Põhja Ringkonnaprokuratuur · 7. september 2020
Sisu (failidest)
Kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrus
Koostamise kuupäev ja koht: 31.08.2020, Tallinn
Koostaja ametinimetus ja nimi: ringkonnaprokurör Marek Soomaa
Ametiasutuse nimi: Põhja Ringkonnaprokuratuur
Kriminaalasja number: 19730000276
Kuriteo kvalifikatsioon: KarS § 344 lg 1
Kahtlustatava nimi (isikukood): XXX ik XXX
Kuriteo toimepanemine: 01.01.2017; 01.09.2017; 01.01.2018; 01.03.2019
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri kriminaalbüroo kelmuste ja majanduskuritegude
talituse majanduskuritegude uurimisgrupp menetleb kriminaalasja 19730000276, mis alustati
26.08.2019 KarS § 210 lg 2 alusel selle kohta, et XXX, olles üheks partneriks XXX XXX
XXX (toetusleping nr XXX) ei kasutanud projekti rahasid sihtotstarbeliselt. Projekti kestus
2016-2019.a, mis oli jaotatud kaheks aruandlus perioodiks.
Kriminaalmenetluses on kahtlustus esitatud XXX, keda kahtlustatakse KarS § 344 lg 1 järgi
kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.
Kahtlustus on järgmine:
XXX (XXX) kahtlustatakse selles, et tema töötades alates 16.03.2000 töölepingu nr 48 alusel
XXX, 01.09.2009 uutel tingimustel sõlmitud töölepingu nr 48 alusel XXX XXX XXX
ametikohal ja alates 01.01.2017 XXX XXX ametikohal, kelle tööülesanneteks oli XXX
projekti koostamise koordineerimine, koondeelarve täitmise jälgimine; XX XXX eelarve
projekti koostamine, eelarve täitmise jälgimine, rahavoogude juhtimine ja
personalidokumentide esildiste ettevalmistamine; XXX innovatsiooni ja valitsemise XXX
eelarve projekti koostamine, eelarve täitmise jälgimine, rahavoogude juhtimine ja
personalidokumentide esildiste ettevalmistamine; õiguse XXX koostamine, eelarve täitmise
jälgimine, XXXX esildiste ettevalmistamine; muude vahetu juhi poolt antud tööülesannete
täitmine; võltsis XXX ja XXX vahelise XXX töölepingu nr XXX lisadel nr 1, sõlmitud
01.01.2017, lisal 2, sõlmitud 01.09.2017, lisal 3, sõlmitud 01.01.2018, lisal 4, sõlmitud
01.03.2019 XXX allkirja.
Lisale 1 XXX allkirja lisamine ilma XXX teavitamata sellise lisa koostamisest, lõi tööandjale
võimaluse dokumentidel näidata inimese projektis osalemist, kuigi sisuliselt inimest projekti
elluviimisesse ei kaasatud. Samuti andis see dokument aluse maksta XXX töötasu alates
01.01.2017 kuni 31.08.2017 projekti XXX eelarvest. Ilma XXX allkirjaga dokumendi
olemasoluta puuduks XXX võimalus arvutada projekti XXX finantsaruandesse sisse XXX
tehtud töötasu väljamakseid, mis hiljem XXX rahastatud projekti eelarvest XXX tasutakse.
Lisale 2 XXX allkirja lisamine ilma XXX teavitamata sellise lisa koostamisest, lõi tööandjale
aluse maksta töötajale alates 01.09.2017 kuni 31.12.2017 töötasu XXX enda eelarvest.
Sellega vabaneti kohustusest näidata XXX osalejana projektis XXX.
Lisale 3 XXXX allkirja lisamine ilma XXX teavitamata sellise lisa koostamisest, lõi
tööandjale võimaluse maksta töötajale alates 01.01.2018 kuni 31.08.2019 töötasu projekti
„XXX“ eelarvevahenditest.
1/7
Lisale 4 XXX allkirja lisamine ilma XXX teavitamata sellise lisa koostamisest, lõi tööandjale
võimaluse maksta töötajale alates 01.03.2019 töötasu ilma konkreetset finantseerimisallikat
nimetamata. Sellises sõnastuses muudatus andis tööandjale võimaluse näidata XXX osalust
mistahes projektis ning maksta talle mistahes projekti eelarvest töötasu. Lisaks annab töötaja
tööandjale nõusoleku esitada töötaja saadud töötasu ja sellega seotud algdokumentide kohta
teavet olukordades, kus tööandja on kohustatud tõendama projektirahade kasutamist.
Selliselt XXX võltsis teadvalt dokumente, mille alusel on võimalik omandada õigusi ja
vabaneda kohustusest, pannes toime KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Esitatud kahtlustuses toodud asjaolusid kinnitavad järgmised tõendid:
XXX on 06.03.2020 tunnistajana antud ütlustes kinnitanud, et tema ei ole allkirjastanud
töölepingu nr XXX lisasid.
XXX on 13.05.2020 tunnistajana antud ütlustes kinnitanud, et temale teadaolevalt on XXX
töölepingu lisadele XXX eest alla kirjutanud XXX.
XXX on kahtlustatavana ülekuulamisel kinnitanud, et ta on need allkirjad XXX eest
kahtlustuses nimetatud dokumentidele kirjutanud. Ta on andnud selle kohta ütluseid ning
avaldanud kahetsust.
Karistusregistri andmetele ei ole kahtlustataval ühtegi kehtivat karistust.
KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu on II astme kuritegu, mille puhul on karistuseks
rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. KrMS § 202 lg 1 kohaselt võib II astme
kuriteo puhul avaliku menetlushuvi puudumisel ning kui süü ei ole suur kriminaalmenetluse
kahtlustatava suhtes lõpetada. KrMS § 202 lg 7 kohaselt võib kriminaalmenetluse lõpetada
prokuratuur, kui II astme kuriteo puhul ei näe seadus ette vangistuse alammäära või näeb
karistusena ette üksnes rahalise karistuse. Käesoleval juhul on formaalsed eeldused
kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 202 lg 1 ja 7 alusel olemas.
Materiaalsete eelduste osas tuleb analüüsida kahtlustatava süü suurust, avalikku menetlushuvi
ja kohustuse valikut.
I Süü suurus
Süü suuruse hindamisel tuleb aluseks võtta KarS § 56, mille kohaselt on isiku karistamise
aluseks isiku süü. Tuleb hinnata kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust
mõjutada süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süü
suurust mõjutavad asjaolud võivad olla objektiivsed ja subjektiivsed. Süü on suurem kui isik
on täitnud kuriteokoosseisu mitu kvalifitseerivat tunnust. Lisaks tuleb hinnata isiku käitumist
vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist. Süüd suurendavana ei saa arvestada põhjust, et
kahjustatud õigushüve on eriti oluline vms. Süü suurus ei sõltu tahtluse liigist. Süü suuruse
hindamisel tuleb kõrvale jätta süüteo toimepannud isiku varasem elukäik. Seda saab arvestada
eripreventiivse prognoosi puhul, mida võib arvestada karistuse liigi ja määra valikul. Isiku
varasemat karistatust saab arvesse võtta üksnes olukorras, kus tegemist on kehtiva karistusega
2/7
ning see on seostatav uue teoga. Kui varasem süütegu ei ole uuega seotud, on rangem
karistamine uue teo eest vastuolus põhiseaduse § 23 lg-ga 3 ja KarS § 2 lg-ga 3.
Eripreventsiooni eesmärk on suunata isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.
Selle aspekti juures on oluline süüdlase isik. Seda eesmärki saab saavutada hoidudes isiku
desotsialiseerimisest. Põhiseaduslik inimväärikuse põhimõte eeldab, et karistust mõistes ei
muudetaks isikut abstraktseks ühikuks.
Üldpreventiivsete kaalutluste puhul tuleb silmas pidada, et karistusseadustik on loobunud
hirmutamispreventsioonist, mis seisneb konkreetse inimese karistamises teistele hirmutava
toime avaldamises. Positiivse üldpreventsiooni puhul on oluline anda kindlus, et karistus on
õiglane ning usk normide kehtivusse on tagatud. Selliste kaalutluste alusel karistuse
mõistmine tuleb kõne alla olukorras, kus mingit liiki kuritegude toimepanemine on oluliselt
suurenenud või on eriliselt vaja rõhutada mingi keelunormi kehtivust. Üldsõnaline osundus
süüteo ohtlikkusele ei ole piisav.
Eelnevast tulenevalt võib asuda seisukohale, et XXX süü ei ole suur. Isikut on alust
kahtlustada kuriteo toimepanemises, mille puhul tõenditest nähtuvalt oli õigushüve rünne
väike. Kahtlustuse kohaselt on XXX teod olnud väikesemahulised. Menetluses ei ole
tuvastatud, et ta oleks selle eest mingit kasu saanud. Samuti ei ole tuvastatud, et tema
isiklikult oleks neid dokumente kasutanud õiguste saamiseks. XXX tegevuse intensiivsus ei
olnud suur. Kuriteoepisoodide arv ei ole samuti suur. Asjaolu, et isik ei ole esimesel
ülekuulamisel andnud sisulisi ütluseid, ei suurenda tema süüd. Kahtlustataval on õigus
otsustada, kas ta annab ütluseid. Kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma
süütust. Teisel ülekuulamisel on kahtlustatav otsustanud oma tegude tagamaad avada ning
andnud sisulisi ütluseid. Käesoleval juhul on olnud võimalik koguda vajalikud tõendid ning
saada toimunust ülevaade ka ilma XXX ütluseid saamata. Kuid tema ütlused on aidanud saada
senisele veendumusele kindlust.
Süü suuruse hindamisel tuleb käesoleval juhul tähelapanu pöörata ka seadusandja tahtele
sanktsiooni piirmäärade kehtestamisel. KarS § 344 lg 1 puhul on võimalik isikule karistuseks
mõista rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. Seadusandja ei ole pidanud oluliseks
määrata ära vangistuse alammäära. Ka sanktsiooni ülemmäär ei ole eriliselt kõrge. Arvestades
tuvastatud asjaolusid, siis võib väita, et isiku süü jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmise
määra ning arvestades, et tegemist on varasemalt kriminaalkorras karistamata isikuga, siis on
potentsiaalne karistus kohtus rahaline karistus. Rahalise karistuse piirid on 30-500
päevamäära. Vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb karistust hakata vaagima sanktsiooni
keskmisest määrast (265 päevamäära). Käesoleval juhul annavad kriminaalmenetluses
kogutud tõendid alust rääkida sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jäävast süü suurusest.
Eriprenevtiivsete eesmärkide saavutamine kaalub käesoleval juhul üles üldprenevtiivsete
eesmärkide saavutamise. Nagu eespool viidatud, siis ei saa karistamise eesmärk olla
hirmutamine või mõni muu karistuspraktikast irduv motiiv. Üldpreventiivsetel kaalutlustel
karistamisest ei saa käesoleval juhul rääkida sellest lähtepunktist, et KarS § 344 lg 1 järgi
kvalifitseeritavaid kuritegusid oleks hakatud toime panema massiliselt. Samuti ei ole läbi
kriminaalkorras karistamise vaja eriliselt rõhutada keelunormi olemasolu ja kehtimist. Seda
eesmärki täidab ka oportuniteediga määratav kohustus ning teadmine, et õiguskaitseasutused
reageerivad sellistele rikkumistele ning kohaldavad vajalikke meetmeid kuriteo toimepanija
mõjutamiseks. XXX puhul on tuvastatud, et ta käib tööl ning tal on 1 alaealine ülalpeetavat.
Võib eeldada, et sissetuleku kaotamise hirmus hoidub isik edaspidi õigusrikkumiste
toimepanemisest. On alus arvata, et alaealise ülalpeetava olemasolu paneb isikut tegema
3/7
piisavalt tõsiseid järeldusi toime pandud tegudest, et edaspidi neist hoiduda. Varasemalt
kriminaalkorras karistamata isikut mõjutab ning tema igapäevast elukorraldust võib muuta
teadmine tema suhtes läbiviidavast kriminaalmenetlusest ning teadmine vajadusest võtta
toime pandud tegude eest vastutus. Isikule, kelle puhul ei ole tuvastatud väljakujunenud
retsidiivset käitumist, on praktikas olnud piisavaks mõjutuseks oportuniteediga pandav
kohustus, mis samuti eeldab isikult, kas rahalist väljaminekut igakuisest sissetulekust või
üldkasuliku töö tegemist ühiskonna hüvanguks. Ka neid meetmeid võib pidada teatud määral
karistuslikeks meetmeteks olenemata sellest, et seadus neid otsesõnu karistusena ei käsitle.
XXX elukäik on varasemalt olnud kalduv õiguskuulekusele. See annab aluse väita, et isiku
puhul on arvestades tema süü suurust toimepandud kuriteos, piisavad võimalused
oportuniteediga eripreventiivselt teda mõjutada edaspidi õigusrikkumistest hoiduma.
Tulenevalt kohtupraktikast on õiglane määrata isikule kohustus, mis on sarnases suurusjärgus
kriminaalkaristusena mõistetud rahaliste karistustega. Menetluse käigus on olnud jälgitav
kahtlustatava arusaama kujunemine enda tegevuse ebaõigsusest. Samuti tuleb arvesse võtta
asjaolu, et võimalust kohaldada oportuniteeti esitas kahtlustatava kaitsja ning kahtlustatav on
samuti sellega nõus. See näitab seda, et isik on mõistnud oma ebaõiget käitumist.
II Avalik menetlushuvi
Avaliku menetlushuvi sisustamisel tuleb hinnata karistamise eesmärki. Avaliku menetlushuvi
mõiste peab tagama seda, et karistusõiguslikud sanktsioonid säilitaksid oma ultima ratio
iseloomu ja oleksid seega tõlgendatavad karistamise eesmärkide valguses ning tagama, et
karistust kohaldataks üksnes siis, kui muudest vahenditest ei piisa ja just selle järele on tungiv
vajadus. Avaliku menetlushuvi mõiste sisustamisel ei ole legitiimsed need kaalutlused, mis ei
ole legitiimsed karistamise eesmärkidena.
Eripreventiivsete eesmärkide puhul tuleb hinnata tõenäosust, kas isik võib tulevikus jätkata
uute õigusrikkumiste toimepanemist. Sellise prognoosi puhul tuleb aluseks võtta isiku
varasem karistatus, samuti isiku üldine ühiskonnavaenulikkus ning teo iseloom.
Üldpreventiivsete eesmärkide puhul tuleb arvestada, et ühiskonna usk õiguse kehtivusse ei
kannataks. Avalik menetlushuvi olemasolu tuleb hinnata läbi toime pandud tegude arvu,
toimepanemise viisi, tagajärgede erakordsuse või muude põhjuste. Samuti tuleb hinnata, kas
tegemist on elusfääriga, mille vastu peab olema avalikkusel eriline usaldus. Kaaluda tuleks ka
vajadust karistada isikut seetõttu, et tagada õiguskorra kaitse.
Avaliku menetlushuvi määratlemise aluseks ei ole õige võtta kahtlustatava sotsiaalset staatust,
avalikkuse huvitatust konkreetse õigusküsimuse lahendamisest, samuti kaasuse kajastamist
meedias. Avalik menetlushuvi võib ajas väheneda. Üksnes õiguslikust huvist pretsedenti
loova kohtuotsuse saamise vastu ei ole eraldivõetuna avaliku menetlushuvi jaatamiseks piisav.
Kriminaalasja suunamine kohtumenetlusse ei ole põhjendatav vajadusega kontrollida
kohaldamisele kuuluva õigusnormi kehtivust või selle tõlgendamise õigsust. Avalik
menetlushuvi on olemas, kui on vaja ennetada õigusrikkumise juurdumist sotsiaalpraktikasse.
Käesoleval juhul hinnates eripreventiivsete eesmärkide saavutamise võimalikkust läbi
avalikku menetlushuvi, siis võib asuda seisukohale, et avalik menetlushuvi puudub. Seda
põhjusel, et XXX ei ole varasemalt silma paistnud järjepidevate õigusrikkumiste
toimepanemisega. Tal puuduvad kehtivad karistused. Registri andmetel ei nähtu isiku puhul
varasemaid oportuniteetide kohaldamisi. Puudub teave, et tema osas oleks varasemalt olnud
menetluses samaliigiliste rikkumistega seoses kriminaalasju. XXX puhul ei ole
kriminaalmenetluses leidnud tuvastamist tema eriline ühiskonnavaenulik käitumine.
4/7
Eripreventiivsete eesmärkide hindamisel puudub veendumus, et kriminaalkorras karistamine
oleks XXX puhul ultima ratio tagajärg, mis ainsana suudaks suunata teda õiguskuulekale
teele.
Üldpreventiivsete eesmärkide puhul hinnatuna tuleb käesoleval juhul samuti sedastada, et
avalik menetlushuvi puudub. Puudub veendumus, et üksikjuhtumina käsitletav rikkumine
oleks käesoleval juhul selline, et ilma selle eest kriminaalkorras isikut karistamata sattuks
löögi alla üldine usk õiguskorra toimimisse. XXX puhul ei saa rääkida massilisest rikkumiste
toimepanemisest. Kahtlustuse kohaselt on tegemist nelja episoodiga. Tegude tagajärg ei ole
olnud erakordne.
Hinnates, kas tegemist on elusfääriga, mille puhul on olemas eriline vajadus tagada selle
usaldusväärsus, tuleb vaadata ka seda, kas usaldusväärsuse tagamiseks on veel teisi
alternatiive või on ainult kriminaalkaristus selleks alternatiiviks. Käesoleval juhul saab väita,
et on olemas muid alternatiive usaldusväärsuse tagamiseks. Käesolevas kriminaalmenetluses
on tõestust saanud asjaolu, et töötajatel on ka ise võimalik kontrollida, nendega seotud
lepingute ja nende lisade õigsust. Samuti seda, millistest rahastusallikatest neile töötasu
makstakse. Üldises plaanis peab olema ka töötaja huvitatud enda kohta käivatest andmetest
ning temaga seotud rahaliste allikate märkimise korrektsusest.
Menetluse üks eesmärk on anda kahtlustatavale kui ka ühiskonnale signaal, et selline
käitumine ei ole kuidagi aktsepteeritav ning süüdlasele rakendatakse kohaseid meetmeid, et
minimeerida uute kuritegude toimepanemist tema poolt. Kaudselt annab see signaali ka
teistele dokumentide võltsimist kaaluvatele isikutele märku, et selliste rikkumiste puhul
kaasneb kriminaalmenetlus ning olenevalt süü suurusest järgneb ka kohane tagajärg, mis ei
tähenda seda, et alati oportuniteeti kohaldatakse. XXX kriminaalkorras karistamine ei ole
põhjendatud vajadusega tagada õiguskorra kaitse. Käesoleval juhul on õiguskorra kaitseks
olemas piisavalt muid meetmeid, mitte ainuüksi kriminaalkaristus. XXX teguviis ja
toimepandud kuritegu ei ole sellised, mis ohustaksid õiguskorra püsimist või vallandaksid
massilise dokumentide võltsimise laine.
XXX puhul avaliku menetlushuvi olemasolu hindamisel ei saa aluseks võtta seda, et teemat
on kajastatud meedias või seda, kus ta töötab. Nendel kaalutlustel isiku kriminaalkorras
karistamine ei ole kooskõlas karistusõiguse põhimõtetega. Samuti oleks nendel alustel
oportuniteedi a priori välistamine vastuolus Põhiseaduse § 12 põhimõttega, mille kohaselt on
seaduse ees kõik võrdsed. Kui seaduse kohaldamine sõltuks sellest, kas kaasust on kajastatud
meedias või mitte, siis oleks selgelt ebavõrdselt koheldud need inimesed, kelle kohta on
meedia kasvõi väikse loo avaldanud ja see välistaks mingid menetluslikud lahendusviisid.
Tegemist ei ole ka kaasusega, kus oleks vaidlust õigusnormi kehtivuse või selle
tõlgendamisega. Puudub põhjendus saavutada mingit pretsedenti kohtupraktikas. Ei nähtu
asjaolusid, mis annaks aluse väita, et olukorras, kus käesoleval juhul ei kohaldata isikule
kriminaalkaristust, siis juurdub sedalaadi õigusrikkumiste toimepanemine ühiskonnas.
Käesoleval juhul tuleb rõhutada täiendavalt veel sedagi, et tegemist ei ole koosseisu
puudumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamisega, vaid lõpetamisega, mille kohaselt on
tõenditega leidnud kinnitust isiku ebaõige käitumine ning isik on nõus võtma vabatahtlikult
vastutuse toimepandud teo eest. Avaliku menetlushuvi puudumise hindamisel tuleb
analüüsida ka aja hulka, mis on teo toimepanemisest möödunud. Antud hetkeks on juhtunust
möödunud aastaid ning selle aja jooksul ei ole tuvastatud uusi rikkumisi XXX poolt. Seega on
aja möödudes vähenenud avalik menetlushuvi.
III Kohustuse valik
5/7
KrMS § 202 lg 2 näeb ette erinevaid kohustuse variante. Kuna käesolevas kriminaalasjas ei
ole alust rääkida tekitatud kahjust, siis ei ole võimalik kohaldada KrMS § 202 lg 2 p 1
kohustust. Samuti ei ole alust kohaldada KrMS § 202 lg 2 p 4 ja 5 kohustusi. Võib eeldada, et
oportuniteedi kohaldamine on piisavalt intensiivne meede, et suunata XXX edaspidist
suhtumist dokumentide usaldusvääruses küsimuses. KrMS § 202 lg 2 p 3 kohustust teha
üldkasulikku tööd ei ole käesoleval juhul alust kohaldada. Tuleb arvesse võtta isiku
igapäevast hõivatust tööga, tema perekonna ülalpeetavate arvu, mis kõik mõjutavad isiku
võimekust nimetatud kohustust täita.
Kuna ülejäänud kohustuste variandid ei ole osutunud sobivaks, siis on valikuna üksnes KrMS
§ 202 lg 2 p 2 kohustus maksta kindel summa riigituludesse. Kohustuse suuruse hindamisel
tuleb arvesse võtta isiku sissetulekuid ja väljaminekuid. Samuti isiku süü suurust ja varasemat
praktikat samalaadsetes asjades. Arvestades, et isikul on 1 alaealine ülalpeetav, siis võib
eeldada, et tal on teatavad väljaminekud sellega seoses. Kohustuse tõttu ei ole kohane seada
raskemasse olukorda alaealise ülalpeetava seisukorda, kes ei ole toime pandud kuriteoga
seotud. Samuti tuleb arvesse võtta olemasolevat kohtupraktikat KarS § 344 lg 1 kohta, eriti
rahalise karistuse suuruseid, mis on kohus mõistnud. Sellest tulenevalt on käesoleval juhul
põhjendatud määrata isikule kohustuseks tasuda riigituludesse summa XXX eurot tähtajaga 3
kuud. Isiku keskmine päevasissetuleku suurus on XXX eurot. Kohustuse summa suurus
vastab 45 päevamäärale, kui oleks tegemist rahalise karistusega. Tähtaja pikkuse määramisel
tuleb lähtuda sellest, et oleks tagatud objektiivne võimalus isikule kohustuse täitmiseks. Liiga
lühike tähtaeg läheks vastuollu oportuniteedi kohaldamise mõttega.
Juhindudes KrMS § 202 lg-st 1 ja 7 ja 206, ringkonnaprokurör
määras:
1. Lõpetada kriminaalasjas nr 19730000276 osaliselt, see tähendab XXX osas. Muus osas
tuleb menetlust jätkata.
2. Määratud kohustuse liik ja tähtaeg: KrMS § 202 lg 2 p 2 alusel määrata XXX kohustus
tasuda riigituludesse kindel rahasumma, milleks on XXX eurot. Kohustuse täitmise
tähtajaks määrata 30.11.2020.
3. KrMS 4. peatükis loetletud tõkendite ja muude kriminaalmenetluse tagamise vahendite
tühistamine: ei ole kohaldatud.
4. Asitõendid või äravõetud või konfiskeerimisele kuuluvad objektid: XXX osas puuduvad.
5. Riiklikus sõrmejälgede registris ja riiklikus DNA-registris sisalduvate andmete
kustutamine: ei ole kantud.
6. Kriminaalmenetluse kulud: kaitsja tasud jäävad kahtlustatava kanda.
7. Vastavalt KrMS § 206 lõikele 2 tuleb kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia
viivitamata saata: kahtlustatavale ja tema kaitsjale.
8. Kannatanul on õigus vastavalt KrMS § 206 lõikele 3 tutvuda kriminaaltoimikuga
kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia saamisest alates kümne päeva jooksul Põhja
Ringkonnaprokuratuuris aadressil Lubja 4, Tallinn. Kui füüsilisest isikust kannatanu ei valda
eesti keelt, võib ta kümne päeva jooksul taotleda kriminaalmenetluse lõpetamise määruse
sisust arusaamiseks selle teksti tõlkimist emakeelde või keelde, mida ta valdab.
9. Vastavalt KrMS § 207 lõigete 2 ja 3 alusel võib kannatanu põhistatud kriminaalmenetluse
lõpetamise määruse koopia saamisest alates kümne päeva jooksul esitada kaebuse
Riigiprokuratuurile, mille asukoht on Wismari 7, Tallinn 15188.
6/7
Marek Soomaa
ringkonnaprokurör
Olen käesoleva määruse kätte saanud. Nõustun kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 202
lg 2 p 2 alusel ülaltoodud tingimustel. Olen teadlik, et kui ma ei täida tähtaegselt minule
määratud kohustust, uuendatakse KrMS § 202 lg 6 alusel kriminaalmenetlus ühe kuu jooksul
alates maksetähtaja möödumisest.
___________________
(nimi ja allkiri, kuupäev)
7/7