dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Arvamuse edastamine

Sotsiaalministeerium · 18. september 2018
Viit
1.2-1/2371-5
Registreeritud
18. september 2018
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Tööinspektsioon
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-1 Õigusaktide kontseptsioonid, mõjude analüüsid ja väljatöötamiskavatsused (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
1.2-1/2018
Vastutaja
Eva Põldis (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Tööala asekantsleri vastutusvaldkond, Tööelu arengu osakond)
Lahendamise tähtaeg
21. september 2018

Failid

  • 📎Arvamus_TOK_VTK-le.bdoc93 KB
  • 📎Arvamus_TOK_VTK-le.pdf92 KB

Sisu (failidest)

Riina Sikkut Teie: 09.07.2018 nr 1.2-1/2371-1 Tervise- ja tööminister Meie: 18.09.2018 nr 1.1-7/1338-1 [email protected] [email protected] Arvamus tööõnnetuskindlustuse väljatöötamise kavatsuse osas Austatud minister, Täname Sotsiaalministeeriumi võimaluse eest kaasa rääkida ja arvamust avaldada tööõnnetuskindlustuse väljatöötamise kavatsuse osas ja ka võimaluse eest osaleda 7. septembril Sotsiaalministeeriumi korraldatud eelnõu väljatöötamiskavatsuse arutelul. Pidades silmas, et tööõnnetus- ja kutsehaiguse ennetamiseks ning selle tagajärjel kaotatud tervisega seotud probleemidega tegelemiseks vajalikku toetavat kindlustussüsteemi on püütud luua juba 25 aastat, on tegemist väga tänuväärse algatusega, mida Tööinspektsioon igakülgselt toetab. Siiski soovime meile edastatud väljatöötamiskavatsuses esitatud mõtetele tuginedes lisada alljärgnevad ettepanekud ja täpsustamist vajavad küsimused: 1. Kuigi ministeerium on selgitanud, et soov on esimeses etapis tegeleda tööõnnetuskindlustusega ja tulevikus mõelda kutsehaiguskindlustusele, siis soovime välja tuua, et peame eesmärgipäraseks tegeleda üheaegselt kõigi tööga seotud tervisekahjude kindlustussüsteemi loomisega. 2. Uue kindlustussüsteemi loomisel tuleb kindlasti rohkem rõhuda kindlustussüsteemi seosele tööandja ja ka töötaja enda ennetustegevusele seoses tööohutusnõuete järgimisega ning terviseedendusega seoses töökeskkonnaga (vältimaks tööõnnetuse toimumist või kutsehaiguse kujunemist), sh töötervishoiuarsti teenusega. 3. Kindlasti on ettevõtete või ka töötajate (kindlustusvõtjate) jaoks motiveeriv, kui luuakse kindlustusepoolne täiendav kontroll ettevõtte üldise töökeskkonna olukorra üle või ka näiteks kaugtöötegija enda vastutuse üle enda töökeskkonna korraldamisel või töökoha valimisel. Eeldame, et sel juhul peavad kindlustusvõtjad igal juhul teatud nõuded täitma, et vältida haigestumise/ õnnetusega seotud kogukulu kandmist (mõistame, et omavastutus jääks kindlustussüsteemi loomisel igal juhul). 4. Kindlasti tuleb uue süsteemi loomisel arvestada uusi trende töösuhetes, sh platvormitöö, käsundus- ja töövõtulepingud jms ning mõelda süsteemi loomisel laiemalt ehk ka väljapoole tööõiguslikke suhteid. Leiame, et vältida tuleks olukorda, kus kogu koormus, mis kaasneb tervisekahjustuse, ajutise töövõimetuse, töövõime kao ja muu sellisega, langeb ainult sellele tööandjale, kes sõlmib töölepingu ehk astub töösuhtesse. See võib viia olukorrani, kus teiste lepinguliikide alusel töötamist võimaldavad või tööd tegevad isikud on vastutusest vabad ning vastutus langeb riigile ning ühiskonnale solidaarvastutuse alusel. Näeme, et vastutus võiks olla jaotatud töötegija ja töötamist võimaldava isiku vahel, et iga töötegija saaks ka aru enda vastutusest tervise säilimisel. Süsteemi peaksid kindlasti juurde tulema võlaõiguslikud lepingud, FIE-d ja ka osaühingud (st üks juhatuse liige, kes ise tööd teeb ehk ühemehe ettevõtted teenuse osutajatena). Vaid siis kannaks süsteemi ühiskonda tervikuna arvestades eesmärki. Mäealuse 2/3 / 12618 Tallinn / 626 9400 / [email protected] / www.ti.ee / Kliendiportaal eti.ti.ee Registrikood 70001969 5. Lisaks toome nö kõrvalteemana välja, et kindlustussüsteemi kavandamisel tuleb kindlasti muuta ja täiendada töötervishoiu ja tööohutuse seaduse, sh näiteks TTOS § 23 lõiget 6, mille kohaselt teatab töötervishoiuarst kutsehaigestumisest kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis hiljemalt viie päeva jooksul pärast haiguse diagnoosimist tööandjale, Tööinspektsiooni kohalikule asutusele ja töötaja töötervishoiuarsti juurde suunanud arstile. Sama paragrahvi lõike 7 kohaselt tööst põhjustatud haigestumisest teatab töötervishoiuarst kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis hiljemalt viie päeva jooksul pärast haiguse diagnoosimist Tööinspektsiooni kohalikule asutusele, esitades järgmised andmed: 1) töötaja ees- ja perekonnanime, ameti; 2) haiguse diagnoosimise kuupäeva; 3) haiguse ja selle tekkepõhjused; 4) tööandja ja tema aadressi. Kindlustussüsteemi loomisel oleks loogiline, et hoopiski töötervishoiuarstil on kohustus teavitada tööandjat/ ettevõtet, et viimane saaks midagi töötaja ja töökeskkonna heaks teha, et vältida tekkida võivaid tagajärgi (st kutsehaigust). Märgime, et ka praegu on tekkinud kummaline olukord, kus töötervishoiuarst diagnoosib tööst põhjustatud haigestumise ja selle tekkepõhjused tööandja juures ja aasta hiljem teatab tööandjale, et vaadake nüüd diagnoosisin sellel töötajal kutsehaiguse ja tekkepõhjused on samad, mis tööst põhjustatud haigestumisel, kuid esimesel diagnoosimisel seda infot tööandjale ei edastata. 6. Tööõnnetuskindlustuse väljatöötamiskavatsuses on kindlustatud isikute ringist välja jäetud loovisikud (st sh etendusasutuste käsundisaajad), perevanemad, tööturuteenusel olevad isikud ning õppepraktikal olijad. Tööinspektsiooni hinnangul ei saa eeltoodud gruppe siiski kindlustussüsteemist välja jätta ning kindlustatute ringi määramisel tuleb arvestada TTOS laienemisega, valdkonnas toimunud tööõnnetustega ning kahjulike tagajärgedega töötegijatele või teenuse osutajatele või – saajatele, kelle elu ja tervis võib samuti vajada kindlustamist ja töö tegemise keskkonna võimalikud ohud hindamist. Mõistame küll seejuures, et sel juhul peab kindlustussüsteem looma võimaluse erisusteks. Tööõnnetuskindlustuse süsteem peab tööandjat motiveerima panustama inimeste heaolu paranemisse, mitte ainult „rauda ja betooni“. 7. Väljatöötamiskavatsuse kohaselt rakendatakse plaanitavas erakindlustusel põhinevas hüvitamise süsteemis konkreetse ettevõtte riskitasemest sõltuvaid kindlustusmakseid ning riskitaset hindab seejuures kindlustusandja. Seega vajab kindlustusandja selleks pädevaid audiitoreid ja/või spetsialiste. Märgime, et kui vastav audiitor või spetsialist ei ole pädev või riskitaseme hindamisel omavad olulisemat kaalu muud kriteeriumid, näiteks tegevusalal toimunud tööõnnetuste arv 100 000 töötaja kohta, siis võivad tööandjad tähelepanu pöörata pigem kriteeriumite täitmisele, mitte ohutuse tagamisele. Näiteks tööõnnetuse varjamisega ei toimu kindlustusjuhtumit, kindlustusmakse suurenemist ja muid kohustusi tööandjale, seega võib tööandja olla veelgi motiveeritum juhtumeid varjama või tõendama, et juhtum ei olnud tööõnnetus. Kehtiva õiguskorra kohaselt on seadusega pandud tööõnnetuse uurimiskohutus tööandjale, kellel on võimalus uurimistulemusi mõjutada ja kuritarvitada. Paraku tuleb tõdeda, et kui kavas on tööõnnetuse toimumise tõendamiskohustust panna ka töötajale, siis millised on töötaja võimalused olukorras, kus pealtnägijaid ei ole? Eeltoodut arvestades teeme ettepaneku, et eelnõu koostamisel tuleks sätestada ka kindlustusmakse kujunemise kriteeriumid, konkreetseid riigi poolt määratavaid reegleid ning riskitaset hindavad spetsialistide pädevusnõudeid või suisa kohustusliku atesteerimise läbimist. 8. Kava kohaselt saab kindlustusandja muuhulgas õnnetusjuhtumi uurimise kohustuse, mis omakorda tekitab korruptsioonivõimaluse tööandjaga koostöös tõlgendada juhtumeid kindlustusmakse maksjale (tööandajale) soodsamas valguses. Seega võib tekkida olukord, kus nii tööandja kui kindlustusandja uurivad tööõnnetust, 2 tõlgendavad asjaolusid ja loovad kindlustusvõtjale sellest tulenevalt soodsamaid seoseid. Suuremahuliste lepingute hoidmiseks võivad eelkõige kindlustusandja uurijad olla mõjutatud. Seega tuleb eriti hoolikalt kaaluda kindlustusandja sõltumatuse tagamise mehhanismi loomisele. 9. Tööõnnetuse definitsiooni osas soovime välja tuua, et ükskõik, mil moel sõnastust muudetakse või täiendatakse, peab sellest igal juhul välja tulema õnnetuse põhjuslik seos töökeskkonna või tööga. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Maret Maripuu Peadirektor Meeli Miidla-Vanatalu 6269 421 [email protected] 3 Riina Sikkut Teie: 09.07.2018 nr 1.2-1/2371-1 Tervise- ja tööminister Meie: 18.09.2018 nr 1.1-7/1338-1 [email protected] [email protected] Arvamus tööõnnetuskindlustuse väljatöötamise kavatsuse osas Austatud minister, Täname Sotsiaalministeeriumi võimaluse eest kaasa rääkida ja arvamust avaldada tööõnnetuskindlustuse väljatöötamise kavatsuse osas ja ka võimaluse eest osaleda 7. septembril Sotsiaalministeeriumi korraldatud eelnõu väljatöötamiskavatsuse arutelul. Pidades silmas, et tööõnnetus- ja kutsehaiguse ennetamiseks ning selle tagajärjel kaotatud tervisega seotud probleemidega tegelemiseks vajalikku toetavat kindlustussüsteemi on püütud luua juba 25 aastat, on tegemist väga tänuväärse algatusega, mida Tööinspektsioon igakülgselt toetab. Siiski soovime meile edastatud väljatöötamiskavatsuses esitatud mõtetele tuginedes lisada alljärgnevad ettepanekud ja täpsustamist vajavad küsimused: 1. Kuigi ministeerium on selgitanud, et soov on esimeses etapis tegeleda tööõnnetuskindlustusega ja tulevikus mõelda kutsehaiguskindlustusele, siis soovime välja tuua, et peame eesmärgipäraseks tegeleda üheaegselt kõigi tööga seotud tervisekahjude kindlustussüsteemi loomisega. 2. Uue kindlustussüsteemi loomisel tuleb kindlasti rohkem rõhuda kindlustussüsteemi seosele tööandja ja ka töötaja enda ennetustegevusele seoses tööohutusnõuete järgimisega ning terviseedendusega seoses töökeskkonnaga (vältimaks tööõnnetuse toimumist või kutsehaiguse kujunemist), sh töötervishoiuarsti teenusega. 3. Kindlasti on ettevõtete või ka töötajate (kindlustusvõtjate) jaoks motiveeriv, kui luuakse kindlustusepoolne täiendav kontroll ettevõtte üldise töökeskkonna olukorra üle või ka näiteks kaugtöötegija enda vastutuse üle enda töökeskkonna korraldamisel või töökoha valimisel. Eeldame, et sel juhul peavad kindlustusvõtjad igal juhul teatud nõuded täitma, et vältida haigestumise/ õnnetusega seotud kogukulu kandmist (mõistame, et omavastutus jääks kindlustussüsteemi loomisel igal juhul). 4. Kindlasti tuleb uue süsteemi loomisel arvestada uusi trende töösuhetes, sh platvormitöö, käsundus- ja töövõtulepingud jms ning mõelda süsteemi loomisel laiemalt ehk ka väljapoole tööõiguslikke suhteid. Leiame, et vältida tuleks olukorda, kus kogu koormus, mis kaasneb tervisekahjustuse, ajutise töövõimetuse, töövõime kao ja muu sellisega, langeb ainult sellele tööandjale, kes sõlmib töölepingu ehk astub töösuhtesse. See võib viia olukorrani, kus teiste lepinguliikide alusel töötamist võimaldavad või tööd tegevad isikud on vastutusest vabad ning vastutus langeb riigile ning ühiskonnale solidaarvastutuse alusel. Näeme, et vastutus võiks olla jaotatud töötegija ja töötamist võimaldava isiku vahel, et iga töötegija saaks ka aru enda vastutusest tervise säilimisel. Süsteemi peaksid kindlasti juurde tulema võlaõiguslikud lepingud, FIE-d ja ka osaühingud (st üks juhatuse liige, kes ise tööd teeb ehk ühemehe ettevõtted teenuse osutajatena). Vaid siis kannaks süsteemi ühiskonda tervikuna arvestades eesmärki. Mäealuse 2/3 / 12618 Tallinn / 626 9400 / [email protected] / www.ti.ee / Kliendiportaal eti.ti.ee Registrikood 70001969 5. Lisaks toome nö kõrvalteemana välja, et kindlustussüsteemi kavandamisel tuleb kindlasti muuta ja täiendada töötervishoiu ja tööohutuse seaduse, sh näiteks TTOS § 23 lõiget 6, mille kohaselt teatab töötervishoiuarst kutsehaigestumisest kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis hiljemalt viie päeva jooksul pärast haiguse diagnoosimist tööandjale, Tööinspektsiooni kohalikule asutusele ja töötaja töötervishoiuarsti juurde suunanud arstile. Sama paragrahvi lõike 7 kohaselt tööst põhjustatud haigestumisest teatab töötervishoiuarst kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis hiljemalt viie päeva jooksul pärast haiguse diagnoosimist Tööinspektsiooni kohalikule asutusele, esitades järgmised andmed: 1) töötaja ees- ja perekonnanime, ameti; 2) haiguse diagnoosimise kuupäeva; 3) haiguse ja selle tekkepõhjused; 4) tööandja ja tema aadressi. Kindlustussüsteemi loomisel oleks loogiline, et hoopiski töötervishoiuarstil on kohustus teavitada tööandjat/ ettevõtet, et viimane saaks midagi töötaja ja töökeskkonna heaks teha, et vältida tekkida võivaid tagajärgi (st kutsehaigust). Märgime, et ka praegu on tekkinud kummaline olukord, kus töötervishoiuarst diagnoosib tööst põhjustatud haigestumise ja selle tekkepõhjused tööandja juures ja aasta hiljem teatab tööandjale, et vaadake nüüd diagnoosisin sellel töötajal kutsehaiguse ja tekkepõhjused on samad, mis tööst põhjustatud haigestumisel, kuid esimesel diagnoosimisel seda infot tööandjale ei edastata. 6. Tööõnnetuskindlustuse väljatöötamiskavatsuses on kindlustatud isikute ringist välja jäetud loovisikud (st sh etendusasutuste käsundisaajad), perevanemad, tööturuteenusel olevad isikud ning õppepraktikal olijad. Tööinspektsiooni hinnangul ei saa eeltoodud gruppe siiski kindlustussüsteemist välja jätta ning kindlustatute ringi määramisel tuleb arvestada TTOS laienemisega, valdkonnas toimunud tööõnnetustega ning kahjulike tagajärgedega töötegijatele või teenuse osutajatele või – saajatele, kelle elu ja tervis võib samuti vajada kindlustamist ja töö tegemise keskkonna võimalikud ohud hindamist. Mõistame küll seejuures, et sel juhul peab kindlustussüsteem looma võimaluse erisusteks. Tööõnnetuskindlustuse süsteem peab tööandjat motiveerima panustama inimeste heaolu paranemisse, mitte ainult „rauda ja betooni“. 7. Väljatöötamiskavatsuse kohaselt rakendatakse plaanitavas erakindlustusel põhinevas hüvitamise süsteemis konkreetse ettevõtte riskitasemest sõltuvaid kindlustusmakseid ning riskitaset hindab seejuures kindlustusandja. Seega vajab kindlustusandja selleks pädevaid audiitoreid ja/või spetsialiste. Märgime, et kui vastav audiitor või spetsialist ei ole pädev või riskitaseme hindamisel omavad olulisemat kaalu muud kriteeriumid, näiteks tegevusalal toimunud tööõnnetuste arv 100 000 töötaja kohta, siis võivad tööandjad tähelepanu pöörata pigem kriteeriumite täitmisele, mitte ohutuse tagamisele. Näiteks tööõnnetuse varjamisega ei toimu kindlustusjuhtumit, kindlustusmakse suurenemist ja muid kohustusi tööandjale, seega võib tööandja olla veelgi motiveeritum juhtumeid varjama või tõendama, et juhtum ei olnud tööõnnetus. Kehtiva õiguskorra kohaselt on seadusega pandud tööõnnetuse uurimiskohutus tööandjale, kellel on võimalus uurimistulemusi mõjutada ja kuritarvitada. Paraku tuleb tõdeda, et kui kavas on tööõnnetuse toimumise tõendamiskohustust panna ka töötajale, siis millised on töötaja võimalused olukorras, kus pealtnägijaid ei ole? Eeltoodut arvestades teeme ettepaneku, et eelnõu koostamisel tuleks sätestada ka kindlustusmakse kujunemise kriteeriumid, konkreetseid riigi poolt määratavaid reegleid ning riskitaset hindavad spetsialistide pädevusnõudeid või suisa kohustusliku atesteerimise läbimist. 8. Kava kohaselt saab kindlustusandja muuhulgas õnnetusjuhtumi uurimise kohustuse, mis omakorda tekitab korruptsioonivõimaluse tööandjaga koostöös tõlgendada juhtumeid kindlustusmakse maksjale (tööandajale) soodsamas valguses. Seega võib tekkida olukord, kus nii tööandja kui kindlustusandja uurivad tööõnnetust, 2 tõlgendavad asjaolusid ja loovad kindlustusvõtjale sellest tulenevalt soodsamaid seoseid. Suuremahuliste lepingute hoidmiseks võivad eelkõige kindlustusandja uurijad olla mõjutatud. Seega tuleb eriti hoolikalt kaaluda kindlustusandja sõltumatuse tagamise mehhanismi loomisele. 9. Tööõnnetuse definitsiooni osas soovime välja tuua, et ükskõik, mil moel sõnastust muudetakse või täiendatakse, peab sellest igal juhul välja tulema õnnetuse põhjuslik seos töökeskkonna või tööga. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Maret Maripuu Peadirektor Meeli Miidla-Vanatalu 6269 421 [email protected] 3
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel