Riigikogu Kantselei 08.02.2022 nr 5-21-18/19
Justiitsministeerium PSJV nr 5-21-18
Õiguskantsleri Kantselei
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Rahandusministeerium
Keskkonnaministeerium
Eesti Linnade ja Valdade Liit
Jõelähtme Vallavolikogu
Kohtuotsuse saatmine
Saadan põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 8. veebruari 2022. a otsuse asjas
nr 5-21-18.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kadri Nõmm
Riigikohtu üldosakonna sekretär
Lisa: kohtuotsus, 11 lk
Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post
[email protected]
www.riigikohus.ee
RIIGIKOHUS
PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number 5-21-18
Otsuse kuupäev 8. veebruar 2022
Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Hannes Kiris, Heiki Loot, Kaupo
Paal ja Urmas Volens
Kohtuasi Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 39 lõike 1,
lõike 5, lõike 7 punktide 2−4, § 40 lõigete 5 ja 8 ning
asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 155 lõike 4
põhiseaduspärasuse kontroll
Menetluse alus Jõelähtme Vallavolikogu 14. oktoobri 2021. a taotlus
Menetlusosalised Riigikogu
Jõelähtme Vallavolikogu
Õiguskantsler
Majandus- ja taristuminister
Keskkonnaminister
Riigihalduse minister
Justiitsminister
Eesti Linnade ja Valdade Liit
Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Jõelähtme Vallavolikogu taotlus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Riigikogu võttis 6. juunil 2018. a vastu kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse
(KAHOS). Seadus jõustus 1. juulil 2018. KAHOS § 4 lõige 2 näeb ette teise isiku kinnisasjale
avalikes huvides sundvalduse seadmise võimaluse, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma kinnisasja
omandamiseta või sundvalduse seadmine avaliku eesmärgi saavutamiseks on kinnisasja
omandamisest otstarbekam. Sundvalduse seadmine seisneb KAHOS § 2 lõike 2 kohaselt kinnisasja
koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele.
Sundvalduse seadmise üksikasjad sätestab KAHOS § 39, mille lõike 1 kohaselt otsustab sundvalduse
seadmise isik, kelle pädevuses on ehitusseadustiku kohaselt välja anda ehitusluba või otsustada eratee
avalikuks kasutamiseks määramine. KAHOS § 40 näeb ette erisused sundvalduse seadmisel
tehnovõrgu ja -rajatise talumise kohustuse kehtestamiseks. 17. jaanuaril 2018 võttis Riigikogu vastu
asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse. Seadus jõustus
1. jaanuaril 2019. Nimetatud seadusega täiendati asjaõigusseaduse rakendamise seadust
5-21-18
(AÕSRS) §-dega 155 ja 156, mis näevad ette teise isiku kinnisasjal asuva tehnovõrgu või -rajatise
talumise kohustuse eest makstava tasu (talumistasu) suuruse ja tasu taotlemise korra.
2. Jõelähtme Vallavolikogu otsustas 14. oktoobri 2021. a istungil esitada Riigikohtule taotluse
tunnistada KAHOS § 39 lõige 1, lõige 5 ja lõike 7 punktid 2−4, § 40 lõiked 5 ja 8 ning AÕSRS § 155
lõige 4 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. Alternatiivselt palus taotleja tunnistada põhiseadusega
vastuolus olevaks sellise õigustloova akti andmata jätmine, mis sätestaks kohaliku omavalitsuse
üksusele eeltoodud sätete alusel pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest. Otsuse, millele oli
lisatud taotluse tekst, võttis 17-liikmeline vallavolikogu vastu istungil osalenud 14 saadiku häälega
ehk koosseisu häälteenamusega.
JÕELÄHTME VALLAVOLIKOGU TAOTLUS
3. Põhiseaduse (PS) § 154 lõikest 2 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse üksusel õigus nõuda, et talle
seadusega pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Nimetatud õigus kaitseb
omavalitsusüksust selle eest, et ta ei peaks seadusega pandud riiklike ülesannete täitmiseks kasutama
raha, mis on mõeldud kohalike ülesannete täitmiseks. KAHOS § 39 lõikega 1, lõike 5 kolmanda
lausega, lõike 7 punktidega 2−4, § 40 lõike 5 teise lausega ja lõikega 8 ning AÕSRS § 155 lõikega 4
on pandud kohaliku omavalitsuse üksusele riiklikud ülesanded, millega omavalitsusüksusele
kaasnevad kulud. Selliste kulude katmiseks ei ole aga riigieelarves vahendeid ette nähtud.
4. On loogiline, et omavalitsusüksus kannab sundvalduse seadmisega seotud kulud neil juhtudel, kui
ta on ise sundvalduse seadmisest huvitatud isik ja sundvalduse seadmine on seotud kohaliku elu
ülesannete lahendamisega. Põhjendamatu on sundvalduse seadmise kulude panemine
omavalitsusüksusele juhul, mil sundvalduse taotleja ei ole mingil viisil seotud omavalitsusüksusega
omandivormi, juhtorganite või omavalitsuse tellitud ülesannete täitmise kaudu, nagu see on riiklikke
ülesandeid täitvate võrguettevõtjate, näiteks elektri, elektroonilise side ja maagaasi edastamise ning
jaotamise valdkonnas tegutsevate ettevõtjate puhul.
5. KAHOS § 39 lõikest 1 tuleneb, et sundvalduse seadmise otsustab isik, kelle pädevuses on
ehitusseadustiku kohaselt välja anda ehitusluba või otsustada eratee avalikuks kasutamiseks
määramine. Seega on enamikul juhtudest sundvalduse seadmiseks pädev isik omavalitsusüksus ning
vaid harvadel juhtudel on see pädevus riigiasutustel. Sundvalduse seadmise menetlusega kaasneb
omavalitsusüksustele põhjendamatult suur töökoormus ja oluline rahaline kulu. Tehnovõrkude
omanikud eelistavad sundvalduse seadmise taotlemist sellele, et sõlmida maaomanikega
kokkuleppeid, sest kokkuleppe sõlmimine eeldab servituudi seadmist kinnisasjale ja notaritasu
maksmist, sundvalduse seadmisega tegeleb ning menetlusega seotud kulud kannab aga täies ulatuses
omavalitsusüksus. Menetluskulud, mis omavalitsusüksuse jaoks sundvalduse seadmise menetlusega
kaasnevad, on eelkõige kinnisasja omaniku ja muude menetlusosalistega suhtlemise kulu,
sundvaldusega seotud haldusaktide teatavaks tegemise kulu, samuti menetlustoimingute tegemisega
seotud eksperdiarvamuste kulu. Menetlus eeldab omavalitsusüksuselt selliste tehniliste, majandus- ja
õigusteadmiste olemasolu, mida neil ei ole ja mille saamiseks on vältimatu ekspertide kaasamine ning
nende tasustamine. Sundvalduse seadmise osa on ka sundvalduse tasu määramine, mille raames peab
omavalitsusüksus määrama kinnisasja hinna, mis võib eeldada kutsetunnistusega hindaja kaasamist.
Samuti eeldab ressursimahukat menetlust sundvalduse muutmine, kui kinnisasjal asuva tehnovõrgu
või -rajatise omanik soovib anda selle allkasutusse või muutuvad muud sundkasutusega seotud
asjaolud. Omavalitsusüksuse kanda jääb ka võimalik kohtukulu sundvalduse seadmise, muutmise või
lõpetamise õiguspärasuse üle toimuvas kohtuvaidluses. Sundvalduse seadmist ja talumistasu
määramist sätestavas õiguslikus regulatsioonis on mitmeid ebaselgusi ja ebakõlasid, mis suurendavad
2(11)
5-21-18
omavalitsusüksuse jaoks menetlusega seotud kulusid ja halduskoormust veelgi. Samas näeb
KAHOS § 2 lõige 3 ette, et kõik kinnisasja omandamisega seotud kulud kannab kinnisasja omandaja,
mistõttu peaks ka sundvalduse seadmisega seotud kulud kandma sundvalduse taotleja.
6. Kui sundvalduse seadmist taotletakse omavalitsusüksuse omandis olevale kinnisasjale, on
talumistasu nõudeõigus ka omavalitsusüksusel endal. Samas toob talumistasu nõudmine kaasa huvide
konflikti, sest omavalitsusüksus on samal ajal nii taotleja kui ka taotluse menetleja. Seetõttu
omavalitsusüksus üldjuhul loobub talumistasu nõudmisest.
7. Sundvalduste seadmine on kasvav trend, mida iseloomustab asjaolu, et 1995. aastast kuni
30. juunini 2018 kehtinud kinnisasja sundvõõrandamise seaduse alusel korraldati riiklikke ülesandeid
täitvate tehnovõrkude ja -rajatiste omanike taotlusel Jõelähtme vallas sundvalduse seadmise menetlus
kolme maaüksuse puhul. 1. juulil 2018 kehtima hakanud KAHOS-e alusel on riiklikke ülesandeid
täitvate tehnovõrkude ja -rajatiste omanike taotlusel Jõelähtme vallas aga korraldatud sundvalduse
seadmise menetlus 157 maaüksuse puhul.
8. Riigikohtule esitatud täiendavas seisukohas leidis Jõelähtme Vallavolikogu, et ehituslubade
väljastamist ei saa käsitleda kohaliku omavalitsuse üksuse ülesandena. Sellist kohalikku ülesannet ei
saa tuletada ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lõikes 1 sätestatud
omavalitsusüksuse kohustusest teostada oma territooriumi ruumilist planeerimist. Seetõttu ei saa ka
sundvalduse seadmist vaatamata selle seosele ehitusloa väljastamisega käsitleda kohaliku
omavalitsuse ülesandena. Kuna sundvalduse seadmine ei eelda planeeringu koostamist, ei ole
võimalik sundvalduse seadmist lugeda ka ruumilise planeerimise osaks.
MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
9. Riigikogu nimel arvamust avaldanud Riigikogu majanduskomisjon on seisukohal, et vaidlustatud
normid ei ole põhiseadusega vastuolus. Kuna sundvalduse seadmine on olemuslikult seotud
planeerimis- ja ehitustegevusega, siis on loogiline, et otsuse sundvalduse seadmiseks teeb see, kes
väljastab ehitusloa ehitise rajamiseks, mille tõttu sundvaldus seatakse. Üldjuhul on selleks kohalik
omavalitsusüksus. Kõik, mis puudutab kohalikku arengut, planeeringute elluviimist ja ehitustegevust
ning on omavalitsusele vajalik kogukonna paremaks toimimiseks, on omavalitsuslik ülesanne. Ehitus-
ja planeerimistegevus on kohalikule omavalitsusele pandud kohalik ülesanne ja sellega seotud
sundvalduste seadmine on tagatud omavalitsuslike ülesannete rahastamise kaudu tulumaksu
laekumise ja tasandusfondi abil. Kuna sundvalduse seadmine ei ole riiklik ülesanne, siis puudub
vajadus seda eraldi rahastada.
10. Õiguskantsler leiab, et taotluses viidatud seaduste sätted ei pane omavalitsusüksusele riiklikke
ülesandeid, mida riik peab PS § 154 lõike 2 teise lause järgi täielikult ja kontrollitavalt rahastama
riigieelarvest. Omavalitsuse poolt sundvalduse seadmist saab tervikuna käsitada kohustusliku
omavalitsusliku ülesandena. Sellest, et KAHOS §-s 40 on ette nähtud erisused selle ülesande
täitmiseks, ei saa järeldada, et tegemist on riikliku ülesandega. Avalike ülesannete liigitamise
kohalikeks ja riiklikeks saab põhiseadusega antud piirides määrata seadusandja. KOKS § 6 lõike 1
järgi on ruumiline planeerimine omavalitsuslik ülesanne. On loogiline järeldada, et kui ruumiline
planeerimine on omavalitsuslik ülesanne, on seda ka planeeringu elluviimiseks vajalike toimingute
tegemine, sealhulgas ehitusloa andmine ja vajaduse korral sundvalduse seadmine. Ülesande kohaliku
iseloomu kasuks kõneleb ka lähimuse (subsidiaarsuse) põhimõte: ülesandeid täidetakse inimesele
kõige lähemal seisval avaliku võimu tasandil, kus see on ülesannete iseloomu, ulatust ning täitmise
tõhususe nõuet arvestades kõige sobivam. Sundvaldus seatakse avalikes huvides. Valdavalt on
3(11)
5-21-18
avalikest teenustest korraga huvitatud nii kogukond kui ka laiem avalikkus. Seadusandjal on õigus
oma kaalutlusõiguse raames kaaluda laiemalt mitme haldustasandi huve ja selle alusel tuleb otsustada
ka sundvalduse seadmise kui omavalitsusüksuse tervikülesande liigitus. Sundvalduse seadmise
menetluse jaoks vajalikku raha ei pea riik eraldama riigieelarvest, vaid need kulud tuleb katta
kohalikule omavalitsusele üldises finantsraamistikus ette nähtud tulust. Praegune kord, mille järgi ei
saa sundvalduse seadmise menetlust korraldav asutus nõuda menetluskulu kandmist isikult, kelle
kasuks avalikes huvides seatakse sundvaldus, ei pruugi olla kõige parem. Riigikogul on võimalik
kehtestada teistsugune regulatsioon. Seda ei saa aga volikogu PS § 154 lõike 2 teise lause alusel
nõuda.
Kui volikogu hinnangul piirab seadusesäte ülemäära kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust,
tuleb tal Riigikohtule esitatavas taotluses põhistada PS § 154 lõike 1 alusel selle põhiseadusliku
tagatise ebaproportsionaalset piiramist. Selleks et tõendada õigust saada omavalitsuslike ülesannete
täitmiseks piisavalt raha, peab kohalik omavalitsus näitama, et tema sissetulekud tervikuna ei
võimalda kõigi ülesannete täitmist vähemalt minimaalselt vajalikus mahus rahastada, kusjuures
tõendamiskoormis võib osaliselt või täielikult üle minna riigile.
11. Majandus- ja taristuminister on seisukohal, et taotluse rahuldamiseks puudub alus. Sundvalduse
seadmise otsustamine, eratee avalikuks kasutamiseks määramine ja ehituslubade väljastamine on
kohaliku omavalitsuse üksuse, mitte riigi ülesanded. Omavalitsusüksuse pädevuses on oma
territooriumil üld- ja detailplaneeringute kehtestamine. Ruumiline planeerimine on kohaliku
omavalitsuse üksuse olemuslik ülesanne. Kuigi planeeringuga ega projekteerimistingimustega ei ole
võimalik sundvaldust seada ega teed avalikuks kasutamiseks määrata, on juba planeerimisstaadiumis
võimalik teha esialgne otsus selle kohta, kas küsimused lahendatakse eraõiguslike (servituut) või
avalik-õiguslike (sundvaldus) vahenditega või muul viisil. Ei ole võimalik lahutada sundvalduse
seadmist planeerimis- ja projekteerimistegevusest ega ka ehituslubade andmisest. Kui sundvalduse
seadmist hakkaks omavalitsusüksuse asemel otsustama riik, oleks tegemist kohaliku omavalitsuse
autonoomiasse sekkumisega. Pelgalt suur töökoormus või kulu ülesande täitmisel ei näita, et tegemist
ei ole kohaliku elu küsimusega. Kuna tegemist on kohaliku elu küsimusega, ei pea riik tagama selle
ülesande täitmiseks vajalikke vahendeid riigieelarvest. Vallavolikogu ei ole esitanud väidet, et
vaidlusalune ülesanne rikuks omavalitsusüksuse PS § 154 lõikest 1 tulenevat õigust saada piisavalt
raha omavalitsuslike ülesannete täitmiseks.
12. Keskkonnaminister leiab, et vaidlustatud sundvaldust puudutavad sätted ja eraldi rahastamist
puudutava regulatsiooni puudumine ei riiva kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi, sh õigust
saada omavalitsuslike ülesannete täitmiseks vajalikke vahendeid. Samuti ei riiva vaidlustatud sätted
õigust nõuda, et seadusega omavalitsusüksustele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetaks
riigieelarvest, kuna sundvalduse puhul ei ole tegemist riikliku ülesandega. Kohaliku omavalitsuse
üksusel on planeerimispädevus, mida ta realiseerib üldplaneeringu, detailplaneeringu ja kohaliku
omavalitsuse eriplaneeringu algatamise, koostamise ja kehtestamisega. Ruumilise planeerimise
käigus selgitatakse välja, kuhu on otstarbekas kavandada teid ja tehnovõrke, samuti see, kas ja kuhu
on vaja seada kitsendusi servituutide, isiklike kasutusõiguste või sundvalduse näol, et nende alade
kasutamine teede ja tehnovõrkude arendamiseks oleks ka õiguslikult lubatav. Seega on sundvaldus
seotud planeerimis- ja ehitustegevusega, mistõttu tuleb ka selle määratlemisel riikliku või kohaliku
elu küsimusena lähtuda tegevuse olemusest, mitte aga sellest, kelle kasuks sundvaldus seatakse.
Teede, tehnovõrkude ja -rajatiste rajamine teenib kohalike elanike huve, kuna on suunatud kohaliku
elu edendamisele ja arengule. Seadusega on võrguettevõtjatele pandud kohustus tagada erinevaid
võrguteenuseid. Võrguettevõtja vajab selleks tehnovõrke ja -rajatisi, mis peavad olema rajatud
ebamõistlike kuludeta. Need tehnovõrgud ja -rajatised, mis kavandatakse kohaliku tasandi
planeeringutes, on kohaliku elu küsimus olenemata sellest, kes need rajab, nende
4(11)
5-21-18
tehnovõrkude ja -rajatiste sundvalduse, mis kehtestatakse riigi tasandi planeeringutes, seavad
riigiasutused. Taotlus on menetlusega kaasnevate väidetavate kulude ja halduskoormuse osas
ülepaisutatud. On loomulik, et haldusmenetlusega kaasnevad kulud, millega haldusorgan peab
arvestama. Haldusmenetluse kulude suuruse määravad lõppastmes haldusmenetluse
üldreeglid ja -põhimõtted ning kohaliku omavalitsuse kaalutlused raha kasutamisel.
Omavalitsusüksustele on loodud rahastussüsteem kohaliku elu küsimustega tegelemise
rahastamiseks. Kuna sundvaldus kuulub tavapäraste kohaliku elu küsimuste hulka, on selleks rahastus
tagatud. Kui omavalitsuslike ülesannete rahastatus langeb mõnes kohaliku omavalitsuse üksuses
allapoole minimaalselt vajalikku taset, saab omavalitsusüksus ühe võimalusena esitada riigile taotluse
eraldada lisaraha, taotluse rahuldamata jätmise korral pöörduda kaebusega halduskohtusse.
Omavalitsusel on võimalik taotleda sundvalduse seadmise menetluse lihtsustamist või
lisarahastusvõimaluste loomist ka väljaspool põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust, kuid sellist
ettepanekut pole omavalitsused või omavalitsusliidud riigile teinud.
13. Riigihalduse ministri hinnangul ei ole vaidlustatud normid põhiseadusega vastuolus.
KAHOS § 39 lõikes 1 ette nähtud ülesandes on nii riikliku kui kohaliku huvi elemente. Sundvalduse
seadmise menetlus ei ole tingimata omavalitsuse spetsiifiline menetlus, mistõttu ei saa väita, et
seaduses olevad kohustused on suunatud üksnes omavalitsusüksusele, kuigi peamine
menetluskoormus langeb omavalitsusüksusele. Avalikke ülesandeid peab täitma inimesele kõige
lähemal seisval avaliku võimu tasandil, mis on selleks sobiv. KAHOS-e eelnõu seletuskirjas on
selgitatud vajadust siduda sundvalduse menetlemine ehituslubade andmisega, tegemist on tervikliku
ehitustegevuse koordineerimise osaga. Ülesande olemust ei saa määrata pelgalt menetlusaluse isiku
või tema huvi järgi. Riikliku või kohaliku ülesande olemus ei saa sõltuda sellest, mis taustaga on
haldusmenetluse algatamist taotlenud isik või mis objekti suhtes menetlus toimub.
Pole põhjendatud katta sundvalduse seadmise kulud riigieelarvest, kuid seaduses võiks ette näha
võimaluse nõuda menetluskulude osalist või täielikku hüvitamist huvitatud isikutelt või vastasel juhul
keelduda menetluse algatamisest. Omavalitsusüksus ei peaks kandma menetluskulusid juhul, kui
sundvalduse seadmise menetlust kasutatakse alternatiivina notariaalsele kokkuleppele üksnes
põhjusel, et see on mugavam ja odavam. Haldusmenetlusega seotud kulude osaliseks katmiseks võib
kehtestada riigilõivu. Omavalitsusüksustele on omavalitsuslike ülesannete täitmiseks tagatud tulubaas
tulumaksu ja tasandusfondi näol. Tulubaasi piisavuse hindamisel ei vaadata iga ülesannet eraldi.
Ekspertiisikulude tasumist saaks omavalitsusüksus nõuda sundvalduse seadmist taotlenud isikutelt
haldusmenetluse seaduse § 39 lõike 5 kohaselt. Ehkki formaalselt kaasatakse ekspert
omavalitsusüksuse initsiatiivil, ei tulene eksperdi kaasamise vajadus mitte omavalitsuse soovist, vaid
sundvalduse seadmise taotluse esitamisest.
14. Justiitsminister on seisukohal, et Jõelähtme Vallavolikogu taotlus on lubatav, kuid ei ole
põhjendatud. Kohaliku omavalitsuse üksusele on KAHOS § 39 lõike 1, § 2 lõike 3, § 39 lõike 2 alusel
koosmõjus ehitusseadustiku (EhS) § 39 lõikega 1 pandud kohustus menetleda sundvalduse seadmise
taotlusi ning ka kohustus kanda menetluse käigus tekkinud kulud. Kuna sundvalduse seadmine on
olemuslikult seotud ruumilise planeerimisega ning ruumiline planeerimine on üks keskseid
omavalitsuslikke ülesandeid, on ka sundvalduse seadmise menetlus nendel juhtudel, kus sundvalduse
seadmine on kohaliku omavalitsuse pädevuses, omavalitsuslik ülesanne. Kuna tegemist on
omavalitsusliku ülesandega, ei ole täidetud PS § 154 lõike 2 teises lauses sätestatud eeldus, et
kohalikule omavalitsusele on seadusega pandud riiklik kohustus. Sundvalduse seadmise menetlusega
seotud kulusid ei pea seega hüvitama riigieelarvest.
15. Eesti Linnade ja Valdade Liit leiab, et KAHOS § 39 lõige 1 on vastuolus PS § 154 lõikega 2
osas, mis näeb ette omavalitsusüksuse kohustuse seada sundvaldus asjaõigusseaduse (AÕS) § 1581
5(11)
5-21-18
lõikes 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumiseks AÕS § 1581 lõikes 11 nimetatud isiku või riigi
kasuks. Riik ei ole KAHOS §-ga 39 omavalitsusüksustele pandud riikliku ülesande täitmiseks
kehtestanud regulatsiooni, mis tagaks kohalikele omavalitsustele selle riikliku kohustuse rahastamise
riigieelarvest. KAHOS § 2 lõikest 3 koostoimes KAHOS § 39 lõikega 2 tuleneb, et kõik kinnisasjale
sundvalduse seadmisega seotud kulud tuleb kanda kohalikul omavalitsusel kui sundvalduse seadjal.
Seadusest puuduvad sätted, et avalikku teenust osutava ettevõtja või riigi kasuks sundvalduse
seadmisel tasub sellega seotud kulud ettevõtja või riik. Tagasiside omavalitsusüksustelt kinnitab, et
tehnovõrkude ja -rajatiste (tulevased) omanikud ei analüüsi tavapäraselt piisavalt sundvalduse
seadmise eeldusi ega püüa saavutada kinnisasja omanikuga kokkulepet, vaid eelistavad sellele
sundvalduse seadmise taotluse esitamist. Sundvalduse seadmisega kaasnevad omavalitsusüksusele
aga märkimisväärsed kulud ja halduskoormus. Sundvalduse seadmise taotluse esitamise eest tuleks
nõuda sundvalduse taotlejalt riigilõivu tasumist ning põhjendatud juhtudel peaks omavalitsusüksusel
olema võimalik keelduda sundvalduse seadmisest.
VAIDLUSTATUD SÄTTED
16. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 39 lõige 1 sätestab:
„(1) Sundvalduse seadmise otsustab isik, kelle pädevuses on ehitusseadustiku kohaselt välja anda
ehitusluba või otsustada eratee avalikuks kasutamiseks määramine.“
Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 39 lõige 5 sätestab:
„(5) Kinnisasja omanikule makstakse sundvalduse seadmise korral sundvalduse tasu, kui ei lepita
kokku teisiti. Sundvalduse seadmise korral ei maksta käesoleva seaduse §-des 15‒17 nimetatud
täiendavaid hüvitisi. Sundvalduse tasu määratakse käesoleva seaduse § 12 lõikes 2 sätestatud korras.“
Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 39 lõike 7 punktid 2‒4 sätestavad:
„(7) Sundvalduse seadmise otsus peab sisaldama järgmisi andmeid:
1) [---];
2) millisel viisil on sundvalduse teostaja õigustatud kinnisasja kasutama;
3) sundvalduse tasu, selle maksmise kord ja
4) põhjendatud juhul info varalise kahju hüvitamise kohta.“
Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 40 lõige 5 sätestab:
„(5) Asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustuse eest
määratakse kinnisasja omanikule makstav sundvalduse tasu kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu või -
rajatise omaniku kokkuleppe alusel. Kui nimetatud kokkulepet ei ole saavutatud, määrab sundvalduse
seadja perioodilise sundvalduse tasu, mille suurus ei ületa samadel tingimustel tehnovõrgu või -
rajatise vahetu seadusjärgse talumiskohustuse eest makstavat tasu. Lisaks võib sundvalduse seadja
määrata põhjendatud juhul ühekordse hüvitise käesoleva seaduse § 39 lõikes 6 nimetatud alusel.“
Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 40 lõige 8 sätestab:
„(8) Sundvalduse olemasolul võib tehnovõrgu või -rajatise omanik anda selle kirjalikus vormis
sõlmitud lepinguga allkasutusse elektroonilise side teenuse osutamiseks vajaliku rajatise
6(11)
5-21-18
paigutamiseks kinnisasja omaniku nõusolekuta tingimusel, et lisanduva rajatise kaitsevöönd ei ületa
olemasoleva rajatise kaitsevööndit.“
Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 155 lõige 4 sätestab:
„(4) Lisaks käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud suurusega tasule on kinnisasja omanikul õigus
nõuda talumistasuna selliste kantud kulude hüvitamist, mille kandmine on koormatud kinnisasja
omaniku jaoks vältimatu ja mille suurus on rohkem kui üks kolmandik talumistasust.“
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17. Jõelähtme Vallavolikogu taotleb, et Riigikohus tunnistaks KAHOS § 39 lõike 1, lõike 5, lõike 7
punktid 2−4, § 40 lõiked 5 ja 8 ning AÕSRS § 155 lõike 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ja
kehtetuks, kuna need sätted rikuvad taotleja hinnangul PS § 154 lõike 2 teisest lausest tulenevat
kohaliku omavalitsuse üksuse õigust sellele, et talle seadusega pandud riiklikud ülesanded oleksid
täies ulatuses rahastatud riigieelarvest. Selle taotluse rahuldamata jätmise korral taotleb Jõelähtme
Vallavolikogu alternatiivselt, et Riigikohus tunnistaks põhiseadusvastaseks niisuguse õigustloova akti
andmata jätmise, mis sätestaks kohaliku omavalitsuse üksusele eeltoodud sätete alusel pandud
kohustuste rahastamise riigieelarvest.
18. Riigikohtu senise praktika kohaselt on omavalitsusüksuse põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 7 alusel esitatud taotlus lubatav, kui samal ajal on täidetud kaks
tingimust: taotluse peab olema esitanud omavalitsusüksuse volikogu oma koosseisu häälteenamusega
ja taotluses peab olema väidetud õigustloova akti või selle sätte vastuolu omavalitsuse põhiseaduslike
tagatistega (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. detsembri 2016. a otsus asjas
nr 3-4-1-3-16, punktid 76 ja 81). Need eeldused on täidetud. Jõelähtme Vallavolikogu otsuse, mille
lisa oli käesolev taotlus, võttis 17-liikmeline volikogu vastu istungil osalenud 14 saadiku häältega ehk
koosseisu häälteenamusega. Taotluses on leitud, et vaidlustatud KAHOS-e ja AÕSRS-i normid on
vastuolus PS § 154 lõike 2 teise lausega. Seega väidetakse kohaliku omavalitsuse üksuse
põhiseaduslike tagatiste rikkumist ja taotlus on lubatav. Kolleegium hindab esmalt vaidlustatud
õigusnormide ja seejärel õigustloova akti andmata jätmise kooskõla PS § 154 lõikega 2.
19. PS § 154 lõike 2 teise lause kohaselt kaetakse seadusega kohalikule omavalitsusele pandud
riiklike kohustustega seotud kulud riigieelarvest. Taotluses vaidlustatud normid saavad olla sellest
sättest tuleneva omavalitsuse põhiseadusliku finantstagatisega vastuolus üksnes juhul, kui need
panevad omavalitsusüksusele riikliku ülesande. Seevastu ei tulene põhiseadusest kohustust rahastada
riigieelarvest kohaliku elu küsimuste lahendamist, kuigi riik peab ka selliste ülesannete täitmiseks
looma PS § 154 lõike 1 kohaselt õigusliku regulatsiooni, mis kindlustaks omavalitsusüksusele raha
kohalike ülesannete täitmiseks vähemalt minimaalselt vajalikus mahus (nt Riigikohtu üldkogu
16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, punkt 65). Seega tuleb esmalt hinnata, kas vaidlusaluste
normide alusel omavalitsusüksuste täidetavad ülesanded kujutavad endast riiklikke või kohalikke
ülesandeid.
20. Riiklikud ülesanded on avalikud ülesanded, millel puudub üldse või valdavalt seos kohaliku
kogukonna erihuvidega. Kohalikud ülesanded (kohaliku elu küsimused) on Riigikohtu määratluse
järgi lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need ülesanded, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja
puudutavad seda, ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne
riigiorgani kompetentsi (Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, punkt 53).
Omavalitsuslikud ülesanded jagunevad sellisteks, mille täitmine on muudetud seadusega
7(11)
5-21-18
omavalitsusüksusele kohustuslikuks, ja ülesanneteks, mille täitmine ei ole omavalitsusüksusele
seadusega ette kirjutatud.
21. KAHOS § 39 lõike 1 koosmõjust EhS § 39 lõikega 1 ja § 94 lõikega 1 tuleneb, et kui seadusega
pole sätestatud teisiti, on kinnisasjale sundvalduse seadmise otsustamine oma territooriumil
omavalitsusüksuse pädevuses. Taotleja väiteid võib mõista selliselt, et sundvalduse seadmise
otsustamine ja sundvalduse seadmise menetluse korraldamine on kohaliku omavalitsuse olemuslik
ülesanne üksnes siis, kui omavalitsusüksus on ise sundvalduse seadmisest huvitatud isik või
sundvalduse seadmine on seotud muude kohaliku elu küsimuste lahendamisega. Seevastu juhul, kui
sundvalduse taotleja ei ole mingil viisil seotud omavalitsusüksusega omandivormi, juhtorganite või
tema tellitud ülesannete täitmise kaudu, ei ole tegemist kohaliku elu küsimuse lahendamisega ning
sundvalduse seadmine on riiklik ülesanne, mille täitmisega seotud kulud tuleb täies ulatuses katta
riigieelarvest.
22. Kolleegiumi hinnangul ei saa kohalikke ja riiklikke ülesandeid eristada üksteisest üksnes selle
järgi, kas omavalitsusüksus on konkreetsel juhul ülesande täitmisest huvitatud või kas sundvalduse
seadmine on omavalitsusüksusele vajalik muude kohalike ülesannete täitmiseks. Sundvaldus seatakse
avalikes, st üldistes huvides (KAHOS § 2 lõige 1 ja § 4 lõige 1; § 39 lõige 2; § 40 lõige 2), mida ei
saa samastada riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse kui juriidilise isiku huviga. Ehkki KAHOS
kasutab kinnisasja omandamise (sh sundvõõrandamise korras omandamise) otsustamisel riigi huvi ja
kohaliku huvi mõisteid (KAHOS § 3 lõiked 1 ja 2), ei ole sundvalduse seadmise pädevus riigi ja
omavalitsusüksuste vahel KAHOS § 39 lõikest 1 tulenevalt jagatud mitte lähtudes sellest, millise
isiku huve sundvaldus teenib, vaid lähtudes ehitusloa väljastamise või eratee avalikuks kasutamiseks
määramise pädevusest. KAHOS-e eelnõu seletuskirjas (598 SE, Riigikogu XIII koosseis, lk 37) on
seadusandja seesugust valikut põhjendatud tiheda seosega ehitustegevuse koordineerimise,
ehituslubade väljastamise ja sundvalduse seadmise vahel.
23. Kohaliku omavalitsuse ülesanded on sätestatud eelkõige KOKS-iga. KOKS § 6 lõikest 1
tulenevalt on kohaliku omavalitsuse ülesanne muu hulgas korraldada vallas või linnas ruumilist
planeerimist. Riigikohus on märkinud, et omavalitsusüksuse kehtestatavad üld- ja detailplaneeringud,
mis on osa ruumilise planeerimise süsteemist, on lisaks erinevatele arengukavadele peamised
instrumendid, mille kaudu omavalitsusüksus saab oma arengu pikaajaliseks kavandamiseks
enesekorraldusõigust kasutada (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri
2009. a otsus asjas nr 3-4-1-9-09, punkt 26). Planeerimisautonoomia või planeerimisvõim kui
kohaliku omavalitsuse üksuse õigus otsustada, kas ja millisel viisil lahendada ruumilise planeerimise
küsimusi oma territooriumil, on hõlmatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega ja kuulub
PS § 154 lõike 1 kaitsealasse (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
14. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-23-15, punkt 79; 18. jaanuari 2019. a otsus asjas
nr 5-18-4/10, punkt 49).
24. See, et omavalitsusüksus teostab kohaliku ülesandena oma territooriumi ruumilist planeerimist,
on ühtlasi kooskõlas subsidiaarsuse ehk lähimuse põhimõttega, mis tuleneb Riigikogu ratifitseeritud
Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 4 lõikest 3. Selle põhimõtte kohaselt peab ka ruumilise
planeerimise valdkonnas konkreetset ülesannet täitma see võimutasand, mis seisab kodanikule kõige
lähemal ja saab sellega ülesande ulatust ja iseloomu arvestades kõige paremini hakkama (Riigikohtu
üldkogu 3. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-41-06, punkt 26; Riigikohtu põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegiumi 16. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-9-06, punkt 29).
25. Oma territooriumi ruumilisel planeerimisel peab omavalitsusüksus muu hulgas hindama
planeeringust hõlmatud kinnisasjadele sundvalduse seadmise vajadust. Omavalitsuse kehtestatava
8(11)
5-21-18
üldplaneeringuga määratakse planeerimisseaduse (PlanS) § 75 lõike 1 punkti 3 kohaselt kindlaks
tehnovõrkude ja -rajatiste üldised asukohad omavalitsusüksuse territooriumil ja neist tekkivad
kitsendused. Detailplaneeringuga määratakse PlanS § 126 lõike 1 punkti 4 kohaselt kindlaks selliste
hoonete ja rajatiste, mille rajamiseks on kohustuslik detailplaneering, toimimiseks vajalike ehitiste,
sealhulgas tehnovõrkude ja -rajatiste ning avalikule teele juurdepääsuteede võimalikud asukohad.
PlanS § 126 lõike 1 punkti 17 kohaselt lahendatakse detailplaneeringuga ka servituutide seadmise ja
olemasoleva või kavandatava tee avalikult kasutatavaks teeks määramise vajadus. Nii üldplaneeringu
kui detailplaneeringu kehtestamisel näeb PlanS ette omavalitsusüksuse kohustuse hinnata ja kajastada
planeeringus muu hulgas avalikes huvides sundvalduse seadmise vajadust (PlanS § 75 lõike 1 punkt
29; § 126 lõike 1 punkt 20) ning teavitada sellisest vajadusest puudutatud kinnisasjade omanikke.
Seega hõlmab omavalitsuse planeerimisautonoomia ka sundvalduse seadmise vajadusega seotud
planeerimisotsustusi ning juba planeerimismenetluses tehakse esialgne kaalumine sundvalduse
seadmist õigustava avaliku huvi ja muude õiguste ning huvide vahel. Teisalt on asjakohane planeering
või projekteerimistingimused nende koostamise kohustuslikkuse korral sundvalduse seadmise alus
(KAHOS § 5 lõige 1; § 40 lõike 3 punkt 4).
26. Ruumilised planeeringud viiakse ellu eelkõige ehitustegevuse kaudu, mistõttu on planeerimine
lahutamatult seotud omavalitsusüksuse pädevusega ehitustegevuse koordineerimiseks ja ehituslubade
väljastamiseks oma territooriumil. Riigikohus on varem leidnud, et avaliku ruumi kujundamine
ehitustegevuse suunamise ja ehituslubade väljastamise kaudu valla või linna haldusterritooriumil on
kohaliku omavalitsuse enesekorralduslik küsimus (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegiumi 8. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-4-07, punktid 13 ja 16). Kuna sundvalduse seadmise
eesmärk on üldjuhul võimaldada uue ehitise ehitamist, on ka sundvalduse seadmine seotud ehitusloa
andmisega − kui ehitusluba ei ole võimalik anda, siis puudub ka põhjus sundvalduse seadmiseks.
27. Ehitusloa andmise menetluses peab omavalitsusüksus kontrollima, kas ehitis vastab
planeeringutele, ehitisele ja ehitamisele esitatavatele nõuetele ja muudele avalik-õiguslikele
kitsendustele (EhS § 42 lõige 1 ja § 44 punkt 1). Samuti tuleb ehitusloa andmise menetluses kaaluda
ehitise või ehitamisega kaasnevat mõju nii kinnisasja omanikule, kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade
omanikele kui ka muudele selle mõjualas olevatele isikutele. Nii vastuolu korral planeeringutega,
muude ehitisele esitatavate nõuetega kui ka püsiva ja üleliia koormava ehitisest lähtuva mõju korral
teisele isikule tuleb ehitusloa andmisest keelduda (EhS § 44 punktid 1 ja 4). Seega on ehitusloa
menetlus ühelt poolt loogiline jätk planeerimisprotsessile, teiselt poolt aga põhjendus sundvalduse
seadmisele. Ka sundvalduse seadmise otsuse langetab omavalitsusüksus kaalutlusõiguse alusel,
kaaludes KAHOS § 4 lõike 1 ja § 39 lõike 2 alusel sundvalduse seadmist õigustavat avalikku huvi
muude asjas oluliste huvidega (vt ka nt Riigikohtu halduskolleegiumi 15. aprilli 2021. a otsus asjas
nr 3-18-2022/30, punkt 25).
28. Kolleegiumi hinnangul on nii omavalitsuste ruumilise planeerimise, ehituslubade väljastamise kui
ka sundvalduse seadmise pädevus eelnevast nähtuvalt omavahel tihedalt seotud. Samuti on omavahel
seotud ruumiline planeerimine, eratee avalikuks kasutamiseks määramine ja sundvalduse seadmine.
Nende kõigiga viiakse ellu omavalitsusüksuse planeerimisautonoomiat ja tagatakse elukeskkonna
võimalikult suur vastavus kohalikele huvidele. Kindlustamaks erineva tasandi otsustuste omavaheline
tasakaal ja erinevate huvide ühetaoline kaalumine, on põhjendatud, et ka sundvalduse seadmise üle
otsustab üldjuhul omavalitsusüksus. See on kooskõlas eelkäsitletud subsidiaarsuse põhimõttega, sest
omavalitsusel on kõige rohkem olukorra hindamiseks vajalikku teavet (sh juba planeeringu
koostamisel ning ehitusloa menetluses kogutud teave ja tehtud analüüs) ning võime kõige paremini
hinnata kohalikke olusid.
9(11)
5-21-18
29. Kuna ruumilise planeerimise süsteem on hierarhiline ja planeerimine kuulub riigi ning kohalike
omavalitsuste jagatud pädevusse (vt Riigikohtu üldkogu 4. detsembri 2007. a otsus asjas
nr 3-3-1-41-06, punkt 26), tuleneb eelnevast ühtlasi, et neil juhtudel, kui sundvalduse seadmise
vajadus nähakse ette riigi kehtestatud planeeringus (PlanS § 43 lõige 2; § 53 lõige 5) ja ehitusloa
väljastab riigiasutus (EhS § 39 lõiked 2−4), on tegemist riigi planeerimisvõimu teostamisega
(s.o riikliku ülesande täitmisega) ning sel juhul on ka sundvalduse seadmise otsuse tegemine ja
menetluse korraldamine jäetud põhjendatult riigi pädevusse. Sama kehtib ka riigi poolt eratee
avalikuks kasutamiseks määramise puhul.
30. Taotluses on põhjalikult kirjeldatud, milliseid kulusid ning menetluslikke raskusi sundvalduse
seadmise menetluse korraldamine omavalitsusüksusele tekitab. Samuti viidatakse võimalikule
ebaselgusele või ebaotstarbekusele sundvalduse seadmise õiguslikus regulatsioonis. Kolleegiumi
hinnangul ei saa aga üksnes sellest, et ülesande täitmisega kaasnevad omavalitsusüksusele kulud ning
oluline halduskoormus, teha järeldust, et tegemist on riikliku ülesandega, mille täitmine peab olema
täies mahus rahastatud riigieelarvest.
31. Kokkuvõttes nõustub kolleegium Riigikogu, õiguskantsleri, justiitsministri, majandus- ja
taristuministri ja keskkonnaministri seisukohaga, et KAHOS § 39 lõikes 1 sätestatud sundvalduse
seadmise korraldamise kohustusega ei ole omavalitsusüksustele pandud riiklikku ülesannet. Tegemist
on kohaliku elu küsimusega, mille lahendamine on muudetud seadusega omavalitsusüksuse
kohustuseks. Seega ei saa vaidlusalused normid olla ka riivanud PS § 154 lõike 2 teises lauses
sätestatud kohaliku omavalitsuse finantsgarantiid. Õigustust vajava sekkumisega kohaliku
omavalitsuse põhiseaduslikesse tagatistesse oleks tegemist hoopis olukorras, kus riik arvaks
nimetatud ülesande kohalike ülesannete alt välja (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegiumi 20. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-4-1-3-16, punkt 128 ja seal viidatud
kohtupraktika).
32. Kuna vaidlustatud normid on taotleja väidetud osas põhiseaduspärased, siis tuleb läbi vaadata ka
Jõelähtme Vallavolikogu alternatiivne taotlus, millega vaidlustatakse niisuguse õigustloova akti
andmata jätmist, mis sätestaks kohaliku omavalitsuse üksusele vaidlustatud sätete alusel pandud
kohustuste rahastamise riigieelarvest. Eespool (vt otsuse punkt 31) on leitud, et taotlusega
vaidlustatud normides sätestatud kohustused on oma olemuselt omavalitsuslikud. Seega ei saa
PS § 154 lõikest 2 tuleneda kohustust sellise õigustloova akti andmiseks, mis nõuaks vaidlustatud
sätete alusel omavalitsusele pandud ülesannete täitmise rahastamist riigieelarvest. Kolleegium
analüüsib järgnevalt, millised tingimused seab põhiseadus sundvalduse seadmise menetluse
korraldamise kui kohaliku ülesande rahastamisele.
33. PS § 154 lõikes 1 tagatud kohaliku omavalitsuse õigus saada piisavalt raha omavalitsuslike
ülesannete täitmiseks nõuab, et omavalitsuslike ülesannete rahastamise üldine tase peab olema
vastavuses omavalitsusüksusele pandud ülesannete mahuga (Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a
otsus asjas nr 3-4-1-8-09, punkt 65). Samas reguleerivad omavalitsuse tulubaasi kujunemist
omavalitsuslike ülesannete täitmiseks erinevad õigustloovad aktid, eelkõige tulumaksuseadus ja
kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadus. Põhiseadusest ei tulene riigi kohustust
reguleerida iga kohaliku ülesande täitmise rahastamist eraldi normidega (Riigikohtu
põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-23-15,
punktid 89‒90). Kuna omavalitsusüksuse täidetavate kohalike ülesannete rahastamist tuleb vaadata
kogumis, ei pea uue omavalitsusliku ülesande kehtestamine või olemasoleva ülesande reformimine
automaatselt tähendama kohalike omavalitsusüksuste tulubaasi suurenemist ning sellest ei saa ka teha
järeldust omavalitsusüksuse kulude suurenemise või omavalitsusüksuse rahastamise
põhiseadusvastasuse kohta (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
10(11)
5-21-18
14. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-23-15, punkt 91). Liiatigi ei ole praegusel juhul võimalik
rääkida omavalitsusüksusele uue ülesande lisandumisest, sest ka enne KAHOS-e jõustumist kehtinud
kinnisasja sundvõõrandamise seaduse kohaselt oli sundvalduse seadmine riigi ja kohaliku
omavalitsuse üksuse jagatud pädevuses.
34. Kolleegium nõustub õiguskantsleriga, et kuigi KAHOS § 39 lõike 2 kohaselt kohaldatakse
sundvalduse seadmisele kinnisasja sundvõõrandamise sätteid, mis võiksid hõlmata ka KAHOS § 2
lõikes 3 sätestatut, et kõik kinnisasja omandamisega seotud kulud kannab kinnisasja omandaja, ei ole
neist normidest võimalik tuletada sundvalduse seadmisest huvitatud isiku kohustust hüvitada
sundvalduse seadmise menetluse kulud. KAHOS § 2 lõike 3 eesmärgiks on tagada, et
sundvõõrandamise kulud kannab riik või omavalitsusüksus (KAHOS § 6 lõige 2), ning seda kohustust
ei saa ilma selgelt sõnastatud erinormita mõista kõigi sundvalduse seadmist taotlevate isikute
(sh eraõiguslike juriidiliste ja füüsiliste isikute) kohustusena kanda sundvalduse seadmise kulud.
35. Kui omavalitsuslike ülesannete rahastatus langeb tervikuna mõnes kohaliku omavalitsuse üksuses
allapoole minimaalset vajalikku taset, võib omavalitsusüksus esitada Riigikohtule taotluse tunnistada
rahastamise aluseid reguleeriv õigusakt põhiseaduse vastaseks. Sellise taotluse esitaja peaks
põhjendama ja tõendama omavalitsusüksuse rahapuudust. Praegu ei ole Jõelähtme Vallavolikogu
Riigikohtule sellist taotlust ega tõendeid esitanud. Samuti saab kohalik omavalitsus taotleda riigilt
lisaraha. Kui taotlus jääb rahuldamata, võib kohalik omavalitsus pöörduda kaebusega halduskohtusse
(halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lõige 5). Kaebuse läbivaatamise raames saab halduskohus
hinnata ka kohaliku omavalitsuse rahastamist reguleerivate sätete põhiseaduspärasust (vt Riigikohtu
põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-23-15, punkt 92).
36. Mitu menetlusosalist on pidanud oma arvamustes otstarbekaks tagada omavalitsusüksusele
lisavahendid sundvalduse seadmise menetluse rahastamiseks sel teel, et panna menetlusega seotud
kulude kandmise kohustus isikule, kelle kasuks sundvaldus seatakse. Kolleegium nõustub, et selline
lahendus võib olla otstarbekas, sest see isik saab üldjuhul vahetu majandusliku tulu sundvalduses
oleva maa kasutamisest. Kuna tegemist on kohaliku ülesande täitmise rahastamisega, siis on
seadusandjal eespool märgitust tulenevalt lai otsustusruum, millisel viisil selle ülesande täitmise
rahastamine tagada, sh kas luua ülesande rahastamist reguleerivad erinormid. Põhiseadus ei kirjuta
ette, et sundvalduse seadmise kulud ei või jääda omavalitsusüksuse kanda. Riigil on koostöös
omavalitsusüksustega mitmeid võimalusi, et hinnata, kas omavalitsusüksustele pandud ülesannete
täitmiseks on piisav raha tagatud, ja vajaduse korral leida sobiv mehhanism lisarahastuseks. Praegu
ei nähtu kohtuasjas esitatud taotlusest ja arvamustest, et sellist asjaosalisi rahuldavat lahendust oleks
enne Riigikohtu poole pöördumist püütud saavutada.
37. Eelneva valguses jätab kolleegium Jõelähtme Vallavolikogu 14. oktoobri 2021. a taotluse
PSJKS § 15 lõike 1 punktist 6 juhindudes tervikuna rahuldamata.
Villu Kõve Hannes Kiris Heiki Loot
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal Urmas Volens
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Saatja: Kadri Nõmm <
[email protected]>
Saadetud: 08.02.2022 10:52
Adressaat: <
[email protected]>; JM info Shared MB <
[email protected]>;
Info <
[email protected]>; MKM info <
[email protected]>; RAM Info
<
[email protected]>; <
[email protected]>; <
[email protected]>;
<
[email protected]>
Teema: Kohtuotsuse saatmine - põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-21-
18
08.02.2022
Kiri nr 5-21-18/19
PSJV nr 5-21-18
Kohtuotsuse saatmine
Lugupidamisega
Kadri Nõmm
Riigikohtu sekretär