Hr Jaanus Uiga
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Energeetika osakonna juhataja
Suur-Ameerika 1 11.09.2020
10122 Tallinn
Edastatud adressaadi elektronposti aadressile:
[email protected]
Selgitustaotlus kaugkütteseaduse § 5 lg 41 tõlgendamise kohta
Kaugkütteseaduse (RT I, 03.03.2017, 12) § 5 määrab kaugküttepiirkonnana üldplaneeringu alusel
kindlaksmääratud maa-ala, millel asuvate tarbijapaigaldiste varustamiseks soojusega kasutatakse
kaugkütet. Tegu on maa-alaga, mille määramise õigus on kohalikul omavalitsusel. Täiendavalt
kehtestavad kohalikud omavalitsused kaugküttepiirkonnas võrguga liitumise tingimused.
Kaugkütteseaduse § 5 lg 41 võimaldab kaugküttepiirkonnas tarbijatel ka lisaks kaugküttevõrgust
saadavale soojusele osta kütusevabadest ja taastuvatest allikatest muundatud soojusenergiat.
Kaugkütteseadus on küll võimaldanud mitmeid keskkonnahoidlike lahendusi, kuid rakendamine
on jäetud suhteliselt laia diskretsiooniga kohalike omavalitsuste pädevusse. Arvestades kohalike
omavalitsuste suurt arvu ja erinevusi kohalikul tasandil kehtestatud kaugküttepiirkonna liitumise
ja võrgust eraldumise tingimustes, sooviksin Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi abi
kaugkütteseaduse § 5 lg 41 tõlgendamisel.
Kaugkütteseaduse §5 lg 41 sätestab: Kaugküttepiirkonnas võivad tarbijad lisaks kaugküttevõrgust
saadavale soojusele osta ka kütusevabadest ja taastuvatest allikatest muundatud soojusenergiat
selle tootjatelt.
Minu küsimus:
Olukorras, kus tarbija soovib kaugküttepiirkonnas uusehitise kütteks kasutada õhksoojuspumpa,
ei ole tarbijal seaduse kohaselt kohustust kaugküttevõrguga liitumiseks, kui ta kasutab
õhksoojuspumba käitamiseks nt päikese- või tuuleenergiat.
Kuidas peaks kirjeldatud juhul kaugküttepiirkonnas paiknev tarbija uusehitise rajamisel
tõendama, et ta tarbib kütusevabadest ja taastuvatest allikatest muundatud soojusenergiat?
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Veikko Toomere, vandeadvokaat