dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Rahandusministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Ühispöördumine

Rahandusministeerium · 4. veebruar 2022
Viit
13-1.1/1424-1
Registreeritud
4. veebruar 2022
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Funderbeam Markets AS
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
13 FINANTSPOLIITIKA KUJUNDAMINE
Sari
13-1.1 Kirjavahetus finantsturgude ja panganduse küsimustes (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
13-1.1/2022
Vastutaja
Thomas Auväärt (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Finants- ja maksupoliitika valdkond, Finantsteenuste poliitika osakond)
Lahendamise tähtaeg
24. veebruar 2022

Failid

  • 📎Poordumine_allkirjastamineVP TS_par_88_2022.02.03.[F].asice120 KB

Sisu (failidest)

Kellele: Kätlin Meekler Peaspetsialist Finantsturgude poliitika osakond Rahandusministeerium E-post: [email protected] [email protected] Koopia: Mari Puusaag-Tamm, E-post: [email protected] Gerli Hall, E-post: [email protected] Finantsinspektsioon 03.02.2022.a. PÖÖRDUMINE - seoses finantsteenuse kliendilepingule VPTS § 88 lg 1 tulenevate vorminõuetega ja seaduse tõlgendamisega - muudatusettepanek eelnõule „Väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 505 SE“ 1. SISSEJUHATUS 1.1. Käesolev pöördumine on ajendatud asjaolust, et allakirjutanutel on tekkinud VPTS teksti, MiFID II rakendusmääruse (2017/565) teksti ning turupraktikat analüüsides küsimus, mis puudutab kliendi varade hoidmiseks ettenähtud nõudeid ja nende rakendamist, täpsemalt kliendi nõusolekule / kokkuleppele kohalduvat tahteavalduse vorminõuet. 1.2. Oleme käesolevas kirjas käsitletud teemal varasemalt pöördunud Finantsinspektsiooni poole ning suhelnud suuliselt ka Rahandusministeeriumiga. 1.3. Oleme seisukohal, et kõnealune teema vajab täiendavat arutelu, mistõttu pöördume käesolevaga Rahandusministeeriumi poole ning palume Rahandusministeeriumil siin tõstatatud küsimusi täiendavalt analüüsida ning palume VPTS vastavalt muuta. 1 1.4. Rõhutame, et siin kirjeldatud siseriikliku õigusnormi tõlgendamise probleem kujutab endast meie jaoks äriliselt äärmiselt suurt takistust välisturgudel tegutsemiseks ning halvab märkimisväärselt meie võimet konkureerida välismaal asuvate analoogseid teenuseid pakkuvate konkurentidega. 1.5. Alljärgnevalt kirjeldame esmalt õigusnorme, nende võimalikku tõlgendust, turupraktikat ning seejärel formuleerime küsimused ja ettepanekud. 2. EUROOPA LIIDU ÕIGUSE ANALÜÜS 2.1. Käesolev pöördumine on seotud küsimusega, kuidas tuleb ja saab mõista siseriiklikku õigusnormiga (VPTS § 88 lg 1) ette nähtud „kirjaliku“ vormi nõuet. Kuigi kõnealune norm ise on riigisisene, siis leiame, et õige tõlgenduse jaoks on oluline esmalt analüüsida EL õigusnorme ja kohtupraktikat, kuivõrd asjakohast õigussuhet (finantsteenuse leping) reguleerivad suures ulatuses EL õigusnormid. 2.2. Euroopa Kohtu praktikast tulenevad üldised mõisted ja nende sisustamine 2.2.1. Esmalt viitame Euroopa Kohtu lahendile kohtuasjas C-42/15. Viidatud kohtuasi puudutab küll krediidilepinguid, kuid meie hinnangul ei ole ühtegi põhjust, miks need EL õiguse tõlgendamise üldised reeglid ei peaks analoogia korras kohalduma ka muudele lepingutele (sh nt portfellivalitsemise teenuse lepingutele). 2.2.2. Nimetatud lahendis on Euroopa Kohus selgitanud1, et kui direktiivi tekst ei viita siseriiklikule õigusele siis on selles sättes viidatud mõisted „paber“ või „püsiv andmekandja“ autonoomsed mõisted. Nende tõlgendamist ei määra krediidilepingute koostamise vormi käsitlevad siseriiklikud õigusnormid. 2.2.3. Seega kehtib üldreegel, et juhul, kui EL õigusakt (direktiiv või määrus) otsesõnu ei viita siseriiklikule õigusele, siis tuleb vastavas EL õigusaktis kasutatud mõisteid sisustada, mitte (iga eraldi liikmesriigi) siseriikliku õiguse kohaselt, vaid neid mõisteid tuleb sisustada EL õiguse ja õiguspraktika kohaselt autonoomsete mõistetena. 2.2.4. Edasi, on Euroopa Kohus eelviidatud lahendis selgitanud, et autonoomse mõistena tuleb mõistet „püsiv andmekandja“ mõista selliselt, et see andmekandja peab tagama tarbijale analoogselt paberkandjaga selle, et tema käsutuses on teave oma õiguste vajaduse korral maksmapanemiseks. Selles suhtes on oluline, et tarbijal on võimalik isiklikult talle suunatud teavet säilitada, et oleks tagatud selle sisu muutumatus ja et teavet on võimalik muutmata kujul taasesitada. 2.2.5. Teiseks, on Euroopa Kohus samas lahendis (p 38) sedastanud, et ... sõnastusest endast nähtub, et mõiste „paber“ viitab vahendile, millel on krediidileping koostatud, ilma et oleks nõutud sellise andmekandja allkirjastamine. Samas 1 Vt nt ECJ lahend: https://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:62015CJ0042&qid=1607104347611&from=EN 2 palub eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsemalt selgitada, kas direktiiviga on vastuolus, et liikmesriik näeb sellise nõude ette oma siseriiklikes õigusnormides. 2.2.6. Seega, teeb Euroopa Kohus põhimõttelist vahet sellel, kas õigusnormi sõnastus otsesõnu nõuab, et vahend, millel on leping koostatud, peab oleme allkirjastatud, või otsesõnu ei nõua allkirjastamist. Seega vaadeldes konkreetse EL õigusnormi sõnastust, siis ei saa automaatselt järeldada, et kui norm näeb ette, et tahteavaldus peab olema avaldatud „paberil“ või „püsival andmekandjal“, siis see peaks eeldama alati ka allkirjastamist. Allkirjastamine on Euroopa Kohtu praktika järgi vajalik üksnes siis, kui EL õigusnorm otsesõnu näeb ette, et andmekandja tuleb allkirjastada. 2.3. Allakirjutanud teadvustavad, et EL õigus näeb „püsivale andmekandjale“ ette kindlad kriteeriumid, et see vastaks EL õiguse nõuetele. 2.3.1. MiFID II selgituspunktid 57 ja 82 ning artikkel 4(1) punkt 62 sedastavad püsiva andmekandja mõiste. Lisaks selgitab ESMA Kliendikaitse küsimuste ja vastuste dokument2 osa 2, küsimus 3 vastuses “ püsiva andmekandja” kasutamise õigust ja võimalust kliendile teabe edastamisel. St on olemas kliendi nõustumus, see on tavapärane suhtlusviis ja tegemist on veebilehe turvalise ehk muutumatu osaga. Sama kinnitas ka Euroopa Liidu kohus kohtuasjas C-375/15, mille kohaselt juhul kui makseteenuse pakkuja edastab teenuste kasutajale internetipanga e-postkasti kaudu, on esitatud “püsival andmekandjal” … üksnes juhul, kui on täidetud kaks tingimust: (i) veebileht võimaldab kasutajal isiklikult talle adresseeritud teavet salvestada nii, et seda saaks tulevikus kasutada nii kaua, kui on teabe otstarbe seisukohast vajalik, ning et teavet saaks muutmata kujul taasesitada, ilma et teenusepakkuja või mõni muu isik saaks ühepoolselt selle sisu muuta, ja (ii) kui makseteenuse kasutaja on nimetatud teabest teadlikuks saamiseks kohustatud sellele veebilehele minema, siis kaasneb selle teabe edastamisega ka makseteenuse pakkuja aktiivne tegevus, mille eesmärk on teavitada kasutajat asjaomase teabe olemasolust ja kättesaadavusest nimetatud veebilehel. 2.4. Seega tuleb Euroopa Kohtu praktikast järeldada järgnevat: 2.4.1. EL õiguses kasutatavad mõisted „paber“ ja „püsiv andmekandja“ on autonoomsed mõisted, mille sisustamisel tuleb lähtuda EL õigusest ja kohtupraktikast, mitte siseriiklikust õigusest; 2.4.2. EL õigusnormi sõnastusest tuleneb nõue „paberil“ või „püsival andmekandjal“ tehtud tehing allkirjastada üksnes juhul, kui vastava El õigusnormi sõnastus näeb otsesõnu ette, et andmekandja tuleb allkirjastada. Kui õigusnormis allkirjastamist 2 Questions and Answers On MiFID II and MiFIR investor protection and intermediaries topics November4319 2021 | ESMA35 349, p. 38. 3 otsesõnu ette nähtud ei ole, siis ei saa siseriiklikele mõistete tõlgendustele tuginedes allkirjastamist nõuda; 2.4.3. Mõistet „püsiv andmekandja“ tuleb mõista selliselt, et see andmekandja peab tagama tarbijale analoogselt paberkandjaga selle, et tema käsutuses on teave oma õiguste vajaduse korral maksmapanemiseks. Selles suhtes on oluline, et tarbijal on võimalik isiklikult talle suunatud teavet säilitada, et oleks tagatud selle sisu muutumatus ja et teavet on võimalik muutmata kujul taasesitada. Kohtupraktikas on neid nõudeid ka põhjalikumalt käsitletud, kuid need ei sisalda allkirjastamise nõuet; 2.4.4. Allakirjutanud möönavad, et teatud tingimustel, võivad liikmesriigid siseriikliku õigusega kehtestada tehingule rangemad nõuded, sh. näha ette allkirjastamise nõude (peatume sellel küsimusel kirja lõpus). 2.5. MiFID II rakendusmääruse (2017/565) artikkel 58 2.5.1. MiFID II rakendusmääruse (2017/565) (edaspidi „rakendusmäärus“) artikkel 58 näeb ette, et Investeerimisühingud, kes osutavad direktiivi 2014/65/EL I lisa B jao punktis 1 osutatud investeerimis- või kõrvalteenust, sõlmivad kliendiga paberil või muul püsival andmekandjal kirjaliku põhilepingu. Rakendusmäärus on otsekohalduv õigusakt, millele kohalduvad EL õiguse tõlgendamise põhimõtted. 2.5.2. Seega näeb rakendusmäärus ette, et leping tuleb sõlmida „kirjalikult paberil või muul püsival andmekandjal“. Viidates ülalkirjeldatud kohtupraktikale, saame järeldada, et leping ei saa olla sõlmitud suuliselt, kuivõrd see peab olema kirjalik. Teiseks peab see olema sõlmitud kas paberil, või muul püsival andmekandjal. Euroopa Kohtu praktikale tuginedes peab leping tagama tarbijale analoogselt paberkandjaga selle, et tema käsutuses on teave oma õiguste vajaduse korral maksmapanemiseks. Selles suhtes on oluline, et tarbijal on võimalik isiklikult talle suunatud teavet säilitada, et oleks tagatud selle sisu muutumatus ja et teavet on võimalik muutmata kujul taasesitada. 2.5.3. Rakendusmääruse artikkel 58 ei nõua otseselt, ega kaudselt, et leping peaks olema allkirjastatud, mistõttu on üheselt selge, et rakendusmäärusest ei tulene, et leping peaks olema allkirjastatud. Seega põhimõtteliselt võimaldab rakendusmäärus kliendilepingute sõlmimist ilma nende lepingute allkirjastamiseta, kuid täidetud peavad olema nõuded, mis EL õiguse kohaselt kohalduvad „paberil“ või „muul püsival andmekandjal“ sõlmitavatele lepingutele. 2.5.4. Pöördume järgnevalt Eesti siseriikliku õiguse poole. 3. EESTI SISERIIKLIKU ÕIGUSE ANALÜÜS 3.1. Finantsteenuse lepingu üldine vorminõue 3.1.1. Kehtiv VPTS väärtpaberiportfelli valitsemise teenuse lepingule üldiselt vorminõuet ei kehtesta. 3.1.2. Tänaseks kehtetu VPTS § 853 nägi ette, et Investeerimisühing peab tavakliendiga talle investeerimis- või investeerimiskõrvalteenuse osutamisel, 4 välja arvatud investeerimisnõustamise korral, sõlmima kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis lepingu (edaspidi tavakliendi põhileping). See säte on tänaseks seadusest kustutatud (seoses MIFID II rakendusmääruse jõustumisega). 3.1.3. Vastava delegeeritud määruse 2017/565 kohaselt on samuti lubatud sõlmida tavakliendi põhileping nii kirjalikus kui ka kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sätestades, et “Investment firms … shall enter into a written basic agreement with the client, in paper or another durable medium, with the client setting out the essential rights and obligations of the firm and the client.”. 3.1.4. Seega täna kehtiv VPTS üldist vorminõuet väärtpaberiportfelli valitsemise teenuse lepingule ette ei näe, mistõttu üldise vorminõudena tuleb lähtuda EL õigusest, mille sisu on kirjeldatud ülal. Seega üldine nõue on, et kliendileping ei tohi olla sõlmitud suuliselt, vaid peab olema sõlmitud EL õiguse tähenduses kirjalikult paberil või muul püsival andmekandjal. Üldist allkirjastamise nõuet ei tulene, ei EL õigusest, ega siseriiklikust õigusest 3.1.5. Eelnevale vaatamata sisaldab VPTS teatud sätteid, mis näevad ette, et leping peab olema sõlmitud „kirjalikult“ ning siit tõusetub küsimus, kas ja kuidas saab ja peab nendes sätetes kasutatud mõistet „kirjalik“ mõistma ja sisustama. See ongi käesoleva pöördumise põhisisu. 3.2. Allkirjastamise nõue ühe lepingu punkti osas – kliendi varade koos hoidmine 3.2.1. VPTS § 88 lg 1 näeb ette, et investeerimisühing on kohustatud talle usaldatud kliendi vara hoidma lahus enda ja investeerimisühingu teiste klientide varast, välja arvatud juhul, kui klient ja investeerimisühing on kirjalikult ja selgesõnaliselt kokku leppinud teisiti. Kliendi kirjalikus vormis ning selgesõnaliselt väljendatud nõusolek on muu hulgas vajalik kliendi väärtpaberite hoidmiseks esindajakontol. 3.2.2. VPTS § 88 baseerub VPTS seletuskirja vastavustabeli3 kohaselt MiFID2 artikkel 16 lõigetel 8 ja 94, mis räägivad nõudest tagada kliendi vara hoidmiseks kokkulepete tegemisel kliendile tema omandiõiguse kuuluvus tema varale ning kasutada kliendi vara vaid kliendi selgesõnalisel nõusolekul. Ehk siis vastava normi kaitse-eesmärk on tagada, et a) kliendi vara hoidmiseks seatakse investeerimisühingu poolt üles kokkulepped partneritega ja sisemised protsessid, mis tagavad varade hoidmise viisil, mis ei sea ohtu kliendi omandiõiguse kuuluvust sellele ning b) et klient saaks aru, et tema vara hoitakse kellegi teise varadega koos ja ta on sellega nõus. Kirjalik vorm ei anna 3 Väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 507 SE, https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0780bcbb-1cbe-4cc7-bf3a-20ffd1a730b4 4 Artikkel 16: „8. An investment firm shall, when holding financial instruments belonging to clients, make adequate arrangements so as to safeguard the ownership rights of clients, especially in the event of the investment firm’s insolvency, and to prevent the use of a client’s financial instruments on own account except with the client’s express consent. 9. An investment firm shall, when holding funds belonging to clients, make adequate arrangements to safeguard the rights of clients and, except in the case of credit institutions, prevent the use of client funds for its own account.“ 5 siin kliendi omandiõiguse tagamisele ega riskidest arusaamisele midagi sisulist juurde. 3.2.3. Oluline on mõista, et kliendi vara hoidmine esindajakontol eraldatuna või ühiselt ei too kaasa muutust kliendi omandiõiguses, mis on MiFID II, artikkel 16 lõigetes 8 ja 9 sätestatud nõuete mõte. Investeerimisühingu poolt delegeeritud direktiivi 2017/593 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatut täitmisel, st et on kohaldatud piisavat hoolsust varade hoidmisega seotud partnerite valikul, on regulatsiooni eesmärk täidetud. Delegeeritud direktiivi artikkel 3 lõike 1 kohaselt peaksid liikmesriigid turuosalistelt just seda nõudma. 3.2.4. Siinkohal on asjakohane põigata ka Komisjoni delegeeritud direktiivi 2017/593 juurde, mis sätestab nõuded kliendi finantsinstrumentide ja vahendite kaitsmisega seoses. Nimetatud direktiivist (sh artiklist 3) ei tulene nõuet, et kliendi varade koos hoidmiseks tuleks saada kliendilt kirjalik ja allkirjastatud nõue. 3.2.4.1. Märkimist seejuures väärib, et vastavalt direktiivi artiklile 5 mis näeb ette, et kui investeerimisühing soovib sõlmida / ... kokkuleppeid väärtpaberite kaudu finantseerimise tehinguteks, mis on seotud finantsinstrumentidega, mida nad kliendi nimel hoiavad, või kasutada selliseid finantsinstrumente muul viisil oma arvel või mõne teise isiku või ühingu kliendi arvel .../ siis see on lubatud üksnes /... juhul, kui klient on andnud instrumentide kindlaksmääratud tingimustel kasutamiseks eelneva selgesõnalise nõusoleku kirjalikult, kinnitades seda allkirja või samaväärse kinnitusega .../. 3.2.4.2. Ehk teisisõnu ei ignoreeri EL õigus kirjaliku allkirja nõuet teadmatusest, või kogemata, vaid EL õiguses on allkirja nõue kehtestatud teadlikult ainult kõige nö kriitilisemates olukordades (st olukorrad, kus kliendi vara kasutatakse teiste isikute arvel ja sellega kaasnevad täiendavad riskid) ning isegi sellisel juhul on jäetud võimalus ka allkirjaga samaväärsele kinnitusele. 3.2.4.3. Klientide varade koos hoidmine (sh esindajakontol, mis on absoluutselt peamine viis, kuidas investeerimisühingud klientide varasid hoiavadki custody kontodel) ei ole seega teadlikult EL seadusandja hinnangul selline olukord, mis vajaks kliendilt allkirjastatud (või samaväärset) nõusolekut. 3.2.5. TsÜS § 83 lõike 1 kohaselt tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Näiteks VPTS § 46, mis reguleerib klientide liigitamist ja nõuab teatud juhtudel kirjalikus vormis sõlmitud lepingut, lõige 14 sätestab, et „Käesolevas paragrahvis sätestatud vorminõuete järgimata jätmine ei too kaasa lepingu tühisust.“. Sarnane selgitus kliendi varade hoidmist ja kasutamist puudutavates sätetes, nagu § 88, 882 ja § 884 , puudub. Samas on eeltoodud põhjendustest tulenevalt üsna selge, et kehtivas VPTS § 88 lõikes 1 sätestatud vorminõude eesmärgiks ei ole siiski siinkohal tuua kaasa tehingu tühisus, kui 6 on võimalik näidata, et klient on siiski selgesõnaliselt nõusoleku andnud. Tegemist on 20 aastat tagasi kehtestatud ja ehk tollele ajale vastava nõudega, mis tänases maailmas ei ole ei vorminõude vaates, ega ka kliendi kaitse vaates asja- ega ajakohane, sest klientide huvid on a) ka kirjaliku vormita kaitstud ja b) ei ole kunagi esindajakontol varade hoidmisega ka olnud kahjustatud. 3.2.6. Eelnevast johtuvalt on allakirjutanutel tõusetunud küsimus, kas on vajalik ja kas on õigustatud, et selline kliendi kirjalik nõusolek peab Eesti õiguse järgi olema kliendi poolt allkirjastatud. See küsimus on eriliselt asjakohane seetõttu, et – nii nagu ülal välja toodud – ei kehtesta ei EL õigus, ega ka Eesti riigi sisene õigus kliendilepingule üldist allkirjastamise nõuet, mistõttu kogu ülejäänud kliendileping ei pea olema allkirjastatud. 3.3. Nõuded „kirjalikule“ vormile 3.3.1. Eesti riigi sisene õigus TsÜS § 78 näeb ette: (1) Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. (2) Allkirja mehhaanilisel teel jäljendamine loetakse omakäelise allkirjaga võrdseks üksnes juhul, kui selle kasutamine on käibes tavaline ja teine pool viivitamata ei nõua omakäelist allkirja. (3) Kirjaliku lepingu puhul võib lepingust tulenevad kirjalikud tahteavaldused edastada ka muul viisil, mis võimaldab edastatud tahteavaldust kirjalikult taasesitada. (4) Tehingu kirjalikku vormi asendab tehingu notariaalne tõestamine või notariaalne kinnitamine. 3.3.2. TsÜS § 80 näeb ette: (1) Tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. (2) Elektroonilise vormi järgimiseks peab tehing: 1) olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil ja 2) sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja 3) olema tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud. (3) Elektrooniline allkiri peab olema antud viisil, mis võimaldab allkirja seostada tehingu sisu, tehingu teinud isiku ja tehingu tegemise ajaga. Elektroonilise allkirja isikule omistamise ja allkirja andmise kord sätestatakse seaduses. Elektrooniliseks allkirjaks on ka digitaalallkiri. 3.3.3. Siseriikliku õiguse kitsas tõlgendus 3.3.3.1. Eesti õiguse kitsa tõlgenduse kohaselt peaks lähtuma pelgalt TsÜS § 78 lg 1 (tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud) ning § 80 lg 1 (Tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm) ning sellest tulenevalt peaks EL tasandil lähtuma e-allkirjastamist reguleeriva nn eIDAS5 määrusest, mille järgi vastab kitsas mõistes „kirjalikule“ vormile EL „kvalifitseeritud e-allkiri” (QES (Qualified Electronic Signature)), mis on e-allkirja kõrgeim tase. 3.3.3.2. Sellise taseme allkirju tunnevad eIDAS kaudu kõik EL liikmesriigid, kuid selliseid allkirju väljaspool Eestit (mõningaid erandeid 5 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32014R0910&from=et 7 arvestamata) EL residendid praktiliselt üldse ei kasuta. Euroopas kasutatakse äripraktikas eIDAS tähenduses nn „muud e-allkirja” ja „täiustatud e-allkirja”, ehk madalama taseme allkirju, kui Eestis kasutatav digitaalallkiri. 3.3.3.3. Juhul, kui tõlgendada VPTS 88 lg 1 tulenevat kirjaliku vormi nõuet eeltoodud viisil kitsalt, siis eeldaks VPTS 88 lg 1 kõige rangematele nõuetele vastava e-allkirjastamise nõuet. See oleks erinev EL õigusest tulenevast üldisest vorminõidest (rakendusmääruse artikkel 58) sõlmida leping kirjalikult paberil või muul püsival andmekandjal EL õiguse tähenduses, sest see ei nõua lepingu allkirjastamist. 3.3.3.4. Sellise tõlgenduse korral tekiks vastuolu, et rakendusmäärusega kliendilepingule ettenähtud tingimused oleksid oluliselt leebemad VPTS-iga kliendilepingu ühele punktile (mis puudutab varade hoidmist) kehtestatud tingimustest. Sellise tõlgenduse kohaselt peaks minimaalselt ühele lepingu sättele, millega klient annab nõusoleku varade teiste klientide varadega koos (nt esindajakontol) hoidmiseks (aga meie puhul loomulikult investeerimisühingu enda varadest eraldi), olema allkirjastatud kõige rangematele tingimustele vastava digitaalallkirjaga, kui, aga kogu ülejäänud leping võiks vastata oluliselt kergematele vorminõuetele. 3.3.3.5. Allakirjutanute hinnangul ei ole selline seaduse tõlgendus loogiline ning selliseks tõlgenduseks puuduvad ka mistahes mõistlikud argumendid. Juhime siinkohal muuhulgas veelkord tähelepanu sellele, et kliendi varade koos (esindajakontol) hoidmine ei mõjuta kliendi varade omandiõigust, ega anna investeerimisühingule kliendi varade osas ka mingeid õiguseid nende varadega enda kasuks tehingute tegemiseks vms. 3.3.4. Siseriikliku õiguse eesmärgipärane tõlgendus ja viited turupraktikale 3.3.4.1. Oleme seisukohal, et VPTS § 88 lg 1 tuleks tõlgendada arvestades selle normi eesmärki ja mõtet. 3.3.4.2. Eesti siseselt ja eesti residentide puhul ei ole keeruline küsida kliendilepingutele QES nõuetele vastavaid eesti digitaalallkirju, kuivõrd valdaval osal inimestest on see võimalus (mobiili-ID, ID kaardi ja smart-ID näol) igapäevaselt olemas. 3.3.4.3. Väljaspool Eestit (kui välja arvata mõned üksikud erandid) on sellise rangusega digitaalallkirja küsimine klientidelt sisuliselt välistatud, sest inimestel lihtsalt puudub vastava allkirja andmise võimalus. 3.3.4.4. Näiteks Saksamaal ja teistes Kesk-Euroopa riikides kasutab sellistele nõuetele vastavaid allkirju murdosa rahvastikust ning levinud on lihtsalt tingimuste aktsepteerimine lepingu sõlmimisel või allkirjastamine unikaalse pinkoodi saatmisega telefonile, või analoogsed lihtsamad allkirjad (sh on ka kordades suuremate ja 8 olulisemate äritehingute puhul levinud docusign’i (https://www.docusign.com) kaudu antavad allkirjad), mis oma olemuselt vastavad allkirja mehhaanilisel teel jäljendamisele (arvuti hiirega etteantud alal enda allkirja andmine). 3.3.4.5. Oleme uurinud ka teiste Euroopas analoogsete tegutsevate investeerimisühingute turupraktikat ning meie teada ei nõua keegi kliendilepingu allkirjastamist eIDAS tähenduses „kvalifitseeritud e- allkirjaga” (QES), vaid kõik rahulduvad lihtsama lepingu sõlmimise viisiga. 3.3.4.6. Toome vaid mõned suuremad näited Euroopast konkurentidest, kes ei nõua online kliendisuhte loomisel kliendilepingule kliendilt QES kategooria allkirja: 3.3.4.6.1. N26 Bank GmbH (https://n26.com/en-eu) 3.3.4.6.2. Trade Republic Bank GmbH (https://traderepublic.com/en- de) 3.3.4.6.3. IG Europe GmbH (https://www.ig.com/ie) 3.3.4.6.4. Scalable Capital GmbH (https://de.scalable.capital/en) 3.3.4.6.5. Revolut Bank UAB (https://www.revolut.com/en-EE) 3.3.4.6.6. Interactive Brokers Ireland Limited (https://www.interactivebrokers.com/en/home.php) 3.3.4.7. Turupraktikale ning ülal väljatoodud õigusanalüüsile tuginedes soovime sarnaselt konkurentidele sõlmima kliendilepinguid ilma QES nõuetele vastavat digitaalallkirja nõudmata. Soovime seejuures rõhutada, et me mõistame VPTS § 88 lg 1 eesmärki, st seda, et klient peab teadvustama, et temale kuuluvaid väärtpabereid hoitakse koos teiste klientide väärtpaberitega ning kui ta ei anna selleks nõusolekut, siis ei tohi temale kuuluvaid väärtpabereid selliselt koos (sh esindajakontol) hoida. Mõistame ka seda, et kliendi nõusolek ei tohi olla antud suuliselt, vaid see peab olema antud viisil, et seda on hiljem võimalik muutmata kujul taasesitada kirjalikuna. 3.3.4.8. Meie soovime kliendilepingud sõlmida vormis, mis vastab durable meedium vormile ning klient autenditakse, st me teame, et vastav isik on see isik, kes ta väidab ennast olevat. 3.3.4.9. Seetõttu ei ole mitte mingil juhul meie sooviks vältida klientidelt „selgesõnaliselt väljendatud nõusoleku“ küsimist varade koos hoidmiseks. Vastavasisulised selgesõnalised sätted sisalduvad kliendilepingus ning on lisaks selgitatud ka veebilehel. Kliendilepingu sõlmime selliselt, et meil on kindlus, et nõusoleku annab just nimelt see isik, kes on lepingu pooleks (isik on autentitud). 3.3.4.10. Seega on tegevuses lähtutud EL-i õigusest, ning eelkõige sellest, et kliendilepingu kirjaliku vormi nõuet tuleb sisustada EL 9 õiguse mõttes tähendades seda, et lepingu vorm peab tagama tarbijale analoogselt paberkandjaga selle, et tema käsutuses on ettenähtud teave oma õiguste vajaduse korral maksma panemiseks ning tal on võimalik isiklikult talle suunatud teavet säilitada, et oleks tagatud selle sisu muutumatus ja et teavet on võimalik muutmata kujul taasesitada. Näiteks genereeritakse klientidele kliendilepingu sõlmimisel PDF dokument, mis sisaldab kliendilepingu tingimusi muutumatul kujul ning kliendil on võimalik see PDF alla laadida ning säilitada kas enda arvutis või teenuseosutaja juures. 3.3.4.11. Selline kliendilepingu vorm ja selle sõlmimise viis vastab EL õigus- ja turupraktikale, mida kasutavad ka teised EL-i investeerimisühingud. Oleme veendunud, et VPTS § 88 lg 1 sätte eesmärk on sellisel viisil täies ulatuses täidetud. Leiame, et meie soovitav praktika vastab mh ka TsÜS § 78 lg 2 (Allkirja mehhaanilisel teel jäljendamine) eeldustele. 4. KOKKUVÕTE 4.1. Eelnevast johtuvalt: 4.1.1. palume Rahandusministeeriumi seisukohta kas meie poolt ülal kirjeldatud kliendilepingu sõlmimise viis (leping sõlmitakse durable medium vormil, isik autenditakse, kuid QES allkirja ei nõua) on Rahandusministeeriumi hinnangul kooskõlas EL liidu õiguse (MiFID II rakendusmääruse (2017/565) artikkel 58) ja siseriikliku õiguse (VPTS § 88 lg 1 ja TsÜS § 78) mõtte ja eesmärgiga; 4.1.2. isegi, kui Rahandusministeeriumi vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis palume (selguse ja mitmeti tõlgendamise riski vältimiseks) algatada VPTS § 88 lg 1 muutmine selliselt, et kaotada ära ülal käsitletud kirjaliku vormi nõue ning asendada see kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõudega; 4.1.2.1. Pakume välja ka VPTS § 88 lg 1 muudetud sõnastuse: “Investeerimisühing on kohustatud talle usaldatud kliendi vara hoidma lahus enda ja investeerimisühingu teiste klientide varast, välja arvatud juhul, kui klient ja investeerimisühing on kirjalikult ja sõnaselgelt püsival andmekandjal taasesitamist võimaldavas vormis kokku leppinud teisiti. Kliendi kirjalikus vormis ning sõnaselgelt väljendatud püsival andmekandjal taasesitamist võimaldav nõusolek on muu hulgas vajalik kliendi väärtpaberite hoidmiseks esindajakontol.” 4.1.2.2. Palume eelviidatud seaduse muudatus lisada eelnõule „Väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 505 SE“ 10 Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Jürgen Valter CLO, juhatuse liige Grünfin AS /allkirjastatud digitaalselt/ Kristjan-Erik Suurväli Funderbeam Markets AS Global Head of Compliance. 11
Allikas: Rahandusministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel