Riigikantselei Meie 02.03.2022 nr 1.1-27/2162-1
[email protected]
Eesti seisukohad Euroopa Liidu
majanduse juhtimise teatise kohta,
KOM(2021) 662
Austatud härra Peterkop
Esitame Vabariigi Valitsuse istungile Eesti seisukohad Euroopa Liidu majanduse juhtimise
teatise kohta, KOM(2021) 662.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Keit Pentus-Rosimannus
rahandusminister
Lisad:
1. Protokollilise otsuse eelnõu (2 lehel)
2. Eesti seisukohtade seletuskiri (14 lehel)
3. Kaasamise tabel (2 lehel)
Andres Kuningas 611 3759
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
Arvestatud/
Mitte
arvestatud/
Nr. Ettepaneku sisu Rahandusministeeriumi seisukoht
Selgitatud/
Teadmiseks
võetud
1. Eesti Pank
Stabiilsuse ja kasvu pakti 60% võla ja 3% puudujäägi
Toetame reeglitepõhise raamistiku
1.1. kriteeriumite muutmine võib üldist eelarvedistsipliini Arvestatud
säilimist.
kahjustada.
Soovime usaldusväärse
Esmatähtis on tagada võlakoormuse vähenemine võlavähendamise saavutamist, toetame
1.2. Arvestatud
majanduse headel aegadel. reeglites suuremat rõhuasetust
vastutsüklilisusele.
Nõustume, et ka kulureeglil on
Kulureegel ei pruugi osutuda struktuurse tasakaalu Teadmiseks rakendamisel oma puudujäägid ning
1.3.
reeglist töökindlamaks. võetud oodatud reeglite lihtsustamist see
ilmselt kaasa ei too.
Nominaalse eelarvepositsiooni reegli
eelistega lihtsuse ja rakendatavuse
Struktuurse eelarvepositsiooni kõrval tuleks rohkem Teadmiseks vaates nõustume, küll aga ei kao
1.4.
keskenduda nominaalsele eelarvepositsioonile. võetud sellega küsimused majandustsükli
seisust ja hindamisest sellega
arvestamisest eelarve planeerimisel.
Reeglistiku uuendamise eesmärk on
Erandite tegemine (rohe)investeeringuteks ei toeta laiem, vaja on säilitada teatud
1.5. eelarvereeglite ülevaatuse eesmärki muuta reeglistikku Arvestatud paindlikkust, et reageerida muutuvatele
lihtsamaks ja läbipaistvamaks. väljakutsetele, mida pole võimalik
kõike reeglitega ette näha.
Nõustume, et majandus juhtimise
raamistiku kõik erinevad osad peavad
Vaid eelarvereeglitest ei piisa eelarvedistsipliini Teadmiseks
1.6. oma panuse andma lisaks ka riikide
tagamiseks. võetud
tahe ning pühendumus ning järjepidev
rakenduspraktika ka komisjoni poolt.
2. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Toetame makrotasakaalustamatuste
protseduuri säilitamist ning selle
võimaluste kasutamist. Selle käigus
peaks ka olema võimalus võimalike
Valmidus majanduse struktuurimuutustega kaasa
2.1. Arvestatud struktuursete probleemide ilmingutele
minna: digilahendused, kaugtöö, automatiseerimine
tähelepanu juhtida. Samuti toetame
õppimist taasterahastu reformi- ja
investeeringute kavate koostamise
kogemusest.
Teadmiseks Need siis osalt
2.2. Siseturu toimine, digitaalse ühise turu toimimine
võetud makrotasakaalustamatuste raames,
üldisemalt Euroopa poolaasta ja
riigipõhiste soovituste kontekstis.
Investeerimisvõimekuse (EL vahendid, aga ka
Seisukohad rõhutavad eelarvekulutuste
riiklikud) suunamine EL-le strateegiliselt olulistesse
2.3. Arvestatud ja investeeringute kvaliteeti, st et
valdkondadesse, sh erinevate ELi vahendite
läheks õigesse kohta.
kombineerimise võimalus.
3. Kaitseministeerium
Euroopa Liidu, eriti NATOsse kuuluvad riigid peavad Teadmiseks
3.1.
suurendama kaitsekulutusi. võetud
Kriteeriumite lõdvendamine on põhjendatud ainult siis Teadmiseks
3.2. Eelarvekulude kvaliteet on oluline.
kui see suurendaks kaitsekulusid riigi eelarves. võetud
Senised andmed ei kinnita, et
Reeglite võimalikust muutusest tulenev täiendav kuldreeglitel oleks olnud oluline mõju
Teadmiseks
3.3. kaitsekulude rahastamine peab olema suunatud avaliku sektori investeeringutele.
võetud
põhihangeteks.
Eesti seisukohad Euroopa Liidu majanduse juhtimise teatise (KOM(2021) 662)
1. Sissejuhatus
2020. aasta veebruaris käivitas Euroopa Komisjon (komisjon) ELi majandusjuhtimise
efektiivsuse ning muutunud majandusolude ja uutele väljakutsetele vastavuse hindamiseks
avaliku konsultatsiooni1, keskendudes eelkõige ELi eelarvereeglite2 täiendamiseks aastatel
2011 ja 2013 vastu võetud 6- ja 2-pakis sisaldunud õigusaktidele. Pandeemia tõttu pandi aga
samal kevadel eelarvereeglite toimimine vabastusklausli alusel ajutiselt pausile, et kõigil
liikmesriikidel oleks võimalus tervisekriisis oma majandust toetada. Seiskus ka arutelu nende
muutmise vajaduse üle. 2021. aasta sügisel taaskäivitas komisjon konsultatsiooni3, kaasates
juba ka pandeemiakriisi kogemuse. Avaliku konsultatsiooni tähtaeg oli 31. detsember 2021.
Eurorühm ning majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu, samuti neid ettevalmistavad
töögrupid (eurorühma töögrupp ning majandus- ja rahanduskomitee) arutavad
konsultatsiooni raames tõstatatud küsimusi 2022. aasta I poolaastal. Need arutelud on ka
riikide poolseks sisendiks komisjonile konkreetsete õiguslike või käitumispraktikate ette-
panekute tegemiseks II poolaastal. Siht on jõuda eelarvereeglite võimalikus muutmises kokku-
leppele enne 2023. aasta algust, mil uuesti peaks jõustuma reeglitepõhine raamistik.
Komisjon teeb 2022. aastal ka jooksvalt eelarvepoliitilisi soovitusi (Euroopa poolaasta raames),
et suunata liikmesriikide eelarvekäitumist lühikeses perspektiivis.
Seisukohad on koostanud rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna nõunik Tanel
Steinberg (
[email protected], 6113 519) ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö
osakonna juhataja Andres Kuningas (
[email protected], 611 3759) ning kooskõlastanud
rahandusministeeriumi välissuhete nõunik Märten Ross (
[email protected], 611 3195).
2. Konsultatsioonist
Konsultatsioonis esitatavad küsimused ELi eelarvereeglite ja majanduspoliitikate
koordinatsiooni kohta võib jaotada 7 suuremasse plokki, mida ka liikmesriikide vahelistes
aruteludes käsitletakse:
Kõrge ja liikmesriigiti väga erineva suurusega riigivõla vähendamine ilma majanduskasvu
kahjustamata. Jõukohane võlatase on tähtis riigi rahanduse usaldusväärsuse säilitamiseks,
mis on eriti oluline rahaliidu kontekstis. Pandeemiakriisi ületamiseks suurendatud tugi-
meetmetega on riikide võlatasemed stabiilsuse ja kasvu pakti (SGP) kriteeriumidest veelgi
kaugemale liikunud. Kui asuda võlataset kärpima praegu ajutiselt peatatud reeglites nõutud
tempos, võib see olla majanduslikust aspektist ebamõistlik ja ühiskondlikult vastuvõetamatu4.
1
https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/economy-finance/com_2020_55_en.pdf.
2
Stabiilsuse ja kasvu pakt, SGP.
3
Commission relaunches the review of EU economic governance (europa.eu).
4
Mõnedes riikides nagu Itaalia, kus võlatase on 160% SKPst, ei oleks igal aastal võlataseme vähendamine 5 pp
võrra realistlik, eriti kui majanduses on toimumas suuri investeeringuid vajavad struktuursed muutused digi- ja
1
Varasemate kriiside kogemusena soovitakse vältida konsolideerimist enne, kui majandus on
piisavalt taastunud, ning samuti kulude kärpimist investeeringute arvelt.
Koordineeritud tegutsemine ja eelarvepoliitika stabiliseeriv roll. Pandeemiakriis on eriti
toonud esile ELi tasandil koordineeritud tegevuse ja vastutsüklilise eelarvepoliitika positiivse
mõju suurtele majandusšokkidele reageerimisel ja negatiivsete sotsiaalsete tagajärgede
ohjamisel. Võime pakkuda halbadel aegadel eelarvest toetust nõuab aga headel aegadel
puhvrite loomist. Vastutsüklilisuse tugevdamine ELi eelarveraamistikus toetaks eelarve-
poliitika suutlikkust reageerida majanduse kõikumistele, mis on seda olulisem madalate
intressimäärade keskkonnas, kus rahapoliitika mõju on pärsitud.
Riigi rahanduse struktuur, mis soodustaks majanduskasvu ja toetaks investeeringuid. Rohe-
ja digipöördega on seotud suur investeerimise vajadus, mis peaks kajastuma ka eelarve-
raamistikus, mis ei peaks neid investeeringuid pärssima.
Reeglite lihtsamaks ja arusaadavamaks tegemine, tugevam omaksvõtt liikmesriikide
tasandil ja parem jõustamine. Reeglite lihtsustamine võib tähendada tuginemist näitajatele,
mis on kergemini mõõdetavad kui näiteks SKP lõhe. Samas raskendavad lihtsustamist väga
suured erinevused liikmesriikide vahel, mistõttu ei pruugi näiteks võlakriteerium 60% tasemel
SKPst iga liikmesriigi puhul põhjendatud olla (riikide erinev võimekus makse kehtestada,
majanduste kasvupotentsiaal jne). Reeglite senine nõrk jõustamine nii majanduslikel kui ka
poliitilistel põhjustel ei ole soosinud nende n.ö omaksvõtmist ja sihiks seadmist liikmesriikide
tasandil. Sanktsioonid on küll olemas, kuid neid ei ole rakendatud.
Riikide oma eelarveraamistike roll majandusjuhtimise parandamisel. Kaaluda tasub mh
eelarvenõukogude rolli võimalikku tugevdamist, mis võiks parandada riikide omanikutunnet
ühiste eelarvereeglite suhtes. Eraldi küsimus on, kas majandusjuhtimise raamistik peaks
arvestama euroala dimensiooni ja rahaliidu süvendamist.
Makromajanduslike tasakaalustamatuste menetlus majandusjuhtimise protsessi osana.
Makromajanduslike tasakaalustamatuste ennetamine ja korrigeerimine suurendab liikmes-
riikide vastupidavust šokkidele ja tasandab erisusi. Hästi toimivana võib see aidata õigeaegselt
tuvastada ja ennetada tasakaalustamatuste kuhjumist. Paljudes liikmesriikides on see protsess
olnud tulemuslik, kuid võib vajada täiustamist.
COVID-19 kriisimeetmete, eelkõige taaste- ja vastupidavusrahastu kogemus. Covid-19 kriisi
leevenduseks käivitatud toetusmeetmed (taasterahastu) võivad kätkeda õppetunde, kuidas
ergutada ja suunata riike vajalikke reforme ja investeeringuid tegema, mida eelarve-
raamistikku üle kanda. Omaette teema on, kas keskne/ühine rahastamisvõimekus nagu
praegu erandkorras loodud NGEU, mida rahastatakse ELi ühiste võlakirjadega, peaks olema
EL/euroala tasemel püsivaks võimaluseks?
rohepööre. Kehtiva võlareegli järgi tuleb võlataset vähendada igal aastal 1/20 võrra summast, mis ületab 60%
piiri.
2
3. EL eelarvereeglite ja majandusjuhtimise raamistiku arengutest
Euroopa Liidu eelarvereeglite ajaloost
Euroopa Liidu eelarvereeglite põhialused lepiti kokku majandus- ja rahaliidu loomise käigus ja
fikseeriti Euroopa Liidu lepingus Maastrichtis (kiideti riigipeade ja valitsusjuhtide poolt heaks
1991. a). Leping sätestab riikidele kohustuse vältida ülemääraseid eelarvepuudujääke ning
paneb komisjonile ülesandeks pidada järelevalvet eelarvepuudujäägi ja võla arengute üle.
Nominaalsele defitsiidile seati Maastrichti lepinguga piiriks 3% SKPst ning võlale 60% SKPst,
või siis vähemalt pidi võlg lähenema sellele määrale piisava kiirusega. Maastrichti lepinguga
seatud piirmäärad peegeldasid toonast riikide keskmist võlataset ning majandus- ja intressi-
keskkonda ja ühtlasi neist tulenevat võlateenindamise kulukust ja võimekust.
Stabiilsuse ja kasvu paktiga (ELi Nõukogu määrused 1466/97 ja 1467/97) pandi paika
Maastrichti lepingu praktiline rakendamine, tugevdati riikide fiskaalpoliitikate
koordineerimist, monitoorimist ja järelevalvet. 3% defitsiidipiiri ületamisega, juhul kui see ei
olnud erakorraliste asjaolude tulemus, nähti ette kaasnema sanktsioonid. Paktiga sätestati ka
liikmesriikidele nõue eelarvepoliitika kujundamisel lähtuda kesk-pika perioodi orientatsioonist
ja koostada eelneva väljendamiseks stabiilsus- ja konvergentsiprogramme.
Kehtestatud eelarvereeglid olid küll lihtsad ja mõistetavad, aga nende puudused ilmnesid
rakendamisel kiiresti. Defitsiidipiirang 3%, mis pidi toimima põrandana, muutus paljude
liikmesriikide jaoks pigem eesmärgiks ning kui oodatud majanduskasv pärast sajandivahetust
ei realiseerunud, ületasid defitsiidid mitmes riigis 3% SKPst piiri. Samal ajal oli
sanktsioneerimise ülesanne antud kollektiivselt riikidele endile ehk liikumiskiiruse tagasi alla
3% pidi otsustama nõukogu. Nõukogu suutmatus anda 2003. aastal Saksamaale ja Prantsus-
maale täpsemad juhised ülemäärasest defitsiidist väljumiseks kutsus esile pakti esimese
suurema reformi.
2005. aasta muudatustega sätestati riikidele nõue seada eelarvepoliitika keskmesse kesk-pikk
eesmärk (struktuurse tasakaaluna), mille suunas iga riik peab piisava kiirusega liikuma
(normaaloludes parandades eelarvepositsiooni 0,5% SKPst aastas). Selle reformi eesmärk oli
vältida nominaalse 3% piiri peal olemist, luues seose majandustsükliga ja võimaldades
eemaldada ühekordsete tegurite mõju. Lisaks täpsustati ülemäärase puudujäägi menetlusega
seonduvat ning loodi komisjonile võimalus arvestada reeglite täitmise hindamisel erinevate
asjaoludega ehk läheneda analüütilisemalt. See reeglite targemaks ja paindlikumaks tegemine
muutis need aga keerulisemaks ja vähendas arusaadavust, mida neile jätkuvalt ette
heidetakse.
Järgmised sammud õiguslikus raamistikus astuti finantskriisile (aga ka euroala võlakriisile)
reageerimiseks 2011. a, kui lepiti kokku täiendavad meetmed stabiilsuspakti tugevdamiseks,
liikmesriikide majandus- ja eelarvepoliitika koordinatsiooniks ning laiemaks majandus-
juhtimiseks. Õigusaktide „6-pakk“ sisaldas Euroopa poolaasta loomist, et toimuks ühtlustatud
protseduuride alusel liikmesriikide poliitikate tihedam koordinatsioon, ühtseid põhimõtteid
riikide eelarveraamistike jaoks, makromajanduslike tasakaalustamatuste järelevalve
protseduuri (mis sarnaselt eelarvepuudujäägi menetlusele võib tipneda euroala riigi jaoks
3
sanktsioonidega), ning ülemäärase defitsiidi menetluse laiendamist ka võlakriteeriumi mitte-
täitmisele. Piisav võlavähenduse kiirus defineeriti läbi nn 1/20-reegli, mis nõuab võla
vähendamist igal aastal 1/20 võrra summast, mis ületab 60% piiri. Õigusaktide „2-pakk“
järgnes 2013. a, sõnastades euroala riikidele ühise eelarvestamise kalendri (nõude esitada
lisaks kevadisele plaanile sügisel ka eelarve eelnõul põhinev kava) ja täiendades järelevalve
nõudeid, millega loodi liikmesriikides sõltumatud eelarvenõukogud. Samuti pani nimetatud
pakett paika protseduurid puhuks, kui mõni liikmesriik peaks vajama finantsabi või majanduse
abiprogrammi. Eelarvereeglite järjepidev muutmine on tehniliselt toimunud Maastrichti
lepinguga püstitatud sammaste ümber. Täpsustused on toimunud läbi erinevate madalama
taseme õigusaktide, muudetud on määrusi, ent märkimisväärne osa õigust realiseeritakse ka
läbi käitumisjuhiste.
Mida reeglite abil saavutatud on?
Joonis 1
Valitsussektori eelarveülejääk/puudujääk (protsenti SKPst)
4
3
2
1
0
-1
-2
-3
-4
-5 2005: esimene 2013: 2-pakk
-6 reform
-7
-8 2011: 6-pakk
1995: pakt majandusjuhtimise
-9
-10 ülevaatus
1995 1997 1999 2001 2003 2005 2007 2009 2011 2013 2015 2017 2019 2021 2023
EL27 Eesti 3% SKPst defitsiidipiirang
Allikad: Eurostat, Euroopa Komisjoni sügisprognoos 2021.
Enne pandeemiakriisi oli EL riikide summaarne eelarvepuudujääk ajaloo madalaim, ulatudes
poole protsendini SKPst. Riikide lõikes oli seis ebaühtlane, aga finantskriisist alates parandasid
oma eelarvepositsioone kõik ning ka viimane riik (Hispaania) väljus aastal 2019 kümme aastat
varem algatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlusest. Teisalt peidab nominaalse
defitsiidi seisu pidev paranemine majandusolude paranedes selle, kuidas reegleid struktuurse
paranduse mõttes tihti ikkagi ei jälgitud. Näiteks aastatel 2018–19 ulatus struktuurne puudu-
jääk endiselt keskmiselt rohkem kui 1%ni SKPst ja oma kesk-pikka eelarve-eesmärki, mille
tasemel riik peaks püsima, täitsid vaid üksikud. 2019. aasta struktuursed puudujäägid ulatusid
näiteks Belgias -3,0%ni SKPst, Hispaanias -4,1%, Itaalias -2,0%. Kõigil neil riikidel on kõrge võla
pärast kesk-pika perioodi eelarveesmärgiks vähemalt struktuurne tasakaal ehk 0.
4
Joonis 2
Valitsussektori struktuurne eelarveülejääk/puudujääk (protsenti SKPst)
2
1
0
-1
-2
-3
-4
-5
-6
2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 2021 2022 2023
EL27 Eesti
Allikad: Euroopa Komisjoni sügisprognoos 2021, EK AMECO andmebaas.
Sellele, miks eelarvereeglite täitmine on tundunud ja ka olnud varieeruv, on pandud erinevaid
diagnoose. Mõnel puhul on eelarvereeglite täitmist takistanud kiiresti muutuvas olukorras
muutunud hinnangud struktuursele eelarvepositsioonile. Peamiselt on aga probleemiks riikide
endi eelarvete planeerimine, ent ka eelarvereeglistiku jõustamine komisjoni poolt. 6-pakiga
muutus ühtlasi ka otsustamise paradigma – kui varem jõustusid komisjoni ettepanekud siis,
kui nende poolt oli nõukogu enamus, siis nüüd jõustuvad nad juhul, kui liikmesriikide enamus
pole nende vastu. See on nihutanud poliitilise otsuse tasakaalu nõukogult komisjoni ette-
panekule, mis liigagi tihti on päädinud komisjoni liiga loova lähenemisega – mitmel puhul on
nähtavalt reegleid mittetäitva riigi puhul leitud võimalusi tõlgendada nad reeglitega kooskõlas
olevaks5.
Samas on ühise raha ja ühise rahapoliitika kontekstis reeglid vajalikud. Need loovad raamistiku
ja distsiplineerivad (kuigi ei ole elimineerinud 3% ületamise olukordi), eksimustel on teatav
hind, kasvõi poliitiline, sest sanktsioonideni pole ju jõutud. Pärast finantskriisi toimunud
eelarvepositsiooni aastaid kestnud paranemine oli euroalal jõulisem kui näiteks USAs või
Ühendkuningriigis, olles mitmel aastal seejuures tsüklit võimendav. Eelarvereegleid peetakse
tihtipeale põhjuseks, miks Euroopa kriisist väljudes kiiremini konsolideerima asus. Küll aga
peaks sellise argumentatsiooni juures arvestama ka reeglite täitmisega üle majandustsükli. Kui
headel aegadel oleks oldud vastutsüklilised (loodud puhvreid), oleks halbadel aegadel olnud
võimalik neid puhvreid majanduse stabiliseerimiseks ja ka laenuvajaduse vähendamiseks
kasutada.
5
Järelevalvet reeglite täitmise kohta teostab Euroopa Fiskaalnõukogu (European Fiscal Board), kes on oma
aastaaruannetes vastavaid praktikaid arvustanud.
5
Joonis 3
Valitsussektori võlg (protsenti SKPst)
110
100
90
80
70
60
50
40
30
20
10
0
1995 1997 1999 2001 2003 2005 2007 2009 2011 2013 2015 2017 2019 2021 2023
Euroala Eesti 60% SKPst võlapiirang
Allikad: Eurostat, Euroopa Komisjoni sügisprognoos 2021.
Joonis 4
Valitsussektori investeeringud (protsenti SKPst)
7
6
5
4
3
2
1
0
1995 1997 1999 2001 2003 2005 2007 2009 2011 2013 2015 2017 2019 2021 2023
EL27 Eesti
Allikad: Eurostat, Euroopa Komisjoni sügisprognoos 2021.
Valitsussektori võla trend peegeldab tegelikult eelarvepuudujäägi pilti. Viimase kolme
kümnendi jooksul on võla ja sisemajanduse kogutoodangu suhet parandatud peamiselt
piiratud episoodides pärast erinevaid kriise. Riigiti on jaotus väga ebaühtlane (18%st kuni
rohkem kui 200%ni SKPst), aga peamiselt on summaarse võla kasvamise taga suure võlaga
riigid, kellel kahtlemata ongi kõige raskem võlga vähendada. Ühtegi ülemäärase eelarve-
puudujäägi menetlust võlakriteeriumi rikkumise tõttu algatatud pole. Võlakriteeriumi
täitmiseks on selles kontekstis loetud ka defitsiidi üldjoontes kooskõlas olemist pakti defitsiidi-
reeglitega.
6
Diskussioon eelarvereeglite üle pandeemiakriisi järgselt
Covid-19 kriisi leevendusmeetmed on aastal 2020 tõstnud riikide võlad rekordilisele 100%
tasemele SKPst (joonis 3). Kui finantskriisis reageeris Euroopa Liit turgude survele majandus-
juhtimisele rangema raami loomisega 6-paki ja 2-paki näol, siis praegusel juhul on keskkond
teistsugune. Euroopa Keskpanga toetav rahapoliitika ja negatiivsed reaalintressid on
põhjustanud arvamuse, et riigivõlg pole enam samasugune probleem nagu kümnend või paar
tagasi. Madal intressitase on eelarvetes võlateeninduse kulu vähendanud ca 2,5% SKPst
(rahaliidu loomisel ulatusid osalevate riikide intressimaksed ca 4%ni SKPst, aastal 2020 aga
1,5%ni), mis on andnud riikidele ajutiselt leevendust. Riigid on omalt poolt kasutanud
võimalust võlga pikema tähtajaga refinantseerida. Kui aga selle leevenduse najal on
kasvatatud muid kulusid, võib eelarvereeglite täitmine intressimäärade tõusma hakates
muutuda veelgi keerulisemaks. Lisaks tuleb arvestada sellega, et Euroopa Liit on ka ühiselt
majanduse taastekavade rahastuseks laenu võtnud ning ka see kohustus kuulub tasumisele.
Teisalt vähendab ühine rahastus siiski lähiaastatel ja eelkõige suurema võlaga riikide jaoks
survet kiireks eelarvepositsiooni parandamiseks.
Jätkuvalt on siiski tõsi, et kõrgem võlg suurendab riigi haavatavust ja vähendab võimalusi
poliitikaga võimalikele šokkidele reageerida. Eelarvepoliitika roll on makrostabiliseerimise
kontekstis olulisemgi ajal, mil rahapoliitika võimalused on nulli viidud nominaalintressidega
piiratud. Vastutsüklilise poliitika elluviimine tähendab nõudluse toetamist langusfaasis, aga
samas ka puhvrite loomist ehk kriisile reageerimise võime tekitamist parematel aastatel.
Ettepanekud raamistiku kohandamiseks lähtuvad eelkõige sellest, millist probleemi keegi
kõige olulisemaks peab. Komisjoni kommunikatsioon on fookusesse võtnud võlavähenduse
nõuete vähese realistlikkuse pandeemiakriisi järel – ligi 200% SKPst võlaga riigilt võib ju nõuda
liikumist 60% taseme suunas, aga mitte sellises tempos nagu praegused reeglid seda ette
näeks. See nõuaks väga järske kärpeid ja/või maksutõuse, mida ei soosi ka eelmise kriisi
kogemus (mh poliitilised tagajärjed järskudele kärbetele majanduslanguse tingimustes).
Ajalugu vaadates (ka joonisel 3) on võlavähenduse episoodid olnud harvad, lühiajalised ja iga
järgmine kriis on tõstnud võla uuele rekordkõrgusele.
Uuest reaalsusest lähtub debatti panustades teiste hulgas Euroopa stabiilsusmehhanism
(ESM)6, kelle ettepanek oleks lähtuda edaspidi defitsiidi osas senisest 3% SKPst piirist, aga võla
puhul võtta 60% asemel piiriks 100%. Samuti pakub ESM välja pakti ennetava osa reeglite
puhul konstruktsiooni loomise, mis põhineb kulude kasvu reeglil. Kulukasvu reegel on suure
osa antud teemal arvamust avaldajate soovitus – lihtsustatult tähendab see piirangut
valitsusele kasvatada jooksvaid kulusid potentsiaalse majanduskasvu võrra7.
6
ESM. EU fiscal rules: reform considerations. https://www.esm.europa.eu/sites/default/files/document/2021-
10/DP17.pdf.
7
Teoreetiliselt atraktiivne kontseptsioon ei vabasta siiski hinnanguliste näitajate kasutamisest, kuivõrd lubatud
kulukasvu aluseks kujuneb majanduse potentsiaalse kasvu hinnang, lisaks tähendaks see aastase kasvu
arvestamisel kõiksugu pikemaajaliste projektide silumist (eelkõige investeeringud) ja ka aastast-aastasse
kõikuvate välistoetuste efekt tuleks välja arvata.
7
Euroopa Komisjoni nõustav Euroopa Fiskaalnõukogu (European Fiscal Board, EFB) lähtub oma
2021. aasta aastaaruandes8 sarnasest loogikast, soovides defineerida valitsuste jaoks lubatud
maksimaalse kulukasvu. Võla puhul aga ei tee nad ettepanekut muuta Maastrichti võla-
kriteeriumit, vaid pigem läheneda riigipõhiselt, kehtestades igaühele eraldi enda piisava
tempo võlakriteeriumi täitmiseks. Samuti leiab EFB, et 3% SKPst defitsiiti on laialdaselt
arusaadav ja tuntud kontseptsioon, mis siis võiks jääda alles. Eelarvenõukogu ettepanekutes
sisaldub ka soovitus luua keskne fiskaalne stabiliseerimisvõimekus ning hakata mõtlema
taastekavade järgse aja (pärast aastat 2026) peale ning võimalustele säilitada investeeringuid
läbi uue erilise EL eelarve instrumendi ühise huvi rahastuseks.
Riigipõhise lähenemise kasuks räägivad ka akadeemilisemad ringkonnad. Philippe Martin,
Jean Pisani-Ferry, Xavier Ragot nendivad oma arvamuses9 sarnaselt EFB-le sellest, kuidas
fiskaaleesmärke tuleks diferentseerida lähtuvalt riigi haavatavusest ning kuidas pärast
vabastusklausli kehtivuse lõppu ei peaks naasma reeglite tavarežiimi juurde, sest olud on
Maastrichti aegadega võrreldes muutunud kõrgema võlataseme, madalamate intressikulude,
piiratud võimekusega rahapoliitika, aga ka ühise laenamise tõttu. Fiskaalpoliitika ankruks
peaks nende arvamuse kohaselt olema iga riigi enda seatud kesk-pika perioodi võlaeesmärk,
mida siis analüüsib kõigepealt riigi enda sõltumatu eelarvenõukogu ja mille kinnitab seejärel
EL. Fikseeritud võlaeesmärgist lähtuvad ka vastavad kulukasvu piirangud iga-aastase tasakaalu
kontrolli all hoidmiseks.
Ka veel radikaalsemad vaated fiskaaljuhtimisele on debatis esindatud. Blanchard et al.
pakkusid välja10 defitsiidi- ja võlareeglite asemel kehtestada hindamise alusena võla jätku-
suutlikkuse analüüs – kui sellisest läbipaistvatel alustel tehtud ja avalikult hinnatud analüüsist
peaks lähtuma, et riigi võlg on suure tõenäosusega jätkusuutlik, ei ole tema defitsiit
ülemäärane. Argumentatsioon põhineb sellel, et reeglitega pole võimalik kõiki olukordi ette
näha, nii võiks kriteeriumid sõnastada pigem printsiipidena – sh võla jätkusuutlikkuse printsiip.
4. Majandusjuhtimise õiguslik alus
Stabiilsuse ja kasvu pakti (SGP) õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL)
artiklid 121 ja 126. ELTL protokoll nr 12 lisab täiendavad detailid ülemäärase eelarve-
puudujäägi menetluse, sh puudujäägi ja võla taseme referentsväärtusete kohta. ELTL
artikkel 136 sätestab võimaluse euroala spetsiifiliste reeglite vastuvõtmiseks, olles seega
aluseks sanktsioonide (osa nn 6-pakist) kui ka seire ja järelevalve (osa nn 2-pakist)
regulatsioonidele.
8
EFB. Annual report 2021. https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/annual_report_2021_efb_en_1.pdf.
9
Philippe Martin, Jean Pisani-Ferry, Xavier Ragot. A new template for the European fiscal framework.
https://voxeu.org/article/new-template-european-fiscal-framework.
10
Blanchard et al. Revisiting the EU fiscal framework in an era of low interest rates.
https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/s3-p_blanchard_et_al_0.pdf.
8
Euroopa Liidu toimimise leping
Artikkel 121 Mitmepoolne seire
Artikkel 126 Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus
(Excessice Deficit Procedure – EDP)
Protokoll 12 EDPga seonduv
Artikkel 136 Euroala majandusspoliitika suunised ja
koordinatsioon
Teisene õigus
Nõukogu määrus 1466/97 eelarveseisundi Stabiilsuse ja kasvu pakti (Stability and
järelevalve ning majanduspoliitika järele- Growth Pact – SGP) ennetav osa
valve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta
Nõukogu määrus 1467/97 ülemäärase SGP korrigeeriv osa
eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise
kiirendamise ja selgitamise kohta
Nõukogu määrus 479/2009 Euroopa EDP rakendus
Ühenduse asutamislepingule lisatud
ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust
käsitleva protokolli kohaldamise kohta
Määrus 1173/2011 eelarvejärelevalve EDP rakenduse sanktsioonid euroalas
tõhusa rakendamise kohta euroalal
Määrus 1174/2011 euroalal esineva Makrotasakaalustamatuste menetlus
ülemäärase makromajandusliku (Macro Imbalances Procedure – MIP)
tasakaalustamatuse korrigeerimiseks
võetavate täitemeetmete kohta
Määrus 1176/2011 makromajandusliku MIP
tasakaalustamatuse ennetamise ja
korrigeerimise kohta
Nõukogu direktiiv 2011/85/EL liikmesriikide Eelarveraamistikud, eelarvenõukogud
eelarveraamistiku nõuete kohta
Määrus 473/2013 euroala liikmesriikide Eelarvekavad
eelarvekavade seire ja hindamise ning
nende ülemäärase eelarvepuudujäägi
korrigeerimise tagamise ühiste eeskirjade
kohta
Määrus 472/2013 millega tugevdatakse Majanduse kohandusprogrammid ja
majanduse ja eelarve järelevalvet euroala programmijärgne seire.
liikmesriikide üle, millel on või võivad
tekkida tõsised raskused finantsstabiilsuse
tagamisel
Juhendid
Stabiilsuse ja kasvu pakti käsiraamat (Vade Kehtiv versioon 2019. aastast
mecum on the Stability and Growth Pact) Käsiraamat koondab kõik asjakohased
protseduurid ja metoodikad, mis on seotud
ELi reeglitepõhise eelarvepoliitika
raamistiku rakendamisega
Stabiilsuse ja kasvu pakti käitumisjuhend Kehtiv versioon 1. mai 2017
2-paki käitumisjuhend Kehtiv versioon 30. september 2016
9
5. Seisukohad
Euroopa Liidu eelarvereeglite võimalikul ülevaatamisel lähtume järgmistest põhimõtetest:
säilib reeglitepõhine lähenemine, leitakse võimalus reeglite lihtsustamiseks, suureneb
rõhuasetus vastutsüklilisele eelarvepoliitikale ning suureneb tähelepanu riigirahanduse
kvaliteedile.
5.1. Tõdeme, et eelarvepuudujäägi piirtase 3% sisemajanduse kogutoodangust ja riigi
võla piirtase 60% sisemajanduse kogutoodangust on stabiilsuse ja kasvu pakti ning
sellest tulenevate eelarvereeglite nurgakivideks. Toetame eesmärki saavutada ja
säilitada jätkusuutlik riigirahandus ning vähendada ja vältida makrotasakaalustamatusi.
Nende eesmärkide saavutamist aitab tagada majandusjuhtimise reeglite arusaadavus,
ajakohasus ning rakenduse järjepidevus. Täiendusena toetame majanduspoliitikate
koordinatsiooni protsessis eelarve struktuuri ja kvaliteedi käsitlemist soovitustena.
Reeglite raamistikus võiks eelistada piirdumist üldiste põhimõtetega ehk suure raamiga, mis
on aluslepingutes ette antud. ELTL artikkel 126 algab juba praegu ühe sellise standardiga, st
liikmesriigid peavad vältima ülemäärast eelarvedefitsiiti. Selle määratlemisel võiks kaaluda
jätkusuutlikkuse analüüsi iga riigi kohta eraldi, millest johtuksid ka konkreetsed suunised.
Praktilise rakenduse poolel võiks kaaluda seega reeglite ja numbriliste eesmärkide teatud
ulatuses asendamist liikmesriigi poliitika jätkusuutlikkuse tingimusele vastavuse hindamisega.
Võimalikud riigipõhised kohanduskavad (ka eelarve ja võla puhul) võiksid olla osa Euroopa
poolaasta protsessist, millele oleks ka rakendusjõudu nendeks aspektideks juurde antud.
Alustades riigiraportitest, sealt edasi konvergentsi- ja stabiilsusprogrammid, riigipõhised
soovitused, eelarvekavade hindamine.
Üldiselt võib väita, et vajalikud elemendid nii ELi kui ka kitsamalt euroala riikide eelarve- ja
majanduspoliitika koordinatsiooniks nagu euroala soovitused, riigipõhised soovitused, eelarve
suunised, süvaanalüüs on olemas. Taaste- ja vastupidavusrahastu rakendamisperioodil on
oluline, et seire- ja aruandluskohustused väldiksid dubleerimist.
5.2. Leiame, et esmane stabiliseerimisevõimekus peab olema tagatud riigi enda poolt,
mis õigesti rakendatuna peaks normaaloludes andma soovituslikult õigesuunalise
eelarvepositsiooni kogu euroalale. Selleks toetame reeglites suuremat rõhuasetust
vastutsüklilise eelarvepoliitika vajadusele, mis kohustaks riike majanduskasvu aegadel
puhvreid koguma ja ülemäärast võlga vähendama, et kindlustada vahendid
stabiliseerivate meetmete rakendamiseks majanduslanguse ja kriisi perioodidel.
Reeglitest kinnipidamine ja korras riigirahandus tagab eelarves manööverdamisruumi, et
majanduslanguse perioodil lühiajaliselt stabiliseerimismeetmeid kasutada. Viimaseid
toetaksid ELi rahastud. Erakorralistes oludes, nagu seda oli pandeemiakriis, võib reeglites ette
näha võimaluse vajadusel taas kaaluda eelarvestiimuli andmist ELi tasandil. Seda majandus-
oludes, kus keskpanga rahapoliitika hoovad on madalate intressitasemete ja mitte-
standardsete rahapoliitiliste meetmete tõttu nõrgemad, kuid eelarvestiimul liikmesriikide
10
tasandil jääks näiteks poliitilistel põhjustel (kui riigil oleks vaja kulutusi suurendada euroala kui
terviku huvides) majanduslikult optimaalsele alla. Pandeemiakriisi kogemusest võib
põhjendatud juhtudel kaaluda ka edaspidi erakorraliste ajutiste meetmete kasutamist
SURE/TERA või NGEU. Keskne stabiliseerimisvõimekus ei saa aga asendada liikmesriikide
omavastutust.
Võrreldes eelmise kriisiga on paranenud riikide võimekus senisest kõrgemat võlakoormust
teenindada ja finantsturud ei ole veel hakanud muretsema riigirahanduse jätkusuutlikkuse
pärast. Samas on selge, et kõrgema võlakoormuse juures on riigid rohkem haavatavad kesk-
panga poliitika muutustele nagu võlakirjaostude vähendamisele või lõpetamisele, järskudele
muutustele intressikeskkonnas ja sellega seotud riigirahanduse riskidele.
Pandeemia järel kujunenud olukorras, kus võlatasemed on kõrged ja samas investeerimis-
vajadus on suur, rõhutatakse kasvusõbraliku võlavähenduse tähtsust. Kasvusõbraliku all
mõistetakse nii seda, et kärpimine ja/või maksude tõstmine ei algaks enne, kui majandus on
piisavalt taastunud ning samuti seda, et kärpimine ei tuleks eelkõige majanduse kasvu-
potentsiaali jaoks vajalike investeeringute arvelt, nagu oli mitmetes riikides eelmise kriisi
kogemus.
5.3. Leiame, et korras riigirahandus koos jätkusuutliku võlatasemega peaks üldjuhul
võimaldama riigil teha kasvu toetavaid investeeringuid nii infrastruktuuri kui ka
inimkapitali. Investeeringute erikohtlemine, ajutine defitsiidi ja võla piirangutest või
nende vähendamise tempost kõrvalekaldumine, aga mitte defitsiidiarvestusest
väljajätmine võib kõne alla tulla selge sihtotstarbe ja piiritletud parameetritega, nt rohe-
ja digipöörde, riigikaitse investeeringute puhul.
Rohe- ja digipööre tähendavad suurt investeerimisvajadust. Euroopa julgeolekuolukorda
arvestades võiks erikorra kasutust kaaluda ka kaitseinvesteeringute puhul. Viimane oleks aga
mõistlik ainult siis, kui see suurendab EL-i liikmesriikide kaitsekulutusi ja parandab nende
kaitsevõimet, mida tuleb piiritleda NATO põhihangete11, vastuvõetava riigi toetuse ja kriisidest
tingitud erakorraliste kaitseinvesteeringutega.
Avaliku sektori esmane ülesanne ongi luua investeeringuteks hästi toimiv keskkond ning
kõrvaldada takistused, mis seda pärsivad, et võimalikult palju kaasata erakapitali.
Investeeringute vajaduse teemat tuleks käsitleda koos vajadusega kiirendada ELi ühiste
kapitaliturgude arengut, see ei ole üksi eelarvereeglite teema. Välja on pakutud ka „kuldreegli“
kontseptsioon, mis jätaks teatud investeeringud ELi eelarvedefitsiidi arvestusest välja.
Majanduse kasvupotentsiaali tõstvate või roheliste investeeringute eristamine muudest
investeeringutest võib aga osutuda keeruliseks.
11
Vastavalt NATO Wales’i tippkohtumise (2014) kaitseinvesteeringute kokkuleppele (ingl k Defence Investment
Pledge) on NATO liitlaste vahel kokku lepitud, et vähemalt 20% kaitseinvesteeringutest peab olema suunatud
põhihangeteks (ingl k major equipment), sh teadus- ja arendustegevuseks. Põhihangete hulka kuuluvad raketi-
süsteemid, raketid (konventsionaalsed relvasüsteemid), tuumarelvad, lennukid, suurtükid, lahingmasinad,
pioneeritehnika, tulirelvad ja väikerelvad, transpordisõidukid, laevad ja sadama sõidukid ning elektroonilised ja
sidevahendid. Ka Euroopa Liidu liikmesriike koondav Euroopa Kaitseagentuur (EDA) kehtestas 2007. a sarnase
sihtmärgi, mis seadis eesmärgiks kulutada 20% riiklikest kaitsekulutustest investeeringuteks (kasutatakse ka
sõnastust equipment procurement), sh teadus-arendustegevus.
11
Reeglitesse erandite loomisel on oluline, et nende kasutus oleks läbipaistev ega nõrgendaks
üldist eelarvedistsipliini ega võla jätkusuutlikkust. Erandid võiksid sel juhul olla rangete ajalise
ja/või mahulise piiranguga, võttes eeskujuks taaste- ja vastupidavusrahastu kogemused, sh
riigirahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust parandavad reformid liikmesriigi poolt. Samuti
võiksid need kõne alla tulla suurinvesteeringute puhul, millele praegused reeglid mingeid
eeliseid ei loo ja mille nappus põhjustab ja süvendab mahajäämust võrreldes USA ja Hiinaga.
Avaliku sektori investeeringud on mahult suured ja pikaajalised ning keskenduvad turu-
tõrgetele, mistõttu erasektori investeeringud oma lühiajalisuses ei saa neid asendada. Samas
ei tohiks avalik sektor asendada ja välja tõrjuda erasektori investeeringuid.
5.4. Toetame jälgitavate mõõdikute määratlemist, mis tagaks vastutsüklilise eelarve-
poliitika ning kestliku võlataseme saavutamise ning mille rakendamine oleks arusaadav.
Eelarvereegleid ei ole võimalik teha liiga lihtsaks, ilma et kannataks nende majanduslik loogika.
Varasemad kriisid on näidanud, et algselt lihtsalt sõnastatud reeglid osutusid ebapiisavaks, mis
on tinginud mitmel korral nende kohendamise ja sellega järjest keerulisemaks muutumise.
Pandeemiakriisi olukord on erinevusi riikide vahel taas kasvatanud, mis ei tee reeglite
lihtsustamist hõlpsamaks, ehkki see on reeglite ülevaatusel üks keskseid eesmärke.
Ka praegune diskussioon näitab, et reeglite taasjõustamine senisel kujul ei ole tõenäoliselt
võimalik, kuna eeldaks osadelt kõrge võlatasemega riikidelt ebarealistlikult järsku kulude
kärpimist. Sellega on risk kohe alustada uuendatud reeglite mittetäitmisega. Selline mööndus
seaks muidugi (täiendavad) nõudmised kõrgema võlaga finantseeritavate eelarvekulude
kvaliteedile, mille tulemusel peaks kasvama potentsiaal edaspidi võlga vähendada.
Üks lahendusi võib olla selgemalt mõõdetavate näitajate kasutamine kui struktuurne eelarve-
positsioon. Keskendudes vaid kulureeglile oleks võimalik raamistikku lihtsustada, kuid see ei
pruugi osutuda töökindlamaks, kuna eeldab samuti hinnanguid. Teisalt on oluline üle vaadata
ka eelarvekulude struktuur ja eelistada kulusid, mis majanduse kasvule enim kaasa aitaks.
Eelarvereeglitest üksi ei piisa riigi rahanduse korras hoidmiseks ja kõiki olukordi ei ole võimalik
reeglitega ennetavalt ette näha. Oluline on seada üks-kaks prioriteeti ja sellele vastavalt ka
eelarvereeglite parameetrid. Printsiibina peaks majandusjuhtimise raamistik aga säilitama
paindlikkuse, mis võimaldab vajadusel negatiivsele välismõjule reageerida.
5.5. Toetame majanduspoliitikate koordinatsiooni jätkamist Euroopa poolaasta
formaadis. Taaste- ja vastupidamisrahastu kogemusest võiks üle võtta reformi- ja
investeeringutekavade koostamise liikmesriikide poolt, mille puhul on antud range
eelarvesoovitus, tuvastatud tõsine makrotasakaalustamatus või riigipõhiste soovituste
täitmisega on tõsiseid probleeme.
Pikas perspektiivis ei ole reformide "ostmine", nagu seda taaste- ja vastupidamisrahastuga
tehakse, jätkusuutlik. Reformivajadus ja ambitsioon peab lähtuma riigist endast ning Euroopa
poolaasta protsess saab seda toetada. Komisjoni ja liikmesriigi omavaheline suhtlemine on
vajalik, aga oluline on säilitada ka distants, et mitte segada ühenduse ja liikmesriigi pädevusi.
12
Struktureeritum sekkumine oleks põhjendatud ainult tõsiste tasakaalustamatuste korral ning
ei peaks automaatselt tooma täiendavaid rahalisi ressursse.
5.6. Leiame, et riikide eelarveraamistike tugevdamiseks võib kaaluda suurema rolli
andmist riiklikele eelarvenõukogudele.
Euroopa Liidu eelarvereeglid saavad olla tõhusamad, kui need on ka siseriiklikus eelarve-
debatis olulisel kohal. Eelarvenõukogudele iseseisva analüüsi kaudu suurema rolli andmine
võiks parandada ühiste eelarvereeglite omaksvõttu liikmesriigi tasandil. See võib tähendada
suurema kaalu andmist eelarvenõukogude sõltumatule hinnangule näiteks liikmesriikide võla
jätkusuutlikkuse hindamisel või majandustsükli üle otsustamisel. Samuti võib kohalikke
eelarvenõukogusid kaasata otsustamisse erandite ja vabastusklauslite rakendamiseks. See
eeldaks aga eelarvenõukogudele ka täiendavate ressursside eraldamist.
5.7. Toetame reeglite rikkumise sanktsioneerimisraamistiku säilitamist.
Raamistiku eesmärk ei ole sanktsioneerimine, kuid reeglite rikkumisele peab järgnema
reaktsioon kasvõi mainekahju näol. Sanktsioon teadvustab siseriiklikult valijat eba-
kvaliteetsest poliitikast riigis. Algab soovitusest ja korrigeerimise võimalusest, muutudes
samm-sammult rangemaks. Arvestades riikide erinevat eelarve ja võla olukorda võiksid
senisest riigipõhisemad „lähenemiskavad“ suurendada omalust ning reeglite täitmise usaldus-
väärsust.
5.8. Toetame makromajanduslike tasakaalustamatuste protseduuri jätkamist kuna see
aitab vältida majandusprobleemide kuhjumist. Peame oluliseks jälgida makro-
majanduslike tasakaalustamatuste kõrval ka sotsiaalseid arenguid, samas vältides nii
paralleelprotsesside loomist kui ka makrotasakaalustamatuste protseduuri sihi
hägustamist. Seire peab tuginema kvaliteetsetele ja ajakohastele indikaatoritele, mis
jätaksid riikidele ruumi kiiresti reageerida toimuvatele muutustele.
Suurtel tasakaalustamatustel majanduses võivad olla märkimisväärsed mõjud fiskaalsele
jätkusuutlikkusele. Eriti euroalal, kus ühe riigi probleemid võivad kergesti negatiivselt
mõjutada teisi euroala riike ja euroala tervikuna, on oluline tasakaalustamatusi võimalusel
ennetada.
Sarnase eraldiseisva sotsiaalnäitajate seiramise süsteemi loomine ei ole põhjendatud, kuna
vastavad indikaatorid on liialt pika viiteajaga või puuduvad. Lisaks on enamus sotsiaalnäitajaid
reaktsioon sellele, mis toimub majanduses ehk kui majandusnäitajad (makro-
tasakaalustamatuste indikaatorid) muutuvad halvemaks, siis võib oodata teatud viiteajaga ka
sotsiaalvaldkonna, sh tööturu näitajate (sotsiaalsete tasakaalustamatuste näitajate)
muutumist. Sotsiaalvaldkonnas toimuvate muutuste liialt pikk viiteaeg ei võimaldaks ka EL
tasandil piisavalt kiiresti reageerida. Täna on juba olemas Sotsiaalõiguste sammas ja selle
tegevuskava koos sihttasemetega ning uuendatud sotsiaalsete mõõdikutega, mida seiratakse
Euroopa poolaasta raames. Seetõttu on mõistlik hoida sotsiaal- ja makromajandusnäitajaid
samal pildil ning suurendada Sotsiaalõiguste samba nähtavust ja olulisust, aga mitte luua
paralleelseid protseduure.
13
5.9. Uuendatud raamistik võiks rohkem arvesse võtta liikmesriikide riigirahanduse,
eelkõige võlataseme, väga erinevat seisu.
Võla jätkusuutlikkus mõjutab eriti euroala riike ja rahaliidu püsimist. Kuna võlatasemed on
riigiti väga erinevad ning paljudel riikidel pandeemia järel eriti kõrged, vajab ülevaatust nii
võlakoormuse sihttase kui ka reegel, mis sätestab iga-aastase võla vähendamise sammu. Võla
vähendamise tempo peab olema kõrge võlakoormusega riikide jaoks nõudlik, aga jõukohane
ja majanduskasvu toetav.
Euroopa Eelarve Nõukogu toetatud keskse eelarvevõimekuse loomine majanduskriiside vastu
peaks olema siiski piiratud ainult tõsiste majanduskriisidega. Siinkohal tuleks arvestada ka
võimalikku ESMi panust, mis pandeemiakriisis jäi kasutamata, kuna tegu oli tervisekriisi, mitte
niivõrd poliitikavigadest tingitud kriisiga. Komisjoni hinnangul võiks tulevikus kaaluda ka
näiteks järgmise ELi finantsperspektiivi kontekstis võimalikke ELi eelarve paindlikkus-
instrumentide suurendamist kulufondide arvelt, parandades ELi eelarve reageerimisvõimet.
6. Kooskõlastamine
Konsultatsiooni kohta ja esialgsete seisukohtade kohta on küsitud arvamust koordinatsiooni-
kogu ringis. Oma seisukohad on esitanud Eesti Pank, Majandus- ja Kommunikatsiooni-
ministeerium, Kaitseministeerium, Sotsiaalministeerium. Seisukohtade eelnõus on neis
tehtud ettepanekuid või neis sisaldunud suundumisi arvesse võtnud.
14
EELNÕU
VABARIIGI VALITSUS
ISTUNGI PROTOKOLL
Tallinn, Stenbocki maja märts 2022 nr
Päevakorrapunkt nr
Eesti seisukohad Euroopa Liidu majanduse juhtimise teatise (KOM(2021) 662) kohta
1. Euroopa Liidu eelarvereeglite võimalikul ülevaatamisel lähtume järgmistest põhimõtetest: säilib
reeglitepõhine lähenemine, leitakse võimalus reeglite lihtsustamiseks, suureneb rõhuasetus
vastutsüklilisele eelarvepoliitikale ning suureneb tähelepanu riigirahanduse kvaliteedile.
2. Kiita heaks järgmised rahandusministri seisukohad EL majanduse juhtimise teatises esitatud
teemade aruteludes osalemiseks:
2.1. Tõdeme, et eelarvepuudujäägi piirtase 3% sisemajanduse kogutoodangust ja riigi võla
piirtase 60% sisemajanduse kogutoodangust on stabiilsuse ja kasvu pakti ning sellest
tulenevate eelarvereeglite nurgakivideks. Toetame eesmärki saavutada ja säilitada
jätkusuutlik riigirahandus ning vähendada ja vältida makrotasakaalustamatusi. Nende
eesmärkide saavutamist aitab tagada majandusjuhtimise reeglite arusaadavus, ajakohasus
ning rakenduse järjepidevus. Täiendusena toetame majanduspoliitikate koordinatsiooni
protsessis eelarve struktuuri ja kvaliteedi käsitlemist soovitustena.
2.2. Leiame, et esmane stabiliseerimisevõimekus peab olema tagatud riigi enda poolt, mis õigesti
rakendatuna peaks normaaloludes andma soovituslikult õigesuunalise eelarvepositsiooni
kogu euroalale. Selleks toetame reeglites suuremat rõhuasetust vastutsüklilise
eelarvepoliitika vajadusele, mis kohustaks riike majanduskasvu aegadel puhvreid koguma ja
ülemäärast võlga vähendama, et kindlustada vahendid stabiliseerivate meetmete
rakendamiseks majanduslanguse ja kriisi perioodidel.
2.3. Leiame, et korras riigirahandus koos jätkusuutliku võlatasemega peaks üldjuhul võimaldama
riigil teha kasvu toetavaid investeeringuid nii infrastruktuuri kui ka inimkapitali.
Investeeringute erikohtlemine, ajutine defitsiidi ja võla piirangutest või nende vähendamise
tempost kõrvalekaldumine, aga mitte defitsiidiarvestusest väljajätmine võib kõne alla tulla
selge sihtotstarbe ja piiritletud parameetritega, nt rohe- ja digipöörde, riigikaitse
investeeringute puhul.
2.4. Toetame jälgitavate mõõdikute määratlemist, mis tagaks vastutsüklilise eelarvepoliitika ning
kestliku võlataseme saavutamise ning mille rakendamine oleks arusaadav.
1
2.5. Toetame majanduspoliitikate koordinatsiooni jätkamist Euroopa poolaasta formaadis.
Taaste- ja vastupidamisrahastu kogemusest võiks üle võtta reformi- ja investeeringutekavade
koostamise liikmesriikide poolt, mille puhul on antud range eelarvesoovitus, tuvastatud
tõsine makrotasakaalustamatus või riigipõhiste soovituste täitmisega on tõsiseid probleeme.
2.6. Leiame, et riikide eelarveraamistike tugevdamiseks võib kaaluda suurema rolli andmist
riiklikele eelarvenõukogudele.
2.7. Toetame reeglite rikkumise sanktsioneerimisraamistiku säilitamist.
2.8. Toetame makromajanduslike tasakaalustamatuste protseduuri jätkamist kuna see aitab
vältida majandusprobleemide kuhjumist. Peame oluliseks jälgida makromajanduslike
tasakaalustamatuste kõrval ka sotsiaalseid arenguid, samas vältides nii paralleelprotsesside
loomist kui ka makrotasakaalustamatuste protseduuri sihi hägustamist. Seire peab tuginema
kvaliteetsetele ja ajakohastele indikaatoritele, mis jätaksid riikidele ruumi kiiresti reageerida
toimuvatele muutustele.
2.9. Uuendatud raamistik võiks rohkem arvesse võtta liikmesriikide riigirahanduse, eelkõige
võlataseme, väga erinevat seisu.
3. Eesti esindajatel väljendada ülaltoodud seisukohti Euroopa Liidu Nõukogu erinevatel tasanditel.
4. Riigikantseleil esitada punktis 1 nimetatud algatused ja teatise ning Eesti seisukohad Riigikogu
juhatusele ja teha seisukohad teatavaks Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele ja Eestist
nimetatud Regioonide Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmetele.
Kaja Kallas
Peaminister Taimar Peterkop
Riigisekretär
2