19.oktoobril 2018
Sotsiaalministeerium
Suur-Ameerika 1
10122
Harju maakond
[email protected]
Vastus järelepärimisele seoses kiiritusravi võimaliku laiendamisega
Eesti Kliiniliste Onkoloogide Selts (EKOS) pöördus tervise- ja tööministri poole palvega
toetada uude Ida-Tallinna Keskhaiglasse kiiritusravi integreerimist. EKOS on seega esitanud
Sotsiaalministeeriumile pöördumise, kus tehakse ettepanek Eesti vähiravi kvaliteedi edasiseks
tõstmiseks lubada loodavas Tallinna Haiglas kirurgilise ja süsteemravi kõrval tegeleda ka
kiiritusraviga, st luua kolmas vähiraviga tegelev kompetentsikeskus 1,3 milj elanikuga riigis.
Paraku puudub igasugune tõenduspõhisus, et 1,3 milj. elanikuga riigis paraneks vähiravi
kvaliteet 3 multimodaalse kompetentsikeskuse olemasolul. European Guide on Quality
Improvement in Comprehensive Cancer Control soovitusel on 1 multimodaalse vähikeskuse
teeninduspiirkonnaks 1-2 miljonit elanikku.
Kiiritusravi on olnud aasakümneid üheks tervistava vähiravi nurgakiviks kirurgilise ravi kõrval.
Üksi või kombineerituna teiste vähiravi meetoditega annab kiiritusravi kindlatel näidustustel
suurepärase lokaalse kasvajakontrolli, pikendab elulemust, parandab elukvaliteeti ning on
oluline osa palliatiivses ravis (Lievens et al 2017).
Kiiritusravi, kui potentsiaalselt elusid säästev ravimeetod, on kogu maailmas alakasutatud
aparatuuri vähesuse ja kvalifitseeritud personali puuduse tõttu (Lievens et al 2017).
ESTRO, IAEA ja teised rahvusvahelised organisatsioonid on teinud jõupingutusi kiiritusravi
kättesaadavuse hindamiseks, tervishoiupoliitikute teadlikkuse tõstmiseks, riiklike
koostööprojektide kaudu koostöös Rahvusvahelise Tuumaenergiaagentuuriga (IAEA)
aparatuuri soetamiseks ja personali koolitusteks.
Kiiritusravi vähese kättesaadavuse negatiivset mõju erinevate kasvajapaikmete elulemusele,
suremusele, võimalikele elamata jäänud aastatele, tervena elamata jäänud aastatele on uuritud
erinevate autorite poolt erinevates riikides (Batumalai et al 2018, Vinod et al 2010,Tovaret al
2013, Hanna et al 2017).
Kiiritusravi optimaalset, ravijuhiste põhist kasutust vähiravis mõjutavad mitmed erinevad
faktorid: infrastruktuur, organisatoorsed ja majanduslikud tegurid, mis sõltuvad nii
tervishoiusüsteemist tervikuna, sotsiaalsest ning poliitilisest keskkonnast kui ka eriala
spetsilistide koolitusest (Lievens et al 2017).
Peamised mõjutajad tõenduspõhise kiiritusravi kasutusele on kiiritusravi kättesaadavus
(geograagfiline, sotsiaalmajanduslik), kiiritusravile suunamine ja raviviisi valik(physician
bias), ootejärjekorrad, teenuste hinnad ja taastootmine ning patsiendist tingitud faktorid
(Borras et al 2015, Lievens et al 2017).
Alates 2016.a. sügisest on Eestis kasutusel 6 lineaarkiirendit (4 PERH-s, 2 TÜK-s), mis teeb
4,6 lineaarkiirendit 1 milj elaniku kohta. Näitaja jääb maha 2012 aasta Euroopa keskmisest
mediaanist - 5,3. Soovituslike rahvusvaheliste, küll ilmselgelt juba veidi vananenud arvutuste
kohaselt oleks minimaalseks Eesti vajaduseks 6,1 kiirendit milj elaniku kohta ehk 8
lineaarkiirendit.
Mõeldes aparatuuri laiendamisele, on EOS teadaolevalt TÜ Kliinikumis potentsiaalselt ruumi
veel 2 kiirendi paigaldamiseks. Regionaalhaigla arenguplaan näeb ette 2 uue kanjoni ehituse.
Seega oleks kokku 10 kiirendit, mis viiks kiirendite arvu 1 miljoni elaniku kohta 7,7.
HERO/ESTRO prognoosi kohaselt peaks kiiritusravi Eestis saama ca 50% (OUP 49,1-50,8%)
esmastest vähihaigetest (Borras et al 2015, 2016).
2012.a., kui kasutuses oli veel 4 kiirendit, jäi optimaalse kiiritusravi kättesaadavusega katmata
20-40% patsiente. Võrreldes 2012.aastaga prognoositakse aastaks 2025 HERO analüüsi
andmetel Eestis kiiritusravi vajaduse kasvu 3,2%. Kasvu prognoositakse eelkõige eesnäärme,
kopsu, pea ja kaela ja pärasoole kasvajate osas (Borras et al 2016) . Kiiritusravi vajaduse kasv
võib olla mõnevõrra alahinnatud, kuna detailsed Eesti rahvastikupõhised andmed
(kasvajapaikme levik diagnoosimisel, ravijuhiste järgimine, esmane raviviis, korduva
kiiritusravi teostamine jne) ei olnud analüüsi hetkel terviklikult kättesaadavad.
Eestis võimaldavad 6 kiirendist 5 teostada 3D konformse kiiritusravi kõrval ka kaasaegseid
piltjuhitud(IGRT) intensiivsusmoduleeritud (IMRT, VMAT) ravimeetodeid, 3 kiirendit ka
täppiskiiritusravi ehk stereotaktilist kiiritusravi.
EKOS ei ole oma pöördumises maininud, kui suurt kiiritusravi osakonda tulevasele Tallinna
Haiglale ette nähakse. Ilmselgelt ei saa see olla suuremahuline, arvestades Eesti elanike arvu
1,3 milj ja lähinaabruses asuvat Eesti suurimat kiiritusravile spetsialiseerunud keskust
Regionaalhaiglas. Samas peab 1 kiiritusravi keskus omama vähemalt 2 lineaarkiirendit, et
tagada patsientidele järjepidev ravi aparatuuri rikete ja korraliste hoolduste ajal.
Väga oluline aspekt on olemasoleva kiiritusravi ressursi optimaalne kasutus.
Kiiritusravi osakonna suurus on riigisisese kiiritusravi teenuse organiseerituse üks
indikaatoritest. Põhjamaades, Hollandis, Poolas, Sloveenias on kiiritusravi keskused
tsentraliseeritud, ravides üle 1600 patsiendi aastas. Sellise suurusega keskused on võimelised
pakkuma kiiritusraviarstide subspetsialiseerumist kasvajapaikmeti ja tagama parima
ravikvaliteedi (Van Dyk et al 2017).
Hollandis, kus kiirendite arv kiiritusravi keskuse kohta on üks suurimaid Euroopas, on
publitseeritud analüüsis rõhutatud, et suurem keskus võimaldab lisaks kuluefektiivsusele
juurutada ka oluliselt kiiremini uusi ravitehnikaid ja ravimeetodeid (Slotman et al 2018).
ECCO arvamuse kohaselt on innovatiivsetele ravitehnikatele ligipääs enim ohustatud riikides,
kus kiiritusravi on killustatud väikeste keskuste vahel, kus jääb vajaka pädevusest kvaliteetse
teenuse tagamisel (M.Aapro et al 2017).
Majandusliku efektiivsuse aspektist on eelistatud suuremad kiiritusravi keskused. Mida rohkem
on lineaarkiirendeid ühes osakonnas, ehk mida rohkem kiiritusravi kuure aastas tehakse, seda
odavam on ühe kiiritusravi kuuri tegelik maksumus (Van Dyk et al 2017).
Publitseeritud on mitmeid analüüse, mis näitavad just suuremates kiiritusravi keskustes ning
suurema töökogemusega personali korral statistiliselt olulist kasu nii elulemuse paranemisele
kui ka kõrvaltoimete vähenemisele. Nii näiteks paranes Ameerika Ühendriikide suurtes
vähikeskustes ravitud kõrgriski eesnäärme vähi patsientide elulemus võrreldes
väikesemahuliste keskustega (Cheen et al 2016).
Elulemuse paranemist täheldati ka I staadiumi mitteväikerakk kopsukasvajate stereotaktilise
kiiritusravi rakendamisel suuremahulistes keskustes. (Koshy et al 2015)
Regionaalhaiglas sai 2017a väliskiiritusravi ca 70% kiiritusravi patsientidest Eestis, teostati
1600 kiiritusravi kuuri. TÜK-s teostati EHK andmetel 2017 aastal 673 väliskiiritusravi kuuri.
Komplekssete kaasaegsete tehnikate IMRT/VMAT osakaal oli 2017.a. PERH-s 35% (2018a.a
I pooles tõusis see koos täppiskiiritusravi kasutamisega 41%-ni) ning TÜK-s 20%.
Paraku ei ole EKOS oma pöördumist kirjutades osutanud kõige teravamale kitsaskohale
kiiritusravi kättesaadavuse osas. See ei ole juba täna ja lähiaastatel enam mitte niivõrd
aparatuur, vaid pädeva inimressursi koolitamise võimekus kiiresti arenevas kõrgtehnoloogilises
valdkonnas.
„5 Calls to Action“ deklaratsioonis toodi ühe punktina kiiritusravi kättesaadavuse
parandamiseks ära eelkõige kiiritusravi spetsialistide väljaõppe korraldamine ja finantseerimine
riiklikul tasandil (Aatun et al 2015).
Kahes kõiki vähiravi viise pakkuvas regionaalhaiglas on erinevad töökorraldused, st TÜ
Kliinikumis tegelevad enamus onkolooge nii kiiritus- kui süsteemraviga, Regionaalhaiglas on
spetsialiseeritud kiiritusravi keskus (kus tehakse ka samaaegset radiokemoteraapiat) ning eraldi
süsteemravi keskus.
EKOS pöördumises on ära toodud pädeva kiiritusravi teenuse osutamiseks vajaliku personali
olemasolu praeguses Ida-Tallinna Keskhaiglas .
EOS teadaolevalt ei oma ükski täiskoormusega ITK töötav onkoloog residentuuri järgselt
kogemust iseseisvaks tööks kiiritusraviarstina.
Vastab tõele, et formaalselt saavad residentuuri lõpetajad pädevuse nii kiiritus-kui
süsteemravis. Paraku ei ole onkoloogia residentuuri korraldusega juba aastaid rahul ei
residendid ega praktiseerivad kolleegid. Residentuur ei anna piisavat pädevust iseseisvaks tööle
asumiseks erialaspetsiifiliste tsüklite lühikese kestuse tõttu. Probleemseteks aspektideks on
võrdväärselt nii residentuuri pikkus kui sisu. Eesti Onkoloogide Selts (EOS) on teinud aastate
jooksul korduvalt ettepanekuid TÜ onkoloogia residentuuri üldjuhendajatele onkoloogia
residentuuri pikendamise osas seniselt 4 aastalt 5 aastale. Selleks on olemas soovitused nii
Euroopa kiiritusravi spetsialistide ühenduse (ESTRO), kui medikametoosse raviga tegelevate
spetsialistide ühenduse (ESMO) poolt. Mõlemad erialühendused soovitavad minimaalseks
õppekava pikkuseks 5 aastat. Samuti on EOS teinud ettepanekud residentuuri programmi
paremaks läbiviimiseks nii teoreetiliste kursuste kui praktilise väljaõppe alal, samuti
subspetsialiseerumise võimaluseks residentuuri raames kiiritusraviarstiks või
onkoterapeudiks. Põhjendused subspetsialiseerumiseks tulenevad üha komplekssemate
tehnoloogiate (VMAT/IMRT, IGRT, täppiskiiritusravi, magnetresonants tomograafia ja PET-
KT kaasamine kiiritusravi erinevatesse etappidesse) kasutuselevõtust kiiritusravis ja
onkoteraapia kui iseseisva eriala kiirest arengust ja tunnustatusest kogu maailmas. Paraku ei ole
EOS, kui Eesti suurima ja vanima onkoloogia (kirurgid, kiiritusraviarstid, onkoterapeudid)
erialaseltsi laiapõhjalised ettepanekud leidnud seni soodsat pinnast Tartu Ülikooli
onkoloogialase väljaõppe kvaliteedi parandamiseks.
EKOS poolt välja toodud põhjendus nn Põhjamaade mudeli kasuks residentuuri korraldusel ei
ole paraku tõenduspõhine. Mitmed riigid ja spetsialistid on püüdnud analüüsida vähielulemuse
erinevuste põhjusi riikide vahel ja ka sama riigi siseselt regiooniti. Parimaid tulemusi elulemuse
parandamise osas on saavutanud Euroopas riigid, kus on toimivad vähistrateegiad, mille
raames on aastakümnete jooksul rakendatud efektiivseid ja tulemuslikke ennetus-ja varase
avastamise programme ning tänu rahvastikupõhiste vähiregistrite detailsetel andmetel
põhinevatele analüüsidele tehtud olulisi tervishoiupoliitilisi otsuseid ja rakendatud
tõenduspõhiseid meetmeid tervishoiu korraldamisel vähiravi kättesaadavuse parandamiseks
(M. Beishon 2016).
Erialases kirjanduses rõhutatakse erinevate vähiravi subspetsialiteetide tugevat
koostöövajadust, interdistsiplinaarset haridust ja parimate raviotsuste tegemist läbi
multidistsiplinaarsete konsiiliumite. Ka riikides, kus on ajalooliselt ühine residentuur
onkoloogia erialal, toimub üha enam edasine subspetsialiseerumine kiiritusraviarstiks ja
onkoterapeudiks.
Kiiritusravi arsti kogemus on eriti oluline just komplekssete ja ressursimahukate ravimeetodite
(IMRT/VMAT, stereotaktiline ravi) kasutamisel. Pea ja kaela piirkonna kasvajate elulemus
paranes ja vähenesid nii üldine kui vähispetsiifiline suremus, kui ravi teostasid kogenud
kiiritusravi arstid (Boero et al 2016).
Kiiritusravi keskuse edukaks ja ohutuks toimimiseks ei piisa vaid onkoloogide olemasolust.
Kiiritusravi on kompleksne tegevus, meeskonda kuuluvad lisaks arstidele meditsiinifüüsikud,
dosimetristid, kiiritusravi tehnikud, insenerid, patsiente nõustavad õed. Eestis toimub kõigi
nende spetsialistide väljaõpe baashariduse järgselt kiiritusravi osakondades ja IAEA
koostööprojektide raames Euroopa erinevates kiiritusravi keskustes, rahvusvahelistel kursustel.
SA PERH kiiritusravi keskus on järjepidevalt panustanud kogu Eesti kiiritusravi spetsialistide
väljaõppesse ja eriala arengusse korraldades erinevaid konverentse/kursuseid praktiseerivatele
kolleegidele, residentidele, erinevatele personali kategooriatele kaasates nii oma spetsialiste kui
ka tehes koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega (IAEA, ESTRO).
Regionaalhaigla kiiritusravi keskus on teinud ITK koostööd alates 2010 aasta lõpust tagades
kiiritusravi spetsialistide olemasolu sealsetes onkoloogilistes konsiiliumites. Senine koostöö on
EOS teadaolevalt sujunud väga kollegiaalses õhkkonnas. Süstemaatilist patsientide
raviviivitust, tingituna liikumisest kahe 6 kilomeetri kaugusel asuva raviasutuse vahel ei ole
täheldatud. Aastas on suunatud läbi konsiiliumite Regionaalhaiglasse kiiritusravile ca 220
patsienti ja tagatud kõigile patsientidele rahvusvaheliste ravijuhistele kohane multimodaalne
käsitlus. EOS teadaolevalt on Regionaalhaigla valmis ka planeeritava Tallinna Haiglaga
sarnaseks koostööks.
Meetodeid kiiritusravi vajaduse eri aspekte puudutavate analüüside tegemiseks on kirjanduses
ära toodud mitmeid (CCORE, Kanada mudel, HERO). Analüüside tegemise eelduseks on hästi
toimiv rahvastikupõhine elektroonse infovahetusega, kaasaegse andmekoosseisuga
prioriteetselt finantseeritud vähiregister ning teised riiklikud andmebaasid.
Vajalikud on jätkusuutlikud tegevused kiiritusravi, kui tõenduspõhistel näidustustel elusid
säästva onkoloogilise raviviisi kättesaadavuse hoidmiseks ja parandamiseks. Kõige
efektiivsemalt saaks see toimuda riikliku vähiprogrammi raames (Borras et al 2015).
Ülioluline on investeerimine personali pädevuse tagamisse, residentuuriõppe kvaliteedi
tõstmisesse, aparatuuri asjakohane uuendamine, innovaatiliste ravimeetodite juurutamine
parimaks kasvajakontrolliks ja patsientide ravijärgse pikaaegse elukvaliteedi tagamiseks.
Olukorras, kus puudub tõenduspõhisus, et 3 multimodaalse kompetentsikeskuse olemasolu
Eestis tõstaks vähiravi kvaliteeti (parandaks onkoloogiliste patsientide elulemust, vähendaks
suremust, mõjutaks patsientide elukvaliteeti) ning kiiritusravi erinevate personalikategooriate
kättesaadavus ja õpe Eestis on ebapiisav, oleks vastutustundetu veel ühe kiiritusravi keskuse
loomine.
Lugupidamisega,
Margit Valgma
EOS juhatuse esinaine
Maire Kuddu
EOS juhatuse liige
onkoloogia erialanõunik
Tere
Eesti Onkoloogide Selts ja dr Maire Kuddu onkoloogia erialanõunikuna saadavad vastuse
seoses hinnangu küsimisega EKOS pöördumisele kiiritusravi võimaliku laiendamise kohta
loodavasse Tallinna Haiglasse.
Lugupidamisega
Margit Valgma
EOS juhatuse esinaine
Maire Kuddu
EOS juhatuse liige ja onkoloogia erialnõunik