Riina Sikkut Teie: 09.07.2018 nr 1.2-1/2371-1
Tervise- ja tööminister
Meie: 18.09.2018 nr 1.1-7/1338-1
[email protected]
[email protected]
Arvamus tööõnnetuskindlustuse
väljatöötamise kavatsuse osas
Austatud minister,
Täname Sotsiaalministeeriumi võimaluse eest kaasa rääkida ja arvamust avaldada
tööõnnetuskindlustuse väljatöötamise kavatsuse osas ja ka võimaluse eest osaleda 7. septembril
Sotsiaalministeeriumi korraldatud eelnõu väljatöötamiskavatsuse arutelul.
Pidades silmas, et tööõnnetus- ja kutsehaiguse ennetamiseks ning selle tagajärjel kaotatud tervisega
seotud probleemidega tegelemiseks vajalikku toetavat kindlustussüsteemi on püütud luua juba 25
aastat, on tegemist väga tänuväärse algatusega, mida Tööinspektsioon igakülgselt toetab.
Siiski soovime meile edastatud väljatöötamiskavatsuses esitatud mõtetele tuginedes lisada
alljärgnevad ettepanekud ja täpsustamist vajavad küsimused:
1. Kuigi ministeerium on selgitanud, et soov on esimeses etapis tegeleda
tööõnnetuskindlustusega ja tulevikus mõelda kutsehaiguskindlustusele, siis soovime välja
tuua, et peame eesmärgipäraseks tegeleda üheaegselt kõigi tööga seotud tervisekahjude
kindlustussüsteemi loomisega.
2. Uue kindlustussüsteemi loomisel tuleb kindlasti rohkem rõhuda kindlustussüsteemi seosele
tööandja ja ka töötaja enda ennetustegevusele seoses tööohutusnõuete järgimisega ning
terviseedendusega seoses töökeskkonnaga (vältimaks tööõnnetuse toimumist või
kutsehaiguse kujunemist), sh töötervishoiuarsti teenusega.
3. Kindlasti on ettevõtete või ka töötajate (kindlustusvõtjate) jaoks motiveeriv, kui luuakse
kindlustusepoolne täiendav kontroll ettevõtte üldise töökeskkonna olukorra üle või ka näiteks
kaugtöötegija enda vastutuse üle enda töökeskkonna korraldamisel või töökoha valimisel.
Eeldame, et sel juhul peavad kindlustusvõtjad igal juhul teatud nõuded täitma, et vältida
haigestumise/ õnnetusega seotud kogukulu kandmist (mõistame, et omavastutus jääks
kindlustussüsteemi loomisel igal juhul).
4. Kindlasti tuleb uue süsteemi loomisel arvestada uusi trende töösuhetes, sh platvormitöö,
käsundus- ja töövõtulepingud jms ning mõelda süsteemi loomisel laiemalt ehk ka väljapoole
tööõiguslikke suhteid.
Leiame, et vältida tuleks olukorda, kus kogu koormus, mis kaasneb tervisekahjustuse, ajutise
töövõimetuse, töövõime kao ja muu sellisega, langeb ainult sellele tööandjale, kes sõlmib
töölepingu ehk astub töösuhtesse. See võib viia olukorrani, kus teiste lepinguliikide alusel
töötamist võimaldavad või tööd tegevad isikud on vastutusest vabad ning vastutus langeb
riigile ning ühiskonnale solidaarvastutuse alusel.
Näeme, et vastutus võiks olla jaotatud töötegija ja töötamist võimaldava isiku vahel, et iga
töötegija saaks ka aru enda vastutusest tervise säilimisel. Süsteemi peaksid kindlasti juurde
tulema võlaõiguslikud lepingud, FIE-d ja ka osaühingud (st üks juhatuse liige, kes ise tööd
teeb ehk ühemehe ettevõtted teenuse osutajatena). Vaid siis kannaks süsteemi ühiskonda
tervikuna arvestades eesmärki.
Mäealuse 2/3 / 12618 Tallinn / 626 9400 /
[email protected] / www.ti.ee / Kliendiportaal eti.ti.ee
Registrikood 70001969
5. Lisaks toome nö kõrvalteemana välja, et kindlustussüsteemi kavandamisel tuleb kindlasti
muuta ja täiendada töötervishoiu ja tööohutuse seaduse, sh näiteks TTOS § 23 lõiget 6, mille
kohaselt teatab töötervishoiuarst kutsehaigestumisest kirjalikult või kirjalikku taasesitamist
võimaldavas vormis hiljemalt viie päeva jooksul pärast haiguse diagnoosimist tööandjale,
Tööinspektsiooni kohalikule asutusele ja töötaja töötervishoiuarsti juurde suunanud arstile.
Sama paragrahvi lõike 7 kohaselt tööst põhjustatud haigestumisest teatab töötervishoiuarst
kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis hiljemalt viie päeva jooksul pärast
haiguse diagnoosimist Tööinspektsiooni kohalikule asutusele, esitades järgmised andmed:
1) töötaja ees- ja perekonnanime, ameti;
2) haiguse diagnoosimise kuupäeva;
3) haiguse ja selle tekkepõhjused;
4) tööandja ja tema aadressi.
Kindlustussüsteemi loomisel oleks loogiline, et hoopiski töötervishoiuarstil on kohustus teavitada
tööandjat/ ettevõtet, et viimane saaks midagi töötaja ja töökeskkonna heaks teha, et vältida
tekkida võivaid tagajärgi (st kutsehaigust). Märgime, et ka praegu on tekkinud kummaline
olukord, kus töötervishoiuarst diagnoosib tööst põhjustatud haigestumise ja selle tekkepõhjused
tööandja juures ja aasta hiljem teatab tööandjale, et vaadake nüüd diagnoosisin sellel töötajal
kutsehaiguse ja tekkepõhjused on samad, mis tööst põhjustatud haigestumisel, kuid esimesel
diagnoosimisel seda infot tööandjale ei edastata.
6. Tööõnnetuskindlustuse väljatöötamiskavatsuses on kindlustatud isikute ringist välja jäetud
loovisikud (st sh etendusasutuste käsundisaajad), perevanemad, tööturuteenusel olevad
isikud ning õppepraktikal olijad.
Tööinspektsiooni hinnangul ei saa eeltoodud gruppe siiski kindlustussüsteemist välja jätta ning
kindlustatute ringi määramisel tuleb arvestada TTOS laienemisega, valdkonnas toimunud
tööõnnetustega ning kahjulike tagajärgedega töötegijatele või teenuse osutajatele või – saajatele,
kelle elu ja tervis võib samuti vajada kindlustamist ja töö tegemise keskkonna võimalikud ohud
hindamist.
Mõistame küll seejuures, et sel juhul peab kindlustussüsteem looma võimaluse erisusteks.
Tööõnnetuskindlustuse süsteem peab tööandjat motiveerima panustama inimeste heaolu
paranemisse, mitte ainult „rauda ja betooni“.
7. Väljatöötamiskavatsuse kohaselt rakendatakse plaanitavas erakindlustusel põhinevas
hüvitamise süsteemis konkreetse ettevõtte riskitasemest sõltuvaid kindlustusmakseid ning
riskitaset hindab seejuures kindlustusandja. Seega vajab kindlustusandja selleks pädevaid
audiitoreid ja/või spetsialiste.
Märgime, et kui vastav audiitor või spetsialist ei ole pädev või riskitaseme hindamisel omavad
olulisemat kaalu muud kriteeriumid, näiteks tegevusalal toimunud tööõnnetuste arv 100 000
töötaja kohta, siis võivad tööandjad tähelepanu pöörata pigem kriteeriumite täitmisele, mitte
ohutuse tagamisele.
Näiteks tööõnnetuse varjamisega ei toimu kindlustusjuhtumit, kindlustusmakse suurenemist
ja muid kohustusi tööandjale, seega võib tööandja olla veelgi motiveeritum juhtumeid
varjama või tõendama, et juhtum ei olnud tööõnnetus.
Kehtiva õiguskorra kohaselt on seadusega pandud tööõnnetuse uurimiskohutus tööandjale,
kellel on võimalus uurimistulemusi mõjutada ja kuritarvitada. Paraku tuleb tõdeda, et kui
kavas on tööõnnetuse toimumise tõendamiskohustust panna ka töötajale, siis millised on
töötaja võimalused olukorras, kus pealtnägijaid ei ole?
Eeltoodut arvestades teeme ettepaneku, et eelnõu koostamisel tuleks sätestada ka
kindlustusmakse kujunemise kriteeriumid, konkreetseid riigi poolt määratavaid reegleid ning
riskitaset hindavad spetsialistide pädevusnõudeid või suisa kohustusliku atesteerimise
läbimist.
8. Kava kohaselt saab kindlustusandja muuhulgas õnnetusjuhtumi uurimise kohustuse, mis
omakorda tekitab korruptsioonivõimaluse tööandjaga koostöös tõlgendada juhtumeid
kindlustusmakse maksjale (tööandajale) soodsamas valguses.
Seega võib tekkida olukord, kus nii tööandja kui kindlustusandja uurivad tööõnnetust,
2
tõlgendavad asjaolusid ja loovad kindlustusvõtjale sellest tulenevalt soodsamaid seoseid.
Suuremahuliste lepingute hoidmiseks võivad eelkõige kindlustusandja uurijad olla mõjutatud.
Seega tuleb eriti hoolikalt kaaluda kindlustusandja sõltumatuse tagamise mehhanismi loomisele.
9. Tööõnnetuse definitsiooni osas soovime välja tuua, et ükskõik, mil moel sõnastust
muudetakse või täiendatakse, peab sellest igal juhul välja tulema õnnetuse põhjuslik seos
töökeskkonna või tööga.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Maripuu
Peadirektor
Meeli Miidla-Vanatalu
6269 421
[email protected]
3
Riina Sikkut Teie: 09.07.2018 nr 1.2-1/2371-1
Tervise- ja tööminister
Meie: 18.09.2018 nr 1.1-7/1338-1
[email protected]
[email protected]
Arvamus tööõnnetuskindlustuse
väljatöötamise kavatsuse osas
Austatud minister,
Täname Sotsiaalministeeriumi võimaluse eest kaasa rääkida ja arvamust avaldada
tööõnnetuskindlustuse väljatöötamise kavatsuse osas ja ka võimaluse eest osaleda 7. septembril
Sotsiaalministeeriumi korraldatud eelnõu väljatöötamiskavatsuse arutelul.
Pidades silmas, et tööõnnetus- ja kutsehaiguse ennetamiseks ning selle tagajärjel kaotatud tervisega
seotud probleemidega tegelemiseks vajalikku toetavat kindlustussüsteemi on püütud luua juba 25
aastat, on tegemist väga tänuväärse algatusega, mida Tööinspektsioon igakülgselt toetab.
Siiski soovime meile edastatud väljatöötamiskavatsuses esitatud mõtetele tuginedes lisada
alljärgnevad ettepanekud ja täpsustamist vajavad küsimused:
1. Kuigi ministeerium on selgitanud, et soov on esimeses etapis tegeleda
tööõnnetuskindlustusega ja tulevikus mõelda kutsehaiguskindlustusele, siis soovime välja
tuua, et peame eesmärgipäraseks tegeleda üheaegselt kõigi tööga seotud tervisekahjude
kindlustussüsteemi loomisega.
2. Uue kindlustussüsteemi loomisel tuleb kindlasti rohkem rõhuda kindlustussüsteemi seosele
tööandja ja ka töötaja enda ennetustegevusele seoses tööohutusnõuete järgimisega ning
terviseedendusega seoses töökeskkonnaga (vältimaks tööõnnetuse toimumist või
kutsehaiguse kujunemist), sh töötervishoiuarsti teenusega.
3. Kindlasti on ettevõtete või ka töötajate (kindlustusvõtjate) jaoks motiveeriv, kui luuakse
kindlustusepoolne täiendav kontroll ettevõtte üldise töökeskkonna olukorra üle või ka näiteks
kaugtöötegija enda vastutuse üle enda töökeskkonna korraldamisel või töökoha valimisel.
Eeldame, et sel juhul peavad kindlustusvõtjad igal juhul teatud nõuded täitma, et vältida
haigestumise/ õnnetusega seotud kogukulu kandmist (mõistame, et omavastutus jääks
kindlustussüsteemi loomisel igal juhul).
4. Kindlasti tuleb uue süsteemi loomisel arvestada uusi trende töösuhetes, sh platvormitöö,
käsundus- ja töövõtulepingud jms ning mõelda süsteemi loomisel laiemalt ehk ka väljapoole
tööõiguslikke suhteid.
Leiame, et vältida tuleks olukorda, kus kogu koormus, mis kaasneb tervisekahjustuse, ajutise
töövõimetuse, töövõime kao ja muu sellisega, langeb ainult sellele tööandjale, kes sõlmib
töölepingu ehk astub töösuhtesse. See võib viia olukorrani, kus teiste lepinguliikide alusel
töötamist võimaldavad või tööd tegevad isikud on vastutusest vabad ning vastutus langeb
riigile ning ühiskonnale solidaarvastutuse alusel.
Näeme, et vastutus võiks olla jaotatud töötegija ja töötamist võimaldava isiku vahel, et iga
töötegija saaks ka aru enda vastutusest tervise säilimisel. Süsteemi peaksid kindlasti juurde
tulema võlaõiguslikud lepingud, FIE-d ja ka osaühingud (st üks juhatuse liige, kes ise tööd
teeb ehk ühemehe ettevõtted teenuse osutajatena). Vaid siis kannaks süsteemi ühiskonda
tervikuna arvestades eesmärki.
Mäealuse 2/3 / 12618 Tallinn / 626 9400 /
[email protected] / www.ti.ee / Kliendiportaal eti.ti.ee
Registrikood 70001969
5. Lisaks toome nö kõrvalteemana välja, et kindlustussüsteemi kavandamisel tuleb kindlasti
muuta ja täiendada töötervishoiu ja tööohutuse seaduse, sh näiteks TTOS § 23 lõiget 6, mille
kohaselt teatab töötervishoiuarst kutsehaigestumisest kirjalikult või kirjalikku taasesitamist
võimaldavas vormis hiljemalt viie päeva jooksul pärast haiguse diagnoosimist tööandjale,
Tööinspektsiooni kohalikule asutusele ja töötaja töötervishoiuarsti juurde suunanud arstile.
Sama paragrahvi lõike 7 kohaselt tööst põhjustatud haigestumisest teatab töötervishoiuarst
kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis hiljemalt viie päeva jooksul pärast
haiguse diagnoosimist Tööinspektsiooni kohalikule asutusele, esitades järgmised andmed:
1) töötaja ees- ja perekonnanime, ameti;
2) haiguse diagnoosimise kuupäeva;
3) haiguse ja selle tekkepõhjused;
4) tööandja ja tema aadressi.
Kindlustussüsteemi loomisel oleks loogiline, et hoopiski töötervishoiuarstil on kohustus teavitada
tööandjat/ ettevõtet, et viimane saaks midagi töötaja ja töökeskkonna heaks teha, et vältida
tekkida võivaid tagajärgi (st kutsehaigust). Märgime, et ka praegu on tekkinud kummaline
olukord, kus töötervishoiuarst diagnoosib tööst põhjustatud haigestumise ja selle tekkepõhjused
tööandja juures ja aasta hiljem teatab tööandjale, et vaadake nüüd diagnoosisin sellel töötajal
kutsehaiguse ja tekkepõhjused on samad, mis tööst põhjustatud haigestumisel, kuid esimesel
diagnoosimisel seda infot tööandjale ei edastata.
6. Tööõnnetuskindlustuse väljatöötamiskavatsuses on kindlustatud isikute ringist välja jäetud
loovisikud (st sh etendusasutuste käsundisaajad), perevanemad, tööturuteenusel olevad
isikud ning õppepraktikal olijad.
Tööinspektsiooni hinnangul ei saa eeltoodud gruppe siiski kindlustussüsteemist välja jätta ning
kindlustatute ringi määramisel tuleb arvestada TTOS laienemisega, valdkonnas toimunud
tööõnnetustega ning kahjulike tagajärgedega töötegijatele või teenuse osutajatele või – saajatele,
kelle elu ja tervis võib samuti vajada kindlustamist ja töö tegemise keskkonna võimalikud ohud
hindamist.
Mõistame küll seejuures, et sel juhul peab kindlustussüsteem looma võimaluse erisusteks.
Tööõnnetuskindlustuse süsteem peab tööandjat motiveerima panustama inimeste heaolu
paranemisse, mitte ainult „rauda ja betooni“.
7. Väljatöötamiskavatsuse kohaselt rakendatakse plaanitavas erakindlustusel põhinevas
hüvitamise süsteemis konkreetse ettevõtte riskitasemest sõltuvaid kindlustusmakseid ning
riskitaset hindab seejuures kindlustusandja. Seega vajab kindlustusandja selleks pädevaid
audiitoreid ja/või spetsialiste.
Märgime, et kui vastav audiitor või spetsialist ei ole pädev või riskitaseme hindamisel omavad
olulisemat kaalu muud kriteeriumid, näiteks tegevusalal toimunud tööõnnetuste arv 100 000
töötaja kohta, siis võivad tööandjad tähelepanu pöörata pigem kriteeriumite täitmisele, mitte
ohutuse tagamisele.
Näiteks tööõnnetuse varjamisega ei toimu kindlustusjuhtumit, kindlustusmakse suurenemist
ja muid kohustusi tööandjale, seega võib tööandja olla veelgi motiveeritum juhtumeid
varjama või tõendama, et juhtum ei olnud tööõnnetus.
Kehtiva õiguskorra kohaselt on seadusega pandud tööõnnetuse uurimiskohutus tööandjale,
kellel on võimalus uurimistulemusi mõjutada ja kuritarvitada. Paraku tuleb tõdeda, et kui
kavas on tööõnnetuse toimumise tõendamiskohustust panna ka töötajale, siis millised on
töötaja võimalused olukorras, kus pealtnägijaid ei ole?
Eeltoodut arvestades teeme ettepaneku, et eelnõu koostamisel tuleks sätestada ka
kindlustusmakse kujunemise kriteeriumid, konkreetseid riigi poolt määratavaid reegleid ning
riskitaset hindavad spetsialistide pädevusnõudeid või suisa kohustusliku atesteerimise
läbimist.
8. Kava kohaselt saab kindlustusandja muuhulgas õnnetusjuhtumi uurimise kohustuse, mis
omakorda tekitab korruptsioonivõimaluse tööandjaga koostöös tõlgendada juhtumeid
kindlustusmakse maksjale (tööandajale) soodsamas valguses.
Seega võib tekkida olukord, kus nii tööandja kui kindlustusandja uurivad tööõnnetust,
2
tõlgendavad asjaolusid ja loovad kindlustusvõtjale sellest tulenevalt soodsamaid seoseid.
Suuremahuliste lepingute hoidmiseks võivad eelkõige kindlustusandja uurijad olla mõjutatud.
Seega tuleb eriti hoolikalt kaaluda kindlustusandja sõltumatuse tagamise mehhanismi loomisele.
9. Tööõnnetuse definitsiooni osas soovime välja tuua, et ükskõik, mil moel sõnastust
muudetakse või täiendatakse, peab sellest igal juhul välja tulema õnnetuse põhjuslik seos
töökeskkonna või tööga.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Maripuu
Peadirektor
Meeli Miidla-Vanatalu
6269 421
[email protected]
3