dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel
Otsing›Sotsiaalministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Vastus pöördumisele

Sotsiaalministeerium · 13. september 2018
Viit
1.2-3/2770-2
Registreeritud
13. september 2018
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Justiitsministeerium
Saabumis/saatmisviis
EIS
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-3 Ettepanekud ja arvamused Sotsiaalministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide eelnõude kohta
Toimik
1.2-3/2018
Vastutaja
Nele Nisu (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õigusosakond)

Failid

  • 📎1.2-32770-2 13.09.2018 Väljaminev kiri.bdoc423 KB

Sisu (failidest)

Justiitsministeerium Teie 28.08.2018 nr JUM/18-0882/- [email protected] 1K, 9-1/5557 / Meie 13.09.2018 nr 1.2-3/2770-2 Kriminaalpoliitika põhialuste eelnõu Sotsiaalministeerium on tutvunud Justiitsministeeriumi esitatud kriminaalpoliitika põhialustega, esitades mõned omapoolsed märkused. Esmalt juhime tähelepanu, et kinnipeetavate rakendamine hooldekodudes eeldab kindlasti põhjalikumat kaalumist ja arutelu. Kriminaalpoliitika põhialuste seletuskirjas tuuakse välja, et kriminaalpoliitikas tuleks rakendada uudseid lahendusi veel vanglas olevate kinnipeetavate värbamiseks mh kaasata tööjõuna kohalikesse hoolekandeasutustesse (lk 19). Siinjuures on seletuskirjas toodud ühe eesmärgina ka see, et vangistuses viibiksid vaid eriti ohtlikud inimesed. Seega on oluline silmas pidada, et tagada tuleb ka hoolekandeteenusel viibivate isikute turvalisus. Sotsiaalteenuste osutajatele on esitatud kõrged nõuded, millele peab pakutav teenus vastama. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 3 sätestab sotsiaalhoolekande põhimõtteid, mille kohaselt peab sotsiaalteenuse osutaja lähtuma sotsiaalteenuse osutamisel üldtunnustatud kvaliteedipõhimõtetest: isikukesksus, teenuse võimestav iseloom, tulemustele orienteeritus, vajaduspõhine lähenemine, terviklik lähenemine, isiku õiguste kaitse, kaasamine, töötaja pädevus ja eetika ning organisatsiooni hea töökorraldus ja kvaliteetne juhtimine. SHS sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksuse sotsiaalteenuseid nagu koduteenust (§ 19), väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust (§ 22), tugiisikuteenust (§ 25), isikliku abistaja teenust (§ 29) ja riigi korraldatava abina erihoolekandeteenuseid (§ 86) ei tohi vahetult osutada isik/ tegevusjuhendaja, kelle karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest võib ohtu seada teenust saama õigustatud isiku elu, tervise ja vara. Eeltoodule tuginedes ei saa kinnipeetavaid rakendada hooldekodudes sealsete elanikega otsest kontakti nõudvatel töödel. See, kas kinnipeetavaid võiks rakendada abitöödel (sh heakorratööd), mis otsest kontakti hooldekodu elanikega ei nõua, vajaks samuti kaalumist. Oluline on arvestada, et teenusel viibiv sihtrühm on haavatav ja vajab seetõttu erilist kaitset. Lisaks juhib Sotsiaalministeerium tähelepanu, et kuigi põhialused seavad eesmärgiks lepitada ohver ja kahtlustatav võimalikult paljudes juhtumites, seatakse oskuste arendamise osas esiplaanile ohvriabi töötajate pädevus (lk 22). Leiame, et arendada tuleb kõikide ohvriga kokku puutuvate spetsialistide oskusi kuna vastavalt avaldatud uuringule (RAKE 2017) on ohvrite jaoks suureks probleemiks õiguskaitseorganite keerukas keelekasutus ja inimeste võimetus juriidilistest dokumentidest (samuti üldse oma õigustest) aru saada. Vaid kõikide spetsialistide – politseinikud, prokurörid, kohtunikud ja ohvriabitöötajad – koolitamine tagab isikute sarnase kohtlemise ja inimliku lähenemise. Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952 2 Samuti ei nõustu Sotsiaalministeerium seletuskirjas toodud kriitikaga ohvriabiteenuse osas. Nimelt märgitakse selles, et „Praegune ohvriabiteenus on liialt kitsa suunitlusega ning paljude kuritegude ohvritega ei osataks selles süsteemis toime tulla, samuti tuleks ohvreid vaadata võimalikult laiapindselt (nt liiklusõnnetuste ohvrite pereliikmed, inimesed, kes kardavad pimedas kuritegevuse tõttu väljas käia jne).“ Eelnõu seletuskiri ei väljenda ohvrite vajadusi ega süsteemi tegelikke puudujääke. Arusaamatuks jääb väide, et paljude ohvritega ei osata süsteemis toime tulla – ohvriabiteenus on oma põhiolemuselt madala läve teenus ja abi pakutakse kõikidele ohvritele, kes ohvriabitöötaja poole pöörduvad. Ohvriabitöötajaid on koolitatud läbi aastate, neil on tugevad võrgustikud ning nende oskusi ei tasu alahinnata ka juhul, kui teatud ohvritega harvem kokku puututakse. Ohvriabisse pöörduva nii mehed kui naised, mh ka nimetatud liiklusõnnetuste ohvrid. Küll on probleemiks isikute vähene teadlikkus teenusest ning valdkonna ressursipuudus, et teha rohkem ennetustööd. Ka seletuskirjas mainitud isiku hirm lihtsalt väljas käia, kui inimene kardab hüpoteetiliselt kuriteo võimalust (nagu hetkel sõnastusest välja võib lugeda), on psühholoogiline probleem, millega tuleb kindlasti tegeleda, kuid mitte ohvriabiteenuse raames (vastavaid teenuseid rahastab haigekassa ja selleks tuleks pöörduda nt perearsti poole või otse psühholoogi vastuvõtule). Ohvriabi seadus ja ohvriabiteenus on mõeldud küll väga laiadele sihtrühmadele (nagu juba nimetatud OAS § 3 lg 1 loetleb), kuid muudel põhjustel kui kuriteo, halva kohtlemise, vägivalla jne tagajärjel tekkinud sotsiaalfoobiate, ärevushäirete jms ravi rahastatakse teistel alustel. Seetõttu soovitame sellekohase hinnangu selgitusest välja jätta. Sotsiaalministeerium toetab valitud suunda, kus konfiskeerimisest saadav või sundrahana laekuv raha suunatakse ohvrite abistamisse ja kuriteoennetusse (vt juba OASi kehtivat sätet, § 32, mille kohaselt on seaduse alusel makstavate hüvitiste ja ohvriabiteenuse osutamise kulude katteallikaks mh süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Riina Sikkut Kaia Iva tervise- ja tööminister sotsiaalkaitseminister Nele Nisu 6269 338 [email protected]
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →