dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Muudatusettepanekud

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 5. oktoober 2020
Viit
2-2/19-0271/6097
Registreeritud
5. oktoober 2020
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Rahandusministeerium
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
2/S Õigusalane teenindamine
Sari
2-2 Ministeeriumis algatatud seaduste eelnõud (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
2-2/19-0271
Vastutaja
Kati Kikas (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Siseturu valdkond, Siseturuosakond, Kaubanduse ja teenuste talitus)
Lahendamise tähtaeg
4. november 2020

Failid

  • 📎1.1-106345-1 17.09.2020 Väljaminev kiri.bdoc964 KB

Sisu (failidest)

Riigikogu majanduskomisjon Meie 17.09.2020 nr 1.1-10/6345-1 [email protected] Muudatusettepanekud turismiseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõule Austatud majanduskomisjon Esitame muudatusettepanekud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt välja töötatud turismiseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõule, mida on kavas tutvustada majanduskomisjoni 22. septembri istungil. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Martin Helme rahandusminister Lisa(d): Muudatusettepanekud Artur Lundalin 611 3219 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee registrikood 70000272 Austatud härra majanduskomisjoni esimees Esitame järgmised muudatusettepanekud turismiseaduse ja tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõule: 1. Täiendada eelnõu uue paragrahviga, mille kohaselt muudetakse tulumaksuseadust järgmiselt: 1) tulumaksuseaduse 11. peatükki täiendatakse uue §-ga 566 järgmises sõnastuses: „§ 566. Digitaalse platvormi vahendusel saadud tulust teatamine (1) Isik, kes haldab digitaalset platvormi, mille vahendusel osutatakse Eestis teenuseid, on kohustatud elektrooniliselt esitama kalendriaastale järgneva aasta 1. veebruariks Maksu- ja Tolliametile järgmised andmed: 1) kalendriaasta jooksul digitaalse platvormi vahendusel Eestis kinnisasja üürile või rendile andmisest, laenu andmisest või muu teenuse osutamisest tulu saanud isiku isikukood, äriregistri kood või mitteresidendi kood; 2) isiku kalendriaasta jooksul saadud tulu summa ja liik. (2) Maksu- ja Tolliamet avaldab edastatavate andmete vormingu nõuded ja tulu liikide loetelu oma veebilehel.“ Selgitus: a) Sisu Muudatusega sätestatakse jagamismajanduse digiplatvorme (nt AirBnB ning Booking.com) haldavatele isikutele (edaspidi: digiplatvormi haldur) iga-aastane kohustus edastada Maksu- ja Tolliametile (edaspidi: maksuhaldur) andmeid isikute kohta, kes osutavad Eestis nimetatud digiplatvormide vahendusel teenuseid (sh majutusteenuseid) ja teenivad selle pealt tulu. Andmete edastamine toimuks elektrooniliselt andmefaili kaudu, mille vorming oleks täpsustatud maksuhalduri veebilehel. Edastatavate andmete koosseis oleks järgmine: 1) teenusepakkuja (tulu saaja) isikukood, äriregistrikood või mitteresidendi kood; 2) teenusepakkuja kalendriaasta jooksul saadud tulu summa ja liik (täpsustatud maksuhalduri veebilehel). Aruandluskohustus oleks nii Eesti kui ka välismaa digiplatvormide halduritel, kes reaalselt vahendavad oma digiplatvormide kaudu teenuste osutamist ja kes seega teavad (või suudavad mõistlikult tuvastada), kus teenus osutati ning kui palju raha teenusepakkuja selle eest sai. Aruandluskohustus ei hõlmaks aga selliseid portaale, mis näiteks võimaldavad isikutel pelgalt reklaamida oma teenuseid, ent mis otseselt ei vahenda teenuste osutamist ja seega ei fikseeri, kas teenus osutati ning mis summa eest. Maksuhalduril on võimalus anda täiendavaid juhiseid, mis selgitavavad konkreetsemalt aruandluseeskirjade materiaalset kohaldamisala. Andmeid edastataks kord aastas 1. veebruariks ning edastatavad andmed käiksid eelneva kalendriaasta kohta – näiteks 2021. aastal esitatud andmefail sisaldaks teavet teenusepakkujate 2020. aasta tegevuse ja teenitud tulu kohta. Nagu eelnevalt öeldud, edastataks andmed maksuhaldurile elektrooniliselt, näiteks e-MTA portaali kaudu või elektronposti teel. Residendist füüsilise isiku puhul saab maksuhaldur kasutada nimetatud andmeid füüsilise isiku tuludeklaratsioonide (FIDEK) eeltäitmiseks ja kontrollimiseks, samuti saab kontrollida, kas ettevõtjana tegutsev teenusepakkuja on digiplatvormi kaudu teenitud tulu deklareerinud/sellelt maksu tasunud. Juriidiliste isikute puhul kasutaks maksuhaldur saadud andmeid riskianalüüsiks, ehk maksuhaldur hindab konkreetse teenusepakkujaga seonduvaid maksuriske ning otsustab kaasusepõhiselt, kas sekkuda maksumenetluse näol või mitte. Saadud andmeid on võimalik kasutada ka muude maksude osas järelevalve teostamiseks, sh sotsiaalkindlustusmaksete kontekstis. Aruandluskohustust ettenägevad normid paikneksid tulumaksuseaduse 11. peatükis „Informatsioonikohustus“. Regulatsioon ise koosneks ühest paragrahvist ning kahest lõikest. Esimese lõike näol oleks tegemist normiga, mis kehtestab digiplatvormide halduritele andmete edastamise kohustuse ning selle kohustuse täitmise tähtaja (järgmise kalendriaasta 1. veebruar). Teine lõige sätestab maksuhaldurile kohustuse täpsustada oma veebilehel teatavaid aruandlusega seonduvaid üksikasju, ehk loetleda aruantavad tulukategooriad (liigid) ning täpsustada kasutatavat andmete edastamise (faili)vormingut (nt xml, csv jne). b) Seotus Turismiseaduse ja tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõuga Turismiseaduse ja tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärgiks on selle seletuskirja kohaselt nüüdisajastada majutusteenuse osutamisega seonduvaid nõudeid. Nüüdisajastamise vajadus on aga olulisel määral tingitud nn platvormimajanduse tõusust, eelkõige digiplatvormide kui uue ärimudeli esile kerkimisest.1 Nimetatud digiplatvormide vahendusel on isikutel võimalik kiirelt, odavalt ja mugavalt tegeleda majandustegevusega, sh käesoleva turismiseaduse ja tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu huviorbiidis oleva majutusteenuse osutamisega. Sõltumata aga selle vormist või selle vahendamise kanalist, on siiski lõppastmes tegemist majandustegevusega, mis peab mitte ainult olema kooskõlas seadustes sätestatud erireeglitega (nt majutusnõuetega), vaid mille pealt tuleb täita ka selle majandustegevusega kaasnevaid maksukohustusi. Probleem on aga selles, et nimetatud isikute üle on keeruline, kui mitte praktiliselt võimatu, teostada riiklikku järelevalvet. On digiplatvorme, kus müüjatel ja teenusepakkujatel on võimalik tegutseda kas fiktiivse nime alt, kasutajanime alt või nad tegutsevad vaid oma eesnime alt. Sellest aga ei piisa nende identifitseerimiseks ning seetõttu ei ole riikliku järelevalve organitel alati võimalik nende tegevust kontrollida ning nende õiguskuulekust tagada. Digiplatvormidel toimuva majandustegevuse läbipaistmatus seega ei puuduta mitte ainult majutussektorit, vaid kogu platvormimajandust tervikuna. Küsimus ei ole seejuures vaid eriregulatsioonide järgimises ning maksukohustuste täitmises – tekkinud olukord moonutab ka tavaettevõtluse ja platvormimajanduse vahelist konkurentsi. Kuivõrd paljud platvormidel tegutsevad teenusepakkujad on de facto pääsenud riiklike maksude maksmisest ja muude seaduses sätestatud nõuete järgimisest, siis naudivad nad selleläbi olulist ja ebaõiglast konkurentsieelist. Seletuskirjas on seejuures mööndud, et „[j]agamismajandus pakub tarbijatele uusi võimalusi ning sunnib traditsioonilisi majutusasutusi rohkem pingutama, et oma käibe mahtu säilitada.“2 Ühtlasi viitab seletuskiri ka uuringule, kus jagamismajandusega seonduvad 1 Turismiseaduse ja tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, vt lk 1 ja lk 4-6. 2 Samas, lk 4. peamised väljakutsed on „/../[m]aksude laekumine, majutusettevõtetele seatud nõuete järgimine ning töötamisega seonduva regulatsiooni paindlikkus.“3 Turismiseaduse ja tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu ning käesolev muudatusettepanek on seega kantud ühisest eesmärgist, kuivõrd need adresseerivad probleeme, millel on ühtne juurpõhjus – kehtiva regulatsiooni võimetus tagada seaduste kohane järgimine ning võrdsed majandustegevuse tingimused uues majanduslikus reaalsuses, mida iseloomustab digiplatvormidel põhineva ärimudeli esiletõus. Mööname, et viis, kuidas turismiseaduse ja tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu probleemi adresseerib, erineb mõneti pakutud digiplatvormide aruandluseeskirjadest. Nimelt on eelnõu seletuskirjas selgitatud, et jagamismajandusele „/../ [u]ute piirangute kehtestamise asemel on valitud suund tavaettevõtluse esitatud nõuete leevendamiseks.“4 Teisisõnu, digiplatvormide halduritele ega nendel tegutsevatele isikutele ei kehtestata uusi kohustusi, vaid ajakohastamine (st võrdsete võimaluste tagamine) seisneb hoopis üldiste nõuete leevendamises tavaettevõtlusele.5 Kuigi selline lähenemine on mõistetav, siis tõenäoliselt on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium läinud seda teed osaliselt põhjusel, et järelevalveorganitel ei ole mõistlikult võimalik tagada digiplatvormidel pakutavate majutusteenuste vastavust kehtivatele standarditele, sest olulises ulatuses puudub informatsioon selle kohta, millised isikud majutusteenust pakuvad ning millistel digiplatvormidel nad seda teevad. Maksuhaldur seisab täna silmitsi sama probleemiga maksukuulekuse tagamise kontekstis ning kavandatavad aruandluseeskirjad võimaldavad märkimisväärselt seda probleemi leevendada. Seejuures on nii Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) kui ka Euroopa Liidu tasandil mööndud, et digiplatvormidel tegutsevate tuluteenijate maksukuulekus on äärmiselt madal ning ainukene tõsiseltvõetav lahendus on digiplatvormi haldurite poolne aruandluskohustus, kus nad edastavad perioodiliselt teavet nende platvormidel tegutsevate tuluteenijate kohta. Oleme seega veendunud, et käesolev muudatusettepanek kattub olulisel määral Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelnõus taotletava eesmärgiga, kuivõrd mõlemad lahendavad platvormimajanduse esile tõusust tingitud probleeme. Aruandluseeskirjade rakendamine annaks maksuhaldurile hea ülevaate majutussektorist. Ennekõike võimaldaksid laekuvad andmed identifitseerida majutusteenust osutavad isikud ning teostada nende üle riiklikku järelevalvet. Muudatusettepanek siiski läheb turismisektorist kaugemale, kuna aruandluskohustus hõlmaks lisaks majutusteenustele ja taksondusteenustele ka mistahes muid teenuseid. c) Proportsionaalsus ja mõjud Aruandluseeskirjad suurendavad digiplatvormide haldurite halduskoormust, ehk loovad neile kohustuse koguda ja sorteerida teenusepakkujate kohta käivaid andmeid ning perioodiliselt edastada need maksuhaldurile. Tegemist on põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse põhiõiguse piiranguga, kuivõrd täiendavad kulutused raskendavad ettevõtluse teostamist. Nimetatud piirang on kantud aga legitiimsetest eesmärkidest – tagada teenusepakkujate maksu- 3 Samas, lk 6. 4 Samas. 5 Samas. ning õiguskuulekus laiemalt, samuti tagada õiglane majanduskeskkond nii tavaettevõtjatele kui ka platvormidel tegutsevatele teenusepakkujatele. Kavandatav abinõu on selleks sobiv, sest see annab maksuhaldurile andmed, mis võimaldab digiplatvormidel tegutsevad teenusepakkujad identifitseerida ja allutada riiklikule järelevalvele. Abinõu on ka vajalik, sest probleemi lahendamiseks ei ole mõistlikke alternatiive. Seda kinnitab ennekõike tõdemus, et aruandluspõhise lahenduse teed on mindud nii OECD kui ka Euroopa Liidu tasandil. Mõned riigid on üritanud teenusepakkujaid identifitseerida läbi andmekorje, ehk platvormide endi veebilehtedelt ja mujalt internetist kogutakse tuluteenija kohta informatsiooni, mille süsteemse töötlemisega üritatakse tuvastada mitte ainult tuluteenija isik, vaid ka hinnata, millises suurusjärgus on ta platvormil potentsiaalselt tulu teeninud. Selline lähenemine ei ole suutnud anda aga usaldusväärset informatsiooni tuluteenijate isikute ega nende teenitud tulu kohta, samuti on see kaasa toonud muid õiguslikke küsitavusi, sealhulgas küsimusi isikuandmete kaitse kontekstis. Abinõu on ka mõõdukas, sest taotletav hüve – õiguskuulekus ning õiglane majanduskeskkond – kaalub üle digiplatvormide haldurite ettevõtlusvabaduse põhiõiguse piirangu aruandluskohustuse näol. Põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadus on seejuures lihtreservatsiooniga põhiõigus, mida võib piirata seaduses sätestatud alustel. Digiplatvormidel tegutsevate teenusepakkujate vaatest ei ole proportsionaalsuse hindamine kohane, kuivõrd meetme eesmärgiks on tagada nende olemasolevate õiguslike kohustuste (ennekõike maksukohustuste) täitmine. Aruandluseeskirjadega tagatakse pelgalt olukord, kus teenusepakkujatel ei ole enam võimalik kergekäeliselt maksude maksmisest ja muude seaduses sätestatud nõuete järgimisest kõrvale hoiduda. Aruandluseeskirjade mõjusid ei ole võimalik tõsikindlalt hinnata enne aruandluseeskirjade rakendamist. Maksuhaldur on siiski teinud teatavaid prognoose Bolt-i ja AirBnB-ga toimiva vabatahtliku koostöö pinnalt ning leidnud, et kui maksuhalduril oleks võimalik identifitseerida nendel digiplatvormidel tegutsevad isikud ja teostada järelevalvet nende üle, siis võib mõlema platvormi lõikes tulu deklareerijate arv ca viiekordistuda. Need on aga minimaalsed andmed ning ei puuduta tervet digitaalset platvormimajandust. *** 2) paragrahvi 59 täiendatakse uue lõikega 65 järgmises sõnastuses: „(65) Paragrahvi 566 rakendatakse alates 2021. aasta 1. jaanuarist saadud tulu suhtes.“. Selgitus: Digiplatvormide haldurite aruandluskohustus tekib vaid sellise tulu suhtes, mida saadakse alates 2021. aasta 1. jaanuarist. See tähendab, et esmakordne andmefail tuleb maksuhaldurile edastada 2022. aasta 1. veebruariks. 2. Täiendada eelnõu uue paragrahviga, mille kohaselt muudetakse maksukorralduse seadust järgmiselt: 1) maksukorralduse seaduse § 67 lõike 1 teist lauset täiendatakse pärast tekstiosa „ka maksukohustuslasele“ tekstiosaga „või muule isikule“; Selgitus: Muudatus kajastuks MKS § 67 lõike 1 teise lause formuleeringus järgnevalt: „Maksuhaldur võib sunniraha rakendamise hoiatuse teha ka maksukohustuslasele või muule isikule, kes ei ole täitnud maksuseadusest tulenevat aruannete või muude dokumentide esitamise kohustust.“ Muudatuse tulemusel oleks võimalik rakendada sunniraha instituuti digiplatvormi haldurite suhtes. Konkreetsemalt, digiplatvormi haldur oleks formuleeringu kohaselt „muu isik“, kellele maksuhaldur võib sunniraha hoiatuse teha, kui ta oma tulumaksuseaduse § 566 lõike 1 põhist aruandluskohustust ei täida. Säte on siiski formuleeritud laiemalt, et tagada teatav tulevikukindlus. *** 2) paragrahvi 70 täiendatakse uue lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Maksuhaldur võib nõuda interneti-ühendust pakkuva üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutajalt digitaalse platvormi domeeninime blokeerimist, kui seda digitaalset platvormi haldav isik ei ole täitnud tulumaksuseaduse §-s 566 lõikes 1 sätestatud kohustust.“ Selgitus: Eestis osutatakse teenuseid ka selliste digiplatvormide vahendusel, mis on väljaspool Eesti jurisdiktsiooni. On selge, et välismaiste digiplatvormide haldurite puhul on keeruline tagada nende õiguskuulekust, sest Eesti valitsusasutustel reeglina ei ole võimalik allutada neid vahetule sunnile või sanktsioonidele. Teisisõnu, on ebatõenäoline uskuda, et selliste digiplatvormide haldureid heidutaks sunniraha, trahvid või muud sarnased rahalised meetmed. Seetõttu on vaja leida muid lahendusi, mis ühest küljest motiveeriksid digiplatvormide haldureid oma kohustusi täitma, ent teisest küljest ei eeldaks ebamõistlikku töökoormust maksuhaldurile ega vajadust taotleda ametiabi digiplatvormi halduri riigi ametiasutustelt. Üheks selliseks meetmeks on hasartmänguseaduses sätestatud domeeninime blokeering. Hasartmänguseaduse § 56 lõike 2 kohaselt on maksuhalduril õigus kohustada elektroonilise side teenuse osutajat blokeerima ebaseadusliku kaughasartmängu domeeninime. Sisuliselt kujutab see endast meedet, mis takistab kaughasartmängu teenuse pakkumist Eesti territooriumil, kuivõrd see raskendab selle elektroonilise side teenuse klientidel (Eesti tarbijatel) pääseda ligi blokeeritud veebilehele. Kirjeldatud abinõu on võimalik rakendada ka digiplatvormide järelevalve kontekstis, ehk kui digiplatvormi haldurid ei täida oma aruandluskohustust, siis on maksuhalduril võimalik kohustada elektroonilise side teenuse osutajat blokeerima kõnealuse digiplatvormi domeeninime. Faktiliselt tekitaks see olukorra, kus Eestis tegutsevad teenusepakkujad ei saaks enam kõnealuse digiplatvormi vahendusel teenuseid osutada, sest nii teenusepakkujatel kui ka tarbijatel puuduks edasine ligipääs sellele digiplatvormile, ehk asjaomasele veebilehele. Digiplatvormide kontekstis ei kujuta domeeninime blokeering siiski endast puhtal kujul sunnivahendit või sanktsiooni. Selle eesmärgiks ei ole karistada digiplatvormi haldurit, vaid takistada Eestis tegutsevatel teenusepakkujatel kasutada oma majandustegevuse läbiviimiseks selliseid digiplatvorme, kus riikliku järelevalve teostamine on praktiliselt võimatu. Olemuslikult kujutab domeeninime blokeering endast seega pigem tõkendit, mille funktsiooniks on ennetada maksudest kõrvalehoidumist – ehk eemaldada Eesti turult sellised digiplatvormid, kus on võimalik tegeleda maksuhaldurile (ja ka teistele järelevalveorganitele) nähtamatu majandustegevusega. Seetõttu asetatakse kõnealune abinõu maksukorralduse seaduse §-i 70, mis reguleerib mõõturite ja tõkendite rakendamist. Meetme eripära seisneb siiski selles, et tõkendi kohaldamise kohustus oleks antud juhul kolmandal isikul (elektroonilise side teenuse osutajal). Mööname, et sõltumata abinõu suunitlusest, on sellel siiski intensiivne mõju digiplatvormi halduri majandustegevusele. Domeeninime blokeering võib tähendada Eesti territooriumil digiplatvormi halduri majandustegevuse täielikku seiskumist, kuivõrd digiplatvorm lülitatakse faktiliselt Eesti turult välja. Seetõttu rakendataks domeeninime blokeeringut ainult ultima ratio korras, ehk kui digiplatvormi haldur jätkuvalt ning süstemaatiliselt keeldub oma aruandluskohustusi täitmast vaatamata maksuhalduri hoiatustele. Domeeninime blokeeringule ei pea aga tingimata eelnema vähem-intensiivsemate sunnimeetmete, nt sunniraha kohaldamine – piiriülestel juhtumitel ei ole sellised meetmed proportsionaalsed, ehk sobivad, sest maksuhalduril ei ole niikuinii võimalik neid vahetult rakendada. Kui aga domeeninime blokeeringud soovitakse teostada Eesti digiplatvormi suhtes, siis tuleks siiski lähtuda esialgu pehmematest sunnimeetmetest. Elektroonilise side teenuse osutajale edastatav domeeninime blokeerimise (tõkendi kohaldamise) korraldus peab vastavalt kehtiva maksukorralduse seaduse § 70 lõike 4 kohaselt olema kirjalikus vormis. Kui digiplatvormi haldur täidab nõuetekohaselt oma senise (ent täitmata) aruandluskohustuse, siis vastavalt kehtiva maksukorralduse seaduse § 70 lõikele 5, kõrvaldatakse domeeninime blokeering hiljemalt selle kohaldamise põhjuse kõrvaldamisele või äralangemisele järgneval tööpäeval. *** 3) paragrahvi 70 lõiget 6 täiendatakse pärast tekstiosa „lõike 1 punktis 2 või 3“ tekstiosaga „või lõikes 31“ ning pärast tekstiosa „seadusrikkumist maksumaksja“ tekstiosaga „või digitaalset platvormi haldava isiku“. Selgitus Muudatus kajastuks maksukorralduse seaduse § 70 lõike 6 formuleeringus järgnevalt: „Maksuhaldur on kohustatud hüvitama otsese kahju, mis tekkis käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 või 3 või lõikes 31 sätestatud tegevuse tagajärjel, kui seejuures ei tuvastatud seaduserikkumist maksumaksja või digitaalset platvormi haldava isiku poolt või kui tõkendit ei kõrvaldatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 ettenähtud tähtaja jooksul.“ Muudatuse eesmärgiks on kooskõlastada kahju hüvitamist reguleerivat sätet uue tõkendiliigi olemasoluga, ehk domeeninime blokeeringuga. Kahju hüvitamise kohustus võib maksuhalduril tekkida näiteks siis, kui tema korraldusel blokeeritakse sellise digiplatvormi halduri domeeninimi, kellel tegelikult ei ole aruandluskohustust – näiteks põhjusel, tema digiplatvormi vahendusel on võimalik tegeleda vaid kaupade müügiga.
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel