi haigla liikide kaupa haiglaravi ajal ja ambulatoorselt: šanss saada ravimit EF≤40% alarühma patsientidel võrreldes EF>40% alarühma patsientidega. Piirkondlik haigla Keskhaigla Üldhaigla Muutuja OR 95% CI OR 95% CI OR 95% CI Ravi haiglas AKE inhibiitor 2.68 1.26 - 5.72 1.30 0.60 - 2.81 0.81 0.34 - 1.98 ARB 0.26 0.05 - 1.31 0.50 0.15 - 1.64 2.00 0.56 - 7.20 Beeta-adrenoblokaator 2.97 1.21 - 7.27 2.30 0.84 - 6.28 0.45 0.14 - 1.45 MRA 2.60 1.18 - 5.75 2.61 1.18 - 5.77 1.07 0.42 - 2.73 Digoksiin 2.44 1.07 - 5.57 1.36 0.61 - 3.01 1.88 0.76 - 4.67 Lingudiureetikum 2.30 1.02 - 5.19 4.10 1.44 - 11.71 1.45 0.56 - 3.75 Tiasiiddiureetikum 0.32 0.11 - 0.92 0.25 0.03 - 2.19 0.57 0.13 - 2.49 Ravi pärast haiglat AKE inhibiitor 2.21 1.03 - 4.73 0.87 0.38 - 1.97 0.58 0.23 - 1.49 ARB 0.29 0.06 - 1.46 0.25 0.05 - 1.19 1.99 0.51 - 7.71 Beeta-adrenoblokaator 6.52 1.79 - 23.78 3.63 1.13 - 11.70 0.61 0.21 - 1.72 MRA 3.31 1.43 - 7.69 1.83 0.81 - 4.15 0.83 0.31 - 2.24 Lingudiureetikum 1.36 0.63 - 2.94 1.00 0.44 - 2.28 1.22 0.46 - 3.19- Tiasiiddiureetikum 0.19 0.05 - 0.69 0.82 0.19 - 3.53 0.12 0.01 - 1.03 Logistiline regression, kohandatud vanusele ja soole. OR – odds ratio, šansside suhe; CI – confidence interval, usaldusintervall. EF, vasaku vatsakese väljutusfraktsioon (ejection fraction ingl. k.). AKE, angiotensiini konverteeriv ensüüm; ARB, angiotensiin II 1. tüüpi retseptorblokaator; MRA, mineralokortikoidretseptorite antagonist. 53 Lisa 3. Ajakava Tegevused Tähtaeg Vastutaja 1. Läbirääkimiste pidamine Detsember 2016 Haigekassa Auditi eesmärgi ja alaeesmärkide 2. kinnitamine Aprill 2017 Auditeerija Hindamis- ja valimikriteeriumite Juuni 2017 3. kinnitamine Auditeerija Auditeeritavate tervishoiuasutuste Juuli 2017 Haigekassa 4. teavitamine 5. Lõpliku valimi koostamine Aprill 2017 Haigekassa Dokumentide edastamine 6. auditeerimiseks auditeerijatele August 2017 Haigekassa 7. Dokumentide analüüs Oktoober 2017 Auditeerija Esmane tagasisidearutelu (kokkuvõte tulemustest teenuse Auditeerija ja osutajatele) Veebruar 2018 8. haigekassa Auditeerija ja 9. Lõpparuande esitamine August 2018 haigekassa Tutvustava artikli koostamine teostatud auditist ning selle edastamine haigekassale (esitamiseks publitseerimisele Auditeerija ja ajakirjas „Eesti Arst“) Oktoober 2018 10. haigekassa 54 Nimekirja alusel 18.12.2018 nr 3-11.2/41165 Kliinilise auditi “ Südamepuudulikkusega patsientide ravi kvaliteet“ Hea koostööpartner Saadame Teile kliinilise auditi „Südamepuudulikkusega patsientide ravi kvaliteet“ lõpliku aruande (Lisa 1). Lisaküsimuste korral palume ühendust võtta Eesti Haigekassa kvaliteedi edenduse osakonna peaspetsialisti Kristy Aidlaga ([email protected]; 620 8329). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Pille Banhard juhatuse liige Lisa: lisa 1 kliinilise auditi “ Südamepuudulikkusega patsientide ravi kvaliteet“ aruanne Kristy Aidla 620 8329 [email protected]
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel