RIIGIKOHUS
PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number 5-19-38
Otsuse kuupäev 19. detsember 2019
Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Velmar Brett, Ants Kull, Nele
Parrest ja Ivo Pilving
Kohtuasi Vabariigi Presidendi taotlus tunnistada Kaitseväe korralduse
seaduse muutmise seadus põhiseadusega vastuolus olevaks
Menetlusosalised Riigikogu
Vabariigi President
Õiguskantsler
Justiitsminister
Kaitseminister
Siseminister
Kaitsevägi
Kaitsepolitseiamet
Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tunnistada Riigikogu 29. mail 2019 vastu võetud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise
seadus põhiseadusega vastuolus olevaks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Riigikogu võttis 20. veebruaril 2019 vastu Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse
(KKSMS).
2. Vabariigi President jättis nimetatud seaduse 7. märtsi 2019. a otsusega nr 435 (edaspidi otsus) välja
kuulutamata ja tegi Riigikogule ettepaneku seadust uuesti arutada ning viia see kooskõlla Eesti
Vabariigi põhiseadusega (PS). KKSMS punktiga 20 täiendatakse Kaitseväe korralduse seadust (KKS)
§-ga 541, mille lõigetega 1 ja 2 (otsuses ekslikult viidatud üksnes lõikele 2) antakse Kaitseväele õigus
Kaitseväe julgeolekuala kaitseks edasilükkamatul juhul kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks ja
tõrjumiseks varjatult kontrollida isikuandmeid riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku
või eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust, kasutada variandmeid ja konspiratsioonivõtteid ning
isikut varjatult jälgida. Kuigi isikute varjatud jälgimist on piiratud ajaliselt 24 tunniga, on Vabariigi
Presidendi hinnangul niisuguse õiguse andmine Kaitseväele ebaproportsionaalne ja riivab oluliselt
julgeolekualal viibivate tsiviilisikute põhiõigusi. Isikute varjatud jälgimine võib kaasa tuua
PS §-des 26, 33 ja 43 sätestatud õiguste rikkumise. Seaduses ei ole terminit „varjatud jälgimine“
avatud ega määratud kindlaks toiminguid, mida võib Kaitsevägi selle ülesande täitmisel teha.
5-19-38
Ebapiisav regulatsioon on vastuolus PS §-s 13 sätestatud õigusselguse põhimõttega. Vajaduse korral
tuleb anda lisavahendeid Politsei- ja Piirivalveametile ning Kaitsepolitseiametile, kellele kehtiv õigus
annab õiguslikud volitused kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks Kaitseväe ajutisel
julgeolekualal.
3. Riigikogu võttis 29. mail 2019. a KKSMS-i muutmata kujul uuesti vastu.
4. Vabariigi President esitas 14. juunil 2019 PS § 107 alusel ja põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtumenetluse seaduse (PSJKS) §-st 5 juhindudes Riigikohtule taotluse (edaspidi taotlus) tunnistada
kõnesolev seadus põhiseadusega vastuolus olevaks.
VABARIIGI PRESIDENDI TAOTLUS
5. Vabariigi President on seisukohal, et vaidlustatud seaduses sätestatud õiguste andmine Kaitseväele
rahu ajal on ebaproportsionaalne ja riivab oluliselt tsiviilisikute põhiõigusi. Seadus annab Kaitseväele
isikute varjatud jälgimiseks põhjendamatult laia võimaluse, mis toob kaasa PS §-des 26, 33 ja 43
sätestatud õiguste riive. Ühtlasi kahjustatakse sellega PS §-s 13 sätestatud igaühe õigust kaitsele
riigivõimu omavoli eest. Vaidlusalune regulatsioon ei vasta põhiõiguste piiramisele esitatavatele
põhiseaduslikele miinimumnõuetele ja omistab Kaitseväele pädevuse, mis ei ole kooskõlas
põhiseaduse eesmärgi ja Kaitseväe rolliga demokraatlikus ühiskonnas.
6. Vaidlusalustest normidest tuleneva põhiõiguste riive proportsionaalsuse kontrollimisel tuleb
hinnata, millised eeltingimused on sätestatud andmete varjatud kogumisele ning millised
menetluslikud ja sisulised tagatised on ette nähtud andmete säilitamisele ja hävitamisele. Mida kauem
säilitatakse andmeid ja mida laiemal isikute ringil on neile ligipääs, seda piiravamalt tuleb suhtuda
andmete kogumise lubatavusse.
7. Põhiseaduses on Kaitseväe pädevus ja volitused seotud sõjaseisukorraga ja sõjaseisukorra ohuga.
Riigisiseste ohtude ennetamine ja tõrjumine rahuajal on seevastu korrakaitseorganite ja
julgeolekuasutuste ülesandeks. Seadusandja on seni eristanud nii organisatsiooniliselt kui ka
funktsionaalselt üksteisest korrakaitseorganite ja julgeolekuasutuste ülesandeid ning Kaitseväe riigi
sõjalise kaitsmisega seotud ülesandeid. Põhiseadusliku korra kui kõige kaalukama põhiseadusliku
väärtuse kaitsmiseks teabehankeliste meetoditega isikute põhiõigustesse sekkumine on seni olnud
üksnes julgeolekuasutuste ülesandeks. Erinevate riigivõimu ülesannete selge eristamine ning liigsete
võimuvolituste ja teabe kuhjumise vältimine sama organi kätte on võimude lahususe ja õigusriigi
põhimõtte koosmõjust tulenevalt vajalik ka täidesaatva võimu siseselt. Vaidlusalune seadus seda
põhimõtet aga ei järgi.
8. KKSMS-iga nähakse ette, et Kaitsevägi saab sekkuda isikute põhiõigustesse ja -vabadustesse
avaliku korra kaitsmiseks julgeolekuasutuste teabehankega sarnaste volitustega. Seega antakse
Kaitseväele ülesandeid, mis on seni olnud omased üksnes julgeolekuasutustele ja
korrakaitseorganitele. Seejuures ei ole Kaitseväele nende volituste täitmiseks ette nähtud
korrakaitseseaduse (KorS) ja julgeolekuasutuste seadusega (JAS) võrreldavalt täpset ja selget
õiguslikku raamistikku ega põhiõiguste piiramisele seatud õiguslikke garantiisid. Samuti puudub
kaitseväelastel erinevalt sisejulgeoleku ametnikest rahuajal tsiviilisikute õiguste piiramiseks vajalik
põhjalik väljaõpe. Sellest tulenevalt on kaitseväelaste poolt rahuajal tsiviilisikute õigustesse
sekkumisest tulenev riive intensiivsem ja põhiseaduslikult ohtlikum kui korrakaitseorganite
kohaldatavad meetmed, kuid põhiseaduslikud garantiid Kaitseväe tegevusele on seaduses piiratumad.
Kaitseväe rolli põhimõtteline muutmine vajaks põhjalikku arutelu ühiskonnas ja muudatuste
proportsionaalsuse oskuslikku kaalumist, mida pole aga enne seaduse vastuvõtmist toimunud.
2(22)
5-19-38
9. Korrakaitseorganitel, julgeolekuasutustel ja sõjaväepolitseil on juba kehtiva õiguse kohaselt olemas
vajalikud õigused võimalike ohtude väljaselgitamiseks ja teabe kogumiseks Kaitseväe ajutise
julgeolekuala kaitsmise eesmärgil. Kui neil asutustel puuduvad piisavad ressursid Kaitseväe vajaduste
toetamiseks, siis peab seadusandja tagama neile lisavahendid riigieelarvest, mitte aga laiendama
põhjendamatult Kaitseväe volitusi isikute põhiõiguste piiramiseks.
10. Kaitseväel on kehtiva õiguse kohaselt olemas isikuandmete varjatud töötlemise volitused
erinevatel eesmärkidel, sh kriminaalmenetluses või kaitseväeluure eesmärgil, samuti võib Kaitsevägi
taotleda Välisluureametilt isikuandmete kogumist JAS-is sätestatud volituste rakendamise teel. Kuna
õiguskorras juba eksisteerivad Kaitseväel ulatuslikud volitused oma ülesannete täitmiseks, tuleks
täiendavate sekkumisõiguste (konspiratsioonivõtted, KKSMS punkt 4) ja laiendatud isikute ringi,
kelle isikuandmeid võib varjatult töödelda (KKSMS punktid 7, 17 ja 20), vajalikkust ulatuslikult
põhjendada. Seda pole eelnõu menetlemisel tehtud.
11. On ebaselge, milliseid meetmeid võib Kaitsevägi kasutada kavandatava KKS § 541 lõikes 1
sisalduva kriteeriumi „varjatult kontrollida [---] isikuandmeid [---] juriidilise isiku andmekogust“
alusel (KKSMS punktid 7, 16 ja 20). Seaduses puuduvad elementaarsed tagatised näiteks arsti või
advokaadi kutsesaladuse või ajakirjandusvabaduse kaitseks. Ka kohtute infosüsteem on andmekogu.
Seega luuakse oht kohtuvõimu sõltumatusele. Koosmõjus advokaatide kutsesaladuse kaitse
vähendamisega riivatakse õigust õiglasele kohtumenetlusele (PS §-d 14 ja 15). Samuti luuakse
terviseandmete kaitset kahjustades oht eraelu puutumatusele (PS § 26), ilma et seadusandja oleks
sellist mõju seaduse kehtestamisel kaalunud.
12. Kohtulik järelevalve vaidlusaluste meetmete üle sisuliselt puudub, mistõttu on hädavajalik, et
mõisted oleks seaduses selgelt sisustatud. Vaidlusalune seadus ei määra selgelt kindlaks ajutise
julgeolekuala loomise korda ja selle territoriaalset ulatust. Samuti on sisustamata meetmete
kohaldamise aluseks olevad terminid „oht“, „kõrgendatud oht“ ning meetme sisuks olev „varjatud
jälgimine“. Kuigi KorS määratleb ohu ja kõrgendatud ohu, ei kohaldata seda seadust KorS § 1 lõike
6 kohaselt Kaitseväe tegevusele riigi sõjalisel kaitsmisel, rahvusvahelise sõjalise kohustuse täitmisel
ja julgeoleku tagamisel Kaitseväe julgeolekualal. Samuti ei ole KorS-is sätestatud ohu kohta sätestatu
mõeldud õigustama sedavõrd intensiivseid põhiõiguste riiveid, nagu näevad ette vaidlusalused
normid.
13. Seadusandja on jätnud inimeste põhiõigustesse sekkumiseks ettenähtud volituste
materiaalõiguslikud alused ebaselgeks. Pole arusaadav, milliste materiaalõiguslike eesmärkide
saavutamiseks Kaitsevägi praktikas oma volitusi kasutama hakkab. Seadusandja on pidanud
isikuandmete varjatud töötlemist võimalikuks nii riigi sõjaliseks kaitsmiseks (KKS § 36 lõike 1
punktid 1, 2, 4) kui ka mittesõjalistel eesmärkidel, sh taustakontrolliks (KKS § 36 lõike 1 punkt 5),
vastuluureks (KKS § 36 lõike 1 punkt 3), avaliku korra kaitsmiseks julgeolekuala kaitsmise kaudu
(KKSMS punkt 20), riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitsmiseks (KKS § 37 lõike 1 punkt 4,
§ 39).
14. Kehtiv KKS § 54 lõige 1 võimaldab Kaitseväel piiritleda ajutise julgeolekualana ka tiheasustusega
ala, sealhulgas näiteks kohtu, ajakirjandusväljaande, meditsiiniasutuse, finantsasutuse või
advokaadibüroo asukoha.
15. Eelnõu seletuskirjas on julgeolekuala vahetu läheduse piiritlemise ühe kriteeriumina nimetatud
füüsilist nägemisulatust. Selle sünonüümiks eesti keeles on silmapiir. Sellesse piiri jääb suure
tõenäosusega igal hetkel suur hulk erinevaid inimesi. See toob kaasa määratlemata isikute ringi
3(22)
5-19-38
varjatud jälgimise. Seaduse tekst silmapiiri kohaldatava meetme mõjupiirina ei sätesta, vaid annab
oluliselt laiema võimaluse rakendada meetmeid „Kaitseväe julgeolekuala kaitseks“.
16. Teabe varjatud töötlemise menetlus ei ole läbipaistev ja selle kontrollimine on raskendatud. Kui
isik ei tea, et Kaitsevägi teeb tema suhtes varjatud menetlustoiminguid, siis puudub tal ka võimalus
nõuda sellise tegevuse kohtulikku järelevalvet. Pinnapealne regulatsioon võimaldab isikuandmeid
varjatult töödelda väga erinevatel eesmärkidel ja abstraktseid kaalutlusi silmas pidades, avamata
seejuures varjatud isikuandmete töötlemise võimalike viiside sisu. See loob võimaluse riigivõimu
omavoliks ja on seetõttu vastuolus PS §-st 13 tuleneva õigusselguse põhimõttega.
17. Kuigi vaidlustatud seadus sisaldab mõningaid õiguslikke garantiisid varjatud jälgimise piiramiseks
(kohustus teavitada ajutise julgeolekuala loomisest ja varjatud jälgimisest, varjatud jälgimise ajaline
piiramine 24 tunniga), ei kõrvalda need abinõud riive ebamäärasust ning liigset intensiivsust.
18. Julgeolekuala kaitsmise raames sideandmetele ligipääsu laiendamine muudab intensiivsemaks
põhiõiguste riive. Kehtivas seaduses reguleerib päringu tegemist KKS § 411 ning selle järgi
töödeldakse isikuandmeid kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) alusel ja kriminaalmenetluses.
Siiski on seadusandja kehtestanud erisuse KrMS § 1262 lõikega 10 ja KKS §-dega 411 ja 412. Samas
tegeleb KKS läbivalt eelkõige haldusõiguslike suhetega. Nii näeb seadus Kaitseväele ette õiguse
rakendada kriminaalmenetluses ette nähtud sekkumisvolitusi haldusmenetluses. Seadusandja ei ole
arusaadavalt vastanud küsimusele, kas KKS §-d 411 ja 412 reguleerivad isikute varjatud jälgimist
võimaldavas osas pigem kriminaalmenetlust või on tegemist haldusmenetlusega. Selge eristus on muu
hulgas vajalik PS § 104 silmas pidades ning selliste meetmete rakendamisel tekkinud kahju
hüvitamise riigivastutusliku aluse määramiseks. Sama õigusliku raamistiku laiendamine julgeolekuala
kaitsmiseks rakendatavatele meetmetele suurendab isikute ringi, kelle õigusi õigusselgusetus
kahjustab.
19. Vaidlusalune seadus näeb ette juurdepääsu eraõiguslike isikute andmekogudele julgeolekuala
kaitse eesmärgil. See annab Kaitseväele võimaluse salajaseks ligipääsuks elektroonilise side seaduse
(ESS) alusel säilitatavatele elektroonilise side metaandmetele (ESS § 1111). Seadus ei näe ette
reegleid, mis tasakaalustaksid andmete kogumisest tulenevat intensiivset ja ulatuslikku isikute õiguste
riivet. See riive ei ole kooskõlas ka Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu praktikast
tulenevate nõuetega isikuandmete massilisele varjatud töötlemisele. Neist nõuetest tuleneb, et
põhiõiguste riivamiseks sätestatud materiaalõiguslikud tingimused peavad olema eriti täpsed ja
omavahel selgelt piiritletavad. Seejuures tuleb juurdepääs sideandmetele anda üksnes siis, kui see on
rangelt vajalik.
MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
Riigikogu
20. Riigikogu nimel oma seisukohta väljendanud põhiseaduskomisjon ja riigikaitsekomisjon leidsid,
et vaidlustatud seadus on põhiseadusega kooskõlas.
21. Põhiseaduskomisjoni hinnangul on vaidlusaluse seadusemuudatuse eesmärgiks kaitseväeluure
efektiivsuse suurendamine ja selle kaudu Kaitseväe ajutiste julgeolekualade senisest parem kaitsmine.
Kuigi vastavate pädevuste kasutamisega kaasneb isikuid puudutava teabe varjatud töötlemine, on
tegemist riigikaitse seisukohalt kaaluka eesmärgiga, mis õigustab põhiõiguste riivet. Vaidlustatud
seadus määratleb Kaitseväe volitused variandmete ja konspiratsioonivõtete kasutamiseks ning isikute
varjatud jälgimiseks oluliselt täpsemalt, kui on sätestatud julgeolekuasutuste analoogilised pädevused
4(22)
5-19-38
JAS-is. Kaitseväe piiratud pädevus isikuid varjatult jälgida tuleneb kehtivast KKS § 37 lõikest 2.
Lisaks näeb vaidlustatud seadus ette juhud, mil Kaitsevägi peab vastavate meetmete rakendamise
otsuse Kaitsepolitseiametiga enne kooskõlastama (punkt 18), ning juhud, mil Kaitsevägi peab
Kaitsepolitseiametit vastavate toimingu tegemise otsusest viivitamata teavitama (punktid 7 ja 20).
Kaitseväel ei ole volitusi ka isiku nõusolekuta tema eluruumi, valduse või töökoha läbiotsimiseks.
22. Vaidlustatud seadus näeb Kaitseväe teabe varjatud töötlemise puhuks ette põhimõtted ja
menetluslikud garantiid, mis on analoogilised sarnases olukorras julgeolekuasutuste tegevusele ette
nähtutega. Samuti on kaitseväeluure allutatud Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni
ja õiguskantsleri järelevalvele. Põhiõiguste rikkumise korral on igaühel võimalik pöörduda oma
õiguste kaitsmiseks kohtusse. Seadus ei riku ka põhiseadusest tulenevat võimude lahususe põhimõtet.
Seadusandjal on riigiasutuste pädevuste kujundamisel avar kaalutlusruum. Selles, et sama riigiasutus
täidab erinevaid võimufunktsioone, ei ole Eesti õiguskorras midagi erakordset. Vaidlustatud seaduse
menetlemise käigus ei ole tuvastatud võimalikke olulisi ohte õiguskorra stabiilsusele ning neid ei ole
esitatud ka Vabariigi Presidendi taotluses. Ehkki vaidlusaluses seaduses kasutatakse määratlemata
õigusmõisteid, on neil kehtivas õiguses oma väljakujunenud sisu. Vaidlustatud seaduse sätted ei ole
sedavõrd selgusetud, et normi adressaadil ei oleks võimalik neid mõistlikul viisil sisustada. Ei ole
alust arvata, et sätete sisustamine ja kohaldamine saaks viia üheselt ainult põhiseadusega vastuolus
oleva tulemuseni.
23. Kaks põhiseaduskomisjoni liiget komisjoni enamuse seisukohaga ei nõustunud ning avaldasid
arvamust, et vaidlustatud seadus ei ole põhiseadusega kooskõlas. Seda põhjusel, et annab Kaitseväele
õiguse ilma kohtu kontrollita riivata määratlemata inimeste ringi eraelu puutumatust nii julgeolekualal
kui ka taustakontrolli tegemisel. Seni julgeolekuasutuste ainupädevuses olnud õiguse delegeerimine
väljapoole julgeolekuasutusi ei ole piisavalt põhjendatud.
24. Riigikogu riigikaitsekomisjon leidis, et Vabariigi Presidendi taotlus hõlmab ka neid vaidlusaluse
KKSMS-i sätteid, mille põhiseaduspärasust Vabariigi President oma otsuses ei vaidlustanud.
Riigikogul puudus võimalus taotluses esitatud uusi väiteid KKSMS-i uuel arutamisel hinnata.
Vabariigi Presidendi taotluses on esitatud küsitavusi ka kehtivas õiguses sätestatud Kaitseväe ja
kaitseväeluure pädevuse kohta.
25. Kuna põhiseaduse kohaselt on välistatud rahvahääletuse korraldamine riigikaitse küsimustes, siis
ei saa nõustuda Vabariigi Presidendi taotluses esitatud väitega, et Kaitseväele vaidlusaluses seaduses
sätestatud pädevuste andmisele oleks pidanud eelnema ulatuslik arutelu ühiskonnas.
26. Vaidlusaluses seaduses on ette nähtud proportsionaalsed ja tõhusad tagatised teabe varjatud
kogumisel saadud andmete säilitamise, ligipääsu ja hävitamise kontekstis. Samuti ei ole normid
õigusselgusetud. Terminit „varjatud jälgimine“ kasutatakse ka muudes kehtivates seadustes ning selle
terminiga tähistatava mõiste sisustamine ei ole varem probleeme tekitanud. KKSMS-is tuleb varjatud
jälgimist sisustada eelnimetatutega samas tähenduses. Vajaduse korral saab seda Vabariigi Valitsuse
või ministri määrusega täpsustada. Kaitseväe õigus julgeolekuala kaitseks osal juhtudel isikut varjatult
jälgida ei hõlma õigust tungida isiku koju, kuulata teda pealt ega lugeda tema kirjavahetust. Kaitsevägi
tegeleb ajutist julgeolekuala kaitstes isikute jälgimisega ka oma kehtivatest seadustest tulenevate
ülesannete täitmisel. Seadusandjal on põhiseaduslik kohustus tagada seadustega riigi ja liitlaste
julgeolek, kaitse ning rahvusvaheliste kohustuste täitmine. Kaitseväele ülesannete andmine nende
eesmärkide saavutamiseks on seadusandja valik ja ainupädevus.
Õiguskantsler
27. Õiguskantsler leiab, et KKSMS on põhiseadusega kooskõlas.
5(22)
5-19-38
28. Vabariigi Presidendi vaidlustatud KKSMS punktiga 20 KKS-i lisatav § 541 näeb Kaitseväele ette
õiguse isikuandmete töötlemiseks, sh isikute lühiajaliseks varjatud jälgimiseks. Varjatud jälgimine
piirab PS §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Selle põhiõiguse riivamine on
lisaks PS §-s 26 loetletud piiramisalustele lubatav ka muu ülekaaluka põhiseadusliku väärtuse
kaitsmiseks. Praegusel juhul õigustab põhiõiguste piiramist riigi julgeoleku kaitsmise vajadus.
Vaidlusalusest seadusest tulenev varjatud jälgimise õigus ei hõlma õigust PS §-s 33 sätestatud kodu
puutumatuse ja PS §-s 43 sätestatud sõnumisaladuse õiguse piiramiseks. Nimetatud põhiõiguste
piiramise volitust ei ole varjatud jälgimise raames JAS-i ja KrMS-i alusel ka julgeoleku- ja
jälitusasutustel ning nende õiguste piiramiseks on ette nähtud eraldi meetmed koos kohtu loa nõudega.
29. Kuigi KKSMS ei defineeri terminiga „varjatud jälgimine“ tähistatavat mõistet, ei tee seda ka
teised jälitustegevust reguleerivad seadused. Nii on „varjatud jälgimist“ näiteks siseministri 6. juuni
2001. a määruses nr 76 sisustatud järgmiselt: „Kaitsepolitseiameti poolt teabe varjatud kogumisel
kasutatavad meetodid ja vahendid ning teabetoimiku pidamise ja säilitamise kord.“ Praktikas
tähendab varjatud jälgimine isiku- ja muude andmete varjatud kogumist vaatluse teel.
30. KKS § 541 lõikes 2 nimetatakse varjatud jälgimise alusena kõrgendatud ohu väljaselgitamise või
tõrjumise vajadust. Kõrgendatud oht on defineeritud KorS § 5 lõikes 4, kuid see määratlus on
Kaitseväe julgeolekuala kaitse eesmärgi täitmiseks tõenäoliselt liialt lai. Pealegi ei ole Kaitseväe
luuretegevus oma olemuselt korrakaitseline tegevus ja seda ei reguleeri korrakaitseseadus (KorS § 1
lõige 6). Kirjeldatud puudujääk ei ole siiski olulise tähtsusega KKSMS-i põhiseaduspärasuse
hindamisel. Nimelt sätestab kehtiv seadus (KKS § 49), et julgeolekuala vastu suunatud ohutõrjes
kasutatakse KorS-is sätestatud meetmeid. Seetõttu võib mõista Riigikogu tahet viidata KKSMS-is
kõrgendatud ohule.
31. Vaidlusalune seadusemuudatus ei võimalda Kaitseväel ulatuslikult sekkuda isikute
põhiõigustesse. Seadus võimaldab üksnes teha piiratud isikute ringi suhtes taustakontrolli ja
ettenägematul juhul, kõrgendatud ohu tõttu varjatult koguda andmeid isikute kohta, kes ohustavad
otseselt Kaitseväe julgeolekuala, sh isikuid lühiajaliselt varjatult jälgida.
32. Seadus suurendab õigusselgust, aidates ühtlasi senisest tõhusamalt, aga ka selgemini ja
läbipaistvalt tagada Kaitseväele (sh kaitseväeluurele) pandud ülesannete täitmist. Piirang on oma
eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Kuigi Kaitsepolitseiametil, Välisluureametil ning Politsei-
ja Piirivalveametil on küll õigus Kaitseväe julgeolekualal või selle vahetus läheduses viibivaid isikuid
varjatult jälgida ka kehtivate seaduste (JAS, KrMS) alusel, ei ole neis seadustes varjatud jälgimise
õigusliku alusena otseselt nimetatud Kaitseväe julgeolekuala kaitse eesmärki (JAS §-d 6 ja 7
koosmõjus §-ga 26 ning KrMS § 1262). KKSMS tagab selles osas õigusselguse.
33. Riigikogul on õigus otsustada, kas anda Kaitseväe julgeolekuala kaitseks vajalike toimingute
(sh edasilükkamatul juhul isiku lühiajalise varjatud jälgimise) tegemise õigus Kaitseväele endale või
näiteks julgeolekuasutusele. Need õigused võimaldavad Kaitseväel endale tekkivat ohtu hinnata
iseseisvalt ja operatiivselt ning kaitsta oma isikkoosseisu, territooriumi ja objekte. Seda ülesannet ei
saa operatiivselt täita teised asutused, sest vahetu ohu tuvastamiseks on väga tähtis operatiivselt
reageerida, mida saab tagada vaid asutus ise. Niisuguse valmisoleku nõudmine teistelt asutustelt oleks
töökorralduse seisukohast ebamõistlikult koormav. Kaitseväe julgeoleku tagamine ja julgeolekuala
vastu suunatud süütegude ennetamine ei kuulu ka Sõjaväepolitsei ülesannete hulka (KKS § 21).
KKS-i mõttest lähtudes tegeleb sellega kaitseväeluure.
34. Põhiõiguste kaitse seisukohast ei ole tööjaotus mitme asutuse vahel esmatähtis. Olulisem on see,
mis tingimustel hakatakse inimeste eraellu sekkuma ning millised kontrollimeetmed luuakse
6(22)
5-19-38
piirangute tasakaalustamiseks. Väga oluline on siinkohal tagada, et kaitseväeluure ja vastuluure huvid
ning tegevus ei ristuks. Seaduses ongi Kaitseväele pandud kohustus kavandatavatest toimingutest
pädevat julgeolekuasutust viivitamatult teavitada.
35. KKSMS-i eelnõu menetlemise käigus on sätestatud Kaitseväe tegevusele põhiõiguste piiramisel
asjakohased kontrollimehhanismid ja õiguslikud garantiid. Seadus tagab regulaarse, sisulise ja
toimiva järelevalve selles sätestatud meetmete rakendamise üle. Seaduse rakendamise üksikasjad võib
Riigikogu jätta täitevvõimu otsustada. Asutusesiseste õigusaktidega saab lahendada ka mitmed
Vabariigi Presidendi taotluses otseselt nimetatud murekohad. Näiteks, milline peaks olema
toiminguid tegevate ametnike ettevalmistus, mis tingimustel ja milliseid andmebaase kasutada
lubatakse, ning korralduslikud küsimused – sh kooskõlastamine, teavitamine, kui kaua ja mis
tingimustel kogutud andmeid säilitatakse ning kes ja mis tingimustel neile juurde pääseb. Kõike ei
pea tingimata seadusega üksikasjalikult sätestama. See ei ole nii ka teistes isikuandmete varjatud
töötlemist reguleerivates seadustes (näiteks KrMS, JAS). Kaitseväeluure varjatud toimingute üle Eesti
territooriumil ja/või Eesti kodanike suhtes teeb järelevalvet ka õiguskantsler. Seda järelevalvet on
kavas teha regulaarselt ja sisuliselt. Risk, et seadust kohaldav asutus võib asjaolusid puudulikult
hinnates või oma pädevust kuritarvitades toimida (põhi)seadusvastaselt, ei muuda seaduspärast
tõlgendust ja tegevust võimaldavat normi põhiseaduse vastaseks.
Justiitsminister
36. Justiitsminister leiab, et KKSMS on põhiseadusega kooskõlas.
37. Vabariigi Presidendi taotluses on vaidlustatud KKSMS-i põhiseaduspärasust laiemalt, kui saab
järeldada KKSMS-i välja kuulutamata jätmise otsusele lisatud põhjendustest. Samuti seab Vabariigi
President oma taotluses osaliselt kahtluse alla kehtiva KKS-i kaitseväeluuret reguleerivate normide
põhiseaduspärasuse. Eelnevast tulenevalt on taotlus lubatav üksnes osas, milles vaidlustatakse
KKSMS punkti 20, millega antakse Kaitseväele õigus Kaitseväe julgeolekuala kaitseks
edasilükkamatul juhul kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks isikuid varjatult jälgida.
38. Vaidlusalune seadus vastab formaalse põhiseaduspärasuse nõuetele, sh on kooskõlas õigusselguse
põhimõttega.
39. Riigi sisemine ja väline julgeolek on kaasaegses julgeolekukeskkonnas järjest enam segunenud.
Igasugune erandolukordade (hädaolukord, eriolukord, erakorraline seisukord, sõjaseisukord) ja riigi
seisundite (rahuaeg, sõjaaeg) eristamine on muutunud üha keerulisemaks, kuna nendevahelised piirid
on hägused. Kuigi klassikaliselt on Kaitseväe põhiülesanne tagada reageerimine sõjalistele ohtudele
ning avalikku ja põhiseaduslikku korda tagavad muud pädevad asutused, ei tulene Kaitseväe
riigisisesele kasutamisele üldist keeldu rahvusvahelisest praktikast ega Eesti õiguskorrast.
Seadusandja on kaitseväeluure kujundamisel järginud optimaalset õigusriigile kohast tasakaalu, mis
vastaks julgeolekukeskkonna võimalikest kiiretest muutustest ning Eesti geopoliitilisest asukohast
tulenevatele vajadustele ning arvestaks parimal võimalikul moel riigi võimalusi.
40. Isiku varjatud jälgimise toiminguga seotud riivete sisu ja ulatust hinnates järeldub, et Kaitseväe
julgeolekuala kaitseks kavandatavas KKS §-s 541 ettenähtud alustel ja korras isiku varjatud jälgimine
riivab isiku õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele (PS § 26). KKS-i muudatused on kantud
eesmärgist kaitsta riigi julgeolekut. Muudatuste kitsam eesmärk on suurendada riigi kaitsevõimet,
mille oluliseks osaks on Kaitseväe julgeolekualal viibivate inimeste, teabe, soetatud vara
(sh relvastuse) ja taristu julgeolek. Ei ole kahtlust selles, et Kaitsevägi peaks saama oma julgeolekuala
ja selle lähiümbruse kaitseks olulisi ohte tuvastada.
7(22)
5-19-38
41. Vaidlusaluste KKS-i muudatustega ei laiendatud õigust ligipääsuks ESS-i alusel säilitatavatele
elektroonilise side metaandmetele ei julgeolekuala ega ka eraõiguslike isikute andmekogude
kontekstis. Samuti tuleb arvestada, et erinevalt Sõjaväepolitseist puudub kaitseväeluure ülesannet
täitval Luurekeskusel õigus teha jälitustoiminguid. KKS-i muudatuste hindamisel andmekaitse
aspektist on tähtsus asjaolul, et isikuandmete kaitse seaduse (IKS) rakendamise seadusega, mis oli
Riigikogu menetluses KKS-i muudatustega samal ajal, täiendati KKS-i kaitseväeluure tegevuse
spetsiifikat arvestavate andmekaitse sätetega: lisati isikuandmete töötlemise üldised põhimõtted
kaitseväeluures (KKS § 36 lõiked 3 ja 4) ja § 4110, milles on sätestatud kaitseväeluure ülesande
täitmisel töödeldava teabe liigid ja teabe töötlemiseks õigustatud isikud. Samuti sätestati Kaitseväe
ülesannete täitmiseks vajalikud andmesubjekti õiguste piirangud, alused ning erisused kogutud teabe
töötlemiseks ja säilitamiseks. Andmekaitse eriregulatsiooni kujundades on järgitud PS-ist tulenevaid
nõudeid ning tagatud seadusliku aluse nõuet ja olulisuse põhimõtet järgiv andmekaitse normistik.
42. Seadusandja lähtus kaitseväeluure järelevalve regulatsiooni kujundamisel järelevalveskeemist,
milles toimub koostoimes täidesaatva võimu kontroll (Kaitseministeerium), parlamentaarne
järelevalve (parlamendi erikomisjon), sõltumatu institutsiooni kontroll (õiguskantsler) ning kohtulik
kontroll. Selline järelevalve vaidlusaluse meetme kohaldamise üle on piisav ja põhiseadusega
kooskõlas.
Kaitseminister
43. Kaitseminister on seisukohal, et KKSMS on põhiseadusega kooskõlas.
44. Kaitseväele vaidlusaluse seadusega antavad õigused töödelda varjatult isikuandmeid Kaitseväe
ajutise julgeolekuala kaitsmiseks on vajalikud edasilükkamatutel juhtudel ilmselge ohu korral esmaste
vastumeetmete kohaldamiseks. Nende meetmete kasutamine on õiguslikult väga piiratud ja võimalik
üksnes seni, kuni PPA või Kaitsepolitseiameti esindajad ei ole veel sündmuskohale saabunud ega
operatsiooni üle võtnud. Kaitsevägi on meetme kohaldamisel allutatud proportsionaalsuse
põhimõttele ning seadusega on loodud ka muud isikute subjektiivsete õiguste kaitsmiseks vajalikud
õiguslikud garantiid. Varjatud jälgimise alused ja sellega seotud menetluslikud garantiid ei jää alla
julgeoleku- ja jälitusasutuste analoogilistele meetmetele.
45. Kuigi isiku varjatud jälgimisega riivatakse tema PS §-st 26 tulenevat õigust eraelu puutumatusele,
on selle põhiõiguse riivamine tõsise kuriteo toimepanemise ohu korral lubatud. Kaitseväe õigus
julgeolekuala kaitseks osal juhtudel isikut varjatult jälgida ei hõlma õigust sekkuda sõnumisaladusse
või riivata isiku kodu, eluruumi või valduse puutumatust. Varjatud jälgimise eesmärk Kaitseväe
julgeolekuala kaitsel on füüsilise julgeoleku tagamine. Selle toimingu sisuks on eelkõige
potentsiaalseks ohuallikaks oleva isiku vaatlemine, talle järgnemine (sõidukil või jalgsi) ning vajaduse
korral ka tema foto- või videosalvestamine. Varjatud jälgimise all on KKSMS-is mõeldud sama
tegevust nagu teistes seadustes, mis varjatud jälgimist reguleerivad.
46. Vaidlusalune meede on sõnastatud õigusselgelt. Meetme kohaldamise aluseks olevad terminitega
„oht“ ja „kõrgendatud oht“ tähistatud mõisted on juba aastaid kasutuses ning erinevatele asutustele
ühtemoodi arusaadavad. Varjatud jälgimise õigus on KKS-i kohaselt juba praegu Kaitseväel
rahvusvahelise sõjalise operatsiooni piirkonnas ning seaduse senisel rakendamisel ei ole probleeme
ega erimeelsusi tekkinud. KKSMS-is sätestatud varjatud jälgimise meede on võrreldes kehtivate
õigusaktidega sätestatud selgemalt, sest varjatud jälgimise eeldused on sõnastatud konkreetsemalt ja
meetmes sisalduvad lisatagatised, nt kohustus teavitada meetme kasutamisest teisi asutusi.
47. Kaitseväele juba antud või KKSMS-iga antavad ülesanded ja volitused ei hägusta Kaitseväe rolli,
ei ole demokraatlikus ühiskonnas sobimatud ega tähenda ka teabe või võimufunktsioonide kuhjumist
8(22)
5-19-38
ühe asutuse kätte. Riigikaitse korraldamisel kaasaegses julgeolekukeskkonnas ei ole enam võimalik
tõmmata selget joont rahu- ja sõjaaegse riigikaitse vahele, mistõttu on ka õigusaktidega Kaitseväele
antud suurem roll selliste ohtude ennetaja ja väljaselgitajana, mis võivad realiseerudes luua sõjalise
ründe või sellega samaväärse ohu. KKSMS-iga Kaitseväele antavad õigused ei muuda senist
õiguskorda oluliselt ega anna esimest korda Kaitseväele julgeolekuasutuste ja korrakaitseorganitega
võrreldavat pädevust. Kaitseväe õigused näiteks julgeolekualal ebaseaduslikult viibiva isiku suhtes,
mitmed luurealased pädevused ning ülesanne teha taustakontrolli sisalduvad juba kehtivas KKS-is.
48. Vabariigi President ei ole oma taotluses põhjendanud, miks ta ei pea kaitseväelaste väljaõpet
varjatud jälgimise meetme kohaldamiseks piisavaks. Sisulisel hinnangul kaitseväelaste väljaõppele ei
ole tähtsust diskussioonis, kas seadus on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Väljaõpe Kaitseväes on
heal tasemel. Ei ole põhjust eeldada, et tase langeks. Kaitsevägi juba rakendab muudes olukordades
neid õigusi, mida KKSMS-iga reguleeritakse, ning ei ole teavet puuduliku väljaõppe tõttu toimunud
rikkumistest.
49. Kriitika kaitseväeluure üle tehtava järelevalve aadressil on laiendatav samavõrra ka juba kehtivast
KKS-ist tulenevale luureülesannete täitmisele. Vabariigi Presidendi taotlusest ei ole võimalik
järeldada, miks ei suuda olemasolevad järelevalveasutused tema hinnangul kaitseväeluure üle
järelevalvet teha. Kaitseministeerium täidab kohustust kontrollida oma haldusala asutuste tegevuse
õiguspärasust ja otstarbekust.
50. Kuna vaidlusaluse seadusega ei anta Kaitseväele juurde õigusi ligipääsuks ESS § 1111 alusel
säilitatavatele andmetele, ei ole asjakohased Vabariigi Presidendi taotluses selle kohta esitatud väited.
Siseminister
51. Siseminister toetab KKSMS-i tingimusel, et konkreetselt määratletakse, kus jooksevad piirid
erinevate asutuste pädevuse vahel, selgelt on reguleeritud ja põhjendatud meetmete rakendamise
tingimused ja kord ning muudatused põhinevad põhjalikul analüüsil.
Kaitsevägi
52. Kaitseväe hinnangul annavad Vabariigi Presidendi taotluses esitatud väited eksliku pildi
julgeoleku tagamise valdkonna töökorraldusest ning luure ja vastuluure funktsioonidest. Vaidlusaluse
seadusega ei kavandata Kaitseväele varjatud jälgimise käigus PS §-des 33 ja 43 sätestatud õiguste
riivamise volituste andmist. Vaidlusalune seadus ei muuda ebaselgeks Kaitseväe funktsioone, vaid
julgeolekuala kaitse lisamine KKS § 36 lõikes 1 toodud kaitseväeluure ülesannete hulka suurendab
oluliselt õigusselgust, kuna sellega seotakse kokku KKS-is sätestatud Kaitseväe julgeolekuala
kaitsmise ennetavad ja reageerivad meetmed. Loodavad sätted võimaldavad üksikisikul ette näha
temalt oodatud käitumist ja haldusorgani vastavat tegevust. Praktikas tähendab varjatud jälgimine
enamasti üksnes objekti liikumissuuna, sihtkoha ja kasutatava transpordivahendi kindlaksmääramist.
Varjatud jälgimisel on Kaitsevägi seotud ajutise julgeolekuala loomise ja tähistamisega seotud
õigusnormidega, mistõttu on alusetu väide, et julgeolekuala loomine tiheasustusega alal võib anda
võimaluse määratlemata isikute ringi õiguste kontrollimatuks piiramiseks.
53. 2018. aastal andis seadusandja Kaitseväele volituse pidada kinni isikuid, kes käitavad eemalt
mehitamata liikumisvahendeid Kaitseväe julgeolekuala kohal (KKS § 52 lõige 3 ja § 55 lõige 1). Isiku
liikumisvabaduse piiramine on ilmselgelt suurem isiku subjektiivsete õiguste riive kui tema
lühiajaline varjatud jälgimine tuvastamaks ohu iseloomu. Varjatud jälgimine on vaidlusaluse seaduse
alusel väga piiratud ning sellele järgnevad toimingud teeb julgeoleku- või jälitusasutus. Kaitseväe
julgeolekuala kaitsmine on KKS-iga antud Kaitseväe pädevusse, Politsei- ja Piirivalveametil ja
9(22)
5-19-38
Kaitsepolitseiametil ei ole vastavat pädevust. Julgeolekuala kaitsmine ei ole seotud tsiviilasutuste
korrakaitseülesande täitmisega. Sisejulgeoleku tagamist puudutavad KKSMS-i sätted on erinevalt
julgeolekuasutuste laiast pädevusest selgelt piiritletud vaid Kaitseväe julgeoleku vastu suunatud
ohtudega.
54. KKS-i vaidlusalused muudatused on suunatud tegevuste eristamisele ja selle kaudu
võimumonopoli vältimisele ning seadusandja pandud ülesannete efektiivsele täitmisele. Eelnõus on
ette nähtud vajalikud koordineerivad meetmed koostööks julgeolekuasutustega.
55. Kehtiv KKS § 49 sätestab, et julgeolekuala vastu suunatud ründe korral kasutab Kaitsevägi
KorS-is sätestatud meetmeid. Seega on põhjendatud KKSMS-is esitatud viide kõrgendatud ohule.
Hea õigusloome tava eeldab õigusselguse huvides õigusaktides samade terminite kasutamist samas
tähenduses.
56. KKSMS ei laienda märkimisväärselt isikuandmete varjatud töötlemisele allutatud tsiviilisikute
hulka. Taustakontrollile on allutatud vaid Kaitseväega seotud isikud. Salajasele koostööle kaasamine
on vabatahtlik tegevus, millest isikul on võimalik igal ajal loobuda. Kaitseväeluure ja
julgeolekuasutuste üle tehtav tsiviilkontroll on sisuliselt identne. Samuti sätestab vaidlusalune seadus
vajalikud õigusriiklikud garantiid varjatud jälgimisel kogutud isikuandmetele ligipääsuks, nende
säilitamiseks ja hävitamiseks.
57. Varjatud jälgimise ülesannet täitvate kaitseväelaste väljaõpe vastab vajadustele ning seadusest
tulenevatele nõuetele. Kaitseväel on varjatud jälgimise volitus ka kehtivast õigusest tulenevalt ning
sellega on väljaõppel arvestatud. Kaitseväe ülesannete mitmekesisuse tõttu on Kaitseväe teenistuses
mitmesuguse hariduse ja väljaõppega isikuid, sh sisekaitsealase ja juriidilise kõrgharidusega isikud.
Kaitsepolitseiamet
58. Kaitsepolitseiamet leiab, et Vabariigi Presidendi taotlus tunnistada KKSMS põhiseadusega
vastuolus olevaks, on asjakohane. Vaidlusaluse seadusega antakse Kaitseväele julgeolekuasutustega
sarnased volitused, mille lõppeesmärk on ebamäärane nii Kaitseväe ülesannete kui ka üksikisiku
tasandil. Kaitseväe roll Eesti ühiskonnas ja õigused inimeste põhiõiguste ja -vabaduste piiramiseks
peavad olema õigusaktides üheselt selged ja kooskõlas põhiseadusega. Vaidlusaluses seaduses selline
selgus puudub.
VAIDLUSTATUD SEADUS
59. Vaidlustatud KKSMS punkt 20 näeb ette, et KKS-i täiendatakse §-ga 541 järgmises sõnastuses:
„§ 541. Isikuandmete töötlemine julgeolekuala kaitse eesmärgil
(1) Kaitsevägi võib käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 6 nimetatud ülesande täitmisel kontrollida
olulise ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks isikuandmeid riigi, kohaliku omavalitsuse või muu
avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust, sealhulgas varjatult.
(2) Edasilükkamatul juhul kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks võib Kaitsevägi
käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 6 nimetatud ülesande täitmisel lisaks käesoleva paragrahvi
lõikes 1 sätestatule: 1) kasutada variandmeid ja konspiratsioonivõtteid; 2) isikut varjatult jälgida.
10(22)
5-19-38
(3) Isiku varjatult jälgimise otsustab Kaitseväe juhataja või tema poolt volitatud pädeva
struktuuriüksuse ülem. Otsus kehtib selles märgitud tähtaja jooksul, kuid mitte kauem kui 24 tundi.
Kaitsevägi teavitab otsusest viivitamata Kaitsepolitseiametit ja valdkonna eest vastutavat ministrit või
tema volitatud ametnikku.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud viisil kogutud isikuandmeid säilitatakse nii kaua,
kui see on vajalik käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 6 nimetatud ülesande täitmiseks, ning
kustutatakse töötlemise vajaduse lõppemisel viivitamata.”
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
60. Kolleegium käsitleb esmalt Vabariigi Presidendi taotluse lubatavust (I). Seejärel hindab
kolleegium vaidlustatud seaduse normide õigusselgust ja sisu (II), nende kooskõla põhiseadusest
tulenevate riigikorralduse põhimõtetega (III), määrab kindlaks riivatava põhiõiguse (IV) ja hindab
normide kooskõla põhiseadusega isikuandmete varjatult töötlemisel nõutud menetluslike garantiidega
(V).
I
61. PS § 107 lõikest 2 ja PSJKS §-st 5 tulenevalt võib Vabariigi President esitada Riigikohtule
taotluse tunnistada Riigikogus vastuvõetud, kuid tema välja kuulutamata seadus põhiseadusega
vastuolus olevaks, kui Riigikogu on selle pärast uueks arutamiseks ja otsustamiseks saatmist
muutmata kujul uuesti vastu võtnud. PSJKS § 8 lõikest 1 tulenevalt peab Riigikohtule esitatav taotlus
olema põhistatud ning selles tuleb märkida põhiseaduse sätted või põhimõtted, millele vaidlustatav
õigustloov akt ei vasta.
62. Vabariigi President saab jätta välja kuulutamata üksnes seaduse tervikuna. Sama kehtib
Riigikohtule esitatava taotluse kohta – Vabariigi President saab esitada Riigikohtule taotluse
tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks üksnes seadus tervikuna (PS § 107 lõige 2, PSJKS § 5;
vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 13. juuni 1994. a otsus asjas
nr III-4/A-4/94). Vabariigi President ei saa piirduda konkreetsete välja kuulutamata jäetud seaduse
sätete vaidlustamisega, kuigi kõigi seaduse sätete põhiseaduspärasuses ei pruugi president kahelda.
Samuti ei saa president vaidlustada Riigikohtus juba kehtivat õigustloovat akti.
63. Vabariigi Presidendi taotlus on lubatav üksnes juhul, kui menetlusele Riigikohtus on eelnenud
kohtueelne menetlus, mis tagas Riigikogule sisulise võimaluse välja kuulutamata jäetud seadus üle
vaadata ja viia see põhiseadusega kooskõlla (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegiumi 18. mai 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-55-14, punktid 50–51). See tähendab, et kuigi
Vabariigi President vaidlustab formaalselt seadust tervikuna, peab Riigikogul juba Vabariigi
Presidendi taotluse esitamisele eelnenud menetluses olema olnud võimalik sisuliselt aru saada,
milliste konkreetsete seaduse sätete tõttu, millistele põhiseaduse sätetele tuginedes ja milliste
õiguslike põhjendustega seadus välja kuulutamata jäetakse. Vastasel juhul võiks Vabariigi President
vaidlustada talle välja kuulutamiseks esitatud seaduse Riigikohtus mistahes põhjendustel ning ei oleks
täidetud PS § 107 lõikest 2 tulenev eesmärk anda seadusandjale võimalus seadus üle vaadata ja viia
see põhiseadusega kooskõlla. Kuigi seaduse välja kuulutamata jätmise otsuse ja Riigikohtule esitatava
taotluse tekst ei pea olema identsed, ei tohi taotluses esitatud argumendid vähemalt põhilistes
küsimustes olla laiemad kui otsuses esitatavad.
64. Praegusel juhul on Vabariigi Presidendi otsus seaduse välja kuulutamata jätmise kohta ja
Riigikohtule esitatud taotlus tekstimahult oluliselt erinevad ning nii otsuse kui ka taotlusega
11(22)
5-19-38
vaidlustatav seaduse osa võiks olla määratud selgemini. Nii otsuses kui ka taotluses on väidetud
vaidlusaluse seaduse põhiseadusvastasust, tuginedes PS §-dele 13, 26, 33 ja 43. Esmapilgul võiks
otsust mõista selliselt, et sellega vaidlustatakse üksnes KKS § 541 lõike 2 punktist 2 tuleneva varjatud
jälgimise õiguse andmist Kaitseväele. Taotlusest võib seevastu teha järelduse, et sellega soovitakse
vaidlustada ka Kaitseväele muude vaidlusaluses seaduses sätestatud isikuandmete varjatud töötlemise
volituste (KKS § 541 lõige 1 ja § 541 lõike 2 punkt 1) andmist.
65. Kolleegiumi hinnangul ei ole Vabariigi President siiski seadnud seaduse välja kuulutamata
jätmisel vaidlusaluse seaduse põhiseaduspärasust kahtluse alla väiksemas ulatuses kui Riigikohtule
esitatud taotluses. Seaduse välja kuulutamata jätmise otsuses (otsuse teine lõik) viitab Vabariigi
President selgelt kogu vaidlusaluse KKSMS-i punktile 20, millega Kaitseväele antakse lisaks varjatud
jälgimise õigusele ka muud KKS §-s 541 sätestatud õigused ning nähakse ette menetlusgarantiid.
Välja kuulutamata jäetud seaduse Riigikogus uue arutamise materjalidest ilmneb, et Riigikogu
liikmed käsitlesid vähemalt osaliselt ka muude KKS §-s 541 sätestatud Kaitseväe volituste, eelkõige
eraõiguslike isikute andmebaasidest isikuandmete kontrollimise põhiseaduspärasust (vt KKSMS-i
(783 UA) uus arutamine, Riigikogu 29. mai 2019. a täiskogu istungi stenogramm).
66. Kokkuvõttes mõistab kolleegium taotlust selliselt, et Vabariigi Presidendi tahe on olnud nii
vaidlusaluse seaduse välja kuulutamata jätmise otsuses kui ka Riigikohtule esitatud taotluses
vaidlustada kogu KKS §-s 541 sätestatud õigusliku regulatsiooni põhiseaduspärasus. Riigikogule oli
kohtueelses menetluses tagatud sisuline võimalus välja kuulutamata jäetud seadus üle vaadata ja selle
põhiseaduspärasust asjakohases osas hinnata. Kolleegium ei näe ka muud põhjust kahelda taotluse
lubatavuses, mistõttu on taotlus lubatav kogu KKS § 541 osas. Taotluse läbivaatamisel arvestab
kolleegium siiski tõika, et Vabariigi Presidendi põhiargumendid on suunatud KKS § 541 lõike 2
punktis 2 sätestatud isiku varjatud jälgimise volituse vaidlustamisele.
II
67. Järgnevalt selgitab kolleegium KKS §-st 541 tulenevate Kaitseväe volituste kohaldamise eelduseid
ja sisu ning annab hinnangu sätete õigusselgusele. Vabariigi President on muu hulgas vaidlustanud
meetmete vastavuse põhiseaduslikule määratletuse põhimõttele (PS § 13) ning Vabariigi Presidendi
ja teiste menetlusosaliste vahel ei ole üksmeelt küsimuses, millised on vaidlusaluste volituste –
esmajoones isiku varjatud jälgimise volituse – kohaldamise eeldused ja sisu. Seega ei ole enne
meetmete õiguslike piiride käsitlemist võimalik anda hinnangut ka sellele, milliste põhiõiguste riived
vaidlusalustest sätetest tulenevad ning millised on nõuded, millele nende õiguste riivamine
põhiseaduse kohaselt peab vastama.
68. Õigusselgus tähendab seda, et seadused ja muud õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja
arusaadavad, et isikul oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust
sellele vastavalt. Mis tahes selgusetus ei too kaasa siiski seaduse põhiseadusvastasust. Õigusselgusetu
olukorraga on tegemist üksnes juhul, kui normide tõlgendamisel tekkinud küsimusi ei ole võimalik
mõistlikult kõrvaldada ka normide eesmärki ja kujunemislugu, teisi õigusakte, õiguse üldpõhimõtteid
jms arvesse võttes ning selline selgusetus takistab seadusest tulenevate kohustuste kindlakstegemist
ja täitmist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. oktoobri 2015. a otsus asjas
nr 3-4-1-23-15, punkt 98).
69. Isiku kohta varjatult teabe kogumist ja selle edasist töötlemist võib üldjuhul pidada isiku õiguste
intensiivseks ja riigivõimu omavoli ohtu sisaldavaks riiveks, mis esitab normide õigusselgusele
kõrgendatud nõudeid. Juba 1994. aastal, hinnates nn operatiivtehniliste erimeetmete (sh isiku varjatud
jälgimise) põhiseaduspärasust, märkis Riigikohus, et operatiivtehniliste erimeetmete rakendamise
ebapiisav ja puudulik normistik sisaldab ohtu suvalisuseks ning põhiõiguste ja -vabaduste kasutamise
12(22)
5-19-38
moonutusteks ja põhiseadusvastasteks kitsendusteks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegiumi 12. jaanuari 1994. a otsus asjas nr III-4/A-1/94). Ka hilisemas praktikas on Riigikohus
rõhutanud, et jälitustegevust reguleeriv seadus peab nägema ette jälitustoimingute tegemiseks selged
alused ja menetluskorra, mis on jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimise eelduseks (Riigikohtu
põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-42-13, punkt 47).
Samade nõuete järgimise kohustust on isikuandmete varjatud töötlemise kontekstis rõhutanud ka
Euroopa Inimõiguste Kohus (nt Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja 4. detsembri 2015. a otsus asjas
Roman Zakharov vs. Venemaa, nr 47143/06, punkt 229).
70. Vabariigi Presidendi taotlusest võib järeldada, et vaidlusaluste normide õigusselguses tekitab
kahtlusi eelkõige terminite „edasilükkamatu juhtum”, „oluline oht“, “kõrgendatud oht”,
„variandmed“, „konspiratsioonivõtted“ ja „varjatud jälgimine” kasutamine nii Kaitseväe volituste
kohaldamise eelduste (õigusnormi faktilise koosseisu) kui ka õigusliku tagajärje (põhiõigusi riivava
volituse sisu) kirjeldamisel. Kuna KKS-i normid nende terminitega tähistatavate mõistete sisu ei ava
ega sisalda ka selget viidet muule õigusaktile, milles need mõisted on sisustatud, siis tuleb neid
käsitada määratlemata õigusmõistetena.
71. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse
sätestamist pädeva organi jaoks (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
18. jaanuari 2019. a otsus asjas nr 5-18-4/10, punkt 62). Vaatamata riive intensiivsusele ei saa
määratlemata õigusmõistete kasutamist põhimõtteliselt välistada ka isikuandmete varjatud
töötlemiseks volitavate normide puhul. Kuna määratlemata õigusmõiste on seadusandja loodud, tuleb
seda sisustada eelkõige seadusandja juhiste ja eesmärkide abil (Riigikohtu põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-18-07, punkt 29). Normide
õigusselguse hindamisel on oluline selgitada, kas neis sisalduvaid mõisteid on võimalik rahuldavalt
sisustada, võttes aluseks normide eesmärki ja kujunemislugu, süstemaatilisi seoseid teiste
õigusaktidega, õiguse üldpõhimõtteid ja muid olulisi asjaolusid.
72. KKS §-s 541 sisalduvate õigusmõistete sisu ja piire on kajastatud seaduse eelnõu seletuskirjas
(Seletuskiri KKSMS-i eelnõu (783 SE) juurde). Samuti on vaidlusaluste normide sisustamist
käsitletud ulatuslikult muudes seaduse väljatöötamise ja selle uue arutamisega seotud materjalides
(Riigikogu täiskogu stenogrammid ja komisjonide protokollid).
73. KKSMS-i eelnõu seletuskirjast ja muudest eelnõu väljatöötamise materjalidest
(vt nt A. Laaneotsa sõnavõtt Riigikogu 29. mai 2019. a täiskogu istungil) ilmneb seadusandja selge
soov, et KKS §-s 541 kasutatud määratlemata õigusmõisteid (nt kõrgendatud oht,
konspiratsioonivõtted, edasilükkamatu juhtum) sisustataks analoogilisel viisil JAS-is ja KorS-is
sätestatud samade mõistetega. Sellele järeldusele võib jõuda ka normide süstemaatilise tõlgendamise
teel. Sama määratlemata õigusmõiste kasutamisel kas sama õigusakti teises sättes või sarnase
õigussuhte reguleerimisel teises õigusaktis ei ole ilma kaaluka põhjuseta alust arvata, et seadusandja
on soovinud anda sellele põhimõtteliselt teistsuguse sisu. Nii on termin „varjatud jälgimine“ isikute
põhiõigustesse sekkuva meetme kirjeldamiseks kasutusel ka kehtivas KKS-is (KKS § 37 lõike 2
punktid 1 ja 3) ning KKS-i algredaktsiooni seletuskirjast ilmneb, et seadusandja soovis selle terminiga
tähistatavale mõistele juba siis anda sama sisu JAS-is kasutatud analoogse õigusmõistega (Seletuskiri
KKS-i eelnõu (202 SE) juurde).
74. JAS § 23 lõige 1 näeb ette, et julgeolekuasutus võib oma ülesannete täitmiseks või täitmise
tagamiseks kasutada variandmeid ja konspiratsioonivõtteid, et varjata andmesubjekti eest toimingu
tegijaid, toimingu eesmärki, õiguste ja kohustuste ning kasutatava kinnis- ja vallasasja kuuluvust.
JAS § 26 lõike 3 punkt 2 näeb ette, et julgeolekuasutustel on õigus oma ülesannete täitmisel piirata
isiku õigust kodu, perekonna- või eraelu puutumatusele tema varjatud jälgimisega. Seda volitust
13(22)
5-19-38
täpsustab JAS § 28, mille kohaselt kehtestab asjaomane minister määrusega meetodid ja vahendid,
mida julgeolekuasutus saab kasutada teabe varjatud kogumisel. Selle volitusnormi alusel antud
kaitseministri 21. juuni 2017. a määruse nr 8 „Välisluureameti poolt teabe varjatud kogumisel
kasutatavad meetodid ja vahendid“ § 2 punkti 3 kohaselt teostab Välisluureamet isiku ja asja varjatud
jälgimist ja salvestamist ning isikusamasuse varjatud tuvastamist. Siseministri 6. juuni 2001. a
määruse nr 76 „Kaitsepolitseiameti poolt teabe varjatud kogumisel kasutatavad meetodid ja vahendid
ning teabetoimiku pidamise ja säilitamise kord“ § 2 punkti 2 kohaselt teostab Kaitsepolitseiamet isiku
varjatud jälgimist visuaalselt või jälgimisseadmete abil, kusjuures jälgimisseadmena käsitatakse
tehnilisi vahendeid, mis võimaldavad jälgida ja jälitada isikuid, nende vara ning muid objekte. Ka
KrMS § 1263 lõike 1 alusel on jälitusasutusel kriminaalmenetluses volitus isiku asja või paikkonda
varjatult jälgida. Sellel meetmel on jälitusasustuste tegevuses, kohtupraktikas ja õiguskirjanduses
kindlalt määratletud sisu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas
nr 3-1-1-14-14; Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad
E. Kergandberg ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2012, § 115, punktid 1–2).
75. Seadusandja tahet arvestades on vaidlusalustes sätetes sisalduvaid määratlemata õigusmõisteid
võimalik sisustada neile julgeoleku- ja jälitusasutuste ning korrakaitseorganite tegevuses omistatud
tähendust aluseks võttes. Tuleb möönda, et haldusevälise isiku jaoks võib olla keeruline ilma seaduse
väljatöötamise materjalidega tutvumata või õigusnõustamiseta aru saada, kuidas täpselt võidakse
isikuandmete varjatud töötlemisega tema õigusi riivata, s.o mis on meetme sisu. Olulisem on siinkohal
siiski asjaolu, et eeldused („oluline oht“, „kõrgendatud oht“), mille täitmise korral on põhiõigusi
riivavat meedet võimalik kohaldada, on võimalik KorS-ile tuginedes sisustada. Hinnates vaidlusaluste
normide õigusselgust abstraktse normikontrolli menetluses, ei saa kolleegiumi hinnangul väita, et
need ei võimalda Kaitseväe poolt isikute põhiõigustesse sekkumise eeldustest ega ka kohaldatavate
meetmete sisust aru saada. Ei saa siiski välistada, et samad normid osutuvad õigusselgusetuteks nende
kontrollimisel konkreetse normikontrolli menetluses seostatuna konkreetsete eluliste asjaoludega
(Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. jaanuari 2019. a otsus asjas nr 5-18-4/10,
punkt 64). Vaidlusaluste normide põhiseaduspärasuses veendumiseks ja nende õigusselguse
tagamiseks annab kolleegium selgituse, kuidas KKS § 541 tõlgendada.
76. Volitused (alused) isikute põhiõiguste ja -vabaduste riivamiseks tulenevad KKS § 541 lõikest 1 ja
lõike 2 punktidest 1 ja 2. Paragrahvi ülejäänud lõiked reguleerivad eelnimetatud volituste
rakendamisega seotud menetluslikke küsimusi.
77. Nii KKS § 541 lõikest 1 kui ka sama paragrahvi lõikest 2 tulenevate volituste kohaldamise
eelduseks on Kaitseväe julgeolekuala moodustamine. Vaidlusaluse KKSMS-i punktiga 2 täiendatakse
KKS § 36 lõiget 1 punktiga 6, millega lisatakse kaitseväeluure ülesannete hulka Kaitseväe
julgeolekuala kaitsmise ülesanne. Kaitseväe julgeolekuala on KKS § 50 kohaselt Kaitseväe
territoorium, Kaitseväe laevad, lennuvahendid ja sõidukid (alaline julgeolekuala) või territoorium,
mille Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem on ajutiselt julgeolekualana määratlenud (ajutine
julgeolekuala). Ajutise julgeolekuala moodustamiseks annab Kaitseväele õiguse KKS § 54 lõige 1,
mille kohaselt võib Kaitsevägi ajutiselt julgeolekualana piiritleda territooriumi, millel tal on
seadusest, muust õigusaktist või lepingust tulenev õigus viibida, kui see on tema ülesannete täitmise
aspektist Kaitseväe julgeoleku või kolmandate isikute ohutuse tagamiseks vältimatu. Arvestades muu
hulgas KKS-i eelnõu seletuskirjas (Seletuskiri KKS-i eelnõu (202 SE) juurde, selgitused eelnõu § 49
ja § 53 juurde) antud selgitusi, tuleb sätet mõista viisil, et julgeolekuala moodustamise õigus teise
isiku või teise riigivara valdaja maa-alal tekib Kaitseväel eeskätt kokkuleppel selle isiku või riigivara
valdajaga. Kaitseväe julgeolekuala moodustamise otsus on haldusakt (üldkorraldus), mis peab
vastama haldusmenetluse seadusest tulenevatele nõuetele, olema kirjalikult vormistatud ning
sisaldama muu hulgas ka faktilist põhjendust selle kohta, millisel põhjusel on julgeolekuala
14(22)
5-19-38
moodustamine selles kohas ja konkreetsetes piirides vältimatu. KKS § 51 lõikest 1 tulenevalt peab
julgeolekuala olema kõrvalisele isikule arusaadaval viisil tähistatud.
78. KKS § 541 lõikes 1 sätestatud volituse sisuks on võimalus kontrollida isikuandmeid riigi, kohaliku
omavalitsuse või muu avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust, sealhulgas
varjatult. Säte võimaldab Kaitseväel kontrollida (vrd Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli
2016. a määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste
andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (edaspidi
isikuandmete kaitse üldmäärus) artikli 4 punkt 2 „isikuandmete töötlemine“) isikuandmeid, s.o teavet
tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, eelkõige andmeid isiku nime, isikukoodi, asukoha,
füüsilise, füsioloogilise, geneetilise, vaimse, majandusliku, kultuurilise või sotsiaalse tunnuse kohta
(isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punkt 1). Volitus hõlmab andmekogu kasutamist
isikusamasuse tuvastamiseks (vrd JAS § 26 lõike 3 punkt 3).
79. Volitus kontrollida isikuandmeid riigi või muu avalik-õigusliku isiku või avalik-õiguslikku
ülesannet täitva eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust on piiratud andmetega, mis on koondatud
andmekogusse avaliku teabe seaduse § 431 lõike 1 mõttes. Eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust
selliste isikuandmete saamise õigus, mis ei ole saadud või loodud avaliku ülesande täitmise käigus,
on kolleegiumi hinnangul piiratud üksnes selliste isikuandmetega, mille kogumiseks ja säilitamiseks
on see juriidiline isik seadusega või seaduse alusel kohustatud (nt hasartmänguseaduse § 37 lõige 8,
turismiseaduse § 24). Andmete kontrollimise õigus eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust ei
tähenda isikult mistahes tema valduses olevate isikuandmete nõudmise või saamise õigust.
80. KKS § 541 lõike 2 punktis 1 sätestatud volitus variandmete ja konspiratsioonivõtete kasutamiseks
tuleb sisustada samal viisil JAS §-s 23 Kaitsepolitseiametile ja Välisluureametile ette nähtud volituse
sisuga. Variandmete ja konspiratsioonivõtete kasutamisena tuleb mõista selliseid meetmeid, mille
eesmärk on andmesubjekti eest meetme kohaldaja, meetme eesmärgi, õiguste ja kohustuste,
kasutatava kinnis- või vallasasja kuuluvuse või muu sarnase asjaolu varjamine.
81. KKS § 541 lõike 2 punktis 2 sätestatud volituse sisuks on isiku varjatud jälgimine Kaitseväe poolt.
Varjatud jälgimise sisustamisel tuleb võtta aluseks JAS § 26 lõike 3 punkt 2. Varjatud jälgimine
tähendab isiku ja temaga kaasas oleva asja (nt sõiduki) kohta andmete varjatud kogumist visuaalsel
teel, kasutades selleks vajaduse korral tehnilisi vahendeid, ja kogutud andmeid salvestades või muul
viisil säilitades. Varjatud jälgimisel kogutakse isikuandmeid nt jälgitava isiku isikusamasuse
tuvastamiseks vajalike väliste tunnuste kohta või isikuga kaasas olevate esemete kohta, mis võivad
ohustada Kaitseväe julgeolekuala.
82. Isikuandmete töötlemise varjamisena KKS § 541 tähenduses tuleb mõista seda, et Kaitseväel on
õigus varjata andmesubjekti või kolmanda isiku eest isikuandmete töötlemise fakti või ka
isikuandmete töötlemise sisu. Isikuandmete varjatud kontrollimine KKS § 541 lõike 1 mõttes ei
tähenda õigust siseneda andmekogusse või saada sealt andmeid andmekogu pidaja eest varjatult
(vrd KrMS § 1264 lõige 5; JAS § 26 lõike 3 punkt 5 ja § 27 lõige 1 eelduseks kohtu luba).
83. KKS § 541 lõigetes 1 ja 2 sätestatud volitustest ei tulene Kaitseväele julgeolekuala kaitsmise
eesmärgil volitusi, mis nii kriminaalmenetluses kui ka JAS-i alusel eeldaks kohtu luba, st õigust
tutvuda isikule edastatud sõnumite sisuga, siseneda tema eluruumi, töökohta või valdusesse ja seal
teavet koguda või jälgimisseadmeid paigaldada. Samuti ei anna nimetatud volitused Kaitseväele
õigust saada sideettevõtjalt ESS §-s 1111 nimetatud elektroonilise side andmeid. Nimetatud
elektroonilise side andmete töötlemise õigus tuleneb Kaitseväele üksnes KKS §-dest 411 ja 412, mida
KKSMS-i vaidlusaluste sätetega ei muudeta ega täiendata. KKS § 411 lõike 1 kohaselt võib
Kaitsevägi teha päringu elektroonilise side ettevõtjale KrMS § 1262 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud
15(22)
5-19-38
alusel, milleks on vajadus koguda teavet kuriteo ettevalmistamise kohta selle avastamise või
tõkestamise eesmärgil ja isiku tagaotsitavaks kuulutamise määruse täitmine. KrMS § 1262 lõike 5
kohaselt võib jälitusasutus teha jälitustoimingu sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel, kui see on
seotud kuriteoga, mis on selle jälitusasutuse uurimisalluvuses. KrMS § 212 lõike 2 punkti 3 kohaselt
on Sõjaväepolitsei (Kaitseväe struktuuriüksus, mis täidab jälitusasutuse ülesandeid) uurimisalluvuses
üksnes kaitseväeteenistusalased kuriteod ja sõjakuriteod. KKS § 412 lõike 1 kohaselt võib Kaitsevägi
teha päringu sideettevõtjale elektroonilise side andmete saamiseks, kui see on vajalik otsustamaks,
kas kaitseväeteenistuses olevale või kaitseväeteenistusse astuda soovivale isikule võimaldada
juurdepääs jälitusteabele või lubada tal täita Sõjaväepolitsei ülesandeid.
III
84. Vabariigi President on oma taotluse ühe põhiargumendina leidnud, et Kaitseväele vaidlusaluse
seadusega teabe varjatud töötlemise ülesannete panemine ei järgi Eesti riigiasutuste süsteemi aluseks
olevaid põhimõtteid. Nimelt on sisemise ja välise rahu kaitsmise ülesannete täitmine üksteisest nii
organisatsiooniliselt kui ka funktsionaalselt eraldatud ja riigikaitseülesannete täitmisega tegelevatele
asutustele ei ole rahuajal riigisiseselt antud riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise ülesannet täitvate
asutustega võrreldavaid teabe varjatud töötlemise volitusi.
85. Seetõttu tuleb enne põhiõiguste riive põhiseaduspärasuse hindamisele asumist võtta seisukoht, kas
Kaitseväele riigisiseselt ja rahuajal (s.o väljaspool eriolukorda (PS § 87 punkt 8), erakorralist
seisukorda (PS § 129), sõjaseisukorda (PS § 128) ja kõrgendatud kaitsevalmidust (riigikaitseseaduse
§ 13 lõige 1)) väljaspool Kaitseväe julgeolekuala viibivate isikute, sh Eesti Vabariigi kodanike suhtes
varjatult teabe kogumise ja edasise töötlemise volituse andmine on ühitatav põhiseadusest tulenevate
riigikorralduse põhimõtetega ja Kaitseväe asendiga Eesti riigiasutuste süsteemis. Kui Kaitseväele
mingi ülesande panemine on vastuolus põhiseaduse normi või põhiseadusest tuleneva põhimõttega,
siis ei saa ka isiku põhiõiguste riivamine selle ülesande täitmiseks Kaitseväele antud volituse alusel
olla põhiseadusega kooskõlas.
86. Kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse, Kaitseväes olevate isikute õigusliku seisundi
ja teenistuse erilaadi huvides vajalikud kaitseväelaste õiguste piirangud sätestab PS § 124 lõike 3 ja
PS § 126 lõigete 1 ja 2 kohaselt seadus. KKS § 2 lõike 1 kohaselt on Kaitsevägi sõjaväeliselt
korraldatud valitsusasutus Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Vabariigi Valitsuse seaduse § 39 lõike
1 kohaselt on valitsusasutused riigi eelarvest finantseeritavad asutused, millele seadusega või seaduse
alusel antud põhiülesandeks on täidesaatva riigivõimu teostamine. KKS § 3 loetleb Kaitseväe
ülesanded, millest peamisteks võib pidada riigi sõjalist kaitsmist ja osalemist kollektiivses
enesekaitses (KKS § 3 lõike 1 punkt 1), valmistumist riigi sõjaliseks kaitseks ja osalemiseks
kollektiivses enesekaitses (KKS § 3 lõike 1 punkt 2) ning osalemist rahvusvahelises sõjalises
koostöös (KKS § 3 lõike 1 punkt 3). Oma ülesannete täitmisel võib Kaitsevägi kasutada jõudu
KKS-i 5. peatükis sätestatud korras. KKS §-dest 45 ja 49 ning KorS § 1 lõikest 6 saab järeldada, et
jõu kasutamine riigi sõjaliseks kaitsmiseks ei allu vahetu sunni kohaldamiseks korrakaitseorganitele
ja julgeolekuasutustele ette nähtud vahetu sunni reeglitele. Jõu kasutamisel riigi sõjaliseks kaitsmiseks
kuuluvad Kaitseväe relvastusse ja varustusse muu hulgas sõjarelvad ning lahingutehnika.
Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 7 esimese lause kohaselt on tegevteenistus Kaitseväes avaliku
teenistuse eriliik. Kaitseväeteenistuses kehtib kaitseväeline distsipliin (KVTS § 157), mis tagatakse
ülemate distsiplinaarvõimuga alluvate üle (KVTS § 158).
87. Eelnevast tuleneb, et ehkki Kaitsevägi on osaks täidesaatvast riigivõimust ning tegevteenistus
Kaitseväes on avaliku teenistuse eriliik, erineb Kaitsevägi tsiviilotstarbelistest täidesaatva riigivõimu
asutustest, sh korrakaitseorganitest ja julgeolekuasutustest nii oma ülesannete, ülesehituse,
teenistussuhete korralduse kui ka kasutatavate vahendite poolest.
16(22)
5-19-38
88. Riigikohus on varem märkinud, et kaitsejõudude olemust ning ülesandeid arvestades on nende
kasutamine rahuaja tingimustes põhiseaduslikku korda, põhiõigusi ja -vabadusi ning seeläbi kogu
rahvast puudutav küsimus (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. detsembri
1994. a otsus asjas nr III-4/A-11/94, V osa). Põhiseaduse mõtte kohaselt ei pea riik tagama
võimuvolituste liigsest kontsentreerumisest tuleneda võivate kuritarvituste ärahoidmist mitte üksnes
erinevate võimuharude vahelistes suhetes, vaid ka võimuharude sees. Vabariigi Presidendil on õigus
selles, et oht demokraatiale ja isikute põhiõigustele võib tekkida eriti olukorras, kus Kaitseväele riigi
sõjaliseks kaitsmiseks ja sellise kaitse ettevalmistamiseks ette nähtud ülesannete täitmine on
riigisiseselt ja rahuajal kombineeritud isikuandmete varjatud töötlemise volitusega. Riigikohus on
varem Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes märkinud, et olukorras, kus täitevvõimu
teostatakse salaja, on omavoli võimalus ilmne ja see võib lõppastmes ohustada demokraatiat tervikuna
(Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-42-13,
punkt 45). Kaitseväe sõjaväeline olemus võib seda riski võrreldes muude täidesaatva riigivõimu
asutustega veelgi suurendada.
89. Samuti tuleb arvestada, et ehkki seadusandjal on riigiasutuste süsteemi ülesehituse ja asutuste
pädevuste ning volituste määramisel laialdane kaalutlusruum, võivad dubleerivad või ebaselgelt
piiritletud ülesanded tekitada pädevuskonflikte. Pädevuse umbmäärasus ja sellest tulenev võimalik
pädevuse ületamine kahjustab üldist õiguskindlust ning loob ohu PS-is sätestatud riigiehituslike
põhimõtete ning igaühe õiguste ja vabaduste kahjustamiseks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegiumi 20. detsembri 1996. a otsus asjas nr 3-4-1-3-96, I osa). Olukorras, kus
ülesanne tegeleda Kaitseväe julgeolekualaga piirneval alal kuritegude tõkestamise ja isikute elu,
tervise ja vara kaitse tagamisega on korraga mitmel erineval riigiasutusel, ei ole pädevuskonfliktide
tekkimine iseenesest välistatud.
90. Kaitseväele teabe varjatud kogumise ja töötlemise volituste andmine oma ülesannete täitmiseks
on põhiseaduse eelkäsitletud riigiehituslike põhimõtete alusel piiratud, kuid ei ole kolleegiumi
hinnangul siiski täielikult välistatud.
91. Põhiseaduse preambulist tulenevalt on riigi olemasolu üheks põhjenduseks ja ühtlasi riigi
ülesandeks sisemise rahu kaitsmise kõrval ka välise rahu kaitsmine. Viimase all tuleb mõista eelkõige
riigi sõjalist kaitsmist väljastpoolt riiki lähtuvate ohtude eest. Seadusandja peab kujundama oma
hindamisruumi kasutades lünkadeta ning tõhusa sisemise ja välise rahu kaitsmise süsteemi. Hinnang
julgeolekuohtudele peab olema ajakohane ja realistlik. Kaasaegsed ohud sisemisele ja välisele rahule
ei pruugi olla üksteisest selgelt eristatavad ning see võib mõjutada ka asutuste pädevuste jaotust ja
volituste iseloomu. Piiratud avalike vahendite tingimustes võib erinevate ülesannete täielikule
organisatsioonilisele lahutamisele vastu rääkida ka säästliku ressursikasutuse nõue.
92. Eesti riigiasutuste süsteem ei rajane ka kehtiva õiguse kohaselt sisemise ja välise rahu kaitsmise
ülesannete täieliku organisatsioonilise eraldamise põhimõttel. Näiteks täidavad Kaitseväe
struktuuriüksused kehtivast õigusest tulenevalt sisemise rahu tagamise osana süütegude menetlemise
ülesannet (KKS § 21 lõige 1, KrMS § 31 lõige 1 ja § 212 lõike 2 punkt 3) ning võivad osal juhtudel
olla kaasatud riigi avaliku korra kaitsmisse (KKS § 3 lõiked 11 ja 12). Vabariigi President viitab
taotluses KorS § 1 lõikele 6, mille järgi KorS-i ei kohaldata Kaitseväe tegevusele riigi sõjalisel
kaitsmisel, sõjalise kaitse ettevalmistamisel, rahvusvahelise sõjalise kohustuse täitmisel või
julgeoleku tagamisel Kaitseväe julgeolekualal. Viidatud piirang nõuab üksnes korrakaitseülesande
(riikliku järelevalve ülesande) ja riigikaitseülesande funktsionaalset eristamist üksteisest ja nende
ülesannete täitmist eriliigilistes menetlustes, mitte aga seda, et korrakaitseülesannet ja
riigikaitseülesannet ei tohiks ühelgi juhul täita sama riigiasutus.
17(22)
5-19-38
93. Isikuandmete varjatud kogumine ja töötlemine kui isiku põhiõiguste riivamise meede võib olla
objektiivselt vajalik nii riigi sisemise kui ka välise rahu tõhusaks kaitsmiseks. Nii nagu põhiseadusest
ei tulene täielikku keeldu anda Kaitseväele piiratud ulatuses üle riigi sisemise rahu tagamise
ülesandeid, nii ei tulene põhiseadusest ka täielikku keeldu anda Kaitseväele üle isikuandmete varjatud
kogumise ja töötlemise volitusi, kui need on Kaitseväele pandud ülesannete lünkadeta täitmiseks
vajalikud ning riivete intensiivsust tasakaalustavad küllaldased kontrollivõimalused ja menetluslikud
garantiid. Tulenevalt eespool käsitletud Kaitseväe põhiülesannetest ja sõjaväelisest korraldusest võib
teabe varjatud töötlemise meetmete kohaldamise õiguse andmine Kaitseväele nõuda julgeoleku- või
jälitusasutustele ja korrakaitseorganitele sätestatutega võrreldes ulatuslikumaid piiranguid või
menetluslikke tagatisi. Kuigi põhiseadus ei nõua täielikku organisatsioonilist eraldatust sisemise ja
välise rahu kaitsmise ülesannete vahel, peab säilima siiski nii pädevuse kui ka volituste jaotuse
põhistruktuur. See peab muu hulgas välistama riigi sisemise rahu tagamise ülesannete panemise
Kaitseväele tema riigikaitseülesannete täitmist kahjustavas ulatuses. Kaitseväele riigisiseselt ja
rahuajal isikuandmete varjatud töötlemise meetmete kohaldamise õiguse andmine peab olema
demokraatliku õigusriigi põhimõttest tulenevalt rangelt piiratud ning selle üle peab olema tagatud
tõhus tsiviilkontroll.
IV
94. Vabariigi President on taotluses leidnud, et KKS §-s 541 sätestatud volitused võimaldavad
Kaitseväel riivata PS §-s 26 (perekonna- ja eraelu vabadus), §-s 33 (kodu puutumatus) ja §-s 43
(sõnumi saladus) sätestatud põhiõigusi ja -vabadusi.
95. Isikuandmete varjatud töötlemise meetmed võivad riivata erinevaid põhiõigusi ja -vabadusi.
Eelkõige riivab isikuandmete varjatud töötlemine PS § 26 lõikega 1 tagatud perekonna- ja eraelu
puutumatust, mis kaitseb üldsättena kogu eraelu, kuid riive võib puudutada ka eraelu spetsiifilisi tahke
kaitsvaid põhiõigusi. Asjakohasteks võivad siin olla nii PS § 33 lõikes 1 tagatud eluruumi, valduse ja
töökoha puutumatus, PS § 43 lõikes 1 tagatud sõnumisaladus, PS §-s 40 tagatud südametunnistuse,
usu- ja mõttevabadus, PS §-s 42 sätestatud keeld koguda andmeid isiku veendumuste kohta kui ka
PS § 19 lõikega 1 tagatud üldine vabaduspõhiõigus, samuti muud põhiõigused (Riigikohtu
põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-42-13, punkt 40).
96. PS § 26 esimese lausega tagatud eraelu puutumatus kaitseb esemeliselt kõiki eraelu valdkondi,
mis ei ole kaitstud eriõigustega (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. juuni
2009. a otsus asjas nr 3-4-1-3-09, punkt 16). Eraelu puutumatuse kaitseala laieneb ka isiku tegevusele
avalikus ruumis, sh isiku asukoha ja liikumisteekonna kindlakstegemisele selles ruumis kas vahetult
või tehnilisi jälgimisvahendeid kasutades (Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. juuni 2011. a otsus asjas
Shimovolos vs. Venemaa, nr 30194/09, punkt 65). Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et
isikuandmete varjatud töötlemine KKS § 541 mõttes riivab isiku eraelu puutumatust.
97. Samas ei tulene KKS §-s 541 sätestatud meetmete olemusest ja sisust Kaitseväele õigust isiku
PS §-des 33 ja 43 sätestatud põhiõiguste riivamiseks. Seda kinnitab ka KKS § 541 süstemaatiline seos
muude varjatud jälgimiseks ja variandmete ning konspiratsioonivõtete kasutamiseks volitavate
seadustega, mis eristavad eelnimetatud volitusi selgelt sõnumi saladuse ning eluruumi, valduse või
töökoha puutumatuse riivamist võimaldavatest volitustest (vt nt JAS § 25 ja § 26 lõike 3 punkt 5,
KrMS §-d 1266 ja 1267).
V
98. Isikuandmete varjatud töötlemine võib tähendada intensiivset sekkumist isiku õigustesse. Seda
peavad tasakaalustama piisavad menetluslikud garantiid ja kontrollivõimalused (nt otsustuspädevus;
18(22)
5-19-38
meetme kohaldamise kestus ja ulatus; andmete töötlemise, sh säilitamise, ligipääsu, kasutamise,
edastamise ja kustutamise nõuded; meetmete kohaldamise järelevalve; teavitamiskohustus;
õiguskaitsevõimalus). Seadusandja on KKS §-s 541 sätestatud isikuandmete varjatud töötlemise
meetmete puhul ette näinud mitmed menetluslikud garantiid ja kontrollivõimalused (vt nt KKS § 42
lõige 3, KKS § 43 lõige 2, KKS § 541 lõiked 3–4, õiguskantsleri seaduse (ÕKS) § 1 lõige 9,
riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-d 7, 16 jne).
99. Riigikohus on rõhutanud KrMS-is sätestatud jälitustoimingute kontekstis isiku teavitamise kui
menetlusgarantii olulisust ja nõudnud teavitamata jätmise korral selle põhjendatuse regulaarset
kontrollimist, kuna teavitamine loob isikule võimaluse saada riivest teada ja seda vaidlustada. Riigil
on PS § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused, mis tagaks isiku õiguste
tõhusa kaitse. PS § 14 sisaldab ka isiku subjektiivset õigust nõuda ja riigi, eelkõige seadusandja
objektiivset kohustust kehtestada normid, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks
põhiõiguste teostumise ning kaitse. Igaühe õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise
korral kohtusse tagab PS § 15 lõike 1 esimene lause. Seda õigust on riivatud, kui isik ei saa oma
õiguste kaitsmiseks kohtusse pöörduda. Isikuandmete töötlemise varjatuse tõttu ei ole isik
jälitustoimingu puhul oma põhiõiguste riivest teadlik ning on välistatud võimalus kasutada õigust
kohtu poole pöördumiseks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2014. a
otsus asjas nr 3-4-1-42-13, punktid 43–44 ja 48–49).
100. PS § 44 lõike 3 esimesest lausest tuleneb ka Eesti kodaniku õigus seaduses sätestatud korras
tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning nende arhiivides hoitavate
andmetega. Teadlikuks saamine isikuandmete varjatud töötlemise faktist on ka selle põhiõiguse
realiseerimise eelduseks ja avalik võim ei tohi seda põhiõigust isiku eest teabe töötlemise fakti
põhjendamatu varjamisega ebaproportsionaalselt piirata.
101. Kolleegium möönab, et üldjuhul on isiku teavitamine isikuandmete varjatud töötlemisest tema
õiguste kohtuliku kaitsmise eelduseks, sest isikul ei pruugi olla võimalik saada teavet oma põhiõiguste
riivamise kohta muu allika kaudu. Samas ei tähenda igasugune kohtusse pöördumise õiguse riivamine
isiku õiguste rikkumist ega ka seda, et puudub tõhus õiguskaitse ja piisav kontroll teabe varjatud
töötlemise üle (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja 4. detsembri 2015. a otsus asjas Roman
Zakharov vs. Venemaa, nr 47143/06, punktid 287–288).
102. Asutuse algatatud kohtuliku eel- ja järelkontrolli puudumine teabe varjatud töötlemise ning
teavitamise edasilükkamise üle, samuti asjaolu, et isiku teavitamise edasilükkamisest tingituna on
kohtulik kontroll raskendatud, ei pruugi tähendada tõhusa kontrolli puudumist teabe varjatud
töötlemise üle. Kohtulik kontroll ei ole ainus andmete varjatud töötlemise üle tehtava kontrolli vorm.
Isiku teavitamata jätmise lubatavus sõltub meetme intensiivsusest, meetmega taotletava eesmärgi
olulisusest ning menetluslikest garantiidest ja kontrollivõimalustest nende kogumis. Isiku tagantjärele
teavitamisest võib üldjuhul loobuda ka juhul, kui isik jäi andmete varjatult töötlemisel esialgu
tuvastamata, mistõttu ta tuleks tuvastada pelgalt selleks, et teda toimunust teavitada.
103. KKS § 541 isiku suhtes kohaldatud varjatud meetmest teavitamist ja meetmega kogutud andmete
tutvustamist ei reguleeri. Kaitseväeluure ülesannete täitmisel isiku teavitamine on reguleeritud
KKS §-ga 40. Seadusandja on plaaninud seda sätet Vabariigi Presidendi vaidlustatud KKSMS-i
punktiga 15 muuta ja sõnastada see järgmiselt: „Kaitsevägi teavitab isikut, kelle põhiõigusi käesoleva
seaduse § 37 lõike 1 punktis 1, § 371 lõike 42 punktis 3, §-s 39, § 415 lõike 11 punktis 3 või § 541 lõike
2 punktis 2 sätestatud viisil piiratakse, kasutatud abinõudest ja põhiõiguste piiramise asjaoludest
viivitamata, kui see ei ohusta piirangu eesmärki, või sellise ohu lõppemisel. Isiku soovil tutvustatakse
talle käesolevas paragrahvis sätestatud viisil kogutud andmeid.“
19(22)
5-19-38
104. Seega plaanitakse vaidlustatud KKSMS-iga laiendada isiku teavitamist kui isikuandmete
varjatud töötlemise korral ette nähtud õiguslikku garantiid ka KKS § 541 lõike 2 punktis 2 sätestatud
isikuandmete varjatud jälgimise meetmele. KKS § 541 lõike 1 (isikuandmete kontroll andmekogust)
ja sama paragrahvi lõike 2 punktis 1 sätestatud meetmete (variandmete ja konspiratsioonivõtete
kasutamine) kohaldamisest põhiõiguste riive adressaadi teavitamist ei ole ette nähtud. Samuti
sätestatakse võrreldes normi kehtiva sõnastusega täiendavalt kõigist KKS §-s 40 nimetatud
meetmetest teavitamise korral ka isiku õigus nõuda, et talle tutvustataks tema kohta kogutud andmeid.
105. KKS § 541 lõikes 1 ja KKS § 541 lõike 2 punktis 1 sätestatud meetmete eeldusi ja sisu arvestades
(vt otsuse II osa) ei ole alust kahelda seadusandja hinnangus, et isikuandmete kontroll andmekogudest
ning variandmete ja konspiratsioonivõtete kasutamine ei riiva isiku õigusi üldjuhul sama intensiivselt
kui KKS § 541 lõike 2 punktis 2 sätestatud isiku varjatud jälgimine. Eespool (vt otsuse
punktid 98 ja 101–102) öeldut ning ka kehtivas õiguses paralleelvaldkondades sätestatut silmas
pidades võib põhiseadusega nõutav minimaalne kaitsetase nende meetmete õiguspärase kohaldamise
üle olla tagatud muude kontrollivõimaluste ja menetluslike tagatistega. Abstraktselt hinnates on
nimetatud normid kolleegiumi arvates põhiseadusega kooskõlas, kuid see ei välista nende
põhiseaduspärasuse võimalikku uut hindamist konkreetse normikontrolli raames. Samas peab
kolleegium vajalikuks kontrollida, kas põhiseadusest tulenevatele nõuetele vastab KKS-is sätestatud
mehhanism isiku teavitamiseks tema varjatud jälgimisest.
106. Nii KKS-i kehtiva redaktsiooni kui ka vaidlusaluse KKSMS-iga kavandatavate muudatuste
kohaselt on KKS § 40 ainus norm, mis reguleerib isiku teavitamist tema isikuandmete varjatud
töötlemisest kaitseväeluure ülesannete täitmisel. Samuti ei ole isiku teavitamine kaitseväeluure
ülesannete täitmisel tema suhtes kohaldatud isikuandmete varjatud töötlemisest reguleeritud muude
õigustloovate aktidega. Seega tuleneb KKS §-st 40 nii oma kehtival kui ka KKSMS-iga muudetud
kujul, et Kaitsevägi peab isikut tema suhtes kaitseväeluure ülesande täitmisel toimunud varjatud
jälgimisest teavitama pärast seda, kui teavitamine ei ohusta enam piirangu eesmärki. Seadus ei anna
Kaitseväele alust otsustada isiku lõpliku teavitamata jätmise üle, kuid paneb kohustuse järjepidevalt
kaaluda, kas isiku tingimuslik teavitamata jätmine on riive eesmärki arvestades jätkuvalt põhjendatud.
107. Riigikohus on leidnud, et isiku jälitustoimingust teavitamata jätmise tingimuslik luba eeldab
teavitamata jätmise aluse olemasolu perioodilist (s.o regulaarset) hindamist ja seda, et isikut, kelle
õigusi jälitustoiminguga riivati, teavitatakse jälitustoimingust viivitamatult pärast teavitamata jätmise
aluse äralangemist. Selline tõlgendus on kooskõlas PS §-st 11 tuleneva põhiõiguste riive
proportsionaalsuse nõudega. Aja jooksul jälitustoimingu salajas hoidmise vajadus üldjuhul väheneb,
mistõttu võib jälitustoiminguga saadud teabe säilitamise ja muu töötlemisega kaasnev isiku
põhiõiguste riive selle ühel hetkel üles kaaluda (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
20. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-42-13, punkt 61). Riigikohtu hinnangul ei taganud
prokuratuuri, Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni ja Justiitsministeeriumi üldine
järelevalve tõhusat kontrolli enne 1. jaanuari 2013 lõppenud jälitusloa alusel tehtud jälitustoimingust
teavitamata jätmise üle (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2014. a
otsus asjas nr 3-4-1-42-13, punktid 68–69). Selget menetluskorda selleks, kuidas jälitusasutus peaks
hindama teavitamata jätmise jätkuvat põhjendatust, ei olnud seaduses sätestatud. Haldusesisene ja
parlamentaarne järelevalve teavitamata jätmise jätkuva põhjendatuse üle olid sätestatud ebaselgelt
ning järelevalvet ei saanud pidada põhiõiguste kaitse seisukohalt tõhusaks ja sõltumatuks (Riigikohtu
põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-42-13, punkt 70).
108. Kolleegium leiab, et sarnaselt KrMS-is sätestatud jälitustoimingutega peavad ka KKS § 541 lõike
2 punkti 2 alusel toimuva isiku varjatud jälgimise puhul olema seaduses sätestatud tõhusad
menetluslikud garantiid, mis välistaksid selle, et isikut ei jäetaks meelevaldselt teavitamata tema
andmete töötlemisest Kaitseväe poolt. Selle õiguse tagamine on isiku jaoks eelduseks oma õiguste
20(22)
5-19-38
kohtulikuks kaitseks ning samas ka preventiivseks vahendiks, mis võib hoida ära täitevvõimu
kergekäelise või õigusvastase sekkumise.
109. Nagu eespool leitud, ei reguleeri KKS ega muud õigustloovad aktid eraldi küsimust, kuidas
kontrollitakse isiku varjatud jälgimisest teavitamise edasilükkamise põhjendatust. Seega on kontroll
teavitamise edasilükkamise põhjendatuse üle reguleeritud üksnes osana üldisest kaitseväeluure
õiguspärasuse üle toimuvast järelevalvest. KKSMS punkti 19 kohaselt muudetakse KKS § 42 lõiget
3 selliselt, et kaitseväeluure teostamise üle JAS § 36 lõigetes 3 ja 5–7 sätestatud õiguste ja
kohustustega teeb järelevalvet Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjon. KKS § 7 lõike 1
kohaselt teeb Kaitseväe üle teenistuslikku järelevalvet valdkonna eest vastutav minister. Sama
paragrahvi lõike 2 kohaselt teeb teenistuslikku järelevalvet Kaitseväe struktuuriüksuste ja
ametiisikute tegevuse üle Kaitseväe juhataja. KKS § 42 lõike 1 järgi koordineerib kaitseväeluuret ja
julgeolekuasutuste tegevust Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon (JAS § 10 lõige 1). ÕKS § 1
lõige 9 annab õiguskantslerile pädevuse teha järelevalvet põhiõiguste ja -vabaduste järgimise üle
täidesaatva riigivõimu asutuste poolt varjatult isikuandmete ja nendega seotud teabe kogumise,
töötlemise, kasutamise ja järelevalve korraldamisel.
110. Kirjeldatud järelevalvenormid on üldised ega näe ette tõhusat kontrolli Kaitseväe poolt
KKS § 541 lõike 2 punkti 2 alusel tehtud varjatud jälgimisest teavitamata jätmise põhjendatuse
hindamise üle, s.o teavitamata jätmise kontrolli, mis oleks samal ajal nii sisuline, süsteemne,
regulaarne kui ka sõltumatu. Kuigi üks või teine nimetatud üldine kontrollivorm võib vastata mõnele
nimetatud kriteeriumitest, ei ole kõik need nõuded ühegi puhul korraga täidetud. Mitmetel
riigiorganitel on eelkäsitletud normidest tulenevalt küll pädevus teha järelevalvet kaitseväeluure ja
selle käigus rakendatud meetmete õiguspärasuse üle, kuid ühelegi neist ei ole pandud konkreetset
kohustust regulaarselt ja sisuliselt kontrollida kohaldatud meetmetest teavitamata jätmise
põhjendatust. Isiku teavitamise edasilükkamise põhjendatuse korrakohast hindamist ei taga ka
KKS § 43 lõikes 2 sätestatud Kaitseväe kohustus esitada Kaitseministeeriumile iga nelja kuu järel
kirjalik ülevaade kaitseväeluure toimingutega kogutud andmete ja nende saamiseks kasutatud
vahendite ja meetodite kohta ning KKSMS-i punktiga 20 sätestatud KKS § 541 lõike 3 kolmas lause,
millest tulenevalt teavitab Kaitsevägi isiku varjatud jälgimise meetmest viivitamata valdkonna eest
vastutavat ministrit või tema volitatud ametnikku ning Kaitsepolitseiametit.
111. Eeltoodust tuleneb, et isiku teavitamata jätmise korral tema suhtes KKS § 541 lõike 2 punktis 2
sätestatud toimingust oleks teavitamata jätmise jätkuva põhjendatuse kontrollimise kohustus sisuliselt
üksnes Kaitseväel endal. Seejuures ei tulene ei seadusest ega määrusest ka selle haldusesisese
järelevalve tegemiseks pädevaid organeid ja järelevalve tegemise korda. Eelnimetatud põhjustel ei ole
kolleegiumi hinnangul tagatud põhiseaduse eespool käsitletud nõuetele vastav süsteemne, regulaarne,
sõltumatu ja sisuline kontroll KKS §-s 541 sätestatud isiku varjatud jälgimisest teavitamata jätmise
põhjendatuse üle.
112. Kolleegium möönab, et kohtuasjas nr 3-4-1-42-13 tehtud otsuses andis Riigikohus hinnangu
jälitustoimingust teavitamata jätmise kontrollimenetlusele. Jälitustoimingu mõiste, jälitustoimingute
tegemise alused ja kord on sätestatud KrMS-is. Jälitustoiminguid tehakse KrMS § 1262 lõikes 1
sätestatud alustel, millest olulisemad on vajadus koguda teavet kuriteo ettevalmistamise kohta selle
avastamise või tõkestamise eesmärgil (KrMS § 1262 lõike 1 punkt 1) ja koguda kriminaalmenetluses
teavet kuriteo kohta (KrMS § 1262 lõike 1 punkt 4). Käesolevas asjas hinnatavate teabe varjatud
töötlemise meetmete puhul ei ole tegemist teabe töötlemisega kriminaalmenetluses, vaid eelkõige riigi
sõjalise kaitsmise ja sellise kaitsmise ettevalmistamise eesmärgil tehtavate toimingutega. Kolleegium
ei näe aga ühtegi kaalukat põhjust, miks käesolevas asjas käsitletavast isiku varjatud jälgimise
meetmetest teavitamata jätmise üle tehtav järelevalve ei peaks vastama jälitustoiminguga sarnastele
põhiseaduslikele nõuetele. KKS-is sätestatud isiku varjatud jälgimise volitus ja sellest tulenev
21(22)
5-19-38
põhiõiguste riive on KrMS-is jälitustoiminguna sätestatud isiku varjatud jälgimise toiminguga
olemuslikult sarnane (vt ka eespool otsuse punkt 75). Samuti ei ole vaidlusaluse seaduse alusel isiku
varjatud jälgimise eesmärk jälitustoimingute tegemise eesmärgist nii erinev, et õigustaks
põhimõtteliselt teistsuguse hinnangu andmist nõutavale kontrollitasemele. Isiku õiguspärane
teavitamine on KKS §-s 541 sätestatud teabe varjatud töötlemise meetmete puhul seda olulisem, et
erinevalt kriminaalmenetluses tehtavatest jälitustoimingutest, mis enamikul juhtudel vormuvad
tõenditeks kriminaaltoimikus ja millest teadasaamiseks tekib isikul võimalus järgnevas
kriminaalmenetluses (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2014. a otsus
asjas nr 3-4-1-42-13, punkt 49), on isikul enda kohta kaitseväeluure eesmärgil teabe varjatud
kogumise faktist teadasaamine muul viisil kui KKS § 40 alusel toimuva teavitamise kaudu sisuliselt
välistatud.
113. Seadusandjal on iseenesest mitmeid võimalusi, kuidas kehtestada isiku varjatud jälgimisest
teavitamata jätmise põhjendatuse hindamise põhiseaduspärane regulatsioon. Sealjuures tuleb aga
arvestada, et mida intensiivsem on isikuandmete varjatud töötlemise toiminguga isiku põhiõigustesse
sekkumine, seda konkreetsemad ja tõhusamad peavad olema menetluslikud garantiid, mis tagavad
teavitamiskohustuse täitmise.
114. Arvestades eelnevat, rahuldab kolleegium Vabariigi Presidendi taotluse ja tunnistab Riigikogu
29. mail 2019. a vastu võetud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse PSJKS § 15 lõike 1
punktist 1 juhindudes põhiseadusega vastuolus olevaks.
Villu Kõve Velmar Brett Ants Kull
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Nele Parrest Ivo Pilving
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
22(22)
Saatja: Kadri Nõmm <
[email protected]>
Saadetud: 19.12.2019 10:29
Adressaat: <
[email protected]>; <
[email protected]>; JM info Shared MB
<
[email protected]>; Info <
[email protected]>; info kaitseministeerium ee
<
[email protected]>; <
[email protected]>; mil mil ee <
[email protected]>;
kapo.info <
[email protected]>
Teema: [VÄLJAST] Kohtuotsuse saatmine - põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-19-38
Manused: 5-19-38.asice
Vabariigi Presidendi Kantselei
Riigikogu Kantselei
Justiitsministeerium
Õiguskantsleri Kantselei
Kaitseministeerium
Siseministeerium
Kaitsevägi
Kaitsepolitseiamet
19.12.2019 nr 5-19-38/16
PSJV nr 5-19-38
Kohtuotsuse saatmine
Saadan põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. detsembri 2019. a otsuse põhiseaduslikkuse
järelevalve asjas nr 5-19-38.
Lugupidamisega
Kadri Nõmm
Riigikohtu üldosakonna sekretär
Lisa:
- kohtuotsus, 22 lk