Teie 11.02.2022 nr 17-7/2021/1031-1 ;
Majandus- ja MKM/22-0160/-1K
Kommunikatsiooniministeerium Meie 24.03.2022 nr 1.1-11/1632-2
[email protected]
Energiamajanduse korralduse
seaduse muutmise seaduse eelnõu
Austatud härra minister
Rahandusministeerium kooskõlastab energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse
eelnõu. Peame oluliseks selle eelnõuga kiiret edasiliikumist ning lahenduse rakendamist.
Teeme ettepaneku kaaluda eelnõu täiendamist lähtudes alljärgnevatest märkustest.
1. Tuuleelektrijaamade eest tasu on kohaliku kasu instrument olenemata sellest, et tuulikuid
on vaja rajada rohepöörde üleriigiliste eesmärkide täitmiseks. Kogukonna otsustada on, kas ja
missugustel tingimustel nõustutakse oma elukoha naabrusesse tuulepargi rajamisega. Seetõttu
on oluline, et kohapeal saaks rakendada teatud ette antud piirides erinevaid tingimusi.
Seaduses jäigalt ette kirjutatud reeglid võivad võtta ära hädavajaliku paindlikkuse kogukonna
nõusoleku saavutamiseks, mis omakorda võib saada takistuseks tuuleparkide rajamisel. Samas
tuleb silmas pidada, et reeglid oleksid selgelt sõnastatud tagamaks tuulepargi arendajatele
kindlustunde.
Kohaliku omavalitsuse üksustele (edaspidi KOV) tuulikutasu määra kehtestamise õiguse mitte
võimaldamine ja ühtne üleriigiline tasumäär 0,5 EUR MW/h eest ei vasta kohaliku kasu
instrumendi põhimõtetele, milleks oleks võimalikult suurel määral kohapealsete tingimuste
kehtestamine. Nt tulenevalt rahvusvahelisele kogemusele rakendatakse tuulikute eest
kogukonnale mõjude kompenseerimisel erinevaid instrumente alates tasust ja lõpetades
osaluste andmisega energiatootmise ettevõttes. Ka Eestis võib olla mõnel juhul vajalik nt
kombineerida KOVile tasu maksmist, energiaühistu kaudu soodsama hinnaga elektrienergia
tarnimist, kogukonna mittetulundusühingu loomist tasu arvelt projektide rahastamiseks,
osaluste andmist jne. Kui KOV saab otsustada tuulikutasu suuruse üle, saab ta teha arendajale
ühe korraga konkreetse tervikliku pakkumise erinevaid instrumente kombineerides. Kui on
ühtne üleriigiline tasu, siis sellisel juhul võib KOV muid kohaliku kasu instrumente täiesti
eraldiseisvalt rakendada.
Tuulikutasul peaks olema regulatiivne eesmärk suunamaks tuuleparkide rajamist hõredalt
asustatud piirkondadesse. Kui KOV saab tasu määra üle otsustada, on võimalik nt väga
hõredalt asustatud piirkonnas määrata väiksema määra, sest ka inimeste toetuste maksmiseks
peab vähem kulutama. Samas tiheasustusel lähedal piirkondades kõrgem tasumäär annab
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
signaali, et mõjutatud isikute arv on suur ja seetõttu peab arendaja tuulepargi rajamise soovi
korral rohkem raha välja maksma.
Eelnõu kohaselt laekub tuulikutasu 100% KOVidele ning seda administreerivad KOVid ise.
Seega ei saa olla tegemist riigile laekuva maksu või tasuga. Kohalikul maksu või KOVidele
laekuva üldisel otstarbel kasutamiseks mõeldud avalik õigusliku tasu puhul peab Eesti
Vabariigi põhiseaduse § 157 ja Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli nr 9.3 kohaselt
olema KOVil õigus seadusega lubatud piires ise määrata maksu või tasu suurus. Kuna
analüüside kohaselt mõjutaks nt tasu suurus 0,5 EUR MW/h tuuleenergia ettevõtte elektri
lõpphinda ca 1%, ei põhjustaks KOVidele määra kehtestamise õiguse andmine olulist riivet
ettevõtlusvabadusele. Maismaa tuulepargi arendamiseks on mitmeid võimalikke piirkondi ja
kui arendaja jaoks on mõne KOVi tasu määr kõrge, võib ta tuulepargi rajada teise KOVi.
Teeme ettepaneku anda KOVidele tasumäära kehtestamise õigus nt vahemikus 0,2/0,3–
0,5 EUR MW/h eest.
2. Eelnõu § 2 lisatava punkti 211 puhul jääb arusaamatuks, missugust õiguslikku olukorda
loob sõnastus „kuni“. Kas see annab võimaluse mõnel juhul nt KOVil otsustada, et tuuliku
mõjuareeal on väiksem? Eelnõu sõnastus konkreetselt sellist õigust KOVile hetkel ette ei näe,
kuid nendime, et selline vajadus võib tegelikus elus siiski tekkida. Maastik tuulikute
mõjuareaalis võib olla väga mitmekesine: orud, künkad, metsamassiivid ning nendest
põhjustatud müra edasi kandvad tuulekoridorid või visuaalselt häiringut põhjustavad
vaatekoridorid. Seega häiringud ja mõjud ei kulge mööda konstantse raadiusega ringjoont.
KOVile mõjuareaali piiride määratlemisel enesekorralduse õiguse andmine võimaldaks
vältida olukordi, kus mõjuareeal nö valgub väikeses ulatuses teise KOVi
haldusterritooriumile. Seletuskirjas ei ole analüüsitud, miks ei võiks KOVil olla teatud ette
antud reegleid arvestades õigus otsustada mõjuareaali suuruse üle seadusega ette antud
vahemikus (nt mitte väiksem kui 1 km ning kuni 2 või 3 km vastavalt tuuliku kõrgusele).
Mõjuareaalil on peamine tähendus isikutele/perekondadele tasu/toetuse maksmisel ehk
kohaliku elu korraldamisel ning seetõttu peaks KOV saama selle määramisel kaasa rääkida
kohalikke olusid arvestades. Riiklikud raamid oleksid õigustatud piirini, mis tagaksid
mõjutatud isikutele KOVilt tasu/toetuse saamise. Juhul, kui KOVile ei soovita anda õigust
täpsustada toetuse saamiseks õigustatud elamute kaugusi ja ei määratleta seaduse tasandil ka
teist selleks õigustatud asutust, siis ei ole seaduses sõna „kuni“ kasutamine asjakohane.
Pooldame siiski KOVile toetuse saamiseks õigustatud mõjuala piiride täpsustamise õiguse
andmist ning teeme ettepaneku sõnastada § 324 lõige 8 järgmiselt:
„(8) Kohaliku omavalitsuse üksusele laekunud tuulikutasu saamiseks õigustatud isiku elukoha
kauguse tuuleelektrijaamast või toetuse taotlemise täpsemad tingimused ja korra kehtestab
kohaliku omavalitsuse volikogu määrusega.“.
3. Eelnõuga § 2 lisatava 211 tekib küsimus, mida tähendab, et mõjuala ulatub tuuliku torni
keskpunktist katastriüksuse piirini? Esiteks on ebaselge, kuidas torni keskpunkt määratakse.
Kui torni keskpunktist 2 või 3 km kaugusel piirjoon jääb katastriüksuse sisse, siis on
mõjuareaali piiriks katastriüksuse kaugeim piir tornist ehk ringjoonele tekib nö „sopp“. Seega
tuleks selguse mõttes lisada lause, et kui 2 või 3 km mõjuareaali joon läbib katastriüksust
loetakse kogu katastriüksus tuuleelektrijaama mõjualasse.
Kui nt katastriüksuse tornile lähim punkt on 1,9 km kaugusel ja kaugeima piiri ääres 4 km
kaugusel on elumaja, arvatakse see katastriüksus tervikuna mõjualasse olenemata sellest, et
2
vahemikus 1,9 km kuni 4 km on nt tihe mets ja elamu juures sisuliselt tuulikut näha ja kuulda
ei ole. Kas see on eelnõu algataja jaoks taotluslik valik? Samas häiringu eest tasu/toetust peaks
saama ikka igapäevaselt häiritud isik. Alternatiiv on siduda see piir maatulundusmaa õueala
sihtotstarbega kõlviku kaugeima piiriga. Tuulik pigem häirib elamist, mitte metsas ringi
käimist või põllu harimist.
Lisaks teeme ettepaneku katastriüksuse piiri asemel võtta arvesse kinnisasja piir.
Katastriüksus on maatükk, mille alusel moodustatakse kinnisasjad. Kuna eelnõu räägib
toetusest eluruumi omanikule, siis oleks meie hinnangul õige rääkida ka maa puhul
kinnisasjast, mitte katastriüksusest, mis on tegelikult vaheetapp, mille alusel moodustatakse
kinnisasi.
4. Palume lõikest 1 välja jätta „olulise ruumilise mõjuga“, kuna olulise ruumilise mõjuga
ehitised on defineeritud Vabariigi Valitsuse 1. oktoobri 2015. a määruses nr 102 „Olulise
ruumilise mõjuga ehitiste nimekiri“, kus on öeldud, et tuulepark on Vabariigi Valitsuse
26. juuni 2003. a määruse nr 184 „Võrgueeskiri“ tähenduses, mis koosneb vähemalt 30 meetri
kõrgustest elektrituulikutest. Võrgueeskiri ütleb, et tuulepark käesoleva määruse tähenduses
on mitmest elektrituulikust ning elektrituulikuid omavahel ja neid liitumispunktiga
ühendavatest seadmetest, ehitistest ning rajatistest koosnev elektrijaam. Seega tekib
ringviitamine. Samas käesolevas eelnõus on antud tuulepargile teistsugune definitsioon, see
on ühest või mitmest tuuleelektrijaamast ning tuuleelektrijaamu omavahel ja neid
liitumispunktiga ühendavatest seadmetest, ehitistest ning rajatistest koosnev tootmisseade.
Järelikult ei saa käesoleva eelnõu kohane tuulepark olla olulise ruumilise mõjuga ehitis, sest
eelnõu kohane tuulepark võib koosneda ka ühest tuulikust. Või kas on kavas muuta ka
„Võrgueeskirja“ – seletuskirja rakendusaktide osast see välja ei tule. Igal juhul tekib olulise
ruumilise mõjuga ehitisele viitamisel oht, et kui ühte või teist määrust muudetakse, muutub
seadus ebatäpseks.
5. Eelnõuga lisatavad § 321 lõiked 2 ja 3 on osaliselt dubleerivad. Tuulikutasu makstakse
elektrijaama ehk masti asukoha KOVile. Tuulepargi mõiste sisse toomine ei ole tuulikutasu
kontekstis vajalik, sest tasu arvutamisel võetakse aluseks konkreetse ühe tuuleelektrijaama
toodetud elektrienergia (vt ka eelmist märkust). Lisaks ei ole vaja lõikes 2 kasutada sõnu
„toodetud elektrienergia eest“. Tasu arvutamise põhimõtted on esitatud § 324. Teeme
ettepaneku lõiked 2 ja 3 ühendada ja sõnastada järgmiselt: „Tuuleelektrijaama valdaja tasub
tuulikutasu tuuleelektrijaama asukoha kohaliku omavalitsuse üksusele.“
6. Eelnõuga lisatava § 321 lõike 2 sõnastus on ekslik ja seda väidet toetab seletuskiri. Lõike 2
sõnastus peaks keskenduma ainult maismaa tuuleparkidele. Ainult maismaa tuuleelektrijaama
valdaja maksab ise otse tuulikutasu tuuleelektrijaama asukoha KOVile. Meretuulepargi
valdaja tasub mitte tuuleelektrijaama asukoha KOVile (merealal ei olegi KOVi
haldusterritooriumi) tuulikutasu, vaid riigile hoonestusõiguse tasu, millest osa raha annab riik
edasi mõjutatud KOVidele tuulikutasu nime all. Seaduses peab vahet tegema kahel erineval
õigussuhtel: eraõiguslik juriidiline isik vs KOV ja riik vs KOV.
7. Eelnõust on puudu sätted, mis hetkest hakatakse arvestama maismaa tuuleelektrijaama
valdajale tuulikutasu maksmise kohustust ja mis ajahetkel see kohustus lõpeb. Kuna tegemist
on avaliku õigusliku tasuga, millega piiratakse eraõigusliku isiku ettevõtlusvabadust, peavad
tasu maksmisega kohustusega seotud sätted olema seaduses. Analoogselt merealal asuva
tuulepargi puhul sätestatuga saab eeldada, et tasu hakatakse arvestama hetkest, kui
3
tuuleelektrijaam lülitatakse põhivõrku ja tasu arvestus lõpetatakse kui tuuleelektrijaam
lülitatakse võrgust välja. Palume lisada eelnõusse vastav sõnastus.
8. Eelnõuga lisatava § 322 lõike 2 sõnastuses kasutatav termin „isikutele makstav tuulikutasu“
ei ole korrektne. KOV saab tasu maksta kui ta saab raha eest isikult vastu kaupa või teenust.
Antud juhul taotleb isik KOVilt nn kompensatsiooni tuuleelektrijaamaga kaasneva negatiivse
mõju eest ise midagi vastu andmata. Seega oleks õigemad terminid „toetus“,
„kompensatsioon“, „hüvitis“.
Lisaks juhime tähelepanu, et isikutele makstavad toetused ei ole automaatselt vabastatud
tulumaksust.
9. Eelnõuga lisatava § 32² lõike 2 sõnastus on ekslik ja seda väidet toetab seletuskiri, mille
kohaselt kuni 50% tasust jaotatakse mõjuareaalis elavatele isikutele. Seega peab sättes olema
„Kuni 50%...“. Lisaks ei ole arusaadav, kuidas mõjuareaalis isikutele makstava tasu suurus
ikkagi arvutatakse vahemikus 1–5000 eurot. Seletuskirjast võib aru saada, et igale isikule
makstav tasu jääb väiksemaks kui 5000 eurot juhul, kui isikutele kokku tasumiseks ette nähtud
summa ületab 50% KOVile laekuvast tasust. Lisaks on normitehniliselt vajalik teha erinevad
sätted KOVi õiguste ja kohustuste ning isikute õiguste kohta.
Teeme ettepaneku järgmiseks sõnastuseks:
„(2) Kohaliku omavalitsuse üksus maksab maismaal paikneva tuuleelektrijaama laekunud
tuulikutasust kuni 50 protsenti käesoleva seaduse § 32³ lõigetes 2 ja 3 sätestatud füüsilistele
isikutele toetusteks.
(3) Käesoleva seaduse § 32³ lõigetes 2 ja 3 sätestatud füüsilisel isikul on õigus toetust saada
kuni 5000 eurot aastas.
(4) Kui igale isikule 5000 euro maksmiseks vajalik kogusumma ületab 50% kohalikule
omavalitsuse üksusele laekunud tasust, jaotatakse isikute vahel proportsionaalselt 50%
laekunud tasust.“
10. Eelnõuga lisatav § 32³ lõige 1 on praegusel kujul mittevajalik, sest on iseenesest mõistetav,
et KOVile laekunud tasu kasutab KOV.
11. Seletuskirjast ei selgu, miks ei võimaldatud KOVil ise teatud piirides diferentseerida
toetuse suurust. Mida kaugemal mõjuareaali lõpus elamispind asub, seda väiksem on häiring
ning samuti mida lähemal tuuleelektrijaamale see on, seda tugevam on häiring. Samuti võib
mõju sõltuda looduslikest aspektidest (mõjuareaali vähendav mägi või võimendav org). Seega
sõltuvalt asukohast on diferentseeritud toetuse suurus igati õigustatud. Palume seletuskirja
lähtuvalt eeltoodust täpsustada.
12. Eelnõuga lisatava § 32³ lõike 2 sõnastus näeb ette, et isikutele makstakse tasu/toetust
häiringute eest. Samas § 32¹ lõike 1 kohaselt on tuulikutasu üks eesmärke avaliku ruumi kui
ressursi kasutamise eest tasumine. Kas isikutele makstav tasu/toetus seda ei hõlma? Palume
eeltoodust lähtudes seletuskirja täpsustada.
13. Eelnõuga lisatava § 32³ lõike 2 jääb ebaselgeks tasu/toetuse objekt. Praegu on sättes ainult
kirjas tasu/toetust taotleda võivad isikud. Teeme ettepaneku sätte sõnastust muuta ja öelda, et
4
tasu/toetust makstakse tuuleelektrijaama mõjuareaalis asuva eluruumi eest, kui see eluruum
on füüsilise isiku rahvastikuregistri järgne elukoht.
14. Eelnõuga lisatava § 32⁴ lõikes 1 tuleb täpsustada tuulikutasu objekti. Praegu ei ole selge,
kuidas valdaja jaoks arvutatakse eelmise kalendriaasta eest tasu. Avaliku õigusliku tasu puhul
peab olema seaduses selgelt sätestatud tasu suuruse arvutamise põhimõtted. Soovitame lisada,
et tasu suurus arvutatakse eelmisel kalendriaastal elektrijaamas toodetud elektrienergia
koguse megavatt-tundides alusel. Korduste vältimiseks on võimalik sätestada samas lõikes, et
vastavad andmed esitab põhivõrguettevõte.
15. Eelnõuga lisatava § 32⁴ lõike 5 kohaselt saab isiku põhist tasu/toetust taotleda ainult
tuuleelektrijaama mõjuareaali eluruumi omanik. Samas võib esineda juhtumeid, kus
elamispind on välja üüritud ja see on isiku rahvastikuregistri järgne elukoht.
Tuuleelektrijaamast tekitatud häiring mõjutab negatiivselt lähipiirkonnas elavat isikut
olenemata eluruumi kasutamise õiguslikest alustest. Eluruumi omandi nõude seadmine
toetuse/tasu saamise tingimuseks võib ülemääraselt riivata isikute võrdse kohtlemise
printsiipi. Lisaks on nõuded toetuse saamise subjektidele vastuolulised, nt § 32³ lõike 2
kohaselt makstakse tasu füüsilisele isikule, kelle rahvastikuregistris registreeritud elukoha
aadress ja kelle omandis olev eluruum asub tuulepargi mõjualas. Paragrahvi 32⁴ lõigete 5 ja 6
kohaselt aga peab taotleja olema ainult eluruumi omanik. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku
seaduseelnõu vaadata läbivalt üle ja sõnastada nii, et oleks üheselt arusaadav, millistel
tingimustel ja kellele tuulikutasu makstakse ning kas täidetud peavad olema mõlemad nõuded
(omand ja elukoha registreerimine rahvastikuregistris) või piisab ühe nõude täitmisest.
Palume täpsustada ka eelnõu § 32³ lõike 3 sõnastust, mis praegusel kujul jääb arusaamatuks.
Kuna sätte sõnastus võimaldab mitmeti mõistmist, teeme selguse huvides ettepaneku
sõnastada säte lähtudes seletuskirjas toodud selgitusest, mille kohaselt toetus maksmise
kohustust ei ole füüsilistele isikutele, kelle elukoht on tuulelektrijaama mõjualas, kuid asub
väljaspool Eesti Vabariiki.
16. Kuna võimalus KOVilt tasu/toetust saada võib ahvatleda isikuid tegema oma omandis
suvemajja rahvastikuregistri järgset sissekirjutust seal püsivalt elamata, peaks KOV saama
kontrollida eluruumi püsivat kasutamist. Teeme ettepaneku lisada põhimõte, et põhjendatud
juhul võib KOV nõuda taotlejalt täiendavaid tõendeid eluruumi püsivalt kasutamise
tõestamiseks.
Alternatiivina palume kaaluda tuulikute eest kompensatsiooni maksmist kõikidele
tuuleelektrijaama mõjuareaalis asuvate elamumaa või maatulundusmaa omanikele.
Tuulikutega kaasnev visuaalne mõju vähendab kinnisvara väärtust rahvusvaheliste uuringute
kohaselt 2%. Mööname, et kompensatsioon võiks olla oluliselt väiksem nendele isikutele,
kellel on küll kinnistu tuuliku mõjuareaalis, aga kes selles piirkonnas ise püsivalt ei ela.
17. Kui tasu/toetust saab küsida tuuleelektrijaama mõjuareaalis asuva eluruumi eest, kui see
eluruum on rahvastikuregistri järgne elukoht ning tasu/toetust küsib rahvastikuregistri järgi
seal elav isik, ei ole vajalik § 32⁴ lõige 7. Ühisomand on abikaasade vahel ja KOV ei peaks
hakkama tasu/toetust nende vahel jaotama.
18. Eelnõus puudub säte olukorra lahendamiseks, kui maismaa tuuleelektrijaama mõjualasse
jäävad teise KOVi (nt naaber KOV) elanikud. Eelnõu kohaselt on igal mõjuareaalis elaval
leibkonnal õigus saada tasu/toetust. Kes maksab sellele isikule toetuse välja, kui isiku elukoha
KOV ei saa tuuliku tasu? Teeme ettepaneku lisada vastav säte järgmises sõnastuses: „Kui § 2
5
lõikes 211 sätestatud mõjualasse jäävad teise kohaliku omavalitsuse üksuse elanikud, maksab
tuuleelektrijaama asukoha kohaliku omavalitsuse üksus koostöös tuuleelektrijaama
mõjuareaali jääva kohaliku omavalitsusega isikutele välja toetuse.“.
19. Eelnõus puuduvad sätted tuulikutasu administreerimise kohta. Tuulikutasu on avalik-
õiguslik tasu ja selle maksmisega seotud reeglid nagu tasu maksmise teatise esitamine, vaiete
esitamine, võlgade arvestus ja nende tasumine, tähtajaks tasu maksmata jätmise eest intressid
ja viivised, tasutud ettemaksu arvestus, vigaste algandmete tõttu tasu ümberarvutus ja sellega
arvestamine tulevaste perioodide tasu suuruse määramisel jne.
20. Eelnõuga lisatavas § 325 lõikes 1 ei ole öeldud, kas KOVidele antav tuulikutasu
arvutatakse riigilt laekunud tasult või arvutatakse elektritoodangu alusel olenemata kui palju
riigilt hoonestusõiguse tasu laekus. Kui KOVile laekuv tasu suurus sõltub riigile laekunud
hoonestusõiguse tasust, tuleb lisada reegel, et kui riigile laekunud hoonestusõigus on väiksem,
saavad KOVid tuulikutasu proportsionaalselt vähem. Kui KOVidele laekuv tasu ei peaks
sõltuma hoonestusõiguse tasust, tuleks seaduses vastav seos välja jätta.
Eelnõust ei selgu, missugune on meretuuleparkide tuulikutasu ülekandmise periood. Kas
kantakse üle kord aastas?
21. Me ei toeta eelnõu § 325 lõiget 2, mille järgi jaotatakse KOVidele laekuv hoonestusõiguse
tasu osa meretuulepargi mõjuareaalis asuvate KOVide vahel võrdselt. Mida lähemal rannikule
seda rohkem on elektrituulikud ka nähtavad. Seega KOVide vahel tasu jaotamiseks on
ettepanek kasutada nt lähenemist, kus arvesse võetakse hoonestusloa menetluses fikseeritud
tuulepargi välisringi tuulikute vähim kaugus rannajoonest, lahutades see mõjuareaali
välispiirist 25 km. Mida lähemal rannajoonele tuulik on, seda suuremad kauguspunktid KOV
saab, tasu jaotatakse proportsionaalselt KOVide kauguspunktidele.
22. Eelnõu § 32⁵ lõike 3 kohaselt teeb Rahandusministeerium KOVidele makstava
hoonestustasu ülekande. Seletuskirja kohaselt: „kuna hoonestustasu laekub riigikassasse, siis
on pädevaks asutuseks Rahandusministeerium, kes vastutab ja teeb väljamakse Maa-ameti
arvutustele tuginedes KOVidele, kes on õigustatud tuulikutasule.“ Seletuskirjas ei ole
asjakohane mainida riigikassat, sest riigikassa on kõikide riigitulude vahendaja. Samas
laekunud tulu raamatupidamises võtab ikkagi arvele konkreetne riigiasutus, st kui makstakse
riigituludesse hoonestustasu, siis lisatakse maksekorraldusele vastava riigiasutuse
viitenumber. Tulenevalt riigieelarve seaduse § 32 lõikest 3 kantakse riigieelarves nii tulu kui
ka kuluna planeeritud maksud, maksed ja muud tasud, mida riik kogub ja edastab õigusaktis
määratud isikule (edasiantav maks), saajale edasi vastavalt tegelikule laekumisele. Märgime
aga, et veeseadusest tulenevalt laekub hoonestustasu riigieelarvesse. Ehk tegemist on riigile
planeeritud riigieelarve tuluga, kuid ei veeseadusest ega antud eelnõust ei tulene, et sellest
planeeritakse ka riigieelarve kulu, märgitud on ainult, et hoonestustasust maksab riik osa
KOVidele (§ 32⁵ lõige 1). Rahandusministeerium küll teeb ning vahendab riigiasutuste
makseid ja arveldusi (riigieelarve seaduse § 64 lõige 1), kuid antud juhul ei puuduta asi
kassalist teenindamist, vaid seda, et Rahandusministeerium peaks ise riigile laekunud tulust
hakkama kulusid tegema, sh kanda osa laekunud riigi tuludest KOVidele. Selleks, et
hoonestustasust oleks võimalik KOVidele väljamakseid teha, tuleb kas muuta veeseadust ning
sätestada, et hoonestustasu laekub osaliselt riigi eelarvesse ning osaliselt kohaliku
omavalitsuse üksustele (määrates kindlaks protsendid, viidates energiamajanduse korralduse
seadusele vm). Või siis kui ei soovita, et hoonestustasu laekub kohe KOVidele, tuleb ette
6
näha, et selleks eraldatakse KOVidele riigieelarvest vahendid (näha ette ka riigieelarve kulu
sõltuvalt hoonestustasust).
23. Eelnõuga seadusesse lisatava §-s 326 on mitmes lõikes toodud sisse Eesti mereala
planeeringus määratud reservalade mõiste. Rahandusministeeriumi hinnangul ei ole
asjakohane planeeringulahenduses määratud põhimõtteid seaduse tasandil sisse tuua.
Reservalade käsitlus on kirjeldatud Eesti mereala planeeringus ja nende kasutusele võtmiseks
on sätestatud planeeringus eraldi tingimused, mis on seotud planeeringu elluviimisega.
Juhime tähelepanu, et Eesti mereala planeering ei hõlma Hiiu maakonnaga piirnevat mereala
ja Pärnu maakonnaga piirnevat mereala. Reservalad ei ole otseses seoses käesoleva eelnõuga
ja nende sidumine läbi eelnõu erinevate sätete tekitab ebavõrdse olukorra, kus mingis osas
Eesti mereruumis on seotud toetuse maksmise alused ka planeeringulahendusega ja mingis
osas mitte. Lisaks ei muuda reservalade käsitlus toetuse vajaduse mõtet. Juhul, kui
otsustatakse tulevikus reservalad kasutusele võtta, siis peaks ka neil aladel olema toetuse
taotlemise alused samad, kuna tegu on samamoodi tuulepargiga ja selle mõjuga
kalandusettevõtjale nagu ka mujal merealal. Kokkuvõttes teeme ettepaneku reservalade
mõiste eelnõust eemaldada.
24. Rakendussäte (§ 38¹) tõmbab joone tootmise aja järgi. Samas on päev peale eelnõu
jõustumist tootmist alustava tootmisseadme investeeringuotsus tehtud mitu kuud või aastat
varem. Seetõttu on praegune tasu rakendumise lahendus varem investeeringuotsuse teinud,
kuid peale eelnõu jõustumist tootmist alustavate tootjate suhtes ebaõiglane
(investeeringuotsus tehti teistel tingimustel). Õiglasem tundub olevat, kui tasu rakenduks neile
tootjatele, kes saavad nt ehitusloa peale eelnõu jõustumist (või muu konkreetselt fikseeritav
toiming, mis on enne tootmise alustamist).
25. Mõjude osas on tuulikutasu mõju analüüs ettevõtjatele puudulik. Vaja on välja tuua,
missugusel määral mõjutab tasu suurus elektrienergia hinda ja ettevõtjate kasumit.
26. Eelnõus on probleeme mõistete ebajärjepideva kasutamisega, mis tekitab
tõlgendusraskusi. Näiteks § 32⁵, kus on paragrahvis kasutusel korraga ühes paragrahvis
mõisted „meres paiknev tuulepark“, „meretuulepark“ (pealkiri, lõige 2 ja lõige 3) kui ka
„avalik veekogu“ (lõige 1), mida tuleks püüda ühtlustada. Eriti avaliku veekogu mainimine
tekitab küsimuse meretuuleparkide regulatsiooni kohaldamisest või mittekohaldamisest ka
jõgede ja järvede osas, mis võivad samuti olla (avalikud) veekogud veeseaduse mõistes.
27. Kalandusettevõtjatele toetuse maksmine on riigiabi. Seletuskirjas tuleks seda selgitada.
Samuti peaks seletuskirjast selguma, et kui kalandusettevõtjal on vähese tähtsusega abi limiit
täis, siis kas ja kes taotleb Euroopa Komisjonilt riigiabi loa.
28. Seletuskirja mõjude osas on selgitatud, et kalandusettevõtjad peavad kompensatsiooni
saamiseks meretuuleparkide negatiivset mõju kalasaagile või kalatoormele hindama ja
tõendama. Seletuskirja lisaks olevast Vabariigi Valitsuse määruse kavandist, mille alusel
peaks selguma, kuidas kalandusettevõtjale toetust arvutatakse, ei ole selguse loomisel palju
abi. Eeltoodust lähtuvalt palume seletuskirja täiendada, tuues välja, mille alusel negatiivset
mõju hinnatakse ja kuidas kujuneb seeläbi toetuse suurus.
Lugupidamisega
7
(allkirjastatud digitaalselt)
Keit Pentus-Rosimannus
rahandusminister
(allkirjastatud digitaalselt)
Jaak Aab
riigihalduse minister
Marge Kaskpeit 611 3611
[email protected]
Sulev Liivik 611 3417
[email protected]
Martin Kulp 611 3097
[email protected]
Eleri Kautlenbach 611 3228
[email protected]
Külli Siim 611 3129
[email protected]
Triin Lepland 452 0521
[email protected]
Kadi-Kaisa Kaljuveer 58505436
[email protected]
Kaupo Raag 611 3538
[email protected]
8