Riigikogu keskkonnakomisjon Teie: 19.06.2020 nr 2-7/20-139/2
Riigikogu maaelukomisjon
Meie: 31.08.2020 nr 6.1-1/1563-1
Lubade menetlus
Austatud Riigikogu keskkonna- ja maaelukomisjoni liikmed
Riigikogu keskkonnakomisjon ja maaelukomisjon on palunud analüüsida vesiviljelusega
seotud vajalike lubade menetlemise protsesse ning pakkuda keskkonnakomisjonile ja
maaelukomisjonile välja tegevuskava, kuidas vesiviljelusega tegelemiseks vajalike lubade
menetlust lühendada. Oma kirjas Te ei täpsusta, kas soovite maismaa- või merevesiviljeluseks
vajalike lubade menetlemise analüüsi, kuid olete esile toonud hoonestusloa ja keskkonnaloa
menetlused ning viitate oma kirjas 15. juunil 2020. aastal toimunud Riigikogu
keskkonnakomisjoni ja maaelukomisjoni ühisele istungile. Meile teadaolevalt ei ole ettevõtjatel
suuri takistusi tekkinud maismaa vesiviljeluse arendamiseks vajalike lubade saamisel. Seetõttu
eeldame, et olete lubade menetlemisel pidanud silmas just merevesiviljelusega seonduvat.
Maaeluministeerium on üldiselt kursis merevesiviljeluse arengutega Eestis ning
ministeeriumile antud pädevuse piires püüab valdkonna arengut igati soodustada.
Veeseaduse (VeeS) § 217 lõike 1 kohaselt loetakse hoonestusloaks tähtajalist õigust koormata
avaliku veekogu piiritletud osa selle põhjaga püsivalt ühendatud ehitisega, mis ei ole püsivalt
ühendatud kaldaga. Vesiviljelussektori tegevuse riigipoolne koordineerimine kuulub küll
Maaeluministeeriumi vastutusalasse, kuid VeeS kohaselt on hoonestusloa menetlemisel
pädevaks asutuseks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA). VeeS § 219 lõike 2
kohaselt on pädeval asutusel hoonestusloa menetlemisel võimalik küsida arvamust asjaomaselt
asutuselt. TTJA on hoonestuslubade menetlemisel tavapäraselt kaasanud ka
Maaeluministeeriumit kui asjaomast asutust.
Praegu kehtiv hoonestuslubade menetlemise protsess on kõigile ettevõtjatele ühetaoline, seda
olenemata projekti iseloomust, suurusest ja eesmärgist. Ka TTJA on juhtinud varasemalt
tähelepanu asjaolule, et oleme olukorras, kus näiteks nii kalasumba kui meretuulepargi jaoks
vajalike lubade taotlemise protsess on võrdselt keeruline ja aeganõudev. Oma sisult, mastaabilt
kui ka mõjult on tegemist aga täiesti erinevate objektidega. Kalasumba paigaldamine
veekogusse ja vajadusel ka selle eemaldamine ei nõua keerulisi ehitusinsenerlike lahendusi.
Kalade kasvatamiseks mõeldud sumpa ei pea paigaldama alati ühele ja samale kindlale
asukohale. Ilma suurema vaevata on võimalik sump ankurdada sobivasse kohta ja sealt see ka
eemaldada. Merevesiviljelusega tegeleda soovivate ettevõtjate esitatud hoonestusloa taotlustes
on üldjuhul märgitud konkreetne mereala, mida soovitakse merevesiviljeluseks hõivata ja
ettevõtjale jääb valikuvabadus piiritletud alal sumpade paigaldamiseks. Üldjuhul ei toimu
Eestis talvisel perioodil meres sumpades kalade kasvatamist. Kasvatamiseks mõeldud sumbad
paigutatakse merre kevadel ning sügisel viiakse need kalda äärde või eemaldatakse veekogust.
Analoogset lähenemist ei saa aga kindlasti kasutada merre püstitatud tuulikuga. Nõustume
TTJA tähelepanekuga, mille kohaselt ei peaks merre püstitava tuuliku ja kalasumba
Lai tn 39 // Lai tn 41 / 15056 Tallinn / 625 6101/
[email protected] / www.agri.ee
Registrikood 70000734
paigaldamiseks vajaliku hoonestusloa taotlemise protsess olema võrdselt keeruline ja
aeganõudev.
On esinenud juhtumeid, kus samale merealale esitatakse mitu hoonestusloa taotlust. VeeS § 220
lõike 2 kohaselt korraldab TTJA kirjaliku enampakkumise, kui mitme hoonestusloa taotluse
vahel ei ole võimalik teha otsust piisava kaalutluse puudumise tõttu. Sama paragrahvi lõike 10
kohaselt kehtestab kirjaliku enampakkumise tingimused ja konkurssi korra valdkonna eest
vastutav minister määrusega. Meile teadaolevalt ei ole konkursi korda ja tingimusi määrusega
kehtestatud. Kirjaliku enampakkumise võitjaks tunnistatud pakkujal ei teki õigust
hoonestusloale, vaid enampakkumise võitja saab oma taotluse menetlusse anda. See aga ei anna
täielikku kindlust ega õigust hoonestusloa saamiseks. Menetlusprotsessi käigus võib selguda
asjaolu, mille tõttu ei ole taotlejale hoonestusluba väljastada võimalik ning enampakkumisel
makstud tasu taotlejale tagastamisele ei kuulu.
Selleks, et ettevõtjal tekiks merevesiviljeluse arendamisel investeerimiskindlus, võiks
riigiasutus võtta vastutavama rolli hoonestusloa taotlemisel. Kuna riigiasutus ei pea avaliku
veekogu ehitisega koormamiseks hoonestusluba taotlema, võiks riigiasutusel olla võimalus
hoonestusloa taotlemisega kaasnev ajakulu võtta enda kanda. Riigiasutus saaks teha ise
vajalikud uuringud ja hindamised ning seejärel panna hoonestusluba enampakkumisele.
Ettevõtjad saaksid tulla taotlema hoonestusluba, mitte hoonestusloa menetlemise õigust. Riigi
poolt enampakkumisel oleva hoonestusloa alghind kujuneks kulutustest, mis on riik teinud
hoonestusloa saamiseks. Sellisel juhul saaksid ettevõtjad oma investeeringute tegemisel
kindluse, et hoonestusloa enampakkumise võitmise korral võib sisuliselt kohe alustada
vesiviljelustoodete tootmisega.
Praegusel hetkel on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium välja töötamas Vabariigi
Valitsuse määrust, mille kohaselt kehtestataks riigi poolt avaliku veekogusse valitud merealade
hoonestusloa enampakkumise konkursi tingimused ja kord. Selle eesmärk on kehtestada riigi
poolt valitud avaliku veekogu ala hoonestusloa enampakkumise konkursi tingimused ja luua
kord, millega tagatakse riikliku huviga avalikku veekogusse kaldaga püsivalt ühendamata ja
põhjaga püsivalt ühendatud ehitiste ning vesiviljeluse merealadele hoonestuslubade
enampakkumisele suunamine.
VeeS § 224 lõige 1 sätestab hoonestusloale kehtivuse, milleks on üldjuhul 50 aastat. Leiame, et
hoonestusloa andmisel sumpade paigaldamiseks merre peaks kehtima tootmisega alustamise
nõue näiteks 3 aasta jooksul ja tootmistegevusega tuleks jätkata kuni hoonestusloa kehtivuseni.
Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus vesiviljelustoodete tootmiseks antakse hoonestusluba
näiteks 50 aastaks, samas aga hoonestusloa omanik vesiviljelustoodete tootmisega ei tegele.
Hoonestusloa omanike ring võib tulevikus kontsentreeruda ning uute
vesiviljelustootmisüksuste rajamiseks ei ole riigil võimalik anda uusi hoonestuslube, kuna kõik
potentsiaalsed merealad on hõivatud. Samas aga võib reaalne tootmistegevus jääda oluliselt
madalamaks, kui väljastatud hoonestusload seda võimaldaksid. Seega riigile kuuluv avalik
ressurss võib muutuda kellegi jaoks piirkondlikuks monopoliks. Leiame, et riigile kuuluvat
avalikku ressurssi tuleb kasutada eesmärgipäraselt. Analoogne lähenemine on võetud näiteks
kalapüügiseaduses, mille § 55 lõike 4 kohaselt loetakse ettevõtja püügivõimaluse kasutamisest
loobunuks ning püügivõimalus vabanenuks, kui ta ei ole kolmel järjestikusel aastal võtnud välja
luba kalapüügiks, talle määratud püügivõimaluse piires või esitanud kalapüügiga seotud
andmeid.
Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lõikes 1 on
loetletud olulise mõjuga tegevused, mille puhul on keskkonnamõju hindamise (KMH)
läbiviimine kohustuslik. Sama paragrahvi lõikes 2 loetletakse ka tegevused, mille puhul peab
otsustaja andma eelhinnangu selle kohta, kas nende valdkondade tegevusel on oluline
keskkonnamõju. Nimetatud loetelus on vesiviljelust puudutavatest tegevustest väljatoodud
2 (3)
kalamajandus ning vee erikasutus. Vee erikasutuseks on vajalik veeluba, mis on VeeS § 187
alusel kohustuslik, kui arendatakse vesiviljelust toodangu juurdekasvuga rohkem kui üks tonn
aastas. Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. aasta määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille
korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu”
täpsustatakse KeHJS § 6 lõikes 2 esitatud tegevusvaldkondi, mille korral tuleb anda
keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, kas kavandataval tegevusel on oluline
keskkonnamõju. Nimetatud Vabariigi Valitsuse määruse § 9 punkt 10 kohaselt loetakse olulise
keskkonnamõjuga tegevuseks aastas vähemalt 200 tonni sööta kasutava intensiivkalakasvatuse
rajamist. Hoonestuslubade taotlemise protsessi muudab taotlejale üsnagi ajamahukaks KMH
nõue. Kuna vesiviljeluse valdkond võimaldab erinevaid tegevusi, tuleb lähtuvalt
tootmistegevusest igakordselt otsustada KMH läbiviimise vajalikkus ning KMH koostamise
käigus otsustada täiendavate tingimuste määramine, arvestades piirkonna hüdrodünaamilisi
tingimusi, kasutatavat tehnoloogiat, liigi kasvatamiseks vajalikke tingimusi jne.
Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut avaldas 2019. aastal analüüsi „Kalakasvatuste kaudu merre
suunatud lämmastiku- ja fosforikoormust kompenseerivate meetmete väljatöötamine.“ See oli
esimene suurem samm selle poole, et alustada merevesiviljeluse keskkonna leevendus- ja
kompensatsioonimeetmete esialgsete juhiste väljatöötamist. Tulevikus peaks aga olema selgelt
välja toodud need meetmed, mida näiteks KMH tasandil saaks juba välja pakkuda
kompenseeriva tegevusena, kui näiteks planeeritakse merre kalakasvanduse rajamist.
Leiame, et keskkonnamõjusid kompenseerivad meetmed peaksid olema üheselt mõistetavad,
sealhulgas ka arvutused, millel põhinetakse. Keskkonnamõjusid kompenseerivad meetmed
tuleb kehtestada õigusaktiga, et tagada nende ühtne toimimine. Keskkonnamõjusid
kompenseerivate meetmete rakendamisel tuleks kasvanduse põhiselt arvestada tegelikku
lämmastiku ja fosfori koormust keskkonnale. Kusjuures lähtuma peaks kasvanduse asukohast,
kasutatavast tehnoloogiast, söödast. Muuhulgas tuleks jälgida, mil määral on kasutatud
söödavalmistamisel kohalikku toorainet, et toetada suletud toitainete ringluse põhimõtte
rakendamist. Meetmed peavad olema realistlikud, rahvusvaheliselt võrreldavad ja
majanduslikult põhjendatud. Läänemere seisundi parandamine ja hea seisundi saavutamine on
kohustus, mis tuleneb Läänemere merekeskkonna kaitse konventsioonist, Euroopa Liidu
merestrateegia raamdirektiivist, veepoliitika raamdirektiivist ning riigisisestest õigusaktidest.
Nende kohaselt ei ole lubatud olukorra edasine halvendamine või tegevuste käivitamine,
millega võib kaasneda mere seisundi halvendamine. Küll aga on sellised tegevused lubatud, kui
rakendatakse meetmeid keskkonnaseisundi halvenemise ärahoidmiseks. Seega on seda
olulisem välja töötada merevesiviljeluse arendamisel riiklikult aktsepteeritavad keskkonna
kompensatsioonimeetmed, et tulevikus oleks keskkonnamõju hindajatel võimalik nendest otse
lähtuda.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Arvo Aller
Maaeluminister
Sama: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Keskkonnaministeerium
Eduard Koitmaa; +372 625 6233;
[email protected]
3 (3)