Kilvar Kessler
Finantsinspektsioon Meie 17.09.2020 nr 1.1-10/6366-1
[email protected]
Pandikirjaseaduse ja teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõu esitamine
kooskõlastamiseks ning arvamuse
avaldamiseks
Austatud härra Kessler
Käesolevaga esitame Teile kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks
pandikirjaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis on kättesaadav koos
seletuskirjaga õigusaktide eelnõude elektroonilise kooskõlastamise süsteemi EIS vahendusel
http://eelnoud.valitsus.ee/.
Palume Teie seisukohta viieteistkümne tööpäeva jooksul.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Martin Helme
rahandusminister
Lisad:
1. eelnõu
2. seletuskiri
3. seletuskirja lisa 1
4. seletuskirja lisa 2
Valner Lille
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
Lisaadressaadid:
Eesti Pank
Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda
Tallinna Börs
Tallinna Börs
Eesti Kindlustusseltside Liit
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus
Eesti Era- ja Riskikapitali Assotsiatsioon
Eesti Advokatuur
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda
Audiitorkogu
Eesti Pangaliit
2
EELNÕU
31. august 2020
Pandikirjaseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus
§ 1. Pandikirjaseaduse muutmine
Pandikirjaseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 1 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Käesolev seadus reguleerib pandikirjade emiteerimiseks täiendava tegevusloa andmist
krediidiasutusele, pandikirjade emiteerimise ja tagamise tingimusi, krediidiasutuse nõuete
loovutamist eesmärgiga arvata loovutatud nõuded pandikirjade tagatisvara hulka,
pandikirjaportfelli eraldumist krediidiasutuse muust varast ning pandikirjadega seonduvat
riiklikku järelevalvet ja vastutust.“;
2) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Pandikirjade programm on pandikirjade emissioon või emissioonide seeria, mille
struktuursed tingimused on samasugused või olulises osas sarnased ja mis on määratud kindlaks
emitendile antud täiendavas tegevusloas kirjeldatud pandikirjade programmis.“;
3) paragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:
„8) taotleja juhtkonna ja pandikirjaportfelli valitsemisega seotud töötajate andmed, mis
sisaldavad vastava isiku piisavat kvalifikatsiooni ja teadmisi pandikirjade emiteerimise ja
pandikirjaportfelli valitsemise kohta kinnitavaid andmeid.“;
4) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Täiendava tegevusloa taotlemisel esitab taotleja Finantsinspektsioonile pandikirjade
programmi heakskiitmiseks lisaks avaldusele käesoleva seaduse §-s 41 nimetatud
dokumendid.“;
5) paragrahvi 4 lõiget 3 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:
„6) pandikirjade programm ja selle struktuursed tingimused.“;
6) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Pandikirjade programmi heakskiitmise otsuse teeb Finantsinspektsioon koos täiendava
tegevusloa andmise otsusega. Heakskiitmise otsusele kohaldatakse käesoleva seaduse § 41
lõigetes 3–6 sätestatut.“;
7) seadust täiendatakse §-ga 41 järgmises sõnastuses:
„§ 41. Pandikirjade programmi muudatuste heakskiitmine
(1) Kui emitent soovib pärast täiendava tegevusloa andmist emiteerida pandikirju teistsuguse
pandikirjade programmi alusel kui äriplaanis sätestatud, esitab emitent Finantsinspektsioonile
taotluse plaanitava pandikirjade programmi heakskiitmiseks, mis sisaldab § 4 lõike 1 punktides
1, 2, 5 ja 8 ning lõike 3 punktis 6 nimetatud andmeid ja dokumente uue pandikirjade programmi
kohta ning muid asjakohaseid dokumente ja andmeid, mida muudetakse seoses uue
pandikirjade programmi kehtestamisega.
1
(2) Finantsinspektsioon teeb otsuse täiendava pandikirjade programmi heakskiitmise või sellest
keeldumise kohta kümne tööpäeva jooksul arvates taotluse või täiendatud dokumentide
esitamisest Finantsinspektsioonile.
(3) Otsuse täiendava pandikirjade programmi heakskiitmise või sellest keeldumise kohta
toimetab Finantsinspektsioon viivitamata taotleja esindajale kätte.
(4) Kui Finantsinspektsioon ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul
otsust teinud, loetakse heakskiit kavandatava pandikirjade programmi jaoks antuks.
(5) Finantsinspektsioonil on õigus teha keelduv otsus järgmistel tingimustel:
1) kavandatav pandikirjade programm ei vasta õigusaktidega kehtestatud nõuetele ja selles on
olulised puudused;
2) emitent ei ole taotlemisel esitanud kõiki õigusaktidega ette nähtud dokumente või nimetatud
dokumendid on omavahel vastuolus.“;
8) paragrahvi 11 täiendatakse lõigetega 51–5⁴ järgmises sõnastuses:
„(51) Emitendil tekib kohustus võlgnikku teavitada nõude kandmisest tagatisregistrisse, kui on
tõenäoline, et toimub pandikirjaportfelli eraldumine käesoleva seaduse § 33 kohaselt. Sellisel
juhul teavitab emitent võlgnikku nõude kandmisest tagatisregistrisse enne pandikirjaportfelli
eraldumist.
(52) Kui võlgniku teavitamine pandikirjade tagatiseks oleva nõude kandmisest
tagatisregistrisse on kohustuslik, teavitab emitent võlgnikku avaliku teavitusega emitendi
veebilehel ja lisaks väljaandes Ametlikud Teadaanded või vähemalt ühes üleriigilise levikuga
päevalehes.
(53) Käesoleva paragrahvi lõikes 52 nimetatud teade tuleb avaldada lisaks Eestile ka teistes
lepinguriikides, kus asub nõude võlgnik.
(54) Avalik teavitus pandikirjade tagatiseks oleva nõude kandmisest tagatisregistrisse peab
sisaldama vähemalt järgmist informatsiooni:
1) pandikirjade emitendi nimi ja registrikood;
2) teave, mis võimaldab pandikirjade tagatiseks tagatisregistrisse kantud nõude tuvastada ilma
üksikute võlgnike ja asjassepuutuvate kolmandate isikute andmeid avaldamata;
3) teave selle kohta, kuidas nõude pandikirjade tagatiseks tagatisregistrisse kandmine mõjutab
võlgnike ja asjassepuutuvate kolmandate isikute õigusi ja kohustusi.“;
9) paragrahvi 11 lõike 6 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Tagatisregistrisse kantud nõude võlgnikul ja tuletisinstrumendi vastaspoolel on enne
pandikirjaportfelli eraldumist ning huvitatud isikul põhjendatud juhul õigus saada teavet selle
kohta, kas temaga seotud nõue või tuletisinstrument on tagatisregistrisse kantud.“;
10) paragrahvi 12 lõike 3 teist lauset täiendatakse pärast sõna „osutab“ sõnadega „või on
osutanud tagatisvara kontrollijaks nimetamisele eelneva kolme aasta jooksul“;
11) paragrahvi 13 lõike 2 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;
12) paragrahvi 16 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
2
„(1) Eestis võlakirju pakkudes võib nende nimetuses kasutada sõna „pandikiri“, väljendit
„Euroopa pandikiri” või „Eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri“, nende tuletisi või võõrkeelseid
vasteid üksnes täiendava tegevusloaga Eesti krediidiasutus või Euroopa Majanduspiirkonna
lepinguriigis (edaspidi lepinguriik) asutatud krediidiasutus, millel on õigus emiteerida
pandikirju kooskõlas käesoleva seaduse ja teises lepinguriigis Euroopa Parlamendi ning
nõukogu direktiivi 2019/2162, mis käsitleb pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade avalikku
järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL (ELT L 328,
18.12.2019, lk 29–57), ülevõtmiseks kehtestatud õigusnormide sätetega.
(2) Lepinguriigis asutatud krediidiasutus võib Eestis võlakirju pakkudes kasutada nende
nimetuses sõna „pandikiri“ või väljendit „Euroopa pandikiri”, selle tuletisi või võõrkeelseid
vasteid üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:
1) Eestis pandikirjana pakutavad võlakirjad vastavad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
direktiivis (EL) 2019/2162 sätestatud tingimustele;
2) kõikides prospektides, aruannetes ja reklaammaterjalides peab olema välja toodud selliste
võlakirjade võõrkeelne originaalnimetus ning välisriigi õigusakt, mille alusel vastav võlakiri on
emiteeritud.“;
13) paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Lepinguriigis asutatud krediidiasutus võib Eestis võlakirju pakkudes kasutada nende
nimetuses väljendit „Eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri“, selle tuletisi või võõrkeelseid vasteid
üksnes juhul, kui lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele vastavad
pakutavad pandikirjad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 575/2013 artiklis 129
ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruses (EL) 2019/2160, millega muudetakse määrust
(EL) nr 575/2013 pandikirjadest tulenevate riskipositsioonide osas (ELT L 328, 18.12.2019, lk
1–6), sätestatud nõuetele.“;
14) paragrahvi 17 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „siis,“ tekstiosaga „lõikes 4¹ nimetatud juhul
ja“;
15) paragrahvi 17 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:
„(41) Pandikirjade tingimustes ette nähtud pandikirjadest tuleneva maksekohustuse tähtaega
edasi lükkavaks tingimuseks võivad olla üksnes:
1) pandikirja portfelli eraldumine käesoleva seaduse § 33 kohaselt;
2) emitendi suhtes varajase sekkumise meetmete rakendamine finantskriisi ennetamise ja
lahendamise seaduse § 36 alusel, kui Finantsinspektsioon annab selleks asjaomases
ettekirjutuses loa.
(42) Pandikirjade tingimustes sätestatakse, millised tagajärjed on emitendi maksejõuetusel või
kriisilahendusmeetme rakendamisel pandikirja maksekohustuse tähtajale.“;
16) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kõigi ühte liiki kuuluvate lunastamata pandikirjade põhisumma ja neilt tasumisele
kuuluvad intressid, tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumentidest tulenevad netokohustused
käesoleva seaduse § 24 lõike 2 tähenduses ning pandikirjaportfelliga seotud tegevuskulud, mille
moodustavad pandikirjade portfelli likvideerimise korral valitsemise ja haldamisega eeldatavalt
seotud kulud, peavad olema igal ajal tagatud tagatisvaraga. Tagatisvara nimiväärtus peab
ületama vähemalt viie protsendi võrra tagatavaid kohustusi.“;
17) paragrahvi 18 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastustes:
3
„(11) Pandikirjade tagatisvara ja pandikirjadelt tasumisele kuuluvad intressid, tagatisregistrisse
kantud tuletisinstrumentidest tulenevad netokohustused ja pandikirjaportfelliga seotud
tegevuskulud arvutatakse sama arvutusmetoodikat kasutades.“;
18) paragrahvi 18 lõike 2 esimene lause tunnistatakse kehtetuks;
19) paragrahvi 18 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Emitent võib pandikirja tingimustega ette näha tagatisvara nimiväärtuse kõrgema taseme
võrreldes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tagatisvara nõuetega.“;
20) paragrahvi 18 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;
21) paragrahvi 18 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Pandikirjade nimiväärtusele või lunastamisväärtusele vastavate tagatiste kogum
moodustab põhitagatisvara. Põhitagatisvarale vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 teisele
lausele pandikirjade nimiväärtuse viie protsendi ulatuses lisatav tagatiste kogum moodustab
kohustusliku lisatagatisvara.“;
22) paragrahvi 18 lõige 8 tunnistatakse kehtetuks;
23) paragrahvi 18 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:
„(9) Täpsemad nõuded lunastamata pandikirjadega seotud maksmisele kuuluvate intresside ja
tagatisvaralt saadavate intresside arvutamiseks kehtestab valdkonna eest vastutav minister
määrusega.“;
24) paragrahvi 19 lõikes 1 asendatakse arv „80“ arvuga „85“;
25) paragrahvi 20 lõike 1 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„6) nõuded krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu, mis vastavad Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 kohaselt krediidikvaliteedi astmele 2, tingimusel et need
ei ületa kümmet protsenti selle pandikirjaportfelli lunastamata pandikirjade nimiväärtusest,
mille tagatisena nõudeid kasutatakse;“;
26) paragrahvi 20 lõiget 1 täiendatakse punktiga 61 järgmiselt sõnastuses:
„61) nõuded Euroopa Liidus asuvate Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013
kohaselt vähemalt krediidikvaliteedi astmele 3 vastavate krediidiasutuste ja
investeerimisühingute vastu, mille lunastustähtaeg ei ületa 100 päeva, tingimusel et need ei
ületa kaheksat protsenti selle pandikirjaportfelli lunastamata pandikirjade nimiväärtusest, mille
tagatisena nõudeid kasutatakse, ning tingimusel, et järgitakse käesoleva paragrahvi lõikes 3
sätestatud nõudeid;“;
27) paragrahvi 20 lõike 1 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„7) käesoleva seaduse § 24 lõikes 1 nimetatud netonõuded, mis tulenevad käesoleva seaduse §-
s 23 sätestatud tingimustele vastavatest tuletisinstrumentidest ning mida ei saa käsitada
käesoleva lõike punktis 5 või 6 nimetatud nõuetena, tingimusel et need ei ületa 15 protsenti
selle pandikirjaportfelli lunastamata pandikirjade nimiväärtusest, mille tagatisena nõudeid
kasutatakse.“;
28) paragrahvi 20 lõiget 1 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:
4
„8) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 7 nimetatud nõuded, mis vastavad Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 kohaselt vähemalt krediidikvaliteedi astmele 3,
tingimusel et need ei ületa kaheksat protsenti selle pandikirjaportfelli lunastamata pandikirjade
nimiväärtusest, mille tagatisena nõudeid kasutatakse, ning tingimusel, et järgitakse käesoleva
paragrahvi lõikes 3 sätestatud nõudeid.“;
29) paragrahvi 20 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Nõuded ühe käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5, 6 või 61 nimetatud krediidiasutuse või
investeerimisühingu või punktis 7 või 8 nimetatud tuletisinstrumendi vastaspoole vastu ei tohi
ületada kahte protsenti selle pandikirjaportfelli lunastamata pandikirjade nimiväärtusest, mille
tagatisena nõudeid kasutatakse. Käesolevas lõikes sätestatud piirangut ei kohaldata nõuetele
Euroopa Keskpankade Süsteemi kuuluvate keskpankade vastu.“;
30) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 61 ja 8 nimetatud nõudeid on emitendil tagatisvara
hulgas lubatud kasutada pärast seda, kui on saadud vastavasisuline nõusolek
Finantsinspektsioonilt ja Finantsinspektsioon on konsulteerinud Euroopa Pangandusjärelevalve
Asutusega, ning üksnes juhul, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013
kohase krediidikvaliteedi astmele 1 ja krediidikvaliteedi astmele 2 vastavuse nõuete
kohaldamise tõttu on võimalik dokumenteerida olulisi kontsentratsiooniprobleeme.“;
31) paragrahvi 21 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 lõike 1 punktis c
nimetatud tunnustele vastavad lühiajalised riskipositsioonid ja lühiajalised hoiused, kui need ei
moodusta rohkem kui 15 protsenti põhitagatisvara ja kohustusliku lisatagatisvara summast.“;
32) paragrahvi 21 lõiget 3 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:
„Päevadiferentsi arvutamisel ei võeta arvesse tuletislepingute alusel saadud summasid, kui need
tulenevad tuletislepingu vastaspoole poolt pandikirjade emitendi kasuks panditud
finantsvarast.“;
33) paragrahvi 22 lõiked 2 ja 3 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui stressitesti käigus arvutatud tagatisvara väärtus ei vasta käesoleva seaduse § 18 lõigetes
1–2 sätestatud nõuetele, tuleb stressitesti käigus leitud suurima puudujäägi võrra suurendada
tagatisregistrisse kantavaid tagatisi.
(3) Täpsemad nõuded pandikirjaportfelli stressitesti tegemise korrale ja metoodikale kehtestab
valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;
34) paragrahvi 23 lõike 1 punktid 1–4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) tehing tuletisinstrumendiga on tehtud selle sektori jaoks tavapärase raamlepingu alusel, mis
on piisavalt dokumenteeritud ning mis võimaldab tasaarvestust üksnes tagatisregistrisse kantud
tuletisinstrumentidest tulenevate nõuete puhul;
2) tehingu vastaspooleks on käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud määruse
kõlblikkuse nõuetele vastav isik;
3) raamlepingu või tehingu tingimustega on tagatud, et emitendi maksejõuetuse või
kriisilahenduse korral, juhul kui sellega ei kaasne konkreetse tuletisinstrumendiga seotud
pandikirjaportfelli maksejõuetust, ei ole tehingu vastaspoolel õigust tehingut või raamlepingut
ennetähtaegselt lõpetada;
5
4) tehingu ainsaks eesmärgiks on pandikirjadest tulenevate emitendi intressimäära- või
vahetuskursiriskide maandamine;“;
35) paragrahvi 23 lõiget 1 täiendatakse punktidega 6–8 järgmises sõnastuses:
„6) tuletisinstrumendiga tehtud tehingute suhtes ei kohaldata kliiringukohustust vastavalt
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 4. juuli 2012 määrusele (EL) nr 648/2012, börsiväliste
tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta;
7) pandikirjade tagatisvara ei kasutata tagatisena tuletisinstrumentide lepingust tulenevate
kohustuste tagamiseks;
8) tuletislepingu kohaselt, juhul kui tuletisinstrumendiga tehtud tehingu vastaspoole
krediidivõime on langenud olulisel määral, annab tehingu vastaspool täiendava tagatise või
emitent korraldab sellise tehingu vastaspoole väljavahetamise.“;
36) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Emitent on kohustatud tuletislepingute mahtu tagatisvara hulgas vähendama
proportsionaalselt maandatava riski vähenemisega ning eemaldama tuletislepingud tagatisvara
hulgast täielikult juhul, kui maandatav risk lakkab olemast.“;
37) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Täiendavad nõuded tuletislepingute hindamise meetoditele ja protseduurile,
kõlblikkuskriteeriumid tuletislepingu vastaspoolele, tuletisinstrumentide kasutamisega seoses
vajalike dokumentide esitamisele ja tuletistehingu vastaspoolte asendamise korrale ning
tingimused, juhuks kui vastaspoole krediidivõime halveneb, kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega.“;
38) paragrahvi 25 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Kui hüpoteekkrediidi saaja satub krediidiga makseviivitusse pärast selle tagatisregistrisse
kandmist, võib makseviivitusse sattunud krediidist tagatisvara väärtuse arvutamisel arvesse
võtta:
1) 100 protsenti tagatisregistrisse kantud krediidi väärtusest, kui krediit on makseviivituses
olnud vähem kui 90 päeva;
2) 70 protsenti tagatisregistrisse kantud krediidi väärtusest, kui krediit on makseviivituses olnud
vähemalt 90 päeva ja krediidi suhe hüpoteekkrediiti tagava vara väärtusesse on väiksem kui 50
protsenti;
3) 40 protsenti tagatisregistrisse kantud krediidi väärtusest, kui krediit on makseviivituses olnud
vähemalt 90 päeva ja krediidi suhe hüpoteekkrediiti tagava vara väärtusesse on suurem kui 50
protsenti;
4) 0 protsenti tagatisregistrisse kantud krediidi väärtusest, kui krediit on makseviivituses olnud
vähemalt 180 päeva.“;
39) paragrahvi 28 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Tagatisregistrisse võib kanda üksnes hüpoteekkrediidi:
1) mille tagatiseks oleva vara turuväärtust on hinnanud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse
§ 53 lõikes 2 sätestatud nõuetele vastav hindaja kooskõlas sama paragrahvi lõikes 3 ja lõike 4
alusel antud määruses sätestatud nõuetega või
2) mille tagatiseks oleva nõude vastaspoole turvalisus ja usaldusväärsus on kindlaks määratud
maksude kogumise võime põhjal või selle alusel, et nõude vastaspoole tegevuse
usaldusväärsuse ja finantsstabiilsuse üle toimub pidev avalik järelevalve.“;
40) paragrahvi 29 lõiget 2 täiendatakse punktidega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:
6
„3) sagedasem tagatisregistrisse kantud hüpoteekkrediite tagava vara väärtuse ülevaatamine on
ette nähtud pandikirjade tingimustes;
4) seda nõuab Finantsinspektsioon, tagatisvara kontrollija või tagatisvara haldur.“;
41) paragrahvi 30 lõiget 1 täiendatakse punktiga 61 järgmises sõnastuses:
„61) lepinguriigi osalusega äriühingule antud krediidist või lepinguriigi osalusega äriühingu
poolt tagatud krediidist;“;
42) paragrahvi 30 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 61 nimetatud krediiti võib tagatisvarana kasutada
üksnes juhul, kui sellise krediidi tagamiseks on seatud tagatis, mis vastab vähemalt 110
protsendile väljastatud krediidisummast, ning kui on täidetud järgmised tingimused:
1) lepinguriigi osalusega äriühing osutab olulist avalikku teenust litsentsi, kontsessioonilepingu
või riigiasutuse antud muu volituse alusel;
2) lepinguriigi osalusega äriühingu suhtes kohaldatakse avalikku järelevalvet;
3) lepinguriigi osalusega äriühingul on piisavad tuluallikad, mis on tagatud sellega, et
lepinguriigi osalusega äriühingul on võimalik piisavalt paindlikult koguda ja suurendada
osutavate teenuste eest võetavaid tasusid ja esitatavaid nõudeid, et tagada finantsseisundi
usaldusväärsus ja maksevõime, lepinguriigi osalusega äriühing saab oluliste avalike teenuste
osutamise eest seadusjärgselt piisavalt toetusi, et tagada finantsseisundi usaldusväärsus ja
maksevõime või lepinguriigi osalusega äriühing on sõlminud avaliku sektori asutusega kasumi
ja kahjumi ülekandmise lepingu.“;
43) seaduse 3. peatükki täiendatakse 4. jaoga järgmises sõnastuses:
„4. jagu
Nõude loovutamine ja omandamine tagatisvara moodustamiseks
§ 311. Nõude loovutamine
(1) Krediidiasutusel on õigus loovutada oma nõue võlgniku vastu pandikirjade tagatisvara
moodustamiseks lepinguriigi krediidiasutusele või lepinguriigis asuvale eriotstarbelisele
ettevõtjale, kes on loodud pandikirjade tagatisvara moodustamiseks. Nõude loovutamisele
kohaldatakse võlaõigusseaduses nõude loovutamise kohta sätestatut käesolevas seaduses
sätestatud erisustega.
(2) Käesoleva paragrahvi alusel nõude loovutamine, mille eesmärk on pandikirjade tagatisvara
moodustamine, ei vaja võlgniku nõusolekut.
(3) Nõude loovutamise leping, mille eesmärk on tagatisvara moodustamine, peab olema
sõlmitud kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
(4) Kui võlgnik täidab kohustuse nõude loovutanud krediidiasutusele, peab nõude loovutanud
krediidiasutus tagama kohustuse täitmise tulemusel saadu eraldatuse nõude loovutanud
krediidiasutuse muudest varadest ja edastama kohustuse täitmise tulemusel saadu viivitamata
uuele võlausaldajale.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt uuele võlausaldajale üle antud vara ei kuulu nõude
loovutanud krediidiasutuse varade hulka nõude loovutanud krediidiasutuse pankrotimenetluses,
likvideerimismenetluses, täitemenetluses ega kriisilahendusmenetluses ning sellele ei laiene
moratoorium.
7
(6) Kui nõude loovutanud krediidiasutus ei ole enne tema suhtes välja kuulutatud pankrotti,
moratooriumi, sundlõpetamist ette nägeva kohtumääruse jõustumist, vabatahtliku lõpetamise
otsuse vastuvõtmist, kriisilahendusmeetmete algatamist või täitemenetluse algatamist
käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt kohustuse täitmise tulemusel saadut uuele võlausaldajale
edastanud, ei kuulu selline vara nõude loovutanud krediidiasutuse varade hulka tema
pankrotimenetluses, likvideerimismenetluses, kriisilahendusmenetluses ega täitemenetluses
ning sellele ei laiene moratoorium.
(7) Käesoleva paragrahvi alusel nõude loovutanud krediidiasutus on kohustatud teavitama
võlgnikku nõude loovutamisest. Võlgnikku võib nõude loovutamisest teavitada avaliku
teavitusega nõude loovutanud krediidiasutuse ja nõude omandanud krediidiasutuse või
eriotstarbelise ettevõtja veebilehel või vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Võlgnikku võib nõude loovutamisest teavitada enne või pärast nõude loovutamist, kuid seda
peab tegema hiljemalt enne nõude loovutanud krediidiasutuse suhtes pankroti või moratooriumi
väljakuulutamist, kriisilahendusmeetmete algatamist, sundlõpetamist ette nägeva
kohtumääruse jõustumist või vabatahtliku lõpetamise otsuse vastuvõtmist.
(8) Avalik teavitus nõude loovutamisest, mille eesmärk on pandikirjade tagatisvara
moodustamine, peab sisaldama järgmist informatsiooni:
1) nõude omandanud isiku nimi ja registrikood;
2) nõude loovutanud krediidiasutuse nimi;
3) teave, mis võimaldab loovutatud nõuded tuvastada ilma üksikute võlgnike ja
asjassepuutuvate kolmandate isikute andmeid avaldamata;
4) teave selle kohta, kuidas nõude loovutamine mõjutab võlgnike ja asjassepuutuvate
kolmandate isikute õigusi ja kohustusi.
(9) Nõude loovutanud krediidiasutus peab esitama käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud
teabe samal ajal ka Finantsinspektsioonile. Finantsinspektsioon võib avalikustada talle esitatud
teabe oma veebilehel.
(10) Tarbijast võlgnikele või asjassepuutuvale kolmandale isikule on tagatud pärast käesoleva
paragrahvi kohaselt nõude loovutamist uuele võlausaldajale kõik õigused, mis tulenevad nende
kodukohariigi tarbijakaitse sätetest, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
§ 312. Tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatud nõudeid tagavate tagatiste ja
kõrvalkohustuste üleminek
(1) Nõuet tagava tagatise ja kõrvalkohustuse üleminekule kohaldatakse võlaõigusseaduses
sätestatut käesolevas seaduses sätestatud erisustega.
(2) Kui krediidiasutus loobub nõudest eesmärgiga moodustada tagatisvara, läheb nõude
omandajale üle õigus teostada nõude suhtes olemasolevast või tulevikus tekkivast
täitedokumendist tulenevaid õigusi:
1) alates ajast, kui tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatud nõue loovutati, juhul kui
tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatud nõuet tagava tagatise üleandmiseks ei ole vaja
avalikult peetavasse registrisse kannet teha;
2) pärast kande tegemist avalikult peetavasse registrisse, juhul kui tagatisvara moodustamise
eesmärgil loovutatud nõuet tagava tagatise üleandmiseks on vaja avalikult peetavasse
registrisse teha kanne.“;
8
44) seaduse 4. peatüki 1. jao pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1. jagu
Tasaarvestus, täitemenetlus tagatisvara ja võlausaldaja suhtes, maksejõuetusmenetlus
võlausaldaja suhtes ja pandikirjaportfelli eraldumine“;
45) seaduse 4. peatüki 1. jagu täiendatakse §-dega 313–317 järgmises sõnastuses:
„§ 313. Sätete kohaldamine
Käesolevas jaos pandikirjade kohta sätestatut kohaldatakse ka teises lepinguriigis Euroopa
Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2019/2162 ülevõtmiseks kehtestatud õigusnormide alusel
emiteeritud pandikirjadele.
§ 314.. Tasaarvestus tagatisvara suhtes
Võlgnik või asjassepuutuv kolmas isik ei või tasaarvestada oma tagatisvaraga seotud nõudeid,
mis pole muutunud sissenõutavaks enne käesoleva paragrahvi punktides 1 ja 2 sätestatud
sündmusi, alates ajast kui võlgnik või asjassepuutuv kolmas isik sai teada või pidi teada saama:
1) pandikirja tagatiseks oleva nõude kandmisest tagatisregistrisse;
2) pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil nõude loovutamisest uuele võlausaldajale
käesoleva seaduse § 311 kohaselt, juhul kui pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil
loovutatud nõue on uue võlausaldaja juures pandikirjade tagatisvara hulka arvatud.
§ 315. Täitemenetlus nõude loovutanud võlausaldaja suhtes
(1) Krediidiasutuse suhtes, kes on nõude loovutanud eesmärgiga moodustada tagatisvara, läbi
viidavale täitemenetlusele kohaldatakse täitemenetluse seadustikus sätestatut käesolevas
paragrahvis sätestatud erisustega.
(2) Krediidiasutuselt uuele võlausaldajale loovutatud nõudele, mille eesmärk on tagatisvara
moodustamine, on võimalik pöörata sissenõue, seda on võimalik arestida ning sellele on
võimalik seada käsutuspiirang üksnes juhul, kui nimetatud nõue ei ole uue võlausaldaja juures
arvatud pandikirjade tagatisvara hulka.
§ 316. Pankrotimenetlus nõude loovutanud võlausaldaja suhtes
(1) Käesoleva seaduse § 311 alusel nõude loovutanud krediidiasutuse pankrotivara hulka ei
kuulu nimetatud paragrahvi alusel loovutatud nõue ning seda ei saa pankrotimenetluse käigus
tagasi võita, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul. Nimetatud piirang
kehtib nõuete loovutamise suhtes, mis on toimunud enne nõude loovutanud krediidiasutuse
pankroti väljakuulutamist.
(2) Käesoleva seaduse § 311 alusel loovutatud nõue kuulub nõude loovutanud krediidiasutuse
pankrotivara hulka ning seda on tema pankrotimenetluse käigus võimalik tagasi võita üksnes
juhul, kui täidetud on üks järgmistest tingimustest:
1) loovutatud nõue pole uue võlausaldaja juures arvatud tagatisvara hulka;
2) tagatisvara haldur, tagatisvara kontrollija või teise lepinguriigi vastav institutsioon on andnud
nõusoleku ning nõude tagasivõitmise tagajärjel ei lange pandikirjade põhi- ja lisatagatisvara
suurus alla seaduses sätestatud miinimummäära ning on tõendatud, et nõuete loovutamise
9
tehingu kehtetuks tunnistamine ei halvenda pandikirjaomaniku õigusi tema nõuete
rahuldamiseks tagatisvara ja sellelt laekuva tulu arvelt vastavalt pandikirjade tingimustele.
§ 317. Saneerimismenetlus tagatisvara suhtes
(1) Tagatisregistrisse kantud või muul moel tagatisvara hulka arvatud nõude võlgnikule
kohaldatakse saneerimisseadust käesolevas seaduses sätestatud erisustega.
(2) Tagatisregistrisse kantud või muul moel tagatisvara hulka arvatud emitendi nõuet võlgniku
vastu ei saa saneerimiskavas ümber kujundada.“;
46) paragrahvi 33 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;
47) paragrahvi 34 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „, välja arvatud käesoleva seaduse § 33 lõike
1 punktis 3 sätestatud juhul“;
48) paragrahvi 34 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Pandikirjaportfelli eraldumine ei mõjuta pandikirjadest, tagatisregistrisse kantud
tuletisinstrumentidest ega tagatisvarast tulenevaid õigusi ja kohustusi ning pandikirjadega
seotud maksekohustuste täitmise tähtpäeva ei loeta pandikirjaportfelli eraldumisel saabunuks,
kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pandikirjaomanike ja tagatisregistrisse kantud
tuletisinstrumentide vastaspoolte nõuded rahuldatakse tagatisvara ja sellelt laekuva tulu arvelt
vastavalt pandikirjade ja tuletisinstrumentide tingimustele.“;
49) paragrahvi 34 lõike 5 kolmandast lausest jäetakse välja tekstiosa „, välja arvatud käesoleva
seaduse § 35 lõikes 1 sätestatud juhul“;
50) paragrahv 35 tunnistatakse kehtetuks;
51) paragrahvi 49 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Maksejõuetule eraldunud pandikirjaportfellile kohaldatakse pankrotiseaduses
pankrotivõlgniku kohta sätestatut ja tema pankrotimenetlusele kohaldatakse pankrotimenetluse
sätteid käesolevas seaduses sätestatud eristustega.“;
52) paragrahvi 55 lõike 1 teises lauses asendatakse tekstiosa „ühe kuu jooksul“ tekstiosaga
„20 päeva jooksul“;
53) paragrahvi 55 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Pandikirjaportfellide kohta avalikustatakse liigiti järgmine teave:
1) lunastamata pandikirjade ja tagatisvara nimiväärtus;
2) kõigi kõnealuse pandikirjaprogrammi alla kuuluvate pandikirjade nimekiri rahvusvaheliste
väärtpaberite identifitseerimisnumbritega (ISIN-kood) nende olemasolu korral;
3) pandikirjade ja tagatisvara tähtajastruktuur;
4) tagatiste väärtuse geograafiline jaotus vähemalt riigi täpsusega, lähtudes hüpoteekkrediidi
või ärihüpoteekkrediidi puhul seda tagava vara asukohast ning muude tagatiste puhul võlgniku
või emitendi asukohast;
5) tagatisvara hulka arvatud varade liik, tagatisvara hulka arvatud laenude kogusuurus ja
hindamismeetod;
6) asendustagatiste väärtuse summaline jaotus vastavalt nende käesoleva seaduse § 20 lõikes 1
nimetatud liigile;
10
7) likviidsusvaru suurus ning teave kogu likviidsusvaru ja järgmise 180 päeva maksekohustuste
suhte kohta;
8) üle 90 päeva makseviivituses oleva või emitendi hinnangul ebatõenäoliselt laekuva
asendustagatiste summa protsentuaalne osakaal tagatisvarast;
9) andmed tururiski, sealhulgas intressimäärariski ja valuutariski ning krediidi ja likviidsusega
seotud riskide kohta;
10) loend pandikirja maksekohustuse tähtaega edasi lükkavatest tingimustest;
11) põhitagatisvara, kohustusliku lisatagatisvara ja vabatahtliku lisatagatisvara suurus;
12) informatsioon tuletislepingute vastaspoolte kohta;
13) krediidi ja selle tagatiseks oleva vara väärtuse suhte arvutamise metoodika.“;
54) paragrahvi 55 lõike 3 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;
55) paragrahvi 55 lõike 4 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;
56) paragrahvi 56 lõiget 4 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses:
„10) sise-eeskirjade seadusega kooskõlla viimist.“;
57) paragrahvi 58 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Finantsinspektsioon peab emitentide nimekirja, nimekirja pandikirjadest, mille puhul võib
kasutada märgist „Euroopa pandikiri“, ja nimekirja pandikirjadest, mille puhul võib kasutada
märgist „Eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri“. Nimekirjad avalikustatakse Finantsinspektsiooni
seaduse § 53 lõike 4 alusel kehtestatud korras.
(2) Finantsinspektsioon edastab igal aastal käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe
Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele.“;
58) seadust täiendatakse §-ga 681 järgmises sõnastuses:
„§ 681. Enne käesoleva seaduse 2021. aasta 8. juulil jõustunud redaktsiooni väljastatud
tegevuslubade kehtivus
(1) Emitent, kellele on enne käesoleva seaduse 2021. aasta 8. juulil jõustunud redaktsiooni
alusel antud täiendav tegevusluba pandikirjade emiteerimiseks, ei pea taotlema juba emiteeritud
pandikirjade või tulevikus emiteeritavate pandikirjade, mille struktuursed tingimused on
samasugused või olulises osas sarnased juba emiteeritud pandikirjadega, jaoks pandikirjade
programmi heakskiitmist.
(2) Emitent, kes on enne käesoleva seaduse 2021. aasta 8. juulil jõustunud redaktsiooni alusel
emiteerinud pandikirju või kes emiteerib tulevikus pandikirju, mille struktuursed tingimused on
samasugused või olulises osas sarnased käesoleva seaduse 2021. aasta 8. juulil jõustunud
redaktsiooni eelselt emiteeritud pandikirjadega, peavad järgima ka kõiki käesoleva seaduse
2021. aasta 8. juulil jõustunud redaktsiooniga kehtestatud nõudeid.“;
59) seadust täiendatakse normitehnilise märkusega järgmises sõnastuses:
„1 Euroopa Parlamendi ning nõukogu direktiiv 2019/2162, mis käsitleb pandikirjade
emiteerimist ja pandikirjade avalikku järelevalvet ning millega muudetakse direktiive
2009/65/EÜ ja 2014/59/EL (ELT L 328, 18.12.2019, lk 29–57).“.
§ 2. Asjaõigusseaduse muutmine
11
Asjaõigusseaduse § 338 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Hüpoteegi üleandmiseks seoses pandikirjade tagatisvara moodustamisega on nõutav
hüpoteegipidaja ja hüpoteegi omandaja notariaalselt kinnitatud või digitaalselt allkirjastatud
kokkulepe ning kande tegemine kinnistusraamatusse.“.
§ 3. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine
Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 462 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Inspektsioon teavitab Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust pandikirjade emitentidest
vastavalt pandikirjaseaduse §-le 58.“;
2) paragrahvi 462 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:
„(10) Inspektsioon edastab Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele info kõigist pandikirja
emitentidele määratud halduskaristustest ja muudest haldusmeetmetest, kriminaalkaristustest
ning määratud karistuse üksikasjadest.“;
3) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 17 järgmises sõnastuses:
„(17) Inspektsioon teeb koostööd teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, Euroopa
Pangandusjärelevalve Asutusega ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutusega pandikirju
emiteeriva krediidiasutuse üle järelevalveülesannete täitmiseks. Rahvusvahelise koostöö
raames edastab Inspektsioon:
1) käesolevas lõikes nimetatud isikute põhjendatud taotlusel mistahes asjakohase teabe, kui see
on vajalik pandikirju emiteeriva krediidiasutuse üle järelevalveülesannete täitmiseks;
2) käesolevas lõikes nimetatud isikutele omal algatusel mistahes olulise teabe pandikirju
emiteeriva krediidiasutuse ja tema pandikirjaportfelli kohta, kui Inspektsioonil on alust arvata,
et see võib oluliselt mõjutada teises lepinguriigis pandikirjade emiteerimise hindamist.“.
§ 4. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine
Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 täiendatakse lõikega 101 järgmises sõnastuses:
„(101) Käesolevat seadust ei kohaldata välisriigi krediidiasutuse või eriotstarbelise ettevõtja
nõudele, mille ta on omandanud eesmärgiga moodustada pandikirja tagatisvara.“.
§ 5. Krediidiasutuste seaduse muutmine
Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 88 lõige 44 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(44) Seoses pandikirjadega on õigus avaldada klienti puudutav pangasaladus:
1) krediidiasutusel tagatisvara kontrollijale, tagatisvara haldurile, audiitoritele ja tagatisvara
moodustamise eesmärgil nõuet omandavale krediidiasutusele või eriotstarbelisele ettevõtjale
pandikirjade tagatisvara moodustamiseks, kui nad tagavad, et seda teavet ei avaldata;
2) tagatisvara halduril pandikirjaportfelli omandavale krediidiasutusele pandikirjaseaduse § 45
alusel pandikirjaportfelli tervikuna võõrandamise lepingu sõlmimiseks ja täitmiseks.“;
12
2) paragrahvi 103 lõiget 4 täiendatakse pärast tekstiosa „finantskriisi ennetamise ja lahendamise
seaduses“ tekstiosaga „, pandikirjaseaduses“;
3) paragrahvi 132 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Tagasivõitmisele ei kuulu vara, mis on võlgniku omandist välja läinud krediidiasutuse
moratooriumi ajal kooskõlas käesoleva seaduse § 114 lõigetes 2 ja 4 sätestatuga,
pankrotimenetluse ajal kooskõlas §-s 87 sätestatuga või seoses nõude loovutamisega, mille
eesmärk on pandikirjade tagatisvara moodustamine kooskõlas pandikirjaseaduse §-des 311 ja
316 sätestatuga.“;
4) paragrahvi 1341 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Likvideerimismenetluse käigus ei saa kehtetuks tunnistada või tagasi võita nõuete
loovutamise tehinguid, mille krediidiasutus tegi eesmärgiga moodustada pandikirjade
tagatisvara kooskõlas pandikirjaseaduse §-s 311 sätestatuga, juhul kui nõude loovutamise tehing
tehti enne sundlõpetamist ette nägeva kohtumääruse jõustumist või vabatahtliku lõpetamise
otsuse vastuvõtmist.“.
§ 6. Pankrotiseaduse muutmine
Pankrotiseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 109 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata asjaõigusseaduse §-s 3141 sätestatud finantstagatise
seadmisele ega finantstagatise eseme käsutamisele, samuti krediidiasutuste seaduse § 87 lõikes
2 nimetatud maksesüsteemi vahendusel ning väärtpaberituru seaduse § 213 lõikes 1 ja § 2131
lõikes 1 nimetatud väärtpaberiarveldussüsteemi või süsteemiühenduse vahendusel
teostatavatele tasaarvestustele ega nõude loovutamisele, mille eesmärk on pandikirjade
tagatisvara moodustamine kooskõlas pandikirjaseaduse §-des 311 ja 316 sätestatuga.“;
2) paragrahvi 110 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Tehingut, mille eesmärk on pandikirjade tagatisvara moodustamine kooskõlas
pandikirjaseaduse §-s 311 ja 316 sätestatuga, ei saa tagasi võita.“.
§ 7. Riigilõivuseaduse muutmine
Riigilõivuseaduse § 77 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Piiratud asjaõiguse uue omaniku kande tegemise eest pandikirjade tagatisvara
moodustamiseks loovutatud nõude tagatise üleandmisel tasutakse riigilõiv 18 eurot.“.
§ 8. Saneerimisseaduse muutmine
Saneerimisseaduse § 22 lõiget 2 täiendatakse pärast lauseosa „või organisatsioon“ lauseosaga
„või pandikirjaseaduse alusel tagatisregistrisse või muul moel tagatisvara hulka arvatud
pandikirja emitendi nõuet võlgniku vastu.“.
13
§ 9. Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse muutmine
Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse § 3 täiendatakse lõikega 11 järgmises
sõnastuses:
„(11) Ümberkujundamiskavas ei saa ümber kujundada pandikirjaseaduse alusel
tagatisregistrisse kantud või muul moel tagatisvara hulka arvatud pandikirja emitendi nõuet
võlgniku vastu.“.
§ 10. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub 2021. aasta 8. juulil.
Henn Põlluaas
Riigikogu esimees
Tallinn, 2020
Algatab Vabariigi Valitsus 2020
(allkirjastatud digitaalselt)
14
AUGUST 2020
Pandikirjaseaduse
ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu
seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Pandikirjaseadus võeti esmakordselt Eestis vastu 2019. aasta 13. veebruaril ning see jõustus
2019. aasta 1. märtsil. Pandikirjade näol on tegemist krediidiasutuste (lihtsustatult pankade)
poolt emiteeritavate võlakirjadega, mille tagatiseks on n-ö kõrge kvaliteediga panga nõuded
laenusaajate vastu (üldjuhul hüpoteeklaenudest või avalikule sektorile antud laenudest
tulenevad nõuded). Pandikirjade tagamisele ei rakendata asjaõigusseaduses nõuete pantimise
kohta sätestatut, vaid see toimub erikorra kohaselt. Ennekõike tähendab see, et panga (emitendi)
maksejõuetuse korral eraldatakse tagatisvara ja see välistatakse krediidiasutuste pankrotivarast.
Pandikirjade tagatisvara on mõeldud ennekõike selleks, et rahuldada pandikirjaomanike
(investorite) nõudeid. Pandikirju emiteeriva krediidiasutuse üle teostatakse tugevdatud
finantsjärelevalvet, mis väljendub muu hulgas täiendava tegevusloa taotlemise kohustuses.
Eelnevast lähtudes käsitletakse pandikirju kapitaliturgudel reeglina madala riskiastmega
finantsinstrumendina.
1.03.2019. a. jõustunud pandikirjaseaduse rakendussätetes nähti ette kuuekuuline periood uute
normide rakendamise ettevalmistamiseks ja sellest tulenevalt on krediidiasutustel võimalik
pandikirju emiteerida alates 2019. aasta 1. oktoobrist.1
Käesoleva pandikirjaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu)
üheks peamiseks eesmärgiks on Balti riikide kapitaliturgude arendamine/integreerimine.
Eelnõuga luuakse võimalus krediidiasutusel emiteerida pandikirju, mille tagatisvara asub
erinevates Baltimaades ning seeläbi ühendada Balti riikide kapitaliturud.
Kokkuvõtvalt on eelnõu eesmärkideks:
a) kehtestada täiendav regulatsioon seoses ülebaltilise pandikirjade turuga2;
b) viia pandikirjaseadus kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL)
2019/2162, mis käsitleb pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade avalikku järelevalvet
ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL (edaspidi pandikirjade
direktiiv) nõuetega.3
Pandikirjaseaduse kooskõlla viimine eelnimetatud pandikirjade direktiiviga on otseselt seotud
ka pankade kapitalinõuete arvestamisega. Nimelt kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrust (EL) 2019/2160, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 pandikirjadest
1Pandikirja seaduse seletuskiri 760SE: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/3743e205-3f98-4312-9eed-
122d5c76de8c/Pandikirjasead
2Rahandusministeerium. Balti riigid ühtlustavad pandikirjade emiteerimise regulatsiooni. Kättesaadav veebis:
https://www.rahandusministeerium.ee/et/uudised/balti-riigid-uhtlustavad-pandikirjade-emiteerimise-regulatsiooni
3https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=CELEX:32019L2162
1
tulenevate riskipositsioonide osas (edaspidi kapitalinõuete määrus)4 krediidiasutuste
kapitalinõuete arvestamisel alates 2022. aasta 8. juulist. Eelnimetatud Euroopa Liidu määrust
tuleb kohaldada pandikirjadest tulenevate riskipositsioonide osas koos pandikirjade direktiivi
ülevõtmiseks vastuvõetud riigisiseste õigusnormidega.
Eelnõu sätestab krediidiasutustele võimaluse pandikirjade emiteerimisel kasutada pandikirja
portfelli tagatisvara koosseisus teise krediidiasutuse poolt emitendile loovutatud nõudeid.
Eelnõuga nähakse ette võimalused pandikirjade oluliste tunnuste kahetasandilise nõudeõiguse
(ingl. dual recourse) ja pankrotivarast välistamise (väljajätmise) (ingl. k bankrupcty
remoteness) mehhanismi kohaldamist ka piiriülestele tehingutele. Pandikirjade direktiivist
tulenevalt nähakse ette pandikirjade tagatisvarade kvaliteedile esitatavad miinimumnõuded,
täiendavad sätted pandikirjadega seotud tehniliste nõuete täitmiseks: täiendavad nõuded
investori informeerimise ja tuletisinstrumentide kasutamise kohta, samuti täpsustatakse
pandikirjade lunastamistähtaja edasilükkamise tingimusi. Muudatusega nähakse ette võimalus
pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil hüpoteeki edaspidi üle anda notariaalselt
kinnitatud vormi kõrval ka digitaalselt allkirjastatud hüpoteegi üleandmise lepingu alusel.
Pandikirjade direktiiv tuleb EL liikmesriikidel oma õigusesse üle võtta ja avaldada vastavad
õigusaktide muudatused hiljemalt 2021. aasta 8. juuliks ning direktiiviga kooskõlas olevaid
õigusakte tuleb kohaldada hiljemalt 2022. aasta 8. juulist, s.o. kapitalinõuete määrusega samas
kuupäevast.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu on koostanud Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna nõunik Valner
Lille (611 3552,
[email protected]) ja sama osakonna juhataja Thomas Auväärt (611 3633,
[email protected]) koostöös ELi struktuurireformi tugiprogrammi toetuse raames
Rahandusministeeriumi nõustanud Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) ja
Soraineni advokaadibüroo esindajatega (Oliver Ämarik ja Jane Eespõld).
Eelnõu on keeleliselt toimetanud Rahandusministeeriumi õigusosakonna keeletoimetaja Sirje
Lilover (611 3638,
[email protected]). Eelnõu juriidilist kvaliteeti ja seletuskirja kontrollis
Rahandusministeeriumi õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit (611 3611,
[email protected]).
Samuti on eelnõu koostamist varasemalt nõustanud endised Rahandusministeeriumi töötajad
Kadri Siibak ja Kaarel Eller ning EBRD ja tema koostööpartner Richard Kemmish.
1.3. Märkused
Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, sest eelnõu reguleerib
mitut kohtumenetlusega, sh pankrotimenetlusega seotud küsimust.
Eelnõuga muudetakse:
- Pandikirjaseadust redaktsioonis RT I, 04.12.2019, 12
- Asjaõigusseadust redaktsioonis RT I, 22.02.2019, 11
- Krediidiasutuse seadust redaktsioonis RT I, 10.07.2020, 20
- Saneerimisseadust redaktsioonis RT I, 26.06.2017, 35
- Riigilõivuseadust redaktsioonis RT I, 01.07.2020, 14
- Krediidiandjate ja -vahendajate seadust redaktsioonis RT I, 04.12.2019, 9
- Pankrotiseadust redaktsioonis RT I, 06.05.2020, 23
4https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32019R2160&from=EN
2
- Finantsinspektsiooni seadus redaktsioonis RT I, 10.07.2020, 16
2. Seaduste muutmise eesmärk ja peamised muudatused
2.1. Üldine taust
Pandikirjad on Euroopas laialt levinud väärtpaber, millel on 18. sajandisse ulatuv ajalugu.
Pandikirju käsitletakse kapitaliturgudel reeglina madala riskiastmega finantsinstrumendina.
Pandikirjad on muude reguleerimata või vähem reguleeritud võlakirjadega võrreldes
tavapärasest kõrgema usaldusväärsusega, kuna nendega seotud kohustuste täitmine on eelkõige
õiguslikult paremini tagatud. Sellega kaasnevad krediidi reitinguagentuuride kõrgemad
reitingud, mis võivad olla isegi kõrgemad pandikirja emiteerinud krediidiasutuse enda
reitingust. Praktikas on pandikirjad Euroopas üks populaarsemaid kapitaliturgude väärtpabereid
(eriti Saksamaal, Skandinaavias, jm).5
Pandikirjade struktuursete elementide väga üldised nõuded on sätestatud Euroopa Parlamendi
ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ6 artikli 52 lõikes 4. Kapitalinõuete määruse alusel lubatakse
pandikirjadesse investeerivatel krediidiasutustel omada vähem kapitali kui teistesse varadesse
investeerivatel krediidiasutustel. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/59/EL7
nähakse ette, et juhul kui pank satub probleemidesse (ilmnevad märgid võimalikust
maksejõuetusest), siis pandikirjadega seotud nõudeid ei saa, erinevalt muudest nõuetest, ümber
konverteerida aktsiateks, alla hinnata, kustutada või kohaldada kohustuste ja nõudeõiguste
teisendamise meedet (lihtsustatult maha kanda ehk nn bail-in võimalus). Nimetatud direktiiv
on Eestis 2015.a üle võetud finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadusega (mille §-s 71 on
ette nähtud ka analoogne erisus pandikirjadele. Seega saavad need krediidiasutused, mis
emiteerivad pandikirju teatud konkurentsieelise rahastamisel (sest raha kaasamine läbi
pandikirjade on odavam) võrreldes nende krediidiasutustega, kes pandikirju ei emiteeri. Seega
on Euroopa Liidu õiguse kohaselt tekkinud olukord, kus pandikirjade emiteerimise tingimusi
ei reguleerita, küll aga käsitletakse teatud tingimustele vastavaid pandikirju kapitalinõuete
arvestamisel ja kriisilahendusmenetlustes soodsamalt võrreldes teiste finantsinstrumentidega
(nt omistades neile pankade omavahendite arvutamisel parema riskikaalu).8
Liikmesriikide õigusnormidega ette nähtud kaitsemeetmete erinevused võivad ohustada
finantsstabiilsust. Õigusnormide erinevused koos pandikirjade ühiselt kokku lepitud määratluse
puudumisega võib takistada integreeritud pandikirjade siseturu väljakujunemist.
Pandikirjad on krediidiasutustele stabiilne rahastusallikas, mis annab krediidiasutustele
paremad võimalused tarbijatele ja ettevõtjatele taskukohaste hüpoteeklaenude andmiseks ning
investorid saaksid turvaliselt investeerida. Euroopa Komisjon korraldas 2015. aasta sügisel
avatud konsultatsiooni pandikirjade turu kohta. Konsultatsiooni peamine teemapüstitus
puudutas piiriüleste tagatisvarade (tagatisregistrite) vähest kasutamist ja nende moodustamisel
esinevaid takistusi. Turu tagasiside, eriti investorite tagasiside kohaselt takistab piiriüleste
5 Vt Pandikirja seaduse seletuskiri. Viide 1
6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks
investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta . https://eur-
lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=OJ:L:2009:302:TOC
7 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja
investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi
82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ,
2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 . https://eur-
lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=OJ:L:2014:173:TOC
8Vt täpsemalt Direktiivi (EL) 2019/2162 põhjenduspunktid 3-4.
3
tagatisvarade (tagatisregistrite) kasutamist eelkõige ebakindlus erinevate jurisdiktsioonide
krediidikvaliteedi suhtes. Seetõttu eelistatakse pandikirjade tagatisvarana kasutada ühest riigist
pärinevat vara ning piiriülest aspekti kaalutakse üksnes juhul, kui kahest riigist pärineva vara
krediidikvaliteeti peetakse väga sarnaseks.
Nagu allolevast tabelist näha, on praegusel hetkel kõigi kolme Balti riigi elamukinnisvara
laenude turud eraldivõetuna märgatavalt väiksemad võrreldes riikidega, kus eksisteerib toimiv
pandikirjade turg.
Elamukinnisvara laenude9 jääkväärtus
(2018. aasta lõpu seisuga)
Eesti 7,6 miljardit eurot
Läti 4,1 miljardit eurot
Leedu 7,8 miljardit eurot
Kokku 19,5 miljardit eurot
Võrdluseks
Ungari 13,6 miljardit eurot
Rumeenia 15,8 miljardit eurot
Slovakkia 25,8 miljardit eurot
Allikas: European Mortgage Federation10
Kui kolme Balti riigi elamukinnisvara laenude jääkväärtus 2018. aasta lõpu seisuga
kombineerida, annaks see tulemuseks ligikaudselt sarnase turu suuruse nagu see on Rumeenias
või Slovakkias. Seejuures on Slovakkias 2018. aasta lõpu seisuga pandikirjade turul
lunastamata pandikirju ligikaudu 4,848 miljardi euro väärtuses. Rumeenias puudub hetkel veel
arvestatav pandikirjade turg ning sarnaselt Eestiga on Rumeenia äsja vastu võtnud pandikirju
puudutava regulatsiooni. Esimene pandikirjade emissioon toimus Rumeenia turul 2019. aasta
esimeses kvartalis. Seejuures Ungaris, kus elamukinnisvara laenude jääkväärtus jääb 2018.
aasta lõpu seisuga alla kolme Balti riigi elamukinnisvara laenude kombineeritud jääkväärtusele
ligi 6 miljardi euroga, oli 2018. aasta lõpu seisuga pandikirjaturul lunastamata pandikirju 3,762
miljardi euro väärtuses.
Eelnõu valmimise ajaks on Finantsinspektsioon andnud täiendava tegevusloa pandikirjade
emiteerimiseks kahele Eesti krediidiasutusele – Luminor Bank AS ja LHV Pank AS. Samuti on
käesoleva eelnõu valmimise ajal toimunud esimene pandikirjade emissioon. 5. märtsil 2020
emiteeris esimese pangana Balti riikides 500 miljoni euro väärtuses pandikirju Luminor Bank
AS. Tegemist on viieaastase tähtajaga pandikirjadega, mis noteeriti Iiri börsil. Emissioon näitas
investorite märkimisväärset huvi Eesti pandikirjade vastu.
9 EMF statistika kohaselt on arvesse võetud nii tagatud kui ka tagamata eluasemelaenusid. Samuti varieerub liikmesriikide
lõikes tagatud eluasemelaenu puhul tagatis – osades liikmesriikides on tegemist üksnes hüpoteekidega tagatud laenudega,
samas osades liikmesriikides on arvesse võetud ka käendused ja teised tagatised.
10 EMF Hypostat 2019. Kättesaadav veebis: https://hypo.org/emf/publications/hypostat/
4
2.2. Eelnõu eesmärk
2.2.1. Ülebaltiline pandikirjade turg
Kolme Balti riigi rahandusministeeriumid sõlmisid 6. novembril 2017 vastastikuse mõistmise
memorandumi11, mille kohaselt arendatakse ühiselt kohalikku kapitaliturgu ning seetõttu
koordineeritakse oma tegevusi erinevatel teemadel, sealhulgas pandikirjade regulatsioonide
loomisel. Eelpool toodud kaalutlused (sh laenuturu väiksus Balti riikides eraldivõetuna)
kinnitavad kolme Balti riigi vajadust pandikirjade regulatsiooni olulistes aspektides ühtlustada
ning seeläbi võimaldada krediidiasutustele juurdepääs odavamale kapitalile, mis omakorda
võimaldab krediidiasutustel pakkuda tooteid parematel tingimustel ka enda klientidele.
Tulenevalt Balti riikide soovist arendada ühtset pandikirjaturgu lepiti ka kokku ühtsetes
põhimõtetes, mis peavad saama kajastatud kõigi kolme riigi regulatsioonides.12 Ülebaltilise
pandikirjade turu toimimiseks (eelnõuga tehtavate muudatuste üks eesmärkidest) on vaja tagada
võimalikult ühtne ning sarnane regulatsioon kõigis kolmes Balti riigis. Balti riikide
regulatsioonid peavad võimaldama ühtse pandikirjade turu toimet vaatamata sellele, et riigid
plaanivad kasutada erinevaid pandikirjade haldamise struktuure. Regulatsioonide sarnasus peab
väljenduma kõigis olulistes aspektides, sh investorikaitse, sarnaste varade kasutamine
pandikirjade tagatisvarade hulgas, ühtne järelevalve- ning halduspraktika. Lisaks peab
pandikirjade regulatsioon võimaldama pandikirja emitendil kaasata tagatisvara kõigist kolmest
riigist ning seetõttu peavad võimalikult sarnased olema ka varade üleandmise (loovutamise)
regulatsioonid.
Kuna Eestis jõustus pandikirjade seadus Balti riikidest kõige varem – s.o alates 1. märtsist 2019
– siis tuleb seoses ühtsete põhimõtetega, milles lõplikus versioonis lepiti kokku pärast seaduse
jõustumist, rakendamisega muuta ka kehtivat seadust. Seadust tuleb muuta lähtuvalt
pandikirjade emiteerimise erinevate struktuuride kasutamisest Balti riikides. Eestis hetkel kehtiv
pandikirjaseadus näeb ette mudeli, kus pandikirjade tagatisvarasid omab ja hoiab emitent ise,
kuid need on registreeritud eraldi tagatisregistris, mille abil eraldatakse tagatisvaraks olevad
nõuded ja nendelt laekuvad rahavood emitendi muust varast (ingl k. on-balance-sheet raamistik
ehk OBS). Lätis ja Leedus kavandatakse struktuuri, kus pandikirjade tagatisvara hoitakse
emitendist eraldi selleks spetsiaalselt loodud juriidilises kehas nn eriotstarbelisse ettevõtjasse
(ingl.k. Special Purpose Vehicle ehk SPV). Sellest tulenevalt täiendatakse Eesti pandikirjaseadust
sätetega, mis näevad ette tagatisvara kaitse eriotstarbelises ettevõtjas samal tasemel, nagu on ette
nähtud tagatisregistrisse kantud tagatisvara kaitseks kehtestatud sätetes.
11
Memorandum of understanding between the Ministry of Finance of the Republic of Estonia and the Ministry of
Finance of the Republic of Latvia and the Ministry of Finance of the Republic of Lithuania in respect of their co-
operation for regional capital market development in the Baltics. Kättesaadav:
https://www.rahandusministeerium.ee/sites/default/files/document_files/ministeerium/mou_panbaltic.pdf
12
Report of introduction of Pan-Baltic covered bond legal and regulatory framework:
https://www.rahandusministeerium.ee/sites/default/files/news-related-files/final_report_2019_10_30_0.pdf
5
Joonis 1. Pandikirjade emiteerimise mudel (Eesti)
Joonis 2. Pandikirjade emiteerimise mudel (Läti ja Leedu)
Üheks peamiseks muudatuseks, mis eelnõus ette nähakse, on teisest krediidiasutusest pärit
nõuete kasutamine pandikirjade tagatisvara hulgas. Eelnõus täpsustatakse olulisel määral
pandikirja emitendile teise krediidiasutuse poolt loovutatud nõuete kaitset. Eelnõus nähakse
sarnaselt emitendi enda vara hulgast tagatisregistrisse kantud tagatisvara kaitsele ette ka
spetsiaalselt tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatud tagatisvara kaitse nii vara
loovutaja pankrotimenetluse, täitemenetluse, kui ka kohustuse omaniku saneerimismenetluse
puhuks. Sisuliselt tähendab see, et laiendatakse juba pandikirjade seaduses sätestatud
kahetasandilise nõudeõiguse (ingl. dual recourse) ja pankrotivarast väljajätmise (ingl. k
bankrupcty remoteness) mehhanismi ka piiriülestele tehingutele. Hetkel kehtiva regulatsiooni
6
puhul tähendas see eelkõige, et emitendi maksejõuetuse või selle tekkimise ohu korral
eraldatakse pandikirjaportfell koos tagatisvaraga ja see välistatakse emitendi pankrotivara
hulgast eesmärgiga, et tagatisvara arvel saaksid oma nõuded eelisjärjekorras rahuldatud
pandikirjaomanikud. Seaduse muutmisega laiendatakse pandikirjade tagatisvara kaitset ka
juhtudeks, kui pandikirjade tagatisvara hulka on kantud mõni nõue, mille on emitendile
loovutanud mõni teine krediidiasutus, ja loovutaja suhtes viiakse läbi kas
maksejõuetusmenetlus või täitemenetlus, mille tagajärjel satuks ohtu pandikirjade tagatisvara
puutumatus. Eelnimetatud juhul on tegemist tegeliku müügi (ingl „true sale“) põhimõtte
rakendamisega tagatisvara moodustamisel, millega nähakse ette loovutatud nõude kaitse isikute
eest, kes soovivad nõuet tagasi nõuda või nõude loovutamise tehingut tühistada või tagasi
pöörata. Juhul kui Eesti emitent otsustab kokku panna pandikirjade tagatisvara, mille hulka
kuulub ka näiteks Läti krediidiasutuse poolt algatatud laenusuhtel põhinev nõue, siis peab Eesti
emitent selle nõude Läti krediidiasutuselt omandama ning pärast seda kandma tagatisregistrisse.
Eesti emitendi poolt tagatisregistrisse kantud nõue on seaduses sätestatud menetluste puhul
kaitstud kolmandate isikute nõuete eest. Nende hulka kuuluvad muuhulgas ka emitendi
pankroti- ja likvideerimismenetlus. Samuti nähakse muudatustega ette erisätted, et kaitsta
tagatisregistrisse kantud nõuet nõude loovutanud isiku suhtes toimuvate menetluste puhul. Seda
näiteks nõude loovutanud isiku pankrotimenetluse puhul, kus võib tekkida Eesti emitendile
loovutatud nõude tagasivõitmise küsimus. Selliste tagasivõidetavate varade hulgast on
välistatud tagatisregistrisse kantud nõuded. Sarnane tagatisvara kaitsemehhanism nähakse ette
ka Läti ja Leedu seadustes. Lähtuvalt võlaõigusseaduses sätestatust lähevad koos nõuetega
nõude omandajale üle ka tagatised ja muud õigused. Pandikirjade tagatisvara moodustavad
peaasjalikult nõuded, mis on tagatud hüpoteegiga. Hüpoteek ei lähe nõude loovutamisel nõude
uuele omanikule üle automaatselt, vaid kehtiva seaduse kohaselt on tarvis hüpoteegipidaja ja
hüpoteegi omandaja notariaalselt kinnitatud hüpoteegi üleandmise kokkulepet ning kande
tegemist kinnistusraamatusse. Et tagada võimalikult operatiivne tagatiste üleandmine juhul, kui
nõude tagatiseks on hüpoteek, siis nähakse muudatusega ette võimalus pandikirjade tagatisvara
moodustamise eesmärgil hüpoteeki edaspidi üle anda notariaalselt kinnitatud vormi kõrval ka
digitaalselt allkirjastatud hüpoteegi üleandmise lepingu alusel.
Lisaks nimetatud piirangutele nähakse ette ka piirang tagatisvara hulka kuuluvate nõuete
tasaarvestamisele. Sellega piiratakse eelkõige kohustuse omaniku (võlgniku, kelle vastu olev
nõue on tagatisvara hulka arvatud) õigust tasaarvestada oma nõue emitendi vastu. Sätte eesmärk
on taaskord tagada pandikirjade tagatisvara puutumatus ning stabiilsus.
2.2.2. Pandikirjade direktiivi ülevõtmine
Eelnõu teiseks eesmärgiks on ühtlustada Eesti regulatsioon pandikirjade direktiivist tuleneva
regulatsiooniga, millega nähakse ette Euroopa Liidu liikmesriikide pandikirja regulatsioonide
minimaalne harmoniseerimine. Kuna Eesti pandikirjaseaduse väljatöötamise hetkel ei olnud
lõplikult kokku lepitud pandikirjade direktiivi sõnastus, siis ei olnud seda võimalik pandikirjade
seaduse eelnõud välja töötades ka arvesse võtta.
Pandikirjade direktiivi eesmärgiks on pandikirjade regulatsiooni minimaalne harmoniseerimine
Euroopa Liidu tasandil, millega tagatakse liikmesriikides seni kehtinud või direktiivist
tulenevalt kehtima hakkavate regulatsioonide ühtlustamine teatud aspektides. Seoses direktiivi
väljatöötamise käigus Euroopa Pangandusjärelevalve poolt kindlaks tehtud parimate praktikate
rakendamisega soovitakse Euroopa Liidus tagada pandikirjaturgude sujuv ning järjepidev
areng. Samuti tagatakse pandikirjade kvaliteedistandardid, kuna pandikirjade direktiiv näeb ette
7
emiteeritavate pandikirjade tagatisvarad, millest madalama kvaliteediga tagatisvarasid ei ole
lubatud tagatisvarana kasutada.13
Pandikirjade direktiiv reguleerib pandikirjade emiteerimise olulisemad aspektid. Muuhulgas
nähakse direktiiviga ette isikute ring, kellel on õigus pandikirju emiteerida. Samuti nähakse
direktiiviga ette pandikirjade emiteerimist puudutavate struktuursete sätete ühtlustamine. Selle
tarbeks sätestab direktiiv reeglid tagatiste kogumi koosseisu, varade aktsepteeritavuse
kriteeriumide, varade koondamise võimaluse, läbipaistvuse ja aruandluskohustuse kohta ning
reegli likviidsusriski maandamise kohta. Lisaks nõutakse pandikirjade direktiiviga
liikmesriikidelt tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate haldusmeetmete (halduskaristuste)
kehtestamist. Seejuures jääb liikmesriikidele õigus kehtestada halduskaristuste kõrval või
nende asemel kriminaalkaristused.
Pandikirjade direktiivist tulenevalt nähakse ette täiendavad sätted investori
informeerimiskohustuse, tuletisinstrumentide kasutamise ja pandikirjade maksekohustuse
tähtaega edasilükkavate tingimuste kohta.
Direktiiv näeb ette täiendava hulga teavet, mida emitent on kohustatud pandikirjade
investoritele esitama. Pandikirjaseadus viiakse eelnõus sätestatud muudatusega täielikult
kooskõlla direktiivi artikliga 14.
Kuigi tuletisinstrumentide kasutamiseks tagatisvara hulgas olid reeglid olemas ka hetkel
kehtivas seaduses, siis direktiiv täpsustab selliseid nõudeid veelgi. Nii näiteks võetakse
seadusega üle direktiivist tulenev nõue tuletisinstrumentide mahu korrigeerimiseks juhul, kui
tuletisinstrumentidega maandatav risk väheneb. Samuti muutub emitendile kohustuslikuks
tuletisinstrumendid täielikult tagatisvara hulgast välja arvata, juhul kui maandatav risk lakkab
olemast.
Pandikirjade direktiiv sätestab olulise regulatsiooni, mis puudutab pandikirjade
lunastamistähtaega edasilükkavaid tingimusi. Kuna direktiiv näeb ette detailsema regulatsiooni
võrreldes hetkel Eestis kehtiva regulatsiooniga, siis viiakse pandikirjaseadus direktiiviga
kooskõlla ka selles küsimuses. Üks olulisemaid täiendusi puudutab lunastamistähtaega
edasilükkavaid tingimusi (nn pikendamise käivitajaid). Seni nägi pandikirjaseadus ette üldised
tingimused pandikirjade lunastamistähtaja edasilükkamise tingimustele (see ei või pikendada
maksekohustuse tähtaega emitendi oma äranägemise järgi ning uus maksekohustus peab olema
pandikirjade tingimuste alusel üheselt kindlaksmääratav), mis jättis emitendile küllaltki laia
valikuvõimaluse tähtaja edasilükkamise tingimuste valikuks. Direktiiv näeb aga ette, et sellised
lunastamistähtaja pikendamise käivitajad peavad olema siseriiklikus õiguses ette nähtud ning
kindlaks määratud pandikirjade tingimustes. See tähendab, et edaspidi on emitendil õigus valida
ainult selliste lunastamistähtaega edasilükkavate tingimuste vahel, mis on sätestatud
pandikirjaseaduses. Teisisõnu on tegemist suletud nimekirjaga võimalikest tähtaja
edasilükkamise tingimustest.
Lisaks tuleb pandikirjade direktiivist täiendav regulatsioon pandikirjade avalikule järelevalvele.
Eelkõige puudutavad järelevalve sätted Finantsinspektsiooni, mis annab emitendile
pandikirjade emiteerimiseks loa ning millel on samuti erinevad aruandluskohustused, mis
puudutavad muuhulgas halduskaristuste ja muude haldusmeetmete avaldamist ning
rahvusvahelist koostöökohustust, et tagada Euroopa Liidu pandikirjaturu tõrgeteta toimimine.
13Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 18. aprillil 2019. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/… pandikirjade emiteerimise ja pandikirjade avaliku järelevalve kohta ning millega
muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL, preambula artiklid 5 ja 6. Kättesaadav:
http://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-8-2019-0432_ET.html.
8
Pandikirja seaduse kooskõlla viimine pandikirjade direktiiviga on otseselt seotud pankade
kapitalinõuete arvestamisega. Kapitalinõuete määrust (EL) nr 575/2013 muudeti tulenevalt
pandikirjade regulatsiooni muudatustest. Vastavalt määrusele (EL) 2019/2160 võib
pandikirjadest tulenevate riskipositsioonide osas kohaldada leebemaid kapitalinõudeid, kui
pandikirjad vastavad liikmesriigi õiguses kehtestatud teatavatele kvaliteedi tingimustele.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
3.1. Muudatused pandikirjaseaduses
Paragrahvi 1 lõike 1 täiendamine. Seaduse reguleerimisala laiendatakse tulenevalt
regulatsiooni täiendamisest, millega sätestatakse pandikirjade tagatisvara moodustamise
eesmärgil krediidiasutuse nõuete loovutamise ja omandamise täpsem regulatsioon ning
kaitsemeetmed tagatisvara hulka arvatud nõuetele.
Paragrahvi 2 täiendamine lõikega 7 avab pandikirjade programmi mõiste. Käesoleva seaduse
kohaselt moodustab pandikirjade programmi pandikirjade emissioon või emissioonide seeria,
mille struktuursed tingimused on samasugused või olulises osas sarnased ja mis on määratud
kindlaks emitendile antud pandikirjaprogrammi loaga. Pandikirjade programmi kontseptsiooni
puudutav võetakse üle pandikirjade direktiivist. Direktiivi kohaselt on pandikirjade
emiteerimine seotud pandikirjade programmi loakohustusega. See tähendab, et luba
pandikirjade emiteerimiseks antakse konkreetsele pandikirjade programmile. Pandikirjade
direktiiv võetakse antud küsimust puudutavas osas üle sidudes hetkel Eesti regulatsioonist
tuleneva emitendi täiendava tegevusloa menetluse konkreetse pandikirjade programmiga.
Paragrahvi 4 täiendamine lõigetega 11 ja 6 ning lõigete 1 ja 3 täiendamine. Pandikirjade
direktiiv näeb liikmesriikidele ette kohustuse, et krediidiasutused kes soovivad emiteerida
pandikirju, peavad plaanitava pandikirjaprogrammi jaoks hankima loa. Seega ei näe
pandikirjade direktiiv sarnaselt Eestis hetkel kehtivale pandikirjaseadusele ette kohustust
hankida täiendav tegevusluba, mis kataks krediidiasutuse kui emitendi tegevuse tervikuna.
Direktiivist tuleneb üksnes kohustus hankida luba pandikirjaprogrammi jaoks, mille
väljastamise õigus on reserveeritud siseriiklikule järelevalveorganile. Muuhulgas tuleb
pandikirjaprogrammile hankida eraldi heakskiit, kui emitent soovib emiteerida pandikirju
teistsuguse pandikirjaprogrammi kohaselt, kui olemasolevas loas ette nähtud. Eestis hetkel
kehtiva täiendava tegevusloa regulatsiooni kohaselt ei pea aga emitent taotlema täiendavat luba,
kui soovib pandikirju emiteerida erinevate struktuuridega (st. emitent võib hetkel kehtiva
seaduse alusel emiteerida erineva struktuuriga pandikirju eeldusel, et ta on omandanud
täiendava tegevusloa). Pandikirjade direktiivi preambula kohaselt võib krediidiasutusel olla
rohkem kui üks pandikirjade programm. Sellisel juhul peaks iga programmi jaoks olema nõutav
eraldi heakskiit. Täiendavalt on preambulas sätestatud, et pandikirjade programmi mitu
tagatiste kogumit või erinevad emissioonid (erinevad rahvusvahelised väärtpaberite
identifitseerimisnumbrid (ISIN-koodid)) ei pruugi viidata mitmele eraldi pandikirjade
programmile. Et ühtlustada pandikirjaseaduse regulatsioon direktiiviga, tuleb seega
pandikirjaseaduses ette näha täiendav regulatsioon ka Eestis tegevusloa ja heakskiidu nõuetele.
Täiendatud regulatsiooni alusel jääb muudatusteta kehtima täiendava tegevusloa taotlemiseks
ette nähtud regulatsioon, nagu see on ette nähtud krediidiasutustele pandikirjaseaduse
paragrahvides 3–6 ning mille alusel väljastab krediidiasutusele täiendava tegevusloa
pandikirjade emiteerimiseks Euroopa Keskpank Finantsinspektsiooni ettepaneku alusel.
Edaspidi on krediidiasutusel, kes soovib taotleda täiendavat tegevusluba, kohustus
Finantsinspektsioonile täiendavalt esitada taotlus ning sellega seotud andmed ning dokumendid
9
pandikirjade programmi tarbeks heakskiidu saamiseks täiendava tegevusloa raames (§ 4 lg 3 p
6). Täiendava pandikirja programmi puudutava heakskiidu kohustusega võetakse üle
pandikirjade direktiivi artikkel 19. Andmed, mille taotleja peab Finantsinspektsioonile
pandikirjade programmi tarbeks heakskiidu saamiseks esitama, on sätestatud pandikirjaseaduse
§ 41 lõikes 1. Pandikirjade programmi heakskiidu taotlemise käigus Finantsinspektsioonile
esitatav teave ja andmed kattuvad teatud ulatuses täiendava tegevusloa taotluse raames esitatava
informatsiooniga. Siiski on pandikirjade programmi heakskiidu taotlemisel esitatav
dokumentatsioon ja teave oluliselt piiratum võrreldes täiendava tegevusloa menetlusega. Kõige
olulisem erinevus täiendava tegevusloa taotlemise ning pandikirjade programmi heakskiidu
taotlemise puhul seisneb aga selles, kes annab taotlejale loa/heakskiidu. Täiendava tegevusloa
puhul on selleks Euroopa Keskpank Finantsinspektsiooni ettepanekul. Pandikirjade programmi
puhul aga ei pea Finantsinspektsioon heakskiitmise taotlust ning enda ettepanekut Euroopa
Keskpangale edastama ning saab otsuse loa andmisest või andmisest keeldumise kohta vastu
võtta ise järgides käesoleva eelnõu §-s 41 sätestatud menetlusnõudeid.
Paragrahviga 41 nähakse ette regulatsioon täiendava pandikirjade programmi heakskiidu
menetlemiseks. Lõikega 1 sätestatakse täiendavat tegevusluba omavale emitendile täiendava
pandikirjade programmi heakskiidu taotlemise kohustus juhul, kui emitent soovib emiteerida
pandikirju, mis ei moodusta osa pandikirjade programmist, mis oli kirjeldatud äriplaani
täiendustes täiendava tegevusloa esialgsel taotlemisel. Teisisõnu, juhul kui emitent soovib
pärast täiendava tegevusloa andmist emiteerida pandikirju teistsuguse pandikirjade programmi
alusel kui äriplaanis sätestatud, peab emitent taotlema täiendava pandikirjade programmi
heakskiidu. Täiendava pandikirjade programmi heakskiitmise menetlus viiakse
Finantsinspektsiooni poolt läbi tuginedes käesolevas paragrahvis sätestatule. Oluline on
seejuures, et täiendava pandikirjaprogrammi saab heaks kiita Finantsinspektsioon ise, ilma
vastavasisulist ettepanekut Euroopa Keskpangale esitamata.
Täiendava pandikirjaprogrammi heakskiidu taotlemise käigus peab emitent
Finantsinspektsioonile esitama andmed uue pandikirjade programmi kohta ning muud andmed
ja dokumendid, mis muutuvad seoses uue või täiendava pandikirjade programmi
lisandumisega. Selliste muutuste kohta esitamisele kuuluvad andmed või dokumendid on
loetletud käesoleva paragrahvi lõikes 1. Samuti võivad esitamisele kuuluda muud andmed ning
dokumendid, juhul kui need on asjakohased, pidades silmas kavandatavaid
muudatusi/täiendusi. Sellisteks dokumentides ning andmeteks võivad olla näiteks pandikirjade
emiteerimise ja pandikirjaportfelli valitsemisega kaasnevate riskide analüüs (pandikirjaseaduse
§ 4 lõige 1 p 3), pandikirjade emiteerimise poliitika ja selle kujundamine (pandikirjaseaduse §
4 lõige 3 p 3) ja pandikirjade emiteerimisega seotud riskide juhtimise üldised põhimõtted ja
riskide juhtimise strateegia (pandikirjaseaduse § 4 lõige 3 p 5).
Täiendava pandikirjaprogrammi heakskiidu taotlemiseks peab emitent finantsinspektsioonile
esitama taotluse koos andmetega kavandatava pandikirjaprogrammi kohta ning sellega
seonduva informatsiooni. Pärast taotluse ja/või täiendavate dokumentide esitamist teeb
Finantsinspektsioon otsuse täiendava pandikirjaprogrammi heakskiitmise või heakskiitmisest
keeldumise kohta kümne tööpäeva jooksul. Pandikirjaprogrammile heakskiidu andmisest
keeldumise aluseid on käesoleva paragrahvi lõike 6 kohaselt kaks. Neist esimene puudutab
pandikirjade programmi seadustele mittevastamist ning teine puudujääke esitatud dokumentide
ning andmete hulgas. Pärast mistahes otsuse tegemist peab Finantsinspektsioon esitama
vastavasisulise otsuse ka taotlejale. Kui Finantsinspektsioon ei ole käesolevas paragrahvis
ettenähtud tähtaja jooksul pandikirjaprogrammile loa andmise suhtes otsust teinud, loetakse
pandikirjaprogrammile heakskiit antuks ning emitent võib sellise pandikirjaprogrammi alusel
pandikirjasid emiteerida.
10
Paragrahv 11 täiendamine lõigetega 51–54. Uute lõigetega sätestatakse pandikirja emitendile
võlgniku teavitamise kohustus võlgniku nõude tagatisregistrisse kandmisest (lg 51), sellise
teavitamise viisi- ja sisunõuded (lg-d 52 ja 53).
Lõike 51 kohaselt tekib emitendil teavitamise kohustus hiljemalt enne pandikirjaportfelli
eraldumist. Seega, juhul kui pandikirjaportfell eraldumist ei toimu, ei teki ka
teavitamiskohustust ning emitendil on võimalik valida, kas ta soovib võlgnikku sellest teavitada
või mitte. Emitendil tekib teavitamiskohustus juhul, kui on tõenäoline, et toimub
pandikirjaportfelli eraldumine.
Emitendi teavitamiskohustus pandikirjaportfelli eraldumise puhuks on eelkõige seotud
tasaarvestusriski maandamisega. Käesoleva eelnõu § 314 näeb ette võlgniku
tasaarvestamisõiguse piirangu alates seaduses sätestatud hetkest. Paragrahv 314 näeb ette kaks
erinevat olukorda, millal tasaarvestamise õigust piiratakse. Esimene neist puudutab
tasaarvestamise piiramist juhul, kui Eesti emitent kannab nõuded tagatisregistrisse ja teavitab
sellest nõude võlgnikke. Teise variandina näeb eelnõu ette tasaarvestamisõiguse piiramise
juhuks, kui Eesti krediidiasutus loovutab enda nõude võlgniku vastu teisele krediidiasutusele
pandikirjade tagatisvara moodustamiseks ja nõude võlgnik on sellisest loovutamisest teada
saanud või teada saama pidanud. Käesolev säte puudutab olukorda, kus Eesti krediidiasutus on
ise emitent ning on arvanud võlgniku nõude pandikirjade tagatisvara hulka. Eelnõu § 314 punkti
1 kohaselt on võlgniku õigus tasaarvestada oma tagatisvaraga seotud nõudeid, mis pole
muutunud sissenõutavaks enne pandikirja tagatiseks oleva nõude kandmisest tagatisregistrisse,
piiratud alates ajast mil võlgnik sai teada või pidi teada saama tema vastu oleva nõude
kandmisest tagatisregistrisse. Kuna käesoleva sättega pannakse emitendile kohustus teavitada
võlgnikku tema vastu suunatud nõude arvamisest tagatisvara hulka hiljemalt enne
pandikirjaportfelli eraldumist, siis on ka võlgniku õigus tasaarvestada enda nõuet emitendi
vastu piiratud alates nõude tagatisregistrisse kandmisest teadasaamisest või hetkest, mil ta pidi
sellest teada saama. Sarnane regulatsioon on ette nähtud ka juhul, kui Eesti krediidiasutus
loovutab nõude võlgniku vastu pandikirja emitendile tagatisvara moodustamise eesmärgil (vt
selgitused § 311 lõigete 7, 8 ja 9 ning § 314 lõike 1 punkti 2 juures). Samas on emitendil endiselt
õigus teavitada võlgnikke nende vastu suunatud nõuete kandmisest tagatisregistrisse ka juhul,
kui pandikirjaportfelli eraldumist tulevikus ei ole oodata. Ka vabatahtliku teavitamise tagajärg
on see, et nõuete tasaarvestamine on pärast nõude arvamisest tagatisvara hulka piiratud.
Lõike 52 kohaselt võib emitent teavitada võlgnikke avaliku teavitusega, mis tuleb avaldada
emitendi kodulehel ja väljaandes Ametlikud Teadaanded või vähemalt ühes üleriigilise
levikuga päevalehes. Seega on peab emitent võlgnikke kohustuslikus korras teavitama läbi enda
veebilehe ning täiendavalt alternatiivselt kas läbi väljaande Ametlikud Teadaanded või läbi
üleriigilise levikuga päevalehe. Emitentidel on endiselt võimalik teavitada võlgikke ka
individuaalselt, kui sellist lähenemist peetakse otstarbekamaks. Seega ei nähta käesoleva
lõikega ette kohustust teavitada avalikult, vaid antakse emitendile võimalus individuaalse
teavitamise asemel kasutada avalikku teavitamist.
Lõikega 53 nähakse siseriikliku teavitamise kõrval ette sarnane regulatsioon ka juhuks, kui
tagatisregistrisse kantavate nõuete võlgnikud asuvad teises lepinguriigis. Sellisel juhul tuleb
vastavasisuline teada avaldada ka nõue võlgniku riigis.
Lõikega 54 nähakse ette minimaalne informatsioon, mis tuleb avaldada juhul, kui emitent
otsustab võlgnikke nõuete kandmisest tagatisregistrisse teavitada avaliku teavitusega. Teave,
mis võimaldab loovutatud nõuded tuvastada, kuid ilma üksikute võlgnike andmeid avaldamata,
võib olla näiteks lepingu number. Lisaks eelnevalt nimetatule võib selliseks teabeks olla ka
mistahes muu teave, mis võimaldab loovutatud nõuded tuvastada ilma, et avaldataks üksikute
võlgnike ja asjassepuutuvate kolmandate isikute andmed.
11
Paragrahvi 11 lõike 6 esimese lause muutmine. Lõiget muudetakse seoses pandikirjaportfelli
eraldumise regulatsiooni ning sellega seotud informeerimiskohustuse regulatsiooni
muutmisega. Muudetud regulatsiooni kohaselt peab emitent informeerima nõude võlgnikke
nendega seotud nõuete tagatisregistrisse kandmisest hiljemalt enne pandikirjaportfelli
eraldumist. Kui emitent on täitnud kohustuse avaldada nimetatud informatsioon, ei ole
otstarbekas säilitada täiendav informatsiooni andmise kohustus iga üksiku nõude võlgniku
suhtes. Sätte eesmärgiks on seega vältida üleliigset koormust emitendile seoses nõude võlgnike
informeerimisega. Seejuures säilib nõude võlgnikul ja tuletisinstrumendi vastaspoolel enne
pandikirjaportfelli eraldumist õigus saada teavet selle kohta, kas temaga seotud nõue või
tuletisinstrument on kantud tagatisregistrisse. Ehk teisisõnu säilib selline õigus hetkeni, kui
emitendil tekib kohustus teavitada nõude võlgnikke ja tuletisinstrumentide vastaspooli nõuete
kandmisest tagatisregistrisse.
Paragrahvi 12 lõike 3 teise lause täiendamine. Lõige 3 näeb ette nõuded, millele peab
vastama pandikirjaportfelli tagatisvara kontrollija. Täiendusega nähakse ette rangem
regulatsioon audiitorettevõtjatele, kes võivad osutada tagatisvara kontrollija teenust. Hetkel
kehtiva regulatsiooni kohaselt ei tohi tagatisvara kontrollijaks olla audiitorettevõtja, kes osutab
pandikirjade emitendile (nimetamise hetkel) auditeerimisteenust. Täiendusega nähakse ette
lisanõue, mille kohaselt ei tohi tagatisvara kontrollijaks nimetatav audiitorettevõtja olla
osutanud emitendile auditeerimisteenust ka tagatisvara kontrollijaks nimetamisele eelneva
kolme aasta jooksul. Piirangute eesmärk on tagada, et pandikirjaportfelli tagatisvara kontrollija
oleks emitendist ja selle audiitorist võimalikult eraldiseisev ja sõltumatu ning selle paremaks
tagamiseks on sätestatud ka rangemad nõuded võrreldes hetkel kehtiva seadusega. Samuti on
sellised rangemad meetmed üks osa ülebaltilisest harmoniseerimisest.
Paragrahvi 13 lõike 2 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks seoses pandikirjaportfelli eraldumise
aluste muutmisega, mille kohaselt ei ole emitendi suhtes kriisilahendusmenetluse algatamine
enam pandikirjaportfelli eraldumise aluseks (vt täpsemalt § 33 lg 1 p 3 selgitust).
Paragrahv 16 lõike 1 muutmine. Pandikirjade direktiivi artiklis 27 nähakse ette nimetuse
kaitse märgistele „Euroopa pandikiri“ ja „Eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri“ ning nende
ametlikele tõlgetele kõigis EL ametlikes keeltes. Eelpooltoodud märgised on eesti keelsed
ametlikud tõlked pandikirjade direktiivi inglise keelses tekstis esitatud terminitele „European
Covered Bond“ ning „European Covered Bond (Premium)“, mistõttu kasutatakse ka käesolevas
eelnõus pandikirjaseaduse kooskõlla viimiseks pandikirjade direktiiviga neid eestikeelseid
termineid. Muudetud säte annab nimetuse kaitse nii sõnale „pandikiri“ kui ka väljenditele
„Euroopa pandikiri“ ja „Eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri“.
Vastavalt pandikirjade direktiivi artikkel 27 lõikele 1 võib nimetust „Euroopa pandikiri“ ja selle
ametlikku tõlget kõigisse teistesse liidu ametlikesse keeltesse kasutada ainult selliste
pandikirjade puhul, mis vastavad pandikirjade direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud
õigusnormides sätestatud nõuetele. Teisisõnu peab krediidiasutuse poolt emiteeritav pandikiri
vastama vähemalt pandikirjade direktiiviga minimaalselt harmoniseeritud nõuetele, et see võiks
kanda „Euroopa pandikirja“ nimetust.
„Eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri“ nimetust võib kanda pandikiri, mis lisaks pandikirjade
direktiivis sätestatud nõuetele vastab täiendavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse
(EL) nr 575/201314 artiklis 129 ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Määruse (EL) 2019/2160,
14 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Määrus (EL) nr 575/2013, 26. juuni 2013, krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes
kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta. Kättesaadav: https://eur-
lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32013R0575&from=EN
12
millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 pandikirjadest tulenevate riskipositsioonide
osas15, sätestatud nõuetele.
Ühtlasi kirjutatakse siin lõikes lahti pandikirjade direktiivi täisnimetus koos
avaldamisrekvisiitidega, kuna siin on esimene koht pandikirjaseaduses, kus pandikirjade
direktiivile viidatakse.
Paragrahvi 16 lõiget 2 muudetakse seoses pandikirjade direktiiviga, mis näeb Euroopa
tasandil ette ühtse minimaalse harmoniseeritud reeglistiku pandikirjade emiteerimiseks. Kuna
direktiivi on koondatud kõik minimaalse harmoniseerimise tarbeks vajalikud sätted, siis kaob
vajadus viidata pandikirjade nimetuse kaitsel ning pandikirjade nõuete sätestamisel teistele
Euroopa Liidu õigusaktidele peale pandikirjade direktiivi. Lisaks sätestab pandikirjade direktiiv
vajalikes kohtades ise viited teistele Euroopa Liidu õigusaktidele, mis on pandikirjade
kriteeriumide sisustamiseks vajalikud. Seega uuendatakse seoses pandikirjade direktiivi
jõustumisega ka Eesti pandikirjaseadust. Käesoleva lõike esimese punktiga nähakse ette
nimetuse kaitse „Euroopa pandikirjale“, mis väljendub selles, et emitendil on õigus nimetada
emiteeritud pandikirja „Euroopa pandikirjaks“ üksnes juhul, kui see vastab direktiivis ja
käesolevas seaduses sätestatud nõuetele.
Paragrahvi 16 lõikega 21 nähakse lisaks „pandikirjale“ ning „Euroopa pandikirjale“ ette
nimetuse kaitse ka „Eriti kvaliteetsele Euroopa pandikirjale“. Sätte alusnormiks on taaskord
pandikirjade direktiiv, mille artikkel 27 lõige 2 näeb „Eriti kvaliteetse Euroopa pandikirja“
nimetuse kaitse ette pandikirjadele, mis vastavad nii pandikirjade direktiivi sätetele kui ka
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013, 26. juuni 2013 , krediidiasutuste ja
investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr
648/2012 muutmise kohta, artiklist 129 tulenevatele sätetele võttes arvesse muudatusi, mis tehti
kõnelausesse määrusesse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega (EL) 2019/2160, millega
muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 pandikirjadest tulenevate riskipositsioonide osas.
Paragrahvi 17 lõike 4 muutmine ning täiendamine lõigetega 41 ja 42. Paragrahvi 17
täiendatakse osas, mis puudutab pandikirjade maksekohutuse tähtaegade edasilükkamise
regulatsiooni.
Lõike 4 teksti täpsustatakse, et oleks selge selle suhestumine lisanduva lõike 41 tingimustega.
Lõikega 41 nähakse seadusega ette võimalike pandikirjade maksekohustust edasilükkavate
tingimuste loetelu. Kohustus näha seadusega ette nimetatud tingimused tulenevad pandikirjade
direktiivist, mille kohaselt võib pandikirjade maksekohustuse lõpptähtaega pikendada üksnes
liikmesriigi õiguses ette nähtud objektiivsete tingimuste (edasilükkava tingimuse käivitaja)
alusel. Hetkel kehtivas pandikirjaseaduses nähti ette selliste tingimuste sätestamine üksnes
pandikirjatingimustega. Kuigi edasilükkavate tingimuste omadused on sätestatud ka hetkel
kehtivas pandikirjaseaduses16, siis ei näe seadus ette nimekirja sellistest objektiivsetest
asjaoludest, mille hulgast võib emitent valida pandikirjatingimustesse endale sobivad
maksekohustuste tähtaega edasilükkavaid tingimusi.
Lõike täienduse kohaselt on sellisteks edasilükkavateks tingimusteks pandikirja portfelli
eraldumine käesoleva seaduse § 33 kohaselt (§ 17 lg 41 p 1) ja emitendi suhtes varajase
sekkumise meetmete rakendamine finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 36 alusel
(§ 17 lg 41 p 2). Eelnõus sätestatud edasilükkavad tingimused on kooskõlas pandikirjade
direktiivi mõttega, mille preambulas tuuakse näitena lõpptähtaja pikendamise võimalus
15 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2019/2160, 27. november 2019, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013
pandikirjadest tulenevate riskipositsioonide osas
16 Edasilükkav tingimus ei tohi võimaldada emitendil pikendada maksekohustuse tähtaega oma äranägemise järgi (vaid ainult
tuginedes objektiivsetele asjaoludele) ja uus maksekohustuse tähtaeg peab pandikirjade tingimuste alusel olema üheselt
kindlaksmääratav.
13
emitendi maksejõuetuse või kriisilahenduse meetme kohaldamise korral, et ära hoida vara
kiirmüük.17 Sarnase metoodika näeb ette ka Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse (EBA)
aruanne pandikirjade soovitusliku juhise kohta.18 Soft-bullet (SB) ja conditional-pass-through
(CPT) pandikirjade struktuuride korral on EBA välja pakkunud kumulatiivsete eeldustena (i)
emitendi maksejõuetuse tekkimise; ja täiendavalt, et (ii) panikirjaportfell ei läbi eelnevalt
sätestatud testi, mis lubab ennustada, et emitent ei suuda täita pandikirjadest tulenevaid
kohustusi pandikirjatingimustes sätestatud tähtajal.19
Seega on pandikirjade emitendil võimalik pandikirja emissiooni ette valmistades pandikirjade
tingimustes ette näha pandikirjade maksekohustuse tähtaega edasilükkavad tingimused
seadusest sätestatud tingimuste hulgast.
Lõikega 42 pannakse pandikirjade emitendile kohustus pandikirjade tingimustes avaldada
emitendi maksejõuetuse või kriisilahendusmeetmete rakendamise tagajärjed pandikirja
maksekohustuse tähtajale. Sätte abil viiakse pandikirjaseadus kooskõlla pandikirjade
direktiiviga. Direktiiv jätab liikmesriikidele võimaluse otsustada, kas võimaldada emitentidel
kasutada uusi SB või CPT pandikirjastruktuure, mille põhitunnuseks on pandikirjadest
tulenevate maksekohustuste edasilükkamine. Juhul kui liikmesriik otsustab nimetatud
pandikirjastruktuure enda jurisdiktsioonis kasutada, peab olema tagatud ka investorite piisav
informeeritus selliste lunastamisstruktuuride kohta. Isegi kui pandikirjade emitent on
otsustanud maksekohustuse tähtaega edasilükkavaid tingimusi enda pandikirjaprogrammis
mitte kasutada, siis peab olema ka see välja toodud pandikirjade tingimustes, et investor teaks
sellega arvestada.
Paragrahvi 18 lõike 1 täiendamine. Sätet täiendatakse osas, mis näeb ette
pandikirjaportfelliga seotud tegevuskuludega arvestamist pandikirjade katteks vajaliku
tagatisvara koguse arvestamisel. Sätte sõnastust täiendatakse, võttes aluseks pandikirjade
direktiivi artikli 15 lõike 2 punktid a–d, mis näevad ette emitendi pandikirjadega seotud
kohustused, mis peavad tagatisvaraga olema igal ajal kaetud. Vastavalt direktiivi sõnastusele
kuuluvad selliste kohustuste hulka (i) kohustus tasuda lunastamata pandikirjade põhisumma;
(ii) kohustus tasuda lunastamata pandikirjade pealt intresse; (iii) tuletislepingutega seotud
maksekohustused; ning (iv) valitsemise ja haldamisega seotud eeldatavad kulud pandikirjade
programmi likvideerimise korral. Muudetud lõike kohaselt moodustavad pandikirjade
programmi likvideerimisega seotud haldus- ja hoolduskulud osa pandikirjaportfelliga seotud
tegevuskuludest, mis peavad olema tagatud tagatisvaraga.
Lõike viimase lausega muudetakse tagatisvara suuruse arvutamise põhimõtet. Vajamineva
tagatisvara arvutamiseks tuli varasemalt võtta aluseks nüüdisväärtus (ingl present value), mis
väljendab tuleviku rahavoogude diskonteeritud väärtust arvutamise hetkel. Minimaalse
lisatagatisvara määraks oli 2 protsenti ning see nõue loeti sama paragrahvi kolmanda lõike
kohaselt täidetuks ka juhul, kui tagatisvara nimiväärtus ületab 5 protsendi võrra kõigi ühte liiki
kuuluvate pandikirjade nimiväärtust. Sätte uue sõnastuse kohaselt võetakse vajamineva
tagatisvara suuruse arvutamisel arvesse üksnes selle nimiväärtust, mis peab ületama vähemalt
5 protsendi võrra tagatavaid kohustusi. Nüüdisväärtuse kontseptsioonist loobutakse
nimiväärtuse kasuks, et vältida ülereguleerimist ning arvutussüsteemi liigset keerukust. Ka
pandikirjade direktiivi kohaselt tuleks tagatuse arvutamisel järgida nimiväärtuse printsiipi.
17 European Parliament legislative resolution of 18 April 2019 on the proposal for a directive of the European Parliament and
of the Council on the issue of covered bonds and covered bond public supervision and amending Directive 2009/65/EC and
Directive 2014/59/EU (COM(2018)0094 – C8-0113/2018 – 2018/0043(COD))
http://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-8-2019-0432_ET.html, paragrahv 22
18 EBA Report on covered bonds. Recommendations on harmonisation of covered bond frameworks in the EU. EBA-Op-2016-
23. Kättesaadav: https://eba.europa.eu/documents/10180/1699643/EBA+Report+on+Covered+Bonds+%28EBA-Op-2016-
23%29.pdf
19 Ibid., lehekülg 137.
14
Direktiiv näeb iseenesest liikmesriikidele ette ka võimaluse kasutada nimiväärtuse printsiibist
erinevaid arvutusmeetodeid, kui see on usaldusväärsem. Siiski ei plaani Eesti eelnevalt
mainitud põhjustel kasutada nimiväärtusest erinevat arvutusmeetodit.
Paragrahv 18 lõikega 11 võetakse üle pandikirjade direktiivist tulenev säte, mille kohaselt
peavad liikmesriigid tagama, et tagatisvara arvutamine ja kohustuste arvutamine põhinevad
samal metoodikal.
Paragrahv 18 lõike 2 esimene lause tunnistatakse kehtetuks, kuna nimetatud lause dubleeriks
sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud regulatsiooni tagatisvara suurusele.
Paragrahv 18 lõikega 21 sätestatakse pandikirja emitendile võimalus pandikirja tingimustega
ette näha suurem minimaalse tagatisvara nõue võrreldes seaduses sätestatud nõudega, mille
kohaselt (i) peab kõigi ühte liiki kuuluvate pandikirjade nimiväärtus olema igal ajal tagatud
vähemalt samas nimiväärtuses tagatisvaraga (põhitagatisvara), ja mille kohaselt peab (ii)
tagatisvara nimiväärtus olema vähemalt viie protsendi võrra kõrgem kui tagatavad kohustuse
(kohustuslik lisatagatisvara). Juhul, kui emitent näeb pandikirja tingimustega ette kõrgema
tagatisvara nõude võrreldes seaduses sätestatuga, on seaduses sätestatut ületava tagatisvara
puhul tegemist lepingulise tagatisvaraga.
Paragrahvi 18 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. Lõige tunnistatakse kehtetuks tulenevalt
tagatisvara väärtuse arvestamise põhimõtete muutmisest (vt selgitused § 18 lg 1 juurde). Sätte
eesmärk oli vabastada emitent tagatisvara nüüdisväärtuse arvutamise kohustusest, kui
tagatisvara nimiväärtus ületab vähemalt 5 protsendi võrra kõigi ühte liiki kuuluvate
pandikirjade nimiväärtusest. Kuna käesoleva paragrahvi esimese lõike kohaselt võetakse
vajamineva tagatisvara väärtuse arvestamisel edaspidi arvesse üksnes tagatisvara nimiväärtust
kaotas säte sellega ka oma „võrdsustava“ eesmärgi.
Paragrahvi 18 lõike 4 muutmine. Sätet muudetakse seoses muudatustega vajamineva
tagatisvara suuruse arvutamise põhimõtetes (vt selgitused § 18 lg-te 1 ja 3 juures).
Paragrahvi 18 lõike 8 kehtetuks tunnistamine. Käesolev säte oli volitusnorm valdkonna eest
vastutavale ministrile, millega anti ministrile volitus kehtestada määrusega täpsemad nõuded
nüüdisväärtuse arvutamise metoodikale. Kuna käesoleva paragrahvi uue sõnastuse kohaselt ei
võeta vajamineva tagatisvara suuruse arvestamisel enam nüüdisväärtust arvesse, ei ole vajalik
kehtestada ka selle arvutamise metoodikat.
Paragrahvi 18 täiendamine lõikega 9. Uue lõikega võetakse üle pandikirjade direktiivi säte,
mille kohaselt peavad liikmesriigid sätestama täpsemad reeglid nii laekuvate kui ka
väljamaksmisele kuuluvate intresside arvutusmetoodikale. Käesoleva seaduse sättega
kehtestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada täpsemad nõuded
lunastamata pandikirjadega seotud maksmisele kuuluvate intresside ja tagatisvaralt saadavate
intresside arvutamiseks. Ministri määruses kehtestatavad nõuded kajastavad ühtlasi
usaldatavusnõudeid kooskõlas kohaldatavate raamatupidamisstandarditega.
Paragrahvi 19 lõikes 1 sätestatud esmastagatiste minimaalse osakaalu nõuet muudetakse
seoses ülebaltilise harmoniseerimisega, mille kohaselt peavad esmastagatised moodustama
varasema 80 protsendi asemel 85 protsenti vastava pandikirjaportfelli põhitagatisvarast.
Paragrahvi 20 lõike 1 punkti 6 muutmine. Sätte sõnastust muudetakse tulenevalt
pangandusmääruse muutmisest, mille artiklit 129 muudetakse seoses pandikirjade direktiiviga.
Pangandusmääruse artikkel 129 lõike 1 kohaselt oli varasemalt pädevatel asutustel võimalik
loobuda osaliselt kohaldamast artikli 129 lõike 1 esimese lõigu punktis c sätestatud nõuet, et
riskipositsioonid peavad vastama krediidikvaliteedi astmele 1, ja lubada krediidikvaliteedi
astmele 2 vastavat riskipositsiooni, mis moodustab kuni 10 protsenti emitendist krediidiasutuse
15
või investeerimisühingu lunastamata pandikirjade nimiväärtuse kogu riskipositsioonist, üksnes
pärast konsulteerimist EBAga. Nimetatud erandi rakendamine pärast EBA-ga konsulteerimisest
oli võimalik üksnes tingimusel, et asjaomase liikmesriigi turul võivad esineda märkimisväärsed
kontsentratsiooniprobleemid. Pangandusmääruse uue sättega kehtestatakse reegel, mille
kohaselt on lubatud hoida krediidiasutusega seotud riskipositsioone, mis liigituvad
krediidikvaliteedi astmele 2, kuni 10 protsenti emitendi või investeerimisühingu lunastamata
pandikirjade nimiväärtuse kogu riskipositsioonist, ilma et oleks vaja konsulteerida EBAga.20
Paragrahvi 20 lõike 1 täiendamine punktiga 61. Sarnaselt muudatustele paragrahvi 20 lõike
1 punktis 6, täiendatakse sama lõiget punktiga 61, mille kohaselt võib pandikirjade tagatisvara
hulgas kasutada ka krediidikvaliteedi astmele 3 vastavaid nõuded krediidiasutuste vastu juhul,
kui sellised nõuded tulenevad lühiajalistest hoiustest, mille lõpptähtaeg ei üle 100 päeva.
Nimetatud võimalus on ette nähtud pangandusmääruse muutmise eelnõus ning see on vajalik,
et võimaldada krediidikvaliteedi astme 3 kasutamist lühiajaliste hoiuste puhul ja
tuletisinstrumentide puhul teatavates liikmesriikides, kui krediidikvaliteedi astme 1 või 2 nõude
täitmine oleks liiga keeruline.21
Paragrahvi 20 lõike 1 punkti 7 muutmine. Sättega muudetakse piirmäära, kui suure osa
tagatisvarast võivad kommenteeritavas sättes nimetatu tuletisinstrumendid moodustada. Hetkel
kehtiva redaktsiooni kohaselt ei tohi punktis 7 sätestatud nõuded ületada 12 protsenti selle
pandikirjaportfelli lunastamata pandikirjade nimiväärtusest, mille tagatisena nõudeid
kasutatakse. Punkti uue sõnastuse kohaselt suurendatakse piirmäära 15 protsendini tulenevalt
ülebaltilise harmoniseerimise vajadusega.
Paragrahvi 20 lõike 1 täiendamine punktiga 71. Sarnaselt paragrahvi 20 lõike 1 punktis 61
sätestatuga ei tohi nõuded krediidiasutuste vastu, mis tulenevad tuletislepingutest ning mis
vastavad krediidikvaliteedi astmele 3, ületada 8 protsenti emitendi lunastamata pandikirjade
nimiväärtuse kogu riskipositsioonist. Seadust täiendatakse tuginedes muudatusele
pangandusmääruse muudatusele, mille artikli 129 uue lõike 1a alapunktiga c nähakse ette
piirmäärad nõuete kasutamisel tagatisvara hulgas juhul, kui nõuded pärinevad krediidiasutuse
vastu, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 3.
Paragrahv 20 lõiget 2 muudetakse seoses uute punktide 61 ja 71 lisandumisega sama
paragrahvi lõikesse 1. Käesoleva lõike regulatsioon laieneb ka viidatud punktidele.
Paragrahvi 20 täiendamine lõikega 3. Säte näeb ette erinormi krediidikvaliteedi astmele 3
vastavate nõuete kasutamisele tagatisvara hulgas. Pangandusmääruse eelnõu preambula 4.
paragrahvi kohaselt võib krediidikvaliteedi astmele 3 vastavaid nõuded tagatisvara hulgas
kasutada üksnes juhul kui pandikirjade üle järelevalvet tegema määratud pädevad asutused
annavad selliste nõuete kasutamiseks pärast EBAga konsulteerimist loa. Käesolevas punktis
sätestatud nõuete kasutamine on ette nähtud käsitlemaks võimalikke
22
kontsentratsiooniprobleeme.
Paragrahvi 21 lõike 1 punkti 2 muudetakse seoses pandikirjade direktiiviga, mille artikli 16
lõike 3 punktid a ja b näevad liikmesriikidele ette likviidsuspuhvri moodustamiseks sobilike
varade nimekirja. Käesoleva punkti sõnastust muudetakse vastavalt pandikirjade direktiivi
sõnastusele, mis näeb hoiuste puhul ette nende lühiajalise iseloomu. Samuti täiendatakse sätet
20 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 pandikirjadest tulenevate
riskipositsioonide osas, preambula 4. paragrahv. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52018PC0093&from=en
21 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2019/2160, 27. november 2019, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013
pandikirjadest tulenevate riskipositsioonide osas, preambuli punkt 4
22 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2019/2160, 27. november 2019, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013
pandikirjadest tulenevate riskipositsioonide osas, preambuli punkt 4 ja artikkel 129 lõige 1a (c).
16
pandikirjade direktiivi artikli 16 lõike 3 punktis b sätestatu esimese poolega, mis näeb
likviidsuspuhvri moodustamisel lisaks lühiajalistele hoiustele ette muude lühiajaliste
riskipositsioonide kasutamise, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 1 või 2.
Paragrahvi 21 lõike 3 täiendamisega nähakse ette päevadiferentsi arvutamisel arvesse mitte
võetava summana tuletislepingute alusel saadud summad, kui need tulenevad tuletislepingu
vastaspoole poolt pandikirjade emitendi kasuks panditud finantsvarast. Tegemist on ülebaltilise
harmoniseerimise sättega, millega võrdsustatakse kolme riigi regulatsioonid osas, mis
puudutavad kohustusliku likviidsusvaru suuruse arvutamist.
Paragrahvi 22 lõike 2 muudatusega korrigeeritakse viidet paragrahvi 18 lõigetele 1–3 seoses
paragrahvi 18 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega.
Paragrahvi 22 lõikega 3 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile
kehtestamaks täpsemad nõuded pandikirjaportfelli stressitesti tegemise korrale ja metoodikale.
Seejuures kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega ka loetelu riskidest, mida peab
stressitesti käigus hindama.
Paragrahvi 23 lõike 1 punkti 1 täiendatakse lähtudes ülebaltilisest harmoniseerimise
vajadusest ning pandikirjade direktiivis sätestatust. Pandikirjade direktiiv näeb ette nõude, mille
kohaselt on tuletislepinguid võimalik kasutada üksnes juhul, kui lepingud on piisavalt
dokumenteeritud. Ülebaltilise harmoniseerimise raamistik näeb täiendavalt ette, et tehingud
tuletisinstrumentidega peavad olema tehtud mitte üksnes raamlepingu alusel, mis võimaldab
tasaarvestust üksnes tagatisregistrisse kantud tuletisinstrumendist tulenevate nõuete puhul, vaid
selline raamleping peab olema sektorit silmas pidades tavapärane. Eelkõige peatakse sellise
raamlepingu all silmas ISDA Master Agreementit, kuid põhimõtteliselt võivad lepingupooled
kasutada ka teisi raamlepinguid, mis vastavad käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele.
Paragrahvi 23 lõike 1 punkti 2 sõnastust muudetakse tulenevalt volitusnormi kehtestamisest
valdkonna eest vastutavale ministrile, kes peab määrusega sätestama täpsemad nõuded
tuletistehingu vastaspoole kõlblikkuse kriteeriumitele. Hetkel kehtiva seaduse kohaselt võivad
tehingu vastaspooleks olla väärtpaberituruseaduse (VPTS) § 6 lõike 2 punktides 1–4 sätestatud
isikud. Tulenevalt ülebaltilise harmoniseerimise vajadusest nähakse määrusega ette täpsemad
nõuded tehingu vastaspooleks sobivatele isikutele. Tuletislepingute vastaspoole kehtestatud
nõuetele on tähelepanu pööranu ka Euroopa Keskpank enda poolt antud arvamuses Eesti
pandikirjaseaduse eelnõule.23 Euroopa Keskpanga hinnangul tuleks tuletislepingu
vastaspooltele ette näha nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt täpsemad kriteeriumid.
Täiendavate (määrusega kehtestavate) nõuete eesmärk peab eelkõige olema vastaspoole
maksejõulisuse hindamine ning kindlakstegemine, et vältida potentsiaalsete täiendavate
riskimaandamiseks vajalike tuletislepingute sõlmimist (re-hedging), millega maandatakse
riske, et algse tuletislepingu vastaspool ei ole maksejõuline.24
Paragrahvi 23 lõike 1 punkti 3 sõnastust on täiendatud, et viia säte kooskõlla pandikirjade
direktiiviga. Täiendatud sätte kohaselt peavad raamlepingu tingimused ette nägema, et tehingu
vastaspoolel ei ole lisaks emitendi maksejõuetusele võimalik tehingut tuletisinstrumendiga
raamlepingu alusel lõpetada ennetähtaegselt ka emitendi kriisilahenduse korral.
Paragrahvi 23 lõike 1 punkti 4 sõnastust muudetakse ning nähakse ette täpsem loetelu
riskidest, mille maandamiseks on emitendil lubatud tagatisvara hulgas kasutada
tuletislepinguid. Sätte kohaselt on sellisteks riskidest emitendi intressimäära- või vahetuskursi
23 Opinion of the European Central Bank of 3 January 2019 on the legal framework for covered bonds (CON/2019/1) –
Kättesaadav veebis: https://www.ecb.europa.eu/ecb/legal/pdf/en_con_2019_01_f_sign.pdf
24 Opinion of the European Central Bank of 3 January 2019 on the legal framework for covered bonds (CON/2019/1), punkt
3.12
17
riskid. Sätte täpsustuse näol on tegemist ülebaltilise sättega, millega ühtlustatakse kolme riigi
regulatsioonid tuletislepingute küsimustes.
Paragrahvi 23 lõiget 1 täiendatakse punktidega 6, 7 ja 8, millega täiendatakse
tuletisinstrumentide kasutamise eeltingimusi. Selliste täiendavate tingimuste lisamisega
ühtlustakse Eesti regulatsioon ülebaltilise harmoniseerimise vajadusest tuleneva
regulatsioonidega.
Paragrahvi 23 täiendamine lõikega 11. Kõnealuse sättega kehtestatakse täpsem regulatsioon
tuletisinstrumentide kasutamiseks tagatisvara hulgas. Sättega võetakse üle pandikirjade
direktiivi artikli 11 lõike 1 punkt a, mille kohaselt võib tuletislepinguid tagatisvara hulgas
kasutada üksnes riskide maandamise eesmärgil ning emitent peab tagatisvara hulgas
kasutatavate tuletislepingute mahtu korrigeerima maandatavate riskide vähenemise korral. See
tähendab, et juhul kui väheneb tuletisinstrumentidega maandatav risk, peab proportsionaalselt
vähendama tuletisinstrumente, mis on arvatud tagatisvara hulka. Lisaks peab
tuletisinstrumendid tagatisvara hulgast täielikult eemaldama juhul, kui maandatav risk lakkab
olemast.
Paragrahvi 23 täiendamine lõikega 4. Sättega nähakse valdkonna eest vastutavale ministrile
ette täiendavate nõuete kehtestamise volitus tuletisinstrumentide kasutamiseks pandikirjade
tagatisvara hulgas. Määrusega kehtestavate täiendavate nõuetega nähakse emitendile ette
meetod ja kord tuletislepingute hindamiseks, kõlblikkuskriteeriumid tuletislepingu
vastaspoolele, tuletisinstrumentide kasutamisega seoses vajalike dokumentide esitamisele ning
tuletistehingu vastaspoolte asendamise korrale ja tingimused juhuks, kui vastaspoole
krediidivõime halveneb. Säte tuleneb pandikirjadirektiivi artikli 15 lõikest 5, mis nõuab
liikmesriikidelt tuletisinstrumentide hindamiseks täpsemate reeglite kehtestamist.
Paragrahvi 25 täiendamine lõikega 41. Uue lõikega nähakse ette protseduur pärast
tagatisregistrisse kandmist makseviivitusse sattunud hüpoteekkrediidi väärtuse arvestamiseks
tagatisvara väärtuse arvestamisel. Sätte eesmärk on tagada tagatisregistrisse kantud vara
kvaliteet.
Hetkel kehtiv panikirjaseadus paneb emitendile kohustuse mitte lisada tagatisvara hulka
hüpoteekkrediiti, mis oleks tagatisregistrisse kandmise hetkeks juba makseviivituses. Küll aga
ei näe hetkel kehtiv seadus ette täpsemat protseduuri juhuks, kui tagatisvara hulka lisatud
hüpoteekkrediit satub makseviivitusse pärast tagatisregistrisse kandmist ning kuidas sellisel
juhul arvestada tagatisvara väärtust.
Hetkel kehtiva pandikirjaseaduse seletuskiri25 on kirjeldanud kahte võimalikku protseduuri,
mida on võimalik emitendil kasutada tagatisregistrisse kantud ning peale seda makseviivitusse
sattunud hüpoteekkrediidi suhtes tagatisvara väärtuse arvestamisel. Seletuskirja kohaselt on
sellisteks võimalusteks kas (a) hoida makseviivitusse sattunud hüpoteekkrediiti tagatisvara
hulgas (ja viia vajadusel ka kinnisasja sundrealiseerimine läbi krediidi jätkuvalt tagatisvara
hulgas hoides) või (b) hoida tagatisvara makseviivituses olevast krediidist puhtana ja asendada
võlgnevuses oleva krediidi korrektselt teenindatud krediidiga.
Uue sättega nähakse ette täpsemad nõuded emitendile juhuks, kui emitent otsustab
makseviivitusse sattunud hüpoteekkrediiti hoida edasi tagatisvara hulgas. Kuna
makseviivitusse sattunud hüpoteekkrediit ei tekita pandikirjade tagatiseks enam rahavoogusid,
mille arvelt täita kohustusi pandikirja omanike ees, siis on sellise tagatisvara väärtus väiksem,
kui tagatisvaral, mille tagasimaksete laekumisel ei esine probleeme.
25 Seletukiri pandikirjaseaduse eelnõu (Pandikirjaseadus 760 SE) juurde -
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/3743e205-3f98-4312-9eed-122d5c76de8c
18
Makseviivitusse sattunud krediidi väärtuse vähendamise määrad tagatisvara väärtuse
arvutamisel töötati välja ülebaltilise harmoniseerimise raames koostöös väliste nõustajatega.
Uus lõige näeb ette neli stsenaariumit makseviivitusse sattunud vara arvesse võtmisel
tagatisvara väärtuse arvestamisel:
(i) Pärast tagatisregistrisse kandmist makseviivitusse sattunud hüpoteekkrediidi puhul ei pea
emitent vähendama hüpoteekkrediidi väärtust tagatisvara väärtuse arvutamisel juhul, kui
hüpoteekkrediit on olnud viivituses vähem kui 90 päeva. See tähendab, et arvesse saab
võtta endiselt 100 protsenti tagatisregistrisse kantud hüpoteekkrediidi väärtusest;
(ii) Pärast tagatisregistrisse kandmist makseviivitusse sattunud hüpoteekkrediidi puhul peab
emitent vähendama hüpoteekkrediidi väärtust tagatisvara väärtuse arvutamisel
70protsendini juhul, kui hüpoteekkrediit on makseviivituses vähemalt 90 päeva ja sellise
krediidi suhe hüpoteekkrediiti tagava vara väärtusesse (LTV) on väiksem kui 50
protsenti;
(iii) Pärast tagatisregistrisse kandmist makseviivitusse sattunud hüpoteekkrediidi puhul peab
emitent vähendama hüpoteekkrediidi väärtust tagatisvara väärtuse arvutamisel 40
protsendini juhul, kui hüpoteekkrediit on makseviivituses vähemalt 90 päeva ja sellise
krediidi suhe hüpoteekkrediiti tagava vara väärtusesse (LTV) on suurem kui 50 protsenti;
(iv) Pärast tagatisregistrisse kandmist makseviivitusse sattunud hüpoteekkrediidi puhul peab
emitent vähendama hüpoteekkrediidi väärtust tagatisvara väärtuse arvutamisel 0
protsendini juhul, kui krediit on makseviivituses olnud vähemalt 180 päeva.
Tagatisvara väärtuse vähendamisel tuleb täiendavalt meeles pidada pandikirjaseaduse § 26
lõikes 1 ja § 31 lõikes 4 sätestatut, mis reguleerib krediidi suhet hüpoteekkrediiti tagava vara
väärtusesse. Juhul, kui hüpoteekkrediidist tulenevat emitendi nõuet on tagatisvara hulgas
kasutatud 70 protsendi ulatuses (maksimaalne ülempiir) hüpoteekkrediiti tagava vara
väärtusest, siis tuleb ka vara väärtuse vähendamisel alusväärtuseks võtta konkreetse nõude
maksimaalne tagatisregistrisse kantud LTV.
Üksiku krediidi puhul tähendab see seda, et kui emitent annab välja 70 ühikut krediiti vara
vastu, mille väärtus on 100 ühikut (LTV = 70) ning kannab sellise vara tagatisregistrisse
maksimaalses ulatuses, siis juhul kui krediit satub makseviivitusse rohkem kui 90 päevaks, peab
emitent selle vara väärtust tagatisvara hulgas vähendama 40 protsendini, kuna kõnealuse vara
LTV on kõrgem kui 50 protsenti. Seega peab emitent hüpoteekkrediidi väärtuse hindama 28-le
(70 x 0,4) pärast makseviivitusse sattumist vähemalt 90 päevaks. Juhul, kui emitent annab välja
50 ühikut krediiti vara vastu, mille väärtus on 110 ühikut (LTV = 45,5) ning kannab sellise vara
tagatisregistrisse maksimaalses ulatuses, siis krediidi makseviivitusse sattumisel vähemalt 90
päevaks peab emitent selle vara väärtust tagatisvara hulgas vähendama 70 protsendini. Sellisel
juhul oleks antud krediidi puhul maksimaalne tagatisregistrisse kantud väärtus 31,85 (45,5 x
0,7).
Tulenevalt pandikirjaseaduse § 31 lõikest 1 tuleb sama protseduuri lisaks tagatisvaraks olevale
hüpoteekkrediidile rakendada ka elamuehituskrediidile ja ärihüpoteekkrediidile.
Paragrahvi 28 lõiget 1 täiendatakse pandikirjade direktiivist tulenevalt alternatiivse
võimalusega, mille alusel on võimalik hinnata nõude sobivust tagatisregistrisse. Täiendatud
sätte kohaselt võib tagatisregistrisse kanda ka nõude, kui nõude vastaspoole turvalisus ja
usaldusväärsus on kindlaks määratud tema maksude kogumise võime põhjal või juhul, kui
nõude vastaspoole tegevuse usaldusväärsuse ja finantsstabiilsuse üle toimub pidev avalik
järelevalve.
19
Pandikirjaseadus teeb sarnaselt pandikirjade direktiivile vahet kahesugusel tagatisvara
tagatiseks oleval varal. Tagatisvara võib olla tagatud kas kehaliste esemetega või nõuetega.
Eesti seaduse kontekstis moodustavad hüpoteekpandikirjade esmastagatised nõuded, mis on
tagatud kehaliste esemetega, see tähendab hüpoteegiga. Nii võib hüpoteekpandikirjade
esmastagatiseks olla üksnes emitendi nõuded, mis tulenevad elamukinnisvarale seatud
hüpoteegi tagatisel füüsilisele isikule antud krediidist. Samuti on segatud tagatisvaraga
pandikirjade esmastagatise üheks liigiks hüpoteegiga tagatud nõuded (§ 30 lõige 1 p-d 1–3).
Lisaks sellele võib segatud tagatisvara puhul esmastagatisena kasutada mitmesuguseid nõudeid,
mis ei ole tagatud hüpoteegiga (§ 30 lõige 1 p-d 4–7). Selliste nõuete ning §-s 20 sätestatud
asendustagatisena kasutavate nõuete vastaspoole turvalisuse ja usaldusväärsuse hindamisel
võib nõude vastaspoole usaldusvääruse kindlaks teha hinnates selleks nõude vastaspoole
maksude kogumise võimet. Samuti võib sellise nõude vastaspoolt pidada piisavalt
usaldusväärseks ja turvaliseks juhul, kui nõude vastaspoole finantsstabiilsuse üle toimub pidev
avalik järelevalve.
Paragrahvi 29 lõike 2 täiendamine punktidega 3 ja 4, millega nähakse ette täiendavad alused
tagatisregistrisse kantud hüpoteekkrediiti tagava vara vääruse üle vaatamisele ning vajadusel
ümberhindamisele. Täiendavate alustega antakse õigus nõuda emitendilt tagatisvara tagava
vara vääruse üle vaatamist ning ümberhindamist Finantsinspektsioonile, tagatisvara
kontrollijale või tagatisvara haldurile. Samuti tekib selline kohustus, kui vara väärtuse
sagedasem ülevaatamine on ette nähtud pandikirjade tingimustes. Tegemist on ülebaltilise
harmoniseerimise sättega.
Paragrahvi 30 lõike 1 täiendava punktiga 61 ja täiendava lõikega 21 viiakse seadus
kooskõlla pandikirjade direktiiviga. Nimetatud direktiiv näeb ühe kõlbliku tagatisvara liigina
ette ka riigi osalusega äriühingutele antud laenud või selliste äriühingute poolt tagatud laenud.
Lõike 1 punktiga 61 täiendatakse segatud tagatisvaraga pandikirjade esmastagatiste nimekirja,
et see hõlmaks ka eelnevalt mainitud vara liiki.
Lõikega 21 nähakse ette täpsemad kriteeriumid riigi osalusega äriühingutele antud laenude või
selliste äriühingute poolt tagatud laenude kasutamiseks tagatisvara hulgas. Esimeseks nõudeks
on, et riikliku osalusega äriühingu poolt võetud krediidi või tema poolt tagatava krediidi
tagamiseks peab olema seatud tagatis, mis vastab vähemalt 110 protsendile väljastatud
krediidisummast ehk teisisõnu sätestatakse sellisele krediidile minimaalse ületagatuse piirmäär.
Lisaks sellele näeb lõige 21 ette täpsemad nõuded ka sellisele riigi osalusega äriühingule.
Esiteks peab selline äriühing osutama olulist avalikku teenust. Sellist teenust võib äriühing
osutada näiteks litsentsi- või kontsessioonilepingu või riigiasutuse poolt antud mistahes muu
volituse alusel. Teiseks peab selline riigi osalusega äriühing alluma avalikule järelevalvele.
Kolmandaks peab sellisel riigi osalusega äriühingul olema piisavalt tuluallikaid. Piisavate
tuluallikate olemasolu on võimalik tõendada sellega, et nimetatud äriühing omab piisavat
paindlikkust koguda ja suurendada teenuste eest võetavaid tasusid ja esitatavaid nõudeid, mis
aitab äriühingul tagada enda finantsseisundi usaldusväärsus ning maksevõime. Alternatiivselt
võib piisavate tuluallikate olemasolu tõendada see, et riigi osalusega äriühing saab enda
teenuste osutamise eest piisavalt õigusaktidest tulenevaid toetusi, mis aitavad tagada tema
finantsseisundi ja maksevõime usaldusväärsuse. Kolmanda alternatiivi kohaselt on piisavate
tuluallikate olemasolu võimalik tõendada ka juhul, kui riigi osalusega äriühing on sõlminud
lepinguriigi avaliku sektori asutusega kasumi ja kahjumi ülekandmise lepingu.
Seaduse 3. peatüki täiendamine 4. jaoga. Seadust täiendatakse jaoga, mis näeb ette erisused
nõuete loovutamiseks võrreldes võlaõigusseaduses sätestatud üldsätetega.
Paragrahv 311 sätestab täiendava regulatsiooni võrreldes võlaõigusseaduses sätestatuga
tagatisvara moodustamise eesmärgil nõuete loovutamisel.
20
Lõike 1 kohaselt on Eesti krediidiasutusel lubatud loovutada oma nõue pandikirja emitendile
või eriotstarbelise ettevõtjale, kes asub teises lepinguriigis. Sealjuures võib krediidiasutus
nõude loovutada nii teise lepinguriigi krediidiasutusele kui ka teises lepinguriigis asuvale
eriotstarbelisele ettevõtjale olenevalt sellest, milline struktuur on pandikirjade emiteerimiseks
vastavas lepinguriigis seadusega ette nähtud. Muuhulgas ei ole eriotstarbeline ettevõtja Eesti
seadusandluse mõistes uus mõiste, kuivõrd viiteid sellele võib leida näiteks
investeerimisfondide seadusest (§ 3 lg 5 – eriotstarbeline väärtpaberistamisüksus; § 375 lg 4 –
eriotstarbeline ettevõtja). IFS § 375 lõige 4 kohaselt on eriotstarbelise ettevõtja eesmärk
kinnisvara ostmine, valdamine või haldamine. IFS § 3 lõige 5 kohaselt on eriotstarbeline
väärtpaberistamisüksus (väärtpaberistamise) algatajast eraldiseisev üksus, mis on loodud ja
tegutseb asjaomase tehingu või skeemi eesmärgil ning mille üks tunnus võib olla, et selline
üksus käitub vara või varade kogumina.26
Ka pandikirjaseaduse kontekstis on eriotstarbelise ettevõtja puhul tegemist spetsiaalselt
tagatisvara moodustamiseks loodud ettevõtjaga (SPV), mis käitub Eesti pandikirjaseaduse
mõistes justkui tagatisregister, kuhu kantakse pandikirjade tagatisvara. Nimetatud struktuuri
plaanivad rakendada nii Läti kui ka Leedu. Seetõttu ning eelkõige põhjusel, et Balti riigid on
ühtlustamas pandikirjade emiteerimist reguleerivaid sätteid, on oluline, et Eesti emitendi
tagatisregistriga samasuguse kaitse saaks ka Läti või Leedu pandikirjade emitendi poolt
tagatisvara hulka arvatud vara, olenemata sellest, et emiteerimiseks ette nähtud struktuur erineb
Eestis sätestatud struktuurist.
Lõige 2 reguleerib võlgnikult nõusoleku küsimise kohustust võlausaldaja poolt nõude
loovutamisel. Lõikes 2 sätestatud üldnõude kohaselt ei vaja nõude loovutaja nõusolekut
võlgnikult nõue loovutamiseks. Ka pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil
loovutatavate nõuete loovutamisel kehtivad võlaõigusseadusest tulenevad sätted juhul, kui
käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seetõttu kehtib ka käesoleva seaduse alusel nõuete
loovutamisele näiteks võlaõigusseaduse § 166 lg-st 2 tulenev regulatsioon, mille kohaselt ei
kehti kolmandate isikute suhtes võlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmitud kokkulepe, millega
nõude loovutamine välistatakse või sellist õigust piiratakse (samuti ei kahjustata nõuete
loovutamise regulatsiooniga tarbijate positsiooni võrreldes võlaõigusseaduses sätestatud
regulatsiooniga nõuete loovutamise puhuks. Pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil
loovutatud nõude puhul peab nõude loovutaja järgima võlaõigusseaduse § 412 lõikest 1
tulenevat tarbija teavitamise kohustust, juhul, kui nõude loovutaja ei jää tarbija suhtes edasi
võlausaldajaks. Kuna aga loodava pandikirja regulatsiooni kohaselt toimuks üksnes nõuete
loovutamine ning lepinguid jäävad üldjuhul edasi teenindama esialgsed võlausaldajad, siis ei
teki nõuete loovutamisel üldjuhul lisakohustusi nõude loovutajale seoses tarbijaga). Samuti
liiguvad koos nõuetega vanalt võlausaldajalt uuele võlausaldajale üle ka tagatised ning muud
õigused nii, nagu seda näeb ette võlaõigusseaduse § 167. Käesoleva sätte eesmärgiks on
õigusselguse loomine tehingute tegemisele pandikirja tagatisvara moodustamiseks. Kuna
pandikirjaseaduse § 11 lõike 5 kohaselt ei vaja emitent võlgniku nõusolekut juhul, kui emitent
kannab võlgniku nõude tagatisregistrisse, siis sätestatakse samasugune õigus juhuks, kui
krediidiasutus otsustab loovutada enda nõude võlgniku vastu pandikirjade tagatisvara
moodustamise eesmärgil.
Lõige 3 näeb tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatud nõude loovutamise lepingule
vorminõudena ette kirjaliku või kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi.
Lõikega 4 nähakse ette kohustused nõude loovutanud võlausaldajale juhuks, kui endine võlgnik
täidab enda kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale (VÕS § 169). Kõnealune lõige näeb
26 Artikkel 1(2) Euroopa Keskpanga Määrus (EL) nr 1075/2013, 18. oktoober 2013, väärtpaberistamise tehingutes osalevate
finantsvahendusettevõtete varade ja kohustuste statistika kohta (uuesti sõnastatud) (EKP/2013/40)
21
endisele võlausaldajale ette kohutuse tagada selliste varade (võlgniku poolt vanale
võlausaldajale kohustuse täitmise käigus üle antud) eraldatuse enda ülejäänud varadest ning
edastama sellised varad viivitamatult uuele võlausaldajale.
Lõige 5 reguleerib olukorda, kui vana võlausaldaja, kellele võlgnik täidab kohustuse, annab
uuele võlausaldajale üle sellise täitmise alusel saadu ning näeb ette kaitse sellise vara
üleandmise tehingule. Vanalt võlausaldajalt uuele võlausaldajale üle antavat vara kaitstakse uue
võlausaldaja juures sama moodi nagu see on ette nähtud tagatisvara loovutamise eesmärgil
loovutatud nõuetele käesoleva seaduse § 316 kohaselt. Käesolevas lõikes ning lõikes 6 sätestatu
annab nõude omandanud krediidiasutusele või eriotstarbelisele ettevõtjale täiendava kindluse,
et pandikirjade tagatisvara hulka arvatud nõudeid kasutatakse üksnes (eelisjärjekorras)
pandikirjaomanike nõuete tagamise eesmärgil (st. et isegi juhul, kui võlgnik on täitnud
kohustuse ekslikult vanale võlausaldajale ja vana võlausaldaja on saadud vara üle andnud uuele
võlausaldajale, ei saa sellist vara näiteks vana võlausaldaja pankrotimenetluse käigus tagasi
võita, et rahuldada vana võlausaldaja võlausaldajate nõudeid). Käesoleva lõike eesmärk on
välistada olukord, kus tehing, mille alusel andis nõude loovutanud võlausaldaja temale täidetud
kohustuse täitmisest saadu üle nõude omandanud võlausaldajale, kuid nõude loovutanud
võlausaldaja (võlausaldaja, kellele võlgnik täitis oma kohustuse) maksejõuetusmenetluse,
likvideerimismenetluse või kriisilahendusmenetluse tõttu soovitakse selline vara tagasi nõuda
nõude loovutanud võlausaldaja vara hulka.
Sätestatud regulatsiooni näol on tegemist analoogiaga väärtpaberistamise määruses27 sätestatud
tegeliku loovutamise/ tegeliku müügi (ingl. k true sale) printsiibile. Nimetatud printsiibi üks
iseloomulikke omadusi väärtpaberistamise kontekstis on, et väärtpaberistamise eriotstarbelisele
ettevõtjale aluspositsioonide ülekandmise või loovutamise suhtes ei tohiks müüja
maksejõuetuse korral kehtida tagastamissätted. See on printsiibi eesmärk kaitsta
väärtpaberistamise eriotstarbelisele ettevõtjale üle antud varasid nõuded loovutanud/üle andnud
võlausaldaja maksejõuetusolukorras ning piirata muuhulgas nõude loovutanud võlausaldaja
pankrotihalduri võimalusi nõudmaks loovutatud nõuded tagasi nõude loovutanud võlausaldaja
pankrotivara hulka. Analoogse kaitse näeb pandikirjaseaduse eelnõu ette ka pandikirjade
tagatisvara moodustamiseks eesmärgil loovutatud nõuetele.
Lõikega 6 reguleeritakse olukorda, kui vana võlausaldaja, kellele võlgnik täitis oma kohustuse,
ei ole enne tema suhtes välja kuulutatud pankrotti või moratooriumit, sundlõpetamist
ettenägeva kohtumääruse jõustumist või vabatahtliku lõpetamise otsuse vastuvõtmist,
kriisilahendusmeetmete algatamist või täitemenetluse algatamist saadud vara üle andnud uuele
võlausaldajale. Sellisele varale rakendub samasugune kaitse, nagu see on ette nähtud lõikes 5.
Lõige 7 näeb ette täpsema regulatsiooni nõude loovutamisest võlgniku teavitamisele. Säte näeb
nõude loovutajale ette tingimusliku teavitamiskohustuse. Nõude loovutaja võib võlgnikku
teavitada nõude loovutamisest enne või pärast nõude loovutamist. Samas on nõude loovutaja
kohustatud võlgnikku teavitama nõude loovutamisest hiljemalt enne nõude loovutanud
krediidiasutuse suhtes pankroti või moratooriumi väljakuulutamist, kriisilahendusmeetmete
algatamist, sundlõpetamist ettenägeva kohtumääruse jõustumist või vabatahtliku lõpetamise
otsuse vastuvõtmist. Sätte eesmärk on tagada koos teiste käesolevas seaduses sätestatud
pandikirjade tagatisvara kaitsmise sätetega, et nõude loovutanud võlausaldaja ülal nimetatud
menetluste käigus oleksid kaitstud endise võlausaldaja poolt uuele võlausaldajale loovutatud
nõuded ning et selliseid pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatud nõuded
on võimalik esmajärjekorras kasutada üksnes pandikirjadest tulenevate kohutuste täitmiseks
27 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/2402, 12. detsember 2017, millega kehtestatakse väärtpaberistamise
üldnormid ning luuakse lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise erinormid ning millega muudetakse direktiive
2009/65/EÜ, 2009/138/EÜ ja 2011/61/EL ning määrusi (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 648/2012
22
pandikirjade emitendi poolt pandikirjade investoritele. Informatsioon nõude loovutamise kohta
tuleb avaldada nõude loovutanud krediidiasutuse ja nõude omandanud krediidiasutuse või
eriotstarbelise ettevõtja veebilehtedel või vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Informatsioon, mis sellises avalikus teavituses sisalduma peab, on sätestatud lõikes 8.
Seejuures on avalik teavitamise viis üksnes üks võimalikest viisidest. Nõude loovutanud
võlausaldaja võib valida teavitada võlgnikku nõude loovutamisest ka isikuliselt.
Lõige 8 sätestab täpsemad nõuded infole, mille nõude loovutanud võlausaldaja peab avaldama
avaliku teavitamise korral. Teave, mis võimaldab loovutatud nõuded tuvastada ilma üksikute
võlgnike andmeid avaldamata, võib olla näiteks loovutatud lepingu number, mille alusel on
võimalik võlgnikul endal kindlaks teha, kas tema nõue on loovutatud. Lisaks eelnevalt
nimetatule võib selliseks teabeks olla ka mistahes muu teave, mis võimaldab loovutatud nõuded
tuvastada ilma, et avaldataks üksikute võlgnike ja asjassepuutuvate kolmandate isikute andmed.
Lõike 9 kohaselt peab nõude loovutanud krediidiasutus samaaegselt avaliku teavitusega
avaldama sama informatsiooni (loovutatud nõuete) kohta ka Finantsinspektsioonile.
Finantsinspektsioonil on omakorda õigus avalikustada saadud teave oma veebilehel.
Lõige 10 sätestab täiendava kaitse tarbijast võlgnikele, kelle vastu olevad nõuded pandikirjade
tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatakse teise lepinguriigi emitendile või
eriotstarbelisele ettevõtjale. Sätte eesmärgiks on tagada tarbijast võlgniku õigused ka pärast
nende vastu suunatud nõuete loovutamist uuele (teisest lepinguriigist pärit) võlausaldajale. See
tähendab, et tarbijale peavad olema ka sellisel juhul tagatud kõik tema kodukohariigi
tarbijakaitse seadusandlusest tulenevad õigused ning tarbija olukord ei tohi muutuda läbi nõude
loovutamise tarbija jaoks raskemaks. Samas on seadusega reserveeritud erand juhuks, kui
seadus näeb ette teistsuguse regulatsiooni. Selliseks erandis käesoleva seaduse alusel on
tasaarvestusõiguse piiramine, mis kujutab endast erinormi võlaõigusseaduse § 412 lõikele 2.
Paragrahv 312 sätestab täpsustused tagatisvaraga seotud tagatiste üleminekul.
Lõike 1 kohaselt uuele võlausaldajale loovutatud nõudeid tagavad tagatised lähevad vanalt
võlausaldajalt uuele üle võlaõigusseaduse §-s 167 ette nähtud üldkorras. Kuna pandikirjade
esmastagatiseks hüpoteekpandkirjade puhul on hüpoteekkrediit ning segatud tagatisvaraga
pandikirjade puhul võib esmastagatiseks muuhulgas olla kas ärihüpoteekkrediit või
elamuehitiskrediit, siis vajavad nimetatud nõuete mitteaktsessoorsed tagatised nõuete
loovutamise puhul eraldi ka tagatiste üleandmist ning avalikult peetavasse registrisse
(kinnistusraamatusse) uue pandipidaja kande tegemist.
Lõige 2 sätestab aja, alates millest on uuel võlausaldajal õigus teostada nõude suhtes
olemasolevast või tulevikus tekkivast täitedokumendist tulenevaid õigusi. Selliste õiguste
tekkimise aeg oleneb sellest, kas loovutatud nõuded on tagatud aktsessoorsete või mitte-
aktsessoorsete tagatistega. Juhul kui tegemist on mitte-aktsessoorse tagatisega, mille puhul ei
tehta kannet avalikult peetavasse registrisse (näiteks garantii), loetakse õigus tekkinuks alates
tagatise üleandmisest. Garantii võib tagatisena tulla kõne alla näiteks juhul, kui segatud
tagatisvaraga pandikirjade tagatisvarana kasutatakse näiteks pandikirjaseaduse § 30 lõike 1
punktides 4–7 sätestatud nõudeid.
4. peatüki 1. jao täiendamine. Pandikirjaseaduse 4. peatüki 1. jagu täiendatakse osas, mis
puudutab pandikirjade tagatisvara hulka arvatud nõuete tasaarvestamist, tagasivõitmist ning
ümberkujundamist saneerimismenetluses. Kehtiva regulatsiooni täiendamisega tagatakse
pandikirjade tagatisvara hulka arvatud varade tõhusam kaitse pandikirjade emitendi muu vara
hulgast. Samuti tagatakse tõhusam kaitse käesoleva seaduse alusel pandikirjade tagatisvara
moodustamise eesmärgil teisele krediidiasutusele (emitendile) või eriotstarbelise ettevõtjale
loovutatud nõuetele.
23
Paragrahviga 313 täpsustatakse jaos sisalduvate sätete kohaldamisega seotud küsimusi.
Käesolevat jagu täiendatakse eelkõige sätetega, mis tagavad kaitse Eesti krediidiasutuse poolt
teisele (sh välisriigi) emitendile või eriotstarbelisele ettevõtjale loovutanud nõuetele. Selliseid
tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatud nõudeid kaitstakse edaspidi samamoodi, nagu
hetkel kaitstakse Eesti emitendi poolt tagatisregistrisse kantud nõudeid. Seoses nimetatud
muudatustega täpsustatakse ka järgnevate sätete kohaldamisala.
Seejuures on oluline välja tuua, et pandikirjadega seoses on üks sõlmküsimusi see, millisel moel
on võimalik tagada ühtlane ning stabiilne maksete voog, millele tuginedes täidab pandikirjade
emitent enda kohustusi investorite ees. Eriti oluliseks muutub see küsimus emitendi
maksejõuetuse puhul ning juhul kui emitendi tagatisvara hulka on arvatud nõuded, mis on
omandatud mõnelt teiselt krediidiasutuselt ning eksisteerib võimalus, et emitendile loovutatud
ning tagatisvara hulka arvatud nõudeid on võimalik tagasi nõuda kas nõuete loovutaja
maksejõuetus-, likvideerimise-, kriisilahendus-, või täitemenetluse käigus. Selliseid
olukordasid reguleerivad eelnõu §-d 314–317, mis näevad ette eriregulatsioonid riskide vastu,
mis võivad halvendada emitendi olukorda ning ohustada tagatisvara koosseisu ning sellega
seoses nendelt laekuvate maksete stabiilsust.
Paragrahviga 314 maandatakse tasaarvestamise riski. Tasaarvestamise riski all peetakse silmas
riski, mis materialiseerub näiteks juhul, kui krediidisaaja asub tasaarvestama oma
hoiustamislepingust tulenevaid nõudeid krediidiasutuse krediidilepingutest tulenevate nõuetega
krediidisaaja vastu, mis on kantud pandikirjade tagatisvarade hulka. Juhul kui krediidisaajal
oleks võimalik igal ajahetkel tasaarvestada oma hoiuselepingust tulenev nõue
krediidilepingutest tulenevate nõuetega, ei oleks võimalik tagada tagatisvara eraldatust muust
emitendi varast. Sellisel juhul ei oleks tagatud pandikirjaomanike esmaõigus saada oma nõuded
rahuldatud pandikirjade tagatisvara arvelt, kuna krediidisaajal, kes pole pandikirjainvestor,
oleks võrdne õigus pandikirjadesse investeerinud investoritega saada oma nõuded rahuldatud
tagatisregistrisse kantud tagatisvara arvelt. Samuti vähendaks võlgniku õigus igal ajahetkel
tasaarvestada oma nõudeid emitendi võimalusi tagada stabiilne ning ühtlane maksete laekuvus,
mille arvelt täidetakse kohustusi pandikirja investorite ees.
Kuna pandikirjaomanikke teenindatakse pandikirjaportfelli tagatisvarasse kantud nõuetelt
emitendile laekuvate rahavoogude arvelt, siis on selliste jooksvate rahavoogude laekumise ette-
ennustatavus ja kindlus üks võtmeaspekte pandikirjade kvaliteedi tagamiseks. Seetõttu on tähtis
maandada ka tasaarvestamise võimalusest pandikirjade kvaliteedile tekkivat riski.
Tasaarvestamise riski maandamiseks on seaduses ette nähtud ka täiendav meetod. Hetkel
kehtiva seaduse kohaselt aitab teataval määral tasaarvestamise riski maandada
pandikirjaseaduse § 56 lõige 4 punktist 1 ning § 56 lõigetest 5 ja 6 tulenev Finantsinspektsiooni
õigus nõuda täiendava tagatiste lisamist tagatisregistrisse. Finantsinspektsioonil on täiendavate
tagatiste tagatisregistrisse lisamise ettekirjutuse tegemisel muu hulgas võimalik toetuda
emitendi stressitesti tulemustele, mille käigus peab emitent hindama ka tasaarvestuse riski.
Samas ei maanda täiendavate varade lisamise nõudmine täielikult tasaarvestamise võimalusest
tekkivat riski, kuna pandikirjade emitent ei pruugi leida piisavalt kiiresti täiendavaid
tagatisvarasid juhul, kui emitendil endal need tasaarvestamise tõttu tekkinud tagatisvara
vähenemise hetkel puuduvad.
Krediidi saaja tasaarvestamise õiguse piiramine on laialdaselt kasutatud meetod tagamaks
pandikirjade tagatisvarade kasutamist esmajärjekorras pandikirjaomanike nõuete
rahuldamiseks. Krediidisaajate õigust tasaarvestada oma nõudeid pandikirjade tagatisvara arvel
24
on piiranud näiteks Belgia28, Taani29, Austria30 ja Norra31. Tasaarvestamise õigust plaanivad
ülebaltilise harmoniseerimise eesmärki silmas pidades piirata ka Läti ja Leedu, kes on hetkel
välja töötamas enda siseriikliku pandikirjade regulatsiooni ning mille tulemusel peaks kolmes
Balti riigis olema tagatus ühtne lähenemine tasaarvestuse riski maandamiseks.
Pandikirjade regulatsiooni üldisest loogikast tulenevalt ei rakendata pandikirjade tagamisele
asjaõigusseaduses nõuete pantimise kohta sätestatut, vaid see toimub erikorra kohaselt.
Pandikirjade oluliseks tunnuseks on pandikirjaportfelli (sh tagatisvara) eraldumine emitendi
muu vara hulgast emitendi maksejõuetuse puhul, ja eraldunud pandikirjaportfell peab ise ära
suutma teenindada olemasolevate pandikirjaomanike pandikirjadest tulenevad nõuded. Lisaks,
kui pandikirjade tagatisvarast ei peaks piisama pandikirjaomanike nõuete rahuldamiseks, tekib
pandikirjaomanikul nõue lisaks tagatisvarale ka emitendi enda vastu. Seetõttu on pandikirjad
muude reguleerimata või vähem reguleeritud võlakirjadega võrreldes tavapärasest kõrgema
usaldusväärtusega. Eesti krediidiasutustele annavad pandikirjad täiendava võimaluse
rahaturgudelt kapitali kaasamiseks, mille abil suurendatakse finantsstabiilsust ja mille tagajärjel
suureneb ka krediidivõtjate võimalus saada rahastust parematel tingimustel.
Uue paragrahvi kohaselt piiratakse võlgniku või asjassepuutuva kolmanda isiku õigust
tasaarvestada oma nõudeid pandikirja tagatisvara hulka arvatud nõuetega. Võlgniku või
asjassepuutuva kolmanda isiku nõuded panga vastu, mille tasaarvestamine tagatisvara hulka
arvatud nõuetega eelkõige kõne alla võivad tulla, on võlgniku või asjassepuutuva kolmanda
isiku hoiustamislepingust tulenevad nõuded panga vastu. Sätte kohaselt piiratakse võlgniku
õigust nõudeid tasaarvestada alates ajast, mil võlgnik või asjassepuutuv kolmas isik sai või pidi
saama teada pandikirjade tagatisvaraks oleva nõude kandmisest tagatisregistrisse või nõude
loovutamisest uuele võlausaldajale pandikirja tagatisvara moodustamise eesmärgil. Seega on
tasaarvestamise õiguse piiramine seotud emitendi teavitusega, pärast mida lõpeb krediidi saaja
tasaarvestamise õigus nõuete osas, mis pole muutunud sissenõutavaks enne nõude
tagatisregistrisse kandmisest või nõude loovutamisest teada saamist või teada saama pidamist.
Nimetatud tasaarvestuse piirang on eelkõige oluline emitendi maksejõuetuse olukorras. Sellisel
juhul jääb aga tarbijat endiselt kaitsma tagatisfondi regulatsioon, mille alusel on tagatud
tarbijate kõlblikud hoiused koos kogunenud intressiga kuni 100 000 euro väärtuses ühe isiku
kohta. Seetõttu isegi kui tarbijate tasaarvestamise õigust piiratakse tagatisvara hulka arvatud
nõuete osas, siis emitendi maksejõuetuse olukorras, mil tasaarvestus võiks muutuda
relevantseks kujundusõiguseks tarbijale oma varade kaitsmiseks, on hoiustajatele (sh tarbijale)
endiselt tagatud tagatisfondist tehtavad väljamaksed.
Paragrahvi 314 lõike 1 punkt 1 reguleerib tasaarvestamise õiguse piiramist juhul, kui Eesti
pandikirjade emitent moodustab tagatisvara oma nõuete pinnalt. Tagatisvara moodustamiseks
peab Eesti emitent tegema ainult registrikande, kuid tasaarvestamise õiguse piirang hakkab
siiski kehtima alates ajast, mil võlgnik sai teada või pidi teada saama krediidiandja poolt nõude
kandmisest tagatisregistrisse. See tähendab, et alates hetkest kui registrisse kantud nõude
28 ECBC. Fact Book Coutry Chapter. Kättesaadav: http://www.ecbc.eu/uploads/attachements/100/64/Belgium%202018.pdf.
White & Case. Belgium adopts a new law facilitating the mobilisation of credit receivable. Kättesaadav:
https://www.whitecase.com/sites/whitecase/files/files/download/publications/alert-new-belgian-law-on-mobilisation-of-
receivables.pdf
29 Financial Business Act. Paragrahv 247d lõige 5. Kättesaadav: https://www.dfsa.dk/~/media/Lovgivning/Oversat-
lovgivning/Acts/LBK_174_FIL_31012017_eng.pdf?la=en
30 ECBC. Fact Book Country Chapter. Kättesaadav: http://www.ecbc.eu/uploads/attachements/8/64/Austria%202018.pdf.
Ordinance on the introduction of the morgage bank act and the act on Pfandbriefe and related bonds from public credit
institutions in Austria. Kättesaadav: http://www.ecbc.eu/legislations/2/A-Ordinance.pdf.
31 Moody’s Investors Service. Credit opinion: Sparebanken Sor Boligkreditt AS – Norwegian Mortgage Covered Bonds.
Update to New Issue Report, reflecting data as of 30.09.2018. Kättesaadav:
https://www.sor.no/globalassets/rating/sor_boligkreditt/2019-04-24-credit-opinion-sparebanken-sor-boligkreditt.pdf
25
võlgnik sai teada või pidi teada saama, et tema vastu suunatud nõue on kantud pandikirjade
tagatisregistrisse, ei ole tasaarvestamine seaduse kohaselt enam lubatud.
Lõike 1 punkt 2 reguleerib olukordasid, kui Eesti krediidiasutus loovutab uuele võlausaldajale
nõude tagatisvara moodustamise eesmärgil. Käesolev lõige sisaldab tasaarvestamise õiguse
piiramiseks kolme eeldust: esiteks peab olema nõue võõrandatud uuele võlausaldajale
tagatisvara moodustamise eesmärgil ning teiseks peab loovutatud nõue olema uue võlausaldaja
juures arvatud tagatisvara hulka. Kolmas eeldus on üldine eeldus kogu lõikele, ehk võlgnikku
peab olema teavitatud nõude loovutamisest uuele võlausaldajale tagatisvara moodustamise
eesmärgil. Juhul, kui loovutatud nõue pole arvatud tagatisvara hulka, ei saa rääkida pandikirjade
tagatisvara kaitsmise eesmärgist ning seetõttu on tasaarvestamise õiguse piirang seotud
tagatisvara hulka arvamisega, mis võib toimuda kas registrikandega või vara liikumisega
välisriigi krediidiasutusele või välisriigi eriotstarbelisele ettevõtjale. Olenevalt konkreetse riigi
pandikirjaregulatsioonist sõltub ka meetod, kuidas nõuded tagatisvara hulka arvatakse. Kui
Eesti krediidiasutus omandab mõnelt teiselt Eesti krediidiasutuselt või välisriigi
krediidiasutuselt nõuded, mida soovib kasutada pandikirjade tagatisvarana, siis ei piisa nõude
arvamisest tagatisvara hulka üksnes nõude omandamise tehingust. Selleks et nõue oleks osa
pandikirjade tagatisvarast, peab Eesti emitent omandatud nõude kandma tagatisregistrisse.
Teistsugune on olukord aga näiteks Läti ja Leedu emitentide puhul. Nii Lätis kui Leedus
planeeritakse rakendada SPV mudelit, mille kohaselt luuakse pandikirjade tagatisvara
moodustamiseks eriotstarbeline ettevõtja. Kuna tagatisvarana kasutatava nõude omandab
selline eriotstarbeline ettevõtja, siis nõude omandamise tehingu tegemisega saab omandatud
nõue osaks tagatisvarast. Sellisel juhul ei kanta omandatud nõuet täiendavalt tagatisregistrisse.
Tasaarvestamise regulatsiooniga on seetõttu lähedalt seotud ka võlgniku teavitamine tema vastu
suunatu nõude arvamisest tagatisvara hulka või loovutamisest teisele võlausaldajale
pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil. Eelkõige on oluline § 311 lõige 7 ja § 11 lg
51, mis sätestab võlgniku teavitamise kohustuse ning selle kõige hilisema võimaliku hetke.
Kuna võlausaldajale on seadusega pandud kohustus võlgniku teavitada nõude loovutamisest
hiljemalt enne nõude loovutanud krediidiasutuse suhtes pankroti või moratooriumi
väljakuulutamist, kriisilahendusmeetmete algatamist, sundlõpetamist ettenägeva kohtumääruse
jõustumist või vabatahtliku lõpetamise otsuse vastuvõtmist, siis on hiljemalt sellisest teavitusest
alates piiratud ka tasaarvestamise õigus uuele võlausaldajale loovutatud nõude suhtes. Juhul kui
tegemist on Eesti emitendiga, kes kasutab tagatisvara hulgas oma nõudeid, tekib emitendil
kohustus teavitada võlgnikku tema vastu suunatud nõude kandmisest tagatisregistrisse hiljemalt
enne pandikirjaportfelli eraldumist. Sellisel juhul on tasaarvestamise õigus tagatisregistrisse
kantud nõude osas piiratud alates ajast, mil võlgnik sai või pidi teadma saama nõude kandmisest
tagatisregistrisse.
Paragrahviga 315 nähakse ette täpsem regulatsioon pandikirjade tagatisvara moodustamise
eesmärgil uuele võlausaldajale nõude loovutanud võlausaldaja suhtes läbi viidavale
täitemenetlusele ning sätestab erisuse täitemenetluse seadustikus sätestatule. Sätte eesmärgiks
on tagada pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil ning pandikirjade tagatisvarana
kasutatava nõude kaitse juhul, kui nõude loovutanud võlausaldaja suhtes viiakse läbi
täitemenetlus.
Pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatud nõuetele ei laiene täitemenetluse
seadustiku § 191 lõikest 2 tulenev kaitse. Nimetatud säte kaitseb tagatise andmist tagasivõitmise
eest juhul, kui antud tagatis on antud laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja kui võlgnik
on tagatud lepingu järgi saanud pärast tagatise andmist oma käsutusse tagatise väärtusele
vastava rahasumma. Seega kohaldub nimetatud säte eelkõige õigussuhtele, kus laenu taotleja
on laenuandjale andnud mistahes tagatise oma kohustuse tagamiseks. Säte kaitseb laenuandjat
olukorras, kus laenu taotleja suhtes algatatakse täitemenetlus. Pandikirjade tagatisvara
26
moodustamist, kus üks krediidiasutus loovutab teisele krediidiasutusele (pandikirjade
emitendile) või eriotstarbelisele ettevõtjale nõuded tagatisvara moodustamiseks, ei saa esiteks
liigitada tagatise andmiseks laenu või muu krediidilepingu tagamiseks. Nõude loovutaja ja
nõude omandaja vahel puudub seoses nõude loovutamisega eelnevalt nimetatud õiguslik suhe.
Seega ei ole tegemist ka nõude loovutaja poolt mistahes enda kohustuse tagamisega, vaid
tavalise võlaõigusliku tehinguga, mille käigus omandatakse ja loovutatakse nõudeid. Nõude
omandanud krediidiandja kasutab omandatud nõudeid n-ö tagatisena (tagatisvara hulgas), et
tagada pandikirjaprogrammist tulenevaid pandikirjaomanike nõudeid. Seega kasutab nõudeid
tagatisena hoopis nõuded omandanud krediidiasutus (emitent) oma kohustuste tagamiseks ning
nõude loovutamine pandikirjaseaduses sätestatud tähenduses ei kuulu täitemenetluse
seadustiku § 191 lg 2 kaitsealasse. Pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil nõuete
loovutamine ei ole aga tagatise andmine TMS § 191 lõike 2 mõttes. Tegemist on nõuete
loovutamise/üleandmise tehinguga, kus nõude loovutanud krediidiasutus ei taga mingit
kohustust. Seetõttu ei ole täitemenetluse seadustikust tulenev regulatsioon antud juhul
relevantne.
Eelnevalt nimetatud põhjusel nähakse käesoleva sättega ette loovutatud nõuete kaitse
tagasivõitmise eest juhul, kui loovutatud nõudeid kasutatakse pandikirjade tagatisvara hulgas.
Sätte eesmärk sarnaneb käesoleva seaduse §-s 32 sätestatuga, mis näeb ette erikorra
täitemenetluseks tagatisvara suhtes. Paragrahv 32 on suunatud kaitsmaks Eestis pandikirjade
tagatisregistrisse kantud vara täitemenetluse eest. Kuna pandikirjaseaduse muudatustega
nähakse ette võimalus võõrandada nõudeid ka teisele krediidiasutusele või eriotstarbelisele
ettevõtjale pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil (sh välisriigi krediidiasutusele),
tuleb pandikirjade olemusest lähtudes võimaldada kaitse ka pandikirjade tagatisvara hulka
arvatud nõuetele, mille pandikirja emitent on omandanud nõude endiselt võlausaldajalt.
Käesolev paragrahv piirab tagatisvara moodustamise eesmärgil uuele võlausaldajale loovutatud
ning uue võlausaldaja juures pandikirjade tagatisvara hulka arvatud nõudele täitemenetluse
pööramist.
Võlausaldaja poolt uuele võlausaldajale loovutatud nõudele on võimalik sissenõue pöörata,
arestida, käsutuspiirang seada või täitemenetluse käigus tagasi võita juhul, kui nõue ei ole uue
võlausaldaja juures arvatud pandikirjade tagatisvara hulka.
Paragrahviga 316 nähakse ette piirang pankrotimenetluse käigus nõuete loovutamise lepingu
kehtetuks tunnistamisele ja nõuete tagasivõitmisele. Sellega tagatakse pandikirjaportfelli
eraldatus ja pandikirjade tagamise eesmärgil omandatud nõude välistamine nõude loovutanud
isiku pankrotivara hulgast ja tõelise müügi nõuete täitmine.
Kuna võlausaldajatel (emitentidel ja eriotstarbelistel ettevõtjatel) on võimalik nõudeid
omandada teistelt võlausaldajatelt (krediidiasutustelt) ja nõudeid võõrandada teistele
võlausaldajatele (krediidiasutustele ja eriotstarbelistele ettevõtjatele) ning teha seda ka
piiriüleselt, siis on Eesti seadustega vajalik tagada pandikirjade tagatisvara eraldus erinevate
juhtude puhuks. Pandikirjade tagatisvara peab olema eraldatud juhul, kui (i) pandikirjade
emitendiks on kas teine Eesti krediidiasutus, kes on omandanud nõude teiselt Eesti või teise
lepinguriigi krediidiasutuselt või (ii) on emitendiks välisriigi krediidiasutus või eriotstarbeline
ettevõtja ning Eesti krediidiasutuse poolt pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil
loovutatud nõuet ei kanta tagatisregistrisse Eestis, vaid Eesti võlausaldaja loovutab oma nõude
välisriigi krediidiasutusele, kes arvab nõude pandikirjade tagatisvara hulka oma asukohariigi
sätete alusel. Juhul, kui pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatud nõuet
oleks võimalik loovutaja pankrotimenetluse käigus tavakorras tagasi võita, halvendaks see
oluliselt nii pandikirja emitendi kui ka pandikirjade investorite olukorda kuna pandikirjade
tagatisvara ei oleks kaitstud mistahes tagasivõitmise eest. Seega luuakse uue sättega tagatisvara
27
moodustamise eesmärgil loovutatud nõudele kaitse tagasivõitmise eest pankrotihalduri poolt
pankrotimenetluse käigus sama põhimõte alusel nagu see on ette nähtud käesoleva seaduse §
34 alusel pandikirjaportfelli eraldumise puhuks.
Kui pankrotimenetluses oleks võimalik tagasi võita tagatisregistrisse arvatud vara, mõjutaks
see oluliselt pandikirjaportfelli kvaliteeti. Kuna pandikirjaomanikke teenindatakse
pandikirjaportfelli tagatisvarasse lisatud nõuetelt emitendile laekuvate rahavoogude arvelt, siis
on selliste jooksvate rahavoogude laekumise ennustatavus ja kindlus tähtis aspekt
pandikirjaportfelli stabiilsuse juures. Tagatisvara hulka arvatud nõuete tagasivõitmine
pankrotimenetluse käigus nõrgendaks oluliselt emitendi võimalusi pikas perspektiivis
prognoosida laekuvaid makseid ning tagada pandikirjaportfelli stabiilsus ning seeläbi kaotaks
tähenduse ka pandikirjaomanike kahetasandile nõudeõigus (nn. dual-recourse), mille kohaselt
on pandikirjade üheks põhitunnuseks pandikirjaomaniku nõue nii emitendi kui tagatisvara
vastu. Kui tagatisvara oleks igal ajahetkel avatud tagasivõitmisele, siis ei oleks tagatud selline
kahekordne nõudeõigus kuna tagatisvara hulgast saaksid oma nõudeid rahuldada ka kolmandad
isikud.
Paragrahvi esimene lõige sätestab üldpõhimõtte, mille kohaselt ei ole pandikirjaseaduse § 311
alusel loovutatud nõue osa nõude loovutanud krediidiasutuse pankrotivarast ning seetõttu ei ole
seda võimalik ka pankrotimenetluse käigus nõude omandajalt tagasi võita. Pankrotimenetluse
käigus on võimalik pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatud nõue tagasi
võita üksnes juhul, kui nõue loovutati uuele võlausaldajale pärast nõuet loovutava
krediidiasutuse pankrotimenetluse algust. Seega on tagasivõitmise eest kaitstud üksnes nõuded,
mis loovutati pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil enne nõuet loovutanud
krediidiasutuse pankrotimenetluse algust.
Paragrahvi teine lõige näeb esimeses lõikes sätestatud piirangule ette erisuse, mille kohaselt on
tagatisvara loovutamise eesmärgil uuele võlausaldajale loovutatud nõuet võimalik tagasi võita
üksnes juhul, kui täidetud on vähemalt üks punktides 1 või 2 sätestatud eeldustest.
Punktis 1 sätestatud eelduse kohaselt on tagasivõitmine võimalik juhul, kui nõue pole uue
võlausaldaja juures arvatud tagatisvara hulka.
Alternatiivse eelduse kohaselt võib loovutatud nõude tagasi võita üksnes tagatisvara halduri või
tagatisvara kontrollija (piiriülese loovutamise puhul vastava riigi samade funktsioonidega
isikute) nõusolekul juhul, kui (i) tagasivõitmise tagajärjel ei lange pandikirjade põhi- ja
lisatagatisvara suurus alla seaduses sätestatud piirmäärade ning (ii) on tõendatud, et nõuete
loovutamise tehingu kehtetuks tunnistamine ei halvenda pandikirjaomaniku õigusi oma nõuete
rahuldamiseks tagatisvara ja sellelt laekuva tulu arvelt vastavalt pandikirjade tingimustele.
Paragrahviga 317 nähakse ette piirang tagatisregistrisse kantud või muul moel tagatisvara
hulka arvatud nõude ümberkujundamisele saneerimiskavas saneerimisseaduse alusel. Oluline
on välja tuua, et piirang kohaldub kohustuse omaniku (nõude võlgniku) saneerimismenetluse
juhtudel. Antud säte ei ole mõeldud reguleerima pandikirja emitendi kohustuste
ümberkujundamist mistahes kolmandate isikute ees kuna saneerimisseaduse § 3 lõike 3
kohaselt ei kohaldu saneerimisseadus krediidiasutustele. Käesolev säte reguleerib olukordasid
nõude võlgniku, kelle kohustus krediidiasutuse ees (nõue võlgniku vastu) on arvatud
pandikirjade tagatisvara hulka, kohustuste ümberkujundamisel. Sätte eesmärgiks on tagada, et
pandikirjade tagatisvara hulka arvatud pandikirjade emitendi nõudeid võlgniku vastu ei oleks
võimalik saneerimismenetluses ümber kujundada ning tagada eelnevate lõigetega samasugune
tagatisvara kaitse.
Juhul, kui saneerimismenetluse käigus oleks võimalik ümber kujundada võlgniku nõuet, mis
on emitendi poolt arvatud tagatisvara hulka, ei oleks tagatud tagatisregistrisse kantud nõuete
28
kaitse ja säilimine. Säte kohaldub ühtemoodi nii Eestis tagatisregistrisse kantud nõuetele kui ka
võlausaldaja poolt teise riigi emitendile võõrandatud ning seal mõnel teisel moel tagatisvara
hulka arvatud nõuetele.
Paragrahvi 33 lõike 1 punkti 3 kehtetuks tunnistamine. Käesoleva sätte kehtetuks
tunnistamise eesmärk on ühtlustada Eesti pandikirjaseadust teiste riikide praktikaga osas, mis
puudutab pandikirjaportfelli eraldumist. Tehtava muudatusega ei ole pandikirja emitendi suhtes
kriisilahendusmenetluse algatamine edaspidi pandikirjaportfelli eraldumise aluseks.
Käesoleva aluse kehtetuks tunnistamise eesmärgiks on tagada pandikirjaportfellile emitendi
tugi ka kriisilahendusmenetluse vältel. Emitendi sattumine kriisilahendusmenetlusse ei lõppe
tingimata emitendi pankrotiga. Vastavalt finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadusele
algatatakse kriisilahendusmenetlus krediidiasutuse suhtes juhul, kui on tõenäoline, et
krediidiasutus on muutunud või võib muutuda tulevikus maksejõuetuks.32 Seejuures on
kriisilahendusmenetluse eesmärgiks hoida ära krediidiasutuse maksejõuetus.33 Juhul kui
pandikirjaportfell emitendist eraldub, tuleb vastavalt pandikirjaseaduse §-le 44 eraldunud
pandikirjaportfell likvideerida ning emitendi ja pandikirjaportfelli tagasi kokku liitmine ei ole
võimalik. Seetõttu on ennatlik eraldada pandikirjaportfell emitendist enne, kui on selge, et
emitent ei suuda pandikirjaportfellile tuge pakkuda ning mitte eraldamine oleks kahjulik
pandikirjainvestorite. Juhul kui kriisilahendusmenetluse käigus ei suudeta emitenti päästa ning
algatatakse emitendi sundlõpetamine või pankrotimenetlus, toimub pandikirjaportfelli
eraldumine vastavalt teistele pandikirjaportfelli eraldumise alustele nii, nagu
pandikirjaseaduses sätestatud.
Samuti ei kahjusta pandikirjaportfelli mitte eraldumine pandikirjainvestorite õigusi, kuna
finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses on ette nähtud eraldi sätted pandikirjade ja
pandikirjade tagatisvara kaitseks juhul, kui emitendi suhtes on algatatud kriisilahendusmenetlus
ning pandikirjaportfell ei ole emitendist eraldunud.34
Paragrahvi 34 lõikest 3 jäetakse välja sõnad „välja arvatud käesoleva seaduse § 33 lõike 1
punktis 3 sätestatud juhul“ seoses § 33 lõike 1 punkti 3 kehtetuks tunnistamisega.
Paragrahvi 34 lõiget 4 muudetakse, et viia säte paremini kooskõlla pandikirjade direktiivis
sätestatuga. Sätet täpsustatakse osas, mis puudutab pandikirjaportfelli eraldumise mõju
maksekohustuste tähtpäevadele. Täpsustuse kohaselt ei mõjuta pandikirjaportfelli eraldumine
pandikirjadega seotud maksekohustuste täitmise tähtpäevasid ning neid ei loeta saabunuks
pandikirjaportfelli eraldumisel. Antud täpsustusega luuakse selgem olukord pandikirjadega
seotud nõuete pankrotivara hulgast väljajätmisele. Muudatuse kohaselt ei muutu seega
pandikirjaportfelli eraldumisel sissenõutavaks pandikirjade investorite nõuded emitendi vastu,
vaid need jätkuvad poolte vahel kokkulepitud tingimustel.
Paragrahvi 34 lõikest 5 jäetakse välja sõnad „välja arvatud käesoleva seaduse § 35 lõikest 1
sätestatud juhul“ seoses § 35 kehtetuks tunnistamisega.
Paragrahv 35 tunnistatakse kehtetuks seoses pandikirjaportfelli eraldumise aluste muutmisega
ning § 33 lõige 1 punkti 3 kehtetus tunnistamisega.
Paragrahvi 49 lõiget 1 muudetakse eesmärgiga luua selgem side maksejõuetu
pandikirjaportfelli ning pankrotiseadusest tuleneva pankrotimenetluse regulatsiooniga.
Pankrotiseaduse kohaselt võib pankrotivõlgnikuks olla iga füüsiline või juriidiline isik, kui
seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega võib pankrotiseadust (ja pandikirjaseadust) rakendades
tekkida küsimus, kas eraldunud pandikirjaportfell saab olla pankrotivõlgnik pankrotiseaduse
32 Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 39 lõige 1 punkt 1
33 Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadus § 39 lõige 1 punkt 2
34 Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse §-d 71 lõige 1 punkt 2 ja lõige 2
29
mõistes, kuna eraldunud pandikirjaportfelli näol pole tegemist ei füüsilise ega juriidilise isiku,
vaid varakogumiga. Õigusselguse tagamiseks sätestataksegi pandikirjaseaduses, et
pandikirjaportfellile kohaldatakse pankrotiseaduses pankrotivõlgniku kohta sätestatut ja tema
pankrotimenetlusele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid pandikirjaseaduses sätestatud
eristustega. Teisisõnu luuakse kindluse tagamiseks ühendus pandikirjaseaduse ning
pankrotiseaduse vahel.
Paragrahvi 55 lõike 1 teisest lausest tulenevat kvartaalsete aruannete esitamise kohustuse
tähtaegasid lühendatakse ühelt kuult kahekümnele kalendripäevale. Tegemist on Eesti, Läti ja
Leedu pandikirju reguleerivate seaduste harmoniseerimise vajadusest tuleneva muudatusega,
millega ühtlustatakse emitendi raporteerimise kohutused kõigis kolmes riigis.
Paragrahvi 55 lõike 2 muutmine. Pandikirjaportfelli kohta avalikustamisele kuuluva teabe
nimekiri viiakse kooskõlla pandikirjade direktiiviga ning samuti ülebaltilise harmoniseerimise
sätetega. Tulenevalt muudatustest pandikirjade tagatisvara väärtuse arvutamisel, jäetakse
emitendi poolt avaldatava teabe hulgast välja lunastamata pandikirjade ja tagatisvara
nüüdisväärtuse avaldamise kohustus. Seega edaspidi on emitendil käesoleva lõike punktist 1
tulenevalt kohustuslik avaldada üksnes lunastamata pandikirjade ja tagatisvara nimiväärtus.
Punktis 8 sätestatud likviidsusvaru suuruse kõrval kuulub edaspidi emitendi poolt avaldamisele
ka kogu likviidsusvaru ja järgmise 180 päeva maksekohustuste suhte kohta, et näitlikustada
likviidsusvaru vastavust maksekohustuste suhtes.
Avaldamisele kuuluva info nimekirja täiendatakse vastavalt pandikirjade direktiivile.
Pandikirjade direktiivi artikkel 14 lõige 2 sätestab loetelu informatsioonist, mida emitent peab
investoritele korra kvartalis avaldama. Direktiivis sätestatud nimekiri näeb ette
avalikustamisele kuuluva informatsiooni minimaalse hulga, millele liikmesriigid võivad ette
näha täiendavaid avalikustamisele kuuluvad informatsiooniartikleid.
Paragrahvi 55 lõike 3 punkti 1 kehtetuks tunnistamisega ja paragrahvi 55 lõike 4 punkti
1 kehtetuks tunnistamisega jäetakse avalikustatava teabe hulgast välja hüpoteekkrediitide
suuruste gradueeritud jaotus (§ 55 lõige 3) ja võlakohustuste suuruste gradueeritud jaotus (§ 55
lõige 4 punkt 1). Nimetatud muudatuste eesmärgiks on ühtlustada avalikustamisele kuuluvate
teabeartiklite nimekiri Eestis samasuguse nimekirjaga Lätis ning Leedus ning võrdsustada
seeläbi Eesti emitendi teabe avalikustamise kohustus nii mahu kui sisu poolest Läti ja Leedu
emitentidega.
Paragrahvi 56 lõike 4 punktiga 10 antakse Finantsinspektsioonile, juba käesoleva lõikes
sätestatud õiguste kõrval, emitendilt ettekirjutusega nõuda emitendi sise-eeskirjade muutmist.
Nimetatud täiendus on oluline, kuna emitendi sise-eeskirjades määratakse kindlaks
pandikirjade emiteerimise seisukohalt olulised asjaolud. Näiteks kuuluvad emitendi sise-
eeskirjas reguleerimisele pandikirjade haldamise ning turbega seotud küsimused, aga ka
pandikirjaportfelli stressitesti tegemise kord ja metoodika ja pandikirjade ja tagatisvara väärtuse
arvutamise metoodika.
Paragrahvi 58 lõikega 1 nähakse Finantsinspektsioonile lisaks pandikirjade emitentide
nimekirja pidamisele ette ka kohustus pidada nimekirja pandikirjadest, mille puhul võib
kasutada märgist „Euroopa pandikiri“ ja „Eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri“. Nimetatud
kohustus tuleneb liikmesriikide pädevatele asutustele pandikirjade direktiivist ning on
ülevõtmiseks kohustuslik. Samuti tuleneb pandikirjade direktiivist paragrahvi 58 lõikes 2
nimetatud kohustus lõikes 1 sätestatud teabe edastamiseks Finantsinspektsiooni poolt Euroopa
Pangandusjärelevalve Asutusele.
Paragrahviga 681 nähakse ette rakendussäte, mis puudutab nende emitentide tegevust, kes on
eelnõu jõustumise hetkeks juba emiteerinud pandikirju. Täienduse kohaselt, kui täiendava
30
tegevusloaga emitent on juba emiteerinud pandikirju, siis ei ole tal tagantjärgi kohustuslik
taotleda heakskiitu eraldi pandikirjade programmi jaoks. Seda kohustust ei teki emitendile ka
siis, kui ta plaanib tulevikus emiteerida pandikirju samasuguse struktuuriga ning sama
programmi raames, nagu ta tegi seda esialgse emissiooni puhul. Samas, juhul kui täiendava
tegevusloaga emitent soovib emiteerida pandikirju teistsuguse struktuuri alusel võrreldes
esialgse emissiooniga, siis peab ta täiendavalt taotlema pandikirjade programmi heakskiitu.
Siiski peab enne käesoleva seaduse jõustumist pandikirju emiteerinud emitent järgima nõudeid,
mis rakenduvad käesoleva seaduse jõustumisel. Seega peab emitent oma tegevuse ka juba
emiteeritud pandikirjade ning vastava pandikirjaportfelli osas kooskõlla viima käesolevas
eelnõus sätestatud nõuetega.
Seadust täiendatakse normitehnilise märkusega seoses pandikirjade direktiivi ülevõtmisega
pandikirjaseadusesse.
§ 2 – muudatus asjaõigusseaduses
Paragrahvi 338 täiendatakse lõikega 21. Seoses nõude loovutamisega teisele
krediidiasutusele või eriotstarbelisele ettevõtjale, kes soovib nõuet kasutada pandikirja
tagatisvarana, tekib esialgsel hüpoteegipidajal kohustus koos hüpoteegiga tagatud nõudega
loovutada ka hüpoteek. Asjaõigusseadus näeb hüpoteegi üleandmise kokkuleppe vorminõudena
ette notariaalse kinnitamise nõude, mis on erisusena ette nähtud asjaõigusseaduse §-s 641
sätestatule. Seoses pandikirjade tagatisvara moodustamisega näeb seaduseelnõu nõude ja
sellega koos loovutatava hüpoteegi loovutamise lihtsustamiseks ette notariaalse kinnitamise
kõrval võimaluse allkirjastada hüpoteegi üleandmise kokkulepe digitaalselt, nii nagu see on
hetkel võimalik näiteks kinnistamisavalduse puhul kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 34 lg 21
alusel. Lõikes 21 sätestatud erandit on võimalik kasutada üksnes juhul, kui hüpoteekide
üleandmine on seotud pandikirjade tagatisvara moodustamisega. Pandikirjade tagatisvara
moodustamise lihtsustamiseks näeb seadusemuudatus ette hüpoteegi üleandmise kokkuleppele
vorminõudena digitaalselt allkirjastatud vormi. Sätte eesmärk on tagada pandikirja emitendi
võimalik lihtne, operatiivne ning kuluefektiivne (arvestades muuhulgas üleantavate
hüpoteekide suurt hulka) võimalus omandamaks või võõrandamaks pandikirjade tagatisvarana
kasutatavat vara ja selle vara tagatisi nii riigisiseselt kui ka piiriüleselt juhul, kui digitaalne
allkirjastamine on võimalik ka teistes jurisdiktsioonides ning Eesti tunnistab teiste riikide
digitaalseid allkirju. Nii on näiteks DigiDoc3 kliendi abil võimalik verifitseerida Leedu Mobiil-
ID-ga või Läti, Leedu ja Soome ID-kaartidega antud digiallkirju ning nende kaartidega ka
allkirjastada. Nõuete ja nõude tagatiste võimalikult operatiivne ning lihtsustatud üleandmine
moodustab samuti osa baltiülestest harmoniseerimise sätetest, mille eesmärk on aidata kaasa
ülebaltilise pandikirjade turu tekkele. Pandikirjade puhul on hüpoteegi loovutamise tehingu
osapoolteks professionaalsed vastaspooled – krediidiasutused. Sellest tulenevalt on
põhjendatud ka hüpoteekide üleandmise vorminõuete leevendamine.
§ 3 – muudatused finantsinspektsiooni seaduses
Finantsinspektsiooni seaduse muutmisega nähakse Finantsinspektsioonile ette täiendavad
koostöökohustused vastavate Euroopa Liidu institutsioonidega.
Paragrahvi 462 lõike 11 alusel on Finantsinspektsioonil kohustus teavitada Euroopa
Pangandusjärelevalve Asutust pandikirjade emitentidest vastavalt pandikirjaseaduse §-le 58.
Nimetatud teavitamisnõue tuleneb ka pandikirjade direktiivist ning on liikmesriikidele
ülevõtmiseks kohustuslik. Samuti tuleneb pandikirjade direktiivist sama paragrahvi lõikes 10
31
sätestatud kohustus, mille kohaselt peab Finantsinspektsioon andma Euroopa
Pangandusjärelevalve Asutusele infot kõigist pandikirjade emitentidele määratud
halduskaristustest ja teistest haldusmeetmetest. Samuti laieneb informatsiooni andmise
kohustus emitentidele määratud kriminaalkaristustele. Kriminaalkaristuste määramise puhul
tuleb Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust informeerida ka emitendile määratud karistuse
üksikasjadest.
Seaduse § 47 täiendatakse lõikega 17, mis näeb ette rahvusvahelise koostöö sätted järelevalve
teostamiseks. Sättega nähakse Finantsinspektsioonile ette koostöökohustus teiste lepinguriikide
finantsjärelevalve asutustega, Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusega ja Euroopa
Väärtpaberiturujärelevalve Asutusega teostamaks järelevalvet pandikirju emiteerivate
krediidiasutuste üle. Punktidega 1 ja 2 nähakse Finantsinspektsioonile ette informatsiooni
andmise kohustus, juhul kui seda nõuab põhjendatult eelnevalt mainitud isik või kui
Finantsinspektsioon peab seda ise vajalikuks ning sellise informatsiooni mitte esitamine võib
oluliselt mõjutada teises lepinguriigis pandikirjade emiteerimise hindamist ning nende üle
järelevalve läbiviimist. Rahvusvahelist koostööd puudutavad sätted võetakse Eesti õigusesse
üle pandikirjade direktiivist, mille artikkel 25 näeb liikmesriikide järelevalveasutustele ette
koostöökohustuse.
§ 4 – muudatus krediidiandjate ja -vahendajate seaduses
Seaduse § 2 täiendatakse lõikega 101, mis näeb ette erisuse seaduse kohaldamises välisriigi
krediidiasutusele ja eriotstarbelistele ettevõtjatele, kes on Eesti krediidiasutuselt või välisriigi
krediidiasutuse Eesti filiaalilt omandanud nõude pandikirjade tagatisvara moodustamise
eesmärgil. Sätte eesmärk on luua õigusselgus olukorras, kui välisriigi krediidiasutus on näiteks
omandanud tagatisvara moodustamise eesmärgil nõude, mis pärineb Eestis tegevusluba
omavalt krediidiasutuselt. Üksnes nõude omandamine tagatisvara moodustamise eesmärgil ei
muuda välisriigi krediidiasutust või välisriigi eriotstarbelist ettevõtjat tegevusloa
kohustuslaseks krediidiandjate ja -vahendajate seaduse alusel.
§ 5 – muudatused krediidiasutuste seaduses
Paragrahvi 88 lõiget 44 muudetakse tulenevalt täiendava pangasaladuse avaldamise õigusliku
aluse sätestamise vajadusega. Muudetud sättega nähakse ette kaks õiguslikku alust
pangasaladuse avaldamiseks seoses pandikirjadega. Muudetud sätte esimese punkti kohaselt on
krediidiasutusel (pandikirjade emitendil) edaspidi lubatud avaldada klienti puudutav
pangasaladus seaduses sätestatud kolmandale isikule, kui see on vajalik pandikirjade
tagatisvara moodustamiseks. Teise punkti sõnastust ei muudeta sisuliselt võrreldes hetkel
kehtiva krediidiasutuste seaduse § 88 lõikega 44.
Paragrahvi 103 lõiget 4 täiendatakse seoses pandikirjade direktiivist tuleneva regulatsiooniga,
mille kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et riigisisesed õigusnormid näevad ette kohustuse
avaldada teave halduskaristuste ja muude haldusmeetmete kohta pädevate asutuste ametlikul
veebisaidil ilma põhjendamatu viivituseta. Muudatuse kohaselt lisatakse paragrahvi 103 lõikes
4 toodud loetellu teave ka pandikirjaseaduses sätestatud kohustuste rikkumise kohta.
Muudatused § 132 lõikes 2 teenivad pandikirjade tagatisvara eraldatuse eesmärki. Juhul, kui
krediidiasutuse (pandikirjade emitendi) suhtes kuulutatakse välja pankrot, ei moodusta
pandkirjade tagatisvara hulka kuuluvad nõuded osa krediidiasutuse pankrotivarast.
Samasugust eesmärki teenib ka § 1341 lõige 7, millega välistatakse krediidiasutuse
likvideerimismenetluse käigus pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatud
32
nõuete tagasivõitmine ja nõuete loovutamise tehingute kehtetuks tunnistamine juhul, kui
sellised tehinguid on tehtud krediidiasutuse sundlõpetamise korral enne sundlõpetamist
ettenägeva kohtumääruse jõustumist või vabatahtliku lõpetamise puhul enne vastavasisulise
otsuse vastu võtmist.
§ 6 – muudatused pankrotiseaduses
Sarnaselt muudatustega krediidiasutuse seaduses, muudetakse ka pankrotiseadust osas, mis
puudutab pandikirjade tagatisvara hulka arvatud nõuete tagasivõitmise võimalust
krediidiasutuse pankrotimenetluse käigus. Eelkõige puudutab muudatus pankrotiseaduse § 109
lõikes 2 nimetatud krediidiasutusi, mis on loovutanud enda nõude pandikirjade emitendile ning
mille suhtes kuulutatakse pärast nõude loovutamist välja pankrot. Pankrotiseaduses
kavandatava muudatusega ei loeta krediidiasutuselt emitendile nõude loovutamist, mis on
tehtud ajavahemikul krediidiasutuse ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti
väljakuulutamiseni, krediidiasutuse võlausaldajate huve kahjustavaks.
Lisaks täiendatakse pankrotiseaduse § 110 lõikega 5, millega sätestatakse sarnaselt lõikega 4
erand pandikirjade tagatisvara moodustamiseks tehtud tehingute tagasivõitmiseks. Üldise reegli
kohaselt ei saa selliseid tehinguid tagasi võita, välja arvatud juhul kui tehingu eesmärgiks on
kahjustada teisi võlausaldajaid ja nõude loovutamise tehing tehti ühe aasta jooksul enne ajutise
halduri nimetamist.
§ 7 – muudatus riigilõivuseaduses
Seaduse § 77 täiendatakse lõikega 31. Riigilõivuseadust muudetakse osas, mis puudutab
piiratud asjaõiguse ümberregistreerimise toimingu eest makstava riigilõivu suurust. Tegemist
on sättega, mis puudutab pandikirjade tagatisvarana kasutatava vara tagatiste (eelkõige
hüpoteegid) ümberregistreerimist juhul, kui tagatisvara loovutatakse ühelt võlausaldajalt teisele
võlausaldajale (sh piiriülene nõuete loovutamine). Uue sättega nähakse pandikirjade tagatisvara
moodustamise eesmärgil loovutatud nõuete tagatiste ümberregistreerimisele ette erand
riigilõivuseaduse § 77 lõikes 3 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt piiratud asjaõiguse uue
omaniku kohta kande tegemise eest tasutakse riigilõivu 50 protsenti täismäärast. Seaduse
eesmärk on tagada võimalikult lihtne ning kuluefektiivne võimalus pandikirjaemitendile
tagatisvara moodustamiseks. Praegu sõltub kinnistusraamatu toimingu eest riigilõivu suurus
tehinguväärtusest. Käesoleva muudatuse eesmärk on aga pandikirjade tagatisvara puhul
kaotada riigilõivu suuruse määramisel tehinguväärtusest lähtumine ning sätestada fikseeritud
määr. Riigilõivu suurus 18 eurot valiti lähtudes äriregistris kande muutmiseks ette nähtud
riigilõivu suurusest. Eraldi on oluline välja tuua, et nimetatud alandatud tasumäärade
kehtestamine on oluline aspekt Balti riikide ühtse pandikirjaturu loomisel, mille üks eesmärke
on selliste loovutamistega seonduvad kulud võimalikult madalal hoida. Sarnast lihtsustatud
korda planeerivad rakendada ka Läti ja Leedu seadusandjad. Kui ühes riigis oleks ette nähtud
märgatavalt kõrgemad tasumäärad tagatiste ümberregistreerimiseks, siis ei oleks tagatud
regulatsioonide harmoniseerimine. Näiteks juhul, kui Eestis jääksid kehtima senised
tasumäärad ning Lätis ja Leedus alandataks tasumäärasid, siis säiliks ühest küljest Eesti
krediidiasutustele võimalus (odavamalt) teisest kahest riigist pandikirjade jaoks tagatisvara
hankida, kuid teise kahe riigi krediidiasutustel oleks Eestist tagatisvara hankida kulukam, kuna
tagatisvara tagatiste ümberregistreerimise kulud on suuremad Eestis tagatiste
ümberregistreerimisel võrreldes nende endi regulatsiooniga. Ehk, kui riigilõiv jääks sõltuma
tehinguväärtusest, siis see ei täidaks ülebaltilise harmoniseerimise eesmärki, kuna Leedu ja Läti
33
emitentidel oleks Eestis oluliselt kulukam tagatisvara omandada kui oleks Eesti emitendilt
Lätist või Leedust.
§ 8 – muudatus saneerimisseaduses
Paragrahvi 22 lõiget 2 täiendatakse sõnastusega, mis keelab saneerimiskavas ümber
kujundada pandikirjaseaduse alusel tagatisregistrisse või muul moel tagatisvara hulka arvatud
pandikirja emitendi nõuet võlgniku vastu. Muudatus on seotud pandikirjaseaduse muudatusega,
mille kohaselt § 317 piirangu sätestamisega tuleb ka saneerimisseadust õigusselguse tagamise
eesmärgil täiendada ning et saneerimisseaduses oleksid ammendavalt üles loetletud nõuded,
mida Eesti seaduste kohaselt saneerimismenetluse käigus ei ole lubatud ümber kujundada. Sätte
eesmärk on tagada tagatisregistrisse kantud nõuete kaitse juhul, kui nõude võlgniku suhtes
algatatakse saneerimismenetlus. Pandikirjade tagatisvara hulka arvatud nõuetele nähakse
sättega ette erikord, et kaitsta pandikirjade (tagatisvara) kvaliteeti ning nende stabiilsust.
§ 9 – muudatused võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduses
Sarnaselt saneerimisseadusele muudetakse ka võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadust.
Kuna hüpoteekpandikirjade puhul moodustavad enamiku tagatisvarast emitendi nõuded
füüsiliste isikute vastu, siis on tagatisvara kaitsmise eesmärgil oluline piirata ka selliste nõuete
ümberkujundamist. Paragrahvi § 3 lõikega 11 nähakse ette erisäte, mille kohaselt ei saa
ümberkujundamiskavas ümber kujundada pandikirjaseaduse alusel tagatisregistrisse kantud või
muul moel tagatisvara hulka arvatud pandikirja emitendi nõuet võlgniku vastu. Seega on sätte
eesmärk sama, nagu eelnõuga kavandatav muudatus saneerimisseaduse § 22 lõikes 2.
§ 10 – seaduse jõustumine
Eelnõu kohaselt jõustub käesolev seadus 2021. aasta 8. juulil. Seaduse jõustumise aega on
põhjendatud seletuskirja vastavas osas.
4. Eelnõu terminoloogia
Seaduseelnõuga ei tooda Eesti õiguskorda uusi termineid.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Käesoleva eelnõuga võetakse pandikirjaseadusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu
Direktiivi (EL) 2019/2162, mis käsitleb pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade avalikku
järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL nõuded. Samuti
arvestatakse eelnõus eelpoolnimetatud direktiiviga seonduvalt vastu võetud Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2160, millega muudetakse määrust (EL) nr
575/2013 pandikirjadest tulenevate riskipositsioonide osas, nõuetega.
6. Eelnõu mõjud
Kavandatav meede nr 1:
Piiriülese pandikirjaturu loomine
34
Võrreldes 1. märtsil 2019 jõustunud pandikirjaseadusega sätestab käesolev seaduseelnõu
täpsema regulatsiooni pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil varade
loovutamisele ning soetamisele. Lisaks näeb eelnõu ette ka hetkel kehtiva siseriikliku korraga
võrdväärsed kaitsemeetmed Eesti krediidiasutuse poolt mõnele välisriigi krediidiasutusele
pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatud nõuetele. Kaitsemeetmete all
peetakse silmas meetmeid, mis aitavad tagada tagatisvara hulka arvatud vara eraldatuse
emitendi muust varast, mis tagab pandikirjaomaniku nõude nii emitendi kui ka tagatisvara
vastu (kahekordne tagatisõigus).
1.1. Mõju valdkond I Mõju krediidiasutusele Avalduv mõju: oluline
(emitendile)
Sihtrühma suurus: keskmine
Kavandatav meede koosneb mitmest erinevast meetmest, mis peavad tagama
pandikirjaportfellide stabiilse toimimise. Meetmest ühe osa moodustab piiriüleste varade
tagatisvara hulgas kasutamise võimalus ning selliste varade loovutamise ning omandamise
võimalus.
Pandikirjade üheks põhitunnuseks on nõue nii emitendi kui tagatisvara vastu (kahekordne
nõudeõigus) ja tagatisvarade eraldatus muust varast (segregation). Et emitendil oleks
võimalik samadele põhimõttele tugineda ka juhul, kui emitent on tagatisvarade hulka arvatud
varad omandanud teise riigi krediidiasutuselt, peab vara loovutanud krediidiasutusele
kohalduv regulatsioon ette nägema samasuguse kaitse loovutatud vara arvamisel tagatisvara
hulka. See tähendab, et välisriigi krediidiasutusele pandikirjade tagatisvara moodustamiseks
loovutatud vara tuleb kaitsta sarnaselt siseriikliku tagatisvara kaitse sätetele
(pandikirjaseaduse §-d 32–34). Uute sätetega nähakse ette välisriigi krediidiasutusele
tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatud nõuete kaitse nõuete loovutaja
maksejõuetusmenetluse või täitemenetluse puhuks. Samuti juhuks, kui võlgniku (kohustuse
omanik) suhtes alustatakse saneerimismenetlust.
Lisaks pandikirjade direktiivile on antud regulatsioon välja kasvanud ka Eesti, Läti ja Leedu
rahandusministeeriumite poolt 2017. aasta novembris allkirjastatud vastastikuse mõistmise
memorandumist, millega seati eesmärgiks ühtse Balti riikide pandikirjaturu loomine35 ja
ülebaltilise pandikirjaregulatsiooni harmoniseerimise lõppraportist.36 Seega on antud
piiriülese pandikirjaturu loomisel peetud eelkõige silmas Baltimaade turgu, mille tarbeks
töötatakse välja võimalikult sarnased regulatsioonid.
Nagu allolevas tabelis näha, on praegusel hetkel kõigi kolme Balti riigi elamukinnisvara
laenuturud eraldivõetuna märgatavalt väiksemad võrreldes riikidega, kus eksisteerib sisuline
pandikirjade turg. Kui kolme Balti riigi käibel (realiseerimata) oleva elamukinnisvara
hüpoteekide väärtus kombineerida, annaks see tulemuseks ligikaudselt sarnase turu suuruse
nagu see on Rumeenias või Slovakkias. Seejuures on Slovakkias käesoleval hetkel
pandikirjade turul lunastamata pandikirju ligikaudu 4,848 miljardi euro väärtuses. Rumeenias
puudub hetkel veel arvestatav pandikirjade turg ning sarnaselt Eestiga on Rumeenia äsja
vastu võtnud pandikirju puudutava regulatsiooni. Esimene pandikirjade emissioon toimus
Rumeenia turul 2019. aasta esimeses kvartalis. Seejuures Ungaris, mille käibel oleva
35 Euroopa Komisjon. Baltic States to create a pan-Baltic capital market: Joint initiative – supported by European Commission
and EBRD – will harmonise regulation to facilitate investmen. Kättesaadav:
thttps://ec.europa.eu/commission/commissioners/2014-2019/dombrovskis/announcements/baltic-states-create-pan-baltic-
capital-market-joint-initiative-supported-european-commission-and_en
36 Report of introduction of Pan-Baltic covered bond legal and regulatory framework:
https://www.rahandusministeerium.ee/sites/default/files/news-related-files/final_report_2019_10_30_0.pdf
35
elamukinnisvara laenude jääkväärtus jääb 2018. aasta lõpu seisuga alla kolme Balti riigi
elamukinnisvara laenude jääkväärtuse kombineeritud väärtusele ligi 6 miljardi euroga, oli
2018. aasta lõpu seisuga pandikirjaturul lunastamata pandikirju 3,762 miljardi euro väärtuses.
Elamukinnisvara laenude jääkväärtus
(2018. a lõpu seisuga)
Eesti 7,6 miljardit eurot
Läti 4,1 miljardit eurot
Leedu 7,8 miljardit eurot
Kokku 19,5 miljardit eurot
Võrdluseks
Ungari 13,6 miljardit eurot
Rumeenia 15,8 miljardit eurot
Slovakkia 25,8 miljardit eurot
Allikas: European Mortgage Federation37
Seega avaldab piiriülese pandikirjaturu moodustamine ning ühtse regulatsiooni
väljatöötamine Balti riikide vahel Balti riikide krediidiasutustele võimaluse parematel
tingimustel uut kapitali kaasata ning sellest tulenevalt ka oma klientidele pakkuda parema
hinnaga tooteid ja teenuseid.
1.1.Mõju valdkond II Mõju nõude võlgnikule Avalduv mõju: ebaoluline
Sihtrühma suurus: väike
Piiriülese pandikirjaturu loomine ei too pandikirja tagatisvara hulka arvatud nõude
võlgnikule kaasa (negatiivseid) mõjusid ning need ei muutu võrreldes puhtalt siseriikliku
struktuuriga, kus nõue võlgniku vastu arvataks pandikirjade tagatisvara hulka
krediidiasutuses mis on vastava krediidi väljastanud või mõne teise sama riigi krediidiasutuse
juures, kellele krediidiandja nõuded võlgniku vastu on loovutanud.
Pandikirjade tagatisvara moodustamiseks on krediidiasutustele ette nähtud võimalus
loovutada nõudeid. Tagatisvara moodustamise eesmärgil tehtavate tehingute puhul jääb
ilmselt tavajuhul nõude loovutanud krediidiandja uue võlausaldajaga kokkuleppel tarbija
suhtes edasi võlausaldajaks. Samuti on pandikirjaseaduse § 311 lõikega 10 ette nähtud
kohustus tagada tarbijast võlgnikele, pärast nõude loovutamist teise riigi krediidiasutusele,
kõik õigused, mis tulenevad tarbijale tema kodukohariigi tarbijakaitse sätetest ning mistõttu
on tarbijate huvid nõuete loovutamise puhul kaitstud ning nõude loovutamine ei too tarbijale
kaasa esialgse õigussuhte alusel temale kuuluvatest õigustest ilmajäämist.
Kavandatav meede nr 2:
Pandikirjade maksekohustuse tähtaega edasilükkav tingimus
Kuigi hetkel kehtiv pandikirjaseadus nägi pandikirjade emitendile õiguse ette kasutada
maksekohustuse tähtaega edasilükkavaid pandikirjadestruktuure (soft-bullet või conditional-
pass-through), jättis seadus selliste võimalike tingimuste sätestamise emitendi enda
37 EMF Hypostat 2019. Kättesaadav veebis: https://hypo.org/emf/publications/hypostat/
36
ülesandeks38(edasilükkav tingimus tuli ette näha pandikirjade tingimustes). Sarnane kohustus
emitendile säilib ka seaduse muudatuse kohaselt, kuid seadusandja näeb seaduse
muudatusega ette suletud nimekirja tingimustest, mida võib maksekohustuse tähtaega
edasilükkava tingimusena kasutada.
2.1. Mõju valdkond I Mõju emitendile Avalduv mõju: oluline
Sihtrühma suurus: väike
Kavandatud meetmega piiratakse pandikirjade emitendi õigust valida endale sobivad
tingimused maksekohustuse tähtaja edasilükkamiseks ning näha sellised tingimused ette
üksnes lepinguga (lepinguline edasilükkav tingimus). Seadusandja lähtub sellist piirangut
kehtestades pandikirjade direktiivis sätestatust ning Euroopa Pangandusjärelevalve aruandest
pandikirjade parima praktika kohta, mis näeb ette sätestatud põhimõtte edasilükkava
tingimuse rakendamiseks.
Hetkel kehtiva pandikirjaseaduse kohaselt oli emitendil võimalik kasutada mistahes
maksekohustuse tähtaega edasilükkavaid tingimusi kui on tagatud, et sellised
maksekohustuse tähtaega edasilükkavad tingimused ei ole vastuolus seaduses sätestatud
üldiste nõuetega, mis kehtestati pandikirjaseaduses kõikide edasilükkavate tingimuste
tarbeks. Nimetatud kaks nõuet nägid ette, et edasilükkavad tingimused ei tohi võimaldada
emitendil pikendada maksekohustuse tähtaega oma äranägemise järgi (§ 17 lg 4 p 1) ja et uus
maksekohustuse tähtaeg on pandikirjade tingimuste kohaselt alati üheselt kindlaksmääratav
(§ 17 lg 4 p 2). Nimetatud põhimõtted jäävad kehtima ka pärast kavandatud seaduste
muudatusi. Täiendavalt näeb seadusandja ette suletud loetelu võimalikest maksekohustuse
tähtaega edasilükkavatest tingimustest, mis vastavad seaduses sätestatud kriteeriumitele ning
mille hulgast peab emitent soovi korral valima emiteeritavatele pandikirjadele edasilükkavad
tingimused. Valitud edasilükkavad tingimused peavad samuti kajastuma pandikirjade
tingimustest.
Kavandatav meede nr 3:
Võlgniku tasaarvestusõiguse piiramine
3.1.Mõju valdkond I Mõju võlgnikule Avalduv mõju: ebaoluline
Sihtrühma suurus: väike
Pandikirjade tagatisvara hulka arvatud varade eraldamine ning kaitsmine on üks olulisemaid
teemasid pandikirjade regulatsioonis. Tagatisvara hulka arvatud nõude tasaarvestamise
nõude piiramine on üks meetmetest, millega tagada tagatisvara säilimine
pandikirjaprogrammi ajal.
Kavandatav meede avaldab peamist mõju võlgnikele, kes hoiustavad pandikirju emiteeriva
krediidiasutuse juures oma raha ning kelle vastu pandikirju emiteerival krediidiasutusel on
samal ajal krediidilepingust tulenev nõue, mida saab kasutada pandikirjade tagatisvarana.
Põhjus seisneb selles, et eelkõige tekib võlgnikul selline tasaarvestuse õigus krediidiasutuse
vastu kui ta hoiustab krediidiasutuses raha (see tähendab, et võlgnik omab nõuet
krediidiasutuse vastu) ning samal ajal on ta krediidiasutusega teises õigussuhtes, mille alusel
38 Hetkel kehtiv seadus näeb ette kriteeriumid, millele edasilükkav tingimus peab vastama.
37
on krediidiasutusel nõue võlgniku vastu (näiteks hüpoteekkrediidilepingust tulenev igakuine
laenuosa tagasimakse nõue).
See võlgnike õigusi kahjustav meede omab praktikas oluliselt väiksemat mõju tänu
tagatisfondi regulatsioonile, mis tagab krediidiasutuste hoiustajate poolt paigutatud vahendite
kaitse maksejõuetuse korral. Tagatisfondi regulatsiooni kohaselt hüvitatakse hoiustajale tema
poolt hoiustatavad vahendid koos kogunenud intressiga täies ulatuses, kuid mitte suuremas
summas kui 100 000 eurot ühe hoiustaja kohta. Seega puudutab kavandatav meede
esmajoones hoiustajaid, kelle hoiused pandikirju emiteeriva krediidiasutuse juures on
suuremad kui 100 000 eurot ning kelle kohustus emitendi ees on arvatud tagatisvara hulka ja
kellel seetõttu on oht, et emitendi maksejõuetuse korral kaotavad nad 100 000 eurot ületava
summa, kuna ka tasaarvestamine pole lubatud.
Kavandatav meede on kasutusel ka mitmetes teistes jurisdiktsioonides. Lisaks näeb
pandikirjade direktiivi artikkel 12(1)(c) ette olemuselt sarnase eesmärgi, mille kohaselt peab
kogu tagatisvara (direktiivi sõnastuse kohaselt „kattevara“) olema kaitstud kolmandate
isikute nõuete ees. Ka tasaarvestamise õiguse piiramine täidab pandikirjade direktiivis
sätestatud eesmärki, ning kaitseb tagatisvara hulka arvatud nõudeid kolmandate isikute
nõuete eest.
Kavandatava meetmega sarnaselt on pandikirjade tagatisvara kaitsmine lahendatud ka
näiteks Belgias, mille regulatsioon näeb ette, et nõude võlgnikul ei ole õigust oma nõuet
emitendi vastu tasaarvestada juhul, kui tasaarvestamise õigus tekib pärast emitendi
maksejõuetuse tekkimist. Sarnaselt Eestis kavandatavale meetmele näeb ka Belgia seadus
ette, et selline tasaarvestuse piirang sõltub nõude võlgniku eelnevast teavitamisest, et vastav
nõue on kantud tagatisvara hulka.39
Ka Itaalias kehtib sarnane regulatsioon, kuigi Itaalias regulatsioon näeb ette eriotstarbelise
ettevõtja kasutamise pandikirjade tagatisvara moodustamisel (sarnaselt Lätis ja Leedus
kavandatavale regulatsioonile). Itaalia regulatsiooni kohaselt luuakse krediidiasutuse kõrvale
pandikirjade emiteerimise eesmärgil eriotstarbeline ettevõtja, mille ainsaks eesmärgiks on
tagatisvara soetamine ning hoidmine. Sellise eriotstarbelise ettevõtja poolt omandatud nõuete
suhtes on piiratud nõude võlgniku õigus tasaarvestada oma nõudeid emitendi vastu, kui
tasaarvestamise õigus tekiks pärast kõnealuste nõuete loovutamisest teada saamist.
3.2.Mõju valdkond II Mõju emitendile Avalduv mõju: oluline
Sihtrühma suurus: väike
Nagu eelnevalt mainitud, tagab kavandatav meede pandikirjade tagatisvara säilivust ning
stabiilsust terve pandikirjade programmi vältel. Iseenesest tagab pandikirjade tagatisvara
stabiilsuse ning sellega seoses emitendi pandikirjadest tulenevate kohustuste täitmise ka
pandikirjaseaduse § 18 lõigetes 2 ja 3 sätestatud üldpõhimõte, mille kohaselt peab kõigi ühte
liiki kuuluvate pandikirjade nimiväärtus igal ajal olema tagatud vähemalt samas
nimiväärtuses tagatisvaraga (põhitagatisvara) ning lisaks peab tagatisvara väärtus ületama
vähemalt viie protsendi võrra kõigi ühte liiki kuuluvate pandikirjade nimiväärtust
(kohustuslik lisatagatisvara). See tähendab, et kui pandikirjade tagatisvara kogusuurus langeb
alla kohustusliku lisatagatisvara minimaalse väärtuse, rikub emitent seadusest tulenevat
nõuet ning ta peab sellise rikkumise kõrvaldama. Tasaarvestamisõigust silmas pidades
tähendab see, et juhul kui tasaarvestamise tulemusena lõppeks mõni tagatisvara hulka arvatud
nõue ning seetõttu langeks tagatisvara koguväärtus alla seaduses sätestatud piirmäärade,
39 Moody’s Investors Service. Covered Bonds. Belgium – Legal Framework for Covered Bonds (28.09.2016)
38
tekib emitendile kohustus lõppenud nõue asendada, et tagada seadusest tulenev ületagatuse
nõue.
Väiksemate pandikirjade turgudega riikide puhul võib aga osutuda keeruliseks igal ajahetkel
leida uut tagatisvara juhul, kui tasaarvestatakse korraga suuremas ulatuses nõudeid. Kuigi
emitendil on pandikirjade seaduse alusel võimalik alati hankida endale ka täiendavat
tagatisvara teistelt krediidiasutustelt (sealhulgas piiriüleselt), siis tasaarvestamise piirangu
kehtestamisega antakse emitendile täiendav kindlus pandikirjade tagatuse nõuete täitmise
suhtes.
Kavandatav meede nr 4:
Tagatisvara tagatiste lihtsustatud üleminek
Tagatisvaraga seotud tagatiste lihtsustatud ülemineku all peetakse silmas mitut erinevat
meedet, mille eesmärk on lihtsustada krediidiasutuste vahelist tehingute tegemist tagatisvara
moodustamise eesmärgil. Nimetatud meetmete hulka kuulub esiteks asjaõigusseaduse
muudatus, millega nähakse hüpoteegi üleandmise kokkuleppe notariaalse kinnitamise
vorminõude kõrval ette digitaalse allkirjastamise võimalus. Lisaks alternatiivse vorminõude
kehtestamisele nähakse seadusega ette ka eriregulatsioon riigilõivu seaduses, et kehtestada
pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil hüpoteekide ümberregistreerimiseks
fikseeritud riigilõiv, mis ei sõltuks alustehingu väärtusest.
Mõju valdkond I Mõju emitendile Avalduv mõju: oluline
Sihtrühma suurus: väike
Kavandatava meetmega muutub emitentidel lihtsamaks nõudeid tagavate hüpoteekide
loovutamine/omandamine. Kavandatav meede muudab tagatiste üleandmiseks vajalike
toimingute tegemise lihtsamaks krediidiasutustele, kelle kasuks on kinnistusraamatus seatud
hüpoteek või kes soovib teiselt isikult sellise hüpoteegi seoses omandatud nõudega üle võtta
ning kellel on ligipääs Eesti e-teenustele, mille abil on võimalik digitaalselt allkirjastada
tehingudokumente.
Mõju valdkond II Mõju riigiasutuste Avalduv mõju: ebaoluline
korraldusele ja avalikule
sektorile (riigieelarvele)
tervikuna
Sihtrühma suurus: väike
Kuivõrd seadusega nähakse ette erand riigilõivuseaduses hüpoteegi üleandmiseks koos
pandikirju tagava nõude loovutamisega tagatisvara moodustamise eesmärgil, siis sellega
seoses väheneb ka riigieelarvesse laekuv potentsiaalne riigilõiv, mis kuuluks tasumisele
nimetatud tehingute tegemisel. Samas võib aga välja tuua selle, et pandikirjade emiteerimise
võimalusele tugevneb üldine ettevõtluskeskkond ning võimalike välisinvesteeringute kasvu
tõttu suureneb ka maksulaekumine ehk tekib eelarvele lisatulu, mistõttu ei hinnata mõju
riigieelarvele oluliseks. Samas on nii riigieelarve positiivset kui ka negatiivset mõju antud
juhul keeruline täpselt ette näha.
39
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,
eeldatavad kulud ja tulud
Seadus rakendamisel on ette näha riigi või kohaliku omavalitsuse kulude ja tulude muutumist.
Edaspidi rakendub pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatud nõuete
tagatiste ümberregistreerimisele avalikult peetavas registris üks kindel riigilõivumäär.
Varasemalt oli riigilõiv piiratud asjaõiguse uue omaniku kohta kande tegemise eest sõltuv
riigilõivu täismäärast (50 protsenti). Uue sätte kohaselt nähakse ülal kirjeldatud eesmärgil
tehtud tehingute kohta kande tegemise eest ette fikseeritud riigilõivumäär, mis ei sõltu
alustehingu väärtusest.
Seosese hüpoteekide loovutamisega ning muudatustega asjaõigusseaduses, mille kohaselt võib
pärast seaduse jõustumist hüpoteegi üleandmiseks vajalik hüpoteegipidaja ja hüpoteegi
omandaja vaheline kokkulepe olla lisaks notariaalselt kinnitatud vormile sõlmitud kasutades
selleks digitaalset allkirja, on tarvis võimaldada esitada kinnistusraamatupidajale selline
digitaalselt allkirjastatud kokkulepe. Kavandatav IT-lahendus võiks sarnaneda näiteks praegu
Ettevõtjaportaalis olevale lahendusele. Kinnistusraamatu pidajale hüpoteekide käsutamise
kohta kannete tegemiseks vajalikud dokumendid võiksid olla lihtsasti üleslaetavad vastavasse
keskkonda, mille abil oleks need võimalik otse edastada kinnistusraamatu pidajale, kes saab
edastatud dokumentide alusel teha vastavasisulised kanded registrisse.
8. Rakendusaktid
Eelnõu rakendamiseks on vaja kehtestada järgmised ministri määrused:
- Täpsemad nõuded lunastamata pandikirjadega seotud maksmisele kuuluvate intresside
ja tagatisvaralt saadavate intresside arvutamiseks (PandiKS § 18 lõige 9);
- Pandikirjaportfelli stressitesti tegemise kord ja metoodika (PandiKS § 22 lõike 1 punkt
3);
- Täiendavad nõuded tuletislepingute hindamise meetoditele ja protseduurile,
kõlblikkuskriteeriumid tuletislepingu vastaspoolele, tuletisinstrumentide kasutamisega
seoses vajalike dokumentide esitamisele ning tuletistehingu vastaspoolte asendamise
korrale ja tingimused juhuks, kui vastaspoole krediidivõime halveneb (PandiKS § 23
lõige 4).
Eelnimetatud rakendusaktide kavandid on lisatud käesolevale seletuskirjale (lisa 2). Oluline on
rõhutada, et tegemist on esialgsete kavanditega, mis lisatakse selleks, et oleks võimalik hinnata
rakendusakti vajalikkust, volitusnormi ulatust jne.
9. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub 2021. aasta 8. juulil. Pandikirjade direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid
nimetatud direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu võtma ning avaldama
hiljemalt selleks kuupäevaks.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik
konsultatsioon
Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks teistele
ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks Finantsinspektsioonile, Riigikohtule, Eesti
Pangale, Eesti Pangaliidule, Eesti Kaubandus- ja Tööstuskojale, Tallina Börsile, MTÜ-le
40
FinanceEstonia, Eesti Kindlustusseltside Liidule, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele, Eesti
Era- ja Riskikapitali Assotsiatsioonile, Eesti Advokatuurile, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite
Kojale ning Audiitorkogule.
Algatab Vabariigi Valitsus
(allkirjastatud digitaalselt)
41
Pandikirjaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde
Lisa 2
Rakendusaktide kavandid
Kavand 1
MÄÄRUS
Lunastamata pandikirjadega seotud maksmisele kuuluvate intresside ja tagatisvaralt saadavate
intresside arvutamine
Määrus kehtestatakse pandikirjaseaduse § 18 lõike 9 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Reguleerimisala
§ 2. Määruses kasutatavad mõisted
§ 3. Maksmisele kuuluvate intresside arvutamine
§ 4. Tagatisvaralt saadavate intresside arvutamine
§ 5. Jõustumine
1
Kavand 2
MÄÄRUS
Pandikirjaportfelli stressitesti tegemise kord ja metoodika
Määrus kehtestatakse pandikirjaseaduse § 22 lõike 1 punkti 3 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
§ 2. Määruses kasutatavad mõisted
§ 3. Stressitestide tegemise üldpõhimõtted
§ 4. Nõuded metoodikale
§ 5. Stsenaariumid
§ 6. Juhtimismeetmed
§ 7. Jõustumine
2
Kavand 3
MÄÄRUS
Tuletislepingute hindamine
Määrus kehtestatakse pandikirjaseaduse § 23 lõike 4 alusel
§ 1. Reguleerimisala
§ 2. Määruses kasutatavad mõisted
§ 3. Tuletislepingute hindamise meetodid
§ 4. Tuletislepingute hindamise protseduur
§ 5. Kõlblikkuskriteeriumid tuletislepingu vastaspoolele
§ 6. Vajalike dokumentide esitamine seoses tuletisinstrumentide kasutamisega
§ 7. Tuletistehingu vastaspoolte asendamine
§ 8. Tingimused juhuks, kui vastaspoole krediidivõime halveneb
§ 9. Jõustumine
3
Pandikirjaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde
Lisa 1
Eelnõu kohaste sätete ja pandikirjade direktiivi võrdlustabel
Euroopa Parlamendi ja nõukogu Direktiiv (EL) 2019/2162, mis käsitleb pandikirjade emiteerimist
ja pandikirjade avalikku järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL
Direktiiv Ülevõtmise Direktiivi rakendamiseks Kommentaarid
(artikkel, lõige, kohustus (jah, kehtestatavad ja olemasolevad Eesti
punkt) ei, valikuline) õigusaktid (pealkiri, paragrahv,
lõige, punkt)1
Art 1 (p. 1-4) Jah PandiKS § 1(1) Reguleerimisala
Art 2 Jah Kohaldamisala
Art 3 Jah PandiKS § 2 (7) Eesti õigusesse võeti üle
pandikirjaprogrammi
mõiste
Art 4(1)(a) Jah PandiKS § 17(5) Sätestatud kehtivas
PandiKS
Art 4(1)(b) Jah PandiKS § 34(1) Sätestatud kehtivas
PandiKS
Art 4(1)(c) Jah PandiKS § 53(2) Sätestatud kehtivas
PandiKS
Art 4(2) Jah PandiKS § 34(1) Sätestatud kehtivas
PandiKS
Art 4(3) Valikuline - Ei ole rakendatud
Art 5 Jah PandiKS § 34(4) Sätestatud kehtivas
PandiKS
Art 6 (1)(a) Jah PandiKS § 25(1), PandiKS § 30 (1),
PandiKS §20(1)(1-71)
Art 6(1)(b-c) Jah
Art 6(2)(a) Jah PandiKS § 25, PandiKS § 30(1)
Art 6(2)(b) Jah PandiKS § 25 (5)
1
Võttes arvesse eelnõuga kavandatavaid muudatusi
Art 6(2)(c) Jah PandiKS § 25 (1)
Art 6(2)(d) Jah PandiK § 25 (5)
Art 6(3)(a) Jah PandiKS § 28(1) Sätestatud kehtivas
PandiKS
Art 6(3)(b) Jah PandiKS § 28(1)
Art 6(3)(b)(II Jah PandiKS § 26(1)
paragrahv)
Art 6(3)(b) (III Ei - -
paragrahv)
Art 6(4) Jah PandiKS § 30 (21)
Art 6(5)(a-c) Jah PandiKS § 28(1, 2) Sätestatud kehtivas
PandiKS
Art 6(6) Jah PandiKS § 27(1), PandiKS § 31(1), Sätestatud kehtivas
PandiKS § 10 PandiKS
Art 6(7) Jah PandiKS § 18 (6)
Art 6(8) Jah PandiKS § 19-21
Art 7(1-2) Valikuline PandiKS § 20(1-4) Üle võetud osaliselt
Art 8 Valikuline - Ei ole rakendatud
Art 9(1) Jah PandiKS § 311 ja 312
Art 9(2) Valikuline - Ei ole rakendatud
Art 10 Jah PandiKS § 11, 18-20, 25, 30
Art 11(1) Jah PandiKS § 23 Sätet on täiendatud lõige 1
punktidega 6-8
Art 11(1)(a) Jah PandiKS § 23(11) , § 23 (4)
Art 11(1)(b) Jah PandiKS § 23(1(1))
Art 11(1)(c) Jah PandiKS § 34(1, 4)
Art 11(1)(d) Jah PandiKS § 23 lg 1 p 3
Art 11(1)(e) Jah PandiKS § 23 (4)
Art 11(2) Jah PandiKS § 23
Art 11(2)(a) Jah PandiKS § 23(1(2)) ja § 23(4)
Art 11(2)(b) Jah PandiKS § 23(4)
Art 12(1)(a) Jah PandiKS § 12
Art 12(1)(b) Jah PandiKS § 32(2)
Art 12(1)(c) Jah PandiKS § 34(3), 23(3)
Art 12(2) Jah PandiKS § 34
Art 13(1) Valikuline PandiKS § 13
Art 13(2)(a) Jah PandiKS § 13(1,2)
Art 13(2)(b) Jah PandiKS § 12(3)
Art 13(2)(c) Jah PandiKS § 14
Art 13(2)(d) Jah PandiKS § 14(5)
Art 13(2)(e) Jah PandiKS § 14(3)
Art 13(3) Jah PandiKS § 12(1)
Art 13(3)(a,b,c) Valikuline - Ei rakendata
Art 13(4) Jah - EBA teavitamine
Art 14(1) Jah PandiKS § 55 (1)
Art 14(2)(a) Jah PandiKS §55 (2)(1)
Art 14(2)(aa) Jah PandiKS §55 (2)(11)
Art 14(2)(b) Jah PandiKS §55 (2)(6, 61)
Art 14(2)(c) Jah PandiKS § 55 (2)(10)
Art 14(2)(d) Jah PandiKS § 55 (2)(2, 11)
Art 14(2)(e) Jah PandiKS § 55 (2)(12)
Art 14(2)(f) Jah PandiKS § 55 (2)(9)
Art 14(2)(II Ei - Seotud artikli 8
paragrahv) rakendamisega, mis on
valikuline ja mida Eesti ei
võta üle.
Art 14(2)(III Jah PandiKS 55 (2)
paragrahv)
Art 14(3) Jah PandiKS § 55(1)
Art 15(1) - - Üldine kohustus, et
pandikirjad vastaksid
järgnevatele sätetele
Art 15(2) Jah PandiKS § 18(1)
Art 15(3)(a) Jah PandiKS §18(1)
Art 15(3)(b) Jah PandiKS §18(1) Sätet täiendatud vastavalt
direktiivi sõnastusele
Art 15(3)(c) Jah PandiKS §18(1)
Art 15(3)(d) Jah PandiKS §18(1) Sätet täiendatud vastavalt
direktiivi sõnastusele
Art 15(3)(II Valikuline - Ei rakendata
paragrahv)
Art 15(4)(a) Jah PandiKS § 18
Art 15(4)(b) Jah PandiKS § 20(1)
Art 15(4)(c) Jah PandiKS § 21(6)
Art 15(4)(c) Jah PandiKS § 23(1)
Art 15(4)(II Ei - Üksnes tagatud nõuded on
paragrahv) tagatisvara hulgas.
Art 15(5) Jah PandiKS § 23 (4)
Art 15(6) Jah PandiKS § 18(2); PandiKS § 18 (9)
Art 15(7) Ei - -
Art 15(7)(a) Ei - -
Art 15(7)(b) Ei - -
Art 15(8) Jah PandiKS § 18(11) -
Art 16(1) Jah PandiKS § 21(1)
Art 16(2) Jah PandiKS § 21(3)
Art 16(3) Jah PandiKS § 21(6,7)
Art 16(3)(a) Jah PandiKS § 21(1)(1) Sätet täiendatud vastavalt
CRR2 Art 129 muudetud
sõnastusele
Art 16(3)(b) Jah PandiKS § 21(1)(2) Sätet täiendatud vastavalt
CRR Art 129 muudetud
sõnastusele
Art 16(3)(II Jah PandiKS § 21(2)(1)
paragrahv)
Art 16(4) Valikuline - Ei rakendata
Art 16(5) Valikuline PandiKS § 21(4)
Art 16(6) Valikuline - Ei rakendata
Art 17(1) Valikuline PandiKS § 17(4)
Art 17(1)(a) Jah PandiKS § 17(41)
Art 17(1)(b) Jah PandiKS §17(4)
Art 17(1)(c)(i) Jah PandiKS § 17(41)
Art 17(1)(c)(ii) Jah PandiKS § 17(42)
Art 17(1)(c)(iii) Jah PandiKS § 17(41)
Art 17(1)(d) Jah PaniKS § 17(3)
Art 17(1)(e) Jah PandiKS § 34(3)
Art 17(1)(f) Jah PandiKS § 17 (5)
Art 17(2) Jah - EBA teavitamine
Art 18(1) Jah PandiKS § 56(1)
Art 18(2) Jah EBA teavitamine
Art 18(3) Jah PandiKS § 56(1)
Art 18(4) Jah PandiKS § 10 (1)(1,3), PandiKS §
14(1)(2), PandiKS § 11(1,2)
2
Regulation (EU) No 575/2013 of the European Parliament and of the Council of 26 June 2013 on prudential requirements
for credit institutions and investment firms and amending Regulation (EU) No 648/2012
Art 18(5) Jah PandiKS § 56(2), PandiKS § 56 (3)
Art 18(6) Jah FIS § 2(1) Järelvalvet tegeva asutuse
pädevuse tagamine
Art 19(1) Jah PandiKS § 4(1)
Art 19(2)(a) Jah PandiKS § 4(1)(1), PandiKS §
4(3)(3)
Art 19(2)(b) Jah PandiKS § 4(1)(2)
Art 19(2)(c) Jah PandiKS § 4(3)(1)
Art 19(2)(d) Jah PandiKS § 11, PandiKS § 18-24
Art 20(1) Jah PandiKS § 35
Art 20(2) Ei -
Art 20(3)(a) Ei -
Art 20(3)(b) Ei -
Art 20(3)(c) Ei -
Art 20(4) Ei -
Art 21(1) Jah PandiKS § 54(1,2)
Art 21(2) Jah PandiKS § 54(7), PandKS 14 lg 7 Järelevalvearuannete sisu,
nende koostamise alused ja
esitamise korra kehtestab
valdkonna eest vastutav
minister määrusega.
Art 21(3) Jah PandiKS § 54(1,2)
Art 22(1) Jah PandiKS § 56(1)
Art 22(2)(a) Jah PandiKS § 5(1)
Art 22(2)(b) Jah PandiKS § 56(2-4)
Art 22(2)(c) Jah PandiKS § 56 (1), KAS § 101
Art 22(2)(d) Jah PandiKS § 56(1), § 57, § 6
Art 22(2)(e) Jah PaniKS § 56(1)
Art 23(1) Jah PandiKS §-d 59-65, § 6
Art 23(2)(a) Jah PandiKS § 6
Art 23(2)(b) Jah PandiKS § 8
Art 23(2)(c) Jah PandiKS § 56, § 57, KAS § 104
Art 23(2)(d) Jah PandiKS § 57, §-d 59-65
Art 23(3) - - Nõue, et liikmesriigid
tagaksid efektiivse
sanktsioneerimise
Art 23(4) - - Halduspraktika
Art 23(5) Jah KAS § 104, § 1041
Art 23(6) Jah HMS § 40
Art 24(1) Jah KAS § 103(4)
Art 24(2) Jah KAS § 103(4)
Art 24(3) Jah KAS § 103(4)
Art 24(4) Jah KAS § 103 (4)
Art 24(5)(a) Jah KAS § 103(5)(1)
Art 24(5)(b) Jah KAS § 103(5)(2)
Art 24(5)(c) Jah KAS § 103(5)(3)
Art 24(6) Jah KAS § 103(5)
Art 24(7) Jah KAS § 103(4)
Art 24(8) Jah KAS § 103(4)
Art 24(9) Jah FIS § 462 (10)
Art 24(10) - - EBA kohustus
Art 25(1) Jah PandiKS § 561 lg 1
Art 25(2) Jah PandiKS § 561 lg 1
Art 25(3) Jah PandiKS § 561 lg 2, PandiKS § 561 lg
3
Art 25(3)(a) Jah PandiKS § 561 lg 2
Art 25(3)(b) Jah PandiKS § 561 lg 3
Art 25(4) Jah PandiKS § 561 lg 1
Art 25(5) Jah PandiKS § 561 lg 3
Art 26(1) - - -
Art 26(1)(a) Jah FIS § 53(3)
Art 26(1)(b) Jah PandiKS § 58 lg 1
Art 26(1)(c) Jah PandiKS § 58 lg 1
Art 26(2) Ei -
Art 26(3) Jah PandiKS § 58 lg 2
Art 27(1) Jah PandiKS § 16 (1), § 16 (2)
Art 27(2) Jah PandiKS § 16 (1), § 16 (21)
Art 28-29 - - Muudatused teistes
direktiivides
Art 30(1) Jah PandiKS § 56 (järelevalve tagamine) Üleminekusäte
Art 30(2) Valikuline - -
Art 30(2)(a) Ei - -
Art 30(2)(b) Ei - -
Art 30(2)(c) Ei - -
Art 30(2)(d) Ei - -
Art 31(1) - - Euroopa Komisjoni
kohustus
Art 31(2) - - Euroopa Komisjoni
kohustus
Art 31(3) Liikmesriigi kohustus
esitada Komisjonile
aruanne direktiivi
rakendamise kohta seoses
investorikaitse taseme ja
pandikirjade emiteerimises
toimunud muutustega
Art 31(4) - Euroopa Komisjoni
kohustus
Art 31(5) - Euroopa Komisjoni
kohustus
Art 32(2) - Rakendussätted
Art 32(2) - Rakendussätted
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: RAM/20-1129 - Pandikirjaseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus
Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad: Eesti Pank
Kooskõlastamise tähtaeg: 08.10.2020 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/819a218a-c312-44e3-94b4-3414297fc6ca
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/819a218a-c312-44e3-94b4-3414297fc6ca?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main