dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Atrvamuse edastamine

Sotsiaalministeerium · 14. september 2018
Viit
1.2-1/2370-14
Registreeritud
14. september 2018
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Tööinspektsioon
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-1 Õigusaktide kontseptsioonid, mõjude analüüsid ja väljatöötamiskavatsused (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
1.2-1/2018
Vastutaja
Liis Tõnismaa (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Tööala asekantsleri vastutusvaldkond, Tööelu arengu osakond)

Failid

  • 📎Arvamus_TLS_ja_TTOS_muutmise_VTK-le.bdoc128 KB
  • 📎Arvamus_TLS_ja_TTOS_muutmise_VTK-le.pdf129 KB

Sisu (failidest)

Riina Sikkut Teie: 09.07.2018 nr 1.2-1/2370-1 Tervise- ja tööminister Meie: 14.09.2018 nr 1.1-7/1336-1 [email protected] [email protected] Arvamus töölepingu seaduse ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse osas Austatud minister, Täname Sotsiaalministeeriumi võimaluse eest kaasa rääkida ja arvamust avaldada töölepingu seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse osas ja ka võimaluse eest osaleda 7. septembril Sotsiaalministeeriumi korraldatud eelnõu väljatöötamiskavatsuse arutelul. Pidades silmas pidevalt muutuva tööturu vajadusi ning töö tegemiseks sõlmitavate muude võlaõiguslike lepingute (eelkõige käsundi-ja töövõtulepingu) osakaalu tõusu, toetame paindlikkuse suurendamist töösuhete ning tööohutuse regulatsioonis, kui see annab tööelu osapooltele võimaluse eelistada töötajale seni veel suuremat kaitset pakkuvat töölepingulist suhet. Siiski, arvestades Tööinspektsiooni põhifunktsiooni ehk järelevalvealase tegevuse tulemusel ilmnevaid probleeme, töövaidluskomisjoni poolt lahendatavaid küsimusi ning ka tööandjate ja töötajate nõustamise käigus väljajoonistuvaid käitumismustreid ja valikuid, soovime välja tuua järgnevad väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) pinnalt esile kerkivad küsimused ja ettepanekud: 1. Miinimum ja maksimum töötundidega töölepingu sõlmimine (lk. 18-20, punkt 1.1.)  VTK kohaselt saab tööandja kutsuda töötaja tööle teatades sellest vähemalt 3 päeva ette. Kas pooled saaksid töölepinguga kokku leppida, et tööandja võib tööle kutsuda ka lühema etteteatamistähtajaga (nt 24 tundi ette teatades või kaks tundi) ja töötajal oleks sel juhul kohustus ka tööle tulla või säiliks siiski õigus keelduda, sest seaduse regulatsioon jääks töötajale soodsamaks? Üheks võimalikuks lahenduseks oleks täiendava hüvitise või kõrgema töötasu maksmine töötajale, kes on nõus lühema etteteatamistähtajaga tööle tulema ehk seadus näeks küll ette vähemalt 3päevase ette teatamise aja, kuid annaks ühtlasi võimaluse, et tööandja võib töötaja tööle kutsuda tema nõusolekul lühema ettetatamistähtajaga, makstes talle iga 3 tööpäevast vähem (lühemalt) ette teatatud päeva või tunni eest hüvitist 10% kokkulepitud tunnitasu määrast vms. Lisaks peavad aga seejuures olema järgitud igapäevase ja iganädalase puhekaja nõuded.  Kuigi VTK räägib nädalasest kokkuleppest 15-30 tundi, siis kas tööandja ja töötaja vajadusi arvestades võiks kõne alla tulla ka summeerimine ehk näiteks kokkulepe, et tööandja tagab töötamise vahemikuna 45 – 100 tundi kuus (summeeritud ühe kuu lõikes ehk kui nädala lõikes oleks võimalik kokkulepe 10 kuni 25 tundi, siis ühe kuu lõikes summeerituna 45 – 100 tundi)? Selline kokkulepe võimaldaks veelgi suuremat pandlikkust. Seejuures aga arvestades Eesti teatud sektorite töötajate palgavaesuse probleemi, tuleb tagada, et töötaja, keda kutsutakse vähem tööle, saaks siiski kätte vähemalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäärale vastava töötasu.  Ebaselgeks jääb lk. 19 lõpus välja toodud ettepanek, et „Kui töötaja sooritab kuue järjestikkuse kuu jooksul rohkem töötunde, kui minimaalselt kokku lepitud, on töötajal õigus küsida töölepingu muutmist ning uute minimaalsete töötundide määramist. /.../ kui pooled Mäealuse 2/3 / 12618 Tallinn / 626 9400 / [email protected] / www.ti.ee / Kliendiportaal eti.ti.ee Registrikood 70001969 töötundides kokkuleppele ei jõua, saab uueks minimaalseks töötundide määraks viimase kuu keskmine töötundide arv.“, sest tekib segadus, millal on tööaja kokkulepe vahemikuna ning millal siis summeeritud tööaja arvestuse rakendamine. Näide: Töötaja töötab majutus- ja toitlustussektoris, asub tööle aprillis ning tööaeg lepitakse kokku vahemikuna 10 – 25 tundi nädalas. Septembrikuuks on selge, et tegelikult töötab töötaja igal nädalal 30 tundi, sest tegemist on aktiivse hooajaga ning tema abi on pidevalt vaja. Oktoobri alguses pöördub ta tööandja poole sooviga muuta minimaalset töötundide arvu ja leppida kokku uus vahemik 30 – 40 tundi nädalas. Aga tööandjal on kohe algamas väga väikese klientide arvuga hooaeg, tal ei ole mingit soovi uut kokkulepet sõlmida. Töötaja pöörduks töövaidluskomisjoni või kohtusse uue kokkuleppe tuvastamiseks. Töövaidlusorganil ei olekski muud valikut, kui tuvastada töötaja nõude õiguspärasus viimase 6 kuu keskmise töötundide arvu pinnalt. Otsuse täitmiseks, kuid arvestades oma majandusvõimekust peab tööandja alustama sellest tulenevalt koondamisprotsessi, sest tal ei ole järgnevatel kuudel enam töötajale samas mahus tööd anda. Seega tuleb TI hinnangul hoolikalt läbi mõelda, millised töötajate õiguste tagamise mehhanismid on sellise paindlikkuse puhul eesmärgipärased või siis hoopiski kaotavad esialgse mõtte. Kui iga 6 kuu tagant kokkulepitud miinimum automaatselt tõuseb, siis ei ole sisuliselt kokkulepet vahemikuna ju vaja.  VTK-st ei selgu, miks on kavas seada piirang konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimiseks juhtudel, kui pooled on tööajas kokku leppinud vahemikuna. Selgitusena on küll lisatud, et „Konkurentsipiirangu kokkulepe võib takistada töötajal teiste tööandjate juures töötamist. Samas on sellise ebapüsiva sissetulekuga töölepingu alusel töötamise puhul oluline, et töötajal on võimalus ka mujalt sissetulekut teenida.“ Sellise kavatsuse elluviimisel tekib ebavõrdne olukord, kus osalise tööajaga (ilma vahemikuta) töötava töötajaga saab konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmida, aga vahemikuga tööaja korral ei saa. TI praktika kohaselt töötatakse täna juba kuude lõikes erineva koormusega reklaami, turunduse ja IT valdkondades. Võib eeldada, et need on valdkonnad, kus hakataks kasutama ka vahemike kokkuleppeid tööaja osas. Konkurentsipiirangu kokkuleppe keelamine seda aga ei võimaldaks.  Ebaselge on ka VTK eesmärk piirata tööaja vahemikuga kokkuleppe sõlmimist selleks, et asendada töötajaid, kelle töölepingud on viimase kuue kuu jooksul üles öeldud majanduslikel põhjustel. Mis on sellise piirangu eesmärk näiteks olukorras, kui tööandjal ei ole enam 40 tundi nädalas tööd anda (tellimuste maht on vähenenud), tal on tekkinud TLS § 89 mõistes koondamisolukord, senine töötaja ei ole pakutud osalise tööajaga nõus olnud ning see on viinud tema koondamiseni. Nüüd võib küll tema asemele tööle võtta töötaja, kes on osalise tööaja kokkuleppega nõus ehk näiteks nõus töötama 20 tundi nädalas, aga ei tohi võtta töötajat, kes oleks valmis töötama vastavalt võimalusele ehk kokkuleppe alusel konkreetses tööaja vahemikus, näiteks 18-22 tundi nädalas? 2. Iseseisva otsustuspädevusega töötaja kasutamine (lk. 20-21, punkt 1.2.)  Tuginedes varem kehtinud töö- ja puhkeaja seaduse regulatsioonile, mis võimaldas iseseisva otsustuspädevusega töötaja määramist ning selle regulatsiooni kehtivuse ajal ilmnenud probleeme, peame väga oluliseks, et seadus määratleks võimalikult täpselt iseseisva otsustuspädevusega töötaja mõiste ja piiritleks tegevusvaldkonnad (Üks vanem artikkel sel teemal https://www.aripaev.ee/uudised/2002/08/25/muugimehel-on-voimalik-oma- tooaega-korraldada).  Iseseisva otsustuspädevusega töötajate gruppida määramisel, tuleks lähtuda eelkõige tööga kaasneva terviseriski hinnangust, näiteks hinnangust töökeskkonna füsioloogilisele ohutegurile. Teatud riskide ilmnemisel või kõrge riskitaseme puhul ei tohiks töötajale iseseisvat otsustuspädevust tööaja osas lubada ning tööinspektoril peab olema õigus, arvestades töökeskkonna riskide hindamise tulemusi ning tegelikku olukorda, keelata töö jätkamine iseseisva otsustuspädevusega, et vähendada töötaja kutsehaigestumise kujunemise riski või tööõnnetusse sattumise riski. Märgime, et eriti keeruliseks võib kujuneda kaugtööd tegeva ja tööaja osas iseseisva otsustuspädevusega töötaja tervise säilimise tagamine, kui inimene ise endale piire seada ei oska.  VTK lk. 21 on välja tood võimaliku regulatsiooni kirjeldus, nimetades seejuures, et „Iseseisva 2 otsustuspädevusega töötaja puhul on võimalik teha erisus järgmistes reeglites: igapäevane puhkeaeg, tööpäevasisesed vaheajad, öötöö, iganädalane puhkeaeg, summeerimisperiood, maksimaalne iganädalane tööaeg.“, kuid nimetamata on jäänud ületunnitöö. 3. Tähtajalise töölepingu sõlmimise paindlikkuse suurendamine (lk. 21-24, punkt 2.)  Kui kehtiv töölepingu seadus võimaldab tähtajalise töölepingu sõlmimist kuni 5 aastaks, siis VTK-ga soovitakse perioodi lühendada 3 aastale, kuigi samas antakse võimalus tähtajalise töölepingu sõlmimiseks poolte kokkuleppel. Lepingu maksimaalse kestuse tähtaja lühendamine viielt kolmele aastale ei pruugi kanda soovitud eesmärki. Näiteks juhul, kui töötaja võetakse tööle 5 aastat kestva programmi/ projekti raames, on lepingu tähtaeg otseselt seotud programmi tähtajaga. Kui nüüd seadus võimaldaks siiski lepingu sõlmimist vaid 3 aastaks, siis ei oleks 3-aastase tähtajalise lepingu sõlmimiseks õiguslikku põhjendust ning ainus võimalus oleks tähtajatu töölepingu sõlmimine, mis lõppeks koondamisolukorraga programmi/projekti lõppedes. Paindlikkuse tagamiseks võiks hoopis seadusandja võimaldada mõjuva põhjuse olemasolul pikema tähtajaga tähtajalise töölepingu sõlmimist.  Nii nõustamisteenuse osutamise kui järelevalves ilmneva praktika tulemusel saame väita, et nii töötajatel kui tööandjatel on ootus saada enam võimalusi (õiguslikult pädevaid põhjusi) tähtajalise töölepingu sõlmimiseks. Ehk ka töötajatel on sageli ootus asuda tööle vaid piiratud ajaks (töötajast endast tuleneval põhjusel) ning kindlasti mitte määramata tähtajaga töölepinguga. Kahtlemata peab regulatsioon olema piisav, et vältida kuritarvitusi, kuid kaitsemehhanis toimib ka läbi töölepingu tähtajalisuse vaidlustamise võimaluse. Muidugi tuleb lisaks märkida, et praktikas sõlmitakse määramata tähtajaga töölepinguid poolte kokkuleppel ümber tähtajalisteks sel eesmärgil, et töösuhte lõppemisel tekiks töötuks jääval inimesel taotleda Eesti Töötukassas arvele võttes töötuskindlustushüvitist. 4. Töötervishoiu ja tööohutuse nõuete järgimine IKT-põhise kaugtöö korral, kui see on mõistlikult teostatav (lk. 24-28, punkt 3.)  Eelmisel aastal sõlmisid sotsiaalpartnerid kaugtöö tegemise tingimuste kokkuleppe https://www.employers.ee/uudised/kaugtoo-kokkulepe-10-olulist-punkti-millega-kaugtoo- tegemisel-tuleb-arvestada/  Tööinspektsiooni nägemuse kohaselt tuleks õigusselguse ning töösuhte poolte huvides reguleerida seaduse tasandil konkreetsed tingimused, milles pooled peavad enne kaugtöö tegemist omavahel kirjalikult kokku leppima. Ühtlasi tuleks aga mõelda ka nendele kokkulepetele, mis tuleks lugeda töötaja huvides algusest peale tühiseks ehk et kokkuleppega ei ole võimalik asetada töötajat seoses kaugtööga ebavõrdsesse olukorda või jätta ta ilma õigustest ja tagatistest, mis tööandja ruumides töötades oleksid olemas.  Oluline on regulatsiooni loomisel eristada ka see, kelle initsiatiivil kaugtöö tegemine toimub ning poolte õiguste ja kohustuste määramisel tuleb selle asjaoluga ka arvestada. Oleme järelevalve kavandamisel kokku puutunud ettevõtetega, kelle töötajad loovad küll äriühingu huvides ning alludes kellegi juhtimisele ja kontrollile väärtusi, kuid ettevõttel puudub igasugune tegevuskoht (ÄR-s on tegevuskoha aadressiks juhatuse liikme või omaniku elukoht, kus reaalselt keegi tööd ei tee) ja töötaja töölesaamise eeltingimuseks on kaugtöö tegemise võimekus (st tööle kandideerijal on juba endal olemas kaugtöökoht, millesse ettevõte panustama ei peaks), sest ettevõte ei soovi kontoriga seotud kulusid. Kirjeldatud olukorras on töötaja nö sundseisus ja ei saa ise otsustada kaugtöö tegemise üle, sest initsiatiiv tuleb selgelt tööandja poolt. Hoopis teistsugune on aga olukord juhul, kui kaugtöö tegemise soov tuleb töötajalt, näiteks selleks, et olla produktiivsem (loometöö kulgeb kodus paremini) või töö- ja pereelu ühitamiseks. Siis on huvi tingitud töötajast endast. Järelikult on ka töökeskkonnaga seotud vajadused ja võimalused 3 esimesena kirjeldatud olukorrast erinevad. Kaugtöö tegemise initsiatiivile tuginemine võimaldab eristada ka vastutust töökeskkonna korraldamise eest, kuid tingib muuhulgas vajaduse täpsustada kutsehaigestumise kujunemise hindamise kriteeriume ja ka tööõnnetuse mõiste laiendamist või avamist sel moel, et see oleks sisustav ka kaugtöö tegemise tingimustes.  VTK keskendub IKT põhisele kaugtöö tegemisele, kuid tulevikus tuleb siiski mõelda ka muudele juhtudele, kus töötajale on kaugtöö tegemise võimalus antud ning see ei toimu IKT põhiselt, vaid talle tööandja poolt koju antud töövahendi abil. Näiteks leidub Eestis õmblusettevõtteid, kelle töötajad teevad tööd tööandja õmblusmasina, neetimismasina jmt enda kodus ehk töötajale on väljastatud seade, aga töökoha kujundamine on sisuliselt ikkagi jäetud töötaja enda vastutusele. See olukord vajaks täpsemat reguleerimist, et töötaja ohutus ning tervise säilimine oleks tagatud.  Kaugtöö puhul oleks üheks võimaluseks tööandja kohustus konkreetsete ajavahemike tagant töötajaga töötingimused läbi arutada (näiteks kord aastas), et tal oleks ülevaade, mis tingimustes ikkagi tegelikult töö tegemine toimub ja kas töötaja ikka saab aru riskidest, mis nende tingimustega kaasnevad. IKTpõhise kaugtöö puhul on levinud töötamine mitte ainult kodus, vaid ka autos, rongis, bussis, kohvikus, kaugtöökontoris, sh välismaal olles jne. ehk tingimused võivad olla erinevad ning töötajat võivad hakata ohustama tegurid, mida koduses keskkonnas ei esine või millele tööandja töökeskkonna riske hinnates ei ole ise osanud mõelda, seda ette näha, kuid peaks sellest kindlasti teadlik olema. 5. Kolmandast riigist ajutiselt Eestisse lähetatud töötaja tervise ja ohutus on kaitstud (lk. 29, punkt 4.)  Välismaalaste seaduse § 190 märkega 19 kohaselt „Ettevõtjasiseselt üleviidud töötajale kohaldatakse töötervishoiu ja tööohutuse seadust ka siis, kui see on talle vähem soodne kui välisriigi seaduse sätted. Käesolevas lõikes nimetatud nõuete täitmise tagab käesoleva seaduse § 190 14 alusel töötamise korral vastuvõttev üksus.“ Peamine küsimus, kas kõik Eestisse EL riikidest (sh ELTTS) alusel või kolmandatest riikidest tulnud töötajate töökeskkond on riigi kontrolli all ning TTOS nõuded laienevad või mitte? Õigusselguse huvides tuleks laiendada TTOS kohaldusala. 6. Ühisel töökohal võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel töötavate isikute tervis ja ohutus on kaitstud (lk. 29, punkt 5.)  VTK-s on segadus terminites: täpsustamist vajab, et - VÕS lepingu alusel osutatakse teenust, mitte ei töötata; - Kes on vastutav töid korraldav isik mitmekordse alltöövõtuahela korral, kas siin saaks rääkida siiski peatöövõtja vastutusest või täpsustada muul moel selgemalt vastutava isiku mõiste; - Kes vastutab näiteks juuksurisalongis, kui toimub nö töökoha rent FIE-le või käsundisaajale või mitmele erinevale isikule, kellest osad viibivad töökeskkonnas üheaegselt, teised aga mitte. Kes vastutab sellise töökeskkonna eest tervikuna? Mil määral saab seda vastutust jagada teenuse osutajate vahel? Kes koordineerib ühistegevust? - Kas juhul, kui ühiselt tegutsevad ainult VÕS lepinguga ja/või JI ja/või FIE-d ei saaks üldse TTOS kohaldamisest rääkida või siiski saab ehk kas TTOS kohaldamine eeldab, et vähemalt üks tööd tegev isik on töölepinguline töötaja? Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Maret Maripuu Peadirektor 4 Meeli Miidla-Vanatalu 6269 421 [email protected] 5 Riina Sikkut Teie: 09.07.2018 nr 1.2-1/2370-1 Tervise- ja tööminister Meie: 14.09.2018 nr 1.1-7/1336-1 [email protected] [email protected] Arvamus töölepingu seaduse ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse osas Austatud minister, Täname Sotsiaalministeeriumi võimaluse eest kaasa rääkida ja arvamust avaldada töölepingu seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse osas ja ka võimaluse eest osaleda 7. septembril Sotsiaalministeeriumi korraldatud eelnõu väljatöötamiskavatsuse arutelul. Pidades silmas pidevalt muutuva tööturu vajadusi ning töö tegemiseks sõlmitavate muude võlaõiguslike lepingute (eelkõige käsundi-ja töövõtulepingu) osakaalu tõusu, toetame paindlikkuse suurendamist töösuhete ning tööohutuse regulatsioonis, kui see annab tööelu osapooltele võimaluse eelistada töötajale seni veel suuremat kaitset pakkuvat töölepingulist suhet. Siiski, arvestades Tööinspektsiooni põhifunktsiooni ehk järelevalvealase tegevuse tulemusel ilmnevaid probleeme, töövaidluskomisjoni poolt lahendatavaid küsimusi ning ka tööandjate ja töötajate nõustamise käigus väljajoonistuvaid käitumismustreid ja valikuid, soovime välja tuua järgnevad väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) pinnalt esile kerkivad küsimused ja ettepanekud: 1. Miinimum ja maksimum töötundidega töölepingu sõlmimine (lk. 18-20, punkt 1.1.)  VTK kohaselt saab tööandja kutsuda töötaja tööle teatades sellest vähemalt 3 päeva ette. Kas pooled saaksid töölepinguga kokku leppida, et tööandja võib tööle kutsuda ka lühema etteteatamistähtajaga (nt 24 tundi ette teatades või kaks tundi) ja töötajal oleks sel juhul kohustus ka tööle tulla või säiliks siiski õigus keelduda, sest seaduse regulatsioon jääks töötajale soodsamaks? Üheks võimalikuks lahenduseks oleks täiendava hüvitise või kõrgema töötasu maksmine töötajale, kes on nõus lühema etteteatamistähtajaga tööle tulema ehk seadus näeks küll ette vähemalt 3päevase ette teatamise aja, kuid annaks ühtlasi võimaluse, et tööandja võib töötaja tööle kutsuda tema nõusolekul lühema ettetatamistähtajaga, makstes talle iga 3 tööpäevast vähem (lühemalt) ette teatatud päeva või tunni eest hüvitist 10% kokkulepitud tunnitasu määrast vms. Lisaks peavad aga seejuures olema järgitud igapäevase ja iganädalase puhekaja nõuded.  Kuigi VTK räägib nädalasest kokkuleppest 15-30 tundi, siis kas tööandja ja töötaja vajadusi arvestades võiks kõne alla tulla ka summeerimine ehk näiteks kokkulepe, et tööandja tagab töötamise vahemikuna 45 – 100 tundi kuus (summeeritud ühe kuu lõikes ehk kui nädala lõikes oleks võimalik kokkulepe 10 kuni 25 tundi, siis ühe kuu lõikes summeerituna 45 – 100 tundi)? Selline kokkulepe võimaldaks veelgi suuremat pandlikkust. Seejuures aga arvestades Eesti teatud sektorite töötajate palgavaesuse probleemi, tuleb tagada, et töötaja, keda kutsutakse vähem tööle, saaks siiski kätte vähemalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäärale vastava töötasu.  Ebaselgeks jääb lk. 19 lõpus välja toodud ettepanek, et „Kui töötaja sooritab kuue järjestikkuse kuu jooksul rohkem töötunde, kui minimaalselt kokku lepitud, on töötajal õigus küsida töölepingu muutmist ning uute minimaalsete töötundide määramist. /.../ kui pooled Mäealuse 2/3 / 12618 Tallinn / 626 9400 / [email protected] / www.ti.ee / Kliendiportaal eti.ti.ee Registrikood 70001969 töötundides kokkuleppele ei jõua, saab uueks minimaalseks töötundide määraks viimase kuu keskmine töötundide arv.“, sest tekib segadus, millal on tööaja kokkulepe vahemikuna ning millal siis summeeritud tööaja arvestuse rakendamine. Näide: Töötaja töötab majutus- ja toitlustussektoris, asub tööle aprillis ning tööaeg lepitakse kokku vahemikuna 10 – 25 tundi nädalas. Septembrikuuks on selge, et tegelikult töötab töötaja igal nädalal 30 tundi, sest tegemist on aktiivse hooajaga ning tema abi on pidevalt vaja. Oktoobri alguses pöördub ta tööandja poole sooviga muuta minimaalset töötundide arvu ja leppida kokku uus vahemik 30 – 40 tundi nädalas. Aga tööandjal on kohe algamas väga väikese klientide arvuga hooaeg, tal ei ole mingit soovi uut kokkulepet sõlmida. Töötaja pöörduks töövaidluskomisjoni või kohtusse uue kokkuleppe tuvastamiseks. Töövaidlusorganil ei olekski muud valikut, kui tuvastada töötaja nõude õiguspärasus viimase 6 kuu keskmise töötundide arvu pinnalt. Otsuse täitmiseks, kuid arvestades oma majandusvõimekust peab tööandja alustama sellest tulenevalt koondamisprotsessi, sest tal ei ole järgnevatel kuudel enam töötajale samas mahus tööd anda. Seega tuleb TI hinnangul hoolikalt läbi mõelda, millised töötajate õiguste tagamise mehhanismid on sellise paindlikkuse puhul eesmärgipärased või siis hoopiski kaotavad esialgse mõtte. Kui iga 6 kuu tagant kokkulepitud miinimum automaatselt tõuseb, siis ei ole sisuliselt kokkulepet vahemikuna ju vaja.  VTK-st ei selgu, miks on kavas seada piirang konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimiseks juhtudel, kui pooled on tööajas kokku leppinud vahemikuna. Selgitusena on küll lisatud, et „Konkurentsipiirangu kokkulepe võib takistada töötajal teiste tööandjate juures töötamist. Samas on sellise ebapüsiva sissetulekuga töölepingu alusel töötamise puhul oluline, et töötajal on võimalus ka mujalt sissetulekut teenida.“ Sellise kavatsuse elluviimisel tekib ebavõrdne olukord, kus osalise tööajaga (ilma vahemikuta) töötava töötajaga saab konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmida, aga vahemikuga tööaja korral ei saa. TI praktika kohaselt töötatakse täna juba kuude lõikes erineva koormusega reklaami, turunduse ja IT valdkondades. Võib eeldada, et need on valdkonnad, kus hakataks kasutama ka vahemike kokkuleppeid tööaja osas. Konkurentsipiirangu kokkuleppe keelamine seda aga ei võimaldaks.  Ebaselge on ka VTK eesmärk piirata tööaja vahemikuga kokkuleppe sõlmimist selleks, et asendada töötajaid, kelle töölepingud on viimase kuue kuu jooksul üles öeldud majanduslikel põhjustel. Mis on sellise piirangu eesmärk näiteks olukorras, kui tööandjal ei ole enam 40 tundi nädalas tööd anda (tellimuste maht on vähenenud), tal on tekkinud TLS § 89 mõistes koondamisolukord, senine töötaja ei ole pakutud osalise tööajaga nõus olnud ning see on viinud tema koondamiseni. Nüüd võib küll tema asemele tööle võtta töötaja, kes on osalise tööaja kokkuleppega nõus ehk näiteks nõus töötama 20 tundi nädalas, aga ei tohi võtta töötajat, kes oleks valmis töötama vastavalt võimalusele ehk kokkuleppe alusel konkreetses tööaja vahemikus, näiteks 18-22 tundi nädalas? 2. Iseseisva otsustuspädevusega töötaja kasutamine (lk. 20-21, punkt 1.2.)  Tuginedes varem kehtinud töö- ja puhkeaja seaduse regulatsioonile, mis võimaldas iseseisva otsustuspädevusega töötaja määramist ning selle regulatsiooni kehtivuse ajal ilmnenud probleeme, peame väga oluliseks, et seadus määratleks võimalikult täpselt iseseisva otsustuspädevusega töötaja mõiste ja piiritleks tegevusvaldkonnad (Üks vanem artikkel sel teemal https://www.aripaev.ee/uudised/2002/08/25/muugimehel-on-voimalik-oma- tooaega-korraldada).  Iseseisva otsustuspädevusega töötajate gruppida määramisel, tuleks lähtuda eelkõige tööga kaasneva terviseriski hinnangust, näiteks hinnangust töökeskkonna füsioloogilisele ohutegurile. Teatud riskide ilmnemisel või kõrge riskitaseme puhul ei tohiks töötajale iseseisvat otsustuspädevust tööaja osas lubada ning tööinspektoril peab olema õigus, arvestades töökeskkonna riskide hindamise tulemusi ning tegelikku olukorda, keelata töö jätkamine iseseisva otsustuspädevusega, et vähendada töötaja kutsehaigestumise kujunemise riski või tööõnnetusse sattumise riski. Märgime, et eriti keeruliseks võib kujuneda kaugtööd tegeva ja tööaja osas iseseisva otsustuspädevusega töötaja tervise säilimise tagamine, kui inimene ise endale piire seada ei oska.  VTK lk. 21 on välja tood võimaliku regulatsiooni kirjeldus, nimetades seejuures, et „Iseseisva 2 otsustuspädevusega töötaja puhul on võimalik teha erisus järgmistes reeglites: igapäevane puhkeaeg, tööpäevasisesed vaheajad, öötöö, iganädalane puhkeaeg, summeerimisperiood, maksimaalne iganädalane tööaeg.“, kuid nimetamata on jäänud ületunnitöö. 3. Tähtajalise töölepingu sõlmimise paindlikkuse suurendamine (lk. 21-24, punkt 2.)  Kui kehtiv töölepingu seadus võimaldab tähtajalise töölepingu sõlmimist kuni 5 aastaks, siis VTK-ga soovitakse perioodi lühendada 3 aastale, kuigi samas antakse võimalus tähtajalise töölepingu sõlmimiseks poolte kokkuleppel. Lepingu maksimaalse kestuse tähtaja lühendamine viielt kolmele aastale ei pruugi kanda soovitud eesmärki. Näiteks juhul, kui töötaja võetakse tööle 5 aastat kestva programmi/ projekti raames, on lepingu tähtaeg otseselt seotud programmi tähtajaga. Kui nüüd seadus võimaldaks siiski lepingu sõlmimist vaid 3 aastaks, siis ei oleks 3-aastase tähtajalise lepingu sõlmimiseks õiguslikku põhjendust ning ainus võimalus oleks tähtajatu töölepingu sõlmimine, mis lõppeks koondamisolukorraga programmi/projekti lõppedes. Paindlikkuse tagamiseks võiks hoopis seadusandja võimaldada mõjuva põhjuse olemasolul pikema tähtajaga tähtajalise töölepingu sõlmimist.  Nii nõustamisteenuse osutamise kui järelevalves ilmneva praktika tulemusel saame väita, et nii töötajatel kui tööandjatel on ootus saada enam võimalusi (õiguslikult pädevaid põhjusi) tähtajalise töölepingu sõlmimiseks. Ehk ka töötajatel on sageli ootus asuda tööle vaid piiratud ajaks (töötajast endast tuleneval põhjusel) ning kindlasti mitte määramata tähtajaga töölepinguga. Kahtlemata peab regulatsioon olema piisav, et vältida kuritarvitusi, kuid kaitsemehhanis toimib ka läbi töölepingu tähtajalisuse vaidlustamise võimaluse. Muidugi tuleb lisaks märkida, et praktikas sõlmitakse määramata tähtajaga töölepinguid poolte kokkuleppel ümber tähtajalisteks sel eesmärgil, et töösuhte lõppemisel tekiks töötuks jääval inimesel taotleda Eesti Töötukassas arvele võttes töötuskindlustushüvitist. 4. Töötervishoiu ja tööohutuse nõuete järgimine IKT-põhise kaugtöö korral, kui see on mõistlikult teostatav (lk. 24-28, punkt 3.)  Eelmisel aastal sõlmisid sotsiaalpartnerid kaugtöö tegemise tingimuste kokkuleppe https://www.employers.ee/uudised/kaugtoo-kokkulepe-10-olulist-punkti-millega-kaugtoo- tegemisel-tuleb-arvestada/  Tööinspektsiooni nägemuse kohaselt tuleks õigusselguse ning töösuhte poolte huvides reguleerida seaduse tasandil konkreetsed tingimused, milles pooled peavad enne kaugtöö tegemist omavahel kirjalikult kokku leppima. Ühtlasi tuleks aga mõelda ka nendele kokkulepetele, mis tuleks lugeda töötaja huvides algusest peale tühiseks ehk et kokkuleppega ei ole võimalik asetada töötajat seoses kaugtööga ebavõrdsesse olukorda või jätta ta ilma õigustest ja tagatistest, mis tööandja ruumides töötades oleksid olemas.  Oluline on regulatsiooni loomisel eristada ka see, kelle initsiatiivil kaugtöö tegemine toimub ning poolte õiguste ja kohustuste määramisel tuleb selle asjaoluga ka arvestada. Oleme järelevalve kavandamisel kokku puutunud ettevõtetega, kelle töötajad loovad küll äriühingu huvides ning alludes kellegi juhtimisele ja kontrollile väärtusi, kuid ettevõttel puudub igasugune tegevuskoht (ÄR-s on tegevuskoha aadressiks juhatuse liikme või omaniku elukoht, kus reaalselt keegi tööd ei tee) ja töötaja töölesaamise eeltingimuseks on kaugtöö tegemise võimekus (st tööle kandideerijal on juba endal olemas kaugtöökoht, millesse ettevõte panustama ei peaks), sest ettevõte ei soovi kontoriga seotud kulusid. Kirjeldatud olukorras on töötaja nö sundseisus ja ei saa ise otsustada kaugtöö tegemise üle, sest initsiatiiv tuleb selgelt tööandja poolt. Hoopis teistsugune on aga olukord juhul, kui kaugtöö tegemise soov tuleb töötajalt, näiteks selleks, et olla produktiivsem (loometöö kulgeb kodus paremini) või töö- ja pereelu ühitamiseks. Siis on huvi tingitud töötajast endast. Järelikult on ka töökeskkonnaga seotud vajadused ja võimalused 3 esimesena kirjeldatud olukorrast erinevad. Kaugtöö tegemise initsiatiivile tuginemine võimaldab eristada ka vastutust töökeskkonna korraldamise eest, kuid tingib muuhulgas vajaduse täpsustada kutsehaigestumise kujunemise hindamise kriteeriume ja ka tööõnnetuse mõiste laiendamist või avamist sel moel, et see oleks sisustav ka kaugtöö tegemise tingimustes.  VTK keskendub IKT põhisele kaugtöö tegemisele, kuid tulevikus tuleb siiski mõelda ka muudele juhtudele, kus töötajale on kaugtöö tegemise võimalus antud ning see ei toimu IKT põhiselt, vaid talle tööandja poolt koju antud töövahendi abil. Näiteks leidub Eestis õmblusettevõtteid, kelle töötajad teevad tööd tööandja õmblusmasina, neetimismasina jmt enda kodus ehk töötajale on väljastatud seade, aga töökoha kujundamine on sisuliselt ikkagi jäetud töötaja enda vastutusele. See olukord vajaks täpsemat reguleerimist, et töötaja ohutus ning tervise säilimine oleks tagatud.  Kaugtöö puhul oleks üheks võimaluseks tööandja kohustus konkreetsete ajavahemike tagant töötajaga töötingimused läbi arutada (näiteks kord aastas), et tal oleks ülevaade, mis tingimustes ikkagi tegelikult töö tegemine toimub ja kas töötaja ikka saab aru riskidest, mis nende tingimustega kaasnevad. IKTpõhise kaugtöö puhul on levinud töötamine mitte ainult kodus, vaid ka autos, rongis, bussis, kohvikus, kaugtöökontoris, sh välismaal olles jne. ehk tingimused võivad olla erinevad ning töötajat võivad hakata ohustama tegurid, mida koduses keskkonnas ei esine või millele tööandja töökeskkonna riske hinnates ei ole ise osanud mõelda, seda ette näha, kuid peaks sellest kindlasti teadlik olema. 5. Kolmandast riigist ajutiselt Eestisse lähetatud töötaja tervise ja ohutus on kaitstud (lk. 29, punkt 4.)  Välismaalaste seaduse § 190 märkega 19 kohaselt „Ettevõtjasiseselt üleviidud töötajale kohaldatakse töötervishoiu ja tööohutuse seadust ka siis, kui see on talle vähem soodne kui välisriigi seaduse sätted. Käesolevas lõikes nimetatud nõuete täitmise tagab käesoleva seaduse § 190 14 alusel töötamise korral vastuvõttev üksus.“ Peamine küsimus, kas kõik Eestisse EL riikidest (sh ELTTS) alusel või kolmandatest riikidest tulnud töötajate töökeskkond on riigi kontrolli all ning TTOS nõuded laienevad või mitte? Õigusselguse huvides tuleks laiendada TTOS kohaldusala. 6. Ühisel töökohal võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel töötavate isikute tervis ja ohutus on kaitstud (lk. 29, punkt 5.)  VTK-s on segadus terminites: täpsustamist vajab, et - VÕS lepingu alusel osutatakse teenust, mitte ei töötata; - Kes on vastutav töid korraldav isik mitmekordse alltöövõtuahela korral, kas siin saaks rääkida siiski peatöövõtja vastutusest või täpsustada muul moel selgemalt vastutava isiku mõiste; - Kes vastutab näiteks juuksurisalongis, kui toimub nö töökoha rent FIE-le või käsundisaajale või mitmele erinevale isikule, kellest osad viibivad töökeskkonnas üheaegselt, teised aga mitte. Kes vastutab sellise töökeskkonna eest tervikuna? Mil määral saab seda vastutust jagada teenuse osutajate vahel? Kes koordineerib ühistegevust? - Kas juhul, kui ühiselt tegutsevad ainult VÕS lepinguga ja/või JI ja/või FIE-d ei saaks üldse TTOS kohaldamisest rääkida või siiski saab ehk kas TTOS kohaldamine eeldab, et vähemalt üks tööd tegev isik on töölepinguline töötaja? Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Maret Maripuu Peadirektor 4 Meeli Miidla-Vanatalu 6269 421 [email protected] 5
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel