dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Rahandusministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Eesti seisukohad Euroopa Liidu majanduse juhtimise teatise kohta, KOM(2021) 662

Rahandusministeerium · 2. märts 2022
Viit
1.1-27/2162-1
Registreeritud
2. märts 2022
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Riigikantselei
Saabumis/saatmisviis
Outlook
Funktsioon
1.1 ÜLDJUHTIMINE JA ÕIGUSALANE TEENINDAMINE
Sari
1.1-27 Vabariigi Valitsuse istungile ja kabinetinõupidamisele esitatavad memorandumid, seisukohad, ülevaated
Toimik
1.1-27
Vastutaja
Andres Kuningas (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö osakond)

Failid

  • 📎1.1-272162-1 02.03.2022 Väljaminev kiri.asice1824 KB

Sisu (failidest)

Riigikantselei Meie 02.03.2022 nr 1.1-27/2162-1 [email protected] Eesti seisukohad Euroopa Liidu majanduse juhtimise teatise kohta, KOM(2021) 662 Austatud härra Peterkop Esitame Vabariigi Valitsuse istungile Eesti seisukohad Euroopa Liidu majanduse juhtimise teatise kohta, KOM(2021) 662. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Keit Pentus-Rosimannus rahandusminister Lisad: 1. Protokollilise otsuse eelnõu (2 lehel) 2. Eesti seisukohtade seletuskiri (14 lehel) 3. Kaasamise tabel (2 lehel) Andres Kuningas 611 3759 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee registrikood 70000272 Arvestatud/ Mitte arvestatud/ Nr. Ettepaneku sisu Rahandusministeeriumi seisukoht Selgitatud/ Teadmiseks võetud 1. Eesti Pank Stabiilsuse ja kasvu pakti 60% võla ja 3% puudujäägi Toetame reeglitepõhise raamistiku 1.1. kriteeriumite muutmine võib üldist eelarvedistsipliini Arvestatud säilimist. kahjustada. Soovime usaldusväärse Esmatähtis on tagada võlakoormuse vähenemine võlavähendamise saavutamist, toetame 1.2. Arvestatud majanduse headel aegadel. reeglites suuremat rõhuasetust vastutsüklilisusele. Nõustume, et ka kulureeglil on Kulureegel ei pruugi osutuda struktuurse tasakaalu Teadmiseks rakendamisel oma puudujäägid ning 1.3. reeglist töökindlamaks. võetud oodatud reeglite lihtsustamist see ilmselt kaasa ei too. Nominaalse eelarvepositsiooni reegli eelistega lihtsuse ja rakendatavuse Struktuurse eelarvepositsiooni kõrval tuleks rohkem Teadmiseks vaates nõustume, küll aga ei kao 1.4. keskenduda nominaalsele eelarvepositsioonile. võetud sellega küsimused majandustsükli seisust ja hindamisest sellega arvestamisest eelarve planeerimisel. Reeglistiku uuendamise eesmärk on Erandite tegemine (rohe)investeeringuteks ei toeta laiem, vaja on säilitada teatud 1.5. eelarvereeglite ülevaatuse eesmärki muuta reeglistikku Arvestatud paindlikkust, et reageerida muutuvatele lihtsamaks ja läbipaistvamaks. väljakutsetele, mida pole võimalik kõike reeglitega ette näha. Nõustume, et majandus juhtimise raamistiku kõik erinevad osad peavad Vaid eelarvereeglitest ei piisa eelarvedistsipliini Teadmiseks 1.6. oma panuse andma lisaks ka riikide tagamiseks. võetud tahe ning pühendumus ning järjepidev rakenduspraktika ka komisjoni poolt. 2. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Toetame makrotasakaalustamatuste protseduuri säilitamist ning selle võimaluste kasutamist. Selle käigus peaks ka olema võimalus võimalike Valmidus majanduse struktuurimuutustega kaasa 2.1. Arvestatud struktuursete probleemide ilmingutele minna: digilahendused, kaugtöö, automatiseerimine tähelepanu juhtida. Samuti toetame õppimist taasterahastu reformi- ja investeeringute kavate koostamise kogemusest. Teadmiseks Need siis osalt 2.2. Siseturu toimine, digitaalse ühise turu toimimine võetud makrotasakaalustamatuste raames, üldisemalt Euroopa poolaasta ja riigipõhiste soovituste kontekstis. Investeerimisvõimekuse (EL vahendid, aga ka Seisukohad rõhutavad eelarvekulutuste riiklikud) suunamine EL-le strateegiliselt olulistesse 2.3. Arvestatud ja investeeringute kvaliteeti, st et valdkondadesse, sh erinevate ELi vahendite läheks õigesse kohta. kombineerimise võimalus. 3. Kaitseministeerium Euroopa Liidu, eriti NATOsse kuuluvad riigid peavad Teadmiseks 3.1. suurendama kaitsekulutusi. võetud Kriteeriumite lõdvendamine on põhjendatud ainult siis Teadmiseks 3.2. Eelarvekulude kvaliteet on oluline. kui see suurendaks kaitsekulusid riigi eelarves. võetud Senised andmed ei kinnita, et Reeglite võimalikust muutusest tulenev täiendav kuldreeglitel oleks olnud oluline mõju Teadmiseks 3.3. kaitsekulude rahastamine peab olema suunatud avaliku sektori investeeringutele. võetud põhihangeteks. Eesti seisukohad Euroopa Liidu majanduse juhtimise teatise (KOM(2021) 662) 1. Sissejuhatus 2020. aasta veebruaris käivitas Euroopa Komisjon (komisjon) ELi majandusjuhtimise efektiivsuse ning muutunud majandusolude ja uutele väljakutsetele vastavuse hindamiseks avaliku konsultatsiooni1, keskendudes eelkõige ELi eelarvereeglite2 täiendamiseks aastatel 2011 ja 2013 vastu võetud 6- ja 2-pakis sisaldunud õigusaktidele. Pandeemia tõttu pandi aga samal kevadel eelarvereeglite toimimine vabastusklausli alusel ajutiselt pausile, et kõigil liikmesriikidel oleks võimalus tervisekriisis oma majandust toetada. Seiskus ka arutelu nende muutmise vajaduse üle. 2021. aasta sügisel taaskäivitas komisjon konsultatsiooni3, kaasates juba ka pandeemiakriisi kogemuse. Avaliku konsultatsiooni tähtaeg oli 31. detsember 2021. Eurorühm ning majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu, samuti neid ettevalmistavad töögrupid (eurorühma töögrupp ning majandus- ja rahanduskomitee) arutavad konsultatsiooni raames tõstatatud küsimusi 2022. aasta I poolaastal. Need arutelud on ka riikide poolseks sisendiks komisjonile konkreetsete õiguslike või käitumispraktikate ette- panekute tegemiseks II poolaastal. Siht on jõuda eelarvereeglite võimalikus muutmises kokku- leppele enne 2023. aasta algust, mil uuesti peaks jõustuma reeglitepõhine raamistik. Komisjon teeb 2022. aastal ka jooksvalt eelarvepoliitilisi soovitusi (Euroopa poolaasta raames), et suunata liikmesriikide eelarvekäitumist lühikeses perspektiivis. Seisukohad on koostanud rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna nõunik Tanel Steinberg ([email protected], 6113 519) ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö osakonna juhataja Andres Kuningas ([email protected], 611 3759) ning kooskõlastanud rahandusministeeriumi välissuhete nõunik Märten Ross ([email protected], 611 3195). 2. Konsultatsioonist Konsultatsioonis esitatavad küsimused ELi eelarvereeglite ja majanduspoliitikate koordinatsiooni kohta võib jaotada 7 suuremasse plokki, mida ka liikmesriikide vahelistes aruteludes käsitletakse: Kõrge ja liikmesriigiti väga erineva suurusega riigivõla vähendamine ilma majanduskasvu kahjustamata. Jõukohane võlatase on tähtis riigi rahanduse usaldusväärsuse säilitamiseks, mis on eriti oluline rahaliidu kontekstis. Pandeemiakriisi ületamiseks suurendatud tugi- meetmetega on riikide võlatasemed stabiilsuse ja kasvu pakti (SGP) kriteeriumidest veelgi kaugemale liikunud. Kui asuda võlataset kärpima praegu ajutiselt peatatud reeglites nõutud tempos, võib see olla majanduslikust aspektist ebamõistlik ja ühiskondlikult vastuvõetamatu4. 1 https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/economy-finance/com_2020_55_en.pdf. 2 Stabiilsuse ja kasvu pakt, SGP. 3 Commission relaunches the review of EU economic governance (europa.eu). 4 Mõnedes riikides nagu Itaalia, kus võlatase on 160% SKPst, ei oleks igal aastal võlataseme vähendamine 5 pp võrra realistlik, eriti kui majanduses on toimumas suuri investeeringuid vajavad struktuursed muutused digi- ja 1 Varasemate kriiside kogemusena soovitakse vältida konsolideerimist enne, kui majandus on piisavalt taastunud, ning samuti kulude kärpimist investeeringute arvelt. Koordineeritud tegutsemine ja eelarvepoliitika stabiliseeriv roll. Pandeemiakriis on eriti toonud esile ELi tasandil koordineeritud tegevuse ja vastutsüklilise eelarvepoliitika positiivse mõju suurtele majandusšokkidele reageerimisel ja negatiivsete sotsiaalsete tagajärgede ohjamisel. Võime pakkuda halbadel aegadel eelarvest toetust nõuab aga headel aegadel puhvrite loomist. Vastutsüklilisuse tugevdamine ELi eelarveraamistikus toetaks eelarve- poliitika suutlikkust reageerida majanduse kõikumistele, mis on seda olulisem madalate intressimäärade keskkonnas, kus rahapoliitika mõju on pärsitud. Riigi rahanduse struktuur, mis soodustaks majanduskasvu ja toetaks investeeringuid. Rohe- ja digipöördega on seotud suur investeerimise vajadus, mis peaks kajastuma ka eelarve- raamistikus, mis ei peaks neid investeeringuid pärssima. Reeglite lihtsamaks ja arusaadavamaks tegemine, tugevam omaksvõtt liikmesriikide tasandil ja parem jõustamine. Reeglite lihtsustamine võib tähendada tuginemist näitajatele, mis on kergemini mõõdetavad kui näiteks SKP lõhe. Samas raskendavad lihtsustamist väga suured erinevused liikmesriikide vahel, mistõttu ei pruugi näiteks võlakriteerium 60% tasemel SKPst iga liikmesriigi puhul põhjendatud olla (riikide erinev võimekus makse kehtestada, majanduste kasvupotentsiaal jne). Reeglite senine nõrk jõustamine nii majanduslikel kui ka poliitilistel põhjustel ei ole soosinud nende n.ö omaksvõtmist ja sihiks seadmist liikmesriikide tasandil. Sanktsioonid on küll olemas, kuid neid ei ole rakendatud. Riikide oma eelarveraamistike roll majandusjuhtimise parandamisel. Kaaluda tasub mh eelarvenõukogude rolli võimalikku tugevdamist, mis võiks parandada riikide omanikutunnet ühiste eelarvereeglite suhtes. Eraldi küsimus on, kas majandusjuhtimise raamistik peaks arvestama euroala dimensiooni ja rahaliidu süvendamist. Makromajanduslike tasakaalustamatuste menetlus majandusjuhtimise protsessi osana. Makromajanduslike tasakaalustamatuste ennetamine ja korrigeerimine suurendab liikmes- riikide vastupidavust šokkidele ja tasandab erisusi. Hästi toimivana võib see aidata õigeaegselt tuvastada ja ennetada tasakaalustamatuste kuhjumist. Paljudes liikmesriikides on see protsess olnud tulemuslik, kuid võib vajada täiustamist. COVID-19 kriisimeetmete, eelkõige taaste- ja vastupidavusrahastu kogemus. Covid-19 kriisi leevenduseks käivitatud toetusmeetmed (taasterahastu) võivad kätkeda õppetunde, kuidas ergutada ja suunata riike vajalikke reforme ja investeeringuid tegema, mida eelarve- raamistikku üle kanda. Omaette teema on, kas keskne/ühine rahastamisvõimekus nagu praegu erandkorras loodud NGEU, mida rahastatakse ELi ühiste võlakirjadega, peaks olema EL/euroala tasemel püsivaks võimaluseks? rohepööre. Kehtiva võlareegli järgi tuleb võlataset vähendada igal aastal 1/20 võrra summast, mis ületab 60% piiri. 2 3. EL eelarvereeglite ja majandusjuhtimise raamistiku arengutest Euroopa Liidu eelarvereeglite ajaloost Euroopa Liidu eelarvereeglite põhialused lepiti kokku majandus- ja rahaliidu loomise käigus ja fikseeriti Euroopa Liidu lepingus Maastrichtis (kiideti riigipeade ja valitsusjuhtide poolt heaks 1991. a). Leping sätestab riikidele kohustuse vältida ülemääraseid eelarvepuudujääke ning paneb komisjonile ülesandeks pidada järelevalvet eelarvepuudujäägi ja võla arengute üle. Nominaalsele defitsiidile seati Maastrichti lepinguga piiriks 3% SKPst ning võlale 60% SKPst, või siis vähemalt pidi võlg lähenema sellele määrale piisava kiirusega. Maastrichti lepinguga seatud piirmäärad peegeldasid toonast riikide keskmist võlataset ning majandus- ja intressi- keskkonda ja ühtlasi neist tulenevat võlateenindamise kulukust ja võimekust. Stabiilsuse ja kasvu paktiga (ELi Nõukogu määrused 1466/97 ja 1467/97) pandi paika Maastrichti lepingu praktiline rakendamine, tugevdati riikide fiskaalpoliitikate koordineerimist, monitoorimist ja järelevalvet. 3% defitsiidipiiri ületamisega, juhul kui see ei olnud erakorraliste asjaolude tulemus, nähti ette kaasnema sanktsioonid. Paktiga sätestati ka liikmesriikidele nõue eelarvepoliitika kujundamisel lähtuda kesk-pika perioodi orientatsioonist ja koostada eelneva väljendamiseks stabiilsus- ja konvergentsiprogramme. Kehtestatud eelarvereeglid olid küll lihtsad ja mõistetavad, aga nende puudused ilmnesid rakendamisel kiiresti. Defitsiidipiirang 3%, mis pidi toimima põrandana, muutus paljude liikmesriikide jaoks pigem eesmärgiks ning kui oodatud majanduskasv pärast sajandivahetust ei realiseerunud, ületasid defitsiidid mitmes riigis 3% SKPst piiri. Samal ajal oli sanktsioneerimise ülesanne antud kollektiivselt riikidele endile ehk liikumiskiiruse tagasi alla 3% pidi otsustama nõukogu. Nõukogu suutmatus anda 2003. aastal Saksamaale ja Prantsus- maale täpsemad juhised ülemäärasest defitsiidist väljumiseks kutsus esile pakti esimese suurema reformi. 2005. aasta muudatustega sätestati riikidele nõue seada eelarvepoliitika keskmesse kesk-pikk eesmärk (struktuurse tasakaaluna), mille suunas iga riik peab piisava kiirusega liikuma (normaaloludes parandades eelarvepositsiooni 0,5% SKPst aastas). Selle reformi eesmärk oli vältida nominaalse 3% piiri peal olemist, luues seose majandustsükliga ja võimaldades eemaldada ühekordsete tegurite mõju. Lisaks täpsustati ülemäärase puudujäägi menetlusega seonduvat ning loodi komisjonile võimalus arvestada reeglite täitmise hindamisel erinevate asjaoludega ehk läheneda analüütilisemalt. See reeglite targemaks ja paindlikumaks tegemine muutis need aga keerulisemaks ja vähendas arusaadavust, mida neile jätkuvalt ette heidetakse. Järgmised sammud õiguslikus raamistikus astuti finantskriisile (aga ka euroala võlakriisile) reageerimiseks 2011. a, kui lepiti kokku täiendavad meetmed stabiilsuspakti tugevdamiseks, liikmesriikide majandus- ja eelarvepoliitika koordinatsiooniks ning laiemaks majandus- juhtimiseks. Õigusaktide „6-pakk“ sisaldas Euroopa poolaasta loomist, et toimuks ühtlustatud protseduuride alusel liikmesriikide poliitikate tihedam koordinatsioon, ühtseid põhimõtteid riikide eelarveraamistike jaoks, makromajanduslike tasakaalustamatuste järelevalve protseduuri (mis sarnaselt eelarvepuudujäägi menetlusele võib tipneda euroala riigi jaoks 3 sanktsioonidega), ning ülemäärase defitsiidi menetluse laiendamist ka võlakriteeriumi mitte- täitmisele. Piisav võlavähenduse kiirus defineeriti läbi nn 1/20-reegli, mis nõuab võla vähendamist igal aastal 1/20 võrra summast, mis ületab 60% piiri. Õigusaktide „2-pakk“ järgnes 2013. a, sõnastades euroala riikidele ühise eelarvestamise kalendri (nõude esitada lisaks kevadisele plaanile sügisel ka eelarve eelnõul põhinev kava) ja täiendades järelevalve nõudeid, millega loodi liikmesriikides sõltumatud eelarvenõukogud. Samuti pani nimetatud pakett paika protseduurid puhuks, kui mõni liikmesriik peaks vajama finantsabi või majanduse abiprogrammi. Eelarvereeglite järjepidev muutmine on tehniliselt toimunud Maastrichti lepinguga püstitatud sammaste ümber. Täpsustused on toimunud läbi erinevate madalama taseme õigusaktide, muudetud on määrusi, ent märkimisväärne osa õigust realiseeritakse ka läbi käitumisjuhiste. Mida reeglite abil saavutatud on? Joonis 1 Valitsussektori eelarveülejääk/puudujääk (protsenti SKPst) 4 3 2 1 0 -1 -2 -3 -4 -5 2005: esimene 2013: 2-pakk -6 reform -7 -8 2011: 6-pakk 1995: pakt majandusjuhtimise -9 -10 ülevaatus 1995 1997 1999 2001 2003 2005 2007 2009 2011 2013 2015 2017 2019 2021 2023 EL27 Eesti 3% SKPst defitsiidipiirang Allikad: Eurostat, Euroopa Komisjoni sügisprognoos 2021. Enne pandeemiakriisi oli EL riikide summaarne eelarvepuudujääk ajaloo madalaim, ulatudes poole protsendini SKPst. Riikide lõikes oli seis ebaühtlane, aga finantskriisist alates parandasid oma eelarvepositsioone kõik ning ka viimane riik (Hispaania) väljus aastal 2019 kümme aastat varem algatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlusest. Teisalt peidab nominaalse defitsiidi seisu pidev paranemine majandusolude paranedes selle, kuidas reegleid struktuurse paranduse mõttes tihti ikkagi ei jälgitud. Näiteks aastatel 2018–19 ulatus struktuurne puudu- jääk endiselt keskmiselt rohkem kui 1%ni SKPst ja oma kesk-pikka eelarve-eesmärki, mille tasemel riik peaks püsima, täitsid vaid üksikud. 2019. aasta struktuursed puudujäägid ulatusid näiteks Belgias -3,0%ni SKPst, Hispaanias -4,1%, Itaalias -2,0%. Kõigil neil riikidel on kõrge võla pärast kesk-pika perioodi eelarveesmärgiks vähemalt struktuurne tasakaal ehk 0. 4 Joonis 2 Valitsussektori struktuurne eelarveülejääk/puudujääk (protsenti SKPst) 2 1 0 -1 -2 -3 -4 -5 -6 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 2021 2022 2023 EL27 Eesti Allikad: Euroopa Komisjoni sügisprognoos 2021, EK AMECO andmebaas. Sellele, miks eelarvereeglite täitmine on tundunud ja ka olnud varieeruv, on pandud erinevaid diagnoose. Mõnel puhul on eelarvereeglite täitmist takistanud kiiresti muutuvas olukorras muutunud hinnangud struktuursele eelarvepositsioonile. Peamiselt on aga probleemiks riikide endi eelarvete planeerimine, ent ka eelarvereeglistiku jõustamine komisjoni poolt. 6-pakiga muutus ühtlasi ka otsustamise paradigma – kui varem jõustusid komisjoni ettepanekud siis, kui nende poolt oli nõukogu enamus, siis nüüd jõustuvad nad juhul, kui liikmesriikide enamus pole nende vastu. See on nihutanud poliitilise otsuse tasakaalu nõukogult komisjoni ette- panekule, mis liigagi tihti on päädinud komisjoni liiga loova lähenemisega – mitmel puhul on nähtavalt reegleid mittetäitva riigi puhul leitud võimalusi tõlgendada nad reeglitega kooskõlas olevaks5. Samas on ühise raha ja ühise rahapoliitika kontekstis reeglid vajalikud. Need loovad raamistiku ja distsiplineerivad (kuigi ei ole elimineerinud 3% ületamise olukordi), eksimustel on teatav hind, kasvõi poliitiline, sest sanktsioonideni pole ju jõutud. Pärast finantskriisi toimunud eelarvepositsiooni aastaid kestnud paranemine oli euroalal jõulisem kui näiteks USAs või Ühendkuningriigis, olles mitmel aastal seejuures tsüklit võimendav. Eelarvereegleid peetakse tihtipeale põhjuseks, miks Euroopa kriisist väljudes kiiremini konsolideerima asus. Küll aga peaks sellise argumentatsiooni juures arvestama ka reeglite täitmisega üle majandustsükli. Kui headel aegadel oleks oldud vastutsüklilised (loodud puhvreid), oleks halbadel aegadel olnud võimalik neid puhvreid majanduse stabiliseerimiseks ja ka laenuvajaduse vähendamiseks kasutada. 5 Järelevalvet reeglite täitmise kohta teostab Euroopa Fiskaalnõukogu (European Fiscal Board), kes on oma aastaaruannetes vastavaid praktikaid arvustanud. 5 Joonis 3 Valitsussektori võlg (protsenti SKPst) 110 100 90 80 70 60 50 40 30 20 10 0 1995 1997 1999 2001 2003 2005 2007 2009 2011 2013 2015 2017 2019 2021 2023 Euroala Eesti 60% SKPst võlapiirang Allikad: Eurostat, Euroopa Komisjoni sügisprognoos 2021. Joonis 4 Valitsussektori investeeringud (protsenti SKPst) 7 6 5 4 3 2 1 0 1995 1997 1999 2001 2003 2005 2007 2009 2011 2013 2015 2017 2019 2021 2023 EL27 Eesti Allikad: Eurostat, Euroopa Komisjoni sügisprognoos 2021. Valitsussektori võla trend peegeldab tegelikult eelarvepuudujäägi pilti. Viimase kolme kümnendi jooksul on võla ja sisemajanduse kogutoodangu suhet parandatud peamiselt piiratud episoodides pärast erinevaid kriise. Riigiti on jaotus väga ebaühtlane (18%st kuni rohkem kui 200%ni SKPst), aga peamiselt on summaarse võla kasvamise taga suure võlaga riigid, kellel kahtlemata ongi kõige raskem võlga vähendada. Ühtegi ülemäärase eelarve- puudujäägi menetlust võlakriteeriumi rikkumise tõttu algatatud pole. Võlakriteeriumi täitmiseks on selles kontekstis loetud ka defitsiidi üldjoontes kooskõlas olemist pakti defitsiidi- reeglitega. 6 Diskussioon eelarvereeglite üle pandeemiakriisi järgselt Covid-19 kriisi leevendusmeetmed on aastal 2020 tõstnud riikide võlad rekordilisele 100% tasemele SKPst (joonis 3). Kui finantskriisis reageeris Euroopa Liit turgude survele majandus- juhtimisele rangema raami loomisega 6-paki ja 2-paki näol, siis praegusel juhul on keskkond teistsugune. Euroopa Keskpanga toetav rahapoliitika ja negatiivsed reaalintressid on põhjustanud arvamuse, et riigivõlg pole enam samasugune probleem nagu kümnend või paar tagasi. Madal intressitase on eelarvetes võlateeninduse kulu vähendanud ca 2,5% SKPst (rahaliidu loomisel ulatusid osalevate riikide intressimaksed ca 4%ni SKPst, aastal 2020 aga 1,5%ni), mis on andnud riikidele ajutiselt leevendust. Riigid on omalt poolt kasutanud võimalust võlga pikema tähtajaga refinantseerida. Kui aga selle leevenduse najal on kasvatatud muid kulusid, võib eelarvereeglite täitmine intressimäärade tõusma hakates muutuda veelgi keerulisemaks. Lisaks tuleb arvestada sellega, et Euroopa Liit on ka ühiselt majanduse taastekavade rahastuseks laenu võtnud ning ka see kohustus kuulub tasumisele. Teisalt vähendab ühine rahastus siiski lähiaastatel ja eelkõige suurema võlaga riikide jaoks survet kiireks eelarvepositsiooni parandamiseks. Jätkuvalt on siiski tõsi, et kõrgem võlg suurendab riigi haavatavust ja vähendab võimalusi poliitikaga võimalikele šokkidele reageerida. Eelarvepoliitika roll on makrostabiliseerimise kontekstis olulisemgi ajal, mil rahapoliitika võimalused on nulli viidud nominaalintressidega piiratud. Vastutsüklilise poliitika elluviimine tähendab nõudluse toetamist langusfaasis, aga samas ka puhvrite loomist ehk kriisile reageerimise võime tekitamist parematel aastatel. Ettepanekud raamistiku kohandamiseks lähtuvad eelkõige sellest, millist probleemi keegi kõige olulisemaks peab. Komisjoni kommunikatsioon on fookusesse võtnud võlavähenduse nõuete vähese realistlikkuse pandeemiakriisi järel – ligi 200% SKPst võlaga riigilt võib ju nõuda liikumist 60% taseme suunas, aga mitte sellises tempos nagu praegused reeglid seda ette näeks. See nõuaks väga järske kärpeid ja/või maksutõuse, mida ei soosi ka eelmise kriisi kogemus (mh poliitilised tagajärjed järskudele kärbetele majanduslanguse tingimustes). Ajalugu vaadates (ka joonisel 3) on võlavähenduse episoodid olnud harvad, lühiajalised ja iga järgmine kriis on tõstnud võla uuele rekordkõrgusele. Uuest reaalsusest lähtub debatti panustades teiste hulgas Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM)6, kelle ettepanek oleks lähtuda edaspidi defitsiidi osas senisest 3% SKPst piirist, aga võla puhul võtta 60% asemel piiriks 100%. Samuti pakub ESM välja pakti ennetava osa reeglite puhul konstruktsiooni loomise, mis põhineb kulude kasvu reeglil. Kulukasvu reegel on suure osa antud teemal arvamust avaldajate soovitus – lihtsustatult tähendab see piirangut valitsusele kasvatada jooksvaid kulusid potentsiaalse majanduskasvu võrra7. 6 ESM. EU fiscal rules: reform considerations. https://www.esm.europa.eu/sites/default/files/document/2021- 10/DP17.pdf. 7 Teoreetiliselt atraktiivne kontseptsioon ei vabasta siiski hinnanguliste näitajate kasutamisest, kuivõrd lubatud kulukasvu aluseks kujuneb majanduse potentsiaalse kasvu hinnang, lisaks tähendaks see aastase kasvu arvestamisel kõiksugu pikemaajaliste projektide silumist (eelkõige investeeringud) ja ka aastast-aastasse kõikuvate välistoetuste efekt tuleks välja arvata. 7 Euroopa Komisjoni nõustav Euroopa Fiskaalnõukogu (European Fiscal Board, EFB) lähtub oma 2021. aasta aastaaruandes8 sarnasest loogikast, soovides defineerida valitsuste jaoks lubatud maksimaalse kulukasvu. Võla puhul aga ei tee nad ettepanekut muuta Maastrichti võla- kriteeriumit, vaid pigem läheneda riigipõhiselt, kehtestades igaühele eraldi enda piisava tempo võlakriteeriumi täitmiseks. Samuti leiab EFB, et 3% SKPst defitsiiti on laialdaselt arusaadav ja tuntud kontseptsioon, mis siis võiks jääda alles. Eelarvenõukogu ettepanekutes sisaldub ka soovitus luua keskne fiskaalne stabiliseerimisvõimekus ning hakata mõtlema taastekavade järgse aja (pärast aastat 2026) peale ning võimalustele säilitada investeeringuid läbi uue erilise EL eelarve instrumendi ühise huvi rahastuseks. Riigipõhise lähenemise kasuks räägivad ka akadeemilisemad ringkonnad. Philippe Martin, Jean Pisani-Ferry, Xavier Ragot nendivad oma arvamuses9 sarnaselt EFB-le sellest, kuidas fiskaaleesmärke tuleks diferentseerida lähtuvalt riigi haavatavusest ning kuidas pärast vabastusklausli kehtivuse lõppu ei peaks naasma reeglite tavarežiimi juurde, sest olud on Maastrichti aegadega võrreldes muutunud kõrgema võlataseme, madalamate intressikulude, piiratud võimekusega rahapoliitika, aga ka ühise laenamise tõttu. Fiskaalpoliitika ankruks peaks nende arvamuse kohaselt olema iga riigi enda seatud kesk-pika perioodi võlaeesmärk, mida siis analüüsib kõigepealt riigi enda sõltumatu eelarvenõukogu ja mille kinnitab seejärel EL. Fikseeritud võlaeesmärgist lähtuvad ka vastavad kulukasvu piirangud iga-aastase tasakaalu kontrolli all hoidmiseks. Ka veel radikaalsemad vaated fiskaaljuhtimisele on debatis esindatud. Blanchard et al. pakkusid välja10 defitsiidi- ja võlareeglite asemel kehtestada hindamise alusena võla jätku- suutlikkuse analüüs – kui sellisest läbipaistvatel alustel tehtud ja avalikult hinnatud analüüsist peaks lähtuma, et riigi võlg on suure tõenäosusega jätkusuutlik, ei ole tema defitsiit ülemäärane. Argumentatsioon põhineb sellel, et reeglitega pole võimalik kõiki olukordi ette näha, nii võiks kriteeriumid sõnastada pigem printsiipidena – sh võla jätkusuutlikkuse printsiip. 4. Majandusjuhtimise õiguslik alus Stabiilsuse ja kasvu pakti (SGP) õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklid 121 ja 126. ELTL protokoll nr 12 lisab täiendavad detailid ülemäärase eelarve- puudujäägi menetluse, sh puudujäägi ja võla taseme referentsväärtusete kohta. ELTL artikkel 136 sätestab võimaluse euroala spetsiifiliste reeglite vastuvõtmiseks, olles seega aluseks sanktsioonide (osa nn 6-pakist) kui ka seire ja järelevalve (osa nn 2-pakist) regulatsioonidele. 8 EFB. Annual report 2021. https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/annual_report_2021_efb_en_1.pdf. 9 Philippe Martin, Jean Pisani-Ferry, Xavier Ragot. A new template for the European fiscal framework. https://voxeu.org/article/new-template-european-fiscal-framework. 10 Blanchard et al. Revisiting the EU fiscal framework in an era of low interest rates. https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/s3-p_blanchard_et_al_0.pdf. 8 Euroopa Liidu toimimise leping Artikkel 121 Mitmepoolne seire Artikkel 126 Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus (Excessice Deficit Procedure – EDP) Protokoll 12 EDPga seonduv Artikkel 136 Euroala majandusspoliitika suunised ja koordinatsioon Teisene õigus Nõukogu määrus 1466/97 eelarveseisundi Stabiilsuse ja kasvu pakti (Stability and järelevalve ning majanduspoliitika järele- Growth Pact – SGP) ennetav osa valve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta Nõukogu määrus 1467/97 ülemäärase SGP korrigeeriv osa eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamise ja selgitamise kohta Nõukogu määrus 479/2009 Euroopa EDP rakendus Ühenduse asutamislepingule lisatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust käsitleva protokolli kohaldamise kohta Määrus 1173/2011 eelarvejärelevalve EDP rakenduse sanktsioonid euroalas tõhusa rakendamise kohta euroalal Määrus 1174/2011 euroalal esineva Makrotasakaalustamatuste menetlus ülemäärase makromajandusliku (Macro Imbalances Procedure – MIP) tasakaalustamatuse korrigeerimiseks võetavate täitemeetmete kohta Määrus 1176/2011 makromajandusliku MIP tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta Nõukogu direktiiv 2011/85/EL liikmesriikide Eelarveraamistikud, eelarvenõukogud eelarveraamistiku nõuete kohta Määrus 473/2013 euroala liikmesriikide Eelarvekavad eelarvekavade seire ja hindamise ning nende ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimise tagamise ühiste eeskirjade kohta Määrus 472/2013 millega tugevdatakse Majanduse kohandusprogrammid ja majanduse ja eelarve järelevalvet euroala programmijärgne seire. liikmesriikide üle, millel on või võivad tekkida tõsised raskused finantsstabiilsuse tagamisel Juhendid Stabiilsuse ja kasvu pakti käsiraamat (Vade Kehtiv versioon 2019. aastast mecum on the Stability and Growth Pact) Käsiraamat koondab kõik asjakohased protseduurid ja metoodikad, mis on seotud ELi reeglitepõhise eelarvepoliitika raamistiku rakendamisega Stabiilsuse ja kasvu pakti käitumisjuhend Kehtiv versioon 1. mai 2017 2-paki käitumisjuhend Kehtiv versioon 30. september 2016 9 5. Seisukohad Euroopa Liidu eelarvereeglite võimalikul ülevaatamisel lähtume järgmistest põhimõtetest: säilib reeglitepõhine lähenemine, leitakse võimalus reeglite lihtsustamiseks, suureneb rõhuasetus vastutsüklilisele eelarvepoliitikale ning suureneb tähelepanu riigirahanduse kvaliteedile. 5.1. Tõdeme, et eelarvepuudujäägi piirtase 3% sisemajanduse kogutoodangust ja riigi võla piirtase 60% sisemajanduse kogutoodangust on stabiilsuse ja kasvu pakti ning sellest tulenevate eelarvereeglite nurgakivideks. Toetame eesmärki saavutada ja säilitada jätkusuutlik riigirahandus ning vähendada ja vältida makrotasakaalustamatusi. Nende eesmärkide saavutamist aitab tagada majandusjuhtimise reeglite arusaadavus, ajakohasus ning rakenduse järjepidevus. Täiendusena toetame majanduspoliitikate koordinatsiooni protsessis eelarve struktuuri ja kvaliteedi käsitlemist soovitustena. Reeglite raamistikus võiks eelistada piirdumist üldiste põhimõtetega ehk suure raamiga, mis on aluslepingutes ette antud. ELTL artikkel 126 algab juba praegu ühe sellise standardiga, st liikmesriigid peavad vältima ülemäärast eelarvedefitsiiti. Selle määratlemisel võiks kaaluda jätkusuutlikkuse analüüsi iga riigi kohta eraldi, millest johtuksid ka konkreetsed suunised. Praktilise rakenduse poolel võiks kaaluda seega reeglite ja numbriliste eesmärkide teatud ulatuses asendamist liikmesriigi poliitika jätkusuutlikkuse tingimusele vastavuse hindamisega. Võimalikud riigipõhised kohanduskavad (ka eelarve ja võla puhul) võiksid olla osa Euroopa poolaasta protsessist, millele oleks ka rakendusjõudu nendeks aspektideks juurde antud. Alustades riigiraportitest, sealt edasi konvergentsi- ja stabiilsusprogrammid, riigipõhised soovitused, eelarvekavade hindamine. Üldiselt võib väita, et vajalikud elemendid nii ELi kui ka kitsamalt euroala riikide eelarve- ja majanduspoliitika koordinatsiooniks nagu euroala soovitused, riigipõhised soovitused, eelarve suunised, süvaanalüüs on olemas. Taaste- ja vastupidavusrahastu rakendamisperioodil on oluline, et seire- ja aruandluskohustused väldiksid dubleerimist. 5.2. Leiame, et esmane stabiliseerimisevõimekus peab olema tagatud riigi enda poolt, mis õigesti rakendatuna peaks normaaloludes andma soovituslikult õigesuunalise eelarvepositsiooni kogu euroalale. Selleks toetame reeglites suuremat rõhuasetust vastutsüklilise eelarvepoliitika vajadusele, mis kohustaks riike majanduskasvu aegadel puhvreid koguma ja ülemäärast võlga vähendama, et kindlustada vahendid stabiliseerivate meetmete rakendamiseks majanduslanguse ja kriisi perioodidel. Reeglitest kinnipidamine ja korras riigirahandus tagab eelarves manööverdamisruumi, et majanduslanguse perioodil lühiajaliselt stabiliseerimismeetmeid kasutada. Viimaseid toetaksid ELi rahastud. Erakorralistes oludes, nagu seda oli pandeemiakriis, võib reeglites ette näha võimaluse vajadusel taas kaaluda eelarvestiimuli andmist ELi tasandil. Seda majandus- oludes, kus keskpanga rahapoliitika hoovad on madalate intressitasemete ja mitte- standardsete rahapoliitiliste meetmete tõttu nõrgemad, kuid eelarvestiimul liikmesriikide 10 tasandil jääks näiteks poliitilistel põhjustel (kui riigil oleks vaja kulutusi suurendada euroala kui terviku huvides) majanduslikult optimaalsele alla. Pandeemiakriisi kogemusest võib põhjendatud juhtudel kaaluda ka edaspidi erakorraliste ajutiste meetmete kasutamist SURE/TERA või NGEU. Keskne stabiliseerimisvõimekus ei saa aga asendada liikmesriikide omavastutust. Võrreldes eelmise kriisiga on paranenud riikide võimekus senisest kõrgemat võlakoormust teenindada ja finantsturud ei ole veel hakanud muretsema riigirahanduse jätkusuutlikkuse pärast. Samas on selge, et kõrgema võlakoormuse juures on riigid rohkem haavatavad kesk- panga poliitika muutustele nagu võlakirjaostude vähendamisele või lõpetamisele, järskudele muutustele intressikeskkonnas ja sellega seotud riigirahanduse riskidele. Pandeemia järel kujunenud olukorras, kus võlatasemed on kõrged ja samas investeerimis- vajadus on suur, rõhutatakse kasvusõbraliku võlavähenduse tähtsust. Kasvusõbraliku all mõistetakse nii seda, et kärpimine ja/või maksude tõstmine ei algaks enne, kui majandus on piisavalt taastunud ning samuti seda, et kärpimine ei tuleks eelkõige majanduse kasvu- potentsiaali jaoks vajalike investeeringute arvelt, nagu oli mitmetes riikides eelmise kriisi kogemus. 5.3. Leiame, et korras riigirahandus koos jätkusuutliku võlatasemega peaks üldjuhul võimaldama riigil teha kasvu toetavaid investeeringuid nii infrastruktuuri kui ka inimkapitali. Investeeringute erikohtlemine, ajutine defitsiidi ja võla piirangutest või nende vähendamise tempost kõrvalekaldumine, aga mitte defitsiidiarvestusest väljajätmine võib kõne alla tulla selge sihtotstarbe ja piiritletud parameetritega, nt rohe- ja digipöörde, riigikaitse investeeringute puhul. Rohe- ja digipööre tähendavad suurt investeerimisvajadust. Euroopa julgeolekuolukorda arvestades võiks erikorra kasutust kaaluda ka kaitseinvesteeringute puhul. Viimane oleks aga mõistlik ainult siis, kui see suurendab EL-i liikmesriikide kaitsekulutusi ja parandab nende kaitsevõimet, mida tuleb piiritleda NATO põhihangete11, vastuvõetava riigi toetuse ja kriisidest tingitud erakorraliste kaitseinvesteeringutega. Avaliku sektori esmane ülesanne ongi luua investeeringuteks hästi toimiv keskkond ning kõrvaldada takistused, mis seda pärsivad, et võimalikult palju kaasata erakapitali. Investeeringute vajaduse teemat tuleks käsitleda koos vajadusega kiirendada ELi ühiste kapitaliturgude arengut, see ei ole üksi eelarvereeglite teema. Välja on pakutud ka „kuldreegli“ kontseptsioon, mis jätaks teatud investeeringud ELi eelarvedefitsiidi arvestusest välja. Majanduse kasvupotentsiaali tõstvate või roheliste investeeringute eristamine muudest investeeringutest võib aga osutuda keeruliseks. 11 Vastavalt NATO Wales’i tippkohtumise (2014) kaitseinvesteeringute kokkuleppele (ingl k Defence Investment Pledge) on NATO liitlaste vahel kokku lepitud, et vähemalt 20% kaitseinvesteeringutest peab olema suunatud põhihangeteks (ingl k major equipment), sh teadus- ja arendustegevuseks. Põhihangete hulka kuuluvad raketi- süsteemid, raketid (konventsionaalsed relvasüsteemid), tuumarelvad, lennukid, suurtükid, lahingmasinad, pioneeritehnika, tulirelvad ja väikerelvad, transpordisõidukid, laevad ja sadama sõidukid ning elektroonilised ja sidevahendid. Ka Euroopa Liidu liikmesriike koondav Euroopa Kaitseagentuur (EDA) kehtestas 2007. a sarnase sihtmärgi, mis seadis eesmärgiks kulutada 20% riiklikest kaitsekulutustest investeeringuteks (kasutatakse ka sõnastust equipment procurement), sh teadus-arendustegevus. 11 Reeglitesse erandite loomisel on oluline, et nende kasutus oleks läbipaistev ega nõrgendaks üldist eelarvedistsipliini ega võla jätkusuutlikkust. Erandid võiksid sel juhul olla rangete ajalise ja/või mahulise piiranguga, võttes eeskujuks taaste- ja vastupidavusrahastu kogemused, sh riigirahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust parandavad reformid liikmesriigi poolt. Samuti võiksid need kõne alla tulla suurinvesteeringute puhul, millele praegused reeglid mingeid eeliseid ei loo ja mille nappus põhjustab ja süvendab mahajäämust võrreldes USA ja Hiinaga. Avaliku sektori investeeringud on mahult suured ja pikaajalised ning keskenduvad turu- tõrgetele, mistõttu erasektori investeeringud oma lühiajalisuses ei saa neid asendada. Samas ei tohiks avalik sektor asendada ja välja tõrjuda erasektori investeeringuid. 5.4. Toetame jälgitavate mõõdikute määratlemist, mis tagaks vastutsüklilise eelarve- poliitika ning kestliku võlataseme saavutamise ning mille rakendamine oleks arusaadav. Eelarvereegleid ei ole võimalik teha liiga lihtsaks, ilma et kannataks nende majanduslik loogika. Varasemad kriisid on näidanud, et algselt lihtsalt sõnastatud reeglid osutusid ebapiisavaks, mis on tinginud mitmel korral nende kohendamise ja sellega järjest keerulisemaks muutumise. Pandeemiakriisi olukord on erinevusi riikide vahel taas kasvatanud, mis ei tee reeglite lihtsustamist hõlpsamaks, ehkki see on reeglite ülevaatusel üks keskseid eesmärke. Ka praegune diskussioon näitab, et reeglite taasjõustamine senisel kujul ei ole tõenäoliselt võimalik, kuna eeldaks osadelt kõrge võlatasemega riikidelt ebarealistlikult järsku kulude kärpimist. Sellega on risk kohe alustada uuendatud reeglite mittetäitmisega. Selline mööndus seaks muidugi (täiendavad) nõudmised kõrgema võlaga finantseeritavate eelarvekulude kvaliteedile, mille tulemusel peaks kasvama potentsiaal edaspidi võlga vähendada. Üks lahendusi võib olla selgemalt mõõdetavate näitajate kasutamine kui struktuurne eelarve- positsioon. Keskendudes vaid kulureeglile oleks võimalik raamistikku lihtsustada, kuid see ei pruugi osutuda töökindlamaks, kuna eeldab samuti hinnanguid. Teisalt on oluline üle vaadata ka eelarvekulude struktuur ja eelistada kulusid, mis majanduse kasvule enim kaasa aitaks. Eelarvereeglitest üksi ei piisa riigi rahanduse korras hoidmiseks ja kõiki olukordi ei ole võimalik reeglitega ennetavalt ette näha. Oluline on seada üks-kaks prioriteeti ja sellele vastavalt ka eelarvereeglite parameetrid. Printsiibina peaks majandusjuhtimise raamistik aga säilitama paindlikkuse, mis võimaldab vajadusel negatiivsele välismõjule reageerida. 5.5. Toetame majanduspoliitikate koordinatsiooni jätkamist Euroopa poolaasta formaadis. Taaste- ja vastupidamisrahastu kogemusest võiks üle võtta reformi- ja investeeringutekavade koostamise liikmesriikide poolt, mille puhul on antud range eelarvesoovitus, tuvastatud tõsine makrotasakaalustamatus või riigipõhiste soovituste täitmisega on tõsiseid probleeme. Pikas perspektiivis ei ole reformide "ostmine", nagu seda taaste- ja vastupidamisrahastuga tehakse, jätkusuutlik. Reformivajadus ja ambitsioon peab lähtuma riigist endast ning Euroopa poolaasta protsess saab seda toetada. Komisjoni ja liikmesriigi omavaheline suhtlemine on vajalik, aga oluline on säilitada ka distants, et mitte segada ühenduse ja liikmesriigi pädevusi. 12 Struktureeritum sekkumine oleks põhjendatud ainult tõsiste tasakaalustamatuste korral ning ei peaks automaatselt tooma täiendavaid rahalisi ressursse. 5.6. Leiame, et riikide eelarveraamistike tugevdamiseks võib kaaluda suurema rolli andmist riiklikele eelarvenõukogudele. Euroopa Liidu eelarvereeglid saavad olla tõhusamad, kui need on ka siseriiklikus eelarve- debatis olulisel kohal. Eelarvenõukogudele iseseisva analüüsi kaudu suurema rolli andmine võiks parandada ühiste eelarvereeglite omaksvõttu liikmesriigi tasandil. See võib tähendada suurema kaalu andmist eelarvenõukogude sõltumatule hinnangule näiteks liikmesriikide võla jätkusuutlikkuse hindamisel või majandustsükli üle otsustamisel. Samuti võib kohalikke eelarvenõukogusid kaasata otsustamisse erandite ja vabastusklauslite rakendamiseks. See eeldaks aga eelarvenõukogudele ka täiendavate ressursside eraldamist. 5.7. Toetame reeglite rikkumise sanktsioneerimisraamistiku säilitamist. Raamistiku eesmärk ei ole sanktsioneerimine, kuid reeglite rikkumisele peab järgnema reaktsioon kasvõi mainekahju näol. Sanktsioon teadvustab siseriiklikult valijat eba- kvaliteetsest poliitikast riigis. Algab soovitusest ja korrigeerimise võimalusest, muutudes samm-sammult rangemaks. Arvestades riikide erinevat eelarve ja võla olukorda võiksid senisest riigipõhisemad „lähenemiskavad“ suurendada omalust ning reeglite täitmise usaldus- väärsust. 5.8. Toetame makromajanduslike tasakaalustamatuste protseduuri jätkamist kuna see aitab vältida majandusprobleemide kuhjumist. Peame oluliseks jälgida makro- majanduslike tasakaalustamatuste kõrval ka sotsiaalseid arenguid, samas vältides nii paralleelprotsesside loomist kui ka makrotasakaalustamatuste protseduuri sihi hägustamist. Seire peab tuginema kvaliteetsetele ja ajakohastele indikaatoritele, mis jätaksid riikidele ruumi kiiresti reageerida toimuvatele muutustele. Suurtel tasakaalustamatustel majanduses võivad olla märkimisväärsed mõjud fiskaalsele jätkusuutlikkusele. Eriti euroalal, kus ühe riigi probleemid võivad kergesti negatiivselt mõjutada teisi euroala riike ja euroala tervikuna, on oluline tasakaalustamatusi võimalusel ennetada. Sarnase eraldiseisva sotsiaalnäitajate seiramise süsteemi loomine ei ole põhjendatud, kuna vastavad indikaatorid on liialt pika viiteajaga või puuduvad. Lisaks on enamus sotsiaalnäitajaid reaktsioon sellele, mis toimub majanduses ehk kui majandusnäitajad (makro- tasakaalustamatuste indikaatorid) muutuvad halvemaks, siis võib oodata teatud viiteajaga ka sotsiaalvaldkonna, sh tööturu näitajate (sotsiaalsete tasakaalustamatuste näitajate) muutumist. Sotsiaalvaldkonnas toimuvate muutuste liialt pikk viiteaeg ei võimaldaks ka EL tasandil piisavalt kiiresti reageerida. Täna on juba olemas Sotsiaalõiguste sammas ja selle tegevuskava koos sihttasemetega ning uuendatud sotsiaalsete mõõdikutega, mida seiratakse Euroopa poolaasta raames. Seetõttu on mõistlik hoida sotsiaal- ja makromajandusnäitajaid samal pildil ning suurendada Sotsiaalõiguste samba nähtavust ja olulisust, aga mitte luua paralleelseid protseduure. 13 5.9. Uuendatud raamistik võiks rohkem arvesse võtta liikmesriikide riigirahanduse, eelkõige võlataseme, väga erinevat seisu. Võla jätkusuutlikkus mõjutab eriti euroala riike ja rahaliidu püsimist. Kuna võlatasemed on riigiti väga erinevad ning paljudel riikidel pandeemia järel eriti kõrged, vajab ülevaatust nii võlakoormuse sihttase kui ka reegel, mis sätestab iga-aastase võla vähendamise sammu. Võla vähendamise tempo peab olema kõrge võlakoormusega riikide jaoks nõudlik, aga jõukohane ja majanduskasvu toetav. Euroopa Eelarve Nõukogu toetatud keskse eelarvevõimekuse loomine majanduskriiside vastu peaks olema siiski piiratud ainult tõsiste majanduskriisidega. Siinkohal tuleks arvestada ka võimalikku ESMi panust, mis pandeemiakriisis jäi kasutamata, kuna tegu oli tervisekriisi, mitte niivõrd poliitikavigadest tingitud kriisiga. Komisjoni hinnangul võiks tulevikus kaaluda ka näiteks järgmise ELi finantsperspektiivi kontekstis võimalikke ELi eelarve paindlikkus- instrumentide suurendamist kulufondide arvelt, parandades ELi eelarve reageerimisvõimet. 6. Kooskõlastamine Konsultatsiooni kohta ja esialgsete seisukohtade kohta on küsitud arvamust koordinatsiooni- kogu ringis. Oma seisukohad on esitanud Eesti Pank, Majandus- ja Kommunikatsiooni- ministeerium, Kaitseministeerium, Sotsiaalministeerium. Seisukohtade eelnõus on neis tehtud ettepanekuid või neis sisaldunud suundumisi arvesse võtnud. 14 EELNÕU VABARIIGI VALITSUS ISTUNGI PROTOKOLL Tallinn, Stenbocki maja märts 2022 nr Päevakorrapunkt nr Eesti seisukohad Euroopa Liidu majanduse juhtimise teatise (KOM(2021) 662) kohta 1. Euroopa Liidu eelarvereeglite võimalikul ülevaatamisel lähtume järgmistest põhimõtetest: säilib reeglitepõhine lähenemine, leitakse võimalus reeglite lihtsustamiseks, suureneb rõhuasetus vastutsüklilisele eelarvepoliitikale ning suureneb tähelepanu riigirahanduse kvaliteedile. 2. Kiita heaks järgmised rahandusministri seisukohad EL majanduse juhtimise teatises esitatud teemade aruteludes osalemiseks: 2.1. Tõdeme, et eelarvepuudujäägi piirtase 3% sisemajanduse kogutoodangust ja riigi võla piirtase 60% sisemajanduse kogutoodangust on stabiilsuse ja kasvu pakti ning sellest tulenevate eelarvereeglite nurgakivideks. Toetame eesmärki saavutada ja säilitada jätkusuutlik riigirahandus ning vähendada ja vältida makrotasakaalustamatusi. Nende eesmärkide saavutamist aitab tagada majandusjuhtimise reeglite arusaadavus, ajakohasus ning rakenduse järjepidevus. Täiendusena toetame majanduspoliitikate koordinatsiooni protsessis eelarve struktuuri ja kvaliteedi käsitlemist soovitustena. 2.2. Leiame, et esmane stabiliseerimisevõimekus peab olema tagatud riigi enda poolt, mis õigesti rakendatuna peaks normaaloludes andma soovituslikult õigesuunalise eelarvepositsiooni kogu euroalale. Selleks toetame reeglites suuremat rõhuasetust vastutsüklilise eelarvepoliitika vajadusele, mis kohustaks riike majanduskasvu aegadel puhvreid koguma ja ülemäärast võlga vähendama, et kindlustada vahendid stabiliseerivate meetmete rakendamiseks majanduslanguse ja kriisi perioodidel. 2.3. Leiame, et korras riigirahandus koos jätkusuutliku võlatasemega peaks üldjuhul võimaldama riigil teha kasvu toetavaid investeeringuid nii infrastruktuuri kui ka inimkapitali. Investeeringute erikohtlemine, ajutine defitsiidi ja võla piirangutest või nende vähendamise tempost kõrvalekaldumine, aga mitte defitsiidiarvestusest väljajätmine võib kõne alla tulla selge sihtotstarbe ja piiritletud parameetritega, nt rohe- ja digipöörde, riigikaitse investeeringute puhul. 2.4. Toetame jälgitavate mõõdikute määratlemist, mis tagaks vastutsüklilise eelarvepoliitika ning kestliku võlataseme saavutamise ning mille rakendamine oleks arusaadav. 1 2.5. Toetame majanduspoliitikate koordinatsiooni jätkamist Euroopa poolaasta formaadis. Taaste- ja vastupidamisrahastu kogemusest võiks üle võtta reformi- ja investeeringutekavade koostamise liikmesriikide poolt, mille puhul on antud range eelarvesoovitus, tuvastatud tõsine makrotasakaalustamatus või riigipõhiste soovituste täitmisega on tõsiseid probleeme. 2.6. Leiame, et riikide eelarveraamistike tugevdamiseks võib kaaluda suurema rolli andmist riiklikele eelarvenõukogudele. 2.7. Toetame reeglite rikkumise sanktsioneerimisraamistiku säilitamist. 2.8. Toetame makromajanduslike tasakaalustamatuste protseduuri jätkamist kuna see aitab vältida majandusprobleemide kuhjumist. Peame oluliseks jälgida makromajanduslike tasakaalustamatuste kõrval ka sotsiaalseid arenguid, samas vältides nii paralleelprotsesside loomist kui ka makrotasakaalustamatuste protseduuri sihi hägustamist. Seire peab tuginema kvaliteetsetele ja ajakohastele indikaatoritele, mis jätaksid riikidele ruumi kiiresti reageerida toimuvatele muutustele. 2.9. Uuendatud raamistik võiks rohkem arvesse võtta liikmesriikide riigirahanduse, eelkõige võlataseme, väga erinevat seisu. 3. Eesti esindajatel väljendada ülaltoodud seisukohti Euroopa Liidu Nõukogu erinevatel tasanditel. 4. Riigikantseleil esitada punktis 1 nimetatud algatused ja teatise ning Eesti seisukohad Riigikogu juhatusele ja teha seisukohad teatavaks Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele ja Eestist nimetatud Regioonide Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmetele. Kaja Kallas Peaminister Taimar Peterkop Riigisekretär 2
Allikas: Rahandusministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel