Riigikogu majanduskomisjon Meie 17.09.2020 nr 1.1-10/6345-1
[email protected]
Muudatusettepanekud turismiseaduse ja
tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõule
Austatud majanduskomisjon
Esitame muudatusettepanekud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt välja
töötatud turismiseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõule, mida on kavas
tutvustada majanduskomisjoni 22. septembri istungil.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Martin Helme
rahandusminister
Lisa(d):
Muudatusettepanekud
Artur Lundalin 611 3219
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
Austatud härra majanduskomisjoni esimees
Esitame järgmised muudatusettepanekud turismiseaduse ja tarbijakaitse seaduse muutmise
seaduse eelnõule:
1. Täiendada eelnõu uue paragrahviga, mille kohaselt muudetakse tulumaksuseadust
järgmiselt:
1) tulumaksuseaduse 11. peatükki täiendatakse uue §-ga 566 järgmises sõnastuses:
„§ 566. Digitaalse platvormi vahendusel saadud tulust teatamine
(1) Isik, kes haldab digitaalset platvormi, mille vahendusel osutatakse Eestis teenuseid, on
kohustatud elektrooniliselt esitama kalendriaastale järgneva aasta 1. veebruariks Maksu- ja
Tolliametile järgmised andmed:
1) kalendriaasta jooksul digitaalse platvormi vahendusel Eestis kinnisasja üürile või rendile
andmisest, laenu andmisest või muu teenuse osutamisest tulu saanud isiku isikukood, äriregistri
kood või mitteresidendi kood;
2) isiku kalendriaasta jooksul saadud tulu summa ja liik.
(2) Maksu- ja Tolliamet avaldab edastatavate andmete vormingu nõuded ja tulu liikide loetelu
oma veebilehel.“
Selgitus:
a) Sisu
Muudatusega sätestatakse jagamismajanduse digiplatvorme (nt AirBnB ning Booking.com)
haldavatele isikutele (edaspidi: digiplatvormi haldur) iga-aastane kohustus edastada Maksu- ja
Tolliametile (edaspidi: maksuhaldur) andmeid isikute kohta, kes osutavad Eestis nimetatud
digiplatvormide vahendusel teenuseid (sh majutusteenuseid) ja teenivad selle pealt tulu.
Andmete edastamine toimuks elektrooniliselt andmefaili kaudu, mille vorming oleks
täpsustatud maksuhalduri veebilehel. Edastatavate andmete koosseis oleks järgmine: 1)
teenusepakkuja (tulu saaja) isikukood, äriregistrikood või mitteresidendi kood; 2)
teenusepakkuja kalendriaasta jooksul saadud tulu summa ja liik (täpsustatud maksuhalduri
veebilehel).
Aruandluskohustus oleks nii Eesti kui ka välismaa digiplatvormide halduritel, kes reaalselt
vahendavad oma digiplatvormide kaudu teenuste osutamist ja kes seega teavad (või suudavad
mõistlikult tuvastada), kus teenus osutati ning kui palju raha teenusepakkuja selle eest sai.
Aruandluskohustus ei hõlmaks aga selliseid portaale, mis näiteks võimaldavad isikutel pelgalt
reklaamida oma teenuseid, ent mis otseselt ei vahenda teenuste osutamist ja seega ei fikseeri,
kas teenus osutati ning mis summa eest. Maksuhalduril on võimalus anda täiendavaid juhiseid,
mis selgitavavad konkreetsemalt aruandluseeskirjade materiaalset kohaldamisala.
Andmeid edastataks kord aastas 1. veebruariks ning edastatavad andmed käiksid eelneva
kalendriaasta kohta – näiteks 2021. aastal esitatud andmefail sisaldaks teavet teenusepakkujate
2020. aasta tegevuse ja teenitud tulu kohta. Nagu eelnevalt öeldud, edastataks andmed
maksuhaldurile elektrooniliselt, näiteks e-MTA portaali kaudu või elektronposti teel.
Residendist füüsilise isiku puhul saab maksuhaldur kasutada nimetatud andmeid füüsilise isiku
tuludeklaratsioonide (FIDEK) eeltäitmiseks ja kontrollimiseks, samuti saab kontrollida, kas
ettevõtjana tegutsev teenusepakkuja on digiplatvormi kaudu teenitud tulu deklareerinud/sellelt
maksu tasunud. Juriidiliste isikute puhul kasutaks maksuhaldur saadud andmeid
riskianalüüsiks, ehk maksuhaldur hindab konkreetse teenusepakkujaga seonduvaid maksuriske
ning otsustab kaasusepõhiselt, kas sekkuda maksumenetluse näol või mitte. Saadud andmeid
on võimalik kasutada ka muude maksude osas järelevalve teostamiseks, sh
sotsiaalkindlustusmaksete kontekstis.
Aruandluskohustust ettenägevad normid paikneksid tulumaksuseaduse 11. peatükis
„Informatsioonikohustus“. Regulatsioon ise koosneks ühest paragrahvist ning kahest lõikest.
Esimese lõike näol oleks tegemist normiga, mis kehtestab digiplatvormide halduritele andmete
edastamise kohustuse ning selle kohustuse täitmise tähtaja (järgmise kalendriaasta 1. veebruar).
Teine lõige sätestab maksuhaldurile kohustuse täpsustada oma veebilehel teatavaid
aruandlusega seonduvaid üksikasju, ehk loetleda aruantavad tulukategooriad (liigid) ning
täpsustada kasutatavat andmete edastamise (faili)vormingut (nt xml, csv jne).
b) Seotus Turismiseaduse ja tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõuga
Turismiseaduse ja tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärgiks on selle
seletuskirja kohaselt nüüdisajastada majutusteenuse osutamisega seonduvaid nõudeid.
Nüüdisajastamise vajadus on aga olulisel määral tingitud nn platvormimajanduse tõusust,
eelkõige digiplatvormide kui uue ärimudeli esile kerkimisest.1 Nimetatud digiplatvormide
vahendusel on isikutel võimalik kiirelt, odavalt ja mugavalt tegeleda majandustegevusega, sh
käesoleva turismiseaduse ja tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu huviorbiidis oleva
majutusteenuse osutamisega. Sõltumata aga selle vormist või selle vahendamise kanalist, on
siiski lõppastmes tegemist majandustegevusega, mis peab mitte ainult olema kooskõlas
seadustes sätestatud erireeglitega (nt majutusnõuetega), vaid mille pealt tuleb täita ka selle
majandustegevusega kaasnevaid maksukohustusi.
Probleem on aga selles, et nimetatud isikute üle on keeruline, kui mitte praktiliselt võimatu,
teostada riiklikku järelevalvet. On digiplatvorme, kus müüjatel ja teenusepakkujatel on
võimalik tegutseda kas fiktiivse nime alt, kasutajanime alt või nad tegutsevad vaid oma eesnime
alt. Sellest aga ei piisa nende identifitseerimiseks ning seetõttu ei ole riikliku järelevalve
organitel alati võimalik nende tegevust kontrollida ning nende õiguskuulekust tagada.
Digiplatvormidel toimuva majandustegevuse läbipaistmatus seega ei puuduta mitte ainult
majutussektorit, vaid kogu platvormimajandust tervikuna. Küsimus ei ole seejuures vaid
eriregulatsioonide järgimises ning maksukohustuste täitmises – tekkinud olukord moonutab ka
tavaettevõtluse ja platvormimajanduse vahelist konkurentsi. Kuivõrd paljud platvormidel
tegutsevad teenusepakkujad on de facto pääsenud riiklike maksude maksmisest ja muude
seaduses sätestatud nõuete järgimisest, siis naudivad nad selleläbi olulist ja ebaõiglast
konkurentsieelist. Seletuskirjas on seejuures mööndud, et „[j]agamismajandus pakub tarbijatele
uusi võimalusi ning sunnib traditsioonilisi majutusasutusi rohkem pingutama, et oma käibe
mahtu säilitada.“2 Ühtlasi viitab seletuskiri ka uuringule, kus jagamismajandusega seonduvad
1
Turismiseaduse ja tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, vt lk 1 ja lk 4-6.
2
Samas, lk 4.
peamised väljakutsed on „/../[m]aksude laekumine, majutusettevõtetele seatud nõuete järgimine
ning töötamisega seonduva regulatsiooni paindlikkus.“3
Turismiseaduse ja tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu ning käesolev
muudatusettepanek on seega kantud ühisest eesmärgist, kuivõrd need adresseerivad probleeme,
millel on ühtne juurpõhjus – kehtiva regulatsiooni võimetus tagada seaduste kohane järgimine
ning võrdsed majandustegevuse tingimused uues majanduslikus reaalsuses, mida iseloomustab
digiplatvormidel põhineva ärimudeli esiletõus.
Mööname, et viis, kuidas turismiseaduse ja tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu
probleemi adresseerib, erineb mõneti pakutud digiplatvormide aruandluseeskirjadest. Nimelt
on eelnõu seletuskirjas selgitatud, et jagamismajandusele „/../ [u]ute piirangute kehtestamise
asemel on valitud suund tavaettevõtluse esitatud nõuete leevendamiseks.“4 Teisisõnu,
digiplatvormide halduritele ega nendel tegutsevatele isikutele ei kehtestata uusi kohustusi, vaid
ajakohastamine (st võrdsete võimaluste tagamine) seisneb hoopis üldiste nõuete leevendamises
tavaettevõtlusele.5 Kuigi selline lähenemine on mõistetav, siis tõenäoliselt on Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium läinud seda teed osaliselt põhjusel, et järelevalveorganitel ei
ole mõistlikult võimalik tagada digiplatvormidel pakutavate majutusteenuste vastavust
kehtivatele standarditele, sest olulises ulatuses puudub informatsioon selle kohta, millised
isikud majutusteenust pakuvad ning millistel digiplatvormidel nad seda teevad.
Maksuhaldur seisab täna silmitsi sama probleemiga maksukuulekuse tagamise kontekstis ning
kavandatavad aruandluseeskirjad võimaldavad märkimisväärselt seda probleemi leevendada.
Seejuures on nii Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) kui ka Euroopa
Liidu tasandil mööndud, et digiplatvormidel tegutsevate tuluteenijate maksukuulekus on
äärmiselt madal ning ainukene tõsiseltvõetav lahendus on digiplatvormi haldurite poolne
aruandluskohustus, kus nad edastavad perioodiliselt teavet nende platvormidel tegutsevate
tuluteenijate kohta.
Oleme seega veendunud, et käesolev muudatusettepanek kattub olulisel määral Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi eelnõus taotletava eesmärgiga, kuivõrd mõlemad lahendavad
platvormimajanduse esile tõusust tingitud probleeme. Aruandluseeskirjade rakendamine
annaks maksuhaldurile hea ülevaate majutussektorist. Ennekõike võimaldaksid laekuvad
andmed identifitseerida majutusteenust osutavad isikud ning teostada nende üle riiklikku
järelevalvet. Muudatusettepanek siiski läheb turismisektorist kaugemale, kuna
aruandluskohustus hõlmaks lisaks majutusteenustele ja taksondusteenustele ka mistahes muid
teenuseid.
c) Proportsionaalsus ja mõjud
Aruandluseeskirjad suurendavad digiplatvormide haldurite halduskoormust, ehk loovad neile
kohustuse koguda ja sorteerida teenusepakkujate kohta käivaid andmeid ning perioodiliselt
edastada need maksuhaldurile. Tegemist on põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse
põhiõiguse piiranguga, kuivõrd täiendavad kulutused raskendavad ettevõtluse teostamist.
Nimetatud piirang on kantud aga legitiimsetest eesmärkidest – tagada teenusepakkujate maksu-
3
Samas, lk 6.
4
Samas.
5
Samas.
ning õiguskuulekus laiemalt, samuti tagada õiglane majanduskeskkond nii tavaettevõtjatele kui
ka platvormidel tegutsevatele teenusepakkujatele.
Kavandatav abinõu on selleks sobiv, sest see annab maksuhaldurile andmed, mis võimaldab
digiplatvormidel tegutsevad teenusepakkujad identifitseerida ja allutada riiklikule
järelevalvele. Abinõu on ka vajalik, sest probleemi lahendamiseks ei ole mõistlikke alternatiive.
Seda kinnitab ennekõike tõdemus, et aruandluspõhise lahenduse teed on mindud nii OECD kui
ka Euroopa Liidu tasandil. Mõned riigid on üritanud teenusepakkujaid identifitseerida läbi
andmekorje, ehk platvormide endi veebilehtedelt ja mujalt internetist kogutakse tuluteenija
kohta informatsiooni, mille süsteemse töötlemisega üritatakse tuvastada mitte ainult tuluteenija
isik, vaid ka hinnata, millises suurusjärgus on ta platvormil potentsiaalselt tulu teeninud. Selline
lähenemine ei ole suutnud anda aga usaldusväärset informatsiooni tuluteenijate isikute ega
nende teenitud tulu kohta, samuti on see kaasa toonud muid õiguslikke küsitavusi, sealhulgas
küsimusi isikuandmete kaitse kontekstis.
Abinõu on ka mõõdukas, sest taotletav hüve – õiguskuulekus ning õiglane majanduskeskkond
– kaalub üle digiplatvormide haldurite ettevõtlusvabaduse põhiõiguse piirangu
aruandluskohustuse näol. Põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadus on seejuures
lihtreservatsiooniga põhiõigus, mida võib piirata seaduses sätestatud alustel.
Digiplatvormidel tegutsevate teenusepakkujate vaatest ei ole proportsionaalsuse hindamine
kohane, kuivõrd meetme eesmärgiks on tagada nende olemasolevate õiguslike kohustuste
(ennekõike maksukohustuste) täitmine. Aruandluseeskirjadega tagatakse pelgalt olukord, kus
teenusepakkujatel ei ole enam võimalik kergekäeliselt maksude maksmisest ja muude seaduses
sätestatud nõuete järgimisest kõrvale hoiduda.
Aruandluseeskirjade mõjusid ei ole võimalik tõsikindlalt hinnata enne aruandluseeskirjade
rakendamist. Maksuhaldur on siiski teinud teatavaid prognoose Bolt-i ja AirBnB-ga toimiva
vabatahtliku koostöö pinnalt ning leidnud, et kui maksuhalduril oleks võimalik identifitseerida
nendel digiplatvormidel tegutsevad isikud ja teostada järelevalvet nende üle, siis võib mõlema
platvormi lõikes tulu deklareerijate arv ca viiekordistuda. Need on aga minimaalsed andmed
ning ei puuduta tervet digitaalset platvormimajandust.
***
2) paragrahvi 59 täiendatakse uue lõikega 65 järgmises sõnastuses:
„(65) Paragrahvi 566 rakendatakse alates 2021. aasta 1. jaanuarist saadud tulu suhtes.“.
Selgitus:
Digiplatvormide haldurite aruandluskohustus tekib vaid sellise tulu suhtes, mida saadakse
alates 2021. aasta 1. jaanuarist. See tähendab, et esmakordne andmefail tuleb maksuhaldurile
edastada 2022. aasta 1. veebruariks.
2. Täiendada eelnõu uue paragrahviga, mille kohaselt muudetakse maksukorralduse
seadust järgmiselt:
1) maksukorralduse seaduse § 67 lõike 1 teist lauset täiendatakse pärast tekstiosa „ka
maksukohustuslasele“ tekstiosaga „või muule isikule“;
Selgitus:
Muudatus kajastuks MKS § 67 lõike 1 teise lause formuleeringus järgnevalt: „Maksuhaldur
võib sunniraha rakendamise hoiatuse teha ka maksukohustuslasele või muule isikule, kes ei ole
täitnud maksuseadusest tulenevat aruannete või muude dokumentide esitamise kohustust.“
Muudatuse tulemusel oleks võimalik rakendada sunniraha instituuti digiplatvormi haldurite
suhtes. Konkreetsemalt, digiplatvormi haldur oleks formuleeringu kohaselt „muu isik“, kellele
maksuhaldur võib sunniraha hoiatuse teha, kui ta oma tulumaksuseaduse § 566 lõike 1 põhist
aruandluskohustust ei täida.
Säte on siiski formuleeritud laiemalt, et tagada teatav tulevikukindlus.
***
2) paragrahvi 70 täiendatakse uue lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Maksuhaldur võib nõuda interneti-ühendust pakkuva üldkasutatava elektroonilise side
teenuse osutajalt digitaalse platvormi domeeninime blokeerimist, kui seda digitaalset platvormi
haldav isik ei ole täitnud tulumaksuseaduse §-s 566 lõikes 1 sätestatud kohustust.“
Selgitus:
Eestis osutatakse teenuseid ka selliste digiplatvormide vahendusel, mis on väljaspool Eesti
jurisdiktsiooni. On selge, et välismaiste digiplatvormide haldurite puhul on keeruline tagada
nende õiguskuulekust, sest Eesti valitsusasutustel reeglina ei ole võimalik allutada neid
vahetule sunnile või sanktsioonidele. Teisisõnu, on ebatõenäoline uskuda, et selliste
digiplatvormide haldureid heidutaks sunniraha, trahvid või muud sarnased rahalised meetmed.
Seetõttu on vaja leida muid lahendusi, mis ühest küljest motiveeriksid digiplatvormide
haldureid oma kohustusi täitma, ent teisest küljest ei eeldaks ebamõistlikku töökoormust
maksuhaldurile ega vajadust taotleda ametiabi digiplatvormi halduri riigi ametiasutustelt.
Üheks selliseks meetmeks on hasartmänguseaduses sätestatud domeeninime blokeering.
Hasartmänguseaduse § 56 lõike 2 kohaselt on maksuhalduril õigus kohustada elektroonilise
side teenuse osutajat blokeerima ebaseadusliku kaughasartmängu domeeninime. Sisuliselt
kujutab see endast meedet, mis takistab kaughasartmängu teenuse pakkumist Eesti
territooriumil, kuivõrd see raskendab selle elektroonilise side teenuse klientidel (Eesti
tarbijatel) pääseda ligi blokeeritud veebilehele. Kirjeldatud abinõu on võimalik rakendada ka
digiplatvormide järelevalve kontekstis, ehk kui digiplatvormi haldurid ei täida oma
aruandluskohustust, siis on maksuhalduril võimalik kohustada elektroonilise side teenuse
osutajat blokeerima kõnealuse digiplatvormi domeeninime. Faktiliselt tekitaks see olukorra,
kus Eestis tegutsevad teenusepakkujad ei saaks enam kõnealuse digiplatvormi vahendusel
teenuseid osutada, sest nii teenusepakkujatel kui ka tarbijatel puuduks edasine ligipääs sellele
digiplatvormile, ehk asjaomasele veebilehele.
Digiplatvormide kontekstis ei kujuta domeeninime blokeering siiski endast puhtal kujul
sunnivahendit või sanktsiooni. Selle eesmärgiks ei ole karistada digiplatvormi haldurit, vaid
takistada Eestis tegutsevatel teenusepakkujatel kasutada oma majandustegevuse läbiviimiseks
selliseid digiplatvorme, kus riikliku järelevalve teostamine on praktiliselt võimatu.
Olemuslikult kujutab domeeninime blokeering endast seega pigem tõkendit, mille
funktsiooniks on ennetada maksudest kõrvalehoidumist – ehk eemaldada Eesti turult sellised
digiplatvormid, kus on võimalik tegeleda maksuhaldurile (ja ka teistele järelevalveorganitele)
nähtamatu majandustegevusega. Seetõttu asetatakse kõnealune abinõu maksukorralduse
seaduse §-i 70, mis reguleerib mõõturite ja tõkendite rakendamist. Meetme eripära seisneb siiski
selles, et tõkendi kohaldamise kohustus oleks antud juhul kolmandal isikul (elektroonilise side
teenuse osutajal).
Mööname, et sõltumata abinõu suunitlusest, on sellel siiski intensiivne mõju digiplatvormi
halduri majandustegevusele. Domeeninime blokeering võib tähendada Eesti territooriumil
digiplatvormi halduri majandustegevuse täielikku seiskumist, kuivõrd digiplatvorm lülitatakse
faktiliselt Eesti turult välja. Seetõttu rakendataks domeeninime blokeeringut ainult ultima ratio
korras, ehk kui digiplatvormi haldur jätkuvalt ning süstemaatiliselt keeldub oma
aruandluskohustusi täitmast vaatamata maksuhalduri hoiatustele. Domeeninime blokeeringule
ei pea aga tingimata eelnema vähem-intensiivsemate sunnimeetmete, nt sunniraha kohaldamine
– piiriülestel juhtumitel ei ole sellised meetmed proportsionaalsed, ehk sobivad, sest
maksuhalduril ei ole niikuinii võimalik neid vahetult rakendada. Kui aga domeeninime
blokeeringud soovitakse teostada Eesti digiplatvormi suhtes, siis tuleks siiski lähtuda esialgu
pehmematest sunnimeetmetest.
Elektroonilise side teenuse osutajale edastatav domeeninime blokeerimise (tõkendi
kohaldamise) korraldus peab vastavalt kehtiva maksukorralduse seaduse § 70 lõike 4 kohaselt
olema kirjalikus vormis.
Kui digiplatvormi haldur täidab nõuetekohaselt oma senise (ent täitmata) aruandluskohustuse,
siis vastavalt kehtiva maksukorralduse seaduse § 70 lõikele 5, kõrvaldatakse domeeninime
blokeering hiljemalt selle kohaldamise põhjuse kõrvaldamisele või äralangemisele järgneval
tööpäeval.
***
3) paragrahvi 70 lõiget 6 täiendatakse pärast tekstiosa „lõike 1 punktis 2 või 3“ tekstiosaga „või
lõikes 31“ ning pärast tekstiosa „seadusrikkumist maksumaksja“ tekstiosaga „või digitaalset
platvormi haldava isiku“.
Selgitus
Muudatus kajastuks maksukorralduse seaduse § 70 lõike 6 formuleeringus järgnevalt:
„Maksuhaldur on kohustatud hüvitama otsese kahju, mis tekkis käesoleva paragrahvi lõike 1
punktis 2 või 3 või lõikes 31 sätestatud tegevuse tagajärjel, kui seejuures ei tuvastatud
seaduserikkumist maksumaksja või digitaalset platvormi haldava isiku poolt või kui tõkendit ei
kõrvaldatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 ettenähtud tähtaja jooksul.“
Muudatuse eesmärgiks on kooskõlastada kahju hüvitamist reguleerivat sätet uue tõkendiliigi
olemasoluga, ehk domeeninime blokeeringuga. Kahju hüvitamise kohustus võib maksuhalduril
tekkida näiteks siis, kui tema korraldusel blokeeritakse sellise digiplatvormi halduri
domeeninimi, kellel tegelikult ei ole aruandluskohustust – näiteks põhjusel, tema digiplatvormi
vahendusel on võimalik tegeleda vaid kaupade müügiga.