Sotsiaalministeerium · 30. august 2018
- Viit
- 1.2-1/2370-2
- Registreeritud
- 30. august 2018
- Dokumendi liik
- Sissetulev kiri
- Adressaat
- Eesti Advokatuur
- Saabumis/saatmisviis
- e-post
- Funktsioon
- 1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
- Sari
- 1.2-1 Õigusaktide kontseptsioonid, mõjude analüüsid ja väljatöötamiskavatsused (Arhiiviväärtuslik)
- Toimik
- 1.2-1/2018
- Vastutaja
- Liis Tõnismaa (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Tööala asekantsleri vastutusvaldkond, Tööelu arengu osakond)
Sisu (failidest)
EESTI ADVOKATUUR
TÖÖÕIGUSE KOMISJON
Lp tervise- ja tööminister Riina Sikkut
Sotsiaalministeerium
Tallinn, 30. august 2018. a
Eesti Advokatuuri tööõiguse komisjoni ettepanekud tööõnnetuskindlustuse
väljatöötamise kavatsuse ning töölepingu seaduse ja töötervishoiu ja tööohutuse
seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse osas
Sotsiaalministeerium edastas advokatuurile arvamuse avaldamiseks
tööõnnetuskindlustuse väljatöötamise kavatsuse ning töölepingu seaduse ja
töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse
ning palus eelnõude osas arvamusi esitada septembris. 2018 a. Advokatuur edastas
eelnõud arvamuse andmiseks tööõiguse komisjonile.
1. Komisjoni tähelepanekud ja ettepanekud tööõnnetuskindlustuse seaduse
väljatöötamise kavatsuse osas on järgnevad:
Komisjon toetab tööõnnetuskindlustuse seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsust, kuid
juhib tähelepanu järgmistele eelnõu aspektidele, mis komisjoni hinnangul vajavad
täpsustamist või selgitamist:
(i) eelnõu väljatöötamise kavatsusest ei selgu, millise kindlustuse liigiga tegemist oleks;
olemuselt vastab tööõnnetuskindlustus vastutuskindlustuse tunnustele, mis tähendab, et
kindlustatud isikuks oleks tööandja, mitte töötajad. Töötajate näol oleks tegemist
soodustatud isikutega. Samuti peaks kindlustuskate hõlmama korraga kõiki ühe
tööandja töötajaid. Eelnev tähendab ka seda, et TÖR-is registreeritakse
kindlustuskohustuse täitmine tööandja, mitte töötaja põhiselt (st kindlustusega on
kaetud kõik ühe tööandja töötajad). Iga töötaja eraldi kindlustamine tooks tööandjale
kaasa ebamõistliku halduskoormuse ning ei oleks kõnealuse kindlustuse olemusest
tulenevalt ka praktiliselt mõistlik;
(ii) arvestades tööandja vastutuse ulatust, oleks mõistlik lisaks töölepingu alusel
töötavatele isikutele ühtlustada kindlustusega kaetud isikute ring töötajatega
võrdsustatud isikutega töölepingu seaduse ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse
muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse tähenduses (st subjektide ringi
1
EESTI ADVOKATUUR
TÖÖÕIGUSE KOMISJON
peaksid lisaks töötajatele kuuluma ka juhtorganite liikmed, tsiviilõiguslike lepingute
alusel töötavad isikud, FIEd, jne);
(iii) eelnõus tuleks eraldi adresseerida renditööjõu küsimust ja seda ennekõike sellest
aspektist, kas renditöötaja kindlustamine on tööandja või kasutajaettevõtja kohustus,
kusjuures arvestama peaks asjaoluga, et kui tegemist on vastutuskindlustusega, saab
kindlustusvõtjaks olla see isik, kellel lasub vastutus;
(iv) eelnõu väljatöötamisel tasuks kaaluda, kas ja kuivõrd vajalik on siiski järelevalve
teostamine kohapealse kontrolliga. Olukorras, kus andmed kindlustuse kohta kantakse
olemasolevasse registrisse (TÖR) ning kindlustuskohustuse ja registripidamise
kohustuse täitmine tagatakse garantiifondiga, puudub komisjoni hinnangul
Tööinspektsioonil vajadus kohapealse kontrolli teostamiseks, kuivõrd kogu info on
kättesaadav elektrooniliselt.
2. Komisjoni tähelepanekud ja ettepanekud töölepingu seaduse ja töötervishoiu ja
tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse osas on
järgmised:
Komisjon toetab töölepingu seaduse ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise
seaduse eelnõu väljatöötamist, kuid juhib tähelepanu järgmistele aspektidele, mis
komisjoni hinnangul vajavad täpsustamist või täiendamist:
(i) võimalus kokku leppida tööajas ajavahemikuna ehk võimalus sõlmida miinimum-
maksimum töötundidega tööleping – komisjoni hinnangul piisab tööaja paindlikkuse
tagamiseks miinimum töötundidega töölepingu sõlmimise võimalusest; maksimum
töötundide määratlemise järele töölepingus puudub vajadus, kuna see on juba
seadusega defineeritud (ületunnitöö regulatsioon);
(ii) eelnõu väljatöötamise kavatsus sisaldab piirangut, mille kohaselt ei ole lubatud
sõlmida miinimum-maksimum töötundidega töölepingut selliselt, et asendada
töötajaid, kelle töölepingud on viimase kuue kuu jooksul üles öeldud majanduslikel
põhjustel. Nimetatud piirang on komisjoni hinnangul põhjendamatult jäik ning
komisjon soovitab kaaluda nimetatud piirangu leevendamist tööandjale kohustuse
panemisega pakkuda enne koondamist koondatavale töötajale osalise tööaja olemasolul
samasugust miinimum-maksimum töötundidega töölepingut ning kui koondatav töötaja
nimetatud lepingust keeldub, tekib tööandjal õigus pakkuda samadel tingimustel tööd
uuele töötajale. Lisaks puudub sisuline põhjendus 6-kuulisel tähtajal, kuivõrd
2
EESTI ADVOKATUUR
TÖÖÕIGUSE KOMISJON
koondatud töötaja saab töölepingu lõpetamist vaidlustada 30-päevase tähtaja jooksul;
(iii) iseseisva otsustuspädevusega isiku kokkuleppe ülesütlemise õigus muudab
iseseisva otsustuspädevusega isiku kokkuleppe kasutamise praktikas võimatuks ja
tuleks seega eelnõust välja jätta.
Nimelt on iseseisva otsustuspädevusega isiku töö iseloom suure tõenäosusega selline,
mis ei võimalda kellast kellani kindlas asukohas tööd teha (suure tõenäosusega pole
tööandjal ka võimalik füüsilist töökohta töötajale pakkuda), nt võiks see regulatsioon
kohalduda programmeerijatele või müügiagentidele, kelle töö olemus on selline, et
kellast kellani kindlas kohas töö tegemine ei ole kas võimalik või otstarbekas, mis
tähendab, et juhul, kui pooled lepivad kokku, et töötaja on iseseisva otsustuspädevusega
ning mõne aja pärast ütleb töötaja nimetatud lepingu üles, ei ole tööandjal reaalselt
võimalik töötajale püsivat tööd pakkuda. Seega ei taga eelnõus toodud kokkuleppe
ülesütlemise võimaldamine pooltele paindlikkust töösuhetes, mis on regulatsiooni
eesmärk;
(iv) eelnõu väljatöötamisel tuleks silmas pidada ka tööõnnetuskindlustuse seaduse
eelnõu väljatöötamise kavatsust ja läbi mõelda ning adresseerida kindlustamise
kohustuse rakendamise võimalikkust (ning erandi vajalikkust) kaugtöö kontekstis;
reguleerimist vajaks tööandja vastutuse (aga ka sellest tuleneva kindlustuskohustuse)
tekkimine olukorras, kus tööandja töötingimuste ja -keskkonna eest vastavalt
kokkuleppele või muudel põhjustel ei vastuta.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Anne Värvimann
vandeadvokaat
Eesti Advokatuuri tööõiguse komisjoni esimees
3