Justiitsministeerium Teie 28.08.2018 nr JUM/18-0882/-
[email protected] 1K, 9-1/5557 /
Meie 13.09.2018 nr 1.2-3/2770-2
Kriminaalpoliitika põhialuste eelnõu
Sotsiaalministeerium on tutvunud Justiitsministeeriumi esitatud kriminaalpoliitika
põhialustega, esitades mõned omapoolsed märkused.
Esmalt juhime tähelepanu, et kinnipeetavate rakendamine hooldekodudes eeldab kindlasti
põhjalikumat kaalumist ja arutelu. Kriminaalpoliitika põhialuste seletuskirjas tuuakse välja, et
kriminaalpoliitikas tuleks rakendada uudseid lahendusi veel vanglas olevate kinnipeetavate
värbamiseks mh kaasata tööjõuna kohalikesse hoolekandeasutustesse (lk 19). Siinjuures on
seletuskirjas toodud ühe eesmärgina ka see, et vangistuses viibiksid vaid eriti ohtlikud
inimesed. Seega on oluline silmas pidada, et tagada tuleb ka hoolekandeteenusel viibivate
isikute turvalisus.
Sotsiaalteenuste osutajatele on esitatud kõrged nõuded, millele peab pakutav teenus
vastama. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 3 sätestab sotsiaalhoolekande põhimõtteid,
mille kohaselt peab sotsiaalteenuse osutaja lähtuma sotsiaalteenuse osutamisel
üldtunnustatud kvaliteedipõhimõtetest: isikukesksus, teenuse võimestav iseloom, tulemustele
orienteeritus, vajaduspõhine lähenemine, terviklik lähenemine, isiku õiguste kaitse,
kaasamine, töötaja pädevus ja eetika ning organisatsiooni hea töökorraldus ja kvaliteetne
juhtimine. SHS sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksuse sotsiaalteenuseid nagu
koduteenust (§ 19), väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust (§ 22), tugiisikuteenust (§
25), isikliku abistaja teenust (§ 29) ja riigi korraldatava abina erihoolekandeteenuseid (§ 86)
ei tohi vahetult osutada isik/ tegevusjuhendaja, kelle karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo
eest võib ohtu seada teenust saama õigustatud isiku elu, tervise ja vara.
Eeltoodule tuginedes ei saa kinnipeetavaid rakendada hooldekodudes sealsete elanikega
otsest kontakti nõudvatel töödel. See, kas kinnipeetavaid võiks rakendada abitöödel (sh
heakorratööd), mis otsest kontakti hooldekodu elanikega ei nõua, vajaks samuti kaalumist.
Oluline on arvestada, et teenusel viibiv sihtrühm on haavatav ja vajab seetõttu erilist kaitset.
Lisaks juhib Sotsiaalministeerium tähelepanu, et kuigi põhialused seavad eesmärgiks
lepitada ohver ja kahtlustatav võimalikult paljudes juhtumites, seatakse oskuste arendamise
osas esiplaanile ohvriabi töötajate pädevus (lk 22). Leiame, et arendada tuleb kõikide
ohvriga kokku puutuvate spetsialistide oskusi kuna vastavalt avaldatud uuringule (RAKE
2017) on ohvrite jaoks suureks probleemiks õiguskaitseorganite keerukas keelekasutus ja
inimeste võimetus juriidilistest dokumentidest (samuti üldse oma õigustest) aru saada. Vaid
kõikide spetsialistide – politseinikud, prokurörid, kohtunikud ja ohvriabitöötajad – koolitamine
tagab isikute sarnase kohtlemise ja inimliku lähenemise.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
Samuti ei nõustu Sotsiaalministeerium seletuskirjas toodud kriitikaga ohvriabiteenuse osas.
Nimelt märgitakse selles, et „Praegune ohvriabiteenus on liialt kitsa suunitlusega ning
paljude kuritegude ohvritega ei osataks selles süsteemis toime tulla, samuti tuleks ohvreid
vaadata võimalikult laiapindselt (nt liiklusõnnetuste ohvrite pereliikmed, inimesed, kes
kardavad pimedas kuritegevuse tõttu väljas käia jne).“ Eelnõu seletuskiri ei väljenda ohvrite
vajadusi ega süsteemi tegelikke puudujääke. Arusaamatuks jääb väide, et paljude ohvritega
ei osata süsteemis toime tulla – ohvriabiteenus on oma põhiolemuselt madala läve teenus ja
abi pakutakse kõikidele ohvritele, kes ohvriabitöötaja poole pöörduvad. Ohvriabitöötajaid on
koolitatud läbi aastate, neil on tugevad võrgustikud ning nende oskusi ei tasu alahinnata ka
juhul, kui teatud ohvritega harvem kokku puututakse. Ohvriabisse pöörduva nii mehed kui
naised, mh ka nimetatud liiklusõnnetuste ohvrid. Küll on probleemiks isikute vähene
teadlikkus teenusest ning valdkonna ressursipuudus, et teha rohkem ennetustööd. Ka
seletuskirjas mainitud isiku hirm lihtsalt väljas käia, kui inimene kardab hüpoteetiliselt kuriteo
võimalust (nagu hetkel sõnastusest välja võib lugeda), on psühholoogiline probleem, millega
tuleb kindlasti tegeleda, kuid mitte ohvriabiteenuse raames (vastavaid teenuseid rahastab
haigekassa ja selleks tuleks pöörduda nt perearsti poole või otse psühholoogi vastuvõtule).
Ohvriabi seadus ja ohvriabiteenus on mõeldud küll väga laiadele sihtrühmadele (nagu juba
nimetatud OAS § 3 lg 1 loetleb), kuid muudel põhjustel kui kuriteo, halva kohtlemise,
vägivalla jne tagajärjel tekkinud sotsiaalfoobiate, ärevushäirete jms ravi rahastatakse teistel
alustel. Seetõttu soovitame sellekohase hinnangu selgitusest välja jätta.
Sotsiaalministeerium toetab valitud suunda, kus konfiskeerimisest saadav või sundrahana
laekuv raha suunatakse ohvrite abistamisse ja kuriteoennetusse (vt juba OASi kehtivat sätet,
§ 32, mille kohaselt on seaduse alusel makstavate hüvitiste ja ohvriabiteenuse osutamise
kulude katteallikaks mh süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha).
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Riina Sikkut Kaia Iva
tervise- ja tööminister sotsiaalkaitseminister
Nele Nisu 6269 338
[email protected]