Kellele: Kätlin Meekler
Peaspetsialist
Finantsturgude poliitika osakond
Rahandusministeerium
E-post:
[email protected] [email protected]
Koopia: Mari Puusaag-Tamm, E-post:
[email protected]
Gerli Hall, E-post:
[email protected]
Finantsinspektsioon
03.02.2022.a.
PÖÖRDUMINE
- seoses finantsteenuse kliendilepingule VPTS § 88 lg 1 tulenevate vorminõuetega
ja seaduse tõlgendamisega
- muudatusettepanek eelnõule „Väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellega
seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 505 SE“
1. SISSEJUHATUS
1.1. Käesolev pöördumine on ajendatud asjaolust, et allakirjutanutel on tekkinud VPTS
teksti, MiFID II rakendusmääruse (2017/565) teksti ning turupraktikat analüüsides
küsimus, mis puudutab kliendi varade hoidmiseks ettenähtud nõudeid ja nende
rakendamist, täpsemalt kliendi nõusolekule / kokkuleppele kohalduvat tahteavalduse
vorminõuet.
1.2. Oleme käesolevas kirjas käsitletud teemal varasemalt pöördunud Finantsinspektsiooni
poole ning suhelnud suuliselt ka Rahandusministeeriumiga.
1.3. Oleme seisukohal, et kõnealune teema vajab täiendavat arutelu, mistõttu pöördume
käesolevaga Rahandusministeeriumi poole ning palume Rahandusministeeriumil siin
tõstatatud küsimusi täiendavalt analüüsida ning palume VPTS vastavalt muuta.
1
1.4. Rõhutame, et siin kirjeldatud siseriikliku õigusnormi tõlgendamise probleem kujutab
endast meie jaoks äriliselt äärmiselt suurt takistust välisturgudel tegutsemiseks ning
halvab märkimisväärselt meie võimet konkureerida välismaal asuvate analoogseid
teenuseid pakkuvate konkurentidega.
1.5. Alljärgnevalt kirjeldame esmalt õigusnorme, nende võimalikku tõlgendust, turupraktikat
ning seejärel formuleerime küsimused ja ettepanekud.
2. EUROOPA LIIDU ÕIGUSE ANALÜÜS
2.1. Käesolev pöördumine on seotud küsimusega, kuidas tuleb ja saab mõista siseriiklikku
õigusnormiga (VPTS § 88 lg 1) ette nähtud „kirjaliku“ vormi nõuet. Kuigi kõnealune norm
ise on riigisisene, siis leiame, et õige tõlgenduse jaoks on oluline esmalt analüüsida EL
õigusnorme ja kohtupraktikat, kuivõrd asjakohast õigussuhet (finantsteenuse leping)
reguleerivad suures ulatuses EL õigusnormid.
2.2. Euroopa Kohtu praktikast tulenevad üldised mõisted ja nende sisustamine
2.2.1. Esmalt viitame Euroopa Kohtu lahendile kohtuasjas C-42/15. Viidatud kohtuasi
puudutab küll krediidilepinguid, kuid meie hinnangul ei ole ühtegi põhjust, miks
need EL õiguse tõlgendamise üldised reeglid ei peaks analoogia korras
kohalduma ka muudele lepingutele (sh nt portfellivalitsemise teenuse
lepingutele).
2.2.2. Nimetatud lahendis on Euroopa Kohus selgitanud1, et kui direktiivi tekst ei viita
siseriiklikule õigusele siis on selles sättes viidatud mõisted „paber“ või „püsiv
andmekandja“ autonoomsed mõisted. Nende tõlgendamist ei määra
krediidilepingute koostamise vormi käsitlevad siseriiklikud õigusnormid.
2.2.3. Seega kehtib üldreegel, et juhul, kui EL õigusakt (direktiiv või määrus) otsesõnu
ei viita siseriiklikule õigusele, siis tuleb vastavas EL õigusaktis kasutatud
mõisteid sisustada, mitte (iga eraldi liikmesriigi) siseriikliku õiguse kohaselt, vaid
neid mõisteid tuleb sisustada EL õiguse ja õiguspraktika kohaselt autonoomsete
mõistetena.
2.2.4. Edasi, on Euroopa Kohus eelviidatud lahendis selgitanud, et autonoomse
mõistena tuleb mõistet „püsiv andmekandja“ mõista selliselt, et see
andmekandja peab tagama tarbijale analoogselt paberkandjaga selle, et tema
käsutuses on teave oma õiguste vajaduse korral maksmapanemiseks. Selles
suhtes on oluline, et tarbijal on võimalik isiklikult talle suunatud teavet säilitada,
et oleks tagatud selle sisu muutumatus ja et teavet on võimalik muutmata kujul
taasesitada.
2.2.5. Teiseks, on Euroopa Kohus samas lahendis (p 38) sedastanud, et ... sõnastusest
endast nähtub, et mõiste „paber“ viitab vahendile, millel on krediidileping
koostatud, ilma et oleks nõutud sellise andmekandja allkirjastamine. Samas
1
Vt nt ECJ lahend: https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:62015CJ0042&qid=1607104347611&from=EN
2
palub eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsemalt selgitada, kas direktiiviga on
vastuolus, et liikmesriik näeb sellise nõude ette oma siseriiklikes õigusnormides.
2.2.6. Seega, teeb Euroopa Kohus põhimõttelist vahet sellel, kas õigusnormi sõnastus
otsesõnu nõuab, et vahend, millel on leping koostatud, peab oleme allkirjastatud,
või otsesõnu ei nõua allkirjastamist. Seega vaadeldes konkreetse EL õigusnormi
sõnastust, siis ei saa automaatselt järeldada, et kui norm näeb ette, et
tahteavaldus peab olema avaldatud „paberil“ või „püsival andmekandjal“, siis see
peaks eeldama alati ka allkirjastamist. Allkirjastamine on Euroopa Kohtu praktika
järgi vajalik üksnes siis, kui EL õigusnorm otsesõnu näeb ette, et andmekandja
tuleb allkirjastada.
2.3. Allakirjutanud teadvustavad, et EL õigus näeb „püsivale andmekandjale“ ette kindlad
kriteeriumid, et see vastaks EL õiguse nõuetele.
2.3.1. MiFID II selgituspunktid 57 ja 82 ning artikkel 4(1) punkt 62 sedastavad püsiva
andmekandja mõiste. Lisaks selgitab ESMA Kliendikaitse küsimuste ja vastuste
dokument2 osa 2, küsimus 3 vastuses “ püsiva andmekandja” kasutamise õigust
ja võimalust kliendile teabe edastamisel. St on olemas kliendi nõustumus, see
on tavapärane suhtlusviis ja tegemist on veebilehe turvalise ehk muutumatu
osaga. Sama kinnitas ka Euroopa Liidu kohus kohtuasjas C-375/15, mille
kohaselt juhul kui makseteenuse pakkuja edastab teenuste kasutajale
internetipanga e-postkasti kaudu, on esitatud “püsival andmekandjal” … üksnes
juhul, kui on täidetud kaks tingimust:
(i) veebileht võimaldab kasutajal isiklikult talle adresseeritud teavet
salvestada nii, et seda saaks tulevikus kasutada nii kaua, kui on teabe
otstarbe seisukohast vajalik, ning et teavet saaks muutmata kujul
taasesitada, ilma et teenusepakkuja või mõni muu isik saaks
ühepoolselt selle sisu muuta, ja
(ii) kui makseteenuse kasutaja on nimetatud teabest teadlikuks
saamiseks kohustatud sellele veebilehele minema, siis kaasneb selle
teabe edastamisega ka makseteenuse pakkuja aktiivne tegevus, mille
eesmärk on teavitada kasutajat asjaomase teabe olemasolust ja
kättesaadavusest nimetatud veebilehel.
2.4. Seega tuleb Euroopa Kohtu praktikast järeldada järgnevat:
2.4.1. EL õiguses kasutatavad mõisted „paber“ ja „püsiv andmekandja“ on
autonoomsed mõisted, mille sisustamisel tuleb lähtuda EL õigusest ja
kohtupraktikast, mitte siseriiklikust õigusest;
2.4.2. EL õigusnormi sõnastusest tuleneb nõue „paberil“ või „püsival andmekandjal“
tehtud tehing allkirjastada üksnes juhul, kui vastava El õigusnormi sõnastus näeb
otsesõnu ette, et andmekandja tuleb allkirjastada. Kui õigusnormis allkirjastamist
2
Questions and Answers On MiFID II and MiFIR investor protection and intermediaries topics
November4319 2021 | ESMA35 349, p. 38.
3
otsesõnu ette nähtud ei ole, siis ei saa siseriiklikele mõistete tõlgendustele
tuginedes allkirjastamist nõuda;
2.4.3. Mõistet „püsiv andmekandja“ tuleb mõista selliselt, et see andmekandja peab
tagama tarbijale analoogselt paberkandjaga selle, et tema käsutuses on teave
oma õiguste vajaduse korral maksmapanemiseks. Selles suhtes on oluline, et
tarbijal on võimalik isiklikult talle suunatud teavet säilitada, et oleks tagatud selle
sisu muutumatus ja et teavet on võimalik muutmata kujul taasesitada.
Kohtupraktikas on neid nõudeid ka põhjalikumalt käsitletud, kuid need ei sisalda
allkirjastamise nõuet;
2.4.4. Allakirjutanud möönavad, et teatud tingimustel, võivad liikmesriigid siseriikliku
õigusega kehtestada tehingule rangemad nõuded, sh. näha ette allkirjastamise
nõude (peatume sellel küsimusel kirja lõpus).
2.5. MiFID II rakendusmääruse (2017/565) artikkel 58
2.5.1. MiFID II rakendusmääruse (2017/565) (edaspidi „rakendusmäärus“) artikkel 58
näeb ette, et Investeerimisühingud, kes osutavad direktiivi 2014/65/EL I lisa B
jao punktis 1 osutatud investeerimis- või kõrvalteenust, sõlmivad kliendiga
paberil või muul püsival andmekandjal kirjaliku põhilepingu. Rakendusmäärus on
otsekohalduv õigusakt, millele kohalduvad EL õiguse tõlgendamise põhimõtted.
2.5.2. Seega näeb rakendusmäärus ette, et leping tuleb sõlmida „kirjalikult paberil või
muul püsival andmekandjal“. Viidates ülalkirjeldatud kohtupraktikale, saame
järeldada, et leping ei saa olla sõlmitud suuliselt, kuivõrd see peab olema kirjalik.
Teiseks peab see olema sõlmitud kas paberil, või muul püsival andmekandjal.
Euroopa Kohtu praktikale tuginedes peab leping tagama tarbijale analoogselt
paberkandjaga selle, et tema käsutuses on teave oma õiguste vajaduse korral
maksmapanemiseks. Selles suhtes on oluline, et tarbijal on võimalik isiklikult talle
suunatud teavet säilitada, et oleks tagatud selle sisu muutumatus ja et teavet on
võimalik muutmata kujul taasesitada.
2.5.3. Rakendusmääruse artikkel 58 ei nõua otseselt, ega kaudselt, et leping peaks
olema allkirjastatud, mistõttu on üheselt selge, et rakendusmäärusest ei
tulene, et leping peaks olema allkirjastatud. Seega põhimõtteliselt võimaldab
rakendusmäärus kliendilepingute sõlmimist ilma nende lepingute
allkirjastamiseta, kuid täidetud peavad olema nõuded, mis EL õiguse kohaselt
kohalduvad „paberil“ või „muul püsival andmekandjal“ sõlmitavatele lepingutele.
2.5.4. Pöördume järgnevalt Eesti siseriikliku õiguse poole.
3. EESTI SISERIIKLIKU ÕIGUSE ANALÜÜS
3.1. Finantsteenuse lepingu üldine vorminõue
3.1.1. Kehtiv VPTS väärtpaberiportfelli valitsemise teenuse lepingule üldiselt
vorminõuet ei kehtesta.
3.1.2. Tänaseks kehtetu VPTS § 853 nägi ette, et Investeerimisühing peab
tavakliendiga talle investeerimis- või investeerimiskõrvalteenuse osutamisel,
4
välja arvatud investeerimisnõustamise korral, sõlmima kirjalikus või kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis lepingu (edaspidi tavakliendi põhileping).
See säte on tänaseks seadusest kustutatud (seoses MIFID II
rakendusmääruse jõustumisega).
3.1.3. Vastava delegeeritud määruse 2017/565 kohaselt on samuti lubatud sõlmida
tavakliendi põhileping nii kirjalikus kui ka kirjalikku taasesitamist võimaldavas
vormis sätestades, et “Investment firms … shall enter into a written basic
agreement with the client, in paper or another durable medium, with the client
setting out the essential rights and obligations of the firm and the client.”.
3.1.4. Seega täna kehtiv VPTS üldist vorminõuet väärtpaberiportfelli valitsemise
teenuse lepingule ette ei näe, mistõttu üldise vorminõudena tuleb lähtuda EL
õigusest, mille sisu on kirjeldatud ülal. Seega üldine nõue on, et kliendileping
ei tohi olla sõlmitud suuliselt, vaid peab olema sõlmitud EL õiguse tähenduses
kirjalikult paberil või muul püsival andmekandjal. Üldist allkirjastamise nõuet ei
tulene, ei EL õigusest, ega siseriiklikust õigusest
3.1.5. Eelnevale vaatamata sisaldab VPTS teatud sätteid, mis näevad ette, et leping
peab olema sõlmitud „kirjalikult“ ning siit tõusetub küsimus, kas ja kuidas saab
ja peab nendes sätetes kasutatud mõistet „kirjalik“ mõistma ja sisustama. See
ongi käesoleva pöördumise põhisisu.
3.2. Allkirjastamise nõue ühe lepingu punkti osas – kliendi varade koos hoidmine
3.2.1. VPTS § 88 lg 1 näeb ette, et investeerimisühing on kohustatud talle usaldatud
kliendi vara hoidma lahus enda ja investeerimisühingu teiste klientide varast,
välja arvatud juhul, kui klient ja investeerimisühing on kirjalikult ja
selgesõnaliselt kokku leppinud teisiti. Kliendi kirjalikus vormis ning
selgesõnaliselt väljendatud nõusolek on muu hulgas vajalik kliendi
väärtpaberite hoidmiseks esindajakontol.
3.2.2. VPTS § 88 baseerub VPTS seletuskirja vastavustabeli3 kohaselt MiFID2
artikkel 16 lõigetel 8 ja 94, mis räägivad nõudest tagada kliendi vara hoidmiseks
kokkulepete tegemisel kliendile tema omandiõiguse kuuluvus tema varale ning
kasutada kliendi vara vaid kliendi selgesõnalisel nõusolekul. Ehk siis vastava
normi kaitse-eesmärk on tagada, et a) kliendi vara hoidmiseks seatakse
investeerimisühingu poolt üles kokkulepped partneritega ja sisemised
protsessid, mis tagavad varade hoidmise viisil, mis ei sea ohtu kliendi
omandiõiguse kuuluvust sellele ning b) et klient saaks aru, et tema vara
hoitakse kellegi teise varadega koos ja ta on sellega nõus. Kirjalik vorm ei anna
3
Väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 507 SE,
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0780bcbb-1cbe-4cc7-bf3a-20ffd1a730b4
4
Artikkel 16:
„8. An investment firm shall, when holding financial instruments belonging to clients, make adequate
arrangements so as to safeguard the ownership rights of clients, especially in the event of the
investment firm’s insolvency, and to prevent the use of a client’s financial instruments on own account
except with the client’s express consent.
9. An investment firm shall, when holding funds belonging to clients, make adequate arrangements to
safeguard the rights of clients and, except in the case of credit institutions, prevent the use of client
funds for its own account.“
5
siin kliendi omandiõiguse tagamisele ega riskidest arusaamisele midagi sisulist
juurde.
3.2.3. Oluline on mõista, et kliendi vara hoidmine esindajakontol eraldatuna või ühiselt
ei too kaasa muutust kliendi omandiõiguses, mis on MiFID II, artikkel 16
lõigetes 8 ja 9 sätestatud nõuete mõte. Investeerimisühingu poolt delegeeritud
direktiivi 2017/593 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatut täitmisel, st et on
kohaldatud piisavat hoolsust varade hoidmisega seotud partnerite valikul, on
regulatsiooni eesmärk täidetud. Delegeeritud direktiivi artikkel 3 lõike 1 kohaselt
peaksid liikmesriigid turuosalistelt just seda nõudma.
3.2.4. Siinkohal on asjakohane põigata ka Komisjoni delegeeritud direktiivi 2017/593
juurde, mis sätestab nõuded kliendi finantsinstrumentide ja vahendite
kaitsmisega seoses. Nimetatud direktiivist (sh artiklist 3) ei tulene nõuet, et
kliendi varade koos hoidmiseks tuleks saada kliendilt kirjalik ja allkirjastatud
nõue.
3.2.4.1. Märkimist seejuures väärib, et vastavalt direktiivi artiklile 5 mis näeb
ette, et kui investeerimisühing soovib sõlmida / ... kokkuleppeid
väärtpaberite kaudu finantseerimise tehinguteks, mis on seotud
finantsinstrumentidega, mida nad kliendi nimel hoiavad, või
kasutada selliseid finantsinstrumente muul viisil oma arvel või mõne
teise isiku või ühingu kliendi arvel .../ siis see on lubatud üksnes /...
juhul, kui klient on andnud instrumentide kindlaksmääratud
tingimustel kasutamiseks eelneva selgesõnalise nõusoleku
kirjalikult, kinnitades seda allkirja või samaväärse kinnitusega .../.
3.2.4.2. Ehk teisisõnu ei ignoreeri EL õigus kirjaliku allkirja nõuet
teadmatusest, või kogemata, vaid EL õiguses on allkirja nõue
kehtestatud teadlikult ainult kõige nö kriitilisemates olukordades (st
olukorrad, kus kliendi vara kasutatakse teiste isikute arvel ja sellega
kaasnevad täiendavad riskid) ning isegi sellisel juhul on jäetud
võimalus ka allkirjaga samaväärsele kinnitusele.
3.2.4.3. Klientide varade koos hoidmine (sh esindajakontol, mis on
absoluutselt peamine viis, kuidas investeerimisühingud klientide
varasid hoiavadki custody kontodel) ei ole seega teadlikult EL
seadusandja hinnangul selline olukord, mis vajaks kliendilt
allkirjastatud (või samaväärset) nõusolekut.
3.2.5. TsÜS § 83 lõike 1 kohaselt tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata
jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist
ei tulene teisiti. Näiteks VPTS § 46, mis reguleerib klientide liigitamist ja nõuab
teatud juhtudel kirjalikus vormis sõlmitud lepingut, lõige 14 sätestab, et
„Käesolevas paragrahvis sätestatud vorminõuete järgimata jätmine ei too
kaasa lepingu tühisust.“. Sarnane selgitus kliendi varade hoidmist ja kasutamist
puudutavates sätetes, nagu § 88, 882 ja § 884 , puudub. Samas on eeltoodud
põhjendustest tulenevalt üsna selge, et kehtivas VPTS § 88 lõikes 1 sätestatud
vorminõude eesmärgiks ei ole siiski siinkohal tuua kaasa tehingu tühisus, kui
6
on võimalik näidata, et klient on siiski selgesõnaliselt nõusoleku andnud.
Tegemist on 20 aastat tagasi kehtestatud ja ehk tollele ajale vastava nõudega,
mis tänases maailmas ei ole ei vorminõude vaates, ega ka kliendi kaitse vaates
asja- ega ajakohane, sest klientide huvid on a) ka kirjaliku vormita kaitstud ja
b) ei ole kunagi esindajakontol varade hoidmisega ka olnud kahjustatud.
3.2.6. Eelnevast johtuvalt on allakirjutanutel tõusetunud küsimus, kas on vajalik ja kas
on õigustatud, et selline kliendi kirjalik nõusolek peab Eesti õiguse järgi olema
kliendi poolt allkirjastatud. See küsimus on eriliselt asjakohane seetõttu, et – nii
nagu ülal välja toodud – ei kehtesta ei EL õigus, ega ka Eesti riigi sisene õigus
kliendilepingule üldist allkirjastamise nõuet, mistõttu kogu ülejäänud
kliendileping ei pea olema allkirjastatud.
3.3. Nõuded „kirjalikule“ vormile
3.3.1. Eesti riigi sisene õigus TsÜS § 78 näeb ette: (1) Kui seaduses on sätestatud
tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt
omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. (2) Allkirja
mehhaanilisel teel jäljendamine loetakse omakäelise allkirjaga võrdseks
üksnes juhul, kui selle kasutamine on käibes tavaline ja teine pool viivitamata
ei nõua omakäelist allkirja. (3) Kirjaliku lepingu puhul võib lepingust tulenevad
kirjalikud tahteavaldused edastada ka muul viisil, mis võimaldab edastatud
tahteavaldust kirjalikult taasesitada. (4) Tehingu kirjalikku vormi asendab
tehingu notariaalne tõestamine või notariaalne kinnitamine.
3.3.2. TsÜS § 80 näeb ette: (1) Tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu
elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. (2) Elektroonilise
vormi järgimiseks peab tehing: 1) olema tehtud püsivat taasesitamist
võimaldaval viisil ja 2) sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja 3) olema
tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud. (3) Elektrooniline allkiri
peab olema antud viisil, mis võimaldab allkirja seostada tehingu sisu, tehingu
teinud isiku ja tehingu tegemise ajaga. Elektroonilise allkirja isikule omistamise
ja allkirja andmise kord sätestatakse seaduses. Elektrooniliseks allkirjaks on ka
digitaalallkiri.
3.3.3. Siseriikliku õiguse kitsas tõlgendus
3.3.3.1. Eesti õiguse kitsa tõlgenduse kohaselt peaks lähtuma pelgalt TsÜS §
78 lg 1 (tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt
omakäeliselt allkirjastatud) ning § 80 lg 1 (Tehingu kirjaliku vormiga
loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm) ning sellest tulenevalt
peaks EL tasandil lähtuma e-allkirjastamist reguleeriva nn eIDAS5
määrusest, mille järgi vastab kitsas mõistes „kirjalikule“ vormile EL
„kvalifitseeritud e-allkiri” (QES (Qualified Electronic Signature)), mis
on e-allkirja kõrgeim tase.
3.3.3.2. Sellise taseme allkirju tunnevad eIDAS kaudu kõik EL liikmesriigid,
kuid selliseid allkirju väljaspool Eestit (mõningaid erandeid
5
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32014R0910&from=et
7
arvestamata) EL residendid praktiliselt üldse ei kasuta. Euroopas
kasutatakse äripraktikas eIDAS tähenduses nn „muud e-allkirja” ja
„täiustatud e-allkirja”, ehk madalama taseme allkirju, kui Eestis
kasutatav digitaalallkiri.
3.3.3.3. Juhul, kui tõlgendada VPTS 88 lg 1 tulenevat kirjaliku vormi nõuet
eeltoodud viisil kitsalt, siis eeldaks VPTS 88 lg 1 kõige rangematele
nõuetele vastava e-allkirjastamise nõuet. See oleks erinev EL õigusest
tulenevast üldisest vorminõidest (rakendusmääruse artikkel 58)
sõlmida leping kirjalikult paberil või muul püsival andmekandjal EL
õiguse tähenduses, sest see ei nõua lepingu allkirjastamist.
3.3.3.4. Sellise tõlgenduse korral tekiks vastuolu, et rakendusmäärusega
kliendilepingule ettenähtud tingimused oleksid oluliselt leebemad
VPTS-iga kliendilepingu ühele punktile (mis puudutab varade
hoidmist) kehtestatud tingimustest. Sellise tõlgenduse kohaselt peaks
minimaalselt ühele lepingu sättele, millega klient annab nõusoleku
varade teiste klientide varadega koos (nt esindajakontol) hoidmiseks
(aga meie puhul loomulikult investeerimisühingu enda varadest
eraldi), olema allkirjastatud kõige rangematele tingimustele vastava
digitaalallkirjaga, kui, aga kogu ülejäänud leping võiks vastata oluliselt
kergematele vorminõuetele.
3.3.3.5. Allakirjutanute hinnangul ei ole selline seaduse tõlgendus loogiline
ning selliseks tõlgenduseks puuduvad ka mistahes mõistlikud
argumendid. Juhime siinkohal muuhulgas veelkord tähelepanu sellele,
et kliendi varade koos (esindajakontol) hoidmine ei mõjuta kliendi
varade omandiõigust, ega anna investeerimisühingule kliendi varade
osas ka mingeid õiguseid nende varadega enda kasuks tehingute
tegemiseks vms.
3.3.4. Siseriikliku õiguse eesmärgipärane tõlgendus ja viited turupraktikale
3.3.4.1. Oleme seisukohal, et VPTS § 88 lg 1 tuleks tõlgendada arvestades
selle normi eesmärki ja mõtet.
3.3.4.2. Eesti siseselt ja eesti residentide puhul ei ole keeruline küsida
kliendilepingutele QES nõuetele vastavaid eesti digitaalallkirju, kuivõrd
valdaval osal inimestest on see võimalus (mobiili-ID, ID kaardi ja
smart-ID näol) igapäevaselt olemas.
3.3.4.3. Väljaspool Eestit (kui välja arvata mõned üksikud erandid) on sellise
rangusega digitaalallkirja küsimine klientidelt sisuliselt välistatud, sest
inimestel lihtsalt puudub vastava allkirja andmise võimalus.
3.3.4.4. Näiteks Saksamaal ja teistes Kesk-Euroopa riikides kasutab sellistele
nõuetele vastavaid allkirju murdosa rahvastikust ning levinud on
lihtsalt tingimuste aktsepteerimine lepingu sõlmimisel või
allkirjastamine unikaalse pinkoodi saatmisega telefonile, või
analoogsed lihtsamad allkirjad (sh on ka kordades suuremate ja
8
olulisemate äritehingute puhul levinud docusign’i
(https://www.docusign.com) kaudu antavad allkirjad), mis oma
olemuselt vastavad allkirja mehhaanilisel teel jäljendamisele (arvuti
hiirega etteantud alal enda allkirja andmine).
3.3.4.5. Oleme uurinud ka teiste Euroopas analoogsete tegutsevate
investeerimisühingute turupraktikat ning meie teada ei nõua keegi
kliendilepingu allkirjastamist eIDAS tähenduses „kvalifitseeritud e-
allkirjaga” (QES), vaid kõik rahulduvad lihtsama lepingu sõlmimise
viisiga.
3.3.4.6. Toome vaid mõned suuremad näited Euroopast konkurentidest, kes ei
nõua online kliendisuhte loomisel kliendilepingule kliendilt QES
kategooria allkirja:
3.3.4.6.1. N26 Bank GmbH (https://n26.com/en-eu)
3.3.4.6.2. Trade Republic Bank GmbH (https://traderepublic.com/en-
de)
3.3.4.6.3. IG Europe GmbH (https://www.ig.com/ie)
3.3.4.6.4. Scalable Capital GmbH (https://de.scalable.capital/en)
3.3.4.6.5. Revolut Bank UAB (https://www.revolut.com/en-EE)
3.3.4.6.6. Interactive Brokers Ireland Limited
(https://www.interactivebrokers.com/en/home.php)
3.3.4.7. Turupraktikale ning ülal väljatoodud õigusanalüüsile tuginedes
soovime sarnaselt konkurentidele sõlmima kliendilepinguid ilma QES
nõuetele vastavat digitaalallkirja nõudmata. Soovime seejuures
rõhutada, et me mõistame VPTS § 88 lg 1 eesmärki, st seda, et klient
peab teadvustama, et temale kuuluvaid väärtpabereid hoitakse koos
teiste klientide väärtpaberitega ning kui ta ei anna selleks nõusolekut,
siis ei tohi temale kuuluvaid väärtpabereid selliselt koos (sh
esindajakontol) hoida. Mõistame ka seda, et kliendi nõusolek ei tohi
olla antud suuliselt, vaid see peab olema antud viisil, et seda on hiljem
võimalik muutmata kujul taasesitada kirjalikuna.
3.3.4.8. Meie soovime kliendilepingud sõlmida vormis, mis vastab durable
meedium vormile ning klient autenditakse, st me teame, et vastav isik
on see isik, kes ta väidab ennast olevat.
3.3.4.9. Seetõttu ei ole mitte mingil juhul meie sooviks vältida klientidelt
„selgesõnaliselt väljendatud nõusoleku“ küsimist varade koos
hoidmiseks. Vastavasisulised selgesõnalised sätted sisalduvad
kliendilepingus ning on lisaks selgitatud ka veebilehel. Kliendilepingu
sõlmime selliselt, et meil on kindlus, et nõusoleku annab just nimelt
see isik, kes on lepingu pooleks (isik on autentitud).
3.3.4.10. Seega on tegevuses lähtutud EL-i õigusest, ning eelkõige
sellest, et kliendilepingu kirjaliku vormi nõuet tuleb sisustada EL
9
õiguse mõttes tähendades seda, et lepingu vorm peab tagama
tarbijale analoogselt paberkandjaga selle, et tema käsutuses on
ettenähtud teave oma õiguste vajaduse korral maksma panemiseks
ning tal on võimalik isiklikult talle suunatud teavet säilitada, et oleks
tagatud selle sisu muutumatus ja et teavet on võimalik muutmata kujul
taasesitada. Näiteks genereeritakse klientidele kliendilepingu
sõlmimisel PDF dokument, mis sisaldab kliendilepingu tingimusi
muutumatul kujul ning kliendil on võimalik see PDF alla laadida ning
säilitada kas enda arvutis või teenuseosutaja juures.
3.3.4.11. Selline kliendilepingu vorm ja selle sõlmimise viis vastab EL
õigus- ja turupraktikale, mida kasutavad ka teised EL-i
investeerimisühingud. Oleme veendunud, et VPTS § 88 lg 1 sätte
eesmärk on sellisel viisil täies ulatuses täidetud. Leiame, et meie
soovitav praktika vastab mh ka TsÜS § 78 lg 2 (Allkirja mehhaanilisel
teel jäljendamine) eeldustele.
4. KOKKUVÕTE
4.1. Eelnevast johtuvalt:
4.1.1. palume Rahandusministeeriumi seisukohta kas meie poolt ülal kirjeldatud
kliendilepingu sõlmimise viis (leping sõlmitakse durable medium vormil, isik
autenditakse, kuid QES allkirja ei nõua) on Rahandusministeeriumi hinnangul
kooskõlas EL liidu õiguse (MiFID II rakendusmääruse (2017/565) artikkel 58) ja
siseriikliku õiguse (VPTS § 88 lg 1 ja TsÜS § 78) mõtte ja eesmärgiga;
4.1.2. isegi, kui Rahandusministeeriumi vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis
palume (selguse ja mitmeti tõlgendamise riski vältimiseks) algatada VPTS § 88
lg 1 muutmine selliselt, et kaotada ära ülal käsitletud kirjaliku vormi nõue ning
asendada see kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõudega;
4.1.2.1. Pakume välja ka VPTS § 88 lg 1 muudetud sõnastuse:
“Investeerimisühing on kohustatud talle usaldatud kliendi vara
hoidma lahus enda ja investeerimisühingu teiste klientide varast,
välja arvatud juhul, kui klient ja investeerimisühing on kirjalikult ja
sõnaselgelt püsival andmekandjal taasesitamist võimaldavas vormis
kokku leppinud teisiti. Kliendi kirjalikus vormis ning sõnaselgelt
väljendatud püsival andmekandjal taasesitamist võimaldav nõusolek
on muu hulgas vajalik kliendi väärtpaberite hoidmiseks
esindajakontol.”
4.1.2.2. Palume eelviidatud seaduse muudatus lisada eelnõule
„Väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste
seaduste muutmise seadus 505 SE“
10
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Jürgen Valter
CLO, juhatuse liige
Grünfin AS
/allkirjastatud digitaalselt/
Kristjan-Erik Suurväli
Funderbeam Markets AS
Global Head of Compliance.
11