Lisa 1
Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu seletuskirja juurde
REGULAARNE TARNIMINE MITTEREGULAARNE TARNIMINE
Müüja määrab makstava summa Ostja määrab makstava summa Müüja määrab makstava summa Ostja määrab makstava summa
Põllumajandustoode ja toit Põllumajandustoode ja toit
30 päeva 30 päeva
Pärast tarneperioodi Pärast Pärast tarnekuupäeva Alates kohale
lõppu või tarne eest tarneperioodi lõppu või pärast maksmisele toimetamise
makstava tasu kuuluva summa kuupäevast
kindlaksmääramise kindlaksmääramist,
päeva, olenevalt olenevalt sellest,
sellest, kumb on kumb on hilisem
hilisem
Lisa 2
Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu
seletuskirja juurde
Justiitsministeeriumi arvamus ja ettepanekud „Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas
ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus“ eelnõu kohta
Märkus Kommentaar
1. Üldiselt tuleks selgitada, missugune seos Arvestatud.
või tähendus on ebaausate Seletuskirja on asjakohase selgitusega
kaubandustavade reeglitel täiendatud.
lepinguõiguse reeglitega.
2. Eelnõu seletuskirjas võiks olla Arvestatud.
põhjendus, miks nõuab direktiivi Eelnõu seletuskirja seaduse eesmärgi osa on
ülevõtmiseks loodav regulatsioon uue asjakohase põhjendusega täiendatud.
seaduse tervikteksti kehtestamist selle
asemel, et lisada see mõne sisult sobiva
kehtiva seaduse teksti.
3. Eelnõu pealkiri ja § 3 lg 5 – Eelnõu Arvestatud.
kasutab terminit ettevõtja avamata Eelnõus on loobutud termini „ettevõtja”
nimetatud termini tähendust. /…/ kasutamisest ja kooskõlas direktiiviga
Mõistlik oleks sellise probleemi kasutusele võetud termin „isik”, mis on
vältimiseks nimetatud termin eelnõus õiguskorras läbivalt ühetähenduslik.
avada või kaaluda selle asendamist
mõne muu õiguskorras läbivalt
ühetähendusliku terminiga.
4. Eelnõu § 1 lg 1 ja paljud muud sätted – Arvestatud.
Eelnõus on läbivalt kasutatud termineid
ostja, tarnija ja tarneleping. /…/
terminoloogilised küsimused tuleks
eelnõus läbivalt üle vaadata. Kui sellisel
mõistekasutusel on kindel põhjus ja see
on teadlik valik, siis tuleks seda
selgitada.
5. Eelnõu § 2 lg 1 – Eelnõu § 2 lg 1 on Arvestatud.
kasutatud väljendit hea usk ja aus Eelnõus on loobutud termini „ebaaus
kauplemine. Mõistame, et see on kaubandustava” üldisest määratlemisest ja
direktiivis kasutatud väljend. Samas kooskõlas direktiiviga määratletakse üksnes
tasuks läbi mõelda, kas ausa kauplemise konkreetsed kokkulepped, mis tulenevad
põhimõte erineb olemuslikult hea usu direktiivist ja mida selles seaduses
põhimõttest. käsitletakse ebaausa kaubandustavana.
6. § 2 lg 1 – Direktiiv (EL) nr 2019/633 on Arvestatud.
artikli 1(1) ja seda avava preambuli Eelnõu on muudetud nii, et kooskõlas
punkti 1 kohaselt direktiiviga määratletakse üksnes
miinimumharmoneerimist nõudev konkreetsed kokkulepped, mis tulenevad
õigusakt, mis kehtestab nimekirja direktiivist ja mida selles seaduses
ebaausatest kaubandustavadest, mille käsitletakse ebaausa kaubandustavana ja mis
liikmesriigid on kohustatud ettenähtud ei lähe direktiivis kehtestatud
ulatuses ja tingimustes keelustama. miinimumnõuetest kaugemale.
Vastav nimekiri on kehtestatud direktiivi
artikliga 3. Eelnõu kommenteeritav säte,
luues ebaausale kaubandustavale väga
laia definitsiooni, läheb direktiivis
kehtestatud miinimumstandardist
oluliselt kaugemale. Kui see on vajalik,
tuleks seda seletuskirjas põhjendada.
Samuti tuleks selgitada millised on
eelnõu § 2 lg-s 1 sätestatud definitsiooni
alla kuuluvate selliste tavade kasutamise
tagajärg, mis ei vasta eelnõu §-des 4–6
sätestatule.
7. § 3 lg-d 4 ja 5 – Esiteks, teeme Arvestatud.
ettepaneku kaalude eelnõu § 3 lg-te 4 ja Eelnõu sõnastust on muudetud nii, et § 3
5 kokku kirjutamist, kuivõrd nimetatud lõige 5 on eelnõust välja jäetud. Paragrahvi
lõiked reguleerivad ühte ja sama. 3 lõige 4 on sõnastatud nii, et sellest selgub
Koondatud sätte sissejuhatavas aastakäibe arvutamise metoodika ja
lauseosas võiks kõne alla tulla nt meetodid.
järgmine sõnastus: „Käesolevas
paragrahvis nimetatud tarnija ja ostja
käive on tehingu toimumise aastale
vahetult eelnenud majandusaastal nende
poolt müüdud kaupade ja teenuste
müügitulu, mille arvutamisel liidetakse
kokku järgmised näitajad: […]“.
8. Eelnõu § 4 sõnastus vajab veel tööd. Arvestatud.
Lõigetes 1 ja 4 on kasutatud sõnastust, Eelnõu sõnastust on muudetud.
mille kohaselt on ostjal keelatud
tarnijale maksta hiljem kui 30 või 60
päeva pärast tarnet või makstava summa
kindlaksmääramise kuupäeva. See jätab
mulje, et pärast 30 või 60 päeva
möödumist oleks makse tegemine
keelatud, st ostja ei tohiks makset teha.
Kuigi tegelikult on ostjal siiski
lepinguline kohustus makse teha. Müüja
soovib eelduslikult sellisel olukorras
samuti, et makse siiski tehtaks.
Direktiivi mõte näib olevat, et pooltel ei
tohiks olla võimalik leppida kokku 30
või 60 päeva ületavates
maksetähtaegades. Eelnõu sõnastust
tuleks meie hinnangul seetõttu muuta.
Vajadusel saab võtta eeskuju VÕS § 821
sätestatust, kuhu on üle võetud hilinenud
maksete direktiivi 2011/7/EL
maksetähtaegasid puudutav
regulatsioon.
Arvestatud.
Sõnastuslikult oleks parem termini
makseperiood asemel kasutada terminit
maksetähtaeg. See vastab VÕS-is
sätestatule ja ka tsiviilseadustiku üldosa
seaduses (TsÜS) sätestatule.
Arvestatud.
Lisaks tuleks seletuskirjas selgitada, mis
on makstava summa kindlaksmääramise
kuupäev. Kas siin on mõeldud lepingu
sõlmimise kuupäeva? Või arve esitamise
kuupäeva? Või midagi muud?
Seosed hilinenud maksete direktiiviga –
Direktiivi (EL) nr 2019/633
põhjenduspunktis 18 on selgitatud, et
käesolevas direktiivis sätestatud
hilinenud maksmist käsitlevad normid
kujutavad endast erisätteid
põllumajandustoodete ja toiduainete
sektorile direktiivis 2011/7/EL
sätestatud makseperioodidest. Direktiivi
(EL) nr 2019/633 põhitekstis on seda
vahekorda reguleeritud artikli 3 lõike 1
eelviimases alalõigus, kusjuures peame
märkima, et direktiivi eestikeelne tõlge
on mõnevõrra ebatäpne, ega anna edasi
päris sama mõtet, mis nähtub direktiivi
inglisekeelsest versioonist.
Nõustume.
Igal juhul näib, et direktiivis (EL) nr
2019/633 ette nähtud maksetähtajad
kohalduvad hilinenud maksete
direktiivis ette nähtud maksetähtaegade
asemel, kuid hilinenud maksmise
tagajärjed tulenevad ikkagi hilinenud
maksete direktiivist.
Arvestatud.
Asjaolu, et tegemist on erisusega
hilinenud maksete direktiivis ja VÕS §
821 sätestatud maksetähtaegadest, tuleks
meie hinnangul vähemalt eelnõu
seletuskirjas selgitada.
Maksetähtaegade tagajärjed ja tähendus
– Seletuskirjas tuleks ka täpsustada, mis
saab juhul, kui pooled on kokku
leppinud maksetähtajas, mis ületab 30
või 60 päeva. Eelnõus on ette nähtud
ebaausate kaubandustavade
kontrollimiseks avalik-õiguslik
järelevalve. Aga selgitamist vajab ka
selle tähendus pooltevahelises
lepingulises suhtes.
Arvestatud. Seletuskirja on asjakohase
Samuti tuleks selgitada, kas olukorras, selgitusega täiendatud.
kus pooled ei ole konkreetses
maksetähtajas kokku leppinud kohaldub
ikkagi hilinenud maksete direktiivist
tulenev regulatsioon, mis vastavad
reeglid ette näeb. (Nii on Komisjon seda
selgitanud ühel hilinenud maksete
direktiivi ekspertkohtumisel).
9. § 4 lg 3 p 2 – Meile näib, et direktiivist Teadmiseks võetud.
tulenevalt on sellise regulatsiooni
loomine vajalik ja põhjendatud. Kuid
igaks juhuks märgime selguse huvides,
et hilinenud maksete direktiivis on
artikli 4 lõike 4 punktis b jäetud
liikmesriikidele valikuõigus ning
direktiivi ülevõtmisel Eestis otsustati
seda valikut mitte rakendada. Seega
selles küsimuses on tegemist erisusega
võrreldes VÕS-is sätestatuga.
10. § 4 lg 5 – Mõistame, et see on direktiivist Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
tulenev reegel ja seetõttu on selle
kehtestamine eelnõus põhjendatud. Aga
selle reegli sisu jääb mõnevõrra
segaseks. Kas selle mõte on üldiselt
kehtestada tähtajad, mille jooksul peaks
asjade üleandmine toimuma? Või on see
mõeldud selliselt, et konkreetselt
maksetähtaegade arvestamisel tuleb
lähtuda sellest, et asja üleandmiseks on
30 päeva? Kui need küsimused on läbi
mõeldud, saab mõelda ka sellele, kuidas
seda lõiget sõnastada.
11. § 5 lg 1 – Ka selle punkti puhul tuleks Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud ja
seletuskirja edasise töö käigus seletuskirja on täiendatud.
täpsustada. Eelkõige tekib küsimus, kui
kaugele selline piirang ulatub ja mis
olukordi on siin täpsemalt silmas peetud.
Näiteks kui pooled on leppinud kokku
leppetrahvi maksmises olukorras, kus
müüja ei täida mõnda enda lepingulist
kohustust, siis kas see oleks kõnealuse
keeluga vastuolus?
12. § 5 lg 2 – Palume seletuskirjas selgitada Arvestatud.
nende reeglite seoseid müügilepingu
regulatsiooniga. Mõistame, et need on
direktiivist tulenevad reeglid, kuid
nendes on võrreldes müügilepingu
regulatsiooniga erinevusi, mida tuleks
teadvustada ja mille kohta tuleks siiski
mingid selgitused esitada.
Näiteks on VÕS-i kohaselt tavapäraselt
lepinguõiguses nähtud ette range
vastutuse standard, mis tähendab, et
kohustuse mittetäitmist vabandab
üksnes vääramatu jõud. Siin aga on
lähtutud müüja süüst või hooletusest.
Kusjuures VÕS-i kohaselt on hooletus
üks süü alaliik (vt VÕS § 104 lg 2, süü
vormid on hooletus, raske hooletus ja
tahtlus). Kuidas tuleks seda silmas
pidades eelnõus ja direktiivis sätestatut
mõista?
Samuti on VÕS-is müügilepingute
regulatsioonis reguleeritud riisiko
üleminek. VÕS § 214 lg 2 sätestatud
üldreegli kohaselt läheb asja juhusliku
hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale
üle asja üleandmisega. Eelnõus on aga
selles kontekstis käsitletud kadu või
raiskuminekut, mis on toimunud pärast
omandi üleandmist või toimunud ostja
ruumides.
13. § 5 lg 3 – Lõige 3 reguleerib tellimuse Arvestatud. Eelnõu on muudetud ja
tühistamist. TsüS-i kohaselt on tehingu seletuskirja on täiendatud.
tühistamine eraldiseisev õigusinstituut.
TsÜS-i § 90 kohaselt saab tühistada Direktiivis (EL) 2019/633 sätestatud
tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, olukord ei vasta tõepoolest ei TsüSi §-s 90
pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul. sätestatud tehingu tühistamise koosseisule
Siin on ilmselt peetud silmas lepingu (kuna tehingut ei ole tehtud olulise
lõpetamist kas lepingust taganemise või eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla
lepingu ülesütlemise näol. Kui mõeldud mõjul, samuti ei ole müüjal kasu tehingu
ei ole tehingu tühistamist TsÜS-i tühisusega kaasnevast tühise tehingu alusel
tähenduses, tuleks eelnõu sõnastust saadu tagastamise kohustusest) ega §-s 72
muuta. sätestatud tahteavalduse tagasivõtmise
koosseisule (kuna tahteavaldust ei võeta
Ka siin tekib küsimus selle regulatsiooni tagasi enne ostmise tahteavaldust või sellega
täpse mõtte ja sisulise ulatuse kohta. Kas ühel ajal), samuti ei ole sellisele olukorrale
mõeldud on seda, et näiteks pooled ei kohaldatavad VõSis sätestatud lepingust
saaks lepinguliselt sellises lepingu taganemine (kuna see ei mõjuta lepingust
lõpetamise aluses kokku leppida? See ei enne taganemist tekkinud õiguste ja
saaks aga ilmselt hõlmata olukordi, kus kohustuste kehtivust) ega lepingu
ostja ütleb lepingu üles näiteks seetõttu, ülesütlemine (kuna ka lepingust kuni
et müüja on lepingut oluliselt rikkunud. ülesütlemiseni tekkinud õigused ja
Palume seletuskirjas välja tuua, mis on kohustused jäävad kehtima).
selle keelu rikkumise tagajärg.
Eelnevat ja VõSi § 8 lõikeid 1 ja 2 ning § 9
lõiget 1 arvestades on nn tellimuse
tühistamise puhul tegemist lepingupoole
(ostja) lepingulise kohustuse (vastu võtta
müüjalt põllumajandustoode ja toit)
rikkumisega.
Eelnõus tingimuslikult või täielikult
keelatud ebaausaid kaubandustavasid
sätestavate paragrahvide lõppu on lisatud
säte, mille kohaselt selles paragrahvis
sätestatud keeluga vastuolus olev tehing või
kokkulepe või selle tingimus on tühine.
14. § 5 lg 6 – Palume seletuskirjas tuua mõni Arvestatud.
näide, mis selgitaks, missuguse
olukorraga on tegemist. Mida see
praktikas tähendab? Mida tähendab Tarnelepinguga sarnane mõju tähendab, et
lepinguga sarnane mõju? tootjaorganisatsiooni või ühistu põhikiri või
selles sätestatud või sellest tulenevad reeglid
ja otsused sisaldavad tavapäraselt
kokkuleppele (lepingule) sarnaseid sätteid
liikme poolt tehtava tarne või
kohaletoimetamise sageduse, viisi, koha, aja
või mahu, kvaliteedistandardite,
maksetingimuste või hindade kohta. Kuna
need sätted sisalduvad mõlemale poolele
siduvatest dokumentidest, siis ei ole eraldi
lepingute sõlmimine tootjaorganisatsiooni
või ühistu ja tema liikme vahel vajalik, kuid
kuna tegemist on tavapäraselt lepingule
omaseid sätteid sisaldavate dokumentidega,
mis on mõlema poole suhtes siduvad, siis
selles väljendubki nende dokumentide
tarnelepinguga sarnane mõju.
15. § 5 lg 8 – Sõnastuslikult ei ole Arvestatud.
õnnestunud väljend „lepingust
tulenevaid ja juriidilisi õigusi“. Ilmselt
on juriidiliste õiguste all mõeldud
seadusest tulenevaid õigusi
(seadusjärgseid õigusi)?
Palume tuua seletuskirjas näiteid selle Seletuskirja on täiendatud.
kohta, mida selliste survemeetmete all
mõista tuleks.
Kas enforcement authority on nõuete Direktiivi inglisekeelses tekstis kasutatud
täitmise eest vastutav asutus? „enforcement authority” on tõlgitud
eestikeelses versioonis „nõuete täitmise eest
vastutavaks asutuseks”.
16. § 5 lg 9 – Ka siin tuleks selgitada täpselt, Teadmiseks võetud. Eelnõus on silmas
missugused olukorrad selle sätte peetud müüjalt tema põllumajandustoote ja
kohaldamisalas on? Kas mõeldud on toidu müügiga seotud kliendikaebuse
kitsalt „kliendikaebuste läbivaatamist“ läbivaatamist.
või on siin mõeldud mis tahes kliendi ees
tekkinud kohustusi?
Ka siin on tegelikult tegemist erineva
regulatsiooniga, võrreldes VÕS-is
sätestatuga. Esiteks, nagu juba varem
mainitud, ei lähtu VÕS üldjuhul
süülisest vastutusest. Lisaks, kui ostjal
on mõnes teises lepingulises suhtes
tekkinud kohustusi seetõttu, et müüdud
asjal olid puudus, on ostjal võimalik
regressinõudega omakorda asja temale
müünud isiku poole pöörduda.
17. Paragrahvi 6 sissejuhatava osas Arvestatud.
räägitakse tavades kokku leppimisest. Eelnõu sõnastust on täpsustatud.
Aga samas kokkulepped sõlmitakse
lepingutingimuste suhtes.
18. Eelnõu § 9 Arvestatud.
Liikmesriikidel lasub tulenevalt
direktiivi (EL) nr 2019/633 artiklist
6(1)(e) kohustus võimaldada nõuete
täitmise eest vastutaval asutusel võtta
ajutisi meetmeid. Eelduslikult on artikli
6(1)(e) ülevõtmiseks kavandatud eelnõu
§ 9 sõnastuse aluseks KonkS § 636,
mille aluseks omakorda on määruse
(EÜ) nr 1/2003 artikkel 8. KonkS § 636
lg 1 kohaselt tekib Konkurentsiametil
sellise eriliigilise ettekirjutuse
kehtestamise pädevus, kui talle
teadaoleva teabe ning tõendite pinnalt
esineb konkurentsile tõsise ja korvamatu
kahju oht. Teisisõnu esinema peab oht
tagajärgejeks, mida hilisema rikkumise
lõpetamisega pole võimalik ümber
pöörata või heastada. Eelnõu § 9 lg 1
ühtegi sarnast lisatingimust ette ei näe.
Palume kaaluda kas sarnase
lisatingimuse loomine võiks olla
põhjendatud, et kavandatav säte ei
võimaldaks järelevalveasutusel
kergekäeliselt asjatut sekkumist
tavapärases tsiviilkäibes tehtavatesse
tehingutesse.
19. § 13 lg 1 – Eelnõu § 13 lg 1 on Arvestatud.
kavandatud direktiivi (EL) nr 2019/633
artikli 8(1) üle võtmiseks riigisisesesse Komisjon on selgitanud, et võimalikud
õigusesse. Arvestades viidatud direktiivi vastastikkuse koostöö valdkonnad on teabe
sätte sõnastust väärib käesoleva kogumine, abi maksmata trahvide (ingl
kommnetaari kirjutaja hinnangul keeles fines) puhul ja abi järelevalve
täiendavat analüüsi mida on direktiivi tegemisel, kuid direktiivi sätte täpsema
sättes mõeldud asutuste üksteise sisustamisega alles tegeletakse.
vastastikku abistamisega piiriülese
mõõtmega uurimistes. Kui sellega on Suure tõenäosusega tähendab see säte
mõeldud üksnes teabe ja „parimate direktiivi rakendamise algusaastatel siiski
praktikate“ kohase info vahetamist, ei üksnes teabe ja „parimate praktikate” kohase
tohiks eelnõu sõnastus tekitada info vahetamist. Nõustume, et sellisel juhul
probleemi (kuigi mõningaid küsimusi on see säte seaduses pigem deklaratiivne ja
tekitab sellise sätte väärtus). Kui aga teise liikmesriigi nimel meetmete
selle sätte eesmärk on võimaldada mõne rakendamine võib nõuda täpsemaid aluseid.
teise liikmesriigi nimel KorS meetmete Samas direktiivi nõuetekohaseks
kasutamist, ei pruugi see olla eesmärgi ülevõtmiseks on sätte kehtestamine vajalik.
saavutamiseks piisav.
20. Eelnõu § 14 kohaselt on sunniraha Arvestatud.
ülemmäärad kuni 6400 eurot (füüsiline Füüsilise isiku sunniraha igakordse
isik) ning kuni 9600 eurot (juriidiline rakendamise ülemmääraks on määratud 600
isik). Tõstatame küsimuse, miks see eurot ja juriidilise isiku sunniraha igakordse
summa juriidilise isiku puhul on nii rakendamise ülemmääraks on määratud 100
väike. Korrakaitseseaduse kohaselt võib 000 eurot.
eriseadus ette näha suurema sunniraha
kui 9600 eurot. Asendustäitmise ja
sunniraha seadus sunniraha suurust
paika ei pane. Paragrahvi 10 lõike 2
kohaselt sätestab sunniraha igakordse
rakendamise ülemmäära seadus.
Kui väärteo eest on kavandatud
juriidilist isikut karistada kuni 400 000
eurose rahatrahviga, siis võiks sunniraha
määr olla nt kuni 100 000 eurot. Küsitav
on, kas füüsilise isiku kavandatav
sunniraha määr 6400 eurot on tegelikult
õiglane ja pädev. Kui karistusena saab
määrata väärteo eest rahatrahvi kuni
1200 eurot, siis ei tohiks tegelikult
haldussunni meede oma olemuselt olla
karmim kui karistus.
21. Eelnõu 4. peatüki pealkiri peab olema Arvestatud.
lihtsalt „Vastutus“, nii nagu 3. peatüki
pealkiri on „Riiklik ja
haldusjärelevalve“
22. Paragrahvi 15 pealkiri ei saa olla Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
väljapakutud „Vastutus ebaausa
kaubandustava keelu rikkumise eest“.
Pigem võiks see olla nt „Ebaausa
kaubandustava kasutamise keelu
rikkumine“.
Arvestatud.
Eelnõu seletuskirjas tuleb viidata
täiendavalt ka konkreetsetele
seadusesätetele, kust need nõuded
tulevad, mille eest on karistamine ette
nähtud.
23. § 15 lg 1 – Kõigepealt tekib küsimus, kas Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
ebaausa kaubandustava kasutamise
keelu ja ebaausa kaubandustava
kasutamise keelu kokkuleppe
puudumise rikkumine peavad esinema
koos? Kui kasutatakse sõna „ja“, siis see
tähendab, et mõlemad tegevused peavad
esinema koos selleks, et isiku saaks
vastutusele võtta. Kas ei peaks neid
tegevusi eristama, kasutama sõna „või“.
Kui vaadata § 15 lõike 1 sõnastust, siis
kordub kolm korda tekstiosa „ebaausa
kaubandustava kasutamise keelu“. Kas
seda ei anna kokkuvõtlikumalt
sõnastada, nt „ (1) Maksega seotud või
ebaausa kaubandustava kasutamise
keelu rikkumise, samuti sellise tava
kasutamise keelu kokkuleppe
puudumise eest – „
24. § 17 lg 2 – Juhul kui eelnõukohane Arvestatud.
seadus jõustub 01.11.21 ja eelnõu § 17 Eelnõu on täpsustatud. Paragrahvi 17 lõige 1
lg 1 alusel kohaldub see üksnes on eelnõust välja jäetud. Eelnõu jõustub
tarnelepingutele, mis on sõlmitud pärast seadusena 2021. aasta 1. novembril. Kõik
nimetatud kuupäeva, siis milline on enne seda kuupäeva sõlmitud tarnelepingud
eelnõu § 17 lg 2 tähendus. Kas tegemist tuleb seadusega kooskõlla viia 2022. aasta 1.
on tagasiulatuva kohustusega? Palume maiks.
eelnõu § 17 lg 2 osas seletuskirja Säte tuleneb otseselt direktiivist (EL) nr
täiendada ning selgitada selle muudatuse 2019/633 ja sellega võetakse üle artikli 1
sisu ja eesmärke, samuti palume tuua lõige 4, mis näeb ette, et tarnelepingud, mis
mõni näide selle kohta, kuidas see on sõlmitud enne selle direktiivi ülevõtmise
toimuma peaks. Kas me saame õigesti meetmete avaldamise kuupäeva vastavalt
aru, et see ei ole otseselt direktiivist artikli 13 lõike 1 esimesele lõigule, viiakse
tulenev reegel? Kui jaa, siis palume selle direktiiviga kooskõlla 12 kuu jooksul
selgitada, miks on otsustatud riigisiseseltpärast nimetatud avaldamiskuupäeva.
selline reegel kehtestada. Sätte eesmärk on seadusega tagada, et kõik
tarnelepingud oleks alates 2022. aasta 1.
maist seadusega kooskõlas.
25. § 10 lg 2 näeb ette konfidentsiaalsuse Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud.
tagamisega seonduva. § 10 lg 1
sõnastuse kohaselt § 10 räägib ainult
riikliku või haldusjärelevalve taotlusest.
Kas see oligi eelnõu koostamisel teie
eesmärk, et konfidentsiaalsusega
seonduv väärteomenetluse puhul välja
jätta? /…/ see osa võiks olla seletuskirjas
lahti kirjutatud (eriti, kuidas see suhtest
direktiivi art 6(2) tuleneva nõudega).
26. Teiseks juhin tähelepanu sellele, et Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on
väärteovastutuse sätestamisel (§ 15) täiendatud.
tuleb silmas pidada viimaste aastate
Riigikohtu praktikast tulenevat seoses
juriidilise isiku vastutusega (vt otsused
4-18-6507, 4-17-366, 4-16-5811, 3-1-1-
43-08, 3-1-1-84-16). Kohtupraktikas on
selgitatud, et tegevusetuse
koosseisupärasuse hindamisel tuleb
näidata, et tegutsemiskohustus oli just
konkreetsel füüsilisel isiku. Juriidilise
isiku ja nt tema juhatuse liikme
kohustusi ei saa samastada ja üldjuhul
juhatuse liige juriidilise isiku kohustuste
täitmise eest isiklikult ei vastuta. Seega
juriidilise isiku poolt
tegutsemiskohustuse täitmata jätmine ei
tähenda automaatselt, et sama kohustust
oleks isiklikult rikkunud ka juriidilise
isiku juhatuse liige või juhtuvtöötaja või
pädev esindaja (vaid see nõuab eraldi
õiguslikku alust). Seega tuleb hinnata,
kas eelnõus toodud sätted panevad
kohustuse vaid juriidilisele isikule ja
sellisel juhul ei jõu enne juriidilise isiku
vastutusele võtmist füüsilise isikuni ning
juriidilise isiku süüteovastutus on
välistatud.
Eesti Advokatuuri konkurentsiõiguse komisjoni arvamus ja ettepanekud
„Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus“
eelnõu kohta
1. Soovitame sarnaselt konkurentsiseaduse Arvestatud.
§ 1 lg-ga 2 seaduse reguleerimisala osas Eelnõu § 1 on täiendatud lg-ga 4, milles
täpsustada, millistel juhtudel sätestatakse, et seadust kohaldatakse
kohaldatakse seadust ka lepingutele, põllumajandustoodete ja toidu ostja ja neid
millele kohalduvaks õiguseks ei ole Eesti tooteid müüva tarnija suhtes sõltumata
õigus. nendevahelisi suhteid reguleeriva lepingu
suhtes kohaldatavast õigusest.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr
2019/633 artikli 3 lõige 4, mille kohaselt
liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1 ja 2
sätestatud keelud (ehk seaduse eelnõu §-des
4‒6 sätestatud keelud) on üldist kehtivust
omavad sätted, mida kohaldatakse igas
nende keeldude kohaldamisalasse kuuluvas
olukorras, olenemata sellest, millist õigust
poolte vahel tarnelepingu suhtes muidu
kohaldatakse.
Nagu komisjon on selgitanud, siis on
lepingu suhtes kohaldatava õiguse valik
poolte otsustada, kuid vaatamata valitud
kohaldatavale õigusele tuleb direktiivi
kohaldada alati, mitte jätta seda kõrvale.
Täiendavalt soovitame täpsustada, et Arvestatud.
käesolevas seaduses sätestatud keelud on Eelnõu § 1 on täiendatud lõikega 5, mille
imperatiivsed ja nendest ei saa kohaselt seadust kohaldatakse Euroopa
kokkuleppel kõrvale kalduda. Vastavad Liidus asutatud põllumajandustoodete ja
täpsustused vastaksid direktiivi art 1 lg 2 toidu ostja või neid tooteid müüva tarnija
neljandale lausele („Käesolevat suhtes.
direktiivi kohaldatakse müügi suhtes,
mille puhul kas tarnija või ostja või
mõlemad on asutatud liidus.“) ja art 3 lg-
le 4 („Liikmesriigid tagavad, et lõigetes
1 ja 2 sätestatud keelud on üldist
kehtivust omavad sätted, mida
kohaldatakse igas nende keeldude
kohaldamisalasse kuuluvas olukorras,
olenemata sellest, millist õigust poolte
vahel tarnelepingu suhtes muidu
kohaldatakse.“).
2. Soovitame § 1 lg 3 eelnõust välja jätta. Arvestatud.
Riikliku järelevalve teostaja on määratud
§ 7 lg-s 1 ja Konkurentsiameti volitusi
reguleerib eelnõu 3. peatükk. § 1 lg 3 ei
sobi komisjoni hinnangul seaduse
reguleerimisala paragrahvi ja tekitab
vaidluse, kas § 1 lg 3 laiendab
Konkurentsiameti volitusi, mis on
sätestatud eelnõu 3. peatükis.
3. § 2 - Siit mõistete loetelust on puudu Arvestatud.
direktiivi artiklis 2 defineeritud mõisted
„ostja“ ja „tarnija“. Soovitame eelnõus
defineerida kõik mõisted, mis on
defineeritud direktiivis.
Eelnõu seletuskirjas on ebaõigesti Arvestatud.
märgitud, et „Paragrahvis 2 sätestatakse
toidutarneahelas ebaausa kaubandustava
kasutamise keeld.“ Paragrahv 2 ei sisalda
ühtegi keeldu, vaid defineerib mõisteid.
3. Tegemist ei ole direktiivis defineeritud Arvestatud.
mõistega. Eelnõu seletuskirja kohaselt
„Sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr
2019/633 artikli 1 lõige 1, mis määratleb
selle direktiivi reguleerimisala.“
Vastavalt tuleks § 2 lg 1 tõsta pigem
eelnõu §-i 1 seaduse eesmärgi
sõnastusena. Keelatud ei ole igasugused
ebaausad kaubandustavad, vaid ikkagi
ainult §-des 4-6 sätestatud ebaausad
kaubandustavad.
§ 2 lg-s 1 ebaausa kaubandustava mõiste
defineerimine tekitab vaidluse:
1) kas ostjal on võimalik väita, et §-des Arvestatud. Eelnõu § 2 lõiget 1 on
4-6 loetletud kaubandustavad ei ole täpsustatud ja § 2 on täiendatud asjakohaste
keelatud, kui nende puhul ei ole täidetud lõigetega, millest nähtub, et §-s 4 ja 5
mõni § 2 lg-s 1 loetletud elementidest (nt sätestatud kaubandustavade kasutamine on
ei ole tegemist ühepoolselt kehtestatud keelatud alati (kooskõlas direktiivi artikli 3
tingimusega või ei kalduta suurel määral lõikega 1) ning §-s 6 sätestatud
kõrvale heast äritavast); kaubandustava kasutamine on keelatud
2) kas lisaks §-des 4-6 loetletud üksnes juhul, kui selles ei ole eelnevalt
ebaausatele kaubandustavadele on veel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis
ebaausaid kaubandustavasid, mille selgelt ja ühemõtteliselt kokku lepitud
kasutamine ei ole keelatud. (kooskõlas direktiivi artikli 3 lõikega 2).
Üldine ebamõistlikult kahjustavate
tüüptingimuste kasutamise keeld
sisaldub juba VÕS § 42 lg-s 1.
4. § 2 lg-d 2 ja 3 - Need mõisted ei sobi § 2 Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
praeguse pealkirja alla. Soovitame iga
mõiste lisada eraldi paragrahvi või muuta
§ 2 pealkiri üldisemaks „Mõisted“.
5. § 3 lg 1 - Soovitame loetellu lisada ka §- Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
i 6, sest ka § 6 kohaldub direktiivi
kohaselt ainult punktides 1-5 sätestatud
juhtudel.
6. § 3 lg 2 - Juhime tähelepanu, et Eesti Mitte arvestatud. Kuna direktiivis on mõiste
õigussüsteemis sellist mõistet ei ole. eraldi avatud, siis on seda tehtud ka eelnõus.
Kuna „avaliku sektori asutust“ Samas oleme valmis seda ettepanekut
mainitakse eelnõus ainult ühes kohas, veelkord kaaluma ka eelnõu edasise
siis soovitame § 3 lg-s 3 uue mõiste menetluse käigus.
defineerimise asemel § 3 lg-s 2 esitada
kogu loetelu, st „kes on riigi või kohaliku
omavalitsuse asutus, avalik-õiguslik
juriidiline isik või ühe või mitme
nimetatud asutuse või isiku moodustatud
ühendus.“
7. § 3 lg 3 - Definitsioon ei vasta 100% Arvestatud.
direktiivi artikli 2 punktile 3, kus
ühendusse võivad kuuluda nii asutused
kui ka avalik-õiguslikud juriidilised
isikud.
8. § 3 lg 4 ja 5 - Direktiivi artikli 2 lg 2 teise Arvestatud. Eelnõu teksti on muudetud ja
lõigu kohaselt peaks käibe arvutamine viidud see direktiiviga täpsemasse
toimuma vastavalt komisjoni soovituse kooskõlla, samuti on täiendatud
2003/361/EÜ (8) lisa asjakohastele seletuskirja.
osadele ja eelkõige selle lisa artiklitele 3,
4 ja 6, sealhulgas mõistete „autonoomne
ettevõtja“, „partnerettevõtja“,
„sidusettevõtja“ määratlustele ja muule
aastakäibega seonduvale. Seletuskirjas ei
ole selgitatud, miks on selle asemel
viidatud konkurentsiseadusele ja millel
põhinevad § 3 lõiked 4-5. Käibe
arvutamine konkurentsiseaduse § 2 lõike
4 tähenduses valitseva mõju mõiste
alusel võib viia komisjoni soovitusest
erineva tulemuseni.
9. § 3 lg 4 - Konkurentsiseaduse § 1 lg-s 1 Eelnõu teksti on muudetud.
hõlmab kauba mõiste nii tooteid kui ka
teenuseid. Soovitame „kaupade“ asemel
kasutada „toodete“.
10. § 3 lg 5 - Juhime tähelepanu, et loetelu ei Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
kata hetkel kõiki tarnija või ostjaga
valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjaid,
nt jäävad praeguse sõnastuse korral välja
nn sõsarettevõtjad (ostja või tarnija üle
valitsevat mõju omava ettevõtja teised
tütarettevõtjad).
11. § 4 pealkiri - Soovitame täpsustada, sest Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
ka § 5 lg 1 sisaldab maksega seonduvat
keeldu.
12. § 4 lg 1 - Soovitame täpsustada, et § 4 lg Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
1 puudutab juhtumeid, kus tarnelepingus
ei ole ette nähtud toodete regulaarset
tarnimist (erinevalt § 4 lg-st 4).
Soovitame kaaluda, kas lõike erinevad
elemendid oleks arusaadavuse ja
loetavuse huvides parem esitada
punktidena.
13. § 4 lg 3 - See välistus peaks direktiivi art Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
3 lg 1 viimase lõigu kohaselt kohalduma
ka § 4 lõikes 4 nimetatud keelule.
14. § 4 lg 4 - Soovitame kaaluda, kas lõike Eelnõu teksti on muudetud.
erinevad elemendid oleks arusaadavuse
ja loetavuse huvides parem esitada
punktidena.
15. § 4 lg 5 - Komisjoni hinnangul on siin Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
direktiivi artikli 3 lg 1 p-i a) alapunkti i)
viimase lause eestikeelne versioon,
millest on § 4 lg 5 sõnastamisel lähtutud,
vastuolus direktiivi sama alapunkti
ingliskeelse ja saksakeelse versiooniga.
Direktiivi ingliskeelse ja saksakeelse
teksti põhjal ei keela direktiiv ühest kuust
pikemaid tarneperioode, vaid
makseperioodi arvutamisel võetakse
aluseks maksimaalselt ühekuine
tarneperiood, sõltumata tegelikust
tarneperioodi pikkusest.
Vastavalt soovitame § 4 lg-t 5 muuta ja
viia see vastavusse direktiivi artikli 3 lg
1 p-i a) alapunkti i) viimase lausega,
jättes kõrvale eksliku eestikeelse tõlke.
16. § 4 lg 6 - Soovitame § 4 lõike 6 sõnastada Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
võimalikult sarnaselt analoogsele § 4
lõikele 2: Juhul, kui ostja määrab
kindlaks makstava summa, algab lõikes
4 sätestatud makseperiood selle
kokkulepitud tarneperioodi
lõpukuupäevast, mille jooksul on tarned
tehtud.
17. § 5 pealkiri - Soovitame § 5 pealkirja Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
täpsustada sarnaselt §-de 4 ja 6
pealkirjadega. Pealkiri „Ebaausa
kaubandustava kasutamise keeld“
hõlmab ka §-des 4 ja 6 sätestatud keelde.
18. § 5 lg 2 - Komisjoni hinnangul ei vasta § Eelnõu teksti on muudetud.
5 lg 2 direktiivi artikli 3 lõike 1 punktile
e). Soovitame võrrelda direktiivi vastava
punkti sõnastust eesti ja inglise keeles
ning kasutada näiteks sõnastust:
(2) Ostjal on keelatud nõuda tarnijalt
makseid põllumajandustoodete ja
toiduainete raiskumineku või kao või
mõlema eest juhul, kui
põllumajandustoodete ja toiduainete
raiskuminek või kadu või mõlemad ei ole
toimunud tarnija süül ja:
1) põllumajandustoodete ja toiduainete
raiskuminek või kadu või mõlemad on
toimunud ostja ruumides; või
2) põllumajandustoodete ja toiduainete
omandiõigus on ostjale üle läinud.
19. § 5 lg 2 p 1 - VÕS § 104 lg 2 kohaselt on Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
süü vormid hooletus, raske hooletus ja
tahtlus. Vastavalt piisaks komisjoni
hinnangul siin viitest süüle ja hooletust ei
ole vaja eraldi mainida.
20. § 5 lg 3 - Komisjoni hinnangul ei vasta § Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
5 lg 3 direktiivi artikli 3 lõike 1 punktile
b. Direktiiv keelab laiemalt tühistamised
nii lühikese etteteatamisega, et ei saa
mõistlikult eeldada, et tarnija leiab neile
toodetele muid turustus- või
kasutusvõimalusi. Lühema kui 30
päevase etteteatamise korral kehtib
lihtsalt ümberlükkamatu eeldus, et
etteteatamisperiood oli ebamõistlikult
lühike: „the buyer cancels orders of
perishable agricultural and food products
at such short notice that a supplier cannot
reasonably be expected to find an
alternative means of commercialising or
using those products; notice of less than
30 days shall always be considered as
short notice; Member States may set
periods shorter than 30 days for specific
sectors in duly justified cases“.
21. § 5 lg 8 - Soovitame siin kasutada Mitte arvestatud. Eelnõuga reguleeritakse
direktiivi artikli 3 lg 1 p-le (h) sarnaselt üksnes Eestis toimuvat menetlust.
laiemat sõnastust, mis hõlmaks ka muid
korrakaitseorganeid peale
Konkurentsiameti. Kaebused ei pruugi
piirduda Konkurentsiametiga, sest
kaebuse võib esitada ka teise liikmesriigi
järelevalveasutusele.
22. § 5 lg 9 - VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
vormid hooletus, raske hooletus ja
tahtlus. Vastavalt piisaks komisjoni
hinnangul siin viitest süüle ja hooletust ei
ole vaja eraldi mainida.
23. § 6 lg 1 p 5 - Komisjoni hinnangul ei Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud ja
vasta see tingimus täpselt direktiivi seletuskirja on täiendatud.
artikli 3 lõike 2 viimasele lõigule:
Member States shall ensure that the
trading practice referred to in point (c) of
the first subparagraph is prohibited
unless the buyer, prior to a promotion
that is initiated by the buyer, specifies the
period of the promotion and the expected
quantity of the agricultural and food
products to be ordered at the discounted
price.
Direktiivi artikli 3 lõike 2 viimase lõigu
kohaselt peaks § 6 lg 1 p-s 5 sätestatud
tingimus olema keelatud ka olukorras,
kus tingimus on eelnevalt kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis kokku
lepitud, kui ostja jätab enne
müügiedenduse algust määramata
müügiedenduse ajavahemiku ja
allahindlusega tellitavate
põllumajandustoodete ja toiduainete
eeldatava koguse. Hetkel ei ole selge,
millised tagajärjed on ostjapoolsel § 6 lg
1 p-i 5 teises lauses sätestatud kohustuse
rikkumisel. Soovitame selle lause
liigutada eraldi lõikesse ja sätestada
selgelt, et allahindluse kulude katmist ei
saa nõuda, kui ostja jätab enne
müügiedenduse algust määramata
müügiedenduse ajavahemiku ja
allahindlusega tellitavate
põllumajandustoodete ja toiduainete
eeldatava koguse.
24. § 6 lg 3 - Juhime tähelepanu, et direktiivi Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
artikli 3 lõikes 3 on see kohustus üksnes
tarnija nõudmisel.
25. § 7 lg 1 - Palume kaaluda, kas oleks Teadmiseks võetud.
mõistlik luua selleks Konkurentsiametis
eraldi osakond või talitus ning seda
regulatsiooniteenistuse, mitte
konkurentsiteenistuse, kooseisus. Vt
selle kohta Advokatuuri
Konkurentsiõiguse komisjoni
17.07.2019 kiri Justiitsministeeriumile,
lk 4-5.
26. § 9 pealkiri - Seletuskirjas ei ole Arvestatud, seletuskirja on täiendatud.
põhjendatud selle sätte lisamise vajadust.
§ 9 on tõenäoliselt lisatud KonkS § 636
eeskujul, mis lisati
konkurentsiseadusesse määruse 1/2003
artiklite 5 ja 8 eeskujul. Ebaausaid
kaubandustavasid puudutava eelnõu
seletuskirjas ei ole selgitatud, miks ei
piisa ebaausate kaubandustavade korral
KorS §-st 28 ja vajalik on kasutada
oluliselt raskemate konkurentsiõiguse
rikkumiste jaoks sätestatuga analoogset
ajutiste meetmete regulatsiooni.
27. § 9 - Hetkel ei lähe § 9 pealkiri ja § 9 lg Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud ja
1 omavahel kokku, sest pealkirjas seletuskirja on täiendatud.
viidatakse ohule, aga lõikes 1
kasutamisele. Juhul kui pealkirjas on
viide "ohule", siis võiks ka lõikes 1 olla
viide, et "kui Konkurentsiametile
teadaolevalt esineb keelatud ebaausa
kaubandustava kasutamise oht" ehk
lisada sõna "oht". Samuti võiks eelnõu
seletuskirjas täpsustada, kas sõna "oht"
tuleb sisustada lähtuvalt KorSist või
omab see iseseisvat tähendust.
28. § 10 lg 1 - Võiks kaaluda ka "mõistliku Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud
aja" nõude lisamist sätetesse nagu näeb
ette direktiivi artikkel 5(4), 5(5) ja 5(6).
29. § 10 lg 2 ja 3 - Teeme ettepaneku Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
sõnastuse muutmiseks, sest direktiiv ei
räägi mitte ainult ärisaladustest, vaid ka
muust infost, mis võib isikute huve
kahjustada. Lisaks ei anna direktiivi
artikkel 5(3) siin järelevalveasutusele
sellist diskretsiooni, vaid
konfidentsiaalseks kuulutamine toimub
taotleja nõudmisel.
30. § 12 p 2 - Soovitame kaaluda, kas seda Teadmiseks võetud.
alust tuleks laiendada kõigile
süüteomenetlustele.
31. § 15 lg 1 - Soovitame kaaluda Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
ümbersõnastamist.
32. § 16 lg 1 - Soovitame kaaluda siiski Mitte arvestatud. Ebaausate
kaheaastast aegumistähtaega. Seda kaubandustavadega tegelemine on uus
põhjusel, et konkurentsiõiguse ja valdkond ning selle üle tehtava riikliku või
ebaausate kaubandustavade keeldude haldusjärelevalve osaks on ostja ja müüja
kohaldamisala ja olemus on erinev. aastakäibe kindlakstegemine, mis suurte ja
Näiteks ei tule ebaausate rahvusvaheliste ostjate puhul võib samuti
kaubandustavade puhul tuvastada olla aeganõudev ja teiste riikide ebaausate
kaubaturge, turuosasid ega uurida kaubandustavade takistamiseks
mõjusid kaubaturgudele, mis on väljatöötatud nõuete täitmise eest
konkurentsiõiguse rikkumisi vastutavate asutuste vahelist koostööd
puudutavates menetlustes tihti kõige nõudev tegevus. Seetõttu on koostaja
aeganõudvamad tegevused. Ka eelnõu hinnangul kolme aasta pikkune
seletuskirjas on viidatud, et nende kahe aegumistähtaeg põhjendatud.
regulatsiooni kohaldamisalad on
erinevad: „Eestis ei ole varem ebaausate
kaubandustavade kasutamist seaduses
reguleeritud, seega on tegemist täiesti
uue valdkonnaga, mida direktiiviga (EL)
2019/633 reguleeritakse ning sellega
lisanduvad Konkurentsiametile täiesti
uue valdkonna ülesanded, mis ei ole
sisuliselt võrreldavad Konkurentsiameti
praeguste tegevustega ning mis nõuavad
Konkurentsiametilt täiendavat
kompetentsi ning lisaressurssi [...]“. Seda
arvestades on kolme aasta pikkune
aegumistähtaeg põhjendamatu.
33. § 17 lg 1 - Soovitame kaaluda § 17 lg 1 Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
eemaldamist, sest see võib tekitada
mitmetitõlgendatavusi, kuna osad
eelnõus sätestatud nõuded ei ole seotud
ainult tarnelepingute tingimustega, vaid
on tegevuslikud. Kuna seadus jõustub
1.11.2021, siis ei ole seda sätet vaja
dubleerida.
34. § 17 lg 2 - Soovitame kaaluda sõnastuse Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
muutmist, sest direktiivi artikli 1 lg 4 ja
artikli 13 lg 1 kohaselt tuleb direktiivi
järgimiseks vajalikud õigus- ja
haldusnormid vastu võtta ja avaldada
hiljemalt 1.05.2021 ja vanade lepingute
kooskõlla viimine peab toimuma 12 kuu
jooksul pärast avaldamiskuupäeva.
Sellisel juhul tuleks ka mõelda, mis saab
lepingutest, mis sõlmiti seaduse
avaldamise ja jõustumise (1.11.2021)
vahepealsel perioodil.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi arvamus ja ettepanekud
„Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus“
eelnõu kohta
Märkus Kommentaar
1. Eelnõus kasutatavad mõisted vajavad Arvestatud.
sisustamist (nt tarnija, ostja,
põllumajandustoode, toiduaine, kiiresti
riknev toiduaine, riknev toiduaine,
turundamine, turustamine) seaduse
ühetaoliseks rakendamiseks. Kas ostja
võib olla ka tarnija rollis (nt
hulgikaupleja, kui ostab kaupa
köögiviljakasvatajalt, ning müüb selle
edasi teisele hulgimüüjale või jaemüüjale
jmt?
2. Eelnõu§ 2 lg 3 - Milliste kriteeriumite Arvestatud.
alusel toimub määratlemine, kuidas see
toimub kogu tarneahelaulatuses? Eelnõus loobuti termini „riknev
põllumajandustoode“ määratlemisest ja
kõikidele põllumajandustoodetele ja toidule
kohaldatakse sätteid ühtemoodi.
3. Ebaausa kaubandustava keeldu Seletuskirja on täiendatud, kuid toodud
kohaldatakse olukorras, kus näite puhul seaduses sätestatut ei kohaldata.
põllumajandustooteid ja toiduaineid
müüb tarnija. Kas nimetatud keeld
kohaldub ka jaekaubandusettevõtja
(ostja), kelle aastakäive nt ei ületa 10 000
000 eurot suhtes toidutootjaga (tarnija),
kelle käive on 50 000 000 eurot? Antud
juhul on jaekaubandusettevõtja suhtes
tootjaga nõrgem pool, kelle suhtes peaks
ka ebaausate kaubandustavade keeld
rakenduma.
4. Eelnõu § 4 lõige 1 ‒ Sellise sõnastuse Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud ja
puhul on ostjal keelatud tähtajaks makse seletuskirja on täiendatud.
hilinemise korral üldse maksta ehk kui
maksetähtaeg möödunud, siis enam
maksta ei tohi? Kas siin peaks olema 30
päevane tähtaeg, mil kaupleja on
kohustatud selleks ajaks maksma, mitte et
hiljem enam ei tohigi maksta?
5. Eelnõu § 4 lõige 2 ‒ Millistel juhtudel Arvestatud. Seletuskirja on asjakohase
ostja määrab kindlaks makstava summa? selgitusega täiendatud.
6. Eelnõu § 5 lõike 2 punkti 3 kohaselt on Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud ja
ostjal keelatud nõuda tarnijalt makseid seletuskirja on täiendatud.
põllumajandustoodete ja toiduainete
raiskumineku või kao või mõlema eest
juhul kui põllumajandustoodete ja
toiduainete omandiõigus on ostjale üle
läinud. Õigusselguse huvides oleks
seletuskirjas vajalik vastav täpsustus.
7. Eelnõu § 5 lõike 3 kohaselt on ostjal Teadmiseks võetud.
keelatud tühistada riknevate
põllumajandustoodete ja toiduainete
tellimused lühema kui 30 päevase
etteteatamise ajaga. Samas lõikes 3
sätestatut ei kohaldata juhul, kui
tarneleping käsitleb tooteid, mida
tootjaorganisatsiooni liige tarnib
tootjaorganisatsioonile, mille liiga ta on,
kui asjaomase tootjaorganisatsiooni
põhikiri või selles sätestatud või sellest
tulenevad reeglid ja otsused sisaldavad
sätteid, millel on tarnelepinguga sarnane
mõju. Kuidas peale sellise põhimõtte
rakendumist tootjaorganisatsioonisiseselt
toimib edasine tarneahel?
8. Eelnõu § 5 lõike 7 kohaselt on ostjal Arvestatud. Eelnõu teksti on muudetud ja
keelatud ebaseaduslikult saada, kasutada seletuskirja on täiendatud.
või avalikustada tarnija ärisaladust
ebaausa konkurentsi takistamise ja
ärisaladuse kaitse seaduse § 5 tähenduses.
Kas vastav säte võiks kohalduda ka ostja
ärisaladuse kaitseks?
9. Eelnõu § 5 lõikes 8 ‒ Mida peetakse Arvestatud. Eelnõu teksti on muudetud ja
silmas „juriidilised õigused“ all? Vajab seletuskirja on täiendatud.
vähemalt seletuskirjas selgitamist.
10. Eelnõu § 6 lõike 1 kohaselt juhul, kui Teadmiseks võetud. Eelnõu teksti on
kaubandustavade tingimustes ei ole muudetud ja seletuskirja on täiendatud.
eelnevalt kirjalikult taasesitamist Täpsustame, et ei ole keelatud, kui on
võimaldavas vormis selgelt ja kirjalikult taasesitamist võimaldavas
ühemõtteliselt kokku lepitud, on ostjal vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku
keelatud: lepitud.
1) tarnijale tagastada müümata jäänud
põllumajandustooted ja toiduained, ilma
et ostja maksaks nimetatud müümata
jäänud toodete või nimetatud toodete
kõrvaldamise või mõlema eest;
5) nõuda tarnijalt kõigi või osa ostja poolt
müügiedenduse käigus müüdavate
põllumajandustoodete ja toiduainete
allahindluse kulude katmist.
Kui nad selle tegevuse käigus lepivad
kokku, kas siis on ka mõlemal juhul
keelatud tegevus?
11. Kuidas toimub keelatud kaubandustava Arvestatud. Eelnõu teksti on muudetud ja
puudutava taotluse menetlemine, kui seletuskirja on täiendatud.
Konkurentsiamet võib taotluse esitaja
nime tema põhjendatud taotluse alusel
tunnistada teistele isikutele avaldamisele
mittekuuluvaks ning taotluses esitatud
teabe ärisaladuseks? Kuidas ostja antud
juhul peaks enda kaitseks käituma?
12. Eelnõu § 10 kohaselt saab taotluse esitada Mitte arvestatud.
vaid tarnija või tema erinevad esindajad.
Samas ostjal selline võimalus puudub, Direktiivi ja käesoleva seaduse eelnõu
kui tema suhtes on tarnija rakendanud eesmärk on kaitsta põllumajandustooteid ja
ebaausaid kaubandustavasid. Kuidas toitu müüvaid ettevõtjaid endast tugevamal
ostja peaks antud juhul käituma? Kas majanduslikul positsioonil olevate ostjate
selle direktiivi kohaselt ostja suhtes ebaausate kaubandustavade eest.
ebaausate kaubandustavade rakendamine
tarnija poolt on lubatud?
13. Seletuskirjas § 6 lg 1 selgituses Arvestatud. Täiendame seletuskirja.
kasutatakse mõistet „komisjonimüük“,
mis vajab sisustamist õiguse ühetaoliseks
rakendamiseks.
14. Seletuskirja sissejuhatavas osas on Teadmiseks võetud.
toodud: „Euroopa Liidus (edaspidi EL)
on toidutarneahela toimimist, sealhulgas
ebaausate kaubandustavade esinemist,
käsitletud juba alates 2009. aastast.
Euroopa Komisjon on välja pakkunud
vabatahtlikke lahendusi, mis võiksid
toidutarneahelas esinevaid ebaausaid
kaubandustavasid käsitlevates riiklikes ja
vabatahtlikes juhtimisraamistikes olemas
olla. Paljud EL-i liikmesriigid, teiste seas
ka Eesti, ei ole aga neid võimalusi ära
kasutanud?
Siinkohal tuleks märkida hoopis ära Eesti
head tavad toiduainete vertikaalses
tarneahelas, mis töötati välja KTK
eestvedamisel koostöös EPKK,
Kaupmeeste Liidu, Toiduliiduga, mille
eelnimetatud organisatsioonide esindajad
kirjutasid alla 31.05.2018.
15. Kas Konkurentsiametit saab ikka Arvestatud. Eelnõu teksti on muudetud ja
nimetada vastutavaks ebaausate seletuskirja on täiendatud.
kaubandustavadega seotud rikkumiste
eest (vt seletuskirja) või peavad selle eest
vastutama ettevõtjad? Konkurentsiamet
on järelevalve asutus ja vastutav asutus
direktiivi kontekstis.
16. Seletuskirja mõjude osas vajab Teadmiseks võetud.
täiendamist mõju jaekaubandusele,
sealhulgas nendele ettevõtetele, kes ei
kuulu suurtesse kaubanduskettidesse.
Samuti vajab täiendamist mõju
tarbijatele.
Eesti Toiduainetööstuse Liidu arvamus ja ettepanekud „Põllumajandustoote ja toidu
tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus“ eelnõu kohta
Märkus Kommentaar
1. Eelnõu § 2 lõige 2 sätestatus jääb Arvestatud.
arusaamatuks mõiste „suurel määral“.
Oleme „Eesti heades tavades toiduainete Eelnõus on loobutud termini „ebaaus
vertikaalses tarneahelas“ kaardistanud kaubandustava” üldisest määratlemisest ja
ebaausad kaubandustavad ning nö head kooskõlas direktiiviga määratletakse üksnes
kaubandustavad. Kaubandustava saab konkreetsed kokkulepped, mis tulenevad
olla kas ebaaus või mitte, määra direktiivist ja mida selles seaduses
hindamine on alati subjektiivne ja võib käsitletakse ebaausa kaubandustavana.
tekitada liigset halduskoormust
osapooltele ning vaidlusi. Kas „natuke“
ebaaus tava siis nagu ei olegi ebaaus
kauplemistava? Ettepanek on sõnastust
korrigeerida.
2. Eelnõu § 2 lõikes 3 sätestatud kiiresti Arvestatud.
riknevate põllumajandustoodete ja
toiduainete mõiste siduda müügikäibe Eelnõus loobuti termini „riknev
kiiruse ja säilitamistähtajaga. põllumajandustoode“ määratlemisest ja
kõikidele põllumajandustoodetele ja toidule
kohaldatakse sätteid ühtemoodi.
3. Eelnõu § 3 lõikes 1 toodud müügikäivete Arvestatud. Eelnõu teksti on muudetud ja
osas täpsustada, millise ettevõtte käive seletuskirja on täiendatud.
võetakse tarnija osas aluseks. Praeguse
sõnastuse kohaselt jääb arusaamatuks,
kas tarnija osas arvestatakse kogu
kontserni käibega või konkreetse riigis
oleva kontserni ettevõttega.
4. Eelnõu § 5 lõikes 4 selgemalt välja tuua, Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
et kauba veotaara, euroalused vms on Eelnõusse on lisatud, et kui
tarnija vaba valik ning selliseid põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja
survestamisi ei tohi ostja rakendada ei ole tarne tingimustes kirjalikku
ühepoolselt. Niisamuti nagu toodete taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja
pakendamine (sh pakendi materjali valik, ühemõtteliselt kokku leppinud, on keelatud
pakenditele trükivärvide valik). ebaausaks kaubandustavaks
Palun kaaluge selle ettepaneku lisamist § põllumajandustoote ja toidu ostjal nõuda
6, kui on sobilikum. müüjalt etteantud veopakendi kasutamist.
5. Eelnõu § 6 lõiget 1 täiendada punktiga, et Mitte arvestatud. Kuigi direktiiv (EL)
keelatud on sanktsioonid, mis on 2019/633 nõuab miinimumharmoneerimist
ebaproportsionaalsed potentsiaalselt (nähtub artiklist 9) ja seega on võimalik Eesti
müümata jäänud toidukaubaga ja kahjuga õiguses kehtestada kaitse ka teiste ebaausate
ning kahjunõude arvutuskäik ja summa kaubandustavade eest kui need, mis on
teke arusaamatud mõlemale poolele. direktiivis välja toodud, siis eelnõu eesmärk
on Eesti õigusesse üle võtta direktiivi sätted
ja mitte minna neist kaugemale enne, kui on
tekkinud seaduse rakenduspraktika. Seni
tuleb rakendada võlaõigusseadust, mis
lepingulisi suhteid reguleerib ja kasutada
selle seaduse võimalusi.
6. Eelnõu § 6 täiendada selliselt, et eelnõu § Mitte arvestatud.
2 lõikes 3 sätestatud riknevate
põllumajandustoodete ja toiduainete Tulenevalt eelnõu §-s 3 tehtud valikust
puhul on keelatud neid Ostja poolt direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punkti 5
Tarnijale tagastada ega nõuda ka toodete ülevõtmise kohta (eelnõus ei eristata
müügist kõrvaldamise eest tasu. riknevaid põllumajandustooteid ja toitu).
7. Eelnõu § 10 lõike 1 punktis 3 täpsustada Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud.
definitsiooni ehk kes on
tarnijaorgamisatsioon
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja arvamus ja ettepanekud „Põllumajandustoote ja
toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus“ eelnõu kohta
Märkus Kommentaar
1. Eelnõu § 2 lõige 1 - Ei soovita jätta Arvestatud.
tõlgendamisruumi kaubandustava Eelnõus on loobutud termini „ebaaus
suuruse hindamiseks. Kas väikesel kaubandustava” üldisest määratlemisest ja
määral ebaausat äritava võib lugeda kooskõlas direktiiviga määratletakse üksnes
heaks äritavaks? konkreetsed kokkulepped, mis tulenevad
direktiivist ja mida selles seaduses
käsitletakse ebaausa kaubandustavana.
2. Eelnõus § 2 lõikes 3 võiks eristada Mitte arvestatud.
seaduses söödavad põllumajandustooted
mittesöödavatest ning siduda söödavad Direktiivis nähakse ette, et see kohaldub
põllumajandustoodetele (sh. ka mitte
põllumajandustooted ja toiduained söödavatele). Leiame, et ei ole põhjendatud
müügikäibe kiiruse ja säilimistähtajaga. teha vahet söödavatel ja mittesöödavatel
põllumajandustoodetel. Kui kasutatakse
ebaausaid kaubandustavasid, siis need on
keelatud igal juhul olenemata sellest kas
toode oli söödav või mitte.
3. Eelnõu § 4 lõikes 1 sõnastada selliselt, et Arvestatud. Eelnõu teksti on selle
kehtestatakse põllumajandustoodetele ja paragrahvi osas muudetud.
toiduainetele võlaõigusseadusest
rangemaid tingimusi ning sõnastada säte
ümber järgmiselt: „Ostjal on keelatud
tarnijale maksta põllumajandustoodete ja
toiduainete eest hiljem kui 30 päeva
pärast tarne kuupäeva või hiljem kui 30
päeva pärast makstava summa
kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt
sellest, kumb on hilisem.“
4. Eelnõu § 4 lisada lõik, mis sätestab, et Mitte arvestatud.
ostja ja tarnija peavad tarbelepingus
üheselt arusaadavalt leppima kokku Juhime tähelepanu, et eelnõus sätestatakse
põllumajandustoote ja toiduaine hinna. maksetega seotud ebaausad
Hind ei ole tarnelepingutes lepingu kaubandustavad. Samuti eelnõus on
sõlmimise hetkel tihti üheselt fikseeritud sätestatud, et ostjal on keelatud muuta
ja arusaadav ning tehingu tegelik hind ühepoolselt põllumajandustoodete ja toidu
võib selguda tagantjärgi. Kokku lepitud tarnelepingu tingimusi, mis on seotud
hind või hinna kujunemise alus võib olla põllumajandustoodete ja toidu tarnete või
ostja poolt ka manipuleeritav, mistõttu kohale toimetamise sageduse, viisi, koha,
tuleks tarnelepingus sätestada kauba aja või mahuga, kvaliteedistandardite,
täpne hind või hinna kujunemise mudel. maksetingimuste või hindadega või üksnes
selliste teenuste osutamisega, millele
osutatakse käesoleva seaduse § 6 lõike 1
punktides 2‒5.
Seega nimetatud sätte kohasel ühepoolselt
hinda ei tohi muuta.
5. Eelnõu § 5 lõikes 3 toetab EPKK Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud ja
siinkohal tellimuse tühistamise keeldu seletuskirja on täiendatud.
lühema kui 30 päevase etteteatamise
ajaga ning sektoripõhiste erisuste mitte
kohaldamist.
6. Eelnõu § 5 lõikes 4 selgelt välja tuua, et Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
kauba pakendamine (sh pakendi Eelnõusse on lisatud, et kui
materjali valik), taara kasutamine ning põllumajandustoote ja toidu ostja ning
transpordiks kasutatavad viisid müüja ei ole tarne tingimustes kirjalikku
pakendid, eurolaused, konteinerid jmt on taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja
tarnija vaba valik ning seda ei saa ega ühemõtteliselt kokku leppinud, on keelatud
tohi jaekaubandus tarnijale ette määrata. ebaausaks kaubandustavaks
põllumajandustoote ja toidu ostjal nõuda
müüjalt etteantud veopakendi kasutamist.
7. Eelnõu § 5 lõikes 6 on seaduse paremaks Arvestatud.
mõistmiseks soovita viidata
tootjaorganisatsiooni definitsioonile läbi
tulundusühistuseaduse.
Sättes on kirjaviga „liiga“ asemel peaks
olema „liige“.
8. Eelnõu § 6 lõige 1 punkt 3 on kirjaviga Arvestatud.
„toiainete“ asemel peaks olema
„toiduainete“.
9. Eelnõu § 6 lõike 1 punkti 5 täiendada Mitte arvestatud.
selliselt, et seaduse § 2 lõikes 3
sätestatud riknevate Tulenevalt eelnõu §-s 3 tehtud valikust
põllumajandustoodete ja toiduainete direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punkti 5
puhul on keelatud neid ostja poolt ülevõtmise kohta (eelnõus ei eristata
tarnijale tagastada ega nõuda ka toodete riknevaid põllumajandustooteid ja toitu).
müügist kõrvaldamise eest tasu.
10. Eelnõu § 6 lõiget 1 täiendada selliselt, Mitte arvestatud.
mille kohaselt on üheselt arusaadav, et
ostja poolt kehtestatud trahvid ja Kui trahvide ja sanktsioonidena mõista
sanktsioonid loetakse ebaausaks võlaõigusseaduses sätestatud leppetrahvi ja
kauplemistavaks. teisi lepingulise kohustuse rikkumise puhul
ettenähtud õiguskaitsevahendeid (näiteks
hinna alandamine), siis nende tervikuna
ebaausaks kaubandustavaks lugemine oleks
ebaproportsionaalne. Kuigi direktiiv (EL)
2019/633 nõuab miinimumharmoneerimist
(nähtub artiklist 9) ja seega on võimalik
Eesti õiguses kehtestada kaitse ka teiste
ebaausate kaubandustavade eest kui need,
mis on direktiivis välja toodud, siis eelnõu
eesmärk on Eesti õigusesse üle võtta
direktiivi sätted ja mitte minna neist
kaugemale enne, kui on tekkinud seaduse
rakenduspraktika. Kui rakenduspraktika
põhjal on selge, et seaduses sätestatud
ebaausad kaubandustavad ei ole piisavad,
siis saab asuda analüüsima juba täpsemalt
täiendavate ebaausate kaubandustavade
kehtestamise vajadust. Seni tuleb rakendada
võlaõigusseadust, mis lepingulisi suhteid
reguleerib ja kasutada selles seaduses
ettenähtud võimalusi.
11. Eelnõu § 10 lõike 1 punkti 3 täpsustada, Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud.
mida on peetud silmas
tarnijaorganisatsiooni all? Eestis ei ole
registreeritud selliseid organisatsioone
ning seletuskirjas puudub ka vastav
kirjeldus. Vajalik mõiste lahti kirjeldada
seletuskirjas.
Eesti Kaupmeeste Liidu arvamus ja ettepanekud „Põllumajandustoote ja toidu
tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus“ eelnõu kohta
Märkus Kommentaar
1. Eelnõu § 2 lg 3 sõnastada järgmiselt: Teadmiseks võetud, eelnõu teksti on
riknev põllumajandustoode ja toiduaine muudetud.
käesoleva seaduse tähenduses on puu- ja
köögivili ning selline
põllumajandustoode ja toiduaine, mis
oma olemuse või töötlemisastme tõttu
muutub müügikõlbmatuks 30 päeva
jooksul pärast koristamist, tootmist või
lõplikku töötlemist. Müügikõlbmatuks
muutumise aega loetakse võrdseks toote
minimaalse säilivusajaga (mõiste
vastavalt eeskirjale
https://www.riigiteataja.ee/akt/29731
punkt 2.)
2. Eelnõu 3 lõikes 1 vaja täpsustada, kelle Arvestatud.
käibed võetakse arvesse. Kas nt Coca Eelnõu teksti on muudetud ja seletuskirja
Cola Eesti läbirääkimiste puhul võetakse on täiendatud. Arvesse võetakse kogu
aluseks siis kontsern Coca Cola? äriühingu aastakäivet koos kõigi tema
Kui jaekaupmees on grupi osa, siis kas filiaalide aastakäibega.
käibe aluseks on eesti üksus või kogu
kontsern üle EL, üle maailma?
3. Eelnõu § 3 lõikes 4 täpsustada seletuskirja Arvestatud.
selles osas, kui tarnija on turul uus ja ei Seletuskirja on täiendatud. Müüja ja ostja
ole võtta baasinfot? Mis on siis aluseks? suuruse arvutamisel võetakse aluseks
Kui majandusaastad ei ühti? komisjoni soovitus 2006/361/EÜ, kus on
selgitatud suurusgrupi arvutamise
metoodikat.
4. Eelnõu § 3 lõikes 1 on sätestatud, et Arvestatud.
aluseks on aastakäive, kuid eelnõu § 3 lg Eelnõu teksti on muudetud ja seletuskirja
5 tuuakse sisse ka müügitulud. on täiendatud.
Miks müügitulud on osa aastakäibest?
Kuidas?
5. Eelnõu § 4 lõikes 1 sätestatud arvestades Teadmiseks võetud.
ostja seisukohast loobume ilmselt
toodetest, mis ei müüda 30 päevaga ära,
sest kui kaup ei müüda ära, ei ole mõtet
toodet sortimendis hoida. Makseaja mõte
peab olema, et ka Ostja teenib müügist
raha tagasi, et tarnijale kauba eest tasuda.
Kui päevade arv läheb tarne ajal kaduma
ja see tuleb rangelt 30 p ja mitte rohkem,
siis ei ole toote müügil enam igakord
mõistlikku selgitust. Põhimõtteliselt läheb
valik poes üheülbalisemaks ja teiseks on
tarnijatel keeruline end müügikohtadesse
sisse müüa.
6. Eelnõu 4 lõikes 2 sätestatu peaks olema Teadmiseks võetud, eelnõu teksti on
seotud ka arve esitamise õigeaegsusega. muudetud ja seletuskirja on täiendatud.
Näiteks ”tarnija ei hiline arve esitamisega
rohkem kui 3 tööpäeva”.
7. Eelnõu § 4 lõige 4 ‒ Kui lepingus on Selgitame.
fikseeritud regulaarsed tarnepäevad OstjaKui tarnija ei suuda täita oma lepingulisi
sihtkohta laos ja Tarnija ei suuda neid kohustusi, siis on tegemist tarnijapoolse
täita, kas siis on Ostjal õigus taganeda 30
kohustuste rikkumisega. Ostja
p maksekohustusest? sellekohased õiguskaitsevahendid on ette
Kui regulaarse tarne mõiste on nähtud võlaõigusseaduses, mille § 111
täpsustamata, siis on kohustus igaljuhul lõige 1 võimaldab tõepoolest lepingupoolel
tasuda 30 p jooksul? oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni
Kuidas hädaolukord/eriolukord seda teine lepingupool on oma kohustuse
punkti võib tõlgendama hakata? Kas täitnud.
Tarnija peab suutma tagada regulaarne Direktiivist tulenevalt on seaduses
tarne vastavalt lepingule ja kas Ostja peab
maksetähtaja sätestamise eesmärk võidelda
siis tasuma 30 p jooksul ja nõuda kaupa hilinenud maksmise vastu ja
vastavalt regulaarse tarne punktile põllumajandustootjate suurema likviidsuse
lepingus? Kuidas siis kohustusi
eest (vt ka direktiivi preambuli lõige 17).
tõlgendada? Maksetähtaeg on eelnõus määratud nii
korrapärase kui ka ühekordse tarnimise
korral. Regulaarse (eelnõus nüüd
korrapärase) tarnimise termini kohta vt
komisjoni antud korrapärase tarnimise
termini selgitust seletuskirjas eelnõu § 4
lõike 1 selgituses.
Tänaseks on selge, et häda- või
eriolukorras proovitakse säilitada
tavaolukorras kehtivaid leppeid nii palju
kui võimalik. Ometi võib nii häda- või
eriolukorras kui ka tavaolukorras ette tulla
olukordi, kus lepingu rikkumist ei ole
võimalik vältida. Seda olukorda reguleerib
võlaõigusseaduse § 103, mille lõikes on
sätestatud, et lepingu rikkumine on
vabandatav vääramatu jõu tõttu. Samas
lubab seadus lepingus ette näha (VÕS §
103 lõige 4), et isik vastutab oma kohustuse
rikkumise eest rikkumise vabandatavusest
sõltumata. Lepinguliste kohustuste
rikkumise korral rakendatavad
õiguskaitsevahendid on samuti sätestatud
võlaõigusseaduses ja nende rakendamist
võidakse täpsustada lepingus.
8. Eelnõu § 5 lõige 2 ‒ Mõne jaeketi Teadmiseks võetud, eelnõu teksti on
lepingutes läheb omandiõigus üle kauba muudetud ja seletuskirja on täiendatud.
üleandmise hetkel. See punkt välistaks
seega kõik raiskuminekukao hüvitised.
Kaohüvitiste kokkuleppimine on aga tihti
mõlema osapoole huvides, sest osades
kategooriates on väljakujunenud
kaoprotsent, mida tootjad hüvitavad. Selle
kadumisel peaksid tootjad suutma tagada
100% kvaliteedi (näiteks puu- ja
juurviljades, kus see on sisuliselt
võimatu).
Kui see tingimus on üheks koostöö
aluseks ja tarnija on sellega nõus ja
lepingus fikseeritud, siis kas ka siis ei tohi
nõuda?
Seletuskirjast tuleb küll välja, aga
seadusest mitte. Kui toode liigub Tarnijalt
Ostjale ja Ostja ei opereeri transporti ja
toode on raisku läinud Tarnija transpordi
tõttu (kolmas osapool), siis peab Ostjal
olema õigus nõuda kompensatsiooni. See
ei ole Ostja süü, kui tarnija transport ei
vasta nõuetele ja teatud toodete puhul ei
ole seda üldse võimalik tuvasatada kohe,
kui kaup kinnistes kastides üle antakse.
Sama, kui nt joogikastides on 24 pudeli
asemel 23, sest tehases läks midagi
valesti.
9. Eelnõu § 5 lõige 3 ‒ sellise reegli korral Teadmiseks võetud, eelnõu teksti on
peaks jaekett kulu kandma veel 30 päeva muudetud ja seletuskirja on täiendatud.
ja tootja toodab seda toodet olgugi et
keegi ei osta seda- see on ebamõistlik
tegevus.
Jääb ära tootjate aitamine ületootmise
puhul, mida täna jaeketid vahel teevad.
Kiirestiriknevaid kaupu ei tellita enamasti
30 või rohkem päeva ette. Piirang
tähendaks sisuliselt seda, et ühtegi
tellimust ei ole võimalik korrigeerida.
Tellimust ei ole võimalik korrigeerida ka
kokkuleppel?
See on ebareaalne, sest olukord muutub
igapäevaselt ja õigus tellimused tühistada
peab olema.
Ettevõtted teevad tellimusi ja lepivad
regulaarsed tarned kokku, siis erinevaid
olukordi arvestades peab olema õigus
toidukaupadel tellimusi tühistada vähem
kui 30p enne tarnekuupäeva.
Kui Tarnija suhtes on algatatud pankroti
menetlus. Pankroti teate saamise hetkest
peab Ostjal olema õigus tellimused
tühistada.
Kui kehtestatakse eriolukord ja kohustus
poed sulgeda, siis peab Ostja saama
õiguse tellimusi tühistada.
Kui Tarnijal esineb tõsiseid
tarneprobleeme või ei suuda täita tarnet
regulaarselt ja kokkulepitud ajaks, siis
peab olema õigus teised tellimused
tühistada.
Kui Tarnija ei täida lepingust tulenevaid
teisi kohustusi, nt ei tasu
turundusinvesteeringute/oma toodete
kampaania läbiviimiste eest, siis ei saa
olla olukord, et Tarnija on õigus lepingut
mitte täita, aga Ostja peab tellimusi vastu
võtma ja neid tühistada ei tohi vähem kui
30 p enne tarneaega.
10. § 5 lg 4 - tehniliste muudatuste kahepoole Teadmiseks võetud, eelnõu teksti on
kokkuleppimine tuhandete tarnijatega on muudetud ja seletuskirja on täiendatud.
ressursi raiskamine. Tarnijatel on 5-7
suurt jaeketist partnerit, kellega arvestada.
Selle sätte kohaselt, kui on kokkulepped
Jaekettidel on sadu või tuhandeid sõlmitud, siis ei tohi neid ühepoolset
tarnijaid. muuta. See ei tähenda aga seda, et
seadusega nähakse ette millistes
Kas siin on mõeldud ka seda, et aeg, koht tingimustest peab kokku leppima.
ja maht on alati eelnevalt kokku lepitud?
Või ei pea nt maht olema kokku lepitud?
11. Eelnõu § 5 lõige 5 ‒ Kas siin on kirjaviga Arvestatud.
tarnija on ostjalt ostjaga sõlmitud? Tegemist on kirjaveaga. Sõnastus peaks
Kuidas seda punkti mõista? Kui Tarnija olema: „Ostjal on keelatud kirjalikust
on palunud lepingule allkirja ja kinnitamisest keelduda, kui müüja on
tingimused ei sobi Ostjale, siis Ostjal ei ostjaga sõlmitud tarnelepingu kohta
ole õigus keelduda allkirjastamisest? Et x kirjalikku kinnitust palunud“.
tarnija saadab tarnelepingu
allkirjastamiseks, see Ostjale ei sobi, aga
tõlgendatakse kui ebaausat
kaubandustava?
12. Eelnõu § 6 lõige 2 ‒ turundustegevused Teadmiseks võetud, eelnõu teksti on
mida hankija soovib valib ta ise välja. muudetud ja seletuskirja on täiendatud.
Seetõttu on raske hinnangulist maksumust
kajastada.
Kas hinnakiri tuleks siis lepingule lisada
ja selle muutmisel on vaja kahepoolset
allkirja? Et siis kui nõusolekut pole, jääb
kehtima vana hinnakiri ja me hakkame
monitoorima vana ja uut segamini. Kui
osad hankijad kirjutavad alla muudatusele
ja teised mitte, siis see on ebavõrdne
olukord, ebavõrdne kohtlemine.
Kui hankija muudab enda poolselt hinda
siis ka seda ei allkirjastata kahepoolselt,
kas ka selle peaks lepingusse sisse viima?
13. Eelnõu § 6 lõige 3 ‒ Seletuskirjas on tekst, Teadmiseks võetud.
et kui Ostja ei esita kirjalikult
hinnangulisi maksumusi... – ebamõistlik
nõue. Antud kulud lepitakse kokku
suuremas osas 1 aasta ette, mistõttu
oktoober 2020 on keeruline öelda ka
hinnangulisi kulusid august 2021. See on
Ostja teema lahti selgitama Tarnijale, mis
nimetatud raha eest mis tegevusi saab, mis
kampaania sisu on, mitmes poes
kampaania on jms. Koguse etteandmine
on ebamõistlik, sest olukord muutub -
toode muutub aja jooksul populaarsemaks
ja Tarnija ei suuda ka tagada koguseid,
mis aasta ette öeldud; tootel muutub nt
ostuhind Ostjale turusituatsioonist
tulenevalt (võib minna nii soodsamaks kui
kallimaks nt tooraine tõttu) ja sellega on
osapooled nõus, kuid kogust on vaja
muuta. Kui see tuleb siiski kohustuslikuks
või peetakse ebaausa kaubandustava alla,
kui kogust ei lepita kokku, siis milline
kogus on ka siin mõeldud? Ostukogus
Ostjale või jaemüügis müügikogus
Ostjale? Kelle vaatenurgast on kogus?
Kas me saame õigesti aru, et kui eelnevalt
on kirjalikku taasesitamist võimaldavas
vormis kokku lepitud ja allkirjastatud
kujul (või siis e-kirjana fikseerituna)
olemas dokument, kus Ostja ja Tarnija on
kokkuleppinud nt
turundusinvesteeringutes ja seal on
fikseeritud tooted/tegevused, kuu summa
või siis aasta summa ja tegevus/toiming,
siis selline teguviis on lubatud?
14. Eelnõu § 15 lõige 1 ‒ täpselt välja tuua, et Teadmiseks võetud, eelnõu teksti on
tahtliku rikkumise korral. Trahv on krõbe muudetud ja seletuskirja on täiendatud.
ja peab olema välistatud, et seda
rakendatakse näiteks arve maksmisega
hilinemise korral.
15. Seletuskiri punkt 6.1 ‒ Võttes arvesse Arvestatud.
põllumajandus-ja toidukaupade laia
skaalat, ei ole põhjendatud nii rangete ja
ühtsete reeglite kategooriline
kehtestamine. Kui seadusest tulenevalt
sellised tingimused kehtestataksegi,
peavad need olema võrdse kohtlemise
põhimõttest lähtudes dispositiivsed ning
osapooltel peab säilima võimalus leppida
kokku ka teistsugustes tingimustel. Seda
eelkõige punktides 1, 2, 3, 4 nimetatud
keeldude puhul.
16. Seletuskiri punkt 6.1 ‒ Ostjal on keelatud Selgitame.
nõuda tarnijalt tasusid põllumajandus- ja
toidukaupade raiskumineku eest, mis on Eelnõu ja kirjeldatud olukorra puhul tuleb
toimunud ostja ruumides, kuid mitte jälgida kummagi tingimusi, et kindlaks
tarnija hooletuse või süü tõttu ‒ Osad teha, kas eelnõu sellist olukorda reguleerib
jaeketid on tootjatele vastu tulnud ja või mitte. Hetkel ei ole märkuses selleks
võtnud müüki toote mille aegumistähtaeg piisavalt teavet, kuid siiski võib eeldada, et
on lähedal, tootjat aidates vastastikusel eelnõu seda olukorda pigem ei reguleeri.
kokkuleppel ja realiseerimisaja tulekul
võtab tootja tooted tagasi. Selle punkti Eelnõu § 5 lõike 2 puhul, mis käsitleb
tõttu lõpetavad jaeketid tootjate sellise raiskuminekut ja kadu, on tegemist
aitamise ja aegumistähtajale lähedal direktiivi artikli 3 lõike 1 punktis e
olevaid tooteid ei võeta müüki ning need kirjeldatud olukorraga.
tuleb maha kanda. See läheb otsesesse
vastuollu EL teise poliitikaga Ehk eelnõu § 5 lõikes 2 kirjeldatud
toiduraiskamise vähendamiseks, mille olukorraga oleks tegemist siis, kui Teie
osas nuputab meetmeid välja kirjeldatud jaeketile oleks toodete
Keskkonnaministeerium. omandiõigus üle läinud ja toode läheks
jaeketis raisku muul viisil kui
Selle olukorra realiseerumise juhtumid: aegumistähtaja tõttu, ning selle eest nõuaks
hüppeline müügi langus, liiga suur jaekett tootjalt tasu. Sellisel puhul oleks
sisseostetud partii, analoogtoote tegemist keelatud ebaausa
turundusmõju, eriolukord nagu täna kaubandustavaga ja seda sisaldav lepingu
koroonaviirusega jne. säte või asjakohane esitatud nõue oleks
tühine. Samas ei vasta see olukord täpselt
Teie kirjeldatule.
Samuti võib Teie kirjeldatud olukord olla
sarnane eelnõu § 6 lõike 1 punktile 1
sarnase olukorrale, kus põllumajandustoote
ja toidu ostja ning müüja on kokku
leppinud, et ostja (jaekett) tagastab müüjale
(tootja) tema müümata jäänud toote ilma
müümata jäänud toodete või nende
kõrvaldamise eest maksmata.
Eelnõu § 6 lõike 1 punkti 1 eesmärk on aga
välistada juhtumid, kus sellist sõnaselgelt
kokkulepet ostja ja müüja vahel ei ole. Teie
kirjeldatud olukorra puhul on kokkulepe
aga olemas ning seega võib eeldada, et
eelnõu seda olukorda pigem ei reguleeri ja
sellist praktikat võib jätkata.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arvamus ja ettepanekud „Põllumajandustoote ja toidu
tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus“ eelnõu kohta
Märkus Kommentaar
1. Teeme ettepaneku täpsustada Eelnõu § 3 Arvestatud.
lg 1 p-de 3-5 sõnastust järgmiselt:
„(1) Ebaausa kaubandustava, mis on
sätestatud käesoleva seaduse §-des 4 ja 5
kasutamine on keelatud olukorras, kus
põllumajandustooteid ja toiduaineid
müüb:
3) tarnija, kelle aastakäive on suurem kui
10 000 000 eurot, kuid ei ületa 50 000 000
eurot, ostjale, kelle aastakäive on üle 50
000 000 euro;
4) tarnija, kelle aastakäive on suurem kui
50 000 000 eurot, kuid ei ületa 150 000
000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on üle
150 000 000 euro
5) tarnija, kelle aastakäive on suurem kui
150 000 000 eurot, kuid ei ületa 350 000
000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on üle
350 000 000 euro.“
Viidatud sätetesse sõnapaari „suurem
kui“ lisamine tagab selle, et tarnija ei saa
samaaegselt täita kahe viidatud punkti
kriteeriumit. Näiteks Eelnõu kohaselt
võib tarnija vastata nii punktile 3 ja 4, kui
tema aastakäive on täpselt 50 miljonit
eurot. Kaubanduskoja ettepanek aitab
sellist olukorda vältida. Juhime
tähelepanu sellele, et ka direktiivis
2019/633 on kasutatud sama sisuga sättes
(art 1 lg 2) väljendit „suurem kui“.
2. Eelnõu § 3 lõikes 4 palume seletuskirjas Arvestatud.
täpsustada, kuidas saavad tarnija ja ostja
kontrollida teineteise eelmise aasta
käivet, kui äriregistrile ei ole veel
vastavat majandusaasta aruannet esitatud.
Käibe arvutamist muudab keerulisemaks
ka Eelnõu § 3 lg 5. Probleeme võib
tekkida näiteks olukorras, kus tarnija
kinnitab aasta alguses ostjale, et tema
eelmise aasta käive oli 2,2 miljonit eurot,
kuid hiljem selgub, et tarnija käive oli alla
2 miljoni euro. Kui toodud näites ostja
käive oli ka 2,2 miljonit eurot, siis lepingu
sõlmimise hetkel arvestas ostja sellega, et
Eelnõu § 4 ja 5 ei pea järgima, kuid hiljem
selgub, et oleks pidanud ikkagi
kohaldama ka neid sätteid, sest tarnija
käive oli alla 2 miljoni euro.
3. Teeme ettepaneku täpsustada Eelnõu § 4 Arvestatud, eelnõu ja seletuskirja teksti on
lg 1 sõnastust järgmiselt: muudetud.
„(1) Ostjal on keelatud tarnijale maksta
riknevate põllumajandustoodete ja
toiduainete eest hiljem kui 30 päeva
pärast tarne kuupäeva või hiljem kui 30
päeva pärast makstava summa
kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt
sellest, kumb on hilisem ning muude
põllumajandustoodete ja toiduainete eest
hiljem kui 60 päeva pärast tarne kuupäeva
või hiljem kui 60 päeva pärast makstava
summa kindlaksmääramise kuupäeva,
olenevalt sellest, kumb on hilisem."
Kaubanduskoja ettepaneku kohaselt tuleb
viidatud lõike esimesse poolde lisada
väljend „olenevalt sellest, kumb on
hilisem“. Sellise väljendi lisamine tagab
meie hinnangul parema õigusselguse, et
ostja ei saa 30 päeva arvestamisel lähtuda
enda valikul, kas tarne kuupäevast või
makstava summa kindlaksmääramise
kuupäevast, vaid ostja peab lähtuma
sellest kuupäevast, mis on hilisem. Sama
põhimõte on kirjas ka direktiivis
2019/633 (art 3a).
4. Juhime tähelepanu sellele, et Eelnõu § 5 Arvestatud.
lõikes 6 on viidatud valele sättele. Selles
lõikes tuleb viidata lõikele 5 ehk
tarnelepingu kirjalikust kinnitamisest
keeldumisele, mitte lõikele 3, mis
sätestab keelu tühistada riknevate
põllumajandustoodete ja toiduainete
tellimused lühema kui 30 päevase
etteteatamise ajaga. Juhime tähelepanu
sellele, et sama põhimõte sisaldub ka
direktiivi 2019/633 art 3 lg 1 punkti f
sõnastus. Lisaks Eelnõule tuleb muuta ka
seletuskirja viidatud sätte osas.
Teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 5
lg 6 järgmiselt ning teha vastav muudatus
ka seletuskirjas:
„(6) Lõikes 5 sätestatut ei kohaldata
juhul, kui tarneleping käsitleb tooteid,
mida tootjaorganisatsiooni liige tarnib
tootjaorganisatsioonile, mille liiga ta on,
kui asjaomase tootjaorganisatsiooni
põhikiri või selles sätestatud või sellest
tulenevad reeglid ja otsused sisaldavad
sätteid, millel on tarnelepinguga sarnane
mõju.“
5. Eelnõu § 5 lõikes 6 ja § 10 lõikes 1 on Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud.
kasutatud tootjaorganisatsiooni ja
tarnijaorganisatsiooni mõistet. Palume
seletuskirjas selgitada ja tuua näiteid,
milliseid organisatsioone peetakse silmas
nende mõistete all.
6. Eelnõu § 6 lõike 1 punktis 5 viidatud Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud.
sättest on keeruline aru saada ning
täiendavaid selgitusi ei anna ka
seletuskiri. Direktiivi art 3 lg 2 alusel
saame sättest nii aru, et üldreeglina on
ostjal keelatud nõuda tarnijalt kõigi või
osa ostja poolt müügiedenduse käigus
müüdavate põllumajandustoodete ja
toiduainete allahindluse kulude katmist.
Samas kui ostja, kes on müügiedenduse
algatajaks, määrab enne müügiedenduse
algust kindlaks müügiedenduse
ajavahemiku ja allahindlusega tellitavate
põllumajandustoodete ja toiduainete
eeldatava koguse, siis sellisel juhul ei ole
see keelatud.
Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku
jätta Eelnõu § 6 lg 1 p-st 5 viimane lause
välja ning sõnastada viimane lause eraldi
lõikena:
„5) nõuda tarnijalt kõigi või osa ostja
poolt müügiedenduse käigus müüdavate
põllumajandustoodete ja toiduainete
allahindluse kulude katmist.
(4) Lõike 1 punktis 5 nimetatud
kaubandustava ei ole keelatud, kui ostja,
kes on müügiedenduse algatajaks, määrab
enne müügidedenduse algust kindlaks
müügiedenduse ajavahemiku ja
allahindlusega tellitavate
põllumajandustoodete ja toiduainete
eeldatava koguse.“
7. Teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 10 Teadmiseks võetud, eelnõu teksti on
lg 3 järgmiselt: muudetud.
„(3) Taotluse esitaja märgib taotluses,
milline teave on taotluse esitaja ärisaladus
ning põhjendab teabe ärisaladuseks
määramist. Taotluse esitaja ei või
ärisaladusena märkida teavet, mis ei ole
ärisaladus ebaausa konkurentsi
takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse §
5 lõike 2 kohaselt.“
Eestimaa Talupidajate Keskliidu arvamus ja ettepanekud „Põllumajandustoodete ja
toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus“ eelnõu kohta
Märkus Kommentaar
1. Ebaausad kaubandustavad tuleb keelata Mitte arvestatud. Kuigi direktiiv (EL)
kõigis ettevõtjatevahelistes suhetes 2019/633 nõuab miinimumharmoneerimist
sõltumata ettevõtete suurusest. Ettepanek (nähtub artiklist 9) ja seega on võimalik
muuta eelnõu § 3 ja keelata kõik ebaausad Eesti õiguses kehtestada kaitse ka teiste
kauplemistavad. ebaausate kaubandustavade eest kui need,
mis on direktiivis välja toodud, siis eelnõu
eesmärk on Eesti õigusesse üle võtta
direktiivi sätted ja mitte minna neist
kaugemale enne, kui on tekkinud seaduse
rakenduspraktika. Kui rakenduspraktika
põhjal on selge, et seaduses sätestatud
ebaausad kaubandustavad ei ole piisavad,
siis saab asuda analüüsima juba täpsemalt
täiendavate ebaausate kaubandustavade
kehtestamise vajadust.
2. Eelnõu § 2 lõikes 1 jätta välja sõnad Arvestatud.
„suurel määral“. Eelnõus on loobutud termini „ebaaus
kaubandustava” üldisest määratlemisest ja
kooskõlas direktiiviga määratletakse üksnes
konkreetsed kokkulepped, mis tulenevad
direktiivist ja mida selles seaduses
käsitletakse ebaausa kaubandustavana.
3. Eelnõu § 4 lõikes 1 kehtestada üldine Arvestatud.
keeld maksta põllumajandustoodete ja
toiduainete eest hiljem kui 30 päeva
pärast tarne kuupäeva või hiljem kui 30
päeva pärast makstava summa
kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt
sellest, kumb on hilisem.
4. Eelnõu § 5 täiendada selliselt, et ostjal Arvestatud.
keelatakse tagastada tarnijale riknevaid
põllumajandustooteid ja toiduaineid ega Eelnõu on sätestatud, et juhul, kui
ka kehtestada tarnijale nende kaubandustavade tingimustes ei ole
põllumajandustoodete ja toiduainete eelnevalt kirjalikult taasesitamist
müügist kõrvaldamise tasude või muid võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt
sarnaseid sanktsioone. kokku lepitud, on ostjal keelatud müüjale
tagastada müümata jäänud
põllumajandustooted ja toiduained, ilma et
ostja maksaks nimetatud müümata jäänud
toodete või nimetatud toodete kõrvaldamise
või mõlema eest;
5. Ettepanek töötada välja ja täiendada Mitte arvestatud. Kuigi direktiiv (EL)
eelnõu sätetega, mis keelustavad 2019/633 nõuab miinimumharmoneerimist
ebamõistlikud leppetrahvid ja muud (nähtub artiklist 9) ja seega on võimalik
sarnased sanktsioonid. Eesti õiguses kehtestada kaitse ka teiste
ebaausate kaubandustavade eest kui need,
mis on direktiivis välja toodud, siis eelnõu
eesmärk on Eesti õigusesse üle võtta
direktiivi sätted ja mitte minna neist
kaugemale enne, kui on tekkinud seaduse
rakenduspraktika. Kui rakenduspraktika
põhjal on selge, et seaduses sätestatud
ebaausad kaubandustavad ei ole piisavad,
siis saab asuda analüüsima juba täpsemalt
täiendavate ebaausate kaubandustavade
kehtestamise vajadust. Seni tuleb rakendada
võlaõigusseadust, mis lepingulisi suhteid
reguleerib ja kasutada selles seaduses
ettenähtud võimalusi. Eelkõige järgida hea
usu ja mõistlikkuse põhimõtet. Samuti
näiteks VÕSi § 162 lõige 1 võimaldab juhul,
kui tasumisele kuuluv leppetrahv on
ebamõistlikult suur, selle maksmiseks
kohustatud lepingupoole nõudmisel kohtul
seda vähendada mõistliku suuruseni,
arvestades eelkõige kohustuse täitmise
ulatust tema poolt, teise lepingupoole
õigustatud huvi ja lepingupoolte
majanduslikku seisundit.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Rahandusministeerium Meie: 23.10.2020 nr 1.4-1/1038
Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse
eelnõu kooskõlastamiseks esitamine
Austatud minister
Maaeluministeerium esitab Teile kooskõlastamiseks põllumajandustoote ja toidu tarneahelas
ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu. Palume Teie kooskõlastust kümne
tööpäeva jooksul.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Arvo Aller
Maaeluminister
Lisad:
1. Eelnõu, EN_kaubandustava_.pdf;
2. Seletuskiri, SK_kaubandustava_.pdf;
3. Eelnõu seletuskirja lisa 1, SK_kaubandustava_Lisa_1.pdf;
4. Eelnõu seletuskirja lisa 2, SK_kaubandustava arvamused tabel_lisa_2.pdf.
Janeli Tikk, +372 625 299,
[email protected]
Ingrid Raidme, +372 625 6163.
[email protected]
Lai tn 39 // Lai tn 41 / 15056 Tallinn / 625 6101/
[email protected] / www.agri.ee
Registrikood 70000734
EELNÕU
16.10.2020
Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava
tõkestamise seadus1
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Seaduse reguleerimisala
(1) Käesoleva seadusega määratletakse majandus- või kutsetegevuse tehing, mille ese on
põllumajandustoode ja toit ning mida käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse ebaausa
kaubandustavana, mille tegemine on keelatud või mille tegemine on lubatud teatud tingimuste
täitmise korral, sätestatakse need tingimused ning käesoleva seaduse täitmise üle teostatava
riikliku ja haldusjärelevalve alused ja kord.
(2) Käesolevat seadust kohaldatakse Euroopa Liidus asutatud põllumajandustoote ja toidu ostja
ning müüja suhtes.
(3) Käesolevat seadust ei kohaldata tarbijaks oleva ostja suhtes.
(4) Käesolevat seadust kohaldatakse põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja suhtes
sõltumata nendevahelisi suhteid reguleeriva lepingu suhtes kohaldatavast õigusest.
(5) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse
sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
2. peatükk
Ebaaus kaubandustava põllumajandustoote ja toidu tarneahelas
§ 2. Ebaaus kaubandustava
(1) Käesolevas seaduses sätestatud majandus- või kutsetegevuse tehing, mille ese on
põllumajandustoode ja toit, (edaspidi ebaaus kaubandustava) on keelatud käesolevas seaduses
sätestatud juhul.
(2) Põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja võivad käesolevas seaduses sätestatud ebaausas
kaubandustavas kokku leppida üksnes juhul, kui see kokkulepe on sõlmitud põllumajandustoote
ja toidu ostja ning müüja vahel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja
ühemõtteliselt, kui käesolevas seaduses ei sätestata teisiti.
(3) Käesolevas seaduses ebaausa kaubandustava kohta sätestatut kohaldatakse ka
põllumajandustoote ja toidu müüjale ostja pakutava või osutatava põllumajandustoodete ja toidu
müügiga otseselt seotud teenuse suhtes.
§ 3. Põllumajandustoode ja toit ning nende ostja ja müüja
1
(3) Põllumajandustoode ja toit käesoleva seaduse tähenduses on Euroopa Liidu toimimise
lepingu I lisas nimetatud toode ja selles lisas nimetamata toode, mis on töödeldud toiduks sama
lepingu I lisas nimetatud toodet kasutades.
(2) Põllumajandustoote ja toidu ostja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes ostab
põllumajandustoodet ja toitu.
(3) Müüja käesoleva seaduse tähenduses on isik, sealhulgas tootja- või tarnijaorganisatsioon või
nende liit, kes müüb põllumajandustoodet ja toitu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud
isikule.
(4) Juriidilisest isikust põllumajandustoote ja toidu ostja või müüja seaduslik esindaja korraldab
käesolevast seadusest juriidilisele isikule tulenevate kohustuste täitmise.
§ 4. Maksetähtajaga seotud keelatud ebaaus kaubandustava
(1) Tarnelepingus ettenähtud põllumajandustoote ja toidu korrapärase tarnimise korral on
keelatud ebaaus kaubandustava, mille kohaselt maksetähtaeg on pikem kui 30 päeva
kokkulepitud tarneperioodi lõppemise päevast arvates või kõnealuse tarneperioodi eest makstava
tasu kindlaksmääramise päevast arvates olenevalt sellest, kumb kuupäev on hilisem.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul on keelatud ebaaus kaubandustava, mille
kohaselt maksetähtaja arvestamisel võetakse aluseks tarneperiood, mis on pikem kui üks kuu,
sõltumata kokkulepitud tarneperioodi tegelikust pikkusest.
(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tarneperioodi eest makstava summa määrab
kindlaks ostja, algab maksetähtaja arvestus selle kokkulepitud tarneperioodi lõppemise päevast
arvates, mille jooksul tarned on tehtud.
(4) Kui tarnelepingus ei ole ette nähtud põllumajandustoodete ja toidu korrapärast tarnimist, on
keelatud ebaaus kaubandustava, mille kohaselt maksetähtaeg on pikem kui 30 päeva tarne
päevast arvates või tarne eest makstava summa kindlaksmääramise päevast arvates olenevalt
sellest, kumb kuupäev on hilisem.
(5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tarne eest makstava summa määrab kindlaks
ostja, algab maksetähtaja arvestus tarne päevast arvates.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikeid 1 ja 4 ei kohaldata, kui:
1) ostja teeb makse koolikava raames Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr
1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega
tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr
1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007, artikli 23 kohaselt;
2) ostja on tervishoiuteenuseid osutav avalik-õiguslik juriidiline isik, kes teeb makse Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/7/EL, hilinenud maksmisega võitlemise kohta
äritehingute puhul, artikli 4 lõike 4 punkti b kohaselt;
3) ostja teeb müüjale makse veini valmistamiseks kasutatavate viinamarjade või kasutatava
viinamarjavirde eest pikaajalise lepingu alusel, mis on sõlmitud enne 2019. aasta 1 jaanuari ning
mille müügitehingute maksetingimused on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EL) nr 1308/2013 artikli 164 kohaselt.
(7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 sätestatud maksetähtaegade suhtes ei kohaldata
võlaõigusseaduse § 821 sätestatud tasu maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise tähtaegu.
(8) Käesolevas paragrahvis sätestatud keeluga vastuolus olev tehing või selle tingimus on tühine.
2
§ 5. Tarnega seotud keelatud ebaaus kaubandustava
(1) Ostjal on keelatud nõuda müüjalt tasu, mis ei ole seotud müüja põllumajandustoote ja toidu
müügiga.
(2) Ostjal on keelatud nõuda müüjalt makseid põllumajandustoote ja toidu raiskumineku või kao
eest, kui nimetatud raiskuminek või kadu ei ole toimunud müüja süül ning:
1) põllumajandustoote ja toidu raiskuminek või kadu on toimunud ostja ruumides või
2) põllumajandustoote ja toidu omandiõigus on läinud üle ostjale.
(3) Ostjal on keelatud keelduda põllumajandustoote ja toidu ostmisest kui oma lepingulisest
kohustusest nii lühikese etteteatamisega, mille puhul ei saa mõistlikult eeldada, et müüja leiab
tootele muu turustus- või kasutusvõimaluse.
(4) Ostjal on keelatud ühepoolselt muuta neid põllumajandustoote ja toidu tarnelepingu
tingimusi, mis on seotud nimetatud toodete tarne või kohaletoimetamise sageduse, viisi, koha,
aja või mahuga, kvaliteedistandardite, maksetingimuste või hindadega.
(5) Ostjal on keelatud jätta andmata müüjaga sõlmitud põllumajandustoote ja toidu tarnelepingu
tingimuste kohta kinnituskiri võlaõigusseaduse § 32 lõike 1 tähenduses, kui müüja on ostjalt
kinnituskirja palunud.
(6) Käesoleva paragrahvi lõiget 5 ei kohaldata juhul, kui ostja on tulundusühistu või
mittetulundusühing ning tehing hõlmab põllumajandustoodet ja toitu, mida müüja müüb
tulundusühistule või mittetulundusühingule, mille liige ta on, kui asjaomase tulundusühistu või
mittetulundusühingu põhikiri või selle alusel tehtud otsus sisaldab sätteid, millel on
tarnelepinguga sarnane mõju.
(7) Ostjal on keelatud müüja ärisaladuse ebaseaduslik saamine, kasutamine või avalikustamine
ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse § 5 tähenduses.
(8) Ostjal on keelatud ähvardada müüjat kaubanduslike survemeetmete rakendamisega või
rakendada müüja vastu suunatud kaubanduslikke survemeetmeid, kui müüja kasutab oma
lepingust tulenevaid või seadusjärgseid õigusi, sealhulgas esitab taotluse ebaausa kaubandustava
kohta või teeb uurimise käigus koostööd Konkurentsiametiga.
(9) Ostjal on keelatud nõuda müüjalt põllumajandustoote ja toidu müügiga seotud kliendikaebuse
läbivaatamisega seotud kulude hüvitamist, kui kaebuse põhjus ei ole seotud müüja süüga.
(10) Käesolevas paragrahvis sätestatud keeluga vastuolus olev tehing või selle tingimus on
tühine.
§ 6. Tingimuslikult keelatud ebaaus kaubandustava
(1) Kui põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja ei ole tarne tingimustes kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku leppinud, on
põllumajandustoote ja toidu ostjal keelatud:
1) tagastada müüjale müümata jäänud põllumajandustoode ja toit ilma müümata jäänud toodete
või nende kõrvaldamise eest maksmata;
2) nõuda müüjalt tasu põllumajandustoote ja toidu ladustamise, väljapanemise, kaubaloetellu
lisamise või turul kättesaadavaks tegemise eest;
3) nõuda müüjalt müügiedenduse käigus müüdava põllumajandustoote ja toidu allahindluse
kulude katmist;
3
4) nõuda müüjalt müüdava põllumajandustoote ja toidu turundamise kulude katmist;
5) nõuda müüjalt müüdava põllumajandustoote ja toidu turustamise kulude katmist;
6) nõuda müüjalt põllumajandustoote ja toidu müügiks kasutatavate müügialade kordaseadmise
eest personalikulude katmist;
7) nõuda müüjalt üksnes teatud tüüpi, kuju ja suurusega veopakendi kasutamist, kui
põllumajandustoote ja toidu käitlemist reguleerivas õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.
(2) Kui põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja on kokku leppinud käesoleva paragrahvi
lõike 1 punktis 3 nimetatud ebaausas kaubandustavas, määrab müügiedenduse algatanud ostja
enne selle algust kindlaks müügiedenduse ajavahemiku ning allahindlusega tellitavate
põllumajandustoodete ja tellitava toidu eeldatava koguse.
(3) Kui põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja on kokku leppinud käesoleva paragrahvi
lõike 1 punktides 2‒6 nimetatud tasu maksmises ja müüja esitab ostjale sellekohase nõude, esitab
ostja müüjale enne tarnimist kirjalikult ka hinnangulise maksesumma ühiku kohta või maksete
koondsumma.
(4) Kui põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja on kokku leppinud käesoleva paragrahvi
lõike 1 punktides 2 ja 4‒6 nimetatud tasu maksmises ja ostja esitab müüjale sellekohase nõude,
esitab ta lisaks lõikes 3 nimetatud teabele müüjale kirjalikult ka hinnangulised kulud ja nende
kulude põhjenduse.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud keeluga vastuolus olev tehing või selle tingimus on
tühine.
(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2‒4 nimetatud teabe esitamata jätmine toob kaasa nendes
lõigetes nimetatud kokkuleppe tühisuse.
§ 7. Ebaausa kaubandustava keelu kohaldamine
(1) Käesoleva seaduse §-des 4‒6 sätestatud keelde kohaldatakse, kui põllumajandustoodet ja
toitu müüb:
1) müüja, kelle aastakäive on kuni 2 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui
2 000 000 eurot;
2) müüja, kelle aastakäive on suurem kui 2 000 000 eurot, kuid ei ületa 10 000 000 eurot, ostjale,
kelle aastakäive on suurem kui 10 000 000 eurot;
3) müüja, kelle aastakäive on suurem kui 10 000 000 eurot, kuid ei ületa 50 000 000 eurot,
ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 50 000 000 eurot;
4) müüja, kelle aastakäive on suurem kui 50 000 000 eurot, kuid ei ületa 150 000 000 eurot,
ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 150 000 000 eurot;
5) müüja, kelle aastakäive on suurem kui 150 000 000 eurot, kuid ei ületa 350 000 000 eurot,
ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 350 000 000 eurot.
(2) Käesoleva seaduse §-des 4‒6 sätestatud keelde kohaldatakse, kui põllumajandustoodet ja
toitu müüb kuni 350 000 000 euro suuruse aastakäibega müüja valitsusasutusele või
valitsusasutuse hallatavale asutusele, kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutusele või
ametiasutuse hallatavale asutusele või nende asutuste liidule, avalik-õiguslikule juriidilisele
isikule või nende isikute liidule.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aastakäive on tehingu toimumise aastale vahetult
eelnenud majandusaastal müüja ja ostja müüdud kaupade ja teenuste müügitulu, mis arvutatakse
Euroopa Liidus riigiabi valdkonnas mikro-, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete
määratlemiseks kasutatavas metoodikas eri liiki ettevõtjate aastakäibe kohta koostatud
asjakohaste meetodite kohaselt.
4
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud müügitulu andmed võetakse isiku majandusaasta
aruandest. Kui isiku tehingu toimumise aastale vahetult eelnenud majandusaasta aruande
äriregistrile esitamine on äriseadustiku alusel nõutav, kuid aruanne ei ole äriregistrile esitatud või
nimetatud aruande äriregistrile esitamise tähtaeg ei ole aastakäibe kindlakstegemise ajaks
saabunud, võetakse aluseks tehingu toimumise aastale vahetult eelnenud teise majandusaasta
kinnitatud majandusaasta aruanne.
(5) Isiku puhul, kellel ei ole majandusaasta aruande esitamise kohustust, võetakse käesoleva
paragrahvi lõikes 3 sätestatud müügitulu andmed tema käibedeklaratsioonist või
tuludeklaratsiooni asjakohasest osast.
3. peatükk
Riiklik ja haldusjärelevalve
§ 8. Riikliku ja haldusjärelevalve korraldus
(1) Riiklikku ja haldusjärelevalvet käesoleva seaduse täitmise üle teostab Konkurentsiamet.
(2) Konkurentsiamet võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks
kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30‒32 ja 49‒51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid
samas seaduses sätestatud alusel ja korras.
§ 9. Konkurentsiameti õigus nõuda teavet
(1) Konkurentsiametil on õigus ebaausa kaubandustava esinemise uurimiseks nõuda, et ostja ja
müüja esitaksid temale asjakohase teabe.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teavet nõutakse kirjalikus või kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis, milles nimetatakse nõude eesmärk ja õiguslik alus ning
viidatakse võimalusele teha ettekirjutus teabe esitamata jätmise või mittetäieliku, ebaõige või
eksitava teabe esitamise korral. Teabe esitamise tähtajaks määratakse vähemalt kümme
kalendripäeva.
§ 10. Ettekirjutus ebaausa kaubandustava ohu korral
(1) Konkurentsiamet võib edasilükkamatul juhul panna isikule ettekirjutusega kohustuse teha
ettekirjutuses nõutav tegu või hoiduda selle tegemisest, kui Konkurentsiametile teadaolevalt
esineb tõsise ja korvamatu kahju tekkimise oht käesoleva seaduse §-des 4‒6 sätestatud keelu
rikkumise tõttu.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutus kehtib kuni kolm kuud. Vajaduse korral
võib Konkurentsiamet ettekirjutuse kehtivuse tähtaega pikendada kokku kuni ühe aastani.
§ 11. Taotlus
(1) Ebaausa kaubandustava üle riikliku või haldusjärelevalve algatamise taotluse võib
Konkurentsiametile esitada:
1) müüja;
2) tootjaorganisatsioon või tulundusühistu oma liikme nimel;
3) müüjaorganisatsioon;
4) käesoleva lõike punktis 2 või 3 sätestatud organisatsioonide liit oma liikme või selle liikme
nimel;
5
5) muu organisatsioon, kes tegutseb mittetulundusühinguna ja kellel on õigustatud huvi esindada
müüjat.
(2) Konkurentsiametile esitatav taotlus on kirjalik ja selles märgitakse haldusmenetluse seaduse
§ 14 lõikes 3 nimetatud andmed.
(3) Konkurentsiamet võib taotluse esitaja põhjendatud taotluse alusel tunnistada taotluse esitaja
nime ja muu teabe teisele isikule avaldamisele mittekuuluvaks.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud avaldamisele mittekuuluv teave jäetakse
avalikustamisele kuuluvate otsuste ja ettekirjutuste tekstist välja.
§ 12. Taotluse läbi vaatamata jätmine
Konkurentsiamet jätab ebaausa kaubandustava üle riikliku või haldusjärelevalve algatamiseks
esitatud taotluse läbi vaatamata, kui:
1) taotlus on ilmselgelt põhjendamatu;
2) taotluse lahendamine ei kuulu Konkurentsiameti pädevusse;
3) taotluse esitajat ei ole võimalik taotluses esitatud teabe põhjal tuvastada;
4) taotluse esitaja ei vasta käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatule.
§ 13. Menetluse lõpetamine
Konkurentsiamet võib ebaausa kaubandustava üle riikliku või haldusjärelevalve algatamiseks
esitatud taotluse menetlemise lõpetada, kui:
1) ostja tegevuses puuduvad käesoleva seaduse rikkumise tunnused;
2) samas asjas on alustatud väärteomenetlus;
3) taotluse esitaja on oma taotluse tagasi võtnud ning menetluse lõpetamine ei kahjusta kolmanda
isiku õigusi;
4) sama asi on teise liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutava asutuse menetluses või samas
asjas on teinud otsuse teise liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutav asutus;
5) ostja on lõpetanud menetluse esemeks oleva tegevuse ning puudub vajadus teha ettekirjutus;
6) taotluse esitaja on taotluses märkinud, et tema nimi ja käesoleva seaduse § 11 lõikes 3
nimetatud muu teave ei kuulu teisele isikule avaldamiseks, kuid menetluse tulemusena tehtavast
otsusest võib nimetatud teave nähtuda.
§ 14. Koostöö Euroopa Liidus
(1) Konkurentsiamet teeb ebaausa kaubandustava tõkestamiseks koostööd Euroopa Liidu
liikmesriikide määratud ebaausa kaubandustava tõkestamise eest vastutavate asutustega ja
Euroopa Komisjoniga.
(2) Konkurentsiamet avaldab oma veebilehel aruandena teabe ebaausa kaubandustava üle
eelmisel aastal algatatud ja lõpetatud riikliku ja haldusjärelevalve kohta. Teave sisaldab
kokkuvõtet menetluse sisust, tulemustest ja tehtud otsustest.
(3) Konkurentsiamet esitab iga aasta 15. märtsiks Euroopa Komisjonile aruande käesoleva
seaduse nõuete kohaldamise ja nende täitmise tagamise kohta.
§ 15. Sunniraha määr
Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras
rakendatava sunniraha ülemmäär füüsilisele isikule kuni 600 eurot ja juriidilisele isikule kuni
100 000 eurot.
6
4. peatükk
Vastutus
§ 16. Ebaausa kaubandustava keelu rikkumine
(1) Maksetähtajaga või tarnega seotud ebaausa kaubandustava keelu rikkumise eest, samuti
tingimuslikult keelatud ebaausa kaubandustava kasutamise eest, kui vastupidises ei ole kokku
lepitud –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.
§ 17. Menetlus
(1) Käesolevas seaduses sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat.
(2) Käesolevas seaduses sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Konkurentsiamet.
5. peatükk
Rakendussätted
§ 18. Võlaõigusseaduse muutmine
Võlaõigusseaduse § 821 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Käesolevas paragrahvis sätestatud maksetähtaegu ei kohaldata põllumajandustoote ja toidu
tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse § 4 lõigetes 1 ja 4 sätestatud kokkuleppe
suhtes.”.
§ 19. Üleminekusätted
(1) Enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud tarneleping viiakse käesoleva seadusega
kooskõlla 2022. aasta 1. maiks. Käesoleva seadusega kooskõlla viimata tarneleping või selle
tingimus, mis on käesoleva seadusega vastuolus, on tühine.
(2) Kui ostja soovib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingu käesoleva seadusega
kooskõlla viia, teeb ta müüjale lepingu muutmiseks ettepaneku ja annab müüjale mõistliku
tähtaja ettepaneku vastuvõtmiseks või sellest keeldumiseks. Kui müüja tähtaja jooksul oma
otsusest ei teata, loetakse leping muudetuks.
(3) Kui müüja keeldub lepingu muutmisest, on ostjal õigus müüjaga sõlmitud leping lõpetada.
(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud leping ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, esitab
ostja müüjale kinnituskirja ja annab mõistliku tähtaja sellega nõustumiseks või
mittenõustumiseks. Kui müüja tähtaja jooksul ei teata, et ta ei nõustu kinnituskirjas sisalduvate
tingimustega, loetakse need lepingu tingimusteks.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustust, tähtaega ja tagajärge kohaldatakse ka
põllumajandustoote ja toidu ostjaks oleva tulundusühistu või mittetulundusühingu põhikirja või
selle alusel tehtud otsuse suhtes, mis sisaldab tema liikmeks oleva müüja kohta käesoleva
seadusega vastuolus olevaid sätteid.
7
§ 20. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub 2021. aasta 1. novembril.
Henn Põlluaas
Riigikogu esimees
Tallinn, ….. ……. 2020
____________________________________________________________________________
1
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/633, mis käsitleb põllumajandustoodete ja toiduainete
tarneahelas ettevõtjavahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid (ELT L 111, 25.04.2019, lk 59‒72)
8
16.10.2020
Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava
tõkestamise seaduse eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Eelnõu eesmärk on kaitsta põllumajandustooteid ja toitu müüvaid ettevõtjaid endast tugevamal
majanduslikul positsioonil olevate ostjate ebaausate kaubandustavade eest.
Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle sätted, mis sisalduvad samal eesmärgil kehtestatud
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/633, mis käsitleb põllumajandustoodete ja
toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid.
Direktiivi (EL) 2019/633 eesmärk on keelata ebaausad kaubandustavad, mida Euroopa Liidu
toimimise lepingu I lisas loetletud põllumajandustooteid ja toitu müüvate põllumajandustootjate
suhtes kasutavad neist suurema aastakäibega ostjad.
Toidutarneahelas osalevad põllumajandustoodete ja toidu tootmise, töötlemise, turustamise,
tarnimise ja müügi etappides erinevad ettevõtjad. Toidutarneahel on ülekaalukalt olulisim kanal,
mille kaudu jõuavad toidukaubad tootjalt tarbijani. Ettevõtjate arv ja suurus on toidutarneahela
eri etappides erinev, kuid kõik tarneahela ettevõtjad on ühtemoodi olulised, et tarbijani jõuaks
kvaliteetne toit ja mitmekesine valik.
Euroopa Liidus (edaspidi EL) on toidutarneahela toimimist, sealhulgas ebaausate
kaubandustavade esinemist, käsitletud juba alates 2009. aastast. Euroopa Komisjon on välja
pakkunud vabatahtlikke lahendusi, mis võiksid toidutarneahelas esinevaid ebaausaid
kaubandustavasid käsitlevates riiklikes ja vabatahtlikes juhtimisraamistikes olemas olla. Paljud
EL-i liikmesriigid, teiste seas ka Eesti, ei ole aga neid võimalusi ära kasutanud. Seetõttu kutsus
Euroopa Parlament 2016. aastal Euroopa Komisjoni üles looma ebaausate kaubandustavadega
võitlemiseks liiduülene õigusraamistik. Euroopa Komisjon koostas mõjuhinnangu ning sellele
eelnesid avalik konsultatsioon ja sihtotstarbelised konsultatsioonid. Aastal 2017 tuli Euroopa
Komisjon välja poliitilise algatusega, mille eesmärk on tasakaalustada toidutarneahela erinevate
lülide läbirääkimispositsioone.
Läbirääkimispositsioonide tasakaalustamatus loob olukorra, kus tugevama positsiooniga
kaubanduspartner võib nõrgema positsiooniga osapoole suhtes kasutada tavasid või peale suruda
lepingulisi suhteid, mis kalduvad oluliselt kõrvale heast äritavast, on vastuolus hea usu ja ausa
kauplemise põhimõttega. Sellised tavad võivad endast kujutada majandusliku riski
põhjendamatut ja ebaproportsionaalset üleminekut ühelt kaubanduspartnerilt teisele või ühe
kaubanduspartneri õiguste ja kohustuste märkimisväärset tasakaalustamatust. Toidutarneahela
tasakaalustamatus võimendab turutõrgete tagajärgi ja nendega kaasnevaid riske, mis vähendab
põllumajandus- ja toidusektori valmisolekut turutõrgetele ning hindade volatiilsusele reageerida.
Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament ja EL-i liikmesriigid jõudsid 2019. aastal kokkuleppele
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/633, 17. aprill 2019, mis käsitleb
põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid
ebaausaid kaubandustavasid osas. Direktiiviga (EL) 2019/633 kehtestatakse EL-i tasandil
1
ebaausate kaubandustavade vastase kaitse miinimumstandardid võttes arvesse tarnija1 ja ostja
suhtelist suurust ning kaitstakse tarnijat temast suurema ostja eest. Minimaalse ühtlustamise
põhimõte valiti, et liikmesriikidel jääks võimalus võtta vastu või jätta kehtima riigisisesed
normid, mis lähevad vajadusel kaugemale direktiivis (EL) 2019/633 loetletud ebaausatest
kaubandustavadest.
Eelnõuga luuakse põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise
seadus.
Eelnõus sätestatakse ebaausate kaubandustavade loetelu, mis on toidutarneahelas ostja ja müüja
vahel keelatud. Loetletud on 16 ebaausat kaubandustava, millest üheksa ebaausat kaubandustava
on igal juhul ja alati keelatud ning seitse ebaausat kaubandustava, mis on keelatud juhul kui
eelnevalt ei ole nendes kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt
kokku lepitud.
Eelnõu kehtestab ebaausa kaubandustava kasutamise korral kaitseks täiendavad
õiguskaitsevahendid ning sätestab nende kasutamise üle teostatava riikliku ja haldusjärelevalve
alused ja ulatuse.
Direktiivi (EL) 2019/633 ülevõtvad õigusaktid peavad olema kehtestatud ja avaldatud 1. maiks
2021. aastal ja nende jõustumise tähtpäev on 1. november 2021. aastal.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Maaeluministeeriumi põllumajanduspoliitika osakonna
põllumajandus- ja toidusektori arengu büroo juhataja Janeli Tikk (
[email protected], tel 625
6299). Eelnõule ja seletuskirjale on juriidilise ekspertiisi teinud Maaeluministeeriumi
õigusosakonna juhataja asetäitja Ingrid Raidme (
[email protected], tel 625 6163).
Keeleliselt on eelnõu toimetanud sama osakonna peaspetsialist Leeni Kohal
(
[email protected], tel 625 6523).
Direktiivi (EL) 2019/633 Eesti õigusesse ülevõtmise küsimuste arutamiseks ja eelnõu
väljatöötamiseks moodustati ka töögrupp, mille töös osalesid Justiitsministeeriumi, Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi, Konkurentsiameti ning Maaeluministeeriumi esindajad.
1.3. Märkused
Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga, kuid on seotud Vabariigi Valitsuse
tegevusprogrammiga. Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm näeb ette, et edendatakse ausaid
kauplemistavasid ning seistakse tarneahela hea toimimise ja ebaausate kauplemistavade
tõkestamise eest. Eelnõu näol on tegemist EL-i õiguse rakendamisega. Tulenevalt hea õigusloome
ja normitehnika eeskirja § 1 lõike 2 punktist 2 ei ole eelpool toodust tulenevalt eelnõukohase
seaduse väljatöötamiseks koostatud väljatöötamiskavatsust.
Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.
2. Seaduse eesmärk
Eelnõukohase seaduse eesmärk on Eesti õigusesse üle võtta sätted, mis sisalduvad Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/633, 17. aprillist 2019, mis käsitleb
1
Seletuskirjas siin ja edaspidi kasutatakse direktiivi sätete ja komisjoni selgituste taasesitamisel direktiivi terminit
tarnija ning eelnõu sätete taasesitamisel ja selgitamisel terminit müüja.
2
põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid
ebaausaid kaubandustavasid (ELT L 111, 25.4.2019, lk 59—72). Kehtiv Eesti õigus ei ole selle
direktiiviga kooskõlas.
Eelnõu väljatöötamisel tõusetus töögrupis korduvalt küsimus, kas direktiivi (EL) 2019/633 on
võimalik üle võtta tehes muudatusi olemasolevatesse seadustesse, nagu näiteks
kaubandustegevuse seadus, ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seadus,
võlaõigusseadus, või tuleb välja töötada uus, eraldi seadus. Kõigi arutelude tulemusena otsustati
direktiivi (EL) 2019/633 ülevõtmiseks luua uus seadus. Kui uue seaduse pinnalt töö käigus,
näiteks eelnõu kooskõlastamisel, siiski selgub, et direktiivi (EL) 2019/633 saab üle võtta mõnda
olemasolevasse seadusesse, siis seda tehakse.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu koosneb viiest peatükist, millest esimene sisaldab seaduse üldsätteid, teine sätteid
keelatud ebaausate kaubandustavade kohta põllumajandustoote ja toidu tarneahelas, kolmas
riikliku ja haldusjärelevalve sätteid, neljas vastutussätteid ebaausa kaubandustava kasutamise
keelu rikkumise eest ning viies seaduse rakendussätteid.
1. peatükk
Paragrahvis 1 sätestatakse käesoleva seaduse eelnõu reguleerimisala.
Paragrahvi 1 lõige 1 sätestab seaduse reguleerimisala ulatuse, milleks on määratleda majandus-
või kutsetegevuse tehing, mille ese on põllumajandustoode ja toit ning mida käesoleva seaduse
tähenduses käsitatakse ebaausa kaubandustavana, mille tegemine on keelatud või mille tegemine
on lubatud teatud tingimuste täitmise korral,, tingimused viimati nimetatud tehingute tegemiseks
ning selle seaduse täitmise üle teostatava riikliku ja haldusjärelevalve alused ja kord.
Seaduses määratletakse kahte liiki ebaausad kaubandustavad: need, mille järgimine on alati
keelatud, ja need, mille järgimine on küll lubatud, kuid üksnes seaduses sätestatud tingimustel ja
kui ostja ja müüja on selles eelnevalt selgelt ja ühemõtteliselt omavahel kokku leppinud.
Viimasena nimetatud ebaausate kaubandustavade kohta on seaduses sätestatud tingimused, mis
sellisel juhul täidetud peavad olema. Seaduses sätestatud riiklikku ja haldusjärelevalvet tehaksegi
selle üle, kas põllumajandustoodete ja toidu tarneahelas ostja ja müüja vahel sõlmitud lepingus
kokku lepitud tingimus kuulub seaduses sätestatud keelatud ebaausa kaubandustava hulka või
võib seda kasutada. Juhul, kui tegemist on seaduses sätestatud tingimustel lubatud ebaausa
kaubandustavaga, siis tehakse riiklikku ja haldusjärelevalvet selle üle, kas põllumajandustoodete
ja toidu tarneahelas ostja ja müüja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud tingimus vastab
seaduses sätestatud tingimusele.
Samuti on keelatud muuta tehingu tingimusi ühepoolselt, millest tulenevalt on võetud käesolevas
seaduses kasutusele mõiste ostja tehing või müüja tehing. Tehinguna käsiteltakse tsiviilseadustiku
üldosa seaduse § 67 sätestatut, mille lõike 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud
toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud
tahteavaldus ning lõikes 2 on täpsustatud, et tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne
tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus. See võib väljenduda ka
näiteks ostja veebilehel olevas teabes tema ostutingimuste kohta. Mitmepoolne tehing on tehing,
mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on
lepingud.
3
Paragrahvi 1 lõikes 2 sätestatakse, et käesolevat seadust kohaldatakse EL-is asutatud
põllumajandustoodete ja toidu ostja või müüja suhtes. See tähendab, et vähemalt üks osapooltest
(ostja või müüja) peab olema asutatud Euroopa Liidus.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõike 2 neljas lõik, mille kohaselt seda
direktiivi kohaldatakse müügi suhtes, mille puhul kas tarnija või ostja või mõlemad on asutatud
liidus.
Paragrahvi 1 lõikes 3 sätestatakse, et käesolevat seadust ei kohaldata tarbijaks oleva ostja suhtes.
Nagu direktiivi (EL) 2019/633 ei kohaldata tarbijate suhtes, nii ei kohaldata ka seda seadust
tarbijate suhtes. Seaduse ja direktiivi (EL) 2019/633 kohaldumiseks on oluline, et toimuks
edasimüük, ükskõik kelle vahel. Kui edasimüüki ei toimu, siis on tegemist müügiga tarbijale ja
direktiiv (EL) 2019/633 ega seadus ei kohaldu. Seega ei kohaldu direktiiv (EL) 2019/633 ja
seadus ka juhul kui näiteks teatud tulundusühistu müüb oma liikmele, kes edasi ei müü. Komisjon
on selgitanud, et ebaausad kaubandustavad, mis on ettevõtjate ja tarbijate vahel, kuuluvad teiste
õigusaktide valdkonda. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11. mai 2005. a direktiiv 2005/29/EÜ,
mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul
ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ)
nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) määratleb tarbija termini nii, et tarbijaks on
füüsiline isik, kes tegutseb eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, käsitöö-
ega kutsetegevusega. Tarbijate ühendused, kes tegutsevad tarbijate nimel, et osta toitu madala
hinnaga ja jagada seda oma tarbijatest liikmetele ilma, et toimuks edasine müük, ei kuulu seega
samuti direktiivi (EL) 2019/633 kohaldamisalasse. Asjaolu, et selline tarbijate ühendus on
mittetulunduslik organisatsioon, ei ole selle õigusliku hinnangu puhul oluline. Komisjon
täpsustab, et direktiivis (EL) 2019/633 tehtud viited mittetulunduslikele juriidilistele isikutele on
tehtud teistel eesmärkidel. Direktiivi (EL) 2019/633 artikli 5 lõikes 2 ja preambula lõikes 31
tehtud viite ainus eesmärk on laiendada nende isikute ringi, kes on õigustatud esitama direktiivi
(EL) 2019/633 nõuete täitmise eest vastutavale asutusele taotlust tarnija eest. See viide ei muuda
aga direktiivi (EL) 2019/633 kohaldamisala.
Eelnõu selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõike 2 viimane lõige, mille
kohaselt direktiivi (EL) 2019/633 ei kohaldata tarnijate ja tarbijate vaheliste kokkulepete suhtes.
Eelnõus ei määratleta terminit „tarbija”, kuna seda kasutatakse tavapärases tähenduses.
Paragrahvi 1 lõikes 4 sätestatakse, et käesolevat seadust kohaldatakse põllumajandustoodete ja
toidu ostja ja müüja suhtes sõltumata nendevahelisi suhteid reguleeriva lepingu suhtes
kohaldatavast õigusest.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõige 4, mille kohaselt liikmesriigid
tagavad, et lõigetes 1 ja 2 sätestatud keelud (ehk seaduse eelnõu §-des 4‒6 sätestatud keelud) on
üldist kehtivust omavad sätted, mida kohaldatakse igas nende keeldude kohaldamisalasse
kuuluvas olukorras, olenemata sellest, millist õigust poolte vahel tarnelepingu suhtes muidu
kohaldatakse.
Nagu Komisjon on selgitanud, siis on lepingu suhtes kohaldatava õiguse valik poolte otsustada,
kuid vaatamata valitud kohaldatavale õigusele tuleb direktiivi (EL) 2019/633 kohaldada alati,
mitte jätta seda kõrvale.
Samuti on Komisjon selgitanud, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008,
17. juuni 2008, lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”), kohaselt
on lepingupooltel õigus otsustada, millise riigi õigust nende lepinguliste suhete puhul
kohaldatakse ning direktiiv (EL) 2019/633 ei sekku lepingule kohaldatava õiguse valikusse.
4
Siiski ei tähenda see seda, et direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõikes 4 sätestatu saaks kõrvale
jätta. Komisjon on soovitanud selle kohta vaadata ka „Rooma I” artiklit 9 ja korranud, et
liikmesriik peab tagama oma riigi õiguses, et vaatamata lepingu suhtes kohaldatava õiguse
valikule ei saa pooled kõrvale jätta direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatut.
Paragrahvi 1 lõikes 5 sätestatakse, et käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele
kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
Sätte kohaselt kohaldatakse selle seaduse alusel toimuvale haldusmenetlusele haldusmenetluse
seaduse sätteid üksnes selles osas, mida ei reguleeri direktiiviga (EL) 2019/633 kooskõlas
käesolev seadus. Täiendus on vajalik, sest direktiiv (EL) 2019/633 näeb ette menetlusnormid,
mida liikmesriik peab ebaausa kaubandustava üle riikliku või haldusjärelevalve algatamiseks
esitatud taotluse menetluse kohta üle võtma.
2. peatükk
Paragrahvis 2 määratletakse toidutarneahelas kasutatava ebaausa kaubandustava termin ja teised
kasutatavad terminid.
Paragrahvi 2 lõikes 1 on määratletud ebaausa kaubandustava termin. Eelnõu kohaselt on ebaaus
kaubandustava majandus- või kutsetegevuse tehing, mille ese on põllumajandustoode ja toit,
(edaspidi ebaaus kaubandustava), kui see tehing on sätestatud käesolevas seaduses ja mis on kas
täielikult keelatud (nimetatud eelnõu §-des 4 ja 5 ning sõlmitud §-s 7 nimetatud müüjate ja ostjate
vahel) või keelatud üksnes käesolevas seaduses sätestatud juhul (nimetatud eelnõu §-s 6 ja juhul
kui kokkulepe ei ole sõlmitud selgelt ja ühemõtteliselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas
vormis). Tehingu mõistet on täpsemalt selgitatud seletuskirja § 1 lõike 1 selgitava osas juures.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõige 1, mis määratleb selle direktiivi
reguleerimisala.
Direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõike 1 kohasel on tegemist ebaausa kaubandustavaga, kui tava
kaldub suurel määral kõrvale heast äritavast, on vastuolus hea usu ja ausa kauplemise
põhimõttega ning mille üks kaubanduspartner on ühepoolselt kehtestanud teise suhtes.
Direktiivi (EL) 2019/633 preambuli punktis 1 on toodud, et läbirääkimispositsioonide
tasakaalustamatus toob endaga tõenäoliselt kaasa ebaausad kaubandustavad, kui suuremad ja
mõjukamad kaubanduspartnerid püüavad seoses müügitehinguga läbi suruda teatavaid neile
kasulikumaid tavasid või lepingulisi suhteid, kui üks kaubanduspartner on nõrgem kui teised.
Sellised tavad võivad näiteks: kalduda suurel määral kõrvale heast äritavast, olla vastuolus hea
usu ja ausa kauplemise põhimõttega ning olla ühepoolselt kehtestatud ühe kaubanduspartneri
poolt teise suhtes; kujutada endast majandusliku riski põhjendamatut ja ebaproportsionaalset
üleminekut ühelt kaubanduspartnerilt teisele või kujutada endast ühe kaubanduspartneri õiguste
ja kohustuste märkimisväärset tasakaalustamatust. Teatavad tavad võivad olla ilmselgelt
ebaausad isegi siis, kui mõlemad pooled on nendega nõus.
Sellest tulenevalt on oluline seaduses määratleda ebaaus kaubandustava.
Paragrahvi 2 lõikes 2 on sätestatud, et põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja võivad
käesolevas seaduses sätestatud ebaausas kaubandustavas (üksnes sellises, mis on nimetatud
eelnõu §-s 6) kokku leppida üksnes juhul, kui see kokkulepe on sõlmitud põllumajandustoote ja
toidu ostja ning müüja vahel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt
ning kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Viimati nimetatud „kui käesolev seadus ei sätesta
5
teisiti“ tähendab seda, et kokkulepitav kaubandustava ei tohi olla nimetatud kas eelnõu §-s 4 või
5, kus on loetletud keelatud kaubandustavad.
Samuti loetakse käesoleva seaduse kohaselt ebaausaks kaubandustavaks seda, kui ühepoolselt
muudetakse neid põllumajandustoodete ja toidu tarneahela tingimusi, milles on
põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas
vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku leppinud. Näiteks kui ostja muudab ühepoolselt neid
tarnelepingu tingimusi, mis on seotud põllumajandustoote ja toidu ladustamise, väljapanemise,
kaubaloetellu lisamise või turul kättesaadavaks tegemise, müügiedenduse käigus müüdavate
põllumajandustoote ja toidu allahindluse, põllumajandustoote ja toidu turundamise, turustamise
või põllumajandustoote ja toidu müügiks kasutatavate müügialade kordaseadmise teenuste
osutamisega, siis loetakse seda ebaausaks kaubandustavaks, mille kasutamine on keelatud.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt c, mille kohaselt
liikmesriigid tagavad, et keelustatakse vähemalt kõik sellised ebaausad kaubandustavad, kus ostja
muudab ühepoolselt põllumajandustoodete ja toiduainete tarnelepingu tingimusi, mis on seotud
põllumajandustoodete ja toiduainete tarnete või kohaletoimetamise sageduse, viisi, koha, aja või
mahuga, kvaliteedistandardite, maksetingimuste või hindadega või üksnes selliste teenuste
osutamisega, millele osutatakse lõikes 2.
Nagu eespool märgitud, on eelnõus sätestatud kahte liiki ebaausaid kaubandustavasid. Ühed on
sellised, mille kasutamine on tugevamal majandusliku positsioonil olevate ostjate ja nõrgemal
majanduslikul positsioonil olevate müüjate vahel alati ja igasugustel tingimustel keelatud. Ka
juhul kui müüja nende kasutamist ise tahab. Sellised ebaausad kaubandustavad on sätestatud
eelnõu §-des 4 ja 5. Teised ebaausad kaubandustavad on sellised, mida võib kasutada juhul kui
ostja ja müüja on selles selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt kokku leppinud. Sellised ebaausad
kaubandustavad on sätestatud eelnõu §-s 6 ja nende kokkulepete sõlmimise puhul ei ole oluline
ostja ja müüja majanduslik positsioon, ehk §-s 6 sätestatud kokkuleppeid võivad sõlmida
omavahel ka tugevamal majandusliku positsioonil olevad ostjad nõrgemal majanduslikul
positsioonil olevate müüjatega juhul kui kokkulepe on selgesõnaline ja ühemõtteline ning
sõlmitud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
Paragrahvi 2 lõikes 3 sätestatakse, et käesolev seadus kohaldub ka teenustele, mis on
põllumajandustoodete ja toidu müügiga otseselt seotud. Sellisteks teenusteks, millele ka käesolev
seadus kohaldub on näiteks erinevad logistikateenused või reklaamiteenused.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõike 2 viies lõik, mille kohaselt seda
direktiivi kohaldatakse ka teenuste suhtes, mida ostja osutab tarnijale artiklis 3 osutatud juhtudel
ning preambula punkt 13, mille kohaselt direktiivi kohaldamisalasse peaksid kuuluma
põllumajandustoodete ja toiduainete müügiga seotud teatavad kõrvalteenused.
Komisjon on selgitanud, et tegemist peab olema otse ostjalt ja müüjale osutatavate ning
põllumajandustoodete ja toiduainete müügiga seotud teenustega.
Paragrahvis 3 määratletakse põllumajandustoote ja toidu ostja, müüja, põllumajandustoote ja
toidu terminid kooskõlas direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punktidega 1, 2 ja 4 ning pannakse
juriidilise isiku esindajale selgesõnaline kohustus korraldada juriidilise isiku käesolevast
seadusest tulenevate kohustuste täitmine.
Paragrahvi 3 lõike 1 kohaselt on põllumajandustoode ja toit käesoleva seaduse tähenduses EL-i
toimimise lepingu I lisas nimetatud toode ja selles lisas nimetamata toode, mis on töödeldud
toiduks sama lepingu I lisas nimetatud toodet kasutades.
6
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punkt 1. Punkti 1 kohaselt on
põllumajandustooted ja toiduained ELi toimimise lepingu I lisas loetletud tooted ning kõnealuses
lisas loetlemata tooted, mis on töödeldud toiduna kasutamiseks, kasutades nimetatud lisas
loetletud tooteid.
Direktiivi (EL) 2019/633 preambuli punktis 5 on toodud, et põllumajandustoodete ja toiduainete
tarneahelas osalevad põllumajandustoodete ja toiduainete tootmise, töötlemise, turustamise,
tarnimise ja jaemüügi etappides erinevad ettevõtjad. Tarneahel on ülekaalukalt olulisim kanal,
mille kaudu jõuavad põllumajandustooted ja toiduained põllumajandusettevõttest toidulauani.
Kõnealused ettevõtjad kauplevad põllumajandustoodete ja toiduainetega, st põllumajanduslike
esmatoodetega, sealhulgas kala- ja vesiviljelustooted, mis on loetletud Euroopa Liidu toimimise
lepingu I lisas, ning nimetatud lisas loetlemata toodetega, mis on töödeldud toiduna kasutamiseks,
kasutades nimetatud lisas loetletud tooteid.
Eelnevast tulenevalt on põllumajandustooteks ja toiduks käesoleva seaduse tähenduses EL-i
toimimise lepingu I lisas nimetatud toode või selles lisas nimetamata toode, mis on töödeldud
toiduks kasutades lepingu I lisas nimetatud toodet. Seega kuuluvad käesoleva seaduse
kohaldamisalasse toimimise lepingu I lisas loetletud tooted ning nende töötlemisel saadud toiduks
mõeldud tooted. Põllumajandustoodete töötlemisel saadavateks toodeteks on näiteks
valmistoidukaubad.
See tähendab, et seadus kohaldub näiteks ka kala ja mereandide, elussigade, lõikelillede ja sööda
suhtes, kuna need on I lisas nimetatud tooted, kuid ei kohaldu vee suhtes. Vett ei käsitleta I lisa
tootena, sest vesi on maavara.
Erinevalt direktiivist (EL) 2019/633 ei kasutata seaduse eelnõus „toiduaine” terminit, vaid
„toidu” terminit. Võrreldes direktiivis kasutatud „toiduaine” määratlust toidu valdkonna Euroopa
Liidu õigusaktides kasutatava „toidu” määratlusega nähtub, et silmas peetakse „toitu”, mitte
mingeid muid tooteid. Ka Eesti õigusaktides kasutatakse läbivalt toidu terminit. Seetõttu tagab
termini „toit” kasutamine eelnõu selguse ja kooskõla õigusaktidega.
Terminit „põllumajandustoode ja toit” kohaldatakse eelnõu kohaselt ka direktiivi (EL) 2019/633
artikli 2 punktis 5 nimetatud riknevate põllumajandustoodete ja toidu suhtes, neid eelnõus
eristamata. Kuigi direktiiv võimaldab eraldi määratleda riknevad põllumajandustooted ja toidu,
ei ole seda eelnõus tehtud. Selline valik võimaldab seadust üheselt mõista ja paremini rakendada.
Nimelt vajaks põllumajandustoote ja toidu kuulumine rikneva põllumajandustoote ja toidu hulka
(eeldatav müügikõlbmatuks muutumine 30 päeva jooksul pärast koristamist, tootmist või
töötlemist) igakordset kindlaksmääramist nii ostja ja müüja vahelistes suhetes kui ka hiljem,
võimaliku järelevalve tegemise käigus. Kuna kindlaid kriteeriume riknevuse määramiseks ei ole,
siis võib eeldada, et selline ebamäärasus tooks kaasa palju pikaajalisi ja kulukaid vaidlusi ega
aitaks kaasa sellele, et müüjad saaksid oma põllumajandustoodete ja toidu eest tasu kätte
mõistliku aja jooksul, mis on seaduse üheks eesmärgiks. Komisjoni töögruppides avaldatud teabe
põhjal on paljud liikmesriigid (sh Eesti lähimad naabrid Soome, Rootsi, aga ka Ungari ja Tšehhi)
loobunud riknevate põllumajandustoodete ja toidu määratlemisest.
Paragrahvi 3 lõike 2 kohaselt on põllumajandustoote ja toidu ostja käesoleva seaduse tähenduses
isik, kes ostab põllumajandustoodet ja toitu.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 2 punkt 2. Punkti 2 kohaselt on ostja elu-
või asutamiskohast sõltumata füüsiline või juriidiline isik või mis tahes liidu avaliku sektori
asutus, kes ostab põllumajandustooteid ja toiduaineid; mõiste „ostja“ võib hõlmata ka selliste
füüsiliste või juriidiliste isikute rühma. Seega hõlmab ostja mõiste ka tulundusühistuid, sealhulgas
tunnustatud tootjaorganisatsioone ja nende liitusid sõltumata nende tegevusvaldkonnast, kes
7
ostavad põllumajandustoodet ja toitu. Seadust kohaldatakse ka olukorras, kus müüja müüb
põllumajandustoodet ja toitu tulundusühistule, mille liige ta on.
Paragrahvi 3 lõike 3 kohaselt on müüja käesoleva seaduse tähenduses isik, sealhulgas tootja-
või tarnijaorganisatsioon või nende liit, kes müüb põllumajandustoodet ja toitu. Termin isik katab
nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on isikud
füüsilised ja juriidilised isikud. Füüsiline isik on inimene (ka füüsilisest isikust ettevõtja) ja
juriidiliseks isikuks kas eraõiguslik või avalik-õiguslik seaduse alusel loodud õigussubjekt (nt
tulundusühistu, äriühingud nagu aktsiaselts, osaühing).
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punkt 4 kasutades direktiivi termini
„tarnija” asemel Eesti õiguses kasutatavat terminit „müüja”. Punkti 4 kohaselt on tarnija elu- või
asutamiskohast sõltumata põllumajandustootja või füüsiline või juriidiline isik, kes müüb
põllumajandustooteid ja toiduaineid; mõiste „tarnija“ võib hõlmata ka selliste
põllumajandustootjate või selliste füüsiliste või juriidiliste isikute rühma, sealhulgas
tootjaorganisatsiooni, tarnijaorganisatsiooni ning selliste organisatsioonide liitu. Komisjon on
selgitanud, et direktiivi (EL) 2019/633 eesmärk on kaitsta nõrgemat müüjat tugevama ostja eest.
Mõiste tarnija selle direktiivi tähenduses katab iga põllumajandustootjat, aga ka nende
organisatsioone, nagu nähtub tarnija mõistest direktiivis.
Mõiste põllumajandustootja ei ole direktiivis avatud, kuid igal juhul katab mõistes mainitud
„füüsiline või juriidiline isik” laia ringi isikuid. Samas, mõiste põllumajandustootja ja muu
füüsiline või juriidiline isik alla kuuluv isik kvalifitseerub müüjaks üksnes siis, kui ta müüb
põllumajandustoodet ja toitu. Samuti on Komisjon rõhutanud, et tootjaorganisatsiooni ja
tarnijaorganisatsiooni mõiste ei ole direktiivis (EL) 2019/633 defineeritud, aga
tootjaorganisatsiooni tuleb direktiivis (EL) 2019/633 mõista laialt ja mitte üksnes tunnustatud
tootjaorganisatsioonina Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1308/2013, 17.
detsember 2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega
tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr
1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007, tähenduses (vaadata tuleb ka preambula punkti 10).
Tootjaorganisatsioonid on organisatsioonid, kes toodavad põllumajandustoodet ja toitu direktiivi
(EL) 2019/633 artikli 2 punkti 1 tähenduses, selgitas Komisjon. Tulundusühistu ja
tootjaorganisatsiooni seotust ning tähendust on seletuskirjas selgitatud ka eelnõu § 5 lõike 6
selgitava osa juures.
Tarnijaorganisatsiooni mõistet on selgitanud Komisjon selliselt, et see on organisatsioon, kuhu
võivad kuuluda näiteks põllumajandustoodete töötlejad (toiduainetööstused) või hulgimüüjad või
põllumajandustoodete ja toidu importijad või eksportijad. Kuna Eestis tarnijaorganisatsiooni
mõiste puudub, siis Komisjoni selgitustele tuginedes võiks tarnijaorganisatsioonidena käsitleda
näiteks Eesti Kaupmeeste Liitu, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Toiduainetööstuse
Liitu.
Komisjon on selgitanud ka seda, kuidas käsitleda müüjat, kes on avaliku sektori asutus. Direktiivi
(EL) 2019/633 artikli 2 punkt 4 hõlmab iga põllumajandustootjat või füüsilist või juriidilist isikut,
kes müüb põllumajandustoodet ja toitu. Direktiivi pakutav kaitse ulatub müüjani, kelle käive ei
ületa 350 miljonit eurot. Avaliku sektori asutus, kes vastab direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2
punktis 4 toodud müüja mõistele, kes müüb ja vastab direktiivi (EL) 2019/633 artiklis 1 sätestatud
käibe kriteeriumidele, mis on määratud Euroopa Komisjoni soovituse 2006/361/EÜ lisa kohaselt,
nagu on viidatud artiklis 1, võib teoreetiliselt kuuluda direktiivi (EL) 2019/633 kaitse alla. See
nõuab, et sellisel avaliku sektori asutusel on käive ja see käive ei ületa 350 miljonit eurot.
8
Paragrahvi 3 lõikes 4 sätestatakse, et juriidilisest isikust põllumajandustoote ja toidu ostja või
müüja seaduslik esindaja korraldab käesolevast seadusest juriidilisele isikule tulenevate
kohustuste täitmise.
Tõhusaks võitluseks ebaausate kaubandustavade vastu on oluline, et vastutusele võetaks juriidilist
isikut kokkulepete sõlmimisel ja tehingute tegemisel esindav juriidiline isik.
Kohtupraktikat kokku võttes võib jõuda järeldusele, et juriidilise isiku väärteovastutuse eelduseks
on see, et olemas oleks ka juriidilise isiku organi liikme, juhtivtöötaja, pädeva esindaja või ka
juriidilise isiku tavatöötaja, kes tegutses juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt
heakskiidul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-88-
12, punkt 7), ehk füüsilise isiku koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu.
Riigikohus oma otsustes korduvalt välja toonud, et kuna seadusandja on teatud erivaldkondades
(nt maksuõigus) otsustanud luua regulatsiooni, mis paneb juriidilise isiku esindajale selgesõnalise
kohustuse korraldada juriidilise isiku valdkonnaspetsiifiliste kohustuste täitmine (vt nt
maksukorralduse seaduse § 8), siis seetõttu ei saa teistes erivaldkondades asuda analoogset
kohustust tuletama abstraktsest üleüldisest hoolsuskohustusest, nagu on kinnitanud Riigikohtu
kriminaalkolleegium otsustes asjas nr 4-16-5811 ja nr 4-20-215. Seetõttu on ka selles eelnõus ette
nähtud samasugune erisäte kui makskorralduse seaduse § 8 lõikes 1.
Paragrahvis 4 on sätestatud, millised maksetähtajaga seotud kaubandustavad on ebaausad. Selles
paragrahvis nimetatud kaubandustavad on alati keelatud, nendes ei saa eelnõu §-s 7 nimetatud
ostja ja müüja eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt
kokku leppida. Tegemist on tehingu sisu tõttu tühiste tehingutega, mille täitmist ei saa nõuda.
Need tehingud ei loo õiguslikke tagajärgi ja on kehtetud algusest peale. Tehingu tühisusele saab
tugineda ilma, et kohus peaks olema selle tühisuse eelnevalt tuvastanud.2 Kuna keeld selles
paragrahvis nimetatud tehingut teha tuleneb seadusest, mis näeb keeldu rikkudes tehtud tehingu
tagajärjena ette tehingu tühisuse, siis ei ole käesolevas paragrahvis sätestatud keeldu rikkuvat
tehingut võimalik müüjal TsÜS § 84 lõike 3 kohaselt kinnitamise kaudu kehtivaks muuta.
Paragrahviga võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõige 1 makseid käsitlevas osas.
Erinevalt selle artikli lõikest 2, kus nimetatud tavade kasutamine kuulub osapoolte
lepinguvabaduse alla, st ebaausate kaubandustavadena kvalifitseerimine jäetakse osapoolte
otsustada, tingimusel et selles lepitakse kokku, ei kohaldata lõikes 1 loetletud ebaausate
kaubandustavade suhtes poolte lepingulist kaalutlusõigust, kuna need ebaausad kaubandustavad
on juba iseenesest ebaõiglast laadi. Komisjon on selgitanud, et seejuures ei pikenda
maksetähtaegu ka erinevate finantseerimismehhanismide kasutamine (näiteks Supply Chain
Financing) ja kinnitas veelkord, et direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõikes 1 sätestatud ebaausad
kaubandustavad ei ole avatud poolte poolt alternatiivseteks kokkulepeteks.
Komisjon on selgitanud sedagi, et ka lepingupoolte vahel tehtud varasema makse tegemise
kokkulepe ei kuulu direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 kohaldamisalasse. Pooled võivad
soovida sõlmida kokkuleppe, et müüjale makstakse varem kui seaduses ettenähtud maksetähtaeg,
isegi kui see toob müüjale kaasa kohustuse teatud lisasumma maksmiseks selle eest. Samas aga
ka selles küsimuses võivad liikmesriigid (EL) 2019/633 direktiivi artikli 9 kohaselt kehtestada
direktiivis ettenähtust lühemad maksetähtajad, tingimusel, et need riigisisesed normid on
kooskõlas siseturu toimimise normidega.
Lisaks on liikmesriikidel tekkinud küsimus tulundusühistutele tehtavate maksete allumise kohta
direktiivis (EL) 2019/633 kehtestatud maksetähtaegadele. Komisjon on selgitanud, et preambula
2
P.Varul, I. Kull,V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, lk 262
9
lõikest 17 nähtub, et mitte kõik maksed, mida müüja tulundusühistule teeb, ei ole käsitletavad
põllumajandustoote ja toidu müügi eest tehtavate maksetena. Preambula lõikes 17 on sõnaselgelt
sätestatud, et (maksetähtajad) peaksid kohalduma üksnes põllumajandustoodete ja toiduainete
müügiga seotud maksete suhtes ja mitte teiste maksete suhtes, nagu tulundusühistu täiendavad
maksed oma liikmetele. Seega ei kuulu sellised maksed direktiivi (EL) 2019/633
reguleerimisalasse ega kuulu keelatud ebaausa kaubandustava nimekirja, mis on sätestatud
artiklis 3. Sellised täiendavad maksed võivad olla näiteks maksed, mille maksmise kohustus
tuleneb liikmele tulundusühistu põhikirjast, nagu näiteks liikmemaks, dividend. Selleks, et
kindlaks teha, kas makse puhul on tegemist direktiivi (EL) 2019/633 kohaldamisalasse kuuluva
maksega, tuleb määratleda kas kõnealune tehing, mille eest makse tehti, on kvalifitseeritav
müügina liikme ja näiteks tulundusühistu vahel. Komisjon märgib seejuures, et direktiiv (EL)
2019/633 ei anna ühtegi definitsiooni mõistele „müük”.
Paragrahvi 4 lõike 1 kohaselt on ostjal keelatud müüjaga kokku leppida, et makstakse
korrapärase tarnimise korral põllumajandustoodete ja toidu eest hiljem kui 30 päeva pärast
tarneperioodi lõppemise kuupäeva või hiljem kui 30 päeva pärast selle tarneperioodi eest
makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva.
Komisjon on selgitanud, et maksetähtaja arvutamine hakkab hetkest, mil on täidetud kaks
tingimust ehk on toimunud tarne ja väljastatud arve ning maksetähtaja arvutamine hakkab sellest
hetkest kui mõlemad tingimused on täidetud. Näiteks kui arve väljastatakse paar päeva enne
tarnimist, siis maksetähtaja arvutamine hakkab tarneperioodi lõppemise kuupäevast (vt ka joonist
seletuskirja lisas 1).
Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkt i, mille
kohaselt liikmesriigid tagavad, et keelustatakse vähemalt kõik järgmised ebaausad
kaubandustavad: ostja maksab tarnijale kui tarnelepingus on ette nähtud toodete regulaarne
tarnimine
-riknevate põllumajandustoodete ja toiduainete eest hiljem kui 30 päeva pärast kokkulepitud
tarneperioodi lõppu, mille jooksul tarned on tehtud, või hiljem kui 30 päeva pärast kõnealuse
tarneperioodi eest makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt sellest, kumb on
hilisem
-muude põllumajandustoodete ja toiduainete eest hiljem kui 60 päeva pärast kokkulepitud
tarneperioodi lõppu, mille jooksul tarned on tehtud, või hiljem kui 60 päeva pärast kõnealuse
tarneperioodi eest makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt sellest, kumb on
hilisem;
(direktiivi) käesolevas punktis nimetatud makseperioodide puhul ei tohi kokkulepitud
tarneperiood olla ühelgi juhul pikem kui üks kuu.
Tulenevalt eelnõu §-s 3 tehtud valikust direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punkti 5 ülevõtmise
kohta (eelnõus ei eristata riknevaid põllumajandustooteid ja toitu), on eelnõus ka direktiivi artikli
3 lõike 1 punkti a alapunkt i üle võetud rangemalt kui direktiiv (EL) 2019/633 ette näeb. Nimelt,
kuna eelnõus ei eristata riknevaid põllumajandustooteid ja toitu, siis kohaldatakse kõigi
põllumajandustoodete ja iga toidu puhul 30-päevast maksetähtaega, mis on ette nähtud direktiivi
artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti i esimeses taandes.
Komisjon on selgitanud korrapärase tarnimise kasutamist direktiivis (EL) 2019/633 järgmiselt.
Teatud põllumajandustoote ja toidu puhul on tavapärane, et tarnimine toimub kas igapäevase,
iganädalase või igakuise tarnena. Tavapärase tarnimise termin on kasutusele võetud sellise
olukorra jaoks ja see on oluline näiteks piimasektori puhul, kus toorpiima müük toimub sageli
igapäevaselt. Selle sätte olemasolu põhjenduseks on vältida näiteks igapäevast arveldamist, mis
tooks pooltele kaasa suure halduskoormuse. Ka teistsugused intervallid on võimalikud (näiteks
üle kahe nädala toimuvad tarned) võttes aluseks, et arveldamiseks tarnete grupeerimise
10
ajavahemik ei ületaks ühte kuud. Järelikult, kui teatud ajavahemiku, mis ei tohi olla pikem kui
üks kuu, tarned grupeeritakse, peab põllumajandustoote ja toidu eest tasumine toimuma 30 või
60 päeva jooksul pärast seda kuud, nagu on ette nähtud artikli 3 lõikes 1.
Keelatud kaubandustavade osas luuakse tulevikuks põllumajandustoote ja toidu tarnijale
kahekordne kaitse ehk seos lepinguõiguse reeglitega on olemas (eelnõus keelatud
kaubandustava=võlaõigusseaduse ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus selles valdkonnas ja
nimetatud isikute vahel), kuid isik võib ise valida kumba kaitsemeedet ta kasutada soovib (kas
pöörduda lepinguõiguse rikkumise tõttu kohtusse, kui tingimuse kasutamise lõpetamise
nõudmine ei olnud tulemuslik või pöörduda keelatud tava kasutamise tõttu Konkurentsiametisse).
Paragrahvi 4 lõike 2 kohaselt on põllumajandustoote ja toidu korrapärane tarnimise korral
keelatud ebaausaks kaubandustavaks see, kui maksetähtpäeva arvestamisel võetakse aluseks
tarneperiood, mis on pikem kui üks kuu, sõltumata kokkulepitud tarneperioodi tegelikust
pikkusest. Ehk juhul kui tarnelepingus on ette nähtud põllumajandustoote ja toidu korrapärane
tarnimine, siis võetakse ostja maksetähtpäeva arvestamisel aluseks kuni ühekuuline tarneperiood,
sõltumata selle tarneperioodi kokkulepitud tegelikust pikkusest.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti i viimane
tekstiosa.
Komisjon on selgitanud, et direktiivi selle sätte osa eesmärk on vältida korrapäraste tarnete puhul,
nagu näiteks igapäevane piima tarne, ostuarvete tulva. Seetõttu arvestatakse maksetähtpäev
kokkulepitud tarneperioodi lõppemisest arvates. Komisjon rõhutas, et direktiiv (EL) 2019/633 ei
reguleeri tarneperioodi kui sellist. Tarneperioodi on pooled vabad ise kokku leppima, kuid
tasumise eesmärgil ei saa kokkulepitud tarneperiood olla pikem kui üks kuu. Seega
maksetähtpäev arvutatakse liites kuni ühe kuu pikkusele tarneperioodile 30 päeva, nagu seaduses
ette nähtud. Komisjon rõhutas, et pooled võivad alati kokku leppida tasumise eesmärgil ühest
kuust lühema tarneperioodi, näiteks 14-päevase tarneperioodi. Sellisel juhul arvutatakse
maksetähtpäev liites 14 päevale 30päeva, nagu seaduses ette nähtud.
Paragrahvi 4 lõike 3 kohaselt algab maksetähtaja arvestus põllumajandustoote ja toidu
korrapärane tarnimise korral juhul, kui ostja määrab kindlaks makstava summa, lõikes 1
sätestatud tarneperioodi lõppemise päevast arvates.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii viimase lõigu
esimene taane, mille kohaselt olenemata artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktidest i ja ii, kui ostja
määrab kindlaks makstava summa, siis algavad punktis i osutatud makseperioodid selle
kokkulepitud tarneperioodi lõppedes, mille jooksul on tarned tehtud.
Paragrahvi 4 lõikes 4 sätestatakse, et kui tarnelepingus ei ole ette nähtud toodete regulaarne
tarnimine, on ostjal keelatud tarnijaga kokku leppida, et makstakse põllumajandustoodete ja toidu
eest hiljem kui 30 päeva pärast tarne päeva või hiljem kui 30 päeva pärast kõnealuse tarne eest
makstava summa kindlaksmääramise päeva, olenevalt sellest, kumb on hilisem (vt ka joonist
seletuskirja lisas 1).
Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkt ii, mille
kohaselt liikmesriigid tagavad, et keelustatakse vähemalt kõik järgmised ebaausad
kaubandustavad: ostja maksab tarnijale kui tarnelepingus ei ole ette nähtud toodete regulaarne
tarnimine
- riknevate põllumajandustoodete ja toiduainete eest hiljem kui 30 päeva pärast tarne kuupäeva
või hiljem kui 30 päeva pärast makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt sellest,
kumb on hilisem;
11
- muude põllumajandustoodete ja toiduainete eest hiljem kui 60 päeva pärast tarne kuupäeva või
hiljem kui 60 päeva pärast makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt sellest,
kumb on hilisem.
Tulenevalt eelnõu §-s 3 tehtud valikust direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punkti 5 ülevõtmise
kohta (eelnõus ei eristata riknevaid põllumajandustooteid ja toitu), on eelnõus ka direktiivi artikli
3 lõike 1 punkti a alapunkt ii üle võetud rangemalt kui direktiiv ette näeb. Nimelt, kuna eelnõus
ei eristata riknevaid põllumajandustooteid ja toitu, siis kohaldatakse kõigi põllumajandustoodete
ja iga toidu puhul 30-päevast maksetähtaega, mis on ette nähtud direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti
a alapunkti ii esimeses taandes.
Paragrahvi 4 lõike 5 kohaselt juhul, kui ei ole ette nähtud korrapärast tarnimist ning selle tarne
eest makstava summa määra kindlaks ostja, siis maksetähtaja arvutamine algab tarne toimumise
päevast arvates.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii viimase lõigu
viimane taane, mille kohaselt olenemata artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktidest i ja ii, kui ostja
määrab kindlaks makstava summa, siis algavad punktis ii osutatud makseperioodid tarne
kuupäeval.
Paragrahvi 4 lõike 6 kohaselt ei kohaldata selle paragrahvi lõikes 1 ja lõikes 4 nimetatud keeldu,
kui makseid on tehtud:
1) koolikavade raames vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1308/2013
artiklile 23;
2) tervishoiuteenustele, mida osutavad avalik-õiguslikud juriidilised isikud vastavalt Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/7/EL, 16. veebruar 2011, hilinenud maksmisega võitlemise
kohta äritehingute puhul artikli 4 lõike 4 punktile b;
3) ostja teeb müüjale makse veini valmistamiseks kasutatavate viinamarjade või kasutatava
viinamarjavirde eest pikaajalise lepingu alusel, mis on sõlmitud enne 2019. aasta 1 jaanuari ja
mille müügitehingute maksetingimused on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EL) nr 1308/2013 artikli 164 kohaselt.
Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 1 neljas lõik, mille kohaselt
sätestatakse juhtumid, millal ebaausas kaubandustavas kokkuleppimise keeldu ei kohaldata.
Paragrahvi 4 lõikes 7 sätestatakse selguse mõttes, et põllumajandustoote ja toidu
tarnelepingutes, nii nendes, mis käsitlevad korrapäraseid tarneid, kui ka nendes, mis käsitlevad
mittekorrapäraseid tarneid, tuleb ette näha maksetähtajad, mis ei ületa selles paragrahvis
sätestatud maksetähtaegu, mitte võlaõigusseaduse § 821 sätestatud maksetähtaegu.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punktidele ai järgneva lõigu
esimene taane, mille kohaselt selle artikli esimese lõigu punktis a osutatud keeld ei mõjuta
direktiivis 2011/7/EL sätestatud hilinenud maksmise tagajärgede ja hilinenud maksmise korral
võetavaid meetmeid, kuid nende suhtes kohaldatakse kõnealuses direktiivis (direktiivis
2011/7/EL) sätestatud makseperioodidest erandina käesolevas direktiivis (direktiivi (EL)
2019/633) sätestatud makseperioode.
Seega kohalduvad käesolevas eelnõu sättes ettenähtud maksetähtajad hilinenud maksete
direktiivis ettenähtud tähtaegade asemel. Hilinenud maksete direktiivis ettenähtud tähtajad on
Eesti õigusesse üle võetud võlaõigusseaduse §-ga 821. Nagu Komisjon on selgitanud ühel
hilinenud maksete direktiivi ekspertide töörühma kohtumisel, siis juhul kui pooled ei ole
konkreetses maksetähtajas kokku leppinud, kohaldub selle seaduse sätte asemel ikkagi hilinenud
maksete direktiivist tulenev regulatsioon, ehk võlaõigusseaduse asjakohane säte, mis vastavad
12
reeglid ette näeb. Maksetähtaegade rikkumise õiguslikud tagajärjed tulenevad juhul, kui makse
saamiseks õigustatud isik soovib tasu sisse nõuda eraõiguslikus korras, hilinenud maksete
direktiivist, mis on Eesti õigusesse üle võetud võlaõigusseadusega. Kui tasu saamiseks õigustatud
isik soovib, võib ta maksetähtaja rikkumise puhul esitada ka taotluse järelevalveasutusele riikliku
järelevalve algatamiseks.
Paragrahvi 4 lõikes 8 sätestatakse, et eelnõu § 4 lõigetes 1–4 nimetatud maksetähtaegadega
seotud keelu rikkumise tagajärjeks on tehingu või selle tingimuse tühisus. Tühine võib olla kas
kogu tehing (näiteks kui tegemist oli ühekordse tehinguga, mille puhul määrati või lepiti kokku
maksetähtaeg, mis on pikem kui 30 päeva tarne päevast arvates) või on tehingu tingimuste hulgast
võimalik kõrvale jätta osa sellest (näiteks kui tegemist on pikaajalise lepinguga, mille
maksetähtaja arvestamisel võetakse aluseks tarneperiood, mis on pikem kui üks kuu) ülejäänud
osas aga tehing kehtib.
Koostoimes sama paragrahvi lõigetega 1–4 on sätte eesmärgiks hoida ära nimetatud lõigetes
sätestatud tehingud ning selgesõnaliselt sätestada, et eespool nimetatud keeldude rikkumise
tagajärjeks on eelnõus ettenähtud sanktsioon (väärteokaristus) ostjale, kui sellise tehingu tegijale.
Paragrahvis 5 sätestatakse lisaks käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud maksetähtaegadega seotud
keelatud ebaausatele kaubandustavadele loetelu muudest ebaausatest kaubandustavadest, mis on
igal juhul ja alati keelatud ning mis on seotud tarnelepingute ja tellimustega, nendes ei saa eelnõu
§-s 7 nimetatud ostja ja müüja eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja
ühemõtteliselt kokku leppida. Tegemist on tehingu sisu tõttu tühiste tehingutega, mille täitmist ei
saa nõuda. Need tehingud ei loo õiguslikke tagajärgi ja on kehtetud algusest peale. Tehingu
tühisusele saab tugineda ilma, et kohus peaks olema selle tühisuse eelnevalt tuvastanud.3 Kuna
keeld selles paragrahvis nimetatud tehingut teha tuleneb seadusest, mis näeb keeldu rikkudes
tehtud tehingu tagajärjena ette tehingu tühisuse, siis ei ole käesolevas paragrahvis sätestatud
keeldu rikkuvat tehingut võimalik müüjal TsÜS § 84 lõike 3 kohaselt kinnitamise kaudu
kehtivaks muuta.
Paragrahviga võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõige 1 tarneid käsitlevas osas.
Erinevalt selle artikli lõikest 2, kus nimetatud tavade kasutamine kuulub osapoolte
lepinguvabaduse alla, st ebaausate kaubandustavadena kvalifitseerimine jäetakse osapoolte
otsustada, tingimusel et selles lepitakse kokku, ei kohaldata lõikes 1 loetletud ebaausate
kaubandustavade suhtes poolte lepingulist kaalutlusõigust, kuna need ebaausad kaubandustavad
on juba iseenesest ebaõiglast laadi.
Direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 4 kohaselt on kõik artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud
keelud üldist kehtivust omavad sätted, mida kohaldatakse igas nende keeldude kohaldamisalasse
kuuluvas olukorras olenemata sellest, millist õigust poolte vahel tarnelepingu suhtes muidu
kohaldatakse.
Paragrahvi 5 lõikes 1 on sätestatud, et keelatud on kokku leppida, et ostja võib nõuda müüjalt
makseid, mis ei ole seotud müüja põllumajandustoodete ja toidu (edaspidi selle paragrahvi
selgitustes tarnija toode) müügiga. Juhul, kui müüja selliseid makseid nõuab või soovib selles
kokku leppida, siis on see keelatud ebaausa kaubandustava kasutamine.
Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt d, mille kohaselt
liikmesriigid tagavad, et keelustatakse ebaausad kaubandustavad, mille hulka kuulub ka tava, kui
ostja nõuab tarnijalt makseid, mis ei ole seotud tarnija põllumajandustoodete ja toiduainete
müügiga.
3
P.Varul, I. Kull,V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, lk 262
13
Paragrahvi 5 lõikes 2 sätestatakse, et keelatud on kokku leppida, et ostja tohib müüjalt nõuda
kompensatsiooni, kui tarnija toode on raisku läinud või kadunud ostja ruumides ja raiskuminek
või kadu ei ole toimunud tarnija süül. Samuti ei tohi ostja nõuda kompensatsiooni, kui tarnija
toode on raisku läinud või kadunud, kui raiskuminek või kadu ei ole toimunud tarnija süül ja kui
tarnija toote omandiõigus on ostjale üle läinud. Kui ühes eelnevalt kirjeldatud olukorras nõuab
ostja tarnijalt kompensatsiooni, siis on see keelatud ebaausa kaubandustava kasutamine.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt e, mille kohaselt on
tegemist ebaausa kaubandustavaga, kui ostja nõuab, et tarnija maksaks põllumajandustoodete ja
toiduainete raiskumineku või kao või mõlema eest, kui tegu ei ole tarnija hooletuse või süüga,
kui see on toimunud ostja ruumides või kui omandiõigus on ostjale üle läinud.
Erinevalt direktiivi sõnastusest ei ole eelnõus kasutatud väljendit „raiskumineku või kao või
mõlema eest”, kuna sidesõna „või” kasutamine tähendabki kas üht, teist või mõlemat.
Võlaõigusseaduse § 104 kohaselt vastutab seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel isik oma
kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Süü vormideks selles seaduses on
hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Viidatud paragrahvi lõike 3 kohaselt on hooletus käibes
vajaliku hoole järgimata jätmine. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on raske hooletus käibes
vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Viidatud paragrahvi lõigete 5 ja 6 kohaselt on
tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel ning kui
isik seadusest või lepingust tulenevalt peab ilmutama üksnes niisugust hoolt, nagu ta rakendab
oma asjades, vastutab ta siiski ka tahtluse ja raske hooletuse korral. Kooskõlas võlaõigusseaduse
§-ga 104 on nimetatud direktiivis kasutatava „hooletuse või süü asemel” kasutatud üksnes „süüd”,
kuna hooletus on üks süü liike ning eelnõuga ei kitsendata teiste süü liikide kasutamist.
Paragrahvi 5 lõikes 3 sätestatakse, et põllumajandustoote ja toidu tellimusi ei tohi tühistada liiga
lühikese etteteatamisega. Kuna teatud tarnelepingute puhul põllumajandustoote ja toidu
tarneahelas on levinud suulised kokkulepped (nt sõlmitud telefoni teel) ja kumbki kokkuleppe
pooltest, kaasa arvatud müüja, ei näe vajadust kirjaliku või kirjalikku taasesitamist võimaldava
vormi järele, siis on müüja tellimuse tühistamise korral ka õiguslikult väga halvas olukorras. TsüS
§ 68 lõikeid 1 ja 2 ning § 69 lõiget 1 aluseks võttes on sellise suuliselt esitatud tellimuse puhul
tegemist ostjapoolse otsese tahteavaldusega, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik
tagajärg ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. VõSi § 20 lõigete 1 kuni 3 kohaselt on sellele
järgnev müüja nõustumus (aktsept) sõlmida leping võimalik esitada kas otsese tahteavaldusega
või mingi teoga väljendatud või ka vaikimise või tegevusetusega antud nõusolek. Vaikimine või
tegevusetus on võimalik lugeda ostja poolt nõustumuseks, kuna tegemist on majandustegevuses
tehtavate tehingutega ning see tuleneb eelkõige põllumajandustoote ja toidu tarneahelas oleval
tegevusalal kehtivatest tavadest ja praktikast.
Direktiivis (EL) 2019/633 ja kõnekeeles kasutatav „tellimuste tühistamine” lühikese
etteteatamisajaga on põllumajandustoote ja toidu tarneahelas kahjuks üsna levinud. TsüSi § 72
kohaselt on tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus küll võimalik teha, kuid sellisel juhul ei loeta
esialgset tahteavaldust tehtuks üksnes siis kui tagasivõttev tahteavaldus jõuab tahteavalduse
saajani enne tahteavaldust või sellega ühel ajal. Seega ostja pakkumuse (tellimus) korral, mille
tagasivõtmiseks ei ole hiljemalt pakkumisega samal ajal tahteavaldust esitatud ja millele müüa
on vaikimisi andnud nõusoleku, on ostja ja müüja vahel sõlmitud leping (VõS § 8 lõigete 1 ja 2
ning § 9 lõike 1 kohaselt on vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel sõlmitud leping tehing
kahe või enama isiku (lepingupooled), millega lepingupool kohustub või lepingupooled
kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma ning see on lepingupooltele täitmiseks
kohustuslik). Nn tellimuse tühistamise puhul on seega õiguslikult tegemist lepingupoole (ostja)
lepingulise kohustuse (vastu võtta müüjalt põllumajandustoode ja toit) rikkumisega.
14
VõSi kohaselt (§ 103 lõiked 1 ja 2) vastutab lepingut rikkunud pool alati oma kohustuse rikkumise
eest, välja arvatud juhul, kui see oli vabandatav vääramatu jõu tõttu. VõSi § 101 lõike 1 kohaselt
võib müüja lepingulist kohustust rikkunud ostjalt nõuda kohustuse täitmist; oma võlgnetava
kohustuse täitmisest keelduda; nõuda kahju hüvitamist; taganeda lepingust või öelda leping üles;
alandada hinda või rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
Seetõttu võib öelda, et VõSs on olemas mõned lepinguõiguslikud õiguskaitsevahendid, mida
müüja eespool kirjeldatud juhul põhimõtteliselt rakendada saaks (näiteks nõuda kohustuse
täitmist; nõuda kahju hüvitamist; taganeda lepingust või öelda leping üles). Samas on ilmselge,
et eespool kirjeldatud suulise lepingu puhul (mis tihti on sõlmitud kiirestirikneva
põllumajandustoote ja toidu müügiks) on müüjal peaaegu võimatu vältida endale kahju tekkimist
ja äärmiselt raske, kui mitte võimatu, tõendada ostja kahju hüvitamisest keeldumise korral
kohtule lepingu olemasolu ja selle tingimusi ning nõuda ostjalt lepingulise kohustuse rikkumisega
tekitatud kahju hüvitamist. Tehingu tühisuse tagajärjeks võib olla ka VõSi §-st 15 tulenev kahju
hüvitamise nõue.4
Eelnevast tulenevalt on käesoleva eelnõuga müüjale ette nähtud avalik-õiguslik võimalus
pöörduda taotlusega järelevalve algatamiseks järelevalveasutuse poole, kes saab sellise keelatud
ebaausa kaubandustava olemasolu või puudumise kindlaks teha ning vajaduse korral ostjale selle
eest ka väärteokaristuse määrata. Riikliku või haldusjärelevalve käigus kindlaks tehtud keelatud
ebaausa kaubandustava olemasolu tuvastavat otsust saab müüja kasutada tõendina oma õiguste
kaitseks näiteks kahju hüvitamise nõudmisel ostjalt kas ise või tsiviilkohtu kaudu, tõendades selle
otsusega näiteks lepingu olemasolu ja selle tingimusi. Koostoimes sama paragrahvi lõikega 10
on sätte eesmärgiks hoida selline tehing ära ning selle keelu rikkumise tagajärjeks on eelnõus
ettenähtud sanktsioon (väärteokaristus) ostjale, kui sellise tehingu tegijale.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt b, mille kohaselt liikmesriigid
tagavad, et keelustatakse vähemalt kõik järgmised ebaausad kaubandustavad: ostja tühistab
riknevate põllumajandustoodete ja toiduainete tellimused nii lühikese etteteatamisega, et ei saa
mõistlikult eeldada, et tarnija leiab neile toodetele muid turustus- või kasutusvõimalusi;
tühistamist varem kui 30 päeva ette käsitatakse alati lühikese etteteatamisena; liikmesriigid
võivad eri sektorite jaoks asjakohaselt põhjendatud juhtudel kehtestada 30 päevast lühemad
makseperioodid5.
See, mida loetakse liiga lühikeseks etteteatamise tähtajaks, tuleb määratleda igakordselt ning
tingimus, et ei saa eeldada, et müüja leiab sellele tootele muid turustus- või kasutusvõimalusi,
sõltub konkreetsest tootest. Näiteks kui toorpiima tarne tühistatakse kümme päeva enne tarnimist,
siis võiks seda käsitleda liiga lühikese etteteatamisena, sest toorpiim on kiiresti riknev ja kümne
päeva jooksul ei saa eeldada, et müüja leiab sellele muid turustus- või kasutusvõimalusi. Samuti
mõjutab muude turustus- või kasutusvõimaluste leidmist toote kogus, mille tellimus tühistati.
Eesti ei kavatse hetkel kasutada direktiivi selles sättes ette nähtud võimalust kehtestada eri
sektorite jaoks asjakohaselt põhjendatud juhtudel 30 päevast lühemad etteteatamisperioodid.
Selle võimaluse hetkel kasutamata jätmine ei välista vajaduse korral tulevikus seaduse muutmist
ja lühemate etteteatamisperioodide kehtestamist.
4
P.Varul, I. Kull,V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, lk 287
5
Eestikeelses direktiivis selles sättes toodud viimane sõna „makseperioodid” on ilmselt eksituse tõttu teksti sattunud.
Sätet tervikuna ja näiteks inglise ning soome keeles avaldatud direktiivi teksti lugedes võib aru saada, et mõeldud on
siiski etteteatamisperioodi. Inglise keeles on sätte lõpp selline: „/…/ Member States may set periods shorter than 30
days for specific sectors in duly justified cases;”. Soome keeles on sama sätte lõpp: „/…/ jäsenvaltiot voivat tietyillä
aloilla asianmukaisesti perustelluissa tapauksissa vahvistaa varoitusajaksi alle 30 päivää;”.
15
Paragrahvi 5 lõige 4 sätestab, et ostja ei tohi ühepoolselt muuta tarnelepingu neid sätteid, mis
puudutavad tarnija toodete tarnet või kohaletoimetamise sagedust, viisi, kohta, aega või mahtu,
kvaliteedistandardeid, maksetingimusi või hindu. Samuti ei tohi ostja muuta tarnelepingu neid
tingimusi, mis tuleb käesoleva seaduse kohaselt kokku leppida selgelt ja ühemõtteliselt kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis, mis on nimetatud eelnõu § 6 lõikes 1 ning puudutavad tasu
tarnija toodete ladustamise, väljapanemise, kaubaloetellu lisamise või turult kättesaadavaks
tegemise eest, mis puudutavad tarnija toote turustamise kulusid, tasu müügiala kordaseadmise
eest või allahindluse eest. Kui ostja muudab ühepoolselt tarnelepingu tingimusi loetakse seda
ebaausa kaubandustava kasutamiseks.
Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt c, mille kohaselt
liikmesriigid tagavad, et keelustatakse ebaausad kaubandustavad, mille hulka kuulub ka tava, kui
ostja muudab ühepoolselt põllumajandustoodete ja toiduainete tarnelepingu tingimusi, mis on
seotud põllumajandustoodete ja toiduainete tarnete või kohaletoimetamise sageduse, viisi, koha,
aja või mahuga, kvaliteedistandardite, maksetingimuste või hindadega või üksnes selliste teenuste
osutamisega, millele osutatakse direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike lõikes 2.
Paragrahvi 5 lõikes 5 sätestatakse, et ebaausaks kaubandustavaks loetakse, kui ostja keeldub
suulise tarnelepingu kohta kirjaliku kinnituskirja andmisest, kui tarnija on seda palunud.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt f, mille kohaselt liikmesriigid
tagavad, et keelustatakse ebaausad kaubandustavad, mille hulka kuulub ka tava, kui ostja keeldub
kirjalikult kinnitamast ostja ja tarnija vahel sõlmitud tarnelepingu tingimusi, mille kohta tarnija
on palunud kirjalikku kinnitust /…./.
Komisjon on selgitanud, et direktiivis (EL) 2019/633 ei ole ühtegi sätet, mis nõuaks kirjalike
kokkulepete kasutamist. Küll aga on direktiivi (EL) 2019/633 kohaselt ebaaus kaubandustava see,
kui ostja keeldub enda ja müüja vahelise kokkuleppe tingimusi kirjalikult kinnitamast juhul kui
müüja on seda palunud. Säte on direktiivis kehtestatud praktika vastu, kus teatud tarnelepingute
puhul põllumajandustoote ja toidu tarneahelas on levinud suulised kokkulepped (nt sõlmitud
telefoni teel) ja kumbki kokkuleppe pooltest, kaasa arvatud müüja, ei näe vajadust kirjaliku
kinnituse järele.
Direktiivi (EL) 2019/633 preambula lõikes 23 on selgitatud, et kuigi kirjalike lepingute
sõlmimine ei ole kohustuslik, võib kirjalike lepingute kasutamine põllumajandustoodete ja toidu
tarneahelas aidata vältida teatavaid ebaausaid kaubandustavasid. Seetõttu ja selleks, et kaitsta
müüjaid selliste ebaausate tavade eest, peaks müüjatel või nende liitudel olema õigus taotleda
tarnetingimuste kirjalikku kinnitust, kui need on juba kokku lepitud. Sellistel juhtudel tuleks ostja
keeldumist tarnelepingu tingimuste kirjalikust kinnitamisest käsitada ebaausa kaubandustavana
ja see tuleks ära keelata. Lisaks võivad liikmesriigid määrata kindlaks pikaajaliste lepingute
sõlmimise parimad tavad ja neid jagada ning edendada, et tugevdada tootjate
läbirääkimispositsiooni põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas.
Komisjon on selgitanud ka seda, et direktiivi (EL) 2019/633 artikli 9 kohaselt võivad liikmesriigid
sõltumata müüja nõudest kehtestada kirjalikke lepinguid nõudvad normid ja ka nende lepingute
miinimumnõuded ebaausate kaubandustavadega võitlemise eesmärgil, tingimusel, et need
riigisisesed normid on kooskõlas siseturu toimimise normidega. Lisaks on komisjon selgitanud,
et kui liikmesriik on kasutanud ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 1308/2013 artikli
148 lõikes 1 ja artikli 168 lõikes 1 sätestatud kaalutlusõigust ja otsustanud, et iga selle määruse
artikli 1 lõikes 2 nimetatud sektorisse kuuluva põllumajandustoote tarne tema territooriumil
tootjalt töötlejale või turustajale peab toimuma osapoolte vahelise kirjaliku lepingu alusel, siis
tuleb liikmesriigil õigusaktide vahelise vastuolu vältimiseks tagada, et direktiivi (EL) nr 2019/633
16
kohaselt nõutav kirjalik leping sisaldaks määruse 1308/2013 artikli 148 lõikes 2 ja artikli 168
lõikes 4 sätestatud lepingu elemente.
Eesti seda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 1308/2013 kohaselt võimalikku lepingu
kirjaliku sõlmimise nõuet rakendanud ei ole.
Eelnõu sätte kohaselt on seaduses nimetatud kinnituskiri sama, mis kinnituskiri võlaõigusseaduse
§ 32 lõike 1 tähenduses. Võlaõigusseaduse selle sätte kohaselt, kui leping on sõlmitud
lepingupoolte majandus- või kutsetegevuses, kuid ei ole sõlmitud kirjalikus vormis ning lepingu
üks pool saadab teisele lepingupoolele mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist lepingu sisu
kinnitamiseks kirjaliku dokumendi (kinnituskiri), milles sisalduvad tingimused ei erine oluliselt
varem kokkulepituist või täiendavad neid ebaoluliselt, muutuvad need lepingu tingimusteks, kui
teine lepingupool pärast kinnituskirja saamist viivitamata ei teata, et ta ei ole nendega nõus. Sama
paragrahvi lõike 2 kohaselt ei kohaldata seda, kui kinnituskirja saatja teadis või pidi teadma, et
lepingut ei ole sõlmitud, või kui kinnituskirjas märgitu erineb kokkulepitust niivõrd, et
kinnituskirja saatja ei või mõistlikult arvestada teise lepingupoole nõusolekut kinnituskirja sisuga.
Võlaõigusseadus ei käsitle kinnituskirja andmisest keeldumist. Eelnõu kohaselt on sellise
tegevuse puhul põllumajandustoote ja toidu ostu ja müügi korral tegemist ebaausa
kaubandustavaga.
Paragrahvi 5 lõike 6 kohaselt ei ole müüjaga sõlmitud põllumajandustoote ja toidu tarnelepingu
tingimuste kohta kirjaliku kinnituse andmisest keeldumise puhul tegemist ebaausa kaubandustava
kasutamisega, kui ostjaks on tulundusühistu või mittetulundusühing, kes ostab
põllumajandustoodet või toitu oma liikmelt ja kui asjaomase tulundusühistu või
mittetulundusühingu põhikiri või selle alusel tehtud otsus sisaldab sätteid, millel on
tarnelepinguga sarnane mõju. Tarnelepinguga sarnane mõju tähendab, et tulundusühistu või
mittetulundusühingu põhikiri või selleselle alusel tehtudotsus sisaldab tavapäraselt tehingule
(lepingule) sarnaseid sätteid liikme poolt tehtava tarne või kohaletoimetamise sageduse, viisi,
koha, aja või mahu, kvaliteedistandardite, maksetingimuste või hindade kohta. Kuna need sätted
sisalduvad mõlemale poolele siduvatest dokumentidest, siis ei ole eraldi lepingute sõlmimine
tulundusühistu või mittetulundusühingu ja tema liikme vahel vajalik, kuid kuna tegemist on
tavapäraselt lepingule omaseid sätteid sisaldavate dokumentidega, mis on mõlema poole suhtes
siduvad, siis selles väljendubki nende dokumentide tarnelepinguga sarnane mõju.
Eelnõu § 5 lõigetega 5 ja 6 võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt f
(lõikega 5 selle sätte esimene osa ja lõikega 6 teine osa, milles on kohaldamise välistus), mille
kohaselt liikmesriigid tagavad, et keelustatakse ebaausad kaubandustavad, mille hulka kuulub ka
tava, kui ostja keeldub kirjalikult kinnitamast ostja ja tarnija vahel sõlmitud tarnelepingu
tingimusi, mille kohta tarnija on palunud kirjalikku kinnitust; seda sätet ei kohaldata juhul, kui
tarneleping käsitleb tooteid, mida tootjaorganisatsiooni, sealhulgas ühistu liige tarnib
tootjaorganisatsioonile, mille liige ta on, kui asjaomase tootjaorganisatsiooni põhikiri või selles
sätestatud või sellest tulenevad reeglid ja otsused sisaldavad sätteid, millel on tarnelepinguga
sarnane mõju.
Pea kõik hetkel Eestis tegutsevad põllumajandusühistud on äriregistrisse kantud
tulundusühistuna, kelle tegevust reguleerib tulundusühistuseadus. Eestis tegutseb üle 100
majanduslikult aktiivse põllumajandusühistu. Tunnustatud tootjaorganisatsioon on äriregistrisse
kantud tulundusühistu, mis peab vastama maaeluministri 09.06.2016. a määruses nr 38
„Tootjaorganisatsiooni ja tootjaorganisatsioonide liidu tunnustamine“ ning Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 artiklites 152‒154 sätestatud nõuetele. (Erand: piima- ja
piimatootesektoris saab ennast tootjaorganisatsioonina tunnustada ükskõik milline juriidiline isik
või juriidilise isiku selgelt määratletud osa, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
17
(EL) nr 1308/2013 artiklis 161 sätestatud nõuetele). Seega tunnustatud tootjaorganisatsioon on
põllumajandusühistu (piimasektoris ka muu ettevõtlusvorm), mis tõendab, et ta vastab
tootjaorganisatsioonina tunnustamiseks sätestatud nõuetele. Üks põhjus, miks tunnustatud
tootjaorganisatsiooni mõiste ELi õiguses on kasutusele võetud, tuleneb sellest, et igas
liikmesriigis reguleerib ühistulist tegevust või koostööd oma seadus (Eestis
tulundusühistuseadus). Kuna tunnustatud tootjaorganisatsioonile kehtivad teatud erandid ELi
konkurentsieeskirjadest, on oluline, et erand kehtiks samasugustele organisatsioonidele. Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1308/2013 on selleks loonud tunnustatud
tootjaorganisatsiooni mõiste ning lubab tootjaorganisatsioonina tunnustada ainult sellist juriidilist
isikut, mille põhikirjaga on sätestatud eeskirjad, mis võimaldavad tootjaliikmetel demokraatlikult
kontrollida oma organisatsiooni ja tema otsuseid (erand: piima ja piimatootesektoris). See
tähendab see üks liige=üks hääl põhimõtet. Eestis sätestab üks liige=üks hääl põhimõtte
tulundusühistu seaduse § 43. Mitmes teises ELi liikmesriigis lubavad ühistuseadused aga ka
proportsionaalset hääleõigust. Proportsionaalse hääleõigusega ühistu ei saa ennast
tootjaorganisatsioonina tunnustada. Enamuses ELi liikmesriikides on tunnustatud
tootjaorganisatsiooni minimaalne liikmete arv 40. Eesti sai liitumisläbirääkimistel erandi, millega
lubatakse loodavate tootjaorganisatsioonide suuruseks viis liiget.
Lisaks saab tulundusühistu Eestis lasta ennast tunnustada ka tootjarühmana. Tunnustatud
tootjarühm on Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse §-s 85 defineeritud
kui määramata tähtajaks asutatud tulundusühistu või mittetulundusühing, mis turustab ühiselt
põllumajandussektoris põllumajandustootjate ja metsandussektoris erametsaomanike toodangut.
Seega tunnustatud tootjarühm on põllumajandusühistu, mis tõendab, et ta vastab tootjarühmana
tunnustamiseks sätestatud nõuetele.
Komisjon on selgitanud ka direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti f viimases osas
toodud välistuse tähendust, mille kohaselt tarnija palutud tarnelepingu tingimuste kirjalikust
kinnitusest keeldumist ei loeta ebaausaks kaubandustavaks juhul, kui tegemist on
tootjaorganisatsiooni või ühistu ja tema liikme vahelise tarnelepinguga ja see tarneleping käsitleb
tooteid, mida tootjaorganisatsiooni, sealhulgas ühistu liige tarnib tootjaorganisatsioonile, mille
liige ta on, kui asjaomase tootjaorganisatsiooni põhikiri või selles sätestatud või sellest tulenevad
reeglid ja otsused sisaldavad sätteid, millel on tarnelepinguga sarnane mõju. Komisjoni selgituse
kohaselt on viidatud sättes nimetatud tootjaorganisatsioone üksnes selleks, et välistada nende
kirjaliku kinnituse väljastamisest keeldumine oma liikmele keelatud ebaausate kaubandustavade
hulgast.
Paragrahvi 5 lõikes 7 sätestatakse, et ostjal on keelatud müüja ärisaladuse ebaseaduslik
teadasaamine, kasutamine või avalikustamine, sellisel juhul on tegemist ebaausa
kaubandustavaga. Ärisaladuse ja selle teadasaamise, kasutamise või avalikustamise
määratlemisel lähtutakse ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse §-st 5.
Selle paragrahvi lõike 2 kohaselt on ärisaladus teave, mis vastab järgmistele tingimustele: 1) ei
ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav
(valdkonna inimeste jaoks); 2) sellel teabel on kaubanduslik väärtus salajasuse tõttu; 3) seda
teavet seaduslikult valdav isik (käesoleva eelnõu tähenduses müüja) on asjaoludest lähtuvalt
võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas.
Sama seaduse § 5 lõike 1 kohaselt on ärisaladuse saamine selle üle seaduslikku kontrolli omava
isiku nõusolekuta (käesoleva eelnõu tähenduses müüja) ebaseaduslik, kui selleks on kasutatud
kas loata juurdepääsu dokumentidele, asjadele, materjalidele, ainetele või elektroonilistele
failidele, mis on ärisaladuse üle seaduslikku kontrolli omava isiku kontrolli all ja mis sisaldavad
ärisaladust või millest saab ärisaladuse tuletada, või nende omavolilist valdamist või kopeerimist
(lõike punkt 1) või muid toiminguid, mida konkreetsete asjaolude korral peetakse ausa
kaubandustavaga vastuolus olevaks (lõike punkt 2). Ilmselt tuleb käesoleva seaduse kõnealuse
18
lõikega koosmõjus kohaldadagi viimast punkti, kuna ebaaus kaubandustava on
põllumajandustoote ja toiduga seotud ärisaladuse puhul käsitatav ausa kaubandustavaga
vastuolus olevana.
Sama seaduse § 5 lõike 3 kohaselt on ärisaladuse kasutamine või avaldamine selle üle seaduslikku
kontrolli omava isiku (käesoleva eelnõu tähenduses müüja) nõusolekuta ebaseaduslik, kui seda
teeb isik, kes on ärisaladuse saanud ebaseaduslikult, kes rikub kohustust ärisaladust mitte
avaldada või rikub ärisaladuse kasutamise piiramise kohustust.
Samuti on sama seaduse § 5 lõike 4 kohaselt ärisaladuse saamine, kasutamine või avaldamine
ebaseaduslik ka juhul, kui isik (käesoleva eelnõu tähenduses ostja) selle saamise, kasutamise või
avaldamise ajal teadis või pidi teadma, et ärisaladus on saadud otse või kaudselt teiselt isikult,
kes kasutas ärisaladust või kes avaldas selle ebaseaduslikult.
Lisaks on sama seaduse § 5 lõike 5 kohaselt ärisaladuse ebaseaduslikuks kasutamiseks sellise
kauba tootmine, pakkumine või käibesse laskmine, mille väljatöötamise, omaduste, toimimise,
tootmise või turustamise puhul saadakse olulist kasu ebaseaduslikult saadud, kasutatud või
avaldatud ärisaladusest (edaspidi ärisaladust kahjustav kaup), või ärisaladust kahjustava kauba
sellisel eesmärgil importimine, eksportimine või ladustamine, kui seda teinud isik teadis või pidi
teadma, et ärisaladust on kasutatud ebaseaduslikult.
Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt g, mille kohaselt
liikmesriigid tagavad, et keelustatakse ebaausad kaubandustavad, mille hulka kuulub ka tava, kui
ostja omandab ebaseaduslikult tarnija ärisaladuse, kasutab seda või avalikustab selle Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/943 tähenduses.
Eesti on Komisjonilt palunud selgitust selle sätte tähenduse ja ülevõtmise kohta. Nimelt direktiivi
(EL) 2016/943 artikli 12 lõike 1 punkti a kohaselt on ainus pädev asutus, kes saab liikmesriigis
otsustada, et ärisaladus on omandatud või seda on kasutatud või avalikustatud ebaseaduslikult,
tsiviilkohus. Isik, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, saab pöörduda nende kaitseks kohtu poole.
Seega peaks olema piisav direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti g ülevõtmiseks
liikmesriigi õigusesse kui direktiiv (EL) 2016/943 on liikmesriigi õigusesse üle võetud.
Komisjon vastas sellele küsimusele järgmiselt: Te väidate, et direktiivi (EL) 2016/943 kohaselt
on liikmesriigi kohus see, kes kuulutab välja, et ärisaladust on rikutud. Te küsite, kas selle
direktiivi ülevõtmine, millega on antud sellise otsuse tegemise pädevus tsiviilkohtule, on piisav
direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti g ülevõtmiseks liikmesriigi õigusesse. Komisjon
leidis, et direktiivi (EL) 2016/943 ülevõtmine ei ole piisav direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike
1 punkti g ülevõtmiseks liikmesriigi õigusesse. Nende direktiivide eesmärgid ja reguleerimisala
on erinevad. Kooskõlas direktiivi (EL) 2016/943 artikliga 6 ja preambula lõikega 10 reguleerib
see direktiiv tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid ärisaladuse ebaseadusliku kasutamise korral,
samas kui direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt g, artikkel 4 ja 6 võimaldavad nõuete
täitmise eest vastutaval asutusel kindlaks teha, et ebaausa kaubandustava keeldu on rikutud,
peatada see rikkumine ja vajaduse korral ka määrata sobiv karistus selle rikkumise eest. Viidet
direktiivile (EL) 2016/943 tuleb mõista nii, et nõuete täitmise eest vastutav asutus võib otsustada,
et ärisaladust on omandatud või seda on kasutatud või avalikustatud ebaseaduslikult. Ärisaladuse
termini, aga ka termini ebaseaduslik või seaduslik määratlemisel tuleb kohaldada direktiivi (EL)
2016/943 artiklit 2, eriti aga artikleid 3 kuni 5.6
Paragrahvi 5 lõige 8 sätestab, et keelatud ebaaus kaubandustava on ka see, kui ostja kasutab
müüja vastu kaubanduslikke survemeetmeid või ähvardab teda nende rakendamisega, kui müüja
6
Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu direktoraat, Ref. Ares(2020)1988180 - 08/04/2020
19
kasutab oma sõlmitud lepingust tulenevaid või seadusjärgseid õigusi, sealhulgas esitab kaebuse
või teeb uurimise käigus koostööd Konkurentsiametiga. Sättega võetakse üle direktiivi (EL)
2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt h, mille kohaselt on tegemist ebaausa kaubandustavaga, kui ostja
ähvardab tarnijat kaubanduslike survemeetmetega või kasutab tarnija vastu suunatud
kaubanduslikke survemeetmeid, kui tarnija kasutab oma lepingust tulenevaid ja juriidilisi õigusi,
sealhulgas esitades kaebuse või tehes uurimise käigus koostööd nõuete täitmise eest vastutavate
asutustega.
Nõuete täitmise eest vastutavaks kasutuseks on käesoleva seaduse kohaselt Konkurentsiamet.
Ülevõetava direktiivi sättega seoses on tekkinud küsimus, kellel on tõendamiskoormus, et ostja
tegevus on nö kättemaks või tagasi tegemine müüja kaebuse tõttu. Komisjon on sellele
küsimusele vastates viidanud direktiivi (EL) 2019/633 preambula punktile 24, mille kohaselt
käesoleva direktiiviga ei ühtlustata tõendamiskohustust käsitlevaid norme, mida kohaldatakse
riiklike nõuete täitmise eest vastutavate asutuste menetlustes, ega ühtlustata tarnelepingute
määratlust ning seega on tõendamiskohustust käsitlevad normid ja tarnelepingute määratlus
sätestatud liikmesriikide õiguses. Komisjon on selgitanud, et ka menetlus liikmesriigi määratud
nõuete täitmise eest vastutavas asutuses on liikmesriigi õiguse määrata. Sageli on aga selleks, kes
oma väiteid tõendama peab, see, kes asjakohase väite esitab.
Eestis reguleerib eraõiguse valdkonnas sellist olukorda võlaõigusseadus, mille § 1055 lõige 1
näeb ette, et kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega
ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist
või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu
puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele
isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise
reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist.
Paragrahvi 5 lõike 9 kohaselt on keelatud müüjalt nõuda kompensatsiooni kliendikaebuste
läbivaatamise eest, kui kaebuse põhjus ei ole seotud müüja süüga. Kui ostja nõuab eespool
nimetatud kliendikaebuse läbivaatamise eest müüjalt kompensatsiooni on tegemist ebaausa
kaubandustava kasutamisega, mis on igal juhul ja alati keelatud. Sättega võetakse üle direktiivi
(EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt i, mille kohaselt on tegemist ebaausa kaubandustavaga, kui
ostja nõuab tarnijalt kompensatsiooni tarnija toodete müügiga seotud kliendikaebuste
läbivaatamise eest, kuigi kaebuse põhjus ei ole seotud tarnija hooletuse või süüga.
Ka selles sättes on kooskõlas võlaõigusseaduse §-ga 104 nimetatud direktiivis kasutatava
„hooletuse või süü asemel” üksnes „süüd”, kuna hooletus on üks süü liike ning eelnõuga ei
kitsendata teiste süü liikide kasutamist.
Paragrahvi 5 lõike 10 sätestatakse, et eelnõu § 5 lõigetes 1–9 sätestatud keelu rikkumise
tagajärjeks on tehingu või selle tingimuse tühisus. Tühine võib olla kas kogu tehing (näiteks kui
tegemist oli ühekordse tehinguga, mis seisneski ühes tellimuses, mis nn tühistati) või on tehingu
tingimuste hulgast võimalik kõrvale jätta osa sellest (näiteks kui tegemist oli pikaajalise
lepinguga, mille osaks olev üks tellimus tühistati, ülejäänud osas aga tehing kehtib).
Koostoimes sama paragrahvi lõikele 10 eelnevate lõigetega on sätte eesmärgiks hoida ära
eelnevates lõigetes sätestatud tehingud ning selgesõnaliselt sätestada, et eespool nimetatud
keeldude rikkumise tagajärjeks on eelnõus ettenähtud sanktsioon (väärteokaristus) ostjale, kui
sellise tehingu tegijale.
Näiteks § 5 lõikes 3 sätestatud keelu puhul tuleb nn tellimuse tühistamise tahteavaldus (nt
telefonikõne või muul viisil esitatud vastavasisuline teade) kõrvale jätta, nagu seda poleks
20
esitatudki. TsüS § 84 lõike 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul (toiming või omavahel seotud
toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud
tahteavaldus) algusest peale õiguslikke tagajärgi ning tühise tehingu alusel saadu tagastatakse
vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Seetõttu, kuigi nagu eespool kirjeldatud, on põllumajandustoote ja toidu tarneahelas levinud
lepinguliste kohustuste täitmise rikkumine teistpidine kui TsüSs sätestatud (tehingu alusel saadut,
mida tagasi nõuda ei ole), on kõnealuse sätte esimene osa kohaldatav ning seda järgides tuleb
müüjal enda lepingu kohaseid kohustusi täita nii, nagu nn tellimuse tühistamise tahteavaldust ei
oleks esitatudki.
Paragrahvis 6 sätestatakse nende kaubandustavade loetelu, mida loetakse ebaausaks ja mis on
keelatud üksnes juhul, kui neis ei ole eelnevalt kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis
selgelt ja ühemõtteliselt kokku lepitud. Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm on TsüS §-s 79
sätestatud vorm, mis tähendab, et kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikku taasesitamist
võimaldav vorm, peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja
sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Kirjalikku
taasesitamist võimaldavat vormi asendavad kõik rangemad vorminõuded, seega võib kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis tehtava tehingu teha ka kirjalikus, elektroonilises, notariaalselt
kinnitatud või notariaalselt tõestatud vormis. Selle vormi järgimist peab vaidluse korral tõendama
see pool, kes tugineb sellest tehingust tulenevale õigusele. Vorminõude eesmärgiks on teha tehing
ja selle sisu kättesaadavaks mitte ainult tehingu tegemise hetkel, vaid ka hiljem.7 Vorminõude
järgimata jätmine võib ühelt poolt tekitada kahju müüjale, mille tekkimise vältimine on eelnõu
üks eesmärke, ja teiselt poolt on see oluline seaduse täitmise üle riikliku- või haldusjärelevalve
tegemisel, samuti väärteomenetluses, kuna vorminõude järgimata jätmine võib ostjale tuua kaasa
väärteokaristuse.
Selleks, et tehing oleks tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, peab tehing olema
tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil, nagu näiteks paberkandjal, arvuti
kõvakettal, mälupulk, CD-ROM, mis võimaldavad teavet püsivalt salvestada ja kust on võimalik
sinna salvestatud teavet hiljem lugeda. Samuti on kirjalikku taasesitamist võimaldavaks viisiks
faks, e-kiri, sms, kui saajal on võimalik seda salvestada ja hiljem uuesti taasesitada. Seejuures ei
ole oluline väljatrükkimise võimalikkus, vaid loetavalt taasesitada, sh arvuti- või
telefoniekraanil.8
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõiked 2 ja 3, mille kohaselt liikmesriigid
tagavad, et keelustatakse vähemalt kõik selles lõikes nimetatud kaubandustavad, välja arvatud
juhul, kui nende suhtes on eelnevalt selgelt ja ühemõtteliselt tarnelepingus või järgnevas tarnija
ja ostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud.
Kui sama artikli lõikes 1 loetletud ebaausate kaubandustavade suhtes poolte lepingulist
kaalutlusõigust ei kohaldatud ja sätestati, et selles lõikes nimetatud ebaausad kaubandustavad on
juba iseenesest ebaõiglast laadi, siis lõikes 2 nimetatud kaubandustavade kasutamine kuulub
osapoolte lepinguvabaduse alla, st nende kasutamine jäetakse osapoolte otsustada, tingimusel et
selles lepitakse eelnevalt selgelt ja ühemõtteliselt kokku.
Nagu Komisjon on selgitanud, tuleb direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõiget 3 lugeda koos sama
artikli lõikega 2. Lõige 2 reguleerib olukordi, kus ostja nõuab makset, milles on eelnevalt kokku
lepitud selgelt ja ühemõtteliselt tarnelepingus ja mida seetõttu ei loeta ebaausaks
kaubandustavaks. Sellisel juhul peab ostja alati andma tarnijale hinnangulise maksesumma ühiku
7
P.Varul, I. Kull,V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, lk 249
8
P.Varul, I. Kull,V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, lk 249
21
kohta või maksete koondsumma, hinnangulised kulud ja nende kulude põhjenduse, kui tarnija
seda nõuab.
Paragrahvi 6 lõikes 1 on sätestatud nende kaubandustavade loetelu, mis on keelatud ainult juhul,
kui nendes ei ole eelnevalt selgelt ja ühemõtteliselt müüja ja ostja vahelises lepingus kokku
lepitud. Selliste kaubandustavade alla kuuluvad näiteks komisjonimüük, erinevad tasud nagu
ladustamise (komisjon on seda terminit selgitanud kui kaupade füüsiline paigutamine ostja lattu),
kaubaloetellu lisamise (komisjon on seda terminit selgitanud kui näiteks veebipoe kaupade
nimekirjas esitamist), väljapanemise (komisjon on seda terminit selgitanud kui kaupade poe
riiulitele paigutamist), turul kättesaadavaks tegemise (komisjon on seda terminit selgitanud kui
kaupade turustamist, mitte nende reklaamimist), turustamise, reklaamimise, müügiala
korrastamise ja müügiedenduse allahindluse kulude eest. Juhul, kui tarnija ja ostja on eelnevalt
nendes kuludes kokku leppinud ja vormistanud need kokkulepped kirjalikult taasesitamist
võimaldavas vormis, siis neid ebaausateks kaubandustavadeks ei loeta.
Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 2 punktid a‒f, mille kohaselt
liikmesriigid tagavad, et keelustatakse vähemalt kõik järgmised kaubandustavad, välja arvatud
juhul, kui nende suhtes on eelnevalt selgelt ja ühemõtteliselt tarnelepingus või järgnevas tarnija
ja ostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud:
a) ostja tagastab tarnijale müümata jäänud põllumajandustooted ja toiduained, ilma et ta maksaks
nimetatud müümata jäänud toodete või nimetatud toodete kõrvaldamise või mõlema eest;
b) tarnijalt nõutakse tasu tema põllumajandustoodete ja toiduainete ladustamise, väljapanemise,
kaubaloetellu lisamise või turul kättesaadavaks tegemise eest;
c) ostja nõuab, et tarnija kannaks kõik või osa ostja poolt müügiedenduse käigus müüdavate
põllumajandustoodete ja toiduainete allahindluse kuludest;
d) ostja nõuab, et tarnija kannaks ostja poolt müüdavate põllumajandustoodete ja toiduainete
turundamise kulud;
e) ostja nõuab, et tarnija kannaks ostja poolt müüdavate põllumajandustoodete ja toiduainete
turustamise kulud;
f) ostja nõuab, et tarnija kannaks tarnija toodete müügiks kasutatavate müügialade kordaseadmise
eest personalile tasutavad kulud.
Eelnõu koostamise etapis küsiti põllumajandussektori esindusorganisatsioonidelt eelnõu kohta
arvamust. Saadud arvamustes tehti ettepanek, et lisaks direktiivis 2019/633 pakutud loetelule
peaks täiendama loetelu veel ühe punktiga, mille kohaselt ei või nõuda müüjalt ostja poolt ette
antud veopakendite kasutamist, kui lepingus ei ole selles eelnevalt selgelt ja ühemõttelisel kokku
lepitud. Nimetatud ettepaneku tegemist põhjendati sellega, et aina sagedamini on hakanud ostjad
nõudma müüjatel konkreetsete veopakendite (nt. standardiseeritud kaubakastide) kasutamisele
võtmist. Sageli nõutakse uutele või standardiseeritud veopakendile üleminekut väga lühikese
tähtaja jooksul arvestamata sellega, et see võib müüjale kaasa tuua suured lisakulud (nt on vaja
teha täiendavaid investeeringuid või leida uued koostööpartnerid, kes selliseid pakendeid
pakuvad). Eelnõu koostamisel peeti selle ettepanekuga arvestamist põhjendatuks. Eelnõu § 6
lõike 1 punkti 7 kohaselt on juhul kui põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja ei ole tarne
tingimustes kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku leppinud,
keelatud nõuda müüjalt üksnes teatud tüüpi, kuju ja suurusega veopakendi kasutamist, kui
põllumajandustoote ja toidu käitlemist reguleerivas õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. See, mida
loetaks veopakendiks on selgitatud pakendiseaduse § 3 lõike 1 punktis 3, mille kohaselt on
veopakend ehk kolmandane pakend – teatud arvu müügiühikute või rühmapakendis kaupade
käsitsemiseks ja veoks, et vältida veol kauba füüsilisi kahjustusi, siia ei kuulu maantee-, raudtee-
, mere- ja õhuveokonteinerid. Seega ühepoolselt ei tohi ostja müüjalt nõuda konkreetsete kauba
veotaara, euroaluse või pakendite (sh. pakendi materjal, värv jms) kasutamist. Igaks juhuks on
sättesse jäetud ka võimalus (kui põllumajandustoote ja toidu käitlemist reguleerivas õigusaktis ei
ole sätestatud teisiti), et sellist nõuet ei loeta ebaseaduslikuks kaubandustavaks ja selles ei pea
22
eelnevalt selgelt ja ühemõtteliselt müüja ja ostja vahelises lepingus kokku leppima juhul kui
põllumajandustoote ja toidu käitlemist reguleeriv õigusakt nõuab teatud tüüpi, kuju ja suurusega
veopakendi kasutamist.
Paragrahvi 6 lõike 2 täpsustatakse, et kui ostja ja müüja on eelnevalt kirjalikku taasesitamist
võimaldavas vormis kokku leppinud, et müüja katab kõigi või osa ostja poolt müügiedenduse
käigus müüdavate tarnija toodete allahindluse kulud, on ostjal kohustus enne müügiedenduse
algust kindlaks määrata müügiedenduse toimumise aeg ning allahindlusega tellitavate
põllumajandustoodete ja tellitava toidu eeldatav kogus. Sättega võetakse üle direktiivi (EL)
2019/633 artikli 3 lõike 2 teine lõige, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et esimese lõigu
punktis c osutatud kaubandustava on keelatud, välja arvatud juhul, kui ostja, kes on
müügiedenduse algatajaks, määrab enne müügiedenduse algust kindlaks müügiedenduse
ajavahemiku ja allahindlusega tellitavate põllumajandustoodete ja toiduainete eeldatava koguse.
Paragrahvi 6 lõikes 3 täpsustatakse, et kui ostja ja müüja on eelnevalt kirjalikku taasesitamist
võimaldavas vormis kokku leppinud, et müüja tasub oma toodete ladustamise, väljapanemise,
kaubaloetellu lisamise, turul kättesaadavaks tegemise, allahindluse, turundamise, turustamise,
müügialade kordaseadmise eest või kui ostja ja müüja on eelnevalt kirjalikku taasesitamist
võimaldavas vormis kokku leppinud, et müüja kasutab üksnes ostja määratud veopakendeid, siis
müüja nõudmisel on ostja kohustatud enne tarnimist esitama müüjale kirjalikult hinnangulise
maksumuse nimetatud tasude ühiku kohta või kogumaksumuse. Kui ostja ei esita kirjalikult
hinnangulisi maksumusi nimetatud kulude kohta, siis loetakse seda ebaausa kaubandustava
kasutamiseks. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 3 esimene osa, mille
kohaselt kui ostja nõuab direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punktis b, c,
d, e või f osutatud olukordades tasu maksmist, esitab ostja tarnijale viimase nõudmisel kirjalikult
hinnangulise maksesumma ühiku kohta või üldise maksete summa, olenevalt sellest, kumb on
asjakohane /…/.
Paragrahvi 6 lõikes 4 täpsustatakse, et kui ostja ja müüja on eelnevalt kirjalikku taasesitamist
võimaldavas vormis kokku leppinud, et müüja tasub oma põllumajandustoote ja toidu
ladustamise, väljapanemise, kaubaloetellu lisamise või turul kättesaadavaks tegemise eest
müüdava põllumajandustoote ja toidu turundamise ning turustamise kulude eest ja
põllumajandustoote ja toidu müügiks kasutatavate müügialade kordaseadmisega seotud
personalikulude eest, siis sel juhul tuleb esitada müüjale kirjalikult ka hinnangulised kulud ning
neid kulusid ka põhjendada.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 3 teine osa, mille kohaselt juhul kui
ostja nõuab tasu maksmist direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punktis b, d, e
või f osutatud olukorras, esitab ostja tarnijale kirjalikult ka hinnangulised kulud ja nende kulude
põhjenduse.
Paragrahvi 6 lõikes 5 sätestatakse, et selle paragrahvi lõikes 1 sätestatud keeluga vastuolus olev
tehing või selle tingimus on tühine. Ehk kui selle paragrahvi lõike 1 mõnes punktis sätestatu
rakendamine ei ole eelnevalt kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt
kokku lepitud, siis on tegemist tehingu sisu tõttu tühiste tehingutega, mille täitmist ei saa nõuda.
Need tehingud ei loo õiguslikke tagajärgi ja on kehtetud algusest peale. Tehingu tühisusele saab
tugineda ilma, et kohus peaks olema selle tühisuse eelnevalt tuvastanud.9 Kuna keeld selles
paragrahvis nimetatud tingimusi täitmata jättes tehingut teha tuleneb seadusest, mis näeb keeldu
rikkudes tehtud tehingu tagajärjena ette tehingu tühisuse, siis ei ole käesolevas paragrahvis
sätestatud keeldu rikkuvat tehingut võimalik müüjal TsÜS § 84 lõike 3 kohaselt kinnitamise
kaudu kehtivaks muuta.
9
P.Varul, I. Kull,V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, lk 262
23
Erialakirjanduses10 on leitud, et näiteks juriidilise isiku üldkoosoleku kokkukutsumise korda
rikkudes tehtud üldkoosolekul vastuvõetud otsus, mis on seetõttu tühine, võidakse kinnitamise
kaudu kehtivaks muuta ja sellisel juhul hakkab tehing kehtima kinnitamise ajast. Ehk tehingu
tühisust tingiv asjaolu on võimalik kõrvaldada ja tehing kehtivaks muuta.
Samas on direktiivis (EL) 2019/633 ja käesolevas seaduses sätestatud keelu eesmärk hoida selline
eelneva kokkuleppeta tehtud tehing ära ning selle keelu rikkumise tagajärjeks on eelnõus
ettenähtud sanktsioon (väärteokaristus) ostjale, kui sellise tehingu tegijale. Eelneva kokkuleppe
puudumise korral tehtud tehingu hilisema kinnitamise võimalus ei võimaldaks tagada direktiivi
(EL) 2019/633 ja käesoleva seaduse laiemat eesmärki: kaitsta nõrgemal majanduslikul
positsioonil olevat müüjat tugevamal majanduslikul positsioonil oleva ostja pealesurutavate ja
müüjale ebasoodsate tehingu tingimuste eest. Hilisem kinnitamine võimaldaks müüjat survestada
argumentidega ostjapoolselt juba tehtud kulutustele Samuti võimaldaks tehingu hilisema
kinnitamise võimalus ostjatel seaduses sätestatud keelust mööda minna, muuta seaduse
asjakohase keelu tühjaks, sisuliselt mitte üle võtta Euroopa Liidu õiguses sätestatut, mitte
rakendada seda tõhusalt ja mitte kaasa aidata Euroopa Liidu õiguse eesmärgi saavutamisele.
Seetõttu tuleks käesoleva eelnõu seadusena rakendamise korral tõlgendada TsüS § 84 lõiget 3
äärmiselt kitsalt ning mitte lugeda eelnõu § 6 lõikes 1 sätestatud tehingu tühisuse kaasa toonud
asjaolu ära langemiseks müüja hilisemat kinnitust tehingule.
Kuna tegemist on seadusest tuleneva keeluga, siis tuleks tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu
äralangemiseks käesoleva seaduse piires lugeda käesoleva seaduse muutmist nii, et eelnev
kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt sõlmitud kokkulepe ei ole
enam nõutav.
Paragrahvi 6 lõikes 6 on selguse mõttes sätestatud ka see, et paragrahvi lõigetes 2‒4 nimetatud
teabe esitamata jätmine toob kaasa nendes lõigetes nimetatud kokkuleppe tühisuse. Ehk kui
näiteks ostja ja müüja on kooskõlas lõikega 1 eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas
vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku leppinud, et ostja võib nõuda müüjalt müügiedenduse
käigus müüdavate põllumajandustoote ja toidu allahindluse kulude katmist (§ 5 lõike 1 punkt 3),
siis selleks peab müügiedenduse algatanud ostja enne selle algust määrama kindlaks
müügiedenduse ajavahemiku ning allahindlusega tellitavate põllumajandustoodete ja tellitava
toidu eeldatava koguse (§ 5 lõige 2) ning müüja nõudel esitama talle enne tarnimist kirjalikult ka
hinnangulise maksesumma ühiku kohta või maksete koondsumma (§ 5 lõige 3). Kui ostja
nimetatud teavet müüjale ei esita, on kirjeldatud § 5 lõike 1 punkti 3 alusel sõlmitud kokkulepe
tühine.
Paragrahvis 7 on sätestatud, kelle suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses sätestatud ebaausa
kaubandustava (maksetähtaja ja tarnega seotud ebaaus kaubandustava ja tingimuslikult keelatud
kaubandustava) kasutamise keeldu. Käesolevas seaduses võetakse arvesse müüja ja ostja suhtelist
suurust ning kaitstakse müüjat temast suurema aastakäibega ostja eest. Sättes lähtutakse direktiivi
(EL) 2019/633 preambuli punktis 9 toodust, mis määratleb, et selles direktiivis kasutatakse
dünaamilist lähenemisviisi, mille puhul võetakse aluseks tarnija ja ostja suhteline suurus nende
aastakäibe alusel ja see peaks võimaldama paremat kaitset ebaausate kaubandustavade eest
nendele ettevõtjatele, kellel on seda kõige rohkem vaja. Ebaausad kaubandustavad on eriti
kahjulikud põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas tegutsevatele väike- ja keskmise
suurusega ettevõtjatele (VKEd). Ettevõtjaid, kelle aastakäive ei ületa 350 miljonit eurot tuleks
samuti kaitsta ebaausate kaubandustavade eest olukordades, kus selliste tavadega seotud kulude
vältimise eesmärgil suunatakse need kulud edasi põllumajandustootjatele.
10
P.Varul, I. Kull,V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, lk 264
24
Põllumajandustootjatele avalduv nn doominoefekt näib olevat eriti märkimisväärne ettevõtjate
puhul, kelle aastakäive on kuni 350 miljonit eurot. Põllumajandustoodete ja toidu, sealhulgas
töödeldud toodete vahetarnijate toodete kaitse võib samuti aidata ära hoida kaubavahetuse
ümbersuunamise töödeldud tooteid tootvatelt põllumajandustootjatelt ja nende liitudelt kaitsmata
müüjatele.
Selle paragrahviga üle võetava direktiivi 2019/633 sätte kohta on tekkinud küsimus, kummal
lepingupoolel on kohustus kindlaks teha, millise aastakäibega on ostja ja müüja ning kas mõlemad
lepingupooled peavad oma aastakäibe suuruse kohta esitama teabe enne kokkuleppe sõlmimist
või kas see on ostja otsustada, et müüja poolt esitatud informatsioon tema aastakäibe kohta on
piisav. Komisjon on selgitanud küsimuse kohta, et ebaausa kaubandustava olemasolu ostja poolt
analüüsib ja otsustab liikmesriigi määratud nõuete täitmise eest vastutav asutus. Selleks, et jõuda
järeldusele, et ebaaus kaubandustava direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 tähenduses on olemas,
tuvastab tavapärastele haldusõiguse põhimõtetele vastavalt nõuete täitmise eest vastutav asutus,
kes peab tuvastama, et kohaldatava direktiivi sätete tingimused on täidetud. Direktiiv (EL)
2019/633 ei kehtesta ühtegi tõendamiskohustust ja jätab selle sätestamise liikmesriigi õigusesse.
Seejuures viitab Komisjon direktiivi 2019/633 preambula punktile 24, mille kohaselt käesoleva
direktiiviga ei ühtlustata tõendamiskohustust käsitlevaid norme, mida kohaldatakse riiklike
nõuete täitmise eest vastutavate asutuste menetlustes, ega ühtlustata tarnelepingute määratlust.
Seega on tõendamiskohustust käsitlevad normid ja tarnelepingute määratlus sätestatud
liikmesriikide õiguses.
Paragrahvi 7 lõikes 1 sätestatakse, kuidas müüja ja ostja suhtelist suurus arvutatakse. Sättega
võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõige 2, mis määratleb selle direktiivi
kohaldamisala.
Direktiivis (EL) 2019/633 võetakse arvesse müüja ja ostja suhtelist suurust ning kaitstakse müüjat
temast suurema ostja eest. Nii on näiteks müüja, kelle müügitulu on kuni kaks miljonit eurot,
kaitstud ostja eest, kelle müügitulu on üle kahe miljoni euro. Kuigi ebaausad kaubandustavad on
eriti kahjulikud VKEdele, siis on oluline kaitsta ka ettevõtjaid, kelle müügitulu ulatub 350 miljoni
euroni, et ei tekiks olukorda, kus selliste kauplemistavadega seotud kulude vältimiseks
suunatakse need tarneahelas tagasi põllumajandustootjani.
Direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõikes 2 on toodud, et direktiivis sätestatut peaks kohaldama
teatavate ebaausate kaubandustavade suhtes, mis esinevad olukorras, kus põllumajandustooteid
ja toiduaineid müüb:
1) müüja, kelle aastakäive on kuni 2 miljonit eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 2
miljonit eurot;
2) müüja, kelle aastakäive on suurem kui 2 miljonit eurot, kuid ei ületa 10 miljonit eurot, ostjale,
kelle aastakäive on suurem kui 10 miljonit eurot;
3) müüja, kelle aastakäive on suurem kui 10 miljonit eurot, kuid ei ületa 50 miljonit eurot, ostjale,
kelle aastakäive on suurem kui 50 miljonit eurot;
4) müüja, kelle aastakäive on suurem kui 50 miljonit eurot, kuid ei ületa 150 miljonit eurot,
ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 150 miljonit eurot;
5) müüja kelle aastakäive on suurem kui 150 miljonit eurot, kuid ei ületa 350 miljonit eurot,
ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 350 miljonit eurot.
Kui nii müüja kui ka ostja aastakäive on üle 350 miljoni euro, siis neile käesolevas seaduses
sätestatu ei kohaldu.
Sellist aastakäivete alusel suurusgruppidesse jagamist nimetatakse dünaamiliseks lähenemiseks,
mille kohaselt võetakse aluseks müüja ning ostja suhtelist suurust, millega tagatakse, et endast
25
nõrgema majandusliku positsiooniga põllumajandustoote ja toidu tarneahela müüjale ei surutaks
peale keelatud kaubandustavasid.
Täpsemalt on selgitatud dünaamilist lähenemist joonisel 2.
Joonis 2. Müüja kaitse temast tugevamal majanduslikul positsioonil oleva ostja eest.
Dünaamiline mudel.
Müüjate ja ostjate suuruse väljaselgitamisel tuleb juhinduda direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1
lõike 2 teise lõigu kohaselt Euroopa Komisjoni soovitusest 2006/361/EÜ (ELT L 124,
20.05.2003, lk 36), kuid seda mitte tervikuna, vaid üksnes direktiivis viidatud osades.
Aastakäivete arvutamisel võetakse arvesse asjaomased seotud ettevõtete ja partnerettevõtete
andmed. Komisjon on viidanud seejuures, et eespool nimetatud komisjoni soovituste lisa selgitab
illustreeritud näidetega VKEde määratlust käsitlev teatmik leheküljel 25 jne11.Nagu ka Komisjon
on selgitanud, see tähendab, et aastakäibe arvutamisel ei võeta arvesse ettevõtja üksnes
põllumajandustoodete ja toiduga seotud käivet (välja arvatud juhul, kui see on ettevõtja ainus
tavapärane tegevusala), vaid ettevõtja kogu käivet, mis võib koosneda ka tema muudest
valdkondadest saadavast käibest. Selline lähenemine, et arvesse võetakse kogu ettevõtja
aastakäive ja mitte üksnes põllumajandustoote ja toidu osas, on põhjendatud sellega, et
põllumajandustoote ja toidu müügist saadud tulu ei ole ainus, mis määrab ostjaks oleva ettevõtja
võimet maksta müüjale tähtaegselt ja täita ka teisi direktiivi (EL) 2019/633 nõudeid. Samuti
võetakse näiteks Eestis tegutsevate filiaalide puhul arvesse mitte üksnes Eesti filiaali aastakäivet,
vaid kogu selle äriühingu aastakäivet koos kõigi tema filiaalide aastakäibega.
Eelnõus on lähtutud ostjate ja müüjate aastakäivete määratlemisel direktiivi (EL) 2019/633 artikli
1 lõikes 2 toodud suurusgruppidest. Arvestades, et see direktiiv nõuab miinimumharmoneerimist
(nähtub artiklist 9), on võimalik liikmesriigi õiguses kehtestada kaitse ebaausa kaubandustava
eest ka suurematele müüjatele või kõigile müüjatele, kuid Eestis ei ole selle võimaluse kasutamine
põhjendatud arvestades eelkõige meie turul tegutsevate ostjate ja müüjate suurust.
11
Kättesaadav veebis aadressil:
https://www.google.ee/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=&ved=2ahUKEwi-q72zh-
jpAhXk0qYKHbPhDJYQFjABegQIARAB&url=https%3A%2F%2Fwww.rahandusministeerium.ee%2Fet%2Fsyst
em%2Ffiles_force%2Fdocument_files%2Flisa_5_vke_juhend_e.k.pdf%3Fdownload%3D1&usg=AOvVaw1YjBgr
9EtaqSfhKFFQ4Wib
26
Paragrahvi 7 lõikes 2 sätestatakse erisus, mille kohaselt eelnõu §-des 4‒6 sätestatud keelde
kohaldatakse alati, kui kuni 350 000 000 euro suuruse aastakäibega müüjalt on
põllumajandustoodete ja toidu ostjaks avaliku sektori asutus. Käesoleva seaduse kohaselt on
avaliku sektori asutus valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav asutus või kohaliku omavalitsuse
üksuse ametiasutus või ametiasutuse hallatav asutus, nende liit ja avalik-õiguslik juriidiline isik
ning nende liit. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõige 2, mis näeb ette, et
direktiiv kohaldub avaliku sektori asutuste suhtes alati, kui tegemist on kuni 350 000 000 eurose
aastakäibega müüjale ja artikli 2 punkt 3, mis määratleb avaliku sektori asutuse termini (milleks
on riigi, piirkonna või kohaliku omavalitsuse asutus, avalik-õiguslik isik, ühe või mitme
nimetatud asutuse või avalik-õigusliku isiku moodustatud ühendus). Eesti Advokatuuri
konkurentsiõiguse komisjoni arvamust arvestades on eelnõus loobutud avaliku sektori asutuse
termini määratlemisest, kuna seda kasutatakse eelnõus vaid ühel korral ja eelnõus on võimalik
avaliku sektori asutuste hulka kuuluvad asutused ja isikud nimetada.
Komisjon on selgitanud avaliku sektori asutuse mõiste kohta järgmist. Vastavalt direktiivi (EL)
2019/633 artikli 2 punktile 3 eristab direktiiv nelja olukorda, millal on tegemist avaliku sektori
asutusega: esiteks riigi, piirkonna või kohaliku omavalitsuse asutus, teiseks avalik-õiguslik isik,
kolmandaks ühe või mitme nimetatud asutuse moodustatud ühendus ning neljandaks ühe või
mitme nimetatud avalik-õigusliku isiku moodustatud ühendus. Eraõiguslikke juriidilisi isikuid
selles loetelus ei nimetata, mis viitab sellele, et avaliku sektori asutusena ei käsitleta ühendusi,
mis koosnevad avalik-õiguslikest ja eraõiguslikest isikutest (näiteks üks liige on avalik-õiguslik
juriidiline isik) ning seega ei ole selline isik avaliku sektori asutus. Samas jällegi kooskõlas
artikliga 9 võib liikmesriik ka sellised ühendused hõlmata ostja mõistega, laiendades niimoodi
direktiivi adressaatide ringi.
Paragrahvi 7 lõikes 3 sätestatakse ettevõtja aastakäibe arvutamise põhimõtted. Sättega võetakse
üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõike 2 teine lõige, mille kohaselt tarnijate ja ostjate esimese
lõigu punktides a–e osutatud aastakäivet tuleb käsitada vastavalt komisjoni 6. mai 2003. aasta
soovituse 2003/361/EÜ mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta
(ELT L 124, 20.5.2003, lk 36)12 lisa asjakohastele osadele ja eelkõige selle lisa artiklitele 3, 4 ja
6, sealhulgas mõistete „autonoomne ettevõtja“, „partnerettevõtja“, „sidusettevõtja“ määratlustele
ja muule aastakäibega seonduvale.
Komisjon on selgitanud, et direktiivis 2019/633 tehtud viidet komisjoni soovituste asjakohastele
osadele tuleb mõista pidades silmas direktiivi 2019/633 eesmärki. Viitamise eesmärk ei ole
määratleda mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjaid, vaid viidata, et sama määratluse
abil tuleb kindlaks teha ka see, millisesse aastakäibe kategooriasse ostja või müüja kuulub. See
viide on asjakohane selleks, et tuvastada, kas müüja kuulub seaduse kohaldamisalasse, aga ka
selleks, et tuvastada, kas ostja suhtes kohaldub ebaausa kaubandustava kasutamise keeld. Ostja
ja müüja kuulumine aastakäibe kategooriasse tuvastatakse rikkumise aja järgi.
Samas soovituste lisa artikli 4 lõikes 2 toodud kahe järjestikkuse aasta nõue ei ole aastakäibe
määramisel asjakohane, kuna soovitustel on teine eesmärk kui direktiivil (EL) 2019/633.
Komisjon on selgitanud, et seda viidet tuleb mõista nii, et aastakäive saadakse arvutades ettevõtja
tavapärasel tegevusalal toodete ja teenuste müügist aasta jooksul saadud tulud (income), millest
on tehtud mahaarvamised (rebates). Samuti ei sisalda aastakäive käibemaksu ega teisi kaudseid
makse. Komisjon leiab, et aastakäivet võib üksnes ettevõtja põllumajandustoodete ja toidu
müügist saadud tulu käibena käsitleda vaid juhul, kui see ongi ettevõtja ainus tavapärane
tegevusala, st tal ei ole ja ta ei saa tulu muudest tegevusaladest. See on nii seetõttu, et
12
https://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2003:124:0036:0041:EN:PDF
27
põllumajandustoodete ja toiduainete müügist saadud tulu ei ole ainus, mis määrab selle ettevõtja
võimet tähtaegselt oma maksekohustusi täita või täita muid direktiivi (EL) 2019/633 nõudeid.
Direktiivis 2019/633 tehtud viited soovituste lisa asjakohastele artiklitele näitavad ka seda, et
aastakäibe arvutamisel tuleb võtta arvesse kas müüja või ostja on iseseisvad ettevõtjad või on
seotud teise ettevõtjaga. Kui müüja või ettevõtja on seotud teise ettevõtjaga, tuleb tema aastakäibe
määramisel arvesse võtta ka seotud ettevõtja aastakäivet.
Seda, kuidas arvutada seotud ettevõtjaga juhul ettevõtja aastakäivet, kirjeldab soovituste lisa
artikkel 6 ning lisas kirjeldatakse aastakäibe määramist erinevatel juhtudel.
Direktiiv 2019/633 viitab aastakäibe määratlemisel soovitusele, kuna see on juba olemasolev ja
kasutatav meetod, mille kasutamise direktiiv (EL) 2019/633 aastakäibe kindlakstegemisel
kohustuslikuks teeb.
Paragrahvi 7 lõikes 4 sätestatakse, et tehingu toimumise aastale vahetult eelnenud
majandusaasta müügitulu andmed võetakse isiku majandusaasta aruandest. Samuti nähakse ette,
et juhul kui isiku tehingu toimumise aastale vahetult eelnenud majandusaasta aruande äriregistrile
esitamine on äriseadustiku alusel nõutav, kuid aruanne ei ole äriregistrile esitatud või nimetatud
aruande äriregistrile esitamise tähtaeg ei ole aastakäibe kindlakstegemise ajaks saabunud,
võetakse aluseks tehingu toimumise aastale vahetult eelnenud teise majandusaasta kinnitatud
majandusaasta aruanne.
Paragrahvi 7 lõikes 5 sätestatakse täpsustus nende isikute müügitulu kindlakstegemiseks, kellel
ei ole majandusaasta aruande esitamise kohustust (füüsilisest isikust ettevõtjad). Nende puhul
võetakse tehingu toimumise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu andmed tema
käibedeklaratsioonist või tuludeklaratsiooni asjakohasest osast. Selleks peab riikliku või
haldusjärelevalve tegija esitama järelepärimise maksuhaldurile (Maksu- ja Tolliamet), kes
vajalikud andmed esitada saab.
3. peatükk
Paragrahvis 8 sätestatakse riikliku ja haldusjärelevalve teostaja ning riikliku järelevalve
erimeetmed.
Eelnõu §-ga 8 võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 4 lõige 1, mille kohaselt iga liikmesriik
määrab vähemalt ühe asutuse, kes tagab direktiivi (EL) 2019/633 artiklis 3 sätestatud keeldude
järgimise riigi tasandil (edaspidi „nõuete täitmise eest vastutav asutus“), ja teavitab sellisest
määramisest Komisjoni.
Paragrahvi 8 lõige 1 sätestab riikliku ja haldusjärelevalve teostaja. Eelnõus ning asjakohastes
EL-i õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teostab riiklikku ja haldusjärelevalvet
Konkurentsiamet. Nagu tavapärane, võib Konkurentsiamet korrakaitseorganina algatada riikliku
või haldusjärelevalve, kui haldusmenetluse ühe eriliigi, kas enda initsiatiivil või mujalt, näiteks
meediast või teiselt isikult (sh käesoleva seaduse eelnõu § 11 lõikes 1 nimetatud isikult) saadud
teabe põhjal.
Paragrahvi 8 lõige 2 käsitleb riikliku järelevalve erimeetmeid. Korrakaitseorgan võib
põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduses sätestatud
riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) §-des 30‒32 ja
49–51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.
Nimetatud erimeetmed on küsitlemine ja dokumentide nõudmine, kutse ja sundtoomine,
isikusamasuse tuvastamine, vallasasja läbivaatus, valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatus.
28
Lisaks erimeetmetele on korrakaitseorganil lubatud riikliku järelevalve teostamiseks kasutada
riikliku järelevalve üldmeetmeid, mis on sätestatud KorS-i §-des 26−29. Riikliku ja
haldusjärelevalve teostamisel kasutatakse nendest kõige enam ettekirjutust.
Paragrahvis 9 sätestatakse Konkurentsiametil õigus nõuda teavet.
Konkurentsiametil on õigus nõuda ostjalt ja müüjalt dokumente, andmeid ja teavet eesmärgiga
läbi viia ebaausa kaubandustavade kasutamisega seotud uurimisi ja tuvastada rikkumisi ning teha
kindlaks rikkumise üksikasjad ning nõuda juurdepääsu rikkumisega seotud mistahes vormis või
vormingus dokumentidele, andmetele ja teabele, olenemata nende talletamiseks kasutatavast
andmekandjast või kohast.
Õigus nõuda teavet tuleneb direktiivi (EL) 2019/633 artiklist 6, kus sätestatakse nõuete täitmise
eest vastutavate asutuste volitused.
Direktiivi (EL) 2019/633 artikli 6 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et igal nende
nõuete täitmise eest vastutaval asutusel on oma ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid ja
eksperditeadmised, ning annavad nõuete täitmise eest vastutavale asutusele järgmised õigused:
a) õigus algatada ja läbi viia uurimisi omal algatusel või kaebuse põhjal;
b) õigus nõuda ostjatelt ja tarnijatelt kogu vajaliku teabe esitamist, et viia läbi keelatud
kaubandustavadega seotud uurimisi;
c) õigus korraldada uurimiste raames ette teatamata kohapealseid kontrolle kooskõlas riigisiseste
normide ja menetlustega;
d) õigus teha otsuseid, millega tuvastatakse artiklis 3 sätestatud keeldude rikkumisi ja nõutakse
ostjalt keelatud kaubandustava kasutamise lõpetamist; nõuete täitmise eest vastutav asutus võib
keelduda sellise otsuse tegemisest, kui sellega kaasneks risk avaldada kaebuse esitaja identiteet
või muu teave, mille avalikustamist peab kaebuse esitaja oma huve kahjustavaks ning tingimusel,
et kaebuse esitaja on sellise teabe artikli 5 lõike 3 kohaselt ära märkinud;
e) õigus algatada kooskõlas riigisiseste normide ja menetlustega menetlusi, et määrata
õigusrikkumise toimepanijale trahve ja muid sama tõhusaid karistusi ning võtta ajutisi meetmeid;
f) õigus avaldada korrapäraselt punktide d ja e alusel tehtud otsuseid.
Direktiivi (EL) 2019/633 nõuetekohaseks ülevõtmiseks antakse eelnevalt nimetatud volitused
Konkurentsiametile.
Paragrahvis 10 sätestatakse ettekirjutuse tegemise alused ebaausa kaubandustava kasutamise
ohu korral. Paragrahvi koostamisel on eeskujuks võetud konkurentsiseaduse sarnane säte (§ 636).
Kuigi nii konkurentsiseaduse kui ka käesoleva seaduse eelnõu need sätted on piiravamad kui
korrakaitseseaduses, milles on ette nähtud võimalus ohu või korrarikkumise korral ettekirjutust
teha ning ei piirata konkreetsete tähtaegadega korrakaitseorgani õigust otsustada ettekirjutuse
tähtaeg, ei piira nende sätete olemasolu iseenesest korrakaitseseaduse § 28 rakendamist (kuigi
tähtaja osas võib eriseaduse säte siiski piiravaks osutuda). Selleks, et Konkurentsiamet saaks oma
töös lähtuda konkurentsiseadusega ühtsest lähenemisest, on ka selles eelnõus kasutatud
samasugust sätet.
Paragrahvi 10 lõike 1 kohaselt on Konkurentsiametil õigus omal algatusel ja edasilükkamatutel
juhtudel, kui esineb tõsise ja korvamatu kahju tekkimise oht, et kasutatakse ebaausaid
kaubandustavasid, mis on käesoleva seaduse kohaselt keelatud (maksega seotud ebaausa
kaubandustava kasutamise keeld, ebaausa kaubandustava kasutamise keeld ja ebaausa
kaubandustava kasutamise keeld kokkuleppe puudumisel), kehtestada ettekirjutusega isikule
kohustuse teha teatud tegu või hoiduda teatud teost.
29
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 6 lõike 1 punkt e, mille kohaselt liikmesriigid
tagavad, et igal nende nõuete täitmise eest vastutaval asutusel on oma ülesannete täitmiseks
vajalikud vahendid ja eksperditeadmised, ning annavad nõuete täitmise eest vastutavale asutusele
järgmised õigused:
e) õigus algatada kooskõlas riigisiseste normide ja menetlustega menetlusi, et määrata
õigusrikkumise toimepanijale trahve ja muid sama tõhusaid karistusi ning võtta ajutisi meetmeid.
Esimese lõigu punktis e osutatud karistused peavad rikkumise laadi, kestust, kordumist ja raskust
arvesse võttes olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
Säte sisustatakse rakendamiseks igakordselt konkurentsiseaduse sarnase sätte rakenduspraktikat
arvestades. Ka konkurentsiseaduse § 636 lõikes 1 sätestatud sarnane ettekirjutus on ajutiseks
meetmeks EL Nõukogu 16. detsembri 2002. a määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites
81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta, artiklis 5 sätestatud liikmesriikide
konkurentsiasutustele antud volituste hulgas. Nagu nähtub selle meetme konkurentsiseadusesse
viimise eelnõu seletuskirjast13, on antud juhul tegemist ettekirjutuse eriliigiga, mis tehakse
tähtajalisena konkurentsi kahjustamise ohu korral esialgsete tõendite pinnal ning sisuliselt
sarnane võimalus on ette nähtud ka korrakaitseseaduse § 28 alusel. Sellest seletuskirja selgitusest
lähtuvalt võib eeldada, et ka ohu termin sisustatakse korrakaitseseadusest lähtudes.
Paragrahvi 10 lõikes 2 sätestatakse, et Konkurentsiameti poolt sama paragrahvi lõike 1 alusel
ajutiste meetmete kehtestamiseks tehtud ettekirjutus on tähtajaline. Ettekirjutus kehtestatakse
tähtajalisena kuni kolmeks kuuks ning vajaduse korral võib Konkurentsiamet eelnimetatud
tähtaega pikendada, kuid kokku mitte rohkem kui 12 kuud.
Paragrahvis 11 sätestatakse, kes saavad esitada Konkurentsiametile taotluse, et algatada riiklik
või haldusjärelevalve keelatud kaubandustava üle.
Nagu eespool selgitatud, võib Konkurentsiamet korrakaitseorganina algatada riikliku või
haldusjärelevalve, kui haldusmenetluse ühe eriliigi, kas enda initsiatiivil või mujalt, näiteks
meediast või teiselt isikult saadud teabe põhjal. Üldjuhul on järelevalveorganile seaduse kohaselt
ette nähtud kaalutlusõigus nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme
rakendamiseks.
Riigikohus on olnud seisukohal (vt nt 13. oktoobri 2010. a otsust asjas nr 3-3-1-44-10, p 15 ning
23. oktoobri 2013. a määrust asjas nr 3-3-1-29-13, p 17), et: "Isikul puudub subjektiivne õigus
nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku
suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii
järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik
(isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib aga nõuda, et
järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise
küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve."
Ka 22. oktoobril 2014. a on Riigikohtu halduskolleegium teinud otsuse haldusasjas nr 3-3-1-42-
14, milles on samuti selgitanud järelevalveasutuse kaalutlusõigust järelevalvemenetluse
algatamise ja järelevalvemeetme rakendamise küsimustes. Halduskolleegium leidis, et seaduse
säte, mille kohaselt vastavust seadusele ja seaduses nimetatud metoodikale kontrollib ning nende
13
Konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse 321 SE seletuskiri
(lk 21), kättesaadav Riigikogu veebilehelt aadressil:
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/2bd7069c-c7ed-4e76-928f-
0f096bbc02bf/Konkurentsiseaduse%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seadust
e%20muutmise%20seadus
30
kohta teeb otsuseid ja ettekirjutusi vastavalt oma pädevusele amet või valla- või linnavalitsus ning
seaduse säte, mille kohaselt on ametil seadusest tulenevate nõuete rikkumise lõpetamiseks või
ärahoidmiseks vastavalt oma pädevusele õigus teha ettekirjutus tegevuse vastavusse viimiseks
seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega, andsid järelevalveasutusele kaalutlusõiguse nii
järelevalve algatamiseks kui ka ettekirjutuse tegemiseks. Samuti andsid need sätted
järelevalveasutusele üldise kontrollipädevuse ning ei kohustanud iga isiku pöördumise alusel
menetlust läbi viima. Kuna ettekirjutuse tegemine oli sõnaselgelt sätestatud järelevalveasutuse
volitusena, siis seega puudus kaebajatel õigus nõuda järelevalve algatamist või kindla sisuga
ettekirjutuse tegemist.
Tulenevalt direktiivi (EL) 2019/633 artikli 6 lõike 1 punktist a on nõuete täitmise eest vastutaval
asutusel õigus algatada ja läbi viia uurimisi nii omal algatusel kui ka kaebuse põhjal. Artikli 5
lõigete 4 kuni 6 kohaselt peab nõuete täitmise eest vastutav asutus kaebuse saamisel teavitama
kaebuse esitajat sellest, kuidas ta kavatseb kaebust menetleda, samuti sellest kui kaebuse põhjal
meetmete võtmiseks ei ole alust. Kui aga kaebuse põhjal on meetmete võtmiseks piisavalt alust,
siis algatab asutus uurimise ja viib selle lõpule mõistliku aja jooksul.
Seega tuleb käesoleva seaduse eelnõu puhul eespool kirjeldatud tavapärast olukorda
järelevalvemenetluse algatamiseks siiski täpsustada.
Kuigi eelnõu § 8 lõikes 1 sätestatud korrakaitseorgani järelevalvepädevust sätestav pädevusnorm
on piisav selleks, et seda mõista nii, et korrakaitseorgan võib algatada riikliku või
haldusjärelevalve kas enda initsiatiivil või mujalt, näiteks meediast või teiselt isikult saadud teabe
põhjal, siis direktiivi nõuetekohaseks ülevõtmiseks vajab täpsustamist nende isikute ring, kes
võivad esitada taotluse algatada riiklik või haldusjärelevalve kas enda või enda esindatava nimel
(käesoleva paragrahvi lõige 1). Nimetatud loetelu ei piira teiste isikute õigust anda
korrakaitseorganile teavet ebaausa kaubandustava kohta. Samas eeldavad direktiivi (EL)
2019/633 viidatud sätted ilmselt seda, et loetelus nimetatud isiku taotlust ei saa võtta teadmiseks
nagu vihjet, vaid see tuleb läbi vaadata ja isikule tuleb anda tagasisidet tema taotluse menetlemise
kohta. Seetõttu käsitletaksegi eelnõus direktiivi (EL) 2019/633 kohast kaebust taotlusena
haldusmenetluse seaduse tähenduses.
Seega, kuigi direktiivi (EL) 2019/633 nõuete täitmise eest vastutaval asutusel on üksnes õigus
kaebuse põhjal riikliku järelevalve menetluse algatamiseks, peab ta esitatud kaebust siiski piisava
põhjalikkusega menetlema, et otsustada, kas kaebuse põhjal on riikliku järelevalve menetluse
algatamiseks ja meetmete võtmiseks piisavalt alust. Seetõttu on põhjendatud direktiivist
tulenevalt sätestada seaduses nii see, kellel on õigus asjakohane taotlus esitada, kui ka taotluse
läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise alused.
Paragrahvi 11 lõikes 1 on toodud loetelu nendest isikutest, kes saavad esitada taotluse
Konkurentsiametile. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 5 lõiked 1 ja 2, milles
on määratletud, kes saavad kaebuse esitada.
Direktiivi (EL) 2019/633 artikli 5 lõike 1 kohaselt võib tarnija esitada kaebuse kas tarnija elu- või
asutamiskoha liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutavale asutusele või selle liikmesriigi nõuete
täitmise eest vastutavale asutusele, kus on ostja, kelle puhul kahtlustatakse keelatud
kaubandustava kasutamist, elu- või asutamiskoht. Sama artikli lõike 2 kohaselt võivad kaebusi
oma liikmete või asjakohastel juhtudel oma liikmete taotlusel esitada tootjaorganisatsioonid,
muud tarnijaorganisatsioonid ja selliste organisatsioonide liidud, kelle liikmed või liikmete
liikmed leiavad, et keelatud kaubandustava neid mõjutab. Muudel organisatsioonidel, kellel on
õigustatud huvi esindada tarnijaid, on õigus esitada kaebus tarnija taotluse korral ja tarnija
huvides, tingimusel et sellised organisatsioonid on sõltumatud mittetulundusühingud.
31
Komisjon on selgitanud, kuidas mõista ostja elu- või asutamiskohta gruppi kuuluva ettevõtja
puhul (group company). Komisjon on selgitanud, et artikli 5 lõike 1 tähenduses ei ole oluline, kas
lepingupooleks olev ostja on osa suuremast grupist või kas ta on emaettevõtja või tütarettevõtja.
Kui teise riigi ettevõtja tütarettevõtja ostab põllumajandustoodet või toitu, siis tütarettevõtja, kes
on konkreetsel juhul ostja, on asjassepuutuv lepingupool, kelle asutamiskoht määrab nõuete
täitmise eest vastutava asutuse pädevuse.
Samuti on komisjon selgitanud, et oma liikme eest võivad taotluse esitada nii tunnustatud
tootjaorganisatsioonid, kui ka tunnustamata tootjaorganisatsioonid (nagu nähtub direktiivi (EL)
2019/633 preambula lõikest 10). Tarnijaorganisatsiooni mõistet on selgitanud Komisjon selliselt,
et see on organisatsioon, kuhu kuuluvad näiteks põllumajandustoodete töötlejad
(toiduainetööstused) või hulgimüüjad või põllumajandustoodete ja toidu importijad või
eksportijad. Kuna Eestis tarnijaorganisatsiooni mõiste puudub, siis Komisjoni selgitustele
tuginedes võib tarnijaorganisatsioonina käsitleda näiteks Eesti Kaupmeeste Liitu, Eesti
Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Toiduainetööstuse Liitu.
Kokkuvõtteks võivad kõik organisatsioonid, kes koondavad ostjaid või müüjaid või esindavad
nende huve võivad oma liikmete nimel kaebusi esitada, olenemata sellest kas tegemist on
tunnustatud organisatsioonidega või tunnustamata organisatsioonidega. Täpsemalt on selgitatud
tulundusühistu, tunnustatud tootjaorganisatsiooni ja tunnustatud tootjarühma mõisteid käesoleva
seaduse eelnõu § 5 lõike 6 seletuskirja selgitava osas juures.
Seega direktiivi (EL) 2019/633 nõuetekohaseks ülevõtmiseks võimaldatakse kõigil direktiivis
nimetatutel esitada taotlusi Konkurentsiametile.
Eelnõu kohaselt võivad ebaausa kaubandustava üle riikliku või haldusjärelevalve algatamise
taotluse esitada:
1) müüja;
2) tootjaorganisatsioon või ühistu oma liikme nimel;
3) müüjaorganisatsioon;
4) käesoleva lõike punktides 2 või 3 sätestatud organisatsioonide liit oma liikme või
organisatsioonide liidu liikmeks oleva liikme nimel;
5) muu organisatsioon, kes tegutseb mittetulundusühinguna ja kellel on õigustatud huvi esindada
müüjat.
Selguse mõttes on esitatud eelnõus loeteluna, kes võivad taotluse esitada Konkurentsiametile.
Paragrahvi 11 lõikes 2 sätestatakse sarnaselt konkurentsiseaduse § 631 lõikega 1, et
Konkurentsiametile esitatav taotlus peab olema kirjalik ja selles märgitakse haldusmenetluse
seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud andmed, milleks on esitaja nimi, taotluse selgelt sõnastatud sisu,
taotluse esitamise kuupäev ja taotleja allkiri, haldusakti või muu dokumendi kättetoimetamise
soovitav viis ja selleks vajalikud kontaktandmed ning muud õigusaktidega ettenähtud andmed.
Paragrahvi 11 lõikes 3 sätestatakse, et taotluse esitaja põhjendatud taotluse alusel võib
Konkurentsiamet tunnistada tema isiku nime või muu teabe avaldamise teistele isikutele
avaldamisele mittekuuluvaks.
Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 5 lõige 3, mille kohaselt liikmesriigid
tagavad, et kaebuse esitaja nõudmisel võtab nõuete täitmise eest vastutav asutus meetmeid, mis
on vajalikud, et tagada kaebuse esitaja või käesoleva direktiivi lõikes 2 osutatud liikmete või
tarnijate identiteedi asjakohane kaitse ja mis tahes muu sellise teabe konfidentsiaalsust, mille
avalikustamine võib kaebuse esitaja arvates tema või nimetatud liikmete või tarnijate huve
kahjustada. Kaebuse esitaja märgib ära kogu teabe, mille puhul ta konfidentsiaalsust nõuab.
32
Paragrahvi 11 lõikes 4 sätestatakse, et taotluse esitaja nimi ja muu teave, mille on
Konkurentsiamet tunnistanud taotluse esitaja põhjendatud taotluse alusel teistele isikutele
avaldamisele mittekuuluvaks jäetakse avalikustamisele kuuluvate otsuste ja ettekirjutuste tekstist
välja. Nimetatud sätte on lisatud eelnõusse konkurentsiseaduse § 63 lõike 5 eeskujul, mille
kohaselt Konkurentsiamet jätab avalikustamisele kuuluvate otsuste ja ettekirjutuste tekstist välja
ärisaladused ja muu konfidentsiaalse teabe.
Paragrahvis 12 on sätestatud Konkurentsiametile keelatud kaubandustava üle riikliku või
haldusjärelevalve algatamiseks esitatud taotluse läbi vaatamata jätmise alused.
Konkurentsiamet jätab taotluse läbi vaatamata, kui ilmneb mõni järgmine asjaolu:
1) taotlus on ilmselgelt põhjendamatu;
2) taotluste lahendamine ei kuulu Konkurentsiameti pädevusse;
3) taotluse esitajat ei ole võimalik taotluses sisalduva teabe põhjal tuvastada;
4) taotluse esitaja ei vasta käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatule.
Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 5 lõige 5, mille kohaselt liikmesriigid
tagavad, et kui nõuete täitmise eest vastutav asutus leiab, et kaebuse põhjal meetmete võtmiseks
ei ole piisavalt alust, teavitab ta kaebuse esitajat oma seisukoha põhjustest mõistliku aja jooksul
pärast kaebuse saamist.
Paragrahv 13 sätestab Konkurentsiametile keelatud kaubandustava üle riikliku või
haldusjärelevalve algatamiseks esitatud taotluse alusel menetluse lõpetamise alused.
Konkurentsiamet võib riikliku või haldusjärelevalve algatamiseks esitatud taotluse menetluse
lõpetada, kui menetluse käigus ilmneb mõni järgne asjaolu:
1) ostja tegevuses puuduvad käesoleva seaduse rikkumise tunnused;
2) samas asjas on alustatud väärteomenetlus;
3) taotluse esitaja on oma taotluse tagasi võtnud ning menetluse lõpetamine ei kahjusta kolmanda
isiku õigusi;
4) sama asi on teise liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutava asutuse menetluses või samas asjas
on teise liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutava asutuse otsus;
5) ostja on lõpetanud menetluse esemeks oleva tegevuse ning puudub vajadus ettekirjutuse
tegemiseks. Nimetatud alus on vajalik olukorras, kus ettevõtja on lõpetanud tegevuse, mis võis
konkurentsi kahjustada, kuid tegemist ei ole siiski konkurentsiolukorra parandamisega, mis
eeldaks positiivseid meetmeid ettevõtja poolt. Vajadus ettekirjutuse tegemiseks puuduks eelkõige
juhul, kui on näha, et minevikus toimunud tegevus on olnud ühekordne ning faktilised asjaolud
on muutunud ning puudub põhjus eeldada, et ettevõtja tulevikus sarnaselt veel käituks;
6) taotluse esitaja on taotluses märkinud, et tema nimi ja käesoleva seaduse § 11 lõikes 3
nimetatud muu teave ei kuulu teistele isikutele avaldamiseks, kuid menetluse tulemuse otsusest
võib nimetatud teave nähtuda. See alus on vajalik olukorras, kus menetluse tulemuse otsuses on
oluline avalikustada kas taotluse esitaja nimi või muu taotluses märgitud teave, kuid taotluse
esitaja ei anna nõusolekut selle teabe avalikustamiseks. Sel juhul ei jää Konkurentsiametil muud
üle, kui menetlus lõpetada.
Käesoleva paragrahvi punktiga 6 võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 6 lõike 1 punkti d
teine lause osa, mille kohaselt nõuete täitmise eest vastutav asutus võib keelduda sellise otsuse
tegemisest, kui sellega kaasneks risk avaldada kaebuse esitaja identiteet või muu teave, mille
avalikustamist peab kaebuse esitaja oma huve kahjustavaks ning tingimusel, et kaebuse esitaja
on sellise teabe direktiivi artikli 5 lõike 3 kohaselt ära märkinud.
Paragrahv 14 sätestab Konkurentsiameti, kui nõuete täitmise eest vastutava asutuse, koostöö
põhimõtted ebaausa kaubandustava kasutamise tõkestamiseks Euroopa Komisjoniga ja teiste
Euroopa Liidu liikmesriikide nõuete täitmise eest vastutavate asutustega.
33
Paragrahvi 14 lõikes 1 on sätestatud, et Konkurentsiamet teeb koostööd ebaausa kaubandustava
kasutamise tõkestamiseks nii liikmesriikide poolt määratud ebaausa kaubandustava täitmise eest
vastutavate asutustega kui ka Euroopa Komisjoniga. Sättega võetakse üle direktiivi (EL)
2019/633 artikli 8 lõige 1, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et nõuete täitmise eest vastutavad
asutused teevad omavahel ja Komisjoniga tõhusalt koostööd ja abistavad üksteist vastastikku
piiriülese mõõtmega uurimistes.
Igal liikmesriigil on kohustus direktiivi (EL) 2019/633 artikli 4 kohaselt määrata vähemalt üks
nõuete täitmise eest vastutav asutus, kes tagab ebaausa kaubandustava keeldude järgimise riigi
tasandil ja teavitab sellisest määramisest komisjoni.
Direktiivi (EL) 2019/633 artiklis 8 on sätestatud nõuete täitmise eest vastutavate asutuste vahelise
koostöö põhimõtted. Nimetatud artikli kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et nõuete täitmise
eest vastutavad asutused teevad omavahel ja Komisjoniga tõhusalt koostööd ja abistavad üksteist
vastastikku piiriüleste mõõtmega uurimistes.
Komisjon on selgitanud, et võimalikud vastastikkuse koostöö valdkonnas on teabe kogumine, abi
maksmata trahvide puhul, abi järelevalve tegemisel, kuid direktiivi sätte täpsema sisustamisega
alles tegeletakse.
Paragrahvi 14 lõikes 2 sätestatakse, et Konkurentsiamet koostab igal aastal aruande ebaausate
kaubandustavade kasutamise üle algatatud ja lõpetatud riikliku ja haldusjärelevalve kohta.
Aruandes peab olema kokkuvõtlikult kajastatud menetluse sisu, tulemused ja tehtud otsused.
Nimetatud aruande peab Konkurentsiamet avaldama oma veebilehel. Aruande avaldamisel
võetakse arvesse direktiivi (EL) 2019/633 artikli 5 lõikes 3 sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid.
Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 10 lõige 1, mille kohaselt liikmesriigid
tagavad, et nõuete täitmise eest vastutavad asutused avaldavad igal aastal aruande oma tegevuse
kohta, mis kuulub käesoleva direktiivi kohaldamisalasse; aruandes märgitakse muu hulgas vastu
võetud kaebuste ning eelmisel aastal algatatud ja lõpetatud uurimiste arv. Iga lõpetatud uurimise
kohta esitatakse aruandes kokkuvõte ning kirjeldatakse uurimise sisu, tulemusi ja kui see on
kohane, tehtud otsuseid, kohaldades direktiivi (EL) 2019/633 artikli 5 lõikes 3 sätestatud
konfidentsiaalsusnõudeid.
Paragrahvi 14 lõike 3 kohasel peab Konkurentsiamet esitama iga aasta 15. märtsiks Euroopa
Komisjonile aruande, kus on käsitletud ettevõtjavahelistes suhetes esinevaid ebaausaid
kaubandustavasi põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas. Aruanne peab sisaldama kõiki
asjakohaseid andmeid, mis on direktiiviga (EL) 2019/633 ette nähtud normide kohaldamise ja
nende täitmise tagamise kohta eelmisel aastal.
Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 10 lõige 2, mille kohaselt liikmesriigid
saadavad komisjonile iga aasta 15. märtsiks aruande, milles käsitletakse ettevõtjatevahelisi
ebaausaid kaubandustavasid põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas. Kõnealune
aruanne sisaldab eelkõige kõiki asjakohaseid andmeid käesoleva direktiiviga ette nähtud normide
kohaldamise ja nende täitmise tagamise kohta asjaomases liikmesriigis eelmisel aastal.
4. peatükk
Paragrahvis 15 sätestatakse, et Konkurentsiameti ettekirjutuse täitmata jätmise korral on
sunniraha ülemmäär füüsilisele isikule kuni 600 eurot ja juriidilisele isikule kuni 100 000 eurot.
Kui ettekirjutus jäetakse täitmata, siis tavapäraselt on KorS § 23 lõike 4 kohaselt
korrakaitseorganil õigus rakendada sunniraha, mille ülemmäär on 9600 eurot. Kuna väärteo eest
34
on kavandatud sarnaselt konkurentsiseadusega juriidilist isikut karistada kuni 400 000 eurose
rahatrahviga, siis on arvestatud, et sobiv sunniraha määr võiks olla kuni 100 000 eurot. Kuna
füüsilisele isikule saab karistusena määrata väärteo eest rahatrahvi kuni 1200 eurot ja tegelikult
ei tohiks haldussunni meede oma olemuselt olla karmim kui karistus, siis seetõttu on õiglaseks ja
pädevaks sunniraha ülemmääraks eelnõus kavandatud 600 eurot.
Paragrahvis 16 sätestatakse vastutus seadusest tulenevate nõuete rikkumise korral.
Eelnõu neljas peatükk käsitleb vastutust ja sätestab karistused selle seaduse rikkumise eest.
Eelnõu koostamisel lähtuti ühest küljest sellest, et võimalik on kohaldada väärteokaristust
maksetähtajaga seotud keelatud ebaausa kaubandustava, tarnega seotud keelatud ebaausa
kaubandustava ning tingimuslikult keelatud ebaausa kaubandustava vormi rikkumisel korral.
Teisalt on lähtutud karistusseadustiku (edaspidi KarS) põhimõttest, et väärteovastutust tuleb
kohaldada üksnes siis, kui haldussund ei anna tulemust: tegu on juba toime pandud ja tagantjärele
tehtav ettekirjutus ei muuda enam midagi.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 6 lõike 1 viimane lause, mille kohaselt
esimese lõigu punktis e osutatud karistused peavad rikkumise laadi, kestust, kordumist ja raskust
arvesse võttes olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Viidatud punkti e kohaselt tagavad
liikmesriigid, et igal nende nõuete täitmise eest vastutaval asutusel on oma ülesannete täitmiseks
vajalikud vahendid ja eksperditeadmised, ning annavad nõuete täitmise eest vastutavale asutusele
muu hulgas õiguse algatada kooskõlas riigisiseste normide ja menetlustega menetlusi, et määrata
õigusrikkumise toimepanijale trahve ja muid sama tõhusaid karistusi ning võtta ajutisi meetmeid.
Direktiiv 2019/633 ei määratle kuidas neid trahve nõudma peaks ja kas neid tuleks arvutada
arvestades rikkuja käivet või muid asjaolusid.
Paragrahvi 16 lõige 1 sätestab väärteokoosseisu maksetähtajaga (eelnõu § 4) või tarnega (eelnõu
§ 5) seotud ebaausa kaubandustava keelu rikkumise ja tingimuslikult keelatud ebaausa
kaubandustava kasutamise eest, kui vastupidises ei ole kokku lepitud (eelnõu § 6) füüsilisele
isikule. Eelnevalt loetletud keeldude rikkumise eest karistatakse füüsilist isikut rahatrahviga kuni
300 trahviühikut või arestiga.
Paragrahvi 16 lõikes 2 sätestatakse, et kui maksetähtajaga (eelnõu § 4) või tarnega (eelnõu § 5)
seotud ebaausa kaubandustava keeldu ja tingimuslikult keelatud ebaausa kaubandustava
kasutamist ilma vastupidise kokkuleppeta (eelnõu § 6) on rikkunud juriidiline isik, siis
karistatakse teda rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Arvestades karistatavate juriidiliste isikute
majanduslikku võimu, võib nende ettevõtjate õiguserikkumisel samuti olla tõsine mõju vastavale
majandusvaldkonnale, aga ka konkurentsile, ning see võib kahjustada paljude müüjate (sh
tarbijate) huve ja heaolu ning seeläbi ka oluliselt avalikku huvi. Seetõttu sätestatakse käesolevas
seaduses juriidilistele isikutele KarS § 47 lõikes 2 kehtestatud karistuse ülemmäär sarnaselt
konkurentsiseadusega.
Paragrahv 17 sätestab väärtegude aegumistähtaja ja väärteo kohtuvälise menetleja.
Paragrahvi 17 lõikes 1 sätestatakse väärtegude aegumistähtaeg. Kui reeglina on väärtegude
aegumistähtajaks kaks aastat, siis eriseadustes võib ette näha kuni kolmeaastase aegumistähtaja.
Võttes arvesse, et konkurentsialastel väärtegudel on konkurentsiseadusega ette nähtud kolme
aastane aegumistähtaeg, siis ka käesolevas seaduses nähakse ette kuni kolme aastane
aegumistähtaeg, sest direktiivis (EL) 2019/633 tulenevate ebaausate kaubandustavade kasutamise
keeld on üks osa EL-i konkurentsipoliitikast ja selle eesmärk on täiendada konkurentsireegleid,
on sellest tulenevalt mõistlik kehtestada kõikidele konkurentsialastele väärtegudele ühtne
aegumistähtaeg.
35
Paragrahvi 17 lõikes 2 sätestatakse, et käesolevas seaduses sätestatud väärtegude kohtuväline
menetleja on Konkurentsiamet oma pädevuse piires.
5. peatükk
Paragrahv 18 sätestab võlaõigusseaduse muutmise. Käesoleva seadusega täiendatakse
võlaõigusseaduse § 821 lõikega 6 selliselt, et võlaõigusseaduses sätestatud maksetähtajad ei
kohaldu käesolevas seaduse § 4 lõigetes 1 ja 4 sätestatu kohta.
Muudatus on seotud eelnõu § 4 lõikega 7, milles sätestatakse selguse mõttes, et
põllumajandustoote ja toidu tarnelepingutes, nii nendes, mis käsitlevad korrapäraseid tarneid, kui
ka nendes, mis käsitlevad mittekorrapäraseid tarneid, tuleb ette näha maksetähtajad, mis ei ületa
selles paragrahvis sätestatud maksetähtaegu, mitte võlaõigusseaduse § 821 sätestatud
maksetähtaegu.
Selguse mõttes sätestatakse ka võlaõigusseaduse asjaomases paragrahvis sõnaselgelt juhtum,
millal seal sätestatud maksetähtaegu ei kohaldata.
Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punktidele ai järgneva lõigu
esimene taane, mille kohaselt selle artikli esimese lõigu punktis a osutatud keeld ei mõjuta
direktiivis 2011/7/EL sätestatud hilinenud maksmise tagajärgede ja hilinenud maksmise korral
võetavaid meetmeid, kuid nende suhtes kohaldatakse kõnealuses direktiivis (direktiivis
2011/7/EL) sätestatud makseperioodidest erandina käesolevas direktiivis (direktiivi (EL)
2019/633) sätestatud makseperioode.
Seega kohalduvad käesolevas eelnõu sättes ettenähtud maksetähtajad hilinenud maksete
direktiivis ettenähtud tähtaegade asemel. Hilinenud maksete direktiivis ettenähtud tähtajad on
Eesti õigusesse üle võetud võlaõigusseaduse §-ga 821. Nagu Komisjon on selgitanud ühel
hilinenud maksete direktiivi ekspertide töörühma kohtumisel, siis juhul kui pooled ei ole
konkreetses maksetähtajas kokku leppinud, kohaldub selle seaduse sätte asemel ikkagi hilinenud
maksete direktiivist tulenev regulatsioon, ehk võlaõigusseaduse asjakohane säte, mis vastavad
reeglid ette näeb. Maksetähtaegade rikkumise õiguslikud tagajärjed tulenevad juhul, kui makse
saamiseks õigustatud isik soovib tasu sisse nõuda eraõiguslikus korras, hilinenud maksete
direktiivist, mis on Eesti õigusesse üle võetud võlaõigusseadusega. Kui tasu saamiseks õigustatud
isik soovib, võib ta maksetähtaja rikkumise puhul esitada ka taotluse järelevalveasutusele riikliku
järelevalve algatamiseks.
Paragrahv 19 sätestab üleminekusätted, mis puudutavad enne eelnõu seadusena jõustumist
sõlmitud tarnelepinguid.
Paragrahvi 19 lõikes 1 sätestatakse, et tarnelepingud, mis on sõlmitud enne 1. maid 2021. a tuleb
viia käesoleva seadusega kooskõlla hiljemalt 1. maiks 2022. a. Sättega võetakse üle direktiivi
(EL) 2019/633 artikli 1 lõige 4, mis näeb ette, et tarnelepingud, mis on sõlmitud enne selle
direktiivi ülevõtmise meetmete avaldamise kuupäeva vastavalt artikli 13 lõike 1 esimesele
lõigule, viiakse selle direktiiviga kooskõlla 12 kuu jooksul pärast nimetatud avaldamiskuupäeva.
Sätte eesmärk on seadusega tagada, et kõik tarnelepingud oleks alates 2022. aasta 1. maist
seadusega kooskõlas. Samuti sätestatakse selgesõnaliselt tarnelepingu seadusega kooskõlla
viimata jätmise tagajärg: kooskõlla viimata tarneleping või selle tingimus, mis on käesoleva
seadusega vastuolus, on tühine (vt selgitust lepingu või selle tingimuse tühisuse kohta
seletuskirjas eestpoolt, eelnõu § 4 lõike 8, § 5 lõike 6 ja § 6 lõike 6 selgituste juurest).
Paragrahvi 19 lõikes 2 nähakse ette tarnelepingute seadusega kooskõlla viimise korraldus.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingu muutmiseks peab ostja, kes soovib tarnelepingu
36
seadusega kooskõlla viia, tegema müüjale lepingu muutmise ettepaneku ja andma müüjale
mõistliku tähtaja ettepaneku vastuvõtmiseks või sellest keeldumiseks. Kui müüja tähtaja jooksul
oma otsusest ei teata, loetakse leping muudetuks. Viimane on kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa
seaduse § 68 lõikes 4 sätestatuga, mille kohaselt vaikimist või tegevusetust loetakse
tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest.
Seega, kui ostja pakutud lepingu muudatus müüjale sobib, siis ei pea ta sellest ostjale teada
andma.
Nii selle kui järgmise sätte eeskujuks on võetud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa
seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 19, milles nähti ette
võlaõigusseaduse §-s 739 kehtestatud nõuetele mittevastava elektroonilise maksevahendi
kasutamise lepingu seaduses sätestatuga kooskõlla viimiseks alused ja kord.
Kuna põllumajandustoote ja toidu müügilepingud võivad olla sõlmitud ka suuliselt, siis ei ole
eelnõus lepingu muutmiseks ette nähtud kohustuslikku vormi. Võlaõigusseaduse § 13 lõike 2
kohaselt juhul kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi
lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Sama seaduse sama
paragrahvi lõike 3 kohaselt aga juhul kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või
leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui
teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või
lõpetamisega teistsuguses vormis.
Seejuures tuleb lepingute muutmisel silmas pidada, et kui leping sisaldab tingimust, mille puhul
eelnõu näeb ette kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi järgimise kohustuse, siis tuleb seda
ka lepingu muutmisel järgida.
Paragrahvi 19 lõikes 3 antakse ostjale õigus müüjaga sõlmitud leping lõpetada kui müüja
keeldub lepingu muutmisest. Tegemist on võlaõigusseaduse § 13 lõike 1 kohase seadusega
ettenähtud lepingu lõpetamise alusega.
Paragrahvi 19 lõikes 4 nähakse ostjale ette kohustus viia ka suulised lepingud käesoleva
seadusega kooskõlla nende tingimuste kinnituskirjaga kinnitamise teel. Selleks peab ostja esitama
müüjale kinnituskirja ja andma müüjale mõistliku tähtaja sellega nõustumiseks või
mittenõustumiseks. Kui müüja tähtaja jooksul ei teata, et ta ei ole kinnituskirjas sisalduvate
tingimustega nõus, loetakse kinnituskirjas sisalduvad tingimused lepingu tingimusteks. Säte on
sõnastatud kooskõlas võlaõigusseaduse § 32 lõikega 1, mis käsitleb kinnituskirja.
Paragrahvi 19 lõikes 5 pannakse lisaks tarnelepingu seadusega kooskõlla viimise kohustusele
kohustus viia samaks tähtpäevaks seadusega kooskõlla ka tarnelepinguga sarnast mõju omavad
dokumendid. Tarnelepinguga sarnast mõju omavate dokumentidena peetakse silmas eelnõu § 5
lõikes 6 mainitud põllumajandustoote ja toidu ostjaks oleva tulundusühistu või
mittetulundusühingu põhikirja või selle alusel tehtud otsuseid, mille alusel tema liikmed müüvad
talle põllumajandustoodet ja toitu. Kuna need dokumendid on mõlemale poolele siduvad ja
käsitlevad põllumajandustoote ja toidu müüki, siis on neil dokumentidel tarnelepinguga sarnane
mõju ning seetõttu tuleb ka need seadusega kooskõlla viia. Seadusega kooskõlla viimiseks on neil
sama tähtaeg, mis tarnelepingutegi puhul (sätestatud sama paragrahvi lõikes 1) ja seadusega
kooskõlla viimata jätmise puhul ka sama tagajärg ehk tühisus (sätestatud sama paragrahvi lõikes
1).
Paragrahvis 20 sätestatakse eelnõu seadusena jõustumise aeg. Sätte kohaselt jõustub seadus
2021. aasta 1. novembril. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 13 lõike 1 teine
lõige, mille kohaselt liikmesriigid hakkavad direktiivi norme kohaldama hiljemalt 1. novembril
2021.
37
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus kasutusel olev terminoloogia on kooskõlas direktiivi (EL) 2019/633 terminoloogiaga,
kuigi direktiivi mõne termini kasutamisest on eelnõus loobutud või kasutatakse selle asemel Eesti
õiguses kasutatavat olemasolevat terminit. Eelnõus ei kasutata uusi ega võõrsõnalisi termineid,
mida õigusaktides ei ole varem kasutatud.
Eelnõus, nagu ka direktiivis (EL) 2019/633, ei määratleta terminit „tarbija”, kuna seda
kasutatakse tavapärases tähenduses. Terminit kasutatakse ka direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1
lõike 2 viimases lõigus, kuid ka direktiivis ei määratleta seda.
Direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punktis 4 kasutatava termini „tarnija” asemel kasutatakse
eelnõus Eesti õiguses kasutatavat terminit „müüja”. Sellest tulenevalt ka termini
„tarnijaorganisatsioon” asemel kasutatakse eelnõus terminit „müüjaorganisatsioon”. Samuti on
Eesti Advokatuuri konkurentsiõiguse komisjoni arvamust arvestades loobutud eelnõus avaliku
sektori asutuse termini määratlemisest, kuna seda kasutatakse eelnõus vaid ühel korral ja eelnõus
on võimalik avaliku sektori asutuste hulka kuuluvad asutused ja isikud nimetada (§ 7 lõikes 2).
Avaliku sektori asutuse termin on sätestatud direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punktis 3, mis
määratleb avaliku sektori asutusena riigi, piirkonna või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-
õiguslik isiku, ühe või mitme nimetatud asutuse või avalik-õigusliku isiku moodustatud
ühenduse.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu on kooskõlas EL-i õigusega. Eelnõu ettevalmistamisel on arvestatud direktiiviga (EL)
2019/633, 17. aprill 2019, mis käsitleb põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas
ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid (ELT L 111, 25.4.2019, lk
59—72). Lisaks on eelnõu ettevalmistamisel arvestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EL) nr 1308/2013, 17. detsember 2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine
turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ)
nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671—854),
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/7/EL, 16. veebruar 2011, hilinenud maksmisega
võitlemise kohta äritehingute puhul EMPs kohaldatav tekst (ELT L 48, 23.2.2011, lk 1—10) ja
komisjoni soovitusega (EL) nr 361/2003, mis käsitleb mikroettevõtete ning väikese ja keskmise
suurusega ettevõtete määratlust (ELT L 124, 20.05.2003, lk 36–41).
6. Seaduse mõjud
Nii direktiiv (EL) 2019/633, mis käsitleb põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas
ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid kui käesolev eelnõu on
suunatud põllumajandustoote ja toidu tarneahelas esinevate ebaausate kaubandustavade
tõkestamisele, et piirata toidutarneahela osapoolte läbirääkimispositsiooni kuritarvitamist.
Ebaausate kaubandustavade loetelu sätestamisega, mis on põllumajandustoodete ja toidu
tarneahelas ostja ja müüja vahel keelatud, kaasnevad eeldatavalt järgmised olulised mõjud:
majanduslik mõju; sotsiaalne, sh demograafiline mõju ja mõju regionaalarengule; mõju riigi
julgeolekule ja välissuhetele; mõju elu- ja looduskeskkonnale ning mõju riigiasutuste ja kohalike
omavalitsuste töökorraldusele. Eelnõu mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati nimetatud
valdkondi kolme kriteeriumi alusel: mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ja
ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk.
38
Muudatusest mõjutatud sihtrühmaks on põllumajandustoodete ja toiduainete müüjad, nende
ostjad ja tarbijad ning riigiasutused (Konkurentsiamet, nõuete täitmise eest vastutav asutus).
6.1 Mõju majandusele
Avalduv mõju: Eelnõus on loetletud 16 ebaausat kaubandustava (üheksa ebaausat kaubandustava,
mis on igal juhul ja alati keelatud ning seitse ebaausat kaubandustava, mis on keelatud juhul kui
eelnevalt ei ole kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku
lepitud), mis esinevad olukorras, kus põllumajandustooteid ja toidu müüja müüb endast
müügitulult suuremale ostjale.
Eelnõus nimetatud ebaausad kaubandustavad on:
Ostjal on keelatud:
1) tasuda põllumajandustoote ja toidu eest hiljem kui 30 päeva jooksul;
2) tühistada põllumajandustoote ja toidu tellimust, nii lühikese etteteatamisega, et ei saa
mõistlikult eeldada, et müüja leiab tootele muu turustus- või kasutusvõimaluse;
3) muuta ühepoolselt tarnelepingu tingimusi, mis on seotud tarnete ja kohaletoimetamise
sageduse, viisi, koha, aja või mahuga, kvaliteedinõuete, maksetingimuste, hindade või teatud
teenuste osutamisega;
4) nõuda müüjalt tasusid, mis ei ole seotud müüja põllumajandustoote ja toidu müügiga;
5) nõuda müüjalt tasusid põllumajandustoote ja toidu raiskumineku eest, mis on toimunud ostja
ruumides, kuid mitte tarnija hooletuse või süü tõttu;
6) keelduda kirjalikult kinnitamast ostja ja müüja vahel kokku lepitud tarnelepingu tingimusi, kui
müüja on kirjalikku kinnitust nõudnud;
7) ebaseaduslikult avaldada või kasutada müüja ärisaladust;
8) ähvardada müüjat kaubandusliku kättemaksuga, kui müüja kasutab oma lepingulisi või
seaduslikke õigusi;
9) nõuda müüjalt hüvitist kulude eest, mis tekivad seoses tarnija toodetega seotud kliendikaebuste
läbivaatamisega, kuid milles müüjal süü puudub.
Eelnõus nimetatud kaubandustavad, mis on keelatud juhul kui eelnevalt ei ole kirjalikult
taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku lepitud on järgmised:
Ostjal on keelatud:
1) hüvitist maksmata tagastada müüjale müümata jäänud põllumajandustoode ja toit;
2) nõuda tasu müüja põllumajandustoote ja toidu turule viimise, ladustamise, väljapanemise või
kaubaloetellu lisamise eest;
3) nõuda ostja poolt müüdavate põllumajandustoote ja toidu müügiedenduse kulude kandmist;
4) nõuda ostja poolt müüdavate põllumajandustoote ja toidu reklaamimise kulude kandmist;
5) nõusta ostja poolt müüdavate põllumajandustoote ja toidu turustamise kulude kandmist;
6) nõuda müüjalt kauba müümisega seotud ruumide kohandamiseks tehtud tööjõukulude
kandmist;
7) nõuda müüjalt etteantud veopakendite kasutamist.
Direktiivi (EL) 2019/633 võimaldab eraldi määratleda riknevad põllumajandustooted ja toidu
(eeldatav müügikõlbmatuks muutumine 30 päeva jooksul pärast koristamist, tootmist või
töötlemist), kuid eelnõus seda ei tehta.
Põllumajandustootjatel on lisaks käesolevale seadusele ka teisi võimalusi oma turujõu
tugevdamiseks. Põllumajandustootjate koostööle on kehtestatud teatud erandid
konkurentsieeskirjadest, koondumine suurendab põllumajandustootjate läbirääkimisjõudu ning
lahendab ka mitmed muud põllumajandustootjate väljakutsed.
39
Sihtrühm 1: majanduslik mõju põllumajandustoodete ja toiduainete müüjale:
Põllumajandussektori struktuuriuuringu14 andmetel tegutses Eestis 2017. aastal 16 696
põllumajanduslikku majapidamist. Eesti põllumajandusettevõtete struktuur on duaalne –
põllumajandusmaa on koondunud suuremate ettevõtete kasutusse ehk ligikaudu 45%
põllumajandusmaast on 3% majapidamiste kasutuses. Kuni 10 ha suuruse maakasutustega
majapidamisi on arvuliselt üle poole (51%) majapidamistest, kuid nad kasutavad ainult 4% kogu
põllumajandusmaast. Samal ajal üle 100 ha suurusega majapidamisi on 12%, nad kasutavad 78%
kogu põllumajandusmaast ja toodavad 76% standardtoodangust. Majandusliku suuruse alusel üle
500 tuhande euro suuruse standardtoodanguga majapidamisi on Eestis 1,7%, kuid nende
kasutuses on 32% kogu põllumajandusmaast ja nad annavad 54% standardtoodangust.
Põllumajanduse osa Eesti SKP-s ning tööhõives on ca 3%, mis on EL keskmisega võrreldes
mõnevõrra madalam. Lisandväärtus hõivatu kohta on pikaajaliselt oluliselt suurenenud, siiski
jääb tööjõu tootlikkus alla EL keskmisele tasemele (tootmisteguritulu aastatööühiku kohta
aastatel 2016‒2018 oli EL28-s 17 581 eurot, samal perioodil Eestis 13 933 eurot).
Eesti põllumajandustootjad on väikesed kui võrrelda neid Eesti suurte toiduainetööstuste ja
jaekettidega. Üle 90% põllumajandustootjatest omavad müügitulu kuni 2 miljonit eurot või 2‒10
miljonit eurot. Kuna enamus Eestis tegutsevatest toiduainetööstustest on väikese müügituluga
mikroettevõtted, siis paljud põllumajandustootjad ja toiduainetööstused on direktiivi (EL)
2019/633 kohaselt võrdses läbirääkimispositsioonis ning sellisel juhul nende omavahelistele
tehingutele käesolev seadus ei kohaldu. Äriregistri andmetel oli 2017. aastal Eesti suuremate
toiduainetööstuste müügitulud üle 50 miljoni euro ning Eestis tegutseva nelja suurema jaeketi
müügitulud üle 350 miljoni euro. Seega käesolev seadus kohaldub paljudele
põllumajandustootjatele, kes müüvad oma tooteid Eesti suurtele toiduainetööstustele ning neljale
suuremale jaeketile.
Maaeluministeeriumi põllumajanduse, kalanduse ja toiduainetööstuse 2018. aasta ülevaate15
kohaselt tegutses toiduainetööstuse valdkonnas 2017. aastal üle 700 ettevõtte. Suurusgrupiti
(tööga hõivatud isikute arvu järgi) on kõige enam alla 10 töötajaga mikroettevõtteid, mis
moodustavad ligi 70% kogu ettevõtete arvust. Toiduainetööstuses töötab umbes 3% hõivatutest
ning sektor annab 2% Eestis loodud lisandväärtusest. Statistikaameti lühiajastatistika andmetel
toodeti 2018. aastal toiduainetööstuse ettevõtete poolt kokku ligikaudu 1,6 miljardi euro eest
toodangut, millest kolmandik (ligi 530 miljonit eurot) eksporditi. Suurima osa Eesti
toiduainetööstuse toodangust annavad piima- (24%) ja lihatööstus (19%).
Toiduainetööstuse ettevõtete müügitulu oli 2018. aastal 1,9 miljardit eurot ja see moodustas 15%
kogu töötleva tööstuse müügitulust.
Enamus Eesti toiduainetööstuste, sh suurte toiduainetööstuste müügitulud on alla 350 miljoni
euro. Seega enamusele toiduainetööstustele, kes müüvad oma tooteid Eesti jaekettidele, käesolev
seadus kohaldub. Üksikute suurte toiduainetööstuste müügitulu jääb vahemikku 50‒150 miljonit
eurot. Samasse suurusjärku jääb ka paari suurema jaeketi müügitulu. Müües toiduaineid üle 350
miljonilise müügituluga jaekettidele, kohaldub toiduainetööstusest tarnijale käesolevas seadus
sätestatu, kuid müües jaekettidele, kelle müügitulu on samas vahemikus, siis sel juhul käesolevas
seaduses sätestatu ei kohaldu. Kuna puuduvad andmed Eesti suuremate toiduainetööstuste
konsolideeritud müügitulu kohta, siis ei ole võimalik hinnata, kas neile käesolevas seaduses
sätestatu kohaldub. Kui tarnija konsolideeritud müügitulu on üle 350 miljoni euro, seadus ei
kohaldu.
14
Maaeluministeerium (2018). „Põllumajandussektori 2017. aasta ülevaade“
https://www.agri.ee/sites/default/files/content/ylevaated/ulevaade-pollumajandussektor-2017-04.pdf
15
Maaeluministeerium (2019) "Põllumajanduse, kalanduse ja toiduainetööstuse ülevaade 2018“
https://www.agri.ee/sites/default/files/content/ylevaated/ulevaade-pokat-2018.pdf
40
Eesti Konjunktuuriinstituudi Toidukaupade hinnamarginaalide uuringust16 selgub, et
põllumajandussaaduste hinnad on peale viimasest majanduskriisi (2008/2009) olnud
maailmaturul eelnevate kümnenditega võrreldes oluliselt volatiilsemad. Samas on tarneahela
lülidel väga erinev turujõud, esinevad ebaausad kauplemistavad ja põllumajandusturgude kriiside
mõju jaotub tarneahela lülide vahel ebaühtlaselt. Läbi erinevate meetmete (hindade jälgimine ja
analüüs, heade kaubandustavade reeglite kehtestamine) püütakse muuta toidu tarneahel paremini
toimivaks ja õiglasemaks. Eesti on maailmaturult hinnavõtja ja siseriiklikud hinnad on väga
tugevas korrelatsioonis maailmaturu hindadega ning on turu väiksusest tingituna maailmaturu
hindadest veelgi volatiilsemad. Väliskaubandus mõjutab tugevalt pakkumist Eesti turul ja seeläbi
hindu kogu ahelas. Kriisiperioodil (2016. aastal) kaotasid hinnamarginaalis enim
põllumajandustootjad. Põllumajandusturgude konjunktuuri paranedes (mis toimus 2017.aastal)
on põllumajandustootjad oma osa hinnamarginaalis uuesti suurendanud. 2018. ja 2019. aastal on
aga uuesti vähenenud põllumajandustootjate osa hinnamarginaalis ning suurenenud töötlejate ja
kaubanduse osa.
Eesti Konjunktuuriinstituudi 2018. aastal läbiviidud uuringus „Eesti toidusektori tarneahela
toimimine ja ebaausate kauplemistavade mõjud“17 (edaspidi EKI uuring) on viidatud Catherine
Nicholsoni ja Bob Youngi 2012. aastal ilmunud uuringule, mille kohaselt suurte jaekettide
turujõud tuleneb asjaolust, et tarnijaid on palju ning jaekette vaid väike arv. Kui suuri jaekette on
ühes riigis keskmiselt 4‒5, siis põllumajandustoodete ja toiduainete tootjaid ja töötlejaid on sageli
tuhandeid, mis tekitab nn. liivakella efekti ja muudab suured jaeketid filtriks tootjate ja miljonite
tarbijate vahel. Selline läbirääkimispositsioonide tasakaalustamatus toob endaga tõenäoliselt
kaasa ebaausate kaubandustavade kasutamise, kui suuremad ja mõjukamad kaubanduspartnerid
püüavad seoses müügitehinguga läbi lepingulisi suhteid mõjutada endast nõrgemas positsioonis
olevat kaubanduspartnerit.
Euroopa Komisjoni läbiviidud mõjuanalüüsi18 kohaselt ei ole võimalik anda rahalist hinnangut,
kui palju põllumajandustoodete ja toiduainete tarnijad ebaausaid kaubandustavasid keelustavast
ja piiravast seadusest võiksid kasu saada. Erinevad uuringud on siiski andnud hinnanguid
ebaausate kaubandustavade kasutamisest tekkinud kahjude kohta, võttes arvesse tekitatud kahju
ulatust ja esinemissagedust. Ühendkuningriigi Konkurentsikomisjon viis enne ebaausaid
kaubandustavasid piirava seaduse rakendamist läbi uuringu19, millest selgus, et kolmandik kuni
pool tarnijatest on kogenud kaubandustavasid nagu makseviivitused, ülemäärased tasud
kliendikaebuste läbivaatamise eest ning tagasiulatuvad hinnakorrektsioonid. Arvutused on tehtud
eeldusel, et kõikide liikmesriikide tarnijad puutuvad kokku sarnaste ebaausate
kaubandustavadega ning kahjud ulatuvad 1‒2% tarnijate müügitulust. Põllumajandussektori
VKE-de müügitulu on ELis ligikaudu 325 miljardit eurot ning VKE-dest toiduainetööstuste
müügitulu ligikaudu 470 miljardit eurot. Sellest lähtuvalt hinnati uuringus, et ebaausate
kaubandustavade kasutamisest tekkiv kahju VKE-dest põllumajandustootjatele on kokku 1 kuni
3,3 miljardit eurot ning VKE-dest toiduainetööstustele 1,5 kuni 4,7 miljardit eurot. Eestis
ebaausate kaubandustavade rakendamisega kaasnevat rahalist kahju hinnatud ei ole.
16
Eesti Konjunktuuriinstituut (2019) „Toidukaupade hinnamarginaalid“ 2019. aasta II vahearuanne,
https://www.agri.ee/sites/default/files/content/uuringud/uuring-2018-marginaalid-01.pdf
17
Eesti Konjunktuuriinstituut (2018) „Eesti toidusektori tarneahela toimine ja ebaausate kauplemistavade mõjud“
https://www.pikk.ee/wp-
content/uploads/2018/10/Eesti_toidusektori_tarneahela_toimimine_ja_ebaausate_kauplemistavade_mojud_2018_.
pdf
18
European Commission (2018) „Commission staff working Document. Impact assessment. Initiative to improve
the food supply chain (unfair trading practices)“ https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:52018SC0092&from=EN
19
Competition Commission (2008) The supply of groceries in the UK market investigation.“
http://www.ias.org.uk/uploads/pdf/Price%20docs/538.pdf
41
Ebaausate kaubandustavade kasutamine paneb ettevõtja kasumi ja kasumimäära surve alla, mille
tulemuseks võib olla ressursside ümberpaigutamine ning isegi elujõuliste ja
konkurentsivõimeliste turuosaliste ettevõtlusest kõrvaldamine.
Mõju ulatus (sihtrühm 1): Põllumajandustoodete ja toidu müüjatele ebaausate kaubandustavade
kasutamisest tulenevate kulude vähenemine ning stabiilsem majanduskeskkond.
Sihtrühm 2 majanduslik mõju jae- ja hulgikaubandusele: Majandus- ja
20
Kommunikatsiooniministeeriumi 2017. a majandussektori ülevaatest selgub, et Eesti
jaekaubandus on suuresti koondunud viie jaeketi kätte. Samas on Eestis sektori heterogeensus
suurem kui naaberriikides. Nii Soomes kui ka Lätis on turul vaid kaks domineerivat ketti.
Äriregistri andmetel oli Eesti jaekaubanduse müügitulu (spetsialiseerimata kauplustes, kus olid
ülekaalus toidukaubad) 2017. aastal kokku enam kui 2,4 miljardit eurot ning kasum üle 85 miljoni
euro. Viie suurema jaeketi müügitulu oli rohkem kui 1,7 miljardit eurot ning kasum üle 71 miljoni
euro. Eesti kuulub jaekaubanduse kontsentratsioonilt Euroopa juhtivate riikide hulka.
Euromonitori andmetel oli Eesti jaekettide kontsentratsioon Euroopa Liidus 2016. aastal (5
suurema jaeketi arvestuses) 76,3%-ga kuuendal kohal.
Käesolev seadus piirab ostjate majanduslikku tegevusvabadust, loetledes 16 ebaausat
kaubandustava, mida loetakse põllumajandustoodete ja toidu tootjatest müüjate majanduslikku
olukorda kahjustavateks. Eesti suuremate ostjate turupositsioon on siiski piisavalt tugev ning
seaduse rakendamisest tulenev majandusliku tegevusvabaduse piiramine turuosaliste
ettevõtlusest kõrvaldamiseni ei vii.
Käesoleva seaduse rakendamisega kaasneb vähesel määral haldus- ja töökoormuse kasv ning
sellega seotud rahalised kulud. Tarnelepingud tuleb käesoleva seadusega kooskõlla viia ning
vastavalt seaduses sätestatule kohaldada selliselt, et teatud müüja ja ostja vahelised kokkulepped
oleksid selgelt ja ühemõtteliselt sätestatud, et neid ei käsitletaks ebaausa kaubandustavana.
Sihtrühm 3 majanduslik mõju tarbijale. Statistikaameti andmetel oli Eestis 2018. aastal 602 600
leibkonda, kes põllumajandustooteid ja toiduaineid tarbivad. Tarbijat mõjutab majanduslikult
eelkõige hind, mille eest on võimalik kaubandusest toiduaineid osta. Euroopa Komisjoni
läbiviidud mõjuanalüüsi kohaselt puuduvad tõendid, et liikmesriikides, kus ebaausaid
kaubandustavasid rangelt reguleeritakse, oleks inflatsiooni mõju tarbijahindadele suurem kui
leebemate regulatsioonidega liikmesriikides või liikmesriikides, kus vastavad regulatsioonid
puuduvad. Seega ei ole põhjust eeldada, et käesolev seadus võiks mõjutada põllumajandustoodete
ja toidukaupade hindu.
Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk. Direktiivist (EL) 2019/633 rangemate nõuete
sätestamine paneb ostja kasumimäära tugevama surve alla ning ostja jaoks võib olla kasulikum
leida omale sarnase või suurema müügituluga müüja, kellega sõlmitud tarnelepingutele seadus ei
kohaldu. See piiraks oluliselt põllumajandustoodete ja toidu tootjate müügivõimalusi. Lisaks
võivad ranged piirangud oluliselt mõjutada ostja sortimendi valikut müüja kahjuks, kuna ostjal
kaob motivatsioon lisada sortimenti uusi ja tarbijale tundmatuid tooteid ehk tooteid, millega
kaasneb suurem majanduslik risk. Lisaks võib ostja keelduda sortimenti lisamast müüjate tooteid,
kellega puudub varasem tehingute tegemise kogemus.
Seaduses direktiivist rangemaid nõudeid sätestades ning piirates ebaausaid kaubandustavasid,
sõltumata müügitulu suurusest või sellest, kas ettevõtja osaleb tehingus müüja või ostjana, võib
viia olukorrani, kus suurettevõtted kasutavad kaebuse esitamise võimalust survemeetmena
20
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium (2018) „2017. aasta majandusülevaade“
https://www.mkm.ee/sites/default/files/majandusulevaade_2017.pdf
42
tehingupartnerilt paremate tingimuste välja pressimiseks. Tekiks oht, et seaduse nõuete täitmise
eest vastutav asutus koormataks kaebustega üle ning seadus ei täidaks enam oma eesmärki kaitsta
nõrgema tarneahela positsiooniga müüjat temast tugevama ostja eest.
Jättes eraldi määratlemata riknevad põllumajandustooted ja toidu, siis võimaldab see seadust
üheselt mõista ja paremini rakendada. Põllumajandustoote ja toidu kuulumine rikneva
põllumajandustoote ja toidu hulka vajaks igakordset kindlaksmääramist nii ostja ja müüja
vahelistes suhetes kui ka hiljem, võimaliku järelevalve tegemise käigus. Kuna kindlaid
kriteeriume riknevuse määramiseks ei ole, siis võib eeldada, et selline ebamäärasus tooks kaasa
palju pikaajalisi ja kulukaid vaidlusi ega aitaks kaasa sellele, et müüjad saaksid oma
põllumajandustoodete ja toidu eest tasu kätte mõistliku aja jooksul. Näiteks võib tekkida vajadus
kaasata erinevaid eksperte riknevuse määratlemiseks või kohustus maksta täiendavat tasu
viivituste eest, mis seoses vaidlustega on tekkinud.
6.2 Sotsiaalne ja demograafiline mõju ning mõju regionaalarengule
Avalduv mõju: Statistikaameti andmetel elas ja tegutses 2018. aastal maapiirkonnas pea
kolmandik Eesti elanikkonnast ning ettevõtetest, kellest ligi pooled tegelevad teenuste
osutamisega, ligikaudu kolmandik põllumajanduse, jahinduse, metsamajanduse ja kalandusega
ning viiendik töötleva tööstusega. Kokku pakub maapiirkond tööd 24%-le koguhõives osalejale,
so 162 000 inimesele, kellest 71% on maa- ja 29% linnapiirkonna elanikud. 115 000-l
maapiirkonnas elaval hõivatul asub põhitöökoht maapiirkonnas, 85 000-l linnalises asulas ja
6 100-l välismaal. Suurim tööandja on teenindussektor, pakkudes tööd 61%-le maapiirkonnas
elavale hõivatule, järgneb 31%-ga tööstus- ning 8%-ga primaarsektor.
Statistikaameti andmetel oli 2018. a esimese poolaasta seisuga toiduainetööstuses tööga hõivatud
keskmiselt 14 592 inimest ning primaarsektoris oli 2018. aastal tööga hõivatud 21 900 inimest,
mis kokku moodustavad ca 6% kõigist hõivatutest. EKI uuringu kohaselt oli 2016. aastal
jaemüügi, kus on ülekaalus toidukaubad, joogid ja tubakatooted, sektoris hõivatud ca 17 000
inimest ehk ligikaudu 3% kõigist hõivatutest. Arvestades, et viimase kolme aasta jooksul on
erinevate jaekettide kaupluste arv kasvanud, võib eeldada, et ka hõivatud inimeste osakaal
sektoris on kasvanud. Nii põllumajandustoodete ja toiduainete tarnijad kui kauplused ja
hulgikaubandus on olulised nii tööhõive kui regionaalarengu seisukohalt.
Maapiirkondades tegutsevate ettevõtete käekäigust sõltub piirkonna areng, kuna kohalikud
tootjad pakuvad ümberkaudsetele inimestele tööd ning panustavad muul moel kohaliku elu
arengusse. Ebaausate kaubandustavade kasutamise keelustamine ja piiramine hoiab kokku
põllumajandus- ja toiduainete tootjate kulusid ning võimaldab varasemast rohkem oma
ettevõtlusesse investeerida, mis omakorda loob võimalused maapiirkonnas uute töökohtade
tekkeks.
Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: Liiga piiravate keeldude rakendamine võib vähendada
ostjate motivatsiooni sortimenti kaasata uusi- ja nišitooteid või sõlmida tehinguid
kaubanduspartneritega, kellega puudub varasem koostöökogemus ning seetõttu ka usaldus. See
võib piirata noorte põllumajandustootjate võimalusi leida oma toodetele väljund, mis pikemas
perspektiivis võib vähendada noorte põllumajandustootjate maapiirkondades ettevõtlusega
alustamist. Ebaausate kaubandustavade, mille kasutamise on keelatud, loetelu laiendamine
vähendab põllumajandustoodete ja toidu ostjate kasumiväljavaateid ning võib sundida ostjaid
otsima lisavõimalusi kulude kokkuhoiuks. See omakorda avaldab survet töötajate
palgatasemetele, millega võib kaasneda tööjõu koondamine ning ettevõtte suurema
rahvastikutihedusega piirkonda kolimine.
6.3 Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
43
Avalduv mõju: Käesoleval seadusel on positiivne mõju toiduga kindlustatusele ehk
toidujulgeolekule. Toidujulgeolek tähendab, et toiduga varustatus on stabiilne ja kõigile
kättesaadav. Ebaausate kaubandustavade kasutamine põllumajandustootjate peal või nendest
saadud kahju suunamine tarneahelas tagasi põllumajandustootjani võib panna ettevõtja kasumi ja
kasumimäära surve alla, mille tulemuseks võib olla ressursside ümberpaigutamine ning isegi
elujõuliste ja konkurentsivõimeliste turuosaliste ettevõtlusest kõrvaldamine. Ebaausate
kaubandustavade kasutamise piiramine tagab tootjale stabiilsema majanduskeskkonna,
võimaldab tootjal oma rahavoogusid ning tootmist efektiivsemalt prognoosida ning seeläbi
panustada toidujulgeoleku tagamisse.
Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: Liiga piiravate keeldude rakendamine võib vähendada
ostjate motivatsiooni osta kohalikelt väikestelt müüjatelt, vaid importida tooted rahvusvahelistelt
hulgiladudelt või eelistada tehingutes suuri müüjaid, kelle puhul seadus ei rakendu. See võib
oluliselt halvendada Eesti toidujulgeolekut, vähendada põllumajandus- ja toiduainesektori
ettevõtlusstruktuuri mitmekesisust, mõjuda negatiivselt maapiirkondade ettevõtlusele ning
halvendada äärealade olukorda. Viimane võib omakorda avaldada survet sotsiaalhoolekandele
ning kätkeda endas julgeolekuriski.
6.4 Mõju elu- ja looduskeskkonnale
Avalduv mõju: Käesoleval seadusel on kaudne mõju elu- ja looduskeskkonnale. Seadusega
kaitstakse põllumajandustoote ja toidu müüjaid teatud ebaausate kaubandustavade kasutamise
eest nagu näiteks lepingulise koguse ühepoolne tagasiulatuv vähendamine või müümata toodete
tagastamine, mille tulemusena ei pruugi tootja oma kaubale leida alternatiivset müügivõimalust.
Sellise ebaausa kaubandustava kasutamise keelustamine peaks vähendama toiduraiskamist.
Näiteks tasu maksmine turustaja üldiste laovarude reklaamimisele ilma selle eest vastavat kasu
saamata, on müüja jaoks täiendav rahaline kulu, mis mõjutab negatiivselt müüja
investeerimisvalmidust ja –võimekust. Kõrgem kasumimäär võimaldab põllumajandustoote ja
toidu müüjatel pöörata suuremat tähelepanu tootmise keskkonnasõbralikkusele ning investeerida
keskkonnasäästlikesse tehnoloogiatesse.
Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: Direktiivist (EL) 2019/633 rangemate nõuete
sätestamine võib tuua kaasa toiduraiskamise kasvu. Ostjale ja müüjatele peaks jääma vabadus
kulusid jagada, et toiduraiskamise kasvu riski maandada. Stockholmi Keskkonnainstituudi 2017.
aastal läbiviidud uuringus21 on ühe toidujäätmete vältimise ja vähendamise soovitusena toodud
allahindluse tegemine läheneva realiseerimisajaga toiduainetele.
6.5 Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Avalduv mõju: Käesolevas seaduses tuleb sätestada nõuete täitmise eest vastutav asutus kaebuste
lahendamiseks ja ebaausate kaubandustavade kasutamise uurimiseks. Maaeluministeeriumi ja
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul on Konkurentsiamet sobivaim
jõustamisasutuse ülesandeid täitma, kuna Konkurentsiameti teatud ülesanded on sarnased
ülesannetega, mida direktiivi (EL) 2019/633 eesmärgi saavutamiseks peab täitma hakkama. ELi
19 liikmesriigis rakendavad direktiivist (EL) 2019/633 tulenevaid sätteid Konkurentsiamet või
on loodud uus asutus, mille ülesanne on ebaausate kaubandustavade kasutamist piirata.
Konkurentsiõiguse kohaldamisala erineb ebaausaid kaubandustavasid käsitlevatest eeskirjadest,
kuna ostja ei oma tavaliselt turgu valitsevat seisundit. Ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate
eeskirjadega reguleeritakse mis tahes olukorda, kus on tegemist ebavõrdse
läbirääkimispositsiooniga, ja nendega keelatakse ettevõtjatel kehtestada oma partneritele
21
Stockholm Environment Institute (2015) „Toidujäätmete teke Eesti kaubandus-ja toiduainetööstusettevõtetes“
https://www.envir.ee/sites/default/files/toidujaatmed_ii.pdf
44
põhjendamatuid ja ebaproportsionaalseid tingimusi, mistõttu ebaausaid kaubandustavasid
käsitlevad eeskirjad täiendavad ELi konkurentsieeskirju. Eestis ei ole varem ebaausate
kaubandustavade kasutamist seaduses reguleeritud, seega on tegemist täiesti uue valdkonnaga,
mida direktiiviga (EL) 2019/633 reguleeritakse ning sellega lisanduvad Konkurentsiametile
täiesti uue valdkonna ülesanded, mis ei ole sisuliselt võrreldavad Konkurentsiameti praeguste
tegevustega ning mis nõuavad Konkurentsiametilt täiendavat kompetentsi ning lisaressurssi
direktiivist (EL) 2019/633 tulenevate kohustuste täitmiseks nagu kaebuste menetlemine,
uurimiste algatamine, vastastikuse abi pakkumine piiriüleste uurimiste korral ning iga-aastane
aruandlus Euroopa Komisjonile. Ebaausate kaubandustavade direktiivi (EL) 2019/633
ülevõtmisega lisanduks Konkurentsiametile olulise tähtsusega täiesti uusi ülesandeid, mille
teostamiseks vajab Konkurentsiamet lisarahastust. See hõlmab nii uue valdkonna teadmiste
arendamist kui ka efektiivset menetlemist, kuna Konkurentsiamet peab direktiivist (EL) 2019/633
tulenevalt olema võimeline lahendama kaebusi ja iseseisvalt uurima ebaausate kaubandustavade
kasutamist, mida põllumajandustoodete ja toiduainete sektoris ostja tarnijale peale surub, tegema
ettekirjutusi ebaausa kaubandustava lõpetamiseks, tegema läbiotsimisi ja määrama trahve. Lisaks
näeb direktiiv (EL) 2019/633 ette liikmesriikide jõustamisasutuste koostöökohustuse ebaausate
kaubandustavade menetlemisel, kui ettevõtjad asuvad erinevates liikmesriikides.
Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: Määratledes eraldi riknevad põllumajandustooted ja
toidu (nii nagu direktiiv (EL) 2019/633 sätestatud), siis võib see kaasa tuua täiendavate
riigieelarve vahendite eraldamise vajaduse Konkurentsiametile kui ka töökoormuse kasvu
kohtutele, mille tingib vaidluste lahendamine toodete kuuluvuse üle ühte või teise gruppi (riknev
põllumajandustoode ja toit või mitte riknev) ja nende eest õige maksetähtaja määramine (kulu
eksperdi arvamusele).
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad
kulud ja tulud
Seaduse rakendamisega kaasnevad kulud kahe ametikoha loomisega Konkurentsiametisse.
Ebaausate kaubandustavadega seotud uute ülesannete lisandumisel vajab Konkurentsiamet kahe
täiendava ametikoha jaoks alates 2021. a iga-aastaselt 87 014 eurot.
Ühe ametikoha maksumus on 43 507 eurot, mis on arvutatud Konkurentsiameti 2019. a eelarve
ja koosseisu põhjal (eelarve 1 957 801 eurot jagatuna 45 teenistujaga) sisaldades kõiki võimalikke
ühe ametikohaga seonduvaid kulusid (tööjõukulu, majanduskulud, lähetused, koolitused jne).
Lisaks võib käesoleva seaduse rakendamine kaasa tuua kohtute töökoormuse mõningase kasvu.
Selle eelduseks on isikute suurem teadlikkus enda õigustest seoses ebaausate kaubandustavade
kasutamise keeldudest ning senisest suurem valmisolek rikkumise korral pöörduda kohtusse.
Eelnõuga kavandatud muudatused võivad mõjutada vähesel määral ettevõtete halduskoormust
seoses sellega, et tarnelepingud tuleb seadusega kooskõlla viia ning vastavalt seaduses sätestatule
kohaldada selliselt, et teatud tarnija ja ostja vahelised kokkulepped oleksid selgelt ja
ühemõtteliselt sätestatud, et neid ei käsitletaks ebaausatena.
Seaduse rakendamine ei too riigile kaasa otseseid tulusid.
8. Rakendusaktid
Seaduse rakendamiseks ei ole vaja kehtestada uusi rakendusakte.
9. Seaduse jõustumine
45
Seaduse jõustumine on kavandatud 2021. aasta 1. novembril. Jõustumise tähtpäev tuleneb
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/633 artikli 13 lõikest 1, mille kohaselt tuleb
direktiivi kohaldada alates 1. novembrist 2021.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu koostamise etapis küsiti Eesti Toiduainetööstuse Liidu, Eesti Põllumajandus-
Kaubanduskoja, Eestimaa Talupidajate Keskliidu, Eesti Aiandusliidu, Eesti Kaupmeeste Liidu,
Eesti Väikekaupmeeste Liidu, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ja Eesti Advokatuuri
konkurentsiõiguse komisjoni arvamust esialgsele direktiivi ülevõtmisega kaasnevatest mõjude ja
riskide analüüsile. Saabunud vastuseid on sätete kavandamisel ning seletuskirja kirjutamisel
arvesse võetud, kuid arvestades kõiki saadud arvamusi tervikuna, ei pruugi kavandatud sätted
pälvida kõikide arvamust avaldanute heakskiitu.
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Justiitsministeeriumile,
Rahandusministeeriumile ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile.
Eelnõu esitati arvamuse avaldamiseks järgmistele huvigruppidele: Eesti Toiduainetööstuse Liit,
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Aiandusliit, Eesti
Kaupmeeste Liit, Eesti Väikekaupmeeste Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Eesti
Advokatuuri konkurentsiõiguse komisjon. Huvigruppide arvamused ja nendega arvestamine või
arvestamata jätmise põhjendused on toodud seletuskirja lisas 2.
Kuna eelnõu sisaldab tehnilist normi, siis menetletakse seda toote nõuetele vastavuse seaduse §
43 ning sama paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 23. septembri 2010. a
määruses nr 140 “Tehnilist normi, infoühiskonna teenusele ja teenuse osutamise suhtes
hindamisele kuuluvat nõuet kehtestava õigusakti eelnõust ning börsikorraldaja, reguleeritud
väärtpaberiturgu korraldava isiku või väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja poolt
infoühiskonna teenusele kehtestatavast nõudest teavitamise kord ning teavitamist koordineeriva
asutuse määramine” sätestatud korra kohaselt.
__________________________________________________________________________
46
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: MEM/20-1286 - põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu
Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Rahandusministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 06.11.2020 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9fcc9c25-aebc-44a8-89e5-ac1074ae3119
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9fcc9c25-aebc-44a8-89e5-ac1074ae3119?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main