2030. aasta kliimaeesmärgi kava Otsusekindlam kliimakriisiga tegelemine Kliimakriis on jätkuvalt meie aja peamine väljakutse. Viimased viis aastat on olnud kõige soojemad. Üleilmne keskmine temperatuur tõusis 2019. aastaks võrreldes tööstusajastu eelse tasemega 1,1 °C. Globaalse soojenemise mõjud on vaieldamatud – sagenenud on põuad, tormid ja muud äärmuslikud ilmastikunähtused. Peame võtma kiireloomulisi ja järjepidevaid meetmeid, et säilitada inimeste tervist, jõukust ja heaolu Euroopas ja kogu maailmas. Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma hiljutistes aruannetes kliimamuutuste ja globaalse 1,5 C soojenemise, maa, ookeani ja krüosfääri kohta toonitati, et kui kliimamuutusi ei peatata, on sellel rängad tagajärjed. ELi kodanikud on järjest enam ja õigustatult mures. Üheksa inimest kümnest peab kliimamuutusi tõsiseks probleemiks. EL on ülemaailmses kliimamuutuste vastases võitluses esirinnas ja komisjon on kindlalt otsustanud, et EL võtab kohe täiendavaid meetmeid. Komisjoni president on seadnud Euroopa rohelise kokkuleppe peamiseks poliitiliseks prioriteediks, et muuta EL õiglaseks ja jõukaks ühiskonnaks, kus on nüüdisaegne, ressursitõhus ja konkurentsivõimeline majandus. Peame kaitsma, säilitama ja suurendama ELi looduskapitali, kaitsma kodanike tervist ja heaolu kliima ja keskkonnaga seotud riskide ja mõjude eest ning tagama õiglasel üleminekul põhineva kaasava ümberkujundamise, kus kedagi ei jäeta kõrvale. Et see teoks saaks ja et saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, suunab komisjon Euroopat praegu jätkusuutlikule teele. Maailmas leiab praegu aset enneolematu sotsiaal-majandusliku mõjuga tervisekriis. See nõuab viivitamatut tähelepanu, kuid meie jõupingutused ühe kriisi lahendamiseks ei tohi kiirendada ega süvendada teist. Kliimameetmete edasilükkamine või tagasipööramine ei ole Euroopa Liidu jaoks võimalik. Kui arenevat kliimakriisi ei kontrollita, on sellel meie looduskeskkonnale, tervisele ja elatusvahenditele eksistentsiaalsed tagajärjed, mis on võrreldes praeguse tervisekriisiga palju ulatuslikumad. Tegevusetusest tulenevad pikaajalised majandushäired ja kahjulikud sotsiaalsed tagajärjed kaaluksid kaugelt üles praegused ulatuslikesse kliimameetmetesse investeerimise kulud. Euroopa enneolematud majanduslikud meetmed seoses COVID-19 kriisiga pakuvad ainulaadset võimalust kiirendada üleminekut kliimaneutraalsele majandusele, kui investeerida vajalikesse ümberkorraldustesse ning tagada, et see toimuks ausal ja sotsiaalselt õiglasel viisil. Taasterahastu „Next Generation EU“ ja mitmeaastane finantsraamistik (2021–2027), mille maht on kokku üle 1,8 triljoni euro, annavad märkimisväärse panuse, et aidata saavutada rohe- ja digipööre, mille poole Euroopa püüdleb. Selleks et tõhusalt tegeleda majanduskriisiga ning kasutada samal ajal ära puhtale ja jätkusuutlikule majandusele ülemineku kiirendamisest saadavat kasu, tuleb neid eesmärke täielikult kajastada ka riiklikes taaste- ja vastupidavuskavades. Järgmisel kümnendil toetub EL jätkuvalt kliimameetmete ja nendega paralleelse majanduskasvu valdkonnas saavutatud headele tulemustele. 2019. aastal vähenesid ELi heitkogused (sealhulgas nende sidumise teel) 1990. aastaga võrreldes hinnanguliselt 25 %, majandus kasvas samal ajavahemikul aga 62 %. See näitab, et me suudame kliimamuutustega võidelda ning tagada samal ajal kestliku majanduskasvu ja töökohtade loomise. Käesolevale teatisele lisatud mõjuhinnang näitab, et heitkoguste vähendamine 2030. aastaks võrreldes 1990. aasta tasemetega 55 % võrra on nii majanduslikult teostatav kui ka Euroopale kasulik, kui on olemas asjakohane poliitika. ELi praegune poliitikaraamistik üksi ei võimaldaks meil saavutada 2050. aastaks seatud eesmärke ega täita Pariisi kokkuleppe raames võetud kohustusi. Prognoosid näitavad, et lihtsalt praegu kehtivate õigusaktide rakendamise jätkamise korral saavutaks EL 2050. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise 60 %. EL peab juba käesolevaks kümnendiks seadma kõrgemad eesmärgid ja mitte jätma suuremat töökoormust tulevastele põlvkondadele. Mida vähem meetmeid võtab EL järgmise kümne aasta jooksul, seda järsemad ja keerulisemad on heitkoguste vähendamise meetmed pärast 2030. aastat. Seepärast teeb komisjon ettepaneku muuta praegust heitkoguste vähendamise kava, et saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, ning võtta seda arvesse Euroopa kliimaseaduse ettepanekus. Möödunud aastal läbi viidud mõju hindamises ja ulatuslikus konsultatsiooniprotsessis uuris komisjon põhjalikult, millist mõju avaldab meie majandusele, ühiskonnale ja keskkonnale see, kui heitkoguseid vähendatakse 2030. aastaks võrreldes 1990. aasta tasemega 50–55 %. Mõjuhinnangus on hoolikalt arvesse võetud olemasolevate poliitikavahendite kombinatsiooni ja seda, kuidas iga majandussektor saab nende eesmärkide saavutamisele kaasa aidata. Kui soovime saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsust tasakaalustatud, realistlikul ja mõistlikul viisil, tuleb eesmärgiks seada heitkoguste 55 % vähendamine 2030. aastaks. Seetõttu tehakse käesolevas teatises järgmist: Esitatakse kogu ELi ja kogu majandust hõlmav eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks võrreldes 1990. aastaga vähemalt 55 % (sh heide ja sidumine). Nähakse ette kõigis majandussektorites võetavad meetmed ja algatatakse peamiste õigusaktide läbivaatamine, et saavutada nimetatud kõrgemat eesmärki. Valmistatakse ette 2020. aasta sügisel toimuv avalik arutelu, et suurendada ELi panust Pariisi kokkuleppesse enne aasta lõppu, ning luuakse komisjonile tingimused üksikasjalike seadusandlike ettepanekute esitamiseks 2021. aasta juuniks. EL saab seada ja peaks seadma 55 % eesmärgi, mis põhineb järgmisel kolmel põhikaalutlusel. Esiteks on suured heitkoguste vähendamised tulenenud kivisöe-elektrijaamade sulgemisest ja energiamahuka tööstuse puhtamaks muutumisest, samas kui raskemaks on osutunud transpordist, põllumajandusest ja hoonetest (kus esineb erilisi probleeme) pärit heitkoguste vähendamine. Kliimaneutraalsuse saavutamine aga nõuab ELi meetmete olulist tõhustamist kõigis sektorites. Pikad teostusajad sellistes olulistes sektorites nagu maakasutus ja transport nõuavad meetmete tõhustamist juba praegusel kümnendil, kuna vastasel juhul peaksid pärast 2030. aastat vajalikud muudatused toimuma ebarealistlikult kiiresti. Teiseks on liiga suur oht sõltuda järgmisel kümnel aastal CO 2 -mahukast tootmisest. See on tingitud praegusest õiguslikust korraldusest ja majandusotsuste loomulikust lühiajalisusest COVID-19 kriisi ajal. Selleks et praegune investeeringute kavandamine ja praegused otsused oleksid kliimaneutraalsusele üleminekuga kooskõlas, on kiiremas korras vaja selgemaid ja tugevamaid investeerimissignaale. Lisaks näitavad teadusandmed, et kliimariskid on kindlalt kasvamas. Erinevalt oma 5. hindamisaruandest leidis valitsustevaheline kliimamuutuste rühm hiljutistes eriaruannetes, et riskid on Maa kliimasüsteemi murdepunktide puhul suuremad juba madalama temperatuuri korral (näiteks Golfi hoovuse aeglustumine või Gröönimaa ja Lääne-Antarktika mandrijää ebastabiilsus). Kliimakriis on lahutamatult seotud ka ülemaailmse bioloogilise mitmekesisuse vähenemisega ja lahendustes tuleb järjepidevalt käsitleda mõlemat probleemi. Seetõttu on ainus vastutustundlik toimimisviis tegutseda kohe, kui meil on veel vabadus valida, kuidas seda teha, selle asemel, et liikuda edasi aeglaselt, kuni võib olla liiga hilja. Meil on tulevaste põlvkondade huvides kohustus tegutseda otsustavalt. Kui EL näitab, et seda on võimalik teha, näevad paljud valitsused ja kodanikud kogu maailmas, et jõukuse kasvu saab kombineerida mudeliga, mis piirab globaalseid kliimamuutusi nii, et temperatuuritõus jääb tunduvalt alla 2 °C, ja püüab piirata temperatuuritõusu 1,5 °Cga, kaitstes meie planeedi tulevikku. Kliimamuutuste kahjulik mõju aga avaldub jätkuvalt isegi ülemaailmse tegutsemise korral. Just seepärast jätkab EL jõupingutusi kliimamuutustega kohanemiseks nii Euroopas kui ka kogu maailmas. Lisaks on kliimaneutraalsuse saavutamiseks Euroopas vaja investeerida tehnoloogiasse, ärimudelitesse, oskustesse, taristusse ja käitumismuudatustesse. Rohepöördega ajakohastatakse Euroopa majandust, muudetakse see uuenduslikumaks, ringluspõhisemaks ja vastupidavamaks ning säilitatakse selle ülemaailmne konkurentsivõime ja jõukus tulevikus. Kõrgema kliimaeesmärgi majanduslik ja sotsiaalne kasu Mõjuhinnangus tehtud analüüsi põhjal järeldab komisjon, et kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine 55 % võrra 2030. aastaks aitaks ELil kindlalt kliimaneutraalsuse saavutamise suunas liikuda ning muudaks ka ELi äri- ja tööstusettevõtted maailmaareenil teenäitajaiks. Analüüs kinnitab ka seda, et niisugune kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi suurendamine on võimalik vastutustundlikul ja sotsiaalselt õiglasel viisil. See võib soodustada kestlikku majanduskasvu ja kiirendada üleminekut puhtale energiale, kuid samal ajal tuleb tegeleda negatiivsete sotsiaalsete tagajärgedega ja rakendada asjakohast poliitikat nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil. Kasvuhoonegaaside heitkoguste 55 % vähendamine 2030. aastaks parandaks ka ELi kodanike heaolu, kuna sellega kaasneksid märkimisväärsed hüved inimeste parema tervise, parema õhukvaliteedi ja keskkonnaseisundi paranemise näol. Samuti toetaks see kindlalt COVID-19 kriisist taastumist ning Euroopa majanduse pikaajalist konkurentsivõimet ja vastupidavust. Heitkoguste 55 % vähendamise eesmärgi saavutamine on ELi tööstus-, teenindus-, transpordi- ja energiasektori jaoks suur investeerimisalane väljakutse. Kui sellele väljakutsele siiski vastatakse, tasuvad investeeringud end igal juhul ära ELi ettevõtjate konkurentsivõimelisuse ja Euroopa kodanike õitsengu näol. COVID-19 kriis on olnud ELi majandusele ränk hoop. Kriis ei ole oluliselt muutnud seda, kui palju investeeringuid on vaja 2030. aastaks seatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi saavutamiseks, kuid on tõenäoliselt halvendanud nende investeeringute tegemise tingimusi. Seda olukorda tuleb tasakaalustada tugevate poliitiliste algatustega ELi ja liikmesriikide tasandil. Nende rohepööret toetavate investeeringute teoks saamisel on määrava tähtsusega ELi taastekava ning taaste ja vastupidavuse rahastamisvahend. Vaatamata sellele, et kasvuhoonegaaside netoheide on 2020. aastal võrreldes 1990. aasta tasemega hinnanguliselt vähenenud 30–35 %, tõusevad heitkogused majanduse taastumisel COVID-19 kriisist hinnangute kohaselt tagasi varasemale tasemele, kui ei võeta täiendavaid meetmeid. Globaalne soojenemine ei ole peatunud. Et saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, peame järgmise kümne aasta jooksul juurde ehitama uusi tuulegeneraatoreid, muutma oma tööstuse puhtamaks ja renoveerima hooneid, et muuta need energia- ja ressursitõhusaks. Selleks peame andma ELi ettevõtetele parima stardipositsiooni, arendades, võttes kasutusele ja turustades vähese CO 2 heitega lahendusi. Liikuvus tuleb muuta oluliselt keskkonnahoidlikumaks. Selleks tuleb soodustada tavapäraste sõidukite asendamist heitevabade sõidukitega, arendada jõuliselt ühistransporti ning laialdasemalt kasutada säästvaid transpordiliike ja mitmeliigilisi lahendusi mitmesuguste hästi lõimitud keskkonnahoidliku liikuvuse võimaluste abil. Selle tagamisel, et EL saavutaks kliimaneutraalsuse ja tugevdaks oma konkurentsivõimet maailmas, on keskne roll digitehnoloogial. Digi- ja rohepööre tuleb muuta teineteist vastastikku tugevdavaks. ELi mitmeaastasest eelarvest ja taasterahastust „Next Generation EU“ eraldatakse vähemalt 30 % kliimaga seotud kulutusteks ning kõik kulutused peavad olema kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega ja vastama põhimõttele „Ära tekita kahju“. Riiklikud taaste- ja vastupidavuskavad ning nendega seotud kulutused peavad aitama tõhusalt kaasa rohe- ja digipöördele või nendest tulenevate probleemide lahendamisele. Selliste vahendite sihipärane kasutamine võib kaasa tuua märkimisväärseid erasektori investeeringuid. Me peame ühendama majanduse taastamise kulutused ulatuslike kliimameetmetega, et vältida raha raiskamist ja varade kasutuskõlbmatuks muutumist, mis toob hiljem kaasa täiendavad ressursivajadused. Lühidalt öeldes ei tohiks me ajal, mil likviidsus on üha väiksem, mõtlematult investeerida vanasse süsinikupõhisesse majandusse, vaid peaksime soodustama investeerimist uuenduslikesse ja vähese CO 2 heitega tehnoloogiatesse, muutes Euroopa majanduse nüüdisaegseks ja keskkonnasäästlikuks. Meil tuleb säilitada töökohti ja sissetulekuid ning luua uusi mitte kuudeks või aastateks, vaid aastakümneteks. Majanduse taastamisel ja keskkonnasäästlikumaks muutmisel võib kasu olla ka struktuuripoliitikast ja poliitikareformidest, mis soodustavad konkurentsi tooteturgudel, on suunatud oskuste vastavusse viimisele tööturu vajadustega ning pakuvad vajalikku haridust ja koolitust. Rohepöörde oluline element on ELi kapitali suurendamine, milleks on vaja suuremaid alginvesteeringuid, samuti sellega seotud kütusesääst, mis aja jooksul algsed investeeringud tagasi toob. Suurendada tuleb energiaga seotud investeeringuid. Ajavahemikul 2021–2030 peab EL igal aastal investeerima 350 miljardit eurot rohkem kui aastatel 2011–2020, mis tähendab aasta kohta ligi 90 miljardit eurot rohkem võrreldes investeeringutega, mida on vaja praeguste 2030. aasta kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks. Lisaks avaliku sektori toetusele suunatakse erainvesteeringuid keskkonnahoidlikusse majanduse taastamisse kestliku rahanduse algatuse kaudu. Rahastamise lähendamiseks reaalmajanduse vajadustele on olulised vahendid ELi taksonoomia, ELi roheliste võlakirjade standard ja ELi kliimaülemineku võrdlusalused. Võttes arvesse Euroopa suurt siseturgu, aitab ülemineku kiirendamine ajakohastada kogu ELi majandust ning suurendab võimalusi keskkonnahoidliku tehnoloogia valdkonnas liidripositsiooni haaramiseks ja konkurentsieelise saavutamiseks maailmaturul. Uute väärtusahelate loomine ja olemasolevate laiendamine parandab ka Euroopa tööstusökosüsteemide avatud strateegilist autonoomiat. See aitab üle minna tõelisele ringmajandusele, mis koos digipöördega on Euroopa majanduse üldise tõhususe ja vastupidavuse parandamiseks vajaliku ajakohastamise keskmes. Euroopa kodanikud soovivad elada nüüdisaegses, jätkusuutlikus, õiglases ja vastupidavas Euroopas. Kodanikud on kliimamuutuste vastases võitluses olulised partnerid ning nad saavad seda toetada poliitikas osalemise ja tarbimisvalikute kaudu. Nad saavad oluliselt kaasa aidata CO 2 heite vähendamisele, tehes säästlikumaid ostuotsuseid ja elustiilivalikuid, kuid neile peab tuge pakkuma kasutatava ja usaldusväärse teabega. Hooned ja transport on tööstuse kõrval peamised energiatarbijad ja heiteallikad. Kliimaneutraalseks muutumise võti on nii energiavarustuse kui ka -nõudluse CO 2 heite vähendamine ning seda on võimalik saavutada, suurendades samal ajal Euroopa kodanike heaolu transpordi ja eluaseme valdkonnas. Euroopa 2030. aasta kliimaeesmärkide suurendamine hoonesektoris võib olla ja peaks olema sotsiaalselt õiglane. Näiteks on väikse sissetulekuga leibkondade küttekuludest tulenev koormus suurem kui jõukamatel leibkondadel. Väiksema sissetulekuga leibkondades on levinum väga saastavate kütuste, näiteks kivisöe kasutamine ja eriti suur on see teatavates Euroopa piirkondades. Seega võib üleminek neid leibkondi negatiivselt mõjutada, eriti kui CO 2 heite tekitamine muutub kulukamaks ja vähese CO 2 heitega lahendused ei ole neile kättesaadavad. Selleks et vältida negatiivset mõju haavatavatele tarbijatele, on oluline, et sotsiaal- ja energiatõhususpoliitika oleksid suunatud nende majade renoveerimisele ning hoiaksid kontrolli all mõju nende kütte- ja elektriarvetele. Euroopa hoonete renoveerimine mitte ainult ei vähenda energiaarveid ja kasvuhoonegaaside heitkoguseid, vaid parandab ka elutingimusi ja loob kohalikke töökohti. Tulevases nn renoveerimislaine kavas käsitletakse kahte väljakutset, milleks on energiatõhusus ja taskukohasus hoonesektoris. Selles keskendutakse halvimate näitajatega hoonetele ja energiaostuvõimetuse probleemi lahendamisele, samuti üldkasutatavatele hoonetele, eelkõige koolidele, haiglatele ja hooldusasutustele. Renoveerimisel tuleb erilist tähelepanu pöörata alginvesteeringute rahastamisele ja leibkondade suutlikkusele neid hallata. Eelkõige on vaja sihtotstarbelist toetust väiksema sissetulekuga leibkondadele energiatõhususse investeerimiseks ja sotsiaaleluruumide jaoks. Seetõttu peame välja töötama poliitikameetmed, eraldama eelarvevahendid ning pakkuma erinevaid ja uuenduslikke viise majade ja liikuvusvõimaluste keskkonnasäästlikumaks muutmise korraldamiseks, aidates samal ajal haavatavaid ühiskonnarühmi. Komisjoni mõjuhinnangust nähtub, et CO 2 heite maksustamise suurendamisega saavutatav heitkoguste vähendamine 55 % võrra ja samal ajal tulu suunamine väikse sissetulekuga leibkondadele võib vähendada mõju nende leibkondade sissetulekutele ning samas soodustada üleminekut vähese CO 2 heitega tehnoloogiale. Puhas ja tõhus era- ja ühistransport toob suurt kasu üksikisikutele ja kogukondadele. Ühistranspordi ja aktiivse liikuvuse (kõndimise ja rattasõidu) ning automatiseeritud, ühendatud ja mitmeliigilise liikuvuse osakaalu suurendamine koos sõidukite rangemate õhusaasteaine- ja CO 2 heite normidega vähendab oluliselt transpordi põhjustatud saastet, eriti linnades. Euroopa kodanikel on ulatuslike ja otsustavate kliimameetmete kaudu palju võita. Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine parandab elutingimusi ja tervist, võib luua töökohti ja muudab energiakulud väiksemaks. Kliimamuutuste vastase võitluse ja energiapoliitikaga toetatakse puhta õhu poliitikat ELi kodanike tervise parandamisel. See on eriti oluline mitmes Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriigis, kus saastetase on suhteliselt kõrge. Kasvuhoonegaaside heitkoguste 55 % vähendamine võib aidata õhusaastet veelgi vähendada, st saavutada 2030. aastaks võrreldes 2015. aastaga 60 % koguvähenemine. See vähendaks tervisekahju võrreldes 2015. aasta tasemega vähemalt 110 miljardi euro võrra. Tõhusamad kliimameetmed vähendaksid ka õhusaaste kontrolli kulusid 2030. aastal vähemalt 5 miljardi euro võrra ja aitaksid leevendada muid keskkonnaprobleeme, nagu hapestumine. Toidu ja põllumajandusega seoses nähtub mõjuhinnangust, et 2030. aastaks võib heitkoguste vähenemine, mis tuleneb tarbija valikute muutumisest tervisliku toitumise suunas, olla samas suurusjärgus kui sektori heitkoguste vähendamiseks kättesaadavad tehnilised võimalused . Kooskõlas strateegiaga „Talust taldrikule“ peaks tarbijatel olema lihtsam valida jätkusuutlikku ja tervislikku toitu ja toitumist. See mitte ainult ei aitaks põllumajandus- ja toidusektoril heitkoguseid vähendada, vaid parandaks ka tarbijate tervist ning vähendaks tervisega seotud kulusid ühiskonnas ja toidu raiskamist. Kõrgemad kliimaeesmärgid eespool nimetatud valdkondades võivad avaldada positiivset mõju SKP-le ja kogutööhõivele ELis. Mõjuhinnangust nähtub, et eelkõige olukordades, kus majandustegevus ei toimu täiel võimsusel, suureneb SKP tänu kõrgematest kliimaeesmärkidest tulenevatele investeeringutele. Samuti võib CO 2 heite maksustamisest saadava tulu kasutamine üldiselt viia tööjõumaksude vähendamiseni, millel on positiivne mõju tööhõivele. Tänapäevasesse ringmajandusse investeerimine aitab kliimapiirangutega maailmas luua püsivaid ja uusi keskkonnahoidlikke töökohti. Mitte kõik liikmesriigid, sektorid ja leibkonnad ei alusta üleminekut kliimaneutraalsusele samast punktist ning neil ei ole ühesugust suutlikkust üleminekuga seotud probleemide lahendamiseks. Kõrgemaid kliimaeesmärke on tõenäoliselt keerulisem täita liikmesriikidel ja piirkondadel, mille energiaallikate jaotuses on suurem fossiilkütuste osakaal, kus kasvuhoonegaaside heide ja energiamahukus on suuremad ning SKP elaniku kohta väiksem. Teatavates CO 2 -mahukates sektorites ja piirkondades, kus neist sektoritest sõltub märkimisväärne osa majandusest, hakkavad toimuma olulised muutused. Selleks et kedagi ei jäetaks kõrvale, tuleb tegeleda jaotuslike aspektidega. Vaja on uusi ja täiendatud oskusi ning selleks tuleb jätkata investeerimist elukestvasse õppesse, kasutades kõiki võimalikke vahendeid ning tagades tööjõu mitmekesisuse ja kaasavuse. Piirkondades, kus CO 2 -mahukad tööstusharud on praegu tähtsamad, on vaja sihipäraseid poliitikameetmeid ja investeeringuid, mida toetab õiglase ülemineku mehhanism. Nende üleminekute tulemusena muutub ELi energiasüsteem palju kindlamaks ja vastupidavamaks. Üle 150 aasta meie eluviisi lahutamatuks osaks olnud fossiilkütuste puhul esineb hinnakõikumiste ja tarnehäirete oht. Rohkem kui pool ELi energiavajadusest kaetakse impordiga. ELis toodetud taastuvenergia vähendab seda ohtu ja suurendab seeläbi energiavarustuskindlust. Prognooside kohaselt väheneb energia netoimport ajavahemikul 2015–2030 rohkem kui veerandi võrra. Kliimaeesmärgi suurendamine praeguselt 2030. aasta eesmärgilt 55 %-le ja kliimaneutraalsuse saavutamine 2050. aastaks hoiaks ajavahemikul 2021–2030 kokku 100 miljardit eurot ELi impordikulusid ja 2050. aastaks kuni kolm triljonit eurot. Kokkuvõttes loob ELi kõrgema kliimaeesmärgi seadmine 2030. aastaks Euroopa kodanikele nii majanduslikke võimalusi kui ka puhtama ja tervislikuma keskkonna ning sellega liigutakse järjekindlalt 2050. aasta eesmärgi, st kliimaneutraalsuse suunas. Komisjoni poolt käesoleva algatuse jaoks korraldatud avaliku konsultatsiooni käigus saadud vastuste kohaselt vastab see kodanike ja sidusrühmade soovidele. Samuti võimaldab see kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel osaleda rohepöördes ja sellest kasu saada. See tagab püsivad töökohad, parandab ELi energiajulgeolekut, vastupanuvõimet ja sõltumatust, soodustab innovatsiooni ja loob tugeva aluse majanduslikule jõukusele. Joonis 1. ELi trajektoor püsiva majandusliku jõukuse ja kliimaneutraalsuseni aastatel 1990–2050 Kuigi mis tahes struktuurimuutused tekitavad probleeme, näitab analüüs, et üldiselt saavad majandus ja kodanikud nendest investeeringutest kasu, eriti võttes arvesse meetmete võtmata jätmise raskeid tagajärgi. Näiteks tuleb sihipärase poliitikaga edendada õiglast üleminekut väiksema sissetulekuga leibkondade jaoks ning fossiilkütustest sõltuvate ja suure energiakasutusega sektorite jaoks, kellele üleminek on eriti problemaatiline. Sel viisil annab Euroopa kõigile teistele maailma piirkondadele praktilise eeskuju, kuidas Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmine viib jõukama, õiglasema, vastupanuvõimelisema ja tervema maailmani. Sellega seoses on majanduslik mõju positiivsem, kui regulatiivsed vahendid võimaldavad asjakohaseid hinnasignaale ja maksukoormuse nihutamist, st kui CO 2 heite maksustamisest saadavat tulu kasutatakse moonutavate maksude vähendamiseks või innovatsiooni ja moderniseerimisse investeerimiseks, et saavutada keskkonnasäästlik majandus. Ulatuslikud meetmed kõigis ELi majandussektorites Kasvuhoonegaaside heitkoguste 55 % vähendamise eesmärgi saavutamiseks tuleb võtta meetmeid kõikides sektorites, nagu on näidatud eespool esitatud joonisel. Kliimaneutraalsusele üleminekut on võimalik saavutada vaid siis, kui kõik sellesse panustavad. Fossiilkütuste põletamisel tekkiv CO 2 heide on ELi suurim kasvuhoonegaaside heite allikas. Koos energiasüsteemis esineva kontrollimatu heitega, mis on muu kui CO 2 heide, põhjustab see veidi üle 75 % ELi kasvuhoonegaaside heitest. See näitab energiasüsteemi keskset rolli kliimaneutraalsele majandusele üleminekul. Energiasüsteem tuleb muuta täielikult CO 2 heite vabaks ja samal ajal austada tehnoloogianeutraalsuse põhimõtet. Suurem osa muust heitest on tööstusprotsesside käigus tekkiv CO 2 heide ning põllumajandusest ja jäätmetest tulenev muu kui CO 2 heide. Kõigi heitkoguste vähendamine nii palju kui võimalik on väga oluline, et vähendada kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajadust tasakaalustada allesjäänud heitkoguseid. Sellega seoses on eriti oluline ELi maakasutussektor, kuna see pakub praegu suurimaid võimalusi atmosfäärist CO 2 netosidumiseks, mida inimesed saavad mõjutada. Palju suuremad võimalused on nüüd ka tänu digitehnoloogia laialdasele kasutamisele, mis võib aidata koguheidet märkimisväärselt vähendada . Mõjuhinnangu analüüsi põhjal on komisjon jõudnud seisukohale, et 2030. aastaks oleks võimalik heitkoguseid vastutustundlikul viisil 55 % võrra vähendada eri sektorite järgmiste panuste korral. Energiasüsteemi ümberkujundamine, mis hõlmab hooneid, transporti ja tööstust Kasvuhoonegaaside heite 55 % vähendamise eesmärgi saavutamiseks on kõige rohkem ja kulutõhusamalt võimalik heitkoguseid vähendada hoonesektoris ja elektritootmises – 2015. aastaga võrreldes suurusjärgus 60 % ja üle selle. Mõlemas sektoris on muutuste edasiviivaks jõuks kõige kulutõhusamaks energiaallikaks kujuneva taastuvenergia kiire ja laialdane kasutuselevõtt, energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kohaldamine, elektrifitseerimine ja energiasüsteemide integreerimine. Aastaks 2030 peaks ELi taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia osakaal praeguse 32 %ga võrreldes vähemalt kahekordistuma ligikaudu 65 %ni või üle selle. Taastuvenergia tootmise laiendamine pakub palju võimalusi Euroopa taastuvate energiaallikate, näiteks avamere tuuleenergia täielikuks ärakasutamiseks. Taastuvenergia toob kaasa ulatusliku detsentraliseerimise, mis annab tarbijatele võimaluse osaleda, tootvatele tarbijatele võimaluse ise energiat toota, ise energiat kasutada ja jagada ning kohalikele ja eelkõige maakogukondadele võimaluse soodustada kohalikke investeeringuid taastuvatesse energiaallikatesse. Tänu sellele luuakse kohalikul tasandil ka uusi töökohti. Taastuvelektri kasutuselevõtt annab hea võimaluse CO 2 heite vähendamiseks muudes sektorites, nagu kütmine ja jahutamine hoonetes ja tööstuses. Mõjuhinnangus rõhutatakse, et taastuvenergia osakaal küttes ja jahutuses jõuab 2030. aastal ligikaudu 40 % tasemele. Lisaks taastuvenergia otsesele kasutamisele ja elektrifitseerimisele on vajalik ka taastuvvesiniku kasutamine fossiilkütuste asendamiseks teatavates CO 2 -mahukates tööstusprotsessides, näiteks lähteainena teatavates keemilistes protsessides ja kõrge temperatuuriga soojuse tootmiseks. Hoonesektoril, mille arvele langeb ELis praegu 40 % energia lõpptarbimisest ja 36 % kasvuhoonegaaside heitest, on suur potentsiaal kulutõhusaks heite vähendamiseks. Praegu ei ole ligikaudu 75 % Euroopa hoonetest energiatõhusad . Paljusid kodusid köetakse ikka veel vananenud süsteemidega, milles kasutatakse saastavaid fossiilkütuseid, nagu kivisüsi ja nafta. Selleks et olukorra parandamise potentsiaali täielikult ära kasutada, peaks renoveerimismäär, mis praegu on ligikaudu 1 %, ajavahemikul kuni 2030. aastani kahekordistuma või veelgi tõusma. Eelkõige tuleb oluliselt suurendada üheaegselt hoonete karkasside põhjalikku renoveerimist, nutikat digiteerimist ja taastuvenergia integreerimist. Taastuvenergia osakaal oli 2015. aastal kõige väiksem transpordisektoris – kõigest 6 % . 2030. aastaks peab see kasvama ligikaudu 24 %ni. Selleks tuleb tervikliku ja integreeritud lähenemisviisi raames edasi arendada ja võtta kasutusele elektrisõidukeid, täiustatud biokütuseid ning muid taastuvatest allikatest saadavaid ja vähese CO 2 heitega kütuseid. Elektrisõidukite kasutuselevõtul on otsustava tähtsusega akude kindel kättesaadavus. Raskeveokite CO 2 heite vähendamisel on keskne roll taastuvallikatest toodetud vesinikul ning lennundus- ja merendussektoris selle derivaatidel. Transpordikütuste CO 2 heite vähendamist 2050. aastaks toetatakse ka raudteetranspordi ja muude säästvate transpordiliikide, näiteks siseveeteede ja lähimerevedude suurema kasutamisega, eelkõige kaubaveo puhul. Bioenergia kasutamise 2030. aastaks prognoositud kasv on praegusega võrreldes väike. Tagamaks, et CO 2 sidumine maakasutuses jätkuvalt tugevneks ja paraneks, tuleks energeetikas kasutatavat biomassi ELis toota säästvalt ning keskkonnamõju tuleks viia miinimumini. Selleks et piirata mõju bioloogilisele mitmekesisusele, tuleks minimeerida ELis toodetud või imporditud tervete puude ning toidu- ja söödakultuuride kasutamist energia tootmiseks. Vältida tuleks metsaraie jätkusuutmatut intensiivistamist bioenergia eesmärgil. Selle asemel peaks bioenergia tootmine põhinema biomassijäätmete ja -jääkide paremal kasutamisel ning energiakultuuride säästval kasvatamisel, mis võiks asendada esimese põlvkonna toidukultuuripõhiste biokütuste tootmist, ning olema kooskõlas taastuvenergia direktiivis sätestatud säästlikkuse kriteeriumidega. Seejuures võivad olulist rolli mängida metsade säästva majandamise edendamine, kehtivate õigusaktide täitmise jõuline tagamine ja taastuvenergia direktiivis sätestatud säästlikkuskriteeriumide kiirem rakendamine koos viimati nimetatud direktiivi kavandatud läbivaatamise ja võimaliku muutmisega. Komisjoni mõjuhinnangust nähtub, et lõpp- ja primaarenergia tarbimine väheneks 2030. aastal veelgi – lõppenergia tarbimine 36–37 % (lõppkasutajate tarbitav koguenergia) ja primaarenergia tarbimine 39–41 % (lõppenergia vajaduse rahuldamiseks kasutatav koguenergia, nt elektrienergia tootmiseks kasutatav gaas). Selliseks vähenemiseks on vaja meetmeid, millega kõrvaldada mittemajanduslikud ja kohalikud takistused. Näiteks on tänu ELi tootetõhususe normidele asjaomaste toodete energiavajadus juba vähenenud ligikaudu 15 % ja ELi kasvuhoonegaaside koguheide 7 % ning samas on loodud sadu tuhandeid uusi töökohti . Selliseid meetmeid tuleb tõhustada. Kasvuhoonegaaside heite 55 % vähendamise tulemuseks oleks uus ja keskkonnahoidlikum energiaallikate jaotus. Aastaks 2030 väheneks kivisöe tarbimine 2015. aastaga võrreldes rohkem kui 70 % ning nafta ja gaasi tarbimine vastavalt rohkem kui 30 % ja 25 %. Selle asemel suureneks taastuvenergia osakaal. 2030. aastaks ulatuks see 38–40 %ni summaarsest lõpptarbimisest. Kokkuvõttes oleks selle tulemus tasakaalustatud liikumine 2050. aasta eesmärgiks seatud kliimaneutraalsuse suunas. Mõnel sektoril on väiksem, kuid siiski märkimisväärne potentsiaal vähendada 2030. aastaks heitkoguseid kulutõhusal viisil. Maanteetranspordi arvele langeb ELi kasvuhoonegaaside heitkogustest praegu viiendik ja selle heitkogused on alates 1990. aastast suurenenud rohkem kui veerandi võrra. Selles sektoris võivad heitkogused aastatel 2015–2030 väheneda ainult ligikaudu 20 %, mistõttu vajab sektor CO 2 heite hoogsamaks vähendamiseks suuremat tähelepanu. Heitkoguste 55 % vähendamise eesmärgi saavutamiseks peavad oma panuse andma kõik transpordisektorid – maantee-, raudtee-, lennu- ja veetransport. Kasvuhoonegaaside heitkoguseid võib vähendada arukas kombinatsioon sõidukite/laevade/õhusõidukite tõhususe parandamisest, kütuseliikide muutmisest, säästvate transpordiliikide ja mitmeliigiliste lahenduste suuremast kasutamisest, digiteerimisest aruka liiklus- ja liikuvuskorralduse eesmärgil, teemaksudest ja muudest stiimulitest. Samal ajal võib see märkimisväärselt vähendada mürasaastet ja parandada õhukvaliteeti. Lisaks võivad uued säästva liikuvuse teenused ning olemasolevate linnabussi- ja raudteeteenuste laialdasem kasutamine vähendada heitkoguseid, ummikuid ja saastet ning samal ajal parandada liiklusohutust, eriti linnapiirkondades. Tulevane säästva ja aruka liikuvuse strateegia loob sektorile võimalused rohe- ja digipöördega toimetulekuks seeläbi, et tulevaste põlvkondade jaoks luuakse vastupidav ja säästlik transpordisüsteem. Kliimaneutraalsuse saavutamiseks ja selle tagamiseks, et sektoritel, kus heitkoguseid on raskem vähendada, oleks juurdepääs piisavale hulgale taastuvatest allikatest pärit ja vähese CO 2 heitega kütustele, tuleb tavaautod järk-järgult asendada heiteta sõidukitega ning rohkem tuleks kasutada säästvaid ühistransporditeenuseid. Mõjuhinnangus prognoositakse 2030. aastaks vähendamistasemeid, mis 2021. aasta eesmärkidega võrreldes vastavad sõiduautode CO 2 heite vähenemisele ligikaudu 50 % kilomeetri kohta. Juba on alanud elektrisõidukite tootmine ja müük ning eelkõige raskeveokite puhul loodetakse uutel viisidel jõuallikana kasutada vesinikku. See näitab, et vähendamisstsenaarium on realistlik. Nii lennundus- kui ka merendussektor peavad suurendama jõupingutusi, et parandada õhusõidukite, laevade ja nende käitamise tõhusust ning suurendada säästvalt toodetud taastuvatest allikatest pärit kütuste ja vähese CO 2 heitega kütuste kasutamist. Seda hinnatakse üksikasjalikumalt algatuste ReFuelEU Aviation ja FuelEU Maritime raames, mille eesmärk on suurendada säästvate alternatiivkütuste tootmist ja kasutuselevõttu nendes sektorites. Vajalik tehnoloogia tuleb välja arendada ja kasutusele võtta juba 2030. aastaks, et pärast seda olla valmis palju kiiremateks muutusteks. Ka tööstuse heide võib 2030. aastaks võrreldes 2015. aastaga väheneda ligikaudu 25 %. Kasvuhoonegaaside heitkoguseid saab veelgi vähendada parimate tavade abil, millega parandatakse üldist tõhusust, kasutades heitsoojusenergiat ja suurendades elektrifitseerimist jätkuvate järkjärguliste täiustuste kaudu. Selleks aga, et tööstuse CO 2 heidet pärast 2030. aastat oluliselt vähendada, tuleb käesoleval kümnendil arendada ja ulatuslikult katsetada heitevabasid või väga vähese CO 2 heitega tehnoloogiaid ja ärimudeleid, sealhulgas süsteemide integreerimine, juurdepääs kestlikele ressurssidele ja suurem ringlus, keskmise ja kõrge temperatuuriga soojuse tootmise elektrifitseerimine, vesinik ning CO 2 sidumine, kasutamine ja säilitamine. Selle käivitamiseks ning heitevabade või väga vähese CO 2 heitega tehnoloogiate jaoks pakkumisel ja nõudlusel põhineva asjakohase toetuse väljatöötamise hõlbustamiseks ja vähese CO 2 heitega toodete turu loomiseks tuleks välja arendada ELi sertifitseerimissüsteemid, mille aluseks on kasvuhoonegaaside heite näitajad vähese CO 2 heitega põhimaterjalide ja süsinikdioksiidi eemaldamise puhul . Lisaks toovad muudatused äriühingu üldjuhtimise eeskirjades ja tavades, sealhulgas kestliku rahanduse valdkonnas, kaasa selle, et ettevõtete omanikud ja juhid seavad kestlikkuse eesmärgid oma meetmetes ja strateegiates esikohale. Mõlemas sektoris on otsustava tähtsusega asjakohane taristu puhtale energiale üleminekust saadava kasu maksimeerimiseks ning alternatiivsete heitevabade kütuste ja lähteainete kasutuselevõtuks. Näited taristust, mida tuleb arendada ja mis vajab hoolikat planeerimist, on küttevõrgud, vesinikumagistraalid, elektrilaadimis- ja vesinikutanklate taristu. Muu kui CO 2 heide Metaani, dilämmastikoksiidi ja nn F-gaaside (st muu kui CO 2 ) heide moodustab ELi kasvuhoonegaaside heitest peaaegu 20 %. 2030. aastaks on seda heidet võimalik võrreldes 2015. aastaga tõhusalt vähendada kuni 35 %. Suurim potentsiaal heite vähendamiseks väikse kuluga ja olemasolevatest meetmetest kaugeleulatuvamalt on energiasektoril, eelkõige vältides nafta-, gaasi- ja söetootmisest ning transpordist tulenevat kontrollimatut metaaniheidet. Seda heidet käsitletakse muu hulgas tulevases metaanistrateegias. Eeldatakse, et jäätmesektor vähendab oluliselt oma heitkoguseid juba olemasoleva poliitika raames, eelkõige tulenevalt kohustusest koguda biojäätmeid liigiti alates 2024. aastast ja biojäätmete prügilasse ladestamise keelustamisest. Heite vähendamine sõltub suurel määral sellest, kas kehtivate õigusaktide täitmine tagatakse täielikult. Lisaks on täiendavaid kulutõhusa vähendamise võimalusi reovee puhastamisel, eelkõige reoveesetete parema käitlemise kaudu. Jäätmete ressursiks muutmine on ka oluline osa ringmajanduse suunas liikumisel, sest sellega vähendatakse heitkoguseid kogu tööstuse väärtusahelas. Suurem osa kõnealustest heitkogustest pärineb põllumajandussektorist. Viimastel aastatel on nende heitkoguste vähenemine seiskunud ja mõnel juhul on need isegi suurenenud. Prognoositakse, et senise olukorra jätkudes toimub 2030. aastaks parimal juhul aeglane vähenemine. Kuigi neid heitkoguseid ei saa olemasolevate tehnoloogia- ja juhtimisvõimalustega kunagi täielikult kõrvaldada, on neid võimalik märkimisväärselt vähendada, tagades samal ajal toiduga kindlustatuse ELis. Olemasoleva tehnoloogia näideteks on väetiste tõhus kasutamine, täppispõllumajanduse kasutuselevõtt, tervislikum kari ja biogaasi tekitava anaeroobse lagunemise kasutamine ning orgaaniliste jäätmete väärtustamine. Karpide ja vetikate kestliku tootmise kasvu kiirendavate alternatiivsete võimaluste abil saab toota valku, mille kasvuhoonegaaside heite jalajälg on väike. Lisaks võib põllumajandus maakasutuskorralduse kohandamise ja mitmeaastaste kultuuride säästva viljelemisega, mille eesmärk on kasutada koristatud biomassi hoonetes, tööstuses ja energeetikas, anda suure panuse muude sektorite CO 2 heite vähendamisse. Maakasutussektor Loodus on oluline liitlane võitluses kliimamuutuste vastu ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamisel. Loodus reguleerib kliimat ning looduspõhised lahendused on heitkoguste vähendamiseks ja kliimamuutustega kohanemiseks väga olulised. Meie kliimaeesmärkide saavutamiseks on väga oluline taastada ja suurendada maad CO 2 sidujana, st selle võimet siduda CO 2 looduskeskkonnas, näiteks puudes. ELi maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektor nii tekitab kasvuhoonegaase kui ka seob CO 2 pinnasesse ja biomassi. Kokkuvõttes on see sektor varem olnud oluline netosiduja. Viimastel aastatel aga on CO 2 sidumine ELis sattunud suurema majandusliku kasutuse ja kliimamuutuste kahjuliku mõju surve alla. Kui kahe kümnendi jooksul, st aastatel 1990–2010 kasvas netosidumine ligikaudu 250 miljonilt CO 2 ekvivalenttonnilt üle 300 miljoni CO 2 ekvivalenttonnini, siis viimase viie aasta jooksul on toimunud märkimisväärne vähenemine. Selle tulemusena vähenes sidumine 2018. aastal 263 miljoni CO 2 ekvivalenttonnini. See näitab riske seoses CO 2 sidumise ulatusega, mis on otsustava tähtsusega kasvuhoonegaaside nullheite saavutamiseks 2050. aastaks. Kui maakasutuse tavad ei muutu ja raie suureneb jätkuvalt, mida osaliselt tingib vananevate majandatavate metsade vanuseklassi mõju, võib sidumine 2030. aastaks veelgi väheneda, langedes 225 miljoni CO 2 ekvivalenttonnini. CO 2 sidujatele avalduv märkimisväärne risk on kliimamuutustest ja kasvavast majanduslikust nõudlusest metsa biomassi järele tulenevate looduslike ohtude, näiteks tulekahjude ja kahjurite kasvav negatiivne mõju. See mõjutab negatiivselt ka bioloogilist mitmekesisust. Selleks et EL saavutaks 2050. aastaks kliimaneutraalsuse, on vaja rohkem CO 2 sidujaid. Praeguse suundumuse ümberpööramiseks on pika teostusaja tõttu vaja olulisi lühiajalisi meetmeid, eriti metsanduses. See hõlmab paremat ja jõulisemat metsakaitset ning säästvamat metsamajandamist, samuti säästvat taasmetsastamist ja metsastamist ning paremat mulla majandamist, sealhulgas märgalade, turbaalade ja kahjustatud maa taastamise kaudu kooskõlas bioloogilise mitmekesisuse strateegiaga ja aidates saavutada selle eesmärke. Lisaks võib olukorda leevendada üleminek puitbiomassi säästvale kasvatamisele põllumaal, sealhulgas täiustatud biogaasi ja biokütuste lähteainena. Mõjuhinnangus prognoositakse, et juba kõige selle kiire elluviimine lähiaastatel võib muuta praegust suundumust, mille kohaselt väheneb ELis 2030. aastaks CO 2 sidumine maakasutuse kaudu, ning suurendada sidumist taas tasemele üle 300 miljoni CO 2 ekvivalenttonni. 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku ajakohastamine Mõjuhinnangu analüüsis on vaadeldud laiaulatuslikumaid muudatusi, mida praeguses poliitikaraamistikus tuleks teha (kui üldse), et eespool välja toodud sektorite panus saaks võimalikuks, ning mida saab ellu viia üksnes kogu valitsemissektorit hõlmava lähenemisviisi kaudu. Põhiaspektid on kokku võetud järgmistel lehekülgedel. Lähikuudel viiakse läbi konkreetsed mõjuhinnangud ja avalikud konsultatsioonid, et määrata täpselt kindlaks, millised seadusandlikud muudatused esitab komisjon 2021. aasta juunis, et toetada 2030. aasta tõhustatud kliima- ja energiapoliitika raamistikku ning nende kumulatiivset mõju Euroopa majandusele. Nende abil tuleb täiendavalt hinnata sektoripõhist mõju jaotusele ja konkurentsivõimele, uurides teostatavaid sihipäraseid lahendusi. EL täidab oma praegust 2030. aasta kliimaeesmärki vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 40 % kolme peamise kliimaalase õigusakti kaudu: heitkogustega kauplemise süsteemi direktiiv, millega luuakse suurte tööstus- ja energiasektori käitiste ning lennundussektori jaoks heitkoguste piiramise ja nendega kauplemise süsteem, et vähendada heitkoguseid 2030. aastaks võrreldes 2005. aastaga 43 %; jõupingutuste jagamise määrus, mis sisaldab liikmesriikide tasandil siduvaid kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise viise ülejäänud heitkoguste jaoks, tänu millele väheneb heide 2030. aastaks 2005. aastaga võrreldes 30 %; maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCFi) määrus, millega kohustatakse liikmesriike tagama, et maakasutusest tulenev CO 2 netosidumine ei halveneks võrreldes sellega, kuidas see oleks arenenud olemasolevaid maakasutustavasid jätkates. Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks on olulised vahendid ka energiaalased õigusaktid ja energiapoliitika, millega on kehtestatud ELi 2030. aasta siduvad eesmärgid, mille kohaselt peab taastuvate energiaallikate osakaal ELi energiaallikate jaotuses olema vähemalt 32 % ja energiatõhusus vähemalt 32,5 %. Need eesmärgid on õiguslikult sätestatud taastuvenergia direktiivis ja energiatõhususe direktiivis ning energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlevas määruses . Neid õigusakte toetavad valdkondlikud õigusaktid, näiteks ökodisaini direktiiv ja hoonete energiatõhususe direktiiv . Eesmärgi saavutamisele aitavad kaasa ka ulatuslikud transpordi- ja muud valdkondliku poliitika meetmed. Praegused prognoosid näitavad, et kehtiva poliitika täieliku rakendamise korral väheneks kasvuhoonegaaside heide 2030. aastaks võrreldes 1990. aasta tasemega ligikaudu 45 %, kui jätta välja maakasutusest tulenev heide ja neeldumine, ning maakasutust arvesse võttes ligikaudu 47 %. Siiski on selge, et kuigi praegused energiaeesmärgid peaksid võimaldama meil oma praegust kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärki ületada, ei piisa sellest kasvuhoonegaaside heitkoguste 55 % vähendamise eesmärgi saavutamiseks. Et selleni jõuda, tuleb nii kliimaalased õigusaktid kui ka energiapoliitika selle kõrgema eesmärgi saavutamiseks läbi vaadata. Seda kinnitab ka liikmesriikide lõplike riiklike energia- ja kliimakavade hindamine energialiidu juhtimise määruse alusel. Energialiidu ja kliimameetmete juhtimise määrusega kehtestatakse liidu ja liikmesriikide vahelise tiheda koostöö järkjärguline protsess, mis tugineb riiklike energia- ja kliimakavade kavanditele ja lõplikele kavadele. Nagu on märgitud teatises riiklike energia- ja kliimakavade hindamise kohta kogu ELis, on liikmesriigid seadnud oma riiklike kavade esmakordsel väljatöötamisel kõrged eesmärgid. Komisjoni analüüs näitab, et lõplikes riiklikes koondkavades ületataks ELi tasandi taastuvenergia eesmärki 1,7 protsendipunkti võrra, kuid energiatõhususe eesmärgist jääks ligikaudu kolm protsendipunkti puudu. Selle tulemusel väheneks kasvuhoonegaaside heide (v.a maakasutusest tulenev heide ja neeldumine) ELis 2030. aastaks ligikaudu 41 % . Seetõttu tuleb praegust poliitikaraamistikku kõrgematest eesmärkidest tulenevalt kohandada ja see omakorda võimaldaks järgmise 30 aasta jooksul tasakaalustatumat liikumist kliimaneutraalsuse suunas. Nii hoitakse ära vajadus heitkoguseid pärast 2030. aastat järsult vähendada ning kasutatakse varem ära kestliku majanduskasvu ja investeeringute võimalusi. Heitkogustega kauplemise ja energia maksustamise kasvav roll ELi heitkogustega kauplemise süsteem on osutunud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel tõhusaks vahendiks. Paiksetest allikatest pärit heitkogused vähenesid 2005. ja 2018. aasta vahel 33 %. Kui CO 2 hinnad tõusid pärast turustabiilsusreservi loomist ja seetõttu, et turul nähti süsteemi tugevdamise mõju ette, vähenesid heitkogused 2019. aastal aasta lõikes peaaegu 9 %. Muud poliitikavaldkonnad, eelkõige taastuvenergia ja energiatõhususe poliitika, on aidanud vähendada energiasektori heitkoguseid. Siiski on selge, et kui CO 2 hind on piisavalt stabiilne, saab see oluliseks ajendiks koheste muudatuste tegemisele (nt elektritootmises kasutatava kütuse vahetamine) ja tugevaks signaaliks CO 2 heitkoguste vähendamisse tehtavate investeeringute jaoks ning aitab seega otsustavalt kaasa taastuvenergia ja energiatõhusa tehnoloogia kasutuselevõtule. Komisjon on hoolikalt hinnanud võimalust tugevdada ja laiendada heitkogustega kauplemist kui vahendit kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ELi tasandil. Komisjoni arvates aitab heitkogustega kauplemise laiem kasutamine ELis olulisel määral kaasa sellele, et saavutada majanduslikult tõhusal viisil kõrgem kliimaeesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet 55 %. Heitkogustega kauplemise abil on võimalik kasvuhoonegaaside heitkoguseid kulutõhusalt vähendada. Sellest tulenevas CO 2 hinnas kajastub välismõju kliimale ja see motiveerib tarbijaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendama. Sellega tagatakse keskkonnaeesmärkidele vastavus heitkoguste piirmäära näol ning antakse tugev hinnasignaal, mis mõjutab igapäevaseid operatiivotsuseid ja strateegilisi investeerimisotsuseid . Samal ajal suurendab heitkogustega kauplemine tulusid, mida saab majandusse reinvesteerida ja tänu millele paranevad üldised majandustulemused. Nagu on juba öeldud Euroopa rohelises kokkuleppes, võiks süsteemi edasine laiendamine hõlmata maanteetranspordist ja hoonetest pärinevat heidet. Juba praegu hõlmab ELi HKS otseselt või kaudselt umbes 30 % hoonete kütmisest tulenevast heitest . Kõigi fossiilkütuste põletamisest tulenevate heitkoguste hõlmamine ja nende integreerimine ELi HKSi tooks olulist kasu tõhususe ja haldusliku teostatavuse seisukohast. Seepärast kavatseb komisjon sellist integreeritud lähenemisviisi järgida ja kaalub selle lisamist oma õigusakti ettepanekusse järgmise aasta juuniks. Lisaks heitkogustega kauplemise laiendamisele võib CO 2 hinna kehtestamisele ja heitkoguste vähendamisele kaasa aidata ka energia maksustamise direktiivi läbivaatamine. Hästi läbimõeldud maksureformid võivad edendada majanduskasvu, töökohtade loomist ja vastupanuvõimet ning soodustada õiglast üleminekut. Praegu on suur hulk valdkondlikke maksuvabastusi ja -vähendusi tegelikkuses fossiilkütuste toetuste vormid, mis ei ole kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkidega. Komisjon on teadlik, et CO 2 heite maksustamine ei kõrvalda kõiki vähese heitega ja heitevabade lahenduste kasutuselevõtu takistusi. Vaja on muid täiendavaid poliitikameetmeid, et tagada stiimulite kooskõla ja soodustada edasisi investeeringuid puhta energia tehnoloogiatesse ja taristusse ning ületada väikese sissetulekuga leibkondade rahastamisraskused. Maanteetranspordis on heitkogustega kauplemise eeliseks sõidukipargi heitkoguste piiramine ülempiiriga ja asjaolu, et samas motiveeritakse hinnasignaali kaudu käitumist muutma, millel on püsiv mõju liikuvuslahendustele. Samal ajal on autode CO 2 heite normid peamine tegur, mis tagab tänapäevaste ja uuenduslike keskkonnasõbralike sõidukite, sealhulgas elektrisõidukite pakkumise. Sõiduautodele ja kaubikutele on vaja kehtestada ranged CO 2 heite normid, et tagada selge suundumine heitevaba liikuvuse poole. Seetõttu arendatakse paralleelselt edasi olemasolevat reguleerivat ja tugiraamistikku. Vaadatakse läbi taastuvenergia, energiatõhususe ja transpordi poliitika ja -normid ning vajaduse korral võetakse kasutusele uued poliitikameetmed. Valdkondlikud eesmärgid seatakse kogu majandust hõlmava kasvuhoonegaaside heite 55 % vähendamise eesmärki silmas pidades. Komisjon toetab neid eesmärke meetmetega, mis edendavad õiglast üleminekut, teadus- ja arendustegevust ning kestlikku rahandust, ning tagab liidu eelarve ja majanduse taastamise vahendite tõhusa kasutamise ülemineku toetamiseks. Järgmised sammud heitkogustega kauplemise valdkonnas Laiendatud heitkogustega kauplemise süsteemi võiks arendada väärtusahela alguse kauplemissüsteemina, kus reguleerimine toimuks kütusetarnijate ja maksuladude tasandil, ning selles tuleks piisavalt käsitleda topeltarvestuse, maksudest kõrvalehoidmise või lünkade riski seoses üksustega, kes on hõlmatud olemasoleva väärtusahela lõpu süsteemiga lennundus-, energia- ja tööstussektoris. Nagu praegune ELi HKS on näidanud, nõuab uue turu areng toimivat järelevalvet, aruandlust ja kontrolli ning sellele tuleb kasuks üleminekukord või katseperiood, enne kui see järk-järgult olemasolevasse süsteemi integreeritakse. Väikse sissetulekuga leibkondade kütte- ja kütusekulude koormus on suurem kui jõukamatel leibkondadel. See tähendab, et heitkogustega kauplemise laiendamisel tuleb tegeleda jaotusliku mõjuga, näiteks kasutades osa vastavast enampakkumise tulust. See sõltub tulude jaotusest ELi ja riikide vahel ning tulude hästi suunatud kasutamisest (nt moderniseerimisfond ja innovatsioonifond) . ELi 2030. aasta kliimaeesmärgi suurendamiseks on vaja ka ELi heitkogustega kauplemise süsteemi rangemat piirmäära, et luua vajalik pikaajaline CO 2 hinnasignaal ja edendada CO 2 heite edasist vähendamist. Selleks tuleb läbi vaadata lineaarne vähendamistegur, millega määratakse kindlaks piirmäära iga-aastane vähendamine üle praeguse 2,2 %, et oleks tagatud vajalik heitkoguste vähendamine ELi HKSiga hõlmatud sektorites. Võttes arvesse, et nominaalne piirmäär on praegu tegelikest heitkogustest kõrgem, võiks lineaarse vähendamisteguri muutmise ühendada piirmäära ühekordse vähendamisega, mis lähendaks seda heitkoguste tegelikule tasemele. Komisjon hindab piirmäära vähendamise võimalusi täiendavalt süsteemi laiendamise ja turustabiilsusreservi toimimise järgmise aasta läbivaatamise kontekstis. Samuti hindab komisjon laiendatud süsteemi ja vähendatud piirmäära kombineeritud mõju tööstusele eraldatavatele tasuta saastekvootidele, et tõhusalt vähendada kasvuhoonegaaside heite ülekandumise riski. Mõjuhinnangu esmase hinnangu kohaselt on veel võimalik eraldada märkimisväärsel hulgal tasuta saastekvoote, isegi kui piirmäära on vaja vähendada. Kuna EL seab kõrgema kliimaeesmärgi, teeb komisjon tööd selle nimel, et võtta teatavates sektorites kasutusele süsinikdioksiidi piirimaksu mehhanism, et tegeleda kasvuhoonegaaside heite ülekandumise riskiga. Komisjon kaalub käimasoleva mõjuhinnangu raames mitut varianti alternatiivina praegustele seda riski käsitlevatele meetmetele, et esitada seadusandlik ettepanek 2021. aasta esimeses pooles. Heitkogustega kauplemine: merendus- ja lennundussektor ELi rahvusvahelised merendus- ja lennundussektori heitkogused on alates 1990. aastast kasvanud rohkem kui 50 %. Nendes sektorites on kiiresti vaja võtta meetmeid, sealhulgas praegusest kriisist toibumise kontekstis. EL on kehtestanud õigusraamistiku, mis hõlmab kõiki kasvuhoonegaaside heitkoguseid, välja arvatud meretranspordist pärit heitkogused, mille puhul keskendutakse kehtivas määruses üksnes heitkoguste seirele, aruandlusele ja kontrollile. Lennunduse puhul on ELi HKSi kohaldamine väljapoole Euroopa Majanduspiirkonna riike toimuvate lendudega seoses praegu peatatud, et võimaldada vastavate rahvusvaheliste õigusaktide väljatöötamist. Mõlemas sektoris peaks EL kooskõlas Pariisi kokkuleppe kohase rahvusvahelise kohustusega võtta kogu majandust hõlmavaid meetmeid jätkuvalt reguleerima vähemalt ELi-sisese lennunduse heidet ELi HKSi raames ja lisama sellesse süsteemi vähemalt ELi-sisese meretranspordi . Lennunduse puhul teeb komisjon ettepaneku vähendada saastekvootide tasuta eraldamist, suurendades selles sektoris CO 2 hinnasignaali tõhusust, võttes samal ajal arvesse muid poliitikameetmeid, nagu energia maksustamine ja ReFuelEU algatused. Meretranspordi ja lennunduse valdkonnas on soovitav teha rahvusvahelist koostööd. Selles kontekstis peaksid tõhusaid meetmeid soodustama Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis (IMO) ja Rahvusvahelises Tsiviillennunduse Organisatsioonis (ICAO) läbiräägitud või läbirääkimisel olevad rahvusvahelised meetmed, nagu rahvusvahelise lennunduse süsinikdioksiidiheite kompenseerimise ja vähendamise süsteem (CORSIA). Pidades silmas üleilmsel tasandil tehtud edusamme, pöörab komisjon uuesti poliitilist tähelepanu ELi HKSi rahvusvahelistele aspektidele, maksustamisele ja kütusepoliitikale lennunduses ja merenduses, et tagada kogu ELiga seonduva transpordi kütusekasutuses järkjärguline CO 2 heite vähendamine; eesmärgiks seatakse rahvusvahelisest lennundusest ja laevandusest pärit heitkoguste lisamine ELi HKSi. Põllumajanduse, maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektor Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektori heited ja sidumine hõlmatakse täielikult 2030. aastaks kavandatud ELi kasvuhoonegaaside eesmärgiga vastavalt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni inventuuriandmetes esitatule. See on ajavahemikul 2030–2050 lähtepunktiks, et saavutada kliimaneutraalsus ja võimaldada täielikult sidusal viisil jälgida edusamme kasvuhoonegaaside netonullheite saavutamisel 2050. aastaks. Vastavad eesmärgid tuleb kehtestada jõupingutuste jagamise määruses ja ELi HKSis, et tagada kogu majanduses vähemalt 2030. aastaks seatud kasvuhoonegaaside heitkoguste 55 % võrra vähendamise eesmärgi täitmine. Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse määruses on praegu ette nähtud nõue, et ELi liikmesriigid säilitaksid oma looduslikud CO 2 sidujad, lähtudes olemasolevatest maakasutustavadest. See hõlmab nii metsandus- kui ka põllumajandussektori tegevust. Aja jooksul tuleks sektoris rohkem ära teha. Praegune suundumus maa CO 2 sidujate vähenemisele tuleb peatada ja ümber pöörata. Bioloogilise mitmekesisuse strateegia, strateegia „Talust taldrikule“, tulevane metsastrateegia, ELi looduse taastamise kava ja uus kliimamuutustega kohanemise strateegia näevad kõik ette tugevad poliitikameetmed, et kaitsta ja suurendada looduslikku CO 2 sidumist ja ELi metsade vastupanuvõimet kliimamuutustele, taastada kahjustatud maa, ökosüsteemid ja märgalad ning toetada biomajandust, sealhulgas vastupidavate raietoodete kasutamist, järgides täielikult bioloogilist mitmekesisust edendavaid ökoloogilisi põhimõtteid. See sektor peab pakkuma maailma kasvavale elanikkonnale kliimaneutraalses majanduses toitu, sööta ja materjale. Bioloogilise mitmekesisuse aspektidega on loodud tugev sünergia ja kompromissid. Eesmärk peaks olema suurendada kestlikult toodetud biomassi kasutamist ning minimeerida tervete puude ning toidu- ja söödakultuuride kasutamist energia tootmiseks. Selle probleemiga tegelemine hõlmab taastuvenergia direktiivis kehtestatud biomassi säästlikkuse kriteeriumide (mida kasutatakse ka ELi HKSis) läbivaatamist ja vajaduse korral ülevaatamist pärast seda, kui komisjon on hinnanud ELi ja üleilmset biomassipakkumist ja -nõudlust ning sellega seotud kestlikkust. Biomassiga seotud aspekte tuleb hinnata sidusalt teiste kütusealgatustega, nt taastuvenergia direktiiviga, kütusekvaliteedi direktiiviga ning tulevaste algatustega, millega edendatakse säästvate lennuki- ja laevakütuste kasutamist. Üldise kliima- ja energiapoliitikaga kooskõlas olev kütusepoliitika on oluline nende sektorite jaoks, kus heitkoguseid on raske vähendada, olgu siis tegemist biogaasi ja biokütuste või vesinikkütuse või e-kütuste tootmisega. Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektoris seotakse praegu rohkem CO 2 selle säilitamisega biomassis või mulla süsinikuvarus, kui seda atmosfääri paisatakse. Seda sidujat tuleb säilitada ja isegi suurendada, et tasakaalustada ülejäänud heitkogused majanduses CO 2 sidumisega ja saavutada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netonullheide. Suurem paindlikkus maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse määruse ning jõupingutuste jagamise määruse vahel võiks olla üks viis, kuidas suurendada stiimuleid CO 2 sidumiseks maakasutussektoris endas. Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektoris praegu kehtivatest nõuetest kaugemale minevaid eesmärke tuleb siiski hoolikalt hinnata, võttes arvesse liikmesriikide erinevat olukorda. Seejuures oleks kasu bioloogilise mitmekesisuse strateegiaid ja metsandusstrateegiaid rakendava poliitika üksikasjalikust analüüsist ja väljatöötamisest, mis on põhimõtteliselt aluseks täiendavatele meetmetele sektori heitkoguste vähendamiseks. Komisjon kaalub neid võimalusi, kui ta esitab järgmisel aastal seadusandliku ettepaneku maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse määruse ning jõupingutuste jagamise määruse ajakohastamiseks. Et kasvuhoonegaasidesidumine praktikas teoks saaks, tuleb üksikuid põllumajandustootjaid või metsamajandajaid otseselt motiveerida rohkem süsinikku oma maal ja metsades säilitama. Praegu sõltub see suurel määral liikmesriikide tegevusest, kuid süsinikku siduvat majandamist ja süsiniku sidumise sertifitseerimist tuleks kuni 2030. aastani üha enam kasutada. Veel üks samm kasvuhoonegaaside sidumise suurendamiseks võiks olla põllumajanduses tekkivate muude kasvuhoonegaaside kui CO 2 heite integreerimine maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektorisse ning sellise uue reguleeritud sektori loomine, mis hõlmaks põllumajandust, metsandust ja maakasutust. Selline sektor võiks muutuda 2035. aastaks kulutõhusal viisil kiiresti kliimaneutraalseks ning seejärel võimaldada kasvuhoonegaaside sidumist, mis oleks suurem kui heide. See nõuaks uudset poliitilist lähenemisviisi, millega i) seataks riiklikud ja allsektorite eesmärgid ja sihttasemed, ii) loodaks kogu ELis paindlikkus, tagades kulutõhusad stiimulid ja rakendades vajalikke rahalisi vahendeid, ning iii) arendataks süsiniku sidumise sertifitseerimist. Kliimapakti kohase ELi algatusega süsinikku siduva majandamise kohta tutvustatakse ja edendatakse selliseid uusi ärimudeleid. Komisjon peab selgelt vajalikuks luua mõne aja pärast põllumajanduse, metsanduse ja maakasutuse sektor oma konkreetse poliitikaraamistikuga, mis hõlmaks kõiki kõnealuste sektorite heitkoguseid ja nende sidumist ning saaks esimeseks sektoriks, mille kasvuhoonegaaside netoheide on null. Seejärel seotakse kõnealuses sektoris süsinikku, et tasakaalustada muudes sektorites ülejäänud heitkoguseid, mis on tingitud tugevast süsiniku sidumise sertifitseerimissüsteemist. Jõupingutuste jagamise määrus Heitkogustega kauplemise ettenägemine märkimisväärsele osale olemasolevatest jõupingutuste jagamise määruse kohaldamisalasse kuuluvatest sektoritest ning põllumajandusega seotud muude kasvuhoonegaaside kui CO 2 heite üleminek maakasutussektorisse mõjutaks seda määrust. Komisjon kaalub erinevaid võimalusi, pidades silmas heitkogustega kauplemise laiendamist kõigile fossiilkütuste kasutusviisidele. Kui ühelt poolt säilitada määruse kohaldamisala, luues kattuvuse ELi HKSi ja jõupingutuste jagamise määrusega hõlmatud sektorite vahel, annaks see liikmesriikidele stiimuli võtta täiendavaid meetmeid õigusraamistiku tugevdamiseks sellistes sektorites nagu hooned ja maanteetransport. Kui aga kohaldamisala kitsendataks ja kui mindaks täielikult üle kõiki fossiilkütuste põletamisel tekkivaid heitkoguseid hõlmavale ELi HKSile, hõlmaks määrus valdavalt muud kui CO 2 heidet. Määruse roll ja eesmärk väheneks veelgi, kui põllumajandusega seotud muude kasvuhoonegaaside kui CO 2 heide läheks üle põllumajandus- ja maakasutuse sektorisse. Kui kõigi muude määruse eesmärkide saavutamine oleks teiste õigusaktidega piisavalt sihipärane, võiks määruse tulevikus isegi tervikuna kehtetuks tunnistada. Võttes arvesse vajadust säilitada liikmesriikide jaoks tugevad stiimulid ja näha ette nende vastutus, et tagada meetmete võtmine riiklikul tasandil, kasutab komisjon eelseisvat mõjuhinnangut nii heitkogustega kauplemise süsteemi kui ka jõupingutuste jagamise määruse läbivaatamiseks, et konsulteerida üldsusega täiendavalt jõupingutuste jagamise määruse ja sellega seotud juhtimismäärusega taotletavate eesmärkide üle. Samal ajal on liikmesriikidel kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks erinev suutlikkus. ELi eelarve koos paketiga „Next Generation EU“ võib olla muutuste peamiseks teguriks ning võimendada kestlikke avaliku ja erasektori investeeringuid, kui vahendeid nõuetekohaselt kasutatakse. Õiglase ülemineku tagamiseks on jätkuvalt oluline käsitleda liikmesriikide vahelisi jaotusprobleeme. Taastuvenergiapoliitika Taastuvenergial on oluline osa Euroopa rohelise kokkuleppe täitmisel ja kliimaneutraalsuse saavutamisel 2050. aastaks. Tehtud hindamise põhjal on selge, et EL peab juba 2030. aastaks minema praeguselt energiasüsteemilt üle integreeritud energiasüsteemile, mis põhineb suures osas taastuvatel energiaallikatel. Intensiivsema poliitika ja ELi HKSi laiendamisega saavutatava eesmärgiga vähendada kasvuhoonegaaside heidet 55 % peaks hinnangute kohaselt olema võimalik saavutada taastuvate energiaallikate osakaal ligikaudu 38,5 % ulatuses. Taastuvaid energiaallikaid tuleb kasutada rohkem, et aidata kaasa kõrgemate kliimaeesmärkide saavutamisele ja edendada liidu juhtpositsiooni taastuvenergia tehnoloogiate tööstuses. Taastuvate energiaallikate osakaalu suurendamise eesmärk tagab vajaliku prognoositavuse ja investeerimiskindluse taastuvenergia edasiseks kasutuselevõtuks kõigis sektorites. Üleminek kliimaneutraalsusele nõuab konkurentsivõimelist, turvalist ja säästvat energiasüsteemi ning tugevat siseturu raamistikku. Olemasolevas raamistikus ja hiljutistes ELi energiasüsteemide lõimimise ning vesiniku- ja akustrateegias on ette nähtud olulised rakendamistingimused taastuvate energiakandjate kasutuselevõtuks. Selleks et minna edasi, tugevdatakse asjaomaseid õigusakte ja toetatakse neid komisjoni tulevaste algatustega, mis käsitlevad renoveerimislainet, avamere taastuvenergia strateegiat, lennunduses ja merenduses kasutatavaid alternatiivkütuseid ning säästva ja aruka liikuvuse strateegiat. ELi meetmed keskenduvad taastuvenergia tehnoloogiate kulutõhusale kavandamisele ja arendamisele, kõrvaldades turutõkked ja pakkudes piisavaid stiimuleid taastuvenergia nõudluseks, eelkõige lõpptarbimissektorites, nagu küte ja jahutus või transport, kas elektrifitseerimise või taastuvate ja vähese CO 2 heitega kütuste, näiteks täiustatud biokütuste või muude säästvate alternatiivkütuste kasutamise kaudu. Komisjon uurib suutlikkuse suurendamise kavasid, et luua kodanike juhitud taastuvenergiakogukondi, mida rahastab EL, ja omatarbeks toodetud energia tarbimise mudeleid, mis võimaldavad suuremat omaksvõttu tarbijate poolt ja detsentraliseeritud taastuvenergia tehnoloogiate kiiremat arendamist. Samuti võib vaja minna pidevat toetust taastuvenergia hankimisele ettevõtjate poolt ning taastuvenergia alaste minimaalsete kohustuslike keskkonnahoidlike riigihangete kriteeriumide ja eesmärkide kehtestamist. Konkreetselt kütte ja jahutuse sektoris, kus kasutatakse peamiselt fossiilkütuseid, kavatseb komisjon hinnata olemasoleva soovitusliku kütte ja jahutuse eesmärgi laadi ja taset, sealhulgas kaugkütte ja -jahutuse eesmärki, samuti vajalikke meetmeid ja arvutusraamistikku, et võtta hoonetes ja tööstuses rohkem arvesse taastuvenergial ja vähesel CO 2 heitel põhinevaid lahendusi, sealhulgas elektrit. Transpordi osas näitab mõjuhinnang, et elektrifitseerimisel on CO 2 heite vähendamise peamise viisina selge roll. Siiski on mõned transpordisektorid, näiteks lennundus- ja merendussektor, väga sõltuvad suure energiatihedusega kütustest. Lisaks neis sektorites tehtud säästvate alternatiivkütuste algatustele ReFuelEU Aviation ja FuelEU Maritime paneb komisjon ette ajakohastatud metoodika, et edendada taastuvenergia direktiivis osutatud taastuvkütuste ja vähese CO2 heitega kütuste kasutamist transpordisektoris vastavalt nende kasvuhoonegaaside heite näitajatele. Lisaks toetaks taastuvate energiaallikate edasiarendamist kõigi taastuvkütuste ja vähese CO 2 heitega kütuste terviklik terminoloogia ning selliste kütuste Euroopa sertifitseerimise süsteem, mis põhineb eelkõige kasvuhoonegaaside heite vähendamisel kogu olelusringi jooksul ja kestlikkuskriteeriumidel ning näiteks taastuvenergia direktiivi kehtivatel sätetel. Taastuvate energiaallikate ulatuslik kasutuselevõtt eeldab ka vajaliku taristu olemasolu. Ulatusliku ja kohaliku taristu planeerimine, elutähtsate taristute kaitse ja nende vastupidavuse suurendamine peaks lähtuma terviklikust lähenemisviisist ning sellel peaks põhinema energiavõrkusid (TEN-E) käsitleva määruse, üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) määruse ja alternatiivkütuste taristu direktiivi eelseisev läbivaatamine. Tuleks edendada nüüdisaegseid madala temperatuuriga kaugküttesüsteeme, kuna need suudavad sobitada kohaliku nõudluse taastuvate ja jäätmeenergiaallikatega, aga ka üldise elektri- ja gaasivõrguga, aidates nii kaasa pakkumise ja nõudluse optimeerimisele energiakandjate vahel. Energiatõhususe poliitika ELil on laiahaardeline raamistik mitmesuguste eri sektorite energiatõhususe meetmete jaoks . Energiatõhusust käsitlevate kehtivate õigusaktide täitmise range tagamine on vajalik, kuid sellest ei piisa suurema kliimaeesmärgi saavutamiseks. Mõjuhinnang näitab, et energiatõhusust tuleb oluliselt parandada, kuni see moodustab ligikaudu 36 % energia lõpptarbimisest . Ambitsioonikama energiatõhususe eesmärgi saavutamiseks ning riiklikes energia- ja kliimakavades riiklike energiatõhususpanuste ühiste eesmärkide erinevuse kaotamiseks on vaja võtta meetmeid mitmes valdkonnas, peamiselt seadusandlike poliitiliste algatuste kaudu, mis kuulutati 2021. aasta juuniks välja juba Euroopa rohelises kokkuleppes. Seepärast määratakse nendes algatustes kindlaks konkreetsed poliitikavalikud ja uute eesmärkide täpne tase. Käesolevale teatisele lisatud analüüsist nähtub siiski, et suurem osa säästust peaks tulema hoonete arvelt. Tulevase renoveerimislaine käigus käivitatakse rida meetmeid, et suurendada renoveerimise põhjalikkust ja kiirust ühe hoone ja piirkonna tasandil, minna üle taastuvenergial põhinevatele küttelahendustele, levitada kõige tõhusamaid tooteid ja seadmeid, võtta kasutusele arukad süsteemid ja hoonetega seotud taristu e-sõidukite laadimiseks ning parandada hoonete välispiirdeid (isolatsioon ja aknad). Meetmeid ei võeta mitte ainult selleks, et parandada hoonete energiatõhususe direktiivi järgimist, vaid ka sihipärase läbivaatamise vajaduse kindlakstegemiseks. Samuti kaalutakse võimalust kehtestada kohustuslikud nõuded halvimate energiatõhususe näitajatega hoonetele ja järk-järgult karmistada energiatõhususe miinimumnõudeid, et tagada piisav miinimumkiirus hoonefondi täiustamiseks. Tuginedes olemasolevale raamistikule ja pikaajalistele renoveerimisstrateegiatele, määratakse kindlaks muud meetmed, et kõrvaldada peamised takistused hoonete renoveerimisel ning tugevdada tõmbetegureid kiiremaks ja põhjalikumaks renoveerimiseks. Renoveerimislaine hõlmab elemente, mida on vaja kõrgema renoveerimismäära saavutamiseks ja säilitamiseks, sealhulgas reguleerimise tugevdamist. Sellega nähakse ette piisavad rahastamisvahendid, näiteks riskide vähendamise hõlbustamiseks ja tegeliku energiasäästu mõõtmise stimuleerimiseks, ning muud hõlbustavad meetmed, näiteks vajalike oskuste alase koolituse edendamine. Kehtestatakse soovituslikud vahe-eesmärgid aastateks 2030, 2040 ja 2050 koos mõõdetavate edunäitajatega. Lisaks hoonesektori panusele on vaja teha ka muid jõupingutusi, et kõrgemat energiatõhususe eesmärki oleks võimalik saavutada. Kehtivad energiatõhususe nõuded ja tootestandardid vaadatakse läbi 2021. aasta esimesel poolel. Lisaks uuritakse ringmajanduse tegevuskavas välja kuulutatud tulevases kestlikke tooteid käsitlevas seadusandlikus algatuses ökodisaini lähenemisviisi laiendamist muudele tootekategooriatele. Kõrgemad eesmärgid nõuavad ka energiatõhususe suuremat edendamist kulutõhusalt kogu energiasüsteemi kõigis valdkondades ning kõigis asjaomastes sektorites, kus tegevus mõjutab energianõudlust, näiteks transpordi- ja põllumajandussektoris. Sellega seoses esitab komisjon 2021. aasta esimeses kvartalis konkreetsed suunised. Võttes arvesse, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) sektori arvele langeb 5–9 % ülemaailmsest elektritarbimisest ja enam kui 2 % ülemaailmsetest kasvuhoonegaaside heitkogustest, teatati ELi digitaalstrateegias kohustusest muuta andmekeskused 2030. aastaks kliimaneutraalseks aastatel 2021–2022 väljatöötatud meetmetega. CO 2 heite normid ja sõidukistandardid maanteetranspordis Maanteetranspordi puhul on CO 2 heite normid ja sõidukistandardid osutunud tõhusaks poliitikavahendiks. Paralleelselt heitkogustega kauplemise kohaldamisega maanteetranspordi suhtes kütusetarnija ja teemaksude tasandil, kooskõlas eurovinjeti direktiivi käimasoleva läbivaatamisega, tagavad ainult ranged CO 2 heite normid, et tootjad pakuvad nüüdisaegseid ja uuenduslikke keskkonnasõbralikke sõidukeid, sealhulgas selliseid, mille kütusekulu on oluliselt väiksem ja millel on väiksemad ülekandeseadmed, nagu akutoitega või vesinikkütuseelemendiga elektrisõidukid, millel ei ole nn paagist ratasteni heidet. Seepärast vaatab komisjon 2021. aasta juuniks läbi sõiduautode ja kaubikute puhul 2030. aastaks kehtestatud CO 2 heite normid ja täiendab neid. Seda tööd tuleb teha ka pärast 2030. aastat. Mõjuhinnangust nähtub, et üldise kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks 2050. aastaks peavad peaaegu kõik teedel sõitvad autod olema selleks ajaks heiteta sõidukid. Selle üleminekuga peab kaasnema nende sõidukite laadimiseks ja tankimiseks vajaliku taristu nõuetekohane kasutuselevõtt. Sellega seoses on oluline algatus alternatiivkütuste taristu direktiivi eelseisev läbivaatamine. Uute autotehnoloogiate väljatöötamiseks ja katsetamiseks kulub palju aega ning autosid kasutatakse 10–15 aastat. Komisjon hindab lähikuudel ka seda, mida kõnealuses sektoris tegelikult vaja oleks, et aidata kaasa kliimaneutraalsuse saavutamisele 2050. aastaks, ning millal peaks autode sisepõlemismootorite tootmine lõppema. Kliimameetmete integreerimine kõikidesse poliitikavaldkondadesse Palju muid ELi poliitikameetmeid on kehtestatud või ümber kujundatud, et toetada põhimõtet „ära tekita kahju“ ja üleminekut kliimaneutraalsusele. Kliimapoliitika eesmärkide integreerimine muudesse ELi poliitikavaldkondadesse on peamine tegur, mis võimaldab õiglasel üleminekul põhinevat kaasavat üleminekut. Kestliku Euroopa investeerimiskava eesmärk on edendada kestlikke investeeringuid. Õiglase ülemineku fond (õiglase ülemineku mehhanismi esimene sammas) tegeleb ülemineku kiirendamisega söe-, turba-, põlevkivi- ja CO 2 mahukates piirkondades. InvestEU programm keskendub erainvesteeringute ligimeelitamisele ja tehtud on ettepanek kasutada vähemalt 30 % selle kogu rahastamispaketist kliimaeesmärkide saavutamisele otseselt kaasa aitamiseks. Moderniseerimisfond toetab energiasüsteemi üleminekut väiksema sissetulekuga liikmesriikides. Euroopa Regionaalarengu Fond ja Ühtekuuluvusfond toetavad täiendavaid investeeringuid energiatõhususse, taastuvatesse energiaallikatesse, innovatsiooni ja teadusuuringutesse. Euroopa Sotsiaalfond+ toetab igakülgselt töötajate täiend- ja ümberõpet. Lisaks esitab komisjon 2021. aasta mais Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamise tegevuskava, millega edendatakse õiglasi üleminekuid, juurdepääsu koolitusele ja põhiteenustele, sealhulgas energiale, liikuvusele ja eluasemele kõigi jaoks. Järgmisel aastal käivitatavas komisjoni pikaajalises kavas maapiirkondade kohta pööratakse erilist tähelepanu jätkusuutlikkuse edendamisele äärepoolseimates maapiirkondades elavate kodanike jaoks. Uues teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammis „Euroopa horisont“, mis hõlmab kliima, energeetika ja liikuvuse teemavaldkonda, on vähemalt 35 % rahalistest vahenditest ette nähtud kliimaeesmärkide saavutamise toetamiseks. Innovatsioonifond toetab murranguliste tehnoloogiate tutvustamist äritasandil energia- ja tööstussektoris. Uuendatud kestliku rahanduse strateegia koos kavandatud seadusandlike ja muude kui seadusandlike algatustega suunab erasektori investeeringuid rohkem keskkonnahoidlikule majanduse taastamisele ja jätkusuutlikule majandustegevusele. Muude algatuste hulgas on ELi kestliku rahanduse taksonoomial, ELi roheliste võlakirjade standardil ja kliima võrdlusalustel oluline roll investeeringute soodustamisel, et need vastaksid paremini reaalmajanduse vajadustele ja tooksid kasu nii planeedile kui ka ühiskonnale. Kliimaneutraalsuse saavutamist silmas pidades on tulevase säästva ja aruka liikuvuse strateegia üks põhieesmärk vähendada transpordisektori koguheidet 2050. aastaks 90 % võrreldes 1990. aasta tasemega, käsitledes samal ajal sektori taastumist. Tööstus peab võtma muutuste tegemisel juhtrolli, kui Euroopa alustab üleminekut kliimaneutraalsusele ja digitaalsele juhtrollile, võimendades samal ajal oma ühtse turu mõju ülemaailmsete standardite kehtestamisele. Nii Euroopa tööstusstrateegias kui ka ELi ringmajanduse tegevuskavas osutatakse suuremale ressursitõhususele ja ringmajandusele kui ELi tööstuse ajakohastamise hädavajalikele viisidele, mis aitavad kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele. Turvaline akudega varustamine kooskõlas Euroopa akuliidu akusid käsitleva strateegilise tegevuskavaga on hädavajalik ELi energiasüsteemi CO 2 heite vähendamiseks, võimaldades üha suuremate taastuvenergia koguste integreerimist, ning meie transpordisektori jaoks, kiirendades üleminekut elektrisõidukitele. Õhku, vett ja pinnast hõlmavas tulevases nullsaaste tegevuskavas uuritakse, kuidas jätkata suurte tööstuskäitiste põhjustatud saastega tegelemist täielikus kooskõlas kliima-, energia- ja ringmajanduse poliitikaga. ELi digitaalstrateegia toetab digitehnoloogiat, mis võib aidata saavutada kliimaneutraalsuse kõigis ELi majandussektorites, ning selle eesmärk on muuta IKT sektor keskkonnasõbralikumaks. Liikmesriikide poolt väljatöötatavad ÜPP strateegiakavad annavad hea võimaluse suunata rohkem vahendeid põllumajandussektori heitkoguste püsivale vähendamisele, suurendades samal ajal selle sektori majanduslikku ja keskkonnaalast jätkusuutlikkust ja vastupanuvõimet. Kliimamuutustega kohanemist käsitleva ambitsioonikama ELi strateegia ettevalmistamine on oluline kõigi majandussektorite jaoks, kuna kliimamuutused avaldavad üha suuremat survet Euroopa majanduslikule ja sotsiaalsele struktuurile, hoolimata kliimamuutuste leevendamiseks tehtud jõupingutustest. Nii kliimamuutuste leevendamist kui ka nendega kohanemist soodustavad omakorda sellised ELi kosmoseprogrammid nagu Copernicus, mille seirevõime pidevalt paraneb. Üldiselt on kõrgema eesmärgi seadmine 2030. aastaks ning üleminek kliimaneutraalsusele ja COVID-19 kriisist taastumine nii keeruline ülesanne kui ka võimalus luua kõigile parem tulevik. Tehnilise toetuse vahendiga tagatakse, et liikmesriigid saavad jätkusuutlike ja majanduskasvu soodustavate reformide väljatöötamisel vajadusekohast eksperdinõu. Lisaks poliitikale ja regulatsioonile on oma osa kodanikel, kogukondadel ja organisatsioonidel. Piirkonnad ja linnad on ümberkujundavate ja jätkusuutlike lahenduste peamised keskused, mis juhatavad teed selliste liikumiste kaudu nagu linnapeade pakt. Selleks algatab komisjon kliimapakti, et kodanikud saaksid kaasa rääkida ja osaleda kliimameetmete kavandamises, teabe jagamises, rohujuuretasandi algatuste käivitamises ja selliste lahenduste tutvustamises, mida teised võivad järgida. Rahvusvaheline mõõde Arenenud majandusena, millel on tõendatud kogemus kõrgete eesmärkidega kliimapoliitika edukal rakendamisel, on ELil nii võimalus kui ka moraalne kohustus mõjutada ülemaailmseid kasvuhoonegaaside heitkoguste suundumusi ja suurendada ressursitõhusust rahvusvahelistel kliimaläbirääkimistel ja väljaspool neid. ELi eesmärgi suurendamine praeguselt tasemelt 55 %-le järgmise kümne aasta jooksul kahekordistab ELi riiklikult kindlaksmääratud panuse eesmärke ja valmistab ette eelseisvad ÜRO kliimamuutustealased läbirääkimised 2021. aastal, tugevdades seeläbi ELi juhtivat positsiooni maailmas. Komisjon kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles käsitama seda ELi uue panusena Pariisi kokkuleppesse. See tuleks enne aasta lõppu esitada ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile ELi riiklikult kindlaksmääratud ajakohastatud panusena. See hoogustaks varakult ÜRO tegevust Pariisi kokkuleppe osaliste 2021. aasta lõpus toimuva kohtumise ettevalmistamisel ning ÜRO tegevuskümnendi kava (2030. aasta tegevuskava). Seades 2030. aastaks kõrgema eesmärgi ja suurendades selleläbi Pariisi kokkuleppe kohaseid eesmärke, oleks EL ülejäänud maailmale positiivseks eeskujuks, kuidas kliimamuutustega tõhusalt toime tulla, püüeldes samal ajal nüüdisaegse ja konkurentsivõimelise majanduse ning jõuka, kaasava ja vastupidava ühiskonna poole. Samuti annaks see hoogu järgmisel aastal toimuvatele mitmepoolsetele aruteludele G7 ja G20 raames, mida juhivad vastavalt Ühendkuningriik ja Itaalia. EL saab välisabi kaudu toetada kolmandaid riike nende püüdlustes kliimaeesmärke suurendada. EL peaks olema jätkuvalt eeskujuks, kuid ta peab kasutama oma mõjuvõimu ka selleks, et edendada ülemaailmseid muutusi majanduslikes stiimulites vähese CO 2 heitega majandusele ülemineku toetamiseks, võttes arvesse muutuvat geopoliitilist ja geomajanduslikku tegelikkust. EL jätkab mitmepoolse reeglitepõhise koostöö edendamist, kasutades oma keskkonnahoidlikkuse, kliima- ja energia alast diplomaatiat ning kõiki välispoliitika vahendeid, et suurendada oma partnerite, eelkõige suurimate ja tulevaste heitkoguste tekitajate püüdlusi ning kiirendada ülemaailmset kliimaneutraalsusele üleminekut. Praktiliselt tähendab see ELi strateegiliste partnerluste, välisrahastamise ning kaubandus- ja muude koostööplatvormide kasutamist, sealhulgas rahvusvaheliste keskkonnastandardite kasutuselevõtmisega ja puhta tehnoloogia edendamisega kaubanduse kaudu. Erasektoril peaks olema oluline roll ning tähtis on ELi juhtroll kestlikus rahanduses, eelkõige ELi taksonoomia kaudu, mis aitab investoritel minna üle vähese CO 2 heitega, vastupidavale ja ressursitõhusale majandusele, ning koos rahvusvaheliste partneritega loodava kestliku rahanduse rahvusvahelise platvormi kaudu. EL otsib vastastikku kasulikke liite ja tagab rahvusvaheliselt võrdsed võimalused selliste uute säästvate tehnoloogiate jaoks nagu saastevaba vesinik, täiustatud päikese- ja tuuleenergia, akud ja CO 2 sidumine, ning samuti nende tehnoloogiate kriitilise tähtsusega toorainete jaoks, nagu haruldased muldmetallid. ELi seisund maailma suurima kaubandusblokina annab sellega seoses märkimisväärseid võimalusi. Samal ajal peavad kõik riigid ja eelkõige G20 liikmed ülemaailmsete kliimamuutuste tõhusaks ohjamiseks ja ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks esitama palju ambitsioonikamad meetmed, et katastroofilisi tagajärgi oleks võimalik ennetada. Kuna meie partnerite eesmärgid ei ole EL kliimaeesmärkide suurenedes samaväärselt edenenud, teeb komisjon ettepaneku luua valitud sektorite jaoks süsinikdioksiidi piirimaksu mehhanism, et vähendada kasvuhoonegaaside heite ülekandumise riski, alternatiivina praegu sama riski vähendamiseks võetavatele meetmetele. Seega uurib komisjon võimalusi luua tõhus süsinikdioksiidi piirimaksu mehhanism, mis oleks kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadega. Järeldused ja järgmised sammud ELi eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks 55 % on teostatav ning kasulik meie kodanike tervisele, jõukusele ja heaolule. Alahindamata väljakutset kaasata järgmise kümne aasta jooksul märkimisväärseid täiendavaid investeeringuid ja edendada õiglast üleminekut, annab see võimaluse kestlikuks majanduskasvuks ning COVID-19 kriisist taastumist silmas pidades ka võimaluse teha püsivaid investeeringuid, mis võivad ELi majanduse taaskäivitada. 2030. aastaks seatud suuremad eesmärgid aitavad heitkoguseid järkjärgulisemalt vähendada ning saavutada tasakaalustatum majanduslik ja sotsiaalne üleminek kliimaneutraalsusele järgmise 30 aasta jooksul. Seetõttu on see tulevaste põlvkondade jaoks usaldusväärsem, mõistlikum ja õiglasem. Loodusvaradele avaldatav surve, üldine ebakindlus ülemaailmsete suundumuste suhtes ja kasvavad kliimaprobleemid maailma elanikkonna jaoks survestavad kõiki valitsusi kiiresti tegutsema. Ulatuslik tegutsemine annab ELile ning selle ettevõtjatele ja tööstusharudele rahvusvahelisel majandusareenil esmategutseja eelise, suurendades ELi konkurentsivõimet säästvate ja keskkonnahoidlike tehnoloogiate kasvavatel ülemaailmsetel turgudel. Sama oluline on ka see, et kõrgemad eesmärgid toovad koos kliimamuutuste vastase võitlusega olulist kasu, nagu väiksemad fossiilkütuste impordikulud, suurem energiajulgeolek, väiksem õhusaaste, parem tervis, suurem bioloogiline mitmekesisus, väiksem sõltuvus imporditud toorainetest ja väiksem jäätmetest tulenev oht. Koos intensiivsema taastuvenergia ja energiatõhususe poliitikaga vähendab see leibkondade ja ettevõtete energiakulusid, aitab – tingimusel et sotsiaalset mõju arvesse võetakse – leevendada energiaostuvõimetust ning aitab kaasa majanduskasvule ja töökohtade loomisele. ELi kodanikud, ettevõtjad ja sotsiaalpartnerid vajavad kliimaneutraalsuse suunas liikumisel suuremat kindlust ja prognoositavust. Seepärast muudab komisjon täna oma ettepanekut esimese Euroopa kliimaseaduse kohta , lisades 2030. aasta eesmärgi vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 1990. aastaga võrreldes vähemalt 55 %. See on lähtealuseks ELi 2050. aastaks sujuvalt kliimaneutraalseks muutmisel. Komisjon palub Euroopa Parlamendil ja nõukogul jõuda kiiresti Euroopa kliimaseaduse suhtes kokkuleppele ja see vastu võtta. Järgmise üheksa kuu jooksul vaatab komisjon läbi oma peamised kliima- ja energiaalased õigusaktid. Käesolevas teatises on juba esitatud peamised võimalused nende muutmiseks. Komisjon on veendunud, et kõik meie majanduse CO 2 heite vähendamisega seotud poliitikameetmed peavad olema sidusad, et meie eesmärke oleks võimalik saavutada. Heitkogustega kauplemise tugevdatud ja laiendatud kasutamine ELi tasandil, energiatõhususe ja taastuvenergia poliitika, säästvat liikuvust ja transporti, ringmajandust, keskkonna-, põllumajandus-, finants-, teadus- ja innovatsiooni- ning tööstuspoliitikat toetavad vahendid mängivad olulist rolli Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkide saavutamisel üldiselt ning eelkõige suurema kliimaeesmärgi saavutamisel 2030. aastaks ja kliimaneutraalsuse saavutamisel 2050. aastaks. Tuginedes ulatuslikule avalikule arutelule ja konsultatsiooniprotsessile Euroopa Parlamendi, nõukogu, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Regioonide Komitee, liikmesriikide parlamentide ning kõigi kodanike ja sidusrühmadega – eelkõige Euroopa kliimapakti, aga ka tulevase Euroopa tulevikku käsitleva konverentsi kaudu – valmistab komisjon 2021. aasta juuniks ette peamised vajalikud seadusandlikud ettepanekud. See peaks sillutama teed nende kiirele vastuvõtmisele ja jätma kõigile osalistele piisavalt aega, et saavutada 2030. aastaks seatud suuremad kliima- ja energiaalased eesmärgid.
EUROPEAN
COMMISSION
Brussels, 17.9.2020
COM(2020) 562 final
COMMUNICATION FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN
PARLIAMENT, THE COUNCIL, THE EUROPEAN ECONOMIC AND SOCIAL
COMMITTEE AND THE COMMITTEE OF THE REGIONS
Stepping up Europe’s 2030 climate ambition
Investing in a climate-neutral future for the benefit of our people
{SEC(2020) 301 final} - {SWD(2020) 176 final} - {SWD(2020) 177 final} -
{SWD(2020) 178 final}
EN EN
The 2030 Climate target plan
1. ADDRESSING THE CLIMATE CRISIS WITH INCREASED RESOLVE
The climate crisis remains the defining challenge of our time. The past five years were
the warmest on record. Global average temperature increased by 1.1°C above pre-
industrial levels by 2019. The impacts of global warming are beyond dispute, with
droughts, storms, and other weather extremes on the rise. We must take urgent and
sustained action to preserve the health, prosperity, and well-being of people in Europe
and all over the world. The recent reports of the IPCC on climate change and 1.5C
global warming, land, ocean and cryosphere underlined the dire impacts if climate
change would not be halted. EU citizens are increasingly, and rightly, worried. Nine out
of ten see climate change as a serious concern. The EU leads the global fight against
climate change and the Commission is determined that the EU takes further action now.
The President of the Commission has made the European Green Deal1 the top political
priority, with the aim of transforming the EU into a fair and prosperous society with a
modern, resource-efficient and competitive economy. We need to protect, conserve and
enhance the EU's natural capital, and protect the health and well-being of citizens from
climate- and environment-related risks and impacts and ensure an inclusive
transformation based on a just transition so as to leave no one behind. Today, the
Commission sets our continent on a sustainable path to make this a reality and achieve
climate neutrality by 2050.
The world is currently experiencing a health crisis with an unprecedented socio-
economic impact. This requires urgent attention, but our efforts to tackle one crisis must
not hasten or worsen another. Postponing climate action or rolling back measures is not
an option for the European Union. If left unchecked, the unfolding climate crisis will
have existential consequences for our natural environment, our health, and our
livelihoods way beyond the scale of the current health crisis. The long-term economic
disruptions and adverse social consequences resulting from inaction would far outweigh
the costs of investing in ambitious climate action today.
The unprecedented European economic response to COVID-19 offers a unique
opportunity to accelerate the transition to a climate-neutral economy investing in the
necessary transformation and ensure it takes place in a just and socially fair manner. Next
Generation EU and the Multiannual Financial Framework for 2021-2027, with their
combined weight of over 1.8 trillion euros, provide significant firepower to help deliver
the twin green and digital transitions that Europe aspires to. Effectively addressing the
economic crisis while reaping the gains from accelerating the shift to a clean and
sustainable economy requires that these ambitions are also fully transcribed in Member
States’ Recovery and Resilience Plans.
In the coming decade, the EU will continue building on a strong track record of climate
action and parallel economic growth. In 2019, EU emissions, including removals, were
down by an estimated 25% compared to 1990, while over the same period the economy
has grown by 62%. This proves that we can tackle climate change and ensure sustained
economic growth and job creation at the same time. The Impact Assessment
accompanying this Communication demonstrates that an emissions reduction of 55% by
1
COM(2019) 640 final
1
2030, compared to 1990 levels, is both economically feasible and beneficial for Europe,
with proper policies in place.
The EU’s current policy framework alone would not allow us to reach our 2050 goals
and meet our commitments under the Paris Agreement. Projections show that simply
continuing to implement the legislation currently in force would see the EU achieving a
60% reduction of greenhouse gas emissions by 2050. The EU needs to raise its ambitions
for this decade now and avoid leaving a heavier workload for future generations. The less
action the EU takes in the next ten years, the steeper and more challenging the reduction
path after 2030.
The Commission therefore proposes to change the current emissions reduction pathway
to reach climate neutrality by 2050 and reflect this in the proposal for the European
Climate Law.
In the Impact Assessment and a broad consultation process conducted over the past year,
the Commission has thoroughly examined the effects on our economy, society and
environment of reducing emissions by 50% to 55% by 2030, compared to 1990 levels.
The Impact Assessment has carefully considered the mix of policy instruments available
and how each sector of the economy can contribute to these targets. A balanced, realistic,
and prudent pathway to climate neutrality by 2050 requires an emissions reduction target
of 55% by 2030.
The present Communication therefore:
1. Presents an EU-wide, economy-wide greenhouse gas emissions reduction target
by 2030 compared to 1990 of at least 55% including emissions and removals.
2. Previews a set of actions required across all sectors of the economy and the
launch of revisions of the key legislative instruments to achieve this increased
ambition.
3. Prepares the ground for a public debate in autumn 2020 to increase the EU’s
contribution to the Paris Agreement before the end of the year and set the stage
for the Commission to make detailed legislative proposals by June 2021.
The EU can and should set itself a 55% target based on the following three key
considerations.
First, large emissions reductions have come from closing coal power stations and
cleaning up of energy-intensive industry, while it proved harder to reduce emissions from
transport and agriculture and in buildings, where particular challenges exist. Yet,
reaching climate neutrality requires to significantly step up EU action in all sectors. Long
lead-times in crucial sectors such as land use and transport require action to be stepped
up already over the coming decade, otherwise the changes required after 2030 would
have to happen unrealistically fast.
Secondly, risks of carbon lock-in in the coming decade are too high. This is due to the
current legislative set-up as well as a natural short-termism in economic decisions in the
midst of the COVID-19 crisis. Clearer and stronger investment signals are urgently
needed for today’s investment planning and decisions to be coherent with the transition
to climate neutrality.
2
Finally, science indicates that climate risks are firmly on the downside. Recent IPCC
special reports found greater risks at lower temperatures of Earth system tipping points
than in its 5th assessment report, such as a slowdown of the Gulf Stream or instability of
the Greenland and West Antarctic ice sheets. The climate crisis is also intrinsically linked
with the global loss of biodiversity and solutions must address consistently both
challenges. The only responsible course of action is therefore to move now when we still
have the freedom to choose how, instead of inching forward until it may be too late.
We have a responsibility to act decisively in the interest of future generations. If the EU
shows that it can be done, many governments and citizens around the world will see that
growing prosperity can be combined with a pathway that limits global climate change to
well below 2 °C and pursues efforts to limit it to 1.5 °C, safeguarding the future of our
planet. Yet, even with global action, some of the adverse effects of climate change will
continue. That is why the EU is also pursuing its efforts on climate change adaptation, in
Europe and globally. Finally, achieving climate neutrality in Europe requires investing in
technologies, business models, skills, infrastructures and changes in behaviour. The
green transition will modernise our economy, make it more innovative, circular and
resilient and sustain its global competitiveness and prosperity in the years to come.
2. THE ECONOMIC AND SOCIAL BENEFITS OF INCREASED CLIMATE AMBITION
On the basis of the analysis carried out in its Impact assessment, the Commission
concludes that achieving 55% greenhouse gas emissions reductions by 2030 would not
only put the EU firmly on track to achieve climate neutrality, but would also make EU
business and industry global trailblazers. The analysis also confirms that this increase of
greenhouse gas emissions reductions target is possible in a responsible and socially fair
manner. It can spur sustainable economic growth and accelerate the clean energy
transition, while adverse social consequences need to be addressed and adequate policies
be deployed both at EU and Member State level. Achieving 55% greenhouse gas
emissions reductions by 2030 would also improve the wellbeing of EU citizens by
delivering significant co-benefits in terms of health, improved air quality and reduced
environmental degradation, and it would strongly support the COVID-19 recovery and
the longer-term competitiveness and resilience of the European economy.
Reaching a 55% emissions reductions target will be a significant investment challenge
for EU industry, services, transport, and energy sectors. However, the return on
investment from meeting this challenge is nothing less than the ability for EU businesses
to compete and our citizens to prosper. The COVID-19 crisis has severely hit the EU
economy. It has not significantly altered the investments needed to reach an increased
2030 greenhouse gas emissions reduction target, but, likely, worsened the conditions for
such investments to take place, which has to be countered by strong policy initiatives on
EU and national level. The EU recovery plan, with its recovery and resilience facility, is
critical for these investments underpinning the green transition to happen. Despite net
greenhouse gas emissions in 2020 being estimated to drop to 30 to 35% below 1990
levels, the economic rebound from the COVID-19 crisis is also estimated to bring
emissions back to previous levels, unless additional action is taken. The dial has not been
reset on global warming. To achieve climate neutrality by 2050, over the coming decade
we will still need to construct new wind turbines, clean our industries and renovate
buildings to make them energy- and resource-efficient. For this purpose, we will need to
enable EU companies to get into the pole position developing, deploying and
commercialising low-carbon solutions. Mobility will still have to be made substantially
cleaner, with zero emissions vehicles well on their way to replace conventional ones,
strong development of public transport and greater use of sustainable transport modes
3
and multi-modal solutions through a large and well-integrated range of clean mobility
options. Digital technologies will be key part of making sure the EU reaches climate
neutrality and strengthens its competitiveness globally. The digital and green transitions
must be made mutually reinforcing.
The EU multiannual budget, together with the Next Generation – EU, will dedicate at
least 30% of its firepower to climate-relevant spending, and all expenses will be
consistent with the Paris Agreement and respect the “do no harm" principle. National
recovery and resilience plans and related spending will have to effectively contribute to
the green and the digital transitions or to addressing the challenges resulting from them.
Targeted use of these funds can trigger significant private sector investments. We must
combine recovery spending with ambitious climate action to avoid wasted money and
stranded assets, leading to additional resource needs later on. In short, in times of
increasingly scarce liquidity, we should not invest in the old carbon-fuelled economy by
reflex, but encourage investment in innovative and low-carbon technologies, making
Europe a modern and green economy. We must save and create new jobs and incomes
not only for months or years but for decades.
The recovery as well as the greening of our economy can also benefit from structural
policies and policy reforms that incentivise competition in product markets, address the
matching of skills and deliver the necessary education and training.
A key feature of the green transition is upgrading the EU’s capital stock, requiring higher
upfront investments, with associated fuel savings that over time will pay back the initial
investments. Energy-related investments need to increase. Annually in the period 2021-
2030 the EU will need to invest € 350 billion more than it did in the period 2011-2020,
an increase of around € 90 billion per annum compared to the investments needed to
achieve current 2030 climate and energy targets. In addition to public support, the
sustainable finance initiative will guide private investments towards green recovery. The
EU taxonomy the EU Green Bond Standard and climate benchmarks will be essential
tools to bring finance closer to the needs of the real economy.
Considering our large domestic market, accelerating the transition will help modernise
the whole EU economy, increasing the opportunities for our clean technologies
leadership and for gaining competitive advantage on the world markets. Developing new
value chains and expanding others will also improve the open strategic autonomy of
Europe’s industrial ecosystems. This will contribute to moving to a truly circular
economy, which together with digitalisation, will be at the heart of the modernisation
required to improve the overall efficiency and resilience of the European economy.
Our citizens want to live in a modern, sustainable, fair and resilient Europe. They are
crucial partners in the fight against climate change, and can support it through political
mobilisation and consumer choices. They can greatly contribute to decarbonisation by
making more sustainable purchase decisions and lifestyle choices, but need to be assisted
by actionable and reliable information.
Buildings and transport are, alongside industry, the main energy users and source of
emissions. Decarbonising both energy supply and demand is key to becoming climate-
neutral and can actually be achieved while enhancing the well-being of our citizens
drawn from transport and housing
Increasing our 2030 climate ambition in the buildings sector can and should be socially
just and fair. For example, low-income households bear a higher burden of heating
4
expenses compared to wealthier households. The use of highly polluting fuels like coal is
also more common among lower income households and particularly high in specific
regions in Europe. They may thus be more negatively impacted by the transition, in
particular if emitting carbon becomes more costly and low-carbon solutions are not
available to them. In order to avoid negative impacts on vulnerable consumers, social and
energy efficiency policies are important to target the renovation of their houses and keep
the impact on their heating and electricity bills in check.
Renovating Europe’s buildings not only lowers energy bills and greenhouse gas
emissions, but it also improves living conditions and creates local jobs. The forthcoming
Renovation Wave will address the twin challenge of energy efficiency and affordability
in the building sector. It will focus on the worst performing buildings and tackle the
energy poverty as well as on public buildings, notably schools, hospitals and care
facilities. When renovating, particular attention will be required as regards financing the
up-front investments and the capacity of households to manage them. In particular,
targeted support for energy efficiency investments of lower-income households and for
social housing will be needed. We must therefore devise policies, earmark budgets, and
propose different and innovative ways to organise the greening of houses and mobility,
whilst helping vulnerable social groups. The Commission’s Impact Assessment shows
that a 55% cut in emissions achieved through increased use of carbon pricing, while
recycling revenues to low income households can address income impacts for these
households and at the same time still stimulate a switch to low-carbon technologies.
Clean and efficient private and public transport will bring major benefits to individual
citizens and communities. Increasing the modal shares of public transport and active
mobility, namely walking and cycling, as well as automated, connected and multimodal
mobility, combined with more stringent air pollutant and CO2 emissions standards for
vehicles, will drastically lower pollution from transport, especially in cities.
Our citizens have a lot to gain through ambitious and decisive climate action. Reducing
greenhouse gas emissions improves living conditions and health, can create employment,
and lowers energy bills.
Climate change and energy policies supports clean air policy in improving the health of
EU citizens. This matters particularly in a number of Central and Eastern European
Member States suffering from relatively high pollution levels. Achieving 55%
greenhouse gas emissions reductions could contribute to further decrease air pollution,
reaching a total reduction of 60% by 2030 compared to 2015. This would reduce health
damages compared to 2015 levels by at least € 110 billion. Increased climate action
would additionally reduce air pollution control costs by at least € 5 billion in 2030 and
contribute to mitigating other environmental concerns like acidification.
In relation to food and agriculture, the Impact Assessment shows that by 2030 emissions
reductions stemming from changing consumer choices towards healthy diets could be of
the same order of magnitude as technical options available to reduce emissions in the
sector 2 . In line with the Farm to Fork Strategy 3 , consumers should be facilitated to
choose sustainable and healthy food and diets. This would not only help the agricultural
and food sector to reduce emissions, but also improve consumers’ health and reduce
health-related costs for society and food waste.
2
A strong decrease of consumption of animal products for nutrition could potentially reduce emissions by
more than 30 million tonnes by 2030.
3
COM(2020) 381 final
5
The increased climate ambition in the above areas can have positive impacts on GDP and
total employment in the EU. The Impact Assessment indicates that in particular in
situations where the economy is performing below capacity, GDP will increase due to the
investment stemming from increased climate ambition. Similarly, the use of carbon
revenues in general could lead to a reduction of labour taxation with positive effects on
employment. Investing in a modern, circular economy will help provide durable and new
green jobs in a climate constrained world.
Not all Member States, sectors and households start the transition towards climate-
neutrality from the same point or have the same capacity to respond to the challenges of
the transition. A more ambitious climate target is likely to be more challenging in
Member States and regions with a higher share of fossil fuels in the energy mix, higher
greenhouse gas emissions, energy intensity and lower GDP per capita. Certain carbon-
intensive sectors and regions with a significant share of their economies depending on
these will see substantial transformations. Distributional aspects will need to be
addressed in order to ensure that nobody is left behind. New and upgraded skills will be
needed underlining the need to keep investing in lifelong learning using all possible
instruments and ensuring a diverse and inclusive workforce. In regions where carbon-
intensive industries are currently of greater importance, focused policies and investments
are needed, supported by the Just Transition Mechanism.
As a result of these transitions, the EU’s energy system will be much more secure and
resilient. Fossil fuels, while so engrained in our way of life for over 150 years, are
exposed to volatile fuel prices and supply disruption. More than half of EU energy needs
are covered by imports. Renewable energy generated in the EU reduces this exposure,
thereby increasing security of supply. Net energy imports are projected to decrease by
more than a quarter in the period 2015-2030. Increasing the climate ambition from the
current 2030 target to 55% and achieving climate neutrality by 2050 would save on the
EU’s import bill EUR 100 billion over the period 2021-2030 and up to 3 trillion by 2050.
In short, increasing the EU’s climate ambition for 2030 generates both economic
opportunity and a cleaner and healthier environment for our citizens as we steadily move
towards climate neutrality by 2050. It matches desires of citizens and stakeholders,
according to the replies to the public consultation process organised by the Commission
for this initiative and empowers regional and local authorities to participate and benefit
from the green transition. It ensures durable jobs, improves the EUs energy security,
resilience and independence, stimulates innovation and lays a solid foundation for
economic prosperity.
Figure 1: The EU’s pathway to sustained economic prosperity and climate neutrality,
1990-2050
6
240
GDP
220
200
180
160
GDP a nd Net Emissions (1990=100)
140
120
100
80
60
-55%
40 Greenhouse Gas
20
Emissions and
Removals
0
-20
1990 1995 2000 2005 2010 2015 2020 2025 2030 2035 2040 2045 2050
Non-CO2 other Non-CO2 Agriculture Residential
Tertiary Transport Industry
Power Carbon Removal Technologies Land use and forests
Net emissions GDP
While any structural changes will pose challenges, the analysis shows that overall the
economy and citizens will benefit from these investments, especially considering the dire
consequences of non-action. For instance, for those lower income households and fossil
fuel dependent and energy-intensive sectors, which will be particularly challenged,
targeted policies will need to promote just transition head on. In this way, Europe will set
a practical example for all other regions around the world on how accomplishing the
Paris Agreement objectives will lead to a more prosperous, fair, resilient and healthy
world. In this respect, economic impacts will be more positive if the regulatory tools
allow for appropriate price signals and a tax shift, with carbon pricing revenues being
used to reduce distorting taxes or to invest in innovation and modernisation towards a
green economy.
3. AMBITIOUS ACTION IN ALL SECTORS OF THE EU ECONOMY
Achieving 55% greenhouse gas emissions reductions will require actions in all sectors as
illustrated in the graph above. A climate-neutral transition can only be accomplished with
contributions from everyone.
CO2 emissions from the burning of fossil fuels are the largest source of greenhouse gas
emissions in the EU. Together with fugitive non-CO2 emissions in the energy system,
they are responsible for just over 75% of EU greenhouse gas emissions. This underlines
the energy system’s central role in the transition to a climate neutral economy. It will
need to be fully decarbonised, while respecting technological neutrality.
Most other emissions are process CO2 emissions from industry and non-CO2 emissions
from agriculture and waste. Reducing all emissions as much as possible will be crucial to
limit the need to balance any remaining emissions to become climate neutral. In this
context, the EU land use sector is of particular importance, given that it presently
7
provides for the largest source of net removals of CO2 from the atmosphere that humans
can impact. Much more is now also possible with widespread use of digital technologies,
which could help reduce overall emissions considerably.4
Based on the analysis in the Impact Assessment, the Commission has reached the view
that the following contributions by different sectors would enable us to reach a 55%
emissions reduction by 2030 in a responsible way.
Energy system transformation including buildings, transport and industry
In order to reach the 55% greenhouse gas emissions reduction target, buildings and
power generation can make the largest and most cost-efficient emissions reductions, in
the order of 60% and more compared to 2015. Rapid penetration of renewable energy,
which is becoming the most cost-effective electric power source, the application of the
energy efficiency first principle, electrification and energy system integration will drive
the change in both sectors.
By 2030, the share of EU renewable electricity production is set to at least double from
today’s levels of 32% of renewable electricity to around 65% or more. The expansion in
renewable electricity production will provide many opportunities for European
renewable energy sources to be fully harnessed, for instance offshore wind energy.
Renewables will lead to a high degree of decentralisation providing opportunities for
consumers to get engaged, for prosumers to generate, use and share energy themselves,
and for local and notably rural communities to encourage local investments in
renewables. It will also trigger new employment locally.
The deployment of renewable electricity provides a major opportunity for the
decarbonisation of other sectors such as heating and cooling in buildings and industry.
The impact assessment highlights that renewables in heating and cooling would achieve
around 40% penetration in 2030. Beyond the direct use of renewable energy and
electrification, renewable hydrogen will also be required to replace fossil fuels in some
carbon-intensive industrial processes, for example as a feedstock for certain chemical
processes, and to deliver high-temperature heat.
The building sector, currently responsible for 40% of final energy and 36% of
greenhouse gas emissions in the EU, has a large cost-effective potential to reduce
emissions. Today, 75% of the EU’s building stock is energy inefficient5. Many homes are
still heated with outdated systems that use polluting fossil fuels such as coal and oil. To
fully tap into this potential for improvement would require the renovation rate, which is
around 1% today, to double and more in the period up to 2030. In particular, deep
renovations addressing building shells, smart digitalisation and the integration of
renewable energy together need to increase strongly.
The transport sector had the lowest share of renewable energy in 2015, with only 6%6.
By 2030, this has to increase to around 24% through further development and
deployment of electric vehicles, advanced biofuels and other renewable and low carbon
fuels as part of a holistic and integrated approach. Secure access to batteries will be
critical to rolling out electric vehicles, while clean hydrogen will be crucial for
4
https://www.weforum.org/agenda/2019/01/why-digitalization-is-the-key-to-exponential-climate-action/
5
New buildings today consume only half as much as typical buildings from the 1980s. About 35% of the
EU's buildings are over 50 years old.
6
Calculated according to the methodology as set out in Directive 2018/2001/EC.
8
decarbonising heavy-duty transport and, through its derivatives, in the aviation and
maritime sector. The decarbonisation of the transport fuel mix by 2050 will also be
supported by greater use of rail and other sustainable transport modes such as inland
waterways and short sea shipping, in particular for freight transport.
Projected increases in bioenergy use by 2030 are limited compared to today. To ensure
the land use sink can continue to strengthen and improve, biomass for energy use in the
EU should be produced sustainably, and environmental impacts should be minimised. To
limit impact on biodiversity, the use of whole trees and food and feed crops for energy
production – produced in the EU or imported – should be minimised. Any unsustainable
intensification of forest harvesting for bioenergy purposes should be avoided. Instead,
bioenergy production should come from better use of biomass wastes and residues and a
sustainable cultivation of energy crops, rather replacing the production of first generation
food-crop-based biofuels and be in line with the sustainability criteria of the Renewable
Energy Directive. The promotion of sustainable forest management, a strong
enforcement of the existing legislation and a quicker implementation of the sustainability
criteria in the Renewable Energy Directive can play a key role in this regard alongside
the foreseen review and potential revision of the latter Directive.
The Commission’s Impact Assessment indicates that final and primary energy
consumption would further reduce in 2030, achieving savings of 36-37% for final energy
consumption (total energy consumed by end users) and 39-41% for primary energy
consumption (total energy used to meet final energy needs, e.g. gas used to produce
electricity). This reduction will require policies that address non-economic and local
barriers. For instance, EU product efficiency standards have already reduced energy
needs for the products in question by about 15% and cut total EU greenhouse gas
emissions by 7% while creating hundreds of thousands additional jobs7. Actions of this
kind will need to be intensified.
Achieving 55% greenhouse gas emissions reductions would result in a new and greener
energy mix. By 2030, coal consumption would be reduced by more than 70% compared
to 2015, and oil and gas by more than 30% and 25%, respectively. Renewable energy
instead would see its share increase. By 2030, it would reach 38% to 40% of gross final
consumption. Overall, this would lead to a balanced path towards climate neutrality by
2050.
Some sectors have a smaller, yet still significant, cost-effective emissions reduction
potential by 2030. Today, road transport accounts for a fifth of the EU’s greenhouse gas
emissions and increased its emissions by over a quarter since 1990. It may see a decrease
in emissions of only around 20% between 2015 and 2030, underlining the increased
focus the sector will require to achieve increased decarbonisation.
All transport sectors - road, rail, aviation and waterborne transport - will have to
contribute to the 55% reduction effort. A smart combination of vehicle/vessels/aircraft
efficiency improvements, fuel mix changes, greater use of sustainable transport modes
and multi-modal solutions, digitalisation for smart traffic and mobility management, road
pricing and other incentives can reduce greenhouse gas emissions and at the same time
significantly address noise pollution and improve air quality. In addition, new sustainable
mobility services and increased use of the existing urban bus and rail services can reduce
emissions, congestion and pollution while improving road safety, especially in urban
7
Report on Ecodesign Impact Accounting, forthcoming
9
areas. The upcoming Strategy for a Sustainable and Smart Mobility will set a pathway
for the sector to master the twin green and digital transitions building a resilient and
sustainable transport system for generations to come.
To achieve climate neutrality and ensure that sectors with emissions that are more
difficult to abate have access to sufficient quantities of renewable and low carbon fuels,
conventional cars will need to gradually be displaced by zero emissions vehicles and
greater use should be made of sustainable collective transport services. The Impact
Assessment projects reduction levels in 2030 corresponding to a decrease of around 50%
of the CO2 emissions per kilometre for passengers cars, as compared to the 2021 targets.
The production and sales of electric vehicles are already taking off, and hydrogen
promises new ways of propulsion, particularly for heavy duty trucks, indicating that this
is a realistic scenario.
Both the aviation and maritime sectors will need to scale up efforts to improve the
efficiency of aircraft, ships and their operations and to increase the use of sustainably
produced renewable and low-carbon fuels. This will be assessed in greater detail in the
context of the ReFuelEU Aviation and FuelEU Maritime initiatives that aim to increase
the production and the uptake of sustainable alternative fuels for these sectors. The
necessary technology development and deployment has to happen already by 2030 to
prepare for much more rapid change thereafter.
Similarly, industry may see emissions reductions of up to around 25% by 2030 compared
to 2015. Best practices can further reduce greenhouse gas emissions, thus improving
overall efficiency, by using waste heat and increasing electrification through continued
incremental improvements. However, to allow industry to truly decarbonise after 2030,
zero or very low carbon technologies and business concepts, including system
integration, access to sustainable resources and increased circularity, medium and high
heat electrification, hydrogen and carbon capture, utilisation and storage, will need to be
developed and tested at scale in this decade. To kick-start this and facilitate the
development of appropriate supply and demand based support for zero or very low-
carbon technologies and create markets for low-carbon products, EU certification
systems based on the greenhouse gas performance for low-carbon basic materials and for
carbon removals should be developed 8 . In addition, changes in corporate governance
rules and practices, including on sustainable finance, will make company owners and
managers prioritise sustainability objectives in their actions and strategies.
Appropriate infrastructure to maximise the benefits of the clean energy transition and to
deploy alternative emissions-free fuel and feedstock is critical for both sectors. Heat
networks, hydrogen pipelines, electric recharging and hydrogen refuelling infrastructure
are all examples of infrastructure that will need to be developed and will require careful
planning.
Non-CO2 emissions
Non-CO2 emissions of methane, nitrous oxide and so-called F-gases represent almost
20% of the EU’s greenhouse gas emissions. By 2030, these can be reduced effectively by
up to 35% compared to 2015.
8
See also the Circular Economy Action Plan (COM (2020) 98 final).
10
The energy sector shows the largest potential in low-cost additional reductions beyond
existing policies, notably by avoiding fugitive methane emissions from oil, gas and coal
production and transport. These will be addressed among others in the upcoming
Methane Strategy.
The waste sector is expected to strongly reduce its emissions already under existing
policies, notably due to the obligation to separately collect bio-waste as of 2024 and ban
of bio-waste landfilling. Reductions will depend strongly on fully enforcing existing
legislation. In addition, there is a further cost-effective reduction potential in wastewater
treatment, notably through a better management of sewage sludge. Finally turning waste
into a resource is an essential part of closing the loop towards a circular economy,
reducing emissions across the entire industrial value chain.
The majority of these emissions comes from the agriculture sector. Over the past years,
the decline of these emissions has stagnated and in some cases emissions have even
increased. In a business as usual situation, they are projected at best to slowly decrease
by 2030. While these emissions can never be fully eliminated under existing technology
and management options, they can be significantly reduced while ensuring food security
is maintained in the EU. Efficient use of fertilisers, adopting precision farming, a
healthier herd and the deployment of anaerobic digestion producing biogas and
valorising organic waste are examples of existing technologies. Alternative options
accelerating growth of sustainable shellfish and algae production could produce protein
with a low greenhouse gas emissions footprint. Furthermore, by adapting its land use
management and cultivating perennials on cropland in a sustainable manner for use of
the harvested biomass in buildings, industry and energy, agriculture can greatly
contribute to decarbonise other sectors.
The land use sector
Nature is a vital ally in the fight against climate change and halting the loss of
biodiversity. It regulates the climate, and nature-based solutions will be essential for
emissions reductions and adaptation to climate change. Restoring and growing our land
carbon sink – the ability to absorb CO2 by our natural environment such as trees - is
crucial to our climate goals.
The EU land use, land use change and forestry (LULUCF) sector both emits greenhouse
gases and absorbs CO2 in its soil and biomass. In total, it has been a significant net sink
in the past. However, over recent years the EU’s sink has come under pressure from
increased economic use and the adverse effects of climate change. While it expanded in
the two decades from 1990 to 2010 from a net sink of around 250 million CO2eq to above
300 million tons CO2eq, it has seen significant losses over the last five years. This resulted
in a sink reduced to 263 million tons CO2eq in 2018. This underlines the risks for the
magnitude of the sink, which is of crucial importance to achieve net zero greenhouse gas
emissions by 2050.
Unchanged land use practices and further increases in harvesting, in part driven by age
class impacts of maturing managed forests, could see the sink potentially further decline
to 225 million tons CO2eq by 2030. There are significant risks for the sink of rising
negative impacts from natural hazards such as fires and pests due to a changing climate
as well as increasing economic demand for forest biomass, which also negatively affect
biodiversity.
11
We need a growing sink in order for the EU to achieve climate neutrality by 2050.
Reversing the current trend requires significant short-term action due to long lead times,
especially in forestry. This includes improved and enforced forest protection and more
sustainable forest management as well as sustainable re- and afforestation and improved
soil management including through the restoration of wetlands, peatlands and degraded
land in line with the Biodiversity Strategy9 and contributing to its aims. Furthermore, a
shift towards growing woody biomass on cropland in a sustainable manner, including as
a feedstock for advanced biogas and biofuels, could alleviate the situation. The Impact
Assessment estimates that, if implemented swiftly in the coming years, this could already
reverse the current trend of a diminishing EU land carbon sink by 2030, increasing it
again to levels above 300 million tons CO2eq.
4. UPDATING THE 2030 CLIMATE AND ENERGY POLICY FRAMEWORK
The analysis in the Impact Assessment has looked at the broad changes, which, if any,
would be required in the current policy framework to trigger the sectoral contributions
identified above, and that can only be delivered through a whole of government
approach. Key elements are summarised in the following pages. Specific impact
assessments and public consultations will be carried out in the coming months to
precisely determine the legislative changes the Commission intends to propose in June
2021 to support the enhanced 2030 climate and energy framework and their cumulative
impacts on the European economy. These will have to further assess sector specific
distributional and competitiveness impacts by exploring feasible targeted solutions.
The EU is implementing its current 2030 climate target of at least 40% greenhouse gas
emissions reductions through three key pieces of climate legislation:
the Emissions Trading System Directive10, which sets up a cap and trade system
for large industrial and power sector installations and the aviation sector to
reduce emissions by 43% by 2030 compared to 2005;
the Effort Sharing Regulation (ESR)11, with binding greenhouse gas emissions
pathways at Member State level for the remaining emissions, adding up to a
reduction of 30% by 2030 compared to 2005;
the Land Use, Land Use Change and Forestry (LULUCF) Regulation 12 that
obliges Member States to ensure that the net carbon sink from land use does not
deteriorate compared to how it would have evolved continuing existing land use
management practices.
Energy legislation and policies are also essential instruments contributing to the
achievement of this target with the 2030 EU binding targets of at least 32% of renewable
energy sources in the EU’s energy mix and at least 32.5% energy efficiency. The
Renewable Energy Directive (RED II)13 and the Energy Efficiency Directive14 and the
Regulation on the Governance of the Energy Union and Climate Action15 capture these
9
COM(2020) 380 final
10
Directive (EU) 2018/410 amending Directive 2003/87/EC
11
Regulation (EU) 2018/842
12
Regulation (EU) 2018/841
13
Directive (EU) 2018/2001
14
Directive (EU) 2018/844
15
Regulation (EU) 2018/1999
12
targets in legislation, supported through sectoral legislation such as the Ecodesign
directive16 and the Energy Performance of Buildings Directive17. A comprehensive set of
notably transport and other sectoral policies also contribute to the achievement of the
target.
Current projections indicate that, if current policies are fully implemented, greenhouse
gas emissions reductions18 by 2030 would be around 45% compared to 1990 levels when
excluding land use emissions and absorptions, and around 47% when including land use.
However, it is clear that, while current energy targets should allow us to surpass our
current greenhouse gas emissions reduction target, this would not be sufficient to achieve
a 55% greenhouse gas emissions reduction target. To achieve this, both the climate
legislation as well as the energy policies need to be reviewed to deliver this ambition
increase.
This is also confirmed by the assessment of Member States’ final National Energy and
Climate Plans (NECPs) under the Governance Regulation 19 . The Governance of the
Energy Union and Climate Action establishes an iterative process for close cooperation
between the Union and Member States, relying on draft and final NECPs. As set out in
the Communication on an EU-wide assessment of National Energy and Climate Plans20,
Member States have been ambitious when developing their national plans for the first
time. The Commission’s analysis indicates that aggregated final national plans would
surpass the renewable energy target at EU level by 1.7 percentage points while
underachieving on the energy efficiency target by around 3 percentage points. Combined,
this would result in around 41% greenhouse gas emissions reductions (excluding land use
emissions and absorptions) by 2030 for the EU21.
Higher ambition, therefore, requires adjustments to the current policy framework, and
this in turn would offer a more balanced pathway towards climate-neutrality over the
next 30 years, avoiding the need for sharp reductions after 2030 and reaping earlier the
opportunities for sustainable growth and investment.
An increasing role for emissions trading and energy taxation
The EU Emissions Trading System (ETS) has proven to be an effective tool in reducing
greenhouse gas emissions. Emissions from stationary sources declined by 33% between
2005 and 2018. With carbon prices increasing, following the introduction of the Market
Stability Reserve and the market anticipating the impact of the reinforcement of the
system, these emissions saw a further drop by almost 9% year on year in 2019.
Other policies, most notably renewable energy and energy efficiency policies, have
contributed to the reductions in power sector emissions. However, it is clear that when
the carbon price is sufficiently robust, it becomes a strong driver for immediate change
(e.g. change of fuel used for electricity generation), and a strong signal for low carbon
investments, and thus contributes decisively to the deployment of renewable energy and
energy efficiency technologies.
16
Directive (2009/125/EC)
17
Directive 2010/31/EU and amendement 2018/844/EU
18
Including intra EU aviation and navigation
19
Regulation (EU) 2018/1999
20
[add reference]
21
Including intra EU and extra EU aviation, not including maritime navigation
13
The Commission has assessed carefully the possibility of reinforcing and expanding
emissions trading as a tool to achieve greenhouse gas emissions reductions at the EU
level.
The Commission sees important benefits in expanding the use of emissions trading in the
EU, to deliver in an economically efficient manner an increased climate ambition of 55%
greenhouse gas emissions reductions. Emissions trading can achieve greenhouse gas
emissions reductions cost-effectively. Its resulting carbon price internalises the climate
externalities and gives consumers incentives to reduce greenhouse gas emissions. It
guarantees environmental integrity in the form of the emissions cap and provides a strong
price signal that influences daily operational and strategic investment decisions. At the
same time, emissions trading raises revenues that can be re-invested in the economy
leading to better overall economic outcomes.
As already announced in the European Green Deal, a further expansion of the system
could include emissions from road transport and buildings. Already now, the EU ETS
directly or indirectly covers around 30% of buildings emissions from heating22. Covering
all emissions of fossil fuel combustion and integrating them in the EU ETS would
present important benefits in terms of effectiveness and administrative feasibility. The
Commission therefore intends to pursue such an integrated approach and will look into
incorporating it in its legal proposal by next year June.
Next to extending the use of emissions trading also the revision of Energy Taxation
Directive could contribute to putting a price on carbon and reducing emissions. Well-
designed tax reforms can promote economic growth, job creation and resilience and
foster a just transition. At present, a wide range of sectoral tax exemptions and reductions
are de facto forms of fossil fuel subsidies, which are not in line with the objectives of the
European Green Deal.
The Commission is aware that carbon pricing does not address all barriers to the
deployment of low and zero emissions solutions. Other complementary policy actions are
needed to ensure that the incentives align and to trigger further investments in clean
energy technologies and infrastructure or to overcome financing difficulties for low-
income households. In road transport, emissions trading has the advantage of capturing
fleet emissions under the cap and simultaneously incentivising behavioural change with
lasting effects on mobility solutions through the price signal. At the same time, the CO2
emissions performance standards for cars are the main driver to ensure the supply of
modern and innovative clean vehicles, including electric cars. Ambitious CO2 emissions
standards for cars and vans will be needed to ensure a clear pathway towards zero
emissions mobility.
Therefore, the existing regulatory and enabling framework will be further developed in
parallel. Renewable energy, energy efficiency and transport policies and standards will
be revised and, where needed, new policies will be introduced. Sectoral ambitions will be
set in light of the 55% economy wide greenhouse gas emissions reduction target. The
Commission will underpin these ambitions with policies fostering a just transition,
research and development and sustainable finance and ensure an effective use of the
Union’s budget and recovery funds to support the transition.
Next steps on emissions trading
22
This is related to the system’s coverage of district heating and due to electric heating.
14
An expanded emissions trading system could be developed as an upstream trading
system regulating at the point of fuel distributors or tax warehouses and would need to
appropriately address any risk of double counting, evasion or loopholes in relation to
entities covered by the existing downstream system for the aviation, power and industrial
sectors.
As the existing EU ETS has shown, the development of a new market requires setting up
functioning monitoring, reporting and verification and can benefit from transitional
arrangements or a pilot period before being gradually integrated into the existing system.
Low-income households bear a higher burden of heating and fuels expenses compared to
wealthier households. This underlines that any expansion of emissions trading will need
to address distributional impacts, e.g. by using part of the corresponding auction
revenues. This will depend on the revenue allocation between the EU and national level
and on its well-targeted use (e.g. Modernisation Fund and Innovation Fund).23
Increasing the EU’s 2030 climate ambition will also require a strengthened cap of the EU
ETS to create the necessary long-term carbon price signal and drive further
decarbonisation.
This will require revisiting the linear reduction factor that defines the annual reduction of
the cap beyond its current level of 2.2% to guarantee that the sectors covered by the EU
ETS deliver the necessary emissions reductions. Considering that the nominal cap is
currently higher than actual emissions, a change in the linear reduction factor could
potentially be combined with a one-off reduction of the cap that would put it closer to the
actual emissions level. The Commission will further assess how to strengthen the cap in
the context of an extension of the system and next year’s review of the functioning of the
Market Stability Reserve. Similarly, the Commission will further assess the combined
impact of an expanded system and a strengthened cap on the free allocation available for
industry to effectively address the risk of carbon leakage. The Impact Assessment
already estimates that, at first sight, a significant amount of free allocation would still be
available, even with the necessary strengthening of the cap.
Furthermore as the EU is increasing its climate ambition, the Commission is working on
introducing a carbon border adjustment mechanism in certain sectors to address the risk
of carbon leakage. It is considering several options as an alternative to the current
measures addressing that risk as part of an on-going impact assessment with a view to
table a legislative proposal in the first half of 2021.
Emissions trading: maritime and aviation
EU international emissions from navigation and aviation have grown by more than 50%
since 1990. Action in these sectors is urgently needed, including as they recover from the
current crisis. The EU has a legislative framework in place that covers all greenhouse gas
emissions except from maritime transport, for which the current regulation focuses solely
on monitoring, reporting and verification of emissions. For aviation, the application of
the EU ETS is currently suspended in relation to flights to countries outside the European
Economic Area to allow for the development of corresponding international instruments.
23
The European Council Conclusions, 17-21 July 2020, recognised the need to work towards reforming the
own resources system and introduce new own resources for the Union. In this context, the European
Council invited the Commission to put forward a proposal on a revised emissions trading system, possibly
extending it to maritime and reducing the allowances allocated for free to airlines.
15
For both sectors, in accordance with its international commitment to economy-wide
action under the Paris Agreement, the EU should continue to regulate at least intra-EU
aviation emissions in the EU ETS and include at least intra-EU maritime transport in the
EU ETS24. For aviation, the Commission will propose to reduce the free allocation of
allowances, increasing the effectiveness of the carbon price signal in this sector, while
taking into account other policy measures such as energy taxation and the ReFuelEU
initiatives.
International cooperation on maritime transport and aviation is desirable. International
instruments negotiated or under negotiation in the International Maritime Organization
(IMO) and the International Civil Aviation Organization (ICAO), such as the Carbon
Offsetting and Reduction Scheme for International Aviation (CORSIA),should promote
effective action in this context. In the light of progress at global level, the Commission
will give fresh political consideration to the international aspects of the EU ETS, taxation
and fuel policies for aviation and maritime to ensure the gradual decarbonisation of all
fuel use from transport relating to the EU with the ambition to include international
emissions from aviation and navigation into the EU ETS.
Agriculture, Land Use, Land Use Change and Forestry sector
The Land Use, Land Use Change and Forestry sector’s emissions and removals will be
fully integrated into the proposed 2030 EU greenhouse gas target as reported under the
UNFCCC inventory.
This will be the starting point of the pathway between 2030 and 2050 for achieving
climate neutrality and allow monitoring progress towards net zero greenhouse gas
emissions by 2050 in a fully coherent manner. Corresponding targets need to be set in the
Effort Sharing Regulation and under the EU ETS, to ensure that in total, at least the
economy wide 2030 greenhouse gas emissions reduction target of 55% will be met.
The Land Use, Land Use Change and Forestry Regulation currently requires EU Member
States to maintain their natural carbon sink according to existing land use practices. It
covers the activities of both the forestry and agriculture sectors.
Over time, the sector should do more. The current trend of a decreasing land carbon sink
needs to be stopped and reversed. The Biodiversity Strategy, the Farm to Fork Strategy,
the forthcoming Forest Strategy, EU Nature Restoration Plan and the new Adaptation
Strategy will all put strong policies in place to protect and enhance the natural sink and
resilience of the EU’s forests to climate change, restore degraded land and ecosystems,
rewet wetlands and promote the bio-economy, including the use of durable harvested
wood products, in full respect of ecological principles fostering biodiversity.
The sector will have to provide for food, feed and materials for a growing world
population in a climate-neutral economy. Strong synergies and trade-offs with
biodiversity aspects exist. The direction should be to increase the use of sustainably
produced biomass and minimise the use of whole trees and food and feed-based crops to
produce energy. Addressing this includes reviewing and revisiting, as appropriate the
24
On average, including all extra EU navigation and aviation emissions, i.e. the assumed scope as reported
in the greenhouse gas inventory of the United Nations Framework Convention on Climate Change as
memo item, in the EU greenhouse gas emissions reduction target would require additional reductions of up
to 3 percentage points by 2030 compared to 1990 in other sectors to achieve the overall EU reduction
target.
16
biomass sustainability criteria in the Renewable Energy Directive, which are also used in
the EU ETS, following the ongoing Commission’s assessment of the EU and global
biomass supply and demand and related sustainability.
Biomass-related aspects will need to be assessed in a coherent manner with other fuel
initiatives, e.g. the Renewable Energy Directive, the Fuel Quality Directive and the
upcoming initiatives promoting sustainable aviation and maritime fuels. A fuel policy
coherent with the overall climate and energy policy will be essential for those sectors
with hard to abate emissions, be it to produce biogas and biofuels or hydrogen or e-fuels.
Land Use, Land Use Change and Forestry presently removes more CO2 by storing it in
biomass or in soil carbon than it releases to the atmosphere. This sink needs to be
maintained and even enhanced to balance any remaining emissions in the economy with
carbon dioxide removals and to achieve net zero GHG emissions by 2050. Increased
flexibility between the Land Use, Land Use Change and Forestry Regulation and the
Effort Sharing Regulation could be a way to strengthen incentives for removals in the
land use sector itself. An ambition increase in the Land use, Land use change and
Forestry sector beyond the current requirements needs to be assessed carefully given the
diverse situation across Member States. This would benefit from the detailed analysis
and elaboration of policies implementing the biodiversity and forestry strategies, which
in principle will drive some of the additional actions reducing emissions in the sector.
The Commission will reflect upon these options when coming forward with a legislative
proposal to update the Land Use, Land Use Change and Forestry Regulation and the
Effort Sharing Regulation next year.
To make removals happen in practice, individual farmers or forest managers need to be
directly incentivised to store more carbon on their land and their forests. Currently this
depends strongly on Member States action but carbon farming and certification of carbon
removals should increasingly be deployed in the run up to 2030.
A further step to enhance removals could be to integrate agriculture non-CO2 greenhouse
gas emissions into the land use, land use change and forestry sector and to create a new
regulated sector covering agriculture, forestry and land use. Such a sector would have the
potential to become rapidly climate-neutral by around 2035 in a cost-effective manner,
and subsequently generate more removals than greenhouse gas emissions. This would
require a novel policy approach that would (i) set national and sub-sectoral targets and
benchmarks, (ii) create flexibility across the EU ensuring cost-effective incentives and
mobilise the necessary financial resources, as well as (iii) develop the certification of
carbon removals. An EU carbon farming initiative under the Climate Pact will
demonstrate and promote such new business models.
Over time, the Commission clearly sees merit in the creation of an Agriculture, Forestry
and Land Use sector with its own specific policy framework covering all emissions and
removals of these sectors and to become the first sector to deliver net zero greenhouse
gas emissions. Subsequently, this sector would generate carbon removals to balance
remaining emissions in other sectors induced by a robust carbon removal certification
system.
Effort Sharing Regulation
Introducing emissions trading for a significant share of the existing Effort Sharing
Regulation sectors and eventually folding agricultural non-CO2 emissions into the land
use sector would have consequences for this Regulation. The Commission will give
17
consideration to different options in light of an expansion of emissions trading to all
fossil fuel use.
If, on one hand, the scope of the Regulation were to be maintained creating overlap
between the sectors covered by the EU ETS and the Effort Sharing Regulation, this
would provide an incentive for Member States to take subsidiary action strengthening the
regulatory framework for sectors such as buildings and road transport. If, on the other
hand, the scope were to be reduced, and in case of a full transition to an EU ETS
covering all fossil fuel combustion emissions, the Regulation would predominantly cover
non-CO2 emissions. Its role and purpose would be further reduced in case of a move of
agriculture non-CO2 emissions towards an agriculture and land use sector. If all other
objectives of the Regulation were sufficiently targeted by other legislative instruments,
the Regulation could even be repealed as a whole in the future.
Considering the need to maintain strong incentives and accountability for Member States
to ensure action at national level, the Commission will use the upcoming impact
assessment for both the review of the Emissions Trading System and the Effort Sharing
Regulation to further consult the public on the role of the Effort Sharing Regulation and
the related Governance Regulation. At the same time, Member States have different
capabilities to reduce greenhouse gas emissions. The EU budget together with the Next
Generation EU package can be a strong driver for transformation and leverage
sustainable private and public investment, if resources are well-deployed. It will remain
essential to address distributional concerns between Member States in order to ensure a
fair transition.
Renewable energy policies
Renewable energy plays a fundamental role for delivering the European Green Deal and
for achieving climate neutrality by 2050.
Based on the assessment carried out, it is clear that the EU needs to transit from today’s
energy system to an integrated energy system largely based on renewables already by
2030. The greenhouse gas emissions reduction target of 55% achieved through the
combination of intensified policies and the extension of the EU ETS is assessed to reach
a share of renewables of around 38.5%.
Renewables will need to be deployed at larger scale to contribute to the higher climate
ambition and to promote the Union’s industrial leadership on renewable technologies. An
increased renewables target will provide the necessary predictability and investment
certainty for further renewable energy deployment across all sectors.
The transition to climate neutrality requires a competitive, secure and sustainable energy
system and a robust internal market framework. The existing framework and recent EU
strategies on Energy System Integration, on Hydrogen and on Batteries set important
enabling conditions for the uptake of renewable energy carriers. To go further, relevant
legislation will be reinforced and supported by the forthcoming Commission initiatives
on a Renovation Wave, an Offshore Energy strategy, alternative fuels for aviation and
maritime as well as a Sustainable and Smart Mobility Strategy.
EU action will focus on cost-effective planning and development of renewable energy
technologies, eliminating market barriers and providing sufficient incentives for demand
for renewable energy, particularly for end-use sectors such as heating and cooling or
transport either through electrification or via the use of renewable and low-carbon fuels
18
such as advanced biofuels or other sustainable alternative fuels. The Commission will
look into capacity building schemes to implement citizen-driven renewable energy
communities financed by the EU and self-consumption models enabling higher consumer
uptake and faster development of decentralised renewable energy technologies.
Continuous support for corporate sourcing of renewable energy, and establishing
minimum mandatory green public procurement criteria and targets in relation to
renewable energy may also be needed.
Specifically in the fossil fuel dominated heating and cooling sector, the Commission
intends to assess the nature and the level of the existing, indicative heating and cooling
target, including the target for district heating and cooling, as well as the necessary
measures and calculation framework to mainstream further renewable and low carbon
based solutions, including electricity, in buildings and industry.
For transport, the Impact Assessment demonstrates that there is a clear role for
electrification as a key avenue for decarbonisation. However, some transport sectors
heavily depend on high energy density fuels, such as the aviation and maritime.
Alongside the sustainable alternative fuels initiatives for these sectors, ReFuelEU
Aviation and FuelEU Maritime, the Commission will propose an updated methodology
to promote, in accordance with their greenhouse gas performance, the use of renewable
and low-carbon fuels in the transport sector set out in the Renewable Energy Directive.
In addition, a comprehensive terminology for all renewable and low-carbon fuels and a
European system of certification of such fuels, based notably on full life cycle
greenhouse gas emissions savings and sustainability criteria, and existing provisions for
instance in the Renewable Energy Directive would support the further development of
renewables. Large-scale deployment of renewables also requires the necessary
infrastructure. A holistic approach to large-scale and local infrastructure planning,
protecting and enhancing the resilience of critical infrastructures is needed and will guide
the forthcoming revisions of the TEN-E and TEN-T regulations, and of the Alternative
Fuels Infrastructure Directive. Modern low-temperature district heating systems should
be promoted, as they can connect local demand with renewable and waste energy
sources, as well as the wider electric and gas grid in order to optimise supply and demand
across energy carriers.
Energy Efficiency policies
The EU has a comprehensive framework for a wide range of energy efficiency measures
across different sectors 25 . A rigorous enforcement of existing legislation on energy
efficiency is necessary but insufficient to reach the increased climate target. The Impact
Assessment shows that energy efficiency improvements will need to be significantly
stepped up to around 36% in terms of final energy consumption26.
Achievement of a more ambitious energy efficiency target and closure of the collective
ambition gap of the national energy efficiency contributions in the NECPs will require
actions on a variety of fronts, largely through the legislative policy initiatives already
25
2012 Energy Efficiency Directive together with the Energy Performance for Buildings Directive, the
Ecodesign Directive and the Energy and Tyre Labelling Regulations
26
The Impact Assessment identifies a range of 35.5 % - 36.7 depending on the overall design of policy
measures underpinning the new 2030 target. This would correspond to a range of 39.2%- 40.6% in terms of
primary energy consumption.
19
announced by the European Green Deal for June 2021. Therefore these initiatives will
identify the precise policy options available as well as the exact level of new targets.
However, the analysis accompanying this Communication already indicates that most
savings would need to come from buildings. The forthcoming Renovation Wave will
therefore launch a set of actions to increase the depth and the rate of renovations at single
building and at district level, switch fuels towards renewable heating solutions, diffuse
the most efficient products and appliances, uptake smart systems and building-related
infrastructure for charging e-vehicles, and improve the building envelope (insulation and
windows). Action will be taken not only to better enforce the Energy Performance of
Buildings Directive, but also to identify any need for targeted revisions. The possibility
of establishing mandatory requirements for the worst performing buildings and gradually
tightening the minimum energy performance requirements will also considered as a
means to ensure a suitable minimum pace for the improvement of the building stock.
Building on the existing framework and the long-term renovation strategies, other
measures will be identified to remove the main barriers to building renovation and
reinforce the pull factors for faster and deeper renovations. The Renovation Wave will
address the necessary elements to achieve and sustain higher renovation rates, including
regulatory strengthening. It will foresee adequate financial instruments, for instance to
facilitate de-risking and incentivising the measurement of actual energy savings, and
other facilitating measures, such as fostering training in the required skills. Indicative
milestones for 2030, 2040 and 2050 and with measurable progress indicators will be set
up.
Over and beyond the contribution from the building sector, other efforts will be needed
to achieve a more ambitious energy efficiency target.
The existing energy efficiency requirements and product standards will be reviewed in
the first half of 2021. In addition, the forthcoming Sustainable Product Legislative
initiative announced in the Circular Economy Action27 Plan will look into widening the
Ecodesign approach to other product categories.
The higher ambition level will also require to better promote energy efficiency wherever
cost-effective in all areas of the entire energy system as well as in all relevant sectors
where activity affects demand for energy, such as transport and the agriculture sectors. In
this context, the Commission will present dedicated guidelines in the first quarter of
2021. Considering that the Information and Communication Technologies (ICT) sector
accounts for between 5 and 9% of global electricity consumption and more than 2% of
global greenhouse gas emissions, the EU Digital Strategy28 announced a commitment to
make data centres climate-neutral by 2030, with actions to be put in place in 2021 to
2022.
Road transport CO2 vehicle standards
For road transport, CO2 and vehicle standards have proven to be an effective policy tool.
In parallel to applying emissions trading to road transport at the level of the fuel supplier
and road pricing in line with the ongoing revision of the Eurovignette Directive , only
stringent CO2 emissions performance standards ensure the supply of modern and
innovative clean vehicles, including vehicles that see strong reductions in fuel
27
COM (2020) 98 final
28
COM/2020/67 final
20
consumption and drive trains such as battery or fuel cell electric vehicles with no tank to
wheel emissions at all. By June 2021, the Commission will therefore revisit and
strengthen the CO2 standards for cars and vans for 2030.
This work has to look beyond 2030. The Impact Assessment indicates that to reach the
overall climate neutrality target in 2050, nearly all cars on the roads must be zero
emissions by that time. This transition needs to be flanked by the appropriate roll out of
infrastructure for recharging and refuelling of those vehicles. The upcoming revision of
the Alternative Fuels Infrastructure Directive is a key initiative in this regard. The
development and testing of new automotive technologies have long lead times and cars
are on the roads between 10 and 15 years. The Commission will also assess in the
coming months what would be required in practice for this sector to contribute to
achieving climate neutrality by 2050 and at what point in time internal combustion
engines in cars should stop coming to the market.
Mainstreaming of climate action across all policies
Many other EU policies have been put in place, or are being reoriented to contribute to
the ‘do no harm’ principle and the transition to climate neutrality. Mainstreaming of
climate policy objectives into other EU policies is a key enabler and will allow for an
inclusive transformation based on a just transition.
The Sustainable Europe Investment Plan aims at boosting sustainable investments. Its
Just Transition Fund (the first pillar of the Just Transition Mechanism) addresses head on
the acceleration of the transition in coal, peat, oil shale and carbon-intensive regions. The
InvestEU programme focuses on attracting private investments, and it has been proposed
to use at least 30% of its overall financial envelope to contribute directly to achieving the
climate objectives. The Modernisation Fund will support the transition of the energy
system in lower income Member States. The European Regional Development Fund and
the Cohesion Fund will support complementary investments in energy efficiency,
renewables, innovation and research. The European Social Fund Plus will provide
comprehensive support for up- and re-skilling of workers. Moreover, the Commission
will propose in May 2021 an Action Plan for the implementation of the European Pillar
of Social Rights promoting just transitions, access to training and essential services
including energy, mobility and housing for all. The Commission’s Long-term Vision on
rural areas to be launched next year will pay specific attention to promoting sustainability
for citizens living in remote, rural areas.
Horizon Europe, the new research and innovation framework programme, with inter alia
a dedicated Climate, Energy and Mobility cluster, will see at least 35% of its funds
supporting the achievement of the climate goals. The Innovation Fund will support the
demonstration of breakthrough technologies at commercial scale in the energy and
industry sectors.
The Renewed Sustainable Finance Strategy with its envisaged legislative and non-
legislative initiatives will guide private investments more towards green recovery and
sustainable economic activities. Among other initiatives, the EU sustainable finance
taxonomy, the EU Green Bond Standard and climate benchmarks will play a crucial role
in fostering investment closer to the needs of the real economy for the benefit of the
planet and society.
21
To achieve climate neutrality, a 90% reduction in overall transport emissions by 2050
compared to 1990 levels will be one main objective of the forthcoming Sustainable and
Smart Mobility Strategy while addressing recovery of the sector.
Industry must lead change as Europe embarks on its transition towards climate neutrality
and digital leadership, while leveraging the impact of its single market to set global
standards. Both the European Industrial Strategy29 and the EU Circular Economy Action
Plan point towards increased resource efficiency and the circular economy as
indispensable pathways for a modernisation of EU industry contributing to greenhouse
gas emissions reductions.
Secure supply of batteries in line with the strategic action plan for batteries under the
European Battery Alliance will be indispensable for decarbonising the EU’s energy
system by enabling integration of increasing amounts of renewable energy, and our
transport sector by catalysing the shift to electric vehciles.
The forthcoming Zero Pollution Action Plan for air, water and soil will look at how to
further address pollution from large industrial installations fully consistent with climate,
energy, as well as circular economy policies. The EU’s Digital Strategy supports digital
technologies that can help achieve climate-neutrality across all sectors of the EU
economy, and aims at greening the ICT sector itself.
The CAP strategic plans to be developed by Member States are a key opportunity to
direct more resources to reduce emissions in the agriculture sector in a durable manner,
while enhancing the economic and environmental sustainability and resilience of the
sector.
Preparing a more ambitious EU strategy on adaptation to climate change will be essential
for all sectors, as climate change will continue to create increasing stress on the Europe
economic and social fabric, in spite of the mitigation efforts.
Both mitigation and adaptation will in turn benefit from the EU Space programmes such
as Copernicus with ever improving monitoring capabilities.
Overall, higher ambition by 2030 and the transition to climate neutrality and recovery
from the COVID-19 crisis will be both a challenging task and an opportunity to build a
better future for all. A Technical Support Instrument ensures that the Member States can
benefit from tailor-made expertise for developing sustainable and growth enhancing
reforms.
Alongside government policies and regulation, citizens, communities and organisations
have their part to play. Regions, cities and towns are key centres of transformative and
sustainable solutions that lead the way forward through movements such as the Covenant
of Mayors. To this end, the Commission will launch the European Climate Pact to give
everyone a voice and space to design climate action, share information, launch grassroots
activities and showcase solutions that others can follow.
International dimension
As an advanced economy, with a proven track record in successful implementation of
ambitious climate policy, the EU has the possibility – as well as the moral obligation – to
29
COM(2020) 102 final
22
influence global greenhouse gas emissions trends and increase resource efficiency,
within and beyond the international climate negotiations. Raising the EU ambition from
the current level to 55% within the next ten years will double the ambition of the EU’s
nationally determined contribution and set the stage for the upcoming UN climate change
negotiations in 2021, thereby reinforcing the EU’s global leadership position.
The Commission invites the European Parliament and the Council to consider this as the
EU‘s new contribution to the Paris Agreement. This should be submitted to the
UNFCCCC as the updated EU’s Nationally Determined Contribution before the end of
the year. This would give an early boost to the UN’s preparations of the next meeting of
the Parties of the Paris Agreement in late 2021, as well as the UN’s Decade for Action
(2030 Agenda).
By setting a higher target for 2030, and thereby increasing its ambition under the Paris
Agreement, the EU would set a positive example for the rest of the world of how climate
change can be effectively tackled, while pursuing a modern and competitive economy
and a prosperous, inclusive and resilient society. It would also provide momentum for
next year’s multilateral discussions in the context of the G7 and the G20, which will be
presided by the UK and Italy, respectively. Through its external assistance the EU will be
able to support third countries in their effort to raise their climate ambitions.
The EU should continue leading by example, but it must also use its leverage to promote
a global change in economic incentives in support of the low-carbon transition taking
into account changing geopolitical and geoeconomic realities. The EU will continue to
foster multilateral rule-based cooperation, using its green, climate and energy diplomacy
– and the full spectrum of its external policy instruments to enhance the ambition level of
its partners, and in particular the largest and upcoming emitters, and accelerate the global
transition to climate neutrality. This means using the EU’s strategic partnerships, external
financing, trade and other cooperation platforms including through the deployment of
international environmental standards and promotion of clean technologies through trade.
The private sector should play an important role and EU leadership on sustainable
finance, in particular through the EU taxonomy as a tool to help investors in the
transition to a low-carbon, resilient and resource-efficient economy as well as through
the International Platform on Sustainable Finance with our international partners will be
instrumental. The EU will seek mutually beneficial alliances and ensure an international
level playing field around new sustainable technologies, such as renewable hydrogen,
advanced solar and wind, batteries, and carbon capture, as well as around critical raw
materials for these technologies, such as rare earths. The EU’s position as the world’s
largest trading block provides significant opportunities in this respect.
At the same time, to effectively contain global climate change and achieve the UN
Sustainable Development Goals, all countries and notably G20 members will need to
come forward with much more ambitious actions to prevent catastrophic consequences.
In the absence of comparable increases in ambition by our partners, as the EU increases
its climate ambition, the Commission will propose a carbon border adjustment
mechanism , for selected sectors, to reduce the risk of carbon leakage as a an alternative
to measures currently in place to address that same risk .. Hence, the Commission is
looking into the options for setting up an effective carbon border adjustment mechanism,
compliant with World Trade Organization rules.
23
5. CONCLUSIONS AND NEXT STEPS
Raising the EU’s ambition of greenhouse gas emissions reductions to 55% by 2030 is
feasible and beneficial for the health, prosperity, and wellbeing of our citizens. Without
underestimating the challenge of mobilising significant additional investments in the
coming decade and promoting a just transition, it offers the opportunity for sustainable
growth, and, in the context of the COVID-19 recovery, an opportunity for durable
investments that can kick-start the EU economy.
Higher ambition for 2030 will contribute to a more gradual emissions reduction path and
a more balanced economic and social transition towards climate neutrality in the next 30
years. Therefore, it will be more credible, more prudent and fairer with respect to future
generations.
Pressure on natural resources, general uncertainty around global developments, and the
growing climate concerns of the global population will increase pressure on all
governments to act swiftly. Acting ambitiously will provide the EU and its businesses
and industries a first-mover advantage in the international economic arena, increasing its
competitiveness in the growing global markets for sustainable and green technologies.
Equally important, enhancing ambition will deliver very important benefits alongside the
fight against climate change, like a reduced fossil fuel import bill, higher energy security,
reduced air pollution, better health, improved biodiversity, lower dependence on
imported raw materials, and less hazards from waste. Paired with intensified renewables
and energy efficiency policies, it will cut energy costs for households and companies,
and provided that social impacts are addressed help alleviate energy poverty and
contribute to growth and jobs.
EU citizens, businesses and social partners require increased certainty and predictability
on the pathway towards climate neutrality. Therefore, the Commission is amending its
proposal for the first European Climate Law30 today, adding a 2030 target of at least 55%
net greenhouse gas emissions reductions compared to 1990. This will be the starting
point for a smooth pathway for the EU to become climate-neutral by 2050. The
Commission invites the European Parliament and the Council to swiftly reach agreement
on and adopt the European Climate Law Regulation.
Over the course of the coming nine months, the Commission will review its key climate
and energy legislation. This Communication already identifies key options to amend it.
The Commission is convinced that all policy instruments relevant for the decarbonisation
of our economy must work in coherence in order to achieve our objectives. A reinforced
and expanded use of emissions trading at EU level, energy efficiency and renewable
energy policies, instruments supporting sustainable mobility and transport, circular
economy, environmental, agricultural, financial, research and innovation, and industrial
policies will all have important roles in achieving the objectives of the European Green
Deal in general and an increased climate target for 2030 and climate neutrality by 2050
in particular.
Drawing on a broad public debate and a process of consultation with the European
Parliament, the Council, the Economic and Social Committee and the Committee of the
Regions, as well as national Parliaments, and all citizens and stakeholders - namely
through the European Climate Pact, but also the upcoming Conference on the Future of
30
COM(2020) 80 final
24
Europe - the Commission will prepare the key necessary legislative proposals by June
2021. This process should pave the way for their subsequent rapid adoption, and leave
sufficient lead-time for all actors to achieve the increased 2030 climate and energy
ambition.
25
Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon
Viide: Keskkonnaministeerium / / ; Riigikantselei / / 2-5/20-01995
Resolutsiooni teema: Euroopa 2030. aasta kliimaeesmärgi suurendamine
Adressaat: Keskkonnaministeerium
Ülesanne: Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152` lg 1 p 1 ja Vabariigi Valitsuse
reglemendi § 3 lg 4 palun valmistada ette Vabariigi Valitsuse seisukoha ja otsuse eelnõu
järgnevate algatuste kohta:
- KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA
MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Euroopa
2030. aasta kliimaeesmärgi suurendamine. Investeerimine kliimaneutraalsesse tulevikku meie
inimeste hüvanguks (COM(2020) 562)
- Muudetud ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS, millega
kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2018/1999
(Euroopa kliimaseadus) (COM(2020) 563).
EISi toimiku nr: 20-2224
Tähtaeg: 28.09.2020
Adressaat: Haridus- ja Teadusministeerium, Maaeluministeerium, Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium, Välisministeerium
Ülesanne: Palun esitada oma sisend Keskkonnaministeeriumile seisukohtade kujundamiseks
antud eelnõu kohta (eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu).
Tähtaeg: 23.09.2020
Lisainfo: Eelnõud on kavas arutada valitsuse 08.10.2020 istungil ja Vabariigi Valitsuse
reglemendi § 6 lg 6 kohaselt sellele eelneval nädalal (30.09.2020) EL koordinatsioonikogus.
Esialgsed materjalid EL koordinatsioonikoguks palume esitada hiljemalt 28.09.2020.
Kinnitaja: Katrin Juhandi, Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja
Kinnitamise kuupäev: 18.09.2020
Resolutsiooni koostaja: Ann Saks
[email protected], 693 5201
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA
MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE
Euroopa 2030. aasta kliimaeesmärgi suurendamine. Investeerimine
Nimetus
kliimaneutraalsesse tulevikku meie inimeste hüvanguks COM(2020) 562 final
ANDMED
ALGATUSE
KOHTA EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,
millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ja muudetakse
määrust (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimaseadus) COM(2020) 563 final
Eelnõu nr
COM(2020) 562 Esitamise kuupäev: 17.09.2020 Menetluskord EL-is:
n/a (teatis); tavamenetlus
COM(2020) 563 (määrus)
RKKTS § 1521 lg 1
1. p1
- algatuse/teatise reguleerimisala nõuab seaduse või Riigikogu otsuse vastuvõtmist, muutmist või kehtetuks tunnistamist
RKKTS § 1521 lg 1
SEISUKOHA 2. - algatuse/ vastuvõtmisega või teatises toodud meetmete rakendamisega kaasneb oluline majanduslik , sotsiaalne või muu mõju
p2
VALITSUSSE
TOOMISE ALUS 3. RKKTS § 1521 lg 2 - Euroopa Liidu asjade komisjoni või väliskomisjoni nõue
4. VVS § 201 lg 1 - algatuse/teatise reguleerimisala nõuab VV pädevusse kuuluva otsuse vastuvõtmist (määruse vastuvõtmine, muutmine, tühistamine)
5. 1
VVS § 20 lg 2 - seisukoha võtmist algatuse/teatise osas peab oluliseks peaminister või minister (on poliitiliselt oluline või tundlik (Eestis või EL-is))
30.09 KOKis,
VALITSUSELE EL menetluse
Kuupäev 08.10 VV
ESITAMINE ajakava
istungil
SISERIIKLIK Vastutav Kaasatud MEM, RAM, Sotsiaalpartnerid,
MENETLUS min KEM ministeeriumid MKM, HTM, VÄM huvigrupid Kaasata seotud huvigrupid
EELNÕU ÜLEVAADE
KOKKUVÕTE
EELÕU SISUST JA Ettepaneku peamine eesmärk on ELi ülese 2030. aasta kliimaeesmärgi tõstmine, suurendades
EESMÄ kasvuhoonegaaside (KHG) heitkoguse vähendamise ELi ülest sihttaset 40%-lt 55%-le
võrreldes 1990. aastaga.
Lisaks on ettepaneku eesmärkideks stimuleerida keskkonnasäästlike töökohtade loomist; jätkata
EL-i kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist, kasvatades samal ajal majandust ning julgustada
rahvusvahelisi partnereid suurendama oma ambitsiooni piirata globaalse temperatuuri tõus 1,5 ° C-
ni vältides sellega kliimamuutuste kõige raskemaid tagajärgi. Komisjon esitab teatises ka teekaardi
ja valikukohad eesmärgini jõudmiseks.
Komisjon on oma mõjuhinnangus hinnanud poliitikaid, mis on vajalikud KHG heitkoguste
vähendamiseks 55% võrra aastaks 2030. ELi praegune poliitika ja siseriiklikud meetmed viiksid
täieliku rakendamise korral 45%. vähendamiseni. Uue eesmärgi saavutamiseks on komisjonil 2021.
aasta juuniks plaanis esitada seadusandlikud ettepanekud, keskendudes järgmistele valdkondadele:
ELi heitkogustega kauplemise süsteem (ETS) – vaadatakse üle senine süsinikukvootide
vähenemise ja tasuta süsinikukvootide andmise süsteem,. ETSi laiendatakse ka teistele sektoritele –
hooned, maanteetransport ja EL-sisene meretransport.
Energiatõhusus - Vaadatakse üle praegune ELi energiatõhususe eesmärk, mis on aastaks 2030
32,5%. Hoonete renoveerimiskiirus peaks ELis hiljemalt aastaks 2030 vähemalt kahekordistuma.
Taastuvenergia- Taastuvenergia osakaal peaks tõusma kogu ELis 38,5%-ni (hetkel eesmärk 32%).
Biomassi mitte jätkusuutlik kasutamine bioenergiaks peab lõppema.
Transpordisektor – Taastuvkütuste (elekter, vesinik, biokütused) osakaal peab aastaks 2030
kasvama ELis 24%-ni (2015 oli 7%). Otsustada tuleb, mis ajaks lõpetatakse sisepõlemismootoritega
sõidukite turule toomine. Vaadatakse üle sõidukite CO2 heitenormid. Kaubad peaksid senisest
suuremas mahus liikuma vee- ja raudteele.
Põllumajandus, maakasutus, maakasutus Muutused ja metsandus (LULUCF) - Integreeritud
lähenemisviis põllumajanduse heitkoguste vähendamiseks, looduspõhiste materjalide laialdane
kasutuselevõtt; kaitsta ja tugevdada looduslikke süsiniku sidujaid ja parandada ELi metsade ja
põllumajanduse vastupidavust kliimamuutuste vastu.
1/2 Alustatud: 17.09.2020 Muudetud: 18.09.2020
VÕIMALIKUD
SOTS-MAJ. Komisjon viis läbi mõjuhinnangu, mille järeldus on, et ELi üldeesmärgi tõstmine 55%-ni on
MÕJUD võimalik ja majanduslikult kasulik. 2019. aastal vähenesid ELi heitkogused ligikaudu 25%
võrreldes 1990. aastaga, samal ajal kui majandus on samal perioodil kasvanud 62%. Kaasnev kasu
on õhusaaste vähenemine 60% aastaks 2030 võrreldes 2015. aastaga, mis tähendab omakorda
mitmete terviseprobleemide ennetamist.
VÕIMALIKUD
ÕIGUSLIKUD Komisjon muudab oma ettepanekut esimese Euroopa kliimaseaduse (COM(2020) 80 final) kohta,
MUUDATUSED lisades 2030. aastaks vähemalt 55% ELi-ülese eesmärgi kasvuhoonegaaside netovähendamiseks
võrreldes 1990.aastaga.
MÕJU
EELARVELE
KOMMENTAARID
SEISUKOHAD
EESTI
SEISUKOHT
TEISTE RIIKIDE
SEISUKOHAD
KOMMENTAARID
2/2 Alustatud: 17.09.2020 Muudetud: 18.09.2020
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on antud täitmiseks ülesanne.
Eelnõu toimik: 19.11/20-2224 - COM(2020) 562 KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Euroopa 2030. aasta kliimaeesmärgi suurendamine: investeerimine kliimaneutraalsesse tulevikku meie inimeste hüvanguks
Arvamuse andmine eelnõu kohta Keskkonnaministeeriumile vastavalt Riigikantselei 18.09.2020 resolutsioonile.
Osapooled: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Välisministeerium
Tähtaeg: 23.09.2020 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/605f561b-56b3-43ef-9be0-9bc77dd0fe3d
Link menetlusetapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/605f561b-56b3-43ef-9be0-9bc77dd0fe3d?activity=2
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main