Enno Fels
Tanel Mõistus Meie 17.01.2020 nr 6-11/200068/2000267
Keila linn
[email protected]
[email protected]
Keila linna ehitusmäärusest
Austatud linnavolikogu esimees
Austatud linnapea
1. juulil 2015 jõustunud ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse kohaselt ei ole linnadel ja valdadel
enam õigust kehtestada ehitus- ja planeerimisvaldkonda korraldavaid määruseid
(ehitusmääruseid). Seoses sellega pidid vallad ja linnad hiljemalt 1. juuliks 2017 oma ehitus- ja
planeerimisvaldkonna määrused üle vaatama ja vajadusel seadusega kooskõlla viima
(ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 7 lg 2). EhSRS § 7 lõige
1 võimaldas jätta kehtima üksnes need ehitusmääruste sätted, mis ei ole seadusega vastuolus.
Riigi Teataja andmetel kehtib Keila linnas endiselt linnavolikogu 28.09.2010 määrus nr 14 „Keila
linna ehitusmäärus“, mis on seni seadustega kooskõlla viimata.
Sellel määrusel puudub kehtiv seaduse volitusnorm ja see on ka sisuliselt seadustega vastuolus.
Seetõttu on see vastuolus põhiseaduse § 3 lõikest 1 tuleneva seaduslikkuse põhimõttega ja EhSRS
§ 7 lõigetega 1 ja 2.
Ehitusmääruse kehtestamise aluseks olnud planeerimisseadus ja ehitusseadus on kehtetud, seega
on kehtetud ka neis seadustes olnud volitusnormid. Ehitusmääruse kehtestamise aluseks märgitud
kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lõike 1 punkt 29 on samuti praeguseks
kehtetu. Pealegi ei olnud KOKS § 22 lõike 1 punkt 29 volitusnorm, vaid volikogu pädevust
käsitlenud pädevusnorm. Määruse kehtestamise alusena on mainitud ka keskkonnamõju
hindamise ja keskkonnajuhtimisüsteemi seaduse, raudteeseaduse ning teeseaduse arvestamist.
Ükski nimetatud seadustest ei näe ette, et kohaliku omavalitsuse üksus peaks nende rakendamiseks
määruse kehtestama. Peale selle on teeseadus kehtetu.
Ehitusmäärus on koostatud varem kehtinud seadusi silmas pidades ja ei ole kehtivate seadustega
kooskõlas. Selles on sätteid, mida ei saa seadusega kooskõlas rakendada (nt kirjaliku nõusoleku
menetlus). Samuti on määruses viiteid praeguseks kehtetutele õigusaktidele, mistõttu ei ole
mitmed sätted arusaadavad. Ehitusmäärus kehtestab ka seaduses sätestatud menetlustest erinevaid
ja täiendavaid menetlusi (nt linnavalitsusega kooskõlastamine, kui seaduse kohaselt on nõutav
ehitusteatise esitamine; arhitektuursete ja ehituslike lisatingimuste määramine lisaks
detailplaneeringule; kooskõlastuse hankimise kohustuse panemine taotlejale, kuigi seaduste
2
kohaselt on kooskõlastuste küsimine haldusorgani ülesanne). Erinev on ka mõistekasutus (nt
ehitise mõiste, hea ehitustava jmt). Kõige selle tõttu on Keila linna ehitusmäärus eksitav.
Kuigi võiks eeldada, et Keila linn ei rakenda ehitusmäärust seadusega vastuoluliselt, võib
otstarbekam olla määrus kehtetuks tunnistada. Kehtiv ehitusseadustik, planeerimisseadus ning
nende alusel vastu võetud ministri ja Vabariigi Valitsuse määrused reguleerivad omavalitsuste
ehitus- ja planeerimise küsimusi piisavalt täpselt ning linna ehitusmääruse paljud sätted on
üleliigsed. See ei tähenda, et linn ei võiks ehitus- ja planeerimisküsimusi reguleerida. Eesti
Vabariigi põhiseaduse § 154 lõikest 1 tuleneva enesekorraldusõiguse alusel ja seadustega
kooskõlas saaks linn täpsemalt reguleerida näiteks linnaasutuste pädevuse jaotuse ja töökorralduse
ning teisi kohaliku elu küsimusi.
Palun andke teada, kuidas otsustate kõnealuse määruse seadusega kooskõlla viia. Ootan teie
vastust 13. märtsiks 2020.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Ago Pelisaar 693 8407
[email protected]