Riigikohus
Halduskolleegium
Lossi 17
50093 Tartu
[email protected]
06.04.2018 nr 5-4/18-0069-037-4
Konkurentsiameti arvamus haldusasjades 3-15-1445 ja 3-15-2937
Austatud kolleegiumi esimees
Riigikohtu halduskolleegium edastas Konkurentsiametile ja teistele menetlusosalistele
küsimused, mis tulevad arutamisele kohtuasjade nr 3-15-1445 ja nr 3-15-2937 09.04.2018
suulistel istungitel. Riigikohus palus vastused neile küsimustele esitada hiljemalt 06.04.2018.
Konkurentsiamet ei ole MsüS-i kõne all olevate spetsiifiliste üksikasjadega praktikas kokku
puutunud, mistõttu meil puuduvad selles osas piisavad kogemused ja teadmised. Seetõttu ei pea
me otstarbekaks esitada omapoolseid üksikasjalikke tõlgendusi küsimustes 1, 2 ja 3 märgitud
sätetele ja seadusandja eesmärkidele. Konkurentsiamet väljastab paljusid tegevuslubasid
(hetkel kehtivaid tegevuslubasid on üle 300), kuid me ei ole kunagi nõudnud tegevuskoha
muutmisel uut tegevusluba. Lähim näide seadusega sätestatud tegevuskohale on EltS § 62
kohaselt jaotusvõrgu ettevõtjale ette nähtud teeninduspiirkond, kuid EltS § 32 lg 2 p 3 liigitab
selle kõrvaltingimuste hulka.
Konkurentsiamet esitab vastused küsimustele 4, 5 ja 6, lähtudes eelkõige konkurentsi vaatest.
Kuivõrd Konkurentsiamet on kaasatud menetlustesse alles Riigikohtu poolt, siis ei ole amet
detailideni kursis käesolevate kohtuasjade asjaoludega, mistõttu ei pruugi vastused lähtuda
konkreetselt nende kohtuasjade vaatest.
4. RavS § 1163 ja § 1167 lg 2 tõlgendamine
Mis on RavS § 1163 ja § 1167 lg 2 eesmärk? Kas vertikaalselt integreeritud või
omandipiirangutele mittevastavate isikute üldapteekide tegevuskoha muutmine, sh haruapteegi
asutamine üleminekuajal on kooskõlas RavS § 1163 ja § 1167 lg 2 eesmärgiga?
Konkurentsiameti vastus: RavS § 1163 ja § 1167 lg 2 näol on tegemist rakendussätetega, mis
näevad ette üleminekuaja neile olemasolevate üldapteekide tegevuslubade omajatele, kelle
tegevusload ei vasta RavS § 41 lg-tes 2-5 ja § 42 lg-s 5 sätestatud nõuetele. Rakendussätted
annavad nõuetele mittevastavatele ettevõtjatele aja oma tegevuse ümberkorraldamiseks ja uute
reeglitega kooskõlla viimiseks. Rakendussätete eesmärki ei ole õige samastada RavS § 41 lg-te
Auna 6 / 10317 Tallinn / 667 2400 /
[email protected] / Registrikood 70000303
2-5 ja § 42 lg 5 ehk apteegireformi eesmärkidega. Konkreetsete rakendussätete eesmärk ei ole
vertikaalse integratsiooni välistamine ja üleminek proviisoriapteekidele, vaid tagada
üleminekul õiguskindlus ja apteegiomanike õiguspärase ootuse kaitse. Seega ei ole § 1163 ja §
1167 lg 2 eesmärk üldse üldapteekide tegevuskoha muutmise või haruapteegi asutamise
keelamine. Apteekide kolimine ühest asukohast teise ja haruapteegi avamine üleminekuajal
võib aidata kaasa ravimite kättesaadavuse tagamisele. Konkurentsi seisukohalt on pigem
positiivne, et üleminekuajal on apteekide avamiseks jäetud mõnevõrra avaramad võimalused.
5. RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 põhiseaduspärasus
Kui tõlgendada RavS § 1163 ja § 1167 lg-t 2 selliselt, et nad ei võimalda üleminekuajal
vertikaalselt integreeritud või omandipiirangutele mittevastava isiku üldapteegi tegevuskohta
muuta, siis kas RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 on vastavas osas (tegevuskoha muutmise keeld) ja
praeguste kohtuvaidluste asjaoludel põhiseaduspärased?
Konkurentsiameti vastus: Põhiseaduspärasuse hindamisel tuleb arvestada eelkõige
omandipõhiõigust (PS § 32), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja võrdsuspõhiõigust (PS § 12).
Omandi seisukohalt on oluline, et kui riik on pannud tähtajalise kohustuse apteek müüa ning
samal ajal on välistatud apteegi asukoha muutmine, siis see võib tähendada apteegi väärtuse
olulist vähenemist või apteegi väärtuse tõstmise välistamist ja selle müügist õiglase hinna
teenimise takistamist. 5-aastane üleminekuaeg on niivõrd pikk, et ka selle aja kestel võib
ettevõtjal tekkida objektiivne vajadus äritegevuse asukohta muuta (rajatakse kaubakeskuseid,
inimeste tarbimisharjumused muutuvad jne). Konkurentsiamet ei oska hinnata, kas see on
praegusel juhul nii, kuid vähemalt mõnel juhul võib olla tegemist lubamatult intensiivse
omandipõhiõiguse riivega. Ettevõtjate võrdse kohtlemise seisukohast võib ühelt poolt tunduda,
et olemasolevad ja nõuetele mittevastavad tegevusloa omajad saavad kolimise võimaldamisega
justkui eelise turule alles siseneda soovivate ettevõtjate ees. Teisalt, kui välistada
kolimisvõimalus, siis jäävad halvemasse olukorda olemasolevad ja nõuetele mittevastavad
apteegid, sest neil pole võimalik kasumlikku ja nõudlusest lähtuvat tegevuskohta valida.
Leiame, et kuna üleminekuperioodi andmine on põhiseaduse kohaselt vältimatu, siis peaks see
üleminekuperiood tagama nõuetele mittevastavatele apteekidele ka kohased vahendid oma
tegevuse arendamisel üleminekuperioodi vältel. Üheks selliseks vahendiks on kahtlemata ka
õigus asukohta muuta, kui selleks objektiivne vajadus tekib. Kärpides õigust asukohta muuta
võib üleminekuperiood mõne apteegi suhtes üksnes näiliseks muutuda, kui apteegil ei ole
mingil põhjusel enam võimalik samas asukohas jätkata.
Konkurentsiamet leiab, et esitatud küsimust on tegelikult keeruline ja kunstlik hinnata
analüüsimata kas § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 on tervikuna põhiseaduspärased. Hinnang, mil määral
on tegevuskoha muutmine üleminekuperioodil lubatav, on Konkurentsiameti hinnangul
loogiliselt seotud küsimusega, millised kaalutlused õigustavad tervikuna RavS §-i 41 lg 3 ja §-
i 42 lg 5. Kui asuda seisukohale, et apteegireform tervikuna ei ole põhjendatud, siis langeb ka
küsimus rakendussätete põhjendatusest ära.
Konkurentsiamet on nii RavS §-i 41 lg 3 ja §-i 42 lg 5 väljatöötamise ajal kui ka nende sätete
jõustumise järgselt läbivalt väljendanud oma kahtlusi reformi põhjendatuse osas 1. Lühidalt
kokku võttes, ehkki reformi eesmärgid (rahvatervise ja konkurentsi edendamine) on kahtlemata
1
Vt näiteks
http://www.konkurentsiamet.ee/public/Seisukohad_ja_arvamused/Konkurentsiameti_ettepanek_ravimiseaduse_k
ohta.pdf
2 (4)
legitiimsed, siis on kaheldav, kas reform reaalselt neid eesmärke teenib. Konkurentsiameti
hinnangul ei ole veenvalt ära näidatud, et mitteproviisoritele kuuluvad apteegid praktikas Eestis
kehvemat teenust osutaksid, ning RavS § 41 lg 3 põhjendatus on võrdlemisi teoreetiliseks
jäänud. Teiseks, Konkurentsiameti hinnangul ei ole selge, et reformi tulemusena
konkurentsiolukord paraneks, kusjuures see võib ka hoopis halveneda. Vertikaalne eristamine
on mittemonopoolsetel tegevusaladel konkurentsipoliitiliselt võrdlemisi tundmatu. Reformi
tulemusena tükeldatakse jaetasand paljudeks väikeettevõteteks, samas kui on ennustamatu, mis
suunas see hulgitasandi kontsentratsiooni mõjutab. Hulgitasandi ettevõtjatel säilivad ka §-i 41
lg 3 ja §-i 42 lg 5 nõudeid täites head võimalused apteeke „siduda“, nii et reaalset sõltumatust
ei pruugi tekkida. Lisaks, olemasolevate menetluslike vahendite juures on Konkurentsiametil
äärmiselt keeruline valitseva mõju olemasolu kontrollida.
6. Haruapteegi konkurentsieelis
Kas haruapteegil on leebematest nõuetest tulenevalt konkurentsieelis samas piirkonnas
tegutseva teise isiku üldapteegiga võrreldes?
Konkurentsiameti vastus: Vastus sellele küsimusele on iseenesest lihtne – kuna nõuded on
leebemad, siis loomulikult on haruapteegil võrreldes üldapteegiga mõningane konkurentsieelis
vähemalt kulude pinnal. Võib samas vaielda, kui suur ja kaalukas on see konkurentsieelis.
Üldapteegil kui eeldatavalt suuremal teenusepakkujal tarbija seisukohalt jälle omad
konkurentsieelised. Kumba apteegi konkurentsieelis konkreetses olukorras kaalukamaks
kujuneb, sõltub konkreetse asukoha tarbijate eelistustest.
Konkurentsiamet leiab, et palju olulisem küsimus on siinkohal, kas selline konkurentsieelis on
probleemne. Paljudel elualadel on erinevatel ettevõtjatel erinevad konkurentsieelised ning
konkurentsipoliitika eesmärgiks ei ole iseenesest selliste erinevuste lauskaotamine.
Konkurentsipoliitika eesmärgiks on üldtunnustatult vaba konkurentsi kui toimemehhanismi
kaitsmine (vt. KonkS § 1), et seeläbi kaitsta tarbijate heaolu. Absoluutselt võrdsete tingimuste
loomine kõigile konkurentidele võib teatud tingimustel tarbijate huvisid hoopis kahjustada.
Tarbijate eelistused on erinevad – mõned soovivad kvaliteetsemat ja mõned odavamat teenust.
Kui riik nõuaks võrdsuse huvides, et kõik teenuseosutajad peavad osutama täpselt samasugust
teenust, siis see küll tagab konkurentidele täiesti võrdse stardipositsiooni, kuid tarbija huvid
saavad kahjustatud. Mingi grupp tarbijaid ei saa enam tarbida täpselt sellist teenust, nagu nad
soovivad.
Eeltoodut silmas pidades ei ole Konkurentsiameti hinnangul mitte kuidagi taunitav, et
seadusandja on ette näinud kaks mõnevõrra (ehkki mitte kardinaalselt) erinevat apteegi
pidamise formaati – üldapteegi ja haruapteegi. Samuti ei ole mitte kuidagi taunitav, kui mõnes
piirkonnas prevaleerivad üldapteegid ja mõnes teises (näiteks maapiirkondades) haruapteegid.
Tegemist on tarbija eelistuse küsimusega ning kui mõne piirkonna oludele sobib paremini
haruapteek, siis võib väita, et haruapteegil on seal konkurentsieelis, kusjuures tal on täielik
õigus seda kasutada. Tegemist on, nagu öeldud, tarbijate eelistuste küsimusega, ning kindlasti
ei saa seadusandjat siinkohal süüdlaseks pidada, et haruapteegile on taunitav konkurentsieelis
loodud. Vastupidi, tegelikult on tervitatav, et seaduses sisaldub paindlik regulatsioon, mis
võimaldab sõltuvalt oludest erinevate apteegi pidamise formaatide vahel valida. Analoogilisi
näiteid leiab seadusandlusest palju (n erinevad taksoveo formaadid ÜtS-s, advokaadibürood vs
õigusbürood advokatuuriseaduse kontekstis jne) ja kui pidada neist tõusetuvaid
konkurentsieeliseid iseenesest taunitavaks, siis tuleks kaaluda ilmselt väga paljude seaduste
muutmist.
3 (4)
Konkurentsiamet peab siinkohal oluliseks juhtida tähelepanu sellele, et kui üldapteegi pidaja
leiab, et haruapteegil on olulised konkurentsieelised, siis kindlasti tõusetub küsimus, kas
üldapteegi pidaja saaks ka ise hoopis haruapteegi tegevusformaati kasutada.
/allkirjastatud digitaalselt/
Kristel Rõõmusaar
Konkurentsiteenistuse juhataja-peadirektori asetäitja
4 (4)