Riigikogu juhatus Teie 16.10.2018 nr 2-3/13-297; 7-
[email protected] 1.2/18-02005/
Lossi plats 1a Meie 29.10.2018 nr 1.1-8/3209-2
15165, Tallinn Harju maakond
Vastus Riigikogu liikme kirjalikule küsimusele
(KK 297)
Lugupeetud Henn Põlluaas
Täname, et olete süvenenud 2019. aasta riigieelarve seaduse eelnõu (700 SE) raames
hoolekandeprogrammis välja toodud meetme „Ohvritele ja vägivallatsejatele suunatud
teenuste osutamine ja ohvritele hüvitise tagamine“ teenustesse. Alljärgnevalt vastused
esitatud küsimustele:
1. Kas võrdse kohtlemise poliitika kujundamise ja rakendamise eelarverealt (teenus 58)
toetatakse ka nn kodanikuühiskonda? Milliseid andmeid hakatakse koguma võrdse
kohtlemise kohta, kas need saavad olema objektiivselt mõõdetavad või seisnevad nn
kodanikuaktivistide subjektiivsete arvamuste kogumises?
2019. aasta riigieelarve seaduse eelnõus võrdse kohtlemise poliitika kujundamiseks ja
rakendamiseks kavandatud vahenditest ei ole planeeritud korraldada projektikonkursse
kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevuse toetamiseks. Eelnõu seletuskirjas viidatud
võrdse kohtlemise alaste andmete kättesaadavuse ja kogumise parandamiseks on Euroopa
Komisjonile esitatud kaasrahastamise taotlus projektile, mille raames soovitakse välja
töötada Eesti jaoks sobilik võrdse kohtlemise andmete kogumise metoodika ja teha selle
põhjal esinduslik uuring.
2. Millest on tingitud üle kahe korra suurema eelarve vajadus ohvriabipoliitika
kujundamiseks ja selle elluviimise korraldamiseks (teenus 240)? Mitu lisaametnikku
selleks on kavandatud palgata ja kuidas nende töö tulemus aitab kaasa ohvrite
kaitsele? Mitu inimest tegeleb ohvriabi poliitika kujundamisega ja selle elluviimise
korraldamisega juba praegu? Millega nad tegelevad?
Teenuse nr 240 sisuks on ohvriabiteenuseid ja -toetusi puudutava poliitika väljatöötamine ja
elluviimise korraldamine. See hõlmab ministeeriumi ja valitsuse valdkonnapoliitiliste otsuste
ettevalmistamist ja rakendamist ning EL-i otsustusprotsessis osalemist. Ohvriabipoliitikat
kujundatakse hoolekandeprogrammi raames. Programmi elluviimise perioodil on fookuses
järgmised teemad:
Seksuaalvägivalla ohvritele suunatud standardiseeritud heatasemelise abi arendamine
eri ametkondade koostöös, et tagada abi kättesaadavus seksuaalvägivalla ohvritele ja
luua eeldused erialade koostööks ohvrite abistamisel.
Psühhosotsiaalse kriisisekkumise süsteemi arendamine ja kriisisekkumise korraldamine,
et tagada õnnetusjuhtumite, terrorirünnakute, lennukatastroofide jms puhul ametkondade
rolliteadlik koostöö ning ohvritele ja nende peredele heatasemelise vajaduspõhise abi
kättesaadavus.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
Inimkaubanduse ohvrite tuvastamise ja abistamise valdkonna tugevdamiseks
Sotsiaalkindlustusameti, teenuseosutajate ja kohalike omavalitsuste kommunikatsiooni
tõhustamine, rollide selgitamine ning asjakohaste juhendmaterjalide loomine, samuti
spetsialistide koolitamine.
Koostöös Sotsiaalkindlustusameti ja Tervise Arengu Instituudiga prostitutsiooni
kaasatutele suunatud teenuste arendamine naiste prostitutsiooniga tegelemise
lõpetamise toetamiseks ja iseseisva toimetuleku saavutamiseks.
Koostöös Sotsiaalkindlustusametiga ohvriabi tagasiside kogumise süsteemi arendamine,
mis annab võimaluse analüüsida teenuste mõju ja arendada kliendi vajadustele vastavaid
teenuseid.
Koostöös Sotsiaalkindlustusametiga ohvriabitöötajate rakendatava juhtumikorralduse
analüüs, mis annab alusandmed laiema ohvriabisüsteemi analüüsi jaoks.
Koostöös Sotsiaalkindlustusametiga ohvriabisüsteemi analüüs pakutava psühholoogilise
abi kulu hüvitise reeglite muutmise vajaduse ning juriidilise abi pakkumise vajalikkuse ja
korralduse teemal.
Koostöös Sotsiaalkindlustusametiga vägivallaohvritele esmase kriisinõustamise
kättesaadavuse tõhustamine.
Koostöös Sotsiaalkindlustusametiga vägivallatsejatele suunatud sotsiaalprogrammide
arendamine.
Koostöös Sotsiaalkindlustusametiga sotsiaalsüsteemi ja õigussüsteemi
andmeregistritega hästi seostatud ohvriabi infosüsteemi arendamine.
Taotlusvoorude ettevalmistamine Norra finantsmehhanismist toetatava projekti
„Perevägivald ja sooline vägivald“ raames.
Ohvriabipoliitika kujundamiseks ja selle elluviimise korraldamiseks ei ole plaanis palgata
Sotsiaalministeeriumisse täiendavaid ametnikke. Võrdsuspoliitikate osakonnas on ohvriabi
teemadega tegelemiseks kaks ametikohta. Küll aga lisandub (vastavate teenuste raames)
ametikohti Sotsiaalkindlustusametisse. Teenuse nr 240 eelarve katab lisaks
võrdsuspoliitikate osakonna kahe ametniku töötasule Norra projekti kulud (välisabi koos
kaasfinantseeringuga), ohvriabisüsteemi analüüsi, spetsialistide koolitamise, samuti
vägivallatsejate sotsiaalprogrammi eelarve kasvu ning ministeeriumi töötajate kaudkulude ja
struktuurifondide horisontaalse tehnilise abi jaotuse teenusele.
3. Eesti seaduste kohaselt tähendab igasugune teise isiku prostitutsioonile kallutamine,
sellele kaasaaitamine või sellest kasusaamine inimkaubandust. Eestil on
rahvusvahelised kohustused abistada ainult sundprostitutsiooni ehk meie seaduste
kohaselt inimkaubanduse ohvreid (teenus 231). Miks peab Eesti riik vajalikuks
toetada nõustamis- ja postrehabilitatsiooniteenuste osutamiseks prostitutsiooni
kaasatud isikuid (teenus 102), kui meil ei jätku raha näiteks vägivalda pealt näinud
laste nõustamiseks naiste varjupaikades ja varjupaigad koguvad selleks annetusi?
Milles seisneb nõustamisteenus prostitutsiooni kaasatud isikutele (teenus 102)? Kui
suur protsent nõustamisteenust saanud naistest igal aastal lõpetab prostitutsiooniga
tegelemise? Milles seisneb postrehabilitatsioon (teenus 102) ja kui kaua isikud, kes
on prostitutsiooniga lõpparve teinud, seda teenust saavad?
Eestil on oluliselt laiemad rahvusvahelised kohustused kui ainult inimkaubanduse ohvriks
tunnistatud isikute abistamine. Eesti on ühinenud juba 1991. aastal naiste diskrimineerimise
kõigi vormide lõpetamise konventsiooniga (CEDAW), mille artikkel 6 kohustab osavõtvaid
riike rakendama kõiki vastavaid meetmeid, kaasa arvatud seadusandlikke, et ära hoida
igasugune naistega kauplemine ja naiste prostitutsiooni ekspluateerimine. Prostitutsiooni
ekspluateerimine siinkohal tähendab ka seksiostu, mitte ainult vahendajate tegutsemist.
Meetmete all peetakse silmas selliseid seadusandlikke, kultuurilisi ja sotsiaalseid vahendeid,
mille abil vähendatakse soolist ebavõrdsust, nõudlust seksteenuste järele, naiste halvemat
majanduslikku olukorda, töötust jne. Madala läve teenused prostitutsiooni kaasatud isikutele
kuuluvad samuti nende meetmete hulka. Seega täidab Eesti sarnaselt teiste riikidega
vastavaid teenuseid rahastades ja korraldades oma kohustusi. CEDAW konventsiooni
täitmise hindamisel 2016. aastal saime soovitusi, mida me rahapuudusel varem ei saanud
3
täitma hakata. CEDAW komitee soovib näha suuremat ja kindlamat rahastust MTÜ-dele, mis
tegelevad prostitutsiooni kaasatud ja kaubitsetud naiste abistamisega, ning tugevamaid
programme naiste prostitutsiooniga tegelemise lõpetamise toetamiseks, sh tööturuga
liitumiseks. Samuti soovitakse näha uuringuid prostitutsiooni ja naistega kaubitsemise kohta.
Raportis öeldakse selgelt, et riik ei tee piisavalt naiste prostitutsiooniga tegelemise
lõpetamise toetamiseks, samuti seda, et ennetamise ja rehabilitatsiooniga ei tegeleta
piisavalt. Nende puudujääkidega saame alates 2019. aastast tõsisemalt tegeleda.
Selle aasta lõpuni riigi poolt rahastatavad nõustamisteenused prostitutsiooni kaasatud
isikutele on järgmised: psühholoogiline, juriidiline ja sotsiaalnõustamine, väljatöö
prostitutsiooni kaasatud ja kaubitsetud isikutega kontakti saamiseks ja neile teenuste
tutvustamiseks, tervisenõustamine ning järelnõustamine ehk postrehabilitatsioon.
Järelnõustamise eesmärk on prostitutsiooniga tegelemise lõpetanud inimesega vastavalt
tema soovile jätkuva kontakti hoidmine ning vajaduse korral toetuse korraldamine ja
abistamine iseseisvasse ellu astumisel või teistesse hoolekandesüsteemidesse suunamisel.
Alates 2019. aastast lisanduvad tugiisikuteenus, karjäärinõustamine, kogemusnõustamine
prostitutsiooniga tegelemise lõpetamise toetamiseks ja päevakeskuse teenus ning laieneb
füüsilise väljatöö tegemise piirkond (Harjumaa, Tartumaa, Ida-Virumaa, Pärnumaa).
Eesmärk on luua terviklik süsteem, et aidata kaasa inimkaubanduse ennetamisele,
prostitutsiooni kaasatud isiku prostitutsiooniga tegelemise lõpetamisele ja iseseisva
toimetuleku saavutamisele, pakkudes turvalist keskkonda ja nõustamist. Sellega täidame
ühtlasi CEDAW komitee soovitusi, samuti Euroopa Nõukogu, Euroopa Liidu ja teiste ÜRO
inimkaubandust käsitlevate konventsioonide ja direktiivide soovitusi. Ka kuriteoohvrite
direktiiv näeb ette nõuded kannatanute abistamiseks, prostitutsiooni kui naistevastase ja
seksuaalvägivalla ohvreid tuleb käsitleda eriti tundlikult.
Riik toetab mitmeid teenuseid, sh madala läve teenused, kuna kõik asjakohased
konventsioonid ja direktiivid, samuti USA riik oma iga-aastases raportis (TIP Report) seostab
otseselt prostitutsiooni leviku piiramise inimkaubanduse tõkestamisega. Inimkaubandus ja
prostitutsioon on otseses seoses, mida tunnistavad nii Eestis kui kogu maailmas tehtud
uuringud. Enamus inimkaubandusest kogu maailmas on naiste prostitutsioonis
ärakasutamiseks. Sõlmitud rahvusvahelised kokkulepped (ÜRO, Euroopa Nõukogu, Euroopa
Liidu tasandil) tuginevad sellel arusaamal ning üha enam räägitakse inimkaubanduse
tõkestamist käsitlevates resolutsioonides ka vajadusest tegeleda rohkem
prostitutsiooninõudluse vähendamisega, kuna nõudlus prostitutsiooni järele põhjustab
inimkaubandust seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil. Prostitutsiooni seadustanud riikides
moodustavad kolmandatest riikidest, aga ka Ida-Euroopa riikidest prostitueerima toodud
naised enamiku. Naised satuvad prostitutsiooni, kuna nad on psühholoogiliselt ja
majanduslikult haavatavas olukorras, prostitutsiooniga tegelema hakkamise põhjused ei
erine naiste inimkaubanduse ohvriks sattumise põhjustest. Ka prostitutsiooni tagajärjed
naiste vaimsele, füüsilisele, seksuaal- ja reproduktiivtervisele on samasugused kui
inimkaubanduse ohvritest naistel. Viimastel aastatel on nii Euroopa Liidu kui ÜRO tasandil
üha rohkem rõhutatud, kui oluline on näha naistega kaubitsemist kui naistevastast vägivalda
ning rakendada sellele naistevastase vägivalla tõkestamise meetmeid. Seega on
prostitutsiooni kaasatute abistamine seotud nii arusaamaga prostitutsioonist kui ühest
naistevastase vägivalla vormist kui ka tõdemusega, et prostitutsioon ja inimkaubandus on
otseselt seotud.
Eesti rahastab teenuseid nii inimkaubanduse ohvriks tunnistatud isikutele kui prostitutsiooni
kaasatud isikutele, kuna eesmärk on tuvastada kõik võimalikud kaubitsemise ja vägivalla
ohvrid, tagada abi võimalikult kiiresti, juba prostitutsiooniga tegelemise alustamise etapis,
tagada valdkonna monitoorimine ja kiire sekkumine kõikjal Eestis. Inimkaubanduse ohvreid
ei ole võimalik tuvastada, ignoreerides prostitutsioonis toimuvat. Seni valitud poliitika ja
meetodid on ennast Eestis õigustanud. Kolmandate osapoolte kõikide tegevuste
kriminaliseerimine (inimkaubandus, inimkaubandusele kaasaaitamine, kupeldamine,
prostitutsioonile kaasaaitamine, inimkaubandus alaealise ärakasutamise eesmärgil),
alaealiselt ja inimkaubanduse ohvrilt seksiostu keelustamine ning mitmekülgsed teenused
4
prostitutsiooni kaasatutele ja inimkaubanduse ohvritele on viinud meid olukorda, kus oleme
2018. aastal esimest korda USA „Trafficking in Persons Report“ hinnangul esimeses riikide
grupis (Tier 1) ehk me vastame miinimumnõuetele, mida on vaja täita inimkaubanduse
tõhusaks ennetamiseks ja tõkestamiseks. 2017. aastal kontrolliti esimest korda Euroopa
Nõukogu inimkaubandusvastase konventsiooni täitmist Eestis, kontrollikomitee GRETA
analüüsis meie praktikat inimkaubanduse tõkestamise vallas. Prostitutsiooni kaasatute
abistamine oli üheks punktiks, mida terve nädal kestnud kontrollvisiidil käsitleti. GRETA tegi
meile ka hulgaliselt soovitusi, muu hulgas juhiti tähelepanu, et inimkaubanduse või sellega
seotud kuriteo elementide tõestamine ei saa olla ohvri abistamise takistuseks – abi tuleb
pakkuda igal juhul.
Mitmekülgsed teenused prostitutsiooni kaasatud naistele loodi Eestis 2005. aastal riigi ja
Euroopa Liidu projekti EQUAL abil. Sel ajal hinnati, et Eestis tegeleb prostitutsiooniga u
10 000 naist. 2018. aastal on politsei ja MTÜ-d ühel meelel, et see arv on u 700, kellest
pooled omavad ka regulaarset kontakti jõustruktuuride ja/või abiorganisatsiooniga. Seega on
tänu õigesti valitud poliitikale suuremal osal naistest juba õnnestunud prostitutsiooniga
tegelemine lõpetada ning igal aastal lõpetab neid veelgi. Paraku, kuna nõudluse
vähendamisse on riik endiselt panustanud vähe, on nõudlus prostitutsiooni järele alles ja
psühholoogiliselt või majanduslikult haavatavaid naisi meelitatakse jätkuvalt prostitutsiooniga
tegelema. Täpselt nagu perevägivallaohvritest naised ei lahku sageli vägivallatseja juurest,
kuna puuduvad elatusvahendid, julgus ja usk olukorra paranemise võimalikkusesse, ei ole
kerge ka prostitutsiooniga tegelemist lõpetada, sest reeglina on naised kogenud vägivalda
juba väga varases eas. Nende eneseväärikus ja psühholoogiline terviklikkus on tõsiselt
kahjustatud. Kõrvalise toeta nad iseseisvasse ellu astuda ei suuda. Tuge pakutakse ka
prostitutsiooniga tegelemise lõpetamise järel, kuna jällegi sarnaselt perevägivallaga, mille
ohvrid pöörduvad naiste tugikeskusesse korduvalt ja isegi aastaid, võidakse ka
prostitutsiooni mõjusfääri tugivõrgustiku toeta tagasi sattuda. Nii nagu naiste tugikeskuse
teenust arendati Norra programmi raames aastatel 2014–2016, nii arendati ja katsetati ka
prostitutsiooni ja inimkaubanduse valdkondades erinevaid uuringutel põhinevaid lähenemisi,
millest osa ressursipuudusel peale Norra projektide lõppu kohe jätkuda ei saanud. Teenused
saavad nüüd jätkuda ning tagada selle, et Eesti ei muutu ka tulevikus atraktiivseks nii
Euroopast kui kolmandatest riikidest pärit inimkaubitsejatele, kes oma päritoluriikidest naisi
Eestisse prostitueerima toovad. Paljudes Euroopa riikides on see igapäevane tegelikkus, aga
välismaalastest naisi on raske abistada nii keeleoskuse puudumise kui kultuurierinevuste
tõttu, traumaatilisest kogemusest ülesaamine on võõras keskkonnas kordades raskem.
Organiseeritud kuritegevus teenib tänu kolmandatest riikidest pärit naistele märkimisväärseid
summasid, mida kasutatakse muu hulgas poliitika suunamiseks endale sobivas suunas,
rahastatakse terrorismi jne. Eesti on suutnud kõike seda siiani ennetada ja sellise
lähenemisega soovime ka jätkata.
Kõiki abivajavaid lapsi toetatakse lastekaitsesüsteemi kaudu ning sõltuvalt lapse
abivajadusest teenustega, mida korraldavad kas kohalik omavalitsus (erinevad tugiteenused,
psühholoogiline nõustamine) või riik (teraapiad, lastele pakutav ohvriabiteenus, sh
psühholoogilise abi kulu hüvitis, mida saavad vägivallaohvrite pereliikmed). Naiste
tugikeskuse spetsialistide ülesanne on teha tihedat koostööd lastekaitsetöötajatega laste
abistamiseks ja neile vajalike teenuste pakkumiseks.
4. Kui mitmes Eesti maakonnas on kättesaadavad nõustamisteenused vägivallatsejatele
(teenus 273)? Kas teenuse vajadus on igal pool täielikult kaetud? Miks
vägivallatsejate nõustamisprogrammide rahastus ei suurene vähemalt samas mahus
kui prostituutidele määratud teenuste rahastus?
Vägivallatsejate nõustamine on kättesaadav vanglates, kriminaalhoolduses ja tugigruppides
üle Eesti. Peamised vägivalda käsitlevad programmid on „Pere- ja paarisuhtevägivalla
vähendamine“, „Agressiivsuse asendamise treening“, „Viha juhtimine“ ja „Sisemine kindlus“.
Vägivaldne isik võidakse suunata kuriteo riskide vähendamiseks ka hoopis teise programmi,
mis on tema jaoks vajalikum (nt sotsiaalsete oskuste treening, kui tema probleem on üldine
vähene suhtlemisoskus, või eluviisitreening, kui probleemkäitumine on seotud
5
sõltuvusainetega). Lisaks mainitud programmidele käsitletakse konfliktide ja suhete teemat
ka programmides „Õige hetk“, „Võida“, „Equip“ ja „Minu valik“.
Harjumaal, Tartumaal ja Läänemaal, alates sügisest ka Narvas ja Rakveres on perevägivalla
tõkestamise tugigruppe, mille tegevus põhineb sisemise kindluse programmil, mis sisaldab
perekeskset lähenemist, sh vajaduse korral perenõustamist (eraldi või koos, lähtuvalt kliendi
vajadusest) ja lastele kriisiabi. Tugigruppide töös tehakse tihedat koostööd prokuratuuri,
ohvriabi ja politseiga ning kontaktis peredega, seda nii programmi ajal kui peale tugigruppide
programmi lõppemist. Ka kriminaalhooldusest suunatakse Tallinnas ja Tartus
kriminaalhooldusaluseid sisemise kindluse programmi.
Seega on praegu teenusega kaetud viis piirkonda, teenuse laienemine ja ka arendamine
jätkuvad muu hulgas uue Norra programmi raames, kui on võimalik Norra kogemusest
õppida ja rakendada Eestis ka sisemise kindluse programmist erinevaid lähenemisi.
Lähiaastatel teenuse osutamise piirkonnad tõenäoliselt laienevad.
N-ö isepöördujatele suunatud teenuse rahastamist ei olnud veel otstarbekas suurendada,
kuna teenus ei ole veel riigi poolt lõplikult välja kujundatud ja teenuse mahud ei ole seetõttu
teada. Kui teenus on välja arendatud, on võimalik taotleda vajalikud lisaressursid selle
rakendamiseks.
Lisaks täpsustame, et teenuseid haavatavatele sihtrühmadele ja teenuseid vägivallatsejatele
ei vaadata korrelatsioonis, samamoodi nagu ei kasutata erinevatele haavatavatele
sihtrühmadele (perevägivalla ohvrid, seksuaalvägivalla, sh prostitutsiooni ohvrid jne) vajalike
ressursside arvestamisel korrelatsioone. Vaadatakse vajadusi ja riigieelarve võimalusi koos.
5. Miks ei vääri 10 aastat tegutsenud vägivalda kogenud naiste tugitelefon enam
riiklikku toetust (teenus 198)? Kas 54 000 eurost lisaraha on vaja prostituutide ja
inimkaubanduse ohvrite teenustele lisarahastuse tagamiseks või hoopis ohvriabi ja
võrdse kohtlemise poliitika kujundamise rahastuse mitmekordistamiseks?
Naiste tugikeskuse teenuse kohustuslik komponent on tagada ohvrile ja tema lastele
ööpäevaringne esmase kriisinõustamise teenus, samuti peab ohvrile ja tema lastele olema
tagatud turvaline majutus ööpäev läbi. Teenus nr 198 „Naiste tugitelefoni teenuse saamine“
liideti 2019. aasta eelarves Sotsiaalkindlustusameti ettepanekul teenusega nr 292
„Ööpäevaringse kriisinõustamisteenuse saamine“. Seletuskirjas on tabeli juures selle kohta
ka järgmine selgitus: „6 2019. aastal lisati teenus nr 292 „Ööpäevaringse
kriisinõustamisteenuse saamine“, millega liideti 2018. aasta teenus nr 198 „Naiste
tugitelefoni teenuse saamine“.
Eraldiseisva telefoninõustamisteenuse eelarves väljatoomine ei olnud mõistlik, kuna tegemist
on ööpäev läbi toimiva naiste tugikeskuse teenuse olulise osa dubleerimisega.
Uus teenus hõlmab ööpäevaringse ohvriabi kriisitelefoni rahastamist. Ohvriabi kriisitelefoni
katsetati 2017. detsembrist kuni 2018. aprillini Pärnu katseprojektis, kus perevägivalla all
kannatanutele pakuti kohest nõustamist juba sündmuskohal, olenemata kellaajast. Projekti
perioodil tehtud kriisikõnede analüüs tõi välja teenuse vajalikkuse ja otsese kasu
kannatanutele. Kui naiste tugikeskuste sihtrühm on naistevastase vägivalla ohvrid, siis
ohvriabi kriisitelefon hakkab pakkuma abi kõikidele ohvriabi seaduses nimetatud
sihtrühmadele, ehk kõikidele kuriteo, hooletuse või halva kohtlemise või füüsilise, vaimse või
seksuaalse vägivalla ohvriks langenud isikutele, nii meestele kui naistele.
6. Kas inimkaubandus Eestis on ligi kaks korda kasvanud, et vastava telefoniliini
(teenus 103) ja muude teenuste (teenus 231) rahastust on vaja oluliselt suurendada?
Kui palju on sel ja eelmisel aastal Eestis tuvastatud inimkaubanduse ohvreid?
Sarnaselt enamiku ohvriabiteenustega ei ole nõuandeliiniteenus pearahapõhine, vaid lähtub
laiemalt ühiskondlikust olukorrast. Vastava teenuse osutamine ja sellele rahastuse tagamine
on oluline, kui soovime adekvaatset reageerimist tööalase ekspluateerimise juhtumitele või
nende katsetele. Kui nõuandeliini kliendid veel aasta tagasi olid enamasti Eesti inimesed
(62%), siis nüüd on Eesti kodakondsusega 38% pöördujatest. Pooled pöördujad on
6
Ukrainast, Valgevenest ja Gruusiast. Ka on seoses võõrtöölistega järsult muutunud
nõustatavate sooline jaotus – kui 2017. aastal oli mehi ja naisi umbes pooleks, siis 2018.
aasta esimesel poolaastal oli 72% kontakteerujatest mehed, kes tegutsesid ehitussektoris.
Suurenenud nõudlus välistööjõu Eestisse sissetoomiseks on toonud kaasa välismaalaste
ebaseadusliku Eestis töötamise juhtude arvu kasvu. Seetõttu on Vabariigi Valitsuse
majandusarengu komisjon kiitnud 17.04.2018 heaks ebaseadusliku Eestis töötamise
ennetamise ja tõkestamise tegevuskava. Sotsiaalministeerium panustab lisaks omalt poolt
vastava nõuandeliiniteenuse korraldamisega. Nõuandeliin on lisaks otsese
nõustamisteenuse pakkujana väärtuslik ka kui vahelüli ärakasutatud tööjõu ja riigiasutuste
vahel. Kuna riik soovib ennetada ja tõkestada välismaalaste ebaseaduslikku tegevust Eestis,
siis on võimalikele tööalase ärakasutamise juhtumitele reageerimine, sh teavitustöö nii
välismaalaste suunal kui meie oma inimeste kaitseks hädavajalik. Ka siin on sarnaselt teiste
vägivalla tõkestamise valdkondadega oluline kiire reageerimine, sest mida kiiremini
probleemidele jaole saadakse, seda suurem (ja riigi jaoks vähem kulukas) on
rehabilitatsioon. Vastavalt inimkaubanduse direktiivile on kohustus pakkuda
ohvriabiteenuseid nii kriminaalmenetluse eel, selle ajal kui peale menetlust vajaduse
äralangemiseni, mistõttu on kulude kokkuhoiu mõttes valmisolek kiirelt reageerida ülioluline.
Eesti on majanduslikult juba piisavalt heal järjel, et muutuda välisriikidest pärit kurjategijatele
huvipakkuvaks. Vähene reageerimine tähendaks illegaalse migratsiooni kasvu ja juhtumite
n-ö kahe silma vahele jätmist. Ainult Tööinspektsiooni või politsei tegevusest ei piisa
juhtumiteni jõudmiseks, kodanikuühenduste panus inimkaubanduse tõkestamisse on oluline
nii Eestis kui mujal maailmas.
Alates uuest aastast on teenuse täiendavaks osaks teavitustegevused, mis põhinevad Eesti
olukorra monitoorimisel ja nõuandeliini praktikal. Varem korraldas nt loengute pidamist
kutsekoolides Sotsiaalministeerium, alates 2019. aastast eraldi eelarverida selleks pole,
teenuseosutaja peab ka sihipärast teavitustööd tegema. Paraku näitavad kõik Eestis tehtud
noorte teadlikkust käsitlevad uuringud (2002, 2007, 2016), et noorte arusaam
inimkaubandusest on vähene ja ohvriks sattumise võimalused on laialdased. Riik, mis soovib
oma noori kaitsta tööalase ja seksuaalse ekspluateerimise, sh nn fiktiivabielude eest, peab
panustama teavitusse rohkem. Alates 2019. aastast saamegi seda rohkem teha.
Ametlikult registreeriti 2016. aastal 94 inimkaubanduse kuritegu, 2017. aastal registreeriti
ametlikult 93 inimkaubanduse juhtumit. Seksuaalse ärakasutamise kuritegudes olid eranditult
kannatanuteks naised. MTÜ Living for Tomorrow tegeles 2017. aastal 377 juhtumiga, mis
olid peamiselt seotud tööalaste probleemidega. MTÜ Eluliin abistas 2017. aastal 337 klienti.
Kannatanuid oli oluliselt rohkem kui kriminaalmenetlusi – nt ühes Vietnami kodanikke
puudutavas juhtumis oli kümme kannatanut. Ka Eesti kodanikega seotud juhtumites on
kannatanuid ja tunnistajaid alati rohkem. Paraku puudub praegu täpne info kannatanute
kohta. Kuna spetsiaalsed teenused inimkaubanduse ohvritele on olemas alles suhteliselt
lühikest aega, tuleb kõikidel ametiasutustel teenuseid rohkem tutvustada. Võrdluseks:
perevägivalla juhtumites registreeriti 2017. aastal u 12 000 infoteadet, kriminaalmenetlusi
u 3000, ohvriabisse jõudis u 4000 ohvrit ja naiste tugikeskusesse u 2000 ohvrit. Kahjuks ei
soovi kõik ohvrid abi või ei saa nad abi, kuna ei ole abi olemasolust teadlikud. Ohvriabi
võimalustest teadlikkuse suurendamine ning abivajajate julgustamine, et nad pöörduksid abi
saama, on meie kõikide kohustus.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Riina Sikkut
tervise- ja tööminister
Kristiina Hunt 6269 262
[email protected]