dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 23. oktoober 2020
Viit
2-7/20-0018/6526
Registreeritud
23. oktoober 2020
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Maaeluministeerium
Saabumis/saatmisviis
EIS
Funktsioon
2/S Õigusalane teenindamine
Sari
2-7/S Ettepanekud, arvamused ja seisukohad ministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide/dokumentide eelnõude kohta
Toimik
2-7/20-0018
Vastutaja
Riina Piliste (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Siseturu valdkond, Siseturuosakond, Toote ohutuse ja tarbijakaitse talitus)
Lahendamise tähtaeg
6. november 2020

Failid

  • 📎Esituskiri_EIS_kaubandustava.asice2027 KB
  • 📎Kooskõlastatavad dokumendid.txt1 KB

Sisu (failidest)

Lisa 1 Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu seletuskirja juurde REGULAARNE TARNIMINE MITTEREGULAARNE TARNIMINE Müüja määrab makstava summa Ostja määrab makstava summa Müüja määrab makstava summa Ostja määrab makstava summa Põllumajandustoode ja toit Põllumajandustoode ja toit 30 päeva 30 päeva Pärast tarneperioodi Pärast Pärast tarnekuupäeva Alates kohale lõppu või tarne eest tarneperioodi lõppu või pärast maksmisele toimetamise makstava tasu kuuluva summa kuupäevast kindlaksmääramise kindlaksmääramist, päeva, olenevalt olenevalt sellest, sellest, kumb on kumb on hilisem hilisem Lisa 2 Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu seletuskirja juurde Justiitsministeeriumi arvamus ja ettepanekud „Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus“ eelnõu kohta Märkus Kommentaar 1. Üldiselt tuleks selgitada, missugune seos Arvestatud. või tähendus on ebaausate Seletuskirja on asjakohase selgitusega kaubandustavade reeglitel täiendatud. lepinguõiguse reeglitega. 2. Eelnõu seletuskirjas võiks olla Arvestatud. põhjendus, miks nõuab direktiivi Eelnõu seletuskirja seaduse eesmärgi osa on ülevõtmiseks loodav regulatsioon uue asjakohase põhjendusega täiendatud. seaduse tervikteksti kehtestamist selle asemel, et lisada see mõne sisult sobiva kehtiva seaduse teksti. 3. Eelnõu pealkiri ja § 3 lg 5 – Eelnõu Arvestatud. kasutab terminit ettevõtja avamata Eelnõus on loobutud termini „ettevõtja” nimetatud termini tähendust. /…/ kasutamisest ja kooskõlas direktiiviga Mõistlik oleks sellise probleemi kasutusele võetud termin „isik”, mis on vältimiseks nimetatud termin eelnõus õiguskorras läbivalt ühetähenduslik. avada või kaaluda selle asendamist mõne muu õiguskorras läbivalt ühetähendusliku terminiga. 4. Eelnõu § 1 lg 1 ja paljud muud sätted – Arvestatud. Eelnõus on läbivalt kasutatud termineid ostja, tarnija ja tarneleping. /…/ terminoloogilised küsimused tuleks eelnõus läbivalt üle vaadata. Kui sellisel mõistekasutusel on kindel põhjus ja see on teadlik valik, siis tuleks seda selgitada. 5. Eelnõu § 2 lg 1 – Eelnõu § 2 lg 1 on Arvestatud. kasutatud väljendit hea usk ja aus Eelnõus on loobutud termini „ebaaus kauplemine. Mõistame, et see on kaubandustava” üldisest määratlemisest ja direktiivis kasutatud väljend. Samas kooskõlas direktiiviga määratletakse üksnes tasuks läbi mõelda, kas ausa kauplemise konkreetsed kokkulepped, mis tulenevad põhimõte erineb olemuslikult hea usu direktiivist ja mida selles seaduses põhimõttest. käsitletakse ebaausa kaubandustavana. 6. § 2 lg 1 – Direktiiv (EL) nr 2019/633 on Arvestatud. artikli 1(1) ja seda avava preambuli Eelnõu on muudetud nii, et kooskõlas punkti 1 kohaselt direktiiviga määratletakse üksnes miinimumharmoneerimist nõudev konkreetsed kokkulepped, mis tulenevad õigusakt, mis kehtestab nimekirja direktiivist ja mida selles seaduses ebaausatest kaubandustavadest, mille käsitletakse ebaausa kaubandustavana ja mis liikmesriigid on kohustatud ettenähtud ei lähe direktiivis kehtestatud ulatuses ja tingimustes keelustama. miinimumnõuetest kaugemale. Vastav nimekiri on kehtestatud direktiivi artikliga 3. Eelnõu kommenteeritav säte, luues ebaausale kaubandustavale väga laia definitsiooni, läheb direktiivis kehtestatud miinimumstandardist oluliselt kaugemale. Kui see on vajalik, tuleks seda seletuskirjas põhjendada. Samuti tuleks selgitada millised on eelnõu § 2 lg-s 1 sätestatud definitsiooni alla kuuluvate selliste tavade kasutamise tagajärg, mis ei vasta eelnõu §-des 4–6 sätestatule. 7. § 3 lg-d 4 ja 5 – Esiteks, teeme Arvestatud. ettepaneku kaalude eelnõu § 3 lg-te 4 ja Eelnõu sõnastust on muudetud nii, et § 3 5 kokku kirjutamist, kuivõrd nimetatud lõige 5 on eelnõust välja jäetud. Paragrahvi lõiked reguleerivad ühte ja sama. 3 lõige 4 on sõnastatud nii, et sellest selgub Koondatud sätte sissejuhatavas aastakäibe arvutamise metoodika ja lauseosas võiks kõne alla tulla nt meetodid. järgmine sõnastus: „Käesolevas paragrahvis nimetatud tarnija ja ostja käive on tehingu toimumise aastale vahetult eelnenud majandusaastal nende poolt müüdud kaupade ja teenuste müügitulu, mille arvutamisel liidetakse kokku järgmised näitajad: […]“. 8. Eelnõu § 4 sõnastus vajab veel tööd. Arvestatud. Lõigetes 1 ja 4 on kasutatud sõnastust, Eelnõu sõnastust on muudetud. mille kohaselt on ostjal keelatud tarnijale maksta hiljem kui 30 või 60 päeva pärast tarnet või makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva. See jätab mulje, et pärast 30 või 60 päeva möödumist oleks makse tegemine keelatud, st ostja ei tohiks makset teha. Kuigi tegelikult on ostjal siiski lepinguline kohustus makse teha. Müüja soovib eelduslikult sellisel olukorras samuti, et makse siiski tehtaks. Direktiivi mõte näib olevat, et pooltel ei tohiks olla võimalik leppida kokku 30 või 60 päeva ületavates maksetähtaegades. Eelnõu sõnastust tuleks meie hinnangul seetõttu muuta. Vajadusel saab võtta eeskuju VÕS § 821 sätestatust, kuhu on üle võetud hilinenud maksete direktiivi 2011/7/EL maksetähtaegasid puudutav regulatsioon. Arvestatud. Sõnastuslikult oleks parem termini makseperiood asemel kasutada terminit maksetähtaeg. See vastab VÕS-is sätestatule ja ka tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) sätestatule. Arvestatud. Lisaks tuleks seletuskirjas selgitada, mis on makstava summa kindlaksmääramise kuupäev. Kas siin on mõeldud lepingu sõlmimise kuupäeva? Või arve esitamise kuupäeva? Või midagi muud? Seosed hilinenud maksete direktiiviga – Direktiivi (EL) nr 2019/633 põhjenduspunktis 18 on selgitatud, et käesolevas direktiivis sätestatud hilinenud maksmist käsitlevad normid kujutavad endast erisätteid põllumajandustoodete ja toiduainete sektorile direktiivis 2011/7/EL sätestatud makseperioodidest. Direktiivi (EL) nr 2019/633 põhitekstis on seda vahekorda reguleeritud artikli 3 lõike 1 eelviimases alalõigus, kusjuures peame märkima, et direktiivi eestikeelne tõlge on mõnevõrra ebatäpne, ega anna edasi päris sama mõtet, mis nähtub direktiivi inglisekeelsest versioonist. Nõustume. Igal juhul näib, et direktiivis (EL) nr 2019/633 ette nähtud maksetähtajad kohalduvad hilinenud maksete direktiivis ette nähtud maksetähtaegade asemel, kuid hilinenud maksmise tagajärjed tulenevad ikkagi hilinenud maksete direktiivist. Arvestatud. Asjaolu, et tegemist on erisusega hilinenud maksete direktiivis ja VÕS § 821 sätestatud maksetähtaegadest, tuleks meie hinnangul vähemalt eelnõu seletuskirjas selgitada. Maksetähtaegade tagajärjed ja tähendus – Seletuskirjas tuleks ka täpsustada, mis saab juhul, kui pooled on kokku leppinud maksetähtajas, mis ületab 30 või 60 päeva. Eelnõus on ette nähtud ebaausate kaubandustavade kontrollimiseks avalik-õiguslik järelevalve. Aga selgitamist vajab ka selle tähendus pooltevahelises lepingulises suhtes. Arvestatud. Seletuskirja on asjakohase Samuti tuleks selgitada, kas olukorras, selgitusega täiendatud. kus pooled ei ole konkreetses maksetähtajas kokku leppinud kohaldub ikkagi hilinenud maksete direktiivist tulenev regulatsioon, mis vastavad reeglid ette näeb. (Nii on Komisjon seda selgitanud ühel hilinenud maksete direktiivi ekspertkohtumisel). 9. § 4 lg 3 p 2 – Meile näib, et direktiivist Teadmiseks võetud. tulenevalt on sellise regulatsiooni loomine vajalik ja põhjendatud. Kuid igaks juhuks märgime selguse huvides, et hilinenud maksete direktiivis on artikli 4 lõike 4 punktis b jäetud liikmesriikidele valikuõigus ning direktiivi ülevõtmisel Eestis otsustati seda valikut mitte rakendada. Seega selles küsimuses on tegemist erisusega võrreldes VÕS-is sätestatuga. 10. § 4 lg 5 – Mõistame, et see on direktiivist Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. tulenev reegel ja seetõttu on selle kehtestamine eelnõus põhjendatud. Aga selle reegli sisu jääb mõnevõrra segaseks. Kas selle mõte on üldiselt kehtestada tähtajad, mille jooksul peaks asjade üleandmine toimuma? Või on see mõeldud selliselt, et konkreetselt maksetähtaegade arvestamisel tuleb lähtuda sellest, et asja üleandmiseks on 30 päeva? Kui need küsimused on läbi mõeldud, saab mõelda ka sellele, kuidas seda lõiget sõnastada. 11. § 5 lg 1 – Ka selle punkti puhul tuleks Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud ja seletuskirja edasise töö käigus seletuskirja on täiendatud. täpsustada. Eelkõige tekib küsimus, kui kaugele selline piirang ulatub ja mis olukordi on siin täpsemalt silmas peetud. Näiteks kui pooled on leppinud kokku leppetrahvi maksmises olukorras, kus müüja ei täida mõnda enda lepingulist kohustust, siis kas see oleks kõnealuse keeluga vastuolus? 12. § 5 lg 2 – Palume seletuskirjas selgitada Arvestatud. nende reeglite seoseid müügilepingu regulatsiooniga. Mõistame, et need on direktiivist tulenevad reeglid, kuid nendes on võrreldes müügilepingu regulatsiooniga erinevusi, mida tuleks teadvustada ja mille kohta tuleks siiski mingid selgitused esitada. Näiteks on VÕS-i kohaselt tavapäraselt lepinguõiguses nähtud ette range vastutuse standard, mis tähendab, et kohustuse mittetäitmist vabandab üksnes vääramatu jõud. Siin aga on lähtutud müüja süüst või hooletusest. Kusjuures VÕS-i kohaselt on hooletus üks süü alaliik (vt VÕS § 104 lg 2, süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus). Kuidas tuleks seda silmas pidades eelnõus ja direktiivis sätestatut mõista? Samuti on VÕS-is müügilepingute regulatsioonis reguleeritud riisiko üleminek. VÕS § 214 lg 2 sätestatud üldreegli kohaselt läheb asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale üle asja üleandmisega. Eelnõus on aga selles kontekstis käsitletud kadu või raiskuminekut, mis on toimunud pärast omandi üleandmist või toimunud ostja ruumides. 13. § 5 lg 3 – Lõige 3 reguleerib tellimuse Arvestatud. Eelnõu on muudetud ja tühistamist. TsüS-i kohaselt on tehingu seletuskirja on täiendatud. tühistamine eraldiseisev õigusinstituut. TsÜS-i § 90 kohaselt saab tühistada Direktiivis (EL) 2019/633 sätestatud tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, olukord ei vasta tõepoolest ei TsüSi §-s 90 pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul. sätestatud tehingu tühistamise koosseisule Siin on ilmselt peetud silmas lepingu (kuna tehingut ei ole tehtud olulise lõpetamist kas lepingust taganemise või eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla lepingu ülesütlemise näol. Kui mõeldud mõjul, samuti ei ole müüjal kasu tehingu ei ole tehingu tühistamist TsÜS-i tühisusega kaasnevast tühise tehingu alusel tähenduses, tuleks eelnõu sõnastust saadu tagastamise kohustusest) ega §-s 72 muuta. sätestatud tahteavalduse tagasivõtmise koosseisule (kuna tahteavaldust ei võeta Ka siin tekib küsimus selle regulatsiooni tagasi enne ostmise tahteavaldust või sellega täpse mõtte ja sisulise ulatuse kohta. Kas ühel ajal), samuti ei ole sellisele olukorrale mõeldud on seda, et näiteks pooled ei kohaldatavad VõSis sätestatud lepingust saaks lepinguliselt sellises lepingu taganemine (kuna see ei mõjuta lepingust lõpetamise aluses kokku leppida? See ei enne taganemist tekkinud õiguste ja saaks aga ilmselt hõlmata olukordi, kus kohustuste kehtivust) ega lepingu ostja ütleb lepingu üles näiteks seetõttu, ülesütlemine (kuna ka lepingust kuni et müüja on lepingut oluliselt rikkunud. ülesütlemiseni tekkinud õigused ja Palume seletuskirjas välja tuua, mis on kohustused jäävad kehtima). selle keelu rikkumise tagajärg. Eelnevat ja VõSi § 8 lõikeid 1 ja 2 ning § 9 lõiget 1 arvestades on nn tellimuse tühistamise puhul tegemist lepingupoole (ostja) lepingulise kohustuse (vastu võtta müüjalt põllumajandustoode ja toit) rikkumisega. Eelnõus tingimuslikult või täielikult keelatud ebaausaid kaubandustavasid sätestavate paragrahvide lõppu on lisatud säte, mille kohaselt selles paragrahvis sätestatud keeluga vastuolus olev tehing või kokkulepe või selle tingimus on tühine. 14. § 5 lg 6 – Palume seletuskirjas tuua mõni Arvestatud. näide, mis selgitaks, missuguse olukorraga on tegemist. Mida see praktikas tähendab? Mida tähendab Tarnelepinguga sarnane mõju tähendab, et lepinguga sarnane mõju? tootjaorganisatsiooni või ühistu põhikiri või selles sätestatud või sellest tulenevad reeglid ja otsused sisaldavad tavapäraselt kokkuleppele (lepingule) sarnaseid sätteid liikme poolt tehtava tarne või kohaletoimetamise sageduse, viisi, koha, aja või mahu, kvaliteedistandardite, maksetingimuste või hindade kohta. Kuna need sätted sisalduvad mõlemale poolele siduvatest dokumentidest, siis ei ole eraldi lepingute sõlmimine tootjaorganisatsiooni või ühistu ja tema liikme vahel vajalik, kuid kuna tegemist on tavapäraselt lepingule omaseid sätteid sisaldavate dokumentidega, mis on mõlema poole suhtes siduvad, siis selles väljendubki nende dokumentide tarnelepinguga sarnane mõju. 15. § 5 lg 8 – Sõnastuslikult ei ole Arvestatud. õnnestunud väljend „lepingust tulenevaid ja juriidilisi õigusi“. Ilmselt on juriidiliste õiguste all mõeldud seadusest tulenevaid õigusi (seadusjärgseid õigusi)? Palume tuua seletuskirjas näiteid selle Seletuskirja on täiendatud. kohta, mida selliste survemeetmete all mõista tuleks. Kas enforcement authority on nõuete Direktiivi inglisekeelses tekstis kasutatud täitmise eest vastutav asutus? „enforcement authority” on tõlgitud eestikeelses versioonis „nõuete täitmise eest vastutavaks asutuseks”. 16. § 5 lg 9 – Ka siin tuleks selgitada täpselt, Teadmiseks võetud. Eelnõus on silmas missugused olukorrad selle sätte peetud müüjalt tema põllumajandustoote ja kohaldamisalas on? Kas mõeldud on toidu müügiga seotud kliendikaebuse kitsalt „kliendikaebuste läbivaatamist“ läbivaatamist. või on siin mõeldud mis tahes kliendi ees tekkinud kohustusi? Ka siin on tegelikult tegemist erineva regulatsiooniga, võrreldes VÕS-is sätestatuga. Esiteks, nagu juba varem mainitud, ei lähtu VÕS üldjuhul süülisest vastutusest. Lisaks, kui ostjal on mõnes teises lepingulises suhtes tekkinud kohustusi seetõttu, et müüdud asjal olid puudus, on ostjal võimalik regressinõudega omakorda asja temale müünud isiku poole pöörduda. 17. Paragrahvi 6 sissejuhatava osas Arvestatud. räägitakse tavades kokku leppimisest. Eelnõu sõnastust on täpsustatud. Aga samas kokkulepped sõlmitakse lepingutingimuste suhtes. 18. Eelnõu § 9 Arvestatud. Liikmesriikidel lasub tulenevalt direktiivi (EL) nr 2019/633 artiklist 6(1)(e) kohustus võimaldada nõuete täitmise eest vastutaval asutusel võtta ajutisi meetmeid. Eelduslikult on artikli 6(1)(e) ülevõtmiseks kavandatud eelnõu § 9 sõnastuse aluseks KonkS § 636, mille aluseks omakorda on määruse (EÜ) nr 1/2003 artikkel 8. KonkS § 636 lg 1 kohaselt tekib Konkurentsiametil sellise eriliigilise ettekirjutuse kehtestamise pädevus, kui talle teadaoleva teabe ning tõendite pinnalt esineb konkurentsile tõsise ja korvamatu kahju oht. Teisisõnu esinema peab oht tagajärgejeks, mida hilisema rikkumise lõpetamisega pole võimalik ümber pöörata või heastada. Eelnõu § 9 lg 1 ühtegi sarnast lisatingimust ette ei näe. Palume kaaluda kas sarnase lisatingimuse loomine võiks olla põhjendatud, et kavandatav säte ei võimaldaks järelevalveasutusel kergekäeliselt asjatut sekkumist tavapärases tsiviilkäibes tehtavatesse tehingutesse. 19. § 13 lg 1 – Eelnõu § 13 lg 1 on Arvestatud. kavandatud direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 8(1) üle võtmiseks riigisisesesse Komisjon on selgitanud, et võimalikud õigusesse. Arvestades viidatud direktiivi vastastikkuse koostöö valdkonnad on teabe sätte sõnastust väärib käesoleva kogumine, abi maksmata trahvide (ingl kommnetaari kirjutaja hinnangul keeles fines) puhul ja abi järelevalve täiendavat analüüsi mida on direktiivi tegemisel, kuid direktiivi sätte täpsema sättes mõeldud asutuste üksteise sisustamisega alles tegeletakse. vastastikku abistamisega piiriülese mõõtmega uurimistes. Kui sellega on Suure tõenäosusega tähendab see säte mõeldud üksnes teabe ja „parimate direktiivi rakendamise algusaastatel siiski praktikate“ kohase info vahetamist, ei üksnes teabe ja „parimate praktikate” kohase tohiks eelnõu sõnastus tekitada info vahetamist. Nõustume, et sellisel juhul probleemi (kuigi mõningaid küsimusi on see säte seaduses pigem deklaratiivne ja tekitab sellise sätte väärtus). Kui aga teise liikmesriigi nimel meetmete selle sätte eesmärk on võimaldada mõne rakendamine võib nõuda täpsemaid aluseid. teise liikmesriigi nimel KorS meetmete Samas direktiivi nõuetekohaseks kasutamist, ei pruugi see olla eesmärgi ülevõtmiseks on sätte kehtestamine vajalik. saavutamiseks piisav. 20. Eelnõu § 14 kohaselt on sunniraha Arvestatud. ülemmäärad kuni 6400 eurot (füüsiline Füüsilise isiku sunniraha igakordse isik) ning kuni 9600 eurot (juriidiline rakendamise ülemmääraks on määratud 600 isik). Tõstatame küsimuse, miks see eurot ja juriidilise isiku sunniraha igakordse summa juriidilise isiku puhul on nii rakendamise ülemmääraks on määratud 100 väike. Korrakaitseseaduse kohaselt võib 000 eurot. eriseadus ette näha suurema sunniraha kui 9600 eurot. Asendustäitmise ja sunniraha seadus sunniraha suurust paika ei pane. Paragrahvi 10 lõike 2 kohaselt sätestab sunniraha igakordse rakendamise ülemmäära seadus. Kui väärteo eest on kavandatud juriidilist isikut karistada kuni 400 000 eurose rahatrahviga, siis võiks sunniraha määr olla nt kuni 100 000 eurot. Küsitav on, kas füüsilise isiku kavandatav sunniraha määr 6400 eurot on tegelikult õiglane ja pädev. Kui karistusena saab määrata väärteo eest rahatrahvi kuni 1200 eurot, siis ei tohiks tegelikult haldussunni meede oma olemuselt olla karmim kui karistus. 21. Eelnõu 4. peatüki pealkiri peab olema Arvestatud. lihtsalt „Vastutus“, nii nagu 3. peatüki pealkiri on „Riiklik ja haldusjärelevalve“ 22. Paragrahvi 15 pealkiri ei saa olla Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. väljapakutud „Vastutus ebaausa kaubandustava keelu rikkumise eest“. Pigem võiks see olla nt „Ebaausa kaubandustava kasutamise keelu rikkumine“. Arvestatud. Eelnõu seletuskirjas tuleb viidata täiendavalt ka konkreetsetele seadusesätetele, kust need nõuded tulevad, mille eest on karistamine ette nähtud. 23. § 15 lg 1 – Kõigepealt tekib küsimus, kas Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. ebaausa kaubandustava kasutamise keelu ja ebaausa kaubandustava kasutamise keelu kokkuleppe puudumise rikkumine peavad esinema koos? Kui kasutatakse sõna „ja“, siis see tähendab, et mõlemad tegevused peavad esinema koos selleks, et isiku saaks vastutusele võtta. Kas ei peaks neid tegevusi eristama, kasutama sõna „või“. Kui vaadata § 15 lõike 1 sõnastust, siis kordub kolm korda tekstiosa „ebaausa kaubandustava kasutamise keelu“. Kas seda ei anna kokkuvõtlikumalt sõnastada, nt „ (1) Maksega seotud või ebaausa kaubandustava kasutamise keelu rikkumise, samuti sellise tava kasutamise keelu kokkuleppe puudumise eest – „ 24. § 17 lg 2 – Juhul kui eelnõukohane Arvestatud. seadus jõustub 01.11.21 ja eelnõu § 17 Eelnõu on täpsustatud. Paragrahvi 17 lõige 1 lg 1 alusel kohaldub see üksnes on eelnõust välja jäetud. Eelnõu jõustub tarnelepingutele, mis on sõlmitud pärast seadusena 2021. aasta 1. novembril. Kõik nimetatud kuupäeva, siis milline on enne seda kuupäeva sõlmitud tarnelepingud eelnõu § 17 lg 2 tähendus. Kas tegemist tuleb seadusega kooskõlla viia 2022. aasta 1. on tagasiulatuva kohustusega? Palume maiks. eelnõu § 17 lg 2 osas seletuskirja Säte tuleneb otseselt direktiivist (EL) nr täiendada ning selgitada selle muudatuse 2019/633 ja sellega võetakse üle artikli 1 sisu ja eesmärke, samuti palume tuua lõige 4, mis näeb ette, et tarnelepingud, mis mõni näide selle kohta, kuidas see on sõlmitud enne selle direktiivi ülevõtmise toimuma peaks. Kas me saame õigesti meetmete avaldamise kuupäeva vastavalt aru, et see ei ole otseselt direktiivist artikli 13 lõike 1 esimesele lõigule, viiakse tulenev reegel? Kui jaa, siis palume selle direktiiviga kooskõlla 12 kuu jooksul selgitada, miks on otsustatud riigisiseseltpärast nimetatud avaldamiskuupäeva. selline reegel kehtestada. Sätte eesmärk on seadusega tagada, et kõik tarnelepingud oleks alates 2022. aasta 1. maist seadusega kooskõlas. 25. § 10 lg 2 näeb ette konfidentsiaalsuse Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud. tagamisega seonduva. § 10 lg 1 sõnastuse kohaselt § 10 räägib ainult riikliku või haldusjärelevalve taotlusest. Kas see oligi eelnõu koostamisel teie eesmärk, et konfidentsiaalsusega seonduv väärteomenetluse puhul välja jätta? /…/ see osa võiks olla seletuskirjas lahti kirjutatud (eriti, kuidas see suhtest direktiivi art 6(2) tuleneva nõudega). 26. Teiseks juhin tähelepanu sellele, et Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on väärteovastutuse sätestamisel (§ 15) täiendatud. tuleb silmas pidada viimaste aastate Riigikohtu praktikast tulenevat seoses juriidilise isiku vastutusega (vt otsused 4-18-6507, 4-17-366, 4-16-5811, 3-1-1- 43-08, 3-1-1-84-16). Kohtupraktikas on selgitatud, et tegevusetuse koosseisupärasuse hindamisel tuleb näidata, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isiku. Juriidilise isiku ja nt tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada ja üldjuhul juhatuse liige juriidilise isiku kohustuste täitmise eest isiklikult ei vastuta. Seega juriidilise isiku poolt tegutsemiskohustuse täitmata jätmine ei tähenda automaatselt, et sama kohustust oleks isiklikult rikkunud ka juriidilise isiku juhatuse liige või juhtuvtöötaja või pädev esindaja (vaid see nõuab eraldi õiguslikku alust). Seega tuleb hinnata, kas eelnõus toodud sätted panevad kohustuse vaid juriidilisele isikule ja sellisel juhul ei jõu enne juriidilise isiku vastutusele võtmist füüsilise isikuni ning juriidilise isiku süüteovastutus on välistatud. Eesti Advokatuuri konkurentsiõiguse komisjoni arvamus ja ettepanekud „Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus“ eelnõu kohta 1. Soovitame sarnaselt konkurentsiseaduse Arvestatud. § 1 lg-ga 2 seaduse reguleerimisala osas Eelnõu § 1 on täiendatud lg-ga 4, milles täpsustada, millistel juhtudel sätestatakse, et seadust kohaldatakse kohaldatakse seadust ka lepingutele, põllumajandustoodete ja toidu ostja ja neid millele kohalduvaks õiguseks ei ole Eesti tooteid müüva tarnija suhtes sõltumata õigus. nendevahelisi suhteid reguleeriva lepingu suhtes kohaldatavast õigusest. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõige 4, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1 ja 2 sätestatud keelud (ehk seaduse eelnõu §-des 4‒6 sätestatud keelud) on üldist kehtivust omavad sätted, mida kohaldatakse igas nende keeldude kohaldamisalasse kuuluvas olukorras, olenemata sellest, millist õigust poolte vahel tarnelepingu suhtes muidu kohaldatakse. Nagu komisjon on selgitanud, siis on lepingu suhtes kohaldatava õiguse valik poolte otsustada, kuid vaatamata valitud kohaldatavale õigusele tuleb direktiivi kohaldada alati, mitte jätta seda kõrvale. Täiendavalt soovitame täpsustada, et Arvestatud. käesolevas seaduses sätestatud keelud on Eelnõu § 1 on täiendatud lõikega 5, mille imperatiivsed ja nendest ei saa kohaselt seadust kohaldatakse Euroopa kokkuleppel kõrvale kalduda. Vastavad Liidus asutatud põllumajandustoodete ja täpsustused vastaksid direktiivi art 1 lg 2 toidu ostja või neid tooteid müüva tarnija neljandale lausele („Käesolevat suhtes. direktiivi kohaldatakse müügi suhtes, mille puhul kas tarnija või ostja või mõlemad on asutatud liidus.“) ja art 3 lg- le 4 („Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1 ja 2 sätestatud keelud on üldist kehtivust omavad sätted, mida kohaldatakse igas nende keeldude kohaldamisalasse kuuluvas olukorras, olenemata sellest, millist õigust poolte vahel tarnelepingu suhtes muidu kohaldatakse.“). 2. Soovitame § 1 lg 3 eelnõust välja jätta. Arvestatud. Riikliku järelevalve teostaja on määratud § 7 lg-s 1 ja Konkurentsiameti volitusi reguleerib eelnõu 3. peatükk. § 1 lg 3 ei sobi komisjoni hinnangul seaduse reguleerimisala paragrahvi ja tekitab vaidluse, kas § 1 lg 3 laiendab Konkurentsiameti volitusi, mis on sätestatud eelnõu 3. peatükis. 3. § 2 - Siit mõistete loetelust on puudu Arvestatud. direktiivi artiklis 2 defineeritud mõisted „ostja“ ja „tarnija“. Soovitame eelnõus defineerida kõik mõisted, mis on defineeritud direktiivis. Eelnõu seletuskirjas on ebaõigesti Arvestatud. märgitud, et „Paragrahvis 2 sätestatakse toidutarneahelas ebaausa kaubandustava kasutamise keeld.“ Paragrahv 2 ei sisalda ühtegi keeldu, vaid defineerib mõisteid. 3. Tegemist ei ole direktiivis defineeritud Arvestatud. mõistega. Eelnõu seletuskirja kohaselt „Sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 1 lõige 1, mis määratleb selle direktiivi reguleerimisala.“ Vastavalt tuleks § 2 lg 1 tõsta pigem eelnõu §-i 1 seaduse eesmärgi sõnastusena. Keelatud ei ole igasugused ebaausad kaubandustavad, vaid ikkagi ainult §-des 4-6 sätestatud ebaausad kaubandustavad. § 2 lg-s 1 ebaausa kaubandustava mõiste defineerimine tekitab vaidluse: 1) kas ostjal on võimalik väita, et §-des Arvestatud. Eelnõu § 2 lõiget 1 on 4-6 loetletud kaubandustavad ei ole täpsustatud ja § 2 on täiendatud asjakohaste keelatud, kui nende puhul ei ole täidetud lõigetega, millest nähtub, et §-s 4 ja 5 mõni § 2 lg-s 1 loetletud elementidest (nt sätestatud kaubandustavade kasutamine on ei ole tegemist ühepoolselt kehtestatud keelatud alati (kooskõlas direktiivi artikli 3 tingimusega või ei kalduta suurel määral lõikega 1) ning §-s 6 sätestatud kõrvale heast äritavast); kaubandustava kasutamine on keelatud 2) kas lisaks §-des 4-6 loetletud üksnes juhul, kui selles ei ole eelnevalt ebaausatele kaubandustavadele on veel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ebaausaid kaubandustavasid, mille selgelt ja ühemõtteliselt kokku lepitud kasutamine ei ole keelatud. (kooskõlas direktiivi artikli 3 lõikega 2). Üldine ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kasutamise keeld sisaldub juba VÕS § 42 lg-s 1. 4. § 2 lg-d 2 ja 3 - Need mõisted ei sobi § 2 Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. praeguse pealkirja alla. Soovitame iga mõiste lisada eraldi paragrahvi või muuta § 2 pealkiri üldisemaks „Mõisted“. 5. § 3 lg 1 - Soovitame loetellu lisada ka §- Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. i 6, sest ka § 6 kohaldub direktiivi kohaselt ainult punktides 1-5 sätestatud juhtudel. 6. § 3 lg 2 - Juhime tähelepanu, et Eesti Mitte arvestatud. Kuna direktiivis on mõiste õigussüsteemis sellist mõistet ei ole. eraldi avatud, siis on seda tehtud ka eelnõus. Kuna „avaliku sektori asutust“ Samas oleme valmis seda ettepanekut mainitakse eelnõus ainult ühes kohas, veelkord kaaluma ka eelnõu edasise siis soovitame § 3 lg-s 3 uue mõiste menetluse käigus. defineerimise asemel § 3 lg-s 2 esitada kogu loetelu, st „kes on riigi või kohaliku omavalitsuse asutus, avalik-õiguslik juriidiline isik või ühe või mitme nimetatud asutuse või isiku moodustatud ühendus.“ 7. § 3 lg 3 - Definitsioon ei vasta 100% Arvestatud. direktiivi artikli 2 punktile 3, kus ühendusse võivad kuuluda nii asutused kui ka avalik-õiguslikud juriidilised isikud. 8. § 3 lg 4 ja 5 - Direktiivi artikli 2 lg 2 teise Arvestatud. Eelnõu teksti on muudetud ja lõigu kohaselt peaks käibe arvutamine viidud see direktiiviga täpsemasse toimuma vastavalt komisjoni soovituse kooskõlla, samuti on täiendatud 2003/361/EÜ (8) lisa asjakohastele seletuskirja. osadele ja eelkõige selle lisa artiklitele 3, 4 ja 6, sealhulgas mõistete „autonoomne ettevõtja“, „partnerettevõtja“, „sidusettevõtja“ määratlustele ja muule aastakäibega seonduvale. Seletuskirjas ei ole selgitatud, miks on selle asemel viidatud konkurentsiseadusele ja millel põhinevad § 3 lõiked 4-5. Käibe arvutamine konkurentsiseaduse § 2 lõike 4 tähenduses valitseva mõju mõiste alusel võib viia komisjoni soovitusest erineva tulemuseni. 9. § 3 lg 4 - Konkurentsiseaduse § 1 lg-s 1 Eelnõu teksti on muudetud. hõlmab kauba mõiste nii tooteid kui ka teenuseid. Soovitame „kaupade“ asemel kasutada „toodete“. 10. § 3 lg 5 - Juhime tähelepanu, et loetelu ei Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. kata hetkel kõiki tarnija või ostjaga valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjaid, nt jäävad praeguse sõnastuse korral välja nn sõsarettevõtjad (ostja või tarnija üle valitsevat mõju omava ettevõtja teised tütarettevõtjad). 11. § 4 pealkiri - Soovitame täpsustada, sest Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. ka § 5 lg 1 sisaldab maksega seonduvat keeldu. 12. § 4 lg 1 - Soovitame täpsustada, et § 4 lg Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. 1 puudutab juhtumeid, kus tarnelepingus ei ole ette nähtud toodete regulaarset tarnimist (erinevalt § 4 lg-st 4). Soovitame kaaluda, kas lõike erinevad elemendid oleks arusaadavuse ja loetavuse huvides parem esitada punktidena. 13. § 4 lg 3 - See välistus peaks direktiivi art Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. 3 lg 1 viimase lõigu kohaselt kohalduma ka § 4 lõikes 4 nimetatud keelule. 14. § 4 lg 4 - Soovitame kaaluda, kas lõike Eelnõu teksti on muudetud. erinevad elemendid oleks arusaadavuse ja loetavuse huvides parem esitada punktidena. 15. § 4 lg 5 - Komisjoni hinnangul on siin Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. direktiivi artikli 3 lg 1 p-i a) alapunkti i) viimase lause eestikeelne versioon, millest on § 4 lg 5 sõnastamisel lähtutud, vastuolus direktiivi sama alapunkti ingliskeelse ja saksakeelse versiooniga. Direktiivi ingliskeelse ja saksakeelse teksti põhjal ei keela direktiiv ühest kuust pikemaid tarneperioode, vaid makseperioodi arvutamisel võetakse aluseks maksimaalselt ühekuine tarneperiood, sõltumata tegelikust tarneperioodi pikkusest. Vastavalt soovitame § 4 lg-t 5 muuta ja viia see vastavusse direktiivi artikli 3 lg 1 p-i a) alapunkti i) viimase lausega, jättes kõrvale eksliku eestikeelse tõlke. 16. § 4 lg 6 - Soovitame § 4 lõike 6 sõnastada Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. võimalikult sarnaselt analoogsele § 4 lõikele 2: Juhul, kui ostja määrab kindlaks makstava summa, algab lõikes 4 sätestatud makseperiood selle kokkulepitud tarneperioodi lõpukuupäevast, mille jooksul on tarned tehtud. 17. § 5 pealkiri - Soovitame § 5 pealkirja Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. täpsustada sarnaselt §-de 4 ja 6 pealkirjadega. Pealkiri „Ebaausa kaubandustava kasutamise keeld“ hõlmab ka §-des 4 ja 6 sätestatud keelde. 18. § 5 lg 2 - Komisjoni hinnangul ei vasta § Eelnõu teksti on muudetud. 5 lg 2 direktiivi artikli 3 lõike 1 punktile e). Soovitame võrrelda direktiivi vastava punkti sõnastust eesti ja inglise keeles ning kasutada näiteks sõnastust: (2) Ostjal on keelatud nõuda tarnijalt makseid põllumajandustoodete ja toiduainete raiskumineku või kao või mõlema eest juhul, kui põllumajandustoodete ja toiduainete raiskuminek või kadu või mõlemad ei ole toimunud tarnija süül ja: 1) põllumajandustoodete ja toiduainete raiskuminek või kadu või mõlemad on toimunud ostja ruumides; või 2) põllumajandustoodete ja toiduainete omandiõigus on ostjale üle läinud. 19. § 5 lg 2 p 1 - VÕS § 104 lg 2 kohaselt on Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Vastavalt piisaks komisjoni hinnangul siin viitest süüle ja hooletust ei ole vaja eraldi mainida. 20. § 5 lg 3 - Komisjoni hinnangul ei vasta § Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. 5 lg 3 direktiivi artikli 3 lõike 1 punktile b. Direktiiv keelab laiemalt tühistamised nii lühikese etteteatamisega, et ei saa mõistlikult eeldada, et tarnija leiab neile toodetele muid turustus- või kasutusvõimalusi. Lühema kui 30 päevase etteteatamise korral kehtib lihtsalt ümberlükkamatu eeldus, et etteteatamisperiood oli ebamõistlikult lühike: „the buyer cancels orders of perishable agricultural and food products at such short notice that a supplier cannot reasonably be expected to find an alternative means of commercialising or using those products; notice of less than 30 days shall always be considered as short notice; Member States may set periods shorter than 30 days for specific sectors in duly justified cases“. 21. § 5 lg 8 - Soovitame siin kasutada Mitte arvestatud. Eelnõuga reguleeritakse direktiivi artikli 3 lg 1 p-le (h) sarnaselt üksnes Eestis toimuvat menetlust. laiemat sõnastust, mis hõlmaks ka muid korrakaitseorganeid peale Konkurentsiameti. Kaebused ei pruugi piirduda Konkurentsiametiga, sest kaebuse võib esitada ka teise liikmesriigi järelevalveasutusele. 22. § 5 lg 9 - VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Vastavalt piisaks komisjoni hinnangul siin viitest süüle ja hooletust ei ole vaja eraldi mainida. 23. § 6 lg 1 p 5 - Komisjoni hinnangul ei Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud ja vasta see tingimus täpselt direktiivi seletuskirja on täiendatud. artikli 3 lõike 2 viimasele lõigule: Member States shall ensure that the trading practice referred to in point (c) of the first subparagraph is prohibited unless the buyer, prior to a promotion that is initiated by the buyer, specifies the period of the promotion and the expected quantity of the agricultural and food products to be ordered at the discounted price. Direktiivi artikli 3 lõike 2 viimase lõigu kohaselt peaks § 6 lg 1 p-s 5 sätestatud tingimus olema keelatud ka olukorras, kus tingimus on eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud, kui ostja jätab enne müügiedenduse algust määramata müügiedenduse ajavahemiku ja allahindlusega tellitavate põllumajandustoodete ja toiduainete eeldatava koguse. Hetkel ei ole selge, millised tagajärjed on ostjapoolsel § 6 lg 1 p-i 5 teises lauses sätestatud kohustuse rikkumisel. Soovitame selle lause liigutada eraldi lõikesse ja sätestada selgelt, et allahindluse kulude katmist ei saa nõuda, kui ostja jätab enne müügiedenduse algust määramata müügiedenduse ajavahemiku ja allahindlusega tellitavate põllumajandustoodete ja toiduainete eeldatava koguse. 24. § 6 lg 3 - Juhime tähelepanu, et direktiivi Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. artikli 3 lõikes 3 on see kohustus üksnes tarnija nõudmisel. 25. § 7 lg 1 - Palume kaaluda, kas oleks Teadmiseks võetud. mõistlik luua selleks Konkurentsiametis eraldi osakond või talitus ning seda regulatsiooniteenistuse, mitte konkurentsiteenistuse, kooseisus. Vt selle kohta Advokatuuri Konkurentsiõiguse komisjoni 17.07.2019 kiri Justiitsministeeriumile, lk 4-5. 26. § 9 pealkiri - Seletuskirjas ei ole Arvestatud, seletuskirja on täiendatud. põhjendatud selle sätte lisamise vajadust. § 9 on tõenäoliselt lisatud KonkS § 636 eeskujul, mis lisati konkurentsiseadusesse määruse 1/2003 artiklite 5 ja 8 eeskujul. Ebaausaid kaubandustavasid puudutava eelnõu seletuskirjas ei ole selgitatud, miks ei piisa ebaausate kaubandustavade korral KorS §-st 28 ja vajalik on kasutada oluliselt raskemate konkurentsiõiguse rikkumiste jaoks sätestatuga analoogset ajutiste meetmete regulatsiooni. 27. § 9 - Hetkel ei lähe § 9 pealkiri ja § 9 lg Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud ja 1 omavahel kokku, sest pealkirjas seletuskirja on täiendatud. viidatakse ohule, aga lõikes 1 kasutamisele. Juhul kui pealkirjas on viide "ohule", siis võiks ka lõikes 1 olla viide, et "kui Konkurentsiametile teadaolevalt esineb keelatud ebaausa kaubandustava kasutamise oht" ehk lisada sõna "oht". Samuti võiks eelnõu seletuskirjas täpsustada, kas sõna "oht" tuleb sisustada lähtuvalt KorSist või omab see iseseisvat tähendust. 28. § 10 lg 1 - Võiks kaaluda ka "mõistliku Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud aja" nõude lisamist sätetesse nagu näeb ette direktiivi artikkel 5(4), 5(5) ja 5(6). 29. § 10 lg 2 ja 3 - Teeme ettepaneku Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. sõnastuse muutmiseks, sest direktiiv ei räägi mitte ainult ärisaladustest, vaid ka muust infost, mis võib isikute huve kahjustada. Lisaks ei anna direktiivi artikkel 5(3) siin järelevalveasutusele sellist diskretsiooni, vaid konfidentsiaalseks kuulutamine toimub taotleja nõudmisel. 30. § 12 p 2 - Soovitame kaaluda, kas seda Teadmiseks võetud. alust tuleks laiendada kõigile süüteomenetlustele. 31. § 15 lg 1 - Soovitame kaaluda Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. ümbersõnastamist. 32. § 16 lg 1 - Soovitame kaaluda siiski Mitte arvestatud. Ebaausate kaheaastast aegumistähtaega. Seda kaubandustavadega tegelemine on uus põhjusel, et konkurentsiõiguse ja valdkond ning selle üle tehtava riikliku või ebaausate kaubandustavade keeldude haldusjärelevalve osaks on ostja ja müüja kohaldamisala ja olemus on erinev. aastakäibe kindlakstegemine, mis suurte ja Näiteks ei tule ebaausate rahvusvaheliste ostjate puhul võib samuti kaubandustavade puhul tuvastada olla aeganõudev ja teiste riikide ebaausate kaubaturge, turuosasid ega uurida kaubandustavade takistamiseks mõjusid kaubaturgudele, mis on väljatöötatud nõuete täitmise eest konkurentsiõiguse rikkumisi vastutavate asutuste vahelist koostööd puudutavates menetlustes tihti kõige nõudev tegevus. Seetõttu on koostaja aeganõudvamad tegevused. Ka eelnõu hinnangul kolme aasta pikkune seletuskirjas on viidatud, et nende kahe aegumistähtaeg põhjendatud. regulatsiooni kohaldamisalad on erinevad: „Eestis ei ole varem ebaausate kaubandustavade kasutamist seaduses reguleeritud, seega on tegemist täiesti uue valdkonnaga, mida direktiiviga (EL) 2019/633 reguleeritakse ning sellega lisanduvad Konkurentsiametile täiesti uue valdkonna ülesanded, mis ei ole sisuliselt võrreldavad Konkurentsiameti praeguste tegevustega ning mis nõuavad Konkurentsiametilt täiendavat kompetentsi ning lisaressurssi [...]“. Seda arvestades on kolme aasta pikkune aegumistähtaeg põhjendamatu. 33. § 17 lg 1 - Soovitame kaaluda § 17 lg 1 Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. eemaldamist, sest see võib tekitada mitmetitõlgendatavusi, kuna osad eelnõus sätestatud nõuded ei ole seotud ainult tarnelepingute tingimustega, vaid on tegevuslikud. Kuna seadus jõustub 1.11.2021, siis ei ole seda sätet vaja dubleerida. 34. § 17 lg 2 - Soovitame kaaluda sõnastuse Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. muutmist, sest direktiivi artikli 1 lg 4 ja artikli 13 lg 1 kohaselt tuleb direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu võtta ja avaldada hiljemalt 1.05.2021 ja vanade lepingute kooskõlla viimine peab toimuma 12 kuu jooksul pärast avaldamiskuupäeva. Sellisel juhul tuleks ka mõelda, mis saab lepingutest, mis sõlmiti seaduse avaldamise ja jõustumise (1.11.2021) vahepealsel perioodil. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi arvamus ja ettepanekud „Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus“ eelnõu kohta Märkus Kommentaar 1. Eelnõus kasutatavad mõisted vajavad Arvestatud. sisustamist (nt tarnija, ostja, põllumajandustoode, toiduaine, kiiresti riknev toiduaine, riknev toiduaine, turundamine, turustamine) seaduse ühetaoliseks rakendamiseks. Kas ostja võib olla ka tarnija rollis (nt hulgikaupleja, kui ostab kaupa köögiviljakasvatajalt, ning müüb selle edasi teisele hulgimüüjale või jaemüüjale jmt? 2. Eelnõu§ 2 lg 3 - Milliste kriteeriumite Arvestatud. alusel toimub määratlemine, kuidas see toimub kogu tarneahelaulatuses? Eelnõus loobuti termini „riknev põllumajandustoode“ määratlemisest ja kõikidele põllumajandustoodetele ja toidule kohaldatakse sätteid ühtemoodi. 3. Ebaausa kaubandustava keeldu Seletuskirja on täiendatud, kuid toodud kohaldatakse olukorras, kus näite puhul seaduses sätestatut ei kohaldata. põllumajandustooteid ja toiduaineid müüb tarnija. Kas nimetatud keeld kohaldub ka jaekaubandusettevõtja (ostja), kelle aastakäive nt ei ületa 10 000 000 eurot suhtes toidutootjaga (tarnija), kelle käive on 50 000 000 eurot? Antud juhul on jaekaubandusettevõtja suhtes tootjaga nõrgem pool, kelle suhtes peaks ka ebaausate kaubandustavade keeld rakenduma. 4. Eelnõu § 4 lõige 1 ‒ Sellise sõnastuse Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud ja puhul on ostjal keelatud tähtajaks makse seletuskirja on täiendatud. hilinemise korral üldse maksta ehk kui maksetähtaeg möödunud, siis enam maksta ei tohi? Kas siin peaks olema 30 päevane tähtaeg, mil kaupleja on kohustatud selleks ajaks maksma, mitte et hiljem enam ei tohigi maksta? 5. Eelnõu § 4 lõige 2 ‒ Millistel juhtudel Arvestatud. Seletuskirja on asjakohase ostja määrab kindlaks makstava summa? selgitusega täiendatud. 6. Eelnõu § 5 lõike 2 punkti 3 kohaselt on Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud ja ostjal keelatud nõuda tarnijalt makseid seletuskirja on täiendatud. põllumajandustoodete ja toiduainete raiskumineku või kao või mõlema eest juhul kui põllumajandustoodete ja toiduainete omandiõigus on ostjale üle läinud. Õigusselguse huvides oleks seletuskirjas vajalik vastav täpsustus. 7. Eelnõu § 5 lõike 3 kohaselt on ostjal Teadmiseks võetud. keelatud tühistada riknevate põllumajandustoodete ja toiduainete tellimused lühema kui 30 päevase etteteatamise ajaga. Samas lõikes 3 sätestatut ei kohaldata juhul, kui tarneleping käsitleb tooteid, mida tootjaorganisatsiooni liige tarnib tootjaorganisatsioonile, mille liiga ta on, kui asjaomase tootjaorganisatsiooni põhikiri või selles sätestatud või sellest tulenevad reeglid ja otsused sisaldavad sätteid, millel on tarnelepinguga sarnane mõju. Kuidas peale sellise põhimõtte rakendumist tootjaorganisatsioonisiseselt toimib edasine tarneahel? 8. Eelnõu § 5 lõike 7 kohaselt on ostjal Arvestatud. Eelnõu teksti on muudetud ja keelatud ebaseaduslikult saada, kasutada seletuskirja on täiendatud. või avalikustada tarnija ärisaladust ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse § 5 tähenduses. Kas vastav säte võiks kohalduda ka ostja ärisaladuse kaitseks? 9. Eelnõu § 5 lõikes 8 ‒ Mida peetakse Arvestatud. Eelnõu teksti on muudetud ja silmas „juriidilised õigused“ all? Vajab seletuskirja on täiendatud. vähemalt seletuskirjas selgitamist. 10. Eelnõu § 6 lõike 1 kohaselt juhul, kui Teadmiseks võetud. Eelnõu teksti on kaubandustavade tingimustes ei ole muudetud ja seletuskirja on täiendatud. eelnevalt kirjalikult taasesitamist Täpsustame, et ei ole keelatud, kui on võimaldavas vormis selgelt ja kirjalikult taasesitamist võimaldavas ühemõtteliselt kokku lepitud, on ostjal vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku keelatud: lepitud. 1) tarnijale tagastada müümata jäänud põllumajandustooted ja toiduained, ilma et ostja maksaks nimetatud müümata jäänud toodete või nimetatud toodete kõrvaldamise või mõlema eest; 5) nõuda tarnijalt kõigi või osa ostja poolt müügiedenduse käigus müüdavate põllumajandustoodete ja toiduainete allahindluse kulude katmist. Kui nad selle tegevuse käigus lepivad kokku, kas siis on ka mõlemal juhul keelatud tegevus? 11. Kuidas toimub keelatud kaubandustava Arvestatud. Eelnõu teksti on muudetud ja puudutava taotluse menetlemine, kui seletuskirja on täiendatud. Konkurentsiamet võib taotluse esitaja nime tema põhjendatud taotluse alusel tunnistada teistele isikutele avaldamisele mittekuuluvaks ning taotluses esitatud teabe ärisaladuseks? Kuidas ostja antud juhul peaks enda kaitseks käituma? 12. Eelnõu § 10 kohaselt saab taotluse esitada Mitte arvestatud. vaid tarnija või tema erinevad esindajad. Samas ostjal selline võimalus puudub, Direktiivi ja käesoleva seaduse eelnõu kui tema suhtes on tarnija rakendanud eesmärk on kaitsta põllumajandustooteid ja ebaausaid kaubandustavasid. Kuidas toitu müüvaid ettevõtjaid endast tugevamal ostja peaks antud juhul käituma? Kas majanduslikul positsioonil olevate ostjate selle direktiivi kohaselt ostja suhtes ebaausate kaubandustavade eest. ebaausate kaubandustavade rakendamine tarnija poolt on lubatud? 13. Seletuskirjas § 6 lg 1 selgituses Arvestatud. Täiendame seletuskirja. kasutatakse mõistet „komisjonimüük“, mis vajab sisustamist õiguse ühetaoliseks rakendamiseks. 14. Seletuskirja sissejuhatavas osas on Teadmiseks võetud. toodud: „Euroopa Liidus (edaspidi EL) on toidutarneahela toimimist, sealhulgas ebaausate kaubandustavade esinemist, käsitletud juba alates 2009. aastast. Euroopa Komisjon on välja pakkunud vabatahtlikke lahendusi, mis võiksid toidutarneahelas esinevaid ebaausaid kaubandustavasid käsitlevates riiklikes ja vabatahtlikes juhtimisraamistikes olemas olla. Paljud EL-i liikmesriigid, teiste seas ka Eesti, ei ole aga neid võimalusi ära kasutanud? Siinkohal tuleks märkida hoopis ära Eesti head tavad toiduainete vertikaalses tarneahelas, mis töötati välja KTK eestvedamisel koostöös EPKK, Kaupmeeste Liidu, Toiduliiduga, mille eelnimetatud organisatsioonide esindajad kirjutasid alla 31.05.2018. 15. Kas Konkurentsiametit saab ikka Arvestatud. Eelnõu teksti on muudetud ja nimetada vastutavaks ebaausate seletuskirja on täiendatud. kaubandustavadega seotud rikkumiste eest (vt seletuskirja) või peavad selle eest vastutama ettevõtjad? Konkurentsiamet on järelevalve asutus ja vastutav asutus direktiivi kontekstis. 16. Seletuskirja mõjude osas vajab Teadmiseks võetud. täiendamist mõju jaekaubandusele, sealhulgas nendele ettevõtetele, kes ei kuulu suurtesse kaubanduskettidesse. Samuti vajab täiendamist mõju tarbijatele. Eesti Toiduainetööstuse Liidu arvamus ja ettepanekud „Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus“ eelnõu kohta Märkus Kommentaar 1. Eelnõu § 2 lõige 2 sätestatus jääb Arvestatud. arusaamatuks mõiste „suurel määral“. Oleme „Eesti heades tavades toiduainete Eelnõus on loobutud termini „ebaaus vertikaalses tarneahelas“ kaardistanud kaubandustava” üldisest määratlemisest ja ebaausad kaubandustavad ning nö head kooskõlas direktiiviga määratletakse üksnes kaubandustavad. Kaubandustava saab konkreetsed kokkulepped, mis tulenevad olla kas ebaaus või mitte, määra direktiivist ja mida selles seaduses hindamine on alati subjektiivne ja võib käsitletakse ebaausa kaubandustavana. tekitada liigset halduskoormust osapooltele ning vaidlusi. Kas „natuke“ ebaaus tava siis nagu ei olegi ebaaus kauplemistava? Ettepanek on sõnastust korrigeerida. 2. Eelnõu § 2 lõikes 3 sätestatud kiiresti Arvestatud. riknevate põllumajandustoodete ja toiduainete mõiste siduda müügikäibe Eelnõus loobuti termini „riknev kiiruse ja säilitamistähtajaga. põllumajandustoode“ määratlemisest ja kõikidele põllumajandustoodetele ja toidule kohaldatakse sätteid ühtemoodi. 3. Eelnõu § 3 lõikes 1 toodud müügikäivete Arvestatud. Eelnõu teksti on muudetud ja osas täpsustada, millise ettevõtte käive seletuskirja on täiendatud. võetakse tarnija osas aluseks. Praeguse sõnastuse kohaselt jääb arusaamatuks, kas tarnija osas arvestatakse kogu kontserni käibega või konkreetse riigis oleva kontserni ettevõttega. 4. Eelnõu § 5 lõikes 4 selgemalt välja tuua, Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. et kauba veotaara, euroalused vms on Eelnõusse on lisatud, et kui tarnija vaba valik ning selliseid põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja survestamisi ei tohi ostja rakendada ei ole tarne tingimustes kirjalikku ühepoolselt. Niisamuti nagu toodete taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja pakendamine (sh pakendi materjali valik, ühemõtteliselt kokku leppinud, on keelatud pakenditele trükivärvide valik). ebaausaks kaubandustavaks Palun kaaluge selle ettepaneku lisamist § põllumajandustoote ja toidu ostjal nõuda 6, kui on sobilikum. müüjalt etteantud veopakendi kasutamist. 5. Eelnõu § 6 lõiget 1 täiendada punktiga, et Mitte arvestatud. Kuigi direktiiv (EL) keelatud on sanktsioonid, mis on 2019/633 nõuab miinimumharmoneerimist ebaproportsionaalsed potentsiaalselt (nähtub artiklist 9) ja seega on võimalik Eesti müümata jäänud toidukaubaga ja kahjuga õiguses kehtestada kaitse ka teiste ebaausate ning kahjunõude arvutuskäik ja summa kaubandustavade eest kui need, mis on teke arusaamatud mõlemale poolele. direktiivis välja toodud, siis eelnõu eesmärk on Eesti õigusesse üle võtta direktiivi sätted ja mitte minna neist kaugemale enne, kui on tekkinud seaduse rakenduspraktika. Seni tuleb rakendada võlaõigusseadust, mis lepingulisi suhteid reguleerib ja kasutada selle seaduse võimalusi. 6. Eelnõu § 6 täiendada selliselt, et eelnõu § Mitte arvestatud. 2 lõikes 3 sätestatud riknevate põllumajandustoodete ja toiduainete Tulenevalt eelnõu §-s 3 tehtud valikust puhul on keelatud neid Ostja poolt direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punkti 5 Tarnijale tagastada ega nõuda ka toodete ülevõtmise kohta (eelnõus ei eristata müügist kõrvaldamise eest tasu. riknevaid põllumajandustooteid ja toitu). 7. Eelnõu § 10 lõike 1 punktis 3 täpsustada Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud. definitsiooni ehk kes on tarnijaorgamisatsioon Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja arvamus ja ettepanekud „Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus“ eelnõu kohta Märkus Kommentaar 1. Eelnõu § 2 lõige 1 - Ei soovita jätta Arvestatud. tõlgendamisruumi kaubandustava Eelnõus on loobutud termini „ebaaus suuruse hindamiseks. Kas väikesel kaubandustava” üldisest määratlemisest ja määral ebaausat äritava võib lugeda kooskõlas direktiiviga määratletakse üksnes heaks äritavaks? konkreetsed kokkulepped, mis tulenevad direktiivist ja mida selles seaduses käsitletakse ebaausa kaubandustavana. 2. Eelnõus § 2 lõikes 3 võiks eristada Mitte arvestatud. seaduses söödavad põllumajandustooted mittesöödavatest ning siduda söödavad Direktiivis nähakse ette, et see kohaldub põllumajandustoodetele (sh. ka mitte põllumajandustooted ja toiduained söödavatele). Leiame, et ei ole põhjendatud müügikäibe kiiruse ja säilimistähtajaga. teha vahet söödavatel ja mittesöödavatel põllumajandustoodetel. Kui kasutatakse ebaausaid kaubandustavasid, siis need on keelatud igal juhul olenemata sellest kas toode oli söödav või mitte. 3. Eelnõu § 4 lõikes 1 sõnastada selliselt, et Arvestatud. Eelnõu teksti on selle kehtestatakse põllumajandustoodetele ja paragrahvi osas muudetud. toiduainetele võlaõigusseadusest rangemaid tingimusi ning sõnastada säte ümber järgmiselt: „Ostjal on keelatud tarnijale maksta põllumajandustoodete ja toiduainete eest hiljem kui 30 päeva pärast tarne kuupäeva või hiljem kui 30 päeva pärast makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt sellest, kumb on hilisem.“ 4. Eelnõu § 4 lisada lõik, mis sätestab, et Mitte arvestatud. ostja ja tarnija peavad tarbelepingus üheselt arusaadavalt leppima kokku Juhime tähelepanu, et eelnõus sätestatakse põllumajandustoote ja toiduaine hinna. maksetega seotud ebaausad Hind ei ole tarnelepingutes lepingu kaubandustavad. Samuti eelnõus on sõlmimise hetkel tihti üheselt fikseeritud sätestatud, et ostjal on keelatud muuta ja arusaadav ning tehingu tegelik hind ühepoolselt põllumajandustoodete ja toidu võib selguda tagantjärgi. Kokku lepitud tarnelepingu tingimusi, mis on seotud hind või hinna kujunemise alus võib olla põllumajandustoodete ja toidu tarnete või ostja poolt ka manipuleeritav, mistõttu kohale toimetamise sageduse, viisi, koha, tuleks tarnelepingus sätestada kauba aja või mahuga, kvaliteedistandardite, täpne hind või hinna kujunemise mudel. maksetingimuste või hindadega või üksnes selliste teenuste osutamisega, millele osutatakse käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktides 2‒5. Seega nimetatud sätte kohasel ühepoolselt hinda ei tohi muuta. 5. Eelnõu § 5 lõikes 3 toetab EPKK Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud ja siinkohal tellimuse tühistamise keeldu seletuskirja on täiendatud. lühema kui 30 päevase etteteatamise ajaga ning sektoripõhiste erisuste mitte kohaldamist. 6. Eelnõu § 5 lõikes 4 selgelt välja tuua, et Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. kauba pakendamine (sh pakendi Eelnõusse on lisatud, et kui materjali valik), taara kasutamine ning põllumajandustoote ja toidu ostja ning transpordiks kasutatavad viisid müüja ei ole tarne tingimustes kirjalikku pakendid, eurolaused, konteinerid jmt on taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja tarnija vaba valik ning seda ei saa ega ühemõtteliselt kokku leppinud, on keelatud tohi jaekaubandus tarnijale ette määrata. ebaausaks kaubandustavaks põllumajandustoote ja toidu ostjal nõuda müüjalt etteantud veopakendi kasutamist. 7. Eelnõu § 5 lõikes 6 on seaduse paremaks Arvestatud. mõistmiseks soovita viidata tootjaorganisatsiooni definitsioonile läbi tulundusühistuseaduse. Sättes on kirjaviga „liiga“ asemel peaks olema „liige“. 8. Eelnõu § 6 lõige 1 punkt 3 on kirjaviga Arvestatud. „toiainete“ asemel peaks olema „toiduainete“. 9. Eelnõu § 6 lõike 1 punkti 5 täiendada Mitte arvestatud. selliselt, et seaduse § 2 lõikes 3 sätestatud riknevate Tulenevalt eelnõu §-s 3 tehtud valikust põllumajandustoodete ja toiduainete direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punkti 5 puhul on keelatud neid ostja poolt ülevõtmise kohta (eelnõus ei eristata tarnijale tagastada ega nõuda ka toodete riknevaid põllumajandustooteid ja toitu). müügist kõrvaldamise eest tasu. 10. Eelnõu § 6 lõiget 1 täiendada selliselt, Mitte arvestatud. mille kohaselt on üheselt arusaadav, et ostja poolt kehtestatud trahvid ja Kui trahvide ja sanktsioonidena mõista sanktsioonid loetakse ebaausaks võlaõigusseaduses sätestatud leppetrahvi ja kauplemistavaks. teisi lepingulise kohustuse rikkumise puhul ettenähtud õiguskaitsevahendeid (näiteks hinna alandamine), siis nende tervikuna ebaausaks kaubandustavaks lugemine oleks ebaproportsionaalne. Kuigi direktiiv (EL) 2019/633 nõuab miinimumharmoneerimist (nähtub artiklist 9) ja seega on võimalik Eesti õiguses kehtestada kaitse ka teiste ebaausate kaubandustavade eest kui need, mis on direktiivis välja toodud, siis eelnõu eesmärk on Eesti õigusesse üle võtta direktiivi sätted ja mitte minna neist kaugemale enne, kui on tekkinud seaduse rakenduspraktika. Kui rakenduspraktika põhjal on selge, et seaduses sätestatud ebaausad kaubandustavad ei ole piisavad, siis saab asuda analüüsima juba täpsemalt täiendavate ebaausate kaubandustavade kehtestamise vajadust. Seni tuleb rakendada võlaõigusseadust, mis lepingulisi suhteid reguleerib ja kasutada selles seaduses ettenähtud võimalusi. 11. Eelnõu § 10 lõike 1 punkti 3 täpsustada, Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud. mida on peetud silmas tarnijaorganisatsiooni all? Eestis ei ole registreeritud selliseid organisatsioone ning seletuskirjas puudub ka vastav kirjeldus. Vajalik mõiste lahti kirjeldada seletuskirjas. Eesti Kaupmeeste Liidu arvamus ja ettepanekud „Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus“ eelnõu kohta Märkus Kommentaar 1. Eelnõu § 2 lg 3 sõnastada järgmiselt: Teadmiseks võetud, eelnõu teksti on riknev põllumajandustoode ja toiduaine muudetud. käesoleva seaduse tähenduses on puu- ja köögivili ning selline põllumajandustoode ja toiduaine, mis oma olemuse või töötlemisastme tõttu muutub müügikõlbmatuks 30 päeva jooksul pärast koristamist, tootmist või lõplikku töötlemist. Müügikõlbmatuks muutumise aega loetakse võrdseks toote minimaalse säilivusajaga (mõiste vastavalt eeskirjale https://www.riigiteataja.ee/akt/29731 punkt 2.) 2. Eelnõu 3 lõikes 1 vaja täpsustada, kelle Arvestatud. käibed võetakse arvesse. Kas nt Coca Eelnõu teksti on muudetud ja seletuskirja Cola Eesti läbirääkimiste puhul võetakse on täiendatud. Arvesse võetakse kogu aluseks siis kontsern Coca Cola? äriühingu aastakäivet koos kõigi tema Kui jaekaupmees on grupi osa, siis kas filiaalide aastakäibega. käibe aluseks on eesti üksus või kogu kontsern üle EL, üle maailma? 3. Eelnõu § 3 lõikes 4 täpsustada seletuskirja Arvestatud. selles osas, kui tarnija on turul uus ja ei Seletuskirja on täiendatud. Müüja ja ostja ole võtta baasinfot? Mis on siis aluseks? suuruse arvutamisel võetakse aluseks Kui majandusaastad ei ühti? komisjoni soovitus 2006/361/EÜ, kus on selgitatud suurusgrupi arvutamise metoodikat. 4. Eelnõu § 3 lõikes 1 on sätestatud, et Arvestatud. aluseks on aastakäive, kuid eelnõu § 3 lg Eelnõu teksti on muudetud ja seletuskirja 5 tuuakse sisse ka müügitulud. on täiendatud. Miks müügitulud on osa aastakäibest? Kuidas? 5. Eelnõu § 4 lõikes 1 sätestatud arvestades Teadmiseks võetud. ostja seisukohast loobume ilmselt toodetest, mis ei müüda 30 päevaga ära, sest kui kaup ei müüda ära, ei ole mõtet toodet sortimendis hoida. Makseaja mõte peab olema, et ka Ostja teenib müügist raha tagasi, et tarnijale kauba eest tasuda. Kui päevade arv läheb tarne ajal kaduma ja see tuleb rangelt 30 p ja mitte rohkem, siis ei ole toote müügil enam igakord mõistlikku selgitust. Põhimõtteliselt läheb valik poes üheülbalisemaks ja teiseks on tarnijatel keeruline end müügikohtadesse sisse müüa. 6. Eelnõu 4 lõikes 2 sätestatu peaks olema Teadmiseks võetud, eelnõu teksti on seotud ka arve esitamise õigeaegsusega. muudetud ja seletuskirja on täiendatud. Näiteks ”tarnija ei hiline arve esitamisega rohkem kui 3 tööpäeva”. 7. Eelnõu § 4 lõige 4 ‒ Kui lepingus on Selgitame. fikseeritud regulaarsed tarnepäevad OstjaKui tarnija ei suuda täita oma lepingulisi sihtkohta laos ja Tarnija ei suuda neid kohustusi, siis on tegemist tarnijapoolse täita, kas siis on Ostjal õigus taganeda 30 kohustuste rikkumisega. Ostja p maksekohustusest? sellekohased õiguskaitsevahendid on ette Kui regulaarse tarne mõiste on nähtud võlaõigusseaduses, mille § 111 täpsustamata, siis on kohustus igaljuhul lõige 1 võimaldab tõepoolest lepingupoolel tasuda 30 p jooksul? oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni Kuidas hädaolukord/eriolukord seda teine lepingupool on oma kohustuse punkti võib tõlgendama hakata? Kas täitnud. Tarnija peab suutma tagada regulaarne Direktiivist tulenevalt on seaduses tarne vastavalt lepingule ja kas Ostja peab maksetähtaja sätestamise eesmärk võidelda siis tasuma 30 p jooksul ja nõuda kaupa hilinenud maksmise vastu ja vastavalt regulaarse tarne punktile põllumajandustootjate suurema likviidsuse lepingus? Kuidas siis kohustusi eest (vt ka direktiivi preambuli lõige 17). tõlgendada? Maksetähtaeg on eelnõus määratud nii korrapärase kui ka ühekordse tarnimise korral. Regulaarse (eelnõus nüüd korrapärase) tarnimise termini kohta vt komisjoni antud korrapärase tarnimise termini selgitust seletuskirjas eelnõu § 4 lõike 1 selgituses. Tänaseks on selge, et häda- või eriolukorras proovitakse säilitada tavaolukorras kehtivaid leppeid nii palju kui võimalik. Ometi võib nii häda- või eriolukorras kui ka tavaolukorras ette tulla olukordi, kus lepingu rikkumist ei ole võimalik vältida. Seda olukorda reguleerib võlaõigusseaduse § 103, mille lõikes on sätestatud, et lepingu rikkumine on vabandatav vääramatu jõu tõttu. Samas lubab seadus lepingus ette näha (VÕS § 103 lõige 4), et isik vastutab oma kohustuse rikkumise eest rikkumise vabandatavusest sõltumata. Lepinguliste kohustuste rikkumise korral rakendatavad õiguskaitsevahendid on samuti sätestatud võlaõigusseaduses ja nende rakendamist võidakse täpsustada lepingus. 8. Eelnõu § 5 lõige 2 ‒ Mõne jaeketi Teadmiseks võetud, eelnõu teksti on lepingutes läheb omandiõigus üle kauba muudetud ja seletuskirja on täiendatud. üleandmise hetkel. See punkt välistaks seega kõik raiskuminekukao hüvitised. Kaohüvitiste kokkuleppimine on aga tihti mõlema osapoole huvides, sest osades kategooriates on väljakujunenud kaoprotsent, mida tootjad hüvitavad. Selle kadumisel peaksid tootjad suutma tagada 100% kvaliteedi (näiteks puu- ja juurviljades, kus see on sisuliselt võimatu). Kui see tingimus on üheks koostöö aluseks ja tarnija on sellega nõus ja lepingus fikseeritud, siis kas ka siis ei tohi nõuda? Seletuskirjast tuleb küll välja, aga seadusest mitte. Kui toode liigub Tarnijalt Ostjale ja Ostja ei opereeri transporti ja toode on raisku läinud Tarnija transpordi tõttu (kolmas osapool), siis peab Ostjal olema õigus nõuda kompensatsiooni. See ei ole Ostja süü, kui tarnija transport ei vasta nõuetele ja teatud toodete puhul ei ole seda üldse võimalik tuvasatada kohe, kui kaup kinnistes kastides üle antakse. Sama, kui nt joogikastides on 24 pudeli asemel 23, sest tehases läks midagi valesti. 9. Eelnõu § 5 lõige 3 ‒ sellise reegli korral Teadmiseks võetud, eelnõu teksti on peaks jaekett kulu kandma veel 30 päeva muudetud ja seletuskirja on täiendatud. ja tootja toodab seda toodet olgugi et keegi ei osta seda- see on ebamõistlik tegevus. Jääb ära tootjate aitamine ületootmise puhul, mida täna jaeketid vahel teevad. Kiirestiriknevaid kaupu ei tellita enamasti 30 või rohkem päeva ette. Piirang tähendaks sisuliselt seda, et ühtegi tellimust ei ole võimalik korrigeerida. Tellimust ei ole võimalik korrigeerida ka kokkuleppel? See on ebareaalne, sest olukord muutub igapäevaselt ja õigus tellimused tühistada peab olema. Ettevõtted teevad tellimusi ja lepivad regulaarsed tarned kokku, siis erinevaid olukordi arvestades peab olema õigus toidukaupadel tellimusi tühistada vähem kui 30p enne tarnekuupäeva. Kui Tarnija suhtes on algatatud pankroti menetlus. Pankroti teate saamise hetkest peab Ostjal olema õigus tellimused tühistada. Kui kehtestatakse eriolukord ja kohustus poed sulgeda, siis peab Ostja saama õiguse tellimusi tühistada. Kui Tarnijal esineb tõsiseid tarneprobleeme või ei suuda täita tarnet regulaarselt ja kokkulepitud ajaks, siis peab olema õigus teised tellimused tühistada. Kui Tarnija ei täida lepingust tulenevaid teisi kohustusi, nt ei tasu turundusinvesteeringute/oma toodete kampaania läbiviimiste eest, siis ei saa olla olukord, et Tarnija on õigus lepingut mitte täita, aga Ostja peab tellimusi vastu võtma ja neid tühistada ei tohi vähem kui 30 p enne tarneaega. 10. § 5 lg 4 - tehniliste muudatuste kahepoole Teadmiseks võetud, eelnõu teksti on kokkuleppimine tuhandete tarnijatega on muudetud ja seletuskirja on täiendatud. ressursi raiskamine. Tarnijatel on 5-7 suurt jaeketist partnerit, kellega arvestada. Selle sätte kohaselt, kui on kokkulepped Jaekettidel on sadu või tuhandeid sõlmitud, siis ei tohi neid ühepoolset tarnijaid. muuta. See ei tähenda aga seda, et seadusega nähakse ette millistes Kas siin on mõeldud ka seda, et aeg, koht tingimustest peab kokku leppima. ja maht on alati eelnevalt kokku lepitud? Või ei pea nt maht olema kokku lepitud? 11. Eelnõu § 5 lõige 5 ‒ Kas siin on kirjaviga Arvestatud. tarnija on ostjalt ostjaga sõlmitud? Tegemist on kirjaveaga. Sõnastus peaks Kuidas seda punkti mõista? Kui Tarnija olema: „Ostjal on keelatud kirjalikust on palunud lepingule allkirja ja kinnitamisest keelduda, kui müüja on tingimused ei sobi Ostjale, siis Ostjal ei ostjaga sõlmitud tarnelepingu kohta ole õigus keelduda allkirjastamisest? Et x kirjalikku kinnitust palunud“. tarnija saadab tarnelepingu allkirjastamiseks, see Ostjale ei sobi, aga tõlgendatakse kui ebaausat kaubandustava? 12. Eelnõu § 6 lõige 2 ‒ turundustegevused Teadmiseks võetud, eelnõu teksti on mida hankija soovib valib ta ise välja. muudetud ja seletuskirja on täiendatud. Seetõttu on raske hinnangulist maksumust kajastada. Kas hinnakiri tuleks siis lepingule lisada ja selle muutmisel on vaja kahepoolset allkirja? Et siis kui nõusolekut pole, jääb kehtima vana hinnakiri ja me hakkame monitoorima vana ja uut segamini. Kui osad hankijad kirjutavad alla muudatusele ja teised mitte, siis see on ebavõrdne olukord, ebavõrdne kohtlemine. Kui hankija muudab enda poolselt hinda siis ka seda ei allkirjastata kahepoolselt, kas ka selle peaks lepingusse sisse viima? 13. Eelnõu § 6 lõige 3 ‒ Seletuskirjas on tekst, Teadmiseks võetud. et kui Ostja ei esita kirjalikult hinnangulisi maksumusi... – ebamõistlik nõue. Antud kulud lepitakse kokku suuremas osas 1 aasta ette, mistõttu oktoober 2020 on keeruline öelda ka hinnangulisi kulusid august 2021. See on Ostja teema lahti selgitama Tarnijale, mis nimetatud raha eest mis tegevusi saab, mis kampaania sisu on, mitmes poes kampaania on jms. Koguse etteandmine on ebamõistlik, sest olukord muutub - toode muutub aja jooksul populaarsemaks ja Tarnija ei suuda ka tagada koguseid, mis aasta ette öeldud; tootel muutub nt ostuhind Ostjale turusituatsioonist tulenevalt (võib minna nii soodsamaks kui kallimaks nt tooraine tõttu) ja sellega on osapooled nõus, kuid kogust on vaja muuta. Kui see tuleb siiski kohustuslikuks või peetakse ebaausa kaubandustava alla, kui kogust ei lepita kokku, siis milline kogus on ka siin mõeldud? Ostukogus Ostjale või jaemüügis müügikogus Ostjale? Kelle vaatenurgast on kogus? Kas me saame õigesti aru, et kui eelnevalt on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud ja allkirjastatud kujul (või siis e-kirjana fikseerituna) olemas dokument, kus Ostja ja Tarnija on kokkuleppinud nt turundusinvesteeringutes ja seal on fikseeritud tooted/tegevused, kuu summa või siis aasta summa ja tegevus/toiming, siis selline teguviis on lubatud? 14. Eelnõu § 15 lõige 1 ‒ täpselt välja tuua, et Teadmiseks võetud, eelnõu teksti on tahtliku rikkumise korral. Trahv on krõbe muudetud ja seletuskirja on täiendatud. ja peab olema välistatud, et seda rakendatakse näiteks arve maksmisega hilinemise korral. 15. Seletuskiri punkt 6.1 ‒ Võttes arvesse Arvestatud. põllumajandus-ja toidukaupade laia skaalat, ei ole põhjendatud nii rangete ja ühtsete reeglite kategooriline kehtestamine. Kui seadusest tulenevalt sellised tingimused kehtestataksegi, peavad need olema võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes dispositiivsed ning osapooltel peab säilima võimalus leppida kokku ka teistsugustes tingimustel. Seda eelkõige punktides 1, 2, 3, 4 nimetatud keeldude puhul. 16. Seletuskiri punkt 6.1 ‒ Ostjal on keelatud Selgitame. nõuda tarnijalt tasusid põllumajandus- ja toidukaupade raiskumineku eest, mis on Eelnõu ja kirjeldatud olukorra puhul tuleb toimunud ostja ruumides, kuid mitte jälgida kummagi tingimusi, et kindlaks tarnija hooletuse või süü tõttu ‒ Osad teha, kas eelnõu sellist olukorda reguleerib jaeketid on tootjatele vastu tulnud ja või mitte. Hetkel ei ole märkuses selleks võtnud müüki toote mille aegumistähtaeg piisavalt teavet, kuid siiski võib eeldada, et on lähedal, tootjat aidates vastastikusel eelnõu seda olukorda pigem ei reguleeri. kokkuleppel ja realiseerimisaja tulekul võtab tootja tooted tagasi. Selle punkti Eelnõu § 5 lõike 2 puhul, mis käsitleb tõttu lõpetavad jaeketid tootjate sellise raiskuminekut ja kadu, on tegemist aitamise ja aegumistähtajale lähedal direktiivi artikli 3 lõike 1 punktis e olevaid tooteid ei võeta müüki ning need kirjeldatud olukorraga. tuleb maha kanda. See läheb otsesesse vastuollu EL teise poliitikaga Ehk eelnõu § 5 lõikes 2 kirjeldatud toiduraiskamise vähendamiseks, mille olukorraga oleks tegemist siis, kui Teie osas nuputab meetmeid välja kirjeldatud jaeketile oleks toodete Keskkonnaministeerium. omandiõigus üle läinud ja toode läheks jaeketis raisku muul viisil kui Selle olukorra realiseerumise juhtumid: aegumistähtaja tõttu, ning selle eest nõuaks hüppeline müügi langus, liiga suur jaekett tootjalt tasu. Sellisel puhul oleks sisseostetud partii, analoogtoote tegemist keelatud ebaausa turundusmõju, eriolukord nagu täna kaubandustavaga ja seda sisaldav lepingu koroonaviirusega jne. säte või asjakohane esitatud nõue oleks tühine. Samas ei vasta see olukord täpselt Teie kirjeldatule. Samuti võib Teie kirjeldatud olukord olla sarnane eelnõu § 6 lõike 1 punktile 1 sarnase olukorrale, kus põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja on kokku leppinud, et ostja (jaekett) tagastab müüjale (tootja) tema müümata jäänud toote ilma müümata jäänud toodete või nende kõrvaldamise eest maksmata. Eelnõu § 6 lõike 1 punkti 1 eesmärk on aga välistada juhtumid, kus sellist sõnaselgelt kokkulepet ostja ja müüja vahel ei ole. Teie kirjeldatud olukorra puhul on kokkulepe aga olemas ning seega võib eeldada, et eelnõu seda olukorda pigem ei reguleeri ja sellist praktikat võib jätkata. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arvamus ja ettepanekud „Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus“ eelnõu kohta Märkus Kommentaar 1. Teeme ettepaneku täpsustada Eelnõu § 3 Arvestatud. lg 1 p-de 3-5 sõnastust järgmiselt: „(1) Ebaausa kaubandustava, mis on sätestatud käesoleva seaduse §-des 4 ja 5 kasutamine on keelatud olukorras, kus põllumajandustooteid ja toiduaineid müüb: 3) tarnija, kelle aastakäive on suurem kui 10 000 000 eurot, kuid ei ületa 50 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on üle 50 000 000 euro; 4) tarnija, kelle aastakäive on suurem kui 50 000 000 eurot, kuid ei ületa 150 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on üle 150 000 000 euro 5) tarnija, kelle aastakäive on suurem kui 150 000 000 eurot, kuid ei ületa 350 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on üle 350 000 000 euro.“ Viidatud sätetesse sõnapaari „suurem kui“ lisamine tagab selle, et tarnija ei saa samaaegselt täita kahe viidatud punkti kriteeriumit. Näiteks Eelnõu kohaselt võib tarnija vastata nii punktile 3 ja 4, kui tema aastakäive on täpselt 50 miljonit eurot. Kaubanduskoja ettepanek aitab sellist olukorda vältida. Juhime tähelepanu sellele, et ka direktiivis 2019/633 on kasutatud sama sisuga sättes (art 1 lg 2) väljendit „suurem kui“. 2. Eelnõu § 3 lõikes 4 palume seletuskirjas Arvestatud. täpsustada, kuidas saavad tarnija ja ostja kontrollida teineteise eelmise aasta käivet, kui äriregistrile ei ole veel vastavat majandusaasta aruannet esitatud. Käibe arvutamist muudab keerulisemaks ka Eelnõu § 3 lg 5. Probleeme võib tekkida näiteks olukorras, kus tarnija kinnitab aasta alguses ostjale, et tema eelmise aasta käive oli 2,2 miljonit eurot, kuid hiljem selgub, et tarnija käive oli alla 2 miljoni euro. Kui toodud näites ostja käive oli ka 2,2 miljonit eurot, siis lepingu sõlmimise hetkel arvestas ostja sellega, et Eelnõu § 4 ja 5 ei pea järgima, kuid hiljem selgub, et oleks pidanud ikkagi kohaldama ka neid sätteid, sest tarnija käive oli alla 2 miljoni euro. 3. Teeme ettepaneku täpsustada Eelnõu § 4 Arvestatud, eelnõu ja seletuskirja teksti on lg 1 sõnastust järgmiselt: muudetud. „(1) Ostjal on keelatud tarnijale maksta riknevate põllumajandustoodete ja toiduainete eest hiljem kui 30 päeva pärast tarne kuupäeva või hiljem kui 30 päeva pärast makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt sellest, kumb on hilisem ning muude põllumajandustoodete ja toiduainete eest hiljem kui 60 päeva pärast tarne kuupäeva või hiljem kui 60 päeva pärast makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt sellest, kumb on hilisem." Kaubanduskoja ettepaneku kohaselt tuleb viidatud lõike esimesse poolde lisada väljend „olenevalt sellest, kumb on hilisem“. Sellise väljendi lisamine tagab meie hinnangul parema õigusselguse, et ostja ei saa 30 päeva arvestamisel lähtuda enda valikul, kas tarne kuupäevast või makstava summa kindlaksmääramise kuupäevast, vaid ostja peab lähtuma sellest kuupäevast, mis on hilisem. Sama põhimõte on kirjas ka direktiivis 2019/633 (art 3a). 4. Juhime tähelepanu sellele, et Eelnõu § 5 Arvestatud. lõikes 6 on viidatud valele sättele. Selles lõikes tuleb viidata lõikele 5 ehk tarnelepingu kirjalikust kinnitamisest keeldumisele, mitte lõikele 3, mis sätestab keelu tühistada riknevate põllumajandustoodete ja toiduainete tellimused lühema kui 30 päevase etteteatamise ajaga. Juhime tähelepanu sellele, et sama põhimõte sisaldub ka direktiivi 2019/633 art 3 lg 1 punkti f sõnastus. Lisaks Eelnõule tuleb muuta ka seletuskirja viidatud sätte osas. Teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 5 lg 6 järgmiselt ning teha vastav muudatus ka seletuskirjas: „(6) Lõikes 5 sätestatut ei kohaldata juhul, kui tarneleping käsitleb tooteid, mida tootjaorganisatsiooni liige tarnib tootjaorganisatsioonile, mille liiga ta on, kui asjaomase tootjaorganisatsiooni põhikiri või selles sätestatud või sellest tulenevad reeglid ja otsused sisaldavad sätteid, millel on tarnelepinguga sarnane mõju.“ 5. Eelnõu § 5 lõikes 6 ja § 10 lõikes 1 on Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud. kasutatud tootjaorganisatsiooni ja tarnijaorganisatsiooni mõistet. Palume seletuskirjas selgitada ja tuua näiteid, milliseid organisatsioone peetakse silmas nende mõistete all. 6. Eelnõu § 6 lõike 1 punktis 5 viidatud Arvestatud, eelnõu teksti on muudetud. sättest on keeruline aru saada ning täiendavaid selgitusi ei anna ka seletuskiri. Direktiivi art 3 lg 2 alusel saame sättest nii aru, et üldreeglina on ostjal keelatud nõuda tarnijalt kõigi või osa ostja poolt müügiedenduse käigus müüdavate põllumajandustoodete ja toiduainete allahindluse kulude katmist. Samas kui ostja, kes on müügiedenduse algatajaks, määrab enne müügiedenduse algust kindlaks müügiedenduse ajavahemiku ja allahindlusega tellitavate põllumajandustoodete ja toiduainete eeldatava koguse, siis sellisel juhul ei ole see keelatud. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku jätta Eelnõu § 6 lg 1 p-st 5 viimane lause välja ning sõnastada viimane lause eraldi lõikena: „5) nõuda tarnijalt kõigi või osa ostja poolt müügiedenduse käigus müüdavate põllumajandustoodete ja toiduainete allahindluse kulude katmist. (4) Lõike 1 punktis 5 nimetatud kaubandustava ei ole keelatud, kui ostja, kes on müügiedenduse algatajaks, määrab enne müügidedenduse algust kindlaks müügiedenduse ajavahemiku ja allahindlusega tellitavate põllumajandustoodete ja toiduainete eeldatava koguse.“ 7. Teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 10 Teadmiseks võetud, eelnõu teksti on lg 3 järgmiselt: muudetud. „(3) Taotluse esitaja märgib taotluses, milline teave on taotluse esitaja ärisaladus ning põhjendab teabe ärisaladuseks määramist. Taotluse esitaja ei või ärisaladusena märkida teavet, mis ei ole ärisaladus ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse § 5 lõike 2 kohaselt.“ Eestimaa Talupidajate Keskliidu arvamus ja ettepanekud „Põllumajandustoodete ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus“ eelnõu kohta Märkus Kommentaar 1. Ebaausad kaubandustavad tuleb keelata Mitte arvestatud. Kuigi direktiiv (EL) kõigis ettevõtjatevahelistes suhetes 2019/633 nõuab miinimumharmoneerimist sõltumata ettevõtete suurusest. Ettepanek (nähtub artiklist 9) ja seega on võimalik muuta eelnõu § 3 ja keelata kõik ebaausad Eesti õiguses kehtestada kaitse ka teiste kauplemistavad. ebaausate kaubandustavade eest kui need, mis on direktiivis välja toodud, siis eelnõu eesmärk on Eesti õigusesse üle võtta direktiivi sätted ja mitte minna neist kaugemale enne, kui on tekkinud seaduse rakenduspraktika. Kui rakenduspraktika põhjal on selge, et seaduses sätestatud ebaausad kaubandustavad ei ole piisavad, siis saab asuda analüüsima juba täpsemalt täiendavate ebaausate kaubandustavade kehtestamise vajadust. 2. Eelnõu § 2 lõikes 1 jätta välja sõnad Arvestatud. „suurel määral“. Eelnõus on loobutud termini „ebaaus kaubandustava” üldisest määratlemisest ja kooskõlas direktiiviga määratletakse üksnes konkreetsed kokkulepped, mis tulenevad direktiivist ja mida selles seaduses käsitletakse ebaausa kaubandustavana. 3. Eelnõu § 4 lõikes 1 kehtestada üldine Arvestatud. keeld maksta põllumajandustoodete ja toiduainete eest hiljem kui 30 päeva pärast tarne kuupäeva või hiljem kui 30 päeva pärast makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt sellest, kumb on hilisem. 4. Eelnõu § 5 täiendada selliselt, et ostjal Arvestatud. keelatakse tagastada tarnijale riknevaid põllumajandustooteid ja toiduaineid ega Eelnõu on sätestatud, et juhul, kui ka kehtestada tarnijale nende kaubandustavade tingimustes ei ole põllumajandustoodete ja toiduainete eelnevalt kirjalikult taasesitamist müügist kõrvaldamise tasude või muid võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt sarnaseid sanktsioone. kokku lepitud, on ostjal keelatud müüjale tagastada müümata jäänud põllumajandustooted ja toiduained, ilma et ostja maksaks nimetatud müümata jäänud toodete või nimetatud toodete kõrvaldamise või mõlema eest; 5. Ettepanek töötada välja ja täiendada Mitte arvestatud. Kuigi direktiiv (EL) eelnõu sätetega, mis keelustavad 2019/633 nõuab miinimumharmoneerimist ebamõistlikud leppetrahvid ja muud (nähtub artiklist 9) ja seega on võimalik sarnased sanktsioonid. Eesti õiguses kehtestada kaitse ka teiste ebaausate kaubandustavade eest kui need, mis on direktiivis välja toodud, siis eelnõu eesmärk on Eesti õigusesse üle võtta direktiivi sätted ja mitte minna neist kaugemale enne, kui on tekkinud seaduse rakenduspraktika. Kui rakenduspraktika põhjal on selge, et seaduses sätestatud ebaausad kaubandustavad ei ole piisavad, siis saab asuda analüüsima juba täpsemalt täiendavate ebaausate kaubandustavade kehtestamise vajadust. Seni tuleb rakendada võlaõigusseadust, mis lepingulisi suhteid reguleerib ja kasutada selles seaduses ettenähtud võimalusi. Eelkõige järgida hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet. Samuti näiteks VÕSi § 162 lõige 1 võimaldab juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, selle maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel kohtul seda vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Rahandusministeerium Meie: 23.10.2020 nr 1.4-1/1038 Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu kooskõlastamiseks esitamine Austatud minister Maaeluministeerium esitab Teile kooskõlastamiseks põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu. Palume Teie kooskõlastust kümne tööpäeva jooksul. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Arvo Aller Maaeluminister Lisad: 1. Eelnõu, EN_kaubandustava_.pdf; 2. Seletuskiri, SK_kaubandustava_.pdf; 3. Eelnõu seletuskirja lisa 1, SK_kaubandustava_Lisa_1.pdf; 4. Eelnõu seletuskirja lisa 2, SK_kaubandustava arvamused tabel_lisa_2.pdf. Janeli Tikk, +372 625 299, [email protected] Ingrid Raidme, +372 625 6163. [email protected] Lai tn 39 // Lai tn 41 / 15056 Tallinn / 625 6101/ [email protected] / www.agri.ee Registrikood 70000734 EELNÕU 16.10.2020 Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus1 1. peatükk Üldsätted § 1. Seaduse reguleerimisala (1) Käesoleva seadusega määratletakse majandus- või kutsetegevuse tehing, mille ese on põllumajandustoode ja toit ning mida käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse ebaausa kaubandustavana, mille tegemine on keelatud või mille tegemine on lubatud teatud tingimuste täitmise korral, sätestatakse need tingimused ning käesoleva seaduse täitmise üle teostatava riikliku ja haldusjärelevalve alused ja kord. (2) Käesolevat seadust kohaldatakse Euroopa Liidus asutatud põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja suhtes. (3) Käesolevat seadust ei kohaldata tarbijaks oleva ostja suhtes. (4) Käesolevat seadust kohaldatakse põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja suhtes sõltumata nendevahelisi suhteid reguleeriva lepingu suhtes kohaldatavast õigusest. (5) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. 2. peatükk Ebaaus kaubandustava põllumajandustoote ja toidu tarneahelas § 2. Ebaaus kaubandustava (1) Käesolevas seaduses sätestatud majandus- või kutsetegevuse tehing, mille ese on põllumajandustoode ja toit, (edaspidi ebaaus kaubandustava) on keelatud käesolevas seaduses sätestatud juhul. (2) Põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja võivad käesolevas seaduses sätestatud ebaausas kaubandustavas kokku leppida üksnes juhul, kui see kokkulepe on sõlmitud põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja vahel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt, kui käesolevas seaduses ei sätestata teisiti. (3) Käesolevas seaduses ebaausa kaubandustava kohta sätestatut kohaldatakse ka põllumajandustoote ja toidu müüjale ostja pakutava või osutatava põllumajandustoodete ja toidu müügiga otseselt seotud teenuse suhtes. § 3. Põllumajandustoode ja toit ning nende ostja ja müüja 1 (3) Põllumajandustoode ja toit käesoleva seaduse tähenduses on Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisas nimetatud toode ja selles lisas nimetamata toode, mis on töödeldud toiduks sama lepingu I lisas nimetatud toodet kasutades. (2) Põllumajandustoote ja toidu ostja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes ostab põllumajandustoodet ja toitu. (3) Müüja käesoleva seaduse tähenduses on isik, sealhulgas tootja- või tarnijaorganisatsioon või nende liit, kes müüb põllumajandustoodet ja toitu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikule. (4) Juriidilisest isikust põllumajandustoote ja toidu ostja või müüja seaduslik esindaja korraldab käesolevast seadusest juriidilisele isikule tulenevate kohustuste täitmise. § 4. Maksetähtajaga seotud keelatud ebaaus kaubandustava (1) Tarnelepingus ettenähtud põllumajandustoote ja toidu korrapärase tarnimise korral on keelatud ebaaus kaubandustava, mille kohaselt maksetähtaeg on pikem kui 30 päeva kokkulepitud tarneperioodi lõppemise päevast arvates või kõnealuse tarneperioodi eest makstava tasu kindlaksmääramise päevast arvates olenevalt sellest, kumb kuupäev on hilisem. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul on keelatud ebaaus kaubandustava, mille kohaselt maksetähtaja arvestamisel võetakse aluseks tarneperiood, mis on pikem kui üks kuu, sõltumata kokkulepitud tarneperioodi tegelikust pikkusest. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tarneperioodi eest makstava summa määrab kindlaks ostja, algab maksetähtaja arvestus selle kokkulepitud tarneperioodi lõppemise päevast arvates, mille jooksul tarned on tehtud. (4) Kui tarnelepingus ei ole ette nähtud põllumajandustoodete ja toidu korrapärast tarnimist, on keelatud ebaaus kaubandustava, mille kohaselt maksetähtaeg on pikem kui 30 päeva tarne päevast arvates või tarne eest makstava summa kindlaksmääramise päevast arvates olenevalt sellest, kumb kuupäev on hilisem. (5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tarne eest makstava summa määrab kindlaks ostja, algab maksetähtaja arvestus tarne päevast arvates. (6) Käesoleva paragrahvi lõikeid 1 ja 4 ei kohaldata, kui: 1) ostja teeb makse koolikava raames Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007, artikli 23 kohaselt; 2) ostja on tervishoiuteenuseid osutav avalik-õiguslik juriidiline isik, kes teeb makse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/7/EL, hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul, artikli 4 lõike 4 punkti b kohaselt; 3) ostja teeb müüjale makse veini valmistamiseks kasutatavate viinamarjade või kasutatava viinamarjavirde eest pikaajalise lepingu alusel, mis on sõlmitud enne 2019. aasta 1 jaanuari ning mille müügitehingute maksetingimused on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 164 kohaselt. (7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 sätestatud maksetähtaegade suhtes ei kohaldata võlaõigusseaduse § 821 sätestatud tasu maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise tähtaegu. (8) Käesolevas paragrahvis sätestatud keeluga vastuolus olev tehing või selle tingimus on tühine. 2 § 5. Tarnega seotud keelatud ebaaus kaubandustava (1) Ostjal on keelatud nõuda müüjalt tasu, mis ei ole seotud müüja põllumajandustoote ja toidu müügiga. (2) Ostjal on keelatud nõuda müüjalt makseid põllumajandustoote ja toidu raiskumineku või kao eest, kui nimetatud raiskuminek või kadu ei ole toimunud müüja süül ning: 1) põllumajandustoote ja toidu raiskuminek või kadu on toimunud ostja ruumides või 2) põllumajandustoote ja toidu omandiõigus on läinud üle ostjale. (3) Ostjal on keelatud keelduda põllumajandustoote ja toidu ostmisest kui oma lepingulisest kohustusest nii lühikese etteteatamisega, mille puhul ei saa mõistlikult eeldada, et müüja leiab tootele muu turustus- või kasutusvõimaluse. (4) Ostjal on keelatud ühepoolselt muuta neid põllumajandustoote ja toidu tarnelepingu tingimusi, mis on seotud nimetatud toodete tarne või kohaletoimetamise sageduse, viisi, koha, aja või mahuga, kvaliteedistandardite, maksetingimuste või hindadega. (5) Ostjal on keelatud jätta andmata müüjaga sõlmitud põllumajandustoote ja toidu tarnelepingu tingimuste kohta kinnituskiri võlaõigusseaduse § 32 lõike 1 tähenduses, kui müüja on ostjalt kinnituskirja palunud. (6) Käesoleva paragrahvi lõiget 5 ei kohaldata juhul, kui ostja on tulundusühistu või mittetulundusühing ning tehing hõlmab põllumajandustoodet ja toitu, mida müüja müüb tulundusühistule või mittetulundusühingule, mille liige ta on, kui asjaomase tulundusühistu või mittetulundusühingu põhikiri või selle alusel tehtud otsus sisaldab sätteid, millel on tarnelepinguga sarnane mõju. (7) Ostjal on keelatud müüja ärisaladuse ebaseaduslik saamine, kasutamine või avalikustamine ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse § 5 tähenduses. (8) Ostjal on keelatud ähvardada müüjat kaubanduslike survemeetmete rakendamisega või rakendada müüja vastu suunatud kaubanduslikke survemeetmeid, kui müüja kasutab oma lepingust tulenevaid või seadusjärgseid õigusi, sealhulgas esitab taotluse ebaausa kaubandustava kohta või teeb uurimise käigus koostööd Konkurentsiametiga. (9) Ostjal on keelatud nõuda müüjalt põllumajandustoote ja toidu müügiga seotud kliendikaebuse läbivaatamisega seotud kulude hüvitamist, kui kaebuse põhjus ei ole seotud müüja süüga. (10) Käesolevas paragrahvis sätestatud keeluga vastuolus olev tehing või selle tingimus on tühine. § 6. Tingimuslikult keelatud ebaaus kaubandustava (1) Kui põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja ei ole tarne tingimustes kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku leppinud, on põllumajandustoote ja toidu ostjal keelatud: 1) tagastada müüjale müümata jäänud põllumajandustoode ja toit ilma müümata jäänud toodete või nende kõrvaldamise eest maksmata; 2) nõuda müüjalt tasu põllumajandustoote ja toidu ladustamise, väljapanemise, kaubaloetellu lisamise või turul kättesaadavaks tegemise eest; 3) nõuda müüjalt müügiedenduse käigus müüdava põllumajandustoote ja toidu allahindluse kulude katmist; 3 4) nõuda müüjalt müüdava põllumajandustoote ja toidu turundamise kulude katmist; 5) nõuda müüjalt müüdava põllumajandustoote ja toidu turustamise kulude katmist; 6) nõuda müüjalt põllumajandustoote ja toidu müügiks kasutatavate müügialade kordaseadmise eest personalikulude katmist; 7) nõuda müüjalt üksnes teatud tüüpi, kuju ja suurusega veopakendi kasutamist, kui põllumajandustoote ja toidu käitlemist reguleerivas õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. (2) Kui põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja on kokku leppinud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud ebaausas kaubandustavas, määrab müügiedenduse algatanud ostja enne selle algust kindlaks müügiedenduse ajavahemiku ning allahindlusega tellitavate põllumajandustoodete ja tellitava toidu eeldatava koguse. (3) Kui põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja on kokku leppinud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2‒6 nimetatud tasu maksmises ja müüja esitab ostjale sellekohase nõude, esitab ostja müüjale enne tarnimist kirjalikult ka hinnangulise maksesumma ühiku kohta või maksete koondsumma. (4) Kui põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja on kokku leppinud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 4‒6 nimetatud tasu maksmises ja ostja esitab müüjale sellekohase nõude, esitab ta lisaks lõikes 3 nimetatud teabele müüjale kirjalikult ka hinnangulised kulud ja nende kulude põhjenduse. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud keeluga vastuolus olev tehing või selle tingimus on tühine. (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2‒4 nimetatud teabe esitamata jätmine toob kaasa nendes lõigetes nimetatud kokkuleppe tühisuse. § 7. Ebaausa kaubandustava keelu kohaldamine (1) Käesoleva seaduse §-des 4‒6 sätestatud keelde kohaldatakse, kui põllumajandustoodet ja toitu müüb: 1) müüja, kelle aastakäive on kuni 2 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 2 000 000 eurot; 2) müüja, kelle aastakäive on suurem kui 2 000 000 eurot, kuid ei ületa 10 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 10 000 000 eurot; 3) müüja, kelle aastakäive on suurem kui 10 000 000 eurot, kuid ei ületa 50 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 50 000 000 eurot; 4) müüja, kelle aastakäive on suurem kui 50 000 000 eurot, kuid ei ületa 150 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 150 000 000 eurot; 5) müüja, kelle aastakäive on suurem kui 150 000 000 eurot, kuid ei ületa 350 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 350 000 000 eurot. (2) Käesoleva seaduse §-des 4‒6 sätestatud keelde kohaldatakse, kui põllumajandustoodet ja toitu müüb kuni 350 000 000 euro suuruse aastakäibega müüja valitsusasutusele või valitsusasutuse hallatavale asutusele, kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutusele või ametiasutuse hallatavale asutusele või nende asutuste liidule, avalik-õiguslikule juriidilisele isikule või nende isikute liidule. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aastakäive on tehingu toimumise aastale vahetult eelnenud majandusaastal müüja ja ostja müüdud kaupade ja teenuste müügitulu, mis arvutatakse Euroopa Liidus riigiabi valdkonnas mikro-, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete määratlemiseks kasutatavas metoodikas eri liiki ettevõtjate aastakäibe kohta koostatud asjakohaste meetodite kohaselt. 4 (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud müügitulu andmed võetakse isiku majandusaasta aruandest. Kui isiku tehingu toimumise aastale vahetult eelnenud majandusaasta aruande äriregistrile esitamine on äriseadustiku alusel nõutav, kuid aruanne ei ole äriregistrile esitatud või nimetatud aruande äriregistrile esitamise tähtaeg ei ole aastakäibe kindlakstegemise ajaks saabunud, võetakse aluseks tehingu toimumise aastale vahetult eelnenud teise majandusaasta kinnitatud majandusaasta aruanne. (5) Isiku puhul, kellel ei ole majandusaasta aruande esitamise kohustust, võetakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud müügitulu andmed tema käibedeklaratsioonist või tuludeklaratsiooni asjakohasest osast. 3. peatükk Riiklik ja haldusjärelevalve § 8. Riikliku ja haldusjärelevalve korraldus (1) Riiklikku ja haldusjärelevalvet käesoleva seaduse täitmise üle teostab Konkurentsiamet. (2) Konkurentsiamet võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30‒32 ja 49‒51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid samas seaduses sätestatud alusel ja korras. § 9. Konkurentsiameti õigus nõuda teavet (1) Konkurentsiametil on õigus ebaausa kaubandustava esinemise uurimiseks nõuda, et ostja ja müüja esitaksid temale asjakohase teabe. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teavet nõutakse kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, milles nimetatakse nõude eesmärk ja õiguslik alus ning viidatakse võimalusele teha ettekirjutus teabe esitamata jätmise või mittetäieliku, ebaõige või eksitava teabe esitamise korral. Teabe esitamise tähtajaks määratakse vähemalt kümme kalendripäeva. § 10. Ettekirjutus ebaausa kaubandustava ohu korral (1) Konkurentsiamet võib edasilükkamatul juhul panna isikule ettekirjutusega kohustuse teha ettekirjutuses nõutav tegu või hoiduda selle tegemisest, kui Konkurentsiametile teadaolevalt esineb tõsise ja korvamatu kahju tekkimise oht käesoleva seaduse §-des 4‒6 sätestatud keelu rikkumise tõttu. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutus kehtib kuni kolm kuud. Vajaduse korral võib Konkurentsiamet ettekirjutuse kehtivuse tähtaega pikendada kokku kuni ühe aastani. § 11. Taotlus (1) Ebaausa kaubandustava üle riikliku või haldusjärelevalve algatamise taotluse võib Konkurentsiametile esitada: 1) müüja; 2) tootjaorganisatsioon või tulundusühistu oma liikme nimel; 3) müüjaorganisatsioon; 4) käesoleva lõike punktis 2 või 3 sätestatud organisatsioonide liit oma liikme või selle liikme nimel; 5 5) muu organisatsioon, kes tegutseb mittetulundusühinguna ja kellel on õigustatud huvi esindada müüjat. (2) Konkurentsiametile esitatav taotlus on kirjalik ja selles märgitakse haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud andmed. (3) Konkurentsiamet võib taotluse esitaja põhjendatud taotluse alusel tunnistada taotluse esitaja nime ja muu teabe teisele isikule avaldamisele mittekuuluvaks. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud avaldamisele mittekuuluv teave jäetakse avalikustamisele kuuluvate otsuste ja ettekirjutuste tekstist välja. § 12. Taotluse läbi vaatamata jätmine Konkurentsiamet jätab ebaausa kaubandustava üle riikliku või haldusjärelevalve algatamiseks esitatud taotluse läbi vaatamata, kui: 1) taotlus on ilmselgelt põhjendamatu; 2) taotluse lahendamine ei kuulu Konkurentsiameti pädevusse; 3) taotluse esitajat ei ole võimalik taotluses esitatud teabe põhjal tuvastada; 4) taotluse esitaja ei vasta käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatule. § 13. Menetluse lõpetamine Konkurentsiamet võib ebaausa kaubandustava üle riikliku või haldusjärelevalve algatamiseks esitatud taotluse menetlemise lõpetada, kui: 1) ostja tegevuses puuduvad käesoleva seaduse rikkumise tunnused; 2) samas asjas on alustatud väärteomenetlus; 3) taotluse esitaja on oma taotluse tagasi võtnud ning menetluse lõpetamine ei kahjusta kolmanda isiku õigusi; 4) sama asi on teise liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutava asutuse menetluses või samas asjas on teinud otsuse teise liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutav asutus; 5) ostja on lõpetanud menetluse esemeks oleva tegevuse ning puudub vajadus teha ettekirjutus; 6) taotluse esitaja on taotluses märkinud, et tema nimi ja käesoleva seaduse § 11 lõikes 3 nimetatud muu teave ei kuulu teisele isikule avaldamiseks, kuid menetluse tulemusena tehtavast otsusest võib nimetatud teave nähtuda. § 14. Koostöö Euroopa Liidus (1) Konkurentsiamet teeb ebaausa kaubandustava tõkestamiseks koostööd Euroopa Liidu liikmesriikide määratud ebaausa kaubandustava tõkestamise eest vastutavate asutustega ja Euroopa Komisjoniga. (2) Konkurentsiamet avaldab oma veebilehel aruandena teabe ebaausa kaubandustava üle eelmisel aastal algatatud ja lõpetatud riikliku ja haldusjärelevalve kohta. Teave sisaldab kokkuvõtet menetluse sisust, tulemustest ja tehtud otsustest. (3) Konkurentsiamet esitab iga aasta 15. märtsiks Euroopa Komisjonile aruande käesoleva seaduse nõuete kohaldamise ja nende täitmise tagamise kohta. § 15. Sunniraha määr Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras rakendatava sunniraha ülemmäär füüsilisele isikule kuni 600 eurot ja juriidilisele isikule kuni 100 000 eurot. 6 4. peatükk Vastutus § 16. Ebaausa kaubandustava keelu rikkumine (1) Maksetähtajaga või tarnega seotud ebaausa kaubandustava keelu rikkumise eest, samuti tingimuslikult keelatud ebaausa kaubandustava kasutamise eest, kui vastupidises ei ole kokku lepitud – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 17. Menetlus (1) Käesolevas seaduses sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat. (2) Käesolevas seaduses sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Konkurentsiamet. 5. peatükk Rakendussätted § 18. Võlaõigusseaduse muutmine Võlaõigusseaduse § 821 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „(6) Käesolevas paragrahvis sätestatud maksetähtaegu ei kohaldata põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse § 4 lõigetes 1 ja 4 sätestatud kokkuleppe suhtes.”. § 19. Üleminekusätted (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud tarneleping viiakse käesoleva seadusega kooskõlla 2022. aasta 1. maiks. Käesoleva seadusega kooskõlla viimata tarneleping või selle tingimus, mis on käesoleva seadusega vastuolus, on tühine. (2) Kui ostja soovib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingu käesoleva seadusega kooskõlla viia, teeb ta müüjale lepingu muutmiseks ettepaneku ja annab müüjale mõistliku tähtaja ettepaneku vastuvõtmiseks või sellest keeldumiseks. Kui müüja tähtaja jooksul oma otsusest ei teata, loetakse leping muudetuks. (3) Kui müüja keeldub lepingu muutmisest, on ostjal õigus müüjaga sõlmitud leping lõpetada. (4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud leping ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, esitab ostja müüjale kinnituskirja ja annab mõistliku tähtaja sellega nõustumiseks või mittenõustumiseks. Kui müüja tähtaja jooksul ei teata, et ta ei nõustu kinnituskirjas sisalduvate tingimustega, loetakse need lepingu tingimusteks. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustust, tähtaega ja tagajärge kohaldatakse ka põllumajandustoote ja toidu ostjaks oleva tulundusühistu või mittetulundusühingu põhikirja või selle alusel tehtud otsuse suhtes, mis sisaldab tema liikmeks oleva müüja kohta käesoleva seadusega vastuolus olevaid sätteid. 7 § 20. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2021. aasta 1. novembril. Henn Põlluaas Riigikogu esimees Tallinn, ….. ……. 2020 ____________________________________________________________________________ 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/633, mis käsitleb põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjavahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid (ELT L 111, 25.04.2019, lk 59‒72) 8 16.10.2020 Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõu eesmärk on kaitsta põllumajandustooteid ja toitu müüvaid ettevõtjaid endast tugevamal majanduslikul positsioonil olevate ostjate ebaausate kaubandustavade eest. Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle sätted, mis sisalduvad samal eesmärgil kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/633, mis käsitleb põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid. Direktiivi (EL) 2019/633 eesmärk on keelata ebaausad kaubandustavad, mida Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisas loetletud põllumajandustooteid ja toitu müüvate põllumajandustootjate suhtes kasutavad neist suurema aastakäibega ostjad. Toidutarneahelas osalevad põllumajandustoodete ja toidu tootmise, töötlemise, turustamise, tarnimise ja müügi etappides erinevad ettevõtjad. Toidutarneahel on ülekaalukalt olulisim kanal, mille kaudu jõuavad toidukaubad tootjalt tarbijani. Ettevõtjate arv ja suurus on toidutarneahela eri etappides erinev, kuid kõik tarneahela ettevõtjad on ühtemoodi olulised, et tarbijani jõuaks kvaliteetne toit ja mitmekesine valik. Euroopa Liidus (edaspidi EL) on toidutarneahela toimimist, sealhulgas ebaausate kaubandustavade esinemist, käsitletud juba alates 2009. aastast. Euroopa Komisjon on välja pakkunud vabatahtlikke lahendusi, mis võiksid toidutarneahelas esinevaid ebaausaid kaubandustavasid käsitlevates riiklikes ja vabatahtlikes juhtimisraamistikes olemas olla. Paljud EL-i liikmesriigid, teiste seas ka Eesti, ei ole aga neid võimalusi ära kasutanud. Seetõttu kutsus Euroopa Parlament 2016. aastal Euroopa Komisjoni üles looma ebaausate kaubandustavadega võitlemiseks liiduülene õigusraamistik. Euroopa Komisjon koostas mõjuhinnangu ning sellele eelnesid avalik konsultatsioon ja sihtotstarbelised konsultatsioonid. Aastal 2017 tuli Euroopa Komisjon välja poliitilise algatusega, mille eesmärk on tasakaalustada toidutarneahela erinevate lülide läbirääkimispositsioone. Läbirääkimispositsioonide tasakaalustamatus loob olukorra, kus tugevama positsiooniga kaubanduspartner võib nõrgema positsiooniga osapoole suhtes kasutada tavasid või peale suruda lepingulisi suhteid, mis kalduvad oluliselt kõrvale heast äritavast, on vastuolus hea usu ja ausa kauplemise põhimõttega. Sellised tavad võivad endast kujutada majandusliku riski põhjendamatut ja ebaproportsionaalset üleminekut ühelt kaubanduspartnerilt teisele või ühe kaubanduspartneri õiguste ja kohustuste märkimisväärset tasakaalustamatust. Toidutarneahela tasakaalustamatus võimendab turutõrgete tagajärgi ja nendega kaasnevaid riske, mis vähendab põllumajandus- ja toidusektori valmisolekut turutõrgetele ning hindade volatiilsusele reageerida. Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament ja EL-i liikmesriigid jõudsid 2019. aastal kokkuleppele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/633, 17. aprill 2019, mis käsitleb põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid osas. Direktiiviga (EL) 2019/633 kehtestatakse EL-i tasandil 1 ebaausate kaubandustavade vastase kaitse miinimumstandardid võttes arvesse tarnija1 ja ostja suhtelist suurust ning kaitstakse tarnijat temast suurema ostja eest. Minimaalse ühtlustamise põhimõte valiti, et liikmesriikidel jääks võimalus võtta vastu või jätta kehtima riigisisesed normid, mis lähevad vajadusel kaugemale direktiivis (EL) 2019/633 loetletud ebaausatest kaubandustavadest. Eelnõuga luuakse põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus. Eelnõus sätestatakse ebaausate kaubandustavade loetelu, mis on toidutarneahelas ostja ja müüja vahel keelatud. Loetletud on 16 ebaausat kaubandustava, millest üheksa ebaausat kaubandustava on igal juhul ja alati keelatud ning seitse ebaausat kaubandustava, mis on keelatud juhul kui eelnevalt ei ole nendes kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku lepitud. Eelnõu kehtestab ebaausa kaubandustava kasutamise korral kaitseks täiendavad õiguskaitsevahendid ning sätestab nende kasutamise üle teostatava riikliku ja haldusjärelevalve alused ja ulatuse. Direktiivi (EL) 2019/633 ülevõtvad õigusaktid peavad olema kehtestatud ja avaldatud 1. maiks 2021. aastal ja nende jõustumise tähtpäev on 1. november 2021. aastal. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Maaeluministeeriumi põllumajanduspoliitika osakonna põllumajandus- ja toidusektori arengu büroo juhataja Janeli Tikk ([email protected], tel 625 6299). Eelnõule ja seletuskirjale on juriidilise ekspertiisi teinud Maaeluministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitja Ingrid Raidme ([email protected], tel 625 6163). Keeleliselt on eelnõu toimetanud sama osakonna peaspetsialist Leeni Kohal ([email protected], tel 625 6523). Direktiivi (EL) 2019/633 Eesti õigusesse ülevõtmise küsimuste arutamiseks ja eelnõu väljatöötamiseks moodustati ka töögrupp, mille töös osalesid Justiitsministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Konkurentsiameti ning Maaeluministeeriumi esindajad. 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga, kuid on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm näeb ette, et edendatakse ausaid kauplemistavasid ning seistakse tarneahela hea toimimise ja ebaausate kauplemistavade tõkestamise eest. Eelnõu näol on tegemist EL-i õiguse rakendamisega. Tulenevalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lõike 2 punktist 2 ei ole eelpool toodust tulenevalt eelnõukohase seaduse väljatöötamiseks koostatud väljatöötamiskavatsust. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. 2. Seaduse eesmärk Eelnõukohase seaduse eesmärk on Eesti õigusesse üle võtta sätted, mis sisalduvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/633, 17. aprillist 2019, mis käsitleb 1 Seletuskirjas siin ja edaspidi kasutatakse direktiivi sätete ja komisjoni selgituste taasesitamisel direktiivi terminit tarnija ning eelnõu sätete taasesitamisel ja selgitamisel terminit müüja. 2 põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid (ELT L 111, 25.4.2019, lk 59—72). Kehtiv Eesti õigus ei ole selle direktiiviga kooskõlas. Eelnõu väljatöötamisel tõusetus töögrupis korduvalt küsimus, kas direktiivi (EL) 2019/633 on võimalik üle võtta tehes muudatusi olemasolevatesse seadustesse, nagu näiteks kaubandustegevuse seadus, ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seadus, võlaõigusseadus, või tuleb välja töötada uus, eraldi seadus. Kõigi arutelude tulemusena otsustati direktiivi (EL) 2019/633 ülevõtmiseks luua uus seadus. Kui uue seaduse pinnalt töö käigus, näiteks eelnõu kooskõlastamisel, siiski selgub, et direktiivi (EL) 2019/633 saab üle võtta mõnda olemasolevasse seadusesse, siis seda tehakse. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb viiest peatükist, millest esimene sisaldab seaduse üldsätteid, teine sätteid keelatud ebaausate kaubandustavade kohta põllumajandustoote ja toidu tarneahelas, kolmas riikliku ja haldusjärelevalve sätteid, neljas vastutussätteid ebaausa kaubandustava kasutamise keelu rikkumise eest ning viies seaduse rakendussätteid. 1. peatükk Paragrahvis 1 sätestatakse käesoleva seaduse eelnõu reguleerimisala. Paragrahvi 1 lõige 1 sätestab seaduse reguleerimisala ulatuse, milleks on määratleda majandus- või kutsetegevuse tehing, mille ese on põllumajandustoode ja toit ning mida käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse ebaausa kaubandustavana, mille tegemine on keelatud või mille tegemine on lubatud teatud tingimuste täitmise korral,, tingimused viimati nimetatud tehingute tegemiseks ning selle seaduse täitmise üle teostatava riikliku ja haldusjärelevalve alused ja kord. Seaduses määratletakse kahte liiki ebaausad kaubandustavad: need, mille järgimine on alati keelatud, ja need, mille järgimine on küll lubatud, kuid üksnes seaduses sätestatud tingimustel ja kui ostja ja müüja on selles eelnevalt selgelt ja ühemõtteliselt omavahel kokku leppinud. Viimasena nimetatud ebaausate kaubandustavade kohta on seaduses sätestatud tingimused, mis sellisel juhul täidetud peavad olema. Seaduses sätestatud riiklikku ja haldusjärelevalvet tehaksegi selle üle, kas põllumajandustoodete ja toidu tarneahelas ostja ja müüja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud tingimus kuulub seaduses sätestatud keelatud ebaausa kaubandustava hulka või võib seda kasutada. Juhul, kui tegemist on seaduses sätestatud tingimustel lubatud ebaausa kaubandustavaga, siis tehakse riiklikku ja haldusjärelevalvet selle üle, kas põllumajandustoodete ja toidu tarneahelas ostja ja müüja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud tingimus vastab seaduses sätestatud tingimusele. Samuti on keelatud muuta tehingu tingimusi ühepoolselt, millest tulenevalt on võetud käesolevas seaduses kasutusele mõiste ostja tehing või müüja tehing. Tehinguna käsiteltakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 sätestatut, mille lõike 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus ning lõikes 2 on täpsustatud, et tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus. See võib väljenduda ka näiteks ostja veebilehel olevas teabes tema ostutingimuste kohta. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud. 3 Paragrahvi 1 lõikes 2 sätestatakse, et käesolevat seadust kohaldatakse EL-is asutatud põllumajandustoodete ja toidu ostja või müüja suhtes. See tähendab, et vähemalt üks osapooltest (ostja või müüja) peab olema asutatud Euroopa Liidus. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõike 2 neljas lõik, mille kohaselt seda direktiivi kohaldatakse müügi suhtes, mille puhul kas tarnija või ostja või mõlemad on asutatud liidus. Paragrahvi 1 lõikes 3 sätestatakse, et käesolevat seadust ei kohaldata tarbijaks oleva ostja suhtes. Nagu direktiivi (EL) 2019/633 ei kohaldata tarbijate suhtes, nii ei kohaldata ka seda seadust tarbijate suhtes. Seaduse ja direktiivi (EL) 2019/633 kohaldumiseks on oluline, et toimuks edasimüük, ükskõik kelle vahel. Kui edasimüüki ei toimu, siis on tegemist müügiga tarbijale ja direktiiv (EL) 2019/633 ega seadus ei kohaldu. Seega ei kohaldu direktiiv (EL) 2019/633 ja seadus ka juhul kui näiteks teatud tulundusühistu müüb oma liikmele, kes edasi ei müü. Komisjon on selgitanud, et ebaausad kaubandustavad, mis on ettevõtjate ja tarbijate vahel, kuuluvad teiste õigusaktide valdkonda. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11. mai 2005. a direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) määratleb tarbija termini nii, et tarbijaks on füüsiline isik, kes tegutseb eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, käsitöö- ega kutsetegevusega. Tarbijate ühendused, kes tegutsevad tarbijate nimel, et osta toitu madala hinnaga ja jagada seda oma tarbijatest liikmetele ilma, et toimuks edasine müük, ei kuulu seega samuti direktiivi (EL) 2019/633 kohaldamisalasse. Asjaolu, et selline tarbijate ühendus on mittetulunduslik organisatsioon, ei ole selle õigusliku hinnangu puhul oluline. Komisjon täpsustab, et direktiivis (EL) 2019/633 tehtud viited mittetulunduslikele juriidilistele isikutele on tehtud teistel eesmärkidel. Direktiivi (EL) 2019/633 artikli 5 lõikes 2 ja preambula lõikes 31 tehtud viite ainus eesmärk on laiendada nende isikute ringi, kes on õigustatud esitama direktiivi (EL) 2019/633 nõuete täitmise eest vastutavale asutusele taotlust tarnija eest. See viide ei muuda aga direktiivi (EL) 2019/633 kohaldamisala. Eelnõu selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõike 2 viimane lõige, mille kohaselt direktiivi (EL) 2019/633 ei kohaldata tarnijate ja tarbijate vaheliste kokkulepete suhtes. Eelnõus ei määratleta terminit „tarbija”, kuna seda kasutatakse tavapärases tähenduses. Paragrahvi 1 lõikes 4 sätestatakse, et käesolevat seadust kohaldatakse põllumajandustoodete ja toidu ostja ja müüja suhtes sõltumata nendevahelisi suhteid reguleeriva lepingu suhtes kohaldatavast õigusest. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõige 4, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1 ja 2 sätestatud keelud (ehk seaduse eelnõu §-des 4‒6 sätestatud keelud) on üldist kehtivust omavad sätted, mida kohaldatakse igas nende keeldude kohaldamisalasse kuuluvas olukorras, olenemata sellest, millist õigust poolte vahel tarnelepingu suhtes muidu kohaldatakse. Nagu Komisjon on selgitanud, siis on lepingu suhtes kohaldatava õiguse valik poolte otsustada, kuid vaatamata valitud kohaldatavale õigusele tuleb direktiivi (EL) 2019/633 kohaldada alati, mitte jätta seda kõrvale. Samuti on Komisjon selgitanud, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008, 17. juuni 2008, lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”), kohaselt on lepingupooltel õigus otsustada, millise riigi õigust nende lepinguliste suhete puhul kohaldatakse ning direktiiv (EL) 2019/633 ei sekku lepingule kohaldatava õiguse valikusse. 4 Siiski ei tähenda see seda, et direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõikes 4 sätestatu saaks kõrvale jätta. Komisjon on soovitanud selle kohta vaadata ka „Rooma I” artiklit 9 ja korranud, et liikmesriik peab tagama oma riigi õiguses, et vaatamata lepingu suhtes kohaldatava õiguse valikule ei saa pooled kõrvale jätta direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatut. Paragrahvi 1 lõikes 5 sätestatakse, et käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Sätte kohaselt kohaldatakse selle seaduse alusel toimuvale haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid üksnes selles osas, mida ei reguleeri direktiiviga (EL) 2019/633 kooskõlas käesolev seadus. Täiendus on vajalik, sest direktiiv (EL) 2019/633 näeb ette menetlusnormid, mida liikmesriik peab ebaausa kaubandustava üle riikliku või haldusjärelevalve algatamiseks esitatud taotluse menetluse kohta üle võtma. 2. peatükk Paragrahvis 2 määratletakse toidutarneahelas kasutatava ebaausa kaubandustava termin ja teised kasutatavad terminid. Paragrahvi 2 lõikes 1 on määratletud ebaausa kaubandustava termin. Eelnõu kohaselt on ebaaus kaubandustava majandus- või kutsetegevuse tehing, mille ese on põllumajandustoode ja toit, (edaspidi ebaaus kaubandustava), kui see tehing on sätestatud käesolevas seaduses ja mis on kas täielikult keelatud (nimetatud eelnõu §-des 4 ja 5 ning sõlmitud §-s 7 nimetatud müüjate ja ostjate vahel) või keelatud üksnes käesolevas seaduses sätestatud juhul (nimetatud eelnõu §-s 6 ja juhul kui kokkulepe ei ole sõlmitud selgelt ja ühemõtteliselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis). Tehingu mõistet on täpsemalt selgitatud seletuskirja § 1 lõike 1 selgitava osas juures. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõige 1, mis määratleb selle direktiivi reguleerimisala. Direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõike 1 kohasel on tegemist ebaausa kaubandustavaga, kui tava kaldub suurel määral kõrvale heast äritavast, on vastuolus hea usu ja ausa kauplemise põhimõttega ning mille üks kaubanduspartner on ühepoolselt kehtestanud teise suhtes. Direktiivi (EL) 2019/633 preambuli punktis 1 on toodud, et läbirääkimispositsioonide tasakaalustamatus toob endaga tõenäoliselt kaasa ebaausad kaubandustavad, kui suuremad ja mõjukamad kaubanduspartnerid püüavad seoses müügitehinguga läbi suruda teatavaid neile kasulikumaid tavasid või lepingulisi suhteid, kui üks kaubanduspartner on nõrgem kui teised. Sellised tavad võivad näiteks: kalduda suurel määral kõrvale heast äritavast, olla vastuolus hea usu ja ausa kauplemise põhimõttega ning olla ühepoolselt kehtestatud ühe kaubanduspartneri poolt teise suhtes; kujutada endast majandusliku riski põhjendamatut ja ebaproportsionaalset üleminekut ühelt kaubanduspartnerilt teisele või kujutada endast ühe kaubanduspartneri õiguste ja kohustuste märkimisväärset tasakaalustamatust. Teatavad tavad võivad olla ilmselgelt ebaausad isegi siis, kui mõlemad pooled on nendega nõus. Sellest tulenevalt on oluline seaduses määratleda ebaaus kaubandustava. Paragrahvi 2 lõikes 2 on sätestatud, et põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja võivad käesolevas seaduses sätestatud ebaausas kaubandustavas (üksnes sellises, mis on nimetatud eelnõu §-s 6) kokku leppida üksnes juhul, kui see kokkulepe on sõlmitud põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja vahel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt ning kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Viimati nimetatud „kui käesolev seadus ei sätesta 5 teisiti“ tähendab seda, et kokkulepitav kaubandustava ei tohi olla nimetatud kas eelnõu §-s 4 või 5, kus on loetletud keelatud kaubandustavad. Samuti loetakse käesoleva seaduse kohaselt ebaausaks kaubandustavaks seda, kui ühepoolselt muudetakse neid põllumajandustoodete ja toidu tarneahela tingimusi, milles on põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku leppinud. Näiteks kui ostja muudab ühepoolselt neid tarnelepingu tingimusi, mis on seotud põllumajandustoote ja toidu ladustamise, väljapanemise, kaubaloetellu lisamise või turul kättesaadavaks tegemise, müügiedenduse käigus müüdavate põllumajandustoote ja toidu allahindluse, põllumajandustoote ja toidu turundamise, turustamise või põllumajandustoote ja toidu müügiks kasutatavate müügialade kordaseadmise teenuste osutamisega, siis loetakse seda ebaausaks kaubandustavaks, mille kasutamine on keelatud. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt c, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et keelustatakse vähemalt kõik sellised ebaausad kaubandustavad, kus ostja muudab ühepoolselt põllumajandustoodete ja toiduainete tarnelepingu tingimusi, mis on seotud põllumajandustoodete ja toiduainete tarnete või kohaletoimetamise sageduse, viisi, koha, aja või mahuga, kvaliteedistandardite, maksetingimuste või hindadega või üksnes selliste teenuste osutamisega, millele osutatakse lõikes 2. Nagu eespool märgitud, on eelnõus sätestatud kahte liiki ebaausaid kaubandustavasid. Ühed on sellised, mille kasutamine on tugevamal majandusliku positsioonil olevate ostjate ja nõrgemal majanduslikul positsioonil olevate müüjate vahel alati ja igasugustel tingimustel keelatud. Ka juhul kui müüja nende kasutamist ise tahab. Sellised ebaausad kaubandustavad on sätestatud eelnõu §-des 4 ja 5. Teised ebaausad kaubandustavad on sellised, mida võib kasutada juhul kui ostja ja müüja on selles selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt kokku leppinud. Sellised ebaausad kaubandustavad on sätestatud eelnõu §-s 6 ja nende kokkulepete sõlmimise puhul ei ole oluline ostja ja müüja majanduslik positsioon, ehk §-s 6 sätestatud kokkuleppeid võivad sõlmida omavahel ka tugevamal majandusliku positsioonil olevad ostjad nõrgemal majanduslikul positsioonil olevate müüjatega juhul kui kokkulepe on selgesõnaline ja ühemõtteline ning sõlmitud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Paragrahvi 2 lõikes 3 sätestatakse, et käesolev seadus kohaldub ka teenustele, mis on põllumajandustoodete ja toidu müügiga otseselt seotud. Sellisteks teenusteks, millele ka käesolev seadus kohaldub on näiteks erinevad logistikateenused või reklaamiteenused. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõike 2 viies lõik, mille kohaselt seda direktiivi kohaldatakse ka teenuste suhtes, mida ostja osutab tarnijale artiklis 3 osutatud juhtudel ning preambula punkt 13, mille kohaselt direktiivi kohaldamisalasse peaksid kuuluma põllumajandustoodete ja toiduainete müügiga seotud teatavad kõrvalteenused. Komisjon on selgitanud, et tegemist peab olema otse ostjalt ja müüjale osutatavate ning põllumajandustoodete ja toiduainete müügiga seotud teenustega. Paragrahvis 3 määratletakse põllumajandustoote ja toidu ostja, müüja, põllumajandustoote ja toidu terminid kooskõlas direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punktidega 1, 2 ja 4 ning pannakse juriidilise isiku esindajale selgesõnaline kohustus korraldada juriidilise isiku käesolevast seadusest tulenevate kohustuste täitmine. Paragrahvi 3 lõike 1 kohaselt on põllumajandustoode ja toit käesoleva seaduse tähenduses EL-i toimimise lepingu I lisas nimetatud toode ja selles lisas nimetamata toode, mis on töödeldud toiduks sama lepingu I lisas nimetatud toodet kasutades. 6 Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punkt 1. Punkti 1 kohaselt on põllumajandustooted ja toiduained ELi toimimise lepingu I lisas loetletud tooted ning kõnealuses lisas loetlemata tooted, mis on töödeldud toiduna kasutamiseks, kasutades nimetatud lisas loetletud tooteid. Direktiivi (EL) 2019/633 preambuli punktis 5 on toodud, et põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas osalevad põllumajandustoodete ja toiduainete tootmise, töötlemise, turustamise, tarnimise ja jaemüügi etappides erinevad ettevõtjad. Tarneahel on ülekaalukalt olulisim kanal, mille kaudu jõuavad põllumajandustooted ja toiduained põllumajandusettevõttest toidulauani. Kõnealused ettevõtjad kauplevad põllumajandustoodete ja toiduainetega, st põllumajanduslike esmatoodetega, sealhulgas kala- ja vesiviljelustooted, mis on loetletud Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisas, ning nimetatud lisas loetlemata toodetega, mis on töödeldud toiduna kasutamiseks, kasutades nimetatud lisas loetletud tooteid. Eelnevast tulenevalt on põllumajandustooteks ja toiduks käesoleva seaduse tähenduses EL-i toimimise lepingu I lisas nimetatud toode või selles lisas nimetamata toode, mis on töödeldud toiduks kasutades lepingu I lisas nimetatud toodet. Seega kuuluvad käesoleva seaduse kohaldamisalasse toimimise lepingu I lisas loetletud tooted ning nende töötlemisel saadud toiduks mõeldud tooted. Põllumajandustoodete töötlemisel saadavateks toodeteks on näiteks valmistoidukaubad. See tähendab, et seadus kohaldub näiteks ka kala ja mereandide, elussigade, lõikelillede ja sööda suhtes, kuna need on I lisas nimetatud tooted, kuid ei kohaldu vee suhtes. Vett ei käsitleta I lisa tootena, sest vesi on maavara. Erinevalt direktiivist (EL) 2019/633 ei kasutata seaduse eelnõus „toiduaine” terminit, vaid „toidu” terminit. Võrreldes direktiivis kasutatud „toiduaine” määratlust toidu valdkonna Euroopa Liidu õigusaktides kasutatava „toidu” määratlusega nähtub, et silmas peetakse „toitu”, mitte mingeid muid tooteid. Ka Eesti õigusaktides kasutatakse läbivalt toidu terminit. Seetõttu tagab termini „toit” kasutamine eelnõu selguse ja kooskõla õigusaktidega. Terminit „põllumajandustoode ja toit” kohaldatakse eelnõu kohaselt ka direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punktis 5 nimetatud riknevate põllumajandustoodete ja toidu suhtes, neid eelnõus eristamata. Kuigi direktiiv võimaldab eraldi määratleda riknevad põllumajandustooted ja toidu, ei ole seda eelnõus tehtud. Selline valik võimaldab seadust üheselt mõista ja paremini rakendada. Nimelt vajaks põllumajandustoote ja toidu kuulumine rikneva põllumajandustoote ja toidu hulka (eeldatav müügikõlbmatuks muutumine 30 päeva jooksul pärast koristamist, tootmist või töötlemist) igakordset kindlaksmääramist nii ostja ja müüja vahelistes suhetes kui ka hiljem, võimaliku järelevalve tegemise käigus. Kuna kindlaid kriteeriume riknevuse määramiseks ei ole, siis võib eeldada, et selline ebamäärasus tooks kaasa palju pikaajalisi ja kulukaid vaidlusi ega aitaks kaasa sellele, et müüjad saaksid oma põllumajandustoodete ja toidu eest tasu kätte mõistliku aja jooksul, mis on seaduse üheks eesmärgiks. Komisjoni töögruppides avaldatud teabe põhjal on paljud liikmesriigid (sh Eesti lähimad naabrid Soome, Rootsi, aga ka Ungari ja Tšehhi) loobunud riknevate põllumajandustoodete ja toidu määratlemisest. Paragrahvi 3 lõike 2 kohaselt on põllumajandustoote ja toidu ostja käesoleva seaduse tähenduses isik, kes ostab põllumajandustoodet ja toitu. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 2 punkt 2. Punkti 2 kohaselt on ostja elu- või asutamiskohast sõltumata füüsiline või juriidiline isik või mis tahes liidu avaliku sektori asutus, kes ostab põllumajandustooteid ja toiduaineid; mõiste „ostja“ võib hõlmata ka selliste füüsiliste või juriidiliste isikute rühma. Seega hõlmab ostja mõiste ka tulundusühistuid, sealhulgas tunnustatud tootjaorganisatsioone ja nende liitusid sõltumata nende tegevusvaldkonnast, kes 7 ostavad põllumajandustoodet ja toitu. Seadust kohaldatakse ka olukorras, kus müüja müüb põllumajandustoodet ja toitu tulundusühistule, mille liige ta on. Paragrahvi 3 lõike 3 kohaselt on müüja käesoleva seaduse tähenduses isik, sealhulgas tootja- või tarnijaorganisatsioon või nende liit, kes müüb põllumajandustoodet ja toitu. Termin isik katab nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on isikud füüsilised ja juriidilised isikud. Füüsiline isik on inimene (ka füüsilisest isikust ettevõtja) ja juriidiliseks isikuks kas eraõiguslik või avalik-õiguslik seaduse alusel loodud õigussubjekt (nt tulundusühistu, äriühingud nagu aktsiaselts, osaühing). Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punkt 4 kasutades direktiivi termini „tarnija” asemel Eesti õiguses kasutatavat terminit „müüja”. Punkti 4 kohaselt on tarnija elu- või asutamiskohast sõltumata põllumajandustootja või füüsiline või juriidiline isik, kes müüb põllumajandustooteid ja toiduaineid; mõiste „tarnija“ võib hõlmata ka selliste põllumajandustootjate või selliste füüsiliste või juriidiliste isikute rühma, sealhulgas tootjaorganisatsiooni, tarnijaorganisatsiooni ning selliste organisatsioonide liitu. Komisjon on selgitanud, et direktiivi (EL) 2019/633 eesmärk on kaitsta nõrgemat müüjat tugevama ostja eest. Mõiste tarnija selle direktiivi tähenduses katab iga põllumajandustootjat, aga ka nende organisatsioone, nagu nähtub tarnija mõistest direktiivis. Mõiste põllumajandustootja ei ole direktiivis avatud, kuid igal juhul katab mõistes mainitud „füüsiline või juriidiline isik” laia ringi isikuid. Samas, mõiste põllumajandustootja ja muu füüsiline või juriidiline isik alla kuuluv isik kvalifitseerub müüjaks üksnes siis, kui ta müüb põllumajandustoodet ja toitu. Samuti on Komisjon rõhutanud, et tootjaorganisatsiooni ja tarnijaorganisatsiooni mõiste ei ole direktiivis (EL) 2019/633 defineeritud, aga tootjaorganisatsiooni tuleb direktiivis (EL) 2019/633 mõista laialt ja mitte üksnes tunnustatud tootjaorganisatsioonina Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1308/2013, 17. detsember 2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007, tähenduses (vaadata tuleb ka preambula punkti 10). Tootjaorganisatsioonid on organisatsioonid, kes toodavad põllumajandustoodet ja toitu direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punkti 1 tähenduses, selgitas Komisjon. Tulundusühistu ja tootjaorganisatsiooni seotust ning tähendust on seletuskirjas selgitatud ka eelnõu § 5 lõike 6 selgitava osa juures. Tarnijaorganisatsiooni mõistet on selgitanud Komisjon selliselt, et see on organisatsioon, kuhu võivad kuuluda näiteks põllumajandustoodete töötlejad (toiduainetööstused) või hulgimüüjad või põllumajandustoodete ja toidu importijad või eksportijad. Kuna Eestis tarnijaorganisatsiooni mõiste puudub, siis Komisjoni selgitustele tuginedes võiks tarnijaorganisatsioonidena käsitleda näiteks Eesti Kaupmeeste Liitu, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Toiduainetööstuse Liitu. Komisjon on selgitanud ka seda, kuidas käsitleda müüjat, kes on avaliku sektori asutus. Direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punkt 4 hõlmab iga põllumajandustootjat või füüsilist või juriidilist isikut, kes müüb põllumajandustoodet ja toitu. Direktiivi pakutav kaitse ulatub müüjani, kelle käive ei ületa 350 miljonit eurot. Avaliku sektori asutus, kes vastab direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punktis 4 toodud müüja mõistele, kes müüb ja vastab direktiivi (EL) 2019/633 artiklis 1 sätestatud käibe kriteeriumidele, mis on määratud Euroopa Komisjoni soovituse 2006/361/EÜ lisa kohaselt, nagu on viidatud artiklis 1, võib teoreetiliselt kuuluda direktiivi (EL) 2019/633 kaitse alla. See nõuab, et sellisel avaliku sektori asutusel on käive ja see käive ei ületa 350 miljonit eurot. 8 Paragrahvi 3 lõikes 4 sätestatakse, et juriidilisest isikust põllumajandustoote ja toidu ostja või müüja seaduslik esindaja korraldab käesolevast seadusest juriidilisele isikule tulenevate kohustuste täitmise. Tõhusaks võitluseks ebaausate kaubandustavade vastu on oluline, et vastutusele võetaks juriidilist isikut kokkulepete sõlmimisel ja tehingute tegemisel esindav juriidiline isik. Kohtupraktikat kokku võttes võib jõuda järeldusele, et juriidilise isiku väärteovastutuse eelduseks on see, et olemas oleks ka juriidilise isiku organi liikme, juhtivtöötaja, pädeva esindaja või ka juriidilise isiku tavatöötaja, kes tegutses juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt heakskiidul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-88- 12, punkt 7), ehk füüsilise isiku koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Riigikohus oma otsustes korduvalt välja toonud, et kuna seadusandja on teatud erivaldkondades (nt maksuõigus) otsustanud luua regulatsiooni, mis paneb juriidilise isiku esindajale selgesõnalise kohustuse korraldada juriidilise isiku valdkonnaspetsiifiliste kohustuste täitmine (vt nt maksukorralduse seaduse § 8), siis seetõttu ei saa teistes erivaldkondades asuda analoogset kohustust tuletama abstraktsest üleüldisest hoolsuskohustusest, nagu on kinnitanud Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustes asjas nr 4-16-5811 ja nr 4-20-215. Seetõttu on ka selles eelnõus ette nähtud samasugune erisäte kui makskorralduse seaduse § 8 lõikes 1. Paragrahvis 4 on sätestatud, millised maksetähtajaga seotud kaubandustavad on ebaausad. Selles paragrahvis nimetatud kaubandustavad on alati keelatud, nendes ei saa eelnõu §-s 7 nimetatud ostja ja müüja eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku leppida. Tegemist on tehingu sisu tõttu tühiste tehingutega, mille täitmist ei saa nõuda. Need tehingud ei loo õiguslikke tagajärgi ja on kehtetud algusest peale. Tehingu tühisusele saab tugineda ilma, et kohus peaks olema selle tühisuse eelnevalt tuvastanud.2 Kuna keeld selles paragrahvis nimetatud tehingut teha tuleneb seadusest, mis näeb keeldu rikkudes tehtud tehingu tagajärjena ette tehingu tühisuse, siis ei ole käesolevas paragrahvis sätestatud keeldu rikkuvat tehingut võimalik müüjal TsÜS § 84 lõike 3 kohaselt kinnitamise kaudu kehtivaks muuta. Paragrahviga võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõige 1 makseid käsitlevas osas. Erinevalt selle artikli lõikest 2, kus nimetatud tavade kasutamine kuulub osapoolte lepinguvabaduse alla, st ebaausate kaubandustavadena kvalifitseerimine jäetakse osapoolte otsustada, tingimusel et selles lepitakse kokku, ei kohaldata lõikes 1 loetletud ebaausate kaubandustavade suhtes poolte lepingulist kaalutlusõigust, kuna need ebaausad kaubandustavad on juba iseenesest ebaõiglast laadi. Komisjon on selgitanud, et seejuures ei pikenda maksetähtaegu ka erinevate finantseerimismehhanismide kasutamine (näiteks Supply Chain Financing) ja kinnitas veelkord, et direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõikes 1 sätestatud ebaausad kaubandustavad ei ole avatud poolte poolt alternatiivseteks kokkulepeteks. Komisjon on selgitanud sedagi, et ka lepingupoolte vahel tehtud varasema makse tegemise kokkulepe ei kuulu direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 kohaldamisalasse. Pooled võivad soovida sõlmida kokkuleppe, et müüjale makstakse varem kui seaduses ettenähtud maksetähtaeg, isegi kui see toob müüjale kaasa kohustuse teatud lisasumma maksmiseks selle eest. Samas aga ka selles küsimuses võivad liikmesriigid (EL) 2019/633 direktiivi artikli 9 kohaselt kehtestada direktiivis ettenähtust lühemad maksetähtajad, tingimusel, et need riigisisesed normid on kooskõlas siseturu toimimise normidega. Lisaks on liikmesriikidel tekkinud küsimus tulundusühistutele tehtavate maksete allumise kohta direktiivis (EL) 2019/633 kehtestatud maksetähtaegadele. Komisjon on selgitanud, et preambula 2 P.Varul, I. Kull,V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, lk 262 9 lõikest 17 nähtub, et mitte kõik maksed, mida müüja tulundusühistule teeb, ei ole käsitletavad põllumajandustoote ja toidu müügi eest tehtavate maksetena. Preambula lõikes 17 on sõnaselgelt sätestatud, et (maksetähtajad) peaksid kohalduma üksnes põllumajandustoodete ja toiduainete müügiga seotud maksete suhtes ja mitte teiste maksete suhtes, nagu tulundusühistu täiendavad maksed oma liikmetele. Seega ei kuulu sellised maksed direktiivi (EL) 2019/633 reguleerimisalasse ega kuulu keelatud ebaausa kaubandustava nimekirja, mis on sätestatud artiklis 3. Sellised täiendavad maksed võivad olla näiteks maksed, mille maksmise kohustus tuleneb liikmele tulundusühistu põhikirjast, nagu näiteks liikmemaks, dividend. Selleks, et kindlaks teha, kas makse puhul on tegemist direktiivi (EL) 2019/633 kohaldamisalasse kuuluva maksega, tuleb määratleda kas kõnealune tehing, mille eest makse tehti, on kvalifitseeritav müügina liikme ja näiteks tulundusühistu vahel. Komisjon märgib seejuures, et direktiiv (EL) 2019/633 ei anna ühtegi definitsiooni mõistele „müük”. Paragrahvi 4 lõike 1 kohaselt on ostjal keelatud müüjaga kokku leppida, et makstakse korrapärase tarnimise korral põllumajandustoodete ja toidu eest hiljem kui 30 päeva pärast tarneperioodi lõppemise kuupäeva või hiljem kui 30 päeva pärast selle tarneperioodi eest makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva. Komisjon on selgitanud, et maksetähtaja arvutamine hakkab hetkest, mil on täidetud kaks tingimust ehk on toimunud tarne ja väljastatud arve ning maksetähtaja arvutamine hakkab sellest hetkest kui mõlemad tingimused on täidetud. Näiteks kui arve väljastatakse paar päeva enne tarnimist, siis maksetähtaja arvutamine hakkab tarneperioodi lõppemise kuupäevast (vt ka joonist seletuskirja lisas 1). Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkt i, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et keelustatakse vähemalt kõik järgmised ebaausad kaubandustavad: ostja maksab tarnijale kui tarnelepingus on ette nähtud toodete regulaarne tarnimine -riknevate põllumajandustoodete ja toiduainete eest hiljem kui 30 päeva pärast kokkulepitud tarneperioodi lõppu, mille jooksul tarned on tehtud, või hiljem kui 30 päeva pärast kõnealuse tarneperioodi eest makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt sellest, kumb on hilisem -muude põllumajandustoodete ja toiduainete eest hiljem kui 60 päeva pärast kokkulepitud tarneperioodi lõppu, mille jooksul tarned on tehtud, või hiljem kui 60 päeva pärast kõnealuse tarneperioodi eest makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt sellest, kumb on hilisem; (direktiivi) käesolevas punktis nimetatud makseperioodide puhul ei tohi kokkulepitud tarneperiood olla ühelgi juhul pikem kui üks kuu. Tulenevalt eelnõu §-s 3 tehtud valikust direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punkti 5 ülevõtmise kohta (eelnõus ei eristata riknevaid põllumajandustooteid ja toitu), on eelnõus ka direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkt i üle võetud rangemalt kui direktiiv (EL) 2019/633 ette näeb. Nimelt, kuna eelnõus ei eristata riknevaid põllumajandustooteid ja toitu, siis kohaldatakse kõigi põllumajandustoodete ja iga toidu puhul 30-päevast maksetähtaega, mis on ette nähtud direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti i esimeses taandes. Komisjon on selgitanud korrapärase tarnimise kasutamist direktiivis (EL) 2019/633 järgmiselt. Teatud põllumajandustoote ja toidu puhul on tavapärane, et tarnimine toimub kas igapäevase, iganädalase või igakuise tarnena. Tavapärase tarnimise termin on kasutusele võetud sellise olukorra jaoks ja see on oluline näiteks piimasektori puhul, kus toorpiima müük toimub sageli igapäevaselt. Selle sätte olemasolu põhjenduseks on vältida näiteks igapäevast arveldamist, mis tooks pooltele kaasa suure halduskoormuse. Ka teistsugused intervallid on võimalikud (näiteks üle kahe nädala toimuvad tarned) võttes aluseks, et arveldamiseks tarnete grupeerimise 10 ajavahemik ei ületaks ühte kuud. Järelikult, kui teatud ajavahemiku, mis ei tohi olla pikem kui üks kuu, tarned grupeeritakse, peab põllumajandustoote ja toidu eest tasumine toimuma 30 või 60 päeva jooksul pärast seda kuud, nagu on ette nähtud artikli 3 lõikes 1. Keelatud kaubandustavade osas luuakse tulevikuks põllumajandustoote ja toidu tarnijale kahekordne kaitse ehk seos lepinguõiguse reeglitega on olemas (eelnõus keelatud kaubandustava=võlaõigusseaduse ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus selles valdkonnas ja nimetatud isikute vahel), kuid isik võib ise valida kumba kaitsemeedet ta kasutada soovib (kas pöörduda lepinguõiguse rikkumise tõttu kohtusse, kui tingimuse kasutamise lõpetamise nõudmine ei olnud tulemuslik või pöörduda keelatud tava kasutamise tõttu Konkurentsiametisse). Paragrahvi 4 lõike 2 kohaselt on põllumajandustoote ja toidu korrapärane tarnimise korral keelatud ebaausaks kaubandustavaks see, kui maksetähtpäeva arvestamisel võetakse aluseks tarneperiood, mis on pikem kui üks kuu, sõltumata kokkulepitud tarneperioodi tegelikust pikkusest. Ehk juhul kui tarnelepingus on ette nähtud põllumajandustoote ja toidu korrapärane tarnimine, siis võetakse ostja maksetähtpäeva arvestamisel aluseks kuni ühekuuline tarneperiood, sõltumata selle tarneperioodi kokkulepitud tegelikust pikkusest. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti i viimane tekstiosa. Komisjon on selgitanud, et direktiivi selle sätte osa eesmärk on vältida korrapäraste tarnete puhul, nagu näiteks igapäevane piima tarne, ostuarvete tulva. Seetõttu arvestatakse maksetähtpäev kokkulepitud tarneperioodi lõppemisest arvates. Komisjon rõhutas, et direktiiv (EL) 2019/633 ei reguleeri tarneperioodi kui sellist. Tarneperioodi on pooled vabad ise kokku leppima, kuid tasumise eesmärgil ei saa kokkulepitud tarneperiood olla pikem kui üks kuu. Seega maksetähtpäev arvutatakse liites kuni ühe kuu pikkusele tarneperioodile 30 päeva, nagu seaduses ette nähtud. Komisjon rõhutas, et pooled võivad alati kokku leppida tasumise eesmärgil ühest kuust lühema tarneperioodi, näiteks 14-päevase tarneperioodi. Sellisel juhul arvutatakse maksetähtpäev liites 14 päevale 30päeva, nagu seaduses ette nähtud. Paragrahvi 4 lõike 3 kohaselt algab maksetähtaja arvestus põllumajandustoote ja toidu korrapärane tarnimise korral juhul, kui ostja määrab kindlaks makstava summa, lõikes 1 sätestatud tarneperioodi lõppemise päevast arvates. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii viimase lõigu esimene taane, mille kohaselt olenemata artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktidest i ja ii, kui ostja määrab kindlaks makstava summa, siis algavad punktis i osutatud makseperioodid selle kokkulepitud tarneperioodi lõppedes, mille jooksul on tarned tehtud. Paragrahvi 4 lõikes 4 sätestatakse, et kui tarnelepingus ei ole ette nähtud toodete regulaarne tarnimine, on ostjal keelatud tarnijaga kokku leppida, et makstakse põllumajandustoodete ja toidu eest hiljem kui 30 päeva pärast tarne päeva või hiljem kui 30 päeva pärast kõnealuse tarne eest makstava summa kindlaksmääramise päeva, olenevalt sellest, kumb on hilisem (vt ka joonist seletuskirja lisas 1). Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkt ii, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et keelustatakse vähemalt kõik järgmised ebaausad kaubandustavad: ostja maksab tarnijale kui tarnelepingus ei ole ette nähtud toodete regulaarne tarnimine - riknevate põllumajandustoodete ja toiduainete eest hiljem kui 30 päeva pärast tarne kuupäeva või hiljem kui 30 päeva pärast makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt sellest, kumb on hilisem; 11 - muude põllumajandustoodete ja toiduainete eest hiljem kui 60 päeva pärast tarne kuupäeva või hiljem kui 60 päeva pärast makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt sellest, kumb on hilisem. Tulenevalt eelnõu §-s 3 tehtud valikust direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punkti 5 ülevõtmise kohta (eelnõus ei eristata riknevaid põllumajandustooteid ja toitu), on eelnõus ka direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkt ii üle võetud rangemalt kui direktiiv ette näeb. Nimelt, kuna eelnõus ei eristata riknevaid põllumajandustooteid ja toitu, siis kohaldatakse kõigi põllumajandustoodete ja iga toidu puhul 30-päevast maksetähtaega, mis on ette nähtud direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii esimeses taandes. Paragrahvi 4 lõike 5 kohaselt juhul, kui ei ole ette nähtud korrapärast tarnimist ning selle tarne eest makstava summa määra kindlaks ostja, siis maksetähtaja arvutamine algab tarne toimumise päevast arvates. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii viimase lõigu viimane taane, mille kohaselt olenemata artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktidest i ja ii, kui ostja määrab kindlaks makstava summa, siis algavad punktis ii osutatud makseperioodid tarne kuupäeval. Paragrahvi 4 lõike 6 kohaselt ei kohaldata selle paragrahvi lõikes 1 ja lõikes 4 nimetatud keeldu, kui makseid on tehtud: 1) koolikavade raames vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1308/2013 artiklile 23; 2) tervishoiuteenustele, mida osutavad avalik-õiguslikud juriidilised isikud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/7/EL, 16. veebruar 2011, hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul artikli 4 lõike 4 punktile b; 3) ostja teeb müüjale makse veini valmistamiseks kasutatavate viinamarjade või kasutatava viinamarjavirde eest pikaajalise lepingu alusel, mis on sõlmitud enne 2019. aasta 1 jaanuari ja mille müügitehingute maksetingimused on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 164 kohaselt. Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 1 neljas lõik, mille kohaselt sätestatakse juhtumid, millal ebaausas kaubandustavas kokkuleppimise keeldu ei kohaldata. Paragrahvi 4 lõikes 7 sätestatakse selguse mõttes, et põllumajandustoote ja toidu tarnelepingutes, nii nendes, mis käsitlevad korrapäraseid tarneid, kui ka nendes, mis käsitlevad mittekorrapäraseid tarneid, tuleb ette näha maksetähtajad, mis ei ületa selles paragrahvis sätestatud maksetähtaegu, mitte võlaõigusseaduse § 821 sätestatud maksetähtaegu. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punktidele ai järgneva lõigu esimene taane, mille kohaselt selle artikli esimese lõigu punktis a osutatud keeld ei mõjuta direktiivis 2011/7/EL sätestatud hilinenud maksmise tagajärgede ja hilinenud maksmise korral võetavaid meetmeid, kuid nende suhtes kohaldatakse kõnealuses direktiivis (direktiivis 2011/7/EL) sätestatud makseperioodidest erandina käesolevas direktiivis (direktiivi (EL) 2019/633) sätestatud makseperioode. Seega kohalduvad käesolevas eelnõu sättes ettenähtud maksetähtajad hilinenud maksete direktiivis ettenähtud tähtaegade asemel. Hilinenud maksete direktiivis ettenähtud tähtajad on Eesti õigusesse üle võetud võlaõigusseaduse §-ga 821. Nagu Komisjon on selgitanud ühel hilinenud maksete direktiivi ekspertide töörühma kohtumisel, siis juhul kui pooled ei ole konkreetses maksetähtajas kokku leppinud, kohaldub selle seaduse sätte asemel ikkagi hilinenud maksete direktiivist tulenev regulatsioon, ehk võlaõigusseaduse asjakohane säte, mis vastavad 12 reeglid ette näeb. Maksetähtaegade rikkumise õiguslikud tagajärjed tulenevad juhul, kui makse saamiseks õigustatud isik soovib tasu sisse nõuda eraõiguslikus korras, hilinenud maksete direktiivist, mis on Eesti õigusesse üle võetud võlaõigusseadusega. Kui tasu saamiseks õigustatud isik soovib, võib ta maksetähtaja rikkumise puhul esitada ka taotluse järelevalveasutusele riikliku järelevalve algatamiseks. Paragrahvi 4 lõikes 8 sätestatakse, et eelnõu § 4 lõigetes 1–4 nimetatud maksetähtaegadega seotud keelu rikkumise tagajärjeks on tehingu või selle tingimuse tühisus. Tühine võib olla kas kogu tehing (näiteks kui tegemist oli ühekordse tehinguga, mille puhul määrati või lepiti kokku maksetähtaeg, mis on pikem kui 30 päeva tarne päevast arvates) või on tehingu tingimuste hulgast võimalik kõrvale jätta osa sellest (näiteks kui tegemist on pikaajalise lepinguga, mille maksetähtaja arvestamisel võetakse aluseks tarneperiood, mis on pikem kui üks kuu) ülejäänud osas aga tehing kehtib. Koostoimes sama paragrahvi lõigetega 1–4 on sätte eesmärgiks hoida ära nimetatud lõigetes sätestatud tehingud ning selgesõnaliselt sätestada, et eespool nimetatud keeldude rikkumise tagajärjeks on eelnõus ettenähtud sanktsioon (väärteokaristus) ostjale, kui sellise tehingu tegijale. Paragrahvis 5 sätestatakse lisaks käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud maksetähtaegadega seotud keelatud ebaausatele kaubandustavadele loetelu muudest ebaausatest kaubandustavadest, mis on igal juhul ja alati keelatud ning mis on seotud tarnelepingute ja tellimustega, nendes ei saa eelnõu §-s 7 nimetatud ostja ja müüja eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku leppida. Tegemist on tehingu sisu tõttu tühiste tehingutega, mille täitmist ei saa nõuda. Need tehingud ei loo õiguslikke tagajärgi ja on kehtetud algusest peale. Tehingu tühisusele saab tugineda ilma, et kohus peaks olema selle tühisuse eelnevalt tuvastanud.3 Kuna keeld selles paragrahvis nimetatud tehingut teha tuleneb seadusest, mis näeb keeldu rikkudes tehtud tehingu tagajärjena ette tehingu tühisuse, siis ei ole käesolevas paragrahvis sätestatud keeldu rikkuvat tehingut võimalik müüjal TsÜS § 84 lõike 3 kohaselt kinnitamise kaudu kehtivaks muuta. Paragrahviga võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõige 1 tarneid käsitlevas osas. Erinevalt selle artikli lõikest 2, kus nimetatud tavade kasutamine kuulub osapoolte lepinguvabaduse alla, st ebaausate kaubandustavadena kvalifitseerimine jäetakse osapoolte otsustada, tingimusel et selles lepitakse kokku, ei kohaldata lõikes 1 loetletud ebaausate kaubandustavade suhtes poolte lepingulist kaalutlusõigust, kuna need ebaausad kaubandustavad on juba iseenesest ebaõiglast laadi. Direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 4 kohaselt on kõik artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud keelud üldist kehtivust omavad sätted, mida kohaldatakse igas nende keeldude kohaldamisalasse kuuluvas olukorras olenemata sellest, millist õigust poolte vahel tarnelepingu suhtes muidu kohaldatakse. Paragrahvi 5 lõikes 1 on sätestatud, et keelatud on kokku leppida, et ostja võib nõuda müüjalt makseid, mis ei ole seotud müüja põllumajandustoodete ja toidu (edaspidi selle paragrahvi selgitustes tarnija toode) müügiga. Juhul, kui müüja selliseid makseid nõuab või soovib selles kokku leppida, siis on see keelatud ebaausa kaubandustava kasutamine. Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt d, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et keelustatakse ebaausad kaubandustavad, mille hulka kuulub ka tava, kui ostja nõuab tarnijalt makseid, mis ei ole seotud tarnija põllumajandustoodete ja toiduainete müügiga. 3 P.Varul, I. Kull,V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, lk 262 13 Paragrahvi 5 lõikes 2 sätestatakse, et keelatud on kokku leppida, et ostja tohib müüjalt nõuda kompensatsiooni, kui tarnija toode on raisku läinud või kadunud ostja ruumides ja raiskuminek või kadu ei ole toimunud tarnija süül. Samuti ei tohi ostja nõuda kompensatsiooni, kui tarnija toode on raisku läinud või kadunud, kui raiskuminek või kadu ei ole toimunud tarnija süül ja kui tarnija toote omandiõigus on ostjale üle läinud. Kui ühes eelnevalt kirjeldatud olukorras nõuab ostja tarnijalt kompensatsiooni, siis on see keelatud ebaausa kaubandustava kasutamine. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt e, mille kohaselt on tegemist ebaausa kaubandustavaga, kui ostja nõuab, et tarnija maksaks põllumajandustoodete ja toiduainete raiskumineku või kao või mõlema eest, kui tegu ei ole tarnija hooletuse või süüga, kui see on toimunud ostja ruumides või kui omandiõigus on ostjale üle läinud. Erinevalt direktiivi sõnastusest ei ole eelnõus kasutatud väljendit „raiskumineku või kao või mõlema eest”, kuna sidesõna „või” kasutamine tähendabki kas üht, teist või mõlemat. Võlaõigusseaduse § 104 kohaselt vastutab seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Süü vormideks selles seaduses on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Viidatud paragrahvi lõike 3 kohaselt on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Viidatud paragrahvi lõigete 5 ja 6 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel ning kui isik seadusest või lepingust tulenevalt peab ilmutama üksnes niisugust hoolt, nagu ta rakendab oma asjades, vastutab ta siiski ka tahtluse ja raske hooletuse korral. Kooskõlas võlaõigusseaduse §-ga 104 on nimetatud direktiivis kasutatava „hooletuse või süü asemel” kasutatud üksnes „süüd”, kuna hooletus on üks süü liike ning eelnõuga ei kitsendata teiste süü liikide kasutamist. Paragrahvi 5 lõikes 3 sätestatakse, et põllumajandustoote ja toidu tellimusi ei tohi tühistada liiga lühikese etteteatamisega. Kuna teatud tarnelepingute puhul põllumajandustoote ja toidu tarneahelas on levinud suulised kokkulepped (nt sõlmitud telefoni teel) ja kumbki kokkuleppe pooltest, kaasa arvatud müüja, ei näe vajadust kirjaliku või kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi järele, siis on müüja tellimuse tühistamise korral ka õiguslikult väga halvas olukorras. TsüS § 68 lõikeid 1 ja 2 ning § 69 lõiget 1 aluseks võttes on sellise suuliselt esitatud tellimuse puhul tegemist ostjapoolse otsese tahteavaldusega, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. VõSi § 20 lõigete 1 kuni 3 kohaselt on sellele järgnev müüja nõustumus (aktsept) sõlmida leping võimalik esitada kas otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud või ka vaikimise või tegevusetusega antud nõusolek. Vaikimine või tegevusetus on võimalik lugeda ostja poolt nõustumuseks, kuna tegemist on majandustegevuses tehtavate tehingutega ning see tuleneb eelkõige põllumajandustoote ja toidu tarneahelas oleval tegevusalal kehtivatest tavadest ja praktikast. Direktiivis (EL) 2019/633 ja kõnekeeles kasutatav „tellimuste tühistamine” lühikese etteteatamisajaga on põllumajandustoote ja toidu tarneahelas kahjuks üsna levinud. TsüSi § 72 kohaselt on tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus küll võimalik teha, kuid sellisel juhul ei loeta esialgset tahteavaldust tehtuks üksnes siis kui tagasivõttev tahteavaldus jõuab tahteavalduse saajani enne tahteavaldust või sellega ühel ajal. Seega ostja pakkumuse (tellimus) korral, mille tagasivõtmiseks ei ole hiljemalt pakkumisega samal ajal tahteavaldust esitatud ja millele müüa on vaikimisi andnud nõusoleku, on ostja ja müüja vahel sõlmitud leping (VõS § 8 lõigete 1 ja 2 ning § 9 lõike 1 kohaselt on vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel sõlmitud leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled), millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma ning see on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik). Nn tellimuse tühistamise puhul on seega õiguslikult tegemist lepingupoole (ostja) lepingulise kohustuse (vastu võtta müüjalt põllumajandustoode ja toit) rikkumisega. 14 VõSi kohaselt (§ 103 lõiked 1 ja 2) vastutab lepingut rikkunud pool alati oma kohustuse rikkumise eest, välja arvatud juhul, kui see oli vabandatav vääramatu jõu tõttu. VõSi § 101 lõike 1 kohaselt võib müüja lepingulist kohustust rikkunud ostjalt nõuda kohustuse täitmist; oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda; nõuda kahju hüvitamist; taganeda lepingust või öelda leping üles; alandada hinda või rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Seetõttu võib öelda, et VõSs on olemas mõned lepinguõiguslikud õiguskaitsevahendid, mida müüja eespool kirjeldatud juhul põhimõtteliselt rakendada saaks (näiteks nõuda kohustuse täitmist; nõuda kahju hüvitamist; taganeda lepingust või öelda leping üles). Samas on ilmselge, et eespool kirjeldatud suulise lepingu puhul (mis tihti on sõlmitud kiirestirikneva põllumajandustoote ja toidu müügiks) on müüjal peaaegu võimatu vältida endale kahju tekkimist ja äärmiselt raske, kui mitte võimatu, tõendada ostja kahju hüvitamisest keeldumise korral kohtule lepingu olemasolu ja selle tingimusi ning nõuda ostjalt lepingulise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Tehingu tühisuse tagajärjeks võib olla ka VõSi §-st 15 tulenev kahju hüvitamise nõue.4 Eelnevast tulenevalt on käesoleva eelnõuga müüjale ette nähtud avalik-õiguslik võimalus pöörduda taotlusega järelevalve algatamiseks järelevalveasutuse poole, kes saab sellise keelatud ebaausa kaubandustava olemasolu või puudumise kindlaks teha ning vajaduse korral ostjale selle eest ka väärteokaristuse määrata. Riikliku või haldusjärelevalve käigus kindlaks tehtud keelatud ebaausa kaubandustava olemasolu tuvastavat otsust saab müüja kasutada tõendina oma õiguste kaitseks näiteks kahju hüvitamise nõudmisel ostjalt kas ise või tsiviilkohtu kaudu, tõendades selle otsusega näiteks lepingu olemasolu ja selle tingimusi. Koostoimes sama paragrahvi lõikega 10 on sätte eesmärgiks hoida selline tehing ära ning selle keelu rikkumise tagajärjeks on eelnõus ettenähtud sanktsioon (väärteokaristus) ostjale, kui sellise tehingu tegijale. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt b, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et keelustatakse vähemalt kõik järgmised ebaausad kaubandustavad: ostja tühistab riknevate põllumajandustoodete ja toiduainete tellimused nii lühikese etteteatamisega, et ei saa mõistlikult eeldada, et tarnija leiab neile toodetele muid turustus- või kasutusvõimalusi; tühistamist varem kui 30 päeva ette käsitatakse alati lühikese etteteatamisena; liikmesriigid võivad eri sektorite jaoks asjakohaselt põhjendatud juhtudel kehtestada 30 päevast lühemad makseperioodid5. See, mida loetakse liiga lühikeseks etteteatamise tähtajaks, tuleb määratleda igakordselt ning tingimus, et ei saa eeldada, et müüja leiab sellele tootele muid turustus- või kasutusvõimalusi, sõltub konkreetsest tootest. Näiteks kui toorpiima tarne tühistatakse kümme päeva enne tarnimist, siis võiks seda käsitleda liiga lühikese etteteatamisena, sest toorpiim on kiiresti riknev ja kümne päeva jooksul ei saa eeldada, et müüja leiab sellele muid turustus- või kasutusvõimalusi. Samuti mõjutab muude turustus- või kasutusvõimaluste leidmist toote kogus, mille tellimus tühistati. Eesti ei kavatse hetkel kasutada direktiivi selles sättes ette nähtud võimalust kehtestada eri sektorite jaoks asjakohaselt põhjendatud juhtudel 30 päevast lühemad etteteatamisperioodid. Selle võimaluse hetkel kasutamata jätmine ei välista vajaduse korral tulevikus seaduse muutmist ja lühemate etteteatamisperioodide kehtestamist. 4 P.Varul, I. Kull,V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, lk 287 5 Eestikeelses direktiivis selles sättes toodud viimane sõna „makseperioodid” on ilmselt eksituse tõttu teksti sattunud. Sätet tervikuna ja näiteks inglise ning soome keeles avaldatud direktiivi teksti lugedes võib aru saada, et mõeldud on siiski etteteatamisperioodi. Inglise keeles on sätte lõpp selline: „/…/ Member States may set periods shorter than 30 days for specific sectors in duly justified cases;”. Soome keeles on sama sätte lõpp: „/…/ jäsenvaltiot voivat tietyillä aloilla asianmukaisesti perustelluissa tapauksissa vahvistaa varoitusajaksi alle 30 päivää;”. 15 Paragrahvi 5 lõige 4 sätestab, et ostja ei tohi ühepoolselt muuta tarnelepingu neid sätteid, mis puudutavad tarnija toodete tarnet või kohaletoimetamise sagedust, viisi, kohta, aega või mahtu, kvaliteedistandardeid, maksetingimusi või hindu. Samuti ei tohi ostja muuta tarnelepingu neid tingimusi, mis tuleb käesoleva seaduse kohaselt kokku leppida selgelt ja ühemõtteliselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mis on nimetatud eelnõu § 6 lõikes 1 ning puudutavad tasu tarnija toodete ladustamise, väljapanemise, kaubaloetellu lisamise või turult kättesaadavaks tegemise eest, mis puudutavad tarnija toote turustamise kulusid, tasu müügiala kordaseadmise eest või allahindluse eest. Kui ostja muudab ühepoolselt tarnelepingu tingimusi loetakse seda ebaausa kaubandustava kasutamiseks. Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt c, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et keelustatakse ebaausad kaubandustavad, mille hulka kuulub ka tava, kui ostja muudab ühepoolselt põllumajandustoodete ja toiduainete tarnelepingu tingimusi, mis on seotud põllumajandustoodete ja toiduainete tarnete või kohaletoimetamise sageduse, viisi, koha, aja või mahuga, kvaliteedistandardite, maksetingimuste või hindadega või üksnes selliste teenuste osutamisega, millele osutatakse direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike lõikes 2. Paragrahvi 5 lõikes 5 sätestatakse, et ebaausaks kaubandustavaks loetakse, kui ostja keeldub suulise tarnelepingu kohta kirjaliku kinnituskirja andmisest, kui tarnija on seda palunud. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt f, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et keelustatakse ebaausad kaubandustavad, mille hulka kuulub ka tava, kui ostja keeldub kirjalikult kinnitamast ostja ja tarnija vahel sõlmitud tarnelepingu tingimusi, mille kohta tarnija on palunud kirjalikku kinnitust /…./. Komisjon on selgitanud, et direktiivis (EL) 2019/633 ei ole ühtegi sätet, mis nõuaks kirjalike kokkulepete kasutamist. Küll aga on direktiivi (EL) 2019/633 kohaselt ebaaus kaubandustava see, kui ostja keeldub enda ja müüja vahelise kokkuleppe tingimusi kirjalikult kinnitamast juhul kui müüja on seda palunud. Säte on direktiivis kehtestatud praktika vastu, kus teatud tarnelepingute puhul põllumajandustoote ja toidu tarneahelas on levinud suulised kokkulepped (nt sõlmitud telefoni teel) ja kumbki kokkuleppe pooltest, kaasa arvatud müüja, ei näe vajadust kirjaliku kinnituse järele. Direktiivi (EL) 2019/633 preambula lõikes 23 on selgitatud, et kuigi kirjalike lepingute sõlmimine ei ole kohustuslik, võib kirjalike lepingute kasutamine põllumajandustoodete ja toidu tarneahelas aidata vältida teatavaid ebaausaid kaubandustavasid. Seetõttu ja selleks, et kaitsta müüjaid selliste ebaausate tavade eest, peaks müüjatel või nende liitudel olema õigus taotleda tarnetingimuste kirjalikku kinnitust, kui need on juba kokku lepitud. Sellistel juhtudel tuleks ostja keeldumist tarnelepingu tingimuste kirjalikust kinnitamisest käsitada ebaausa kaubandustavana ja see tuleks ära keelata. Lisaks võivad liikmesriigid määrata kindlaks pikaajaliste lepingute sõlmimise parimad tavad ja neid jagada ning edendada, et tugevdada tootjate läbirääkimispositsiooni põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas. Komisjon on selgitanud ka seda, et direktiivi (EL) 2019/633 artikli 9 kohaselt võivad liikmesriigid sõltumata müüja nõudest kehtestada kirjalikke lepinguid nõudvad normid ja ka nende lepingute miinimumnõuded ebaausate kaubandustavadega võitlemise eesmärgil, tingimusel, et need riigisisesed normid on kooskõlas siseturu toimimise normidega. Lisaks on komisjon selgitanud, et kui liikmesriik on kasutanud ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 1308/2013 artikli 148 lõikes 1 ja artikli 168 lõikes 1 sätestatud kaalutlusõigust ja otsustanud, et iga selle määruse artikli 1 lõikes 2 nimetatud sektorisse kuuluva põllumajandustoote tarne tema territooriumil tootjalt töötlejale või turustajale peab toimuma osapoolte vahelise kirjaliku lepingu alusel, siis tuleb liikmesriigil õigusaktide vahelise vastuolu vältimiseks tagada, et direktiivi (EL) nr 2019/633 16 kohaselt nõutav kirjalik leping sisaldaks määruse 1308/2013 artikli 148 lõikes 2 ja artikli 168 lõikes 4 sätestatud lepingu elemente. Eesti seda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 1308/2013 kohaselt võimalikku lepingu kirjaliku sõlmimise nõuet rakendanud ei ole. Eelnõu sätte kohaselt on seaduses nimetatud kinnituskiri sama, mis kinnituskiri võlaõigusseaduse § 32 lõike 1 tähenduses. Võlaõigusseaduse selle sätte kohaselt, kui leping on sõlmitud lepingupoolte majandus- või kutsetegevuses, kuid ei ole sõlmitud kirjalikus vormis ning lepingu üks pool saadab teisele lepingupoolele mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist lepingu sisu kinnitamiseks kirjaliku dokumendi (kinnituskiri), milles sisalduvad tingimused ei erine oluliselt varem kokkulepituist või täiendavad neid ebaoluliselt, muutuvad need lepingu tingimusteks, kui teine lepingupool pärast kinnituskirja saamist viivitamata ei teata, et ta ei ole nendega nõus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei kohaldata seda, kui kinnituskirja saatja teadis või pidi teadma, et lepingut ei ole sõlmitud, või kui kinnituskirjas märgitu erineb kokkulepitust niivõrd, et kinnituskirja saatja ei või mõistlikult arvestada teise lepingupoole nõusolekut kinnituskirja sisuga. Võlaõigusseadus ei käsitle kinnituskirja andmisest keeldumist. Eelnõu kohaselt on sellise tegevuse puhul põllumajandustoote ja toidu ostu ja müügi korral tegemist ebaausa kaubandustavaga. Paragrahvi 5 lõike 6 kohaselt ei ole müüjaga sõlmitud põllumajandustoote ja toidu tarnelepingu tingimuste kohta kirjaliku kinnituse andmisest keeldumise puhul tegemist ebaausa kaubandustava kasutamisega, kui ostjaks on tulundusühistu või mittetulundusühing, kes ostab põllumajandustoodet või toitu oma liikmelt ja kui asjaomase tulundusühistu või mittetulundusühingu põhikiri või selle alusel tehtud otsus sisaldab sätteid, millel on tarnelepinguga sarnane mõju. Tarnelepinguga sarnane mõju tähendab, et tulundusühistu või mittetulundusühingu põhikiri või selleselle alusel tehtudotsus sisaldab tavapäraselt tehingule (lepingule) sarnaseid sätteid liikme poolt tehtava tarne või kohaletoimetamise sageduse, viisi, koha, aja või mahu, kvaliteedistandardite, maksetingimuste või hindade kohta. Kuna need sätted sisalduvad mõlemale poolele siduvatest dokumentidest, siis ei ole eraldi lepingute sõlmimine tulundusühistu või mittetulundusühingu ja tema liikme vahel vajalik, kuid kuna tegemist on tavapäraselt lepingule omaseid sätteid sisaldavate dokumentidega, mis on mõlema poole suhtes siduvad, siis selles väljendubki nende dokumentide tarnelepinguga sarnane mõju. Eelnõu § 5 lõigetega 5 ja 6 võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt f (lõikega 5 selle sätte esimene osa ja lõikega 6 teine osa, milles on kohaldamise välistus), mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et keelustatakse ebaausad kaubandustavad, mille hulka kuulub ka tava, kui ostja keeldub kirjalikult kinnitamast ostja ja tarnija vahel sõlmitud tarnelepingu tingimusi, mille kohta tarnija on palunud kirjalikku kinnitust; seda sätet ei kohaldata juhul, kui tarneleping käsitleb tooteid, mida tootjaorganisatsiooni, sealhulgas ühistu liige tarnib tootjaorganisatsioonile, mille liige ta on, kui asjaomase tootjaorganisatsiooni põhikiri või selles sätestatud või sellest tulenevad reeglid ja otsused sisaldavad sätteid, millel on tarnelepinguga sarnane mõju. Pea kõik hetkel Eestis tegutsevad põllumajandusühistud on äriregistrisse kantud tulundusühistuna, kelle tegevust reguleerib tulundusühistuseadus. Eestis tegutseb üle 100 majanduslikult aktiivse põllumajandusühistu. Tunnustatud tootjaorganisatsioon on äriregistrisse kantud tulundusühistu, mis peab vastama maaeluministri 09.06.2016. a määruses nr 38 „Tootjaorganisatsiooni ja tootjaorganisatsioonide liidu tunnustamine“ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 artiklites 152‒154 sätestatud nõuetele. (Erand: piima- ja piimatootesektoris saab ennast tootjaorganisatsioonina tunnustada ükskõik milline juriidiline isik või juriidilise isiku selgelt määratletud osa, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 17 (EL) nr 1308/2013 artiklis 161 sätestatud nõuetele). Seega tunnustatud tootjaorganisatsioon on põllumajandusühistu (piimasektoris ka muu ettevõtlusvorm), mis tõendab, et ta vastab tootjaorganisatsioonina tunnustamiseks sätestatud nõuetele. Üks põhjus, miks tunnustatud tootjaorganisatsiooni mõiste ELi õiguses on kasutusele võetud, tuleneb sellest, et igas liikmesriigis reguleerib ühistulist tegevust või koostööd oma seadus (Eestis tulundusühistuseadus). Kuna tunnustatud tootjaorganisatsioonile kehtivad teatud erandid ELi konkurentsieeskirjadest, on oluline, et erand kehtiks samasugustele organisatsioonidele. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1308/2013 on selleks loonud tunnustatud tootjaorganisatsiooni mõiste ning lubab tootjaorganisatsioonina tunnustada ainult sellist juriidilist isikut, mille põhikirjaga on sätestatud eeskirjad, mis võimaldavad tootjaliikmetel demokraatlikult kontrollida oma organisatsiooni ja tema otsuseid (erand: piima ja piimatootesektoris). See tähendab see üks liige=üks hääl põhimõtet. Eestis sätestab üks liige=üks hääl põhimõtte tulundusühistu seaduse § 43. Mitmes teises ELi liikmesriigis lubavad ühistuseadused aga ka proportsionaalset hääleõigust. Proportsionaalse hääleõigusega ühistu ei saa ennast tootjaorganisatsioonina tunnustada. Enamuses ELi liikmesriikides on tunnustatud tootjaorganisatsiooni minimaalne liikmete arv 40. Eesti sai liitumisläbirääkimistel erandi, millega lubatakse loodavate tootjaorganisatsioonide suuruseks viis liiget. Lisaks saab tulundusühistu Eestis lasta ennast tunnustada ka tootjarühmana. Tunnustatud tootjarühm on Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse §-s 85 defineeritud kui määramata tähtajaks asutatud tulundusühistu või mittetulundusühing, mis turustab ühiselt põllumajandussektoris põllumajandustootjate ja metsandussektoris erametsaomanike toodangut. Seega tunnustatud tootjarühm on põllumajandusühistu, mis tõendab, et ta vastab tootjarühmana tunnustamiseks sätestatud nõuetele. Komisjon on selgitanud ka direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti f viimases osas toodud välistuse tähendust, mille kohaselt tarnija palutud tarnelepingu tingimuste kirjalikust kinnitusest keeldumist ei loeta ebaausaks kaubandustavaks juhul, kui tegemist on tootjaorganisatsiooni või ühistu ja tema liikme vahelise tarnelepinguga ja see tarneleping käsitleb tooteid, mida tootjaorganisatsiooni, sealhulgas ühistu liige tarnib tootjaorganisatsioonile, mille liige ta on, kui asjaomase tootjaorganisatsiooni põhikiri või selles sätestatud või sellest tulenevad reeglid ja otsused sisaldavad sätteid, millel on tarnelepinguga sarnane mõju. Komisjoni selgituse kohaselt on viidatud sättes nimetatud tootjaorganisatsioone üksnes selleks, et välistada nende kirjaliku kinnituse väljastamisest keeldumine oma liikmele keelatud ebaausate kaubandustavade hulgast. Paragrahvi 5 lõikes 7 sätestatakse, et ostjal on keelatud müüja ärisaladuse ebaseaduslik teadasaamine, kasutamine või avalikustamine, sellisel juhul on tegemist ebaausa kaubandustavaga. Ärisaladuse ja selle teadasaamise, kasutamise või avalikustamise määratlemisel lähtutakse ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse §-st 5. Selle paragrahvi lõike 2 kohaselt on ärisaladus teave, mis vastab järgmistele tingimustele: 1) ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav (valdkonna inimeste jaoks); 2) sellel teabel on kaubanduslik väärtus salajasuse tõttu; 3) seda teavet seaduslikult valdav isik (käesoleva eelnõu tähenduses müüja) on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas. Sama seaduse § 5 lõike 1 kohaselt on ärisaladuse saamine selle üle seaduslikku kontrolli omava isiku nõusolekuta (käesoleva eelnõu tähenduses müüja) ebaseaduslik, kui selleks on kasutatud kas loata juurdepääsu dokumentidele, asjadele, materjalidele, ainetele või elektroonilistele failidele, mis on ärisaladuse üle seaduslikku kontrolli omava isiku kontrolli all ja mis sisaldavad ärisaladust või millest saab ärisaladuse tuletada, või nende omavolilist valdamist või kopeerimist (lõike punkt 1) või muid toiminguid, mida konkreetsete asjaolude korral peetakse ausa kaubandustavaga vastuolus olevaks (lõike punkt 2). Ilmselt tuleb käesoleva seaduse kõnealuse 18 lõikega koosmõjus kohaldadagi viimast punkti, kuna ebaaus kaubandustava on põllumajandustoote ja toiduga seotud ärisaladuse puhul käsitatav ausa kaubandustavaga vastuolus olevana. Sama seaduse § 5 lõike 3 kohaselt on ärisaladuse kasutamine või avaldamine selle üle seaduslikku kontrolli omava isiku (käesoleva eelnõu tähenduses müüja) nõusolekuta ebaseaduslik, kui seda teeb isik, kes on ärisaladuse saanud ebaseaduslikult, kes rikub kohustust ärisaladust mitte avaldada või rikub ärisaladuse kasutamise piiramise kohustust. Samuti on sama seaduse § 5 lõike 4 kohaselt ärisaladuse saamine, kasutamine või avaldamine ebaseaduslik ka juhul, kui isik (käesoleva eelnõu tähenduses ostja) selle saamise, kasutamise või avaldamise ajal teadis või pidi teadma, et ärisaladus on saadud otse või kaudselt teiselt isikult, kes kasutas ärisaladust või kes avaldas selle ebaseaduslikult. Lisaks on sama seaduse § 5 lõike 5 kohaselt ärisaladuse ebaseaduslikuks kasutamiseks sellise kauba tootmine, pakkumine või käibesse laskmine, mille väljatöötamise, omaduste, toimimise, tootmise või turustamise puhul saadakse olulist kasu ebaseaduslikult saadud, kasutatud või avaldatud ärisaladusest (edaspidi ärisaladust kahjustav kaup), või ärisaladust kahjustava kauba sellisel eesmärgil importimine, eksportimine või ladustamine, kui seda teinud isik teadis või pidi teadma, et ärisaladust on kasutatud ebaseaduslikult. Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt g, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et keelustatakse ebaausad kaubandustavad, mille hulka kuulub ka tava, kui ostja omandab ebaseaduslikult tarnija ärisaladuse, kasutab seda või avalikustab selle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/943 tähenduses. Eesti on Komisjonilt palunud selgitust selle sätte tähenduse ja ülevõtmise kohta. Nimelt direktiivi (EL) 2016/943 artikli 12 lõike 1 punkti a kohaselt on ainus pädev asutus, kes saab liikmesriigis otsustada, et ärisaladus on omandatud või seda on kasutatud või avalikustatud ebaseaduslikult, tsiviilkohus. Isik, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, saab pöörduda nende kaitseks kohtu poole. Seega peaks olema piisav direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti g ülevõtmiseks liikmesriigi õigusesse kui direktiiv (EL) 2016/943 on liikmesriigi õigusesse üle võetud. Komisjon vastas sellele küsimusele järgmiselt: Te väidate, et direktiivi (EL) 2016/943 kohaselt on liikmesriigi kohus see, kes kuulutab välja, et ärisaladust on rikutud. Te küsite, kas selle direktiivi ülevõtmine, millega on antud sellise otsuse tegemise pädevus tsiviilkohtule, on piisav direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti g ülevõtmiseks liikmesriigi õigusesse. Komisjon leidis, et direktiivi (EL) 2016/943 ülevõtmine ei ole piisav direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkti g ülevõtmiseks liikmesriigi õigusesse. Nende direktiivide eesmärgid ja reguleerimisala on erinevad. Kooskõlas direktiivi (EL) 2016/943 artikliga 6 ja preambula lõikega 10 reguleerib see direktiiv tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid ärisaladuse ebaseadusliku kasutamise korral, samas kui direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt g, artikkel 4 ja 6 võimaldavad nõuete täitmise eest vastutaval asutusel kindlaks teha, et ebaausa kaubandustava keeldu on rikutud, peatada see rikkumine ja vajaduse korral ka määrata sobiv karistus selle rikkumise eest. Viidet direktiivile (EL) 2016/943 tuleb mõista nii, et nõuete täitmise eest vastutav asutus võib otsustada, et ärisaladust on omandatud või seda on kasutatud või avalikustatud ebaseaduslikult. Ärisaladuse termini, aga ka termini ebaseaduslik või seaduslik määratlemisel tuleb kohaldada direktiivi (EL) 2016/943 artiklit 2, eriti aga artikleid 3 kuni 5.6 Paragrahvi 5 lõige 8 sätestab, et keelatud ebaaus kaubandustava on ka see, kui ostja kasutab müüja vastu kaubanduslikke survemeetmeid või ähvardab teda nende rakendamisega, kui müüja 6 Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu direktoraat, Ref. Ares(2020)1988180 - 08/04/2020 19 kasutab oma sõlmitud lepingust tulenevaid või seadusjärgseid õigusi, sealhulgas esitab kaebuse või teeb uurimise käigus koostööd Konkurentsiametiga. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt h, mille kohaselt on tegemist ebaausa kaubandustavaga, kui ostja ähvardab tarnijat kaubanduslike survemeetmetega või kasutab tarnija vastu suunatud kaubanduslikke survemeetmeid, kui tarnija kasutab oma lepingust tulenevaid ja juriidilisi õigusi, sealhulgas esitades kaebuse või tehes uurimise käigus koostööd nõuete täitmise eest vastutavate asutustega. Nõuete täitmise eest vastutavaks kasutuseks on käesoleva seaduse kohaselt Konkurentsiamet. Ülevõetava direktiivi sättega seoses on tekkinud küsimus, kellel on tõendamiskoormus, et ostja tegevus on nö kättemaks või tagasi tegemine müüja kaebuse tõttu. Komisjon on sellele küsimusele vastates viidanud direktiivi (EL) 2019/633 preambula punktile 24, mille kohaselt käesoleva direktiiviga ei ühtlustata tõendamiskohustust käsitlevaid norme, mida kohaldatakse riiklike nõuete täitmise eest vastutavate asutuste menetlustes, ega ühtlustata tarnelepingute määratlust ning seega on tõendamiskohustust käsitlevad normid ja tarnelepingute määratlus sätestatud liikmesriikide õiguses. Komisjon on selgitanud, et ka menetlus liikmesriigi määratud nõuete täitmise eest vastutavas asutuses on liikmesriigi õiguse määrata. Sageli on aga selleks, kes oma väiteid tõendama peab, see, kes asjakohase väite esitab. Eestis reguleerib eraõiguse valdkonnas sellist olukorda võlaõigusseadus, mille § 1055 lõige 1 näeb ette, et kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist. Paragrahvi 5 lõike 9 kohaselt on keelatud müüjalt nõuda kompensatsiooni kliendikaebuste läbivaatamise eest, kui kaebuse põhjus ei ole seotud müüja süüga. Kui ostja nõuab eespool nimetatud kliendikaebuse läbivaatamise eest müüjalt kompensatsiooni on tegemist ebaausa kaubandustava kasutamisega, mis on igal juhul ja alati keelatud. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punkt i, mille kohaselt on tegemist ebaausa kaubandustavaga, kui ostja nõuab tarnijalt kompensatsiooni tarnija toodete müügiga seotud kliendikaebuste läbivaatamise eest, kuigi kaebuse põhjus ei ole seotud tarnija hooletuse või süüga. Ka selles sättes on kooskõlas võlaõigusseaduse §-ga 104 nimetatud direktiivis kasutatava „hooletuse või süü asemel” üksnes „süüd”, kuna hooletus on üks süü liike ning eelnõuga ei kitsendata teiste süü liikide kasutamist. Paragrahvi 5 lõike 10 sätestatakse, et eelnõu § 5 lõigetes 1–9 sätestatud keelu rikkumise tagajärjeks on tehingu või selle tingimuse tühisus. Tühine võib olla kas kogu tehing (näiteks kui tegemist oli ühekordse tehinguga, mis seisneski ühes tellimuses, mis nn tühistati) või on tehingu tingimuste hulgast võimalik kõrvale jätta osa sellest (näiteks kui tegemist oli pikaajalise lepinguga, mille osaks olev üks tellimus tühistati, ülejäänud osas aga tehing kehtib). Koostoimes sama paragrahvi lõikele 10 eelnevate lõigetega on sätte eesmärgiks hoida ära eelnevates lõigetes sätestatud tehingud ning selgesõnaliselt sätestada, et eespool nimetatud keeldude rikkumise tagajärjeks on eelnõus ettenähtud sanktsioon (väärteokaristus) ostjale, kui sellise tehingu tegijale. Näiteks § 5 lõikes 3 sätestatud keelu puhul tuleb nn tellimuse tühistamise tahteavaldus (nt telefonikõne või muul viisil esitatud vastavasisuline teade) kõrvale jätta, nagu seda poleks 20 esitatudki. TsüS § 84 lõike 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul (toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus) algusest peale õiguslikke tagajärgi ning tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seetõttu, kuigi nagu eespool kirjeldatud, on põllumajandustoote ja toidu tarneahelas levinud lepinguliste kohustuste täitmise rikkumine teistpidine kui TsüSs sätestatud (tehingu alusel saadut, mida tagasi nõuda ei ole), on kõnealuse sätte esimene osa kohaldatav ning seda järgides tuleb müüjal enda lepingu kohaseid kohustusi täita nii, nagu nn tellimuse tühistamise tahteavaldust ei oleks esitatudki. Paragrahvis 6 sätestatakse nende kaubandustavade loetelu, mida loetakse ebaausaks ja mis on keelatud üksnes juhul, kui neis ei ole eelnevalt kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku lepitud. Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm on TsüS §-s 79 sätestatud vorm, mis tähendab, et kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Kirjalikku taasesitamist võimaldavat vormi asendavad kõik rangemad vorminõuded, seega võib kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtava tehingu teha ka kirjalikus, elektroonilises, notariaalselt kinnitatud või notariaalselt tõestatud vormis. Selle vormi järgimist peab vaidluse korral tõendama see pool, kes tugineb sellest tehingust tulenevale õigusele. Vorminõude eesmärgiks on teha tehing ja selle sisu kättesaadavaks mitte ainult tehingu tegemise hetkel, vaid ka hiljem.7 Vorminõude järgimata jätmine võib ühelt poolt tekitada kahju müüjale, mille tekkimise vältimine on eelnõu üks eesmärke, ja teiselt poolt on see oluline seaduse täitmise üle riikliku- või haldusjärelevalve tegemisel, samuti väärteomenetluses, kuna vorminõude järgimata jätmine võib ostjale tuua kaasa väärteokaristuse. Selleks, et tehing oleks tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil, nagu näiteks paberkandjal, arvuti kõvakettal, mälupulk, CD-ROM, mis võimaldavad teavet püsivalt salvestada ja kust on võimalik sinna salvestatud teavet hiljem lugeda. Samuti on kirjalikku taasesitamist võimaldavaks viisiks faks, e-kiri, sms, kui saajal on võimalik seda salvestada ja hiljem uuesti taasesitada. Seejuures ei ole oluline väljatrükkimise võimalikkus, vaid loetavalt taasesitada, sh arvuti- või telefoniekraanil.8 Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõiked 2 ja 3, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et keelustatakse vähemalt kõik selles lõikes nimetatud kaubandustavad, välja arvatud juhul, kui nende suhtes on eelnevalt selgelt ja ühemõtteliselt tarnelepingus või järgnevas tarnija ja ostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud. Kui sama artikli lõikes 1 loetletud ebaausate kaubandustavade suhtes poolte lepingulist kaalutlusõigust ei kohaldatud ja sätestati, et selles lõikes nimetatud ebaausad kaubandustavad on juba iseenesest ebaõiglast laadi, siis lõikes 2 nimetatud kaubandustavade kasutamine kuulub osapoolte lepinguvabaduse alla, st nende kasutamine jäetakse osapoolte otsustada, tingimusel et selles lepitakse eelnevalt selgelt ja ühemõtteliselt kokku. Nagu Komisjon on selgitanud, tuleb direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõiget 3 lugeda koos sama artikli lõikega 2. Lõige 2 reguleerib olukordi, kus ostja nõuab makset, milles on eelnevalt kokku lepitud selgelt ja ühemõtteliselt tarnelepingus ja mida seetõttu ei loeta ebaausaks kaubandustavaks. Sellisel juhul peab ostja alati andma tarnijale hinnangulise maksesumma ühiku 7 P.Varul, I. Kull,V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, lk 249 8 P.Varul, I. Kull,V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, lk 249 21 kohta või maksete koondsumma, hinnangulised kulud ja nende kulude põhjenduse, kui tarnija seda nõuab. Paragrahvi 6 lõikes 1 on sätestatud nende kaubandustavade loetelu, mis on keelatud ainult juhul, kui nendes ei ole eelnevalt selgelt ja ühemõtteliselt müüja ja ostja vahelises lepingus kokku lepitud. Selliste kaubandustavade alla kuuluvad näiteks komisjonimüük, erinevad tasud nagu ladustamise (komisjon on seda terminit selgitanud kui kaupade füüsiline paigutamine ostja lattu), kaubaloetellu lisamise (komisjon on seda terminit selgitanud kui näiteks veebipoe kaupade nimekirjas esitamist), väljapanemise (komisjon on seda terminit selgitanud kui kaupade poe riiulitele paigutamist), turul kättesaadavaks tegemise (komisjon on seda terminit selgitanud kui kaupade turustamist, mitte nende reklaamimist), turustamise, reklaamimise, müügiala korrastamise ja müügiedenduse allahindluse kulude eest. Juhul, kui tarnija ja ostja on eelnevalt nendes kuludes kokku leppinud ja vormistanud need kokkulepped kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis, siis neid ebaausateks kaubandustavadeks ei loeta. Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 2 punktid a‒f, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et keelustatakse vähemalt kõik järgmised kaubandustavad, välja arvatud juhul, kui nende suhtes on eelnevalt selgelt ja ühemõtteliselt tarnelepingus või järgnevas tarnija ja ostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud: a) ostja tagastab tarnijale müümata jäänud põllumajandustooted ja toiduained, ilma et ta maksaks nimetatud müümata jäänud toodete või nimetatud toodete kõrvaldamise või mõlema eest; b) tarnijalt nõutakse tasu tema põllumajandustoodete ja toiduainete ladustamise, väljapanemise, kaubaloetellu lisamise või turul kättesaadavaks tegemise eest; c) ostja nõuab, et tarnija kannaks kõik või osa ostja poolt müügiedenduse käigus müüdavate põllumajandustoodete ja toiduainete allahindluse kuludest; d) ostja nõuab, et tarnija kannaks ostja poolt müüdavate põllumajandustoodete ja toiduainete turundamise kulud; e) ostja nõuab, et tarnija kannaks ostja poolt müüdavate põllumajandustoodete ja toiduainete turustamise kulud; f) ostja nõuab, et tarnija kannaks tarnija toodete müügiks kasutatavate müügialade kordaseadmise eest personalile tasutavad kulud. Eelnõu koostamise etapis küsiti põllumajandussektori esindusorganisatsioonidelt eelnõu kohta arvamust. Saadud arvamustes tehti ettepanek, et lisaks direktiivis 2019/633 pakutud loetelule peaks täiendama loetelu veel ühe punktiga, mille kohaselt ei või nõuda müüjalt ostja poolt ette antud veopakendite kasutamist, kui lepingus ei ole selles eelnevalt selgelt ja ühemõttelisel kokku lepitud. Nimetatud ettepaneku tegemist põhjendati sellega, et aina sagedamini on hakanud ostjad nõudma müüjatel konkreetsete veopakendite (nt. standardiseeritud kaubakastide) kasutamisele võtmist. Sageli nõutakse uutele või standardiseeritud veopakendile üleminekut väga lühikese tähtaja jooksul arvestamata sellega, et see võib müüjale kaasa tuua suured lisakulud (nt on vaja teha täiendavaid investeeringuid või leida uued koostööpartnerid, kes selliseid pakendeid pakuvad). Eelnõu koostamisel peeti selle ettepanekuga arvestamist põhjendatuks. Eelnõu § 6 lõike 1 punkti 7 kohaselt on juhul kui põllumajandustoote ja toidu ostja ning müüja ei ole tarne tingimustes kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku leppinud, keelatud nõuda müüjalt üksnes teatud tüüpi, kuju ja suurusega veopakendi kasutamist, kui põllumajandustoote ja toidu käitlemist reguleerivas õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. See, mida loetaks veopakendiks on selgitatud pakendiseaduse § 3 lõike 1 punktis 3, mille kohaselt on veopakend ehk kolmandane pakend – teatud arvu müügiühikute või rühmapakendis kaupade käsitsemiseks ja veoks, et vältida veol kauba füüsilisi kahjustusi, siia ei kuulu maantee-, raudtee- , mere- ja õhuveokonteinerid. Seega ühepoolselt ei tohi ostja müüjalt nõuda konkreetsete kauba veotaara, euroaluse või pakendite (sh. pakendi materjal, värv jms) kasutamist. Igaks juhuks on sättesse jäetud ka võimalus (kui põllumajandustoote ja toidu käitlemist reguleerivas õigusaktis ei ole sätestatud teisiti), et sellist nõuet ei loeta ebaseaduslikuks kaubandustavaks ja selles ei pea 22 eelnevalt selgelt ja ühemõtteliselt müüja ja ostja vahelises lepingus kokku leppima juhul kui põllumajandustoote ja toidu käitlemist reguleeriv õigusakt nõuab teatud tüüpi, kuju ja suurusega veopakendi kasutamist. Paragrahvi 6 lõike 2 täpsustatakse, et kui ostja ja müüja on eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku leppinud, et müüja katab kõigi või osa ostja poolt müügiedenduse käigus müüdavate tarnija toodete allahindluse kulud, on ostjal kohustus enne müügiedenduse algust kindlaks määrata müügiedenduse toimumise aeg ning allahindlusega tellitavate põllumajandustoodete ja tellitava toidu eeldatav kogus. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 2 teine lõige, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et esimese lõigu punktis c osutatud kaubandustava on keelatud, välja arvatud juhul, kui ostja, kes on müügiedenduse algatajaks, määrab enne müügiedenduse algust kindlaks müügiedenduse ajavahemiku ja allahindlusega tellitavate põllumajandustoodete ja toiduainete eeldatava koguse. Paragrahvi 6 lõikes 3 täpsustatakse, et kui ostja ja müüja on eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku leppinud, et müüja tasub oma toodete ladustamise, väljapanemise, kaubaloetellu lisamise, turul kättesaadavaks tegemise, allahindluse, turundamise, turustamise, müügialade kordaseadmise eest või kui ostja ja müüja on eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku leppinud, et müüja kasutab üksnes ostja määratud veopakendeid, siis müüja nõudmisel on ostja kohustatud enne tarnimist esitama müüjale kirjalikult hinnangulise maksumuse nimetatud tasude ühiku kohta või kogumaksumuse. Kui ostja ei esita kirjalikult hinnangulisi maksumusi nimetatud kulude kohta, siis loetakse seda ebaausa kaubandustava kasutamiseks. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 3 esimene osa, mille kohaselt kui ostja nõuab direktiivi (EL) nr 2019/633 artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punktis b, c, d, e või f osutatud olukordades tasu maksmist, esitab ostja tarnijale viimase nõudmisel kirjalikult hinnangulise maksesumma ühiku kohta või üldise maksete summa, olenevalt sellest, kumb on asjakohane /…/. Paragrahvi 6 lõikes 4 täpsustatakse, et kui ostja ja müüja on eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku leppinud, et müüja tasub oma põllumajandustoote ja toidu ladustamise, väljapanemise, kaubaloetellu lisamise või turul kättesaadavaks tegemise eest müüdava põllumajandustoote ja toidu turundamise ning turustamise kulude eest ja põllumajandustoote ja toidu müügiks kasutatavate müügialade kordaseadmisega seotud personalikulude eest, siis sel juhul tuleb esitada müüjale kirjalikult ka hinnangulised kulud ning neid kulusid ka põhjendada. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 3 teine osa, mille kohaselt juhul kui ostja nõuab tasu maksmist direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punktis b, d, e või f osutatud olukorras, esitab ostja tarnijale kirjalikult ka hinnangulised kulud ja nende kulude põhjenduse. Paragrahvi 6 lõikes 5 sätestatakse, et selle paragrahvi lõikes 1 sätestatud keeluga vastuolus olev tehing või selle tingimus on tühine. Ehk kui selle paragrahvi lõike 1 mõnes punktis sätestatu rakendamine ei ole eelnevalt kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku lepitud, siis on tegemist tehingu sisu tõttu tühiste tehingutega, mille täitmist ei saa nõuda. Need tehingud ei loo õiguslikke tagajärgi ja on kehtetud algusest peale. Tehingu tühisusele saab tugineda ilma, et kohus peaks olema selle tühisuse eelnevalt tuvastanud.9 Kuna keeld selles paragrahvis nimetatud tingimusi täitmata jättes tehingut teha tuleneb seadusest, mis näeb keeldu rikkudes tehtud tehingu tagajärjena ette tehingu tühisuse, siis ei ole käesolevas paragrahvis sätestatud keeldu rikkuvat tehingut võimalik müüjal TsÜS § 84 lõike 3 kohaselt kinnitamise kaudu kehtivaks muuta. 9 P.Varul, I. Kull,V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, lk 262 23 Erialakirjanduses10 on leitud, et näiteks juriidilise isiku üldkoosoleku kokkukutsumise korda rikkudes tehtud üldkoosolekul vastuvõetud otsus, mis on seetõttu tühine, võidakse kinnitamise kaudu kehtivaks muuta ja sellisel juhul hakkab tehing kehtima kinnitamise ajast. Ehk tehingu tühisust tingiv asjaolu on võimalik kõrvaldada ja tehing kehtivaks muuta. Samas on direktiivis (EL) 2019/633 ja käesolevas seaduses sätestatud keelu eesmärk hoida selline eelneva kokkuleppeta tehtud tehing ära ning selle keelu rikkumise tagajärjeks on eelnõus ettenähtud sanktsioon (väärteokaristus) ostjale, kui sellise tehingu tegijale. Eelneva kokkuleppe puudumise korral tehtud tehingu hilisema kinnitamise võimalus ei võimaldaks tagada direktiivi (EL) 2019/633 ja käesoleva seaduse laiemat eesmärki: kaitsta nõrgemal majanduslikul positsioonil olevat müüjat tugevamal majanduslikul positsioonil oleva ostja pealesurutavate ja müüjale ebasoodsate tehingu tingimuste eest. Hilisem kinnitamine võimaldaks müüjat survestada argumentidega ostjapoolselt juba tehtud kulutustele Samuti võimaldaks tehingu hilisema kinnitamise võimalus ostjatel seaduses sätestatud keelust mööda minna, muuta seaduse asjakohase keelu tühjaks, sisuliselt mitte üle võtta Euroopa Liidu õiguses sätestatut, mitte rakendada seda tõhusalt ja mitte kaasa aidata Euroopa Liidu õiguse eesmärgi saavutamisele. Seetõttu tuleks käesoleva eelnõu seadusena rakendamise korral tõlgendada TsüS § 84 lõiget 3 äärmiselt kitsalt ning mitte lugeda eelnõu § 6 lõikes 1 sätestatud tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu ära langemiseks müüja hilisemat kinnitust tehingule. Kuna tegemist on seadusest tuleneva keeluga, siis tuleks tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu äralangemiseks käesoleva seaduse piires lugeda käesoleva seaduse muutmist nii, et eelnev kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt sõlmitud kokkulepe ei ole enam nõutav. Paragrahvi 6 lõikes 6 on selguse mõttes sätestatud ka see, et paragrahvi lõigetes 2‒4 nimetatud teabe esitamata jätmine toob kaasa nendes lõigetes nimetatud kokkuleppe tühisuse. Ehk kui näiteks ostja ja müüja on kooskõlas lõikega 1 eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku leppinud, et ostja võib nõuda müüjalt müügiedenduse käigus müüdavate põllumajandustoote ja toidu allahindluse kulude katmist (§ 5 lõike 1 punkt 3), siis selleks peab müügiedenduse algatanud ostja enne selle algust määrama kindlaks müügiedenduse ajavahemiku ning allahindlusega tellitavate põllumajandustoodete ja tellitava toidu eeldatava koguse (§ 5 lõige 2) ning müüja nõudel esitama talle enne tarnimist kirjalikult ka hinnangulise maksesumma ühiku kohta või maksete koondsumma (§ 5 lõige 3). Kui ostja nimetatud teavet müüjale ei esita, on kirjeldatud § 5 lõike 1 punkti 3 alusel sõlmitud kokkulepe tühine. Paragrahvis 7 on sätestatud, kelle suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses sätestatud ebaausa kaubandustava (maksetähtaja ja tarnega seotud ebaaus kaubandustava ja tingimuslikult keelatud kaubandustava) kasutamise keeldu. Käesolevas seaduses võetakse arvesse müüja ja ostja suhtelist suurust ning kaitstakse müüjat temast suurema aastakäibega ostja eest. Sättes lähtutakse direktiivi (EL) 2019/633 preambuli punktis 9 toodust, mis määratleb, et selles direktiivis kasutatakse dünaamilist lähenemisviisi, mille puhul võetakse aluseks tarnija ja ostja suhteline suurus nende aastakäibe alusel ja see peaks võimaldama paremat kaitset ebaausate kaubandustavade eest nendele ettevõtjatele, kellel on seda kõige rohkem vaja. Ebaausad kaubandustavad on eriti kahjulikud põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas tegutsevatele väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd). Ettevõtjaid, kelle aastakäive ei ületa 350 miljonit eurot tuleks samuti kaitsta ebaausate kaubandustavade eest olukordades, kus selliste tavadega seotud kulude vältimise eesmärgil suunatakse need kulud edasi põllumajandustootjatele. 10 P.Varul, I. Kull,V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, lk 264 24 Põllumajandustootjatele avalduv nn doominoefekt näib olevat eriti märkimisväärne ettevõtjate puhul, kelle aastakäive on kuni 350 miljonit eurot. Põllumajandustoodete ja toidu, sealhulgas töödeldud toodete vahetarnijate toodete kaitse võib samuti aidata ära hoida kaubavahetuse ümbersuunamise töödeldud tooteid tootvatelt põllumajandustootjatelt ja nende liitudelt kaitsmata müüjatele. Selle paragrahviga üle võetava direktiivi 2019/633 sätte kohta on tekkinud küsimus, kummal lepingupoolel on kohustus kindlaks teha, millise aastakäibega on ostja ja müüja ning kas mõlemad lepingupooled peavad oma aastakäibe suuruse kohta esitama teabe enne kokkuleppe sõlmimist või kas see on ostja otsustada, et müüja poolt esitatud informatsioon tema aastakäibe kohta on piisav. Komisjon on selgitanud küsimuse kohta, et ebaausa kaubandustava olemasolu ostja poolt analüüsib ja otsustab liikmesriigi määratud nõuete täitmise eest vastutav asutus. Selleks, et jõuda järeldusele, et ebaaus kaubandustava direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 tähenduses on olemas, tuvastab tavapärastele haldusõiguse põhimõtetele vastavalt nõuete täitmise eest vastutav asutus, kes peab tuvastama, et kohaldatava direktiivi sätete tingimused on täidetud. Direktiiv (EL) 2019/633 ei kehtesta ühtegi tõendamiskohustust ja jätab selle sätestamise liikmesriigi õigusesse. Seejuures viitab Komisjon direktiivi 2019/633 preambula punktile 24, mille kohaselt käesoleva direktiiviga ei ühtlustata tõendamiskohustust käsitlevaid norme, mida kohaldatakse riiklike nõuete täitmise eest vastutavate asutuste menetlustes, ega ühtlustata tarnelepingute määratlust. Seega on tõendamiskohustust käsitlevad normid ja tarnelepingute määratlus sätestatud liikmesriikide õiguses. Paragrahvi 7 lõikes 1 sätestatakse, kuidas müüja ja ostja suhtelist suurus arvutatakse. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõige 2, mis määratleb selle direktiivi kohaldamisala. Direktiivis (EL) 2019/633 võetakse arvesse müüja ja ostja suhtelist suurust ning kaitstakse müüjat temast suurema ostja eest. Nii on näiteks müüja, kelle müügitulu on kuni kaks miljonit eurot, kaitstud ostja eest, kelle müügitulu on üle kahe miljoni euro. Kuigi ebaausad kaubandustavad on eriti kahjulikud VKEdele, siis on oluline kaitsta ka ettevõtjaid, kelle müügitulu ulatub 350 miljoni euroni, et ei tekiks olukorda, kus selliste kauplemistavadega seotud kulude vältimiseks suunatakse need tarneahelas tagasi põllumajandustootjani. Direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõikes 2 on toodud, et direktiivis sätestatut peaks kohaldama teatavate ebaausate kaubandustavade suhtes, mis esinevad olukorras, kus põllumajandustooteid ja toiduaineid müüb: 1) müüja, kelle aastakäive on kuni 2 miljonit eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 2 miljonit eurot; 2) müüja, kelle aastakäive on suurem kui 2 miljonit eurot, kuid ei ületa 10 miljonit eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 10 miljonit eurot; 3) müüja, kelle aastakäive on suurem kui 10 miljonit eurot, kuid ei ületa 50 miljonit eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 50 miljonit eurot; 4) müüja, kelle aastakäive on suurem kui 50 miljonit eurot, kuid ei ületa 150 miljonit eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 150 miljonit eurot; 5) müüja kelle aastakäive on suurem kui 150 miljonit eurot, kuid ei ületa 350 miljonit eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 350 miljonit eurot. Kui nii müüja kui ka ostja aastakäive on üle 350 miljoni euro, siis neile käesolevas seaduses sätestatu ei kohaldu. Sellist aastakäivete alusel suurusgruppidesse jagamist nimetatakse dünaamiliseks lähenemiseks, mille kohaselt võetakse aluseks müüja ning ostja suhtelist suurust, millega tagatakse, et endast 25 nõrgema majandusliku positsiooniga põllumajandustoote ja toidu tarneahela müüjale ei surutaks peale keelatud kaubandustavasid. Täpsemalt on selgitatud dünaamilist lähenemist joonisel 2. Joonis 2. Müüja kaitse temast tugevamal majanduslikul positsioonil oleva ostja eest. Dünaamiline mudel. Müüjate ja ostjate suuruse väljaselgitamisel tuleb juhinduda direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõike 2 teise lõigu kohaselt Euroopa Komisjoni soovitusest 2006/361/EÜ (ELT L 124, 20.05.2003, lk 36), kuid seda mitte tervikuna, vaid üksnes direktiivis viidatud osades. Aastakäivete arvutamisel võetakse arvesse asjaomased seotud ettevõtete ja partnerettevõtete andmed. Komisjon on viidanud seejuures, et eespool nimetatud komisjoni soovituste lisa selgitab illustreeritud näidetega VKEde määratlust käsitlev teatmik leheküljel 25 jne11.Nagu ka Komisjon on selgitanud, see tähendab, et aastakäibe arvutamisel ei võeta arvesse ettevõtja üksnes põllumajandustoodete ja toiduga seotud käivet (välja arvatud juhul, kui see on ettevõtja ainus tavapärane tegevusala), vaid ettevõtja kogu käivet, mis võib koosneda ka tema muudest valdkondadest saadavast käibest. Selline lähenemine, et arvesse võetakse kogu ettevõtja aastakäive ja mitte üksnes põllumajandustoote ja toidu osas, on põhjendatud sellega, et põllumajandustoote ja toidu müügist saadud tulu ei ole ainus, mis määrab ostjaks oleva ettevõtja võimet maksta müüjale tähtaegselt ja täita ka teisi direktiivi (EL) 2019/633 nõudeid. Samuti võetakse näiteks Eestis tegutsevate filiaalide puhul arvesse mitte üksnes Eesti filiaali aastakäivet, vaid kogu selle äriühingu aastakäivet koos kõigi tema filiaalide aastakäibega. Eelnõus on lähtutud ostjate ja müüjate aastakäivete määratlemisel direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõikes 2 toodud suurusgruppidest. Arvestades, et see direktiiv nõuab miinimumharmoneerimist (nähtub artiklist 9), on võimalik liikmesriigi õiguses kehtestada kaitse ebaausa kaubandustava eest ka suurematele müüjatele või kõigile müüjatele, kuid Eestis ei ole selle võimaluse kasutamine põhjendatud arvestades eelkõige meie turul tegutsevate ostjate ja müüjate suurust. 11 Kättesaadav veebis aadressil: https://www.google.ee/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=&ved=2ahUKEwi-q72zh- jpAhXk0qYKHbPhDJYQFjABegQIARAB&url=https%3A%2F%2Fwww.rahandusministeerium.ee%2Fet%2Fsyst em%2Ffiles_force%2Fdocument_files%2Flisa_5_vke_juhend_e.k.pdf%3Fdownload%3D1&usg=AOvVaw1YjBgr 9EtaqSfhKFFQ4Wib 26 Paragrahvi 7 lõikes 2 sätestatakse erisus, mille kohaselt eelnõu §-des 4‒6 sätestatud keelde kohaldatakse alati, kui kuni 350 000 000 euro suuruse aastakäibega müüjalt on põllumajandustoodete ja toidu ostjaks avaliku sektori asutus. Käesoleva seaduse kohaselt on avaliku sektori asutus valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav asutus või kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutus või ametiasutuse hallatav asutus, nende liit ja avalik-õiguslik juriidiline isik ning nende liit. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõige 2, mis näeb ette, et direktiiv kohaldub avaliku sektori asutuste suhtes alati, kui tegemist on kuni 350 000 000 eurose aastakäibega müüjale ja artikli 2 punkt 3, mis määratleb avaliku sektori asutuse termini (milleks on riigi, piirkonna või kohaliku omavalitsuse asutus, avalik-õiguslik isik, ühe või mitme nimetatud asutuse või avalik-õigusliku isiku moodustatud ühendus). Eesti Advokatuuri konkurentsiõiguse komisjoni arvamust arvestades on eelnõus loobutud avaliku sektori asutuse termini määratlemisest, kuna seda kasutatakse eelnõus vaid ühel korral ja eelnõus on võimalik avaliku sektori asutuste hulka kuuluvad asutused ja isikud nimetada. Komisjon on selgitanud avaliku sektori asutuse mõiste kohta järgmist. Vastavalt direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punktile 3 eristab direktiiv nelja olukorda, millal on tegemist avaliku sektori asutusega: esiteks riigi, piirkonna või kohaliku omavalitsuse asutus, teiseks avalik-õiguslik isik, kolmandaks ühe või mitme nimetatud asutuse moodustatud ühendus ning neljandaks ühe või mitme nimetatud avalik-õigusliku isiku moodustatud ühendus. Eraõiguslikke juriidilisi isikuid selles loetelus ei nimetata, mis viitab sellele, et avaliku sektori asutusena ei käsitleta ühendusi, mis koosnevad avalik-õiguslikest ja eraõiguslikest isikutest (näiteks üks liige on avalik-õiguslik juriidiline isik) ning seega ei ole selline isik avaliku sektori asutus. Samas jällegi kooskõlas artikliga 9 võib liikmesriik ka sellised ühendused hõlmata ostja mõistega, laiendades niimoodi direktiivi adressaatide ringi. Paragrahvi 7 lõikes 3 sätestatakse ettevõtja aastakäibe arvutamise põhimõtted. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõike 2 teine lõige, mille kohaselt tarnijate ja ostjate esimese lõigu punktides a–e osutatud aastakäivet tuleb käsitada vastavalt komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituse 2003/361/EÜ mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT L 124, 20.5.2003, lk 36)12 lisa asjakohastele osadele ja eelkõige selle lisa artiklitele 3, 4 ja 6, sealhulgas mõistete „autonoomne ettevõtja“, „partnerettevõtja“, „sidusettevõtja“ määratlustele ja muule aastakäibega seonduvale. Komisjon on selgitanud, et direktiivis 2019/633 tehtud viidet komisjoni soovituste asjakohastele osadele tuleb mõista pidades silmas direktiivi 2019/633 eesmärki. Viitamise eesmärk ei ole määratleda mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjaid, vaid viidata, et sama määratluse abil tuleb kindlaks teha ka see, millisesse aastakäibe kategooriasse ostja või müüja kuulub. See viide on asjakohane selleks, et tuvastada, kas müüja kuulub seaduse kohaldamisalasse, aga ka selleks, et tuvastada, kas ostja suhtes kohaldub ebaausa kaubandustava kasutamise keeld. Ostja ja müüja kuulumine aastakäibe kategooriasse tuvastatakse rikkumise aja järgi. Samas soovituste lisa artikli 4 lõikes 2 toodud kahe järjestikkuse aasta nõue ei ole aastakäibe määramisel asjakohane, kuna soovitustel on teine eesmärk kui direktiivil (EL) 2019/633. Komisjon on selgitanud, et seda viidet tuleb mõista nii, et aastakäive saadakse arvutades ettevõtja tavapärasel tegevusalal toodete ja teenuste müügist aasta jooksul saadud tulud (income), millest on tehtud mahaarvamised (rebates). Samuti ei sisalda aastakäive käibemaksu ega teisi kaudseid makse. Komisjon leiab, et aastakäivet võib üksnes ettevõtja põllumajandustoodete ja toidu müügist saadud tulu käibena käsitleda vaid juhul, kui see ongi ettevõtja ainus tavapärane tegevusala, st tal ei ole ja ta ei saa tulu muudest tegevusaladest. See on nii seetõttu, et 12 https://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2003:124:0036:0041:EN:PDF 27 põllumajandustoodete ja toiduainete müügist saadud tulu ei ole ainus, mis määrab selle ettevõtja võimet tähtaegselt oma maksekohustusi täita või täita muid direktiivi (EL) 2019/633 nõudeid. Direktiivis 2019/633 tehtud viited soovituste lisa asjakohastele artiklitele näitavad ka seda, et aastakäibe arvutamisel tuleb võtta arvesse kas müüja või ostja on iseseisvad ettevõtjad või on seotud teise ettevõtjaga. Kui müüja või ettevõtja on seotud teise ettevõtjaga, tuleb tema aastakäibe määramisel arvesse võtta ka seotud ettevõtja aastakäivet. Seda, kuidas arvutada seotud ettevõtjaga juhul ettevõtja aastakäivet, kirjeldab soovituste lisa artikkel 6 ning lisas kirjeldatakse aastakäibe määramist erinevatel juhtudel. Direktiiv 2019/633 viitab aastakäibe määratlemisel soovitusele, kuna see on juba olemasolev ja kasutatav meetod, mille kasutamise direktiiv (EL) 2019/633 aastakäibe kindlakstegemisel kohustuslikuks teeb. Paragrahvi 7 lõikes 4 sätestatakse, et tehingu toimumise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu andmed võetakse isiku majandusaasta aruandest. Samuti nähakse ette, et juhul kui isiku tehingu toimumise aastale vahetult eelnenud majandusaasta aruande äriregistrile esitamine on äriseadustiku alusel nõutav, kuid aruanne ei ole äriregistrile esitatud või nimetatud aruande äriregistrile esitamise tähtaeg ei ole aastakäibe kindlakstegemise ajaks saabunud, võetakse aluseks tehingu toimumise aastale vahetult eelnenud teise majandusaasta kinnitatud majandusaasta aruanne. Paragrahvi 7 lõikes 5 sätestatakse täpsustus nende isikute müügitulu kindlakstegemiseks, kellel ei ole majandusaasta aruande esitamise kohustust (füüsilisest isikust ettevõtjad). Nende puhul võetakse tehingu toimumise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu andmed tema käibedeklaratsioonist või tuludeklaratsiooni asjakohasest osast. Selleks peab riikliku või haldusjärelevalve tegija esitama järelepärimise maksuhaldurile (Maksu- ja Tolliamet), kes vajalikud andmed esitada saab. 3. peatükk Paragrahvis 8 sätestatakse riikliku ja haldusjärelevalve teostaja ning riikliku järelevalve erimeetmed. Eelnõu §-ga 8 võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 4 lõige 1, mille kohaselt iga liikmesriik määrab vähemalt ühe asutuse, kes tagab direktiivi (EL) 2019/633 artiklis 3 sätestatud keeldude järgimise riigi tasandil (edaspidi „nõuete täitmise eest vastutav asutus“), ja teavitab sellisest määramisest Komisjoni. Paragrahvi 8 lõige 1 sätestab riikliku ja haldusjärelevalve teostaja. Eelnõus ning asjakohastes EL-i õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teostab riiklikku ja haldusjärelevalvet Konkurentsiamet. Nagu tavapärane, võib Konkurentsiamet korrakaitseorganina algatada riikliku või haldusjärelevalve, kui haldusmenetluse ühe eriliigi, kas enda initsiatiivil või mujalt, näiteks meediast või teiselt isikult (sh käesoleva seaduse eelnõu § 11 lõikes 1 nimetatud isikult) saadud teabe põhjal. Paragrahvi 8 lõige 2 käsitleb riikliku järelevalve erimeetmeid. Korrakaitseorgan võib põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) §-des 30‒32 ja 49–51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Nimetatud erimeetmed on küsitlemine ja dokumentide nõudmine, kutse ja sundtoomine, isikusamasuse tuvastamine, vallasasja läbivaatus, valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatus. 28 Lisaks erimeetmetele on korrakaitseorganil lubatud riikliku järelevalve teostamiseks kasutada riikliku järelevalve üldmeetmeid, mis on sätestatud KorS-i §-des 26−29. Riikliku ja haldusjärelevalve teostamisel kasutatakse nendest kõige enam ettekirjutust. Paragrahvis 9 sätestatakse Konkurentsiametil õigus nõuda teavet. Konkurentsiametil on õigus nõuda ostjalt ja müüjalt dokumente, andmeid ja teavet eesmärgiga läbi viia ebaausa kaubandustavade kasutamisega seotud uurimisi ja tuvastada rikkumisi ning teha kindlaks rikkumise üksikasjad ning nõuda juurdepääsu rikkumisega seotud mistahes vormis või vormingus dokumentidele, andmetele ja teabele, olenemata nende talletamiseks kasutatavast andmekandjast või kohast. Õigus nõuda teavet tuleneb direktiivi (EL) 2019/633 artiklist 6, kus sätestatakse nõuete täitmise eest vastutavate asutuste volitused. Direktiivi (EL) 2019/633 artikli 6 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et igal nende nõuete täitmise eest vastutaval asutusel on oma ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid ja eksperditeadmised, ning annavad nõuete täitmise eest vastutavale asutusele järgmised õigused: a) õigus algatada ja läbi viia uurimisi omal algatusel või kaebuse põhjal; b) õigus nõuda ostjatelt ja tarnijatelt kogu vajaliku teabe esitamist, et viia läbi keelatud kaubandustavadega seotud uurimisi; c) õigus korraldada uurimiste raames ette teatamata kohapealseid kontrolle kooskõlas riigisiseste normide ja menetlustega; d) õigus teha otsuseid, millega tuvastatakse artiklis 3 sätestatud keeldude rikkumisi ja nõutakse ostjalt keelatud kaubandustava kasutamise lõpetamist; nõuete täitmise eest vastutav asutus võib keelduda sellise otsuse tegemisest, kui sellega kaasneks risk avaldada kaebuse esitaja identiteet või muu teave, mille avalikustamist peab kaebuse esitaja oma huve kahjustavaks ning tingimusel, et kaebuse esitaja on sellise teabe artikli 5 lõike 3 kohaselt ära märkinud; e) õigus algatada kooskõlas riigisiseste normide ja menetlustega menetlusi, et määrata õigusrikkumise toimepanijale trahve ja muid sama tõhusaid karistusi ning võtta ajutisi meetmeid; f) õigus avaldada korrapäraselt punktide d ja e alusel tehtud otsuseid. Direktiivi (EL) 2019/633 nõuetekohaseks ülevõtmiseks antakse eelnevalt nimetatud volitused Konkurentsiametile. Paragrahvis 10 sätestatakse ettekirjutuse tegemise alused ebaausa kaubandustava kasutamise ohu korral. Paragrahvi koostamisel on eeskujuks võetud konkurentsiseaduse sarnane säte (§ 636). Kuigi nii konkurentsiseaduse kui ka käesoleva seaduse eelnõu need sätted on piiravamad kui korrakaitseseaduses, milles on ette nähtud võimalus ohu või korrarikkumise korral ettekirjutust teha ning ei piirata konkreetsete tähtaegadega korrakaitseorgani õigust otsustada ettekirjutuse tähtaeg, ei piira nende sätete olemasolu iseenesest korrakaitseseaduse § 28 rakendamist (kuigi tähtaja osas võib eriseaduse säte siiski piiravaks osutuda). Selleks, et Konkurentsiamet saaks oma töös lähtuda konkurentsiseadusega ühtsest lähenemisest, on ka selles eelnõus kasutatud samasugust sätet. Paragrahvi 10 lõike 1 kohaselt on Konkurentsiametil õigus omal algatusel ja edasilükkamatutel juhtudel, kui esineb tõsise ja korvamatu kahju tekkimise oht, et kasutatakse ebaausaid kaubandustavasid, mis on käesoleva seaduse kohaselt keelatud (maksega seotud ebaausa kaubandustava kasutamise keeld, ebaausa kaubandustava kasutamise keeld ja ebaausa kaubandustava kasutamise keeld kokkuleppe puudumisel), kehtestada ettekirjutusega isikule kohustuse teha teatud tegu või hoiduda teatud teost. 29 Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 6 lõike 1 punkt e, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et igal nende nõuete täitmise eest vastutaval asutusel on oma ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid ja eksperditeadmised, ning annavad nõuete täitmise eest vastutavale asutusele järgmised õigused: e) õigus algatada kooskõlas riigisiseste normide ja menetlustega menetlusi, et määrata õigusrikkumise toimepanijale trahve ja muid sama tõhusaid karistusi ning võtta ajutisi meetmeid. Esimese lõigu punktis e osutatud karistused peavad rikkumise laadi, kestust, kordumist ja raskust arvesse võttes olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Säte sisustatakse rakendamiseks igakordselt konkurentsiseaduse sarnase sätte rakenduspraktikat arvestades. Ka konkurentsiseaduse § 636 lõikes 1 sätestatud sarnane ettekirjutus on ajutiseks meetmeks EL Nõukogu 16. detsembri 2002. a määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta, artiklis 5 sätestatud liikmesriikide konkurentsiasutustele antud volituste hulgas. Nagu nähtub selle meetme konkurentsiseadusesse viimise eelnõu seletuskirjast13, on antud juhul tegemist ettekirjutuse eriliigiga, mis tehakse tähtajalisena konkurentsi kahjustamise ohu korral esialgsete tõendite pinnal ning sisuliselt sarnane võimalus on ette nähtud ka korrakaitseseaduse § 28 alusel. Sellest seletuskirja selgitusest lähtuvalt võib eeldada, et ka ohu termin sisustatakse korrakaitseseadusest lähtudes. Paragrahvi 10 lõikes 2 sätestatakse, et Konkurentsiameti poolt sama paragrahvi lõike 1 alusel ajutiste meetmete kehtestamiseks tehtud ettekirjutus on tähtajaline. Ettekirjutus kehtestatakse tähtajalisena kuni kolmeks kuuks ning vajaduse korral võib Konkurentsiamet eelnimetatud tähtaega pikendada, kuid kokku mitte rohkem kui 12 kuud. Paragrahvis 11 sätestatakse, kes saavad esitada Konkurentsiametile taotluse, et algatada riiklik või haldusjärelevalve keelatud kaubandustava üle. Nagu eespool selgitatud, võib Konkurentsiamet korrakaitseorganina algatada riikliku või haldusjärelevalve, kui haldusmenetluse ühe eriliigi, kas enda initsiatiivil või mujalt, näiteks meediast või teiselt isikult saadud teabe põhjal. Üldjuhul on järelevalveorganile seaduse kohaselt ette nähtud kaalutlusõigus nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Riigikohus on olnud seisukohal (vt nt 13. oktoobri 2010. a otsust asjas nr 3-3-1-44-10, p 15 ning 23. oktoobri 2013. a määrust asjas nr 3-3-1-29-13, p 17), et: "Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve." Ka 22. oktoobril 2014. a on Riigikohtu halduskolleegium teinud otsuse haldusasjas nr 3-3-1-42- 14, milles on samuti selgitanud järelevalveasutuse kaalutlusõigust järelevalvemenetluse algatamise ja järelevalvemeetme rakendamise küsimustes. Halduskolleegium leidis, et seaduse säte, mille kohaselt vastavust seadusele ja seaduses nimetatud metoodikale kontrollib ning nende 13 Konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse 321 SE seletuskiri (lk 21), kättesaadav Riigikogu veebilehelt aadressil: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/2bd7069c-c7ed-4e76-928f- 0f096bbc02bf/Konkurentsiseaduse%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seadust e%20muutmise%20seadus 30 kohta teeb otsuseid ja ettekirjutusi vastavalt oma pädevusele amet või valla- või linnavalitsus ning seaduse säte, mille kohaselt on ametil seadusest tulenevate nõuete rikkumise lõpetamiseks või ärahoidmiseks vastavalt oma pädevusele õigus teha ettekirjutus tegevuse vastavusse viimiseks seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega, andsid järelevalveasutusele kaalutlusõiguse nii järelevalve algatamiseks kui ka ettekirjutuse tegemiseks. Samuti andsid need sätted järelevalveasutusele üldise kontrollipädevuse ning ei kohustanud iga isiku pöördumise alusel menetlust läbi viima. Kuna ettekirjutuse tegemine oli sõnaselgelt sätestatud järelevalveasutuse volitusena, siis seega puudus kaebajatel õigus nõuda järelevalve algatamist või kindla sisuga ettekirjutuse tegemist. Tulenevalt direktiivi (EL) 2019/633 artikli 6 lõike 1 punktist a on nõuete täitmise eest vastutaval asutusel õigus algatada ja läbi viia uurimisi nii omal algatusel kui ka kaebuse põhjal. Artikli 5 lõigete 4 kuni 6 kohaselt peab nõuete täitmise eest vastutav asutus kaebuse saamisel teavitama kaebuse esitajat sellest, kuidas ta kavatseb kaebust menetleda, samuti sellest kui kaebuse põhjal meetmete võtmiseks ei ole alust. Kui aga kaebuse põhjal on meetmete võtmiseks piisavalt alust, siis algatab asutus uurimise ja viib selle lõpule mõistliku aja jooksul. Seega tuleb käesoleva seaduse eelnõu puhul eespool kirjeldatud tavapärast olukorda järelevalvemenetluse algatamiseks siiski täpsustada. Kuigi eelnõu § 8 lõikes 1 sätestatud korrakaitseorgani järelevalvepädevust sätestav pädevusnorm on piisav selleks, et seda mõista nii, et korrakaitseorgan võib algatada riikliku või haldusjärelevalve kas enda initsiatiivil või mujalt, näiteks meediast või teiselt isikult saadud teabe põhjal, siis direktiivi nõuetekohaseks ülevõtmiseks vajab täpsustamist nende isikute ring, kes võivad esitada taotluse algatada riiklik või haldusjärelevalve kas enda või enda esindatava nimel (käesoleva paragrahvi lõige 1). Nimetatud loetelu ei piira teiste isikute õigust anda korrakaitseorganile teavet ebaausa kaubandustava kohta. Samas eeldavad direktiivi (EL) 2019/633 viidatud sätted ilmselt seda, et loetelus nimetatud isiku taotlust ei saa võtta teadmiseks nagu vihjet, vaid see tuleb läbi vaadata ja isikule tuleb anda tagasisidet tema taotluse menetlemise kohta. Seetõttu käsitletaksegi eelnõus direktiivi (EL) 2019/633 kohast kaebust taotlusena haldusmenetluse seaduse tähenduses. Seega, kuigi direktiivi (EL) 2019/633 nõuete täitmise eest vastutaval asutusel on üksnes õigus kaebuse põhjal riikliku järelevalve menetluse algatamiseks, peab ta esitatud kaebust siiski piisava põhjalikkusega menetlema, et otsustada, kas kaebuse põhjal on riikliku järelevalve menetluse algatamiseks ja meetmete võtmiseks piisavalt alust. Seetõttu on põhjendatud direktiivist tulenevalt sätestada seaduses nii see, kellel on õigus asjakohane taotlus esitada, kui ka taotluse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise alused. Paragrahvi 11 lõikes 1 on toodud loetelu nendest isikutest, kes saavad esitada taotluse Konkurentsiametile. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 5 lõiked 1 ja 2, milles on määratletud, kes saavad kaebuse esitada. Direktiivi (EL) 2019/633 artikli 5 lõike 1 kohaselt võib tarnija esitada kaebuse kas tarnija elu- või asutamiskoha liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutavale asutusele või selle liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutavale asutusele, kus on ostja, kelle puhul kahtlustatakse keelatud kaubandustava kasutamist, elu- või asutamiskoht. Sama artikli lõike 2 kohaselt võivad kaebusi oma liikmete või asjakohastel juhtudel oma liikmete taotlusel esitada tootjaorganisatsioonid, muud tarnijaorganisatsioonid ja selliste organisatsioonide liidud, kelle liikmed või liikmete liikmed leiavad, et keelatud kaubandustava neid mõjutab. Muudel organisatsioonidel, kellel on õigustatud huvi esindada tarnijaid, on õigus esitada kaebus tarnija taotluse korral ja tarnija huvides, tingimusel et sellised organisatsioonid on sõltumatud mittetulundusühingud. 31 Komisjon on selgitanud, kuidas mõista ostja elu- või asutamiskohta gruppi kuuluva ettevõtja puhul (group company). Komisjon on selgitanud, et artikli 5 lõike 1 tähenduses ei ole oluline, kas lepingupooleks olev ostja on osa suuremast grupist või kas ta on emaettevõtja või tütarettevõtja. Kui teise riigi ettevõtja tütarettevõtja ostab põllumajandustoodet või toitu, siis tütarettevõtja, kes on konkreetsel juhul ostja, on asjassepuutuv lepingupool, kelle asutamiskoht määrab nõuete täitmise eest vastutava asutuse pädevuse. Samuti on komisjon selgitanud, et oma liikme eest võivad taotluse esitada nii tunnustatud tootjaorganisatsioonid, kui ka tunnustamata tootjaorganisatsioonid (nagu nähtub direktiivi (EL) 2019/633 preambula lõikest 10). Tarnijaorganisatsiooni mõistet on selgitanud Komisjon selliselt, et see on organisatsioon, kuhu kuuluvad näiteks põllumajandustoodete töötlejad (toiduainetööstused) või hulgimüüjad või põllumajandustoodete ja toidu importijad või eksportijad. Kuna Eestis tarnijaorganisatsiooni mõiste puudub, siis Komisjoni selgitustele tuginedes võib tarnijaorganisatsioonina käsitleda näiteks Eesti Kaupmeeste Liitu, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Toiduainetööstuse Liitu. Kokkuvõtteks võivad kõik organisatsioonid, kes koondavad ostjaid või müüjaid või esindavad nende huve võivad oma liikmete nimel kaebusi esitada, olenemata sellest kas tegemist on tunnustatud organisatsioonidega või tunnustamata organisatsioonidega. Täpsemalt on selgitatud tulundusühistu, tunnustatud tootjaorganisatsiooni ja tunnustatud tootjarühma mõisteid käesoleva seaduse eelnõu § 5 lõike 6 seletuskirja selgitava osas juures. Seega direktiivi (EL) 2019/633 nõuetekohaseks ülevõtmiseks võimaldatakse kõigil direktiivis nimetatutel esitada taotlusi Konkurentsiametile. Eelnõu kohaselt võivad ebaausa kaubandustava üle riikliku või haldusjärelevalve algatamise taotluse esitada: 1) müüja; 2) tootjaorganisatsioon või ühistu oma liikme nimel; 3) müüjaorganisatsioon; 4) käesoleva lõike punktides 2 või 3 sätestatud organisatsioonide liit oma liikme või organisatsioonide liidu liikmeks oleva liikme nimel; 5) muu organisatsioon, kes tegutseb mittetulundusühinguna ja kellel on õigustatud huvi esindada müüjat. Selguse mõttes on esitatud eelnõus loeteluna, kes võivad taotluse esitada Konkurentsiametile. Paragrahvi 11 lõikes 2 sätestatakse sarnaselt konkurentsiseaduse § 631 lõikega 1, et Konkurentsiametile esitatav taotlus peab olema kirjalik ja selles märgitakse haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud andmed, milleks on esitaja nimi, taotluse selgelt sõnastatud sisu, taotluse esitamise kuupäev ja taotleja allkiri, haldusakti või muu dokumendi kättetoimetamise soovitav viis ja selleks vajalikud kontaktandmed ning muud õigusaktidega ettenähtud andmed. Paragrahvi 11 lõikes 3 sätestatakse, et taotluse esitaja põhjendatud taotluse alusel võib Konkurentsiamet tunnistada tema isiku nime või muu teabe avaldamise teistele isikutele avaldamisele mittekuuluvaks. Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 5 lõige 3, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et kaebuse esitaja nõudmisel võtab nõuete täitmise eest vastutav asutus meetmeid, mis on vajalikud, et tagada kaebuse esitaja või käesoleva direktiivi lõikes 2 osutatud liikmete või tarnijate identiteedi asjakohane kaitse ja mis tahes muu sellise teabe konfidentsiaalsust, mille avalikustamine võib kaebuse esitaja arvates tema või nimetatud liikmete või tarnijate huve kahjustada. Kaebuse esitaja märgib ära kogu teabe, mille puhul ta konfidentsiaalsust nõuab. 32 Paragrahvi 11 lõikes 4 sätestatakse, et taotluse esitaja nimi ja muu teave, mille on Konkurentsiamet tunnistanud taotluse esitaja põhjendatud taotluse alusel teistele isikutele avaldamisele mittekuuluvaks jäetakse avalikustamisele kuuluvate otsuste ja ettekirjutuste tekstist välja. Nimetatud sätte on lisatud eelnõusse konkurentsiseaduse § 63 lõike 5 eeskujul, mille kohaselt Konkurentsiamet jätab avalikustamisele kuuluvate otsuste ja ettekirjutuste tekstist välja ärisaladused ja muu konfidentsiaalse teabe. Paragrahvis 12 on sätestatud Konkurentsiametile keelatud kaubandustava üle riikliku või haldusjärelevalve algatamiseks esitatud taotluse läbi vaatamata jätmise alused. Konkurentsiamet jätab taotluse läbi vaatamata, kui ilmneb mõni järgmine asjaolu: 1) taotlus on ilmselgelt põhjendamatu; 2) taotluste lahendamine ei kuulu Konkurentsiameti pädevusse; 3) taotluse esitajat ei ole võimalik taotluses sisalduva teabe põhjal tuvastada; 4) taotluse esitaja ei vasta käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatule. Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 5 lõige 5, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et kui nõuete täitmise eest vastutav asutus leiab, et kaebuse põhjal meetmete võtmiseks ei ole piisavalt alust, teavitab ta kaebuse esitajat oma seisukoha põhjustest mõistliku aja jooksul pärast kaebuse saamist. Paragrahv 13 sätestab Konkurentsiametile keelatud kaubandustava üle riikliku või haldusjärelevalve algatamiseks esitatud taotluse alusel menetluse lõpetamise alused. Konkurentsiamet võib riikliku või haldusjärelevalve algatamiseks esitatud taotluse menetluse lõpetada, kui menetluse käigus ilmneb mõni järgne asjaolu: 1) ostja tegevuses puuduvad käesoleva seaduse rikkumise tunnused; 2) samas asjas on alustatud väärteomenetlus; 3) taotluse esitaja on oma taotluse tagasi võtnud ning menetluse lõpetamine ei kahjusta kolmanda isiku õigusi; 4) sama asi on teise liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutava asutuse menetluses või samas asjas on teise liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutava asutuse otsus; 5) ostja on lõpetanud menetluse esemeks oleva tegevuse ning puudub vajadus ettekirjutuse tegemiseks. Nimetatud alus on vajalik olukorras, kus ettevõtja on lõpetanud tegevuse, mis võis konkurentsi kahjustada, kuid tegemist ei ole siiski konkurentsiolukorra parandamisega, mis eeldaks positiivseid meetmeid ettevõtja poolt. Vajadus ettekirjutuse tegemiseks puuduks eelkõige juhul, kui on näha, et minevikus toimunud tegevus on olnud ühekordne ning faktilised asjaolud on muutunud ning puudub põhjus eeldada, et ettevõtja tulevikus sarnaselt veel käituks; 6) taotluse esitaja on taotluses märkinud, et tema nimi ja käesoleva seaduse § 11 lõikes 3 nimetatud muu teave ei kuulu teistele isikutele avaldamiseks, kuid menetluse tulemuse otsusest võib nimetatud teave nähtuda. See alus on vajalik olukorras, kus menetluse tulemuse otsuses on oluline avalikustada kas taotluse esitaja nimi või muu taotluses märgitud teave, kuid taotluse esitaja ei anna nõusolekut selle teabe avalikustamiseks. Sel juhul ei jää Konkurentsiametil muud üle, kui menetlus lõpetada. Käesoleva paragrahvi punktiga 6 võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 6 lõike 1 punkti d teine lause osa, mille kohaselt nõuete täitmise eest vastutav asutus võib keelduda sellise otsuse tegemisest, kui sellega kaasneks risk avaldada kaebuse esitaja identiteet või muu teave, mille avalikustamist peab kaebuse esitaja oma huve kahjustavaks ning tingimusel, et kaebuse esitaja on sellise teabe direktiivi artikli 5 lõike 3 kohaselt ära märkinud. Paragrahv 14 sätestab Konkurentsiameti, kui nõuete täitmise eest vastutava asutuse, koostöö põhimõtted ebaausa kaubandustava kasutamise tõkestamiseks Euroopa Komisjoniga ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide nõuete täitmise eest vastutavate asutustega. 33 Paragrahvi 14 lõikes 1 on sätestatud, et Konkurentsiamet teeb koostööd ebaausa kaubandustava kasutamise tõkestamiseks nii liikmesriikide poolt määratud ebaausa kaubandustava täitmise eest vastutavate asutustega kui ka Euroopa Komisjoniga. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 8 lõige 1, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et nõuete täitmise eest vastutavad asutused teevad omavahel ja Komisjoniga tõhusalt koostööd ja abistavad üksteist vastastikku piiriülese mõõtmega uurimistes. Igal liikmesriigil on kohustus direktiivi (EL) 2019/633 artikli 4 kohaselt määrata vähemalt üks nõuete täitmise eest vastutav asutus, kes tagab ebaausa kaubandustava keeldude järgimise riigi tasandil ja teavitab sellisest määramisest komisjoni. Direktiivi (EL) 2019/633 artiklis 8 on sätestatud nõuete täitmise eest vastutavate asutuste vahelise koostöö põhimõtted. Nimetatud artikli kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et nõuete täitmise eest vastutavad asutused teevad omavahel ja Komisjoniga tõhusalt koostööd ja abistavad üksteist vastastikku piiriüleste mõõtmega uurimistes. Komisjon on selgitanud, et võimalikud vastastikkuse koostöö valdkonnas on teabe kogumine, abi maksmata trahvide puhul, abi järelevalve tegemisel, kuid direktiivi sätte täpsema sisustamisega alles tegeletakse. Paragrahvi 14 lõikes 2 sätestatakse, et Konkurentsiamet koostab igal aastal aruande ebaausate kaubandustavade kasutamise üle algatatud ja lõpetatud riikliku ja haldusjärelevalve kohta. Aruandes peab olema kokkuvõtlikult kajastatud menetluse sisu, tulemused ja tehtud otsused. Nimetatud aruande peab Konkurentsiamet avaldama oma veebilehel. Aruande avaldamisel võetakse arvesse direktiivi (EL) 2019/633 artikli 5 lõikes 3 sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid. Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 10 lõige 1, mille kohaselt liikmesriigid tagavad, et nõuete täitmise eest vastutavad asutused avaldavad igal aastal aruande oma tegevuse kohta, mis kuulub käesoleva direktiivi kohaldamisalasse; aruandes märgitakse muu hulgas vastu võetud kaebuste ning eelmisel aastal algatatud ja lõpetatud uurimiste arv. Iga lõpetatud uurimise kohta esitatakse aruandes kokkuvõte ning kirjeldatakse uurimise sisu, tulemusi ja kui see on kohane, tehtud otsuseid, kohaldades direktiivi (EL) 2019/633 artikli 5 lõikes 3 sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid. Paragrahvi 14 lõike 3 kohasel peab Konkurentsiamet esitama iga aasta 15. märtsiks Euroopa Komisjonile aruande, kus on käsitletud ettevõtjavahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasi põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas. Aruanne peab sisaldama kõiki asjakohaseid andmeid, mis on direktiiviga (EL) 2019/633 ette nähtud normide kohaldamise ja nende täitmise tagamise kohta eelmisel aastal. Selle sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 10 lõige 2, mille kohaselt liikmesriigid saadavad komisjonile iga aasta 15. märtsiks aruande, milles käsitletakse ettevõtjatevahelisi ebaausaid kaubandustavasid põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas. Kõnealune aruanne sisaldab eelkõige kõiki asjakohaseid andmeid käesoleva direktiiviga ette nähtud normide kohaldamise ja nende täitmise tagamise kohta asjaomases liikmesriigis eelmisel aastal. 4. peatükk Paragrahvis 15 sätestatakse, et Konkurentsiameti ettekirjutuse täitmata jätmise korral on sunniraha ülemmäär füüsilisele isikule kuni 600 eurot ja juriidilisele isikule kuni 100 000 eurot. Kui ettekirjutus jäetakse täitmata, siis tavapäraselt on KorS § 23 lõike 4 kohaselt korrakaitseorganil õigus rakendada sunniraha, mille ülemmäär on 9600 eurot. Kuna väärteo eest 34 on kavandatud sarnaselt konkurentsiseadusega juriidilist isikut karistada kuni 400 000 eurose rahatrahviga, siis on arvestatud, et sobiv sunniraha määr võiks olla kuni 100 000 eurot. Kuna füüsilisele isikule saab karistusena määrata väärteo eest rahatrahvi kuni 1200 eurot ja tegelikult ei tohiks haldussunni meede oma olemuselt olla karmim kui karistus, siis seetõttu on õiglaseks ja pädevaks sunniraha ülemmääraks eelnõus kavandatud 600 eurot. Paragrahvis 16 sätestatakse vastutus seadusest tulenevate nõuete rikkumise korral. Eelnõu neljas peatükk käsitleb vastutust ja sätestab karistused selle seaduse rikkumise eest. Eelnõu koostamisel lähtuti ühest küljest sellest, et võimalik on kohaldada väärteokaristust maksetähtajaga seotud keelatud ebaausa kaubandustava, tarnega seotud keelatud ebaausa kaubandustava ning tingimuslikult keelatud ebaausa kaubandustava vormi rikkumisel korral. Teisalt on lähtutud karistusseadustiku (edaspidi KarS) põhimõttest, et väärteovastutust tuleb kohaldada üksnes siis, kui haldussund ei anna tulemust: tegu on juba toime pandud ja tagantjärele tehtav ettekirjutus ei muuda enam midagi. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 6 lõike 1 viimane lause, mille kohaselt esimese lõigu punktis e osutatud karistused peavad rikkumise laadi, kestust, kordumist ja raskust arvesse võttes olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Viidatud punkti e kohaselt tagavad liikmesriigid, et igal nende nõuete täitmise eest vastutaval asutusel on oma ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid ja eksperditeadmised, ning annavad nõuete täitmise eest vastutavale asutusele muu hulgas õiguse algatada kooskõlas riigisiseste normide ja menetlustega menetlusi, et määrata õigusrikkumise toimepanijale trahve ja muid sama tõhusaid karistusi ning võtta ajutisi meetmeid. Direktiiv 2019/633 ei määratle kuidas neid trahve nõudma peaks ja kas neid tuleks arvutada arvestades rikkuja käivet või muid asjaolusid. Paragrahvi 16 lõige 1 sätestab väärteokoosseisu maksetähtajaga (eelnõu § 4) või tarnega (eelnõu § 5) seotud ebaausa kaubandustava keelu rikkumise ja tingimuslikult keelatud ebaausa kaubandustava kasutamise eest, kui vastupidises ei ole kokku lepitud (eelnõu § 6) füüsilisele isikule. Eelnevalt loetletud keeldude rikkumise eest karistatakse füüsilist isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Paragrahvi 16 lõikes 2 sätestatakse, et kui maksetähtajaga (eelnõu § 4) või tarnega (eelnõu § 5) seotud ebaausa kaubandustava keeldu ja tingimuslikult keelatud ebaausa kaubandustava kasutamist ilma vastupidise kokkuleppeta (eelnõu § 6) on rikkunud juriidiline isik, siis karistatakse teda rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Arvestades karistatavate juriidiliste isikute majanduslikku võimu, võib nende ettevõtjate õiguserikkumisel samuti olla tõsine mõju vastavale majandusvaldkonnale, aga ka konkurentsile, ning see võib kahjustada paljude müüjate (sh tarbijate) huve ja heaolu ning seeläbi ka oluliselt avalikku huvi. Seetõttu sätestatakse käesolevas seaduses juriidilistele isikutele KarS § 47 lõikes 2 kehtestatud karistuse ülemmäär sarnaselt konkurentsiseadusega. Paragrahv 17 sätestab väärtegude aegumistähtaja ja väärteo kohtuvälise menetleja. Paragrahvi 17 lõikes 1 sätestatakse väärtegude aegumistähtaeg. Kui reeglina on väärtegude aegumistähtajaks kaks aastat, siis eriseadustes võib ette näha kuni kolmeaastase aegumistähtaja. Võttes arvesse, et konkurentsialastel väärtegudel on konkurentsiseadusega ette nähtud kolme aastane aegumistähtaeg, siis ka käesolevas seaduses nähakse ette kuni kolme aastane aegumistähtaeg, sest direktiivis (EL) 2019/633 tulenevate ebaausate kaubandustavade kasutamise keeld on üks osa EL-i konkurentsipoliitikast ja selle eesmärk on täiendada konkurentsireegleid, on sellest tulenevalt mõistlik kehtestada kõikidele konkurentsialastele väärtegudele ühtne aegumistähtaeg. 35 Paragrahvi 17 lõikes 2 sätestatakse, et käesolevas seaduses sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Konkurentsiamet oma pädevuse piires. 5. peatükk Paragrahv 18 sätestab võlaõigusseaduse muutmise. Käesoleva seadusega täiendatakse võlaõigusseaduse § 821 lõikega 6 selliselt, et võlaõigusseaduses sätestatud maksetähtajad ei kohaldu käesolevas seaduse § 4 lõigetes 1 ja 4 sätestatu kohta. Muudatus on seotud eelnõu § 4 lõikega 7, milles sätestatakse selguse mõttes, et põllumajandustoote ja toidu tarnelepingutes, nii nendes, mis käsitlevad korrapäraseid tarneid, kui ka nendes, mis käsitlevad mittekorrapäraseid tarneid, tuleb ette näha maksetähtajad, mis ei ületa selles paragrahvis sätestatud maksetähtaegu, mitte võlaõigusseaduse § 821 sätestatud maksetähtaegu. Selguse mõttes sätestatakse ka võlaõigusseaduse asjaomases paragrahvis sõnaselgelt juhtum, millal seal sätestatud maksetähtaegu ei kohaldata. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 3 lõike 1 punktidele ai järgneva lõigu esimene taane, mille kohaselt selle artikli esimese lõigu punktis a osutatud keeld ei mõjuta direktiivis 2011/7/EL sätestatud hilinenud maksmise tagajärgede ja hilinenud maksmise korral võetavaid meetmeid, kuid nende suhtes kohaldatakse kõnealuses direktiivis (direktiivis 2011/7/EL) sätestatud makseperioodidest erandina käesolevas direktiivis (direktiivi (EL) 2019/633) sätestatud makseperioode. Seega kohalduvad käesolevas eelnõu sättes ettenähtud maksetähtajad hilinenud maksete direktiivis ettenähtud tähtaegade asemel. Hilinenud maksete direktiivis ettenähtud tähtajad on Eesti õigusesse üle võetud võlaõigusseaduse §-ga 821. Nagu Komisjon on selgitanud ühel hilinenud maksete direktiivi ekspertide töörühma kohtumisel, siis juhul kui pooled ei ole konkreetses maksetähtajas kokku leppinud, kohaldub selle seaduse sätte asemel ikkagi hilinenud maksete direktiivist tulenev regulatsioon, ehk võlaõigusseaduse asjakohane säte, mis vastavad reeglid ette näeb. Maksetähtaegade rikkumise õiguslikud tagajärjed tulenevad juhul, kui makse saamiseks õigustatud isik soovib tasu sisse nõuda eraõiguslikus korras, hilinenud maksete direktiivist, mis on Eesti õigusesse üle võetud võlaõigusseadusega. Kui tasu saamiseks õigustatud isik soovib, võib ta maksetähtaja rikkumise puhul esitada ka taotluse järelevalveasutusele riikliku järelevalve algatamiseks. Paragrahv 19 sätestab üleminekusätted, mis puudutavad enne eelnõu seadusena jõustumist sõlmitud tarnelepinguid. Paragrahvi 19 lõikes 1 sätestatakse, et tarnelepingud, mis on sõlmitud enne 1. maid 2021. a tuleb viia käesoleva seadusega kooskõlla hiljemalt 1. maiks 2022. a. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõige 4, mis näeb ette, et tarnelepingud, mis on sõlmitud enne selle direktiivi ülevõtmise meetmete avaldamise kuupäeva vastavalt artikli 13 lõike 1 esimesele lõigule, viiakse selle direktiiviga kooskõlla 12 kuu jooksul pärast nimetatud avaldamiskuupäeva. Sätte eesmärk on seadusega tagada, et kõik tarnelepingud oleks alates 2022. aasta 1. maist seadusega kooskõlas. Samuti sätestatakse selgesõnaliselt tarnelepingu seadusega kooskõlla viimata jätmise tagajärg: kooskõlla viimata tarneleping või selle tingimus, mis on käesoleva seadusega vastuolus, on tühine (vt selgitust lepingu või selle tingimuse tühisuse kohta seletuskirjas eestpoolt, eelnõu § 4 lõike 8, § 5 lõike 6 ja § 6 lõike 6 selgituste juurest). Paragrahvi 19 lõikes 2 nähakse ette tarnelepingute seadusega kooskõlla viimise korraldus. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingu muutmiseks peab ostja, kes soovib tarnelepingu 36 seadusega kooskõlla viia, tegema müüjale lepingu muutmise ettepaneku ja andma müüjale mõistliku tähtaja ettepaneku vastuvõtmiseks või sellest keeldumiseks. Kui müüja tähtaja jooksul oma otsusest ei teata, loetakse leping muudetuks. Viimane on kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lõikes 4 sätestatuga, mille kohaselt vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest. Seega, kui ostja pakutud lepingu muudatus müüjale sobib, siis ei pea ta sellest ostjale teada andma. Nii selle kui järgmise sätte eeskujuks on võetud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 19, milles nähti ette võlaõigusseaduse §-s 739 kehtestatud nõuetele mittevastava elektroonilise maksevahendi kasutamise lepingu seaduses sätestatuga kooskõlla viimiseks alused ja kord. Kuna põllumajandustoote ja toidu müügilepingud võivad olla sõlmitud ka suuliselt, siis ei ole eelnõus lepingu muutmiseks ette nähtud kohustuslikku vormi. Võlaõigusseaduse § 13 lõike 2 kohaselt juhul kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Sama seaduse sama paragrahvi lõike 3 kohaselt aga juhul kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Seejuures tuleb lepingute muutmisel silmas pidada, et kui leping sisaldab tingimust, mille puhul eelnõu näeb ette kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi järgimise kohustuse, siis tuleb seda ka lepingu muutmisel järgida. Paragrahvi 19 lõikes 3 antakse ostjale õigus müüjaga sõlmitud leping lõpetada kui müüja keeldub lepingu muutmisest. Tegemist on võlaõigusseaduse § 13 lõike 1 kohase seadusega ettenähtud lepingu lõpetamise alusega. Paragrahvi 19 lõikes 4 nähakse ostjale ette kohustus viia ka suulised lepingud käesoleva seadusega kooskõlla nende tingimuste kinnituskirjaga kinnitamise teel. Selleks peab ostja esitama müüjale kinnituskirja ja andma müüjale mõistliku tähtaja sellega nõustumiseks või mittenõustumiseks. Kui müüja tähtaja jooksul ei teata, et ta ei ole kinnituskirjas sisalduvate tingimustega nõus, loetakse kinnituskirjas sisalduvad tingimused lepingu tingimusteks. Säte on sõnastatud kooskõlas võlaõigusseaduse § 32 lõikega 1, mis käsitleb kinnituskirja. Paragrahvi 19 lõikes 5 pannakse lisaks tarnelepingu seadusega kooskõlla viimise kohustusele kohustus viia samaks tähtpäevaks seadusega kooskõlla ka tarnelepinguga sarnast mõju omavad dokumendid. Tarnelepinguga sarnast mõju omavate dokumentidena peetakse silmas eelnõu § 5 lõikes 6 mainitud põllumajandustoote ja toidu ostjaks oleva tulundusühistu või mittetulundusühingu põhikirja või selle alusel tehtud otsuseid, mille alusel tema liikmed müüvad talle põllumajandustoodet ja toitu. Kuna need dokumendid on mõlemale poolele siduvad ja käsitlevad põllumajandustoote ja toidu müüki, siis on neil dokumentidel tarnelepinguga sarnane mõju ning seetõttu tuleb ka need seadusega kooskõlla viia. Seadusega kooskõlla viimiseks on neil sama tähtaeg, mis tarnelepingutegi puhul (sätestatud sama paragrahvi lõikes 1) ja seadusega kooskõlla viimata jätmise puhul ka sama tagajärg ehk tühisus (sätestatud sama paragrahvi lõikes 1). Paragrahvis 20 sätestatakse eelnõu seadusena jõustumise aeg. Sätte kohaselt jõustub seadus 2021. aasta 1. novembril. Sättega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/633 artikli 13 lõike 1 teine lõige, mille kohaselt liikmesriigid hakkavad direktiivi norme kohaldama hiljemalt 1. novembril 2021. 37 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus kasutusel olev terminoloogia on kooskõlas direktiivi (EL) 2019/633 terminoloogiaga, kuigi direktiivi mõne termini kasutamisest on eelnõus loobutud või kasutatakse selle asemel Eesti õiguses kasutatavat olemasolevat terminit. Eelnõus ei kasutata uusi ega võõrsõnalisi termineid, mida õigusaktides ei ole varem kasutatud. Eelnõus, nagu ka direktiivis (EL) 2019/633, ei määratleta terminit „tarbija”, kuna seda kasutatakse tavapärases tähenduses. Terminit kasutatakse ka direktiivi (EL) 2019/633 artikli 1 lõike 2 viimases lõigus, kuid ka direktiivis ei määratleta seda. Direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punktis 4 kasutatava termini „tarnija” asemel kasutatakse eelnõus Eesti õiguses kasutatavat terminit „müüja”. Sellest tulenevalt ka termini „tarnijaorganisatsioon” asemel kasutatakse eelnõus terminit „müüjaorganisatsioon”. Samuti on Eesti Advokatuuri konkurentsiõiguse komisjoni arvamust arvestades loobutud eelnõus avaliku sektori asutuse termini määratlemisest, kuna seda kasutatakse eelnõus vaid ühel korral ja eelnõus on võimalik avaliku sektori asutuste hulka kuuluvad asutused ja isikud nimetada (§ 7 lõikes 2). Avaliku sektori asutuse termin on sätestatud direktiivi (EL) 2019/633 artikli 2 punktis 3, mis määratleb avaliku sektori asutusena riigi, piirkonna või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik- õiguslik isiku, ühe või mitme nimetatud asutuse või avalik-õigusliku isiku moodustatud ühenduse. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu on kooskõlas EL-i õigusega. Eelnõu ettevalmistamisel on arvestatud direktiiviga (EL) 2019/633, 17. aprill 2019, mis käsitleb põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid (ELT L 111, 25.4.2019, lk 59—72). Lisaks on eelnõu ettevalmistamisel arvestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013, 17. detsember 2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671—854), Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/7/EL, 16. veebruar 2011, hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul EMPs kohaldatav tekst (ELT L 48, 23.2.2011, lk 1—10) ja komisjoni soovitusega (EL) nr 361/2003, mis käsitleb mikroettevõtete ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete määratlust (ELT L 124, 20.05.2003, lk 36–41). 6. Seaduse mõjud Nii direktiiv (EL) 2019/633, mis käsitleb põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid kui käesolev eelnõu on suunatud põllumajandustoote ja toidu tarneahelas esinevate ebaausate kaubandustavade tõkestamisele, et piirata toidutarneahela osapoolte läbirääkimispositsiooni kuritarvitamist. Ebaausate kaubandustavade loetelu sätestamisega, mis on põllumajandustoodete ja toidu tarneahelas ostja ja müüja vahel keelatud, kaasnevad eeldatavalt järgmised olulised mõjud: majanduslik mõju; sotsiaalne, sh demograafiline mõju ja mõju regionaalarengule; mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele; mõju elu- ja looduskeskkonnale ning mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste töökorraldusele. Eelnõu mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi kolme kriteeriumi alusel: mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk. 38 Muudatusest mõjutatud sihtrühmaks on põllumajandustoodete ja toiduainete müüjad, nende ostjad ja tarbijad ning riigiasutused (Konkurentsiamet, nõuete täitmise eest vastutav asutus). 6.1 Mõju majandusele Avalduv mõju: Eelnõus on loetletud 16 ebaausat kaubandustava (üheksa ebaausat kaubandustava, mis on igal juhul ja alati keelatud ning seitse ebaausat kaubandustava, mis on keelatud juhul kui eelnevalt ei ole kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku lepitud), mis esinevad olukorras, kus põllumajandustooteid ja toidu müüja müüb endast müügitulult suuremale ostjale. Eelnõus nimetatud ebaausad kaubandustavad on: Ostjal on keelatud: 1) tasuda põllumajandustoote ja toidu eest hiljem kui 30 päeva jooksul; 2) tühistada põllumajandustoote ja toidu tellimust, nii lühikese etteteatamisega, et ei saa mõistlikult eeldada, et müüja leiab tootele muu turustus- või kasutusvõimaluse; 3) muuta ühepoolselt tarnelepingu tingimusi, mis on seotud tarnete ja kohaletoimetamise sageduse, viisi, koha, aja või mahuga, kvaliteedinõuete, maksetingimuste, hindade või teatud teenuste osutamisega; 4) nõuda müüjalt tasusid, mis ei ole seotud müüja põllumajandustoote ja toidu müügiga; 5) nõuda müüjalt tasusid põllumajandustoote ja toidu raiskumineku eest, mis on toimunud ostja ruumides, kuid mitte tarnija hooletuse või süü tõttu; 6) keelduda kirjalikult kinnitamast ostja ja müüja vahel kokku lepitud tarnelepingu tingimusi, kui müüja on kirjalikku kinnitust nõudnud; 7) ebaseaduslikult avaldada või kasutada müüja ärisaladust; 8) ähvardada müüjat kaubandusliku kättemaksuga, kui müüja kasutab oma lepingulisi või seaduslikke õigusi; 9) nõuda müüjalt hüvitist kulude eest, mis tekivad seoses tarnija toodetega seotud kliendikaebuste läbivaatamisega, kuid milles müüjal süü puudub. Eelnõus nimetatud kaubandustavad, mis on keelatud juhul kui eelnevalt ei ole kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis selgelt ja ühemõtteliselt kokku lepitud on järgmised: Ostjal on keelatud: 1) hüvitist maksmata tagastada müüjale müümata jäänud põllumajandustoode ja toit; 2) nõuda tasu müüja põllumajandustoote ja toidu turule viimise, ladustamise, väljapanemise või kaubaloetellu lisamise eest; 3) nõuda ostja poolt müüdavate põllumajandustoote ja toidu müügiedenduse kulude kandmist; 4) nõuda ostja poolt müüdavate põllumajandustoote ja toidu reklaamimise kulude kandmist; 5) nõusta ostja poolt müüdavate põllumajandustoote ja toidu turustamise kulude kandmist; 6) nõuda müüjalt kauba müümisega seotud ruumide kohandamiseks tehtud tööjõukulude kandmist; 7) nõuda müüjalt etteantud veopakendite kasutamist. Direktiivi (EL) 2019/633 võimaldab eraldi määratleda riknevad põllumajandustooted ja toidu (eeldatav müügikõlbmatuks muutumine 30 päeva jooksul pärast koristamist, tootmist või töötlemist), kuid eelnõus seda ei tehta. Põllumajandustootjatel on lisaks käesolevale seadusele ka teisi võimalusi oma turujõu tugevdamiseks. Põllumajandustootjate koostööle on kehtestatud teatud erandid konkurentsieeskirjadest, koondumine suurendab põllumajandustootjate läbirääkimisjõudu ning lahendab ka mitmed muud põllumajandustootjate väljakutsed. 39 Sihtrühm 1: majanduslik mõju põllumajandustoodete ja toiduainete müüjale: Põllumajandussektori struktuuriuuringu14 andmetel tegutses Eestis 2017. aastal 16 696 põllumajanduslikku majapidamist. Eesti põllumajandusettevõtete struktuur on duaalne – põllumajandusmaa on koondunud suuremate ettevõtete kasutusse ehk ligikaudu 45% põllumajandusmaast on 3% majapidamiste kasutuses. Kuni 10 ha suuruse maakasutustega majapidamisi on arvuliselt üle poole (51%) majapidamistest, kuid nad kasutavad ainult 4% kogu põllumajandusmaast. Samal ajal üle 100 ha suurusega majapidamisi on 12%, nad kasutavad 78% kogu põllumajandusmaast ja toodavad 76% standardtoodangust. Majandusliku suuruse alusel üle 500 tuhande euro suuruse standardtoodanguga majapidamisi on Eestis 1,7%, kuid nende kasutuses on 32% kogu põllumajandusmaast ja nad annavad 54% standardtoodangust. Põllumajanduse osa Eesti SKP-s ning tööhõives on ca 3%, mis on EL keskmisega võrreldes mõnevõrra madalam. Lisandväärtus hõivatu kohta on pikaajaliselt oluliselt suurenenud, siiski jääb tööjõu tootlikkus alla EL keskmisele tasemele (tootmisteguritulu aastatööühiku kohta aastatel 2016‒2018 oli EL28-s 17 581 eurot, samal perioodil Eestis 13 933 eurot). Eesti põllumajandustootjad on väikesed kui võrrelda neid Eesti suurte toiduainetööstuste ja jaekettidega. Üle 90% põllumajandustootjatest omavad müügitulu kuni 2 miljonit eurot või 2‒10 miljonit eurot. Kuna enamus Eestis tegutsevatest toiduainetööstustest on väikese müügituluga mikroettevõtted, siis paljud põllumajandustootjad ja toiduainetööstused on direktiivi (EL) 2019/633 kohaselt võrdses läbirääkimispositsioonis ning sellisel juhul nende omavahelistele tehingutele käesolev seadus ei kohaldu. Äriregistri andmetel oli 2017. aastal Eesti suuremate toiduainetööstuste müügitulud üle 50 miljoni euro ning Eestis tegutseva nelja suurema jaeketi müügitulud üle 350 miljoni euro. Seega käesolev seadus kohaldub paljudele põllumajandustootjatele, kes müüvad oma tooteid Eesti suurtele toiduainetööstustele ning neljale suuremale jaeketile. Maaeluministeeriumi põllumajanduse, kalanduse ja toiduainetööstuse 2018. aasta ülevaate15 kohaselt tegutses toiduainetööstuse valdkonnas 2017. aastal üle 700 ettevõtte. Suurusgrupiti (tööga hõivatud isikute arvu järgi) on kõige enam alla 10 töötajaga mikroettevõtteid, mis moodustavad ligi 70% kogu ettevõtete arvust. Toiduainetööstuses töötab umbes 3% hõivatutest ning sektor annab 2% Eestis loodud lisandväärtusest. Statistikaameti lühiajastatistika andmetel toodeti 2018. aastal toiduainetööstuse ettevõtete poolt kokku ligikaudu 1,6 miljardi euro eest toodangut, millest kolmandik (ligi 530 miljonit eurot) eksporditi. Suurima osa Eesti toiduainetööstuse toodangust annavad piima- (24%) ja lihatööstus (19%). Toiduainetööstuse ettevõtete müügitulu oli 2018. aastal 1,9 miljardit eurot ja see moodustas 15% kogu töötleva tööstuse müügitulust. Enamus Eesti toiduainetööstuste, sh suurte toiduainetööstuste müügitulud on alla 350 miljoni euro. Seega enamusele toiduainetööstustele, kes müüvad oma tooteid Eesti jaekettidele, käesolev seadus kohaldub. Üksikute suurte toiduainetööstuste müügitulu jääb vahemikku 50‒150 miljonit eurot. Samasse suurusjärku jääb ka paari suurema jaeketi müügitulu. Müües toiduaineid üle 350 miljonilise müügituluga jaekettidele, kohaldub toiduainetööstusest tarnijale käesolevas seadus sätestatu, kuid müües jaekettidele, kelle müügitulu on samas vahemikus, siis sel juhul käesolevas seaduses sätestatu ei kohaldu. Kuna puuduvad andmed Eesti suuremate toiduainetööstuste konsolideeritud müügitulu kohta, siis ei ole võimalik hinnata, kas neile käesolevas seaduses sätestatu kohaldub. Kui tarnija konsolideeritud müügitulu on üle 350 miljoni euro, seadus ei kohaldu. 14 Maaeluministeerium (2018). „Põllumajandussektori 2017. aasta ülevaade“ https://www.agri.ee/sites/default/files/content/ylevaated/ulevaade-pollumajandussektor-2017-04.pdf 15 Maaeluministeerium (2019) "Põllumajanduse, kalanduse ja toiduainetööstuse ülevaade 2018“ https://www.agri.ee/sites/default/files/content/ylevaated/ulevaade-pokat-2018.pdf 40 Eesti Konjunktuuriinstituudi Toidukaupade hinnamarginaalide uuringust16 selgub, et põllumajandussaaduste hinnad on peale viimasest majanduskriisi (2008/2009) olnud maailmaturul eelnevate kümnenditega võrreldes oluliselt volatiilsemad. Samas on tarneahela lülidel väga erinev turujõud, esinevad ebaausad kauplemistavad ja põllumajandusturgude kriiside mõju jaotub tarneahela lülide vahel ebaühtlaselt. Läbi erinevate meetmete (hindade jälgimine ja analüüs, heade kaubandustavade reeglite kehtestamine) püütakse muuta toidu tarneahel paremini toimivaks ja õiglasemaks. Eesti on maailmaturult hinnavõtja ja siseriiklikud hinnad on väga tugevas korrelatsioonis maailmaturu hindadega ning on turu väiksusest tingituna maailmaturu hindadest veelgi volatiilsemad. Väliskaubandus mõjutab tugevalt pakkumist Eesti turul ja seeläbi hindu kogu ahelas. Kriisiperioodil (2016. aastal) kaotasid hinnamarginaalis enim põllumajandustootjad. Põllumajandusturgude konjunktuuri paranedes (mis toimus 2017.aastal) on põllumajandustootjad oma osa hinnamarginaalis uuesti suurendanud. 2018. ja 2019. aastal on aga uuesti vähenenud põllumajandustootjate osa hinnamarginaalis ning suurenenud töötlejate ja kaubanduse osa. Eesti Konjunktuuriinstituudi 2018. aastal läbiviidud uuringus „Eesti toidusektori tarneahela toimimine ja ebaausate kauplemistavade mõjud“17 (edaspidi EKI uuring) on viidatud Catherine Nicholsoni ja Bob Youngi 2012. aastal ilmunud uuringule, mille kohaselt suurte jaekettide turujõud tuleneb asjaolust, et tarnijaid on palju ning jaekette vaid väike arv. Kui suuri jaekette on ühes riigis keskmiselt 4‒5, siis põllumajandustoodete ja toiduainete tootjaid ja töötlejaid on sageli tuhandeid, mis tekitab nn. liivakella efekti ja muudab suured jaeketid filtriks tootjate ja miljonite tarbijate vahel. Selline läbirääkimispositsioonide tasakaalustamatus toob endaga tõenäoliselt kaasa ebaausate kaubandustavade kasutamise, kui suuremad ja mõjukamad kaubanduspartnerid püüavad seoses müügitehinguga läbi lepingulisi suhteid mõjutada endast nõrgemas positsioonis olevat kaubanduspartnerit. Euroopa Komisjoni läbiviidud mõjuanalüüsi18 kohaselt ei ole võimalik anda rahalist hinnangut, kui palju põllumajandustoodete ja toiduainete tarnijad ebaausaid kaubandustavasid keelustavast ja piiravast seadusest võiksid kasu saada. Erinevad uuringud on siiski andnud hinnanguid ebaausate kaubandustavade kasutamisest tekkinud kahjude kohta, võttes arvesse tekitatud kahju ulatust ja esinemissagedust. Ühendkuningriigi Konkurentsikomisjon viis enne ebaausaid kaubandustavasid piirava seaduse rakendamist läbi uuringu19, millest selgus, et kolmandik kuni pool tarnijatest on kogenud kaubandustavasid nagu makseviivitused, ülemäärased tasud kliendikaebuste läbivaatamise eest ning tagasiulatuvad hinnakorrektsioonid. Arvutused on tehtud eeldusel, et kõikide liikmesriikide tarnijad puutuvad kokku sarnaste ebaausate kaubandustavadega ning kahjud ulatuvad 1‒2% tarnijate müügitulust. Põllumajandussektori VKE-de müügitulu on ELis ligikaudu 325 miljardit eurot ning VKE-dest toiduainetööstuste müügitulu ligikaudu 470 miljardit eurot. Sellest lähtuvalt hinnati uuringus, et ebaausate kaubandustavade kasutamisest tekkiv kahju VKE-dest põllumajandustootjatele on kokku 1 kuni 3,3 miljardit eurot ning VKE-dest toiduainetööstustele 1,5 kuni 4,7 miljardit eurot. Eestis ebaausate kaubandustavade rakendamisega kaasnevat rahalist kahju hinnatud ei ole. 16 Eesti Konjunktuuriinstituut (2019) „Toidukaupade hinnamarginaalid“ 2019. aasta II vahearuanne, https://www.agri.ee/sites/default/files/content/uuringud/uuring-2018-marginaalid-01.pdf 17 Eesti Konjunktuuriinstituut (2018) „Eesti toidusektori tarneahela toimine ja ebaausate kauplemistavade mõjud“ https://www.pikk.ee/wp- content/uploads/2018/10/Eesti_toidusektori_tarneahela_toimimine_ja_ebaausate_kauplemistavade_mojud_2018_. pdf 18 European Commission (2018) „Commission staff working Document. Impact assessment. Initiative to improve the food supply chain (unfair trading practices)“ https://eur-lex.europa.eu/legal- content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:52018SC0092&from=EN 19 Competition Commission (2008) The supply of groceries in the UK market investigation.“ http://www.ias.org.uk/uploads/pdf/Price%20docs/538.pdf 41 Ebaausate kaubandustavade kasutamine paneb ettevõtja kasumi ja kasumimäära surve alla, mille tulemuseks võib olla ressursside ümberpaigutamine ning isegi elujõuliste ja konkurentsivõimeliste turuosaliste ettevõtlusest kõrvaldamine. Mõju ulatus (sihtrühm 1): Põllumajandustoodete ja toidu müüjatele ebaausate kaubandustavade kasutamisest tulenevate kulude vähenemine ning stabiilsem majanduskeskkond. Sihtrühm 2 majanduslik mõju jae- ja hulgikaubandusele: Majandus- ja 20 Kommunikatsiooniministeeriumi 2017. a majandussektori ülevaatest selgub, et Eesti jaekaubandus on suuresti koondunud viie jaeketi kätte. Samas on Eestis sektori heterogeensus suurem kui naaberriikides. Nii Soomes kui ka Lätis on turul vaid kaks domineerivat ketti. Äriregistri andmetel oli Eesti jaekaubanduse müügitulu (spetsialiseerimata kauplustes, kus olid ülekaalus toidukaubad) 2017. aastal kokku enam kui 2,4 miljardit eurot ning kasum üle 85 miljoni euro. Viie suurema jaeketi müügitulu oli rohkem kui 1,7 miljardit eurot ning kasum üle 71 miljoni euro. Eesti kuulub jaekaubanduse kontsentratsioonilt Euroopa juhtivate riikide hulka. Euromonitori andmetel oli Eesti jaekettide kontsentratsioon Euroopa Liidus 2016. aastal (5 suurema jaeketi arvestuses) 76,3%-ga kuuendal kohal. Käesolev seadus piirab ostjate majanduslikku tegevusvabadust, loetledes 16 ebaausat kaubandustava, mida loetakse põllumajandustoodete ja toidu tootjatest müüjate majanduslikku olukorda kahjustavateks. Eesti suuremate ostjate turupositsioon on siiski piisavalt tugev ning seaduse rakendamisest tulenev majandusliku tegevusvabaduse piiramine turuosaliste ettevõtlusest kõrvaldamiseni ei vii. Käesoleva seaduse rakendamisega kaasneb vähesel määral haldus- ja töökoormuse kasv ning sellega seotud rahalised kulud. Tarnelepingud tuleb käesoleva seadusega kooskõlla viia ning vastavalt seaduses sätestatule kohaldada selliselt, et teatud müüja ja ostja vahelised kokkulepped oleksid selgelt ja ühemõtteliselt sätestatud, et neid ei käsitletaks ebaausa kaubandustavana. Sihtrühm 3 majanduslik mõju tarbijale. Statistikaameti andmetel oli Eestis 2018. aastal 602 600 leibkonda, kes põllumajandustooteid ja toiduaineid tarbivad. Tarbijat mõjutab majanduslikult eelkõige hind, mille eest on võimalik kaubandusest toiduaineid osta. Euroopa Komisjoni läbiviidud mõjuanalüüsi kohaselt puuduvad tõendid, et liikmesriikides, kus ebaausaid kaubandustavasid rangelt reguleeritakse, oleks inflatsiooni mõju tarbijahindadele suurem kui leebemate regulatsioonidega liikmesriikides või liikmesriikides, kus vastavad regulatsioonid puuduvad. Seega ei ole põhjust eeldada, et käesolev seadus võiks mõjutada põllumajandustoodete ja toidukaupade hindu. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk. Direktiivist (EL) 2019/633 rangemate nõuete sätestamine paneb ostja kasumimäära tugevama surve alla ning ostja jaoks võib olla kasulikum leida omale sarnase või suurema müügituluga müüja, kellega sõlmitud tarnelepingutele seadus ei kohaldu. See piiraks oluliselt põllumajandustoodete ja toidu tootjate müügivõimalusi. Lisaks võivad ranged piirangud oluliselt mõjutada ostja sortimendi valikut müüja kahjuks, kuna ostjal kaob motivatsioon lisada sortimenti uusi ja tarbijale tundmatuid tooteid ehk tooteid, millega kaasneb suurem majanduslik risk. Lisaks võib ostja keelduda sortimenti lisamast müüjate tooteid, kellega puudub varasem tehingute tegemise kogemus. Seaduses direktiivist rangemaid nõudeid sätestades ning piirates ebaausaid kaubandustavasid, sõltumata müügitulu suurusest või sellest, kas ettevõtja osaleb tehingus müüja või ostjana, võib viia olukorrani, kus suurettevõtted kasutavad kaebuse esitamise võimalust survemeetmena 20 Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium (2018) „2017. aasta majandusülevaade“ https://www.mkm.ee/sites/default/files/majandusulevaade_2017.pdf 42 tehingupartnerilt paremate tingimuste välja pressimiseks. Tekiks oht, et seaduse nõuete täitmise eest vastutav asutus koormataks kaebustega üle ning seadus ei täidaks enam oma eesmärki kaitsta nõrgema tarneahela positsiooniga müüjat temast tugevama ostja eest. Jättes eraldi määratlemata riknevad põllumajandustooted ja toidu, siis võimaldab see seadust üheselt mõista ja paremini rakendada. Põllumajandustoote ja toidu kuulumine rikneva põllumajandustoote ja toidu hulka vajaks igakordset kindlaksmääramist nii ostja ja müüja vahelistes suhetes kui ka hiljem, võimaliku järelevalve tegemise käigus. Kuna kindlaid kriteeriume riknevuse määramiseks ei ole, siis võib eeldada, et selline ebamäärasus tooks kaasa palju pikaajalisi ja kulukaid vaidlusi ega aitaks kaasa sellele, et müüjad saaksid oma põllumajandustoodete ja toidu eest tasu kätte mõistliku aja jooksul. Näiteks võib tekkida vajadus kaasata erinevaid eksperte riknevuse määratlemiseks või kohustus maksta täiendavat tasu viivituste eest, mis seoses vaidlustega on tekkinud. 6.2 Sotsiaalne ja demograafiline mõju ning mõju regionaalarengule Avalduv mõju: Statistikaameti andmetel elas ja tegutses 2018. aastal maapiirkonnas pea kolmandik Eesti elanikkonnast ning ettevõtetest, kellest ligi pooled tegelevad teenuste osutamisega, ligikaudu kolmandik põllumajanduse, jahinduse, metsamajanduse ja kalandusega ning viiendik töötleva tööstusega. Kokku pakub maapiirkond tööd 24%-le koguhõives osalejale, so 162 000 inimesele, kellest 71% on maa- ja 29% linnapiirkonna elanikud. 115 000-l maapiirkonnas elaval hõivatul asub põhitöökoht maapiirkonnas, 85 000-l linnalises asulas ja 6 100-l välismaal. Suurim tööandja on teenindussektor, pakkudes tööd 61%-le maapiirkonnas elavale hõivatule, järgneb 31%-ga tööstus- ning 8%-ga primaarsektor. Statistikaameti andmetel oli 2018. a esimese poolaasta seisuga toiduainetööstuses tööga hõivatud keskmiselt 14 592 inimest ning primaarsektoris oli 2018. aastal tööga hõivatud 21 900 inimest, mis kokku moodustavad ca 6% kõigist hõivatutest. EKI uuringu kohaselt oli 2016. aastal jaemüügi, kus on ülekaalus toidukaubad, joogid ja tubakatooted, sektoris hõivatud ca 17 000 inimest ehk ligikaudu 3% kõigist hõivatutest. Arvestades, et viimase kolme aasta jooksul on erinevate jaekettide kaupluste arv kasvanud, võib eeldada, et ka hõivatud inimeste osakaal sektoris on kasvanud. Nii põllumajandustoodete ja toiduainete tarnijad kui kauplused ja hulgikaubandus on olulised nii tööhõive kui regionaalarengu seisukohalt. Maapiirkondades tegutsevate ettevõtete käekäigust sõltub piirkonna areng, kuna kohalikud tootjad pakuvad ümberkaudsetele inimestele tööd ning panustavad muul moel kohaliku elu arengusse. Ebaausate kaubandustavade kasutamise keelustamine ja piiramine hoiab kokku põllumajandus- ja toiduainete tootjate kulusid ning võimaldab varasemast rohkem oma ettevõtlusesse investeerida, mis omakorda loob võimalused maapiirkonnas uute töökohtade tekkeks. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: Liiga piiravate keeldude rakendamine võib vähendada ostjate motivatsiooni sortimenti kaasata uusi- ja nišitooteid või sõlmida tehinguid kaubanduspartneritega, kellega puudub varasem koostöökogemus ning seetõttu ka usaldus. See võib piirata noorte põllumajandustootjate võimalusi leida oma toodetele väljund, mis pikemas perspektiivis võib vähendada noorte põllumajandustootjate maapiirkondades ettevõtlusega alustamist. Ebaausate kaubandustavade, mille kasutamise on keelatud, loetelu laiendamine vähendab põllumajandustoodete ja toidu ostjate kasumiväljavaateid ning võib sundida ostjaid otsima lisavõimalusi kulude kokkuhoiuks. See omakorda avaldab survet töötajate palgatasemetele, millega võib kaasneda tööjõu koondamine ning ettevõtte suurema rahvastikutihedusega piirkonda kolimine. 6.3 Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele 43 Avalduv mõju: Käesoleval seadusel on positiivne mõju toiduga kindlustatusele ehk toidujulgeolekule. Toidujulgeolek tähendab, et toiduga varustatus on stabiilne ja kõigile kättesaadav. Ebaausate kaubandustavade kasutamine põllumajandustootjate peal või nendest saadud kahju suunamine tarneahelas tagasi põllumajandustootjani võib panna ettevõtja kasumi ja kasumimäära surve alla, mille tulemuseks võib olla ressursside ümberpaigutamine ning isegi elujõuliste ja konkurentsivõimeliste turuosaliste ettevõtlusest kõrvaldamine. Ebaausate kaubandustavade kasutamise piiramine tagab tootjale stabiilsema majanduskeskkonna, võimaldab tootjal oma rahavoogusid ning tootmist efektiivsemalt prognoosida ning seeläbi panustada toidujulgeoleku tagamisse. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: Liiga piiravate keeldude rakendamine võib vähendada ostjate motivatsiooni osta kohalikelt väikestelt müüjatelt, vaid importida tooted rahvusvahelistelt hulgiladudelt või eelistada tehingutes suuri müüjaid, kelle puhul seadus ei rakendu. See võib oluliselt halvendada Eesti toidujulgeolekut, vähendada põllumajandus- ja toiduainesektori ettevõtlusstruktuuri mitmekesisust, mõjuda negatiivselt maapiirkondade ettevõtlusele ning halvendada äärealade olukorda. Viimane võib omakorda avaldada survet sotsiaalhoolekandele ning kätkeda endas julgeolekuriski. 6.4 Mõju elu- ja looduskeskkonnale Avalduv mõju: Käesoleval seadusel on kaudne mõju elu- ja looduskeskkonnale. Seadusega kaitstakse põllumajandustoote ja toidu müüjaid teatud ebaausate kaubandustavade kasutamise eest nagu näiteks lepingulise koguse ühepoolne tagasiulatuv vähendamine või müümata toodete tagastamine, mille tulemusena ei pruugi tootja oma kaubale leida alternatiivset müügivõimalust. Sellise ebaausa kaubandustava kasutamise keelustamine peaks vähendama toiduraiskamist. Näiteks tasu maksmine turustaja üldiste laovarude reklaamimisele ilma selle eest vastavat kasu saamata, on müüja jaoks täiendav rahaline kulu, mis mõjutab negatiivselt müüja investeerimisvalmidust ja –võimekust. Kõrgem kasumimäär võimaldab põllumajandustoote ja toidu müüjatel pöörata suuremat tähelepanu tootmise keskkonnasõbralikkusele ning investeerida keskkonnasäästlikesse tehnoloogiatesse. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: Direktiivist (EL) 2019/633 rangemate nõuete sätestamine võib tuua kaasa toiduraiskamise kasvu. Ostjale ja müüjatele peaks jääma vabadus kulusid jagada, et toiduraiskamise kasvu riski maandada. Stockholmi Keskkonnainstituudi 2017. aastal läbiviidud uuringus21 on ühe toidujäätmete vältimise ja vähendamise soovitusena toodud allahindluse tegemine läheneva realiseerimisajaga toiduainetele. 6.5 Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele Avalduv mõju: Käesolevas seaduses tuleb sätestada nõuete täitmise eest vastutav asutus kaebuste lahendamiseks ja ebaausate kaubandustavade kasutamise uurimiseks. Maaeluministeeriumi ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul on Konkurentsiamet sobivaim jõustamisasutuse ülesandeid täitma, kuna Konkurentsiameti teatud ülesanded on sarnased ülesannetega, mida direktiivi (EL) 2019/633 eesmärgi saavutamiseks peab täitma hakkama. ELi 19 liikmesriigis rakendavad direktiivist (EL) 2019/633 tulenevaid sätteid Konkurentsiamet või on loodud uus asutus, mille ülesanne on ebaausate kaubandustavade kasutamist piirata. Konkurentsiõiguse kohaldamisala erineb ebaausaid kaubandustavasid käsitlevatest eeskirjadest, kuna ostja ei oma tavaliselt turgu valitsevat seisundit. Ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate eeskirjadega reguleeritakse mis tahes olukorda, kus on tegemist ebavõrdse läbirääkimispositsiooniga, ja nendega keelatakse ettevõtjatel kehtestada oma partneritele 21 Stockholm Environment Institute (2015) „Toidujäätmete teke Eesti kaubandus-ja toiduainetööstusettevõtetes“ https://www.envir.ee/sites/default/files/toidujaatmed_ii.pdf 44 põhjendamatuid ja ebaproportsionaalseid tingimusi, mistõttu ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad eeskirjad täiendavad ELi konkurentsieeskirju. Eestis ei ole varem ebaausate kaubandustavade kasutamist seaduses reguleeritud, seega on tegemist täiesti uue valdkonnaga, mida direktiiviga (EL) 2019/633 reguleeritakse ning sellega lisanduvad Konkurentsiametile täiesti uue valdkonna ülesanded, mis ei ole sisuliselt võrreldavad Konkurentsiameti praeguste tegevustega ning mis nõuavad Konkurentsiametilt täiendavat kompetentsi ning lisaressurssi direktiivist (EL) 2019/633 tulenevate kohustuste täitmiseks nagu kaebuste menetlemine, uurimiste algatamine, vastastikuse abi pakkumine piiriüleste uurimiste korral ning iga-aastane aruandlus Euroopa Komisjonile. Ebaausate kaubandustavade direktiivi (EL) 2019/633 ülevõtmisega lisanduks Konkurentsiametile olulise tähtsusega täiesti uusi ülesandeid, mille teostamiseks vajab Konkurentsiamet lisarahastust. See hõlmab nii uue valdkonna teadmiste arendamist kui ka efektiivset menetlemist, kuna Konkurentsiamet peab direktiivist (EL) 2019/633 tulenevalt olema võimeline lahendama kaebusi ja iseseisvalt uurima ebaausate kaubandustavade kasutamist, mida põllumajandustoodete ja toiduainete sektoris ostja tarnijale peale surub, tegema ettekirjutusi ebaausa kaubandustava lõpetamiseks, tegema läbiotsimisi ja määrama trahve. Lisaks näeb direktiiv (EL) 2019/633 ette liikmesriikide jõustamisasutuste koostöökohustuse ebaausate kaubandustavade menetlemisel, kui ettevõtjad asuvad erinevates liikmesriikides. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: Määratledes eraldi riknevad põllumajandustooted ja toidu (nii nagu direktiiv (EL) 2019/633 sätestatud), siis võib see kaasa tuua täiendavate riigieelarve vahendite eraldamise vajaduse Konkurentsiametile kui ka töökoormuse kasvu kohtutele, mille tingib vaidluste lahendamine toodete kuuluvuse üle ühte või teise gruppi (riknev põllumajandustoode ja toit või mitte riknev) ja nende eest õige maksetähtaja määramine (kulu eksperdi arvamusele). 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Seaduse rakendamisega kaasnevad kulud kahe ametikoha loomisega Konkurentsiametisse. Ebaausate kaubandustavadega seotud uute ülesannete lisandumisel vajab Konkurentsiamet kahe täiendava ametikoha jaoks alates 2021. a iga-aastaselt 87 014 eurot. Ühe ametikoha maksumus on 43 507 eurot, mis on arvutatud Konkurentsiameti 2019. a eelarve ja koosseisu põhjal (eelarve 1 957 801 eurot jagatuna 45 teenistujaga) sisaldades kõiki võimalikke ühe ametikohaga seonduvaid kulusid (tööjõukulu, majanduskulud, lähetused, koolitused jne). Lisaks võib käesoleva seaduse rakendamine kaasa tuua kohtute töökoormuse mõningase kasvu. Selle eelduseks on isikute suurem teadlikkus enda õigustest seoses ebaausate kaubandustavade kasutamise keeldudest ning senisest suurem valmisolek rikkumise korral pöörduda kohtusse. Eelnõuga kavandatud muudatused võivad mõjutada vähesel määral ettevõtete halduskoormust seoses sellega, et tarnelepingud tuleb seadusega kooskõlla viia ning vastavalt seaduses sätestatule kohaldada selliselt, et teatud tarnija ja ostja vahelised kokkulepped oleksid selgelt ja ühemõtteliselt sätestatud, et neid ei käsitletaks ebaausatena. Seaduse rakendamine ei too riigile kaasa otseseid tulusid. 8. Rakendusaktid Seaduse rakendamiseks ei ole vaja kehtestada uusi rakendusakte. 9. Seaduse jõustumine 45 Seaduse jõustumine on kavandatud 2021. aasta 1. novembril. Jõustumise tähtpäev tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/633 artikli 13 lõikest 1, mille kohaselt tuleb direktiivi kohaldada alates 1. novembrist 2021. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu koostamise etapis küsiti Eesti Toiduainetööstuse Liidu, Eesti Põllumajandus- Kaubanduskoja, Eestimaa Talupidajate Keskliidu, Eesti Aiandusliidu, Eesti Kaupmeeste Liidu, Eesti Väikekaupmeeste Liidu, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ja Eesti Advokatuuri konkurentsiõiguse komisjoni arvamust esialgsele direktiivi ülevõtmisega kaasnevatest mõjude ja riskide analüüsile. Saabunud vastuseid on sätete kavandamisel ning seletuskirja kirjutamisel arvesse võetud, kuid arvestades kõiki saadud arvamusi tervikuna, ei pruugi kavandatud sätted pälvida kõikide arvamust avaldanute heakskiitu. Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Justiitsministeeriumile, Rahandusministeeriumile ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Eelnõu esitati arvamuse avaldamiseks järgmistele huvigruppidele: Eesti Toiduainetööstuse Liit, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Aiandusliit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Väikekaupmeeste Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Eesti Advokatuuri konkurentsiõiguse komisjon. Huvigruppide arvamused ja nendega arvestamine või arvestamata jätmise põhjendused on toodud seletuskirja lisas 2. Kuna eelnõu sisaldab tehnilist normi, siis menetletakse seda toote nõuetele vastavuse seaduse § 43 ning sama paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 23. septembri 2010. a määruses nr 140 “Tehnilist normi, infoühiskonna teenusele ja teenuse osutamise suhtes hindamisele kuuluvat nõuet kehtestava õigusakti eelnõust ning börsikorraldaja, reguleeritud väärtpaberiturgu korraldava isiku või väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja poolt infoühiskonna teenusele kehtestatavast nõudest teavitamise kord ning teavitamist koordineeriva asutuse määramine” sätestatud korra kohaselt. __________________________________________________________________________ 46 EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: MEM/20-1286 - põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Rahandusministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 06.11.2020 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9fcc9c25-aebc-44a8-89e5-ac1074ae3119 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9fcc9c25-aebc-44a8-89e5-ac1074ae3119?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) http://eelnoud.valitsus.ee/main
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel