Riina Sikkut Teie: 09.07.2018 nr 1.2-1/2370-1
Tervise- ja tööminister
Meie: 14.09.2018 nr 1.1-7/1336-1
[email protected]
[email protected]
Arvamus töölepingu seaduse ja töötervishoiu
ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse
eelnõu väljatöötamise kavatsuse osas
Austatud minister,
Täname Sotsiaalministeeriumi võimaluse eest kaasa rääkida ja arvamust avaldada töölepingu
seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise
kavatsuse osas ja ka võimaluse eest osaleda 7. septembril Sotsiaalministeeriumi korraldatud eelnõu
väljatöötamiskavatsuse arutelul.
Pidades silmas pidevalt muutuva tööturu vajadusi ning töö tegemiseks sõlmitavate muude
võlaõiguslike lepingute (eelkõige käsundi-ja töövõtulepingu) osakaalu tõusu, toetame paindlikkuse
suurendamist töösuhete ning tööohutuse regulatsioonis, kui see annab tööelu osapooltele võimaluse
eelistada töötajale seni veel suuremat kaitset pakkuvat töölepingulist suhet.
Siiski, arvestades Tööinspektsiooni põhifunktsiooni ehk järelevalvealase tegevuse tulemusel
ilmnevaid probleeme, töövaidluskomisjoni poolt lahendatavaid küsimusi ning ka tööandjate ja
töötajate nõustamise käigus väljajoonistuvaid käitumismustreid ja valikuid, soovime välja tuua
järgnevad väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) pinnalt esile kerkivad küsimused ja ettepanekud:
1. Miinimum ja maksimum töötundidega töölepingu sõlmimine (lk. 18-20, punkt 1.1.)
VTK kohaselt saab tööandja kutsuda töötaja tööle teatades sellest vähemalt 3 päeva ette.
Kas pooled saaksid töölepinguga kokku leppida, et tööandja võib tööle kutsuda ka lühema
etteteatamistähtajaga (nt 24 tundi ette teatades või kaks tundi) ja töötajal oleks sel juhul kohustus
ka tööle tulla või säiliks siiski õigus keelduda, sest seaduse regulatsioon jääks töötajale soodsamaks?
Üheks võimalikuks lahenduseks oleks täiendava hüvitise või kõrgema töötasu maksmine töötajale,
kes on nõus lühema etteteatamistähtajaga tööle tulema ehk seadus näeks küll ette vähemalt
3päevase ette teatamise aja, kuid annaks ühtlasi võimaluse, et tööandja võib töötaja tööle kutsuda
tema nõusolekul lühema ettetatamistähtajaga, makstes talle iga 3 tööpäevast vähem (lühemalt) ette
teatatud päeva või tunni eest hüvitist 10% kokkulepitud tunnitasu määrast vms. Lisaks peavad aga
seejuures olema järgitud igapäevase ja iganädalase puhekaja nõuded.
Kuigi VTK räägib nädalasest kokkuleppest 15-30 tundi, siis kas tööandja ja töötaja vajadusi
arvestades võiks kõne alla tulla ka summeerimine ehk näiteks kokkulepe, et tööandja tagab
töötamise vahemikuna 45 – 100 tundi kuus (summeeritud ühe kuu lõikes ehk kui nädala
lõikes oleks võimalik kokkulepe 10 kuni 25 tundi, siis ühe kuu lõikes summeerituna 45 – 100
tundi)? Selline kokkulepe võimaldaks veelgi suuremat pandlikkust.
Seejuures aga arvestades Eesti teatud sektorite töötajate palgavaesuse probleemi, tuleb tagada, et
töötaja, keda kutsutakse vähem tööle, saaks siiski kätte vähemalt Vabariigi Valitsuse poolt
kehtestatud töötasu alammäärale vastava töötasu.
Ebaselgeks jääb lk. 19 lõpus välja toodud ettepanek, et „Kui töötaja sooritab kuue
järjestikkuse kuu jooksul rohkem töötunde, kui minimaalselt kokku lepitud, on töötajal õigus
küsida töölepingu muutmist ning uute minimaalsete töötundide määramist. /.../ kui pooled
Mäealuse 2/3 / 12618 Tallinn / 626 9400 /
[email protected] / www.ti.ee / Kliendiportaal eti.ti.ee
Registrikood 70001969
töötundides kokkuleppele ei jõua, saab uueks minimaalseks töötundide määraks viimase kuu
keskmine töötundide arv.“, sest tekib segadus, millal on tööaja kokkulepe vahemikuna ning
millal siis summeeritud tööaja arvestuse rakendamine.
Näide: Töötaja töötab majutus- ja toitlustussektoris, asub tööle aprillis ning tööaeg lepitakse kokku
vahemikuna 10 – 25 tundi nädalas. Septembrikuuks on selge, et tegelikult töötab töötaja igal nädalal
30 tundi, sest tegemist on aktiivse hooajaga ning tema abi on pidevalt vaja. Oktoobri alguses pöördub
ta tööandja poole sooviga muuta minimaalset töötundide arvu ja leppida kokku uus vahemik 30 – 40
tundi nädalas. Aga tööandjal on kohe algamas väga väikese klientide arvuga hooaeg, tal ei ole mingit
soovi uut kokkulepet sõlmida. Töötaja pöörduks töövaidluskomisjoni või kohtusse uue kokkuleppe
tuvastamiseks. Töövaidlusorganil ei olekski muud valikut, kui tuvastada töötaja nõude õiguspärasus
viimase 6 kuu keskmise töötundide arvu pinnalt. Otsuse täitmiseks, kuid arvestades oma
majandusvõimekust peab tööandja alustama sellest tulenevalt koondamisprotsessi, sest tal ei ole
järgnevatel kuudel enam töötajale samas mahus tööd anda.
Seega tuleb TI hinnangul hoolikalt läbi mõelda, millised töötajate õiguste tagamise mehhanismid on
sellise paindlikkuse puhul eesmärgipärased või siis hoopiski kaotavad esialgse mõtte. Kui iga 6 kuu
tagant kokkulepitud miinimum automaatselt tõuseb, siis ei ole sisuliselt kokkulepet vahemikuna ju
vaja.
VTK-st ei selgu, miks on kavas seada piirang konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimiseks
juhtudel, kui pooled on tööajas kokku leppinud vahemikuna. Selgitusena on küll lisatud, et
„Konkurentsipiirangu kokkulepe võib takistada töötajal teiste tööandjate juures töötamist.
Samas on sellise ebapüsiva sissetulekuga töölepingu alusel töötamise puhul oluline, et
töötajal on võimalus ka mujalt sissetulekut teenida.“
Sellise kavatsuse elluviimisel tekib ebavõrdne olukord, kus osalise tööajaga (ilma vahemikuta)
töötava töötajaga saab konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmida, aga vahemikuga tööaja korral ei
saa.
TI praktika kohaselt töötatakse täna juba kuude lõikes erineva koormusega reklaami, turunduse ja
IT valdkondades. Võib eeldada, et need on valdkonnad, kus hakataks kasutama ka vahemike
kokkuleppeid tööaja osas. Konkurentsipiirangu kokkuleppe keelamine seda aga ei võimaldaks.
Ebaselge on ka VTK eesmärk piirata tööaja vahemikuga kokkuleppe sõlmimist selleks, et
asendada töötajaid, kelle töölepingud on viimase kuue kuu jooksul üles öeldud majanduslikel
põhjustel.
Mis on sellise piirangu eesmärk näiteks olukorras, kui tööandjal ei ole enam 40 tundi nädalas tööd
anda (tellimuste maht on vähenenud), tal on tekkinud TLS § 89 mõistes koondamisolukord, senine
töötaja ei ole pakutud osalise tööajaga nõus olnud ning see on viinud tema koondamiseni. Nüüd võib
küll tema asemele tööle võtta töötaja, kes on osalise tööaja kokkuleppega nõus ehk näiteks nõus
töötama 20 tundi nädalas, aga ei tohi võtta töötajat, kes oleks valmis töötama vastavalt võimalusele
ehk kokkuleppe alusel konkreetses tööaja vahemikus, näiteks 18-22 tundi nädalas?
2. Iseseisva otsustuspädevusega töötaja kasutamine (lk. 20-21, punkt 1.2.)
Tuginedes varem kehtinud töö- ja puhkeaja seaduse regulatsioonile, mis võimaldas iseseisva
otsustuspädevusega töötaja määramist ning selle regulatsiooni kehtivuse ajal ilmnenud
probleeme, peame väga oluliseks, et seadus määratleks võimalikult täpselt iseseisva
otsustuspädevusega töötaja mõiste ja piiritleks tegevusvaldkonnad (Üks vanem artikkel sel
teemal https://www.aripaev.ee/uudised/2002/08/25/muugimehel-on-voimalik-oma-
tooaega-korraldada).
Iseseisva otsustuspädevusega töötajate gruppida määramisel, tuleks lähtuda eelkõige tööga
kaasneva terviseriski hinnangust, näiteks hinnangust töökeskkonna füsioloogilisele
ohutegurile. Teatud riskide ilmnemisel või kõrge riskitaseme puhul ei tohiks töötajale
iseseisvat otsustuspädevust tööaja osas lubada ning tööinspektoril peab olema õigus,
arvestades töökeskkonna riskide hindamise tulemusi ning tegelikku olukorda, keelata töö
jätkamine iseseisva otsustuspädevusega, et vähendada töötaja kutsehaigestumise
kujunemise riski või tööõnnetusse sattumise riski.
Märgime, et eriti keeruliseks võib kujuneda kaugtööd tegeva ja tööaja osas iseseisva
otsustuspädevusega töötaja tervise säilimise tagamine, kui inimene ise endale piire seada ei oska.
VTK lk. 21 on välja tood võimaliku regulatsiooni kirjeldus, nimetades seejuures, et „Iseseisva
2
otsustuspädevusega töötaja puhul on võimalik teha erisus järgmistes reeglites: igapäevane
puhkeaeg, tööpäevasisesed vaheajad, öötöö, iganädalane puhkeaeg, summeerimisperiood,
maksimaalne iganädalane tööaeg.“, kuid nimetamata on jäänud ületunnitöö.
3. Tähtajalise töölepingu sõlmimise paindlikkuse suurendamine (lk. 21-24, punkt 2.)
Kui kehtiv töölepingu seadus võimaldab tähtajalise töölepingu sõlmimist kuni 5 aastaks, siis
VTK-ga soovitakse perioodi lühendada 3 aastale, kuigi samas antakse võimalus tähtajalise
töölepingu sõlmimiseks poolte kokkuleppel.
Lepingu maksimaalse kestuse tähtaja lühendamine viielt kolmele aastale ei pruugi kanda soovitud
eesmärki.
Näiteks juhul, kui töötaja võetakse tööle 5 aastat kestva programmi/ projekti raames, on lepingu
tähtaeg otseselt seotud programmi tähtajaga. Kui nüüd seadus võimaldaks siiski lepingu sõlmimist
vaid 3 aastaks, siis ei oleks 3-aastase tähtajalise lepingu sõlmimiseks õiguslikku põhjendust ning
ainus võimalus oleks tähtajatu töölepingu sõlmimine, mis lõppeks koondamisolukorraga
programmi/projekti lõppedes.
Paindlikkuse tagamiseks võiks hoopis seadusandja võimaldada mõjuva põhjuse olemasolul pikema
tähtajaga tähtajalise töölepingu sõlmimist.
Nii nõustamisteenuse osutamise kui järelevalves ilmneva praktika tulemusel saame väita, et
nii töötajatel kui tööandjatel on ootus saada enam võimalusi (õiguslikult pädevaid põhjusi)
tähtajalise töölepingu sõlmimiseks. Ehk ka töötajatel on sageli ootus asuda tööle vaid piiratud
ajaks (töötajast endast tuleneval põhjusel) ning kindlasti mitte määramata tähtajaga
töölepinguga.
Kahtlemata peab regulatsioon olema piisav, et vältida kuritarvitusi, kuid kaitsemehhanis toimib ka
läbi töölepingu tähtajalisuse vaidlustamise võimaluse.
Muidugi tuleb lisaks märkida, et praktikas sõlmitakse määramata tähtajaga töölepinguid poolte
kokkuleppel ümber tähtajalisteks sel eesmärgil, et töösuhte lõppemisel tekiks töötuks jääval inimesel
taotleda Eesti Töötukassas arvele võttes töötuskindlustushüvitist.
4. Töötervishoiu ja tööohutuse nõuete järgimine IKT-põhise kaugtöö korral, kui see
on mõistlikult teostatav (lk. 24-28, punkt 3.)
Eelmisel aastal sõlmisid sotsiaalpartnerid kaugtöö tegemise tingimuste kokkuleppe
https://www.employers.ee/uudised/kaugtoo-kokkulepe-10-olulist-punkti-millega-kaugtoo-
tegemisel-tuleb-arvestada/
Tööinspektsiooni nägemuse kohaselt tuleks õigusselguse ning töösuhte poolte huvides
reguleerida seaduse tasandil konkreetsed tingimused, milles pooled peavad enne kaugtöö
tegemist omavahel kirjalikult kokku leppima.
Ühtlasi tuleks aga mõelda ka nendele kokkulepetele, mis tuleks lugeda töötaja huvides algusest
peale tühiseks ehk et kokkuleppega ei ole võimalik asetada töötajat seoses kaugtööga ebavõrdsesse
olukorda või jätta ta ilma õigustest ja tagatistest, mis tööandja ruumides töötades oleksid olemas.
Oluline on regulatsiooni loomisel eristada ka see, kelle initsiatiivil kaugtöö tegemine toimub
ning poolte õiguste ja kohustuste määramisel tuleb selle asjaoluga ka arvestada.
Oleme järelevalve kavandamisel kokku puutunud ettevõtetega, kelle töötajad loovad küll äriühingu
huvides ning alludes kellegi juhtimisele ja kontrollile väärtusi, kuid ettevõttel puudub igasugune
tegevuskoht (ÄR-s on tegevuskoha aadressiks juhatuse liikme või omaniku elukoht, kus reaalselt
keegi tööd ei tee) ja töötaja töölesaamise eeltingimuseks on kaugtöö tegemise võimekus (st tööle
kandideerijal on juba endal olemas kaugtöökoht, millesse ettevõte panustama ei peaks), sest
ettevõte ei soovi kontoriga seotud kulusid.
Kirjeldatud olukorras on töötaja nö sundseisus ja ei saa ise otsustada kaugtöö tegemise üle, sest
initsiatiiv tuleb selgelt tööandja poolt.
Hoopis teistsugune on aga olukord juhul, kui kaugtöö tegemise soov tuleb töötajalt, näiteks selleks,
et olla produktiivsem (loometöö kulgeb kodus paremini) või töö- ja pereelu ühitamiseks. Siis on huvi
tingitud töötajast endast. Järelikult on ka töökeskkonnaga seotud vajadused ja võimalused
3
esimesena kirjeldatud olukorrast erinevad.
Kaugtöö tegemise initsiatiivile tuginemine võimaldab eristada ka vastutust töökeskkonna
korraldamise eest, kuid tingib muuhulgas vajaduse täpsustada kutsehaigestumise kujunemise
hindamise kriteeriume ja ka tööõnnetuse mõiste laiendamist või avamist sel moel, et see oleks
sisustav ka kaugtöö tegemise tingimustes.
VTK keskendub IKT põhisele kaugtöö tegemisele, kuid tulevikus tuleb siiski mõelda ka
muudele juhtudele, kus töötajale on kaugtöö tegemise võimalus antud ning see ei toimu IKT
põhiselt, vaid talle tööandja poolt koju antud töövahendi abil.
Näiteks leidub Eestis õmblusettevõtteid, kelle töötajad teevad tööd tööandja õmblusmasina,
neetimismasina jmt enda kodus ehk töötajale on väljastatud seade, aga töökoha kujundamine on
sisuliselt ikkagi jäetud töötaja enda vastutusele. See olukord vajaks täpsemat reguleerimist, et
töötaja ohutus ning tervise säilimine oleks tagatud.
Kaugtöö puhul oleks üheks võimaluseks tööandja kohustus konkreetsete ajavahemike tagant
töötajaga töötingimused läbi arutada (näiteks kord aastas), et tal oleks ülevaade, mis
tingimustes ikkagi tegelikult töö tegemine toimub ja kas töötaja ikka saab aru riskidest, mis
nende tingimustega kaasnevad.
IKTpõhise kaugtöö puhul on levinud töötamine mitte ainult kodus, vaid ka autos, rongis, bussis,
kohvikus, kaugtöökontoris, sh välismaal olles jne. ehk tingimused võivad olla erinevad ning töötajat
võivad hakata ohustama tegurid, mida koduses keskkonnas ei esine või millele tööandja
töökeskkonna riske hinnates ei ole ise osanud mõelda, seda ette näha, kuid peaks sellest kindlasti
teadlik olema.
5. Kolmandast riigist ajutiselt Eestisse lähetatud töötaja tervise ja ohutus on kaitstud
(lk. 29, punkt 4.)
Välismaalaste seaduse § 190 märkega 19 kohaselt „Ettevõtjasiseselt üleviidud töötajale
kohaldatakse töötervishoiu ja tööohutuse seadust ka siis, kui see on talle vähem soodne kui
välisriigi seaduse sätted. Käesolevas lõikes nimetatud nõuete täitmise tagab käesoleva
seaduse § 190 14 alusel töötamise korral vastuvõttev üksus.“
Peamine küsimus, kas kõik Eestisse EL riikidest (sh ELTTS) alusel või kolmandatest riikidest tulnud
töötajate töökeskkond on riigi kontrolli all ning TTOS nõuded laienevad või mitte?
Õigusselguse huvides tuleks laiendada TTOS kohaldusala.
6. Ühisel töökohal võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel töötavate isikute
tervis ja ohutus on kaitstud (lk. 29, punkt 5.)
VTK-s on segadus terminites: täpsustamist vajab, et
- VÕS lepingu alusel osutatakse teenust, mitte ei töötata;
- Kes on vastutav töid korraldav isik mitmekordse alltöövõtuahela korral, kas siin saaks
rääkida siiski peatöövõtja vastutusest või täpsustada muul moel selgemalt vastutava
isiku mõiste;
- Kes vastutab näiteks juuksurisalongis, kui toimub nö töökoha rent FIE-le või
käsundisaajale või mitmele erinevale isikule, kellest osad viibivad töökeskkonnas
üheaegselt, teised aga mitte. Kes vastutab sellise töökeskkonna eest tervikuna? Mil
määral saab seda vastutust jagada teenuse osutajate vahel? Kes koordineerib
ühistegevust?
- Kas juhul, kui ühiselt tegutsevad ainult VÕS lepinguga ja/või JI ja/või FIE-d ei saaks
üldse TTOS kohaldamisest rääkida või siiski saab ehk kas TTOS kohaldamine eeldab, et
vähemalt üks tööd tegev isik on töölepinguline töötaja?
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Maripuu
Peadirektor
4
Meeli Miidla-Vanatalu
6269 421
[email protected]
5