Hr Priit Tampere Teie nr
juhatuse esimees
SA Viljandi Haigla Meie 11.12.2019 nr 7-9/191446/1906184
[email protected]
Kontrollkäik SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku lastepsühhiaatria osakonda
Austatud härra Tampere
Õiguskantsleri nõunikud kontrollisid 10.08.2019 SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku
lastepsühhiaatria osakonda (edaspidi: osakond).
Osakonna palatid ja ühisruumid on puhtad ja hubased. Tualett- ja pesemisruume on patsientidel
võimalik seestpoolt lukustada. Väiksematele lastele on osakonnas sisustatud mängunurk.
Noorukid saavad lugeda raamatuid, vaadata filme, joonistada. Osakonnal on aiaga piiratud hoov,
samuti saavad patsiendid personali saatel jalutada psühhiaatriakliinikut ümbritsevas pargis.
Patsientidega tegelevad raviarstid, logopeed, psühholoog, korraldatakse ka pereteraapiat ning
lastega tegelevate spetsialistide ning vanemate (eestkostjate) ümarlaudu. Lapsed ja noored
kannavad osakonnas meelepäraseid isiklikke rõivaid. Õdede juhendamisel toimuvad osakonnas
grupiteraapiad ja arutelud. Kontrollkäigul võis märgata, et personal suhtub patsientidesse
sõbralikult ja hoolivalt. Patsientide sõnul on osakonnas alati mõni töötaja, kellelt saab abi küsida.
Positiivne on, et patsiendi haigusloo dokumenteerimiseks kasutatakse osakonnas elektroonilist
dokumenteerimissüsteemi. See tagab lapsega tegelevate spetsialistide kiire ja põhjaliku
infovahetuse. Probleeme on aga ohjeldusmeetmete rakendamise dokumenteerimisega. Kõik
ohjeldamise juhtumid tuleb dokumenteerida nõuetekohaselt ning kanda kõik seesugused juhtumid
eraldi registrisse. Patsiendi ohjeldamist õigustavate eelduste täitmisel peab haigla psühhiaater alati
vormistama tahtest olenematu ravi rakendamise otsuse, kui seda juba varem patsiendi kohta tehtud
ei ole. Erakorralised juhtumid dokumenteeritakse paberil ning raportid kogutakse eraldi registrisse.
Kõikidel patsientidel peab olema voodi juures kohtvalgusti ning igas palatis peab olema aknakate.
Osakonna hoovi peaks paigaldama lastele mängurajatisi ning lastel ja noorukitel võiks olla õues
rohkem sportimisvõimalusi.
Psühhiaatriakliiniku lastepsühhiaatria osakond asub kahekorruselise hoone esimesel korrusel.
Osakonnas on kokku kümme voodikohta. Kontrollkäigu ajal oli osakonnas neli patsienti.
Ööpäevaringselt on osakonnas üks õde (08.00–08.00). Tööpäeviti on kohal ka vanemõde ja kaks
arsti (08.00–16.00). Päeval tegelevad patsientidega tegevusterapeut (08.00–20.00) ning üks
2
hooldaja (24-tunnised ja 12-tunnised vahetused). Tööpäeviti käib osakonnas ka koristaja (12.00-
18.00) ja koordinaator-perenaine (8.00-16.00). Öösel ja nädalavahetusel töötab
psühhiaatriakliinikus valvepsühhiaater (akuutraviosakonnas).
Õiguskantsleri nõunikud tegid koos tervishoiueksperdiga ringkäigu osakonna ruumides, vestlesid
haigla töötajate ja patsientidega ning tutvusid dokumentidega.
1. Psühhiaatrilise abi osutamine alaealisele
Kontrollkäigu ajal olid kõik lapsed osakonnas ravil vabatahtlikult. Ravilepingule annab allkirja
alaealise lapsevanem või eestkostja, ka noorukitel on võimalik lisada lepingule enda allkiri. Samuti
annavad noorukid allkirja õendusanamneesile, mida nad täidavad koos õega siis, kui nad osakonda
vastu võetakse.
Kui patsient vajab pikemat veenmist, et osakonda ravile jääda, lähtutakse esialgu lapsevanema või
eestkostja nõusolekust. Üldiselt õnnestub personalil enamikku patsiente uuringute ja ravi
vajalikkuses veenda üsna kiiresti.
Patsientide toimikute põhjal selgus, et mõnikord tuleb osakonnas ette ka olukordi, mille puhul
seadus nõuab, et tuleb vormistada tahtest olenematu ravi otsus.
Õiguskantsler on alaealisele psühhiaatrilise abi andmist käsitlenud korduvalt ka varem, nt SA
Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskusesse tehtud
kontrollkäigu kokkuvõttes. See käsitlus on endiselt asjakohane. Alaealisele psühhiaatrilise abi
osutamiseks tuleb hinnata tema tahet. Kui laps abist keeldub, peab arst tema soovist lähtuma ka
juhul, kui lapse seaduslik esindaja arvab teisiti. Alaealise võib tema tahte vastaselt
psühhiaatriahaiglasse paigutada vaid tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi korras
(psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1). Kui alaealise seisund on arstide hinnangul piisavalt
raske ning haiglaravi on vajalik, kuid laps ise ei soovi haiglas olla, peab haigla pöörduma tahtest
olenematu ravi kohaldamiseks kohtusse.
Väärib tunnustust, et osakonna töötajad pingutavad selle nimel, et lapsed tunneksid ennast
osakonnas hästi ning mõistaksid uuringute ja ravi olulisust. Tihedat koostööd tehakse ka
patsientide vanemate ja eestkostjatega. Kui alaealine patsient siiski raviga ei nõustu või kui tema
haigusseisund tingib ohjeldusmeetmete rakendamise vajaduse, siis tuleb selle patsiendi kohta teha
ja vormistada tahtest olenematu vältimatu ravi otsus.
2. Ohjeldusmeetmete rakendamine ja selle dokumenteerimine
Personali sõnul rakendatakse mehaanilist ohjeldamist vaid kliiniku akuutraviosakonnas.
Lastepsühhiaatria osakonnas eraldusruumi ei ole. Osakonna varasemas asukohas oli ka
eraldusruum, töötajate kinnitusel on patsiendid viibinud eraldusruumis vaid mõne minuti ning nad
on eraldatud üksnes siis, kui suusõnaline rahustamine pole aidanud. Igasuguse ohjeldusmeetme
rakendamine dokumenteeritakse patsiendi haigusloos. Samas ei ole haigusloos kajastatud kõiki
asjaolusid, mida tuleb ohjeldamisel jälgida. Ohjeldusmeetmete rakendamise koondregistrit
osakonnas ei peeta.
Patsiendi agressiivse käitumise kohta täidetakse ohujuhtumi raport, kuhu saab märkida ka
ohjeldusmeetmete rakendamise. Kõik kliiniku ohujuhtumite raportid on koondatud registrisse,
milles kirjeldatakse ka lastepsühhiaatria osakonnas aset leidnud juhtumeid. Iga ohujuhtumi korral
3
ei pruugi haigla ohjeldusmeetmeid rakendada. Seega ei saanud õiguskantsleri nõunikud
kontrollkäigul ohjeldusmeetmete rakendamise praktikast head ülevaadet.
PsAS § 142 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja peab dokumenteerima ohjeldusmeetme
rakendamise inimese haigusloos ning peale selle kohas ja viisil, mis annab kiire ja üldise ülevaate
tervishoiuteenuse osutaja rakendatud ohjeldusmeetmetest. Sotsiaalministri määruse kohaselt tuleb
patsiendi ohjeldamise kohta vormistada ohjeldusmeetme rakendamise leht, mis kajastab olulist
infot ohjeldamise põhjuste ning käigu kohta, ning kuhu on ka patsiendil võimalik lisada märkmeid.
Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa
Komitee (CPT) on rõhutanud, et ohjeldusmeetmete kasutamise juhtumite ühte registrisse
koondamine annab haigla juhtkonnale ülevaate juhtumite ulatusest. Seda arvestades on võimalik
võtta meetmeid, et niisuguseid juhtumeid oleks vähem. Registri sissekandes peavad olema andmed
ohjeldusmeetmete kasutamise alguse- ja lõpuaja, juhtumi üksikasjade ning ohjeldusmeetme
rakendamise põhjuste kohta. Sissekandes peab olema ka vastava korralduse või nõusoleku andnud
arsti nimi ning teave patsiendi või personali vigastuste kohta. Patsiendil on õigus lisada registrisse
selgitavaid märkusi ning teda tuleb sellest võimalusest teavitada.
Ohjeldusmeetmete rakendamise registri pidamine aitab ennetada väärkohtlemist, sest registris
sisalduvaid andmeid perioodiliselt analüüsides saab välja tuua ohjeldusmeetmete kasutamise
väärpraktikad. Vastav eriregister peab olema kliiniku meditsiinipersonalile pidevalt kättesaadav.
Sellisel juhul saab registrit vajaduse korral viivitamata täiendada ning järelevalveasutustel on
võimalik tõhusalt kontrollida, kuidas kliinik osutab teenuseid ja kohaldab piiranguid.
Õiguskantsler kontrollis 2017. aastal SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku akuutraviosakonda,
kus tuli rakendada ohjeldusmeetmeid ning personal pidas selle kohta koondregistrit. Samasugust
registrit võiks pidada ka kliiniku teistes osakondades, kus ohjeldusmeetmeid rakendatakse. Ilmselt
on võimalik pidada ka osakondadevahelist registrit kõigi ohjeldamisjuhtumite kohta.
Ohujuhtumi raportitest selgus, et mõne patsiendi rahustamiseks piisab vestlusest, samas kui mõnd
patsienti tuleb personalil kinni hoida ja ta eraldusruumi paigutada, mõnele patsiendile tuleb süstida
ka rahustavaid ravimeid. Tegemist oli vabatahtlikul ravil viibinud patsientidega. Samuti selgus ühe
patsiendi haigusloost1 mitu juhtumit, mille käigus personal rakendas tema suhtes
ohjeldusmeetmeid.
Juhul kui personal peab patsiendi rahustamiseks teda kinni hoidma, on tegemist ohjeldusmeetme
rakendamisega – füüsilise ohjeldamisega (PsAS § 14 lg 2 p 1). Patsiendile vastu tahtmist
rahustavate ravimite manustamist (nt ravimite süstimisel osutab patsient vastupanu ning teda peab
kinni hoidma) käsitatakse ravimitega ohjeldamisena (PsAS § 14 lg 2 p 2). PsAS kohaselt tohib
ohjeldusmeetmeid rakendada vaid tahtest olenematu ravi käigus (PsAS § 14 lg 1).
Kui laps saabub haiglasse vabatahtlikult, kuid seejärel selgub, et teda tuleb ohjeldada, on vaja
vormistada selle kohta tahtest olenematu ravi rakendamise otsus. Ohjeldamise kestus ei ole
seejuures oluline: ka siis, kui patsienti hoitakse kinni või viiakse ta eraldusruumi mõneks minutiks,
tuleb psühhiaatril vormistada põhjendatud tahtest olenematu ravi rakendamise otsus
(PsAS § 11 lg 3). Samuti peab tervishoiuteenuse osutaja dokumenteerima ohjeldusmeetmete
rakendamise sotsiaalministri määruses sätestatud täpsusega.
1
Patsient hospitaliseeriti 10.04.2019.
4
Mõnest ohujuhtumi raportist tuli välja, et patsiendile manustati füüsilise ohjeldamise käigus
ravimeid. Kuigi oli märgitud, et patsient võttis ravimit vabatahtlikult, viitab olukorra kirjeldus
sellele, et patsienti tuli ravimi manustamise ajal kinni hoida. Seda ei saa käsitada vabatahtlikult
ravimi võtmisena, vaid tegemist on ravimitega ohjeldamisega.
CPT on seisukohal, et vastu tahtmist ravimi manustamine on ohjeldusmeede ning arst peab selle
kohta iga kord eraldi otsuse tegema2. Ravimite tahtevastane manustamine patsiendi rahustamiseks
ei ole psühhiaatrilise ravi loomulik osa, vaid seda peab käsitama ravimite abil ohjeldamisena3. Ka
siis, kui patsient ei ole nõus raviskeemi järgima ja arsti määratud ravimit manustatakse vastu tema
tahtmist, on see ravimitega ohjeldamine ning tuleb nõnda ka dokumenteerida4.
Juhul kui osakonda rajatakse edaspidi eraldusruum, tuleb kindlasti arvestada sellega, et ruum oleks
patsiendile ohutu5 ning talle oleks tagatud privaatsus6. Eraldus- või jälgimisruumi peaks pääsema
võimalikult kiiresti ja ilma takistusteta7.
Ohjeldamisvajaduse tekkimisel peab alati vormistama ka tahtest olenematu ravi rakendamise
otsuse, kui seda ei ole patsiendi kohta juba varem tehtud. Ohjeldusmeetmete rakendamine tuleb
dokumenteerida nõuetele vastavalt ning koondada osakonna ohjeldamisjuhtumid registrisse.
Ravimitega ohjeldamine tuleb sellisena ka dokumenteerida.
3. Olmetingimused ja privaatsus
Osakonnas on kümme voodikohta. Palatid on kahe- ja kolmekohalised. Osa voodite juures puudus
kohtvalgusti ning ühes palatis ei olnud akende ees kardinaid. Kõigil osakonnas viibivatel lastel ja
noorukitel peab olema võimalik soovi korral aken kinni katta. See kaitseb ereda päikese eest ning
tagab ka privaatsuse. Juhul kui tavakardinad või ruloo on mõnele alaealisele ohtlikud, peab
osakond mõtlema teistsuguste lahenduste peale. Näiteks võib ruloo paigaldada aknaraamide
vahele vms.
Osakonnas on valgusküllane talveaed. Kahjuks ei saa seal korraldada arutelusid ega teraapiat, sest
ruumis on tugev suitsulõhn, mis on jäänud sinna varasemast ajast, kui ruumi kasutati
suitsetamiskohana.
Patsiendid kannavad osakonnas isiklikke riideid, üleriideid hoitakse osakonna garderoobis.
Patsiendid ütlesid vestlustes, et tunnevad ennast osakonnas mugavalt ja turvaliselt. Puuduste kohta
mainiti, et tüdrukute duširuumis on liiga nõrk veesurve.
Kui lapsevanem soovib ja osakonnas on vabu kohti, võib ta koos lapsega osakonnas ööbida.
Samuti saab lapsevanem (või eestkostja) last külastada ja minna temaga välja jalutama.
2
Vt nt CPT 2012. aasta Portugali visiit (p 111, 118); CPT 2015. aasta Serbia visiit (p 170, 171).
3
CPT 2014. aasta Austria visiit (p 124); CPT 16. üldaruanne (CPT/Inf (2006) 35), p 41.
4
Vt ka õiguskantsleri 05.05.2018 kontrollkäik SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku laste- ja noorukite
osakonda, p 3.
5
CPT on leidnud, et üldiselt peaks koht, kuhu ohjeldatud inimene viiakse, olema selleks otstarbeks kohandatud.
Ruum peab olema turvaline (klaasid ja plaadid terved), nõuetekohaselt valgustatud ja köetud, nii et see oleks
inimesele rahustav keskkond. (CPT 16. üldaruanne (CPT/Inf (2006) 35), p 48.)
6
Vt nt CPT 2016. aastal tehtud visiit Madalmaadesse (p 134).
7
Vt ka õiguskantsleri 11.02.2017 kontrollkäik SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikusse (p 2.2).
5
Lapsed ja noored saavad isikliku telefoniga helistada ajavahemikus 18.30-19.30. Muul ajal on
telefon hoiul osakonna õepostis lukustatud kapis. Patsiendid, kellel ei ole isiklikku telefoni, võivad
helistada õepostis asuva telefoniga. Oma telefoniga saab patsient helistada enda palatis ning
kasutada suhtlemiseks kogu selleks ettenähtud tunni. Osakonna telefoniga helistades tohib patsient
kõnelda mõne minuti. Lapsevanemad ja eestkostjad tohivad osakonda helistada igal ajal.
Õiguskantsler on varem märkinud8, et ravil viibival lapsel tuleks lubada lähedastega telefonitsi
vestelda privaatselt. Kliinik peab tagama vestluse privaatsuse, sõltumata sellest, kas patsient
helistab enda või kliiniku telefoniga.
Patsientidel on lubatud helistada vaid õhtusel ajal. Õiguskantsler palub teha selles nõudmises
järeleandmisi ning vajaduse korral lubada lastel helistada ka muul ajal (nt tavapärasel tööajal), sest
mõne lapse vanemad võivad olla õhtuti tööl ega saa siis lapsega telefonitsi kõnelda. Samuti
võtavad paljud lastekaitsespetsialistid (nt kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajad,
Õiguskantsleri Kantselei nõunikud, advokaadid) kõnesid vastu üldjuhul kuni kella 17. Kui reeglit
muudetakse, tuleb sellest teatada ka lastele.
Osakonna reeglitest kinnipidamist premeeritakse muu hulgas telefonikõnelusteks ettenähtud aja
pikendamisega. Oluline on, et lähedastega telefonitsi suhtlemiseks mõeldud aega mingil põhjusel
(nt karistuseks reeglite rikkumise eest) ei vähendataks.9 Lapsed kinnitasid, et nende
telefonikõneluste aega ei ole seni vähendatud.
Iga patsiendi voodi juurde tuleb paigaldada kohtvalgusti ning noorukite palatisse aknakate. Tuleb
jälgida, et ka osakonna telefoniga helistades saaksid lapsed oma vanematega privaatselt vestelda.
4. Vaba aja sisustamine
Lapsed jalutavad osakonna aiaga piiratud hoovis või personali saatel ka kliiniku ümber asuvas
pargis. Lastepsühhiaatria osakonna patsiendid jagavad jalutushoovi üldhooldusteenuse osakonna
eakatega. Hoov on kena ja üsna suur, seal on pinke ning varjualune, kuid puuduvad lastele
mõeldud mängurajatised. Samuti ei ole hoovis piisavalt ruumi ega vastavaid rajatisi, et võiks
spordiga tegeleda (nt pallimängud).
Patsiendid mainisid vestlustes, et neile meeldib käia jõusaalis ning vaadata filme. Osakonnas on
põnevaid uusi raamatuid. Siiski ei leia patsiendid endale tihti huvitavat tegevust ja neil hakkab
igav. Seepärast tegid lapsed ettepaneku korraldada osakonnas näiteks huviringe, kus saaks õppida
midagi uut. Mitu patsienti avaldas soovi tihemini jõusaalis käia. Puudust tunti arvuti kasutamise
võimalusest.
Õiguskantsler palub kaaluda võimalust pakkuda noortele rohkem hoovis sportimise võimalusi.
Hoovi peaks paigaldama lastele mängimiseks mõeldud rajatisi. Samuti võiks noortele anda
võimalus piiratud aja jooksul internetti kasutada (näiteks õppeklassis). Vajaduse korral võib
näiteks blokeerida ebasobiva ja noorukeid häiriva sisuga veebilehed või anda ligipääs vaid valitud
veebilehtedele. Noortelt endilt võiks küsida, kuidas nad soovivad oma vaba aega sisustada ning
võimaluse korral peaks nende ettepanekutega rohkem arvestama.
8
Vt p 4.
9
Vt nt õiguskantsleri 05.05.2018 kontrollkäik SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku laste- ja noorukite
osakonda (p 4).
6
5. Tervishoiueksperdi hinnang
Kirjale on lisatud kontrollkäigule kaasatud tervishoiueksperdi arvamus. Palun Viljandi Haiglal
esitada oma seisukoht tervishoiueksperdi arvamuses ja siinses kirjas toodud tähelepanekute ja
soovituste kohta.
Teie seisukohta ootan võimalusel hiljemalt 24.01.2020.
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Lisa: tervishoiueksperdi arvamus
Koopia: Sotsiaalministeerium, Terviseamet
Maria Sults 693 8448
[email protected]