Siseministeerium
Sotsiaalministeerium
Kaitseministeerium Meie 19.11.2018 nr 2-2/18-0311/9727
Rahandusministeerium
Haridus- ja Teadusministeerium
Maaeluministeerium
Eesti Maaomavalitsuste Liit
Eesti Linnade ja Valdade Liit
Liiklusseaduse ja sellega seonduvate seaduste
muutmise seadus
Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks liiklusseaduse ja riigilõivuseaduse
muutmise seaduse eelnõu.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kadri Simson
majandus- ja taristuminister
Hindrek Allvee
6397670
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 /
[email protected] / www.mkm.ee
Registrikood 70003158
Liiklusseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
Lisa
Kooskõlastustabel
Jrk Ettepaneku sisu Seisukoht
nr
Kaitseministeerium 14.10.2016 nr 5-13/16/4094
1. § 1. punkt 3 – palume sõna Arvestatud.
„lahingutehnika“ asendada Sätte sõnastus on vastavalt ettepanekule
sõnadega „relvajõududes muudetud.
kasutamiseks konstrueeritud ja
valmistatud tehnika“. Pakutav
sõnastus hõlmab mistahes
eritehnika kasutamist liikluseks
suletud harjutusväljal.
2. § 1. punkt 101 – eelnõuga Arvestatud.
muudetakse liiklusseaduse § 76 Eelnõu on vastavalt ettepanekule täiendatud:
lg 7. Lähtuvalt sellest teeme „§ 85 lõiget 5 ja sõnastada see järgmiselt:
ettepaneku muuta ka „(5) Kaitseväe ja Kaitseliidu sõidukite
liiklusseaduse § 85 lõiget 5 ja registreerib ja teeb registrisse kantud sõiduki
sõnastada see järgmiselt: registreerimisega seonduvad registritoimingud
„(5) Kaitseväe ja Kaitseliidu teeb Kaitsevägi. Registreerimisel väljastatakse
sõidukite registrisse kantud mootorsõidukile ja selle haagisele
sõiduki registreerimisega
registreerimismärk ja -tunnistus.“.
seonduvad registritoimingud
teeb Kaitsevägi. Registreerimisel
väljastatakse mootorsõidukile ja
selle haagisele
registreerimismärk ja -
tunnistus.“;
3. § 1. punkt 107 – palume Arvestatud.
muudetava lõike punkti 2 Sätet, millega muudetakse LS § 84 lõike 2 punkti
täiendada pärast sõna 2, on vastavalt ettepanekule täiendatud.
„abipolitseinik“ sõnadega „või
sõjaväepolitsei ülesandeid täitev
kaitseväelane.“. Sarnaselt
politseile, kasutab sõnadega
sõjaväepolitsei alarmsõidukit
näiteks isikukaitset, sh eskort,
puudutavates tegevustest.
4. § 1. punkt 129 – teeme Arvestatud.
ettepaneku muuta muudetavat Sätet, millega muudetakse LS § 104 lõiget 4, on
liiklusseaduse § 104 lg 4 ja vastavalt ettepanekule muudetud.
sõnastada see järgmiselt:
"(4) Üksnes Kaitseväe
ülesannete täitmiseks võib anda
A- ja C-kategooria
1
mootorsõiduki ja CE-kategooria
autorongi juhtimisõiguse
vähemalt 18-aastasele
kaitseväelasele, kellel on B-
kategooria mootorsõiduki
juhtimisõigus, ning D-
kategooria mootorsõiduki
juhtimisõiguse vähemalt 18-
aastasele kaitseväelasele, kellel
on C-kategooria mootorsõiduki
juhtimisõigus.
Juhtimisõigus kehtib vaid
Kaitseväe valduses oleva
mootorsõiduki juhtimise kuni
käesoleva
seaduse § 103 lõikes 1
sätestatud vastava kategooria
vanuse alammäära täitumiseni.". Seletuskirja on vastavalt KaMi ettepanekule (LS
Seletus: § 104 lõike 4 muudatuste juures) täiendatud.
Kaitseministeerium peab
vajalikuks, et Kaitseväe
ülesannete täitmiseks oleks
lubatud ka A-kategooria
mootorsõiduki juhtimisõigus
vähemalt 18-aastasele
kaitseväelasele, kellel on B-
kategooria mootorsõiduki
juhtimisõigus. See muudatus
puudutab nt 1. jalaväebrigaadi
üksuste väljaõpetamist, kus on
vajalikud mootorrattajuhid.
Enamik ajateenijaid on aga
tunduvalt nooremad kui 24
aastat, mis on kehtiva seaduse
piirmäär, mistõttu on võimalik
mootorrattajuhtideks koolitada
väga väike hulk ajateenijaid.
Võib ka olla, et aastakäigus
puuduvad sellise vanusepiirangu
korral sobivad kandidaadid ja
üksuste väljaõpe jääb poolikuks.
Sama piirang tuleb esile ka kui
pärast ajateenistust ja reservi
arvamist kutsutakse üksus kolme
aasta jooksul reservüksuste
õppekogunemisele, kus kõigil
mootorrattajuhtidel ei pruugi olla
täitunud kehtiva seaduse kohane
piirvanus A-kategooria sõiduki
juhtimiseks.
2
Erandina lubatud juhtimisõigust
on lubatud kasutada vaid
Kaitseväes ja teenistusülesannete
täitmiseks, kuni vastava
kategooria juhi alammäära
täitumiseni.
Näiteks kaitseväelase 24-
aastaseks saamisel võib ta
lähtuvalt liiklusseaduse § 103
lõike 1 punktist 6 juba kasutada
A-kategooria juhtimisõigust ka
väljaspoolt Kaitseväe
teenistusülesannete täitmist.
Enne
kategooriale ettenähtud juhi
vanuse alampiiri täitumist
väljaspool Kaitseväge vastavat
eriõigust kasutada ei saa.
Mõistlik on võimaldada
kaitseväelasele mitme kategooria
üheaegne väljastamine.
Käesoleval
ajal on välja kujunenud olukord,
kus kaitseväelane teeb C-
kategooria eksami ära,
Maanteeamet väljastab load –
kaitseväelane läheb seejärel kohe
uuesti eksamile, et saada D-
kategooria.
Kahe tegevuse vahe on mõni
nädal. Eelnõuga võimaldatakse
eksamite üheaegne tegemine, et
vähendada asjaajamist.
5. § 3 punkt 4 on mainitud Selgituseks, et tegemist ei ole riigi infosüsteemi
Maanteeameti e teenuste kuuluva andmevahetuskihi ega eraldi asutatud
infosüsteemi, kuid andmekoguga, vaid Maanteeameti e
liiklusseaduses ei ole ettenähtud teeninduskeskkonnaga, mille kaudu on isikul
vastava andmekogu olemasolu. võimalik tellida endale sobivat ja vajalikku
Juhul, kui tegemist on vaid registreerimismärki.
liiklusregistri
iseteeninduskeskkonnaga,
palume eelnõule lisada
andmekogu põhimäärus ning
eelnõu täiendada andmekogu
eesmärgiga.
6. Seletuskiri – seletuskirjale ei ole Kooskõlas HÕNTE § 48 lõike 3 punktiga 2 on
lisatud määruste muutmise seletuskirja rakendusaktide muutmist käsitlevas
kavandeid, sh liiklusregistri osas esitatud nende rakendusaktide loetelu, mis
muutmise kavandit seoses vajavad muutmist.
3
Maanteeameti väljastatud
erilubade ja nende alusel
toimuvate erivedude andmebaasi
lisamisega.
Eesti Linnade Liit 07.10.16 nr 5-1/114-1
1. Muuta eelnõu § 1 p 72 Eelnõu punkt, millega kavandati LS § 44
liiklusseaduse § 44 täiendava täiendamist lõikega 3, on eelnõust välja jäetud.
lõike 3 punkti 2 sõnastust lisades
punktile teksti „kohaliku
omavalitsuse korrakaitseüksuse
sõidukil“.
Korrakaitseüksuse sõidukile pole
ettenähtud eraldi sõidukite
märgistust, mis annaks
järelevalve tegemiseks eelised
ning hõlbustaks oluliselt
järelevalve tegemist. Eristaks
korrakaitseüksuse sõiduki
tavasõidukitest. Tuua
liiklusseaduses välja eraldi
mõiste korrakaitseüksuse sõiduk
ning võimalus kasutada kollaseid
vilkureid tööülesannete täitmisel.
2. Muuta eelnõu § 1 p 91 sätestatud Arvestatud.
liiklusseaduse § 68 sõnastust Sätet, millega muudetakse LS § 68, on vastavalt
ning asendada paragrahv 68 ettepanekule muudetud ja sõna „teenindava“
lõigetes 1, 2, 3, 4 ja 5 sõna asendatud sõnaga „transportiva“.
„teenindava“ sõnaga
„transportiva“. Punktis 2 toodud
muudatuse eesmärgiks on tagada
õigusselgus normi rakendamisel.
Eelnõu § 1 p-ga 91 muudetakse
liiklusseaduse § 68 pealkirja.
Pealkirjas on asendatud sõna
„teenindava“ sõnaga
„transportiva“. Nimetatud
põhjusel tuleks eelnõu
paragrahvi lõigetes asendada
sõna „teenindava“ sõnaga
„transportiva“.
3. Muuta eelnõu § 1 p-s 178 Arvestatud.
sätestatud liiklusseaduse § 190 Sätte ümbersõnastamisel on ELLi märkusega
lõike 21 sõnastust järgmiselt: sisuliselt arvestatud, et selle kohaldamisala
„(21) Teeomanikul on õigus laieneb avaliku tee omanikule, sh KOVidele
paigutada ümber sõidukeid, mis järgmiselt:
on pargitud teele keelatud kohas „(21) Avalikult kasutatava tee omanikul on õigus
või pargitud selliselt, et see paigutada ümber sõidukeid, mis on pargitud
takistab teehooldust ja võib
4
põhjustada häireid elutähtsa riigiteel või kohalikul teel keelatud kohas või
teenuse tagamisel.“; pargitud selliselt, et see takistab teehooldust ja
Punktis 3 toodud muudatus on võib põhjustada häireid elutähtsa teenuse
vajalik selleks, et tagada võrdne tagamisel. Sõidukid paigutatakse ümber valvega
teeomanike kohtlemine. Eelnõus hoiukohta käesoleva seaduse §-s 92 ettenähtud
ei ole millegagi põhjendatud, korras või, üksnes sõiduki omaniku või vastutava
miks riigile (läbi Maanteeameti) kasutaja nõusolekul, lähimasse ohutusse kohta.“.
antakse õigus teisaldada Avalikult kasutatav tee hõlmab riigiteed,
sõidukeid, mis parkides kohalikku teed kui avalikuks kasutamiseks
takistavad teehooldust või määratud erateed.
häirivad muul moel teenuste
osutamist, aga teistele
teeomanikele (kohalikel teedel
kohalikele omavalitsustele)
mitte.
4. Ettepanekud eelnõu Mittearvestatud.
täiendamiseks: ELLi ettepanekut ei ole sisuliselt põhjendatud ega
1) Paragrahv 52 täiendatakse nähtu, et esitatud piirangute poportsionaalsust
lõikega 5 järgmises sõnastuses: saavutatava eesmärgiga ja teisi võimalikke
„(5) Avaliku tee omanikul on alternatiive oleks eelnevalt kaalutud.
õigus teisaldada teelt sõiduk, Kuivõrd eraisikute vahel sõlmitud võlaõiguslikke
millel puudub kehtiv lepinguid ja suhteid on keeruline kontrollida, on
tehnoülevaatus, liikluskindlustus küsitav ka sätte rakendatavus praktikas.
või registrikanne või mille Sõiduki teisaldamise alused on detailsemalt
omanikku ei ole võimalik reguleeritud LS §-s 92, kus nähakse ette
kindlaks teha.“; teisaldamise juhud valvega hoiukohta, kui sõiduk
on valesti pargitud. Täna on sõiduki teisaldamise
õigus nii politseiasutusel kui kohalikul
omavalitsusel. Eratee omanikul on õigus nõuda
sõiduki teisaldamist LS § 92 lg 2 sätestatud
juhtudel politseiasutuselt või kohalikult
omavalitsuselt. LS § 92 lg 6 alusel tohib sõidukit
teisaldada ainult siis, kui sõiduki juures ei ole juhti
või sõiduki omanikku, valdajat või tema esindajat
või sõidukis ei viibi sõitjat või kui asjaosalised ei
ole võimelised või keelduvad valesti pargitud
sõidukiga tekitatud takistuse või ohu
kõrvaldamisest.
5. 2) Paragrahv 72 lõige 1 Mittearvestatud.
muudetakse järgmises Kehtiva sätte eesmärk on teehoiupõhine, et kaitsta
sõnastuses: teed ja seda mitte kahjustada ning risustada.
„(1) Keelatud on teed kahjustada Tehnoülevaatuse, liikluskindlustuse ja
ja risustada, sh hoida avalikul teel registrikande puudumise kahjulikku mõju ja
sõidukit, millel ei ole kehtivat ohtlikkust avalikule korrale tuleks sellisel juhul ka
tehnoülevaatust, selgemalt põhjendada. Sõidukite parkimine kui
liikluskindlustust või tegevus ei ole olemuselt tee risustamine, sest
registrikannet.“; sõiduk ei ole samastatav risuga. Kui täna on
praktikas võimalik teatud juhtudel
tehnoülevaatuseta sõidukiga osaleda liikluses, siis
5
on põhjendamatu, miks pargitud sõidukil peab
alati olema tehnoülevaatus. ELLi tõstatatud
probleemi lahenduseks võiks kaaluda sõiduki
teisaldamist või teiste riikide eeskujul sõiduki
numbri hoiulevõtmist politsei poolt, mis võiks
samuti olla üks võimalik korrakaitsemeede.
2
6. 3) Paragrahv 7 lõige 3 Mittearvestatud.
muudetakse järgmises Kehtiv LS § 72 lg 3 annab teeomanikule
sõnastuses: diskretsiooni, et otsustada kas ja mis tingimustel
„(3) Teed võib liiklusväliseks lubada teed liiklusväliseks otstarbeks. LS § 241
otstarbeks kasutada üksnes tee kehtestab väärteokoosseisu parkimise eest selleks
omaniku kirjalikul loal ja tema mitte ettenähtud kohas. Mahajäetud omanikuta
kehtestatud tingimustel. Tee sõiduk on käsitletav kui peremehetu vallasvara.
liiklusväliseks kasutamiseks ELLi antud selgitusest on võimalik aru saada, et
loetakse ka avalikul teel sõiduki,
muudatuse eesmärgiks on lahendada avalikke teid
millel ei ole kehtivat
ja tänavaid mahajäetud sõidukitest ning selleks
tehnoülevaatust,
liikluskindlustust või anda kohalikele omavalitsustele kui avalike teede
registrikannet, hoidmist.“; omanikule õigus teisaldada mahajäetud sõidukeid,
sh anda neid üle jäätmekäitlejatele või
võõrandada. Kehtiv seadus sõidukite hoiustamist
teedel ei reguleeri, vaid sätestab piirangud sõiduki
parkimiseks ja näeb ette alused, sh KOVidele
sõidukite teisaldamiseks. Sõiduki parkimis- ja
peatumiskeelud peaksid välistama võimaluse
sõidukite hoidmiseks kohtades, kus see on
keelatud. Kui sõiduki omanik või valdjaja on
liiklusregistri kaudu tuvastatav, saab kohaldada
isiku suhtes trahvi. Kui sõiduki omanikku
tuvastada ei õnnestu, siis võiks kaaluda sõiduki
peremehetuks tunnistamist ja selle realiseerimist.
7. ELL selgitused ülaltoodud Selgitused on teadmiseks võetud.
punktide 1–3 kohta:
Punkt 1, 2 ja 3 (ehk eeltoodud p-
d 4–6) käsitlevad sõidukeid,
millel puudub kehtiv
tehnoülevaatus, liikluskindlustus
või
registrikanne. Tallinna linnal on
probleemid romusõidukitega,
mis on asetatud tänavale ja
seisavad seal aastaid, takistades
liiklust, parkimist ja
teehooldustöid. LS § 2 p 49 järgi
loetakse parkimiseks sõiduki
ettekavatsetud seismajätmist
kauemaks, kui seda on vaja
sõitjate peale- või mahaminekuks
või veose laadimiseks.
Linnatänaval parkimisel on
6
linnaelanikke häirivaks asjaolu,
et kõik parkijad tegelikult ei
pargi liiklusseaduse § 2 punkti 49
tähenduses. On ilmne, et
pahatihti kasutatakse tänavatel
parkimist sisuliselt ainult
sõidukite hoiustamisena.
Hoiustajateks võivad olla
sõidukiomanikud, kelle sõiduk ei
ole läbinud tehnoülevaatust,
sõiduk on kindlustamata, sõiduki
registrikanne on peatatud, juhilt
on juhtimisõigus või on huvi nn
romusõiduki kasutamise vastu
kadunud, kuid sõidukit ei ole
antud üle jäätmekäitlejale.
Seadusemuudatuse eesmärgiks
on lahendada avalikke teid ja
tänavaid risustavate mahajäetud
sõidukitega seotud probleeme
ning anda kohalikele
omavalitsustele kui avalike teede
omanikule õigus teisaldada
mahajäetud sõidukeid, sh anda
neid üle jäätmekäitlejatele või
võõrandada ja sätestada sõiduki
omanikule seaduses keelud
sõiduki hoidmisel
tehnoülevaatuseta,
liikluskindlustuseta või
registreeringuta. § 52
täiendamine lõikega 5
võimaldaks teeomanikul
ülalmainitud sõidukid
teisaldada. § 72 lg-te 1 ja 3
muudatused keelaksid taoliste
sõidukite ladustamise avalikul
teel ilma teeomaniku loata ja
võrdsustaks romusõiduki
avalikul teel hoidmise muuks
liiklusväliseks otstarbeks tee
kasutamisega, mis toob endaga
kaasa järelevalve ja mis oleks
maksustatav teede ja tänavate
sulgemise maks.
8. 4) Paragrahv 9 lõige 4 Arvestatud.
muudetakse järgmises Sätet, millega muudetakse LS § 9 lõiget 4, on
sõnastuses: vastavalt ettepanekule muudetud.
7
„(4) käesoleva paragrahvi lõikes
3 nimetatud nõuded ei laiene
politseiametnikule,
abipolitseinikule, kohaliku
omavalitsuse
korrakaitseüksusele ning
Kaitseväe ja Kaitseliidu
reguleerijale.“;
Eelnõuga nähakse ette muudatus,
millega lõikes 3 nimetatud
nõuded ei laiene lisaks
politseiametnikule,
abipolitseinikule, Kaitseväe ja
Kaitseliidu reguleerijale ka
kohaliku omavalitsuse
korrakaitseüksusele.
9. 5) Paragrahv 17 lõige 2 Mittearvestatud.
muudetakse järgmises LS § 44 lõike 3 lisamine on eelnõust välja jäetud.
sõnastuses: Varasemas eelnõu versioonis ei olnud kavas
„(2) Liikleja peab andma teed laiendada kollase vilkuri kasutamisõigust.
sõidukile, millel on sisse lülitatud
sinine vilkur või sinine märgutuli
ja niisuguse sõidukiga
saadetavale sõidukile. Samuti
peab liikleja andma teed teel
töötavale sisselülitatud kollase
vilkuriga hooldussõidukile või
kohaliku omavalitsuse
korrakaitsesõidukile, mille juht
kaldub kõrvale käesoleva
seaduse § 14 lõikes 1 ja §-s 45
sätestatud nõuetest,
liiklusmärkide, välja arvatud
eesõigusmärgid ja kiirust
piiravad märgid, ja teemärgiste
nõuetest. Vajadusel peab liikleja
tee andmiseks seisma jääma.“;
Eelnõuga muudetakse paragrahv
17 lõige 2. Kohaliku
omavalistuse korrakaitseüksus
tagab avaliku korda oma
haldusterritooriumil, samuti
teostab liiklusjärelevalvet.
Kollased vilkurid eristaksid
korrakaitseüksuse sõiduki ning
aegsasti oleks nähtav teistele
liiklejatele, kui on tekkinud
teeliikluses ohuolukord või
vajadus reguleerida liiklust,
sulgeda liiklust.
8
10. 6) Paragrahv 21 lõige 4 Mittearvestatud.
täiendatakse punktiga 9 LS § 21 lg 4 punktides 1-8 on sätestatud
järgmises sõnastuses: ammendav loend kohtadest, mitte sõidukitest, kus
„9) avalikul teel sõidukit, millel parkida ei tohi:
ei ole kehtivat tehnoülevaatust, 1) kohas, kus ei tohi sõidukit peatada;
liikluskindlustust või 2) kohas, kus liikluskorraldusvahend seda keelab;
registrikannet.“; 3) sõiduteel raudteeülesõidukohale lähemal kui 50
Punktiga 6 täiendatakse punktis
meetrit;
1, 2, 3, täheldatud põhjendustel
4) teekattele märgitud parkimiskohtade kõrval;
paragrahvi 21 neljandat lõiget
punktiga 9, millega keelatakse 5) väljaspool asulat peatee eesõigusmärgiga
parkida avalikul teel tähistatud tee sõiduteel;
romusõidukeid, st sõidukeid, 6) aeglustus- ja kiirendusrajal;
millel ei ole 7) kohas, kus ainult vasak- või tagasipööret
kehtivat tehnoülevaatust, võimaldava sõiduraja kõrval on üks sõidurada;
liikluskindlustust või 8) kohas, kus takistatakse teise sõiduki sõitmist
registrikannet. parkimiskohale või väljasõitu sealt.
Sõiduk, millel ei ole kehtivat tehnoülevaatust,
liikluskindlustust või registrikannet, ei ole
automaatselt „romusõiduk“. Eeskätt peaks see
olema sõiduki omaniku huvi ja kohustus, et talle
kuuluvast romusõidukist vabaneda. Kui omanik
puudub, siis on tegemist peremehetu vallasvaraga,
mille teisaldamine saab toimuda seaduses
sätestatud alustel.
11. 7) Paragrahv 76 täiendatakse Arvestatud sisuliselt.
lõikega 11 järgmises sõnastuses: Ühistranspordiseaduse § 1 lg 8 kohaselt
„(11) Mootoriga jalgratas peab reguleeritakse motoriseerimata
olema kehtestatud korras transpordivahendi, mootoriga jalgratta ja muu
registreeritud ning sellel peab sama seaduse reguleerimisalast väljajääva sõiduki
olema riiklik kasutamist tasuliseks sõitjate veoks teeliikluses
registreerimismärk.“; kohaliku omavalitsuse üksuse õigusaktidega.
Eelnõuga täiendatakse
Riigikogu menetluses olnud ja 19.12.2017 vastu
liiklusseaduse paragrahvi 76 uue
võetud autoveoseaduse (vt SE 488 menetluskäik)
lõikega 11.
Muudatusettepanekuga rakendussätetes muudetakse mh
sätestatakse nõue, mille kohaselt ühistranspordiseadust. Ühistranspordiseaduse
mootoriga jalgratas peab olema muutmisega täpsustati 01.10.2015 jõustunud
liiklusregistris registreeritud ÜTSi alusel sätestatud kohaliku omavalitsuse
ning üksuse õigust reguleerida omavalitsusüksuse
sellel peab olema riiklik õigusaktiga mootoriga jalgratta jt kasutamist
registreerimismärk. Muudatuse tasuliseks sõitjate veoks. ÜTSi täiendati §-ga 81,
eesmärgiks on tagada mootoriga mille kohaselt antakse valla- või linnavolikogule
jalgrataste üle järelevalve, kuna õigus määrusega kehtestada tasulisel sõitjate veol
mootoriga jalgratastega kasutatavale motoriseerimata
osutatakse transpordivahendile, mootoriga jalgrattale ja
ühistranspordiseaduse § 1 lg 8 muule ühistranspordiseaduse reguleerimisalast
sätestatud tasulist sõitjatevedu väljajäävale sõidukile sõiduki ohutust ja sõitjate
9
teeliikluses. mugavust tagavad nõuded. ÜTSi alusel
Ühistranspordiseaduse § 1 lg 8 kehtestatakse nõue, mille kohaselt peab sõiduki
kohaselt võib kohalik juhil tasulisel sõitjate veol olema teenindajakaart
omavalitsus kehtestada ning teenindajakaardi vormi kehtestab
õigusaktiga regulatsiooni omavalitsusüksus. ÜTSi alusel nähakse ette valla-
mootoriga jalgrataste ja linnavalitsuse järelevalve tegemise alused mh
kasutamiseks tasulisel mootoriga jalgrattale ja muule seaduse
sõitjateveol. Mootoriga
reguleerimisalast väljajäävale sõidukile
jalgrataste kohustuslik
kehtestatud sõiduki ohutust ja sõitjate mugavust
registreerimine annaks
kohalikule omavalitsusele tagavate nõuete täitmise üle. Samuti sätestatakse
õigusliku aluse vastutuse alused, kui omavalitsusüksuse poolt
kehtestada teenuse osutamisel määrusega kehtestatud nõudeid ei täideta ning
nõue, mille kohaselt saab teenust omavalitsusüksusele antakse õigus kohaldada
osutada mootoriga jalgrattaga, karistusi (rahatrahv) nii füüsilisele kui juriidilisele
mis on registrisse kantud ja millel isikule. Seega on KOV-l õigus oma autonoomia
on registreerimismärk. piires sätestada teenusele vajaminevad nõuded.
12. 8) paragrahv 87 lõige 5 Arvestatud.
muudetakse järgmises Vt eelmise p 11 kommentaar tasulise sõitjaveo
sõnastuses: korralduse kohta.
„(5) Mootoriga jalgratas, 07.04.2017 jõustunud liiklusseaduse
pisimopeed ja tasakaaluliikur muudatustega täiendati LS § 87 lõikega 11, mille
peavad vastama valmistaja kohaselt peab elektrimootoriga jalgratas ja
tehnonõuetele.“; pisimopeed vastama ka Euroopa Parlamendi ja
Eelnõuga muudetakse
nõukogu määruses (EL) nr 168/2013 sätestatud
liiklusseaduse paragrahv 87
nõuetele. Kuna nõuded tulenevad otsekohalduvast
lõiget 5. Muudatusettepanekuga
sätestatakse nõue, mille kohaselt EL määrusest, siis neid LS-s dubleerivalt esitada
peab ka mootoriga jalgratas ei ole tarvis. Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja
vastama valmistaja nõukogu määruse (EL) nr 168/2013 kahe-, kolme-
tehnonõuetele. ja neljarattaliste sõidukite kinnituse ja
Muudatusettepaneku eesmärgiks turujärelevalve kohta (ELT L 60, 02.03.2013, lk
on tagada tasulisel sõitjateveol 52–128) on LS-s täpsustatud, et elektrimootoriga
järelevalve korraldamine jalgratas ei ole mootorsõiduk ja mõiste
mootoriga jalgrataste „mootoriga jalgratas“ on asendatud mõistega
tehnonõuetele vastavuse üle. „elektrimootoriga jalgratas“. LS § 2 punkti 14
Nimetatud meede tagab sõitjate alusel võib jalgratas omada elektrimootorit, kuid
turvalisuse tasulise sõitjateveo see ei tähenda, et jalgrattale võib panna ükskõik
korraldamisel.. kui võimsa elektrimootori, ilma et see liigituks
mootorsõidukiks. Jalgratta mootori
maksimaalseks püsi-nimi võimsuseks 0,25 kW.
Sellest võimsama elektrimootoriga jalgratas on
mootorsõiduk. Sisepõlemismootoriga jalgratas
liigitub pisimopeediks..
13. 9) Paragrahv 92 lõige 2 punktis 4 Arvestatud.
asendatakse sõna „teenindava“ Sätet, millega muudetakse LS § 92 lõike 2 punkti
sõnaga „transportiva“.; 4, on vastavalt ettepanekule muudetud.
10
Eelnõuga muudetaks
redaktsiooniliselt liiklusseaduse
paragrahv 92 lõige 2 punkti 4,
asendades punktis sõna
„teenindava“ sõnaga
„transportiva“.
Muudatusettepanek on kooskõlas
eelnõu § 1 p 91 sisulise mõttega,
mille kohaselt õigusselguse
tagamiseks asendatakse mõiste
„teenindamine“ mõistega
„transportimine“. Eelnõu
seletuskirja kohaselt mõistetakse
„transportimise“ all üksnes
olukordi, kui liikumispuudega või
pimedat inimest viiakse kuskile
või minnakse kuskile nimetatud
isikule järele.
14. 10) Paragrahv 92 lõige 2 Mittearvestatud.
täiendatakse punktiga 9 LS § 92 lg 2 punktides 1–8 on loendatud juhud,
järgmises sõnastuses: mil sõiduki võib teisaldada valvega hoiukohta kui
„9) avalikule teele ning sõidukil sõiduk on pargitud viisil, mis ohustab ja rikub
ei ole kehtivat tehnoülevaatust, liikluskorda.
liikluskindlustust või Maanteeamet peatab sõiduki või selle haagise
registrikannet.“;
registrikande juhul, kui sõiduki korralise
tehnoülevaatuse ja viimase kindlustuslepingu
Punktiga 10 täiendatakse
punktis 1, 2, 3, täheldatud poliisi kehtivuse lõppemisest on möödunud kaks
põhjendustel liiklusseaduse aastat. Registrikanne taastub, kui sõiduk läbib
paragrahvi 92 teist lõiget uuesti tehnoülevaatuse. Sõiduki, mille
punktiga 9, mis annaks registrikanne on peatatud või mis on ajutiselt
politseiasutusele ja kohalikule registrist kustutatud, loetakse registreerimata
omavalitsusele teisaldada lisaks sõidukiks ja sellise sõiduki kasutamise liikluses
kehtivale seaduse § 92 lg-s 9 pole lubatud. Üksnes erandkorras, kui sõidukil ei
käsitletud juhtudele ka neid ole eriti ohtlikke rikkeid või puudusi, võib sellise
sõidukeid, millel ei ole kehtivat sõidukiga ettevaatlikult (sh rikke iseloomu
tehnoülevaatust, arvestades) sõita lähimasse remondikohta,
liikluskindlustust või tehnoülevaatuspunkti, liiklusregistribüroosse või
registrikannet.
parkimiskohta. Registrikande peatamisega
sõidukit registrist mitte ei kustutata, vaid lisatakse
sõiduki andmetele andmebaasis juurde märge
"registrikanne peatatud". Kõik selle sõiduki
andmed jäävad maanteeameti andmebaasi alles,
kuid sellist sõidukit ei lülitata automaatsesse
liikluskindlustuse süsteemi. Liiklusseadusest
tulenevalt loetakse peatatud registrikandega autot
liiklusregistris registreerimata sõidukiks.
Registrikanne taastub koheselt, kui sõiduk läbib
uuesti tehnoülevaatuse.
11
„Romusõidukit“ LS-s defineeritud ei ole, kuid
KOVidel on võimalik oma autonoomia ja
seadusest tuleneva pädevuse piires lahendada
romusõidukitega seonduvad küsimused oma
haldusterritooriumil. Näiteks Tallinna linna
heakorraeeskirja § 2 lõikes 9 on „romusõiduk“
defineeritud kui „sõiduk, millel puuduvad selle
mehaanilised osad või kereosad või autoklaasid
või rattad ja mis oma välimusega riivab linna
esteetilist väljanägemist või rikub linna puhtust“.
Kui autol on registreerimismärk ja avariilised
tunnused puuduvad, siis ei ole tegemist romuga.
Ilma omaniku loata sõiduki teisaldamist on
võimalik lubada, kui see seab ohtu inimese elu ja
tervise või ohustab keskkonda või kui sõiduk on
pargitud viisil, mis takistab liiklust ja tekitab
liiklusohtliku situatsiooni. Sellistel juhtudel
kaalub avalik huvi üles omaniku huvi. Tallinna
linna heakorra eeskirja § 13 sätestab heakorra
nõuete täitmist tagavad keelud, mille p 6 kohaselt
on keelatud parkida romusõidukit avalikul teel või
muul avalikul alal või kinnistu tänavaäärses õue
osas. Sellise sõiduki parkimiseks korterelamu
maal peab olema maavaldaja luba. Heakorra
eeskirja rikkumise eest karistatakse kohaliku
omavalitsuse korralduse seaduse § 66² alusel.
15. 11) Paragrahv 92 täiendatakse Mittearvestatud.
lõikega 15 järgmises sõnastuses: Sätte muutmine eeldab põhjalikumat õiguslikku
„(15) Kohaliku omavalitsusel on analüüsi, mida ettepaneku tegemisel arvestatud ei
õigus sõiduki hoiukohta ole ja ei selgu, et eelnevalt oleks kaalutud
teisaldatud sõiduk, mis on asunud probleemi lahendamiseks erinevaid alternatiive.
seal rohkem kui 12 kuud, lugeda Samuti puudub asjakohane hinnang muudatustega
peremehetuks ja üle anda kaasnevate mõjude osas. Käesoleva eelnõu
jäätmete käitlejale jäätmete raames ei ole võimalik seda ilma eeltoodut
käitlemiseks või võõrandada. arvestamata teha.
Kohalikul omavalitsusel on õigus
hõivata ja tunnistada
peremehetuks ka sõiduk, mis on
asunud avalikul teel rohkem kui
12 kuud ilma tehnoülevaatuse ja
liikluskindlustuse või
registrikandeta ning vaatamata
hoiatusele ei ole omanik seda
avalikult teelt ära viinud või ei
ole võimalik omanikku kindlaks
teha.“;
12
Liiklusseaduse paragrahvi 92
täiendatakse lõikega 15, mille
kohaselt on kohalikul
omavalitsusel õigus sõiduki
hoiukohta teisaldatud sõiduk,
mis on asunud seal rohkem kui
12 kuud, lugeda
peremehetuks ja üle anda
jäätmete käitlejale jäätmete
käitlemiseks või võõrandada. Ka
selle muudatuse eesmärgiks on
vabaneda romusõidukitest, mille
vastu on omanikud huvi
kaotanud.
16. 12) Paragrahv 166 muudetakse Arvestatud.
järgmiselt: Eelnõu on vastavalt ettepanekule täiendatud.
„§ 166. Liikumispuudega ja
pimeda inimese liiklemise ja
neid transportivate sõidukite
parkimise
korraldamine
Liikumispuudega ja pimeda
inimese liiklemist ja neid
transportivate sõidukite
parkimist ning
liikumispuudega inimeste
juhitavate sõidukite parkimist
korraldab kohalik omavalitsus.“;
Eelnõuga muudetakse
liiklusseaduse paragrahv 166
pealkirja. Muudatusettepanekuga
asendatakse
paragrahvi pealkirjas ja normi
tekstiosas sõna „teenindava“
sõnaga „transportiva“.
17. 13) Paragrahv 167 pealkiri Arvestatud.
muudetakse järgmiselt: LS § 167 pealkirjas sõna „teenindava“ on
„§ 167. Liikumispuudega ja asendatud sõnaga „transportiva“.
pimedat inimest transportiva
sõiduki parkimiskaart“;
Liiklusseaduse paragrahv 167
pealkirja muudetakse ja
asendades tekstis sõna
„teenindava“ sõnaga
„transportiva“.
18. 14) Paragrahv 167 lõigetes 1, 2, Arvestatud.
3 ja 4 asendatakse sõna LS § 167 lõigetes 1–4 sõna „teenindava“ on
„teenindava“ sõnaga asendatud sõnaga „transportiva“.
„transportiva“;
13
Punktiga muudetakse
redaktsiooniliselt paragrahv 167
lõikeid 1, 2, 3 ja 4, asendades
lõigetes sõna „teenindava“
sõnaga „transportiva“.
19. 15) Paragrahv 167 lõige 3 Arvestatud.
muudetakse järgmises Sätet, millega muudetakse § 167 lõike 3 sõnastust,
sõnastuses: on muudetud.
„(3) Liikumispuudega või
pimedat inimest transportiva
sõiduki parkimiskaardi vormi,
väljaandmise ja kehtetuks
tunnistamise tingimused
kehtestab sotsiaalminister
määrusega.“;
Eelnõuga muudetakse
liiklusseaduse paragrahv 167
lõike 3 sõnastust.
Muudatusettepanekuga
sätestatakse seaduses võimalus,
mille kohaselt sotsiaalminister
võib määrusega sätestada
liikumispuudega või pimedat
inimest transportiva sõiduki
parkimiskaardi (edaspidi
parkimiskaart)
kehtetuks tunnistamise
tingimused. Sotsiaalministri 23.
detsembri 2010 määrus nr 90
„Liikumispuudega või pimedat
inimest teenindava sõiduki
parkimiskaardi vorm ja
väljaandmise tingimused“
(edaspidi määrus) ei sätesta
parkimiskaardi kehtetuks
tunnistamise aluseid. Arvestades
Tallinna linnas lokkavat
praktikat parkimiskaartide
väärkasutamise osas, on eluliselt
vajalik kehtestada
sotsiaalministri määrusega
parkimiskaardi kehtetuks
tunnistamise alused.
20. 16) Paragrahv 174 lõige 1 Teadmiseks võetud.
täiendatakse punktiga 7 Kehtiva LS § 167 lõike 3 alusel annab
järgmises sõnastuses: parkimiskaarte välja ja peab nende üle arvestust
„7) liikumispuudega või pimedat kohalik omavalitsus. Seega peaks eelduslikult
inimest transportiva sõiduki juba täna olema KOVi poolt tagatud kehtiva
parkimiskaartide määruse alusel nii arvestus kui kontroll väljastatud
andmebaasist.“; parkimiskaartide ja nende kasutuse, sh
14
väärkasutuse, üle. Iga KOV peaks enne kaardi
väljastamist olema veendunud, et isik, kellele
kaart väljastatakse, vastab õigusaktides sätestatud
tingimustele. Parkimiskaart antakse isikule, mitte
sõidukile ja lähtudes puudega isikute sihtgrupist
on võimalik kaaluda vastavate andmete kogumist
ka sotsiaalvaldkonnaga seotud sotsiaalteenuste ja
-toetuste andmeregistrisse (STAR), mille
volitatud töötlejaks on KOV. Kui isik saab KOVilt
erinevaid sotsiaalteenuseid, -abi ja -toetust, siis
oleks mõistlik, kui puudega isiku abivajaduse
hindamisel on ka liikumisvõime tagamiseks antud
parkimiskaardi väljastamise aluseks olevad
andmed selline info, mis KOVil võiks olla ja mille
üle arvestust peetakse kohalikul tasandil
(subsidiaarsus). Liikumispuudega või pimedat
inimest transportiva sõiduki parkimiskaartide
üleriigilise andmebaasi loomine või olemasoleva
STARiga liidestumine eeldab KOVide vajaduste
kaardistamist ja hindamist sellise andmebaasi
loomiseks. Käesoleva eelnõuga kahjuks ei ole
need küsimused kiiresti lahendatavad, sest puudub
kaalutud alternatiivide sisuline analüüs ja
võimalikud IT lahendused, mis tuleks luua ning
rahastamise skeem.
21. 17) Paragrahv 174 täiendatakse Teadmiseks võetud.
lõikega 8 järgmises sõnastuses: Ettepaneku sisu ja eesmärk on mõistetav, kuid
„(8) Liikumispuudega või praktilise lahenduse - ressursside ja IT valmisolek,
pimedat inimest transportiva olemasolevate sotsiaalvaldkonna andmekogudega
sõiduki parkimiskaartide liidestumise võimaluse ja teiste küsimuste osas
andmebaasis peetakse sisuline analüüs puudub.
arvestust liikumispuudega või Kehtiva korra alusel peab väljastatud
pimedat inimest transportivate
parkimiskaartide üle arvestust pidama KOV.
sõidukite parkimiskaartide üle.“;
Eelduslikult peaks KOV enne kaardi väljastamist
ELL selgitus: olema veendunud, et isik, kellele kaart
Punktiga 16 ja 17 täiendatakse väljastatakse, vastab õigusaktides sätestatud
liiklusseaduse paragrahv 174 tingimustele. Järelevalve tegemine ja erinevate
lõige 1 punktiga 7 ja paragrahv meetmete rakendamine parkimiskaartide
174 lõikega 8. väärkasutuse vältimiseks on KOVi
Muudatusettepanekuga otsustuspädevuses.
täiendatakse liiklusregistrit Meile teadaolevalt valmistatakse EL-s ette
parkimiskaartide andmebaasiga puuetega isiku liikumisvabaduse edendamiseks
(punkt 7). Parkimiskaartide EL puuetega inimeste parkimiskaarti, mis toimiks
andmebaasis peetakse arvestust ja kehtiks võrdsetel alustel kogu EL-s ning tagaks
kehtivate parkimiskaartide üle puuetega inimestele võrdsed võimalused
(lõige 8). Muudatusettepanekud erinevatele teenustele juurdepääsuks, sh turism,
võimaldaksid efektiivsemalt reisimine, parkimine. Eesti on valitud
15
teostada järelevalvet pilootriikide hulka, kes valmistavad ette
parkimiskaartide kasutamise üleminekut uuendatud EL puuetega inimeste
seaduslikkuse üle ning avastada kaardile ja antud tegevust koordineerib
parkimiskaartide väärkasutust. Sotsiaalministeerium ning Eesti Puuetega
Inimeste Koda. Seetõttu ei ole võimalik koheselt
LS-le esitatud ettepanekuga arvestada, aga
kindlasti vajab see teema täiendavat arutelu.
22. 18) Paragrahv 187 lõige 4 Mittearvestatud.
esimene lause muudetakse On küsitav ja on selgusetu, kuidas määratleda
järgmises sõnastuses: parkimise alustamise hetke, kuidas seda hetke
„(4) Mootorsõiduki ja selle kindlaks teha ja järelevalve korras kontrollida.
haagise juht peab parkimistasu Kehtivas regulatsioonis on sätestatud konkreetne
maksma sõiduki parkimise aeg – 15 minutit, mis peaks olema optimaalne, et
alustamise hetkel.“; parkimistasu maksmise kohustust täita. Teisalt
jääb lahtiseks, kuidas saab tasuda parkimistasu
Punktiga 18 muudetakse
isik, kes peab selleks kasutama
liiklusseaduse § 187 lõike 4
esimest lauset. Õigusselguse parkimisautomaati, mis on parkimiskohast eemal.
tagamiseks sätestatakse seaduses Pakutud sõnastus kahjuks ei too selles osas
põhimõte, mille kohaselt peab rohkem selgust kui kehtiva sätte sõnastus.
parkija tasuma parkimistasu
parkimise alustamise
hetkel. Kehtiv liiklusseaduse
paragrahvi 187 lõike 4
redaktsioon annab võimaluse
tasuda parkimise eest vahetult
pärast parkimise alustamist.
Selline redaktsioon annab
praktikas võimaluse
parkimistasu
maksmisega manipuleerimiseks,
kuivõrd ebaselge ja raskendatud
on mõiste „vahetult“ pärast
parkimise alustamist kasutamine
parkimistasu maksmise üle
järelevalve teostamisel.
Vaidemenetluses selgitavad
vaide esitajad, et sõiduki parkima
panemine pärast sõiduki juurest
lahkumist m-parkimise
rakenduse kaudu kattub kehtiva
seaduse mõttega. Sellise
väärtõlgenduse välistamiseks ja
õigusselguse tagamiseks tuleb
sõiduki parkimise eest
parkimistasu maksta parkimise
alustamise hetkel.
23. 19) Paragrahv 187 lõikes 5 Arvestatud.
asendatakse sõna „teenindava“
sõnaga „transportiva“;
16
Punktiga 19 muudetakse Sätet, millega muudetakse LS § 187 lõiget 5, on
redaktsiooniliselt liiklusseaduse muudetud.
§ 187 lõike 5 sõnastust,
asendades normi tekstis sõna
„teenindava“ sõnaga
transportiva“.
24. 20) Paragrahv 193 lõige 1 Ettepanek on õiguslikult lahendatud Riigikogu
muudetakse järgmises menetluses olnud autoveoseaduse
sõnastuses: rakendussätetes, ühistranspordiseaduses tehtud
„(1) Liiklusjärelevalvet muudatustega. Vt ka p 11 selgitus.
teostavad politseiametnikud,
abipolitseinikud ja muud
ametiisikud nendele seadusega
antud pädevuse piires. Valla- või
linnavalitsus teostab
liiklusjärelevalvet mootoriga
jalgrataste üle ning peatumise ja
parkimise nõuete üle kohaliku
omavalitsusüksuse
territooriumil.“;
Punktiga 20 muudetakse
liiklusseaduse paragrahv 193
lõike 1 redaktsiooni.
Muudatusettepanekuga
sätestatakse valla- või
linnavalitsuse õigus teostada
lisaks politseile, abipolitseile ja
muule ametiisikule
liiklusjärelevalvet mootoriga
jalgrataste üle. Nimetatud
muudatusettepaneku sätestamise
korral liiklusseaduses saaksid
valla- või linnavalitsused
teostada ise oma
haldusterritooriumil järelevalvet
mootoriga sõidukite üle, eriti
aga juhtudel, kui mootoriga
jalgratast kasutatakse tasulisel
sõitjateveol.
25. 21) paragrahv 1961 lõige 2 Mittearvestatud.
muudetakse järgmises Meie hinnangul ei ole ettepanek põhjendatud ja
sõnastuses: vajaks täiendavat arutelu Siseministeeriumiga.
„(2) Valla- või linnavalitsus võib Viidatud erimeetme kohaldamine peaks jääma
liiklusjärelevalve teostamiseks politsei pädevusse.
kohaldada korrakaitseseaduse §-
des 30, 32, 34, 44 ja 45
sätestatud riikliku järelevalve
erimeetmeid korrakaitseseaduses
sätestatud alusel ja
17
korras. Valla- või linnavalitsus
võib kohaldada
korrakaitseseaduse §-s 53
sätestatud riikliku järelevalve
erimeedet käesolevas seaduses
ning korrakaitseseaduses
sätestatud alusel ja korras.“;
Punktiga 21 muudetakse § 196 1
lõige 2. valla- või linnavalitsus
võib liiklusjärelevalve
teostamiseks kohaldada
korrakaitseseaduse §-des 30, 32,
34, 44 ja 45 sätestatud riikliku
järelevalve erimeetmeid
korrakaitseseaduses sätestatud
alusel ja korras.
Korrakaitseseaduse § 34 annab
võimaluse politsei või seaduses
sätestatud juhul muu
korrakaitseorgan võib ohu
väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks
või korrarikkumise
kõrvaldamiseks kasutada
avalikus kohas toimuva
jälgimiseks pilti edastavat või
salvestavat
jälgimisseadmestikku. Valla- või
linnavalitsus teostab järelevalvet
peatumise ja parkimise nõuete
üle kohaliku omavalitsusüksuse
territooriumil. Järelevalve
teostamine jälgimisseadmestiku
abil oleks oluliselt efektiivsem
ning lihtsustaks
parkimisrikkumiste fikseerimist.
Korrakaitseseaduse § 45 alusel
politsei või seaduses sätestatud
juhul muu korrakaitseorgani
ametiisik võib anda sõiduki- või
maastikusõidukijuhile (edaspidi
sõidukijuht) käega, sauaga,
helkurkettaga või alarmsõiduki
valgusseadme või valjuhääldi
abil liiklusseaduses kehtestatud
korras märguande sõiduki või
maastikusõiduki (edaspidi
sõiduk) peatamiseks, kui see on
vajalik ohu ennetamiseks,
väljaselgitamiseks või
tõrjumiseks või korrarikkumise
18
kõrvaldamiseks. Kohalikul
omavalitsusel on
õigus sõidukit peatada üksnes
ühistranspordiseaduse ja
jäätmeseaduse alusel, puudub
aga võimalus sõiduki
peatamiseks liiklusseaduse
alusel. See annaks õiguse
korrakaitseüksusel ka muudel
juhtudel
reageerida, et ennetada
korrarikkumist või kõrvaldada
ohtu.
26. 22) paragrahv 2003 lõige 2 Mittearvestatud.
täiendatakse punktiga 9 LS §-s 2003 sätestatud piiriülest andmevahetust
järgmises sõnastuses: kohaldatakse teise EL liikmesriigi sõidukiga
„9) parkimisnõuete rikkumise toimepandud liiklusohutusega seotud
korral.“; liiklusnõuete rikkumiste korral vastavalt
õigusrikkumise toimumise EL liikmesriigi
Punktiga 22 täiendatakse õigusaktides sätestatule.
liiklusseaduse paragrahv 2003
Maanteeametile, kes täidab piiriülesel andmete
lõige 2 punktiga 9.
vahetamisel pädeva asutuse ülesannet, on antud
Väärteomenetluse seadustiku
(VTMS) §-i 547 kohaselt õigus teise liikmesriigi poolt esitatud päringu
võimaldab teises Euroopa Liidu töötlemisel edastada päringu esitanud teise
liikmesriigis registreeritud liikmesriigi pädevale asutusele asjakohaseid
mootorsõidukiga toimepandud andmeid üksnes § 2003 lõike 6 alusel kehtestatud
liiklusväärteo menetlemisel ulatuses ja korras. Antud piirang on kooskõlas ja
trahviteate koostamiseks ja Eesti õiguskorda üle võetud Euroopa Parlamendi
kättetoimetamiseks pöörduda ja nõukogu direktiiviga 2011/82, millega
kohtuvälisel menetlejal Euroopa hõlbustatakse piiriülest teabevahetust
Liidu liikmesriigi sõidukite liiklusohutusega seotud liiklusnõuete rikkumise
riiklike registreerimisandmete kohta (ELT L 288, 5.11.2011, lk 1–15). Direktiivi
vahetamiseks liiklusseaduse § rakendamiseks on majandus- ja
2003 lõikes 1 nimetatud pädeva
kommunikatsiooniministri 19.02.2014 määrusega
asutuse (Maanteeamet) poole
mootorsõiduki eest vastutava nr 13 kehtestatud “Euroopa Liidu liikmesriikide
isiku ja mootorsõiduki andmete vahelise liiklusohutusega seotud liiklusnõuete
saamiseks. rikkumistega seotud andmete vahetamise kord ja
Direktiivi 2011/82/EL andmete vahetamiseks vajalike andmete loetelu
kohaldatakse üksnes järgmiste ning aruandluse kord“. Liikmesriikidele ei ole
liiklusväärtegude korral ja direktiivi alusel ette nähtud edastatavate
nimetatud juhtudel on andmekoosseisude laiendamise õigust. Andmeid
Maanteeametil õigus edastada vehatatakse seega direktiivis kokkulepitud mahus
andmeid kohtuvälisele ja sel eesmärgil toimib ka piiriülese teabevahetuse
menetlejale. 1. lubatud süseem, mis hõlmab direktiivis kindlaksmääratud
sõidukiiruse ületamine; liiklusohutusega seotud liiklusnõuete rikkumisi.
2. turvavöö kinnitamata jätmine;
Direktiivi artiklis 2 on sätestatud ammendav loend
3. foori punase tule eiramine;
liiklusohutusega seotud liiklusnõuete
19
4. sõiduki juhtimine rikkumistest, mis jäävad direktiivi
alkoholijoobes; kohalamisalasse:
5. sõiduki juhtimine a) lubatud sõidukiiruse ületamine,
narkojoobes; b) turvavöö kinnitamata jätmine,
6. kiivri mittekasutamine; c) foori punase tule eiramine,
7. keelatud sõiduraja kasutamine d) sõiduki juhtimine alkoholijoobes,
8. mobiiltelefoni või muu e) sõiduki juhtimine narkojoobes,
sidevahendi ebaseaduslik f) kiivri mittekasutamine,
kasutamine juhtimise ajal. g) keelatud sõiduraja kasutamine,
Kohalikule omavalitsusele on h) mobiiltelefoni või muu sidevahendi
antud pädevus menetleda ebaseaduslik kasutamine juhtimise ajal.
väärtegusid, sh kohaldada Parkimisnõuete rikkumist antud direktiivis ei
kirjalikku hoiatamismenetlust, käsitleta, mistõttu kõnealuse sätte, st LS § 2003
kui mootorsõidukiga on toime lõike 2 täiendamine ei oleks EL kehtiva õigusega
pandud liiklusväärtegu – kooskõlas. Muudatus eeldaks EL direktiivi
mootorsõiduk on peatatud kohaldamisala laiendamist, et teabevahetus
või pargitud selleks liikmesriikide vahel toimiks.
mitteettenähtud kohas või Käesoleva eelnõu raames ei ole lahendatav.
liiklusseaduse nõudeid rikkudes.
Ka parkimist puudutavate
liiklusväärtegude tuvastamise
korral, mil kohaldatakse
kirjalikku hoiatamismenetlust ei
puutu kontrollija üldjuhul alati
kokku konkreetse isikuga ega
saa kohapeal tema isikut
kindlaks teha. Seoses eeltooduga
on tõusetunud probleem,
direktiiv 2011/82/EL ega kehtiv
seadusandlus ei reguleeri
olukordi kus mõne teise Euroopa
Liidu liikmesriigi registreerimise
numbrimärki omava
mootorsõiduki juht on toime
pannud parkimisalase
liiklusväärteo, kuid kohtuvälisel
menetlejal ei ole võimalik saada
andmeid pädevalt asutuselt
sõidukiomaniku kohta
trahviteate väljasaatmiseks,
kuivõrd Maanteeamet on
volitatud andmeid kohtuvälisele
menetlejale viimase kirjaliku
taotluse esitamise korral
edastama
üksnes liiklusseaduse §-s 2003
sätestatud liiklusväärtegude
korral. Tallinna näitel on
välismaiste
registreerimisnumbritega
20
sõidukite poolt toimepandud
parkimisrikkumiste arv
märkimisväärne.
27. 23) Paragrahv 262 punkti 2 Arvestatud.
muudetakse järgmises Eelnõu on vastavalt ettepanekule täiendatud.
sõnastuses:
„2) sõiduki parkimise eest
selleks keelatud kohas või
liikluskorraldusvahendiga
ettenähtud parkimiskorda või -
viisi rikkudes või ristmikul
seismisega teiste liiklejate
võimaliku takistamise või
ühissõidukiraja lubamatu
kasutamise eest määratakse
hoiatustrahv suurusega 40
eurot;“;
Punktiga 23 muudetakse
liiklusseaduse paragrahv 262
punkti 2. Parkimiskorra
rikkumiste eest hetkel
määratav hoiatustrahv summas
20 eurot, ei ole mõjus rikkujate
korrale kutsumiseks. Võrdluseks
viivistasu ülemmäär on 31 eurot
ning leppetrahvi keskmine
suurus 40 eurot.
28. 24) Seadust täiendatakse Mittearvestatud.
paragrahviga 2616 järgmises LS-s ei ole teekasutust spordi- ja teisteks
sõnastuses: rahvaüritusteks ning muudeks liiklusvälisteks
„§ 2616. Tee kasutamise nõuete üritusteks ilma tee omaniku loata eraldi keelatud.
rikkumine Materiaalõigusliku normi olemasoluta on küsitav
(1) Tee kasutamise eest spordi- ka vastavate menetlus- ja vastutussätete
ja teisteks rahvaüritusteks ning kehtestamine LS reguleerimisalas. Selle
muudeks liiklusvälisteks ülevõtmine LS regulatsiooni ja dubleerivate sätete
kogunemisteks esitamine ei oleks kohane. Teekasutusnõuded on
tee omaniku loata – kehtestatud ehitusseadustikus (EhS). Tegevust tee
karistatakse rahatrahviga kuni kaitsevööndis käsitab EhS § 72, mille lõikes 1
100 trahviühikut. loetletakse tegevused, mis tee kaitsevööndis on
(2) Sama teo eest, kui selle on keelatud.
toime pannud juriidiline isik, – 1) paigaldada liiklejat häirivat valgustusseadet või
karistatakse rahatrahviga kuni teabe- ja reklaamivahendit;
3200 eurot.“; 2) korraldada spordivõistlust või muud
rahvaüritust;
3) kaevandada maavara ja maa-ainest;
4) teha metsa lageraiet;
5) teha veerežiimi muutust põhjustavat
maaparandustööd.“.
EhS § 72 on hõlmatud EhS §-s 140 sätestatud
vastutussätetega, mis näevad ette karistused
ebaseadusliku tegevuse eest ehitise kaitsevööndis:
21
Võimalik oleks edaspidi LS raames kaaluda
karistuse kehtestamist tee kasutamiseks
liiklusväliseks otstarbeks ilma tee omaniku
kirjaliku loata (LS § 72 lg 3 tunnustel), kui sellega
kaasneb oht inimese elule, tervisele või varale,
millega ühtlasi oleks kaetud ka tee omavoliline
sulgemine, kuid see vajab põhjalikumat analüüsi.
29. 25) seadust täiendada Mittervestatud.
paragrahviga 2617 järgmises Vt ka eelmine kommentaar.
sõnastuses: Terminid “teehoiutööd” ja “teehoiuvälised tööd”
„§ 2617. Loata teehoiutööde ja olid kasutusel kuni 30.06.2015 teeseaduse § 10
teehoiuväliste tööde tegemine lõike 2 alusel kehtinud majandus- ja
(1) Teehoiutööde ja kommunikatsiooniministri 16.04.2003 määruses
teehoiuväliste tööde tegemise, nr 69 “Liikluskorralduse nõuded teetöödele”.
töövahendite, ehitus- ja Antud määrusega reguleeritud mõisteid ei ole
metsamaterjali paigutamise, kehtivasse õiguskorda üle võetud.
hoone, rajatise ehitamise, Pärast teeseaduse kehtetuks tunnistamist
istandiku või muu objekti reguleerib hoone ja rajatise ehitamisega
paigutamise, maavara seonduvaid küsimusi EhS. Tegevus tee
kaevandamise ning metsa kaitsevööndis on reguleeritud ja väärtegude eest
lageraie või muu keskkonda
on ette nähtud karistused EhS-is. Maavara
ümberkujundava töö tegemise
kaevandamise ja sellega seonduvaid küsimusi aga
eest teel ja tee kaitsevööndis tee
omaniku maapõue seadus, jäätmeseadus, keskkonnatasude
loata – seaduse, keskkonnamõju hindamise ja
karistatakse rahatrahviga kuni keskkonnajuhtimissüsteemi seadus,
200 trahviühikut. looduskaitseseadus ning lageraide küsimusi
(2) Sama teo eest, kui selle on metsaseadus, looduskaitseseadus ja
toime pannud juriidiline isik, – planeerimisseadus.
karistatakse rahatrahviga kuni
3200 eurot.“;
ELL selgitus:
Eelnõu punktis 24 ja 25 tehakse
ettepanek täiendada
liiklusseadust kahe
väärteokoosseisuga, millega
antakse teeomanikule reageerida
karistusõiguslikult LS § 72 lg 3
rikkumise eest, st tee kasutamise
eest liiklusväliselt ilma
teeomaniku loata. Identsed
väärteokoosseisud olid kuni 1.
juulini 2015 kehtinud
teeseaduses. Seadusandja
otsustas erinevalt paljudest
teeseaduse normidest neid
väärtegude paragrahve (§-d 40
ja 403) liiklusseadusesse mitte
üle tuua, väites, et teeomanikul
on haldusõiguslikud
22
mõjutusvahendid omavoliliste
teesulgejate mõjutamiseks.
Tegelikkuses ei ole
haldusõiguslikud meetmed
(ettekirjutus, sunniraha
rakendamine) osutunud
tõhusaks, kuna on aja- ja
töömahukad ega
kanna endas karistusõiguse
eripreventiivset mõju. Kui
ettekirjutus täidetakse
(liiklustakistus likvideeritakse)
ettenähtud mõistlikuks ajaks, ei
järgne mingeid sanktsioone.
Taoline seaduserikkujate
leebe kohtlemine riivab
seadusekuulekate inimeste
õiglustunnet, kuna
seadusrikkumine toob
negatiivseid tagajärgi vaid
teeomanikule, kes on
põhjendamatult sunnitud
kasutama oma niigi nappe
ressursse omavoliliste teede
sulgejatega tegelemises.
26) Seadust täiendatakse Arvestatud.
paragrahviga 2618 järgmises Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt ettepanekule
sõnastuses: täiendatud.
„§ 2618. Liikumispuudega või
pimedat inimest transportiva
sõiduki parkimiskaardi
ebaseaduslik
kasutamine
Liikumispuudega või pimedat
inimest transportiva sõiduki
parkimiskaardi kasutamise eest
isiku poolt,
kellel puudub selleks õigus ,-
karistatakse rahatrahviga kuni
100 trahviühikut.“;
Punktiga 26 täiendatakse
liiklusseadust uue paragrahviga
2618. Täiendusettepanek
sätestab vastutuse
parkimiskaardi ebaseadusliku
kasutamise eest. Liiklusseaduse
täiendamine vastutus
reguleeriva sättega on vajalik ja
preventiivne meede, et peatada
23
parkimiskaartide massiline
ebaseaduslik
kasutamine isikute poolt, kellel
selleks puudub liiklusseaduse
järgi õigus. Karistusmäär kuni
100 trahviühikut on
proportsionaalne
parkimiskaardi ebaseadusliku
kasutamisega säästetud rahaliste
vahenditega.
31. 27) Paragrahvi 262 täiendatakse Arvestatud.
punktiga 8 järgmises sõnastuses: Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt ettepanekule
„8) keelumärgi nõude rikkumise täiendatud.
eest määratakse hoiatustrahv
suurusega 96 eurot.“.
Punktiga 27 kehtestatakse
täiendav kirjalikus
hoiatamismenetluses
kohaldatava hoiatustrahviga
karistatav väärteokoosseis –
keelumärgi nõude rikkumine.
Eesti teedele on võimalik
paigaldada liiklusjärelevalve
seadmeid, mis võivad muuhulgas
tuvastada keelumärgi nõuete
eirajaid. Liikluse
distsiplineerimiseks oleks vajalik
sätestada keelumärgi nõuete
eiramise automaatne järelevalve
võimalus analoogselt lubatud
kiiruse ületamisega ja foori
punase tule eiramise
järelevalvega.
32. 28) Paragrahv 263 lõikes 1 Arvestatud.
asendatakse number „2615“ Eelnõu on redaktsiooniliselt täiendatud.
numbriga „2618“.;
Punktiga 28 muudetakse
liiklusseaduse paragrahv 263
lõiget 1 ning asendatakse lõikes
1 number „2615“ numbriga
2618“.
33. 29) Paragrahv 263 lõige 2 Arvestatud.
muudetakse järgmises Eelnõu on redaktsiooniliselt täiendatud.
sõnastuses:
„(2) Käesoleva seaduse §-des
241, 259, 261 ja 261 8 sätestatud
väärtegude kohtuväline
menetleja on ka valla- või
linnavalitsus.“;
24
Punktiga 29 muudetakse
liiklusseaduse paragrahv 263
lõiget 2. Lõikes 2 sätestatakse
täiendavalt väärteod, millede
menetlemisõigus on ka linna-või
vallavalitsusel ning loetelu
täiendatakse liiklusseaduse §-
des 259 ja 2618 sätestatud
väärtegudega.
30) paragrahv 263 lõikes 3 Arvestatud.
5“
asendatakse number „261 Eelnõu on redaktsiooniliselt täiendatud.
numbriga „2617“.
Punktiga 30 muudetakse
redaktsiooniliselt LS § 263
lõiget 3 ning asendatakse
number „2615“ numbriga „2617“.
Haridus- ja Teadusministeerium 04.10.2016 nr 8-2/16/4548-2
1. Teeme ettepaneku loobuda Teadmiseks võetud.
liiklusseaduse §-s 113 Haridus-ja Ettepaneku sisu on arusaadav, kuid see vajab
Teadusministeeriumi rollist põhjalikumat analüüsi nii LS alusel antavate
mootorsõidukijuhi koolituseks tegevuslubade, senise loamenetluse (ettevõtluse
antava tegevusloa menetluses. piirang) kui tegevusloa alusel tegutsevate
Liiklusseaduse § 113 lg 1 alusel autokoolide üle tehtava riikliku järelevalve osas.
väljastab mootorsõidukijuhi Oleme valmis kaaluma loamenetluse ja riikliku
koolituse tegevusloa Haridus-ja
järelevalve funktsioonide ümberkorraldamist ja
Teadusministeerium, kuid
ühe võimaliku lahendusena kaaluda nende riiklike
tegevusloa kontrollieseme nõuete
täitmist Haridus-ja ülesannete ületoomist HTMi valistemisalast
Teadusministeerium ei tuvasta. MKMi valitsemisalasse, mis aga eeldab
See pädevus on antud põhjalikumat ettevalmistust, st tervikuna kogu
liiklusseadusega mootorsõiduki juhi ja -õpetajakoolituse
Maanteeametile. Tegevusloa regulatsiooni ülevaatamist, kõigi sellega
kontrolliese on kaasnevate protsesside kaardistamist, sh
majandustegevuse nõuete konkreetse ajakava ning vajaliku ressursi
kogum, mille täitmise (inimesed/raha) olemasolu. Lisaks vajab
tuvastamine on tegevusloa ülevaatamist selle valdkonnaga seotud registrite ja
andmise eelduseks. Seega on andmevahetusega seonduv (IT tehnilised
tekkinud olukord, kus Haridus-ja lahendused, liiklusregister, EHIS, andmete
Teadusministeerium väljastab edastamine üle X tee jpm). Käesoleva eelnõu
küll tegevuslube, kuid Haridus-ja raames MKM nimetatud muudatusi ei planeeri.
Teadusministeeriumil endal ei
ole pädevust tuvastada
kontrollieseme nõudeid. Seega
saab Haridus-ja
Teadusministeerium sisuliselt
üksnes kinnitada Maanteeameti
otsuse. Kuna Haridus-ja
Teadusministeerium sisulist
25
kontrolli ei teosta, leiame, et
mõistlik oleks tegevusloa
väljastamise pädevus anda üle
Majandus-ja
Kommunikatsiooniministeeriumi
haldusalasse. Vastav muudatus
annab võimaluse vähendada
erinõudeid, millest on räägitud ka
nullbürokraatia projekti raames.
Sõltuvalt muudatuse ulatusest ja
sisust tuleb üle vaadata ka
liiklusseaduse § 116 ja § 121, kus
Haridus-ja Teadusministeerium
onnimetatud
järelevalveorganina.
2. Teeme ettepaneku laiendada Teadmiseks võetud.
liiklusseaduses Tegevusloa väljastamisele eelneva halduse
majandustegevuse seadustiku eelkontrolli raames ei ole Maanteeametil
üldosa seadusega sätestatud nimetatud probleeme võimalik tuvastada. LS
tegevusloa kehtetuks alusel tehtav riikliku järelevalve pädevus
tunnistamise aluseid. Praktikas tegevusloa kontrollinõuete täitmise üle on täna
esineb mitmeid juhtumeid, kus HTMi pädevuses. Kahjuks koolituse ja seal
autokool ja selle pidaja ei täida
pakutava teenuse kvaliteedi üle tehtava riikliku
õppijate ees õppelepinguga
järelevalve analüüs (erinevate autokoolide lõikes)
võetud kohustusi ega paku neile
õppelepingus sätestatud puudub. Õppelepingu sõlmivad autokool ja õppija
kvaliteedi ning intensiivsusega VÕS raames kokkulepitud tingimustel.
õpet. See tähendab muuhulgas, et Eraõiguslike lepingute üle riiklikku järelevalvet ei
õppijal ei ole võimalik autokooli tehta. Lähtutakse lepingus kokkulepitust, mida
tegevusest tulenevalt õpinguid pooled saavad kohtus vaidlustada. Mööname, et
lõpetada õppelepingus kokku autokoolide pakutava teenuse sisu ja kvaliteet on
lepitud ajaks, puudujääkide tõttu ebaühtlane ja vajab oluliselt enam kontrolli,
õppe kvaliteedis peab õppija mistõttu peame ettepanekut igati kohaseks. Oleme
võtma lisatunde jne. Leiame, et edaspidi koostöös valmis arutama ja nagu ka
tuleks kaaluda, kas selliste eelmise ettepaneku puhul, kaaluma süsteemsete
juhtumite süstemaatilisel muudatuste tegemist koos järelevalve funktsiooni
esinemisel võiks tegevusloa ülevõtmisega HTMist MKMi valitsemisalasse.
väljastajal olla õigus tegevusluba Käesoleva eelnõu raames MKM nimetatud
kehtetuks tunnistada.
muudatusi ei planeeri.
Maaeluministeerium 07.10.2016 nr 1.4-2/7747-1
1. Maaeluministeerium Teadmiseks võetud.
kooskõlastab Majandus- ja 24.07.2017 jõustus majandus- ja taristuministri
Kommunikatsiooniministeeriumi 04.09.2015 määruse nr 114 „Eriveo tingimused
ettevalmistatud liiklusseaduse, ning eriveo teostamise ja erilubade väljaandmise
asjaõigusseaduse ja kord ning tee omanikule tekitatud kulutuste
riigilõivuseaduse muutmise hüvitamise, eriloa menetlustasu ja eritasu
seaduse määrad“ uus redaktsioon. Määruse muutmise
26
eelnõu. Seoses erivedude tulemusena saavad kuni 4,2 meetri laiused
keerukusega põllumajanduses traktorid ja liikurmasinad ning nende haakes
kasutatavate mootorsõidukitega olevad sõidukid teedel liikuda tee omaniku loal
on Maaeluministeeriumi poole ilma saateautot kasutamata, s.t kui eriloale on
pöördunud äriühingud ja kantud vastav märge (vastav säte sisaldub § 5
põllumajanduslikud lõikes 1). Lisaks on leevendatud traktori ja
erialaorganisatsioonid. liikurmasina tähistamise nõudeid (§ 10 lõiked 3
Pärast täiendavaid arutelusid ja 4, § 11 lõiked 3 ja 4) ning eriveol lubatakse
nende esindajatega esitasime saateautona kasutada ka C1-kategooria sõidukeid
oma ettepanekud Majandus- ja (määruse § 2 punkt 8).
Kommunikatsiooni- https://www.riigiteataja.ee/akt/121072017003.
ministeeriumile 29. aprillil 2015.
a kirjas nr 9.1-2/874. Saime oma
kirjale ka esialgsed vastused, aga
täiendavaid arutelusid pole
toimunud.
Kuna ettepanekutest lähtuvalt
võib tekkida vajadus
liiklusseaduse muutmiseks,
soovime
jätkata arutelu nimetatud
temaatikal, et jõuda parimate
lahendusteni.
Siseministeerium 21.12.2016 nr 1-7/357/-2
1. Eelnõu § 1 punktiga 5 Arvestatud.
muudetakse LS § 2 punkti 19. Sätte sõnastust ja seletuskirja on täpsustatud, et
Esimese lause loetelu oleks üheselt mõistetav, et mootorsõiduki
täiendatakse sõnadega õpetajakoolitusel osaleja all mõeldakse ka
„mootorsõidukijuhi praktika läbiviijat.
õpetajakoolitusel osaleja“. „19) juht on isik, kes juhib sõidukit või
Seletuskirjas on täpsustatud, et maastikusõidukit, juhib või ajab teel loomi.
sellise isiku all mõistetakse
Õppesõidu või sõidupraktika ajal loetakse juhiks
mootorsõidukijuhi
ka mootorsõidukijuhi õpetajat, -juhendajat või
õpetajakoolituse praktika
läbiviijat. Eelnõus kasutatakse mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusel osalejat, kes
aga sõnu „õpetajakoolitusel viib läbi õpetajakoolituse praktikat. Eksamisõidul
osaleja“, mis hõlmab nii juhti, loetakse juhiks eksamineeritav.“.
kes praktika peab läbima, kui ka
praktika läbiviijat, kes kõrval
istub. Seletuskirjas on muudatuse
vajalikkust põhjendatud sellega,
et õppesõidu läbiviimisel võib
praktika läbiviijal tekkida
vajadus sekkuda õpilase
tegevusse, et ära hoida
liiklusõnnetus. Kaassõitjana on
mootorsõidukijuhi
õpetajakoolituse sõidupraktika
27
läbiviijal keelatud juhi tegevusse
sekkuda. Kuigi antud juhul on
soovitud kasutada analoogiat
mootorsõidukijuhi õpetajaga, ei
ole see asjakohane, sest erinevalt
mootorsõidukijuhi koolitusel
osalevast juhist on
õpetajakoolitusel osaleval juhil
olemas mootorsõiduki
juhtimisõigus.
Lisaks täiendatakse sama
muudatusega punkti 19 järgmise
lausega: “Juhiks ei loeta isikut,
kes lükkab käekõrval jalgratast
või mittetöötava mootoriga
kaherattalist sõidukit.“ Vastavalt
seletuskirjale on antud säte LS §
22 lõikes 5 juba kehtestatud ja
meie hinnangul ei ole antud sätte
lisamine käesolevasse punkti
sisuliselt sobiv. Tulenevalt
eelnevast teeme ettepaneku jätta
muudatus eelnõust välja.
2. Eelnõu § 1 punktiga 9 Mittearvestatud.
muudetakse LS § 2 punkti 36, Maastikusõiduki mõistet täpsustatakse selliselt, et
mis sätestab maastikusõiduki see võib olla koos maastikuhaagisega või ilma
definitsiooni. Seletuskirja haagiseta. Praktikas kasutatakse
kohaselt kasutatakse maastikusõidukite haakes erinevaid
maastikusõidukite haakes liiklusvahendeid, mille kasutamine kehtiva
erinevaid liiklusvahendeid, mille
seaduse kohaselt ei ole lubatud.
kasutamine kehtiva seaduse
Muudatusega luuakse õigusselgus, et maastikul
kohaselt ei ole lubatud. Eelnõu
seletuskirja kohaselt on võib liikuda ja parkida haagisega. Maastikuhaagis
maastikusõiduki haakes kärude on sõiduk, mis on valmistatud või kohandatud
või seadete vedamine keelatud. maastikusõidukiga haakes liikumiseks. Vastav
Siseministeerium ei ole termin on juba õiguskorras kasutusel nt LS § 85
eelnevaga nõus ja arusaamatuks lõike 7 alusel kehtestatud kaitseministri
jääb kuidas mõiste 21.10.2015 määruses nr 25 „Kaitseväe ja
„maastikusõiduk“ täiendamine Kaitseliidu mootorsõiduki ning haagise
aitaks antud probleemi tehnonõuded ja varustuse nõuded ning
lahendada. Lisaks märgime, et tehnonõuetele vastavuse kontrollimise kord“.
eelnõus ega seletuskirjas ei
defineerita terminit
„maastikuhaagis“ ja sellele ei
kehtestata ka mingeid nõudeid
nagu massipiirangud,
tehnonõuded,
registreerimiskohustus jm.
Tulenevalt eelnevast on
28
vastavasisulise termini
kasutamine põhjendamatu ja
teeme ettepaneku antud
muudatus eelnõust välja jätta.
Terminit „maastikuhaagis“
kasutatakse lisaks eelnõu § 1
punktides 152 ja 153.
3. Eelnõu § 1 punktiga 11 Arvestatud.
muudetakse LS § 2 punkti 41,
mis sätestab mootorsõiduki
juhtimise definitsiooni.
Muudatusega täpsustatakse
mootorsõiduki juhtimise mõistet
ja sellele lisatakse juurde
täpsustus, et mootorsõiduki
juhtimiseks peetakse isiku
igasugust tegevust ka autorongi
ja masinrongi juhi kohal.
Seletuskirja kohaselt tehakse
antud muudatus õigusselguse
huvides. Politsei- ja
Piirivalveametile (edaspidi PPA)
ja Siseministeeriumile jääb aga
muudatuse vajalikkus
arusaamatuks ning ei loo
täiendavat õigusselgust.
Seletuskirjas kohaselt välditakse
muudatusega vaidlusi olukorras,
kus nõuded on kehtestatud
üksnes mootorisõidukile, kuid
isik juhib autorongi (auto koos
haagisega) ning tekiks olukord,
kus mootorsõiduki haakes oleva
haagisega seonduvat
regulatsiooni ei saaks rakendada
mootorsõidukit juhtivale isikule
ehk ainult mootorsõiduki juhile.
PPA-le teada olevalt ei ole
selliseid vaidlusi esinenud ja
selline vaidlus saaks tekkida
üksnes mootorsõiduki juhtimise
nõuete pinnalt. PPA on ka
varasemalt teinud ettepaneku
jätta termin „mootorsõiduki
juhtimine“ eelnõu tekstist välja.
Tulenevalt eelnevast teeme
ettepaneku jätta antud muudatus
eelnõust välja
4. Eelnõu § 1 punktidega 23–25 Teadmiseks võetud.
täiendatakse LS-i reguleerija
29
tegevus peatamise ja reguleerija Arutame teemat eelnõue täiendava
infosüsteemi regulatsiooniga. kooskõlastamise käigus.
Reguleerija infosüsteemi
kontseptsiooni ega reguleerija
tegevuse peatamist ei ole
käesolevaks arutatud PPA-ga,
mistõttu jääb arusaamatuks, miks
on infosüsteemi andmeandjana
märgitud politseiametnik. PPA ei
kogu eraldi andmeid LS § 9 lg 7
nimetatud juhtumite kohta ja
seega oleks infosüsteemi
andmete esitamine PPA-le
täiendav ülesanne, mis vajaks
eraldiseisvat arutelu. Tulenevalt
eelnevast teeme ettepaneku
nimetatud muudatused eelnõust
välja jätta ja algatada antud
teemal vastav arutelu.
5. Eelnõu § 1 punktiga 27 Arvestatud.
muudetakse LS § 10 lõiget 9. Eelnõu ja seletuskirja on täpsustatud. Eelnõu
Seletuskirja kohaselt lubatakse kohaselt lubatakse reguleerijal kasutada ketast
muudatusega reguleerijal kujutisega „Sõidu keeld“, millele võib lisaks
kasutada ketast kujutisega „Sõidu kanda kirje „STOPP“ ja kirje, mis iseloomustab
keeld“, millele on lisaks reguleerija ametit või organisatsiooni.
reguleerija ametile või
organisatsiooniline lisatud kirje
„STOPP“. Juhime tähelepanu, et
eelnõu sõnastuse kohaselt võib
kettale kanda kirje „STOPP“ või
kirje, mis iseloomustab
reguleerija ametit või
organisatsiooni näiteks
„Päästeasutus“, „Looduskaitse“
jne. Kirje „STOPP“ lisamine
kettale ei eelda, et sinna kantakse
lisaks ameti või organisatsiooni
kirje. Eelnevast jääb ebaselgeks,
kas eelnõu koostajate eesmärk
on, et kettale kantakse ameti või
organisatsiooni nimele lisaks
kirje „STOPP“ lisaks. Tulenevalt
eelnevast teeme ettepaneku
eelnõu ja seletuskirja vastavalt
täiendada.
6. Eelnõu § 1 punktiga 29 Sätted on eelnõust välja jäetud.
muudetakse LS § 15 lõike 1 Antud ettepanekuid on sisuliselt arvestatud ja
punkti 8, mis sätestab suurima õiguslikult lahendatud 06.12.2017 Riigikogus
lubatud sõidukiiruse Kaitseväe vastu võetud püsiasustusega väikesaarte seaduse,
veoautodele. Seletuskirja liiklusseaduse ja maapõueseaduse muutmise
30
kohaselt keelatakse muudatusega seaduse eelnõus. LS § 15 lõike 1 punkti 8 ja § 34
veoauto kastis vedada veost lõike 2 muudatused jõustusid 30.12.2017.
saatvaid või veosele järele
minevaid isikuid. LS § 34 lõike 2
kohaselt võib veoauto kastis sõita
üksnes veost saatev või veosele
järele minev isik tingimusel, et
tema jaoks on allpool luukide
ülemist serva istumiseks sobiv ja
ohutu koht, kusjuures suurim
lubatud sõidukiirus ei tohi
ületada 60 kilomeetrit tunnis.
Nõustume antud piirangu
kitsendamisega, kuid
regulatsioonis Aegna ja
Naissaare osas erisuse sisse
toomine võib meie hinnangul
tekitada probleeme muudel
väikesaartel nagu Kihnu, kus
meile teadaolevalt kasutatakse
samuti turismiteenuse osutamisel
sõitjate vedamist veoautode
kastis. Tulenevalt eelnevast
teeme ettepaneku antud
regulatsiooni ulatus üle hinnata ja
vajadusel täiendada.
7. Eelnõu § 1 punktiga 31 Arvestatud.
muudetakse LS § 17 lõiget 2, mis Sätte sõnastust ja seletuskirja on vastavalt
sätestab liikleja tee andmise täpsustatud.
kohustused töötava vilkuri või
märgutulega sõidukile. Juhime
siin tähelepanu asjaolule, et
praktikas võib esineda
juhtumeid, kus saadetavaid
sõidukeid on rohkem kui üks.
Kehtivat regulatsiooni aga ka
eelnõu sõnastust võib tõlgendada
nii, et saadetavaid sõidukeid võib
olla vaid üks. Seoses läheneva
Euroopa Liidu eesistumisega
muutub teema veel
aktuaalsemaks, mistõttu oleks
vajalik antud teemat kindlasti
täpsustada. Sama probleem võib
esineda ka mitmest saadetavast
sõidukist koosneva kolonni
tähistamisega. Välisriikide
praktikas kasutatakse kolonni
esimesel ja viimasel saateautol
erinevaid tunnuseid (nt erivärvi
31
aknalipud), et liiklejaile oleks
arusaadav kolonni algus ja lõpp.
Tulenevalt eelnevast teeme
ettepaneku täiendada eelnõu ja
seletuskirja vastavalt.
8. Eelnõu § 1 punktiga 32 Arvestatud.
täiendatakse LS § 20 lõikega 11, Sätte sõnastust on täpsustatud. Et mitte tõlgendada
mis sätestab, et juht võib sõiduki sätet viisil, et teistes kohtades ei pea isik
peatada liiklusjärelevalve liiklusjärelevalve teostaja korraldusel peatuma, on
teostaja poolt peatumiseks sõna „võib“ asendatud sõnaga „peab“, mis
näidatud käesoleva seaduse § 200 tähendab, et juht peab sõiduki peatama
lõikes 7 nimetatud kohtades. liiklusjärelevalve teostaja poolt peatumiseks
Seletuskirja kohaselt on eelnõu
näidatud kohas, sealhulgas käesoleva seaduse §
koostajad soovinud täpsustada, et
200 lõikes 7 nimetatud kohtades.
juht võib liiklusjärelevalve
teostaja korraldusel peatada
sõiduki ka keelatud kohtades.
Nõustume, et eelnev täpsustus
võib olla õigusselguse huvides
vajalik, kuid esitatud sõnastus
võib olla vastupidiselt
tõlgendatav viisil, et teistes
kohtades ei pea isik
liiklusjärelevalve teostaja
korraldusel peatuma. Antud kujul
sätte lisamine tekitab seega
arusaamatust, sest
liiklusjärelevalve teostaja
korraldusel on sõidukijuht
kohustatud sõiduki peatama
olenemata asukohast. Tulenevalt
eelnevast teeme ettepaneku antud
muudatus eelnõust välja jätta või
vajalikul ulatusel seda täiendada.
9. Eelnõu § 1 punktiga 33 Arvestatud.
muudetakse LS § 20 lõiget 3, mis
reguleerib asula sõiduteel sõiduki
peatamise ja parkimise
lubatavust. Nimetatud sätte
täiendamisega on muudetud
sealne loetelu muudetud
keeleliselt ebakorrektseks.
Analoogne probleem esineb ka
eelnõu § 1 punktis 35, millega
täiendatakse LS §-i 20 lõigetega
41 ja 42. Tulenevalt eelnevast
teeme ettepaneku muuta
sõnastust järgmiselt:
„[…] ,kaherattalist jalgratast,-
pisimopeedi, -mopeedi, -
32
külghaagiseta mootorratast
[…]“.
10. Eelnõu § 1 punkiga 36 Mittearvestatud.
muudetakse LS § 20 lõiget 6, mis Kehtivat seadust tõlgendatakse selliselt, et
sätestab kõnniteel sõiduki dokumentide vormistamine, mis võib võtta vahel tund
peatamise regulatsiooni. või enamgi, loetakse veose laadimise aja hulka. Eelnõu
Seletuskirjas on toodud, et § 1 punkti 13 muudatusega täpsustatakse, et sõiduki
muudatuse kohaselt võib juht peatumiseks loetakse sõiduki seismajätmist veose
peatada sõiduki veose peale- või peale- või mahalaadimise ajaks. Kuna dokumentide
mahalaadimise ajaks, kuid vormistamine vms kõrvaltegevus ei ole otseselt seotud
dokumentide vormistamist veose veose sõidukile laadimise või sõidukilt
laadimisena ei käsitleta. mahalaadimisega, tuleb sellisel juhul sõiduki seismine
Kahtlemata on oluline, et lugeda parkimiseks ning rakenduvad sõiduki
sõidukijuht peab vabastama parkimisele ette nähtud tingimused.
kõnnitee võimalikult kiiresti,
kuid juhime tähelepanu asjaolule,
et reeglina kaasneb veose peale-
ja mahalaadimisega üksnes
dokumentide allkirjastamine
ning eeldus, et kauba üleandja
või vastuvõtja ootab kui
sõidukijuht leiab lubatava
parkimiskoha, ei ole asjakohane.
Hetkel toimuvad veod enamuses
kullervedudena, mistõttu ei ole
ka ajaliselt võrreldavad
olukorrad, kus näiteks toimub
mööbli pealelaadimine ja
postipaki üleandmine. Tulenevalt
eelnevast teeme ettepaneku
eelnõu ja seletuskirja täiendada,
et see vastaks praktikale.
11. Eelnõu § 1 punktiga 62 Arvestatud.
muudetakse LS § 36 lõiget 10, Sätte sõnastust, millega muudetakse § 36 lõiget
mis sätestab lapse ohutust 10, on täpsustatud.
tagavad lisanõuded mopeedi ja
mootorrattaga sõidutamisel.
Seletuskirja kohaselt on sätte
eesmärk 12-aastase ja vanema
lapse mopeedi ja mootorrattaga
sõidutamise keeld, kui lapse jalad
ei ulatu jalatugedele toetuma.
Täiendavalt on lisatud, et kui
lapse jalgadel puudub toetuspind,
siis suureneb võimalus, et lapse
jalad võivad jääda sõiduki
liikuvate osade vahele.
Nõustume, et antud sätte juures
on kõige olulisem lapse
turvalisus, mistõttu oleme
33
jätkuvalt seisukohal, et isiku
vanus ei oma antud regulatsiooni
juures tähtsust. Sama on leidnud
ka eelnõu koostaja, sest on
sätestanud, et ka vanemat kui 12-
aastast ei tohi sõidutada, kui ta
jalad ei ulatu tugedele.
Liiklusohutuse seisukohast
lähtuvalt on oluline, et isiku jalad
toetuksid kindlalt jalatugedele.
Arvestades füsioloogilisi
eripärasid, mis on seotud
lapsealiste kasvamisega, ei saa
siinkohal väita, et mopeedi ja
mootorrattaga (olenemata nende
turvalisuse astmest ja tehnilisest
konstruktsioonist) oleks võimalik
lapsi sõidutada alates sünnist.
Seega peab jääma antud sätte
rakendamisel vastutus
sõidutajale ehk ta peab olema
veendunud, kas lapsealine isik on
füüsiliselt ja vaimselt
sõidutamiseks valmis. Tulenevalt
eelnevast teeme ettepaneku
eelnõu ja seletuskirja vastavalt
täiendada.
12. Eelnõu § 1 punktidega 70–72 Arvestatud.
muudetakse LS §-i 44, mis
sätestab kollase vilkuri
regulatsiooni. Muudatuse
kohaselt täpsustatakse kehtiva
seaduse viidet, asendades
autoveoseaduse viited
liiklusseadusele. Seletuskirjas on
viidatud, et muudatust on vajalik,
sest lisaks kollasele vilkurile
kasutatakse ka kollast märgutuld.
Juhime tähelepanu asjaolule, et
vilkur peab vastama R65
nõuetele ning teadaolevalt
kasutatakse Eestis valdavas
enamuses märgutulesid, mitte
vilkureid. Märgutulede
kasutusele võtmine on tingitud
eeskätt asjaolust, et need on
paremini nähtavad. Eritalituse
sõidukitel on lubatud vilkurid
asendada märgutuledega just
eelviidatud põhjusel, mistõttu
34
teeme ettepaneku kasutada
vastavat analoogiat ka kollase
vilkuri puhul.
13. Eelnõu § 1 punktiga 82 Arvestatud.
täiendatakse LS §-i 62 lõikega 21, Sätte sõnastust on täpsustatud. Regulatsiooni
mis sätestab, et eesmärgiks on tagada, et pukseerimisel
pukseerimishaagisega kasutatavad sõidukid (k.a pukseerimishaagis)
pukseerimisel tuleb sõidukid peavad olema registreeritud LS § 76 lõikes 1
registreerida käesoleva seaduse § kehtestatud korras.
76 lõikes 1 kehtestatud korras.
Seletuskirja kohaselt tuleb
pukseerimisel lähtuda sõidukite
registreerimise nõuetest ja
kasutatud on analoogset viidet
suurimale sõidukiirusele.
Vastavalt analoogsele viitele
suurima sõidukiiruse kohta võib
eeldada, et regulatsiooni
eesmärgiks on tagada, et
pukseerimisel kasutatavad
sõidukid (k.a pukseerimishaagis)
peavad olema registreeritud LS §
76 lõikes 1 kehtestatud korras.
Antud eesmärk jääb aga eelnõu
sõnastuse kui ka seletuskirja
kohaselt ebaselgeks. Eelnõu
sõnastuse kohaselt tuleb sõidukid
registreerida üksnes
pukseerimisel, kuid ilmselgelt
eelneb registritoiming reaalsele
pukseerimisele. Tulenevalt
eelnevast teeme ettepaneku
täiendada eelnõu ja seletuskirja
vastavalt.
14. Eelnõu § 1 punktiga 84 Arvestatud.
muudetakse LS § 62 lõiget 8, mis Sätet, millega muudetakse LS § 62 lõiget 8, on
sätestab sõitjate pukseerimise täpsustatud.
pukseeritavas sõidukis.
Seletuskirja kohaselt on
muudatusega täpsustatud
olukorda, millal võib sõitja
pukseeritavas sõidukis viibida.
Kehtiva seaduse kohaselt võib
sõitja olla mootorsõiduki
juhikabiinis ja sõiduautos.
Loodava sätte laused osaliselt
kordavad teineteist. Tulenevalt
eelnevast teeme ettepaneku jätta
esimesest lausest välja sõnad
„välja arvatud bussis“.
35
15. Eelnõu § 1 punktiga 92 Säte on eelnõust välja jäetud.
muudetakse LS § 73 lõiget 2, mis
sätestab mootorsõiduk ja selle
haagise tehnonõuete kontrolli
kohustuse. Muudatusega
täiendatakse regulatsiooni
järgnevaga: „Tehnonõuetele
vastavuse kontrolli tulemusi
tõendatakse
registreerimistunnistuse,
liiklusregistri andmete või
liiklusregistri andmete tõendatud
väljatrükiga.“. Seletuskirja
kohaselt tõendatakse
tehnonõuetele vastavuse
kontrolli läbimist liiklusregistri
andmete või liiklusregistri
andmete tõendatud väljatrükiga.
Seletuskirjast ega eelnõust aga ei
selgu, kes vastavat asjaolu
tõendab ja kellele. Lisaks on
selgitatud, et liiklusregistri
andmetel ei ole õiguslikku
tähendust (v.a juhul, kui õiguslik
tähendus on antud seadusega).
Tehnonõuetele vastavuse
kontrolli läbimist on vaja teada
liiklusjärelevalve teostajal ning
kui need andmed ei oma
õiguslikku tähendust, siis isikut
vastutusele võtta ei ole võimalik,
mistõttu jääb sätte muutmise
eesmärk ebaselgeks. Tulenevalt
eelnevast teeme ettepaneku
muuta sõnastust, et
liiklusregistrisse kantud
tehnonõuetele vastavuse
kontrolli andmed omaksid
õiguslikku tähendust.
16. Eelnõu § 1 punktiga 94 Säte on eelnõust välja jäetud.
muudetakse LS § 73 lõiget 12,
mis sätestab volitusnormi
mootorsõidukile ja selle
haagisele ning varustusele nõuete
kehtestamiseks. Muudatusega
täiendatakse volitusnormi.
Juhime tähelepanu asjaolule, et
ka kehtivas LS-is ei ole
volitusnorm korrektselt
sõnastatud ning selle alusel on
36
kehtestatud mitu alamakti, mis
tekitab oluliselt segadust.
Muudatusega suurendatakse seda
veelgi, lisades sinna
tehnonõuetele vastavuse
kontrolli käigus tehtavate
mõõtmiste mõõteprotseduurid ja
mõõtetulemuste töötlemise
tingimused. Seletuskirjas on
toodud, et kuna Maanteeamet
teeb juba käesoleval ajal
mõõtmiste korrektsuse üle
järelevalvet, siis ei ole Eesti
Akrediteerimiskeskusel mõtet
mõõteprotsessi üle eraldi
järelevalve teostada. Juhime
tähelepanu asjaolule, et
Maanteeametil puudub pädevus
mõõtmiste üle järelevalvet
teostamiseks ning kui mõõtmise
protseduur ja mõõtetulemuste
töötlemine on kehtestatud
eriseaduses või selle alusel antud
alamaktiga, on nii käesolevalt kui
ka edaspidiselt mõõtmiste
järelevalve pädevus Tehnilise
Järelevalve Ametil. Tulenevalt
eelnevast teeme ettepaneku antud
regulatsioon üle hinnata ja
kehtestada võimalusel uued
volitusnormid.
17. Eelnõu § 1 punktiga 107 Arvestatud.
muudetakse LS § 84 lõiget 2, mis Sätet, millega muudetakse LS § 84 lõiget 2, on
sätestab alarmsõidu eriõigused. täpsustatud.
Nõustume, et esitatud
muudatused on vajalikud, kuid
arvestades, et sõidukis viibiva
politseiametniku või
abipolitseiniku LS nõuetest
kõrvale kaldumine on seotud
üksnes äärmuslike
situatsioonidega (nt kurjategija
jälitamine), siis teeme ettepaneku
eelnõud selles osas täpsustada.
18. Eelnõu § 1 punktiga 126 Arvestatud.
tunnistatakse kehtetuks LS § 101 Sätet, millega muudetakse LS § 101 lõiget 9, on
lõige 9, mis sätestab täpsustatud, missugused täiendavad võimalused
Maanteeameti kohustuse on isikut teavitada.
edastada isikule tervisekontrolli
meeldetuletus. Seletuskirjas on
37
toodud, et säte on vajalik
kehtetuks tunnistada, sest
kehtivas õiguses sätestatud 30
päevane teatamise nõue
mobiiltelefoni numbrile või e-
postile takistab isikute
teavitamist (kontaktandmed on
muutunud) ning ilma vastava
õigusliku aluseta saaks
Maanteeamet teavitada isikuid ka
olukorras, kus isik ei ole selleks
teadlikult andmeid esitanud.
Arusaamatuks jääb, milliseid
allikaid hakkab Maanteeamet
andmete saamiseks kasutama ja
millisel õiguslikul alusel.
Tulenevalt eelnevast teeme
ettepaneku seletuskirja vastavalt
täiendada.
19. Eelnõu § 1 punktiga 130 Arvestatud, sõnastust täpsustatud.
muudetakse LS § 105 lõiget 2,
mis sätestab mopeedi
juhtimisõigus väljastamise
regulatsiooni. Kehtivas õiguses
kasutatakse terminit „ei ole
karistatust“, eelnõus muudetakse
sõnastus järgmiselt: „ei ole
karistust“. Seletuskirjas on
põhjendatud, et enam ei arvestata
karistatust, vaid asjaolu, et isikul
ei tohi olla kehtivaid karistusi.
Juhime tähelepanu asjaolule, et
karistusregistriseaduse kohaselt
on karistusregistrisse kantud
andmetel õiguslik tähendust isiku
karistatuse arvestamisel kuni
andmete kustutamiseni.
Karistusandmed kustutatakse
registrist ja kantakse üle arhiivi,
kui: „väärteo eest mõistetud või
määratud rahatrahvi tasumisest,
aresti kandmisest, üldkasuliku
töö sooritamisest või
põhikaristusena juhtimisõiguse
äravõtmisest on möödunud üks
aasta.“. Seletuskirjas kohaselt on
eesmärgiks tagada see, et isik on
reaalselt karistuse ära kandnud.
Kui aga isik on karistuse ära
kandnud, siis karistusandmed
38
kustutakse ning isikul puudub
karistatus. Tulenevalt eelnevast
teeme ettepaneku antud
muudatus eelnõust välja jätta.
20. Eelnõu § 1 punktiga 134 Selgitame, et eelnõuga ei soovita väljuda kehtiva
muudetakse LS § 106 lõikeid 4– õiguse raamidest ja nõustume, et karistusregistri
6, mis sätestavad esmase juhiloa andmetel on õiguslik tähendus. Sätte eesmärk on
regulatsiooni. Muudatuse arvestada isiku puhul kehtiva karistusega.
eesmärgiks on analoogselt
eelmise punktiga asjaolu, et
olukorras, kus esmase juhiloa
omaja soovib selle vahetada
juhiloa vastu, enam ei arvestataks
viimase 12 kuu karistatust, vaid
arvestatakse, et isikul ei oleks
kehtivat karistust. Juhime
tähelepanu sellele, et
karistusregistrisse kantud
andmetel on õiguslik tähendus,
mistõttu on arusaamatu, kuidas
juhtimisõiguse andmisel
soovitakse väljuda sellest raamist
ning millise andmekogu andmed
võetakse aluseks isiku kehtiva
karistuse arvestamisel.
Tulenevalt eelnevast teeme
ettepaneku antud muudatus ja
sellega analoogsed muudatused
eelnõust välja jätta.
21. Eelnõu § 1 punktiga 137 Arvestatud.
muudetakse LS § 109 lõikeid 7 ja Seletuskirjas on antud selgitus, et kaotatakse ära
8. Lõikes 7 muudetakse juhendaja tunnistuse vorm. Juhendaja tunnistuse
volitusnormi sõnastust selliselt, vorm ja selle võltsimiskindlus ei ole enam
et mootorsõidukijuhi juhendajale olulised, sest juhendaja õigust juhendada
juhendaja õiguse andmise korra tõendatakse liiklusregistri andmete alusel.
kehtestab valdkonna eest Liiklusregistri kandel on õiguslik tähendus.
vastutav minister määrusega.
Kehtivas õiguses hõlmab
volitusnorm tunnistuse
väljaandmise korda ja tunnistuse
vormi. Jääb ebaselgeks, milline
kord tulevikus kehtestatakse, sest
kõik tingimused, millal
juhendajale juhendaja õigused
antakse on seaduses ja
käesolevas eelnõus kehtestatud.
Tulenevalt eelnevast teeme
ettepaneku eelnõu ja seletuskirja
vastavalt täpsustada.
39
22. Eelnõu § 1 punktiga 188 Arvestatud osaliselt.
muudetakse LS § 201 lõiget 2, Seletuskirja on korrigeeritud. Lõpliku hinnangu
mis sätestab väärteokoosseisu sätte vajadusele ja õiguskorda sobivusele annab
mootorsõiduki, maastikusõiduki Justiitsministeerium, kelle pädevuses on Eesti
või trammi juhtimise eest karistuspoliitika ja karistusõiguse valdkonna
juhtimisõiguseta isiku poolt. arendamine ja kujundamine, mis tähendab
Kehtiva LS kohaselt on § 201 muuhulgas kõigis eriseadustes muudetavate
pealkirjaks „Mootorsõiduki,
väärteo koosseisude kohasuse ja nende koostoime
maastikusõiduki või trammi
hindamist karistusseadustikuga.
juhtimine juhtimisõiguseta isiku
poolt“, antud paragrahvi teise
lõike kohaselt peab isik olema
pannud toime sama teo koos
täiendava alusega (nt juhtimiselt
kõrvaldamine, juhtimisõigus
peatatud jne). Antud säte on
käesolevas sõnastuses alates
01.01.2015, mil jõustusid
karistusõiguse revisjoni
muudatused. Varasemalt puudus
antud sättes loogika, sest sinna
oli lisatud ka juhtimisõiguse
peatumine, mis ei olnud aga
proportsionaalne teiste samas
normis olevate alustega.
Seletuskirjas toodud viide, et
selle alusel saab karistada üksnes
juhtimisõiguseta juhti, kes on
kõrvaldatud juhtimiselt LS § 91
lõike 2 punkt 3 alusel, on
korrektne, sest muudel alustel
juhtimiselt kõrvaldatud isikuid
antud sätte alusel vastutusele ei
saa võtta. Arusaamatuks jääb aga
seletuskirjas toodud põhjendus,
et tekib probleem korduvalt
juhtimisõigust omamata sõidukit
juhtinud isikutega, sest
Riigikohtu käsitluse kohaselt
tuleb nende rikkumine
kvalifitseerida LS § 201 lõike 1
alusel. Juhime tähelepanu, et
seoses karistusõiguse revisjoniga
jõustus alates 01.01.2015
karistusseadustikus uus süüteo
koosseis § 42311. „Sõiduki
süstemaatiline juhtimine
juhtimisõiguseta isiku poolt“.
Tulenevalt eelnevast teeme
40
ettepaneku antud muudatus
eelnõust välja jätta.
23. Eelnõu § 1 punktiga 189 Arvestatud.
muudetakse LS § 202 lõikeid 1 ja Sätteid, millega muudetakse LS § 202 lõikeid 1 ja
2, mis sätestavad väärteo 2, on täpsustatud.
koosseisu mootorsõiduki,
maastikusõiduki või trammi
juhtimisõiguseta isiku
mootorsõidukit või trammi
juhtima lubamise eest.
Tulenevalt kehtivast õigusest
võib maastikusõidukit juhtida
isik, kellel on mis tahes
mootorsõiduki juhtimisõigus.
Õigusselguse huvides teeme
ettepaneku lisada lõikesse 1,
pärast sõnu „vastava kategooria
mootorsõiduki“ sõna
„,maastikusõiduki“.
24. Eelnõu § 1 punktiga 190 Arvestatud. Kehtiva sõnastuse kohaselt
muudetakse LS §-e 203-210. karistatakse üksnes juhti, kes juhtis
Kõnealuste sätete muutmisel on mootorsõidukit või trammi, mis ei vastanud
lisatud kõikidesse seaduses kehtestatud nõuetele. Samas on kõik
koosseisudesse terminid paragrahvides 203–210 toodud rikkumised
„autorong ja masinrong“. kohaldatavad ka haagistele, st ka haagised peavad
Juhime tähelepanu asjaolule, et olema registreeritud, tehniliselt korras ning
vastavate muudatustega
läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Seega
muutuvad vastutuse sätted
kehtiva seaduse vastutussätted ei võimaldaks
ebakorrektseteks. Näiteks § 203:
„Registreerimata või justkui sellisel juhul juhti vastutusele võtta.
ümberregistreerimata Muudatuse eesmärgiks on võimaldada vastutusele
mootorsõiduki või võtta ka selline juht, kes juhtis mootorsõidukit,
maastikusõiduki juhtimine“, mille koosseisus on nõuetele mittevastav haagis.
sättes on täpsustatud, et Üksnes sellisel juhul on võimalik tagada ka
kehtestatud korras haagisele kehtestatud nõuete täitmine.
registreerimata autorongi, mille
koosseisus on kehtestatud korras
registreerimata haagis juhtimise
eest. Arusaamatuks jääb kuidas
käituda olukorras, kus autorongi
veduk ehk mootorsõiduk on
registreerimata, kas sellisel juhul
on tegemist registreerimata
mootorsõiduki juhtimisega.
Masinrongi ja autorongi
terminite lisamisega muudetakse
LS vastutuse sätete loogikat ning
see võib tuua praktikas kaasa
probleeme väärteo
kvalifitseerimisel. PPA on
41
korduvalt juhtinud tähelepanu, et
ei masinrong ega autorong ei
liigu ilma vedukita. Tulenevalt
eelnevast teeme ettepaneku antud
muudatus eelnõust välja jätta.
25. Eelnõu § 1 punktiga 193 Mittearvestatud.
muudetakse LS §-i 2241, millega Eelnõuga on täpsustatud juhi mõiste. Juhiks
soovitakse laiendada vastutust loetakse õppesõidu ajal juhiks isikut, kes õpib
mootorsõidukijuhi mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusel ja viib läbi
õpetajakoolituse praktika õppesõitu. Sarnaselt mootorsõidukijuhi õpetajale
juhendajale. Meie hinnangul ja juhendajale ei tohi isik olla joobeseisundis.
peab arvestama asjaolu, et
mootorsõidukijuhi
õpetajakoolitusel osalev
koolitatav on samuti juht.
Tulenevalt eelnevast jääb
arusaamatuks vastutuse
sätestamine praktika
juhendajale. Tulenevalt
eelnevast teeme ettepaneku
antud muudatus eelnõust välja
jätta.
26. Eelnõu § 1 punktiga 197 Arvestatud.
muudetakse LS §-i 241. Teeme
ettepaneku parandada antud
normi sõnastust, mis jätab
käesolevalt ruumi mitmeti
tõlgendamiseks. Näiteks lause
lõpp:“ […] või sõidukijuhi poolt
nõuetele mittevastava
turvaseadme kasutamise eest,
[…] “ loob tõlgenduse, et
sõidukijuht peaks ise enda jaoks
kasutama nõuetele vastavat
turvaseadet.
Andmekaitse Inspektsioon 11.10.2016 nr 1.2.-4/16/1656
1. Eelnõu punktis 25, millega Sätte sõnastus on muudetud, seaduses sätestatakse
1
lisatakse LS § 9 lg 4 p 2 muuta üldine andmekoosseis ja täpsem koosseis
sõnastust „reguleerija kehtestatakse andmekogu põhimääruses.
nõusolekul” ja asendada see
sõnaga „vabatahtlikult”.
Nõusolek on konkreetne mõiste
isikuandmete kaitse seaduses ja
nõusoleku kasutamine vales
kontekstis põhjustab üksnes
segadust terminite kasutamisel ja
tõlgendamisel.
42
2. Eelnõu lisa 1, milles Teadmiseks võetud.
kavandatakse reguleerija Arvestame AKI ettepanekuga rakendusakti
infosüsteemi põhimääruse ettevalmistamisel.
kehtestamist, tuleb sätestada ka
andmete säilitamise tähtaeg.
3. Eelnõu punktis 126 tunnistatakse Selgitame, et § 101 lõiget 9 täiendatakse pärast
kehtetuks LS § 101 olev nõue, lauseosa „mobiiltelefoni numbril või e-posti
mille kohaselt Maanteeamet aadressil“ lauseosaga „ või rahvastikuregistris
saadab mootorsõidukijuhile märgitud aadressil või Internetis avaldatud
teavitusi tervisekontrolli läbimise elektronposti aadressil või muul Maanteeametile
tähtpäeva saabumisest. teada oleval aadressil“, mis võimaldab
Seletuskirjast selgub, et teavitusi Maanteeametil saata teavitusi ka edaspidi.
saadetakse ka edaspidi, kuid ei
selgu, millisel õiguslikul alusel.
Avalik sektor saab isikuandmeid
sh kontaktandmed töödelda
üksnes seaduses sätestatud
ülesande täitmiseks, seega tuleb
vastava teavituse saatmine
seaduse tasandil reguleerida.
4. Eelnõu punktides 184 jj Arvestatud.
kavandatavate muudatuste osas LS § 199 lg 11 lisamine eelnõust välja jäetud.
puuduvad põhjendused suurema
andmetöötluse õigustamiseks.
Kui hakatakse jäädvustama kõiki
sõidukeid, mitte ainult sõidukeid,
mille juhid sooritavad
liiklusrikkumise, kaasneb sellega
andmesubjektide õiguste senisest
ulatuslikum riive. Andmekogu
regulatsioon seaduses peab
olema vähemalt sama detailne,
kui isikute õigusi tunduvalt
vähem riivavas reguleerijate
andmekogus. Eelnõu seletuskirja
kohaselt lisandub nt andmete
edastamine liiklusjärelevalve
andmekogusse (praegu võib
andmeid edastada üksnes
POLIS-esse). Andmesubjekti
jaoks peab olema selge, kes,
millistel juhtudel ja millistel
tingimustel tema andmeid
töötleb. Samuti peab olema selge
asjaolu, et sõltumata
liiklusalasest rikkumisest või
selle puudumisest tema andmed
jäädvustatakse (vältimatult
vajalik on säilitustähtaegade
ülevaatamine, sest 4 aastane
43
säilitustähtaeg nagu praeguses
andmekogu põhimääruses, ei ole
enam adekvaatne).
Andmete avalikkus ei ole eelnõus
reguleeritud nt taksojuhid ja
ühissõiduki juhid täidavad oma
tööülesandeid ning on kaheldav,
kas AvTS sätestatud
juurdepääsupiirang eraelu
kaitseks nende jäädvustuste
puhul kohaldub (samuti teised
AvTS § 35 sätestatud
juurdepääsu piirangu alused),
kuid on ilmne, et tegemist ei
peaks olema avalike andmetega.
Märgime, et kirjelduse põhjal on
tegemist isikuandmete kaitse
seaduse (IKS) § 17 sätestatud
automaatse otsusega. IKS
definitsiooni alusel ilmselt mitte,
kuid kuna direktiiv 95/46/EÜ
annab märksa laiema sõnastuse
(art 15) tuleb rakendada direktiivi
sõnastust (nt on seda praktikas
teinud EMTA). IKS ja ka
direktiiv sätestavad, et
automaatse otsuse tegemine on
lubatud, kui see on ette nähtud
seadusega ja seaduses on
sätestatud meetmed
andmesubjekti õigustatud huvide
kaitseks. Seega vajab eelnõu
selles osas täiendamist, kuna
meetmed andmesubjekti
õigustatud huvide kaitseks
puudavad ka kehtivas LS
regulatsioonis (osaliselt on need
küll Statsionaarse automaatse
liiklusjärelevalve süsteemi
andmekogu põhimääruses, kuid
nii IKS, kui direktiiv nõuavad, et
andmesubjekti garantiid peavad
olema reguleeritud seaduse
tasandil.). Automaatse otsuse
regulatsioon ei muutu ka
määruses 2016/679.
44
EELNÕU
24.10.2018
Liiklusseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus
§ 1. Liiklusseaduse muutmine
Liiklusseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 1 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „,trammide ja nende haagiste“ tekstiosaga „ ja
nende haagiste, trammide“;
2) paragrahvi 1 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „liiklemist“ tekstiosaga „ja vastutust
maastikusõidukile kehtestatud nõuete rikkumise eest.“;
3) paragrahvi 1 lõiked 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Käesolev seadus laieneb Eesti territooriumil viibivale välismaalasest liiklejale ja sõitjale
ning välisriigis registreeritud sõidukile, kui rahvusvahelise lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
(4) Käesolevas seaduses ei käsitata liiklusena liikumist ja paiknemist teel, mis on suletud
liikluseks lennundusseadusest või looduskaitseseadusest tulenevate nõuete tagamiseks või
võistluse ja avaliku kogunemise läbiviimiseks, Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti
korraldusel või teehoiu eesmärgil. Liikluseks ei loeta liikumist või paiknemist Kaitseväe või
Kaitseliidu harjutusväljal, mis on suletud seoses sõjaväelise väljaõppe andmise või
relvajõududes kasutamiseks konstrueeritud ja valmistatud tehnika katsetamisega.“;
4) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:
„(10) Vabariigi Valitsus võib volitada ehitus- ja rekonstrueerimisobjektide nimekirja
kehtestamise valdkonna eest vastutavale ministrile või Maanteeametile.“;
5) paragrahvi 2 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„9) haagis on mootorsõiduki haakes peamiselt veose või sõitjate vedamiseks valmistatud või
selleks kohandatud sõiduk;“;
6) paragrahvi 2 punktist 13 jäetakse välja tekstiosa „sellesarnaseid“;
7) paragrahvi 2 punktides 16 ja 17 asendatakse sõna „mopeediga“ sõnadega „kaherattalise
mopeediga“;
8) paragrahvi 2 punkt 19 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„19) juht on isik, kes juhib sõidukit või maastikusõidukit, juhib või ajab teel loomi. Õppesõidu
või sõidupraktika ajal loetakse juhiks ka mootorsõidukijuhi õpetajat, -juhendajat või
mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusel või täienduskoolitusel osalejat, kes viib läbi
õpetajakoolituse või täienduskoolituse praktikat. Eksamisõidul loetakse juhiks
eksamineeritav;“;
1
9) paragrahvi 2 punkt 24 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„24) kontrollija on seadusega antud pädevuse piires sõidukeid, maastikusõidukeid, liiklejaid
ja sõitjaid kontrolliv isik, kellel on kaasas oma pädevust tõendav dokument;“;
10) paragrahvi 2 punktis 31 asendatakse sõna „peatuma“ sõnadega „seisma jääma“;
11) paragrahvi 2 punkt 34 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„34) liikurmasin on ratastel või roomikutel liikuv, kindla töö tegemiseks ettenähtud
mootorsõiduk, välja arvatud auto alusel valmistatud eritöömasin;“;
12) paragrahvi 2 punkt 36 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„36) maastikusõiduk on mootori jõul maastikul liikumiseks ettenähtud liiklusvahend ja sama
liiklusvahend koos maastikuhaagisega;“;
13) paragrahvi 2 punkt 38 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„38) masinrong on traktorist või liikurmasinast (veduk) ja vähemalt ühest haagisest või ühest
pukseeritavast seadmest või ühest vahetatavast pukseeritavast seadeldisest koostatud sõidukite
ühend;“;
14) paragrahv 2 punktid 41 ja 42 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„41) mootorsõiduki juhtimine on isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui
mootorsõiduk liigub. Mootorsõiduki juhtimiseks loetakse ka isiku tegevust, kui ta ei viibi juhi
kohal, kuid mõjutab juhtimisseadise või muu seadme abil mootorsõiduki liikumissuunda või -
kiirust;
42) mopeed on kahe-, kuni neljarattaline mootorsõiduk, mille valmistajakiirus on kuni 45
kilomeetrit tunnis ja mida selle tehniliste omaduste tõttu ei liigitata autoks, mootorrattaks,
traktoriks ega liikurmasinaks;“;
15) paragrahvi 2 punkt 52 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„52) peatumine on sõiduki ettekavatsetud seismajätmine sõitjate peale- või mahamineku või
veose peale- või mahalaadimise ajaks või sõiduki seismajätmine kontrollija nõudel;“;
16) paragrahvi 2 punktid 57 ja 58 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„57) pukseerimine on mootorsõiduki või selleks ette nähtud haagisega teise mootorsõiduki,
autorongi või masinrongi järelvedamine;
58) pukseeritav seade on vähemalt ühe püsivalt maapinnale toetuva rattaga mootorsõiduki
haakes järelveetav või ees tõugatav sõiduk, millele on ehitatud mehhanism, konstruktsioon,
ehitis, tööseade või muu seadis;“;
17) paragrahvi 2 täiendatakse punktidega 651 ja 652 järgmises sõnastuses:
2
„651) registreerimismärk on pädeva asutuse väljastatud mootorsõiduki, haagise või
maastikusõiduki tuvastamist võimaldav nõuetekohane tunnusmärk, millele on kantud
mootorsõidukile, haagisele või maastikusõidukile omistatud registreerimisnumber;
652) registreerimisnumber on Eestis mootorsõidukile ja selle haagisele ning
maastikusõidukile omistatud kordumatu tähtede ja numbrite kombinatsioon. Trolli
registreerimisnumbriks on omaniku poolt trolli registreerimisel antud number või numbrite ja
tähtede kombinatsioon;“;
18) paragrahvi 2 punkt 76 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„76) sõidurada on sõidutee pikiriba, mis võib olla tähistatud asjakohase
liikluskorraldusvahendiga ja mille laius on küllaldane autode liiklemiseks ühes reas;“;
19) paragrahvi 2 punkti 78 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Jalgrattatee, jalgtee ning jalgratta- ja jalgtee ei ole sõidutee.“;
20) paragrahvi 2 punkt 79 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„79) sõitja on isik, kes kasutab liiklemiseks sõidukit või maastikusõidukit, kuid ei juhi seda;“;
21) paragrahvi 2 täiendatakse punktiga 841 järgmises sõnastuses:
„841) teisaldatav registreerimismärk on Eestisse toodud või Eestis valmistatud
liiklusregistrisse kandmata sõiduki piiratud kasutamise võimaldamiseks ettenähtud
registreerimismärk;“;
22) paragrahvi 2 punktid 87 ja 88 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„87) tramm on elektrikontaktliiniga ühendatud rööbassõiduk;
88) troll on elektrikontaktliiniga ühendatud buss;“;
23) paragrahvi 2 punkt 91 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„91) vahetatav pukseeritav seadeldis on põllu- või metsamajanduses kasutatav sõiduk, mis
on konstrueeritud traktori või liikurmasina haakes vedamiseks ja mille peamine otstarve on
sõidukile ehitatud seadme abil täiendada või muuta traktori või liikurmasina funktsioone;“;
24) paragrahvi 2 punktis 98 ja § 37 lõikes 1 asendatakse number „2“ numbriga “3“;
25) paragrahvi 2 punktid 99 ja 100 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„99) ülekäigukoht on jalakäijale sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks ettenähtud,
arusaadavalt rajatud ja asjakohaselt tähistatud teeosa, kus jalakäijal ei ole sõidukijuhi suhtes
eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalakäija ületab ülekäigukohal sõiduteed, millele sõidukijuht
pöörab;
100) ülekäigurada on jalakäijale sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks ettenähtud
asjakohaste liikluskorraldusvahenditega tähistatud sõidutee, jalgrattatee või trammitee osa, kus
juht on kohustatud jalakäijale teed andma. Ülekäigurada on reguleeritav, kui liiklejate liikumise
3
järjekorra määravad foorituled või reguleerija märguanded. Muul juhul on ülekäigurada
reguleerimata;“;
26) paragrahvi 7 lõike 1 punktis 3 asendatakse sõna „peatumiseks“ sõnadega „seisma
jäämiseks“ ja sõna „peatumine“ sõnadega „seisma jäämine“;
27) paragrahvi 7 lõikes 5 asendatakse sõna „ühissõidukite“ sõnaga „sõidukite“;
28) paragrahvi 7 lõige 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(10) Fooride juures võidakse kasutada sekundinäidikut, mis teatab, mitu sekundit jääb aega
tule vahetumiseni.“;
29) paragrahvi 71 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;
30) paragrahvi 9 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud nõuded ei laiene politseiametnikule,
abipolitseinikule, kohaliku omavalitsuse üksuse avaliku korra eest vastutavale isikule ning
Kaitseväe, Kaitseliidu ja välisriigi relvajõudude reguleerijale.“;
31) paragrahvi 9 täiendatakse lõigetega 41–43 järgmises sõnastuses:
„(41) Käesoleva seaduse § 8 lõike 3 punktides 8 ja 9 nimetatud reguleerijale, kes vastab
käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud nõuetele ja on läbinud nõuetekohase koolituse,
väljastab koolitaja reguleerija tunnistuse kehtivusega viis aastat.
(42) Käesoleva paragrahvi lõikes 41 nimetatud reguleerija peab läbima täienduskoolituse:
1) viie aasta jooksul enne reguleerija tunnistuse kehtivusaja lõppemist või
2) reguleerija tunnistuse kehtivusaja möödumisel uue reguleerija tunnistuse taotlemisel.
(43) Koolitaja tunnistab reguleerija tunnistuse kehtetuks, kui:
1) tunnistus on saadud pettuse teel;
2) tunnistuse taotlemisel on esitatud valeandmeid.“;
32) paragrahvi 9 täiendatakse lõigetega 71 ja 72 järgmises sõnastuses:
„(71) Politsei või teeomanik peatab käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud asjaoludel
reguleerija tegevuse kuni käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud reguleerija tegevuse
peatamise aluse äralangemiseni. Reguleerija tegevuse peatamise otsus jõustub selle tegemisest.
(72) Reguleerija tegevuse peatamisel esitab politsei või teeomanik reguleerija infosüsteemi
reguleerija tegevuse peatamise otsuse kohta järgmised andmed:
1) reguleerija tegevuse peatamise otsuse tegemise aeg ja koht;
2) reguleerija tegevuse peatamise otsuse teinud ametiisiku asutuse nimetus ja aadress;
3) reguleerija tegevuse peatamise otsuse teinud ametiisiku ametikoht ning ees- ja
perekonnanimi;
4) reguleerija tegevuse peatamise alguse aeg ja lõppemise tingimus.“;
4
33) paragrahvi 9 lõiget 12 täiendatakse pärast sõna „kvalifikatsioonile“ tekstiosaga „ja nõuded
täienduskoolitusele“;
34) seadust täiendatakse §-ga 91 järgmises sõnastuses:
„§ 91. Reguleerija infosüsteem
(1) Reguleerija infosüsteem on andmekogu, mille eesmärk on reguleerija pädevuse ja pädevust
tõendava reguleerija tunnistuse kehtivuse üle arvestuse pidamise kaudu tagada liikluse
reguleerimisel pädevate reguleerijate kasutamine ja nende üle järelevalve teostamine.
(2) Reguleerija infosüsteemi andmetel on informatiivne tähendus.
(3) Reguleerija infosüsteemi vastutav töötleja on Maanteeamet.
(4) Reguleerija infosüsteemi kantakse andmed reguleerija pädevuse, reguleerija tunnistuse,
tunnistuse välja andnud koolitaja, koolituse liikide ja reguleerija tegevuse peatamise kohta.
(5) Reguleerija infosüsteemi esitavad andmeid:
1) käesoleva seaduse § 9 lõikes 8 nimetatud tunnustatud koolitaja hiljemalt koolituse
lõpetamisele järgneval tööpäeval;
2) politseiametnik või tee omanik käesoleva seaduse § 9 lõikes 7 nimetatud juhul.
(6) Igal isikul on õigus tasuta juurde pääseda kõikidele tema kohta reguleerija infosüsteemi
kantud andmetele.
(7) Riigi- ja kohaliku omavalitsuse üksuse asutusel, samuti riigi või kohaliku omavalitsuse
üksusega sõlmitud halduslepingu alusel avalikku ülesannet täitval isikul on õigus juurde
pääseda seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks vajalikele reguleerija infosüsteemi
andmetele.
(8) Igal isikul on õigus juurde pääseda andmetele reguleerija omandatud pädevuse ja pädevuse
kehtivuse kohta reguleerija ees- ja perekonnanime ning sünniaja või isikukoodi alusel.
(9) Reguleerija infosüsteemi põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister
määrusega.“;
35) paragrahvi 10 lõike 1 teises lauses asendatakse sõna „peatuma“ sõnadega „seisma jääma“;
36) paragrahvi 10 lõike 8 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) sauaga, mis võib olla valgustatud;“;
36) paragrahvi 10 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(9) Märgi „Sõidu keeld“ kujutisega kettale võib kanda kirje „STOPP“ ja kirje, mis
iseloomustab reguleerija ametit või organisatsiooni, näiteks „Päästeasutus“, „Looduskaitse“,
„Teemeister“, „Lapsed“.“;
37) paragrahvi 13 lõikes 1 asendatakse sõna „Juht“ sõnaga „Isik“;
5
38) paragrahvi 14 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Teeomaniku loata ei tohi paigutada jalgteele, kõnniteele või teepeenrale seadmeid või
esemeid, mis takistavad jalakäija liikumist.“;
39) paragrahvi 15 lõike 1 punkt 10 tunnistatakse kehtetuks;
40) paragrahvi 17 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Liikleja peab andma teed sõidukile, millel on sisse lülitatud sinine vilkur või sinine
märgutuli ja niisuguse sõidukiga saadetavale sõidukile või sõidukitele ning mitmest
saadetavast sõidukist koosnevale tähistatud kolonnile. Samuti peab liikleja andma teed teel
töötavale sisselülitatud kollase vilkuriga hooldussõidukile, mille juht kaldub kõrvale käesoleva
seaduse § 14 lõikes 1 ja §-s 45 sätestatud nõuetest, liiklusmärkide, välja arvatud
eesõigusmärgid ja kiirust piiravad märgid, ja teemärgiste nõuetest. Vajadusel peab liikleja tee
andmiseks seisma jääma.“;
41) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Juht peab sõiduki peatama liiklusjärelevalve teostaja poolt peatumiseks näidatud kohas,
sealhulgas käesoleva seaduse § 200 lõikes 7 nimetatud kohtades.“;
42) paragrahvi 20 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Asula sõiduteel tohib sõidukit peatada või parkida ühes reas, kaherattalist jalgratast, -
pisimopeedi, -mopeedi ja -külghaagiseta mootorratast kõrvuti kahes reas, kusjuures sõiduki
pikitelg peab olema rööpne sõiduteeäärega ja takistuse puudumisel ei tohi sõiduk olla kaugemal
kui 0,2 meetrit sõiduteeäärest. Nõuet ei kohaldata sõidukile, mis on pargitud käesoleva
paragrahvi lõigete 4, 41 või 42 kohaselt.“;
43) paragrahvi 20 lõike 4 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Asulas tohib jalgratta, pisimopeedi, mopeedi ja mootorratta ning alla kuue meetri pikkuse
haagiseta B-kategooria ja haagiseta D1-alamkategooria mootorsõiduki peatada või parkida
ka:“;
44) paragrahvi 20 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:
„(41) Kaherattalist jalgratast, kaherattalist pisimopeedi, kaherattalist mopeedi ja kaherattalist
külghaagiseta mootorratast võib käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhtudel peatada ja
parkida liikluskorraldusvahendiga määratud korra kohaselt kõrvuti kahes reas.
(42) Asulas tohib jalgratast, tasakaaluliikurit ja pisimopeedi peatada ja parkida ka kõnniteel,
jättes jalakäijale kõnniteel vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba.“;
45) paragrahvi 20 lõiked 6 ja 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
6
„(6) Kõnniteel võib juht peatada sõiduki ka veose peale- või mahalaadimise ajaks, kuid mitte
lähemal kui 15 meetrit ühissõidukite peatuskohast ning jättes jalakäijale vabaks vähemalt
1,5 meetri laiuse käiguriba.
(7) Asulavälisel teel väljaspool parklat või puhkekohta tuleb sõiduk peatada või parkida teel
võimalikult paremal. Sõidukit tohib peatada ja parkida ainult ühes reas, sõiduki pikitelg peab
olema rööpne sõiduteeäärega.“;
46) paragrahvi 21 lõiget 2 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„11) viisil, mis on vastuolus liikluskorraldusvahendil nõutuga;“;
47) paragrahvi 21 lõike 2 punkti 6 täiendatakse pärast tekstiosa „ülekäigurajal,“ tekstiosaga
„ülekäigukohas,“;
48) paragrahvi 21 lõiget 4 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:
„21) viisil, mis on vastuolus liikluskorraldusvahendil nõutuga;“;
49) paragrahvi 22 lõike 1 teine ja kolmas lause tunnistatakse kehtetuks;;
50) paragrahvi 22 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui liiklustihedus võimaldab, tohib jalakäija liikuda ka jalgrattateel ning jalgratta- ja
jalgtee jalgratturile ettenähtud osal, takistamata samal teel või teeosal liiklevat juhti.“;
51) paragrahvi 22 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Jalgratast või mittetöötava mootoriga kaherattalist sõidukit käekõrval lükkav jalakäija peab
liikuma sõidutee pärisuunalise ääre lähedal, võimaluse korral väljaspool sõiduteed.“;
52) paragrahvi 24 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Kui ristmikul või selle vahetus läheduses on ülekäigurada, peab jalakäija ületama sõidutee
ülekäiguraja kaudu.“;
53) paragrahvi 27 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Pimeda ajal või halva nähtavuse korral sõiduteel üle ühe meetri laiuse käsikäruga liikuv
jalakäija peab liikuma sõidutee pärisuunalise ääre lähedal ning käsikärul peab olema vasakul
küljel ees valge ja taga punane tuli. Nimetatud tulede asemel võib käsikärul kasutada vasakul
küljel ühte, eest valge ja tagant punase tulega laternat.“;
54) paragrahvi 30 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Sõidukis, millel on turvavööd, peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga sõiduki või
turvavöö tootja nõuete kohaselt kinnitatud.“;
55) seaduse 2. peatüki 4. jao pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
7
„4. jagu
Jalgratturi, tasakaaluliikuri juhi, pisimopeedi- ja mopeedijuhi liiklusreeglid“;
56) paragrahvi 31 lõiked 2–5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Jalgratta ja pisimopeediga võib sõita ainult jalgrattarajal või jalgrattateel või võimalikult
sõidutee parema ääre lähedal, välja arvatud käesoleva seaduse § 48 lõike 1 kohase manöövri
ajal. Jalgrattaga võib sõita ka jalgratta- ja jalgteel ning teepeenral, kui see on selleks kõlblik.
(3) Tasakaaluliikuriga võib sõita ainult kõnniteel, jalgteel, jalgratta- ja jalgteel ning
jalgrattateel. Tasakaaluliikuri juht peab jalakäija vahetus läheduses sõitma jalakäija
tavakiirusega.
(4) Kaherattalise mopeediga võib sõita ainult sõiduteel, jalgrattarajal või jalgrattateel. Kolme-
ja neljarattalise mopeediga võib sõita ainult sõiduteel.
(5) Käesoleva seaduse § 32 lõike 1 punktis 1 nimetatud jalgrattur peab jalakäija vahetus
läheduses sõitma jalakäija tavakiirusega, välja arvatud kiireloomulisi tööülesandeid täitev
politseiametnik, abipolitseinik või kiirabitöötaja.“;
57) paragrahvi 31 täiendatakse lõigetega 91 ja 92 järgmises sõnastuses:
„(91) Piiratud nähtavusega teede lõikumiskohale lähenedes ja seda ületades peab jalgrattur,
tasakaaluliikuri juht, pisimopeedi- ja mopeedijuht sõitma sellise kiirusega, et ta suudaks seisma
jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida ta pidi
ette aimama.
(92) Ülekäigurajal või ülekäigukohal võib sõidutee ületada ka jalgrattaga või tasakaaluliikuriga
sõites, kuid jalgratturil ega tasakaaluliikuri juhil ei ole sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja
arvatud juhul, kui jalgrattur või tasakaaluliikuri juht ületab ülekäigurajal või ülekäigukohal
sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigurajal või ülekäigukohal peab jalgrattaga või
tasakaaluliikuriga sõitma jalakäija tavakiirusega.“;
58) paragrahvi 32 lõige 10 tunnistatakse kehtetuks;
59) paragrahvi 32 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) sõita jalgteel ja kõnniteel, välja arvatud tasakaaluliikuri juht, alla 13-aastane jalgrattur ja
tema kuni kaks saatjat, jalgrattaga tööülesandeid täitev politseiametnik, abipolitseinik või
kiirabitöötaja, väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur, liikumispuudega jalgrattur, jalgrattur, kui
sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud ja liikumispuudega kaherattalise
pisimopeedi juht;“;
60) paragrahvi 32 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„5) vedada järelhaagist, mis ei ole valmistatud jalgrattaga, tasakaaluliikuriga või pisimopeediga
vedamiseks;“;
61) paragrahvi 32 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
8
„(2) Pisimopeedi- ja mopeedijuht ei tohi sõiduteed ületada ülekäigukohal või ülekäigurajal
sõites.“;
62) paragrahvi 33 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja
suhtes. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri, haigustunnustega, liikumispuudega ja
pimeda inimese suhtes.“;
63) paragrahvi 33 lõike 2 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„6) enne sõidu alustamist veenduma, et lapse ohutust tagavad lisanõuded on täidetud, tema ja
sõitjad kasutavad sõiduki või turvavahendi tootja nõuete kohaselt turvavahendeid, ja mitte
sõidutama sõitjat, kes pole seda nõuet täitnud, kui turvavahendite kasutamine on kohustuslik;“;
64) paragrahvi 33 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Sõidukis, millel on turvavööd, peab juht olema sõidu ajal turvavööga sõiduki või turvavöö
tootja nõuete kohaselt kinnitatud.“;
65) paragrahvi 33 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Mootorsõiduki, välja arvatud kaherattalise mopeedi- ja mootorratta juht, peab halva
nähtavuse korral või pimeda ajal asulavälisel teel hädapeatamise korral sõidukist sõiduteele
väljudes ja sõiduteel viibides kandma ohutusvesti.“;
66) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 111 järgmises sõnastuses:
„(111) Erandina käesoleva paragrahvi lõike 11 punktist 1 on juhil lubatud hoida telefoni või
muud käsiseadet käes, kui ta alustab seisva sõiduki parkimist ja kasutab telefoni või muud
käsiseadet tootja nõuete kohaselt kaugjuhitava parkimisfunktsiooni rakendamiseks.“;
67) paragrahvi 341 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Eriloa annab tee omanik. Eriloa olemasolu tõendatakse tee omaniku antud eriloa või
liiklusregistri andmete alusel. Kui liiklusregistri andmetel on eriluba kehtetuks tunnistatud,
juhindutakse liiklusregistri andmetest.“;
68) paragrahvi 341 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:
„(31) Liiklusregistrisse kantud käesoleva seaduse § 174 lõikes 8 nimetatud veoteede kasutamise
andmetel on õiguslik tähendus.
(32) Eriloa andja peab enne eriloa väljaandmist veenduma, et käesoleva seaduse § 342 lõike 1
punktides 1–4 sätestatud nõuded on täidetud.“;
69) paragrahvi 341 lõiget 4 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:
„Kiirkorras antud eriloa menetlustasu on kuni 30 eurot iga tee omaniku välja antud eriloa
kohta.“;
9
70) paragrahvi 341 lõiget 6 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Tee omanikuga sõlmitud lepinguliste ülesannete täitmiseks vajaliku eriloa võib anda kuni
lepingu kehtivuse lõpuni.“;
71) paragrahvi 343 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Eriloa andja võib keelduda eriloa andmisest, kui taotluses märgitud vedaja kohta eelnevalt
antud eriloa käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 sätestatud alusel kehtetuks tunnistamisest
ei ole möödunud ühte aastat.“;
72) paragrahvi 343 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) ilmneb, et eriloa eest ei ole ettenähtud korras tasutud või eriloa taotlemisel esitati
valeandmeid või võltsiti dokumente, mis mõjutasid eriloa andmist;“.
73) paragrahvi 35 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;
74) paragrahvi 36 lõikes 9 asendatakse sõnad „turvavöö padja“ sõnaga „istmekõrgenduse“;
75) paragrahvi 36 lõige 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(10) Mopeedil ja mootorrattal ei tohi sõidutada last, kelle jalad ei ulatu toetuma jalatugedele
või kelle areng ei võimalda last ohutult sõidutada. Nimetatud nõuded ei laiene kolme- ja
neljarattalisele mopeedile või kolmerattalisele mootorrattale, millele on valmistaja paigaldanud
turvavööd ja istmed.“;
76) paragrahvi 37 lõike 3 punktis 1 asendatakse sõnad „võib reastuda“ sõnadega „tuleb
reastuda“;
77) paragrahvi 39 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse läbivalt sõna „stopptuled“
sõnaga „pidurituled“ vastavas käändes;
78) paragrahvi 39 lõike 6 sissejuhatav lauseosa ning punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse
järgmiselt:
„Kui seisval sõidukil on ohutuled, peavad need põlema:
1) asulavälisel sõiduteel või väljaspool sõiduteed tee ääre lähedal pimeda ajal või halva
nähtavuse korral, kui kas või sõiduki ühe poole esimene või tagumine alumine ääretuli ei
põle;“;
79) paragrahvi 39 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Kui sõitval sõidukil on ohutuled, peavad need põlema pimeda ajal või halva nähtavuse
korral, kui vähemalt üks lähituli või sõiduki ühe poole tagumine alumine ääretuli ei põle.“;
80) paragrahvi 39 lõike 8 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
10
„1) ohutulede puudumisel või nende rikke korral käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud
juhtudel;“;
81) paragrahvi 40 lõiked 1–3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Sõidu ajal peavad mootorsõidukil põlema lähi- või kaugtuled ning ääre- ja numbrituled.
Haagisel peavad sõidu ajal põlema ääre- ja numbrituled. Trammil peavad sõidu ajal põlema
lähi- ja ääretuled. Pukseeritaval seadmel ja vahetataval pukseeritaval seadeldisel peavad sõidu
ajal põlema ääretuled.
(2) Valge ajal võib lähitulede asemel kasutada päevatulesid. Päevatuled võivad põleda ilma
ääre- ja numbrituledeta. Nõue laieneb ka päevatulesid kasutava sõiduki haakes olevale
sõidukile.
(3) Autorongil, välja arvatud autorong, mille veduk on B-kategooria auto, millel puuduvad ees
ülemised ääretuled, peab veduki kabiini või kere esiosa kohal olema valgustatud autorongi
tunnusmärk.“;
82) paragrahvi 40 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Halva nähtavuse korral või pimeda ajal valgustamata teel ei tohi:
1) väljaspool asulat peatatud või pargitud sõidukil põleda lähi-, kaug- ega udutuled;
2) asulas peatatud sõidukil põleda kaug- ega udutuled, välja arvatud juhul, kui udutulesid
kasutatakse lähitulede asemel;
3) asulas vasakul teepoolel peatatud sõidukil põleda lähi-, kaug- ega udutuled;
4) asulas pargitud sõidukil põleda lähi-, kaug- ega udutuled.“;
83) paragrahvi 44 pealkiri ja lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse
järgmiselt:
„§ 44. Kollane vilkur ja kollane märgutuli
(1) Kollane vilkur või kollane märgutuli peab olema paigaldatud ning olema sisse lülitatud:“;
84) paragrahvi 44 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui on oht, et teised liiklejad sõidukit piisavalt aegsasti ei märka või kui sõiduk kujutab
ohtu või takistab teisi liiklejaid, võib kollane vilkur või kollane märgutuli olla paigaldatud ning
sisse lülitatud teel liiklevale või teel töid teostavale sõidukile järgmiste toimingute ja
olukordade puhul:
1) abi osutamise toimingud teel selleks ettenähtud mootorsõidukiga;
2) sõitmine traktori, liikurmasina, masinrongi või piiratud kiirusega sõidukiga, mis on koos
koormaga laiem kui 2,55 meetrit;
3) sõitmine mootorsõidukiga, mille valmistajakiirus ei ületa 40 kilomeetrit tunnis;
4) tööülesannete täitmisel kohaliku omavalitsuse korrakaitseüksuse sõidukil.“;
85) paragrahvi 45 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
11
„(11) Kaherattalised mootorsõidukid võivad sõidurajal liikuda kõrvuti kahes reas. Sõiduraja
piires võib mööduda kaherattalise mootorsõidukiga samal sõidurajal asuvast kaherattalisest
mootorsõidukist vasakult.“;
86) paragrahvi 45 lõike 9 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Trammiliiklust takistamata tohib mitterööbassõidukiga sõita või seisma jääda sõiduteega
samal tasandil asuval pärisuunalisel trammiteel ainult siis, kui mitterööbassõidukite
sõiduradade arv ei ole liiklusmärgiga määratud või kui mitterööbassõidukite sõiduradade arv
on liiklusmärgiga määratud ning sõidurada asub trammiteel.“;
87) paragrahvi 46 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Asulasisesel teel peab aeg, mis kulub üksteise järel liikuvate mootorsõidukite, autorongide
või masinrongide vahelise pikivahe läbimiseks, olema normaaltingimustel vähemalt kaks
sekundit ja asulavälisel teel vähemalt kolm sekundit. See nõue ei kehti, kui väljutakse
möödasõiduks oma sõidurajalt ja sellest on nõuetekohaselt märku antud või juht kasutab
mootorsõidukile tootja poolt ette nähtud pikivahe hoidmise seadet, mis iseseisvalt tagab
eesliikuva sõidukiga ohutu pikivahe.“;
88) paragrahvi 48 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Kui sõidutee pärisuuna serval on ühissõidukirada, mis ei ole sõiduteest pidevjoonega
eraldatud, peab juht pöörde sooritama ühissõidukirajalt, kui liikluskorraldusega ei ole
reguleeritud teisiti.“;
89) paragrahvi 50 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Õppesõidu ajal ja esmase juhiloa või piiratud juhtimisõiguse omaja ei tohi sõita kiiremini
kui 90 kilomeetrit tunnis.“;
90) paragrahvi 50 lõike 5 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;
91) paragrahvi 50 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Mootorsõidukil, autorongil või masinrongil, välja arvatud mopeedil ja mootorrattal, mis ei
tohi või ei saa sõita kiiremini kui 40 kilomeetrit tunnis, peab olema taga vasakul äärel või keskel
aeglase sõiduki tunnusmärk.“;
92) paragrahvi 57 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;
93) seaduse 2. peatüki 6. jao pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„6. jagu
Liiklejale ja sõitjale esitatavad lisanõuded“;
94) paragrahvi 62 pealkiri ja lõiked 1 ning 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 62. Pukseerimine
12
(1) Mootorsõidukit, autorongi või masinrongi võib pukseerida ainult haagiseta
mootorsõidukiga või pukseerimishaagisega, kui mootorsõiduk toetub osaliselt
pukseerimishaagisele. Pukseerida ei tohi kaherattalise sõidukiga ega kaherattalist sõidukit.
(2) Pukseeritavat mootorsõidukit võib juhtida ainult vastava kategooria mootorsõiduki,
autorongi või masinrongi juhtimisõigusega juht.“;
95) paragrahvi 62 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Pukseerimisel osalevad sõidukid tuleb registreerida käesoleva seaduse § 76 kehtestatud
korras.“;
96) paragrahvi 62 lõiked 5 ja 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Mittekorras sõidupiduritega mootorsõidukit, autorongi või masinrongi tohib pukseerida
ainult jäiga ühenduslüli abil või osaliselt toetatuna pukseerivale mootorsõidukile või
pukseerimishaagisele.
(6) Pukseeritaval mootorsõidukil, autorongil või masinrongil peavad igal ajal põlema ohutuled.
Ohutulede puudumisel, või kui need ei tööta, peab pukseeritavale mootorsõidukile, autorongile
või masinrongile olema tagaosale tagaliiklejale nähtavale kohale paigaldatud ohukolmnurk.“;
97) paragrahvi 62 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Sõitjaid tohib olla pukseeritavas mootorsõidukis ainult juhul, kui pukseeritavas sõidukis
on juht. Pukseeritavas bussis ja autorongis on sõitjate vedu keelatud.“;
98) paragrahvi 62 lõiget 10 täiendatakse punktidega 7–9 järgmises sõnastuses:
„7) kui mootorsõiduki pukseerimisseadis on rikkis või puudub ja pukseerimiseks ei saa
kasutada sõiduki haakeseadet;
8) nõuetele mittevastavate mõõtmete, massi või teljekoormusega või muul viisil tee püsivust
või liiklusohutust ohustavat sõidukit, autorongi või masinrongi;
9) kui pukseerimishaagise teljekoormus ületab registriteljekoormust.“;
99) paragrahvi 63 lõiked 2–6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Pukseeritava seadme veol peab pukseeritav seade või vahetatav pukseeritav seadeldis
olema varustatud piduritulede, tagumiste suuna- ja ääretulede laternate, haagise tagumiste
punaste võrdkülgsete kolmnurksete helkurite ja aeglase sõiduki tunnusmärgiga.
(3) Haakeseadis peab vastama käesoleva seaduse § 73 lõike 11 või § 85 lõike 7 alusel
kehtestatud nõuetele.
(4) Pukseeritava seadme veol ei tohi veetaval või tõugataval sõidukil olla inimesi.
(5) Korraga ei tohi vedada või tõugata rohkem kui ühte pukseeritavat seadet või vahetatavat
pukseeritavat seadeldist.
13
(6) Pukseeritava seadme või vahetatava pukseeritava seadeldise mass ja mõõtmed ei tohi
ületada käesoleva seaduse § 73 lõike 11 alusel kehtestatud nõudeid.“;
100) paragrahvi 64 lõikes 2 asendatakse sõna „mootorsõiduk“ sõnaga „sõiduk“;
101) paragrahvi 64 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Õuealal tohib parkida ainult tähistatud parklas või sõiduteel kohas, kus parkimine ei takista
jalakäijat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust. Kui sõiduteel parkimine ei ole
võimalik, võib õuealal parkida osaliselt või täielikult kõnniteel, jättes jalakäijale sõiduteest
kaugemal kõnniteeserval vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba. Õuealal on keelatud
parkida C- või D-kategooria mootorsõidukit, välja arvatud D1-alamkategooria, ning T-
kategooria mootorsõidukit ning nendest sõidukites koostatud autoronge ja masinronge.“;
102) paragrahvi 67 lõiked 1–3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Sõidul tunnelis, sõltumata selle valgustusest, peavad sõidukil põlema käesoleva seaduse
§ 40 lõikes 1 või § 87 lõikes 3 nimetatud tuled. Kaugtulesid tohib kasutada käesoleva seaduse
§-s 41 sätestatud tingimustel.
(2) Tunnelis sõites peab aeg, mis kulub üksteise järel liikuvate mootorsõidukite või
masinrongide vahelise pikivahe läbimiseks, olema normaaltingimustel vähemalt kaks sekundit.
D-, DE-, C- ja CE-kategooria auto või autorong peab hoidma kaks korda suuremat pikivahet.
(3) Kui tunnelis liiklus peatub, peab sõidukijuht säilitama ees seisva sõidukiga vähemalt viie
meetri pikkuse pikivahe, välja arvatud juhul, kui see ei ole hädapeatumise tõttu võimalik.“;
103) paragrahv 68 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 68. Liikumispuudega juhi ja liikumispuudega või pimedat inimest transportiva sõiduki
juhi parkimisõigused
(1) Liikumispuudega juhi ja juhi, kes vahetult transpordib liikumispuudega või pimedat inimest,
käesolevas paragrahvis sätestatud parkimisõigusi tõendab tema kasutuses oleva sõiduki
esiklaasile või armatuurlauale paigutatud parkimiskaart.
(2) Liikumispuudega või pimedat inimest transportiva sõiduki parkimiskaart tuleb sõiduki
esiklaasile või armatuurlauale paigaldada selliselt, et kaardi esikülg on kogu ulatuses nähtav.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juht tohib parkida avalikes tasulistes
parkimiskohtades tasuta.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juht tohib:
1) asulas peatuda ja parkida peatumist või parkimist keelavate liiklusmärkide mõjupiirkonnas
tingimusel, et seisev sõiduk asub täielikult kõnniteel, jättes jalakäijale sõiduteest kaugemal
kõnniteeserval vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba, välja arvatud teelõigul, mis on
tähistatud peatumise keelujoonega;
2) parkida parkimist keelavate liiklusmärkide mõjupiirkonnas ja piiratud parkimisajaga parklas
ettenähtust kauem.
14
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juht, kes vahetult transpordib liikumispuudega või
pimedat inimest, võib asulas peatuda peatumist keelavate liiklusmärkide mõjupiirkonnas
liikumispuudega või pimeda inimese sõidukisse pealevõtmiseks või sõidukist
väljalaskmiseks.“;
104) paragrahvi 73 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrolli korraldab
Maanteeamet.“;
105) paragrahvi 73 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Eestis kehtib liiklusregistris registreeritud mootorsõidukile ja selle haagisele teises
Euroopa Liidu liikmesriigis tehtud tehnonõuetele vastavuse kontrolli tulemus, kui kontrolli on
teinud käesoleva seaduse § 191 lõikes 11 nimetatud liikmesriigi asjaomane tehnonõuetele
vastavust kontrolliv isik ja kui kontrolli tulemus on kantud liiklusregistrisse. “;
106) paragrahvi 74 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) omama sellise mootorsõiduki, autorongi või masinrongi kehtivat juhtimisõigust, mille
suhtes ta kontrolli teostab.“;
107) paragrahvi 74 lõiget 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Täiendava atesteerimiskategooria taotlemiseks peab mootorsõiduki ja selle haagise
tehnonõuetele vastavuse kontrollija osalema Maanteeameti korraldataval erialasel
täiendusväljaõppel.“;
108) paragrahvi 74 täiendatakse lõikega 13 järgmises sõnastuses:
„(13) Käesoleva paragrahvi nõuded ei laiene Kaitseväe ja Kaitseliidu mootorsõiduki ja selle
haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollijale.“;
109) paragrahv 75 tunnistatakse kehtetuks;
110) paragrahvi 76 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema registreeritud. Liikluses
kasutataval mootorsõidukil ja selle haagisel peab olema registreerimismärk.“;
111) paragrahvi 76 täiendatakse lõigetega 11–14 järgmises sõnastuses:
„(11) Eestisse kasutamiseks toodud mootorsõidukit ja selle haagist tohib Eestis alaliselt elav,
Eesti elamisloa või -õiguse saanud füüsiline isik ja Eestis registreeritud juriidiline isik liikluses
kasutada 30 päeva pärast selle välisriigist omandamist, kasutusõiguse saamist või
tollivormistuse lõpetamist. Juhil peab kaasas olema mootorsõiduki või selle haagise
seaduslikku omandamist tõendav dokument, kus on fikseeritud mootorsõiduki või selle haagise
omandamise, kasutusõiguse tekkimise või tollivormistuse lõpetamise kuupäev.
15
(12) Välisriigis registreeritud mootorsõiduk või selle haagis, mille omanik selle
registreerimistunnistuse järgi on Eestis alaliselt elav, Eesti elamisloa või -õiguse saanud
füüsiline isik ja Eestis registreeritud juriidiline isik, tuleb registreerida, kui sõiduk on Eestis
järjest viibinud rohkem kui 90 päeva.
(13) Eestisse kasutamiseks toodud välisriigis registreeritud mootorsõiduk või selle haagis, mille
omanik selle registreerimistunnistuse järgi on välisriigist Eestisse alaliselt elama asunud
füüsiline isik, tuleb registreerida 90 päeva jooksul Eestisse elama asumist.
(14) Registreerimise taotluse peab esitama mootorsõiduki või selle haagise omanik. Kui taotluse
esitab § 191 lõikes 1 nimetatud halduslepingu alusel registreerimiseelset tehnonõuetele
vastavuse kontrolli tegev isik, siis eeldatakse omaniku esindusõiguse olemasolu.“;
112) paragrahvi 76 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Registreerimise tulemusel kantakse Eestis kasutusele võetava ja nõuetele vastava
mootorsõiduki või selle haagise ning sellega seotud isiku andmed liiklusregistrisse.“;
113) paragrahvi 76 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Registreerimisele kuulub Eestis alaliselt elava, Eestis elamisloa või -õiguse saanud füüsilise
ja Eestis registreeritud juriidilise isiku Eestis kasutusele võetav mootorsõiduk või selle haagis.“;
114) paragrahvi 76 lõige 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(31) Registreerima ei pea:
1) Eesti Vabariigi territooriumil viibivat välisriigi relvajõudude mootorsõidukit, mis on
välisriigis registreeritud ja millele on seal väljastatud registreerimismärk või -tunnus;
2) mootorsõidukit või selle haagist, millel kasutatakse teisaldatavat registreerimismärki;
3) sõidukit, mida pukseeritakse pukseerimishaagisega;
4) mootorsõidukit või selle haagist, mida kasutatakse Eestist läbisõidul ja millel on selleks
otstarbeks väljastatud registreerimismärk;
5) liiklusregistrist kustutatud mootorsõidukit või selle haagist Eestist välja viimiseks, millel on
selleks otstarbeks väljastatud registreerimismärk;
6) välisriigist renditud mootorsõidukit või selle haagist, mida kasutatakse rahvusvahelise
veoseveo või sõitjateveo eesmärgil.“;
115) paragrahvi 76 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Kui mootorsõiduk või selle haagis on kaasomandis, kantakse omanike taotluse alusel
liiklusregistrisse üks omanik, kellele laienevad käesoleva seaduse §-s 72 sätestatud kohustused.
Ülejäänud omanikud kantakse liiklusregistrisse kaasomanikena.“;
116) paragrahvi 76 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Mootorsõiduki ja selle haagise registreerib ning teeb registritoimingud, samuti keeldub
seaduses sätestatud juhtudel nende tegemisest Maanteeamet. Registreerimisel väljastatakse
mootorsõidukile ja selle haagisele registreerimismärk ning vajadusel registreerimistunnistus.
Maanteeamet võib volitada teist riigiasutust tegema sõiduki registreerimisel vajalikke
menetlustoiminguid.“;
16
117) paragrahvi 76 lõikes 8 asendatakse sõna „Trollibussi“ sõnaga „Trolli“;
118) paragrahvi 76 lõige 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(14) Registreerimismärgi ja registreerimistunnistuse väljastamise, mootorsõiduki ja selle
haagisega seotud registrikannete liiklusregistris tegemise taotluse läbivaatamise ning
Maanteeameti spetsialisti kohalekutsumise eest tuleb tasuda riigilõivu.“;
119) seadust täiendatakse §-ga 761 järgmises sõnastuses:
„§ 761. Teisaldatav registreerimismärk ja selle kasutamine
(1) Teisaldatavat registreerimismärki võib kasutada registreerimismärgi kasutusõiguse omaja:
1) Eestisse müügile toodud või Eestis valmistatud registreerimata sõiduki müügieelseks
proovisõiduks;
2) Eestisse toodud sõiduki omal käigul sõitmiseks piiripunktist või tolliterminalist müügikohta,
registreerimiseelsesse tehnonõuetele vastavuse kontrolli või ühest müügikohast teise;
3) välisriigi võistlussõidukil treening- või võistlusperioodil;
4) sõidukil, mille kohta Maanteeamet, sõiduki valmistaja või § 784 lõike 1 kohane tehniline
teenistus viib läbi asjaomast ekspertiisi või katsetust, mida ei saa või ei ole otstarbekas teha
üldiseks liikluseks suletud alal.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatud juhul kasutatakse võistlussõiduki
registreerimismärki.
(3) Teisaldatava registreerimismärgi tähtajalise kasutusõiguse võib Maanteeamet anda:
1) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud juhul äriühingule, kelle tegevusalaks
on sõidukite valmistamine või müük, või neile teenust osutavale logistikaettevõtjale ja § 784
lõikes 1 nimetatud isikule;
2) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatud juhul spordialaliidule.
(4) Teisaldatava registreerimismärgi kasutusõiguse saamiseks tuleb Maanteeametile esitada
asjaomane elektrooniline taotlus. Maanteeamet lahendab teisaldatava registreerimismärgi
kasutusõiguse taotluse 30 päeva jooksul selle saamisest arvates. Vajadusel võib taotluse
lahendamise tähtaega pikendada kuni 60 päevani.
(5) Teisaldatava registreerimismärgi tähtajaline kasutusõigus antakse üheks aastaks.
(6) Isik, kellele on antud teisaldatava registreerimismärgi kasutusõigus, peab enne sõidu
alustamist kandma liiklusregistrisse teisaldatava registreerimismärgi päevikusse andmed
sõiduki, selle juhi ja sõiduki kasutamise aja kohta.
(7) Sõidukiga, millele on paigaldatud teisaldatav registreerimismärk, võib liikluses osaleda
alates kell 07.00 kuni kell 22.00, välja arvatud, kui sõidetakse piiripunktist või tolliterminalist
hulgi- või jaemüügi õigusega ettevõtja territooriumini või spordialaliidule antud teisaldatava
registreerimismärgiga.
(8) Teisaldatava registreerimismärgi kasutusõigus lõpeb teisaldatava registreerimismärgi
kasutusõiguse tähtaja möödumisel ning juhul, kui registreerimismärgi kasutusõiguse omaja
17
lõpeb või lõpetab tegevuse, mis oli teisaldatava registreerimismärgi kasutusõiguse saamise
eelduseks.
(9) Maanteeamet keeldub teisaldatava registreerimismärgi kasutusõiguse andmisest või
tunnistab teisaldatava registreerimismärgi kasutusõiguse kehtetuks, kui selle kasutaja ei vasta
talle esitatud nõuetele või ta on rikkunud teisaldatava registreerimismärgi kasutamise nõudeid.
(10) Teisaldatava registreerimismärgi kasutusõiguse lõppemisel või kehtetuks tunnistamisel
tuleb registreerimismärk viivitamatult tagastada Maanteeametile.
(11) Teisaldatava registreerimismärgi väljastamise taotluse läbivaatamise eest tuleb tasuda
riigilõivu.“;
120) paragrahvi 77 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Maanteeamet keeldub mootorsõiduki või selle haagise registreerimisest või muu
liiklusregistri toimingu tegemisest:
1) kui esitatud ei ole registreerimiseks vajalikke dokumente või andmeid;
2) kui mootorsõiduk või selle haagis ei vasta kehtivatele nõuetele;
3) kui mootorsõiduk või selle haagis on koostatud varuosadest;
4) kui mootorsõiduk või selle haagis on hävimise tõttu või nõuetekohase lammutustõendi alusel
registrist kustutatud;
5) kui mootorsõiduk või selle haagis on kuulutatud tagaotsitavaks;
6) kui mootorsõiduk või selle haagis on muudel põhjustel liiklus- või keskkonnaohtlik;
7) muudel õigusaktides nimetatud juhtudel.“;
121) paragrahvi 77 lõiked 3–8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Registriandmete muutmiseks peab mootorsõiduki või selle haagise registrijärgne omanik
või muu õigustatud isik esitama Maanteeametile nõuetekohase taotluse 10 päeva jooksul
andmete muutumisest arvates.
(4) Maanteeametil on vajadusel, eelkõige juhul, kui muutuvad sõiduki andmed või neid on
vajalik täpsustada või kui sõidukil puudub nõuetekohane identifitseerimisnumber, õigus enne
registriandmete muutmist nõuda sõiduki esitamist kontrollimiseks.
(5) Registrist kustutamine on liiklusregistrisse kantud sõiduki kustutamiskande tegemine
registris. Registrist kustutamiseks käesoleva lõike mõttes ei loeta sõiduki registrikande
peatamist ega sõiduki ajutiselt registrist kustutamist.
(6) Mootorsõiduk või selle haagis kustutatakse registrist:
1) mootorsõiduki või selle haagise väljaviimisel Eestist seoses mootorsõiduki või selle haagise
omaniku teise riiki elama asumisega või sõiduki võõrandamisel teise riiki;
2) nõuetekohase lammutustõendi alusel, kui tegemist on kolmerattalise mopeedi, sõiduauto või
kuni 3500-kilogrammise täismassiga veoautoga, välja arvatud juhul, kui käesolevas punktis
nimetatud mootorsõiduk on lammutatud või hävinud enne 2004. aasta 1. maid;
3) ajutiselt registreeritud mootorsõiduki või selle haagise registreerimistähtaja lõppemisel;
4) käesoleva lõike punktis 2 nimetamata sõiduki puhul omaniku taotluse alusel;
5) Euroopa Liidu liikmesriigi vastava ametiasutuse ametliku informatsiooni alusel
mootorsõiduki või selle haagise registreerimise kohta selles liikmesriigis;
18
6) riigiasutuse taotluse alusel käesoleva lõike punktis 2 nimetatud sõiduki üleandmisel
muuseumile või koolitusasutusele õppevahendiks;
7) Keskkonnainspektsiooni, Politsei- ja Piirivalveameti, Päästeameti või sisejulgeoleku
koolitusasutuse teatise alusel, kui käesoleva lõike punktis 2 nimetatud sõiduk on hävinud või
hävitatud ning sõidukit ei saa nõuetekohaselt lammutada;
8) muul seaduses sätestatud juhul.
(7) Mootorsõiduki või selle haagise omanik võib taotleda mootorsõiduki või selle haagise ajutist
liiklusregistrist kustutamist. Mootorsõiduk või selle haagis kustutatakse ajutiselt
liiklusregistrist 1–24 kuuks. Kui mootorsõiduk või selle haagis on omaniku taotlusel ajutiselt
liiklusregistrist kustutatud, loetakse mootorsõiduk või selle haagis uuesti liiklusregistris
olevaks, kui selle ajutiselt kustutamine lõpetatakse või selle ajutiselt kustutamise tähtaeg
möödub.
(8) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule kustutab Maanteeamet mootorsõiduki või
selle haagise ajutiselt liiklusregistrist, kui:
1) liiklusregistrisse kantud omanik või muu selleks õigustatud isik teatab mootorsõiduki või
selle haagise võõrandamisest, kuid omandaja ei ole ettenähtud aja jooksul esitanud taotlust
registriandmete muutmiseks;
2) mootorsõiduk või selle haagis on kuulutatud tagaotsitavaks;
3) tüübikinnitus või üksiksõiduki kinnitus on kehtetuks tunnistatud;
4) Maanteeamet on kontrollimise tulemusel teinud kindlaks, et mootorsõiduk või selle haagis
ei vasta kehtivatele või selle registreerimise ajal kehtinud nõuetele ning nõuetele mittevastavuse
tuvastamisest on möödunud 30 päeva.“;
122) paragrahvi 77 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(9) Kui mootorsõiduki või selle haagise kohta on liiklusregistrisse kantud käsutamise
keelumärge, tuleb mootorsõiduki või selle haagise registriandmete muutmiseks mootorsõiduki
või selle haagise võõrandamisel, vastutava kasutaja või kasutaja vahetamisel või liiklusregistrist
kustutamisel esitada vastava keelumärke kehtestaja kirjalik või kirjalikku taasesitamist
võimaldavas vormis nõusolek. Mootorsõiduki või selle haagise liiklusregistrist kustutamisel
käesoleva paragrahvi lõike 6 punktides 2 ja 5 nimetatud juhtudel ei ole nõusoleku esitamine
vajalik, kuid Maanteeamet peab keelumärke kehtestajat enne mootorsõiduki või selle haagise
liiklusregistrist kustutamist teavitama.“;
123) paragrahvi 78 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Sõiduki tootja või toote tüübikinnituse nõuetele vastavust tõendab valmistaja, tema
ametlik esindaja või sissetooja.“;
124) paragrahvi 78 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Kui tüübikinnituseks vajalikke toiminguid on vaja teha välisriigis, siis tasub valmistaja või
tema ametlik esindaja Maanteeametile välisriiki tüübikinnituseks vajalike toimingute
tegemiseks lähetatud ametniku dokumentaalselt tõendatud sõidu- ja majutuskulu ning muu
lähetusülesande täitmisega seotud kulu ja lähetuses viibimise aja eest ametnikule makstud
päevaraha (edaspidi lähetuskulud). Lähetuskulude arvestamisele, sealhulgas päevade
arvestusele ning lähetuskulude vormistamisele kohaldatakse avaliku teenistuse seaduse § 44
lõike 5 alusel kehtestatud nõudeid.“;
19
125) paragrahvid 783 ja 785 tunnistatakse kehtetuks;
126) paragrahvi 80 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui veosega või veoseta sõiduki, autorongi või masinrongi mis tahes mõõde, mass või
teljekoormus ületab kehtestatud suuruse, võib sõidukit, autorongi või masinrongi liikluses
kasutada käesoleva seaduse §-s 341 kehtestatud korras.“;
127) paragrahvi 80 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Üle 3500 kilogrammise täismassiga veoauto, selle haagise või neist koostatud autorongi
kehtestatud massi või mõõtmete ületamisel liigitatakse rikkumine lähtuvalt Komisjoni määruse
(EL) 2016/403, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr
1071/2009 seoses liidu eeskirjade raskete, autoveo-ettevõtja hea maine kaotamiseni viia võivate
rikkumiste liigitusega ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2006/22/EÜ III lisa (ELT L 74, 19.03.2016, lk 8–27), I lisale raskeks, väga raskeks või kõige
raskemaks.“;
128) paragrahvi 84 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 84. Eritalituse sõiduk ja alarmsõiduki saadetav sõiduk“;
129) paragrahvi 84 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatud nõuetest, välja arvatud §-des 69 ja 70 sätestatud
nõuetest võib kõrvale kalduda üksnes erakorralistel asjaoludel:
1) avaliku võimu ülesannete täitmisel alarmsõiduki juht, kelle sõidukil on sisse lülitatud sinine
vilkur või sinine märgutuli koos erilise helisignaaliga või helisignaalita;
2) avaliku võimu ülesannete täitmisel alarmsõidukis, millel on sisse lülitatud sinine vilkur või
sinine märgutuli koos erilise helisignaaliga või helisignaalita, sõitjast politseiametnik ja
abipolitseinik, päästeteenistuja ja päästetöödele kaasatud isik ning sõjaväepolitsei ülesandeid
täitev kaitseväelane;
3) sõiduki juht, keda saadab alarmsõiduk, millel on sisse lülitatud sinine vilkur või sinine
märgutuli koos erilise helisignaaliga või helisignaalita.“;
130) paragrahvi 84 lõiked 4 ja 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Hooldussõiduki juht, kelle sõidukil on sisse lülitatud kollane vilkur või kollane märgutuli,
võib tööülesannete täitmisel kõrvale kalduda käesoleva seaduse § 14 lõikes 1, §-s 20, §-s 45 ja
§ 48 lõikes 6 sätestatud nõuetest ning liiklusmärkide, välja arvatud eesõigusmärgid ja kiirust
piiravad märgid, ja teemärgiste nõuetest.
(5) Eritalituse sõiduki juht ja alarmsõiduki saadetava sõiduki juht peab käesolevas paragrahvis
nimetatud õigusi kasutades tagama liikluse ohutuse.“;
131) paragrahv 843 tunnistatakse kehtetuks;
132) paragrahvi 85 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
20
„(3) Kaitseväe ja Kaitseliidu sõidukite registrisse kantud sõiduki tehnonõuetele vastavuse
kontrolli korraldab Kaitsevägi.“;
133) paragrahvi 85 lõiked4 ja 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kaitseväe ja Kaitseliidu sõidukite registrisse kantud sõiduki tüübikinnituse tunnistamisel
ja ümberehituse hindamisel on pädevaks asutuseks Kaitsevägi.
(5) Kaitseväe ja Kaitseliidu sõiduki registreerib ja teeb registritoimingud Kaitsevägi.
Registreerimisel väljastatakse mootorsõidukile ja selle haagisele registreerimismärk ja -
tunnistus.“;
134) paragrahvi 88 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Juhil peavad mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust
tõendav dokument, välisriigis registreeritud mootorsõiduki või haagise puhul
registreerimistunnistus või haagise registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle
väljastanud välisriigi asutus, ja muud dokumendid, mida nõuab seadus. Eestis registreeritud
mootorsõiduki ja selle haagise registreerimist tõendatakse liiklusregistri andmetega.“;
135) paragrahvi 88 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;
136) paragrahvi 88 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva seaduse § 94 lõikes 4 nimetatud A1-alamkategooria mootorsõiduki
juhtimisõigust tõendatakse liiklusregistri andmete alusel.“;
137) paragrahv 90 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 90. Mootorsõiduki juhtimise ja juhtima lubamise keeld
(1) Mootorsõidukit ei tohi juhtida isik:
1) kellel ei ole vastava kategooria mootorsõiduki, autorongi või masinrongi juhtimisõigust;
2) kes ei täida juhile, sõidukile, autorongile või masinrongile kehtestatud nõudeid ja
eritingimusi või
3) kes on kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt vastavalt käesoleva seaduse §-le 91.
(2) Mootorsõiduki omanik, valdaja või juht ei tohi lubada mootorsõidukit juhtima isikut või
anda juhtimist üle isikule:
1) kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki, autorongi või masinrongi juhtimisõigus või
2) kes on joobeseisundis, alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus
terviseseisundis.“;
138) paragrahvi 91 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) tal puudub vastava kategooria mootorsõiduki, autorongi või masinrongi juhtimisõigus;“;
139) paragrahvi 91 lõike 2 punkt 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
21
„8) sõidumeerikuga mootorsõiduki või autorongi juht ei ole täitnud käesoleva seaduse §-s 130
sätestatud puhkeaja nõudeid;“;
140) paragrahvi 91 lõiget 2 täiendatakse punktidega 10 ja 11 järgmises sõnastuses:
„10) ta ei täida tervisekontrollis määratud või juhiloale märgitud või liiklusregistrisse kantud
eritingimusi või
11) piiratud juhtimisõigusega isiku juhitavas mootorsõidukis ei ole tema kõrval käesoleva
seaduse § 95 lõikes 31 või 32 kehtestatud nõuetele vastavat seaduslikku esindajat või seadusliku
esindaja kirjaliku nõusolekuga isikut või nimetatud isikud on joobeseisundis, alkoholi piirmäära
ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis.“;
141) paragrahvi 92 lõike 2 punktis 4 asendatakse sõna „teenindava“ sõnaga „transportiva“;
142) paragrahvi 92 lõike 2 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„6) õue ja teega külgneva ala sissesõidu- või väljasõiduteel, samuti garaaži kasutamist
takistavalt garaaži sissesõidu- või väljasõiduteel;“;
143) paragrahvi 92 lõiked 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu ei kehti jalgratta, tasakaaluliikuri ja pisimopeedi
suhtes.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud valvega hoiukoha asukoha kehtestab kohaliku
omavalitsuse üksus või määrab Politsei- ja Piirivalveamet. Politsei- ja Piirivalveamet avaldab
määratud valvega hoiukoha asukoha asutuse kodulehel.“;
144) paragrahvi 92 lõikes 5 asendatakse sõna „politseiasutusel“ sõnaga „politseiametnikul“;
145) paragrahvi 92 lõiget 7 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:
„8) vajaduse korral muud andmed, mis võimaldavad tuvastada sõiduki juhi, omaniku või
valdaja.“;
146) paragrahvi 93 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 93. Mootorsõidukite, autorongide ja masinrongide kategooriad
(1) Mootorsõidukid, autorongid ja masinrongid jagunevad vastavalt juhtimisõigusele
põhikategooriatesse ja alamkategooriatesse.“;
147) paragrahvi 93 lõike 2 punkti 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) B – auto, mille lubatud täismass ei ületa 3500 kilogrammi ja mis on kavandatud ja
valmistatud vedama lisaks juhile veel kuni kaheksat sõitjat; sama auto koos kerghaagisega;
sama auto koos haagisega, mis ei ole kerghaagis, kusjuures autorongi lubatud täismass ei ületa
3500 kilogrammi; sama auto koos haagisega, mille lubatud täismass ületab 750 kilogrammi,
kusjuures autorongi lubatud täismass ületab 3500 kilogrammi, kuid ei ületa 4250 kilogrammi,
tingimusel et sellise auto ja haagise ühendi juhtimisõigus on saadud pärast edukat sõidueksami
22
sooritamist või käesoleva seaduse § 100 lõike 6 alusel kehtestatud korras ettevalmistuse
läbimist.“;
148) paragrahvi 93 lõike 3 punktides 1 ja 2 asendatakse sõna „või“ sõnaga „ja“;
149) paragrahvi 93 lõike 3 punkti 3 teine lause tunnistatakse kehtetuks;
150) paragrahvi 94 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki, autorongi
või masinrongi juhtimisõigus (edaspidi mootorsõiduki juhtimisõigus) ning kelle juhtimisõigus
ei ole peatunud, seda ei ole peatatud, ära võetud ega kehtetuks tunnistatud või keda ei ole
juhtimiselt kõrvaldatud.“;
151) paragrahvi 94 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigusega isik võib juhtida A1-, B1-alamkategooria
mootorsõidukit ja A-kategooria sümmeetrilise rataste asetusega kolmerattalist mootorsõidukit.
A1-alamkategooria mootorsõiduki juhtimiseks peab isik omama B-kategooria
mootorsõidukijuhi juhiluba vähemalt kaks aastat ja olema läbinud käesoleva seaduse § 100
lõike 6 alusel kehtestatud korras ettevalmistuse ning andmed ettevalmistuse läbimise kohta
peavad olema kantud liiklusregistrisse. Kui A-kategooria sümmeetrilise rataste asetusega
kolmerattalise mootorsõiduki mootori võimsus ületab 15 kilovatti, peab B-kategooria
mootorsõiduki juhtimisõigusega isik olema vähemalt 21-aastane.“;
152) paragrahvi 95 lõiked 2 ja 3 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Piiratud juhtimisõiguse võib B-kategooria mootorsõiduki juhtimiseks anda 16- ja 17
aastasele isikule, kelle alaline elukoht on Eestis, kelle terviseseisund vastab kehtivatele nõuetele
ja kes on käesoleva seaduse § 100 lõikes 3 kehtestatud nõuete kohaselt omandanud
mootorsõidukijuhi kvalifikatsiooni.
(3) Piiratud juhtimisõiguse võib T-kategooria mootorsõiduki ja masinrongi, mille täismass ei
ületa 8 000 kilogrammi, juhtimiseks anda 15-aastasele isikule, kelle alaline elukoht on Eestis,
kelle terviseseisund vastab kehtivatele nõuetele ja kes on käesoleva seaduse § 100 lõikes 3
kehtestatud nõuete kohaselt omandanud mootorsõidukijuhi kvalifikatsiooni.“;
153) paragrahvi 95 täiendatakse lõigetega 31–34 järgmises sõnastuses:
„(31) Piiratud juhtimisõigusega isik tohib B-kategooria mootorsõidukit juhtida tingimusel, et
tema kõrval on seaduslik esindaja või seadusliku esindaja kirjaliku nõusolekuga isik, kellel peab
olema B-kategooria mootorsõiduki kehtiv juhiluba vähemalt kaks aastat ning kes ei tohi olla
joobeseisundis, alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis.
(32) Piiratud juhtimisõigusega isik tohib B1-alamkategooria mootorsõidukit juhtida ilma, et
tema kõrval viibiks seaduslik esindaja või seadusliku esindaja kirjaliku nõusolekuga isik.
(33) Piiratud juhtimisõigusega isik tohib T-kategooria mootorsõidukit ja masinrongi juhtida
tingimusel, et ta ei vea veost teedel ja juhtimine toimub seadusliku esindaja või seadusliku
esindaja kirjaliku nõusolekuga isiku järelevalve all, kellel peab olema T-kategooria
23
mootorsõiduki kehtiv juhiluba vähemalt kaks aastat ning kes ei tohi olla joobeseisundis,
alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis.
(34) Käesoleva paragrahvi lõigetes 31 ja 33 nimetatud seadusliku esindaja või seadusliku
esindaja kirjaliku nõusolekuga isiku joobeseisund või käesoleva seaduse § 69 lõikes 3
nimetatud alkoholi piirmäära ületamine tuvastatakse korrakaitseseaduses sätestatud korras ja
liiklusohtlik terviseseisund käesoleva seaduse §-s 70 sätestatud korras.“;
154) paragrahvi 95 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;
155) paragrahvi 95 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 31 ja 33 nimetatud seaduslikul esindajal või seadusliku
esindaja kirjaliku nõusolekuga isikul ei arvestata sellekohase juhiloa omamise aja hulka piiratud
juhtimisõiguse ja esmase juhiloa omamise aega.“;
156) paragrahvi 96 lõiked 1 ja 2muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Mootorsõidukijuhil peab olema kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument, välja arvatud
piiratud juhtimiõiguse puhul, mida tõendatakse käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt.
Juhtimisõigust tõendavateks dokumentideks on esmane juhiluba, juhiluba, käesoleva seaduse
§-s 99 nimetatud välisriigis väljaantud juhiluba või seadusega ettenähtud juhtudel juhiluba
asendav dokument. Isikul võib olla ainult üks kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument.
(2) Juhtimisõigust tõendatakse liiklusregistri andmete alusel või käesoleva paragrahvi lõikes 1
nimetatud juhtimisõigust tõendava dokumendi alusel. Piiratud juhtimisõigust tõendatakse
liiklusregistri andmete alusel. Kui liiklusregistri andmetel on mootorsõidukijuhi juhtimisõigus
seaduse alusel peatunud, peatatud, karistuseks ära võetud või kehtetuks tunnistatud,
juhindutakse liiklusregistri andmetest.“;
157) paragrahvi 96 lõikes 7 asendatakse sõnad „esitamisele järgnevast“ sõnaga „esitamise“;
158) paragrahvi 96 lõikest 8 jäetakse välja tekstiosa „ajutise juhiloa, piiratud juhtimisõigusega
juhiloa,“;
159) paragrahvi 97 lõiked 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Piiratud juhtimisõigus B-kategooria mootorsõiduki juhtimiseks antakse kehtivusega kuni
juhtimisõiguse omaja 18-aastaseks saamiseni.
(4) Piiratud juhtimisõigus T-kategooria mootorsõiduki ja masinrongi, mille täismass ei ületa
8 000 kilogrammi, juhtimiseks antakse kehtivusega kuni juhtimisõiguse omaja 16-aastaseks
saamiseni.“;
160) paragrahvi 97 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;
161) paragrahvi 98 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
24
„(3) Esmast juhiluba ja juhiluba ei väljastata isikule, kellele ei ole antud juhtimisõigust või kelle
juhtimisõigus on peatatud või ära võetud. Esmast juhiluba ei väljastata ka isikule, kellele ei anta
juhtimisõigust käesoleva seaduse § 106 lõike 1 kohaselt.“;
162) paragrahvi 98 lõike 6 punktis 6 asendatakse arv „2“ arvuga „3“;
163) paragrahvi 98 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Esmane juhiluba ja juhiluba tuleb vahetada järgmistel juhtudel:
1) selle kehtivuse lõppemisel;
2) kasutuskõlbmatuks muutumisel;
3) omaniku isikuandmete muutumisel;
4) sõiduki juhtimisõiguse kategooria muutumisel;
5) kui juhi terviseseisund ei luba juhtida juhiloale märgitud mootorsõidukit;
6) kui juhiloale tuleb kanda käesoleva seaduse § 101 lõikes 7 sätestatud eritingimus või seda
on vaja muuta.“;
164) paragrahvi 99 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:
„6) punktides 1–4 nimetamata välisriigi juhiluba käesoleva paragrahvi lõikes 11 või 12
sätestatud tingimuste täitmisel.“;
165) paragrahvi 99 lõiked 11 ja 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(11) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2, 3 ja 5 nimetatud juhiloa kanded peavad olema
tehtud ladina trüki- või kirjutuskirjas või ladina kirja translitereeritud. Juhiloale peab olema
kantud mootorsõiduki, autorongi või masinrongi selle kategooria tähis ja kirjeldus, mille
juhtimisõigus isikul on. Kirjeldus on piisav, kui see sisaldab sõiduki piktogrammi või
maksimaalse massi andmeid.
(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud nõuetele mittevastav juhiluba kehtib ainult koos
rahvusvahelise juhiloaga või notariaalselt kinnitatud tõlkega, kui juhiloale on kantud
mootorsõiduki, autorongi või masinrongi selle kategooria tähis ja kirjeldus, mille juhtimisõigus
isikul on. Kirjeldus on piisav, kui see sisaldab sõiduki piktogrammi või maksimaalse massi
andmeid.“;
166) paragrahvi 99 lõike 5 viimast lauset täiendatakse pärast sõna „vastu“ sõnaga „eksamiteta“;
167) paragrahvi 99 lõiget 5 täiendatakse uue lausega järgmises sõnastuses:
„Kui juhiluba ei ole vahetatud viie aasta jooksul sellele märgitud kehtivusaja möödumisest, siis
vahetatakse juhiluba Eesti juhiloa vastu pärast juhtimisõiguse saamiseks nõutava liiklusteooria-
ja sõidueksami edukat sooritamist.“;
168) paragrahvi 99 lõikes 61 asendatakse tekstiosa „punkti 3“ tekstiosaga „punktide 3, 5 ja 6“;
169) paragrahvi 99 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
25
„(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhiluba vahetatakse lõigetes 41–61 korras Eesti
juhiloa vastu juhul, kui isiku juhtimisõigus ei ole juhiloa väljastanud riigis või Eestis peatatud,
ära võetud või kehtetuks tunnistatud.“;
170) paragrahvi 100 lõiget 3 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:
„Liiklusteooria- ja sõidueksamit ei ole vaja sooritada käesoleva seaduse § 93 lõike 2 punktis 3
nimetatud juhul, kus B-kategooria auto koos haagisega, mille lubatud täismass ületab 750
kilogrammi, kusjuures autorongi lubatud täismass ületab 3500 kilogrammi, kuid ei ületa 4250
kilogrammi, juhtimiseks antakse juhtimisõigus pärast käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel
kehtestatud korras ettevalmistuse läbimist.“;
171) paragrahvi 101 lõike 4 punktid 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) üle 65-aastane A-, B- ja BE-kategooria ning nende alamkategooriate ja T-kategooria
mootorsõiduki ning masinrongi juht;
2) A- ja B-kategooria alarmsõiduki juht ja mootorsõidukijuhi õpetaja.“;
172) paragrahvi 101 lõiget 9 täiendatakse pärast tekstiosa „mobiiltelefoni numbril või e-posti
aadressil“ lauseosaga „või rahvastikuregistris märgitud aadressil või Internetis avaldatud
elektronposti aadressil või muul Maanteeametile teada oleval aadressil“;
173) paragrahvi 101 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(11) Kehtivat tervisetõendit omav mootorsõidukijuht on kohustatud läbima täiendava
tervisekontrolli, kui tema terviseseisundi suhtes diagnoositakse absoluutne meditsiiniline
vastunäidustus, mille puhul mootorsõiduki juhtimine ei ole lubatud.“;
174) paragrahvi 102 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Tervisekontrolli teeb perearst, töötervishoiuarst või tervishoiuteenuse osutaja juurde
moodustatud liiklusmeditsiini komisjon (edaspidi liiklusmeditsiini komisjon). Kaitseväes võib
tervisekontrolli teha eriarstiabi tegevusloa alusel tegutsev arst.“;
175) paragrahvi 102 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;
176) paragrahvi 103 lõike 1 punktid 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) 14-aastane – AM-kategooria mootorsõiduk, välja arvatud käesoleva lõike punktis 2
nimetatud neljarattaline AM-kategooria mootorsõiduk;
2) 16-aastane – neljarattaline AM-kategooria mootorsõiduk, A1- ja B1-alamkategooria
mootorsõiduk ja T-kategooria mootorsõiduk ja masinrong, mille täismass ei ületa 18 000
kilogrammi;“;
177) paragrahvi 103 lõike 1 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„7) 18-aastane – B-kategooria mootorsõiduk; A2- ja C1-alamkategooria mootorsõiduk ja T-
kategooria mootorsõiduk ja masinrong, mille täismass ületab 18 000 kilogrammi;“;
178) paragrahvi 103 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
26
„1) 14,5-aastane – T-kategooria mootorsõiduki ja masinrongiga, mille täismass ei ületa
18 000 kilogrammi;“;
179) paragrahvi 103 lõike 2 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) 17,5-aastane – T-kategooria mootorsõiduki ja masinrongiga, mille täismass ületab
18 000 kilogrammi.“;
180) paragrahvi 104 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Erandkorras võib vähemalt 18-aastasele isikule, kellel on vähemalt B-kategooria
mootorsõiduki juhtimisõigus ja kes on läbinud autoveoseadusega kehtestatud ametikoolituse
280-tunnise kursuse või kes juba omab autojuhi pädevust mõnes juhtimisõiguse kategoorias ja
on täiendava kategooria pädevuse omandamisel läbinud 70-tunnise ametikoolituse kursuse,
anda:
1) C-kategooria mootorsõiduki ja CE-kategooria autorongi juhtimisõiguse;
2) D1-alamkategooria mootorsõiduki ja D1E-alamkategooria autorongi juhtimisõiguse;
3) D-kategooria mootorsõiduki ja DE-kategooria autorongi juhtimisõiguse üksnes sõitjateta
liiklemiseks;
4) ühistranspordiseaduse tähenduses liinivedu teostava D-kategooria mootorsõiduki ja DE-
kategooria autorongi juhtimisõiguse alla 50 kilomeetri pikkuste liinide teenindamiseks.“;
181) paragrahvi 104 täiendatakse lõigetega 31–33 järgmises sõnastuses:
„(31) Erandkorras võib D-kategooria mootorsõiduki ja DE-kategooria autorongi juhtimisõiguse
anda vähemalt 20-aastasele isikule, kellel on vähemalt B-kategooria mootorsõiduki
juhtimisõigus ja kes on läbinud autoveoseadusega kehtestatud ametikoolituse 280-tunnise
kursuse või kes juba omab autojuhi pädevust mõnes juhtimisõiguse kategoorias ja on täiendava
kategooria pädevuse omandamisel läbinud 70-tunnise ametikoolituse kursuse.
(32) Erandkorras võib ühistranspordiseaduse tähenduses liinivedu teostava D-kategooria
mootorsõiduki ja DE-kategooria autorongi juhtimisõiguse alla 50 kilomeetri pikkuste liinide
teenindamiseks anda vähemalt 21-aastasele isikule, kellel on vähemalt B-kategooria
mootorsõiduki juhtimisõigus ja kes on läbinud autoveoseadusega kehtestatud ametikoolituse
140-tunnise kursuse või kes juba omab autojuhi pädevust mõnes juhtimisõiguse kategoorias ja
on täiendava kategooria pädevuse omandamisel läbinud 35-tunnise ametikoolituse kursuse.
(33) Erandkorras võib D-kategooria mootorsõiduki ja DE-kategooria autorongi juhtimisõiguse
anda vähemalt 23-aastasele isikule, kellel on vähemalt B-kategooria mootorsõiduki
juhtimisõigus ja kes on läbinud autoveoseadusega kehtestatud ametikoolituse 140-tunnise
kursuse või kes juba omab autojuhi pädevust mõnes juhtimisõiguse ja on täiendava kategooria
pädevuse omandamisel läbinud 35-tunnise ametikoolituse kursuse.“;
182) paragrahvi 104 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Üksnes Kaitseväe ülesannete täitmiseks võib anda A- ja C-kategooria mootorsõiduki ja
CE-kategooria autorongi juhtimisõiguse vähemalt 18-aastasele kaitseväelasele, kellel on B-
kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus, ning D-kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse
vähemalt 18-aastasele kaitseväelasele, kellel on C-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus.
27
Enne käesoleva seaduse § 103 lõikes 1 sätestatud asjaomase kategooria vanuse alammäära
täitumist ja § 108 lõigetes 1, 2 ja 5 sätestatud tingimuste täitmist kehtib juhtimisõigus vaid
Kaitseväe valduses oleva mootorsõiduki juhtimisel.“;
183) paragrahvi 105 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Mopeedi juhtimisõigus antakse ning juhiluba väljastatakse isikule, kellel:
1) ei ole kehtivat karistust käesoleva seaduse §-s 201, 223, 224, 226, § 227 lõigetes 2–4, §-s
234, 236 või 237 sätestatud väärteo eest või
2) ei ole kehtivat karistust karistusseadustiku 23. peatükis sätestatud liiklussüüteo eest.“;
184) paragrahvi 105 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;
185) paragrahvi 106 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Auto või mootorratta juhtimisõigus antakse ning esmane juhiluba väljastatakse käesoleva
seaduse § 107 sätestatud tingimustel isikule, kellel:
1) varem ei ole olnud auto või mootorratta juhtimisõigust;
2) on mopeedi, mootorratta või T-kategooria juhtimisõigus ja kes soovib omandada lisaks auto
juhtimisõigust või
3) on mopeedi, auto või T-kategooria juhtimisõigus ja kes soovib omandada lisaks mootorratta
juhtimisõigust.“;
186) paragrahvi 106 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikul ei tohi olla:
1) kehtivat karistust käesoleva seaduse §-s 201, 223, 224, 226, § 227 lõigetes 2–4, §-s 234, 236
või 237 sätestatud väärteo eest või
2) kehtivat karistust karistusseadustiku 23. peatükis sätestatud liiklussüüteo eest.“;
187) paragrahvi 106 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;
188) paragrahvi 106 lõiked 4–6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kui esmase juhiloa omaja on läbinud lõppastme koolituse ja tal ei ole liiklusnõuete
rikkumise eest kehtivat karistust, väljastatakse talle juhiluba ilma eksamite sooritamiseta.
(5) Kui esmase juhiloa omajal on liiklusnõuete rikkumise eest kehtiv karistus, väljastatakse talle
juhiluba pärast lõppastme koolituse läbimist ja liiklusteooriaeksami edukat sooritamist.
(6) Kui esmase juhiloa omajal on mootorsõiduki juhtimisõigus karistuseks ära võetud, kaotab
tema mootorsõiduki juhtimisõigus ja talle väljastatud esmane juhiluba kehtivuse. Kui isikule
on antud mõne mootorsõiduki kategooria juhtimisõigus enne esmase juhiloa esmakordset
väljastamist, siis nende mootorsõidukite kategooriate juhtimisõigus kehtetuks ei muutu.
Mootorsõiduki juhtimisõigust ja uut esmast juhiluba võib isik taotleda ainult pärast
järelkoolituse läbimist ning liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist.“;
189) paragrahvi 108 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
28
„(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhiloa omamise aja hulka ei arvestata B-
kategooria mootorsõiduki esmase juhiloa ja piiratud juhtimisõiguse omamise aega.“;
190) paragrahvi 108 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Kui C-, D-, või D1-kategooria mootorsõiduki või CE-, DE- või D1E-kategooria autorongi
juhtimisõigus antakse isikule käesoleva seaduse § 104 lõigete 3–4 alusel kas koos B-kategooria
mootorsõiduki juhtimisõiguse andmisega või juhul, kui isikul on juba B-kategooria
mootorsõiduki juhtimisõigus, siis ei kohaldata juhtimisõiguse andmisele käesoleva paragrahvi
lõikeid 1–3. Kui autoveoseadusest tulenevalt on vajalik ametikoolituse kursuse läbimine, võib
isik selle koolituse lõpueksami sooritamise järel koos B-kategooria mootorsõiduki
juhtimisõigusega või selle olemasolu korral kohe taotleda C- ja D-kategooria mootorsõiduki,
D1- ja D1E-alamkategooria ning DE-, CE-kategooria autorongi juhtimisõigust.“;
191) paragrahvi 109 lõike 2 punktid 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„1) juhendajal peab olema olnud vastava kategooria mootorsõiduki, autorongi või masinrongi
juhiluba, ning AM-kategooria mootorsõidukijuhi juhendamisel vähemalt A-kategooria, A1- või
A2-alamkategooria mootorsõiduki juhiluba, vähemalt viis aastat. Juhiloa omamise aja hulka
arvestatakse esmase juhiloa omamise aeg;
2) tal ei ole kehtivat karistust mootorsõiduki joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas
seisundis juhtimise, õppesõidu läbiviimise või juhendamise eest, kehtivat karistust, mille eest
juhtimisõigus on ära võetud ega rohkem kui ühte kehtivat karistust liiklusnõuete sellise
rikkumise eest, mille eest käesolev seadus näeb ette mootorsõiduki juhtimisõiguse
äravõtmise;“;
192) paragrahvi 109 lõiget 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud mootorsõidukijuhi õpetaja ja lõikes 2 nimetatud
juhendaja ei tohi õppesõidu või sõidupraktika läbiviimise ajal olla joobeseisundis, alkoholi
piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis. Käesolevas lõikes nimetatud
joobeseisund või käesoleva seaduse § 69 lõikes 3 nimetatud piirmäära ületamine tuvastatakse
korrakaitseseaduses sätestatud korras ja liiklusohtlik terviseseisund käesoleva seaduse §-s 70
sätestatud korras.“;
193) paragrahvi 109 lõiked 3–5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Juhendajaks võib olla ka mootorsõidukijuhi õpetamise õigust omav isik.
(31) Juhendajal peab olema juhendamise õigus. Maanteeamet annab käesoleva paragrahvi lõike
2 punktides 1 ja 2 nimetatud nõuetele vastavale isikule juhendamise õiguse 12 kuuks.
Juhendamise õigus antakse kümne tööpäeva jooksul asjaomase taotluse esitamisest arvates.
(4) Juhendamise õigust ei anta esmase juhiloa omajale.
(5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud sõiduõppija on noorem kui 18-aastane, võib
juhendajaks olla tema seaduslik esindaja või seadusliku esindaja kirjaliku nõusolekuga isik.“;
194) paragrahvi 109 lõiked 7 ja 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
29
„(7) Maanteeamet tunnistab juhendamise õiguse kehtetuks, kui selle andmise alus on ära
langenud, see on saadud pettuse teel või selle taotlemisel on esitatud võltsitud või valeandmeid.
(8) Mootorsõidukijuhi juhendamise õiguse andmise taotluse läbivaatamise eest tuleb tasuda
riigilõivu.“;
195) paragrahv 116 tunnistatakse kehtetuks;
196) paragrahvi 118 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) omama kehtivat õpetatava kategooria mootorsõiduki, autorongi või masinrongi juhiluba,
välja arvatud AM-kategooria mootorsõiduki juhi õpetaja, kellel peab olema A-kategooria, A1-
või A2-alamkategooria mootorsõiduki juhiluba vähemalt kolm aastat;“;
197) paragrahvi 118 lõike 1 punktid 5 ja 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„5) ei tohi olla kehtivat karistust mootorsõiduki joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas
seisundis juhtimise, õppesõidu läbiviimise või juhendamise eest, kehtivat karistust, mille eest
juhtimisõigus on ära võetud ega rohkem kui ühte kehtivat karistust liiklusnõuete sellise
rikkumise eest, mille eest käesolev seadus näeb ette mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise;
6) ei tohi olla kehtivat karistust tahtlikult sooritatud kuriteo eest.“;
198) paragrahvi 118 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud juhiloa omamise aja hulka arvestatakse
esmase juhiloa omamise aeg. Mootorsõidukijuhi õpetamise õigust ei anta esmase juhiloa
omajale.“;
199) paragrahvi 118 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;
200) paragrahvi 118 täiendatakse lõigetega 41–43 järgmises sõnastuses:
„(41) Isik peab enne esmakordselt mootorsõidukijuhi õpetamise õiguse taotlemist läbima
õpetajakoolituse.
(42) Mootorsõidukijuhi õpetaja peab läbima õpetaja täienduskoolituse:
1) viie aasta jooksul enne mootorsõidukijuhi õpetamise õiguse kehtivusaja lõppemist või
2) õpetamise õiguse taotlemisel, kui õpetajakoolitusest või viimasest õpetaja
täienduskoolitusest on möödunud rohkem kui viis aastat.
(42) Mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusel või täienduskoolitusel osaleja võib õpetajakoolituse
või täienduskoolituse õppepraktika eesmärgil läbi viia liiklusteooria- ning sõidutunde
mootorsõidukijuhi õpetaja juhendamisel.“;
201) paragrahvi 118 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Mootorsõidukijuhi õpetaja kvalifikatsiooni, õpetajakoolituse ja täienduskoolituse nõuded
ning õpetaja ettevalmistamise ja täienduskoolituse korralduse nõuded kehtestab valdkonna eest
vastutav minister määrusega.“;
30
202) paragrahv 120 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 120. Mootorsõidukijuhi õpetamise õigus
(1) Mootorsõidukijuhi õpetamise õiguse annab Maanteeamet viieks aastaks isikule, kes taotleb
õpetamise õigust ja vastab käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud nõuetele.
(2) Mootorsõidukijuhi õpetamise õigus tunnistatakse kehtetuks, kui:
1) käesoleva seaduse § 126 alusel on juhtimisõigus tunnistatud kehtetuks;
2) õpetamise õigus on saadud pettuse teel;
3) mootorsõidukijuhi õpetaja ei vasta käesoleva seaduse § 118 lõike 1 punktis 5 või 6 sätestatud
nõudele;
4) õpetamise õiguse taotlemisel on esitatud võltsitud või valeandmeid.
(3) Mootorsõidukijuhi õpetamise õiguse taotlemise, andmise ja kehtetuks tunnistamise
korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
(4) Mootorsõidukijuhi õpetamise õiguse andmise taotluse läbivaatamise eest tuleb tasuda
riigilõivu.“;
203) paragrahv 121 tunnistatakse kehtetuks;
204) paragrahvi 122 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) AM- ja B-kategooria ning B1-alamkategooria mootorsõidukijuhi eksamineerimiseks
omama B-kategooria juhiluba vähemalt viis aastat;“;
205) paragrahvi 122 lõiget 1 täiendatakse punktidega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:
„31) A-, C-, D-, BE-, CE-, DE-kategooriate ja A1-, A2-, C1-, C1E-, D1-, D1E-alamkategooriate
mootorsõidukijuhtide eksamineerimiseks omama asjaomase kategooria mootorsõiduki või
autorongi juhiluba ja olema töötanud B-kategooria mootorsõidukijuhi eksamineerijana
vähemalt kolm aastat;
32) T-kategooria mootorsõidukijuhi eksamineerimiseks omama T- või CE-kategooria
mootorsõiduki juhiluba ja olema töötanud B-kategooria mootorsõidukijuhi eksamineerijana
vähemalt kolm aastat;“;
206) paragrahvi 122 lõike 1 punktid 4 ja 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) ei tohi olla kehtivat karistust mootorsõiduki joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas
seisundis juhtimise, õppesõidu läbiviimise või juhendamise eest, kehtivat karistust, mille eest
juhtimisõigus on ära võetud ega rohkem kui ühte kehtivat karistust liiklusnõuete sellise
rikkumise eest, mille eest käesolev seadus näeb ette mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise;
5) ei tohi olla kehtivat karistust tahtlikult sooritatud kuriteo eest.“;
207) paragrahvi 122 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) A-, C-, D-, T-, BE-, CE-, DE-kategooriate ja A1-, A2-, C1-, C1E-, D1-, D1E-
alamkategooriate eksamineerijalt ei nõuta B-kategooria autojuhi eksamineerijana töötamise
kolmeaastast kogemust, kui ta omab asjaomase kategooria mootorsõiduki, autorongi või
masinrongi juhiluba vähemalt viis aastat koos B-kategooria juhiloaga või tõendab teoreetiliste
31
teadmiste ja praktilise sõiduoskuse olemasolu kõrgemal tasemel, kui see on vajalik juhiloa
saamiseks.“;
208) paragrahvi 122 lõike 3 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) eksamineerija ei vasta käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 või 5 nimetatud nõudele.“;
209) paragrahv 123 tunnistatakse kehtetuks;
210) paragrahvi 124 lõiget 3 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta käesoleva seaduse § 101 lõike 10 alusel
kehtestatud tervisenõuetele.“;
211) paragrahvi 124 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;
212) paragrahvi 124 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 ja 2 nimetatud juhtudel peatub mootorsõiduki
juhtimisõigus juhiloa või tervisetõendi kehtivuse lõpupäevale või järgmise tervisekontrolli
läbimise tähtpäevale järgneval päeval. Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3 sätestatud juhul
peatub mootorsõiduki juhtimisõigus tervisekontrolli teostaja otsuse tegemisest alates.“;
213) paragrahvi 124 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks;
214) paragrahvi 126 lõiget 4 täiendatakse pärast tekstiosa „olevale elukoha aadressile“
tekstiosaga „või elektrooniliselt.“;
215) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Juhtimisõiguse kehtetuks tunnistamise otsus toimetatakse isikule kätte või avaldatakse
Ametlikes Teadaannetes käesoleva seaduse § 124 lõike 8 kohaselt.“;
216) paragrahvi 128 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Ettekirjutus toimetatakse isikule kätte või avaldatakse Ametlikes Teadaannetes käesoleva
seaduse § 124 lõike 8 kohaselt.“;
217) paragrahvi 130 lõike 10 kolmas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Käesolev lõige kohaldub ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 alusel
töötavale juhile.“;
218) paragrahvi 131 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „2007/230/EL“ tekstiosaga „2007/230/EÜ“;
219) paragrahvid 139 ja 1391 tunnistatakse kehtetuks;
220) seadust täiendatakse §-ga 1392 järgmises sõnastuses:
32
„§ 1392. Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeajale ning sõidumeeriku kasutamisele
kehtestatud nõuete rikkumise liigitamine
(1) Mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeajale ning sõidumeeriku kasutamisele kehtestatud nõuete
mittetäitmisel liigitatakse rikkumine lähtuvalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2006/22/EÜ, mis käsitleb nõukogu määruste (EMÜ) nr 3820/85 ja (EMÜ) nr 3821/85
rakendamise miinimumtingimusi seoses autovedudega seotud sotsiaalõigusnormidega ja
millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 88/599/EMÜ (ELT L 102, 11.04.2006, lk
35–44) lisale 3 väikeseks, raskeks, väga raskeks või kõige raskemaks.
(2) Mootorsõidukijuhi tööajale ja selle arvestamisele kehtestatud nõuete mittetäitmisel
liigitatakse rikkumine lähtuvalt Komisjoni määruse (EL) 2016/403 lisa 1 punktile 3 raskeks,
väga raskeks või kõige raskemaks.“;
221) paragrahvi 143 lõige 8 tunnistatakse kehtetuks;
222) paragrahvi 149 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Üksikkorras võib jalgratturit ja pisimopeedijuhti koolitada seaduslik esindaja või
seadusliku esindaja kirjaliku nõusolekuga isik.“;
223) paragrahvi 1514 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Robotliikuriga tohib sõiduteed ületada kohtades, mis on lubatud sõidutee ületamiseks
jalakäijale. Robotliikuriga sõiduteed ületades ei ole robotliikuril sõidukijuhi suhtes eesõigust,
välja arvatud juhul, kui robotliikur ületab ülekäigurajal või ülekäigukohal sõiduteed, millele
sõidukijuht pöörab. Ülekäigurajal või ülekäigukohal sõiduteed ületades ei tohi robotliikuriga
ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat, jalgratturit ega tasakaaluliikuri juhti.“;
224) paragrahvi 153 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 kehtestatud nõuete kohaselt võib sõita või parkida ka
maastikusõiduki haakes oleva haagisega.“;
225) paragrahvi 158 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Maastikusõiduki maastikuhaagist ei registreerita.“;
226) paragrahvi 158 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Registreerimise taotluse peab esitama maastikusõiduki omanik. Kui taotluse esitab § 191
lõikes 1 nimetatud halduslepingu alusel registreerimiseelset tehnonõuetele vastavuse kontrolli
tegev isik, siis eeldatakse omaniku esindusõiguse olemasolu.“;
227) paragrahvi 158 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Maastikusõiduk tuleb liiklusregistris registreerida enne selle Eestis kasutusele võtmist.“;
228) paragrahvi 159 lõiget 1 täiendatakse punktidega 4–6 järgmises sõnastuses:
33
„4) maastikusõiduk on kuulutatud tagaotsitavaks;
5) maastikusõiduk on muudel põhjustel liiklemis- või keskkonnaohtlik;
6) muudel õigusaktides nimetatud juhtudel.“;
229) paragrahvi 159 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „viie tööpäeva“, tekstiosaga „10 päeva“;
230) paragrahvi 159 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Maanteeametil on vajadusel, eelkõige juhul, kui muutuvad maastikusõiduki andmed või
neid on vajalik täpsustada või kui sõidukil puudub nõuetekohane identifitseerimisnumber, õigus
enne registriandmete muutmist nõuda maastikusõiduki esitamist kontrollimiseks.“;
231) paragrahvi 161 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud kohustus ei laiene päästetöödel
osalevale päästeteenistujale ega päästetöödele kaasatud isikule.“;
232) paragrahvi 161 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;
233) seadust täiendatakse §-ga 1611 järgmises sõnastuses:
„§ 1611. Sõitja kohustused
(1) Sõitja ei tohi sõidu ajal juhi tähelepanu maastikusõiduki juhtimiselt kõrvale tõmmata.
(2) Maastikusõidukiga sõitmisel peab sõitja, välja arvatud käesoleva seaduse § 161 lõikes 11
nimetatud isik, kandma kinnirihmatud motokiivrit.“;
234) paragrahvi 162 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Maastikusõidukijuht peab andma suunamärguannet käesoleva seaduse § 39 lõikes 1 või 2
sätestatu kohaselt.“;
235) paragrahvi 164 lõikes 1 asendatakse sõnad „peatada sõiduki“ tekstiosaga „sõiduki seisma
jätta“;
236) paragrahv 166 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 166. Liikumispuudega ja pimeda inimese liiklemise ja neid transportivate sõidukite
parkimise korraldamine
Liikumispuudega ja pimeda inimese liiklemist ja neid transportivate sõidukite parkimist ning
liikumispuudega inimeste juhitavate sõidukite parkimist korraldab kohalik omavalitsus.“;
237) paragrahvi 167 pealkirjas ja lõigetes 1, 2 ning 4 asendatakse sõna „teenindava“ sõnaga
„transportiva“;
238) paragrahvi 167 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
34
„(1) Liikumispuudega või pimeda inimese liiklemise tagamiseks annab Sotsiaalkindlustusamet
talle liikumispuudega või pimedat inimest transportiva sõiduki parkimisõiguse, mille
tõendamiseks kasutatakse liikumispuudega ja pimedat inimest transportiva sõiduki esiklaasile
või armatuurlauale paigutatud parkimiskaarti.“;
239) paragrahvi 167 lõigetes 1 ja 2 asendatakse number „4“ numbriga „3“;
240) paragrahvi 167 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Liikumispuudega või pimedat inimest transportiva sõiduki parkimiskaardi väljaandmise ja
kehtetuks tunnistamise tingimused ja korra ning parkimiskaardile kantavate andmete loetelu ja
parkimiskaardi vormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;
241) paragrahv 167 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;
242) paragrahvi 169 lõikes 4 asendatakse sõna „politseile“ sõnaga „häirekeskusele“;
243) paragrahvi 169 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt
„(5) Liiklusõnnetusest tuleb häirekeskusele teatada, kui on täitmata käesoleva paragrahvi lõikes
4 sätestatud tingimused või liiklusõnnetus toimus suurulukile otsasõidu tagajärjel.“;
244) paragrahvi 171 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:
„5) liiklusõnnetuste ekspertkomisjon.“;
245) paragrahvi 171 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Liiklusõnnetuse registreerimise, arvestuse ja asjaolude väljaselgitamise korra kehtestab
Vabariigi Valitsus määrusega.“;
246) paragrahvi 1711 lõiget 6 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:
„Liiklusõnnetuste ekspertkomisjon esitab juhtumi kohta koostatud arvamuse ning lisaks
andmed tee, sõidukite ja osaliste kohta.“;
247) paragrahvi 1711 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:
„(61) Tervise infosüsteemi volitatud töötleja edastab liiklusõnnetuste andmekogusse info
liiklusõnnetuses osalenud isiku vigastada saamise kohta ja selle kohta kas saadud vigastus oli
raske.“;
248) paragrahvi 1711 lõikes 7 asendatakse tekstiosa „lõikes 6“ tekstiosaga „lõigetes 6 ja 61“;
249) paragrahvi 173 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Liiklusregister on Vabariigi Valitsuse asutatud andmekogu, mille eesmärk on pidada
arvestust mootorsõidukite, haagiste, maastikusõidukite, väikelaevade, alla 12-meetrise
kogupikkusega laevade ja jettide, juhilubade, juhtimisõiguse ja muude juhtimisõigust
tõendavate dokumentide, digitaalse sõidumeeriku kaartide, juhtide ametikoolituse,
35
registerpantide, Maanteeameti väljastatud erilubade ning nende alusel toimuvate erivedude
üle.“;
250) paragrahvi 174 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) juhtimisõiguse, juhilubade ja muude juhtimisõigust tõendavate dokumentide
andmebaasist;“;
251) paragrahvi 174 lõiget 1 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:
„7) Maanteeameti väljastatud erilubade ja nende alusel toimuvate erivedude andmebaasist.“;
252) paragrahvi 174 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Sõidukite andmebaasis peetakse arvestust Eestis registreeritud mootorsõidukite, haagiste
ja maastikusõidukite ning nende omanike, vastutavate kasutajate ja kasutajate, teisaldatavate
registreerimismärkide andmete, sõidukite tehnonõuetele vastavuse kontrolli andmete, sõidukite
kasutamisele ja käsutamisele seatud piirangute ning registerpantide üle.“;
253) paragrahvi 174 lõiked 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Väikelaevade, alla 12-meetrise kogupikkusega laevade ja jettide andmebaasis peetakse
arvestust meresõiduohutuse seaduse nõuetele vastavate Eestis registreeritud väikelaevade, alla
12-meetrise kogupikkusega laevade ja jettide, nende omanike, vastutavate kasutajate ja
kasutajate ning kasutamisele ja käsutamisele seatud piirangute üle ning registerpantide üle.
(4) Juhtimisõiguse, juhilubade ja muude juhtimisõigust tõendavate dokumentide andmebaasis
peetakse arvestust juhtimisõiguse andmise, peatamise, äravõtmise, kehtetuks tunnistamise ja
taastamise, samuti Eestis väljaantud juhilubade ja muude juhtimisõigust tõendavate
dokumentide üle.“;
254) paragrahvi 174 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:
„(8) Maanteeameti väljastatud erilubade ja nende alusel toimuvate erivedude andmebaasis
peetakse arvestust erilubade andmise ja kehtetuks tunnistamise, lubatud veoteede ja veoteede
kasutamise ning eritasude üle.“;
255) paragrahvi 175 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) mootorsõiduki ja selle haagise, maastikusõiduki, väikelaeva, alla 12-meetrise
kogupikkusega laeva või jeti omanik või tema esindaja;“;
256) paragrahvi 175 lõike 1 punkt 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„8) mootorsõiduki ja selle haagise, maastikusõiduki, väikelaeva, alla 12-meetrise
kogupikkusega laeva või jeti tehnonõuetele vastavuse kontrollija;“;
257) paragrahvi 175 lõiget 1 täiendatakse punktiga 141 järgmises sõnastuses:
„141) eriloa taotleja ja erivedu teostav isik või tema esindaja;“;
36
258) paragrahvi 177 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Liiklusregistrisse tehakse kanne registerpandi kohta liiklusregistrisse mootorsõiduki ja
selle haagise, maastikusõiduki, väikelaeva, alla 12-meetrise kogupikkusega laeva või jeti
omanikuna kantud isiku kirjaliku taotluse alusel, millele on lisatud kirjalik kokkulepe
registerpandi seadmise kohta.“;
259) paragrahvi 184 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Liiklusregistri kande aluseks olevad dokumendid ei ole avalik teave.“;
260) paragrahvi 184 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Mootorsõidukite, haagiste, maastikusõidukite, väikelaevade, alla 12-meetrise
kogupikkusega laevade ja jettide kohta liiklusregistrisse kantud registerpandi andmed on
avalikud. Registerpandi andmetega tutvumiseks piisab mootorsõiduki, haagise,
maastikusõiduki, väikelaeva, alla 12-meetrise kogupikkusega laeva või jeti
registreerimisnumbri või liiklusregistrisse omanikuna sisse kantud isiku nime teadmisest. Keegi
ei või end vabandada liiklusregistrisse registerpandi kohta kantud andmete mitteteadmisega.“;
261) paragrahvi 187 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „abil“ sõnadega „üheselt mõistetavalt“;
262) paragrahvi 187 lõike 5 viimane lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Liikumispuudega või pimedat inimest tarnsportiva sõiduki parkimiskaardi paigaldamine
toimub vastavalt käesoleva seaduse § 68 lõikes 2 sätestatule.“;
263) paragrahvi 188 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Viivistasu otsus koostatakse kolmes eksemplaris, millest üks eksemplar jääb
parkimisjärelevalvet teostavale ametiisikule, teine antakse mootorsõiduki juhile või selle
haagise kasutajale või kinnitatakse mootorsõiduki või selle haagise külge nähtavale kohale
ilmastikukindlas ümbrises, ning kolmas toimetatakse viie päeva jooksul mootorsõiduki või selle
haagise omanikule või vastutavale kasutajale elektrooniliselt, või kohaldatakse
maksukorralduse seaduse §-s 531 sätestatut pärast seda, kui viivistasu ei ole laekunud
mootorsõiduki juhile või selle haagise kasutajale esitatud või mootorsõiduki või selle haagise
külge kinnitatud viivistasu otsuses märgitud tähtajaks.“;
264) paragrahvi 188 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:
„(31) Elektrooniliselt viivistasu otsuse kättetoimetamisel edastatakse viivistasu otsus ametlikule
elektronposti aadressile @eesti.ee või elektronposti aadressile, mille on käesoleva paragrahvi
lõikes 2 nimetatud füüsiline isik teatanud rahvastikuregistrile ja juriidiline isik registrile või
avaldanud juriidilise isiku kodulehel. Kui viivistasu adressaat ei kinnita elektrooniliselt
edastatud viivistasu kättesaamist viie päeva jooksul saatmisest arvates või ei ole teada tema
elektronposti aadress, kohaldatakse viivistasu otsuse kättetoimetamisele maksukorralduse
seaduse §-s 531 sätestatut pärast seda, kui viivistasu ei ole laekunud mootorsõiduki juhile või
selle haagise kasutajale esitatud või mootorsõiduki või selle haagise külge kinnitatud viivistasu
otsuses märgitud tähtajaks.
37
(32) Kui viivistasu otsust ei ole võimalik käesoleva paragrahvi lõigetes 3 või 31 toodu kohaselt
kätte toimetada, kohaldatakse viivistasu otsuse kättetoimetamisele maksukorralduse seaduse
§-s 55 sätestatut.“;
265) paragrahvi 190 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Avalikult kasutatava tee omanikul on õigus paigutada ümber sõidukeid, mis on pargitud
riigiteel või kohalikul teel keelatud kohas või pargitud selliselt, et see takistab teehooldust ja
võib põhjustada häireid elutähtsa teenuse tagamisel. Sõidukid paigutatakse ümber valvega
hoiukohta käesoleva seaduse §-s 92 ettenähtud korras või, üksnes sõiduki omaniku või
vastutava kasutaja nõusolekul, lähimasse ohutusse kohta.“;
266) paragrahvi 190 lõiget 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Erandolukorrast tingitud parkimiskorralduse muutmisel fikseerib parkimist korraldav
ametnik seni õiguspäraselt pargitud sõidukid ning need paigutatakse ümber valvega hoiukohta
käesoleva seaduse §-s 92 ettenähtud korras või, üksnes sõiduki omaniku või vastutava kasutaja
nõusolekul, lähimasse ohutusse kohta. Politseiametnik võib erandkorras omaniku või vastutava
kasutaja nõusolekuta sõiduki ümber paigutada lähimasse ohutusse kohta, kui see on vajalik
lähtuvalt politsei kiirest tegutsemisvajadusest.“;
267) paragrahvid 19011 ja 19012 tunnistatakse kehtetuks;
268) paragrahvi 191 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Valdkonna eest vastutav minister võib volitada Maanteeametit sõlmima Euroopa Liidu
liikmesriigi pädeva asutusega koostöölepingut liiklusregistris registreeritud mootorsõiduki ja
selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrolli tunnustamiseks. Maanteeamet võib sõlmida
koostöölepingu, kui asjaomases liikmesriigis on tehnonõuetele vastavust kontrollivale isikule
ja tehnonõuetele vastavuse kontrollile sätestatud vähemalt samaväärsed nõuded, kui käesolevas
seaduses ja selle aluse kehtestatud õigusaktides.“;
269) paragrahvi 191 lõike 2 teises lauses asendatakse sõnad „avaliku konkurssi“ sõnaga
„riigihanke“;
270) seaduse 14. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„14. peatükk
JÄRELEVALVE“;
271) seaduse 14. peatükki täiendatakse 1. jaoga järgmises sõnastuses:
„1. jagu
Riiklik ja haldusjärelevalve
§ 1921. Riikliku järelevalve teostamine
(1) Käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides, asjaomases Euroopa Liidu
määruses ning välislepingus sätestatud nõuete täitmise üle teostavad riiklikku järelevalvet:
38
1) Maanteeamet;
2) Politsei- ja Piirivalveamet ning abipolitseinik;
3) Haridus- ja Teadusministeerium;
4) Maksu- ja Tolliamet;
5) Tööinspektsioon;
6) valla- ja linnavalitsus.
(2) Maanteeamet teostab riiklikku järelevalvet:
1) reguleerija koolituse nõuete täitmise üle;
2) avalikult kasutatavate jääteede nõuete täitmise üle;
3) mootorsõiduki või maastikusõiduki heitmete saasteainesisalduse või müra vähendamise
seadme või süsteemi nõuete üle;
4) tüübikinnitusele vastavuse nõuete täitmise üle;
5) määratud tehnilise teenistuse ja tüübikinnitusega seonduvate toimingute tegemiseks vajaliku
tehnilise ekspertiisi ja katsetuse korraldamise nõuete täitmise üle;
6) teisaldatava registreerimismärgi kasutamise nõuete üle;
7) alarmsõidukijuhi koolituse nõuete üle;
8) mootorsõidukijuhi koolituse nõuete täitmise üle;
9) mootorsõidukijuhi õpetajale sätestatud nõuete täitmise üle;
10) sõidumeeriku paigaldamise, remondi ja kontrolli nõuete täitmise üle;
11) teekasutustasu tasumise nõuete täitmise üle.
(3) Politsei- ja Piirivalveamet teostab:
1) riiklikku järelevalvet mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete, sõidumeeriku,
salvestuslehtede ja sõidumeeriku kaardi kasutamise ning andmete säilitamise üle teel;
2) riiklikku järelevalvet teekasutustasu tasumise nõuete täitmise üle;
3) liiklusjärelevalvet vastavalt käesoleva seaduse 14. peatüki 2. jaole liiklusjärelevalve korras.
(4) Abipolitseinik teostab liiklusjärelevalvet vastavalt käesoleva seaduse 14. peatüki 2. jaole
liiklusjärelevalve korras.
(5) Haridus- ja Teadusministeerium teostab riiklikku järelevalvet mootorsõidukijuhi ja
mootorsõidukijuhi õpetaja koolituse nõuete täitmise üle.
(6) Maksu- ja Tolliamet teostab riiklikku järelevalvet teekasutustasu tasumise nõuete täitmise
üle.
(7) Tööinspektsioon teostab riiklikku järelevalvet mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja
nõuete, sõidumeeriku, salvestuslehtede ja sõidumeeriku kaardi kasutamise ning andmete
säilitamise ja juhi tasustamise nõuete täitmise üle ettevõtja juures.
(8) Valla- ja linnavalitsus teostavad järelevalvet vastavalt käesoleva seaduse 14. peatüki 2. jaole
liiklusjärelevalve korras.
(9) Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja riikliku järelevalve korralduslikud nõuded
kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
§ 1922. Haldusjärelevalve teostamine
(1) Maanteeamet teostab haldusjärelevalvet:
39
1) mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrolli teostaja ning tehnonõuetele
vastavuse kontrolli läbiviimise ja selle kvaliteedi nõuetele vastavuse üle;
2) eksamineerija koolituse nõuete täitmise üle.
(2) Kaitsevägi teostab haldusjärelevalvet Kaitseväe ja Kaitseliidu sõidukite registrisse kantud
sõiduki:
1) tehnonõuetele vastavuse kontrolli ja selle nõuetekohase läbiviimise ja kvaliteedi üle;
2) tüübikinnituse vastavuse üle.
(3) Terviseamet teostab haldusjärelevalvet mootorsõiduki ja trammi juhtimisõiguse taotleja
ning mootorsõidukijuhi ja trammijuhi tervisekontrolli teostamise nõuete täitmise üle.
(4) Haridus- ja Teadusministeerium teostab haldusjärelevalvet mootorsõidukijuhi ja
mootorsõidukijuhi õpetaja koolituse nõuete täitmise üle.
§ 1923. Riikliku järelevalve erimeetmed
(1) Maanteeamet võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks
kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49, 50, 51, 52 ja 53 sätestatud riikliku
järelevalve erimeetmeid.
(2) Politsei- ja Piirivalveamet võib töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete, sõidumeeriku,
salvestuslehtede ja sõidumeeriku kaardi kasutamise ning andmete säilitamise nõuete täitmise
üle ja teekasutustasu tasumise nõuete täitmise üle riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada
korrakaitseseaduse §-des 30, 32, 45, 49 ja 50 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid.
(3) Haridus- ja Teadusministeerium võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve
teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 32, 50 ja 51 sätestatud riikliku järelevalve
erimeetmeid.
(4) Maksu- ja Tolliamet võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks
kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 32 ja 45 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid.
(5) Tööinspektsioon võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks
kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49 ja 50 sätestatud riikliku järelevalve
erimeetmeid.
§ 1924. Tüübikinnitusele vastavuse ja määratud tehnilise teenistuse riikliku järelevalve
erisused
(1) Korrakaitseorganil on õigus suunata vabalt valitud tooteid täiendavasse kontrolli.
(2) Korrakaitseorganil on õigus määratud tehnilise teenistuse üle riikliku järelevalve
teostamisel vaadata üle tehnilise teenistuse määramisele eelnenud vastavushindamise aruanne.
(3) Tüübikinnitusele vastavuse riikliku järelevalve eest tasutakse riigilõivu riigilõivuseaduses
sätestatud määras.
§ 1925. Töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete, sõidumeeriku ning kaardi kasutamise ja andmete
säilitamise riikliku järelevalve erisused
40
Teel tuvastatud mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete, sõidumeeriku,
salvestuslehtede või sõidumeeriku kaardi kasutamise ja andmete säilitamise nõuete rikkumise
järelkontrolli võib korrakaitseorgan teha mootorsõidukit kasutava ettevõtja juures.
§ 1926. Teekasutustasu nõuete riikliku järelevalve erisused
(1) Korrakaitseorgan suunab lähimasse teekasutustasu müügipunkti üle välispiiri Eestisse
sisenenud teekasutustasu kohustusega veoauto, kui selle eest ei ole teekasutustasu tasutud.
(2) Kui avalikult kasutatavat teed kasutav teekasutustasu kohustusega veoauto ja selle haagise
eest ei ole teekasutustasu tasutud, on korrakaitseorganil õigus juht juhtimiselt kõrvaldada
käesoleva seaduse §-s 91 sätestatud alusel ja korras kuni teekasutustasu tasumiseni.
§ 1927. Kontrolltehing
Korrakaitseorganil on õigus teha kontrolltehing, kui käesoleva seaduse §-des 1923 ja 1924
sätestatud erimeetmetega ei ole võimalik või on oluliselt raskendatud käesoleva seaduse nõuete
täitmise üle järelevalve teostamine, kuid see on vajalik korrarikkumise väljaselgitamiseks.
Kontrolltehingu tegemise otsustab korrakaitseorgani peadirektor või tema volitatud ametiisik.
Kontrolltehing viiakse läbi toote nõuetele vastavuse seaduse § 54 lõigetes 4–7 sätestatud
tingimustel ja korras.
§ 1928. Ettekirjutuse tegemise erisused ja sunniraha määr
(1) Korrakaitseorganil on õigus teha oma pädevuse piires ettekirjutus käesolevas seaduses, selle
alusel kehtestatud õigusaktis, asjaomases Euroopa Liidu määruses või välislepingus sätestatud
nõude rikkumise vältimiseks, tegevuse nõudega kooskõlla viimiseks või kohustuse täitmiseks
ning riikliku järelevalve teostamise takistamise lõpetamiseks, määrates ettekirjutuse täitmiseks
mõistliku tähtaja.
(2) Kui määratud tehniline teenistus või selle tehniline ekspertiis või katsetus ei vasta
kehtestatud nõuetele, on korrakaitseorganil õigus kuni ettekirjutuse täitmiseni mitte arvestada
määratud tehnilise teenistuse tüübikinnitusega seonduvate toimingute tegemiseks vajaliku
tehnilise ekspertiisi ja katsetuse tulemusi.
(3) Kui reguleerija, alarmsõidukijuhi, mootorsõidukijuhi või mootorsõiduki õpetaja koolitus ei
vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktis sätestatud nõuetele, on
korrakaitseorganil õigus kuni ettekirjutuse täitmiseni peatada koolitaja koolitustegevus ja
keelata uute õpperühmade registreerimine.
(4) Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib korrakaitseorgan oma pädevuse piires rakendada
sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Kohustuse täitmisele
sundimiseks on sunniraha ülemmäär füüsilisele isikule 6400 eurot ja juriidilisele isikule 32 000
eurot.
(5) Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja, sõidumeeriku, salvestuslehtede või
sõidumeeriku kaardi kasutamise või andmete säilitamise või juhi tasustamise nõuete rikkumise
korral veoettevõtjale või temaga seotud isikule tehtud ettekirjutus kantakse majandustegevuse
registrisse majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatud korras.“;
41
272) seaduse 14. peatükki täiendatakse enne § 193 uue jaotusüksusega järgmises sõnastuses:
„2. jagu
Liiklusjärelevalve“;
273) paragrahvi 193 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Liiklusjärelevalvet teostavad politseiametnikud, abipolitseinikud ja muud ametiisikud
nendele seadusega antud pädevuse piires ning valla- või linnavalitsus peatumise ja parkimise
ning liikumispuudega või pimedat inimest transportiva sõiduki parkimiskaardi kasutamise
nõuete üle kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil.“;
274) paragrahvi 199 lõikes 2 asendatakse sõna „püsipaigaldatud“ tekstiga „paigaldatud
statsionaarsete või teisaldatavate“;
275) paragrahvi 199 lõiked 3–5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Automaatse liiklusjärelevalve süsteemi andmekogusse kantud andmetel on õiguslik
tähendus.
(4) Automaatse liiklusjärelevalve süsteemi andmekogu vastutav töötleja on Maanteeamet.
(5) Automaatse liiklusjärelevalve süsteemi andmekogu pidamise põhimäärusekehtestab
valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;
276) paragrahvi 200 lõiget 7 täiendatakse punktiga 61 järgmises sõnastuses:
„61) kohas, kus liikluskorraldusvahend seda ei luba;“;
277) paragrahvi 200 lõike 8 esimene ja kolmas lause tunnistatakse kehtetuks;
278) paragrahvid 201–212 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 201. Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine nõuetele mittevastava
juhtimisõigust tõendava dokumendiga, juhtimisõiguseta isiku või juhtimiselt kõrvaldatud
isiku poolt
(1) Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest nõuetele mittevastava
juhtimisõigust tõendava dokumendiga või asjaomase kategooria mootorsõiduki või trammi
juhtimisõiguseta isiku poolt, kui juhtimisõigus on peatunud, –
karistatakse rahatrahviga kuni 40 trahviühikut.
(2) Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest asjaomase kategooria
mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt, välja arvatud, kui juhtimisõigus on
peatunud, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga.
(3) Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kes on
mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki
42
või trammi juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või
trammi juhtimisõigus ära võetud, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.
§ 202. Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine juhtimisõiguseta isiku või
juhtimiselt kõrvaldatud isiku mootorsõidukit või trammi juhtima lubamise eest
(1) Asjaomase kategooria mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku,
kelle juhtimisõigus on peatunud, mootorsõidukit, maastikusõidukit või trammi juhtima
lubamise eest mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi omaniku, valdaja või tehnonõuetele
vastavuse või käitamise eest vastutava isiku poolt, –
karistatakse rahatrahviga kuni 20 trahviühikut.
(2) Asjaomase kategooria mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku,
välja arvatud, kui juhtimisõigus on peatunud, mootorsõidukit, maastikusõidukit või trammi
juhtima lubamise eest mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi omaniku, valdaja või
tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest vastutava isiku poolt, – karistatakse rahatrahviga
kuni 100 trahviühikut.
(3) Sama teo eest, kui mootorsõidukit, maastikusõidukit või trammi juhtima lubatud isik on
mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki
või trammi juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või
trammi juhtimisõigus ära võetud, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1, 2 või 3 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud
juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 3200 eurot.
§ 203. Registreerimata või ümberregistreerimata mootorsõiduki, haagise trammi või
maastikusõiduki juhtimine
Kehtestatud korras registreerimata või ümberregistreerimata mootorsõiduki, haagise, trammi
või maastikusõiduki juhtimise eest, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
§ 204. Registreerimata või ümberregistreerimata mootorsõidukit, haagist, trammi või
maastikusõidukit juhtima lubamine
(1) Kehtestatud korras registreerimata või ümberregistreerimata mootorsõidukit, haagist,
trammi või maastikusõidukit juhtima lubamise eest sõiduki või maastikusõiduki omaniku,
valdaja või tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest vastutava isiku poolt, – karistatakse
rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 13 000 eurot.
§ 205. Riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki, haagisevõi maastikusõiduki või
sellele sõidukile või maastikusõidukile mittekuuluva riikliku registreerimismärgiga
sõiduki või maastikusõiduki juhtimine
43
Riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki, haagise või maastikusõiduki või sellele
mootorsõidukile, haagisele või maastikusõidukile mittekuuluva riikliku registreerimismärgiga
sõiduki või maastikusõiduki juhtimise eest, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
§ 206. Mitteloetava riikliku registreerimismärgiga mootorsõiduki, haagise või
maastikusõiduki juhtimine
Nõutavalt kauguselt mitteloetava riikliku registreerimismärgiga mootorsõiduki, haagise või
maastikusõiduki juhtimise eest, –
karistatakse rahatrahviga kuni kümme trahviühikut.
§ 207. Tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki, haagise või
trammi juhtimine
(1) Tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki, haagise või trammi
juhtimise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui see pandi toime bussiga või üle 3500-kilogrammise täismassiga veoauto
või haagisega, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.
§ 208. Tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõidukit, haagist või
trammi juhtima lubamine
(1) Tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõidukit, haagist või trammi juhtima
lubamise eest sõiduki omaniku, valdaja, tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest vastutava
isiku poolt –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui see pandi toime bussi või üle 3500-kilogrammise täismassiga veoauto
omaniku, valdaja, tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest vastutava isiku poolt, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik,
–
karistatakse rahatrahviga kuni 6 400 eurot.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik,
–
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
§ 209. Tehnilise rikkega mootorsõiduki, haagise või maastikusõiduki juhtimine
(1) Mootorsõiduki, haagise või maastikusõiduki juhtimise eest, millel on ohtlik tehniline rike
või puudus või millel tehnilise rikke või puuduse tõttu ei ole omal jõul lubatud sõita, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
44
(2) Bussi või üle 3500 kilogrammise täismassiga veoauto või haagise juhtimise eest, millel on
ohtlik tehniline rike või puudus või millel tehnilise rikke või puuduse tõttu ei ole omal jõul
lubatud sõita, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.
§ 210. Tehnilise rikkega mootorsõidukit, haagist või maastikusõidukit juhtima lubamine
(1) Mootorsõidukit, haagist või maastikusõidukit, millel on ohtlik tehniline rike või puudus või
millel tehnilise rikke või puuduse tõttu ei ole omal jõul lubatud sõita, juhtima lubamise eest
sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest vastutava isiku poolt, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Bussi või üle 3500 kilogrammise täismassiga veoautot või haagist, millel on ohtlik tehniline
rike või puudus või millel tehnilise rikke või puuduse tõttu ei ole omal jõul lubatud sõita,
juhtima lubamise eest sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest
vastutava isiku poolt, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(3) Lõikes 1 nimetatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 6 400 eurot.
(4) Lõikes 2 nimetatud teo eest, kui selle pani toime juriidiline isik,–
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
§ 2101. Teeliikluses lubatud suurima massi ületamine
(1) Sõiduki, autorongi või masinrongi teeliikluses lubatud suurima massi ületamise eest viie
protsendi võrra või rohkem –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Üle 3500 kilogrammise täismassiga veoauto, selle haagise või neist koostatud autorongiga
teeliikluses lubatud suurima massi ületamise eest määral, mis veoauto nõuetest lähtuvalt liigitub
käesoleva seaduse § 80 lõike 21 kohaselt raskeks rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(3) Üle 3500 kilogrammise täismassiga veoauto, selle haagise või neist koostatud autorongiga
lubatud suurima massi ületamise eest määral, mis veoauto nõuetest lähtuvalt liigitub käesoleva
seaduse § 80 lõike 21 kohaselt väga raskeks rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(4) Üle 3500 kilogrammise täismassiga veoauto, selle haagise või neist koostatud autorongiga
lubatud suurima massi ületamise eest määral, mis veoauto nõuetest lähtuvalt liigitub käesoleva
seaduse § 80 lõike 21 kohaselt kõige raskemaks rikkumiseks,–
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.
§ 2102. Teeliikluses lubatud suurimat massi ületava sõiduki, autorongi või masinrongi
juhtima lubamine
45
(1) Teeliikluses lubatud suurimat massi viie protsendi võrra või rohkem ületava sõiduki,
autorongi või masinrongi juhtima lubamise eest sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele
vastavuse või käitamise eest vastutava isiku poolt, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Üle 3500 kilogrammise täismassiga veoautot, selle haagist või neist koostatud autorongi
juhtima lubamise eest sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest
vastutava isiku poolt, kui ületatakse teeliikluses lubatud suurimat massi määral, mis veoauto
nõuetest lähtuvalt liigitub käesoleva seaduse § 80 lõike 21 kohaselt raskeks rikkumiseks,–
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(3) Üle 3500 kilogrammise täismassiga veoautot, selle haagist või neist koostatud autorongi
juhtima lubamise eest sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest
vastutava isiku poolt, kui ületatakse teeliikluses lubatud suurimat massi määral, mis veoauto
nõuetest lähtuvalt liigitub käesoleva seaduse § 80 lõike 21 kohaselt väga raskeks rikkumiseks,–
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(4) Üle 3500 kilogrammise täismassiga veoautot, selle haagist või neist koostatud autorongi
juhtima lubamise eest sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest
vastutava isiku poolt, kui ületatakse teeliikluses lubatud suurimat massi määral, mis veoauto
nõuetest lähtuvalt liigitub käesoleva seaduse § 80 lõike 21 kohaselt kõige raskeks rikkumiseks,–
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(5) Lõigetes 1 ja 2 nimetatud teo eest, kui selle pannud toime juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 6 400 eurot.
(6) Lõikes 3 nimetatud teo eest, kui selle pannud toime juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 13 000 eurot.
(7) Lõikes 4 nimetatud teo eest, kui selle pannud toime juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
§ 2103. Teeliikluses lubatud suurima mõõtme ületamine
(1) Sõiduki, autorongi või masinrongi teeliikluses lubatud suurima mõõtme ületamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Üle 3500 kilogrammise täismassiga veoauto, bussi, nende haagise või neist koostatud
autorongiga lubatud suurima pikkuse või laiuse ületamine määral, mis käesoleva seaduse § 80
lõike 21 kohaselt liigitub raskeks rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(3) Üle 3500 kilogrammise täismassiga veoauto, bussi, nende haagise või neist koostatud
autorongiga lubatud suurima pikkuse või laiuse ületamine määral, mis käesoleva seaduse § 80
lõike 21 kohaselt liigitub väga raskeks rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
§ 2104. Teeliikluses lubatud suurimat mõõdet ületava sõiduki, autorongi või masinrongi
juhtima lubamine
46
(1) Teeliikluses lubatud suurimat mõõdet ületava sõiduki, autorongi või masinrongi juhtima
lubamise eest sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest
vastutava isiku poolt, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Üle 3500 kilogrammise täismassiga veoautot, bussi, nende haagist või neist koostatud
autorongi juhtima lubamise eest sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele vastavuse või
käitamise eest vastutava isiku poolt, kui ületatakse lubatud suurimat pikkust või laiust määral,
mis käesoleva seaduse § 80 lõike 21 kohaselt liigitub raskeks rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(3) Üle 3500 kilogrammise täismassiga veoautot, bussi, nende haagist või neist koostatud
autorongi juhtima lubamise eest sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele vastavuse või
käitamise eest vastutava isiku poolt, kui ületatakse lubatud suurimat pikkust või laiust määral,
mis käesoleva seaduse § 80 lõike 21 kohaselt liigitub väga raskeks rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(4) Lõigetes 1 ja 2 nimetatud teo eest, kui selle pannud toime juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 6 400 eurot.
(5) Lõikes 3 nimetatud teo eest, kui selle pannud toime juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 13 000 eurot.
§ 2105. Mootorsõiduki juhtimine kiiruspiiriku kasutamise nõudeid rikkudes
(1) Mootorsõiduki juhtimise eest, mille kiiruspiirik ei ole paigaldatud tunnustatud töökojas, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Mootorsõiduki juhtimise eest, mille kiiruspiirik ei vasta kehtestatud tehnonõuetele või ei ole
töökorras, – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(3) Mootorsõiduki juhtimise eest, millel puudub kohustuslik kiiruspiirik, mille kiiruspiirik
võimaldab manipuleerida kiiruspiiriku tööd või kiiruspiiriku tööd häirida võimaldava seadme
kasutamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.
§ 2106. Mootorsõiduki juhtima lubamine kiiruspiiriku kasutamise nõudeid rikkudes
(1) Mootorsõidukit, mille kiiruspiirik ei ole paigaldatud tunnustatud töökojas, juhtima lubamise
eest sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest vastutava isiku
poolt –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Mootorsõidukit, mille kiiruspiirik ei vasta kehtestatud tehnonõuetele või ei ole töökorras,
juhtima lubamise eest sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest
vastutava isiku poolt –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(3) Mootorsõidukit, millel puudub kohustuslik kiiruspiirik, mille kiiruspiirik võimaldab
manipuleerida kiiruspiiriku tööd või millel on kiiruspiiriku tööd häirida võimaldava seade,
47
juhtima lubamise eest sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest
vastutava isiku poolt –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(4) Lõikes 1 nimetatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 6 400 eurot.
(5) Lõikes 2 nimetatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 13 000 eurot.
(6) Lõikes 3 nimetatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
§ 211. Mootorsõiduki juhtimine mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- või puhkeaja või
sõidumeeriku kasutamise nõudeid rikkudes
(1) Mootorsõiduki juhtimise eest mootorsõidukijuhi sõidu- või puhkeaja või sõidumeeriku
kasutamise nõuet rikkudes, mis käesoleva seaduse § 1392 lõike 1 kohaselt liigitub väikeseks
rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.
(2) Mootorsõiduki juhtimise eest töö-, sõidu- või puhkeaja või sõidumeeriku kasutamise nõuet
rikkudes, mis käesoleva seaduse § 1392 lõike 1 või 2 kohaselt liigitub raskeks rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(3) Mootorsõiduki juhtimise eest töö-, sõidu- või puhkeaja või sõidumeeriku kasutamise nõuet
rikkudes, mis käesoleva seaduse § 1392 lõike 1 või 2 kohaselt liigutub väga raskeks
rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(4) Mootorsõiduki juhtimise eest töö-, sõidu- või puhkeaja või sõidumeeriku kasutamise nõuet
rikkudes, mis käesoleva seaduse § 1392 lõike 1 või 2 kohaselt liigitub kõige raskemaks
rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.
§ 212. Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- või puhkeaja või sõidumeeriku kasutamise nõuete
rikkumine või sellisel juhul mootorsõiduki juhtima lubamine
(1) Mootorsõidukijuhi sõidu- või puhkeaja või sõidumeeriku kasutamisele kehtestatud nõude
rikkumise eest, mis käesoleva seaduse § 1392 lõike 1 kohaselt liigitub väikeseks rikkumiseks,
–
karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.
(2) Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- või puhkeaja või sõidumeeriku kasutamisele kehtestatud
nõude rikkumise eest, mis käesoleva seaduse § 1392 lõike 1 või 2 kohaselt liigitub raskeks
rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
48
(3) Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- või puhkeaja või sõidumeeriku kasutamisele kehtestatud
nõude rikkumise eest, mis käesoleva seaduse § 1392 lõike 1 või 2 kohaselt liigitub väga raskeks
rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(4) Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- või puhkeaja või sõidumeeriku kasutamisele kehtestatud
nõude rikkumise eest, mis käesoleva seaduse § 1392 lõike 1 või 2 kohaselt liigitub kõige
raskemaks rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(5) Mootorsõidukit juhtima lubamise eest sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele
vastavuse või käitamise eest vastutava isiku poolt, kui rikutakse sõidu- või puhkeaja või
sõidumeeriku kasutamisele kehtestatud nõuet, mis käesoleva seaduse § 1392 lõike 1 kohaselt
liigitub väikeseks rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.
(6) Mootorsõidukit juhtima lubamise eest sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele
vastavuse või käitamise eest vastutava isiku poolt, kui rikutakse töö-, sõidu- või puhkeaja või
sõidumeeriku kasutamisele kehtestatud nõuet, mis käesoleva seaduse § 1392 lõike 1 või 2
kohaselt liigitub raskeks rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(7) Mootorsõidukit juhtima lubamise eest sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele
vastavuse või käitamise eest vastutava isiku poolt, kui rikutakse töö-, sõidu- või puhkeaja või
sõidumeeriku kasutamisele kehtestatud nõuet, mis käesoleva seaduse § 1392 lõike 1 või 2
kohaselt liigitub väga raskeks rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(8) Mootorsõidukit juhtima lubamise eest sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele
vastavuse või käitamise eest vastutava isiku poolt, kui rikutakse töö-, sõidu- või puhkeaja või
sõidumeeriku kasutamisele kehtestatud nõuet, mis käesoleva seaduse § 1392 lõike 1 või 2
kohaselt liigitub kõige raskemaks rikkumiseks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 5 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline
isik –
karistatakse rahatrahviga kuni 3 200 eurot.
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 6 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud
juriidiline isik –
karistatakse rahatrahviga kuni 6 400 eurot.
(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 7 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud
juriidiline isik –
karistatakse rahatrahviga kuni 13 000 eurot.
(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 või 8 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud
juriidiline isik –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.“;
49
279) paragrahvid 213–215, 217–2172, 243–250 ja 253 tunnistatakse kehtetuks;
280) paragrahvi 216 lõikes 2 asendatakse number „3200“ numbriga „32 000“;
281) paragrahvid 218–220 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 218. Omavoliliselt ümberehitatud mootorsõiduki, haagise või maastikusõiduki
juhtimine
Omavoliliselt ümberehitatud mootorsõiduki, haagise või maastikusõiduki juhtimise eest, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.
§ 219. Keskkonnaohtliku mootorsõiduki või maastikusõiduki juhtimine
Mootorsõiduki või maastikusõiduki juhtimise eest, mille heitmete saasteainesisalduse või müra
vähendamise seade või süsteem on eemaldatud, omavoliliselt muudetud või ei tööta –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
§ 220. Keskkonnaohtlikku mootorsõidukit või maastikusõidukit juhtima lubamine
(1) Mootorsõidukit või maastikusõidukit, mille heitmete saasteainesisalduse või müra
vähendamise seade või süsteem on eemaldatud, omavoliliselt muudetud või ei tööta juhtima
lubamise eest selle omaniku või valdaja või tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest
vastutava isiku poolt –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 13 000 eurot.“;
282) seadust täiendatakse §-ga 2201 järgmises sõnastuses:
„§ 2201. Mootorsõiduki või maastikusõiduki keskkonnaohtlikuks muutmine
(1) Mootorsõiduki heitmete saasteainesisalduse või müra vähendamise seadme või süsteemi
eemaldamise või omavolilise muutmise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on pannud toime juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 13 000 eurot.“;
283) paragrahvi 2241 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 2241. Mootorsõidukijuhi õpetaja, mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusel osaleva isiku või
juhendaja poolt õppesõidu või sõidupraktika läbiviimine joobeseisundis
(1) Mootorsõidukijuhi õpetaja, mootorsõidukijuhi koolitusel osaleva isiku või juhendaja poolt
õppesõidu või sõidupraktika läbiviimise eest joobeseisundis või käesoleva seaduse § 69 lõikes
3 nimetatud seisundis, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“;
284) paragrahvi 225 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
50
„(1) Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi omaniku, valdaja või juhi poolt teadlikult
isiku, kes on joobeseisundis või käesoleva seaduse § 69 lõikes 3 nimetatud seisundis,
mootorsõidukit, maastikusõidukit või trammi juhtima lubamise või talle juhtimise üleandmise
eest, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“;
285) paragrahv 238 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 238. Mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt sõitjate või veose veo või
pukseerimise nõuete rikkumine
Mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt sõitjate või veose veo või pukseerimise
nõuete rikkumise eest, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.“;
286) paragrahvi 239 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Turvavöö sõiduki või turvavöö tootja nõuete kohaselt kinnitamata jätmise eest:“;
287) paragrahvi 240 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Sõidukijuhi poolt turvavöö või turvaseadme abil sõiduki, turvavöö või turvaseadme tootja
nõuete kohaselt kinnitamata alla 16-aastase lapse sõidutamise eest või sõidukijuhi poolt lapse
sõidutamiseks nõuetele mittevastava turvaseadme kasutamise eest, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.“;
288) paragrahv 241 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 241. Peatumise või parkimise nõuete rikkumine
(1) Sõiduki peatumise või parkimise eest selleks keelatud kohas või liikluskorraldusvahendiga
ette nähtud peatumiskorda või -viisi või parkimiskorda või -viisi rikkudes, –
karistatakse rahatrahviga kuni kümme trahviühikut.
(2) Sõiduki peatumise või parkimise eest selleks keelatud kohas või liikluskorraldusvahendiga
ette nähtud peatumiskorda või -viisi või parkimiskorda või -viisi rikkudes nii, et see on ohtlik
teistele liiklejatele või häirib oluliselt liiklust, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.“;
289) paragrahv 254 tunnistatakse kehtetuks;
290) paragrahvi 2612 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Sõiduki, autorongi või masinrongi juhtimise eest, mis ohustab tee püsivust või liiklusohutust,
samuti sõiduki, autorongi või masinrongi juhi poolt eriveo tingimuste rikkumise eest või
sõiduki, autorongi või masinrongi juhtimise eest liiklemiseks suletud teel või liiklemiseks
mitteettenähtud teerajatisel –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga.“;
51
291) seadust täiendatakse §-ga 26110 järgmises sõnastuses:
„§ 26110. Liikumispuudega või pimedat inimest transportiva sõiduki parkimiskaardi
ebaseaduslik kasutamine
Liikumispuudega või pimedat inimest transportiva sõiduki parkimiskaardi kasutamise eest isiku
poolt, kellel puudub selleks õigus, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.“;
292) paragrahvi 262 punkt 2 muudetakse järgmises sõnastuses:
„2) sõiduki peatumise või parkimise eest selleks keelatud kohas või liikluskorraldusvahendiga
ette nähtud peatumiskorda või -viisi või parkimiskorda või -viisi rikkudes või ristmikul
seismisega teiste liiklejate võimaliku takistamise või ühissõidukiraja lubamatu kasutamise eest
määratakse hoiatustrahv suurusega 20 eurot;“;
293) paragrahvi 262 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:
„8) keelumärgi nõude rikkumise eest määratakse hoiatustrahv suurusega 40 eurot.“;
294) paragrahvi 263 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Käesoleva seaduse §-des 201–26110 sätestatud väärtegude, välja arvatud § 2201 sätestatud
väärteo, kohtuväline menetleja on Politsei- ja Piirivalveamet.
(2) Käesoleva seaduse §-des 241, 261 ja 26110 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on
ka valla- või linnavalitsus.“;
295) paragrahvi 263 lõike 4 tekstiosa „213, 217–2172 ja §-des 243–254“ asendatakse
tekstiosaga „211, 212, 251 ja 252“;
296) paragrahvi 263 täiendatakse lõikega 42 järgmises sõnastuses:
„(42) Käesoleva seaduse § 2201 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on Maanteeamet.“;
297) paragrahvi 263 lõike 5 tekstiosa „käesoleva seaduse §-des 215 ja“ asendatakse tekstiosaga
„sõidumeeriku tööd häirida võimaldava seadme ja §-s“;
298) paragrahvi 264 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Enne 2019. aasta 1. juulit antud käesoleva seaduse § 8 lõike 3 punktides 8 ja 9 nimetatud
reguleerija tunnistuse kehtivuse pikendamiseks tuleb täienduskoolitus läbida hiljemalt 2024.
aasta 1. juuliks.“;
299) paragrahvi 264 täiendatakse lõigetega 26 ja 27 järgmises sõnastuses:
„(26) Enne 2019. aasta 1. jaanuaritläbitud koolituse puhul võib reguleerija infosüsteemi
andmeid esitada käesoleva seaduse § 9 lõikes 8 nimetatud tunnustatud koolitaja või koolituse
läbinud isik.
52
(27) Alla 16-aastane isik, kes on enne 2019. aasta 1. jaanuari saanud AM-kategooria
mootorsõiduki juhtimisõiguse, võib juhtida neljarattalist AM-kategooria mootorsõidukit kuni
2021. aasta 1. jaanuarini.“.
§ 2. Asjaõigusseaduse muutmine
Asjaõigusseaduse § 297 lõikes 1 asendatakse sõna „mootorsõidukit“ tekstiosaga
„mootorsõidukit, haagist, maastikusõidukit, väikelaeva, alla 12-meetrise kogupikkusega laeva
ning jetti“.
§ 3. Autoveoseaduse muutmine
1) paragrahvi 7 lõike 5 punktis 1 asendatakse tekstiosa „202, 208, 210, 2102, 2104, 2106, 213,
216, 2171, 225, 243, 2431, 244, 2612 või 2613“ tekstiosaga „202, § 208 lõikes 2 või 4, § 210
lõikes 2 või 4, § 2102 lõigetes 2–7, § 2104 lõigetes 2–5, §-s 2106, § 212 lõigetes 6–8 või lõigetes
10–12, §-s 216, 225 või 2613“;
2) paragrahvi 8 lõike 4 punktis 1 asendatakse tekstiosa „202, 208, 210, 2102, 2104, 2106, 213,
216, 2171, 224–226, § 227 lõikes 3 või 4, § 2431 lõikes 1, §-s 244 või 2613“ tekstiosaga „202,
§ 208 lõikes 2, § 210 lõikes 2, § 2102 lõigetes 2–4, § 2104 lõikes 2 või 3, § 2106 lõigetes 1–3, §
212 lõigetes 6–8, §-s 216, §-des 224–226, § 227 lõikes 3 või 4 või §-s 2613“.
§ 4. Kemikaaliseaduse muutmine
Kemikaaliseaduse § 13 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks.
§ 5. Maksukorralduse seaduse muutmine
Maksukorralduse seaduse § 29 täiendatakse punktiga 52 järgmises sõnastuses:
„52) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Maanteeametile, Politsei- ja
Piirivalveametile ning valla- ja linnvalitsusele isiku töö- või muu lepingulise suhte
tuvastamiseks autoveoseaduse ja ühistranspordiseaduse nõuete täitmise üle järelevalve
teostamisel.“.
§ 6. Riigilõivuseaduse muutmine
Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 32 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Maanteeamet on liiklusregistri toimingu eest riigilõivu tasumisest vabastatud.“;
2) paragrahv 219 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 219. Registreerimismärgi väljastamise taotluse läbivaatamine
(1) Auto üldkasutatava, vähendatud mõõtmetega, vanasõiduki või võistlusauto
registreerimismärgi väljastamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 62 eurot.
53
(2) Mootorratta, traktori, traktori baasil ehitatud masina, liikurmasina ja haagise
registreerimismärgi või nende vanasõidukina registreerimisel vanasõiduki registreerimismärgi
või maastikusõiduki registreerimismärgi väljastamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse
riigilõivu 30 eurot.
(3) Eritellimuse järgi valmistatud registreerimismärgi väljastamise taotluse läbivaatamise eest
tasutakse riigilõivu 1350 eurot.
(4) Transiitmärgi väljastamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 60 eurot.
(5) Mootorsõiduki, välja arvatud mootorratta, ja haagise, välisriigi võistlussõiduki, väikelaeva
või alla 12-meetrise kogupikkusega laeva teisaldatava registreerimismärgi väljastamise taotluse
läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 205 eurot.
(6) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud registreerimismärgid valmistatakse
üksikkorras omaniku taotluse alusel, tasutakse nende esmaväljastamise taotluse läbivaatamise
eest riigilõivu 470 eurot. Omaniku taotluse alusel samast seeriast järjestikuste
registreerimismärkide tellimisel korraga rohkem kui kümnele autole, tasutakse taotluse
läbivaatamise eest riigilõivu 135 eurot iga registreerimismärgi kohta.
(7) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 10 nimetatud registreerimismärgid valmistatakse
üksikkorras omaniku taotluse alusel, tasutakse nende esmaväljastamise taotluse läbivaatamise
eest riigilõivu lõikes 2 nimetatud sõiduki korral 235 eurot ja lõikes 10 nimetatud sõiduki korral
211 eurot.
(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud registreerimismärkide korduskasutuseks
väljastamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 30 eurot.
(9) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud registreerimismärgi ühe duplikaadi
väljastamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 10 eurot.
(10) Mopeedi registreerimismärgi väljastamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu
6 eurot.
(11) Maanteeameti e-teenuste infosüsteemis loetletud registreerimismärkide seast sobiva auto
üldkasutatava või vähendatud mõõtmetega või haagise, mootorratta või maastikusõiduki
registreerimismärgi väljastamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 150 eurot ja
mopeedi registreerimismärgi väljastamise taotluse läbivaatamise eest 50 eurot.“;
3) paragrahvi 220 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „muutmise“ sõnadega „taotluse
läbivaatamise“;
4) paragrahvi 220 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „muudatuste“ sõnadega „taotluse
läbivaatamise“;
5) paragrahvi 220 lõike 3 esimene lause muudetakse sõnastatakse järgmiselt:
„Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata registriandmete muudatuste taotluse
läbivaatamise vormistamise, sealhulgas huvitatud isiku taotluse alusel informatiivse märke
registrisse kandmise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 20 eurot.“;
54
6) paragrahvi 220 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Mootorsõiduki või selle haagise registreerimistunnistuse väljastamise või asendamise
taotluse läbivaatamise eest ja maastikusõiduki registreerimistunnistuse asendamise taotluse
läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 10 eurot.“;
7) paragrahv 224 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 224. Mootorsõidukijuhi õpetajale õpetamise ja juhendajale juhendamise õiguse
andmise taotluse läbivaatamine
(1) Mootorsõidukijuhi õpetajale õpetamise õiguse andmise taotluse läbivaatamise eest tasutakse
riigilõivu 33 eurot. Kui nimetatud toimingut taotletakse elektrooniliselt e-teenuste infosüsteemi
kaudu, tasutakse riigilõivu 26 eurot.
(2) Mootorsõidukijuhi juhendajale juhendamise õiguse andmise taotluse läbivaatamise eest
tasutakse riigilõivu 16 eurot. Kui nimetatud toimingut taotletakse elektrooniliselt e-teenuste
infosüsteemi kaudu, tasutakse riigilõivu 12 eurot.“;
8) paragrahv 233 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 233. Tüübikinnitusega ja sõiduki nõuetele vastavuse kontrolliga seonduvate toimingute
tegemine
(1) Toote või sõiduki tüübikinnitussertifikaati taotleva tootja esmase hindamise eest tasutakse
riigilõivu 340 eurot.
(2) Toote või sõiduki tüübikinnituse taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 130 eurot
Maanteeameti ametniku iga töötunni eest.
(3) Toote või sõiduki tüübikinnitussertifikaadi laienduse taotluse läbivaatamise eest tasutakse
riigilõivu 105 eurot Maanteeameti ametniku iga töötunni eest.
(4) Toote või sõiduki tüübikinnitusele vastavuse kontrollimise eest tasutakse riigilõivu 68 eurot.
(5) Tehniliseks teenistuseks määramise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 340
eurot.
(6) Sellise tehnilise teenistuse määramise taotluse läbivaatamise eest, mille nõuetele vastavust
on hinnanud akrediteerimisasutus, tasutakse riigilõivu 68 eurot.
(7) Tehnilise teenistuse pädevuse ulatuse laiendamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse
riigilõivu 68 eurot.
(8) Tootja rahvusvahelise valmistaja koodi ehk WMI-koodi taotluse läbivaatamise eest
tasutakse riigilõivu 340 eurot.
(9) Üksiksõiduki kinnituse taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 205 eurot.
55
(10) Sõiduki ümberehituse taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 205 eurot.
(11) ATP tunnistuse taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 105 eurot.“
§ 7. Ühistranspordiseaduse muutmine
1) paragrahvi 1 lõiget 81 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses:
„Teenindajakaart kantakse majandustegevuse registrisse. Teenindajakaardi taotluse
läbivaatamise eest tuleb tasuda riigilõivu.“;
2) paragrahvis 34 asendatakse tekstiosa „puudega kuni 16-aastast“ tekstiosaga „puudega mitte
vanemat kui 16-aastast“;
3) paragrahvi 36 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse tekstiosa „puudega kuni 16-
aastase“ tekstiosaga „puudega mitte vanema kui 16-aastase“;
4) paragrahvi 43 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Ühenduse tegevusloa taotleja ja omaja mainet peetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses heaks, kui neid ei ole karistatud
esimese astme kuriteo eest või rohkem kui ühe korra tahtliku teise astme kuriteo eest või
karistusseadustiku § 372 alusel tasuliseks autoveoks nõutava tegevusloa puudumise eest,
liiklusseaduse §-s 202, 204, 208 lõikes 2 või 4, 210 lõikes 2 või 4, 212 lõigetes 6–8 või lõigetes
10–12, 220, 225, 252 või 255, maksukorralduse seaduse §-s 1531, 154, 1541 või 1552,
vedelkütuse erimärgistamise seaduse §-s 62 või 63, välismaalaste seaduse §-s 300,
tarbijakaitseseaduse §-des 68–70, keeleseaduse §-s 36 või 37 või käesoleva seaduse §-s 86
või 87 lõigetes 1–4, 6 ja 7 sätestatud väärteo eest. Ühenduse tegevusloa taotleja ja omaja
karistuste puhul võetakse arvesse ka välisriigist saadud karistusandmeid Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 6 lõike 1 punktis b nimetatud raskete rikkumiste
kohta.“;
5) paragrahvi 44 lõike 1 punkti 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) teda ei ole rohkem kui ühe korra karistatud tahtliku teise astme kuriteo eest või
karistusseadustiku § 372 alusel tasuliseks autoveoks nõutava tegevusloa puudumise eest,
liiklusseaduse §-s 202, 204, 208 lõikes 2, 210 lõikes 2, § 212 lõigetes 6–8, 220 või 225, § 227
lõikes 2, 252 või 255, maksukorralduse seaduse §-s 1531, 154, 1541 või 1552, vedelkütuse
erimärgistamise seaduse §-s 62 või 63, välismaalaste seaduse §-s 300, tarbijakaitseseaduse §-
des 68–70, keeleseaduse §-s 36 või 37 või käesoleva seaduse § 86 lõikes 1 või § 87 lõigetes 1–
4 sätestatud väärteo eest või kui nimetatud karistuste karistusandmed on karistusregistri seaduse
kohaselt sellest registrist kustutatud;“;
5) paragrahvi 54 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „taksovedu“ sõnadega „ja taksoveo
korraldamine“;
6) paragrahvi 58 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:
56
„(22) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud vedaja peab andma kinnituse vedaja ja
sõidukikaarti taotleva teenindajakaardi omaja vahelise õigussuhte kohta. Vedaja ja
teenindajakaardi omaja vahelise õigussuhte lõppemisel on vedajal õigus kinnitusest loobuda.“;
7) paragrahvi 59 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt;
„Sõidukikaardi andja kontrollib taotleja ajatamata maksuvõla puudumist, taotleja taksoveoloa
või teenindajakaardi olemasolu majandustegevuse registris, taotleja andmeid äriregistrisse
kantud ettevõtja puhul äriregistris ning mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud
juriidilise isiku puhul selles registris.“;
8) paragrahvi 60 lõike 2 punkt 3 muudetaks ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) sõiduk, millele sõidukikaarti taotletakse, ei vasta käesolevast seadusest või selle alusel
kehtestatud õigusaktist tulenevatele nõuetele, ei ole kantud liiklusregistrisse või läbinud
tehnonõuetele vastavuse kontrolli;“;
9) paragrahvi 62 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Teenindajakaardi kohta avalikustatakse majandustegevuse registris järgmised andmed:
1) teenindaja ees- ja perekonnanimi;
2) teenindaja isikukood;
3) põhiline teeninduspiirkond;
4) teenindajakaardi andja;
5) teenindajakaardi kehtivus;
6) teenindajakaardi number.“;
10) paragrahvi 62 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;
11) paragrahvi 63 lõiget 1 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:
„21) sõiduk, millele on antud sõidukikaart, ei vasta käesolevast seadusest või selle alusel
kehtestatud õigusaktist tulenevatele nõuetele;“;
12) paragrahvi 63 lõiget 2 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:
„21) sõiduk, millele on antud sõidukikaart, ei vasta käesolevast seadusest või selle alusel
kehtestatud õigusaktist tulenevatele nõuetele;“;
13) paragrahvi 63 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Taksoveoloa andja võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustele teha
taksoveoloa omajale puuduste kõrvaldamiseks ettekirjutuse või taksoveoloa kehtivuse
kindlaksmääratud ajaks peatada või need kehtetuks tunnistada, kui loa omaja ei ole täitnud
taksoveo korraldamise nõudeid.“;
14) paragrahvi 64 lõiked 2 ja 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui taksoveo tellimine ja hinna arvestamine toimub infoühiskonna teenuse vahenduseta,
peavad taksoveol kasutatavale sõidukile olema paigaldatud plafoon, hinnakiri ja printer ja
57
sõiduki parempoolsel välisküljel peab olema on nähtav vedaja nimi või kaubamärgiseaduse § 5
tähenduses õiguskaitset omav vedajale kuuluv või talle lepingu alusel kasutada antud
kaubamärk. Nõuded vedaja nime tähistamisele sõidukil kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega.
(3) Taksoveol võib teenindada sõitjat taksopeatusest, kui sõiduk vastab käesoleva paragrahvi
lõikes 2 sätestatud nõuetele. Taksoveol võib kasutada sõitja vedamisel ühissõidukirada, kui
sõidukile on paigaldatud plafoon ja sõiduki parempoolsel välisküljel on nähtav vedaja nimi või
kaubamärgiseaduse § 5 tähenduses õiguskaitset omav vedajale kuuluv või talle lepingu alusel
kasutada antud kaubamärk.“;
15) paragrahvi 65 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) panema sõiduki armatuurlauale sõitjale nähtavale kohale teenindajakaardile kantud
andmed, milleks on teenindaja foto, ees- ja perekonnanimi, isikukood, teenindajakaardi
kehtivusaeg, teenindajakaardi number ja veebiaadress, kust saab teenindajakaardi kehtivust
kontrollida;“;
16) paragrahvi 65 lõike 11 punkte 1 ja 2 täiendatakse pärast sõna „teenindajakaardi“ sõnadega
„ja sõidukikaardi“;
17) paragrahvi 67 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „ühissõidukijuht sõitjale väljastama“
tekstiosaga „sõitja soovi korral saama ühissõidukist osta“;
18) paragrahvi 73 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „ning välja antud teenindajakaartide“;
19) paragrahvi 74 lõike 1 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks;
20) paragrahvi 83 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Kui ühissõidukijuhil on kaasas isikut tõendav dokument, ei ole riigisisesel sõitjate veol
käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud dokumendi kaasas kandmine kohustuslik ja
asjaomaseid andmeid kontrollitakse töötamise registrist.“;
21) paragrahvid 87 ja 88 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 87. Tasulise sõitjateveo korraldamine seaduses ettenähtud dokumentideta
(1) Tasulise sõitjateveo korraldamise eest ühenduse tegevusloa tõestatud koopiata või peatatud
kehtivusega ühenduse tegevusloa tõestatud koopiaga, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Tasulise sõitjateveo korraldamise eest liiniloa ja kinnitatud sõiduplaanita või kui liiniloa
kehtivus on peatatud või kui liiniluba on tunnistatud kehtetuks, ˗˗
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(3) Tasulise sõitjateveo korraldamise eest kontrolldokumendita või veoloata, ˗˗
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(4) Tasulise liiniveo korraldamise eest kinnitatud sõiduplaanis mitte ette nähtud peatustes, –
58
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(5) Taksoveo korraldamise eest ettenähtud dokumendita, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.
(6) Lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 13 000 eurot.
(7) Lõikes 4 nimetatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 6 400 eurot.
(8) Lõikes 5 nimetatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, ˗˗
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
§ 88. Tasulise sõitjateveo teostamine seaduses ettenähtud dokumentideta
(1) Sõidukijuhi poolt tasulise sõitjateveo teostamise eest ühenduse tegevusloa tõestatud
koopiata või peatatud kehtivusega ühenduse tegevusloa tõestatud koopiaga, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sõidukijuhi poolt tasulise sõitjateveo teostamise eest liiniloa ja kinnitatud sõiduplaanita või
kui liiniloa kehtivus on peatatud või kui liiniluba on tunnistatud kehtetuks, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(3) Sõidukijuhi poolt rahvusvahelisel tasulisel sõitjateveol ühenduse tegevusloa tõestatud
koopia esitamata jätmise eest, kui nimetatud dokument on väljastatud ja kehtiv –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(4) Sõidukijuhi poolt rahvusvahelisel liiniveol liiniloa esitamata jätmise eest, kui nimetatud
dokument on väljastatud ja kehtiv, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(5) Sõidukijuhi poolt tasulise liiniveo korraldamise eest kinnitatud sõiduplaanis mitte ette
nähtud peatuses, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(6) Sõidukijuhi poolt taksveo teostamise eest ettenähtud dokumentideta –
Karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.“.
§ 8. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub 2019. aasta 1. juunil.
Käesoleva seaduse § 1 punktid 26, 238 ja 241 jõustub 2020. aasta 1. jaanuaril.
Eiki Nestor
Riigikogu esimees
Tallinn,
59
„........”...........................” 2018. a.
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus
„........”...........................” 2018. a.
60
24.10.2018
Liiklusseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Eelnõu eesmärk on ellu viia Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi ja täita Riigikogu 19.02.2014
otsusega kinnitatud Transpordi arengukavas aastateks 2014–2020 seatud eesmärke, et suurendada
kõigi liiklejate, aga eelkõige jalakäijate ja sõitjate liiklusohutust, lihtsustada nõudeid seoses liikluses
vajalike dokumentide, nende taotlemise ja kaasaskandmisega, suurendada elektroonilise järelevalve
võimalusi, võtta kasutusele uusi e-teenuseid ning lahendada seaduse rakendamisel ilmnenud
probleeme.
Eelnõuga on kavandatud muudatused kergliiklejate (jalakäijad, jalgratturid) ohutuse
suurendamiseks. Kuna suur osa tõsiste tagajärgedega liiklusõnnetusi toimub kergliiklejatega, on
mitmed muudatused suunatud kergliiklejate ohutuse suurendamiseks. Selleks nähakse näiteks ette,
et jalakäijad ületaksid ristmiku ülekäiguraja olemasolul ülekäiguraja kaudu, kus
liikluskorralduslikult on loodud kõige ohutumad tingimused tee ületamiseks. Samuti täpsustatakse
jalgratturi, tasakaaluliikuri juhi, pisimopeedi- ja mopeedijuhi kohustusi piiratud nähtavusega teede
lõikumiskohale lähenemisel ja selle ületamisel. Seda eesmärgiga vähendada erinevate liiklejate
vahelisi konfliktiolukordi ning sellest tulenevaid õnnetusi. Muudatusena lisatakse ka nõue, et
ülekäigurajal või ülekäigukohal peab jalgrattur või tasakaaluliikuri juht sõitma jalakäija
tavakiirusega.
Eelnõuga võimaldatakse kasutusele võtta teisaldatavad järelevalvekaamerad, mille eesmärk on
liiklusohutuse suurendamine ja juhtide käitumisharjumuste mõjutamine. Piirkiiruse ületamine on
üks peamisi liiklusrikkumisi ja oluline põhjus liiklusõnnetuste põhjustamisel. Piirkiiruse eiramise
ohjamine ja kontroll on üks enamkasutatavaid liiklusjärelevalve meetodeid, mille eesmärgiks on
eelkõige liiklusõnnetuste raskusastme vähendamine. Statsionaarsete kiiruskaameratega võrreldes
avaldavad teisaldatavad järelevalvekaamerad suuremat mõju, sest nende asukohad ei ole liiklejale
teada. Seega võib automaatne järelevalve toimuda iga päev uues kohas ning rikkumise fikseerimise
risk on tunduvalt suurem.
Eelnõuga vähendatakse bürokraatiat erivedude teostamisel. Selleks võetakse kasutusele asjaomane
infosüsteem, mille üks eesmärk on riigiteedele eriloa taotlemise protseduuri elektrooniliseks
muutmine ning eriloa tõendamine paberkandjal loa asemel registripõhiselt. Sellega vähendatakse
nii taotleja halduskoormust kui ka Maanteeameti töökoormust.
Laiendatakse tehnoülevaatuse teostamise võimalusi, nähes ette õiguse Maanteeametil sõlmida
koostöökokkuleppeid teiste liikmesriikidega Eestis registreeritud sõidukite tehnoülevaatuse
tegemiseks teises liikmesriigis. Muudatuse eesmärgiks on eelkõige suurendada rahvusvahelisi
vedusid teostavate transpordiettevõtjate konkurentsivõimet, kellel avaneb võimalus teostada oma
masinapargile tehnoülevaatus ka väljaspool Eestit.
Luuakse reguleerijate infosüsteem, mille tulemusel saavad teeomanikud ja ürituste korraldajad
lihtsamalt kontrollida, kas reguleerijal on nõutud pädevus või mitte. Muudatus aitab vältida
olukordi, kus palgatakse isik, kel puudub vastav pädevus ja oskused liikluse reguleerimiseks.
Eelnõuga lihtsustatakse B-kategooria juhiloa omanikele A1-alamkategooria mootorrattaga sõitmise
õiguse omandamist tingimusel, et läbitakse autokoolis kursus, mille käigus omandatakse A1-
kategooria mootorrattaga ohutud sõiduvõtted. Erinevalt kehtivast korrast ei pea B-kategooria
juhiloa omanik sooritama A1-kategooria mootorrattaga sõitmiseks Maanteeametis liiklusteooria- ja
sõidueksamit.
Eelnõuga muudetakse ka keskkonnakaitse sätteid ja keelatakse sõiduki modifitseerimine selliselt,
et see muutuks keskkonnaohtlikuks. Näiteks pakuvad Eestis mitmed ettevõtted mootorsõidukite
heitmete saasteaine sisalduse või müra vähendamise seadmete eemaldamise teenust. Nõuded
aitavad tagada sõidukite keskkonnanõuetele vastavust.
Muudetakse mitmete tunnistuste ja tõendite andmise ja kaasaskandmise nõudeid, näiteks loobutakse
mootorsõidukijuhi juhendaja ning õpetaja tunnistuse väljastamisest ning edaspidi tõendatakse
juhendamise ja õpetamise õigust ainult liiklusregistri andmetega. Samuti võimaldab seadus edaspidi
piiratud juhtimisõigust tõendada liiklusregistri andmetega ning füüsilise piiratud juhtimisõigusega
juhiloa väljastamisest loobutakse. Eestis liiklemisel muudetakse vabatahtlikuks sõiduki
registreerimistunnistuse väljastamine. Muudatused vähendavad isikute halduskoormust ja
riigiasutuste töökoormust.
Eelnõuga lubatakse noorema kui 18-aastase sõiduõppija juhendamist lisaks tema seaduslikule
esindajale ka seadusliku esindaja kirjaliku nõusolekuga isikul.
Eelnõuga loobutakse ka algaja juhi tunnusmärgi kasutamisest.
Samuti korrastatakse liiklusseaduse termineid ja muid praktikas tõusetunud sätete kohaldamise
probleeme, muu hulgas muudetakse paindlikumaks mootorsõidukite registreerimise nõudeid,
täpsustatakse peatumise ja parkimise nõudeid ning sõidukite pukseerimise nõudeid.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Seaduse eelnõu ja seletuskirja koostasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja
raudteeosakonna veondus- ja liiklustalituse juhataja Sander Salmu (tel: 625 6334, e-post:
[email protected]), teede- ja raudteeosakonna nõunik Hindrek Allvee (tel: 639 7670, e-post:
[email protected]), liiklusreeglite ja juhtimisõiguse osas veondus- ja liiklustalituse
peaspetsialistid Eero Aarniste (teenistussuhe lõpetatud) ja Mait Klein (tel: 6256379, e-post:
[email protected]), tehnoülevaatuse osas veondus- ja liiklustalituse peaspetsialist Sven Nurk (tel:
625 6498, e-post:
[email protected]), veolubade infosüsteemi osas teedetalituse peaspetsialist
Pavel Karev (tel: 639 7611, e-post:
[email protected]), määruse (EL) nr 2016/403 rakendamise
osas veondus- ja liiklustalituse juhtivspetsialist Eda Rembel (tel: 625 6427, e-post:
[email protected]), veondus- ja liiklustalituse peaspetsialistid Kaarel Tang (tel: 625 6449, e-
post:
[email protected]) ja Katrin Tambur (tel: 625 6368, e-post:
[email protected]) ja
registreerimise osas Maanteeameti sõidukite registriosakonna juhataja Martti Kangur (tel:
636 1108, e-post:
[email protected]). Eelnõu ja seletuskirja ettevalmistamisel osales
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja raudteeosakonna nõunik Kersti Berendsen-
Koržets (teenistussuhe lõppenud).
2014. a algatatud eelnõu algteksti ettevalmistamiseks ja välja töötamiseks kutsus Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium kokku töörühma, milles osalesid Siseministeeriumi, Politsei- ja
Piirivalveameti, Maanteeameti, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Tehnikakõrgkooli eksperdid.
Ühtlasi kiitis eelnõus toodud peamised ettepanekud 2014. a heaks Vabariigi Valitsuse
liikluskomisjon. Eelnõu koostamisel küsiti arvamust ka Tööinspektsioonilt, Eesti Autospordi
Liidult ja Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidult.
Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja
raudteeosakonna nõunik Hindrek Allvee (tel: 639 7670, e-post:
[email protected]) ja
õigusosakonna õigusnõunik Hendrick Rang (tel: 625 6351, e-post:
[email protected]).
Eelnõu on keeleliselt üle vaadanud Sander Salmu ja keeleliselt toimetanud Kristiane Liivoja (tel:
625 6370, e-post:
[email protected]).
1.3. Märkused
Eelnõu koostamisel on arvestatud järgnevate Euroopa Liidu õigusaktidega:
1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/59/EÜ, reisijate- või kaubaveol kasutatavate
teatavate maanteesõidukite juhtide alus- ja jätkuõppe kohta ning nõukogu määruse (EMÜ)
nr 3820/85 ja nõukogu direktiivi 91/439/EMÜ muutmise ja nõukogu direktiivi 76/914/EMÜ
kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 226 10.9.2003, lk 4);
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/126/EÜ, juhilubade kohta (ELT L 403
30.12.2006, lk 18);
3) Komisjoni direktiiv 2000/3/EÜ, millega kohandatakse mootorsõidukite turvavöösid ja
turvasüsteeme käsitlevat nõukogu direktiivi 77/541/EMÜ tehnika arenguga (ELT L 53,
22.02.2000, lk 8–83);
4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/54/EÜ tunnelite miinimumohutusnõuete
kohta üleeuroopalises teedevõrgus (ELT L 167, 30.04.2004, lk 39–91);
5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/45/EL, milles käsitletakse mootorsõidukite
ja nende haagiste korralist tehnoülevaatust ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv
2009/40/EÜ ELT L 127, 29.04.2014, lk 51–128);
6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/53/EÜ, kasutuselt kõrvaldatud sõidukite
kohta (EÜT L 269, 21.10.2000, lk 34–43);
7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate
autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu
määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus
(EMÜ) nr 3820/85 (ELT L 102 11.4.2006, lk 1);
8) Euroopa Parlamendi Ja nõukogu direktiiv 2002/15/EÜ, autovedude alase liikuva tegevusega
hõivatud isikute tööaja korralduse kohta (ELT L 080, 23/03/2002 lk 35–39);
9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/22/EÜ, mis käsitleb nõukogu määruste
(EMÜ) nr 3820/85 ja (EMÜ) nr 3821/85 rakendamise miinimumtingimusi seoses
autovedudega seotud sotsiaalõigusnormidega ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu
direktiiv 88/599/EMÜ (ELT L 102 11.4.2006, lk 35);
10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/46/EÜ millega kehtestatakse raamistik
mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks mõeldud süsteemide, osade
ja eraldi seadmestike kinnituse kohta (ELT L 263 9.10.2007, lk 1);
11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 595/2009, mis käsitleb mootorsõidukite ja
mootorite tüübikinnitust seoses raskeveokite heitmetega (Euro VI) ning sõidukite remondi-
ja hooldusteabe kättesaadavust ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 715/2007 ja
direktiivi 2007/46/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 80/1269/EMÜ, 2005/55/EÜ
ja 2005/78/EÜ (ELT L 188, 18.07.2009, lk 1–13);
12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/47/EL milles käsitletakse liidus liiklevate
ärilisel otstarbel kasutatavate sõidukite tehnokontrolli ja -ülevaatust ning millega
tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2000/30/EÜ (ELT L 127, 29.04.2014, lk 134–218);
13) Komisjoni määrus (EL) 2016/403, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrust (EÜ) nr 1071/2009 seoses liidu eeskirjade raskete, autoveo-ettevõtja hea maine
kaotamiseni viia võivate rikkumiste liigitusega ning millega muudetakse Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/22/EÜ III lisa (ELT L 74, 19.03.2016, lk 8–27);
14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009, millega kehtestatakse
ühiseeskirjad autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimuste kohta ja tunnistatakse
kehtetuks nõukogu direktiiv 96/26/EÜ (ELT L 300, 14.11.2009, lk 51–71);
15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 168/2013, kahe-, kolme- ja neljarattaliste
sõidukite kinnituse ja turujärelevalve kohta (ELT L 60, 02.03.2013, lk 52–128).
Eelnõuga muudetakse järgmiste seaduste redaktsioone:
1) liiklusseadus (RT I, 06.07.2018, 14);
2) asjaõigusseadus (RT I, 29.06.2018, 7);
3) autoveoseadus (RT I, 26.06.2018, 23);
4) kemikaaliseadus (RT I, 29.06.2018, 67);
5) maksukorralduse seadus (RT I, 31.05.2018, 24);
6) riigilõivuseadus (RT I, 29.06.2018, 42);
7) ühistranspordiseadus (RT I, 31.05.2018, 14).
Seaduse eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogus poolthäälte enamus.
Käesolev eelnõu on osa 2014. a oktoobris Vabariigi Valitsusele esitatud liiklusseaduse,
asjaõigusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõust (EIS 13-1552). Valitsusele
heakskiitmiseks esitatud eelnõu koosnes liiklusseaduse, asjaõigusseaduse ja riigilõivuseaduse
muudatusest. Sellest eraldati Riigikantselei suuniste kohaselt kiireloomulised Euroopa Liidu
õigusega seotud muudatused. Nii esitati Riigikogule 2014. aasta 14. novembril eelnõu lühendatud
versioon. Need eelnõu punktid, mida Riigikogule ei esitatud, sisalduvad käesolevas eelnõus.
Kuna tegemist on eelnõuga, mis kuulus Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 180 „Hea
õigusloome ja normitehnika eeskiri“ (HÕNTE) kohasesse üleminekuperioodi, mille kohaselt ei
olnud kohustuslik koostada väljatöötamiskavatsust ja mõjude analüüsi, siis ei ole sellele koostatud
hea õigusloome tava kohast väljatöötamiskavatsust (vastav märge ka Justiitsministeeriumi
koostatavas ministeeriumide õigusloomeplaanide ülevaates 2015. a). Kuigi eelnõu sisaldab
täiendavaid muudatusi võrreldes 2014. a versiooniga, siis on need muudatused valdavalt sellised,
mille rakendamisega ei kaasne HÕNTE § 1 lõike 2 punkti 5 kohast olulist õiguslikku muudatust või
muud olulist mõju, mis tingiks väljatöötamiskavatsuse koostamise vajaduse.
Eelnõu esitati uuesti ministeeriumide vahelisele kooskõlastusringile 2016. aasta septembris (EIS
16-1056/01). Seoses Eesti Euroopa Liidu nõukogu eesistumisega 2017. aastal, on eelnõu edasine
menetlemine olnud ootel. Käesoleva eelnõu versioonis on läbi töötatud 2016. aasta lõpu
kooskõlastusringi käigus eelnõule tehtud märkused ja ettepanekud, millega on valdavalt arvestatud.
2. Seaduse eesmärk
Eelnõu eesmärk on ellu viia Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi ja täita Riigikogu 19.02.2014
otsusega kinnitatud Transpordi arengukavas aastateks 2014–2020 seatud eesmärke, et suurendada
kõigi liiklejate, aga eelkõige jalakäijate ja sõitjate liiklusohutust, lihtsustada nõudeid seoses liikluses
vajalike dokumentide, nende taotlemise ja kaasaskandmise, suurendada elektroonilise järelevalve
võimalusi, võtta kasutusele uusi e-teenuseid ning täpsustada seaduse rakendamisel ilmnenud
küsimusi.
Liiklusohutuse suurendamine, sealhulgas vigastuste ja vigastussurmade ennetamine on riiklikul
tasandil oluline prioriteet, mille elluviimiseks on Transpordi arengukava aastateks 2014–2020
üheks alaeesmärgiks liiklussurmade ja raskesti vigastatute arvu vähendamine. Käesoleva eelnõuga
kavandatud muudatused haakuvad arengukava 6. alaeesmärgi 3. meetme „Liiklusohutuse
suurendamine“ seatud eesmärkidega. Eelnõuga kavandatud muudatused võimaldavad astuda
edasisi samme liiklusohutuse parandamiseks ja tagada Vabariigi Valitsuse 17.02.2017 korraldusega
nr 54 kinnitatud „Transpordi arengukava 2014–2020“ rakendusplaani aastateks 2014–2017 lisa
„Liiklusohutusprogramm aastateks 2016–2025“ täitmine. Osundatud liiklusohutusprogrammi
lõppeesmärgiks on säästa aastatel 2016-2025 vähemalt 254 inimelu ja vältida raskete vigastuste
teket vähemalt 950 inimesele. Eelnõuga kavandatud muudatused aitavad seda eesmärki saavutada.
Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm näeb ette mobiilsete kiiruskaamerate kasutusele võtmiseks
võimaluste loomist. Ka transpordi arengukava 2014–2020 näeb ette sõidukitele suunatud
elektroonilise järelevalve laiendamist. 2016. a algusest alates testib Maanteeamet teisaldatavate
liiklusjärelevalve seadmete kasutuselevõtmist. Eelnõus toodud muudatuste eesmärgiks on
võimaldada teisaldatavad automaatsed liiklusjärelevalve seadmed õiguslikult kasutusele võtta,
ühildades need olemasoleva liiklusjärelevalve süsteemiga. Lisaks võimaldatakse automaatse
liiklusjärelevalve süsteemiga töödelda sõidukite andmeid õigusrikkujate tuvastamiseks. Vastavalt
tehniliste seadmete võimekusele võimaldab muudatus õiguslikult tuvastada rikkumisi, mis on
seotud ühistranspordiraja kasutamise ning kohustusliku liikluskindlustuse ja tehnoülevaatuse
olemasoluga.
Transpordi arengukavas aastateks 2014–2020 nähakse ette meetmed bürokraatia vähendamiseks
eriveoste teostamisel. Eelnõuga laiendatakse liiklusregistri eesmärki ning liiklusregistri ühe osana
võetakse kasutusele erilubade infosüsteem. Erilubade infosüsteemi põhieesmärgiks on erivedudega
seonduvate andmete üle arvestuse pidamine ning riigiteedele eriloa taotlemise protseduuri
elektrooniliseks muutmine. Sellega vähendatakse nii taotleja kui ka Maanteeameti halduskoormust.
Ühtlasi võimaldab muudatus riigiteede puhul loobuda eriloa kaasas kandmise kohustusest ning
eriloa olemasolu tõendamine toimuks liiklusregistri andmete alusel.
Samuti on eelnõu eesmärk lahendada seaduse kohaldamisel kerkinud erinevad praktilised
probleemid.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu §-ga 1 muudetakse liiklusseadust.
LS § 1 lõigete 1 ja 2 muudatusega täpsustatakse liiklusseaduse reguleerimisala. Selguse huvides
jäetakse seaduse § 1 lõikest 1 trammide puhul ära täiendus „ja nende haagised“, kuna haagised on
ette nähtud üksnes mootorsõiduki haakes vedamiseks (LS § 2 punkt 9) ja trammi ei loeta
liiklusseaduse mõistes mootorsõidukiks (LS § 2 punkt 40).
LS § 1 lõike 2 muudatusega lisatakse õigusselguse tagamiseks seaduse reguleerimisalasse ka
vastutus maastikusõidukitele esitatud nõuete osas. Vastutuse osa juba sisaldub kehtivas
liiklusseaduses.
LS § 1 lõiked 3 ja 4. Kehtiva seaduse § 1 lõike 3 kohaselt laieneb liiklusseadus Eestis viibivale
välismaalasest liiklejale. Kuna seaduse mõistes on liiklejaks (§ 2 punkt 27) üksnes isik, kes osaleb
liikluses juhi või jalakäijana, siis täpsustatakse LS § 1 lõike 3 muudatusega, et seadus laieneb ka
Eesti territooriumil viibivale välismaalasest sõitjale. Vastasel korral tekib olukord, kus seadusega
sõitjale kehtestatud asjakohased nõuded, näiteks turvavöö kinnitamise kohustus, ei ole
välismaalasest sõitjale siduvad. LS § 1 lõike 4 muudatusega täpsustatakse liiklusseaduse kehtivust
teiste eriseadustega reguleeritud aladel, kus liiklus võib olla osaliselt liikluseks suletud ja osaliselt
liikluseks avatud. Sellise alana saab käsitleda näiteks lennuvälja, kus nõuded lennuväljal
kasutatavatele sõidukitele on kehtestatud lennundusseadusega, või väljaspool teed asuvat
looduskaitseala, millel sõidukite liikumist reguleerib looduskaitseseadus. Lennuvälja
territooriumile liiklusseaduse kehtivuse laiendamise korral tekiks olukord, kus lennundusseadusega
ettenähtud olukordade tagamiseks mõeldud eritehnikat ei saa kasutada, sest nende massid ja
mõõtmed ületavad liiklusseaduse alusel kehtestatud nõudeid. Lisaks ei loeta liikluseks liikumist või
paiknemist Kaitseväe või Kaitseliidu harjutusväljal, mis on suletud seoses sõjaväelise väljaõppe
andmise või relvajõududes kasutamiseks konstrueeritud ja valmistatud tehnika katsetamisega.
Kaitseministeeriumi ettepanekul on lõike sõnastust täpsustatud ning esialgses eelnõus väljapakutud
termin „lahingutehnika“ on asendatud sõnadega „relvajõududes kasutamiseks konstrueeritud ja
valmistatud tehnika“. Pakutav sõnastus hõlmab mistahes eritehnika kasutamist liikluseks suletud
harjutusväljal. Muudatuse kohaselt ei kehti sõjaväelise väljaõppe andmiseks suletud harjutusväljal
väljaõppe ajal seadusest tulenevad liiklusreeglid. Sõjaväelise väljaõppe ajal võib osutuda vajalikuks
liiklusmärkide või muude liikluses esitatavate nõuete eiramine, näiteks liikumine väljapool teed või
liikluses tavapäraselt mitteosaleva sõiduki kasutamine. Lõikes asendatakse mõiste „massiüritus“
mõistega „avalik kogunemine“. Korrakaitseseaduse § 58 lõike 1 kohaselt on avalik kogunemine
avalik koosolek või avalik üritus.
LS § 11 lõige 10. Liiklusseaduse § 11 täiendatakse lõikega 10, millega antakse Vabariigi Valitsusele
õigus volitada ehitus- ja rekonstrueerimisobjektide nimekirja kehtestamiseks valdkonna eest
vastutavale ministrile või Maanteeametile. LS §-s 11 on reguleeritud teehoiu rahastamise ja
teehoiukavaga seotud küsimused. Riigiteede Teehoiukava koostatakse liiklusseaduse alusel
seitsmeks aastaks ja see määrab ära teehoiutööde korraldamise põhimõtted riigiteedel. Kehtiv
redaktsioon sätestab, et teehoiukava peab sisaldama vähemalt ehitus- ja rekonstrueerimisobjektide
nimekirja koos rahastamise mahu ja allikatega aastate kaupa. See tähendab, et Riigiteede
Teehoiukava peab otseselt sisaldama kõiki seitsmeks aastaks kavandatud ehitus- ja
rekonstrueerimisobjekte. Samas vajavad ehitus- ja remondiobjektide nimekirjad pidevat
korrigeerimist. Arvestades, et riigiteede teehoiukava korral on tegemist Vabariigi Valitsuse
korraldusega kinnitatava kavaga ja seega teehoiukava igakordne muutmine toob kaasa suure
töökoormuse ning koormab Vabariigi Valitsust, oleks otstarbekas teehoiukavas käsitleda üksnes
suuremaid ehitusobjekte. Ülejäänud teehoiutööde korral (nt kruusateede remont, kattega teede
säilitus- ja taastusremont ning liiklusohtlike kohtade likvideerimine) on teehoiukavas otstarbekas
piirduda üksnes vahendite jaotusega (finantsplaaniga) ning tegutsemispõhimõtetega.
Tegutsemispõhimõtetena sätestatakse teehoiukavas metoodikad ja muud üldreeglid, mille alusel
koostatakse remondiobjektide pingeread. Samuti teehoiukavas määratakse kindlaks, kas
remondiobjektide pingerea kinnitab majandus- ja taristuminister või Maanteeamet. Muudatus teeb
riigiteede teehoiukava koostamise paindlikumaks ning võimaldab rutiinselt korrigeerida ehitus- ja
rekonstrueerimisobjektide nimekirju ilma Vabariigi Valitsust koormamata.
LS § 2 punkti 9 muudatusega täpsustatakse haagise mõistet, lisades juurde, et haagis on peamiselt
veose või sõitjate vedamiseks valmistatud või kohandatud sõiduk. Praktikas on esinenud probleeme
eristamaks haagist ning muid mootorsõiduki haakes veetavaid sõidukeid. Muudatuse eesmärk on
selgemalt välja tuua haagise funktsioon, et eristada haagist pukseeritavast seadmest ja vahetatavast
pukseeritavast seadeldisest. Viimased kaks nimetatud sõidukit on ette nähtud mingi kindla
tööfunktsiooni täitmiseks, samas kui haagis on valmistatud või kohandatud peamiselt veoste või
sõitjate veoks. Seega kui mootorsõiduki haakes on sõiduk, mille peamine funktsioon on veose või
sõitjate vedamine, tuleb sõiduk lugeda haagiseks. Kuna aga mõistes on kasutatud sõna „peamiselt“,
ei välista muudatus haagiseks lugema ka sõidukeid, mis ei ole veoste või sõitjate veoks ette nähtud,
näiteks elektrigeneraator, veepump, elamu. Kui nimetatud sõidukid vastavad haagisele kehtestatud
nõuetele, võib neid lugeda haagiseks ning sellised sõidukid haagisena registreerida.
LS § 2 punkti 13 muudatusega jäetakse jalakäija mõistest välja sõna „sellesarnaseid“, mis sarnasuse
määramise puhul viitab tõukerattale või –kelgule. Muudatuse eesmärgiks on ajakohastada jalakäija
mõistet ning tuua selgemalt välja, et erinevaid abivahendeid kasutavad isikud tuleb lugeda
jalakäijaks ning neile kohaldatakse jalakäija liiklusreegleid. Sellisteks abivahenditeks saab lugeda
näiteks monoratas (inglise keeles monowheel), hõljuklaud (inglise keeles hoverboard) jms
seadeldised, millel isik saab peal seista või toetuda.
LS § 2 punktide 16 ja 17 muudatusega täpsustatakse jalgrattaraja ja jalgrattatee mõisteid selliselt,
et jalgrattarada ja jalgrattatee on ette nähtud üksnes kaherattalise mopeediga liiklemiseks. Mopeedid
võivad ehituslikult olla kahe-, kolme- või neljarattalised, kusjuures kolme- ja neljarattalised
mopeedid on enamjaolt oma laiuselt võrdsed väikse sõiduautoga. Samas jalgrattarajad ei ole
üldjuhul laiemad kui poolteist meetrit (tihti ei ületa jalgrattaraja laius ühte meetrit). Seetõttu ei mahu
kolme- või neljarattalised mopeedid ülejäänud sõidukitega (jalgrattad, pisimopeedid jne) korraga
jalgrattateele liiklema, mis ühest küljest tekitab tõsise liiklusohu, teisalt takistab muude sõidukite
liiklust. Kuna kolme- ja neljarattalised mopeedid võivad liigelda kuni 45 kilomeetrit tunnis ning
kaaluda üle 500 kilogrammi, võib neid võrdsustada linnatingimustes väikese sõiduautoga. Seetõttu
peaksid kolme- ja neljarattalised mopeedid liiklema sõiduteel üldise liikluskorra kohaselt.
LS § 2 punkti 19.
muudatusega loetakse juhiks ka isik, kes mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusel osaledes viib
mootorsõidukijuhi koolitaja juures läbi sõidupraktikat mootorsõidukijuhi õpetaja juhendamisel.
Mootorsõidukijuhi õpetajakoolitus näeb ette ka sõidupraktika läbimist mootorsõidukijuhi koolitaja
juures. Sõidupraktika läbiviimine on üks oluline osa õppeprotsessist, et koolitusel osaleja saaks
kogemused reaalsest õppeprotsessist. Vastasel juhul saab mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusel
osaleja õiguse ise õpetada ilma, et oleks reaalselt ühtegi sõidutundi läbi viinud. Küll aga peavad
sõidupraktika läbiviijal olema piisavad teadmised ja oskused õppesõidu tunni läbiviimiseks, mille
olemasolu peab hindama mootorsõidukijuhi koolitaja. Käesolev muudatus on vajalik seetõttu, et
õppesõidu läbiviimisel võib praktikal viibival isikul tekkida vajadus sekkuda õpilase tegevusse, et
ära hoida liiklusõnnetus. Sõitjana oleks sõidupraktikat läbi viival mootorsõidukijuhi
õpetajakoolitusel osaleval isikul keelatud juhi tegevusse sekkuda.
LS § 2 punkti 24 muudatus on täpsustavat laadi. Kehtiva seaduse kohaselt on kontrollijal õigus
kontrollida sõidukeid. Samas on sõidukid seaduse mõistes üksnes teel liiklemiseks ette nähtud või
teel liiklevad seadmed (LS § 2 punkt 73). Seega ei kuulu sõiduki mõiste alla maastikusõidukid, kuna
maastikusõidukid on seaduse mõistes ette nähtud maastikul liiklemiseks (LS § 2 punkt 36). Kuna
aga maastikul maastikusõidukeid kontrollitakse, siis laiendatakse kontrollija õigusi õigusega
kontrollida ka maastikusõidukeid.
LS § 2 punkti 31 kohaselt loetakse peatumiseks ettekavatsetud seismajäämist sõitjate peale- või
mahaminekuks või veose laadimise ajaks. Kuna liiklusoht ei ole ette kavatsetud ning sõiduki seisma
jätmise eesmärgiks ei ole sõitjate peale- või mahaminek ega veose laadimine, ei ole korrektne
kasutada mõistet „peatumine“. Seetõttu asendatakse LS § 2 punkti 31 mõiste „liiklusoht“ selgituses
sõna „peatumine“ tekstiosaga „seisma jäämine“.
LS § 2 punktis 34 defineeritud liikurmasina mõistest kaotatakse maksimaalne valmistajakiiruse
piirang, et võimaldada kasutusele võtta liikurmasinaid, mille valmistajakiirus on suurem kui 50
kilomeetrit tunnis. Kehtiva seaduse sõnastuse kohaselt ei liigitunud nii-öelda kiiremad
liikurmasinad ühegi sõiduki mõiste alla, mistõttu on nende registreerimine liiklusregistris ja seeläbi
kasutamine takistatud. Samas vastavad sellised liikurmasinad tehnilisest küljest kehtestatud
nõuetele. Samuti on välja jäetud ka minimaalse kiiruse nõue, kuna liikurmasin on mootorsõiduk
ning minimaalse kiiruse regulatsioon on kehtestatud mootorsõiduki mõiste kaudu (LS § 2 punkt
40).
LS § 2 punkti 36 muudatusega täpsustatakse maastikusõiduki mõistet. Maastikusõiduki mõistet
täpsustatakse selliselt, et maastikusõidukiks loetaks ka maastikuhaagisega koos liiklevat
maastikusõidukit. Seega hõlmab mõiste „maastikusõiduk“ ja kehtivad maastikusõidukile
kehtestatud nõuded nii olukorras, kui maastikusõiduk liikleb üksinda kui ka olukordi, kus
maastikusõiduki haakes on maastikuhaagis. Maastikusõiduki haakes kasutatakse erinevaid
liiklusvahendeid, mille kasutamine kehtiva seaduse kohaselt ei ole lubatud, kuivõrd 8. peatükis ei
ole vastavat regulatsiooni ette nähtud. Näiteks kasutatakse erinevaid metsamaterjali vedamiseks
mõeldud vahendeid või ka talvisel perioodil väikesaartele vajaliku kauba või inimeste
transportimiseks mõeldud vahendeid. Oma olemuselt saaks sellised vahendid lugeda haagisteks,
kuid sellisel juhul kaasneks ka nimetatud vahenditele täiendavad nõuded, näiteks registreerimise ja
kindlustamise kohustus. Arvestades, et neid vahendeid kasutatakse väga piiratud tingimustel
maastikul, ei ole otstarbekas täiendavat regulatsiooni luua. Seetõttu võimaldatakse nimetatud
vahendite kasutamine koos maastikusõidukiga.
LS § 2 punkti 38 muudatusega täpsustatakse masinrongi mõistet. Kehtiva seaduse tähenduses loeti
masinrongiks ainult vedukist ja ühest haagisest koosnevast sõidukite kombinatsiooni, millega
piiratakse põhjendamatult traktorite ja liikurmasinate efektiivset kasutamist. Sarnaselt autorongile
lisatakse võimalus, et masinrong võib koosneda vedukist ja mitmest haagisest. Muudatusega ei
laiendata võimalust koostada masinrongi mitmest pukseeritavast seadmest või vahetatavast
pukseeritavast seadeldisest sarnaselt autorongile. Samuti asendatakse võõrsõna „kombinatsioon“
sõnaga „ühend“.
LS § 2 punkti 41 muudatusega täpsustatakse mootorsõiduki juhtimise mõistet ning mootorsõiduki
juhtimiseks loetakse ka isiku tegevus, kui ta ei viibi juhi kohal, kuid mõjutab mootorsõiduki
liikumissuunda või –kiirust muu seadme kui juhtimisseadis abil. Muudatus on ajendatud
mootorsõidukite tehnilise võimekuse suurenemisest, mis võimaldab tootjatel lisada
mootorsõidukitele uuenduslikke süsteeme. Üheks selliseks näiteks on mobiiltelefoni vms tehnilise
seadme abil sõiduki parkimine olukorras, kus juht ise mootorsõidukis ei asu ning juhtimisseadet ei
puutu, vaid kontrollib sõiduki liikumissuunda ja –kiirust telefonis oleva rakenduse abil. Samas on
oluline, et ka selline tegevus loetaks mootorsõiduki juhtimiseks ning isikule laieneks kõik
mootorsõiduki juhi õigused ja kohustused.
LS § 2 punkti 42 muutmisega muudetakse mopeedi mõistet üldisemaks, et vältida segadusi
mopeedauto juhtimisõigusega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/126/EÜ, juhilubade
kohta (ELT L 403 30.12.2006, lk 18) artikli 4 lõike 2 kohaselt on mopeed ehk AM kategooria
mootorsõiduk Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/24/EÜ kahe- või kolmerattaliste
mootorsõidukite tüübikinnituse kohta (EÜT L 124, 09.05.2002, lk 1–44) artikli 1 lõike 2 punktis a
määratletud kaherattaline või kolmerattaline sõiduk valmistajakiirusega kuni 45 km/h (välja arvatud
sõidukid valmistajakiirusega kuni 25 km/h) ning direktiivi 2002/24/EÜ artikli 1 lõike 3 punktis a
määratletud kerge neljarattaline sõiduk. Direktiivi 2002/24/EÜ artikli 1 lõike 3 punktis a
kirjeldatakse sellist sõidukit, kui kerge neljarattaline mootorsõiduk tühimassiga kuni 350 kg
(kategooria L6e), mille hulka ei arvata akude massi elekterkäitusega sõidukitel, valmistajakiirusega
kuni 45 km/h ja mootori töömahuga kuni 50 cm3 ottomootori korral, või maksimaalse kasuliku
võimsusega kuni 4 kW sisepõlemismootori korral, või maksimaalse püsinimivõimsusega kuni 4 kW
elektrimootori korral. Seega on juhilubade direktiivi ehk direktiivi 2006/126/EÜ kohaselt L6e-
kategooria mootorsõiduk mopeed ja selle juhtimiseks piisab AM-kategooria mootorsõiduki
juhiloast.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 168/2013, kahe-, kolme- ja neljarattaliste
sõidukite kinnituse ja turujärelevalve kohta (ELT L 60, 02.03.2013, lk 52–128) tunnistas direktiivi
2002/24/EÜ kehtetuks ning määruse (EL) nr 168/2013 artikli 81 lõike 2 kohaselt viiteid kehtetuks
tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena määrusele (EL) nr 168/2013 ja neid loetakse
direktiivi 2002/24/EÜ puhul vastavalt määruse (EL) nr 168/2013 IX lisas esitatud vastavustabelile.
Vastavalt määruse (EL) nr 168/2013 IX lisas olevale vastavustabelile käsitletakse viiteid direktiivi
2002/24/EÜ artikli 1 lõigetele 2 ja 3 viitena määruse (EL) nr 168/2013 artikli 2 lõikele 1, artiklile 4
ja I lisale. Määruse (EL) nr 168/2013 artikkel 4 ja I lisa kirjeldavad L-kategooria sõidukite
kategooriad, mis tähendab, et viidet direktiivi 2002/24/EÜ artikli 1 lõike 3 punktis a määratletud
kergele neljarattalisele sõidukile tuleb käsitleda, kui viidet määruse (EL) nr 168/2013 artiklile 4 ja
I lisale, mis tähendab, et ka määruses (EL) nr 168/2013 nimetatud L6e-kategooria mootorsõidukit
tuleb käsitleda juhtimisõiguse kohaselt mopeedina.
Kehtiva seaduse kohaselt ei tohi mopeedi tühimass ületada 425 kg, mis tuleneb määruse (EL) nr
168/2013 I lisast. Samas ei nimetata määruses (EL) nr 168/2013 enam tühimassi vaid töökorras
sõiduki massi. Töökorras sõiduki mass määratakse vastavalt määruse nr (EL) nr 168/2013 artiklile
5 ning artikli 5 lõike 2 kohaselt ei kuulu töökorras sõiduki massi hulka veomootori akud (nagu ka
direktiivi 2002/24/EÜ kohase tühimassi hulka). Vastavalt nõukogu direktiiv 1999/37/EÜ, sõidukite
registreerimisdokumentide kohta (EÜT L 138, 1.6.1999, lk 57—65) I lisa punkti V. G) kohaselt
tuleb registreerimistunnistusele märkida kasutusse lastud sõiduki mass, mis elektrisõidukite korral
tähendab, et see mass sisaldab ka veomootori akusid. Seega võib elektrimootoriga L6e kategooria
sõiduki korral olla märgitud registreerimistunnistusel tühimassi lahtrisse mass, mis ületab
liiklusseaduses sätestatud 425 kg ning liiklusjärelevalve käigus on käsitletud neid sõidukeid, mitte
mopeedi vaid autona ning nõutud juhilt näiteks B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, kuigi
Maanteeamet on registreerinud sõiduki, kui mopeedi ja sõiduk kannab ka mopeedi
registreerimismärki. Seetõttu muudetakse seaduses mopeedi mõiste võimalikult üldiseks, et mitte
koormata seadust tehniliste üksikasjadega, mis tekitavad pigem segadust, kui selgust. Maanteeamet
lähtub sõidukite registreerimisel tüübikinnituse andmetest. Seega Maanteeamet ei määra sõiduki
kategooriat, vaid seda teeb valmistaja vastavalt Euroopa tüübikinnituse raamistikus sätestatud
tehnilistele nõuetest, mistõttu puudub vajadus liiklusseaduses seda nii täpselt kirjeldada ning
liiklusjärelevalvet tehes tuleb lihtsalt jälgida, millena on sõiduk liiklusregistris registreeritud. Kui
see on registreeritud mopeedina ning kannab mopeedi registreerimismärki (rohelisel taustal mustad
numbrid), siis on järelikult tegemist mopeediga, sõltumata selle tühimassist.
LS § 2 punkti 52 muudatusega täpsustatakse sõiduki peatumise mõistet. Peatumise mõiste oma
olemuselt sisaldab juhi ettekavatsetud tegevust sõiduki lühiajaliseks seisma jätmiseks. Samas
kasutatakse liiklusseaduses läbivalt liiklusjärelevalve teostaja poolt sõiduki või juhi kontrollimise
puhul mõistet „peatamine“ ja juhi tegevuse puhul „peatumine“. Tegevuste parema õigusselguse
saamiseks lisatakse peatumise mõistesse ka liiklusjärelevalve teostaja poolt sõiduki seisma jätmine
kontrollimiseks. Liiklusjärelevalve teostaja poolt sõiduki seisma jätmisel jäetakse sõiduk seisma
pikemaks ajaks. Seda erinevalt reguleerija nõudel sõiduki seisma jätmisel, mida tinglikult võib
võrdsustada ka liikluskorraldusliku (näiteks foori keelav märguanne) seismajäämisega.
Liiklusseaduse kehtiva sõnastuse kohaselt ei loeta liiklusjärelevalve teostaja poolt sõiduki seisma
jätmist kontrollimiseks peatumiseks, mille tõttu rakenduvad sellise sõiduki seisma jätmisel
parkimisele esitatavad keelud ja nõuded. Liiklusjärelevalve teostaja poolt sõiduki seisma jätmisel
kontrollimiseks kohas, kus on parkimine keelatud, ei tohiks juht parkida, millega ta omakorda eiraks
liiklusjärelevalve teostaja antud peatamise märguannet. Teisalt – sõiduki seisma jätmisel
parkimiseks keelatud kohas rikub sõidukijuht liiklusreegleid.
Ühtlasi on täpsustatud peatumise mõistet seoses veose laadimisega. Eelkõige tekitab küsimusi
asjaolu, kas määratlust „peatumine veose laadimise ajaks“ võib laiendada ka näiteks veosega seotud
dokumentide vormistamisele. Peamine probleem seisneb parkimistasu maksmises. Liiklusseaduse
§ 187 lõike 4 kohaselt tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise
alustamise hetkest. Samas peatumise korral ei ole kohustust parkimistasu maksta. Seega
tõlgendatakse kehtivat seadust selliselt, et dokumentide vormistamine, mis võib võtta vahel tund
või enamgi, loetakse veose laadimise aja hulka. Muudatusega täpsustatakse, et sõiduki peatumiseks
loetakse sõiduki seisma jätmist veose peale- või mahalaadimise ajaks. Kuna dokumentide
pikemaajaline vormistamine vms kõrvaltegevus ei ole otseselt seotud veose sõidukile laadimise või
sõidukilt mahalaadimisega, tuleb sellisel juhul sõiduki seismine lugeda parkimiseks ning
rakenduvad sõiduki parkimisele ette nähtud tingimused.
LS § 2 punkti 57 muudatusega täiendatakse pukseerimise mõistet selliselt, et pukseerimiseks
loetakse ka olukord, kus mootorsõidukit, autorongi või masinrongi veetakse järel selleks ette nähtud
haagisega. Muudatus on seotud LS § 62 muudatustega, millega võimaldatakse pukseerimishaagiste
kasutamist. Tegemist on haagisena registris olevate sõidukitega, mille puhul pukseeritav
mootorsõiduk, autorong või masinrong on ühe teljega kinnitatud haagisel spetsiaalselt selleks
konstrueeritud kinnituskohta.
LS § 2 punkti 58 muudatus on täpsustavat laadi, tuues välja, et pukseeriva seadme puhul on
tegemist liiklusseaduse mõistes sõidukiga. Kehtiva mõiste puhul on esinenud tõlgendust, et
pukseeritavaks seadmeks saab lugeda ka traktorile või liikurmasinale kinnitatud erinevaid
rippseadmeid, millel on vähemalt üks ratas. Samas liikluses on sellised seadmed üles tõstetud olekus
ning selliseid seadmeid ei tule lugeda pukseeritavaks seadmeks. Liikluses osalemisel maapinnalt
üles tõstetud rippseadete puhul on tegemist sõidukile püsivalt kinnitatud lisaseadmega.
LS § 2 täiendatakse punktidega 651 ja 652, millega sätestatakse registreerimismärgi ja
registreerimisnumbri mõisted. Tegemist on uute mõistetega, mille sätestamise vajadus on tingitud
praktikast ja seotud eelnõus kavandatud muudatuste ning nende rakendamisega. Kuivõrd
liiklusseadusesse tuuakse teisaldatavate registreerimismärkide regulatsioon, tuleb seaduses
sätestada ka vastavate märkide mõiste, samuti registreerimismärgi ja -numbri mõiste.
Registreerimismärk on pädeva asutuse (näiteks Maanteeamet) väljastatud mootorsõiduki, haagise
või maastikusõiduki tuvastamist võimaldav ettenähtud nõuetele vastav märk, mis kinnitatakse
sõidukile. Registreerimisnumber on tähtede ja numbrite kombinatsioon (nt 123ABC), mis kantakse
registreerimismärgile. Teisaldatav registreerimismärk ehk nn PROOV-märk on registreerimismärk,
millele on kantud tunnus PROOV koos 4-kohalise numbrikombinatsiooniga ja mis võimaldab
registreerimata sõidukite piiratud kasutamist ettenähtud korras.
LS § 2 punktis 76 sätestatud sõiduraja mõistest jäetakse välja kehtiva seaduse sõnastuses olev
võimalus, mille kohaselt kaherattalisel mootorrattal ja mopeedil on lubatud liikuda sõiduraja
ulatuses kahes reas. Täienduse puhul on tegemist täpsustava nõudega, mitte aga mõiste osaga.
Vastav võimalus viiakse seaduses § 45 lõikesse 11 (vt § 1 p 76).
LS § 2 punktis 78 sätestatud sõidutee mõistes täpsustatakse teede loetelu, mida ei loeta sõiduteeks.
Kuna ka jalgtee on omaette tee (LS § 2 punkt 18), siis lisatakse see loetellu.
LS § 2 punktis 79 muudetakse mõistet „sõitja“ ning lahendatakse liiklusseaduse § 161 lõike 1
punktis 3 sisalduv vastuolu. Kehtiva liiklusseaduse § 161 lõike 1 punkti 3 kohaselt ei tohi
maastikusõiduki juht sõidutada sõitjat, kellel pole peas kinnirihmatud motokiivrit. Sõiduk on
seaduse mõistes üksnes teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklev seade (LS § 2 punkt 73). Sõiduki
mõiste alla ei kuulu maastikusõiduk, kuna maastikusõiduk on seaduse mõistes mõeldud maastikul
liiklemiseks (LS § 2 punkt 36). Seetõttu täpsustatakse muudatusega sõitja mõistet nii, et sõitjaks
loetakse ka maastikusõidukiga liiklev isik, kes ei juhi maastikusõidukit. Muudatuse tulemusena
laieneb vastutus turvavarustuse nõuetekohaselt kasutamata jätmise eest ka maastikusõidukiga
liiklevale isikule, kes ei ole maastikusõiduki juht.
LS § 2 täiendatakse punktiga 841, millega sätestatakse teisaldatava registreerimismärgi mõiste.
Teisaldatav registreerimismärk on Eestisse toodud või Eestis valmistatud liiklusregistrisse
kandmata sõiduki piiratud kasutamise võimaldamiseks ettenähtud nõuetekohane
registreerimismärk. Kuivõrd liiklusseadusesse tuuakse teisaldatavate registreerimismärkide
regulatsioon, tuleb seaduses sätestada ka vastavate märkide mõiste, samuti registreerimismärgi ja -
numbri mõiste (LS § 2 täiendamine punktidega 651 ja 652) ning teisaldatava registreerimismärgi
mõiste.
LS § 2 punkti 87 kohaselt loetakse trammiks üksnes sõitjate veoks ettenähtud rööbassõiduk. Samas
liiklevad rööbastel ka muud sõidukid, mis ei ole mõeldud sõitjate veoks, näiteks sõiduk, mida
kasutatakse trammitee hoolduseks või remondiks. Seega puuduvad kehtivas seaduses nimetatud
sõidukitele liiklusreeglid, kuna kehtivas seaduses on nõuded läbivalt trammile. Trammi mõistes
käsitletakse kõiki rööbastel liikuvaid sõidukeid. Seetõttu lisatakse trammi mõistesse juurde ka muud
rööbassõidukid, et seadus sätestaks liiklusreeglid ka nendele sõidukitele. Kuna oma olemuselt on
kõik rööbastel liiklevad sõidukid sarnased, ning tagamaks liiklusreeglite ühetaolisust, siis
liiklusreeglite käsitluses lähtutakse trammile kehtestatud liiklusreeglitest.
LS § 2 punktis 88 sätestatud trolli mõiste muutmisega täpsustatakse, et troll on sõitjate vedamiseks
ettenähtud elektrikontaktliiniga ühendatud buss. Troll ei ole eraldi auto liik, vaid tegemist on bussi
liigiga (sõitjate vedamiseks ettenähtud auto), kuid seda ühe erandiga – troll on ühendatud
elektrokontaktliiniga. Kehtivas liiklusseaduses on nõuded läbivalt kehtestatud bussile (näiteks LS §
15 lõige 1 punkt 7), mis laienevad ka trollile. Sellest tulenevalt ei ole otstarbekas liiklusseaduses
läbivalt bussile kehtestatud nõuete osale lisada märget, et bussile kehtestatud nõuded kehtivad ka
trollile.
LS § 2 punktis 91 sätestatud vahetatava pukseeritava seadeldise mõistes lisatakse traktoriga haakes
vedamise võimalusele ka liikurmasinaga haakes vedamise võimalus. Kuna neid seadeldisi
kasutatakse peamiselt põllumajanduses või metsanduses, siis ei ole otstarbekas piirata vahetatava
pukseeritava seadeldise kasutamist üksnes traktoriga. Sarnaselt traktorile kasutatakse nimetatud
valdkondades ka liikurmasinat (nt kombain). Liiklusohutuse seisukohalt ja praktilisest küljest ei ole
erinevust, kumb sõiduk vahetatavat pukseeritavat seadeldist veab. Analoogselt LS § 2 punkti 58
muudatusega täpsustatakse antud punkti puhul asjaolu, et ka vahetatava pukseeriva seadeldise puhul
on tegemist sõidukiga. Lisaks täpsustakse vahetava pukseeritava seadeldise otstarvet, tuues välja,
et vahetatav pukseeritav seadeldis on sõiduk, mille peamine otstarve on sõidukile ehitatud seadme
abil täiendada või muuta traktori või liikurmasina funktsioone, näiteks kombaini heeder. Muudatus
on seotud ka haagise mõiste muutmisega (LS § 2 punkti 9).
LS § 2 punktis 98 ja § 37 lõikes 1 asendatakse viide ÜTS § 64 lõikele 2 viitega lõikele 3. Muudatus
seondub ÜTS §-s 64 tehtavate muudatustega.
LS § 2 punktides 99 ja 100 täpsustatakse ülekäigukoha ning ülekäiguraja mõisteid. Muudatusega
viiakse erinevad nõuded ja kohustused seaduse nõuetesse. Sellega parandatakse seaduse jälgitavust,
kuna kõik kehtestatud nõuded ja kohustused on koondatud vastavatesse paragrahvidesse. Samuti on
mõistetes toodud nõuete ja kohustuste puhul raskendatud nende kontrollimine. Mõiste ei saa panna
kohustusi või kehtestada nõudeid, sest oma olemuselt on mõiste mõeldud mingi olukorra või
nähtuse selgitamiseks või tähistamiseks. Seega olukorras, kus nõue või kohustus on kehtestatud
mõistes, ei ole kontrollijal võimalik võimalikku rikkumist menetleda, sest ühtegi seaduse nõuet
otseselt rikutud ei ole.
„Ülekäigukoha“ mõistest jäetakse välja tekstiosa „Ülekäigukohal võib sõidutee ületada jalgrattaga
või tasakaaluliikuriga sõites või robotliikuriga, kuid jalgratturil, tasakaaluliikuri juhil ega
robotliikuril ei ole sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur, tasakaaluliikuri
juht või robotliikur ületab ülekäigukohal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigukohal
sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ega tasakaaluliikuri juht ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat
ja robotliikuriga ühtegi eelnimetatutest;“. Väljajäetav eriregulatsioon viiakse sellesse muudatusse,
millega muudetakse liiklusseaduse § 31. Robotliikuriga seonduv regulatsioon viiakse § 1514.
„Ülekäiguraja“ mõistest jäetakse välja tekstiosa „Ülekäigurajal võib sõidutee ületada jalgrattaga või
tasakaaluliikuriga sõites ja robotliikuriga, kuid sel juhul ei ole reguleerimata ülekäigurajal
jalgratturil, tasakaaluliikuri juhil ega robotliikuril sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul,
kui jalgrattur, tasakaaluliikuri juht või robotliikur ületab ülekäigurajal sõiduteed, millele sõidukijuht
pöörab. Ülekäigurajal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ega tasakaaluliikuri juht ohustada
sõiduteed ületavat jalakäijat ja robotliikuriga ühtegi eelnimetatutest;“ Väljajäetavat eriregulatsiooni
laiendatakse kõigile sõidukitele ning viiakse muudatusse, millega muudetakse liiklusseaduse § 31.
Robotliikuriga seonduv regulatsioon viiakse § 1514.
LS § 7 lõike 1 punkti 3 muutmine. LS § 2 punkti 52 kohaselt ei loeta peatumiseks sõiduki seisma
jätmist, mis on tingitud liikluskorraldusvahendi või reguleerija nõudest. Sellest tulenevalt
asendatakse ka § 7 lõike 1 punktis 3 termin „peatumine“ tekstiosaga „seisma jäämine“, sest foor on
liikluskorraldusvahend.
LS § 7 lõikes 5 muudatusega lubatakse ühissõidukifoorist juhinduda ka teistel ühissõidukirada
kasutavatel sõidukitel. Liiklusseaduse § 37 kohaselt on ühissõidukiraja kasutamise õigus lisaks
ühissõidukitele ka teistel sõidukitel. LS § 7 lõike 5 kehtiva sõnastuse puhul tekib aga olukord, kus
muu sõiduk jõuab mööda ühissõidukirada ristmikuni aga ei või juhinduda ristmiku ületamisel
ühissõiduki foorist. Kuna ühissõidukite foore kasutatakse üldjuhul ühissõidukitele eelisõiguse
andmiseks ristmiku ületamisel, takistavad muud sõidukid ühissõidukitel selle eelise kasutamist.
Seega võimaldab muudatus ka teistel sõidukitel ületada ristmik ühissõidukifoori tuledest lähtuvalt.
LS § 7 lõike 10 muudatusega jäetakse välja lõike alguse teksti osa „Jalakäijate ja jalgratturite liiklust
reguleerivate“. Muudatusega võimaldatakse kasutada sekundi näiduga foore lisaks jalakäijate ja
jalgratturite liiklust reguleerivatele fooridele ka mootorsõidukite liiklust reguleerivate fooride
juures. Katseliselt on sekundinäidikuga foorid kasutusel teetöödel. Sekundinäiduga foori
kasutamisel sõidukite liiklust reguleerivate fooride juures annaks sõidukijuhtidele teavet kui palju
on jäänud aega rohelise või punase tule süttimiseni. Rohelise tule ajal sekundinäidu kasutamine
annab juhile ka teavet kaua põleb fooris veel roheline tuli ning kas selle aja jooksul saab ta ületada
ristmikku või on sunnitud seisma jääma ristmikul, mis omakorda vähendab ristmike ummistamist
sõidukijuhtide poolt.
LS § 71 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks. Antud lõige sätestab, et avalikult kasutatavale teele peab
olema määratud kohanimeseaduse § 4 kohane kohanimi. Säte ei ole vajalik, kuivõrd kohanime
määramise kohustus ja reeglid on sätestatud detailsemalt selleks ettenähtud kohanimeseaduses.
LS § 9 lõike 4 muudatusega täiendatakse isikute loetelu, kellele ei kohaldata reguleerija isikule,
tema koolitusele ning terviseseisundile kehtestatud nõudeid, lisades loetellu abipolitseinikud, Eesti
Linnade Liidu ettepanekul ka kohaliku omavalitsuse üksuse avaliku korra eest vastutavad isikud
ning välisriigi relvajõudude reguleerijad.
Abipolitseinikke kasutatakse järjest enam koos politseiametnikega igapäevaste politseiülesannete
täitmisel ning seetõttu tuleb abipolitseinikel osaleda ka liikluse reguleerimisel. Kuna abipolitseinike
koolitus hõlmab ka reguleerija koolitust, siis ei ole vaja kohustada abipolitseinikke läbima
täiendavalt reguleerija koolitust. Ühtlasi peavad abipolitseinikud läbima perioodiliselt
tervisekontrolli, millega on tagatud ka nende vastavus kehtestatud tervisenõuetele. Eesti Linnade
Liidu ettepanek käsitleb kohaliku omavalitsuse korrakaitseüksuse reguleerijale samaväärsete
õiguste andmist võrreldes teiste LS § 9 lõikes 4 sätestatud isikutega. Liiklusseaduse § 8 lõike 3
punkti 8 kohaselt võib liiklust omandatud pädevuse piires reguleerida ka sellealase väljaõppe
saanud teeomaniku või haldusorgani poolt ajutiselt liiklust reguleerima määratud isik, seoses
teetöödega ja ettenähtud korras kooskõlastatud ürituste ajal või muudel juhtudel, kui liiklus on
häiritud või tee on ajutiselt üldiseks liikluseks suletud.
Liitlasriikide sõjaväelased peavad hetkel kehtiva korra kohaselt Kaitseväe sõiduki kolonnis
osalemise korral reguleerimiseks taotlema Maanteeametilt reguleerija välisriigis omandatud
kvalifikatsiooni tunnustamist. Esiteks on see Maanteeametile suur ja põhjendamatu töökoormuse
tõus. Maanteeamet peaks hindama välisriigis omandatud reguleerija kvalifikatsiooni välisriigi
kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse alusel. Riigis alaliselt paiknevate liikmesriikide
sõjaväelased ei vasta aga välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse kohaldumise
alustele, mistõttu puudub Maanteeametil õiguslik alus vastava kvalifikatsiooni hindamiseks.
Vastavalt muudetud sõnastusele ei laiene seaduse § 9 lõikes 3 loetletud nõuded edaspidi, lisaks
politseiametnikule, abipolitseinikule, Kaitseväe ja Kaitseliidu reguleerijale, ka kohaliku
omavalitsuse üksuse avaliku korra eest vastutavale isikule ja välisriigi relvajõudude reguleerijale.
LS § 9 täiendatakse lõigetega 41–43. Tagamaks teetöödel liiklust reguleerivate ning rasket või suurt
veost saatvate reguleerijate ametialane pädevus, kehtestatakse reguleerija tunnistuse kehtivuseks
viis aastat, pärast mida reguleerija õigus reguleerida peatub. Selleks, et uuesti reguleerida, tuleb
läbida täiendkoolitus ning saada uus tunnistus, mille väljastab reguleerijale täienduskoolituse
läbiviija.
Kehtestatakse alused, mille korral on reguleerija koolitajal õigus tunnistus kehtetuks tunnistada.
Kehtetuks tunnistamise alustena kehtestatakse kaks juhtumit – juhtumid, mis on seotud valeandmete
esitamisega või tunnistus on saadud pettuse teel. Sarnaseid juhtumeid rakendatakse ka teiste
liiklusseaduses sätestatud tunnistuste kehtetuks tunnistamiste korral (LS § 120 lõige 2 või LS § 122
lõige 3).
LS § 9 lisatavate lõigetega 71 ja 72 täpsustatakse sama paragrahvi lõikes 7 reguleerija tegevuse
peatamisega seonduvat. Politseiametniku või teeomaniku poolt reguleerija tegevuse peatamise
aluseks on politseiametniku või teeomaniku tehtud otsus. Reguleerija tegevuse peatamise otsuse
puhul on tegemist haldusmenetluse seadustiku tähenduses antava haldusaktiga. Reguleerija
tegevuse peatamise otsuse tegija andmed, reguleerija tegevuse peatamise alguse aeg ja lõppemise
tingimus esitatakse Maanteeametile andmete sisestamiseks reguleerija infosüsteemi.
LS § 9 lõike 12 muudatusega volitatakse majandus- ja taristuministrit kehtestama nõuded lisaks
reguleerija koolitusele ka reguleerija pädevuskoolituse täiendkoolitusele. Seoses olemasoleva
volitusnormi ulatuse laiendamisega vajab muutmist majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.
juuni 2011. a määrus nr 56 „Reguleerija koolitamise kord, reguleerija tunnistuse vorm ja selle
väljaandmise kord“.
LS-i täiendatakse §-dega 91 ja 92. Reguleerijale väljastatud tunnistus kantakse reguleerija
infosüsteemi. Reguleerija infosüsteemis sisalduvatel andmetel on informatiivne tähendus. Kuna
reguleerija infosüsteemis sisalduvad ka isikute eraeluga seotud andmed (näiteks isikukood või
kontaktandmed), siis lähtuvalt avaliku teabe seaduse § 35 lõike 1 punktist 12 tuleb reguleerija
infosüsteemis sisalduv selline teave, millele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt
andmesubjekti eraelu puutumatust, määrata asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Piirang
ei laiene isikule, kelle andmed on kantud infosüsteemi, temaga seotud infosüsteemi kantud andmete
osas. Infosüsteemis sisalduvatele andmetele on juurdepääs ka riigi- ja kohaliku omavalitsuse
asutustel ainult sellisel juhul ja sellises mahus, mis on vajalik neile seatud ülesannete täitmiseks.
Sellisteks ülesanneteks on suure või raske veose veoga ja liikluse korraldamise ja teetöödega seotud
ülesannete täitmine, mille juures kasutatakse reguleerijaid. Lisaks eeltoodule on ligipääs
infosüsteemis sisalduvatele reguleerija andmetele riigi või kohaliku omavalitsusega sõlmitud
halduslepingu alusel avalikku ülesannet täitval isikul samas piiratud mahus, mis on kehtestatud
riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele. Isikutel, kelle andmed ei ole kantud infosüsteemi, on
õigus juurde pääseda andmetele reguleerija omandatud pädevuse ja pädevuse kehtivuse kohta
reguleerija ees- ja perekonnanime ning isikukoodi või sünniaja alusel. Sellise võimaluse loomine
on vajalik teeomaniku või ürituse korraldajale, et tagada pädevate isikute kasutamine liikluse
reguleerimiseks. Reguleerija infosüsteemi esitavad andmeid reguleerijate koolitajad peale koolituse
lõppemist. Politseiametnikud ja teeomanikud, kui nad peatavad reguleerija tegevuse, esitavad
andmed Maanteeametile, kes sisestab andmed infosüsteemi. Reguleerija infosüsteemi põhimääruse
kehtestab majandus- ja taristuminister määrusega (kavand lisatud – lisa 1 kavand 1).
LS § 10 lõige 1. Liiklusseaduse § 2 punkti 52 kohaselt ei loeta peatumiseks sõiduki seisma jätmist,
mis on tingitud liikluskorraldusvahendi või reguleerija nõudest. Sellest tulenevalt asendatakse
seaduse § 10 lõike 1 teises lauses sõna „peatumine“ tekstiosaga „seisma jäämine“.
LS § 10 lõike 8 punkti 1 muudatusega täpsustatakse nõudeid sauale, millega antakse liikluse
reguleerimise märguanne. Lisaks musta valgevöödilisele sauale lubatakse liikluse reguleerimise
märguanne anda ka muud värvi sauaga. Lisaks täpsustatakse, et kasutatav sau võib olla valgustatud.
Praktikas on muud värvi, kui musta valgevöödilised ja valgustusega sauad kasutusele võetud.
LS § 10 lõike 9 muudatusega lubatakse reguleerijal kasutada liikluse reguleerimiseks liiklusmärgi
„Sõidu keeld“ kujutisega ketast, millele on kantud kirje „STOPP“. Kirje „STOPP“ lisamine aitab
liiklejal reguleerija märguandest visuaalselt paremini aru saada. Põhiliselt on sellise kirje
kasutamine seotud olukordades, kus ei toimu sõidukite vahelise liikluse reguleerimist, vaid
jalakäijate teeületamiseks sõidukite liikluse peatamine. Lisaks kirjele „STOPP“ võib kanda kettale
kirje, mis iseloomustab reguleerija ametit või organisatsiooni. Muudatus ei too kaasa olulisi
muudatusi ja mõjusid, sest loob täiendava võimaluse, mida võivad reguleerijad kasutada.
LS § 13 lõike 1 sõnastus muudetakse üldisemaks, sest keskkonna saastamine on keelatud ka muudel
isikutel peale juhi. Kuigi sõidukit saab juhtida ning kahjulikke saasteid keskkonnale, läbi selle
tegevuse, saab põhjustada ainult juht, siis mootorsõiduki keskkonnaohtlikuks muutmisel võivad
osaleda ka teised isikud. Näiteks pakuvad Eestis mitmed ettevõtted mootorsõidukite heitmete
saasteaine sisalduse vähendamise seadmete eemaldamise teenust, seega on need ettevõtted
põhjustanud olukorra, kus nende tegevuse tõttu on muutunud mootorsõiduk keskkonnaohtlikus ja
selline tegevus peab olema keelatud.
LS § 14 lõike 8 sõnastuse kohaselt nähakse ette, et teeomaniku loata ei tohi kõnniteele või
teepeenrale paigutada seadmeid või materjale, mis takistavad või ohustavad jalakäijaid.
Muudatusega lisatakse loetellu jalgtee, kuna ka jalgtee on eelkõige jalakäijate liiklemiseks
ettenähtud tee. Seetõttu peaksid kehtestatud nõuded rakenduma ka nimetatud teel. Paragrahvi 6
lõike 1 kohaselt on liikluse korraldamise eesmärk tagada ohutu liiklus. Kui liikluse takistamine võib
teatud olukordades olla paratamatu ning teeomaniku loaga on selline tegevus mõistetav, siis
teadlikult ei tohi liiklust ohustada isegi teeomaniku loaga. Samuti jäetakse välja rõhuasetus vanurile
ja liikumispuudega isikule, kuivõrd kõikide jalakäijatega peab arvestama. Ka lapse (kasvu tõttu ei
pruugi olla takistuste varjust nähtav) või lapsevankriga liikuva jalakäija erisustega peab arvestama.
LS § 15 lõike 1 punkti 10 kehtetuks tunnistamisega jäetakse seadusest välja liikurmasina suurim
lubatud kiirus. Kuna käesoleva eelnõu punktiga 9 muudetakse liikurmasina mõistet ning
liikurmasinaks loetakse edaspidi ka mootorsõiduk, mille valmistajakiirus on suurem kui 40
kilomeetrit tunnis, siis ei ole vajalik ka liikurmasinale eraldi kiiruspiirangut kehtestada.
Liikurmasinaga liiklemisel tuleb lähtuda üldistest kiiruspiirangutest. Kui liikurmasina
valmistajakiirus on näiteks 50 kilomeetrit tunnis, siis on valmistaja sõiduki projekteerimisel
arvestanud, et sellise kiirusega on liikurmasinaga ohutu liigelda. Liiklusseaduse § 50 lõike 5
kohaselt ei tohi juht sõiduki valmistajakiirusest kiiremini sõita, mistõttu peab juht lähtuma lisaks
üldisele kiiruspiirangule ka valmistaja tingimustest. Lisaks võivad liikurmasinad olla väga erinevate
tehniliste omadustega, mistõttu ei ole otstarbekas kõigile liikurmasinatele ühtset kiiruspiirangut
kohaldada.
LS § 17 lõike 2 täpsustava sõnastusega lisatakse sellesse sättesse viide, millisel juhul peavad
liiklejad kollase vilkuriga hooldussõidukile teed andma. Kui käesoleva seaduse § 84 lõike 2 kohaselt
võib alarmsõiduk kõrvale kalduda kõikidest liiklusreeglitest, välja arvatud joove ja juhtimisõigus,
siis hooldussõidukile kehtivad üksnes teatud erandid, eelkõige hooldussõiduki teel paiknemisele ja
liiklemisele. Samas ei laiene hooldussõidukile vabastus näiteks eesõigusmärkide ja foori osas ehk
hooldussõiduki juht peab ristmikul ikkagi andma teed vastavalt kehtestatud liikluskorraldusele.
Ühtlasi ei ole tee andmise kohustuse juures välja toodud viiteid §-le 20 ning § 48 lõikele 6, kuna
mõlemad juhud reguleerivad hooldussõiduki üldist liiklemist ning ei tekita teistele sõidukitele tee
andmise kohustust. Samuti on jäetud välja võimalus, et ka hooldussõidukiga saadetavale sõidukile
peavad liiklejad teed andma, kuna sellist võimalust, et hooldussõidukiga saadetav sõiduk võiks
seadusega kehtestatud nõuetest kõrvale kalduda, ei ole sätestatud. Siseministeerium on juhtinud
eelnõu kooskõlastamise käigus tähelepanu asjaolule, et praktikas võib esineda juhtumeid, kus
saadetavaid sõidukeid on rohkem kui üks. Sama probleem võib esineda ka mitmest saadetavast
sõidukist koosneva kolonni tähistamisega. Välisriikide praktikas kasutatakse kolonni esimesel ja
viimasel saateautol erinevaid tunnuseid (nt erivärvi aknalipud), et liiklejaile oleks arusaadav kolonni
algus ja lõpp. Tulenevalt eelnevast on sätte sõnastust täpsustatud. Liikleja peab andma teed
sõidukile või sõidukitele, millel on sisse lülitatud sinine vilkur või sinine märgutuli ja niisuguse
sõidukiga saadetavale sõidukile või sõidukitele ning mitmest saadetavast sõidukist koosnevale
tähistatud kolonnile. Samuti peab liikleja andma teed teel töötavale sisse lülitatud kollase vilkuriga
hooldussõidukile, mille juht kaldub kõrvale käesoleva seaduse § 14 lõikes 1 ja §-s 45 sätestatud
nõuetest, liiklusmärkide, välja arvatud eesõigusmärgid ja kiirust piiravad märgid, ja teemärgiste
nõuetest. Vajadusel peab liikleja tee andmiseks seisma jääma.
LS §-d 20 ja § 21 kehtestavad regulatsiooni, kus sõidukit ei tohi peatada. Samas näeb kehtiv
liiklusseadus ette erandid (vt § 200 lõige 7), mille korral liiklusjärelevalve teostaja tohib sõidukit
erakorralistel asjaoludel peatada üldjuhul peatumiseks keelatud kohtades. Ühtlasi täiendatakse
loetelu sõnastusega, mille kohaselt tohib liiklusjärelevalve teostaja sõiduki peatada ka kohas, kus
liikluskorraldusvahend seda ei luba. Kuigi kehtiv seadus lubab sõiduki peatada ka muus ohtlikus
kohas, mida tinglikult võib lugeda ka kohtadeks, kus liikluskorralduslikult on peatumine keelatud,
loob lisatav punkt juhtidele selles osas senisest rohkem selgust. Muudatusega määratletakse, et kui
liiklusjärelevalve teostaja määrab sõiduki peatamiseks koha, kus tavaolukorras juht peatuda ei
tohiks, siis edaspidi on see selgelt välja toodud, et juhil on kohustus näidatud kohas peatuda. Vajalik
on see näiteks olukorras, kus politseioperatsiooni käigus kontrollitakse kõiki sõidukeid ning see
viiakse läbi teel, kus peatumine on keelatud. Juht peab sõiduki peatama liiklusjärelevalve teostaja
poolt peatumiseks näidatud kohas, sealhulgas käesoleva seaduse § 200 lõikes 7 nimetatud kohtades.
Sätte sõnastust on täpsustatud Siseministeeriumi ettepanekut arvestavalt.
LS § 20 lõike 3 muudatusega täpsustatakse, et kehtivas seaduses kasutatud kitsendus
„kaherattaline“ laieneb lisaks mootorrattale ka jalgrattale, pisimopeedile ning mopeedile.
LS § 20 lõike 4 muudatuse kohaselt tohib asulas lisaks alla kuue meetri pikkuse A- ja haagiseta B-
kategooria ning haagiseta D1-alamkategooria mootorsõidukile peatada või parkida ka jalgrataste,
pisimopeedide ja mopeedidega. Kuna oma mõõtmetelt on nad samaväärsed mootorratastega, siis
puudub praktiline vajadus nimetatud sõidukite parkimist piirata, erinevalt muudest sõidukitest.
Lisaks loobutakse A-kategooria mootorsõiduki puhul § 20 lõikes 4 sisalduvast 6 meetri nõudest,
sest A-kategooria mootorsõiduki tehniliselt suurim lubatud pikkus on 4 meetrit. Seda vastavalt
majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise
tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 koodi 1102 ja lisa 2 koodi 1102 kehtestatud nõuetele.
LS § 20 lõiked 41 ja 42. Liiklusseaduse § 20 peatumise ja parkimise nõuetele lisatakse juurde kaks
uut lõiget, 41 ja 42, mille eesmärgiks on eelkõige parandada linnaruumi kasutust. Kehtiva seaduse §
20 lõike 3 kohaselt võib asula sõiduteel kaherattalist külghaagiseta mootorratast, jalgratast, mopeedi
ja pisimopeedi peatada ja parkida kõrvuti kahes reas, kusjuures sõiduki pikitelg peab olema rööpne
sõiduteeäärega. Linnaruumi kasutuse seisukohast on otstarbekas laiendada sarnast võimalust ka
muudes seaduses sätestatud kohtades parkimisele, täiendades selleks seadust lõikega 41.
Olemuslikult ei ole erinevust, kas nimetatud sõidukid peatuvad või pargivad kahes reas rööpselt
sõiduteeäärega või liikluskorraldusvahendiga määratud korra kohaselt muus kohas (näiteks
kõnniteel). Oluline on, et peatatud või pargitud sõidukid oleksid parkimiskohtade piires ning nende
asend vastaks parkimiskorraldusele. Siinkohal on silmas peetud, et näiteks olukorras, kus liiklus
lubab peatuda või parkida sõiduteel selle ääre suhtes teatava nurga all, tuleb kahes reas olevate
sõidukite puhul mõlemad peatada või parkida sõidutee ääre suhtes nurga all.
Täiendava muudatusega lubatakse lõikega 42 asulas peatada ja parkida jalgratast, pisimopeedi ja
tasakaaluliikurit ka kõnniteel, jättes jalakäijale kõnniteel vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse
käiguriba ning seda ilma vastava liikluskorraldusvahendita. Muudatus on vajalik võimaldamaks
seaduslikult parkida nimetatud sõidukeid kõnniteel, kuna nimetatud sõidukite hoiustamiskohad on
enamjaolt rajatud just kõnniteele. Samas ei pruugi nimetatud kohad olla rajatud sõidutee poolsele
äärele, vaid on rajatud jalakäijaid vähem segavatesse kohtadesse (näiteks hoone seina äärde).
Samuti tekitaks vastav regulatsioon probleeme olukorras, kus kõnnitee on väga lai (näiteks
Vabaduse väljak Tallinnas), kohustades vastavaid kohtasid looma just sõiduteeäärsele küljele.
Seega on oluline, et vastavad kohad loodaks selliselt, et need takistaksid jalakäijaid võimalikult
vähe ning jätaks jalakäijatele piisavalt ruumi. Kohtades, kus 1,5 meetri laiune riba ei ole jalakäijatele
liikumiseks piisav, saab teeomanik liiklust korraldada liikluskorraldusvahenditega ning vajadusel
parkimist piirata. Lisaks on muudatuse eesmärgiks kõrvaldada vastuolu tasakaaluliikuri liiklemise
ning peatumise ja parkimise osas. Kuigi kehtiva seaduse kohaselt on kõnnitee ette nähtud ka
tasakaaluliikuriga liiklemiseks (LS § 2 punkt 25), siis sellega peatumine või parkimine kõnniteel ei
ole hetkel lubatud.
LS § 20 lõike 6 muudatusega täpsustatakse veose laadimist. Praktikas pargitakse kõnniteele
sisselülitatud ohutuledega ja hiljem põhjendatakse taolist käitumist veose laadimisega. Lisaks on
leidnud veose laadimisena käsitlust ka veosega kaasnevate dokumentide vormistamine. Muudatuse
kohaselt võib juht peatada sõiduki veose peale- või mahalaadimise ajaks. Peale veose peale- või
mahalaadimist peab sõidukijuht vabastama kõnnitee.
Kehtivat seadust tõlgendataks selliselt, et dokumentide vormistamine, mis võib võtta vahel tund või
enamgi, loetakse veose laadimise aja hulka. Sõiduki peatumiseks loetakse sõiduki seismajätmist
veose peale- või mahalaadimise ajaks. Kuna dokumentide vormistamine vms kõrvaltegevus ei ole
otseselt seotud veose sõidukile laadimise või sõidukilt mahalaadimisega, tuleb sellisel juhul sõiduki
seismine lugeda parkimiseks ning rakenduvad sõiduki parkimisele ette nähtud tingimused.
LS § 20 lõige 7. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb sõiduk asulavälisel teel peatada või parkida
parempoolsel teepeenral. Kuna ka parklad ja puhkekohad loetakse teeks, siis rakenduks nõue ka
nimetatud kohtades. Samas ei pruugi kõikides parklates ja puhkekohtades olla teekattele märgitud
parkimiskorraldust reguleerivat teekattemärgist, mistõttu tuleks kõik sõidukid peatada või parkida
parempoolsel teepeenral, mis liikluskorralduslikult ei ole otstarbekas. Seega lisatakse LS § 20 lõikes
7 sätestatud muudatusega välistus, et kohustus peatada või parkida sõiduk teel võimalikult paremal
eelnimetatud kohtades ei kehti. Nimetatud kohtades, kui parkimiskorraldust ei ole määratud, tuleb
peatuda ja parkida kohas, kus peatatav või parkiv sõiduk ei teeks võimatuks teiste sõidukite
liikumist või ei takistaks jalakäijaid (LS § 21 lõige 2 punkt 5). Lisaks jäetakse muudatusega ära
kohustus sõiduk peatada või parkida parempoolsel teepeenral, asendades selle kohustusega parkida
teel võimalikult paremal. Teepeenar kuulub tee koosseisu (LS § 2 punkt 81) ning visuaalselt on
juhile tee asukoht paremini arusaadavam. Senised vaidlused valesti parkijatega on tekkinud
teepeenra määratluses, sest kohati erineb tegelik olukord (sõidukite liiklemisel tekkinud) tee
ehituses kasutatavast teepeenra mõistest.
LS § 21 lõige 2 punkti 11 lisamisega täiendatakse sõiduki peatamise keeldude loetelu, mille
kohaselt ei tohi sõidukit peatada viisil, mis on vastuolus liikluskorraldusvahendil nõutuga. Kehtiva
seaduse kohaselt on keelatud peatada kohtades, kus seda keelab liikluskorraldusvahend. Samas ei
laiene see keeld aga olukorrale, kus peatamine on küll lubatud, kuid peatamise korraldus on
liikluskorraldusvahendiga täpsemalt määratletud (nt lisatahvlid 86 „parkimisviis“).
LS § 21 lõike 2 punkti 21 lisamisega täiendatakse parkimise keelu loetelu, mille kohaselt ei tohi
parkida viisil, mis on vastuolus liikluskorraldusvahendil nõutuga. Parkimise korraldamiseks
kasutatavad lisatahvlid 86 „parkimisviis“ näitavad alla 6 meetri pikkuse A- ja haagiseta B-
kategooria ning haagiseta D1-alamkategooria sõiduki paigutamise korda asula kõnniteeäärses
parklas, mis on tähistatud märgiga 575a või 575b „parkla“ või märgiga 575c „teeninduskoha
parkla“. Vastava teekattemärgise või tahvli 865 olemasolul tuleb sõiduk parkida nende järgi. Lisaks
võib tahvli 871 „parkimine ainult seisatud mootoriga“ parkida sõidukit ainult seisatud mootoriga
märkide 387 „parkimisala“ tähistatud alal, märgiga 575a või 575b „parkla“ või märgiga 575c
„teeninduskoha parkla“ tähistatud parklas. Kehtiv seadus keelab parkida kohas, kus seda keelab
liikluskorraldusvahend. Nimetatud kohtades ei ole keelatud parkida, kuid samas on kehtestatud
reeglid, kuidas sõiduk parkimiskohal peab asetsema, või on keelatud parkida töötava mootoriga
sõidukiga.
LS § 21 lõige 2 punkt 6. Kuna ülekäigukoht on oma olemuslikult sarnane ülekäigurajale, see
tähendab jalakäijale sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks ettenähtud, arusaadavalt
rajatud ja asjakohaselt tähistatud teeosa, siis viiakse LS § 21 lõike 2 punktis 6 sätestatud sõiduki
peatamise keeld kooskõlla seaduse üldiste põhimõtetega ning sõiduki peatamise keeldu laiendatakse
ka ülekäigukohale.
LS § 22 lõigete 1 ja 2 muudatuste eesmärgiks on viia seaduse nõuded kooskõlla seaduse üldiste
põhimõtete ja teiste nõuetega ning jäetakse välja dubleerivad nõuded. LS § 16 lõike 1 kohaselt ei
tohi ükski liikleja teisi takistada ega ohustada. Nõue laieneb ka jalakäijale, sh abivahendeid
kasutavale jalakäijale, mistõttu ei ole teatud liiklejate puhul otstarbekas rõhutada samasisulist
keeldu. Ka jalakäija, kes ei kasuta abivahendeid, ei tohi ohustada ega takistada jalakäijat, kes
kasutab näiteks rulluiske. Liiklusseadus § 22 lõige 2 sõnastatakse ümber täpsustades, et jalakäija,
kes liikleb jalgrattateel või jalgratta- ja jalgteel jalgratturile mõeldud osal, ei tohi takistada samal
teel või teeosal liiklevat juhti. Muudetud sõnastus on üldisem, hõlmates kõik juhid, kes antud teel
või teeosal liiklevad. Näiteks kehtivas seaduses oli loetelust välja jäänud tasakaaluliikuri juhid.
Erinevalt aga lõikest 1 on lõikes 2 vajalik rõhutada asjaolu, et jalakäija tohib liikuda nimetatud teel
või teeosal üksnes juhul, kui ta ei takista seal liiklevate juhtide liikumist ehk sõidukijuhtidel on
antud teel või teeosal eesõigus.
LS § 22 lõike 5 muudatuste eesmärgiks on täpsustada millisel juhul loetakse sõidukit käekõrval
lükkavat isikut jalakäijaks ning millised on sellisel juhul jalakäija liiklusreegleid. Muudatuse
kohaselt loetakse jalakäijaks jalgratast või mittetöötava mootoriga kaherattalist sõidukit – jalgratast,
pisimopeedi, kaherattalist mopeedi või kaherattalist mootorratast – käekõrval lükkavat isikut. Kuna
mopeed ja mootorratas loetakse mootorsõidukiks, siis on praktikas esinenud probleeme
tõlgendusega, kas nimetatud sõidukeid käekõrval lükkavat isikut saab lugeda mootorsõidukijuhiks,
kuna mootorsõiduki juhtimiseks loetakse ka isiku tegevust, kui ta ei viibi juhi kohal, kuid mõjutab
juhtseadiste abil mootorsõiduki liikumissuunda või kiirust (LS § 2 punkt 41). Teisalt on kehtivas
seaduses sätteid, mille kohaselt loetakse nimetatud sõidukeid käekõrval lükkavat isikut jalakäijaks
(kehtiv LS § 22 lõige 5), ning sellisel juhul ei ole vaja ka juhiluba (LS § 96 lõige 3). Seega
täpsustatakse muudatusega, et ka kaherattalist mootorsõidukit käekõrval lükkav isik on jalakäija.
Samas on oluline määratleda, et käekõrval lükkamise korral ei tohi mootor töötada. Vastasel korral
võib tekkida vastuolu juhi ning mootorsõiduki juhtimise mõiste vahel, kui töötava mootoriga sõiduk
on sõiduvalmis ning selle juhtimisseadmete liigutamist võib käsitada mootorsõiduki juhtimisena.
Samuti esineb praktikas just kaherattaliste sõidukite puhul varalise kahju tekitamise juhtumeid, kui
proovitakse sõidukiga erinevaid trikke teha. Näiteks joostakse mootorratta kõrval ja püütakse hoo
pealt sadulasse hüpata. Kui selline trikk ebaõnnestub, isik kukub ja mootorratas hooga edasi sõidab,
võib see tekitada suure kahju ja ka vigastusi inimestele. Seetõttu saab jalakäijana käsitada üksnes
mittetöötava mootoriga sõiduki käekõrval lükkamist ning töötava mootoriga sõiduki käekõrval
lükkamist saab vaadelda juba mootorsõiduki juhtimisena.
LS § 24 lõike 1 muudatusega kohustatakse jalakäijat ületama sõiduteed kõige ohutumast kohast.
Kehtiva sõnastuse kohaselt ei pidanud jalakäija kasutama käigusilda või -tunnelit, ülekäigurada ja
ülekäigukohta, kui seal lähedal oli ristmik. Liikluskorralduse muudatused, kus ristmikule ei märgita
kõikides suundades ülekäiguradasid, vaid tehakse seda osadel suundadel, on loonud olukorra, kus
jalakäiad on hakanud ületama ristmikku kohtades, kus puudub ülekäigurada. Samas lubab seda
liiklusseaduse kehtiv sõnastus, mille kohaselt puudub ristmikul sõidutee ületamisel jalakäijal
kohustus ületada sõiduteed ristmikul asuva ülekäiguraja kaudu, vaid võis ületada sõidutee ka
ristmikul teist kaudu, kus puudub ülekäigurada. Samas on oluline, et jalakäijad ületaksid ristmikul
teed ülekäiguraja kaudu, kus on liikluskorralduslikult loodud kõige ohutumad tingimused tee
ületamiseks. Kui ristmikul ülekäigurada ei ole, siis võib jalakäija ületada tee ristmikul ka muus
kohas. Ristmikul on jalakäijal pööret sooritava sõidukijuhi suhtes eesõigus (LS § 17 lõige 5 punkt
2) ning pööret sooritava sõiduki kiirus on väiksem (võimaldab jalakäijat paremini märgata), mis
loob ohutuma võimaluse sõidutee ületamiseks.
2017. a hukkus Eestis liiklusõnnetuste tagajärjel kokku 10, 2016. a 22 ning 2015. a 24 jalakäijat.
2017. aastal toimus otsasõite jalakäijatele 325 korral, neis hukkus 10 ja sai vigastada 331 jalakäijat.
Vaatamata sellele, et 2017. aastal toimus otsasõite jalakäijatele viie aasta jooksul kõige vähem ja
neis hukkunud jalakäijate arv on alates 2012. aastast väikseim, ei saa ühe aasta põhjal rääkida
süsteemsest paranemisest, kuid aastate lõikes on langustrendi hukkunud jalakäijate osas siiski
märgata. Suuremas ohus on suuremates linnades liiklevad jalakäijaid. 2017. aastal kannatada saanud
jalakäijatest 74% (2014-2016 keskmiselt 72%) sattusid õnnetusse Tallinnas, Tartu, Pärnus või
Narvas. Väljaspool asulaid sai eelmisel aastal kannatada 34 jalakäijat (10%).
Enim on jalakäijate liiklusreeglite eiramised seotud sõidutee ületamise ja helkuri
mittekasutamisega. Punase fooritulega sõidutee ületamised moodustavad poole kõigist kergliikleja
rikkumistest. 2017. aastal registreeriti helkuri või valgusallika puudumise eest veidi üle 500
rikkumise. Aastate lõikes on sellised rikkumised oluliselt vähenenud, mis on tõenäoliselt seotud
lisaks politsei töötaktika muutusele ka sellega, et helkurikandmise osas on olukord paranenud.
Jalakäijate teadlikkus on tõusnud ja üha rohkem kantakse valgusallikaid, et muuta end liikluses
paremini nähtavaks.
Liiklejate käitumise vaatluse järgi on keskmine jalakäijatele teed andvate juhtide osakaal 59%.
Jalakäijale tee andmist jälgiti Tallinna, Tartu, Narva ja Pärnu reguleerimata ülekäiguradadel. Kuna
uuringumetoodika alates 2017. aastast muutus, siis ei ole saadud tulemust võimalik üks-üheselt
võrrelda eelmise aasta tulemusega.
60% jalakäijate hinnangul on neile tee andmine reguleerimata ülekäigurajal viimase paari aastaga
võrreldes paranenud. 2016. aastal andis samale küsimusele positiivse vastuse 45% küsitletud
jalakäijatest. Pea poolte jalakäijate sõnul annab neile teed esimene ülekäigurajale lähenev auto.
2016. aastal oli vastav hinnang viie protsendipunkti võrra madalam. Küsitluses osalenud
sõidukijuhtide hinnangul on neist 69% alati valmis ülekäiguraja ees peatuma, kui kas või üks
jalakäija ootab sõidutee ületamise võimalust. Viimase kolme aasta võrdluses on see osakaal püsinud
muutumatuna.
LS § 27 lõike 2 kohaselt peab pimeda ajal või halva nähtavuse korral jalakäija kasutataval käsikärul,
mis on üle ühe meetri lai, olema vasakul küljel ees valge ja taga punane tuli. Samas ei täpsusta
seadus käsikäru lükkava jalakäija liikumisreegleid ning asulavälisel teel peaks jalakäija sellise
käsikäruga liikuma vasakpoolsel teepeenral ehk liikudes vastassuunas sõiduteel liikuvate
sõidukitega. Samas tekitab see olukorra, kus käsikäru tuled asetsevad teepeenra poolsel küljel,
eksitades sellega teisi liiklejaid. Seetõttu täpsustatakse, et sellise käsikäruga liikleja peab liikuma
sõiduteel selle pärisuunalise ääre lähedal ehk samas suunas ülejäänud liiklusega. Selliselt liikudes
paiknevad ka käsikäru tuled sõidutee poolsel küljel ning ülejäänud liiklejatele on käsikäru ja seda
lükkava jalakäija asukoht üheselt mõistetav.
LS § § 30 lõike 1 muudatusega täpsustatakse turvavöö kasutamise nõudeid. Kehtiva seaduse
kohaselt peab sõidu ajal turvavöö olema nõuetekohaselt kinnitatud. Nimetatud säte on tekitanud
kohtuvaidlusi osas, milliseid nõudeid tuleb täpsemalt järgida. Seega täpsustatakse, et arvestada tuleb
sõiduki või turvavöö tootja nõuetega, sest turvavöö kasutamise puhul võivad mõlemad nimetatud
osapooled näha ette konkreetseid nõudeid turvavöö kasutamisele. Vastavalt Ühinenud Rahvaste
Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni Genfi 1958. a „Ratassõidukile ning sellel kasutatava
ja/või sellele paigaldatava varustuse ja osade ühtlustatud tehnonõuete vastuvõtmise ning nende
nõuete alusel väljastatud kinnituste vastastikuse tunnustamise kokkuleppe” eeskirjale nr 16 peab
sõiduki tootja esitama turvavarustuse kasutamise informatsiooni sõiduki kasutajaraamatusse.
Samuti peab turvavöö tootja, seda juhul, kui turvavöö tarnitakse sõidukist eraldi, lisama kaasa info
turvavöö paigaldamise ja kasutamise kohta. Eestis on nimetatud eeskiri üle võetud kehtiva seaduse
§ 73 lõike 11 ning § 78 lõike 5 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni
2011. a määrusega nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele” ja
majandus- ja kommunikatsiooniministri 3. juuni 2011. a määrusega nr 37 „Auto, mootorratta,
mopeedi ja nende haagiste tüübikinnituse, üksiksõiduki kinnituse ja ümberehituse tingimused,
nõuded ja kord”.
LS 2. peatüki 4. jao pealkirja muudatus on redaktsioonilist laadi, liiklusseaduse 2. peatüki 4. jao
pealkirja lisatakse sõna „juht“, et viia see kooskõlla seaduse § 31 pealkirjaga, kuna nimetatud jagu
kehtestab nõuded juhile, mitte tasakaaluliikurile.
LS § 31 lõigetes 2–5 toodud muudatused on eelkõige täpsustavat laadi. Esiteks jäetakse lõikest välja
dubleerivad nõuded seoses ohustamise ja takistamise keeldudega. Sarnaselt jalakäija liiklusreeglites
tehtud muudatusega (§ 22 lõige 1) ei ole vaja rõhutada antud kohustuste laienemist üksnes osadele
liiklejatele. Ka jalakäija ei tohi ohustada ega takistada juhti.
Kehtiva seaduse § 31 lõigete 2 ja 3 sõnastus on tekitanud vaidlusi osas, kas jalgratturile,
pisimopeedijuhile ja tasakaaluliikuri juhile kehtestatud nõuded sõiduki asukoha osas teel sõitmisel
on kohustuslikud või tohib nimetatud sõidukitega sõita ka muudel teedel või teeosadel. Eelkõige
tekitab segadust sõnastus „võib sõita“. Kuna sõidukiga peab sõitma ainult temale ettenähtud teel
või teeosal (analoogselt LS § 22 lõike 1 jalakäija kohustusega), siis täpsustatakse, et loetletud
sõidukitega võib sõita ainult seaduses loetletud teedel. Kuna § 31 lõikes 2 on toodud, et jalgrattaga
võib sõita ka jalgratta- ja jalgteel, siis näiteks olukorras, kus sõiduteele on märgitud jalgrattarada
ning sõidutee kõrval on olemas jalgratta- ja jalgtee, jääb jalgratturile valikuvõimalus, kummal teel
või teeosal ta soovib liigelda. Käesoleva muudatuse eesmärk ei ole kohustada eelkirjeldatud
olukorras jalgratturit jalgrattarajal liiklema.
Seaduse § 31 lõikes 3 kõrvaldatakse ka vastuolu liiklusseaduse § 2 punktis 16 tooduga, mille
kohaselt jalgrattarada on jalgratta, pisimopeedi või mopeediga liiklemiseks ettenähtud ja
teekattemärgisega tähistatud pikisuunaline sõiduteeosa. Kuna jalgrattarada ei ole tasakaaluliikuriga
liikumiseks mõeldud, siis ei peaks sellel olema lubatud ka tasakaaluliikuriga liiklemine.
Seaduse § 31 lõikes 4 toodud muudatusega keelatakse jalgrattarajal ja -teel kolme- ja neljarattalise
mopeediga liiklemine. Mopeedid võivad oma ehituslikult olla kahe-, kolme- või neljarattalised,
kusjuures kolme- ja neljarattalised mopeedid on enamjaolt oma laiuselt võrdsed väikse sõiduautoga.
Samas jalgrattarajad ei ole üldjuhul laiemad kui poolteist meetrit (tihti ei ületa jalgrattaraja laius
ühte meetrit). Seetõttu ei mahu kolme- või neljarattalised mopeedid ülejäänud sõidukitega
(jalgrattad, pisimopeedid jne) korraga jalgrattateele liiklema, mis ühest küljest tekitab tõsise
liiklusohu, teisalt takistab muude sõidukite liiklust. Kuna neljarattalised mopeedid võivad liigelda
kuni 45 kilomeetrit tunnis ning kaaluda üle 500 kilogrammi, võib neid võrdsustada linnatingimustes
väikeste sõiduautodega. Seetõttu peaksid neljarattalised mopeedid liiklema sõiduteel üldise
liikluskorra kohaselt.
Seaduse § 31 lõike 5 sõnastusega täpsustatakse, et kui üldnõudena peab jalgrattur jalakäija vahetus
läheduses sõitma jalakäija tavakiirusega, siis muudatusega lisatakse vabastus kiireloomulisi
tööülesandeid täitvale kiirabitöötajale, abipolitseinikule või politseiametnikule. Vastasel korral
puuduks nimetatud isikutel võimalus oma töökohustusi eesmärgipäraselt täita ehk jõuda
sündmuskohale võimalikult kiiresti. Küll aga peavad kiireloomulisi tööülesandeid täitev
kiirabiametnik, abipolitseinik või politseiametnik tagama jalakäija ohutuse (§ 16 lõige 1).
LS § 31 täiendatakse lõigetega 91 ja 92 ning täpsustatakse nõudeid jalgrattaga, tasakaaluliikuriga,
pisimopeediga ja mopeediga liiklemisele. Kehtiva seaduse sõnastusse lisatakse nõue, et jalgrattur,
tasakaaluliikuri juht, pisimopeedi- ja mopeedijuht peavad mööda jalgratta- ja jalgteed või
jalgrattateed piiratud nähtavusega hoovi või õue sisse- ja väljasõiduteele lähenemisel ja selle
ületamisel vähendama kiirust ning teede ristumiskoha ületama kiirusega, mis võimaldaks seisma
jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi
ette aimama. Piiratud nähtavus on olukord, kus tee kurvid, tõusuharjad, teeäärsed rajatised, haljastus
või teel olevad takistused vähendavad nähtavust teel niivõrd, et sellel teelõigul lubatud suurima
kiirusega sõitmine võib muutuda ohtlikuks (LS § 2 punkt 53). Seega ei ole nõude eesmärgiks
kehtestada absoluutset kohustust, mis tingimata kohustaks juhti ületama nimetatud kohti
vähendatud kiirusega. Kui hoovi või õue sisse- ja väljasõidutee on piisavas ulatuses näha ehk mööda
jalgratta- ja jalgteed ning jalgrattateed liikuv juht saab veenduda, et hoovist või õuest ei ole väljumas
teisi liiklejaid, siis puudub ka praktiline vajadus kiiruse vähendamiseks. Antud nõudes on eelkõige
mõeldud linnapiirkondades paiknevaid jalgratta- ja jalgteid ning jalgrattateid, mille äärde jäävad
aedade, haljastuse või muul moel piiratud hoovi sisse- ja väljasõidud, mille kaudu väljuvaid
sõidukeid ja inimesi on võimalik märgata üksnes sisse- või väljasõidu vahetus läheduses. Seega on
nõue vajalik, et vähendada konflikte, mis tekivad mööda jalgratta- ja jalgteed või jalgrattateed
liikleva sõiduki ning hoovist väljuva sõiduki või inimese liikumistrajektooride lõikumisel. Kuigi
nii-öelda suurema sõiduki juht (milleks enamjaolt on auto) peab olema tähelepanelik ning hoiduma
kõigest, mis ohustaks vähemkaitstud liiklejat, sealhulgas andma teed teel liiklejatele (LS § 17 lõige
3), siis olukorras, kus mööda jalgratta- ja jalgteed või jalgrattateed võivad sõidukid liigelda kuni 45
kilomeetrit tunnis (näiteks mopeedi puhul), ei ole hoovist või õuest välja sõitval juhil mõistlike
vahenditeta võimalik oma kohustust täita. Seetõttu on oluline, et ka mööda jalgratta- ja jalgteed või
jalgrattateed liikuv sõidukijuht vähendaks oma liikumiskiirust ning oleks ohu tekkimisel võimeline
enne kokkupõrget seisma jääma. See lihtsustab oluliselt võimalust teisi liiklejaid õigeaegselt
märgata ja seeläbi teistel juhtidel oma kohustust täita. Samas on ka jalgratturil, kes liigub mööda
jalgratta- ja jalgteed, kohustus tagada seal liikuvate jalakäijate ohutus (LS § 31 lõige 2) ning
jalakäija vahetus läheduses liikuda jalakäija tavakiirusega (LS § 31 lõige 5). Seega on nõue oluline
ka jalakäijate ohutuse tagamiseks, et hoovi või õue sisse- või väljasõiduteele lähenev jalgrattur
liiguks sellise kiirusega, mis võimaldaks tal arvestada ka sealt väljuvate jalakäijatega.
Muudatusena võrreldes kehtiva seadusega on lisatud juurde kohustus, et ülekäigukohal ning -rajal
peab jalgrattaga või tasakaaluliikuriga sõitma jalakäija tavakiirusega. Kuigi jalgrattur või
tasakaaluliikuri juht võivad sõidutee ülekäigukoha ja -raja kaudu ületada sõites, ei ole neil sõiduteel
liiklevate juhtide suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur või tasakaaluliikuri juht ületab
ülekäigurajal või -kohas sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Seega tavaolukorras peavad
jalgrattur ning tasakaaluliikuri juht veenduma enne sõidutee ületamist, et see on ohtu ning selline
tegevus ei sunni sõiduteel liiklevaid juhte muutma oma sõidukiirust, -suunda vms. Kuna kehtiv
seadus ei sätesta aga piiranguid kiirusele, millega võib sõiduteed ületada, siis tihti üritavad juhid
selleks, et mitte ülekäiguraja või -koha ees seisma jääda, kiiruse lisamisega sõidutee ületada enne
sõiduteel liiklevaid sõidukeid. Olukorras, kus jalgrattur või tasakaaluliikuri juht on aga hinnanud
sõiduteel lähenevate sõidukite kiirust valesti, peavad sõiduteel liiklevad juhid kokkupõrke
vältimiseks tegema äkilisi manöövreid või pidurdusi. Seega on muudatuse üheks eesmärgiks
vähendada konfliktide tekkimise ohtu, mis tekib sõidukite kiirusest ja selle valest hindamisest.
Kohustades jalgratturit ning tasakaaluliikuri juhti ületama sõiduteed jalakäija tavakiirusega,
väheneb ka kiirus, millega jalgrattur või tasakaaluliikuri juht ülekäigurajale või -kohale läheneb.
See annab ühest küljest neile võimaluse ja rohkem aega veenduda oma tegevuse ohutuses. Teisalt
aga sõiduteel liiklevale sõidukijuhile rohkem aega ülekäigurajale või -kohale läheneva jalgratturi
või tasakaaluliikuri juhi märkamiseks ning vajadusel, kui jalgrattur või tasakaaluliikuri juht ei ole
arvestanud asjaoluga, et tal puudub sõidutee ületamise eesõigus, rohkem aega kiiruse
vähendamiseks ning kokkupõrke vältimiseks. Lisaks võimaldab see paremini täita sõiduteel
liiklevate juhtide kohustust olukorras, kus nad sooritavad pöörde, anda teed ülekäigurajal või -kohal
sõiduteed ületavale jalgratturile ja tasakaaluliikuri juhile. Ka siin on oluliseks faktoriks kiirus,
millega jalgrattur või tasakaaluliikuri juht ülekäigukohale või -rajale läheneb, sest eelkõige tagant
poolt suurel kiirusel lähenevat jalgratturit või tasakaaluliikuri juhti on sõiduteel liikleval juhil
praktiliselt võimatu õigeaegselt märgata.
LS § 32 lõige 10 tunnistatakse kehtetuks. Muudatuse eesmärk on seadusest jätta välja dubleerivad
nõuded seoses ohustamise ja takistamise keeldudega. Sarnaselt jalakäijale (§ 22 lõige 1) ja § 31
lõiked 2, 3 ja 5 toodud juhtide liiklusreeglites tehtud muudatustega.
LS § 32 lõike 1 punktis 1 sätestatud erandite loetellu lisatakse, kes võivad kõnniteel jalgrattaga
sõita, ka jalgrattaga tööülesandeid täitev kiirabibrigaad, abipolitseinik või politseiametnik ning
liikumispuudega jalgrattur ja liikumispuudega kaherattalise pisimopeedi juht.
Viimastel aastatel on järjest enam leidnud kasutust jalgrattaga liiklevad kiirabitöötajad ning
politseinikud, kes oma tööülesannete täitmisel (näiteks patrullimisel) peavad jalgrattaga liikuma ka
kõnniteel. Seetõttu on selguse huvides otstarbekas lisada nimetatud isikud erandite hulka. Ühtlasi
täpsustatakse sarnaselt kõnniteele, et jalgrattur, pisimopeedi- ja mopeedijuht ei tohi sõita ka jalgteel,
kuna viimane on ette nähtud jalakäijate ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks (LS § 2 punkt 21), võttes
arvesse kehtiva seaduse erandeid.
Lisaks muudetakse sätet selliselt, et kõnniteel tohib sõita ka liikumispuudega jalgrattur ja
liikumispuudega kaherattalise pisimopeedi juht. Säte lihtsustab liikumispuudega isikute liiklemist
sõidukitega, mis LS § 2 punkti 13 alusel tavapäraselt ei kuulu üksnes piiratud liikumisvõimega
isikule kasutamiseks ettenähtud sõidukite hulka. Samas ei pruugi liikumispuudega juhid olla
piisavalt võimekad liikuma pisimopeedi või jalgrattaga sõiduteel.
LS § 32 lõike 1 punkti 5 muudatus on täpsustavat laadi, asendades sõna „haagis“ sõnaga
„järelhaagis“. Vastavalt kehtiva seaduse § 2 punktile 9 on haagis mootorsõiduki haakes vedamiseks
valmistatud või ette nähtud sõiduk. Samas ei ole loetelus toodud sõidukid kehtiva seaduse mõistes
mootorsõidukid, mistõttu antud kontekstis termini „haagis“ kasutamine ei sobi. Ühtlasi on loetelust
välja jäetud mopeed, kuna mopeed käesoleva seaduse tähenduses on mootorsõiduk ning mopeedi
haagise vedamise tingimused määratakse selle registreerimisel (LS § 34 lõige 11).
LS § 32 lõike 2 muudatus on sõnastust täpsustav. Kui jalgratturile või tasakaaluliikuri juhile on
antud võimalus teatud tingimusi täites ületada sõidutee ülekäigurajal või -kohal sõites, siis
pisimopeedi- ja mopeedijuhile sellist võimalust kehtestatud ei ole. Samas võib kehtiva seaduse
sõnastusest jääda mulje, et pisimopeedi- ja mopeedijuht ei tohi ülekäigurajal (ülekäigukoha puhul
regulatsioon hetkel puudub) üldse sõita, sealhulgas ületades seda pikisuunas mööda sõiduteed
sõites. Seega on muudatuse eesmärgiks täpsustada, et piirang kehtib üksnes olukorras, kus
ülekäiguraja või -koha kaudu soovitakse ületada sõiduteed.
LS § 33 lõike 1 muudatus seostub samuti dubleerivate nõuete seadusest välja jätmisega, mis
seonduvad ohustamise ja kahju tekitamise keeldudega. Sarnaselt jalakäija liiklusreeglites tehtud
muudatusega (§ 22 lõige 1) ei ole vaja rõhutada antud kohustuste laienemist üksnes osadele
liiklejatele. Lisaks eemaldatakse ebakõla, et juht peab olema tähelepanelik vähekaitstud liikleja, sh
jalgratturi suhtes. Ka jalgrattur ise on juht, mistõttu jalgratturi eraldi rõhutamine ei ole asjakohane.
Iga juht peab olema tähelepanelik vähekaitstud liikleja suhtes. Samas ei ole otstarbekas vähekaitstud
liikleja mõiste defineerida. Näiteks mootorsõidukijuhi vaatest on vähekaitstud liiklejaks nii
jalgrattur kui ka jalakäija. Samas jalgratturi jaoks on vähekaitstud liikleja jalakäija. Seega peab iga
juht vähekaitstud liikleja defineerimisel lähtuma sellest, kui suure ohu allikaga liikluses osaletakse
ehk millise sõidukiga liigeldakse. Lisaks on sättesse juurde lisatud kehtiva LS § 35 lõikes 1 toodud
nõue, mis sobib antud punkti paremini ja mis käesoleva eelnõuga kehtetuks tunnistatakse.
LS § 33 lõike 2 punkti 6 muudatusega täpsustatakse lapse ohutust tagavate lisanõuete kohaldamist
ja turvavahendite kasutamise nõudeid. Kehtiva seaduse kohaselt peab sõidu ajal turvavöö,
motokiiver või laste turvavarustus olema nõuetekohaselt kinnitatud. Nimetatud säte on tekitanud
kohtuvaidlusi osas, milliseid nõudeid tuleb täpsemalt järgida. Seega täpsustatakse, et arvestada tuleb
sõiduki või turvavahendi tootja nõuetega, sest turvavöö kasutamise puhul võivad mõlemad
nimetatud osapooled näha ette konkreetseid nõudeid turvavöö kasutamisele. Vastavalt Ühinenud
Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni Genfi 1958. a „Ratassõidukile ning sellel
kasutatava ja/või sellele paigaldatava varustuse ja osade ühtlustatud tehnonõuete vastuvõtmise ning
nende nõuete alusel väljastatud kinnituste vastastikuse tunnustamise kokkuleppe” eeskirjale nr 16
peab sõiduki tootja esitama turvavarustuse kasutamise informatsiooni sõiduki kasutajaraamatusse.
Samuti peab turvavöö tootja, seda juhul, kui turvavöö tarnitakse sõidukist eraldi, lisama kaasa info
turvavöö paigaldamise ja kasutamise kohta. Eestis on nimetatud eeskiri üle võetud kehtiva seaduse
§ 73 lõike 11 ning § 78 lõike 5 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni
2011. a määrusega nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele” ja
majandus- ja kommunikatsiooniministri 3. juuni 2011. a määrusega nr 37 „Auto, mootorratta,
mopeedi ja nende haagiste tüübikinnituse, üksiksõiduki kinnituse ja ümberehituse tingimused,
nõuded ja kord”.
Samuti täpsustatakse, et juht peab enne sõidu alustamist veenduma, et lapse ohutust tagavad
lisanõuded (LS § 36) on täidetud. Näiteks tunnistatakse käesoleva eelnõuga kehtetuks kehtiva
seaduse § 36 lõikes 10 toodud piirang, et mopeedi või mootorratta tagaistmel ei tohi sõidutada alla
12 aastast last ning asendatakse üldisema nõudega, et mopeedil ja mootorrattal ei tohi sõidutada
last, kelle jalad ei ulatu toetuma jalatugedele või kelle areng ei võimalda last ohutult sõidutada.
Seega peab juht enne sõidu alustamist veenduma, et nimetatud nõue oleks täidetud.
LS § 33 lõike 3 muudatusega täpsustatakse turvavöö kasutamise nõudeid. Kehtiva seaduse kohaselt
peab sõidu ajal turvavöö olema nõuetekohaselt kinnitatud. Nimetatud säte on tekitanud
kohtuvaidlusi osas, milliseid nõudeid tuleb täpsemalt järgida. Seega täpsustatakse, et arvestada tuleb
sõiduki või turvavöö tootja nõuetega, sest turvavöö kasutamise puhul võivad mõlemad nimetatud
osapooled näha ette konkreetseid nõudeid turvavöö kasutamisele. Vastavalt Ühinenud Rahvaste
Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni Genfi 1958. a „Ratassõidukile ning sellel kasutatava
ja/või sellele paigaldatava varustuse ja osade ühtlustatud tehnonõuete vastuvõtmise ning nende
nõuete alusel väljastatud kinnituste vastastikuse tunnustamise kokkuleppe”, millega Eesti ühines
18. jaanuari 1995 a seaduse „Mootorsõidukite varustuse ja osade kinnitamise ühtsete nõuete
vastuvõtmise ja kinnitamise vastastikuse tunnustamise kokkuleppega ühinemise seadus“ (RT II
1995, 2, 3), mille § 3 alusel on Vabariigi Valitsus kehtestanud kokkuleppe juurde kuuluvad
eeskirjad, eeskirjale nr 16 peab sõiduki tootja esitama turvavarustuse kasutamise informatsiooni
sõiduki kasutajaraamatusse. Samuti peab turvavöö tootja, seda juhul, kui turvavöö tarnitakse
sõidukist eraldi, lisama kaasa info turvavöö paigaldamise ja kasutamise kohta. Eestis on nimetatud
eeskiri üle võetud kehtiva seaduse § 73 lõike 11 ning § 78 lõike 5 alusel kehtestatud majandus- ja
kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määrusega nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise
tehnonõuded ning nõuded varustusele” ja majandus- ja kommunikatsiooniministri 3. juuni 2011. a
määrusega nr 37 „Auto, mootorratta, mopeedi ja nende haagiste tüübikinnituse, üksiksõiduki
kinnituse ja ümberehituse tingimused, nõuded ja kord”.
LS § 33 lõike 7 muutmine. Kehtiva seaduse kohaselt peab B-, C-, D- ja T-kategooria
mootorsõiduki juht halva nähtavuse korral ja pimeda ajal asulavälisel teel hädapeatamise korral
autost või traktorist sõiduteele väljumisel ja sõiduteel viibimisel kandma ohutusvesti. Kuigi loetelu
katab kõiki mootorsõidukeid, välja arvatud mopeede ja mootorrattaid, siis sõidukid, millest
väljumise korral peab ohutusvesti kandma, ei hõlma liikurmasinat. Liiklusseaduse § 93 lõike 2
punkti 9 kohaselt loetakse T-kategooria mootorsõidukiks lisaks traktorile ka liikurmasinat ja
masinrongi. Kuigi liikurmasina kasutamise eesmärgiks ei ole pidev osalemine liikluses, ei ole
liiklusohutuse seisukohalt põhjendatud liikurmasina erinev käsitlus liikluses võrreldes teiste
mootorsõidukitega (näiteks traktoriga, mille kasutamise eesmärgid on liikurmasinaga sarnased).
Sellest tulenevalt asendatakse mootorsõidukite kategooriate loetelu üldise mõistega
„mootorsõiduk“ ning lisatakse loetelu, kes ei pea mootorsõidukist väljumisel ohutusvesti kandma.
Halva nähtavuse korral või pimeda ajal asulavälisel teel hädapeatamise korral sõidukist sõiduteele
väljumisel ja sõiduteel viibimisel ei pea ohutusvesti kandma mopeedi- ja mootorrattajuht.
Muudatusest tulenevalt sarnaselt autost ja traktorist väljumisel laieneb ohutusvesti kandmise nõue
ka liikurmasina juhile liikurmasina või masinrongi hädapeatamisel.
LS § 33 täiendatakse lõikega 111, millega sätestatakse erand sõiduki juhtimise ajal telefoni või
muu käsiseadme käes hoidmise kohta. Sõidukitootjad tulevad välja järjest uute parkimist
lihtsustavate lahendustega, kus võetakse sõiduki parkimiseks kasutusele juhtimispult või
mobiiltelefon. Sellest tulenevalt on vaja kehtestada erand ja lubada juhil hoida käes telefoni või
muud käsiseadet, kui ta kasutab seda sõiduki kaugjuhitava parkimisfunktsiooni rakendamiseks.
Kaugjuhitavat parkimist võimaldav seade ja selle kasutamine peab olema tootja nõuete kohane.
Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et antud erandi kasutamine on võimalik üksnes sõiduki
parkimiseks. Seega selleks, et juht tohiks parkimisfunktsiooni kasutama hakkamiseks telefoni kätte
võtta, peab sõiduk olema eelnevalt seisma jäänud ning seda kohas, kus on võimalik sõidukit parkida.
Samuti peab ka sõidukil olema käivitunud kaugjuhitava parkimise funktsioon. Seega antud erand ei
anna juhile õigust võtta telefoni sõiduki liikumise ajal kätte eeldusel, et tulevikus hakatakse sõiduki
parkimiseks nimetatud funktsiooni kasutama. Muudatus on seotud ka mootorsõiduki juhtimise
mõiste muutmisega (§ 2 punkt 41).
LS § 341 lõike 3 muudatusega täiendatakse eriloa kontrollimise nõudeid seoses liiklusregistri
laiendamise ja veolubade infosüsteemi loomisega. Liiklusseaduse § 341 lõike 3 uus sõnastus näeb
ette võimaluse kontrollida eriloa kehtivust liiklusregistri andmete alusel. Vastavalt liiklusseaduse §
173 lõike 1 muudatustele lisandub liiklusregistrile ka Maanteeameti antud erilubade andmebaas,
mis võimaldab kontrollida Maanteeameti antud erilubadega seonduvaid andmeid elektrooniliselt.
Selleks tagatakse järelevalveorganitele ka vastav ligipääs erilubade andmetele ning praktikas
hakkab see toimuma sarnaselt juhtimisõiguse tõendamisega (vt LS § 96 lg 2). Kohalike
omavalitsuste antud erilubade kehtivust tõendatakse jätkuvalt tee omaniku antud eriloaga, kui
kohalik omavalitsus ei ole halduskoostöö raames volitanud Maanteeametit väljastama eriluba ka
kohaliku omavalitsuse teedele.
LS § 341 täiendatakse lõikega 31, millega liiklusregistris sisalduvatele veoteede andmetele antakse
õiguslik tähendus. Neid andmeid on nimetatud eelnõuga liiklusseadusesse lisatava § 174 lõikes 8
ning siinkohal on mõeldud andmeid, mis tulenevad majandus- ja taristuministri 4. septembri 2015.
a määruse nr 114 „Eriveo tingimused ning eriveo teostamise ja erilubade väljaandmise kord ning
tee omanikule tekitatud kulutuste hüvitamise, eriloa menetlustasu ja eritasu määrad“ § 4 lõike 2
punktist 2. Viidatud määruse punktis on öeldud, et 52t-ümarpuidu eriveo üheks tingimuseks on
toimiva GPS-seadme olemasolu, mille abil on võimalik määrata autorongi asukoht.
Erilubade infosüsteemi käivitumisel hakkab see töötlema ka nimetatud GPS-andmeid, mille alusel
oleks võimalik teostada järelevalvet eelviidatud määruse § 4 lõike 2 punktis 2 sätestatud nõude osas
ning vajadusel rakendada ka liiklusseadusega ettenähtud sanktsioone (§-d 2611 kuni 2613). Hetkel
on selle nõude täitmise kontrollimine ja sanktsioonide rakendamine raskendatud, kuna puudub
vastav tehniline valmidus ja usaldusväärsed (õigusliku tähendusega) andmed.
Liiklusseaduse § 341 lisatakse uus lõige 32, kuhu normitehnilistel põhjustel tõstetakse ümber senise
§ 341 lõike 3 teine lause.
LS § 341 lõiget 4 täiendatakse kolmanda lausega, mis näeb ette kiirkorras antud eriloa menetlustasu
kuni 30 eurot iga tee omaniku välja antud eriloa kohta.
1. juulil 2015. a jõustus ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus, millega
tunnistati kehtetuks teeseadus ja täiendati liiklusseadust. Liiklusseadusesse on viidud ka erivedusid
ja eritasusid reguleerivad sätted. Seni olid eritasud täies ulatuses reguleeritud ministri määruse
tasandil. Alates 1. juulist 2015. a jõustunud liiklusseaduse redaktsioon sätestab, et menetlustasu iga
antud eriloa kohta on kuni kümme eurot (§ 341 lõige 4). Piirmäär on kooskõlas senise praktikaga,
kus vastavalt rakendusaktile (kuni 31. juuni 2015. a kehtinud teede- ja sideministri 1. septembri
1999. a määrus nr 50 „Tee omanikule erakorralise veo või sõiduga tekitatud kulutuste hüvitamise
ja eritasu määrad ning erilubade väljaandmise kord“) võeti eriloa andmise eest menetlustasu
üldjuhul summas 6 eurot. Samas praktilisest vajadusest lähtuvalt käsitles varem mainitud
rakendusakt eriolukorda, kus eriluba oli võimalik menetleda kiirkorras (eriloa andmine 3 tööpäeva
asemel 8 töötunni jooksul) ning sellisel juhul rakendus menetlustasu summas 30 eurot. Uus
liiklusseaduse regulatsioon ei võimalda enam kiirkorras antud loa korral sellist tasumäära rakendada
ja senist praktikat jätkata. Eesmärgiga välistada vastuolu seadusega, on liiklusseaduse § 341 lõike 7
alusel kehtestatud määruses (majandus- ja taristuministri 4. septembri 2015. a määrus nr 114
„Eriveo tingimused ning eriveo teostamise ja erilubade väljaandmise kord ning tee omanikule
tekitatud kulutuste hüvitamise, eriloa menetlustasu ja eritasu määrad“) kiirloa menetlustasu siiski
alandatud lubatud piirini ehk 10 euroni. Selline tasumäär ei saa oma eesmärki täita ning see tuleb
viia seni kehtinud ja valdkonnas kokkulepitud tasemele. Märkimist väärib ka asjaolu, et tegemist ei
ole seadusandja sihipäraselt kehtestatud regulatsiooniga, pigem ehitusseadustiku ja
planeerimisseaduse rakendamise seaduse lüngaga.
LS § 341 lõiget 6 täiendatakse teise lausega, mis võimaldab tee omanikuga sõlmitud lepinguliste
ülesannete täitmiseks vajaliku eriloa anda kuni lepingu kehtivuse lõpuni. Kehtiva seaduse kohaselt
antakse eriluba välja kehtivusega kuni üks aasta. Muudatusega võimaldatakse tee omanikuga
sõlmitud lepinguliste ülesannete täitmiseks vajaliku eriloa anda ka kuni lepingu kehtivuse lõpuni.
Selline lepinguline ülesanne on näiteks talvine teehooldus, kus teehooldelepingud sõlmitakse
üldjuhul 3–5 aastaks. Lepingu täitmiseks määratakse üldjuhul ka sõidukid ning nende tehnilised
omadused. Kuna lepingu täitmiseks kasutatavad sõidukid on kogu lepinguperioodi ühes piirkonnas
ning täidavad aastast aastasse samu ülesandeid, ei ole otstarbekas igal aastal uut eriluba väljastada.
Seega võimaldab muudatus anda sõidukile, mida kasutatakse näiteks talvistel hooldetöödel, eriloa
kuni lepingu lõpuni. Seeläbi väheneb nii eriloa väljastaja kui ka eriloa taotleja halduskoormus.
LS § 343 täiendatakse lõikega 11, mis annab eriloa andjale võimaluse keelduda eriloa andmisest,
kui taotluses märgitud vedaja ja mootorsõiduki või autorongi kohta eelnevalt antud eriloa § 343
lõike 2 punktis 2 sätestatud alusel kehtetuks tunnistamisest ei ole möödunud ühte aastat.
Kehtiv liiklusseaduse regulatsioon sätestab, et eriluba tunnistatakse kehtetuks, kui ilmnevad
liiklusseaduse § 343 lõikes 2 toodud asjaolud - kui rikutakse eriveo teostamise reegleid või ilmneb,
et eriloa taotlemisel esitati valeandmeid või võltsiti dokumente. Samas kehtetuks tunnistatud eriloa
taastamiseks on vedajal võimalik taotleda uut eriluba ja seejuures eriloa andjal puuduvad õiguslikud
alused uue eriloa andmisest keeldumiseks, seda ka juhul, kui eriveo tingimusi rikutakse
süstemaatiliselt ja sellega ohustatakse tee seisundit või liiklusohutust. Eelnõuga lisatakse § 34 3 uus
lõige 11, mis annab eriloa andjale õiguse keelduda eriloa andmisest, kui taotluses märgitud vedaja
ja sõiduki kohta eelnevalt antud eriloa liiklusseaduse § 343 lõike 2 punktis 2 sätestatud alusel (eriveo
nõuete rikkumine) kehtetuks tunnistamisest ei ole möödunud ühte aastat. Selliselt vedaja, kelle
eriluba on olulise õigusrikkumiste tõttu kehtetuks tunnistatud, ei pruugi koheselt uut eriluba saada.
Kuna rikkumise iseloom ning rikkumisest tulenev oht, samuti nende korduvus erinevate ettevõtete
ning sõidukite lõikes võivad oluliselt varieeruda, siis täiendava sanktsioneeriva meetme kasutamine
igal rikkumisel ei oleks põhjendatud ja proportsionaalne. Seetõttu eriloa andmisest keeldumine on
ette nähtud õigusena, mitte kohustusena, st eriloa andjal tuleb iga juhtumi korral eraldi kaaluda, kas
kasutada § 343 lõikes 11 sätestatud sanktsiooni või mitte.
LS 343 lõike 2 punkti 1 sõnastust muudetakse ja täpsustatakse, et eriluba tunnistatakse kehtetuks
ka siis, kui ilmneb, et eriloa eest ei ole ettenähtud korras tasutud. Säte on vajalik, et eriloa andjal
tekiks õiguslik alus tunnistada eriluba kehtetuks, kui selle eest ei ole tasutud. Eriveo eest maksmise
kord ning vastavad tasumäärad on reguleeritud liiklusseaduse § 341 lõike 7 alusel kehtestatud
majandus- ja taristuministri 04.09.2015 määrusega nr 114 „Eriveo tingimused ning eriveo
teostamise ja erilubade väljaandmise kord ning tee omanikule tekitatud kulutuste hüvitamise, eriloa
menetlustasu ja eritasu määrad“.
LS § 35 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks. Muudatus on seotud dubleerivate nõuete seaduses välja
jätmisega, seda sarnaselt eelnõu teiste muudatustega (nt LS § 22 lõige 1). Muus osas on kehtiva
seaduse sõnastus üle viidud LS § 33 lõike 1 muudatusse.
LS § 36 lõike 9 muudatusega asendatakse mõiste „turvavöö padi“ mõistega „istmekõrgendus“.
Mõiste „turvavöö padi“ on eksitav, kuna seostub padjaga, mis tavamõistes asjaga, mille peale
magades pead toetatakse. Nimetus „istmekõrgendus“ väljendab antud eseme reaalset funktsiooni –
tõsta laps kõrgemale, et turvavöö asetseks õigel kõrgusel. Eestis jaemüügis sellised esemed
kannavad samuti nimetust „Istmekõrgendus“.
Mõistet turvavöö padi kasutatakse laialdaselt ka toodete puhul, mida kasutatakse laste puhul
turvavöö küljes peatoena. Paragrahvi 36 lõike 9 tähenduses on mõeldud abivahendit, millega
reguleeritakse lapse istumise kõrgust. Komisjoni direktiivis 2000/3/EÜ, millega kohandatakse
mootorsõidukite turvavöösid ja turvasüsteeme käsitlevat nõukogu direktiivi 77/541/EMÜ tehnika
arenguga (ELT L 53, 22.02.2000, lk 8–83) kasutatakse laste turvavarustuses mõistet
istmekõrgendus.
LS § 36 lõike 10 muudatuse kohaselt ei tohi mopeedil ja mootorrattal sõidutada last, kelle jalad ei
ulatu toetuma jalatugedele või kelle areng ei võimalda last ohutult sõidutada. Nimetatud nõuded ei
laiene kolme- ja neljarattalisele mopeedile või kolmerattalisele mootorrattale, millele on valmistaja
paigaldanud turvavööd ja istmed. Kui lapse jalad ei ulatu jalatugedele, puudub lapsel toetuspind
ning tal on raske istmel püsida. Lisaks suureneb näiteks tagaistmel seeläbi võimalus, et lapse jalad
võivad jääda sõiduki liikuvate osade vahele. Samas on täpsustatud, et nimetatud nõue ei laiene
kolme- ja neljarattalisele mopeedile või kolmerattalisele mootorrattale, millele on valmistaja
paigaldanud turvavööd ja istmed. Sellisel juhul on võimalik last kinnitada tootja nõuete kohaselt
turvavööga või kasutada turvaseadet.
Algselt oli sätte eesmärk 12-aastase ja vanema lapse mopeedi ja mootorrattaga sõidutamise keeld,
kui lapse jalad ei ulatu jalatugedele toetuma. Antud sätte juures on kõige olulisem laps ja tema
turvalisus, mistõttu lapse vanus ei oma antud regulatsiooni juures tähtsust. Last ei tohi sõidutada,
kui ta jalad ei ulatu tugedele. Liiklusohutuse seisukohast lähtuvalt on väga oluline, et isiku jalad
toetuksid kindlalt jalatugedele. Arvestades füsioloogilisi eripärasid, mis on seotud lapsealiste
kasvamisega, ei saa siinkohal väita, et mopeedi ja mootorrattaga (olenemata nende turvalisuse
astmest ja tehnilisest konstruktsioonist) oleks võimalik lapsi sõidutada alates sünnist. Arvestades ka
Siseministeeriumi ettepanekut, mille kohaselt tuleks lapse sõidutamisel arvesse võtta ka lapse
füüsilisi ja vaimseid võimeid, mitte ainult asjaolu, kas lapse jalad ulatuvad jalatugedeni, on lisatud
punkt, et lisaks jalatugedeni ulatumiseni tuleb lapse sõidutamisel arvesse võtta, kas lapse areng
võimaldab teda ohutult sõidutada. Sama kehtib ka vanema kui 12-aastase lapse kohta. Lisaks peab
jääma antud sätte rakendamisel vastutus sõidutajale ehk ta peab olema veendunud, kas lapsealine
isik on füüsiliselt ja vaimselt sõidutamiseks valmis(vt ka LS § 33 lõike 2 punkt 6).
LS § 37 lõike 3 punkti 1 muudatusega täpsustatakse ühissõidukiraja kasutamise korda. Paragrahvi
37 lõike 3 punkti 1 muudatusega täpsustatakse juhi kohustust kasutada ühissõidukirada pöörde
sooritamiseks. Kehtiv sõnastus jättis liiklusohutuse ekspertide arvates võimaluse sätte
tõlgendamiseks selliselt, et pööret võib sooritada ka ühissõidukiraja kõrval olevalt sõidurajalt, sõites
risti üle ühissõidukiraja. Sellisel juhul tekib liiklusohtlik olukord, kus pööret sooritav sõiduk sõidab
ette ühissõidukirajal sõitvale või ühissõidukirajalt pööret sooritavale sõidukile. Muudatuse
sõnastusega kohustatakse juhti kasutama pöörde sooritamiseks või seisma jäämiseks
ühissõidukirada. Siinkohal on aga oluline, et muutunud ei ole ühissõidukiraja kasutamise
põhimõtted. Ühissõidukirajale võib ajaliselt suunduda üksnes vahetult enne pöörde sooritamist või
seismajäämist. Ühissõidukiraja kasutamine, mille korral ületatakse mööda ühissõidukirada mitmeid
ristmikke, ei ole lubatud. Ühtlasi ei ole seaduse eesmärgiga kooskõlas selline ühissõidukiraja
kasutamine, kus ühissõidukirada kasutatakse sadu meetreid või isegi kilomeetreid enne pööret
(näiteks Tallinnas Pirita teel), kuigi soovitud pöörde sooritamiseks on võimalik ümber reastuda ka
vahetult enne ristmikku.
LS § 39 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse mõiste „stopptuli“ mõistega „pidurituli“.
ESTERM soovitab terminite kasutamisel eelisterminina kasutada terminit „pidurituli“. Termin
„stopptuli“ on termini „pidurituli“ sünonüüm.
LS § 39 lõiked 6–8. Õigusselguse tagamiseks on lisatud § 39 lõigetesse 6 ja 7 terminile sõiduk
täiendus, mille kohaselt lõigete nõuded kehtivad ainult sellisel juhul, kui sõidukil on ohutuled. Kui
sõidukil puuduvad ohutuled või need on rikkis, siis reguleerib ohutuledeta sõiduki peatumist § 39
lõige 8, mille punktis 1 nimetatud nõue viiakse kooskõlla sama lõike punktiga 2, mille kohaselt
tuleb sõidukil ohukolmnurka kasutada ka ohutulede rikke korral. Näiteks liiklusõnnetuse korral, kui
ohutuled on saanud vigastada ning ei tööta, tuleb sõiduki tähistamiseks kasutada ohukolmnurka.
Lisaks on täpsustatud ääretulede riket, mille korral peavad sõidukil põlema ohutuled. Sõidukitel on
kasutusel nii eesmised, tagumised kui ka külgmised ääretuled. Samas ühe külgmise ääretule rikke
korral ei ole vajadust ohutulede kasutamiseks. Ühtlasi on sõidukitel kasutusel lisaks alumistele
ääretuledele ka ülemised ääretuled. Liiklusohutuse seisukohalt on oluline, et sõidukil põleksid
pimeda ajal või halva nähtavuse korral alumised ääretuled, mis tähistavad sõiduki alumisi gabariite.
Lisaks asendatakse muudatusega lõike 6 punktis 1 sõna „teepeenral“ tekstiosaga „väljaspool
sõiduteed tee ääre lähedal“ Teepeenar kuulub tee koosseisu (LS § 2 punkt 81) ning visuaalselt on
juhile tee asukoht paremini arusaadavam. Senised vaidlused valesti parkijatega on tekkinud
teepeenra määratluses, sest kohati erineb tegelik olukord (sõidukite liiklemisel tekkinud) tee
ehituses kasutatavast teepeenra mõistest.
LS § 40 lõike 1 muudatusega lisatakse tulede kasutamise regulatsioon pukseeritava seadme ja
vahetatava pukseeritava seadeldise veole. Arvestades asjaolu, et pukseeritavat seadet ja vahetatavat
pukseeritavat seadeldist ei registreerita ning neil puudub registreerimismärk ja numbrituled, peavad
neil sõidu ajal põlema ääretuled. Ääretulede olemasolu nõue on kehtestatud liiklusseaduse § 63
lõikes 2.
Liiklusseaduse § 40 lõike 2 muudatusega täpsustatakse päevatulede kasutamist. Päevatulede
kasutamisel ei pea haakes oleval sõidukil põlema ääre- ja numbrituled. Kui vedukil päevatulede
kasutamisel ääre- ja numbrituled ei põle, siis ei saa sõiduki süsteemide tehnilisest ülesehitusest
tulenevalt need põleda ka haakes oleval sõidukil. Ühtlasi ei ole valge ajal liiklusohutuse seisukohalt
ääre- ja numbritulede erisuse loomine sõidukile tema haakes oleva sõiduki suhtes põhjendatud.
Liiklusseaduse § 40 lõike 3 muudatusega loobutakse autorongi tunnusmärgi kasutamise nõudest
masinrongidel. Ettepanek selleks tuli Eestimaa Talupidajate Keskliidult ja Eesti Põllumeeste
Keskliidult. Seda põhjusel, et traktorite ja liikurmasinate valmistaja ei ole sellist tunnusmärki
harilikult sõidukile paigaldanud ega ole näinud ette ka valmidust sellise tunnusmärgi
paigaldamiseks. Seega tuleb nõude täitmiseks sõidukile omaalgatuslikult täiendavad tuled
paigaldada. Selline tegevus aga võib ohtu seada sõidukile kehtiva keregarantii, kuna tulede
paigaldamiseks on vaja sõiduki keresse täiendavad avaused tekitada.
LS § 40 lg 5 muutmine. Kehtiva seaduse § 40 lõige 5, millega kehtestatakse tulede kasutamise
kohustused sõiduki peatamisel ja parkimisel, on raskesti mõistetav ning seetõttu vaidlusi tekitanud.
Eelkõige tekitab küsimust, kas laiendus „halva nähtavuse korral ning pimeda ajal“ laieneb kõikidele
sättes kirjeldatud juhtudele. Ühtlasi muudab sättest arusaamise keeruliseks asjaolu, et ühe sättega
on kehtestatud kohustused nii peatatud kui ka pargitud sõidukile ning seda nii asulas kui ka
väljaspool asulat. Muudatuse eesmärgiks on muuta seadus selgemaks ning nõuded lihtsamini
jälgitavaks. Seetõttu viiakse sätte sisu loetelu kujule. Paragrahvi 40 lõike 5 loetelus sisalduvad sätted
kehtivad halva nähtavuse korral või pimeda ajal valgustamata teel peatatud või pargitud sõidukitele.
LS § 44 muudatustega võimaldatakse kollase vilkuri asemel kasutada ka vilkuvaid kollaseid
märgutulesid. Liiklusseaduses on vilkuri asendamine märgutulega lubatud alarmsõidukitel,
muudatusega võimaldatakse sama ka §-s 44 nimetatud sõidukitel. Muudatusega seondub ka § 84
lõike 4 muudatus. Omavalitsusliitude ettepanekul lisatakse võimalus kollast vilkurit ja märgutuld
kasutada ka tööülesannete täitmisel kohaliku omavalitsuse korrakaitseüksuse sõidukil. Arvestades,
et nimetaud sõidukid võivad tihti tööülesandeid täita teel, on liiklusohutuse seisukohast asjakohane,
et parandada nimetatud sõidukite nähtavust.
LS § 45 täiendatakse lõikega 11, mille kohaselt kaherattalisel mootorrattal ja mopeedil on lubatud
liikuda sõiduraja ulatuses kahes reas. Kehtivas liiklusseaduses oli vastav võimalus kehtestatud § 2
punktis 76. Samas on tegemist täpsustava nõudega, mitte aga mõiste osaga, mistõttu kehtestatakse
see võimalus seaduse nõuete osas.
LS § 45 lõike 9 muutmine. Liikluskorralduslikult on võetud kasutusele sõidurajad, mis asuvad
trammiteel. Õigusselguse tagamiseks on LS § 45 lõike 9 esimeses lauses täpsustatud, et kui
trammiteele on märgitud mitterööbassõidukite liiklemiseks sõidurada, siis võib sellel
mitterööbassõiduk sõita ning ületada sellelt sõidurealt ka ristmikku. Liiklusseaduse § 45 lõike 1
kohaselt tuleb teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel sõita sõiduraja piirides. Kehtiva
seaduse sõnastus lubab trammiteel sõita või seisma jääda siis, kui mitterööbassõidukite sõiduradade
arv ei ole liiklusmärgiga määratud.
LS § 46 lõiget 2 täpsustatakse, et pikivahe nõuded kehtivad üksnes mootorsõiduki, autorongi ja
masinrongi puhul. Kehtiva seaduse kohaselt rakendatakse pikivahe nõuet kõikidele sõidukitele, ka
jalgrattale. Nõude laiendamine näiteks jalgrattale ei ole vajalik. Vastavalt sama paragrahvi lõikele
1 peab juht vastavalt sõiduki kiirusele ning tee- ja ilmastikutingimustele hoidma sellist pikivahet,
mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või seisma jäänud sõidukile. Vastav
nõue on jalgrattaliikluse ohutuse tagamiseks piisav.
Lisaks täpsustatakse muudatusega möödasõidu kavatsusest märku andmist. Liiklusseaduse kehtiv
sõnastus piirab suunamärguande andmist suunatulega, mis tekitab olukorra, kus mootorsõidukijuht,
andes käega suunamärguande, peab täitma pikivahe nõuet. Liiklusseaduse § 39 lõike 2 kohaselt on
juht kohustatud andma suunamärguande käega, kui sõiduki ehituses pole suunatulesid või need on
rikkis või sõidetakse ohutuledega. Muudatusega viiakse liiklusseaduse § 46 lõige 2 kooskõlla § 39
lõikega 2.
Samuti võimaldatakse pikivahe nõudest kõrvale kalduda juhul, kui juht kasutab mootorsõidukile
tootja poolt ette nähtud pikivahe hoidmise seadet, mis iseseisvalt tagab eesliikuva sõidukiga ohutu
pikivahe. Tänapäeva sõidukitel on tihti paigaldatud püsikiiruse hoidjad, mis suudavad iseseisvalt
eessõitva sõidukiga pikivahet hoida. Samuti leiavad järjest enam kasutust nn platooning tüüpi
lahendused, kus veoautod sõidavad üksteise järel väga lähestikku, võimaldamaks kütusekulus
kokku hoida. Ohutu pikivahe tagab ning eessõitva sõiduki pidurdamisele reageerib sõidukisse
paigaldatud tehniline lahendus.
LS § 48 lõikes 1 täpsustatakse reguleeritud ühissõidukirajalt pöörde sooritamist. Liiklusseaduse §
37 lõike 3 punkti 1 kohaselt võib sõidukijuht kasutada ühissõidukirada pöörde sooritamiseks.
Õigusselguse tagamiseks täpsustatakse liiklusseaduse § 48 lõiget 1 ning lisatakse juhile kohustus
sooritada pööre ühissõidukirajalt, kui liikluskorraldusvahendid ei keela ühissõidukirajalt pöörde
sooritamist.
LS § 50 lõiget 2 muudetakse tulenevalt asjaolust, et piiratud juhtimisõigusega juhiloa kaasas
kandmise kohustus kaotatakse ning piiratud juhtimisõigust tõendatakse edaspidi ainult
liiklusregistri andmetega. Samal põhjusel tehakse muudatused ka § 95 lõikes 5, § 96 lõigetes 1, 2 ja
8, § 97 lõigetes 3 ja 4 ning § 108 lõikes 3.
LS § 50 lõike 5 punktis 2 loobutakse sätestatud kiiruspiirangu tunnusmärgi nõudest, kuna see on
oma olemuselt aegunud nõue. Kiiruspiirangu tunnusmärgi peamiseks eesmärgiks oli anda
liiklusjärelevalve teostajale teavet sõiduki lubatud suurima kiiruse kohta. Samas kantakse sõiduki
tehnilised andmed liiklusregistrisse ning nendele andmetele on juurdepääs ka liiklusjärelevalve
teostajatel. Seetõttu ei täida nõue oma eesmärki.
LS § 50 lõikes 6 täpsustatakse aeglase sõiduki tunnusmärgi kasutamist. Muudatuse kohaselt peab
aeglase sõiduki tunnusmärk olema lisaks mootorsõidukile ja autorongile paigaldatud ka
masinrongile. Masinrongi koosseisu kuulub vedukina mootorsõidukina ka traktor, millel kehtiva
liiklusseaduse kohaselt on nõutav aeglase sõiduki tunnusmärk. Masinrongi koosseisu võib
moodustada vedukina ka liikurmasin, mille valmistajakiirus võib olla väiksem kui 40 kilomeetrit
tunnis. Aeglase sõiduki tunnusmärgi kohustusest vabastatakse sarnaselt mopeedile ka mootorratas,
sest mootorratta ehituslikust omapärast lähtuvalt on aeglase sõiduki tunnusmärgi paigaldamine
praktiliselt võimatu.
LS 57 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks. Liiklusseaduse § 57 reguleerib sõitmist reguleerimata
ristmikul ja selle lõige 4 näeb ette, et üherajaliselt teelt mitmerajalisele teele sõitmisel peab juht
andma teed mitmerajalisel teel sõitvale juhile.
Praktikas on tõusetunud selle sätte vajalikkuse küsimus. Juhil on väga raske öelda, milline tee on
üherajaline, milline kaherajaline. Liiklusseaduse kohaselt: sõidurada on sõidutee pikiriba, mis võib
olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega ja mille laius on küllaldane autode
liiklemiseks ühes reas. Kaherajalise tee puhul tuleb siis arvestada kahe sõiduraja laiusega, pluss
ohutu külgvahe, mille suurus on samuti täpselt määramata ja mida ei saagi täpselt määrata, sest
oleneb kiirusest ja sellest, mille suhtes seda arvestada. Jääb ebaselgeks, kui lai peab olema tee, et
see oleks kaharajaline. Seaduse kohaselt peab juht seda aga teatud juhtudel suutma adekvaatselt
hinnata, et langetada õige otsus. Maanteeameti ettepanekul tunnistatakse säte kehtetuks.
LS 2. peatüki 6. jao pealkirja muudetakse, et viia see kooskõlla sama peatüki sisuga. Peatükis
esitatakse lisanõudeid sõidukijuhile, jalakäijale (LS § 64 lõige 1, § 66 punkt 1) ja sõitjale (LS § 62
lõige 8, § 65 lõige 5). Liiklusseaduse § 2 punkti 27 mõiste hõlmab nii jalakäijat kui ka juhti, kuid
mõiste sisu ei hõlma sõitjat. Kuuenda jao pealkirjas kasutatakse mõisteid „liikleja“ ja „sõitja“, mis
katavad kogu 6. jaos nimetatud isikutele kehtestatud regulatsiooni.
LS § 62 pealkiri ja sisu viiakse kooskõlla pukseerimise mõistega (§ 2 punkt 57). Pukseerimise
regulatsioon sisaldab lisaks mootorsõidukile ka autorongi ja masinrongi pukseerimist. Õigusselguse
tagamiseks on mootorsõidukile esitatavaid nõudeid laiendatud ning lõigetes 1, 2 ja 5 on lisaks
mootorsõidukile lisatud ka autorong ja masinrong.
Paragrahvi 62 lõikesse 1 on lisatud võimalus kasutada pukseerimisel abivahendina
pukseerimishaagist. Pukseerimishaagis on laialdaselt kasutusel Euroopa Liidu liikmesriikides.
Liiklusohutuse seisukohalt rakendatakse sellisele sõidukite ühendusele pukseerimisele kehtestatud
lubatud suurimat sõidukiirust, mis § 15 lõike 1 punkti 4 kohaselt on 50 km/h. Liikmesriigid
käsitlevad sellise abivahendiga pukseerimist erinevalt. Saksamaal ja Austrias on sellise
abivahendiga sõiduki vedamist käsitletud kui haagisega vedu, mille korral peab haagis olema
kindlustatud ja registreeritud. Samas Soome ei nõua sellise abivahendi registreerimist. Eestis on
sellist abivahendit valdavalt käsitletud haagisena ning enamjaolt on pukseerimishaagised
liiklusregistris registreeritud. Olemuselt on tegemist kas O1- või O2-kategooria haagisega, mis on
ehitatud selliselt, et pukseeritav mootorsõiduk toetub esisillaga pukseerimishaagisele
pukseerimishaagise telje kohal. Osa mootorsõiduki massist kantakse üle pukseerimishaagise teljele,
sellest tulenevalt täiendatakse § 62 lõiget 10 uue punktiga 9, mille kohaselt ei tohi pukseerida juhul,
kui pukseerimishaagise teljekoormus ületab registriteljekoormust.
LS § 62 täiendatakse lõikega 21, milles antakse viide, et pukseerimisel tuleb sõidukite
registreerimise nõuete puhul lähtuda liiklusseaduse § 76 lõikes 1 kehtestatud korrast . Regulatsiooni
eesmärgiks on tagada, et pukseerimisel osalevad sõidukid (sh pukseerimishaagis kui ka pukseeritav
sõiduk) peavad olema registreeritud LS § 76 lõikes 1 kehtestatud korras. Siseministeeriumi
ettepanekul on sõnastust täpsustatud.
LS § 62 lõigete 5 ja 6 muutmine. Paragrahvi 62 lõikes 5 sätestatud nõudeid on laiendatud ka
autorongi ja masinrongi pukseerimisele. Ühtlasi on täpsustatud, et pukseerimise keeld kehtib üksnes
sõidupiduri rikke korral, kuna pukseerimisel on just viimane oluline. Seega näiteks käsipiduri rike
ei takista sõiduki pukseerimist painduva ühenduslüliga.
Liiklusseaduse § 62 lõike 6 muudatusega täpsustatakse ohukolmnurga asukohta mootorsõidukil,
autorongil või masinrongil, milledel puuduvad või ei tööta ohutuled. Muudatuse kohaselt peab
pukseeritava mootorsõiduki, autorongi või masinrongi tagaosale ohukolmnurga paigaldama
selliselt, et see oleks tagaliiklejale nähtav.
LS § 62 lõike 8 muudatusega on täpsustatud olukorda, millal võib sõitja pukseeritavas sõidukis
viibida. Kehtiva seaduse kohaselt võib sõitja olla mootorsõiduki juhikabiinis ja sõiduautos. Samas
toodetakse väikeseid veoautosid, mis on ehituselt sarnased sõiduautoga ehk millel puudub
juhikabiin. Seetõttu on vajalik täpsustada, et ka sellisel juhul võib sõitja olla pukseeritavas sõidukis.
Kuna ka kehiva seaduse kohaselt ei ole pukseeritavas bussis sõitjal lubatud olla, siis on õigusselguse
huvides seda ka täpsustatud.
LS § 62 lõike 10 muudatusega täiendatakse selle loetelu punktidega 7–9, millal ei tohi pukseerida.
Pukseerida ei tohi mootorsõidukiga, mille pukseerimisseadis on rikkis või puudub. Rikkis
pukseerimisseadise kasutamisel võib pukseeritav sõiduk lahti pääseda ja tekitada liiklusohtliku
olukorra. Küll aga on lisatud täiendus, mille kohaselt võib siiski rikkis või puuduva
pukseerimisseadise korral sõidukeid pukseerida, kui selleks saab kasutada haakeseadet.
Haakeseadmed on oma ehituslikult ette nähtud haagise järele vedamiseks ning suudavad vastu
pidada pukseerimisel tekkivale koormusele. Seetõttu sobivad haakeseadmed ka sõidukite
pukseerimiseks ning puudub põhjendatud vajadus piirata vajadusel haakeseadme kasutamist
pukseerimiseks. Lisaks ei tohi pukseerimishaagisega pukseerimisel pukseerimishaagise
teljekoormus ületada pukseerimishaagise registriteljekoormust.
Samuti ei tohi pukseerida nõuetele mittevastavate mõõtmete, massi või teljekoormusega või muul
viisil tee püsivust ohustavat sõidukit, autorongi või masinrongi. Liiklusjärelevalve käigus on
esinenud olukordi, kus liiklusjärelevalve teostaja on keelanud nõuetele mittevastava sõidukiga
liiklemise (näiteks teljekoormused ületavad lubatud väärtusi) ning kohustanud veose
ümberlaadimisega viima sõiduki nõuetega kooskõlla. Selle kohustuse vältimiseks on aga sõiduk ära
pukseeritud, toetudes seejuures asjaolule, et pukseerimise korral ei ole nõudeid mõõtmetele, massile
või teljekoormusele kehtestatud. Samas ei ole mõistlik ka pukseerimisele vastavaid nõudeid
kehtestada, kuna pukseerimine on erandlik tegevus ning nõuetele vastava sõiduki, autorongi või
masinrongi pukseerimise piiramine ei ole vajalik. Vältimaks aga nõuetest kõrvale kaldumist,
keelatakse nõuetele mittevastavate mõõtmete, massi või teljekoormusega või muul viisil tee
püsivust ohustava sõiduki, autorongi või masinrongi pukseerimine.
Lisatud on nõue, mille kohaselt ei tohi pukseerida juhul, kui pukseerimishaagise teljekoormus
ületab registriteljekoormust. Olemuselt on pukseerimishaagis O1- või O2-kategooria sõiduk, mis
on ehitatud selliselt, et pukseeritav mootorsõiduk toetub esisillaga pukseerimishaagisele
pukseerimishaagise telje kohal. Seega osa mootorsõiduki massist kantakse üle pukseerimishaagise
teljele, kuid see ei tohi ületada registreerimisel määratud väärtust.
LS § 63 lõigete 2–6 muutmine.
Paragrahvi 63 lõike 2 muudatusega loobutakse ka pukseeritava seadme veol kiiruspiirangu
tunnusmärgist. Pukseerivata seadme veol on suurim lubatud sõidukiirus piiratud 25 kilomeetrini
tunnis (LS § 15 lõike 1 punkt 5). Seega on kõikidel sõidukitel üks suurim kiirus, mistõttu ei ole
täiendava tunnusmärgi lisamine vajalik.
Paragrahvi 63 lõike 3 muudatusega lisatakse viide § 85 lõikele 7. Tulenevalt Kaitseväe ja Kaitseliidu
kasutatavate pukseeritavate seadmete (nt relvajõududes kasutamiseks konstrueeritud ja valmistatud
tehnika) tehniliste nõuete spetsiifikast, on vajalik liiklusseadust täiendada ning võimaldada
Kaitseväe ja Kaitseliidu kasutatavatel pukseeritavatel seadmetel lisaks tsiviilkasutuses olevatele
haakeseadmetele (nõuded kehtestatud LS § 73 lõike 11 alusel) kasutada ka kaitseministri
kehtestatud nõuetele vastavaid haakeseadmeid.
Muudatusega täpsustatakse § 63 lõikes 4 sisalduvat nõuet, millal ei tohi veetaval või tõugataval
sõidukil olla inimesi. LS § 2 punkti 59 kohaselt hõlmab pukseeritava seadme vedu ka vahetatava
pukseeritava seadeldise vedu, siis võib kasutada LS toodud mõistet. Samuti on nõuet täpsustatud
lähtuvalt LS § 2 punktide 58 ja 91 muudatustest.
Muudatusega täpsustatakse § 63 lõiget 5. Masinrongi mõiste kohaselt võib masinrongi koosseisus
olla üks või enam haagist või pukseeritav seade või vahetatav pukseeritav seadeldis. Pukseeritav
seade võib oma olemuselt olla nii järelveetav kui ka eest tõugatav (LS § 2 punkt 58). Seetõttu
täpsustatakse muudatusega, et korraga ei tohi lisaks vedamisele ka tõugata rohkem kui ühte
pukseeritavat seadet või vahetatavat pukseeritavat seadeldist. Seega võib muudatuse kohaselt
masinrongi koosseisu üheaegselt kuuluda näiteks üks ees lükatav pukseeritav seade ning taga veetav
pukseeritav seade.
Muudatusega täpsustatakse § 63 lõiget 6 seoses pukseeritava seadme või vahetatava pukseeritava
seadeldise mõõtmeid. Muudatuse kohaselt peavad sarnaselt haagisele ka pukseeritava seadme või
vahetatava pukseeritava seadeldise massidele lisaks ka mõõtmed kehtestatud nõuetele vastama.
Seega täiendatakse lõiget 6 mõistega „mõõtmed“. Vastavad nõuded on kehtestatud liiklusseaduse §
73 lõike 11 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määrustega.
LS § 64 õueala liikluse regulatsioon viiakse õigusselguse tagamiseks kooskõlla seaduse seaduse §-
s 15 sätestatud lubatud suurimate kiirustega.
Kehtiva sõnastuse kohaselt on § 15 lõike 1 punkti 6 kohaselt õuealal sõidukite liiklemise suurim
lubatud sõidukiirus 20 km/h. Paragrahvi 64 lõige 2 täpsustas õueala regulatsioonis, et 20 km/h
kiiruspiirang kehtib mootorsõidukitele, mistõttu tekkis vastuolu liiklusseaduse § 15 lõike 1 punkti
1 ja § 64 lõike 2 vahel. Liiklusseaduse § 15 lõike 1 punktis 6 nimetatud lubatud suurim sõidukiirus
kehtib kõigile sõidukitele. Muudatusega asendatakse sõna „mootorsõiduk“ sõnaga „sõiduk“.
LS § 64 lõike 5 muudatusega täpsustatakse sõidukite parkimise korda õuealal. Sõidukite parkimise
korra osas tehakse kaks sisulist muudatust. Õuealal parkimise nõuete puhul tuleb silmas pidada, et
kehtiva regulatsiooni kohaselt on õuealal lubatud parkida ka kõnniteel, kuivõrd tee mõistes
sisalduvad nii sõidutee kui ka kõnnitee. Kuigi üldise regulatsiooni kohaselt on lubatud parkida
väljaspool õueala kõnniteel ainult sellisel juhul, kui seda lubab vastav liikluskorraldusvahend (LS
§ 20 lõige 4), siis õuealale on liiklusseadusega kehtestatud eraldi regulatsioon. Selle kohaselt võib
kõnniteel parkida ka ilma liikluskorraldusvahendita. Ühtlasi ei ole kehtivas liiklusseaduses toodud,
milline on piisav ruum, mille sõiduki parkinud juht peab jalakäijale jätma. Arvestades asjaolu, et
õuealal võib jalakäija liikuda ka sõiduteel, saab pahatahtlikult väita, et kõnniteel parkinud sõidukist
saab jalakäija takistamatult mööduda ka sõidutee kaudu. Samas on jalakäijal siiski ohutum liikuda
kõnniteel. Sellest tulenevalt rakendatakse muudatuse kohaselt õuealal kõnniteel parkijatele üldist
kõnniteel parkimise nõuet, mille kohaselt peab kõnniteel jalakäijatele jääma vabaks 1,5-meetrine
laiune osa. Seega on muudatusega õigusselguse tagamiseks toodud eraldi välja õuealal kõnniteel
parkimise tingimused, mis oleks sarnased üldise kõnniteel parkimise tingimustega. Ühtlasi on
juurde lisatud nõue, et kõnniteel tohib parkida üksnes juhul, kui sõiduteel parkimine ei ole võimalik
ehk sõiduteel parkides jäädaks takistama jalakäijaid või muudaks võimatuks teiste sõidukite
liikluse.
Teine muudatus puudutab õuealal parkimise regulatsiooni väljaspool tähistatud parklat. Kehtiva
seaduse kohaselt on kohustus parkida tähistatud parklas. Seega, kui kogu õueala piirkonnas leidub
üks tähistatud parkla, tuleks kõik sõidukid parkida selles parklas. Samas on võimatu igalt juhilt
eeldada, et parkides õuealal väljaspool parklat on juht veendunud, et kogu õueala piirkonnas ei leidu
kasvõi ühte tähistatud parklat. Samuti ei ole õuealal tähistatud parklates enamjaolt kohti kõikidele
sõidukitele. Lisaks kasutatakse õuealal sõidukite parkimiseks ka liiklusmärgiga tähistamata kohti,
mis on näiteks teekattemärgistega eraldatud või ehituslikult parkimiskohtadena kujundatud.
Seetõttu laiendatakse nõudeid selliselt, et parkida võib igal juhul ka sõiduteel kohas, kus parkimine
ei takista jalakäijat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust nagu see on liikluses hetkel
väljakujunenud praktika.
LS § 67 lõike 1 muudatusega täpsustatakse sõidukijuhi poolt tulede kasutamist tunnelis sõitmisel.
Kuna tunnelis liiklemist saab tinglikult vaadelda pimeda ajal liiklemisena, siis on muudatusena
lisatud nõuded ka jalgratta, tasakaaluliikuri ja pisimopeedi tulede kasutamisele. Liiklusseaduse § 40
lõike 1 kohaselt peavad mootorsõidukil sõidu ajal põlema lähi- või kaugtuled ning ääre- ja
numbrituled. Haagisel peavad sõidu ajal põlema ääre- ja numbrituled. Trammil peavad sõidu ajal
põlema lähi- ja ääretuled ning selle rööbashaagisel ääretuled. Pukseeritaval seadmel ja vahetataval
pukseeritaval seadeldisel peavad sõidu ajal põlema ääretuled. Jalgrattal, tasakaaluliikuril ja
pisimopeedil peavad põlema pimeda ajal või halva nähtavuse korral sõites ees valge ja taga punane
tuli.
Lõigete 2 ja 3 muudatusega laiendatakse tunnelis mootorsõidukite vahelise pikivahe nõuet
(2 sekundit) ka masinrongile ning C-kategooria mootorsõidukile (veoauto), ja CE-kategooria
autorongile (autorong) esitatav pikivahe nõue (kaks korda 2 sekundit) ka D- kategooria
mootorsõidukile (buss) ja DE-kategooria autorongile. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2004/54/EÜ tunnelite miinimumohutusnõuete kohta üleeuroopalises teedevõrgus (ELT L 167,
30.04.2004, lk 39–91) kohaselt kehtestatakse ohutuse seisukohalt sõidukite pikivahe raskeveokitele
ja olukorraks, kui tunnelis liiklus peatub. Direktiivi kohaselt peab raskeveokite pikivahe olema
vähemalt kahekordne võrreldes sõiduautode vahelise pikivahega ning tunnelis liikluse peatumisel
peab sõidukite vahe ees seisva sõidukiga olema 5 meetrit. Seda nõuet ei pea täitma, kui see ei ole
hädapeatumise tõttu võimalik, st et tunnelis ei pea hakkama tagurdama, et 5 meetri nõuet täita.
Direktiiv ei kehtesta bussidele sama suurt pikivahet kui raskeveokitele. Oma olemuselt ja
sõidudünaamikalt on aga nii veoauto kui ka buss sarnased, mistõttu on oluline, et mõlemale
sõidukile kehtiksid sarnased pikivahe nõuded tunnelis sõitmisel.
LS § 68 muudatusega täpsustatakse puudega isiku või pimedat inimest transportiva sõiduki
parkimiskaardi kasutamist ning muudetakse liiklusjärelevalve teostajale parkimiskaardile kantud
andmed paremini kättesaadavaks. Muudatuse kohaselt peab parkimiskaart olema paigaldatud
sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nii, et parkimiskaardi esikülg oleks kogu ulatuses nähtav.
Kehtiva sõnastuse kohaselt tekkis parkimiskaardi kontrollimisel olukord, kus parkimiskaardi
esiküljele kantud andmed ei olnud osaliselt või täielikult loetavad või sõiduk oli pargitud moel, mis
ei võimalda füüsilist ligipääsu tagaklaasi juurde, samuti on tumendatud tagaklaaside puhul võimatu
lugeda parkimiskaardi andmeid. Samuti on väärteomenetluse otsuste puhul tekitanud vaidlusi
mõiste „teenindamine“ kasutamine.
Õigusselguse tagamiseks on § 68 pealkirjas ja lõigetes 1–5 asendatud sõna „teenindamine“
sõnadega „transpordib“ või „vahetult transpordib“ vastavas käändes. Senises käsitluses on
vaidlustes teenindamise mõistet püütud laiendada ka juhtumitele, kui liikumispuudega või pime
inimene ei asu sõidukis ning teda ei viidud kuhugi või ei toodud kuskilt. Sellise olukorrana käsitleti
näiteks liikumispuudega või pimedale inimesele ravimite või toidu toomist. Eelnimetatud näite
korral puudub sõidukijuhil õigus ja ka vajadus liikumispuudega või pimedat inimest teenindava
sõiduki parkimiskaardi kasutamiseks ning ta peab lähtuma sõiduki parkimisel üldisest
parkimiskorrast. Vahetu transportimise all mõeldakse üksnes olukordi, kui liikumispuudega või
pimedat inimest viiakse kuskile või minnakse nimetatud isikule vahetult järele (näiteks hoone ukse
lähedale) ning seetõttu on vajalik üldistest nõuetest kõrvale kalduda.
Muudatusega jäetakse välja kehtiva liiklusseaduse § 68 lõike 3 punktis 2 sisalduv parkimisõigus,
mis reguleerib õuealal parkimist. Liiklusseaduse § 64 lõike 5 muudatusega lubatakse parkida
õuealal sõidukeid ka väljaspool parklat ning sellest tulenevalt puudub vajadus eriregulatsiooni
kehtestamiseks.
LS § 73 lõige 3 muudetakse seoses järelevalve sätete viimisega 14. peatükki „järelevalve“ lisatava
riikliku- ja haldusjärelevalve jakku. Sisu osas sättes muutusi ei ole.
LS § 73 lisatakse lõige 41, mis koosmõjus eelnõu § 191 lõike 11 lisamisega reguleerib olukorda,
kus Eestis kehtib ka Eesti liiklusregistris registreeritud mootorsõiduki ja selle haagise ülevaatus,
mis on tehtud teises Euroopa Liidu liikmesriigis.
Kehtiva Eesti ja Euroopa Liidu õiguse kohaselt seisneb teise liikmesriigi ülevaatuse tunnustamine
selles, et kui teises EL-i liikmesriigis registreeritud sõiduk registreeritakse Eestis ja sellel on kehtiv
tehnoülevaatus, siis seda tunnustatakse ning kantakse see tehnoülevaatus ka liiklusregistrisse.
Üleeuroopalist ülevaatuste tunnustamist ei eksisteeri aga juhul, kui näiteks Eesti liiklusregistrisse
kantud sõidukile soovitakse teha ülevaatust mõnes teises liikmesriigis ja sõiduk jääb jätkuvalt Eesti
registrisse. Samas lubab EL õigus selliseid kokkuleppeid riikide vahel teha. Sellise võimaluse näeb
ette ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/45/EL, milles käsitletakse mootorsõidukite
ja nende haagiste korralist tehnoülevaatust ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/40/EÜ
ELT L 127, 29.04.2014, lk 51–128). Direktiivi põhjenduspunkti 16 kohaselt peaks liikmesriigil
olema õigus määrata väljaspool tema territooriumi asuvad ülevaatuspunktid läbi viima tema
territooriumil registreeritud sõidukite tehnoülevaatust, kui kõnealustel ülevaatuspunktidel on juba
oma asukohaliikmesriigi tegevusluba sõidukite ülevaatuse läbiviimiseks.
Seega on käesoleva muudatusettepanekuga lisatava ülevaatuse kehtivuse eeltingimuseks see, et:
1) ülevaatus on tehtud § 191 lõikes 11 nimetatud liikmesriigi asjaomase tehnonõuetele vastavust
kontrolliva isiku poolt, kelleks võivad olla Euroopa Liidu liikmesriigis tehnonõuetele vastavuse
kontrolli teostavad äriühingud või teised isikud, kes on saanud oma riigi pädevalt asutuselt vastava
volituse;
2) Maanteeamet on sõlminud § 191 lõike 11 kohaselt asjaomase Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva
asutusega koostöökokkuleppe tehnonõuetele vastavuse kontrolli kohta;
3) tehnonõuetele vastavuse kontrolli tulemus on kantud liiklusregistrisse.
Muudatuse positiivse mõjuna suureneb transpordiettevõtete konkurentsivõime, kellel avaneb
võimalus teostada oma masinapargile tehnonõuetele vastavuse kontrolli väljaspool Eestit. Eelkõige
esineb täna probleeme nendel transpordiettevõtetel, kellel oleks võimalus sõlmida pikaajalisi
lepinguid teostamaks oma masinapargiga vedusid ainult kindlate Euroopa riikide vahel, kuid
olenevalt masinapargi vanusest tuleb teatud perioodi jooksul sõita kogu masinapargiga Eestisse
tehnonõuetele vastavuse kontrolli. See toob kaasa olukorra, kus teatud osaga masinapargist ei ole
võimalik sõlmitud lepinguga võetud kohustusi täita. Lisaks ebaefektiivsele ajakasutusele toob see
täiendavalt kaasa finantskulutusi, kuna ühe tühisõidu maksumuseks Kesk-Euroopast Eestisse ning
tagasi on hinnanguliselt 2000 eurot. Lisaks aja- ja finantskulutustele halvendab selline kindel
tehnonõuetele vastavuse kontrolli Eestis läbimise kohustus võimalusi sõlmida kasumlikke lepinguid
teostamaks vedusid ainult näiteks Kesk-Euroopa riikides.
LS § 74 lõike 1 punkt 3. Õigusselguse tagamiseks on oluline täpsustada liiklusseaduse § 74 lõike
1 punktis 3 nimetatud mootorsõiduki tehnonõuete vastavuse kontrollijale esitatavaid nõudeid nii, et
ta ei omaks ainult mootorsõiduki juhtimisõigust, vaid ka sõidukite kombinatsiooni juhtimisõigust.
Muudatusega välditakse vaidlusi olukorras, kus tehnonõuete kontrollija teostab tehnonõuetele
vastavuse kontrolli haagisele ning tekiks olukord, kus haagise liigutamiseks tehnonõuete kontrolli
käigus puudub tehnonõuetele vastavuse kontrollijal autorongi või masinrongi juhtimisõigus ning ta
ei saa haagise tehnonõuetele vastavuse kontrolli täismahus läbi viia.
LS § 74 lõige 7. Kehtiva seaduse kohaselt peab tehnonõuetele vastavuse kontrollija pärast
atesteerimist osalema Maanteeameti korraldataval erialasel täiendusväljaõppel. Täiendusväljaõppe
all mõistetakse siinkohal täiendavate atesteerimiskategooriate taotlemiseks vajalikku väljaõpet.
Esmakordsel atesteerimisel atesteeritakse tehnonõuetele vastavuse kontrollija sõiduauto
atesteerimiskategoorias või samaaegselt sõiduauto ja mootorratta atesteerimiskategoorias. Pärast
seda võib taotleda atesteerimist ka teiste sõidukite atesteerimiskategoorias nagu buss, üle 3500
kilogrammise täismassiga veoauto ja üle 3500 kilogrammise täismassiga haagis. Täiendavate
atesteerimiskategooriate taotlemine ei ole aga tehnonõuetele vastavuse kontrollijale kohustus vaid
pigem õigus, kuna kõikides tehnoülevaatuspunktides ei tehtagi näiteks bussi tehnonõuetle vastavuse
kontrolli, mistõttu ei ole kõikidel tehnonõuetle vastavuse kontrollijatel mõtet kõiki
atesteerimiskategooriad taotleda. Siiski, selleks, et uut atesteerimiskategooriat saada, tuleb läbida
asjaomane täienduskoolitus, millest tulenevalt muudetakse ka lõike 7 sõnastust.
LS § 74 lõike 13 muudatusega täpsustatakse, et tehnonõuetele vastavuse kontrollijale kehtestatud
nõuded ei laiene kaitseväe ja Kaitseliidu mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse
kontrollijale. Kaitseväe ja Kaitseliidu sõidukite puhul reguleerib vastavat valdkonda liiklusseaduse
§ 85 lõike 7 alusel kehtestatud kaitseministri 21.10.2015 määrus. nr 25 „Kaitseväe ja Kaitseliidu
mootorsõiduki ning haagise tehnonõuded ja varustuse nõuded ning tehnonõuetele vastavuse
kontrollimise kord“.
LS § 75 tunnistatakse kehtetuks, kuna kõik liiklusseaduse riiklikku ja haldusjärelevalvet käsitlevad
sätted koondatakse ühte peatükki (vt 14. ptk muudatuse selgitusi). LS § 75 lõikes 4 sätestatud
haldusjärelevalve teostaja õigused on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduse § 75 jj.
LS § 76 lõike 1 sõnastust muudetakse. Kehtiva seaduse § 76 lõige 1 sätestas väga erinevaid asju,
nagu mootorsõiduki või selle haagise (edaspidi § 76–§ 77 selgituste juures sõiduk) registreerimise
kohustuse, järelveetavale lisaseadmele registreerimismärgi paigaldamise võimaluse ning tähtaja,
mille jooksul tuleb sõiduk registreerida. Seega käsitleb kehtiva seaduse § 76 lõige 1 väga erinevaid
olukordi, mida on mõistlik reguleerida erinevates lõigetes, muutes seaduse niiviisi paremini
loetavaks ja arusaadavamaks. Seetõttu sõnastatakse § 76 lõikes 1 üldine põhimõte, et kõik sõidukid,
mida liikluses kasutatakse peavad olema registreeritud. Registreerimine tähendab lõike 2 kohaselt
registreerimist liiklusregistris. Kõikvõimalikud erandid, milliseid sõidukid ei pea olema
registreeritud ning registreerimise tähtajad sätestatakse järgnevates lõigetes. Eraldi lausena
sätestatakse, et mootorsõidukil ja selle haagisel peab olema registreerimismärk. Seda seepärast, et
kuigi registreerimise kohustus tähendab Eesti liiklusregistris registreerimist, siis siiski peavad ka
mõnes teises registris olevad teiste riikide sõidukid, mis ei kuulu Eestis registreerimisele, omama
registreerimismärki.
LS § 76 täiendatakse lõigetega 11–14. Eelnõuga täpsustatakse eelkõige õigusselguse huvides
tähtaegadega, mille jooksul tuleb riiki sisse toodud sõiduk registreerida (st kanda liiklusregistrisse).
Kehtiva seaduse järgi (vt § 76 lõike 1 3. lauset) tuleb liikluses kasutatav sõiduk registreerida viie
tööpäeva jooksul pärast sõiduki Eestis kasutusele võtmist. See võimaldaks grammatilisel
tõlgendamisel justkui jõuda järeldusele, et nimetatud tähtaja jooksul võib sõidukit kasutada ilma
registreerimata, sh ilma registreerimismärgita. Nii see loomulikult ei ole olnud, kuid võimalike
valetõlgenduste vältimiseks on vajalik kõnealuseid sätteid täpsustada.
Lisatavad lõiked reguleerivad kolme juhtumit:
1) sõiduk tuuakse Eestisse kasutamiseks Eestis alaliselt elava, Eesti elamisluba või -õigust omava
füüsilise isiku ja Eestis registreeritud juriidilise isiku poolt – seejuures ei ole isik
registreerimistunnistuse järgi selle omanik;
2) Eestis alaliselt elav, Eesti elamisluba või -õigust omav füüsiline isik ja Eestis registreeritud
juriidiline isik võtab Eestis kasutusele välisriigis registreeritud mootorsõiduki, mille
registreerimistunnistuse järgi on ta selle omanik;
3) välisriigist Eestisse elama asunud füüsiline isik võtab Eestis kasutusele oma välisriigis
registreeritud mootorsõiduki või haagise.
Paragrahvi 76 lõike 11 kohaselt võib riiki sissetoodud sõidukit kasutada 30 päeva jooksul pärast
selle omandamist, kasutusõiguse saamist või tollivormistuse lõpetamist (neid asjaolusid peab
tõendama sõiduki kasutaja), misjärel tuleb taotleda sõiduki registreerimist. Sõiduki kasutamise
eelduseks on veel välisriigis väljastatud registreerimismärgi olemasolu, loomulikult peab sõidukil
olema ka kehtiv liikluskindlustus ja liiklusseaduse §-s 88 nõutud dokumendid. Kuna praktikas on
osutunud keeruliseks kontrollida, millal sõiduk täpselt Eestis kasutusele on võetud, siis sätestatakse
põhimõte, et sõiduk tuleb liiklusregistris ehk Eestis registreerida 30 päeva jooksul pärast selle
välisriigist omandamist, kasutusõiguse saamist või tollivormistuse lõpetamist. See annab
kodanikule aega välisriigist omandatud sõidukiga Eestisse jõuda ning teha registritoiminguid, kuna
need võivad teinekord võtta aega rohkem, kui viis päeva. Sõiduki juhtimisel peavad sõidukil olema
dokumendid, mida on nõutud liiklusseaduse §-s 88 ning lisaks sõiduki seaduslikku omandamist,
kasutusõiguse tekkimist või tollivormistuse lõpetamise kuupäeva tõendav dokument, kus on
fikseeritud sõiduki soetamise kuupäev. Selleks sobib näiteks müügileping või muu sarnane
dokument, kuna oluline on kontrollida, millal täpselt sõiduk omandati.
Lõige 12 käsitleb olukorda, kus Eestis alaliselt elav, Eesti elamisluba või -õigust omav füüsiline isik
ja Eestis registreeritud juriidiline isik võtab Eestis kasutusele välisriigis registreeritud
mootorsõiduki, mille registreerimistunnistuse järgi on ta selle omanik. Sellisel juhul tuleb sõiduk
registreerida liiklusregistris, kui see on Eestis järjest viibinud rohkem kui 90 päeva.
Lõige 13 käsitleb ümberasuja kohustust registreerida oma sõiduk 90 päeva jooksul peale Eestisse
elama asumist. See kehtib olenemata sellest, kas tegemist on Eesti kodaniku, teise Euroopa Liidu
liikmesriigi kodaniku või kolmandast riigist pärit füüsilise isikuga. Näiteks, kui Eesti kodanik on
eelnevalt elanud Soomes ja sealt ostnud endale auto, siis peab ta uuesti Eestisse elama asudes
registreerima oma auto Eestis 90 päeva jooksul pärast Eestis elama asumist. Seejuures ei pea
ümberasujast Eesti kodanik tõendama mootorsõiduki seaduslikku omandamist näiteks
müügilepinguga, kuna sellisel juhul on tema nimi kantud sõiduki registreerimistunnistusele.
Lõige 14 sätestab, et registreerimise taotluse peab esitama sõiduki omanik. Uue esmakordselt
registreeritava sõiduki registreerimistaotluse võib esitada ka § 191 lõikes 1 nimetatud halduslepingu
alusel registreerimiseelset tehnonõuetele vastavuse kontrolli tegev isik ehk sisuliselt sõiduki
valmistaja, tema ametlik esindaja või nende poolt tunnustatud edasimüüja. Praktikas esitabki üle
90% uute sõidukite registreerimistaotlustest edasimüüja, kes oma kliendile (s.o sõiduki ostja) pakub
nn „võtmed kätte“ täisteenust. See tähendab, et sõiduki ostja ametiasutustes mingeid
registreerimisega seotud asju ajama ei pea. Enamik sellistest toimingutest aetakse juba täna
elektroonilistes teeninduskanalites, kuid siiski tuli sõiduki omanikul esitada Maanteeametile volikiri
registreerimistoimingute tegemiseks. Käesolevaga lisatakse seadusesse säte, mille kohaselt
eeldatakse juhul, kui registreerimist taotleb halduslepingu alusel registreerimiseelset tehnonõuetele
vastavuse kontrolli tegema volitatud isik (nt sõiduki edasimüüja), omaniku esindusõiguse
olemasolu. Praktikas tähendab see lihtsustatud korda sõidukite registreerimiseks, st sisuliselt võib
sõidukite registreerimismenetlus 100% ulatuses toimuda e-teeninduse kaudu. Kuivõrd sõiduki
registreerimistunnistuse väljastamine ei ole enam kohustuslik (vt käesoleva eelnõu LS § 76 lõike 7
muudatus), saab kõik registreerimistoimingud lõpule viia sõiduki edasimüüja ning ta ei pea enam
isegi registreerimistunnistuse väljastamiseks külastama Maanteeameti teenindusbürood.
Kokkuvõttes on tegemist soodsa olukorraga nii sõiduki müüjale kui ka ostjale ja lisaks ka
Maanteeametile.
LS § 76 lõike 2 esimest lauset muudetakse ja sätestatakse, et registreerimise tulemusel kantakse
Eestis kasutusele võetava ja nõuetele vastava mootorsõiduki või selle haagise ning sellega seotud
isikute andmed liiklusregistrisse. Sättest eemaldatakse viide Maanteeametile, sest liiklusseaduse §
191 lõike 1 alusel on Maanteeamet volitanud sõiduki valmistajaid, nende ametlikke esindajaid või
nende poolt tunnustatud edasimüüjaid teostama uutele sõidukitele registreerimiseelset ülevaatust.
Registreerimiseelne ülevaatus on sisuliselt kontrollimine, et sõiduk vastab tootja andmetele. Selle
käigus on Maanteeameti poolt loodud e-teeninduse võimalus sõiduki valmistajal, tema ametlikul
esindajal või nende poolt tunnustatud edasimüüjal teostada ka e-teeninduse kaudu sõiduki
registreerimismenetlus.
LS § 76 lõike 3 esimest lauset muudetakse ja sätestatakse, et registreerimisele kuulub ka Eestis
elamisõiguse saanud füüsilise isiku sõiduk, kuna Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 2 lõike 2
kohaselt on Euroopa Liidu kodaniku Eestis elamise seaduslikuks aluseks elamisõigus.
LS § 76 lõike 31 muudatusega täiendatakse nimekirja sõidukitest, mis ei pea liikluses osalemisel
olema registreeritud.
Lõike punktis 2 sätestatakse, et registreerima ei pea teisaldatavat registreerimismärki kasutavat
mootorsõidukit ja selle haagist. Teisaldatava registreerimismärgi kasutamine reguleeritakse §-s 761.
Teisaldatavat registreerimismärki kasutatakse Eestisse müügile toodud või Eestis valmistatud
registreerimata sõiduki müügieelseks proovi- või katsesõiduks, seega sätestatakse, et selle perioodi
jooksul ei ole sõidukit vaja registreerida.
Registreerida ei ole vaja ka sõidukit, mida pukseeritakse pukseerimishaagisega. Kehtiva seaduse
kohaselt tuleb registreerimata sõiduki veoks kasutada haagist, millele sõiduk on täielikult veosena
peale paigaldatud. Samas ei ole see iga kord põhjendatud ega ka vajalik, lisaks on pukseerimishaagis
praktikas küllaltki levinud. Seega võimaldab muudatus kasutada pukseerimishaagist ka
registreerimata sõiduki pukseerimiseks. Kuna pukseerimishaagis peab ise olema kehtestatud korras
registreeritud, siis on osaliselt pukseerimishaagisele toestatud sõiduk käsitletav veosena ning
pukseerimishaagise kindlustus katab ka õnnetuse korral tekkinud kulud.
Punktide 4 ja 5 kohaselt ei pea registreerima ka sõidukit, mida kasutatakse Eestist läbisõidul ehk
sõiduki transiidi korral ja liiklusregistrist kustutatud sõidukit Eestist välja viimisel, kui nendel
kasutatakse selleks otstarbeks väljastatud registreerimismärke. Selleks otstarbeks väljastatud
registreerimismärkide all mõeldakse siinkohal transiitmärke, mida väljastab Maanteeamet.
Transiitmärkide väljastamise kord on kehtestatud liiklusseaduse § 76 lõike 13 alusel majandus- ja
kommunikatsiooniministri määrusega nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise
tingimused ja kord“. Nõuded transiitmärgile on kehtestatud liiklusseaduse § 76 lõike 13 alusel
majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega 49 „Riiklikele registreerimismärkidele ja nende
valmistamisele esitatavad nõuded“. Transiitmärgil on punased numbrid värvitul taustal.
Punkti 6 kohaselt ei pea registreerima välisriigist renditud mootorsõidukit või selle haagist, mida
kasutatakse rahvusvahelise veoseveo ja sõitjateveo eesmärgil. Kui § 76 lõike 11 kohaselt peab
Eestisse kasutamiseks toodud sõiduki registreerima 30 päeva jooksul peale kasutusõiguse saamist,
siis § 76 lõike 31 punkt 6 sätestab sellest erandi selliselt, et teisest riigist renditud, kuid Eestis
kasutuses olevat ja samal ajal ka rahvusvahelises veose- või sõitjateveos osalevat sõidukit ei pea
Eestis registreerima. Seos § 76 lõikega 11 on see, et näiteks renditud sõiduauto kuulub ikkagi
registreerimisele, kui see on siin olnud kauem, kui 30 päeva.
LS § 76 lõike 5 sõnastust muudetakse ja sätestatakse, et kui mootorsõiduk või selle haagis on
kaasomandis, kantakse omanike taotluse alusel liiklusregistrisse üks omanik, kellele laienevad
käesoleva seaduse §-s 72 sätestatud kohustused. Ülejäänud omanikud kantakse liiklusregistrisse
kaasomanikena.
Sätet muudetakse, kuivõrd sätte sõnastus on mitmeti tõlgendatav. Liiklusregistrisse kantakse
erinevaid isikuid, sh sõiduki omanik, kaasomanik, vastutav kasutaja jne. Liiklusregistri
andmebaaside (mis on ühildatud ka erinevate koostööpartneritega, sh mittetulundusühing Eesti
Liikluskindlustuse Fond) loogika on selline, et sõidukiga peab olema seotud vähemalt seosega
„omanik“ isik. Muud isikud on nö vabatahtlikud. Samas mitut seosega „omanik“ isikut ei ole
võimalik liiklusregistrisse kanda, eelkõige tulenevalt liiklusseaduse §-s 72 sätestatud
sõidukiomaniku ja vastutava kasutaja kohustustest, küll on aga võimalik registrisse kanda mitu
seosega „kaasomanik“ isikut. Seega kantakse registrisse üks sõiduki omanik omanike kokkuleppel
ning ülejäänud omanikud kaasomanikena.
LS § 76 lõike 7 muutmisega kaotatakse kohustus väljastada sõidukile registreerimistunnistus, vaid
see muutub vabatahtlikuks – registreerimistunnistus väljastatakse üksnes sõiduki omaniku või
vastutava kasutaja soovi korral.
Registreerimistunnistus riigisiseselt olulist tähtsust ei oma, näiteks sõiduki omanik, vastutav
kasutaja ja kasutaja ei pea seda sõiduki juhtimisel kaasas kandma (käesoleva eelnõu kohaselt ei pea
registreerimistunnistust kaasas kandma ka muud isikud, kui sõiduk on liiklusregistris registreeritud)
ja praktiline väärtus on sellel peamiselt Eestist välja sõitmisel (vt LS § 76 lg 2 ls 2). Muudatus
vähendab töökoormust Maanteeameti teenindusbüroodes. Käesoleva eelnõu kohaselt (liiklusseadus
§ 76 lõige 12) saavad uute sõidukite müüjad esitada taotluse sõiduki registreerimiseks, mis tähendab,
et registreerimine toimub Maanteeameti e-teeninduse kaudu. Kehtiva seaduse kohaselt peab sõiduki
müüja minema Maanteeametisse kohale, kus väljastatakse talle kui sõiduki omaniku esindajale
sõiduki registreerimismärk ja registreerimistunnistus. Muudatuse kohaselt saaks Maanteeamet anda
sõiduki müüjale üle mingi koguse registreerimismärke ja sõiduki müüja ei pea enam näiteks uue
auto registreerimisel Maanteeameti teenindusbürood külastama. Sõiduki registreerimistunnistus on
n ö range arvestusega blankett, mis sisaldab turvaelemente, mille hoiustamiseks tuleb rakendada ka
rangeid turvanõudeid, mistõttu registreerimistunnistusi ei saa nii lihtsalt sõiduki müüjatele välja
jagada. Seega käesoleva eelnõu kohaselt vaikimisi registreerimistunnistust enam ei väljastata ning
seda tehakse ainult vajaduse põhiselt (selleks avaldab soovi sõiduki omanik või vastutav kasutaja).
Sõiduki ostja saab taotleda registreerimistunnistust näiteks e-teeninduses ja Maanteeamet saadab
selle postiga, seega väheneb Maanteeameti büroode külastatavus ja selle kaudu ka töökoormus.
Lõikesse 7 lisatakse ka uus kolmas lause, mille sisuks on sätestada Maanteeametile õigus volitada
teist riigiasutust tegema toiminguid sõiduki registreerimismenetluse raames. Muudatuse vajaduse
tingib eelkõige asjaolu, et registreerimismenetluse läbiviimisel tekib sageli vajadus esitatud
andmete ja tõendite õigsuse kontrollimiseks või täpsustamiseks – näiteks dokumentides
võltsimistunnuste tuvastamiseks, päringute tegemiseks jne. Olenevalt konkreetsetest asjaoludest
võib ressurss või oskusteave sellisteks toiminguteks olla mõnes teises riigiasutuses suurem kui
Maanteeametis. Praktikas on seni kasutatud ametiabi regulatsiooni võimalusi, kuid see seab teatud
piiranguid – näiteks ei saa abitaotlust täitev riigiasutus ise menetlusosalise ega menetlusväliste
kolmandate isikute poole pöörduda ega teavet/dokumente esitama kohustada kooskõlas
haldusmenetluse seaduse § 38 regulatsiooniga. Kehtiv õigus registreerimismenetluse raames
läbiviidavate toimingute tegemise edasivolitamiseks Maanteeametile õigust ei anna, kuid
haldusressursi ning oskusteabe efektiivsema kasutamise tagamiseks on selline täiendus vajalik.
LS § 76 lõikes 8 asendatakse sõna „Trollibussi“ sõnaga „Trolli“. Muudatusega ühtlustatakse
liiklusseaduses kasutatavaid mõisteid. Mõistena on kasutusel „troll“ (§ 2 punkt 88) ning ei kasutata
mõistet „trollibuss“. Sellest tulenevalt asendatakse § 76 lõikes 8 mõiste „trollibuss“ mõistega
„troll“.
LS § 76 lõikega 14 kehtestatakse riigilõivu tasumise nõue. Registreerimismärgi väljastamise,
registreerimistunnistuse väljastamise, Maanteeameti spetsialisti kohalekutsumise ning
mootorsõiduki ja selle haagisega seotud registrikannete tegemise taotluse läbivaatamise eest
liiklusregistris. Oluline on kehtestada riigilõiv taotluse läbivaatamise eest seetõttu, et kui taotlusele
järgneb negatiivne otsus, näiteks sõidukit ei registreerida, siis puuduks alus riigilõivu võtta. Samas
kulutused on Maanteeamet pidanud taotluse läbivaatamisega kandma.
LS täiendatakse §-ga 761 milles esitatakse teisaldatavate registreerimismärkide regulatsioon
(lõiked 1–11). Liiklusseadust täiendatakse teisaldava registreerimismägi väljastamise ja kasutamise
nõuetega, mis praegu on reguleeritud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 19
„Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ lisaga 3. Määrus sisaldab aga
mitmeid nõudeid ja piiranguid, mis tuleb kehtestada seadusega. Lisaks ei ole teisaldatavat
registreerimismärki üldse liiklusseaduses nimetatud, kuid see võimaldab osaleda liiklusregistris
registreerimata sõidukiga liikluses, olles seetõttu vastuolus kehtiva liiklusseaduse § 76 lõikega 1,
mille kohaselt peavad liikluses osalevad sõidukid olema registreeritud.
Nõuded teisaldatavale registreerimismärgile ning selle valmistamisele on kehtestatud majandus- ja
kommunikatsiooniministri määrusega nr 49 „Riiklikele registreerimismärkidele ja nende
valmistamisele esitatavad nõuded“. Teisaldataval registreerimismärgil on valgel taustal mustad
numbrid, teisaldatava registreerimismärgi tähtede ja numbrite kombinatsioon koosneb tähtede
kombinatsioonist „PROOV“ ja sellele järgnevast neljakohalisest numbrikombinatsioonist välja
arvatud võistlussõiduki registreerimismärk, millel on valged numbrid punasel taustal ja algab
tähtede kombinatsiooniga „SP“.
Lõikes 1 on nimetatud juhud, millal võib teisaldatava registreerimismärgiga sõidukit liikluses
kasutada. Eelkõige on tegemist lühiajalise kasutamisega näiteks sõiduki proovisõiduks või sõiduki
viimisel ühest müügikohast teise. Teisaldatava registreerimismärgi kasutamine võimaldab Eestisse
müügiks toodud sõidukitega teha ostjatel proovisõitu, mis on müügiprotsessi oluline osa. Kõikide
müügiks toodud sõidukite registreerimine liiklusregistris ei ole põhjendatud, kuna sõidukite müüja
on sõidukite omanik ainult lühikest aega ja liikluses nendega niisama ei osale. Seega oleks
registreerimise nõue koormav nii sõidukite müüjatele kui ka Maanteeametile, kuna pärast sõiduki
ostmist tuleb uuesti Maanteeametis omanikuvahetus vormistada. Samuti mängib sõiduki esmase
registreerimise kuupäev, mis registreerimisel liiklusregistrisse kantakse, olulist rolli sõiduki
väärtuse kujundamisel – kui registreerimine toimuks lihtsalt n-ö menetlusliku nõude täitmiseks,
oleks esmase registreerimise aeg, mis kaudselt näitab ka sõiduki kasutuselevõtu aega, sisuliselt
ebakorrektne, mille kaudu ka sõiduki väärtus varasema registreerimise tõttu väiksem (sõiduki
justkui tundub selle tõttu vanem).
Lisaks nähakse ette võimalus, et Maanteeamet, määratud tehniline teenistus või sõiduki valmistaja
võib kasutada teisaldatavat registreerimismärki ekspertiiside või katsetuste tegemiseks. Näiteks
tüübikinnituse raamistikus tuleb teha mootorsõidukite heitmete kontrollimiseks katsetusi reaalses
liikluses. Selle võimaldamiseks peaks olema võimalus ka sõiduki valmistajatel ning tehnilistel
teenistustel kasutada teisaldatavat registreerimismärki.
Lõikes 2 sätestatakse, et kuigi välisriigi võistlussõidukile antakse teisaldatav registreerimismärk,
siis käsitletakse sellena siiski võistlussõiduki registreerimismärki (majandus- ja
kommunikatsiooniministri 21. juuni 2011. a määruses nr 49 „Riiklikele registreerimismärkidele ja
nende valmistamisele esitatavad nõuded“ sätestatud tüüp A10), mitte aga teisaldatavat
registreerimismärki (tüüp A8 ja A11), kuna võistlussõiduki registreerimismärk on erinev (kilest
kleebis), et arvestada võistlussõiduki erinevaid kasutustingimusi võrreldes tavasõidukitega. Kuid
sellist välisriigi võistlussõiduki registreerimismärki saab taotleda ja kasutada vastavalt § 761
sätestatud nõuetele. Muu hulgas peab sellise sõiduki kohta täitma liiklusregistris lõike 6 kohast
registreerimismärgi päevikut.
Lõikes 3 sätestatakse, kellele teisaldatava registreerimismärgi kasutusõiguse anda võib. Teisaldatav
registreerimismärk väljastatakse ainult ettevõtjatele, kelle tegevuseks see on vajalik. Üldjuhul
antakse teisaldatava registreerimismärgi kasutusõigus äriühingule, kelle tegevusalaks on sõidukite
valmistamine või müük. Kui vastavat tegevusala ei ole kantud äriregistrisse, on selle asjaolu
tõendamiskoormis teisaldatava registreerimismärgi märgi kasutusõiguse taotlejal. Selleks on tal
õigus esitada Maanteeametile kõiki haldusmenetluses lubatavaid tõendeid. Äriühingutele
väljastatakse teisaldatav registreerimismärk eelkõige sõidukite müügieelseks proovi- või
katsesõiduks, aga ka sõiduki omal käigul sõitmiseks piiripunktist või tolliterminalist müügikohta,
Maanteeametisse registreerimiseelsesse tehnonõuetele vastavuse kontrolli või ühest müügikohast
teise. Seega võib teisaldatavat registreerimismärki kasutada ainult seaduses otsesõnu sätestatud
eesmärkidel. Muudel eesmärkidel märkide kasutamisel on tegemist kasutusnõuete rikkumisega,
mille korral tunnistab Maanteeamet märgi kasutusõiguse kehtetuks. Lisaks võib teisaldatava
registreerimismärgi kasutusõiguse anda spordialaliidule (Eesti Autospordi Liit) ning Maanteeamet,
tema määratud tehniline teenistus või valmistaja võib ka ise teisaldatavat registreerimismärki
kasutada sõidukitel, millel viiakse läbi ekspertiisi või katsetust.
Lõige 4. Teisaldatava märgi saamiseks tuleb Maanteeametile esitada vastavasisuline elektroonilises
vormis taotlus. Maanteeamet vaatab teisaldatava registreerimismärgi taotluse läbi esimesel
võimalusel, kuid mitte rohkem, kui 30 päeva jooksul taotluse esitamisest. Vajadusel võib taotluse
menetlemise tähtaega pikendada kuni 60 päevani. See on vajalik eelkõige juhul, kui teisaldatava
registreerimismärgi kasutusõiguse eesmärk ja/või taotleja tegevusala on ebaselge ja vajab
täiendavate menetlustoimingute tegemist.
Lõikes 5 sätestatakse, et teisaldatava registreerimismärgi kasutusõigus antakse üheks aastaks. Kui
soovitakse tähtaega pikendada, on võimalik taotleda kasutusõigust uuesti. Aastane kasutusõiguse
tähtaeg tagab selle, et Maanteeamet saab uueks perioodiks kasutusõiguse taotlemisel veenduda, et
isik jätkuvalt vastab teisaldatava registreerimismärgi kasutamise nõuetele, st tal on vajadus
teisaldatava registreerimismärgi kasutamiseks ja ta tegeleb endiselt ka vastava tegevusalaga.
Arvestada tuleb, et Maanteeametil on pikendamistaotluse läbivaatamisel ulatuslik (analoogne
esmaväljastamistaotluse läbivaatamisega) kaalutlusruum. Näiteks võib Maanteeamet keelduda
teisaldatava registreerimismärgi kasutusõiguse pikendamisest, kui pikendamise taotleja on
rikkunud teisaldatava registreerimismärgi kasutusnõudeid.
Lõikes 6 sätestatakse, et teisaldatava registreerimismärgiga sõidukiga liikluses osalemine käib läbi
liiklusregistri elektroonilise rakenduse. Teisaldatava registreerimismärgi valdaja peab pidama ka
elektroonilist päevikut, kuhu kantakse sõiduki ja juhi andmed ning märgi kasutusperiood (siiani
väljastati koos teisaldatava registreerimismärgiga paberil päevik). Nii teisaldatava
registreerimismärgi andmed kui ka selle valdaja poolt konkreetse sõidu kohta esitatavad andmed
kantakse liiklusregistrisse. Kuivõrd sõiduki kasutaja näol, kelle andmed tuleb samuti esitada, on
tegemist isikuandmetega, tuleb nende töötlemise õigus sätestada seadusega. Andmete säilitamise
tähtajad sätestatakse liiklusregistri põhimääruses. Teisaldatava registreerimismärgi kasutamisel
kannab isik, kellele on antud registreerimismärgi kasutusõigus (valdus), enne sõidu alustamist
teisaldatava registreerimismärgi elektroonilisse päevikusse andmed sõiduki, selle juhi ja sõiduki
kasutamise aja kohta, mis kantakse liiklusregistri sõidukite andmebaasi. Kehtiva korra kohaselt
tuleb andmed kanda eespool viidatud paberil päevikusse. Paberpäevikutest loobumine muudab
teisaldatava registreerimismärgi kasutamise ettevõtjate jaoks mugavamaks, samas on
Maanteeametil ja politseiametnikel lihtsam kontrollida, et teisaldatavat registreerimismärki ei
kuritarvitataks. Näiteks automüügiplatsi jaoks väljastatud teisaldatava registreerimismärgiga
sõidukiga liikluses osalemisel väljaspool müügiplatsi tööaega võib tekitada kahtlusi, kas tegemist
on ikka õigustatud kasutamisega, näiteks müügieelse proovisõiduga, millisel eesmärgil teisaldatav
registreerimismärk ju tegelikult väljastatud on. Paberpäevikuga võis põhimõtteliselt sõita nii, et
päevik oli näiteks kõrvalistmel ja seda sai kiiresti täita alles siis, kui politseiametnik oli sõiduki
peatanud. Elektroonilise päevikuga saab politseiametnik kontrollida, kas proovisõit on
liiklusregistris registreeritud ja sõidukit ei pea selleks peatama. Teisaldatavate
registreerimismärkide kasutusnõuete järelevalve on seega väga oluline, kuivõrd sisuliselt antakse
teatud isikutele õigus liikluses kasutada registreerimata sõidukeid, st mh sõidukeid, mille
tehnonõudeid ei ole ettenähtud korras ja mahus kontrollitud. Praktika on näidanud, et kasutusnõuete
rikkumisi esineb suhteliselt palju. Siiani ei ole õigusaktides paraku sätestatud tõhusaid meetmeid
rikkumiste vältimiseks ega isegi vähendamiseks (vt selle kohta ka allpool).
Lõikes 7 reguleeritakse teisaldatava registreerimismärgi kasutamise tingimusi. Teisaldatavat
registreerimismärki võib liikluse kasutada alates kell 7.00 kuni kell 22.00, välja arvatud, kui
sõidetakse piiripunktist või tolliterminalist hulgi- või jaemüügi õigusega ettevõtja territooriumini
või spordialaliidule antud teisaldatava registreerimismärgiga. Kuna teisaldatav registreerimismärk
on mõeldud ennekõike sõidukite müügieelseks proovisõiduks, siis on oluline, et
registreerimismärke kasutataks eesmärgipäraselt.
Lõigetes 8 ja 9 reguleeritakse kasutusõiguse lõppemise, keeldumise ja kehtetuks tunnistamisega
seonduv. Kasutusõigus lõpeb automaatselt, kui kasutusõiguse tähtaeg on lõppenud või kui
teisaldatava registreerimismärgi kasutusõiguse omaja lõpeb või lõpetab tegevuse, mis oli
kasutusõiguse saamise eelduseks (nt sõidukite müük). Kui aga tuvastatakse teisaldatava
registreerimismärgi kasutusnõuete rikkumine (nt on täitmata elektrooniline päevik konkreetse sõidu
kohta või kasutatakse märke pärast kasutustähtaja lõppemist, märki kasutatakse mitte
eesmärgipäraselt vms), tunnistab Maanteeamet teisaldatava registreerimismärgi kasutusõiguse
kehtetuks. Samadel alustel keeldub Maanteeamet ka teisaldatava registreerimismärgi kasutusõiguse
andmisest, näiteks kui aastase perioodi möödumisel soovitakse teisaldatava registreerimismärgi
kasutusõigust uueks perioodiks, kuid eelneval perioodil on õiguse omaja rikkunud kasutamise
nõudeid. Infot ja tõendeid rikkumiste kohta võib Maanteeamet saada ka näiteks Politsei- ja
Piirivalveametilt, kes tegeleb liiklusjärelevalvega.
Lõikes 10 sätestatakse, kohustus tagastada teisaldatav registreerimismärk Maanteeametile. Kuna
teisaldatav registreerimismärk on riigi omand, tuleb see kasutusõiguse lõppemisel tagastada.
Lõikes 11 nähakse ette riigilõivu tasumise kohustus teisaldatava registreerimismärgi väljastamise
taotluse läbivaatamise eest.
LS § 77 lõiked 1 ja 2–8 muudetakse.
Liiklusseaduse § 77 lõike 1 muudatusega täpsustatakse asjaolusid, mille puhul sõidukit ei
registreerita. Loetelu on täiendatud asjaoluga, et liiklusregistri toiminguid ei teostata juhul, kui
sõiduk on kuulutatud tagaotsitavaks. Kehtiva seaduse sõnastuse puhul sellist piirangut ei ole ning
Maanteeametil puudub võimalus keelduda näiteks sõiduki omaniku vahetuse vormistamisest juhul,
kui sõiduk on tagaotsitavaks kuulutatud. Samas see, et sõiduk on tagaotsitavaks kuulutatud, viitab
asjaolule, et sõiduki registritoimingu teostamist ei soovi teostada selle õigusjärgne omanik. Seega
peab Maanteeametil olema võimalus keelduda sellisel juhul registritoimingu tegemisest, misjärel
teatatakse asjaolust ka politseiasutusele. Märke sõiduki tagaotsitavaks kuulutamise kohta teeb
Politsei- ja Piirivalveamet läbi x-tee liiklusregistrisse. Ühtlasi on lõike sissejuhatav osa muudetud
selliselt, et välja on jäetud tekstiosa „teeb otsuse“ ning asendatud sõnaga „keeldub“. Muudatusega
täpsustatakse registreerimistoimingu olemust.
Samuti lisatakse loendisse täiendav punkt, et liiklusregistri toiminguid ei teostata juhul, kui
mootorsõiduk või selle haagis on muudel põhjustel liiklus- või keskkonnaohtlik. Taoline vajadus
on tekkinud Maanteeameti praktikas nii vaidemenetluste kui ka kohtuvaidluste pinnalt. Loetelu on
jäetud teadlikult lahtiseks, sest liiklusvaldkond on tehniliselt väga kiiresti arenev valdkond, mis
vajab pidevat õigusaktide muutmist ja täiendamist, mistõttu ei ole mõttekas uute asjaolude
ilmnemisel ja erinevate regulatsioonide lisandumisel iga kord seadust muuta. Seadusloome peaks
ka selliseid abstraktseid lahendusi võimaldama, et õigus keelduda on võimalik ka „muudel
õigusaktides sätestatud juhtudel“. Menetlust viib läbi Maanteeamet, kes saab vajadusel rakendada
vastavat kaalutlusõigust.
Liiklusseaduse § 77 lõikes 3 sätestatakse, et registriandmete muutmiseks peab mootorsõiduki või
selle haagise omanik või tema esindaja või muu õigustatud isik esitama Maanteeametile
nõuetekohase taotluse 10 tööpäeva jooksul andmete muutumisest arvates. Kui kehtiva seaduse LS
§ 77 lõikes 3 nähakse ette taotluse esitamise tähtajaks viis tööpäeva, siis paindlikkuse huvides
asendatakse see käesolevas eelnõus 10 kalendripäevaga. Diskussiooni tulemusel on leitud, et 10
kalendripäeva on selleks toiminguks mõistlik aeg.
Liiklusseaduse § 77 lõige 4. Maanteeametil on vajadusel, eelkõige juhul, kui muutuvad sõiduki
andmed või neid on vajalik täpsustada või kui sõidukil puudub nõuetekohane
identifitseerimisnumber (VIN või TIN kood), õigus enne registriandmete muutmist nõuda sõiduki
esitamist kontrollimiseks. Siiani tuli sõiduk esitada Maanteeametile kontrollimiseks üksnes kahel
juhul: kui muutuvad sõiduki andmed või sõidukil puudub nõuetekohane identifitseerimisnumber.
Lähtudes haldusmenetluse seadustiku seaduse tõendamise üldpõhimõtetest, mille kohaselt on
haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende
käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja
lahendamiseks olulised asjaolud, on Maanteeametil vajadusel loomulikult alati õigus nõuda, et
menetlusosaline esitaks enne registrikande tegemist sõiduki kontrollimiseks. Õigusselguse huvides
on seega vastavat regulatsiooni täiendatud.
Liiklusseaduse § 77 lõikest 5 eemaldatakse ebavajalik viide liiklusseaduse § 77 lõigetele 7 ja 81,
muutes lõike paremini loetavaks.
Liiklusseaduse § 77 lõikes 6 muudetakse sõidukite nimekirja, mille liiklusregistrist kustutamiseks
on vajalik nõuetekohane lammutustõend, et viia see kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivi 2000/53/EÜ, kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta (EÜT L 269, 21.10.2000, lk 34–43),
mille artikli 2 punkti 1 kohaselt loetakse sõidukiteks M1 (sõiduauto) ja N1 (kuni 3500 kg
täismassiga veoauto) kategooria autod ja kolmerattalised mootorsõidukid, välja arvatud
kolmerattalised mootorrattad. Kuna Vabariigi Valituse 17. juuni 2010. a määrus nr 79
„Mootorsõidukitest ja nende osadest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning
taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord ning sihtarvud ja sihtarvude saavutamise tähtajad“,
millega on direktiiv 2000/53/EÜ üle võetud, käsitleb samuti ainult M1, N1 ja L2e (kolmerattaline
mopeed) kategooria sõidukeid, siis tuleb liiklusseaduses asendada kolmerattalise mootorratta ja
kerge neliratta liiklusregistrist kustutamisel lammutustõendi esitamise kohustus, kohustusega
esitada lammutustõend kolmerattalise mopeedi kustutamisel.
Paragrahvi 77 lõike 6 punkti 6 muudatusega sätestatakse, et taotluse LS § 77 lõike punktis 2
nimetatud sõiduki kustutamiseks liiklusregistrist võivad sõiduki üleandmisel muuseumile või
koolitusasutusele lisaks Siseministeeriumile esitada ka teised riigiasutused. Praktika kohaselt
annavad lisaks Siseministeeriumile ka teised riigiasutused sõidukeid õppevahenditeks üle
muuseumidele ja koolitusasutustele. Samuti ei ole adressaadid üksnes muuseumid ja sisejulgeoleku
õppeasutused, vaid ka teised õppeasutused. Seni kehtinud regulatsiooni järgi ei ole eelpool
nimetatud toiming aga aluseks sõiduki liiklusregistrist kustutamiseks ning Maanteeametil tuleks
teiste riigiasutuste poolt esitatud taotlused sõiduki liiklusregistrist kustutamiseks jätta rahuldamata.
Selline, kitsendus toob aga endaga kaasa ebamõistliku aja- ja ressursikulu ning takistused sõiduki
liiklusregistrist kustutamisel.
Liiklusseaduse § 77 lõikes 7 asendatakse sõna „register“, sõnaga „liiklusregister“, kuna
Maanteeamet saab teha registriga seonduvaid toiminguid ainult liiklusregistris. Lisaks muudetakse
lõike 7 viimast lauset lihtsamaks ja paremini loetavamaks.
Liiklusseaduse § 77 lõike 8 muudatusega parandatakse viiteviga ning viidatakse ajutist kustutamist
reguleerivale lõikele 7. Ühtlasi lisatakse Maanteeametile võimalused kustutada sõiduk ajutiselt
registrist, kui sõiduki tüübikinnitus või üksiksõiduki kinnitus on kehtetuks tunnistatud. Vastavalt
liiklusseaduse § 78 lõikele 13 on tüübikinnitus menetlus, mille tulemusena Maanteeamet tunnustab,
et mootorsõiduki või selle haagise tüüp või nende osa, süsteemi, varustuse või eraldi seadmestiku
tüüp vastab kehtestatud nõuetele. Liiklusseaduse § 782 annab Maanteeametile õiguse tunnistada
sõiduki tüübikinnitus või üksiksõiduki kinnitus kehtetuks. Nimetatud paragrahvis toodud aluste
puhul on valdavalt tegemist olukorraga, kus tüübikinnitus on saadud kas pettuse või valeandmete
esitamise tulemusena. Seega ei vasta sõiduk kas Euroopa ühtse tüübikinnituse või Eesti riikliku
tüübikinnituse nõuetele ning sellise sõiduki kasutamine on keelatud.
Sõiduk kustutatakse ajutiselt registrist ka juhul, kui Maanteeamet on teinud kindlaks, et sõiduk ei
vasta kehtivatele või sõiduki registreerimise ajal kehtinud nõuetele. Näiteks, kui sõiduk on
omavoliliselt ümber ehitatud nii, et see ei vasta enam kehtivatele nõuetele või selle sõiduki
registreerimise ajal kehtinud nõuetele. Maanteeamet kustutab sõiduki sellisel juhul ajutiselt
registrist 30 päeva möödumisel mittevastavuse tuvastamisest juhul, kui sõiduki omanik ei ole selle
aja jooksul sõidukit nõuetega kooskõlla viinud. Praktikas on selliseid juhtumeid ka esinenud, kus
sõiduk on kas ümber ehitatud või näiteks on registreerimise ajal esitatud valeandmeid. Üldiselt
tuvastatakse sellised juhtumid sõiduki korralise tehnonõuetele vastavuse kontrolli käigus. Muudatus
on seega vajalik, hoidmaks nõuetele mittevastavad sõidukid liikluses kasutamisest, millega võib
esineda oht näiteks liiklus- või keskkonnaohutusele, samuti muudele õigushüvedele (elu/tervis,
omand jne), eemal. Kui sõiduki nõuetele mittevastavus on tuvastatud, on sõiduki omanikul/valdajal
siiski võimalus 30 päeva jooksul sõiduk nõuetega kooskõlla viia. Vastasel korral kustutab
Maanteeamet sõiduki ajutiselt registrist. Ajutiselt registrist kustutatud olekusse jääb sõiduk kuni
nõuetele vastavuse tuvastamiseni.
LS § 77 lõike 9 muudatusega lisatakse regulatsioon olukorras, kus sõidukile on seatud käsutamise
keelumärge ning sõidukit soovitakse registrist kustutada. Seda sarnastel põhimõtetel, mis hetkel
kehtivas liiklusseaduses on, kui soovitakse teostada sõiduki registriandmete muutust, kuid erandiga,
kui sõiduk kustutatakse registrist lammutustõendi alusel või välisriigi pädeva asutuse teate alusel.
Sellisel juhul ei ole Maanteeametil võimalik keelumärke kehtestaja kirjalikku avaldust nõuda, kuna
teade tuleb teiselt asutuselt, kes peaks olema keelumärke olemasolust ning sõiduki lammutamist või
ümberregistreerimist piiravatest asjaoludest teadlik. Küll aga saadab Maanteeamet keelumärke
kehtestajale sellekohase teate, kes vastavalt vajadusele saab pöörduda selgituste saamiseks
Maanteeameti kui vastava teate edastanud asutuse poole.
LS § 78 lisatakse lõige 31 tulenevalt asjaolust, et kõik liiklusseaduse riiklikku järelevalvet
käsitlevad sätted koondatakse ühte peatükki (vt 14. ptk muudatuse selgitusi) ning seetõttu
tunnistatakse kehtetuks § 783, kus asjaomane säte lõikena 3 praegu on kehtestatud. Kuna see säte ei
ole oma olemuselt säte, mis peaks asuma riikliku järelevalve regulatsiooni juures, siis tuuakse see
§ 78 lõikeks 31.
LS § 78 täiendatakse lõikega 7, mille kohaselt sätestatakse, et tüübikinnituse taotleja katab
tüübikinnituse taotleja Maanteeameti ametnike lähetuskulud, kui tüübikinnituseks vajalikke
toiminguid on vaja teha välisriigis. Sellega võimaldatakse Maanteeameti määratud tehnilistel
teenistustel pakkuda oma teenuseid ka välisriigis. Kui välisriigi ettevõtja taotleb Maanteeametilt
tüübikinnitust, siis on teinekord vajalik ka ettevõtja juurde kohale sõita, näiteks, et teha alghindamist
või toodangu vastavuse kontrolli. Kuna riigilõivud lähetuskulusid ei kata, on vaja sätestada kord,
kuidas toimub Maanteeametile ametnike lähetuskulude hüvitamine.
LS §-d 783 ja 785 tunnistatakse kehtetuks, kuna kõik liiklusseaduse riiklikku ja haldusjärelevalvet
käsitlevad sätted koondatakse ühte peatükki (vt 14. ptk muudatuse selgitusi).
LS § 80 lõike 2 muudatusega ühtlustatakse sõnastust õigusselguse tagamiseks ning kehtiva seaduse
§ 34 lõikega 13 kooskõlla viimiseks sõiduki mõistest tulenevat käsitlust, mille kohaselt ei loeta
sõidukiks autorongi ja masinrongi, kuigi nad koosnevad sõidukite ühendusest. Kehtestatud massid,
mõõtmed ja teljekoormused on kehtestatud ka sõidukite ühenditele (LS § 80 lõige 3).
LS § 80 täiendatakse lõikega 21 seoses komisjoni määruse (EL) 2016/403, millega täiendatakse
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1071/2009 seoses liidu eeskirjade raskete,
autoveo-ettevõtja hea maine kaotamiseni viia võivate rikkumiste liigitusega ning millega
muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/22/EÜ III lisa (ELT L 74, 19.03.2016,
lk 8–27) (edaspidi määrus (EL) nr 2016/403) rakendamise kohustusega.
Muudatus seondub ka § 1392 lisamisega, §-de 201, 207–212, § 216 lõike 2, § 2612 ja § 263
muutmise, §-de 213–215, 217–2172, 243–250 ja 253 kehtetuks tunnistamisega, AutoVS § 7 lõike 5
punkti 1 ja § 8 lõike 4 punkti 1 muutmise ning ÜTS § 43 lõike 4, § 44 lõike 1 punkti 2 ning §-de 87
ja 88 muutmisega.
Määruses (EL) nr 2016/403 sätestatakse Euroopa Liidu autoveoeeskirjade raskete rikkumiste
kategooriad, liigid ja raskusastmed. Tegemist on selliste rikkumistega, mis lisaks Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009, millega kehtestatakse ühiseeskirjad autoveo-
ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimuste kohta ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv
96/26/EÜ (ELT L 300, 14.11.2009, lk 51–71) (edaspidi määrus (EÜ) nr 1071/2009) IV lisas
sätestatud kõige raskematele rikkumistele võivad viia autoveo-ettevõtja hea maine kaotamiseni.
Määruses (EL) nr 2016/403 nimetatud autoveoalaste rikkumiste raskusastmed on järgmised:
1) kõige raskem rikkumine, mis on tähistatud lühendiga MSI (inglise keeles most serious
infringement);
2) väga raske rikkumine, mis on tähistatud lühendiga VSI (inglise keeles very serious infringement);
3) raske rikkumine, mis on tähistatud lühendiga SI (inglise keeles serious infringement).
Määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 3 lõike 1 punkti b kohaselt peab autoveo-ettevõtja vastama hea
maine nõudele. Hea maine nõuet käsitlevad tingimused on sätestatud määruse (EÜ) nr 1071/2009
artiklis 6, mille lõike 2 kohaselt on liikmesriik kohustatud läbi viima nõuetekohase
haldusmenetluse, kui autoveo-ettevõtja või tema veokorraldusjuht või liikmesriigi poolt määratud
muu asjakohane isik (näiteks autojuht) on mõistetud süüdi raskes kuriteos või talle on määratud
karistus määruse (EÜ) nr 1071/2009 IV lisas nimetatud kõige raskemate rikkumiste eest (tähistatud
lühendiga MSI) või ka juhul, kui MSI raskusastmega rikkumine on moodustunud korduvatest VSI
või SI raskusastmega rikkumistest.
Määrusega (EL) nr 2016/403 on raskete autoveoalaste rikkumiste, mis võivad viia autoveo-ettevõtja
hea maine kaotamiseni, loetelu täiendatud VSI ja SI raskusastmega rikkumistega. Määruse (EL) nr
2016/403 II lisa kohaselt tuleb liikmesriikidel VSI ja SI raskusastmega rikkumisi hea maine
arvestamisel käsitleda juhul, kui need on toime pandud korduvalt. VSI ja SI raskusastmega
rikkumiste sagedus, mille puhul käsitletakse neid kõrgema raskusastmega rikkumisena, on
järgmine: kolm VSI raskusastmega rikkumist võrdub ühe MSI raskusastmega rikkumisega ning
kolm SI raskusastmega rikkumist võrdub ühe VSI raskusastmega rikkumisega.
Paragrahvi 80 lõike 21 lisamine on vajalik, et oleks võimalik teostada järelevalvet autoveo-
ettevõtjate hea maine nõudele vastavuse osas ning sellest tulenevalt saada täpset ülevaadet, millise
raskusastmega rikkumisi on autoveo-ettevõtja korraldatud autovedudel tuvastatud. Määruses (EL)
nr 2016/403 nimetatud erineva raskusastmega rikkumiste jälgimiseks on liiklusjärelevalve
infosüsteemis (LJVIS) realiseeritud autoveo-ettevõtjate riskiastme hindamise süsteem. Erineva
raskusastmega rikkumiste puhul on vajalik sätestada eraldi karistuse kvalifikatsioonid, et autoveo-
ettevõtjate riskiastme hindamise süsteemis oleks võimalik MSI, VSI ja SI raskusastmega rikkumisi
lihtsamini eristada. Erinevate raskusastmetega rikkumiste puhul sätestatakse ka erinevad
trahvimäärad.
Käesoleva muudatusega seonduvalt on LS-s ja ÜTS-s sätestatud asjaomaste väärteokaristuste
trahvimäärade puhul arvesse võetud määruses (EL) nr 2016/403 sätestatud vastava rikkumise
raskusastet. Kui tegemist on kõige raskema rikkumisega (MSI), on selle osas kohaldatava karistuse
maksimaalne trahvimäär füüsilise isiku puhul kuni 300 trahviühikut või arest ning juriidilise isiku
puhul rahatrahv kuni 32 000 eurot. Väga raske rikkumise (VSI) puhul kehtestatakse karistuse
maksimaalne trahvimäär füüsilise isiku puhul kuni 200 trahviühikut ning juriidilise isiku puhul
rahatrahv kuni 13 000 eurot. Raske rikkumise (SI) puhul kehtestatakse karistuse maksimaalne
trahvimäär füüsilise isiku puhul kuni 100 trahviühikut ning juriidilise isiku puhul rahatrahv kuni
6 400 eurot. Nimetatud trahvimäärade kehtestamisel on eeskuju võetud ka kehtiva AutoVS §-des
66, 70 ja 71 sätestatud analoogsetest kvalifikatsioonidest ja trahvimääradest, mis on kooskõlas
määruses (EL) nr 2016/403 kehtestatud rikkumiste raskusastmetega. Aresti kohaldamine kõige
raskemate rikkumiste korral on õigustatud juhul, kui tegemist on autojuhi poolt korduva (üle ühe korra)
kõige raskema rikkumisega ja mille eest eelnevalt määratud rahatrahv või rahatrahvid on jäänud
vabatahtliku trahvi tasumise perioodil tasumata.
LS § 84 muudetakse eritalituse sõidukile kehtestatud sätteid. Esmalt korrastatakse § 84 pealkirja
ning selles olevale „eritalituse sõidukile“ lisatakse ka „alarmsõiduki saadetav sõiduk“. Sätte sisulise
muutmise tingis asjaolu, et politsei tegevuse eripära tõttu on vaja teatud erisusi ka sõitja suhtes –
eelkõige turvavöö kasutamise nõude osas juhtudel, mil see on vajalik kiire sõidukist väljumise
võimaldamiseks. Lisaks tingis muudatuse asjaolu, et riigi kõrgete esindajate või nende külaliste
kaitsmisel võib tekkida olukordi, kus mitte-alarmsõidukil on samuti vajadus isikute kaitse eesmärgil
liiklusreeglitest kõrvale kalduda. Seega täpsustatakse seadust, et ka alarmsõiduki saadetavatel
sõidukitel on õigus liiklusreeglitest kõrvale kalduda. Seejuures peab ka sellise sõiduki juht, kes
kasutab sätestatavat eriõigust, tagama eriõigusi kasutades liiklusohutuse. Alarmsõidukite
saadetavate sõidukite juhtidele ei ole alarmsõidukijuhtidele sarnaselt erikoolitust kavandatud, sest
kolonni ohutuse tagavad saatvad alarmsõidukite juhid. Vastavalt Siseministeeriumi ja
Kaitseministeeriumi sõnastust täpsustavatele ettepanekutele on § 84 lõike 2 punktide 1 ja 2 esialgset
sõnastust täiendatud. Muudetava § 84 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas rõhutatakse, et avaliku võimu
ülesannete täitmisel on kõrvalekaldumine seaduse 2. peatükis sätestatud liiklusreeglitest (välja
arvatud §-des 69 ja 70 sätestatud nõuded) lubatav üksnes:
1) alarmsõiduki juhil, kelle sõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur või sinine märgutuli koos erilise
helisignaaliga või helisignaalita;
2) alarmsõidukis, millel on sisse lülitatud sinine vilkur või sinine märgutuli koos erilise
helisignaaliga või helisignaalita, viibiv politseiametnik ja abipolitseinik, päästeteenistuja ja
päästetöödele kaasatud isik ning sõjaväepolitsei ülesandeid täitev kaitseväelane.
Kaitseministeeriumi ettepanekul on § 84 lõike punkti 2 täiendatud pärast sõna „abipolitseinik“
täiendatud lauseosaga „sõjaväepolitsei ülesandeid täitev kaitseväelane“. Sarnaselt politseile,
kasutab sõjaväepolitsei alarmsõidukit näiteks isikukaitset, sh eskort, puudutavates tegevustes.
Vastavalt § 84 lõike 5 muudatusele peab eritalituse sõiduki juht ja alarmsõiduki saadetava sõiduki
juht talle seadusega antud õigusi kasutades tagama liikluse ohutuse.
LS § 84 lõike 4 muudatusega võimaldatakse kollase vilkuri asemel kasutada ka vilkuvaid kollaseid
märgutulesid. Liiklusseaduses on vilkuri asendamine märgutulega lubatud alarmsõidukitel,
muudatusega võimaldatakse sama ka §-s 44 ja § 84 lõikes 4 nimetatud hooldussõidukitel.
LS § 843 tunnistatakse kehtetuks, kuna kõik liiklusseaduse riiklikku ja haldusjärelevalvet käsitlevad
sätted koondatakse ühte peatükki (vt 14. ptk muudatuse selgitusi).
LS § 85 lõikeid 3 ja 4 muudetakse tulenevalt sellest, et kõik liiklusseaduse riiklikku ja
haldusjärelevalvet käsitlevad sätted koondatakse ühte peatükki (vt 14. ptk muudatuse selgitusi). Nii
jäetakse lõigetest 3 ja 4 välja Kaitseväe tehnonõuetele vastavuse kontrolli ja tüübikinnituse nõuete
üle haldusjärelevalve teostamine.
LS § 85 lõige 5. Eelnõu on vastavalt Kaitseministeeriumi ettepanekule täiendatud eelnõus oleva LS
§ 76 lõike 7 eeskujul. Seega eelnõusse lisatakse § 85 lõike 5 muutmise ettepanek, mille kohaselt
Kaitseväe ja Kaitseliidu sõidukite registrisse kantud sõiduki registreerimisega seonduvad
registritoimingud teeb Kaitsevägi. Registreerimisel väljastatakse mootorsõidukile ja selle haagisele
registreerimismärk ja –tunnistus.
LS § § 88 lõiked 1 ja 3. Kehtiva seaduse kohaselt ei pea mootorsõiduki juhil kaasas olema
mootorsõiduki või selle haagise registreerimistunnistust, kui mootorsõiduk või selle haagis on
liiklusregistris registreeritud ja juhil on kaasas isikut tõendav dokument ja juht on kantud
liiklusregistrisse mootorsõiduki või selle haagise omaniku, vastutava kasutaja või kasutajana.
Muudatuse kohaselt ei pea registreerimistunnistus enam üldse kaasas kandma, kui mootorsõiduk
või selle haagis on kantud liiklusregistrisse. Lisaks eemaldatakse lõikest nõue, et
registreerimistunnistust ei pea kaasas kandma, kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument. Kuna
muudatuse tulemusel ei ole liiklusregistris registreeritud sõidukite registreerimistunnistuse kaasas
kandmine kohustuslik ühelgi juhul, ei ole vaja lõikes ka rõhutada, et seda ei ole vaja ainult juhul,
kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument, kuna puudub vajadus identifitseerida, kas juht on
kantud liiklusregistrisse sõiduki omaniku, vastutava kasutaja või kasutajana. Lisaks peab juhil
vastavalt liiklusseaduse § 88 lõikele 1 olema kaasas kas juhiluba või kui seda ei ole, siis isikut
tõendav dokument. Järelikult on juba lõigete 1 ja 2 alusel võimalik isikut tuvastada.
Kuna kõik vajalikud liiklusregistris registreeritud sõidukite kohta on politseiametnikele
elektrooniliselt kätte saadavad ei ole otseselt vaja registreerimistunnistust kaasas kanda, lisaks saab
alati kontrollida, kas isikul on õigus sõidukit juhtida või mitte. Kui sõiduk ei ole kuulutatud
tagaotsitavaks, juhib juht seda järelikult omaniku nõusolekul.
LS § 88 täiendatakse lõikega 11 ja sätestatakse, et käesoleva seaduse § 94 lõikes 4 nimetatud A1-
kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust tõendatakse liiklusregistri andmete alusel. Paragrahvi 94
lõike 4 muudatusega lubatakse B-kategooria juhtimisõigusega isik pärast paragrahvi 100 lõike 6
alusel kehtestatud korras ettevalmistumise saamist A1-kategooria mootorrattaga liiklusesse
osalema. Ettevalmistuse saamise kohta teeb Maanteeamet märke liiklusregistrisse, mis tõendab B-
kategooria juhtimisõigusega juhi õigust juhtida A1-kategooria mootorsõidukit.
LS § 90 pealkirja täpsustatakse ja viiakse kooskõlla § 90 lõikes 2 sisalduva juhtima lubamise
keeluga. Õigusselguse tagamiseks on oluline täiendada mootorsõiduki juhtimise keeldu nii, et
mootorsõiduki juhtimise keeld ei ole ainult mootorsõiduki juhtimine, vaid mootorsõiduki juhtimise
keeluga seonduvad regulatsioonid ja piirangud rakenduvad ka sõiduki või sõidukite kombinatsiooni
korral. Samuti on täpsustatud lõike 2 sõnastust selliselt, et sõnastus hõlmaks lisaks juhiloale
märgitud nõuetele või eritingimustele, ka piiranguid, mis võivad olla kantud ka liiklusregistrisse.
Näiteks olukorras, kus juhile on ette nähtud mõni piirang aga juht ei ole tahtlikult juhiluba
vahetanud, puuduks kehtiva seaduse kohaselt võimalus keeldu rakendada. Lõikes 2 rakendatavat
piirangut isiku juhtima lubamisele mootorsõiduki omaniku, valdaja või juhi poolt rakendatakse ka
autorongi ja masinrongi juhtivale isikule, sest autorongi ja masinrongi puhul on tegemist sõidukite
ühendusega, mille vedukiks on mootorsõiduk.
LS § 91 lõike 2 punkti 3 muudatusega tagatakse õigusselgus, et sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise
alus kohaldub ka sõidukite kombinatsiooni korral. LS § 93 lõike 1 kohaselt jagunevad
mootorsõidukid, autorongid ja masinrongid vastavalt juhtimisõigusele põhikategooriatesse ja
alamkategooriatesse. Seega on oluline, et ka juhtimisel kõrvaldamise alus lähtuks samades
põhimõtetest ehk näiteks olukordadele, kus isik juhib autorongi ning isikul on ainult veduki
juhtimisõigus, aga peaks olema vastava kategooria autorongi juhtimisõigus.
LS § 91 lõike 2 punktis 8 sisalduvat puhkeaja nõuet rakendatakse ainult sõidumeerikuga
mootorsõiduki või autorongijuhile, sest liiklusseaduse §-s 130 sätestatud puhkeaja nõudeid ei
rakendata masinrongi juhile. Sellest tulenevalt lisatakse sättesse lisaks sõidumeerikuga
mootorsõidukile ka sõidumeerikuga autorong.
LS § 91 lõiget 2 täiendatakse punktidega 10 ja 11, mille kohaselt ühel juhul kõrvaldatakse juht
sõiduki juhtimiselt, kui ta ei täida tervisekontrollis määratud või juhiloale märgitud või
liiklusregistrisse kantud eritingimusi (seondub ka LS § 90 muudatustega). Antud juhul on juhile
juhtimisõigus antud tingimuslikult ning üksnes nende tingimuste täitmisel võib isik sõidukit juhtida.
Tervisekontrollis määratud eritingimuste puhul võib olla ka tegemist juhtumiga, kus juhi
terviseseisund ei vasta nõuetele. Näitena võib tuua olukorra, kus juht ei kasuta näiteks nägemist
korrigeerivaid vahendeid, kuigi tervisekontrollis need talle määrati. Teise olulise punktina juhi
juhtimiselt kõrvaldamiseks on piiratud juhtimisõigusega isiku poolt sõiduki juhtimine, kui tema
kõrval ei ole seaduslikku esindajat või seadusliku esindaja kirjaliku nõusolekuga isikut või
nimetatud isik on joobes või alkoholi piirmäära ületavas seisundis. Ka antud juhul on isikule
väljastatud juhtimisõigus tingimuslikult ning nende nõuete mittetäitmisel ei tohiks isik sõidukit
juhtida. Piiratud juhtimisõigusega juhi kõrval olevate isikute eesmärgiks on eelkõige juhendada
piiratud juhtimisõigusega isikut ning olla talle liikluses osalemisel eeskujuks. Seega on äärmiselt
oluline, et nimetatud isikud vastaksid seaduses kehtestatud nõuetele.
LS § 92 lõike 2 punkti 4 sõnastust täpsustatakse Eesti Linnade Liidu ettepanekul selliselt, et sõna
„teenindava“ asendatakse sõnaga „transportiva“.
LS § 92 lõike 2 punkt 6 muudetakse ja nähakse ette võimalus sõiduki teisaldamiseks, kui sõiduk
on pargitud õue ja teega külgneva ala sissesõidu- või väljasõiduteel, samuti garaaži kasutamist
takistavalt garaaži sissesõidu- või väljasõiduteel. Liiklusseaduse § 21 lõike 4 punkti 8 kohaselt on
keelatud sõiduki parkimine kohas, kus takistatakse teise sõiduki sõitu parkimiskohale või väljasõitu
sealt. Seega täpsustatakse muudatusega analoogselt, et mitte üksnes garaaži sissesõidu kasutamist
takistava sõiduki, vaid ka väljasõitu takistava sõiduki võib valvega hoiukohta teisaldada.
LS § 92 lõiked 3–5. Paragrahvi 92 lõikes 3 tehakse välistus sama paragrahvi lõike 2 suhtes ja
sätestatakse, et lõikes 2 sätestatu ei kehti jalgratta, tasakaaluliikuri ja pisimopeedi suhtes. Lõike 2
punktides 1–8 on esitatud loend kohtadest, kus sõidukit parkides on õigus see teisaldada valvega
hoiukohta. Käesoleva muudatusega laiendatakse kõnniteel parkimise võimalusi ka
tasakaaluliikurile ning pisimopeedile, mistõttu nimetatud sõidukitele ei saa laieneda kõnniteel
pargitud sõiduki valvega hoiukohta teisaldamise säte.
Lõike 4 muudatusega kehtestab valvega hoiukoha asukoha kohalik omavalitsus või määrab Politsei-
ja Piirivalveamet. Kuivõrd Politsei- ja Piirivalveametil üldakti andmise õigust ei ole, siis määrab
Politsei- ja Piirivalveamet käskkirjaga valvega hoiukohtade asukohad ning avalikustab need
veebilehel.
LS § 92 lõike 5 muudatusega antakse sõiduki teisaldamise õigus politseiametnikule, sest ka
liiklusseaduse § 193 lõikes 1 on määratud liiklusjärelevalve teostajaks politseiametnik. Kehtiva
liiklusseaduse § 92 lõike 5 kohaselt on sõiduki teisaldamise õigus politseiasutusel, keda samas
liiklusseaduse § 193 lõike 1 kohaselt liiklusjärelevalve teostajana ei käsitleta.
LS § 92 lõiget 7 täiendatakse punktiga 8. Liiklusseaduse § 92 reguleerib sõiduki teisaldamist
valvega hoiukohta või politseiasutusse, kui sõiduki juht on kõrvaldatud selle juhtimiselt või kui
kohapeal puudub võimalus sõiduki üleandmiseks omanikule või valdajale või esineb sama
paragrahvi lõikes 2 sätestatud eeldus. Nimetatud alusel laseb Politsei- ja Piirivalveamet vastavat
teenust pakkuval ettevõttel sõiduki valvega hoiukohta paigutada. Sõiduk tagastatakse liiklusseaduse
§ 92 lõike 9 kohaselt omanikule või tema esindajale pärast seda, kui sõiduki juht, omanik või valdaja
on teisaldamise, puksiirauto kohaletuleku ja hoidmise kulude eest tasunud. Liiklusseaduse kohaselt
on sõiduki omanik, valdaja või kasutaja kohustatud tasu maksma, kuid praktikas on seda keeruline
realiseerida juhtudel, kui eelnimetatud isikud sõidukile järgi ei tule. Seaduses puudub hetkel
võimalus selliste sõidukite hoidmist lõpetada. Ühelt poolt võib sõidukite teisaldamise ja hoidmise
eest kulude hüvitamisel tekitada tõrkeid kohustatud isiku teavitamine, kuna see võib osutuda
ressursimahukaks, kui Politsei- ja Piirivalveametil vastavad andmed puuduvad. Kohustatud isiku ja
tema asukoha tuvastamine võib osutuda keeruliseks, mistõttu seda lihtsustavad andmed abistavad
ja on vajalikud vastava isiku leidmisel. Eelmärgitut arvestades täiendatakse sõiduki teisaldamise ja
valvega hoiukohta paigutamise akti selliselt, et sellele saab märkida vajadusel ka muud andmed,
mis võimaldavad tuvastada sõiduki eest vastutavat isikut või muud asjaomast infot. Kui sõiduki
hoiukohta toimetamisel on võimalik kindlaks teha, kelle valduses oli sõiduk, kas sõiduki valdaja oli
selle omanik, vastutav kasutaja või muu puutumuses olev isik, siis võiks vastavad andmed ka akti
lisada. Tegemist oleks võimaluse, mitte kohustusega. Eelnimetatud andmeteks võivad olla näiteks
valdaja ees- ja perekonnanimi, sünniaeg või isikukood, aadress, e-posti aadress ja telefoninumber.
LS § 93 pealkirja ja lõikesse 1 lisatakse mootorsõiduki mõistele ka autorongi ja masinrongi mõiste.
Õigusselguse tagamiseks on oluline täiendada mootorsõidukite kategooriaid nii, et mootorsõiduki
juhtimine ei ole ainult mootorsõiduki juhtimine, vaid mootorsõiduki juhtimisega seonduvad
regulatsioonid ja piirangud rakenduvad ka sõidukite kombinatsiooni korral.
LS § 93 lõike 2 punkti 3 muudetakse ja sätestatakse, et B-kategooria auto koos haagisega, mille
lubatud täismass ületab 750 kilogrammi, kusjuures autorongi lubatud täismass ületab 3500
kilogrammi, kuid ei ületa 4250 kilogrammi juhtimisõigus saadakse pärast edukat sõidueksami
sooritamist või käesoleva seaduse paragrahvi 100 lõike 6 alusel kehtestatud korras ettevalmistuse
läbimist. Muudatusena loobutakse nimetatud autorongi juhtimisõiguse saamisest ainult
sõidueksami sooritamise teel ja lisatakse võimalus juhtimisõigus saada ka pärast autokoolis
ettevalmistuse saamist.
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2006/126/EÜ, juhilubade kohta, kohaselt on jäetud
liikmesriikide otsustada kas kuni 4250 kg täismassiga autorongi juhtimisõiguse saamiseks tuleb
sooritada oskuste ja käitumise eksam või läbida koolitus. 2011. aastal võeti Eestis kasutusele kuni
4250 kg täismassiga autorongi juhtimisõiguse saamine läbi sõidueksami sooritamise. Maanteeameti
hinnangul on tänaseks selgunud, et ainult läbi sõiduoskuse eksami sooritamise juhtimisõiguse
omandamine ei ole ennast õigustanud ja paljud juhikandidaadid vajavad eksami edukaks
sooritamiseks siiski koolitust. Maanteeameti statistika kohaselt registreerib sõidueksamile igal
aastal keskmiselt 200 isikut, kellest kolmandikul jääb juhtimisõigus saamata põhjustel, et ei ilmuta
kohale, sõidueksam katkestatakse, kuna eksamile on tuldud nõuetele mittevastava sõidukiga, eksam
tühistatakse juhikandidaadi enda poolt või ei suudeta eksamit edukalt sooritada. Võrdluseks sarnase
BE-kategooria mootorsõidukijuhi juhikandidaatidel, kes peavad enne eksamile registreerumist
läbima autokoolis koolituse mahus vähemalt kolm teooriatundi ja 2 sõidutundi, on eksami edukalt
sooritanuid üle 80 protsendi. Statistikast järeldub, et koolituse läbimine juhtimisõiguse saamiseks
tagab paremate teadmiste ja oskustega juhid kui ainult sõidueksami läbimine. Siiski jäetakse alles
ka võimalus saada juhtimisõigus ainult eksamite teel, mis võimaldab nendel, kes omavad rohkem
kogemusi, saada juhtimisõigus jätkuvalt ka ainult eksami sooritamisega.
LS § 93 lõike 3 punktides 1 ja 2 täpsustatakse õigusselguse tagamiseks A1- ja A2-alamkategooria
mootorsõiduki mõistet.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/126/EÜ juhilubade kohta artikli 4 punkti 3 alapunkti
a kohaselt käsitletakse A1-alamkategooria mootorsõidukitena mootorrattaid mille silindrite töömaht
ei ületa 125 cm 3, mille võimsus on kuni 11 kW ja mille võimsuse/massi suhe ei ületa 0,1 kW/kg ja
alapunkti b kohaselt käsitletakse A2- alamkategooria mootorsõidukina mootorrattad, mille võimsus
ei ületa 35 kW ja mille võimsuse/massi suhe ei ületa 0,2 kW/kg ja mis ei ole ümber ehitatud
sõidukist, mille võimsus on vähemalt kaks korda nii suur. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv
2006/126/EÜ kohaselt peavad olema kõik tingimused täidetud, et mootorsõiduk vastaks A1- ja A2-
alamkategooria mootorsõidukite nõuetele. Kehtiva liiklusseaduse § 93 lõike 3 punktides 1 ja 2
sidesõna kasutamine tekitab mõningase tõlgendamise võimaluse, et A1- ja A2-alamkategooria
mootorsõidukina võib olla ka sõiduk, mis vastab ainult ühele vastavalt punktis 1 või 2 nimetatud
tingimusele.
LS § 93 lõike 3 punktist 3 jäetakse välja, et elektrisõidukite korral ei arvestata tühimassi hulka
akude massi. Sõiduki tühimassi määrab sõiduki valmistaja vastavalt tüübikinnituse nõuetele. Kuna
liiklusseadus ei reguleeri tühimassi määramist, siis ei ole sellel lausel liiklusseaduse mõistes
tegelikku tähendust. Lisaks võivad aja jooksul muutuda ka tühimassi määramise põhimõtted,
mistõttu ei ole otstarbekas seda liiklusseaduses reguleerida.
LS § 94 lõikesse 1 lisatakse mootorsõiduki juhtimisõiguse mõistele ka autorongi ja masinrongi
termin. Õigusselguse tagamiseks on oluline täiendada mootorsõiduki juhtimisõiguse kategooriaid
nii, et mootorsõiduki juhtimisõigus ei hõlma ainult mootorsõiduki juhtimisõigust, vaid ka autorongi
või masinrongi juhtimisõigust.
Lisaks täiendatakse sätet tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist 4-17-4621, mille
kohaselt ei too LS § 124 lõike 3 punkti 1 alusel juhtimisõiguse peatumine kaasa juhtimisõiguse
kaotamist, kuivõrd LS § 94 lõige 1 ei nimeta seda nn negatiivse asjaoluna, mis välistaks isiku
juhtimisõiguse. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus eelnevast tulenevalt kohtuasjas nr 4-17-4621
seisukohale, et kuivõrd juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud, ei saa
käsitada isikut juhtimisõiguseta isikuna LS § 94 lõike 1 ja § 201 lõike 1 tähenduses. Muudatuse
eesmärk on käsitleda juhtimisõiguseta isikute tähenduses ka neidki, kelle juhtimisõigus on LS § 124
lõikes 3 nimetatud alustel peatunud. Sellest tulenevalt täiendatakse LS § 94 lõiget 1 ja juhtimisõigust
välistavate asjaolude alla ka juhtimisõiguse peatumine. Täiendatud sätte kohaselt võib
mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle
juhtimisõigus ei ole mh peatunud. Peatumine tähendab mootorsõiduki juhtimise ajutist keelamist
(LS § 124 lõige 1) juhul, kui lõpeb juhiloa kehtivusaeg (LS § 124 lõike 3 punkt 1) või kui saabub
juhi järgmise tervisekontrolli läbimise tähtpäev (LS § 124 lõike 3 punkt 2). Sarnaselt peatumisega
käsitletakse juhtimise ajutise keelamisena LS § 124 lõike 1 alusel ka juhtimisõiguse peatamist.
Muudatus seondub ka LS § 201 muudatusega (vt selgitust tagapool).
LS § 94 lõiget 4 muudetakse ja sätestatakse, et B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigusega isik
võib juhtida A1-kategooria alamkategooria mootorsõidukit, tingimusel, et isik omab B-kategooria
juhiluba vähemalt 2 aastat (st et isikul on olnud esmane juhiluba kaks aastat ja pärast seda juhiluba
kaks aastat) ja on saanud käesoleva seaduse § 100 lõike 6 alusel kehtestatud korras ettevalmistuse
ning andmed ettevalmistuse läbimise kohta on kantud liiklusregistrisse. A1-kategooria
mootorsõiduki juhtimist ei lubata B-kategooria esmase juhiloa omanikule.
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2006/126/EÜ juhilubade kohta kohaselt on jäetud
liikmesriikide otsustada oma territooriumil lubada vastavust B-kategooria juhtimisõigusega A1-
kategooria mootorrattaga sõitmiseks ning paljud liikmesriigid on seda rakendanud. B-kategooria
juhtimisõigusega on lubatud juhtida A1-kategooria mootorratast Lätis, Tšehhis, Itaalias, Maltal,
Slovakkias, Hispaanias, Austrias, Poolas, Portugalis, Belgias, Prantsusmaal ja Luksemburgis. Neist
mõningad riigid on kehtestanud täiendavad tingimused A1-kategooria mootorratta juhtimiseks juhi
vanusele, B-kategooria juhtimisõiguse omamise staažile või nõudnud täiendava koolituse läbimist.
Kehtiva korra kohaselt on B-kategooria juhtimisõigust omaval isikul A1-kategooria mootorsõiduki
juhtimisõiguse omandamiseks vajalik läbida autokoolis täienduskoolitus mahus vähemalt 10
teooria- ja 10 sõidutundi ning sooritada Maanteeametis liiklusteooria- ja sõidueksam. Sellises
mahus koolituse läbimine ja eksamite sooritamine on A1-kategooria ehk kerge ja väikese
võimsusega mootorrattaga juhtimisõiguse omandamiseks liiga koormav.
Muudatuse eesmärk on võimaldada küllaldast sõitmise kogemust omavatele B-kategooria juhiloa
omanikele lihtsamalt saada õigus A1-kategooria mootorratta juhtimiseks. Kehtiva korra kohaselt on
lubatud B-kategooria juhtimisõigusega sõita AM-kategooria mopeediga ja A-kategooria
sümmeetrilise rataste asetusega kolmerattalise mootorsõidukiga. A1-kategooria mootorrattaga
sõiduvõtted on võrreldavad A-kategooria sümmeetrilise rataste asetusega kolmerattalise
mootorsõiduki sõiduvõtetele, tasakaalu hoidmine sarnaneb AM-kategooria mopeediga tasakaalu
hoidmisele. A1-kategooria mootorrattaga sõitmine erineb AM-kategooria mopeediga sõitmisest
kiiruse poolest. Kui mopeediga on lubatud suurim sõidukiirus 45 km/h, siis A1-kategooria
mootorrattaga on lubatud sõita 90 km/h või suvel kohati ka 110 km/h. Sellest tulenevalt
kehtestatakse nõue, et B-kategooria juhtimisõigusega A1-kategooria mootorrattaga sõitja peab
läbima autokoolis kursuse A1-kategooria mootorrattaga ohutute sõiduvõtete omandamiseks. Samuti
nõutakse A1-kategooria mootorratta juhtimiseks kaheaastast B-kategooria autoga sõitmise
kogemust, kusjuures A1-kategooria mootorrattaga sõitmist ei lubata esmast juhiluba omavale
isikule.
Kui isik läbib autokoolis käesoleva seaduse § 100 lõike 6 alusel kehtestatud korras kursuse
autokoolis, kannab Maanteeamet andmed kursuse läbimise kohta liiklusregistrisse, mille andmete
alusel tõendatakse isiku õigust juhtida A1-kategooria mootorsõidukit B-kategooria mootorsõiduki
juhtimisõigusega.
LS § 95 lõiked 2 ja 3 muudetakse ning § 95 täiendatakse lõigetega 31–34. Muudatusega
täpsustatakse LS §-s 95 sätestatud piiratud juhtimisõigusega juhile esitatavaid nõudeid ja piiratud
juhtimisõigusega juhi kõrval oleva isiku joobeseisundi, alkoholi piirmäära ületamise ja
liiklusohtliku terviseseisundi tuvastamist. Isik peab piiratud juhtimisõiguse saamiseks alaliselt
elama Eestis, tema terviseseisund peab vastama kehtestatud nõuetele ning ta peab olema läbinud
nõuetekohase ettevalmistuse ning sooritanud kehtestatud korras liiklusteooria- ja sõidueksami.
Esitatud nõuded on üldjoontes samad, mis esitatakse juhtimisõiguse taotlejale.
Seadusliku esindaja või seadusliku esindaja kirjaliku nõusolekuga isiku joobeseisund või alkoholi
piirmäära ületamine tuvastatakse sarnaselt mootorsõidukijuhi joobeseisundile või alkoholi
piirmäära ületavale seisundile politsei ja piirivalve seaduses sätestatud korras. Liiklusohtlik
terviseseisund tuvastatakse vastavalt LS §-le 70.
Kohtuvaidlustes on osutunud probleemseks isikute, kes ei tegele otseselt sõiduki juhtimisega, joobe
tuvastamine. Paragrahvi 2 punkti 19 kohaselt loetakse õppesõidu või sõidupraktika ajal juhiks ka
mootorsõidukijuhi õpetajat või juhendajat, eksamisõidul loetakse juhiks eksamineeritav. Kohtud ei
ole käsitletud mootorsõidukijuhi õpetajat või juhendajat juhina, sest nad ei tegele otseselt
mootorsõiduki juhtimisega.
Lõike 32 lisamisega lubatakse piiratud B-kategooria juhtimisõigusega isik juhtima B1-
alamkategooria mootorsõidukit, ilma, et tema kõrval peaks viibima seaduslik esindaja või
seadusliku esindaja kirjaliku nõusolekuga isik. Kehtiva korra kohaselt tuleb nii B1-alamkategooria
mootorsõiduki juhtimisõiguse omandamiseks kui ka piiratud juhtimisõiguse omandamiseks B-
kategooria mootorsõidukiga läbida seaduse § 100 lõike 6 alusel kehtestatud korras ettevalmistus
identses mahus ja sooritada seaduse § 100 lõike 7 alusel kehtestatud korras liiklusteooria- ja
sõidueksam. Samuti võib nii B1-alamkategooria juhtimisõiguse kui ka piiratud juhtimisõiguse B-
kategooria mootorsõiduki juhtimiseks anda vähemalt 16-aastasele isikule. Arvestades asjaolu, et B-
kategooria piiratud juhtimisõiguse omandamiseks sooritatakse sõidueksam B-kategooria autoga ehk
juhikandidaat tõendab oma praktilisi oskusi suurema massi, mõõtmete ning võimsusega sõiduki
juhtimisel võrreldes B1-alamkategooria sõidukiga, on mõistlik laiendada piiratud B-kategooria
juhtimisõiguse omandanud isikule juhtida B1-alamkategooria sõidukit ilma esindaja või seadusliku
esindaja kirjaliku nõusolekuga isiku kõrval viibimiseta.
LS § 95 lõike 4 kehtetuks tunnistamisega muudetakse algaja juhi tunnusmärgi kasutamine
vabatahtlikuks. Järk-järgult on loobutud algajale juhile kehtestatud liikluspiirangutest (näiteks
kiiruspiirang 70 km/h) ning mootorsõidukijuhi koolituse kvaliteedi paranemise tulemusena ei ole
algaja juhi tunnusmärgil teisi juhte hoiatavat eesmärki, mis on õppesõiduki tunnusmärkidel. Algajad
juhid ning ka ülejäänud sõidukijuhid, kes soovivad sõidukil kasutada algaja juhi tunnusmärki,
võivad seda edasi kasutada. Algaja juhi tunnusmärgi kasutamine ei ole keelatud ega karistatav.
LS § 95 lõiget 5 muudetakse tulenevalt asjaolust, et piiratud juhtimisõigusega juhiloa kaasas
kandmise kohustus kaotatakse ning piiratud juhtimisõigust tõendatakse edaspidi ainult
liiklusregistri andmetega.
LS § 96 lõige 1 muudetakse ja nähakse ette, et mootorsõidukijuhil peab olema kehtiv juhtimisõigust
tõendav dokument. Juhtimisõigust tõendavateks dokumentideks on esmane juhiluba, juhiluba,
käesoleva seaduse §-s 95 nimetatud piiratud juhtimisõigusega juhiluba, käesoleva seaduse §-s 99
nimetatud välisriigis väljaantud juhiluba või seadusega ettenähtud juhtudel juhiluba asendav
dokument.
Muudetakse välisriigi juhiloaga seonduvat, sest kehtiv säte on vastuolus liiklusseaduse §-ga 99.
Kehtiv § 96 lõige 1 sätestab, et välisriigi juhiluba kehtib vaid koos rahvusvahelise juhiloaga, kuid
välisriigi juhiluba võib kehtida ka ilma rahvusvahelise juhiloata, kui on täidetud §-s 99 sätestatud
nõuded. Seega ei ole välisriigi pädeva asutuse väljastatud rahvusvaheline juhiluba peamine
juhtimisõigust tõendav dokument, vaid selleks on välisriigi juhiluba, millele teatud tingimustel
lisandub rahvusvaheline juhiluba või notariaalselt kinnitatud tõlge.
LS § 96 lõikeid 1 ja 2 muudetakse ka tulenevalt asjaolust, et piiratud juhtimisõigusega juhiloa
kaasas kandmise kohustus kaotatakse ning piiratud juhtimisõigust tõendatakse edaspidi ainult
liiklusregistri andmetega. Lõikes 2 lisatakse juurde, et liiklusregistri andmetest lähtutakse ka juhul,
kui juhiluba on kehtetuks tunnistatud. Kuigi isikul on kohustus (LS § 127) sellisel juhul juhiluba
Maanteeametile tagasi viia, ei pruugi isik seda teha ning võib liiklusjärelevalve käigus esitada
kehtetu juhiloa. Seega annab muudatus järelevalve tegijale õiguse juhtimisõiguse olemasolu
kontrollimisel juhinduda liiklusregistri andmetest.
LS § 96 lõikes 7 asendatakse sõnad „esitamisele järgnevast“ sõnaga „esitamise“. Seda põhjusel, et
kehtiva juhtimisõiguse andmed on kohe nähtavad liiklusregistris ning ei ole tarvis oodata järgmise
päevani.
LS § 96 lõige 8 muudetakse selliselt, et sättest jäetakse välja ajutise juhiloa osa, kuna seda ei
väljastata enam. Muudatus seondub § 97 lõike 5 kehtetuks tunnistamisega. Samuti muudetakse sätet
ka tulenevalt asjaolust, et piiratud juhtimisõigusega juhiloa kaasas kandmise kohustus kaotatakse
ning piiratud juhtimisõigust tõendatakse edaspidi ainult liiklusregistri andmetega.
LS § 97 lõiked 3 ja 4 muudetakse ka tulenevalt asjaolust, et piiratud juhtimisõigusega juhiloa kaasas
kandmise kohustus kaotatakse ning piiratud juhtimisõigust tõendatakse edaspidi ainult
liiklusregistri andmetega.
LS § 97 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks. Muudatusega tunnistatakse kehtetuks paragrahvi 95 lõige
5. 2015. a 1. mail jõustunud muudatusega jäeti liiklusseaduse § 96 lõikes 1 toodud juhtimisõigust
tõendavate dokumentide loetelust välja ajutine juhiluba, millest tulenevalt Maanteeamet ei väljasta
isikule ajutist juhiluba. Muudatuse eesmärgiks oli loobuda ajutise juhiloa väljastamisest ning
võimaldada selle asemel ajutiselt juhtimisõiguse tõendamist liiklusregistri andmete alusel.
Maanteeamet väljastas isikule juhiloa vormistamise ajaks või muudel põhjendatud juhtudel ajutise
juhiloa. Seda eelkõige olukordades, kus isiku juhiluba on ära kadunud, varastatud või hävinud.
Ajutine juhiluba võimaldas isikul jätkata mootorsõiduki juhtimist eeldusel, et isikut ei ole
juhtimiselt kõrvaldatud või tema juhtimisõigus ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud.
Lõikes sätestatu peaks olema kehtetuks tunnistatud juba 01.05.2015 jõustunud liiklusseauduse
muudatuses.
LS § 98 lõige 3 muudetakse ja sätestatakse, et esmast juhiluba ja juhiluba ei väljastata isikule, kellele
ei ole antud juhtimisõigust või kelle juhtimisõigus on peatatud või ära võetud. Esmast juhiluba ei
väljastata ka isikule, kellele ei anta juhtimisõigust seaduse § 106 lõike 1 kohaselt. Vastav muudatus
on seotud § 125 lõike 2 kehtetuks tunnistamisega, kuivõrd § 98 lõikes 3 on viidatud § 125 lõike 2
sisule. Lõikest jäetakse välja lauseosa „või käesoleva seaduse § 125 kohaselt“ ja siis „või kelle
juhtimisõigus on ära võetud Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi või Šveitsi
Konföderatsiooni pädev asutus ning selle kohta jõustunud otsus on edastatud Maanteeametile.“.
LS § 98 lõike 6 punktis 6 asendatakse arv „2“ arvuga „3“;
Tegemist on redaktsiooniline muudatusega, millega ebatäpne viide parandatakse õigeks.
LS § 98 täiendamisel uue lõikega 7 lisatakse juhiloa vahetamise alused, mille korral juhiloa
omanik peab esitama taotluse juhiloa vahetamiseks. Kehtivas liiklusseaduses puudub loetelu, millal
peab isik juhiluba vahetama. Isikul on juhiloa vahetamise kohustus, kui muutub juhtimisõiguse
kategooria või muutub isiku terviseseisund. Terviseseisundi puhul on tegemist tingimusliku
juhtimisõigusega, mille korral võib isik juhtida mootorsõidukit tervisekontrollis määratud
tingimuste kohaselt. Samas võib tervisekontrolli tulemusena tekkida olukord, kus isikul on keelatud
mõne kategooria mootorsõiduki juhtimine või on see lubatud teatud tingimuste täitmisel (näiteks
nägemist parandavate vahendite olemasolul). Kuigi vastavad muudatused on võimalik sisse viia
liiklusregistrisse, peavad nii juhiloa kui ka liiklusregistri andmed vastama tegelikule olukorrale ja
olema õiged. Eelkõige on see vajalik seetõttu, et välisriigi kontrollijale ei ole liiklusregistris olevad
andmed kättesaadavad. Samas peab juht talle ettenähtud nõudeid täitma ka Eestist väljas liigeldes.
Kuna liiklusseaduse § 101 lõikes 7 sätestatud eritingimused on suures osas Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiviga 2006/126/EÜ ühtlustatud, siis on juhiloale kantud eritingimused arusaadavad
kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide kontrollijatele.
LS § 99 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5. Punktiga 5 laiendatakse Eestis kehtivate juhilubade
loetelu riikidega, kes ei ole liitunud ei Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooniga ega ka Viini
1968. aasta teeliikluse konventsiooniga. Tunnustatavate riikide laiendamine muudab Eesti (muu
hulgas ka kaubanduspartnerina) atraktiivsemaks, võimaldades nendest riikidest pärit isikutel Eestis
vabalt ringi liikuda. Näiteks on viimastel aastatel Aasia riikide turistide arv pidevalt kasvanud,
mistõttu on oluline võimaldada Aasiast tulevatele turistidele ka vabamaid võimalusi Eestis ringi
liikuda.
Punkti 5 alusel laiendatakse Eestis kehtivate juhilubade loetelu ka neile riikidele või nende riikide
territoriaalsesse kohaldamisalasse kuuluvatele piirkondadele, kus Genfi ja Viini konventsioone
kohaldatakse ja kus väljastatakse ka rahvusvahelisi juhilube, kuid mis ei pruugi olla Genfi või Viini
konventsiooni osalisriigid.1 Näiteks on sellisteks piirkondadeks Hiina Rahvavabariigi
erihalduspiirkonnad Hong Kong ja Macau. Samuti on selliseks piirkonnaks näiteks Mani saar.
LS § 99 lõigete 11 ja 12 muudatused tehakse tulenevalt lõike 1 punkti 5 lisamisest. Punktis 5
nimetatud riikide juhiloa kehtimise tingimuseks on, et selle kanded on kas ladina trüki- või
kirjutuskirjas või ladina kirja translitereeritud. Juhiloale peab lisaks olema kantud mootorsõiduki,
autorongi või masinrongi selle kategooria tähis ja kirjeldus, mille juhtimisõigus isikul on. Kui aga
juhiluba nendele tingimustele ei vasta, siis tuleb sellele lisada kas rahvusvaheline juhiluba või lõike
12 kohane notariaalselt kinnitatud tõlge, millest selguks juhiloale kantud mootorsõiduki, autorongi
või masinrongi selle kategooria tähis ja kirjeldus, mille juhtimisõigus isikul on. Mõlemasse lõikesse
lisatakse säte, et sõiduki kirjeldus loetakse piisavaks, kui see sisaldab sõiduki piktogrammi või
maksimaalse massi andmeid.
LS § 99 lõike 5 viimast lauset täiendatakse sõnaga „eksamiteta“. Lõigetes 41, 42, 6 ja 61 on
sätestatud, kuidas saab vahetada Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi
Konföderatsiooni juhilube, mis lõike 41 ja 42 kohaselt ei kehti ja Viini 1968. aasta teeliikluse
konventsiooni ning Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhilube – st
et kas eksamite sooritamisega või ilma. Kuid asjakohane säte on puudu lõikest 5 ning seal ei ole
sätestatud, kuidas vahetatakse Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni
juhilube, kui nimetatud riigis antud juhiloa omanik on alaliselt elama asunud Eestisse. Muudatusega
sätestatakse, et sellisel juhul vahetatakse juhiluba välja eksamiteta.
LS § 99 lõiget 5 täiendatakse lisaks ka uue viimase lausega. Muudatusega tuuakse lõike 8 viimane
lause lõikesse 5, sest see saab kohalduda ainult lõikes 5 nimetatud juhiloale, sest Viini ja Genfi
konventsiooni juhilubade vahetamist on reguleeritud juba lõigetes 61 ja 62. Sätte senine asukoht on
kaasa toonud mitmeid vaidlusi juhilubade vahetamisel.
LS § 99 lõikesse 61 lisatakse viited lisandunud lõike 1 punktidele 5 ja 6. Muudetud sätte kohaselt
reguleerib lõige 61 ka lõike 1 punktides 5 ja 6 nimetatud juhilubade vahetamist.
LS § 99 lõike 8 sõnastust täiendatakse ja sinna lisatakse viited lõigetele 41–61 selliselt, et oleks
selgemalt aru saada, et säte ei ole erand eelpool viidatud lõigetest, vaid see kohaldub kõikide
lõigetes 41–6 sätestatud juhilubade vahetamiste puhul.
LS § 100 lõiget 3 täiendatakse ja sätestatakse, et liiklusteooria- ja sõidueksamit ei ole vaja sooritada
§ 93 lõike 2 punktis 3 nimetatud juhul, kus B-kategooria auto koos haagisega, mille lubatud täismass
ületab 750 kilogrammi, kusjuures autorongi lubatud täismass ületab 3500 kilogrammi, kuid ei ületa
4250 kilogrammi, juhtimiseks antakse juhtimisõigus pärast autokoolis koolituse läbimist.
LS § 101 lõike 4 punktid 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
1
Nimekiri sellistest piirkondadest on toodud ÜRO majanduskomisjoni lehel:
https://treaties.un.org/Pages/ViewDetailsV.aspx?src=TREATY&mtdsg_no=XI-B-
1&chapter=11&Temp=mtdsg5&clang=_en
„1) üle 65-aastane A-, B- ja BE-kategooria ning nende alamkategooriate ja T-kategooria
mootorsõiduki ja masinrongi juht;
2) B-kategooria takso ning A- ja B-kategooria alarmsõiduki juht ja mootorsõidukijuhi õpetaja.“
Liiklusseaduse § 97 lõike 7 kohaselt antakse T-kategooria mootorsõiduki ja masinrongi
juhtimisõigus kümneks aastaks. Muudatusega viiakse alla 65-aastaste T-kategooria mootorsõiduki
ja masinrongide juhtide tervisekontrolli läbimise periood samale ajaperioodile, mis on T-kategooria
mootorsõiduki ja masinrongi juhile väljastatavate juhilubade kehtivus.
LS § 101 lõige 9 muudetakse. Seaduse § 101 lõige 9 näeb ette, 30 päeva enne järgmise
tervisekontrolli läbimise tähtpäeva saabumist saadab Maanteeamet mootorsõidukijuhi esitatud
mobiiltelefoni numbril või e-posti aadressil teate selle kohta, et tema juhtimisõigus peatub järgmise
tervisekontrolli läbimise tähtpäeval, kui talle ei ole tervise infosüsteemi vahendusel väljastatud või
kui ta ise ei esita hiljemalt nimetatud tähtpäeval Maanteeametile uut tervisetõendit vastavalt
käesoleva seaduse § 102 lõikes 4 nimetatud korrale. Teave, et isiku juhtimisõigus peatub järgmise
tervisekontrolli läbimise tähtpäeval, on väga oluline, vältimaks sellega kaasnevaid tagajärgi (nt
rahaline karistus või juhtimiselt kõrvaldamine). Seetõttu tuleks vastavat teavet edastada võimaluse
piires kõikidele isikutele, kelle tervisekontrolli läbimise tähtpäev on lähenemas. Praktikas takistab
aga piirang, et teavet võib jagada üksnes isiku esitatud mobiiltelefoni numbrile või e-posti
aadressile, oluliselt isikute teavitamist. Seetõttu on vajalik sätet muuta, et Maanteeamet saaks
isikuid teavitada ka olukorras, kus isik ei ole selleks teadlikult andmeid esitanud. Kehtiva seaduse
rakendamine on raskendatud olukorras, kus isik on esitanud vastavad andmed, kuid seejärel on isiku
kontaktandmed muutunud. Ei saa eeldada, et isiku telefoninumber või e-posti aadress aastate
jooksul ei muutu. Samas peaks isik ise olema aktiivne ja hoolitsema oma kontaktandmete
uuendamise eest. Seega tekib olukord, kus isik on teadlik, et talle peaks vajalik teavitus tulema, kuid
Maanteeametil puudub seaduslik võimalus isiku teavitamiseks, sest isiku kontaktandmed on
muutunud. Selleks, et isikut saaks teavitada, antakse Maanteeametile võimalus kasutada
teavitamiseks ka rahvastikuregistris märgitud aadressi või internetis avaldatud elektronposti
aadressi või muud Maanteeametile teadaolevat aadressi.
LS § 101 lõiget 11 muudetakse, sest selle sõnastus kehtivas seaduses on eksitav. Sättest on võimalik
välja lugeda, et justkui kehtiva tervisetõendi alusel on isikul diagnoositud absoluutne meditsiiniline
vastunäidustus. Sätte mõte ei ole aga see, et isikul „on kehtiva tervisetõendi kohaselt diagnoositud
kohaselt absoluutne meditsiiniline vastunäidustus“, vaid sätte mõte on see, et kui isikul on kehtiv
tervisetõend ja tal on muu tervishoiuteenuse osutamise käigus nt eriarsti poolt diagnoositud
absoluutne meditsiiniline vastunäidustus, siis peab isik läbima uue liiklusseaduse kohase
tervisekontrolli. Muu tervishoiuteenuse osutamise käigus diagnoositud meditsiinilisele
vastunäidustusele peab andma hinnangu liiklusseaduse kohane tervisekontrolli kontrollija, kes
tervisekontrolli läbiviimise käigus hindab inimese terviseseisundit terviklikult ning kus võib teatud
tingimustel olla juhtimine lubatud ka absoluutse vastunäidustuse esinemisel, kui selle kontrolli all
hoidmine on võimalik ka vastava määratud raviga. Muu tervishoiuteenuse osutamise käigus eriarsti
antud diagnoos ei pruugi välistada automaatselt juhtimisõigust, kuna teatud ravi, abivahendi või
sõiduki ümberehituse abil ei ole välistatud suutlikust sõidukit juhtida.
LS § 101 lõige 11 paneb seega juhiloa omajale kohustuse läbida täiendav tervisekontroll kui tal on
kehtiva „Jah“ või „Jah, piirangutega“ tervisetõendi kehtivuse ajal diagnoositud absoluutne
meditsiiniline vastunäidustus, mille puhul mootorsõiduki juhtimine ei ole lubatud. Isiku
tervisetõend ei muutu automaatselt kehtetuks absoluutse meditsiinilise vastunäidustuse ilmnemisel,
vaid seadusega kohustatakse isikut läbima täiendav tervisekontroll, mille tulemusena
tervishoiuteenuse osutaja väljastab uue tervisetõendi, märkides otsusesse ühe kolmest variandist:
„Jah“, „Jah, piirangutega“ või „Ei“.
LS § 102 lõike 1 muudatusega täpsustatakse, kes võib teha tervisekontrolli AM-kategooria sõiduki
juhtidele (mopeedijuhid). Kuna ka mopeedijuht on mootorsõidukijuht, siis peab ta kehtiva seaduse
§ 101 lõike 1 kohaselt läbima tervisekontrolli ning saama tervisetõendi. Kehtivas seaduses aga
puudub täpne regulatsioon, kes AM-kategooria juhtidele tervisekontrolli teostab.
LS § 102 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks, kuna kõik liiklusseaduse riiklikku ja haldusjärelevalvet
käsitlevad sätted koondatakse ühte peatükki (vt 14. ptk muudatuse selgitusi).
LS § 103 lõike 1 punktid 1 ja 2. Kui kehtiva liiklusseaduse § 103 lõike 1 kohaselt võib kõiki
mopeede, sealhulgas ka neljarattalist, juhtida 14-aastane AM-kategooria mootorsõiduki
juhtimisõigusega isik, siis eelnõuga kehtestatakse vanuse alammääraks 16 aastat. Neljarattaline
mopeed on ehituslikult ja mõõtmetelt sarnane autoga ning sellest tulenevalt sarnanevad ka
nimetatud sõiduki juhtimisvõtted pigem auto juhtimisvõtetega kui kaherattaliste sõidukite
juhtimisvõtetega, omades enamjaolt näiteks rooli, käigukasti ja kinnist keret. Seetõttu vajab selliste
sõidukitega liiklemine ka paremat gabariidi- ja sõidutunnetust. Ühtlasi kujutab neljarattaline
mopeed tulenevalt oma suurematest mõõtmetest võrreldes kaherattalise mopeediga suuremat ohtu,
mistõttu on ka juhi vastutus suurem. Seetõttu on otstarbekas viia neljarattalise mopeedi vanuse
alammäär samale tasemele B1-kategooria mootorisõidukiga, mis oma olemuselt ja ehituslikult
sarnaneb neljarattalise mopeediga.
LS § 103 lõike 1 punkt 7 ning lõike 2 punkt 1 ja 4 ühtlustatakse seaduse sätete sõnastusi.
Analoogset sõnastust on kasutatud näites LS § 94 lõigetes 10 ja 11. Sisulisi muutusi sätetes ei tehta.
LS § 104 lõiked 3 ja 4 muudetakse ja lisatakse lõiked 31–33.
Lõiget 3 täiendatakse D1E alamkategooria ja DE-kategooria autorongi kategooriatega ning D-
kategooria mootorsõiduki ja DE-kategooria autorongi kategooriaga üksnes sõitjateta liiklemiseks.
Erandid tulenevad Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu direktiivi 2003/59/EÜ-st, mille artikli 5
punktis 3 on esitatud ka nimetatud kategooriad ning iga liikmesriik võib lubada ülalnimetatud
kategooria sõidukite juhtidel juhtida selliseid sõidukeid oma territooriumil 18-aastasena,
tingimusel, et neil on artikli 6 lõikes 1 osutatud kutsetunnistus. Arvestades, et suur osa riiklikest
eranditest on üle võetud, sh kõrgema riskitasemega veoliigid (nt C ja D kategooria kuni 50 km
liinid), siis on otstarbekas üle võtta ka muud riiklikud võimalused. Üksnes sõitjatega liiklemise
erand võimaldab bussiettevõtetel kasutada ka noori juhte logistika korraldamisel. Autorongide
kasutamine on sõitjateveos pigem erandlik, kuid erand võimaldab noori juhte ka autorongide puhul
kasutada. Seni lubatud eranditega probleeme esinenud ei ole.
Lisatavate lõigete 31–33 viiakse seaduse nõuded kooskõlla Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu
direktiivi 2003/59/EÜ-st, mille artikli 5 punkti 3 ülejäänud nõuetega. Näiteks puudub LS-s hetkel
võimalus omandada juhtimisõigus 23-aastaselt D-kategooria mootorsõiduki ja DE kategooria
autorongi juhtimiseks, mille direktiiv ette näeb. LS kohaselt on nimetatud kategooria juhtimisõiguse
vanuse alammääraks 24 aastat. Samuti ei võimalda LS anda D-kategooria mootorsõiduki ja DE-
kategooria autorongi juhtimisõigust 21 aastaselt alla 50 kilomeetri pikkuste liinide teenindamiseks,
mis samuti on direktiivi kohaselt ette nähtud. Riikliku erandina võimaldatakse vähemalt 20-
aastasele isikule, kellel on vähemalt B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ja kes on läbinud
asjaomase autoveoseadusega kehtestatud ametikoolituse kursuse, anda erandkorras D-kategooria
mootorsõiduki ja DE-kategooria autorongi juhtimisõigust. Direktiivi kohaselt on üldnorm 21 aastat,
mida LR peab võimaldama. Samas arvestades, et riiklikult on enne rakendatud direktiivis toodud
võimalusi alandada juhi vanuse alamäära, siis on samast põhimõttest lähtutud ka antud juhul.
LS § 104 lõiget 4 muudetakse Kaitseministeeriumi ettepanekul. Üksnes Kaitseväe ülesannete
täitmiseks võib anda A- ja C-kategooria mootorsõiduki ja CE-kategooria autorongi juhtimisõiguse
vähemalt 18-aastasele kaitseväelasele, kellel on B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus, ning D-
kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse vähemalt 18-aastasele kaitseväelasele, kellel on C-
kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Juhtimisõigus kehtib vaid Kaitseväe valduses oleva
mootorsõiduki juhtimise kuni LS § 103 lõikes 1 sätestatud vastava kategooria vanuse alammäära
täitumiseni.
Lõike 4 muudatusega laiendatakse erandkorras juhtimisõiguse andmist lisaks ajateenijatele ka
tegevväelastele, kes ei täida liiklusseaduse §-s 103 nimetatud juhi vanuse alammäära nõudeid C- ja
D-kategooria mootorsõiduki ja CE-kategooria autorongi juhtimisõiguse andmisel. Erandkorras
juhtimisõigus kehtib sarnaselt juba kehtivale regulatsioonile ainult teenistusülesannete täitmisel.
Muudatusega võimaldatakse parandada tegevväelaste ettevalmistust, kes ei ole mootorsõiduki
juhtimisõigust ajateenistuse ajal omandanud.
Samuti peab Kaitseministeerium vajalikuks, et Kaitseväe ülesannete täitmiseks oleks lubatud ka A-
kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus vähemalt 18-aastasele kaitseväelasele, kellel on B-
kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. See muudatus puudutab nt 1. jalaväebrigaadi üksuste
väljaõpetamist, kus on vajalikud mootorrattajuhid. Enamik ajateenijaid on aga tunduvalt nooremad
kui 24 aastat, mis on kehtiva seaduse piirmäär, mistõttu on võimalik mootorrattajuhtideks koolitada
väga väike hulk ajateenijaid. Võib ka olla, et aastakäigus puuduvad sellise vanusepiirangu korral
sobivad kandidaadid ja üksuste väljaõpe jääb poolikuks. Sama piirang tuleb esile ka kui pärast
ajateenistust ja reservi arvamist kutsutakse üksus kolme aasta jooksul reservüksuste
õppekogunemisele, kus kõigil mootorrattajuhtidel ei pruugi olla täitunud kehtiva seaduse kohane
piirvanus A-kategooria sõiduki juhtimiseks.
Erandina lubatud juhtimisõigust on lubatud kasutada vaid Kaitseväes ja teenistusülesannete
täitmiseks, kuni vastava kategooria juhi alammäära täitumiseni. Näiteks kaitseväelase 24-aastaseks
saamisel võib ta lähtuvalt liiklusseaduse § 103 lõike 1 punktist 6 juba kasutada A-kategooria
juhtimisõigust ka väljaspool Kaitseväe teenistusülesannete täitmist. Enne kategooriale ettenähtud
juhi vanuse alampiiri täitumist väljaspool Kaitseväge vastavat eriõigust kasutada ei saa. Mõistlik on
võimaldada kaitseväelasele mitme kategooria üheaegne väljastamine. Käesoleval ajal on välja
kujunenud olukord, kus kaitseväelane teeb C-kategooria eksami ära, Maanteeamet väljastab load –
kaitseväelane läheb seejärel kohe uuesti eksamile, et saada D-kategooria. Kahe tegevuse vahe on
mõni nädal. Eelnõuga võimaldatakse eksamite üheaegne tegemine, et vähendada asjaajamist.
LS § 105 lõike 2 muutmine, lõike 3 kehtetuks tunnistamine, § 106 lõike 1 muutmine ja
täiendamine lõikega 11. Kehtiva liiklusseaduse §-d 105 ja 106 näevad ette, et isik, kes soovib saada
juhtimisõigust ja juhiluba, ei tohi omada karistatust teatavate liiklusseaduse paragrahvides loetletud
rikkumiste, karistusseadustikus loetletud liiklussüütegude ning muude liiklusseaduse vastutusalas
sätestatud liiklusrikkumiste eest. Muudatuse kohaselt korrigeeritakse lõike 2 punktide 1 ja 2
sõnastust ja asendatakse tekst „ei ole karistatust“ tekstiga „ei ole kehtivat karistust“. Sama sõnastust
on liiklusseaduses kasutatud ka teistel juhtudel, kui vaadeldakse isiku karistusi, nt liiklusseaduse §
118 lõike 1 punktid 5 ja 6.
Liiklusseaduse § 105 lõike 2 punktis 3 ja § 106 lõike 1 punktis 4 on nimetatud ka juhtimisõiguse
saamist piiravad korduvad liiklusseaduse 15. peatükis toodud rikkumised (näiteks jalakäijale
sätestatud rikkumised), mis võivad küll näidata isiku käitumist liiklusreeglite järgimisel ja üldist
liikluskuulekust, kuid oma olemuselt ei ole ohtlikud teistele liiklejatele. Arvestades liiklusseaduse
§ 105 lõike 2 punktis 3 ja § 106 lõike 1 punktis 4 on nimetatud rikkumiste ohtlikkust, ei ole
otstarbekas piirata selliseid rikkumisi toime pannud isiku juhtimisõiguse saamist. Pigem võib selline
piirang avaldada negatiivset mõju ja soodustada eelkõige noori sõitma ilma juhtimisõiguseta. Seega
tunnistatakse vastavad sätted kehtetuks, võimaldamaks siiski kergemaid liiklusrikkumisi toime
pannud isikul juhtimisõigus saada. Selle saamiseks peab isik läbima koolituse ning sooritama
Maanteeametis liiklusteooria ja sõidueksamid, mis oluliselt suurendavad isiku liiklusalaseid
teadmisi ning võimaldavad edaspidi liikluskuulekalt käituda. Kui aga esmase juhiloa omaja paneb
toime uue liiklusrikkumise, siis näeb liiklusseadus ette täiendavad järelmeetmed (näiteks
liiklusteooria ja sõidueksami sooritamise). Viimane peaks aga motiveerima esmase juhiloa omajat
õiguskuulekalt käituma.
Paragrahvi 105 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks ja eelnõust jäetakse välja erandid mopeedi
juhtimisõiguse andmisel isikutele, kes olid seaduse jõustumisel (01.07.2011) 16–17 aastased.
Olemuslikult on tegemist seaduse rakendussättega, mille praktiline eesmärk oli seaduse jõustumisel
eeldatavasti tagada teatav õigusselgus teatavale isikute rühmale. Kuivõrd seadus peab kohalduma
kõigile isikutele võrdselt ja üheselt mõistetavalt, siis on tehtud ettepanek see säte kehtetuks
tunnistada.
Liiklusseaduse § 106 lõike 1 muudatusega lisatakse punkti 2 mopeed. Paragrahvi 2 punkti 40
kohaselt loetakse mootorsõidukiks ka mopeed ning juhtimisõiguse andmine kuulub mootorsõiduki
juhtimisõiguse andmise regulatsiooni alla.
Liiklusseaduse § 106 lõike 1 punktis 3 käsitletakse juhtimisõiguse andmist juhul, kui isikule on
eelnevalt väljastatud mopeedi, auto või traktori juhtimisõigus ning ta soovib omandada täiendavalt
mootorratta juhtimisõiguse. Mootorratta juhtimisõiguse andmise regulatsioon ühtlustatakse
sarnaselt punktis 2 käsitletud auto juhtimisõiguse andmise regulatsiooniga.
Liiklusseaduse § 106 täiendatakse lõikega 11 ning esitatakse loend väärtegudest, mille
toimepanemise eest ettenähtud karistust ei tohi olla isikul, kellele antakse auto või mootorratta
juhtimisõigus ning kellele väljastatakse esmane juhiluba. Kehtivat karistust ei tohi olla
liiklusseaduse §-des 201, 223, 224, 226, § 227 lõigetes 2–4, §-des 234, 236 või 237 sätestatud
väärtegude eest. Tegemist on ohtlike tegudega, mille eest on ette nähtud ühe karistusliigina sõiduki
juhtimisõiguse äravõtmine. Samuti ei tohi isikul olla karistust karistusseadustiku 23. peatükis
sätestatud liiklussüüteo eest.
LS § 106 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega loobutakse algaja juhi tunnusmärgi kasutamisest ning
isikud võivad vabatahtlikult kasutada algaja juhi tunnusmärki. Järk-järgult on loobutud algajale
juhile kehtestatud liikluspiirangutest (näiteks kiiruspiirang 70 km/h) ning mootorsõidukijuhi
koolituse kvaliteedi paranemise tulemusena ei ole algaja juhi tunnusmärgil teisi juhte hoiatavat
eesmärki, mis on õppesõiduki tunnusmärkidel. Algaja juht, kes soovib sõidukil kasutada algaja juhi
tunnusmärki, võib seda edasi kasutada.
LS § 106 lõigetes 4 ja 5 toodud muudatusega ei arvestata edaspidi olukorras, kus esmase juhiloa
omaja soovib selle vahetada juhiloa vastu, enam viimase 12 kuu karistatust, vaid arvestatakse, et
isikul ei oleks kehtivat karistust. Üheks põhjuseks, miks siiani lähtuti 12 kuu karistatuse andmetest,
oli kuni 1. oktoobrini 2013. aastani karistusregistri seaduse § 25 lõikes 6 kehtinud asjaolu, et kui
isik pani enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo, siis eelmise
väärteo eest mõistetud karistuse andmete kustutamise tähtaja kulgemine katkes. See tõi kaasa
olukorra, kus isiku eelmised karistusandmed jäid iga uue väärteo tõttu kehtima. Näiteks olukorras,
kus esmase juhtimisõiguse omaja sai juhiloa saamise esimesel aastal kiiruse ületamise eest väärteo
korras karistada ning järgneval aastal sai karistada ühistranspordis piletita sõidu eest, kehtiks ka
kiiruse ületamise väärtegu kuni piletita sõidu eest saadud väärteo tähtaja lõpuni. See aga oleks
takistanud esmase juhiloa vahetamist, kuigi faktiliselt ei oleks isik olnud 12 kuu jooksul karistusi
saanud. Kuna alates 1. oktoobrist 2013. a eeltoodud põhimõte enam ei kehti, on üldise liiklusohutuse
ja hoiakute parandamise huvides lähtuda põhimõttest, et juhiloa vahetamisel arvestatakse kehtivaid
karistusi. See sunniks ka õiguserikkujaid suuremale seaduskuulekusele, teades, et kehtiva karistuse
olemasolul peab esmase juhiloa vahetaja sooritama liiklusteooria eksami.
LS § 106 lõige 6. Kehtiva liiklusseaduse kohaselt tunnistatakse juhtimisõigus § 126 lõike 1 kohaselt
kehtetuks, kui isik on juhtimisõiguse saanud pettuse teel või talle on juhiluba välja antud võltsitud
või valeandmeid sisaldava dokumendi alusel ning selle kohta on koostanud Maanteeamet
haldusakti. Liiklusseaduse § 106 lõike 6 kohaselt tunnistatakse esmane juhiluba ja juhtimisõigus
kehtetuks, kui esmase juhiloa omajal on mootorsõiduki juhtimisõigus karistuseks ära võetud.
Mõlemal juhul koostab Maanteeamet haldusakti. Sõnastuse muudatuse korral ei ole vajalik
haldusakti vormistamine esmase juhiloa omaja juhtimisõiguse peatamisel, vaid õiguste muutus
fikseeritakse liiklusregistris automaatselt tingimuste täitumisel. Isik saab sellest teada karistusotsuse
jõustumisel ning seeläbi muutub hilisem Maanteeameti otsuse vormistus ja vastavasisulise teate
saatmine isikule mittevajalikuks.
LS § 108 lõige 3 muudetakse tulenevalt asjaolust, et piiratud juhtimisõigusega juhiloa kaasas
kandmise kohustus kaotatakse ning piiratud juhtimisõigust tõendatakse edaspidi ainult
liiklusregistri andmetega.
Sätte kohaselt ei arvestata lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhiloa omamise aja hulka B-kategooria
mootorsõiduki esmase juhiloa ja piiratud juhtimisõiguse omamise aega.
LS § 108 lõige 6 muudetakse ja nähakse ette, et D1-alamkategooria ja C- ja D-kategooria
mootorsõiduki ning D1E-alamkategooria ja DE-, CE-kategooria autorongi juhtimisõiguse võib anda
isikule koos B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse andmisega või isikule, kellel on B-
kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus, kui juhtimisõigus on vajalik seoses autoveoseadusest
tuleneva ametikoolituse kursuse läbimisega. Kui autoveoseadusest tulenevalt on vajalik
ametikoolituse kursuse läbimine, võib isik selle koolituse lõpueksami sooritamise järel koos B-
kategooria mootorsõiduki juhtimisõigusega või selle olemasolu korral kohe taotleda D1-
alamkategooria ja C- ja D-kategooria mootorsõiduki ning D1E-alamkategooria ja DE-, CE-
kategooria autorongi juhtimisõigust.
Sätte sõnastust on täiendatud D1-alamkategooria mootorsõiduki ning D1E-alamkategooria ja DE-
kategooria autorongi kategooriatega. Vastav täpsustuse vajadus tuleneb Euroopa Parlamendi ja EL
Nõukogu direktiivist 2003/59/EÜ, kus iga liikmesriik võib lubada ülalnimetatud kategooriate
sõidukite juhtidel juhtida selliseid sõidukeid oma territooriumil 18-aastasena, tingimusel et neil on
artikli 6 lõikes 1 osutatud kutsetunnistus ning ei pea omama eelnevalt juhiluba teatud ajaperioodi
jooksul.
LS § 109 lõige 2. LS § 109 lõike 2 punktides 1 ja 2 loetletakse juhendajale esitatud tingimused.
Juhendajal peab olema olnud vastava kategooria mootorsõiduki, autorongi või masinrongi juhiluba
vähemalt viis aastat. AM kategooria mootorsõiduki juhendamiseks võib juhendaja omada ka A-,
A1- või A2 kategooria mootorsõiduki juhiluba vähemalt viis aastat. Juhiloa omamise aja hulka
arvestatakse esmase juhiloa omamise aeg.
Juhendajal ei tohi olla kehtivat karistust, lisaks mootorsõiduki joobeseisundis või alkoholi piirmäära
ületavas seisundis juhtimisele, ka joobes olekus õppesõidu või sõidupraktika läbiviimise eest.
Vastav piirang ning vastutus väärteo eest lisati liiklusseadusesse 1. mai 2015. a muudatustega
(liiklusseaduse § 109 lõige 21 ja § 2241), mistõttu on oluline juhendaja puhul ka joobeseisundis või
alkoholi piirmäära ületavas seisundis õppesõidu või sõidupraktika rikkumisi arvesse võtta.
Arvestades, et mootorsõidukijuhi juhendaja peab olema eeskujuks noorele liiklejale, on nimetatud
rikkumised sellised, mille puhul isik ei sobi teisi liiklejaid juhendama. Sellega seonduvalt tehakse
sättes muudatus ka seoses liiklusnõuete sellise rikkumisega, mille eest liiklusseadus näeb ette
mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise – nimetatud rikkumiste puhul sätestatakse, et isikul ei tohi
olla rohkemat kui ühte karistust. Arvestades, et nimetatud rikkumise võib isik toime panna ka
kogemata, näiteks ületada suurimat lubatud kiirust tähelepanematusest, siis ei ole mõistlik esimese
rikkumise toime panemisel piirata isiku õigust olla juhendaja. Kui rikkumine on niivõrd tõsine, et
isikul on seetõttu ka juhtimisõigus ära võetud, siis rakendub keeld olla juhendaja.
LS § 109 lõikesse 21 lisatakse tingimus, et mootorsõidukijuhi õpetaja ning juhendaja ei tohi
õppesõidu või sõidupraktika läbiviimise ajal olla liiklusohtlikus terviseseisundis. LS § 2 punkti 19
kohaselt loetakse õppesõidu või sõidupraktika ajal juhiks ka mootorsõidukijuhi õpetajat või -
juhendajat. Kuivõrd õpetajal ja juhendajal on oluline roll õppesõidu või sõidupraktika läbiviimisel,
näeb LS ette, et nimetatud isikud on võrdustatud isikuga, kes füüsiliselt sõidukit juhib. Õpetaja ja
juhendaja peavad olema igal hetkel võimelised sõiduki juhtimise üle võtma. Seetõttu on oluline, et
õpetaja ja juhendaja ei viiks õppesõitu või sõidupraktikat läbi liiklusohtlikus terviseseisundis.
LS § 109 lõigete 3, 31 ja 4 muudatusega loobutakse mootorsõidukijuhi õpetaja ja juhendaja
tunnistusest ning õigust isikut õpetada või juhendada reguleeritakse mootorsõidukijuhi õpetamise
või juhendamise õiguse kaudu. Vastavalt liiklusseaduse § 88 lõikele 9 ja § 109 lõike 2 punktile 3
tõendatakse juhendamise õigust liiklusregistri andmete alusel. Teel liiklusjärelevalve käigus
kontrolli teostamiseks piisab, kui juhendajal on kaasas isikut tõendav dokument, mille alusel
liiklusjärelvalve teostaja saab kontrollida isikule antud juhtimisõigust ning selle kehtivust ja
juhendamise õigust ning isikute andmeid, kelle juhendamise õigus tal on. Lisaks on kehtestatud, et
Maanteeamet peab juhendaja õiguse andma kümne tööpäeva jooksul vastava taotluse saamisest.
Tähtaja osas on lähtutud esmase juhiloa ja juhiloa väljastamise tähtajast.
LS § 109 lõike 5 muudatusega ühtlustatakse regulatsiooni piiratud juhtimisõigusega isiku ja
juhendatava isiku juhendamist, kui isik on alla 18-aastane. Muudatusega lubatakse juhendada alla
18-aastast isikut ehk lastekaitse seaduse tähenduses last, lisaks seaduslikule esindajale ka seadusliku
esindaja kirjaliku nõusolekuga isikul. Liiklusseaduse §-s 95 nimetatud piiratud juhtimisõigusega
isik võib autot juhtida tingimusel, et tema kõrval on seaduslik esindaja või seadusliku esindaja
kirjaliku nõusolekuga isik. Muudatusega kaasneb oluline mõju liiklusohutusele, sest suurenevad
juhtimisõigust taotleva isiku võimalused sõidupraktika saamiseks. Õiguskantsleri poole pöördus
avaldaja, kelle arvates ei pruugi liiklusseaduse § 109 lõikes esitatud 5 piirang, mille järgi
võib noorema kui 18-aastase sõiduõppija juhendajaks olla üksnes tema seaduslik esindaja, olla
õiguspärane. Tuleb nentida, et piirang on suur ja võib seada alla 18-aastased sõiduõppijad
ebavõrdsesse olukorda (nt asenduskodulapsed). Võrdse kohtlemise tagamiseks muudetakse
regulatsioon paindlikumaks, sest mitte iga lapsevanem ei ole suuteline õppesõidu juhendaja olema.
LS § 109 lõike 7 ja 8 muudatustega kaotatakse ära juhendaja tunnistuse andmise kord ning
muudetakse riigilõivu tasumise sättesõnastust. Juhendaja tunnistuse andmise korra määrust ei ole
enam vaja kehtestada, kuivõrd tunnistuse vorm ja selle võltsimiskindlus ei ole enam olulised, sest
juhendaja õigust juhendada tõendatakse liiklusregistri andmetel. Seega oleks määrusesse jäänud
üksnes taotlemisega seotud andmed, mis on toodud seaduse tasemele, mistõttu puudub vajadus
volitusnormiks.
Seoses juhendaja tunnistusest loobumisega ning sellega, et isiku juhendamiseks peab juhendajal
olema juhendamise õigus, kehtestatakse kohustus tasuda senise juhendamise tunnistuse
väljastamise eest riigilõivu juhendamise õiguse andmise taotluse läbivaatamise eest. Riigilõivu
suurust ei muudeta. Sellest tulenevalt muudetakse ka riigilõivuseaduse § 224. Oluline on, et
riigilõivu tasutakse taotluse läbivaatamise, mitte ainult juhendamise õiguse väljastamise eest. Kui
isik ei vasta nõutele ja taotlust ei rahuldata, siis justkui ei peaks riigilõivu tasuma, samas kui
Maanteeamet on kulud taotluse lahendamisele teinud.
LS § 116 tunnistatakse kehtetuks, kuna kõik liiklusseaduse riiklikku ja haldusjärelevalvet käsitlevad
sätted koondatakse ühte peatükki (vt 14. ptk muudatuse selgitusi).
LS § 118 lõike 1 punktis 3 asendatakse „juhtimisõigus“ mõistega „juhiluba“ ning lisatakse juurde
autorong või masinrong. Kehtiva regulatsiooni korral peab mootorsõidukijuhi õpetajal olema olnud
juhtimisõigus vähemalt kolm aastat ning selle arvestusest peaks arvestama maha juhtimisõiguse
peatumise seoses tervisekontrolli tähtajaks läbimata jätmise või juhiloa pikendamisega seotud
juhtudel või politsei poolt ajutiselt juhtimiselt kõrvaldamisel. Juhiloa arvestuse põhiselt loetakse
juhiloa omamist vastava kategooria esmakordsest väljastamisest alates. Vastav kuupäev kantakse
ka juhiloa tagaküljele vastava mootorsõiduki kategooria juurde, mille juhtimisõigus isikule on
antud. Muudatusega täpsustatakse ning lihtsustatakse mootorsõidukijuhi õpetajale esitatavaid
eelneva kogemuse arvestamise nõudeid. Kuivõrd juhtimisõiguse andmisel ja juhilubade
väljastamisel jagunevad kategooriad ka autorongide ja masinrongi kategooriatena, siis on oluline,
et mootorsõidukijuhi õpetajal oleks vastava autorongi või masinrongi juhiluba, mida ta õpetab.
Vastasel korral saaks isik justkui õpetada selliste sõidukite juhtimist, mille osas tal endal kogemus
puudub. Samuti loetakse LS § 2 punkti 19 kohaselt õppesõidu ajal juhiks ka mootorsõidukijuhi
õpetaja, mistõttu õpetajal peab olema õpetatavale kategooriale vastav juhiluba.
LS § 118 lõike 1 punktid 5 ja 6 muudatusega jäetakse välja viide karistusregistri seadusele ning
ühtlustatakse sõnastust § 105 ja § 106 analoogsete sõnastustega. Viide karistusregistri seadusele ei
ole vajalik, sest kehtiv karistus tähendabki seda, et isiku karistuse andmed ei ole kantud
karistusregistri arhiivi. Karistusregistrisse kantud isiku karistusandmete kustutamise tähtaegadele
kehtestab nõuded kehtiva karistusregistri seaduse § 24.
Samuti lisatakse sättesse täiendus, et isikul ei tohi olla kehtivat karistust mootorsõiduki
joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis õppesõidu läbiviimise või juhendamise
eest. Arvestades, et mootorsõidukijuhi õpetaja ja juhendaja peab olema eeskujuks noorele liiklejale,
on nimetatud rikkumised sellised, mille puhul isik ei sobi teisi liiklejaid õpetama ja juhendama.
Sellega seonduvalt tehakse sättes muudatus ka seoses liiklusnõuete sellise rikkumisega, mille eest
liiklusseadus näeb ette mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise – nimetatud rikkumiste puhul
sätestatakse, et isikul ei tohi olla rohkemat kui ühte karistust. Arvestades, et nimetatud rikkumise
võib isik toime panna ka kogemata, näiteks ületada suurimat lubatud kiirust tähelepanematusest,
siis ei ole mõistlik esimese rikkumise toime panemisel piirata isiku õigust töötada õpetajana. Kui
rikkumine on niivõrd tõsine, et isikul on seetõttu ka juhtimisõigus ära võetud, siis rakendub keeld
töötada õpetajana.
LS § 118 lõikes 2 asendatakse „juhtimisõigus“ mõistega „juhiluba“. Muudatusega täpsustatakse
ning lihtsustatakse mootorsõidukijuhi õpetajale esitatavaid eelneva kogemuse arvestamise nõudeid.
LS § 118 lisatakse uued lõiked 41-42, mis reguleerivad mootorsõidukijuhi õpetaja koolitust.
Lõikega 41 kehtestatakse nõue, et isik peab enne mootorisõidukijuhi õpetamise õiguse saamist
läbima õpetajakoolituse. Lõikega 42 kehtestatakse nõuded täienduskoolituse läbimisele. Praegu on
mootorsõidukijuhi õpetaja õpetajakoolitus ja täienduskoolitus reguleeritud ainult majandus- ja
taristuministri 5.10.2015. a määruses nr 125 „Mootorsõidukijuhi õpetaja kvalifikatsiooni nõuded,
õpetajakoolituse ja õpetaja täienduskoolituse korralduse nõuded ning mootorsõidukijuhi õpetamise
õigust tõendava tunnistuse taotlemise, väljastamise ja kehtetuks tunnistamise kord“. Siiani on
õpetajakoolitust ja täienduskoolitust peetud osaks õpetaja kvalifikatsioonist, mistõttu on
õpetajakoolituse ja täiendkoolituse nõuded kehtestatud õpetaja kvalifikatsiooni reguleeriva
määrusega.
Siiski on õiguskantsler oma 13.09.2017. a kirjas nr 6-3/170358/1703974 juhtinud tähelepanu, et
kuigi täiendkoolituse läbimise nõuet võib näha osana mootorsõidukijuhi õpetaja üldistest
kvalifikatsiooninõuetest, siis peaks see välja tulema määruse nr 125 kvalifikatsiooni reguleerivatest
sätetest tervikuna, kuid praegu see nii ei ole. Analoogselt on küsitavus ka õpetajakoolituse osas.
Täiendav vastuolu seisneb sellest, et LS § 118 lõige 1 punktis 4 viidatud kvalifikatsiooninõuded on
lahti kirjutatud määruse 2. peatükis, aga täiendkoolituse nõudeid seal ei sisaldu, need on sätestatud
määruse 4. peatükis. Kui täiendkoolituse läbimise nõue kuulub kvalifikatsiooninõuete alla, peaks
see regulatsioonist üheselt tulenema. Võimalik alternatiiv on täiendkoolituse läbimise nõude
kehtestamine seaduse tasandil ja volitusnormi täpsustamine. Sel põhjusel lisataksegi § 118 uus lõige
41 ja täiendatakse § 118 lõget 7. Sisu osas aga muudatus võrreldes kehtiva praktikaga uusi nõudeid
ei kehtesta.
LS § 118 täiendamisel lõikega 43 täpsustatakse mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusel või
täienduskoolituse osaleva isiku õigust viia läbi mootorsõidukijuhi koolitaja juures liiklusteooria- ja
sõidutunde mootorsõidukijuhi õpetaja juhendamisel. Kehtiva regulatsiooni kohaselt näeb
mootorsõidukijuhi õpetaja ettevalmistamise kord ette praktika osa mootorsõidukijuhi õpetaja
juures. Täienduskoolitusel on praktika vajalik näiteks olukorras, kus isik ei ole pikemat aega
õpetajana töötanud ja soovib õpetaja õigus taastada ning selle raames viia läbi ka reaalset õppetundi.
Samas ei ole reguleeritud liiklusseaduses asjaolu, kas isikut käsitletakse sellisel juhul juhina ning
kas tal on õigus sekkuda liiklusohtliku olukorra korral juhi tegevusse. Sellest tulenevalt on
muudetud ka liiklusseaduse §-s 2 sisalduvat juhi mõistet, mille kohaselt loetakse juhiks ka isik, kes
mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusel osaledes viib läbi sõidutundi.
LS § 118 lõike 7 muudatusega ei kehtesta valdkonna eest vastutav minister enam mootorsõidukijuhi
õpetaja koolitajatele riiklikku õppekava. Õppekavaga olid mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusel ette
määratud teooriatundide, praktika ja sõiduõppe minimaalsed mahud, millega pandi olulist rõhku
õppesisule, mis on loomulikult iga õppimise juures oluline. Kuid õpitulemustele orienteerumine
asetab õpisisu kõrvale olulisena ka õppimise ja hindamise metoodika – selle, kuidas õpisisu ja
õppimise tulemusi omandatakse ja demonstreeritakse. Mootorsõidukijuhi õpetajakoolituse lõppedes
eeldati, et õppemahtude läbimisel vastab koolitusel osaleja mootorsõidukijuhi õpetajale kehtestatud
kvalifikatsiooninõuetele.
Mootorsõidukijuhi õpetajate õppekvaliteedi parandamise tagamiseks kaotatakse määruse eelnõuga
ära riiklik õppekava ning kõrgkoolid ja ülikoolid koostavad enda õppekava, millega võimaldatakse
koolitajatel koolitusel osalejatele individuaalsemalt läheneda.
Õppekava koostamisel arvestab koolitaja koolitusel osalejate erinevate teadmiste tasemega ja nende
eelnevaid kogemusi, mille alusel määratakse teemade loetelu, mille osas peab mootorsõidukijuhi
õpetajakoolitusel osalejat arendama, ning teooriatundide, praktika ja sõidutundide osakaal
õppeprotsessis, ja õppemeetodid, et saavutada mootorsõidukijuhi õpetajakoolituse lõpuks
koolitatava vastavus mootorsõidukijuhi õpetajale kehtestatud kvalifikatsiooninõuetele.
Õppeprotsessi käigus hinnatakse õpitulemuste saavutamist ja vajadusel täiendatakse õppekava
teemade osas, mis on vajalikud mootorsõidukijuhi õpetajale kehtestatud kvalifikatsiooni
saavutamiseks. Mootorsõidukijuhi õpetajakoolitus lõppeb eksamiga või kutseeksamiga. Koolitaja
väljastab tunnistuse ainult neile koolitusel osalejatele, kes vastavad määruses kehtestatud
kvalifikatsiooninõuetele. Maanteeamet väljastab mootorsõidukijuhi õpetaja tunnistuse isikule, kes
vastab liiklusseaduse §-s 118 kehtestatud nõuetele ja on läbinud määruse kohase koolituse.
Sarnaselt mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusega käsitletakse ka mootorsõidukijuhi õpetaja
täienduskoolitusel õpetatavaid teemasid vastavalt eelnevatele koolitustele ja töökogemusele, et
säilitada ning ajakohastada mootorsõidukijuhi õpetaja pädevust või vajadusel puuduvate teadmiste
osas täiendusõppe kaudu saavutada õpetaja vastavus kvalifikatsiooninõuetele. Mootorsõidukijuhi
õpetaja täienduskoolitus lõppeb eksamiga, milles ei hinnata ainult mootorsõidukijuhi õpetaja
täienduskoolitusel käsitletud teemasid, vaid vaadeldakse laiemalt mootorsõidukijuhi õpetaja
vastavust kvalifikatsiooninõuetele.
Lõiget 7 täiendatakse ka tulenevalt õiguskantsleri 13.09.2017. a kirjast nr 6-3/170358/1703974,
mille kohaselt vajavad täienduskoolituse nõu ja volitusnorm seaduse tasandile täpsustamist (vt ka
selgitust § 118 lõike 41 lisamise juures).
LS § 120 muudetakse seoses mootorsõidukijuhi õpetaja tunnistusest loobumisega. Vastavalt
liiklusseaduse § 88 lõikele 9 tõendatakse mootorsõidukijuhi õpetamise õigust liiklusregistri
andmete alusel. Teel liiklusjärelevalve käigus kontrolli teostamiseks piisab, kui mootorsõidukijuhi
õpetajal on kaasas isikut tõendav dokument, mille alusel liiklusjärelvalve teostaja saab kontrollida
isikule antud juhtimisõigust ning selle kehtivust ja õpetamise õigust. Paragrahvis 120 on läbivalt
sõna „tunnistus“ asendatud „õigusega“. Paragrahvi 120 lõikest 2 on jäetud välja põhjused, mis on
seotud ainult tunnistusega (kaotamine, hävimine, kasutuskõlbmatuks muutumine ning uue
tunnistuse väljastamine) ning ei ole seotud õpetamise õiguse andmisega. Mootorsõidukijuhi
õpetamise õiguse andmise taotlemise eest tuleb tasuda riigilõivu sama palju kui tunnistuse
väljastamise eest. Sellest tulenevalt muudetakse ka riigilõivuseaduse § 224.
Paragrahvi 120 lõike 2 punktis 4 on loetletud mootorsõidukijuhi õpetaja tunnistuse kehtetuks
tunnistamise alused. Kehtiva sõnastuse kohaselt tunnistatakse mootorsõidukijuhi õpetaja tunnistus
kehtetuks kahe rikkumiste loetelu üheaegsel esinemisel. Esimese loetelu kohaselt ei tohi
mootorsõidukijuhi õpetajal olla karistust mootorsõiduki joobeseisundis või alkoholi piirmäära
ületavas seisundis juhtimise eest ega liiklusnõuete sellise rikkumise eest, mille eest käesolev seadus
näeb ette mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise või mille eest juhtimisõigus on ära võetud, ning
teisel juhul ei tohi mootorsõidukijuhi õpetaja olla karistatud tahtlikult sooritatud kuriteo eest.
Mootorsõidukijuhi koolitusel osalejatele oma käitumisega eeskuju andval mootorsõidukijuhi
õpetajal ei tohi olla ühtegi loetelus toodud rikkumist. Muudatusega sõnastatakse lõige ümber
selliselt, et mootorsõidukijuhi õpetajat ei tohi olla karistatud liiklusseaduse § 118 lõike 1 punktides
5 või 6 nimetatud rikkumiste eest. Samasisuline muudatus tehakse ka kehtiva seaduse § 122 osas.
LS § 121 tunnistatakse kehtetuks, kuna kõik liiklusseaduse riiklikku ja haldusjärelevalvet käsitlevad
sätted koondatakse ühte peatükki (vt 14. ptk muudatuse selgitusi).
LS § 122 lõike 1 punkti 3 muutmine, lõike 1 täiendamine punktidega 3 1 ja 32 ja lõike 11
lisamine. Muudatustega lihtsustatakse mootorsõidukijuhi eksamineerijale esitatavat eelneva
töökogemuse ja juhtimise staaži nõuet. Muudatusega ei nõuta eksamineerijalt, kes eksamineerib A-
, C-, D-, BE-, CE-, DE-, T-kategooriate ja A1-, A2-, C1-, C1E-, D1-, D1E-alamkategooriate
mootorsõiduki, autorongi või masinrongi juhte, eelnevat kolmeaastast töökogemust B-kategooria
eksamineerijana ja eksamineeritava kategooria juhiloa omamist viis aastat, kui eksamineerija
tõendab oma teoreetiliste teadmiste ja praktilise sõiduoskuse olemasolu kõrgemal tasemel, kui see
on vajalik juhiloa saamiseks.
Muudatus on kooskõlas ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2006/126/EÜ juhilubade
kohta, mis sätestab, et teiste kategooriate eksamineerijale ei kohaldata vähemalt kolme aastast B-
kategooria eksamineerijana töötamise nõuet tingimusel, et eksamineerija tõendab eksamineeritava
kategooria sõidukogemust vähemalt viis aastat või teoreetilise ja praktilise sõiduoskuse olemasolu
kõrgemal tasemel kui see on vajalik juhiloa saamiseks.
Muudatus võimaldab Maanteeametil kiiremini välja õpetada eksamineerijaid, mis omakorda aitab
kaasa sõidueksamite järjekordade vähendamisele. Näitena, kui eksamineerijal on B-kategooria
juhiluba olemas viis aastat ja C-kategooria juhiluba kolm aastat, siis peab Maanteeamet ootama
kaks aastat, et nimetatud eksamineerija saaks omandada C-kategooria eksamineerija pädevuse, mis
on ebamõistlikult pikk aeg. Iga täiendava kategooria eksamineerimise õiguse omandamiseks tuleb
eksamineerijal läbida sõidueksami läbiviimise ja hindamise teadmiste ja oskuste kontroll, mille
käigus jälgitakse eksamineerija oskust läbi viia vähemalt kahte sõidueksamit, lisaks on
eksamineerijal kohustus läbida iga-aastaselt eksamineerija kvalifikatsioonikontroll, milles
hinnatakse eksamineerija sõidueksamite läbiviimise oskust ning antakse hinnang eksamineerija
kutsealasele pädevusele. Nimetatud sõidueksami läbiviimise ja hindamise teadmiste ja oskuste
kontrolli käigus selgitatakse välja, kas eksamineerija teoreetilised teadmised ja praktiline
sõiduoskus on piisaval tasemel, et töötada täiendava kategooria eksamineerjana.
Lisaks asendatakse „juhtimisõigus“ mõistega „juhiluba“. Kehtiva regulatsiooni korral peab
mootorsõidukijuhi eksamineerijal olema olnud juhtimisõigus vähemalt kolm aastat ning selle
arvestusest peaks arvestama maha juhtimisõiguse peatumise seoses tervisekontrolli tähtajaks
läbimata jätmise või juhiloa pikendamisega seotud juhtudel või politsei poolt ajutiselt juhtimiselt
kõrvaldamisel. Juhiloa arvestuse põhiselt loetakse juhiloa omamist vastava kategooria esmakordsest
väljastamisest alates. Vastav kuupäev kantakse ka juhiloa tagaküljele asjaomase mootorsõiduki
kategooria juurde, mille juhtimisõigus isikule on antud. Muudatusega täpsustatakse ning
lihtsustatakse mootorsõidukijuhi eksamineerijale esitatavaid eelneva kogemuse arvestamise
nõudeid. Kuivõrd juhtimisõiguse andmisel ja juhilubade väljastamisel jagunevad kategooriad ka
autorongide ja masinrongi kategooriatena, siis on oluline, et eksamineerijal oleks vastava autorongi
või masinrongi juhiluba, mida ta kontrollib. Näiteks olukorras, kus eksamisõit tuleb katkestada ja
eksamineerija peab ise autorongi juhtimise üle võtma, puuduks eksamineerijal õigus seda teha, kui
tal ei ole vastava kategooria autorongi juhiluba.
LS § 122 lõike 1 punktide 4 ja 5 muudatused on analoogsed LS § 118 lõike 1 punktide 5 ja 6
muudatustega. Analoogselt mootorsõidukijuhi õpetajale vaadatakse ka eksamineerija puhul
karistuste olemasolu ja nende tõsidust. Sättesse lisatakse täiendus, et isikul ei tohi olla kehtivat
karistust mootorsõiduki joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis õppesõidu
läbiviimise või juhendamise eest, kehtivat karistust, mille eest juhtimisõigus on ära võetud ega
rohkemat kui ühte kehtivat karistust liiklusnõuete sellise rikkumise eest, mille eest käesoleva seadus
näeb ette juhitmisõiguse äravõtmise.
Muudatusega jäetakse välja ka viide karistusregistri seadusele ning sõnastatakse, et eksamineerijal
ei tohi olla kehtivat karistust. Karistusregistrisse kantud isiku karistusandmete kustutamise
tähtaegadele kehtestab nõuded kehtiva karistusregistri seaduse § 24.
LS § 122 lõike 3 punkti 2 lisatakse viide § 122 lõike 1 punktides 4 ja 5 toodud nõuetele, millele
eksamineerija peab vastama.
LS § 123 tunnistatakse kehtetuks, kuna kõik liiklusseaduse riiklikku ja haldusjärelevalvet käsitlevad
sätted koondatakse ühte peatükki (vt 14. ptk muudatuse selgitusi).
LS §-s 124 lõigetes 3, 4, 6 ja 7 tehtavate muudatustega täiendatakse juhtimisõiguse peatumise
regulatsiooni selliselt, et juhtimisõigus peatub lisaks juhiloa kehtivuse lõppemisele ja juhi
tervisekontrolli tähtpäeva saabumisele ka juhul, kui juhi terviseseisund ei vasta kehtestatud
tervisenõuetele.
Lõikesse 3 lisatav uus juhtimisõiguse peatumise alus kohaldub juhul, kui juhi tervisenõuetele
mittevastavus tuvastatakse liiklusseaduse kohase tervisekontrolli tegija poolt tervisekontrolli
tulemusel. Tervisekontroll lõpeb selle tegija poolse asjakohase otsuse vormistamisega, mis
edastatakse tervise infosüsteemi ja selle kaudu ka liiklusregistrile ja juhile endale. Vastavalt
Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 80 „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse
taotleja ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord ning
tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki ja trammi
juhtimine ei ole lubatud“ § 9 lõikele 7 peab tervisekontrolli teostaja tutvustama ja selgitama juhile
tema tervisekontrolli terviseuuringute tulemusi ja tervisekontrolli alusel tehtud otsust.
Lõikesse 6 lisatakse uus alus, millal tervisenõuetele mittevastavuse tuvastamisel juhtimisõigus
peatub. Muudatuse kohaselt peatub tervisenõuetele mittevastavuse korral mootorsõiduki
juhtimisõigus tervisekontrolli teostaja otsuse tegemisest alates. Kuna tervisekontrolli teostaja peab
info tervisetõendi kohta edastama tervise infosüsteemi kaudu ka liiklusregistrisse, siis tagab see
selle, et liiklusregistris on asjakohased andmed tervisekontrolli tegija otsuse kohta ning ka politseil
on võimalik teel olles juhtimisõiguse olemasolu tuvastada.
Lõiked 4 ja 7 tunnistatakse tulenevalt lõigetes 3 ja 6 tehtavatest muudatustest kehtetuks.
Kehtiva korra kohaselt peab Maanteeamet lisaks tervisekontrolli tegija poolsele tervisekontrolli
kohta tehtavale otsusele tegema täiendava otsuse juhtimisõiguse peatamise kohta. Paraku on kehtiva
korra puhul esinenud juhtumeid, kus juhtimisõiguse peatamise otsust ei ole olnud võimalik isikule
kätte toimetada, mille tulemusel on mittevastava terviseseisundiga isikud jätkuvalt osalenud juhina
liikluses, pannes sellega ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elu ja tervise. Muudatuste tulemusel ei
pea Maanteeamet lisaks tervisekontrolli tegija otsusele tegema täiendavat juhtimisõiguse peatamise
otsust ning isiku, kelle terviseseisund ei vasta nõuetele, juhtimisõigus peatub seaduse alusel. See
aitab võimalikult operatiivselt tagada, et nõuetele mittevastavad juhid mootorsõidukijuhina liikluses
ei osaleks.
LS § 126 lõiget 4 täiendatakse lauseosaga „või elektrooniliselt“. Liiklusseaduse § 126 lõike 4 näeb
ette, et Maanteeamet vormistab juhtimisõiguse kehtetuks tunnistamise otsuse kahes eksemplaris,
millest üks antakse kohe pärast otsuse allkirjastamist isikule kätte allkirja vastu otsuse teisel
eksemplaril või saadetakse tähtkirjaga rahvastikuregistris registreeritud elukoha aadressile või
muule teada olevale elukoha aadressile. Muudatusega täiendatakse sätte sõnastust ja lisatakse
võimalus otsus edastada ka elektrooniliselt.
LS § 126 täiendatakse lõikega 5, mille kohaselt juhtimisõiguse kehtetuks tunnistamise otsus
toimetatakse isikule kätte või avaldatakse Ametlikes Teadaannetes käesoleva seaduse § 124 lõike 8
kohaselt.
LS § 128 täiendatakse lõikega 4, milles sätestatakse ettekirjutus toimetatakse isikule kätte või
avaldatakse Ametlikes Teadaannetes käesoleva seaduse § 124 lõike 8 kohaselt.
LS § 130 lõike 10 muudatusega täpsustatakse sättes toodud nõude rakendumist. Nimetatud nõude
kohaselt ei tohi juht tööaja jooksul töötada ilma vaheajata kauem kui kuus järjestikust tundi. Kui
tööaeg kokku on kuus kuni üheksa tundi, tuleb see katkestada vähemalt 30-minutiliseks
katkematuks vaheajaks, ja kui tööaeg on kokku üle üheksa tunni, vähemalt 45-minutiliseks
katkematuks vaheajaks. Praktikas on Tööinspektsioonil tekkinud vaidlusi, sest on arusaamatu, kes
on määruse (EÜ) nr 561/2006 alusel töötavad juhid, keda määrus justkui ei reguleeri. Nõude
eesmärk on täpsustada, et kuna määrus (EÜ) nr 561/2006 otseselt vaheaja regulatsiooni ette ei näe,
peavad ka määruse (EÜ) nr 561/2006 alusel töötavad juhid nõutud vaheaegu pidama. Vastav nõue
tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/15/EÜ artiklist 5, mis sätestab järgmist:
Ilma et see piiraks määrusega (EMÜ) nr 3820/85 või selle asemel AETR-kokkuleppega ettenähtud
kaitsetaseme kohaldamist, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed selle tagamiseks, et autovedude
alase liikuva tegevusega hõivatud isikud ei töötaks mitte mingil juhul ilma vaheajata kauem kui
kuus järjestikust tundi, ilma et see piiraks artikli 2 lõike 1 kohaldamist. Kui tööaeg on kokku kuus
kuni üheksa tundi, tuleb see katkestada vähemalt 30-minutise vaheajaga, ja kui tööaeg on kokku üle
üheksa tunni, vähemalt 45-minutise vaheajaga.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/15/EÜ artikliga 5 on hõlmatud kõik autovedude
alase liikuva tegevusega hõivatud isikud. Sarnasest käsitusest lähtub ka töölepinguseadus, kus § 47
lõige 2 sätestab, et kokkulepe, mille kohaselt pikema kui 6-tunnise töötamise kohta ei ole ette nähtud
vähemalt 30-minutilist tööpäevasisest vaheaega, on tühine. Tööpäevasiseseid vaheaegu ei arvestata
tööaja hulka, välja arvatud juhul, kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja
loob töötajale võimaluse puhata ja einestada tööajal. Seetõttu on oluline täpsustada, et vaheaja nõue
laieneb kõikidele juhtidele.
LS § 131 lõikes 5 parandatakse viiteviga ja tekstiosa „2007/230/EL“ asendatakse tekstiosaga
„2007/230/EÜ“.
LS § 139 ja 1391 tunnistatakse kehtetuks, kuna kõik liiklusseaduse riiklikku ja haldusjärelevalvet
käsitlevad sätted koondatakse ühte peatükki (vt 14. ptk muudatuse selgitusi). Paragrahv 139 lõige
8, mis sätestab volitusnormi mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja korralduslike nõuete
kehtestamiseks, viiakse samuti riikliku järelevalve peatükki. Nimetatud volitusnormi alusel
kehtestatav määrus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2006/22/EÜ tulenevat
kohustust reguleerida teostatava järelevalve täpsemat korda ja järelevalve mahtu.
LS § 1392 lisatakse seadusesse seoses komisjoni määruse (EL) 2016/403 rakendamise kohustusega.
Sätte kohaselt liigitatakse töö- sõidu- ja puhkeaja nõuete rikkumiste kategooriad, liigid ja
raskusastmed selliselt, nagu need tulenevad määrusest (EL) nr 2016/403. Pikem selgitus rikkumiste
liigitamise kohta on toodud LS § 80 lõike 21 lisamise juures.
Paragrahvi 1392 lisamisega seonduvad ka § 2105, 2106, 211 ja 212 muutmine ja §-de 213–215, 217–
2172, 243–250 ning 253 kehtetuks tunnistamine, mis on tingitud sellest, et nimetatud sätete kohaselt
kehtestatavate karistuste osas lähtutakse sellest, kas tegemist on määruse (EL) nr 2016/403 I lisas
nimetatud kõige raskema, väga raske, raske või sama määruse III lisas nimetatud väikese
rikkumisega (MI) seoses autojuhi sõidu- ja puhkeaja nõuete rikkumistega. Muudatuste sõnastamisel
on eeskujuks võetud AutoVS §-des 66, 70 ja 71 sätestatud analoogsed karistused, mis on kooskõlas
määruses (EL) nr 2016/403 kehtestatud rikkumiste raskusastmetega.
LS § 143 lõige 8 tunnistatakse kehtetuks, kuna kõik liiklusseaduse riiklikku ja haldusjärelevalvet
käsitlevad sätted koondatakse ühte peatükki (vt 14. ptk muudatuse selgitusi).
LS § 149 lõike 2 muutmine. Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib üksikkorras jalgratturit ja
pisimopeedijuhti koolitada lapsevanem. Liiklusseaduse § 4 lõike 2 punkti 1 kohaselt viivad laste
liikluskasvatust läbi ja valmistavad neid ette ohutuks liiklemiseks lapsevanem ja seaduslik esindaja.
Jalgratturi ja pisimopeedijuhi ettevalmistamisel puudub vajadus piirata nende ettevalmistajate ringi
ainult lapsevanemaga. Seaduslikul esindajal on samad kohustused laste liikluskasvatuse
läbiviimisel kui lastevanematel. Sellest tulenevalt laiendatakse jalgratturite ja pisimopeedijuhtide
ettevalmistamise õigust omavate isikute ringi lisaks lapsevanemale ka seadusliku esindajaga ning
seadusliku esindaja kirjaliku nõusolekuga isikuga. Sarnaselt alla 18-aastas mootorsõiduki
sõiduõppija juhendamisega, laiendatakse koolitamise õigust ka seadusliku esindaja kirjaliku
nõusolekuga isikule.
LS § 1514 lõike 1 muudatusega lisatakse sättesse regulatsioon, mis eelnevalt asus LS § 2 punktides
99 ja 100 ülekäigukoha ning ülekäiguraja mõistetes. Sellega parandatakse seaduse jälgitavust, kuna
kõik kehtestatud nõuded ja kohustused on koondatud vastavatesse paragrahvidesse. Samuti on
mõistetes toodud nõuete ja kohustuste puhul raskendatud nende kontrollimine. Mõiste ei saa panna
kohustusi või kehtestada nõudeid, sest oma olemuselt on mõiste mõeldud mingi olukorra või
nähtuse selgitamiseks või tähistamiseks. Seega olukorras, kus nõue või kohustus on kehtestatud
mõistes, ei ole kontrollijal võimalik võimalikku rikkumist menetleda, sest ühtegi seaduse nõuet
otseselt rikutud ei ole.
LS § 153 täiendatakse lõikega 31. Käesoleva seaduse § 1 punktiga 10 täpsustatakse
maastikusõiduki mõistet selliselt, et see võib olla koos või ilma maastikuhaagiseta. Seega võib
maastikusõidukiga maastikul sõita ja parkida ka maastikuhaagisega. Samas võidakse
maastikusõidukiga vedada ka haagist, mis liiklusseaduse § 2 punkti 9 kohaselt on ette nähtud
mootorsõiduki haakes vedamiseks. Muudatusega luuakse õigusselgus, et maastikul liigeldes võib
sõita ja parkida ka haagisega.
LS § 158 lõike 1 muudatusega täpsustatakse maastikusõiduki ja selle maastikuhaagise
registreerimise kohustust. Kehtiva sõnastusega oli reguleeritud ainult maastikusõiduki
registreerimine. Maastikusõidukite tootjad on näinud ette sarnaselt mootorsõidukitele ka
maastikusõidukite haakes maastikuhaagiste vedamist. Selleks nähakse käesoleva seaduse
muudatuse punktiga 10 ette maastikusõiduki mõiste muutmine selliselt, et maastikusõidukiks
loetakse sõiduk koos või ilma maastikuhaagiseta. Õigusselguse tagamiseks täpsustatakse maastikul
liiklevate liiklusvahendite liiklusregistris registreerimise kohustust. Muudatuse kohaselt ei laiendata
seni kehtinud regulatsiooni ja maastikusõiduki maastikuhaagised ei kuulu liiklusregistris
registreerimisele.
LS § 158 täiendatakse lõikega 11. Paragrahvi lisatakse lõige samal põhjusel nagu § 76 lõige 14, et
uue sõiduki registreerimine saaks toimuda e-teeninduse kaudu.
LS § 158 lõiget 2 muudetakse. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb maastikusõiduk registreerida 5
tööpäeva jooksul pärast selle Eestis kasutusele võttu. Sätet võib tõlgendada nagu võiks viie tööpäeva
jooksul maastikusõidukit kastutada ka ilma seda registreerimata. Seetõttu lõiget 2 muudetakse, et
maastikusõiduk tuleb liiklusregistris registreerida enne selle Eestis kasutusele võttu.
Erinevalt näiteks autodest, millega saab liigelda mööda teid ühest riigist teise võib
maastikusõidukiga liigelda ainult maastikul ning sedagi maaomaniku loal (LS § 153 lõige 1), seega
on välistatud, et Eestisse satuvad juhuslikult välisriigi maastikusõidukid või, et välisriigist soetatud
maastikusõidukiga sooviks keegi sõita Maanteeametisse seda registreerima. Seega tuleb
maastikusõiduk pärast selle soetamist toimetada kõigepealt Maanteeametisse, kus see
registreeritakse liiklusregistris ning seejärel võib seda hakata sihipäraselt kasutama. Kui
maastikusõidukit ei kasutata, siis loomulikult seda registreerima ei pea.
LS § 159 lõiget 1 täiendatakse punktidega 4–6. Lisatakse maastikusõiduki registreerimisest
keeldumise aluseid, et muuta need sarnaseks mootorsõidukite registreerimisest keeldumise
alustega, mis lisanduvad käesoleva eelnõuga. Vaata selgitusi § 77 lõike 1 muutmise juures.
LS § 159 lõiget 2 muudetakse ja pikendatakse aega, mille jooksul võib Maanteeametile esitada
taotluse registriandmete muutmiseks. Vaata selgitusi § 77 lõike 3 muutmise juures.
LS § 159 lõiget 3 muudetakse. Vaata selgitusi § 77 lõike 4 muutmise juures.
LS § 161 täiendatakse lõikega 11. Sätestatakse, et päästetöödel osalevad päästeteenistujad ei pea
kandma maastikusõiduki juhtimisel motokiivrit. Päästeteenistujatel on päästetööde käigus kasutusel
oma kiivrid, mis vastavad nende töö iseärasustele ja seetõttu ei ole otstarbekas nõuda päästetööde
käigus päästeteenistujatelt motokiivri kasutamist. Päästeamet võib kiivri või muu kaitsevahendi
kasutamise kohustuse kehtestada oma sisemise korraga ja seda on päästeteenistujatel ka kohustus
järgida, seetõttu ei ole vajalik päästetööde käigus osalevate päästeteenistujate kiivri kandmise
kohustust liiklusseadusega reguleerida.
LS § 161 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna kõik liiklusseaduse riiklikku ja haldusjärelevalvet
käsitlevad sätted koondatakse ühte peatükki (vt 14. ptk muudatuse selgitusi). Lisaks on lõikes
reguleeritu sätestatud juba KorS §-s 11.
LS täiendamine täiendatakse §-ga 1611, mis reguleerib maastikusõidukite liiklemise korraldust ja
maastikusõiduki juhtimist, uus paragrahv, millega kehtestatakse maastikusõidukiga veetavale
sõitjale üldkohustused. Sõitja ei tohi sõidu ajal tõmmata juhi tähelepanu maastikusõiduki juhtimiselt
kõrvale ja maastikusõidukiga sõitmisel peab sõitja, välja arvatud päästetöödel osalev
päästeteenistuja ja päästetöödele kaasatud isik, kandma kinnirihmatud motokiivrit.
LS § 162 lõikes 1 täpsustatakse maastikusõiduki juhi suunamärguandmise kohustust ja lisatakse, et
lisaks käega suunamärguandmisele võib maastikusõidukijuht kasutada maastikusõidukile
paigaldatud suunatulesid. Muudatus on vajalik seetõttu, et tänapäeval toodetakse ka
maastikusõidukeid, mis on kinnise kerega ning mille ehituses on suunatuled ette nähtud. Seetõttu ei
ole põhjendatud, et juht peaks sellisel juhul andma suunamärguande käega.
LS § 164 lõike 1 muudatusega ühtlustatakse kasutatavaid mõisteid. Liiklusseaduse kohaselt
loetakse sõiduki peatamiseks juhi ettekavatsetud sõiduki seismajätmist sõitjate maha- või
pealeminekuks või veose laadimiseks. Liiklusseaduse § 164 lõige 1 ei käsitle maastikusõiduki
peatamist, vaid sõidukiiruse valikul peab juht olema võimeline maastikusõiduki seisma jätma,
arvestades maastiku- ja ilmaolusid. Sellest tulenevalt asendatakse mõiste „peatama“ mõistega
„seisma jääma“.
LS § 166 muudetakse Eesti Linnade Liidu ettepanekul. Muudatusettepanekuga asendatakse
paragrahvi pealkirjas ja normi tekstiosas sõna „teenindava“ sõnaga „transportiva“.
Liikumispuudega ja pimeda inimese liiklemist ja neid transportivate sõidukite parkimist ning
liikumispuudega inimeste juhitavate sõidukite parkimist korraldab kohalik omavalitsus.
LS § 167 pealkirjas, lõigetes 1, 2 ja 4 tehakse redaktsioonilised muudatused, millega sõna
„teenindava“ asendatakse sõnaga „transportiva“. LS § 167 lõigetes 1 ja 2 asendatakse number „4“
numbriga „3“. Muudatusega parandatakse § 167 lõigetes 1 ja 2 sisalduv viite viga. Mõlemas lõikes
peab olema viidatud lõikele 3, milles sisalduva volitusnormi alusel kehtestatakse lõigetes 1 ja 2
viidatud liikumispuudega ja pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaardile ja selle
väljastamisele esitatud nõuded.
LS § 167 lõige 1 muudetakse selliselt, et parkimiskaarte hakkab väljastama Sotsiaalkindlustusamet
(SKA). Muudatus jõustub 1.01.2020. a. Kehtiva seaduse kohaselt annab puuetega inimese
parkimiskaardi kohaliku omavalitsuse üksus (KOV üksus). Samas on ka praegu KOV üksuse antava
parkimiskaardi väljastamise aluseks Sotsiaalkindlustusameti väljastatud puude raskusastme ja
lisakulude tuvastamise otsus ning ajutise liikumis- või nägemisfunktsiooni kõrvalekaldega isikule
pere- või eriarsti väljastatud teatis kõrvalekalde kohta. Parkimiskaartide tellimise ja trükkimise eest
vastutab SA Eesti Puuetega Inimeste Fond, kes KOV üksuse tellimuse alusel jagab neid KOV
üksuste vahel. Kaardid saadetakse KOV üksusesse tähitud postiga. Keskmiselt väljastatakse aastas
ca 7500 puuetega inimeste parkimiskaarti, mis kehtivad kuni puude otsuse kehtivuse lõpuni või
ajutise funktsiooni häire puhul kuni 6 kuud. Statistiliselt kuni 80% kaartidest väljastatakse SKA
otsuse alusel. Enamus juhtudel (v.a pere- või eriarsti tõend) tekib sisuliselt õigustatus inimesele
parkimiskaardi taotlemiseks SKA-s puude hindamisel. Kuigi kaardid trükitakse keskselt ning
enamus juhtudel tekib õigustatus parkimiskaardi saamiseks SKA-s, siis on täna inimesel vaja teha
veel täiendav samm ja pöörduda kaardi saamiseks KOV üksusesse. See on tekitanud ebamõistlikku
bürokraatiat ja inimeste jooksutamist asutuste vahel. Samuti on üsnagi tavapärased olukorrad, kus
kaardi saamiseks ei ole olnud inimesel vajaliku dokumenti või dokumendid pole olnud korrektsed
(SKA väljastatud puude raskusastme otsus), siis on olnud vaja teha täiendav pöördumine SKA-sse
ja tagasi KOV üksusesse. SA Eesti Puuetega Inimeste Fond poolt juulis 2018. a läbi viidud küsitlus
kohalikes omavalitsustes näitas, et on üsna tavapärane olukord, kus KOV üksus saadab inimese
uuesti SKA-sse täiendava dokumendi järele, kuna SKA puude raskusastme otsuses ei ole selget ja
üheselt arusaadavat viidet inimese õigustatusele taotleda parkimiskaarti.
Bürokraatia vähendamiseks ja inimestele parkimiskaardi taotlemise lihtsustamiseks ühildatakse
käesoleva muudatusega puude raskusastme tuvastamine ja puuetega inimeste parkimiskaardi
andmine. Parkimiskaart antakse edaspidiselt tsentraalselt SKA poolt ehk administratiivses mõttes
võimalikult lähedale otsusele, millega tekib õigustatus parkimisõiguse saamiseks. Edaspidiselt
annaks SKA parkimisõiguse ka pere- või eriarsti väljastatud teatise alusel. Üleminek on planeeritud
kahes osas. Esimeses etapis antakse SKA-le üle parkimiskaartide trükk 1.01.2019. aastast, kuid
terve 2019. a edastab SKA parkimiskaardid analoogselt tänasele korraldusele KOV üksusele, kes
väljastab kaardi inimesele. Esimese etapi elluviimiseks muudetakse parkimiskaardi väljastamist
reguleerivat määrust. Teises etapis ehk alates 1.01.2020. aastast hakkab SKA ka ise parkimiskaarte
inimesele väljastama.
Parkimiskaartide väljastamise viimine SKA-sse loob võimalused parkimiskaartide väljastamise
süsteemi arendamiseks ning pikemas perspektiivis parkimiskaarte haldava registri loomiseks SKA
infosüsteemi SKAIS koosseisu. Täna selline üleriigiline ühtne register väljastatud ja kehtivate
parkimiskaartide haldamiseks puudub. Register on oluline luua kaartide kehtivuse ning invakohale
parkimise õigustatuse kontrollimiseks. Täna puudub võimalus teise KOV üksuse väljastatud
parkimiskaardi kehtivuse kontrollimiseks, kuna need kaardid ei ole kas kuskile elektroonsesse
keskkonda kantud või puudub sellele infole ligipääs. Näiteks Tallinnas pargitud auto puhul ei ole
parkimiskontrolöridel sisuliselt võimalik kontrollida Saue valla väljastatud kaardi kehtivust. See
annab võimaluse kaarte võltsida või kasutada aegunud kaarte. Käesoleva muudatusega ei võeta
kohustust üleriigilist registrit luua, vaid luuakse eeldused riigi tasandil keskseks koordineeritud
registrilahenduse analüüsimiseks ja loomiseks.
LS § 167 lõiget 3 muudetakse ning selles sätestatud volitusnormi ulatust täpsustatakse. Eesti
Linnade Liidu ettepanekul laiendatakse sotsiaalkaitseministrile antud volitusnormi ulatust
liikumispuudega või pimedat inimest transportiva sõiduki parkimiskaardi vormi, väljaandmise ja
kehtetuks tunnistamise tingimuste kehtestamiseks. Sotsiaalministri 23.12.2010 määrusega nr 90
„Liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaardi vorm ja väljaandmise
tingimused kehtestatud tingimused“ ei näe ette parkimiskaartide kehtetuks tunnistamise aluseid,
kuid praktiline vajadus selleks on olemas.
LS § 167 lõige 4 tunnistatakse 1.01.2020. a kehtetuks tulenevalt samal ajal jõustuvast lõike 1
muudatusest (vt selgitust § 167 lõike 1 muudatuse juures).
LS § 169 muudatusega täpsustatakse liiklusõnnetusest teavitamise korda ja lõikes 4 asendatakse
sõna „politseile“ sõnaga „häirekeskusele“. Ühtlasi muudetakse eelnõuga § 169 lõike 5 sõnastust ja
nähakse ette liiklusõnnetusest häirekeskuse teavitamis kohustus, kui on täitmata § 169 lõikes 4
toodud tingimused või liiklusõnnetus toimus suurulukile otsasõidu tagajärjel.
Muudatuse kohaselt peab juht teavitama politsei asemel häirekeskust toimunud liiklusõnnetusest.
Liiklusõnnetusest teavitamise kohustuse tingimusi ei muudeta. Eestis on võetud kasutusele ühtne
hädaabinumber, milleks on 112. Kõik hädaabikõned võtab vastu häirekeskus. Lisaks hädaabinumbri
112 teenindamisele on häirekeskus kolme viimase aasta jooksul järk-järgult Politsei- ja
Piirivalveametilt üle võtnud 110-kõnede töötlemise ning 110-le vastanud töötajad. 2014. a kevadest
võtavad häirekeskuse kõik neli keskust üle Eesti vastu nii hädaabinumbrile 112 kui ka numbrile 110
saabuvaid hädaabiteateid. Häirekeskuse põhiülesanne on hädaabikõnedele vastamine, abivajaduse
korral õnnetuspaikadesse päästjate ja kiirabi väljasaatmine ning politseile teabe edastamine
patrullide väljasaatmiseks. Häirekeskus selgitab 112-kõne põhjal abivajaduse ja õnnetuse asukoha
ning saadab välja kiirabi ja päästjad. Politsei hädaabikõne korral selgitab häirekeskus abivajaduse
ja sündmuse asukoha ning edastab selle info politsei operatiivteabeteenistusele. Politseijõudude
väljasaatmise otsustab Politsei- ja Piirivalveameti operatiivteabeteenistus. Häirekeskus teenindab
hädaabikutsete edastamisega Päästeametit, Terviseametit ning Politsei- ja Piirivalveametit. Eestis
on üks üleriigiline Häirekeskus, millel on neli piirkondlikku keskust: Põhja keskus Tallinnas, Lõuna
keskus Tartus, Ida keskus Jõhvis ning Lääne keskus Pärnus. Muudatus ei oma riigiasutustele olulist
mõju, sest liiklusõnnetusest teavitused laekuvad juba häirekeskusele. Liiklusohutuse seisukohalt on
mõju suur, sest häirekeskuse teavitamisega seoses edastatakse info vastavalt vajadusele
operatiivsemalt Päästeametile, kiirabile ning politseile.
LS § 171 lõike 1 punkti 5 muudatusega täiendatakse liiklusõnnetuste andmete esitajate hulka, kuhu
lisatakse liiklusõnnetuste uurimise komisjon.
LS § 171 lõike 2 muudatusega täpsustatakse Vabariigi Valitsusele määruse andmiseks antud
volitusnormi ulatust. Määruse volitusnormist jäetakse välja liiklusõnnetusest teatamise ja
liiklusõnnetuse vormistamisega seonduv. Juhi tegevus liiklusõnnetuse korral, sealhulgas ka
teavitamine liiklusõnnetusest, on reguleeritud täpsemalt liiklusseaduse §-s 169. Seega puudub
vajadus määrusega dubleerivate sätete järele. Liiklusõnnetuse vormistamisel ei kehtestata enam akti
vormi. Sisuliselt kattuvad liiklusõnnetuse korral andmed, mida politsei peab sündmuskohal
registreerima, liiklusõnnetuste andmekogusse elektrooniliselt esitatavate andmetega. Puudub
vajadus eraldi dubleerivate andmete loetelu kehtestamiseks. Lisaks liiklusõnnetuste andmekogusse
esitatavatele andmetele kogub politsei sündmuskohalt andmeid, mis on vajalikud liiklusõnnetuses
osalenud isikute süülisuse tuvastamiseks. Kuni 12. juulini 2018. a kehtinud liiklusseaduse alusel
kehtestatud Vabariigi Valitsuse 20.02. 2001. a määrus nr 68 „Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude
väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse kord“ regulatsioon, mis oli kehtinud 16
aastat ja kehtestatud ajal, mil elektroonilist menetlust ei olnud, vajas kaasajastamist, mistõttu on
vastu võetud määruse uus versioon, mis arvestab juba ka käesoleva eelnõu alusel volitusnormis
tehtavate muudatustega..
LS § 1711 lõike 6 muutmine. Täiendatakse § 1711 lõiget 6, mille alusel esitab liiklusõnnetuste
ekspertkomisjon juhtumi kohta koostatud arvamuse ning lisaks andmed tee, sõidukite, osaliste
kohta.
Liiklusõnnetuste uurimise komisjon on moodustatud liiklusseaduse § 172 lõike 1 alusel teede- ja
sideministri 4. juuni 2001. a käskkirjaga nr 155 „Liiklusõnnetuste põhjuste väljaselgitamise Harju
maakonna ekspertkomisjoni moodustamine ning koosseisu ja töökorra kinnitamine”.
Liiklusõnnetuste uurimise komisjon menetleb vaid väga raskete tagajärgedega liiklusõnnetusi.
Üldjuhul võetakse juhtum menetlusse siis, kui selles hukkus inimene või vigastada sai viis või enam
inimest. Sündmuse kohta kogutavad ning Maanteeametile edastatavad andmed on olemuselt
sarnased Politsei- ja Piirivalveameti kogutud andmetega, kuid need on oluliselt detailsemad.
Tegemist on eriettevalmistuse saanud spetsialistide läbiviidava süvaanalüüsiga ning selle käigus
kogutavad andmed annavad liiklusohutusalaste analüüside tegemisel märkimisväärse lisaväärtuse.
Eriti põhjalikult kaardistatakse liiklusõnnetuse sündmuskohast ning sõidukite seisukorrast tingitud
mõju liiklusõnnetuse toimumisele või selle tagajärgedele. Menetletud juhtumite kohta kogutud
andmete põhjal on võimalik lisaks küsimusele „Mis toimus?“ tuvastada ka seda, miks selline
liiklusõnnetus toimus. Reeglina on liiklusõnnetuse toimumist ja raskusastet mõjutanud faktoreid
rohkem kui üks ning neid ei ole sageli võimalik üldisemate andmete põhjal tuvastada.
Liiklusõnnetuste uurimise komisjoni poolt andmete edastamiseks luuakse raskete liiklusõnnetuste
komisjoni kogutavate andmete elektrooniliseks töötlemiseks vajalik andmekogu osa. Selleks saab
kasutada juba 2013. a Euroopa Komisjoni algatatud DaCoTA projekti raames loodud andmebaasi
vabavaralist lahendust. Kulud selle juurutamiseks Eestis on hinnanguliselt 15 000 eurot. Iga-
aastaselt lisanduvad andmekogu hooldus ning halduskulud, mis prognoositult on ca 2200 eurot
aastas. Vajalikud kulud kaetakse Maanteeameti eelarvest.
LS § 1711 täiendatakse lõikega 61, mille aluselt Tervise infosüsteemi volitatud töötleja edastab
Maanteeametile info liiklusõnnetuses osalenud isiku vigastada saamise kohta ja selle kohta kas
saadud vigastus oli raske.
Vabariigi Valitsuse 12.09.2013 protokolli märgitud otsuse p 1 alusel moodustatud ja riigisekretäri
juhtimisel tegutsenud vigastuste ja vigastussurmade ennetamise poliitika koordineerimise
rakkerühma aruandes2 esitatud ettepanekute hulgas nähakse ette vigastatutega liiklusõnnetuste
kohta kogutavate andmete kvaliteedi tõstmist ja liiklusvigastuste raskusastme määramine ja
sellekohase andmevahetuse alustamist. Lisaks neile tegevustele on ette nähtud ka liiklusvigastuste
kohase statistika parandamine, muuhulgas liiklusvigastuste raskusastme määramise ja sellekohase
andmevahetuse alustamine. Ilma usaldusväärsete andmeteta ei ole võimalik ellu viia efektiivset
liiklusohutuspoliitikat. Nende eesmärkide saavutamiseks on eelnõuga kavas tagada
andmevahetuseks vajalikud õiguslikud alused erinevate institutsioonide ja riigi infosüsteemide
vahel.
Vigastuste raskusastme eristamine võimaldab Maanteeametil:
1. Tuvastada asjaolud, mis viivad raskete vigastuste tekkimiseni ja sellest tulenevalt ennetustegevusi
täpsemini suunata.
2. Vähendada oluliselt kergete vigastuste andmehõivest ning suurest osakaalust tulenevaid
ebatäpsusi liiklusohutuse planeerimisel. Eelkõige on silmas peetud probleeme nagu:
a. kergete vigastatutega liiklusõnnetustest teavitamise ning nende registreerimise ebaühtlus.
b. kergete vigastatutega liiklusõnnetuste põhjal tuvastatud riskigruppide, asukohtade jmt
antiselektiivne esindatus.
3. Hinnata täpsemini liiklusõnnetustest tekkiva kahju ulatust.
Alates 2007. aastast on liikluses hukkunute arv üle nelja korra vähenenud (2007=196 ja 2017=48),
võrreldes 1991 aastaga on vähenemine olnud ligi kümme korda (hukkunute arv 1991=491).
Vigastatute arvu muutumine on oluliselt tagasihoidlikum – aastal 2007 sai Eestis vigastada 3271 ja
1991 aastal 2175. 2017. a sai vigastada 1725 inimest.
Ehkki natuke väiksemal kujul esines sarnane probleem ka varem, ei võimalda hukkunutega
liiklusõnnetuste statistilises mõttes väike absoluutarv ja suur hajuvus enam piisava täpsusega
vigastusteni viinud riskifaktoreid tuvastada. Ka on lisaks hukkunutega liiklusõnnetustele vajalik
ennetada liiklusõnnetusi, kus inimene saab raskelt vigastada. Vabariigi Valitsus kinnitas 16.02.2017
2
Vigastuste ja vigastussurmade ennetamise poliitika koordineerimise rakkerühm (2015) aruanne
https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content-
editors/uuringud/vigastuste_ennetamise_rakkeruhma_aruanne.pdf
korraldusega nr 54 liiklusohutusprogrammi aastateks 2016–2025, defineerides selle strateegilised
eesmärgid samaaegselt just läbi hukkunute ning raskelt vigastatute arvu vähendamise3.
Liiklusõnnetuses vigastada saamist ja vigastuste raskusastet mõjutab erinevate riskifaktorite
kombinatsioon. Näiteks on sõiduautos viibiva inimese vigastada saamise relatiivne risk 12 korda
väiksem kui mootorrattal liikleja või 6,7 korda väiksem kui jalakäija puhul4. Samuti mõjutab
inimese vigastada saamise riski, ilmselt ka vigastuste raskusastet, liiklemise piirkond. Nt 2017.
aastal oli KOV-i teedel hukkunuid 23%, aga vigastatuid tervelt 63%. Ka jaotumine maakondade
ning omavalitsuste vahel ei ole ühtlane5. Soovides keskenduda raskete vigastuste ennetamisele,
tuleb ka sekkumist vajava sihtgrupi või piirkonna defineerimisel lähtuda just raskete vigastatutega
liiklusõnnetuste andmetest. 2017 aastal oli raskete vigastatutega liiklusõnnetusi6 464, mis
moodustab ca 27% kõigist vigastatutega õnnetustest. Ka varasemalt on proportsioon olnud sarnane.
Seega domineerivad vigastatutega liiklusõnnetuste hulgas kerged vigastused ning raskusastmete
mitte eristamine muudab sekkumist vajava sihtgrupi või piirkonna määratlemise oluliselt
ebatäpsemaks. Selle tulemusena kasutatakse ennetustegevuse ressursse ebaefektiivselt.
Hetkel on võimalik kasutada üldist infot raskete vigastuste kohta, kuid see on liigse üldistatusse
tõttu ennetustegevuste planeerimiseks ebapiisav. Näiteks on liiklusõnnetuse asukoht määratletud
maakonna täpsusega. Liiklusõnnetuste koondumiskohtade tuvastamiseks on vajalik selgitada välja
teelõigud, kus toimub rohkem liiklusõnnetusi kui teistel sarnastel. Saadud info on aluseks ohtliku
liikluskeskkonnaga teelõikude ümberehitamisel ning aitab vältida sarnaste lõikude ehitamist
tulevikus. Maakonna täpsusega infot ei ole selleks tegevuseks võimalik kasutada. Vigastuste
raskusaste võib varieeruda väga kergest (nt nahamarrastus) väga raskeni (nt jääv liikumisvõimetus).
Kuna raskete vigastatutega liiklusõnnetusi ei ole homogeensete teelõikude7 täpsusega võimalik
eristada, arvestatakse liiklusõnnetuste koondumiskohtade leidmisel kõiki liiklusõnnetusi sama
kaaluga. Lihtsustatult väljendades tekib olukord, kus piiratud ressursside tingimustes minnakse
ohutumaks ehitama kohta kus toimusid arvult rohkem kergete vigastusega lõppenud liiklusõnnetusi
ning jäetakse tähelepanuta koht, kus inimesed said raskelt vigastada, kuid neid liiklusõnnetusi oli
arvult vähem. Arvutuse tulemustel on suur rahaline mõju. Arvutused on oluliseks aluseks
liiklusohtlike kohtade ohutumaks ehitamisel. Aastal 2017 investeeriti liiklusohtlike kohtade ümber
ehitamiseks 10,7miljonit eurot ning 2018 aastal planeeritakse seda teha 6,42 miljoni euro eest.
Ennetustegevuseks vajaliku andmestiku detailsuse tõttu muutuvad liiklusõnnetuses osalenud isikud
liiklusõnnetuste andmekogu vastutavale töötlejale otseselt või kaudselt tuvastatavaks. Hetkel
puudub Maanteeametil selliseks isikuandmete töötlemiseks õiguslik alus, mistõttu on vajalik
liiklusseaduse muudatus. Isikuandmete kaitse tagatakse tehnoloogiliselt ning Maanteeameti siseste
tegevuste korraldamisega, mis on täpsemalt reguleeritud liiklusõnnetuste andmekogu
põhimääruses. Eraldi tuleb rõhutada, et võrreldes kehtiva olukorraga lisandub Maanteeametile
ainult jah/ei info selle kohta, kas isik sai raskelt vigastada või mitte. Detailsemat infot isiku
vigastuste iseloomu kohta ei esitata.
Andmetöötlusprotsess on kavandatud järgmiselt. Maanteeamet edastab SoM-i kaudu tervise
infosüsteemi volitatud töötlejale nimekirja eelneva kvartali jooksul liiklusõnnetuses osalenud
isikute isikukoodid ning liiklusõnnetuse toimumise kuupäeva. Tervise infosüsteemi volitatud
töötleja lisab isikukoodide juurde jah/ei vastusena märke:
1. Kas isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel vigastada ehk kas isikule osutati liiklusõnnetuse tõttu
raviteenust.
3
https://www.mnt.ee/et/liikleja/liiklusohutusprogramm-2016-2025
4
Handbook of Road Safety Measures. Rune Elvik, Alena Hoye, Truls Vaa.
5
https://www.mnt.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/liiklusaasta_2017_-_1_0.pdf
6
Raskeks on loetud vigastus mille tagajärjel isik viibis haiglas 24h või kauem.
7
https://www.riigiteataja.ee/akt/102092016001
2. Kas isiku vigastus oli raske. Raske vigastus defineeritakse eraldi LS §171 lg 2 alusel
kehtestatavas määruses. Aluseks võetakse MAIS-skaala (MAIS, Maximum Abbreviated
Injury Scale – vigastuste maksimaalselt lühendatud skaala). Euroopa Komisjoni
eestvedamisel on kokku lepitud, et liiklusvigastuste raskusastme eristamisel võetakse
aluseks just MAIS skaala. Kõnealune valik kinnitati EL-i liikmesriike esindavatest
ekspertidest koosneva liiklusohutuse kõrgetasemelise töörühma kohtumisel 2013. aasta
jaanuaris. Vastav kokkulepe on fikseeritud ka Euroopa Komisjon liiklusohutuse valdkonna
poliitikasuuniste kuuenda punktina komisjoni poolt 2013. aasta märtsis avaldatud
dokumendis (SWD(2013) 94 final). Raskeks loetakse vigastus, mille väärtuseks on MAIS-
skaalal kolm või enam. Kergeks loetakse vigastus, mille väärtuseks on üks või kaks.
Tervise infosüsteemi volitatud töötleja edastab isiku andmed koos lisatud märgetega
Maanteeametisse tagasi.
Maanteeamet lisab teabe liiklusõnnetuste andmekogusse ja see seotakse automaatselt juhtumiga,
kus isik osales. Andmete töötlemisel lähtutakse kõigist isikuandmete töötlemise põhimõtetest, sh
minimaalsuse põhimõttest. Liiklusõnnetuse analüüsis kasutatakse andmete töötlemisel isikustamata
andmeid. Isikuandmeid kasutatakse eri andmeandjatelt laekunud andmete sidumiseks, andmete
õigsuse kontrolliks ja tuvastatud vigade parandamiseks. Isikuandmed kodeeritakse eesmärkide
saavutamisel, aga mitte hiljem kui kahe aasta jooksul liiklusõnnetuse registreerimisest arvates.
Mõistlik andmevahetuse sagedus oleks üks kord kvartalis. Liiklusõnnetusega seotuks loetakse
vigastused, mis tekkisid liiklusõnnetuse tagajärjel ning mis diagnoositi isikul kuni viie päeva
jooksul peale liiklusõnnetust. Viide on vajalik, kuna alati ei jõua isik raviasutusse liiklusõnnetusega
samal päeval. Esineb olukordi, kus kehtivaid reegleid eirates ei teatata vigastada saamisest politseile
koheselt peale liiklusõnnetust. Näiteks liiklusõnnetuses osalenud jalakäija ei tunne šoki tõttu valu
või loodab, et see valu läheb mõne päeva jooksul üle ning pöördub raviasutusse alles päevi peale
liiklusõnnetust. On esinenud juhtumeid, kus hiljem raviasutusse pöördunud isikul tuvastatakse raske
vigastus.
LS § 1711 lõikes 7 asendatakse lauseosa „lõikes 6“ lauseosaga „lõigetes 6 ja 61“.
LS § 173 lõiget 1, kus on sätestatud liiklusregistri eesmärk, muudetakse. Lõikesse lisatakse, et
liiklusregistris peetakse arvestust ka erivedude ja erilubade üle. Muutmise põhieesmärk on
laiendada liiklusregistrit ja selle kaudu luua uus rakendus – veolubade infosüsteem (edaspidi
VELUB). VELUB-i põhieesmärgiks on Maanteeameti väljastatud erivedudega seotud andmete üle
arvestuse pidamine ning eriloa taotlemise protseduuri elektrooniliseks muutmine. Kuna vastavalt
liiklusseaduse § 341 lõikele 3 on eriloa andmise pädevus tee omanikul ning kohalike teede
haldamine on kohaliku omavalitsusüksuse autonoomne ülesanne, siis antud muudatused hõlmavad
riigiteedel toimuvaid erivedusid ning Maanteeameti antud erilubasid. Arvestust hakatakse pidama
nii erilubade kui ka erivedudega seonduvate andmete üle. VELUB-i loomisega muutub erilubade
taotlemine ja andmine elektrooniliseks, mis vähendab nii taotleja halduskoormust kui ka
Maanteeameti töökoormust ning samuti ka inimfaktorist tingitud vigade tekkimise riski. Hetkel
töödeldakse Maanteeametis eriloa taotlusi põhiliselt käsitsi ning tegemist on ressursimahuka
protsessiga. Liiklusregistri laiendamise ja VELUB-i loomisega on võimalik erilubade taotlemise
protsessi olulises mahus digitaliseerida (hinnanguliselt kuni 95%). Täies mahus ei ole protsessi
võimalik digitaliseerida, kuna aeg-ajalt on tegemist sellise erakorralise veoga, mis vajab põhjalikku
marsruudi planeerimist, täiendavate kooskõlastuste hankimist ning tihtipeale ka kontrollarvutuste
teostamist ehk teisisõnu esineb erivedusid, mis vajavad inimese olulist sekkumist. Ülejäänud osas
on võimalik erilubade andmist suures mahus automatiseerida, st taotleja peab sisestama eriveo
andmed (nt vedu teostava ettevõtja ja taotleja nimi, äriühingu registrikood, sõiduki
registreerimisnumber, andmed veo kohta) e-keskkonnas ja taotlus töödeldakse VELUB-is
automaatselt. Nähakse ette ka võimalus esitada andmeid e-postiga. E-postiga saabunud taotluse
sisestab VELUB-isse vastav Maanteeameti menetleja. Laekunud taotlusi töödeldakse automaatselt.
Seejärel edastatakse taotlejale arve ja selle tasumisel ka vastav eriluba.
LS § 174 lõike 1 punkti 3 muudetakse tulenevalt asjaolust, et piiratud juhtimisõigusega juhiloa
kaasas kandmise kohustus kaotatakse ning piiratud juhtimisõigust tõendatakse edaspidi ainult
liiklusregistri andmetega. Sellest tulenevalt vajab muutmist ka juhilubade andmebaasi nimetus
seaduses ning „juhilubade ja muude juhtimisõigust tõendavate dokumentide andmebaas“
nimetatakse ümber „juhtimisõiguse, juhilubade ja muude juhtimisõigust tõendavate dokumentide
andmebaasiks“.
LS § 174 lõiget 1 täiendatakse punktiga 7, millega sätestatakse, et liiklusregister koosneb ka
erivedude ja erilubade andmebaasist. Lisaks hakatakse VELUB-i abil pidama arvestust ka erivedude
üle ja siin on mõeldud eelkõige 52t-metsaveoga seonduvaid GPS-andmeid (majandus- ja
taristuministri 4. septembri 2015. a määruse nr 114 „Eriveo tingimused ning eriveo teostamise ja
erilubade väljaandmise kord ning tee omanikule tekitatud kulutuste hüvitamise, eriloa menetlustasu
ja eritasu määrad“ § 4 lõike 2 kohane erivedu), millega määratakse erivedu teostava autorongi
asukoht ja kontrollitakse, et eriveoks oleks kasutatud tee omaniku määratud ja konkreetsele veole
sobiv teedevõrk. Kuna 52t-metsaveo korral on tegemist üldnormist (44t) märgatavalt suurema
massipiiranguga, siis sellise veo teostamine selleks ebasobival teedevõrgul võib oluliselt kahjustada
teede seisundit. Seega autorongide asukohaandmete kogumine ja süstemaatiline haldamine on
oluline just teedevõrgu seisundi säilitamise seisukohalt ja see omakorda parandab erivedude
teostamise distsipliini. VELUB-i andmeid saab kasutada ka Politsei- ja Piirivalveamet, mis
märgatavalt lihtsustab erilubade olemasolu kontrollimist ning tõhustab liiklusjärelevalve teostamist
tervikuna.
Nagu eespool öeldud, ei ole VELUB-i korral tegemist eraldiseisva andmebaasiga – õiguslikult
hakkab see olema üks liiklusregistri osa. Eraldiseisva andmebaasi loomine ei olnud mitmel põhjusel
otstarbekas ja liiklusregistri laiendamine on antud juhul eesmärkide saavutamiseks kõige
ressursisäästlikum lahendus. VELUB-i toimimise põhimõtted eeldavad teiste andmekogude
andmete kasutamist – nt äriregister (üldandmed äriühingu kohta), elektroonilise veoselehe
infosüsteem ELVIS (metsavedude veoselehed) ja liikluskindlustusfond (kindlustuskatte info).
Andmevahetus teiste andmekogudega hakkab toimuma riigi infosüsteemide andmevahetuskihi
kaudu.
Seega vähendab VELUB-i loomine nii taotleja halduskoormust kui ka Maanteeameti töökoormust,
võimaldab teostada paremat kontrolli ja arvestust erivedude üle, tõhustada liiklusjärelevalvet ning
eriloa menetlemisel inimfaktorist tingitud vigade tekkimise riski oluliselt vähendada. Sellel
eesmärgil laiendatakse liiklusregistrit ning tehakse liiklusseaduses vastavad muudatused.
LS § 174 lõike 2 muutmine. Muudatuse tegemine §-s 174 lõikes 2 on vajalik eelnõuga kavandatud
teisaldatava registreerimismärgi kasutuselevõtuks. Eelnõuga (§ 761 lg 7) nähakse ette, et
teisaldatava registreerimismärgi kasutamisel kannab isik, kellele on antud registreerimismärgi
kasutusõigus, enne sõidu alustamist teisaldatava registreerimismärgi elektroonilisse päevikusse
andmed sõiduki, selle juhi ja sõiduki kasutamise aja kohta ning need andmed tuleb kanda § 761
lõike 8 alusel liiklusregistri sõidukite andmebaasi. Sõidukite andmebaas on osa liiklusregistrist,
milles peetakse arvestust Eestis registreeritud mootorsõidukite, haagiste ja §-s 158 nimetatud
maastikusõidukite ning nende omanike, vastutavate kasutajate ja kasutajate, samuti sõidukite
tehnonõuetele vastavuse kontrolli andmete, sõidukite kasutamisele ja käsutamisele seatud
piirangute ning registerpantide üle.
LS § 174 lõike 3 muutmine. Kehtiva liiklusseaduse § 174 kohaselt saab registerpanti seada ainult
sõidukile, mille andmed on kantud liiklusregistrisse. Lisaks sõidukitele ja maastikusõidukitele
registreeritakse liiklusregistris väikelaevu, alla 12-meetrise kogupikkusega laevu ja jette.
Paragrahvi 174 lõike 3 muutmise eesmärk on käsitada registerpandi osas liiklusregistrisse kantavaid
maismaasõidukeid ja veesõidukeid võrdselt. Seaduse eelnõuga muudetakse asjaõigusseaduse § 297
lõiget 1, mille kohaselt võib muudatuse tulemusena väikelaevu, alla 12-meetrise kogupikkusega
laevu ja jette registerpandiga koormata. Liiklusseaduse muudatusega täiendatakse liiklusregistri
väikelaevade, alla 12-meetrise kogupikkusega laevade ja jettide andmebaasi kantavate andmete
loetelu registerpandiga.
LS § 174 lõiget 4 muudetakse tulenevalt asjaolust, et piiratud juhtimisõigusega juhiloa kaasas
kandmise kohustus kaotatakse ning piiratud juhtimisõigust tõendatakse edaspidi ainult
liiklusregistri andmetega. Sellest tulenevalt vajab muutmist ka juhilubade andmebaasi nimetus
seaduses ning „juhilubade ja muude juhtimisõigust tõendavate dokumentide andmebaas“
nimetatakse ümber „juhtimisõiguse, juhilubade ja muude juhtimisõigust tõendavate dokumentide
andmebaasiks“.
LS § 174 täiendatakse lõikega 8. Muudatusega määratakse andmed, mille üle VELUB-is arvestust
peetakse. Erivedude ja erilubade andmebaas hakkab koosnema erilubade andmetest (nt eriloa
taotluse esitamise kuupäev, taotleja andmed, andmed veo kohta, sõidukite registreerimismärgid) ja
alusdokumendiks on siinkohal taotleja esitatud eriloa taotlus. Üheks andmebaasi osaks on ka
kehtetuks tunnistatud eriload ja arvestus eritasude üle. Samuti hakkab andmebaas sisaldama ka 52t-
metsaveo GPS-andmeid.
LS § 175 lõike 1 punktide 1 ja 8 muudatusega täpsustatakse, et liiklusregistrisse esitavad andmeid
ka maastikusõiduki omanik ja tema esindaja või maastikusõiduki tehnonõuetele vastavuse
kontrollija. Muudatus on vajalik seetõttu, et sõidukid on kehtiva seaduse mõistes üksnes teel
liiklemiseks ette nähtud või teel liiklevad seadmed (§ 2 lõige 73). Seega ei kuulu sõiduki mõiste alla
maastikusõidukid, kuna maastikusõidukid on seaduse mõistes ette nähtud maastikul liiklemiseks
(LS § 2 lõige 36).
LS § 175 lõiget 1 täiendatakse punktiga 141, kus sätestatakse vastavad liiklusregistrisse andmete
esitajad. Kuna erilubade alusdokumendiks on eriloa taotlus, siis erilubadega seonduvate andmete
esitaja on eriloa taotleja. Erivedude andmeid, ehk eelkõige GPS-andmeid, esitab erivedu teostav
isik.
LS § 177 lõige 1. Seoses registerpandi seadmisega väikelaevadele, alla 12-meetrise kogupikkusega
laevadele ja jettidele täpsustatakse § 177 lõiget 1, mille kohaselt seatakse registerpant väikelaeva,
alla 12-meetrise kogupikkusega laeva või jeti omanikuna kantud isiku kirjaliku avalduse alusel,
millele on lisatud kirjalik kokkulepe registerpandi seadmise kohta.
LS § § 184 lisatava 31 sätestatakse, et liiklusregistri kande aluseks olevad dokumendid (näiteks
registreerimistunnistused, ostu-müügi lepingud) ei ole avalik teave. Kuna seadusandja on kehtiva
seaduse puhul ette näinud piirangud andmetele ligipääsu osas, on ilma vastavate täpsustuseta
vastava nõude täitmine raskendatud. Praktikas on Maanteeametil esinenud põhjendatud ja
õigustatud huvi väljaselgitamisel vaidlusi olukorras, kas registrikannete alusdokumendid on samuti
piiratud juurdepääsuga.
LS § 184 lõige 8. Muudatusega laiendatakse avalikke registerpandi andmeid. Kehtiva seaduse
kohaselt on avalikud üksnes mootorsõiduki kohta käivad registerpandi andmed. Käesoleva
eelnõuga laiendatakse registerpandi määramise võimalust ka maastikusõidukile, väikelaevale, alla
12-meetrise kogupikkusega laevale ja jetile, mistõttu laiendatakse ka andmete avalikustamise
nõudeid. See võimaldab eelnimetatud liikumisvahendite ostmisel veenduda, et nende suhtes ei ole
kolmandal isikul õigusi. Kuna registerpant kuulub sõiduki, maastikusõiduki, väikelaeva, alla 12-
meetrise kogupikkusega laeva ja jeti, mitte selle omaniku juurde, siis viidatud liikumisvahendi
omaniku vahetusel jääb liikumisvahendit registerpant koormama.
LS § 187 lõige 4. Õigusselguse tagamiseks täpsustatakse § 187 lõike 4 muudatusega parkimise
algusaja määramist. Parkimistasu kontrollivatel isikutel on tekkinud vaidlusi seieritega
parkimiskellaga parkimise alguse fikseerimises. Parkimist alustavad juhid ei ole kohati lähtunud
seieritega kella tööpõhimõttest, vaid on fikseerinud parkimise alguse aja seieritega parkimiskellal
numbrilise näiduga kella põhimõttest. Selline lähenemine parkimise alguse märkimisel tekitab
olukorra, kus sõiduki parkimise algust ei ole üheselt võimalik tuvastada. Näiteks seatakse
parkimiskellal väike seier kolmele ja suur seier kuue peale. Sellisel juhul on võimalik käsitleda
parkimise algusena kas 14.30 või 15.30. Seieritega kella tööpõhimõttest lähtudes peaks väike seier
asuma kahe numbri vahel. Sellisel juhul oleks üheselt määratud, kas parkimist on alustatud peale
täistundi, millest edasi parkimiskella seier paikneb. Sellest tulenevalt täiendatakse § 187 lõiget 4
kohustusega, et parkimisaja algus tuleb kirjalikult või parkimiskella abil üheselt mõistetavalt teada
anda. Kui juht ei ole üheselt mõistetavalt (st lähtuvalt seieritega kella tööpõhimõttest) parkimise
algusaega teada andnud, tekib tal parkimistasu maksmise kohustus kohe peale parkimise algust.
LS § 187 lõige 5. Muudatusega täpsustatakse sättes esitatud viidet, kuidas toimub liikumispuudega
või pimedat inimest transportiva sõiduki parkimiskaardi paigaldamine. Sättes tehakse
redaktsioonilised parandused, sõna „teenindava“ asendatakse sõnaga „transportiva“ ja number „1“
asendatakse numbriga „2“. Käesoleva eelnõuga muudetakse § 68 nõudeid ning parkimiskaardi
paigaldamise regulatsioon on kehtestatud § 68 lõikes 2.
LS § 188 lõike 3 kohaselt peab viivistasu otsuse koostaja edastama viivistasu otsuse mootorsõiduki
ja selle haagise omanikule või kasutajale e-posti aadressil, mille on isik teatanud liiklusregistrile,
liikluskindlustuse registrile või rahvastikuregistrile. Muudatusega jäetakse registrite loetelust välja
liiklusregister ja liikluskindlustuse register. Liiklusregister lähtub registrikannete vormistamisel
rahvastikuregistrisse esitatud andmetest ning liikluskindlustuse register ei kogu sõidukiomaniku või
vastutava kasutaja e-posti aadresse.
Elektrooniliselt viivistasu otsuse kättetoimetamisel on neli võimalust. Füüsilise isiku puhul
edastatakse see kas isiku ametlikule elektronposti aadressile @eesti.ee või rahvastikuregistris
olevale aadressile. Juriidilise isiku puhul edastatakse viivistasu otsus registrile esitatud e-posti
aadressile. Täiendavalt lisatakse võimalus edastada viivistasu otsus juriidilise isiku kodulehel
avaldatud e-posti aadressile.
Täiendava muudatusega ei viidata liiklusseaduses enam üldiselt maksukorralduse seaduse 4.
peatükis sätestatule, parandades sellega õigusselgust. Maksuhaldur võib juhul, kui viivistasu ei ole
laekunud sõiduki külge kinnitatud viivistasu otsuses märgitud tähtajaks ning viivistasu adressaat ei
kinnita elektrooniliselt edastatud viivistasu kättesaamist viie päeva jooksul viivistasu saatmisest
arvates või ei ole teada tema elektronposti aadress, kohaldada viivistasu otsuse kättetoimetamisele
maksukorralduse seaduse §-s 531 sätestatut (kättetoimetamine posti teel). Kui isikule ei õnnestu
viivistasu otsust elektroonselt ega posti teel kätte toimetada, võib maksuhaldur viimase võimalusena
rakendada ka perioodilise väljaande kaudu kättetoimetamist. Viivistasu otsuse kättetoimetamisel on
kehtestatud hierarhiast lähtuv kättetoimetamise viis. Esmalt elektroonne, siis posti teel ning viimasel
juhul perioodilise väljaande kaudu.
LS § 190 täiendatakse lõikega 21, mille lisamisega antakse avaliku tee omanikule õigus paigutada
ümber sõiduk, mis on pargitud avalikult kasutatavale teele (näiteks kohaliku omavalitsusüksuse tee,
riigimaanteele ) keelatud kohas või selliselt, et see takistab teehooldust ja võib põhjustada häireid
elutähtsa teenuse tagamisel. Muudatuse eesmärgiks on avalikult kasutatavalt teelt takistuse
võimalikult kiire eemaldamine, et oleks võimalik tagada elutähtsa teenuse toimimine. Teede hoiu
toimimine on vastavalt hädaolukorra seadusele elutähtis teenus. Samuti lisatakse juurde nõuded,
kuidas toimub sellisel juhul sõiduki ümberpaigutamine. Sarnaselt LS § 190 lõige 3 toimub sõiduki
ümberpaigutamine valvega hoiukohta LS §-s 92. Lisavõimalusena nähakse ette, et avalikult
kasutatava tee omanik võib sõiduki ümberpaigutada lähimasse ohutusse kohta, kui sõiduki omanik
või vastutav kasutaja on sellega nõus. Kuna ümberpaigutamise kulud peab lõike 5 kohaselt kandma
ümberpaigutamist korraldav asutus, siis võimaldab sõiduki lähimasse ohutusse kohta
ümberpaigutamine hoida kokku kaasnevaid kulutusi, näiteks riigiteel võib lähim valvega hoiukoht
olla kümnete kilomeetrite kaugusel. Samas võimaldab see kokku hoida ka sõiduki omaniku aega ja
raha, kuivõrd teinekord piisab sõiduki ümberpaigutamisest lähimasse parklasse. Seega ei pea ka
sõiduki omanik minema sõidukile hiljem järgi kümnete kilomeetrite kaugusele.
LS § 190 lõige 3. Muudatusega antakse politseile õigus erandkorras sõiduki paigutamiseks
lähimasse ohutusse kohta ilma omaniku või vastutava kasutaja nõusolekuta, kui see on vajalik ohu
ennetamiseks või tõrjumiseks. Liiklusseaduse § 190 lõige 1 sätestab, et erandolukorras, mis on
tingitud kiiresti muutuvatest ilmastikuoludest, vajadusest täita operatiivülesandeid või muust
liikluskorra muutmise vajadusest, võidakse muuta parkimise korraldust. Praktikas käsitletakse
sellise erandolukorrana ka julgestustegevusest tulenevat vajadust ohutuse tagamiseks näiteks mõne
kõrge külalise visiidi ajaks tänav autodest vabastada. Selleks paigutatakse ettevalmistava tegevuse
käigus parkimist keelavad ajutised liiklusmärgid, kuid sõidukid võivad olla pargitud enne märkide
paigaldamist, või tulenevalt julgestatava isiku ohustatusest ei paigaldata eelnevalt ajutisi
liikluskorraldusvahendeid, et mitte avalikustada liikumismarsruuti. Liiklusseaduse § 190 lõige 3
kohustab paigutama sõiduki valvega hoiukohta teisaldamiseks ettenähtud korras,
ümberpaigutamisest peab teavitama esimesel võimalusel ümberpaigutatud sõiduki omanikku või
vastutavat kasutajat. Politseil on seoses julgestustegevusega aastakümnete pikkune praktika, mille
kohaselt sõiduk paigutatakse ümber lähimasse ohutusse kohta, kui telefoni või sidevahendi teel ei
olnud võimalik seda auto omanikult nõuda või omanik ei olnud kättesaadav. Sõiduki
ümberpaigutamine selle toimetamisega valvega hoiukohta võimaldab tänava kiiresti sõidukitest
vabastada. Ümberpaigutamine lähimasse ohutusse kohta fikseeritakse politseiasutuses samal moel
kui teisaldamine. Sõiduki omanikule tekitatakse sellega aga oluliselt vähem ebameeldivusi – sõiduk
on pargitud koha läheduses ning sõiduki kättesaamisele ei kulu lisaaega ja -vaeva. Lisaks
võimaldatakse sõiduk ümber paigutada lähimasse ohutusse kohta erandolukorrast tingitud
parkimiskorralduse muutmisel. Sarnaselt avalikult kasutatava tee omaniku võimalusele peab sellisel
juhul eelneva nõusoleku saama sõiduki omanikult või vastutavalt kasutajalt.
LS § 1905 täiendatakse punktiga 5, millega vabastatakse teekasutustasu maksmisest ka
sisekaitselise õppeasutuse veoauto ja haagis. Päästeseaduse kohaselt on päästeasutusteks
Päästeamet ja Häirekeskus. Kuna Sisekaitseakadeemia ei ole päästeasutus, siis ei laiene vabastust
teekasutustasust tema valduses olevatele veoautodele ja nende haagistele. Muudatusega
vabastatakse Sisekaitseakadeemia õppetegevuseks kasutatavad veoautod ja haagised teekasutustasu
maksmisest. Sisekaitseakadeemia sõidukid on eriotstarbelised veoautod, mis ei ole ettenähtud veose
veoks ja seisavad enamiku ajast kooli territooriumil.
LS §-d 19011 ja 19012 tunnistatakse kehtetuks, kuna kõik liiklusseaduse riiklikku ja
haldusjärelevalvet käsitlevad sätted koondatakse ühte peatükki (vt 14. ptk muudatuse selgitusi).
LS § 191 lisatava lõikega 11 laiendatakse Maanteeameti võimalusi sõlmida lisaks äriühingutega
sõlmitavatele halduslepingutele ka koostöölepinguid Euroopa Liidu pädevate asutustega
tehnonõuetele vastavuse kontrollimiseks.
Muudatuse eesmärgiks on võimaldada liiklusregistris registreeritud, kuid peamiselt rahvusvahelises
liikluses (Euroopas) osaleval sõidukil läbida tehnonõuetele vastavuse kontroll väljaspool Eestit.
Samas kohustab muudatus väljaspool Eestit teostatavat kontrolli läbi viima samaväärsete nõuete
kohaselt, kui liiklusseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud. Seetõttu
sätestatakse, et koostöölepingu võib sõlmida, kui asjaomases liikmesriigis on tehnonõuetele
vastavust kontrollivala isikule ja tehnonõuetele vastavuse kontrollile sätestatud vähemalt
samaväärsed nõuded, kui käesolevas seaduses ja selle aluse kehtestatud õigusaktides, sealhulgas
kontrolli läbimise tähtajad, kontrollitavate sõlmede maht, rikete määratlus, ülevaatuse tulemuste
hindamise kriteeriumid, kontrollotsused ja nendest tulenevad piirangud, nõuded vajalikele
dokumentidele jms. Nõuete järgimise tagab asjaolu, et koostöölepingus määratletakse ära kindlad
isikud, kellel võimaldatakse liiklusregistris registreeritud sõidukitele tehnonõuetele vastavuse
kontrolli läbi viia. Enne vastava koostöölepingu sõlmimist hindab Maanteeamet asjaomase riigi
vastavaid nõudeid ja teostab vajadusel koostöölepinguga määratud isikutele põhjaliku koolituse
ning väljaõppe. Seega sõiduki omaniku, vastutava kasutaja või sõiduki ülevaatusele esitaja kontrolli
läbimise osas muutusi ei oleks.
LS § 191 lõike 2 teist lauset muudetakse seoses konkurentsiseaduse muudatusega, millega tunnistati
kehtetuks konkurentsiseaduse § 14 lõige 2 ja seetõttu ka alates 01.01.2014 Vabariigi Valitsuse
25.09.2001 määrus nr 303 „Eri- või ainuõiguse andmiseks avaliku konkursi korraldamise kord“.
Muudatuse kohaselt saab Maanteeamet eri- või ainuõiguse anda näiteks halduskoostöö seaduse või
riigihangete seaduse alusel, lähtudes vastavates õigusaktides ette nähtud menetlusreeglitest.
LS 14. peatüki muudatustega koondatakse kõik liiklusseaduse riiklikku ja haldusjärelevalvet
käsitlevad sätted ühte peatükki. Muudatus tehakse, kuna praegu ei reguleeri liiklusseadus riiklikku
järelevalvet ja haldusjärelevalvet süsteemselt ning järelevalvet reguleerivad sätted asuvad laiali
seaduses kokku 16-s erinevas paragrahvis või jaotusüksuses ning järelevalve sätted ei ole täielikult
kooskõlas ka korrakaitseseaduse ja Vabariigi Valitsuse seaduse haldusjärelevalve
regulatsioonidega. Samuti ei ole mitmete sätestatud nõuete kohta üldse riikliku järelevalve norme
sätestatudki, näiteks järelevalve reguleerija koolituse üle, järelevalve avalikult kasutatavate jääteede
nõuete üle, alles 07.04.2017 lisati seadusesse järelevalve tüübikinnituste nõuete üle ja tehniliste
teenistuste üle, 1.06.2018 lisati seadusesse järelevalve paragrahvid alarmsõidukijuhi koolitajate üle.
See on kaasa toonud selle, et iga liiklusseaduse muudatusega lisatakse seadusesse uusi ja tihti ka
erinevas sõnastuses riikliku järelevalve paragrahve, mis tervikuna muudab seaduse raskesti
arusaadavaks ja kohaldatavaks. Samuti ei ole liiklusseadus täielikult kooskõlla viidud
korrakaitseseaduse ja haldusjärelevalvet reguleeriva Vabariigi Valitsuse seadusega, sest
liiklusseaduses korratakse erinevas sõnastuses järelevalvemeetmeid, mis on juba üldseadustes
reguleeritud.
Seejuures muudab järelevalve sätete süstematiseerimise liiklusseaduses keeruliseks see, et politsei
poolt teostatav riiklik järelevalve liikluse ja maastikusõidukite liikumise üle on eraldi defineeritud
liiklusjärelevalvena ning eraldi reguleeritud oma jaotusüksuses (praegune 14. peatükk).
LS 14. peatükki muudetakse selliselt, et peatüki senine pealkiri „Liiklusjärelevalve“ asendatakse
pealkirjaga „Järelevalve“, peatükki lisatakse uus 1. jagu pealkirjaga „Riiklik ja haldusjärelevalve“
ning senised liiklusjärelevalve §-d 193–2003 viiakse 2. jakku nimega „Liiklusjärelevalve“.
LS §-d 1921 ja 1922 sätestavad üldised riikliku- ja haldusjärelevalve pädevused asutuste ja nende
vastutusvaldkondade kaupa. Sätetesse on koondatud kõik riiklikku- ja haldusjärelevalvet teostavad
asutused ja pädevused, mis on praegu reguleeritud liiklusseaduse erinevates sätetes – §§ 75, § 783,
785, 843, 85 lg 3 ja 4, 102, 116, 121, 123, 139, 1391, 143 lg 8, 161 lg 3, 19011 ja 19012. Seejuures
lisatakse uute riikliku järelevalve pädevustena järelevalvepädevus reguleerija koolituste üle ja
avalikult kasutatavate jääteede nõuete täitmise üle. Liiklusjärelevalve osas tehakse Politsei- ja
Piirivalveameti puhul viide 14. peatüki 2. jaos reguleeritud liiklusjärelevalve korrale.
Paragrahvi lõikes 9 sätestatakse volitusnorm Vabariigi Valitsusele, mis põhineb kehtiva seaduse §
139 lõikel 8 ja mille alusel kehtestatakse mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja riikliku
järelevalve korralduslikud nõuded. Kehtiva volitusnormi alusel on kehtestatud Vabariigi Valitsuse
21. oktoobri 2010. a määrus nr 151 „Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja järelevalve
korralduslikud nõuded“, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/22/EÜ,
mis käsitleb nõukogu määruste (EMÜ) nr 3820/85 ja (EMÜ) nr 3821/85 rakendamise
miinimumtingimusi seoses autovedudega seotud sotsiaalõigusnormidega ja millega tunnistatakse
kehtetuks nõukogu direktiiv 88/599/EMÜ (ELT L 102, 11.04.2006, lk 35–44) ülevõtmiseks.
Volitusnormi asukoha muutmisel muudetakse ka kehtiva määruse preambulit.
LS § 1923 sätestab riikliku järelevalve erimeetmed §-s 1921 sätestatud riikliku järelevalve osas, välja
arvatud liiklusjärelevalve, mis on reguleeritud 14. peatüki 2. jaos. Sätestatud erimeetmed põhinevad
kehtival seadusel.
LS § 1924 sätestab tüübikinnituse vastavuse ja määratud tehnilise teenistuse üle riikliku järelevalve
erisused. Lõige 1 põhineb kehtiva seaduse § 782 lõikes 4 ja § 785 lõikes 4 sätestatud erimeetmetel.
Kui muud viidatud kahes sättes toodud erimeetmed on kaetud juba korrakaitseseaduse
erimeetmetega ja eraldi kordamist ei vaja, siis puudub korrakaitseseaduses meede, mis võimaldaks
suunata tooteid täiendavasse kontrolli.
Lõikes 2 sätestatakse, et järelevalve käigus on õigus üle vaadata ka tehnilise teenistuse määramisele
eelnenud vastavushindamisaruanne. Vastavalt direktiivi 2007/46/EÜ artikli 42 lõikele 2, määruse
(EL) nr 167/2013 artikli 62 lõikele 2 ja (EL) nr 168/2013 artikli 66 lõikele 2 tuleb hindamisaruanne
üle vaadata maksimaalselt iga kolme aasta järel. Lõige 2 põhineb kehtiva seaduse § 785 lõikel 1.
Lõige 3 põhineb kehtiva seaduse § 782 lõikel 8. Lõikes 3 on sätestatud, et tüübikinnitusele vastavuse
riikliku järelevalve eest tuleb tasuda riigilõivu. Riigilõivu tasutakse riigilõivuseaduse § 233 lõikes
4 sätestatud määra ulatuses. Maanteeameti kontrollimiste eest on ka enne sama paragrahvi alusel
riigilõivu tasutud. Riigilõivu tasutakse, kuna Maanteeametil tekib tüübikinnituse andmisega ka
järelevalvekohustus. Järelevalvet tehakse kindla perioodi järel ja see kooskõlastatakse esmalt
valmistajaga. Seda sätestab ka direktiivi 2007/46/EÜ X lisa punkt 2.2, mille kohaselt korraldatakse
kooskõlastatult valmistajaga kindlate ajavahemike järel katsetusi või nendega seonduvaid
kontrollimisi. Riigiasutuse korraldatud kontrollimise eest võetakse riigilõivu ka muudes
valdkondades, näiteks lennundusseaduse § 10 lõike 5 kohaselt tasutakse riigilõivu Lennuameti
tehtud õhusõiduki kontrolli eest.
LS § 1925 sätestab riikliku järelevalve erisused töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete, sõidumeeriku,
salvestuslehtede või sõidumeeriku kaardi kasutamise ja andmete säilitamise osas. Säte põhineb
kehtiva seaduse § 139 lõikel 3. Sisulisi muudatusi sätetes ei tehta.
LS § 1926 sätestab erisused teekasutustasu nõuete riiklikul järelevalvel. Paragrahv põhineb kehtiva
seaduse §-del 19011 ja § 19012. Sisulisi muudatusi sätetes ei tehta.
LS § 1927 sätestab kontrolltehingu tegemise regulatsiooni, mida varem liiklusseaduses ei
sisaldunud. Kontrolltehingu regulatsioon on vajalik eelkõige tüübikinnitusele vastavuse ja määratud
tehnilise teenistuse üle järelevalve teostamiseks, aga ka näiteks heitmete saasteaine sisalduse
vähendamise seadmete eemaldamise või manipuleerimise teenuse osutajate suhtes (vt ka selgitusi
LS § 13 lõike 1 ja §-de 219 ja 220 muudatuse juures). Kontrolltehingut kohaldatakse ainult juhul,
kui muude seaduses sätestatud erimeetmetega ei ole võimalik või on oluliselt raskendatud nõuete
täitmise üle järelevalve teostamine. Seejuures peab kontrolltehingu sooritamine olema vajalik ohu
väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Kontrolltehingu regulatsiooni
kohaldamise regulatsioon ja alused on analoogsed muudes eriseadustes oleva kontrolltehingu
regulatsiooniga.
LS § 1928 sätestab ettekirjutuse tegemise ja selle erisuste ning sunniraha regulatsiooni.
Lõige 1 on üldsäte ettekirjutuste tegemise kohta ning lõigetes 2–5 on sätestatud erisused võrreldes
korrakaitseseadusega.
Lõikes 2 sätestatakse, et kuni ettekirjutuse täitmiseni ei arvesta Maanteeamet tehnilise teenistuse
korraldatavate ekspertiiside ja katsetuste tulemusi. Säte põhineb kehtiva seaduse § 785 lõikel 5.
Täiendavaid muudatusi sättes ei tehta.
Lõikes 3 sätestatakse, et kui reguleerija, alarmsõidukijuhi, mootorsõidukijuhi või mootorsõiduki
õpetaja koolitus ei vasta nõuetele, on korrakaitseorganil õigus kuni ettekirjutuse täitmiseni peatada
koolitaja koolitustegevus ja keelata uute õpperühmade registreerimine. Säte põhineb kehtiva
seaduse asjaomastel riikliku järelevalve sätetel. Uue alusena on lisatud õigus keelata kuni
ettekirjutuse mittetäitmiseni õpperühmade registreerimine reguleerija koolitaja koolitustegevuse
puhul.
Lõikes 4 sätestatakse senini liiklusseaduse erinevates sätetes asunud ja olemuslikult samasisulised
sunniraha määramise alused ühes lõikes. Kuivõrd senised sunniraha määrad on erinevate
liiklusseaduse järelevalve sätete raames erinenud, siis ühendatud sättes sätestatakse üks kõrgeim
sunniraha määr, milleks määratakse kehtivas seaduses toodud kõrgeimad määrad ehk füüsilisele
isikule 6400 eurot ja juriidilisele isikule 32 000 eurot.
Lõikes 5 sätestatakse, et mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja, sõidumeeriku kasutamise,
andmete säilitamise ning juhi tasustamise nõuete rikkumise korral veoettevõtjale või temaga seotud
isikule tehtud ettekirjutus kantakse majandustegevuse registrisse majandustegevuse seadustiku
üldosa seaduses sätestatud korras. Säte põhineb kehtiva seaduse § 139 lõikel 4. Sisulisi muudatusi
sättes ei ole tehtud.
LS § 193 lõike 1 muudatusega antakse kohalikule omavalitsusüksusele õigus teha
liiklusjärelevalvet ka liikumispuudega või pimedat inimest transportiva sõiduki parkimiskaardi
kasutamise nõuete üle kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil. Arvestades, et nimetatud
parkimiskaarte väljastavad kohalikud omavalitsused ning parkimiskaardi kasutamine seondub
peatumise ja parkimise nõuete täitmisega, mille üle kohalik omavalitsus juba teostab järelevalvet,
on otstarbekas kohaliku omavalitsuse volitusi liikumispuudega või pimedat inimest transportiva
sõiduki parkimiskaardi kasutamise nõuete täitmise üle järelevalve teostamiseks laiendada.
Vastavasisulise ettepaneku on teinud ka Eesti Linnade Liit 2016. a.
LS § 199 lõike 2 muudatusega võimaldatakse kasutusele võtta teisaldatavad kiiruskaamerad, mida
hakatakse kasutama sarnaselt statsionaarselt paigaldatud kiiruskaameratega. Liiklusrikkujate
andmed edastatakse samasse andmekogusse, kuhu edastatakse ka statsionaarsete kiiruskaamerate
andmed. Edasine andmete edastamise Politsei andmekogusse ja rikkumise menetlusel kasutatakse
olemasolevaid protsesse. Liiklusjärelevalve tööaeg oli 2017. aastal 373 303 inimtöötundi, millest
37% suunati piirkiirusest kinnipidamise kontrollimisele. Möödunud aastal registreeris politsei üle
33 800 kiiruseületamise. 2017. aastal registreeriti liiklusseaduse rikkumisi kokku ligi 82 900.
Teisaldatavate kiiruskaamerate eelis füüsilise politsei järelevalve ja statsionaarsete kiiruskaamerate
ees on see, et neid saab paigaldada sinna, kus kiiruseületajate arv on suur, kuid kus politseil kiirust
mõõta või sõidukeid peatada on raske või võimatu. See tähendab, et mobiilne süsteem ei ole seotud
konkreetse asukohaga ja võimaldab järelevalve teostamist nii linnatänavatel kui ka kõrvalteedel.
2015. a 25. septembril tegi Maanteeamet katsemõõtmise Tallinnas Pirita teel ajavahemikus 12.50–
13.20. Pooletunnise katsemõõtmise käigus mõõdeti 478 läheneva sõiduki kiirust. Neist 94% ületas
kiirust (mõõdetud 51 km/h või rohkem), 36% ületas kiirust rohkem kui 10 km/h ning vaid 3,8%
sõitis lubatud kiirusega. Keskmiseks kiiruseks mõõdeti 58 km/h, maksimaalseks 75
km/h. Katsemõõtmisel Pirita teel märgistati mõõtmiskoht automaatkontrolli ajutiste
liiklusmärkidega ning kiiruskaamera fikseeris rikkumised välguga. Ajavahemikus 13.00–13.30
mõõdeti 442 läheneva sõiduki kiirust. Neist 21% ületas kiirust (mõõdeti 51 km/h või rohkem), 0,9%
ületas kiirust rohkem kui 10 km/h ning 79% sõitis lubatud kiirusega. Keskmiseks kiiruseks mõõdeti
45 km/h, maksimaalseks 71 km/h. Testmõõtmise käigus fikseeritud kiiruseületamise juhtumid
kustutati ning kellelegi trahviteateid ei väljastatud. Muudatusel on oluline mõju liiklusohutusele.
LS § 199 lõigete 3–5 sõnastust muudetakse ja lauseosa „statsionaarse automaatse liiklusjärelevalve
süsteem“ asendatakse lauseosaga „automaatse liiklusjärelevalve süsteem“.
LS § 200 lõiget 7 täiendatakse punktiga, mille kohaselt liiklusjärelevalve teostaja ei tohi sõidukit
peatada kohas, kus liikluskorraldusvahend seda ei luba. Liiklusjärelvalve teostaja poolt
liikluskorraldusvahenditega keelatud kohtades sõiduki peatamine võib seada ohtu peatunud
sõidukijuhi või liiklusjärelevalve teostaja. Erakorralisel asjaolul võib liiklusjärelevalve teostaja
sellises kohas sõiduki siiski peatada.
LS § 200 lõike 8 muudatusega täpsustatakse õigusselguse tagamiseks kindlal liinil sõitva
ühissõiduki peatamist liiklusjärelevalve teostaja poolt. Kehtiva sõnastuse järgi on lõigu esimene ja
teine lause vastuolulised. Esimese lause kohaselt kindlal liinil sõitvat ühissõidukit ei peatata ning
teise lause kohaselt tohib kindlal liinil olevat ühissõidukit peatada kontrollimiseks kuni kolmeks
minutiks. Muudatusega jäetakse sätte paremaks arusaadavuseks välja lõike esimene lause ning
jäetakse alles teine lause. Lisaks jäetakse välja lõike osa, mis reguleerib ühissõiduki peatamist
rahvaürituse läbiviimise tagamisel ja tähtsate riiklike külaliste saatmise ajal. Liiklusseaduse § 200
lõikes 8 sisalduva erisuse näeb ette politsei ja piirivalveseaduse § 731.
LS § 201 muudatus on seotud osaliselt § 94 lõike 1 muudatusega (juhtimisõiguse peatumise
lisamine § 94 lõikesse 1) ja osaliselt sellega, et kehtiv koosseis käsitleb lõikes 2 juhtimiselt
kõrvaldamist juhtimisõiguse puudumisena, kuid juhtimiselt kõrvaldatud isiku puhul ei pruugi
reeglina tegemist olla isikuga, kellel puudub juhtimisõigus. LS § 91 lõike 2 kohaselt kõrvaldatakse
isik juhtimiselt ka muudel alustel, kui juhtimisõiguse puudumine. Juhtimisõiguse puudumine
juhtimiselt kõrvaldamise alusena on ainult üks paljudest (§ 91 lõige 2 punkt 3) juhtimiselt
kõrvaldamise alustest. Sellest tulenevalt muudetakse paragrahvi pealkirja ja lõike 3 sõnastust.
Samuti muudetakse paragrahvi tulenevalt sellest, et senisest lõikest 1 eraldatakse koosseis
juhtimisõiguseta juhtimise osas, kui isiku juhtimisõigus on peatunud. Arvestades sellise rikkumise
iseloomu, et tegemist ei ole nii raske rikkumisega, mida tuleks kehtiva lõike 1 karistusmääraga
kvalifitseerida, siis sätestatakse uue lõike 1 sõnastuses, et juhtimisõiguseta juhtimise puhul, kui
juhtimisõigus on peatunud, karistatakse isikut rahatrahviga kuni 40 trahviühikut. Siinjuures tuleb
arvestada, et kui isik tabatakse sõiduki juhtimiselt ja tema juhtimisõigus on peatunud, siis peab
lisaks väärteokaristusele isiku ka juhtimiselt kõrvaldama LS § 91 lõike 2 punkti 3 alusel ehk isikul
puudub vastava kategooria juhtimisõigus. Kui isik asub juhtimiselt kõrvaldatuna uuesti sõidukit
juhtima, on võimalik teda karistada § 201 lõike 3 alusel.
Lõikes 3 sätestatakse senise lõike 2 sisu, kuid seda täiendatakse tulenevalt sellest, et eraldi on välja
toodud juhtimine juhtimiselt kõrvaldatud isiku poolt. Lõige 3 käsitleb rikkumisi, kus
mootorsõidukit, maastikusõidukit või trammi juhitakse isiku poolt, kes on juhtimiselt kõrvaldatud
või kelle mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on
nimetatud juhtimisõigus ära võetud.
LS § 202 muudetakse samadel põhjustel, kui § 201, kuid seda juhtima lubamise kontekstis.
Lisaks lisatakse lõigetesse 1 ja 2 juhtima lubajate hulka lisaks mootorsõiduki ja trammi omanikule,
valdajale või tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest vastutavale isikule ka maastikusõiduki
omanik, valdaja või tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest vastutav isik. Kehtiva sõnastuse
kohaselt karistatakse üksnes mootorsõiduki või trammi omanikku, valdajat või tehnonõuetele
vastavuse või käitamise eest vastutavat isikut. Muudatusena lisatakse juhtima lubajate hulka ka
maastikusõiduki omanik, valdaja või tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest vastutav isik, keda
karistatakse vastavalt juhtimisõiguseta isiku maastikusõidukit juhtima lubamise eest.
LS §-de 203–206, 209, 210 ja 218 muudatusega täpsustatakse karistusi olukorras, kus isik juhtis
autorongi või masinrongi, mille koosseisus on nõuetele mittevastav haagis. Sama põhimõtet
rakendatakse ka vastutussätetele, mis käsitlevad juhtima lubamist. Kehtiva sõnastuse kohaselt
karistatakse üksnes juhti, kes juhtis mootorsõidukit või trammi, mis ei vastanud seaduses
kehtestatud nõuetele. Samas on kõik paragrahvides 203–210 toodud rikkumised kohaldatavad ka
haagistele, st ka haagised peavad olema registreeritud, tehniliselt korras ning läbinud tehnonõuetele
vastavuse kontrolli. Seega kehtiva seaduse vastutussätted ei võimaldaks justkui sellisel juhul juhti
vastutusele võtta. Muudatuse eesmärgiks on võimaldada vastutusele võtta ka selline juht, kes juhtis
autorongi või masinrongi, mille koosseisus on nõuetele mittevastav haagis. Üksnes sellisel juhul on
võimalik tagada ka haagisele kehtestatud nõuete täitmine.
Samuti lisatakse §-desse 203 ja 204 lisaks mootorsõidukile, autorongile, masinrongile ja
maastikusõidukile ka tramm.
Liiklusseaduse §-de 209 ja 210 puhul täpsustatakse ka tehnilise rikkumise raskusastet, mille korral
võib juhi vastutusele võtta. Juurde on lisatud, et lisaks tehnilisele rikkele, mille tõttu ei ole omal
jõul lubatud sõita, võib juhile karistuse määrata ka juhul, kui juhitakse sõidukit, millel on ohtlik
tehniline rike või puudus. Liiklusohutuse seisukohast on oluline rakendada meetmeid nii ohtlike kui
ka eriti ohtlike tehniliste rikkumiste või puuduste korral.
Samuti muudetakse § 209 ja 210 määruse (EL) nr 2016/403 rakendamisest tulenevalt, mis näeb ette
asjaomaste rikkumiste kategoriseerimise erinevatesse raskusastmetesse (vt pikemat selgitust § 80
lõike 21 lisamise juures). Sellest tulenevalt kehtestatakse eraldi karistusmäär bussi või üle 3500
kilogrammise täismassiga veoauto või haagise juhtimise ja juhtima lubamise eest. Trahvimäärade
sätestamisel on arvesse võetud ka AutoVS §-des 66, 70 ja 71 sätestatud asjaomaseid väärtegusid.
Määrusest (EL) nr 2016/403 tulenevalt on LS-s ja ÜTS-s sätestatud asjaomaste väärteokaristuste
trahvimäärade puhul arvesse võetud määruses (EL) nr 2016/403 sätestatud vastava rikkumise
raskusastet. Kui tegemist on kõige raskema rikkumisega (MSI), on selle osas kohaldatava karistuse
maksimaalne trahvimäär füüsilise isiku puhul kuni 300 trahviühikut või arest ning juriidilise isiku
puhul rahatrahv kuni 32 000 eurot. Väga raske rikkumise (VSI) puhul kehtestatakse karistuse
maksimaalne trahvimäär füüsilise isiku puhul kuni 200 trahviühikut ning juriidilise isiku puhul
rahatrahv kuni 13 000 eurot. Raske rikkumise (SI) puhul kehtestatakse karistuse maksimaalne
trahvimäär füüsilise isiku puhul kuni 100 trahviühikut ning juriidilise isiku puhul rahatrahv kuni
6 400 eurot.
LS 2101–212 muutmine ja §-de 213–215, 217–2172, 243–250 ning 253 kehtetuks tunnistamine
on seotud määruse (EL) nr 2016/403 rakendamise kohustusega. Muudatused seonduvad LS § 80
lõike 21 ja § 1392 lisamisega (vt pikemat selgitust § 80 lõike 21 ja § 1392 lisamise juures).
Muudatused on tingitud sellest, et nimetatud sätete kohaselt kehtestatavate karistuste osas lähtutakse
määruse (EL) nr 2016/403 I lisas nimetatud kategooriatest (kõige raskem, väga raske, raske) või
sama määruse III lisas nimetatud väikese rikkumise (MI) kategooriatest. Muudatuste sõnastamisel
on eeskujuks võetud AutoVS §-des 66, 70 ja 71 sätestatud analoogsed karistused, mis on kooskõlas
määruses (EL) nr 2016/403 kehtestatud rikkumiste raskusastmetega.
LS §-de 219 ja 220 muutmine. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 595/2009, mis
käsitleb mootorsõidukite ja mootorite tüübikinnitust seoses raskeveokite heitmetega (Euro VI) ning
sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr
715/2007 ja direktiivi 2007/46/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 80/1269/EMÜ,
2005/55/EÜ ja 2005/78/EÜ (ELT L 188, 18.07.2009, lk 1—13) artikli 7 lõike 1 kohaselt ei tohi
sõidukite kasutajad lubamatult muuta reaktiive kasutavaid süsteeme. Sama artikli lõike 2 kohaselt
tagavad sõidukite kasutajad, et sõidukit ei juhitaks ilma reaktiivi kasutamata. Määruse (EÜ) nr
595/2009 artikli 11 lõike 1 kohaselt näevad liikmesriigid ette karistussätted, mida kohaldatakse
kõnealuse määruse ja selle rakendusmeetmete rikkumise korral, ja võtavad kõik vajalikud meetmed
nende rakendamise tagamiseks. Sama artikli lõike 2 kohaselt on sõiduki kasutaja poolt toime
pandud karistatavaks rikkumiseks lämmastikoksiidi (edaspidi NOx) ühendite heitmete
kontrollisüsteemi lubamatu muutmine. See hõlmab näiteks reaktiive kasutavate süsteemide
lubamatut muutmist. Lisaks on karistatavaks rikkumiseks ka ilma reaktiivita sõiduki juhtimine.
Määruses (EÜ) nr 595/2009 on reaktiive kasutava süsteemi all mõeldud diiselmootori selektiivse
katalüütilise reduktsiooni süsteemi (edaspidi SKR). SKR on mõeldud NOx ühendite vähendamiseks.
Diiselmootori heitmetes sisalduvad NOx ühendid kahjustavad näiteks inimeste hingamisteid ja
kopse ning põhjustavad osooni moodustamist, mis kahjustab metsi. SKR vajab töötamiseks
karbamiidi vesilahust, mida tuntakse eelkõige AdBlue nime all ning mida pihustatakse mootori
väljalaskesüsteemi enne SKR katalüsaatorit. AdBlue-d kulub umbes 1–3% diislikütuse kulust. Kuna
see on eelkõige transpordiettevõtjatele täiendav kulu, proovitakse leida meetodeid sellest süsteemist
vabanemiseks. Lisaks on süsteemi ka kulukas remontida, seetõttu eelistatakse remontimise asemel
see autolt eemaldada.
Kehtiva liiklusseaduse § 219 kohaselt on ette nähtud karistus keskkonnaohtlikku mootorsõiduki või
maastikusõiduki juhtimise eest ja § 220 kohaselt sellise sõiduki juhtima lubamise ees, mille heitmete
saasteainesisaldus või tekitatav müra ületab kehtestatud normatiivi. Arvestades, et Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/47/EL milles käsitletakse liidus liiklevate ärilisel otstarbel
kasutatavate sõidukite tehnokontrolli ja -ülevaatust ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv
2000/30/EÜ (ELT L 127, 29.04.2014, lk 134—218) lisa II punkti 8.2.2 kohaselt kontrollitakse ainult
diiselmootori heitgaaside suitsusust, mitte NOx ühendite hulka, siis ei ole võimalik ka kontrollida
kas NOx ühendite hulk vastab normatiivile või mitte. Lisaks ei ole politseiametnikel ka selliseid
seadmeid, millega oleks võimalik NOx ühendite hulka mõõta.
Seetõttu muudetakse § 219 ja § 220 ning kehtestatakse karistus selle eest, kui sõidetakse
mootorsõidukiga, mille heitmete või müra vähendamise seade või süsteem ei tööta, mitte selle eest,
kui heitgaasside saasteainete sisaldus ületab kehtestatud normatiivi. Näiteks bensiinimootoriga auto
katalüsaatori võimekus neutraliseerida saasteaineid auto kasutusaja jooksul väheneb ning mingil
hetkel muutubki heitmete saasteaine sisaldus nõuetele mittevastavaks. Sellised sõidukid
kõrvaldatakse liiklusest tehnonõuetele vastavuse kontrolli käigus, samuti oleks seda võimalik teha
liiklusjärelevalve käigus, kui politseiametnikel oleksid vastavad mõõteseadmed, mis erinevalt NOx
mõõteseadmetest on laialdaselt kasutusel. Vanematel sõidukitel näiteks katalüsaatori töövõime
vähenemine juhile märku ei anna, seetõttu ei oleks aus ka sellisel juhul juhti trahvida, kuna ta ei ole
teadlik, et ta juhib keskkonnaohtlikku mootorsõidukit. Uuematel sõidukitel süttib katalüsaatori
rikke korral kollane mootori kujutisega hoiatustuli, kuid see võib süttida ka muu tehnilise rikke
korral ja katalüsaator võib olla täiesti töökorras. See, milles täpsem põhjus seisneb,
liiklusjärelevalve käigus usaldusväärselt tuvastada ei ole võimalik. Samas näiteks ilma SKR-i tööks
vajaliku aineta sõitmisel süttib hoiatustuli, et SKR ei tööta ja seetõttu peaks selline tegevus olema
karistatav, kuna juht on teadlik, et auto on keskkonnaohtlik. Samamoodi nagu katalüsaatori või
diiselmootori tahmaosakeste filtri eemaldamine või SKR süsteemi tööd häirivate emulaatorite
paigaldamine sõidukile.
Lõikes sätestatud keeld, et heitmete saasteaine sisalduse vähendamise seadmeid ei tohi muuta, ei
tähenda, et süsteemi ei tohiks remontida näiteks järelturu varuosadega, kui need tagavad süsteemi
vähemalt samaväärse töö. Samuti on lubatud näiteks valmistaja paigaldatud katalüsaatori
asendamine varukatalüsaatoriga, kui sellel on vastav tüübikinnitus.
Kuigi ka kehtiva seaduse § 218 kohaselt võib omavoliliselt ümberehitatud mootorsõiduki juhtimise
eest karistada kuni 50 trahviühiku suuruse trahviga, on heitmete saasteainesisalduse vähendamise
seadmega manipuleerimine keskkonna seisukohalt siiski raskem rikkumine, kui lihtsalt sõiduki
ümberehitamine, mis ei pruugi alati ohtu kujutada, mistõttu on eraldi karistus sellise teo eest vajalik.
Lisaks ei saa § 218 alusel karistada ilma SKR-i tööks vajaliku aineta sõitmise eest.
Samuti suurendatakse karistusi keskkonnaohtliku sõiduki juhtimise või juhtima lubamise eest. Kuna
heitmete saasteainesisalduse vähendamise seadmed on kallid, siis peavad ka karistused nendega
manipuleerimise eest olema suured, et ei tekiks olukorda, kus heitmete saasteainesisalduse
vähendamise seadme eemaldamine ja sellele järgneda võiv karistus oleks oluliselt soodsam, kui
näiteks süsteemi remontimine.
LS täiendamine §-ga 2201. Määruse (EÜ) nr 595/2009 artikli 7 kohaselt ei tohi sõidukite
valmistajad ja remontijad lubamatult muuta reaktiive kasutavaid süsteeme. Sama määruse artikli 11
lõike 1 kohaselt kehtestavad liikmesriigid karistused määruse rikkumise eest. Artikli 11 lõike 2
kohaselt on sõiduki valmistaja või remontija poolt toime pandud karistatavaks rikkumiseks NOx
heitmete kontrollisüsteemi lubamatu muutmine.
Eestis pakuvad mitmed ettevõtted oma kodulehtedel teenust, mis seisneb diiselmootori
tahmaosakeste filtri ja heitgaaside retsirkulatsioonisüsteemi eemaldamises ning selle süsteemi välja
programmeerimises sõiduki juhtplokist. Samuti pakutakse müüa ning paigaldatakse SKR-i
manipuleerimist võimaldavaid seadmeid või SKR süsteemi välja programmeerimist sõiduki
juhtplokist. Kuna heitgaaside retsirkulatsioonisüsteem ning SKR on mõeldud NOx vähendamiseks
on nende süsteemidega manipuleerimine määruse (EÜ) nr 595/2009 nõuete rikkumine.
Liiklusseaduse § 73 lõike 1 kohaselt peab liikluses kasutatav mootorsõiduk vastama õigusaktidega
kehtestatud tehnonõuetele. Tehnonõuded on kehtestatud liiklusseaduse § 73 lõike 11 alusel ning
tehnonõuete kohaselt on omavoliline mootori toitesüsteemi ja heitgaasisüsteemi muutmine või
ümberehitamine keelatud, sealhulgas heitgaasiosakestefiltrite äravõtmine, heitgaasi
katalüsaatorreaktorite äravõtmine. Seega on ka muude mootorsõiduki heitmete saasteainesisalduse
vähendamise süsteemide lubamatu muutmine või nendega manipuleerimine keelatud tegevus, mis
peab olema karistatav. Näiteks pakuvad samad ettevõtted kes tegelevad NOx heitmete vähendamise
süsteemidega manipuleerimisega ka diiselmootori tahmaosakeste filtri eemaldamist ning selle välja
programmeerimist sõiduki juhtplokist. Kuna eriti uuemate sõidukite heitmete saasteainete
vähendamise süsteemi muutmine ja selle eemaldamine on keeruline protsess, mis nõuab eriteadmisi
ja erivahendeid, siis ei tee seda harilikult sõiduki kasutajad ise vaid see ostetakse sisse ülalmainitud
ettevõtetelt, seega on kõige efektiivsem meetod sellise tegevuse likvideerimiseks, kui sellist teenust
tarbijatele ei pakuta. Lisaks on manipuleerimise avastamine samuti teatud juhtudel väga keeruline,
mistõttu ainult sõiduki kasutajatele suunatud karistused ei pruugi anda soovitud tulemust.
Heitmete saasteainesisalduse vähendamise süsteemi võib siiski olla vajalik muuta, näiteks, kui
valmistaja on teinud süsteemis mingi muudatuse, et muuta süsteemi tõhusamaks või töökindlamaks,
seda ei loeta omavoliliseks süsteemi muutmiseks ning selle eest ei karistata, kuna Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/46/EÜ millega kehtestatakse raamistik mootorsõidukite ja
nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks mõeldud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike
kinnituse kohta (ELT L 263, 09.10.2007, lk 1—160) artikli 13 lõike 1 kohaselt teavitab valmistaja
tüübikinnituse andnud liikmesriiki igast muudatusest tüübikinnituse infopaketi andmetes ehk
muudatused kooskõlastatakse tüübikinnitusasutusega.
Sama paragrahvi alusel saab karistada ka mootorsõidukite valmistajaid, kes on heitmete saasteainete
sisalduse seadetega manipuleerinud. Kehtiva seaduse kohaselt on valmistajatele ette nähtud
karistused seotud tüübikinnituse kehtetuks tunnistamisega (liiklusseadus § 782 lõige 1 punktid 5 ja
6), kuid mingit rahalist karistust ette nähtud ei ole. Mootorsõiduki valmistajale ette nähtud rahalise
karistuse vajadus tõstatus, kui selgus, et Volkswagen Grupp on sõiduautode heitmete
saasteainesisalduse vähendamise seadmetega manipuleerinud ja paljudes Euroopa Liidu riikides,
sealhulgas Eestis puudusid tegelikud karistusmeetmed, mis oleksid proportsionaalsed tekitatud
kahjuga.
LS § 2241 ja lõige 1. Muudatusega täiendatakse liiklusseaduse § 2241 mootorsõidukijuhi
õpetajakoolitusel osaleva isikuga. Juhi mõiste täpsustamisega loetakse õppesõidu ajal juhiks isikut,
kes õpib mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusel ja viib läbi õppesõitu. Sarnaselt mootorsõidukijuhi
õpetajale ja juhendajale ei tohi isik olla joobeseisundis.
LS § 225 lõike 1 muudatusega täpsustatakse kehtiva sätte sõnastust selliselt, et oleks üheselt aru
saada, et karistatav on tegevus sellisel juhul, kui mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi
omanik lubab rooli isiku, kes on joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis. Hetkel
võib sõnastusest jääda mulje, et mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi omanik ei tohi ise olla
joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis.
LS § 238 reguleerib sõitjate ja veose veo nõuete rikkumiste eest määratavaid karistusi.
Liiklusseadusesse lisatava uue §-ga 1611 kehtestatakse nõuded maastikusõidukiga sõitjatele.
Muudatusega lisatakse peale sõna „mootorsõiduk“ sõna „maastikusõiduk“. Lisaks laiendatakse
vastutust ka pukseerimisele, kuna liiklusseadus ei kehtesta eraldi karistust pukseerimisnõuete
rikkumise eest. Samas on pukseerimisnõuete järgimine liiklusohutuse seisukohast äärmiselt oluline.
Näiteks peab olema välistatud rikkis haakeseadisega autorongi või masinrongi pukseerimine, mille
korral on oht haagise veduki küljest lahti ühendumiseks. Oma olemuselt on pukseerimise olemus
sarnane veose või sõitjate veoga, millede nõuete rikkumise eest § 238 vastutuse ette näeb.
LS § 239 lõike 1 sissejuhatav lauseosa ja § 240 lõige 1 muudetakse. Muudatusena lisatakse
karistuste hulka ka asjaolu, kui sõidukijuht kasutab nõuetele mittevastavat turvaseadet. Laste
turvalisuse tagamisel on kaks olulist asjaolu. Esiteks tuleb lapsed sõidukis kinnitada turvavöö või
turvaseadme abil. Lisaks sellele on aga oluline ka asjaolu, et turvaseadmed, mida laste sõidukis
kinnitamiseks kasutatakse, vastaksid turvaseadmetele kehtestatud nõuetele. Vastasel korral ei ole
laste turvalisus tagatud ning mitte nõuetekohased turvaseadmed võivad avarii korral lapsele
lisavigastusi tekitada. Eelkõige on probleemiks turvaseadmed, mille tõttu on laste asend
turvaseadmes vale ning seeläbi avarii korral suunatakse turvaseadme poolt tekitatav koormus lapse
kerel valesse kohta (näiteks kõhupiirkonda). Teiseks peamiseks probleemiks mitte nõuetekohaste
turvaseadmete puhul on asjaolu, et avarii korral need purunevad ning turvaseadmetest eenduvad
ohtlikud teravad servad vms. Seetõttu on vaja ette näha vastutus ka selle eest, kui sõidukijuht on
küll lapse sõidukis turvaseadme abil kinnitanud, kuid ei ole selleks kasutanud nõuetekohast
turvaseadet.
LS § § 241 muudatusega lisatakse vastutus peatumiste nõuete rikkumise eest. Kehtiva seaduse
paragrahvi 193 lõike 1 kohaselt teevad liiklusjärelevalvet valla- või linnavalitsus peatumise ja
parkimise nõuete üle kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil. Samas puudub hetkel kohalikul
omavalitsusel võimalus menetleda peatumisega seotud rikkumisi, mistõttu nõuete täitmise
kontrollimine ei ole eesmärgipärane, st puudub võimalus rikkujate mõjutamiseks.
LS § 254 muudatusega tunnistatakse kehtetuks vastutus trammijuhile kehtestatud töö- ja puhkeaja
nõuete rikkumise eest trammijuhi poolt. Kuna liiklusseadusega trammijuhi töö- ja puhkeaja nõudeid
kehtestatud ei ole, ei ole vaja liiklusseaduses ka eraldi väärteokoosseisu.
LS § 2612 muutmine on seotud määruse 2016/403 rakendamisega. Paragrahvist 2612 jäetakse välja
sõnad „mis ei vasta lubatud mõõtmetele, massile või teljekoormusele või“ kuna nende kohta on
seadusesse lisatud eraldi koosseisud.
LS § 26110. Eesti Linnade Liidu ettepanekul luuakse seadusesse uus väärteokoosseis, millega
nähakse ette karistus liikumispuudega või pimedat inimest transportiva sõiduki parkimiskaardi
ebaseadusliku kasutamise eest. Liikumispuudega või pimedat inimest transportiva sõiduki
parkimiskaardi kasutamise eest isiku poolt, kellel puudub selleks õigus, karistatakse rahatrahviga
kuni 100 trahviühikut.
Antud sätte kehtestamine võimaldab vastutusele võtta ja reaalselt karistada isikuid, kes
ebaseaduslikult kasutavad sotsiaalselt ühele haavatavatele isikute rühmale ettenähtud hüvesid.
LS § 262 punktid 2 ja 8. Punkti 2 muudatusega nähakse ette õigus kirjalikku hoiatamisemenetlust
kohaldada ka ette nähtud peatumiskorra või -viisi rikkumise eest. Analoogselt parkimiskorra
rikkumisele on kirjalik hoiatusmenetlus sobilik rakendada peatumisega seotud nõuete osas, kuivõrd
rikkumise olemus, sh fikseerimine toimuvad analoogsetel alustel. Muudatuse eesmärk on
võimaldada enam automaatse järelevalve kasutusele võtmist rikkumiste menetlemisel. Sarnaselt
punkti 2 muudatusele on punkti 8 muudatuse eesmärgiks võimaldada tehniliste vahendite
kasutamist rikkumiste avastamiseks olukorras, kus rikkumise avastamine on tehniliselt lihtne
lahendada. Seetõttu nähakse ette keelumärgi nõude rikkumise eest hoiatustrahv suurusega 40 eurot.
LS § 263 lõiked 1 ja 2. Lõikes 1 asendatakse number „2619“ numbriga „26110“. Tegemist on
redaktsioonilise muudatusega. Liiklusseaduse § 263 lõikes 1 sätestatud menetlussätet tuleb muuta
seoses eelnõusse uue väärteokoosseisu lisamisega, millega koos laieneb kohtuvälise menetleja (so
Politsei- ja Piirivalveamet) pädevus ka selle väärteo menetlemiseks. Lõikes 2 lisatakse paragrahvi
26110 kohtuväliseks menetlejaks ka valla- või linnavalitsus. Muudatus on seotud kohalikule
omavalitsusüksusele järelevalveõiguse andmisega liikumispuudega või pimedat inimest
transportiva sõiduki parkimiskaardi kasutamise nõuete täitmise üle kohaliku omavalitsusüksuse
territooriumil.
LS § 263 lõikes 4 ja lõikes 5 tehakse muudatused tulenevalt §-de 213–215, 217–2172, 243–250
ja 254 kehtetuks tunnistamisega. Sättest jäetakse välja viited kehtetuks tunnistatud
väärteoskoosseisudele.
LS § 263 täiendamine lõikega 42. Eelnõuga täiendatakse liiklusseadust §-a 2201, kus määratakse
karistus isikutele, kes pakuvad sõiduki heitmete saasteaine vähendamise seadmete eemaldamise või
muutmise teenust. Karistamise pädevus antakse Maanteeametile, kuna Maanteeametis on tehniline
kompetents selliste rikkumiste avastamiseks ja menetlemiseks.
LS § 264 lõike 7 muudatusega antakse üleminekuaeg käesoleva seaduse § 8 lõike 3 punktides 8 ja
9 nimetatud reguleerija tunnistuse kehtivuse pikendamiseks, milleks on 5 aastat alates 1. juulist
2019.
LS § 264 täiendamisega lõigetega 26 ja 27 luuakse võimalus, et enne 2019. a 1. jaanuari läbitud
koolituste puhul võib reguleerija infosüsteemi andmeid esitada koolitaja või koolituse läbinud isik.
Sellise võimaluse loomisega ei kohustata reguleerija koolitusi läbi viivat koolitajat andmeid
infosüsteemi tagantjärele esitama, kuid luuakse võimalus andmete esitamiseks (näiteks palub seda
mõni koolituse läbinud isik). Ühtlasi on võimalus isikutel endal esitada reguleerija koolituse
läbimise kohta andmed reguleerija infosüsteemi. Sellega tagatakse, et enne 1. jaanuari 2019. a
koolituse läbinud isikud ei satuks ebavõrdsesse olukorda pärast 1. jaanuari 2019. a koolituse läbinud
isikutega ning ka nende pädevused oleks infosüsteemi kaudu teeomanikule ja ürituse korraldajale
kättesaadavad. Kui enne 2019. a 1. jaanuari koolituse läbinud isikud ei kanna reguleerija koolituse
läbimise kohta andmeid reguleerija infosüsteemi, siis kantakse nende andmed reguleerija
infosüsteemi peale järgmist nõuetekohast koolitust, mis tuleb läbida iga viie aasta tagant.
Seoses neljarattaliste AM-kategooria mootorsõidukite laialdase levikuga kehtestatakse
liiklusseaduse eelnõuga regulatsioon neljarattalise mopeedi juhtidele. Kui kehtiva liiklusseaduse
kohaselt võib kõiki mopeede, sealhulgas ka neljarattalist, juhtida 14-aastane AM-kategooria
mootorsõiduki juhtimisõigusega isik, siis eelnõuga kehtestatakse vanuse alammääraks 16 aastat.
Sellest tulenevalt kehtestatakse mopeedijuhtimise õigust omavatele isikutele, kelle vanus on alla 16
aasta, üleminekusäte, millega lubatakse neil neljarattalist mopeedi juhtida kuni 2021. a 1. jaanuarini.
Üleminekusättega antud aeg on piisav, sest liiklusseaduse muudatuse jõustumisel on 14-aastased
isikud saanud 16-aastaseks.
Eelnõu § 2-ga muudetakse asjaõigusseadust.
Lisaks sõidukitele ja maastikusõidukitele registreeritakse liiklusregistris mootorsõidukite haagiseid,
väikelaevu, alla 12-meetrise kogupikkusega laevu ja jette. Kehtiva asjaõigusseaduse kohaselt on
liiklusregistrisse kantud sõidukid, millele võib registerpanti seada, piiritletud mootorsõidukitega.
Muudatuse eesmärk on käsitleda registerpandi osas võrdselt liiklusregistrisse kantavaid
maismaasõidukeid ja veesõidukeid. Seaduse eelnõuga muudetakse asjaõigusseaduse § 297 lõiget 1,
mille kohaselt võib muudatuse tulemusena väikelaevu, alla 12-meetrise kogupikkusega laevu ja
jette registerpandiga koormata. Samuti täpsustatakse sõnastust selliselt, et registerpandiga võib
koormata ka haagiseid ja maastikusõidukeid. Liiklusseaduse muudatusega täiendatakse
liiklusregistri andmebaasi kantavate andmete loetelu väikelaevade, alla 12-meetrise kogupikkusega
laevade ja jettide registerpandiga.
Eelnõu §-ga 3 muudetakse autoveoseadust.
Autoveoseaduse § 7 lõike 5 punkti 1 ja § 8 lõike 4 punkti 1 viiteid väärteokoosseisudele
muudetakse tulenevalt liiklusseaduse karistuskvalifikatsioonide muudatustest.
Eelnõu §-ga 4 muudetakse kemikaaliseadust.
Kemikaaliseaduse § 13 lõikes 7 on kehtestatud volitusnorm, mille kohaselt kehtestab valdkonna
eest vastutav minister määrusega ohutusnõuniku kompetentsusele ja ülesannetele ning
ohutusnõuniku õppekavale ja eksamile esitatavad nõuded ning tunnistuse vormi. Kemikaaliseadus
kehtib juba aastast 2015 ja tänaseni ei ole seda määrust kehtestatud, kuna tegelikult puudub selleks
sisuline vajadus. Maanteetranspordis tegeleva ohutusnõuniku nõuded tulenevad kõik ohtlike veoste
rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkuleppest (ADR) ning seetõttu ei ole vajadust sellekohase
määruse kehtestamisel kemikaaliseaduse alamaktina. Koolitajad peavad lähtuma ADR nõuetest ja
siiani ei ole sellega probleeme olnud (st et koolitused on endiselt regulaarselt toimunud).
Raudteetranspordi ohutusnõuniku regulatsioon tuleneb ohtlike kaupade rahvusvahelise raudteeveo
määrusest (RID) ja rahvusvahelisest raudtee kaubaveo kokkuleppest (SMGS).
Eelnõu §-ga 5 muudetakse maksukorralduse seadust.
MKS § 29 täiendatakse punktiga 52. Riigikogu poolt 19.12.2017 vastu võetud ja 1.06.2018. a
jõustunud autoveoseaduse § 30 lõike 3 kohaselt, kui autojuhil on kaasas isikut tõendav dokument,
ei ole riigisisesel veoseveol autojuhi töölepingu või võlaõigusliku lepingu või sellest lepingust
osapoolte kinnitatud väljavõtte kaasas kandmine kohustuslik. Autojuhi töötamist auto lepingulise
kasutaja juures kontrollitakse töötamise registrist. Autoveoseaduse seletuskirja kohaselt on MKS-st
tulenevalt politseiametnikul järelevalve teostamise eesmärgil õigus töötamise registrist andmeid
saada.
MKS § 29 punkti 2 kohaselt võib maksuhaldur avaldada maksusaladust sisaldavat teavet väärtegu
menetlema volitatud isikule õigusrikkuja tabamiseks, asja uurimiseks, arutamiseks ja arutamise
ettevalmistamiseks. Kuna väärteomenetlus ja riiklik järelevalve ei ole samad menetlused ning
tegevuse õigusliku aluse valiku riikliku järelevalve menetluse või süüteomenetluse vahel määrab
meetme objektiivne eesmärk, sätestatakse selguse huvides maksukorralduse seaduses, et Politsei-
ja Piirivalveametil on õigus isiku töö- või muu lepingulise suhte tuvastamiseks andmeid töötamise
registrist saada ka riikliku järelevalve menetluse puhul.
Lisaks laiendatakse muudatusega samal eesmärgil andmete saajate ringi Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi, Maanteeameti ning valla- ja linnvalitsusega. Autoveoseaduse §
49 alusel järelevalve tegemisel puutuvad nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kui ka
Maanteeamet kokku ettevõtte ja isikuvahelise töösuhte kontrollimise vajadusega. Näiteks on üheks
tegevusalal tegutsemise nõudeks, et autoveoalase tegevusloa taotleja peab määrama ja vedaja
veokorraldust peab pidevalt juhtima veokorraldaja. Vastava nõude täitmist kontrollib Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium. Maanteeameti poolt töösuhte kontrollimise vajaduse osas võib
näitena tuua autojuhtide ametikoolituste korraldamise, kus koolitajal peavad olema lektorid, kes on
andnud nõusoleku koolitaja juures koolituste läbiviimiseks. Nimetatud nõuete üle järelevalve
teostamiseks on vajalik ligipääs tööregistri andmetele isiku töö- või muu lepingulise suhte
kontrollimiseks.
Ühistranspordiseaduse kohaselt peavad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi,
Maanteeameti ning valla- ja linnvalitsus tegema järelevalvet tema sõlmitud avaliku teenindamise
lepingute ja halduslepingute nõuete täitmise üle. Enamjaolt on nimetatud lepingutes tingimused
seotud ka bussijuhtide töötamisega. Seetõttu võimaldaks muudatus paremini kontrollida sõlmitud
halduslepingute täitmist. Samuti on ühistranspordiseaduse § 41 lõikes 4 toodud nõue, et vedude
teostamiseks vajalikke dokumente võib üle anda ainult vedaja juures töölepingu või muul
lepingulisel alusel töötavale isikule, mille kontrollimist aitaks muudatus parandada.
Muudatus seondub eelnõu §-s 6 toodud ÜTS muudatusega, mille tulemusel kaotatakse analoogselt
autoveoseadusega nõue teatud dokumentide ühissõidukis kaasas kandmiseks, kuna nende
olemasolu on võimalik registritest kontrollida.
Nii täiendataksegi ÜTS § 83 lõike 3 regulatsiooni selliselt, et kui ühissõidukijuht ja vedaja on eri
isikud, ei oleks ühissõidukijuht kohustatud esitama kontrollijale töölepingut või muud lepingut või
tööandja kinnitatud väljavõtet sellest. Muudatuse kohaselt saaks lepingulise suhte olemasolu
kontrollida töötjate registrist. Vastava kontrolli tegemiseks peaks ühistranspordiseadusest tulenevalt
kontrollimisõigusega ametiisikul (Politsei- ja Piirivaveamet, Maanteeamet, linna- ja vallavalitsus)
olema ligipääs töötajate registrile.
Eelnõu §-ga 6 muudetakse riigilõivuseadust.
RLS § 32 täiendatakse lõikega 5, mis vabastab Maanteeameti iseenda toimingute eest riigilõivu
tasumisest. Näiteks võib Maanteeamet käesoleva eelnõu kohaselt kasutada ekspertiisi või katsetuse
tegemiseks sõidukil teisaldatavat registreerimismärki (eelnõu § 761 lõige 1 punkt 4), kuid
teisaldatava registreerimismärgi väljastamise eest peab riigilõivuseaduse § 219 lõike 5 kohaselt
tasuma riigilõivu 205 eurot. Seetõttu vabastatakse Maanteeamet liiklusregistri toimingute eest
riigilõivust, kuna iseenda töö eest riigilõivu maksmine on asjatu kulu.
RLS § 219 muudatused on tingitud asjaolust, et senise praktika kohaselt on isiku taotluse alusel
valmistatavate registreerimismärkide eest tulnud tasuda alles nende väljastamisel, mis soosib
olukorda, kus tellitud registreerimismärk jääb tellija poolt välja võtmata ja seega ka riigilõiv
tasumata. Samas kulutused isiku taotluse alusel valmistatavate registreerimismärkide tootmiseks on
tehtud. Kuna tihti on tegemist spetsiifiliste registreerimismärkidega, ei õnnestu neid üldse
kasutusele võtta. Muudatuse kohaselt tuleb riigilõiv tasuda koos taotluse esitamisega ehk taotluse
läbivaatamise eest, mis välistab põhjendamatute kulutuste tegemist. Muudatusega võimaldatakse
edaspidi Maanteeameti e-teeninduses (https://eteenindus.mnt.ee/main.jsf) ja liiklusregistri
infosüsteemis tehtava arenduse tulemusena kliendil e-teeninduse kaudu tellida endale (virtuaalses)
laos olemasolevate registreerimismärkide hulgast sobiv auto üldkasutatav, vähendatud mõõtmetega,
haagise, mootorratta, mopeedi või maastikusõiduki registreerimismärk. Seega saab klient
olemasolevate numbrimärkide vahel valida endale meelepärase kombinatsiooni ning tellida see
sobivasse liiklusregistri büroosse. Seetõttu on ka riigilõivu määr tavapärasest kõrgem. Täiendavad
kulud kaasnevad registreerimismärgi haldamisega (sorteerimine, pakendamine, konkreetse
sõidukiga seostamine), transportimisega (ühest liiklusregistri büroost kliendi soovitud liiklusregistri
büroosse saatmine) ning sellega kaasnevad infotehnoloogilised arendused.
RLS § 220 lõigetes 1 ja 2 tehakse analoogsed muudatused kui § 219, st et riigilõivusätteid
muudetakse selliselt, et lõivu tuleb tasuda taotluse läbivaatamise eest.
RLS § 220 lõige 4. Kehtiva seaduse kohaselt tasutakse riigilõivu registreerimistunnistuse
väljastamise eest, kui sellel on kõik tehnonõuetele vastavuse kontrolli lahtrid täitunud või, kui see
on varastatud või tulekahjus hävinenud. Sellisel juhul on riigilõivu suuruseks 10 eurot. Muudel
juhtudel tuleb riigilõivuseaduse § 220 lõike 3 kohaselt tasuda riigilõivu sõltuvalt taotluse esitamise
viisist (Maanteeameti büroos või e-teeninduses) 20 või 16 eurot. Käesoleva eelnõuga riigilõivud
ühtlustatakse ning registreerimistunnistuse väljastamise taotluse läbivaatamise riigilõiv on alati 10
eurot, seda ka sõiduki esmakordsel liiklusregistris registreerimisel. Kuna käesoleva eelnõu
rakendamisel on registreerimistunnistust vaja sisuliselt ainult välisriiki sõitmiseks ning Eesti siseselt
seda enam vaja ei ole, siis saab sõiduki omanik valida, kas ta taotleb eraldi registreerimistunnistust
või mitte. Riigilõivud ühtlustatakse, kuna eelnevalt sai sõiduki registreerimise riigilõivu eest ka
registreerimistunnistuse, kuid käesoleva eelnõu kohaselt mitte, samas muutub odavamaks uue
registreerimistunnistuse taotlemine, kui vana on näiteks kadunud. Kuna maastikusõidukile tuleb
registreerimisel alati registreerimistunnistus väljastada, siis nähakse maastikusõiduki korral
riigilõiv ette ainult registreerimistunnistuse asendamise eest.
RLS § 224 muudetakse ja kehtestatakse riigilõivud mootorsõidukijuhi õpetajale õpetamise ja
juhendajale juhendamise õiguse andmine taotluse läbivaatamise eest. Koolitamise õiguse andmise
taotluse läbivaatamise eest tasuda tuleb riigilõivu 33 eurot. Kui sama toimingut taotletakse
elektrooniliselt e-teenuste infosüsteemi kaudu, tasutakse riigilõivu 26 eurot. Mootorsõidukijuhi
juhendajale juhendamise õiguse andmise taotluse läbivaatamise eest tuleb tasuda riigilõivu 16 eurot.
Kui nimetatud toimingut taotletakse elektrooniliselt e-teenuste infosüsteemi kaudu, tasutakse
riigilõivu 12 eurot.
RLS § 233 muutmine. Paragrahvi 233 pealkirja muudetakse, sest paragrahv ei reguleeri üksnes
tüübikinnitusega seonduvate toimingute tegemise eest tasutavaid riigilõivu määrasid vaid ka toote
ja sõiduki nõuetele vastavuse kontrolliga seonduvate toimingute tegemise eest tasutavaid riigilõivu
määrasid. Näiteks lõige 4, mille kohaselt tuleb riigilõivu tasuda toote või sõiduki tüübikinnitusele
vastavuse kontrollimise eest. Ning lõike 9 kohaselt tasutakse riigilõivu sõiduki ümberehituse
taotluse läbivaatamise eest. Sõiduki ümberehituse taotluse läbivaatamise eesmärk on veenduda, kas
ümberehitatud sõiduk vastab tehnonõuetele, kuid see ei ole otseselt seotud sõiduki tüübikinnitusega.
Seetõttu laiendatakse paragrahvi pealkirja, et see hõlmaks ka teisi tegevusi.
Riigilõivu määrasid võrreldes kehtiva seadusega muudetud ei ole, kuid muudatus seisneb
põhimõttes, mille eest riigilõivu tuleb tasuda. Näiteks, kui kehtiva seaduse kohaselt tuli riigilõivu
tasuda üksiksõiduki kinnituse omistamise eest, siis seda põhimõtet muudetakse ja riigilõivu tuleb
tasuda hoopis üksiksõiduki kinnituse taotluse läbivaatamise eest. Muudatust saab põhjendada
asjaoluga, et kui Maanteeamet teeb kindlaks, et sõiduk ei vasta üksiksõiduki kinnituse jaoks
vajalikele nõuetele, siis üksiksõiduki kinnitust ei omistata, kuid töö, mida Maanteeamet teeb
nõuetele vastavuse kindalaks tegemisele, on sama. Seega ei ole vahet kas üksiksõiduki kinnitus
omistatakse või mitte, riigilõivu tasutakse Maanteeameti tehtud töö eest, kuna töö maht on sama,
erinev on lihtsalt otsus. Sama põhimõtet rakendatakse §-s 233 läbivalt.
Lõikes 1 tehtud muudatusega sätestatakse, et riigilõivu tasutakse mitte üksnes toote valmistaja
esmase hindamise eest, vaid ka sõiduki valmistaja esmase hindamise eest. Kuna Maanteeamet
annab ka kogusõiduki tüübikinnitusi, näiteks haagistele, siis sätestatakse, et ka sõiduki valmistaja
esmase hindamise eest tasutakse riigilõivu.
Lõikes 2 kehtestatakse riigilõiv, mida tuleb tasuda toote või sõiduki tüübikinnituse taotluse
läbivaatamise eest. Kehtiva seaduse alusel ei saa riigilõivu küsida kõige tähtsama ja mahukama
tüübikinnitusega seotud toimingu eest, milleks on tüübikinnituse taotluse läbivaatamine.
Tüübikinnituse taotluse läbivaatamise käigus veendutakse kas toode või sõiduk vastab
tüübikinnituse nõuetele. Kuna erinevate taotluste läbivaatamisele kuluv aeg võib olla väga erinev,
siis ei ole kehtestatud ühte kindlat riigilõivu summat vaid riigilõivu võetakse taotluse
läbivaatamisele kuluva aja eest. Näiteks kulub haakeseadme tüübikinnituse taotluse läbivaatamisele
oluliselt vähem aega, kui näiteks kogusõiduki tüübikinnituse taotluse läbivaatamiseks, kuna
kogusõiduki taotluse juures on palju rohkem aspekte mida kontrollida. Kuna sõidukite juures on
umbes 70 erinevat detaili või sõlme, mille nõuetele vastavust tuleb kontrollida ja töömaht kõikide
nende detailide või sõlmede kontrollimiseks ei ole ühesugune, ei saa sätestada ühte kindlat riigilõivu
määra.
Riigilõivu suurus on kehtestatud 130 eurot iga Maanteeameti ametniku töötunni eest. Siinkohal on
võetud aluseks Veeteede Ameti ametniku töötunni määr, näiteks §-s 184. Arvestades, et Majandus-
ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusala asutuste tööjõu kulud ühe ametniku kohta on
võrreldavad, siis on sama ka riigilõivu aluseks oleva tunnitasu määr.
Lõikes 3 sätestatakse riigilõiv tüübikinnituse laiendamise taotluse läbivaatamise eest, milleks on
105 eurot Maanteeameti ametniku iga töötunni eest.
Lõikes 4, nagu ka lõikes 1 sätestatakse, et riigilõivu tuleb tasuda mitte üksnes toote tüübikinnitusele
vastavuse kontrollimise eest vaid ka sõiduki tüübikinnituse nõuetele vastavuse kontrollimise eest,
kuna Maanteeamet annab tüübikinnitusi ka sõidukitele.
Lõikes 10 kehtestatakse riigilõiv sõiduki ümberehituse taotluse läbivaatamise eest. 2016. aastal
menetleti 816 ja 2017. aastal 688 ümberehituse taotlust. Menetlusliku külje pealt on ümberehituse
taotluse läbivaatamine sarnane üksiksõiduki kinnituse taotluse läbivaatamisega, kus tuleb nõuetele
vastavust kontrollida iga sõiduki korral eraldi. Sellest tingituna kasutakse ühesugust riigilõivumäära
mõlema toimingu korral.
Lõikes 11 kehtestatakse riigilõiv kiiresti riknevate toiduainete rahvusvahelise veo kokkuleppele
(ATP) kohase tunnistuse väljastamise eest. ATP tunnistuse väljastamisel on toimingud analoogsed
tüübikinnitussertifikaadi väljastamisega, mistõttu on riigilõivu määra määramisel võetud analoog
aluseks. Aastas väljastab Maanteeamet ca 300 ATP tunnistust.
Eelnõu §-ga 7 muudetakse ühistranspordiseadust.
ÜTS § 1 lõiget 81 muudetakse ja sätet täiendatakse selliselt, et kui KOV üksus on kehtestanud lõikes
81 nimetatud sõidukijuhile teenindajakaardi kohustuse, siis kantakse sellised teenindajakaardid
majandustegevuse registrisse. Peamiselt on siin mõeldud nii-öelda velotaksojuhte, kellele näiteks
Tallinnas on kehtestatud teenindajakaardi kohustus. Edaspidi kantakse sellised teenindajakaardid
majandustegevuse registrisse sarnaselt taksoveo teenindajakaartidega. Muudatus toob vajaduse
majandustegevuse registri arendusteks suurusjärgus 9000 eurot.
Samuti lisatakse lõikesse riigilõivu võtmise säte teenindajakaardi taotluse läbivaatamise eest. Kui
KOV kehtestab tasuliseks sõitjateveoks teeliikluses kasutatava motoriseerimata transpordivahendi,
mootoriga jalgratta ning muu ÜTS reguleerimisalast väljajääva sõidukiga tasulist sõitjatevedu
teostavale juhile teenindajakaardi nõude, siis tasutakse sätte alusel teenindajakaardi taotluse
läbivaatamise eest riigilõivu riigilõivuseaduse § 334 sätestatud määras.
ÜTS §-s 34 ja § 36 lõike 1 sissejuhatavas lauses asendatakse tekst „puudega kuni 16-astase isiku“
sõnastus tekstiga „puudega mitte vanema kui 16- aastase isiku“, kuna sätete tõlgendamisel on
esinenud vaidlusi, kas puudega kuni 16-aastase isiku määratluse alla käib ka 16-aastane isik või
mitte. Vaidluste vältimiseks muudetakse sõnastust täpsemaks.
ÜTS § 43 lõikes 4 ja § 44 lõike 1 punktis 2 toodud viiteid väärteokoosseisudele muudetakse
tulenevalt liiklusseaduse karistuskvalifikatsioonide muudatustest.
ÜTS § 54 lõiget 4 täiendatakse selliselt, et sättest tuleks üheselt välja, et säte hõlmab ka taksoveo
korraldamist. Kehtiv säte ütleb, et taksovedu ilma taksoveoloata, sõidukikaardi ja
teenindajakaardita on keelatud. Seejuures on aga keelatud ka taksovedu korraldada ilma
eelnimetatud lubadeta. Kehtivast sättest ei olnud üheselt aru saada, kas mõeldud oli konkreetselt
ühte vedu või sealhulgas ka taksoveo korraldamist.
ÜTS § 58 täiendatakse lõikega 22. ÜTS § 58 lõige 2 reguleerib seda, mis dokumendid ja andmed
tuleb teenindajakaardi taotlemisel esitada. Lõike 2 punkti 3 kohaselt peab taotleja esitama ka vedaja
taksoveoloa numbri, kui sõidukikaarti taotleb teenindajakaardi omaja, kes ise ei ole vedaja. Senises
praktikas on aga segadust tekitanud asjaolud, et kas ja kuidas peab vedaja nõusoleku andma, et tema
taksoveoloa number teenindajakaardi andjale esitada. Kuigi praktikas on see lahenduse saanud ja
menetleja küsib alati ka vedaja nõusolekut, siis õigusakti tasandil on see hetkel reguleerimata.
Muudatuse kohaselt lisataksegi § 58 säte, mis reguleerib vedaja poolse kinnituse andmist. Sätte
kohaselt peab vedaja andma kinnituse vedaja ja sõidukikaarti taotleva teenindajakaardi omaja
vahelise õigussuhte kohta. Kui vedaja ja teenindajakaardi omaja vaheline õigussuhe katkeb, siis on
vedajal õigus kinnitusest loobuda.
ÜTS § 59 lõiget 2 muudetakse tulenevalt asjaolust, et taksoveo teenindajakaarte ei kanta edaspidi
enam ühistranspordiregistrisse, vaid majandustegevus registrisse (MTR). Kuna juba praegu pakub
MTR teenusena ühistranspordiregistrile taksoveo teenindajakaardi taotlemise moodulit ning kuna
MTRi kantakse juba ka taksoveoload ja taksoveo sõidukikaardid, siis on otstarbekas dubleerimise
vältimiseks kanda ka taksoveo teenindajakaardid edaspidi MTRi. Säte võimaldab konsolideerida
registritegevusi ning loobuda ühte luba teenindavast ja osaliselt dubleerivast kahe registri teenusest
ning võtta selle asemel kasutusele üks ja juba toimiv registri lahendus.
ÜTS § 60 lõike 2 punkti 3 muudetakse, § 63 lõikeid 1 ja 2 täiendatakse punktiga 21 seoses
asjaoluga, et kehtivas ÜTS-s ei ole sätestatud võimalust sõidukikaardi andmisest keelduda või juba
välja antud sõidukikaarti peatada või kehtetuks tunnistada olukorras, kui sõiduk ei vasta seaduses
või selle alusel kehtestatud nõuetele (nt KOV kehtestatud lisanõuetele). Samas näeb § 60 lõige 2
ette, et sõidukikaarti saab taotleda üksnes mootorsõidukile, mis muuhulgas peab vastama ÜTS
tulenevatele nõuetele, seega peaksid seaduses sisalduma ka nõuetele mittevastava sõiduki
sõidukikaardi peatamiseks ja kehtetuks tunnistamiseks.
Samuti lisatakse seadusesse võimalus rakendada taksoveoloa omaja suhtes meetmeid olukorras, kus
loa omaja ei täida taksoveo korraldamise nõuded. Analoogne võimalus on ette nähtud nt bussiveo
korral, kui vedaja ei ole täitnud veotingimusi. Muudatus on oluline seetõttu, et õigusaktidega
kooskõlas oleva veo korraldamise esmane kohustus on vedajal, st taksoveoloa omajal.
ÜTS § 62 lõike 3 muudatus on seotud taksoveo teenindajakaardi andmete viimisega
ühistranspordiregistrist majandustegevuse registrisse. Muudatuse kohaselt loetletakse §-s 62
andmed, mis taksoveo teenindajakaardi kohta avalikustatakse.
ÜTS § 62 lõige 4 kehtetuks tunnistamisega ja ÜTS § 65 lõike 1 punkti 1 muudatusega
lihtsustatakse taksoveol, mille tellimine ja hinna arvestamine toimub infoühiskonna teenuse
vahenduseta, teenindajakaardi nõudeid ning kaotatakse kohustus KOV üksusel väljastada
sõidukijuhile füüsiline teenindajakaart. Selle asemel peab sõidukijuht panema sõiduki
armatuurlauale nähtavasse kohta asjakohased andmed sõitja jaoks. Muudatustega ühtlustatakse
tarbijale info esitamise nõuded kahe taksoteenuse vahel. Ka taksoveol, mille tellimine ja hinna
arvestamine toimub infoühiskonna teenuse vahendusel, ei väljastata füüsilist teenindajakaarti ning
selle asemele peab sõitjale asjakohased andmed teatavaks tegema infoühiskonna teenuse
vahendusel.
ÜTS § 64 lõiked 2 ja 3 muudetakse, et kõrvaldada neist vastuolud, mis on tekitanud adressaatides
vääraid tõlgendusi. Nimelt sätestab kehtiv lõige 2 selle, mis peab olema paigaldatud taksole, et
teenindada sõitjaid taksopeatuses ja ühissõidukirajal. Sätte kohaselt peab sõitjate teenindamiseks
taksopeatusest taksol olema plafoon ja sõiduki parempoolsel küljel vedaja kaubamärk või nimi.
Samas ei ole see loetelu ammendav, sest taksopeatustest teenindamisel peab sõidukil olema lisaks
ka taksomeeter, hinnakiri ja printer. Samuti tekitab segadusi lõike 3 esimene lause, mille kohaselt
peab taksoveol, mille tellimine ja hinna arvestamine toimub infoühiskonna teenuse vahenduseta,
olema taksol taksomeeter, hinnakiri ja printer, kuid mainitud ei ole vedaja nime või kaubamärki.
Sätetes vastuolude eemaldamiseks sõnastatakse need ümber ja üldised nõuded taksole, mille
tellimine ja mille teenuse hinna arvestamine toimub infoühiskonna teenuse vahenduseta tuuakse
lõikesse 2 ning erandid taksopeatuse ja ühissõidukiraja kasutamise osas sätestatakse lõikes 3.
Lõike 2 kohaselt peab juhul, kui taksoveo tellimine ja hinna arvestamine toimub infoühiskonna
teenuse vahenduseta, taksoveol kasutatavale sõidukile olema paigaldatud plafoon, hinnakiri ja
printer ja sõiduki parempoolsel välisküljel peab olema on nähtav vedaja nimi või
kaubamärgiseaduse § 5 tähenduses õiguskaitset omav vedajale kuuluv või talle lepingu alusel
kasutada antud kaubamärk.
Lõike 3 kohaselt võib sõitjat teenindada taksopeatusest, kui sõiduk vastab lõikes 2 sätestatud
nõuetele. Taksoveol võib kasutada sõitja vedamisel ühissõidukirada, kui sõidukile on paigaldatud
plafoon ja sõiduki parempoolsel välisküljel on nähtav vedaja nimi või kaubamärgiseaduse § 5
tähenduses õiguskaitset omav vedajale kuuluv või talle lepingu alusel kasutada antud kaubamärk.
ÜTS § 65 lõike 11 punktides 1 ja 2 tehakse muudatused, mille kohaselt täiendatakse sõitjale
teateavaks tehtud infot ka sõidukikaardi numbriga. Muudatuse kohaselt tuleb sõitjale enne sõidu
alustamist ja pärast sõidu lõppu teatavaks tegema ka sõidukikaardi numbri. Nii teab sõitja, et teda
teenindab kõikide nõuetekohaste lubadega teenindaja.
ÜTS § 67 lõiget 2 muudetakse selliselt, et sõitja peaks saama soovi korral osta ühissõidukist ka
paberpileti. Kehtiva sätte kohaselt peab sõitjale väljastama paberpileti ja kui seda ei väljastata, siis
on sõitjal õigus sõita tasuta. Paberpileti väljastamise kohustus on aga mittevajalik, kui isik kasutab
näiteks asjakohast elektroonilist vahendit, näiteks plastikkaarti. Sätte mõte peaks olema aga see,
juhul, kui sõitja soovib osta paberpileti bussist, siis on tal see võimalus ja kui seda võimalust ei anta,
siis peaks saama sõitja sõita tasuta.
ÜTS § 73 lõiget 1 muudetakse ja § 74 lõike 1 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks seoses taksoveo
teenindajakaardi andmete viimisega ühistranspordiregistrist majandustegevuse registrisse.
ÜTS § 83 täiendatakse lõikega 31, mille kohaselt kaotatakse analoogselt autoveoseadusega nõue
teatud dokumentide ühissõidukis kaasas kandmiseks, kuna nende olemasolu on võimalik registritest
kontrollida. Nii täiendatakse ÜTS § 83 lõike 3 regulatsiooni selliselt, et kui ühissõidukijuht ja vedaja
on eri isikud, ei oleks ühissõidukijuht kohustatud esitama kontrollijale töölepingut või muud
lepingut või tööandja kinnitatud väljavõtet sellest. Muudatuse kohaselt saaks lepingulise suhte
olemasolu kontrollida töötjate registrist. Vastava kontrolli tegemiseks peaks
ühistranspordiseadusest tulenevalt kontrollimisõigusega ametiisikul (Politsei- ja Piirivaveamet,
Maanteeamet, linna- ja vallavalitsus) olema ligipääs töötajate registrile.
Muudatus seondub MKS § 29 muudatusega.
ÜTS § 87 ja 88 muudetakse seoses määrusest (EL) nr 2016/403 tulenevalt, mis näeb ette asjaomaste
rikkumiste kategoriseerimise erinevatesse raskusastmetesse (vt pikemat selgitust rikkumiste
kategoriseerimise kohta LS § 80 lõike 21 lisamise juures). Määruse (EL) 2016/403 kohaseid
rikkumiste erinevaid kategooriaid võetakse arvesse vedaja ja veokorraldaja määruse (EÜ) nr
1073/2009 ja ÜTS § 43 ja 44 kohase hea maine arvestamisel.
Määruses (EL) nr 2016/403 nimetatud erineva raskusastmega rikkumiste jälgimiseks on
liiklusjärelevalve infosüsteemis (LJVIS) realiseeritud autoveo-ettevõtjate riskiastme hindamise
süsteem. Erineva raskusastmega rikkumiste puhul on vajalik sätestada eraldi karistuse
kvalifikatsioonid, et autoveo-ettevõtjate riskiastme hindamise süsteemis oleks võimalik määruses
(EL) nr 2016/403 kohaseid MSI, VSI ja SI raskusastmega rikkumisi lihtsamini eristada. Erinevate
raskusastmetega rikkumiste puhul sätestatakse ka erinevad trahvimäärad.
Eelnõu §-ga 8 määratakse seaduse jõustumise tähtajaks 2019. aasta 1. juuni. Seaduse hilisem
jõustumine on vajalik liiklejate teavitamiseks liiklusseaduses sisalduvatest liiklusreeglite
muudatustest.
Lisaks määratakse eelnõu 25. punkti jõustumistähtajaks 2020. aasta 1. jaanuar. Üldisest erineva
jõustumistähtaja andmine on vajalik reguleerija infosüsteemi väljaarendamiseks. Samuti on vajalik
anda üleminekuaeg koolitusi läbi viivatele ettevõtetele.
Punktide 238 ja 241 jõustumistähtaeg 2020. aasta 1. jaanuar tuleneb asjaolust, et siis hakkab
liikumispuudega ja pimeda inimese parkimiskaarte väljastama Sotsiaalkindlustusamet.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõu ei sisalda vähetuntud sõnu ega võõrtermineid. Eelnõuga võetakse kasutusele uued terminid,
mille defineerimise vajadus on tingitud praktikast ja seotud eelnõus kavandatud muudatuste ning
nende rakendamisega. Kuivõrd liiklusseadusesse tuuakse teisaldatavate registreerimismärkide
regulatsioon, tuleb seaduses sätestada ka vastavate märkide mõiste, samuti registreerimismärgi ja -
numbri ning teisaldatava registreerimismärgi mõisted.
Eelnõuga täiendatakse liiklusseaduse § 2 järgmiste uute mõistetega:
1) registreerimismärk – nõuetekohane sõiduki tunnusmärk, millele on kantud sõidukile omistatud
registreerimisnumber;“;
2) registreerimisnumber – Maanteeameti poolt sõidukile omistatud tähtede ja numbrite
kombinatsioon. Trolli registreerimisnumbriks on omaniku poolt trolli registreerimisel antud number
või numbrite ja tähtede kombinatsioon;“;
3) teisaldatav registreerimismärk – Eestisse toodud või Eestis valmistatud liiklusregistrisse
kandmata sõiduki piiratud kasutamise võimaldamiseks ettenähtud nõuetekohane
registreerimismärk.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Tehnonõuetele vastavuse kontrolli puudutavad muudatused on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiv 2014/45/EL, milles käsitletakse mootorsõidukite ja nende haagiste korralist
tehnoülevaatust ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/40/EÜ (ELT L 127, 29.04.2014,
lk 51–128), sest direktiiv ei reguleeri koostöölepingute sõlmimist liikmesriikide vahel,
tehnonõuetele vastavuse kontrolli piirhindasid ega tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbiviija
pädevust.
Lisaks on eelnõu koostamisel arvestatud nõuetega, mis tulenevad järgmistest Euroopa Liidu
õigusaktidest:
1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/59/EÜ, reisijate- või kaubaveol kasutatavate
teatavate maanteesõidukite juhtide alus- ja jätkuõppe kohta ning nõukogu määruse (EMÜ)
nr 3820/85 ja nõukogu direktiivi 91/439/EMÜ muutmise ja nõukogu direktiivi 76/914/EMÜ
kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 226 10.9.2003, lk 4);
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/126/EÜ, juhilubade kohta (ELT L 403
30.12.2006, lk 18);
3) Komisjoni direktiiv 2000/3/EÜ, millega kohandatakse mootorsõidukite turvavöösid ja
turvasüsteeme käsitlevat nõukogu direktiivi 77/541/EMÜ tehnika arenguga (ELT L 53,
22.02.2000, lk 8–83);
4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/54/EÜ tunnelite miinimumohutusnõuete
kohta üleeuroopalises teedevõrgus (ELT L 167, 30.04.2004, lk 39–91);
5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/53/EÜ, kasutuselt kõrvaldatud sõidukite
kohta (EÜT L 269, 21.10.2000, lk 34–43);
6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate
autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu
määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus
(EMÜ) nr 3820/85 (ELT L 102 11.4.2006, lk 1);
7) Euroopa Parlamendi Ja nõukogu direktiiv 2002/15/EÜ, autovedude alase liikuva tegevusega
hõivatud isikute tööaja korralduse kohta (ELT L 080, 23/03/2002 lk 35–39);
8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/22/EÜ, mis käsitleb nõukogu määruste
(EMÜ) nr 3820/85 ja (EMÜ) nr 3821/85 rakendamise miinimumtingimusi seoses
autovedudega seotud sotsiaalõigusnormidega ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu
direktiiv 88/599/EMÜ (ELT L 102 11.4.2006, lk 35);
9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/46/EÜ millega kehtestatakse raamistik
mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks mõeldud süsteemide, osade
ja eraldi seadmestike kinnituse kohta (ELT L 263 9.10.2007, lk 1);
10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 595/2009, mis käsitleb mootorsõidukite ja
mootorite tüübikinnitust seoses raskeveokite heitmetega (Euro VI) ning sõidukite remondi-
ja hooldusteabe kättesaadavust ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 715/2007 ja
direktiivi 2007/46/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 80/1269/EMÜ, 2005/55/EÜ
ja 2005/78/EÜ (ELT L 188, 18.07.2009, lk 1–13);
11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/47/EL milles käsitletakse liidus liiklevate
ärilisel otstarbel kasutatavate sõidukite tehnokontrolli ja -ülevaatust ning millega
tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2000/30/EÜ (ELT L 127, 29.04.2014, lk 134–218).
6. Seaduse mõju
6.1 Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju
Kavandatava muudatus 1: Liikumispuudega või pimedat inimest transportiva sõiduki
parkimiskaardi väärkasutamise vähendamine.
Eelnõuga parandatakse liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaardi
kasutamist. Eelnõus on õigusselgemaks kirjutaud olukorrad, kes ja millal nimetatud parkimiskaarti
võib kasutada ning kuidas peab see kaart olema sõidukile paigaldatud. Viimane aitab parandada
järelevalvet kaardi kasutamise üle, sest enam ei ole lubatud paigaldada kaarti sõidukile selliselt, et
see ei ole täies ulatuses loetav. Ühtlasi aitab selgem regulatsioon vähendada väärtõlgendamist
olukorras, kus isikud küll teenindavad liikumispuudega isikut (näiteks toovad apteegist ravimeid),
kuid reaalselt ei vaja eriõiguste kasutamist. Seeläbi võib eeldada ka puudega inimese sõidukile
mõeldud parkimiskohtade väärkasutamise vähenemist.
Kavandatava muudatus 2: Liikumispuudega või pimedat inimest transportiva sõiduki
parkimiskaardi väljastaja muutmine
Eelnõu kohaselt hakkab alates 1.01.2020 parkimiskaarti väljastama kohaliku omavalitsuse üksuse
asemel Sotsiaalkindlustusamet. Parkimiskaardi taotleja jaoks väheneb bürokraatlik teenuse
korraldus ning vajadus parkimiskaardi saamiseks teha peale Sotsiaalkindlustusameti
puuderaskusastme hindamist täiendav pöördumine KOV üksusesse. Hinnanguliselt lihtsustab see
ca 6000 inimese parkimiskaartide taotlemist aastas.
6.2 Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Eelnõu ei oma olulist mõju julgeolekule ja välissuhetele.
6.3 Mõju majandusele
Kavandatav muudatus 1: Eestis registreeritud sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrolli
tegemise lubamine teises EL liikmesriigis.
Eelnõu positiivse mõjuna suureneb transpordiettevõtete konkurentsivõime, kellel avaneb võimalus
teostada oma masinapargile tehnonõuetele vastavuse kontrolli väljaspool Eestit. Eelkõige esineb
täna probleeme nendel transpordiettevõtetel, kellel oleks võimalus sõlmida pikaajalisi lepinguid
teostamaks oma masinapargiga vedusid ainult kindlate Euroopa riikide vahel, kuid olenevalt
masinapargi vanusest tuleb teatud perioodi jooksul sõita kogu masinapargiga Eestisse tehnonõuetele
vastavuse kontrolli. See toob kaasa olukorra, kus teatud osaga masinapargist ei ole võimalik
sõlmitud lepinguga võetud kohustusi täita. Lisaks ebaefektiivsele ajakasutusele toob see täiendavalt
kaasa finantskulutusi, kuna ühe tühisõidu maksumuseks Kesk-Euroopast Eestisse ning tagasi on
ligikaudu 2000 eurot. Lisaks aja- ja finantskulutustele halvendab selline kindel tehnonõuetele
vastavuse kontrolli Eestis läbimise kohustus võimalusi sõlmida kasumlikke lepinguid teostamaks
vedusid ainult näiteks Kesk-Euroopa riikides.
Negatiivselt mõjutab eelnõu Eestis tegutsevaid äriühinguid, kes teostavad tehnonõuetele vastavuse
kontrolli, sest mõningal määral väheneks mootorsõidukite ja nende haagiste arv, kes kontrolli
läbiksid. Nimetatud mõju on siiski ebaoluline. Maanteeameti hinnangul jääb masinapargi
suuruseks, kes Eestis tehnonõuetele vastavuse kontrolli ei läbiks, paarisaja sõiduki piiresse. Võttes
arvesse, et 2017. a teostati Eestis ligikaudu 583 000 ülevaatust, siis ei tooks seaduse muudatus kaasa
arvestatavat majanduslikku mõju mootorsõidukite ja nende haagiste vähenenud arvu tõttu.
Kavandatav muudatus 2: Täiendavad alused juhilubade tunnustamiseks kolmandate riikidega.
Eelnõuga laiendatakse Eestis kehtivate juhilubade loetelu riikidega, kes ei ole liitunud ei Genfi
1949. aasta teeliikluse konventsiooniga ega ka Viini 1968. aasta teeliikluse konventsiooniga.
Mitmed suurriigid, näiteks Hiina, on Statistikaameti andmete järgi Eestile oluliseks
kaubanduspartneriks ning taoliste riikide juhilubade tunnustamine muudab Eesti
kaubanduspartnerina veelgi atraktiivsemaks, võimaldades nendest riikidest pärit isikutel Eestis
vabalt ringi liikuda. Viimastel aastatel on nt Aasia riikide turistide arv pidevalt kasvanud. Seetõttu
on oluline võimaldada Aasiast tulevatele turistidele ka vabamaid võimalusi Eestis ringi liikuda.
Kavandatav muudatus 3: Bussijuhtidele erandkorras juhtimisõiguse andmise võimaluste
laiendamine.
Muudatustega laiendatakse bussijuhtidele erandkorras juhtimisõiguse andmise võimalusi,
kehtestades täiendavad direktiivist tulenevad vanuse alampiirid. Kuna bussiettevõtjatel on
probleeme uute bussijuhtide leidmisega, siis leevendavad muudatused bussiettevõtjatel uute
bussijuhtide leidmist ja koolitamist.
Kavandatav muudatus 4: Pukseerimishaagise kasutamise lubamine.
Pukseerimisel võimaldatakse kasutada abivahendina pukseerimishaagist. Pukseerimishaagis on
juba laialdaselt kasutusel nii Eestis kui ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, samas välistab
kehtiv seadus haagisega sõidukite pukseerimise. Kuna oma olemuselt on pukseerimishaagisega
sõiduki pukseerimine sarnane jäiga ühenduslüliga pukseerimisele, siis liiklusohutuse seisukohalt
rakendatakse sellisele sõidukite ühendusele pukseerimisele kehtestatud nõudeid. Muudatused
lubavad pukseerimishaagise legaalset kasutamist.
Kavandatav muudatus 5: Liiklusregistrisse kantud väikelaevade, alla 12-meetrise
kogupikkusega laevade ja jettide registerpandiga koormamise võimaldamine.
Muudatuse eesmärk on käsitleda registerpandi osas võrdselt liiklusregistrisse kantavaid
maismaasõidukeid ja veesõidukeid. Muudatus võimaldab eelnimetatud veesõidukitele
registerpandi seadmist ning tagab kõigile võimaluse avaliku ja usaldatava registri alusel välja
selgitada, kas asi on koormatud pandiga. Muudatusel on eeldatavalt positiivne mõju krediidi
andmisele, sest registerpandile liiklusregistris kehtestatud õiguslikult tugev ja paikapidav tagatiste
süsteem võimaldab paremat krediidituru toimimist.
6.4 Mõju elu- ja looduskeskkonnale
Kavandatav muudatus 1: Kaherattaliste sõidukite parkimisnõuete täiendamine
Eelnõus kavandatud muudatusega parandatakse linnaruumi kasutamist, lubades kaherattalisi
sõidukeid parkida lisaks olemasolevale korrale kõrvuti kahes reas ka täiendavatel juhtudel. Seega
saab olemasolevatele parkimiskohtadele parkida rohkem sõidukeid. Ühtlasi lubatakse jalgrattal,
pisimopeedil ning tasakaaluliikuril parkida kõnniteel, kus enamjaolt asuvad ka nimetatud sõidukite
jaoks loodud parkimisvõimalused.
Kavandatav muudatus 2: Veose laadimise nõuded sõiduki peatamisel
Eelnõuga täpsustatakse ka veose laadimisele kehtestatud nõudeid. Praktikas pargitakse kõnniteele
sisselülitatud ohutuledega ja hiljem põhjendatakse taolist käitumist veose laadimisega. Samuti on
leidnud veose laadimisena käsitlust ka veosega kaasnevate dokumentide vormistamine. Kõnniteel
põhjendamatu parkimine aga raskendab jalakäijate, eelkõige ratastoolis või lapsevankriga isikute
liikumisvõimalusi. Tihti on ainus võimalus kõnniteele pargitud sõidukitest mööda pääseda sõidutee
kaudu. Samas on jalakäija ootamatu astumine sõiduteele, eriti pargitud sõiduki varjust, äärmiselt
ohtlik. Muudatuste kohaselt võib juht peatada sõiduki üksnes veose peale- või mahalaadimise ajaks.
Peale veose peale- või mahalaadimist peab sõidukijuht kõnnitee vabastama.
Kavandatav muudatus 3: Sõiduki peatumis- ja parkimisnõuete täiendamine
Täiendava muudatusega keelatakse peatumine ja parkimine viisil, mis on vastuolus
liikluskorraldusvahendil nõutuga. Seega olukorras, kus näiteks kõnniteel peatumine või parkimine
on lubatud üksnes osaliselt, kuid sõiduk pargib siiski täielikult kõnniteel, oleks tegemist
mittenõuetekohase peatumise või parkimisega. Nõuete täitmise tagamiseks on ette nähtud ka
liiklusseaduse vastutussätete laiendamine peatumisnõuete rikkumisele.
Kavandatav muudatus 3: Keeld kahjustada keskkonda sõiduki mootori või selle seadmetega
Eelnõuga muudetakse keskkonnakaitse sätteid selliselt, et keelatud on sõidukit modifitseerida
selliselt, et need muutuvad keskkonnaohtlikuks. Näiteks pakuvad Eestis mitmed ettevõtted
mootorsõidukite heitmete saasteaine sisalduse või müra vähendamise seadmete eemaldamise
teenust. Selline tegevus põhjustab olukorra, kus mootorsõidukid muutuvad keskkonnaohtlikus.
Nõuded aitavad tagada sõidukite keskkonnanõuetele vastavust.
6.5 Mõju regionaalarengule
Eelnõu ei oma olulist mõju regionaalarengule.
6.6 Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Kavandatav muudatus 1: Reguleerijate infosüsteemi loomine
Eelnõus kavandatud muudatused omavad mõju III ja IV pädevusega reguleerijatele, keda on
hinnanguliselt 1250 (III pädevus 1200 ja IV pädevus 50) ja asutustele, kes kasutavad reguleerijaid
liikluse reguleerimisel. Reguleerijate andmekogu loomisega muutuvad reguleerijate andmed
kättesaadavaks teeomanikele ja ürituste korraldajatele, mille tulemusena on neil lihtsam kontrollida,
kas reguleerijal on nõutud pädevus või mitte. Muudatus aitab tulevikus vältida näiteks olukordi, kus
teeomanik või ürituse korraldaja palkab reguleerima isiku, kellele on kunagi väljastatud reguleerija
tunnistus, kuid see on kehtetuks tunnistatud (näiteks isik ei vasta esitatud nõuetele). Sellise isiku
palkamine, kellel puudub vastav pädevus ja oskused, mõjutab otseselt ka liiklusohutust, sest
reguleerija märguanded ja otsused peavad olema kõikidele liiklejatele lihtsasti mõistetavad.
Kavandatav muudatus 2: Erilubade väljastamise nõuete muutmine ja erilubade andmebaasi
loomine liiklusregistri juurde
Muudatusega lihtsustub Maanteeameti poolt erilubade andmine. Liiklusregistri laiendamine
erilubade infosüsteemiga võimaldab erilubasid taotleda ja anda elektrooniliselt, mis vähendab nii
taotleja halduskoormust kui ka Maanteeameti töökoormust, samuti inimfaktorist tingitud vigade
tekkimise riski ning seeläbi ka vigade parandamisele kuluvat aega või ka kahjunõuete esitamist.
Täna töödeldakse Maanteeametis eriloa taotlusi põhiliselt käsitsi ning tegemist on ressursimahuka
protsessiga. Liiklusregistri laiendamise ja veolubade infosüsteemi loomisega on võimalik erilubade
taotlemise protsessi olulises mahus (kuni 95%) elektroonseks muuta. Muudatuste tulemusel on
võimalik tõendada Maanteeameti antud eriloa olemasolu liiklusregistri andmete alusel. Seega ei pea
veoettevõtjad, kes erilube kasutavad, enam paberil eriluba omama ega veo teostamisel kaasas
kandma.
Kavandatav muudatus 3: Mootorsõidukijuhi juhendaja juhendamisõiguse ja
mootorsõidukijuhi õpetaja õpetamisõiguse tõendamine liiklusregistri andmete alusel.
Muudatusega loobutakse mootorsõidukijuhi juhendaja ja mootorsõidukijuhi õpetaja tunnistuse
väljastamisest ning õigust juhendada või õpetada tõendatakse liiklusregistri andmete alusel. Seega
väheneb nii Maanteeameti töökoormus kui ka mootorsõidukijuhi juhendaja või õpetamise õigust
taotleva isiku halduskoormus, sest isik ei pea enam füüsilist dokumenti taotlema ega kaasas kandma.
Kavandatav muudatus 4: Piiratud juhtimisõiguse tõendamine liiklusregistri andmete alusel.
Piiratud juhtimisõigusega juhiloa kaasas kandmise kohustus kaotatakse ning piiratud juhtimisõigust
tõendatakse edaspidi ainult liiklusregistri andmetega. Muudatusega väheneb Maanteeameti
töökoormus ja piiratud juhtimisõigusega juhiloa taotleja halduskoormus, sest isik ei pea enam
füüsilist dokumenti taotlema ja kaasas kandma.
Kavandatava muudatus 5: Liikumispuudega või pimedat inimest transportiva sõiduki
parkimiskaardi väljastaja muutmine
Eelnõu kohaselt hakkab alates 1.01.2020 parkimiskaarti väljastama kohaliku omavalitsuse üksuse
asemel Sotsiaalkindlustusamet (SKA). Alates 1.01.2019 hakkab parkimiskaarte SA Eesti Puuetega
Inimeste Fondi (EPIF) asemel trükkima SKA.
SKA töökoormus seoses parkimiskaartide andmise ülesandega tõuseb ning samuti lisanduvad
täiendavad otsekulud. Täiendavate kulude katteks nähakse SKA-le riigieelarvest ette vajalikud
vahendid. Parkimiskaartide trükkimise ja korralduse tagamiseks planeeritud vahendid tõstetakse
EPIF eelarvest üle SKA eelarvesse. 2019. aasta eelarve on 19 000 eurot. Selle eest on võimalik katta
aastane kaartide trükkimise kulu (ca 7500–8000 kaardi trükk ühikuhinnaga 1,588 eurot) ning SKA
halduskulud. Sama eelarve on planeeritud ka 2020. aastaks. Postikulusid inimestele kaartide
saatmiseks täiendavalt ei lisandu, kuna kaart edastatakse kirjaga, millega inimesele edastatakse
nagunii tema puudekaart. Kuigi muudatus toob üheltpoolt SKA-le kaasa täiendavaid halduskulusid,
siis teisest küljest võimaldab see töökoormust vähendada, sest edaspidiselt ei ole tarvidust tegeleda
ebakorrektsete või mitte piisava informatsioonita puudeotsuste kohta täiendava info andmisega.
KOV üksuse halduskulud vähenevad. EPIF poolt juulis 2018. a läbi viidud küsitlus kohalikes
omavalitsustes näitas, et keskmiselt väljastati 2017. a KOV üksuse kohta 63 parkimiskaarti ning
ühe parkimiskaardi väljastamiseks kulus keskmiselt 13 minutit. Võttes arvesse keskmist tunnitasu
(7,37 eurot), siis võimaldab muudatus KOV üksustel tööjõukulusid vähendada ca 11 000 euro võrra.
Kirjeldatud vabanevad vahendid jäävad KOV üksuse eelarvesse.
EPIF otsesed kulud ja halduskulud parkimiskaartide trükkimiseks kaovad. EPIF-il on kaarte seni
trükkinud trükikojaga leping 2018. aasta lõpuni. Selle alusel on tellitud täiendavalt 2018. aastaks
3950 kaarti detsembriks ning võetud kohustus tasuda arve 6273 euro ulatuses. Vajalikud vahendid
lepinguliste kohustuste täitmiseks on SoM EPIF-ile planeerinud. Eelduslikult peaksid detsembris
trükitavast 3950 kaardist enamuses jääma väljastamiseks 2019. aastal. Kaartide jäägi annab EPIF
SKA-le üle. Seni riigieelarves 2019. a EPIF-ile parkimiskaartide trükkimiseks planeeritud vahendid
antakse üle SKA-le.
6.7 Muu otsene või kaudne mõju
Kavandatav muudatus 1: Liiklusseaduse mõistete muutmine.
Liiklusseaduses sisalduvate mõistete täpsustamisega ja sõnastuste ühtlustamisega vähenevad
mitmeti tõlgendamise võimalused. Seega omab eelnõu positiivset mõju õigusselgusele. Ühtlasi
võimaldab parandada järelevalvet nõuete täitmise üle kehtivas seaduses läbi mõistetes kehtestatud
nõuete viimise vastavatesse seaduse sisuparagrahvidesse. Seega parandab muudatus seaduse nõuete
täitmist ning lihtsustab nõuete üle järelevalve korraldamist.
Kavandatav muudatus 2: Kergliiklejate ohutust puudutavad muudatused.
Liiklusohutusele avaldab seaduse eelnõus kavandatud muudatus positiivset mõju. Muudetakse
vähemkaitstud liiklejate (näiteks jalgratturid jt) liiklusreegleid, kohustades neid ületama sõidutee
ülekäigukohal ja ülekäigurada jalakäija tavakiirusega. Sarnased nõuded laienevad ka hoovi ja õue
sisse- ja väljasõidutee ületamisel. Eesmärgiks on vähendada erinevate sõidukite kiirusest tulenevaid
konfliktikohtasid, et juhtidel (nii kergliiklejatel kui ka mootorsõidukijuhtidel) oleks rohkem aega ja
võimalusi veenduda oma manöövrite ohutuses.
Kavandatav muudatus 3: Maastikusõiduki juhi ja sõitja nõuete täpsustamine.
Eelnõus nähakse ette nõuded maastikusõiduki juhile ning sellel sõitjana viibivale isikule.
Kehtestatavad nõuded on suunatud üldise ohutuse tagamisele, lubades sõitjat vedada üksnes selleks
ette nähtud kohal ja viisil. Samuti peab maastikusõidukit kasutav sõitja kandma motokiivrit, et
vältida õnnetuse korral peavigastuste tekkimist.
Kavandatav muudatus 4: Mobiilsete järelevalvekaamerate kasutusele võtmine.
Teisaldatava järelevalvekaamerate süsteemiga kaasnevad positiivsed mõjud liiklusohutusele seoses
juhtide käitumisharjumuste muutusega. Kiiruse eiramise ohjamine ja kontroll on üks
enamkasutatavaid liiklusjärelevalve meetodeid, mille eesmärgiks on eelkõige liiklusõnnetuste
raskusastme vähendamine. Piirkiiruse ületajate eirajate vastutusele võtmisel on ilmselge
liiklusseaduse eiramist vähendav ja liiklusohutust suurendav mõju. Statsionaarsete
kiiruskaameratega võrreldes avaldavad teisaldatavad järelevalvekaamerad suuremat mõju, sest
nende asukohad ei ole liiklejale teada. Seega võib automaatne järelevalve toimuda iga päev uues
kohas ning rikkumise fikseerimise risk on tunduvalt suurem.
Kavandatav muudatus 5: Korduvate liiklusalaste rikkumiste (välja arvatud näiteks
juhtimisõiguseta sõitmine, joobes juhtimine, kiiruse ületamine või liiklusõnnetusest
mitteteatamine) mittearvestamine juhtimisõiguse andmisel.
Kõnealused muudatused lihtsustavad korduvate liiklusalaste rikkumistega isikutel juhiloa saamist.
Muudatuste eesmärk on võimaldada siiski ka teatud liiklusalaste rikkumistega isikutel läbida
seaduslikult liiklusalane koolitus, saada seeläbi teadmised ka liiklusohutust mõjutavatest
aspektidest ning omandada juhtimisõigus. Kehtiva seaduse kohaselt ei väljastata isikule juhiluba,
kui isikul on korduvad liiklusalased rikkumised (välja arvatud näiteks juhtimisõiguseta sõitmine,
joobes juhtimine, kiiruse ületamine või liiklusõnnetusest mitteteatamine). Sellisteks korduvateks
rikkumisteks võivad olla näiteks sõitjana turvavarustuse mittekasutamine või jalakäija
liiklusreeglite rikkumine.
Korduv liiklusreeglite rikkumine näitab, et isiku liiklusalane käitumine ei ole olnud korrektne ja
seega ei tohiks teda liiklusesse autojuhina lubada, sest auto on liikluses kõrgem ohuallikas. Seetõttu
peaks isik enne juhiloa saamist näitama, et ta suudab liikluses õiguskuulekalt käituda. Samas on
liiklusseaduse kõikide rikkumiste arvesse võtmine liiga laiaulatusliku mõjuga ning ei täida oma
eesmärki. Pigem toob see kaasa olukorra, kus isik osaleb liikluses juhtimisõiguseta.
Juhtimisõiguseta liikluses osalemise tuvastamisel on aga oluliselt tõsisemad tagajärjed (näiteks
suured rahatrahvid või arest), mis kokkuvõttes mõjutab oluliselt isiku sotsiaalseid aspekte. Seega
võimaldatakse muudatusega isikul, kellel on küll korduvaid liiklusalaseid rikkumisi (välja arvatud
kõige ohtlikumad rikkumised), läbida seaduslikult liiklusalane koolitus ning omandada
juhtimisõigus. Kui isik ei käitu ka juhina liikluskuulekalt, on võimalik isikut mõjutada teiste
vahenditega (näiteks täiendavad liiklustestid või järelkoolitus).
Kavandatav muudatus 6: Mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusel osalevale isikule õiguse andmine
viia läbi mootorsõidukijuhi koolitaja juures liiklusteooria- ja sõidutunde mootorsõidukijuhi
õpetaja juhendamisel.
Eelnõuga antakse mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusel osalevale isikule õigus viia läbi
mootorsõidukijuhi koolitaja juures liiklusteooria- ja sõidutunde mootorsõidukijuhi õpetaja
juhendamisel. Kehtiva regulatsiooni kohaselt näeb mootorsõidukijuhi õpetaja ettevalmistamise
kord ette liiklusteooria- ja sõidutundide praktilise koolituse osa mootorsõidukijuhi õpetaja juures.
Samas ei ole reguleeritud asjaolu, kas isik võib mootorsõidukijuhi õpetajaga samadel alustel
(sealhulgas vajadusel sekkuda sõiduki juhtimisse) läbi viia sõidutunde. Selleks, et tulevikus
iseseisvalt mootorsõidukijuhte koolitama hakkav isik oskaks sõidutunde tulemuslikult läbi viia ning
seeläbi tagada liiklusalaste koolituste kvaliteet, on täisväärtusliku praktika lahutamatu osa ka
võimalikult realistlikult sõidutundide läbiviimine.
Kavandatav muudatus 7: Sõiduki registreerimise tähtaegade paindlikumaks muutmine.
Kui kehtiva seaduse järgi tuleb liikluses kasutatav sõiduk registreerida viie tööpäeva jooksul pärast
sõiduki Eestis kasutusele võtmist, siis eelnõuga muudetakse nõudeid paindlikumaks. Lisatav
regulatsioon reguleerib kolme juhtumit:
1) sõiduk tuuakse Eestisse kasutamiseks Eestis alaliselt elava, Eesti elamisluba või -õigust omava
füüsilise isiku ja Eestis registreeritud juriidilise isiku poolt – seejuures ei ole isik
registreerimistunnistuse järgi selle omanik – registreerimise tähtaeg 30 päeva pärast selle välisriigis
omandamist, kasutusõiguse saamist või tollivormistuse lõpetamist;
2) Eestis alaliselt elav, Eesti elamisluba või -õigust omav füüsiline isik ja Eestis registreeritud
juriidiline isik võtab Eestis kasutusele välisriigis registreeritud mootorsõiduki, mille
registreerimistunnistuse järgi on ta selle omanik – sõiduk tuleb registreerida siis, kui see on viibinud
Eestis rohkem kui 90 päeva;
3) välisriigist Eestisse elama asunud füüsiline isik võtab Eestis kasutusele oma välisriigis
registreeritud mootorsõiduki või haagise – sõiduk tuleb registreerida 90 päeva jooksul Eestisse
elama asumisest.
Muudatuste tulemusel muutub isikutele sõidukite registreerimine paindlikumaks.
Kavandatav muudatus 8: Registreerimistunnise väljastamise vabatahtlikuks muutmine.
Kaotatakse kohustus väljastada sõidukile registreerimistunnistus ja registreerimistunnistus
väljastatakse üksnes sõiduki omaniku või vastutava kasutaja soovi korral. Registreerimistunnistus
riigisiseselt olulist tähtsust ei oma, näiteks juba kehtiva seaduse kohaselt ei pea sõiduki omanik,
vastutav kasutaja ja kasutaja seda sõiduki juhtimisel kaasas kandma ning eelnõu kohaselt ei pea
registreerimistunnistust kaasas kandma ka muud isikud, kui sõiduk on liiklusregistris registreeritud.
Praktilist väärtust omab registreerimistunnistus Eestist välja sõitmisel, mil see on kohustuslik.
Muudatus vähendab töökoormust Maanteeameti teenindusbüroodes ning halduskoormust isikutele,
kes kasutavad sõidukit ainult Eestis liiklemiseks.
Kavandatav muudatus 9: Registreerimismärkide valimise paindlikumaks muutmine.
Luuakse võimalus kliendil Maanteeameti e-teeninduse kaudu tellida endale (virtuaalses) laos
olemasolevate registreerimismärkide hulgast sobiv auto üldkasutatav, vähendatud mõõtmetega,
haagise, mootorratta või maastikusõiduki registreerimismärk. Seega saab klient olemasolevate
numbrimärkide seast valida endale meelepärase kombinatsiooni ning tellida selle sobivasse
liiklusregistri büroosse.
Kavandatav muudatus 10: B-kategooria mootorsõiduki juhitimisõigusega isiku A1-
alamkategooria mootorsõiduki juhtimise lubamine
Eelnõuga lihtsustatakse B-kategooria juhiloa omanikele A1-alamkategooria mootorrattaga sõitmise
õiguse omandamist. Sõitmise õigus saadakse tingimusel, et läbitakse autokoolis kursus, mille käigus
omandatakse A1-kategooria mootorrattaga ohutud sõiduvõtted. Erinevalt kehtivast korrast ei pea
B-kategooria juhiloa omanik sooritama A1-kategooria mootorrattaga sõitmiseks Maanteeametis
liiklusteooria- ja sõidueksamit. Kui isik läbib autokoolis kursuse A1-kategooria mootorratta
sõiduvõtete omandamiseks, kannab Maanteeamet andmed kursuse läbimise kohta liiklusregistrisse
ja juhtimisõigust tõendatakse liiklusregistri andmete alusel.
A1-kategooria mootorrattaga sõitma lubamise lihtsustamine tõstab mootorrattaga sõitmise
populaarsust. A1-kategooria mootorratas pakub täiendavat liikumise võimalust autoga sõitmisele ja
aitab sellega kaasa liikluse sujuvaks muutumisele ja ummikute vähendamisele suuremates linnades.
Täna on lubatud B-kategooria juhtimisõigusega juhtida mopeedi, mille väikese töömahuga mootor
töötab isegi linnaliikluse kiiruste juures oma võimete piiril, tekitades häirivat müra ja heitgaase.
Sellest tulenevalt ei näe paljud juhid selles alternatiivi autoga sõitmisele, küll aga võiks
alternatiiviks osutuda A1-kategooria mootorratas, mis oma võimsuselt sobib nii linnas kui maanteel
sõitmiseks. Reeglina on mootorratta hooldamise ning kütusekulu väiksemad võrreldes autoga. Ka
mootorratta parkimine nõuab vähem ruumi ja on lihtsam kui autoga, vähendades sellega parklates
manööverdamisel õnnetuse toimumise ohtu. Lisaks toetab ka elektrimootorrataste kiire areng
alternatiivina autole mootorratta valimist igapäevaseks liiklusvahendiks.
Kavandatav muudatus 11: B96-kategooria juhtimisõiguse omandamine lisaks eksamile ka
koolituse läbimisega
Kehtiva korra kohaselt tuleb kuni 4250 kg täismassiga B-kategooria autorongi juhtimisõiguse
saamiseks sooritada Maanteeametis sõidueksam, eelnõuga lisandub võimalus vastava kategooria
juhtimisõigus omandada läbi autokoolis kursuse läbimise. Autokoolis ettevalmistuse saamise järel
peab juhikandidaat Maanteeametis vahetama juhiloa, juhtimisõigus antakse ilma eksameid
sooritamata. Juhiloale kantakse sarnaselt kehtivale korrale B kategooria järel olevasse lahtrisse kood
96.
Maanteeameti hinnangul on tänaseks selgunud, et ainult läbi sõiduoskuse eksami sooritamise
juhtimisõiguse omandamine ei ole ennast õigustanud ja paljud juhikandidaadid vajavad eksami
edukaks sooritamiseks siiski koolitust. Maanteeameti statistika kohaselt registreerib sõidueksamile
igal aastal keskmiselt 200 isikut, kellest kolmandikul jääb juhtimisõigus saamata põhjustel, et ei
ilmuta kohale, sõidueksam katkestatakse, kuna eksamile on tuldud nõuetele mittevastava sõidukiga,
eksam tühistatakse juhikandidaadi enda poolt või ei suudeta eksamit edukalt sooritada. Võrdluseks
sarnase BE-kategooria mootorsõidukijuhi juhikandidaatidel, kes peavad enne eksamile
registreerumist läbima autokoolis koolituse mahus vähemalt kolm teooriatundi ja 2 sõidutund, on
eksami edukalt sooritanuid üle 80 protsendi. Statistikast järeldub, et koolituse läbimine
juhtimisõiguse saamiseks tagab paremate teadmiste ja oskustega juhid kui ainult sõidueksami
läbimine. Siiski jäetakse alles ka võimalus saada juhtimisõigus ainult eksamite teel, mis võimaldab
nendel, kes omavad rohkem kogemusi, saada juhtimisõigus jätkuvalt ka ainult eksami
sooritamisega.
Muudatus on liiklusohutuse seisukohast positiivse mõjuga, koolitus aitab asjatundlikult ette
valmistada oskuslikemaid juhte, kes tunnetavad, et nende teadmised ja oskused ei ole piisavad kohe
sõidueksamile minemiseks või kes ei soovi iseseisvalt omandada vajalikke sõiduvõtteid.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud
ja tulud
Seaduse rakendamisega kaasnevad Maanteeametile andmekogude loomise, arendamise ja
ülalpidamise kulud. Samuti kaasnevad eelnõuga kulud Majandus- ja
Kommunikatsiooiministeeriumile seoses majandustegevuse registri arendustega.
Eelnõu rakendumisega võivad kaasneda kulud Maanteeameti tehnonõuetele vastavuse kontrolli
infosüsteemi muutmisel inglisekeelseks suurusjärgus 6000 eurot, kui Maanteeamet sõlmib
kokkuleppe mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva asutusega tehnonõuetele vastavuse
kontrolli tegemiseks. Kaasnevad kulud kaetakse Maanteeameti infosüsteemide arenduseks
ettenähtud vahenditest.
Reguleerija andmekogu ja liiklusõnnetuste andmekogu arendus jääb kokku suurusjärku 40 000
eurot. Kaasnevad kulud kaetakse Maanteeameti infosüsteemide arenduseks ettenähtud vahenditest.
Liiklusõnnetuste uurimise komisjoni poolt andmete edastamiseks luuakse raskete liiklusõnnetuste
komisjoni kogutavate andmete elektrooniliseks töötlemiseks vajalik andmekogu osa. Selleks
plaanitakse kasutada 2013. a Euroopa Komisjoni algatatud DaCoTA projekti raames loodud
andmebaasi vabavaralist lahendust. Kulud selle juurutamiseks Eestis on hinnanguliselt 15 000 eurot.
Iga-aastaselt lisanduvad andmekogu hooldus ning halduskulud, mis prognoositult on ca 2200 eurot
aastas. Vajalikud kulud kaetakse Maanteeameti eelarvest.
Eelnõu muudatusega vähenevad tehnonõuetele vastavuse kontrollijate tulud hinnanguliselt
paarisaja sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrolli ulatuses. Arvestades keskmiseks tehnonõuetele
vastavuse kontrolli hinnaks 55 eurot, siis vähenevad tulud hinnanguliselt 16 500 eurot aastas. Küll
aga kaasnevad muudatusega tulud transpordiettevõtetele. Arvestades ühe tühisõidu hinnaks
keskmiselt 2000 eurot, siis hinnanguliselt säästavad transpordiettevõtted aastas 600 000 eurot.
Erilubade andmebaasi rakendamisega kaasnevad liiklusregistri arendamise kulud suurusjärgus
50 000 eurot. Kaasnevad kulud kaetakse Maanteeameti eelarvest.
Seoses liikumispuudega või pimedat inimest transportiva sõiduki parkimiskaardi väljastaja
muutmisega kaasnevate kulude ja tegevuste kohta vt selgitust seletuskirja mõjude osa punkti 6.6
juures.
ÜTS-s tehtavate muudatustega, mille tulemusel viiakse teenindajakaardi andmed
ühistranspordiregistrist majandustegevuse registrisse, kaasnevad Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumile majandustegevuse registri ühekordsed arendused summas 3500
eurot. Kulud kaetakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest.
Samuti kaasneb majandustegevuse registri ühekordne arendusvajadus seoses nö velotaksjuhitude
teenindajakaartide majandustegevuse registrisse kandmisega. Tallinnas on väljastatud 37
velotaksojuhi teenindajakaarti, lõbusõidurongi teenindajakaarte on väljastatud 6. Kaardid kehtivad
üks aasta ehk iga aasta peavad isikud taotlema uued kaardid. Muudatusega kaasneb vajadus
majandustegevuse registri arendusteks summas 9000 eurot. Kulud kaetakse Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest.
8. Rakendusaktid
Eelnõu sisaldab volitusnorme, mille alusel kehtestatakse uusi õigusakte ja muudetakse kehtiva
seaduse alusel kehtestatud õigusakte:
8.1 Muudetavad määrused
1) Eelnõuga seoses vajab muutmist liiklusseaduse § 9 lõike 12 alusel kehtestatud majandus- ja
kommunikatsiooniministri 27. juuni 2011. a määrus nr 56 „Reguleerija koolitamise kord, reguleerija
tunnistuse vorm ja selle väljaandmise kord“. Määruse muudatusega kehtestatakse nõuded
pädevuskoolituse täiendkoolitusele ja täiendkoolituse läbimata jätmisele.
2) Eelnõuga seoses vajab muutmist liiklusseaduse § 73 lõike 12 alusel kehtestatud majandus- ja
kommunikatsiooniministri 18. juuli 2011. a määrus nr 77 „Mootorsõiduki ja selle haagise
tehnonõuetele vastavuse kontrollimise tingimused ja kord“ ja majandus- ja
kommunikatsiooniministri 8. juuni 2011. a määrus nr 39 „Traktori, liikurmasina ja nende haagiste
tehnonõuded, nõuded varustusele ning tehnonõuetele vastavuse kontrollimise tingimused ja kord“.
Määrust muudetakse seoses teisaldatavate registreerimismärkide regulatsiooni loomisega ja
registreerimistunnistuse vabatahtlikuks muutumisega.
3) Eelnõuga seoses vajab muutmist liiklusseaduse § 76 lõike 13 alusel kehtestatud majandus- ja
kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määrusega nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise
registreerimise tingimused ja kord“.
4) Eelnõuga seoses vajab muutmist § 96 lõike 8 alusel on kehtestatud majandus- ja
kommunikatsiooniministri 21.06.2011 määrus nr 50 „Mootorsõidukijuhi eksamineerimise, talle
juhtimisõiguse andmise kord ja juhiloa vormid ning nõuded eksamisõidukitele“.
5) Eelnõuga seoses vajab muutmist majandus- ja kommunikatsiooniministri 27. juuni 2011. a
määrus nr 60 „Mootorsõidukijuhi ettevalmistamise tingimused ja kord ning mootorsõidukijuhi
ettevalmistamise õppekavad“. Määrust muudetakse seoses B-kategooria mootorsõiduki
juhtimisõigusega isiku A1-kategooria alamkategooria mootorsõiduki juhtimise lubamisega ja B96-
kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse omandamine lisaks eksamile ka koolitusega.
6) Eelnõuga seoses vajab muutmist liiklusseaduse § 118 lõike 7 ja § 120 lõike 4 alusel kehtestatud
majandus- ja taristuministri 5. oktoobri 2015. a määrus nr 125 „Mootorsõidukijuhi õpetaja
kvalifikatsiooni nõuded, õpetajakoolituse ja õpetaja täienduskoolituse korralduse nõuded ning
mootorsõidukijuhi õpetamise õigust tõendava tunnistuse taotlemise, väljastamise ja kehtetuks
tunnistamise kord“. Määrust muudetakse seoses mootorsõidukijuhi õpetaja tunnistusest
loobumisega.
7) Eelnõuga seoses vajab muutmist liiklusseaduse § 122 lõike 5 alusel kehtestatud majandus- ja
kommunikatsiooniministri 25. veebruari 2011. a määrus nr 14 „Nõuded mootorsõidukijuhi
eksamineerija kvalifikatsioonile ja ettevalmistusele ning mootorsõidukijuhi eksamineerimise õigust
tõendava tunnistuse väljastamise ja kehtetuks tunnistamise kord“.
8) Eelnõuga seoses vajab muutmist liiklusseaduse § 139 lõike 8 alusel kehtestatud Vabariigi
Valitsuse 21. oktoobri 2010. a määrus nr 151 „Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja
järelevalve korralduslikud nõuded“. Määrust muudetakse volitusnormi asukoha muutumise tõttu.
9) Eelnõuga seoses vajab muutmist liiklusseaduse § 167 alusel kehtestatud sotsiaalministri 23.
detsembri 2010 määrus nr 90 „Liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki
parkimiskaardi vorm ja väljaandmise tingimused“.
10) Eelnõuga seoses vajab muutmist liiklusseaduse § 173 lõike 2 alusel kehtestatud Vabariigi
Valitsuse 16. juuni 2011. a määrus nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“. Määruse muutmine
on vajalik seoses veolubade infosüsteemi lisamisega liiklusregistri osaks.
11) Eelnõuga seoses vajab muutmist liiklusseaduse § 101 lõike 10 ja § 143 lõike 7 alusel kehtestatud
Vabariigi Valitsuse 16.06.2011. a määrust nr 80 „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki
juhtimisõiguse taotleja ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli
tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral
mootorsõiduki ja trammi juhtimine ei ole lubatud“.
8.2. Eelnõu alusel kehtestatakse uued määrused:
1) Liiklusseaduse eelnõu § 91 lõike 10 alusel volitatakse majandus- ja taristuministrit kehtestama
määruse „Reguleerija infosüsteemi põhimäärus“. Määruse eelnõu kavand on seletuskirja lisas.
2) Liiklusseaduse eelnõu § 199 lõike 5 alusel volitatakse majandus- ja taristuministrit kehtestama
määruse „Automaatse liiklusjärelevalve süsteemi andmekogu põhimäärus, nõuded andmete
kogumisele ja töötlemisele“. Määrus asendab senise 30. aprilli 2015. a määruse nr 35 „Statsionaarse
automaatse liiklusjärelevalve süsteemi andmekogu põhimäärus“. Määruse eelnõu kavand on
seletuskirja lisas.
8.3. Kehtetuks tunnistatavad määrused
Seoses § 109 lõike 7 muutmisega ja volitusnormi seadusest väljajätmisega tunnistatakse kehtetuks
majandus- ja kommunikatsiooniministri 27. juuni 2011. a määrus nr 55 „Mootorsõidukijuhi
juhendaja tunnistuse väljaandmise kord“.
9. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub 1. juunil 2019. a. Seaduse hilisem jõustumine on vajalik liiklejate
teavitamiseks liiklusseaduses sisalduvatest liiklusreeglite muudatustest.
Käesoleva seaduse § 1 punkt 25 jõustub 1. jaanuaril 2020. a. Jõustumise aeg on vajalik reguleerijate
infosüsteemi rakendamiseks.
10. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu esitati ministeeriumidele ja asjaomastele institutsioonidele kooskõlastamiseks ning
arvamuse avaldamiseks eelnõude infosüsteemi EIS kaudu 15.09.2016 (EIS-1056/01). Eelnõu
kooskõlastasid märkusteta Sotsiaalministeerium ja Rahandusministeerium. Eelnõu kooskõlastasid
märkustega Haridus- ja Teadusministeerium, Kaitseministeerium, Maaeluministeerium ja Eesti
Linnade Liit. Siseministeerium eelnõu ei kooskõlastanud.
Märkuste ja ettepanekute arvestamise kohta on koostatud tabel, mis on seletuskirjale lisatud.
Eelnõu esitatakse teistkordseks kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks ministeeriumidele ja
asjaomastele institutsioonidele eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus
„........”...........................” 2018. a.
Liiklusseaduse eelnõu seletuskiri
Lisa 1
KAVAND 1
MAJANDUS- JA TARISTUMINISTER
MÄÄRUS
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 27. juuni 2011. a määruse nr 56 „Reguleerija
koolitamise kord, reguleerija tunnistuse vorm ja selle väljaandmise kord“ muutmine
Määrus kehtestatakse liiklusseaduse § 9 lõike 12 alusel.
§ 1. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 27. juuni 2011. a määruse nr 56 „Reguleerija
koolitamise kord, reguleerija tunnistuse vorm ja selle väljaandmise kord“ tehakse järgmised
muudatused:
1) paragrahv 12 tunnistatakse kehtetuks;
24) määruse lisa 2 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud).
§ 2. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 2019. aasta 1. juulil.
Kadri Simson
Majandus- ja taristuminister Merike Saks
Kantsler
Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus
”Reguleerija koolitamise kord, reguleerija tunnistuse
vorm, väljaandmise ja kehtetuks tunnistamise kord”
Lisa 2
(muudetud sõnastuses)
Reguleerija tunnistuse vorm
REGULEERIJA TUNNISTUS
Nr 00000000
Antud ...............................................................................................................
/koolituse läbinud isiku ees- ja perekonnanimi ning isikukood/
kes läbis reguleerija______________________________koolituse
/koolituse liik/
ja omandas LS prg 8 lg 3 p _______nimetatud pädevuse.
Tunnistus on välja antud ....................................
/kuupäev, kuu ja aasta/
Kehti kuni ....................................
/kuupäev, kuu ja aasta/
______________________________________________________
/Tunnistuse väljaandnud koolitaja nimi ja registrikood/
Tunnistuse mõõtmed: 105×74 mm.
Tunnistuse värvus: kollakasroheline.
KAVAND 2
MAJANDUS- JA TARISTUMINISTER
MÄÄRUS
Reguleerija infosüsteemi põhimäärus
Määrus kehtestatakse liiklusseaduse § 91 lõike 10 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Andmekogu asutamine
Andmekogu on asutatud liiklusseaduse § 91 lõike 10 alusel.
§ 2. Andmekogu pidamise eesmärk
Reguleerija andmekogu pidamise eesmärk on reguleerija pädevuse ja pädevust tõendava reguleerija
tunnistuse kehtivuse osas arvestuse pidamine, et tõhustada järelevalve teostamist ning tagada
pädevate reguleerijate kasutamine.
§ 3. Andmekogu pidamine
Andmekogu peetakse ühetasandilise infotehnilise andmekoguna.
§ 4. Andmekogu vastutav töötleja
Andmekogu vastutav töötleja on Maanteeamet.
2. peatükk
ANDMEKOGU KOOSSEIS JA ANDMEKOGUSSE KANTAVAD ANDMED
1. jagu
Andmekogu ülesehitus
§ 5. Andmekogu andmete töötlemine
(1) Andmekogu andmete töötlemine toimub digitaalselt.
(2) Andmed on andmekogus digitaalkujul.
(3) Andmekogu andmete muutmise või parandamise korral kantakse andmekogu kehtivate andmete
hulka uued andmed ning varasemad andmed arhiveeritakse vastutava töötleja poolt 75 aastaks.
§ 6. Andmekogu koosseis
Andmekogu koosneb reguleerijate andmebaasist.
2. jagu
Andmekogusse kantavad andmed
§ 7. Reguleerijate andmebaasi kantavad andmed
Reguleerijate andmebaasi kantakse:
1) reguleerija koolituse läbinud isiku ees- ja perekonnanimi ning isikukood;
2) reguleerija nõusolekul tema postiaadress, telefoninumber või elektronposti aadress;
3) reguleerija tunnistuse number ja väljaandmise kuupäev;
4) koolituse lõpetamise kuupäev;
5) tunnistuse väljaandnud koolitaja nimetus;
6) koolituse liik;
7) omandatud pädevus;
8) andmed reguleerija tegevuse peatamise kohta.
3. jagu
Andmete kandmine andmekogusse
§ 8. Andmekogusse andmete esitajad ja andmete andmekogusse kandmise aluseks olevad
dokumendid
(1) Andmekogusse andmete esitajateks on Maanteeameti poolt tunnustatud reguleerija koolitajad,
välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 toodud juhul.
(2) Andmete andmekogusse kandmise aluseks on Maanteeameti poolt tunnustatud reguleerija
koolitaja esitatavad andmed koolituse läbinud isiku kohta.
(3) Enne 2015. aasta 1. juulit reguleerija koolituse läbinud isiku andmekogusse kandmise aluseks
on isiku kirjalik taotlus koos koolituse läbimist tõendava dokumendiga, kuhu on kantud andmed
koolituse nimetuse, tundide mahu, koolituse läbinud isiku, tunnistuse väljaandnud koolitaja ning
tunnistuse väljaandmise aja kohta.
§ 9. Andmete täpsustamine ebaõigete andmete parandamiseks
(1) Andmekogu pidajal on õigus keelduda andmekogusse andmete kandmisest, kui ta avastab
esitatud andmetes puudusi või kui andmed on ebaõiged, teavitades sellest andmete esitajat.
(2) Andmekogu pidajal on õigus teha andmekogule esitatud andmete täpsustamiseks järelepärimisi.
(3) Kui andmekogu pidajale on esitatud valeandmeid või ta saab muul viisil teada andmekogusse
kantud andmete muutumisest või ebaõigsusest, on tal õigus kanda puuduolevad andmed
andmekogusse või parandada või kustutada valeandmed, teavitades sellest andmete esitajat.
§ 10. Andmete andmekogusse esitamise ja andmekogusse kande tegemise kord ja tähtajad
Maanteeameti poolt tunnustatud reguleerija koolitaja esitab andmed elektrooniliselt hiljemalt
koolituse lõpetamisele järgneval tööpäeval.
4. jagu
Juurdepääs andmekogu andmetele ja andmekogust andmete väljastamise kord
§ 11. Juurdepääs andmekogu andmetele
(1) Igal isikul on õigus tasuta juurde pääseda kõikidele temaga seotud andmetele.
(2) Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusel, samuti riigi või kohaliku omavalitsusega sõlmitud
halduslepingu alusel avalikku ülesannet täitval isikul on õigus juurde pääseda seaduses sätestatud
ülesannete täitmiseks vajalikele andmetele.
(3) Igal isikul on õigus juurde pääseda andmetele reguleerija omandatud pädevuse ja pädevuse
kehtivuse kohta reguleerija ees- ja perekonnanime ning isikukoodi või sünniaja alusel. Riigi- ja
kohaliku omavalitsuse asutusel, samuti notaril ja kohtutäituril on juurdepääs neile seadusega või
seaduse alusel antud ülesannete täitmiseks vajalikele andmetele. Riigiga lepingu alusel avalikku
ülesannet täitval isikul on juurdepääs andmetele, mis on talle vajalikud avaliku ülesande täitmiseks.
§ 12. Andmekogu andmete väljastamise kord
(1) Andmeid väljastatakse elektrooniliselt.
(2) Taotleja soovil väljastatakse andmed kinnitatud väljavõttena paberil.
5. jagu
Andmekogu andmete kaitsmine, andmekogu toimingute üle arvestuse pidamise kord,
andmete ja dokumentide säilitamine
§ 13. Andmekogu andmete kaitsmine
(1) Andmekogu andmete töötlemine toimub digitaalselt ning andmed on andmekogus digitaalkujul.
(2) Maanteeamet rakendab organisatsioonilisi ja tehnilisi meetmeid, et kaitsta andmekogu ja
esitatud dokumente loata töötlemise ja hävimise eest ning tagab andmekogusse kantud andmete
tervikluse, töötlemise ja isikuandmete kaitse nõuete täitmise.
§ 14. Andmekogu toimingute üle arvestuse pidamise kord ja dokumentide säilitamine
(1) Andmekogusse kantavate andmete, andmete väljastamise aja, andmete väljastamise viisi ning
andmete saajate üle peetakse arvestust digitaalselt.
(2) Andmekogusse kantud andmete ja andmekogu pidajale esitatud dokumentide arhiveerimisel
lähtutakse arhiiviseadusest.
§ 15. Andmekogusse kantud andmete säilitamine
(1) Andmeid liiklusseaduse § 8 lõike 3 punktides 8 ja 9 nimetatud reguleerija kohta säilitatakse üks
aasta pärast reguleerija tunnistuse kehtetuks muutumist.
(2) Andmeid liiklusseaduse § 8 lõike 3 punktides 1-7 ja 10–11 nimetatud reguleerja väljaõppe
läbimise kohta säilitatakse tähtajatult.
6. jagu
Andmekogu pidamise üle järelevalve teostamine, andmekogu pidamise finantseerimine ja
andmekogu likvideerimine
§ 16. Andmekogu pidamise üle järelevalvet teostama õigustatud isikud
Järelevalvet andmekogu haldamise üle teostab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.
Andmekaitsealast järelevalvet andmekogu pidamise seaduslikkuse üle teostab Andmekaitse
Inspektsioon vastavalt oma pädevusele.
§ 17. Järelevalve teostamine
(1) Järelevalve teostajal on õigus oma pädevuse piires:
1) tutvuda andmekogusse kantud andmetega ja nende alusdokumentide või nende koopiatega;
2) siseneda ruumidesse, kus andmeid töödeldakse ja kus paiknevad töötlemiseks kasutatavad
seadmed;
3) saada teavet andmete andmekogust väljastamise ja kasutamise kohta;
4) kontrollida andmekogu pidamise vastavust seadustele ja muudele õigusaktidele.
(2) Andmekogu pidamisel tekkinud puuduse ilmnemisel on volitatud töötleja kohustatud
likvideerima järelevalve teostaja ettekirjutuses kajastatud puuduse järelevalve teostaja määratud
tähtajaks.
§ 18. Andmekogu pidamise finantseerimine
Registri pidamist finantseeritakse Maanteeameti eelarvest.
§ 19. Andmekogu likvideerimine
Andmekogu likvideerimise otsustab majandus- ja taristuminister.
3. peatükk
RAKENDUSSÄTE
§ 20. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 2019. aasta 1. juulil.
Kadri Simson
Minister Merike Saks
Kantsler
KAVAND 3
MAJANDUS- JA TARISTUMINISTER
MÄÄRUS
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 18. juuli 2011. a määruse nr 77 „Mootorsõiduki ja
selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollimise tingimused ja kord“ muutmine
Määrus kehtestatakse liiklusseaduse § 73 lõike 12, § 83 lõike 5 ja § 192 lõike 4 alusel.
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 18. juuli 2011. a määruses nr 77 „Mootorsõiduki ja selle
haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollimise tingimused ja kord“ tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 7 lõike 1 punkt 1 muudetakse kehtetuks;
2) paragrahvi 11 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Sõiduki, millel pärast esmaregistreerimist ei ole veel saabunud § 6 lõigete 1–3 kohane korralise
ülevaatuse tähtaeg, registreerimisel peab Maanteeamet kandma registreerimistunnistusele, kui see
on väljastatud, järgmise korralise ülevaatuse kuu ja aasta, mille kinnitab allkirjaga.“;
3) paragrahvi 11 lõike 5 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:
„1) nõuetele vastavale sõidukile – tegema sõiduki registreerimistunnistusele, kui see esitatakse,
sissekande järgmise ülevaatuse kuu, aasta ja sõiduki otstarbe osas vastava märke ning kinnitama
sissekande allkirjaga;“.
Kadri Simson
Majandus- ja taristuminister Merike Saks
Kantsler
KAVAND 4
MAJANDUS- JA TARISTUMINISTER
MÄÄRUS
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 8. juuni 2011. a määruse nr 39 „Traktori,
liikurmasina ja nende haagiste tehnonõuded, nõuded varustusele ning tehnonõuetele
vastavuse kontrollimise tingimused ja kord“ muutmine
Määrus kehtestatakse liiklusseaduse § 73 lõigete 11 ja 12, § 80 lõike 3 ja § 83 lõike 5 alusel.
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 8. juuni 2011. a määruses nr 39 „Traktori, liikurmasina ja
nende haagiste tehnonõuded, nõuded varustusele ning tehnonõuetele vastavuse kontrollimise
tingimused ja kord“ tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 8 lõike 1 punkt 1 muudetakse kehtetuks;
2) paragrahvi 12 lõige 1 teine lause sõnastatakse järgmiselt:
„Ülevaataja peab masina registreerimistunnistusele, kui see esitatakse, tegema sissekande järgmise
ülevaatuse kuu, aasta ja kontrollkaardi numbri kohta ning kinnitama sissekande allkirjaga.“;
Kadri Simson
Majandus- ja taristuminister Merike Saks
Kantsler
KAVAND 5
MAJANDUS- JA TARISTUMINISTER
MÄÄRUS
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 3. märtsi 2011. a määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja
selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ muutmine
Määrus kehtestatakse liiklusseaduse § 76 lõike 13 ja § 83 lõike 5 alusel.
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 3. märtsi 2011. a määruses nr 19 „Mootorsõiduki ja selle
haagise registreerimise tingimused ja kord“ muutmine“ tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 6 lõike 11 teine lause sõnastatakse järgmiselt:
„Andmed mootorratta külghaagise, koos kaherattalise mootorrattaga kallutava üherattalise
järelhaagise ja kombaini heedri vedamise haagise kohta kantakse asjaomase mootorsõiduki
registreerimistunnistusele, kui see on väljastatud.“;
2) paragrahvi 6 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;
3) paragrahvi 6 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;
4) paragrahvi 7 lõike 2 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;
5) paragrahvi 10 lõike 5 esimene lause sõnastatakse järgmiselt:
„Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud juhul tuleb Maanteeametile tagastada sõiduki
kehtiv registreerimismärk ja registreerimistunnistus, kui see on väljastatud.“;
6) paragrahvi 11 lõike 1 esimene lause sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Sõiduki omaniku, tema esindaja või vastutava kasutaja taotluse alusel väljastab Maanteeamet
sõiduki registreerimisel ja registriandmete muutmisel lisas 1 toodud vormi kohase
registreerimistunnistuse.“;
7) paragrahv 17 tunnistatakse kehtetuks;
8) lisa 3 tunnistatakse kehtetuks.
Kadri Simson
Majandus- ja taristuminister Merike Saks
Kantsler
KAVAND 6
MAJANDUS- JA TARISTUMINISTER
MÄÄRUS
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 28. juuni 2011. a määruse nr 50 „Mootorsõidukijuhi
eksamineerimise, talle juhtimisõiguse andmise kord ja juhiloa vormid ning nõuded
eksamisõidukitele1“ muutmine
Määrus kehtestatakse liiklusseaduse § 96 lõike 8 ja § 100 lõike 7 alusel.
§ 1. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 28. juuni 2011. a määruses nr 50 „Mootorsõidukijuhi
eksamineerimise, talle juhtimisõiguse andmise kord ja juhiloa vormid ning nõuded
eksamisõidukitele1“ tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 4 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Enne eksamile registreerimist peab isikul olema tasutud riigilõiv piiratud juhtimisõiguse,
esmase juhiloa või juhiloa väljastamise ning teooria- ja sõidueksamile registreerimise ja eksami
vastuvõtmise eest.“;
2) paragrahvi 14 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Juhtimisõiguse ja esmase juhiloa taotlemisel peab Maanteeamet kontrollima isiku vastavust
„Liiklusseaduse” § 106 lõigetes 1 ja 11 toodud nõuetele.“
3) paragrahvi 15 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 15. Juhiloa vormid
Juhiloa, rahvusvahelise juhiloa ja esmase juhiloa vormid peavad vastama käesoleva määruse lisades
10, 12–13 ja 15-16.2 toodud juhilubade näidistele.“;
4) paragrahvi 16 lõike 3 teine lause tunnistatakse kehtetuks.
5) paragrahvi 18 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „piiratud juhtimisõigusega juhiloa“;
6) paragrahvi 20 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„ (1) Eestis väljaantud juhiloa või esmase juhiloa kaotuse, varguse, hävimise või muu juhtumi
korral, mida Maanteeamet loeb põhjendatuks, väljastatakse omanikule tema taotluse alusel uus
juhtimisõigust tõendav dokument.“;
7) paragrahvi 20 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Eestis väljaantud juhiluba või esmane juhiluba asendatakse isikul, kelle alaline elukoht
liiklusseaduse tähenduses on Eestis.“;
8) paragrahvi 20 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Juhiloa või esmase juhiloa asendamiseks uue juhtimisõigust tõendava dokumendi taotlemisel
tuleb juhiloataotlusele lisada:“
9) paragrahvi 20 lõike 31 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(31) Juhiloa või esmase juhiloa asendamiseks uue juhtimisõigust tõendava dokumendi taotlemisel
Maanteeametis kasutatakse liiklusregistris või isikut tõendavate dokumentide andmekogus olevat
allkirjakujutist ja näokujutist, või fotot, mis vastab isikut tõendavate dokumentide seaduse alusel
isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotlemisel kehtestatud fotole esitatavatele nõuetele.“;
10) paragrahvi 20 lõikes 5 jäetakse välja tekstiosa „ja piiratud juhtimisõigusega juhiloa“;
11) paragrahvi 22 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Eestis väljaantud esmane juhiluba ja juhiluba vahetatakse omaniku taotluse alusel
liiklusseaduse § 98 lõikes 7 toodud juhtudel.“
12) paragrahvi 22 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;
13) paragrahvi 24 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 24. Piiratud juhtimisõiguse ja AM-kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse taotlemisega
seotud erisäte
Piiratud juhtimisõiguse või kuni 15-aastasel AM-kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse taotlejal
tuleb esitada Maanteeametile lisaks § 4 lõikes 2 toodud dokumentidele seadusliku esindaja kirjalik
nõusolek.“
14) määruse lisa 1 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud);
15) määruse lisad 9 ja 17 tunnistatakse kehtetuks;
§ 2. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 2019. aasta 1. juulil.
Kadri Simson
Majandus- ja taristuminister Merike Saks
Kantsler
Majandus- ja kommunikatsiooniministri
21.06.2011.a määruse nr 50
„Mootorsõidukijuhi eksamineerimise, talle
juhtimisõiguse andmise kord ja juhiloa vormid
ning nõuded eksamisõidukitele“
Lisa 1
(muudetud sõnastuses)
EKSAMITE LIIGID, OLENEVALT JUHTIMISÕIGUSE TAOTLEMISE EESMÄRGIST
Juhtimisõiguse taotlemise eesmärk Teooriaeksam Sõidueksami
järk
Juhtimisõiguse taotlemine esmaõppe korras
B-kategooria auto juhtimiseks + 2
mootorratta või C1-alamkategooria auto (koos B-
kategooria autoga) juhtimiseks + 1 ja 2
AM –kategooria mopeedi juhtimiseks + 1 ja 2
Juhtimisõiguse taotlemine täiendusõppe korras
mootorratta, auto või autorongi juhtimiseks + 1 ja 2
Juhtimisõiguse taotlemine koos ametikoolituse kursusega
juhi alusõpe koos ametikoolituse kursusega C- või C1- + 1 ja 2
kategooria auto või CE- või C1E-kategooria autorongi
või D- või D1-kategooria auto või DE- või D1E-
kategooria autorongi juhtimiseks
Juhtimisõiguse taotlemise muud juhtumid
A-kategooria mootorratta juhtimiseks, kui taotleja omab – 2
A1-alamkategooria mootorratta juhtimisõigust
A2-kategooria mootorratta juhtimiseks, kui taotleja omab – 2
A-kategooria mootorratta, mootori võimsusega ≤25 kW
või erivõimsusega ≤0,16 kW/kg, juhtimisõigust
A2-kategooria mootorratta juhtimiseks, kui taotleja omab – 2
A1-alamkategooria mootorratta juhtimisõigust
A-kategooria mootorrattajuhtimiseks, kui taotleja omab 2 – 2
aastat A2-alamkategooria mootorratta või 2 aastat A-
kategooria mootorratta, mootori võimsusega ≤25 kW või
erivõimsusega ≤0,16 kW/kg, juhtimisõigust
B1-alamkategooria auto juhtimiselt B-kategooria auto – 2
juhtimiseks, kui taotleja omab B1-alamkategooria auto
juhtimisõigust
siduripedaalita auto juhtimiselt käsikäiguvahetusega auto – 2
juhtimiseks
B-kategooria kuni 4250 kg täismassiga autorongi – 2
juhtimiseks
B-kategooria kuni 4250 kg täismassiga autorongi – –
juhtimiseks liiklusseaduse § 100 lõike 6 alusel
kehtestatud korras ettevalmistuse läbimisel
esmase juhiloa saamiseks, kui esmase juhiloa + 2
väljaandmise aluse tekkimisest on möödunud 12 kuud või
rohkem ning isik ei ole esmast juhiluba õigeaegselt välja
võtnud
esmase juhiloa saamiseks, kui eelmise esmase juhiloa + 2
kehtivuse tähtajast on möödunud üle 12 kuu
esmase juhiloa vahetamisel juhiloa vastu, kui selle + -
omanikul oli kehtiv karistus liiklusnõuete rikkumise eest
piiratud juhtimisõiguse saamiseks + 2
piiratud õigusega juhiloa vahetamisel esmase juhiloa + 2
vastu
AM- kategooria kerge neljarattalise sõiduki juhtimiseks - 1 ja 2
koodiga 79.02, kui taotleja omab AM-kategooria
kaherattalise mopeedi juhtimisõigust koodiga 79.01
AM-kategooria kaherattalise mopeedi juhtimiseks - 1 ja 2
koodiga 79.01, kui taotleja omab AM-kategooria kerge
neljarattalise sõiduki juhtimisõigust koodiga 79.02
Juhtimisõiguse taastamine
kui juhtimisõigus on ära võetud vähemalt 6 kuuks, kuid + –
vähemaks kui 12 kuuks, sh liiklusseaduse § 125 lõikes 2
nimetatud välisriigis äravõetud juhtimisõigus
kui juhtimisõigus on ära võetud 12 kuuks või kauemaks, + 2
sh liiklusseaduse § 125 lõikes 2 nimetud välisriigis
äravõetud juhtimisõigus
kui juhiluba ei ole vahetatud 5 aasta jooksul alates selle + 2
kehtivuse lõppemisest
välisriigis antud juhtimisõigus on peatatud või ära võetud – –
Välisriigis väljaantud juhiloa vahetamine
Eesti juhiloa saamiseks, Euroopa Majanduspiirkonna – –
liikmesriigis ja Šveitsi Konföderatsioonis ja Viini 1968.
aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud
juhiloa vahetamisel Eesti juhiloa vastu
Eesti juhiloa saamiseks, kui Euroopa Majanduspiirkonna + 2
liikmesriigis ja Šveitsi Konföderatsiooni pädeva
ametiasutuse poolt juhiloale kantud märgetest tulenevate
andmete põhjal või selle ametiasutuse väljastatud muu
vaieldamatu teabe põhjal on tõendatud, et juhiloa
väljastamise ajal ei elanud isik alaliselt juhiloa
väljastanud riigis.
Eesti juhiloa saamiseks, kui Euroopa Majanduspiirkonna + 2
liikmesriigis, Šveitsi Konföderatsioonis ja Viini 1968.
aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud
juhiluba ei ole vahetatud viie aasta jooksul sellele
märgitud kehtivusaja möödumisest
Eesti juhiloa saamiseks Genfi 1949. aasta teeliikluse + 2
konventsiooni osalisriigis või muus välisriigis koos
rahvusvahelise juhiloaga väljastatud juhiloa vahetamisel
Eesti juhiloa vastu
Eesti juhiloa saamiseks Viini 1968. aasta teeliikluse + 2
konventsiooni ja Genfi 1949. aasta teeliikluse
konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiloa vahetamisel,
kui see on välja antud isikule, kes juhiloa saamise ajal
elas alaliselt Eestis
Märkus: + eksam tuleb sooritada;
– eksam ei ole nõutav;
1 sõidueksami esimene järk;
2 sõidueksami teine järk.
KAVAND 7
MAJANDUS- JA TARISTUMINISTER
MÄÄRUS
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 27. juuni 2011. a määruse nr 60 „Mootorsõidukijuhi
ettevalmistamise tingimused ja kord ning mootorsõidukijuhi ettevalmistamise õppekavad“
muutmine
Määrus kehtestatakse liiklusseaduse § 100 lõike 6 alusel.
1. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 27. juuni 2011. a määruses nr 60 „Mootorsõidukijuhi
ettevalmistamise tingimused ja kord ning mootorsõidukijuhi ettevalmistamise õppekavad“tehakse
järgmised muudatused:
1) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:
„B-kategooria üle 3500 kilogrammise täismassiga, kuid mitte üle 4250 kilogrammise täismassiga
mootorsõiduki juhi ettevalmistamise õppekava.“
2) paragrahvi 28 pealkiri ja lõiked 1-2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 28. Nõuded B-kategooria üle 3500 kg täismassiga, kuid mitte üle 4250 kg täismassiga
autorongi, BE-, CE- ja DE-kategooria ning C1E- ja D1E-alamkategooria mootorsõiduki juhi
õpingute alustamiseks
(1) Koolituskursustele võetakse õppima B-kategooria üle 3500 kg täismassiga, kuid mitte üle
4250 kg täismassiga autorongi, BE-, CE-, C1E-, DE- või D1E-kategooria autorongi juhtimisõigust
taotlev isik.
(2) B-kategooria üle 3500 kg täismassiga, kuid mitte üle 4250 kg täismassiga autorongi ja BE-
kategooria autorongi juhi koolituskursusele võib vastu võtta ka isiku, kellel on esmane juhiluba ja
B-kategooria auto juhtimisõigus. BE-kategooria autorongi juhtimisõigus antakse isikule mitte
varem kui juhiloa taotlemisel.
3) 4. peatüki 2. jao pealkirja täiendatakse pärast tekstiosa „A-, AM-, C-, D-,“ tekstiosaga „B-
kategooria üle 3500 kg täismassiga, kuid mitte üle 4250 kg täismassiga autorongi,“
4) paragrahvi 34 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Õppekava määrab juhi teadmiste, oskuste ja käitumise liiklusalased kvalifikatsiooninõuded.
Õppekavad on kategooriate kaupa toodud määruse lisades 7–13. Kerge neljarattalise AM-
kategooria mootorsõiduki juhi ettevalmistamisel peab juhi koolitaja koostama õppekava AM-
kategooria ja B-kategooria mootorsõiduki juhi ettevalmistamise õppekavade baasil.“
5) paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Kui isik omab B-kategooria mootorsõiduki juhiluba vähemalt 2 aastat ning soovib juhtida
liiklusseaduse § 94 lõike 4 kohaselt A1-alamkategooria mootorsõidukit, peab ta saama
mootorrattajuhi ettevalmistuse vähemalt kümne õppetunnises mahus. Selles mahus antavas õppes
peavad A-kategooria ja A1-, A2-alamkategooria mootorsõiduki juhi ettevalmistamise täiendusõppe
õppekavast olema hõlmatud õppeained, mis käsitlevad erisusi mootorratta juhi ettevalmistamisel
võrreldes B-kategooria mootorsõiduki juhi ettevalmistamisega. Teooria- ja sõiduõppe tundide
jaotus näidatakse koolitaja koostatud õppekavas.“
6) määrust täiendatakse lisaga 13 ja lisa 4 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud).
Kadri Simson
Majandus- ja taristuminister Merike Saks
Kantsler
Majandus- ja kommunikatsiooniministri
27.06.2013. a määrus nr 60
“Mootorsõidukijuhi ettevalmistamise
tingimused ja kord ning mootorsõidukijuhi
ettevalmistamise õppekavad“
Lisa 4
(muudetud sõnastuses)
Õppetöö mahud
1. Juhi esmaõppe algastme vähimad õppetöö mahud:
Mootorsõiduki
kategooria ja Liiklusteooriaõpe Õppesõit sõidutundides
alamkategooria õppetundides
AM* 8 8
A2; A1 24 12
B; B1 28 30
BC1 40 35
* AM-kategooria mopeedijuhi esmaõpe toimub ühes astmes
2. Juhi esmaõppe lõppastme koolituse vähimad õppetöö mahud:
Lõppaste
Teooriaõpe õppetundides Õppesõit sõidutundides
Keskkonda säästev, ohutu ja teisi Keskkonda säästva, riske vältiva ja
liiklejaid arvestav mõtteviis. 3 teisi liiklejaid arvestava sõiduviisi 1
Käitumine libedates teeoludes süvendamine.
Libedasõidu riskivältimise Libedasõidu riskivältimise
1 1
praktikum. harjutused õppeväljakul.
Kokku teooriaõppe tunde 4 Kokku sõidutunde 2
3. Juhi täiendusõppe vähimad õppetöö mahud:
Olemasolev kategooria Taotletav kategooria Liiklusteooriaõpe Õppesõit
(õppetunde) (õppetunde)
B, C, D A, A2, A1 10 10
B BE 3 2
B C, C1 20 10
C, C1 CE, C1E 10 10
C1 C 5 5
B, C D, D1 40 20
D1 D 5 5
D, D1 DE, D1E 10 10
B D-troll 60 40
D-troll D 5 5
C, D B 0 1
B, C, D 0 2
Siduripedaalita auto Käsikäigu-
vahetusega auto
Kaitseteenistuse ajateenija
B, BC1 C 30 15
C CE 20 15
C D 40 20
4. „Liiklusseaduse“ § 104 lõike 3 kohase ametikoolituse käigus toimunud juhtide
ettevalmistamisel juhtimisõiguse taotlemisel on vähimad õppetöö mahud
järgmised:
Olemasolev Taotletav Liiklusteooriaõpe Õppesõit
kategooria kategooria (õppetunde) (õppetunde)
B C, C1 30 15
B D, D1 40 20
BC1 C1E 10 15
BC CE 10 15
5. „Liiklusseaduse“ § 93 lõike 2 kohase üle 3500 kilogrammise täismassiga, kuid mitte üle
4250 kilogrammise täismassiga autorongi juhtimisõiguse taotlemisel on vähim õppetöö maht
7 tundi.
Majandus- ja kommunikatsiooniministri
27.06.2011. a määruse nr 60
„Mootorsõidukijuhi ettevalmistamise tingimused ja kord
ning mootorsõidukijuhi ettevalmistamise õppekavad”
Lisa 13
B-kategooria üle 3500 kilogrammise täismassiga, kuid mitte üle 4250 kilogrammise
täismassiga mootorsõiduki juhi ettevalmistamise õppekava
1. ÕPPE KESTUS JA KORRALDUS
1.1. Juhi koolitaja koostab mootorsõidukijuhi ettevalmistamise õppekava mahuga vähemalt 7
tundi.
1.2. Teooria- ja sõiduõppe tundide jaotus näidatakse koolitaja koostatud õppekavas.
1.3. Iga koolitusel osaleja peab läbima praktilise osa ja tõendama oma oskusi ja käitumist
avalikel teedel.
1.4. Koolitusel kasutatavad autorongid peavad kuuluma kategooriasse, mille jaoks koolitusel
osaleja juhiluba taotleb.
1.5. Koolitus peab hõlmama punktides 2 ja 3 kirjeldatud teadmisi, oskusi ja käitumist. Erilist
tähelepanu tuleb pöörata sõiduki liikumise dünaamikale, ohutuskriteeriumitele, veduki ja
haagise haakeseadmele, nõuetekohasele veose pealelaadimisele ja ohutusseadmetele.
1.6. Koolitus lõpeb koolitaja liiklusteooria- ja sõidueksamiga. Eksamite läbiviimise korra
sätestab koolitaja õppekavas. Eksamite maht lisandub punktis 1.1. toodud õppekava mahule.
2. TEADMISED
2.1. Liikluseeskirjad:
1) eelkõige liiklusmärgid, teemärgised, märguanded, sõidueesõigus ja lubatud sõidukiirus;
2.1.2. Juht:
122
1) tähelepanelikkuse ja teiste liiklejatega arvestamise tähtsus,
2) taju, hindamine ja otsustamine, eelkõige reageerimisaeg, ning alkoholi, narkootikumide,
ravimite, vaimse seisundi ja väsimuse mõjust tulenevad muutused juhi käitumises;
2.1.3. Tee:
1) ohutu pikivahe hoidmise, pidurdusteekonna ja teelpüsimise kõige tähtsamad põhimõtted
erinevate ilmastiku- ja teeolude puhul,
2) liikluse ohutegurid, mis on seotud erinevate teeoludega, eelkõige nende muutumisega ilma
muutudes ning päeva ja öö vaheldudes,
3) erinevate teeliikide omadused ning sellega seonduvad nõuded,
4) sõiduki ohutu juhtimine maanteetunnelites;
2.1.4. Teised liiklejad:
1) spetsiifilised ohutegurid, mis on seotud teiste liiklejate kogenematusega, ning kõige enam
ohustatud liiklejate kategooriad, nagu lapsed, jalakäijad, jalgratturid ning liikumispuudega
inimesed,
2) eri sõidukiliikide liikumisel ja juhtimisel esinevad ohud ning nende juhtide erinev
nägemisväli;
2.1.5. Üldeeskirjad ja muud küsimused:
1) eeskirjad sõiduki kasutamiseks nõutavate dokumentide kohta,
2) üldeeskirjad, mis määravad kindlaks, kuidas juht peab käituma õnnetuse korral
(hoiatusseadiste paigaldamine ja õnnetusest teatamine) ning meetmed, mida ta võib võtta, et
vajaduse korral liiklusõnnetuses kannatanuid abistada,
3) sõiduki, veose ja sõitjatega seotud ohutustegurid;
2.1.6. Sõidukist väljumisel vajalikud ettevaatusabinõud;
2.1.7. Liiklusohutusega seotud mehhaanilised aspektid; taotlejad peavad suutma kindlaks teha
kõige tavalisemad puudused, eelkõige rooliseadme, vedrustus- ja pidurdussüsteemi, rehvide,
tulede ja suunatulede, helkurite, tahavaatepeeglite, tuuleklaasi ja klaasipuhastite,
heitgaasisüsteemi, turvavööde ja helisignaalseadme juures;
2.1.8. Sõiduki turvavarustus, eelkõige turvavööde, peatugede ja laste turvavarustuse
kasutamine;
2.1.9. Keskkonnaga seonduvad sõiduki kasutamiseeskirjad (helisignaali kohane kasutus,
mõõdukas kütusetarbimine, saasteainete väljalaske piiramine jne).
3. OSKUSED JA KÄITUMINE
3.1. Sõiduki ettevalmistamine ja kontrollimine liiklusohutuse seisukohast:
1) Juhiistme kohandamine õige istumisasendi saavutamiseks;
2) Tahavaatepeeglite, turvavööde ning vajaduse korral peatugede kohandamine;
3) Kontrollimine, et uksed oleksid suletud;
4) Rehvide, rooliseadme, piduri, vedelike (nt mootoriõli, jahutusvedeliku, pesuvedeliku),
tulede, helkurite, suunatulede ja helisignaalseadme pisteline kontroll;
5) Sõidukile veose pealelaadimisega seotud ohutustegurid: sõidukikere, katted,
laadimisluugid, kabiinilukustus, pealelaadimisviis, veose kinnitamine;
6) Haakeseadme ning piduri ja elektriühenduste kontrollimine;
3.1.2. Erimanöövrite kontroll:
1) Tagurdamine otse või pöördega paremale või vasakule ümber nurga, jäädes õigele
sõidurajale
2) Haagise külge- ja lahtihaakimine või lahtihaakimine ja uuesti veoki külge haakimine;
manöövri puhul peab veduk olema pargitud haagise kõrvale (s.o mitte ühele joonele);
3) Tagurdamine kurvi mööda, mille trajektoor jääb koolitaja otsustada;
4) Ohutu parkimine veose peale-/mahalaadimiseks.
3.1.3. Käitumine liikluses:
1) Sõidu alustamine: pärast parkimist, pärast peatumist liikluses; juurdepääsuteelt väljasõit;
2) Sõit sirgel teel; vastassuunas sõitvatest sõidukitest möödumine, sealhulgas piiratud alal;
3) Kurvis sõitmine;
123
4) Ristmik: ristmikele lähenemine ja nende ületamine;
5) Suunamuutmine: vasak- ja parempöörded; sõiduraja vahetamine;
6) Kiirteele või samalaadsele teele (kui võimalik) sõit ja sealt mahasõit: kiirendusrajalt
kiirteele sõitmine; aeglustusrajale lahkumine;
7) Möödasõit: möödasõit teistest liikuvatest sõidukitest (kui võimalik); takistustest, nt
pargitud autodest möödumine; teistel liiklejatel mööda sõita laskmine (kui see on
asjakohane);
8) Erilised teeosad (kui võimalik): ringristmikud; raudteeületuskohad; trammi- ja
bussipeatused; ülekäigurajad; pikkadel tõusudel üles-/allamäge sõitmine; tunnelid;
9) Vajalike ettevaatusabinõude rakendamine sõidukist väljumisel.
124
KAVAND 8
MAJANDUS- JA TARISTUMINISTER
MÄÄRUS
Majandus- ja taristuministri 5. oktoobri 2015. a määruse nr 125 „Mootorsõidukijuhi
õpetaja kvalifikatsiooni nõuded, õpetajakoolituse ja õpetaja täienduskoolituse korralduse
nõuded ning mootorsõidukijuhi õpetamise õigust tõendava tunnistuse taotlemise,
väljastamise ja kehtetuks tunnistamise kord“ muutmine
Määrus kehtestatakse liiklusseaduse § 118 lõike 7 ja § 120 lõike 3 alusel.
§ 1. Majandus- ja taristuministri 5. oktoobri 2015. a määruses nr 125 „Mootorsõidukijuhi
õpetaja kvalifikatsiooni nõuded, õpetajakoolituse ja õpetaja täienduskoolituse korralduse
nõuded ning mootorsõidukijuhi õpetamise õigust tõendava tunnistuse taotlemise, väljastamise
ja kehtetuks tunnistamise kord“ tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 1 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„ (1) Määrusega reguleeritakse mootorsõidukijuhi õpetaja kvalifikatsiooni, õpetajakoolituse ja
täiendkoolituse nõuded ning õpetaja ettevalmistamise ja täiendkoolituse korralduse nõuded“
(2) Määrusega reguleeritakse mootorsõidukijuhi õpetamise õiguse taotlemise, andmise ja
kehtetuks tunnistamise korda.“;
2) paragrahvi 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 3. Nõuded õpetaja kvalifikatsioonile
„ (1) Õpetaja vastab liiklusseaduse § 118 lõike 1 punktis 2 nimetatud kvalifikatsiooninõuetele,
kui ta on edukalt lõpetanud õpetajakoolituse liiklusseaduse §-s 117 nimetatud õppeasutuses
(edaspidi koolitaja) või saanud kutse kutse andja juures ja läbinud liiklusseaduse § 118 lõikes
41 kohase täienduskoolituse või kutset taastõendanud kutseandja juures.“
(2) Kutse andja on vastavalt kutseseaduse § 10 lõikele 1 õpetaja kutset andev organ, mis
hindab kutse taotleja kompetentside vastavust liiklusseaduse § 118 lõike 1 punktis 2
nimetatud kvalifikatsiooninõuetele vastavalt mootorsõidukijuhi õpetaja kutsestandardis
toodud kompetentsusnõuetele.
(3) Edukaks õpetajakoolituse lõpetamiseks on lõpueksami edukalt sooritamine õpetajat
ettevalmistava õppeasutuse komisjoni ees või õpetaja kutseeksami sooritamine kutse andja
juures.
(4) Täienduskoolituse lõpetamise korra kehtestab koolitaja oma õppekavas.
125
(5) Õpetaja teadmised ja oskused mootorsõidukijuhi (edaspidi juht) õpetamisel peavad
vastama käesoleva määruse §-des 4 ja 5 sätestatud õpetajale esitatavatele
kvalifikatsiooninõuetele.
(6) Õpetaja peab oskama heal tasemel juhtida kõikide kategooriate mootorsõidukeid,
autoronge ja masinronge, mille õpetamise õigus on õpetajal.“;
3) paragrahvi 8 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„ (5) Baaskoolitus on B-kategooria õpetaja kvalifikatsiooninõuetele vastav koolitus, mille maht
on kokku vähemalt 750 akadeemilist tundi, millest 250 akadeemilist tundi on auditoorset õpet,
250 akadeemilist tund on teooria- ja sõiduõppe praktikat mootorsõidukijuhi koolitaja juures ja
250 akadeemilist tundi on iseseisvat tööd.“;
4) paragrahvi 8 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Erikursuse maht on A-, BE-, C-, CE-, D-, DE- või T-kategooria mootorsõiduki juhi
õpetamise õiguse taotlemisel vähemalt 75 akadeemilist tundi, millest 25 akadeemilist tundi on
auditoorset õpet, 25 akadeemilist tundi on teooria- ning sõiduõppe praktikat mootorsõidukijuhi
koolitaja juures ja 25 akadeemilist tundi on iseseisvat tööd. Iga täiendava erikursuse läbimisel
või mitme erikursuse üheaegsel läbimisel võib koolitaja vähendada erikursustel kattuvate
õppeainete vähimaid mahte.“;
5) paragrahvi 8 lõiked 7, 8 ja 9 tunnistatakse kehtetuks;
6) paragrahvi 9 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;
7) paragrahvi 10 lõike 2 punkti 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) väljavõte liiklusregistrist mootorsõidukijuhi õpetamise õiguse kohta“;
8) paragrahvi 11 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Õpetaja täienduskoolituse maht on vähemalt 40 akadeemilist tundi auditoorset õpet.“;
9) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:
„(3) Õpetaja täienduskoolitust on lubatud läbida osade kaupa erinevate koolitajate juures.
(4) Koolitaja esitab elektrooniliselt õpetaja täienduskoolituse edukalt lõpetanute nimekirja
hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast koolituse lõppemist Maanteeametile.“;
10) paragrahvi 13 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 13. Nõuded õpetajakoolituse lõpetamiseks“;
126
11) paragrahvi 13 lõike 1 esimesest lausest jäetakse välja tekstiosa „ja õpetaja
täienduskoolitus“;
12) paragrahvi 13 lõike 6 esimesest lausest jäetakse välja tekstiosa „või õpetaja
täienduskoolituse“;
13) paragrahvi 13 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Koolitaja esitab elektrooniliselt õpetajakoolituse edukalt lõpetanute nimekirja hiljemalt
kolme tööpäeva jooksul pärast asjaomase lõppemist Maanteeametile.“;
14) 6. peatüki muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
6. peatükk
Õpetamise õiguse taotlemine, väljastamine ja kehtetuks tunnistamine
§ 14. Õpetamise õiguse taotlemine ja väljastamine
(1) Õpetamise õiguse taotlemiseks esitatakse Maanteeametile:
1) isikut tõendav dokument;
2) koolitaja tunnistus õpetajakoolituse või õpetaja täienduskoolituse läbimise kohta, kui
koolitaja ei ole käesoleva määruse § 13 lõike 7 kohaselt andmeid esitanud või kutsetunnistus;
3) nõuetekohane tervisetõend, kui isiku tervisetõendi andmed liiklusregistris ei ole kehtivad
või terviseseisund on muutunud.
(2) Maanteeamet annab taotlejale õpetamise õiguse, kui isik:
1) vastab liiklusseaduse §-s 118 kehtestatud nõuetele;
2) on läbinud käesoleva määruse kohase koolituse;
3) on esitanud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud dokumendid.
(3) Õpetamise õiguse kohta kantakse liiklusregistrisse järgmised andmed:
1) õpetaja ees- ja perekonnanimi ning isikukood;
2) õpetamise õiguse väljaandeaeg ning kehtivusaeg;
3) mootorsõiduki, autorongi või masinrongi kategooria, mille juhti on lubatud õpetada.
(4) Liiklusseaduse § 118 lõikes 5 nimetatud õpetaja korral teeb Maanteeamet liiklusregistrisse
märke: „Liiklusteooria õpetaja, sõiduõpetaja kvalifikatsioon peatatud”.
(5) Õpetaja, kelle õpetamise õigus on tunnistatud kehtetuks, saab taotleda uuesti õpetamise
õigust, kui ta vastab õpetajale kehtestatud nõuetele.
(6) Maanteeamet annab õpetamise õiguse või teatab selle taotleja mittevastavusest nõuetele
kümne tööpäeva jooksul arvates käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kõikide
dokumentide kättesaamise päevast.
127
§ 15. Õpetamise õiguse kehtetuks tunnistamine
(1) Maanteeamet tunnistab õpetamise õiguse kehtetuks liiklusseaduse § 120 lõikes 2
nimetatud juhtudel.
(2) Maanteeamet teatab õpetamise õiguse kehtetuks tunnistamisest asjaomasele isikule
tähtkirjaga rahvastikuregistris registreeritud elukoha aadressile või muule teada olevale
elukoha aadressile või elektrooniliselt.
(3) Postiga saadetud õpetamise õiguse kehtetuks tunnistamise otsus loetakse isiku poolt
kättesaaduks postiteenuse osutaja väljastusteates märgitud päevast. Õpetamise õiguse
kehtetuks tunnistamise otsuse elektroonilise kättetoimetamise korral saadetakse otsus isiku
poolt näidatud või Internetis avaldatud elektronposti aadressil. Õpetamise õiguse kehtetuks
tunnistamise otsusele peab olema lisatud digitaalallkiri ja see peab olema kaitstud kolmandate
isikute eest. Otsuse saatmisel märgitakse, et otsuse kättesaamist tuleb elektronpostiga saatja
aadressil viivitamata kinnitada. Elektronpostiga kättetoimetatud otsus loetakse isiku poolt
kättesaaduks kinnitamise päevast. Kui otsuse kättesaamist ei kinnitata kolme päeva jooksul,
alates selle saatmisest, saadetakse otsus väljastusteatega tähtkirjana.
(4) ) Kui isik ei ela registrisse kantud aadressil ja tema tegelik viibimiskoht ei ole teada ning
õpetamise õiguse kehtetuks tunnistamise otsust ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada,
võib Maanteeamet otsuse avaldada ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Mootorsõiduki õpetamise õiguse kehtetuks tunnistamise otsuse avaldamisel Ametlikes
Teadaannetes avaldatakse isiku andmetest tema ees- ja perekonnanimi ning isikukood, või kui
see ei ole võimalik, siis isikukoodi asemel sünniaeg. Õpetamise õiguse kehtetuks tunnistamise
otsus loetakse avalikult kättetoimetatuks, kui on möödunud 15 päeva selle Ametlikes
Teadaannetes ilmumise päevast või kui isik kinnitab Ametlike Teadaannete infosüsteemis
teate kättesaamise.
§ 2. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 2019. aasta 1. juulil.
Kadri Simson
Majandus- ja taristuminister Merike Saks
Kantsler
128
KAVAND 9
MAJANDUS- JA TARISTUMINISTER
MÄÄRUS
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 25. veebruari 2011. a määruse nr 14 „Nõuded
mootorsõidukijuhi eksamineerija kvalifikatsioonile ja ettevalmistusele ning
mootorsõidukijuhi eksamineerimise õigust tõendava tunnistuse väljastamise ja kehtetuks
tunnistamise kord1“ muutmine
Määrus kehtestatakse liiklusseaduse § 122 lõike 5 alusel.
1. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 25. veebruari 2011. a määruses nr 14 „Nõuded
mootorsõidukijuhi eksamineerija kvalifikatsioonile ja ettevalmistusele ning mootorsõidukijuhi
eksamineerimise õigust tõendava tunnistuse väljastamise ja kehtetuks tunnistamise kord1“
tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 3 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks.
Kadri Simson
Majandus- ja taristuminister Merike Saks
Kantsler
129
KAVAND 10
VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise
põhimäärus“ muutmine
Määrus kehtestatakse liiklusseaduse § 173 lõike 2 alusel.
Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruses nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“
tehakse järgmised muudatused muudatused:
1) paragrahv 3 punkt 21 sõnastatakse järgmiselt:
„21) teisaldatava registreerimismärgi valdaja nimi, registrikood, aadress, kontakttelefoni number,
registreerimismärgi tähtede ja numbrite kombinatsioon ja sõiduki kasutamisel sõiduki liik, sõiduki
mark, sõiduki mudel, sõiduki VIN-kood, sõiduki värvus, kasutaja nimi, kasutaja aadress, kasutaja
juhiloa number, sõiduki kasutamise kuupäev ja kellaaeg;“;
2) paragrahvi 5 pealkiri, lõike 1 sissejuhatav lauseosa ja lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse
järgmiselt:
„§ 5. Juhtimisõiguse, juhilubade ja muude juhtimisõigust tõendavate dokumentide
andmebaasi kantavad andmed
(1) Juhtimisõiguse, juhilubade ja muude juhtimisõigust tõendavate dokumentide andmebaasi
kantakse:
1) taotluse põhjus (esmase juhiloa taotlemine, ajutise juhiloa taotlemine, juhiloa taotlemine, piiratud
juhtimisõiguse taotlemine, rahvusvahelise juhiloa taotlemine);“;
3) paragrahvi 5 lõike 1 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„9) dokumendi tüüp (juhiluba, ajutine juhiluba, esmane juhiluba), seerianumber, väljastamise
kuupäev ja andmed väljastaja kohta, kehtivuse kuupäev, kätteandmise kuupäev ja kätteandja nimi;“;
4) paragrahvi 5 lõiget 1 täiendatakse punktidega 15 ja 16 järgmises sõnastuses:
„15) andmed mootorsõidukijuhi õpetamise õiguse kohta: õpetaja ees- ja perekonnanimi ning
isikukood, õpetamise õiguse väljaandeaeg ja kehtivusaeg, mootorsõiduki, autorongi või masinrongi
kategooriad, mille juhti on lubatud õpetada, liiklusseaduse § 118 lõikes 5 nimetatud õpetaja korral
märge sõiduõpetaja kvalifikatsiooni peatamise kohta.“
130
16) andmed mootorsõidukijuhi juhendamise õiguse kohta: juhendaja ees- ja perekonnanimi ning
isikukood, juhendamise õiguse väljaande- ja kehtivusaeg, mootorsõiduki, autorongi või masinrongi
kategooriad, mille juhti on lubatud juhendada, juhendatava ees- ja perekonnanimi.;
5) paragrahvi täiendatakse punktiga 22 järgmises sõnastuses:
„22) lisamärked.“.
Kadri Simson
Majandus- ja taristuminister Merike Saks
Kantsler
131
KAVAND 11
MAJANDUS- JA TARISTUMINISTER
MÄÄRUS
Automaatse liiklusjärelevalve süsteemi andmekogu põhimäärus
Määrus kehtestatakse liiklusseaduse § 199 lõike 5 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Andmekogu nimi
Andmekogu nimi on automaatse liiklusjärelevalve süsteemi andmekogu.
§ 2. Andmekogu pidamise eesmärk
Andmekogu pidamise eesmärk on kohalikele teedele ja riigimaanteedele liiklusjärelevalve
süsteemiga kogutud järgmiste liiklusalaste õigusrikkumiste andmete töötlemise abil tagada
tõhus liiklusjärelevalve järgmiste õigusrikkumiste üle:
1) mootorsõidukiga lubatud sõidukiiruse ületamine;
2) mootorsõidukiga punase keelava fooritule nõuete rikkumine;
3) tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimine;
4) liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustuskohustusega hõlmatud sõiduki liikluses
kasutamise korral, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset
liikluskindlustust.
§ 3. Mõisted
Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) automaatne liiklusjärelevalve süsteem (edaspidi järelevalvesüsteem) - tehnoloogiliste
seadmete kogum, mis koosneb järelevalvekaamerast või -kaameratest, sõidukiiruse mõõtmisel
kiirusmõõtevahendist, dokumenteerimisseadmest ja muudest vajalikest lisaseadmetest, mis on
ette nähtud liiklusalase õigusrikkumise fikseerimiseks ning mille salvestist on õigus kasutada
mootorsõiduki ja selle juhi, mootorsõiduki omaniku või vastutava kasutaja tuvastamiseks.
2) salvestis - järelevalvesüsteemi poolt loodud käesoleva määruse §-s 7 loetletud andmete
elektrooniline kogum.
3) andmesubjekt - mootorsõiduki omanik või vastutav kasutaja, kelle mootorsõidukiga
liiklusalane õigusrikkumine sooritati.
4) käitaja - määruse tähenduses volitatud isik, kes paigaldab, hooldab, seadistab või kontrollib
järelevalvesüsteemi.
2. peatükk
Andmekogu ülesehitus ja andmekogu pidamise nõuded
§ 5. Andmekogu pidamise viis ja koosseis
(1) Andmekogu peetakse ühetasandilise infotehnoloogilise andmekoguna.
132
(2) Andmekogu pidamisel kasutatakse automatiseeritud andmetöötlust ja andmeid säilitatakse
digitaalsel kujul.
§ 6. Andmekogus sisalduvate andmete kaitse
(1) Andmekogus sisalduvate andmete turvaklass on K1T2S2. Andmekogu turbeaste on
keskmine (M).
(2) Salvestise töötlemiseks kasutatavad infotehnoloogilised süsteemid ja meetmed peavad
tagama salvestise tervikluse, usaldusväärsuse ja autentsuse. Salvestis peab olema failivormis,
mis tagab selle tervikluse, usaldusväärsuse ja autentsuse salvestise töötlemise aja jooksul.
(3) Andmekogus sisalduvate andmete käideldavuse, tervikluse ja konfidentsiaalsuse
tagamiseks rakendatakse järgmisi organisatsioonilisi, füüsilisi ja infotehnoloogilisi
turvameetmeid:
1) andmekogu kasutajate tuvastamine eesmärgiga pidevalt seostada kõiki kasutajaid nende
poolt käivitatud protsessidega;
2) andmekogule juurdepääsu kontroll eesmärgiga määratleda ligipääs järelevalvesüsteemi
seadmetele ja andmekogus olevatele andmetele;
3) andmekogu kasutamise dokumenteerimine ja auditeerimine eesmärgiga kontrollida ja
tuvastada turvalisuse rikkumisega seotud sündmused.
3. peatükk
Andmete töötlemine andmekogus
§ 7. Salvestis
(1) Järelevalvesüsteem rakendub tööle käesoleva määruse § 3 punktides 1 ja 2 nimetatud
õigusrikkumise korral, jäädvustab salvestise ning edastab salvestise järelevalvesüsteemist
andmekogusse.
(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuslikele andmetele võib salvestis
sisaldada ka muid järelevalvesüsteemi valmistajatehase ette nähtud andmeid, nagu
mõõtesessiooni algusaeg (kuupäev, kellaaeg), mõõtesessiooni tähis, pildikäivituse piirväärtus,
sõiduraja number ja mootorsõiduki kategooria sõltuvalt sõiduki gabariitidest.
§ 8. Salvestise automaatne töötlemine andmekogus
Andmekogus teostatakse infotehnoloogilise tarkvara abil salvestisega automaatselt järgmised
toimingud:
1) salvestise autentsuse kontroll. Autentsuse kontrolli mitteläbivad andmed kustutatakse
andmekogust ja neid ei edastata edaspidisesse andmetöötlusprotsessi;
2) mootorsõiduki registreerimismärgi tuvastamine. Registreerimismärgi tähis lisatakse
andmeedastusfailis sisalduvasse metaandmete faili. Registreerimismärgist luuakse pildifail
koos registreerimismärgi tähisega;
3) lubatud sõidukiiruse ületamise juhtumi puhul lõpliku mõõtetulemuse arvutamine mõõtmisel
saadud mootorsõiduki kiiruse väärtusest asjaomase laiendmääramatuse lahutamise teel;
4) andmete edastamine kohtuvälisele menetlejale.
§ 9. Andmete edastamine kohtuvälisele menetlejale
133
Käesoleva määruse §-s 7 nimetatud salvestise andmetest ja §-s 8 nimetatud andmetest
moodustatakse andmeedastusfail, mis edastatakse automaatselt riigi infosüsteemi
andmevahetuskihi kaudu kohtuvälise menetleja andmekogusse infosüsteemi POLIS.
4. peatükk
Andmete säilitamine andmekogus ja juurdepääs andmekogusse kantud andmetele
§ 10. Andmekogu andmete säilitamine
(1) Käesoleva määruse §-s 7 nimetatud salvestist säilitatakse andmekogus neli aastat.
(2) Käesoleva määruse §-s 8 nimetatud salvestise töötlemise tulemusel tekkinud andmed ning
käesoleva määruse §-s 9 nimetatud andmeedastusfailid kustutatakse vahetult pärast edukat
andmeedastust kohtuvälisele menetlejale.
(3) Andmed hävitatakse vastutava töötleja kehtestatud korras.
§ 11. Juurdepääs andmekogusse kantud andmetele
(1) Andmekogus sisalduvad andmed on juurdepääsupiiranguga.
(2) Õigus andmekogust andmeid saada on:
1) andmesubjektil temaga seonduva liiklusalase õigusrikkumise osas;2) andmekogu vastutava
töötleja ametnikel neile teenistuskohustuste täitmiseks määratud ulatuses;
3) kohtuvälisel menetlejal väärteoasja menetlemiseks, sealhulgas hoiatamismenetluse
läbiviimiseks;
4) muudel seaduses sätestatud isikutel.
(3) Andmekogu vastutav töötleja otsustab kolmandatele isikutele riigi infosüsteemi
andmevahetuskihi kaudu andmetele juurdepääsu andmise kooskõlas avaliku teabe seaduse ja
isikuandmete kaitse seadusega.
(4) Andmekogu andmetele juurdepääsu õigus on vastutaval töötlejal, käitajal ja andmekogu
arendaval või hooldaval isikul andmekogu vastutava töötlejaga sõlmitud lepingus sätestatud
ulatuses ja tingimustel.
(5) Andmeid töötlevad isikud on kohustatud hoidma saladuses neile andmete töötlemisel
teatavaks saanud isikuandmeid.
§ 12. Andmete väljastamine andmekogust
(1) Andmekogu vastutav töötleja väljastab andmekogust andmeid:
1) kohtuvälisele menetlejale väärteoasja menetlemiseks, sealhulgas hoiatamismenetluse
läbiviimiseks läbi riigi infosüsteemi andmevahetuskihi;
2) muudel juhtudel isiku kirjaliku avalduse alusel, kui andmete väljastamiseks on vahetult
seadusest tulenev alus.
(2) Andmesubjektil või tema esindajal on andmetega võimalik tutvuda andmekogu vastutava
töötleja juures kirjaliku avalduse alusel.
134
5. peatükk
Järelevalve andmekogu pidamise üle, andmekogu pidamise finantseerimine ja
andmekogu tegevuse lõpetamine
§ 13. Järelevalve andmekogu pidamise üle
Järelevalvet andmekogu pidamise üle teostatakse vastavalt isikuandmete kaitse seadusele ja
avaliku teabe seadusele.
§ 14. Andmekogu pidamise finantseerimine
Andmekogu hooldus- ja arendustöid ning pidamist rahastatakse riigieelarvest vastutavale
töötlejale selleks otstarbeks eraldatud vahenditest.
§ 15. Andmekogu tegevuse lõpetamine
(1) Andmekogu tegevuse lõpetamine toimub kooskõlas arhiiviseadusega ja avaliku teabe
seaduse § 439 lõike 1 punkti 6 alusel kehtestatud määrusega.
(2) Andmekogu tegevuse lõpetamisel otsustatakse andmete teise andmekogusse või riiklikku
arhiivi üleandmine või andmete hävitamisele kuulumine ja nende üleandmise või hävitamise
tähtaeg.
Kadri Simson
Minister Merike Saks
Kantsler
135
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: MKM/18-1185 - Liiklusseaduse ja sellega seonduvate
seaduste muutmise seadus
Kohustuslikud kooskõlastajad: Kaitseministeerium; Haridus- ja
Teadusministeerium; Eesti Maaomavalitsuste Liit; Rahandusministeerium;
Maaeluministeerium; Sotsiaalministeerium; Siseministeerium; Eesti Linnade
ja Valdade Liit
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 10.12.2018 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele:
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/042eac55-84aa-4044-82b6-
f128cc6c31a7
Link kooskõlastamise etapile:
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/042eac55-84aa-4044-82b6-
f128cc6c31a7?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on kooskõlastamise menetlusetapis lisandunud
uusi andmeid või dokumente.
Eelnõu toimik: MKM/18-1185 - Liiklusseaduse ja sellega seonduvate
seaduste muutmise seadus
Kooskõlastamine algatati 19.11.2018 14:26
Kohustuslikud kooskõlastajad: Kaitseministeerium; Haridus- ja
Teadusministeerium; Eesti Maaomavalitsuste Liit; Rahandusministeerium;
Maaeluministeerium; Sotsiaalministeerium; Siseministeerium; Eesti Linnade
ja Valdade Liit
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 11.01.2019 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele:
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/042eac55-84aa-4044-82b6-
f128cc6c31a7
Link kooskõlastamise etapile:
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/042eac55-84aa-4044-82b6-
f128cc6c31a7?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main